1

Oma apellatsioonkaebuses palub Euroopa Liidu Nõukogu Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 21. märtsi 2012. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑439/10 ja T‑440/10: Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus tühistas Fulmenit ja F. Mahmoudiani puudutavas osas järgmised õigusaktid:

ning säilitas otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413 toime Fulmenit ja F. Mahmoudiani puudutavas osas seni, kuni jõustub määruse nr 961/2010 tühistamine, ning jättis ülejäänud osas hagi rahuldamata.

2

Tuumarelva leviku tõkestamise leping avati allakirjutamiseks 1. juulil 1968 Londonis, Moskvas ja Washingtonis. Euroopa Liidu 28 liikmesriiki ja samuti Iraani Islamivabariik on selle lepingu osalised.

3

Selle lepingu II artikkel näeb muu hulgas ette, et „[i]ga käesoleva lepingu osaline tuumarelvi mitteomav riik kohustub […] mitte tootma ega mingisugusel muul teel soetama tuumarelvi või muid tuumaplahvatusseadeldisi […]”.

4

Lepingu III artikli lõige 1 näeb ette, et „[i]ga lepinguosaline tuumarelvi mitteomav riik kohustub vastu võtma garantiid, nagu need on sõnastatud kokkuleppes, mille üle hakatakse pidama läbirääkimisi ja mis sõlmitakse Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga [edaspidi „IAEA”] vastavalt [IAEA] põhikirjale ja agentuuri garantiide süsteemile, eranditult nende kohustuste täitmise kontrolli eesmärgil, mis on võetud käesoleva lepingu põhjal, et mitte lubada tuumaenergia ümberlülitamist rahulikult kasutamisel tuumarelvadele või muudele tuumaplahvatusseadelistele […]”.

5

Vastavalt oma põhikirja III artikli B-osa punktile 4 esitab ta ÜRO Peaassambleele ja vajadusel ÜRO Julgeolekunõukogule (edaspidi „julgeolekunõukogu”) oma töö kohta aastaaruandeid.

6

Olles mures seoses IAEA peadirektori aruannete ja IAEA juhatajate nõukogu resolutsioonidega Iraani Islamivabariigi tuumaprogrammi kohta, võttis julgeolekunõukogu 23. detsembril 2006 vastu resolutsiooni 1737 (2006), mille lisas on loetletud rida isikuid ja üksusi, kes osalevad tuumarelva levikus ning kelle rahalised vahendid ja majandusressursid tuleb külmutada.

7

Resolutsiooni 1737 (2006) rakendamiseks Euroopa Liidus võttis nõukogu 27. veebruaril 2007 vastu ühise seisukoha 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 61, lk 49).

8

Ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõige 1 nägi ette, et selle lõike punktides a ja b nimetatud teatavate isikute ja üksuste kõik rahalised vahendid ja majandusressursid tuleb külmutada. Artikli 5 lõike 1 punktis a viidati isikutele ja üksustele, keda on nimetatud julgeolekunõukogu resolutsiooni 1737 (2006) lisas, ning teistele isikutele ja üksustele, keda on julgeolekunõukogu resolutsiooni 1737 (2006) punkti 18 kohaselt nimetanud julgeolekunõukogu või julgeolekunõukogu komitee. Nende isikute ja üksuste loetelu oli toodud ühise seisukoha 2007/140 I lisas. Artikli 5 lõike 1 punktis b viidati I lisas loetlemata isikutele ja üksustele, kes on kaasatud või otseselt seotud tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevustega Iraanis või kes neid tegevusi toetavad. Nende isikute ja üksuste loetelu oli toodud ühise seisukoha II lisas.

9

Euroopa Ühenduse pädevust puudutavas osas rakendati resolutsioon 1737 (2006) EÜ artiklitel 60 ja 301 põhineva ning ühist seisukohta 2007/140 arvestava nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1) ning mille sisu on enamjaolt sarnane ühise seisukoha omaga, kuivõrd selle määruse IV lisas (julgeolekunõukogu nimetatud isikud, üksused ja asutused) ja V lisas (teised kui IV lisas loetletud isikud, üksused ja asutused) sisalduvad samade üksuste ja füüsiliste isikute nimed.

10

Määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt a on sõnastatud järgmiselt:

„Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mida V lisas loetletud isikud, üksused või asutused omavad või mis on nende valduses või kontrolli all. V lisa sisaldab IV lisas loetlemata füüsilisi ja juriidilisi isikuid, üksusi ja asutusi, kes on nimetatud vastavalt ühise seisukoha 2007/140 […] artikli 5 lõike 1 punktile b, kuna

11

Tõdedes, et Iraani Islamivabariik ei täida julgeolekunõukogu resolutsioone, on uraani rikastamisega seotud tegevuse peatamise kohustust rikkudes ehitanud Qom’i tehase ja teatanud sellest alles 2009. aasta septembris, ei ole IAEA‑d informeerinud ja on keeldunud selle agentuuriga koostööd tegemast, võttis julgeolekunõukogu 9. juuni 2010. aasta resolutsiooniga 1929 (2010) rangemad meetmed, mis puudutasid eelkõige Iraani laevandusettevõtjaid, tuumarelvi kanda suutvate ballistiliste kanderakettide sektorit ja Iraani revolutsioonilist kaardiväge.

12

Euroopa Ülemkogu rõhutas 17. juuni 2010. aasta järeldustele lisatud avalduses oma süvenevat muret Iraani tuumaprogrammi pärast ja tervitas julgeolekunõukogu resolutsiooni 1929 (2010) vastuvõtmist ning võttis teadmiseks IAEA viimase, 31. mai 2010. aasta aruande.

13

Selle avalduse punktis 4 tõdes Euroopa Ülemkogu, et uute piiravate meetmete võtmine on muutunud vältimatuks. Välisasjade nõukogus tehtud tööd arvesse võttes kutsus Euroopa Ülemkogu välisasjade nõukogu üles võtma oma järgmisel istungil vastu meetmed, millega rakendatakse julgeolekunõukogu resolutsioonis 1929 (2010) sisalduvad ja kaasnevad meetmed, eesmärgiga toetada kõigi Iraani tuuma- ja raketiprogrammide toetuseks arendatavate tundlike tehnoloogiatega seotud lahendamata murede lahendamist läbirääkimiste teel. Kõnealused meetmed pidid keskenduma järgmistele valdkondadele:

„kaubanduse valdkonnale, eelkõige kahesuguse kasutusega kaupadele ja kaubanduskrediidi kindlustuse täiendavatele piirangutele; finantssektorile, sealhulgas täiendavale Iraani pankade varade külmutamisele ning panganduse ja kindlustuse piirangutele; Iraani transpordisektorile, eelkõige Iraani Islamivabariigi laevandusettevõttele (Islamic Republic of Iran Shipping Line – IRISL), selle filiaalidele ja lastilennuettevõtetele; gaasi- ja naftatööstuse võtmesektoritele, sh uute investeeringute keelamisele, tehnilisele abile ja tehnosiiretele, seadmetele ja kõnealuste valdkondadega seotud teenustele, eelkõige seoses rafineerimise, veeldamise ja veeldatud maagaasi tehnoloogiaga; uutele viisakeeldudele ja varade külmutamisele, eriti seoses Iraani revolutsioonilise kaardiväega (Islamic Revolutionary Guard Corps – IRGC).”

14

Nõukogu rakendas selle avalduse otsusega 2010/413, tunnistades kehtetuks ühise seisukoha 2007/140 ning võttes vastu täiendavad piiravad meetmed.

15

Otsuse 2010/413 artikli 20 lõige 1 näeb ette isikute ja üksuste kategooriad, kelle rahalised vahendid külmutatakse. Artikli 20 lõike 1 punkt a näeb ette julgeolekunõukogu määratud isikud ja üksused, kes on loetletud otsuse I lisas. Artikli 20 lõike 1 punkt b näeb muu hulgas ette „I lisas nimetamata isikud ja üksused, kes on kaasatud või otseselt seotud tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevustega Iraanis või tuumarelva kandevahendite väljatöötamisega Iraanis või kes neid tegevusi toetavad, sealhulgas olles seotud keelatud esemete, kaupade, seadmete, materjalide ja tehnoloogia hangetega, või nende nimel või juhtimisel tegutsevad või nende omandis või kontrolli all olevad (sealhulgas ebaseaduslike vahendite abil kontrolli all olevad) isikud ja üksused […], kes on loetletud II lisas”.

16

Kohtuasjas T‑439/10 on hagejaks Iraani äriühing Fulmen, kes tegutseb eeskätt elektriseadmete alal. Ta on kantud otsuse 2010/413 II lisa I osa B jao punkti 13 alla. Põhjenduseks on toodud järgmist:

„Fulmen oli segatud elektriseadmete paigaldamisse Qom/Fordoo rajatises ajal, kui selle rajatise olemasolu ei olnud veel avalikustatud.”

17

Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 2 kohaselt on kohtuasjas T‑440/10 hagejaks Fulmeni enamusaktsionär ja nõukogu esimees F. Mahmoudian. Ta on kantud otsuse 2010/413 II lisa I osa A jao punkti 9 alla. Põhjenduseks on märgitud „Fulmeni direktor”.

