1

M.-L. Lindorfer palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 18. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T-204/01: Lindorfer vs. nõukogu (EKL AT 2004, lk I-A-83 ja II-361; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus jättis rahuldamata tema hagi, milles ta palus tühistada Euroopa Liidu Nõukogu 3. novembri 2000. aasta otsuse tema pensioniõigusliku staaži arvutamise kohta pärast tema poolt Austria skeemis omandatud pensioniõiguste kindlasummalise tagasiostmisväärtuse ülekandmist ühenduse pensioniskeemi (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artikli 1a lõige 1, mis lisati personalieeskirjadele 7. aprilli 1998. aasta määrusega (EÜ, ESTÜ, Euratom) nr 781/98 (EÜT L 113, lk 4; edaspidi „personalieeskirjad”), sätestab:

„Käesolevate personalieeskirjade alusel tagatakse ametnike võrdne kohtlemine ilma, et otseselt või kaudselt arvestataks rassi, poliitilisi, filosoofilisi või usulisi tõekspidamisi, sugu või seksuaalset sättumust, piiramata asjaomaseid sätteid, mis eeldavad teatavat perekonnaseisu.”

3

Personalieeskirjade artikkel 77 näeb ette:

„Ametnikul, kes on teenistuses olnud vähemalt kümme aastat, on õigus saada vanaduspensioni. […]

Maksimaalne vanaduspension on 70% selle palgaastme viimasest põhipalgast, kuhu ametnik vähemalt aasta jooksul kuulus. Seda makstakse ametnikule, kes on VIII lisa artikli 3 järgi arvestatuna olnud teenistuses 35 aastat. Kui teenistusaastaid on alla 35, vähendatakse eespool nimetatud maksimaalmäära võrdeliselt.

[…]

Pensioniiga saabub 60aastaselt.”

4

Personalieeskirjade artikkel 83 sätestab:

„1.   Käesoleva pensioniskeemi järgseid hüvitisi makstakse ühenduste eelarvest. Liikmesriigid tagavad ühiselt nimetatud toetuste maksmise vastavalt nimetatud kulude rahastamise ulatusele.

[…]

2.   Ametnikud maksavad ühe kolmandiku [ühenduse] pensioniskeemi rahastamisest. […]

[…]

4.   Kui ühe või mitme kvalifitseeritud eksperdi poolt nõukogu tellimusel tehtud kindlustusmatemaatilise hindamise tulemusel selgub, et ametnike tehtud sissemaksetest ei piisa selleks, et rahastada üht kolmandikku pensioniskeemi järgseid hüvitisi, määravad eelarvepädevad institutsioonid eelarvemenetluse korras ja pärast artiklis 10 ettenähtud nõupidamist personalieeskirjade komiteega kindlaks, kuidas muuta sissemaksete määrasid või pensioniiga.”

5

Personalieeskirjade VIII lisa artikkel 2 näeb ette:

„Vanaduspensioni makstakse ametnikule kogunenud pensioniõigusliku staaži aastate koguarvu põhjal. Iga artikli 3 sätete kohaselt arvestatud aasta annab talle õiguse ühele aastale tööstaažile ja iga täielik kuu ühele kaheteistkümnendikule tööstaaži aastast.

Vanaduspensioniõiguse arvutamisel arvestatav maksimaalne tööstaaž on 35 aastat.”

6

Personalieeskirjade VIII lisa artikkel 5 sätestab:

„Kui ametnikul on 60aastaselt vähem kui 35 aastat pensioniõiguslikku staaži ja ta jätkab pensioniõiguse omandamist artikli 3 alusel, tõstetakse tema pensioni iga 60aastaseks saamise ja vanaduspensionile mineku vahele jääva teenistusaasta eest 5% sellest pensionist, mida tal on õigus saada 60aastasena, olenemata artikli 2 sätetest, võttes siiski arvesse, et ametniku kogupension ei ületa 70% tema viimasest põhipalgast vastavalt personalieeskirjade artikli 77 teisele või kolmandale lõigule.

[…]”

7

Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 sätestab, et ametnikul, kes asub ühenduse teenistusse pärast lahkumist valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusest või pärast tegutsemist töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana, on õigus pärast ametissenimetamist tasuda ühendusele seoses sellise teenistuse või tegevusega omandatud vanaduspensioniõiguse kindlustusmatemaatiline väärtus või selle kindlasummaline tagasiostmisväärtus. Sama säte lisab, et sellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames, arvestades ametniku palgaastet ja teenistusjärku tööleasumisel ning võttes aluseks eelpool nimetatud kindlustusmatemaatilise väärtuse või tagasimaksesumma.

8

Nõukogu kehtestas 13. juuli 1992. aasta otsusega personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõigete 1 ja 2 üldised rakendussätted, mida on hiljem muudetud nõukogu 19. detsembri 1994. aasta otsusega (edaspidi „üldised rakendussätted”).

9

Üldiste rakendussätete artikli 10 lõike 2 kohaselt arvutatakse ametnike puhul arvessevõetav pensioniõiguslik staaž ülekantud kogusumma alusel, millest arvatakse maha lihtintress 3,5% aastas ajavahemiku eest, mis jääb ametisse nimetamise ja eelmainitud summa ühenduste arvele tegeliku ülekandmise vahele. Nimetatud intressi ei arvata maha ajavahemike eest, mille jooksul pensionifond, mille alla puudutatud isik kuulus enne ühenduste teenistusse asumist, ei ole ülekantavat summat korrigeerinud või sellelt intresse maksnud.

10

Üldiste rakendussätete artikli 10 lõiked 3 ja 4 (edaspidi viidatakse kahele valemile sõnaga „ümberarvestusvalem”) sätestab:

„3.   Arvessevõetav pensioniõiguslik staaž arvutatakse:

4.   Summa, mis on ühenduste arvele üle kantud muus vääringus kui Belgia frangid, konverteeritakse – pensioniõigusliku staaži kindlaksmääramiseks – Belgia frankidesse järgnevalt:

[…]

1. jaanuarist 1972 varasemale ajavahemikule vastav osa summast konverteeritakse Rahvusvahelise Valuutafondi poolt vastuvõetud 31. detsembril 1971 kehtiva arvestusliku vääringu alusel.

31. detsembrist 1971 hilisemale ajavahemikule vastav osa summast konverteeritakse ajakohastatud keskmise vääringu alusel, mille komisjon on kehtestanud ajavahemikuks 1. jaanuar 1972 kuni ametniku ametisse nimetamiseni [edaspidi „variant i”] […]”. [Siin ja edaspidi on nimetatud üldisi rakendussätteid tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

„Ametniku taotlusel […] konverteeritakse arvutamisel arvessevõetav summa (M) siiski ülekandmise kuupäeval kehtiva ajakohastatud vääringu alusel. Sel juhul on pensioniõigusliku staaži arvutamisel arvessevõetav põhipalk (T) ja kindlustusmatemaatiline väärtus (V) vastavalt ülekandmise kuupäeval kehtiv ametniku ametisse nimetamise palgaastmele vastav põhipalk […] ja ametniku vanusele vastav kindlustusmatemaatiline väärtus [edaspidi „variant ii”] […]”.

11

Kindlustusmatemaatiliste väärtuste tabel personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaldamiseks, mis tuleneb nõukogu 13. juuli 1992. aasta otsusest, sisaldab mõlema soo vanusevahemiku 30–50 aastat osas järgmisi väärtusi:

12

Vastavalt personalieeskirjade artiklile 31 nimetatakse väljavalitud kandidaadid ametisse A kategooria või keeleüksuste ametnikud oma kategooria või teenistusüksuse esimesele palgaastmele. Ametisse nimetav asutus võib aga sellegipoolest teha selle artikli sätete suhtes teatud piirangute raames erandeid.

13

Nõukogu 20. märtsi 1995. aasta määruse (EÜ) nr 626/95 (mis kehtestab Euroopa ühenduste ametnike töölevõtmise ajutised erimeetmed seoses Austria, Soome ja Rootsi ühinemisega, EÜT L 66, lk 1) artikli 1 lõige 1 näeb ette, et kuni 31. detsembrini 1999 võib vabu ametikohti täita Austria, Soome ja Rootsi kodanikest ametnike ametisse nimetamise teel, erandina muu hulgas personalieeskirjade artiklist 31, pädevate institutsioonide eelarvekõneluste käigus selleks ettenähtud ametikohtade piires.

14

Austria kodanik M.-L. Lindorfer asus nõukogu teenistusse 16. septembril 1996. 16. juunil 1997 nimetati ta ametisse ja ta määrati palgaastme A 5 järku 2. Enne nõukogu teenistusse asumist oli ta töötanud kolmteist aastat ja kolm kuud Austrias. Selle ajavahemiku jooksul oli ta tasunud sissemakseid Austria pensioniskeemi.

15

M.-L. Lindorfer taotles 15. mail 1999 personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel Austria skeemi kohaselt omandatud pensioniõiguste kindlasummalise tagasiostmisväärtuse ülekandmist ühenduse pensioniskeemi.

16

Austria pensioniamet teatas 18. veebruaril 2000 M.-L. Lindorferile, et tema Austria pensioniõiguste esialgseks kindlasummaliseks tagasiostmisväärtuseks kehtestati 1. märtsil 20001306712,23 Austria šillingit. Pensioniamet teatas M.-L. Lindorferile samuti, et tal ei ole õigust Austria pensionile, kuna ta ei ole teinud sissemakseid minimaalse nõutud aja jooksul, milleks on 180 kuud. Pensioniamet tegi M.-L. Lindorferile siiski ettepaneku „osta” liikmelisus puuduva 21 kuu eest, tasudes 237963,6 Austria šillingi suuruse summa. M.-L. Lindorfer ei järginud seda soovitust.

17

Nõukogu peasekretariaadi pensionide osakond saatis 28. märtsil 2000 M.-L. Lindorferile kirja, millele oli lisatud arvutusskeem pealkirjaga „Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt arvessevõetava pensioniõigusliku staaži arvutamine”. Sellest skeemist nähtub, et ülekantavale summale vastav pensioniõiguslik staaž oli 5 aastat, 3 kuud ja 24 päeva.

18

M.-L. Lindorfer teatas 12. septembri 2000. aasta kirjas pensionide osakonnale „põhimõttelisest nõusolekust” oma Austria pensioniõiguste kindlasummalise tagasiostmisväärtuse ülekandmiseks. Ta vaidlustas siiski eespool nimetatud arvutusskeemis esitatud pensioniõigusliku staaži põhjendusel, et nõukogu kasutatud arvutusmeetod oli diskrimineeriv ja läbipaistmatu. Lõpetuseks nõudis ta mitmesugust teavet.

19

Austria pensionifond kehtestas 29. septembril 2000 ülekantava summa suuruseks 1337136,07 Austria šillingit.

20

Vaidlusalusest otsusest teatati M.-L. Lindorferile 3. novembri 2000 kirjaga, mille ta sai kätte 7. novembril 2000. Ta esitas 2. veebruaril 2001 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel selle otsuse vastu kaebuse, millele esitati 25. aprillil 2001 lisa.

21

Nõukogu lükkas 31. mai 2001. aasta otsusega selle kaebuse tagasi.

22

M.-L. Lindorfer pöördus 5. septembril 2001 Esimese Astme Kohtusse hagiga, milles ta taotles, et vaidlusalune otsus ja kaebuse rahuldamatajätmise otsus tühistataks ning et nõukogu kohustataks parandatud õiguslikul alusel uuesti kehtestama tema ühenduse pensioni suhtes arvessevõetav pensioniõiguslik staaž pärast Austrias omandatud pensioniõiguste ülekandmist.

23

M.-L. Lindorfer esitas oma hagi toetuseks sisuliselt kaks väidet. Esimene tugines üldiste rakendussätete artikli 10 lõigete 3 ja 4 ja teine personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 õigusvastasusele. Ta väitis, et esimene säte on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõtte ning teine sellesama põhimõtte ja töötajate vaba liikumise põhimõttega.

24

Esimese Astme Kohus leidis esimese väite osas, mis tugines üldiste rakendussätete artikli 10 lõigete 3 ja 4 õigusvastasusele, et M.-L. Lindorferi tõstatatud neli etteheidet tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

25

Esimese Astme Kohus tuletas meelde esimese väite esimese etteheite osas – mis puudutas M.-L. Lindorferi kriitikat asjaolu suhtes, et ametisse nimetamisel määratud palgaastet on ümberarvestusvalemis ühtmoodi arvessevõetud nii ametnike puhul, kes võetakse tööle kategooria esimesele palgaastmele, kui ka ametnike puhul, kes võetakse tööle kõrgemale palgaastmele –, et üldiste rakendussätetega rakendatakse personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2, mille teine lõik sätestab, et „institutsioon, mille teenistuses ametnik on, [määrab] kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži oma pensioniskeemi raames, arvestades ametniku palgaastet ja teenistusjärku tööleasumisel ning võttes aluseks eelpool nimetatud kindlustusmatemaatilise väärtuse või tagasimaksesumma”.

26

Ta tuletas samuti meelde, et kohtupraktika kohaselt tuleb ametniku puhul, kes taotleb oma siseriiklike pensioniõiguste ülekandmist ühenduse skeemi, staažilisa arvutamisel arvesse võtta ametisse nimetamise palgaastet, s.o ametisse nimetamise kuupäeval määratud palgaastet (Esimese Astme Kohtu 13. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas T-106/01: Youssouroum vs. nõukogu, EKL AT 2002, lk I-A-93 ja II-435, punkt 34 ja viidatud kohtupraktika).

27

Esimese Astme Kohus leidis, et kuigi ümberarvestusvalemi kohaldamise tulemuseks võib olla, et mida kõrgem on põhipalk, seda madalam on staažilisa, ei saa sellest tuletada diskrimineerivat kohtlemist, kuna diskrimineerimine võib seisneda ainult erinevate reeglite kohaldamises sarnastele olukordadele.

28

Nii on värskelt tööle võetud ja palgaastmele A5 määratud ametnikul rohkem võimalusi lõpetada oma karjäär kõrgemal palgaastmel ning järelikult suuremad šansid saada suuremat palka ja pensioni kui ametnikul, kes võetakse tööle ja määratakse palgaastmele A7.

29

Esimese väite teise etteheite osas - mis puudutab M.-L. Lindorferi kriitikat asjaolu kohta, et üldiste rakendussätete artikli 10 lõige 4 näeb ette ühenduse arvele muus vääringus kui Belgia frangid ülekantud summa konverteerimise Belgia frankidesse - jõudis Esimese Astme Kohus M.-L. Lindorferi kirjalike menetlusdokumentide ja tema poolt kohtuistungil esitatud selgituste alusel järeldusele, et ta ei vaidlusta vajadust konverteerida ülekantud summa Belgia frankidesse või eurodesse, vaid tagajärjed, mida see konverteerimine endaga kaasa toob sõltuvalt sellest, kas kasutatakse varianti i või varianti ii.

30

Esimese Astme Kohus lükkas selle etteheite tagasi, sedastades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76 ja 77 järgmist:

31

Esimese Astme Kohus lükkas tagasi ka esimese väite kolmanda etteheite. Põhiosa argumentatsioonist oli esitatud järgmiselt:

32

Esimese Astme Kohus lükkas seejärel tagasi esimese väite neljanda etteheite, mille kohaselt tuleb kritiseerida seda, et üldiste rakendussätete artikli 10 lõigete 3 ja 4 ümberarvestusvalemi parameetreid võetakse arvesse viitega erinevatele kuupäevadele olenevalt sellest, kas summa on konverteeritud variandi i või variandi ii alusel.

33

Esimese Astme Kohus sedastas, et M.-L. Lindorferi väide, mille kohaselt variant ii põhineb puudutatud isiku palgaastmele vastaval palgal asjaomase summa tegeliku ülekandmise päeval riikliku pensionifondi poolt, rajaneb üldiste rakendussätete artikli 10 lõike 4 ekslikul lugemisel, sest selles kontekstis arvessevõetud palk on ametisse nimetamise palgaastme palk, mida on selle tegeliku ülekandmise päeva seisuga ajakohastatud. Esimese Astme Kohus leidis, et on põhjendatud, et ümberarvestusvalemi variantide ja teiste parameetrite aluseks on täpne kuupäev.

34

Teise väite osas, mis tugineb personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 õigusvastasusele, otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99–106, et M.-L. Lindorferi argumentidega, millega ta püüab tõendada, et see säte ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise ja töötajate vaba liikumise põhimõtetega, ei saa nõustuda.

35

Esimese Astme Kohus otsustas, et M.-L. Lindorferi väide – mille kohaselt selle sättega kehtestatud „ülekandmise korra enda” tagajärjeks on nende ametnike seadmine ebasoodsamasse olukorda, kes alustavad oma karjääri ühenduse teenistuses hiljem võrreldes nendega, kes alustavad seda varem – on alusetu.

36

Ta leiab, et M.-L. Lindorfer ei ole kuidagi tõendanud, et tema ühenduse teenistusse asumisele eelnenud ametialase tegevuse eest omandatud õigusi ei saaks temale alles jätta ja ühenduse pensioniskeemis arvesse võtta. Ta rõhutas, et kuna tegemist on erinevate süsteemidega, siis ei ole ebaharilik, et ühenduse pensioni jaoks arvessevõetav pensioniõiguslik staaž erineb siseriikliku või rahvusvahelise pensioniameti poolt arvessevõetavast pensioniõiguslikust staažist. Ta tuletas samuti meelde, et M.-L. Lindorferil oli võimalus osta need 21 kuud, mis puudusid 180 kuust, mida ta vajas pensioni saamiseks Austria skeemi kohaselt, säilitades nii oma õigused riiklikule pensionile, ning et nende pensioniõiguste kindlasummalise tagasiostmisväärtuse ülekandmine ühenduse skeemi oli üks võimalus, mida ta kasutas oma vabal valikul.

37

Esimese Astme Kohtu arvates ei saa ka väita, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 kahjustab töötajate vaba liikumist. See säte hõlbustab vastupidi selle vabaduse täielikku kasutamist, eelkõige võimaldades ühes liikmesriigis asuval isikul vastu võtta töökohta ühenduse institutsioonis, ilma et ta kaotaks pensioniõigused, mis ta on omandanud varasema ametialase tegevuse eest.

38

Sedastades, et M.-L. Lindorfer ei ole esitanud ühtegi tõendit või asjaolu, mis oleks võinud mõjutada üldiste rakendussätete artikli 10 lõigete 3 ja 4 ning personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 õiguspärasust, jättis Esimese Astme Kohus hagi rahuldamata.

39

Euroopa Kohus saatis 7. juuni 2005. aasta otsusega asja arutamiseks esimesele kojale. Kuna kumbki pool ei nõudnud oma suuliste märkuste ärakuulamist, otsustas Euroopa Kohus lahendada asja kohtuistungi ja kohtukõnede ärakuulamiseta. Kohtujurist esitas oma ettepaneku 27. oktoobri 2005. aasta kohtuistungil, misjärel suuline menetlus lõpetati.

40

Esimene koda otsustas 1. detsembril 2005 kodukorra artikli 44 lõike 4 ja artikli 118 kohaselt anda asja tagasi Euroopa Kohtule, et see määraks asja läbivaatamiseks suuremale kohtukoosseisule.

41

Euroopa Kohus otsustas 26. aprilli 2006. aasta määrusega suulise menetluse uuendada ja korraldada kohtuistungi. Menetluspooli ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 24 teise lõigu alusel komisjoni kutsuti võtma seisukohta selles määruses esitatud küsimuste osas.

42

Pärast kohtukõnede ärakuulamist 28. juuni 2006. aasta kohtuistungil ja kohtujuristi ettepaneku ärakuulamist 30. novembri 2006. aasta kohtuistungil suuline menetlus lõpetati.

43

M.-L. Lindorfer palub Euroopa Kohtul oma apellatsioonkaebuses, mille toetuseks ta esitab kolm väidet:

44

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

45

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt selle otsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist taotletakse, samuti seda taotlust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-41/00 P: Interporc vs. komisjon, EKL 2003, lk I-2125, punkt 15; 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-131/03 P: Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, EKL 2006, lk I-7795, punkt 49, ja 27. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-355/04 P: Segi jt vs. nõukogu, EKL 2007, lk I-1657, punkt 22).

46

Euroopa Kohus kontrollib apellatsioonkaebust seda kohtupraktikat arvestades.

47

M.-L. Lindorfer kinnitab oma esimeses väites, et Esimese Astme Kohus on rikkunud EÜ artiklit 141, täpsemalt soo alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83, et soost sõltuvalt erinevate tegurite kasutamine staažilisa arvutamisel on objektiivselt põhjendatud ühenduse pensioniskeemi usaldusväärse finantsjuhtimise vajadusega.

48

M.-L. Lindorferi arvates ei ole soo alusel diskrimineerimine, millega väidetavalt võetakse arvesse naiste pikemat eluiga, vajalik skeemi finantstasakaalu tagamiseks, mida tõendab asjaolu, et ametnike sissemaksed ja nende vanaduspensioni saamiseks vajalik vanus ei ole määratletud vastavalt nende soole. Esimese Astme Kohus lükkas siiski tagasi apellandi argumendi, väites vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et ta võrdleb ametnike kahte kategooriat, mis ei ole sarnased, põhjendamata sealjuures, miks sellist võrdlust ei saa esitada.

49

Nõukogu väidab, et EÜ artikkel 141 ei ole käesolevas asjas kohaldatav ning et asjassepuutuv kohtupraktika on 22. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-152/91: Neath (EKL 1993, lk I-6935). Ta leiab, et M.-L. Lindorfer ei ole kuidagi tõendanud, tuginedes vaidluse asjaoludest erinevas kontekstis tehtud kohtuotsustele, et ülekantud kapital oleks vastutasu ühendustega töösuhetes olemise eest. Ta väidab seega, et ülekandmise mehhanism vastab kapitali ühenduse pensioniskeemi paigutamisele ametniku poolt, kusjuures tegu on kapitaliga, mis on tekkinud väljaspool töösuhet ühendustega.

50

Tuleb sedastada, et M.-L. Lindorfer leiab tegelikult, viidates sellele, et Esimese Astme Kohus kohaldas ebaõigesti diskrimineerimise keelu ning meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtteid, et rikutud on ühte ühenduse õiguskorra poolt kaitstud üldpõhimõtet. Seoses sellega tuleb samuti märkida, et EÜ artikkel 141 ja erinevad teisese õiguse sätted, millele M.-L. Lindorfer viitab, nagu ka personalieeskirjade artikli 1a lõige 1 on meeste ja naiste võrdsuse üldpõhimõtte konkreetne väljendus.

51

Euroopa Kohus on rõhutanud, et ühenduse seadusandjal on ühenduse ametnike poolt siseriiklikes pensioniskeemides omandatud pensioniõiguste ühenduse skeemi ülekandmisega seotud õigusnormide kehtestamisel kohustus austada võrdse kohtlemise põhimõtet. Ta peab järelikult vältima selliste normide vastuvõtmist, mis kohtlevad ametnikke ebavõrdselt, kui puudutatud isikute olukord ühenduse teenistusse asumisel ei põhjenda erinevat kohtlemist omandatud pensioniõiguste skeemi eriliste omaduste või selliste õiguste puudumise tõttu (vt võrdse kohtlemise põhimõtte kohta 14. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C-37/89: Weiser, EKL 1990, lk I-2395, punkt 14).

52

Esimese Astme Kohus ei lugenud diskrimineerivaks asjaolu, et kuna kindlustusmatemaatilised väärtused on naiste puhul kõrgemad, siis saavad nad oma pensioniõiguste ühenduse skeemi ülekandmisel meestest vähem pensioniõiguslikku staaži. Ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–83, et M.-L. Lindorfer ei saa tugineda argumendile, et ühenduse pensioniskeemis ei tehta ametnike sissemaksete osas mingit vahet vastavalt soole, kuna ametnikud, kes teevad ühenduse institutsioonis töötamisest tulenevalt sissemakseid ühenduse pensioniskeemi, on erinevas olukorras kui ametnikud, kes lasevad ühendustele üle kanda ühenduste teenistusse asumisele eelneva tegevuse eest omandatud pensioniõiguste kindlustusmatemaatilise väärtuse või kindlasummalise tagasiostmisväärtuse. Igal juhul on Esimese Astme Kohtu arvates asjaolu, et pensioniõigusliku staaži arvutamisel kasutatakse tegureid, mis erinevad sõltuvalt soost, objektiivselt põhjendatud vajadusega tagada nimetatud skeemi usaldusväärne finantsjuhtimine.

53

Seoses sellega tuleb esiteks märkida, et Esimese Astme Kohus ei ole selgitanud, miks nende kahe ametnike kategooria olukord ei ole sarnane, arvestades temalt taotletud hinnangut võimaliku soo alusel diskrimineerimise olemasolu kohta pensioniõiguste ühenduse skeemi ülekandmisel.

54

Esimese Astme Kohus ei selgita vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, millistel muudel kriteeriumidel peale soo põhineb tema arust erinevus meeste ja naiste palkades, kes lasevad oma pensioni üle kanda ühenduse skeemi, samas kui selline vahetegemine puudub mees- ja naissoost ametnike palgast tehtavate mahaarvamiste puhul.

55

Peale selle tuleb lisada, et hoolimata asjaolust, et personalieeskirjade artikli 1a lõikele 1 ei ole viidatud, näeb see säte – mis lisati määrusega nr 781/98 ja oli kohaldatav M.-L. Lindorferi pensioniõigusliku staaži arvutamise hetkel – ette, et „[k]äesolevate personalieeskirjade alusel tagatakse ametnike võrdne kohtlemine ilma, et […] arvestataks […] sugu […]”.

56

Teiseks, mis puutub meeste ja naiste erineva kohtlemise põhjendamisse vajadusega tagada ühenduse pensioniskeemi usaldusväärne finantsjuhtimine, siis sellist argumenti ei saa esitada selleks, et kehtestada naiste jaoks kõrgemad kindlustusmatemaatilised väärtused.

57

Selles osas piisab, kui tuletada meelde, et mees- ja naissoost ametnike palkadelt tehtavate mahaarvamiste samasugune tase ei kahjusta nimetatud usaldusväärset finantsjuhtimist.

58

Veelgi enam, asjaolu, et samasugust tasakaalu võib saavutada ka „soost sõltumatute” kindlustusmatemaatiliste väärtuste abil, tõendab ka see, et pärast käeoleva vaidluse asjaolusid otsustasid nõukogu ja komisjon selliseid väärtusi kasutada, nagu nähtub nende institutsioonide vastustest Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele.

59

Järelikult eksis Esimese Astme Kohus, kui ta ei tuvastanud, et M.-L. Lindorferi on tema soo alusel diskrimineeritud.

60

Järelikult on esimene väide põhjendatud.

61

M.-L. Lindorfer leiab, et Esimese Astme Kohus on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet seeläbi, et ta ei tuvastanud, et M.-L. Lindorferi on ebasoodsalt koheldud tulenevalt asjaolust, et ta alustas oma karjääri ühendustes hiljem võrreldes kauem ametis olnud ametnikega. M.-L. Lindorferi väitel kohtles ülekandmise kord ebasoodsalt ametnikke, kes alustasid oma karjääri mõnes ühenduse institutsioonis hiljem võrreldes nendega, kes alustasid seda tunduvalt varem. M.-L. Lindorfer väidab lisaks, et Esimese Astme Kohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 oma põhjendamiskohustust, kui ta lükkas tagasi M.-L. Lindorferi pakutud võrdluse tema olukorra ja ainult ühenduse skeemi sissemakseid teinud ametniku olukorra vahel.

62

Nõukogu arvates ei ole saa võrrelda „alati mõnes institutsioonis töötanud ametnike” – kellel ei ole ülekantavaid siseriiklikke pensioniõigusi – ja „hiljem ametisse asunud ametnike” – kes kannavad oma õigused üle ühenduse pensioniskeemi – olukorda. Nõukogu lisab, et kui need olukorrad oleksid sarnased, siis ei oleks personalieeskirjade autoritel olnud vajadust kehtestada kapitali pensioniõiguslikuks staažiks ümberarvestamise korda ja oleks olnud palju lihtsam anda „hiljem ametisse asunud ametnikule” teatud siseriiklikus skeemis teenitud pensioniõiguslikule staažile vastav pensioniõiguslik staaž ühenduse pensioniskeemis.

63

Tuleb meelde tuletada, et võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise keelu põhimõte eeldavad, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ega erinevaid olukordi ühetaoliselt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud (10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-344/04: IATA ja ELFAA, EKL 2006, lk I-403, punkt 95, ja 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-300/04: Eman ja Sevinger, EKL 2006, lk I-8055, punkt 57).

64

Kuna M.-L. Lindorfer, kes asus ühenduse institutsiooni teenistusse pärast seda, kui oli teinud teatud aja jooksul sissemakseid Austria pensioniskeemi, väidab, et teda on koheldud ebavõrdselt võrreldes ametnikuga, kes asus samasse teenistusse varem ja on teinud teatud aja jooksul sissemakseid ühenduse pensioniskeemi, tuleb kontrollida, kas need kaks olukorda on võrreldavad.

65

Ühenduse pensioniskeemis, nagu rõhutab kohtujurist oma ettepaneku punktis 28, saavad pensionile jäänud ametnikud teatud protsendi oma viimasest palgast. Selle pensioni suurus oleneb nii ühelt poolt ametniku saavutatud tasemest karjääriredelil ühenduse teenistuses, mida väljendab tema viimane palk, ja teiselt poolt ajast, mil ta on olnud ühenduste teenistuses. Sellises skeemis ei sõltu pension kuidagi teenistuses oldud aastate jooksul tehtud mahaarvamiste kogusummast.

66

Ametniku juhtum, kes laseb eelnevalt siseriiklikus skeemis omandatud pensioniõigused kapitali näol üle kanda ühenduse skeemi, jääb sellest raamistikust väljapoole. Selle ametniku puhul arvessevõetud pensioniõiguslik staaž sõltub personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt ülekantud kapitalist ja ametisse nimetamise palgaastmest. Nii määravad pensioni suuruse, millele ametnikul on õigus oma karjääri lõpus, tema viimane palk ja tema töötamise kestus ühenduste teenistuses, millele lisandub tema toodud kapitali alusel määratud pensioniõiguslik staaž.

67

Rahasumma, mis on ametniku sissemakseks ühenduse eelarvesse, ja ühenduste institutsioonides töötamisele pühendatud ajavahemik ei ole sarnased väärtused.

68

Seega tuleb sedastada, et M.-L. Lindorfer, kes kandis ühendustes ametisse asumisel ühenduse pensioniskeemi üle kapitali, mis vastab tema poolt siseriiklikus pensioniskeemis omandatud õigustele, ei ole sarnases olukorras ametnikuga, kes on asunud ühendustes ametisse varem ja on teinud oma palgast võetavate mahaarvamiste kaudu sissemakseid ühenduse pensioniskeemi sellest ajast alates.

69

Väidetavalt ebapiisavate põhjenduste kohta tuleb sedastada, et Esimese Astme Kohus kontrollis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64–68 erinevaid tegureid, mis iseloomustavad oma karjääri alguses tööle võetud ametniku ja sellise ametniku nagu M.-L. Lindorfer – kes oli enne töötanud ja teinud sissemakseid siseriiklikku pensioniskeemi – töökäiku.

70

Nii tuleb esiteks leida, et Esimese Astme Kohus sedastas õigesti, et M.-L. Lindorfer, kes ei ole sarnases olukorras oma karjääri alguses tööle võetud ametnikuga, ei saa väita, et teda on viimatinimetatuga võrreldes ebavõrdselt koheldud, ja teiseks, et Esimese Astme Kohus ei ole rikkunud oma põhjendamiskohustust.

71

Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.

72

M.-L. Lindorfer vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuse punktid 76 ja 77 ja väidab, et Esimese Astme Kohus on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet seeläbi, et ta ei nõustunud sellega, et M.-L. Lindorferi koheldi ebasoodsalt asjaolu tõttu, et ta kandis oma pensioniõigused üle sellise riigi pensionifondist, mida loetakse „tugeva valuutaga” riigiks, võrreldes ametnikega, kes kandsid need üle sellise riigi pensionifondist, mida loetakse „nõrga valuutaga” riigiks.

73

Ta väidab, et Esimese Astme Kohus ei oleks tohtinud piirduda üldiste rakendussätete artikli 10 lõikes 4 ettenähtud rahaliste ümberarvestusvalemite osas väitega, et asjaolu, et variandi i kohaldamine „nõrga valuutaga” riigi pensionifondist ülekantud summale võib olla kasulikum kui variandi ii kohaldamine „tugeva valuutaga” riigi pensionifondist ülekantud summale, ei ole mitte ühenduse õigusnormide, vaid erinevate valuutade kõikumise tagajärg.

74

M.-L. Lindorferi arvates oleks Esimese Astme Kohus pidanud sedastama esiteks, et nõukogu oli valinud võimaluse kohaldada sellise riigi pensionifondist ülekantud summade suhtes, mida loetakse „nõrga valuutaga” riigiks, soodsamat kohtlemist võrreldes sellise riigi pensionifondist ülekantud summadega, mida loetakse „tugeva valuutaga” riigiks, ning teiseks, et nõukogu ei tohiks selliseid diskrimineerivaid valemeid kasutada.

75

Lisaks küsib M.-L. Lindorfer, miks puudub pensioniõiguste ülekandmisel nn „tugeva valuutaga” riigist pensioniõiguslikul staažil alammäär, samas kui pensioniõiguste ülekandmisel nn „nõrga valuutaga” riigist on ühenduse pensioniskeemis saadavale pensioniõiguslikule staažile kehtestatud piirmäär, vältimaks seda, et see ületaks aastate arvu, mille jooksul puudutatud isik kuulus siseriiklike kohustuslike pensioniskeemide alla.

76

Nõukogu arvates on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76 ja 77 M.-L. Lindorferi asjassepuutuvatele argumentidele korrektselt vastanud.

77

Esimese etteheite kohta, mis puudutab kahte ümberarvestusvalemit, tuleb esiteks leida, et Esimese Astme Kohus tuletas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 õigesti meelde, et M.-L. Lindorferi esitatud võrdlus ei saanud olla tulemuslik, kuna „võrreldava ametniku” tunnused erinesid M.-L. Lindorferi omadest, ning et tema ülejäänud võrdlused põhinesid valedel eeldustel.

78

Teiseks tuleb märkida, et kui siseriiklikud pensionifondid määratlevad siseriiklikes pensioniskeemides omandatud pensioniõiguste kindlasummalise tagasiostmisväärtuse, määratlevad nad ülekantava summa asjaomase liikmesriigi valuutas, mida tuleb seejärel kindlasti väljendada ühisvaluutas. Ühendustel omalt poolt on ümberarvestuskorra elementide määratlemisel laiaulatuslik kaalutlusõigus.

79

Kolmandaks tuleb meelde tuletada, et variant ii on fakultatiivne võrreldes variandiga i, sest üldiste rakendussätete artikli 10 lõike 4 punkti b kohaselt tehakse selles sättes määratletud arvutused ainult ametniku taotlusel. On tõenäoline, et ametnikud, kelle jaoks variant ii on soodsam, valivad selle, samas kui need, kellele see variant on ebasoodne, eelistavad variandi i kohaldamist. Nii on igaühel võimalus olla koheldud kõige soodsamalt.

80

Sellest järeldub, et kahe ümberarvestusvalemi kohaldamisega seotud esimene etteheide ei ole põhjendatud.

81

Teise etteheite kohta, mis käsitleb pensioniõiguste ülekandmise korral ühenduse skeemi antud pensioniõigusliku staaži alammäära puudumist, tuleb leida, et see on vastuvõetamatu.

82

M.-L. Lindorfer väidab küll, et sellise piirmäära puudumise tõttu on asjaomaseid õigusnormid vaidlustatavad, kuid ta ei esita ühtegi käesoleva kohtuotsuse punktis 45 meeldetuletatud kohtupraktikaga kooskõlas olevat argumenti tõendamaks, et vaidlustatud kohtuotsuses on õigust valesti kohaldatud.

83

Lisaks sellele on käesolevas asjas väide – mille kohaselt Esimese Astme Kohus on sellise alammäära puudumisest tulenevalt rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet – liiga üldine ja ebatäpne, et sellele saaks anda õiguslikku hinnangut (vt selle kohta 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-51/92 P: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4235, punkt 113, ja 12. detsembri 2006. aasta määrus kohtuasjas C-129/06 P: Autosalone Ispra vs. komisjon, EKL 2006, lk I-131, punkt 31).

84

Neil asjaoludel tuleb kolmas väide tagasi lükata.

85

Kuna esimene M.-L. Lindorferi esitatud väide on loetud vastuvõetavaks, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles sellega jäeti rahuldamata hagi põhjendusel, et tegemist ei olnud soo alusel diskrimineerimisega.

86

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ta võib sel juhul teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse otsustamiseks.

87

Kuna menetlusstaadium seda lubab, tuleb teha otsus apellatsioonkaebuse nõude kohta tühistada vaidlusalune otsus ja kohustada nõukogu M.-L. Lindorferi pensioniõiguslikku staaži uuesti kehtestama.

88

Seoses sellega tuleb sedastada, et nõukogu võttis M.-L. Lindorferi pensioniõigusliku staaži kehtestamisel arvesse sooga seotud tingimust, rikkudes nii soo alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet ja personalieeskirjade artikli 1a lõiget 1.

89

Nõude osas kohustada nõukogu kehtestama uuesti M.-L. Lindorferi pensioniõiguslik staaž, piisab sellest, kui käesolevaga meelde tuletada, et EÜ artikli 233 kohaselt nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist.

90

Järelikult tuleb vaidlusalune otsus tühistada.

91

Kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab Euroopa Kohtu kodukorra artikli 122 kohaselt kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus ise. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõike 2 esimesele lõigule, mida sama kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse ka apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna M.-L. Lindorfer on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud välja nõukogult.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: