ECO/639
Ühtekuuluvuspoliitika ja ELi laienemine
ARVAMUS
Majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
„Ühtekuuluvuspoliitika roll ELi laienemise järgmistes voorudes“
(ettevalmistav arvamus)
Raportöör: María del Carmen BARRERA CHAMORRO
|
Konsulteerimistaotlus
|
Euroopa Komisjon, 11/12/2023
|
|
Õiguslik alus
|
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
|
|
|
|
|
Vastutav sektsioon
|
majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
|
|
Vastuvõtmine sektsioonis
|
17/5/2024
|
|
Hääletuse tulemus
(poolt/vastu/erapooletuid)
|
62/0/0
|
|
Vastuvõtmine täiskogus
|
D/M/YYYY
|
|
Täiskogu istungjärk nr
|
…
|
|
Hääletuse tulemus
(poolt/vastu/erapooletuid)
|
…/…/…
|
1.Järeldused ja soovitused
1.1Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) rõhutab, et ühinemiseelse abi poliitika on laienemispoliitika asendamatu vahend. Selle mõju on võimalik suurendada, et edendada rahu ja heaolu kogu Euroopas, eelkõige piirkondades, kus rahu ja stabiilsus on hiljuti proovile pandud.
1.2Selleks et valmistada kandidaatriigid ette ühtekuuluvuspoliitika vahendite täielikuks rakendamiseks tulevikus, peaks ühinemiseelse abi poliitika olema paremini kohandatud asjaomaste piirkondade ja ka nendega piirnevate ELi liikmesriikide piirkondade tugevatele külgedele, probleemidele ja vajadustele.
1.3Komitee soovitab, et ühinemiseelse abi poliitika raames investeeritaks kandidaatriikides süstemaatilisemalt inimkapitali arendamisse, haridusse ja sotsiaalsesse integratsiooni, et ennetada ja leevendada sotsiaalset ebavõrdsust. Oluline on edendada sidemeid kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja kaasata neid ühinemiseelse abi poliitika tõhusamasse kavandamisse.
1.4Tulevase ühtekuuluvuspoliitika abil tuleks prioriseerida nende haavatavate rühmade kaitset, kes seisavad silmitsi nende majanduslikku ja sotsiaalset arengut pärssivate täiendavate oluliste takistustega ning kellele võivad tulevases ühinemisprotsessis saada osaks täiendavad katsumused.
1.5Tugevamad partnerlused kandidaatriikide kodanikuühiskonna organisatsioonidega ei ole mitte ainult hindamatud laienemiseesmärkide edendamiseks, vaid toetavad ka tõhusaid ja kaasavaid arengustrateegiaid, kasutades tugeva partnerluse ja jagatud eelarve täitmise väljakujunenud põhimõtteid.
1.6Ühinemiseelse abi poliitika peaks saama kogu vajaliku toetuse, et edendada majanduskasvu ja taastumist kõigis Euroopa piirkondades. See hõlmab rohe- ja digipöörde elluviimist ning piirkondade abistamist praeguste demograafiliste, tööstuslike, strateegiliste ja julgeolekuprobleemidega kohanemisel.
1.7Komitee rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika roll peab ulatuma oluliselt kaugemale põhiinvesteeringutest. See peab keskenduma institutsioonide ülesehitamisele ja suutlikkuse suurendamisele, sealhulgas mestimisprogrammidele ning kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite toetamisele. Balti riikide kogemused on näidanud, et institutsioonilise suutlikkuse suurendamine võimaldab ühtekuuluvuspoliitika vahendeid tõhusamalt kasutada, kiirendades nende riikide integreerumist ja majanduskasvu. Need vahendid on ka aidanud neil riikidel tõusta avaliku poliitika tõhusal kujundamisel esirinda.
1.8Komitee toonitab asjaolu, et laienemisvoorud on avaldanud mõju ka olemasolevatele liikmesriikidele ja nende piirkondadele, kuna uued liikmesriigid ühinevad ühtse turuga ning mõjutavad rahvusvahelist väärtusahelat ja tööjõu rännet ELis. Seepärast on vaja täiendavaid rahalisi vahendeid, et investeerida kandidaatriikidega piirnevatesse piirkondadesse ja ka praeguste liikmesriikide nendesse piirkondadesse, mida laienemisest tingitud muutused ELis ja ülemaailmsetes väärtusahelates tõsiselt mõjutavad.
1.9Komitee juhib tähelepanu sellele, et arvestades probleemide ulatust, eriti Ukrainas, ei piisa üksnes ühinemiseelse abi poliitikast. EL peab võtma konkreetseid meetmeid, vajaduse korral ajutiste mehhanismide kaudu, et tagada kõige pakilisemate ja nõudlikumate küsimuste – näiteks sõjajärgse ülesehituse – tulemuslik lahendamine. See on oluline tulevase avaliku poliitika mõju ja kasu maksimeerimiseks.
1.10Komitee leiab, et üks ELi laienemise suurimaid katsumusi on õigusriigi olukorra halvenemine pärast ühinemist. Seda riski saaks leevendada, lisades uutesse ühinemislepingutesse ühinemisjärgsed nõuetele vastavuse tagamise vahendid, nagu tõhusad meetodid hääleõiguse ja ELi vahendite peatamiseks juhul, kui ei järgita ELi põhiväärtusi ja õigusriigi põhimõtet. Muid sageli nimetatud kitsaskohti, nagu ELi institutsioonide toimimine ja mõju ELi eelarvele, saaks lahendada üleminekuperioodide ja ELi reformide kaudu ühinemisläbirääkimiste ajal.
1.11Komisjon peaks paralleelselt laienemisprotsessiga suunama oma tulevase ühtekuuluvuspoliitika reforme selliselt, et suurendada praeguste poliitikameetmete tõhusust, võttes aluseks suurema spetsialiseerumise ja mitmekesistamise, mis on seotud suurema paindlikkuse ja finantsalase spetsialiseerumisega. Ükski finantsabi ei saa olla edukas majandusliku heaolu saavutamisel, kui ei tehta paralleelselt jõupingutusi institutsioonide ülesehitamisel, valitsemise reformimisel ja kodanikuühiskonna kaasamisel.
1.12Komitee tõstab esile vajaduse võtta kiiresti erisuguseid poliitikameetmeid, sealhulgas investeerida inimkapitali, et peatada ELi kandidaatriikidest väljaränne, mis ähvardab hävitada majandusliku ja sotsiaalse arengu potentsiaali.
1.13Komitee peab oluliseks parandada noorte olukorda kandidaatriikides. Lisaks eluasemelahendustele on vajalikud jõupingutused noorte oskuste ja tööhõive parandamiseks ning noorte haridus- ja kvaliteetsete töövõimaluste suurendamiseks. Samuti tuleks julgustada dialoogi noortega ja nende osalemist noortegarantii algatustes.
1.14Komitee soovitab suurendada jõupingutusi, et hoolitseda kõige haavatavamate inimeste ja inimrühmade eest kandidaatriikides, nad mitte ainult kaitsesüsteemidesse kaasates, vaid võttes neid arvesse ka otsustusprotsessis. See on parim viis saavutada ühtekuuluvuspoliitika esimene – mitte kellegi kõrvalejätmise – põhimõte.
2.Üldised märkused
2.1Venemaa agressioon Ukraina vastu ei ole ohustanud üksnes ühe Euroopa riigi suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. See on osutunud selgeks katsumuseks Euroopa integratsioonile ja poliitilistele väärtustele, millele Euroopa integratsioon on viimase 75 aasta jooksul tuginenud. Seetõttu on hädavajalik, et Euroopa Liit reageeriks neile ajaloolistele oludele ning annaks Lääne-Balkanile ja Ida-Euroopale märku, et ta ei hülga Venemaa ohuga silmitsi seisvaid riike, vaid kiirendab kõiki jõupingutusi nende integreerimiseks Euroopa Liitu. Ühtekuuluvuspoliitika vahendid võivad aidata suurendada ELi laienemisalgatuste tõhusust Lääne-Balkanil ja Ida-Euroopas.
2.2Ühtekuuluvuspoliitikast on saanud üks Euroopa Liidu juhtalgatusi. Alates ühtekuuluvuspoliitika esmakordsest sätestamisest Rooma lepingus on sellest saanud Euroopa solidaarsuse nurgakivi ning see on aidanud kaasa õiglasema ja võrdsema Euroopa Liidu saavutamisele. Sellisena on tal asendamatu positsioon ELi laienemispoliitika prioriteetides.
2.3Laienemist on õigustatult kirjeldatud kui üht kõige võimsamat ELi välispoliitika instrumenti. Laienemisvoorudega on Euroopa Liit muutunud suuremaks, tugevamaks, rahumeelsemaks ja õiglasemaks. Ei oleks liialdus öelda, et laienemine on levitanud rahu, heaolu ja julgeolekut kogu Euroopas.
2.4Nagu ELi juhid Granada deklaratsioonis märkisid, on laienemine „kandev jõud Euroopa kodanike majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste parandamisel ja riikidevaheliste erinevuste vähendamisel ning peab edendama liidu aluseks olevaid väärtuseid“. Deklaratsioonis rõhutatakse ühinemiseelse abi poliitika tähtsust ELi laienemise olulise osana.
2.5Ülioluline on teha ühinemiseelse abi poliitika kandidaatriikidele kättesaadavaks, sest see hõlbustab kandidaatriikide tulevast integreerumist liitu ja suurendab Euroopa põhiväärtuste atraktiivsust nii liikmes- kui ka kandidaatriikides.
3.Sotsiaalsed kaalutlused ja tagatised
3.1Komitee peab väga oluliseks, et ELiga ühinemisel oleks tagatud liidu õigustiku täielik järgimine, sealhulgas põhiõiguste ja sotsiaalse õigustiku järgimine ning kodanikuühiskonna ja sotsiaaldialoogi austamine ja tugevdamine. Erilist tähelepanu tuleks pöörata sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide õiguste täielikule austamisele. Selles kontekstis on oluline tagada piisavad rahalised vahendid sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamiseks läbirääkijariikides. Laienemine peab olema edukas nii uute kui ka praeguste liikmesriikide töötajate, ettevõtjate, VKEde ja kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks.
3.2Komitee on kindlalt veendunud, et parima tulemuse liidu laienemisel annab järkjärguline ja tulemuspõhine lähenemisviis, mille puhul saadakse ELiga ühinemise protsessi käigus astmelist kasu. Komisjon peaks välja töötama ettepaneku, et hõlbustada kandidaatriikide institutsioonilist ühenduvust ja nende juurdepääsu ELi institutsioonide, sealhulgas komisjoni eri peadirektoraatide tööle ka ühinemisprotsessi ajal. Euroopa Komisjon peaks tagama, et abisaajariikidele pakutakse liidu õigustiku kohandamisel ja rakendamisel õigeaegselt tehnilist tuge. Komitee kutsub üles lükkama selgelt tagasi igasuguse tükkhaaval lähenemisviisi ühinemisaruteludele: juurdepääs siseturule või selle osadele peaks olema seotud põhiõiguste ja sotsiaalse õigustiku täieliku järgimisega. Samal ajal peaks juurdepääs siseturule põhinema ausal konkurentsil, mis praktikas tähendab õigusnormide vastavusse viimist asjakohase ELi õigustikuga (nt sellistes valdkondades nagu sotsiaalküsimused, keskkond, riigiabi).
3.3Komitee leiab, et arutelud ELi laienemise üle annavad võimaluse mõelda selle üle, kuidas tuleks ELi institutsioonilist raamistikku kohandada. Vaja on ellu viia ELi institutsioonide reform, et tagada Euroopa Liidu tõhusam, sotsiaalsem ja progressiivsem institutsiooniline raamistik. Eesmärk on luua dünaamilisem ja konkurentsivõimelisem ELi majandus, mis käib käsikäes paremate elu- ja töötingimuste, suurema konkurentsivõime ja paremini toimiva majandusega.
3.4EL peab reageerima kasvavale ebavõrdsusele ja tagama olukorra paranemise kodanike jaoks, keda on 2022. ja 2023. aastal juba tabasid kokkuhoiupoliitika pikaajaline mõju, pandeemia ja kõrge inflatsioon.
3.5ELi laienemist silmas pidades kutsub komitee üles töötama välja uue fiskaalvahendi investeeringute jaoks – ELi suveräänsuse fondi õiglaseks sotsiaal-majanduslikuks üleminekuks ja ühisteks hüvedeks, jätmata seejuures kõrvale ühtegi inimest ega piirkonda.
3.6Vaja on tugevat Euroopa tööstuspoliitikat, mis hõlmaks märkimisväärseid ja tõhusaid avaliku ning erasektori investeeringuid, mis toetavad kvaliteetseid töökohti ja sotsiaalset progressi. Konkurentsivõime vähenemine on jätkuvalt peamine Euroopa majanduse arengut ja ühtekuuluvuspoliitika tulevikku takistav tegur.
3.7Euroopa Komisjon peaks aitama suunata arutelu tulevaste institutsiooniliste reformide teemal,
3.7.1kutsudes üles viima täielikult ja nõuetekohaselt ellu majanduse juhtimise reformi, tagamaks, et majanduspoliitika peamisteks eesmärkideks peetakse sotsiaalset õiglust, sotsiaalset progressi ning inimeste töö- ja elutingimuste parandamist ja keskkonnakaitset, muu hulgas avalikesse teenustesse tehtavate investeeringute suurendamise kaudu;
3.7.2tagades sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suurema rolli otsustusprotsessis. See õnnestub üksnes siis, kui rakendatakse ühtekuuluvuspoliitika põhiväärtusi, nagu solidaarsusel põhinev partnerlus, mitmetasandiline areng ja mitmetasandiline valitsemine.
4.Laienemine ja ühtekuuluvuspoliitika: 2004. ja 2007. aasta laienemisvoorudest saadud õppetunnid
4.1Komitee tunneb heameelt Euroopa Ülemkogu 2023. aasta detsembri otsuse üle alustada ühinemisläbirääkimisi Bosnia ja Hertsegoviina, Moldova ning Ukrainaga. Komitee leiab siiski, et see nõuab rea ühinemiseelse abi poliitika vahendite käivitamist ELi peamiste poliitikavaldkondade edendamiseks läbirääkijariikides.
4.2Ühinemiseelse abi poliitikal on olnud keskne roll peaaegu kõigis laienemisvoorudes, hõlbustades uute liikmesriikide ühinemist viisil, millest on kasu nii neile kui ka ülejäänud liidule. Praegune ühtekuuluvuspoliitika loodi algatusena, mille eesmärk oli muu hulgas hõlbustada Hispaania ja Portugali edukat integreerumist Euroopa Majandusühendusse. Tulevane laienemisvoor on kaheksas. Kõik voorud on võimaldanud tõhusalt kombineerida Euroopa Liidu laienemise ja süvendamise.
4.3Komitee juhib tähelepanu 2004. aasta laienemisvoorule, mis on seni suurim. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ettevalmistamiseks tehtud investeeringud tõid kaasa rahastamise suurendamise, aidates edendada taristu väljaarendamist, investeeringuid tootlikku ja inimkapitali, välismaiseid otseinvesteeringuid, keskkonnatingimusi ja tööhõivet kõikides 2004. aastal ja pärast seda ELiga ühinenud liikmesriikides. Laienemine tugevdab ühtse turu toimimist ja toob kasu teistele liikmesriikidele, sest ühtne turg ja ühtekuuluvuspoliitika on kõigi liikmesriikide majanduskasvu mootorid.
4.4Seepärast rõhutab komitee, et paljude kandidaatriikide keerukas olukord nõuab tugevat ühtekuuluvuspoliitikat, mida on võimalik kohandada iga riigi konkreetsetele oludele. Need ulatuvad institutsioonilistest probleemidest paljudes kandidaatriikides kuni konfliktijärgse taastumiseni Bosnias ja Hertsegoviinas ning Kosovos ning ebakindla konfliktijärgse tulevikuni Ukrainas. Ühtekuuluvuspoliitika saab olenemata konkreetse riigi olukorrast luua aluse, pakkudes põhiinvesteeringuid integratsiooni ja arengusse.
4.5Komitee juhib tähelepanu sellele, et ühinemiseelse abi poliitika vajab kohandatud lähenemisviisi, pidades silmas ka sihtotstarbelisi vahendeid, mis keskenduvad ELi ja liikmesriikide meeskondade tehnilisele oskusteabele. Näiteks Albaanial ja Põhja-Makedoonial on ELi liikmesriikidest erinevad majanduslikud ja sotsiaalsed struktuurid. Ukraina omakorda vajab Venemaa agressioonisõja järel suuri ülesehitustöid. Konkreetne kohapõhine strateegia iga riigi ja piirkonna jaoks tagab, et ühtekuuluvuspoliitika investeeringud on kohandatud iga riigi ja piirkonna konkreetsetele arenguvajadustele ja -prioriteetidele.
4.6Komitee juhib tähelepanu varasemate laienemiste kogemusele koostoime vaatenurgast, kuna hästi rakendatud ühtekuuluvuspoliitika pikaajaline kasu uutele liikmetele hõlmab kestlikku majanduskasvu, sotsiaalset ühtekuuluvust ja paremat konkurentsivõimet. Kõigi nende riikide kaasamine võib olla ka stabiliseeriv tegur selles ajalooliselt killustunud ja konfliktirohkes Euroopa osas, pannes aluse palju suuremale sotsiaalsele ja poliitilisele stabiilsusele ning sellest tulenevalt kestlikumale majandusarengule.
4.7Euroopa Liit alustab järjekordset laienemisprotsessi, mis peaks suurendama selle liikmete arvu 27-lt 36-le. Seepärast on oluline meeles pidada, et laienemisega on seotud ka ühtekuuluvus. Eelkõige on praegune laienemisprotsess kodanike arvu ja arengutaseme poolest väga sarnane 2004. ja 2007. aasta laienemisvoorudega. Seega võiks olla mõttekas neist õppust võtta, mis puudutab poliitika tõhusust, selle rakendamist ja mõju, protsessi kaasavust ning mõju kõrvaldatud tasakaalustamatusele.
4.8Ühinemiseelse abi fondid olid otsustava tähtsusega tulevaste liikmesriikide ettevalmistamisel nende muljetavaldavateks ühinemisjärgseteks majandustulemusteks. Võrdlemisi väikesed investeeringud sillutasid teed kiirele arengule ja tõid kaasa rahastamise suurenemise, aidates kõigis 2004. aastal ja pärast seda ühinenud liikmesriikides edendada taristu arengut ning investeeringuid tootlikusse ja inimkapitali, välismaiseid otseinvesteeringuid, keskkonnatingimusi ja tööhõivet.
4.9Granada deklaratsioonis märgitakse, et „Laienemine on geostrateegiline investeering rahusse, julgeolekusse, stabiilsusesse ja heaolusse“. Käsitleme nii meie prioriteetide ja poliitikaga seotud peamisi küsimusi kui ka oma tegutsemisvõimet. See muudab ELi tugevamaks ja suurendab Euroopa suveräänsust.
4.10Laienemine on endiselt Euroopa olemasolu mõte ja ka võimalus tugevdada ELi institutsioonilist struktuuri.
4.11Kandidaatriikide kodanikuühiskonna organisatsioonide nägemus on laienemise parema planeerimise ja ühinemiseelse abi poliitikameetmete peenhäälestamise seisukohast hindamatu väärtusega.
4.12Komitee rõhutab, et ELi laienemisega kaasneb mitte ainult finantsstress, vaid ka suur strateegiline, poliitiline ja rahaline kasu Euroopa Liidule. See kehtib eelkõige suurima ELi kandidaatriigi – Ukraina – puhul.
5.Ühtekuuluvuspoliitika tähtsus ELi laienemise seisukohalt
5.1ELi kandidaatriikide areng Lääne-Balkanil ja Ida-Euroopas nõuab tugevat rahalist ja institutsioonilist toetust, mis on ELi ühinemiseelse abi poliitika keskmes. Ühtekuuluvustoetust tuleks pidada vältimatuks eeltingimuseks, et tulevased liikmesriigid õnnestuks tulemuslikult Euroopa Liitu integreerida.
5.2Lääne-Balkani kandidaatriikide majandus on viimasel ajal näidanud positiivseid märke. Siiski on veel palju teha, et aidata Lääne-Balkani riikide majandusel läheneda Euroopa keskmisele. Need meetmed hõlmavad majanduslikke ja poliitilisi reforme, suutlikkuse suurendamist, võitlust korruptsiooni ja varimajanduse vastu ning õigusriigi tugevdamist. Venemaa Ukraina-vastane agressioonisõda on õõnestanud lootusi majanduse tugevamaks taastumiseks.
5.3Ukraina ja teiste Ida-Euroopa kandidaatriikide majandus on Venemaa agressioonisõja tõttu seisnud silmitsi enneolematute probleemidega. Ukraina ühinemine parandaks ELi energiajulgeolekut ja võiks vähendada energiakulusid. See võiks stabiliseerida ELi idanaabrust ning suurendada ELi militaar- ja kaitsevõimet. Kartused Ukraina ühinemise mõju pärast ELi rahandusele on liialdatud, kuna laienemise kulud on märkimisväärsed, kuid siiski hallatavad. Sõjalise abi andmine ja sõjajärgse majandusarengu meetmete kavandamine on muutunud Euroopa ühinemiseelse abi poliitika oluliseks mõõtmeks
.
5.4Ühinemiseelse abi poliitika ei saa vastata ELi laienemise vajadustele, võtmata nõuetekohaselt arvesse Euroopa kasvumudelit ja Euroopa Komisjoni uut Lääne-Balkani majanduskasvu kava. Kava sammaste raames on põhitähelepanu all järgmine:
5.4.1edendada majanduslikku integratsiooni ELi ühtse turuga. Pakutakse välja seitse prioriteetset meedet:
1.kaupade vaba liikumine;
2.teenuste ja töötajate vaba liikumine;
3.juurdepääs ühtsele euromaksete piirkonnale (SEPA);
4.maanteetranspordi hõlbustamine;
5.energiaturgude integreerimine ja CO2 heite vähendamine;
6.digitaalne ühtne turg;
7.tööstuslikesse tarneahelatesse integreerimine;
5.4.2edendada majanduslikku integratsiooni Lääne-Balkani riikidega ühise piirkondliku turu kaudu;
5.4.3kiirendada põhjapanevaid reforme, muu hulgas põhiküsimuste teemavaldkonnas, et toetada Lääne-Balkani liikumist ELi liikmesuse suunas ja edendada kestlikku majanduskasvu, muu hulgas välisinvesteeringute ligimeelitamise ja piirkondliku stabiilsuse tugevdamise kaudu;
5.4.4suurendada rahalist abi reformide toetamiseks.
5.5Sellised väljakutsed nagu kliimakriis, inflatsioon, ränne, sotsiaalne vastupanuvõime, digiüleminek ja innovatsioon on Euroopa ja maailma strateegilist ja majanduslikku olukorda arvestades üliolulised.
5.6Euroopa Komisjon peaks juhtima arutelu tulevaste institutsiooniliste reformide üle, tuginedes Euroopa tuleviku konverentsi järeldustele ja Euroopa Parlamendi resolutsioonile aluslepingute muutmise ettepanekute kohta, võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste samba arengut. Seda on võimalik saavutada üksnes ühtekuuluvuspoliitika põhiväärtuste kohaldamisega.
5.7Oma arvamuses peab komitee ülimalt oluliseks nn ühtekuuluvuspoliitika 2.0 käsitust, mis hõlmab jagatud eelarve täitmist, piirkondlikku lähenemisviisi ning eelrahastamise ja kaasrahastamise määrasid.
5.8Dialoog ja koostöö kandidaatriikide sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega on äärmiselt oluline. Sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid tuleks kaasata ühtekuuluvuspoliitika kõikidesse etappidesse alates kavandamisest kuni rakendamise ja läbivaatamiseni. Selline majandus- ja sotsiaalpartnerite kaasamine ja osalemine edendab isevastutust, mõjuvõimu suurendamist ja terviklikku lähenemisviisi poliitika kujundamisele ja juhtimisele ning viib rahaliste vahendite tõhusa kasutamiseni.
5.9Nagu 2004. ja 2007. aasta laienemisvoorude puhul, ei tohiks ühtekuuluvuspoliitikat pidada ka nüüd rahalise toetuse sünonüümiks. Kõik abimeetmed peaksid hõlmama avaliku halduse ja kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamist ning institutsioonide ülesehitamist, et need võiksid olla tõhusad ja valmistuda ühtekuuluvuspoliitika rakendamiseks.
5.10Eelkõige tuleks ühtekuuluvuspoliitikas arvesse võtta laienemise võimalikku mõju ELi kandidaatriikidega piirnevatele ELi piirkondadele Bulgaarias, Rumeenias, Ungaris, Horvaatias, Kreekas, Poolas ja Slovakkias. Piiriülene koostöö on selle poliitika edu seisukohalt väga oluline.
5.11Seepärast rõhutab komitee, et järgmiseks programmitöö perioodiks tuleb koostada ambitsioonikam mitmeaastane finantsraamistik, et laienemisega seotud probleeme tõhusalt käsitleda.
5.12Pikaajaline kogemus ELi institutsioonide ja liikmesriikide kavandatud ja rakendatud ühtekuuluvuspoliitikaga on toonud kaasa rea norme ja tavasid – nn ühtekuuluvuskultuuri. Selle ühtekuuluvuskultuuri levitamine kandidaatriikides laienemisprotsessi ja ühinemisläbirääkimiste kaudu peaks olema üks ELi peamisi prioriteete.
6.Kodanikuühiskonna hääl
6.1Kandidaatriikide kodanikuühiskonna organisatsioonid suhtuvad negatiivselt ühinemiseelse poliitika rakendamisse oma riigis.
6.2Väga oluliseks peetakse sotsiaaldialoogi ja konsulteerimist kodanikuühiskonna sotsiaalpartneritega. Esindusorganisatsioonid väidavad siiski, et neid vahendeid ei ole laienemisprotsessides ja otsuste tegemisel tulemuslikult ja tõhusalt arvesse võetud.
6.3Tähelepanu kõige haavatavamatele rühmadele peetakse tähtsaks, kuid esindusorganisatsioonid tõdevad, et neile rühmadele ei pöörata spetsiaalset tähelepanu, sotsiaalkaitse on ebapiisav ja neid ei võeta otsuste tegemisel arvesse.
6.4Valdav enamus vastanutest märkis, et nad on teadlikud ühtekuuluvuspoliitika mitmetasandilise valitsemise ja jagatud eelarve täitmise kesksetest põhimõtetest ning sellest, kuidas partnerluspõhimõtet kohaldada.
6.5Uut Lääne-Balkani majanduskasvu kava peetakse ainulaadseks võimaluseks keskenduda inimkapitalile ning ühinemiseelse abi majanduslikele ja sotsiaalsetele aspektidele. Kandidaatriigid võib kaasata ühinemiseelse abi poliitikat käsitlevasse arutellu.
6.6Kvalifitseeritud tööjõu väljaränne on üks suurimaid ohte kandidaatriikide majandusele ja ühiskonnale. Noori paneb emigreeruma vähene usaldus institutsioonide vastu ning motivatsiooni ja võimaluste puudumine, sealhulgas vajakajäämised haridussüsteemis. Töötus ja kvaliteetse tööhõive puudumine, nagu ka eluaseme puudumine on noorte jaoks pakilised probleemid. Samuti märgivad nad, et noortegarantii algatustes jääb vajaka dialoogi- ja osalemisvõimalustest.
6.7Puuetega inimesed toovad esile avaliku sektori toetuse puudumise. Ebapiisav tähelepanu kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele distantseerib kandidaatriigid ühtekuuluvuspoliitika põhieesmärgist, milleks on mitte kellegi kõrvalejätmine.
Brüssel, 17. mai 2024
Majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsiooni esimees
Ioannis VARDAKASTANIS
*
*
*
ANNEX I - STATUS OF ENLARGEMENT PROCESSES BY COUNTRY
·In Albania and North Macedonia, the organisation of the first intergovernmental conferences on accession negotiations in July 2022 boosted optimism that outstanding concerns could be overcome and that both countries could accelerate the pace of accession negotiations.
·Bosnia and Herzegovina was granted EU candidate status in December 2022, provided it fulfils the conditions set out in the Commission’s October 2022 Communication on enlargement policy.
·Ukraine and Moldova were granted EU candidate status in December 2022 in recognition of their reform efforts, as well as in solidarity against Russian aggression. In Ukraine, the continuation of Russian aggression has made it clear that the EU must do more to strengthen Ukraine’s military capabilities.
·Georgia failed to achieve EU candidate status alongside Ukraine and Moldova, as its government did not carry out the expected political and institutional reforms. However, its government has defined EU accession as its strategic goal and is making efforts on reforms and legislative alignment; Georgia will obtain EU candidate status as soon as the priorities specified in the Commission's Opinion on Georgia’s application for membership have been addressed.
·Turkey has not made significant progress in restoring its convergence with the Copenhagen criteria. However, its cooperation with the EU on migration issues improved markedly, as did its relations with Greece, paving the way for détente across the Aegean and seeking ways to consolidate a positive agenda in bilateral relations. Moreover, Turkey’s neutral stance towards Russia’s war of aggression against Ukraine has raised new concerns about its willingness to become a full member of the Western political, economic and diplomatic community.
·In Montenegro, the tense political climate and the management of public affairs by a caretaker government prevented significant progress towards meeting the accession criteria.
·In Serbia, although accession negotiations have not broken down, events in Kosovo and Serbia’s stance on Russia's war of aggression in Ukraine have complicated EU-Serbian relations.
·In December 2022 Kosovo became the latest Western Balkan partner applying for EU membership.
ANNEX II - MAIN APPROACHES OF CIVIL SOCIETY ORGANISATIONS IN THE CANDIDATE COUNTRIES
II.1
Evidence from the Survey and the Hearings
a.Survey
·All respondents to our questionnaire consider the cohesion policy to be very important for achieving the objectives of convergence and eliminating social and regional disparities.
·The respondents represented seven of the EU candidate states, with most of them coming from Montenegro, Albania and Georgia.
·The majority of respondents represented CSOs, while representatives of employers and workers were also included.
·Most of the respondents could not confirm that social dialogue is incorporated in the democratic process of their countries.
·A clear majority confirmed that there are institutions in their respective countries supporting social dialogue.
·A rather negative view prevailed in the answers of respondents regarding their satisfaction with the implementation of pre-accession policies in their respective countries.
·The respondents were split regarding the inclusion of CSOs by public authorities in the design and implementation of development programmes or programmes managed by EU funds.
·The respondents overwhelmingly supported the EU enlargement policy process in the western Balkans and eastern Europe.
·A clear majority of the respondents considered that EU enlargement would not be detrimental to cohesion policy in their respective countries.
·An overwhelming majority of the respondents stated that they were aware of the main principles of multilevel governance and shared management on cohesion policy and knew how to implement the partnership principle.
Tables
I.Brussels
·The EU budget implications of EU enlargement are often exaggerated, as we often hear fears that the cost of EU enlargement would be huge, while the cost of enlargement will be substantial but still manageable.
·Beneficiaries will remain beneficiaries but their financial position will change little.
·The net beneficiary vs. net payer division is not useful, as net payers enjoy large benefits indirectly through EU cohesion policies.
·It is the responsibility of all stakeholders to get involved; yet there is no sufficient financial muscle to develop the region and address the current deficiencies. The delivery method does not have development criteria or an element of ownership.
·The partnership principle needs to be translated into local languages, while EU scrutiny is essential to mitigate weak governance.
·The real sense of urgency and belonging among CSOs is impressive. While the journey is long and the work laborious, all are equipped to further the actions and processes that started. More Europe, not less Europe, is the answer.
·The New Growth Plan for the Western Balkans is a rare opportunity for focusing on human capital and the economic and social aspects of cohesion. Candidate countries can be included in the discussion of cohesion policy.
II.Podgorica (Montenegro)
·There are huge problems and regional disparities in the regions of Montenegro. Social partners have not been involved effectively and properly in the design of the funds. Social partners are not so familiar with these procedures and needs to be empowered. More cooperation among the social partners is essential.
·While establishing ad hoc mechanisms to reinforce Montenegro's enthusiasm and to have a date already would encourage this, there are no pre-accession aid mechanisms of any kind. A global, holistic approach is needed. New jobs and possibilities must be created in Montenegro, so that young people stay in Montenegro. We are contributing to the loss of a whole generation.
·There is significant lack of labour, especially in seasonal sectors like tourism. Emigration of skilled labour is a major threat to the economy and the society. 70% of young people are considering migration. 30,000 young people have left the country in the last 3 years. The situation is very different in the north and south, in relation to the capital. The motivation for young people to leave is the lack of trust in institutions and the lack of motivation and opportunities. There is no dialogue and participation for youth guarantee initiatives. They need to be considered in policy-making.
·Unemployment and skilled employment are the most important problems in Montenegro. There is need to avoid brain drain and build the capacity of young people. Talent drain is due to certain economic and social policies. The cheap labour policy does not attract investment but causes the exodus of generations. The social partners are underestimated and left aside, they could advance the integration process. He considers as regards participation in the working groups on different chapters of which his colleagues have spoken, he does not know what it is for or if it has served any purpose. In the current economy there are only temporary jobs linked to tourism; labour supply and employment conditions need to be improved.
·Not only is attracting talent and employment of young people necessary, but also social housing for young people; they have been demanding this from the government for 3 years. Wages are low and jobs are in bad conditions, with unpaid overtime. Montenegro is one of the countries with the longest working hours, which does not allow for reconciliation or training, and these conditions are linked to temporary and precarious jobs.
·There is not much coverage and little support for NGOs focusing on children rights and welfare; the social welfare system is almost non-existent.
·The education system needs to be aligned with EU standards.
·Public administration reform is essential for the better implementation of the transition.
·Vulnerable groups are often neglected or ignored in the decision-making process. There is big room for improvement for persons with disabilities. The most vulnerable people must be taken care of, because that is what social cohesion is all about, so that no one is left behind.
·There are no platforms to get the voice of the NGOs across. After 15 years there are no joint organisations working together for a social economy. They work trying to avoid the state because it is the state that puts barriers.
·Social dialogue and consultation with social partners and civil society is essential. One needs to establish the social council, as they only have the economic council, which although important is not dedicated to social issues and trade unions are not part of it. They need to participate in the European integration council where they are only as observers but do not participate like the CSOs.
·Young people don’t want to be involved in the tourism sector. They favour an innovation eco-system and a diversified economy with more opportunities.
·There is an issue of transparency of EU funds as we don’t have any insight into how they are managed.
·Trade unions don’t have significant involvement, nor is there a systematic approach to young people.
·There is a need to reform the housing policy in MNE. Cost of rents is high and there are not many houses for young people.
·Agriculture is a key sector for the economy but we do not take advantage of it. A lot of food is imported. Agriculture is the second sector after tourism and there are no sustainable development programmes in this respect, from European funds and this is not used.
·It is important to implement all rules and laws that are expected for pre-accession.
·The internal market is an important factor and businesses support the EU perspective.
·Important pre-enlargement funds were lost because they did not meet the conditions and these funds are essential to prepare for cohesion afterwards. Unity is not possible because it is a very deeply politically divided society. They need the 6 Balkan candidates to unite in order to put more pressure on the Balkans.
·A big package of transition measures needs to be introduced and has a cost associated with it in order for businesses in Montenegro and abroad to be competitive and participate in policy-making.
·The principle of partnership is agreed upon, but where shared interests could be developed. They should be able to have quality institutional cooperation. Cohesion policy as a whole should be made coherent through a better knowledge of all actors.
·CSOs must be involved in policy-making, not just informed. Alliance-building and working together can improve their capacity.
·There is a lot to be done in terms of social welfare. Services are important and we must work to make them better.
·The Montenegrin government states that they will not neglect the role of civil society as we support them and support them.
·Two representatives of the civil society participate in the group of the negotiations on Chapter 22.
·There is a huge amount of work to be done in order to meet the requirements. We need a standardised system that follows the monitoring and can report us those milestones are accomplished.
_____________
