Kohtuasi C‑439/08

Vlaamse federatie van verenigingen van Brood- en Banketbakkers, Ijsbereiders en Chocoladebewerkers (VEBIC) VZW

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Brussel)

Konkurentsipoliitika – Siseriiklik menetlus – Liikmesriikide konkurentsiasutuste osalemine kohtumenetlustes – Liikmesriigi segapädevusega konkurentsiasutus, mis on nii kohtu- kui haldusasutus – Niisuguse asutuse otsuse peale esitatud kaebus – Määrus (EÜ) nr 1/2003

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Eelotsusetaotluse vajalikkus ja esitatud küsimuste asjakohasus – Siseriikliku kohtu hinnang

(ELTL artikkel 267)

2. Konkurents – Liidu eeskirjad – Kohaldamine – Liikmesriikide pädevus – Siseriiklike konkurentsiasutuste määramine – Siseriiklikud õigusnormid, mis ei anna niisugustele asutusele võimalust osaleda apellatsiooniastme kohtus vastustajana niisuguse kaebuse menetlustes, mis on esitatud selle asutuse tehtud otsuste peale – Lubamatus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 35)

1. ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames on ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Juhul kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega põhimõtteliselt kohustatud neile vastama, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et eelotsusetaotluse tegelik eesmärk on saada Euroopa Kohtult otsus kunstliku vaidluse alusel või soovituslikke arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, et liidu õiguse tõlgendamine, mida palutakse, ei ole mingil viisil seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või ka juhul, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.

Sellega seoses, liidu konkurentsiõigusnormide tõlgendamist käsitleva eelotsusetaotluse raames ei mõjuta asjaolu, et siseriiklik kohus ei ole veel lõplikult seisukohta võtnud küsimuses, kas kohaldada tuleb ainult siseriiklikku konkurentsiõigust või kas – vastupidi – kohaldatav on ka liidu õigus, kuidagi eelotsusetaotluse vastuvõetavust. Nimelt oleks vastuoluline see, kui siseriiklik kohus peaks selleks, et eelotsusetaotlus oleks vastuvõetav, tegema lõpliku otsuse küsimuse kohta, mis otseselt või kaudselt on tema eelotsusetaotluse ese.

Lisaks, arvestades seda, et liikmesriigi kohtutel ja Euroopa Kohtul on erinevad ülesanded, ei saa nõuda, et siseriiklik kohus tuvastaks enne Euroopa Kohtusse pöördumist kõik faktilised asjaolud ja esitaks õiguslikud hinnangud, mida tal oma õigusemõistmise ülesannete raames teha tuleb. Nimelt piisab, kui eelotsusetaotlusest nähtuvad põhikohtuasja ese ja selles tõusetunud liidu õiguskorda puudutavad peamised küsimused, et liikmesriikidel oleks võimalik vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 23 esitada oma märkused ja osaleda tõhusalt Euroopa Kohtu menetluses.

(vt punktid 41, 42, 45–47)

2. Määruse nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artiklit 35 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis ei anna liikmesriigi konkurentsiasutusele võimalust osaleda kohtus vastustajana niisuguse kaebuse menetluses, mis on esitatud selle asutuse tehtud otsuse peale. See, et liikmesriigi konkurentsiasutusele ei anta vaidluse poole staatusega kaasnevaid õigusi ning seega takistatakse tal kaitsta otsust, mille ta on teinud üldist huvi arvestades, toob kaasa ohu, et asja menetlev kohus jääb täielikult nende väidete ja argumentide „vangiks”, mida kaebuse esitanud ettevõtja või ettevõtjad esitavad. Ent niisuguses valdkonnas, nagu on konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamise ja trahvide määramise valdkond, kus tuleb anda keerukaid õiguslikke ja majanduslikke hinnanguid, võib juba ainuüksi sellise ohu olemasolu seada küsimärgi alla selle liikmesriikide konkurentsiasutustele määrusega nr 1/2003 pandud erikohustuse täitmise, mis seisneb ELTL artiklite 101 ja 102 (mis asendavad eespool viidatud artikleid 81 ja 82) tõhusa kohaldamise tagamises.

Liikmesriigi konkurentsiasutuste ülesanne on hinnata liidu konkurentsiõiguse tõhusat kohaldamist silmas pidades nende menetlusse astumise vajalikkust ja kasulikkust. Siiski seab liikmesriigi konkurentsiasutuse peaaegu süstemaatiline kohtusse mitteilmumine ohtu ELTL artiklite 101 ja 102 kasuliku mõju.

