—

Iirimaa, esindaja: D. O’Hagan,

—

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

—

Euroopa Komisjon, esindaja: J. Baquero Cruz,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT L 372, lk 31; ELT eriväljaanne 15/01, lk 262) artikli 3 lõike 2 punkti d tõlgendamist.

2

Taotlus esitati Á.L González Alonso ja Nationale Nederlanden Vida Cia de Seguros y Reaseguros SAE (edaspidi „Nationale Nederlanden”) vahelises kohtuvaidluses seoses hagiga, millega soovitakse investeerimisriskiga (unit linked) kindlustuslepingust taganeda ja nõutakse nimetatud lepingu alusel Á.L. González Alonso tasutud kindlustusmaksete tagastamist.

3

Direktiivi 85/577 artikli 3 lõike 2 punkt d sätestab:

„Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes:

[…]

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/83/EÜ elukindlustuse kohta (EÜT L 345, lk 1; ELT eriväljaanne 06/06, lk 3; edaspidi „elukindlustuse direktiiv”) artikkel 2 „Reguleerimisala” sätestab:

„Käesolev direktiiv käsitleb […] otsekindlustustegevuse alustamist ja jätkamist allpool määratletud tegevusega:

[…]”

5

Nimetatud direktiivi artikkel 35 „Tühistamistähtaeg” näeb ette:

„1.   Liikmesriigid näevad ette, et kindlustusvõtja, kes sõlmib individuaalse elukindlustuslepingu, võib lepingu tühistada 14–30 päeva jooksul alates ajast, kui talle lepingu sõlmimisest teatati.

Kindlustusvõtja teade lepingu tühistamise kohta vabastab ta kõigist edasistest lepingu põhjal tekkivatest kohustustest.

Muud lepingu tühistamise õiguslikud tagajärjed ja tingimused määratakse kindlaks artikli 32 kohaselt lepingu suhtes kohaldatava õiguse alusel, eelkõige kindlustusvõtjale lepingu sõlmimisest teatamise korra puhul.

[…]”

6

Nimetatud direktiivi artikkel 36 „Teave kindlustusvõtjatele” näeb ette:

„1.   Enne elukindlustuslepingu sõlmimist tuleb kindlustusvõtjale teatavaks teha vähemalt III lisa punktis A loetletud teave.

[…]

4.   Käesoleva artikli ja III lisa rakendamise üksikasjalikud eeskirjad sätestab kohustuse liikmesriik.”

7

Elukindlustuse direktiivi I lisa III punkt nimetab selle direktiiviga hõlmatud otsekindlustuse „liikidena”„[a]rtikli 2 lõike 1 punktides a ja b nimetatud elukindlustust, mis on seotud investeerimisfondidega”.

8

Selle direktiivi III lisa punkti A alapunkti a numbri 13 kohaselt tuleb kindlustusvõtjale enne lepingu sõlmimist tutvustada „[j]ärelemõtlemisaja kohaldamise korda”.

9

Nõukogu 5. märtsi 1979. aasta esimese direktiivi 79/267/EMÜ otsese elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 63, lk 1) artikkel 1 sätestas:

„Käesolev direktiiv käsitleb […] otsekindlustustegevuse alustamist ja jätkamist allpool määratletud tegevusega:

1.   järgmised kindlustusliigid, kui nendega tegeldakse lepingulistel alustel:

10

Selle direktiivi lisa III punkt nimetab elukindluse liigina „[a]rtikli 1 punkti 1 alapunktis a […] nimetatud elukindlustust, mis on seotud investeerimisfondidega”.

11

Direktiiv 85/577 võeti Hispaania õigusesse üle 21. novembri 1991. aasta seadusega 26/1991 väljaspool ettevõtja äriruume sõlmitud lepingute kohta (Ley 26/1991, sobre contratos celebrados fuera de los establecimientos mercantiles; BOE nr 283, 26.11.1991, edaspidi „seadus 26/1991”). Seadus 26/1991, mis kehtis kuni 1. detsembrini 2007, on kohaldatav põhikohtuasja asjaoludele.

12

Seaduse 26/1991 artikli 2 lõike 1 punkti 3 kohaselt ei kohaldata seda seadust „kindlustuslepingutele”.

13

Seaduse 26/1991 artikli 3 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   […] leping või lepinguline pakkumus tuleb koostada kirjalikult kahes eksemplaris ning sellele tuleb lisada lepingust taganemise avaldus; tarbija peab lepingule lisama omakäeliselt kuupäeva ja allkirja.

2.   Lepingus peab tarbija allkirja jaoks ettenähtud koha vahetus läheduses olema […] selge ja täpne viide sellele, et tarbijal on õigus taganeda nõustumusest, ning viide taganemise tingimustele ja tagajärgedele.

[…]”

14

Seaduse 26/1991 artikli 4 esimese lõigu kohaselt „[võib] tarbija […] nõuda eelmises artiklis sätestatud nõudeid eirates sõlmitud lepingu või tehtud pakkumuse tühistamist”.

15

Eelotsusetaotlusest selgub, et 2007. aasta juulis külastas Á. L. González Alonsot tema töökohas Nationale Nederlanden töötaja, kes pakkus talle ühte finantstoodet. See töötaja teatas talle, et toode kujutab endast kõrge tootlikkusega hoiust, mis jätab hoiustajale õiguse investeeritud kapital igal ajal tagasi saada.

16

Á. L. González Alonso võttis pakkumuse vastu ja kirjutas alla mitmele dokumendile, mille hulgas olid poliis nimetusega „Segur Fondo Dinámico”, kindlustusankeet allakirjutanu andmete ja tervisliku seisundi kohta ning volitus tema pangale kindlustusmaksete tasumiseks otsekorraldusega. Pärast nimetatud dokumentide allkirjastamist debiteeris Nationale Nederlande Á. L. González Alonso pangaarvelt ajavahemikul 3. september 2007 kuni 30. mai 2008 järjestikuseid makseid 3083,30 euro väärtuses.

17

Á. L. González Alonso teatas 2008. aasta juulis Nationale Nederlandelenile oma soovist saada tagasi kogu makstud summa. Kõnealune äriühing keeldus aga nimetatud summat tagastamast. Nimetatud keeldumise peale esitas Á. L. González Alonso vastavalt seaduse 26/1991 artiklile 4 Oviedo kohtule hagi, taotledes lepingu tühistamist ja nõudes kindlustusmaksete tagastamist.

18

Selles asjas apellatsioonkaebust lahendava Audiencia Provincial de Oviedo sõnul sisaldab Á. L. González Alonso allkirjastatud dokument „Segur Fondo Dinámico” elukindlustust, milles on kindlustusvõtja valinud soodustatud isikuteks iseenda ja oma lapsed, kusjuures surma korral on minimaalne kindlustussumma 3000 eurot. Kindlustusele on lisatud teist liiki teenused, mis moonutavad elukindlustuslepingule iseloomulikke jooni ja muudavad selle segalepinguks. Nii segunevad kindlustuslepingule iseloomulikud teenused teenustega, mis kujutavad endast tegelikult investeerimistoodet.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kindlustusvõtja poolt igakuiselt tasutavad kindlustusmaksed on ilmselt mõeldud rahalise investeeringuna, mille puhul klient võib valida oma investeeringute jaotuse vastavalt talle pakutavale portfellile. Nii on Á. L. González Alonso otsustanud suunata kindlustusmaksed 30% ulatuses investeerimiseks Nationale Nederlandeni valitsetavasse sisefondi, 60% ulatuses muutuva intressimääraga investeeringuteks ja 10% ulatuses kindla intressimääraga investeeringuteks.

20

Seega on Á. L. González Alonso eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul sõlminud investeerimisriskiga (unit linked) kindlustuslepingu, mida iseloomustab asjaolu, et kindlustusandja kannab üksnes kindlustusmatemaatilist riski, samal ajal kui investeeringu finantsrisk kandub kindlustusvõtjale. Viimane võtab nimetatud riski teatavate fiskaalsoodustuste eest enda kanda.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on – hoolimata sellest, et kindlustuslepingud jäävad direktiivi 85/577/EMÜ artikli 3 lõike 2 punkti d kohaselt selle direktiivi kohaldamisalast välja ning et sellele vastavalt välistab need ka seaduse 26/1991 artikli 2 lõike 1 punkt 3 – tekkinud seetõttu kahtlus, et põhikohtuasjas käsitletav leping võib siiski kuuluda nimetatud direktiivi kohaldamisalasse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib selline tõlgendus nimelt olla õigustatud, kui võtta arvesse Euroopa Kohtu praktikat, milles viimane on korduvalt rõhutanud, et direktiivi 85/577 artiklis 3 ette nähtud erandeid tuleb tõlgendada kitsendavalt.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et juhul kui kõnealust finantstoodet tuleb käsitada investeerimisriskiga lepingu osana, kuulub see direktiivi 85/577 kohaldamisalasse, mistõttu kohalduvad selle suhtes seaduse 26/1991 artiklites 3 ja 4 sätestatud formaalsed tingimused ning järelikult on võimalik tunnistada põhikohtuasja hageja poolt allkirjastatud leping tühiseks.

23

Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Oviedo menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi 85/577[…] artikli 3 lõike 2 punkti d tuleb tõlgendada kitsalt, millest tulenevalt ei saa see hõlmata väljaspool äriruume sõlmitud lepingut, milles pakutakse elukindlustust igakuise kindlustusmakse eest, mida kasutatakse eri suurusega, kas kindla või muutuva intressimääraga investeeringute ning asjaomase äriühingu enda rahaliste investeerimistoodete jaoks?”

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab oma küsimusega sisuliselt teada, kas väljaspool äriruume sõlmitud leping, milles pakutakse elukindlustust igakuise kindlustusmakse eest, mida kasutatakse eri suurusega, kas kindla või muutuva intressimääraga investeeringute ning asjaomase äriühingu enda rahaliste investeerimistoodete jaoks, ei kuulu vastavalt direktiivi 85/577 artikli 3 lõike 2 punktile d selle direktiivi kohaldamisalasse.

25

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et direktiivis 85/577 ei ole toodud mõiste „kindlustusleping” definitsiooni. Lisaks ei viita see direktiiv selles osas sõnaselgelt ka liikmesriikide õigusele. Nagu tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, tuleb mõistet „kindlustusleping” kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning selleks tuleb arvestada kõnealuse direktiivi konteksti (vt selle kohta 14. jaanuari 1982. aasta otsus kohtuasjas 64/81: Corman, EKL 1982, lk 13, punkt 8, ja 6. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas C-98/07: Nordania Finans ja BG Factoring, EKL 2008, lk I-1281, punkt 17).

26

Teiseks tuleb tõdeda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb erandeid liidu tarbijakaitset puudutavatest õigusnormidest tõlgendada kitsalt (vt 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-481/99: Heininger, EKL 2001, lk I-9945, punkt 31, ja 15. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-215/08: E. Friz, EKL 2010, lk I-2947, punkt 32).

27

Nagu Euroopa Kohus on juba täpsustanud, ei ole direktiivis 85/577 viidatud tarbijakaitse absoluutne, vaid see on allutatud teatavatele piirangutele (vt 10. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-412/06: Hamilton, EKL 2008, lk I-2383, punktid 39 ja 40, ning eespool viidatud kohtuotsus E. Friz, punkt 44). Direktiivi 85/577 artikli 3 lõikes 2 toodud erandid kuuluvad nende piirangute hulka. Nende erandite liiga kitsas tõlgendamine võib võtta nende kasulikku mõju ning seega ei saa seda lubada.

28

Mis puutub põhikohtuasjas käsitletava lepingu liiki, siis on selles ette nähtud elukindlustus selle kitsas tähenduses. Niisuguse lepingu määratlemine „kindlustuslepinguna” direktiivi 85/577 tähenduses ei ole seega ilmselt vale. Kuigi põhikohtuasjas käsitletav leping pakub elukindlustust igakuiste kindlustusmaksete eest, mis on mõeldud kindla või muutuva intressimääraga investeeringute ning rahaliste investeerimistoodete jaoks, mille riski kannab kindlustusvõtja, ei ole niisugused lepingutingimused siiski erakordsed.

29

Vastupidi, niisugused lepingud nagu unit linked, „investeerimisriskiga” või „investeerimisfondidega seotud” lepingud, mille sõlmis Á. L. González Alonso, on kindlustusõiguses laialt levinud. Ka liidu seadusandja on leidnud, et seda liiki leping on elukindlustuslepingu liik, nagu see tuleneb sõnaselgelt elukindlustuse direktiivi I lisa III punktist koosmõjus selle direktiivi artikli 2 punkti 1 alapunktiga a.

30

Isegi juba enne direktiivi 85/577 jõustumist käsitati investeerimisfondidega seotud kindlustusi esimese direktiivi 79/267 artikli 1 punkti 1 alapunkti a ning selle direktiivi lisa kohaselt kui üht elukindlustuse liiki. Samas ei piiranud liidu seadusandja direktiivi 85/577 vastu võttes „kindlustuslepingu” mõistet selles tähenduses, et see ei hõlma investeerimisfondidega seotud kindlustusi.

31

Sellest tulenevalt ja kuna puuduvad vastupidised normid, tuleb asuda seisukohale, et kui liidu seadusandja võttis vastu direktiivi 85/577 ja jättis kõik kindlustuslepingud selle kohaldamisalast välja, siis käsitas ta kindlustuslepingutena ka investeerimisfondidega seotud kindlustuslepinguid.

32

Järelikult tuleb tõdeda, et need lepingud ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse.

33

Direktiivi 85/577 artikli 3 lõike 2 punkti d niisugune tõlgendus ei välista tarbijate võimalust kindlustuslepingutest teatud tingimustel taganeda. Elukindlustuse direktiivi artikli 35 lõige 1 tõlgendatuna koosmõjus artikliga 36 ja direktiivi III lisa punkti A alapunkti a numbriga 13 näeb ette kindlustusvõtja õiguse kindlustuslepingust taganeda. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siiski kontrollima, kas tema lahendatavas kohtuasjas on selle õiguse kasutamise tingimused täidetud.

34

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et väljaspool äriruume sõlmitud leping, milles pakutakse elukindlustust igakuise kindlustusmakse eest, mida kasutatakse eri suurusega, kas kindla või muutuva intressimääraga investeeringute ning asjaomase äriühingu enda rahaliste investeerimistoodete jaoks, ei kuulu vastavalt direktiivi 85/577 artikli 3 lõike 2 punktile d selle direktiivi kohaldamisalasse.

35

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Väljaspool äriruume sõlmitud leping, milles pakutakse elukindlustust igakuise kindlustusmakse eest, mida kasutatakse eri suurusega, kas kindla või muutuva intressimääraga investeeringute ning asjaomase äriühingu enda rahaliste investeerimistoodete jaoks, ei kuulu vastavalt nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral artikli 3 lõike 2 punktile d selle direktiivi kohaldamisalasse.