—

M. Apostolides, esindajad: T. Beazley, QC, ja barrister C. West, keda volitasid solicitor S. Congdon ja advocate C. Candounas,

—

D. C. Orams ja L. E. Orams, esindajad: C. Booth, N. Green, QC, barrister A. Ward ja barrister B. Bhalla,

—

Küprose valitsus, esindaja: P. Clerides, keda abistasid D. Anderson, QC, ja barrister M. Demetriou,

—

Kreeka valitsus, esindajad: A. Samoni-Rantou, S. Chala ja G. Karipsiadis,

—

Poola valitsus, esindaja: M. Dowgielewicz,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Hoffmeister ja A.-M. Rouchaud,

1

Eelotsusetaotlus puudutab esiteks aktile Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta lisatud protokolli nr 10 Küprose kohta (ELT L 236, lk 955; edaspidi „protokoll nr 10”) tõlgendamist ja teiseks nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste [tunnustamise ja] täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) mõnede aspektide tõlgendamist. [Määruse pealkirja tõlget on täpsustatud Euroopa Kohtus.]

2

Taotlus esitati Küprose kodaniku M. Apostolidese ning Suurbritannia kodanike D. C. Oramsi ja L. E. Oramsi (edaspidi „abielupaar Orams”) vahelises kohtuvaidluses seoses kahe kohtuotsuse, mille on teinud Eparchiako Dikastirio tis Lefkosias (Küpros), tunnustamise ja täitmisele pööramisega Ühendkuningriigis määruse nr 44/2001 alusel.

3

Protokoll nr 10 on sõnastatud järgmiselt:

kinnitades veel kord oma valmisolekut Küprose probleemi lahendamiseks kooskõlas asjakohaste ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega ja oma täielikku toetust ÜRO peasekretäri sellesuunalistele püüdlustele,

arvestades, et seni on Küprose probleem jäänud lahenduseta,

arvestades, et seetõttu on vaja ette näha acquis’ kohaldamise peatamine nendes Küprose Vabariigi piirkondades, mille üle Küprose Vabariigi valitsusel puudub tegelik kontroll,

arvestades, et Küprose probleemi lahendamisel kõnealune peatamine lõpetatakse,

arvestades, et Euroopa Liit on valmis sellise lahenduse tingimusi vastavalt EL aluspõhimõtetele kohandama,

arvestades, et on vaja sätestada, millistel tingimustel kohaldatakse E[uroopa] L[iidu] õiguse asjakohaseid sätteid eraldusjoone suhtes, mis on eespool nimetatud piirkondade ning Küprose Vabariigi valitsuse tegeliku kontrolli all oleva piirkonna ja idapoolse Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi suveräänse baasipiirkonna vahel,

soovides, et Küprose ühinemine Euroopa Liiduga tooks kasu kõigile Küprose kodanikele ning edendaks rahu ja leppimist ühiskonnas,

arvestades seega, et käesolev protokoll ei välista sellesihilisi meetmeid,

arvestades, et sellised meetmed ei mõjuta acquis’ kohaldamist üheski teises Küprose Vabariigi osas ühinemislepingus sätestatud tingimustel,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1

1.   Acquis’ kohaldamine peatatakse nendes Küprose Vabariigi piirkondades, mille üle puudub Küprose Vabariigi valitsusel tegelik kontroll.

2.   Lõikes 1 osutatud peatamise lõpetamise otsustab komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt nõukogu.

Artikkel 2

1.   Komisjoni ettepaneku põhjal määrab nõukogu ühehäälselt kindlaks, millistel tingimustel kohaldatakse EL õiguse sätteid artiklis 1 osutatud piirkondade ja Küprose Vabariigi valitsuse tegeliku kontrolli all olevate piirkondade vahelise eraldusjoone suhtes.

2.   Artikli 1 kohase acquis’ kohaldamise peatamise ajal käsitatakse idapoolse suveräänse baasipiirkonna ja artiklis 1 osutatud piirkondade vahelist piiri suveräänsete baasipiirkondade välispiirina Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi suveräänseid baasipiirkondi Küprosel käsitleva protokolli lisa neljandas osas määratletud tähenduses.

Artikkel 3

1.   Käesolev protokoll ei välista meetmeid, mille eesmärk on edendada artiklis 1 osutatud piirkondade majanduslikku arengut.

2.   Sellised meetmed ei mõjuta acquis’ kohaldamist üheski teises Küprose Vabariigi osas ühinemislepingus sätestatud tingimustel.

Artikkel 4

Lahenduse leidmise korral teeb nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt otsuse Küprose Euroopa Liiduga ühinemise tingimuste kohandamise kohta seoses Küprose türgi kogukonnaga.” [Sõna „piirkond” asemel kasutatakse edaspidi täpsemat vastet „ala”.]

4

Määruse nr 44/2001 põhjendused 16–18 näevad ette:

5

Nimetatud määruse artikli 1 lõige 1 näeb ette:

„Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes.”

6

Sama määruse artikkel 2 sätestab:

„1.   Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.

2.   Isikute suhtes, kes ei ole selle liikmesriigi kodanikud, kus on nende alaline elukoht, kohaldatakse selle riigi kodanike kohta kehtivaid kohtualluvuse eeskirju.”

7

Määruse nr 44/2001 II peatüki 6. jaos pealkirjaga „Ainupädevus” asuva artikli 22 punkt 1 sätestab:

„Alalisest elukohast olenemata on erandkorras pädevad järgmised kohtud:

8

Nimetatud määruse artikkel 34 sätestab:

„Otsust ei tunnustata:

9

Määruse artikkel 35 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Otsust ei tunnustata ka juhul, kui see on vastuolus II peatüki 3., 4. või 6. jao sätetega ning artiklis 72 sätestatud juhul.

2.   Eelmises lõikes märgitud juhul pädevuse aluseid kontrollivale kohtule, kellelt taotletakse tunnustamist, on siduvad need asjaolud, mis on otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevuse aluseks.

3.   Võttes arvesse lõiget 1, ei või otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevust kontrollida. Artikli 34 punktis 1 osutatud avaliku korraga seonduvat kontrolli kohtualluvuse puhul teha ei või.”

10

Määruse nr 44/2001 artikkel 38 näeb ette:

„1.   Liikmesriigis tehtud ning selles riigis täitmisele pööratavat otsust täidetakse teises liikmesriigis, kui see on mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks kuulutatud.

2.   Ühendkuningriigis täidetakse sellist kohtuotsust Inglismaal ja Walesis, Šotimaal või Põhja-Iirimaal siis, kui see on huvitatud isiku taotlusel registreeritud täitmiseks Ühendkuningriigi vastavas osas.”

11

Määruse nr 44/2001 artikkel 45 sätestab:

„1.   Kohus, kellele esitatakse artikli 43 või artikli 44 alusel apellatsioonkaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle ainult artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata.

2.   Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.”

12

Küprose õiguse kohaselt jäävad omandiõigused nendel Küprose Vabariigi aladel, mille üle Küprose valitsusel puudub tegelik kontroll (edaspidi „põhja-ala”), asuvatele kinnisasjadele kehtima, hoolimata Türgi armee sissetungist 1974. aastal ja sellele järgnenud ühe Küprose osa sõjalisest okupatsioonist.

13

Kohtute seaduse 14/60, põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis, artikli 21 lõige 2 näeb ette, et kui hagi ese on seotud kinnisasjaga, „esitatakse see hagi selle ringkonna Eparchiako Dikastirio’le, kus nimetatud asi asub”.

14

Anotato Dikastirio tis Kypriakis Dimokratias’e (ülemkohus) korraldusega, mis avaldati Episimi Efimerida tis Kypriakis Dimokratias’es (Küprose Vabariigi ametlik väljaanne) 13. septembril 1974 ehk pärast põhja-ala vallutamist, ühendati Kyrenia ja Nikosia ringkonnad.

15

Küprose õiguse kohaselt loetakse kohtumenetluse algatamise dokumente ühele abikaasadest kehtival viisil kätte toimetatuks, kui need on teisele abikaasale üle antud. Kui kostja ei ilmu kümne päeva jooksul menetluse algatamise dokumentide kättesaamisest kohtusse, võib hageja esitada taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks. Kohaleilmumine on toiming, mis ei eelda kaitseväidete esitamist.

16

Kui isik taotleb tagaseljaotsuse tühistamist, peab ta tõendama, et tal on kaalukas vastuväide („arguable defence”).

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimunud menetluses palutakse määruse nr 44/2001 alusel Ühendkuningriigis tunnustada ja täitmisele pöörata kaks kohtuotsust (edaspidi „vaidlusalused kohtuotsused”), mille Eparchiako Dikastirio tis Lefkosias tegi vaidluse lahendamisel, mille M. Apostolides oli abielupaar Oramsi vastu algatanud seoses teatava kinnisasjaga.

18

Kinnisasi asub Lapithoses, Kyrenia ringkonnas, mis asub põhja-alal. Enne kui Türgi sõjavägi Küprose 1974. aastal vallutas, oli kinnisasi M. Apostolidese perekonna omand. Kuna tema perekond kuulus Küprose Kreeka kogukonda, oli see perekond sunnitud oma maja maha jätma ning asus elama saare niisugusele alale, mille üle Küprose valitsusel on tegelik kontroll (edaspidi „valitsuse kontrollitav ala”).

19

Abielupaar Orams väidab, et ostis kinnisasja kolmandalt isikult 2002. aastal heauskselt ning see isik ise oli kinnisasja ostnud Põhja-Küprose Vabariigi – moodustis, mida tänaseni ei ole tunnustanud ükski riik peale Türgi Vabariigi – võimuorganitelt. Järjestikku toimunud omandamised pidid olema kooskõlas nimetatud moodustise õigusega. Abielupaar Orams ehitas kinnisasjale villa ja viibib sageli seal, olles sellest teinud endale suvila.

20

Kuni 2003. aasta aprillini oli isikute liikumine põhja-ala ja valitsuse kontrollitava ala vahel piiratud.

21

Küprose valitsuse kontrollitaval alal asuv kohus Eparchiako Dikastirio tis Lefkosias väljastas 26. oktoobril 2004 M. Apostolidese poolt abielupaar Oramsi vastu esitatud hagi alusel menetluse algatamise dokumendid. Nimetatud kohtu kordnik toimetas need dokumendid kahes eksemplaris – kummalegi abikaasale üks – samal päeval kätte kinnisasja aadressil. Mõlemad dokumendid anti üle isiklikult L. E. Oramsile, kes keeldus sellist kättetoimetamist oma allkirjaga kinnitamast.

22

Kohtukordnik ei teavitanud L. E. Oramsit sellest, et ta on kohtukordnik ega sellest, mis laadi dokumendid ta üle andis, dokumendid olid aga koostatud kreeka keeles, millest abielupaar Orams aru ei saa. L. E. Orams mõistis siiski, et tegemist oli ametlike, juriidilist laadi dokumentidega.

23

Iga menetlusdokumendi esilehel oli kreeka keeles märgitud, et tagaseljaotsuse vältimiseks tuleb kümne päeva jooksul alates kättesaamisest ilmuda Eparchiako Dikastirio tis Lefkosiasesse.

24

Vaatamata raskustele leida põhja-alal kreeka keelt rääkiv advokaat, kellel oleks õigus valitsuse kontrolli all oleval alal asuvas kohtus esindada, õnnestus L. E. Oramsil siiski saada abi ühelt niisuguselt advokaadilt, kes võttis endale kohustuse ilmuda tema nimel 8. novembril 2004 kohtusse. Siiski ilmus see advokaat kohtusse mitte nimetatud kuupäeval vaid alles järgmisel päeval.

25

Kuna keegi ei olnud abielupaar Oramsi nimel Eparchiako Dikastirio tis Lefkosiasesse ilmunud, tegi viimane 9. novembril 2004 M. Apostolidese taotlusel tagaseljaotsuse. Samal päeval keeldus nimetatud kohus tunnustamast L. E. Oramsi advokaadi volikirja, kuna see ei olnud koostatud mitte kreeka või türgi vaid inglise keeles.

26

Eelotsusetaotluse kohaselt annab Eparchiako Dikastirio tis Lefkosiase tehtud tagaseljaotsus abielupaar Oramsile korralduse:

27

Abielupaar Orams esitas 15. novembril 2004 nimetatud kohtuotsuse peale kaja. Kui Eparchiako Dikastirio tis Lefkosias oli abielupaari ja M. Apostolidese nende tõendite ja argumentide osas ära kuulanud, jättis ta tehtud kohtuotsusega abielupaar Oramsi kaja rahuldamata peamiselt põhjusel, et nad ei olnud M. Apostolidese omandiõiguse vaidlustamiseks kaalukat vastuväidet esitanud. Kohtukulud mõisteti välja abielupaar Oramsilt.

28

Abielupaar esitas kaja rahuldamata jätmise otsuse peale apellatsioonkaebuse. Anotato Dikastirio tis Kypriakis Dimokratias jättis selle oma 21. detsembri 2006. aasta otsusega rahuldamata.

29

M. Apostolides esitas 18. oktoobril 2005 nõutavad dokumendid Inglismaal ja taotles määruse nr 44/2001 alusel vaidlusaluste kohtuotsuste tunnustamist ja täitmisele pööramist. High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division andis määruse nimetatud kohtuotsuste täitmisele pööramiseks Inglismaal määruse nr 44/2001 alusel.

30

Kui abielupaar Orams oli 21. oktoobri 2005. aasta määruse vaidlustanud määruse nr 44/2001 artikli 43 alusel, tühistas High Court of Justice selle oma . aasta otsusega. M. Apostolides kaebas selle kohtuotsuse määruse nr 44/2001 artikli 44 alusel edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

31

Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

32

Oma esimese küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas acquis communautaire’i kohaldamise peatamine põhja-alal, mis on ette nähtud protokolli nr 10 artikli 1 lõikega 1, takistab määruse nr 44/2001 kohaldamist otsuse suhtes, mille on teinud valitsuse kontrollitaval alal asuv Küprose kohus, kuid mis puudutab nimetatud põhja-alal asuvat kinnisasja.

33

Kõigepealt tuleb märkida, et uue liikmesriigi ühinemisakt põhineb peamiselt ühenduse õigusnormide selles liikmesriigis vahetult ja tervikuna kohaldamise põhimõttel, erandid on lubatud vaid siis, kui nad on üleminekusätetes sõnaselgelt ette nähtud (vt selle kohta 9. detsembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 258/81: Metallurgiki Halyps vs. komisjon, EKL 1982, lk 4261, punkt 8).

34

Protokoll nr 10 kehtestab eelmises punktis nimetatud põhimõttest ajutise erandi, mis põhineb Küprose eriolukorral.

35

Kuid nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 35 märkis, tuleb EÜ asutamislepingu normidest erandeid tegevaid ühinemisakti norme tõlgendada kitsalt, arvestades vastavaid asutamislepingu norme, ja need peavad piirduma vaid sellega, mis on selle eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalik (vt analoogia alusel 29. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 231/78: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 1979, lk 1447, punkt 13; . aasta otsus kohtuasjas 77/82: Peskeloglou, EKL 1983, lk 1085, punkt 12; . aasta otsus kohtuasjas 11/82: Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 207, punkt 26; . aasta otsus kohtuasjas C-3/87: Agegate, EKL 1989, lk 4459, punkt 39, ja . aasta otsus kohtuasjas C-233/97: KappAhl, EKL 1998, lk I-8069, punkt 18).

36

Põhikohtuasjas ei saa protokolliga 10 ette nähtud erandit tõlgendada nii, et see takistab määruse nr 44/2001 kohaldamist vaidlusalustele Küprose kohtu otsustele.

37

Protokolli nr 10 artikli 1 lõike 1 grammatilisest tõlgendusest tuleneb, et selles sättes ette nähtud acquis communautaire’i kohaldamise peatamine piirdub põhja-alaga. Samas on need kohtuotsused, mille tunnustamist M. Apostolides põhikohtuasjas taotleb, teinud kohus, mis asub valitsuse kontrollitaval alal.

38

Asjaolu, et need kohtuotsused puudutavad põhja-alal asuvat kinnisasja, ei ole eelmises punktis mainitud tõlgendusega vastuolus, kuna esiteks ei muuda see olematuks kohustust kohaldada määrust nr 44/2001 valitsuse kontrollitaval alal ja teiseks ei kohusta see ka nimetatud asjaolu tõttu seda määrust põhja-alal kohaldama (vt analoogia alusel 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-281/02: Owusu, EKL 2005, lk I-1383, punkt 31).

39

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et acquis communautaire’I kohaldamise peatamine põhja-alal, mis on ette nähtud protokolli nr 10 artikli 1 lõikega 1, ei takista määruse nr 44/2001 kohaldamist otsuse suhtes, mille on teinud valitsuse kontrollitaval alal asuv Küprose kohus, kuid mis puudutab nimetatud põhja-alal asuvat kinnisasja.

40

Seoses teise kuni viienda küsimusega tuleb täpsustada, et komisjon viitab võimalusele, et kohtuasi ei jää määruse nr 44/2001 esemelisse kohaldamisalasse. Selle väite puhul tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasja saab käsitada „tsiviil- ja kaubandusasjana” nimetatud määruse artikli 1 tähenduses.

41

Selle kohta tuleb meenutada, et liikmesriikidele ja huvitatud isikutele määrusest nr 44/2001 tulenevate õiguste ja kohustuste võrdsuse ja ühetaolisuse võimalikult paremaks tagamiseks ei tohi mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad” käsitada lihtsalt viitena ühe või teise riigi siseriiklikule õigusele. Seda mõistet tuleb käsitada autonoomse mõistena, mida tõlgendades tuleb tugineda ühelt poolt nimetatud määruse eesmärkidele ja süsteemile ning teiselt poolt siseriiklike õigussüsteemide kogumist tulenevatele üldpõhimõtetele (vt 14. oktoobri 1976. aasta otsus kohtuasjas 29/76: LTU, EKL 1976, lk 1541, punkt 3; . aasta otsus kohtuasjas 814/79: Rüffer, EKL 1980, lk 3807, punkt 7; . aasta otsus kohtuasjas C-172/91: Sonntag, EKL 1993, lk I-1963, punkt 18; . aasta otsus kohtuasjas C-266/01: Préservatrice foncière TIARD, EKL 2003, lk I-4867, punkt 20; . aasta otsus kohtuasjas C-343/04: ČEZ, EKL 2006, lk I-4557, punkt 22, ja . aasta otsus kohtuasjas C-292/05: Lechouritou jt, EKL 2007, lk I-1519, punkt 29).

42

Mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad” autonoomse tõlgenduse tulemusena jäävad teatud kohtuotsused vaidluse poolte vaheliste õigussuhete või vaidluseseme olemuslike tunnuste tõttu määruse nr 44/2001 kohaldamisalast välja (vt eespool viidatud kohtuotsused LTU, punkt 4; Rüffer, punkt 14; Préservatrice foncière TIARD, punkt 21, ČEZ, punkt 22, ja Lechouritou jt, punkt 30).

43

Euroopa Kohus on leidnud, et kuigi mõned eraõiguslike isikute ja riigiasutuste vahelised vaidlused võivad kuuluda nimetatud mõiste kohaldamisalasse, ei ole see nõnda, kui riigiasutus teostab avalikku võimu (vt eespool viidatud kohtuotsused LTU, punkt 4; Rüffer, punkt 8; Sonntag, punkt 20; Préservatrice foncière TIARD, punkt 22, ja Lechouritou jt, punkt 31).

44

Kui üks vaidluspool teostab avalikku võimu, siis on välistatud selle vaidluse käsitamine tsiviil- ja kaubandusasjana määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses, kuna see pool teostab ülemvõimu, mis ei jää eraisikute vahelisi suhteid reguleerivate õigusnormide kohaldamisalasse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused LTU, punkt 4; Rüffer, punktid 9 ja 16; Sonntag, punkt 22; Préservatrice foncière TIARD, punkt 30, ja Lechouritou jt, punkt 34).

45

Põhikohtuasjas käsitletakse üksikisikute vahelist vaidlust, mille ese on kahjuhüvitise nõue seoses kinnisasja ebaseadusliku valdusega, selle asja üleandmine, selle endise olukorra taastamine ja edaspidise ebaseadusliku tegevuse lõpetamine. Hagi ei ole suunatud mitte niisuguse tegevuse ja menetluse vastu, mis eeldaksid, et üks vaidluse pooltest teostaks avalikku võimu, vaid eraisikute poolt sooritatud tegevuse vastu.

46

Järelikult tuleb põhikohtuasja käsitada „tsiviil- ja kaubandusasjadega” seonduvana määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses.

47

Teise küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas asjaolu, et liikmesriigi kohus on teinud kohtuotsuse seoses selle riigi sellisel alal asuva kinnisasjaga, mille üle selle riigi valitsusel puudub tegelik kontroll, võib käsitada määruse nr 44/2001 artikliga 22 punktis 1 sätestatud kohtualluvuse normi rikkumisena ja sellest tulenevalt võib see nimetatud määruse artikli 35 lõike 1 alusel õigustada niisuguse otsuse tunnustamisest ja täitmisele pööramisest keeldumist.

48

Sellega seoses tuleb tõdeda, et määruse nr 44/2001 artiklis 22 on imperatiivne ja ammendav loetelu juhtudest, mil liikmesriikide kohtutel on rahvusvaheliselt ainupädevus. Nimetatud artiklis määratletakse vaid liikmesriik, kelle kohtud on esemeliselt pädevad, kuid ei määratleta kohtualluvust asjaomase liikmesriigi sees. Iga liikmesriik peab oma kohtukorralduse ise kindlaks määrama.

49

Pealegi takistab nimetatud määruse artikli 35 lõikes 3 ette nähtud otsuse teinud liikmesriigi kohtualluvuse kontrollimise keelu põhimõte – kontrollimine on lubatud vaid sama artikli lõikes 1 sätestatud juhul – seda, et kõnealuses asjas otsuse teinud liikmesriigi sisemist kohtualluvust põhikohtuasjas kontrollitaks.

50

Järelikult puudutab määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 1 ette nähtud forum rei sitae norm liikmesriikide rahvusvahelist kohtualluvust, mitte nende sisemist kohtualluvust.

51

Põhikohtuasjas on selge, et kinnisasi asub Küprose Vabariigi territooriumil ja et seetõttu järgiti määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 1 ette nähtud kohtualluvuse normi. Asjaolu, et kinnisasi asub põhja-alal, võib küll mõjutada kohtualluvust Küprose riigi sees, kuid see ei mõjuta nimetatud määruse kohaldamist.

52

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 35 lõige 1 ei luba liikmesriigi kohtul keelduda tunnustamast või täitmisele pööramast teise liikmesriigi kohtute tehtud kohtuotsust seoses viimati nimetatud riigi sellisel alal asuva kinnisasjaga, mille üle selle riigi valitsusel puudub tegelik kontroll.

53

Kolmanda küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas asjaolu, et liikmesriigi kohtute otsust seoses selle riigi sellisel alal asuva kinnisasjaga, mille üle selle riigi valitsusel puudub tegelik kontroll, ei saa kinnisasja asukohas tegelikult täita, saab olla põhjenduseks tunnustamisest või täitmisele pööramisest keeldumisele määruse nr 44/2001 artikli 34 lõike 1 alusel.

54

Määruse artikli 44/2001 artikli 34 punkti 1 kohaselt ei tunnustata otsust, kui see on selgelt vastuolus selle riigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse. Sama määruse artikli 45 lõige 1 näeb ette sedasama seoses täitmisele pööramisega.

55

Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 44/2001 artiklit 34 tuleb tõlgendada kitsalt, kuna see kujutab endast takistust selle määruse põhieesmärkide saavutamisel (vt 2. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-414/92: Solo Kleinmotoren, EKL 1994, lk I-2237, punkt 20; . aasta otsus kohtuasjas C-7/98: Krombach, EKL 2000, lk I-1935, punkt 21, ja . aasta otsus kohtuasjas C-38/98: Renault, EKL 2000, lk I-2973, punkt 26). Mis aga puutub täpsemalt määruse artikli 34 punktis 1 osutatud avaliku korra tingimusse, siis sellele võib tugineda üksnes erandjuhtudel (vt . aasta otsus kohtuasjas 145/86: Hoffmann, EKL 1988, lk 645, punkt 21; . aasta otsus kohtuasjas C-78/95: Hendrikman ja Feyen, EKL 1996, lk I-4943, punkt 23, ning eespool viidatud kohtuotsused Krombach, punkt 21, ja Renault, punkt 26).

56

Kuigi liikmesriikidele jääb määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 sätestatud reservatsiooni alusel põhimõtteliselt vabadus otsustada kooskõlas oma siseriikliku õigusega, millised on nende avaliku korraga seotud nõuded, siis selle mõiste piirid tulenevad siiski nimetatud määruse tõlgendusest (vt eespool viidatud kohtuotsused Krombach, punkt 22, ja Renault, punkt 27).

57

Seega on Euroopa Kohus hoolimata sellest, et ta ei saa otsustada liikmesriigi avaliku korra sisu üle, siiski pädev kontrollima piire, mille raames liikmesriigi kohtunik võib sellele mõistele tugineda, et teise liikmesriigi kohtu otsust mitte tunnustada (eespool viidatud kohtuotsused Krombach, punkt 23, ja Renault, punkt 28).

58

Tuleb meenutada, et määruse nr 44/2001 artikkel 34 ja artikli 45 lõige 2, mis ei luba kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu, keelavad kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohtul keelduda kõnealuse otsuse tunnustamisest või täitmisele pööramisest ainuüksi põhjusel, et õigusnorm, mida kohaldas selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, erineb sellest, mida tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus oleks kohaldanud, kui ta ise oleks kohtuvaidluse lahendanud. Samuti ei tohi kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus kontrollida, kas selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, on täpselt hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid (eespool viidatud kohtuotsused Krombach, punkt 36, ja Renault, punkt 29.

59

Määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 osutatud avaliku korra tingimusele tuginemine on lubatud üksnes juhul, kui teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamine või täitmisele pööramine kahjustaks lubamatult tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorda, riivates mõnda aluspõhimõtet. Et pidada kinni välismaiste otsuste sisu kontrollimise keelust, peaks riive seisnema kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorras ülioluliseks peetava õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse rikkumises (eespool viidatud kohtuotsused Krombach, punkt 37, ja Renault, punkt 30.

60

Kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus ei või keelduda tunnustamast teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust vaid põhjusel, et ta leiab, et selles otsuses on liikmesriigi või ühenduse õigust valesti kohaldatud, vastasel juhul seaks ta ohtu määruse nr 44/2001 eesmärgi. Vastupidi, niisugustel juhtudel tuleb asuda seisukohale, et igas liikmesriigis kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteem, mida täiendab EÜ artiklis 234 ette nähtud eelotsusemenetlus, annab õigussubjektidele piisava garantii (vt eespool viidatud kohtuotsus Renault, punkt 33). Avaliku huvi tingimusele võib tugineda üksnes juhtudel, kui see õigusnormi rikkumine tooks endaga kaasa selle, et taotluse saanud liikmesriigis oleks otsuse tunnustamine või täitmisele pööramine käsitatav selle riigi õiguskorras olulise õigusnormi ilmse rikkumisena (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Renault, punkt 34).

61

Nagu M. Apostolides ning Küprose ja Kreeka valitsus märkisid, ei nimetanud eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas ühtegi Ühendkuningriigi õiguskorra aluspõhimõtet, mida kõnealuste kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine võiks riivata.

62

Kui pole ühtegi Ühendkuningriigi õiguskorra aluspõhimõtet, mida vaidlusaluste kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine võiks riivata, siis järelikult ei saa nende tunnustamisest keeldumist määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 alusel põhjendada asjaoluga, et liikmesriigi kohtute otsust seoses selle riigi sellisel alal asuva kinnisasjaga, mille üle selle riigi valitsusel puudub tegelik kontroll, ei saa kinnisasja asukohas tegelikult täita. Samuti ei saa sellele sättele viidates keelduda sama määruse artikli 45 lõike 1 alusel täitmisele pööramisest.

63

Eeltoodud kaalutlustele vaatamata tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale seoses EÜ artikli 234 kohaldamisega võib see kohus siseriikliku kohtu esitatud küsimuste sõnastusest viimase poolt esitatud andmeid arvesse võttes välja tuua, millised elemendid on seotud ühenduse õiguse tõlgendamisega, et aidata siseriikliku kohtu menetluses olev kohtasi lahendada (vt 28. jaanuari 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-330/90 ja C-331/90: López Brea ja Hidalgo Palacios, EKL 1992, lk I-323, punkt 5; . aasta otsus kohtuasjas C-224/01: Köbler, EKL 2003, lk I-10239, punkt 60, ja . aasta otsus kohtuasjas C-346/05: Chateignier, EKL 2006, lk I-10951, punkt 18).

64

Kuigi põhikohtuasjas ei saa asjaolu, et vaidlusaluseid kohtuotsuseid ei saa täita liikmesriigis, kus need tehti, määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 alusel õigustada nende tunnustamisest või täitmisele pööramisest keeldumist, võib see asjaolu siiski osutuda oluliseks sama määruse artikli 38 lõike 1 kohaldamisel.

65

Viimati nimetatud sätte kohaselt täidetakse ühes liikmesriigis tehtud ning selles riigis täidetav otsus teises liikmesriigis siis, kui see on seal mõne huvitatud isiku taotlusel täidetavaks tunnistatud.

66

Seega on otsuse täidetavus liikmesriigis, kus see on tehtud, selle otsuse täitmise tingimuseks liikmesriigis, kus selle täitmist taotletakse (vt 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-267/97: Coursier, EKL 1999, lk I-2543, punkt 23). Kuigi tunnustamise tulemusena tuleks põhimõtteliselt anda otsustele niisugune õigusjõud ja tõhusus nagu neil on liikmesriigis, kus need on tehtud (vt eespool viidatud kohtuotsus Hoffmann, punktid 10 ja 11), ei ole siiski mingisugust alust anda kohtuotsusele selle täitmisele pööramisel niisugust õigusjõudu, mida tal ei ole selles liikmesriigis, kus see tehti (vt P. Jenard’i ettekanne, mis käsitleb konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1979, C 59, lk 48)), või mõju, mida ei oleks sama laadi kohtuotsusel, kui see oleks tehtud otseselt liikmesriigis, kus selle täitmisele pööramist taotletakse.

67

Põhikohtuasjas ei ole siiski alust väita, et kõnealused kohtuotsused ei oleks täidetavad liikmesriigis, kus need tehti.

68

Tegemist on täitmisele kuuluvate kohtuotsustega, mille kohta määruse nr 44/2001 artiklis 54 ette nähtud tunnistus kinnitab, et liikmesriigis, kus otsused tehti, on need täidetavad selle tunnistuse väljastamise kuupäeval.

69

Sellega seoses on oluline märkida, et määrus nr 44/2001 reguleerib vaid välismaiste täitedokumentide tunnustamise menetlust ega puuduta täitemenetlust iseenesest, mis on selle riigi kohtu pädevuses, kelle poole pöörduti (vt 2. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 148/84: Deutsche Genossenschaftsbank, EKL 1985, lk 1981, punkt 18; . aasta otsus kohtuasjas 119/84: Capelloni ja Aquilini, EKL 1985, lk 3147, punkt 16, ja eespool viidatud kohtuotsus Hoffmann, punkt 27), samas ei või taotluse saanud liikmesriigi menetlusnormide kohaldamine täitemenetluses halvata nimetatud määrusega täitedokumentide tunnustamise menetluse valdkonnas ette nähtud korra kasulikku mõju nii, et jääksid kohaldamata selles valdkonnas sellesama määruse kas sõnaselgelt või kaudselt sätestatud põhimõtted (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Capelloni ja Aquilini, punkt 21, ja Hoffmann, punkt 29, ning . aasta otsus kohtuasjas C-365/88: Hagen, EKL 1990, lk I-1845, punkt 20).

70

Asjaolu, et hagejatel võib olla raskusi vaidlusaluste kohtuotsuste täitmisele pööramise taotlemisega põhja-alal, ei saa halvata nende otsuste täidetavust ning seetõttu ei takista see selle liikmesriigi kohtutel, kus taotlus esitati, nende otsuste täidetavaks tunnistamist.

71

Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et asjaolu, et liikmesriigi kohtute otsust seoses selle riigi sellisel alal asuva kinnisasjaga, mille üle selle riigi valitsusel puudub tegelik kontroll, ei saa kinnisasja asukohas tegelikult täita, ei saa olla põhjenduseks tunnustamisest või täitmisele pööramisest keeldumisele määruse nr 44/2001 artikli 34 lõike 1 alusel ega too kaasa ka niisuguse otsuse täidetamatuks muutumist nimetatud määruse artikli 38 lõike 1 tähenduses.

72

Neljanda küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas määruse nr 44/2001 artikli 34 lõike 2 alusel võib keelduda tagaseljaotsuse tunnustamisest või täitmisele pööramisest põhjusel, et kohtumenetluse algatamise dokumenti või võrdväärset dokumenti ei toimetatud hagejale kätte piisavalt aegsasti ja viisil, et ta oleks saanud end enne põhikohtuasjas tagaseljaotsuse tegemist kaitsta, kui viimasel oli võimalus vaidlustada see otsus liikmesriigis, kus see tehti.

73

Määruse nr 44/2001 põhjendustest 16–18 selgub, et õiguskaitsevahendite süsteemi eesmärk, mille määrus näeb kohtuotsuse tunnustamise ja täitmisele pööramise suhtes ette, on luua sobiv tasakaal kahe aspekti vahel, milleks on ühelt poolt vastastikune usaldus õigusemõistmisse liidus, mis õigustab seda, et ühe liikmesriigi kohtuotsuseid tunnustatakse teises liikmesriigis ja pööratakse need täitmisele põhimõtteliselt automaatselt, ja teiselt poolt kaitseõiguse austamine, mis tähendab, et kostjal peab olema võimalus esitada võistleva menetluse raames apellatsioonkaebus täidetavaks tunnistamise vastu, kui tema arvates on olemas mõni põhjus täitmata jätmiseks.

74

Euroopa Kohtul oli 14. detsembri 2006. aasta otsuses kohtuasjas C-283/05: ASML (EKL 2006, lk I-12041) võimalus rõhutada erinevusi määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 ja . aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32) artikli 27 punkti 2 vahel.

75

Erinevalt nimetatud artikli 27 punktist 2 ei nõua kõnealuse määruse artikli 34 punkt 2 menetluse algatamist käsitleva dokumendi puhul tingimata mitte selle nõuetekohast kättetoimetamist, vaid kaitseõiguse sisulist arvestamist (eespool viidatud kohtuotsus ASML, punkt 20).

76

Määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 ja artikli 45 lõike 1 kohaselt tuleb tagaselja otsuse tunnustamisest või täitmisele pööramisest keelduda siis, kui kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti ja viisil, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud riigis, kus otsus tehti, selle otsuse vaidlustamise menetlust, kuigi tal oli selleks võimalus.

77

Nende sätete sõnastusest tuleneb, et tagaseljaotsust, mis on tehtud menetluse algatamist käsitleva dokumendi alusel, mida ei olnud istungilt puudunud kostjale kätte toimetatud piisavalt aegsasti ja viisil, et ta oleks saanud end kaitsta, tuleb tunnustada juhul, kui viimane seda kohtuotsust ei vaidlustanud, kuigi tal oli selleks võimalus.

78

Kaitseõigused, mida ühenduse seadusandja soovis määruse nr 44/2001 artikli 34 punktiga 2 kaitsta, on aga ilmselt tunnustust leidnud, kui kostja tagaseljaotsuse tegelikult edasi kaebas ja kui see kaebus võimaldas tal väita, et menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti ei toimetatud talle kätte piisavalt aegsasti ja viisil, et ta oleks saanud end kaitsta.

79

Põhikohtuasjas on selge, et abielupaar Orams esitas riigis, kus kohtuotsus tehti, tagaseljaotsuse peale niisuguse kaebuse 9. novembril 2004. Seetõttu ei ole alust määruse nr 44/2001 artikli 34 punktile 2 tugineda.

80

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 alusel ei või keelduda tagaseljaotsuse tunnustamisest või täitmisele pööramisest juhul, kui kostjal oli võimalus tagaseljaotsus edasi kaevata ja kui see kaebus võimaldas tal väita, et menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti ei toimetatud talle kätte piisavalt aegsasti ja viisil, et ta oleks saanud end kaitsta.

81

Neljandale küsimusele antud vastust arvestades ei ole vaja viiendale küsimusele vastata.

82

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: