Kohtuasi C‑201/04
Belgische Staat
versus
Molenbergnatie NV
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van Beroep te Antwerpen)
Ühenduse tolliseadustik – Impordi- või eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Kohustus teatada võlgnikule tasumisele kuuluva tollimaksu summa niipea, kui arvestuskanne on tehtud ja enne kolmeaastase tähtaja möödumist tollivõla tekkimisest – Mõiste „vastav kord”
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Institutsioonide aktid – Ajaline kohaldamine – Menetlusnormid – Materiaalõigusnormid – Eristamine
(Nõukogu määrus nr 2913/92, artiklid 217–232)
2. Euroopa ühenduste omavahendid – Ekspordi- või imporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine
(Nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 221 lõige 1)
3. Euroopa ühenduste omavahendid – Ekspordi- või imporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine
(Nõukogu määrus nr 2913/92, artikkel 221)
1. Menetlusnorme kohaldatakse üldiselt nende jõustumise hetkel kõikide pooleliolevate vaidluste suhtes, samas kui materiaalõigusnorme ei kohaldata tavaliselt enne nende jõustumist tekkinud olukorra suhtes.
Seetõttu kohaldatakse enne 1. jaanuari 1994 tekkinud tollivõla suhtes pärast seda kuupäeva algatatud sissenõudmise suhtes ainult määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artiklites 217–232 sätestatud menetlusnorme.
Määruse nr 2913/92 artikli 221 lõiget 3 tuleb erinevalt sama artikli lõigetest 1 ja 2 pidada materiaalõigusnormiks, ja seepärast ei saa seda kohaldada enne 1. jaanuari 1994 tekkinud tollivõla sissenõudmise suhtes. Selles artiklis sätestatud tähtaja möödumisel tollivõla sissenõudmine aegub, välja arvatud samas sättes ettenähtud erandjuhul, mis ühtlasi tähendab ka selle tollivõla enda aegumist ja seetõttu selle lõppemist. Lisaks täpsustab tolliseadustiku artikkel 233, et punktides a–d sätestatud tollivõla lõppemise erinevad alused ei piira tollivõla aegumist käsitlevate sätete kohaldamist.
Kui tollivõlg on tekkinud enne 1. jaanuari 1994, kohaldatakse sellele ainult sel kuupäeval kehtinud aegumisnorme, isegi kui selle võla sissenõudmine algatati pärast 1. jaanuari 1994.
(vt punktid 31, 40, 42, resolutiivosa 1 ja 3)
2. Määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 221 lõike 1 kohaselt tuleb arvestuskanne impordi- või eksporditollimaksu summa kohta teha enne selle summa võlgnikule teatamist. Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb ilma mingi mitmeti mõistetavuseta, et arvestuskande tegemine, mis seisneb tolli poolt tollimaksu summa arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale märkimises, peab tingimata eelnema võlgnikule impordi- või eksporditollimaksu summa teatamisele.
(vt punktid 46, 49, resolutiivosa 2)
3. Liikmesriigid ei ole kohustatud kehtestama konkreetseid menetlusnorme impordi- või eksporditollimaksu summa selle tasumise eest vastutavale isikule määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artiklis 221 ette nähtud teatamise korra kohta, kuna teatamisele võib kohaldada siseriiklikke menetluse üldnorme, millega tagatakse tasumise eest vastutavale isikule õige teabe andmine ja võimaldatakse tal kõiki asjaolusid teades oma seadusjärgseid õigusi kaitsta.
(vt punkt 54, resolutiivosa 4)
EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
23. veebruar 2006(*)
Ühenduse tolliseadustik – Ekspordi- või imporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Kohustus teatada võlgnikule tasumisele kuuluva tollimaksu summa niipea, kui arvestuskanne on tehtud ja enne kolmeaastase tähtaja möödumist tollivõla tekkimisest – Mõiste „vastav kord”
Kohtuasjas C‑201/04,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Hof van beroep te Antwerpeni (Belgia) 27. aprilli 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 5. mail 2004, menetluses
Belgische Staat
versus
Molenbergnatie NV,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud J. Makarczyk (ettekandja) ja R. Silva de Lapuerta,
kohtujurist: F. G. Jacobs,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Molenbergnatie NV, esindajad: advokaadid E. Gevers ja J. Gevers,
– Belgia valitsus, esindaja: D. Haven,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: X. Lewis ja M. van Beek,
olles 30. juuni 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb tollivõla summa sissenõudmist reguleeriva nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1, ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”), sätete tõlgendamist.
2 Eelotsusetaotlus esitati Belgia riigi ja tolliagentuuri Molenbergnatie NV (edaspidi „tolliagentuur”) vahelises vaidluses imporditollimaksude ja dumpinguvastaste tollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise üle.
Õiguslik raamistik
3 Tolliseadustiku VII jaotise 3. peatükk käsitleb tollivõla summa sissenõudmist; tollivõlg on sama seadustiku artikli 4 lõikes 9 määratletud kui isiku kohustus tasuda imporditollimaksu või eksporditollimaksu summa, mis kehtivate ühenduse õigusaktide alusel tuleb konkreetsetelt kaupadelt tasuda.
4 Nimetatud 3. peatüki 1. jakku pealkirjaga „Tollimaksu summa kohta arvestuskande tegemine ja võlgnikule teatamine” kuuluvad artiklid 217–221.
5 Tolliseadustiku artikli 217 lõike 1 kohaselt:
„Iga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa, edaspidi "tollimaksu summa", arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale (arvestuskanne).
Esimest lõiku ei kohaldata, kui:
a) on kehtestatud ajutine dumpinguvastane või tasakaalustav tollimaks;
b) tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summa ületab summat, mis on määratud siduva tariifiinformatsiooni alusel;
c) kooskõlas komiteemenetlusega vastuvõetud sätete kohaselt ei pea toll tegema arvestuskannet, kui tollimaksu summa on teatavast tasemest madalam.
Toll ei pea sellise tollimaksu summa kohta arvestuskannet tegema, millest ei saa artikli 221 lõike 3 kohaselt võlgnikule pärast ettenähtud aja möödumist teatada.”
6 Nimetatud seadustiku artikkel 220 on sõnastatud järgnevalt:
„1. Kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta ei ole arvestuskannet tehtud kooskõlas artiklitega 218 ja 219 või kanne on tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata (järelarvestuskanne). Tähtaega võib kooskõlas artikliga 219 pikendada.
2. Välja arvatud artikli 217 lõike 1 teises ja kolmandas lõigus nimetatud juhtudel, ei tehta järelarvestuskannet, kui:
a) algne otsus jätta tollimaksu summa kohta arvestuskanne tegemata või teha see seaduse alusel tasumisele kuuluvast tollimaksu summast väiksema summa kohta on tehtud üldnormide alusel, mis on hiljem kohtuotsusega kehtetuks tunnistatud;
b) tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta;
c) kooskõlas komiteemenetlusega vastuvõetud sätetega ei pea toll järelarvestuskannet tegema teatavast summast väiksema tollimaksu summa kohta.”
7 Tolliseadustiku artikkel 221 sätestab:
„1. Niipea kui arvestuskanne on tehtud, teatatakse võlgnikule tollimaksu summa vastava korra kohaselt.
2. Kui tasumisele kuuluv tollimaksu summa on teabe otstarbel kantud tollideklaratsiooni, võib toll otsustada, et sellest lõike 1 kohaselt ei teatata, kui seal märgitud tollimaksu summa vastab tolli poolt määratud summale.
Kui kasutatakse esimeses lõigus ettenähtud võimalust, arvestab toll, et kauba vabastamine vastab selle tollimaksu summa, mille kohta on tehtud arvestuskanne, võlgnikule teatamisele, ilma et see piiraks artikli 218 lõike 1 teise lõigu kohaldamist.
3. Võlgnikule ei teatata tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. Kui tollil ei ole võimalik määrata tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluvate tollimaksude täpset summat sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse, võib tollivõlast teatada ka pärast kolmeaastase tähtaja möödumist, kui kehtivad seadused seda lubavad.”
8 Tolliseadustiku VII jaotise 4. peatüki pealkiri on „Tollivõla lõppemine”. Sellesse peatükki kuulub kaks artiklit, millest artikkel 233 sätestab:
„Ilma et see piiraks kehtivate sätete kohaldamist, mis käsitlevad tollivõla aegumist ja võla tasumata jätmist, kui võlgniku maksevõimetus on seadusjärgselt tuvastatud, lõpeb tollivõlg, kui:
a) tollimaksu summa tasutakse;
b) tollimaksu summat vähendatakse;
c) kauba puhul, mis on deklareeritud tollimaksude tasumist nõudvale tolliprotseduurile:
– tunnistatakse tollideklaratsioon kooskõlas artikliga 66 kehtetuks,
– peetakse kaup enne selle vabastamist kinni ja samaaegselt või hiljem konfiskeeritakse, hävitatakse tolli korraldusel, hävitatakse või loovutatakse riigile kooskõlas artikliga 182 või kui kaup on hävinud või pöördumatult kahjustatud kauba laadi tõttu või ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu tagajärjel;
d) kaup, millega seoses on vastavalt artiklile 202 tekkinud tollivõlg, peetakse ebaseaduslikul sissetoomisel kinni ja konfiskeeritakse samaaegselt või hiljem.
Kinnipidamise ja konfiskeerimise korral ei loeta vastavalt tollieeskirjade rikkumise suhtes kohaldatavatele kriminaalõiguse sätetele tollivõlga lõppenuks, kui vastavalt liikmesriigi kriminaalõiguse sätetele määratakse tollimaksudest lähtuvalt sanktsioone või on tollivõla olemasolu kriminaalmenetluse algatamise aluseks.”
9 Tolliseadustikku kohaldatakse selle artikli 253 teise lõigu kohaselt alates 1. jaanuarist 1994.
10 Enne nimetatud seadustiku jõustumist reguleeris neid küsimusi nõukogu 24. juuli 1979. aasta määrus (EMÜ) nr 1697/79 impordi- või eksporditollimaksude maksmist nõudvale tolliprotseduurile suunatud kauba eest tasumata jäänud impordi- või eksporditollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise kohta (EÜT L 197, lk 1), mis jõustus 1. juulil 1980, ja nõukogu 14. juuni 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 1854/89 tollivõlast tulenevate impordi- või eksporditollimaksu summade kohta arvestuskande tegemise ja nende summade tasumise tingimuste kohta (EÜT L 186, lk 1), millest viimast kohaldati alates 1. juulist 1990 tehtud arvestuskannete tollimaksu summade suhtes.
11 Määruse nr 1697/79 artikli 2 kohaselt:
„1. Kui pädevad asutused teevad kindlaks, et tollimaksu tasumist nõudvale tolliprotseduurile suunatud kaubalt ei ole tasumiseks kohustatud isikult nõutud seaduse alusel tasumisele kuuluvat impordi- või eksporditollimaksu osalist või täielikku tasumist, algatavad nad tasumata jäänud tollimaksu sissenõudmise.
Sissenõudmist ei või algatada pärast kolmeaastase tähtaja möödumist tasumiseks kohustatud isikult esialgselt nõutud summa kohta arvestuskande tegemisest või kõnealuse kaubaga seotud tollivõla tekkimise päevast, kui selle kohta ei ole arvestuskannet tehtud.
2. Sissenõudmine lõike 1 tähenduses algatatakse asjaomasele isikule tema poolt tasumisele kuuluva impordi- või eksporditollimaksu summa teatamisega.”
12 Määruse nr 1854/89 artikli 1 lõike 2 punkt c sisaldab järgnevalt sõnastatud arvestuskande mõistet:
„[...] tolli poolt arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale tollivõlale vastava impordi- või eksporditollimaksu summa kohta märke tegemine”.
13 Sama määruse artikli 2 lõige 1 sätestab:
„Iga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa, edaspidi „tollimaksu summa”, arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed ja teeb selle kohta arvestuskande.”
14 Määruse nr 1854/89 artikkel 5 on sõnastatud järgnevalt:
„Kui tollivõlast tuleneva tollimaksu summa kohta ei ole arvestuskannet artiklite 3 ja 4 kohaselt tehtud või kui kanne on tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse arvestuskanne tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta kahe päeva jooksul alates kuupäevast, mil toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja määrata selle summa tasumiseks kohustatud isik. Tähtaega võib kooskõlas artikliga 4 pikendada.”
15 Nimetatud määruse artikli 6 lõige 1 näeb ette:
„Niipea, kui arvestuskanne on tehtud, teatatakse tollimaksu summa selle tasumiseks kohustatud isikule vastava korra kohaselt.”
16 Tolliseadustikku on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/2000 (EÜT L 311, lk 17; ELT eriväljaanne 02/10, lk 239).
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
17 Agentuur deklareeris ajavahemikul 9. aprillist 1992 kuni 23. juunini 1994 Belgias teise äriühingu nimel ja arvel videokassettide impordi Macaost (Hongkongi kaudu).
18 Arengumaadest pärit kaupadele kohaldatava üldise tariifsete soodustuste süsteemi alusel on nimetatud import tollimaksust vabastatud.
19 Macaos läbiviidud uurimise järel otsustas nõukogu 27. juuni 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 802/68 kaupade päritolu mõiste ühise määratluse kohta (EÜT L 148, lk 1) alusel loodud päritolukomitee, et neile kaupadele ei saa kohaldada tariifset sooduskohtlemist, kuna nad on sisuliselt pärit Hiinast ning seetõttu tuleb neilt tasuda nii kolmandate riikide suhtes kohaldatavat eksporditollimaksu kui dumpinguvastast tollimaksu. Komitee otsus tehti liikmesriikidele teatavaks 10. augustil 1994.
20 27. veebruari 1995. aasta kirjaga informeeris Antverpeni tolli- ja aktsiisiinspektsioon tolliagentuuri nimetatud uurimisest ning teatas talle tasumisele kuuluva imporditollimaksu summa ja dumpinguvastase tollimaksu summa.
21 Belgia valitsuse väitel tehti nimetatud tollimaksu summa kohta arvestuskanne 7. märtsil 1995.
22 29. septembri 1995. aasta kirjaga teatas piirkondlik tolli- ja aktsiisidirektsioon (edaspidi „administratsioon”) tolliagentuurile sellesama tollimaksu summa tollivormistusjärgsest sissenõudmisest tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 alusel.
23 Administratsioon, kellele tolliagentuur esitas vaide, jäi oma seisukoha juurde ja pöördus 3. juulil 2000 tolliagentuuri vastu kohtusse. 22. aprilli 2002 aasta otsuses asus Rechtbank van eerste aanleg te Antwerpen (Antverpeni esimese astme kohus) seisukohale, et administratsiooni nõue on põhjendamatu, kuna kõnealuse tollimaksu tollivormistusjärgne sissenõudmine toimus ebaseaduslikult. Täpsemalt leidis kohus et tolliseadustiku 221 lõikes 3 kehtestatud kolmeaastane aegumistähtaeg oli möödunud, kuna 9. aprillil 1992 tekkinud tollivõlast tulenev tasumisele kuuluv tollimaksu summa oli tolliagentuurile teatatud. Administratsioon esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse.
24 Neil asjaoludel otsustas Hof van beroep te Antwerpen (Antverpeni apellatsioonikohus) kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas ühenduse tolliseadustiku artikleid 217–232 […], nimelt VII jaotise („Tollivõlg”) 3. peatüki („Tollivõla sissenõudmine”), mis koosneb 1. jaost („Tollimaksu summa kohta arvestuskande tegemine ja võlgnikule teatamine” – artiklid 217–221) ja 2. jaost („Tollimaksu summa tasumise tähtaeg ja kord” – artiklid 222–232), sätteid saab kohaldada enne 1. jaanuari 1994 tekkinud tollivõla sissenõudmisele, kui sissenõudmist ei ole enne seda kuupäeva toimunud või algatatud?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas ühenduse tolliseadustiku artikliga 221 […] ette nähtud teatamine peab alati toimuma pärast tollimaksu summa kohta arvestuskande tegemist, st kas ühenduse tolliseadustiku artikliga 221 […] ette nähtud teatamisele peab alati eelnema tollimaksu summa kohta arvestuskande tegemine?
3. Kas võlgnikule tollimaksu summa hilinenud teatamine, nimelt pärast ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 […] esialgses versioonis (kehtis enne asendamist (19. detsembrist 2000) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 2700/2000, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 311, lk 17) artikli 1 punktis 17 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega, olgugi et tollil oli selle sama tähtaja jooksul tõepoolest võimalik määrata seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu täpne summa, muudab sellise tollivõla sissenõudmise algatamise võimatuks või siis toob kaasa selle tollivõla lõppemise või mõne muu õigusliku tagajärje?
4. Kas liikmesriigid peavad kindlaks määrama korra, kuidas tollimaksu summast tolliseadustiku artikli 221 […] kohaselt võlgnikule teatatakse?
Kas jaatava vastuse korral võib liikmesriik, kes on jätnud kindlaks määramata korra, kuidas tollimaksu summast tolliseadustiku artikli 221 […] kohaselt võlgnikule teatakse, väita, et kõiki võlgnikule (pärast arvestuskande tegemist) edastatud dokumente, milles on märgitud tollimaksu summa, saab lugeda võlgnikule tollimaksu summa teatamiseks ühenduse tolliseadustiku artikli 221 […] mõttes isegi siis, kui see dokument ei viita mingil viisil ühenduse tolliseadustiku artiklile 221 […] ega täpsusta, et tegemist on võlgnikule tollimaksu summa teatamisega?”
Eelotsuse küsimused
Esimene ja kolmas küsimus
25 Esimesena esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse tolliseadustiku VII jaotise 3. peatüki artiklite 217–232, mis on seotud tollivõla summa sissenõudmisega, ajalise kohaldamise kohta, arvestades, et tolliseadustikku kohaldatakse selle artikli 253 teise lõigu kohaselt alates 1. jaanuarist 1994.
26 Kolmandas küsimuses palub nimetatud kohus Euroopa Kohtul täpsustada, millised on tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 kehtestatud tähtaegadest mittekinnipidamise tagajärjed.
27 Esialgse märkusena tuleb seoses eelotsusetaotluse põhjendusega täpsustada, nagu seda on teinud kohtujurist oma ettepaneku punktis 47, et kuigi esimese küsimuse sõnastus viitab tolliseadustiku artiklitele 217–232 tervikuna, puudutab see peamiselt sama seadustiku artiklit 221, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib konkreetsemalt, kas viimati nimetatud artiklit kohaldatakse enne 1. jaanuari 1994 tekkinud tollivõla suhtes, mille sissenõudmine on algatatud pärast seda kuupäeva ja enne määruse nr 2700/2000 jõustumist.
28 Seetõttu, lähtudes seosest, mis ühendab esimest ja kolmandat küsimust nende jaoks vajaliku tolliseadustiku artikli 221 mõjude analüüsi seisukohalt, tuleb neid käsitleda koos.
29 Esimese küsimuse puhul on Belgia valitsus seisukohal, et kõnealused artiklid sisaldavad ainult materiaalõigusnorme ja seepärast ei saa neid kohaldada enne 1. jaanuari 1994 tekkinud tollivõla suhtes.
30 Euroopa Ühenduste Komisjon ja tolliagentuur leiavad tuginedes Euroopa Kohtu 12. novembri 1981. aasta otsusele liidetud kohtuasjades 212/80–217/80: Salumi jt (EKL 1981, lk 2735, punkt 9), et neid samu artikleid, mis sisaldavad ühtaegu nii materiaalõigus- kui menetlusnorme, ei saa vaadelda eraldi nende ajalisest mõjust, kuna nad moodustavad jagamatu terviku. Samas on komisjoni ja tolliagentuuri nõuded siiski erinevad. Komisjoni hinnangul saab enne 1. jaanuari 1994 tekkinud tollivõla, mille sissenõudmine on algatatud pärast seda kuupäeva, tollivormistusjärgsel sissenõudmisel kohaldada ainult määruse nr 1697/79 sätteid. Tolliagentuur omakorda pooldab sellise võla sissenõudmisel tolliseadustiku artiklite 217–232 kohaldamist.
31 Siinkohal tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse üldiselt menetlusnorme nende jõustumise hetkel kõikide pooleliolevatele vaidluste suhtes, samas kui materiaalõigusnorme ei kohaldata tavaliselt enne nende jõustumist tekkinud olukorra suhtes (vt täpsemalt eespool viidatud kohtuotsus Salumi jt, punkt 9; 6. juuli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑121/91 ja C‑122/91: CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑3873, punkt 22, ja 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑61/98: De Haan, EKL 1999, lk I‑5003, punkt 13, ja 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-251/00: Ilumitronica, EKL 2002, lk I‑10433, punkt 29).
32 Eespool viidatud kohtuotsuse Salumi jt punktis 11 on Euroopa Kohus erandina eespool meenutatud tõlgendusreeglist leidnud, et määrus nr 1697/79, mille eesmärgiks on kehtestada tollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise kord, sisaldab nii menetlus- kui materiaalõigusnorme, mis moodustavad jagamatu terviku, mille erinevaid sätteid ei saa nende ajalise mõju seisukohalt kaaluda teistest eraldi. Nagu rõhutab kohtujurist oma ettepaneku punktides 42–46, on selline erand põhjendatud liikmesriikide varem kehtinud õigusaktide asendamisel uue, ühenduse süsteemiga, mille eesmärk on saavutada tollivaldkonnas kehtestatud ühenduse õigusnormide ühtne ja ühetaoline kohaldamine.
33 Käesoleval juhul, niivõrd kui esitatud küsimus puudutab üksnes tolliseadustiku, mille eesmärk on tolliõiguse valdkonnas varem kehtinud ühenduse õigusaktide, eriti varem kehtinud määruste nr 1697/79 ja nr°1854/89 teatavate muudatustega kordamine, ajalist kohaldamist, ei saa erandit eespool punktis 31 meenutatud tõlgendamispõhimõttest kohaldada.
34 Niisiis tuleb eristada materiaal- ja menetlusõigusnorme. Seetõttu peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seoses põhikohtuasja asjaoludega, mis puudutavad enne seadustiku jõustumise kuupäeva tekkinud tollivõlgasid, tuginema esiteks enne seda kuupäeva kehtinud õigusaktides sisalduvatele materiaalõigusnormidele ja teiseks tolliseadustikus sisalduvatele menetlusnormidele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus De Haan, punkt 14, ja 13. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑156/00: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑2527, punktid 35 ja 36).
35 Niivõrd kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab peamiselt tolliseadustiku artiklit 221, tuleb praeguses etapis lahendada küsimus sellesse artiklisse kuuluvate sätete iseloomu kohta materiaalõigus- ja menetlusnormide eristamise seisukohalt.
36 Vaidlust ei ole selle üle, et nimetatud artikli lõiked 1 ja 2 kehtestavad puhtalt menetlusliku iseloomuga normid.
37 Artikli 221 lõikega 3 kehtestatud normi ulatuse ja seetõttu ka selle iseloomu käsitlemine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmanda küsimuse esemeks. Mainitud kohus esitab niisiis küsimuse, millised on tagajärjed, kui võlgnikule teatatakse tollimaksu summa hilinemisega, s.o pärast selles sättes ette nähtud kolmeaastase tähtaja möödumist, mis sisuliselt kordab määruse nr 1697/79 artikli 2 lõikes 1 sätestatut (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, punkt 6).
38 Belgia valitsus, tolliagentuur ja komisjon väidavad seoses sellega, et võlgnikule tollimaksu summa teatamine pärast tolliseadustikust või varemkehtinud õigusaktidest tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumist muudaks selle tollivõla sissenõudmise võimatuks. Nende arvates ei tohiks antud võimatuse tagajärjeks siiski olla selle võla lõppemine.
39 Vaidlust ei ole selle üle, et tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 tolli jaoks võlgnikule tollivõla summa teatamiseks kehtestatud kolmeaastane tähtaeg takistab tollil selle võla sissenõudmist algatada, välja arvatud juhul, kui tollil ei võimalik määrata tasumisele kuuluvat tollimaksu summat sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse. Kõnealune säte kehtestab sellegipoolest samal ajal normi, mis reguleerib ka tollivõlga ennast ja sätestab kokkuvõttes selle võla aegumisnormi.
40 Lisaks täpsustab tolliseadustiku artikkel 233, et punktides a–d sätestatud tollivõla lõppemise erinevad alused ei piira tollivõla aegumist käsitlevate sätete kohaldamist (vt selle kohta 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑112/01: SPKR,EKL 2002, lk I‑10655, punktid 30 ja 31).
41 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kuna tollivõlg tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 ette nähtud tähtaja möödumise tõttu aegub ja seetõttu lakkab olemast, kehtestab see säte materiaalõigusnormi.
42 Eelnevast lähtudes tuleb esimesele ja kolmandale küsimusele vastata järgmiselt:
– enne 1. jaanuari 1994 tekkinud tollivõla pärast seda kuupäeva algatatud sissenõudmise suhtes kohaldatakse ainult tolliseadustiku artiklites 217–232 sätestatud menetlusnorme;
– tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumisel tollivõla sissenõudmine aegub, välja arvatud samas sättes ette nähtud erandjuhul, mis ühtlasi tähendab ka selle tollivõla enda aegumist ja seetõttu selle lõppemist. Nii sätestatud normist lähtudes tuleb artikli 221 lõiget 3, erinevalt sama artikli lõigetest 1 ja 2, pidada materiaalõigusnormiks ja seepärast ei saa seda kohaldada enne 1. jaanuari 1994 tekkinud tollivõla sissenõudmise suhtes. Kuna tollivõlg on tekkinud enne 1. jaanuari 1994, kohaldatakse sellele ainult sel kuupäeval kehtinud aegumisnorme, isegi kui selle võla sissenõudmine algatati pärast 1. jaanuari 1994.
Teine küsimus
43 Oma teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas eeldusel, et tolliseadustiku artikkel 221 on kohaldatav, võib võlgnikule tollimaksu summa” nimetatud artikli lõikes 1 ettenähtud teatamine toimuda enne „arvestuskande enda tegemist.
44 Tuleb rõhutada, et tolliseadustik kordab sisuliselt määruse nr 1854/89 sätteid impordi- või eksporditollimaksu arvutamise kohta, millega algab tollivõla sissenõudmise menetlus, sätteid mõiste „arvestuskanne” kohta ning sätteid nõude kohta teatada võlgnikule vastava korra kohaselt tollimaksu summa niipea, kui arvestuskanne on tehtud.
45 Belgia valitsus leiab, et kuna tolliseadustik ei ole kohaldatav, ei ole vaja sellele küsimusele vastata. Komisjon vastab lähtuvalt määrusest nr 1697/79 ning leiab, et nimetatud summa arvestusdokumentidesse märkimine ei ole sissenõudmise algatamise vajalik eeltingimus. Tolliagentuur leiab omalt poolt, et tollimaksu summa teatamine peab alati toimuma pärast arvestuskande tegemist.
46 Tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 sõnastusest tuleneb – ilma mingi mitmeti mõistetavuseta, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 68 –, et arvestuskande tegemine, mis seisneb tolli poolt tollimaksu summa arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale märkimises, peab tingimata eelnema võlgnikule impordi- või eksporditollimaksu summa teatamisele.
47 Sellisest tollimaksu summa kohta arvestuskande tegemise ja sellest võlgnikule teatamise ajalisest järgnevusest, mida kinnitab ka tolliseadustiku VII jaotise 3. peatüki 1. jao pealkiri „Tollimaksu summa kohta arvestuskande tegemine ja võlgnikule teatamine”, peab kinni pidama, et mitte kohelda maksukohustuslasi erinevalt ning mitte kahjustada tolliliidu harmoonilist toimimist. Seda lähenemist järgib ka määrus nr 1854/89, mille neljas põhjendus mainib „tähtaegu, mille jooksul tuleb tasuda impordi- või eksporditollimaks, mille kohta on tehtud arvestuskanne”.
48 Selline lahendus ei ole vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt tolli poolt ettenähtud tähtaja jooksul tollimaksu summa arvestusdokumentidesse märkimata jätmine ei sea kahtluse alla tollivõla sissenõutavust, kuigi arvestuskande tegemiseks seatud tähtaegade järgimata jätmise tagajärjena võib asjaomasel liikmesriigil tekkida intressi maksmise kohustus omavahendite käsutusse andmise raames (vt täpsemalt 26. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-370/96: Covita, EKL 1998, lk I‑7711, punktid 36 ja 37, ning eespool viidatud kohtuotsus De Haan, punkt 34). Need kohtuotsused käsitlevad üksnes arvestuskande hilinenud tegemist ning puudutavad ainult liikmesriikide ja ühenduse vahelisi suhteid.
49 Seetõttu tuleb teisele küsimusele vastata, et tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 kohaselt tuleb arvestuskanne impordi- või eksporditollimaksu summa kohta teha enne selle summa võlgnikule teatamist.
Neljas küsimus
50 Selle küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas liikmesriigid peavad kindlaks määrama korra, kuidas tollimaksu summast tolliseadustiku artikli 221 kohaselt võlgnikule teatatakse?
51 Belgia valitsus ja komisjon toovad välja, et liikmesriigid ei pea tollimaksu summa teatamise korda oma siseriiklike õigusnormidega reguleerima. Tolliagentuuri väitel peavad liikmesriigid teatamise korra siiski määratlema ja kui nad seda ei tee, läheb ainult üheselt mõistetavalt tolliseadustiku artiklile 221 viitav dokument arvesse teatamisena nimetatud artikli tähenduses.
52 Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb meenutada, et kooskõlas ühenduse aluseks olevate üldpõhimõtetega, mis reguleerivad ühenduse ja liikmesriikide suhteid, peavad liikmesriigid vastavalt EÜ artiklile 10 tagama oma territooriumil ühenduse õigusaktide rakendamise. Kui ühenduse õigus, sealhulgas selle üldpõhimõtted, ei sisalda vastavaid ühiseid sätteid, toimivad liikmesriikide ametiasutused ühenduse õigusakte rakendades vastavalt siseriikliku õiguse menetlus- ja materiaalõigusnormidele (vt eriti 23. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑285/93: Dominikanerinnen-Kloster Altenhohenau, EKL 1995, lk I‑4069, punkt 26, ja 25. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑495/00: Azienda Agricola Giorgio, Giovanni ja Luciano Visentin jt, EKL 2004, lk I‑2993, punkt 39).
53 Kuna ühenduse tollivaldkonna õigusaktid ei sisalda mõiste „vastav kord” sisu puudutavaid sätteid ega sätteid, mis annaksid selle korra kindlaksmääramise õiguse kellelegi peale liikmesriikide, tuleb asuda seisukohale, et see kord tuleneb liikmesriikide siseriiklikust õiguskorrast. Eeldusel, et liikmesriigid ei ole kehtestanud konkreetseid menetlusnorme, on liikmesriigi pädevate ametiasutuste ülesandeks tagada, et teatamine oleks selline, mis võimaldaks tasumise eest vastutaval isikul saada täpselt teada, millised on tema õigused.
54 Eelnevast lähtudes tuleb neljandale küsimusele vastata, et liikmesriigid ei ole kohustatud kehtestama konkreetseid menetlusnorme impordi- või eksporditollimaksu summa selle tasumise eest vastutavale isikule teatamise korra kohta, kuna teatamisele võib kohaldada siseriiklikke menetluse üldnorme, millega tagatakse tasumise eest vastutavale isikule õige teabe andmine ja võimaldatakse tal kõiki asjaolusid teades oma seadusjärgseid õigusi kaitsta.
Kohtukulud
55 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Enne 1. jaanuari 1994 tekkinud tollivõla suhtes pärast seda kuupäeva algatatud sissenõudmise suhtes kohaldatakse ainult nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik artiklites 217–232 sätestatud menetlusnorme.
2. Määruse nr 2913/92 artikli 221 lõike 1 kohaselt tuleb arvestuskanne impordi- või eksporditollimaksu summa kohta teha enne selle summa võlgnikule teatamist.
3. Määruse nr 2913/92 artikli 221 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumisel tollivõla sissenõudmine aegub, välja arvatud samas sättes ettenähtud erandjuhul, mis ühtlasi tähendab ka selle tollivõla enda aegumist ja seetõttu selle lõppemist. Nii sätestatud normist lähtudes tuleb artikli 221 lõiget 3, erinevalt sama artikli lõigetest 1 ja 2, pidada materiaalõigusnormiks ja seepärast ei saa seda kohaldada enne 1. jaanuari 1994 tekkinud tollivõla sissenõudmise suhtes. Kuna tollivõlg on tekkinud enne 1. jaanuari 1994, kohaldatakse sellele ainult sel kuupäeval kehtinud aegumisnorme, isegi kui selle võla sissenõudmine algatati pärast 1. jaanuari.
4. Liikmesriigid ei ole kohustatud kehtestama konkreetseid menetlusnorme impordi- või eksporditollimaksu summa selle tasumise eest vastutavale isikule teatamise korra kohta, kuna teatamisele võib kohaldada siseriiklikke menetluse üldnorme, millega tagatakse tasumise eest vastutavale isikule õige teabe andmine ja võimaldatakse tal kõiki asjaolusid teades oma seadusjärgseid õigusi kaitsta.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: hollandi.