Kohtuasi C-302/04
Ynos kft
versus
János Varga
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Szombathelyi Városi Bíróság)
EÜ artikkel 234 – Direktiiv 93/13/EMÜ – Tarbijad – Ebaõiglased tingimused – Pärast kolmanda riigi poolt Euroopa Ühendusega assotsiatsioonilepingu sõlmimist ja enne nimetatud riigi Euroopa Liiduga ühinemist direktiiviga vastavusse viidud siseriiklikud õigusnormid – Euroopa Kohtu pädevuse puudumine
Kohtuotsuse kokkuvõte
Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid
(EÜ artikkel 234)
Euroopa Kohus on pädev ühenduse direktiivi tõlgendama vaid seoses selle kohaldamisega uues liikmesriigis alates viimase ühinemisest Euroopa Liiduga.
Seega ei ole Euroopa Kohus pädev vastama Ungari kohtu eelotsuseküsimustele, mis käsitlevad direktiivi 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõike 1 tõlgendamist, kui põhikohtuasja asjaolud on aset leidnud enne Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga.
(vt punktid 36–38)
EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
10. jaanuar 2006(*)
EÜ artikkel 234 – Direktiiv 93/13/EMÜ – Tarbijad – Ebaõiglased tingimused – Pärast kolmanda riigi poolt Euroopa Ühendusega assotsiatsioonilepingu sõlmimist ja enne nimetatud riigi ühinemist Euroopa Liiduga direktiiviga vastavusse viidud siseriiklikud õigusnormid – Euroopa Kohtu pädevuse puudumine
Kohtuasjas C-302/04,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Szombathelyi Városi Bíróság’i (Ungari) 10. juuni 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. juulil 2004, menetluses
Ynos kft
versus
János Varga,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, A. Rosas, K. Schiemann ja J. Makarczyk, kohtunikud C. Gulmann, A. La Pergola, K. Lenaerts, P. Kūris, E. Juhász, G. Arestis, M. Ilešič (ettekandja) ja A. Ó Caoimh,
kohtujurist: A. Tizzano,
kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,
arvestades kirjalikus menetluses ja 21. juuni 2005. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Ungari valitsus, esindajad: P. Gottfried, J. Fazekas ja R. Sommsich,
– Tšehhi valitsus, esindaja: T. Boček,
– Hispaania valitsus, esindaja: F. Díez Moreno,
– Läti valitsus, esindajad: A. Zikmane ja E. Balode-Buraka,
– Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,
– Poola valitsus, esindaja: T. Nowakowski,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Aresu, K. Riczné Talabér ja M.-J. Jonczy,
olles 22. septembri 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288; edaspidi „direktiiv”) artikli 6 lõike 1 tõlgendamist.
2 Käesolev taotlus esitati kinnisvara vahendamisega tegeleva äriühingu Ynos kft (edaspidi „Ynos”) ja J. Varga vahelise kohtuvaidluse raames, mille esemeks on kinnisvara müügiks sõlmitud maaklerilepingu täitmine.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
Ungari Vabariigi ühinemine Euroopa Liiduga
3 Ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Ungari Vabariigi vahel assotsiatsiooni loomiseks sõlmitud Euroopa leping (EÜT 1993, L 347, lk 2, edaspidi „assotsiatsioonileping”) kirjutati alla 16. detsembril 1991 ning jõustus 1. veebruaril 1994.
4 Nimetatud lepingu artikkel 67 täpsustab:
„Pooled peavad oluliseks tingimuseks Ungari Vabariigi majanduslikul integreerumisel ühendusse Ungari Vabariigi kehtiva ja loodava seadusandluse lähendamist ühenduse omale. Ungari Vabariik püüab tagada oma loodava seadusandluse võimalikult laiaulatusliku kooskõllaviimise ühenduse omaga.”
[Siin ja edaspidi on osundatud lepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
5 Sama lepingu artikkel 68 sätestab:
„Õigusaktide ühtlustamine hõlmab eelkõige järgmisi valdkondi: […] tarbijakaitse, […]”
6 Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003, L 236, lk 33, edaspidi „ühinemisakt”) esimese osa pealkirjaga „Põhimõtted” artikkel 2 näeb ette:
„Alates ühinemiskuupäevast on asutamislepingute sätted ning institutsioonide […] poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid uutele liikmesriikidele siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt kõnealustes lepingutes ja käesolevas aktis sätestatud tingimustele.”
[Siin ja edaspidi on osundatud akti tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
7 Ühinemisakti viiendas osas pealkirjaga „Käesoleva akti rakendussätted” sisaldub II jaotis „Institutsioonide aktide kohaldatavus”, mille alla kuuluvad artiklid 53–59.
8 Nimetatud akti artikkel 53 sätestab:
„Ühinemisest alates käsitletakse uusi liikmesriike EÜ asutamislepingu artikli 249 ja EURATOMi asutamislepingu artikli 161 tähenduses direktiivide ja otsuste adressaatidena, kui kõnealused direktiivid ja otsused on adresseeritud kõikidele praegustele liikmesriikidele. […] Asja käsitatakse nii, nagu oleks sellistest direktiividest ja otsustest uutele liikmesriikidele teatatud ühinemise hetkel.”
9 Nimetatud akti artikkel 54 näeb ette:
„Uued liikmesriigid jõustavad meetmed, mida on vaja, et nad võiksid ühinemisest alates järgida direktiive […] EÜ asutamislepingu artikli 249 […] tähenduses, kui artiklis 24 nimetatud lisades ega käesoleva akti muudes sätetes või lisades ei ole ette nähtud muud tähtaega.”
Direktiiv
10 Direktiivi artikli 1 lõige 1 sätestab:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.”
11 Artikli 6 lõige 1 on sõnastatud alljärgnevalt:
„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi. [Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel siduvad ning et leping jääb muus osas pooltele siduvaks samadel tingimustel juhul, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta.]”
[täpsustatud tõlge]
Siseriiklikud õigusnormid
12 1994. aasta 1. veebruaril jõustunud 4. jaanuari 1994. aasta seaduse assotsiatsioonilepingu ratifitseerimise kohta (a Magyar Köztársaság és az Európai Közösségek és azok tagállamai között társulás létesítéséről szóló, Brüsszelben, 1991. december 16-án aláírt Európai Megállapodás kihirdetéséről szóló 1994. évi I. törvény) (Magyar Közlöny 1994/1) artikli 3 lõike 1 kohaselt tuleb tagada Ungari Vabariigi poolsete rahvusvaheliste konventsioonide ettevalmistamise ja sõlmimise ning siseriiklike õigusaktide eelnõude koostamise ja vastuvõtmise kooskõla nimetatud assotsiatsioonilepinguga.
13 Sama artikli lõige 2 näeb ette, et õigusnormide eelnõude koostamisel ja vastuvõtmisel tuleb täita sama lepingu artiklis 67 määratletud kohustusi.
14 Asjassepuutuvad ebaõiglaseid lepingutingimusi käsitlevad siseriiklikud õigusnormid sisalduvad eelkõige Ungari tsiviilseadustiku artiklites 209 ja 239, 1. märtsil 1998 jõustunud 19. detsembri 1997. aasta seadusega nr CXLIX/97 Ungari Vabariigi tsiviilseadustiku nr IV/1959 muutmise kohta (a Magyar Köztársaság Polgári Törvénykönyvéről szóló 1959. évi IV. törvény módósításáról szóló 1997. évi CXLIX. törvény) (Magyar Közlöny 1997/115, edaspidi „tsiviilseadustik”) muudetud kujul.
15 Tsiviilseadustiku artikli 209 lõige 1 näeb ette, et kui leping sisaldab ebaõiglast üldist tingimust, siis võib kahjustatud pool selle tingimuse vaidlustada.
16 Nimetatud seadustiku artikli 209/B lõige 1 sätestab, et üldine lepingutingimus või tarbija ja ettevõtja vahel sõlmitud lepingu tingimus on ebaõiglane siis, kui sellega määratletakse ühte lepingupoolt kahjustavalt ning hea usu nõudeid rikkudes ühepoolselt ja õigustuseta lepingust tulenevad poolte õigused ja kohustused.
17 Tsiviilseadustiku artikli 239 kohaselt ei loeta lepingut, kui seadus ei näe teistmoodi ette, selle osalise tühisuse puhul tühiseks, kui ei tuvastata, et pooled ei oleks lepingut tühise osata sõlminud.
18 Seaduse nr CXLIX/97 artikli 11 lõike 5 ja valitsuse 5. veebruari 1999. aasta määruse nr 18/1999 (II.5.) ebaõiglaseks loetavate tingimuste kohta tarbijalepingutes (a fogyasztóval kötött szerződésben tisztességtelennek minősülő feltételekről szóló kormányrendelet) (Magyar Közlöny 1999/8, edaspidi „valitsuse määrus”) artikli 3 lõike 2 kohaselt on nimetatud õigusaktides sisalduvad sätted direktiiviga kooskõlas.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
19 10. jaanuaril 2002 sõlmis Ynos J. Vargaga maaklerilepingu (edaspidi „leping”) kinnisvara müügiks. J. Varga avaldas soovi müüa kinnisvara brutohinnaga 70 187 500 Ungari forinti (HUF).
20 Leping sisaldas peamiselt tüüplepingu üldisi tingimusi kordavaid tingimusi.
21 Lepingu punkti 5 kohaselt leppisid lepingupooled kokku, et käsund loetakse täidetuks ja tehing toimunuks, kui selle tehingu raames sõlmitakse leping ühega maakleri klientidest. Lisaks sellele oli sama punkti teises lauses sätestatud, et „käsundiandja on teadlik sellest, et maakleril on õigus maakleritasule ka siis, kui maakleri poolt leitud klient esitab kõnealusele tehingule kohaldatavatele formaalsustele vastava pakkumuse käsundiandja omandis oleva kinnisasja ostmiseks või üürimiseks vähemalt käsundiandja ja maakleri poolt lepingus kokkulepitud hinnaga võrdse summa eest, kuid käsundiandja ei anna sellele pakkumusele nõustumust”.
22 Käsundi täitmise korral oli Ynosel lepingu alusel õigus maakleritasule 2% kokkulepitud hinnast koos käibemaksuga. Maakleritasu maksmise kohustus tekkis müügilepingu või vastava eellepingu sõlmimisest. Maakleritasu maksmata jätmise korral oli maakleril õigus maakleritasule ja 30-protsendilisele hüvitisele hilinenud soorituse eest.
23 11. märtsil 2002 sõlmisid Ynose juhatus, J. Varga ning J. Varga poeg kinnisasja müüjana ning K. Ragasits ja E. Kovács ostjatena põhimõttelise kokkuleppe lepingu sõlmimise kohta (edaspidi „põhimõtteline kokkulepe”), milles määrati kindlaks kinnisasja müügihind ja lepiti kokku, et müügileping või vastav eelleping sõlmitakse hiljemalt 15. märtsil 2002. Nimetatud kuupäevaks ei olnud aga müügilepingut ega vastavat eellepingut sõlmitud.
24 Kinnisasi müüdi lõpuks 2003. aastal teisele isikule kui K. Ragasitsile või E. Kovácsile.
25 Ynos esitas Szombathelyi Városi Bíróság’ile hagi, väites, et käsund on lepingu tähenduses täidetud, kuna pooled olid sõlminud põhimõttelise kokkuleppe. Ynos palus mõista J. Vargalt välja lepingus ette nähtud maakleritasu koos intresside ja kuludega.
26 J. Varga taotles nimetatud hagi rahuldamata jätmist. Ta väitis, et lepingu punkti 5 teise lause puhul on tegemist ebaõiglase tingimusega. Ta lisas, et kinnisasja müügileping sõlmiti Ynose vahendamiseta.
27 Ynos väidab, et nimetatud teine lause ei kujuta endast ebaõiglast tingimust tsiviilseadustiku artikli 209/B tähenduses.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et niivõrd, kuivõrd on võimalik tuvastada, et tegemist on – nagu kostja väidab – ebaõiglase tingimusega, tuleb kohtuvaidlus lahendada direktiivist lähtudes.
29 Neil asjaoludel otsustas Szombathelyi Városi Bíróság kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1) Kas […] direktiivi […] artikli 6 lõiget 1, mille kohaselt liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel siduvad, võib tõlgendada nii, et kõnealune säte võib olla aluseks sellisele siseriiklikule sättele nagu üldise lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise korral kohaldatav 1959. aasta seaduse nr IV tsiviilseadustiku kohta artikli 209 lõige 1, mille kohaselt ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad mitte ipso iure, vaid ainult siis, kui tarbija esitab neile selgesõnalise vastuväite, st nende tühisuse tuvastamise korral?
2) Kas direktiivi sättest, mille kohaselt leping jääb muus osas pooltele siduvaks samadel tingimustel, juhul kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta, tuleneb, et kui müüja või teenuste osutaja poolt kehtestatud ebaõiglased tingimused ei ole siseriikliku õiguse kohaselt tarbijale siduvad, kuid samas ei oleks müüja või teenuste osutaja selliste lepingus sisalduvate tingimuste väljajäämisel tarbijaga lepingut sõlminud, siis ei ole leping ise siiski tühine, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta?
3) Kas seoses ühenduse õiguse kohaldamisega omab tähtsust asjaolu, et kohtuasi sai alguse enne Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, kuid pärast siseriikliku õiguse direktiiviga vastavusse viimist?”
Euroopa Kohtu pädevus
30 Kolmanda küsimusega, millele on sobiv vastata esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas Euroopa Kohus on pädev vastama esimesele ja teisele küsimusele. Põhikohtuasja asjaolud ilmnesid enne Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, kuid pärast nimetatud riigi õiguskorra direktiiviga vastavusse viimist.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
31 Ungari valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon väidavad, et direktiiv ei ole kohaldatav põhikohtuasjale, mille asjaolud ilmnesid enne Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga. Nad leiavad, et nimetatud kohtuasi tuleb lahendada nimetatud kohtuvaidluse esemeks oleva vaidlustatud lepingu sõlmimise hetkel kehtinud siseriiklike õigusnormide alusel.
32 Tšehhi valitsuse arvates ei ole iseenesest määrava tähtsusega asjaolu, et menetlus siseriiklikus kohtus algatati enne Ungari Vabariigi ühinemist. Oluline on see, et põhikohtuasjas käsitletav õigussuhe lõppes enne nimetatud liikmesriigi ühinemist Euroopa Liiduga.
33 Hispaania, Läti ja Austria valitsused väidavad seevastu, et Euroopa Liiduga ühinemisest alates peab uue liikmesriigi kohtunik põhikohtuasjaga sarnasel juhul tõlgendama siseriiklikku õigust direktiiviga vastavusse viivaid siseriiklikke õigusnorme direktiivi valguses. Kui siseriiklik kohus esitab EÜ artikli 234 alusel eelotsuse küsimuse, siis peab Euroopa Kohus põhimõtteliselt sellele vastama. Lisaks sellele tuletab Läti valitsus meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohus pädev tegema eelotsuseid ühenduse õigusnorme puudutavate eelotsusetaotluste puhul, kui põhikohtuasja asjaolud on väljaspool ühenduse õiguse kohaldamisala, kuid need ühenduse õigusnormid on siseriikliku õiguse alusel kohaldatavad (18. oktoobri 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑297/88 ja C‑197/89: Dzodzi, EKL 1990, lk I‑3763, punkt 36 ja 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑130/95: Giloy, EKL 1997, lk I‑4291, punkt 23). Nimetatud valitsus täpsustab selles osas, et kui mingi siseriiklik õigusnorm on sisult ühenduse õigusnormiga identne, siis peab neid kahte normi tõlgendama ühetaoliselt sõltumata sellest, kas liikmesriigi ühinemine Euroopa Liiduga on toimunud enne või pärast selle riigi siseriikliku õiguse vastavusse viimist ühenduse õigusega.
Euroopa Kohtu hinnang
34 Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Szombathelyi Városi Bíróság palub oma esimese ja teise küsimusega Euroopa Kohtult direktiivi artikli 6 lõike 1 tõlgendamist siseriiklike õigusnormide ulatuse hindamise eesmärgil.
35 Sellegipoolest tuleb meenutada, et eelotsusetaotluse kohaselt ilmnesid põhikohtuasja asjaolud enne Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga.
36 Euroopa Kohus on pädev direktiivi tõlgendama vaid seoses selle kohaldamisega uues liikmesriigis alates viimase ühinemisest Euroopa Liiduga (vt selle kohta 15. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑321/97: Andersson ja Wåkerås-Andersson, EKL 1999, lk I‑3551, punkt 31).
37 Kuna käesoleval juhul ilmnesid põhikohtuasja asjaolud enne Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, siis ei ole Euroopa Kohus pädev direktiivi tõlgendama.
38 Arvestades eelnevat, tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, mille asjaolud on aset leidnud enne riigi ühinemist Euroopa Liiduga, ei ole Euroopa Kohus pädev vastama esimesele ja teisele küsimusele.
Kohtukulud
39 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotamise siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamise kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, mille asjaolud on ilmnenud enne riigi ühinemist Euroopa Liiduga, ei ole Euroopa Kohus pädev vastama esimesele ja teisele küsimusele.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: ungari.