Liidetud kohtuasjad C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P

Comitato „Venezia vuole vivere” jt

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Õigus esitada hagi – Põhjendatud huvi – Poolelioleva kohtuasja vastuväide – Riigiabi – Mitut majandusvaldkonda hõlmav abikava – Sotsiaalmaksu vähendamine – Otsus 2000/394/EÜ – Hüvituslik laad – Ühendusesisese kaubanduse kahjustamine – Konkurentsi kahjustamine – Kontrolli ulatus – Tõendamiskoormis – Põhjendamiskohustus – EÜ artikli 87 lõike 2 punkt b ja lõike 3 punktid b–d – Määrus (EÜ) nr 659/1999 – Artiklid 14 ja 15

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Menetlus – Poolelioleva kohtuasja vastuväide – Poolte, eseme ja väidete samasus kahes hagis – Hageja loobumine ühest hagist – Poolelioleva kohtuasja äralangemine

2.        Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Komisjoni otsus, millega keelatakse sektoriaalne abikava

(EÜ artikli 230 neljas lõik)

3.        Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Abikava tervikuna läbivaatamine – Lubatavus

(EÜ artiklid 87 ja 88)

4.        Riigiabi – Mõiste – Abisaajatele soodustuse andmine

(EÜ artikli 87 lõiked 1 ja 3)

5.        Apellatsioonkaebus – Väited – Kohtuotsuse põhjendused, mis on vastuolus liidu õigusega – Muudele õiguslikele põhjendustele tuginev resolutsioon – Rahuldamata jätmine

6.        Riigiabi – Komisjoni otsus, millega abikava tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks – Põhjendamiskohustus

(EÜ artikli 88 lõige 2)

7.        Riigiabi – Konkurentsi kahjustamine – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Komisjoni tõendamiskoormise ulatus

(EÜ artikkel 88)

8.        Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Tõendite hindamise kontroll Euroopa Kohtus – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(EÜ artikkel 225, Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 51 esimene lõik, Euroopa Kohtu kodukord, artikli 112 lõike 1 esimese lõigu punkt c)

9.        Riigiabi – Keeld – Erandid – Abi, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks – Teatud piirkondade arendamiseks mõeldud abi

(EÜ artikli 87 lõike 3 punkt c)

1.        Juhul kui hagi jäetakse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, langeb ära sellest tulenev kohtuvaidlus, mis oli pooleli, mistõttu kaob ka poolelioleva kohtuasja olukord. Sama kehtib ka siis, kui pooleliolev kohtuasi langeb ära seetõttu, et hageja oma hagist loobub. Huvist vältida, et õigussubjektid kasutaksid seda võimalust vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, ei tulene nõuet, et poolelioleva kohtuasja olukord jääks püsima isegi seoses hagiga, millest hageja on loobunud. See huvi on nimelt piisavalt kaitstud, kuna hagejalt mõistetakse välja kohtukulud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 5 esimese lõigu või Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 5 esimese lõigu alusel.

(vt punktid 31 ja 32)

2.        Kui on tegemist tühistamishagiga, siis isikuid, kes on tegelikult saanud individuaalset abi abikava alusel, mille kohta komisjon on andnud tagasinõudmise korralduse, puudutab otsus isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

Nimelt puudutab juba tagasinõudmise korraldus isiklikult kõiki asjaomase kava alusel abi saanud isikuid, kuna vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise hetkest alates ähvardab neid oht, et saadud eelised nõutakse tagasi, ja seega on mõjutatud nende õiguslikku olukorda. Abisaajad kuuluvad seega piiratud isikute ringi, ilma et oleks vaja uurida täiendavaid tingimusi, mis puudutavad juhtumeid, mil komisjoni otsusega ei kaasne tagasinõudmise korraldust. Lisaks võimalus, et õigusvastaseks tunnistatud eeliseid hiljem saajatelt tagasi ei nõuta, ei välista seda, et neid peetakse isiklikult puudutatuks.

(vt punktid 53 ja 56)

3.        Abikava puhul võib komisjon piirduda kava omaduste uurimisega, selleks et otsuse põhjendustes hinnata, kas tingimuste tõttu, mida kava ette näeb, tagab see abisaajatele märgatava eelise võrreldes nende konkurentidega ja on kasulik eelkõige ettevõtjatele, kes osalevad liikmesriikidevahelises kaubanduses. Seega ei ole komisjon sellist kava käsitlevas otsuses kohustatud tegema kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsi. Alles abi tagasinõudmise etapis tuleb kontrollida iga asjassepuutuva ettevõtja olukorda eraldi.

Juhul, kui komisjon teeb üldise ja abstraktse otsuse riigiabi kava kohta, tunnistab selle ühisturuga kokkusobimatuks ja määrab kava alusel saadud summade tagasinõudmise, on tegelikult liikmesriigi ülesanne kontrollida tagasinõudmise toimingu juures iga asjassepuutuva ettevõtja olukorda eraldi.

(vt punktid 63, 64 ja 130)

4.        Abimeetme aluseks olevatest põhjustest ei piisa, et meetme saaks juba alguses jätta liigitamata „abiks” EÜ artikli 87 tähenduses. Nimetatud sätte lõige 1 ei tee riiklikel sekkumistel vahet vastavalt nende põhjustele või eesmärkidele, vaid neid on määratletud nende tagajärgede kaudu.

Asjaolu, et üks liikmesriik püüab ühepoolsete meetmetega lähendada ühe kindla majandusvaldkonna konkurentsitingimusi teistes liikmesriikides valdavalt eksisteerivatele konkurentsitingimustele, ei kõrvalda nende meetmete riigiabi iseloomu. See kehtib ka meetmete suhtes, mis peavad hüvitama võimalikku ebasoodsat olukorda, millega puutuvad kokku liikmesriigi teatavas piirkonnas asuvad ettevõtjad. Juba EÜ asutamislepingu tekst ise, mis artikli 87 lõike 3 punktides a ja c käsitab riigiabina, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks, „abi majandusarengu edendamiseks […] piirkondades” ja „abi […] teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks”, osutab, et soodustused, mille ulatus on piiratud riigiabi eeskirju järgiva liikmesriigi territooriumi ühe osaga, võivad kujutada endast valikulisi soodustusi.

Sellest järeldub, et eesmärk hüvitada liikmesriigi teatud piirkonnas asuvate ettevõtjate ebasoodus konkurentsiolukord, mida sotsiaalmaksu vähendamisega taotletakse, ei saa võtta neilt soodustustelt abi tunnuseid EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(vt punktid 94–96 ja 100)

5.        Kui Üldkohtu otsuse põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

(vt punkt 118)

6.        Komisjoni otsuse alusel, mis tunnistab abikava ühisturuga kokkusobimatuks ja annab tagasinõudmise korralduse, peab saama selgelt määratleda selle ulatuse. Otsuses endas peavad sisalduma kõik olulised asjaolud, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada, nii et on välistatud otsuse tegeliku sisu kindlaksmääramine alles tagantjärele komisjoni ja siseriiklike ametiasutuste kirjavahetuse abil. Nimelt peab iga asjassepuutuva abisaaja olukorra eraldi kontrollimine, mille teostavad siseriiklikud ametiasutused, olema piisavalt piiritletud komisjoni otsusega, mis tunnistab abikava ühisturuga kokkusobimatuks.

(vt punkt 120)

7.        Komisjon ei pea tõendama abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes uurima, kas abi võib kahjustada seda kaubandust ja moonutada konkurentsi.

Väikesest abisummast või asjaolust, et valdav osa abisaajatest tegutseb kohalikul tasandil, ei saa järeldada, et kava alusel antud abi ei saa kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ega tuua kaasa konkurentsimoonutusi.

(vt punktid 134 ja 135)

8.        EÜ artikli 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 esimese lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaselt peab apellant, kui ta väidab, et Üldkohus on tõendeid moonutanud, täpselt osutama tõenditele, mida kohus on väidetavalt moonutanud, ning hindamisvigadele, mis on tema arvates moonutamise Üldkohtu poolt põhjustanud. Sellise moonutamisega on tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata ilmneb, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär.

(vt punktid 152 ja 153)

9.        Komisjon võib EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud erandi kohaldamisest keeldumist õiguspäraselt põhistada asjaoluga, et tegemist on ettevõtjate tegevusabiga. Nimelt võib sellist abi, mis moonutab konkurentsitingimusi, tulenevalt komisjoni teatisest EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c kohaldamismeetodi kohta piirkondliku abi suhtes ja piirkondliku riigiabi andmise juhendist lubada ainult erandjuhtudel.

(vt punkt 168)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

9. juuni 2011(*)

Sisukord

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust

Vaidlusalune otsus

Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus

Komisjoni vastuapellatsioonkaebus

Poolelioleva kohtuasja vastuväide, mis on esitatud kohtuasjas T‑277/00

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Hagejate õigus esitada hagi Üldkohtule

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Comitato õigus hagi esitada

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Hagejate põhjendatud huvi Üldkohtus

Peamised apellatsioonkaebused

Määruse nr 659/1999 artikkel 15 – „uueks abiks” liigitamine

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Hüvituslik laad

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Ühendusesisese kaubanduse kahjustamise ja konkurentsi moonutamise kriteeriumid, komisjoni menetluslikud kohustused asjassepuutuva abi uurimisel, diskrimineerimiskeelu põhimõte ja EÜ artikli 86 lõige 2

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

– Vaidlusaluse otsuse ulatus ja põhjendused

– Komisjoni menetluslikud kohustused

EÜ artikli 87 lõike 3 punktid c ja d ning põhjendamiskohustus

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

EÜ artikli 87 lõike 2 punkt b ja lõike 3 punkt b

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Määruse nr 659/1999 artikkel 14

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtukulud

Apellatsioonkaebus – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Õigus esitada hagi – Põhjendatud huvi – Poolelioleva kohtuasja vastuväide – Riigiabi – Mitut majandusvaldkonda hõlmav abikava – Sotsiaalmaksu vähendamine – Otsus 2000/394/EÜ – Hüvituslik laad – Ühendusesisese kaubanduse kahjustamine – Konkurentsi kahjustamine – Kontrolli ulatus – Tõendamiskoormis – Põhjendamiskohustus – EÜ artikli 87 lõike 2 punkt b ja lõike 3 punktid b–d – Määrus (EÜ) nr 659/1999 – Artiklid 14 ja 15

Liidetud kohtuasjades C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P,

mille ese on kolm apellatsioonkaebust, mis on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel esitatud vastavalt 11. veebruaril 2009 (C‑71/09 P) ja 16. veebruaril 2009 (C‑73/09 P ja C‑76/09 P),

Comitato „Venezia vuole vivere”, asukoht Venezia (Itaalia), esindaja: avvocato A. Vianello, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis (C‑71/09 P),

Hotel Cipriani Srl, asukoht Venezia (Itaalia), esindajad: avvocato A. Bianchini ja avvocato F. Busetto (C‑73/09 P),

Società Italiana per il gas SpA (Italgas), asukoht Torino (Itaalia), esindajad: avvocato M. Merola, avvocato M. Pappalardo ja avvocato T. Ubaldi (C‑76/09 P),

apellatsioonkaebuse esitajad,

teised menetlusosalised:

Coopservice – Servizi di fiducia Soc. coop. rl, asukoht Cavriago (Itaalia), esindaja: avvocato A. Bianchini,

hageja esimeses kohtuastmes,

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci ja E. Righini, keda abistas avvocato A. Dal Ferro, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses kohtuastmes

Itaalia Vabariik, esindaja: I. Bruni, hiljem G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud R. Silva de Lapuerta, G. Arestis, J. Malenovský ja T. von Danwitz (ettekandja),

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 16. septembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 16. detsembri 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Comitato „Venezia vuole vivere” (edaspidi „Comitato”), Hotel Cipriani Srl (edaspidi „Hotel Cipriani”) ja Società italiana per il gas SpA (edaspidi „Italgas”) taotlevad oma apellatsioonkaebustes, et Euroopa Kohus tühistaks Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 28. novembri 2008. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00: Hotel Cipriani jt vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑3269, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti rahuldamata nende tühistamishagid komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsuse 2000/394/EÜ peale, mis puudutab abimeetmeid, mis on Venezia ja Chioggia territooriumil tegutsevate ettevõtjate kasuks ette nähtud seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995, millega kehtestatakse sotsiaalmaksuvähendused (EÜT 2000, L 150, lk 50, edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2        Coopservice – Servizi di fiducia Soc. coop. rl. (edaspidi „Coopservice”) taotleb oma vastuapellatsioonkaebuses, et Euroopa Kohus tühistaks vaidlustatud kohtuotsuse.

3        Euroopa Ühenduste Komisjon taotleb oma vastuapellatsioonkaebuses, et Euroopa Kohus tühistaks vaidlustatud kohtuotsuse selles osas, millega hagid on tunnistatud vastuvõetavaks.

 Õiguslik raamistik

4        Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) artikli 1 punkti b alapunktis iv ning artiklites 13–15 on sätestatud:

„Artikkel 1

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

b)      olemasolev abi:

[…]

iv)      abi, mida peetakse olemasolevaks abiks vastavalt artiklile 15;

[…]

Artikkel 13

Komisjoni otsused

1.      Võimaliku ebaseadusliku abi kontrollimise põhjal tuleb teha otsus vastavalt artikli 4 lõigetele 2, 3 või 4. Kui otsustatakse algatada ametlik uurimismenetlus, lõpetatakse menetlus artiklis 7 ettenähtud otsusega. Kui liikmesriik ei järgi teabe esitamisega seotud korraldust, tehakse see otsus kättesaadava teabe põhjal.

[…]

Artikkel 14

Abi tagastamine

1.      Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada (edaspidi „tagastamisotsus”). Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

2.      Vastavalt tagastamisotsusele kuuluvad tagastatava abi hulka intressid, mille kohase määra kinnitab komisjon. Intressi makstakse ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abisaaja käsutuses, kuni selle tagastamise kuupäevani.

3.      Ilma et see piiraks Euroopa Ühenduste Kohtu poolt vastavalt asutamislepingu artiklile [242] tehtud korralduste kohaldamist, toimub tagastamine viivitamata ja vastavalt kõnealuse liikmesriigi siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab komisjoni otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Sel eesmärgil ja juhuks, kui toimub siseriikliku kohtu menetlus, peavad kõnealused liikmesriigid võtma kõik vajalikud ja nende vastavas õigussüsteemis kättesaadavad meetmed, sealhulgas ajutised meetmed, ilma et see piiraks ühenduse õiguse kohaldamist.

Artikkel 15

Aegumistähtaeg

1.      Komisjonil on õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul.

2.      Tähtaja kulg algab päevast, mil abisaajale antakse ebaseaduslikku abi kas individuaalse abina või abikava raames. Igasugune komisjonipoolne või komisjoni nõudmise peale liikmesriigipoolne ebaseadusliku abiga seotud tegevus katkestab nimetatud tähtaja kulgemise. Katkenud aegumistähtaja kulg algab iga kord uuesti. Tähtaja kulg peatub ajaks, mil komisjoni otsus on arutusel Euroopa Ühenduste Kohtus.

3.      Abi, mille suhtes aegumistähtaeg on möödunud, loetakse olemasolevaks abiks.”

 Vaidluse taust

5        Vaidluse aluseks olevaid asjaolusid on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–11 kirjeldatud järgmiselt:

„A – Käsitletav sotsiaalmaksu vähendamise kord

1      Itaalia ministri 5. augusti 1994. aasta dekreet, millest teatati komisjonile, määratleb kriteeriumid sotsiaalmaksu vähendamiseks, mis on ette nähtud sätetes, millele viitab Itaalia Vabariigi presidendi 6. märtsi 1978. aasta dekreedi, millega kehtestatakse tööandjate poolt Istituto Nazionale Previdenza Sociale’le (INPS, riiklik sotsiaalkindlustusamet) tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu vähendamise erikord Mezzogiornos ajavahemikuks 1994–1996, artikkel 59.

2      1. märtsi 1995. aasta otsusega 95/455/EÜ sätete kohta, mis puudutavad ettevõtjatel lasuva sotsiaalmaksu vähendamist Mezzogiornos ja maksu teatava osa jätmist riigikassa kanda (EÜT L 265, lk 23), tunnistas komisjon eelmises punktis nimetatud sotsiaalmaksu vähendamise korra ühisturuga kokkusobivaks, eeldusel et täidetakse teatavat hulka tingimusi. Otsuses oli muu hulgas ette nähtud, et Itaalia ametivõimud peavad komisjoni teavitama õigusnormidest, mis on vastu võetud selleks, et viia ellu asjaomase abikava järkjärguline lõpetamine, mille nägi ette sama otsus.

3      Käesolevas asjas kõne all olev sotsiaalmaksu vähendamise kord kehtestati Itaalia seadusega nr 206/1995, mis laiendas eespool mainitud ministri 5. augusti 1994. aasta dekreediga ette nähtud abikava Venezia saarte ja Chioggia territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele aastateks 1995 ja 1996. Seda kava pikendati Itaalia seadusega nr 30/1997 aastaks 1997 nii Mezzogiorno maakondades kui Venezia saarte ja Chioggia territooriumil asuvate ettevõtjate kasuks.

4      Ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artikkel 1 näeb ette tööandjate poolt tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu üldise vähendamise. Dekreedi artikkel 2 näeb ettevõttes loodud uute töökohtade puhul ette sotsiaalmaksuvabastuse üheks aastaks alates töötu isiku töölevõtmise kuupäevast.

5      [Vaidlusalusest] otsusest […] nähtub, et INPS‑i poolt aastate 1995–1997 kohta esitatud andmete kohaselt vähendati ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artikli 1 alusel Venezia saarte ja Chioggia territooriumil asuvate ettevõtjate puhul sotsiaalmaksu aastas keskmiselt 73 miljardi Itaalia liiri (37,7 miljonit eurot) suuruses summas, mis jagunes 1645 ettevõtja vahel. Dekreedi artikli 2 alusel Venezia saarte või Chioggia territooriumil asuvatele ettevõtjatele tehtud maksuvabastused ulatusid aastas 567 miljoni [Itaalia] liirini (292 831 eurot), mis jagunes 165 ettevõtja vahel.

B – Haldusmenetlus

6      Itaalia ametivõimud teavitasid vastavalt otsuse 95/455 (vt eespool punkt 2) sätetele 10. juuni 1997. aasta kirjas komisjoni eespool viidatud seadusest nr 30/1997. Komisjon palus 1. juuli 1997. aasta kirjas, millele järgnes 28. augusti 1997. aasta meeldetuletus, täiendavat teavet sotsiaalmaksu vähendamise korra kohaldamisala Venezias ja Chioggias asuvatele ettevõtjatele laiendamise kohta.

7      Vastuse puudumise tõttu teatas komisjon 17. detsembri 1997. aasta kirjas Itaalia Vabariigile oma otsusest alustada EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlust abi suhtes, mis on ette nähtud seadustes nr 206/1995 ja nr 30/1997, millega laiendati Mezzogiornole ette nähtud sotsiaalmaksuvähenduste kohaldamisala Venezia saarte ja Chioggia territooriumile.

8      Itaalia ametivõimud peatasid sotsiaalmaksu vähendamise kõnealuse korra kohaldamise 1. detsembril 1997.

9      Otsus alustada menetlust avaldati 18. veebruaril 1998 Euroopa Ühenduste Teatajas. […] Comitato […] – ühendus, millesse kuuluvad Venezia tööstus‑ ja kaubandusettevõtjate peamised organisatsioonid ja mis loodi pärast eespool mainitud ametliku uurimismenetluse algatamist selleks, et koordineerida hagisid, mille eesmärk on Venezias tegutsevate ettevõtjate ebasoodsa olukorra parandamine – esitas 17. märtsi 1998. aasta kirjas oma märkused ja edastas aruande, millele oli lisatud Consorzio per la ricerca e la formazione (COSES, uurimis‑ ja koolitusühing) poolt läbi viidud uurimus, mis pärines märtsist 1998 ja käsitles laguuni territooriumil tegutsevate ettevõtjate raskusi võrreldes mandril asuvate ettevõtjatega. 18. mail 1998 esitas ka Venezia kohalik omavalitsusüksus oma märkused, millele oli lisatud esimene COSES‑i uurimus samal teemal, mis pärines veebruarist 1998. Oma märkustes rõhutas ta, et abi saajate hulgas on üldist majandushuvi esindava teenuse osutamiseks kohustatud kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingud. Ta tugines nende kasuks EÜ artikli 86 lõikele 2. Kõik need märkused edastati Itaalia Vabariigile.

10      Itaalia ametivõimud esitasid oma märkused 23. jaanuari 1999. aasta kirjaga. 10. juuni 1999. aasta kirjaga teatasid nad komisjonile, et nad ühinevad Venezia omavalitsusüksuse esitatud märkustega.

11      Komisjon palus 23. juuni 1999. aasta kirjas Itaalia Vabariigil esitada kõik vajalikud dokumendid ja vajaliku teabe, et täpsustada kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute rolli ja hinnata sotsiaalmaksu vähendamise meetmete kokkusobivust ühisturuga. Itaalia ametivõimud vastasid 27. juuli 1999. aasta kirjaga. 12. oktoobril 1999 toimus Brüsselis Itaalia ametivõimude ja komisjoni esindajate vaheline koosolek.”

 Vaidlusalune otsus

6        Vaidlusaluse otsuse resolutiivosa on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Ilma et see piiraks käesoleva otsuse artiklite 3 ja 4 kohaldamist, on abi, mida Itaalia on andnud Venezia ja Chioggia territooriumil asuvatele ettevõtjatele sotsiaalmaksu vähendamise vormis seaduste nr 30/1997 ja nr 206/1995 alusel, mis viitavad ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artiklile 2, ühisturuga kokkusobiv, kui see on antud järgmistele ettevõtjatele:

a)      [väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad] väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste tähenduses;

b)      ettevõtjad, kes ei vasta sellele määratlusele, kuid asuvad asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c kohases abikõlblikus piirkonnas;

c)      kõik teised ettevõtjad, kes palkavad teatud kategooria töötajaid, kellel on erilisi raskusi tööturule sisenemise või naasmisega tööhõiveabi käsitlevate ühenduse suuniste tähenduses.

Nimetatud abi on ühisturuga kokkusobimatu, kui see on antud ettevõtjale, kes ei ole [väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad] ja kes ei asu asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c kohases abikõlblikus piirkonnas.

Artikkel 2

Ilma et see piiraks käesoleva otsuse artiklite 3 ja 4 kohaldamist, on abi, mida Itaalia on andnud Venezia ja Chioggia territooriumil asuvatele ettevõtjatele sotsiaalmaksu vähendamise vormis, nagu see on ette nähtud ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artiklis 1, on ühisturuga kokkusobimatu.

Artikkel 3

Abi, mida Itaalia on andnud ettevõtjatele ASPIV ja Consorzio Venezia Nuova, on ühisturuga kokkusobiv vastavalt asutamislepingu artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erandile ja artikli 87 lõike 3 punktis d ette nähtud erandile.

Artikkel 4

Meetmed, millega Itaalia on andnud soodustusi äriühingutele ACTV, Panfido SpA ja AMAV, ei ole abi asutamislepingu artikli 87 tähenduses.

Artikkel 5

Itaalia võtab kõik vajalikud meetmed, et nõuda abi saajatelt tagasi abi, mis on artikli 1 teise lõigu ja artikli 2 kohaselt ühisturuga kokkusobimatu ja mis on neile juba õigusvastaselt antud.

Tagasimaksmine toimub siseriikliku õigusega kehtestatud korras. Tagasimakstavatelt summadelt arvestatakse jooksvat intressi alates kuupäevast, mil need on antud abisaajate käsutusse, kuni nende tegeliku tagasimaksmise kuupäevani. Intressi arvutamise aluseks on viitemäär, mida kasutati toetusekvivalendi arvutamiseks regionaalabi andmisel. [mitteametlik tõlge]

[…]”.

 Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

7        Üldkohtule esitati vaidlusaluse otsuse peale 59 hagi.

8        Üldkohus palus Itaalia Vabariigil neis kohtuasjades iga hageja osas täpsustada, kas ta peab ennast vaidlusaluse otsuse artikli 5 alusel kohustatuks makstud vaidlusaluse abi tagasi nõudma.

9        Itaalia Vabariigi vastuseid arvestades tunnistas Üldkohus 22 hagi täielikult ja 6 hagi osaliselt vastuvõetamatuks, sest hagejateks olid ettevõtjad, kellel puudus põhjendatud huvi, kuna pädevad siseriiklikud ametiasutused olid vaidlusaluse otsuse täitmisel leidnud, et need ettevõtjad ei olnud saanud ühisturuga kokkusobimatut abi, mille suhtes kehtib vastavalt kõnealusele otsusele tagasinõudmise kohustus (Üldkohtu 10. märtsi 2005. aasta määrused liidetud kohtuasjades T‑228/00, T‑229/00, T‑242/00, T‑243/00, T‑245/00–T‑248/00, T‑250/00, T‑252/00, T‑256/00–T‑259/00, T‑265/00, T‑267/00, T‑268/00, T‑271/00, T‑274/00–T‑276/00, T‑281/00, T‑287/00 ja T‑296/00: Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑787; kohtuasjas T‑266/00: Confartigianato Venezia jt vs. komisjon; kohtuasjas T‑269/00: Baglioni Hotels ja Sagar vs. komisjon; kohtuasjas T‑273/00: Unindustria jt vs. komisjon, ja kohtuasjas T‑288/00: Principessa jt vs. komisjon).

10      Üldkohtu ettekandja-kohtuniku juures toimus 12. mail 2005 mitteametlik nõupidamine nende 37 kohtuasja poolte esindajate osavõtul, milles hagi ei olnud tunnistatud täielikult vastuvõetamatuks. Esindatud pooled esitasid oma märkused ja andsid nõusoleku nelja peamise kohtuasja valikule. Nõupidamise tulemusena määrati peamisteks kohtuasjadeks kohtuasjad T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00, milles on tehtud vaidlustatud kohtuotsus, samuti kohtuasi T‑221/00, mis aga hageja loobumise tõttu registrist kustutati.

11      Nimetatud kohtuasjad liideti ja otsustati, et komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väited vaadatakse läbi koos põhimenetluses lahendatavate nõuetega.

12      Üldkohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsusega hagid vastuvõetavaks selle otsuse punktides 41–115 esitatud põhjendustest lähtudes. Hagid tunnistati nimetatud kohtuotsuse punktides 117–398 esitatud kaalutlustel siiski põhjendamatuks.

 Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus

13      Comitato palub Euroopa Kohtul:

–        rahuldada tema apellatsioonkaebus ja seega vaidlustatud kohtuotsus tühistada;

–        jätta komisjoni vastuapellatsioonkaebus rahuldamata;

–        tühistada vaidlusalune otsus;

–        teise võimalusena tühistada otsuse artikkel 5 selles osas, millega on kehtestatud kohustus nõuda tagasi summa, mille võrra on sotsiaalmaksu vähendatud, ja milles on sätestatud, et asjaomastele summadele lisandub jooksev intress alates kuupäevast, mil need on antud abisaajate käsutusse, kuni nende tegeliku tagasimaksmise kuupäevani;

–        mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.

14      Hotel Cipriani palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        rahuldada nõuded, mis ta esitas esimeses kohtuastmes, ja seega:

–        esiteks vaidlusalune otsus tühistada;

–        teise võimalusena tühistada otsuse artikkel 5 selles osas, millega selles sättes nõutakse eraldatud abi tagasimaksmist ka siis, kui see on eraldatud vähese tähtsusega abi põhimõtetel, ja/või selles osas, millega nõutakse intressi tasumist, mille arvutamise aluseks võetud määr ületab ettevõtja oma laenude eest tegelikult makstud määra.

–        mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.

15      Italgas palub Euroopa Kohtul:

–        rahuldada tema apellatsioonkaebus ja seega vaidlustatud kohtuotsus tühistada;

–        jätta komisjoni vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ilmselge põhjendamatuse tõttu või teise võimalusena seetõttu, et teatavad väited on ainetud ja ülejäänud on põhjendamatud või siis on need kõik põhjendamatud;

–        tühistada vaidlusaluse otsuse artiklid 1 ja 2 selles osas, millega asjaomane sotsiaalmaksu vähendamine tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks, samuti otsuse artikkel 5;

–        teise võimalusena saata kohtuasi Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 alusel tagasi Üldkohtule lahendamiseks;

–        mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud või vähemalt vastuapellatsioonkaebusest tingitud täiendavad kohtukulud.

16      Coopservice palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        rahuldada nõuded, mis ta esitas esimeses kohtuastmes, ja seega:

–        esiteks tühistada vaidlusalune otsus selles osas, milles see puudutab apellantide põhjendusi ja huvisid;

–        teise võimalusena tühistada vaidlusalune otsus selles osas, millega nõutakse nende summade tagasimaksmist, mille võrra sotsiaalmaksu vähendati, samuti neile maksusummadele lisanduvat intressi otsuses näidatud ajavahemiku eest;

–        mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

17      Itaalia Vabariik palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja

–        tühistada vaidlusalune otsus.

18      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        esiteks rahuldada tema vastuapellatsioonkaebus ja seega tühistada vaidlustatud kohtuotsus selles osas, millega hagid on tunnistatud vastuvõetavaks;

–        teise võimalusena jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, muutes vastavalt vajadusele vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi,

–        igal juhul mõista apellantidelt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

19      Euroopa Kohtu presidendi 8. aprilli 2009. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

 Komisjoni vastuapellatsioonkaebus

20      Kuna komisjoni vastuapellatsioonkaebus käsitleb Üldkohtule esitatud hagide vastuvõetavuse küsimust, mis lahendatakse enne peamistes apellatsioonkaebustes ja Coopservice’i vastuapellatsioonkaebuses tõstatatud sisulisi küsimusi, siis tuleb see läbi vaadata esimeses järjekorras.

21      Komisjon esitab oma vastuapellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet.

 Poolelioleva kohtuasja vastuväide, mis on esitatud kohtuasjas T‑277/00

 Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

22      Käsitledes poolelioleva kohtuasja vastuväidet, mis on esitatud kohtuasjas T‑277/00 esitatud hagide suhtes, nentis Üldkohus esiteks, et see vastuväide ei saa olla kehtiv kohtuasjas T‑274/00, kuna Comitato loobus hagist viimasena nimetatud kohtuasjas (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 43).

23      Teiseks leidis Üldkohus poolelioleva kohtuasja küsimuses kohtuasjas T‑231/00, et ta ei ole kohustatud läbi vaatama Comitato poolt kohtuasjas T‑277/00 esitatud hagi vastuvõetavuse küsimust, kuna see hagi on esitatud ühiselt koos Coopservice’iga (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 43). Lisaks märkis ta, et poolelioleva kohtuasja vastuväide takistab hagi vastuvõetavust üksnes juhul, kui hagi on samade poolte vahel, sellega palutakse tühistada sama otsus ja see põhineb samadel väidetel nagu teine hagi, mille menetlemine on pooleli. Antud juhul põhinevad hagid kohtuasjades T‑277/00 ja T‑231/00 osaliselt teistsugustel väidetel (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 44 ja 45). Peale selle ei oma Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõige 2, mis põhimõtteliselt takistab uute väidete esitamist menetluse käigus, mingit tähtsust sellise hagi vastuvõetavuse hindamisel, millel on sama ese ja samad pooled, kuid mis tugineb varasema hagi väidetest erinevatele väidetele (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 46).

 Poolte argumendid

24      Kolmest osast koosneva väite esimeses osas leiab komisjon, et Üldkohus on ekslikult tagasi lükanud poolelioleva kohtuasja vastuväite, mis puudutab hagi kohtuasjas T‑277/00 seoses kohtuasjaga T‑274/00. Hagi vastuvõetavust tuleb hinnata sellest olukorrast lähtudes, mis valitses hagi esitamise ajal, mistõttu selle asjaolu tagajärjel, et Comitato vahepeal loobus oma hagist kohtuasjas T‑274/00, ei saa tema hagi kohtuasjas T‑277/00 muutuda vastuvõetavaks. Vastasel korral saaks hageja esitada mitu hagi ja hiljem oma äranägemisel valida, milline neist jääb menetlusse, kuid see oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega.

25      Väite teises osas heidab komisjon ette, et Üldkohus leidis poolelioleva kohtuasja küsimuses seoses kohtuasjaga T‑231/00, et varasema ja hilisema hagi väidete samasus on poolelioleva kohtuasja puhul vajalik tingimus. Nii liikmesriikide menetlusnormidest kui ka nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artiklist 27 nähtub, et poolelioleva kohtuasja puhul sellist tingimust ei eeldata. Väite kolmandas osas märgib komisjon, et Üldkohus oleks vähemalt kohtuasjas T‑277/00 pidanud jätma hagi poolelioleva kohtuasja tõttu läbi vaatamata, kuna see langes kokku hagiga kohtuasjas T‑231/00.

26      Comitato väidab, et komisjon leidis ise Üldkohtus oma märkusi esitades, et see vastuvõetamatuse väide eeldab, et pärast hagi esitamist on esitatud teine hagi samade poolte vahel, millel on sama ese ja mis põhineb samadel väidetel. Niisiis ei tohtinud ta nüüd, apellatsioonimenetluses, esitada täiesti uusi väiteid. Pealegi ei esitanud komisjon apellatsioonkaebust Üldkohtu eespool viidatud määruse peale kohtuasjas Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon, mistõttu ta ei saa seda väidet esitada apellatsioonkaebuses Üldkohtu otsuse peale kohtuasjas T‑277/00.

 Euroopa Kohtu hinnang

27      Erinevalt sellest, mida väidab Comitato, on käesolev väide vastuvõetav. Kuigi komisjon esitas Üldkohtus vastuvõetamatuse väidet põhjendades teistsuguse õigusliku seisukoha, kui on esitatud tema vastuapellatsioonkaebuses, ei ole sel asjaolul tähtsust, kuna sarnaselt argumentidega, mida komisjon esitas selle vastuväite raames esimeses kohtuastmes, tuleneb ka see väide väidetavast pooleliolevast kohtuasjast, arvestades kohtuasja T‑277/00 seost kohtuasjaga T‑274/00.

28      Kuigi komisjon väidab Euroopa Kohtus, et poolelioleva kohtuasja juhtumi tuvastamiseks ei ole nõutav, et hageja esitatud tühistamisväited oleksid samad, sellal kui ta Üldkohtus möönis vajadust, et väited oleksid samad, on tema seisukoht poolelioleva kohtuasja küsimuses sisuliselt sama, mis on esitatud Üldkohtus, ning seega ei ole tegemist uue väitega.

29      Ka ei takista Üldkohtu eespool viidatud määrus kohtuasjas Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon seda, et Euroopa Kohus vaataks läbi komisjoni väite, mis käsitleb Üldkohtu otsust poolelioleva kohtuasja vastuväite küsimuses, mille see institutsioon esitas kohtuasjas T‑277/00, kuna määrus ei anna hinnangut hagi vastuvõetavusele viimati nimetatud kohtuasjas.

30      Väite esimese osa küsimustes, mis puudutavad pooleliolevat kohtuasja seoses kohtuasjaga T‑274/00, on Üldkohus põhjendatult nentinud, et kuna Comitato loobus hagist selles kohtuasjas, ei olnud pooleliolev kohtuasi seoses kohtuasjaga T‑274/00 enam takistuseks tema hagile kohtuasjas T‑277/00.

31      Nagu väidab komisjon, tuleb hagi vastuvõetavust üldjuhul hinnata, lähtudes olukorrast, mis valitses selle esitamise ajal (vt selle kohta 18. aprilli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑61/96, C‑132/97, C‑45/98, C‑27/99, C‑81/00 ja C‑22/01: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2002, lk I‑3439, punkt 23). Vaatamata sellele on kohtupraktika seisukohal, et kui hagi jäetakse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, langeb ära sellest tulenev kohtuvaidlus, mis oli pooleli, mistõttu kaob ka poolelioleva kohtuasja olukord (vt selle kohta 27. oktoobri 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 146/85 ja 431/85: Diezler jt vs. CES, EKL 1987, lk 4283, punkt 12).

32      Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 50, kehtib sama ka siis, kui pooleliolev kohtuasi − nagu antud juhul − langeb ära seetõttu, et hageja oma hagist loobub. Erinevalt sellest, mida väidab komisjon, ei tulene huvist vältida, et õigussubjektid kasutaksid seda võimalust vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, nõuet, et poolelioleva kohtuasja olukord jääks püsima isegi seoses hagiga, millest hageja on loobunud. See huvi on nimelt piisavalt kaitstud, kuna hagejalt mõistetakse välja kohtukulud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 5 esimese lõigu või Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 5 esimese lõigu alusel.

33      Seega tuleb väite esimene osa tagasi lükata.

34      Mis puutub väite teise ja kolmandasse osasse, mis käsitlevad pooleliolevat kohtuasja seoses kohtuasjaga T‑231/00, siis olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Üldkohtu otsuse täiendavate põhjenduste kohta esitatud väited tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist ja on seega ainetud (2. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑399/08 P: komisjon vs. Deutsche Post, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

35      Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 43 nähtub, et selles osas leidis Üldkohus, et ta ei ole kohustatud läbi vaatama Comitato esitatud hagi vastuvõetavuse küsimust, kuna kohtuasjas T‑277/00 esitas Comitato ühise hagi koos Coopservice’iga, nii et isegi kui väidetavalt pooleliolev kohtuasi tuvastataks, ei mõjutaks see kuidagi hagi vastuvõetavust osas, milles selle on esitanud Coopservice, ning eriti sisuliste väidete osas, mida Üldkohus antud juhul analüüsib, kuna kaks hagejat esitasid need väited ühiselt.

36      Need kaalutlused, mida komisjon pealegi ei ole vaidlustanud, on kooskõlas kohtupraktikaga, mis tuleneb 24. märtsi 1993. aasta otsusest kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑1125).

37      Selle kohtupraktika kohaselt, mis tugineb menetlusökonoomia põhjendustele (Euroopa Kohtu presidendi 24. märtsi 2009. aasta määrus kohtuasjas C‑60/08 P(R): Cheminova jt vs. komisjon, punkt 34), ei ole juhul, kui mitu hagejat vaidlustavad sama otsuse ja tuvastatakse, et ühel neist on õigus hagi esitada, vaja teiste hagejate põhjendatud huvi kontrollida.

38      Kohtupraktika põhineb kaalutlusel, et selles olukorras on igal juhul vaja kontrollida, kas hagi on põhjendatud, mistõttu küsimus, kas kõigil hagejatel on tegelik põhjendatud huvi, ei oma enam tähtsust.

39      Sama loogika kehtib ka käesolevas kohtuasjas.

40      Selles osas on oluline rõhutada, et Comitato hagi läbivaatamata jätmine, mida komisjon väite teises ja kolmandas osas nõuab, ei mõjutaks Üldkohtu vajadust läbi vaadata väited, mis on esitatud hagi põhjendamiseks kohtuasjas T‑277/00. Selle hagi esitasid nimelt Comitato ja Coopservice ühiselt. Kuna viimase isiku puhul pooleliolevat kohtuasja ei esine, siis oleks Üldkohus pidanud igal juhul kõik väited läbi vaatama, mistõttu ei omanud Comitato hagi võimalik läbivaatamata jätmine enam tähtsust.

41      Sellest tulenevalt, isegi kui eeldada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44−46 esitatud täiendavad põhjendused on õiguslikult väärad, on oluline toonitada, et see järeldus ei mõjutaks kuidagi küsimust, kas pooleliolevat kohtuasja puudutavad vastuväited seoses kohtuasjaga T‑231/00 on põhjendatult tagasi lükatud.

42      Neil asjaoludel tuleb tuvastada, et käesoleva väite teine ja kolmas osa on ainetud.

43      Eeltoodut arvestades tuleb komisjoni vastuapellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

 Hagejate õigus esitada hagi Üldkohtule

 Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

44      Üldkohus leidis, et kohtuasjade T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00 hagejatel oli õigus hagi esitada, ja tuvastas nimelt, et vaidlustatud otsus puudutab neid isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

45      Üldkohtu hinnangul olid nad selles suhtes piisavalt individualiseeritud põhjusel, et otsusega ette nähtud tagasinõudmise kohustus riivas konkreetselt nende kui kinnise isikute ringi täpselt kindlaks tehtavate liikmete huve (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 76−92). Seejärel, uurides riigiabi järelevalvesüsteemi (selle kohtuotsuse punktid 94−99) ja siseriiklike ametiasutuste pädevust selle otsuse täitmisel (selle kohtuotsuse punktid 100−111), kinnitas Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 92 sisalduvat hinnangut, et otsus puudutab hagejaid isiklikult (punkt 93).

 Poolte argumendid

46      Komisjon väidab, et kui otsus tunnistab riigiabi kava õigusvastaseks ja ühisturuga kokkusobimatuks, siis asjaolust, et otsus kohustab tagasi nõudma kava rakendamisel antud abi, ei saa tuleneda tagajärg, et abi saajad on isiklikult puudutatud. Üldkohus ajas nimelt segi kava alusel abi saaja ja siseriiklike õigusaktide alusel ette nähtud soodustuste saaja mõisted. Vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud abisaajad, kes selle alusel peavad abi tagasi maksma, määratletavad. Selleks oleks olnud vaja määratleda, kas eelised, mis nad said, on tegelikult riigiabi EÜ artikli 87 tähenduses, ja kas nad on tegelikult kohustatud saadud abi selle otsuse alusel tagasi maksma.

47      Ta väidab veel, et kuulumisest abi saajate ringi, mis on vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal määratletav, ei piisa isikliku puutumuse põhjendamiseks, kuna see eeldab, et abisaajad on erilises olukorras, mida komisjon on sunnitud arvestama, käesolevas asjas see aga nii ei ole.

48      Peale selle tekib Üldkohtu lähenemise tagajärjel olukord, kus kava alusel abi saajad, arvestades kohtupraktikat, mis tuleneb 9. märtsi 1994. aasta otsusest kohtuasjas C‑188/92: TWD Textilwerke Deggendorf (EKL 1994, lk I‑833, punktid 24−26), on kohustatud komisjoni otsuse Üldkohtusse kaebama, isegi kui ei ole kindel, kas nad on tegelikult kohustatud saadud abi tagastama.

49      Seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 ja sellele järgnevates punktides esitatud mõttekäiguga väidab komisjon, et Üldkohus jättis ekslikult kõrvale komisjoni esitatud kriteeriumi, mille kohaselt puudutab otsus abisaajad isiklikult vaid siis, kui abi on antud üldise korra alusel automaatselt. Lõpuks leiab komisjon seoses kohtuotsuse punktis 100 ja sellele järgnevates punktides esitatud põhjendustega, et Üldkohus on eiranud Euroopa Kohtu praktikat. Kui komisjon teeb üldise ja abstraktse otsuse abikava kohta, mille ta tunnistab ühisturuga kokkusobimatuks, ning kohustab selle kava alusel saadud abi tagasi nõudma, on seejärel nimelt liikmesriigi ülesanne kontrollida iga asjassepuutuva ettevõtja olukorda eraldi, et nõuda tagasi õigusvastane abi.

50      Comitato ja Italgas leiavad, et Üldkohus on põhjendatult tunnustanud hagi esitanud ettevõtjate õigust hagi esitada.

 Euroopa Kohtu hinnang

51      Üldkohus leidis põhjendatult, et hagi esitanud ettevõtjatel oli õigus hagi esitada, kuna vaidlusalune otsus puudutas neid isiklikult, põhjusel et asjaomase abi tagasinõudmise korraldus mõjutas eriomaselt nende õiguslikku olukorda.

52      Esiteks saavad väljakujunenud kohtupraktika kohaselt teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et see puudutab neid isiklikult, ainult siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223, ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑298/00 P: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑4087, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

53      Teiseks isikuid, kes on tegelikult saanud individuaalset abi abikava alusel, mille kohta komisjon on andnud tagasinõudmise korralduse, puudutab otsus selle asjaolu tõttu isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses (vt selle kohta 19. oktoobri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑15/98 ja C‑105/99: Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑8855, punkt 34, ja eespool viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punktid 38 ja 39).

54      Komisjoni esitatud argumendid ei saa kummutada seda järeldust.

55      Kohe alguses tuleb tagasi lükata seisukoht, et vaidlusaluse otsusega kehtestatud tagasinõudmise kohustus ei individualiseerinud hagejaid otsuse vastuvõtmise ajal piisavalt. See seisukoht rajaneb esiteks eeldusel, et tegelik tagasinõudmine toimub hilisemas järgus, kus tuleb kindlaks teha, kas saadud eelised on tegelikult tagastamisele kuuluv riigiabi, ja teiseks asjaolul, et tingimused, mis võimaldavad pidada abisaajaid piiratud isikute ringi kuuluvaks, ei ole täidetud.

56      Nagu toonitas kohtujurist oma ettepaneku punktides 71−82, puudutab juba tagasinõudmise korraldus isiklikult kõiki asjaomase kava alusel abi saanud isikuid, kuna vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise hetkest alates ähvardab neid oht, et saadud eelised nõutakse tagasi, ja seega on mõjutatud nende õiguslikku olukorda. Abisaajad kuuluvad seega piiratud isikute ringi (vt selle kohta 17. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑519/07 P: komisjon vs. Koninklijke FrieslandCampina, EKL 2009, lk I‑8495, punkt 54), ilma et oleks vaja uurida täiendavaid tingimusi, mis puudutavad juhtumeid, mil komisjoni otsusega ei kaasne tagasinõudmise korraldust. Lisaks võimalus, et õigusvastaseks tunnistatud eeliseid hiljem saajatelt tagasi ei nõuta, ei välista seda, et neid peetakse isiklikult puudutatuks.

57      Samuti ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, mille kohaselt sellise hagi vastuvõetavaks tunnistamine, mis on esitatud tema otsuse peale, millega antakse riigiabi tagasinõudmise korraldus, toob kaasa „paradoksaalse ja perversse” tagajärje, sundides riigiabi saajaid otsuse otsekohe vaidlustama, enne kui on teada, kas see lõpeb neid puudutava tagastamise korraldusega. Komisjon on selle argumendi peaaegu samas sõnastuses juba esitanud kohtuasjas, milles on tehtud eespool viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon (punkt 31), ilma et see oleks leidnud toetust.

58      Õigussubjekti võimalus tugineda siseriiklikus menetluses liidu õigusaktide sätete tühisusele eeldab tõepoolest, et tal kindlalt puudus õigus esitada EÜ artikli 230 alusel otsehagi nende sätete vastu, mille tagajärgi ta peab taluma, kuid mille tühistamist tal ei olnud võimalik taotleda (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus TWD Textilwerke Deggendorf, punkt 23, ja 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑550/09: E ja F, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 45 ja 46). Siiski nähtub samast kohtupraktikast, et selline otsehagi peab olema ilma igasuguse kahtluseta vastuvõetav (vt eespool viidatud kohtuotsus E ja F, punkt 48, ja 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑494/09: Bolton Alimentari, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 23).

59      Seega õigussubjektid, kes on hagejate olukorras, peavad oma huvide kaitseks otsuse peale Üldkohtusse edasi kaebama vaid siis, kui on arvata, et selline hagi on ilma igasuguse kahtluseta vastuvõetav. Kui õigussubjekti otsehagi vastuvõetavuses ei ole kahtlust, on mõistlik oodata, et ta selle esitab kahe kuu jooksul vastavalt EÜ artiklis 230 sätestatud tähtajale.

60      Lisaks on oluline täheldada, et piisab ainuüksi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76−92 esitatud põhjendustest, et õiguslikult põhistada selle kohtuotsuse punktis 92 sisalduvat Üldkohtu järeldust, mille kohaselt vaidlusalune otsus puudutab hagejaid isiklikult.

61      Sellegipoolest, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251 on viidatud sama otsuse punktides 100−111 esitatud mõttekäigule ja komisjon vaidlustab selle mõttekäigu käesoleva väite raames, siis on vaja kohe märkida, et selles mõttekäigus on õiguslik viga.

62      Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, et ei saa nõustuda sellega, et asjaomane liikmesriik võib õigusvastast abikava käsitleva komisjoni otsuse täitmisel igal üksikjuhul kontrollida, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud.

63      Olgu meenutatud, et abikava puhul võib komisjon piirduda kava omaduste uurimisega, selleks et otsuse põhjendustes hinnata, kas tingimuste tõttu, mida kava ette näeb, tagab see abisaajatele märgatava eelise võrreldes nende konkurentidega ja on kasulik eelkõige ettevõtjatele, kes osalevad liikmesriikidevahelises kaubanduses. Seega ei ole komisjon sellist kava käsitlevas otsuses kohustatud tegema kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsi. Alles abi tagasinõudmise etapis tuleb kontrollida iga asjassepuutuva ettevõtja olukorda eraldi (vt 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑310/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑2289 punktid 89 ja 91).

64      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104−106 sisalduvate Üldkohtu hinnangutega on seega eiratud kohtupraktikat, mille kohaselt juhul, kui komisjon teeb üldise ja abstraktse otsuse riigiabi kava kohta, mille ta tunnistab ühisturuga kokkusobimatuks, ja määrab kava alusel saadud summade tagasinõudmise, on liikmesriigi ülesanne kontrollida tagasinõudmise toimingu juures iga asjassepuutuva ettevõtja olukorda eraldi.

65      Sellegipoolest, komisjoni väited seoses mõttekäiguga, mida Üldkohus arendas kohtuotsuse punktides 100−111, ei mõjuta mingil juhul kohtuotsuse resolutsiooni ja seega tuleb need lugeda ainetuks (vt selle kohta eelkõige 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑302/99 P ja C‑308/99 P: komisjon ja Prantsusmaa vs. TF1, EKL 2001, lk I‑5603, punktid 27−29).

66      Seega ei saa komisjoni teise väitega nõustuda.

 Comitato õigus hagi esitada

 Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

67      Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114, et eespool viidatud kohtuotsusest CIRFS jt vs. komisjon tulenevat kohtupraktikat arvestades ei olnud ta kohustatud kontrollima Comitato õigust hagi esitada. Peale selle on ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 nentinud, et Comitatol on see õigus igal juhul olemas niivõrd, kuivõrd ta tegutseb oma liikmete asemel, kelle hagid oleks tulnud tunnistada vastuvõetavaks.

 Poolte argumendid

68      Kolmanda väitega heidab komisjon Üldkohtule ette ettevõtjate ühendusi puudutava kohtupraktika ekslikku ülekandmist sellisele ühenduste ühendusele nagu Comitato. Lisaks ei luba miski eeldada, et asjassepuutuvad ühendused on tõepoolest teinud viimati nimetatule ülesandeks tagada nende huvide kaitse.

69      Comitato sõnul tunnustas Üldkohus põhjendatult tema õigust hagi esitada.

 Euroopa Kohtu hinnang

70      Alustuseks olgu märgitud, et nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, ei saa Üldkohtu otsuse täiendavate põhjenduste kohta esitatud väited tuua kaasa selle otsuse tühistamist ja need tuleb seega lugeda ainetuks.

71      Selles osas selgub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 114, et Üldkohus leidis, et ta ei ole kohustatud kontrollima Comitato õigust hagi esitada, kuna hagi esitanud ettevõtjal Coopservice on õigus hagi esitada.

72      See seisukoht, mis põhineb Coopservice’i õigusel hagi esitada ja mida komisjon Euroopa Kohtus ei vaidlusta, on kooskõlas eespool viidatud kohtuotsusest CIRFS jt vs. komisjon tuleneva kohtupraktikaga, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 37−40.

73      Järelikult, isegi kui eeldada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 sisalduv põhjendus on õiguslikult väär, tuleb rõhutada, et selle tuvastamisel ei ole mingit mõju sellele väitele antud hinnangu põhjendatuse suhtes, mis puudutab Comitato õigust hagi esitada.

74      Neil asjaoludel tuleb tuvastada, et kolmas väide on ainetu.

75      Komisjoni kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.

 Hagejate põhjendatud huvi Üldkohtus

76      Neljanda väitega heidab komisjon Üldkohtule ette, et too jättis kontrollimata hagejate põhjendatud huvi Üldkohtus ega jätnud nende hagisid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjusel, et see huvi puudus.

77      See väide ei ole põhjendatud. Erinevalt sellest, mida väidab komisjon, ei ole hagejate põhjendatud huvi aluseks lihtsalt võimalus, et liikmesriigi ametiasutused võivad neile anda tagasimaksmise korralduse. Vaidlusaluse otsuse vastuvõtmine muutis nimelt nende kõigi õiguslikku olukorda niivõrd, kuivõrd see tunnistas ühisturuga kokkusobimatuks asjassepuutuva abikava alusel antud abi, mille nad olid juba kätte saanud, ning kohustas selle tagasi nõudma. Seega pidid hagi esitanud ettevõtjad vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisest alates ootama, et üldjuhul kohustatakse neid juba saadud abi tagastama, mistõttu nende huvi esitada hagi on põhjendatud. Komisjon ei ole esitanud asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et neile tagasimaksmise korralduse andmine oli välistatud.

78      Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb komisjoni vastuapellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.

 Peamised apellatsioonkaebused

79      Apellandid põhjendavad oma apellatsioonkaebusi ja Coopservice oma vastuapellatsioonkaebust väidetega, mida võib sisuliselt jagada kuude rühma, millest esimene käsitleb asjassepuutuvate soodustuste hüvituslikku laadi, teine kaubanduse mõjutamise ja konkurentsi moonutamise kriteeriume, EÜ artikli 86 lõiget 2 ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kolmas EÜ artikli 87 lõike 3 punkte c ja d, neljas EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b ja lõike 3 punkti b, viies määruse nr 659/1999 artiklit 14 ning viimaks kuues sama määruse artiklit 15.

 Määruse nr 659/1999 artikkel 15 – „uueks abiks” liigitamine

 Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

80      Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 357−367 tagasi väited, mille kohaselt vaidlusaluse otsusega on rikutud määruse nr 659/1999 artiklit 15 ning seaduse nr 206/1995 ja seaduse nr 30/1997 alusel antud vaidlusalused soodustused oleks tulnud liigitada „olemasolevaks abiks”, mistõttu kümneaastane aegumistähtaeg oli möödunud. Selles osas tugines Üldkohus eeskätt asjaolule, et soodustusi, mis olid ette nähtud seadusega nr 590/1971 ja mille kehtivust pikendati seadusega nr 463/1972, alates 1. juulist 1973 enam ei antud, ning seadustega nr 502/1978, 102/1977 ja 573/1977 ette nähtud soodustusi anti kuni 31. detsembrini 1981. Seega soodustustel, mis olid vaidlusaluse otsuse esemeks, ei olnud mingit seost soodustustega, mida anti varem nimetatud seaduste alusel, mis takistab esimesena nimetatud soodustuste liigitamist „olemasolevaks abiks”.

 Poolte argumendid

81      Comitato ja Hotel Cipriani oma viienda väitega ning Coopservice oma seitsmenda väitega osutavad, et Üldkohus ei uurinud piisavalt, millal sotsiaalmaksu vähendamise kord jõustati, ning ta eiras selle aastakümneid kehtinud korra järjekestvust. See kord on nimelt kehtestatud seadusega nr 463/1972. Seejärel kohaldati Venezias eriseadust nr 171/1973, mis sätestas põhimõttelise otsuse vähendada sotsiaalmaksu. Maksuvähenduse ulatus oli määratletud viitega Mezzogiornos kohaldatavatele sätetele. Eriseadusega nr 171/1973 ette nähtud põhimõttelist otsust ei ole kunagi tühistatud.

 Euroopa Kohtu hinnang

82      Need väited, mis tuleb läbi vaadata esimeses järjekorras, tuleb tagasi lükata. Tuleb nimelt toonitada, et ükski neist apellantidest ei kritiseeri järeldust, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 360, mille kohaselt seadustega nr 590/1971, 463/1972, 102/1977, 573/1977 ja 502/1978 ette nähtud soodustusi enam ei antud vastavalt pärast 1. juulit 1973 või 1. jaanuari 1982. Seega tuleb asuda seisukohale, et need soodustused ning seaduste nr 30/1997 ja 206/1995 alusel antud soodustused ei ole omavahel järjekestvalt seotud, mistõttu viimati nimetatud soodustusi ei saa pidada olemasolevaks abiks, kuna tegelikult on tegemist uue abiga.

 Hüvituslik laad

 Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

83      Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 179−198 tagasi väited, mille kohaselt asjassepuutuv sotsiaalmaksu vähendamine oli vaidlusaluse otsusega ekslikult liigitatud „abiks”, eirates selle hüvituslikku laadi. Nimelt tuvastas ta Euroopa Kohtu praktikale viidates, et asjaolu, et liikmesriik püüab ühepoolsete meetmetega lähendada ühe kindla majandussektori konkurentsitingimusi teistes liikmesriikides kehtivatele konkurentsitingimustele, ei muuda seda, et need meetmed kujutavad endast riigiabi (nimetatud kohtuotsuse punktid 181−184).

 Poolte argumendid

84      Comitato, Hotel Cipriani ja Coopservice’i esimese väite esimene osa ning Italgasi esimene väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 179−198 sisalduvate põhjenduste vastu, mis käsitlevad antud soodustuste hüvitusliku laadi puudumist.

85      Selles osas heidavad apellandid Üldkohtule ette, et ta eiras vaidlusaluste meetmete hüvituslikku olemust. Esineb tihe seos ühelt poolt tööhõive edendamise eesmärgi ja teiselt poolt ebasoodsa olukorra ja lisakulude vahel, millega puutuvad kokku ettevõtjad, keda need meetmed puudutavad. Ebasoodsat olukorda, millega puutuvad kokku asjassepuutuva sotsiaalmaksu vähendamise saajad, tuleb hinnata nende kulude suhtes, mida need ettevõtjad kannaksid, kui nad tegutseksid mandril, mitte keskmiste kulude suhtes, mida kannavad ühenduse ettevõtjad.

86      Lisaks on Üldkohus teinud õigusliku vea sellega, et ta jättis esile toomata vaidlusaluse otsuse põhjenduste vastuolulisuse: põhjenduste punktis 92 mööndakse, et sotsiaalmaksu vähendamise meetmed pidid ettevõtja ASPIV juhtumil hüvitama tema poolt kantud täiendavad kulud. Ka vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes leidub viga, kuna Üldkohus möönis, et esineb erilisi olukordi, kus meede lakkab olemast soodustus, kuna see hüvitab ebasoodsat olukorda, selgitamata siiski piisavalt põhjusi, miks see antud juhul nii ei ole.

87      Hotel Cipriani lisab, et Üldkohus oleks pidanud arvestama asjaolu, et sotsiaalmaksu vähendamine kuulub Venezia keskuse päästmise poliitika konteksti, mis ei võimalda linna erilisest olukorrast tulenevatest kohustustest tingitud soodustusi ja ebasoodsat olukorda täpsetes arvudes väljendada. Selle asemel, et võtta nõuetekohaselt arvesse kahte uurimust, millest üks puudutas eelkõige hotellimajanduse kulusid, heitis Üldkohus Hotel Ciprianile ette, et too ei olnud tõendanud täiendavate kulude suurust, mida ta pidi kandma võrreldes muude Itaalias või välismaal asuvate hotellidega ja mille antud soodustused pidid hüvitama.

88      Ka Itaalia Vabariik leiab, et Üldkohus eiras antud soodustuste hüvituslikku laadi. Nende soodustuste andmine on põhjendatud majanduslikust kriteeriumist lähtudes. Liikmesriik võrdleb nimelt Itaalia ametiasutusi eraettevõtjaga ja sotsiaalmaksu kindlustusmaksetega, väites, et sellisel juhul, nagu on arutusel käesolevas kohtuasjas, oleks eraettevõtja kindlustusmakseid vähendanud. Lisaks on otsene seos soodustuste ja asjassepuutuvate ettevõtjate olukorra vahel, mida iseloomustavad eriti kõrged tööjõukulud.

89      Komisjon palub Euroopa Kohtul lükata need väited põhjendamatuse tõttu tagasi, asendades siiski osaliselt põhjendused Üldkohtu mõttekäigu selles osas, milles ta selgitas, et erilistes olukordades võib soodustuste hüvituslik laad tingida selle, et tegemist ei ole abiga EÜ artikli 87 tähenduses.

 Euroopa Kohtu hinnang

90      Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 181−184 põhjendatult, et asjassepuutuva korra alusel antud soodustuste väidetavalt hüvituslik laad ei võimalda jätta neid liigitamata „abiks” EÜ artikli 87 tähenduses.

91      Selles osas olgu märgitud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale loetakse riigiabiks selline sekkumine, mis võib oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida kasusaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei oleks saanud (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Post, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

92      Kahtlemata on Euroopa Kohus täpsustanud, et juhul kui riigi sekkumist tuleb pidada hüvitiseks teenuste eest, mida osutavad ettevõtjad, kellele on pandud avalikes huvides teenuste osutamine, avalike teenuste osutamise kohustuse täitmiseks, nii et need ettevõtjad ei saa tegelikkuses finantssoodustust ja sekkumise tulemusena ei saavuta need ettevõtjad soodsamat konkurentsiseisundit võrreldes oma konkurentidega, ei kuulu sekkumine EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Post, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

93      Ei Hotel Cipriani ega Italgas ei osuta oma esimeses väites, et need tingimused oleks nende puhul täidetud. Nad väidavad hoopis, et asjassepuutuvad soodustused on mõeldud täiendavate kulude hüvitamiseks, mis on seotud eriliste tingimustega, milles tegutsevad Venezias asuvad ettevõtjad, ja tingituna sellest asjaolust lakkavad need soodustused olemast abi.

94      Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et abimeetme aluseks olevatest põhjustest ei piisa, et meetme saaks juba alguses jätta liigitamata „abiks” EÜ artikli 87 tähenduses. Nimetatud sätte lõige 1 ei tee riiklikel sekkumistel vahet vastavalt nende põhjustele või eesmärkidele, vaid neid on määratletud nende tagajärgede kaudu (vt selle kohta 3. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑172/03: Heiser, EKL 2005, lk I‑1627, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

95      Tuleb veel lisada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt asjaolu, et üks liikmesriik püüab ühepoolsete meetmetega lähendada ühe kindla majandusvaldkonna konkurentsitingimusi teistes liikmesriikides valdavalt eksisteerivatele konkurentsitingimustele, ei kõrvalda nende meetmete riigiabi iseloomu (eespool viidatud kohtuotsused Itaalia vs. komisjon, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Heiser, punkt 54).

96      Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 183 ja 184 põhjendatult märkis, kehtib see kohtupraktika ka meetmete suhtes, mis peavad hüvitama võimalikku ebasoodsat olukorda, millega puutuvad kokku liikmesriigi teatavas piirkonnas asuvad ettevõtjad. Juba EÜ asutamislepingu tekst ise, mis artikli 87 lõike 3 punktides a ja c käsitab riigiabina, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks, „abi majandusarengu edendamiseks […] piirkondades” ja „abi […] teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks”, osutab, et soodustused, mille ulatus on piiratud riigiabi eeskirju järgiva liikmesriigi territooriumi ühe osaga, võivad kujutada endast valikulisi soodustusi (vt 6. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑88/03: Portugal vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑7115, punkt 60).

97      Neid kaalutlusi arvestades võis Üldkohus õiguspäraselt tagasi lükata tühistamisnõuet põhjendavad väited asjassepuutuvate soodustuste väidetavalt hüvitusliku olemuse kohta, ilma et ta oleks pidanud uurima hüpoteetilisi olukordi, mis käesolevas asjas ei esine ja mille esinemisel võivad teatud meetmed nende hüvitusliku laadi tõttu olenevalt asjaoludest lakata olemast abi.

98      Ka ei teinud Üldkohus õiguslikku viga sellega, et ta jättis esile toomata vasturääkivuse vaidlusaluse otsuse põhjendustes, kus punktis 92 mööndakse, et sotsiaalmaksu vähendamine pidi ettevõtja ASPIV juhtumil hüvitama täiendavad kulud.

99      Tuleb toonitada, et nimetatud punktis 92 ei ole komisjon otsustanud, et sotsiaalmaksu vähendamise hüvitusliku olemuse tõttu lakkab see olemast abi. Vastupidi, ta järeldas, et tuleb kohaldada EÜ artikli 86 lõikes 2 sätestatud erandit. Seega ei tulene vaidlusaluse otsuse punktist 92, et antud soodustuste väidetavalt hüvitusliku olemuse tõttu lakkavad need ASPIV juhtumil olemast abi. Seega ei olnud komisjoni otsuse põhjendustes vasturääkivust, mille eest Üldkohus oleks pidanud sanktsiooni määrama.

100    Eelnevat arvestades on Üldkohtu järeldus, et asjassepuutuv sotsiaalmaksu vähendamine on abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, põhjendatud juba vaidlustatud kohtuotsuse punktides 181−184 esitatud põhjusel, mille kohaselt eesmärk hüvitada Venezias ja Chioggias asuvate ettevõtjate ebasoodus konkurentsiolukord, mida sotsiaalmaksu vähendamisega taotletakse, ei saa võtta neilt soodustustelt abi tunnuseid EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Seega väited, mis käsitlevad nimetatud kohtuotsuse punkte 185−195, on suunatud täiendavate põhjenduste vastu ja on seega ainetud käesoleva kohtuotsuse punktis 65 meenutatud kohtupraktika kohaselt. Samal põhjusel ei ole vaja uurida selle kohtuotsuse punktides 185−187 esitatud põhjenduste asendamise vajadust, nagu komisjon palus Euroopa Kohtul teha.

101    Lõpuks seoses Itaalia Vabariigi märkusega, et Üldkohus oleks pidanud kasutama eraettevõtja kriteeriumi, on piisav täheldada, et võrdlus eraettevõtjaga ei oma asjas tähtsust, kuna tema ei taotle selliseid eesmärke nagu taotletakse asjassepuutuva sotsiaalmaksu vähendamisega, nagu selgitas kohtujurist oma ettepaneku punktis 121.

102    Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb Comitato, Hotel Cipriani ja Coopservice’i väite esimene osa ning Italgasi esimene väide tagasi lükata.

 Ühendusesisese kaubanduse kahjustamise ja konkurentsi moonutamise kriteeriumid, komisjoni menetluslikud kohustused asjassepuutuva abi uurimisel, diskrimineerimiskeelu põhimõte ja EÜ artikli 86 lõige 2

 Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

103    Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 199−253 tagasi tühistamisnõuet põhjendavad väited, mille kohaselt on rikutud EÜ artikli 87 lõiget 1, diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja põhjendamiskohustust. Selles osas tugines Üldkohus eelkõige mitut valdkonda hõlmava abikava uurimise erisustele ja hagejaid puudutava erilise teabe puudumisele.

 Poolte argumendid

104    Comitato esimese väite teine osa ja teine väide, Hotel Cipriani esimese väite teine osa, Italgasi teine, kolmas ja neljas väide ning Coopservice’i esimese väite teine osa ja teine väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199−253 esitatud põhjenduste vastu.

105    Apellandid, samuti Coopservice ja Itaalia Vabariik heidavad Üldkohtule ette diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist ja menetluslike kohustuste eiramist, mis kehtisid komisjoni suhtes asjassepuutuva abikava uurimise ajal. Üldkohus möönis, et komisjon võis teha teatud kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtjate suhtes eraldi analüüsi ühendusesisese kaubanduse kahjustamise ja konkurentsi moonutamise küsimustes, ilma et ta oleks pidanud toimima samamoodi teiste ettevõtjate ja muude majandusvaldkondade suhtes. Ometi on teised ettevõtjad ja muud majandusvaldkonnad samasuguses olukorras, nagu nähtub uurimise ajal edastatud teabest, mida Üldkohus moonutas. Lisaks rikkus ta põhjendamiskohustust ja tõendamiskoormist käsitlevaid nõudeid. Lõpuks tõlgendas Üldkohus vääralt vaidlusalust otsust ega tuvastanud, et see ei ole piisavalt põhistatud selleks, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada. Coopservice osutab oma teises väites, et vaidlustatud kohtuotsusega on rikutud EÜ artikli 86 lõiget 2, kuna see säte on jäetud tema suhtes kohaldamata.

106    Komisjoni sõnul tuleb need väited tagasi lükata. Tõendamiskoormise eiramist puudutavas osas möönab ta siiski, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 208 ja 233 viidatud kohtupraktika ei ole asjassepuutuv ega saa seega aidata põhistada esitatud mõttekäiku. Seega palub ta Euroopa Kohtul see asendada muude põhjendustega, lähtudes mõttekäigust, mille aluseks on mitut valdkonda hõlmava abikava uurimise erisused.

 Euroopa Kohtu hinnang

107    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199−253 esitatud põhjenduste vastu suunatud väidetele hinnangu andmiseks tuleb kõigepealt uurida Üldkohtu kaalutlusi, millest ta lähtus vaidlusaluse otsuse ulatuse küsimuses, ja seejärel kaalutlusi, mis puudutavad menetluslikke kohustusi, mida komisjon peab järgima mitut valdkonda hõlmava abikava uurimise ajal.

–       Vaidlusaluse otsuse ulatus ja põhjendused

108    Apellandid heidavad Üldkohtule sisuliselt ette seda, et ta tõlgendas vaidlusalust otsust vääralt ja leidis ekslikult, et see on piisavalt täpne selleks, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada.

109    Viimases küsimuses väidavad nad, et vaidlusalune otsus ei osuta, milliste kriteeriumide alusel saavad siseriiklikud ametiasutused kindlaks teha, kas sotsiaalmaksu vähendamine on selle saaja jaoks tegelikult ühisturuga kokkusobimatu abi. Vaidlusaluse otsuse rakendamise raames Itaalia ametiasutustele 2001. aasta augustis ja oktoobris saadetud komisjoni kirjad olid vajalikud selleks, et anda asjassepuutuvast abikavast kasu saanud ettevõtjate suhtes selle otsuse täitmiseks nõutavad kriteeriumid. Kuna Üldkohus leidis, et need kirjad kuuluvad institutsiooni ja siseriiklike ametiasutuste lojaalse koostöö raamidesse, siis möönis ta ekslikult, et komisjon võis selle asemel, et esitada otsuses endas kõik selle täitmiseks vajalikud andmed, esitada need lihtsalt kirjades.

110    Peale selle ei oleks komisjon tohtinud võtta vastu otsust, mis piirdub üldise, väga abstraktse hinnanguga, kuid mis teeb teatud juhtudel üksikjuhtude analüüsi, ilma et selles otsuses oleks täpsustatud otsuse ulatus, millest lähtudes siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada.

111    Neid väiteid arvestades tuleb meenutada, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251, et ei ole siseriiklike ametiasutuste ülesanne vaidlusaluse otsuse täitmise käigus igal üksikjuhul kontrollida, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud. Lisaks nähtub kohtuotsuse punktidest 100−111, millele on viidatud selle otsuse punktis 251, et Üldkohus tõlgendas vaidlusalust otsust nii, et see välistab abina käsitamise ja seega tagasimaksmise ainult vähese tähtsusega abi põhimõtet järgiva sotsiaalmaksu vähendamise puhul. Neist kaalutlustest lähtudes järeldas Üldkohus − nagu nähtub selgelt kohtuotsuse punktidest 251 ja 252 −, et vaidlusalune otsus on piisavalt täpne ja põhistatud selleks, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada.

112    Vaidlusaluse otsuse ulatuse sellises analüüsis sisaldub siiski õiguslik viga.

113    Vaidlusaluse otsuse artikli 5 sõnastuse kohaselt võtab nimelt Itaalia Vabariik kõik vajalikud meetmed, et tagada „ühisturuga kokkusobimatu abi” tagasimaksmine abisaajate poolt. Selle kohustuse täitmine eeldab niisiis, et eelnevalt tehakse kindlaks, et antud soodustusi saab pidada riigiabiks. Otsuse artiklites 1−3 on mainitud, milline abi on ühisturuga kokkusobiv ja milline on ühisturuga kokkusobimatu, ning artiklis 4 on tuvastatud, et selles sättes nimetatud äriühingutele antud soodustused ei ole abi. Peale selle, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103 õigesti märkis, ei peeta riigiabiks soodustusi, mis järgivad vähese tähtsusega abi põhimõtet.

114    Põhjenduste 49 ja 50 lugemisel selgub, et ühendusesisese kaubanduse kahjustamise ja konkurentsi moonutamise kriteeriumide osas piirdub vaidlusalune otsus asjassepuutuva abikava omaduste analüüsiga. Komisjon piirdus nimelt selle kontrollimisega, kas teatavad ettevõtjad, kelle sotsiaalmaksu kava alusel vähendati, arendasid sellist majandustegevust, mis võis kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi, kuna selline kontroll oli piisav, et tõendada tema pädevust teha kava ühisturuga kokkusobivuse analüüs.

115    Seega pidid siseriiklikud ametiasutused enne soodustuse tagasinõudmist igal üksikjuhul tingimata kontrollima, kas antud soodustus võis selle saaja juhtumil moonutada konkurentsi ja kahjustada ühendusesisest kaubandust, kuna teisiti ei oleks saanud teha seda täiendavat kontrolli, mis on saadud individuaalsete soodustuste riigiabiks liigitamisel esmatähtis.

116    Samuti leidub õiguslik viga Üldkohtu järelduses, et vaidlusalune otsus on piisavalt põhistatud selleks, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada. Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 251 ja 252 nähtub nimelt, et sellele järeldusele jõudmiseks tugines Üldkohus täpsemalt otsuse ulatuse küsimuses oma ekslikule tõlgendusele, mille kohaselt ei ole siseriiklike ametiasutuste ülesanne igal üksikjuhul kontrollida, kas antud soodustus võis selle saaja juhtumil moonutada konkurentsi ja kahjustada ühendusesisest kaubandust.

117    Niisiis, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 61−64, eirab Üldkohtu selline tõlgendus kohtupraktikat, mis käsitleb siseriiklike ametiasutuste kohustusi komisjoni otsuse täitmisel.

118    Olgu siiski meenutatud, et kuigi Üldkohtu otsuse põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline rikkumine kaasa tuua kohtuotsuse tühistamist ja põhjendused tuleb asendada muude põhjendustega (vt selle kohta 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P: FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6513, punkt 187 ja seal viidatud kohtupraktika).

119    Seega tuleb vaidlusaluse otsuse ulatust ning käesoleva kohtuotsuse punkte 61−64 ja 113−117 arvestades kontrollida, kas otsus on piisavalt põhistatud selleks, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada.

120    Selles osas on oluline täheldada, et iga asjassepuutuva abisaaja olukorra eraldi kontrollimine, mille teostavad siseriiklikud ametiasutused, peab olema piisavalt piiritletud komisjoni otsusega, mis käsitleb abikava ja annab tagasinõudmise korralduse. Esiteks, nagu tuleneb kohtujuristi ettepaneku punktist 196, peab otsuse alusel saama selgelt määratleda selle ulatuse. Teiseks, nagu väidavad apellandid, peavad otsuses endas sisalduma kõik olulised asjaolud, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada, nii et on välistatud otsuse tegeliku sisu kindlaksmääramine alles tagantjärele komisjoni ja siseriiklike ametiasutuste kirjavahetuse abil.

121    Ilmneb, et vaidlusalune otsus on nende põhimõtete seisukohast piisavalt põhjendatud. Nagu tõi esile kohtujurist oma ettepaneku punktides 197 ja 198, nähtub nimelt otsuse põhjendustest piisavalt selgelt, et küsimuses, kas sotsiaalmaksu vähendamine võis moonutada konkurentsi ja kahjustada ühendusesisest kaubandust, piirdus komisjon ilmselgelt hinnangu andmisega asjassepuutuvale kavale kui sellisele. Seega oli siseriiklike ametiasutuste ülesanne igal üksikjuhul kontrollida, kas antud soodustused võisid moonutada konkurentsi ja kahjustada ühendusesisest kaubandust. Mis aga puudutab antud soodustuste võimalikku hüvituslikku laadi, siis vaidlusaluses otsuses sisalduv järeldus, et see asjaolu ei sea kahtluse alla soodustuste liigitamist abiks, on üldjuhul kehtiv ja seega siseriiklikele ametiasutustele siduv.

122    Seega ei saa komisjoni 2001. aasta augustis ja oktoobris saadetud kirju pidada vaidlusaluse otsuse ebapiisava põhistamise tõendiks.

123    Ka ei ole nende kirjadega vaidlusaluse otsuse tegelikku sisu tagantjärele kindlaks määratud.

124    Kahtlemata, nagu väidab Italgas, osutas komisjon neis kirjades, et antud soodustused ei ole kindlates majandusvaldkondades tegutsevate teatud ettevõtjate juhtumil riigiabi, kuna liikmesriikidevahelist kaubandust ei ole kahjustatud. Ent need selgitused, mille eesmärk on teha selgeks, kuidas kohaldada riigiabi mõiste tingimusi üksikjuhtudel, mahuvad vaidlusaluse otsusega määratud raamidesse.

125    Kui seevastu oleks nõutav, et otsus, mis määrab õigusvastase abi tagasinõudmise, sisaldaks tingimata selliseid täpsustusi, oleks seatud kahtluse alla komisjoni võimalus, mida on tunnustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 63 meenutatud kohtupraktikas, anda abikavale hinnang selle üldiste omaduste järgi. Ühtlasi satuks ohtu komisjoni ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõte, kui jätta komisjon ilma võimalusest anda teavet, mis hõlbustab asjaomasel liikmesriigil otsuse korrektset täitmist. Kirjad, mille komisjon käesoleval juhul siseriiklikele ametiasutustele saatis, mahuvad seega, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 252 õigesti sedastas, komisjoni ja siseriiklike ametiasutuste lojaalse koostöö raamidesse.

126    Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb nentida, et Üldkohus tõlgendas vaidlusaluse otsuse ulatust vääralt, kuid see viga ei saa kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kuna on ilmnenud, et otsus on piisavalt põhistatud selleks, et siseriiklikud ametiasutused saaksid selle täita.

127    Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsuse selle osa vastu suunatud väited tagasi lükata.

–       Komisjoni menetluslikud kohustused

128    Apellandid heidavad Üldkohtule ette ekslikku järeldust, et komisjon on järginud menetluslikke kohustusi, mis tema suhtes kehtisid asjassepuutuva abikava uurimise ajal. Nad väidavad nimelt, et komisjon eiras seda, et teenused olid kohaliku tähtsusega, ning et ta rikkus EÜ artikli 86 lõiget 2 ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kui ta kontrollis iga kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtja olukorda eraldi, ilma et ta oleks toiminud samamoodi sarnases olukorras olevate eraettevõtjate puhul. Lisaks väidavad nad, et Üldkohus moonutas tõendeid.

129    Neile väidetele hinnangu andmiseks tuleb sissejuhatuseks toonitada, et Üldkohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 209 ja 228−231 abikavade uurimist käsitlevale kohtupraktikale, jõudes järeldusele, et komisjon ei olnud üldjuhul kohustatud teostama uurimist asjassepuutuva kava alusel soodustusi saanud erinevate majandusvaldkondade kaupa.

130    Need kaalutlused on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt võib komisjon abikava uurimisel piirduda asjaomase korra üldiste omaduste käsitlemisega, olemata kohustatud uurima iga abi kohaldamise juhtumit eraldi (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, punkt 51; 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑278/00: Kreeka vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑3997, punkt 24, ja 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑148/04: Unicredito Italiano, EKL 2005, lk I‑11137, punkt 67), et kontrollida, kas see kord sisaldab abi elemente.

131    Esiteks heidavad apellandid Üldkohtule ette ekslikku seisukohta, mis nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 224, 235 ja 249 ning mille kohaselt võib komisjon abikava uurimisel tugineda eeldusele, et esinevad riigiabi mõiste kohaldamise tingimused, st käesoleval juhul liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamine ja konkurentsi moonutamine.

132    Kahtlemata on selge, et riigiabi mõiste on õigusliku tähendusega ja seda tuleb tõlgendada objektiivsete asjaolude alusel ning et komisjonil ei ole kaalutlusõigust, kui ta liigitab meetme „riigiabiks” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, vaid ta allub täieulatuslikule kohtulikule kontrollile (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑10515, punktid 111 ja 112).

133    Sellegipoolest võivad ainuüksi need kaalutlused, millest Üldkohus lähtus nii seoses riigiabi kava uurimise erisuste kui ka tegevusabina antud soodustuste olemuse küsimuses, põhjendada õiguslikult piisavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 249 ja 250 sisalduvaid järeldusi, mistõttu käsitletav väide on igal juhul ainetu.

134    Ühelt poolt, vastavalt kohtupraktikale ei pea komisjon tõendama abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes uurima, kas abi võib kahjustada seda kaubandust ja moonutada konkurentsi (15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑66/02: Itaalia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑10901, punkt 111).

135    Teiselt poolt tugines Üldkohus nii abikava uurimise erisustele kui ka sellele, et antud soodustused on sisuliselt tegevusabi. Esimeses punktis nentis Üldkohus, hinnates asjassepuutuvat kava selle üldiste omaduste põhjal, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 246−250 kooskõlas seal osundatud kohtupraktikaga, et väikesest abisummast või asjaolust, et valdav osa abisaajatest tegutseb kohalikul tasandil, ei saa järeldada, et kava alusel antud abi ei saa kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ega tuua kaasa konkurentsimoonutusi.

136    Teises punktis on oluline meelde tuletada, et tegevusabi, st abi, mille eesmärk on nagu arutusel oleva abi juhtumil vabastada ettevõtja jooksva haldamise või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, kahjustab põhimõtteliselt konkurentsitingimusi (vt 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑156/98: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑6857, punkt 30).

137    Järelikult väide, mille kohaselt Üldkohus tunnustas ekslikult komisjoni võimalust tugineda liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise ja konkurentsi moonutamise eeldusele, ei mõjuta mingil juhul vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni ja seega tuleb seda pidada ainetuks vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 65 meenutatud kohtupraktikale.

138    Teiseks heidavad apellandid Üldkohtule ette ekslikku seisukohta, et kohustus tõendada, et asjassepuutuvad soodustused ei ole abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, lasub Itaalia ametiasutustel.

139    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 209−211 leiduvast analüüsist ja sellele järgnevast kontrollist ilmneb siiski, et selle kohtuotsuse punktides 249−251 esitatud järeldusteni jõudmisel tugines Üldkohus mitte asjaolule, et tõendamiskoormis lasus Itaalia Vabariigil, vaid riigiabi kava uurimise erisustele ja selleks uurimiseks saadud andmete asjakohasusele. Seega asjaolu, et nimetatud kohtuotsuse punktis 232 on üksnes mainitud, et tõendamiskoormise jaotus sõltub sellest, kuidas komisjon ja asjaomane liikmesriik täidavad neil lasuvaid menetluslikke kohustusi, ei mõjuta sellist kontrolli, nagu teostas Üldkohus, ega võimalda seega tõlgendada vaidlustatud kohtuotsust nii, nagu omistaks see liikmesriikidele kohustuse tõendada, et riigiabi mõistele omased tingimused ei ole täidetud.

140    Järelikult rajaneb tõendamiskoormise jaotuse eiramist käsitlev väide vaidlustatud kohtuotsuse vääral mõistmisel ja tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

141    Kolmandaks väidavad apellandid, et nii Üldkohtu otsuses kui ka vaidlusaluses otsuses on põhistamisviga ja nendega on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet. Ühelt poolt kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtjaid ja teiselt poolt eraettevõtjaid, kes on sarnases olukorras, on diskrimineeritud. Nagu kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtjad tegutsesid ka Italgas ja Hotel Cipriani rangelt kohalikul tasandil, mis välistab selle, et nende saadud soodustused võiksid kaasa tuua ühendusesisese kaubanduse kahjustamise.

142    Komisjonile edastatud teavet arvestades oli komisjonil kohustus kontrollida üksikjuhtudel teatud majandusvaldkondade või teatud ettevõtjate kaupa, kas asjassepuutuvad soodustused võisid kahjustada ühendusesisest kaubandust ja moonutada konkurentsi või kas EÜ artikli 86 lõikes 2 sätestatud erand kuulus kohaldamisele. Vähemalt oleks komisjon pidanud nõudma siseriiklikelt ametiasutustelt täiendavat teavet, nagu ta tegi kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtjate puhul.

143    Selles osas viitavad apellandid eeskätt uuringutele, mille teostas COSES 1998. aastal ja mida on mainitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 9, samuti Venezia linna 18. mai 1998. aasta kirjale ning Itaalia valitsuse 23. jaanuari ja 10. juuni 1999. aasta kirjadele, mis on saadetud komisjonile asjassepuutuva abikava uurimise ajal. Need sisaldavad selgeid tõendeid, et ühendusesisese kaubanduse kahjustamise või konkurentsi moonutamise oht oli teatud majandusvaldkondade ja ettevõtjate puhul olematu, arvestades, et nende tegevus oli kohaliku tähtsusega. Täpsemalt, mis puutub hotellimajandusse, siis tuleb turgu piiritleda lokaalselt, kuna turistid valivad kõigepealt sihtkoha ja seejärel hotelli või restorani. Kuna Venezia ja muude linnade hotellid omavahel ei konkureeri, siis ei saanud asjassepuutuv sotsiaalmaksu vähendamine kahjustada ühendusesisest kaubandust. Coopservice märgib veel, et ta on kohustatud osutama üldist majandushuvi esindavaid teenuseid, ja osutab oma teises väites, et vaidlustatud kohtuotsusega on rikutud EÜ artikli 86 lõiget 2.

144    Seoses nende väidetega tuleb selgitada, et käesoleval juhul ei ole tegemist selle kindlakstegemisega, kas hagi esitanud ettevõtjatele antud soodustused tõid tegelikult kaasa konkurentsi moonutamise ja ühendusesisese kaubanduse kahjustamise. On vaja vaid kontrollida, kas komisjon sellega, et ta analüüsis kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtjate olukorda eraldi, oli diskrimineerimiskeelu põhimõtte alusel kohustatud asjassepuutuva kava üldiste omaduste uurimisel põhinevast lähenemisest kõrvale kalduma ka selles osas, mis puudutab hagi esitanud ettevõtjaid ja majandusvaldkondi, milles nad tegutsevad, arvestades teavet, mis ta nende kohta sai.

145    Selles osas nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, et esiteks seoses Hotel Cipriani, Italgasi ja Coopservice’i olukorraga uuris Üldkohus COSES‑i uurimust ja ülalnimetatud kirju ning nentis kohtuotsuse punktides 214−216 ja 241, et komisjon ei ole uurimismenetluse käigus saanud nende ettevõtjate kohta mingit eriomast teavet, millest tingituna oleks võinud tekkida menetluslik kohustus nende olukorda eraldi arvesse võtta.

146    Teiseks, mis puudutab ehituse, kaubanduse, hotellimajanduse ja üldist majandushuvi esindavate teenuste valdkondi, siis olgu täheldatud, et Üldkohus, vaadanud läbi nende uuringute ja kirjadega esitatud andmed, leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 240, et ka nende majandusvaldkondade kohta ei ole eriomast teavet, millest tingituna oleks komisjonil võinud tekkida menetluslik kohustus hankida Itaalia ametiasutustelt teavet nende majandusvaldkondade kohta.

147    Nagu sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 244 ja 245, olid kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtjate kohta seevastu olemas kahtlemata mitte täielikud, kuid eriomased andmed, millest tingituna oli komisjon kohustatud nimetatud ametiasutustelt nende kohta teavet hankima.

148    Seega järeldas Üldkohus kohtuotsuse punktides 242−245, 249 ja 250, et komisjon ei olnud seoses Hotel Cipriani, Italgasi ja Coopservice’i ning ehituse, kaubanduse, hotellimajanduse ja üldist majandushuvi esindavate teenuste valdkondadega kohustatud asjassepuutuva kava üldiste omaduste uurimisel põhinevast lähenemisest kõrvale kalduma, ja leidis ühtlasi, et vaidlusalune otsus on selles suhtes piisavalt põhistatud ega riku diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

149    Kuna apellandid vaidlustavad Üldkohtu hinnanguid, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et ühelt poolt on ainult Üldkohus pädev fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja teiselt poolt fakte hindama. Kui Üldkohus on fakte tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (eespool viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

150    Euroopa Kohus seevastu ei ole pädev fakte tuvastama ega üldjuhul uurima tõendeid, millest Üldkohus nende faktide kinnitamisel lähtus (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

151    Seega väited, mille kohaselt Üldkohus oleks pidanud komisjoni poolt uurimismenetluse ajal saadud eriomast teavet arvestades järeldama, et komisjonil oli kohustus viia teatud majandusvaldkondade või ettevõtjate osas läbi kontroll üksikjuhtude kaupa või kohustus pöörduda Itaalia ametiasutuste poole täiendava teabe saamiseks, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuivõrd need on suunatud Üldkohtu poolt faktidele antud hinnangute vastu.

152    Kuna Italgas heidab Üldkohtule ette tõendite moonutamist, siis on oluline meenutada, et EÜ artikli 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 esimese lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaselt peab apellant, kui ta väidab, et Üldkohus on tõendeid moonutanud, täpselt osutama tõenditele, mida kohus on väidetavalt moonutanud, ning hindamisvigadele, mis on tema arvates moonutamise Üldkohtu poolt põhjustanud (17. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑413/08 P: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

153    Sellise moonutamisega on tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata ilmneb, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär (eespool viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 17).

154    Italgas viitas selles osas Itaalia ametiasutuste 23. jaanuari ja 10. juuni 1999. aasta kirjadele ning Venezia linna 18. mai 1998. aasta kirjale.

155    Esiteks tuleb seoses Itaalia ametiasutuste 23. jaanuari 1999. aasta kirja ja Venezia linna 18. mai 1998. aasta kirjaga märkida, et Italgas ei selgita piisavalt üksikasjalikult, et see, kuidas Üldkohus neid kirju tõlgendas, oleks vastuolus nende dokumentide sisuga, nii et Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas neile kirjadele antud hinnang on ilmselgelt väär (vt analoogia alusel 10. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑260/09 P: Activision Blizzard Germany vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 52).

156    Ühelt poolt piirdub Italgas nimelt kirjade tekstile täpsemalt viitamata märkimisega, et kirjadest tuleneb, et nende koostajad on osutanud „kuigi üldsõnaliselt”, et teatud majandusvaldkonnad on kohaliku tähtsusega, mistõttu on välistatud, et neis majandusvaldkondades antud sotsiaalsoodustused võiksid avaldada mõju ühendusesisesele kaubandusele. Teisalt tuleb toonitada, et Üldkohus võttis just nende dokumentide osas seisukoha vaidlustatud kohtuotsuse punktides 214−216 ning punktides 240 ja 241, kusjuures Italgasi üldist laadi kinnitused ei suuda tõendada, et see hinnang oleks ilmselgelt väär.

157    Teiseks tuleb seoses Itaalia ametiasutuste 10. juuni 1999. aasta kirjaga, millele Italgas viitab täpsemalt, taasesitades kirja teksti selle osa, mille kohta ta väidab, et Üldkohus on seda moonutanud, sedastada, et Üldkohus on selle kirja kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 214 nentinud, et „Itaalia valitsus […] teatas […], et ühineb taotlusega kohaldada kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute suhtes EÜ artikli 86 lõike 2 alusel erandit […]”.

158    Italgas ei vaidlusta Üldkohtu seda tõdemust, kuid seab kahtluse alla järelduse, mis on tehtud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 243 ja 244 kõigi haldusmenetluse kestel komisjonile edastatud seisukohtade ja dokumentide põhjal ning mille kohaselt komisjon ei olnud kohustatud koguma siseriiklikelt ametiasutustelt täiendavat teavet, et kontrollida, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused, mis puudutavad ühendusesisese kaubanduse kahjustamist ja konkurentsi mõjutamist, olid täidetud erinevates asjassepuutuvates tegevusvaldkondades, milles hagi esitanud ettevõtjad tegutsesid, kui tal ei olnud nende kohta täpseid andmeid.

159    Neil asjaoludel ilmneb, et Üldkohus ei ole moonutanud tõendeid, vaid nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 174, püüab Italgas tegelikult saavutada nende uut hindamist, mis väljub Euroopa Kohtu pädevuse piirest.

160    Seega tuleb järeldada, et Üldkohus ei ole rikkunud õigusnorme nentides, et kui komisjonil ei olnud eriomast teavet hagi esitanud ettevõtjate ja majandusvaldkondade kohta, milles nad tegutsevad, ei olnud komisjon diskrimineerimiskeelu põhimõtte alusel kohustatud asjassepuutuva abikava üldiste omaduste uurimisel põhinevast lähenemisest kõrvale kalduma ja nende olukorda eraldi analüüsima. Selliste eriomaste andmete puudumisel ei ole vaja ka kontrollida, kas komisjon oli kohustatud sellest lähenemisest kõrvale kalduma tulenevalt oma kohustusest asja hoolsalt ja erapooletult uurida.

161    Eelnevat arvestades tuleb Comitato esimese väite teine osa ja teine väide, Hotel Cipriani esimese väite teine osa, Italgasi teine, kolmas ja neljas väide ning Coopservice’i esimese väite teine osa ja teine väide tagasi lükata.

 EÜ artikli 87 lõike 3 punktid c ja d ning põhjendamiskohustus

 Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

162    Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 280−314 tagasi väited, mis olid esitatud tühistamisnõude põhjendamiseks tulenevalt EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c väärast kohaldamisest ja põhjenduste puudumisest. Mööndes, et komisjon võib erijuhtudel kõrvale kalduda oma teatistest ja suunistest, sedastas ta nimelt, et antud juhul ei olnud ta kohustatud seda tegema. Vaidlusalune otsus oli piisavalt põhistatud. Igal juhul oli sotsiaalmaksu vähendamine sisuliselt tegevusabi, mis takistas selle heakskiitmist niisuguse erandi raames.

163    Vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 322−329 lükkas Üldkohus tagasi väited, mille kohaselt komisjon keeldus ekslikult EÜ artikli 87 lõike 3 punktis d sätestatud kultuuripoliitikat puudutava erandi kohaldamisest. Ta tugines selles osas eeskätt asjaolule, et asjassepuutuva sotsiaalmaksu vähendamise üksikasjalik kord ei taga kultuuripoliitika eesmärkide järgimist, leides ühtlasi, et komisjon ei ole rikkunud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kui ta kohaldas seda erandit Consorzio Venezia Nuova, kuid mitte hagejate suhtes.

 Poolte argumendid

164    Esiteks osutavad Comitato ja Hotel Cipriani, vastavalt oma kolmanda ja teise väitega, ning Coopservice oma kolmanda väitega, et Üldkohus on vääralt tõlgendanud EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c. Üldkohus ei kontrollinud tegelikult, kuidas komisjon kasutas oma kaalutlusruumi. Ta piirdus kontrollimisega, kas esinevad võimalikud „eriomased” või „uued” põhjendused, mis võiksid õigustada asjassepuutuvate soodustuste andmist, ega kontrollinud tegelikult, kas komisjonil oli kohustus nimetatud sätet ad hoc kohaldada. Nende soodustuste andmise eesmärk ühtib täielikult ühenduse regionaalabi süsteemi eesmärkidega. Itaalia Vabariigi sõnul oleks Üldkohus pidanud vaidlusaluse otsuse tühistama põhjusel, et on rikutud EÜ artiklit 253. Oli võimalik lubada kohaldada EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c sätestatud erandit, ilma et selleks oleks olnud vaja muuta vastavaid komisjoni antud suuniseid.

165    Teiseks osutavad Comitato ja Hotel Cipriani, vastavalt oma neljanda ja kolmanda väitega, ning Coopservice oma neljanda väitega, et Üldkohus rikkus EÜ artikli 87 lõike 3 punkti d. Kõik ettevõtjad Venezia ajaloolises keskuses kannavad täiendavaid kulusid, mis tulenevad eesmärgist kaitsta linna kultuuripärandit. Asjassepuutuva sotsiaalmaksu vähendamisega vähendati tööjõukulusid, hõlbustades seega kultuuripärandi kaitseks vajalikke töid. Peale selle on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused vastuolulised, kuna Üldkohus nõustus selle sätte kohaldamisega Consorzio Venezia Nuova suhtes, mida peeti ekslikult kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtjaks.

166    Komisjoni arvates tuleb need väited tagasi lükata.

 Euroopa Kohtu hinnang

167    Väited, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 280−314 ja 322−329 vääralt tõlgendanud EÜ artikli 87 lõike 3 punkte c ja d, tuleb tagasi lükata.

168    Esiteks tuleb seoses EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c tõlgendamisega märkida, et erinevalt sellest, mida väidavad apellandid, kontrollis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 307−309 üksikasjalikult, kuidas komisjon kasutas kaalutlusruumi, mida ta evib selle sätte ad hoc kohaldamise raamides. Üldkohus kontrollis selles osas, ega ei esine võimalikke kaalutlusvigu, ja leidis põhjendatult, et komisjon võis õiguspäraselt nimetatud sättes ette nähtud erandi kohaldamisest keeldumist põhistada asjaoluga, et antud juhul on tegemist ettevõtjate tegevusabiga. Nagu Üldkohus kohtuotsuse punktis 286 õigesti selgitas, võib sellist abi, mis moonutab konkurentsitingimusi, tulenevalt komisjoni 12. augusti 1988. aasta teatisest [EÜ] artikli [87] lõike 3 punktide a ja c kohaldamismeetodi kohta piirkondliku abi suhtes (EÜT C 212, lk 2) ja 1998. aastal avaldatud piirkondliku riigiabi andmise juhendist (EÜT C 74, lk 9; ELT eriväljaanne 08/01, lk 226) lubada ainult erandjuhtudel. Nagu märkis Üldkohus kohtuotsuse punktis 309, ei ole hagejad tõendanud, et esinevad erilised asjaolud, mis annavad alust järeldada, et vaatamata sellele, et asjassepuutuv abi on tegevusabi, oleks tulnud selle andmist lubada, kohaldades nimetatud erandit.

169    Ühtlasi leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 310 ja 311 õigesti, et vaidlusalune otsus on piisavalt põhistatud. Ta märkis nimelt, et kui komisjon selle otsuse põhjendustes 73 ja 74 selgitas põhjusi, miks ei muudeta olemasolevaid teatisi ja juhendeid, tugines ta põhjustele, miks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c kohaldamine ei oleks olnud käesoleval juhul põhjendatud.

170    Teiseks lükkas Üldkohus põhjendatult tagasi vaidlustatud otsuse vastu suunatud väited EÜ artikli 87 lõike 3 punkti d kohaldamise küsimuses. Ühelt poolt ei ole rikutud õigusnorme Üldkohtu järeldusega, mille kohaselt komisjon võis nimetatud sätte kohaldamata jätta põhjusel, et sotsiaalmaksu vähendamise ja kultuuripärandi kaitse vahel puudub piisavalt tihe seos.

171    Teisalt ei ole vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused vastuolulised. Nagu Üldkohus kohtuotsuse punktis 327 õigesti märkis, ei olnud Consorzio Venezia Nuova hagejatega sarnases olukorras, kuna selle ettevõtte konkreetne põhikirjaline eesmärk oli nimelt rakendada meetmed, mida riik võtab Venezia ajaloolise, kunsti‑ ja arhitektuuripärandi kaitseks. Küsimus, kas Üldkohus pidas Consorzio Venezia Nuovat õigesti või ekslikult kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtjaks, ei oma seega asjas tähtsust.

 EÜ artikli 87 lõike 2 punkt b ja lõike 3 punkt b

 Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

172    Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 337−342 tagasi vaidlusaluse otsuse vastu suunatud väited, et on rikutud EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b ja lõike 3 punkti b ning EÜ artiklit 253. Selles osas nentis Üldkohus, et komisjon ei ole ületanud oma kaalutlusõiguse piire ja et vaidlusalune otsus on piisavalt põhistatud.

 Poolte argumendid

173    Coopservice osutab viiendas väites, et Üldkohus rikkus nimetatud sätteid. Antud soodustused olid nimelt osa Venezia kaitseks võetud meetmetest, mis on üleeuroopalist huvi pakkuv oluline projekt. Samuti eiras Üldkohus sellist nähtust nagu „acqua alta”, mida tuleb pidada loodusõnnetuseks või erakorraliseks sündmuseks EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses.

174    Komisjon selles küsimuses seisukohta ei avaldanud.

 Euroopa Kohtu hinnang

175    Coopservice’i selle väite raames esitatud kaebused tuleb tagasi lükata. Seoses EÜ artikli 87 lõike 2 punktiga b leidis Üldkohus õigesti, et selles sättes ette nähtud erand ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna asjassepuutuv sotsiaalmaksu vähendamine on proportsionaalne palgakuludega ja selle eesmärk ei ole hüvitada looduskatastroofidest või muudest erakorralistest sündmustest tingitud kahju, nagu nõuab nimetatud säte. Kooskõlas kohtupraktikaga võib selle erandi alusel korvata vaid sellist ebasoodsat olukorda, mille on otseselt põhjustanud loodusõnnetused või muud erakorralised sündmused (11. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑73/03: Hispaania vs. komisjon, punkt 37, ja 23. veebruari 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑346/03 ja C‑529/03: Atzeni jt, EKL 2006, lk I‑1875, punkt 79).

176    Seoses EÜ artikli 87 lõike 3 punktiga b kontrollis Üldkohus, kuidas komisjon kasutas oma kaalutlusruumi, ja leidis põhjendatult, et ta ei ole ületanud oma kaalutlusõiguse piire, kui ta hindas, et üleeuroopalist huvi pakkuva olulise projekti rakendamiseks mõeldud erandit ei tule antud juhul kohaldada, kuna asjassepuutuvast abikavast saavad kasu ainult Venezias asuvad ettevõtjad.

177    Lõpuks, erinevalt sellest, mida väidab Coopservice, uuris Üldkohus nõuetekohaselt Venezia eriolukorda käsitlevat argumenti, mistõttu vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes ei ole selles osas viga.

 Määruse nr 659/1999 artikkel 14

 Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused

178    Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 385−399, et vaidlusaluse otsusega ei ole rikutud määruse nr 659/1999 artiklit 14, kui selle artiklis 5 nähakse ette ebaseaduslikuks tunnistatud abi tagasinõudmine. Üldkohus täheldas nimelt, et määruse nr 659/1999 artikli 14 alusel ja vastavalt neis asjades kindlalt väljakujunenud kohtupraktikale on komisjon juhul, kui ta tuvastab, et abi on ühisturuga kokkusobimatu, kohustatud andma korralduse selle tagasinõudmiseks. Käesoleval juhul ei ole tagasinõudmise korraldus vastuolus ühegi ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

 Poolte argumendid

179    Comitato ja Hotel Cipriani, vastavalt oma kuuenda ja neljanda väitega, ning Coopservice oma kuuenda väitega heidavad Üldkohtule ette selle asjaolu eiramist, et kui komisjon tunnistab abi ühisturuga kokkusobimatuks, ei too see automaatselt kaasa abi tagasinõudmist. Komisjonil on tegelikult kaalutlusruum, mille raamides ta peaks õiguslikest kaalutlustest kaugemale minnes hindama kogumis kõiki asjaolusid nagu usaldus, et abi on õigusaktidega kooskõlas, abi olemus, asukoha erisused, abisaajate eriline olukord ja finantsmõju.

180    Komisjon leiab, et Üldkohus tunnistas põhjendatult, et ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasinõudmine on selle õigusvastasuse tuvastamise loogiline tagajärg ja antud olukorras ei ole tagasinõudmise korraldus vastuolus ühegi üldpõhimõttega.

 Euroopa Kohtu hinnang

181    Need väited tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Üldkohus tunnustas nimelt, igati kooskõlas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 387 taasesitatud kohtupraktikaga, et ebaseadusliku abi tagasinõudmise korraldus on abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg.

182    Lisaks leidis Üldkohus hagejate esitatud põhjendusi uurides õigesti, et käesolevas asjas ei olnud komisjonil tarvis loobuda ebaseaduslikuks tunnistatud abi tagasinõudmise korralduse andmisest. Üldkohus sedastas nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 391−394, et hagejad ei ole tõendanud eriliste asjaolude esinemist, mis annaks alust järeldada, et vaatamata sellele, et asjassepuutuv abi on tegevusabi, oleks komisjon pidanud hoiduma selle tagasinõudmise korralduse andmisest.

183    Lõpuks olgu veel meenutatud, et vaidlusaluse otsuse resolutiivosas sisalduv tagasinõudmise korraldus viitab riigiabile, mis selle otsusega on tunnistatud ühisturuga kokkusobimatuks, st eelnevalt − arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 113−121 esitatud kaalutlusi − peab olema siseriiklike ametiasutuste poolt tuvastatud, et antud soodustused olid nende saajate suhtes riigiabi.

184    Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb jätta rahuldamata nii peamised apellatsioonkaebused kui ka Coopservice’i vastuapellatsioonkaebus.

 Kohtukulud

185    Euroopa Kohtu kodukorra artikli 122 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida sama kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Nimetatud artikli 69 lõike 2 teise lõigu alusel otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise, kui kaotanud poolel on mitu isikut. Sama artikli 69 lõike 3 esimene lõik näeb siiski ette, et Euroopa Kohus võib otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

186    Kuna Comitato, Hotel Cipriani, Italgas ja Coopservice on käesoleval juhul igaüks oma väiteid puudutavas osas kohtuvaidluse kaotanud, tuleb neilt võrdsetes osades välja mõista peamiste apellatsioonkaebuste ja Coopservice’i vastuapellatsioonkaebusega seotud kohtukulud.

187    Kuna komisjon on oma vastuapellatsioonkaebuse osas kohtuvaidluse kaotanud, tuleb temalt välja mõista sellega seotud kohtukulud.

188    Kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel kannab Itaalia Vabariik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      Jätta Comitato „Venezia vuole vivere”, Hotel Cipriani Srl ja Società Italiana per il gas SpA (Italgas) apellatsioonkaebused ning Coopservice − Servizi di fiducia Soc. coop. rl‑i vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Jätta Euroopa Komisjoni vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3.      Mõista Comitatolt „Venezia vuole vivere”, Hotel Cipriani Srl‑ilt, Società Italiana per il gas SpA‑lt (Italgas) ja Coopservice - Servizi di fiducia Soc. coop. rl‑ilt võrdsetes osades välja peamiste apellatsioonkaebuste ja viimasena nimetatu vastuapellatsioonkaebusega seotud kulud.

4.      Mõista Euroopa Komisjonilt välja tema vastuapellatsioonkaebusega seotud kohtukulud.

5.      Jätta Itaalia Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: itaalia.