1

Oma apellatsioonkaebusega palub Groupe Danone tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-38/02: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2005, lk II-4407, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) osas, millega Esimese Astme Kohus jättis osaliselt rahuldamata Groupe Danone’i hagi komisjoni 5. detsembri 2001. aasta otsuse 2003/569/EÜ EÜ artikli 81 kohaldamise menetluses (juhtum IV/37.614/F3PO/Interbrew ja Alken Maes) (EÜT 2003, L 200, lk 1, edaspidi „vaidlusalune otsus”) tühistamiseks ning nimetatud otsuse artikliga 2 talle määratud trahvi vähendamiseks.

2

Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimese määruse asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3; edaspidi „määrus nr 17”), artikkel 15 sätestab:

„1.   Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 100–5000 arvestusühikut, kui need tahtlikult või hooletusest:

[…]

2.   Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–1000000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

[…]

Trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.”

3

Määruse nr 17 artikkel 17 sätestab:

„Ühenduse kohtul on [EÜ] artikli [229] tähenduses täielik pädevus vaadata läbi otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed; ühenduse kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.”

4

Komisjoni teatise pealkirjaga „Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta” (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171, edaspidi „suunised”) preambulis on sätestatud:

„[S]uunistes kirjeldatud põhimõtted peaksid tagama komisjoni otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse nii ettevõtjate kui ka Euroopa Ühenduste Kohtu silmis, samas säilitades kaalutlusõiguse, mis asjakohaste õigusaktide alusel on komisjonile antud trahvide määramiseks 10% piires kogukäibest. Seda kaalutlusõigust tuleb siiski kasutada ühtse ja mittediskrimineeriva poliitika kohaselt, mis on kooskõlas konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistamise eesmärkidega.

Trahvisumma kindlaksmääramise uus meetod põhineb järgmistel eeskirjadel, kusjuures lähtutakse põhisummast, mida suurendatakse raskendavate või vähendatakse kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks.”

5

Suuniste punkti 1 kohaselt „[p]õhisumma määratakse kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal, mis on ainsad määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 osutatud kriteeriumid”. Suuniste punkti 2 kohaselt suurendatakse põhisummat, kui ilmnevad raskendavad asjaolud, näiteks sama ettevõtja või samad ettevõtjad panevad uuesti toime sama laadi rikkumise. Suuniste punkti 3 kohaselt vähendatakse põhisummat, kui ilmnevad kergendavad asjaolud.

6

Trahvide määramatajätmist või vähendamist kartellikokkulepete puhul käsitlev komisjoni teatis (EÜT 1996, C-207, lk 4, „edaspidi koostööteatis”) määratleb, millistel tingimustel võib komisjoni poolt kartellikokkuleppe suhtes läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid neil muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada.

7

Koostööteatise punkt D on sõnastatud järgnevalt:

„D. Trahvisumma oluline vähendamine

8

Vaidlustatud kohtuotsuses on Esimese Astme Kohus võtnud tema menetluses oleva vaidluse asjaolud kokku alljärgnevalt:

„[…]

„Artikkel 1

[Interbrew], [Alken-Maes] ja [Groupe Danone] rikkusid [EÜ] artikli 81 lõiget 1, osaledes keerulises kokkulepete kogumis ja/või kooskõlastatud tegevuses, mis puudutasid mittekallaletungi üldpakti, hindasid ja sooduskampaaniaid jaekaubanduses, klientuuri jagamist horeko sektoris (sisaldades „klassikalist” horekot ning siseriiklikke kliente), horeko turul investeeringute ja reklaami piiramist, horeko sektoris ja jaekaubanduses kohaldatavat uut hinnastruktuuri ning müügiinformatsiooni vahetamist horeko sektoris ning jaekaubanduses, ning seda ajavahemikus 28. jaanuarist 1993 kuni 28. jaanuarini 1998.

Artikkel 2

[…] määratakse artiklis 1 tuvastatud rikkumiste eest järgmised trahvid:

[…]

[…]””

9

Hageja esitatud hagiavaldus vaidlusaluse otsuse tühistamiseks saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 22. veebruaril 2002. Teise võimalusena palus hageja Esimese Astme Kohtul vähendada nimetatud otsuse artikliga 2 hagejale määratud trahvi.

10

Vaidlustatud kohtuotsusega otsustas Esimese Astme Kohus lükata tagasi kõik Groupe Danone’i esitatud väited, v.a viies väide. Nimetatud väite uurimise käigus tuvastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 284–290, et Groupe Danone oli ähvardanud, ja selle kohtuotsuse punktides 291–294, et koostööd oli laiendatud, ning täpsustas kohtuotsuse punktides 295–310, et kõnealusel ähvardusel ei olnud määravat mõju kartelli laienemisele. Seetõttu sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 311, et vaidlusaluses otsuses tuvastatud raskendavat asjaolu ei saa selles osas arvesse võtta. Samuti vähendas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 313 ja 519 trahvi suurendamist raskendavate asjaolude tõttu 50%-lt 40%-le.

11

Mis puudutab trahvi lõppsumma arvutamist, siis märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 520, et Groupe Danone’ile määratud trahvi arvutamisel kaldus komisjon suunistes sätestatud meetodist kõrvale. Seega sedastas Esimese Astme Kohus, et ta peab oma täieliku pädevuse alusel kohaldama korduvusega seotud raskendava asjaolust lähtuvat 40-protsendilist suurendamist hagejale määratud trahvi põhisumma suhtes.

12

Esimese Astme Kohus arvutas seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 525 hagejale määratud trahvisummat järgmiselt:

„[T]rahvi põhisummale (36,25 miljonit eurot) lisatakse kõigepealt 40% sellest põhisummast (14,5 miljonit eurot) ja lahutatakse nimetatud summast 10% (3,625 miljonit eurot), mis annab tulemuseks 47,125 miljoni euro suuruse summa. Seejärel vähendatakse seda summat koostöö alusel 10% võrra, mis annab tulemuseks 42,4125 miljoni euro suuruse trahvi lõppsumma.”

13

Vaidlustatud kohtuotsuses otsustas Esimese Astme Kohus:

14

Groupe Danone palub Euroopa Kohtul:

15

Groupe Danone palub Euroopa Kohtul trahvi valdkonnas oma täielikku pädevust kasutades teha kohtuasjas lõplik otsus ning vähendada Esimese Astme Kohtu määratud trahvi lõppsummat 1,3025 miljoni euro võrra.

16

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

17

Vaidlustatud kohtuotsuse osalist tühistamist puudutavate nõuete toetuseks esitab Groupe Danone esimesena neli väidet ning teise võimalusena viienda väite. Need väited puudutavad peamiselt korduvuse mõiste tõlgendamist Esimese Astme Kohtu poolt ning viimase poolt trahvisumma arvutamise meetodi rakendamist.

18

Groupe Danone väidab, et korduvuse süsteemi ei saa EÜ artiklite 81 ja 82 raames õigusliku aluseta kohaldada. Seega on Esimese Astme Kohtu hinnang korduvuse kui raskendava asjaolu kohaldamise õiguspärasuse kohta vastuolus seaduslikkuse põhimõtte ning karistusseaduste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttega.

19

Groupe Danone leiab, et komisjoni võimalus suurendada korduvuse puhul trahvi summat ei ole sõnaselgelt sätestatud määruses nr 17, vaid see tuleneb üksnes suunistest. Suunised kujutavad endast üksnes suunavat metodoloogiat, millel puudub piisav õiguslik tähendus sellise suurendamise kohaldamiseks.

20

Groupe Danone meenutab, et isegi kui Euroopa Kohus peaks sedastama, et viimase rikkumise toimepanemisel ei ole vajalik õigusnormi olemasolu selleks, et võiks konkurentsiõiguses arvesse võtta korduvust, ei olnud suunised veel vastu võetud, nii et korduvusel raskendava asjaoluna puudus ühenduse õiguses igasugune alus.

21

Komisjon märgib, et määruse nr 17 artikkel 15 sätestab, et trahve määrates võetakse arvesse rikkumise raskusastet ja kestust, mis viitab asjaolule, et iga ettevõtja rolli ja suurust ning erinevaid raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid võib võtta arvesse, ilma et nende asjaolude puhul oleks vajalik erilist õiguslikku alust.

22

Komisjon rõhutab, et võimalus võtta korduvust raskendava asjaoluna arvesse sisaldub tema kaalutlusõiguses trahvisumma kindlaksmääramisel.

23

Esiteks tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus otsustas, et suunised ei kujuta endast komisjoni poolt asjaomases valdkonnas vastu võetud otsuste õiguslikku alust (vt Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P–C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punkt 209, ning 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8935, punkt 207), on Euroopa Kohus samuti märkinud, et suunised tagavad ettevõtjate õiguskindluse, arvestades et suunised määravad metodoloogia, mille kehtestas enda jaoks komisjon trahvide summa määramiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 213, ning eespool viidatud kohtuotsus JCB Service vs. komisjon, punkt 209).

24

Tegelikult on asjaomaseks õiguslikuks aluseks määruse nr 17 artikli 15 lõige 2, mille alusel võib komisjon määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumiste eest. Selle sätte alusel trahvisumma kindlaksmääramiseks võib arvesse võtta asjaomase rikkumise kestust ja raskusastet.

25

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kui trahvi põhisumma määratakse kindlaks rikkumisest lähtuvalt, siis rikkumise raskus tehakse kindlaks mitmete muude asjaolude põhjal, millega seoses komisjonil on lai kaalutlusõigus. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on raskendavate asjaolude arvessevõtmine trahvi kindlaksmääramisel kooskõlas komisjoni ülesandega tagada konkurentsieeskirjade järgimine (vt Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I-5977, punkt 71).

26

Tuleb lisada, et Euroopa Kohus täpsustas 7. jaanuari 2004. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I-123, punkt 91), et kõnealuse rikkumise raskusastme analüüsil tuleb muu hulgas arvesse võtta võimalikku korduvust.

27

Seetõttu jätavad Groupe Danone’i argumendid, mille kohaselt ei olnud komisjoni praktika konkurentsiõiguse alal enne suuniste jõustumist selge ega ootuspärane, tähelepanuta ühelt poolt vaidlusaluse otsuse õiguslikuks aluseks oleva määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ning teiselt poolt suuniste vahel oleva õigusliku seose.

28

Seega ei kujuta suunised trahvisumma kindlaksmääramisel endast õiguslikku alust, vaid täpsustavad üksnes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 rakendamist (vt samuti eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 211, 213 ja 214). Selles kontekstis ning nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 24, oli hagejal isegi suuniste puudumisel võimalik näha ette oma käitumise õiguslikke tagajärgi.

29

Järelikult võis komisjon oma kaalutlusõiguse teostamisel lähtuda sellest, et Groupe Danone’i toimepandud rikkumise raskusaste on seotud korduvuses seisneva asjaoluga.

30

Sellest tuleneb, et kiites vaidlustatud kohtuotsuse punktis 351 heaks komisjoni poolt Groupe Danone’i käitumise korduvuse olemasolu tuvastamise ja selle korduvuse raskendavaks asjaoluks lugemise, ei ole Esimese Astme Kohus rikkunud nulla poena sine lege põhimõtet.

31

Groupe Danone’i esitatud esimene väide tuleb seega tagasi lükata.

32

Groupe Danone väidab, et isegi aegumistähtaega kehtestavate erisätete puudumisel rikub kahest eelnevast käitumisest tulenevas korduvuses seisnev raskendav asjaolu õiguskindluse põhimõtet, arvestades seda, et komisjoni varasemad otsused olid tehtud teistsuguses kontekstis.

33

Groupe Danone leiab, et „igavene” ähvardus võtta korduvust raskendava asjaoluna arvesse on vastuolus ühiste üldpõhimõtetega liikmesriikide õiguses.

34

Komisjon väidab, et see väide põhineb osaliselt vaidlustatud kohtuotsuse ekslikul tõlgendamisel, kuna Esimese Astme Kohus võttis arvesse korduvust, mis oli piisavalt tõendatud tuvastatud faktide alusel 1984. aastast, s.o vähem kui kümme aastat enne kõnealuse 1993. aastal toime pandud rikkumise algust. Lisaks sellele ei tähenda korduvuse arvesse võtmise õigusliku aegumise puudumine seda, et komisjon võtaks ilma igasuguse piirita arvesse korduvusega seotud raskendavat asjaolu.

35

Komisjon lisab, et käesolevas asjas kohaldati korduvusega seotud raskendavat asjaolu igal juhul mõõdukalt.

36

Tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 353 tagasi õiguskindluse põhimõtte igasuguse rikkumise seoses asjaoluga, et määruses nr 17 ega suunistes ei ole sätestatud maksimaalset tähtaega korduvuse tuvastamiseks.

37

Esimese Astme Kohtu kõnealune hinnang on seadusega kooskõlas. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on trahvisumma kindlaksmääramisel arvessevõetavate asjaolude osas komisjonil kaalutlusõigus, kusjuures sellisteks asjaoludeks võivad olla näiteks uuritavale asjale omased erilised asjaolud, asja kontekst ning trahvide hoiatav mõju; puudub vajadus järgida kohustuslikult arvesse võetavate tingimuste mingit siduvat või ammendavat loetelu (vt eelkõige Euroopa Kohtu 25. märtsi 1996. aasta määrus kohtuasjas C-137/95 P: SPO jt vs. komisjon, EKL 1996, lk I-1611, punkt 54, ning 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 1997, lk I-4411, punkt 33).

38

Tuleb rõhutada, et korduvuse tuvastamine ja selle eripära hindamine kuulub komisjoni kaalutlusõiguse hulka ning et komisjon ei saa olla kõnealusel tuvastamisel seotud võimaliku aegumistähtajaga.

39

Nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 30, kujutab korduvus endast olulist asjaolu, millega komisjon peab arvestama, kuna see kutsub neid ettevõtjaid üles muutma oma käitumist, kellel on kalduvus rikkuda konkurentsieeskirju. Komisjon võib seega iga kord võtta arvesse asjaolusid, mis kinnitavad selliseid kõrvalekaldumisi, sh näiteks kõnealuste rikkumiste vahelist aega.

40

Esimese Astme Kohus tõi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 354 ja 355 välja konkurentsieeskirjade Groupe Danone’i poolsete rikkumiste ajaloo, täpsustades, et iga kord oli rikkumiste vahel suhteliselt lühike ajavahemik, s.t vähem kui kümme aastat. Neil asjaoludel võis Esimese Astme Kohus õigesti sedastada, et õigusvastase teo kordamine Groupe Danone’i poolt annab tunnistust tema kalduvusest mitte teha kohaseid järeldusi sellest, kui tuvastatakse ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumine tema poolt.

41

Lisaks sellele märkis Esimese Astme Kohus varasemate käitumiste laadi osas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 363 õigesti, et korduvuse mõiste ei hõlma ilmtingimata varasema rahalise karistuse määramist, vaid üksnes ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamist.

42

Seega ei saa nõustuda Groupe Danone’i esitatud teise väitega.

43

Groupe Danone väidab, et tema sellele väitele vastamiseks, mis puudutab määruse nr 17 rikkumist, sidus Esimese Astme Kohus hoiatamise mõiste korduvuse mõistega. Esimese Astme Kohus põhjendas korduvuse mõiste kasutamist vajadusega tagada hoiatav mõju. Arvestades seda, et Esimese Astme Kohtu arvamuse kohaselt tuleb rikkumise raskusastme hindamisel eristada hoiatamise mõistet korduvuse mõistest, on kohtuotsuse põhjendused vastuolulised.

44

Komisjon leiab, et selle väitega ajab Groupe Danone segamini rikkumise raskusastme hindamise erinevad etapid. Hindamise hulka kuuluvad nii kartellikokkuleppes osalenud kõikidele ettevõtjatele kohaldatavad asjaolud kui ka sellele hindamisele iseloomulikud asjaolud. Toimepandud rikkumise raskusastme alusel trahvide määramise eesmärk on alati olnud tõhus hoiatamine.

45

Esiteks tuleb meenutada, et küsimus, kas Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendus on vastuoluline või ebapiisav, kujutab endast õiguslikku küsimust, mida võib sellisena esitada apellatsioonkaebuse raames (vt Euroopa Kohtu 7. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-401/96 P: Somaco vs. komisjon, EKL 1998, lk I-2587, punkt 53, ning 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-446/00 P: Cubero Vermurie vs. komisjon, EKL 2001, lk I-10315, punkt 20).

46

Esimese Astme Kohtu põhjendamiskohustuse osas nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et Esimese Astme Kohus ei pea esitama ammendavat ning üksikasjalikku ülevaadet menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest. Põhjendus võib seega olla tuletatav tingimusel, et huvitatud isikud teavad põhjusi, miks kõnealused meetmed on võetud, ning et pädeval kohtul on piisavalt tõendeid oma kohtuliku kontrolli teostamiseks (vt eelkõige Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8725, punkt 72).

47

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse sisu raskendavate asjaolude hindamise osas, siis otsustas Esimese Astme Kohus kõnealuse otsuse punktides 348–350 õigesti, et nende asjaolude arvesse võtmisel ei olnud korduvus pelgalt asjakohane asjaolu, vaid samuti väga oluline asjaolu ning rikkumise raskusastme väga tähtis tunnus trahvisumma hindamisel tegeliku hoiatamise vaatenurgast. Esimese Astme Kohus rõhutas siinkohal, et korduvus tõendab tegelikult, et varem hagejale määratud karistus ei olnud piisavalt hoiatav.

48

Eespool toodust tuleneb, et Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendused ei ole vastuolulised.

49

Järelikult tuleb Groupe Danone’i esitatud kolmas väide tagasi lükata.

50

Groupe Danone väidab, et vaidlusaluse otsuse muutmisega ületas Esimese Astme Kohus oma pädevust. Tehes oma täieliku pädevuse raames nimetatud otsuse ebaseaduslikkuse kohta järeldusi — käesoleval juhul seoses trahvi arvutamise meetodiga — tegutses Esimese Astme Kohus seega ultra vires.

51

Groupe Danone leiab, et Esimese Astme Kohus, olles tuvastanud, et komisjon kaldus kõrvale suunistest, määras kindlaks trahvisumma, asendades komisjoni vastava arvutamise meetodi enda omaga.

52

Komisjon märgib, et Groupe Danone ei sea kahtluse alla Esimese Astme Kohtu kasutatud arvutamismeetodi põhjendust, vaid piirdub menetlusnormi rikkumise etteheite esitamisega. Seevastu palub ta oma apellatsioonkaebuses, et Euroopa Kohus asendaks Esimese Astme Kohtu analüüsi tema hinnangu ja tema trahvi arvutamisega.

53

Tuleb märkida, et määrates kindlaks uue trahvisumma, ei tegutsenud Esimese Astme Kohus mitte EÜ artikli 230 raames, vaid teostas oma täielikku pädevust vastavalt EÜ artiklile 229 ning määruse nr 17 artiklile 17.

54

Järelikult ei ole asjakohane Groupe Danone’i argument, et trahvi arvutamise viisi muutes ületas Esimese Astme Kohus EÜ artiklist 230 tuleneva pädevuse piire.

55

Seega ei ole neljanda väite esimene osa vastuvõetav.

56

Groupe Danone leiab, et sõltumata lahendatavast vaidlusest, ei ole Esimese Astme Kohtul õigust teha otsus ultra petita. Selle puhul on tegu kohtumenetluse aluspõhimõttega, mis tagab pooltele selle, et nad võivad suunata vaidlust, milles nad osalevad. Sama kehtib Esimese Astme Kohtu täieliku pädevuse teostamisel.

57

Groupe Danone väidab, et trahvisumma paranduskoefitsiendi, mis tuleneb kergendavate asjaolude arvesse võtmisest, kohaldamise õiguspärasuse küsimust ei tõstatatud esimeses astmes. Muutes selle kohaldamise viise ning suurendades trahvisummat, selleks et arvutada komisjoni kasutatud metodoloogia alusel, tegi Esimese Astme Kohus otsuse ultra petita.

58

Komisjon väidab, et sellega, et Esimese Astme Kohus tühistas osaliselt vaidlusaluse otsuse, ei võtnud ta vastu oma arvutamismeetodit. Vastupidi, oma täieliku pädevuse raames võttis Esimese Astme Kohus arvessevõetud kergendavale asjaolule hinnangu andmisel õigesti aluseks tuvastatud faktid.

59

Komisjon meenutab, et nimetatud pädevuse teostamisel on Esimese Astme Kohtul lai kaalutlusõigus, mis võimaldab kohtul hinnata, kas trahv on kohane, s.t isegi tehtud otsuse tühistamata jätmisel suurendada, vähendada või kinnitada trahvi, võttes võimaluse korral arvesse täiendavaid asjaolusid.

60

Tuleb meenutada, et vastavalt EÜ artiklile 229 võivad nimetatud lepingu alusel Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu poolt ühiselt vastuvõetud määrused anda Euroopa Kohtule täieliku pädevuse selliste määrustega ettenähtud karistuste määramisel.

61

Selline pädevus on ühenduse kohtule antud määruse nr 17 artikliga 17. Seega on nimetatud kohtul lisaks karistuse õiguspärasuse lihtsale kontrollimisele õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punkt 692).

62

Sellest tuleneb, et ühenduse kohtul on õigus teostada oma täielikku pädevust, kui ta peab lahendama trahvisumma küsimust ning kui seda pädevust võib teostada nii selle summa vähendamiseks kui suurendamiseks.

63

Seega oli selle pädevuse teostamine vaidlustatud kohtuotsuses Esimese Astme Kohtu poolt seadusega kooskõlas.

64

Neljanda väite teine osa tuleb seega lugeda põhjendamatuks.

65

Groupe Danone väidab, et isegi kui oletada, et Esimese Astme Kohus võis muuta trahvi arvutamise meetodit ning vähendada kergendavatel asjaoludel vähendamise summat, oleks Esimese Astme Kohus pidanud käsitlema sellise kohandamise teostamise kavatsust võistlevas menetluses. Võttes Groupe Danone’ilt võimaluse avaldada oma seisukohta kavatsetava muudatuse kohta, rikkus Esimese Astme Kohus kaitseõigust.

66

Komisjon meenutab, et Esimese Astme Kohus ei suurendanud, vaid vähendas trahvi ning et trahvisumma kohasuse hindamisel kohaldas Esimese Astme Kohus kergendavatel asjaoludel vähendamist puudutavat arvutamise meetodit.

67

Samuti leiab komisjon, et kuna Groupe Danone esitas tühistamisnõude ja trahvi vähendamise nõude Esimese Astme Kohtule hindamiseks, siis ei pöördunud ta Esimese Astme Kohtu poole mitte üksnes selleks, et kontrollitaks otsuse seaduslikkust, vaid ka selleks, et hinnataks trahvisumma kohasust. Seega võttis Groupe Danone teadlikult riski, et Esimese Astme Kohus suurendab määratud trahvisummat.

68

Esiteks tuleb meenutada, et igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, on kaitseõigus ühenduse õiguse põhiprintsiip, mida on Euroopa Kohtu praktikas mitmeid kordi rõhutatud (vt eelkõige Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I-10821, punkt 30).

69

Apellatsioonkaebuse raames on Euroopa Kohtu kontrolli esemeks kontrollida esiteks, kas Esimese Astme Kohus võttis õiguslikult korrektselt arvesse kõiki olulisi tegureid EÜ artiklite 81 ja 82 ning määruse nr 17 artikli 15 alusel kindlaks tehtud käitumise raskuse hindamiseks, ning teiseks, kas Esimese Astme Kohus vastas õiguslikult ammendavalt kõigile hageja argumentidele trahvi tühistamise või vähendamise kohta (vt eelkõige Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I-8417, punkt 128).

70

Ilma et oleks vajalik võtta seisukoht küsimuses, kas enne oma täieliku pädevuse teostamist palus ühenduse kohus Groupe Danone’il esitada oma märkused arvutamismeetodi võimaliku muutmise kohta, tuleb sedastada, et Groupe Danone’il oli võimalik tõhusalt avaldada oma seisukohta trahvisumma määramise kohta.

71

See tuleneb esiteks Esimese Astme Kohtule esitatud Groupe Danone’i argumentidest, teiseks Esimese Astme Kohtus arutatust ning kolmandaks vaidlustatud otsuses asuvatest järeldustest.

72

Esiteks tuleb sedastada, et Esimese Astme Kohtule Groupe Danone’i esitatud kaheksast väitest kuus olid seotud määratud trahvisumma vähendamisega. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 25, tuginesid need väited nimelt proportsionaalsuse põhimõtte järgimisele ning komisjoni hinnangule raskendavate ja kergendavate asjaolude kohta.

73

Nende väidete raames esitas hageja Esimese Astme Kohtule nimelt küsimuse, kas komisjon kohaldas õigesti suunistes soovitatud metodoloogiat (vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktid 46–49), ning järelikult küsimuse trahvisumma kohasuse kohta.

74

Teiseks tuleb märkida, et nagu tuleneb komisjoni vastuse apellatsioonkaebusele punktist 74, millele Groupe Danone vastu ei vaielnud, esitas Esimese Astme Kohus kohtuistungil komisjonile küsimuse, mis puudutas trahvide arvutamise meetodi puhul kergendavate asjaolude arvesse võtmist.

75

Vastusena sellele küsimusele täpsustas komisjon, et vaidlusaluses otsuses kohaldatud meetod oli vastuolus suunistega, kuid see asjaolu tõi Groupe Danone’i jaoks kaasa rahaliselt soodsama olukorra.

76

Neil asjaoludel oli Groupe Danone’il lubatud võtta oma seisukoht selles küsimuses, et tõhusalt avaldada oma arvamus.

77

Kolmandaks kontrollis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses, võttes arvesse kõiki talle esitatud argumente, üksikasjalikult trahvi määramist puudutavaid asjakohaseid fakte.

78

Nii kinnitas Esimese Astme Kohus kõigepealt kõnealuse kohtuotsuse punktis 521, et suuniste sõnastust silmas pidades tuleb raskendavatest või kergendavatest asjaoludest lähtuvatele suurendamistele või vähendamistele vastavaid protsendimäärasid kohaldada trahvi põhisummale, mis määratakse kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal, mitte aga esimese raskendavast või kergendavast asjaolust lähtuva suurendamise või vähendamise läbiviimise tulemusele.

79

Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 522, et kuigi komisjon kohandas trahvisummat esiteks kahte raskendavat ja teiseks ühte kergendavat asjaolu arvesse võttes, nähtub määratud trahvi lõppsummast, et komisjon kohaldas ühte nendest kahest kohandusest summale, mis tulenes esimese suurendamise või vähendamise läbiviimisest. Esimese Astme Kohus märkis seega, et sellise arvutamismeetodi tagajärjel muutub trahvi lõppsumma võrreldes sellega, mis tuleneks suunistes sätestatud meetodi kohaldamisest.

80

Esimese Astme Kohus sedastas seetõttu nimetatud kohtuotsuse punktis 523, et komisjon kaldus trahvi lõppsumma arvutamise meetodi osas suunistest kõrvale ühtki põhjendust esitamata.

81

Järelikult ja nagu nähtub kõnealuse kohtuotsuse punktist 524, kohaldas Esimese Astme Kohus oma täieliku pädevuse alusel korduvusega seotud raskendavast asjaolust lähtuvat 40-protsendilist suurendamist Groupe Danone’ile määratud trahvi põhisumma suhtes.

82

Samuti tugines Esimese Astme Kohus oma täieliku pädevuse teostamisel eranditult suuniste sätetele, arvestamata muid selliseid fakte, asjaolusid või kriteeriume, mille arvesse võtmist Groupe Danone’il ei oleks olnud võimalik ette näha.

83

Sellest tuleneb, et etteheide, mis puudutab Esimese Astme Kohtu poolt kaitseõiguse rikkumist, tuleb tagasi lükata.

84

Viienda väite esimene osa tuleb seega tagasi lükata.

85

Groupe Danone väidab, et muutes hagejale määratud trahvi arvutamise meetodit, tugines Esimese Astme Kohus oma arutluskäigus suuniste selgitustele, mille ta oli ise pärast vaidlusaluse otsuse tegemist vastuvõetud kohtuotsustes esitanud.

86

Komisjon vaidleb vastu faktile, et Groupe Danone’il võis olla kahtlus kergendavate asjaolude, mida võib kohaldada trahvisumma arvutamisel, arvesse võtmise võimaluste suhtes. Nagu Esimese Astme Kohus leidis, tuleneb suunistest, et kergendavatel asjaoludel trahvi vähendamist tuleb arvutada põhisummast lähtudes. Olemata suunistega seotud, valis Esimese Astme Kohus trahvisumma kohasuse vastaval hindamisel selle meetodi.

87

Esmalt tuleb meenutada, et karistusseaduse tagasiulatuva jõu puudumine on kõigi liikmesriikide õiguskordadele ühine põhimõte ning on lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimist tagab ühenduse kohus (vt Euroopa Kohtu 10. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 63/83: Kirk, EKL 1984, lk 2689, punkt 22).

88

Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 lõikega 1, milles on kinnitatud kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte (nullum crimen, nulla poena sine lege), võib siiski olla vastuolus rikkumist ette näinud normi uue tõlgenduse tagasiulatuv kohaldamine (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 217).

89

Sellise juhtumiga on tegemist kohtuliku tõlgenduse puhul, mille tulemus ei ole mõistlikult ettenähtav rikkumise toimepanemise hetkel, pidades eelkõige silmas sellel ajal kohtupraktikas levinud asjaomase sätte tõlgendust (vt eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 218).

90

Siiski tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et asjaolu, et komisjon on minevikus kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, ei saa temalt veel võtta võimalust seda taset tõsta määruses nr 17 märgitud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks, vaid vastupidi — ühenduse konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine eeldab seda, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele (vt eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 227).

91

Trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et kasutatakse sama trahvide arvutamise meetodit (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 228).

92

Sellest tuleneb, et selline trahvide arvutamise meetod, nagu seda võttis arvesse Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses, oli sellisele ettevõtjale nagu Groupe Danone mõistlikult ootuspärane asjaomaste rikkumiste toimepanemise hetkel (vt selle kohta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 231).

93

Järelikult ei ole Esimese Astme Kohus rikkunud tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet.

94

Viienda väite teine osa tuleb seega lugeda põhjendamatuks.

95

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb jätta Groupe Danone’i apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.

96

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel, mida kohaldatakse kodukorra artikli 118 alusel ka apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Groupe Danone on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja Groupe Danone’ilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: