EUROOPA KOHTU OTSUS

9. september 2003(*)

Sotsiaalpoliitika – Töötajate turvalisuse ja tervise kaitse – Direktiiv 93/104/EÜ – Mõisted „tööaeg” ja „puhkeaeg” – Arsti valve haiglas (Bereitschaftsdienst)

Kohtuasjas C-151/02,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Landesarbeitsgericht Schleswig‑Holsteini (Saksamaa) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleli olevas asjas järgmiste poolte vahel:

Landeshauptstadt Kiel

ja

Norbert Jaeger,

eelotsuse tegemiseks nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197), tõlgendamise kohta ning eeskätt selle artikli 2 punkti 1 ja artikli 3 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed M. Wathelet, R. Schintgen (ettekandja) ja C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, P. Jann, V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr, J. N. Cunha Rodrigues ja A. Rosas,

kohtujurist: D. Ruiz Jarabo Colomer,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Landeshauptstadt Kiel, esindaja: Rechtsanwalt W. Weißleder,

–        N. Jaeger, esindaja: Rechtsanwalt F. Schramm,

–        Saksamaa valitsus, esindajad: W. D. Plessing ja M. Lumma,

–        Taani valitsus, esindaja: J. Molde,

–        Madalmaade valitsus, esindaja: H. G. Sevenster,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: P. Ormond, keda abistas barrister K. Smith,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Aresu ja H. Kreppel,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 25. veebruari 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Landeshauptstadt Kiel (esindajad: Rechtsanwalt W. Weißleder, Rechtsanwalt M. Bechtold ja Rechtsanwalt D. Seckler), N. Jaeger (esindaja: F. Schramm), Saksamaa valitsus (esindaja: W. D. Plessing), Prantsuse valitsus (esindaja: C. Lemaire), Madalmaade valitsus (esindaja: N. A. J. Bel), Ühendkuningriigi valitsus (esindaja: P. Ormond, keda abistas K. Smith) ja komisjon (esindajad: H. Kreppel ja F. Hoffmeister),

olles 8. aprilli 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Landesarbeitsgericht Schleswig-Holstein (Schleswig-Holsteini liidumaa töökohus) esitas EÜ artikli 234 alusel 12. märtsi 2002. aasta määrusega, mida muudeti 25. märtsi 2002. aasta määrusega, mis saabusid Euroopa Kohtusse 26. aprillil 2002, neli eelotsuse küsimust, et tõlgendada nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ (mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte) (EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197), eriti selle artikli 2 punkti 1 ja artiklit 3.

2        Need küsimused tekkisid Landeshauptstadt Kieli (edaspidi „Kieli linn”) ja N. Jaegeri vahelises vaidluses mõistete „tööaeg” ja „puhkeaeg” direktiivi 93/104 tähenduses määratlemise üle seoses arstide valvega haiglas (Bereitschaftsdienst).

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

3        Direktiiv 93/104 näeb artiklis 1 ette tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded ning seda kohaldatakse nii avaliku kui erasektori tegevusalade suhtes, välja arvatud õhu-, raudtee-, maantee-, mere-, sisevee- ja järveveod, merekalapüük, muud tööd merel ja koolitusel olevate arstide tegevus.

4        Sama direktiivi artikkel 2 „Mõisted” sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) tööaeg – iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriikliku õiguse ja/või tavaga;

2) puhkeaeg – iga ajavahemik, mis ei ole tööaeg;

[…]”

5        Direktiivi 93/104 II jagu kehtestab meetmed, mida liikmesriigid peavad võtma, et tagada kõigile töötajatele minimaalne igapäevane ja iganädalane puhkeaeg, samuti kehtestab see direktiiv maksimaalse iganädalase tööaja.

6        Direktiivi artikkel 3 „Igapäevane puhkus” sätestab:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt 11tunnisele järjestikusele puhkusele iga 24tunnise ajavahemiku kohta.”

7        Seoses iganädalase maksimaalse tööajaga näeb sama direktiivi artikkel 6 ette:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, mis kooskõlas vajadusega kaitsta töötajate turvalisust ja tervist tagavad, et:

[…]

2) keskmine tööaja pikkus igas seitsmepäevases ajavahemikus, kaasa arvatud ületunnitöö, ei ületa 48 tundi.”

8        Direktiivi 93/104 artikkel 15 sätestab:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate turvalisuse ja tervise kaitseks soodsamaid õigus- ja haldusnorme või hõlbustada või lubada tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingute kohaldamist, mis on töötajate turvalisuse ja tervisekaitse seisukohalt soodsamad.”

9        Nimetatud direktiivi artikkel 16 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võivad kehtestada:

[…]

2. artikli 6 (maksimaalne tööaeg nädalas) kohaldamiseks võrdlusperioodi, mis ei ületa nelja kuud.

[…]”

10      Sama direktiiv sätestab teatavate tegevuste eripäradega arvestades mitmeid erandeid paljudest oma põhireeglitest tingimusel, et täidetud on teatavad nõuded. Sellega seoses sätestab direktiivi artikkel 17:

„1. Nõuetekohaselt töötajate turvalisuse ja tervisekaitse üldpõhimõtteid arvestades võivad liikmesriigid teha erandeid artiklitest 3, 4, 5, 6, 8 või 16, kui tööaja pikkust kõnealuse tegevuse konkreetsete omaduste tõttu ei mõõdeta ja/või ei määrata eelnevalt kindlaks või kui selle määravad töötajad ise, eriti kui kõne all on:

a) tegevjuhid või muud iseseisva otsustamisõigusega isikud;

b) peresisesed abitöö tegijad; või

c) töötajad, kes täidavad oma ametikohustusi usutalitustel kirikutes ja usukogukondades.

2. Tingimusel et kõnealustele töötajatele antakse hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad või et erandjuhtudel, kui objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik anda hüvituseks niisuguseid võrdväärse pikkusega puhkeaegu, võimaldatakse kõnealustele töötajatele asjakohane kaitse, võidakse õigus- ja haldusnormidega või tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingutega heaks kiita erandid:

2.1. artiklitest  3, 4, 5, 8 ja 16:

[…]

c) tegevuste puhul, mis nõuavad teenuse või tootmise pidevat jätkumist, eriti:

i) haiglates või samalaadsetes asutustes, hooldekodudes ja vanglates osutatavate vastuvõtu, ravimise ja/või hooldamisega seotud teenused;

[…]

iii) ajakirjandus, raadio, televisioon, filmitööstus, posti- ja telekommunikatsiooniteenused, kiirabi, tuletõrje ja kodanikukaitseteenused;

[…]

3. Artiklitest 3, 4, 5, 8 ja 16 võib erandeid teha tööturu osapoolte vahel riiklikul või piirkondlikul tasandil sõlmitud kollektiivlepingute või lepingutega või, nendes ettenähtud korras, tööturu osapoolte vahel madalamal tasandil sõlmitud kollektiivlepingute või lepingutega.

[…]

Esimeses ja teises lõigus ettenähtud erandid on lubatud tingimusel, et kõnealustele töötajatele võimaldatakse hüvituseks samaväärse pikkusega puhkeajad või erandjuhtudel, kui objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik niisuguseid puhkeaegu lubada, võimaldatakse kõnealustele töötajatele asjakohane kaitse.

[…]”

11      Direktiivi 93/104 artikkel 18 on sõnastatud järgmiselt:

„1. a) Liikmesriigid võtavad vastu käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 23. novembriks 1996 või tagavad nimetatud kuupäevaks, et tööturu osapooled kehtestavad vajalikud meetmed lepinguga, kusjuures liikmesriigid on kohustatud võtma kõik vajalikuks osutuvad meetmed, mis võimaldavad neil igal ajal tagada käesolevas direktiivis ettenähtud sätete järgimise.

b) i) Liikmesriigil on siiski võimalus mitte kohaldada artiklit 6, kui ta samal ajal respekteerib töötajate turvalisuse ja tervisekaitse üldpõhimõtteid ning võtab vajalikud meetmed, mis tagavad, et:

– ükski tööandja ei nõua töötajalt rohkem kui 48tunnilist töötamist seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, arvutatud keskmisena artikli 16 lõikes 2 nimetatud võrdlusperioodi kohta, kui ta ei ole varem saanud töötaja nõusolekut niisugust tööd teha,

– tööandja ei kahjusta ühtki töötajat seepärast, et töötaja ei soovi anda oma nõusolekut niisugust tööd teha,

– tööandja peab ajakohastatud registrit kõigi töötajate kohta, kes niisugust tööd teevad,

– register antakse pädeva asutuse käsutusse, kes võib töötajate turvalisuse ja/või tervisekaitsega seotud põhjustel keelata või piirata võimalust ületada maksimaalset nädalast tööaega,

– tööandja annab pädevale asutusele nende nõudmisel teavet juhtumite kohta, mil töötajad on andnud nõusoleku teha seitsme päeva jooksul tööd üle 48 tunni, arvutatud keskmisena artikli 16 lõikes 2 nimetatud võrdlusperioodi kohta.

[…]”

 Siseriiklikud õigusnormid

12      Saksa tööõiguses eristatakse valmisolekut tööleasumiseks (Arbeitsbereitschaft), valvet (Bereitschaftsdienst) ja kutse peale ilmumise kohustust (Rufbereitschaft).

13      Need kolm mõistet ei ole asjaomastes siseriiklikes õigusaktides määratletud, ent nende olemus tuleneb kohtupraktikast.

14      Valmisolek tööleasumiseks (Arbeitsbereitschaft) on olukord, kus töötaja peab olema töökohal tööandja käsutuses ja peab ühtlasi olema valmis vajaduse korral viivitamatuks tegutsemiseks.

15      Valve (Bereitschaftsdienst) ajal peab töötaja olema tööandja määratud kohas, mis võib olla nii tööandja ruumides kui neist väljaspool, ja olema valmis asuma tööandja nõudmisel tööle, ent tal on õigus puhata või tegutseda oma äranägemisel, kui tema tööalaseid teenuseid ei vajata.

16      Kutse peale ilmumise kohustust (Rufbereitschaft) iseloomustab asjaolu, et töötaja ei ole kohustatud ootama tööandja määratud kohas, vaid piisab, kui ta on kättesaadav igal ajahetkel, et asuda oma tööülesandeid täitma lühikese etteteatamisajaga.

17      Saksa õiguses peetakse vaid valmisolekut tööleasumiseks (Arbeitsbereitschaft) üldjuhul täies ulatuses tööajaks. Seevastu valvet (Bereitschaftsdienst) ja kutse peale ilmumise kohustust (Rufbereitschaft) käsitatakse puhkeajana, välja arvatud see osa ajast, mil töötaja täitis tegelikult oma töökohustusi.

18      Saksamaal reguleerib töö- ja puhkeaega 6. juuni 1994. aasta Arbeitszeitgesetz (tööajaseadus) (BGBl. 1994 I, lk 1170, edaspidi „ArbZG”), mis võeti vastu direktiivi 93/104 ülevõtmise eesmärgil.

19      ArbZG‑i § 2 lõige 1 määratleb tööaja kui ajavahemiku töö alustamisest töö lõpetamiseni, millest on välja jäetud puhkepausid.

20      ArbgZG‑i § 3 näeb ette:

„Töötajate igapäevane tööaeg ei või olla pikem kui kaheksa tundi. Igapäevast tööaega võib kümne tunnini pikendada vaid juhul, kui see ei ületa keskmiselt kaheksatunnist tööaega kuue kalendrikuu või 24 nädala jooksul.”

21      ArbZG‑i § 5 sätestab:

„(1) Töötajad peavad pärast oma igapäevase tööaja lõppu saama vähemalt 11 tundi järjest puhata.

(2) Lõikes 1 sätestatud puhkeaega võib lühendada maksimaalselt ühe tunni võrra haiglates ja teistes ravi-, hooldus- ja hoolekandeasutustes, hotellides, restoranides ja sarnastes asutustes, transpordiettevõtetes, ringhäälinguettevõtetes, põllumajanduses ja karjakasvatuses tingimusel, et kalendrikuu või nelja nädala jooksul hüvitatakse igasugune puhkeaja lühendamine mõne teise puhkeaja pikendamisega vähemalt 12 tunnini.

(3) Erandina lõikest 1 võib haiglates ja teistes ravi-, hooldus- ja hoolekandeasutustes toimuva valve (Bereitschaftsdienst) ja kutse peale ilmumise kohustuse (Rufbereitschaft) ajal tööülesannete täitmise tõttu puhkeaja lühendamist hüvitada muul ajal, tingimusel et tööülesannete täitmine ei ületa poolt puhkeaega.

[…]”

22      ArbZG § 7 on sõnastatud järgmiselt:

„(1) Kollektiivlepingu või kollektiivlepingu alusel sõlmitud ettevõttesisese kokkuleppe alusel võib:

1.      erandina §‑st 3

a)      pikendada tööaega üle 10 tunni päevas isegi ilma hüvitiseta, kui tööaja sisse kuulub regulaarselt ja arvestatavas ulatuses valmisolek tööleasumiseks (Arbeitsbereitschaft),

b)      määrata teise hüvitiseperioodi,

c)      pikendada tööaega ilma hüvitiseta 10 tunnini päevas maksimaalselt 60 päeval aastas,

[…]

(2) Tingimusel et töötajate tervis on kaitstud võrdses ulatuses hüvitisena antud puhkeajaga, võib kollektiivlepingu või kollektiivlepingu alusel sõlmitud ettevõttesisese kokkuleppega ette näha, et:

1.      erandina § 5 lõikest 1 kohandatakse puhkeaja ajavahemikke valve (Bereitschaftsdienst) ja kutse peale ilmumise kohustuse (Rufbereitschaft) korral selliste teenistuste eripäraga ja eelkõige juhul, kui nende teenistuste ajal on puhkeaega lühendatud töökohustuste täitma kutsumise tõttu, hüvitatakse puhkeaja lühendamine muul ajal;

[…]

3.      ravi-, hooldus- ja hoolekandevaldkonnas kohandatakse § 3, § 4, § 5 lõike 1 ja § 6 lõike 2 sätted selle valdkonna eripärale vastavaks, tagades hooldatavate isikute heaolu;

4.      föderaal-, Land’ide, kohaliku omavalitsuse ja teiste organite halduse, avalik‑õiguslike asutuste ja sihtasutuste või teiste tööandjate puhul, kelle suhtes kehtivad avalikule teenistusele kohaldatavad kollektiivlepingud või sisuliselt samasugused kollektiivlepingud, kohandatakse § 3, § 4, § 5 lõike 1 ja § 6 lõike 2 sätted nende valdkondade eripärale vastavaks;

[…]”

23      ArbZG § 25 sätestab:

„Kui käesoleva seaduse jõustumisel on olemasoleva või endiselt mõju omava kollektiivlepingu sätted vastuolus artikli 7 lõigetega 1 või 2 […], ületades viidatud normides kehtestatud maksimaalse piiri, jäävad need sätted endiselt kehtima. Kollektiivlepingu alusel sõlmitud ettevõttesiseseid kokkuleppeid käsitatakse esimeses lauses nimetatud kollektiivlepingutega samaväärsena […]”

24      Bundesangestelltentarifvertrag (Saksamaa avalike teenistujate kollektiivleping, edaspidi „BAT”) sätestab järgmist:

„§ 15 Tavaline tööaeg

(1)      Tavaline tööaeg on keskmiselt 38,5 tundi (välja arvatud puhkepausid) nädalas. Keskmist iganädalast tööaega arvutatakse üldjuhul 8-nädalase ajavahemiku kohta. […]

(2)      Tavalist tööaega võib pikendada

a)      kuni 10 tunnini päevas (keskmiselt 49 tunnini nädalas), kui selle hulgas on regulaarselt keskmiselt vähemalt 2 tundi päevas valmisolekut tööleasumiseks (Arbeitsbereitschaft),

b)      kuni 11 tunnini päevas (keskmiselt 54 tunnini nädalas), kui selle hulgas on regulaarselt keskmiselt vähemalt 3 tundi päevas valmisolekut tööleasumiseks (Arbeitsbereitschaft),

c)      kuni 12 tunnini päevas (keskmiselt 60 tunnini nädalas), kui töötaja peab lihtsalt olema töökohal, et vajaduse korral teha nõutavat tööd.

[…]

(6a) Tööandja korraldusel on töötaja kohustatud viibima väljaspool tööaega tööandja määratud kohas, kust teda võib vajaduse korral tööle kutsuda (valve [Bereitschaftsdienst]). Tööandja võib töötajat kohustada valveks (Bereitschaftsdienst) vaid siis, kui on oodata teatavat tööhulka, ent kogemus näitab, et aeg, millal tööd ei tule teha, on pikem.

Töötasu arvutamisel loetakse valve (Bereitschaftsdienst) aeg, sh tegelikult töötatud aeg, tööajaks sellises ulatuses, mis kogemusest tulenevalt vastab keskmiselt tegelikule töötamise ajale, ning see hüvitatakse ületunnitöö eest ette nähtud tasuga. […]

Rahalise hüvitamise asemel võidakse neil tingimustel arvutatud töötunnid hüvitada enne kolmanda kalendrikuu lõppu võrdses ulatuses vaba aja andmisega (vaba ajaga hüvitamine) […]”

25      Paralleelselt BAT § 15 lõikega 6a on tööturu osapooled kokku leppinud erisätetes (Sonderregelungen) haiglate, meditsiinikeskuste, hooldusasutuste, sünnitusmajade ning teiste raviasutuste töötajatele (edaspidi „SR 2a”). Erisätted SR 2a-s sätestatud keskustes ja asutustes töötavate arstide ja hambaarstide kohta (edaspidi „SR 2c”) on järgmised:

„Nr 8

Seoses § 15 lõikega 6a […]

Valve (Bereitschaftsdienst) ja kutse peale ilmumise kohustus (Rufbereitschaft)

[…]

(2) Töötasu arvutamisel loetakse valve (Bereitschaftsdienst) aeg, sh tegelikult töötatud aeg, tööajaks järgmiselt.

a)       Valve (Bereitschaftsdienst) aeg loetakse tööajaks sellises ulatuses, mis kogemusest tulenevalt vastab valve ajal keskmiselt tegelikule töötamise ajale:

A-kategooriasse kuuluv valve (Bereitschaftsdienst) liigitatakse B-kategooriasse, kui kogemusest nähtub, et valves olev isik peab kella 22.00 ja 6.00 vahel täitma tööülesandeid keskmiselt rohkem kui kolm korda.

b)      Peale selle loetakse töötaja poolt kalendrikuus tehtud valvete arvule vastavalt iga valve (Bereitschaftsdienst) aeg tööajaks järgmiselt:

[…]

(7)       Kalendrikuus ei või määrata

         enam kui 7 valvet (Bereitschaftsdienste) A- ja B-kategoorias,

         enam kui 6 valvet (Bereitschaftsdienste) C- ja D-kategoorias.

Neid arve võib ajutiselt ületada, kui [nendest kinnipidamisega] ei oleks tagatud patsientide hooldamine. […]

[…]”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

26      Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasja poolte vahel on vaidlus selle üle, kas Kieli linna hallatavas haiglas toimunud valvele (Bereitschaftsdienst) kulunud aega tuleb pidada tööajaks või puhkeajaks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli olev menetlus puudutab eranditult tööõiguse neid aspekte, mis puudutavad valve ajavahemikke, mitte aga valve hüvitamise tingimusi.

27      N. Jaeger töötab alates 1. maist 1992 nimetatud haigla kirurgiaosakonna nooremarstina. Tema tööaeg moodustab ¾ tavalisest iganädalasest tööajast (st 28,875 tundi nädalas). Lisaks sellele on ta lisakokkuleppe kohaselt kohustatud tegema SR 2c nr 8 lõike 2 kohast D-kategooriasse kuuluvat valvet. Töölepingus on põhikohtuasja pooled kokku leppinud BAT kohaldamises.

28      N. Jaeger teeb regulaarselt 6 valvet kuus, mis osaliselt hüvitatakse vaba ajaga ja osaliselt lisatasu maksmisega.

29      Valve järgneb tavalisele tööajale ja kestab nädala keskel 16 tundi, laupäeviti 25 tundi (kella 8.30‑st laupäeva hommikul kuni kell 9.30‑ni pühapäeva hommikul) ja pühapäeviti 22 tundi ja 45 minutit (kella 8.30‑st pühapäeva hommikul kuni kella 7.15‑ni esmaspäeva hommikul).

30      Valvet korraldatakse järgmiselt: N. Jaeger viibib kliinikus ja ta kutsutakse vajaduse korral tööülesandeid täitma. Tal on haiglas üks voodiga tuba, kus tal on lubatud magada, kui tema teenuseid ei vajata. Selle majutuse sobivus on vaidluse all. Samas ei ole vaidlust selles, et ajavahemikud, mille jooksul N. Jaeger peab tööülesandeid täitma, moodustavad keskmiselt 49% valvest.

31      N. Jaeger leiab, et tema valvet nooremarstina või kiirabiteenistuses oleva kiirabiarstina tuleb direktiivi 93/104 vahetult kohaldades lugeda tervikuna ArbZG‑i tähenduses tööajaks. Euroopa Kohtu poolt 3. oktoobri 2000. aasta otsuses kohtuasjas C-303/98: Simap (EKL 2000, lk I-7963) tööaja mõistele antud tõlgenduse võib üle kanda ka käesolevale kohtuasjale, mis puudutab olemuslikult sarnast olukorda. Nimelt on eespool viidatud kohtuotsuse Simap aluseks olnud valvega seotud kohustused Hispaanias võrreldavad nendega, mida N. Jaegeril tuli täita. Seega on ArbZG‑i § 5 lõige 3 vastuolus direktiiviga 93/104 ja ei kuulu seetõttu kohaldamisele. N. Jaeger lisab, et Kieli linnal ei ole alust tugineda selle direktiivi artikli 17 eranditele, mis, sõltumata tööaja mõistest, sätestavad erandid üksnes puhkeaja kestuse osas.

32      Kieli linn väidab seevastu, et siseriiklike kohtute väljakujunenud tõlgenduse ja enamiku õigusteadlaste arvamuse kohaselt tuleb tegevusetuse aega valve jooksul pidada puhkeajaks, mitte tööajaks. Mis tahes teistsugune tõlgendus muudaks ArbZG § 5 lõike 3 ja § 7 lõike 2 mõttetuks. Peale selle ei saa eespool viidatud kohtuotsust Simap üle kanda käesolevale kohtuasjale; tegelikult andsid asjaomased Hispaania arstid täistööajaga vältimatut arstiabi, Saksa arstid aga pidid oma tööülesandeid täitma maksimaalselt keskmiselt 49% valveajast. Lõpuks on siseriiklikud tööaja erandeid sätestavad normid kaetud direktiivi 93/104 artikli 17 lõikega 2 ja liikmesriikidel on selles valdkonnas lai kaalutlusruum. Selle direktiivi artiklis 17 olnuks üleliigne viidata otseselt sama direktiivi artiklile 2, kuivõrd artiklis 2 sisalduvad vaid määratlused.

