KOHTUJURISTI ETTEPANEK
M. POIARES MADURO
esitatud 25. oktoobril 20051(1)
Kohtuasi C-465/04
Honyvem Informazioni Commerciali Srl
versus
Mariella De Zotti
(Corte suprema di cassazione (Itaalia) eelotsusetaotlus)
Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid – Kaubandusagendi õigus hüvitisele pärast lepingu lõppemist
1. Käesoleva eelotsusetaotlusega esitab Corte suprema di cassazione (Itaalia) Euroopa Kohtule küsimuse, milles ta palub selgitada nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivis 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(2) (edaspidi „direktiiv 86/653” või „direktiiv”) kehtestatud korraga seonduvaid eri aspekte. Täpsemalt soovitakse selgitusi aspektide kohta, mis puudutavad direktiivi artikli 17 lõikes 2 sätestatud kaubandusagendile ettenähtud hüvitise saamise õiguse tunnustamise ja hüvitise arvutamise tingimusi ning artiklis 19 sätestatud keeldu kalduda kõrvale artikli 17 sätetest kaubandusagendi kahjuks enne lepingu lõppemist. Antud küsimus seondub Itaalia õiguse erilise kontekstiga, mille kohaselt on kaubandusagentidele kohaldatavatel kollektiivlepingutel olnud juba pikka aega keskne roll hüvitiste määramisel, mida kaubandusagentidel on pärast lepingu lõppemist õigus saada.
I. Asjaolud, õiguslik raamistik ja Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimused
2. Honyvem Informazioni Commerciali Srl (edaspidi „Honyvem”) lõpetas 23. oktoobri 1997. aasta kirjaga Mariella De Zottiga (edaspidi „M. De Zotti”) sõlmitud agendilepingu alates 30. juunist 1998; selle lepingu punkti 10 kohaselt kohaldati lepingule „tsiviilseadustiku sätteid, kaubandusagendi volitust käsitlevaid erisätteid ning kaubandussektoris sõlmitud kollektiivlepinguid”.
3. M. De Zotti esitas 12. aprillil 1999 Honyvemi vastu Tribunale di Milanole (edaspidi „Tribunale”) hagi, milles nõudis, et kohus mõistaks käsundiandjalt tema kasuks välja lahkumishüvitise, mis tema hinnangul on Codice civilen’i (Itaalia tsiviilseadustik; edaspidi „tsiviilseadustik”) artiklis 1751 sätestatud kriteeriumide alusel 181 889 420 Itaalia liiri.
4. Selle, lahkumishüvitist reguleeriva sättega võeti Itaalia õigusesse üle direktiivi 86/653 artiklid 17, 18 ja 19 ning lepingu lõppemise päeval oli see säte sõnastatud järgmiselt:
„Lepingu lõppemisel on käsundiandja kohustatud maksma kaubandusagendile hüvitist, kui vähemalt üks järgmistest tingimustest on täidetud:
ta on hankinud käsundiandjale uued kliendid või märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega ja käsundiandja saab äritegevusest nende klientidega jätkuvalt olulist kasu;
selle hüvitise maksmine on õiglane, võttes arvesse kõiki asjaolusid ja eelkõige vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud nende klientidega tehtavate äritehingute pealt.
Hüvitist ei maksta, kui:
lepingu ütles üles käsuandja kaubandusagendi süülise käitumise tõttu, mis selle raskuse tõttu ei võimalda lepingulist suhet isegi ajutiselt jätkata;
lepingu ütles üles kaubandusagent, välja arvatud juhul, kui ülesütlemine toimus käsundiandjast tulenevate asjaolude, agendi vanuse, töövõimetuse või haiguse tõttu, mis ei võimaldanud tal tegevust jätkata;
käsundiandjaga sõlmitud kokkuleppe alusel annab agent oma õigused ja kohustused üle kolmandale isikule.
Hüvitise summa ei või ületada määra, mis on võrdne kaubandusagendi ühe aasta hüvitisega, mis on arvutatud tema viie viimase aasta keskmise agenditasu alusel, ja kui leping on kehtinud alla viie aasta, arvutatakse hüvitis kogu kõnealuse aja jooksul makstud keskmise agenditasu alusel.
Niisuguse hüvitise saamine ei takista kaubandusagendil siiski kahjutasu taotlemist.
Kaubandusagent kaotab õiguse saada hüvitist käesolevas artiklis ettenähtud juhtudel, kui ta ei ole agendilepingu lõppemisele järgneva aasta jooksul teatanud käsundiandjale, et ta kavatseb nõuda selle õiguse täitmist.
Käesoleva artikli sätetest ei või kaubandusagendi kahjuks kõrvale kalduda”.(3)
5. Tribunale soostus Honyvemi esitatud argumentidega ja mõistis välja väiksema summa 78 880 276 Itaalia liiri, mis saadi lahkumishüvitise arvutamiseks sätestatud kriteeriumidele tuginedes, mis olid ette nähtud Confcommercio (kaubandus-, turismi- ja teenindusettevõtjate esindusorganisatsioon) ja FNAARC‑i (kaubandusagentide esindusorganisatsioon) vahelises 28. novembri 1992. aasta kollektiivlepingus (edaspidi „AEC kollektiivleping”), mille pooled sõlmisid 27. novembril 1992 ja mis on sõnastatud järgmiselt:
„[…]
I punkt
Arvestades tsiviilseadustiku artiklit 1751, mida on muudetud 10. septembri 1991. aasta seadusandliku dekreedi nr 303 artikliga 4, ja eelkõige õigluse põhimõtet, makstakse kaubandusagendile või -esindajale kõikidel lepingu lõppemise juhtudel hüvitist, mis vastab ühele protsendile agendilepingu kehtivuse ajal teenitud ja makstud vahendustasu üldsummast.
Seda baasmäära täiendatakse järgmiselt:
A. Agendid ja esindajad, kes on seotud ainuõigusklausliga ühe ettevõtja kasuks:
– 3% vahendustasust kuni 24 000 000 Itaalia liiri aastas;
– 1% vahendustasust, mille summa on 24 000 001–36 000 000 Itaalia liiri aastas.
B. Agendid ja esindajad, kes ei ole seotud ainuõigusklausliga ühe ettevõtja kasuks:
– 3% vahendustasust kuni 12 000 000 Itaalia liiri aastas;
– 1% vahendustasust, mille summa on 12 000 001–18 000 000 Itaalia liiri aastas.
Sellest hüvitisest arvatakse maha summa, mida agendil või esindajal on õigus saada käsundiandja poolt tehtud vabatahtlike kindlustusmaksete tõttu.
Lahkumishüvitise arvutamisel võetakse arvesse ka otseselt kulude või kulude osaliseks katmiseks makstud summad.
II punkt
Kooskõlas tsiviilseadustiku artikliga 1751 makstakse lisaks eespool I punktis märgitud summadele kaubandusagendile täiendav summa, mida arvutatakse järgmiselt:
– 3% vahendustasust, mis on teenitud agendilepingu kolme esimese aasta jooksul;
– 3,5% vahendustasust, mis on teenitud neljandast kuni kuuenda aastani;
– 4% vahendustasust, mis on teenitud järgnevate aastate jooksul.
[…]
III punkt
Lepingupooled tunnustavad, et eespool kokkulepitud protsendimäärade süsteem vastab tsiviilseadustiku artikli 1751 kolmandas lõigus sätestatud õigluse põhimõttele.
IV punkt
[…]
Deklaratsioon
Lepingupooled kinnitavad, et käesolevad kollektiivlepingu sätted, mis puudutavad agendilepingu lõppemisel hüvitise maksmist tsiviilseadustiku artikli 1751 alusel, on seadusega võrreldes tervikuna soodsamad. Need sätted on omavahel seotud ja üksteisest lahutamatud ning need ei tohi kattuda muude sätetega.
[…]”.
6. M. De Zotti esitas Tribunale otsuse peale apellatsioonkaebuse Corte d’appello di Milanole (edaspidi „Corte d’appello”), kes rahuldas esitatud kaebuse osaliselt. Selle kohtu hinnangul sätestab tsiviilseadustiku artikkel 1751 tulemuslikkuse põhimõttest lähtuva kriteeriumi, mille kohaselt makstakse kaubandusagendile hüvitist tema hangitud klientide eest, tänu kellele saab käsundiandja kasu veel pärast lepingu lõppemist. Kuivõrd aga AEC kollektiivlepingus on sätestatud kriteeriumid, mis seda põhimõtet sugugi ei järgi, ei saa artiklis 1751 osutatud kriteeriumidest lepinguvabaduse alusel kõrvale kalduda. Seega, vähendades esimeses kohtuastmes välja mõistetud ning Honyvemi poolt välja makstud summat, mõistis Corte d’appello M. De Zotti kasuks lisaks intressidele ja inflatsiooniga korrigeerimist välja täiendava summa (ümardatult) 57 000 000 Itaalia liiri.
7. Honyvem esitas omakorda selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, väites peamiselt seda, et esiteks on artiklis 1751 sätestatud normidest kõrvalekaldumine lubamatu vaid siis, kui seda tehakse kaubandusagendi kahjuks, ja teiseks seda, et hinnata, kas AEC kollektiivlepingus sisalduvad lahkumishüvitist reguleerivad sätted on tsiviilseadustiku artiklis 1751 ettenähtuga võrreldes soodsamad või ebasoodsamad, ei tule mitte tagantjärele (ex post), st pärast lepingu lõppemist, vaid eelnevalt (ex ante). Neil asjaoludel tuleb Honyvemi arvamuse kohaselt järeldada, et kollektiivlepingus kehtestatud kord on tsiviilseadustiku artiklis 1751 sätestatuga võrreldes soodsam, kuna selle kohaselt on kaubandusagendile hüvitis igal juhul tagatud, mis seadusejärgse korra kohaselt ei pruugi olla tagatud.
8. M. De Zotti esitas vastukassatsioonkaebuse põhjusel, et talle määratud lahkumishüvitis ei vasta summale, mida ta nõudis.
9. Eeltoodud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid arvestades esitas Corte suprema di cassazione Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse, mis on ümber sõnastatud ja jagatud kaheks järgmiseks küsimuseks:
„1. Kas direktiivi 86/653 artiklit 19 tuleb sama direktiivi artikli 17 sisu ja eesmärki silmas pidades tõlgendada selliselt, et see võimaldab kollektiivlepinguga ette näha hüvitise, mida esiteks makstakse kaubandusagendile sõltumata sellest, kas artikli 17 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud, ja mida teiseks ei arvutata direktiivist tulenevate kriteeriumide alusel, vaid vastavalt kollektiivlepingus ette nähtud eri kriteeriumidele?
2. Kas artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitist tuleb arvutada analüütiliselt või on lubatud kasutada teisi meetodeid, mis võtavad suuremal määral arvesse õigluse põhimõtet?”
10. Euroopa Kohtul palutakse seega tõlgendada direktiivi 86/653(4) artikleid 17 ja 19. Direktiivi artikkel 17 sätestab:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada kaubandusagentidele pärast agendilepingu lõppemist lõike 2 kohase hüvitise või lõike 3 kohase kahjutasu maksmine.
2. a) Kaubandusagendil on õigus saada hüvitist ainult siis ja ulatuses, kui:
– ta on hankinud [käsundiandjale] uued kliendid või märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega ja [käsundiandja] saab äritegevusest nende klientidega jätkuvalt olulist kasu ja
– selle hüvitise maksmine on õiglane, arvesse võttes kõiki asjaolusid ja eelkõige vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud nende klientidega tehtavate äritehingute pealt. Liikmesriigid võivad ette näha, et niisuguseks asjaoluks loetakse ka artikli 20 tähenduses konkurentsipiirangu kasutamist;
b) Hüvitise summa ei või ületada määra, mis on võrdne [kaubandusagendi] ühe aasta hüvitisega, mis on arvutatud tema viie viimase aasta keskmise [agenditasu] alusel ja kui leping on olnud kehtiv vähem kui viis aastat, arvutatakse hüvitis kogu kõnealuse aja jooksul makstud keskmise [agenditasu] alusel.
c) Niisuguse hüvitise saamine ei takista kaubandusagendil kahjutasu taotlemist.
3. Kaubandusagendil on õigus saada hüvitist kahju eest, mida talle põhjustab tema ja [käsundiandja] vahelise suhte lõppemine.
Niisuguseks kahjuks loetakse eelkõige kahju, mis tekib, kui lõppemine toimub järgmistel asjaoludel:
– kaubandusagent kaotab vahendustasu, mida ta oleks saanud agendilepingu nõuetekohase täitmise korral ja kui [käsundiandja] saab märkimisväärset kasu kaubandusagendi tegevuse tõttu,
– ja/või kaubandusagendil ei ole olnud võimalik katta kulusid, mis on talle tekkinud agendilepingu täitmise tõttu [käsundiandja] nõuannete kohaselt.
4. Õigus saada lõikes 2 ettenähtud hüvitist või lõikes 3 ettenähtud kahjuhüvitist tekib ka siis, kui agendileping lõpeb kaubandusagendi surma tõttu.
5. Kaubandusagent kaotab õiguse saada hüvitist lõikes 2 ettenähtud juhtudel või kahjuhüvitist lõikes 3 ettenähtud juhtudel, kui ta ei ole agendilepingu lõppemisele järgneva aasta jooksul teatanud [käsundiandjale], et ta kavatseb nõuda selle õiguse täitmist.
6. Komisjon esitab nõukogule kaheksa aasta jooksul alates käesoleva direktiivi teatavakstegemisest käesoleva artikli rakendamise kohta ettekande ning vajaduse korral esitab muudatusettepanekud.” [täpsustatud tõlge]
11. Artikkel 19 sätestab, et „[l]epingupooled ei või kõrvale kalduda artiklite 17 ja 18 sätetest kaubandusagendi kahjuks enne agendilepingu lõppemist”.
II. Analüüs
12. Ühenduse seadusandja on direktiivi artikli 17 lõigetes 2 ja 3 ette näinud kaks erinevat hüvitamise korda, mida kohaldatakse kaubandusagendi suhtes pärast lepingu lõppemist. Nimetatud artikli lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid direktiivi ülevõtmisel otsustada, milline kord nendest kahest valida. Itaalia seadusandja valis artikli 17 lõikes 2 ettenähtud korra.
13. On teada, et enne direktiivi 86/653 ülevõtmist tugines Itaalias kehtinud agendilepingu lõppemisel kohaldatav hüvitamise kord enamasti kollektiivlepingutele ja see ei vastanud kummalegi direktiivi artikli 17 lõigetes 2 ja 3 alternatiivselt esitatud hüvitamise korrale.(5) Neil asjaoludel anti Itaalia Vabariigile artikli 17 osas direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmiseks pikem aeg.(6) Olgugi et sellise korra kehtestamine peegeldab tõesti soovi jätta liikmesriikidele teatav kaalutlusruum, andis ühenduse seadusandja igale liikmesriigile võimaluse valida üks direktiivi artikli 17 lõigetes 2 ja 3 ettenähtud kahest alternatiivsest korrast, kuid ta ei andnud ilmselgelt n-ö kolmandat võimalust kehtestada seadusjärgne kord, mis ei ole kummagi eelnimetatud süsteemiga kooskõlas.
A. Direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 ettenähtud hüvitise olemus ja eesmärk
14. Direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud hüvitisel on sellega taotletavaid eesmärke silmas pidades äärmiselt eriline ja mitmetahuline olemus ning selle hüvitise eeskujuks on olnud 1950. aastatel Saksamaa äriseadustiku Handelsgesetzbuchi (HGB) §-s 89b sätestatud süsteem.(7)
15. Selline eriline hüvitamise kord annab lahenduse agendilepingu lõppemisel tekkivale probleemile. Niivõrd, kuivõrd käsundiandja jätkab pärast agendilepingu lõppemist ärisuhteid kaubandusagendi hangitud klientidega, saab ta jätkuvalt kasu, mille on vähemalt osaliselt tinginud kaubandusagendi tegevus lepingu kehtivuse ajal ning mille saamine tähendaks kohe sellele kaubandusagendile vahendustasu maksmise jätkamist, kui lepingut ei oleks lõpetatud.
16. Sellega seoses sätestas ühenduse seadusandja direktiivi artikli 17 lõikes 2, et kaubandusagendil on õigus hüvitisele, kui on täidetud kolm tingimust. Esiteks peab ta olema hankinud uued kliendid või märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega. Teiseks peab käsundiandja saama äritegevusest nende klientidega jätkuvalt olulist kasu ka pärast agendilepingu lõppemist. See tingimus on loomulikult asjakohane vaid siis, kui ei ole säilitatud kohustust maksta kaubandusagendile vahendustasu pärast lepingu lõppemist. Kolmandaks ei tohi esineda selliseid asjaolusid, mille puhul ei ole kaubandusagendil direktiivi artikli 18 kohaselt õigust hüvitisele.
17. Sellel hüvitisel, mida võib põhjendatult nimetada ka klientide pealt makstavaks hüvitiseks, on kaubandusagendi seisukohast kompenseeriv olemus. Sellega hüvitatakse tema jõupingutused, kuna käsundiandja saab jätkuvalt majanduslikku kasu tänu sellele, et kaubandusagent on hankinud juurde kliente või suurendanud äritegevuse mahtu nende klientidega. Käsundiandja seisukohast aitab klientide pealt makstav hüvitis teisest küljest vältida alusetut rikastumist. Kui pärast lepingu lõppemist ei ole hüvitise maksmise kohustust, saab käsundiandja – kaubandusagendile vastutasu maksmise kohustuseta – jätkuvalt kasu, mille tekkimisele on kaubandusagent ühel või teisel moel kaasa aidanud.(8)
18. Tegelikult ei piirdu käsundiandja kasu üksnes enne lepingu lõppemist käsundiandja ja tema klientide vahel sooritatud äritehingutega. Ta võib seda saada ka pärast lepingu lõppemist, kuivõrd selline äritegevus jätkub. Samamoodi ei toimu kaubandusagendi tasustamine vahendustasu maksmise teel, vaid ühel kindlal ajahetkel ehk ajal, mil kaubandusagent on hankinud juurde uue kliendi või sooritanud temaga äritehinguid, ning tasu ei maksta välja kogusummana. Tegemist on pigem tasuga, mis aja jooksul suureneb vahendustasude näol, mida makstakse siis, kui käsundiandja ja klient on sooritanud uue äritehingu.(9)
19. Sellist liiki lepingulised suhted suurendavad ohtu käsundiandja alusetuks rikastumiseks pärast lepingu lõppemist, mistõttu on direktiivi artikli 17 lõike 2 regulatsioon põhjendatud. Samuti on selge, et direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud hüvitis hoiab ära selle, et kui lepingu ütleb üles käsundiandja, võib ta käituda vastava regulatsiooni puudumisel oportunistlikult.(10)
B. Direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 ning AEC kollektiivlepingus ettenähtud hüvitamise korra võrdlus
20. Käesolevas asjas on tõusetunud probleem sellest, et ühenduse seadusandja on direktiivi 86/653 artiklis 19 sätestanud, et „[l]epingupooled ei või kõrvale kalduda artiklite 17 ja 18 sätetest kaubandusagendi kahjuks enne agendilepingu lõppemist”. Just siinkohal tekib vastuolu direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud hüvitise regulatsiooni, mis on üle võetud tsiviilseadustiku artikliga 1751, ning AEC kollektiivlepingus sätestatud regulatsiooni vahel.
21. Artiklist 19 saab teha kaks vastandlikku järeldust. Esimene järeldus on see, et lepingupooled võivad enne lepingu lõppemist artikli 17 sätetest kõrvale kalduda tingimusel, et nad lepivad kokku korras, mis ei ole kaubandusagendi jaoks ebasoodsam. Teine järeldus on see, et pärast lepingu lõppemist võivad lepingupooled kokku leppida mis tahes erikorras, isegi kui see on kaubandusagendi jaoks ebasoodsam.(11)
22. Seega küsimus, mis antud juhul tõusetub ja mille üle poolte viidatud Itaalia kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on arutletud, seisneb selles, kas eespool kirjeldatud AEC kollektiivlepinguga kehtestatud hüvitamise kord on kaubandusagendi jaoks ebasoodsam, kui direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud kord. Kuivõrd direktiivi artiklites 17−19 kaubandusagendi kaitseks kehtestatud kord on imperatiivne,(12) siis juhul, kui lepingujärgne kord on kaubandusagendi jaoks ebasoodsam, on see õigusvastane ja ei tekita õiguslikke tagajärgi.
23. Et kindlaks teha, kas lepingujärgne kord võib olla seadusjärgsest korrast ebasoodsam, on loogiliseks eelduseks, et need kaks normide kogumit oleksid omavahel võrreldavad. Ei saa võrrelda seda, mis ei ole võrreldav. Olen siinjuures arvamusel, et antud asjaoludel ei saa sellist võrdlust teha, sest lepingujärgse korraga kehtestatud hüvitise saamise tingimused ja selle eesmärgid on täiesti erinevad direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud hüvitise omadest. Tegelikult lähtuvad need kaks süsteemi erinevast loogikast, mille alusel ei ole võimalik kindlaks teha, milline neist on kaubandusagendi jaoks põhimõtteliselt soodsam.
24. AEC kollektiivlepinguga kehtestatud hüvitamise korra puhul ei ole oluline, kas kaubandusagent on uusi kliente hankinud või kindlustanud suhteid olemasolevate klientidega. Samuti ei oma tähtsust, kas käsundiandja saab jätkuvalt olulist kasu nende klientidega sooritatud äritehingutest pärast agendilepingu lõppemist. Seevastu lepingu kestus, lepingu kehtivuse ajal saadud aasta agenditasu summa ja asjaolu, kas agendileping on ainuõiguslik või mitte, on kaubandusagendile makstava lepingujärgse hüvitise määramisel asjakohased.
25. Veel tuleb märkida, et erinevalt seadusjärgsest hüvitisest, mille puhul võetakse arvesse ka lepingu lõppemise järgsed asjaolud, sõltub lepingujärgne hüvitis ainuüksi minevikus asetleidnud asjaoludest (kaubandusagendile makstud summad ja lepingulise suhte kestus).
26. Peale selle, et need kaks hüvitamise korda erinevad oluliselt nii oma sisu kui olemuse poolest, võib nende eesmärki silmas pidades samuti tõdeda, et lepingujärgse hüvitisega taotletavad eesmärgid erinevad täielikult direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud hüvitise eesmärkidest. Viimati mainitud hüvitise aluseks on vaieldamatult tulemuslikkus, mille kohaselt on kaubandusagendil õigus hüvitisele niivõrd, kuivõrd tema tegevus klientide arvu suurendamisel ja ärisuhete laiendamisel on kaasa aidanud sellele, et käsundiandja saab jätkuvalt kasu veel pärast lepingu lõppemist. Eespool kirjeldatud AEC kollektiivlepingus ettenähtud hüvitis on aga sellise tulemuspõhise lähenemise täielik vastand. Sellist hüvitist on lepingu lõppemisel õigus saada kõikidel kaubandusagentidel, isegi kui nad ei ole uusi kliente hankinud või äritegevust olemasolevate klientidega laiendanud ja kui sellest tulenevalt ei ole käsundiandja nende klientidega äritegevuse jätkamisel pärast lepingu lõppemist mingit kasu saanud.
27. See, milline nendest kahest hüvitamise korrast on kaubandusagendi jaoks soodsam, sõltub agendi poolt tegelikult sooritatud tehingutest ning selle saab kindlaks teha alles tagantjärele lepingu lõppemisel. Ehkki lepingudokumendis on sõnaselgelt märgitud, et selles sätestatud hüvitis vastab seadusjärgsele hüvitisele, ei ole need kaks süsteemi nende sisu ja eesmärke arvestades sisuliselt siiski võrreldavad. Ei lepingus ega AEC kollektiivlepingus lepingujärgsele hüvitisele antud juriidiline nimetus (nomen iuris) või mis tahes väide, et seadusjärgne hüvitis on lepingujärgse hüvitisega tervikuna asendatud, ei muuda midagi nende täieliku võrreldamatuse osas.
28. Vastab tõele, et neid kahte korda on võimalik võrrelda hüvitamise konkreetse mõju suhtes, mis nende kohaldamisel lepingu lõppemisel avaldub. Kuid sellisel juhul on tegemist hüvitamise tulemuse ja tagajärgede võrdlemisega, mis toimub nende kohaldamise tinginud välise sündmuse, s.o lepingu lõppemise alusel. Seda ei saa pidada nende kahe korra tegelikuks võrdluseks, mis tuleb teha nende sisu ja eesmärke arvestades.
29. Samas ma ei arva, et direktiivi artiklis 19 silmas peetud võrdlus seisneb vaid selles, kui võrreldakse konkreetsel juhul lepingujärgse korra ja seadusjärgse korra kohaldamisest tulenevaid hüvitise summasid kummagi lepingu lõppemisel. Minu arvates nõuab direktiivi artikkel 19 seadusjärgse korra ja lepingujärgse korra sisulist võrdlust, mis võtab arvesse mõlema sisu ja eesmärke; ei võrrelda pelgalt nende süsteemidega kaasnevat konkreetset kompenseerivat mõju, mis sõltub peaasjalikult sellest täpsest ajamomendist ja turul valitsevast olukorrast, kui leping lõpeb. Selles mõttes on need korrad vastukäivad, kuivõrd on võimatu kindlaks teha, milline neist on kaubandusagendi jaoks soodsam.(13)
30. Kui võrdlus tehtaks konkreetselt agendilepingu lõppemise hetkel, põhjustaks ka see kuni lepingu lõppemiseni ebamäärasust ja ebakindlust selles suhtes, kas lepingujärgne kord on klientide pealt makstavat hüvitist reguleeriva seadusjärgse korraga kooskõlas. Lepingujärgse korra õiguspärasuse suhtes ei tohi kuni lepingu lõppemise ajani tekkida ebamäärast olukorda. Lisaksin veel, et kuna konkreetsel juhul tehtav võrdlus, mis tehakse tagantjärele, võib põhjustada käsundiandjale ilmselt ebamäärasust ja ebakindlust selles suhtes, millist hüvitamise korda kohaldada, võib see mõjutada ka käsundiandjat jätkama lepinguid, mis tegelikult ei pruugi kasumlikud olla ja mis tuleb seega üles öelda, et uutele ja eelmistest tulemuslikumatele kaubandusagentidele avaneks võimalus turule pääseda.
31. Tagantjärele tehtavat võrdlust, milles võetakse arvesse hüvitamise konkreetset mõju, saab minu arvates pooldada vaid juhul, kui kaubandusagendi majanduslikku kaitset pidada direktiivi 86/653 üheks ja ainsaks eesmärgiks. Nii see ilmselgelt ei ole. Euroopa Kohtul on olnud varem võimalus selles osas sedastada, et peale kaubandusagendi kaitse püütakse direktiiviga selle preambuli kohaselt „kaotada piirangud kaubandusagendina tegutsemisele, ühtlustada konkurentsitingimused ühenduses ning suurendada äritehingute turvalisust”.(14) Kaubandusagendi kaitse ei ole seega peamine eesmärk, mis peab direktiivi 86/653 sätete tõlgendamisel igal juhul garanteeritud olema ja mis jätab täielikult kõrvale äritehingute turvalisuse ja õiguskindluse tagamisega seotud eesmärgid.
32. Honyvemil on õigus, kui ta oma kirjalikes märkustes väidab, et asjaomaseid kordasid tuleb eelnevalt võrrelda. Ma ei saa aga nõustuda Honyvemi järeldusega, et sellisest eelnevast analüüsist nähtub, et selline hüvitamise kord, nagu on kehtestatud AEC kollektiivlepingus, on kaubandusagendi jaoks soodsam kui direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud seadusjärgne kord. Kui see nii oleks, siis oleks tegemist lubatud erandiga artikli 19 mõttes.
33. Nagu ma juba varem mainisin, ei saa eelneva analüüsi alusel teha järeldust, et sellises lepingus nagu AEC kollektiivleping kehtestatud kord on kaubandusagendi jaoks abstraktselt võttes soodsam kui direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud kord.
34. Sellisele järeldusele jõudmiseks tuleks lugeda paikapidavaks Honyvemi esialgne eeldus – mis on igal juhul tulemuslikkusest lähtuva ühenduse korraga vastuolus –, et kõik kaubandusagendid väldivad mis tahes riskide võtmist kuni sinnamaani, et eelistavad tingimata sellist tasakaalustatud korda, mis tagab kõigile vähemalt midagi, direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud korrale, mis tagab ainult hüvitise, mis võib küll olla palju heldem, nendele kaubandusagentidele, kellel on õnnestunud lepingu kehtivuse ajal uusi kliente hankida või ärisuhteid laiendada.
35. On tõsi, et direktiivi artiklis 17 sätestatud tulemuspõhise korra raames võivad mõned kaubandusagendid jääda ilma igasuguse hüvitiseta. Kuid sellisel juhul ei tohi ükski kord abstraktselt võttes olla halvem direktiivi artiklis 17 ettenähtud tulemuspõhisest korrast, kuna sellise korra kohaldamise tagajärg võib alati olla hüvitise maksmata jätmine. Selle loogika järgi kalduks iga süsteem, mis tagab kaubandusagendile kohe vähemalt nullist suurema hüvitise, direktiivi artikli 17 kohasest korrast kõrvale, mis on artikli 19 alusel lubatud. See tähendab seda, et praktiliselt kõik hüvitamise korrad, mis tagavad kaubandusagendile lepingu lõppemisel mingigi hüvitise, kuuluksid artikli 19 kohaldamisalasse kui artiklis 17 lubatud erandid. Selge on see, et sellisele loogikale ei saa toetuda juhul, kui see võtab artiklis 19 sätestatud erandite keelult igasuguse kasuliku mõju.
36. Kahe kõnealuse korra eelneva võrdlemise puhul, mida Honyvem oma märkustes toetab, seisneb probleem tõigas, et sellises võrdluses võetakse arvesse ainult niisuguseid hüpoteetilisi kaubandusagente, kellel direktiivi artikli 17 lõike 2 kohase tulemuspõhise korra kohaldamise puhul ei oleks õigus hüvitisele. Kuna aga direktiivi artikkel 19 näeb ette, et lepingupooled ei või artikli 17 sätetest „kaubandusagendi kahjuks” kõrvale kalduda, viitab see abstraktselt kõikidele individuaalses lepingulises suhtes olevatele kaubandusagentidele, sõltumata sellest, kas kaubandusagendil on direktiivi artikli 17 lõike 2 alusel õigus hüvitisele või mitte.
37. Seega ei saa teha järeldust, et eelnevast analüüsist lähtuvalt on selline hüvitamise kord, nagu on ette nähtud AEC kollektiivlepingus, kaubandusagendi jaoks soodsam kui direktiivi artikli 17 lõikes 2 sätestatud kord.
38. Siin esitatud direktiivi artikli 19 tõlgendus ei tähenda loomulikult seda, et direktiivi artikli 17 lõike 2 kohasest korrast kõrvalekalduvaid lepinguid ei saa lubada või seda, et nendel lepingutel ei või olla isegi mõningaid sarnasusi sellise korraga, nagu on kehtestatud AEC kollektiivlepingus. Oluline on see, et nendes oleks kehtestatud kord, mis ei oleks abstraktselt võttes ühelegi kaubandusagendile ebasoodsam kui direktiivi artikli 17 lõikes 2 sätestatud kord. See kehtib isegi siis, kui lepingute lähtealuseks võib olla loogika, mis erineb täielikult ühenduse korra aluseks olevast loogikast. Näiteks võib ette kujutada kollektiivlepingut, mis tagab kaubandusagendile fikseeritud minimaalse hüvitise, mis on määratud lepingu kestuse ja käibe alusel, olenemata sellest, kas direktiivi artikli 17 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud või mitte, ning millele lisandub viimati mainitud korra kohaldamisest tulenev summa. Seesugune kord kalduks ilmselgelt kõrvale direktiivi artikli 17 lõikes 2 sätestatust, kuivõrd seda kohaldatakse hoolimata sellest, kas kõik seal toodud tingimused on täidetud või mitte. Peale selle ei saa ükski kaubandusagent arvata, et kui ta on sellele korrale allutatud, on ta halvemas olukorras kui siis, kui talle kohaldataks rangelt vaid direktiivi artikli 17 lõikes 2 sisalduvat korda. Selline erand on direktiivi artikli 19 kohaselt lubatav.
39. Ei saa aga nõus olla sellega − nagu M. De Zotti on Itaalia õiguskirjandusele tuginedes märkinud(15) −, et toetudes lepinguvabadusele ja viidates olemasolevale AEC kollektiivlepingule, peaks praktikas jätma jõusse hüvitamise korra, mis on sisuliselt sama kui enne direktiivi artikli 17 lõike 2 Itaalia õiguskorda ülevõtmist kehtinud kord ning mis ei taga kõigile kaubandusagentidele rohkem sellest, mis on ettenähtud ühenduse korra alusel.
40. Olen niisiis seisukohal, et Euroopa Kohus peaks Corte suprema di cassazione esimesele küsimusele vastama nii, et direktiivi artiklit 19 tuleb tõlgendada selliselt, et sellises kollektiivlepingus nagu AEC kollektiivlepingus sätestatud pärast lepingu lõppemist kaubandusagendile kohaldatavat hüvitamise korda, mille sisu ja eesmärgid on vastuolus nendega, mis on omased direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud hüvitamise korrale, ning mille eesmärk on viimati mainitud kord täielikult asendada, tuleb pidada korraks, mis on kaubandusagendi kahjuks kõrvalekalduv.
C. Direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 sätestatud klientide pealt makstava hüvitise arvutamismeetod
41. Kõigepealt tuleb rõhutada, et direktiivi artikkel 17 ei sätesta mitte ainult klientide pealt makstava hüvitise määramise tingimusi, vaid sätestab ka sellise hüvitise arvutamiseks vajalikud elemendid. See nähtub direktiivi artikli 17 lõike 2 enda sõnastusest, milles kasutatakse väljendit „ainult siis ja ulatuses”. Kõnealune säte ei kehtesta seega üksnes tingimusi klientide pealt makstava hüvitise maksmiseks, vaid ka selle hüvitise arvutamise viisi. Just seetõttu on Itaalia kohtud seega vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kohustatud tõlgendama tsiviilseadustiku artiklit 1751 võimalikult suures ulatuses asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiiviga sätestatud eesmärk.(16)
42. Vastab tõele, et direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud hüvitise arvutamine võib tekitada mõningaid raskusi. See eeldab tegelikult ennustuste tegemist selle kohta, kuidas areneb käsundiandja äritegevus klientidega, kelle kaubandusagent on juurde toonud või kellega ärisuhteid laiendanud, ning millist kasu saab käsundiandja ärisuhetest nende klientidega pärast agendilepingu lõppemist, ilma et ta peaks kaubandusagendile enam vahendustasu maksma.
43. Kohtud teevad tavaliselt prognoose igal juhul, kui neil tuleb hinnata kahju, võrreldes eksisteerivat olukorda hüpoteetilise olukorraga, mis eksisteeriks, kui kahjustav sündmus ei oleks aset leidnud. Vaatamata raskustele, mis sellisel prognooside alusel läbiviidaval kahju hindamisel esinevad, ei ole kohtud sellisest tegevusest praktikas loobunud. Siinjuures võib näiteks esile tuua „võimaluse” kaotamisest tuleneva kaotatud sissetuleku(17) või saamata jäänud tulu arvutamise, mis ei ole vaid omavahel sarnased,(18) vaid sarnasus esineb ka seoses direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 sätestatud hüvitise arvutamisega. Iseäranis Itaalia õiguskorras, kus ilmselt aktsepteeritakse seda, et „võimaluse” kaotamisest tulenevat kahju on võimalik hüvitada, ning kus võimaldatakse kohe sellise kahju ulatuse määramine prognooside alusel,(19) ei ole klientide pealt makstavat hüvitist direktiivi artikli 17 lõike 2 kohaselt mingil juhul raske arvutada. Lõpetuseks on sellise arvutamise sooritamiseks vaja teha prognoose teatavate sündmuste toimumise suhtes pärast agendilepingu lõppemist.
44. Selliste prognooside tegemisega kaasneda võivad raskused ei ole piisav põhjendus selleks, et asendada direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud hüvitamise kord muu korraga, nagu käesolevas asjas AEC kollektiivlepingus kehtestatud kord. Kuigi hüvitise arvutamine on viimasena mainitud korra kohaselt lihtne, on see kord siiski oma sisu, olemuse ja eesmärgi poolest esimesena mainitud korraga vastuolus.
45. Seega võib direktiivi artikli 17 lõikes 2 osutatud hüvitise arvutamise jagada edukalt kolme etappi.(20)
46. Esimeses etapis tuleb hinnata kvantitatiivselt seda kasu, mida käsundiandja saab pärast lepingu lõppemist ja mis vastab laias laastus vahendustasule, mida ta pärast lepingu lõppemist ei pea enam kaubandusagendile nende klientide eest maksma, kelle agent on juurde toonud või kellega ärisuhteid laiendanud. Siinjuures tundub olevat selge, et näiteks käive ja kaubandusagendile lepingu kehtivuse ajal makstud vahendustasu on tarvilikud asjaolud, et määrata kindlaks kasu, mida käsundiandja tulevikus arvatavasti saab, ning sellest tulenevalt hüvitise summa, mida kaubandusagendile makstakse. Need asjaolud omavad aga tähtsust vaid sedavõrd, kui need on oma olemuselt asjakohased direktiivi artikli 17 lõikes 2 ettenähtud hüvitise arvutamiseks vajalike prognooside tegemiseks, mitte aga selles osas, milles neid võidakse pidada tähtsaks mis tahes kollektiivlepingus hüvitise arvutamiseks.
47. Sellele järgnevas etapis kontrollitakse, kas sellise hüvitise maksmine on õiglane. Direktiivi artikli 17 lõike 2 ülesehituses on õiglus alles teisejärgulise tähtsusega. Seda võib vaadelda teatava „kaitseventiilina”, mida kohus võib konkreetse kohtuasja eriliste asjaolude taustal hüvitise summa korrigeerimisel kasutada või äärmuslikel juhtudel jätta isegi hüvitisest ilma. Kuivõrd kõik õiglusel tuginevad kohtuotsused on oma olemuselt juhtumipõhised, on minu arvates võimatu loetleda või kirjeldada konkreetse asjaga seonduvaid erilisi asjaolusid, mida võib selles asjas tehtava kohtuotsuse langetamisel tähtsaks pidada. Sellise analüüsi peavad loomulikult tegema siseriiklikud kohtud.
48. Kolmandas etapis määratakse lõpuks hüvitise summa, mis peab vastama direktiivi artikli 17 lõike 2 punktis b sätestatud ülemmäärale. Tegemist on ülemmääraga ning seda ei tohi käsitada lähtepunktina hüvitise arvutamisel, vaid pigem piirmäärana, mida kohaldatakse vaid siis, kui arvutamise kahes eelnevas etapis saadud hüvitise summa seda ületab.
49. Seetõttu leian, et Euroopa Kohus peaks Corte suprema di cassazione teisele küsimusele vastama nii, et direktiivi artikli 17 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega ei kehtestata üksnes kaubandusagendile ettenähtud hüvitise saamise õiguse tunnustamise tingimused, vaid ka sellise hüvitise arvutamiseks vajalikud elemendid, mistõttu õigluse kriteerium tuleb kohaldamisele ainult siis, kui konkreetse asjaga seonduvaid erilisi asjaolusid arvestades on vaja korrigeerida hüvitise summat, mis oli algselt määratud direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a kohaste objektiivsete asjaolude alusel.
III. Ettepanek
50. Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Corte suprema di cassazione esitatud küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artiklit 19 tuleb tõlgendada selliselt, et sellises kollektiivlepingus nagu käesolevas asjas käsitletud kollektiivlepingus sätestatud pärast lepingu lõppemist kaubandusagendile kohaldatavat hüvitamise korda, mille sisu ja eesmärgid on vastuolus nendega, mis on omased direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 ettenähtud hüvitamise korrale, ning mille eesmärk on viimati mainitud kord täielikult asendada, tuleb pidada korraks, mis on kaubandusagendi kahjuks kõrvalekalduv.
2. Direktiivi 86/653 artikli 17 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega ei kehtestata mitte üksnes kaubandusagendile ettenähtud hüvitise saamise õiguse tunnustamise tingimusi, vaid sätestatakse ka sellise hüvitise arvutamiseks vajalikud elemendid, mistõttu õigluse kriteerium tuleb kohaldamisele ainult siis, kui konkreetse asjaga seonduvaid erilisi asjaolusid arvestades on vaja korrigeerida hüvitise summat, mis oli algselt määratud direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a kohaste objektiivsete asjaolude alusel.
1 – Algkeel: portugali.
2 – EÜT L 382, lk 17; ELT eriväljaanne 06/01, lk 177.
3 – Seejärel võeti 15. veebruaril 1999 vastu dekreetseadus nr 65, millega agendilepingu sätteid mitmes osas muudeti, et need vastaksid täpsemalt direktiivile 86/653. Tsiviilseadustiku artikli 1751 esimest lõiku muudeti järgmiselt: „Lepingu lõppemisel on käsundiandja kohustatud maksma kaubandusagendile hüvitist, kui on täidetud järgmised tingimused”. Ühtlasi lisati artikli lõppu uus lõik, mille kohaselt makstakse hüvitist ka siis, kui leping lõpeb käsundiandja surma tõttu.
4 – Euroopa Kohus on direktiivi 86/653 juba varem tõlgendanud, eeskätt 12. detsembri 1996. aasta otsuses kohtuasjas C-104/95: Kontogeorgas (EKL 1996, lk I‑6643), 30. aprilli 1998. aasta otsuses kohtuasjas C-215/97: Bellone (EKL 1998, lk I‑2191), 13. juuli 2000. aasta otsuses kohtuasjas C-456/98: Centrosteel (EKL 2000, lk I‑6007) ja 6. märtsi 2003. aasta otsuses kohtuasjas C-485/01: Caprini (EKL 2003, lk I‑2371). 9. novembri 2000. aasta otsuses kohtuasjas C-381/98: Ingmar (EKL 2000, lk I-9305) olid direktiivi artiklid 17 ja 19 otseselt analüüsi esemeks. Kohtujurist Geelhoed esitas hiljuti, s.o 28. aprillil 2005 oma ettepaneku kohtuasjas C‑3/04: Poseion Chartering, milles tehti otsus 16. märtsil 2006 (EKL 2006, lk I‑2505). Küsimused, mida Euroopa Kohus on siiani analüüsinud, erinevad igal juhul küsimustest, mille on esitanud käesolevas asjas Corte suprema di cassazione.
5 – Vt näiteks Baldi, R., Il contratto di agenzia, 7. tr, Giuffrè, Milano, 2001, lk 247 jj.
6 – Vt preambuli kuues põhjendus, milles osutatakse sõnaselgelt, et „täiendav üleminekuaeg tuleks lubada teatavatele liikmesriikidele, kes peavad tegema erilisi jõupingutusi oma eeskirjade, eelkõige [käsundiandja] ja kaubandusagendi vahelise lepingu lõppemisel hüvitise saamist käsitlevate eeskirjade kohandamiseks käesoleva direktiivi nõuetega”. [täpsustatud tõlge] Direktiivi artikli 22 lõike 3 kohaselt oli Itaalia Vabariik üks sellistest liikmesriikidest ja seda eeskätt artiklist 17 tulenevate kohustuste osas.
7 – Seda asjaolu mainitakse õiguskirjanduses sageli. Vt ka komisjoni aruanne nõukogu direktiivi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (86/653/EMÜ) artikli 17 rakendamise kohta (KOM(96) 364 lõplik), lk 2.
8 – Vt Pinto Monteiro, A., „Il contratto di agenzia rivisitato. La direttiva CEE N. 86/653”, Diritto Privato comunitario, Volume I, (toim. Vito Rizzo), Edizioni Scientifiche Italiane, 1997, lk 252 ja 253, ning Gomes, J., O conceito de enriquecimento, o enriquecimento forçado e os vários paradigmas do enriquecimento sem causa, Publicações Universidade Católica, Porto, 1998, lk 279−282.
9 – Seoses ajahetkega, mil tekib õigus vahendustasule, vt eelkõige direktiivi 86/653 artikkel 10.
10 – Samamoodi on direktiivi artikli 18 eesmärk hoida ära seda, et kaubandusagent saaks õigusvastaselt hüvitist juhul, kui ta ise on lepingu lõpetamise eest vastutav või kui klientide pealt makstav hüvitis kumuleerub mõne muu analoogse hüvitisega.
11 – Õiguskirjanduses tuuakse sellise eraautonoomia piirangu õigustuseks „paternalistlik” lähenemine, mis tuleneb poolte ebavõrdsest positsioonist lepingulises suhtes. Sellega püütakse vältida seda, et kaubandusagendi sõltuvus käsundiandjast ja vähesem informeeritus võrreldes käsundiandjaga lepingu kehtivuse ajal takistaks tal reaalselt otsustada, mis on talle kasulikum. Vt nt v. Hoyningen-Huene, G., Münchener Kommentar zum Handelsgesetzbuch, kommentaarid § 89b kohta, punkt 188, lk 1174, C. H. Beck, München, 1996, ja Cunha, C., A indemnização de clientela do agente comercial, 2003, Coimbra Editora, lk 346 jj.
12 – Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Ingmar, punktid 21 ja 22.
13 – Sellist arusaama on kinnitatud Itaalia õiguskirjanduses; vt nt hilisemast ajast Sordi, P., „La contrattazione collettiva e l’indennità di cessazione del rapporto nel contratto di agenzia”, Massimario di Giurisprudenza del Lavoro, 2001, lk 546 jj, eriti lk 548, ning veelgi hilisemast ajast Sordi, P., „L’invalidità degli accordi del 1992 sull’indennità di cessazione del rapporto di agenzia” Giustizia Civile, 2002, lk 487. Samuti teoses Baldi, R., Il contrato di agenzia, lk 266 ja lk 278-282, on muu hulgas asutud seisukohale, et kollektiivlepingu järgne kord ei ole tõhus ning on tsiviilseadustiku artikliga 1751 ja direktiivi 86/653 artikli 17 lõikega 2 vastuolus. Nagu Corte suprema di cassazione eelotsusetaotluses sisalduvast nähtub, on mõningates hilisemates Itaalia kohtulahendites, mis küll enamikku ei moodusta, arendatud sama argumentatsiooni.
14 – Eespool viidatud kohtuotsus Bellone, punktid 13 ja 17, ning kohtuotsus Ingmar, punktid 20 ja 23.
15 – Vt eelkõige Baldi, R., Il contratto d’agenzia, viidatud eespool, lk 268.
16 – Vt hilisemast kohtupraktikast 5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-397/01−C-403/01: Pfeiffer jt (EKL 2004, lk I-8835, punkt 113).
17 – De Cupis, A., Il danno – Teoria generale della responsabilità civile, Volume I, 3. tr, Giuffrè, Milano, 1979, lk 297, märgib, et sellise kahju arvutamisel peab hindama, „kas teatavat kasu saadi või mitte […]. Hüpoteetilisest vaatenurgast ei ole võimalik saavutada absoluutset kindlust: peab leppima suhtelise kindlusega ehk põhjendatud ja mõistliku ootusega”.
18 – Vt selle kohta Bocchiola, M., „Perdita di una ‘chance’ e certezza del danno”, Rivista Trimestrale di Diritto e Procedura Civile, anno XXX (1976), lk 55 jj, eriti lk 60 ja 61, kus rõhutatakse, et kuna nii võimaluse kaotamise kui ka sissetuleku kaotuse korral on tegemist vaid suhtelise kindlusega, „on nende kahe hüpoteesi piirjooned ebaselged ning praktikas kattuvad”.
19 – Vt Corte suprema di cassazione 29. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas nr 5026, Giurisprudenza Italiana, 1994, I osa, II jaotis, punkt 234 jj, eriti punkt 241 ja A. Musy kommentaarid.
20 – Komisjon on teinud sellekohase märkuse eespool viidatud aruandes direktiivi artikli 17 rakendamise kohta, punktid 3−5.