—

Lucchini SpA, varem Lucchini Siderurgica SpA, esindajad: alguses avvocato F. Lemme, hiljem avvocato G. Lemme ja avvocato A. Anselmo,

—

Tšehhi valitsus, esindaja: T. Boček,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster, M. de Grave ja C. ten Dam,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Di Bucci ja E. Righini,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, mida kohaldatakse sellise ühisturuga kokkusobimatu riigiabi andva siseriikliku õigusakti tühistamisele, mis on vastu võetud siseriikliku kohtu seadusjõustunud otsuse alusel.

2

Kõnealune taotlus esitati Itaalia õiguse alusel asutatud äriühingu Lucchini SpA (varem Siderpotenza SpA, siis Lucchini Siderurgica SpA; edaspidi „Lucchini”) poolt Ministero dell’Industria, del Commercio e dell’Artigianato (tööstus-, kaubandus- ja käsitööministeerium; edaspidi „MICA”) riigiabi tagasinõudmise otsuse vastu esitatud hagi raames. MICA oli asunud teiste, varem Mezzogiorno regioonis riigiabi hallanud asutuste (edaspidi „pädevad asutused”) asemele.

3

ESTÜ asutamislepingu artikli 4 punkt c keelab liikmesriikide poolt mis tahes vormis antavad toetused või abi söe- ja terasetööstuse sektoris.

4

Seistes silmitsi Euroopa terasesektori üha teravneva ja süveneva kriisiga, võeti alates 1980. aastast ESTÜ asutamislepingu artikli 95 esimese ja teise lõigu alusel vastu rida erandeid eelnimetatud absoluutsest ja tingimusteta keelust.

5

Komisjoni 7. augusti 1981. aasta otsusega nr 2320/81/ESTÜ, mis sätestab ühenduse eeskirjad terasetööstusele antava riigiabi kohta (EÜT L 228, lk 14; edaspidi „teine abikoodeks”), kehtestati teine terasetööstuse abikoodeks. Selle abikoodeksi eesmärk oli lubada abi andmist terasesektori ettevõtjate ümberstruktureerimiseks ja nende tootmisvõimsuse vähendamiseks prognoositava nõudluse tasemeni, nähes sealjuures ette mainitud abi andmise järkjärgulise lõpetamise kindlaksmääratud tähtaegade jooksul, mis puudutasid komisjoni teavitamist asjaomasest abist (kuni 30. septembrini 1982), asjaomase abi heakskiitu (kuni 1. juulini 1983) ja abisummade väljamaksmist (kuni 31. detsembrini 1984). Neid tähtaegu pikendati komisjoni 19. aprilli 1985. aasta otsusega nr 1018/85/ESTÜ, millega muudeti otsust nr 2320/81 (EÜT L 110, lk 5), sätestades teavitamise osas tähtajaks 31. mai 1985, heakskiidu osas 1. augusti 1985 ja abisummade maksmise osas vastavalt 31. detsembri 1985.

6

Teine abikoodeks nägi ette kohustusliku menetluse, mille kohaselt komisjon peab mis tahes abikavad heaks kiitma. Mainitud abikoodeksi artikli 8 lõige 1 sätestas:

„Komisjoni teavitatakse aegsasti abi andmise või muutmise kavadest, et ta jõuaks esitada oma seisukoha […]. Asjassepuutuv liikmesriik võib rakendada kavandatud meetmeid üksnes komisjoni heakskiidul ning kooskõlas komisjoni poolt kindlaksmääratud tingimustega.” [mitteametlik tõlge]

7

Komisjoni 27. novembri 1985. aasta otsusega nr 3484/85/ESTÜ, mis sätestab ühenduse eeskirjad terasetööstusele antava riigiabi kohta (EÜT L 340, lk 1; edaspidi „kolmas abikoodeks”), asendati teine abikoodeks ja kehtestati kolmas abikoodeks terasetööstusele antava riigiabi kohta, mille eesmärk oli lubada uut, ent piiratumat erandit ESTÜ asutamislepingu artikli 4 punktist c ajavahemikul 1. jaanuar 1986 kuni 31. detsember 1988.

