Kohtuasi C‑206/10

Euroopa Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Artikli 4 lõike 1 punkt a – Määrus (EMÜ) nr 1612/68 – Artikli 7 lõige 2 – Saksamaa liidumaade poolt pimedatele, kurtidele ja puudega isikutele makstavad hüvitised – Elukoha tingimus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Liidu õigusnormid – Esemeline kohaldamisala – Haigushüvitised – Mõiste

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 4 lõike 1 punkt a)

2. Isikute vaba liikumine – Töötajad – Võrdne kohtlemine – Sotsiaalsed soodustused

(Nõukogu määrus nr 1612/68, artikli 7 lõige 2)

1. Hüvitist tuleb käsitada sotsiaalkindlustushüvitisena, kui see määratakse seaduses määratletud olukorra alusel väljaspool isiklike vajaduste mis tahes hindamist individuaalselt ja kaalutlusõigust kasutades, ning kui see seondub mõnega määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 sõnaselgelt loetletud riskidest. Selliste hüvitiste, mida antakse objektiivselt, seaduses määratletud olukorra alusel ning hooldust vajavate isikute tervisliku seisundi ja elukvaliteeti parandamiseks, peamine eesmärk on täiendada ravikindlustushüvitisi ning neid tuleb seega käsitada „haigushüvitistena” nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses. Selliste hüvitistega on tegemist nende hüvitiste puhul, mida Saksamaa Liitvabariigi teatud liidumaad maksavad oma õigusnormide alusel pimedatele, kurtidele ja puudega isikutele, kuivõrd nende eesmärk on katta kindlasummalise toetuse abil puudest tingitult igapäevaelus tekkivad lisakulutused.

(vt punktid 27–29)

2. Määruse nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artiklis 7 ette nähtud võrdse kohtlemise eeskiri keelab mitte ainult ilmselge diskrimineerimise kodakondsuse alusel, vaid ka igasuguse varjatud diskrimineerimise, mis mõne muu kriteeriumi alusel vahet tehes toob faktiliselt kaasa samasuguse tagajärje. Siseriiklikku õigusnormi – välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt õigustatud ja taotletava õiguspärase eesmärgi suhtes proportsionaalne – tuleb käsitada kaudselt diskrimineerivana, kui see võib oma olemusest tulenevalt mõjutada rohkem võõrtöötajaid kui riigi kodanikest töötajaid ning kui see võib seetõttu asetada eeskätt võõrtöötajad ebasoodsamasse olukorda. Nii on see elukoha tingimuse puhul, mille täitmist nõuavad siseriiklikud õigusaktid pimedatele, kurtidele ja puudega isikutele makstavate hüvitiste kui sotisaalsete soodustuste määramiseks ning mida täidavad hõlpsamalt liikmesriigi kodakondsusega töötajad kui muude liikmesriikide kodanikest töötajad.

(vt punktid 34–38)

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

5. mai 2011(*)

Kohtuasjas C‑206/10,

mille ese on 29. aprillil 2010 ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Komisjon, esindaja: V. Kreuschitz, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Saksamaa Liitvabariik, esindajad: T. Henze ja C. Blaschke, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

keda toetab:

Madalmaade Kuningriik, esindaja: M. Noort,

menetlusse astuja,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees J.-J. Kasel, kohtunikud A. Borg Barthet (ettekandja) ja M. Berger,

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1 Oma hagis palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Saksamaa Liitvabariik seadis liidumaade õigusaktide (edaspidi „vaidlusalused õigusaktid”) alusel pimedatele, kurtidele ja puudega isikutele makstavate hüvitiste määramise isikutele, kelle suhtes Saksamaa Liitvabariik on pädev liikmesriik, sõltuvusse asjaomasel liidumaal elamise või alaliselt viibimise tingimusest, siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrusest (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 7 lõikest 2 ja nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35), muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) ja muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 647/2005 (ELT L 117, lk 1), (edaspidi „määrus nr 1408/71”) artikli 4 lõike 1 punktist a koostoimes selle määruse III jaotise 1. peatükiga tulenevaid kohustusi.

Õiguslik raamistik

Liidu õigusnormid

2 Määruse nr 1612/68 artikkel 7 sätestab:

„1. Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2. Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

[...]”

3 Määruse nr 1408/71 artikkel 4 „Reguleerimisala” sätestab:

„1. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

a) hüvitised haiguse ning raseduse ja sünnituse korral;

[...]

2a. [...]

„Rahalised mitteosamakselised erihüvitised” on hüvitised:

a) mis on ette nähtud:

i) pakkuma täiendavat, asendavat või lisakaitset lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustusliikidega kaetud riskide suhtes ja mis tagavad asjaomastele isikutele asjaomase liikmesriigi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvesse võttes elatusmiinimumiga võrdse sissetuleku; või

ii) üksnes puuetega inimeste erikaitseks, mis on tihedalt seotud nimetatud isiku sotsiaalse keskkonnaga asjaomases liikmesriigis […]

[...]

2b. Käesolevat määrust ei kohaldata liikmesriikide õigusaktide sätete suhtes, millega on reguleeritud II lisa III jaos loetletud mitteosamakselised erihüvitised, mille kehtivus piirdub liikmesriigi territooriumi osaga.

[...]”

4 Määruse nr 1408/71 II lisa III jaos „Mitteosamakselised erihüvitised artikli 4 lõikes 2b määratletud tähenduses, mis ei kuulu määruse reguleerimisalasse” on Saksamaa osas märgitud:

„Hüvitised, mida määratakse liidumaade seaduste kohaselt invaliididele, eelkõige pimedatele.”

Siseriiklik õigus

5 Vaidlusaluste õigusaktide alusel makstakse pimedatele, kurtidele ja puudega isikutele hüvitisi, mille eesmärk on katta nende puudega seonduvad lisakulutused. Neid hüvitisi makstakse üksnes isikutele, kelle elukoht või alalise viibimise koht on asjaomasel liidumaal.

6 Nendes õigusaktides on ette nähtud, et liidumaade makstavatest hüvitistest arvatakse maha sama eesmärki taotlevad liitvabariigi sotsiaalkindlustusskeemi hüvitised. Mahaarvamise ulatus sõltub asjaomase liidumaa õigusnormides ettenähtust.

7 Juhul kui asjaomane isik võetakse vastu hooldekodusse või -asutusse, säilib tal teatud liidumaades õigus hüvitisele tingimusel, et hooldekodu asub liitvabariigi territooriumil ning et hooldekodusse vastuvõtmise hetkel oli asjaomase isiku elukoht asjaomasel liidumaal.

Kohtueelne menetlus

8 Komisjon juhtis 14. märtsi 2002. aasta kirjas Saksamaa Liitvabariigi tähelepanu sellele, et töötajatel, kes elavad küll teise liikmesriigi territooriumil, kuid töötavad Saksamaal, ning samuti nende pereliikmetel peab olema võimalus eksportida vaidlusaluste õigusaktide alusel makstavaid hüvitisi. Komisjon on seisukohal, et elukoha tingimuse kehtestamine on vastuolus EÜ artikliga 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2.

9 Saksamaa Liitvabariik vastas 22. aprilli 2002. aasta kirjas, et nende hüvitiste näol on küll tegemist sotsiaalse soodustusega määruse nr 1612/68 artikli 7 tähenduses, kuid neid ei ole võimalik eksportida, sest neid antakse sõltumatult töötajaks olemise tingimusest ning nende andmine on seatud sõltuvusse üksnes elukohast.

10 Komisjon teavitas Saksamaa Liitvabariiki 9. juuli 2004. aasta märgukirjaga oma kahtlustest seoses vaidlusaluste õigusaktide kooskõlaga määrustega nr 1612/68 ja nr 1408/71. Mis puudutab täpsemalt määrust nr 1408/71, siis väitis komisjon, et asjaomased hüvitised ei kujutanud endast mitte mitteosamakselisi erihüvitisi selle määruse artikli 4 lõike 2b tähenduses, vaid haigushüvitisi selle määruse artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses, mistõttu ei olnud võimalik keelata piirialatöötajatel neid hüvitisi eksportida.

11 Saksamaa Liitvabariik vastas 14. septembri 2004. aasta kirjas komisjonile, et ta ei jaga tema seisukohta. Määrust nr 1408/71 puudutavas märkis ta, et kõnealuste hüvitiste maksmist õigustasid pimeduse või puudega seonduvad lisakulutused ja seda olenemata sellest, kas hüvitise saaja vajab hooldust või mitte.

12 Komisjon saatis 21. märtsil 2005 Saksamaa Liitvabariigile põhjendatud arvamuse, mis tugines ainuüksi määruse nr 1612/68 artikli 7 rikkumisele, jättes endale samas õiguse taasavada menetlus vaidlusaluste õigusaktide kooskõla kohta määrusega nr 1408/71 puudutavas pärast seda, kui Euroopa Kohus on teinud otsuse kohtuasjas C‑286/03: Hosse (21. veebruari 2006. aasta otsus, EKL 2006, lk I‑1771).

13 Saksamaa Liitvabariik kinnitas 25. mai 2005. aasta kirjas oma seisukohta.

14 Seejärel menetlus peatati, et oodata ära Euroopa Kohtu otsus eespool nimetatud kohtuasjas ja kohtuasjas C‑299/05: komisjon vs. parlament ja nõukogu (18. oktoobri 2007. aasta otsus, EKL 2007, lk I‑8695). Neis otsustes sedastas Euroopa Kohus, et asjaomastes kohtuasjades kõne all olnud hüvitiste näol oli tegemist haigushüvitistega.

15 3. juunil 2008 jõudis Euroopa Liidu Nõukogu alaliste esindajate komitee „Töö, sotsiaalpoliitika, tervis ja tarbijad” kokkuleppele seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72), millega tühistati määrus nr 1408/71 alates määruse nr 883/2004 kohaldamise alguskuupäevast, st 1. maist 2010, X ja XI lisa sisuga. Selle kokkuleppe kohaselt ei kantud vaidlusalustes õigusaktides ette nähtud Saksamaa hüvitisi kõnealustesse lisadesse.

16 Komisjon edastas 1. detsembril 2008 Saksamaa Liitvabariigile täiendava põhjendatud arvamuse, mis tugines vaidlusaluste õigusaktide vastuolule määrusega nr 1408/71, kuivõrd eespool viidatud kohtuotsustest Hosse ning eespool viidatud kohtuotsusest komisjon vs. parlament ja nõukogu tulenev kohtupraktika seadis kahtluse alla selle, et kõnealuste hüvitiste puhul on tegemist erihüvitistega.

17 Oma 1. aprilli 2009. aasta vastuses viitas Saksamaa Liitvabariik määruse nr 883/2001 jõustumisele 2010. aastal. Kuivõrd see määrus on kohaldatav ka asjaomaste hüvitiste suhtes, siis palus ta menetluse peatada.

18 Komisjon esitas 29. aprillil 2010 käesoleva hagi.

19 Euroopa Kohtu presidendi 27. septembri 2010. aasta määrusega anti Madalmaade Kuningriigile luba astuda Saksamaa Liitvabariigi nõuete toetuseks menetlusse.

20 Madalmaade Kuningriik loobus 19. oktoobri 2010. aasta kirjaga menetlusse astuja seisukohtade esitamisest.

Hagi

Määruse nr 1408/71 rikkumine

Poolte argumendid

21 Komisjon on seisukohal, et vaatamata sellele, et kõnealused hüvitised on kantud määruse nr 1408/71 II lisa III jakku, ei ole nende puhul siiski tegemist mitte mitteosamakseliste erihüvitistega selle määruse artikli 4 lõike 2b tähenduses, vaid haigushüvitistega selle määruse artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses ning need on seega eksporditavad.

22 Nimelt on komisjon seisukohal, et ei ole kindel, et asjaomaste hüvitiste näol on tegemist erihüvitistega, sest Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab erihüvitis sotsiaalkindlustushüvitist kas asendama või täiendama, samas viimasest eristudes, ning selle puhul peab tegemist olema majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel õigustatud sotsiaalabiga, mille andmine nähakse ette objektiivseid kriteeriume kehtestavates õigusnormides (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, punkt 55). Kõnealused hüvitised määratakse aga seaduses määratletud olukorra alusel väljaspool isiklike vajaduste mis tahes individuaalset hindamist ning nende eesmärk on parendada puudega isikute tervislikku seisundit ja elukvaliteeti, mistõttu nende peamine eesmärk on täiendada ravikindlustushüvitisi.

23 Komisjon märgib lisaks, et määruse nr 883/2004 vastuvõtmise raames loobus Saksamaa delegatsioon pimedatele, kurtidele ja puudega isikutele makstavate kõnealuste liidumaade hüvitiste kandmisest selle määruse X ja XI lisasse. Seega on komisjoni arvates vastuoluline, et Saksamaa Liitvabariik väidab, et neid hüvitisi tuleb käsitada „mitteosamakseliste erihüvitistena” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2b tähenduses.

24 Rõhutades, et ka komisjonil endal oli eespool viidatud kohtuotsuste Hosse ning komisjon vs. parlament ja nõukogu tegemiseni kahtlusi kõnealuste hüvitiste määratlemist puudutavas, märgib Saksamaa Liitvabariik, et liidumaad on võtnud meetmed vaidlusaluste õigusaktide kooskõlla viimiseks liidu õigusega. Vajalikud muudatused õigusnormides tehakse ilmselt 2010. või hiljemalt 2011. aastal.

Euroopa Kohtu hinnang

25 Tuleb meelde tuletada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata liikmesriigile põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi (vt eelkõige 27. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑9/07: komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 8, ja 18. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-48/10: komisjon vs. Hispaania, punkt 30).

26 Saksamaa Liitvabariik ei vaidlusta asjaolu, et täiendava põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõppemisel ei olnud vaidlusalused õigusaktid määrusega nr 1408/71 kooskõlas.

27 Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et hüvitist tuleb käsitada sotsiaalkindlustushüvitisena, kui see määratakse seaduses määratletud olukorra alusel väljaspool isiklike vajaduste mis tahes hindamist individuaalselt ja kaalutlusõigust kasutades, ning kui see seondub mõnega määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 sõnaselgelt loetletud riskidest (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Hosse, punkt 37, ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, punkt 56).

28 Eelnevast tulenevalt on selliste hüvitiste, mida antakse objektiivselt, seaduses määratletud olukorra alusel ning hooldust vajavate isikute tervisliku seisundi ja elukvaliteeti parandamiseks, peamine eesmärk on täiendada ravikindlustushüvitisi ning neid tuleb käsitada „haigushüvitistena” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses (eespool viidatud kohtuotsus Hosse, punkt 38, ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, punkt 61).

29 Selliste hüvitistega on aga käesolevas kohtuasjas tegemist nende hüvitiste puhul, mida liidumaad maksavad pimedatele, kurtidele ja puudega isikutele, kuivõrd nende eesmärk on katta kindlasummalise toetuse abil puudest tingitult igapäevaelus tekkivad lisakulutused.

30 Kuivõrd nende hüvitiste näol on tegemist haigushüvitistega määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses, siis tuleb neid maksta olenemata sellest, millises liikmesriigis elab hüvitiste saaja, ja seda vastavalt asjaomase määruse III jaotise 1. peatüki sätetele.

31 Neil tingimustel tuleb lugeda põhjendatuks komisjoni etteheide, mis tugineb määruse nr 1408/71 rikkumisele.

Määruse nr 1612/68 rikkumine

Poolte argumendid

32 Komisjon väidab, et kõnealuste hüvitiste määramine ainuüksi asjaomasel liidumaal elamise kriteeriumi alusel ei ole õigustatud. Nimelt on komisjon seisukohal, et kõik soodustused, mida liikmesriik annab oma kodanikele seetõttu, et nende puhul on objektiivselt tegemist töötajatega, või ainuüksi seetõttu, et nad elavad riigi territooriumil, kuuluvad määruse nr 1612/68 artikli 7 kohaldamisalasse, mistõttu ka piirialatöötajatele tuleb anda samad soodustused täpselt samamoodi nagu mis tahes muule töötajale, kes elab liikmesriigis, kus ta töötab.

33 Saksamaa Liitvabariik piirdub märkusega, et määruste nr 1612/68 ja nr 1408/71 kohaldamisalad on erinevad ning neid kohaldatakse seega üksteisest sõltumatult.

Euroopa Kohtu hinnang

34 On selge, et liidumaade poolt pimedatele, kurtidele ja puudega isikutele makstavad hüvitised kujutavad endast sotsiaalset soodustust määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

35 Saksamaa Liitvabariik ei vaidlusta selles osas, et kõnealuste hüvitiste määramine on seatud sõltuvusse tingimusest, et hüvitise saaja elukoht või alaline viibimiskoht peab olema asjaomasel liidumaal.

36 Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale keelab määruse nr 1612/68 artiklis 7 ette nähtud võrdse kohtlemise eeskiri mitte ainult ilmselge diskrimineerimise kodakondsuse alusel, vaid ka igasuguse varjatud diskrimineerimise, mis mõne muu kriteeriumi alusel vahet tehes toob faktiliselt kaasa samasuguse tagajärje (vt eelkõige 27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑57/96: Meints, EKL 1997, lk I‑6689, punkt 44, ja 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑269/07: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2009, lk I‑7811, punkt 53).

37 Siseriiklikku õigusnormi – välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt õigustatud ja taotletava õiguspärase eesmärgi suhtes proportsionaalne – tuleb käsitada kaudselt diskrimineerivana, kui see võib oma olemusest tulenevalt mõjutada rohkem võõrtöötajaid kui riigi kodanikest töötajaid ning kui see võib seetõttu asetada eeskätt võõrtöötajad ebasoodsamasse olukorda (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Meints, punkt 45, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 54).

38 Nii on see elukoha tingimuse puhul, mille täitmist nõuavad vaidlusalused õigusaktid pimedatele, kurtidele ja puudega isikutele makstavate hüvitiste määramiseks ning mida täidavad hõlpsamalt Saksamaa Liitvabariigi kodakondsusega töötajad kui muude liikmesriikide kodanikest töötajad.

39 Mis puudutab Saksamaa Liitvabariigi argumenti, mis tugineb määruste nr 1612/68 ja nr 1408/71 erinevale kohaldamisalale, siis piisab selle märkimisest, et kuigi on tõsi, et nende kahe määruse isikuline kohaldamisala ei ole sama, võib määruse nr 1612/68 artikli 7 lõige 2 – kuivõrd see määrus on üldkohaldatav seoses töötajate vaba liikumisega – olla kohaldatav sotsiaalsete soodustuste suhtes, mis kuuluvad samaaegselt määruse nr 1408/71 spetsiifilisemasse kohaldamisalasse (10. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑111/91: komisjon vs. Luksemburg, EKL 1993, lk I‑817, punktid 20 ja 21, samuti 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑85/96: Martínez Sala, EKL 1998, lk I‑2691, punkt 27).

40 Neil tingimustel tuleb lugeda põhjendatuks komisjoni etteheide, mis tugineb määruse nr 1612/68 rikkumisele.

41 Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et kuna Saksamaa Liitvabariik seadis vaidlusaluste õigusaktide alusel makstavate hüvitiste määramise isikutele, kelle suhtes Saksamaa Liitvabariik on pädev liikmesriik, sõltuvusse asjaomasel liidumaal elamise või alaliselt viibimise tingimusest, siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punktist a koostoimes selle määruse III jaotise 1. peatükiga ning määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikest 2.

Kohtukulud

42 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Saksamaa Liitvabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Saksamaa Liitvabariigilt. Kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel kannab menetlusse astuja Madalmaade Kuningriik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

1. Kuna Saksamaa Liitvabariik seadis liidumaade õigusaktide alusel pimedatele, kurtidele ja puudega isikutele makstavate hüvitiste määramise isikutele, kelle suhtes Saksamaa Liitvabariik on pädev liikmesriik, sõltuvusse asjaomasel liidumaal elamise või alaliselt viibimise tingimusest, siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu määrusega (EÜ) nr 118/97 ja muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 647/2005) artikli 4 lõike 1 punktist a koostoimes selle määruse III jaotise 1. peatükiga ning nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artikli 7 lõikest 2.

2. Mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.

3. Jätta Madalmaade Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: saksa.