1

Euroopa Parlament palub numbri all C-14/06 registreeritud hagis tühistada komisjoni 13. oktoobri 2005. aasta otsus 2005/717/EÜ, millega muudetakse tehnika arenguga kohandamise eesmärgil Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes lisa (ELT L 271, lk 48; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

2

Euroopa Kohtu presidendi 10. juuli 2006. aasta määrusega lubati parlamendi nõuete toetuseks menetlusse astuda Taani Kuningriigil, Portugali Vabariigil, Soome Vabariigil, Rootsi Kuningriigil ja Norra Kuningriigil ning Euroopa Ühenduste Komisjoni nõuete toetuseks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil.

3

Taani Kuningriik esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 9. jaanuaril 2006 hagiavalduse, mis registreeriti numbri all T-5/06, taotledes samuti vaidlustatud otsuse tühistamist. Esimese Astme Kohus loobus 27. juuni 2006. aasta määrusega Euroopa Kohtu põhikirja artikli 54 neljanda lõigu ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 80 alusel oma pädevusest selle kohtuasja suhtes, et Euroopa Kohus saaks tühistamisnõude kohta otsuse teha. Kohtuasi kanti Euroopa Kohtu registrisse numbri all C-295/06.

4

Euroopa Kohtu presidendi 13. septembri 2006. aasta määrusega lubati Taani Kuningriigi nõuete toetuseks menetlusse astuda Portugali Vabariigil, Soome Vabariigil, Rootsi Kuningriigil ja Norra Kuningriigil ning komisjoni nõuete toetuseks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil.

5

Euroopa Kohtu presidendi 15. novembri 2006. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-14/06 ja C-295/06 kirjaliku menetluse huvides veel pooleliolevas osas ning suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes (ELT L 37, lk 19; ELT eriväljaanne 13/31, lk 127) põhjendused 5, 6 ja 11 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

7

Direktiivi 2002/95 artikkel 4 pealkirjaga „Vältimine” sätestab lõigetes 1 ja 2:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et alates 1. juulist 2006 turule viidud uued elektri- ja elektroonikaseadmed ei sisalda pliid, elavhõbedat, kaadmiumi, kuuevalentset kroomi, polübroomitud bifenüüle (PBB) ega polübroomitud difenüüleetreid (PBDE). Siseriiklikud meetmed, millega piiratakse või keelatakse nende ainete kasutamine elektri- ja elektroonikaseadmetes ja mis võeti vastu kooskõlas ühenduse õigusaktidega enne käesoleva direktiivi vastuvõtmist, võivad kehtima jääda 1. juulini 2006.

2.   Lõiget 1 ei kohaldata lisas loetletud kasutamisviiside suhtes.”

8

Selle direktiivi artikkel 5 pealkirjaga „Kohandamine teaduse ja tehnika arenguga” näeb lõikes 1 ette:

„1.   Kõik muudatused, mis on vaja teha lisa kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga järgmiste toimingute tegemiseks, võetakse vastu artikli 7 lõikes 2 sätestatud korras:

[…]

[…].”

9

Direktiivi 2002/95 artikkel 7 näeb ette, et komisjoni abistab nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23) artikli 18 alusel loodud komitee.

10

Direktiivi 2002/95 lisa kannab pealkirja „Plii, elavhõbeda, kaadmiumi ja kuuevalentse kroomi kasutusviisid, mis on vabastatud artikli 4 lõike 1 nõudmistest”.

11

Selle lisa punkt 10 on sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon hindab artikli 7 lõikes 2 ettenähtud menetluse raames järgmiste ainete ja seadmete kasutamist:

esmatähtsa küsimusena, et võimalikult kiiresti kindlaks teha, kas neid punkte [tuleb] vastavalt muuta.”

12

Komisjon võttis 13. oktoobril 2005 vastu vaidlustatud otsuse, mille aluseks on direktiiv 2002/95 ja eelkõige selle artikli 5 lõike 1 punkt b.

13

Kõnesoleva otsuse põhjendused 2–4 ja põhjendus 7 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

14

Vaidlustatud otsuse ainus artikkel näeb ette, et direktiivi 2002/95 lisa muudetakse vastavalt selle otsuse lisale.

15

Selle otsuse lisa sätestab:

„Direktiivi 2002/95/EÜ lisa muudetakse järgmiselt:

16

10-BDE on broomi baasil valmistatud leegiaeglusti, mis kuulub PBDE-de hulka. Peamiselt kasutatakse seda leegiaeglustina iseäranis nendes polümeerides, mis on tarvitusel elektri- ja elektroonikaseadmete korpustes ning samuti tekstiilkatetes.

17

Seda ainet on hinnatud määruse nr 793/93 alusel. Ühendkuningriigi ülesanne oli hinnata mõju keskkonnale ja Prantsuse Vabariigil oli kohustus uurida selle mõju inimeste tervisele.

18

Esimene araunne, 2002. aasta „European Union Risk Assessment Report” (Euroopa Liidu riskihindamise aruanne; edaspidi „2002. aasta aruanne”), edastati toksilisuse, ökotoksilisuse ja keskkonna teaduskomiteele, kes esitas oma arvamuse.

19

2004. aasta mais võttis Ühendkuningriik vastu 10-BDE ohtlikkuse hindamise aruande keskkonnaosa ajakohastatud versiooni pealkirjaga „Final environmental assessment report for DecaBDE” (10-BDE keskkonnariskide hindamise lõplik aruanne; edaspidi „2004. aasta aruanne”). See aruanne edastati komisjoni tervise ja keskkonnariskide teaduskomiteele (edaspidi „TKRTK”). Tulenevalt komisjoni 3. märtsi 2004. aasta otsusest, millega moodustatakse teaduskomiteed tarbijaohutuse, rahvatervise ja keskkonnaga seotud valdkondades (ELT L 66, lk 45; ELT eriväljaanne 15/08, lk 195) vahetab nimetatud komitee välja toksilisuse, ökotoksilisuse ja keskkonna teaduskomitee. TKRTK esitas oma arvamuse 18. märtsil 2005.

20

2005. aasta mais avalikustas Ühendkuningriigi referent dokumendi „Addendum to the May 2004 Environmental Risk Assessment Report for DecaBDE” (10-BDE keskkonnariskide hindamise 2004. aasta mai aruande lisa). Selles dokumendis leiti, et nimetatud aruannet ei olnud vaja muuta vahepeal teatavaks saanud andmete tõttu.

21

Parlament nõuab vaidlustatud otsuse tühistamist. Taani Kuningriik nõuab, et tühistataks selle lisa punkt 2 ja sellest tulenevalt ka punkt 1.

22

Komisjon leiab, et parlament ei ole põhjendanud, miks tuleks tühistada vaidlustatud otsuse lisa punktid 1 ja 3, ning taotleb, et kohtuasja esemesse kuuluvaks loetaks vaid selle lisa punkt 2.

23

Parlament vastab, et selles punktis 1 sisalduv pealkiri viitab 10-BDE-le ja toob esile, et kõnesoleva lisa punkti 3 erand „plii [suhtes] pliist/pronksist laagriliudades ja puksides” on põhistamata. Teise võimalusena palub parlament Euroopa Kohtul tunnistada oma hagi vastuvõetavaks vaidlustatud otsuse lisa punktide 1 ja 2 osas.

24

Kohtuasjas C-14/06 esitatud vasturepliigis märgib komisjon, et tema 18. augusti 2005. aasta otsus 2005/618/EÜ, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete maksimaalse lubatava sisalduse kindlaksmääramiseks elektri- ja elektroonikaseadmetes (ELT L 214, lk 65), võib kitsendada kohtuasja eset, kuivõrd seda kohaldatakse PBDE lisanditele ja sellega raskendatakse 10-BDE turustamist.

25

Parlamendi hagi uurimisel ei selgu sellest ühtegi väidet, mis puudutaks konkreetselt vaidlustatud otsuse lisa punkti 3. Samas võib selle punkti 2 tühistamine kaasa tuua punkti 1 tühistamise.

26

Direktiivi 2002/95 lisa pealkirja muutmine seeläbi, et punktiga 1 lisatakse sellesse viide PBDE-le, näib olevat tingitud vajadusest tagada selle pealkirja vastavus antud lisa sisule, mida on muudetud ülalnimetatud punktiga 2.

27

Punktiga 2 lisatakse mainitud lisasse uus punkt 9a, mis käsitleb PBDE-de hulka kuuluvat ainet 10-BDE. Sellest järeldub, et vaidlustatud otsuse lisa punkte 1 ja 2 ei saa punkti 2 võimalikku tühistamist arvestades teineteisest eraldada. Seega tuleb parlamendi hagi esemesse kuuluvaks lugeda üksnes need kaks punkti.

28

Mis puudutab otsust 2005/618, mis komisjoni arvates võib raskendada 10-BDE turustamist, siis ei ole see muutnud hagisid esemetuks, kuna turustamisraskustel ei ole sama mõju, mis on kasutamise täielikul keelamisel, mille tooks kaasa sellele tootele kehtestatud erandi tühistamine.

29

Parlament ja Taani Kuningriik esitavad väited, mille võib rühmitada ja kokku võtta järgmiselt: esiteks väidavad nad, et komisjon ei järginud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punktis b seatud tingimusi, mida tehes ületas ta seadusandja poolt antud volitusi; teiseks väidavad nad, et vaidlustatud otsus on põhistamata, kuivõrd selles ei ole ära toodud, kuidas selle sätte tingimused on täidetud; kolmandaks väidavad nad, et komisjon ei arvestanud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ettevaatusprintsiibiga. Lisaks esitab parlament väite, mis põhineb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisel seeläbi, et vaidlustatud otsus kehtestas erandi 10-BDE kõigi polümeersete kasutusviiside suhtes.

30

Parlament ja Taani Kuningriik väidavad, et komisjon ei järginud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punktis b seatud tingimusi, mida tehes ületas ta seadusandja poolt antud volitusi.

31

Taani Kuningriik tuletab meelde, et kui nõukogu ja parlament on andnud komisjonile EÜ artikli 202 kohaselt rakendusvolitused, siis peab komisjon pädevuse omistamise põhimõttest tulenevalt järgima ühenduse seadusandja seatud eesmärke ja kriteeriume. Käesolevas asjas ei ole komisjon mitte üksnes rikkunud direktiivis 2002/95 kehtestatud tingimusi, vaid ka kasutanud talle delegeeritud volitusi seadusandja riskianalüüsi asemel enda oma pealesurumiseks, kuritarvitades sellega oma võimu.

32

Hagejad leiavad, et kuivõrd direktiiv 2002/95 kehtestab artikli 4 lõike 1 kaudu selles loetletud ainete keelustamise põhimõtte, siis tuleb direktiivi artikli 5 lõike 1 punktis b sätestatud erandi tegemise võimalust tõlgendada kitsalt. Erandeid võib teha vaid ainete kasutusviiside suhtes, mitte aga ainete kui selliste suhtes, kuna vastasel juhul rikutaks kõnesoleva direktiivi artiklit 4.

33

Selle argumendi toetuseks viitavad hagejad teistele direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punkti b alusel tehtud otsustele, mis puudutavad vaid üksikuid kasutusviise, ning osundavad vaidlustatud otsuse põhjendusele 4, mille kohaselt „[e]randid teatavate konkreetsete materjalide ja osade keelust peaksid olema […] piiratud”.

34

Hagejad väidavad kõigepealt, et täidetud ei ole direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 tingimus, milles on silmas peetud muudatusi, „mis on vaja teha lisa kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga”. Vastupidi, pärast selle direktiivi vastuvõtmist ilmnenud teaduslikud tõendid kinnitavad olemasolevaid kahtlusi 10-BDE ohtlikkuse kohta.

35

Hagejate hinnangul ei ole komisjon ka tõendanud, et täidetud oleks üks kahest direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punktis b sätestatud tingimusest, vaid kasutas direktiivis sätestamata ja seetõttu õigusvastast kriteeriumi, kui ta tõdes vaidlustatud otsuse põhjenduses 3, et „vastavalt […] määrusele (EMÜ) nr 793/93 […] tehtud 10-BDE riskianalüüsile leiti, et riski vähendamiseks tarbijatele ei ole praegu vajadust kohaldada rohkem meetmeid”.

36

Seda tehes tugines komisjon uurimusele, mis koostati teistsuguse filosoofiaga määruse alusel, mille koostamisel ei lähtutud eesmärgist järgida ettevaatusprintsiipi ja mille eesmärk ei olnud teha kindlaks, kas on täidetud mõni direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punktis b sätestatud tingimustest. Komisjon viis läbi uue üldise riskianalüüsi ja, tehes selle põhjal vaidlusaluse aine suhtes erandi, hiilis mööda ühenduse seadusandja otsusest ning jättis selle direktiivi ilma tema kasulikust mõjust.

37

Taani Kuningriik väidab, et komisjon ei ole üldse süvenenud 10-BDE asendamise võimalustesse, samas kui mitmed tootjad on selle kasutamise lõpetanud ja toovad seda esile oma keskkonnapoliitikas. Vaidlustatud otsuse põhjendus 2, mille kohaselt on „nende ohtlike ainete kõrvaldamine […] või nende asendamine […] endiselt teostamatu”, ei vasta seda arvestades tõele. Järelikult ei ole direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punkti b esimene tingimus mingil juhul täidetud.

38

Norra Kuningriik rõhutab, et komisjon kasutas määruse nr 793/93 alusel esitatud erinevate aruannete järeldusi valikuliselt, alahinnates nii nendest aruannetest ja teaduskomiteede arvamustest selgelt nähtuvat teravat rahulolematust kui ka seda, et teadlikkus 10-BDE-ga seotud ohtudest on kasvanud. Näiteks vaidlustatud otsuse põhjenduses 3 viitab komisjon üksnes tarbijatele avalduvale ohule, samas kui need aruanded käsitlesid vastavalt töötajaid, tarbijaid ja keskkonna kaudu inimestele avalduvat mõju.

39

Komisjon tuletab meelde vaidlustatud otsuse vastuvõtmise raskusi ja väidab, et direktiivi 2002/95 artiklit 5 ei tule tõlgendada kitsalt.

40

Ta märgib esiteks, et selle direktiivi artikli 4 lõikele 1, mis keelab teatavate ohtlike ainete kasutamise, järgneb vahetult artikli 4 lõige 2, milles on ette nähtud erandid sellest keelust, mistõttu nende sätetega on kehtestatud keeld, mille ulatus on kitsam, kui see näib.

41

Teiseks leiab ta, et direktiivi 2002/95 artikli 5 lõige 1 mitte ei anna talle rangelt piiritletud pädevust, vaid kohustab teda tegutsema, kui üks artikli 5 lõike 1 punkti b tingimustest on täidetud, mis ei jäta talle mingit kaalutlusruumi.

42

Viimasena väidab komisjon, et kuigi vaidlustatud otsuse õiguslik alus on direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punkt b, tuleb arvesse võtta ka direktiivi lisa punkti 10. Sellel on õiguslikud tagajärjed selles mõttes, et igasugune 10-BDE-d puudutav komisjoni tegevus kuulub direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 kohaldamisalasse. Selle tulemusena ei ole ta kohustatud tõendama, et mingi tema tegevus, mis on seotud 10-BDE-ga ja kuulub direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 kohaldamisalasse, kujutab endast teaduse ja tehnika arenguga kohandamist.

43

Ühendkuningriik mainib selle kohta, et punkt 10 peegeldab kahtlusi, mis olid ühenduse seadusandjal, kes tunnistas, et täiendava hindamise läbiviimine on põhjendatud. Lisaks leiab see liikmesriik, et niisuguste tehniliste probleemide hindamisel on komisjonil lai hindamisruum ja et tuleb tõendada, et ta on teinud ilmse vea.

44

Komisjoni väitel oli käesolevas asjas täidetud direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punkti b teine tingimus. 2002. aasta aruandest selgus, et „käesoleval hetkel ei ole lisaks olemasolevatele vaja ulatuslikumat teavet ja/või katseid ega meetmeid ohu vähendamiseks”.

45

Seda järeldust kinnitas toksilisuse, ökotoksilisuse ja keskkonna teaduskomitee nagu ka 2004. aasta aruandes väljendatud poliitikasoovitus, milles lepiti kokku vabatahtliku heitmete vähendamise programmi rakendamises ühes täiendavate andmete kogumisega. 2005. aasta lisa eelnõus leiti, et 2004. aasta aruande järeldust ei ole lähtuvalt uutest andmetest tarvis muuta, kuid on soovitav laiendada olemasolevaid seireprogramme.

46

Arvestades asjaolu, et 10-BDE keeldu ei olnud teaduslikes arvamustes kunagi ette nähtud, ei olnud komisjonil kohustust hinnata asendustoodete mõju keskkonnale, tervisele ja turvalisusele. Taoline uuring oleks olnud kohustuslik üksnes juhul, kui oleks nõutud nimetatud keelu kehtestamist. Niisamuti ei olnud mingit põhjust kehtestada erandit 10-BDE konkreetsete kasutusviiside suhtes.

47

Komisjon toob lisaks esile, et ta ei ole kohustatud konsulteerima TKRTK-ga või arvestama selle arvamust, kuna direktiivi 2002/95 artikli 7 kohaselt abistab komisjoni direktiivi 75/442 artikli 18 alusel loodud komitee ehk tehnika arenguga kohandamise komitee.

48

Parlament, Taani Kuningriik, Rootsi Kuningriik ja Norra Kuningriik väidavad, et direktiivi 2002/95 lisa punkti 10 tulemusena anti üksnes ajaline prioriteet, mitte ei antud volitust või loodud direktiivis 2002/95 juba sätestatust eraldiseisvat hindamismenetlust. Punkti 10 niisugust tõlgendust toetab ka direktiivi vastuvõtmise kontekst.

49

Vastusena Ühendkuningriigi argumendile, et komisjonil on selliste tehniliste probleemide hindamisel lai hindamisruum, rõhutab parlament, et tema väited, mis põhinevad ettevaatusprintsiibi, proportsionaalsuse põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumisel, on iseseisvad väited, mis on esitatud täiendavalt esimesele väitele, mis käsitleb komisjoni kohustust järgida oma rakendusvolituste tingimusi ja piire.

50

Esiti tuleb meelde tuletada, et EÜ artikli 7 lõike 1 teise lõigu kohaselt võivad institutsioonid tegutseda üksnes neile asutamislepinguga antud volituste piires (23. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-403/05: parlament vs. komisjon, EKL 2007, lk I-9045, punkt 49).

51

EÜ artikli 202 kolmanda taande kohaselt annab Euroopa Liidu Nõukogu, selleks et tagada asutamislepingus seatud eesmärkide saavutamine ning kooskõlas nimetatud lepingu sätetega, komisjonile nõukogu vastuvõetavates õigusaktides volitused rakendada nõukogu kinnitatud eeskirju. Nõukogu võib kehtestada nimetatud volituste kasutamise kohta teatud nõudmisi, samuti võib ta erijuhtudel jätta endale õiguse kasutada vahetult ise rakendamisvolitusi (eespool viidatud kohtuotsus parlament vs. komisjon, punkt 50).

52

Nimetatud volituste raames, mille piire hinnatakse eelkõige asjaomase õigusakti üldistest põhieesmärkidest lähtudes, võib komisjon vastu võtta kõik alusakti rakendamiseks vajalikud ja tarvilikud rakendusmeetmed eeldusel, et need ei ole alusaktiga vastuolus (vt selle kohta 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-478/93: Madalmaad vs. komisjon, EKL 1995, lk I-3081, punktid 30 ja 31; 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-159/96: Portugal vs. komisjon, EKL 1998, lk I-7379, punktid 40 ja 41, ning eespool viidatud kohtuotsus parlament vs. komisjon, punkt 51).

53

Kuna vaidlustatud otsus põhines direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punktil b, siis tuleb analüüsida seda sätet.

54

Direktiivi 2002/95 artikkel 5 käsitleb selle lisa muutmist. Selle direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt sisaldab see lisa nimekirja kasutusviisidest, millele ei kohaldata artikli 4 lõikes 1 ette nähtud keeldu turustada pliid, elavhõbedat, kaadmiumi, kuuevalentset kroomi, PBB-sid ega PBDE-sid sisaldavaid elektri- ja elektroonikaseadmeid.

55

Direktiivi 2002/95 artikkel 5 kannab pealkirja „Kohandamine teaduse ja tehnika arenguga”. Selle lõike 1 sissejuhatavast osast nähtub, et kõik muudatused, mis on vaja teha lisa kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga, sooritades lõike 1 punktides a–c ette nähtud toiminguid, tuleb vastu võtta sama direktiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud korras.

56

Direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punkt b käsitleb konkreetselt elektri- ja elektroonikaseadmete materjalide ja komponentide suhtes erandi tegemist direktiivi artikli 4 lõikes 1 sätestatud keelust. Niisugust erandit võib teha vaid siis, kui on täidetud üks kahest tingimusest ehk kui nende kõrvaldamine või asendamine konstruktsioonimuutuste või materjalide ja komponentidega, mis ei nõua selles nimetatud materjalide või ainete kasutamist, on tehniliselt või teaduslikult võimatu või kui asendamise negatiivne mõju keskkonnale, tervisele ja/või tarbijaohutusele on tõenäoliselt suurem kui sellest keskkonnale, tervisele ja tarbijaohutusele tekkiv kasu.

57

Miski selle õigusakti tekstis ei võimalda arvata, et neid direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punktis b sisalduvaid võimalusi erandi tegemiseks oleks võimalik tõlgendada sõltumatult artikli 5 pealkirjast ja selle artikli lõike 1 sissejuhatavast osast. Vastupidi, kuna direktiivil 2002/95 on vaid üks lisa, mis loetleb üksnes materjale ja komponente, mille suhtes on tehtud erand, siis võib seda nimekirja pikendada üksnes siis, kui lisaks ühele kahest selle direktiivi artikli 5 lõike 1 punktis b sisalduvast tingimusest on täidetud tingimus, et lisa muutmine on vajalik selle kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga.

58

Järelikult, kui direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 sissejuhatava osa tingimused või üks artikli 5 lõike 1 punkti b tingimustest ei ole täidetud, siis ei või vastavate elektri- ja elektroonikaseadmete turustamise suhtes teha erandit selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 kehtestatud keelust.

59

Tuleb tõdeda, et kui direktiivi 2002/95 artiklis 7 nimetatud komitee kasutamise tingimus välja arvata, siis ei ole komisjon vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel järginud muid selle direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud tingimusi.

60

Vaidlustatud otsus võeti vastu arvestades 2002. aasta aruande järeldusi, mida 2004. aasta ega 2005. aasta aruandes ei oldud muudetud. Sellest järeldub, et arvestades selle direktiivi vastuvõtmise kuupäeva ehk 27. jaanuarit 2003, ei olnud täidetud selle artikli 5 lõike 1 sissejuhatavast osast tulenev tingimus, mille kohaselt peab esinema vajadus direktiivi lisa kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga.

61

Komisjon väidab, et 10-BDE nimetamine direktiivi 2002/95 lisa punktis 10 vabastab ta kohustusest tõendada, et mingi tema tegevus, mis on seotud 10-BDE-ga ja kuulub direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 kohaldamisalasse, kujutab endast teaduse ja tehnika arenguga kohandamist. Kuid isegi kui see oleks nõnda, ei vabasta see teda kohustusest tõendada, et täidetud on üks selle direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti b tingimustest.

62

Komisjon väidab selle kohta menetlusdokumentides, et antud juhtumi puhul on täidetud direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punkti b teine tingimus, kuivõrd erinevates hindamisaruannetes oli kirjas, et täiendavaid meetmeid ohu vähendamiseks ei ole vaja võtta. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 3, mille komisjoni sõnul koostas nõukogu, nähtuvat, et see tingimus on täidetud.

63

Siiski tuleb märkida, et ei vaidlustatud otsuse põhjendus 3 ega ka komisjoni viidatud aruanded ei tõenda, et direktiivi 2002/95 artikli 5 lõike 1 punkti b teine tingimus oleks täidetud.

64

Nimelt ei ole neis aruannetes mingil moel hinnatud 10-BDE asendamise võimalusi ega sellest tulenevalt ka negatiivseid tagajärgi, mis niisugune asendamine võib kaasa tuua. Parlamendi poolt kohtuistungil antud seletuste kohaselt, millele komisjon vastu ei vaielnud, tellis komisjon uuringu 10-BDE asendamise võimaluste kohta alles 2006. aasta juunis.

65

Komisjon ja Ühendkuningriik leiavad aga, et direktiivi 2002/95 artiklit 5 tuleb vaadelda tema vastuvõtmise kontekstis; et seda peab tõlgendama koosmõjus sama direktiivi artikli 4 lõikega 2, mida ei tule tõlgendada kitsalt; et direktiivi lisa punkt 10 kohustas komisjoni tegutsema nii nagu ta seda tegi ja et tal oli lai hindamisruum.

66

Direktiivi 2002/95 lisa punkt 10 sätestab tõesti, nagu märgivad komisjon ja Ühendkuningriik, et komisjon hindab esmatähtsa küsimusena muu hulgas 10-BDE kasutusviise, „et võimalikult kiiresti kindlaks teha, kas neid punkte vastavalt muuta”. Direktiiv 2002/95 ei sisalda aga midagi, mis kinnitaks väidet, et see säte lubab komisjonil eirata selle direktiivi artikli 5 lõike 1 tingimusi, millega kohtuistungil nõustus ka komisjon ise.

67

Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt peab ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel arvestama mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see säte on (vt eelkõige 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-156/98: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I-6857, punkt 50, ja 7. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-306/05: SGAE, EKL 2006, lk I-11519, punkt 34).

68

Kõigepealt tuleb esile tuua, et direktiivi 2002/95 artikli 4 lõike 1 sõnastusest nähtub, et alates 1. juulist 2006 on elektri- ja elektroonikaseadmetes keelatud kasutada PBDE-sid, mille hulka kuulub ka 10-BDE.

69

Selle artikli lõike 2 kohaselt ei kohaldata lõiget 1 lisas loetletud kasutamisviiside suhtes. Kuid nagu nähtub selle lisa punkti 10 sõnastusest, ei ole 10-BDE sellesse kantud kui aine, mille suhtes on tehtud erand, vaid kui aine, mille suhtes peab komisjon artikli 7 lõikes 2 ettenähtud menetluse raames läbi viima hindamise. Direktiivi 2002/95 lisa muutmine selle menetluse kohaselt, et teha erand elektri- ja elektroonikaseadmete materjalide ja komponentide suhtes, nõuab selle direktiivi artikli 5 lõike 1 selge ja täpse sõnastuse kohaselt, et oleksid täidetud selles sättes nimetatud tingimused, mis ei viita mingil moel kõnesoleva direktiivi lisa punktile 10.

70

Seega nagu õigustatult väidavad parlament, Taani Kuningriik, Rootsi Kuningriik ja Norra Kuningriik, anti direktiivi 2002/95 lisa punkti 10 tulemusena üksnes ajaline prioriteet, mitte ei antud volitust või loodud direktiivis 2002/95 juba sätestatust eraldiseisvat hindamismenetlust.

71

Tõlgendades kõnesoleva direktiivi artiklit 5, tuleb meelde tuletada, et see täpsustab artikli 4 lõikes 1 sätestatud keelustamise põhimõttest erandi tegemise tingimusi, mistõttu seda tuleb tõlgendada kitsalt.

72

Nagu rõhutasid hagejad, näeb direktiivi 2002/95 artikli 4 lõige 2 erandi tegemise võimaluse ette vaid ainete kasutusviiside, mitte aga aine kui sellise suhtes.

73

Komisjon ei ole vaidlustanud hagejate argumenti, mille kohaselt vaidlustatud otsuse erand „polümeersetele kasutusviisidele” on sisuliselt üldine erand 10-BDE kasutamisele elektri- ja elektroonikaseadmetes, kuna 10-BDE-d kasutataksegi peamiselt polümeerides. Ta mainis kohtuistungil, et 10-BDE-d on võimalik kasutada tekstiilides, kuid tuleb märkida, et neid direktiiv 2002/95 ei puuduta, kuivõrd, nagu tuleneb selle pealkirjast, käsitleb see vaid elektri- ja elektroonikaseadmeid.

74

Mis puudutab direktiivi 2002/95 eesmärke, siis tuleneb selle põhjendustest 5, 6 ja 11, et ühenduse seadusandja tahe on keelustada selles loetletud ained ja teha erandeid üksnes täpselt määratletud tingimustel.

75

Niisugune eesmärk, mis vastab EÜ artiklile 152, mille kohaselt tagatakse kogu ühenduse poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse (vt selle kohta 12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-504/04: Agrarproduktion Staebelow, EKL 2006, lk I-679, punkt 39), aga ka EÜ artikli 174 lõikele 2, mille kohaselt ühenduse keskkonnapoliitika seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme ja rajaneb ettevaatusprintsiibil ja ennetuspõhimõttel (vt 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-127/02: Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, EKL 2004, lk I-7405, punkt 44), õigustab erandi tegemise tingimuste kitsast tõlgendust.

76

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, ilma et oleks vaja otsustada komisjoni hindamisruumi ulatuse üle, et vaidlustatud otsus, mis on sisuliselt üldine erand 10-BDE kasutamisele elektri- ja elektroonikaseadmetes, võeti vastu eirates tingimusi, mille ühenduse seadusandja on kehtestanud direktiivi 2002/95 artikli 5 lõikes 1, ja läheb vastuollu tema eesmärgiga kehtestada kõnesolevas direktiivis nimetatud komponentide keelustamise põhimõte.

77

Komisjon ja Ühendkuningriik tuginevad lisaks vabatahtlikule heitmete vähendamise programmile, mida on mainitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 3. Taoline programm ei puutu aga direktiiviga 2002/95 kehtestatud pädevuse delegeerimise tingimusi arvestades asjasse.

78

Erinevatest eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et kuna komisjon võttis vastu vaidlustatud otsuse 10-BDE suhtes erandi kehtestamiseks, siis on ta rikkunud direktiivi 2002/95 artikli 5 lõiget 1.

79

Seda järeldust arvestades ei ole põhjust teha otsust esimeses väites mainitud võimuliialduse ja/või võimu kuritarvituse kohta.

80

Kuna esimene väide on põhjendatud, siis ei ole teist kuni neljandat väidet vaja käsitleda.

81

Eelnevast järeldub, et vaidlustatud otsuse lisa punkt 2 tuleb tühistada. Komisjoni kohustus on kindlaks teha, kas sellest tulenevalt on vaja muuta direktiivi 2002/95 lisa pealkirja, mida käsitleb vaidlustatud otsuse lisa punkt 1.

82

Komisjon ja Ühendkuningriik palusid kohtuistungil, et Euroopa Kohus säilitaks vaidlustatud otsuse vaidlusaluste sätete tühistamise korral nende tagajärgede kehtivuse vähemalt üheksa kuu jooksul, mis vastab üleminekuperioodile, mis oleks 10-BDE-d tootvatele või kasutavatele ettevõtjatele antud juhul, kui komisjon oleks otsustanud mitte kehtestada 10-BDE suhtes erandit ning selle toote suhtes oleks rakendunud direktiivi 2002/95 artikli 4 lõikes 1 ette nähtud keeld.

83

Hagejad ja menetlusse astujad on selle taotluse rahuldamise vastu, kuna see oleks tulnud esitada kirjalikes seisukohtades ja kuna asjaomased ettevõtjad oleks igal juhul pidanud pärast direktiivi 2002/95 vastuvõtmist teadma, et ühenduse seadusandja on 10-BDE keelustanud.

84

Vastavalt EÜ artikli 231 teisele lõigule võib Euroopa Kohus määrust tühistades märkida, kui ta seda vajalikuks peab, milliseid tühiseks tunnistatud määruse tagajärgi loetakse kehtivaks. Seda sätet saab kohaldada ka otsusele, millega muudetakse mingi direktiivi lisa (direktiivi kohta vt eelkõige 5. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas C-21/94: parlament vs. nõukogu, EKL 1995, lk I-1827, punkt 31).

85

Arvestades selle sätte sõnastust, millest järeldub, et Euroopa Kohus võib, kui ta seda vajalikuks peab, ka omal algatusel piirata õigusakti tühistava otsuse mõju, siis ei ole põhjust hinnata, millised tagajärjed on sellel, et komisjon ja Ühendkuningriik väidetavalt hilinesid oma taotluse esitamisega.

86

Arvestades asjaolu, et vaidlus on põhjustatud peamiselt sellest, kuidas direktiiv 2002/95 on koostatud ning eelkõige selle artiklite 4 ja 5 ning lisa punkti 10 erakordselt keerulistest suhetest, ja arvestades ka asjaolu, et komisjon võttis kõnesoleva otsuse vastu 13. oktoobril 2005 ehk üheksa kuud enne 10-BDE-de keelu jõustumist 1. juulil 2006, siis tuleb käesolevas kohtuasjas asjaomaste ettevõtjate huvidega arvestamiseks lugeda tühistatud sätte tagajärjed õiguskindluse kaalutlustel kehtivaks vältimatult vajaliku üleminekuperioodi jooksul ehk 30. juunini 2008.

87

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament ja Taani Kuningriik on kohtuasjas C-295/06 komisjonilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja viimati mainitu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb parlamendi ja Taani Kuningriigi kohtukulud kohtuasjas C-295/06 välja mõista komisjonilt.

88

Taani Kuningriik kohtuasjas C-14/06 ning Portugali Vabariik, Soome Vabariik, Rootsi Kuningriik ja Norra Kuningriik, kes astusid menetlusse hageja nõuete toetuseks, ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, kes astus menetlusse kostja nõuete toetuseks, kannavad kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: