KOHTUJURISTI ETTEPANEK
M. POIARES MADURO
esitatud 1. aprillil 2004(1)
Kohtuasi C-276/02
Hispaania Kuningriik
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Riigiabi – Äriühingu poolt maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete maksmata jätmine – Avaliku võimu käitumine võlausaldajana makseraskustes äriühingu suhtes
1. Käesolevas hagis palub Hispaania Kuningriik Euroopa Kohtul tühistada komisjoni 14. mai 2002. aasta otsus 2002/935/EÜ, mis käsitleb Grupo de Empresas Álvarez’ile antud riigiabi.(2) Selle Hispaania Kuningriigi suhtes tehtud otsusega tunnistati ühisturuga kokkusobimatuks riigiabi, mis seisneb Grupo de Empresas Álvarez SA (edaspidi „GEA”) ja GEA tütarettevõtja Vidrios Automáticos del Norte SA (edaspidi „Vanosa”) maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete mittemaksmises pärast nende maksejõuetuks kuulutamist, GEA puhul 19. novembril 1997 ja Vanosa puhul 14. novembril 1997, ajavahemikul vastavalt nendest kuupäevadest kuni jaanuarini 2001.
2. Siinkohal on vajalik meenutada lühidalt käesoleva kohtuasja tausta. See on oluline, kuna Euroopa Kohtule esitatud hagis ei ole otsuse tühistamise õiguslik alus selgelt väljendatud. Sellisest ebaselgusest tulenevad menetluslikud probleemid, mis tuleb lahendada enne kohtuasja sisuliste küsimuste arutamist.
I. Kohtuasja taust
A. Abi saavate äriühingute olukord
3. GEA on äriühing, mis toodab ja müüb portselanist ja fajansist lauanõusid. Kuni 1991. aastani oli ta Hispaania üks peamine lauanõude tootja. GEA 100%lises omanduses olev tütarettevõtja Vanosa tegutses klaasi pakendamise valdkonnas. Alates 1992. aastast on sektoris, milles mõlemad äriühingud tegutsesid, esinenud tõsiseid majanduslikke raskusi. Sellele lisandus majanduskriis Galiitsia piirkonnas, kus oli mõlemaid nimetatud äriühinguid koondava kontserni asukoht.
4. Nimetatud raskuste tõttu andsid Hispaania ametiasutused GEA-le ajavahemikus 1992–1996 mitmesugust majanduslikku abi garantii ja otsese toetuse vormis. Kuigi nimetatud abi on tunnistatud ebaseaduslikuks põhjusel, et see ei olnud teatavaks tehtud, leidis komisjon oma 15. juuli 1997. aasta esialgses otsuses 98/364/EÜ(3), et see abi on kooskõlas ühenduse suunistega raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta ning on sellest tulenevalt kooskõlas ka ühisturuga. Siiski seadis komisjon sellisele kooskõlale kaks tingimust. Esiteks pidid Hispaania ametiasutused hoiduma edaspidisest abi andmisest ja rakendama täielikult heakskiidetud ümberkorralduskava. Teiseks pidid nad esitama igal poolaastal komisjonile aruande plaani täitmise ja GEA majandusliku olukorra kohta.
5. Ümberkorralduskava täitmise teine aruanne saabus komisjoni 21. mail 1999. Sellest aruandest sai komisjon teada, et Juzgada de Primera Instancia de Vigo (Hispaania) on 1997. aastal välja kuulutanud nimetatud äriühingute maksejõuetuse nende endi avalduste alusel ning et Agencia Estatal de Administración Tributaria (riigi maksuamet) ja Tesorería General de la Seguridad Social (sotsiaalkindlustusamet) on Hispaania õiguse alusel sõlminud äriühingutega 1998. aastal lepingud (edaspidi „lepingud”). Mõlema äriühinguga 14. aprillil 1998 maksuameti poolt sõlmitud lepingutega kustutati osa mõlema äriühingu maksuvõlast ning pikendati maksetähtaegu ja ajatati maksuvõla maksmine pikale perioodile. Vanosa ja sotsiaalkindlustusameti vahel 6. novembril 1998 sõlmitud leping näeb ette võla osalise kustutamise ning maksetähtaegade pikendamise ja võla maksmise ajatamise pikale perioodile. Analüüsist ei nähtu, et komisjon oleks selles osas leidnud ühtegi riigiabi lubatavuse tingimuste rikkumist. Alles konkurentide esitatud kaebuste peale avas komisjon EÜ artikli 88 lõike 2 alusel menetluse uuesti. Nimetatud kaebused põhinesid Hispaania ametiasutuste tegevusel, kes loobusid asjaomastelt äriühingutelt märkimisväärsete summade ulatuses maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete sissenõudmisest.
B. Vaidlustatud otsus
6. Vaidlustatud otsuses, mis komisjonis algatatud menetluse tulemusena vastu võeti, leitakse, et ajavahemikul GEA ja Vanosa maksejõuetuks kuulutamisest kuni jaanuarini 2001 on nad jätnud maksukohustuse ja sotsiaalkindlustusmaksete tasumise kohustuse süstemaatiliselt täitmata. Otsuses kinnitatakse, et vastavalt komisjoni 14. oktoobri 1998. aasta otsusele 1999/509/EÜ, mis käsitleb Hispaania riigi poolt Magefesa kontserni äriühingutele ja selle õigusjärglastele antud riigiabi(4) ning mis on kinnitatud Euroopa Kohtu 12. oktoobri 2000. aasta otsusega Hispaania v. komisjon,(5) on maksejõuetuse olukorras ja vastavate lepingute sõlmimise järel püsiv ja süstemaatiline sotsiaalkindlustusmaksete ja märkimisväärsetes summades maksude maksmata jätmine käsitletav riigi ressursside ülekandmisena GEA-sse ja Vanosasse. Järgnevalt leitakse otsuses, et sellisel viisil ühendusesiseses kaubanduses konkurentide ees saadud eelis tuleneb Hispaania ametiasutuste tegevusetusest, kes ei võtnud tarvitusele vajalikke abinõusid, sundimaks kõnealuseid äriühinguid oma kohustusi täitma. Sellest tulenes nende äriühingute võlgade märkimisväärne suurenemine, samuti märgitakse, et riik ei ole tekkinud olukorras käitunud nagu hoolas eraõiguslik võlausaldaja seda teeks.
7. Seetõttu leiab komisjon, et Hispaania ametiasutuste poolne maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete sissenõudmisest loobumine GEA-lt ja Vanosalt on käsitletav riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Lisaks leiab ta, et see abi ei saa tugineda mitte ühelegi EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandile. Sellest tulenevalt otsustas komisjon, et kõnealune riigiabi on ühisturuga kokkusobimatu ning et Hispaania Kuningriik peab rakendama kõiki vajalikke abinõusid, et kõnealune abisaaja talle antud abi tagastaks.
II. Väidete vastuvõetavus
8. Oma kirjalikes arvamustes leiavad mõlemad pooled, et hagi aluseks olevad väited põhinevad EÜ artikli 87 lõikel 1. Hageja väitel on võimalik eristada kolme tühistamise alust. EÜ asutamislepingu rikkumine seisneb esiteks kohaldatava õigusnormi valikul ja tõlgendamisel, teiseks vaidlustatava otsuse aluseks olevates faktilistes asjaoludes ning viimaks asjaomaste faktide õiguslikul hindamisel tehtud vigades.
9. Samas jääb küsitavaks menetluse käigus hiljem esitatud väite vastuvõetavus. Oma repliigis taotleb hageja vaidlustatud otsuse osalist tühistamist, kuna selles on jäetud määratlemata ajavahemik, millal väidetav riigiabi andmine toimus. Komisjon näeb selles taotluses uut väidet ning leiab, et see tuleks tagasi lükata Euroopa Kohtu kodukorra artikli 42 lõike 2 alusel, mille kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.
10. Meenutagem siinkohal, et üldreeglina ei võta kohus arvesse väiteid, mis on esmakordselt esitatud repliigis. Siiski on olukordi, kus kohus arvestab selles staadiumis esitatud uusi väiteid, kuid seda vaid ühel kolmest erandjuhust: kui selgub, et esitatud väide on varem hagis esitatud väite otsese või kaudse laiendamise tulemus,(6) kui väide on avaliku huvi küsimus, mille kohus peab omal algatusel tõstatama(7) või kui väide põhineb menetluse käigus teatavaks saanud uuel asjaolul(8).
11. Antud kohtuasja puhul ma ei kahtle, et hiljem esitatud väide on vastuvõetamatu. Milline on Hispaania valitsuse poolt repliigis esitatud nõuete eesmärk? See on kritiseerida viisi, kuidas komisjon määratleb ajavahemikku, millal riigiabi anti. Hageja esitatud vormis on see väide kahemõtteline. Pealtnäha selge väide sisaldab kahte eraldiseisvat mõtet.
12. Ühelt poolt väidab hageja, et riigiabi andmise ajavahemiku määratluse põhjendused vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt selged. Selles otsuses on tema väitel vormistuslik viga, mis seisneb puudulikus põhjendamises. Sellises vormis erineb kõnealune väide hagis esitatud väidetest, mis kõik on seotud nimetatud otsuse sisulise õiguspärasuse küsimusega. Uue väite, millel puudub seos hagis esitatud väidetega, hilinenult esitamine on minu arvates käsitletav uue väitena, mis tuleb tunnistada vastuvõetamatuks. Kui kohus siiski osale oma kohtupraktikale tuginedes leiab, et selline väide on avalikes huvides ning tuleb ühenduse kohtuniku poolt omal algatusel tõstatada,(9) piisab selle sisu ümberlükkamiseks sedastamisest, et komisjon on oma põhjendamiskohustuse täitnud, märkides vaidlustatud otsuse põhjenduse punktides 41–55 selgelt riigiabi andmise kestuse ja arutluskäigu, mille tulemusena komisjon sellise järelduse tegi(10). Seega, oletades, et kõnealune väide tunnistatakse vastuvõetavaks, ei ole põhjendamiskohustuse puudulikule täitmisele tuginemine põhjendatud.
13. Teiselt poolt seab hageja otseselt kahtluse alla riigiabi andmise kestuse. Täpsemalt heidab hageja komisjonile ette, et viimane on riigiabi andmise alguseks nimetanud maksejõuetuks kuulutamise menetluse aja, kuigi komisjon oli nimetatud menetluse ja pärast seda sõlmitud lepingud oma 1997. aasta esialgses otsuses 98/364 heaks kiitnud. Komisjoni arvates puudutab nimetatud etteheide vaidlustatud otsuse täitmise etapis tekkivat probleemi riigiabi elementide määratlemise osas. Mulle tundub siiski mõistlikum seisukoht, et soodustuste andmise aja ja kestuse määratlemine tuleneb otseselt riigiabi määratlemisest. Seega on see väide seotud hagi alusega, mis puudutab EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumist. Siiski ei tulene sellest, et kõnealune väide on vastuvõetav.
14. Kahtlemata vääriks kõnealune väide selle põhjendatuse uurimist juhul, kui selle saaks tunnistada vastuvõetavaks. Sel juhul tuleks märkida, et riigiabi andmise aja määratlemine võib olla erinev. Põhimõtteliselt ei saa riigiabi andmine toimuda üksnes vaidlusaluste soodustuste andmise hetkel. See võib siiski olla teisiti, kui nimetatud soodustused on antud komisjoni poolt heakskiidetud riigiabi andmise otsust rikkudes. Sellisel juhul on lubatud vahendite õiguspärasus rangelt seotud komisjoni poolt asjaomasele liikmesriigile seatud tingimuste täitmisega. Kui on võimalik tuvastada, et riik ei ole täitnud talle pandud kohustusi ja tingimusi, jõuame seisukohale, et abi määratlemine ei ole seotud üksnes nende soodustustega, mis ei olnud ette nähtud (antud juhul lepingute sõlmimise järgne võlgade sissenõudmisest loobumine), vaid ka vahenditega, mis nende uurimise hetkel ei andnud alust asutamislepingust tulenevateks vastuväideteks (antud juhul võlgade sissenõudmisest loobumine maksejõuetuks kuulutamise menetluse ja sellele järgnenud lepingute järel).(11)
15. Seega on sellise väite esitamine antud kohtuasjas kasutu. Erinevalt hageja seisukohast ei ole käsitletud etteheide hagis esitatud väiteid pelgalt toetav väide. See on iseseisev väide, mida toetavad hagis esitatust erinevad põhjendused, faktilised ja õiguslikud asjaolud. Kuigi kõnealusel õiguslikul alusel ei puudu seos hagis esitatud tühistamisnõude alusega, erineb see siiski selgelt hagis sisalduvatest väidetest. Seega on selle eesmärk laiendada menetluse objekti ning seda etapis, kus viimane on juba fikseeritud ja ei kuulu üldjuhul enam muutmisele. Sarnases kohtuasjas on Euroopa Kohus kindlalt öelnud, et hageja ei saa sellisele väitele tugineda.(12)
16. Lisan veel, et kodukorras ettenähtud erand antud juhul ei kohaldu: olenemata põhjendustest, millega neid omavahel siduda, ei saa väita, et kõnealune väide tugineks menetluse käigus varem käsitletud küsimustele. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest alates ei olnud ühtki põhjust, mis takistanuks väidetavale ebaseaduslikkusele osundamast.
17. Eeltoodust tuleneb, et riigiabi andmise ajavahemiku määratlemata jätmisest tuletatud väide tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.
III. EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumine ja riigiabi kvalifitseerimine
18. Oma tühistamistaotluse toetuseks esitab hageja kolm väidet. Esimesega vaidlustab ta õigusliku raamistiku ja õiguslikud kriteeriumid, mida kohaldatakse abile, mida antakse ta raskustes olevatele äriühingutele. Sellest järelduks, et igasugune maksejõuetuks kuulutamine on riigiabi andmine. Juhul kui sellega nõustutakse, lükkab hageja teise väitega ümber asjaolu, et Hispaania ametiasutused jäid maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete maksmata jätmise ajal tegevusetuks. Oma kolmandas väites vaidleb hageja vastu komisjoni poolt nimetatud ametiasutuste tegevusele antud hinnangule.
19. Esimene neist väidetest seab kahtluse alla „eraõigusliku võlausaldaja” kriteeriumi raskustes äriühingute kohtlemise analüüsis, ülejäänud kaks tuginevad selle kriteeriumi kohaldamisel väidetavalt tehtud vigadele.
A. Õiguslik viga: eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi sobivus riigiabi mõiste definitsioonis
20. Hageja väidab kõigepealt, et tegevus, milles teda süüdistatakse, tuleneb siseriikliku pankrotialase õiguse normaalsest kohaldamisest. Mis tahes muu äriühing oleks samas olukorras võinud olla samade menetluste objekt. Hageja leiab, et komisjoni vaidlustatud otsuses sisalduva analüüsi raamistik seab kahtluse alla üldise iseloomuga regulatsiooni, mitte üksikud abinõud, nagu nõuab riigiabi alane ühenduse õigus. Sellisel juhul muutuks küsitavaks igasugune pankroti ärahoidmine liikmesriikide poolt.
21. On tõsi, et Euroopa Kohus on oma otsuses öelnud, et riigile tekkinud maksutulu kaotus, mis tuleneb erakorralise haldusrežiimi kohaldamisest individuaalse täitemenetluse absoluutse keelu ja asjaomase äriühingu võlgade intresside kustutamise tõttu, ei saa veel olla põhjuseks lugeda nimetatud režiim riigiabiks. Seda seetõttu, et „selline tagajärg on omane igale õiguslikule režiimile, mis sätestab raamistiku likvideeritava äriühingu ja võlausaldajate vahelistele õigussuhetele ning sellest ei saa automaatselt järeldada, et ametiasutustel oleks täiendavaid otseseid või kaudseid rahalisi kohustusi, mille eesmärk on luua asjaomastele äriühingutele teatud soodustusi”.(13) Sellest järeldub üksnes, et erakorralistel asjaoludel võib riigi tegevus pankrotimenetluse käigus osutuda EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses riigiabiks.(14) Kohus hindas ka avalik-õiguslike võlausaldajate otsust mitte taotleda Magefesa kontserni äriühingute likvideerimist, kes olid kuni nende tegevusse sekkumiseni jätnud täitmata oma maksukohustused.(15)
22. Nagu ka komisjon märgib, taandub käesoleva kohtuasja õiguslik raamistik ilmselgelt sellele kohtupraktikale, eelkõige Magefesa kohtuasjale. Vaidlustatud otsuses ei väida komisjon, et pankroti ärahoidmise abinõude rakendamine ja vastavate lepingute sõlmimine ega ka sellest tulenev rahaline kahju avalik-õiguslikule võlausaldajale tähendaks iseenesest riigiabi. Antud otsuses ei seata kahtluse alla ei pankrotialast siseriiklikku õigust kui sellist ega vastavat menetlust. Selles tähenduses ei ole vaidlust selle üle, et avalik-õiguslike võlausaldajate käsutuses olid erinevad abinõud kohustamaks asjaomaseid äriühinguid oma kohustusi täitma ning kaalutlusõigus nende abinõude valikul. Euroopa Kohtu varasema praktika valguses on see piisav tuvastamaks, et antud kohtuasjas on tegemist spetsiifiliste abinõudega.(16) Eeldatavasti ei seisne abi mitte siseriikliku õigusega antavas üldises soodustuses, vaid spetsiifilises ja selektiivses soodustuses, mis tuleneb nimetatud soodustuste kohaldamisest käesoleval juhul.(17)
23. Hindamaks ametiasutuste käitumist käesoleva kohtuasjaga sarnastel juhtudel, on kohus loonud metoodika, mida on ka komisjon rakendanud ning milles võrreldakse ametiasutuste tegevust hoolsa eraõigusliku võlausaldaja oletatava tegevusega samades tingimustes.(18) Tuleb leida vastus küsimusele, kas eraõiguslik võlausaldaja oleks analoogsetes tingimustes pidanud vajalikuks sõlmida samad lepingud, pikendanud samamoodi võlanõudeid ja suhtunud samamoodi nimetatud lepingute haldamisse. Kui taolised sekkumised võimaldavad asjaomasel äriühingul võlausaldaja huvides ületada ajutised raskused, võib need lugeda lubatavateks. Kui aga nende eesmärk on elujõuetu ja turumajanduse tingimustega kohanemata äriühingu päästmine, ei ole need lubatud, sest sellisel juhul on nad vastuolus majandusliku efektiivsuse loogikaga ja ühisturu toimimisega.
24. Vaidlustatud otsuses juhib komisjon õigesti tähelepanu asjaolule, et eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi ei tohi segi ajada Euroopa Kohtu praktikas veelgi levinuma – eraõigusliku investori kriteeriumiga.(19) Kui investori eesmärk äriühingu tegevusse sekkudes on saada kasumit, siis võlausaldaja eesmärk on saada tagasi summad, mille võlgneb talle majanduslikes raskustes olev äriühing.(20) Investor valib investeeringu, mis näib talle kõige tasuvam. Teoreetiliselt on kapital, mida ta on valmis investeerima, võrdsetel tingimustel saadaval kõigile turul tegutsevatele ettevõtetele. Võlausaldaja olukord ei ole samasugune. Võlausaldaja on juba teatud eelistatud õigussuhtes võlgnikust äriühinguga, kellele ta võib olla valmis tegema uusi soodustusi võlgade maksetähtaegade edasilükkamise või maksmise ajatamise näol. Sellisel juhul on kapital juba n-ö mängus ning seda ei „panda turule”. See ei ole samadel tingimustel teistele ettevõtjatele saadaval. Selline kapital on käsutuses ainult nende kahe poole huvides. Sellest olukordade erinevusest tuleneb minu arvates erinevus avalik-õigusliku asutuse ja eraõigusliku isiku käitumise võrdlemise hindamisel. Investeerimise korral toimub hindamine „normaalsetes turutingimustes”. Kui kapital on paigutatud olgugi raskustes äriühingusse, kuid investori jaoks soodsatel tingimustel, nii et ta võib sellest pikas perspektiivis tulu loota, ei ole tegemist soodustustega ning konkurentsi ei ole kahjustatud. Võlausaldaja ja võlgniku suhtes on olukord teine. Siin saab asetuda vaid „sarnastesse turu tingimustesse”.(21) Sel puhul ei hinnata võlgnikest äriühingute olukorda mitte nende konkurentidega võrreldes, vaid teiste samasugustes raskustes olevate äriühingute olukorraga võrreldes. Seega ei pea küsima üksnes, kas on tegemist majandusliku soodustusega, kuna viimases ei ole kahtlust,(22) vaid kas see soodustus on „selektiivne” ja kas selle tulemusena saab äriühing sooduskohtlemise osaliseks ilma majandusliku efektiivsuse loogikast tuleneva õigustuseta(23). Sellisel juhul ei ole otsustavaks kriteeriumiks majandusliku soodustuse olemasolu, vaid see, kas selline soodustus vastab soodsamale kohtlemisele, kui see, mida võimaldaks samas olukorras eraõiguslik võlausaldaja võlgnikust äriühingule.
25. Neil kahel juhul ei jää üle muud, kui kiita heaks eraettevõtja kriteeriumil põhinev võrdlemismeetod. Selline meetod on kooskõlas asutamislepingu üldeesmärgiga, mis on vältida teatud majandushuvide kasuks kunstlike soodustuste ning sellega eelisseisundi andmist.(24) Siiski tuleb arvesse võtta erinevaid tingimusi, milles kõnealust meetodit soovitakse rakendada. Investori suhtes rakendades ei ole sellel meetodil ei sama ülesanne ega sama mõte, kui võlausaldaja suhtes rakendades.
26. Antud asjas ei tundu komisjoni poolt rakendatud õiguslik meetod ja raamistik erilist kriitikat väärivat. Need on Euroopa Kohtu praktikast tuleneva eristamise ja kriteeriumiga kooskõlas. Ainus tegelik küsimus siin on, kuidas tuleb komisjoni poolt „Magefesa doktriiniks” nimetatut kohaldada antud kohtuasja erilistes asjaoludes, võttes arvesse ametiasutuste tegevust. Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt on riigiabi moodustavate soodustuste hindamisel iga kohtuasja konkreetsed asjaolud määrava tähendusega.(25)
27. Jõuame esimese järelduseni. Õiguslikku viga ei ole suudetud tõendada. Esimene väide ei ole põhjendatud.
B. Viga hoolsa eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamisel
28. Väidetavalt tuleneb viga ühelt poolt asjaomaste faktide puudulikust arvesse võtmisest. Ning teiseks avaldub see komisjonile teada olnud asjaolude ekslikus õiguslikus hindamises.
1. Faktiviga
29. Et välja selgitada, kas Hispaania ametiasutused on antud kohtuasja asjaolusid arvestades käitunud piisavalt hoolsa võlausaldajana, tuleb uurida nende ametiasutuste reaalset tegevust. Hispaania valitsus leiab, et vaidlustatud otsuses ei tõlgendata piisavalt täpselt asjaomaseid fakte, mis olid komisjonile teada. Ta järeldab sellest, et otsus võeti vastu asjaolude alusel, mis tegelikult ei olnud sellised, nagu komisjon väidab.
30. On põhjust meenutada, et tühistamishagi raames tuleb vaidlustatud abinõu hinnata selle faktiliste asjaolude ja nimetatud abinõu rakendamise otsuse vastuvõtmise ajal kehtiva õiguse pinnalt.(26) Täpsemalt tuleneb sellest reeglist, et riigiabi küsimuses ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse faktilisi asjaolusid, mis ei olnud talle väidetavalt ebaseadusliku teo uurimise ajaks teatavaks saanud.(27) Euroopa Kohtule esitatud toimiku dokumentidest selgub, et mitmed Hispaania valitsuse poolt oma hagi argumentatsiooni toetuseks esitatud asjaolud ei olnud komisjonile uurimise käigus teatavaks tehtud. Teatud asjaolud tekkisid peale vaidlustatud otsuse tegemist(28) või neid ei tehtud õigeaegselt otsuse vastuvõtjale teatavaks(29) ning seetõttu ei saa neid Euroopa Kohtus esitatud õiguslike aluste toetuseks kasutada. Õiguslikku alust, mis on tuletatud faktiveast, ei saa osas, mis tugineb eelpool käsitletud asjaoludele, vastuvõetavaks pidada.
31. Kuigi hagis on esitatud rohkem dokumente, kui sisaldub toimikus, mille komisjon on uurimise käigus koostanud, selgub Euroopa Kohtule esitatud materjalidest, et see toimik on siiski täielikum, kui vaidlustatud otsuse alusel võiks arvata.(30) Samuti ilmneb, et rakendatud areste ja hüpoteeke ei ole nimetatud otsuses täpsemalt märgitud. Komisjon mainib vaid, et arestiti kinnisvara ja muu vara.(31)
32. Kas sellest peaks järelduma, et vaidlustatud otsus on seadusega vastuolus? Hageja leiab, et järeldub küll, ning tema väitel annavad need asjaolud tunnistust tema tegevusest ja hoolsuskohustuse täitmisest pankrotimenetluse käigus. Komisjon väidab vastu, et nende asjaolude arvesse võtmisest piisaks, et analüüsi muuta. Sellega muudavad tegelikult mõlemad pooled küsimuse asetust. Nende jaoks puudutab vaidluse kese pigem viisi, kuidas asjaolusid on hinnatud. Väidetavat õigusvastasust ei käsitleta mitte sisulise vea tagajärjena, vaid asjaolude õigusliku hindamise tagajärjena.
33. Selles küsimuses tuleb igal juhul tunnistada, et komisjonil on teatud vabadus asjakohaste faktide tuvastamisel ja valimisel. Komisjonile võib ette heita vaid teatud asjaolude kõrvale jätmist, mis võisid analüüsi jaoks vajalikud olla. Sellele vaatamata ei tundu ja ei ole ka väidetud, et vaidlustatud otsus põhineks sisuliselt ebatäpsetel või moonutatud faktidel. Seetõttu ei saa pelk faktide ebatäpsus põhjendustes olla piisav põhjus, mis tooks kaasa otsuse resolutiivosa tühisuse. Seega tuleb faktiveast tuletatud väide tagasi lükata.
2. Viga asjaolude õiguslikus hindamises
34. Siin tuleb esitada järgmine küsimus: kas asjaolud, millest komisjon võis olla uurimismenetluse ajal teadlik, õigustavad järeldust, mille kohaselt ei ole Hispaania ametiasutused hoolsuskohustust piisavalt järginud? Teisiti öeldes, kas kõigi antud kohtuasja asjaolude, sh nende, millele otsuse põhjendustes ei viidata, arvesse võtmine muudaks otsuses sisalduvat hinnangu tulemust? Seda järgnevalt uurimegi.
35. Hispaania valitsus väidab, et hoolsa eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi rakendamisel ei ole komisjon piisavalt arvesse võtnud abinõusid, mida rakendasid pädevad ametiasutused tagamaks peale lepingute sõlmimist tekkinud võlgade tagasi maksmise. Sellistest abinõudest, nagu sotsiaalkindlustusameti poolt teostatud vallas- ja kinnisvara arestimine, taotlus pangaarvete arestimiseks 2001. aastal, maksuameti poolt ajavahemikul 1999–2001 teostatud sotsiaaleluruumide, GEA kaubamärkide ja kõnealuste äriühingute peamiste klientide võlgade arestimine, mindi vaikimisi mööda. Sellise vea tulemusena andis komisjon eksliku hinnangu, mille kohaselt „Hispaania Kuningriik ei rakendanud Hispaania õiguses sätestatud meetmeid (täitemenetluse toimingud) vältimaks äriühingute tegevuse jätkamist ilma maksukohustusi ja sotsiaalkindlustuse kohustusi täitmata”(32). Neile argumentidele vastab komisjon, et toodud õiguslikud alused on hilinenult esitatud ja igal juhul kasutud. Suutmatus takistada asjaomaste äriühingute võlgade märkimisväärset suurenemist peale lepingute sõlmimist tõendab ametiasutuste läbikukkumist. Nad ei kasutanud kõiki nende käsutuses olnud õiguslikke vahendeid, nagu eesõigustatud võlausaldaja seisund, et sundida äriühinguid võlasummasid tasuma. Sellises olukorras oleksid nad pidanud kasutama võimalust esitada nimetatud äriühingute suhtes avaldus pankroti välja kuulutamiseks ja varade likvideerimiseks.
36. Enne, kui teen oma järelduse selles küsimuses, tahaksin hetkeks tagasi tulla eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi ehk vaidlustatud kvalifitseerimise objekti juurde. „Eraõigusliku võlausaldaja” kujund jääb kohtupraktikas salapäraseks, seda enam, et nagu ka antud kohtuasjas, avalik-õiguslikule võlausaldajale, kellele kuuluvad eelisseisundis võlanõuded, omistatakse „hüpoteetilise eraõigusliku võlausaldaja” fiktsioon.(33) Selle fiktsiooni mõte on minu arvates rõhutada teatud olemuslikku omadust. „Eraõiguslik võlausaldaja turumajanduse tingimustes” on efektiivne ettevõtja, võimeline ära tundma ja rakendama kõige sobivamaid vahendeid saavutamaks teatud eesmärki, milleks on võlgade sissenõudmine.
37. Efektiivsuse nõue tähendab eelkõige seda, et võetakse arvesse võlasuhte kõik olulised asjaolud.(34) Kuigi hageja väidab, et komisjon on mõnes varasemas otsuses andnud sarnasele küsimusele vastupidise vastuse, siis näitab see põhimõte, et selle kohtuasja asjaolud olid oluliselt erinevad. See vaidlustatud otsusest erinev otsus käsitles sotsiaalkindlustusameti ja riigikassa aktiivset ja mõistlikku tegevust.(35)
38. Täpsustuseks olgu öeldud, et kõnealune kriteerium ei nõua ametiasutustelt pankrotimenetluse käigus ükskõiksust muude eesmärkide suhtes. Neil on lubatud, nagu ka käesolevas kohtuasjas, võtta arvesse „üldist sotsiaalset huvi töökohtade säilitamiseks”(36). Kuid see võib anda tulemusi üksnes EÜ artikli 87 lõikes 3 sätestatud kokkusobivuse hindamise raames. Riigiabi kvalifitseerimisel ei hinnata riigi tegevust riigiabi andmise eesmärkide väärtusest või tähtsusest tulenevalt. Hinnatakse kohaldatud abinõude efektiivsust võlausaldaja huvide kaitse vaatepunktist. Antud juhul tuleb üksnes sellest vaatepunktist hinnata ametiasutuste tegevust.
39. Seega tuleb lõpuks tunnistada, et eraõigusliku võlausaldaja kriteerium ei eelda majandusraskustes oleva äriühingu suhtes kohest pankrotiavalduse esitamist.(37) Põhimõtteliselt ei ole põhjust kritiseerida Hispaania ametiasutusi selle eest, et nad tahtsid vältida kõnealuste äriühingute tegevuse lõpetamist. On täiesti mõistetav, et ühel eraõiguslikul võlausaldajal, kelle käsutuses on märkimisväärses ulatuses vahendeid, on huvi teatud aja jooksul toetada võlgnikust äriühingu tegevust, kui kohese likvideerimise kulud oleksid suuremad kui abi andmise kulud. Iga võlausaldaja võrdleb ühelt poolt võimalikust äriühingu kiirest likvideerimisest saadavat kasu ja teisalt kasu, mis ta saab võlgade hilisema sissenõudmise korral, kui võlgnik oma tegevust jätkab.
40. Mulle tundub, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peab võlgade sissenõudmisest loobumise kasuks otsustades olema täidetud vähemalt kolm tingimust. Esiteks, äriühingu majanduslik elujõulisus ja rahalise olukorra parandamine peavad a priori olema tõendatud.(38) Teiseks tuleb teha kõik, et takistada uute krediitide andmist ja uute võlgade kuhjumist.(39) Kolmandaks peab riik olema kindel, et võlgade sissenõudmine mõistliku aja jooksul on võimalik.(40)
41. Selle analüüsi antud kohtuasjas kohaldamise tulemusel on ilmne, et Hispaania valitsuse positsioon on nõrk. Pärast lepingute sõlmimist oli veel võimalik eeldada äriühingute elujõulisust ja ajatatud võlgade sissenõudmist mõistliku aja jooksul, kuid näib, et kõige efektiivsemaid abinõusid uute võlgade kuhjumise vältimiseks ei kasutatud. Selline efektiivsuse ja hoolsuse puudumine väljendub eelkõige kolmes asjaolus.
42. Esiteks tuleneb see abinõude liiga hilisest rakendamisest. Maksejõuetuse tekkimise järel läbi viidud arestimised algatas hageja alles 2000. aasta lõpus, st enam kui kolm aastat pärast maksejõuetuse väljakuulutamist. Kui Hispaania ametiasutused otsustasid viimaks sõlmitud lepingud üles ütelda ja rakendada täitemenetlust, oli kuhjunud võlgade sissenõudmise võimalikkus juba väga ebatõenäoliseks muutunud.(41) Hilinenud tegutsemisest annab tunnistust ka asjaolu, et mõlemad pooled tunnistavad, et eraõiguslikud võlausaldajad on olnud avalik-õiguslikest võlausaldajatest agaramad nõudma hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamist ja Vanosa pankrotiavalduse esitamist. Teiseks väljendub hoolsuskohustuse ebapiisav täitmine kasutatud abinõude ebaefektiivsuses. Toimikust ilmneb, et rakendatud arestidel oli vaid väga piiratud mõju. Erinevalt hageja seisukohast ei piisa pelgalt „surve” avaldamisest avalik-õiguslike võlausaldajate poolt, kui reaalne tegevus puudub. Lisaks sellele, et taolise surveavaldamise tulemused jäävad vaid hüpoteetilisteks, ei aita ainus tõenäoliselt saavutatav tulemus (äriühingute lõpetamine) kaasa soovitud eesmärgile ehk võlanõuete rahuldamisele. Viimaks, ebaefektiivsus ja puudulik hoolsuskohustuse täitmine väljenduvad Hispaania ametiasutuste ükskõikses suhtumises. Asjaolu, et Hispaania Kuningriik ei olnud võimeline esitama täpset võlgnetavat summat, näitab teatud hoolimatust. Samuti ei teadnud ametiasutused kindlalt, millises seisus oli asjaomaste äriühingute tegevus. Õigustamata siinkohal maksukohustuste täitmata jätmist GEA poolt, millele hageja tugineb, näitab sellise info puudumine pädevate ametiasutuste puudulikku hoolsuskohustuse täitmist.
43. Lõpetuseks väidab hageja, et ka ametiasutuste hoolsama tegutsemise korral ei oleks olnud võimalik lepinguid varem üles öelda. See sõltub võlgade sissenõudmise administratiivse süsteemi toimimisest.(42) Ometi on kohtupraktikas juurdunud reegel, et väidetavad halduse ja korralduslikud probleemid ei saa olla asutamislepingu alusreeglite(43) ja ümberkorraldamise tarvis antava riigiabi lubamise otsuse puuduliku täitmise õigustuseks.
44. Nendel asjaoludel ja võttes arvesse kohtuasja tausta tuleb tunnistada, et hoolsuskohustust järgival võlausaldajal oli kindel huvi lepingud tühistada ja algatada asjaomaste äriühingute likvideerimine nii kiiresti kui võimalik. Nimetatud äriühingute olukorra hindamine pidi toimuma ümberkorralduskava raames ja selle rakendamisel on range tingimus, mille kohaselt ei ole riigiabi täiendav andmine lubatud, sh täitmata võlanõuete sissenõudmisest loobumise vormis.(44) Asjaolu, et lepinguid rikuti kohe peale nende sõlmimist, viitab minu arvates piisavalt selgelt, millise tegutsemisviisi oleks pidanud valima. Riigiabi seisneb antud juhul Hispaania ametiasutuste tegevusetuses, kuigi olukorrast oli neile teatatud.
45. Ma leian, et võttes korrektselt arvesse kohtuasja asjaolusid, on komisjon õigesti kohaldanud eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi. Asjaolude õiguslikku hindamist käsitlev väide ja ka muud käsitlemist leidnud väited tuleb tagasi lükata.
IV. Ettepanek
46. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
1) jätta hagi rahuldamata;
2) mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.
1 – Algkeel: portugali.
2– EÜT L 329, lk 1 (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
3– EÜT 1998, L 164, lk 30.
4– EÜT 1999, L 198, lk 15.
5– C-480/98, EKL 2000, lk I-8717.
6– 30. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 108/81: Amylum v. nõukogu (EKL 1982, lk 3107, punkt 25).
7– 20. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-166/95 P: komisjon v. Daffix (EKL 1997, lk I-983, punkt 24).
8– 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C245/99 P, C247/99 P, C250/99 P – C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt v. komisjon (EKL 2002, lk I-8375, punktid 369–379).
9– Kuigi avalikest huvidest tulenev põhjendamiskohustus näib olevat kohtupraktikas kindlalt juurdunud, ei ole sellest tulenevad menetluslikud tagajärjed päris selged. Osades kohtuasjades on Euroopa Kohus öelnud üksnes, et tal on pädevus hinnata oluliste menetlusreeglite rikkumisi, mille hulka kuulub ka põhjendamiskohustus (vt näiteks 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C-304/89: Oliveira v. komisjon, EKL 1991, lk I-2283, punkt 18), osades kohtuasjades aga, et tegemist on kohtule siduva kohustusega (vt näiteks 3. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-457/00: Belgia v. komisjon, EKL 2003, lk I-6931, punkt 102). Minu arvates on pädevus avalikust huvist tulenevaid kohustusi tõstatada üksnes valikuvõimalus, mitte õiguslik kohustus. „Kohustus” on see vaid üldises tähenduses, mille kohaselt on ühenduse kohtupidamise ülesanne tagada efektiivne kohtulik kaitse ning nimetatud kohustus tekib üksnes siis, kui põhjendamiskohustuse rikkumine on ilmne.
10– Neis vaidlustatud otsuse punktides nimetab komisjon riigiabi andmise täpse ajavahemiku ja eesmärgi seada kahtluse alla ametiasutuste tegevusetus asjaomaste äriühingute maksejõuetuse tagajärjel tekkinud võlgade suhtes.
11– Vt selle kohta Keppenne J.-P., Guide des aides d’État en droit communautaire, Bruylant, Bruxelles, 1999, lk 94.
12– Vt näiteks 1. aprilli 1982. aasta otsus kohtuasjas 11/81: Dürbeck v. komisjon (EKL 1982, lk 1251, punkt 13) ja 6. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 59/83: Biovillac v. EMÜ (EKL 1984, lk 4057, punkt 24).
13– 1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-200/97: Ecotrade (EKL 1998, lk I-7907, punkt 36). Selle seisukoha kinnituseks viitab Euroopa Kohus 17. märtsi 1993. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C-72/91 ja C-73/91: Sloman Neptun (EKL 1993, lk I-887, punkt 21).
14– Vt 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-342/96: Hispaania v. komisjon (EKL 1999, lk I2459); 29. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-256/97: DM Transport (EKL 1999, lk I-3913), 5. joonealuses märkuses viidatud 12. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas Hispaania v. komisjon.
15– 5. joonealuses märkuses viidatud 12. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas Hispaania v. komisjon.
16– Vt 26. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-241/94: Prantsusmaa v. komisjon (EKL 1996, lk I-4551, punktid 20 ja 21) ning 14. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas DM Transport, punkt 30. Vt samuti kohtujurist La Pergola ettepanek kohtuasjas C-342/96 (viidatud 14. joonealuses märkuses), punkt 8, ning kohtujurist Jacobsi ettepanek samas kohtuasjas, punkt 40, ning kohtujurist Mischo ettepanek kohtuasjas C-480/98: Hispaania v. komisjon, milles tehti otsus 12. oktoobril 2000 (viidatud 5. joonealuses märkuses), punktid 12–14.
17– Märkigem, et Euroopa Kohus ajab mõnikord segi mõisted „spetsiifilisus” ja „selektiivsus” (vt näiteks 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-75/77: Belgia v. komisjon, EKL 1999, lk I-3671, punkt 26). Tekib küsimus, kas neid mõisteid tuleb üldse eristada. Spetsiifiline vastandub üldisele. Abinõu on spetsiifiline, kui see laieneb teatud kindlale ettevõtete kategooriale, kusjuures selline eristamine ei ole õigustatud kohustuste süsteemi iseloomu ega ülesehitusega, millesse see abinõu kuulub (vt selle kohta 13. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-409/00: Hispaania v. komisjon, EKL 2003, lk I-1487, punkt 52). Sellise abinõu tulemuseks on teatud eripärane kohtlemine. Selektiivsus on eraldi tingimus, mis toimib teises hindamise staadiumis (vt käesoleva ettepaneku punktid 24 ja 25). Selektiivne kohtlemine ei vastandu üldisele kohtlemisele, vaid võrdsele kohtlemisele ning eeldab, et ettevõtjate ühtsest rühmast on välja valitud keegi, keda koheldakse eelistatult. Selles tähenduses ei pruugi teatud soodustus olla tingimata selektiivne.
18– 14. joonealuses märkuses viidatud 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas: Hispaania v. komisjon, punkt 46.
19– Vaidlustatud otsuse põhjenduste punkt 49. Eraõigusliku investori kriteeriumi kohta vt eelkõige 21. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C-305/89: Itaalia v. komisjon (EKL 1991, lk I-1603), 14. septembri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-278/92–C-280/92: Hispaania v. komisjon (EKL 1994, lk I-4103) ja 28. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-334/99: Saksamaa v. komisjon (EKL 2003, lk I-1139).
20– 14.joonealuses märkuses viidatud 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas Hispaania v. komisjon, punkt 46, ja 29. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas DM Transport, punkt 24.
21– Vt selle kohta kohtujurist Jacobsi ettepanek 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas DM Transport, punkt 34.
22– Kuna komisjon kaitses seda väidet Euroopa Kohtus, tuginedes üksnes eraõigusliku investori kriteeriumile, võib öelda, et sellistes tingimustes oleks võlgnikust äriühingul olnud väga raske turu tingimustes saada sellist investeeringut. Kui asjaomane äriühing pandaks olukorda, kus ta peab kapitaliturul konkureerides saama võlgade maksetähtaegade edasilükkamisega saadud soodustusega samaväärses summas laenu, siis on ilmne, et ta peaks leppima oluliselt kehvemate lepingutingimustega (vt komisjoni põhjendused 14. joonealuses märkuses viidatud 29. aprilli 1999. aasta kohtuotsustes Hispaania v. komisjon ja DM Transport, vastavalt punktid 36 ja 23). See on piisav järeldamaks, et tegemist on soodustusega (vt selle kohta kohtujurist La Pergola ettepanek 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Hispaania v. komisjon, milles tehti otsus 29. aprillil 1999, punkt 11). Kuid Euroopa Kohtu jaoks ei ole see piisav järeldamaks, et tegemist on riigiabiga (vt 14. joonealuses märkuses viidatud 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas Hispaania v. komisjon, punktid 47–49).
23– Eraõigusliku võlausaldaja kriteerium näitab, et soodustuse võib teatud juhul anda ka ettevõttele normaalsetes turutingimustes ilma, et see oleks selektiivne, kuna sellise soodustuse oleks võinud anda mis tahes muule ettevõttele, kes on samas olukorras.
24– Ei saa eitada, et selektiivsed riiklikud abinõud on ühenduse jaoks oluline risk: risk kuritarvitada poliitilist süsteemi, mis annab soodustusi piiratud grupile ning jätab sellest tulenevad kulud ülejäänute kanda olenemata sellest, et neil viimastel ei ole soodustuse andmise otsustamist võimalik kuidagi mõjutada.
25– Vt 13. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Ecotrade, punkt 37, ja 5. joonealuses märkuses viidatud 12. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas Hispaania v. komisjon, punktid 19–21.
26– 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa v. komisjon (EKL 1979, lk 321, punkt 7).
27– 19.joonealuses märkuses viidatud 14. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas Hispaania v. komisjon, punkt 31, ja Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T110/97: Kneissl Dachstein v. komisjon (EKL 1999, lk II-2881, punkt 102).
28– Oma väidete toetuseks toob hageja esile Vanosa ühe vabriku arestimise juunis 2002, Vanosa õigusjärglasena äriühingu töötajatele kuuluva aktsiaseltsi asutamise ning GEA varade likvideerimise siseriikliku kohtu otsuse alusel ajavahemikul märts kuni oktoober 2002.
29– See on õige järgnevate hagis esitatud asjaolude korral: Vanosa töötajate poolt juunis 2001 esitatud pankrotiavaldus, selle avalduse tagasilükkamine pädeva siseriikliku kohtu poolt, GEA ja Vanosa tegevuse tõenäoline peatamine juunis 2001, 6. novembri 1998. aasta lepingu ülesütlemine sotsiaalkindlustusameti poolt 20. detsembril 2001, juunis ja novembris 2000 korraldatud kohtumised maksuameti ja äriühingute juhtide vahel eesmärgiga suunata äriühinguid oma kohustusi täitma.
30– Sellisele järeldusele jõuame, võrreldes vaidlustatud otsust ja 29. novembri 2001. aasta kirja, millega Hispaania ametiasutused esitasid oma seisukohad komisjoni algatatud menetluse käigus.
31– Vaidlustatud otsuse põhjenduste punktid 37 ja 44.
32– Vaidlustatud otsuse põhjenduste punkt 47.
33– Vt selle kohta kohtujurist Jacobsi ettepanek 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas DM Transport, punkt 36, ja kohtujurist Mischo ettepanek 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Hispaania v. komisjon, milles tehti otsus 12. oktoobril 2000, punkt 34.
34– Esimese Astme Kohus ütleb oma 11. juuli 2002. aasta otsuses kohtuasjas T152/99: HAMSA v. komisjon (EKL 2002, lk II-3049, punkt 168): „kui olulistes majanduslikes raskustes olev äriühing teeb võlausaldajatele ettepaneku sõlmida leping või lepingute seeria oma võlgade haldamiseks eesmärgiga parandada oma olukorda ja vältida likvideerimist, peab iga võlausaldaja otsuse tegemisel kaaluma ühelt poolt summat, mida talle lepingu raames pakutakse, ja teiselt poolt summat, mille ta äriühingu likvideerimise korral hinnanguliselt saaks. Tema valikut mõjutab hulk asjaolusid, nt kas tema võlanõue on hüpoteegiga tagatud, eelisjärjekorras või n-ö tavaline, millist tüüpi ja millise ulatusega on tema tagatised, milliseks hindab ta võimalusi äriühingu olukorra paranemiseks, samuti kasu, mida ta saaks äriühingu likvideerimise korral”.
35– Komisjoni 27. novembri 2002. aasta otsus 2003/283/EÜ, mis käsitleb Hispaania Kuningriigi poolt Refractarios Especiales SA kasuks võetud meetmeid (EÜT 2003 L 108, lk 21).
36– See huvi väljendub näiteks sotsiaalkindlustusameti ja Vanosa vahel 6. novembril 1998 sõlmitud lepingu põhjendustes.
37– Vt selle kohta 5. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist Mischo ettepanek kohtuasjas Hispaania v. komisjon, milles tehti otsus 12. oktoobril 2000, punkt 36.
38– Meenutagem, et see nõue esineb komisjoni poolt vastu võetud ühenduse suunistes raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta ning et Euroopa Kohus on juba enne suuniste avaldamist seadnud selle nõude oma 14. septembri 1994. aasta otsusega Hispaania v. komisjon (viidatud 19. joonealuses märkuses) äriühingute ümberkorraldamiseks antava abi sobivuse eeltingimuseks.
39– Vt 14. joonealuses märkuses viidatud 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas Hispaania v. komisjon, punkt 47.
40– Vt selle kohta 14. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist Jacobsi ettepanek kohtuasjas DM Transport, punkt 38.
41– Meenutagem, et kõnealusel ajavahemikul jaanuar 1997 – jaanuar 2001 suurenes üksi GEA sotsiaalkindlustusmaksete võlg 2 582 880 484 Hispaania peseetani, millest 166 937 745 peseetat kustutati, ning tema tütarettevõtja Vanosa sama võlg suurenes samal ajavahemikul 557 166 270 Hispaania peseetani, millest 105 989 762 peseetat kustutati.
42– Repliik, lk 14.
43– Vt analoogia põhjal 26. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-18/95: Terhoeve (EKL 1999, lk I-345, punkt 45).
44– Vaidlustatud otsuse põhjenduste punkt 50.