EUROOPA KOHTU OTSUS

24. november 1993(*)

Kaupade vaba liikumine – Ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keeld

Liidetud kohtuasjades C-267/91 ja C-268/91,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Tribunal de grande instance de Strasbourg’i (Prantsusmaa) eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas kriminaalasjas

Bernard Keck’i

ja

Daniel Mithouard’i

süüdistuses eelotsuse tegemiseks ühenduse piires konkurentsi ja vaba liikumist käsitlevate EMÜ asutamislepingu sätete tõlgendamise küsimustes,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president O. Due, kodade esimehed G. F. Mancini, J. C. Moitinho de Almeida, M. Díez de Velasco ja D. A. O. Edward, kohtunikud C. N. Kakouris, R. Joliet, F. A. Schockweiler, G. C. Rodríguez Iglesias, F. Grévisse, M. Zuleeg, P. J. G. Kapteyn ja J. L. Murray,

kohtujurist: W. Van Gerven,

kohtusekretär: vanemametnik D. Louterman-Hubeau,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        D. Mithouard, esindaja: advokaat M. Meyer, Strasbourg,

–        B. Keck, esindaja: advokaat J.-P. Wachsmann, Strasbourg,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja P. Pouzoulet ja sama ministeeriumi õigusosakonna välisasjade sekretär H. Duchêne,

–        Kreeka valitsus, esindaja: riikliku õigusnõukogu abiõigusnõunik F. P. Georgakopoulos,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: õigusnõunik R. Wainwright ja õigustalituse juures tegutsev liikmesriigi ametnik V. Melgar, keda abistas advokaat H. Lehman, Pariis,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 9. märtsi 1993. aasta kohtuistungil ära kuulanud D. Mithouard’i (esindajad: advokaadid Meyer ja Huet, Strasbourg), Prantsuse valitsuse ja komisjoni suulised märkused,

olles 28. aprilli 1993. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Kahe otsusega 27. juunist 1991, mis saabusid Euroopa Kohtusse 16. oktoobril 1991, esitas Tribunal de grande instance de Strasbourg EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel kaks eelotsuse küsimust ühenduse piires konkurentsi ja vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu normide tõlgendamise kohta.

2        Need küsimused kerkisid kriminaalasjas B. Kecki ja D. Mithouard’i süüdistuses selles, et müües edasi tooteid muutmata kujul nende tegelikust ostuhinnast madalama hinnaga, rikkusid nad Prantsuse 2. juuli 1963. aasta seaduse nr 63-628 (muudetud 1. detsembri 1986. aasta määruse nr 86-1243 artikliga 32) artiklit 1.

3        B. Keck ja D. Mithouard väitsid enda kaitseks, et nimetatud sätetega ette nähtud üldine ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keeld on vastuolus asutamislepingu artikliga 30 ja ühenduse piires isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumise ja vaba konkurentsi põhimõtetega.

4        Tribunal de grande instance de Strasbourg, tundes vajadust ühenduse õiguse teatud sätete tõlgendamise järele, otsustas mõlemad menetlused peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Prantsusmaal 1. detsembri 1986. aasta määruse nr 86-1243 artikliga 32 kehtestatud ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keeld on kooskõlas ühisturu piires kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise ja vaba konkurentsi ning kodakondsuse alusel mittediskrimineerimise põhimõtetega, mis on sätestatud 25. märtsi 1957. aasta EMÜ asutamislepingu ning eelkõige selle artiklitega 3 ja 7, kuna Prantsuse õigusaktid võivad konkurentsi moonutada:

a)      esiteks sellega, et nende alusel on karistatav vaid ostuhinnast madalama hinnaga edasimüük ja need jätavad keelu kohaldamisalast välja tootja, kes võib turul müüa omaenda toodetud, töödeldud või isegi väga vähe täiustatud toodet alla tootmishinna;

b)      teiseks sellega, et need moonutavad eelkõige piirialadel eri ettevõtjate vahelist konkurentsi ettevõtjate kodakondsuse ja asukoha alusel?”

5        Põhikohtuasja faktilised asjaolud, menetluse käik ja Euroopa Kohtule esitatud kirjalikud märkused on ulatuslikumalt esitatud kohtuistungi ettekandes. Kohtutoimiku materjalid leiavad alljärgnevalt käsitlemist vaid niivõrd, kuivõrd see on Euroopa Kohtu arutluskäigu seisukohalt vajalik.

6        Alustuseks tuleb märkida, et asutamislepingu sätted, mis käsitlevad isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist ühenduse piires, ei ole kaupade turustamist puudutava üldise ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keelu osas asjakohased ega ole seega põhikohtuasja vaidlusesemega seotud.

7        Asutamislepingu artiklis 7 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtte osas nähtub eelotsusetaotlustest, et siseriiklikul kohtul on kahtlusi, kas ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keeld on selle sättega kooskõlas, sest keeld võib seada ettevõtjad, kellele see laieneb, halvemasse olukorda võrreldes konkurentidega, kes tegutsevad liikmesriikides, kus ostuhinnast madalama hinnaga edasimüük on lubatud.

8        Sellegipoolest ei kujuta fakt, et erinevates liikmesriikides müügiga tegelevatele ettevõtjatele laienevad erinevad õigusaktid, millest mõned lubavad ja mõned keelavad ostuhinnast madalama hinnaga edasimüüki, endast diskrimineerimist asutamislepingu artikli 7 mõttes, kuna siseriiklikud õigusaktid, mis on põhikohtuasjas vaidlusalused, laienevad riigi territooriumil toimuvale mis tahes müügitegevusele, olenemata sellega tegelevate isikute kodakondsusest (vt 14. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 308/86: Lambert, EKL 1988, lk 4369).

9        Lõpuks ilmneb eelotsuse küsimusest, et siseriiklik kohus soovib saada selgitusi asjassepuutuvate õigusnormide võimaliku konkurentsivastase mõju kohta, tuginedes eranditult asutamislepingu artiklis 3 sätestatud ühenduse alustaladele, ent osutamata ühelegi asutamislepingu erisättele, millega neid põhimõtteid konkurentsi valdkonnas rakendatakse.

10      Võttes neil asjaoludel arvesse Euroopa Kohtule esitatud kirjalikke ja suulisi argumente ning soovides anda eelotsust taotlevale kohtule vajalikku vastust, tuleb ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keeldu käsitleda kaupade vaba liikumise vaatenurgast.

11      Asutamislepingu artikli 30 alusel on liikmesriikide vahel keelatud koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on iga meede, mis võib otse või kaudselt, tegelikult või võimalikult takistada ühendusesisest kaubandust, koguselise piiranguga samaväärse toimega meede.

12      Tuleb sedastada, et ostuhinnast madalama hinnaga edasimüüki keelavate siseriiklike õigusaktide eesmärk ei ole reguleerida liikmesriikide kaubavahetust.

13      Kahtlemata võivad niisugused õigusaktid müüdavaid koguseid ja järelikult ka teistest liikmesriikidest pärit toodete müügikoguseid vähendada sel määral, kui need jätavad ettevõtja ilma ühest müügiedendamise meetodist. Sellegipoolest jääb alles küsimus, kas niisugune võimalus on piisav selleks, et kvalifitseerida asjassepuutuvad õigusaktid meetmeteks, millel on koguselise impordipiiranguga samaväärne toime.

14      Kuna ettevõtjad tuginevad üha sagedamini asutamislepingu artiklile 30, et vaidlustada mis tahes ettekirjutusi, mis kitsendavad nende kauplemisvabadust, seda isegi siis, kui need ettekirjutused ei ole suunatud teistest liikmesriikidest pärit kaupadele, peab Euroopa Kohus vajalikuks oma sellekohane praktika uuesti läbi vaadata ning seda täpsustada.

15      Cassis de Dijon’i kohtuasjas tehtud otsuse (20. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 120/78: Rewe-Zentral, EKL 1979, lk 649) kohaselt kujutavad kõik kaupade vabale liikumisele seatud tõkked, mis tulenevad õigusaktide ühtlustamise puudumisel teistest liikmesriikidest pärit ja seaduslikult toodetud ja turustatud kaupadele nõudeid (näiteks nimetuse, kuju, mõõtmete, kaalu, sisalduse, esitluse, märgistuse, pakendamise osas) kehtestavatest õigusaktidest, endast samaväärse toimega meetmeid, mis on artikli 30 alusel keelatud, isegi kui neid nõudeid kohaldatakse vahet tegemata kõikidele toodetele, välja arvatud juhul, kui nende kohaldamise tingivad üldised huvid, mis on kaupade vaba liikumise põhimõtte suhtes ülimuslikud.

16      Seevastu erinevalt senisest kohtupraktikast tuleb tõdeda, et teistest liikmesriikidest pärit toodetele teatud müügitingimusi piiravate või keelavate siseriiklike sätete kohaldamine ei saa otseselt või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada liikmesriikidevahelist kaubandust Dassonville’i kohtuasjas tehtud otsuse mõttes (11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74, EKL 1974, lk 837), tingimusel et neid sätteid kohaldatakse kõikidele asjaomastele ettevõtjatele, kes tegutsevad riigi territooriumil, ning et need mõjutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist.

17      Kui need tingimused on täidetud, siis sedalaadi õigusnormide kohaldamine nende kaupade müügile, mis on pärit teistest liikmesriikidest ja mis vastavad selle riigi nõuetele, ei takista ega häiri oma olemuselt turule juurdepääsu rohkem kui kodumaiste kaupade puhul. Niisugused õigusnormid jäävad seega asutamislepingu artikli 30 kohaldamisalast välja.

18      Järelikult tuleb siseriiklikule kohtule vastata, et EMÜ asutamislepingu artiklit 30 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav liikmesriigi õigusaktide suhtes, mis üldisel viisil keelavad edasimüügi ostuhinnast madalama hinnaga.

 Kohtukulud

19      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Prantsuse valitsuse, Kreeka valitsuse ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Tribunal de grande instance de Strasbourg’i 27. juuni 1991. aasta kahe otsusega esitatud küsimustele, otsustab:

EMÜ asutamislepingu artiklit 30 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav liikmesriigi õigusaktide suhtes, mis üldisel viisil keelavad edasimüügi ostuhinnast madalama hinnaga.

Murray

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. novembril 1993 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.