8

Kolmanda abikoodeksi artikli 3 kohaselt oli komisjonil eelkõige õigus lubada üldist abi tehaste vastavusse viimiseks uute keskkonnakaitsealaste õigusnormidega. Asjaomane abisumma ei võinud ületada 15% investeerimiskulude toetuse netoekvivalendist.

9

Kolmanda abikoodeksi artikli 1 lõige 3 täpsustas, et abi võis anda üksnes vastavalt artiklis 6 sätestatud korrale ning seda ei saanud välja maksta pärast 31. detsembrit 1988.

10

Kolmanda abikoodeksi artikli 6 lõiked 1, 2 ja 4 sätestasid järgmist:

„1.   Komisjoni teavitatakse aegsasti abi andmise või muutmise kavadest, et ta jõuaks esitada oma seisukoha […]. Samuti teavitatakse teda kõigist kavadest kohaldada terasesektorile abikorda, mille kohta ta on juba võtnud seisukoha EMÜ asutamislepingu alusel. Komisjoni tuleb käesoleva artikli kohaselt abikavadest teavitada hiljemalt 30. juunil 1988.

2.   Komisjoni teavitatakse liikmesriikide, kohalike omavalitsuste või muude üksuste mis tahes majandusliku sekkumise kavadest (osaluse omandamine, kapitalitoetused või sarnased meetmed), mis hõlmavad riigi vahendite eraldamist terasetööstusettevõtetele, aegsasti – ja hiljemalt 30. juunil 1988 –, et ta jõuaks esitada oma seisukoha.

Komisjon teeb kindlaks, kas nimetatud sekkumised sisaldavad abi elemente […] ning juhul kui sisaldavad, hindab nende vastavust artiklitele 2–5.

[…]

4.   Kui komisjon leiab pärast asjassepuutuvatelt isikutelt selgituste saamist, et abi ei vasta käesoleva otsuse sätetele, teavitab ta huvitatud liikmesriiki oma otsusest. Komisjon võtab vastava otsuse vastu hiljemalt kolm kuud pärast asjaomase abi hindamiseks vajaliku teabe saamist. ESTÜ asutamislepingu artikli 88 sätteid kohaldatakse juhul, kui liikmesriik ei täida kõnealust otsust. Kavandatud meetmed, mida on silmas peetud lõigetes 1 ja 2, võib huvitatud liikmesriik ellu rakendada ainult komisjoni nõusolekul ja viimase poolt määratud tingimustel.” [mitteametlik tõlge]

11

Ajavahemikul 1. jaanuarist 1989 kuni 31. detsembrini 1991 oli kolmas abikoodeks asendatud neljanda abikoodeksiga, mis võeti vastu komisjoni 1. veebruari 1989. aasta otsusega nr 322/89/ESTÜ, mis sätestas ühenduse eeskirjad terasetööstusele antava riigiabi kohta (EÜT L 38, lk 8), ning mis kordas eelkõige kolmanda abikoodeksi artiklit 3.

12

Alates ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest 23. juulil 2002 kohaldatakse EÜ asutamislepingus ette nähtud korda ka terasesektori riigiabile.

13

2. mai 1976. aasta seadus nr 183, mis puudutab erakorralist sekkumist Mezzogiornos (legge no 183/1976 sulla disciplina dell’intervento straordinario nel Mezzogiorno, GURI nr 121, 8.5.1976; edaspidi „seadus nr 183/1976”), näeb muu hulgas ette võimaluse anda toetusi nii kapitali- kui ka intressitoetustena kuni 30% ulatuses investeerimiskuludest tööstusprojektide teostamiseks Mezzogiornos.

14

Itaalia tsiviilseadustiku (codice civile) artikkel 2909 pealkirjaga „Kohtuotsuse seadusjõud” näeb ette järgmist:

„Kõik jõustunud kohtuotsuses sedastatu on pooltele, nende pärijatele või õigusjärglastele siduv.”

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõdemusel hõlmab see säte lisaks vastavas kohtumenetluses esitatud nõuetele ka neid nõudeid, mis oleksid võinud olla esitatud.

16

Menetluslikus mõttes välistab kõnealune säte igasuguse võimaluse pöörduda kohtusse vaidluses, mille kohta on olemas teise kohtu jõustunud otsus.

17

Lucchini esitas 6. novembril 1985 pädevatele asutustele seaduse nr 183/1976 alusel abitaotluse teatavate terasetootmistehaste moderniseerimiseks. Lucchini taotles 2550 miljoni Itaalia liiri suuruse koguinvesteeringu jaoks toetust 765 miljonit Itaalia liiri (30% kuludest) ning intressitoetust 1020 miljoni Itaalia liiri suuruse laenu jaoks. Laenutaotluse menetlemise eest vastutav krediidiasutus kiitis laenu heaks taotletud summas, kümne aasta peale, vähendatud intressimääraga 4,25%.

18

Pädevad asutused teavitasid 20. aprilli 1988. aasta kirjas komisjoni vastavalt kolmanda abikoodeksi artikli 6 lõikele 1 Lucchini kasuks koostatud abikavast. Teatise kohaselt oli selle abi eesmärk keskkonnakaitse edendamisele suunatud investeering. Intressitoetuse summaks 1020 miljoni Itaalia liiri suuruselt laenult oli märgitud 367 miljonit Itaalia liiri.

19

Komisjon nõudis 22. juuni 1988. aasta kirjas lisateavet asjaomast toetust saava investeeringu olemuse ning taotletud laenu täpsete tingimuste (intressimäär ja kestus) kohta. Lisaks nõudis komisjon nimetatud kirjas pädevatelt asutustelt, et viimased märgiksid, kas abi anti mõne üldise keskkonnakaitset edendava korra rakendamisel tehaste vastavusse viimiseks uute õigusnormidega, ning nõudis samas vastavate õigusnormide väljatoomist. Pädevad asutused ei vastanud kõnealusele kirjale.

20

Kuna kolmandas abikoodeksis kindlaksmääratud abi andmise tähtaeg – 31. detsember 1988 – lähenes, otsustasid pädevad asutused 16. novembril 1988 anda Lucchinile ajutist abi 382,5 miljonit Itaalia liiri, mis vastas 15%-le investeerimiskuludest (seaduses nr 183/76 ette nähtud 30% asemel) ja kuulus vastavalt kolmandale abikoodeksile väljamaksmisele enne 31. detsembrit 1988. Intressitoetuse maksmisest seevastu keelduti, kuna muidu oleks määratud abi üldsumma ületanud kolmandas abikoodeksis ette nähtud 15% piirangu. Vastavalt kolmanda abikoodeksi artiklile 6 eeldas lõpliku abiandmisotsuse tegemine komisjoni heakskiitu ning pädevad asutused abi välja ei maksnud.

21

Kuna komisjon ei saanud algusest peale hinnata kavandatud abi kokkusobivust ühisturuga, sest pädevad asutused jätsid vastavad selgitused esitamata, siis avas komisjon viimaste suhtes kolmanda abikoodeksi artikli 6 lõikes 4 ette nähtud menetluse ja teavitas neid sellest 13. jaanuari 1989. aasta kirjas. Asjaomast menetlust puudutav teatis avaldati 23. märtsi 1990. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 73, lk 5).

22

Pädevad asutused edastasid 9. augusti 1989. aasta faksiga asjaomast abi puudutavad täiendavad asjaolud. Komisjon teatas 18. oktoobri 1989. aasta kirjas asjaomastele asutustele, et nende vastus ei olnud piisav, kuna teatavad üksikasjad olid endiselt puudu. Komisjon märkis lisaks, et kui asjakohast vastust ei esitata 15 tööpäeva jooksul, võib ta teha lõpliku otsuse üksnes tema käsutuses olevale teabele tuginedes. Kõnealune kiri jäi vastuseta.

23

Komisjon tunnistas 20. juuni 1990. aasta otsuses 90/555/ESTÜ, mis puudutab Itaalia valitsuse kavandatud abi andmist terasetootjatele Tirreno ja Siderpotenza [Lucchini] )(N195/88 – N200/88, EÜT L 314, lk 17), ühisturuga kokkusobimatuks kogu Lucchinile kavandatud abi, kuna komisjoni hinnangul polnud tõendatud, et kolmanda abikoodeksi artiklis 3 sätestatud erandi tegemiseks vajalikud tingimused olid täidetud.

24

Pädevaid asutusi teavitati mainitud otsusest 20. juulil 1990 ja see otsus avaldati 14. novembril 1990 Euroopa Ühenduste Teatajas. Lucchini ei vaidlustanud kõnealust otsust ESTÜ asutamislepingu artikli 33 kolmandas lõigus ette nähtud ühekuuse tähtaja jooksul.

25

Enne otsuse 90/555 vastuvõtmist ja kuna abi ei olnud välja makstud, esitas Lucchini 6. aprillil 1989 pädevate asutuste vastu hagi Tribunale civile e penale di Romasse, paludes tunnustada oma õigust kogu algselt taotletud abi väljamaksmisele (toetus 765 miljonit Itaalia liiri ja intressitoetus 367 miljonit Itaalia liiri).

26

Tribunale civile e penale di Roma sedastas 24. juuli 1991. aasta otsuses ehk pärast otsuse 90/555 vastuvõtmist, et Lucchinil oli õigus saada kõnealust toetust, ja mõistis nõutud summad välja pädevatelt asutustelt. Kõnealune kohtuotsus põhines täies ulatuses seadusel nr 183/1976. Pooled ei viidanud Tribunale civile e penale di Romas ESTÜ asutamislepingule, kolmandale ega neljandale abikoodeksile ega ka otsusele 90/555, ning asjaomane kohus ei viidanud nimetatud sätetele ka omal algatusel. Pädevad asutused viitasid teisele abikoodeksile, ent kohus jättis selle arvestamata, kuna nimetatud abikoodeks ei olnud asjaolude asetleidmisel enam jõus.

27

Pädevad asutused esitasid eelkäsitletud otsuse peale apellatsioonkaebuse Corte d’appello di Romasse. Nad vaidlustasid tsiviilkohtu pädevuse antud asjas ning väitsid, et neil puudus mis tahes kohustus abi maksmiseks, ja teise võimalusena väitsid esimest korda, et abi maksmise kohustus oleks vastavalt kolmanda abikoodeksi artiklile 3 saanud eksisteerida üksnes 15% ulatuses investeerimiskulude määrast.

28

Corte d’appello di Roma jättis 6. mai 1994. aasta otsusega kõnealuse apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kinnitas Tribunale civile e penale di Roma otsust.

29

Avvocatura Generale dello Stato analüüsis 19. jaanuari 1995. aasta teatises Corte d’appello di Roma otsust ja leidis, et viimane oli kooskõlas menetlus- ja materiaalõiguse normidega. Selle tulemusena ei esitanud asjaomased asutused kassatsioonkaebust. Asjaomast kohtuotsust ei vaidlustatud ja see jõustus 28. veebruaril 1995.

30

Kuna abi ei olnud 20. novembriks 1995 endiselt makstud, tegi Tribunale civile e penale di Roma esimees Lucchini esitatud hagi alusel asjaomastele asutustele ettekirjutuse maksta ära Lucchinile võlgu olevad summad. Kõnealune ettekirjutus loeti ajutiseks täitemeetmeks ja 1996. aasta veebruaris arestiti Lucchini algatusel MICA teatud varad, iseäranis ametiautod, sest ettekirjutust ei olnud täidetud.

31

MICA peadirektori 8. märtsi 1996. aasta dekreediga nr 17975 viidi täide Corte d’appello di Roma otsus, määrates Lucchinile 765 miljonit Itaalia liiri kapitalitoetust ja 367 miljonit Itaalia liiri intressitoetust. Nimetatud dekreet täpsustas, et kõnealune abi nõutakse tagasi täies ulatuses või osaliselt, „kui ühendus teeb abi andmise või väljamaksmise õiguspärasuse osas ebasoodsa otsuse”. Abi, summas 1132 miljonit Itaalia liiri, maksti välja 22. märtsil 1996 ja lisaks maksti 16. aprillil 1996 välja seadusjärgsed intressid summas 601375 miljonit Itaalia liiri.

32

Itaalia ametiasutustele adresseeritud 15. juuli 1996. aasta kirjas märkis komisjon, et vaatamata otsusele 90/555:

„[…] [Corte d’appello di Roma] 6. mai 1994. aasta kohtuotsuse alusel, milles on kõige olulisemate ühenduse aluspõhimõtete vastaselt tõdetud, et [Lucchinil] on õigus saada abi, mille komisjon on juba tunnistanud kokkusobimatuks, maksid pädevad asutused – kes ei pidanud kassatsioonkaebuse esitamist põhjendatuks – sama aasta aprillis välja kõnealuse abi, mis on ühisturuga kokkusobimatu”.

33

Pädevad asutused vastasid 26. juuli 1996. aasta kirjas, et abi määrati „tagasinõudmise õigusega”.

34

Komisjon märkis 16. septembri 1996. aasta kirjas nr 5259, et pädevad asutused rikkusid ühenduse õigust, makstes Lucchinile välja varem otsuses 90/555 ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi, ja kutsus asjaomaseid asutusi üles kõnealust abi 15 päeva jooksul tagasi nõudma ning teavitama komisjoni kuu aja jooksul kõnealuse otsusega vastavusse viimiseks võetud konkreetsetest meetmetest. Komisjon leidis, et kui kõnealused asutused asjaomast ettekirjutust ei täida, tuleb tuvastada liikmesriigi kohustuste rikkumine ESTÜ asutamislepingu artikli 88 alusel, ja kutsus pädevaid asutusi üles esitama vastavalt ESTÜ asutamislepingu artikli 88 esimesele lõigule uusi märkusi 10 tööpäeva jooksul.

35

MICA võttis 20. septembril 1996 vastu dekreedi nr 20357, millega tühistas 8. märtsi 1996. aasta dekreedi nr 17975 ja nõudis Lucchinilt abi tagastamist summas 1132 miljonit Itaalia liiri, millele oli lisatud viitemäärale vastav intress, ning summas 601375 miljonit Itaalia liiri, millele oli lisatud inflatsiooni määrale vastav summa.

36

Lucchini esitas 16. novembril 1996 dekreedi nr 20357 peale kaebuse Tribunale amministrativo regionale del Laziosse. Nimetatud kohus rahuldas Lucchini kaebuse 1. aprilli 1999. aasta otsusega, leides, et haldusasutuse õigust tühistada enda antud õigusakt, mis on ebaseaduslikkuse või sisuliste vigade tõttu kehtetu, piiras käesolevas asjas asjaomase abi saamise õigus, mille olemasolu oli konstateeritud Corte d’appello di Roma jõustunud otsuses.

37

L’Avvocatura Generale dello Stato, kes esindas MICA-t, kaebas 2. novembril 1999 nimetatud kohtuotsuse edasi Consiglio di Statosse (Riigikohus), esitades muu hulgas väite, et vahetult kohaldatav ühenduse õigus, mille hulka kuuluvad nii kolmas abikoodeks kui ka otsus 90/555, on Corte d’appello di Roma jõustunud otsuse suhtes ülimuslik.

38

Consiglio di Stato tõdes, et asjaomane kohtuotsus ja otsus 90/555 on omavahel vastuolus.

39

Consiglio di Stato arvates oli selge, et pädevad asutused oleksid võinud ja oleksid pidanud viitama otsuse 90/555 olemasolule aegsasti Corte d’appello di Romas lahendamisel olnud vaidluse käigus, kus arutati muu hulgas küsimust, kas abi maksmata jätmine oli õiguspärane, võttes arvesse, et abi andmine eeldas komisjoni heakskiitu. Siit tuleneb, et kuna pädevad asutused loobusid Corte d’appello di Roma otsuse edasikaebamisest, on see otsus kahtlemata jõustunud ning selle seadusjõud laieneb küsimusele asjaomase abi kooskõlast ühenduse õigusega, vähemalt osas, mis puudutab enne kohtuotsuse kuulutamist vastuvõetud ühenduse otsuseid. Kõnealuse otsuse seadusjõule võib seega põhimõtteliselt tugineda ka otsuse 90/555 osas, mis võeti vastu enne kohtuvaidluse lahendamist.

40

Eeltoodud asjaoludel otsustas Consiglio di Stato menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

41

Kõigepealt tuleb tõdeda, et Euroopa Kohus on pädev lahendama ESTÜ asutamislepingu ja selle alusel vastu võetud õigusaktide tõlgendamist puudutavaid eelotsuse küsimusi vaatamata sellele, et küsimused on esitatud pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Ehkki asjaomases olukorras ei saa nimetatud lepingu artiklit 41 enam kohaldada Euroopa Kohtu pädevuse alusena, oleks vastuolus aluslepingute eesmärgi ja ühtsusega ning kokkusobimatu ühenduse õiguse järjepidevusega, kui Euroopa Kohtul puuduks pädevus tagada selliste ESTÜ asutamislepinguga seonduvate õigusnormide ühetaoline tõlgendamine, mis loovad õiguslikke tagajärgi ka pärast mainitud lepingu kehtivuse lõppemist (vt selle kohta 22. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C-221/88: Busseni, EKL 1990, lk I-495, punkt 16). Ükski menetlusosalistest, kes märkusi esitas, ei ole Euroopa Kohtu pädevust selles küsimuses vaidlustanud.

42

Lucchini vaidlustab siiski eelotsusetaotluse vastuvõetavuse teistel alustel. Lucchini esitatud vastuvõetamatuse vastuväited tuginevad tõlgendatava ühenduse õiguse sätte puudumisele, asjaolule, et Euroopa Kohtul puudub pädevus tõlgendada siseriikliku kohtu otsust või Itaalia tsiviilseadustiku artiklit 2909 ja sellele, et esitatud küsimused on oletuslikud.

43

Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artikli 234 järgses menetluses, mis põhineb selgel siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete eristamisel, on kohtuasja faktiliste asjaolude hindamine vaid siseriikliku kohtu pädevuses. Üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul on kohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud eelotsuse tegema (vt eelkõige 25. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-326/00: IKA, EKL 2003, lk I-1703, punkt 27; 12. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-145/03: Keller, EKL 2005, lk I-2529, punkt 33, ja 22. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-419/04: Conseil général de la Vienne, EKL 2006, lk I-5645, punkt 19).

44

Euroopa Kohus on siiski ka tõdenud, et erandjuhtudel peab ta oma pädevuse hindamiseks kindlaks tegema, millistel asjaoludel siseriiklik kohus talle eelotsusetaotluse esitas (vt selle kohta 16. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 244/80: Foglia, EKL 1981, lk 3045, punkt 21). Siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest keeldumine on võimalik vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud (vt eelkõige 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I-2099, punkt 39, ja 22. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-390/99: Canal Satélite Digital, EKL 2002, lk I-607, punkt 19, ja eespool viidatud kohtuotsus Conseil général de la Vienne, punkt 20).

45

Tuleb märkida, et antud juhul ei ole asi nii.

46

On selge, et käesolev eelotsusetaotlus puudutab ühenduse õiguse põhimõtteid. Euroopa Kohtul ei ole käesolevas asjas palutud tõlgendada siseriiklikku õigust või siseriikliku kohtu otsust, vaid täpsustada, millal on siseriiklik kohus kohustatud ühenduse õiguse alusel välistama siseriikliku õiguse kohaldamise. Nii on selge, et esitatud küsimused seonduvad põhikohtuasja esemega – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastanud – ning et esitatud küsimustele antavast vastusest võib olla mainitud kohtule kasu, võimaldades tal otsustada, kas abi tagasinõudmiseks võetud meetmed tuleb tühistada või mitte.

47

Euroopa Kohus on seega pädev käesoleva eelotsusetaotluse kohta otsust langetama.

48

Eelotsuse küsimustega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ühenduse õigusega on vastuolus sellise siseriikliku õigusnormi kohaldamine, mis sätestab kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte – nagu Itaalia tsiviilseadustiku artikkel 2909 –, kui nimetatud sätte kohaldamine takistab nõudmast tagasi ühenduse õiguse vastaselt antud riigiabi, mis on tunnistatud komisjoni lõplikus otsuses ühisturuga kokkusobimatuks.

49

Selles osas tuleb esiteks tõdeda, et ühenduse õiguskord piirab siseriikliku kohtu pädevust nii riigiabi valdkonnas kui ka ühenduse õigusaktide kehtetuse tuvastamise osas.

50

Siseriiklikes kohtutes võib arutamisele tulla riigiabi puudutavaid kohtuasju, milles nad on kohustatud tõlgendama ja kohaldama EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud abi mõistet, seda iseäranis selle kindlaksmääramisel, kas EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud eelneva kontrolli menetlusest mööda minnes võetud riikliku meetme puhul oleks pidanud nimetatud menetlust kohaldama või mitte (22. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 78/76: Steinike & Weinlig, EKL 1977, lk 595, punkt 14, ja 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-354/90: Fédération nationale du commerce extérieur des produits alimentaires ja Syndicat national des négociants et transformateurs de saumon, EKL 1991, lk I-5505, punkt 10). Samuti võib siseriiklik kohus selleks, et määrata kindlaks, kas kolmanda abikoodeksi artiklis 6 sätestatud esialgse kontrolli menetlusest mööda minnes võetud riikliku meetme puhul oleks pidanud nimetatud menetlust kohaldama või mitte, olla sunnitud tõlgendama ESTÜ asutamislepingu artikli 4 punktis c ja kolmanda abikoodeksi artiklis 1 sätestatud abi mõistet (vt analoogia alusel 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-390/98: Banks, EKL 2001, lk I-6117, punkt 71).

51

Seevastu puudub siseriiklikel kohtutel pädevus, et otsustada riigiabi kokkusobivuse üle ühisturuga.

52

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et komisjoni ainupädevusse kuulub abimeetmete või abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamine, mis allub ühenduse kohtu kontrollile (vt eespool viidatud kohtuotsus Steinike & Weinlig, punkt 9; eespool viidatud kohtuotsus Fédération nationale du commerce extérieur des produits alimentaires ja Syndicat national des négociants et transformateurs de saumon, punkt 14, ja 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C-39/94: SFEI jt, EKL 1996, lk I-3547, punkt 42).

53

Ehkki siseriiklikel kohtutel võib põhimõtteliselt tulla ette ühenduse õigusaktide kehtivuse uurimist, ei ole nad siiski pädevad ise tuvastama ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtetust (22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost, EKL 1987, lk 4199, punkt 20). Üksnes Euroopa Kohus on seega pädev tuvastama ühenduse õigusakti kehtetust (21. veebruari 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-143/88 ja C-92/89: Zuckerfabrik Süderdithmarschen ja Zuckerfabrik Soest, EKL 1991, lk I-415, punkt 17, ja 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-344/04: IATA ja ELFAA, EKL 2006, lk I-403, punkt 27). Selline ainupädevus tulenes sõnaselgelt ka ESTÜ asutamislepingu artiklist 41.

54

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ühenduse institutsioonide poolt vastu võetud otsus, mida selle adressaat ei ole EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud, muutub adressaadi suhtes lõplikuks (vt eelkõige 9. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-188/92: TWD Textilwerke Deggendorf, EKL 1994, lk I-833, punkt 13, ja 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-241/01: National Farmers’ Union, EKL 2002, lk I-9079, punkt 34).

55

Euroopa Kohus on samuti sedastanud, et sellise riigiabi saaja puhul, keda puudutas komisjoni otsus, mis oli adresseeritud otse üksnes sellele liikmesriigile, kust pärines vastav abisaaja, ning kes oleks võinud kahtlusteta nimetatud otsuse vaidlustada, ent lasi mööda EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud vastava imperatiivse tähtaja, on välistatud võimalus seada kõnealuse otsuse õiguspärasus kahtluse alla hagis, mis on esitatud siseriiklikku kohtusse riigi asutuste poolt võetud nimetatud otsuse rakendusmeetmete vastu (vt eespool viidatud kohtuotsus TWD Textilwerke Deggendorf, punktid 17 ja 20, ning eespool viidatud kohtuotsus National Farmers’ Union, punkt 35). Samad põhimõtted on mutatis mutandis tingimata kohaldatavad ka ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalas.

56

Järelikult tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul oli õigus jätta Euroopa Kohtule esitamata otsuse 90/555 kehtivust puudutav küsimus, kuna Lucchini oleks võinud kõnealuse otsuse vaidlustada ESTÜ asutamislepingu artikli 33 alusel kuu aja jooksul otsuse avaldamisest, mida ta aga ei teinud. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda ka Lucchini nõudega, et Euroopa Kohus kontrolliks teise võimalusena omal algatusel kõnealuse otsuse kehtivust.

57

Eeltoodud kaalutlustest järeldub, et nii Tribunale civile e penale di Romal kui ka Corte d’appello di Romal puudus pädevus otsustada Lucchini taotletud abi kokkusobivuse üle ühisturuga ning et ei ühel ega teisel nimetatud kohtutest olnud pädevust tuvastada otsuse 90/555 kehtetust, millega tunnistati asjaomane abi ühisturuga kokkusobimatuks.

58

Selles osas tuleb lisaks tõdeda, et Corte d’appello di Roma otsus, mille jõustumisele on viidatud, ei sedasta – nagu ka Tribunale civile e penale di Roma otsus – otsesõnu midagi Lucchini taotletud riigiabi kooskõla kohta ühenduse õigusega ega ka otsuse 90/555 kehtivuse kohta.

59

Siseriikliku kohtu arvates on Itaalia tsiviilseadustiku artikliga 2909 vastuolus nii see, kui teises kohtuasjas esitatakse uuesti juba varem sõnaselgelt lõpuni käsitletud väited, kui ka see, kui tõstatatakse küsimused, mis oleksid võinud olla – ent ei olnud – eelmise kohtuasja jooksul esitatud. Asjaomase sätte mainitud tõlgendus võib muu hulgas viia selleni, et siseriikliku kohtu otsusele antakse õigusjõud, mis ületab ühenduse õigusest vastavale kohtule tulenevat pädevust. On selge, nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nimetatud sätte kohaldamine selliselt tõlgendatuna ei võimaldaks kõnealuses asjas kohaldada ühenduse õigust, kuna muudaks võimatuks ühenduse õigust rikkudes antud riigiabi tagasinõudmise.

60

Sellega seoses tuleb meenutada, et siseriiklikel kohtutel tuleb tõlgendada siseriiklikke õigusnorme võimaluste piires selliselt, et neid saaks kohaldada nii, et sellega aidataks kaasa ühenduse õiguse rakendamisele.

61

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et siseriiklik kohus, kes on kutsutud oma pädevuse piires kohaldama ühenduse õigusnorme, on kohustatud tagama nende normide täieliku õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata siseriikliku õigusakti sätte, mis on vastuolus ühenduse õigusega (vt eelkõige 9. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 106/77: Simmenthal, EKL 1978, lk 629, punktid 21–24; 8. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 130/78: Salumificio di Cornuda, EKL 1979, lk 867, punktid 23–27, ja 19. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C-213/89: Factortame jt, EKL 1990, lk I-2433, punktid 19–21).

62

Nagu on tõdetud käesoleva otsuse punktis 52, kuulub komisjoni ainupädevusse abimeetmete või abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamine, mis allub ühenduse kohtu kontrollile. Nimetatud reegel kohaldub siseriiklikus õiguskorras ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtte tulemusena.

63

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb vastata esitatud küsimustele nii, et ühenduse õigusega on vastuolus sellise siseriikliku õigusnormi kohaldamine, mis sätestab kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte – nagu Itaalia tsiviilseadustiku artikkel 2909 –, kui nimetatud sätte kohaldamine takistab nõudmast tagasi ühenduse õiguse vastaselt antud riigiabi, mis on tunnistatud komisjoni lõplikus otsuses ühisturuga kokkusobimatuks.

64

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud põhikohtuasja poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Ühenduse õigusega on vastuolus sellise siseriikliku õigusnormi kohaldamine, mis sätestab kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte – nagu Itaalia tsiviilseadustiku artikkel 2909 –, kui nimetatud sätte kohaldamine takistab nõudmast tagasi ühenduse õiguse vastaselt antud riigiabi, mis on tunnistatud Euroopa Ühenduste Komisjoni lõplikus otsuses ühisturuga kokkusobimatuks.