Kohtuasi C‑377/09
Françoise-Eléonor Hanssens-Ensch, Agenor SA pankrotihaldur
versus
Euroopa Ühendus
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal de commerce de Bruxelles)
EÜ artikkel 235 ning artikli 288 teine lõik – Euroopa Kohtu pädevus lahendada Euroopa Komisjoni vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi – Äriühingu juhatuse vastu esitatud kahju hüvitamise hagi Belgia äriseadustiku artikli 530 lõike 1 tähenduses – Hagi, mille aktsiaseltsi pankrotihaldur on esitanud Euroopa Ühenduse vastu – Liikmesriikide kohtute pädevus lahendada sellist hagi
Kohtuotsuse kokkuvõte
Kahju hüvitamise nõue – Ese – Ühendusele omistatava kahju hüvitamise nõue
(EÜ artikkel 235 ja EÜ artikli 288 teine lõik)
Isegi kui ühenduse vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi põhineb siseriiklikel õigusnormidel, millega on kehtestatud spetsiifiline õiguslik kord, mis erineb asjaomase liikmesriigi üldisest regulatsioonist tsiviilvastutuse valdkonnas, ei kuulu see vastavalt EÜ artiklile 235 koostoimes EÜ artikli 288 teise lõiguga liikmesriikide kohtute pädevusse.
Asjaolu, et sellise hagi suhtes kehtivad spetsiifilised kohaldamistingimused, eelkõige selles suhtes, et ainult raske ja selge viga võib kaasa tuua asjaomase isiku vastutuse, ei saa kõrvaldada fakti, et sellel hagil on niisuguse hagi üldtunnused, millega nõutakse kahju hüvitamist lepinguvälise vastutuse alusel EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses, mis vastavalt EÜ artiklile 235 kuulub ühenduse kohtute ainupädevusse.
(vt punktid 17, 22, 26 ja resolutsioon)
EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
29. juuli 2010(*)
EÜ artikkel 235 ning artikli 288 teine lõik – Euroopa Kohtu pädevus lahendada Euroopa Komisjoni vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi – Äriühingu juhatuse vastu esitatud kahju hüvitamise hagi Belgia äriseadustiku artikli 530 lõike 1 tähenduses – Hagi, mille aktsiaseltsi pankrotihaldur on esitanud Euroopa Ühenduse vastu – Liikmesriikide kohtute pädevus lahendada sellist hagi
Kohtuasjas C‑377/09,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel tribunal de commerce de Bruxelles’i (Belgia) 14. septembri 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 23. septembril 2009, menetluses
Françoise-Eléonor Hanssens-Ensch, Agenor SA pankrotihaldur,
versus
Euroopa Ühendus,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud R. Silva de Lapuerta, E. Juhász, T. von Danwitz (ettekandja) ja D. Šváby,
kohtujurist: V. Trstenjak,
kohtusekretär: ametnik N. Nanchev,
arvestades kirjalikus menetluses ja 20. mai 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– F.‑E. Hanssens-Ensch, Agenor SA pankrotihaldur, advokaadid J. P. Renard ja M. Elvinger,
– Belgia valitsus, esindajad: J.‑C. Halleux ja T. Materne,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J.‑P. Keppenne ja M. Owsiany-Hornung,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 235 ja artikli 288 teise lõigu tõlgendamist.
2 Taotlus esitati F.‑E. Hanssens-Enschi kui Agenor SA (edaspidi „Agenor”) pankrotihalduri ning Euroopa Ühenduse vahelises vaidluses, mis puudutab viimaselt 2 miljoni euro suuruse summa nõudmist tema väidetavalt süülise tegevuse eest, mis aitas kaasa kõnealuse äriühingu pankrotistumisele.
Õiguslik raamistik
3 Vastavalt Belgia code des sociétés’ (äriseadustik) artikli 530 lõikele 1:
„Äriühingu pankroti ja varade ebapiisavuse korral ning kui on tuvastatud, et tema juhtimisel toime pandud raske ja selge viga aitas pankrotile kaasa, võib mis tahes juhatuse liikme või endise liikme ning mis tahes muu isiku, kellel on olnud tegelik võim äriühingut juhtida, tunnistada isiklikult – solidaarselt või mittesolidaarselt – vastutavaks kõikide või osade võlgade tasumise eest võlgade ja varade vahe ulatuses. […]”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
4 Agenori tegevusala on nõustamine, ekspertiisid, uuringud, koolitus ja nendega seotud mis tahes muud intellektuaalsed teenused. 1994. aasta lõpus korraldatud hankemenetluse tulemusel usaldati talle Euroopa programmi „Leonardo da Vinci” raames bureau d’assistance technique’i (tehnilise abi büroo, edaspidi „BAT”) ülesannete täitmine. Selleks sõlmis ta 13. juunil 1995 esimese kaheteistkuulise lepingu Euroopa ühendustega.
5 Lepingu punkti 3 kohaselt võis seda pikendada tingimusel, et Euroopa Ühenduste Komisjon on rahul Agenori osutatud teenustega, ning vastavalt ühenduste eelarvevahendite olemasolule. Selle sätte alusel allkirjastati üksteise järel lepingud perioodideks 1. juunist 1996 kuni 31. maini 1997 ja 1. juunist 1997 kuni 31. maini 1998.
6 Alates 1. juunist 1998 pikendati lepingut, mille kehtivus lõppes 31. mail 1998, selle lisa alusel kuni 30. septembrini 1998. Seejärel sõlmiti teine leping uueks perioodiks, mis lõppes 31. jaanuaril 1999.
7 Komisjon edastas 6. jaanuaril 1999 Agenorile selle auditi aruande, mis oli läbi viidud alates märtsist 1998. Aruandest ilmnes teatav hulk nõrku kohti ja tegematajätmisi BAT juhtimises. Samuti täpsustati, et lepingulise suhte jätkamiseks on nõutavad väga tugevad parendused BAT toimimises ning et juhul kui lepingut pikendatakse kauemaks kui 31. jaanuarini 1999, on vajalik BAT restruktureerimine. Loetleti mitmesuguseid vajalikuks peetavaid parendusi.
8 Komisjon pakkus 29. jaanuaril 1999 Agenorile välja kehtiva lepingu lisa, mis pikendas lepingut 15. veebruarini 1999. Agenor ei nõustunud selle ettepanekuga. Komisjon tuvastas seetõttu 11. veebruaril 1999, et kõnealuse lepingu kehtivus oli lõppenud 31. jaanuaril 1999. Agenor andis talle 11. veebruaril 1999 teada, et ta vaidleb sellele seisukohale vastu.
9 Agenor esitas 3. märtsil 1999 võlgniku pankrotiavalduse.
10 Põhikohtuasja hageja esitas 30. jaanuaril 2004 Agenori pankrotihaldurina tribunal de commerce de Bruxelles’ile (Brüsseli kaubanduskohus) ühenduse vastu kahju hüvitamise hagi, mis tugines esimese võimalusena Belgia code des sociétés’ artikli 530 lõikele 1 ja milles ta heitis komisjonile ette, et viimane kehtestas esiteks Agenorile juhtimispiiranguid, mis muutsid pankroti vältimatuks, ning teiseks „pettis” ja „lintšis” Agenori, eelkõige keeldudes pooli sidunud lepingu pikendamisest.
11 Komisjon vaidlustas eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuse, väites, et vastavalt EÜ artiklile 235 ja artikli 288 teisele lõigule on ainult Euroopa Kohtul pädevus lahendada niisugust nõuet nagu põhikohtuasja hageja oma.
12 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul esineb kahtlus küsimuses, kas EÜ artikli 288 teise lõigu kohaselt peab Euroopa Kohus lahendama lepinguvälise vastutuse hagisid, mille suhtes kehtib spetsiifiline õiguslik kord, nagu seda on Belgia code des sociétés’ artiklis 530 sätestatud kord.
13 Tribunal de commerce de Bruxelles otsustas seetõttu menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas EÜ […] artikli 288 [teist lõiku] tuleb tõlgendada nii, et lepinguvälise vastutuse hagina selle sätte tähenduses on käsitatav Belgia code des sociétés’ artiklil 530 põhinev pankrotihalduri esitatud kahju hüvitamise hagi, milles palutakse, et Euroopa Ühendust kohustataks katma äriühingu pankrotist tulenevad kohustused, põhjusel et de facto oli ühendusel äriühingu juhtimise võim ning ühendus tegi kõnealuse äriühingu juhtimisel raske ja selge vea, mis aitas kaasa selle pankrotile?”
Eelotsuse küsimus
14 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ühenduse vastu esitatud kahju hüvitamise hagi, mis põhineb siseriiklikel õigusnormidel, millega on kehtestatud spetsiifiline õiguslik kord, mis erineb liikmesriigi üldisest regulatsioonist tsiviilvastutuse valdkonnas, kujutab endast EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses lepinguvälise vastutuse hagi, mis vastavalt EÜ artiklile 235 ei kuulu liikmesriikide kohtute pädevusse.
15 Põhikohtuasja hageja väidab, et võttes arvesse EÜ artikli 288 teises lõigus sisalduvat viidet „liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele”, peetakse selles sättes silmas üksnes ühenduse üldnormidest tuleneva lepinguvälise vastutuse rakendamist, nii nagu see vastutus ilmneb näiteks Belgia õiguses code civil’i (tsiviilseadustik) artiklist 1382. Seevastu hagi, mis põhineb mis tahes muul sättel, kuulub liikmesriikide kohtute pädevusse, isegi kui tegemist ei ole hagiga, mille aluseks on leping. Seega hagi, mis põhineb Belgia code des sociétés’ artiklil 530, mis kujutab endast põhikohtuasja hagi õiguslikku alust, ei saa käsitada üldnormidest tuleneva lepinguvälise vastutuse hagina, kuigi selle hagi aluseks ei ole leping.
16 EÜ asutamislepingus on ette nähtud ühenduste ja liikmesriikide kohtute pädevuse jaotus hagide korral, mis on esitatud ühenduse vastu ja milles tuginetakse ühenduse kohustusele vastutada kahju tekitamise eest.
17 Mis puudutab ühenduse lepinguvälist vastutust, siis kuuluvad niisugused vaidlused Euroopa Kohtu pädevusse. EÜ artiklis 235 on ette nähtud, et kohtu pädevusse kuuluvad vaidlused, mis on seotud kahjude hüvitamisega EÜ artikli 288 teise lõigu põhjal, mille ese on kõnealune lepinguväline vastutus. Ühenduste kohtute selline pädevus on ainupädevus (vt selle kohta eelkõige 13. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑282/90: Vreugdenhil vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑1937, punkt 14, ning 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑275/00: First ja Franex, EKL 2002, lk I‑10943, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Mis puudutab seevastu ühenduse lepingulise vastutusega seotud vaidlusi, siis annab asutamisleping Euroopa Kohtule pädevuse nende lahendamiseks üksnes EÜ artikliga 238, see tähendab ühenduse poolt või nimel sõlmitud lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel (vt selle kohta 18. detsembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 426/85: komisjon vs. Zoubek, EKL 1986, lk 4057, punkt 11, ning 9. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑80/99–C‑82/99: Flemmer jt, EKL 2001, lk I‑7211, punkt 42).
19 Võttes arvesse, et EÜ artikkel 235 viitab ainult EÜ artikli 288 teisele lõigule, milles käsitletakse üksnes ühenduse lepinguvälist vastutust, kuivõrd ühenduse lepingulist vastutust on mainitud kõnealuse EÜ artikli 288 esimeses lõigus, ei saa EÜ artiklist 235 tuletada Euroopa Kohtu pädevust lahendada hagi, mis põhineb lepingulisel vastutusel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Flemmer jt, punkt 42). Sellest järeldub, et võttes arvesse EÜ artiklit 240, kuuluvad ühenduse lepingulise vastutusega seotud vaidlused vahekohtuklausli puudumise korral liikmesriikide kohtute pädevusse (vt selle kohta 20. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑214/08 P: Guigard vs. komisjon, punkt 41).
20 Eeltoodust tuleneb, et selleks, et määrata kindlaks, millisel kohtul on pädevus lahendada ühenduse vastu esitatud spetsiifilist hagi kahju hüvitamise nõudes, tuleb analüüsida, kas kõnealuse hagi ese on ühenduse lepinguline või lepinguväline vastutus.
21 Selleks tuleb arvesse võtta asjaolu, et EÜ artikliga 235 EÜ artikli 288 teisele lõigule tehtud viide puudutab üksnes kahju mõistet viimati nimetatud sätte tähenduses, see tähendab lepinguvälise vastutuse korral kahju, mille institutsioonid või tema teenistujad on tekitanud oma ülesannete täitmisel. Seevastu EÜ artikli 288 teises lõigus sisalduv viide liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele ei ole osa sellest mõistest. Nimetatud viite eesmärk on omakorda määratleda tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et ühendus oleks kohustatud niisuguse kahju hüvitama.
22 Pealegi, mis puudutab põhikohtuasjas käsitletavat hagi, siis tuleb märkida, et nagu põhikohtuasja hageja ise möönab, ei ole selle hagi aluseks leping. Lisaks ei saa asjaolu, et kõnealuse hagi suhtes kehtivad spetsiifilised kohaldamistingimused, eelkõige selles suhtes, et ainult „raske ja selge viga” võib kaasa tuua asjaomase isiku vastutuse, kõrvaldada fakti, et sellel hagil on niisuguse hagi üldtunnused, millega nõutakse kahju hüvitamist lepinguvälise vastutuse alusel EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses.
23 Sellises olukorras ei saa asjaolu, et õigusnormid, millel põhineb ühenduse vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi, kujutavad endast spetsiifilist õiguslikku korda, mis erineb asjaomase liikmesriigi üldisest regulatsioonist tsiviilvastutuse valdkonnas, kaasa tuua nimetatud hagi väljajätmist EÜ artikli 235 kohaldamisalast.
24 5. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑330/88: Grifoni vs. Euratom (EKL 1991, lk I‑1045, punkt 20), millele põhikohtuasja hageja viitab, ei saa eeltoodud järeldust ümber lükata, võttes arvesse, et nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud hagi põhines ühenduse lepingulisel vastutusel.
25 Seega ei ole põhjendatud põhikohtuasja hageja väide, mis lähtub sellest, et lisaks lepingulisele vastutusele ja lepinguvälisele vastutusele EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses on olemas kolmandat liiki vastutus, mis EÜ artikli 240 alusel kuulub liikmesriikide kohtute pädevusse.
26 Järelikult tuleb esitatud eelotsuse küsimusele vastata, et isegi kui ühenduse vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi põhineb siseriiklikel õigusnormidel, millega on kehtestatud spetsiifiline õiguslik kord, mis erineb asjaomase liikmesriigi üldisest regulatsioonist tsiviilvastutuse valdkonnas, ei kuulu see vastavalt EÜ artiklile 235 koostoimes EÜ artikli 288 teise lõiguga liikmesriikide kohtute pädevusse.
Kohtukulud
27 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Isegi kui ühenduse vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi põhineb siseriiklikel õigusnormidel, millega on kehtestatud spetsiifiline õiguslik kord, mis erineb asjaomase liikmesriigi üldisest regulatsioonist tsiviilvastutuse valdkonnas, ei kuulu see vastavalt EÜ artiklile 235 koostoimes EÜ artikli 288 teise lõiguga liikmesriikide kohtute pädevusse.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.