1. 

Käesolevates kohtuasjades on Saksamaa Liitvabariik ning äriühingud Glunz AG ja OSB Deutschland GmbH ( 2 ) esitanud apellatsioonkaebused Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 1. detsembri 2004. aasta otsuse peale kohtuasjas Kronofrance vs. komisjon. ( 3 ) Vaidlustatud kohtuotsusega oli Esimese Astme Kohus tühistanud komisjoni 25. juuli 2001. aasta otsuse riigiabi kohta, mida Saksamaa Liitvabariik kavatses anda ettevõttele Glunz. ( 4 ) Vaidlusaluses otsuses leidis Euroopa Ühenduste Komisjon EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud esialgse uurimise tulemusel, et kõnealune meed on ühisturuga kokkusobiv abi, ning et seega ei ole vaja selle andmise vastu vastuväiteid esitada.

2. 

Need apellatsioonkaebused tõstatavad sisuliselt kaks õiguslikku probleemi.

3. 

Esimene probleem puudutab „asjassepuutuvate isikute” õiguste ulatust riigiabi kontrollimise menetluses. Euroopa Kohtul palutakse taas kontrollida EÜ artikli 88 lõike 3 põhjal vastu võetud komisjoni otsuse vastu suunatud tühistamishagidele kehtivaid vastuvõetavuse tingimusi.

4. 

Teine probleem seondub sellega, kuidas Esimese Astme Kohus tõlgendas komisjoni poolt 7. aprillil 1998. aasta teatisena vastu võetud mitut valdkonda hõlmavat raamprogrammi regionaalabi andmiseks ulatuslikele investeerimisprojektidele. ( 5 ) Selles raamprogrammis kehtestatakse investeeringuteks ettenähtud regionaalabi „lubatud maksimaalse osatähtsuse” arvutamise meetod. Selleks nähakse programmis ette erinevad hindamiskriteeriumid, sealhulgas turul valitseva konkurentsiolukorra tegur. Käesolevates kohtuasjades vaieldakse meetodi üle, mida komisjon kasutas selle teguri arvutamiseks. Euroopa Kohtusse pöörduti eelkõige küsimuses, kas Esimese Astme Kohus ei ole ületanud oma pädevust, kontrollides meetodit, kuidas komisjon seda tegurit hindas, ja igal juhul, kas Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi kõnealuse raamprogrammiga kehtestatud eeskirjade tõlgendamisel.

5. 

Käesolevas ettepanekus teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku jätta need apellatsioonkaebused rahuldamata.

6. 

Ma väidan kõigepealt, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud Kronofrance SA ( 6 ) esitatud hagi vastuvõetavuse kontrollimise raames õigusnormi. Selleks märgin ma, et Esimese Astme Kohus kohaldas õigesti kohtupraktikat, mille Euroopa Kohus sedastas kohtuotsustes Cook vs. komisjon ( 7 ) ja Matra vs. komisjon ( 8 ) ning mida ta on hiljem kinnitanud 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum. ( 9 )

7. 

Seejärel tõendan ma, miks võis Esimese Astme Kohus minu arvates täielikult kontrollida komisjoni hinnangut abi lubatud maksimaalse osatähtsuse arvutamise meetodi kohta.

8. 

Lõpuks esitan ma põhjused, miks Esimese Astme Kohtul oli minu arvates õigus arvestada, et konkurentsiolukorda puudutava teguri arvutamisel tuleb lisaks turu struktuurilisele võimsusele arvesse võtta ka turulangust.

9.

Kõigepealt annan ülevaate asjaomastest EÜ asutamislepingu artiklitest, seejärel täpsustan kohaldatavad määruse (EÜ) nr 659/1999 ( 10 ) sätted ning mitut valdkonda hõlmavas raamprogrammis kehtestatud suunised.

10.

EÜ artikli 87 kohaselt on liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, põhimõtteliselt keelatud, millest tehakse erandeid EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 loetletud juhtudel.

11.

EÜ artikli 87 lõikes 2 loetletakse ühisturuga täieõiguslikult kokkusobiva abi liigid. Selleks on üksiktarbijatele antav sotsiaalabi, kui sellist abi antakse ilma asjassepuutuvate toodete päritolul põhineva diskrimineerimiseta, loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi ning Saksamaa jagamisest kahjustatud Saksamaa Liitvabariigi teatud piirkondade majandusele antav abi määral, mis on vajalik nimetatud liikmesriigi jagamisest põhjustatud majandusliku halvemuse korvamiseks.

12.

EÜ artikli 87 lõikes 3 täpsustatakse omakorda abi, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks. Sellise abi hulka kuulub abi majandusarengu edendamiseks piirkondades, kus valitseb tõsine tööpuudus.

13.

Nende sätete rakendamise tagamiseks kehtestatakse asutamislepingus ja eelkõige EÜ artiklis 88 riigiabi eelneva kontrollimise ja lubamise menetlus, milles on keskne roll komisjonil.

14.

EÜ artikli 88 lõikes 2 tehakse seega komisjonile ülesandeks hinnata abi kokkusobivust EÜ artikliga 87. Artikli 88 lõike 2 esimene lõik näeb ette, et „[k]ui komisjon leiab pärast asjassepuutuvatelt isikutelt selgituste küsimist, et riigi poolt või riigi ressurssidest antav abi ei sobi ühisturuga kokku artikli 87 järgi või et sellist abi kasutatakse valel eesmärgil, siis otsustab komisjon, et asjassepuutuv riik peab säärase abi lõpetama või muutma seda komisjoni määratud tähtaja jooksul”.

15.

EÜ artikli 88 lõige 3 kohustab liikmesriike informeerima komisjoni plaanidest abi määramise või muutmise kohta ning keelab liikmesriikidel rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui komisjon on teinud otsuse vastavalt EÜ artikli 88 lõike 2 esimesele lõigule.

16.

Seega, nagu ma oma analüüsi raames märgin, toimub EÜ artiklis 88 sätestatud kontrollimenetlus kahes järgus: kavandatava meetme eelnev kontroll ja, vajadusel, kui komisjon kahtleb abi kokkusobivuses ühisturuga, siis põhjalikum kontroll, mis peab komisjonil võimaldama saada täielikku teavet asja kõikide andmete kohta. ( 11 ) Selleks peab komisjon vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 2 kutsuma asjassepuutuvaid isikuid esitama märkusi.

17.

Lõpuks volitab EÜ artikkel 89 Euroopa Liidu Nõukogu andma määruseid EÜ artiklite 87 ja 88 kohaldamiseks. Selle volituse alusel võttis nõukogu vastu määruse nr 659/1999.

18.

Määrusega nr 659/1999 kodifitseeriti komisjonile EÜ artikliga 88 antud volituste kasutamine. Selles sätestatakse täpsed eeskirjad, mis on sõnastatud vastavalt Euroopa Kohtu praktikale. ( 12 )

19.

Seega korratakse määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis h peaaegu täpselt samas sõnastuses Euroopa Kohtus mõistele „asjassepuutuvad isikud” antud määratlust, mis – tuletan meelde – on käesolevas kohtuasjas keskne küsimus. 14. novembri 1984. aasta kohtuotsuses Intermills vs. komisjon ( 13 ) leidis Euroopa Kohus, et huvitatud isikud on isikud, ettevõtjad või ühendused, kelle huve abi andmine võib puudutada, s.o eelkõige konkureerivad ettevõtjad ja kutseala organisatsioonid. ( 14 ) Selle määruse artikli 1 punktis h määratletakse mõiste „huvitatud pool” kui iga „liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud”.

20.

Nimetatud määruse artikkel 4 käsitleb esialgset uurimist, mille komisjon peab läbi viima, kui liikmesriik teatab talle kavatsusest abi anda või muuta.

21.

Selle sätte kohaselt võib komisjon vastu võtta kolme liiki otsuseid. Ta võib otsustada, et meede, millest teatati, ei kujuta endast riigiabi. Ta võib ka tuvastada, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ei ole kahtlusi ja otsustada mitte esitada vastuväiteid kõnealuse abi andmisele. Lõpuks võib ta otsustada algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust, kui teatavaks tehtud kavandatava meetme ühisturuga kokkusobivuse suhtes ilmnes kahtlusi.

22.

Regionaalabi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel peab komisjon lisaks piirkonna arengu jaoks positiivsetele mõjudele arvesse võtma ka tagajärgi, mida võib riigiabi andmine tuua teatavate sektorite majanduslikule olukorrale. ( 15 )

23.

Just selleks võttis komisjon vastu mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi. See raamprogramm annab suunised, mis võimaldavad komisjonil arvutada igal üksikjuhul investeeringuteks ettenähtud regionaalabi lubatud maksimaalse osatähtsuse. ( 16 )

24.

Abi maksimaalne lubatud osatähtsus arvutatakse kõnealuse raamprogrammi punktis 3 esitatud meetodil. Selle arvutuse tegemiseks on kõigepealt vaja kindlaks määrata abi „piirkondlik ülemmäär” (tegur R), mis vastab abi maksimaalsele lubatud osatähtsusele, mida suurettevõtja võib teatise kuupäeval kehtiva lubatud regionaalabikava seisukohast asjaomases piirkonnas saada. Individuaalse abi puhul kohaldatakse asjaomases piirkonnas kehtestatud abi ülemmäära. Seejärel tuleb selle arvutuse tegemiseks kindlaks määrata kolm paranduskoefitsienti, mis vastavad esiteks konkurentsiolukorrale asjaomases sektoris (tegur T), teiseks kapitali/tööjõu suhtarvule (tegur I) ja kolmandaks asjaomasest abist piirkonnale tulenevale mõjule (tegur M). Seejärel arvutatakse abi lubatud maksimaalne osatähtsus, korrutades need kolm paranduskoefitsienti abi piirkondliku ülemmääraga (tegur R).

25.

Mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi punktide 3.2 ja 3.3 kohaselt tuleb konkurentsiolukorra teguri puhul teha analüüsi abil kindlaks, kas teatatud projekt viiakse ellu valdkonnas või alamvaldkonnas, mida iseloomustab liigne struktuuriline tootmisvõimsus. Sellise ülevõimsuse kindlakstegemiseks võrdleb komisjon Euroopa Ühenduse tasandil kogu töötleva tööstuse keskmise tootmisvõimsuse kasutusmäära ning kõnealuse (alam)valdkonna tootmisvõimsuse kasutusmäära. Komisjon võtab aluseks viis viimast aastat, mille kohta on andmed kättesaadavad. ( 17 )

26.

Mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi punkt 3.4 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui andmed tootmisvõimsuse kasutamise kohta on ebapiisavad, uurib komisjon, kas investeerimine toimus langeva nõudlusega turul. Selleks võrdleb ta kõnealuse toote või kõnealuste toodete nähtava tarbimise arengut […] töötleva tööstuse kasvumääraga [Euroopa Majanduspiirkonnas, edaspidi „EMP”] tervikuna[ ( 18 )]”. [Siin ja edaspidi on nimetatud raamprogrammi tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

27.

Lõpuks on kõnealuse raamprogrammi punkti 3.10.1 alusel konkurentsiolukorra teguri suhtes kohaldatavad neli paranduskoefitsienti. Nende koefitsientide väärtus sõltub järgmistest hindamiskriteeriumidest:

28.

Mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi tähenduses hõlmab turuosa hindamine asjaomaste toodete turul investeerimisprojektis vaadeldavaid tooteid ning vajadusel tarbija või tootja poolt asendatavaiks peetavaid tooteid. Geograafiline turg hõlmab põhimõtteliselt EMP-d või, olenevalt juhust, EMP territooriumi olulist osa, kui konkurentsitingimused erinevad seal märkimisväärselt tingimusest EMP ülejäänud osas. ( 19 )

29.

Vaidlustatud kohtuotsuse asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.

30.

Kõnealust abi saanud Saksa ettevõtja Glunz ja esimeses kohtuastmes hagejaks olev Prantsuse ettevõtja Kronofrance mõlemad toodavad ja turustavad puitplaate.

31.

Saksamaa Liitvabariik teatas 4. augusti 2000. aasta kirjas komisjonile plaanist anda 35% ulatuses (ehk kokku 69797988 eurot) investeeringutoetust äriühingutele Glunz ja OSB puidutöötlemiskeskuse rajamiseks Nettgausse Saksi-Anhalti liidumaal.

32.

Komisjon leidis, et teatavaks tehtud meede kujutab endast EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses riigiabi ning et seda tuleks hinnata mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi alusel. Komisjon määras selles raamprogrammis sätestatud eeskirjade kohaselt kindlaks abi maksimaalse lubatud osatähtsuse, mida need ettevõtjad võisid selles piirkonnas saada, hinnates kõiki paranduskoefitsiente (tegureid T, I ja M).

33.

Konkurentsiolukorra suhtes kohaldatava teguri hindamise kohta meenutas komisjon, et vastavalt kõnealuse raamprogrammi punktidele 3.3 ja 3.4 pidi ta oma analüüsis piirduma selle kindlaks tegemisega, kas kõnealuses valdkonnas on liigne struktuuriline tootmisvõimsus või ei ole, kui on olemas piisavalt andmeid tootmisvõimsuse kasutusmäära kohta. Võttes arvesse, et mõlemad Glunzi valmistatavad tooted hõlmasid väga olulise osa puitplaatide kogutoodangust Euroopas ja viidates Euroopa Ühenduste majandustegevuse üldise liigituse ( 20 ) kõige madalamale tasemele, otsustas komisjon võtta oma analüüsi aluseks andmed seoses tootmisvõimsuse kasutusmääradega kõnealuse liigituse klassis 20.20, mis hõlmab puitplaatide tootmist ajavahemikul 1994–1998. Komisjon järeldas, et kõnealune investeerimisprojekt pidi kaasa tooma tootmisvõimsuse tõusu valdkonnas, kus ülevõimsust ei ole, mis õigustas konkurentsiolukorda puudutava teguri suhtes paranduskoefitsiendi 1 kohaldamist.

34.

Teatatud abi hindamisel mitut valdkonda hõlmavas raamprogrammis sätestatud kriteeriume arvestades tõi komisjon välja põhjused, miks ta leidis, et Saksamaa Liitvabariigi kavandatud investeeringutoetus jäi abi maksimaalse lubatud osatähtsuse piiresse. ( 21 )

35.

25. juulil 2001 otsustas komisjon seega määruse nr 659/1999 artikli 4 lõiget 3 kohaldades mitte esitada kõnealuse abi andmise kohta vastuväiteid.

36.

Kronofrance esitas 4. veebruaril 2002 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks. Esimese Astme Kohtu 10. septembri 2002. aasta määrusega lubati Glunzil ja OSB-l astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

37.

Vaidlustatud kohtuotsuses tühistas Esimese Astme Kohus vaidlusaluse otsuse, olles tunnistanud Kronofrance’i hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks.

38.

Sellest kohtuotsusest nähtub, et komisjon ja menetlusse astujad esitasid kohtuistungil hagi suhtes vastuvõetamatuse vastuväite, mis põhineb sellel, et Kronofrance’il puudub kaebeõigus. Nad väitsid, et vaidlusalune otsus ei puuduta viimast isiklikult, kuivõrd kõnealune abi ei kahjusta oluliselt tema turupositsiooni.

39.

Kõnealuse kohtuotsuse punktides 29–46 kontrollis Esimese Astme Kohus seega hagi vastuvõetavust.

40.

Kõigepealt meenutas Esimese Astme Kohus väljakujunenud kohtupraktika põhjal vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32, et komisjon peab riigiabi kontrollimise menetluses eristama kahte etappi: nimelt meetme esialgset uurimist ja ametlikku uurimismenetlust. ( 22 ) Nendest etappidest esimene võimaldab komisjonil kujundada esmase arvamuse kõnealuse abi ühisturuga osalise või täieliku kokkusobivuse kohta, samas kui teine võimaldab tal saada täielikku teavet asja kõigi andmete kohta ja kohustab teda selleks paluma asjassepuutuvatel isikutel esitada märkusi. Esimese Astme Kohus märkis selle kohtuotsuse punktis 33, et kui komisjon leiab ainult abi eeluurimise alusel, et abi on ühisturuga kokkusobiv, siis on EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluslikud tagatised õigustatud isikute jaoks kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada see komisjoni otsus ühenduste kohtus. ( 23 )

41.

Seega järeldas Esimese Astme Kohus sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 34, et:

„[K]ui hageja komisjoni esialgse uurimise lõpus tehtud otsuse peale esitatud tühistamishagis taotleb, et järgitaks EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluslikke tagatisi, siis piisab vaid asjaolust, et ta on selle normi tähenduses asjassepuutuv isik, selleks, et teda käsitleda otseselt ja isiklikult puudutatuna EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses [ ( 24 )] […]”.

42.

Esimese Astme Kohus kontrollis seega, kas hagejat võib pidada huvitatud pooleks määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses. Vastavalt Kronofrance’i konkurentsipositsiooni analüüsile puitplaaditurul otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et hageja on abisaaja ettevõtja konkurent ja on seetõttu huvitatud pool.

43.

Seetõttu tunnistas ühenduse kohus hagi vastuvõetavaks. ( 25 )

44.

Esimese Astme Kohus analüüsis seejärel Kronofrance’i väiteid. Viimane esitas otsuse tühistamise hagi põhjenduseks sisuliselt neli väidet, mis põhinevad esiteks EÜ artikli 87 ja mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi rikkumisel, teiseks EÜ artikli 88 lõike 2 rikkumisel, kolmandaks võimu väidetaval kuritarvitamisel komisjoni poolt ja neljandaks põhjendamiskohustuse rikkumisel.

45.

Esimese Astme Kohus leidis, et Kronofrance’i esimene väide on põhjendatud ja tühistas seetõttu vaidlusaluse otsuse.

46.

Selle esimese väitega vaidlustas see äriühing komisjoni hinnangu abi lubatud maksimaalse osatähtsuse kohta ja eelkõige hinnangu konkurentsiolukorda puudutava teguri (tegur T) suhtes kohaldatavale paranduskoefitsiendile. Ta heitis komisjonile eelkõige ette, et komisjon ei uurinud, kas kavandatavad investeeringud tehakse langeval turul, vaid piirdus selle sektori struktuurilise võimsuse analüüsimisega.

47.

Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 meenutanud komisjonile riigiabi kontrollimisel jäetud ulatuslikku kaalutlusõigust, kontrollis Esimese Astme Kohus, kas komisjon ei olnud mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi tõlgendamisel ja rakendamisel mitte rikkunud õigusnormi.

48.

Kui Esimese Astme Kohus möönis selle kohtuotsuse punktis 89, et ainult selle raamprogrammi sõnastust silmas pidades võiks seda mõista nii, nagu komisjon väitis, tuleb seda programmi siiski tõlgendada EÜ artiklit 87 ja selles sätestatud eesmärki, nimelt ühisturul konkurentsimoonutuste vältimist arvestades.

49.

Kõnealuse kohtuotsuse punktides 90–95 kontrollis Esimese Astme Kohus mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi punktide 3.2–3.10 ülesehitust. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96 järeldas ta sellest, et konkurentsiolukorra suhtes paranduskoefitsiendi 1 kohaldamine eeldab, et eelnevalt tuvastatakse, et kõnealuses valdkonnas ei ole tegemist liigse struktuurilise tootmisvõimsusega ega langeva nõudlusega turuga. Sellega seoses rõhutas Esimese Astme Kohus nende kahe hindamiskriteeriumi eripära.

50.

Nendel tingimustel ta otsustaski vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97, et mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi punkti 3.4 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et „juhul kui andmed tootmisvõimsuse kasutamise kohta asjaomases valdkonnas ei võimalda liigse struktuurilise tootmisvõimsuse olemasolu tuvastada, peab komisjon uurima, kas asjaomane turg on langev”.

51.

Sellest tulenevalt leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103, et kohaldades konkurentsiolukorra suhtes paranduskoefitsienti 1, olemata sealjuures eelnevalt kontrollinud, kas asjaomast abi ei kasutata mitte langeval turul, rikkus komisjon EÜ artiklit 87 ja mitut valdkonda hõlmavat raamprogrammi.

52.

Esimese Astme Kohus otsustas, et seega tuleb Kronofrance’i nõuded rahuldada ja vaidlusalune otsus tühistada.

53.

Saksamaa Liitvabariik ning Glunz ja OSB esitasid vastavalt 16. ja 18. veebruaril 2005 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldustega käesolevad apellatsioonkaebused.

54.

Euroopa Kohtu presidendi 13. oktoobri 2005. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-75/05 P ja C-80/05 P suulise menetluse ja lõpliku kohtuotsuse huvides.

55.

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja jätta Kronofrance’i hagi rahuldamata. Glunz ja OSB paluvad ka, et vajadusel saadetaks nende kohtuasi põhiküsimuse otsustamiseks tagasi Esimese Astme Kohtusse.

56.

Apellandid paluvad lõpuks, et nii apellatsioonkaebustes kui ka Esimese Astme Kohtusse esitatud hagi eest mõistetaks kohtukulud välja Kronofrance’ilt.

57.

Komisjon nõuab mõlemas käesolevas kohtuasjas vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Ta palub Euroopa Kohtul jätta Kronofrance’i hagi vastuvõetamatuse ja teiseks põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista viimaselt välja kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonkaebuste eest.

58.

Kronofrance nõuab nendes kahes kohtuasjas, et apellatsioonkaebused jäetaks rahuldamata ja et nii Euroopa Kohtusse esitatud apellatsioonkaebuste kui ka Esimese Astme Kohtusse esitatud hagi eest mõistetaks kohtukulud välja apellantidelt.

59.

Minu arvates esitavad apellandid oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks neli väidet.

60.

Esimeses väites on Saksamaa Liitvabariik, Glunz ja OSB seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses rikuti õigusnormi, sest Esimese Astme Kohus tunnistas Kronofrance’i hagi vastuvõetavaks.

61.

Teise väitega, mis koosneb minu arvates kahest osast, vaidlustavad apellandid Esimese Astme Kohtu poolt teostatud kohtuliku kontrolli iseloomu ja ulatuse selle suhtes, kuidas komisjon hindas turul valitseva konkurentsiolukorra teguri arvutamist. Nad väidavad, et Esimese Astme Kohus ületas oma kohtuliku kontrolli piire ja tõlgendas mitut valdkonda hõlmavat raamprogrammi valesti.

62.

Kolmandaks väidavad Saksamaa Liitvabariik ning Glunz ja OSB, et Esimese Astme Kohus ei järginud menetlust korraldavaid meetmeid ja eelkõige Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklit 64.

63.

Lõpuks väidavad Glunz ja OSB oma neljandas väites, et vaidlustatud kohtuotsus on vastuolus EÜ artikli 230 teise lõiguga, sest see läheb kaugemale Kronofrance’i tühistamishagi põhjenduseks esitatud fakti- ja õigusväidetest.

64.

Enne nende väidete põhjendatuse suhtes seisukoha võtmist tahan ma teha sissejuhatava märkuse Euroopa Kohtu kontrolli piiride kohta seoses apellatsioonkaebusega.

65.

Tuletan nimelt meelde, et vastavalt EÜ artikli 225 lõikele 1 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule peab apellatsioonkaebus piirduma õigusküsimustega. Selle aluseks võib olla üksnes Esimese Astme Kohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide rikkumine, mis kahjustab kaebaja huve, või ühenduse õiguse rikkumine tema poolt. ( 26 )

66.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ainult Esimese Astme Kohus ühelt poolt pädev fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja teiselt poolt fakte hindama. Järelikult ei kujuta see hindamine endast – välja arvatud juhul, kui Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud – apellatsioonkaebuse raames Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õiguslikku küsimust. ( 27 )

67.

Seevastu on tõsi, et kui Esimese Astme Kohus on fakte tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Esimese Astme Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. ( 28 )

68.

Kui seda on meelde tuletatud, tuleks nüüd kontrollida erinevaid väited, millega apellandid oma apellatsioonkaebust põhjendavad.

69.

Selle esimese väitega vaidlustavad apellandid Esimese Astme Kohtu hinnangu Kronofrance’i kaebeõiguse suhtes.

70.

Saksamaa Liitvabariik ning Glunz ja OSB väidavad, et vaidlustatud kohtuotsus rikub EÜ artikli 230 neljandat lõiku, sest Esimese Astme Kohus leidis, et vaidlusalune otsus puudutab Kronofrance’i „otseselt ja isiklikult”, ning otsustas seega, et selle ettevõtja hagi on vastuvõetav. See ekslik järeldus tuleneb nende arvates EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaldamisala liigsest laiendamisest ja selle ebaõigest tõlgendamisest määruse nr 659/1999 seisukohast.

71.

Nimelt eksis Esimese Astme Kohus nende arvates, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 34 ja 35, et iga määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h alusel abi ametlikust uurimismenetlusest võimalikult „huvitatud ” isikut tuleb käsitada abi eeluurimise tulemusel tehtud abi lubamise otsusest otseselt ja isiklikult puudutatuna EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, ilma et sel juhul oleks vaja tõendada, et see otsus kahjustas „oluliselt” Kronofrance’i konkurentsipositsiooni.

72.

Saksamaa Liitvabariik, Glunz ja OSB on aga seisukohal, et „huvitatud poole” staatus määruse nr 659/1999 tähenduses ei eelda automaatselt hagemisõigust. Ainult abisaaja ja Kronofrance’i vahelisel konkurentsisuhtel põhinev konkreetne kontrollimine oleks kooskõlas kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon ( 29 ) sedastatud Euroopa Kohtu praktikaga. Seega oleks Esimese Astme Kohus pidanud Kronofrance’i kaebeõiguse tuvastamiseks kontrollima, kas tema turupositsiooni oli oluliselt kahjustatud.

73.

Vastupidiselt Esimese Astme Kohtu hinnangule ei ole Kronofrance ja Glunz nende arvates tegelikult kõnealusel turul konkurendid ja järelikult ei saanud abi Kronofrance’i turupositsiooni oluliselt kahjustada.

74.

Selle suhtes rõhutab Saksamaa Liitvabariik, et Esimese Astme Kohus vaid tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43 ja järgmistes, et Glunz kuulub kontserni, kuhu kuuluvad teised puidusektoris tegutsevad äriühingud Prantsusmaal. See kriteerium ei ole nende arvates aga asjassepuutuv, sest see põhineb kontserni ja mitte kahe ettevõtja vahelist konkreetset konkurentsi puudutavatel kaalutlustel.

75.

Peale selle väidavad Glunz et OSB, et Esimese Astme Kohtu hinnang, et Kronofrance’i ja Glunzi müügipiirkonnad kattuvad, ei ole õige. Nimelt hindas Esimese Astme Kohus nende arvates ebaõigesti andmeid kahe ettevõtja turgude kohta.

76.

Nendest põhjendustest lähtudes väidavad apellandid, et Kronofrance’i hagi oleks tulnud kuulutada vastuvõetamatuks.

77.

Komisjon nõustub sisuliselt apellantide kaalutlustega EÜ artikli 230 neljanda lõigu rikkumise suhtes ja tuletab sellega seoses meelde Euroopa Kohtu praktikat abisaaja konkurentide kaebeõiguse kohta. Ta viitab eelkõige 28. jaanuari 1986. aasta otsusele kohtuasjas Cofaz jt vs. komisjon ( 30 ) ning eespool viidatud kohtuotsustele Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon.

78.

Kronofrance väidab vastupidi, et Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et ta oli huvitatud pool määruse nr 659/1999 tähenduses, ja et tema hagi vaidlusaluse otsuse vastu oli vastuvõetav, kuivõrd ta oli tuginenud EÜ artikli 88 lõikes 2 osutatud menetluslikest tagatistest kinnipidamisele. Kronofrance väidab eelkõige, et kui ametlikku uurimismenetlust ei algatata, peaks abisaaja konkurent üksnes tõendama oma „asjassepuutuva isiku” staatust EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, kui hagi eesmärk on tema menetluslike õiguste kaitsmine. Nagu tuleneb tema arvates Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast ja eelkõige 16. mai 2002. aasta kohtuotsusest ARAP jt vs. komisjon, ( 31 ) ei ole sellisel juhul vaja tõendada hageja konkurentsipositsiooni olulist kahjustamist. Tema arvates piisab, kui abi andmine kahjustab tema huve, milline tingimus on käesolevates kohtuasjades täidetud, kuivõrd Kronofrance’i ja Glunzi vahel on otsene konkurentsisuhe.

79.

Esimese väite raames palutakse Euroopa Kohtul sisuliselt otsustada asjassepuutuvate isikute õiguste üle riigiabi kontrollimise menetluses, eelkõige siis, kui nad esitavad tühistamishagi komisjoni otsuse vastu, milles keelduti EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamisest.

80.

Selle väite kontrollimiseks tuleb kõigepealt meelde tuletada sellealase kohtupraktika seisu.

81.

Riigiabi kontrollimise menetluses on komisjoni otsused adresseeritud ainult asjaomastele liikmesriikidele. Sama kehtib ka juhul, kui otsus tehakse kaebuse peale, et meede kujutab endast asutamislepinguvastast abi. ( 32 )

82.

Füüsilised või juriidilised isikud, kes soovivad esitada tühistamishagi selliste otsuste peale, peavad seega vastama EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud tingimustele. Tuletan meelde, et see säte seab iga füüsilise või juriidilise isiku poolt mitte otseselt temale suunatud otsuse tühistamiseks hagi esitamisele kaks tingimust: et otsus puudutaks neid isikuid otseselt ja isiklikult. Kui kõnealune akt nendele tingimustele ei vasta, on selle vastu esitatud hagi vastuvõetamatu.

83.

Mõiste „isiklikult” puudutama ulatuse määratles Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon, ( 33 ) mida on sellest ajast alates väljakujunenud kohtupraktikas ( 34 ) kinnitatud. Euroopa Kohus täpsustas, et keegi teine peale vaidlustatud otsuse adressaadi, saab väita, et otsus puudutab teda isiklikult, vaid siis, kui asjaomane akt mõjutab konkreetset isikut viimase teatavate eriomaduste tõttu või faktilise olukorra tõttu, mille poolest ta erineb kõigist teistest isikutest, ja seetõttu eristab teda „sarnaselt õigusakti konkreetse adressaadiga”.

84.

Euroopa Kohus on tunnistanud, et riigiabi kontrollimise menetluses rakendatakse isikliku huvi mõistet eriliselt, arvestades vastavalt EÜ artikli 88 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud menetluste eesmärki ja eripära. ( 35 )

85.

Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 meenutas, toimub see kontrollimenetlus kahes etapis, mida ühenduse kohus on alati selgelt eristanud. ( 36 )

86.

Esimene nendest etappidest on kehtestatud EÜ artikli 88 lõikes 3. ( 37 ) Tuletan meelde, et see võimaldab komisjonil läbi viia teatavaks tehtud kavandatava meetme esialgse ja lihtsustatud kontrolli, et ta saaks avaldada arvamust meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta. ( 38 ) Kolmandate isikute osalemine ei ole selles menetluses ette nähtud. Kontrolli tulemusel võib komisjon otsustada, et kõnealune meede ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 tähenduses. Ta võib samuti otsustada, kui ta on selles veendunud, et see meede kujutab endast riigiabi, mis on asutamislepinguga kooskõlas. Seevastu, kui komisjonil on abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tõsiseid raskusi, peab ta otsustama algatada ametliku uurimismenetluse.

87.

See on EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse teine etapp, et võimaldada komisjonil saada kõik arvamused, mis on vajalikud selleks, et täieliku teabe põhjal asja kohta esitatud andmetest hinnata teatatud meetme kokkusobivust ühisturuga. ( 39 ) Selleks ongi komisjon kohustatud teatatud kavandatava abi kohta vastu võtma asjassepuutuvate isikute märkused ( 40 ).

88.

Nagu ma märkisin, on Euroopa Kohus mõiste „asjassepuutuvad isikud” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses laialt määratlenud kui isikud, ettevõtjad või ühendused, kelle huve abi andmine võib puudutada, s.o eelkõige konkureerivad ettevõtjad ja kutseala organisatsioonid. Tuletan meelde, et seda definitsiooni kinnitati seejärel määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis h.

89.

Sellest järeldub, et igale ettevõtjale, kellel on – kas või võimalik – konkurentsisuhe, võib anda EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses „asjassepuutuva” isiku staatuse ja ta võib seega saada menetluslikud tagatised, mis võimaldavad tal märkusi esitada.

90.

Asjassepuutuvate isikute hagemisõigus on kohtupraktika teel tuletatud EÜ artikli 88 lõikest 2 ja põhineb nendele selle sättega tagatud menetlusõigustel. ( 41 )

91.

See kohtupraktika sõnastati esmakordselt eespool viidatud kohtuotsustes Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon. Euroopa Kohus nimelt leidis, et kui komisjon otsustab ametlikku uurimismenetlust algatamata, et abi sobib ühisturuga kokku, siis on menetluslikud tagatised õigustatud isikute, st asjassepuutuvate isikute jaoks kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada seda komisjoni otsust ühenduste kohtus. ( 42 )

92.

Nii otsustas Euroopa Kohus esimeses kohtuasjas, et ettevõtja William Cook plc oli EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses „asjassepuutuv isik”, kuivõrd ta tootis täpselt samu seadmeid mis abisaaja ettevõtja. Sellises staatuses tuli teda seega käsitada kõnealusest otsusest otseselt ja isiklikult puudutatuna ning järelikult oli tal EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel õigus taotleda otsuse tühistamist. ( 43 )

93.

Samamoodi otsustas Euroopa Kohus teises kohtuasjas, et ettevõtjat Matra SA võib käsitada asjassepuutuva isikuna, sest vaidlusaluse abi andmine kahjustas tema kui „ühenduse peamise universaalsõidukite tootja ja [abisaaja] ettevõtja tulevase põhikonkurendi” huve. Euroopa Kohus leidis, et komisjoni otsuse peale esitatud tühistamishagi oli seega vastuvõetav. ( 44 )

94.

Selle hagi esemeks võib aga olla üksnes EÜ artikli 88 lõikest 2 „asjassepuutuvatele isikutele” tulenevate menetlusõiguste kaitse. Nad peavad seega vaidlustama ametliku uurimismenetluse algatamata jätmise. ( 45 )

95.

Kokkuvõttes tuleneb kohtupraktika praegusest seisust, et kui füüsiline või juriidiline isik esitab hagi, milles palub tühistada komisjoni otsuse jätta vastuväited esitamata, peab ta ühelt poolt tõendama, et ta on „asjassepuutuv isik” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, ja teiselt poolt põhjendama oma hagi sellega, et komisjon keeldus algatamast ametlikku uurimismenetlust, mille raames tal oleks olnud menetlusõigused.

96.

Seevastu, kui hageja vaidlustab otseselt esialgse uurimise tulemusel tehtud komisjoni hinnangu põhjendatuse, on ta samas olukorras nagu iga isik, kes otsustab vaidlustada otsuse, mis ei ole talle suunatud, nagu isik, kes esitas hagi ametliku uurimismenetluse lõpus tehtud otsuse vastu.

97.

Nii sedastas Esimese Astme Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Skibsværftsforeningen jt vs. komisjon selgelt, et kui hageja ei nõua komisjoni otsuse tühistamist põhjusel, et sellega rikuti ametliku uurimismenetluse algatamise kohustust või ei järgitud seeläbi otsusega hagejale kindlustatud menetluslikke tagatisi, siis kohaldatakse rangeid kriteeriume, mille Euroopa Kohus kehtestas eespool viidatud kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon. ( 46 )

98.

Üksnes asjaolust, et hagejat võib käsitada „asjassepuutuva isikuna” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, seega enam hagi vastuvõetavuseks ei piisa. Vastuvõetavus sõltub tingimusest, et hageja tõendab, et kõnealune otsus mõjutab teda teatavate talle ainuomaste tunnuste või selliste faktiliste asjaolude kaudu, mis teda kõigist teistest isikutest eristavad. ( 47 ) Euroopa Kohus on tunnistanud, et sellega võib olla tegemist juhul, kui hageja tõendab, et kõnealuses otsuses käsitletav abi kahjustab oluliselt tema konkurentsipositsiooni turul. ( 48 )

99.

Seega tuleneb kohtupraktikast, et kui hageja vaidlustab komisjoni keeldumise algatada ametlikku uurimist, väites et rikutakse tema menetlusõigusi, peab ta tõendama, et ta on asjassepuutuv isik EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, kuivõrd kõnealuse abi andmine võib kahjustada tema huve.

100.

Seevastu, kui see hageja vaidlustab abi hindamise kohta tehtud otsuse põhjendatuse iseenesest, peab ta nendel tingimustel tõendama, et tema konkurentsipositsiooni turul on oluliselt kahjustatud. Tema juurdepääs ühenduse õigusemõistmisele ei ole seega sama lihtne nagu esimesel juhul.

101.

Seda kohtupraktikat on viimastel aastatel teravalt kritiseeritud.

102.

Kohtujurist Jacobs nimetas oma ettepanekus kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, kõnealust kohtupraktikat keerukaks, milles puudub loogika ja sidusus, kuna selles tehakse tema arvates fiktiivselt vahet õiguses pöörduda ühenduse kohtusse. ( 49 ) Väljendades arvukaid kahtlusi eespool viidatud kohtuotsuste Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon suhtes kutsus kohtujurist Jacobs lõpuks Euroopa Kohut üles oma kohtupraktikat läbi vaatama ja selgitama, tehes talle ettepaneku kohaldada kõikidel juhtudel, kus hageja vaidlustab EÜ artikli 88 lõike 3 alusel vastu võetud otsuse, otsese ja isikliku huvi kriteeriumi, olenemata hagi põhjenduseks esitatud väidetest, sest isikliku huvi nõue on tema arvates erinev asjassepuutuva isiku mõistest.

103.

Isegi, kui käesolevad kohtuasjad ei ole selles küsimuses kõige asjakohasem raamistik uue lähenemisviisi välja pakkumiseks, soovin ma siiski teha mõned märkused.

104.

On tõsi, et ühenduse kohtus EÜ artikli 88 lõike 3 alusel vastu võetud otsuse vastu esitatud hagi vastuvõetavuse tingimuste osas vahet tegemine väärib kriitikat. Nimelt on selle kohtupraktika lõpptulemuseks asjassepuutuvatele isikutele riigiabi kontrollimise menetluses antud õiguste piiramine. Kui Euroopa Kohus annab nendele isikutele õigused siis, kui nad väidavad oma hagi põhjenduseks, et nende menetluslikke tagatisi on rikutud, siis Euroopa Kohus samas keeldub neile andmast neid õigusi siis, kui nad soovivad vaidlustada abi hindamise otsuse põhjendatust. Selline kohtupraktika tekitab küsimusi ja ei anna EÜ artikli 88 lõikele 3 loetavat sisu.

105.

Ühenduse kohtusse pöördumise võimalus on ometi üks valdkondi, mis nõuab minu arvates enam kui ükski teine, et õigus oleks selge ja ühene. Piirangud, mis on seatud inimeste õigusele taotleda kohtulikku kontrolli eeskirjade ja meetmete suhtes, mida institutsioonid kohaldavad inimeste tegevuse või olukorra suhtes, peavad olema kergesti mõistetavad.

106.

Ent ühe ja sama otsuse vastu sama esemega hagiavalduses esitatud ühe ja sama hagi vastuvõetavuse tingimuste eristamine on tõepoolest fiktiivne. Nimelt on hageja eesmärk minu arvates täpselt sama selle järgi, kas ta nõuab oma menetlusõiguste kaitset või vaidlustab abi hindamise kohta tehtud otsuse põhjendatust. Mõlemal juhul nõuab hageja oma hagis abi ametliku uurimise algatamist.

107.

Peale selle muudab selline vahettegemine ühenduse kohtu ülesande delikaatseks, sest neid kahte juhtu ei ole tühistamishagi läbivaatamisel tingimata lihtne eristada.

108.

Seetõttu näib mulle, et Euroopa Kohus peaks aja jooksul seda kohtupraktikat lihtsamaks ja sidusamaks muutma, määratledes riigiabialaste otsuste vastu esitatud hagide suhtes kohaldatavad vastuvõetavuse tingimused üksnes hagi eseme ja mitte hagi põhjenduseks esitatud väidete järgi.

109.

Seega peaks Euroopa Kohus lubama, et kui isik vaidlustab komisjoni poolt esialgse uurimise tulemusel antud hinnangu põhjendatuse, tõstatab isik sellega tingimata küsimuse ametlikku uurimismenetluse algatamata jätmise kohta, ja tema eesmärk on järelikult tagada oma menetlusõiguste kaitse. Selle hagi esemeks on algatada ametlik uurimismenetlus, mille raames hageja saaks esitada oma märkused, ning see ongi hagi ainus ese, olenemata selle põhjendustest.

110.

Nendel tingimustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku kohaldada kõikide EÜ artikli 88 lõike 3 põhjal tehtud otsuste vastu esitatud hagide suhtes eespool viidatud kohtuotstes Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon sedastatud kohtupraktikat.

111.

See lahendus võimaldaks ühelt poolt anda üksikisikutele suurema võimaluse pöörduda ühenduse kohtusse. Eespool viidatud kohtuotsustest Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon tulenev kohtupraktika annab selgelt tunnistust Euroopa Kohtu soovist laiendada kohtuliku kaitse ulatust isikutele, kes ei oleks selles menetlusetapis võimelised tõendama, et nad vastavad eespool viidatud kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon kehtestatud väga rangetele kriteeriumidele. Siinkohal tuleb meenutada, et ei ole olemas mingil kujul avalikustamist, mis teavitaks kolmandaid isikuid teatavaks tehtud abikavadest. Nii täpsustas Euroopa Kohus kohtuotsus Heineken Brouwerijen, ( 50 ) et EÜ artikli 88 lõige 3 „ei nõua, et abi andmise või muutmise kavad, millest liikmesriik komisjonile teatab, tehtaks viivitamatult teatavaks kõikidele asjassepuutuvatele isikutele, vaid komisjon on kohustatud need teatavaks tegema ainult siis, kui ta algatab [EÜ artikli 88 lõikes 2] ette nähtud menetluse”. ( 51 ) Seevastu avaldatakse otsus esialgse uurimise lõpetamise kohta Euroopa Liidu Teatajas, ehkki kokkuvõtlikult. Asjaomasele liikmesriigile adresseeritud otsuse tekst on kättesaadav ainult autentses keeles. Otsuses esitatud teabe seisukohast ei pruugi isikul, kes sooviks selle otsuse vastu tühistamishagi esitada, olla piisavalt teavet, et tõendada oma hagiavalduses, et otsus puudutab teada isiklikult Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon kehtestatud kriteeriumide tähenduses. ( 52 )

112.

See lahendus võimaldaks teiselt poolt tugevdada komisjoni otsuste kohtulikku kontrolli. Ei tohiks nimelt unustada, et komisjonil on riigiabi kontrollimisel ainupädevus. Anda konkurentidele, nagu ka kõigile isikutele, kelle huve kõnealune meede võib kahjustada, õigus vaidlustada otsust, mille kohaselt komisjon otsustab ametlikku uurimismenetlust algatamata, et teatatud meede ei ole abi või kujutab endast ühisturuga kokkusobivat abi, tugevdab kohtulikku kontrolli komisjoni otsuste üle ja a fortiori riigiabialaste asutamislepingu eeskirjade kohaldamist.

113.

Peale selle, kui ametlik uurimismenetlus on algatatud ja kui asjassepuutuvad isikud on saanud selle raames märkusi esitada, on komisjoni otsuse vastu esitatud hagi eesmärk vaieldamatult vaidlustada komisjoni hinnangu põhjendatust ennast. Sel juhul on ilmne, et iga isik, kes soovib esitada hagi selle otsuse vastu, peab põhjendama oma erilist huvi selleks ja tõendama – eespool viidatud Euroopa Kohtu otsuses Cofaz jt vs. komisjon sedastatud kriteeriumide tähenduses –, et tema konkurentsipositsiooni turul on oluliselt kahjustatud.

114.

Vaatamata eespool viidatud kohtupraktika Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon suhtes väljendatud kahtlustele on Euroopa Kohus seda kohtupraktikat siiski kinnitanud suurkoja koosseisus eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum. ( 53 ) See kohtuotsus tehti üks aasta pärast vaidlustatud kohtuotsust.

115.

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 33 ja 34, kontrollis Esimese Astme Kohus Kronofrance’i esitatud tühistamishagi vastuvõetavust Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsustes Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon sedastatud kohtupraktika seisukohast. Tuletan meelde, et see ettevõtja heitis komisjonile ette oma menetlusõiguste rikkumist, kuna komisjon keeldus algatamast ametlikku uurimismenetlust, mis oleks ettevõtjal kui asjassepuutuval isikul võimaldanud esitada märkusi kavandatava abi andmise kohta. Esimese Astme Kohus meenutas seega, et „kui hageja komisjoni esialgse uurimise lõpus tehtud otsuse peale esitatud tühistamishagis taotleb, et järgitaks EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluslikke tagatisi, siis piisab vaid asjaolust, et ta on selle normi tähenduses asjassepuutuv isik, selleks, et teda käsitleda otseselt ja isiklikult puudutatuna EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses”. ( 54 ) Minu arvates on see järeldus täiesti kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga eespool viidatud kohtuotsustes Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon, ning seda on hiljem kinnitatud eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum.

116.

Esimese Astme Kohus kontrollis seega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36–44, kas hagejat võis käsitada „huvitatud poolena” määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses. Selleks analüüsis ühenduse kohus Kronofrance’i konkurentsipositsiooni puitplaaditurul.

117.

Vastavalt eespool viidatud kohtupraktikale ei olnud Esimese Astme Kohus kohustatud kontrollima, kas otsus kahjustas hageja huve oluliselt. Piisas sellest, kui ta tõendas, et kavandatud abi andmine võis kahjustada Kronofrance’i positsiooni kõnealusel turul.

118.

Asjaolude sõltumatu hindamise raames analüüsis Esimese Astme Kohus seega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–44 Kronofrance’i konkurentsipositsiooni asjaomasel turul. Esimese Astme Kohus täheldas kõigepealt, et hageja ja abisaaja ettevõtja tegutsevad sama toote turul, nimelt toodavad puitplaate. Seejärel märkis ta, et geograafiline võrdlusturg on tõepoolest EMP turg, kus kummagi ettevõtja müügipiirkonnad asuvad ja kattuvad. Esimese Astme Kohus järeldas seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et hageja on tõesti abisaaja ettevõtja konkurent ja seega saab teda käsitada „huvitatud poolena” määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses.

119.

See tõendus on minu arvates Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuste Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon raames läbi viidud konkurentsianalüüsi seisukohast piisav.

120.

Nendel tingimustel ja esitatud põhjendustest lähtudes arvan ma, et Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et Kronofrance on huvitatud pool määruse nr 659/1999 tähenduses ja et tal on seega kaebeõigus vaidlusaluse otsuse vastu esitatud tühistamishagi raames.

121.

See väide tuleb seega minu arvates põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

122.

See teine väide jaguneb minu arvates kaheks osaks. Esimese osa põhjenduseks väidavad apellandid, et Esimese Astme Kohus ületas komisjoni poolt turul valitseva konkurentsiolukorra teguri hindamise kontrollimisel oma kohtualluvuse piire. Teise väite põhjenduseks leiavad apellandid, et igal juhul rikkus Esimese Astme Kohus mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi tõlgendamisel õigusnormi, leides, et seda tegurit tuli hinnata mitte üksnes asjaomase valdkonna struktuurilise võimsuse seisukohast, vaid ka kontrollides, kas kõnealused investeeringud ei tehta mitte langeval turul.

123.

Saksamaa Liitvabariik ning Glunz ja OSB, keda toetab komisjon, väidavad, et Esimese Astme Kohus kohaldas ebaõigesti EÜ artikli 87 lõiget 3 ning mitut valdkonda hõlmavat raamprogrammi.

124.

Nende arvates ületas Esimese Astme Kohus mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi tõlgendamisel ja ise majandushinnanguid tehes oma kohtliku kontrolli piire. Seetõttu eiras ta nende arvates komisjonile EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisel jäetud ulatuslikku kaalutlusõigust, mille raames komisjon võttis raamprogrammi vastu ja kohaldas seda. Esimese Astme Kohus tõlgendas nende arvates seda raamprogrammi ja eelkõige selle punkte 3.2, 3.4 ja 3.10 selle sõnastuse, mõtte ja eesmärgi vastaselt, leides, et kavandatava regionaalabi järelkajasid turul tuleb hinnata mitte üksnes asjaomase valdkonna tootmisvõimsuse kasutusmäära seisukohast, vaid ka turul valitsevat langust arvestades. Nimelt tuleneb nende arvates nendest sätetest, et turu võimaliku languse kontrollimine on ainult täiendav kontrollikriteerium, mida tuleb arvestada üksnes siis, kui andmed võimsuse kasutusmäärade kohta on ebapiisavad. Nii ei ole see aga nende arvates käesolevates kohtuasjades, sest kõik andmed võimsuse kasutusmäära kohta olid kättesaadavad.

125.

Peale selle väitis Esimese Astme Kohus nende arvates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104–107, et komisjoni kõikuv otsustuspraktika selles valdkonnas ei ole vastuolus mitut valdkonda hõlmavale raamprogrammile tema antud tõlgendusega. Ent apellandid ja komisjon väidavad vastu, et selle praktika põhjalikumal analüüsimisel selgub vastupidi, et komisjon on kontrollikriteeriume alati sõnaselgelt kohaldanud eespool nimetatud järjekorras, vaid ühe erandiga (16. mai 2000. aasta otsus mitte esitada vastuväiteid äriühingule Pirna AG antud abi suhtes ( 55 )).

126.

Lõpuks põhjendas nende arvates Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108 samuti langeva turu kriteeriumi kohaldamist, leides, et 2002. aastal vastu võetud mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi versioon ( 56 ) põhineb punktis 32 turu majandusliku languse kontrollimisel selleks, et kindlaks teha, millised sektorid on raskustes. Sõltumatult 2002. aasta mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi asjassepuutumatusest selle programmi varasema versiooni tõlgendamiseks, on see märkus ebaõige. Kõik viited asjaomase turu majandusliku languse kriteeriumile on nende arvates tegelikult 2002. aasta mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi tekstist kõrvaldatud ja seda isegi enne vaidlustatud kohtuotsuse tegemist. Oma 1. novembri 2003. aasta teatisega ulatuslikele investeerimisprojektidele piirkondliku abi andmiseks mõeldud mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi (2002) muutmise kohta, eesmärgiga koostada struktuuriliste probleemidega valdkondade nimekiri, ning ettepanekust asjakohaste meetmete võtmiseks mootorsõiduki-ja sünteeskiutööstuse valdkonnas EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 1 järgi, ( 57 ) muutis komisjon tegelikult 2002. aasta mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi punkti 32, ja muudatus jõustus 1. jaanuaril 2004.

127.

Kronofrance väidab vastu, et mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi punkti 3.10 sõnastusest tuleneb sõnaselgelt, et komisjon peaks selle turu konkurentsiolukorda hinnates, kus abi kavandatakse, ikkagi kindlaks tegema, kas kavaga kaasneb tootmisvõimsuse suurenemine sektoris, kus esineb liigne struktuuriline tootmisvõimsus, ja kas abi on mõeldud languses oleva turu jaoks. Nagu rõhutas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses, tuleks seda viimast elementi alati kontrollida, sest abi andmine langeval turul põhjustab tingimata tugevaid konkurentsimoonutusi.

128.

Vastupidiselt apellantide väitele arvan ma, et Esimese Astme Kohtul oli õigus täielikult kontrollida komisjoni hinnangut turul valitsevat konkurentsiolukorda puudutava paranduskoefitsiendi hindamise meetodi suhtes.

129.

On tõsi, et komisjonil on EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamise raames ulatuslik kaalutlusõigus, eelkõige kui ta võtab vastu akti, mis eeldab keerukat majanduslikku või sotsiaalset hindamist. ( 58 ) Sellega on minu arvates tegemist, kui komisjon peab kontrollima, kas turul, millel investeeringut kavandatakse, valitseb liigne struktuuriline tootmisvõimsus, või kas see turg on languses.

130.

Euroopa Kohus leiab, et sellisel juhul on selle hinnangu kohtulik kontroll piiratud. Ühenduse kohus ei saa asendada komisjoni poolt keerulistele majanduslikele faktidele ja tingimustele antud hinnangut enda hinnanguga ega saa teha ise majanduslikke hinnanguid. Tema kontroll peab sel juhul piirduma menetlus- ja põhjendamisnormidest kinnipidamise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega. ( 59 )

131.

Sellegipoolest ma ei arva, et siin on tegemist sellise juhuga. Nimelt ei küsita käesolevate apellatsioonkaebuste raames Euroopa Kohtult, kas turul, millel tegutseb abisaaja ettevõtja, esineb liigne struktuuriline tootmisvõimsus või kas see turg on languses. Küsimus on selles, kas Esimese Astme Kohtul oli õigus tõlgendada meetodit, mida komisjon kasutas investeeringuteks ettenähtud regionaalabi kavade kooskõla kontrollimiseks EÜ artikliga 87.

132.

Väljakujunenud kohtupraktikast aga nähtub, et ühenduse kohus teostab põhimõtteliselt täielikku kontrolli, kui küsimus on selles, kas meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse. ( 60 )

133.

Nii on see käesolevates kohtuasjades. Tuletan meelde, et mitut valdkonda hõlmavas raamprogrammis kehtestatakse meetod, mis võimaldab välja arvutada investeeringuteks ettenähtud regionaalabi lubatud maksimaalse osatähtsuse. Nagu märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102, toob selle meetodi rakendamine komisjoni poolt kohustuslikke õiguslikke tagajärgi sellega, et sellest sõltub ühisturuga kokkusobiva abi summa. See arvutusmeetod on seega kindlasti olemuselt juriidiline ja seda tuleb rakendada objektiivsetel alustel. Küsimus, kas konkurentsiolukorda puudutav tegur tuleb arvutada, arvestades mitte üksnes sektoris liigse struktuurilise tootmisvõimsuse esinemist, vaid ka seda, kas turg on languses, ei ole komisjoni keerukas majanduslik hinnang, vaid seda tuleb tõlgendada asutamislepingus kehtestatud normide seisukohast. ( 61 )

134.

Kohtupraktikas on arvukalt näiteid, kus ühenduse kohus on sellist kontrolli teostanud. Ma mõtlen seega eespool viidatud kohtuotsust Itaalia vs. komisjon tühistamishagi kohta, mille Itaalia Vabariik esitas komisjoni otsuse vastu, milles selle riigi poolt antud abi kuulutati ühisturuga kokkusobimatuks. Selles kohtuasjas väitis Itaalia Vabariik nimelt, et keeldudes väikeste ja keskmiste ettevõtjate jaoks ette nähtud abi summat suurendamast oli komisjon rikkunud EÜ artikleid 87 ja 88, ning komisjoni teatist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antava riigiabi ühenduse raamistiku kohta. ( 62 ) Selles kohtuotsuses tõlgendas Euroopa Kohus nimetatud raamprogrammi EÜ artikli 87 ja selles sätestatud eesmärkide seisukohast. ( 63 )

135.

Neid asjaolusid silmas pidades arvan ma, et Esimese Astme Kohus võib teostada täielikku kontrolli hinnangu suhtes, mille komisjon andis turul valitsevat konkurentsiolukorda puudutava paranduskoefitsiendi arvutamise meetodile.

136.

Ma arvan seega, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud komisjoni hinnangute kohtuliku kontrolli ulatuse osas õigusnormi.

137.

Siinkohal tuleb kontrollida, kas Esimese Astme Kohus võis õiguspäraselt leida, et komisjon rikkus EÜ artiklit 87 ja mitut valdkonda hõlmavat raamprogrammi, rikkudes nii kõnealuse abi kontrollimise menetlust, jättes konkurentsiolukorra suhtes kohaldatava paranduskoefitsiendi arvutamise raames kontrollimata, kas teatatud abi andmise kava ei teostata mitte languses oleval turul.

138.

Nagu märgib Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89, võiks mitut valdkonda hõlmavat raamprogrammi ainult selle sõnastust silmas pidades mõista nii nagu komisjon väitis. Kõnealuse raamprogrammi punktist 3.4 nähtub nimelt, et „[k]ui andmed tootmisvõimsuse kasutamise kohta on ebapiisavad”, kontrollib komisjon, kas kavandatavad investeeringud tehakse langeval turul. Käesolevates kohtuasjades, nähtub toimiku dokumentidest, et komisjon pidas asjaomase valdkonna struktuurilise võimsuse kasutusmäära kohta esitatud andmeid konkurentsiolukorda puudutava teguri arvutamiseks piisavateks. Seega ei paista komisjon mitut valdkonda hõlmavas raamprogrammis märgitud meetodist kõrvale kaldunud olevat.

139.

Sellegipoolest otsustas Esimese Astme Kohus, et vaatamata kõnealuse raamprogrammi punktis 3.4 kasutatud sõnastusele, tuleb seda sätet tõlgendada EÜ artikli 87 seisukohast. Seda tehes leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96 ja 97, et andmed valdkonna struktuurilise võimsuse kasutusmäära kohta ja turulanguse kohta on kaks konkreetset hindamiskriteeriumit, mida komisjon pidi kontrollima kumulatiivselt.

140.

Ma arvan, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi.

141.

Nimelt nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et raamprogrammide või teatiste vastuvõtmisel, milles sedastatakse teadmiseks ja nende kriteeriumide lihtsustamiseks, mida komisjon kavatseb abi ühisturuga kokkusobivuse kontrollimisel kohaldada, ei või mingitel asjaoludel teha erandit EÜ artiklist 87 ja see ei vabasta komisjoni kohustusest hinnata iga asja selles sättes kehtestatud kriteeriumide alusel. ( 64 ) Tuletan meelde, et suunised on vaid soovituslikud. Need ei ole normatiivsed. ( 65 ) Nagu kõiki teisi teisese õiguse akte, mis on vastu võetud EÜ artiklite 87 ja 88 rakendamiseks, ei saa neid tõlgendada tähenduses, mis vähendaks asutamislepingu normide ulatust või oleks vastuolus asutamislepingu eesmärkidega. ( 66 ) Seda enam tuleb meenutada, nagu Euroopa Kohus otsustas eespool viidatud kohtuotsuses Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, et komisjoni riigiabialaste volituste ja kohustuste ulatust tuleb hinnata just EÜ artiklite 87 ja 88 seisukohast. ( 67 ) Seega, kui selles valdkonnas vastu võetud raamprogrammid ja teatised on komisjonile kohustuslikud, siis ainult sel määral, kui need tekstid ei kaldu kõrvale asutamislepingu normide õigest kohaldamisest. ( 68 )

142.

Mitut valdkonda hõlmavat raamprogrammi vastu võttes ja kehtestades eelkõige suurima lubatud abi summa, soovis komisjon piirata konkurentsile kahjulikku mõju, mis võis tuleneda regionaalabist ulatuslikele investeerimisprojektidele, mille ülemmäär on suurem piirkondlikust halvemusest. ( 69 ) Konkurentsiolukorra suhtes kohaldatava paranduskoefitsiendi kindlaksmääramine pidi võimaldama anda „pildi” kõnealuse turu seisust.

143.

Nagu märgib Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102, tuleb see koefitsient seega kindlaks määrata turu struktuurilise ja konjunktuurilise analüüsi põhjal. Nagu ma märkisin, on see kontroll seda olulisem, et komisjoni hinnang kõnealuse koefitsiendi kohta toob kohustuslikke õiguslikke tagajärgi, sest sellest sõltub ühisturuga kokkusobivaks peetava abi summa.

144.

Seega ja vaatamata mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi punkti 3.4 sõnastusele, arvan ma, et konkurentsiolukorda puudutavat paranduskoefitsienti tuleb hinnata mitte üksnes asjaomase sektori struktuurilist võimsust kontrollides, vaid ka analüüsides, kas kavandatavad investeeringud ei tehta mitte languses oleval turul.

145.

Ma arvan nagu Esimese Astme Kohus, et need andmed on erinevad ja kajastavad turu eri reaalsusi. Esimene kriteerium põhineb ettevõtja või sektori tootmisvõimsusel, samas kui teine puudutab rohkem toodete nõudlust ja nähtavat tarbimist kõnealusel turul. ( 70 ) Ei ole võimatu täheldada liigse struktuurilise tootmisvõimsuse puudumist sektoris, kuid täheldada siiski nõudluse pidevat langust. Lõpuks võib see langus viia kasutusmäära ettevõtja või sektori tootmisvõimsusest allapoole ja järelikult tekitada liigse struktuurilise tootmisvõimsuse olukorra. Seega, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 õigesti märgib, ei saa lubada sellist tõlgendust, mille kohaselt komisjon võib lubada anda riigiabi oma tooteid langeval turul müüvale ettevõtjale, ilma et komisjon seda asjaolu riigiabi kontrollimisel mingilgi moel arvestaks. On ilmne, nagu rõhutab väga õigesti Esimese Astme Kohus, et niisugusel turul tehtud investeeringud ohustavad tõsiselt konkurentsi, mis on selgelt vastuolus EÜ artiklis 87 järgitud kahjustamata konkurentsi eesmärgiga.

146.

Järelikult leian ma, et Esimese Astme Kohus võis õiguspäraselt tuvastada, et liigne struktuuriline tootmisvõimsus sektoris ja languses olev turg on kaks eraldi hindamiskriteeriumit, mida komisjon oleks pidanud kontrollima kumulatiivselt, kui ta hindas turul valitsevat konkurentsiolukorda puudutavat tegurit.

147.

Ma olen seega arvamusel, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi komisjoni hinnangut kontrollides.

148.

Esitatud põhjendusi arvestades leian ma, et seega tuleb see teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

149.

Selle kolmanda väite põhjenduseks väidavad apellandid, et Esimese Astme Kohus tegi otsuse, rikkudes oma kodukorra artiklit 64, mis näeb ette menetlust korraldavad meetmed.

150.

Apellandid leiavad nimelt, et kuna Kronofrance’i kaebeõiguse puudumisel põhinev väide esitati esmakordselt kohtuistungil, oleks Esimese Astme Kohus nimetatud ettevõtja hagi vastuvõetavuse üle otsustamiseks pidanud omal algatusel asjaomaste ettevõtjate müügipiirkondade ja tootmiskohtade kohta teatavat teavet koguma. Nende arvates oleks selle teabe hankimine viinud Esimese Astme Kohtu otsusele, et otsus ei puuduta Kronofrance’i „isiklikult” EÜ artikli 230 neljanda lõike tähenduses. Jättes need andmed kogumata, tegi Esimese Astme Kohus nende arvates seega menetluses vea.

151.

Ma arvan nagu Kronofrance, et see väide ei ole põhjendatud.

152.

Euroopa Kohus otsustas, et ainult Esimese Astme Kohus otsustab, kas tema käsutuses olevat teavet kohtusse antud asjade kohta on vaja täiendada. Seda, kas talle esitatud tõendusmaterjal on või ei ole piisav, hindab Esimese Astme Kohus täiesti iseseisvalt asjaolusid hinnates. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kuulu selle hindamine apellatsioonkaebuste lahendamisel seega Euroopa Kohtu kontrolli alla, välja arvatud juhul, kui pooled väidavad, et Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud või kui tema poolt tuvastatu sisuline ebatäpsus tuleneb talle esitatud toimikumaterjalidest. ( 71 )

153.

Käesolevate apellatsioonkaebuste raames esitatud andmed ei anna alust arvata, et see on käesolevates kohtuasjades nii. Nendel asjaoludel arvan ma, et Esimese Astme Kohtule ei saa ette heita, et ta ei kogunud Glunzi ja Kronofrance’i konkurentsipositsiooni kohta puitplaaditurul rohkem teavet või andmeid.

154.

Järelikult arvan ma, et see kolmas väide ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

155.

Neljanda väite põhjenduseks väidavad Glunz ja OSB, et vaidlustatud kohtuotsus on vastuolus EÜ artikli 230 teise lõiguga, sest see läheb Kronofrance’i tühistamishagi põhjenduseks esitatud väidetest kaugemale.

156.

Nimelt arvavad nad, et Esimese Astme Kohus tühistas vaidlusaluse otsuse asutamislepingu rikkumise tõttu, sest komisjon ei võtnud arvesse turul esinevat langust, kuigi seda väidet ei esitanud Kronofrance oma esimese väite raames asutamislepingu rikkumise kohta, vaid ainult oma teise väite põhjenduseks võimu kuritarvitamise kohta.

157.

Seega, kuna Esimese Astme Kohus ei teinud vahet ilmselt erinevate etteheidete ja väidete vahel, rikkus ta nende arvates õigusnormi, seda enam, et kohtupraktika kohaselt ei saa ühenduse kohus asutamislepingu rikkumisel põhinevat väidet kontrollida omal algatusel. ( 72 )

158.

Ma arvan nagu Kronofrance, et see väide tuleb tagasi lükata.

159.

Nagu ma märkisin teise väite uurimisel, kontrollis Esimese Astme Kohus komisjoni hinnangut konkurentsiolukorda puudutava teguri arvutamise kohta täieliku kohtuliku kontrolli raames. Kuna mitut valdkonda hõlmavas raamprogrammis kehtestatud eeskirjad võeti vastu EÜ artikli 87 rakendamiseks, tuleb neid – tuletan meelde – tõlgendada vastavalt asutamislepingu sätetele. ( 73 ) Seega toimis Esimese Astme Kohus õigesti, kui ta kontrollis vaidlusalust otsust EÜ artikli 87 seisukohast.

160.

Järelikult olen ma arvamusel, et see väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

161.

Esitatud põhjendustest lähtudes arvan ma, et Saksamaa Liitvabariigi ning Glunzi ja OSB apellatsioonkaebused tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

162.

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Käesolevates kohtuasjades on Kronofrance nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellantidelt ja kuna Saksamaa Liitvabariigi ning Glunzi ja OSB-i väited on tervikuna tagasi lükatud, tuleb käesolevate apellatsioonkaebuste menetlemise kulud välja mõista neilt.

163.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmist: