—

K. Alder ja E. Alder, esindaja: adwokat K. Góralska,

—

S. Orłowska ja C. Orłowski, esindaja: õigusnõunik F. Pniewska,

—

Poola valitsus, esindajad: B. Czech, M. Arciszewski ja M. Szpunar,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Varone,

—

Portugali valitsus, esindajad: R. Chambel Margarido ja L. Inez Fernandes,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A.-M. Rouchaud-Joët ja A. Stobiecka-Kuik,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („dokumentide kättetoimetamine”), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000 (ELT L 324, lk 79), artikli 1 lõiget 1 ning ELTL artiklit 18.

2

Taotlus on esitatud K. Alderi ja E. Alderi (edaspidi „abielupaar Alder”) ning S. Orłowska ja C. Orłowski (edaspidi „abielupaar Orłowski”) vahelises kohtuvaidluses seoses abielupaari Alder taotlusega taastada menetlus maksenõude osas, mille abielupaar Alder esitas abielupaari Orłowski vastu.

3

Määruse nr 1393/2007 põhjendused 6–8 ja 12 sätestavad:

[…]

4

Määruse artikkel 1 näeb ette:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjades, kui kohtu- või kohtuväline dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise. See ei laiene eelkõige maksu-, tolli- või haldusasjadele ega ka riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata, kui isiku, kellele tuleb dokument kätte toimetada, aadress ei ole teada.

[…]”

5

Määruse artikli 4 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Edastatavale dokumendile lisatakse taotlus, mis on koostatud I lisas esitatud tüüpvormi kasutades. Tüüpvorm täidetakse selle liikmesriigi keeles, kelle poole pöördutakse, või kui liikmesriigis on mitu ametlikku keelt, kättetoimetamiskoha ametlikus keeles või ühes selle ametlikest keeltest või mõnes muus keeles, mille aktsepteerimisest on liikmesriik teatanud. Iga liikmesriik teatab Euroopa Liidu institutsioonide selle ametliku keele või need ametlikud keeled, mis ei ole tema ametlikud keeled, kuid milles täidetud vormi ta aktsepteerib.”

6

Määruse nr 1393/2007 artikli 5 lõige 1 näeb ette:

„Edastav asutus, kellele taotluse esitaja edastatava dokumendi edasi saadab, teavitab taotluse esitajat, et adressaat võib keelduda taotlust vastu võtmast, kui see ei ole koostatud ühes artiklis 8 sätestatud keeltest.”

7

Määruse artikkel 14 sätestab:

„Igal liikmesriigil on õigus toimetada kohtudokumendid postiteenuseid kasutades teises liikmesriigis elavale isikule otse kätte tähtkirjaga, mis antakse üle vastuvõtuteatise või muu võrdväärse dokumendi vastu.”

8

Määruse artikli 19 lõige 1 näeb ette:

„Kui kohtukutse või sellega võrdväärne dokument tuli kättetoimetamiseks edastada teisele liikmesriigile käesoleva määruse sätete alusel ning kostja ei ole ilmunud kohtusse, ei tehta kohtuotsust, kuni on tõendatud, et:

ning et kummalgi juhul on dokument kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et anda kostjale kaitsevõimalus.”

9

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 11355 sätestab:

„1.   Pool, kelle alaline elu- või asukoht on välismaal ja kes ei ole määranud Poola Vabariigis elavat või asuvat esindajat, on kohustatud määrama Poola Vabariigis dokumentide vastuvõtmiseks volitatud isiku.

2.   Kui dokumentide vastuvõtmiseks volitatud isikut ei määrata, lisatakse kõnealusele poolele adresseeritud dokumendid kohtutoimikule ja loetakse kättetoimetatuks. Nimetatud poolt tuleb sellest esimesel kättetoimetamisel teavitada. Lisaks tuleb poolele teatada, et tal on võimalus vastata dokumendile, mille alusel menetlus algatati, ja esitada kirjalikud märkused, samuti tuleb poolele selgitada, keda saab määrata volitatud isikuks.”

10

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 401 näeb ette:

„Menetluse taastamist saab taotleda viidates tühisusele:

11

Saksamaal elav abielupaar Alder esitas 20. novembril 2008 Sąd Rejonowy w Koszaliniele Poolas elava abielupaari Orłowski vastu maksenõude.

12

Sąd Rejonowy w Koszalinie teatas hagejatele, et nad on kohustatud nimetama kuu aja jooksul kohtudokumentide kättesaamiseks volitatud esindaja Poolas, ning hoiatas neid, et kui esindajat ettenähtud tähtaja jooksul ei nimetata, jäetakse neile adresseeritud dokumendid kohtutoimikusse ja loetakse kättetoimetatuks.

13

Kuna abielupaar Alder ei nimetanud kohtudokumentide kättesaamiseks volitatud esindajat Poolas, jäeti hagejatele adresseeritud kutse 5. juunil 2009 toimuvale kohtuistungile ja abielupaari Orłowski kostja vastus kohtutoimikusse, kohaldades õigusnormi, mille kohaselt loetakse need dokumendid hagejatele kättetoimetatuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 11355 alusel. Asjaomasele istungile, kus Sąd Rejonowy w Koszalinie uuris tõendeid ja lõpetas suulise menetluse, hagejad ei ilmunud. Hagi jäeti rahuldamata samal päeval kuulutatud kohtuotsusega, mida ei vaidlustatud ning tegemist oli seega jõustunud kohtuotsusega.

14

Hagejad esitasid 29. oktoobril 2009 Sąd Rejonowy w Koszaliniele maksenõude menetluse taastamise taotluse, palusid kohtuotsuse tühistada ning asja uuesti läbi vaadata. Sellega seoses nad väitsid, kuna neid tegelikult kohtuistungile ei kutsutud, oli neilt võetud võimalus menetluses osaleda. Jättes kohtudokumendid nende Saksamaa aadressile kätte toimetamata, rikkus eelotsusetaotluse esitanud kohus seeläbi kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeldu ning määruse nr 1393/2007 sätteid.

15

Sąd Rejonowy w Koszalinie jättis 23. juuni 2010. aasta otsusega menetluse taastamise taotluse rahuldamata, viidates Poola tsiviilkohtumenetluse kooskõlale liidu õigusega. Hagejate poolt selle kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisel tühistas Sąd Okręgowy w Koszalinie selle kohtuotsuse, asudes seisukohale, et fiktsioon, mille kohaselt loetakse kättetoimetamine toimunuks, on vastuolus määrusega nr 1393/2007, ning saatis Sąd Rejonowy w Koszaliniele asja uueks arutamiseks ning uue otsuse tegemiseks tagasi.

16

Sąd Rejonowy w Koszalinie märkis siiski, et tema seda arvamust ei jaga. Nimetatud kohus leidis esiteks, et põhikohtuasjas ei saa kohaldada määrust nr 1393/2007, kuna see määrus reguleerib ainult juhtusid, kui kohtudokument tuleb teise liikmesriiki siseriiklike menetlusnormide alusel kätte toimetada. Võttes teiseks arvesse ELTL artiklit 18, asus ta seisukohale, et õigusnorm, mille kohaselt loetakse dokumendid kättetoimetatuks, ei kujuta endast otsest diskrimineerimist ning isegi, kui oli tegemist kaudse diskrimineerimisega, on see igal juhul põhjendatud eesmärgiga tagada menetluse efektiivne toimimine, võttes arvesse välismaal dokumentide kättetoimetamisega seotud raskusi ja kulusid või isegi kättetoimetamise võimatust.

17

Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy w Koszalinie menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] määruse [...] nr 1393/2007 […] artikli 1 lõiget 1 ja ELTL artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et on lubatav lugeda kättetoimetatuks kohtutoimikusse lisatud kohtudokumendid, mis on adresseeritud teises liikmesriigis peamist või alalist elu- või asukohta omavale isikule, kui kõnealune isik ei ole määranud dokumente vastu võtma volitatud isikut, kelle elu- või asukoht on liikmesriigis, kus kohtumenetlus toimub?”

18

Sąd Rejonowy w Koszalinie tahab oma küsimusega sisuliselt teada, kas määruse nr 1393/2007 artikli 1 lõiget 1 ja vajaduse korral ELTL artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus põhikohtuasjas arutlusel olevad liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et loetakse kättetoimetatuks kohtutoimikusse lisatud kohtudokumendid, mis on adresseeritud teises liikmesriigis peamist või alalist elu- või asukohta omavale isikule, kui kõnealune isik ei ole määranud dokumente vastu võtma volitatud isikut, kelle elu- või asukoht on liikmesriigis, kus kohtumenetlus toimub.

19

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt täpsustada määruse nr 1393/2007 kohaldamisala, et kontrollida, kas see hõlmab kohtudokumentide kättetoimetamist määrusega määratletud juhtudel, mille hulka kuuluvad muu hulgas põhikohtuasjas arutlusel olevates siseriiklikes õigusnormides loetletud juhud, või kohaldatakse asjaomast määrust ainult siis, kui sellised dokumendid tuleb kätte toimetada teises liikmesriigis menetlusnormide kohaselt, mis kehtivad riigis, kus kohtumenetlus toimub, nagu väidab Poola valitsus.

20

Sellega seoses tuleb märkida, et sama määruse artikli 1 lõike 1 sõnastus täpsustab, et seda kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjades, „kui kohtu[…]dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise”.

21

Kuigi on tõsi, nagu Poola valitsus väidab, et selle sätte enda sõnastus ei viita sõnaselgelt juhtudele, mil selline dokument „tuleb” ühest liikmesriigist teise kätte toimetada, annavad määruse nr 1393/2007 teised sätted koostoimes siiski selles osas tarvilikke selgitusi.

22

Täpsemalt näeb määruse nr 1393/2007 artikli 1 lõige 2 esiteks sõnaselgelt ette, et määrust ei kohaldata, kui isiku, kellele tuleb dokument kätte toimetada, aadress ei ole teada.

23

Teiseks sätestab määruse põhjendus 8, et määrust ei kohaldata, kui dokument toimetatakse kätte poole ametlikule esindajale liikmesriigis, kus menetlus toimub, olenemata kõnealuse poole elu- või asukohast.

24

Nii nähtub asjaomase määruse süstemaatilisest tõlgendamisest, et see näeb ette ainult kaks juhtu, mil kohtudokumendi kättetoimetamine liikmesriikide vahel jääb selle kohaldamisalast välja, st esiteks siis, kui isiku, kellele tuleb dokument kätte toimetada, peamist või alalist elu- või asukohta ei ole teada ning teiseks, kui adressaat on nimetanud esindaja riigis, kus kohtumenetlus toimub.

25

Nagu kohtujurist oma ettepanku punktis 49 rõhutab, kuulub kohtudokumentide kättetoimetamine teistel juhtudel, kui kohtudokumendi adressaat elab välismaal, vaieldamatult määruse nr 1393/2007 kohaldamisalasse ning seega peab see määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt toimuma määruses ettenähtud viisil.

26

Kuna selline lahendus tuleneb otse määruse kontekstist, muudab see samuti alusetuks Poola valitsuse seisukoha, mille kohaselt tuleb juhud, mil kohtudokument „tuleb” teise liikmesriiki vastavalt asjaomasele määrusele kätte toimetada, kindlaks teha selle liikmesriigi siseriiklikku õigust arvestades, kus kohtumenetlus toimub.

27

Kui jätta siseriikliku seadusandja määratleda, millisel juhul on taolise vajadusega tegemist, takistaks see määruse nr 1393/2007 ühetaolist kohaldamist, kuna ei ole välistatud, et liikmesriigid näevad selles osas ette erinevad lahendused (vt selle kohta 8. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-443/03: Leffler, EKL 2005, lk I-9611, punkt 44).

28

Pärast seda täpsustust tuleb tõdeda, et kuna kohtudokumentide kättetoimetamine juhtudel, mis on ette nähtud põhikohtuasjas arutlusel olevates siseriiklikes õigusnormides, kuulub määruse nr 1393/2007 kohaldamisalasse, tuleb see, kas sellised õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas osas, milles need kehtestavad normi, mille kohaselt loetakse kohtutoimikule lisamisega dokumendid kättetoimetatuks poolele, kelle elu- või asukoht on välismaal ja kes ei ole määranud Poolas elavat või asuvat volitatud esindajat dokumentide kättesaamiseks, teha kindlaks just asjaomase määruse süsteemi ja eesmärke arvestades.

29

Mis puudutab kõigepealt määrusega nr 1393/2007 kehtestatud korda, siis tuleb meenutada, et selle EÜ artikli 61 punkti c alusel võetud määruse eesmärk on selle põhjenduse 2 kohaselt kehtestada ühendusesisese kättetoimetamise kord, mille eesmärk on siseturu nõuetekohane toimimine (vt selle kohta 25. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C-14/08: Roda golf & Beach Resort, EKL 2009, lk I-5439, punktid 53–55).

30

Selleks et nimetatud kontekstis tagada tõhus ja kiire tsiviilkohtumenetlus, sätestab määruse artikkel 2 koostoimes põhjendusega 6, et põhimõtteliselt toimub kohtudokumentide edastamine liikmesriikide määratud „edastavate asutuste” ja „vastuvõtvate asutuste” vahel.

31

Lisaks näeb määruse nr 1393/2007 2. jaotis ise tähtsuse järjekorda seadmata ette muud võimalikud kohtudokumentide edastamise viisid (9. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-473/04: Plumex, EKL 2006, lk I-1417, punktid 19–22), nagu konsulaar- või diplomaatiliste kanalite kaudu edastamine, diplomaatiliste või konsulaaresindajate kaudu kättetoimetamine, postiteenuseid kasutades kättetoimetamine või ka iga kohtumenetlusest huvitatud isiku taotlusel otse adressaatliikmesriigi kohtuametniku, ametiisiku või muu pädeva isiku kaudu kättetoimetamine.

32

Kuna need kohtudokumentide edastamise viisid on ainsad, mis on ammendavalt sätestatud nimetatud määrusega kehtestatud süsteemis, tuleb tõdeda, et selles ei ole kohta Poolas tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 11355 alusel kehtivale fiktiivsele kättetoimetamise menetlusele, mis on määrusega seega vastuolus.

33

Seda järeldust kinnitavad pealegi asjaomase määruse eesmärgid.

34

Sellega seoses on oluline märkida, et põhjenduse 2 kohaselt on määruse eesmärk parandada ja kiirendada kohtudokumentide edastamist liikmesriikide vahel (vt selle kohta 8. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-14/07: Weiss und Partner, EKL 2008, lk I-3367, punkt 46, ning eespool viidatud kohtuotsus Roda Golf & Beach Resort, punkt 54).

35

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei tohi seda eesmärki siiski saavutada ükskõik millisel viisil nende dokumentide adressaatide selliseid kaitseõigusi nõrgendades, mis tulenevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus ja Roomas 4. novembril 1959 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatud õigusest õiglasele kohtumenetlusele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Weiss und Partner, punkt 47).

36

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 46 ja 47, viitavad mitu määruse nr 1393/2007 sätet sõnaselgelt soovile ühitada kohtudokumentide tõhus ning kiire edastamine – eelkõige läbi nende kohtudokumentide tegeliku ja tulemusliku kättetoimetamise – adressaatide kaitseõiguste piisava kaitse tagamise nõudega.

37

Määruse artikli 4 lõige 3 ja artikli 5 lõige 1 koostoimes põhjendusega 12 näevad täpsemalt ette, et kohtudokumentide kättetoimetamine toimub tüüpvormi kasutades ning et see tõlgitakse adressaadile arusaadavasse keelde või vastuvõtva riigi ametlikku keelde või kui selles riigis on mitu ametlikku keelt, siis vähemalt ühte kättetoimetamiskoha ametlikku keelde.

38

Lisaks paneb määruse nr 1393/2007 artikkel 14 postiteenuste kasutamise valinud liikmesriigile kohustuse toimetada kohtudokumendid kätte tähtkirjaga koos väljastusteatega.

39

Samamoodi paneb määruse artikli 19 lõige 1 juhul, kui kostja ei ilmunud kohtusse, edastava liikmesriigi kohtule kohustuse peatada menetlus, kuni on tõendatud, et kohtukutse on toimetatud piisavalt aegsasti kätte adressaatliikmesriigi õiguses ette nähtud korras, või et see dokument on tegelikult kostjale isiklikult üle antud või toimetatud tema elu- või asukohta muul nimetatud määruses ettenähtud viisil piisavalt aegsasti, et anda kostjale kaitsevõimalus.

40

Selles kontekstis tuleb aga tõdeda, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 11355 ettenähtud fiktiivse kättetoimetamise kord on vastuolus määrusega nr 1393/2007 ettenähtud kaitseõiguste tagamist puudutavate eesmärkide saavutamisega.

41

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 52–54 märkis, kaotab sellise korraga igasuguse kasuliku mõju õigus, mis on kohtudokumendi adressaadil, kelle peamine või alaline elu- või asukoht ei ole liikmesriigis, kus menetlus toimub, ning mis seisneb kohtudokumendi tegelikult ja tulemuslikult kättesaamises, ning seda eelkõige põhjusel, et adressaat ei ole kohtudokumendist teadlik piisavalt aegsasti, et anda talle kaitsevõimalus, ning talle ei ole tagatud selle kohtudokumendi tõlge.

42

Neid kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1393/2007 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus põhikohtuasjas arutlusel olevad liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et loetakse kättetoimetatuks kohtutoimikusse lisatud kohtudokumendid, mis on adresseeritud teises liikmesriigis peamist või alalist elu- või asukohta omavale isikule, kui kõnealune isik ei ole määranud dokumente vastu võtma volitatud isikut, kelle elu- või asukoht on liikmesriigis, kus kohtumenetlus toimub.

43

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („dokumentide kättetoimetamine”), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000, artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus põhikohtuasjas arutlusel olevad liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et loetakse kättetoimetatuks kohtutoimikusse lisatud kohtudokumendid, mis on adresseeritud teises liikmesriigis peamist või alalist elu- või asukohta omavale isikule, kui kõnealune isik ei ole määranud dokumente vastu võtma volitatud isikut, kelle elu- või asukoht on liikmesriigis, kus kohtumenetlus toimub.