33      Arbeitsgericht Kiel (Saksamaa) rahuldas esimeses astmes 8. novembri 2001. aasta otsusega N. Jaegeri taotluse, leides, et viimase valvet Kieli haiglas tuleb tervikuna lugeda tööajaks ArbZG § 2 tähenduses.

34      Kieli linn kaebas selle otsuse edasi Landesarbeitsgericht Schleswig-Holsteini.

35      Nimetatud kohus leidis, et valve (Bereitschaftsdienst) mõiste ei ole ArbZG-s sõnaselgelt määratletud. Seadus näeb ette üksnes kohustuse viibida tööandja poolt määratud kohas ja olla valmis täitma vajaduse korral viivitamatult oma tööülesandeid. Töötajalt ei nõuta „erksat tähelepanelikkust” (wache Achtsamkeit) ning ta võib väljaspool tegelikku töökohustuste täitmist puhata või tegeleda ükskõik millega. Valve ajal ei pea töötaja täitma oma tööülesandeid enda initsiatiivil, vaid peab seda tegema üksnes oma tööandja juhiste korral.

36      N. Jaeger teostab sellist valvet, mida Saksa õiguse kohaselt ei loeta tööajaks, vaid puhkeajaks, välja arvatud see aeg valvest, millal töötaja tegelikult oma töökohustusi täitis. See arusaam tuleneb ArbZG-i § 5 lõikest 3 ja § 7 lõikest 2. Tegelikult nähtub asjaolust, et puhkeaja lühendamist töökohustuste täitmise tõttu valve ajal võib hüvitada muul ajal, et valvet loetakse puhkeajaks seni, kuni asjaomane isik ei pea töökohustusi täitma. Selline oli siseriikliku seadusandja tahe, sest ArbZG-i seletuskirjast ilmneb, et valvele võib järgneda tööaeg.

37      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb kindlaks määrata, kas valvet tuleb tervikuna pidada tööajaks, isegi kui asjaomane isik ei täida tegelikult oma tööülesandeid, vaid võib hoopis sellise valve ajal magada. Sellist küsimust ei esitatud eespool viidatud kohtuasjas Simap, mistõttu Euroopa Kohus ei saanud oma otsuses sellele ka vastata.

38      Juhul kui sellele küsimusele ei saa anda selget vastust, sõltub vaidluse lahendamine sellest, kas ArbZG-i § 5 lõige 3 on vastuolus direktiivi 93/104 artikli 2 lõigetega 1 ja 2.

39      Arvestades lõpuks täiendavalt esitatud taotlust – mille eesmärk on tuvastada, et N. Jaeger ei pea oma lepinguga määratud kohustuste raames tavalisel tööajal ja valves, sh ületunnitöö, töötama rohkem kui 10 tundi päevas ja nädalas keskmiselt rohkem kui 48 tundi – ja seda, et Kieli linn tugineb sellega seoses ArbZG § 5 lõikele 3 ja § 7 lõikele 2, tuleb otsustada, kas need sätted kuuluvad direktiiviga 93/104 liikmesriikidele ja tööturu osapooltele antud kaalutlusruumi.

40      Isegi kui valvet tuleb tervikuna pidada tööajaks ja kui siseriiklikku valvekorraldust peetakse vastuolus olevaks direktiivi 93/104 artikliga 3 seetõttu, et 11‑tunnist järjestikust puhkeaega ei või mitte üksnes lühendada, vaid selle võib ka katkestada, võivad Saksa õigusnormid olla siiski kaetud selle direktiivi artikli 17 lõikega 2.

41      Kui siseriiklikud õigusnormid või kohaldatav kollektiivleping kindlustab töötajatele piisava puhkeaja – vaatamata sellele, et valvet peetakse neis puhkeajaks –, võivad direktiivi 93/104 eesmärgid, st tagada ühenduses töötajate turvalisus ja tervis, olla tagatud.

42      Arvestades, et neil tingimustel nõuab vaidluse lahendamine ühenduse õiguse tõlgendamist, otsustas Landesarbeitsgericht Schleswig-Holstein menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas töötaja poolt haiglas läbi viidavat valvet (Bereitschaftsdienst) tuleb üldiselt pidada direktiivi 93/104/EÜ artikli 2 punkti 1 tähenduses tööajaks, arvestades eriti asjaolu, et töötaja võib magada ajal, kui ta teenuseid ei vajata?

2. Kas direktiivi 93/104/EÜ artikliga 3 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis peavad valvet (Bereitschaftsdienst) puhkeajaks sel ajal, kui puudutatud isiku teenuseid ei vajata, kui valve seisneb selles, et kõnealune isik peab viibima haiglas tema käsutusse antud ruumis ja töötama siis, kui seda temalt nõutakse?

3. Kas direktiiviga 93/104/EÜ on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette haiglates ja teistes ravi-, hooldus- ja hoolekandeasutustes igapäevase 11‑tunnise puhkeaja lühendamise, kui valve (Bereitschaftsdienst) või kutse peale ilmumise kohustuse (Rufbereitschaft) ajal töötamisele kulunud aeg, mis ei ületa poolt puhkeaega, hüvitatakse muul ajal?

4. Kas direktiiviga 93/104/EÜ on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad kollektiivlepingu või kollektiivlepingu alusel sõlmitud ettevõttesisese kokkuleppe alusel kohandada valve (Bereitschaftsdienst) või kutse peale ilmumise kohustuse (Rufbereitschaft) korral puhkeaega nende teenistuste eripäradega, eriti aga ette näha, et puhkeaja lühendamine, kui puudutatud isikuid selliste teenistuste ajal tööle kutsutakse, hüvitatakse muul ajal?”

 Eelotsuse küsimused

43      Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi Euroopa Kohtul puudub EÜ artikli 234 alusel algatatud menetluse raames õigus otsustada siseriiklike õigusnormide kooskõla üle ühenduse õigusega ning tõlgendada siseriiklikke õigus- ja haldusnorme, on Euroopa Kohus siiski pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad viimasel seda kooskõla hinnata, et lahendada tema menetluses olev kohtuasi (vt eelkõige 15. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-292/92: Hünermund jt, EKL 1993, lk I-6787, punkt 8; 3. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-28/99: Verdonck jt, EKL 2001, lk I-3399, punkt 28, ja 27. novembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-285/99 ja C-286/99: Lombardini ja Mantovani, EKL 2001, lk I‑9233, punkt 27).

 Esimene ja teine küsimus

44      Eelnevas punktis mainitut silmas pidades tuleb kahte esimest küsimust, mida peab arutama koos, mõista nii, et nendega tahetakse sisuliselt teada, kas direktiivi 93/104 tuleb tõlgendada nii, et arsti valvet (Bereitschaftsdienst), kus nõutakse isiklikku haiglas kohalolekut, tuleb pidada tervikuna selle direktiivi tähenduses tööajaks, isegi kui kõnealune isik võib oma töökohal puhata ajal, mil tema teenuseid ei vajata, nii et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille järgi sellise valve aeg, kui töötaja ei tööta, loetakse puhkeajaks.

45      Et nii sõnastatud küsimustele vastata, tuleb kohe alguses märkida, et nii EÜ asutamislepingu artiklist 118A (EÜ asutamislepingu artiklid 117–120 asendati EÜ artiklitega 136–143), mis on direktiivi 93/104 õiguslik alus, selle direktiivi põhjendustest 1, 4, 7 ja 8 ning ka sama direktiivi artikli 1 lõikest 1 tuleneb, et direktiivi eesmärk on kehtestada miinimumnõuded töötajate elu- ja töötingimuste parandamiseks eeskätt tööaja kestust reguleerivate siseriiklike õigusnormide ühtlustamise abil (vt 26. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑173/99: BECTU, EKL 2001, lk I‑4881, punkt 37).

46      Nimetatud sätete kohaselt on sellise ühenduse tasandil toimuva tööajakorralduse ühtlustamise eesmärk tagada töötajate turvalisuse ja tervise parem kaitse, garanteerides neile minimaalsed puhkeajad – eelkõige igapäevased ja iganädalased puhkeajad –, samuti piisavad puhkepausid ning sätestades iganädalasele tööajale ülempiiri (vt eespool viidatud kohtuotsus Simap, punkt 49, ja kohtuotsus BECTU, punkt 38).

47      Sellega seoses tuleneb Strasbourgis 9. detsembril 1989 Euroopa Ülemkogu istungjärgul heaks kiidetud ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartast ja eriti selle punktist 8 ja punkti 19 esimesest lõigust, millele on viidatud ka direktiivi 93/104 põhjenduses 4, et igal Euroopa ühenduse töötajal peavad töökeskkonnas olema nii rahuldavad tervishoiu- kui ka ohutustingimused ja et tal on õigus eelkõige iganädalasele puhkeajale, mille kestust liikmesriikides tuleb vastavalt siseriiklikele tavadele järk-järgult ühtlustada.

48      Mis puudutab täpsemalt mõistet „tööaeg” direktiivi 93/104 tähenduses, siis tuleb meenutada, et eespool viidatud kohtuotsuse Simap punktis 47 leidis Euroopa Kohus, et kõnealune direktiiv määratleb nimetatud mõiste kui iga ajavahemiku, mille jooksul töötaja on tööl, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriikliku õiguse ja/või tavaga ning seda mõistet tuleb käsitada vastandina puhkeaja mõistele, kuna need kaks mõistet on üksteist välistavad.

49      Eespool viidatud kohtuotsuse Simap punktis 48 leidis kohus, et selle tööaja mõiste iseloomulikud tunnused on olemas ka Valencia regiooni (Hispaania) vältimatut arstiabi andvate arstide valveajas, mille puhul on vaja raviasutuses isiklikult kohal olla. Euroopa Kohus nentis, et selle kohtuotsuse aluseks olnud vaidluses ei olnud vaidlustatud seda, et selle korra kohased valved täitsid kahte esimest tööaja mõiste definitsioonis toodud tingimust, ja Euroopa Kohus leidis ka, et isegi kui tegelikult tehtud töö erines sõltuvalt asjaoludest, tuleb arstidele pandud kohustust viibida oma töökohustuste täitmiseks töökohal ja olla selleks kättesaadav pidada nende tööülesannete täitmiseks.

50      Euroopa Kohus lisas eespool viidatud kohtuotsuse Simap punktis 49, et see tõlgendus on kooskõlas direktiivi 93/104 eesmärgiga, milleks on kindlustada töötajate turvalisus ja tervisekaitse, andes neile minimaalse puhkeaja ja piisavad vaheajad, nii et see eesmärk seataks tõsiselt kahtluse alla, kui selle direktiivi kohasest mõistest „tööaeg” jäetakse välja valveaeg, kus nõutakse isiklikku kohalolekut.

51      Eespool viidatud kohtuotsuse Simap punktis 50 täpsustas Euroopa Kohus ka, et olukord on erinev siis, kui vältimatut arstiabi andvad arstid teevad valveid süsteemi järgi, mille kohaselt nad peavad olema pidevalt kättesaadavad, ilma et nad peaksid raviasutuses kohal olema. Isegi kui nad on oma tööandja käsutuses nii, et neid peab olema võimalik kätte saada, on need arstid sellises olukorras oma aja sisustamisel vähem piiratud ja nad võivad tegutseda enda huvidest lähtuvalt, nii et „tööajaks” direktiivi 93/104 tähenduses tuleb pidada üksnes tegelikku vältimatu arstiabi andmisega seotud aega.

52      Olles eespool viidatud kohtuotsuse Simap punktis 51 märkinud, et ületunnitöö kuulub mõistesse „tööaeg” direktiivi 93/104 tähenduses, järeldas Euroopa Kohus sama kohtuotsuse punktis 52, et vältimatut arstiabi andvate arstide sellise valve aega, mille ajal nad peavad raviasutuses isiklikult kohal viibima, tuleb tervikuna käsitada tööajana ja vajaduse korral ületunnitööna selle direktiivi tähenduses, samas kui tegemist on valvega, kus on vajalik pidev kättesaadavus, siis tuleb tööajaks pidada üksnes vältimatu arstiabi tegeliku andmisega seotud aega (vt samas tähenduses 3. juuli 2001. aasta määrus kohtuasjas C-241/99: CIG, EKL 2001, lk I‑5139, punktid 33 ja 34).

53      Niisiis tuleb ühelt poolt märkida, et vaieldamatult eeldab niisuguse arsti valve, kes täidab oma tööülesandeid nii nagu põhikohtuasjas, isiklikku kohalolekut raviasutuses.

54      Teiselt poolt ei ole sellise arsti tegevuse raamistik ega ka olemus oluliselt erinev eespool viidatud kohtuotsuse Simap aluseks olnud asjaoludest, et seada kahtluse alla Euroopa Kohtu poolt selles kohtuotsuses direktiivile 93/104 antud tõlgendus.

55      Sellega seoses ei saa neid tegevusi põhjendatult eristada ka väitega, et eespool viidatud kohtuotsuse Simap aluseks olnud asjas kehtis vältimatut arstiabi andvate arstide suhtes tööaja korraldus, mis nägi ette katkematult töötamise kuni 31 tundi ilma öise puhkeajata, samas kui käesoleva põhikohtuasja aluseks olnud valve puhul tagavad asjakohased siseriiklikud õigusnormid, et aeg, mille jooksul asjaomaselt isikult nõutakse tööülesannete täitmist, ei ületaks 49% valveajast, mis tähendab, et isik võib olla tööd tegemata üle poole valveajast.

56      Nagu kohtujurist oma ettepaneku 3. lehekülje joonealuses märkuses mainis, ei tulene eespool viidatud kohtuotsuse Simap aluseks olnud Hispaania sätetest, et haiglas valves olevad arstid peavad olema ärkvel ja aktiivsed terve valveaja jooksul. Sama võib järeldada ka nimetatud kohtuasjas tehtud kohtujuristi ettepaneku punktidest 15, 31 ja 33.

57      Isegi kui pidada käesolevas põhikohtuasjas käsitletud siseriiklikes õigusnormides esinevat näitajat 49% mingi ajavahemiku kohta arvutatud valve ajal tegelike töökohustuste täitmisega seotud keskmiseks ajaks, on siiski selge, et arsti võidakse valve ajal kutsuda oma tööülesandeid täitma just nii tihti ja nii pikaks ajaks kui vaja, ilma et nimetatud sätted näeks sellega seoses ette mingit piiri.

58      Mõisteid „tööaeg” ja „puhkeaeg” direktiivi 93/104 tähenduses ei tule tõlgendada liikmesriikide erinevate eeskirjade sätete alusel, vaid nad on ühenduse õiguse mõisted, mida tuleb määratleda objektiivsete tunnuste alusel, pidades silmas nimetatud direktiivi süsteemi ja eesmärki, nagu Euroopa Kohus tegi eespool viidatud kohtuotsuse Simap punktides 48 ja 50. Vaid selline autonoomne tõlgendamine saab tagada selle direktiivi täieliku toime ja nende mõistete ühetaolise kohaldamise kõigis liikmesriikides.

59      Seega ei tähenda asjaolu, et tööaja mõiste määratlus viitab siseriiklikule õigusele ja/või tavale, et liikmesriigid võivad ühepoolselt määrata selle mõiste ulatuse. Samuti ei saa need riigid allutada mingitele tingimustele töötajate õigust sellele, et tööaega ja puhkeaega asjakohaselt arvesse võetaks, kuivõrd see õigus tuleneb otse selle direktiivi sätetest. Mis tahes teistsugune tõlgendus oleks vastuolus direktiivi 93/104 eesmärgiga ühtlustada miinimumnõuete abil töötajate turvalisuse ja tervise kaitse (vt 12. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑84/94: Ühendkuningriik vs. nõukogu, EKL 1996, lk I‑5755, punktid 45 ja 75).

60      Siin ei oma tähtsust asjaolu, et eespool viidatud kohtuotsuses Simap ei võtnud Euroopa Kohus sõnaselget seisukohta, et raviasutuses valve ajal isiklikult kohal olevatel arstidel on võimalik puhata või magada ajal, kui nende teenuseid ei vajata.

61      Seega on sellised ajavahemikud, kus isik tööülesandeid ei täida, iseloomulikud arstide valvele, kus eeldatakse raviasutuses isiklikku kohalolekut, kuna erinevalt tavalisest tööajast sõltub kiireloomuliste tööülesannete täitmise vajadus asjaoludest ja seda ei saa ette planeerida.

62      Euroopa Kohus viitas ka eespool viidatud kohtuotsuse Simap punkti 48 viimases lauses sõnaselgelt sellele tunnusjoonele, millest tuleneb vältimatult, et kohus lähtus eeldusest, et haiglas kohapeal valves olevad arstid ei täida oma töökohustusi tegelikult ja katkematult terve valveaja jooksul.

63      Euroopa Kohtu arvates on otsustav tegur leidmaks, et direktiivi 93/104 tähenduses mõistet „tööaeg” iseloomustavad tunnused on olemas arsti haiglavalve puhul, see, et neil on kohustus viibida isiklikult tööandja määratud kohas ja olla seal tööandjale kättesaadav, et vajaduse korral otsekohe oma töökohustusi täita. Nagu tuleneb eespool viidatud kohtuotsuse Simap punktist 48, tuleb neid kohustusi, mis panevad asjaomased arstid olukorda, kus neil on võimatu valida ooteperioodide ajal viibimise kohta, pidada nende töökohustuste täitmiseks.

64      Seda järeldust ei muuda asjaolu, et tööandja annab arsti käsutusse puhkeruumi, milles viimatinimetatu võib viibida seni, kuni tema tööalaseid teeneid ei vajata.

65      Tuleb lisada, et nagu Euroopa Kohus on juba eespool viidatud kohtuotsuse Simap punktis 50 leidnud, siis erinevalt kutse peale ilmumise kohustusest, mis eeldab üksnes arsti pidevat kättesaadavust ilma viimase isikliku kohalolekuta raviasutuses, on arst, kes peab olema tööandjale kättesaadav viimase poolt määratud kohas terve valve jooksul, allutatud märgatavalt suurematele piirangutele, kuivõrd ta peab viibima eemal oma perekonnast ja sotsiaalsest keskkonnast ja tal on vähem vabadust oma ajaga ümber käia ajal, kui ta tööalaseid teeneid ei vajata. Neil tingimustel ei saa pidada töötajat, kes on tööandjale kättesaadav viimase poolt määratud kohas, puhkeajal olevaks sellel ajal valvest, kui ta ei täida tegelikult oma töökohustusi.

66      Seda tõlgendust ei saa seada kahtluse alla ka vastuväidetega, mis põhinevad majanduslikel ja korralduslikel tagajärgedel, mis, vastavalt Euroopa Kohtu EÜ põhikirja artikli 20 alusel märkusi esitanud viie riigi arvamusele, kaasneks eespool viidatud kohtuotsuse Simap lahenduse laiendamisega käesoleva põhikohtuasja aluseks olevatele asjaoludele.

67      Peale selle tuleneb direktiivi 93/104 põhjendusest 5, et „töötajate tööohutuse, ‑hügieeni ja -tervishoiu parandamine on eesmärk, mida ei peaks allutama puhtmajanduslikele kaalutlustele”.

68      Kõigest eelnevast tuleneb, et järeldus, mille Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Simap tegi ja mille kohaselt tuleb vältimatut arstiabi andvate arstide valveaega, mis eeldab isiklikku kohalolekut raviasutuses, pidada tervikuna tööajaks direktiivi 93/104 tähenduses, sõltumata arstide poolt tegelikult tehtud tööst, peab kehtima ka N. Jaegeri poolt sama korra alusel tehtud valvete puhul haiglas, kus ta töötab.

69      Neil tingimustel on direktiiviga 93/104 vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mille alusel peetakse puhkeajaks valveperioode, mille ajal arstil ei tule tegelikult tööülesandeid täita ja ta võib puhata, ent ta peab olema tööandja määratud kohas ja tööandjale kättesaadav, et oma teeneid osutada, kui see on vajalik või kui temalt seda nõutakse.

70      See tõlgendus on tegelikult ainus, mis on kooskõlas direktiivi 93/104 eesmärgiga tagada töötajate turvalisuse ja tervise tõhus kaitse, andes neile minimaalse puhkeaja. Selline tõlgendus on seda põhjendatum juhul, kus tegemist on tervishoiuasutustes valves olevate arstidega, kuna ajavahemikud, mille vältel nende teeneid kiireloomuliste olukordade lahendamisel ei vajata, on sõltuvalt olukorrast lühikese kestusega ja/või tihti katkestatud ning pealegi ei ole välistatud, et puudutatud isikutel ei paluta sekkuda väljaspool kiireloomulisi olukordi, et nende hoole alla antud patsientide olukorda jälgida või haldusülesandeid täita.

71      Arvestades kõike eeltoodut, tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 93/104 tuleb tõlgendada nii, et valvet (Bereitschaftsdienst), mille korral nõutakse arstilt haiglas isiklikku kohalolekut, tuleb pidada tervikuna tööajaks selle direktiivi tähenduses, isegi kui puudutatud isikul on õigus puhata oma töökohal sellel ajal, kui tema teeneid ei vajata, mistõttu direktiiviga on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis liigitavad need valve ajal esinevad ajavahemikud, kus töötaja on tegevusetult, puhkeajaks.

 Kolmas ja neljas küsimus

72      Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida peab uurima koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi 93/104 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad valve korral, mis eeldab isiklikku kohalolekut haiglas, olenevalt olukorrast kas kollektiivlepingu või selle alusel sõlmitud ettevõttesisese kokkuleppega lühendada igapäevast 11‑tunnist puhkeaega, kui „valve […] ajal töötamisele kulunud aeg […] hüvitatakse muul ajal”.

73      Kolmanda ja neljanda küsimuse esitamise kontekstist tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas ArbZG § 5 lõike 3 ja § 7 lõike 2 punkti 1 eeskirjad on kooskõlas direktiivi 93/104 nõuetega.

74      Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt viidatud siseriiklikud sätted teevad vahet, kas töötajad peavad valve ajal tegelikult täitma oma tööülesandeid või mitte, kuivõrd hüvitamisele kuulub sellise valve ajal vaid tegelikult tehtud tööle kulunud aeg, samas kui valve aeg, mil töötaja ei ole aktiivne, loetakse puhkeajaks.

75      Nagu kahe esimese küsimuse vastusest tuleneb, tuleb arsti valvet haiglas, kus ta töötab, pidada tervikuna tööajaks, sõltumata asjaolust, et töötaja ei tee selle valve ajal pidevalt tööd. Järelikult on direktiiviga 93/104 vastuolus liikmesriigi sätted, mis samastavad selle direktiivi tähenduses puhkeajaga ajavahemikud, mil töötaja on raviasutuses valves ja mil ta aktiivselt ei tegutse, ning seega näeb ette hüvitise vaid nende ajavahemike eest, kui puudutatud isik tegelikult töökohustusi täitis.

76      Et anda eelotsust taotlevale kohtule tarvilik vastus, tuleb täpsustada direktiivi 93/104 nõudeid puhkeaja kohta ja uurida eelkõige, kas ja vajaduse korral ka mil määral sellised siseriikliku õiguse sätted nagu ArbZG § 5 lõige 3 ja § 7 lõike 2 punkt 1 võivad kuuluda selles direktiivis ette nähtud erandite alla.

77      Selles kontekstis annab direktiivi artikkel 3 õiguse igale töötajale vähemalt 11‑tunnisele järjestikusele puhkusele iga 24‑tunnise ajavahemiku kohta.

78      Mis aga puudutab selle direktiivi artiklit 6, siis kohustab see liikmesriike võtma vajalikud meetmed, mis kooskõlas vajadusega kaitsta töötajate turvalisust ja tervist tagavad, et keskmine tööaja pikkus igas seitsmepäevases ajavahemikus, kaasa arvatud ületunnitöö, ei ületa 48 tundi.

79      Mõlema ülalmainitud sätte sõnastusest tuleneb, et nendega on põhimõtteliselt vastuolus sellised siseriiklikud normid nagu põhikohtuasjas, mis võimaldavad tööajal kesta ligi 30 tundi järjest, kui valvele eelneb või järgneb vahetult tavaline tööaeg, või enam kui 50 tundi nädalas koos valvega. Olukord oleks teine, kui nimetatud eeskiri kuuluks direktiiviga 93/104 ette nähtud erandite alla.

80      Sellega seoses tuleneb selle direktiiviga kehtestatud korrast, et kui direktiivi artikkel 15 võimaldab üldiselt kohaldada või kehtestada töötajate turvalisuse ja tervise kaitseks soodsamaid siseriiklikke norme, täpsustab seevastu direktiivi artikkel 17, et liikmesriigid või tööturu osapooled võivad erandid ette näha vaid teatavatest selle direktiivi ammendavalt loetletud sätetest.

81      Esiteks on oluline, et direktiivi 93/104 artikkel 2 ei ole nende sätete seas, millest direktiiv lubab sõnaselgelt erandeid teha.

82      See asjaolu kinnitab käesoleva kohtuotsuse punktides 58 ja 59 sedastatut, mille kohaselt ei saa liikmesriigid vabalt tõlgendada nimetatud artiklis 2 esinevaid määratlusi.

83      Teiseks mainitakse direktiivi 93/104 artiklit 6 vaid sama direktiivi artikli 17 lõikes 1, kuigi on selge, et viimati nimetatud säte puudutab tegevusi, millel pole mingit seost arsti valvega, mille puhul on vajalik isiklik kohalolek haiglas.

84      Mõistagi näeb direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punkti b alapunkt i ette, et liikmesriikidel on võimalus mitte kohaldada artiklit 6, kui nad samal ajal respekteerivad nii töötajate turvalisuse kui ka tervisekaitse üldpõhimõtteid ja täidavad teatava arvu nimetatud sättes loetletud kumulatiivseid tingimusi.

85      Nagu Saksamaa valitsus kohtuistungil sõnaselgelt kinnitas, on sellegipoolest kindel, et Saksamaa Liitvabariik ei ole kasutanud seda erandi tegemise võimalust.

86      Kolmandaks on direktiivi 93/104 artiklit 3 seevastu mainitud sama direktiivi artikli 17 mitmes lõikes, eriti põhikohtuasja jaoks olulises lõike 2 punktis 2.1., kuna selle punkti c alapunkt i sätestab: „tegevuste puhul, mis nõuavad teenuse […] pidevat jätkumist, eriti […] haiglates või samalaadsetes asutustes […] osutatavate vastuvõtu, ravimise ja/või hooldamisega seotud teenused”.

87      Seega tunnustab direktiiv 93/104 valvemeeskondade organiseerimise eripärasid haiglates ja samalaadsetes asutustes, kuivõrd selle direktiivi artiklis 17 on lubatud nende osas erandeid teha.

88      Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuse Simap punktis 45 leidnud, et vältimatut abi andvate arstide tegevus võib kuuluda selles artiklis toodud erandite alla, kui selles sättes toodud tingimused on täidetud (vt eespool viidatud kohtumäärus CIG, punkt 31).

89      Sellega seoses tuleb meenutada, et kuivõrd tegu on eranditega direktiiviga 93/104 kehtestatud ühenduse tööajakorralduse režiimist, peab nimetatud direktiivi artiklis 17 toodud erandeid tõlgendama nii, et nende ulatus on piiratud sellega, mis on rangelt vajalik nende eranditega kaitstavate huvide säilitamiseks.

90      Pealegi on direktiivi 93/104 artikli 17 lõike 2 kohaselt sellise erandi kehtestamine, mis puudutab eeskätt sama direktiivi artiklis 3 sätestatud igapäevast puhkeaega, sõnaselgelt allutatud tingimusele, et kõnealustele töötajatele antakse hüvitiseks võrdväärse pikkusega puhkeajad või et erandjuhtudel, kui objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik anda hüvitiseks niisuguseid võrdväärse pikkusega puhkeaegu, võimaldatakse neile töötajatele asjakohane kaitse. Sama artikli 17 lõike 3 alusel kehtivad samad tingimused nimetatud artiklist 3 erandite tegemisel tööturu osapoolte vahel riiklikul või piirkondlikul tasandil sõlmitud kollektiivlepingute või lepingutega või – nendes ette nähtud korras – tööturu osapoolte vahel madalamal tasandil sõlmitud kollektiivlepingute või lepingutega.

91      Ühelt poolt, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 81 märgitud, ei võimalda direktiivi 93/104 artikkel 17 teha erandeid selle direktiivi artiklis 2 sisalduvatest „tööaja” ja „puhkeaja” määratlustest ja lugeda aega, mil haiglas isiklikult kohal olev valvearst ei pea aktiivselt täitma oma töökohustusi, puhkeajaks, kuigi neid ajavahemikke tuleb pidada tervikuna selle direktiivi tähenduses tööaja osaks.

92      Teiselt poolt tuleb meenutada, et direktiivi 93/104 eesmärk on kaitsta tõhusalt töötajate turvalisust ja tervist. Arvestades seda olulist eesmärki, peab igal töötajal olema nimelt õigus piisavale puhkeajale, mis ei pea olema üksnes tõhus, võimaldades puudutatud isikutel taastuda tööväsimusest, vaid ka ennetava iseloomuga, vältimaks nii palju kui võimalik töötajate turvalisuse ja tervise mõjutamist kuhjuvate puhkeajata tööperioodide tõttu.

93      Sellega seoses tuleneb eespool viidatud kohtuotsuse Ühendkuningriik vs. nõukogu punktist 15, et mõisteid „turvalisus” ja „tervis” asutamislepingu artikli 118A tähenduses, millel põhineb direktiiv 93/104, tuleb laialt tõlgendada, et arvestada kõiki füüsilisi ja teisi tegureid, mis võivad töötajate tervist ja turvalisust töökeskkonnas mõjutada, eriti tööajakorralduse teatavaid aspekte. Nimetatud kohtuotsuse samas punktis märkis Euroopa Kohus ühtlasi, et sellist tõlgendust toetab ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni – mille liikmeks on kõik liikmesriigid – põhikirja preambul, mis määratleb tervise täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundina, mitte üksnes haiguse või puuete puudumisena.

94      Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 93/104 artikli 17 lõigete 2 ja 3 tähenduses „hüvituseks [antavad] võrdväärse pikkusega puhkeajad” peavad – vastamaks nii neis seatud kriteeriumidele kui ka selle direktiivi eesmärgile, mida on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 92 – olema sellised, et nendel aegadel ei ole töötaja allutatud seoses oma tööandajaga mingile kohustusele, mis võiks teda takistada vabalt ja katkematult pühendumast oma isiklikele huvidele, et neutraliseerida tööga tekitatud mõju tema turvalisusele ja tervisele. Samuti peavad need puhkeajad järgnema vahetult tööajale, mida nad peaksid hüvitama, et vältida töötaja väsimist või kurnatust järjestikuste tööperioodide tõttu.

95      Töötaja turvalisuse ja tervise tõhusa kaitse tagamiseks peab üldjuhul ette nägema tööaja ja puhkeaja korrapärase vaheldumise. Et end korralikult välja puhata, peab töötajal olema võimalus viibida väljaspool oma töökeskkonda määratud arvu tundide jooksul, mis peavad olema nii järjestikused kui ka tööajale vahetult järgnema, et võimaldada puudutatud isikul lõõgastuda ja üle saada tema töökohustuste täitmisega vältimatult kaasnevast väsimusest. See nõue on seda vajalikum, et erandina üldreeglist on igapäevane tööaeg valve võrra pikem.

96      Samas võivad järjestikused tööperioodid ilma nende vahel olevate vajalike puhkeaegadeta teatud juhtudel töötajat kahjustada või vähemalt ületada tema füüsiliste võimete piirid, seades seega ohtu tema tervise ja turvalisuse, nii et hilisem nende perioodide asemel antud puhkeaeg ei võimalda piisavalt kõnealuste huvide kaitset tagada. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 70 mainitud, on see risk seda suurem seoses arstidega, kes on raviasutustes valves, eriti kui valve lisandub tavalisele tööajale.

97      Neil tingimustel peab igapäevase tööaja pikendamist, mida liikmesriigid või tööturu osapooled võivad direktiivi 93/104 artikli 17 kohaselt ette näha, lühendades konkreetsel tööpäeval töötajale antud puhkeaega eeskätt haiglates ja samalaadsetes asutustes, põhimõtteliselt hüvitama võrdsete hüvituslike puhkeaegadega, mille tundide arv võrdub tundide arvuga, mille võrra puhkeaega lühendati ja mis töötaja peab saama enne järgmist tööperioodi. Üldjuhul ei võta asjaolu, et selliseid perioode antakse vaid „muul ajal”, mis ei ole ületundide tõttu pikendatud tööperioodiga vahetult seotud, piisavalt arvesse vajadust austada töötajate turvalisuse ja tervise kaitse üldpõhimõtteid, mis moodustavad ühenduse tööajakorralduse režiimi alused.

98      Vaid täiesti erandlike olukordade puhul lubab artikkel 17 anda töötajale muud asjakohast kaitset, kui võrdväärse pikkusega hüvitisena mõeldud puhkeaegade andmine ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik.

99      Siiski ei ole käesolevas asjas väidetud ega isegi viidatud, et selliste sätete korral nagu põhikohtuasjas võiks tegemist olla sellise juhtumiga.

100    Pealegi ei või igapäevase 11‑tunnise järjestikuse puhkeaja lühendamise – mida direktiiv 93/104 teatavatel asjaoludel ja teatavaid tingimusi täites lubab – tagajärjeks olla sama direktiivi artiklis 6 sätestatud maksimaalse iganädalase tööaja ületamine, kohustades töötajat oma töökohustusi täitma koos ületunnitööga rohkem kui keskmiselt 48 tundi iga 7‑päevase ajavahemiku jooksul, isegi kui selle hulgas on valve, mis sisaldab perioode, kus töötaja on küll oma töökohal kättesaadav, kuid ei täida tegelikult oma töökohustusi.

101    Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 83 märgitud, ei võimalda artikkel 17 teha põhikohtuasjas käsitletavate tegevuste puhul erandeid artiklist 6.

102    Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb järeldada, et sellised siseriiklikud sätted nagu ArbZG § 5 lõige 3 ja § 7 lõike 2 punkt 1 ei saa kuuluda direktiivis 93/104 ette nähtud erandi tegemise võimaluste hulka.

103    Neil tingimustel tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/104 tuleb tõlgendada nii, et:

–        sellises olukorras nagu põhikohtuasjas on direktiiviga vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis sellise valve korral, kus nõutakse isiklikku kohalolekut haiglas, lubavad – sõltuvalt asjaoludest kas kollektiivlepingu või kollektiivlepingul alusel sõlmitud ettevõttesisese kokkuleppega – hüvitada vaid sellise osa valveajast, mille jooksul töötaja tegelikult tööülesandeid täitis;

–        igapäevase 11‑tunnise järjestikuse puhkeaja lühendamine tavalisele tööajale järgneva valvega saab kuuluda direktiivi artikli 17 lõike 2 punkti 2.1 alapunkti c alapunktis i toodud erandsätete alla üksnes siis, kui asjaomastele töötajatele antakse hüvitisena võrdväärse pikkusega puhkeajad vahetult pärast vastavaid tööperioode;

–        peale selle ei saa selline igapäevase puhkeaja lühendamine tuua mingil juhul kaasa nimetatud direktiivi artiklis 6 sätestatud maksimaalse iganädalase tööaja ületamist.

 Kohtukulud

104    Euroopa Kohtule märkusi esitanud Saksamaa, Taani, Prantsuse, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Landesarbeitsgericht Schleswig-Holsteini 12. märtsi 2002. aasta määrusega, muudetud sama aasta 25. märtsi määrusega, esitatud küsimustele otsustab:

1.      Nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte, tuleb tõlgendada nii, et valvet (Bereitschaftsdienst), mille korral nõutakse arstilt haiglas isiklikku kohalolekut, tuleb pidada tervikuna tööajaks selle direktiivi tähenduses, isegi kui puudutatud isikul on õigus puhata oma töökohal sellel ajal, kui tema teeneid ei vajata, mistõttu on direktiiviga vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis liigitavad need valve ajal esinevad ajavahemikud, kus töötaja on tegevusetult, puhkeajaks.

2.      Direktiivi 93/104 tuleb ühtlasi tõlgendada ka nii, et:

–        sellises olukorras nagu põhikohtuasjas on direktiiviga vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis sellise valve korral, kus nõutakse isiklikku kohalolekut haiglas, lubavad – sõltuvalt asjaoludest kas kollektiivlepingu või kollektiivlepingul alusel sõlmitud ettevõttesisese kokkuleppega – hüvitada vaid sellise osa valveajast, mille jooksul töötaja tegelikult tööülesandeid täitis;

–        igapäevase 11‑tunnise järjestikuse puhkeaja lühendamine tavalisele tööajale järgneva valvega saab kuuluda direktiivi artikli 17 lõike 2 punkti 2.1 alapunkti c alapunktis i toodud erandsätete alla üksnes siis, kui asjaomastele töötajatele antakse hüvitisena võrdväärse pikkusega puhkeajad vahetult pärast vastavaid tööperioode;

–        peale selle ei saa selline igapäevase puhkeaja lühendamine tuua mingil juhul kaasa nimetatud direktiivi artiklis 6 sätestatud maksimaalse iganädalase tööaja ületamist.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. septembril 2003 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: saksa.