Kohtuasi C‑515/08
Kriminaalasi
Vítor Manuel dos Santos Palhota jt
süüdistuses
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank van eerste aanleg te Antwerpen)
Teenuste osutamise vabadus – ELTL artiklid 56 ja 57 – Töötajate lähetamine – Piirangud – Teises liikmesriigis asuvad tööandjad – Lähetuse eeldeklaratsiooni registreerimine – Sotsiaalkindlustus‑ või töödokumendid – Vastuvõtva liikmesriigi õiguses ette nähtud samaväärsed dokumendid – Koopia – Siseriiklikele ametiasutustele kättesaadavana hoidmine
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega
(ELTL artiklid 56 ja 57)
2. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega
(ELTL artiklid 56 ja 57)
1. ELTL artiklitega 56 ja 57 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis sätestavad, et teises liikmesriigis asuv tööandja, kes lähetab töötajaid esimesena nimetatud riigi territooriumile, on kohustatud saatma lähetuse eeldeklaratsiooni, juhul kui kavandatud lähetus saab alata tingimusel, et tööandjale on teatatud asjaomase deklaratsiooni registreerimisnumber, ning kui esimesena nimetatud riigi ametiasutustel on vastava teate edastamiseks viis tööpäeva deklaratsiooni kättesaamisest arvates.
Kuna niisugune teatavaks tegemine peab toimuma enne seda, kui tööandja töötajaid lähetab, ning osutub võimalikuks alles pärast seda, kui siseriiklikud ametiasutused on lähetuse eeldeklaratsiooni nõuetele vastavust kontrollinud, tuleb sellist menetlust pidada loamenetluseks, mis võib kõnesoleva teate väljastamiseks ette nähtud tähtaja tõttu kavandatavat lähetust – ja sellest tulenevalt töötajaid lähetava tööandja poolt teenuste osutamist – takistada eelkõige juhul, kui teenuse osutamiseks on vaja kiiresti tegutseda. Seega kujutab lähetuse eeldeklaratsiooni ja selle registreerimisnumbri teate saatmise nõue ELTL artikli 56 mõttes teenuste osutamise vabaduse piirangut.
Niisugune piirang ei ole töötajate kaitse eesmärgiga õigustatud. On tõsi, et lähetuse eeldeklaratsiooni saatmine siseriiklikele ametiasutustele vajalike andmete edastamiseks tundub olevat kohane vahend. Registreerimis‑ ja teatamismenetlus, millest tulenevalt on deklaratsioon oma olemuselt loamenetlus, läheb siiski kaugemale sellest, mis on lähetatud töötajate kaitse tagamiseks vajalik, kuna osas, milles eeldeklaratsioon võimaldab teostada järelevalvet selle üle, kas vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustust ja töötasu reguleerivaid norme lähetuse kestel täidetakse, on see nimetatud eesmärgi saavutamiseks loa andmise või eelneva kontrolliga võrreldes proportsionaalsem.
(vt punktid 34, 36, 40, 52, 53, 61 ja resolutsioon)
2. ELTL artiklitega 56 ja 57 ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi õigusnormid, mis sätestavad, et teises liikmesriigis asuv tööandja, kes lähetab töötajaid esimesena nimetatud riigi territooriumile, on kohustatud hoidma selle riigi siseriiklikele ametiasutustele lähetuse ajal kättesaadavana koopia sellistest sotsiaalkindlustus‑ või töödokumentidega samaväärsetest dokumentidest, mis on esimesena nimetatud riigi õiguse kohaselt nõutavad, ning saatma nimetatud koopia pärast lähetuse lõppemist kõnealustele ametiasutustele.
Ei saa tõepoolest välistada, et need kohustused põhjustavad teises liikmesriigis asuvatele ettevõtjatele kulutusi ning täiendavaid haldus‑ ja finantskulusid, nii et need ettevõtjad ei ole konkurentsi osas võrdses olukorras ettevõtjatega, kes võtavad tööle tavapäraselt Belgia territooriumil töötavaid isikuid. Tundub, et samaväärsete dokumentide ühe koopia säilitamine võimaldab ametiasutustel siiski kontrollida, kas direktiivi 96/71 (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) artikli 3 lõikes 1 loetletud töötingimused on lähetatud töötajate osas täidetud, ning tagada seega töötajate kaitse. Niisugused meetmed on seega töötajate kaitse eesmärgiga proportsionaalsed.
(vt punktid 42, 57, 60, 61 ja resolutsioon)
EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
7. oktoober 2010(*)
Teenuste osutamise vabadus – ELTL artiklid 56 ja 57 – Töötajate lähetamine – Piirangud – Teises liikmesriigis asuvad tööandjad – Lähetuse eeldeklaratsiooni registreerimine – Sotsiaalkindlustus‑ või töödokumendid – Vastuvõtva liikmesriigi õiguses ette nähtud samaväärsed dokumendid – Koopia – Siseriiklikele ametiasutustele kättesaadavana hoidmine
Kohtuasjas C‑515/08,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Rechtbank van eerste aanleg te Antwerpeni (Belgia) 3. novembri 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 26. novembril 2008, kriminaalmenetluses, milles süüdistatavad on
Vítor Manuel dos Santos Palhota,
Mário de Moura Gonçalves,
Fernando Luis das Neves Palhota,
Termiso Limitada,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud A. Rosas, U. Lõhmus (ettekandja), A. Ó Caoimh ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: P. Cruz Villalón,
kohtusekretär: osakonna juhataja M.‑A. Gaudissart,
arvestades kirjalikus menetluses ja 25. veebruari 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– V. M. dos Santos Palhota, M. de Moura Gonçalves, F. L. das Neves Palhota ja Termiso Limitada, esindaja: advocaat K. Stappers,
– Belgia valitsus, esindaja: L. Van den Broeck, keda abistasid advocaat V. Pertry ja advocaat H. Gilliams,
– Taani valitsus, esindajad: J. Bering Liisberg ja R. Holdgaard,
– Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja B. Klein,
– Kreeka valitsus, esindajad: K. Georgiadis, I. Bakopoulos ja M. Michelogiannaki,
– Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja A. Czubinski,
– Euroopa Komisjon, esindajad: E. Traversa, W. Roels ja I. V. Rogalski,
– EFTA järelevalveamet, esindajad: B. Alterskjær ja O. Einarsson,
olles 5. mai 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artiklite 56 ja 57 tõlgendamist.
2 See taotlus esitati kriminaalmenetluses, mille riigiprokuratuur oli V. M. dos Santos Palhota, M. de Moura Gonçalvese ja F. L. das Neves Palhota ning Portugalis asuva äriühingu Termiso Limitada (edaspidi koos „põhikohtuasjas süüdistatavad”) suhtes algatanud alusel, et nimetatud isikud ei olnud muu hulgas koostanud Belgiasse lähetatud 53 Portugali töötaja kohta tööaja arvestuslehte, mis on Belgia õigusaktidega ette nähtud.
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431) artikli 1 lõike 1 kohaselt:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid lõike 3 kohaselt liikmesriigi territooriumile.”
4 Direktiivi artikli 3 lõike 1 esimene lõik sätestab:
„Liikmesriigid tagavad olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest, et artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjad kindlustavad oma territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud:
– õigusnormidega ja/või
– lõike 8 tähenduses üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutega või vahekohtu otsustega, niivõrd kuivõrd need käsitlevad lisas nimetatud toiminguid, järgmistes küsimustes:
a) maksimaalne tööaeg ja minimaalne puhkeaeg;
b) tasulise põhipuhkuse minimaalne pikkus;
c) töötasu miinimummäärad, kaasa arvatud ületunnitöötasud; seda punkti ei kohaldata täiendavate kutsealaste vanaduspensioniskeemide suhtes;
d) töötajate vahendamise tingimused, eelkõige ajutist tööjõudu vahendavate ettevõtjate poolt vahendatavate töötajate puhul;
e) töötervishoid, -ohutus ja -hügieen;
f) rasedate või hiljuti sünnitanud naiste ning laste ja noorukite töötingimuste suhtes kohaldatavad kaitsemeetmed;
g) meeste ja naiste võrdne kohtlemine ning muud mittediskrimineerimise sätted.”
Siseriiklik õigus
5 5. märtsi 2002. aasta seaduse, millega võetakse üle direktiiv 96/71 ja kehtestatakse Belgia territooriumile töötajaid lähetavate ettevõtjate suhtes sotsiaalkindlustusdokumentide pidamise lihtsustatud kord (Belgisch Staatsblad, 13.3.2002; edaspidi „5. märtsi 2002. aasta seadus”), artikkel 8 sätestab, et tööandja, kes vastab kuninga 23. oktoobri 1978. aasta dekreedi nr 5 sotsiaalkindlustusdokumentide pidamise kohta (Belgisch Staatsblad, 2.12.1978; edaspidi „kuninga dekreet nr 5”) artikli 6ter lõikes 2 sätestatud nõuetele, ei ole osutatud lõikes määratud ajavahemikul kohustatud muu hulgas pidama 12. aprilli 1965. aasta töötajate palgakaitse seaduse artiklis 15 ette nähtud palgaarvestuslehte (edaspidi „palgaarvestusleht”).
6 5. märtsi 2002. aasta seaduse artikliga 9 täiendati kuninga dekreeti nr 5 IIbis peatükiga, mis sisaldab muu hulgas eespool viidatud artiklit 6ter, milles kehtestatakse nimetatud seadusega ette nähtud lihtsustatud kord (edaspidi „lihtsustatud kord”). Osutatud artikli lõike 1 kohaselt on kõnealuse peatüki kohaldamisel kuninga dekreedi nr 5 tähenduses tööandja isik, kes rakendab Belgia territooriumil tööle töötajaid, kes töötavad tavaliselt mõne muu riigi või riikide territooriumil kui Belgia Kuningriik või kes on tööle võetud mõnes muus riigis kui Belgia Kuningriik.
7 Artikli 6ter lõike 2 kohaselt ei pea tööandjad kindlaksmääratud ajavahemikul koostama ega kättesaadavana hoidma kuninga dekreedi nr 5 II peatükis ette nähtud sotsiaalkindlustusdokumente, mille hulka kuulub ka sama dekreedi artikli 4 lõikes 1 sätestatud tööaja arvestusleht (edaspidi „tööaja arvestusleht”), tingimusel et esiteks saadavad nad enne asjaomaste töötajate tööle rakendamist Belgia ametiasutustele lähetusdeklaratsiooni (edaspidi „lähetuse eeldeklaratsioon”) ning teiseks hoiavad samade ametiasutuste jaoks kättesaadavana koopia dokumentidest, mis tööandja asukohariigi kehtivas õiguses on ette nähtud ja mis on tööaja arvestuslehega või palgaarvestuslehega samaväärsed (edaspidi „samaväärsed dokumendid”).