18

Rakendusmäärusega nr 668/2010, mis võeti vastu määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 täitmiseks, lisati rakendusmääruse nr 668/2010 lisa I osa B jao punktis 11 mainitud Fulmeni nimi määruse nr 423/2007 V lisa I tabelis toodud juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste loetellu.

19

Kasutati järgmist põhjendust:

„Fulmen oli seotud elektriseadmete paigaldamisega Qom/Fordoo rajatises ajal, kui selle rajatise olemasolu ei olnud veel avalikustatud.”

20

Rakendusmääruse nr 668/2010 lisa I osa A jao punktis 2 mainitud F. Mahmoudiani nimi lisati määruse nr 423/2007 V lisa I tabelis toodud füüsiliste isikute loetellu. Teda puudutav põhjendus vastab täielikult otsuses 2010/413 esitatud põhjendusele.

21

Otsusega 2010/644 vaadati otsuse 2010/413 II lisa läbi ja see asendati uuega.

22

Otsuse 2010/644 põhjendused 2–5 on sõnastatud järgmiselt:

23

Otsusest 2010/644 tulenevas otsuse 2010/413 redaktsioonis on Fulmeni nimi kirjas II lisa I tabelis toodud üksuste loetelu punktis 13. Teda puudutav põhjendus vastab täielikult otsuses 2010/413 esitatud põhjendusele.

24

Otsusest 2010/644 tulenevas otsuse 2010/413 redaktsioonis on F. Mahmoudiani nimi kirjas II lisa I tabelis toodud isikute loetelu punktis 9. Teda puudutav põhjendus vastab täielikult otsuses 2010/413 esitatud põhjendusele.

25

Määrus nr 423/2007 tunnistati kehtetuks määrusega nr 961/2010.

26

Määruse nr 961/2010 artikkel 16 näeb eelkõige ette teatud isikutele, üksustele või asutustele kuuluvate või nende kontrolli all olevate rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise. Selle artikli lõikes 1 on mainitud julgeolekunõukogu poolt kindlaks määratud ning määruse VII lisasse kantud isikuid, üksusi ja asutusi.

27

Määruse nr 961/2010 artikli 16 lõige 2 sätestab:

„2.   Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad VIII lisas loetletud isikutele, üksustele ja asutustele või mis on nende valduses või kontrolli all. VIII lisasse on kantud […] juriidilised ja füüsilised isikud, üksused ja asutused, kelle puhul on vastavalt [otsuse 2010/413] artikli 20 lõike 1 punktile b kindlaks tehtud, et nad:

[…]”.

28

Nõukogu kandis Fulmeni nime määruse nr 961/2010 VIII lisa B jaos toodud juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste loetellu punkti 13 alla. Selle kande põhjendused on samasugused nagu otsuses 2010/413.

29

F. Mahmoudiani nimi kanti määruse nr 961/2010 VIII lisa A jaos toodud füüsiliste isikute loetellu punkti 14 alla. Selle kande põhjendused on samasugused nagu otsuses 2010/413.

30

Vastavalt 26. augusti ja 14. septembri 2010. aasta tähtkirjadega palusid F. Mahmoudian ja Fulmen nõukogul kustutada nende nimi kõnesolevatest loeteludest ning ühtlasi teha neile teatavaks asjaolud, millele tuginedes võttis nõukogu nende suhtes piiravaid meetmeid. Nõukogu jättis 28. oktoobri 2010. aasta kirjadega need taotlused rahuldamata. Selle kohta vastas nõukogu, et tema otsus jätta hagejate nimed vaidlusalustesse loeteludesse ei põhine muudel asjaoludel peale nende, mida on mainitud loetelude põhjendustes.

31

Fulmen ja F. Mahmoudian esitasid otsuse 2010/413 ja rakendusmääruse nr 668/2010 tühistamiseks hagid, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 24. septembril 2010. Kohtuasjad registreeriti vastavalt numbrite T‑439/10 ja T‑440/10 all ning need liideti suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.

32

Oma repliikidega esitasid Fulmen ja F. Mahmoudian täiendavad nõuded, paludes Üldkohtul tühistada otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 neid puudutavas osas. Veel palusid nad Üldkohtul tuvastada kahju, mis on vaidlusaluste õigusaktide vastuvõtmisega neile tekitatud.

33

Üldkohus lükkas kõigepealt tagasi esimese väite, et rikutud on põhjendamiskohustust, hagejate kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ning asus seisukohale, et kuigi vaidlusaluste õigusaktide põhjendus on napp, oli see piisav, et võimaldada Fulmenil ja F. Mahmoudianil mõista, mida neile ette heideti, ning esitada hagi.

34

Seejärel analüüsis Üldkohus kolmandat väidet, et tuumarelva levikus Fulmeni ja F. Mahmoudiani osalemise hindamisel on tehtud hindamisviga. Fulmen ja F. Mahmoudian väitsid, et nõukogu ei ole tõendanud Fulmeni väidetavat tegutsemist Qom/Fordoo tehases. Nõukogu vastas, et temalt ei saa nõuda selle väite tõendamist. Nõukogu leiab nimelt, et liidu kohtu teostatav kontroll peab piirduma selle kontrollimisega, kas piiravate meetmete võtmise aluseks olevad põhjendused on „tõepärased”. Antud juhul on see nii, arvestades seda, et Fulmen on juba pikemat aega Iraani elektriseadmete turul tegutsev äriühing ja tal on märkimisväärselt suur töötajaskond.

35

Üldkohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–104 järgmist:

36

Õiguskindluse kahjustamise vältimiseks otsustas Üldkohus säilitada otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413 toime seni, kuni Euroopa Kohus lahendab apellatsioonkaebuse. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teise lõigu kohaselt on apellatsioonkaebusel peatav toime otsusele, millega Üldkohus tühistab määruse, antud juhul määruse nr 961/2010, kuni Euroopa Kohus teeb otsuse apellatsioonkaebuse kohta.

37

Euroopa Kohtu presidendi 24. oktoobri 2012. aasta määrusega said Prantsuse Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik loa astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.

38

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

39

Fulmen ja F. Mahmoudian paluvad Euroopa Kohtul:

40

Prantsuse Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik paluvad Euroopa Kohtul nõukogu apellatsioonkaebuse rahuldada.

41

Komisjon ei ole apellatsioonkaebusele vastust esitanud.

42

Nõukogu väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et nõukogu pidi esitama andmed, mis tõendaksid Fulmeni tegutsemist Qom/Fordoo tehases, hoolimata asjaolust, et tõendid, mida oleks tulnud esitada, pärinevad konfidentsiaalsetest allikatest. Üldkohtu poolsed õigusnormi rikkumised seonduvad selliste tõendite kahe aspektiga. Esimene puudutab tõendite edastamist nõukogule liikmesriikide poolt ja teine konfidentsiaalsete tõendite esitamist kohtule.

43

Kõigepealt toonitab nõukogu, keda toetab Prantsuse Vabariik, et Qom/Fordoo tehase tuumarajatis rajati salaja, ilma et sellest oleks IAEA-le teatatud, ning rikkudes julgeolekunõukogu resolutsioone. Seoses sellega viitab Prantsuse Vabariik resolutsioonile 1929 (2010), mille preambulis on mainitud Qomi uraani rikastamise rajatist. Qomi tehase rajatise salajasuse tõttu võis üks liikmesriik pidada oma julgeoleku seisukohalt vajalikuks konfidentsiaalseid dokumente mitte avaldada, mida Üldkohus ei võtnud piisavalt arvesse.

44

Nõukogu kritiseerib oma esimeses etteheites vaidlustatud kohtuotsuse punkti 99, milles Üldkohus leidis, et kontrollimaks, kas piiravate meetmete võtmine ühe liikmesriigi ettepaneku alusel on põhjendatud, peab nõukogu vajaduse korral paluma asjaomasel liikmesriigil esitada talle selleks vajalikud tõendid ja teabe. Nõukogu on seisukohal, et kui niisugused tõendid pärinevad konfidentsiaalsetest allikatest, võib ta õiguspäraselt otsustada piirava meetme võtmise ainuüksi liikmesriigi esitatud seletuskirja põhjal, tingimusel et see seletuskiri on objektiivselt tõepärane. Niisugune toimimisviis on kooskõlas vastastikuse usalduse põhimõttega, mis peab valitsema liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja liidu institutsioonide vahel, samuti lojaalse koostöö põhimõttega, mis on ette nähtud ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus.

45

Prantsuse Vabariik on samamoodi seisukohal, et objektiivselt mõistlik seletuskiri, mille on nõukogule edastanud üks liikmesriik, on piiravate meetmete võtmiseks piisav, ning ta viitab ELTL artikli 346 lõike 1 punktile a, mille kohaselt „ükski liikmesriik ei ole kohustatud andma informatsiooni, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks”.

46

Nõukogu meenutab lisaks Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohta, et õigus nõuda kaitseõiguste raames tõendite avaldamist ei ole absoluutne (Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. veebruari 2000. aasta otsus Jasper vs. Ühendkuningriik, nr 27052/95, punkt 52). See 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõiget 1 – mis reguleerib kriminaalsüüdistuste üle otsustamist – käsitlev kohtupraktika on a fortiori kohaldatav kõnesolevate piiravate meetmete suhtes.

47

Nõukogu etteheite toetuseks märgib Ühendkuningriik esiteks, et otsuste puhul, mis nõukogu võtab vastu ELL artikli 29 alusel, on vastavalt ELL artiklile 31 nõutav ühehäälsus. Teiseks märgib see liikmesriik, et ühe liikmesriigi ettepaneku üle hääletades rakendavad teised liikmesriigid omaenda kogemust ja teadmisi, et panustada otsuse väljatöötamisse. Kolmandaks toob ta esile, et osa liikmesriike võisid mingit teavet vahetada omavahel kahepoolselt. Kui liikmesriigid leidsid, et nõukogu otsuse ettepanekus sisalduv väide isikute või üksuste osalemise kohta tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast ohtlikus tegevuses on meelevaldne, ebausutav või ebatõepärane, pidid nad keelduma otsust vastu võtmast.

48

Oma teises etteheites kritiseerib nõukogu vaidlustatud kohtuotsuse punkti 100, milles Üldkohus leidis, et liidu kohtus ei saa tugineda piiravate meetmete aluseks olnud tõendite ja teabe salastamisele või konfidentsiaalsusele.

49

Nõukogu sõnul on Üldkohus eiranud oma kodukorra artikli 67 lõike 3 sätteid, mille kohaselt võtab Üldkohus arvesse ainult neid dokumente, mis on tehtud kättesaadavaks poolte advokaatidele ja teistele esindajatele ja mille kohta neile on antud võimalus avaldada oma arvamust. Ta väidab, et Üldkohtu kodukord ei võimalda praegu seda, et üks pool edastaks Üldkohtule konfidentsiaalseid tõendeid nii, et neid võetaks arvesse vastaspoole advokaatidele avaldamata. Prantsuse Vabariik märgib selle kohta, et nõukogule ei saa ette heita seda, et ta ei ole ette näinud Üldkohtu kodukorra muutmist, sest Üldkohtu pädevuses on oma kodukorra kehtestamine Euroopa Kohtu nõusolekul ja nõukogu heakskiidul. Prantsuse Vabariik ja Ühendkuningriik on seisukohal, et niikaua kui Üldkohus ei või võtta arvesse konfidentsiaalseid tõendeid, mida ei ole kostja advokaatidele edastatud, on liikmesriikidel raske nõustuda sellega, et nende käsutuses olevad konfidentsiaalsed tõendid, mis õigustavad piiravate meetmete põhjendatust, edastataks Üldkohtule.

50

Kohtuistungil väitis nõukogu, et vastavalt ELTL artikli 215 lõikele 1 on tal õigus rakendada üldisi majandussanktsioone või sanktsioone teatavate Iraani majandussektorite suhtes. Suunatud meetmete eelistamine võimaldab leevendada piiravate meetmete kahjulikku mõju elanikkonnale, kuid probleem on selles, et väga raske on esitada selliste meetmete võtmist õigustavaid tõendeid mingi tegevuse toimumise kohta, mis on sageli salajane. Ta lisas, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 leidis Üldkohus, et liidu või liikmesriikide julgeolek või nende rahvusvahelisi suhteid puudutavad mõjuvad põhjused võivad õigustada erandi tegemist kohustusest teha teatavaks piiravate meetmete võtmist õigustavad põhjused, kuid Üldkohtul ei olnud õigus, kui ta jättis väidetavat tegevust kinnitavatele tõenditele selle erandi kohaldamata.

51

Ühendkuningriik leiab, et Üldkohus oleks pidanud analüüsima, mil viisil tuleks ühitada ühelt poolt piiravate meetmete kohaldamisega kaitstavad õigustatud huvid ja huvi kaitsta konfidentsiaalsuse säilimist ning teiselt poolt kohtuliku kaitse tegelik tagamine. Ta väidab, et kuivõrd liit ei ole veel kehtestanud menetlust, mis võimaldaks edastada Üldkohtule konfidentsiaalseid dokumente, tuleks Üldkohtul kirjeldatud ühitamise raames pöörata rahu ja julgeoleku tagamise huvidele suuremat tähelepanu kui sellise isiku huvidele, kellele piiravad meetmed on suunatud. Ühendkuningriik meenutab, et piiravad meetmed on ennetavad, mitte karistavad. Kuigi need meetmed on sekkuvad ja neil on sageli olulised tagajärjed, kaasnevad nendega siiski erisätted, mis nende meetmete poolt mõjutatud isikuid kaitsevad, näiteks määruse nr 961/2010 artiklid 19 ja 21.

52

Fulmen ja F. Mahmoudian väidavad esiteks, et argumendid selliste allikate olemasolu kohta, mis peavad jääma salajaseks, on uued argumendid, mida nõukogu esimeses kohtuastmes ei esitanud, välja arvatud suulistes vastustes küsimustele, mida Üldkohus nõukogule esitas.

53

Teiseks ja täiendava võimalusena väidavad nad, et konfidentsiaalsetest allikatest pärit tõendite olemasolu ei ole erand üksnes kaitseõiguste tagamise põhimõttest, vaid ka kohustusest esitada langetatud otsuse aluseks olnud asjaolude kohta piisavaid tõendeid.

54

Fulmen ja F. Mahmoudian tuletavad veel meelde, et eeskätt Üldkohtu kodukorra artikli 67 lõike 3 kolmanda lõigu kohaselt tuleb tagasi lükata nõukogu argument, et Üldkohtule ei ole võimalik konfidentsiaalseid tõendeid niimoodi esitada, et neid saaks arvesse võtta vastaspoole advokaatidele edastamata.

55

Seoses sellega rõhutavad nad, et nõukogu ei ole kordagi viidanud oma otsust toetavatele konfidentsiaalsetele tõenditele. Nad meenutavad, et nad saatsid kaks tähtkirja, 26. augustil ja 14. septembril 2010, milles nad avaldasid imestust tehtud otsuseid toetavate tõendite puudumise üle. Pärast kohtumenetluse algatamist ei ole nõukogu kordagi väitnud, et on olemas konfidentsiaalsed tõendid, mida on edastanud üks liikmesriik ja/või Euroopa välisteenistused.

56

Fulmen ja F. Mahmoudian lisavad, et isegi kui niisugused konfidentsiaalsed tõendid on olemas, on otsuse põhjendused väga üldsõnalised ega võimalda ei Fulmenil ega F. Mahmoudianil tõhusat kaitset esitada. Nad märgivad, et otsuses on nii Fulmeni kui F. Mahmoudianiga seoses mitu viga, millest on Üldkohtule teatatud. Nende arvates annavad need vead alust kahelda nõukogu sõnades konfidentsiaalsete tõendite olemasolu kohta.

57

Kirjeldatud kahte etteheidet, mis kokku moodustavad nõukogu väite, tuleb analüüsida koos. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99 ja 100 vastab Üldkohus hagejate argumendile, mida on mainitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 ja mille kohaselt ei ole nõukogu tõendanud oma väiteid Fulmeni tegutsemise kohta Qom/Fordoo tehases. Seetõttu tuleb punkti 99 tõlgendada nii, et Üldkohus leiab, et nõukogu peab nõudma vajalikke tõendeid ja andmeid piiravate meetmete võtmise ettepaneku teinud liikmesriigilt, et nõukogu saaks neid esitada kohtuliku kontrolli raames, millest on juttu vaidlustatud kohtuotsuse järgmises punktis.

58

Nagu Euroopa Kohus seoses piiravate meetmete kontrollimisega hiljuti meenutas, peavad liidu kohtud vastavalt neile aluslepinguga antud pädevusele tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast, mis moodustavad liidu õiguskorra lahutamatu osa. See nõue on sõnaselgelt sätestatud ELTL artikli 275 teises lõigus (18. juuli 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P: komisjon jt vs. Kadi, edaspidi „kohtuotsus Kadi II”, punkt 97).

59

Nende põhiõiguste hulka kuuluvad muu hulgas kaitseõiguste tagamine ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 98).

60

Neist kahest esimene õigus, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 41 lõikes 2, kätkeb endas õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda toimikuga, võttes arvesse konfidentsiaalsusega seotud õigustatud huve (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 99).

61

Neist põhiõigustest teine õigus, mis on sätestatud harta artiklis 47, nõuab, et puudutatud isik saaks tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega, lugedes kas otsust ennast või saades oma sellekohase taotluse põhjal teada selle põhjendused, kusjuures pädev kohus võib asjaomaselt ametiasutuselt nõuda kõnealuste põhjenduste teatavakstegemist, et võimaldada puudutatud isikul kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pöörduda pädevasse kohtusse, ning võimaldada kohtul täiel määral kontrollida käsitletava otsuse seaduslikkust (vt 4. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑300/11: ZZ, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtuotsus Kadi II, punkt 100).

62

Harta artikli 52 lõige 1 lubab siiski hartas sätestatud õiguste teostamise piiramist, tingimusel et piirang arvestab asjassepuutuva põhiõiguse olemust ning on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalik ja vastab tegelikult liidu tunnustatud üldise huvi eesmärkidele (vt eespool viidatud kohtuotsused ZZ, punkt 51, ja Kadi II, punkt 101).

63

Pealegi tuleb kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumise olemasolu analüüsida iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel (vt selle kohta 25. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-110/10 P: Solvay vs. komisjon, EKL 2011, lk I-10439, punkt 63), eelkõige asjassepuutuva õigusakti laadi, selle vastuvõtmise konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide põhjal (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 102; vt selle kohta veel seoses põhjendamiskohustusega 15. novembri 2012. aasta otsused liidetud kohtuasjades C‑539/10 P ja C‑550/10 P: Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, punktid 139 ja 140, ning kohtuasjas C‑417/11 P: nõukogu vs. Bamba, punkt 53).

64

Harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab samuti, et liidu kohus kontrolliks, kas otsus, mis puudutab asjaomast isikut või üksust isiklikult, põhineb arvestataval faktilisel alusel. See hõlmab selle otsuse aluseks olevates põhjendustes väidetud asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 119).

65

Selleks peab liidu kohus alustama seda kontrolli, nõudes vajaduse korral liidu pädevalt asutuselt selle kontrolli jaoks asjakohaste konfidentsiaalsete või mittekonfidentsiaalsete andmete või tõendite esitamist (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Liidu pädev asutus peab nimelt vaidlustamise korral tõendama puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust, mitte puudutatud isik ise ei pea vastupidi tõendama nende põhjenduste alusetust (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 121).

67

Selleks ei ole nõutav, et nimetatud asutus esitaks liidu kohtule kogu teabe ja kõik tõendid, millel rajanevad sanktsioonide komitee esitatud ülevaates välja toodud põhjendused. Tähtis on aga see, et esitatud teave või tõendid toetavad puudutatud isiku vastu kasutatud põhjendusi (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 122).

68

Kui liidu pädeval asutusel ei ole võimalik täita liidu kohtu palvet, peab kohus võtma aluseks ainult need tõendid, mis talle on edastatud, milleks käesolevas asjas on sanktsioonide komitee esitatud põhjenduste ülevaates sisalduv teave, puudutatud isiku poolt võib-olla esitatud märkused ja õigustavad asjaolud ning liidu pädeva asutuse vastus neile märkustele. Kui need andmed ei võimalda tuvastada konkreetse põhjenduse põhjendatust, ei võta liidu kohus seda loetellu kande tegemise või asjassepuutuva kande säilitamise otsuse põhjendusena arvesse (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 123).

69

Kui aga liidu pädev asutus esitab asjakohase teabe või tõendid, peab liidu kohus seda teavet või neid tõendeid silmas pidades kontrollima väidetud faktide sisulist täpsust ja hindama selle teabe või nende tõendite tõenduslikku jõudu konkreetse asja asjaolude põhjal, võttes arvesse nende kohta eelkõige puudutatud isiku esitatud võimalike märkusi (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 124).

70

Ülekaalukad kaalutlused, mis puudutavad liidu või tema liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete toimimist, võivad küll takistada puudutatud isikule teatud andmetest või tõenditest teatamist. Sellisel juhul peab siiski liidu kohus, kelle suhtes ei saa esitada nende andmete või tõendite salastatuse või konfidentsiaalsuse vastuväidet, rakendama tema teostatava kohtuliku kontrolli raames vahendeid, mis võimaldavad tasakaalustada ühelt poolt legitiimseid julgeolekukaalutlusi seoses asjaomase õigusakti vastuvõtmisel arvesse võetud teabe olemuse ja allikatega ning teiselt poolt vajadust tagada õigussubjektile piisavas ulatuses tema menetlusõiguste kaitse, nagu õigus olla ära kuulatud ja võistlevuse põhimõte (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 125, ning analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus ZZ, punktid 54, 57 ja 59).

71

Selleks peab liidu kohus liidu pädeva asutuse esitatud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid kogumis analüüsides kontrollima, kas nimetatud asutuse esitatud põhjused selle kohta, miks selline teatamine ei ole võimalik, on põhjendatud (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 126, ning analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus ZZ, punktid 61 ja 62).

72

Kui liidu kohus leiab, et nende põhjustega ei ole vastuolus asjassepuutuvate andmete ja tõendite vähemalt osaline teatavakstegemine, siis annab ta pädevale liidu asutusele võimaluse teha need puudutatud isikule teatavaks. Kui see asutus ei anna luba kõikide nende andmete või tõendite või nendest osa teatavakstegemiseks, kontrollib liidu kohus vaidlustatud akti seaduslikkust üksnes avaldatud teabe põhjal (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 127, ning analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus ZZ, punkt 63).

73

Kui aga ilmneb, et liidu pädeva asutuse viidatud põhjused ei võimalda tegelikult teavitada puudutatud isikut liidu kohtule esitatud andmetest ja tõenditest, siis tuleb viia nõuded, mis on seotud õigusega tõhusale kohtulikule kontrollile, eelkõige võistlevuse põhimõtte järgimisega, sobival viisil tasakaalu nõuetega, mis tulenevad liidu või selle liikmesriikide julgeolekust või nende rahvusvaheliste suhete toimimisest (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 128, ning analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus ZZ, punkt 64).

74

Niisuguse tasakaalustamise eesmärgil on lubatud kasutada selliseid võimalusi nagu asjassepuutuva teabe või tõendite sisu kokkuvõtte teatavakstegemine. Olenemata asjaolust, kas selliseid võimalusi kasutatakse, peab liidu kohus hindama, kas ja millisel määral võib konfidentsiaalsete andmete või tõendite puudutatud isikule avaldamata jätmine ja sellele vastav võimatus esitada isikul nende kohta oma märkusi, mõjutada konfidentsiaalsete tõendite tõenduslikku jõudu (vt kohtuotsus Kadi II, punkt 129, ning analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus ZZ, punkt 67).

75

Käesolevas asjas otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52, et kuigi vaidlusaluste õigusaktide loeteludesse Fulmeni ja F. Mahmoudiani kandmise põhjendus on napp, võimaldas see neil mõista, milliseid tegusid Fulmenile ette heideti, ja vaidlustada nende tegude tegelikkusele vastavuse või asjassepuutuvuse.

76

Fulmen toonitas kohtuistungil, et talle etteheidetavate faktidega seotud ajavahemik, s.o 2006–2008, tehti talle teatavaks alles apellatsioonimenetluses, kuid tuleb märkida, et selle ajavahemiku võis hõlpsasti tuletada avalikest dokumentidest, kuna põhjendustes peeti silmas Qomi tehase olemasolu avastamisele eelnevat ajavahemikku ja julgeolekunõukogu resolutsioonis 1929 (2010) on märgitud, et Qomi tehase ehitus avastati septembris 2009.

77

Mis puudutab tõendeid Fulmeni seotuse kohta elektriseadmete paigaldamisega Qom/Fordoo rajatises, siis on nõukogu, Prantsuse Vabariik ja Ühendkuningriik leidnud, et niisugust seotust tõendavate dokumentide esitamine ei ole vajalik ega ka võimalik, kuna need dokumendid on konfidentsiaalsed ja Üldkohtu kodukord nõuab nende edastamist vastaspoolele.

78

Seoses sellega olgu märgitud, et kui liidu pädev asutus keeldub liidu kohtule tõendeid esitamast, peab kohus võtma aluseks ainult need tõendid, mis talle on edastatud.

79

Antud juhul on ainus liidu kohtu käsutuses olev tõend vaidlusaluste õigusaktide põhjenduses toodud väide. Seda ei ole kinnitatud mingite andmete ega tõenditega, nagu kokkuvõttega kõnesoleva teabe sisust, täpsemate andmetega Qomi tehases väidetavalt paigaldatud elektriseadmete kohta või põhjendustega, mis võimaldaksid tuvastada, et see oli tõepoolest Fulmen, kes need seadmed paigaldas, ja tõendada väidetavate etteheidete põhjendatust.

80

Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb tõdeda, et Fulmenil ja F. Mahmoudianil ei olnud võimalik ennast kaitsta nende tegevust puudutavate etteheidete vastu ning liidu kohtul ei olnud võimalik kontrollida vaidlusaluste õigusaktide põhjendatust.

81

Tähtsust ei oma see, et ELTL artikli 215 lõige 1 annab nõukogule pädevuse võtta Iraani Islamivabariigi suhtes üldisi majandusmeetmeid. Meede, mis ei ole suunatud teatava majandussektori vastu, vaid väidetava kindla tegevuse tõttu üksiku ettevõtja vastu, on liidu kohtu kontrollile alluv meede.

82

Kõike eeltoodut arvesse võttes oli Üldkohtul õigus, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103, et nõukogu ei ole esitanud tõendeid, et Fulmen tegutses Qom/Fordoo tehases.

83

Järelikult ei ole apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta.

84

Kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise. Kodukorra artikli 138 lõikes 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on sätestatud, et kohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

85

Kuna nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud ning Fulmen ja F. Mahmoudian on temalt kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista nõukogult.

86

Menetlusse astunud Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: