Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa
Kohtuasjas C‑124/09,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Raad van State (Madalmaad) 25. märtsi 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. aprillil 2009, menetluses
Smit Reizen BV
versus
Minister van Verkeer en Waterstaat ,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud R. Silva de Lapuerta, G. Arestis, J. Malenovský ja T. von Danwitz (ettekandja),
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: üksuse juhataja M.‑A. Gaudissart,
arvestades kirjalikku menetlust ja 28. jaanuaril 2010 toimunud kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Smit Reizen BV, esindaja: advocaat P. Mommers,
– Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels ja B. Koopman ning Y. de Vries,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato M. Russo,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: L. Seeboruth,
– Euroopa Komisjon, esindajad: W. Roels ja N. Yerrell,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1. Eelotsusetaotlus puudutab mõiste „peamine tegevuskoht”, mida on kasutatud 18. jaanuari 2001. aasta otsuse kohtuasjas C‑297/99: Skills Motor Coaches jt (EKL 2001, lk I‑573) punktis 21 ja järgmistes punktides, ja nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3820/85 teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 370, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 319) artikli 1 punkti 5 tõlgendamist.
2. Taotlus on esitatud Smit Reizen BV (edaspidi „Smit Reizen”) ja Minister van Verkeer en Waterstaati (transpordi- ja veemajandusminister, edaspidi „minister”) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on Smit Reizenile juhtide puhkeaega käsitlevate õigusnormide rikkumise tõttu määratud rahatrahv.
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
Määrus nr 3820/85
3. Määruse nr 3820/85 põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:
„ühenduse autovedude valdkonna sotsiaalõigusnormid on […] suunatud sisemaa‑transpordiliikide, eriti maanteede sektori konkurentsitingimuste ühtlustamisele ning töötingimuste ja liiklusohutuse parandamisele; neis valdkondades saavutatud edu tuleb kindlustada ja laiendada; ometi on vaja muuta nimetatud määruste sätted paindlikumaks, ilma et kahjustataks nende eesmärke”.
4. Sama määruse põhjenduse 15 kohaselt „[hõlbustab] sõidupäeva pikendamine sõiduaja samaaegse lühendamisega kahenädalase perioodi jooksul […] tõenäoliselt transpordiettevõtete töö juhtimist ning aitab kaasa sotsiaalsele progressile”.
5. Nimetatud määruse artikkel 1 sätestab:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
3) juht – isik, kes juhib sõidukit kas või lühiajaliselt või kes sõidab kaasa selleks, et olla vajaduse korral kättesaadav sõiduki juhtimiseks;
[…]
5) puhkus – vähemalt ühetunnise kestusega katkematu ajavahemik, mida juht võib vabalt kasutada;
[…]”
6. Määruse nr 3820/85 V jao artikkel 8 „Vaheajad ja puhkeajad” näeb ette:
„1. Igas 24-tunnises ajavahemikus on juhil vähemalt 11-tunnine katkematu igapäevane puhkeaeg, mida võib mitte üle kolme korra nädalas lühendada kuni 9‑tunniseks katkematuks puhkeajaks tingimusel, et saamata jäänud puhkeaeg võimaldatakse juhile enne järgneva nädala lõppu.
Neil päevadel, kui puhkeaega ei ole esimese lõigu kohaselt vähendatud, võib puhkust võtta 24 tunni jooksul kahe või kolme eraldi ajavahemikuna, millest üks peab olema vähemalt 8 tunni pikkune. Sel juhul pikendatakse minimaalset puhkeaega 12 tunnini.
2. Kui sõidukil on vähemalt kaks juhti, saab iga juht iga 30‑tunnise ajavahemiku jooksul vähemalt 8‑tunnise katkematu puhkeaja.
3. Iga nädal tuleb lõigetes 1 ja 2 nimetatud puhkeaegadest ühte pikendada iganädalase puhkeaja abil 45 järjestikuse tunnini. Nimetatud puhkeaega võib lühendada minimaalselt 36 järjestikuse tunnini, kui seda kasutatakse sõiduki tavalises paiknemiskohas või juhi elukohas, ja 24 järjestikuse tunnini, kui seda kasutatakse mujal. Iga lühendamine kompenseeritakse samaväärse puhkusega, mis võetakse tervikuna enne kõnealusele nädalale järgneva kolmanda nädala lõppu.
[…]
6. Igapäevaste ja iganädalaste puhkeaegade vähendamise eest saadud kompensatoorne puhkus tuleb liita teise vähemalt 8 tunni pikkuse puhkeajaga ja see antakse asjaomase isiku nõudmisel sõiduki tavalises paiknemiskohas või juhi elukohas.
7. Ööpäevast puhkeaega võib kasutada sõidukis, kui see on varustatud magamisasemega ega liigu.”
Määrus (EMÜ) nr 3821/85
7. Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määrus (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta (EÜT L 370, lk 8; ELT eriväljaanne 07/01, lk 227), mida on muudetud komisjoni 5. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 432/2004 (ELT L 71, lk 3; ELT eriväljaanne 07/08, lk 21; edaspidi „määrus nr 3821/85”), sätestab, et määruse nr 3820/85 sätete rakendamise kontrollimine on tagatud sõidumeerikute kasutamise kaudu, mis võivad näidata viimases määruses osutatud „ajavahemikke”.
8. Määruse nr 3821/85 artikkel 2 sätestab, et selle määruse kohaldamisel kehtivad määruse nr 3820/85 artiklis 1 esitatud määratlused.
9. Määruse nr 3821/85 artikli 15 lõiked 2 ja 3 sätestavad:
„2. Juht kasutab salvestuslehte iga päev, mil ta sõidukit juhib, ning alates hetkest, kui ta sõiduki üle võtab. Salvestuslehte ei võeta välja enne ühe päeva tööaja lõppu, kui selle väljavõtmine ei ole muul viisil lubatud. Ühtki salvestuslehte ei tohi kasutada pikema aja jooksul kui see, milleks see oli ette nähtud.
[…]
3. Juht:
[…]
– kasutab lüliteid, mis võimaldavad registreerida eraldi ja eristatavalt järgmised ajavahemikud:
a) märgi alla […]: juhtimisaeg;
b) märgi alla […]: kogu muu tööaeg;
c) märgi alla […]: kogu muu valmisolekuaeg, […]
– […]
d) märgi alla […]: töö vaheajad ja igapäevane puhkeaeg.”
Siseriiklikud õigusnormid
10. Arbeidstijdenbesluit vervoer (transpordisektori tööaja määrus, edaspidi „Atbv”) rakendab määruse nr 3820/85. Põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud Atbv redaktsiooni artikli 2.5:1 lõige 4 sätestab, et juhi tegevus peab olema kooskõlas nimetatud määruse artiklitega 8 ja 9.
11. Vastavalt Atbv artikli 8:1 lõikele 1 võib artikli 2.5:1 lõike 4 rikkumise eest määrata rahatrahvi.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12. Smit Reizen on reisijateveoga tegelev bussiettevõtja, kelle asukoht on Harderwijk (Madalmaad). Ta teeb reisikorraldaja, käesoleval juhul Solmar Toursi tellimusel edasi‑tagasi reise Hispaaniasse, mille algus‑ ja lõpp‑punkt asub Maarheezes (Madalmaad), umbes 2 autosõidutunni kaugusel Harderwijkist. Solmar Tours on nii selle maa‑ala, kus asub nimetatud algus‑ ja lõpp‑punkt, kui ka seal asuva hoone, mille ühte osa Smit Reizen üürib, omanik.
13. Neli korda nädalas saabuvad edasi‑tagasi bussireisid Maarheezes asuvale maa-alale ja sõidavad sealt välja. Nendel päevadel viibib hoones Smit Reizeni töötaja, kelle ülesanne on juhtide sõidudokumentidega tegelemine ja nende kontrollimine ning kes korraldab busside väljumist ja saabumist. Smit Reizeni üüritud ruumides asuvad kohviautomaadiga varustatud einelaud, televiisor, tualettruumid, dušš, juhtide magamisasemed ning reisibusside erinevad varuosad. Neis ruumides asub ka osa Smit Reizeni halduspersonalist ja kontori inventarist, sealhulgas sõidumeerikute kettad, kellaaegade registreerimise lehed ja salvestuslehed.
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleneb põhikohtuasja toimikust, et kohtuasja aluseks olevate asjaolude asetleidmise ajal sõitsid juhid ise oma kodudest, mis asusid vastavalt Harderwijkis ja Drontenis (Madalmaad), Maarheeze alguspunkti. Ometi väitis Smit Reizeni tegevdirektor nimetatud kohtus toimunud istungil, et juhid sõidutati alguspunkti väikebussiga. Pärast sõitsid kaks juhti reisibussiga – sõiduk, millesse peab olema paigaldatud sõidumeerik, mida tuleb kasutada – Hispaaniasse.
15. Minister määras oma 14. juuni 2006. aasta otsusega Smit Reizenile 2200 euro suuruse rahatrahvi põhjendusel, et teatud arv töötajaid ei pidanud kinni Atbv artikli 2.5:1 lõikes 4, mida tuleb lugeda koos määruse nr 3820/85 artikli 8 lõikega 2, ette nähtud puhkeajast. Nimelt ei võtnud nad arvesse tunde, mis kõne all olevatel juhtidel kulub kodust Maarheeze alguspunkti sõitmiseks. Niisiis tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Skills Motor Coaches jt, et see aeg tuleb registreerida tööajana, kuna Maarheezes asuvat hoonet ei saa pidada Smit Reizeni „peamiseks tegevuskohaks”.
16. Minister jättis 5. detsembril 2006 Smit Reizeni poolt 14. juuni 2006. aasta otsuse peale esitatud vaide põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
17. Rechtbank Zutphen rahuldas oma 9. aprilli 2008. aasta otsusega Smit Reizeni esitatud kaebuse, tunnistas kehtetuks 5. detsembri 2006. aasta otsuse, millega jäeti tema vaie rahuldamata ning jättis selle õiguslikud tagajärjed tervikuna jõusse. Selle kohtu sõnul leidis minister õigesti, et Smit Reizen rikkus Atbv artikli 2.5:1 lõiget 4. Siiski ei olnud ministri otsuse põhjendused õiged. Tegelikult tuleb selleks, et määrata kindlaks määruse nr 3820/85 artikli 8 lõikes 2 osutatud 30‑tunnine ajavahemik, võtta arvesse kõiki ajavahemikke, mis on mõistlikult vajalikud selleks, et juhid jõuaksid sõita kohta, kus nad asuvad oma teenistuse alustamiseks juhtima sõidumeerikuga varustatud sõidukit, hoolimata sellest, kas juhtima asumise koht kujutab endast peamist tegevuskohta.
18. Smit Reizen esitas selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse, väites, et Rechtbank Zutphen tõlgendas eespool viidatud kohtuotsust Skills Motor Coaches jt ebaõigesti.
19. Leides, et põhikohtuasja lahendamine sõltub mõiste „peamine tegevuskoht” tõlgendamisest, otsustas Raad van State menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kuidas tuleb määruse [nr 3820/85] artikli 1 punkti 5 ja määruse [nr 3821/85] artiklit 15 arvestades tõlgendada mõistet „peamine tegevuskoht”, mida on kasutatud [kohtuotsuse Skills Motor Coaches jt] punktis 21 ja järgmistes punktides?
2. Kas hinnangu andmisel küsimusele, kas tegemist on puhkeajaga määruse [nr 3820/85] artikli 1 punkti 5 tähenduses, omab tähtsust asjaolu, kas juht sõidab sõidumeerikuga varustatud sõiduki ülevõtmise asukohta ise või sõidutab ta sinna teine isik?”
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus
20. Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kuidas tuleb tõlgendada mõistet „peamine tegevuskoht”, mida on kasutatud eespool viidatud kohtuotsuse Skills Motor Coaches jt punktis 21 ja järgmistes punktides, kvalifitseerides määruste nr 3820/85 ja nr 3821/85 tähenduses aega, mis juhil kulub selleks, et sõita oma kodust asukohta, kus ta võtab üle sõidumeerikuga varustatud sõiduki.
21. Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et Euroopa Kohus otsustas nimetatud kohtuotsuse Skills Motor Coaches jt punktis 23, et juht, kes sõidab kindlaksmääratud kohta, mis on tema tööandja poolt talle ette antud ja mis erineb ettevõtte peamisest tegevuskohast, eesmärgiga võtta üle ja asuda juhtima sõidukit, mis on tema kohustus tööandja ees, ei käsuta sellest ajast alates ning selle sõidu ajal vabalt oma aega.
22. Samuti otsustas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Skills Motor Coaches jt punktis 35, et aega, mida on kasutatud reisimiseks, mis on vajalik selleks, et võtta üle sõidumeerikuga varustatud sõiduk, mis asub mujal kui juhi kodu või tööandja peamine tegevuskoht, tuleb käsitada ühe osana kogu muust tööaj ast määruse nr 3821/85 artikli 15 tähenduses.
23. Järelikult tuleb selleks, et eelotsustetaotluse esitanud kohus saaks hinnata, kas määruse nr 3821/85 artikli 15 tähenduses tuleb põhikohtuasjas kõne all olev sõiduaeg arvestada tööaja sisse, täpsustada mõistet „peamine tegevuskoht”.
24. Esiteks tuleb märkida, et võttes arvesse määruse nr 3820/85 eesmärke, mis on sätestatud selle määruse põhjenduses 1 ning milleks on eelkõige töötingimuste ja liiklusohutuse parandamine, ei tule nimetatud mõistet määratleda üksnes tulenevalt transpordiettevõtte sisemise ülesehituse funktsionaalsetest kriteeriumidest, vaid arvesse tuleb võtta ka kõne all oleva juhi isikuga seotud kriteeriume.
25. Esiteks, nagu väitis Ühendkuningriigi valitsus, on oluline märkida, et mõistet „peamine tegevuskoht” ei saa samastada mõistega „registrijärgne asukoht” – viimane võib asuda kohas, millel ei ole igapäevase transporditeenuse osutamisega mingit seost ja sinna sõidab juht ainult väga erandlikel juhtudel.
26. Lisaks oleks nimetatud mõiste liiga lai tõlgendus vastuolus määruse nr 3820/85 ratio legis ’ega, eelkõige selle eesmärgiga parandada liiklusohutust. Seega tuleb kõrvale lükata määratlus, mille kohaselt saab kõiki kõne all olevale transpordiettevõttele kuuluvaid isikute veoks kasutatavaid lahkumis‑ või saabumiskohti või sõidukiparke pidada peamiseks tegevuskohaks.
27. Vastupidi, mõiste „peamine tegevuskoht” peab vastama – nagu Madalmaade valitsus kohtuistungil märkis – asukohale, kuhu juht tavaliselt oma töökohustuste normaalseks täitmiseks sõidab eesmärgiga võtta üle sõidumeerikuga varustatud sõiduk ja alustada sellega sõitmist.
28. Niisiis kasutavad määruse nr 3820/85 artikli 8 lõiked 3 ja 6 sellisele kohale osutamiseks väljendit „juhi elukoht”.
29. Lõpuks, kui määratletakse seda peamist tegevuskohta, millega juht on tavaliselt seotud, tuleb arvestada juhiga konkreetselt seotud asukohaga, st lahkumiskoht, kust ta oma töökohustuste tavapärase täitmise raames reeglipäraselt oma teenuse osutamist alustab ja kuhu ta selle lõpetamisel naaseb, ilma et ta saaks oma tööandjalt erijuhiseid. Sellega seoses võib lepinguline klausel juhi töökoha kohta olla tunnuseks, mis võimaldab sellise asukoha määratleda.
30. Seoses põhikohtuasjaga jääb eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks tulenevalt kõigist temale teada olevatest kohtuasja faktilistest asjaoludest hinnata, kus asub kõne all olevate juhtidega tavaliselt seotud asukoht.
31. Eelnevast tulenevalt tuleb esimesele küsimusele vastata, et mõistet „peamine tegevuskoht”, mis esineb eespool viidatud kohtuotsuse Skills Motor Coaches jt punktis 21 ja järgmistes punktides, tuleb määratleda kui asukohta, mis on juhiga konkreetselt seotud, nimelt transpordiettevõtte rajatis, kus ta oma töökohustuste tavapärase täitmise raames reeglipäraselt oma teenuse osutamist alustab ja kuhu ta selle lõpetamisel naaseb, ilma et ta saaks oma tööandjalt erijuhiseid.
Teine küsimus
32. Oma teise küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas asjaolu, et juht sõidab ise asukohta, kus ta sõidumeerikuga varustatud sõiduki üle võtab või see, et keegi teine sõidutab ta sellesse kohta, mõjutab sõiduaja kvalifitseerimist tulenevalt mõistest „puhkus” määruse nr 3820/85 artikli 1 punkti 5 tähenduses.
33. Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et määruse nr 3820/85 artikli 8 lõige 7 näeb ette võimaluse, et juht võib oma ööpäevast puhkeaega kasutada sõidukis, kui see on varustatud magamisasemega ega liigu. See säte välistab seega, et juht võib oma puhkust kasutada sõidukis, mida juhib keegi teine.
34. Teiseks on oluline märkida, et selline vahetegemine, nagu on sätestatud eelotsusetaotluse teises küsimuses, on vastuolus liiklusohutuse eesmärgiga. Nimelt võib selline juhi väsimusseisund, nagu on mainitud eespool viidatud kohtuotsuse Skills Motor Coaches jt punktis 25, mis võib nimetatud eesmärki kahjustada, tekkida olenemata asjaolust, kas sõidukijuht, kes sõidab asukohta, kus võetakse üle sõidumeerikuga varustatud sõiduk, on sama juht kui see, kes peab saabumisel sõidumeerikuga varustatud sõidukit juhtima. Nagu rõhutas Itaalia valitsus, võib see väsimusseisund tegelikult tuleneda mitte ainult sellest, et ta juhtis ise seda sõidukit, vaid ka kohalesõidu tingimustest, nagu selle pikkus, lahkumise kellaaeg või teede seisund, mis seega võivad samamoodi mõjutada ka kaassõitjat.
35. Eelnevast tulenevalt tuleb teisele küsimusele vastata, et asjaolu, kas kõne all olev juht sõidab ise kohta, kus ta sõidumeerikuga varustatud sõiduki üle võtab või kas keegi teine sõidutab ta sellesse kohta, ei mõjuta sõiduaja kvalifitseerimist tulenevalt mõistest „puhkus” määruse nr 3820/85 artikli 1 punkti 5 tähenduses.
Kohtukulud
36. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Mõistet „peamine tegevuskoht”, mis esineb 18. jaanuari 2001. aasta otsuse kohtuasjas C‑297/99: Skills Motor Coaches jt punktis 21 ja järgmistes punktides, tuleb määratleda kui asukohta, mis on juhiga konkreetselt seotud, nimelt transpordiettevõtte rajatis, kus ta oma töökohustuste tavapärase täitmise raames reeglipäraselt oma teenuse osutamist alustab ja kuhu ta selle lõpetamisel naaseb, ilma et ta saaks oma tööandjalt erijuhiseid.
2. Asjaolu, kas kõne all olev juht sõidab ise kohta, kus ta sõidumeerikuga varustatud sõiduki üle võtab või kas keegi teine sõidutab ta sellesse kohta, ei mõjuta sõiduaja kvalifitseerimist tulenevalt mõistest „puhkus” nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3820/85 teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamise kohta artikli 1 punkti 5 tähenduses.