8 Kuninga 29. märtsi 2002. aasta dekreedi, millega kehtestatakse sotsiaalkindlustusdokumentide koostamise ja pidamise lihtsustatud korra rakenduseeskirjad ettevõtjate jaoks, kes lähetavad töötajaid Belgiasse, ning milles määratletakse ehitusalased tegevused, mis on loetletud 5. märtsi 2002. aasta seaduse artikli 6 lõikes 2 (Belgisch Staatsblad, 17.4.2002, edaspidi „kuninga 29. märtsi 2002. aasta dekreet”), artikli 2 kohaselt on kuninga dekreedi nr 5 artikli 6ter lõikes 2 sätestatud ajavahemikuks kehtestatud kuus kuud alates päevast, mil asub tööle esimene Belgiasse lähetatud töötaja.
9 Kuninga 29. märtsi 2002. aasta dekreedi artikli 3 kohaselt peavad Belgiasse lähetatud töötajaid tööle rakendavad tööandjad saatma enne tööle rakendamist kas posti, elektronposti või faksi teel sotsiaalseaduste järelevalve ametile lähetusdeklaratsiooni vastavalt dekreedi artiklis 4 sätestatule. Järelevalveamet kinnitab deklaratsiooni kättesaamist ja nõuetele vastavust viie tööpäeva jooksul selle kättesaamisest arvates ning edastab ühel eespool kirjeldatud viisil registreerimisnumbri tööandjale, kes tohib hakata lähetatud töötajaid tööle rakendama alles pärast seda, kui vastav number on teatavaks tehtud. Vastasel juhul ei saa tööandja lihtsustatud korraga ette nähtud sotsiaalkindlustusdokumentide koostamise ja pidamise vabastusele tugineda.
10 Kuninga 29. märtsi 2002. aasta dekreedi artikkel 4 sätestab, et lähetusdeklaratsioon, mis peab olema koostatud vastavalt kõnealuse dekreedi lisas toodud näidisele, sisaldab järgmisi andmeid:
„1. Belgiasse töötajaid lähetava tööandja kohta: perekonnanimi, eesnimi, elukoht või ettevõtja ärinimi ja registrijärgne asukoht, tegevusala liik, aadress, telefoninumber, faksinumber, elektronposti aadress ning tööandja isikukood või registreerimisnumber päritoluriigi pädevas sotsiaalkindlustusasutuses [;]
2. tööandja vastutava esindaja või voliniku kohta, kelle ülesanne on vastavalt käesoleva dekreedi artikli 5 [lõikele 1] samaväärsete dokumentide kättesaadavaks tegemine: perekonnanimi, eesnimi, ärinimi, aadress, telefoninumber, faksinumber ja elektronposti aadress;
3. iga Belgiasse lähetatud töötaja kohta: perekonnanimi, eesnimi, elukoht, sünnikuupäev, perekonnaseis, sugu, kodakondsus, aadress, telefoninumber, isikut tõendava dokumendi liik ja number, töölepingu sõlmimise kuupäev, Belgias tööle asumise kuupäev ja ametikoht;
4. lähetatud töötajate suhtes kohaldatavate tingimuste kohta: iganädalane töö kestus ja igapäevane tööaeg;
5. lähetuse kohta: lähetuse raames osutatavate teenuste liik, lähetuse alguskuupäev ja kavandatav kestus ning tööülesannete täitmise koht;
6. samaväärsete dokumentide kohta: nende pidamise ja säilitamise koht vastavalt käesoleva dekreedi artiklile 5.”
11 Kõnealuse dekreedi artikkel 5 sätestab samaväärsete dokumentide kättesaadavaks tegemise ja säilitamise korra Belgiasse lähetatud töötajate töötamise ajal. Sama artikli lõige 1 näeb ette, et lõikes 2 sätestatud kuue kuu jooksul säilitatakse samaväärsete dokumentide koopia määratud järelevalvetalitustele kättesaadavaks tegemiseks. Vastavat koopiat säilitatakse kas töökohas, kuhu töötaja on Belgias lähetatud, või Belgias niisuguse füüsilise isiku elukohas, kes säilitab neid tööandja voliniku või vastutava esindajana. Vastasel juhul peavad tööandjad koostama ja pidama tööaja arvestuslehti ja palgaarvestuslehti. Artikli 5 lõike 2 kohaselt peavad tööandjad pärast kuue kuu möödumist kõnesolevat koopiat säilitama viis aastat ning lisaks koostama kuninga dekreedi nr 5 II peatükis ette nähtud sotsiaalkindlustusdokumendid ja palgaarvestuslehe.
12 Kuninga 29. märtsi 2002. aasta dekreedi artikkel 6 puudutab samaväärsete dokumentide kättesaadavaks tegemise ja säilitamise korda pärast seda, kui Belgiasse lähetatud töötajad on töötamise lõpetanud. Selles on sätestatud, et pärast töötamise lõpetamist peavad tööandjad saatma tähitud kirjaga või andma posti teel väljastusteatega samaväärsete dokumentide koopiad ja nende nimekirja hoiule sotsiaalseaduste järelevalve ametile.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
13 Toimikust ja Belgia valitsuse kirjalikest märkustest nähtub, et äriühing Termiso Limitada lähetas regulaarselt Portugali keevitajaid ja monteerijaid Antwerp Shiprepair NV dokile laevatöid tegema. Kõnealusel dokil 12. juulil 2004 tehtud kontrollkäigu raames tuvastasid järelevalvetalitused, et seal töötas 53 Portugalist pärit Termiso Limitada töötajat ja et ühegi töötaja kohta ei olnud koostatud eeldeklaratsiooni. Ühtlasi ei suutnud portugallasest eestööline esitada ühtegi Portugali palgaarvestusega seotud dokumenti.
14 Rechtbank van eerste aanleg te Antwerpeni sõnul tegid järelevalvetalitused kindlaks, et 5. märtsi 2002. aasta seadusega ja direktiiviga 96/71 kehtestatud nõudeid ei olnud järgitud, nii et sotsiaalkindlustusdokumentide pidamist käsitlev Belgia õigus ja eelkõige tööaja arvestusleht olid täitmiseks kohustuslikud. Põhikohtuasjas süüdistatavaid (esimene, teine ja kolmas süüdistatav on äriühingu Termiso Limitada tegevdirektorid ja vastutavad esindajad ning Termiso Limitada on tööandja ja kriminaalõiguslikult vastutav juriidiline isik) süüdistatakse selles, et nad jätsid 31. mai ja 13. juuli 2004. aasta vahelisel perioodil eespool mainitud 53 töötaja kohta tööaja arvestuslehe koostamata, rikkudes sellega muu hulgas kuninga dekreedi nr 5 mitut sätet. Ühtlasi süüdistatakse neid seadusjärgse alampalga ja ületunnitöö eest lisatasu maksmist käsitlevate Belgia õigusnormide rikkumises.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Belgia õigusaktide suhtes toimepandud rikkumiste kohta sisulise otsuse tegemise võimalus sõltub sellest, kas 5. märtsi 2002. aasta seadus, mille täitmata jätmise korral tekib kohustus järgida nimetatud õigusakte, on ELTL artiklitega 56 ja 57 kooskõlas.
16 Neil asjaoludel otsustas Rechtbank van eerste aanleg te Antwerpen menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas 5. märtsi 2002. aasta seaduse artikkel 8 ning kuninga 29. märtsi 2002. aasta dekreedi (rakendusdekreet) artiklid 3, 4 ja 5 on vastuolus [ELTL artiklitega 56 ja 57], kuivõrd nendes on välismaistele tööandjatele, kes soovivad oma töötajaid saata lähetusse, kehtestatud kohustus esitada eelnevalt lähetusdeklaratsioon sotsiaalseaduste järelevalve talitusele ning hoida talle kättesaadavana dokumente, mis on samaväärsed Belgia tööaja arvestuslehe või palgaarvestuslehega, mille tõttu on juurdepääs Belgia tööturule takistatud või vähemalt raskendatud?”
Eelotsuse küsimus
Vastuvõetavus
17 Belgia valitsus väidab, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu, kuna see põhineb ekslikul eeldusel, et lihtsustatud kord on kohustuslik, kuigi välisriigi tööandjatel, kes lähetavad töötajaid Belgia territooriumile, on samas võimalik valida, kas koostada ja pidada sotsiaalkindlustusdokumente Belgia õigusaktidele vastavalt või mitte.
18 Isegi kui oletada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et lihtsustatud kord on kohustuslik, põhineb ELTL artikli 267 kohane menetlus väljakujunenud kohtupraktika järgi liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel jaotusel ning Euroopa Kohus on pädev otsustama üksnes selles artiklis märgitud liidu õigusaktide tõlgenduse või kehtivuse üle. Seetõttu ei tõlgenda Euroopa Kohus siseriiklikke õigusnorme ega otsusta siseriikliku kohtu poolt nendele sätetele antud tõlgenduse õigsuse üle (vt eelkõige 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑220/05: Auroux jt, EKL 2007, lk I‑385, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Belgia ja Saksamaa valitsus väidavad veel, et eelotsusetaotluses ei ole esitatud õiguslikku raamistikku ega seletatud põhikohtuasja ja esitatud küsimuse vahelist seost. Belgia valitsus väidab sellega seoses, et eelotsuse küsimus ei käsitle direktiivi 96/71 tõlgendamist, kuigi selle kohaldamine on kõnealuses kohtuasjas vaidlustatud. Belgia valitsus kahtleb ka selles, kas ELTL artikli 57 tõlgendamine on tarvilik, kuivõrd vaidlus ei käi selle üle, et äriühingu Termiso Limitada ja tema töötajate tegevus Belgias on käsitatav teenuste osutamisena.
20 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et asjakohased on need liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mille siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima. Euroopa Kohus saab jätta siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse rahuldamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline, või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 61, ning 23. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑45/08: Spector Photo Group ja Van Raemdonck, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 26).
21 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktidest 14 ja 15 antud asjas nähtub, saab eelotsusetaotluses esitatud põhikohtuasja vaidluse õiguslikule ja faktilisele raamistikule tuginedes teha järelduse, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates juhul, kui siseriiklikud õigusnormid – nagu lihtsustatud kord – ei ole teenuste osutamise vabadust käsitlevate EL toimimise lepingu sätetega kooskõlas, ei saa põhikohtuasjas süüdistatavaid karistada selle eest, et nad ei ole täitnud kohustust koostada asjaomastele töötajatele tööaja arvestusleht, mis on kohustuslik vaid juhul, kui lihtsustatud korda ei kohaldata. Selline asjaolude ülevaade on küll kokkuvõtlik, kuid Euroopa Kohtu jaoks piisav, et anda esitatud küsimusele tarvilik vastus.
22 See, et direktiivi 96/71 tõlgendamist ei ole taotletud, ei mõjuta kuidagi Euroopa Kohtu pädevust eelotsuse küsimusele vastamisel, kui liidu õigusnormid, mille tõlgendamist taotletakse, on põhikohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad.
23 Järelikult on eelotsuse küsimus vastuvõetav.
Põhiküsimus
24 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimuses sisuliselt teada, kas ELTL artiklitega 56 ja 57 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis sätestavad, et teises liikmesriigis asuv tööandja, kes lähetab töötajaid esimesena nimetatud riigi territooriumile, on kohustatud saatma lähetuse eeldeklaratsiooni ning hoidma pädevatele ametiasutustele lähetuse ajal kättesaadavana koopia sellistest sotsiaalkindlustus‑ või töödokumentidega samaväärsetest dokumentidest nagu tööaja arvestusleht ja palgaarvestusleht, mis on esimesena nimetatud riigi õiguse kohaselt nõutavad.
25 Belgia valitsus osutas oma märkustes, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei taotle direktiivi 96/71 tõlgendamist. Seejuures tuleb märkida, et kuigi lihtsustatud korra eesmärk on Belgia valitsuse väitel teostada järelevalvet selle üle, kas tööandjad, kes lähetavad Belgia territooriumile võõrtöötajaid, järgivad direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus loetletud töötingimusi, ei kuulu taolised järelevalvemeetmed nimetatud direktiivi kohaldamisalasse ega ole Euroopa Liidu tasandil ühtlustatud.
26 Direktiivi 96/71 eesmärk on kooskõlastada lähetatud töötajate töötingimusi käsitlevad siseriiklikud materiaalõigusnormid ja seda nimetatud tingimuste täitmise kontrollimiseks ette nähtud täiendavatest halduseeskirjadest olenemata.
27 Seega võivad liikmesriigid need meetmed vabalt määratleda, järgides sealjuures asutamislepingut ja liidu õiguse üldpõhimõtteid (vt selle kohta 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑490/04: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I‑6095, punkt 19, ning 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑341/05: Laval un Partneri, EKL 2007, lk I‑11767, punkt 60).
28 Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et põhikohtuasi puudutab liikmesriigis asuvat ettevõtjat, kes on lähetanud oma töötajaid teises liikmesriigis asuvale ehitustööplatsile kindlaksmääratud ajavahemikuks teenuseid osutama. Euroopa Kohus on varem sedastanud, et niisugune faktiline olukord kuulub ELTL artiklite 56 ja 57 kohaldamisalasse (vt 25. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑49/98, C‑50/98, C‑52/98−C‑54/98 ja C‑68/98−C‑71/98: Finalarte jt, EKL 2001, lk I‑7831, punkt 20).
Teenuste osutamise vabaduse piirangu olemasolu
29 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua ELTL artikkel 56 mitte ainult kogu kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teise liikmesriigi teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist, isegi juhul kui need laienevad nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta osutab seaduslikult sarnaseid teenuseid (vt eelkõige 23. novembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑369/96 ja C‑376/96: Arblade jt, EKL 1999, lk I‑8453, punkt 33, ning 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑168/04: komisjon vs. Austria, EKL 2006, lk I‑9041, punkt 36).
30 Sellega seoses tuleb märkida, et Belgia valitsuse seisukoha järgi on põhikohtuasjas kõne all olev lihtsustatud kord kehtestatud 5. märtsi 2002. aasta seadusega pärast eespool viidatud kohtuotsust Arblade jt. Selle kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 otsustas Euroopa Kohus, et ELTL artiklitega 56 ja 57 on vastuolus see, kui liikmesriik kehtestab teises liikmesriigis asuvale ettevõtjale, kes esimesena nimetatud riigis ajutiselt töid teostab, kohustuse koostada igale lähetatud töötajale tööaja arvestusleht esimesena nimetatud riigi õigusnormidega nõutavas vormis, juhul kui töötajate sotsiaalkaitse, mis võib niisuguseid nõudeid õigustada, on piisavalt tagatud juba nende sotsiaalkindlustus‑ ja töödokumentide esitamisega, mida asjaomane ettevõtja oma asukohaliikmesriigi õigusnormide alusel peab pidama.
31 Nii eelnimetatud seadusest kui ka kuninga 29. märtsi 2002. aasta dekreedist tuleneb, et lihtsustatud korra kohaselt vabastatakse tööandjad, kes lähetavad töötajaid Belgia territooriumile, esimese lähetatud töötaja tööle rakendamisest arvates kuueks kuuks muu hulgas kohustusest koostada tööaja arvestusleht ja palgaarvestusleht, mis on Belgia õigusnormidega ette nähtud, tingimusel et nad saadavad esiteks Belgia ametiasutustele lähetuse eeldeklaratsiooni ning teiseks hoiavad samaväärsete dokumentide koopiad viimastele kättesaadavana.
32 Mis puudutab kõnesoleva vabastuse kohaldamise ajalist piirangut, siis ei ole selle piirav iseloom käesolevas asjas asjassepuutuv, kuna on üheselt selge, et põhikohtuasjas kõne all olev lähetus kestis vähem kui kuus kuud.
33 Mis puutub kõigepealt lähetuse eeldeklaratsiooni, siis tuleneb kuninga 29. märtsi 2002. aasta dekreedi artiklist 3 ja Belgia valitsuse märkustest, et esiteks peavad Belgia ametiasutused kinnitama deklaratsiooni kättesaamist ja nõuetele vastavust viie tööpäeva jooksul selle kättesaamisest arvates, tehes deklaratsiooni registreerimisnumbri teatavaks tööandjale, kes töötajaid lähetab. Teiseks võib lähetus alata alles pärast teatavaks tegemist, mille täitmata jätmise korral ei saa tööandja lihtsustatud korrale tugineda.
34 Tuleb tõdeda, et eelmises punktis kirjeldatud menetlust ei saa liigitada pelgalt deklaratiivseks menetluseks. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 70 rõhutas, võivad lihtsalt info edastamine sihtkohariigi ametiasutustele ja kättesaamise kinnitamine muutuda teenuste osutamisele eelneva kontrolli ja loa väljastamise mehhanismideks. Kuna niisugune teatavaks tegemine peab toimuma enne seda, kui tööandja töötajaid lähetab, ning osutub võimalikuks alles pärast seda, kui siseriiklikud ametiasutused on lähetuse eeldeklaratsiooni nõuetele vastavust kontrollinud, tuleb sellist menetlust pidada loamenetluseks (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Austria, punkt 41).
35 Teenuste osutamise vabaduse piiranguna võib ELTL artikli 56 mõttes olla tegemist menetluse näol, mille kohaselt on töötajate abil, kelle on riigi territooriumile lähetanud teises liikmesriigis asuv ettevõtja, teenuste osutamise eeltingimuseks seatud haldusloa väljastamine (vt analoogia alusel 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑43/93: Vander Elst, EKL 1994, lk I‑3803, punkt 15, ning 19. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑244/04: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2006, lk I‑885, punkt 34).
36 Niisugune menetlus võib kõnesoleva teate väljastamiseks ette nähtud tähtaja tõttu kavandatavat lähetust – ja sellest tulenevalt töötajaid lähetava tööandja poolt teenuste osutamist – takistada eelkõige juhul, kui teenuse osutamiseks on vaja kiiresti tegutseda (vt selle kohta eespool viidatud 19. jaanuari 2006. aasta otsused komisjon vs. Saksamaa, punkt 35, ning komisjon vs. Austria, punkt 39).
37 Põhikohtuasjas süüdistatavad rõhutavad sellega seoses oma kirjalikes märkustes, ilma et neile oleks selles küsimuses vastu vaieldud, et äriühingus Antwerp Shiprepair NV osutatavate teenuste kiireloomulisus nõuab pärast asjassepuutuva lepingu sõlmimist võimalikult kiiret töö alustamist. Belgia valitsus märkis kohtuistungil vastuseks Euroopa Kohtu esitatud küsimusele, et lihtsustatud kord ei luba käesoleva otsuse punktis 33 kirjeldatud menetlusest teha kiireloomuliste lähetuste osas ühtegi erandit.
38 Nagu Belgia valitsus kohtuistungil veel esile tõi, ei ole tähtsust sellel, et registreerimisteade edastatakse tegelikkuses töötajaid lähetavale tööandjale kaks või kolm päeva pärast lähetuse eeldeklaratsiooni kättesaamist, kuna tööandja ei saa eelnevalt välistada vajadust oodata enne lähetamist vähemalt viis tööpäeva, mis on lihtsustatud korraga ette nähtud. Niisuguse ooteaja rakendamise võimalus võib nii asjaomase tööandja kui selle isiku jaoks, kellele töötajate lähetamise näol teenuseid osutatakse, sellist teenuste osutamist häirida või muuta selle vähem atraktiivseks, eriti juhul, kui teenuste osutamine on kiireloomuline.
39 Peale selle on käesoleva otsuse punktis 33 kirjeldatud menetlus lihtsustatud korra määrav osa, kuna kuninga 29. märtsi 2002. aasta dekreedi artiklist 3 tulenevalt ei saa tööandja, kes lähetab töötajad Belgia territooriumile, ilma et ta oleks saanud oma lähetuse eeldeklaratsiooni registreerimisnumbri kohta teadet, lähetusega seoses piirduda vaid samaväärsete dokumentide pidamisega, nagu lihtsustatud korras on ette nähtud, vaid on kohustatud koostama sellised Belgia sotsiaalkindlustusdokumendid nagu tööaja arvestusleht ja palgaarvestusleht.
40 Seega kujutab lähetuse eeldeklaratsiooni ja selle registreerimisnumbri teate saatmise nõue, mis on lihtsustatud korraga ette nähtud, ELTL artikli 56 mõttes teenuste osutamise vabaduse piirangut.
41 Seda järeldust ei kummuta Belgia valitsuse seisukoht, et lihtsustatud kord on fakultatiivne selles mõttes, et tööandja, kes soovib töötajaid Belgia territooriumile lähetada, võib kõnealuse korra järgimata jätta ning peab sellisel juhul koostama ja kättesaadavana hoidma eespool nimetatud Belgia sotsiaalkindlustusdokumente. Nagu käesoleva otsuse punktis 30 juba meenutatud, on Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Arblade jt varem leidnud, et see kohustus ise ei ole teenuste osutamise vabadusega kooskõlas. Lisaks nähtub toimikust, et põhikohtuasjas kõne all olevate Belgia õigusaktide korral on sellise kohustuse eiramine kriminaalkorras karistatav.
42 Mis puutub teiseks kuninga 29. märtsi 2002. aasta dekreedi artiklitega 5 ja 6 tööandjale, kes on Belgia territooriumile töötajaid lähetanud, pandud kohustustesse – esiteks kohustus säilitada samaväärsete dokumentide üks koopia Belgia ametiasutustele kättesaadavaks tegemiseks, kas Belgias asuvas töökohas või tööandja voliniku või vastutava esindaja Belgias asuvas elukohas, teiseks kohustus saata pärast lähetuse lõppemist nimetatud koopia ja samaväärsete dokumentide nimekiri Belgia ametiasutustele, ning kolmandaks säilitada pärast kuue kuu möödumist samaväärsete dokumentide koopiat viis aastat ühes määratud kohtadest nimetatud ametiasutustele kättesaadavana –, ei saa kohe välistada, et need kohustused põhjustavad teises liikmesriigis asuvatele ettevõtjatele kulutusi ning täiendavaid haldus‑ ja finantskulusid, nii et need ettevõtjad ei ole konkurentsi osas võrdses olukorras ettevõtjatega, kes võtavad tööle tavapäraselt Belgia territooriumil töötavaid isikuid.
43 Kuigi Belgia valitsus märkis, et kohustus hoida samaväärsete dokumentide koopia viis aastat pärast lähetuse lõppemist nimetatud ametiasutustele kättesaadavana ei ole vähem kui kuus kuud kestvale lähetusele – nagu põhikohtuasjas vaatluse all – kohaldatav, ei ole ta sellegipoolest ülejäänud kahte kohustust kuidagi argumenteerinud. Ta on isegi möönnud, et ei saa välistada, et asjaomased sätted võivad kujutada endast ELTL artikli 56 mõttes teenuste osutamise vabaduse piirangut.
44 Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et need mõlemad kohustused kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piirangut.
Teenuste osutamise vabaduse piirangute õigustus
45 Väljakujunenud kohtupraktika järgi võib liidu tasandil ühtlustamata valdkonna siseriiklik normistik, mida kohaldatakse eranditeta kõigi kõnealuses liikmesriigis tegutsevate füüsiliste isikute või ettevõtjate suhtes, olla õigustatud sellele vaatamata, et sellega piiratakse teenuste osutamise vabadust, tingimusel et see on vastavuses ülekaaluka üldise huviga, mis ei ole kaitstud teenuseosutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis kohaldatavate eeskirjadega, ja ainult niivõrd, kui see on eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega lähe kaugemale, kui on vajalik eesmärgi saavutamiseks (vt eespool viidatud kohtuotsused Arblade jt, punktid 34 ja 35, ning komisjon vs. Austria, punkt 37).
46 Nagu käesoleva otsuse punktis 25 on märgitud, on Belgia valitsuse väitel lihtsustatud korra eesmärk teostada järelevalvet selle üle, kas tööandjad, kes lähetavad Belgia territooriumile võõrtöötajaid, järgivad muu hulgas direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1 loetletud töötingimusi. Seega peab valitsus silmas üldise huvi eesmärki, milleks on töötajate sotsiaalne kaitse.
47 Euroopa Kohus on selles küsimuses korduvalt asunud seisukohale, et töötajate kaitse on ülekaalukas avalik huvi, mis võib õigustada teenuste osutamise vabaduse piirangut (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Arblade jt, punkt 36; eespool viidatud kohtuotsus Finalarte jt, punkt 33, ning 21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑445/03: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2004, lk I‑10191, punkt 29).
48 Ühtlasi on Euroopa Kohus tunnustanud liikmesriikide õigust kontrollida siseriiklike ja liidu õigusnormide järgimist teenuste osutamise valdkonnas ning asunud seisukohale, et õigustatud on sellised järelevalvemeetmed, mis on vajalikud üldisest avalikust huvist lähtuvatest nõuetest endast kinnipidamise kontrollimiseks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Arblade jt, punkt 38, ning 19. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 36).
49 Järelikult on vaja kontrollida, kas lihtsustatud korra osaks olevad meetmed on töötajate kaitse eesmärgi saavutamiseks kohased ega lähe kaugemale sellest, mis selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.
50 Belgia valitsus väidab lähetuse eeldeklaratsiooni kohta esiteks, et see võimaldab ametiasutustel töötajate Belgiasse lähetamisel töötingimuste täitmise üle tulemuslikku järelevalvet teostada. Sama valitsus selgitas kohtuistungil, et kui sellekohane deklaratsioon puudub, ei ole Belgia ametiasutused suutelised Belgiasse lähetamise algust kontrollima, kui samaväärsed dokumendid selliseid andmeid ei sisalda.
51 Sellega seoses on Euroopa Kohus varem otsustanud, et teises liikmesriigis asuvale ettevõtjale kehtestatud kohustus anda kohalikele ametiasutustele eelnevalt teada, et lähetatakse üks või enam töötajat, nende lähetuse kestus ja teenused, mille osutamiseks nad lähetatakse, on sama tõhus ja vähem piirav vahend kui seda on töölubade süsteem, eelnev kontroll või siis lähetuskinnitus. Niisugune kohustus võimaldaks asjaomastel ametiasutustel teostada järelevalvet selle üle, kas vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustust ja töötasu reguleerivaid norme lähetuse kestel täidetakse, arvestades samas kohustusi, mida ettevõtja peab täitma päritoluliikmesriigis kohaldatavate sotsiaalõigusnormide alusel (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, punkt 31; 19. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa, punkt 45, ning kohtuotsus komisjon vs. Austria, punkt 52).
52 Eelnevast järeldub, et kuigi lähetuse eeldeklaratsiooni saatmine Belgia ametiasutustele käesoleva otsuse punktis 50 osutatud andmete edastamiseks tundub olevat kohane vahend, läheb registreerimis‑ ja teatamismenetlus, millest tulenevalt on käesoleva otsuse punktis 34 märgitu kohaselt deklaratsioon oma olemuselt loamenetlus, kaugemale sellest, mis on lähetatud töötajate kaitse tagamiseks vajalik.
53 Käesoleva kohtuotsuse punktis 51 meenutatud kohtupraktikast tuleneb, et osas, milles eeldeklaratsioon võimaldab teostada järelevalvet selle üle, kas vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustust ja töötasu reguleerivaid norme lähetuse kestel täidetakse, on see nimetatud eesmärgi saavutamiseks loa andmise või eelneva kontrolliga võrreldes proportsionaalsem. Belgia valitsus ei väida siinjuures, et lihtsustatud korra eesmärk on muu kui teostada lähetuse kestel tulemuslikku järelevalvet lähetatud töötajate töötingimuste täitmise üle.
54 Lähetuse eeldeklaratsiooni nõue on vajalike kontrollide läbiviimiseks ja pettuste vältimiseks küll kohane meede, kuid administratsioonil tuleks anda Belgia territooriumile töötajaid lähetavale tööandjale võimalus esitada tõend selle kohta, et ta on täitnud deklaratsiooni, mis sisaldab kõiki vajalikke andmeid.
55 Teiseks selgitab Belgia valitsus tööaja arvestuslehe ja palgaarvestuslehega samaväärsete dokumentide kohta oma kirjalikes märkustes, et tööaja arvestuslehele märgitakse töötaja tehtav töö ja selle eest saadav töötasu, ning et palgaarvestuslehel näidatakse töötundide ja puhkusepäevade arvu alusel töötasu arvutamise kord ja sellelt kinnipeetavad summad.
56 Lisaks, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 42 on märgitud, tuleneb kuninga 29. märtsi 2002. aasta dekreedi artiklitest 5 ja 6, et tööandja, kes on Belgia territooriumile töötajaid lähetanud, peab säilitama samaväärsete dokumentide koopia Belgia ametiasutustele kättesaadavaks tegemiseks, kas Belgias asuvas töökohas või tööandja voliniku või vastutava esindaja Belgias asuvas elukohas. Pärast lähetuse lõppemist tuleb nimetatud koopia ning samaväärsete dokumentide nimekiri saata Belgia ametiasutustele.
57 Tundub, et käesoleva otsuse punktis 55 kirjeldatud samaväärsete dokumentide ühe koopia säilitamine võimaldab ametiasutustel kontrollida, kas direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1 loetletud töötingimused on lähetatud töötajate osas täidetud, ning tagada seega töötajate kaitse.
58 Peale selle tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et juhul kui andmed, mida lähetatud töötajate kohta käivad dokumendid asukohaliikmesriigi õigusnormide kohaselt sisaldavad, on tervikuna piisavad selleks, et võimaldada vastuvõtval liikmesriigil teostada vajalikku järelevalvet, on nende dokumentide või nende koopiate mõistliku aja jooksul esitamine – või esitamata jätmise korral sellekohaste dokumentide või nende koopiate kättesaadavana hoidmine teenuste osutamise kohas või vastuvõtva liikmesriigi territooriumil asuvas kohas, mis on kergesti ligipääsetav ja selgelt identifitseeritud – asjaomase riigi õigusnormidele vastavate dokumentide koostamisega võrreldes vähem piirav meede selleks, et tagada töötajate sotsiaalkaitse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Arblade jt, punktid 64−66, ning Finalarte jt, punkt 74).
59 Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et kohustus saata pärast lähetuse lõppemist dokumendid, mille tööandja on kohustatud asukohaliikmesriigi õigusnormide alusel koostama, või nende dokumentide koopiad vastuvõtva liikmesriigi ametiasutustele, kes võib need üle kontrollida või vajadusel säilitada, on võrreldes tööandja kohustusega – säilitada neid dokumente selle riigi territooriumil veel pärast lähetuse lõppu – vähem piirav meede selleks, et tagada töötajate kaitset käsitlevate eeskirjade täitmise üle järelevalve teostamine (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Arblade jt, punkt 78).
60 Eeltoodu alusel tundub, et niisugused meetmed on töötajate kaitse eesmärgiga proportsionaalsed.
61 Niisiis tuleb esitatud küsimusele vastata, et:
– ELTL artiklitega 56 ja 57 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis sätestavad, et teises liikmesriigis asuv tööandja, kes lähetab töötajaid esimesena nimetatud riigi territooriumile, on kohustatud saatma lähetuse eeldeklaratsiooni, juhul kui kavandatud lähetus saab alata tingimusel, et tööandjale on teatatud asjaomase deklaratsiooni registreerimisnumber, ning kui esimesena nimetatud riigi ametiasutustel on vastava teate edastamiseks viis tööpäeva deklaratsiooni kättesaamisest arvates.
– ELTL artiklitega 56 ja 57 ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis sätestavad, et teises liikmesriigis asuv tööandja, kes lähetab töötajaid esimesena nimetatud riigi territooriumile, on kohustatud hoidma selle riigi siseriiklikele ametiasutustele lähetuse ajal kättesaadavana koopia sellistest sotsiaalkindlustus‑ või töödokumentidega samaväärsetest dokumentidest, mis on esimesena nimetatud riigi õiguse kohaselt nõutavad, ning saatma nimetatud koopia pärast lähetuse lõppemist kõnealustele ametiasutustele.
Kohtukulud
62 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
– ELTL artiklitega 56 ja 57 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis sätestavad, et teises liikmesriigis asuv tööandja, kes lähetab töötajaid esimesena nimetatud riigi territooriumile, on kohustatud saatma lähetuse eeldeklaratsiooni, juhul kui kavandatud lähetus saab alata tingimusel, et tööandjale on teatatud asjaomase deklaratsiooni registreerimisnumber, ning kui esimesena nimetatud riigi ametiasutustel on vastava teate edastamiseks viis tööpäeva deklaratsiooni kättesaamisest arvates.
– ELTL artiklitega 56 ja 57 ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi õigusnormid, mis sätestavad, et teises liikmesriigis asuv tööandja, kes lähetab töötajaid esimesena nimetatud riigi territooriumile, on kohustatud hoidma selle riigi siseriiklikele ametiasutustele lähetuse ajal kättesaadavana koopia sellistest sotsiaalkindlustus‑ või töödokumentidega samaväärsetest dokumentidest, mis on esimesena nimetatud riigi õiguse kohaselt nõutavad, ning saatma nimetatud koopia pärast lähetuse lõppemist kõnealustele ametiasutustele.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: hollandi.