—

Interseroh Scrap and Metals Trading GmbH, esindaja: Rechtsanwalt A. Oexle,

—

Sonderabfall-Management-Gesellschaft Rheinland-Pfalz mbH (SAM), esindaja: Rechtsanwalt C. v. der Lühe,

—

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja T. Materne,

—

Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Fernandes ja M. João Lois,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Wilms ja A. Marghelis,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta (ELT L 190, lk 1), muudetud komisjoni 15. aprilli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 308/2009 (ELT L 97, lk 8; edaspidi „määrus nr 1013/2006”), artiklit 18.

2

Taotlus on esitatud Interseroh Scrap and Metals Trading GmbH (edaspidi „Interseroh”), kelle põhitegevus on terase- ja metallijäätmetega kauplemine, ning Sonderabfall-Management-Gesellschaft Rheinland-Pfalz mbH (SAM) (edaspidi „SAM”), kellele Rheinland-Pfalzi liidumaa on andnud ülesande teostada järelevalvet erijäätmete voo üle, vahelises vaidluses selle üle, millised andmed peavad sisalduma määruse nr 1013/2006 VII lisas osutatud dokumendis (edaspidi „saatekiri”).

3

Määruse nr 1013/2006 põhjendus 7 tuletab meelde vajadust korraldada jäätmesaadetiste järelevalve ja kontroll viisil, mis võtaks arvesse vajadust säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna ja inimeste tervise kvaliteeti ning mis soodustab käesoleva määruse ühtsemat kohaldamist kogu Euroopa Liidus.

4

Määruse nr 1013/2006 põhjenduse 15 kohaselt tuleb III, IIIA või IIIB lisas loetletud, taaskasutustoiminguteks ettenähtud jäätmete saadetiste puhul tagada järelevalve ja kontrolli miinimumtase, nõudes, et selliste saadetistega oleks kaasas teatav teave.

5

Määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 1 kohaselt kehtestatakse selles määruses menetlused ja kontrollimeetmed jäätmesaadetistele olenevalt nende päritolust, sihtkohast ja marsruudist, veetavate jäätmete liigist ja käitlusviisist sihtkohas.

6

Määruse nr 1013/2006 artikli 3 lõike 2 punktist a tuleneb, et selle määruse III või IIIB lisas loetletud taaskasutamiseks määratud jäätmesaadetistele rakendatakse nimetatud määruse artiklis 18 sätestatud üldnõudeid, kui jäätmesaadetise kogus ületab 20 kilogrammi.

7

Määruse nr 1013/2006 III lisas peetakse „„Rohelise” nimekirja jäätmed” all silmas eelkõige jäätmeid, mis on loetletud Baselis 22. märtsil 1989 alla kirjutatud ohtlike jäätmete üle piiri viimise ja kõrvaldamise kontrolli käsitleva konventsiooni, mis kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 1. veebruari 1993. aasta otsusega 93/98/EMÜ (EÜT L 39, lk 1; ELT eriväljaanne 11/18, lk 301; edaspidi „Baseli konventsioon”), IX lisas.

8

Baseli konventsiooni IX lisa täpsustab, et selles lisas loetletud jäätmed ei kuulu põhimõtteliselt selle konventsiooni artikli 1 lõike 1 punkti a alla, ega ole järelikult põhimõtteliselt selle konventsiooni alusel „ohtlikud jäätmed”.

9

IX lisas esinevad koodi B1010 all „Metallilised laialikandumatud metallide ja metallisulamite jäätmed”, eelkõige raua- ja terasemurd, kroomimurd, vasemurd, niklimurd, alumiiniumimurd, tsingimurd ja tinamurd.

10

Määruse nr 1013/2006 artikkel 18 „Jäätmed, millel peab kaasas olema teatud teave” sätestab:

„1.   Artikli 3 lõigetes 2 ja 4 nimetatud jäätmed, mida kavatsetakse vedada, alluvad järgmistele menetlusnõuetele:

2.   VII lisas osutatud leping, mis sõlmitakse saadetist korraldava isiku ja taaskasutatavate jäätmete vastuvõtja vahel, on kehtiv saadetise lähetamise alustamisest alates ning kui jäätmesaadetist või selle taaskasutamist ei suudeta kavandatu kohaselt teostada või kui jäätmesaadetis on ebaseaduslik, paneb see saadetise korraldanud isikule, või kui nimetatud isik ei ole võimeline jäätmesaadetist või selle taaskasutamist sooritama (näiteks on maksejõuetu), siis vastuvõtjale järgmised kohustused:

Saadetist korraldav isik või vastuvõtja esitab asjaosalise pädeva asutuse nõudmisel talle lepingu koopia.

3.   Liikmesriik võib kooskõlas oma õigusaktidega nõuda lõikes 1 osutatud teavet käesoleva artikliga kaetud saadetise kohta kontrollimise, jõustamise, kavandamise ja statistika eesmärgil.

4.   Lõikes 1 osutatud teavet tuleb käsitleda konfidentsiaalsena, kui seda nõuavad ühenduse ja liikmesriigi õigusaktid.”

11

Määruse nr 1013/2006 artikli 20 lõige 2 paneb muu hulgas saadetist korraldavale isikule ja vastuvõtjale kohustuse säilitada artikli 18 lõike 1 kohaselt antud teavet vähemalt kolm aastat pärast saadetise lähetamise alustamise kuupäeva.

12

Määruse nr 1013/2006 VII lisas esitatud saatekiri näeb välja selline:

13

Euroopa Kohtule Verwaltungsgericht Mainzi poolt esitatud teabe kohaselt tagab Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland (Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus, edaspidi „põhiseadus”) ärisaladust puudutava teabe käsitlemise konfidentsiaalsuse vastavalt vabalt valitud kutsealal tegutsemise õigust käsitlevale artiklile 12 ja omandiõigust käsitlevale artiklile 14. Bundesverfassungsgerichti (konstitutsioonikohus) kohtupraktika kohaselt on ettevõtja tarneallikate puhul tegemist ärisaladustega, mis kuuluvad põhiõiguste kaitse alla.

14

Interseroh on Euroopa ühe suurema teisese toorme – nimelt vanametalli, vanapaberi, plastijäätmete ja kasutatud puidu – kogumisele, töötlemisele ja vahendamisele spetsialiseerunud äriühingu Interseroh SE tütarettevõtja. Interseroh SE heaks töötab 13-s riigis asuvas sadakonnas paigas ligikaudu 2000 kaastöötajat.

15

Vahendajana tagab Interseroh erineva kvaliteediga metallijäätmete mis tahes koguses tellimuste tarned oma klientidele, kelleks on terasetootjad, valukojad ja metallurgiatehased.

16

Seejuures tegutseb Interseroh üksnes „vahendajana” („Streckenhändlerin”). Seda tüüpi vahendustegevust iseloomustab see, et vahendaja ostab jäätmetekitajalt või -kogujalt kaupa ning müüb selle seejärel edasi, ilma et ta ise selle kauba füüsiliselt oma valdusesse saaks. Lepingulised suhted tekivad vaid ühelt poolt lepingu vahendaja ja jäätmetekitaja vahel ning teiselt poolt selle vahendaja ja vastuvõtja vahel.

17

Interserohi vahendatud metallide tüüpe käsitatakse „jäätmetena”, mis kuuluvad Baseli konventsiooni IX lisas esineva koodi B1010 alla, ja sellest tulenevalt ka määruse nr 1013/2006 III lisas toodud nn rohelise nimekirja jäätmete hulka. Nende piiriülese transpordi suhtes kehtivad järelikult selle määruse artiklis 18 sätestatud teabele esitatavad nõuded.

18

SAM-i sõnul peab saadetist korraldav isik, käesoleval juhul Interseroh, vastavalt määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõike 1 punktile a hoolitsema selle eest, et jäätmetega oleks nende veo ajal kaasas saatekiri. Tulenevalt määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõike 1 punktist b ja artikli 20 lõikest 2 peab tarne vastuvõtja selle dokumendi allkirjastama ning säilitama vähemalt kolm aastat.

19

Selle tõlgenduse üks praktiline tulemus on see, et Interserohi olukorras olev vahendaja on selle dokumendi lahtris 6 sisalduma pidavaid kirjeid arvesse võttes kohustatud oma klientidele avaldama oma tarneallikad ja nimetatud klientidel on seeläbi võimalik võtta jäätmetekitaja või -kogujaga otse ühendust ning sõlmida järgmised lepingud ilma vahendaja teenuseid kasutamata.

20

Interseroh leiab, et kohustus avaldada klientidele oma tarneallikad riivab tema õigust ärisaladuse kaitsele ning kahjustab tõsiselt tema kui vahendaja majandustegevust. Lisaks põhjustab see kohustus temale varalist kahju, kuna tarneallikaid puudutav teave kujutab endast põhilist osa tema oskusteabest ja tema ettevõtte väärtusest. Pealegi on Interseroh juba kaotanud palju kliente tulenevalt kohustusest avaldada oma tarneallikad.

21

Seetõttu otsustas Interseroh nimetada saatekirja lahtris 6 jäätmetekitaja või -kogujana iseennast või jätta see lahter täitmata, ja seda mitme jäätmesaadetise puhul. Kuna tegeliku jäätmetekitaja või -koguja andmeid saab näha saate- ja kaalumisdokumentidest, mis peavad saadetisega samuti kaasas olema ja mida tuleb kontrollimisel esitada, siis algatati Interserohi tegevjuhi suhtes väärteomenetlus tulenevalt ilmsest vastuolust ühelt poolt saate- ja kaalumisdokumentide ning teiselt poolt saatekirja lahtri 6 vahel.

22

See ilmnes nimelt 7. mail 2009 Montabauri lähedal A3 kiirteel sõiduki kontrollimisel. SAM määras seega 5. augustil 2009 Interserohi tegevjuhile trahvi 150 euro suuruses summas. Selle otsuse peale esitati vaie ning praegu menetleb seda asja Staatsanwaltschaft Mainz (Mainzi prokuratuur).

23

Interseroh esitas seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtule 18. detsembril 2009 kaebuse, millega palub tuvastada, et vahendajana ei ole ta kohustatud saatekirja lahtris 6 näitama ära jäätmetekitaja isikut.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et jäätmetekitajat puudutava teabe käsitlemist konfidentsiaalsena nõuab põhiseadus, vastavalt selle artiklile 12 koostoimes artikliga 14, kuna üldiselt on teada, et ettevõtja tarneallikad on ärisaladus, mis kuulub põhiõiguste kaitse alla.

25

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Mainz menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub järeldusest, et määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõige 1 kohustab põhimõtteliselt isikut, kes korraldab selle sätte alla kuuluvat jäätmesaadetist, täitma saatekirja täielikult ning esitama selle saadetise vastuvõtjale allkirjastamiseks ja säilitamiseks. Selle kohustuse tulemusel avaldatakse jäätmetekitaja isik saadetise vastuvõtjale, mis toob kaasa potentsiaalselt kahjulikud tagajärjed Interserohiga sarnases olukorras olevale vahendajale, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 20 ja 21.

27

Sellises kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas niisugune vahendaja nagu hageja, kes korraldab jäätmesaadetisi, võib tõhusalt tugineda kas määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõikele 4, mis teatavatel juhtudel lubab andmete konfidentsiaalset käitlemist, või teise võimalusena liidu õiguse niisugusele üldpõhimõttele nagu ärisaladuse kaitse, eesmärgiga vältida saatekirja kaudu jäätmetekitaja isiku avaldamist saadetise vastuvõtjale.

28

Eelotsusetaotlusest ja ka Euroopa Kohtule esitatud märkustest ilmneb, et kõik põhikohtuasjas käsitlusel olevad saadetised on seotud niisuguse toormega nagu erineva kvaliteediga metallid, mida vahendaja ostab ja edasi müüb ning mis moodustavad nn rohelises tavajäätmete nimekirjas olevad jäätmed.

29

Esimese, kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab jäätmesaadetist korraldaval vahendajal jätta jäätmetekitaja isik saadetise vastuvõtjale avaldamata, kui see avaldamata jätmine on vajalik vahendaja ärisaladuse hoidmiseks.

30

Määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõige 4 sätestab, et selle artikli lõikes 1 osutatud teavet, st saatekirjas sisalduvat teavet tuleb käsitleda konfidentsiaalsena, kui ühenduse ja liikmesriigi õigusaktid seda nõuavad.

31

Mis puudutab nende isikute andmeid, kes peavad täitma määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõikest 4 tulenevat konfidentsiaalsuskohustust, siis järeldub nimetatud sätte grammatilisest ja süstemaatilisest tõlgendamisest, et seal viidatud konfidentsiaalsuskohustust kohaldatakse iga asjaomast teavet valdava isiku, sealhulgas nii lähte- kui sihtkoha ametiasutuste kui ka kõikide jäätmesaadetise lähetamises osalevate füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes.

32

Tegelikult ei tee määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõike 4 sõnastus mingit vahet asjaomast teavet vallata võivate isikute vahel ning eelkõige ei tee ühtki viidet määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõikele 3, mis puudutab just ametiasutusi.

33

Igal juhul järeldub ka määruse nr 1013/2006 artiklist 18, et konfidentsiaalsuskohustusega, millele viitab selle artikli lõige 4, ei saa olla vastuolus selle määruse VII lisas nimetatud teabe edastamine ettevõtete vahel, kes osalevad saadetise korraldamises.

34

Ühelt poolt näeb määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõike 1 punkt a ette, et koostatakse saatekiri, mis peab kindlasti olema kaasas igasuguse jäätmesaadetisega, mille suhtes kohaldatakse seda sätet. Niisuguse saadetise korraldaja on seega kohustatud täitma eelkõige nimetatud määruse VII lisas toodud saatekirja lahtri 6, kuhu peab märkima jäätmetekitaja nime.

35

Teiselt poolt näeb määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõike 1 punkt b ette, et saatekirjale peavad alla kirjutama jäätmesaadetise korraldaja ja vastuvõtja, samas kui selle määruse artikli 20 lõige 2 paneb muu hulgas saadetist korraldavale isikule ja vastuvõtjale kohustuse säilitada artikli 18 lõike 1 kohaselt antud teavet vähemalt kolm aastat pärast saadetise lähetamise alustamise kuupäeva.

36

Nende sätete tulemuseks on kahtlemata see, et saadetise vastuvõtjani jõuab kogu saatekirjas sisalduv teave ja ta saab seeläbi teada jäätmetekitaja isiku, kes on sama määruse VII lisa nõuete kohaselt identifitseeritud nimetatud dokumendi lahtris 6.

37

Võimalik konfidentsiaalsuskohustus määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõike 4 alusel ei saa selles osas omada mõju, kuna nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 50 sisuliselt märkis, tekib konfidentsiaalselt käsitlemise kohustus saatekirjas sisalduva teabe suhtes alles pärast seda, kui teave on nimetatud dokumendis märgitud ja avaldatud. Määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõige 4 saab olla kohaldatav üksnes siis, kui teave on eelnevalt märgitud saatekirjas, vastavalt nimetatud artikli lõike 1 nõuetele, kootoimes selle määruse VII lisaga.

38

Seega, nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 64, on konfidentsiaalsuskohustuse ulatus tingimata piiratud nende suhetega, mis saatekirjale juurdepääsu omavatel isikutel, nimelt pädevatel ametiasutustel ja saadetise lähetamises osalevatel isikutel, on seoses kolmandate isikutega.

39

Seda tõlgendust toetab määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõike 4 sõnastus, mis sõnaselgelt ütleb, et saatekirjas sisalduvat teavet tuleb „käsitleda konfidentsiaalsena”, ega viita ühelegi võimalikule erandile kohustusest täita saatekirjas kõik nõutavad väljad. Seda toetab ka määruse VII lisa joonealune märkus 3, mis rõhutab, et kui saatmist korraldav isik ei ole jäätmetekitaja ega koguja, siis tuleb lisada teave jäätmetekitaja või koguja kohta.

40

Seega tuleb esimesele, kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda jäätmesaadetist korraldaval vahendajal jätta jäätmetekitaja isik saadetise vastuvõtjale avaldamata, mida nõuab selle artikli lõige 1 koostoimes nimetatud määruse VII lisaga, isegi kui avaldamata jätmine on vajalik vahendaja ärisaladuse hoidmiseks.

41

Teine küsimus esitati üksnes selleks juhuks, kui määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõige 4 ei võimalda jäätmesaadetist korraldaval vahendajal jätta jäätmetekitaja isik saadetise vastuvõtjale avaldamata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhiseadus tagab – nagu on esitatud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 13 – ärisaladuse kaitse, mis hõlmab eelkõige ettevõtte tarneallikaid. Ei ole olemas niisugust kohaldatavat siseriiklikku õigusnormi, mis võimaldaks piirata kõnealust põhiõigust. Nimetatud kohus küsib nendes tingimustes, kas ärisaladus on kaitstud liidu esmase õigusega, mis piirab määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõike 1 ulatust.

42

Seetõttu tuleb esitatud küsimust mõista nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sellega sisuliselt teada, kas määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte alla kuuluvate jäätmesaadetiste kontekstis on vahendaja kohustatud täitma saatekirja lahtri 6 ja edastama selle vastuvõtjale, ilma et õigus ärisaladuse kaitsele saaks selle kohustuse ulatust piirata.

43

Selles osas sätestavad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 15 lõige 1 ning artiklid 16 ja 17 vastavalt õiguse teha tööd ja tegutseda vabalt valitud või vastuvõetaval kutsealal, ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse. Lisaks, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on omandiõigus ja vabadus tegeleda teatud majandustegevusega osa liidu õiguse üldpõhimõtetest (vt 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-280/93: Saksamaa vs. nõukogu, EKL 1994, lk I-4973, punkt 78; 10. juuli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-20/00 ja C-64/00: Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, EKL 2003, lk I-7411, punkt 68; 12. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-154/04 ja C-155/04: Alliance for Natural Health jt, EKL 2005, lk I-6451, punkt 126, ja 6. detsembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-453/03, C-11/04, C-12/04 ja C-194/04: ABNA jt, EKL 2005, lk I-10423, punkt 87). Pealegi, ka väljakujunenud kohtupraktikas on tunnustanud ärisaladuse kaitset kui liidu õiguse üldpõhimõtet (vt 14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-450/06: Varec, EKL 2008, lk I-581, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Igal juhul tuleb märkida, et isegi juhul, kui kohustus avaldada jäätmesaadetise vastuvõtjale jäätmetekitaja isik kujutab endast ohtu vahendajate ärisaladuse kaitsele, ei saa selline järeldus piirata teisese õiguse selge ja tingimusteta sätte ulatust.

45

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 33–40 on esile toodud, on määruse nr 1013/2006 artiklis 18 ette nähtud haldusliku järelevalve mehhanismi vältimatu tagajärg see, et saadetise vastuvõtja saab teada jäätmetekitaja isiku, ning et selle määruse tekstist ei saa tuletada ühtki erandit.

46

Nendes tingimustes ei oleks ärisaladuse kaitse põhjendamatu kahjustamine – oletades, et seda on võimalik tuvastada – iseenesest selline, mis piiraks määruse nr 1013/2006 artikli 18 ulatust, vaid seaks hoopis kahtluse alla selle sätte kehtivuse. Ent siseriiklik kohus ei ole küsinud Euroopa Kohtult määruse nr 1013/2006 artikli 18 kehtivuse kohta ega väljendanud selles osas ka mitte kahtlust ning Euroopa Kohtul ei ole nimetatud sätte kehtivuse hindamiseks piisavaid faktilisi tõendeid.

47

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1013/2006 artikli 18 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte alla kuuluvate jäätmesaadetiste kontekstis on vahendaja kohustatud täitma saatekirja lahtri 6 ja edastama selle vastuvõtjale, ilma et õigus ärisaladuse kaitsele saaks selle kohustuse ulatust piirata.

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: