EUROOPA KOHTU OTSUS
11. detsember 2003(*)
EÜ artiklid 28 ja 30 – Direktiivid 92/28/EMÜ ja 2000/31/EÜ – Siseriiklikud õigusnormid, mis piiravad teises liikmesriigis asuvate apteekide õigust müüa inimtervishoius kasutatavaid ravimeid Interneti teel – Nõue esitada tarnimiseks arstiretsept – Ravimite postimüügi reklaamimise keeld
Kohtuasjas C‑322/01,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Euroopa Kohtule Landgericht Frankfurt am Maini (Saksamaa) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleli olevas asjas järgmiste poolte vahel:
Deutscher Apothekerverband eV
ja
0800 DocMorris NV,
Jacques Waterval,
eelotsuse tegemiseks EÜ artiklite 28 ja 30 ning nõukogu 31. märtsi 1992. aasta direktiivi 92/28/EMÜ inimtervishoius kasutatavate ravimite reklaamimise kohta (EÜT L 113, lk 13) artikli 1 lõigete 3 ja 4 ning artiklite 2 ja 3 tõlgendamise kohta koosmõjus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiviga 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399),
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, C. Gulmann, J. N. Cunha Rodrigues ja A. Rosas, kohtunikud D. A. O. Edward (ettekandja), A. La Pergola, J.‑P. Puissochet ja R. Schintgen, F. Macken, N. Colneric ja S. von Bahr,
kohtujurist: C. Stix-Hackl,
kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Deutscher Apothekerverband eV, esindaja: Rechtsanwalt C. Dechamps, keda abistas J. Schwarze,
– 0800 DocMorris NV ja J. Waterval, esindaja: professor C. Koenig,
– Saksamaa valitsus, esindajad: W.-D. Plessing ja B. Muttelsee‑Schön,
– Kreeka valitsus, esindajad: F. Georgakopoulos, D. Kalogiros ja E.‑M. Mamouna,
– Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja R. Loosli-Surrans,
– Iirimaa valitsus, esindaja: D. J. O’Hagan, keda abistas barrister N. Hyland,
– Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: J.-C. Schieferer, keda abistas Rechtsanwalt M. Núñez Müller,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 10. detsembri 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Deutscher Apothekerverband eV (esindaja: C. Dechamps, keda abistas J. Schwarze), 0800 DocMorris NV ja J. Waterval (esindaja: C. Koenig), Saksamaa valitsus (esindaja: W.‑D. Plessing), Kreeka valitsus (esindajad: D. Kalogiros ja M. Apessos) Prantsuse valitsus (esindaja: R. Loosli-Surrans) ja komisjon (esindaja: J.-C. Schieferer),
olles 11. märtsi 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 10. augusti 2001. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 21. augustil 2001, esitas Landgericht Frankfurt am Main EÜ artikli 234 alusel kolm eelotsuse küsimust, mis puudutavad EÜ artikli 28 ja EÜ artikli 30 ning nõukogu 31. märtsi 1992. aasta direktiivi 92/28/EMÜ inimtervishoius kasutatavate ravimite reklaamimise kohta (EÜT L 113, lk 13) artikli 1 lõigete 3 ja 4 ning artiklite 2 ja 3 tõlgendamist koosmõjus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiviga 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399; edaspidi „elektroonilise kaubanduse direktiiv”).
2 Need küsimused tekkisid Deutscher Apothekerverband eV (edaspidi „Apothekerverband”) ja 0800 DocMorris NV (edaspidi „DocMorris”) ja J. Watervali vahelises vaidluses, mis puudutab inimtervishoius kasutatavate ravimite Internetimüüki liikmesriigis, mis ei ole DocMorrise ja J. Watervali asukohariik.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
Ravimite müüki reguleerivad direktiivid
3 Nõukogu 26. jaanuari 1965. aasta direktiiv 65/65/EMÜ ravimeid käsitlevate õigus‑ ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1965, 22, lk 369), muudetud nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiiviga 93/39/EMÜ (EÜT L 214, lk 22, edaspidi „direktiiv 65/65”), näeb ette, et ravimite turuleviimiseks on vaja eelnevat luba. Nimetatud direktiivi artikkel 3 sätestas:
„Liikmesriigi turul ei tohi turustada ühtegi ravimit, kui liikmesriigi pädev asutus ei ole välja andnud müügiluba kooskõlas käesoleva direktiiviga või nõukogu 22. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2309/93, milles sätestatakse ühenduse kord inimtervishoius ja veterinaarias kasutatavate ravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa Ravimihindamisamet [EÜT L 214, lk 1; ELT 13/12, lk 151].
Käesoleva direktiivi sätted ei mõjuta liikmesriikide asutuste volitusi ravimihindade kindlaksmääramisel ega ravimite hõlmamisel siseriiklike ravikindlustuskavade reguleerimisalasse sanitaar-, majandus- ja sotsiaaltingimuste alusel.”
4 Direktiiv 65/65 tunnistati alates 18. detsembrist 2001 kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiviga 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT L 311, lk 67; ELT eriväljaanne 13/27, lk 69; edaspidi „ühenduse eeskirjad”). Ühenduse eeskirjade III jaotise „Turuleviimine” 1. peatüki, mis käsitleb müügiluba, artikli 6 lõige 1 näeb ette:
„Liikmesriigi turul ei tohi turustada ühtegi ravimit, kui liikmesriigi pädevad asutused ei ole välja andnud müügiluba kooskõlas käesoleva direktiiviga või määrusega (EMÜ) nr 2309/93.”
Ravimite tarnete liigitust käsitlevad direktiivid
5 Nõukogu 31. märtsi 1992. aasta direktiiv 92/26/EMÜ inimtervishoius kasutatavate ravimite tarnete liigituse kohta (EÜT L 113, lk 5) sätestas artikli 2 lõikes 1, et liikmesriigi pädevad asutused määravad ravimi müügiloa andmisel kindlaks selle liigituse kas arstiretsepti alusel väljastatava ravimina või ilma arstiretseptita väljastatava ravimina ning selleks kohaldatakse sama direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud kriteeriume. Nimetatud säte nägi ette:
„Ravimeid väljastatakse ainult arstiretsepti alusel järgmistel juhtudel:
– need võivad kujutada otsest või kaudset ohtu isegi õige kasutamise korral, kui seda tehakse ilma meditsiinilise järelevalveta,
või
– neid kasutatakse sageli ja laiaulatuslikult valesti, mistõttu need võivad ohustada otseselt või kaudselt inimeste tervist,
või
– need sisaldavad aineid või nendest valmistatud preparaate, mille toime ja/või kõrvaltoimed vajavad täpsemat uurimist
või
– tavaliselt määrab neid arst parenteraalselt manustamiseks.”
6 Direktiivi 92/26 artikkel 4 täpsustas, et ilma arstiretseptita väljastatavad ravimid on need, mis ei vasta selle direktiivi artiklis 3 loetletud kriteeriumidele. Direktiiv 92/26 tunnistati kehtetuks ja asendati ühenduse eeskirjade VI jao „Ravimite liigitus” sätetega. Ühenduse eeskirjade artikkel 70 võtab analoogse sõnastusega üle direktiivi 92/26 artikli 2, samas kui ühenduse eeskirjade artikli 71 lõige 1 ja artikkel 72 võtavad samamoodi analoogse sõnastusega vastavalt üle nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 ja artikli 4.
Ravimite reklaamimist käsitlevad direktiivid
7 Direktiivi 92/28 artikli 1 lõiked 3 ja 4 sätestasid:
„3. Käesolevas direktiivis hõlmab mõiste „ravimite reklaamimine” kõiki ravimite koduuksel propageerimise viise, klientide värbamist või ravimite väljakirjutamise, tarnimise, müügi või tarbimise edendamiseks mõeldud meelitusvahendeid; eelkõige hõlmab see järgmist:
– ravimite reklaamimine üldsusele,
– ravimite reklaamimine isikutele, kellel on õigus neid välja kirjutada või tarnida,
– ravimiesindajate külaskäigud isikute juurde, kellel on õigus ravimeid välja kirjutada või tarnida,
– raviminäidiste tarnimine,
– meelitusvahendid ravimite väljakirjutamiseks või tarnimiseks kingitusena või mis tahes rahalise või mitterahalise hüvitise või preemia pakkumine või lubamine, v.a juhud, kui nende tegelik koguväärtus on minimaalne,
– selliste müügiedendusalaste kohtumiste spondeerimine, kus osalevad isikud, kellel on õigus ravimeid välja kirjutada või tarnida,
– selliste teaduskongresside spondeerimine, kus osalevad isikud, kellel on õigus ravimeid välja kirjutada või tarnida, eelkõige sellega seotud reisi- ja majutuskulude tasumine.
4. Käesolev direktiiv ei hõlma järgmist:
– direktiivi 92/27/EMÜ sätetele vastavad markeeringud ja infolehed,
– teatava ravimiga seotud konkreetsele küsimusele vastamiseks vajalik kirjavahetus, millele võimaluse korral lisatakse materjal, millel puudub müügiedenduslik iseloom,
– faktilised andmed ja võrdlusmaterjalid, mis on seotud näiteks pakendi muutuste, ravimi üldiste ettevaatusabinõude hulka kuuluvate kõrvaltoime hoiatuste, kaubakataloogide ja hinnakirjadega, tingimusel et need ei sisalda andmeid ravimite kohta,
– inimeste tervist või haigusi käsitlevad andmed, tingimusel et nendes puudub isegi kaudne viide ravimitele.”
8 Direktiivi 92/28 artikli 2 lõige 1 sätestas:
„Liikmesriigid keelavad kõikide selliste ravimite reklaamimise, millele ei ole antud müügiluba vastavalt ühenduse õigusele.”
9 Sama direktiivi 2. peatüki „Reklaamimine üldsusele” artikli 3 lõiked 1–3 nägid ette:
„1. Liikmesriigid keelavad järgmiste ravimite reklaamimise üldsusele:
– ravimid, mis on vastavalt direktiivile 92/26/EMÜ saadaval ainult arstiretseptiga,
– ravimid, mis sisaldavad rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt psühhotroopsete või narkootiliste ainetena käsitletavaid aineid,
– ravimid, mida ei või vastavalt lõikele 2 üldsusele reklaamida.
2. Üldsusele võib reklaamida ravimeid, mis oma koostise või otstarbe poolest on ette nähtud ja mõeldud kasutamiseks vajaduse korral apteekri nõuandel ilma arsti diagnoosi, ettekirjutuse või järelevalveta.
[…]
3. Liikmesriigid võivad keelata oma territooriumil hüvitamisele kuuluvate ravimite reklaamimise üldsusele.”
10 Direktiivi 92/28 artikkel 5 täpsustas, milliseid elemente ei tohi sisaldada ravimireklaam üldsusele.
11 Direktiiv 92/28 tunnistati samuti alates 18. detsembrist 2001 kehtetuks ja asendati ühenduse eeskirjadega. Ühenduse eeskirjade artikkel 86, mis asub eeskirjade VIII jaotises „Reklaamimine”, võtab sisuliselt sama sõnastusega üle direktiivi 92/28 artikli 1 lõiked 3 ja 4.
12 Ühenduse eeskirjade artikkel 87, mis asendab direktiivi 92/28 artiklit 2, näeb ette:
„1. Liikmesriigid keelavad kõikide selliste ravimite reklaamimise, millele ei ole antud müügiluba vastavalt ühenduse õigusele.
2. Ravimireklaami kõik osad peavad olema kooskõlas ravimi omaduste kokkuvõttes loetletud andmetega.
3. Ravimi reklaam:
– soodustab ravimi mõistlikku kasutamist, esitledes seda objektiivselt ja ilma selle omadusi liialdamata,
– ei tohi olla eksitav.”
13 Ühenduse eeskirjade artikkel 88 võtab analoogses sõnastuses üle direktiivi 92/28 artikli 3, viidates aga direktiivi 92/26 asemel ühenduse eeskirjade VI jaotisele, mis käsitleb ravimite liigitust. Nimetatud artikli 88 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Liikmesriigid keelavad järgmiste ravimite reklaamimise üldsusele:
– ravimid, mis on vastavalt VI jaotisele saadaval ainult arstiretseptiga,
– ravimid, mis sisaldavad rahvusvaheliste konventsioonide […] kohaselt narkootiliste või psühhotroopsete ainetena käsitletavaid aineid,
– ravimid, mida ei või vastavalt lõike 2 teisele lõigule üldsusele reklaamida.
2. Üldsusele võib reklaamida ravimeid, mis oma koostise või otstarbe poolest on ette nähtud ja mõeldud kasutamiseks vajaduse korral apteekri nõuandel ilma arsti diagnoosi, ettekirjutuse või järelevalveta.
[…]”
14 Ühenduse eeskirjade artikkel 90 võtab üle direktiivi 92/28 artikli 5.
Sidevahendi abil müüki ja elektroonilist kaubandust käsitlevad direktiivid
15 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiiv 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral (EÜT L 144, lk 19; ELT eriväljaanne 15/03, lk 319) reguleerib müüki sidevahendi abil. Nimetatud direktiivi artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad tarbijate ja tarnijate vahel sidevahendi abil sõlmitud lepinguid.
16 Direktiivi 97/7 artikkel 14 näeb ette:
„Tarbijakaitse kõrgema taseme tagamiseks võivad liikmesriigid käesoleva direktiivi reguleerimisalas kehtestada või säilitada rangemad sätted, kui need on kooskõlas [EÜ] asutamislepinguga. Kõnealuste sätetega võib liikmesriik vajaduse korral ning üldistes huvides keelata oma territooriumil teatavate kaupade ja teenuste, eeskätt ravimite turustamise sidevahendi abil sõlmitud lepingute alusel, võttes seejuures nõuetekohaselt arvesse asutamislepingut.”
17 Elektroonilise kaubanduse direktiivi eesmärk on tagada infoühiskonna teenuste vaba liikumine liikmesriikide vahel. Selle direktiivi põhjendus 11 näeb ette:
„Käesolev direktiiv ei piira ühenduse aktidega kehtestatud kaitse taset, eriti rahva tervise ja tarbija huvide kaitset; muu hulgas […] moodusta[b] […] direktiiv 97/7 […] olulise osa tarbijate kaitsmisel lepinguküsimustes; […] seesama ühenduse acquis, mida tervikuna kohaldatakse infoühiskonna teenuste suhtes, hõlmab eeskätt […] direktiivi 92/28 […]”
18 Elektroonilise kaubanduse direktiivi põhjendus 21 täpsustab:
„Kooskõlastatud valdkonna ulatus ei takista edaspidi ühenduses toimuvat infoühiskonna teenuseid käsitlevat ühtlustamist ega siseriiklikul tasandil õigusaktide vastuvõtmist ühenduse õiguse kohaselt; kooskõlastatud valdkond hõlmab ainult selliseid tegevusi Internetis nagu on‑line teave, on‑line reklaam, on‑line pakkumine, on‑line lepingud, mitteliikmesriikide õigusaktides kaupadele esitatavaid nõudeid, nagu ohutusnormid, märgistamiskohustused või vastutus kaupade eest, samuti mitteliikmesriikide poolt kaupade tarnele või veole esitatavaid nõudeid, kaasa arvatud ravimite turustamine; kooskõlastatud valdkond ei hõlma ametivõimude ostueesõiguse kasutamist teatavate kaupade, näiteks kunstiteoste ostmisel.”
19 Elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 1 „Eesmärk ja reguleerimisala” lõiked 1–3 näevad ette:
„1. Käesolev direktiiv püüab kaasa aidata siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades infoühiskonna teenuste vaba liikumise liikmesriikide vahel.
2. Käesolev direktiiv ühtlustab sel määral, kui on vaja lõikes 1 nimetatud eesmärgi saavutamiseks, teatavaid infoühiskonna teenuste kohta kehtivaid siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad siseturgu, teenuseosutajate asutamist, kommertsteadaandeid, elektroonilisi lepinguid, vahendajate vastutust, tegevusjuhendeid, vaidluste kohtuvälist lahendamist, õiguskaitsevahendeid ja liikmesriikidevahelist koostööd.
3. Käesolev direktiiv täiendab infoühiskonna teenuste suhtes kohaldatavaid ühenduse õigusakte, vähendamata eeskätt rahva tervise ja tarbijate huvide kaitse taset, mis on kehtestatud ühenduse õigusaktidega ja mida siseriiklikud seadused rakendavad ulatuses, mis ei piira infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.”
20 Sama direktiivi artikli 3 lõige 2 näeb ette:
„Liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.”
21 Nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 4 punkt a sätestab:
„Liikmesriigid võivad võtta meetmeid konkreetse infoühiskonna teenuse osas erandi tegemiseks lõikest 2, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) meetmed:
i) on vajalikud ühel järgmistest põhjustest:
– […]
– rahva tervise kaitse,
– […]
ii) võetakse konkreetse infoühiskonna teenuse vastu, mis takistab punktis i nimetatud eesmärkide saavutamist või kujutab endast tõsist ohtu nende eesmärkide saavutamisele;
iii) on vastavuses nende eesmärkidega.”
22 Elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 22 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid jõustavad selle direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid enne 17. jaanuari 2002.
Siseriiklik õigus
Ravimite müük
23 Saksamaal reguleerib ravimitega kauplemist Arzneimittelgesetz (ravimiseadus) 7. septembri 1998. aasta redaktsioonis (BGB1. 1998 I, lk 2649, edaspidi „AMG”).
24 AMG § 43 lõige 1 keelab nende ravimite postimüügi, mida võib müüa ainult apteekides. Nimetatud säte näeb ette:
„Ravimeid […], mida ei ole § 44 sätete kohaselt või § 45 lõike 1 alusel vastu võetud õigusnormide alusel lubatud müüa väljaspool apteeke, võib turustada – välja arvatud §‑s 47 nimetatud juhtudel – kutse‑ või äritegevuses lõpptarbimiseks üksnes apteekides, mitte postimüügi teel. Väljaspool apteeke ei või […] kaubelda esimese lause kohaselt üksnes apteekides turustamiseks mõeldud ravimitega.”
25 AMG sätestab sellest keelust mitu erandit, mis ei ole siiski põhikohtuasjas kohaldatavad. Nii ei pea AMG § 44 kohaselt ainult apteegis müüma teatuid ravimeid, mis ei ole mõeldud inimtervishoius kasutamiseks. AMG § 45 lõige 1 volitab pädevat liitvabariigi ministeeriumi andma luba teatavate preparaatide turustamiseks väljaspool apteeke. AMG § 47 sätestab erandid arstide ja haiglate otsevarustamiseks ilma apteekide vahenduseta.
26 Peale selle näeb AMG § 73 lõige 1 ette, et ravimid, mis ei ole selle seadusega kooskõlas, on keelatud järgmistel tingimustel:
„1) Ravimeid, mille suhtes kehtib loa saamise või registreerimise kohustus, võib importida käesoleva seaduse kohaldamisalasse kuuluvale territooriumile […] vaid juhul, kui neile on sellel territooriumil ringlusse laskmiseks antud luba või need on registreeritud või kui need on loa saamise või registreerimise nõudest vabastatud, ning seda järgmistel tingimustel:
1. kui toode imporditakse Euroopa ühenduste liikmesriigist või muust Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigist, peab kauba saaja olema farmaatsiaettevõtja, hulgimüüja, veterinaar või apteegipidaja või
2. […]”
27 AMG § 73 lõike 2 punkt 6a sätestab sellest keelust erandi nende ravimite osas, mida „võib turustada päritoluriigis ning mis on ostetud Euroopa Ühenduse liikmesriigis või muus Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigis ilma eriharidusega isiku või kaubandusettevõtja vahenduseta koguses, mis ei ületa isiklikuks tarbimiseks tavalist kogust”. Saksamaa valitsus väidab, et sõnastuse „ilma eriharidusega isiku või kaubandusettevõtja vahenduseta” lisamise eesmärk on takistada, et individuaalset sissevedu isiklikuks tarbimiseks kasutataks ettevõtluses – sealhulgas postimüügi abil –, millega hoitaks keelust kõrvale.
28 Apteegid peavad ravimite müümisel järgima Apothekenbetriebsordnung’i (apteekide haldamise eeskiri, edaspidi „ABO”) sätteid. ABO § 2 lõige 2 näeb ette:
„Apteegi juhataja peab apteeki isiklikult juhtima. Tema vastutab selle eest, et apteegiteenuse osutamisel järgitaks kehtivaid eeskirju.”
29 Peale selle paneb ABO apteekrile kohustuse kontrollida tarnitud ravimeid enne nende müümist (ABO § 12), tagada täielik ravimite valik või see, et vajalikud ravimid toimetatakse kohale lühikese aja jooksul (§ 15), väljastada ravimid saajale isiklikult või farmaatsiaalase haridusega personali kaudu (§ 17 lõige 1), teavitada ja nõustada klienti, vajaduse korral kontrollides, kas retsept ei sisalda vigu (§ 17 lõige 2) ning võtta kahtluse korral ühendust retsepti välja kirjutanud arstiga (§ 17 lõige 5), samuti keelduda ravimi väljastamisest, kui esineb põhjendatud kahtlus ravimi kuritarvitamise suhtes (§ 17 lõige 8).
30 Lisaks reguleerib Arzneimittelpreisverordnung (ravimite hindu reguleeriv määrus, edaspidi „APO”) neid hindu, millega müüakse lõpptarbijatele retseptiravimeid. Samas kui ravimitootjad saavad määrata oma hinnad ise, on lõpptarbijatele müüdavate ravimite hinnad kindlaks määratud APO‑s, nii et kõikides Saksamaa apteekides kehtib kindla ravimi jaoks üks ühine hind.
Ravimireklaami reguleerivad siseriiklikud õigusnormid
31 Heilmittelwerbegesetz’i (ravimireklaami seadus, edaspidi „HWG”) § 3a näeb 19. oktoobri 1994. aasta (BGBl. 1994 I, lk 3068) redaktsioonis ette:
„Keelatud on nende ravimite reklaamimine, mille jaoks on vaja luba ning millele ei ole ravimeid reguleerivate eeskirjade alusel luba väljastatud või mille suhtes ei peeta seda luba väljastatuks.”
32 HWG § 8 sätestab:
„(1) Keelatud on reklaam, mille eesmärk on müüa posti teel ravimeid, mida võib väljastada üksnes apteekides. See keeld ei kehti reklaami suhtes, mis puudutab ravimite väljastamist [AMG] §‑s 47 sätestatud juhtudel.
(2) Samuti on keelatud reklaam, mille eesmärk on müüa ravimeid telemüügi teel või teatavaid ravimeid individuaalse sisseveo abil vastavalt [AMG] § 73 lõike 2 punktile 6a või § 73 lõikele 3.”
33 HWG § 10 sätestab:
„(1) Retseptiravimite reklaam võib olla suunatud üksnes arstidele, hambaarstidele, veterinaararstidele, apteekritele ja isikutele, kellel on õigus nende ravimitega kaubelda.
(2) Väljaspool asjatundjate ringkonda ei või reklaamida ravimeid, mis on mõeldud inimeste unetuse või psüühikahäirete ravimiseks või meeleolu mõjutamiseks.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
34 Apothekerverband – hageja põhikohtuasjas – on apteekrite majandus- ja sotsiaalseid huve kaitsev ja edendav organisatsioon. Selle liikmed on Landesapothekerverbandid ja Landesapothekervereinid (liidumaade apteekrite liidud ja ühingud), millesse kuulub enam kui 19 000 apteegi juhatajaga suurem osa 21 600‑st Saksamaa apteegist.
35 DocMorris – esimene kostja põhikohtuasjas – on Landgraafis (Madalmaad) asutatud aktsiaselts. Lisaks ravimite postimüügile, tegeleb ta ka „klassikalise” farmaatsiaalase tegevusega tavapärase, üldsusele avatud apteegi kujul, mis asub Madalmaades. Nii selle tegevuse kui ka tema veebilehe jaoks on Madalmaade ametivõimud väljastanud loa, teostades ühtlasi nende tegevuste üle järelevalvet. J. Waterval – Madalmaade kodanik ja teine kostja põhikohtuasjas – on selles liikmesriigis nõuetele vastavaks tunnistatud apteeker. Ta oli kuni 30. maini 2001 DocMorrise juhataja ja on endiselt üks selle seaduslikke esindajaid.
36 Alates 8. juunist 2000 pakuvad DocMorris ja J. Waterval netiaadressil Internet 0800 DocMorris müügiks inimtervishoius kasutatavaid ravimeid – nii retsepti- kui käsimüügiravimeid – saksa keeles Saksamaal elavatele lõpptarbijatele. Põhikohtuasja kostjad müüvad üksnes loa saanud ravimeid, kusjuures luba on saadud kas Saksamaal või Madalmaades.
37 Eelotsusetaotluse kohaselt on nimetatud veebileht jaotatud järgmisteks rubriikideks „Apteek”, „Tervisefoorum”, „Kes me oleme?”, „Kontakt” ja „Abi”. Erinevad ravimid on liigitatud tooterühmade järgi rubriikidesse „Valuvaigistid”, „Vererõhku langetavad ravimid”, „Vähiravimid”, „Immuunsüsteemi tugevdajad”, „Kolesterooliravimid”, „Eesnäärme-potentsiravimid”, „Võõrutusravi” jne. Iga rubriik sisaldab kõigepealt mõnest lausest koosnevat sissejuhatust. Seejärel on ravimid loetletud tähestikulises järjestuses nende nimetuste järgi, kirjeldatud on pakendi sisu ning märgitud hind eurodes. Põhjalikumat teavet toote kohta saab toote nimetusel klikates.
38 Lisaks on märgitud, et kui teatav ravim on retseptiravim, siis on toote kirjelduse kõrval sellekohane viide. Konkreetne ravim on liigitatud retseptiravimiks siis, kui see on retseptiravim Madalmaades või liikmesriigis, kus on tarbija elukoht. Seejuures kohaldatakse arstiretsepti suhtes alati kõige rangemaid eeskirju, mis võivad olla asjaomase ravimi päritolu- või sihtkohariigi omad. Selliseid ravimeid väljastatakse üksnes arsti originaalretsepti alusel.
39 Tarbijal on peale selle võimalus otsida vastaval ikoonil klikates põhikohtuasja kostjate pakutud sortimendist kindlat toodet või küsida terviseküsimustes nõu ekspertide komisjonilt. Üldiselt saab tarbija võtta nimetatud kostjatega ühendust lisaks Interneti kaudu suhtlemisele ka tasuta telefoninumbrile helistamise või kirja teel.
40 Tarnimine võib toimuda mitmel viisil. Ühelt poolt võib tarbija tuua enda tellitud kauba ära isiklikult Landgraafis (linn Madalmaade ja Saksamaa vahelise piiri lähedal) asuvast apteegist ning teiselt poolt võib ta ka ilma täiendava tasuta kasutada põhikohtuasja kostjate soovitatud kullerteenust, millega võetakse tellitud kaup vastu ja tuuakse tarbija näidatud aadressile. Tarbija võib kasutada omal kulul ka mõnda teist, samuti kostjate soovitatud kullerteenust, millega võetakse tellitud kaup vastu ja toimetatakse see saaja aadressile. Samuti võib ta omal kulul kasutada mis tahes teist kullerteenust.
41 Apothekerverband vaidlustab Landgericht Frankfurt am Mainis käesoleva kohtuotsuse punktides 36–40 kirjeldatud ravimite pakkumise ja nende väljastamise piiriülese postiteenuse vahendusel, leides, et AMG ja HWG sätted ei luba põhikohtuasja kostjate sellist tegevust. Neis kahes seaduses sätestatud keeldu ei saa kahtluse alla seada ka EÜ artiklite 28 ja 30 alusel.
42 Põhikohtuasja kostjad väidavad, et nende tegevus on juba siseriikliku õiguse alusel lubatud ning et igal juhul ei ole ravimite postimüügi keeld kooskõlas ühenduse õiguse sätetega.
43 Sellega seoses kahtleb Landgericht Frankfurt am Main kõigepealt selles, kas niisugused keelud, nagu näevad ette AMG § 43 lõige 1 ja § 73 lõige 1, rikuvad kaupade vaba liikumise põhimõtet. Seejärel, kui eeldada, et rikutud on EÜ artiklit 28, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas põhikohtuasjas käsitletavad Saksamaa õigusnormid on vajalikud, et kaitsta tõhusalt inimeste elu ja tervist EÜ artikli 30 tähenduses, või kas – arvestades ravimitele loa andmise menetluste kasvavat ühtlustamist – inimeste elu ja tervist on võimalik sama tõhusalt kaitsta ka ühendusesisest kaubandust vähem piiravate meetmetega vastavalt Euroopa Kohtu 10. novembri 1994. aasta otsuses kohtuasjas C‑320/93: Ortscheit (EKL 1994, lk I‑5243) välja töötatud põhimõtetele. Viimaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas sellised reklaamikeelud, nagu on sätestatud HWG‑s, on kooskõlas kaupade vaba liikumisega ja infoühiskonna teenuste vaba liikumisega elektroonilise kaubanduse direktiivi artikli 1 lõigete 1 ja 2 tähenduses.
44 Neil asjaoludel otsustas Landgericht Frankfurt am Main menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas kaupade vaba liikumise põhimõtetega EÜ artikli 28 ja järgmiste artiklite tähenduses on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on keelatud üksnes apteekides müümiseks lubatud inimtervishoius kasutatavate ravimite ärilisel eesmärgil sissevedu, mis toimub postimüügi teel teistes liikmesriikides tegevusluba omavate apteekide kaudu lõpptarbijate Internetis esitatud individuaalsete tellimuste alusel?
a) Kas selline siseriiklik keeld kujutab endast samaväärse toimega meedet EÜ artikli 28 tähenduses?
b) Jaatava vastuse korral punktis a esitatud küsimusele: kas EÜ artiklit 30 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik keeld on inimeste elu ja tervise kaitsmiseks õigustatud siis, kui enne retseptiravimite väljastamist peab saatev apteek olema kätte saanud arsti originaalretsepti? Milliseid nõudeid tuleb vajaduse korral esitada sellisele apteegile seoses tellimuse, postipaki ja kättesaamise kontrollimisega?
c) Kas küsimusi 1a ja 1b tuleb EÜ artiklitest 28 ja 30 lähtudes hinnata teisiti, kui tegemist on selliste importivas riigis luba omavate ravimite importimisega, mille Euroopa Liidu liikmesriigi apteek ostis varem importiva riigi hulgimüüjatelt?
2. Kas EÜ artiklitega 28 ja 30 on kooskõlas, kui siseriiklikku keeldu reklaamida ravimite postimüüki ning inimtervishoius kasutatavaid retseptiravimeid ja üksnes apteekides müümiseks lubatud inimtervishoius kasutatavaid ravimeid, millel on luba päritoluriigis, kuid mitte importivas riigis, tõlgendatakse nii laialt, et Euroopa Liidu liikmesriigi apteegi veebiväravat Internetis, kus lisaks lihtsale ettevõtte tutvustusele kirjeldatakse konkreetseid ravimeid, märkides toote nimetuse, võimaliku arstiretsepti kohustuse, pakendi suuruse ja hinna ning antakse samal ajal võimalus neid ravimeid veebis täidetava tellimusvormiga tellida, kvalifitseeritakse keelatud reklaamina, mille tagajärjel muudetakse igal juhul oluliselt raskemaks ravimite piiriülene tellimine Interneti teel, sealhulgas nende ravimite piiriülene tarnimine?
a) Kas EÜ artiklitest 28 ja 30 tuleneb kohustus võtta nimetatud Euroopa Liidu liikmesriigi apteegi esitlus Internetis või selle esitluse kindlad osad – direktiivi 2000/31 […] artikli 1 lõiget 3 silmas pidades – direktiivi 92/28 […] artikli 1 lõikes 3 ja artikli 3 lõikes 1 sätestatud mõistest „reklaamimine üldsusele” välja, et tagada teatavate infoühiskonna teenuste pakkumine ka praktikas?
b) Kas võimalikku EÜ artiklitest 28 ja 30 tulenevat reklaami mõiste piiramist võib põhjendada sellega, et reaalajas täidetavad tellimusvormid, mis sisaldavad üksnes konkreetse tellimuse vormistamiseks vajalikke miinimumandmeid ja/või Euroopa Liidu liikmesriigi apteegi Interneti veebisaidi teised osad on võrdsustatavad kaubakataloogide ja/või hinnakirjadega direktiivi 92/28/EMÜ artikli 1 lõike 4 tähenduses?
3. Kas juhul, kui Euroopa Liidu liikmesriigi apteegi Interneti-esitluse teatavad osad on vastuolus ravimireklaami suhtes kehtivate sätetega, tuleb järeldada EÜ artiklitest 28 ja 30, et sellise esitluse abil toimuv piiriülene ravimikaubandus peab hoolimata keelatud reklaamist olema õiguslikult lubatud, et viia tõhusamalt ellu kaupade vaba liikumise põhimõtet?”
Esimene küsimus
45 Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas kaupade vaba liikumise põhimõttega EÜ artiklite 28–30 tähenduses on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis keelavad inimtervishoius kasutatavate ravimite, mida võib müüa asjaomases liikmesriigis üksnes apteekides, ärilisel eesmärgil importimise postimüügi teel teistes liikmesriikides tegevusluba omavate apteekide kaudu lõpptarbija Internetis esitatud individuaalsete tellimuste alusel.
46 Võttes arvesse esitatud argumente, eeskätt põhikohtuasja kostjate esitatud argumente, tuleb seda küsimust hinnata kõigepealt seoses ravimitega, millel puudub Saksamaal luba. Seejärel tuleb küsimust käsitleda seoses selles liikmesriigis lubatud ravimitega. Viimati nimetatud kategooria jaguneb veel retsepti- ja käsimüügiravimiteks.
Ravimid, millel puudub Saksamaal luba
47 AMG § 73 lõige 1, mis kuulub põhikohtuasjas käsitletavate siseriiklike sätete hulka, keelab üldiselt nende ravimite impordi, mille suhtes kehtib selle riigi territooriumil loa saamise või registreerimise kohustus, ainuüksi seetõttu, et neile ravimitele ei ole sellel territooriumil ringlusse laskmiseks antud luba või neid ei ole registreeritud. Järelikult on nende ravimite importimine Saksamaa territooriumile sõltumata müügiviisist välistatud üksnes seetõttu, et neile ei ole antud luba.
48 Kui selline säte nagu AMG § 73 lõige 1 on kooskõlas ühenduse õigusega, siis ei ole selle ravimikategooria osas vaja kontrollida, kas EÜ artiklitega 28–30 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad nende ravimite postimüügi, mida võib müüa üksnes apteekides.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
49 Nii Saksamaa valitsus kui komisjon väidavad, et AMG § 73 – mis keelab selliste ravimite impordi, mis ei ole saanud selleks nõutavat luba – kohaldamine on seotud direktiivi 65/65 artiklis 3 (asendatud ühenduse eeskirjade artikli 6 lõikega 1) sätestatud keeluga turustada ravimeid, millele asjaomases liikmesriigis ei ole luba välja antud. Siseriikliku õiguse eesmärk on seega takistada kehtivast loa saamise kohustusest kõrvalehoidmist.
50 Kreeka valitsus toetab seda seisukohta, väites, et võimalus tellida Interneti teel ravimeid, millele ei ole väljastatud importivas riigis nõutavat luba, lükkaks sisuliselt kõrvale ravimpreparaatide turuleviimiseks ette nähtud loa taotlemise korra. Ravimitootjatel on nimelt võimalus saada luba liikmesriigis, mille õigusaktid on selles valdkonnas kõige leebemad, ning viia ravimid turule liikmesriikides, kus need ravimid ei ole luba saanud. Selline olukord võrduks ravimite importimise täieliku vabadusega, sõltumata sellest, kas need on loa saanud või mitte, mis muudaks võimatuks paralleelse impordi kontrollimise.
51 Põhikohtuasja kostjate väitel tuleb AMG § 73 lõiget 1 lubatud ravimite käsitlemisel nimetatud põhjustel (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 61 ja 62) kvalifitseerida kaupade vaba liikumist piirava samaväärse toimega meetmeks EÜ artikli 28 tähenduses.
Euroopa Kohtu vastus
52 Nagu Saksamaa ja Kreeka valitsus ning komisjon õigesti märgivad, vastab AMG § 73 lõikes 1 sätestatud üldine keeld ühenduse tasandil kehtivale keelule turustada ravimeid, millel puudub asjaomases liikmesriigis luba, mille nägi ette direktiivi 65/65 artikkel 3, mis asendati ühenduse eeskirjade artikli 6 lõikega 1. Nende sätete kohaselt peab ravimitel, isegi kui need on ühes liikmesriigis lubatud, olema teise liikmesriigi turule viimiseks kas viimati nimetatud liikmesriigi pädevate asutuste poolt või viidatud sätetes nimetatud ühenduse eeskirjade kohaselt välja antud luba.
53 Järelikult ei saa sellist siseriiklikku õigusnormi nagu AMG § 73 lõige 1, millega liikmesriik järgib oma direktiivist 65/65 ja ühenduse eeskirjadest tulenevaid kohustusi, kvalifitseerida EÜ artiklis 28 sätestatud koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega meetmeks (vt selle kohta seoses nõukogu 16. septembri 1986. aasta direktiiviga 86/469/EMÜ loomade ja värske liha kontrolli kohta jääkainete olemasolu kindlakstegemiseks (EÜT L 275, lk 36) 23. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑246/98: Berendse‑Koenen, EKL 2000, lk I‑1777, punkt 25). Seetõttu ei saa tugineda EÜ artiklitele 28–30, et hoida kõrvale direktiiviga 65/65 ja ühenduse eeskirjadega ette nähtud siseriikliku loa taotlemise korrast, mis võeti siseriiklikku õigusesse üle AMG § 73 lõikega 1.
54 Sellest järeldusest tuleneb, et seoses nende ravimitega, mille jaoks on luba nõutav, kuid mis ei ole seda saanud, ei ole vaja kontrollida, kas põhikohtuasjas käsitletavad siseriiklikud õigusnormid on vastuolus EÜ artiklitega 28–30.
Saksamaal lubatud ravimid
55 Esimene küsimus on olulisem seoses nende ravimitega, millel on Saksamaal müügiluba. Täpsemini on selle küsimuse eesmärk teha kindlaks, kas kaupade vaba liikumise põhimõttega on kooskõlas AMG § 43 lõikes 1 sätestatud nende ravimite postimüügi keeld, mida võib müüa üksnes asjaomase liikmesriigi apteekides. See küsimus on jagatud kolme ossa, mida tuleb käsitleda eraldi.
Küsimus, kas siseriiklik postimüügi keeld kujutab endast samaväärse toimega meedet EÜ artikli 28 tähenduses (esimene küsimus, punkt a)
Euroopa Kohtule esitatud märkused
56 Nii Apothekerverband kui komisjon, keda selles osas toetavad Saksamaa, Kreeka, Prantsuse ja Austria valitsus, leiavad, et kaupade vaba liikumine ei ole takistatud. Nad väidavad, et AMG § 43 lõikes 1 sätestatud keeld, mis ei puuduta teatavate toodete tootmist või koostist, vaid üksnes nende müügitingimusi, on ühtviisi kohaldatav – õiguslikult ja faktiliselt – nii kodumaiste kui teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamisele. Selline keeld ei kuulu EÜ artikli 28 kohaldamisalasse põhjustel, mida on nimetatud Euroopa Kohtu 24. novembri 1993. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑267/91 ja C‑268/91: Keck ja Mithouard (EKL 1993, lk I‑6097, punktid 15–17) ja 15. detsembri 1993. aasta otsuses kohtuasjas C‑292/92: Hünermund jt (EKL 1993, lk I‑6787, punkt 21).
57 Prantsuse valitsus toetab seda seisukohta, meenutades 29. juuni 1995. aasta otsust kohtuasjas C‑391/92: komisjon vs. Kreeka (EKL 1995, lk I‑1621), mille punktides 11–13 tunnistas Euroopa Kohus EÜ asutamislepinguga kooskõlas olevaks imikupiima müügimonopoli apteekides, rõhutades muu hulgas, et nimetatud monopoli eesmärk ei olnud juhtida liikmesriikidevahelist kaubavahetust.
58 Mis puudutab Euroopa Kohtu varasemaid täpsustusi 26. juuni 1997. aasta otsuses kohtuasjas C‑368/95: Familiapress (EKL 1997, lk I‑3689) ja 13. jaanuari 2000. aasta otsuses kohtuasjas C‑254/98: TK‑Heimdienst (EKL 2000, lk I‑151), siis väidab Apothekerverband, keda toetavad komisjon ning Saksamaa, Prantsuse ja Austria valitsus, et põhikohtuasjas kõne all olev keeld ei too seoses postimüügi kasutamise võimalusega kaasa kodumaiste ja teistes liikmesriikides asuvate apteekide ebavõrdset kohtlemist, samuti ei muuda see välismaiste toodete ringlusse laskmist raskemaks kui kodumaiste toodete oma, nähes näiteks välismaistele toodetele ette täiendavaid kulusid või koormatisi, mis kodumaiseid tooteid ei puuduta.
59 Samas kui Apothekerverband ja komisjon vaidlevad argumendile, mille kohaselt on Saksamaa turule juurdepääs blokeeritud, vastu väitega, et AMG kehtivate sätete kohaselt on farmaatsiatoodete import ja reimport võimalik ning sageli kasutatav, möönab Saksamaa valitsus, et ravimite postimüügi võimaluse välistamine raskendab välismaiste apteekide juurdepääsu Saksamaa turule. Tegelikult on viimati nimetatud kohustatud avama Saksamaal enda apteegi. Võttes siiski arvesse ABO nõuet apteekri isikliku kohaloleku kohta, ei ole ka Saksamaal asuvatel apteekidel piiramatut juurdepääsu tervele Saksamaa turule. Sellest järeldub, et kogu Saksamaa turu katmise keerukus mõjutab ühtmoodi nii kodu- kui välismaiseid apteeke, mistõttu ei kujuta see endast seega diskrimineerivat „samaväärse toimega meedet” EÜ artikli 28 tähenduses.
60 Teise võimalusena väidavad nii Apothekerverband kui Saksamaa ja Austria valitsus, et EÜ artikli 28 kohaldamisala peaks olema piiritletud nii, et liikmesriikidele jääks mõistlik tegutsemisruum ravimite müügi üldaspektide korraldamiseks üldistes huvides. Sel põhjusel ei tohiks üksnes apteekides müümiseks lubatud ravimite üldist postimüügi keeldu pidada koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmeks EÜ artikli 28 tähenduses.
61 Põhikohtuasja kostjad ei nõustu siseriiklike õigusnormide sellise tõlgendamisega, leides, et see on liiga pealiskaudne. Nende arvates ei mõjuta ravimite postimüügi keelustamine kodumaiste ravimite ja teistest liikmesriikidest imporditud ravimite müüki ühtemoodi. See keeld koos ABO‑s sätestatud kutse‑eetika eeskirjadega muudab teistes liikmesriikides asuvatele apteekidele peaaegu täielikult võimatuks juurdepääsu ravimite lõpptarbijate turule Saksamaal. Täpsemini ei saaks DocMorris ABO kohaselt pääseda sellele turule muul moel, kui selle äriühingu vastutav apteeker lõpetaks oma farmaatsiaalase tegevuse Madalmaades ja avaks Saksamaal „klassikalise” apteegi. Lisaks on välismaistel apteekritel õigus taotleda luba ravimite posti teel müümiseks selles liikmesriigis vaid juhul, kui nad on pidanud seal juba vähemalt kolme aasta jooksul oma apteeki.
62 Viidates ühtlasi 5. oktoobri 1994. aasta otsusele kohtuasjas C‑323/93: Centre d’insémination de la Crespelle (EKL 1994, lk I‑5077, punkt 29), 9. juuli 1997. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑34/95–C‑36/95: De Agostini ja TV‑Shop (EKL 1997, lk I‑3843, punktid 43–47), 23. oktoobri 1997. aasta otsusele kohtuasjas C‑189/95: Franzén (EKL 1997, lk I‑5909, punktid 67–73) ja eespool viidatud kohtuotsuse TK‑Heimdienst punktidele 27–37, järeldavad põhikohtuasja kostjad, et kui siseriiklikud õigusnormid takistavad – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetletavas kohtuasjas – juurdepääsu importiva liikmesriigi lõpptarbijate turule või teevad selle raskemaks, kui see on kodumaistele toodetele, siis kujutab see endast kaupade vaba liikumise piirangut isegi siis, kui tegemist on üksnes müügitingimusi reguleerivate õigusnormidega, mis ei puuduta asjaomase toote omadusi.
Euroopa Kohtu vastus
63 Kõigepealt tuleb märkida, et AMG § 43 lõikes 1 sätestatud keeld kuulub direktiivi 97/7 kohaldamisalasse. Samas lubab nimetatud direktiivi artikkel 14 liikmesriikidel „tarbijakaitse kõrgema taseme tagamiseks […] [selle] direktiivi reguleerimisalas kehtestada või säilitada rangemad sätted, kui need on kooskõlas asutamislepinguga”. Sama artikkel 14 täpsustab ka, et „[k]õnealuste sätetega võib liikmesriik vajaduse korral ning üldistes huvides keelata oma territooriumil teatavate kaupade ja teenuste, eeskätt ravimite turustamise sidevahendi abil sõlmitud lepingute alusel, võttes seejuures nõuetekohaselt arvesse asutamislepingut”.
64 Tõsi on küll see, et siseriiklikku meedet peab valdkonnas, mis on ühenduse tasandil täielikult ühtlustatud, hindama ühtlustamismeetme, mitte esmase õiguse sätete alusel (vt 12. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑37/92: Vanacker ja Lesage, EKL 1993, lk I‑4947, punkt 9, ja 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑324/99: DaimlerChrysler, EKL 2001, lk I‑9897, punkt 32). Siiski tuleb direktiivi 97/7 artikli 14 lõikega 1 liikmesriikidele antud pädevust teostada – nagu see säte sõnaselgelt ette näeb – võttes arvesse EÜ asutamislepingut.
65 Järelikult ei välista see säte vajadust hinnata põhikohtuasjas kõne all oleva siseriikliku keelu kooskõla EÜ artiklitega 28–30.
66 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kõiki meetmeid, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust, pidada koguselise piiranguga samaväärse toimega meetmeteks ning sel alusel EÜ artikliga 28 keelatuks (vt 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville, EKL 1974, lk 837, punkt 5, ja 19. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑420/01: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I-6445, punkt 25).
67 Isegi kui meetme eesmärk ei ole reguleerida liikmesriikidevahelist kaubandust, on määrav meetme tegelik või potentsiaalne mõju ühendusesisesele kaubandusele. Nimetatud kriteeriumi kohaselt kujutavad kõik kaupade vabale liikumisele seatud tõkked, mis tulenevad siseriiklike õigusaktide ühtlustamise puudumisel teistest liikmesriikidest pärit ja seal seaduslikult toodetud ja turustatud kaupadele nõudeid kehtestavatest õigusaktidest, endast EÜ artiklis 28 keelatud samaväärse toimega meetmeid, isegi kui neid nõudeid kohaldatakse vahet tegemata kõikidele toodetele, välja arvatud juhul, kui nende kohaldamise tingivad üldised huvid, mis on kaupade vaba liikumise põhimõtte suhtes ülimuslikud (vt 20. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 120/78: ReweZentral, nn Cassis de Dijoni kohtuotsus, EKL 1979, lk 649, punktid 6, 14 ja 15, ning eespool viidatud kohtuotused Keck ja Mithouard, punkt 15, ja Familiapress, punkt 8).
68 Peale selle, nagu Euroopa Kohus järeldas eespool viidatud kohtuotsuses Keck ja Mithouard, võivad kaubanduseeskirjad, mis küll ei puuduta toodete enda omadusi, kuid reguleerivad nende toodete müügitingimusi, kujutada endast samaväärse toimega meedet EÜ artikli 28 tähenduses, kui need ei täida kahte tingimust. Need tingimused seisnevad selles, et nimetatud eeskirjad peavad olema esiteks kohaldatavad kõikidele asjaomastele ettevõtjatele, kes tegutsevad riigi territooriumil, ning teiseks peavad need mõjutama õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist (vt eespool viidatud kohtuotsus Keck ja Mithouard, punkt 16, ja eespool viidatud kohtuotsus Hünermund jt, punkt 21, ning 9. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑412/93: Leclerc‑Siplec, EKL 1995, lk I‑179, punkt 21).
69 Mis puudutab eelmises punktis nimetatud esimest tingimust, siis on AMG § 43 lõikes 1 sätestatud keeld kohaldatav kõikidele asjaomastele ettevõtjatele – nii kodumaistele kui välismaistele –, mistõttu on see tingimus täielikult täidetud.
70 Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 68 nimetatud teist tingimust, siis tuleb arvesse võtta asjaolu, et toote „turustamine” siseriiklikul turul võib hõlmata mitmeid etappe, mis asuvad toote valmistamise ja selle võimaliku lõpptarbijale müümise vahel.
71 Selleks et teha kindlaks, kas konkreetne meede mõjutab ühtemoodi kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete „turustamist”, tuleb välja selgitada kõnealuse piirava meetme ulatus. Nii on Euroopa Kohus leidnud, et apteekritele kehtiv keeld reklaamida väljaspool apteeki apteegis müüdavaid tooteid, mida neil on luba müüa, ei mõjuta muude majandustegevuses osalejate kui apteekrite võimalust neid tooteid reklaamida (vt eespool viidatud kohtuotsus Hünermund jt, punkt 19). Analoogselt ei olnud reklaamsõnumite levitamise keeld, mida käsitleti eespool viidatud kohtuotsuse Leclerc‑Siplec aluseks olnud kohtuasjas, laia ulatusega, sest see puudutas üksnes teatava toodete turustamisviisi (levitamine) alla kuuluvat teatavat müügiedenduse võtet (telereklaam) (vt eespool viidatud kohtuotsus Leclerc‑Siplec, punkt 22).
72 Samas möönis Euroopa Kohus selle argumendi olulisust, mille kohaselt võtab telereklaami tegemise keeld ettevõtjalt ainsa tõhusa müügiedenduse viisi, mis võimaldaks tal siseneda siseriiklikule turule (vt eespool viidatud kohtuotsus De Agostini ja TV‑Shop, punkt 43). Peale selle on Euroopa Kohus leidnud, et selliste toodete puhul nagu alkohoolsed joogid, mille tarbimine on seotud ühiskondlike tavade ning kohalike harjumuste ja kommetega, takistab igasuguse tarbijatele suunatud ja ajakirjanduses, raadios ja televisioonis, tellimata reklaammaterjali otsepostituse või avalikus kohas reklaamplakatite ülespaneku kujul edastatava reklaami keeld teistest liikmesriikidest pärit toodete turulepääsu rohkem kui nende kodumaiste toodete puhul, millega tarbijad on iseenesest paremini tuttavad (vt 8. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑405/98: Gourmet International Products, EKL 2001, lk I‑1795, punktid 21 ja 24).
73 Mis puudutab sellist keeldu, nagu on sätestatud AMB § 43 lõikes 1, siis on selge, et see säte sisaldab üheaegselt nii nõuet, et teatavaid ravimeid võib müüa üksnes apteekides, kui ka nende ravimite postimüügi keeldu. Sellist postimüügi keeldu võib küll pidada ainult apteegis müümise nõude lihtsaks tagajärjeks. Siiski tähendab Interneti kui piiriülese müügikanali esilekerkimine, et nimetatud keelu ulatust ja seega ka toimet tuleb hinnata laiemas plaanis, kui pakkusid välja Apothekerverband, Saksamaa, Prantsuse ja Austria valitsus ning komisjon (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 56–59).
74 Tõepoolest on selline keeld, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võrreldes Saksamaa territooriumil asuvate apteekidega rohkem takistuseks väljaspool Saksamaad asuvatele apteekidele. Ehkki ei ole kahtlust, et kõnealune keeld võtab Saksamaa territooriumil asuvatelt apteekidelt täiendava või alternatiivse viisi pääsemaks lõpptarbijate ravimiturule Saksamaal, jääb neile ometi võimalus müüa ravimeid oma apteekides. Seevastu oleks Internet neile apteekidele, kes Saksamaa territooriumil ei asu, tähtsaim kanal otsepääsuks nimetatud turule. Keeld, mis puudutab rohkem väljaspool Saksamaa territooriumi asuvaid apteeke, võiks võrreldes kodumaiste toodetega takistada just enam teistest liikmesriikidest pärit toodete turulepääsu.
75 Järelikult ei mõjuta nimetatud keeld kodumaiste ravimite ja teistest liikmesriikidest pärit ravimite müüki ühtemoodi.
76 Seega tuleb vastata esimese küsimuse punktile a, et selline siseriiklik keeld, nagu on sätestatud AMG § 43 lõikes 1, mille kohaselt ei või posti teel müüa ravimeid, mida on lubatud müüa üksnes asjaomase liikmesriigi apteekides, kujutab endast samaväärse toimega meedet EÜ artikli 28 tähenduses.
Postimüügi keelu võimalik õigustatus (esimese küsimuse punkt b)
77 Oma esimese küsimuse punktis b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas niisuguste ravimite postimüügi keeld, mida on lubatud müüa üksnes apteekides, on õigustatud EÜ artikli 30 alusel, kui enne retseptiravimite väljastamist peab saatev apteek olema kätte saanud arsti originaalretsepti. Sellega seoses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et milliseid nõudeid tuleb vajaduse korral esitada sellisele apteegile seoses tellimuse, postipaki ja kättesaamise kontrollimisega.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
78 Põhikohtuasja suhtes kohaldatavate põhimõtete osas väidavad nii Apothekerverband, põhikohtuasja kostjad kui ka Saksamaa ja Prantsuse valitsus, et EÜ artikkel 30 on kohaldatav niikaua, kui siseriiklikud õigusaktid ei ole täielikult ühtlustatud (vt 7. märtsi 1989. aasta otsus kohtuasjas 215/87: Schumacher, EKL 1989, lk 617, punkt 15; 21. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑369/88: Delattre, EKL 1988, lk I‑1487, punkt 48; 16. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑347/89: Eurim‑Pharm, EKL 1991, lk I‑1747, punkt 26; 8. aprilli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑62/90: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1992, lk I‑2575, punkt 10, ja eespool viidatud kohtuotsus Ortscheit, punkt 14).
79 Nii põhikohtuasja pooled kui Saksamaa ja Prantsuse valitsus on ühel seisukohal selles osas, et inimeste elu ja tervis on EÜ artikliga 30 kaitstavate hüvede või huvide hulgas esikohal ning liikmesriikide ülesanne on otsustada EÜ asutamislepinguga kindlaks määratud piirides, millisel tasemel soovivad nad nende kaitset tagada, ja eeskätt seda, kui ranged peavad olema läbiviidavad kontrollid. Samas tuleneb selle valdkonna kohtupraktikast, et mis tahes piirava toimega siseriiklik õigusnorm peab olema vajalik ja proportsionaalne.
80 Sellega seoses leiavad nii Apothekerverband kui Saksamaa ja Austria valitsus, et rahvatervise kaitset ei saa tagada ühendusesisest kaubandust vähem piiraval viisil kui Saksamaal, kus on täielikult keelatud nende ravimite postimüük, mida võib müüa ainult apteekides (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 11, ja 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑55/99: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I‑11499, punkt 42).
81 Apothekerverband täpsustab, et nimetatud ravimite postimüügi keelu eesmärk on tagada kliendile ravimi ostmisel personaalne teavitamine ja nõustamine apteekri poolt ning samuti ravimite ohutus ja ravimiohutuse järelevalve.
82 Sellega seoses väidab Apothekerverband, keda toetavad selles osas Kreeka ja Austria valitsus, et mis puudutab konkreetse ravimiga seonduvaid küsimusi, siis isegi kui posti teel ostja võib küsida nõu Interneti või telefoni teel, ei saa see asendada nõustamist, mis toimub apteegis kliendiga aset leidva personaalse ja vahetu vestluse käigus. Kliendi füüsiline ja vaimne seisund, tema kehaehitus, eluviis ja vastaval ajahetkel tarvitatavad ravimid on kriteeriumid, mida tuleb sellise vestluse käigus arvesse võtta.
83 Austria valitsus rõhutab selles osas, et suur hulk Interneti teel tellitud ravimeid jõuab adressaadini kahjustatud või ebapiisavas pakendis, sageli ilma märgistuseta või ilma infoleheta adressaadi keeles.
84 Lisaks väidab Apothekerverband, et erinevalt traditsioonilistest apteekidest võib lihtsalt virtuaalse apteegi luua mis tahes isik ilma suurema investeeringuta ning minimaalse kapitalimahutusega. Kuna käesoleval ajal puudub nimetatud apteekide üle piisav järelevalve, siis nõuab inimeste elu ja tervise vajalik kaitse preventiivset kontrolli.
85 Peale selle võib ravimite postimüük ohustada traditsiooniliste apteekide ellujäämist. Samas kui Interneti teel müüvad apteegid võivad piirduda üksnes „valitud paladega”, see tähendab kaubelda teatavates majanduslikult mõttekamates segmentides, peavad traditsioonilised ABO‑ga seotud apteegid täitma hulgaliselt kulukaid kohustusi, eeskätt tagama täieliku tootevaliku, hoidma laos ravimite minimaalset varu ning tagama valveteenuse osutamise. See toob kaasa konkurentsimoonutusi.
86 Apothekerverband rõhutab eriti seda, et retseptiravimite osas on kõigil Saksamaa apteekidel seadusest tulenev kohustus kohaldada APO‑ga kehtestatud hindu, mis saadakse tootjate vabalt kindlaks määratud müügihindade tõstmise teel. Seevastu ettevõtjad, kes turustavad ravimeid posti teel välismaalt, ei ole APO ettekirjutustega seotud. Nad kasutavad seega seda eelist ära, pakkudes piiratud valikus peamiselt kallima hinnaklassi tooteid, mida nad müüvad võrreldes traditsiooniliste apteekidega soodsamate hindadega.
87 Apothekerverbandi arvates on ravimite postimüügi keeld järelikult sotsiaalkindlustussüsteemi koostisosa, mille eesmärk on usaldusväärne, tasakaalustatud ja kogu elanikkonnale kättesaadav ravimitega varustamine mis tahes ajahetkel. Seda keeldu ei saa isoleeritult muuta või tühistada, ilma et nimetatud süsteemi ei seataks tervikuna kahtluse alla. Sellega seoses viitab Apothekerverband sotsiaalkindlustussüsteemi kaitse ning meditsiini- ja haiglaraviteenuse tasakaalustatud tasemega seotud kaalutlustele, mille Euroopa Kohus töötas välja 12. juuli 2001. aasta otsuses kohtuasjas C‑368/98: Vanbraekel jt (EKL 2001, lk I‑5363, punktid 47–49) ja 12. juuli 2001. aasta otsuses kohtuasjas C‑157/99: Smits ja Peerbooms (EKL 2001, lk I‑5473, punktid 72–74).
88 Nimetatud seisukohta toetades meenutab Kreeka valitsus seda, kui tähtsaks on peetud ravimite turustamist apteekides ning apteekri rolli nii Euroopa Kohtu praktikas kui ühenduse õiguse teatavates sätetes (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 20, ning nõukogu 16. septembri 1985. aasta direktiiv 85/432/EMÜ teatavat farmaatsiaalast tegevust käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 253, lk 34; ELT eriväljaanne 06/01, lk 129) ja nõukogu 16. septembri 1985. aasta direktiiv 85/433/EMÜ, mis käsitleb farmaatsiaalaste diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist ja mis sisaldab meetmeid teatava farmaatsiaalase tegevusega seotud asutamisõiguse kasutamise hõlbustamiseks (EÜT L 253, lk 37; ELT eriväljaanne 06/01, lk 132)).
89 Iirimaa valitsus on seisukohal, et retseptiravimite väljastamine Interneti teel tuleb täielikult ära keelata. Ta märgib, et arstiretseptide ehtsuse kontrollimise teevad lihtsamaks oma piirkonna patsientide ja arstidega pidevalt ja iga päev kokku puutuvate apteekrite kohalikud teadmised ja kogemus. Iirimaa valitsus lisab sellega seoses, et kui lubada retseptiravimite väljastamist pärast arstiretsepti kättesaamist ilma muu kontrollita, siis suureneks oluliselt arstiretseptide kuritarvitamise või ebaõige kasutamise risk. Lisaks väidab Iirimaa valitsus, et arstid kirjutavad põhimõtteliselt välja üksnes neid ravimeid, mida nende patsientidele saab väljastada, see tähendab ravimeid, mis kuuluvad järelikult selle liikmesriigi territooriumil, kus need arstid töötavad, lubatud ravimite hulka. Arst võib siiski välja kirjutada ka ravimi, millel puudub luba selles liikmesriigis, kus arst töötab, kui ta teab, et seda ravimit saab Interneti teel „virtuaalsest apteegist”. Seega võidakse ravimeid, mis ei ole liikmesriigis lubatud, selles liikmesriigis turustada, ilma riigi ametivõime sellest teavitamata.
90 Põhikohtuasja kostjad esitavad mitu argumenti kummutamaks neid ohte, mida ravimite postimüük endaga väidetavalt kaasa toob. Esiteks ei õigusta ravimi väljastamisel kliendile apteekripoolse kvalifitseeritud nõustamise tagamine EÜ artikli 30 alusel ravimite postimüügi täielikku keeldu. Nimelt saab apteeker täita nõuandvat ja kontrollifunktsiooni ka siis, kui ta ei ole kliendi juures, vaid saadab kliendile ravimid pärast tema põhjalikku nõustamist ja tellimuse hoolsat kontrollimist.
91 Põhikohtuasja kostjad lisavad, et Interneti kaudu tellimisel on kliendil võimalus pöörduda telefoni teel või kirjalikult (näiteks elektronposti teel) apteekri poole. Nad täpsustavad, et niisugune nõustamine võib olla isegi kõrgemal tasemel kui kliendi juuresolekul apteegis antav tavaline farmaatsiaalane nõu.
92 Põhikohtuasja kostjate arvates ei ole põhjendatud argument, mille kohaselt ei ole „virtuaalne apteeker” võimeline andma nõu omal algatusel. Nimelt annab apteeker vajaliku info ravimi õige võtmise või kasutamise kohta ravimi saatmisel kirjalikult. Seda algatust saab vajaduse korral tõhustada sellega, et apteek helistab ise kliendile.
93 Mis puudutab kliendi füüsilist kohalolekut ravimi ostmisel, siis meenutavad põhikohtuasja kostjad ühtlasi asjaolu, et suur osa tarbijaid ei ostagi ravimeid apteegist isiklikult.
94 Teiseks, mis puudutab väidetavat kontrolli puudumist „virtuaalsete apteekide” üle, siis väidavad põhikohtuasja kostjad, et virtuaalsed apteegid on jätkuvalt riikliku järelevalve all ning samuti kehtivad nende suhtes tellimuste sisemise kontrolli nõuded. Nad täpsustavad, et ühelt poolt on DocMorris allutatud tema päritoluriigi pädevate asutuste, nimelt Madalmaade apteekide riikliku inspektori kontrollile. See järelevalve hõlmab kõiki apteegi tegevuses ja ravimite postimüügi käigus tehtavaid menetlusi ja toiminguid. Teisalt on kõik apteegid Madalmaade õiguse kohaselt kohustatud panema oma sisemised ohutuseeskirjad ja protsessikirjeldused kirja kvaliteedijuhendisse. DocMorris vastab European Association of Mail Service Pharmaciese – mille liige ta on – normidele, mis sisaldavad üksikasjalikumaid eeskirju tellimuste, postipakkide ja nende kättesaamise kontrolli kohta.
95 DocMorrise enda kehtestatud sisemised ohutusmeetmed tagavad, et tellimustega tegelevad ning nõustamisteenust osutavad kooskõlas kindlaksmääratud kvaliteedinõuetega üksnes nõuetele vastavaks tunnistatud apteekrid ja farmatseutilis-tehniliselt kvalifitseeritud assistendid. Asjaolu, et ravimi ostmine toimub teise liikmesriigi apteegis, ei ole oluline, sest apteekri kutsealal tegutsema asumise ja sellel kutsealal tegutsemise tingimused on ühenduse tasandil ühtlustatud (vt direktiivi 85/432 kohta eespool viidatud kohtuotsus Schumacher, punkt 20, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 19).
96 Kolmandaks, mis puudutab retseptiravimitega seotud riske, siis peab apteeker vastavalt European Association of Mail Service Pharmaciese nõuetele tagama, et need ravimid saadetakse välja alles pärast seda, kui asjassepuutuv apteek on kätte saanud arstiretsepti originaali, mille on välja kirjutanud arst või hambaarst, ning et see arstiretsept on välja kirjutatud ravimi saajale.
97 Kuna need tingimused, millal peab ravimi jaoks olema arstiretsept, on ühtlustatud (vt direktiiv 92/26, mis asendati ühenduse eeskirjade VI jaoga), esineb ühenduses kaitse ühtne tase. Juhul kui erandkorras liigitatakse ravimit päritoluriigis ja importivas riigis erinevalt, juhindub DocMorris alati kõige rangemast siseriiklikust normist, nii et kunagi ei eirata neid siseriiklikke norme, mis nõuavad ravimi saamiseks arstiretsepti.
98 Neljandaks, pidades silmas seda, kuivõrd kaugele on edenenud ravimitele loa andmist puudutavate sätete ühtlustamine ühenduses, ning ühenduses loodud vastastikuse tunnustamise süsteemi (vt määrus nr 2309/93 ning samuti direktiiv 93/39 ja komisjoni 5. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/38/EÜ, millega muudetakse Va peatükki (ravimiohutuse järelevalve) nõukogu direktiivis 75/319/EMÜ ravimitega seotud ning õigus- ja haldusnormidega kehtestatud sätete ühtlustamise kohta (EÜT L 139, lk 28)), tuleb lähtuda põhimõttest, et liikmesriigis lubatud ravimid ei saa ohustada tervist nii tõsiselt, et õigustatud oleks ravimite posti teel toimuva piiriülese kaubanduse täielik keelustamine.
99 Viiendaks ei too Interneti kasutamine endaga ka kaasa täiendavaid terviseriske, mida saab ära hoida üksnes ravimite posti teel toimuva kaubanduse täieliku keelustamisega. Seevastu saab ära kasutada Interneti tehnilisi võimalusi, eelkõige neid, mis võimaldavad välja töötada interaktiivseid ja konkreetsele kliendile personaalselt kohandatud lahendusi, et tagada tervise optimaalne kaitse.
100 Viimaks ei saa põhikohtuasjas käsitletav keeld olla õigustatud majanduslikust aspektist tagada elanikele laiaulatuslik ja nende vajadustele vastav ravimitega varustamine. Selle kohta väidavad põhikohtuasja kostjad, et kuna kõik „virtuaalsed apteegid” peavad olema oma asukohaliikmesriigis heaks kiidetud üldsusele avatud apteekidena, siis ei tuleks ravimite posti teel müümise võimalust pidada alternatiiviks, mis võib konkureerida üldsusele avatud apteekidega, vaid seda tuleks käsitada kui ravimite täiendavat müügipakkumist. Kuna „virtuaalne apteek” on seotud tema päritoluriigis kohaldatavate siseriiklike nõuetega, siis on välistatud, et ta saaks piirduda vaid kõrge hinnatasemega toodete müümisega.
101 Põhikohtuasja kostjad järeldavad, et Saksamaa valitsus ega Apothekerverband ei ole tõendanud, et posti teel toimuv ravimite piiriülene kaubandus kujutab endast ohtu tervisele, mida saab ära hoida üksnes seda liiki kaubanduse täieliku keelustamisega. Tegelikult saab tervist sama tõhusalt kaitsta asjakohaste õigusnormidega, eelkõige ravimite päritoluriigi poolt tellimuse, postipaki ja selle kättesaamise kontrollimisele esitatavate nõuetega.
Euroopa Kohtu vastus
102 Nagu väidavad põhikohtuasja pooled, Euroopa Kohtule märkusi esitanud liikmesriigid ja komisjon, on EÜ artikkel 30 ravimpreparaatide tootmisele ja turustamisele kohaldatav niikaua, kui siseriiklikud õigusaktid ei ole neis valdkondades täielikult ühtlustatud (vt eespool viidatud kohtuotsused Schumacher, punkt 15; Delattre, punkt 48; Eurim‑Pharm, punkt 26; komisjon vs. Saksamaa, punkt 10, ja Ortscheit, punkt 14). Selles osas tuleb märkida, et ravimite müük lõpptarbijatele ei ole ühenduses täielikult ühtlustatud.
103 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on inimeste elu ja tervis EÜ artikliga 30 kaitstavate hüvede või huvide hulgas esikohal ning liikmesriikide ülesanne on otsustada EÜ asutamislepinguga kindlaks määratud piirides, millisel tasemel soovivad nad nende kaitset tagada (vt eespool viidatud kohtuotsused Schumacher, punkt 17; Eurim‑Pharm, punkt 26, ja Ortscheit, punkt 16).
104 Siiski on selline siseriiklik õigusnorm või praktika, mis võib piirata või piirab farmaatsiatoodete importi, EÜ asutamislepinguga kooskõlas vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik inimeste elu ja tervise tõhusaks kaitsmiseks. Kui inimeste elu ja tervist on võimalik sama tõhusalt kaitsta ka ühendusesisest kaubandust vähem piiravate meetmetega, siis EÜ artiklis 30 ette nähtud erand siseriiklikule õigusnormile või praktikale ei laiene (vt eespool viidatud kohtuotsused Schumacher, punktid 17 ja 18; Delattre, punkt 53; Eurim‑Pharm, punkt 27; komisjon vs. Saksamaa, punktid 10 ja 11, ning Ortscheit, punkt 17).
105 Põhikohtuasjas ei ole kahtluse alla seatud fakti, et „virtuaalne apteek” on allutatud Madalmaade ametiasutuste kontrollile, mistõttu ei saa nõustuda Apothekerverbandi argumentidega, millega ta väidab üldiselt, et sellise apteegi suhtes kehtiv kontroll on võrreldes traditsioonilise apteegi suhtes kehtiva kontrolliga ebapiisav.
106 Ravimite postikaubanduse keelustamist võiksid õigustada üksnes need argumendid, mis puudutavad vajadust nõustada klienti personaalselt ja tagada kliendi kaitse ravimite väljastamisel ning ühtlasi vajadust kontrollida arstiretseptide ehtsust ning tagada laiaulatuslik ja vajadustele vastav ravimitega varustamine.
107 Üldiselt vaadelduna põhinevad need õigustused võimalikel ohtudel, mida võivad kujutada ravimid, ning järelikult hoolsusel, millega tuleb kõiki nende turustamise aspekte käsitleda; neid eesmärke taotlevad ka farmaatsia valdkonnas kehtestatud ühenduse õigusnormid. Seega tuleb ravimite postimüügi keelustamiseks esitatud põhjenduste kontrollimisel võtta igal juhul arvesse ühenduse õiguse erinevaid sätteid, mis võivad seda küsimust mõjutada.
108 Esiteks sätestavad ühenduse eeskirjad selle VI jaos „Ravimite liigitus”, et liikmesriigi pädevad asutused määravad ravimi müügiloa andmisel kindlaks selle liigituse kas arstiretsepti alusel väljastatava ravimina või ilma arstiretseptita väljastatava ravimina. Kuigi nimetatud asutuste pädevuses on määrata kindlaks ravimite liigitus, peavad nad siiski võtma aluseks ühenduse eeskirjade artikli 71 lõikes 1 loetletud kriteeriumid, mis käsitlevad võimalikke konkreetse ravimi kasutamisega seotud ohte (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 5 ja 6).
109 Teiseks kohaldatakse seda vahetegemist arstiretsepti alusel väljastatavate ja ilma arstiretseptita väljastatavate ravimite vahel, mis põhineb eespool nimetatud kriteeriumidel ja puudutab seega konkreetsest ravimist tulenevat võimalikku ohtu, ravimireklaami reguleerivatele ühenduse õigusnormidele. Nagu sai märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 7–13, on retseptiravimite reklaamimine keelatud (ühenduse eeskirjade artikli 88 lõige 1), samas kui teatud tingimustel on üldiselt lubatud nende ravimite reklaam, mis on ette nähtud ja mõeldud kasutamiseks ilma arsti sekkumiseta (vt ühenduse eeskirjade artikli 88 lõige 2).
110 Lisaks eelmises punktis nimetatud vahetegemisele lubab direktiivi 97/7 artikkel 14, mis reguleerib tarbijakaitse eesmärgil sidevahendi abil müüki, võtta liikmesriikidel meetmeid, millega keelatakse nende territooriumil üldistes huvides teatavate kaupade ja teenuste, eeskätt „ravimite turustamine” sidevahendi abil sõlmitud lepingute alusel, võttes seejuures nõuetekohaselt arvesse EÜ asutamislepingut. Viimati nimetatud sätte põhjal võib järeldada, et ühenduse seadusandja ei soovinud võtta liikmesriikidelt võimalust keelustada ravimite postimüüki ainuüksi seetõttu, et ravimite müügiloa andmist puudutavad sätted on ühenduses ühtlustatud ning loodud on vastastikuse tunnustamise süsteem ja kehtestatud sätted, mille eesmärk on kooskõlastada farmaatsia valdkonda kuuluvaid teatavaid tegevusi puudutavaid õigusnorme ja tunnustada vastastikku farmaatsiaalaseid diplomeid.
111 Eeltoodut silmas pidades tuleb kontrollida Apothekerverbandi esitatud põhjendusi ühelt poolt seoses käsimüügiravimitega ja teiselt poolt seoses retseptiravimitega.
Käsimüügiravimid
112 Mis puudutab käsimüügiravimeid, siis ei saa ükski esitatud õigustustest veenvalt põhjendada nende täielikku postimüügi keeldu.
113 Esiteks ei saa seoses vajadusega teavitada ja nõustada klienti ravimi ostmisel välistada võimalust näha ette piisav teavitamine ja nõustamine. Peale selle, nagu leiavad õigesti põhikohtuasja kostjad, võib Interneti teel ostmisega kaasneda eeliseid, mida tuleb arvesse võtta, näiteks võimalus esitada tellimus kodust või kontorist, ilma et tarvitseks sealt lahkuda, ning sõnastada rahulikult apteekrile esitatavad küsimused.
114 Seoses argumendiga, et „virtuaalsete apteekide” reageerimisvõime on traditsioonilises apteegis töötavate apteekrite omast väiksem, toodi puudustena välja ühelt poolt asjaomase ravimi võimalik ebaõige kasutamine ja teiselt poolt ravimi kuritarvitamine. Ravimi võimaliku ebaõige kasutamise riski saab vähendada, kui suurendada nende Interneti interaktiivsete elementide hulka, mida klient peab enne ostu sooritamist kasutama. Seoses ravimite kuritarvitamise võimalusega ei ilmne, et isikute jaoks, kes soovivad omandada käsimüügiravimeid kuritarvitaval viisil, oleks praktikas nende ostmine traditsioonilistes apteekides keerulisem kui Internetist ostmisel.
115 Teiseks ei ole käsimüügiravimite väljastamisega seotud kaalutlused sellised, mis võiksid õigustada nende posti teel müümise täielikku keelustamist.
116 Kolmandaks, seoses õigustusega, et vaja on tagada laiaulatuslik ja vajadustele vastav ravimitega varustamine, tuleb märkida, et põhikohtuasja kostjate väitel (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 100) kehtivad Madalmaade „virtuaalse apteegi” suhtes sellised avaliku teenuse osutamise kohustused, nagu nimetas Apothekerverband, mistõttu ei ole „virtuaalne apteek” selles osas Saksamaa apteekidest soodsamas olukorras. Peale selle on APO, milles määratakse kindlaks ravimite lõplikud müügihinnad, kohaldatav üksnes retseptiravimitele, mistõttu ei ole seega õigustatud käsimüügiravimite – mille hinnad võivad Saksamaa apteegid vabalt määrata – postimüügi keeld.
Retseptiravimid
117 Retseptiravimite osas on elanikkonna varustamisel vaja rangemat kontrolli. Selline kontroll võib olla õigustatud ühelt poolt asjaoluga, et need ravimid võivad olla ohtlikumad (vt ühenduse eeskirjade artikli 71 lõige 1) ja teiselt poolt sellega, et selle ravimikategooria suhtes kehtivad fikseeritud hinnad, mis moodustavad osa Saksamaa tervishoiusüsteemist.
118 Mis puudutab esimest kaalutlust, siis ei võta asjaolu, et liikmesriikide vahel võivad esineda lahknevused ravimite liigitamisel, mille tulemusel võib konkreetne ravim olla ühes liikmesriigis retseptiravim ja teises mitte, esimeselt liikmesriigilt õigust käsitleda seda liiki ravimit rangemalt.
119 Arvestades nende ravimite kasutamisega kaasneda võivaid ohte, võib postimüügi keeldu õigustada vajadus võimaluse järele tõhusalt ja vastutustundlikult kontrollida arstide välja kirjutatud ravimiretseptide ehtsust ja tagada, et ravim antakse üle kas kliendile endale või isikule, kellele klient selle ülesande usaldas. Nagu märgib Iirimaa valitsus, võib asjaolu, et retseptiravimeid lubatakse väljastada alles pärast arstiretsepti kättesaamist ning ilma muu kontrollita, suurendada arstiretseptide kuritarvitamise või ebaõige kasutamise riski. Lisaks võivad reaalsel võimalusel, et muus kui ostja elukohaliikmesriigi apteegis ostetud ravimi märgistus on ostja keelest erinevas keeles, olla retseptiravimi puhul kahjulikumad tagajärjed.
120 Ühtlasi esitas Apothekerverband Saksamaa tervishoiusüsteemi terviklikkust puudutavad argumendid, väites, et kuna Saksamaa apteekidel on APO‑st tulenev kohustus müüa retseptiravimeid kindlaksmääratud hindadega, siis ohustaks nende ravimite piiriülese müügi lubamine vabade hindadega Saksamaa apteekide ellujäämist ja seega nimetatud süsteemi terviklikkust.
121 See argument eeldab APO‑ga – mis määrab kindlaks retseptiravimite müügihinnad – loodud süsteemi põhjendatuse kontrollimist.
122 Ehkki kaupade vaba liikumise aluspõhimõtte piirangut ei saa õigustada puhtalt majanduslike kaalutlustega, ei saa välistada, et sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise oht võib siiski kujutada endast sellist piiramist õigustavat ülekaalukat üldist huvi (vt eespool viidatud kohtuotsused Kohll, punkt 41; Vanbraekel jt, punkt 47; Smits ja Peerbooms, punkt 72, ja 13. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑385/99: Müller‑Fauré ja Van Riet, EKL 2003, lk I-4509, punktid 72 ja 73). Peale selle võivad retseptiravimite siseriikliku turu tunnusteks olla mittekaubanduslikud tegurid, mistõttu tuleb säilitada siseriiklik konkreetsete ravimite müügihindu fikseeriv kord, kuna see moodustab osa selle riigi tervishoiusüsteemist.
123 Ometi ei toonud Apothekerverband ega Euroopa Kohtule märkusi esitanud liikmesriigid välja argumente, mis toetaksid APO vajalikkust. Seetõttu ei saa nende argumentide puudumisel järeldada, et retseptiravimeid puudutavat ravimite postimüügi keeldu Saksamaal võib õigustada sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalust või riigi tervishoiusüsteemi terviklikkusest tulenevate põhjustega.
124 Eeltoodut silmas pidades tuleb vastata esimese küsimuse punktile b, et EÜ artiklile 30 võib tugineda, et õigustada siseriiklikku nende ravimite postimüügi keeldu, mida on lubatud müüa üksnes asjaomase liikmesriigi apteekides, kui see keeld puudutab retseptiravimeid. Seevastu ei saa EÜ artikli 30 alusel õigustada nende ravimite täielikku postimüügi keeldu, mis on asjaomases liikmesriigis käsimüügiravimid.
Ravimite reimport (esimese küsimuse punkt c)
125 Oma esimese küsimuse punktiga c soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas küsimusi 1a ja 1b, mis puudutavad ühelt poolt AMG § 43 lõike 1 kvalifitseerimist samaväärse toimega meetmeks ja teiselt poolt selle meetme võimalikku õigustatust, tuleb EÜ artiklitest 28 ja 30 lähtudes hinnata teisiti, kui tegemist on liikmesriiki seal luba omavate ravimite importimisega, mille teises liikmesriigis asuv apteek ostis varem importiva riigi hulgimüüjatelt.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
126 Kostjad põhikohtuasjas meenutavad, et EÜ artikliga 28 on keelatud kõik impordipiirangud sõltumata sellest, kus kaubad on toodetud. Euroopa Kohus on sõnaselgelt leidnud, et reimport kuulub kaupade vaba liikumise kaitse alla (vt 27. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑240/95: Schmit, EKL 1996, lk I‑3179, punkt 10; 12. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑201/94: Smith & Nephew ja Primecrown, EKL 1996, lk I‑5819, punktid 18–22; 5. detsembri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑267/95 ja C‑268/95: Merck ja Beecham, EKL 1996, lk I‑6285, ja 12. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑379/97: Upjohn, EKL 1999, lk I‑6927, punktid 13 ja 14). Põhikohtuasja kostjad väidavad, et vastupidi Euroopa Kohtu seisukohale 3. detsembri 1974. aasta otsuses kohtuasjas 33/74: Van Binsbergen (EKL 1974, lk 1299) ja 10. jaanuari 1985. aasta otsuses kohtuasjas 229/83: Leclerc jt (EKL 1985, lk 1), ei kujuta lubatud ravimite reimport teises liikmesriigis asuvast apteegist endast kuritarvitavat kõrvalehoidmist siseriiklikest kohustuslikest sätetest. Põhikohtuasja kostjad märgivad, et põhikohtuasjas käsitletav piiriülene kaubandustehing realiseeriti kahes eraldiseisvas turustamisetapis ning ühtlasi erinevatel turutasanditel (esiteks eksportisid Saksamaa hulgimüüjad ravimid teises liikmesriigis asuvatele apteekidele ning teiseks reimporditi need seejärel jaemüügitasandil eraisikutest lõppklientidele), mistõttu väärib nimetatud tehing kaitset EÜ artikli 28 alusel, kuna see aitab just kaasa selle artikli eesmärkide saavutamisele. Lisaks märgivad põhikohtuasja kostjad, et tegemist ei ole ka kaupade vaba liikumise kuritarvitamisega, kuna postimüük järgib just seda eesmärki, mis moodustab kaupade vaba liikumise tuuma (vt asutamisvabaduse kohta 9. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑212/97: Centros, EKL 1999, lk I‑1459).
Euroopa Kohtu vastus
AMG § 43 lõike 1 kvalifitseerimine samaväärse toimega meetmeks
127 Mis puudutab AMG § 43 lõike 1 kvalifitseerimist samaväärse toimega meetmeks EÜ artikli 28 tähenduses, siis ei saa toote valmistamise asukoht olla oluline. Järelikult kujutab liikmesriigi territooriumil valmistatud toode, mis on sellest riigist välja viidud ja seejärel sinna reimporditud, endast samasugust imporditud toodet kui teises liikmesriigis valmistatud toode, mis on otse esimese riigi territooriumile sisse veetud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotused Leclerc jt, punkt 26, ja Schmit, punkt 10).
128 See analüüs kehtib ka siis, kui põhikohtuasjas käsitletavate toodete – ravimite – müüki reguleeriv õigus ei ole ühenduse tasandil ühtlustatud, mis tähendab, et importivast riigist pärit toode võib selle piiriülese liikumise tõttu kuuluda põhimõtteliselt ühenduse õiguse kaitse alla.
129 Siiski on Euroopa Kohus kaupade vaba liikumisega seonduvalt möönnud, et selline järeldus ei kehti juhtumitel, kus objektiivsetest asjaoludest tuleneb, et asjaomaste toodete ekspordi ainus eesmärk on nende reeksportimine, selleks et vältida selliste õigusaktide kohaldamist, nagu on kõne all põhikohtuasjas (vt eespool viidatud kohtuotsus Leclerc jt, punkt 27).
130 Niivõrd, kuivõrd ettevõtja, kes ravimid riigist välja viis, ei olnud seotud nende samade ravimite reimpordiga, ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetletavas kohtuasjas pidada põhikohtuasja kostjate poolt ravimite reimportimist kaupade vaba liikumise kuritarvitamiseks.
131 Järelikult, kuna sellise sättega nagu AMG § 43 lõige 1 võib kaasneda teistest liikmesriikidest pärit ravimite turustamise piiramine, ei saa selle sätte samaväärse toimega meetmeks kvalifitseerimisel piirduda teistest liikmesriikidest kui importiv liikmesriik pärit ravimitega, vaid käsitleda tuleb ka neid ravimeid, mis on ostetud importivas liikmesriigis asuvatelt hulgimüüjatelt.
Õigustuse olemasolu
132 Ravimite postimüügi keelu õigustatuse kohta esitatud küsimusele vastamisel tuleb samuti teha vahet ühelt poolt käsimüügiravimite ja teiselt poolt retseptiravimite vahel. Esimese kategooria osas kehtivad reimporditud toodete suhtes samamoodi käesoleva kohtuotsuse punktides 112–116 esitatud kaalutlused, mille põhjal jõuti järeldusele, et nimetatud keeld ei ole õigustatud. Seega ei ole EÜ artiklit 28 silmas pidades vaja muuta esimese küsimuse punktile b antud vastust.
133 Mis puudutab retseptiravimeid, siis arvestati nende reimporti puudutavate aspektidega – nimelt iseäranis asjaoluga, et nende reimporditud ravimite suhtes APO ei kehti, kuna tegemist on Interneti teel ostmisega – juba esimese küsimuse punktile b vastuse andmisel; ka seda vastust ei ole vaja muuta.
134 Seega tuleb vastata esimese küsimuse punktile c, et küsimusi 1a ja 1b ei tule hinnata teisiti, kui tegemist on liikmesriiki seal luba omavate ravimite importimisega, isegi kui teises liikmesriigis asuv apteek ostis need varem importivas liikmesriigis asuvatelt hulgimüüjatelt.
Teine küsimus
135 Oma teise küsimuse esimeses osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas siseriikliku ravimite postimüügi reklaamimise keelu raames on EÜ artiklitega 28 ja 30 vastuolus mõiste „reklaam” lai tõlgendamine, millest tulenevalt kvalifitseeritakse „keelatud reklaamiks” teises liikmesriigis asuva apteegi Interneti veebivärava mitut aspekti, mistõttu on ravimite piiriülene tellimine Interneti teel muudetud märgatavalt raskemaks.
136 See küsimus eeldab, et ravimite õiguspärane müük Interneti teel langeb kokku õiguspärase keeluga neid ravimeid reklaamida, mis võib seda müüki kahjustada. Seetõttu tuleb täpsustada, et esitatud on kaks erinevat küsimust, nimelt esiteks küsimus, kas siseriiklikud ravimite postimüügi reklaamimise keelud on kooskõlas EÜ artiklitega 28 ja 30 ning teiseks küsimus, kas siis, kui need keelud (või mõned neist) tunnistatakse kooskõlas olevaks, oleks nimetatud sätetega kooskõlas ka mõiste „reklaam” lai tõlgendamine, mille tagajärjel muutuks Interneti teel müümine raskemaks.
137 Küsimust, kui laialt tuleb tõlgendada mõistet „reklaam” ning teise küsimuse punkte a ja b, tuleb seega hinnata üksnes siis, kui kokku langevad ühenduse õigusega kooskõlas olev reklaamikeeld ja ühenduse õigusega samuti kooskõlas olev müük Interneti teel.
Reklaamikeeldude kooskõla ühenduse õigusega
138 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 31–33 märgitud, näeb Saksamaa õigus ravimite reklaami osas ette kolme liiki keeldusid. Vaja on välja selgitada, kas igaüks neist keeldudest on ühenduse õigusega kooskõlas. Mis puudutab esiteks HWG § 3, mis sätestab sisuliselt nende ravimite reklaamikeelu, mille jaoks on vaja luba, kuid millele seda luba väljastatud ei ole, siis piisab konstateeringust, et selline keeld on kooskõlas direktiivi 92/28 artikli 2 lõikes 1 (asendatud ühenduse eeskirjade artikli 87 lõikega 1) sätestatud keeluga. Seetõttu ei ole vaja hinnata sellise keelu kooskõla EÜ asutamislepingu sätetega.
139 Teiseks näeb HWG § 10 lõige 1 ette üldise retseptiravimite reklaamikeelu. Nagu juba seoses HWG §‑ga 3 märgitud ja nagu märkis ka komisjon, on selline keeld, nagu on sätestatud nimetatud seaduse § 10 lõikes 1, kooskõlas direktiivi 92/28 artikli 3 lõikega 1 (asendatud ühenduse eeskirjade artikli 88 lõikega 1), mis sätestab sarnase keelu ühenduse tasandil. Kuna selline siseriiklik keeld kujutab endast ühenduse ühtlustamismeedet ülevõtvat siseriiklikku meedet, siis ei saa ka seetõttu seada kahtluse alla selle keelu kooskõla EÜ asutamislepinguga.
140 Kolmandaks näeb HWG § 8 lõige 1 ette nende ravimite postimüügi reklaamimise keelu, mida võib väljastada üksnes apteekides. Selle paragrahvi lõikega 2 on samuti keelatud reklaam, mis puudutab ravimite müüki individuaalse sisseveo abil vastavalt AMG § 73 lõike 2 punktile 6a või § 73 lõikele 3. Saksamaa valitsuse märkuste kohaselt tahetakse viimati nimetatud keeluga koostoimes AMG §73 lõikega 1 takistada, et luba mitteomavate ravimite individuaalse sisseveo võimalust kasutataks reklaami mõjul nii palju, et see kahjustab loa andmise korda, samas kui AMG kohaselt on selline võimalus ette nähtud erandjuhtudeks. Igal juhul, nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 171, nähtub Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt edastatud toimikust, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on ravimite postimüügile kohaldatav üksnes HWG § 8 lõikes 1 sätestatud keeld. HWG § 8 lõige 2 ei kuulu seega põhikohtuasja õiguslikku ja faktilisse raamistikku.
141 Mis puudutab HWG § 8 lõikes 1 sätestatud keeldu, siis tuleb tõdeda, et sellel puudub täpne vaste ühenduse õigusnormides. Kuigi ühenduse eeskirjade artikli 88 lõige 1 keelab retseptiravimite reklaamimise, lubab selle sätte lõige 2 üldiselt reklaamida neid ravimeid, mis on ette nähtud ja mõeldud kasutamiseks vajaduse korral apteekri nõuandel ilma arsti sekkumiseta.
142 Sellele ühenduse eeskirjade sättele tuginedes väidab Austria valitsus, et isegi kui sellist liiki reklaam on põhimõtteliselt lubatud ning arvestades asjaolu, et ühenduse eeskirjade artikkel 88 ei täpsusta, millises ulatuses peetakse apteekri nõuannet vajalikuks, tuleb eeldada, et liikmesriikidel on selles küsimuses kaalutlusruum. Eeltoodust järeldab nimetatud valitsus viimaks, et reklaami keelamine Internetis on õigustatud ka nende käsimüügiravimite osas, mida võib müüa üksnes apteekides.
143 Selles osas tuleb meenutada käesoleva kohtuotsuse punktides 112–116 esimese küsimuse punktile b antud vastust seoses käsimüügiravimite postimüügi keelu õigustatusega. Nimetatud vastuses leiti, et seda keeldu ei saa asjaomaste ravimite osas õigustada sellega, et väidetavalt on vaja, et seda liiki ravimite ostmisel oleks apteeker füüsiliselt kohal.
144 Sellest järeldub, et ühenduse eeskirjade artikli 88 lõiget 2, mis lubab reklaamida üldsusele käsimüügiravimeid, ei saa tõlgendada nii, et seda ei kohaldata ravimite postimüügi reklaami suhtes põhjusel, et väidetavalt on vajalik apteekri füüsiline kohalolek. Järelikult on selline keeld, nagu on sätestatud HWG § 8 lõikes 1, ühenduse eeskirjade artikli 88 lõikega 1, mis keelab retseptiravimite reklaamimise, vastuolus niivõrd, kuivõrd see keeld kehtib käsimüügiravimite suhtes.
Mõiste „reklaamimine üldsusele” ulatus direktiivi 92/28 artikli 1 lõike 3 esimese taande ja artikli 3 lõike 1 tähenduses
145 Eeltoodust nähtub, et ühenduse õigusega on kooskõlas üksnes sellised reklaamikeelud, nagu on sätestatud HWG §‑s 3a ja §‑s 10, nimelt need, mis puudutavad ühelt poolt ravimeid, millele ei ole väljastatud luba, ja teiselt poolt retseptiravimeid. Järelikult tuleb selleks, et teha kindlaks, kas mõistet „reklaamimine üldsusele” tuleb tõlgendada eelkõige selle ulatusest lähtudes, kontrollida, kas iga nimetatud keelu ulatus võiks kaasa tuua ravimite müügi takistamise Internetis.
146 Mis puudutab sellist keeldu, nagu on sätestatud HWG §‑s 3a, siis piisab meenutamisest, et ühenduse tasandil on keelatud ravimite turuleviimine selle liikmesriigi territooriumil, kus nende jaoks on vaja luba, kuid kus neile seda luba väljastatud ei ole. Seega ei saa nõustuda väitega, et selline keeld takistab ravimite õiguspärast müümist Interneti teel.
147 Mis puudutab retseptiravimite postimüüki, siis ühenduse õigusega ei ole vastuolus sellise müügi keelustamine, mis tähendab, et selle kategooria ravimite postimüügi reklaamimise keeldu ei saa samuti pidada ravimite üht õiguspärast müügiviisi takistavaks keeluks.
148 Eeltoodut arvesse võttes tuleb vastata teise küsimuse esimesele osale, et ühenduse eeskirjade artikli 88 lõikega 1 on selline siseriiklik keeld, nagu on sätestatud HWG § 8 lõikes 1, mille kohaselt on keelatud reklaamida nende ravimite postimüüki, mida on lubatud väljastada üksnes asjaomase liikmesriigi apteekides, vastuolus niivõrd, kuivõrd see keeld puudutab käsimüügiravimeid.
149 Võttes arvesse esimese küsimuse punktile b antud vastust, tuleb seega järeldada, et põhikohtuasjas ei esine ühenduse õigusega kooskõlas olevat reklaamikeeldu, mis võiks takistada ravimite õiguspärast müüki Interneti teel. Sellest tulenevalt ei ole vaja vastata teise küsimuse punktidele a ja b.
Kolmas küsimus
150 Arvestades teisele küsimusele antud vastust, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.
Kohtukulud
151 Euroopa Kohtule märkusi esitanud Saksamaa, Kreeka, Prantsuse, Iirimaa ja Austria valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks Landgericht Frankfurt am Maini 10. augusti 2001. aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:
1. a) Selline siseriiklik keeld, nagu on sätestatud Arzneimittelgesetz’i (ravimiseadus) 7. septembri 1998. aasta redaktsiooni § 43 lõikes 1, mille kohaselt ei või posti teel müüa ravimeid, mida on lubatud müüa üksnes asjaomase liikmesriigi apteekides, kujutab endast samaväärse toimega meedet EÜ artikli 28 tähenduses.
b) EÜ artiklile 30 võib tugineda, et õigustada siseriiklikku nende ravimite postimüügi keeldu, mida on lubatud müüa üksnes asjaomase liikmesriigi apteekides, kui see keeld puudutab retseptiravimeid. Seevastu ei saa EÜ artikli 30 alusel õigustada nende ravimite täielikku postimüügi keeldu, mis on asjaomases liikmesriigis käsimüügiravimid.
c) Küsimusi 1a ja 1b ei tule hinnata teisiti, kui tegemist on liikmesriiki seal luba omavate ravimite importimisega, isegi kui teises liikmesriigis asuv apteek ostis need varem importivas liikmesriigis asuvatelt hulgimüüjatelt.
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta artikli 88 lõikega 1 on selline siseriiklik keeld, nagu on sätestatud Heilmittelwerbegesetz’i (ravimireklaami seadus) 19. oktoobri 1994. aasta redaktsiooni § 8 lõikes 1, mille kohaselt on keelatud reklaamida nende ravimite postimüüki, mida on lubatud väljastada üksnes asjaomase liikmesriigi apteekides, vastuolus niivõrd, kuivõrd see keeld puudutab käsimüügiravimeid.
|
Skouris |
Jann |
Timmermans |
|
Gulmann |
Cunha Rodrigues |
Rosas |
|
Edward |
La Pergola |
Puissochet |
|
Schintgen |
Macken |
Colneric |
|
von Bahr |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. detsembril 2003 Luxembourgis.
|
Kohtusekretär |
President |
|
R. Grass |
V. Skouris |
* Kohtumenetluse keel: saksa.