Liidu õigusnormide puudumisel on menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi pädevuses määrata liikmesriigi konkurentsiasutuse organ või organid, kellel on õigus osaleda siseriiklikus kohtus vastustajana niisuguse kaebuse menetluses, mis on esitatud kõnealuse asutuse tehtud otsuse peale, tagades seejuures põhiõigused ja liidu konkurentsiõiguse täieliku tõhususe.

(vt punktid 58, 64 ja resolutsioon)

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

7. detsember 2010(*)

Kohtuasjas C‑439/08,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Hof van beroep te Brussel’i (Belgia) 30. septembri 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. oktoobril 2008, menetluses

Vlaamse federatie van verenigingen van Brood- en Banketbakkers, Ijsbereiders en Chocoladebewerkers (VEBIC) VZW,

menetluses osalesid:

Raad voor de Mededinging,

Minister van Economie,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus:. president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.‑C. Bonichot, K. Schiemann, J.‑J. Kasel ja D. Šváby, kohtunikud A. Rosas, R. Silva de Lapuerta, E. Juhász (ettekandja), M. Safjan ja M. Berger,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 20. jaanuari 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

– Vlaamse federatie van verenigingen van Brood- en Banketbakkers, Ijsbereiders en Chocoladebewerkers (VEBIC) VZW, esindajad: advocaat P. Engels, advocaat J. Troch ja advocaat B. van Hulst,

– Raad voor de Mededinging, esindaja: advocaat W. Devroe,

– Belgia valitsus, esindajad: J.‑C. Halleux ja C. Pochet,

– Poola valitsus, esindajad: M. Dowgielewicz, K. Zawisza ja A. Kramarczyk,

– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet ja S. Noë,

olles 25. märtsi 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205; edaspidi „määrus”) artikli 2, artikli 5, artikli 15 lõike 3 ja artikli 35 lõigete 1 ja 2 tõlgendamist.

2 Taotlus on esitatud Vlaamse federatie van verenigingen van Brood- en Banketbakkers, Ijsbereiders en Chocoladebewerkers VZW‑i (Flandria piirkonna pagarite, kondiitrite, jäätise- ja šokolaaditootjate ühenduste föderatsioon; edaspidi „VEBIC”) alustatud menetluses, mille eesmärk on tühistada otsus, milles Raad voor de Mededinging (edaspidi „konkurentsinõukogu”) tuvastas pagaritevaheliste hinnakokkulepete olemasolu ja määras VEBIC‑ile trahvi.

Õiguslik raamistik

Liidu õigusnormid

3 Määruse põhjendus 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Ühenduse konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise ja samal ajal põhiliste kaitseõiguste järgimise tagamiseks tuleks käesoleva määrusega reguleerida asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud tõendamiskohustust. Osapool või asutus, kes väidab, et asutamislepingu artikli 81 lõiget 1 ja artiklit 82 on rikutud, peab olema kohustatud seda tavapäraste õiguslike nõuete kohaselt tõendama. […]”

4 Määruse põhjendus 6 kõlab järgmiselt:

„Ühenduse konkurentsieeskirjade tõhusa kohaldamise tagamiseks peaksid liikmesriikide konkurentsiasutused selles aktiivsemalt osalema. Selleks peaksid neil olema volitused ühenduse õiguse kohaldamiseks.”

5 Määruse põhjenduses 8 on öeldud:

„Ühenduse konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise ning käesolevas määruses sisalduvate koostöömehhanismide nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleb kohustada liikmesriikide konkurentsiasutusi ja kohtuid kohaldama ka asutamislepingu artikleid 81 ja 82, kui nad kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust kokkulepete ja tegevuse suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. […]”

6 Määruse põhjenduse 21 kohaselt:

„Peale selle eeldab konkurentsieeskirjade järjekindel kohaldamine seda, et tuleb ette näha liikmesriikide kohtute ja komisjoni vahelise koostöö kord. See on asjakohane kõigi liikmesriikide kohtute puhul, kes kohaldavad asutamislepingu artikleid 81 ja 82, olenemata sellest, kas nad kohaldavad neid eeskirju eraisikute vahelistes kohtumenetlustes või tegutsevad rakendava riigiasutusena või apellatsioonikohtuna. Siseriiklikel kohtutel peaks olema võimalik küsida komisjonilt teavet või komisjoni arvamust ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisega seotud küsimustes. Peale selle peaks komisjonil ja liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik esitada kohtutele kirjalikke või suulisi märkusi asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisega seotud küsimustes. […]”

7 Määruse põhjenduse 34 teises lauses on öeldud:

„Asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaselt ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks ehk ühenduse konkurentsieeskirjade tõhusa kohaldamise tagamiseks.”

8 Põhjenduse 35 esimene ja teine lause on sõnastatud järgmiselt:

„Ühenduse konkurentsiõiguse nõuetekohase rakendamise saavutamiseks peaksid liikmesriigid määrama ja volitama asutused, kes kohaldavad asutamislepingu artikleid 81 ja 82 rakendava riigiasutusena. Neil peaks olema võimalik määrata haldus- ja kohtuasutused selliste ülesannete täitmiseks, mis on käesoleva määrusega antud konkurentsiasutustele.”

9 Määruse artikli 2 „Tõendamiskohustus” esimene lause näeb ette:

„Kõigi asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisega seotud siseriiklike või ühenduse menetluste puhul lasub asutamislepingu artikli 81 lõike 1 või artikli 82 rikkumisega seotud tõendamiskohustus osapoolel või asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta.”

10 Määruse artikkel 5 „Liikmesriikide konkurentsiasutuste volitused” sätestab:

„Liikmesriikide konkurentsiasutustel on asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamise õigus üksikjuhtudel. Sel eesmärgil võivad nad omal algatusel või kaebuse põhjal teha järgmised otsused:

– nõuda rikkumise lõpetamist,

– kehtestada ajutisi meetmeid,

– kiita heaks kohustusi,

– kehtestada trahve, karistusmakseid või muid siseriiklikus õiguses sätestatud sanktsioone.

Kui keelamise tingimused ei ole nende valduses oleva teabe põhjal täidetud, võivad nad ka otsustada, et neil ei ole põhjust meetmeid võtta.”

11 Määruse artikli 15 „Koostöö siseriiklike kohtutega” lõike 3 esimene lõik sätestab:

„Liikmesriikide konkurentsiasutused võivad omal algatusel esitada oma liikmesriigi siseriiklikele kohtutele kirjalikke märkusi asutamislepingu artiklite 81 või 82 kohaldamisega seotud küsimuste kohta. Kõnealuse kohtu loal võivad nad esitada oma liikmesriigi siseriiklikele kohtutele ka suulisi märkusi. Kui see on vajalik asutamislepingu artiklite 81 või 82 ühetaoliseks kohaldamiseks, võib komisjon omal algatusel esitada kirjalikke märkusi liikmesriikide kohtutele. Kõnealuse kohtu loal võib ta esitada ka suulisi märkusi.”

12 Määruse artikli 35 „Liikmesriikide konkurentsiasutuste määramine” artiklid 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Liikmesriigid määravad ühe või mitu konkurentsiasutust, kes vastutavad asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamise eest, tagades käesoleva määruse sätete järgimise. Meetmed, mis on vajalikud, et anda neile asutustele volitused kõnealuste artiklite kohaldamiseks, tuleb võtta enne 1. maid 2004. Määratud asutuste hulka võivad kuuluda ka kohtud.

2. Kui ühenduse konkurentsiõiguse rakendamine usaldatakse siseriiklikele haldus- ja kohtuasutustele, võivad liikmesriigid määrata nendele haldus- ja kohtuasutustele erinevad volitused ja ülesanded.”

Siseriiklik õigus

13 15. septembri 2006. aasta kuningliku dekreediga kooskõlastatud versioonis seaduse majandusliku konkurentsi kaitse kohta (Wet tot bescherming van de economische mededinging, Moniteur belge, 29.9.2006, lk 50613; edaspidi „WBEM”), mis jõustus 1. oktoobril 2006, artiklis 1 on Belgia konkurentsiasutus määratletud järgmiselt:

„4º Belgia konkurentsiasutus: Federale Overheidsdienst Economie, KMO, Middenstand en Energie juures tegutsevad Raad voor de Mededinging [konkurentsinõukogu] ja Dienst voor de Mededinging [konkurentsiteenistus, edaspidi „konkurentsiteenistus”] nendele käesoleva seadusega antud pädevuste raames.

Belgia konkurentsiasutus on […] määruse […] artiklis 35 nimetatud konkurentsiasutus, kes vastutab Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rakendamise eest.”

14 WBEM‑i artikli 2 §1 sätestab:

„Ilma et eelnevalt oleks vaja teha vastavat otsust, on keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mille eesmärgiks või tagajärjeks on märkimisväärselt takistada, piirata või kahjustada konkurentsi asjaomasel Belgia turul või selle olulises osas, ning iseäranis sellised kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:

1° otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused;

[…]”.

15 WBEM‑i artikkel 11 sätestab:

„§1 Asutatakse konkurentsinõukogu. See on halduskohus, millel on otsuste tegemiseks vajalik pädevus ning muud käesoleva seadusega antud õigused.

§2 Konkurentsinõukogu koosneb:

1º konkurentsinõukogu üldkoosolekust;

2º auditiosakonnast;

3º kantseleist.

[…]”.

16 WBEM‑i artikli 12 §1 näeb ette:

„Üldkoosolekust võtavad osa selle 12 liiget. […]”

17 WBEM‑i artikkel 20 täpsustab:

„Iga konkurentsinõukogu koda ja selle president või liige, keda ta volitab ajutiste meetmete puhul, lahendavad neile esitatud vaidlused põhjendatud otsusega pärast seda, kui nad on ära kuulanud huvitatud isikud, samuti võimalikud kaebuse esitajad nende palvel või nende valitud nõustajad.”

18 WBEM‑i artikliga 25 asutatakse konkurentsinõukogu juurde auditiosakond, mis koosneb vähemalt kuuest ja kõige rohkem kümnest liikmest, kelleks on peaaudiitor ja audiitorid või aseaudiitorid.

19 WBEM‑i artikkel 29 on sõnastatud järgmiselt:

„§1 Audiitorite ülesanne on:

1º võtta vastu konkurentsi piiravat tegevust puudutavaid kaebusi ja ajutiste meetmete taotlusi ning teatisi koondumiste kohta;

2º juhtida ja korraldada uurimist ning tagada konkurentsinõukogu otsuste täitmine;

3º anda konkurentsiteenistuse ametnikele tööülesandeid […];

4º koostada põhjendatud aruanne ja esitada see konkurentsinõukogule;

5º lõpetada kaebuste ja ajutiste meetmete taotluste menetlusi;

[…]

§2 […]

Ilma et see piiraks artikli 27 kohaldamist, ei või audiitorid taotleda ega vastu võtta ühtki korraldust artikli 44 §1 alusel esitatud toimikute läbitöötamise kohta või oma seisukohavõttude kohta auditiosakonna koosolekutel, mille eesmärk on määrata kindlaks seaduse rakendamise poliitika prioriteedid ning kinnitada toimikute läbitöötamise järjekord.

§3 Kui auditiosakond otsustab algatada uurimise artikli 44 §1 alusel, siis määrab konkurentsiteenistuse juhtiv ametnik koostöös peaaudiitoriga need teenistuse ametnikud, kes moodustavad uurimisrühma.

Teatavas uurimisrühmas töötavad ametnikud võivad vastu võtta korraldusi vaid asjaomast uurimist juhtivalt audiitorilt.

[…]”.

20 WBEM‑i artikli 34 kohaselt tegeleb konkurentsiteenistus muu hulgas sama seaduse II peatükis nimetatud tavade uurimise ja hindamisega auditiosakonna alluvuses.

21 Vastavalt WBEM‑i artikli 45 §4 esimesele lõigule:

„Juhul kui auditiosakond otsustab, et kaebus, taotlus või võimalik omal algatusel uurimine on põhjendatud, siis esitab audiitor auditiosakonna nimel konkurentsinõukogu kojale põhjendatud aruande. Kõnealune aruanne koosneb uurimisaruandest, vastuväidetest ja otsuse ettepanekust. Sellele lisatakse uurimise toimik ja loetelu selles sisalduvatest dokumentidest. Loetelus määratakse kindlaks iga dokumendi konfidentsiaalsus seoses iga osapoolega, kellel on ligipääs toimikule.”

22 WBEM‑i artikkel 75 sätestab:

„Konkurentsinõukogu ja selle presidendi otsuste ning artiklites 58 ja 59 nimetatud tähtaegade möödumisest tulenevate vaikimisi tehtud otsuste peale koondumiste lubatavuse kohta saab esitada kaebuse Brüsseli apellatsioonikohtule, välja arvatud juhtudel, mil konkurentsinõukogu otsustab artikli 79 alusel.

Apellatsioonikohtul on kohtumõistmise pädevus oletatavate konkurentsi piiravate tegevuste ja vajaduse korral määratavate karistuste ning koondumiste lubatavuse suhtes. Apellatsioonikohus võib võtta arvesse arenguid, mis on toimunud pärast seda, kui nõukogu tegi vaidlustatud otsuse.

Apellatsioonikohus saab käesoleva seaduse IV peatüki 8 osas sätestatud tingimustel määrata rahatrahve ja karistusmakseid.”

23 WBEM‑i artikli 76 §1 ja §2 sätestavad:

„§1 Nende otsuste peale, millega konkurentsinõukogu saadab asja audiitorile käsitlemiseks, ei saa eraldi kaebust esitada.

§2 Artiklis 75 ette nähtud kaebusi võivad esitada konkurentsinõukogus toimunud vaidluse pooled, kaebaja ning iga isik, kes näitab ära artikli 48 §2 ja artikli 57 §2 järgi huvi ning on taotlenud ärakuulamise konkurentsinõukogus. Minister võib esitada kaebuse ilma nimetatud huvi näitamata ning konkurentsinõukogu ette astumata.

[…]

Apellatsioonikohus võib konkurentsinõukogu auditiosakonnal paluda asuda uurimist läbi viima ja esitada talle aruande. […]

Brüsseli apellatsioonikohus määrab tähtaja, mille jooksul pooled saadavad üksteisele kirjalikud märkused ning esitavad need ka kantseleisse. Minister võib esitada kirjalikke märkusi Brüsseli apellatsioonikoja kantseleile ja tutvuda seal toimikuga. Brüsseli apellatsioonikohus määrab nende märkuste esitamise tähtajad. Kantselei teatab pooltele märkustest.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

24 VEBIC asutati eesmärgiga kaitsta tema ning temaga ühinenud ühenduste liikmete huvisid. VEBIC‑i liikmed on mittetulundusühingutena asutatud Flandria regiooni kutseorganisatsioonid.

25 Kohalikud kutseühingud, millega üksikud pagarid liituda võivad, on kutseorganisatsioonide liikmed. Nendesse kutseorganisatsioonidesse kuuluvad üksnes käsitöölistena tegutsevad pagaritöökojad, tööstuslike pagaritöökodade huvisid esindab Federatie van Grote Bakkerijen in België (Belgia suurpagarite föderatsioon).

26 Pärast leivahinna vabakslaskmist Belgias 1. juulil 2004 saatis Minister van Economie konkurentsinõukogule 7. juulil 2004 kirja, milles palus uurida, kas pagariühendused ja pagarid on sõlminud omavahel hinnakokkuleppeid.

27 Pärast mitmesuguste uurimismeetmete võtmist edastas peaaudiitor 8. juunil 2007 konkurentsinõukogu presidendile oma aruande, mis sisaldas vastuväiteid ja uurimistoimikut; aruanne edastati VEBIC‑ile.

28 Auditiosakond järeldas, et VEBIC on rikkunud WBEM‑i artikli 2 §1, kuna ta avaldas ja levitas oma liikmetele leiva hinna indeksit ning hinnastruktuuri.

29 Auditiosakonna aruandes märgiti, et pagarite ühenduste otsused ei saanud potentsiaalselt kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ning seetõttu ei saa uuritud tegevusele kohaldada liidu konkurentsieeskirju.

30 Aruandes esitatud vastuväited võib kokku võtta järgmiselt:

– Niisuguse indeksi kehtestamise ning levitamisega, mis peegeldab omahinna tõusu ja mida pagarid võivad vabatahtlikult kohaldada, edastab VEBIC neile kaudselt võrdlushinna. Indeksit kohaldatakse viimasele reglementeeritud leivahinnale, mis on kõigile pagaritele võrdne. Kui pagarid kohaldavad seda indeksit samale põhisummale, on tulemuseks samasugune müügihind. See on vastuolus WBEM‑i artikli 2 §‑ga 1.

– VEBIC mainib hinnafaktorite konkreetseid protsentuaalseid väärtusandmeid kõigi viie parameetri suhtes.

31 Peaaudiitor tegi konkurentsinõukogu kojale ettepaneku keelata süüks pandud tegevus karistusmakse ähvardusel. Samuti tegi ta ettepaneku määrata rahatrahv, arvestades seejuures raskendavaid asjaolusid, eelkõige seda, et VEBIC oli teadlik hinnakokkulepete õigusvastasusest ning ei olnud kasutanud võimalust esitada konkurentsiasutusele hinna arvestamise meetodit.

32 VEBIC esitas 13. augustil 2007 audiitorite aruande kohta oma kirjalikud märkused ning vaidles vastu aruande sisulistele järeldustele ja esitas väited menetluspõhimõtete, eelkõige kaitseõiguste rikkumise kohta.

33 Konkurentsinõukogu tegi 25. jaanuaril 2008 otsuse, milles ta esiteks tuvastas, et VEBIC oli ajavahemikus 1. juulist 2004 kuni 8. juunini 2007 rikkunud WBEM‑i artiklit 2 ning nõudis, et see rikkumine lõpetataks, ning teiseks määras talle trahvi summas 29 121 eurot.

34 VEBIC esitas 22. veebruaril 2008 Hof van beroep te Brusselile kaebuse kõnealuse otsuse tühistamiseks.

35 Nimetatud kohus märgib, et WBEM‑i sätete kohaselt ei ole auditiosakonnal, mis on konkurentsinõukogus uurimiste läbiviimise eest vastutav organ, lubatud nimetatud kohtu menetluses osaleda.

36 Nimelt ei näe WBEM‑i artiklid 75 ja 76 konkurentsinõukogule, kuhu kuulub auditiosakond, ette võimalust esitada kirjalikke märkusi tema otsuse peale esitatud kaebust puudutavas menetluses. Ainult majandusküsimuste eest vastutaval föderaalministril on selline võimalus.

37 Kuna asjaomane minister ei ole kasutanud talle antud õigust esitada kirjalikke märkusi, osales apellatsioonimenetluses üksnes VEBIC, kes tegutses kaebus esitajana.

38 Hof van beroep te Brusseli arvates tõstatavad seaduse sätted, mis reguleerivad menetlust nimetatud kohtus, ja nendele Belgias antud tõlgendus küsimuse, kas menetlus on kooskõlas liidu õigusega, arvestades Euroopa Liidus kohaldatavate konkurentsieeskirjade tõhusust, ja põhiliste kaitseõigustega, kuna ükski õigusnorm ei näe ette liikmesriigi konkurentsiasutuse osalemist kaebemenetluses üldise majandushuvi kaitse tagamiseks.

39 Neil asjaoludel otsustas Hof van beroep te Brussel enne talle esitatud vaidluse lahendamist menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas [määruse artiklit 2, artikli 15 lõiget 3 ja artikli 35 lõiget 1] tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi konkurentsiasutused võivad vahetult [kõnealuste sätete] kohaselt esitada kirjalikke märkusi põhjenduste kohta, mida esitatakse nende otsuse peale esitatud kaebuse menetluses, ning esitada ise õiguslikke ja faktilisi põhjendusi ja kas nimetatud normides antud pädevust saab liikmesriigi poolt ära võtta?

2. Kas nimetatud õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et ühenduse konkurentsireeglite tõhusaks kohaldamiseks üldise huvi kaitseks on pädevatel konkurentsiasutustel õigus ja kohustus osaleda nende otsuste peale esitatud kaebuste menetlemisel, esitades oma seisukoha õiguslike ning faktiliste põhjenduste kaudu?

3. Kui esimesele ja teisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas nimetatud õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui konkurentsiasutuse osalemise kohta edasikaebemenetluses puuduvad siseriiklikud sätted ning pädevad oleksid mitu erinevat haldusasutust, osaleb tema otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel asutus, milline on pädev määruse artiklis 5 nimetatud otsuste tegemiseks?

4. Kas küsimustele tuleb vastata teisiti, kui konkurentsiasutus tegutseb siseriiklike õigusnormide järgi kohtuna ja/või lõplik otsus tehakse pärast uuringut, mille viib läbi selle kohtu juurde kuuluv institutsioon, mille ülesandeks on ära näidata puudused ning teha ettepanek otsuse tegemiseks?”

Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus

40 Euroopa Kohtu istungil väitis VEBIC, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna määruse või üldisemalt Euroopa Liidu õiguse taotletud tõlgendamine ei ole põhikohtuasja vaidluse lahendamise seisukohast asjakohane. Käesolevas asjas ei ole mingit seost selle vaidluse ja liidu õiguse sätete vahel, kuna – nagu konkurentsinõukogu oma uurimiste käigus märkis – põhikohtuasja kaebuse esitaja tegevus ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust ja järelikult on kohaldatav vaid siseriiklik konkurentsiõigus. Lisaks ei ole viimati nimetatu sõnul eelotsusetaotluse teinud kohus võtnud lõplikult seisukohta küsimuses, kas kohaldada tuleb ainult siseriiklikku konkurentsiõigust või kas – vastupidi – kohaldatav on ka liidu õigus. Seega on Euroopa Kohtule esitatud hüpoteetiline küsimus, mis ei puutu kuidagi asjasse eelotsustaotluse esitanud kohtus pooleliolevas vaidluses.

41 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust (14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑217/05: Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, EKL 2006, lk I‑11987, punkt 16, ja 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑260/07: Pedro IV Servicios, EKL 2009, lk I‑2437, punkt 28).

42 Juhul kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega põhimõtteliselt kohustatud neile vastama, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et eelotsusetaotluse tegelik eesmärk on saada Euroopa Kohtult otsus kunstliku vaidluse alusel või soovituslikke arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, et liidu õiguse tõlgendamine, mida palutakse, ei ole mingil viisil seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või ka juhul, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (7. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑306/99: BIAO, EKL 2003, lk I‑1, punkt 89, ja eespool viidatud kohtuotsus Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, punkt 17).

43 Põhikohtuasja puhul see nii ei ole.

44 Selles küsimuses piisab kui tõdeda, et eelotsusetaotlusest nähtub muu hulgas, et Hof van beroep te Brusselil on konkurentsinõukogu otsuste suhtes täielik pädevus ja täielik muutmise pädevus. Eeskätt on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et põhikohtuasjas asjassepuutuva konkurentsinõukogu otsuse aluseks oleva eelduse, mille kohaselt ei mõjuta uuritud tegevus liikmesriikidevahelist kaubandust ja mille kohaselt on käesoleval juhul kohaldatavad üksnes siseriiklikud konkurentsieeskirjad, saab ümber lükata faktiliste asjaoludega, mis tõendavad, et konkurentsivastane tegevus ei avalda mõju mitte ainult selles geograafilises piirkonnas, kus see tegevus aset leiab, vaid mõjutab ka liikmesriikidevahelist kaubandust. Nimetatud kohtu hinnangul võib kõnealune tegevus kuuluda ELTL artikli 101 kohaldamisalasse.

45 Lisaks ei mõjuta asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole veel lõplikult seisukohta võtnud küsimuses, kas kohaldada tuleb ainult siseriiklikku konkurentsiõigust või kas – vastupidi – kohaldatav on ka liidu õigus, kuidagi eelotsusetaotluse vastuvõetavust.

46 Nimelt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 42, oleks esiteks vastuoluline see, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks selleks, et eelotsusetaotlus oleks vastuvõetav, tegema lõpliku otsuse küsimuse kohta, mis otseselt või kaudselt on tema eelotsusetaotluse ese. Teiseks tuleb tõdeda, et antud asjas eeldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused tingimata seda, et määrus on kohaldatav.

47 Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et arvestades seda, et liikmesriigi kohtutel ja Euroopa Kohtul on erinevad ülesanded, ei saa nõuda, et eelotsust taotlev kohus tuvastaks enne Euroopa Kohtusse pöördumist kõik faktilised asjaolud ja esitaks õiguslikud hinnangud, mida tal oma õigusemõistmise ülesannete raames teha tuleb. Nimelt piisab, kui eelotsusetaotlusest nähtuvad põhikohtuasja ese ja selles tõusetunud ühenduse õiguskorda puudutavad peamised küsimused, et liikmesriikidel oleks võimalik vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 23 esitada oma märkused ja osaleda tõhusalt Euroopa Kohtu menetluses (vt 8. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑42/07: Liga Portuguesa de Futebol Profissional ja Bwin International, EKL 2009, lk I‑7633, punkt 41).

48 Eeltoodust tuleneb, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

Eelotsuse küsimused

49 Kuna neli eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust on omavahel seotud, tuleb neid analüüsida koos.

50 Kõnealuses asjas on eelotsuse küsimused esitatud konkurentsinõukogu otsuse peale esitatud kaebuse raames. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul seisneb probleem selles, et nimetatud kohtus toimuvas menetluses osaleb vaid põhikohtuasja kaebuse esitaja, vastustaja puudub.

51 Eelotsusetaotluse esitanud kohus on arvamusel, et olukord, kus konkurentsiasutuse otsuse peale esitatud kaebuse menetluses kohtus ei osale ükski konkurentsiasutuse esindaja või ükski avaliku huvi esindaja konkurentsivaldkonnas, tekitab küsimuse kõnealuste siseriiklike õigusnormide kooskõla kohta liidu õigusega, eelkõige määruse artikli 2, artikli 15 lõike 3 ja artikli 35 lõikega 1.

52 Seega tuleb asuda seisukohale, et oma küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriigi konkurentsiasutusel on eespool määruse nimetatud sätete alusel õigus osaleda vastustajana kohtumenetluses, mis puudutab tema tehtud otsust.

53 Kõigepealt tuleb märkida, et liikmesriigi konkurentsiasutuste õigus osaleda menetluses, mis puudutab nende asutuste otsuste peale esitatud kaebust, omades samu õigusi kui need, mis oleks menetlusosalisel, ei tulene määruse artikli 2 ega artikli 15 lõike 3 sõnastusest.

54 Esiteks on määruse artiklis 2 öeldud, et ELTL artikli 101 või artikli 102 rikkumisega seotud tõendamiskohustus lasub „asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta”, ilma et see säte annaks sellele asutusele mis tahes menetlusliku õiguse.

55 Teiseks tuleb nentida, et määruse artikli 15 lõike 3 esimene lõik, mille kohaselt võivad liikmesriikide konkurentsiasutused esitada oma liikmesriigi siseriiklikele kohtutele kirjalikke märkusi ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamisega seotud küsimuste kohta ning kõnealuse kohtu loal esitada ka suulisi märkusi, ei puuduta niisuguse asutuse osalemist vastustajana siseriiklikes kohtumenetlustes.

56 Samuti tuleb tõdeda, et vastavalt määruse artikli 35 lõikele 1 määravad liikmesriigid ühe või mitu konkurentsiasutust, kes vastutavad ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise eest, tagades selle määruse sätete järgimise. Selliselt määratud asutused peavad määruse kohaselt tagama nimetatud artiklite tõhusa kohaldamise üldistes huvides (vt määruse põhjendused 5, 6, 8, 34 ja 35).

57 Isegi kui määruse artikli 35 lõige 1 jätab iga liikmesriigi siseriikliku õiguskorra ülesandeks kehtestada selliselt määratud konkurentsiasutuste otsuste vastu alustatud kohtumenetluse üksikasjalikud eeskirjad, ei tohi need eeskirjad kahjustada määruse eesmärki, s.o tagada ELTL artiklite 101 ja 102 tõhus kohaldamine nende asutuste poolt.

58 Sellega seoses, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 74, toob see, et liikmesriigi konkurentsiasutusele ei anta vaidluse poole õigusi ning seega takistatakse tal kaitsta otsust, mille ta on teinud üldist huvi arvestades, kaasa ohu, et asja menetlev kohus jääb täielikult nende väidete ja argumentide „vangiks”, mida kaebuse esitanud ettevõtja või ettevõtjad esitavad. Ent niisuguses valdkonnas, nagu on konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamise ja trahvide määramise valdkond, kus tuleb anda keerukaid õiguslikke ja majanduslikke hinnanguid, võib juba ainuüksi sellise ohu olemasolu seada küsimärgi alla selle liikmesriikide konkurentsiasutustele määrusega pandud erikohustuse täitmise, mis seisneb ELTL artiklite 101 ja 102 tõhusa kohaldamise tagamises.

59 Sellest tuleneb, et liikmesriigi konkurentsiasutusel lasuv kohustus tagada ELTL artiklite 101 ja 102 tõhus kohaldamine nõuab, et viimati nimetatul on võimalus osaleda siseriiklikus kohtus vastustajana niisuguse kaebuse menetluses, mis on esitatud selle asutuse tehtud otsuse peale.

60 Liikmesriigi konkurentsiasutuste ülesanne on hinnata liidu konkurentsiõiguse tõhusat kohaldamist silmas pidades nende menetlus osalemise vajalikkust ja kasulikkust.

61 Siiski, nagu komisjon põhjendatult märkis, võib nimetatud asutuste peaaegu süstemaatiline kohtusse mitteilmumine seada ohtu ELTL artiklite 101 ja 102 kasuliku mõju.

62 Määruse artikli 35 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriikide poolt määratud asutuste hulka kuuluda ka kohtud. Selle artikli lõige 2 näeb ette, et kui liidu konkurentsiõiguse rakendamine usaldatakse siseriiklikele haldus- ja kohtuasutustele, võivad liikmesriigid määrata nendele haldus- ja kohtuasutustele erinevad volitused ja ülesanded.

63 Sellega seoses tuleb märkida, et liidu õigusnormide puudumisel on menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi pädevuses määrata liikmesriigi konkurentsiasutuse organ või organid, kellel on õigus osaleda siseriiklikus kohtus vastustajana niisuguse kaebuse menetluses, mis on esitatud kõnealuse asutuse tehtud otsuse peale, tagades seejuures põhiõigused ja liidu konkurentsiõiguse täieliku tõhususe.

64 Eeltoodu põhjal tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse artiklit 35 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis ei anna liikmesriigi konkurentsiasutusele võimalust osaleda kohtus vastustajana niisuguse kaebuse menetluses, mis on esitatud selle asutuse tehtud otsuse peale. Liikmesriigi konkurentsiasutuste ülesanne on hinnata liidu konkurentsiõiguse tõhusat kohaldamist silmas pidades nende menetlusse astumise vajalikkust ja kasulikkust. Siiski seab liikmesriigi konkurentsiasutuse peaaegu süstemaatiline kohtusse mitteilmumine ohtu ELTL artiklite 101 ja 102 kasuliku mõju. Liidu õigusnormide puudumisel on menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi pädevuses määrata liikmesriigi konkurentsiasutuse organ või organid, kellel on õigus osaleda siseriiklikus kohtus vastustajana niisuguse kaebuse menetluses, mis on esitatud kõnealuse asutuse tehtud otsuse peale, tagades seejuures põhiõigused ja liidu konkurentsiõiguse täieliku tõhususe.

Kohtukulud

65 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artiklit 35 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis ei anna liikmesriigi konkurentsiasutusele võimalust osaleda kohtus vastustajana niisuguse kaebuse menetluses, mis on esitatud selle asutuse tehtud otsuse peale. Liikmesriigi konkurentsiasutuste ülesanne on hinnata liidu konkurentsiõiguse tõhusat kohaldamist silmas pidades nende menetlusse astumise vajalikkust ja kasulikkust. Siiski seab liikmesriigi konkurentsiasutuse peaaegu süstemaatiline kohtusse mitteilmumine ohtu ELTL artiklite 101 ja 102 kasuliku mõju.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: hollandi.