Ülevaade arvamuse taotlemise asjaoludest

GATS

Kavandatavate lepingute eesmärk ja sõlmimise põhjus

Asjaomaste lepingute vorm ja sisu

Arvamusetaotlus

Liikmesriikide ja institutsioonide kirjalikud märkused

Arvamusetaotluses esitatud kahe küsimuse seotus ja nende käsitlemise järjekord

Esimene küsimus

Teine küsimus

EÜ artikli 133 lõike 6 teine lõik

EÜ artikkel 71 ja artikli 80 lõige 2

Euroopa Kohtu seisukoht

Asjaomaste lepingute eesmärk

Euroopa Kohtule saadetud küsimuste eesmärk ja nende käsitlemise järjekord

Ühenduse pädevus sõlmida asjaomased lepingud ja nende sõlmimist puudutavad õiguslikud alused

Tuginemine EÜ artikli 133 lõigetele 1 ja 5, mis käsitlevad ühist kaubanduspoliitikat

Tuginemine EÜ artikli 133 lõike 6 teisele lõigule ja liikmesriikide osavõtt asjaomaste lepingute sõlmimisest

Tuginemine EÜ artiklile 71 ja artikli 80 lõikele 2, mis käsitlevad ühist transpordipoliitikat

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. White, M. Huttunen ja L. Prete,

—

Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,

—

Taani valitsus, esindaja: C. Pilgaard Zinglersen,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja N. Graf Vitzthum,

—

Kreeka valitsus, esindajad: A. Samoni-Rantou, S. Chala ja G. Karipsiadis,

—

Hispaania valitsus, esindaja: N. Díaz Abad,

—

Iirimaa, esindaja: D. J. O’Hagan, keda abistasid A. Collins ja M. Collins, SC,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

—

Leedu valitsus, esindajad: D. Kriaučiūnas ja E. Matulionytė,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels ja M. de Grave,

—

Poola valitsus, esindajad: M. Dowgielewicz, C. Herma ja M. Kamejsza,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja M. João Palma,

—

Rumeenia valitsus, esindajad: A. Ciobanu-Dordea, N. Mitu, E. Gane ja C. Osman,

—

Soome valitsus, esindaja: J. Heliskoski,

—

Rootsi valitsus, esindaja: A. Falk,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: I. Rao, keda abistas barrister A. Dashwood,

—

Euroopa Parlament, esindajad: R. Passos ja D. Gauci,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J.-P. Hix ja R. Liudvinaviciute-Cordeiro,

1

Taotlus puudutab küsimust, kas Euroopa Ühendusel on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) teatavate liikmetega lepingute sõlmimiseks, millega muudetakse ühenduse ja selle liikmesriikide erikohustuste loendeid teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) alusel, jagatud pädevus või ainupädevus ja millisele õiguslikule alusele on õige tugineda.

2

EÜ artikli 300 lõike 6 kohaselt „[võivad] Euroopa Parlament, nõukogu, komisjon või liikmesriik […] saada Euroopa Kohtu arvamuse selle kohta, kas kavas olev leping on kooskõlas käesoleva lepingu sätetega. Kui Euroopa Kohtu arvamus on eitav, võib leping jõustuda ainult kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 48”.

3

Nõukogu on 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitnud heaks WTO asutamislepingu ning samuti selle lepingu lisades 1–3 olevad kokkulepped, nende hulgas ka GATS-i.

4

GATS artikli I lõikes 2 on sätestatud:

„Käesolevas lepingus on teenustekaubandus määratletud kui teenuse osutamine:

5

GATS artikkel V „Majandusintegratsioon” näeb ette:

„1.   Käesolev leping ei takista ühelgi liikmel olemast osaline või liituda lepinguga, mis liberaliseerib teenustekaubandust kahe või enama lepinguosalise vahel, tingimusel et selline leping [vastab teatud tingimustele].

[…]

5.   Kui liige kavatseb lõikes 1 viidatud mis tahes lepingut sõlmides, laiendades või olulisi muudatusi tehes kõrvaldada või muuta erikohustust vastuolus oma loendis toodud tingimustega, tuleb tal vähemalt 90 päeva enne seda esitada teade vastava muudatuse või kõrvaldamise kohta, rakendades XXI artikli lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud protseduure.

[…]”

6

GATS-i III jao „Erikohustused” artiklis XVI on sätestatud:

„1.   I artiklis toodud osutamisviise hõlmava turulepääsu suhtes kohaldab iga liige mis tahes teise liikme teenustele ja teenuseosutajatele režiimi, mis pole ebasoodsam kui see, mida näevad ette tema loendis kokkulepitud ja määratletud piirangud ja tingimused. […]

2.   Teenindusalal, kus on võetud turulelubamise kohustused, on need meetmed, mida liige kas piirkondlikus ulatuses või kogu oma territooriumil ei tohi säilitada või kehtestada, kui tema loendis ei ole märgitud teisiti, määratletud:

7

GATS artikli XVII lõike 1 kohaselt:

„Teenindusalal, mis on kirjas tema kohustuste loendis, võimaldab iga liige vastavalt selles kehtestatud tingimustele ja normidele mis tahes teise liikme teenustele ja teenuseosutajatele kõigi osutamist mõjutavate meetmete suhtes vähemalt sama soodsa režiimi, kui ta võimaldab omaenda samasugustele teenustele ja teenuseosutajatele. […]”

8

GATS artikkel XX sätestab:

„1.   Igal liikmel tuleb esitada loendis erikohustused, mis ta käesoleva lepingu III jao alusel võtab. Teenindusalade suhtes, kus neid kohustusi võetakse, tuleb igas loendis määratleda:

[…]

3.   Erikohustuste loendid lisatakse käesolevale lepingule ja need moodustavad selle lahutamatu osa.”

9

Erikohustuste ulatus on mõnikord horisontaalne selles mõttes, et kohustused puudutavad vahet tegemata kõiki loendis nimetatud teenuseid (edaspidi „horisontaalsed kohustused”), mõnikord aga piirdub teenindusalaga, kui kohustused puudutavad teatud kindlat teenustesektorit (edaspidi „sektoripõhised kohustused”).

10

GATS artikkel XXI „Loendite muutmine” näeb ette:

[…]

5.   Teenustekaubanduse nõukogu kehtestab loendites paranduste ja muudatuste tegemise protseduurid. Mis tahes liige, kes on käesoleva artikli kohaselt muutnud või kõrvaldanud loendisse kantud kohustusi, teeb neid protseduure järgides muudatused oma loendis.”

11

Teenustekaubanduse nõukogu poolt 19. juulil 1999 kinnitatud loendite muutmise menetluse nõuded on sätestatud . aasta dokumendis S/L/80 „Teenustekaubanduse üldlepingu artikli XXI (loendite muutmine) rakendamise menetlused” (edaspidi „menetluseeskiri”).

12

Menetluseeskirja punktides 5 ja 6 on sätestatud:

13

Menetluseeskirja punktis 8, mida kohaldatakse juhul, kui kompenseerivates täpsustustes ei jõuta kokkuleppele, on ette nähtud:

„Kui ükski taotluse esitanud [mõjutatud] liige […] ei taotle tähtaegselt vahekohut […], on muutval liikmel õigus kavandatav muutmine või kõrvaldamine rakendada pärast punktides 20–22 sätestatud sertifitseerimismenetluse lõppu. […] Muutev liige teeb WTO liikmete teavitamiseks sekretariaadile teatavaks rakendamise kuupäeva.”

14

Menetluseeskirja punktis 20 on sätestatud:

„[GATS-ile] lisatud loendite autentses tekstis tehtud muudatused, mis tulenevad artikli XXI alusel võetud meetmetest, jõustuvad sertifitseerimisega. Loendi eelnõu, milles on selgelt esile toodud muudatuste üksikasjad, esitatakse sekretariaadile kõigile liikmetele edastamiseks. Muudatused jõustuvad 45 päeva möödumisel nende edastamisest või hilisemal kuupäeval, mille täpsustab muutev liige […].”

15

Komisjon selgitab, et pärast seda, kui GATS-i alusel koostati ühenduse ja selle tol ajal 12 liikmesriigi erikohustuste loend, muutus 1995. ja 2004. aasta laienemise tõttu vajalikuks uue loendi väljatöötamine, mis hõlmaks 13 uut liikmesriiki, kellel seni on olnud oma erikohustuste loend.

16

Komisjon esitas 28. mail 2004 GATS artikli V lõike 5 alusel loendi muudatuste ja kõrvaldamiste kohta, mida ta kavatses teha 13 uue liikmesriigi loendites ning ühenduse ja selle liikmesriikide kehtivas erikohustuste loendis, et need eri loendid ühendada (edaspidi „teade S/SECRET/8”). Sellele teatele järgnes teine, . aasta teade, mis puudutab Malta ja Küprose Vabariigi loendites sisalduvate teatavate kohustuste kõrvaldamist (edaspidi „teade S/SECRET/9”).

17

WTO eri liikmed, keda kavandatud muudatused ja kõrvaldamised nende endi hinnangul mõjutasid, tegid teatavaks oma huvid ja seejärel pidas komisjon ühenduse ja selle 25 liikmesriigi nimel GATS artikli XXI lõike 2 alusel läbirääkimisi, saavutamaks kokkulepet kompenseerivate täpsustuste kohta.

18

Läbirääkimiste lõppedes olid pooled jõudnud kokkuleppele kompenseerivates täpsustustes, mis antakse seoses teates S/SECRET/8 esitatud muudatuste ja kõrvaldamistega. Nad ei suutnud aga saavutada kokkulepet teatises S/SECRET/9 loetletud erikohustuste kõrvaldamistega seotud kompenseerivate täpsustuste osas. WTO mõjutatud liikmed ei andnud viimati nimetatud asja siiski vahekohtusse.

19

Nagu nähtub nõukogu 26. juuli 2006. aasta järeldustest, sai komisjon õiguse selliselt läbiräägitud lepingutele alla kirjutada ning esitada ühenduse ja selle liikmesriikide erikohustuste konsolideeritud loend WTO sekretariaadile, pidades silmas selle sertifitseerimist.

20

Neis järeldustes on nimelt täpsustatud, et „levitades […] Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide erikohustuste konsolideeritud loendit, teatab komisjon, et uus loend jõustub, kui see on asjakohane, pärast Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide siseste otsustamismenetluste lõpulejõudmist. Komisjon esitab sellega seoses nõukogule ettepaneku”.

21

Nii kirjutati alla 17 lepingut vastavalt Argentiina Vabariigi, Austraalia Commonwealth’i, Brasiilia Liitvabariigi, Kanada, Hiina Rahvavabariigi, Taiwani, Penghu, Kinmeni ja Matsu omaette tolliterritooriumi (Hiina Taipei), Colombia Vabariigi, Kuuba Vabariigi, Ecuadori Vabariigi, Hongkongi (Hiina), India Vabariigi, Jaapani, Korea Vabariigi, Uus-Meremaa, Filipiini Vabariigi, Šveitsi Konföderatsiooni ja Ameerika Ühendriikidega (edaspidi „asjaomased lepingud”).

22

Sertifitseerimismenetlus lõppes tulemuslikult 15. detsembril 2006.

23

Komisjon esitas 27. märtsil 2007 nõukogule ettepaneku võtta vastu otsus asjaomaste lepingute sõlmimise kohta, võttes aluseks EÜ artikli 133 lõiked 1–5 koos EÜ artikli 300 lõikega 2.

24

Nimetatud ettepaneku põhjendustes selgitas komisjon täpsemalt, et ta pidas asjaomaste lepingute üle läbirääkimisi ühenduse ja selle liikmesriikide nimel, lähtudes oletusest, et alguses ei saa välistada, et on nõutav nende lepingute heakskiitmine liikmesriikide poolt. Tegelikult kokkulepitud kompenseerivate täpsustuste sisu silmas pidades on komisjon siiski seisukohal, et need ei välju ühenduse sisepädevuse piiridest ega too kaasa liikmesriikide õigusnormide ühtlustamist valdkonnas, kus asutamisleping välistab sellise ühtlustamise, mistõttu EÜ artikli 133 lõike 6 teine lõik ei ole kohaldatav, ning et nende lepingute sõlmimine kuulub seega ühenduse ainupädevusse.

25

Nõukogus kokku tulnud liikmesriigid leidsid siiski, et asjaomaste lepingute sõlmimine kuulub ühenduse ja selle liikmesriikide jagatud pädevusse.

26

Selle tulemusena alustati igas liikmesriigis oma sisemist menetlust nende lepingute heakskiitmiseks.

27

Nõukogu omakorda konsulteeris parlamendiga komisjoni ülalnimetatud ettepaneku küsimustes 13. juulil 2007. Seoses sellega teatas nõukogu parlamendile, et ta kavatseb võtta asjaomaste lepingute sõlmimise aluseks nii EÜ artikli 133 lõiked 1–5 koostoimes EÜ artikli 300 lõikega 2 kui ka EÜ artikli 71, artikli 80 lõike 2 ja artikli 133 lõike 6 koostoimes EÜ artikli 300 lõikega 3.

28

Euroopa Parlament kiitis ülalnimetatud ettepaneku heaks 11. oktoobri 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsiooniga. Selle resolutsiooni põhjendustes on sellegipoolest viidatud ainult EÜ artikli 133 lõigetele 1 ja 5 ning artikli 300 lõigetele 2 ja 3.

29

Toonitades, et kõik asjaomased lepingud on sisult peaaegu identsed, piirdub komisjon Jaapaniga allakirjutatud lepingu esitamisega. Nõukogu kinnitab, et need lepingud on sisult identsed.

30

Kooskõlas menetluseeskirja punktiga 5 on Jaapaniga allakirjutatud leping vormistatud ühiskirjana, millele on ühelt poolt alla kirjutanud komisjon ühenduse ja selle liikmesriikide nimel ning teiselt poolt Jaapan (edaspidi „ühiskiri”).

31

Ühiskirjale on nimetatud punkti 5 kohaselt lisatud aruanne läbirääkimiste tulemuste kohta. Aruandel on kaks lisa (edaspidi „I lisa” ja „II lisa”).

32

I lisas on loetletud ühenduse uute liikmesriikide erikohustuste loenditesse kavandatavad muudatused ja kõrvaldamised. Lisa koosneb kahest osast.

33

I lisa A osa sisaldab teates S/SECRET/8 loetletud muudatuste ja kõrvaldamiste loendit.

34

Horisontaalsete kohustuste osas on ühenduse ja selle liikmesriikide kehtivas loendis sisalduvaid teatavaid piiranguid laiendatud erinevatele uutele liikmesriikidele. Need horisontaalsed piirangud puudutavad pääsu 3. osutamisviisi kaudu selliste teenuste turule, mida liikmesriikides peetakse riigi või kohaliku tasandi avalikeks teenusteks, mille suhtes võivad kehtida riiklikud monopolid või eraettevõtjatele antud ainuõigused. Samuti puudutavad need kolmanda riigi äriühingu poolt liikmesriigis asutatud filiaalide või agentuuride või kolmandate riikide äriühingute liikmesriigi õiguse kohaselt loodud teatavate filiaalide siseriiklike subjektidega võrdse kohtlemise piiramist (3. osutamisviis) ja siseriiklike subjektidega võrdse kohtlemise piiramist subsiidiumide saamisel (3. ja 4. osutamisviis). Ühtlasi on erinevatele uutele liikmesriikidele laiendatud teatavaid 4. osutamisviisi kaudu turulepääsu horisontaalseid piiranguid, mis on seotud ajutise riigis viibimisega ja puudutavad esiteks äriühingusiseselt üleviidud isikuid, teiseks teenusemüügi läbirääkimiste või teenuselepingute sõlmimise eest vastutavaid kaubandusesindajaid, kolmandaks liikmesriigis kaubandusliku kohaloleku loomise eest vastutavaid isikuid ja neljandaks füüsilisi isikuid, kes on teenuse osutamiseks ajutiselt tööle võetud juriidilise isiku poolt, kellel puudub kaubanduslik kohalolek ühenduse mis tahes liikmesriigis.

35

Peale selle näeb I lisa A osa ette teatavate turulepääsu horisontaalsete piirangute kõrvaldamise, mida Küprose Vabariik ja Leedu Vabariik olid varem kohaldanud seoses 4. osutamisviisiga.

36

Sektoripõhiste kohustuste osas näeb I lisa A osa ühelt poolt ette ühenduse ja selle liikmesriikide kehtivas erikohustuste loendis sisalduvate piirangute laiendamise erinevatele uutele liikmesriikidele. Need piirangud on seotud pääsuga esiteks õhusõidukite liisingu- või üüriteenuste turule ilma käitajateta (2. ja 3. osutamisviis), teiseks haridusteenuste turule selles osas, milles need teenused ei ole kaetud ühenduse ja selle liikmesriikide loendiga ja kui on tegu eraharidusteenusega, ning kolmandaks pääsuga pangateenuste ja muude finantsteenuste turule (1. ja 3. osutamisviis). Nimetatud piirangud puudutavad muu hulgas siseriiklike subjektidega võrdset kohtlemist teatavate lennutransporditeenuste alal, nimelt transporditeenuste müüki ja turustamist ning broneerimise infosüsteeme.

37

Teisalt kõrvaldab I lisa A osa mõne uue liikmesriigi varem kokku lepitud sektoripõhised kohustused kosmosetranspordi ja töötleva tööstusega seotud teenuste alal. Muu hulgas nähakse mõne uue liikmesriigi suhtes ette uued sektoripõhised piirangud pääsuks õhutransporditurule (õhusõidukite üürimine koos meeskonnaga) (1.–3. osutamisviis) ja kõiki transpordiliike toetavatele teenuste turule (3. osutamisviis).

38

I lisa B osas on loetletud teatavate Küprose Vabariigi ja Malta Vabariigi horisontaalsete ja sektoripõhiste kohustuste kõrvaldamine seoses siseriiklike subjektidega võrdse kohtlemisega 4. osutamisviisi puhul, mis on esitatud teates S/SECRET/9. Need sektoripõhised kohustused puudutavad infotehnoloogiateenuseid ja nendega seotud teenuseid, uuringu- ja arendusteenuseid sotsiaal- ja humanitaarteaduste vallas, kindlustusteenuseid ja nendega seotud teenuseid, pangateenuseid ja muid finantsteenuseid, majutus-, restorani- ja toitlustusteenuseid, samuti reisibüroode ja reisikorraldajate teenuseid ning reisijate ja kaupade meretransporditeenuseid.

39

II lisas on loetletud teates S/SECRET/8 nimetatud ning I lisa A osas taasesitatud kohustuste muudatusi ja kõrvaldamisi arvestades kompensatsiooniks kokku lepitud kohustused. Horisontaalsete kohustuste osas on II lisaga ümber korraldatud ülalmainitud horisontaalne piirang, mis on seotud pääsuga 3. asutamisviisi kaudu selliste teenuste turule, mida liikmesriikides peetakse avalikeks teenusteks, samuti kõrvaldatakse Austria Vabariigi horisontaalne investeerimispiirang (3. osutamisviis) ning Malta Vabariigi ja Küprose Vabariigi võetud horisontaalsed kohustused, mis puudutavad äriühingusisest üleviimist ja kaubandusesindajaid (4. osutamisviis). Erinevate liikmesriikide puhul on lisaks loetletud sektoripõhised kohustused või nendega seotud piirangute kõrvaldamised turulepääsu või siseriiklike subjektidega võrdse kohtlemise osas. Need hõlmavad vastavalt inseneriteenuseid (2. ja 3. osutamisviis), kompleksseid inseneriteenuseid (3. ja 4. osutamisviis), linnaplaneerimise teenuseid ja maastikuarhitektuuriteenuseid (2. ja 3. osutamisviis), infotehnoloogiateenuseid ja nendega seotud teenuseid (1.–4. osutamisviis), reklaamiteenuseid (1. osutamisviis), telekommunikatsiooniteenuseid, finantsteenuseid (pangandus ja kindlustus) (3. osutamisviis), majutus-, restorani- ja toitlustusteenuseid (3. osutamisviis), reisibüroode ja reisikorraldajate teenuseid (3. osutamisviis) ning juuksuriteenuseid (2. ja 3. osutamisviis).

40

Ühiskirjas on märgitud, et poolte kokkulepe hõlmab seda kirja ning I ja II lisa. Samuti näeb ühiskiri ette, et ühendus ja liikmesriigid esitavad WTO sekretariaadile oma erikohustuste konsolideeritud loendi, pidades silmas selle sertifitseerimist, ning et poolte vahel peetud läbirääkimiste tulemused ei jõustu enne sertifitseerimismenetluse lõpuleviimist ehk jõustuvad ühenduse ja selle liikmesriikide poolt täpsustataval kuupäeval pärast siseriiklike kinnitamismenetluste lõppu. Samas kirjas on veel täpsustatud, et teadetes S/SECRET/8 ja S/SECRET/9 kavandatud muudatused ja kõrvaldamised ei jõustu enne läbirääkimistel kokkulepitud kompenseerivate täpsustuste jõustumist.

41

Komisjoni arvamusetaotlus on sõnastatud järgmiselt:

42

Komisjon rõhutab, et mõlemad arvamusetaotlusega esitatud küsimused on omavahel tihedalt seotud ja et paljud ühes küsimuses esitatud argumendid kehtivad ka teise küsimuse kohta. Ta leiab, et kui vastata esimesele küsimusele, et asjaomased lepingud kuuluvad ühenduse ainupädevusse ühise kaubanduspoliitika raames, siis jäävad teises küsimuses nõukogu ettepanekul viidatud täiendavad õiguslikud alused automaatselt kõrvale.

43

Nõukogu ning Tšehhi, Taani, Portugali ja Ühendkuningriigi valitsus on seisukohal, et vastus teisele küsimusele tuleneb automaatselt esimesele küsimusele antud vastusest. Vajadus võtta õiguslikuks aluseks just EÜ artikli 133 lõige 6, artikkel 71 ja artikli 80 lõige 2 tähendab ipso facto seda, et asjaomaste lepingute sõlmimine kuulub ühenduse ja selle liikmesriikide jagatud pädevusse. Portugali ja Ühendkuningriigi valitsuse arvates on komisjon niiviisi ümber pööranud oma arvamusetaotluse eelduse ja järelduse loomuliku järjekorra.

44

Komisjon on seisukohal, et asjaomased lepingud kuuluvad ühise kaubanduspoliitika valdkonda ja on järelikult oma sisult ühenduse ainupädevuses.

45

Seda poliitikat, mis on olemuselt avatud ja arenev, on ju pidevalt vaja kohandada vastavalt rahvusvahelise üldsuse seisukohtade muutumisele ning seda ei saa tõlgendada kitsendavalt, kuna siis minetaks see järk-järgult oma tähenduse. Nii oleks see juhul, kui nimetatud poliitika piirduks kaubanduse traditsiooniliste aspektidega ega hõlmaks lepinguid, mille eesmärk on nagu antud juhulgi muuta korda, millest juhindudes ühendus kohustub avama oma turu teiste WTO liikmete päritolu teenustele ja teenusepakkujatele. Selliste lepingute otsene ja kohene toime seisneb teenustevahetuse ja teenustekaubanduse edendamises ja reguleerimises.

46

Seisukohad, mis sisalduvad 15. novembri 1994. aasta arvamuses 1/94 (EKL 1994, lk I-5267) ja mille kohaselt ainult esimesel viisil osutatud teenused kuuluvad ühenduse ainupädevusse kaubanduse valdkonnas, on selles osas vananenud tulenevalt Nice’i lepinguga EÜ artiklis 133 tehtud muudatustest. Pärast muudatust on selle artikli lõikes 5 tõepoolest märgitud, et „teenuskaubandus” – GATS-ist võetud mõiste, mis erineb EÜ artiklite 49–55 terminoloogiast, kus on kasutusel vastavalt „teenuste osutamise vabadus” või „teenuse liberaliseerimine” – kuulub üldiselt ühise kaubanduspoliitika alla, kui artikli 133 lõikes 6 ei ole sätestatud teisiti.

47

Nende muudatuste eesmärk oli olukorda lihtsustada ja tugevdada ühenduse rolli WTO raames peetavatel läbirääkimistel, et oleks tagatud ühenduse tegevuse järjekindlus, tõhusus ja usaldusväärsus ning et ühendus saaks heauskselt ja kiirelt täita oma kohustusi. Kahe- või mitmepoolsed läbirääkimised WTO raames on ju jätkuvat laadi ja nende tulemusena sõlmitavaid lepinguid, nagu asjaomaseid lepinguid, millega kavandatakse ladusa ja kiire läbirääkimismenetluse teel lihtsalt muudatusi GATS-il põhinevates erikohustuste loendites, on vaja sõlmida ja rakendada nii ladusalt ja kiiresti kui võimalik. Komisjoni esitatud EÜ artikli 133 tõlgendus vastab seega kõige paremini eeldusele, et ühenduse õiguskord on rahvusvahelise avaliku õiguse nõuetega kooskõlas.

48

Komisjoni sõnul ei saa asjaomased lepingud kuuluda EÜ artikli 133 lõike 6 kohaldamisalasse, sest seda sätet tuleb tõlgendada kitsalt, kuna see kehtestab erandi EÜ artikli 133 lõikes 5 sätestatud põhimõttest.

49

EÜ artikli 133 lõike 6 teine lõik, mis algab sõnadega „selles suhtes”, üksnes esitab sõnaselgelt EÜ artikli 133 lõike 6 esimeses lõigus sätestatud põhimõtte paratamatu tagajärje. EÜ artikli 133 lõike 6 teises lõigus sätestatud erand on seega kohaldatav üksnes juhul, kui ühendus ületab lepingut sõlmides oma pädevuse piire nii, et lepinguga asutakse ühtlustama liikmesriikidesiseseid õigusakte kõnealuses teises lõigus loetletud teenindusaladel. Teine lõik täiendab seega EÜ artikli 137 lõiget 2, artikli 149 lõiget 4, artikli 151 lõiget 5 ja artikli 152 lõiget 4, kus on täpsustatud, millistes valdkondades on ühtlustamispädevus välistatud, nimelt sotsiaal-, haridus-, kultuuri- ja audiovisuaalteenuste ning tervishoiuteenuste alal.

50

Ometi ei saa EÜ artikli 133 lõike 6 teist lõiku komisjoni arvates tõlgendada nii, et iga leping, mis kas või piiratud ulatuses mõjutab mõnda nimetatud valdkonda, kuulub ühenduse ja liikmesriikide segapädevusse. Tõsiasi, et nimetatud säte viitab loetletud valdkondi „käsitlevatele” lepingutele, viib järeldusele, et selle kohaldamisalast on välja jäetud lepingud, mis teenuskaubandust täpsemalt ei reguleeri, kuid puudutavad seda üldisel tasandil. Teistsuguse tõlgenduse korral kaotab oma mõtte EÜ artikli 133 lõike 5 kolmas lõik, mis näeb ette, et samu valdkondi hõlmavate horisontaalsete kokkulepete sõlmimise suhtes teeb nõukogu otsuse ühehäälselt.

51

Antud juhul ei kaasne asjaomaste lepingutega mingit ühtlustamist asjaomastes valdkondades. Lisaks ei seondu mitte ükski nende lepingutega võetud kompensatsioonimeede nimetatud valdkondadega ja ainsa nendega seotud kohustuse kõrvaldamine, mis puudutab haridusteenuseid, ei saa kuidagi kahjustada liikmesriikide võimalikku pädevust, kuna see annab neile taas suurema voli. Lepingutes käsitletavad horisontaalsed piirangud puudutavad aga teenustekaubandust üldiselt ega käsitle nimetatud valdkondi täpsemalt.

52

Parlamendi seisukoht kattub sisuliselt komisjoni esitatud argumentidega. Ühenduse ainupädevus on põhjendatud nii sellega, et ühendus saaks täita oma ülesandeid ühiste huvide kaitsel, kui ka sellega, et tõkestada konkurentsi kahjustamist ja kaubavoogude moonutamist ühenduses.

53

EÜ artikli 133 lõige 5 näitab liikmesriikide tahet tagada kaubanduspoliitika tõhusus laienenud liidus, kaasates sellesse valdkonda teenused, mis on oluliseks teguriks rahvusvahelise kaubavahetuse reguleerimisel.

54

Kui EÜ artikli 133 lõike 5 neljandat lõiku tõlgendada nii, et ühine kaubanduspoliitika ei kuulugi enam ainupädevusse, kui seda teostatakse seoses teenuskaubandusega, siis minetaksid selle tagajärjel EÜ artikli 133 lõike 5 esimene lõik ja Nice’i lepinguga tehtud muudatused kogu oma kasuliku mõju. See juhtuks ka siis, kui EÜ artikli 133 lõike 6 teist ja kolmandat lõiku tõlgendada nii, et kõik horisontaalsed kaubanduslepingud, mis võivad mõjutada neis sätetes viidatud teenuseid, peavad kuuluma segapädevusse.

55

Kõik kirjalikke märkusi esitanud valitsused ja nõukogu leiavad, et asjaomaste lepingute sõlmimine kuulub hoopis ühenduse ja liikmesriikide jagatud pädevusse. Nende seisukohad ja argumendid võib kokku võtta alljärgnevalt.

56

Esiteks väidab Itaalia valitsus, et kuna GATS on sõlmitud kui segavastutusega leping, siis tuleneb rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetest ja õiguskindlusest nõue sõlmida samamoodi ka asjaomased lepingud, mis seda muudavad.

57

Teiseks väidab Poola valitsus, et kuna ühendus evib ainult talle omistatud pädevust, siis on üldreegliks ühenduse ja liikmesriikide jagatud pädevus, samas kui ühenduse ainupädevus, mis kujutab endast erandit, eeldab kas sõnaselget sätestamist asutamislepingus või nende rangete tingimuste kontrollimist, mille alusel on tunnustatud tuletatud ainupädevust kohtupraktikast lähtuvalt.

58

Kolmandaks osutavad nõukogu ning Tšehhi, Taani, Kreeka ja Hispaania valitsus, Iirimaa, samuti Itaalia, Madalmaade, Poola, Rumeenia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi valitsus, et erikohustuste loendite muutmisel esinevate väidetavate viivituste või praktiliste raskustega seotud kaalutlused või ühenduse tegevuse usaldusväärsuse ja tõhususe kaotamise väidetav oht ei saa mõjutada pädevuse jaotust ühenduse ja selle liikmesriikide vahel. Lisaks arvab Saksamaa valitsus, et pädevuse jaotust ühenduse õiguskorras ei saa mõjutada kaalutlused, mis tulenevad rahvusvahelistest lepingutest, mis ei ole mingil määral asutamislepingu suhtes ülimuslikud ning mille lubatavus sõltub just vastupidi sellest, kas asutamislepingut on järgitud.

59

Mõni valitsus avaldab veel sügavat kahtlust, kas siseriiklikes kinnitamismenetlustes ette nähtud tähtajad saavad olulisel määral venitada erikohustuste loendite muutmise menetlust. Kuna segavastutusega lepingute osas on tavad kindlalt välja kujunenud, teostavad ühendus ja selle liikmesriigid koordineeritult oma pädevust komisjoni tegeliku juhtimise all. Iirimaa ning Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus meenutavad ühtlasi liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide koostöökohustust neis asjades.

60

Neljandaks väidab nõukogu, et käesolevas asjas tuleb kohaldada EÜ artikli 133 lõike 6 esimest lõiku, mille kohaselt nõukogu ei või sõlmida lepingut, mis sisaldab ühendusesiseseid volitusi ületavaid sätteid, mistõttu peavad asjaomased lepingud olema sõlmitud ka liikmesriikide poolt. Neis lepingutes sisalduvad erinevad kompenseerivad kohustused, nagu kohustus kaotada Ühendkuningriigis inseneriteenuste puhul kasutatavad majandusliku põhjendatuse testid või kohustus rakendada vähem piiravaid alalise elu- või asukoha tingimusi Soome Vabariigis 3. osutamisviisi kohaselt pakutavate finantsteenuste puhul, puudutavad tegelikult ala, mille jaoks asutamisleping ei anna õiguslikku alust, mis põhistaks ühenduse sisepädevust.

61

Viiendaks on enamik selle kohta kirjalikke märkusi esitanud valitsusi ja nõukogu seisukohal, nagu nad selgitavad ka õigusliku aluse valikut puudutavat teist küsimust käsitledes, et asjaomased lepingud kuuluvad EÜ artikli 133 lõike 6 teise lõigu kohaldamisalasse. Juba selles sättes kasutatud mõisted ise kinnitavad, et tegu on jagatud pädevusega, nõudes seal viidatud valdkondades lepingute sõlmimiseks ühenduse ja liikmesriikide ühist tegutsemist.

62

Kuuendaks rõhutavad need valitsused ja nõukogu – kes teise küsimuse käsitlemisel leiavad, et EÜ artikkel 71 ja artikli 80 lõige 2 reguleerivad samuti asjaomaste lepingute sõlmimist koostoimes EÜ artikli 133 lõike 6 kolmandas lõigus sätestatuga –, et ühenduse pädevus transpordi valdkonnas ei ole oma olemuselt ainupädevus. Ka kohtupraktika, mis käsitleb tuletatud välispädevuse tekkimist sisepädevuse teostamise tõttu, ei aseta asjaomaseid lepinguid antud juhul ühenduse ainupädevuse alale, kui need ei mõjuta ühendusesiseseid transpordivaldkonna õigusnorme.

63

Seitsmendaks osutavad kirjalikke märkusi esitanud valitsused ja nõukogu üldisemas plaanis, et nad ei nõustu komisjoni seisukohaga EÜ artikli 133 kui terviku tõlgendamise osas.

64

Tšehhi valitsus, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Madalmaade, Poola, Rumeenia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi valitsus ja nõukogu on seisukohal, et erinevalt EÜ artikli 133 lõikega 1 hõlmatud kaubanduspoliitika aspektidest, mis puudutavad eeskätt kaubavahetust ja teenuste osutamist esimesel viisil ja mis kuuluvad ühenduse ainupädevusse, ei kuulu sellesse ainupädevusse EÜ artikli 133 lõike 5 esimese lõiguga hõlmatud valdkonnad, nagu teenuste osutamine 2.–4. viisil, mida asjaomased lepingud peamiselt käsitlevad.

65

See järeldus tuleneb eriti selgelt ja endastmõistetavalt juba EÜ artikli 133 lõike 5 neljanda lõigu sõnastusest, mille kohaselt nimetatud lõige 5 ei mõjuta liikmesriikide õigust lepinguid jõus hoida ja neid sõlmida.

66

Vastupidi komisjoni esitatud seisukohale ei võta EÜ artikli 133 lõike 5 selline tõlgendus, mille kohaselt see säte ei anna ühendusele ainupädevust, Nice’i lepinguga tehtud muudatustelt nende kasulikku mõju. Hispaania ja Rootsi valitsuse sõnul on see säte hea selleks, et nüüd on selgelt kinnitatud ühenduse kaubandusalast pädevust teenuste valdkonnas ja täpsustatud selle piire. Rootsi ja Ühendkuningriigi valitsuse hinnangul on EÜ artikli 133 lõikes 5, eelkõige selle teises ja kolmandas lõigus, täpsemalt käsitletud ka erinevate menetluseeskirjade kehtestamist selles valdkonnas.

67

Erinevalt teistest märkusi esitanud valitsustest ja komisjonist on Hispaania valitsus arvamusel, et „teenuskaubanduse” mõistet EÜ artikli 133 lõike 5 esimese lõigu tähenduses ei tohi samastada vastava GATS-is sisalduva mõistega ning et see hõlmab vaid 1. ja 2. viisil osutatavaid teenuseid, sest ainult need vastavad oma sisult teenuste osutamise mõistele asutamislepingu tähenduses.

68

Komisjon leiab, et sõltumata sellest, kas asjaomaste lepingute sõlmimine on ühenduse ainupädevuses või liikmesriikidega jagatud pädevuses, peavad nende sõlmimiseks vastu võetud ühenduse otsuse õiguslikuks aluseks olema ainult EÜ artikli 133 lõiked 1–5 koostoimes EÜ artikli 300 lõike 2 esimese lõiguga.

69

Kõik selles küsimuses arvamust avaldanud valitsused ja nõukogu leiavad seevastu, et aluseks tuleb võtta ka EÜ artikkel 71 ja artikli 80 lõige 2, samuti EÜ artikli 133 lõige 6 koostoimes EÜ artikli 300 lõike 3 esimese lõiguga.

70

Komisjon meenutab, et põhjustel, mida ta on selgitanud esimese küsimuse käsitlemisel, ei saa EÜ artikli 133 lõike 6 teist lõiku asjaomaste lepingute suhtes tema arvates kohaldada.

71

Komisjon väidab veel teise võimalusena, et isegi kui eeldada, et see säte on kohaldatav, ei saa see olla nimetatud lepingute sõlmimist käsitleva ühenduse õigusakti õiguslikuks aluseks. Nimetatud säte piirdub ju erandi tegemisega ühenduse ainupädevusest kaubanduspoliitika alal, jättes liikmesriikidele konkureeriva pädevuse.

72

Saksamaa, Madalmaade, Poola, Rumeenia ja Ühendkuningriigi valitsus ning nõukogu on seevastu arvamusel, et EÜ artikli 133 lõike 6 teine lõik võib olla ühenduse toimingu õiguslik alus, kuna selles on täpsustatud EÜ artikli 133 kohaldamise tingimusi, piiratud ühendusele sama artikli lõikega 5 antud volitusi ja kehtestatud ühenduse spetsiifiline jagatud pädevus.

73

Suurem osa kirjalikke märkusi esitanud valitsustest ja nõukogu väidavad ühtlasi, et antud juhul on kohaldatav EÜ artikli 133 lõike 6 teine lõik.

74

Asjaomaste lepingutega muudetakse tõepoolest kohustusi, mis on konkreetselt seotud selles sättes loetletud teenustega, nimelt haridusteenustega seotud sektoripõhiseid kohustusi ja subsiidiumidega seotud horisontaalseid kohustusi. Lepingutega muudetud kujul katavad horisontaalsed kohustused kõiki ühenduse ja selle liikmesriikide erikohustuste loendis leiduvaid valdkondi ning eeskätt 3. ja 4. viisil osutatavaid kultuuriteenuseid, haridusteenuseid, tervishoiuteenuseid ja sotsiaalteenuseid.

75

Esiteks vaidlustavad Tšehhi, Taani, Saksamaa, Kreeka ja Hispaania valitsus, Iirimaa, Leedu, Portugali, Rumeenia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus ning nõukogu komisjoni seisukoha, mis teeb vahet kohustuste kõrvaldamise ja nende suurendamise vahel. Kohustuse igasugune muutmine, sõltumata sellest, kas see piirab liikmesriikide vaba voli või annab selle neile tagasi, tähendab kohustust, mida võib võtta ainult see, kellele kuulub pädevus vastavas valdkonnas.

76

Teiseks on EÜ artikli 133 lõike 6 teise lõigu tõlgendus, mida pooldab komisjon nii, nagu see institutsioon on selgitanud esimese küsimuse käsitlemise raames, mitmel põhjusel vaidlustatud.

77

Esiteks väidavad Madalmaade, Poola ja Rootsi valitsus, et nimetatud sätet ei tohi tõlgendada kitsendavalt eelkõige seetõttu, et see ei sätesta erandit väidetavast ühenduse ainupädevusest.

78

Teiseks leiavad Tšehhi, Itaalia, Leedu, Madalmaade, Poola, Rumeenia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus ning nõukogu, et EÜ artikli 133 lõike 6 esimest ja teist lõiku ei saa seostada komisjoni soovitatud viisil. Nende argumendid võib kokku võtta alljärgnevalt.

79

EÜ artikli 133 lõike 6 esimene lõik ei ole sugugi piiratud sama lõike teises lõigus viidatud teenusevaldkondadega, vaid puudutab kõiki juhtumeid, mil ühenduse sisepädevus puudub ja mille puhul ühtlustamine on pealegi vaid üks näide, nagu nähtub sõna „eelkõige” kasutamisest. Seega ei piirdu teine lõik väidetavalt neid teenusevaldkondi loetledes, milles ühendusel ei ole võimalik üksi tegutsedes liikmesriikide õigusnorme ühtlustada, sugugi EÜ artikli 133 lõike 6 esimese lõigu selgitamisega. Teises lõigus loetletud valdkonnad ei ole ka täielikus vastavuses nende valdkondadega, milles ühendusel puudub sisepädevus ühtlustamise läbiviimiseks, kuna ei ole mainitud tööhõivet ega kutseõpet, mille osas EÜ artikkel 129 ja EÜ artikli 150 lõige 4 sellise ühtlustamise siiski välistavad. Asutamislepingus ei leidu ka ühtlustamise keeldu audiovisuaalteenuste suhtes, kuigi ka neid on EÜ artikli 133 lõike 6 teises lõigus mainitud.

80

Kolmandaks väidavad Tšehhi, Saksamaa, Kreeka, Poola, Portugali ja Soome valitsus, et EÜ artikli 133 lõike 5 kolmas lõik on puhas menetlusnorm, mis ei puuduta üldse küsimust, kas ühenduse pädevus on ainupädevus või on see jagatud.

81

Neljandaks kuuluvad asjaomased lepingud EÜ artikli 133 lõike 6 teises lõigus nimetatud „teenusevaldkondadesse”.

82

Tšehhi ja Saksamaa valitsus, Iirimaa, samuti Itaalia ja Rumeenia valitsus märgivad, et selles sättes kasutatud sõna „käsitlevad” ei ole keeleversioonist sõltumata üheselt mõistetav ega võimalda piirata selle sätte kohaldamist ainult lepingutega, mis puudutavad „eranditult” või „eelkõige” selliseid teenuseid, nagu soovitab komisjon tõlgenduses, mida tuleb pidada puhtalt semantiliseks või sõnasõnaliseks.

83

Leedu ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad, et selline sõnakasutus osutab vastupidi just sellele, et kõik lepingud, mis reguleerivad teenuskaubanduse aspekte mõnes nimetatud valdkonnas, kuuluvad selle sätte kohaldamisalasse. Tšehhi, Rumeenia ja Ühendkuningriigi valitsuse hinnangul on ainult see tõlgendus kooskõlas Nice’i lepingu koostajate ilmselge kavatsusega teha nii, et EÜ artikli 133 lõike 6 teises lõigus viidatud tundlikud valdkonnad, milles ühenduse sisepädevuses on ainult toetavad, koordineerivad või täiendavad volitused, ei saaks välja jääda liikmesriikide pädevusest.

84

Madalmaade valitsus on seisukohal, et komisjoni esitatud tõlgenduse lükkab lisaks kõigele ümber juba EÜ artikli 133 lõike 5 kolmanda lõigu sõnastus, kuna selles sättes on täpsustatud hääletamise korda „horisontaalsete kokkulepete” puhul: „niivõrd, kuivõrd see puudutab ka […] lõike 6 teist lõiku”.

85

Komisjon väidab, et kuigi EÜ artikli 133 lõike 6 kolmandast lõigust nähtub, et transpordialased lepingud ei ole ühise kaubanduspoliitikaga hõlmatud, ei ole see nii asjaomaste lepingute puhul, mis käsitlevad teenustekaubandust. Nende eesmärk, ese ega tagajärg ei ole transporditeenuste reguleerimine ja need piirduvad selles osas mere- või õhutransporditeenuseid puudutavate teatud kohustuste kõrvaldamisega.

86

Kogu mõju transporditeenustele igal juhul üksnes kaasneb asjaomaste lepingute peamiselt kaubandusliku eesmärgiga, nii et õigusliku alusena tuleb eelistada ainult EÜ artikli 133 lõikeid 1–5, nagu ilmneb nii õige õigusliku aluse valikut käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast kui ka õigusloomepraktikast, mis pakub mitmesuguseid näiteid ühendusesisestest või rahvusvahelistest aktidest, mis on vastu võetud transporti käsitlevatele asutamislepingu sätetele viitamata, kuigi nendega kaasnes vahetu õigusmõju transporditeenustele.

87

Parlamendi seisukoht kattub sisuliselt komisjoni omaga.

88

Suurem osa märkusi esitanud valitsustest ja nõukogu leiavad seevastu, et tuginemine EÜ artiklile 71 ja artikli 80 lõikele 2 on vajalik, kuna teatavad asjaomaste lepingutega muudetud või kõrvaldatud sektoripõhised kohustused puudutavad transporditeenuseid ja neid teenuseid puudutavad ka kõrvaldatud, muudetud või siis kompenseerimiseks antud horisontaalsed kohustused. Nad vaidlustavad tõlgenduse, mida kaitseb komisjon ja mille kohaselt on EÜ artikli 133 lõike 6 kolmanda lõiguga kaetud ainult need lepingud, mis käsitlevad eranditult või peamiselt transpordisektorit, mitte aga horisontaalsed kokkulepped.

89

Esiteks rõhutavad Tšehhi ja Taani valitsus, Iirimaa, samuti Itaalia, Leedu, Madalmaade, Poola, Portugali, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus ning nõukogu, et on olemas väljakujunenud kohtupraktika, mille kohaselt ei kuulu transport ka sellise kaubanduslepingu raames nagu GATS ühise kaubanduspoliitika alla. Seda seisukohta kinnitab nüüd sõnaselgelt EÜ artikli 133 lõike 6 kolmas lõik, mis näeb selles osas ette, et rahvusvaheliste transpordilepingute üle läbirääkimiste pidamist ja nende sõlmimist „reguleerivad endiselt” ühist transpordipoliitikat käsitlevad sätted.

90

Teiseks nõuavad Taani ja Ühendkuningriigi valitsus selle sätte sõnakasutuse järgimist, mis eri keeleversioonides viitab laiaulatuslikult transporti „käsitlevatele” lepingutele.

91

Kolmandaks väidab Taani valitsus, et komisjoni kaitstav tõlgendus eirab nii EÜ artikli 133 lõike 6 kolmanda lõigu eesmärki kui ka vajadust kindlustada selle täieulatuslik toime. EÜ artikli 133 raames ei oleks ju mõtet täpsustada, et ainuüksi transporti käsitlev leping kuulub ühise transpordipoliitika alla. Lõike 6 kolmanda lõigu selgest sõnastusest nähtuvat eesmärki ja ulatust silmas pidades on konkreetselt täiesti välistatud peamise ja kaasneva õigusliku aluse valikut käsitleva kohtupraktika kohaldamine käesoleval juhul.

92

Neljandaks kuulub nimetatud kohtupraktika Tšehhi ja Ühendkuningriigi valitsuse sõnul kohaldamisele vaid siis, kui tuleb valida asutamislepingu sätete vahel, mis annavad ühendusele volitused erinevatel eesmärkidel, mitte aga siis, kui õiguslike aluste konflikti tagant tuleb esile ühenduse ja liikmesriikide pädevuse konflikt.

93

Viiendaks väidavad Tšehhi, Madalmaade, Rumeenia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus ning nõukogu, et transpordisektorit käsitlevad asjaomaste lepingute sätted ei ole mingis mõttes kaasnevat laadi. Kõigepealt ei ole nõukogu hinnangul ühegi kriteeriumi alusel võimalik kindlaks teha, millised teenusevaldkonnad on teistest enam kaasneva iseloomuga. Seejärel toonitab Rumeenia valitsus, et asjaomaste lepingutega erikohustuste loendites tehtud mitmesugused muudatused on samavõrd vajalikud nende eesmärgi saavutamiseks ehk selleks, et tagada loendite konsolideerimine pärast toimunud laienemisi. Lõpuks väidavad Madalmaade, Rumeenia ja Soome valitsus, et neis lepingutes leiduvad transpordialased erikohustused ei ole ka täiendavad meetmed, mis oleksid vajalikud lepingutes sisalduva peamise meetme tõhususe tagamiseks.

94

Taani ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad, et transpordisektor, millega seonduvad paljud erikohustuste muudatused, on pigem valitseva tähtsusega. Taani valitsus lisab, et sellised muudatused on veel ka erilise tähtsusega selles mõttes, et need mõjutavad eelkõige 3. ja 4. osutamisviisi, mis on eriti olulised rahvusvahelises meretranspordis seoses isikutega, kellel on vajadus teha ise selle valdkonna teenuste osutamiseks teatavaid toiminguid kohapeal.

95

Kuuendaks ei ole komisjoni kirjeldatud õigusloomepraktika nii Tšehhi ja Taani valitsuse, Iirimaa, samuti Itaalia, Leedu, Madalmaade, Rumeenia, Soome ja Ühendkuningriigi valitsuse kui ka nõukogu hinnangul üldse asjassepuutuv.

96

On selge, et kooskõlas GATS artikli XXI lõike 2 punkti a sõnastusega on asjaomaste lepingute I ja II lisas sisalduvate kompenseerivate täpsustuste osas jõutud „kokkuleppele” läbirääkimistel WTO liikmetega, kes on teatanud, et teates S/SECRET/8 ette nähtud kohustuste kõrvaldamine ja muutmine neid mõjutab.

97

Teadetes S/SECRET/8 ja S/SECRET/9 sisalduvate kohustuste kõrvaldamiste ja muutmiste kohta, mis on taasesitatud vastavalt asjaomaste lepingute I lisa A ja B osas, on komisjon vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele kohtuistungil väitnud, et need ei ole poolte kokkuleppe ese ja seega ei tohiks Euroopa Kohus neid EÜ artikli 300 lõike 6 alusel algatatud menetluse raames arvesse võtta. Ühelt poolt on WTO liikmetel õigus kohustusi kõrvaldada või muuta ka siis, kui teised liikmed on sellele vastu. Teisalt ei ole kunagi sõlmitud kokkuleppeid kompenseerivate täpsustuste kohta selles osas, mis puudutab teates S/SECRET/9 kindlaks määratud kohustusi.

98

Seda väidet, millele vaidlevad vastu Taani, Kreeka ja Hispaania valitsus, Iirimaa, samuti Poola, Soome ja Rootsi valitsus ning nõukogu, ei saa toetada.

99

Nagu nad on väitnud, on alustuseks tõesti vaja meenutada ühiskirjas leiduvat sõnaselget märget, et poolte kokkulepe hõlmab koos selle kirja II lisaga ka I lisa, ning et kirjas on muu hulgas ette nähtud, et teadetes S/SECRET/8 ja S/SECRET/9 kavandatud muudatused ja kõrvaldamised jõustuvad alles siis, kui jõustuvad asjaomaste lepingute II lisas esitatud kompenseerivad täpsustused.

100

Seejärel olgu täpsemalt seoses teates S/SECRET/8 sisalduvate ja asjaomaste lepingute I lisa A osas taasesitatud kohustuste kõrvaldamiste ja muutmistega meenutatud, et nagu nähtub GATS artikli XXI lõike 2 punktist a, peavad erinevad mõjutatud liikmed, saavutamaks kokkulepet kompenseerivate täpsustuste kohta, püüdma säilitada vastastikku kasulike kohustuste üldist taset, mis ei oleks kaubandusele ebasoodsam kui see, mis enne selliseid läbirääkimisi oli ette nähtud erikohustuste loendis. Läbirääkimistel käsitletavad „kompenseerivad täpsustused” sõltuvad seega otseselt kavandatavatest kõrvaldamistest ja muudatustest ning peavad vastutasuna aitama taastada tasakaalu, mida kõrvaldamised ja muudatused võivad riivata.

101

Sellest järeldub, et kuigi algselt määrab WTO liige kavandatavad muudatused ja kõrvaldamised kindlaks ühepoolselt, osutuvad kompenseerivad täpsustused, muudatused ja kõrvaldamised pärast nende täpsustuste üle peetud läbirääkimisi omavahel lahutamatult seotuks. Seda kinnitab eelkõige menetluseeskirja punkt 6, mis täpsustab, et kõik sellise kokkuleppe järel loendis sisalduvad tegelikud muudatused ei tohi minna kaugemale algselt teatatud muutmisest või kõrvaldamisest ja need peavad sisaldama kõiki kompenseerivaid täpsustusi, milles läbirääkimistel kokku lepiti.

102

Lõpuks nähtub ühiskirjast täpsemalt teates S/SECRET/9 sisalduvate ja asjaomaste lepingute I lisa B osas taasesitatud kohustuste muutmiste ja kõrvaldamiste kohta, et nende osas ei ole kindlasti jõutud kokkuleppele kompenseerivates täpsustustes ega taotletud vahekohut. Tulenevalt GATS artikli XXI lõike 3 punktist b ja menetluseeskirja punktist 8 on muutval liikmel üldjuhul õigus sellised muudatused ja kõrvaldamised ühepoolselt rakendada, kui sertifitseerimismenetlus on lõppenud.

103

Antud juhul ilmneb siiski, et teated S/SECRET/8 ja S/SECRET/9 taotlevad mõlemad sama eesmärki, nimelt uute liikmesriikide erikohustuste loendite ümberkorraldamist ja liitmist ühenduse ja selle liikmesriikide kehtiva erikohustuste loendiga nende liiduga ühinemise järel, ning et need moodustavad selles perspektiivis – nagu nähtub eelkõige käesoleva arvamuse punktis 99 tehtud täpsustustest – lahutamatu terviku.

104

Lisaks on selge, et nii I lisas taasesitatud kohustuste muudatused ja kõrvaldamised kui ka II lisas sisalduvad kompenseerivad täpsustused muutuvad tulevikus siduvaks nii asjaomaste lepingute pooltele kui ka WTO ülejäänud liikmetele.

105

Eeltoodust tuleneb, et kõik need muudatused, kõrvaldamised ja kompenseerivad täpsustused moodustavad asjaomaste lepingute sisu, mida tuleb arvamusetaotlusele vastates arvesse võtta.

106

Komisjoni arvamusetaotlus puudutab esiteks küsimust, kas nõukogu on volitatud üksinda sõlmima asjaomaseid lepinguid, ja teiseks selle õigusakti õige õigusliku aluse valikut, millega ühendus need sõlmib. Viimases küsimuses on arvamuse täpsem eesmärk kindlaks määrata, kas ühenduse nõusolek peab põhinema ainult EÜ artikli 133 lõigetel 1–5 koosmõjus EÜ artikli 300 lõikega 2, nagu väidab komisjon, või tuleb alusena viidata ka EÜ artikli 133 lõikele 6, artiklile 71 ja artikli 80 lõikele 2 koosmõjus EÜ artikli 300 lõikega 3, nagu kavandab nõukogu.

107

Olgu meenutatud, et EÜ artikli 300 lõikes 6 ette nähtud menetluse eesmärk on lahendada enne lepingu sõlmimist küsimus, kas see on asutamislepinguga kooskõlas. Nii on selle sätte eesmärk hoida ära komplikatsioonid, mis tekiksid ühendusele kohustusi panevate rahvusvaheliste lepingute asutamislepingule vastavuse vaidlustamisest kohtus (vt eelkõige 11. novembri 1975. aasta arvamus 1/75, EKL 1975, lk 1355, 1360).

108

Seega peavad EÜ artikli 300 lõikes 6 ette nähtud menetluses olema lubatud kõik küsimused, mida võib esitada kohtule hindamiseks, kui need küsimused võivad tekitada kahtlusi, kas leping on asutamislepingust lähtudes sisuliselt või vormiliselt kehtiv (eespool viidatud arvamus 1/75, lk 1361, ja 24. märtsi 1995. aasta arvamus 2/92, EKL 1995, lk I-521, punkt 14). Selles osas võib hinnang, kas leping on asutamislepinguga kooskõlas, sõltuda mitte ainult materiaalõiguslikest normidest, vaid ka pädevust, menetlust või ühenduse institutsioonilist ülesehitust käsitlevatest õigusnormidest (. aasta arvamus 1/78, EKL 1979, lk 2871, punkt 30).

109

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale võib Euroopa Kohtu arvamuse saada küsimustes, mis käsitlevad kolmandate riikidega konkreetse lepingu sõlmimise pädevuse jaotust ühenduse ja liikmesriikide vahel. Kodukorra artikli 107 lõige 2 kinnitab sellist tõlgendust (vt viimasena 7. veebruari 2006. aasta arvamus 1/03, EKL 2006, lk I-1145, punkt 112).

110

Ühtlasi olgu meenutatud, et õige õigusliku aluse valik on konstitutsioonilise tähtsusega. Kuna ühendusel on üksnes selline pädevus, mis on talle omistatud, peab ta lepingu, mille kavatseb sõlmida, siduma asutamislepingu sättega, mis annab talle õiguse see akt heaks kiita. Väära õigusliku aluse kasutamine võib seega kaasa tuua sõlmimise otsuse enda kehtetuse ja sellest tulenevalt muuta kehtetuks ühenduse nõusoleku siduda end lepinguga, millele viimatinimetatu on alla kirjutanud. Nii on see eeskätt juhul, kui asutamisleping ei anna ühendusele piisavaid volitusi, et ratifitseerida leping tervikuna, mistõttu tuleb kontrollida ühenduse ja liikmesriikide pädevuse jaotust kavandatava lepingu sõlmimiseks kolmandate riikidega, või ka juhul, kui sõlmimise otsuse õige õiguslik alus näeb ette teistsuguse menetluse õigusakti andmiseks kui see, mida ühenduse institutsioonid tegelikult järgisid (6. detsembri 2001. aasta arvamus 2/00, EKL 2001, lk I-9713, punkt 5).

111

Nagu on esile toonud suurem osa menetlusse astujatest ja nagu möönab lisaks ka komisjon ise, tuleb seoses Euroopa Kohtule esitatud kahe küsimuse käsitlemise järjekorraga tunnistada, et vaatamata sellele, kas on tegu ainupädevusega või mitte, on ühenduse pädevus asjaomaste lepingute sõlmimiseks ja õiguslik alus, millele seda tehes tuleb tugineda, kaks väga lähedalt seotud küsimust.

112

Küsimus, kas ühendus üksi on pädev lepingut sõlmima või jagab ta seda pädevust liikmesriikidega, sõltub eeskätt nende ühenduse õigusnormide ulatusest, mis võivad omistada sellises lepingus osalemise volituse ühenduse institutsioonidele (vt selle kohta eespool viidatud arvamus 2/92, punkt 12).

113

Samuti on vaja koos käsitleda selle õigusliku aluse kindlakstegemise küsimust, millel põhineb ühenduse pädevus sõlmida asjaomaseid lepinguid, ja küsimust, kas ühendusel on antud juhul ainupädevus või on osa selliste lepingute sõlmimise pädevusest jäänud hoopis liikmesriikidele.

114

Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et antud juhul muudavad asjaomased lepingud GATS-i ja täpsemalt selle lisa, milles sisalduvad WTO liikmete erikohustuste loendid. GATS on segavastutusega leping, mis on sõlmitud nii ühenduse kui ka selle liikmesriikide poolt. Ühenduse ja selle liikmesriikide kohustuste ühtne loend, mille eesmärk on muuta asjaomaseid lepinguid, loetleb nagu teistegi WTO liikmete loendid kõik erikohustused, mis aitavad viia mitmepoolsesse tasakaalu WTO erinevate liikmete kohustused.

115

Neil asjaoludel on oluline juba alguses rõhutada, et ühenduse ja selle liikmesriikide erikohustuste loendit ei saa muuta liikmesriigi ühepoolse sekkumisega, ja see on nii vaatamata sellele, kas liikmesriigid tegutsevad üksikult või ühiselt. Sellisel juhul on ühenduse osavõtt tingimata vajalik.

116

Samad asjaolud ei tähenda seevastu tingimata seda, et sama kehtib ka liikmesriikide osalemise kohta asjaomastes lepingutes. Nende riikide osalemise vajalikkus sõltub antud juhul eeskätt küsimusest, kas ühenduse välispädevus ei ole mitte arenenud tänu Nice’i lepinguga artiklis 133 tehtud muudatustele nii, et ühendusel on õigus sõlmida need lepingud üksi, ja seda küsimust uuritaksegi käesolevas arvamuses.

117

See, et ühendus on pädev osalema asjaomaste lepingute sõlmimises EÜ artikli 133 lõigete 1 ja 5 alusel, on täiesti kindel.

118

Esiteks on selge, et need lepingud sisaldavad sätteid, mis käsitlevad täpsemalt esimesel viisil osutatud teenuseid. Nagu leidis Euroopa Kohus eespool viidatud arvamuse 1/94 punktis 44, kuulub see viis, mis hõlmab piiriülest teenuste osutamist, EÜ artikli 133 lõikes 1 mainitud ühise kaubanduspoliitika mõiste alla. Viimati nimetatud sätet, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt omistab ühendusele ainupädevuse, ei ole muudetud.

119

Teiseks tuleneb EÜ artikli 133 lõike 5 esimesest lõigust, mis on Nice’i lepinguga lisatud lõik, et nüüd on ühendus ühise kaubanduspoliitika alusel pädev sõlmima rahvusvahelisi teenuskaubanduse lepinguid, mille puhul teenuseid osutatakse 2.–4. viisi kohaselt. Sellised teenuste osutamise viisid, mida GATS nimetab vastavalt „tarbimiseks välismaal”, „kaubanduslikuks kohalolekuks” ja „füüsiliste isikute viibimiseks” ning mis varem jäid ühise kaubanduspoliitika alt välja (vt eespool viidatud arvamus 1/94, punkt 47), kuuluvad nüüd sellesse EÜ artikli 133 lõigetes 5 ja 6 sätestatud tingimustel.

120

Vastupidi sellele, mida väidab Hispaania Kuningriik, ei luba miski järeldada, et ainult see teenuskaubandus, mis mille puhul teenuseid osutatakse GATS-i tähenduses 2. viisi kohaselt, on hõlmatud ühenduse välispädevusega, nagu see on ette nähtud EÜ artikli 133 lõike 5 esimeses lõigus.

121

Esiteks võib märkida, et nii oma üldise sisu kui ka asjaolu tõttu, et see on sõlmitud maailma tasemel, omab GATS eeskätt seoses mõistega „teenuskaubandus”, mis on kasutusel nii GATS-is kui ka EÜ artikli 133 lõike 5 esimeses lõigus, erilist tähtsust teenuskaubandust puudutava rahvusvahelise tegevuse piires.

122

Teiseks tuleb EÜ artikli 133 lõike 5 esimeses lõigus sisalduvat täpsustust, mis näitab, et lepingute sõlmimine teenuskaubanduse valdkonnas kuulub nüüd ühise kaubanduspoliitika kohaldamisalasse, „kuivõrd nimetatud [EÜ artikli 133 lõiked 1–4] neid lepinguid ei hõlma”, lugeda just seda konteksti silmas pidades, mis tuleneb eespool viidatud arvamusest 1/94, milles Euroopa Kohus – nagu on meenutatud käesoleva arvamuse punktides 118 ja 119 – leidis, et teenuskaubandus, mille puhul teenuseid osutatakse GATS-i tähenduses 1. viisi kohaselt, kuulub EÜ artikli 133 lõike 1 kohaldamisalasse, välja arvatud see teenuskaubandus, mille puhul teenuseid osutatakse 2.–4. viisi kohaselt selle lepingu tähenduses.

123

Nagu nähtub käesoleva arvamuse punktidest 34–39, on antud juhul selge ka see, et asjaomased lepingud, ja eelkõige muudatused, kõrvaldamised ja kompenseerivad täpsustused, mille need kaasa toovad nii horisontaalsete kui ka sektoripõhiste kohustuste suhtes, on väga suurel määral seotud teenuskaubandusega, mille puhul teenuseid osutatakse 2.–4. viisi kohaselt.

124

Eeltoodut arvestades võib arvamusetaotluses tõstatatud teisele küsimusele antavat vastust silmas pidades teha järelduse, et ühendus on pädev sõlmima asjaomaseid lepinguid osalt EÜ artikli 133 lõike 1 ja osalt EÜ artikli 133 lõike 5 alusel, nii et lepingute sõlmimist käsitlev ühenduse õigusakt peab eeskätt olema antud nende kahe viimati nimetatud sätte alusel.

125

Erinevalt komisjonist ja parlamendist, kes leiavad, et asjaomaste lepingute sõlmimine kuulub ühenduse ainupädevusse, on nii märkusi esitanud liikmesriigid kui ka nõukogu arvamusel, et nende sõlmimiseks on vaja ühenduse ja selle liikmesriikide ühist osavõttu. Nagu nähtub käesoleva arvamuse punktist 62, on ühise osavõtu põhjendamiseks esitatud argument rajatud just EÜ artikli 133 lõike 6 teisele lõigule.

126

Olgu esitatud kaks olulist sissejuhatavat märkust.

127

Esiteks tuleb meenutada, et sellised mured nagu see, mida väljendas komisjon seoses ühtsuse ja kiire välistegevuse vajadusega, samuti raskused, mis võivad tekkida asjaomaste lepingute sõlmimisel ühenduse ja liikmesriikide ühise osalemise korral, ei saa muuta pädevuse küsimusele antava vastuse mõtet. Vastuseks sarnastele argumentidele, mille komisjon esitas WTO asutamislepingule lisatud lepingute sõlmimist käsitleva arvamuse 1/94 taotlemise raames, on Euroopa Kohus juba selgitanud, et pädevuse jaotuse küsimust ei saa lahendada lähtudes raskustest, mis võivad tekkida seoses lepingute haldamisega (eespool viidatud arvamus 1/94, punkt 107; vt selle kohta ka eespool viidatud arvamus 2/00, punkt 41). Ilmselgelt on see nii ka siis, kui asi puudutab raskusi, mis on seotud lepingute sõlmimisega.

128

Teiseks ei saa ka asjaolu, mida tähtsustab komisjon ja mille kohaselt asjaomaste lepingute I lisas sisalduvad sätted kõrvaldavad kohustusi või muudavad neid ja tingivad seega liikmesriikide teenusteturu väiksema avatuse kolmandatest riikidest pärit teenusepakkujatele ja seega väliskohustuste vähenemise, mida liikmesriigid on kohustatud järgima, mõjutada nende reeglite määratlemist, mis kehtestavad pädevuse selliseid kõrvaldamisi või muudatusi teha.

129

Välispädevus, mis lubab võtta kohustusi nende tingimuste määratlemiseks, mille alusel kolmandate riikide teenusepakkujad võivad pääseda ühendusesisesele teenusteturule, hõlmab ju tingimata õigust öelda sellised kohustused üles või neid vähendada.

130

Nüüd, kus need täpsustused on tehtud, tuleb asuda uurima EÜ artikli 133 lõike 6 teise lõigu ulatust, et selgitada välja, kas see säte võib nõuda, nagu on väitnud selle kohta arvamust avaldanud liikmesriigid ja nõukogu, et ühendus ja selle liikmesriigid sõlmiksid asjaomased lepingud ühiselt.

131

Selle sätte tõlgendamiseks olgu meenutatud, nagu on toonitatud juba käesoleva arvamuse punktis 110, et ühenduse pädevus, nagu nähtub EÜ artiklist 5, on talle omistatud pädevus.

132

Ühtlasi tuleb märkida, et EÜ artikli 133 lõike 5 esimene lõik, mis sätestab ühenduse välispädevuse rahvusvahelise teenuskaubanduse valdkonnas, mille puhul teenuseid osutatakse 2.–4. viisi kohaselt, täpsustab sõnaselgelt, et see pädevus antakse, „ilma et see piiraks” nimetatud lõike 6 kohaldamist.

133

EÜ artikli 133 lõike 6 teises lõigus on omakorda rõhutatud, et „erandina” EÜ artikli 133 lõike 5 esimesest lõigust jäävad kultuuri- ja audiovisuaalteenuste, haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kaubandust käsitlevad lepingud ühenduse ja tema liikmesriikide jagatud pädevusse ning ühendus ja liikmesriigid sõlmivad need ühiselt.

134

Seega nähtub juba nende sätete sõnastusest, et erinevalt sellist teenuskaubandust käsitlevatest lepingutest, mis ei puuduta EÜ artikli 133 lõike 6 teises lõigus loetletud teenuseid, ei saa neid teenuseid puudutavaid lepinguid sõlmida ühendus üksi, vaid nende sõlmimiseks on nõutav ühenduse ja liikmesriikide ühine osavõtt.

135

Osutatud EÜ artikli 133 lõike 6 teine lõik peegeldab soovi takistada nende teenuste kaubanduse reguleerimist niisuguste rahvusvaheliste lepingutega, mille sõlmib ühendus üksi talle kaubanduse valdkonnas antud välispädevuse alusel. EÜ artikli 133 lõike 6 teine lõik ei välista mingil määral ühenduse pädevust selles vallas, ent nõuab, et pädevust, mida ühendus vastaval juhul jagab oma liikmesriikidega, teostaksid ühendus ja liikmesriigid ühiselt.

136

Võib täheldada, et kuna EÜ artikli 133 lõike 6 teine lõik näeb ette ühenduse ja selle liikmesriikide ühise tegutsemise jagatud pädevuse alusel, mis neil on, võimaldab see säte ühtaegu järgida ühenduse huvi seada sisse ülemaailmne, sidus ja tõhus väliskaubanduspoliitika ning võtta arvesse erihuvid, millele liikmesriigid võivad soovida viidata selles sättes loetletud tundlikes valdkondades. Ühenduse rahvusvahelise esindatuse ühtsuse nõue eeldab ühtlasi tihedat koostööd liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide vahel läbirääkimiste käigus ja selliste lepingute sõlmimisel (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud arvamus 2/00, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

137

Eeltoodut arvestades ei saa toetada erinevaid väiteid, mille komisjon ja parlament on esitanud EÜ artikli 133 lõike 6 teise lõigu ulatuse piiramiseks.

138

Seoses seisukohaga, mida nimetatud institutsioonid kaitsevad ja mille kohaselt on nimetatud sättega hõlmatud ainult need lepingud, mis käsitlevad eranditult või peamiselt teenuskaubandust selles sättes viidatud valdkondades, tuleb märkida järgmist.

139

Lisaks sellele, et EÜ artikli 133 lõike 6 teise lõigu sõnastus ei anna niisugusele tõlgendusele mingit alust, ei ole see ühildatav selle sättega taotletava eesmärgiga, mis – nagu on rõhutatud käesoleva arvamuse punktis 135 – seisneb selles, et jätta liikmesriikidele tegelik välispädevus selle sättega hõlmatud tundlikes valdkondades.

140

Sellise tõlgenduse tagajärjel jääksid nimelt EÜ artikli 133 lõike 6 teise lõigu kohaldamisalast välja kõik „horisontaalsed” lepingud, mis käsitlevad teenuskaubandust tervikuna. Lisaks tuleneks sellest, et lepingus sisalduvad rahvusvahelised õigusnormid, mille ese on täpselt sama ja mis puudutavad EÜ artikli 133 lõike 6 teises lõigus loetletud tundlikke teenusevaldkondi, kuuluvad või ei kuulu selles sättes osutatud ühenduse ja selle liikmesriikide jagatud pädevusse sõltuvalt ainuüksi asjaolust, kas lepinguosalised on otsustanud käsitleda ainult nende tundlike teenuste kaubandust või on nad kokku leppinud käsitleda ühtaegu seda kaubandust ja mõnda muud teenuskaubanduse liiki või neid kõiki korraga.

141

Samadel põhjustel ei saa ka asjaolu põhjal – millele komisjon samuti osutab –, et EÜ artikli 133 lõike 5 kolmas lõik näeb ette, et horisontaalsete kokkulepete sõlmimise suhtes teeb nõukogu otsuse ühehäälselt niivõrd, kuivõrd see kokkulepe puudutab ka sama artikli lõike 6 teist lõiku, järeldada, et ühenduse pädevus sellist kokkulepet sõlmida peab erinevalt sellest, mis kehtib sektoripõhiste kokkulepete puhul, mis käsitlevad täpsemalt nimetatud teises lõigus loetletud tundlikke valdkondi, olema ainupädevus.

142

EÜ artikli 133 lõike 5 kolmandas lõigus on veel sätestatud nõue, mille eesmärk on näidata, kuidas tuleb ühenduse pädevust teostada, mitte aga täpsustada pädevuse sisu. Peale selle ei lähe nõue, et nõukogu teeb lepingu sõlmimise otsuse ühehäälselt, üldse vastuollu asjaoluga, et sellise lepingu sõlmimine kuulub ühtlasi liikmesriikidega jagatud pädevusse.

143

Seoses seisukohaga, mida komisjon samuti kaitseb ja mille kohaselt EÜ artikli 133 lõike 6 esimesest lõigust tuleneb, et lõike 6 teist lõiku kohaldatakse vaid siis, kui on tegu lepingusätetega, mis näevad ette ühtlustamise selles teises lõigus loetletud tundlikes teenusevaldkondades, tuleb märkida järgmist.

144

Nagu on leidnud suurem osa märkusi esitanud liikmesriikidest ja nõukogu, ei saa eeldust, millel see seisukoht põhineb, nimelt et EÜ artikli 133 lõike 6 esimese lõigu ainus eesmärk on välistada ühenduse välispädevus siis, kui kavandatavas lepingus sisalduvate sätetega ühtlustatakse siseriiklikke õigusnorme valdkonnas, milles asutamisleping sellise ühtlustamise välistab, tuletada sellest sättest. Ühtlustamisele on selles sättes viidatud ainult näite toomiseks, millest annab tunnistust määrsõna „eelkõige” kasutamine.

145

Ainuüksi see järeldus lubab välistada komisjoni tõlgenduse, mis sel alusel üritab piirata EÜ artikli 133 lõike 6 teise lõigu kohaldamisala nii, et see hõlmaks ainult juhtumid, mil kavandatavas lepingus sisalduvate sätetega nähakse ette ühtlustamine mõnes lõike 6 teises lõigus loetletud teenusevaldkonnas.

146

Neil asjaoludel ja arvestades eelkõige käesoleva arvamuse punktides 131–136 esitatud kaalutlusi ning eriti EÜ artikli 133 lõike 6 teise lõigu sõnastust ja selle sättega taotletavat eesmärki, ei saa EÜ artikli 133 lõike 6 esimese lõigu sisu tõlgendada nii, nagu soovitab komisjon selle teise lõigu suhtes.

147

Antud juhul nähtub asjaomastest lepingutest, et need näevad ette, nagu on osutatud käesoleva arvamuse punktis 36, eeskätt ühenduse ja selle liikmesriikide kehtivas erikohustuste loendis sisalduva haridusteenuseid puudutava sektoripõhise piirangu laiendamise erinevatele uutele liikmesriikidele, nii et loend hõlmaks haridusteenuseid ainult niivõrd, kuivõrd on tegu eraharidusteenustega.

148

Nagu nähtub käesoleva arvamuse punktist 34, näevad need lepingud ette ka turulepääsu ja siseriiklike subjektidega võrdset kohtlemist puudutavate mitmesuguste horisontaalsete piirangute laiendamise kõigile uutele liikmesriikidele või osale neist. Selliseid horisontaalseid piiranguid kohaldatakse üldjuhul kõigis ühenduse ja selle liikmesriikide erikohustuste loendiga kaetud teenusevaldkondades, kuhu kuuluvad eelkõige EÜ artikli 133 lõike 6 teises lõigus loetletud teenused, nagu eraharidusteenused või teatud tervishoiuteenused või sotsiaalteenused.

149

Siis on näiteks nii, et kui horisontaalne piirang, mis puudutab 3. osutamisviisi kaudu selliste teenuste osutamist, mida peetakse riigi või kohaliku tasandi avalikeks teenusteks, mille suhtes võivad kehtida riiklikud monopolid või eraettevõtjatele antud ainuõigused, laieneb uutele liikmesriikidele, võib see olla kohaldatav eeskätt tervishoiuteenustele, nagu nähtub sõnaselgelt seda piirangut selgitavast märkusest, mis sisaldub ühenduse ja selle liikmesriikide kehtivas erikohustuste loendis.

150

Neil asjaoludel tuleb tuvastada, et tulenevalt EÜ artikli 133 lõike 6 teisest lõigust on ühendusel ja liikmesriikidel antud juhul jagatud pädevus sõlmida asjaomased lepingud ühiselt. See järeldus on piisav, et anda vastus arvamusetaotlusega Euroopa Kohtule esitatud esimesele küsimusele.

151

Taotlusega esitatud teisele küsimusele vastamiseks jääb veel täpsustada, et kuna on kindlaks tehtud, et EÜ artikli 133 lõike 6 teine lõik on asjaomaste lepingute sõlmimise suhtes kohaldatav, siis peab nimetatud säte, mis rõhutab, et selliste lepingute sõlmimise korral on ühendusel jagatud pädevus, ja täiendab selles mõttes EÜ artikli 133 lõike 5 esimese lõigu dispositsiooni, olema nii nagu ka viimati nimetatud säte nende lepingute sõlmimist käsitleva ühenduse õigusakti õiguslikuks aluseks.

152

Komisjon ja parlament leiavad, et EÜ artikli 133 lõiked 1 ja 5 on ainus õiguslik alus, millele tuleb tugineda asjaomaste lepingute sõlmimist käsitleva ühenduse õigusakti vastuvõtmisel.

153

Kõik käesolevasse menetlusse astunud liikmesriigid, kes selles punktis oma seisukoha esitasid, samuti nõukogu on seevastu arvamusel, et kuna need lepingud hõlmavad muu hulgas transporditeenuseid, eeskätt mere- ja õhutransporti, siis peavad nende sõlmimist käsitleva ühenduse õigusakti õiguslikuks aluseks olema lisaks EÜ artikli 133 lõigetele 1, 5 ja 6 ka EÜ artikkel 71 ja artikli 80 lõige 2.

154

Arvamuste sellise lahknemise kohta otsuse tegemiseks on vaja, nagu möönsid kõik märkusi esitanud valitsused ja institutsioonid, arvestada EÜ artikli 133 lõike 6 kolmandat lõiku, mis sätestab täpsemalt, et rahvusvaheliste transpordilepingute üle läbirääkimiste pidamist ja nende sõlmimist reguleerivad endiselt asutamislepingu V jaotise ja EÜ artikli 300 sätted.

155

Komisjoni ja parlamendi sõnul tuleb EÜ artikli 133 lõike 6 kolmandat lõiku tõlgendada nii, et see on kohaldatav vaid lepingute puhul, mis käsitlevad eranditult või vähemalt peamiselt transporti. Nimetatud institutsioonide hinnangul ei ole see nii asjaomaste lepingute puhul, mille ese on teenuskaubandus üldiselt, kusjuures transporditeenused kui sellised on vaid kaasneva või teisejärgulise tähtsusega.

156

EÜ artikli 133 lõike 6 kolmanda lõigu ulatuse selgitamiseks on esiteks vaja meenutada, et EÜ artikli 133 lõike 5 esimene lõik, mis annab ühendusele, nagu on eespool märgitud, ühise kaubanduspoliitika raames välispädevuse teenuskaubanduse osas, mille puhul teenuseid osutatakse 2.–4. viisi kohaselt, täpsustab sõnaselgelt, et see pädevus antakse, „ilma et see piiraks lõike 6 kohaldamist”.

157

Teiseks olgu täheldatud, et on erandlik, et asutamislepingu sättes, mis omistab ühendusele välispädevuse kindlas valdkonnas, on nii nagu EÜ artikli 133 lõike 6 kolmandas lõigus lahendatud ühenduse õiguslike aluste võimalik konflikt, osutades täpsemalt, et sellele sättele tuleb eelistada asutamislepingu muud sätet, kui on tegu teatud liiki rahvusvaheliste lepingute sõlmimisega, mis a priori võivad kuuluda emma-kumma õigusliku aluse juurde.

158

Kolmandaks ei ole kahtlust selles, et mõiste „rahvusvahelised transpordilepingud” alla mahub eelkõige transporditeenuste valdkonna teenuskaubandus. Ei oleks ju mingit mõtet keset ühist kaubanduspoliitikat käsitlevat sätet täpsustada, et transpordilepingud, mis ei puuduta transpordialast teenuskaubandust, kuuluvad transpordipoliitika, mitte kõnesoleva kaubanduspoliitika alla.

159

Neljandaks ilmneb täpsustusest, mille kohaselt transpordilepingute üle läbirääkimiste pidamine ja nende sõlmimine „jäävad” transpordipoliitikat käsitlevate asutamislepingute kohaldamisalasse, tahe säilitada selles küsimuses teatav status quo ante.

160

Seoses sellega olgu meenutatud, et eespool viidatud arvamuses 1/94, mis on antud just GATS-i sõlmimise kohta, mida asjaomaste lepingutega tahetakse muuta, leidis Euroopa Kohus, et EÜ asutamislepingu artikkel 113 (muudetuna EÜ artikkel 133) ei laiene rahvusvahelistele transpordilepingutele, ja täpsustas, et see oli nii sõltumata asjaolust, et need lepingud käsitlevad selliseid ohutuseeskirju, nagu olid arutusel kohtuasjas 22/70: komisjon vs. nõukogu, milles 31. märtsil 1971 on tehtud niinimetatud AETR-i kohtuotsus (EKL 1971, lk 263), või et need on nii nagu GATS sisult kaubanduslepingud (vt eespool viidatud arvamus 1/94, punktid 48–53; vt selle kohta ka eespool viidatud arvamus 2/92, punkt 27).

161

Seda järeldust põhistades rõhutas Euroopa Kohus eelkõige eespool viidatud arvamuse 1/94 punktis 48, et transpordi kohta on asutamislepingus omaette jaotis, mis seisab eraldi ühisele kaubanduspoliitikale pühendatud jaotisest, ning tuletas seoses sellega meelde, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtuvalt on ühendusele ühise transpordipoliitika raames omistatud tuletatud välispädevus.

162

Eelnevast järeldub, et enne Nice’i lepingu jõustumist jäi transpordialane teenuskaubandus täielikult ühise kaubanduspoliitika alt välja. Isegi kui teenuseid osutati 1. viisi kohaselt, kuulus see teenuskaubandus erinevalt muud liiki teenustest jätkuvalt asutamislepingu ühise transpordipoliitika jaotise alla (eespool viidatud arvamus 1/94, punkt 53).

163

Viiendaks olgu märgitud, et komisjoni soovitatud tõlgendus, mille kohaselt EÜ artikli 133 lõike 6 kolmas lõik laieneb ainult eranditult või peamiselt transpordialast teenuskaubandust käsitlevatele lepingutele, võib suures osas kaotada selle sätte toime. Selle tõlgenduse tagajärjel kuuluksid ju lepingus sisalduvad rahvusvahelised õigusnormid, mille ese on täpselt sama, kord transpordipoliitika, kord kaubanduspoliitika alla sõltuvalt ainuüksi asjaolust, kas lepinguosalised on otsustanud käsitleda ainult transpordialast teenuskaubandust või on nad kokku leppinud käsitleda ühtaegu seda kaubandust ja mõnda muud teenuskaubanduse liiki või neid kõiki korraga.

164

Kõigest eeltoodust ilmneb hoopis, et EÜ artikli 133 lõike 6 kolmanda lõigu eesmärk on säilitada rahvusvahelise transpordialase teenuskaubanduse alal ühepoolselt ühenduse eeskirju vastu võttes teostatava sisepädevuse ja rahvusvaheliste lepingute sõlmimise teel teostatava välispädevuse omavaheline põhimõtteline vastavus, nii et mõlemad pädevused jäävad nagu varemgi reguleerituks asutamislepingu jaotisega, mis käsitleb täpsemalt ühist transpordipoliitikat.

165

Lisaks on täheldatav, et EÜ artikli 71 lõige 1 tõstab esile ühenduse tegevuse eripära transpordipoliitika valdkonnas, täpsustades, et just „transpordi iseärasusi” arvesse võttes töötab nõukogu välja ühise poliitika selles valdkonnas. Samuti võib osutada, et teenuskaubanduse valdkonda täpsemalt käsitlev EÜ artikli 71 lõike 1 punkt b annab ühendusele sõnaselgelt õiguse kehtestada selle poliitika rakendamiseks „tingimused, mille kohaselt võivad liikmesriigis transporditeenuseid osutada mitteresidentidest vedajad”.

166

Seoses kohtupraktikaga, mis käsitleb õigusliku aluse valikut peamiseks ja kaasnevaks jaotamise kriteeriumi järgi ning millele on viidanud ka komisjon, et õigustada asjaomaste lepingute sõlmimisel tuginemist ainuüksi EÜ artikli 133 lõigetele 1 ja 5, piisab antud juhul sellest, kui märkida, et ei saa asuda seisukohale, et asjaomaste lepingute transpordialast teenuskaubandust käsitlevad sätted on kõrvalised, vajalikud nende lepingute muid teenindusalasid käsitlevate sätete toime tõhustamiseks (vt selle kohta eespool viidatud arvamus 1/94, punkt 51), või siis, et need on äärmiselt piiratud ulatusega (vt selle kohta eespool viidatud arvamus 1/94, punkt 67, ja 3. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-268/94: Portugal vs. nõukogu, EKL 1996, lk I-6177, punkt 75).

167

Esiteks kuulub transpordialane teenuskaubandus nagu ka GATS-i või asjaomaste lepingutega hõlmatud muud liiki teenuste kaubandus GATS-i ja nende lepingute eseme hulka ning lepingutel on pealegi vahetu ja kohene õigusmõju iga selliselt puudutatud teenuseliigi kaubandusele, ilma et selles suhtes saaks teenuste vahel vahet teha.

168

Teiseks on selge, et asjaomastes lepingutes leidub antud juhul suhteliselt suur hulk sätteid, mille toimel muutuvad nii horisontaalsed kui ka sektoripõhised kohustused, mille ühendus ja selle liikmesriigid on endale GATS-i alusel võtnud ning mis puudutavad üksikasjalikku korda, tingimusi ja piiranguid, millest lähtudes nad lubavad teiste WTO liikmete teenusepakkujatel pääseda transporditeenuste, eelkõige õhu- või meretransporditeenuste turule ning kohtlevad neid võrdselt siseriiklike subjektidega.

169

Käesoleva arvamuse punktist 34 nähtub näiteks, et asjaomaste lepingute I lisa A osa laiendab erinevatele uutele liikmesriikidele horisontaalse piirangu, mis puudutab pääsu 3. osutamisviisi kaudu selliste teenuste turule, mida peetakse riigi või kohaliku tasandi avalikeks teenusteks, mille suhtes võivad kehtida riiklikud monopolid või eraettevõtjatele antud ainuõigused. Nagu ilmneb sõnaselgelt ühenduse ja selle liikmesriikide kehtivas erikohustuste loendis kõnesolevat horisontaalset piirangut selgitavast märkusest, võib see piirang puudutada transporditeenuseid, samuti kõigi transpordiliikidega seotud ja neid toetavaid teenuseid. Samuti on käesoleva arvamuse punktis 34 käsitlemist leidnud horisontaalsed piirangud, mis puudutavad kas siseriiklike subjektidega võrdset kohtlemist või siis turulepääsu, üldjuhul kohaldatavad teenindusalade suhtes, mis on hõlmatud ühenduse ja selle liikmesriikide erikohustuste loendiga ning mille hulgas on näiteks teatavad õhutransporditeenused, nagu õhusõidukite remondi- ja hooldusteenused, transporditeenuste müük ja turustamine või ka broneerimise infosüsteemid, samuti reisijate või kaupade autoveoteenused.

170

Peale selle, nagu nähtub käesoleva arvamuse punktidest 36 ja 37, sisaldab ka asjaomaste lepingute I lisa A osa teatava hulga sätteid, mis mõjutavad transporditeenuste valdkonna sektoripõhiseid kohustusi, kord laiendades sektoripõhiseid piiranguid teatavatele uutele liikmesriikidele, kord nähes nende suhtes ette uusi piiranguid.

171

Nagu nähtub käesoleva arvamuse punktist 38, näeb asjaomaste lepingute I lisa B osa ette Malta Vabariigi ja Küprose Vabariigi võetud varasemate horisontaalsete ja sektoripõhiste kohustuste mitmesuguseid kõrvaldamisi seoses siseriiklike subjektidega võrdse kohtlemisega 4. osutamisviisi puhul, samuti Malta Vabariigi võetud sektoripõhise kohustuse kõrvaldamise reisijate ja kaupade meretransporditeenuste alal.

172

Lõpetuseks piisab komisjoni osutatud õigusloomepraktika kohta meeldetuletusest, et pelk nõukogu praktika ei või viia asutamislepingu normidest kõrvalekaldumiseni ega saa järelikult luua pretsedenti, mis on ühenduse institutsioonidele õige õigusliku aluse valikul siduv (eespool viidatud arvamus 1/94, punkt 52). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ühenduse õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel näitajatel, mida saab kohtulikult kontrollida, mitte õiguslikul alusel, mida on kasutatud muude, sarnaste tunnustega ühenduse õigusaktide vastuvõtmisel (vt eelkõige 6. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-155/07: parlament vs. nõukogu, EKL 2008, lk I-8103, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

173

Kõige eelneva põhjal tuleb vastuseks arvamusetaotlusega esitatud teisele küsimusele järeldada, et asjaomaste lepingute transporti käsitlev osa kuulub EÜ artikli 133 lõike 6 kolmanda lõigu alusel transpordipoliitika, mitte ühise kaubanduspoliitika valdkonda.

Eeltoodust tulenevalt annab Euroopa Kohus (suurkoda) järgmise arvamuse: