—

U. Voß, esindaja: Rechtsanwalt E. Ribet Buse,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja C. Blaschke,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja M. van Beek,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artikli 141 tõlgendamist.

2

See taotlus esitati U. Voßi ja Berliini liidumaa vahelises vaidluses seoses osalise tööajaga töötava U. Voßi tehtud ületunnitöö tasustamisega.

3

EÜ artikli 141 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Iga liikmesriik tagab meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise.

2.   Käesolevas artiklis mõistetakse tasu all harilikku põhi- või miinimumpalka või mõnd muud tasumoodust kas rahas või loonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab.

Võrdne tasu ilma soolise diskrimineerimiseta tähendab, et:

4

Liidumaa avaliku teenistuse seaduse (Landesbeamtengesetz), 20. veebruari 1979. aasta muudetud versioonis (GVBI BE, lk 368), § 35 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Ametnik peab töötama ilma tasuta üle iganädalase tööaja, kui see on tingitud teenistuse olulisest vajadusest ja kui ületunnitöö toimub ainult erakorralistel juhtudel. Kui ametnik peab töötama ühes kuus enam kui viis tundi tavalisest tööajast rohkem, tegemaks tööd, mis on ametlikult ette kirjutatud või lubatud, tuleb talle kolme kuu jooksul anda hüvitiseks puhkeaeg, mis võrdub ületundidega. Kui sellise puhkeaja andmine ei ole teenistuse huvidest tulenevalt võimalik, võivad tõusva palgamääraga palgaastmetele jagatud ametnikud saada tasu vastavate ületundide eest kuni 480 ületunni ulatuses aastas.”

5

Föderaalne seadus ametnike töötasu kohta (Bundesbesoldungsgesetz; edaspidi „BBesG”), mida vastavalt selle § 1 lõike 1 punktile 1 kohaldatakse ka liidumaade ametnikele, sätestab § 6 lõikes 1:

„Osalise tööajaga töötamisel vähendatakse töötasu ja tööaega proportsionaalselt.”

6

BBesG § 48 annab föderaalvalitsusele õiguse kehtestada määrusega kord ületundide eest tasustamiseks, kui neid ei hüvitata vastava puhkeajaga.

7

13. märtsi 1992. aasta Verordnung über die Gewährung von Mehrarbeitsvergütung für Beamte (määrus ametnike ületundide tasustamise kohta, BGBl 1992 I, lk 528), mida muudeti (BGBl 1998 I, lk 3494; edaspidi „MVergV”) ja mis võeti vastu BbesG § 48 lõike 1 alusel, § 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Ametnikud, kes on jagatud tõusva palgamääraga palgaastmetele, võivad saada tasu ületundide eest järgmistes valdkondades:

[…]

8

MVergV § 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Tasu makstakse üksnes siis, kui ületunde tegi ametnik, kellele kehtib ametnike tööajakord ja kelle ületunnid:

9

MVergV § 4 kohaselt sõltub ületundide eest makstav tasu ametniku teenistusastmest.

10

MVergV § 5 lõikes 2 on sätestatud:

„Kui ületunnitööd tehakse haridussektoris

[…]”.

11

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et MVergV kohaselt tasustatakse ületunde madalama määraga kui individuaalse tööaja raames tehtud töötunde.

12

U. Voß on ametnik Berliini liidumaal, kes töötab õpetajana. 15. juulist 1999 kuni töötas ta osalise tööajaga – 23 õppetundi nädalas. Täistööajaga õpetaja töötab nädalas 26,5 õppetundi.

13

Ajavahemikus 11. jaanuarist kuni tegi ta iga kuu oma individuaalse tööajaga võrreldes 4–6 õppetundi ületunnitööd.

14

U. Voß sai selle perioodi eest palka 1075,14 Saksa marka. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul sai täistööajaga õpetaja samal perioodil sama hulga töötundide eest palka 1616,15 Saksa marka.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab seda tulemust asjaoluga, et põhikohtuasja hageja tehtud töötunnid, mis ületasid tema individuaalset tööaega ja ulatusid kuni täistööajaga töötavate õpetajate tavalise tööajani ja mida loetakse ületundideks, tasustatakse madalama tunnimäära alusel kui täistööajaga töötava õpetaja vastavaid töötunde, mida loetakse viimase individuaalse tööaja osaks.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastas seega, et 2000. aasta jaanuarist maini sai põhikohtuasja hageja vähem palka sama töö eest kui täistööajaga töötav õpetaja.

17

U. Voß taotles, et tema ületundide eest, mis jäid 26.5 tunni piiresse nädalas, arvutataks tasu selle tunnitasu alusel, mida kohaldatakse täistööajaga töötavate õpetajate tavalise tööaja raames tehtud töötundidele, mitte aga MvergV-s ületundidele ette nähtud tunnitasu alusel.

18

Berliini liidumaa jättis selle taotluse rahuldamata ja U. Voß esitas selle rahuldamata jätmise peale kaebuse Verwaltungsgericht’i, kes selle kaebuse ka rahuldas. Berliini liidumaa esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse.

19

Bundesverwaltungsgerichti sõnul puudutab tema menetluses olev vaidlus seda, kas osalise tööajaga töötavate õpetajate poolt tööajanormi ületavate ületundidena tehtud õppetundide tasustamist madalama määraga, võrreldes selle palgaga, mida täistööajaga töötavad õpetajad said nende tavalise tööaja raames sama arvu töötatud tundide eest, peetakse naisõpetajate diskrimineerimiseks, mis on ühenduse õiguses keelatud. Nimetatud kohtu sõnul sõltub vastus sellele küsimusele asjaolust, kas EÜ artikli 141 lõike 2 teises lõigus nõutakse, et osalise tööajaga töötava isiku tehtud ületunde, mis jäävad täistööajaga töötava õpetaja kohustusliku tundide arvu piiresse, ei saa tasustada madalamalt kui sama kestusega tööd, mida tegi täistööajaga töötaja oma tavalise tööaja raames.

20

Neil asjaoludel otsustas Bundesverwaltungsgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ artikliga 141 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt makstakse tööajanormi ületava ületunnitöö eest nii täistööajaga kui osalise tööajaga töötavatele ametnikele ühesuguse suurusega hüvitist, mis on väiksem kui töötasu, mis täistööajaga töötavad ametnikud saavad tavalisel tööajal töötatud sama aja eest, kui osalise tööajaga töötavad enamasti naised?”

21

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artiklit 141 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus ametnike tasustamist käsitlevad siseriiklikud õigusnormid, nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mis esiteks määratlevad nii täistööajaga kui ka osalise tööajaga töötavate ametnike ületunnitöö kui nende individuaalset tööaega ületavad töötunnid, ja teiseks tasustavad need tunnid madalama tasumääraga kui individuaalse tööaja raames töötatud aeg, nii et osalise tööajaga ametnikele makstakse vähem kui täistööajaga ametnikele selle aja eest, mille osalise tööajaga ametnikud töötavad oma individuaalset tööaega ületava aja eest, mis jääb täistööajaga töötava ametniku kohustuslike töötundide piiresse, kui osalise tööajaga töötavad ametnikud on enamasti naised.

22

Põhikohtuasja hageja ja Euroopa Ühenduste Komisjon väidavad, et kui nende ületundide eest tasustatakse madalamalt kui individuaalse tööaja raames töötatud aja eest, siis toob see kaasa kaudse diskrimineerimise, kui selle tagajärjel osalise tööajaga töötavad õpetajad, kes on peamiselt naised, saavad oma individuaalset tööaega ületavate töötundide korral, mis jäävad täistööaja raames kohustuslike töötundide piiresse, vähem tasu sama arvu töötatud tundide eest kui täistööajaga töötavad õpetajad.

23

Saksamaa valitsus väidab, et põhikohtuasjas ei esine ebavõrdset kohtlemist ületundide tõttu, kuna täistööajaga õpetajatele ja osalise tööajaga õpetajatele kohaldatakse MVergV § 4 lõikes 3 kehtestatud sama tunnitasu määra nende tehtud ületundide eest.

24

Sel puhul tuleb meenutada, et EÜ artiklis 141 kehtestatakse mees- ja naistöötajate sama töö eest võrdse tasustamise põhimõte. See põhimõte on Euroopa ühenduse üks põhialustest (vt 8. aprilli 1976. aasta otsus kohtuasjas 43/75: Defrenne, EKL 1976, lk 455, punkt 12).

25

Võrdse tasustamise põhimõttega on vastuolus mitte üksnes otsest soolist diskrimineerimist sisaldavate õigusnormide rakendamine, vaid ka õigusnormid, mis hõlmavad mees- ja naistöötajate erinevat kohtlemist mittesoolistel kriteeriumidel, kui sellist ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik seletada objektiivselt õigustatavate asjaoludega, millel ei ole mingit seost soolise diskrimineerimisega (13. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 170/84: Bilka-Kaufhaus, EKL 1986, lk 1607, punkti 29 ja 30; . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-399/92, C-409/92, C-425/92, C-34/93, C-50/93 ja C-78/93: Helmig jt, EKL 1994, lk I-5727, punkt 20; ja . aasta otsus kohtuasjas C-285/02: Elsner-Lakeberg, EKL 2004, lk I-5861, punkt 12).

26

Põhikohtuasjas käsitletud õigusnormide puhul ei ole vaidlust selles, et need ei kehtesta otseselt soolist diskrimineerimist. Seega tuleb kontrollida, kas sellised õigusnormid võivad kaasa tuua EÜ artikliga 141 vastuolus oleva kaudse diskrimineerimise.

27

Selleks tuleb esiteks kindlaks määrata, kas õigusnormidega kehtestatakse täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate erinev kohtlemine, ja teiseks, kas see erinev kohtlemine mõjutab oluliselt suuremat hulka naisi kui mehi.

28

Jaatava vastuse korral nendele kahele küsimusele tuleb seejärel uurida, kas esinevad objektiivsed asjaolud, millel ei ole mingit seost soolise diskrimineerimisega, mis võiks õigustada tuvastatud erineva kohtlemise.

29

Sel puhul tuleb sedastada, et ebavõrdne kohtlemine leiab aset alati siis, kui töösuhte alusel sama arvu töötatud tundide korral on täiskohaga töötajate üldine tasu kõrgem osalise tööajaga töötajate tasust (eespool viidatud kohtuotsus Helmig jt, punkt 26).

30

Euroopa Kohtul oli kaks korda võimalus võtta seisukoht seoses osalise tööajaga ja täistööajaga töötajate erineva kohtlemisega ületundide tasustamisel.

31

Eespool viidatud kohtuotsuse Helmig jt punktides 26–30 leidis Euroopa Kohus, et osalise tööajaga ja täistööajaga töötajaid ei kohelda erinevalt, kui kohaldatavad siseriiklikud õigusnormid näevad ette ületundide korral täiendava tasu maksmise üksnes siis, kui ületatakse tavaline tööaeg, mis on kollektiivlepingus kokku lepitud, mitte aga individuaalse tööaja ületamise korral. Euroopa Kohus sedastas, et niisuguses olukorras saavad osalise tööajaga töötajad tehtud tundide osas võrdeliselt sama tasu kui täistööajaga töötajad, ja seda nii siis, kui kollektiivlepingus kehtestatud tavalist tööaega ei ületata, kui ka siis, kui tehtud töötunnid ületavad tavalist tööaega; teisena viidatud olukorras saavad ületunnitöö lisatasu mõlemad töötajate kategooriad.

32

Seevastu leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Elsner-Lakeberg punktis 17, et osalise tööajaga ja täistööajaga töötajaid koheldakse erinevalt, kui kohaldatavad siseriiklikud õigusnormid näevad ette, et kõik töötajad peavad kuus töötama oma individuaalsest tööajast vähemalt kolm õppetundi rohkem, et nad saaksid ületundide eest tasu nõuda.

33

Viidatud kohtuasjas töötas E. Elsner-Lakeberg õpetajana 15 õppetundi nädalas, täistööajaga õpetajad töötasid aga 24,5 õppetundi nädalas. Elsner-Lakeberg oli töötanud ühes kuus täiendavalt 2,5 õppetundi. Seega ei saanud ta nende ületundide eest tasu nõuda. Sellest tuleneb, et talle maksti tasu 15 õppetunni eest nädalas, kuigi ta oli töötanud 17,5 õppetundi. Seevastu sai täistööajaga töötav õpetaja 17,5 õppetunni töötamise korral tasu 17,5 õppetunni eest, kuna ta ei ületanud oma individuaalset tööaega. Euroopa Kohus leidis, et tasu osas esineb erinev kohtlemine, kui samaväärse õppetundide arvu korral said osalise tööajaga töötajad vähem tasu kui täistööajaga töötajad.

34

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasjas saab osalise tööajaga töötav U. Voß tasu, mis sama arvu töötatud tundide korral on madalam täistööajaga töötavale õpetajale makstavast tasust nende töötundide osas, mis ületavad tema individuaalset tööaega, aga jäävad täistööajaga töötavate isikute tavalise tööaja piiresse.

35

Seega saab osalise tööajaga töötav õpetaja, kelle individuaalne iganädalane tööaeg on 23 õppetundi, oma individuaalsest tööajast 3,5 õppetundi rohkem töötamise korral madalamat tasu kui täistööajaga õpetaja 26,5 õppetunni korral.

36

Töötasu osade uurimine näitab, et see olukord on tingitud asjaolust, et ületunde tasustatakse madalamalt kui „tavalisi” töötunde ja et ületundideks loetakse õpetaja individuaalset tööaega ületavaid töötunde, kusjuures individuaalne tööaeg sõltub ilmselgelt sellest, kas isik töötab osalise tööajaga või täistööajaga. Sellest tuleneb, et ületundide eest makstavat madalamat tasu kohaldatakse täistööajaga töötavatele õpetajatele alates 26,5 tundi nädalas ületavate töötundide korral, samas kui osalise tööajaga töötajatele kohaldatakse seda alates hetkest, kui nad ületavad oma lepingus sätestatud individuaalse tööaja, mis juba määratluse kohaselt on madalam kui 26,5 tundi. U. Voßi olukorras kohaldatakse madalamat tasumäära nendele tundidele, mis ületavad 23 tundi nädalas.

37

Seega tuleb järeldada, et põhikohtuasjas käsitletud siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt ametnike nende töötundide osas, mis ületavad nende individuaalset tööaega, aga jäävad täistööajaga töötavate isikute tavalise tööaja piiresse, on tasu madalam tasust, mida täistööajaga töötavad ametnikud nende tundide eest saavad, toovad kaasa neid kaht liiki ametnike erineva kohtlemise, pannes halvemasse olukorda osalise tööajaga ametnikud.

38

Kui see erinev kohtlemine mõjutaks oluliselt suuremat hulka naisi kui mehi ja kui seda erinevat kohtlemist ei õigustaks objektiivsed asjaolud, millel ei ole mingit seost soolise diskrimineerimisega, siis oleks need siseriiklikud õigusnormid vastuolus EÜ artikliga 141.

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oli Berliini liidumaal 2000. aasta kevadel osalise tööajaga töötanud õpetajatest ligi 88% naised.

40

Sellegipoolest peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kontrollimaks, kas täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate vaheline erinevus mõjutab oluliselt suuremat hulka naisi kui mehi, arvesse võtma kõiki töötajaid, kellele kohaldatakse siseriiklikku õigusnormi, mis on aluseks käesoleva kohtuotsuse punktis 37 tuvastatud kohtlemise erinevusele. Selleks peab see kohus kindlaks määrama, kas erinev kohtlemine on tingitud BBesG-st ja/või MVergV-st, kuna põhimõtteliselt sõltub asjaomase õigusnormi kohaldamisalast see, keda võetakse võrdluses arvesse (13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-256/01: Allonby, EKL 2004, lk I-873, punkt 73).

41

Tuleb meenutada, nagu Euroopa Kohus märkis 9. veebruari 1999. aasta otsuse kohtuasjas C-167/97: Seymour-Smith ja Perez (EKL 1999, lk I-623) punktis 59, et parim statistiliste andmete võrdlusmeetod seisneb selles, et võrreldakse ühelt poolt seda, kui suurt hulka töötajaid mõjutab erinev kohtlemine meestöötajate hulgast, ja teiselt poolt seda, kui suurt hulka see mõjutab naistöötajate hulgast.

42

Kui olemasolevad statistilised andmed näitavad, et osalise tööajaga töötajate protsent naistöötajate hulgas on tunduvalt kõrgem kui osalise tööajaga töötajate protsent meestöötajate hulgas, siis tuleb sedastada, et see olukord näitab soolist diskrimineerimist, välja arvatud siis, kui põhikohtuasjas käsitletud õigusnorme õigustavad objektiivsed asjaolud, millel ei ole mingit seost soolise diskrimineerimisega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Seymour-Smith ja Perez, punktid 60–63).

43

Eelotsusetaotlusest ei ilmne, et põhikohtuasjas tugineks osalise tööajaga töötavate isikute ületundide madalam tasustamine objektiivsetele asjaoludele, millel ei ole mingit seost soolise diskrimineerimisega. Niisiis peab siseriiklik kohus seda küsimust kontrollima.

44

Seetõttu tuleb esitatud küsimusele vastata, et EÜ artiklit 141 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus ametnike tasustamist käsitlevad siseriiklikud õigusnormid, nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mis esiteks määratlevad nii täistööajaga kui ka osalise tööajaga töötavate ametnike ületunnitöö kui nende individuaalset tööaega ületavad töötunnid, ja teiseks tasustavad need tunnid madalama tasumääraga kui individuaalse tööaja raames töötatud aeg, nii et osalise tööajaga ametnikele makstakse vähem kui täistööajaga ametnikele selle aja eest, mille osalise tööajaga ametnikud töötavad oma individuaalset tööaega ületava aja eest, mis jääb täistööajaga töötava ametniku kohustuslike töötundide piiresse, juhul kui:

45

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

EÜ artiklit 141 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus ametnike tasustamist käsitlevad siseriiklikud õigusnormid, nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mis esiteks määratlevad nii täistööajaga kui ka osalise tööajaga töötavate ametnike ületunnitöö kui nende individuaalset tööaega ületavad töötunnid, ja teiseks tasustavad need tunnid madalama tasumääraga kui individuaalse tööaja raames töötatud aeg, nii et osalise tööajaga ametnikele makstakse vähem kui täistööajaga ametnikele selle aja eest, mille osalise tööajaga ametnikud töötavad oma individuaalset tööaega ületava aja eest, mis jääb täistööajaga töötava ametniku kohustuslike töötundide piiresse, juhul kui: