—

United Pan-Europe Communications Belgium SA, Coditel Brabant SPRL ja Wolu TV ASBL, esindajad: advokaadid F. de Visscher ja E. Cornu,

—

Belgian Business Television SA, esindaja: advokaat F. Van Elsen,

—

TV5-Monde ja Media ad Infinitum SA, esindajad: advokaadid A. Berenboom ja A. Joachimowicz,

—

Télé Bruxelles ASBL, esindajad: advokaadid C. Doutrelepont ja V. Chapoulaud,

—

Belgia valitsus, esindaja: A. Hubert, keda abistasid advokaadid A. Berenboom ja A. Joachimowicz,

—

Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Fernandes ja J. Marques Lopes,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: T. Harris, keda abistas barrister G. Peretz,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Arbault ja M. Shotter,

1

Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 49 tõlgendamist ja EÜ artikli 86 tõlgendamist koosmõjus EÜ artikliga 82.

2

Kõnesolev eelotsusetaotlus esitati ühelt poolt United Pan-Europe Communications Belgium SA (edaspidi „UPC”), Coditel Brabant SPRL, Société Intercommunale pour la Diffusion de la Télévision (Brutélé) ja Wolu TV ASBL ning teiselt poolt Belgia riigi vahelises kohtuvaidluses, mille esemeks on viimase poolt eelnimetatud ettevõtjatele kehtestatud kohustus edastada selle liikmesriigi ametiasutuste poolt määratud eraõiguslike ringhäälinguorganisatsioonide televisiooniprogramme kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas.

3

30. märtsi 1995. aasta seaduse ringhäälingusaatjate võrkude ja ringhäälingutegevuse kohta kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas (Moniteur belge, , lk 3797, edaspidi „1995. aasta seadus”) artikkel 13 sätestab:

„Kaabellevi operaatorid, kellel on luba kasutada kaabellevivõrku kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas, on kohustatud üle kandma samaaegselt ja tervikuna järgmisi programme:

4

Eelnimetatud sätte rakendamiseks võeti vastu ministri 17. jaanuari 2001. aasta määrus, millega määratakse kindlaks . aasta seaduse ringhäälingusaatjate võrkude ja ringhäälingutegevuse kohta kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas artikli 13 teises taandes käsitletud ringhäälinguorganisatsioonid (Moniteur belge, , lk 2781, edaspidi „. aasta määrus”), mis on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

Võttes arvesse, et edastamiskohustuse kord on audiovisuaalpoliitika osa, mille eesmärk on võimaldada televaatajatele juurdepääs nii avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele kui ka eraõiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele, kellel lasuvad avalike teenuste osutamise kohustused;

võttes arvesse, et edastamiskohustuse korra eesmärk on kaitsta kaabellevivõrkude kaudu edastatavate programmide valiku mitmekesisust ja kultuurilist ulatust ning tagada kõikide televaatajate juurdepääs sellele mitmekesisusele;

võttes arvesse, et edastamiskohustuse kord on üldisest huvist lähtuvalt vaieldamatult põhjendatud;

võttes arvesse, et edastamiskohustusega seotud staatusega erajaamade valik lähtub Belgia audiovisuaalvaldkonna ühtlustamise huvist;

võttes arvesse toimunud konsulteerimist prantsuse ja flaami kogukondadega;

võttes arvesse, et edastamiskohustusega seotud staatus omistatakse määratud ringhäälinguorganisatsioonidele vastutasuks viimastele nende nõusolekul asetatud oluliste kohustuste eest;

võttes arvesse, et teatavatel määratud ringhäälinguorganisatsioonidel on avalike teenuste osutamise kohustus;

võttes arvesse, et edastamiskohustusega seotud staatus tuleb omistada äriühingutele asbl Télé Bruxelles [edaspidi „Télé Bruxelles”] ja vzw TV Brussel, eesmärgiga edendada kohaliku televisiooni arengut, mis edastab kohalikule üldsusele kohaliku elu uudiseid;

võttes arvesse, et edastamiskohustusega seotud staatuse tühistamine seaks ohtu nende teleringhäälinguorganisatsioonide olemasolu, kellel ei ole võimalik kanda kõrgeid programmide edastamise kulusid,

on andnud järgmise määruse:

Artikkel 1 Kaabellevi operaator, kellel on luba kasutada televisioonivõrku kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas, on kohustatud üle kandma samaaegselt ja tervikuna järgmiste ringhäälinguorganisatsioonide televisiooniprogramme:

[…]”.

5

Ministri 24. jaanuari 2002. aasta määrus, millega muudeti ministri . aasta määrust, millega määratakse kindlaks . aasta seaduse ringhäälingusaatjate võrkude ja ringhäälingutegevuse kohta kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas artikli 13 teises taandes käsitletud ringhäälinguorganisatsioonid (Moniteur belge, , lk 6066, edaspidi „. aasta määrus”), täiendas . aasta määrust järgmiselt:

„9.   Event TV Vlaanderen n.v.

10.   YTV s.a.”

6

Põhikohtuasja hagejad on kaabellevi operaatorid, kes tagavad oma kaabellevivõrkude vahendusel mitmete ringhäälinguorganisatsioonide programmide edastamise kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas. Eelotsusetaotlusest nähtub, et sel viisil on analoogsüsteemis kättesaadavad umbes 40 kanalit.

7

Kõnealused kaabellevi operaatorid esitasid 2. aprillil 2001, igaüks neid puudutavas osas, Conseil d’Ètat’le hagi nõudega tühistada ministri . aasta määrus. esitasid nad samale kohtule ühise hagi . aasta määruse tühistamiseks.

8

Conseil d’Ètat, kes ühendas eelnimetatud hagid, jättis 17. mai 2006. aasta otsuses Société Intercommunale pour la Diffusion de la Télévision (Brutélé) hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna need ei vastanud vorminõuetele. Mis puutub kolme ülejäänud kaabellevi operaatorisse, siis jättis eelotsustaotluse esitanud kohus enamiku nende nõuetest rahuldamata. Nimetatud kohus tühistas siiski . aasta määruse osas, milles see näeb ette edastamiskohustuse kohaldamise TV5-Monde’ile, põhjusel et viimane on – Prantsuse õiguse alusel Prantsusmaal asutatud äriühinguna – rahvusvaheline prantsuskeelne kanal, mille side Belgia prantsuskeelse kogukonnaga on vaatamata viimase pädevusalasse kuuluva institutsiooni piiratud osalusele kõnealuses kanalis liiga nõrk selleks, et pidada seda kanalit 1995. aasta seaduse artikli 13 mõttes kogukonna „pädevusalasse kuuluvaks”, kusjuures miski ei viita ka sellele, et TV5-Monde oleks võtnud kõnesoleva kogukonna ees kohustusi, mille vastutasuks võiks olla edastamiskohustus.

9

Conseil d’État leidis, et ülejäänud osas on tema menetluses oleva hagi lahendamiseks vajalik ühenduse õiguse tõlgendamine.

10

Esiteks väidavad kõnealused kaabellevi operaatorid, et vaidlustatud meetmed annavad edastamiskohustusega seotud staatusega eraõiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele eriõiguse, mis – olles vastuolus EÜ artikli 3 lõike 1 punktiga g, EÜ artiklitega 10, 82 ja 86 – moonutab ringhäälinguorganisatsioonide vahelist konkurentsi ja seab ebasoodsamasse olukorda teistes liikmesriikides kui Belgia Kuningriigis asutatud ringhäälinguorganisatsioonid, samas kui BeTV SA on prantsuskeelses Belgias tasulise televisiooni turgu valitsevas seisundis. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab selle kohta, et Euroopa Kohus ei ole defineerinud mõistet „eriõigus” EÜ artikli 86 tähenduses.

11

Teiseks leiavad kõnealused kaabellevi operaatorid, et vaidlustatud meetmed piiravad – õigustamatult ning rikkudes EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g, EÜ artiklit 49 ja EÜ artiklit 86 – teenuste osutamise vabadust, seades piirangud kättesaadavate kanalite hulgale ja muutes nende kasutamise kulukamaks, samas kui edastamiskohustusega seotud staatusega eraõiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid saavad kaabellevi operaatoritele kehtestatud edastamiskohustusest kasu viimastega juurdepääsuhinna üle läbi rääkides. Selles osas leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et juhul, kui kõnealuste kaabellevi operaatorite poolt kasutatav infrastruktuur ei osutu üleekspluateerituks, on võimalik, et vaidlustatud meetmed asetavad mujalt pärit ringhäälinguorganisatsioonid, kes soovivad kasutada kaabellevi kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas, läbirääkimistel edastamiskohustusega seotud staatusega eraõiguslike ringhäälinguorganisatsioonidega võrreldes ebasoodsamasse olukorda.

12

Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État kaebuste eelkäsitletud osas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

13

Kahe esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artiklit 86 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt vastava liikmesriigi poolt määratud, avaliku võimu ülesandeid täitvatel eraõiguslikel ringhäälinguorganisatsioonidel on õigus sellele, et vastava liikmesriigi territooriumil tegutsevad kaabellevi operaatorid edastavad edastamiskohustusest tulenevalt nende televisiooniprogramme tervikuna.

14

Tuleb meenutada, et EÜ artikli 86 lõike 1 kohaselt riigi osalusega äriühingute ja nende ettevõtjate puhul, kellele liikmesriigid annavad eri- või ainuõigused, ei jõusta ega säilita liikmesriigid mingeid meetmeid, mis on vastuolus asutamislepingu eeskirjadega, eelkõige nendega, mis on sätestatud EÜ artiklis 12 ja artiklites 81–89.

15

EÜ artikli 86 lõike 1 selgest sõnastusest tuleneb, et sellel artiklil ei ole iseseisvat kohaldamisala, mis tähendab, et seda tuleb tõlgendada koosmõjus asutamislepingu teiste asjakohaste sätetega (19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-295/05: Asemfo, EKL 2007, lk I-2999, punkt 40).

16

Eelotsusetaotlusest selgub, et Conseil d’État pidas muu asjakohase sätte all silmas EÜ artiklit 82, mille kohaselt on keelatud ühisturus või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme ettevõtja poolt.

17

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei ole ainuüksi valitseva seisundi tekitamise asjaolu ainu- või eriõiguste andmise teel EÜ artikli 86 lõike 1 tähenduses iseenesest vastuolus EÜ artikliga 82. Liikmesriik rikub neis kahes sättes kehtestatud keelde ainult juhul, kui kõnealust ettevõtjat ajendatakse temale antud eri- või ainuõiguste pelga kasutamisega oma valitsevat seisundit kuritarvitama või juhul, kui need õigused võivad tekitada olukorra, kus ettevõtja sellise kuritarvituse toime paneb (23. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-209/98: Sydhavnens Sten & Grus, EKL 2000, lk I-3743, punkt 66; . aasta otsus kohtuasjas C-475/99: Ambulanz Glöckner, EKL 2001, lk I-8089, punkt 39, ja . aasta otsus kohtuasjas C-451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, EKL 2006, lk I-2941, punkt 23).

18

Järelikult tõusetub põhikohtuasjas esiteks küsimus sellest, kas kõne all olevad õigusnormid – 1995. aasta seadus ja 17. jaanuari 2001. aasta määrus ning . aasta määrus – annavad nende aktidega kindlaksmääratud eraõiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele eri- või ainuõiguse EÜ artikli 86 lõike 1 mõttes ning viivad turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseni EÜ artikli 82 tähenduses.

19

Selleks et Euroopa Kohus saaks anda talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse, on vaja, et siseriiklik kohus määratleks esitatud küsimuste faktilise raamistiku või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevat faktilist olukorda (vt selle kohta 8. oktoobri 2002. aasta määrus kohtuasjas C-190/02: Viacom, EKL 2002, lk I-8287, punkt 15 ja viidatud kohtupraktika, ning . aasta otsus kohtuasjas C-134/03: Viacom Outdoor, EKL 2005, lk I-1167, punkt 22).

20

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on faktilise raamistiku täpsuse nõue iseäranis oluline konkurentsi valdkonnas, mida iseloomustavad keerulised faktilised ja õiguslikud olukorrad (vt 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-176/96: Lehtonen ja Castors Braine, EKL 2000, lk I-2681, punkt 22; eespool viidatud kohtuotsus Viacom Outdoor, punkt 23, ja . aasta otsus kohtuasjas C-238/05: Asnef-Equifax ja Administratión del Estado, EKL 2006, lk I-11125, punkt 23).

21

Sõltumata küsimusest, kas 17. jaanuari 2001. aasta määruses ja . aasta määruses silmas peetud eraõiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele on antud eri- või ainuõigused, ei anna eelotsusetaotlus, kirjalikud märkused ega ka kohtuistungil antud suulised selgitused Euroopa Kohtu käsutusse faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis võimaldaksid teha kindlaks, kas on täidetud turgu valitseva seisundi olemasolu või kuritarvitamisega seonduvad tingimused EÜ artikli 82 mõttes. Täpsemalt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus näidanud, millisel asjassepuutuval turul ja mil viisil kuulub eraõiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele ühine või individuaalne turgu valitsev seisund.

22

Neil asjaoludel – nagu märgivad ka Belgian Business Television SA, Media ad infinitum SA, TV5-Monde, Belgia valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon – ei saa Euroopa Kohus anda esimesele küsimusele tarvilikku vastust.

23

Eeltoodust tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaks esimest küsimust tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

24

Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis kohustavad vastava liikmesriigi territooriumil tegutsevaid kaabellevi operaatoreid edastamiskohustusest tulenevalt edastama vastava liikmesriigi poolt määratud, avaliku võimu ülesandeid täitvate eraõiguslike ringhäälinguorganisatsioonide televisiooniprogramme.

25

Tuleb märkida, et vastupidi mitme menetlusosalise kirjalikes seisukohtades esitatud väidetele ei tule selle küsimuse käsitlemisel arvestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367), mille artikkel 31 lubab liikmesriikidel teatud tingimustel kehtestada edastamiskohustuse just nimelt televisiooniprogrammide edastamiseks.

26

Nagu selgub eelotsusetaotlusest, ei ole selle direktiivi – mis ei ole ka Conseil d’État esitatud küsimuste esemeks – käsitlemine põhikohtuasja lahendamise seisukohalt tarvilik, kuna – nagu märkis ka UPC kohtuistungil – see ei olnud jõus kuupäevadel, mil võeti vastu ministri 17. jaanuari 2001. aasta määrus ja . aasta määrus, mille õiguspärasuse kontrolli taotleti eelnimetatud kohtult kõnesoleva menetluse raames.

27

Eeltoodust tuleneb, et kolmandat ja neljandat küsimust tuleb käsitleda ainult EÜ artiklit 49 arvestades.

28

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on teabe edastamine televisiooni teel, sh ringhäälingu vahendusel, iseenesest teenuse osutamine EÜ artikli 49 tähenduses (vt selle kohta 30. aprilli 1974. aasta otsus kohtuasjas 155/73: Sacchi, EKL 1974, lk 409, punkt 6; . aasta otsus kohtuasjas 52/79: Debauve jt, EKL 1980, lk 833, punkt 8; . aasta otsus kohtuasjas C-23/93: TV10, EKL 1994, lk I-4795, punkt 13, ja . aasta otsus kohtuasjas C-17/00: De Coster, EKL 2001, lk I-9445, punkt 28).

29

Mis puudutab küsimust, kas selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, sisaldab EÜ artikli 49 alusel keelatud piirangut, siis tuleb meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei nõua teenuste osutamise vabadus mitte ainult kogu kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teises liikmesriigis asuva teenuste osutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist – isegi juhul, kui neid kohaldatakse vahet tegemata nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuste osutajatele –, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem atraktiivseks teenuste osutaja tegevuse, kelle asukoht on teises liikmesriigis, kus ta seaduslikult sarnaseid teenuseid osutab (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus De Coster, punkt 29; 8. septembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-544/03 ja C-545/03: Mobistar ja Belgacom Mobile, EKL 2005, lk I-7723, punkt 29; . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-94/04 ja C-202/04: Cipolla jt, EKL 2006, lk I-11421, punkt 56, ja . aasta otsus kohtuasjas C-208/05: ITC, EKL 2007, lk I-181, punkt 55).

30

Lisaks on Euroopa Kohus sedastanud, et EÜ artikliga 49 on vastuolus mis tahes siseriikliku õigusakti kohaldamine, mille toimel muutub liikmesriikidevaheline teenuste osutamine raskemaks võrreldes teenuste osutamisega ainult ühe liikmesriigi piires (vt eespool viidatud kohtuotsused De Coster, punkt 30; Mobistar ja Belgacom Mobile, punkt 30; Cipolla jt, punkt 57, ja 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-76/05: Schwartz ja Gootjes-Schwartz, EKL 2007, lk I-6849, punkt 67).

31

Nende õigusnormide kohaldamisel võib ettevõtja tugineda oma asukohariigi vastu õigusele teenuseid vabalt osutada, juhul kui teenuseid osutatakse teises liikmesriigis asuvatele teenuste tarbijatele, ning üldisemalt kõikidel juhtudel, mil teenuste osutaja pakub teenuseid mõnes teises kui oma asukoha liikmesriigis (vt eelkõige 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-381/93: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1994, lk I-5145, punkt 14, ja eespool viidatud otsus kohtuasjas ITC, punkt 56).

32

Käesolevas asjas tuleb märkida – nagu väidab õigesti UPC –, et teistes liikmesriikides kui Belgia Kuningriigis asuvad eraõiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid peavad üksnes seetõttu, et neile pole põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike õigusnormidega omistatud edastamiskohustusega seotud staatust kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas – ning seega pole neile erinevalt sellist staatust omavatest ringhäälinguorganisatsioonidest tingimusteta tagatud juurdepääsu selle piirkonna kaabellevivõrgule –, pidama vastavate operaatoritega läbirääkimisi selle juurdepääsu tingimuste üle, konkureerides sealjuures teiste Belgia Kuningriigis või teistes liikmesriikides asuvate ringhäälinguorganisatsioonidega, kellel samuti puudub kõnealune staatus. Télé Bruxelles’i ja Belgia valitsuse poolt kohtuistungi käigus esitatud väide, et ükski teises liikmesriigis asuv ringhäälinguorganisatsioon ei olnud edastamiskohustusega seotud staatust taotlenud, ei ole siinkohal oluline.

33

Põhikohtuasjas kõne all olevad liikmesriigi õigusnormid määravad seega otseselt kindlaks kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas teenuste turule pääsemise tingimused, koormates teistes liikmesriikides kui Belgia Kuningriigis asuvaid ning kõnesolevates määrustes märkimata teenusepakkujaid kohustusega, mida ei ole määruses loetletud teenusepakkujatel. Sellised õigusnormid võivad seega takistada teenuste osutamist liikmesriikide vahel (vt selle kohta 10. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C-384/93: Alpine Investments, EKL 1995, lk I-1141, punkt 38, ja eespool viidatud kohtuotsus De Coster, punkt 33).

34

Toimikust ei selgu, kas 1995. aasta seaduse artikkel 13 nõuab edastamiskohustusega seotud staatuse omistamise eeldusena, et ringhäälinguorganisatsioonid asuksid Belgias. Isegi juhul, kui seda sätet tuleb mõista nii, et see ei piira sellise staatuse omistamise võimalust otseselt Belgias asuvate ringhäälinguorganisatsioonidega, on kõnesolev staatus– nagu märkis Belgia valitsus isegi – kultuuripoliitika hoob, mille eesmärk on ennekõike tagada Belgia kodanikele juurdepääs kohalikule ja riiklikule teabele ja kultuurile ning mis antakse seega pigem Belgia Kuningriigis kui teistes liikmesriikides asuvatele ringhäälinguorganisatsioonidele.

35

Conseil d’État tunnistas kõnesolevas asjas tehtud otsuses kehtetuks edastamiskohustusega seotud staatuse omistamise ainsale muus liikmesriigis kui Belgia Kuningriigis asuvale ringhäälinguorganisatsioonile põhjusel, et seda organisatsiooni ei saa pidada prantsuse kogukonna pädevusalasse kuuluvaks 1995. aasta seaduse artikli 13 tähenduses. Seega asusid selle otsuse järel kõik ministri 17. jaanuari 2001. aasta määruse ja ministri . aasta määruse alusel edastamiskohustusega seotud staatusega ringhäälinguorganisatsioonid Belgias. Kohtuistungil viitas Belgia valitsus ise sellele, et asjaolu, et üks edastamiskohustusega seotud staatusega eraõiguslik ringhäälinguorganisatsioon otsustas hiljuti viia oma asukoha üle teise liikmesriiki, võetakse selle staatuse säilitamise vajadust hinnates arvesse ka juhul, kui selle organisatsiooni edastatavate programmide sisu ei ole muutunud.

36

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormide mõjul muutub liikmesriikidevaheline teenuste osutamine raskemaks võrreldes teenuste osutamisega ainult kõnealuse liikmesriigi piires.

37

Selles osas on väheoluline – vastupidi Belgia valitsuse poolt kirjalikes märkustes ja kohtuistungil esitatud väitele –, et kõnesolevatel õigusnormidel on piirav mõju ka Belgias asuvatele eraõiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele, kellel puudub edastamiskohustusega seotud staatus kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas. Selleks et õigusnormid takistaksid liikmesriikidevahelist teenuste vaba liikumist, ei ole vajalik kõigi ühe liikmesriigi ettevõtjate seadmine soodsamasse olukorda võrreldes teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjatega. Piisab, kui kõnealused õigusnormid soodustavad mõnda vastavas riigis asuvat ettevõtjat (vt selle kohta 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C-353/89: komisjon vs. Madalmaad, punkt 25).

38

Eeltoodut arvestades tuleb sedastada, et põhikohtuasjas kõne all olevad liikmesriigi õigusnormid piiravad teenuste vaba liikumist EÜ artikli 49 mõttes.

39

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale võib asutamislepinguga tagatud põhivabaduse piirang olla õigustatud ülekaaluka üldise huvi tõttu, niivõrd kui see piirang on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige 5. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C-398/95: SETTG, EKL 1997, lk I-3091, punkt 21; . aasta otsus kohtuasjas C-6/98: ARD, EKL 1999, lk I-7599, punktid 50 ja 51, ja eespool viidatud kohtuotsus Cipolla jt, punkt 61).

40

Mis puudutab esiteks põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormidega taotletavat eesmärki, siis Belgia valitsus väidab, et nimetatud eesmärk on kaitsta kaabellevivõrkude kaudu edastatavate programmide mitmekesisust ja kultuurilist ulatust ning tagada kõikide televaatajate juurdepääs sellele mitmekesisusele, kindlustades iseäranis kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas elavatele Belgia kodanikele juurdepääsu kohalikule ja riiklikule teabele või nende rahvuskultuurile. Samuti on kõnesolevate õigusnormide eesmärk Belgia audiovisuaalvaldkonna ühtlustamine.

41

Tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale võib kultuuripoliitika moodustada teenuste vaba liikumise piirangut õigustava ülekaaluka üldise huvi. Selle poliitika eesmärk –tagada mitmekesisuse säilimine – on seotud sõnavabadusega, mida kaitseb 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10, kusjuures sõnavabadus kuulub ka ühenduse õiguskorraga tagatud põhiõiguste hulka (vt . aasta otsus kohtuasjas C-288/89: Collectieve Antennevoorziening Gouda, EKL 1991, lk I-4007, punkt 23; eespool viidatud otsus kohtuasjas komisjon vs. Madalmaad, punkt 30; . aasta otsus kohtuasjas C-148/91: Veronica Omroep Organisatie, EKL 1993, lk I-487, punkt 10, ja eespool viidatud kohtuotsus TV10, punkt 19).

42

Tuleb tunnistada, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid kannavad üldistes huvides olevat eesmärki, arvestades seda, et need on suunatud kakskeelses Pealinna Brüsseli piirkonnas kaabellevivõrkude kaudu edastatavate programmide mitmekesisuse tagamisele ning moodustavad osa kultuuripoliitikast, mille eesmärk on kaitsta audiovisuaalvaldkonnas sõnavabadust ning kõnesoleva piirkonna erinevaid sotsiaalseid, kultuurilisi, keelelisi, religioosseid ja filosoofilisi komponente.

43

Mis puudutab teiseks küsimust, kas kõnesolevad õigusnormid on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad, tuleb tunnistada – nagu õigesti märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 13 –, et arvestades Pealinna Brüsseli piirkonna kakskeelsust, on kõne all olevatega sarnanevad liikmesriigi õigusnormid kohaseks vahendiks silmas peetud kultuurialaste eesmärkide saavutamiseks, kuna need võimaldavad flaami keelt kõnelevatele televaatajatele selles piirkonnas juurdepääsu kaabellevivõrgule, mis kindlustab vastaval territooriumil flaami kogukonnaga kultuuriliselt ja keeleliselt seotud televisiooniprogrammide edastamise, võimaldades prantsuse keelt kõnelevale televaatajale samasuguse juurdepääsu prantsuse kogukonnaga kultuuriliselt ja keeleliselt seotud televisiooniprogrammidele. Sellised õigusnormid tagavad, et kõnesoleva piirkonna televaatajaid ei jäeta ilma juurdepääsust omakeelsele kohalikule ja riiklikule teabele ning vastavatele rahvuskultuuriprogrammidele.

44

Kolmandaks, mis puudutab põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormide vajalikkust taotletava eesmärgi saavutamiseks, tuleb rõhutada, et hoolimata sellest, kas kultuuripoliitikaga tagatav mitmekesisuse kaitse on seotud põhiõigusega sõnavabadusele ning vaatamata sellest tulenevale liikmesriikide ulatuslikule kaalutlusõigusele vastavas valdkonnas, peavad nimetatud poliitika rakendamisel võetavad meetmed olema igal juhul proportsionaalsed silmas peetava eesmärgiga ega või diskrimineerida ega seada halvemasse olukorda teiste liikmesriikide kodanikke (vt selle kohta 28. novembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-379/87: Groener, EKL 1989, lk 3967, punkt 19, ja . aasta otsus kohtuasjas C-112/00: Schmidberger, EKL 2003, lk I-5659, punkt 82).

45

Kõnealused õigusnormid ei saa muuta õiguspäraseks siseriiklike võimude diskretsioonilisi otsustusi, mis jätavad ühenduse põhivabadusega seonduvad sätted ilma nende kasulikust mõjust (vt selle kohta 20. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C-205/99: Analir jt, EKL 2001, lk I-1271, punkt 37, ja . aasta otsus kohtuasjas C-390/99: Canal Satélite Digital, EKL 2002, lk I-607, punkt 35).

46

Järelikult peab edastamiskohustusega seotud staatuse omistamise menetlus esiteks – nagu väidab komisjon – olema läbipaistev ja põhinema ringhäälinguorganisatsioonidele eelnevalt teada olevatel kriteeriumidel, et vältida omavoli liikmesriikide kaalutlusõiguse teostamisel. Kõigil ringhäälinguorganisatsioonidel peab olema võimalik eelnevalt kindlaks teha vastava staatuse saamiseks täidetavate tingimuste sisu ja ulatus ning võetavad avaliku teenuse osutamise kohustused. Selles osas ei saa lugeda piisavaks põhimõtteliste deklaratsioonide ja üldiste tegevussuundade äratoomist liikmesriigi õigusaktide põhistuses.

47

Edastamiskohustusega seotud staatuse omistamine peab tuginema objektiivsetele kriteeriumidele, mis sobivad mitmekesisuse tagamiseks, võimaldades avaliku teenuse osutamise kohustuse abil kindlustada kõnesoleval territooriumil juurdepääsu riiklikule ja kohalikule teabele. Seega ei või sellist staatust omistada automaatselt kõigi sama eraõigusliku ringhäälinguorganisatsiooni poolt edastatavate telekanalite kohta; seda tuleb rangelt piirata nende kanalitega, mille programmide sisu on suuteline tagama eelkäsitletud eesmärki. Lisaks ei tohi edastamiskohustusega seotud staatusega eraõiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele reserveeritud kanalite hulk ilmselgelt ületada eesmärgi saavutamiseks vajalikku.

48

Lõpuks ei tohi edastamiskohustusega seotud staatuse omistamise alustingimused olla diskrimineerivad. Täpsemalt ei või sellise staatuse omistamine olla ei õiguslikult ega faktiliselt seotud asukoha nõudega liikmesriigi territooriumil (vt selle kohta 16. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-211/91: komisjon vs. Belgia, EKL 1992, lk I-6757, lk 12).

49

Kui edastamiskohustusega seotud staatuse omistamise eeldused – vaatamata sellele, et neid kohaldatakse vahet tegemata – on eelkõige edastatavate programmide sisu tõttu lihtsamini täidetavad kõnealuse liikmesriigi territooriumil asuvate ringhäälinguorganisatsioonide jaoks, peavad need olema hädavajalikud üldistes huvides taotletava legitiimse eesmärgi saavutamiseks.

50

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab toimiku üksikasju arvestades uurima, kas põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid täidavad eelkäsitletud tingimused.

51

Järelikult tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis kohustavad vastava liikmesriigi territooriumil tegutsevaid kaabellevi operaatoreid edastamiskohustusest tulenevalt edastama vastava liikmesriigi poolt määratud, avaliku võimu ülesandeid täitvate eraõiguslike ringhäälinguorganisatsioonide televisiooniprogramme, tingimusel et need õigusnormid:

52

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema kindlaks, kas need tingimused on täidetud.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis kohustavad vastava liikmesriigi territooriumil tegutsevaid kaabellevi operaatoreid edastamiskohustusest tulenevalt edastama vastava liikmesriigi poolt määratud, avaliku võimu ülesandeid täitvate eraõiguslike ringhäälinguorganisatsioonide televisiooniprogramme, tingimusel et need õigusnormid:

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema kindlaks, kas need tingimused on täidetud.