CCMI/208
Veemahukad tööstusharud ja veesäästlikud tehnoloogiad
ARVAMUS
Tööstuse muutuste nõuandekomisjon
„Veemahukad tööstusharud ja veesäästlikud tehnoloogiad“
(omaalgatuslik arvamus)
Raportöör: Paul Rübig
Kaasraportöör: John Bryan
|
Täiskogu otsus
|
25/01/2023
|
|
Õiguslik alus
|
kodukorra artikli 52 lõige 2 –
|
|
|
omaalgatuslik arvamus
|
|
|
|
|
Vastutav sektsioon
|
tööstuse muutuste nõuandekomisjon
|
|
Vastuvõtmine sektsioonis
|
22/06/2023
|
|
Hääletuse tulemus
(poolt/vastu/erapooletuid)
|
25/0/3
|
|
Vastuvõtmine täiskogus
|
DD/MM/YYYY
|
|
Täiskogu istungjärk nr
|
…
|
|
Hääletuse tulemus
(poolt/vastu/erapooletuid)
|
…/…/…
|
1.Järeldused ja soovitused
1.1Osana ELi sinisest kokkuleppest peab liit kiiresti välja töötama uue ELi veepoliitika, sealhulgas tervikliku kestliku veemajanduse poliitika tööstuse jaoks, mille aluseks on veekasutuse vähendamine, vee korduskasutamine ja ringlussevõtt, veereostuse vähendamine ning keskendumine veemahukatele tööstusharudele, samuti veesäästlike tehnoloogiate järkjärgulisele kasutuselevõtule ja kasutamisele. Arvestades energia, vee ja kriitilise tähtsusega toorainete vahelist seost, peaks veepoliitikast saama üks ELi tööstusstrateegia tugisambaid.
1.2EL vajab seetõttu vahe-eesmärke ja valdkondlikku lähenemisviisi hõlmavat tegevuskava, mis toetaks järkjärgulist veekasutuse tõhustamist tööstuses, võttes täielikult arvesse energia, vee ja kriitilise tähtsusega toorainete vahelist seost. See nõuab ELi tööstusstrateegia ja selle üleminekujuhiste läbivaatamist järgmise kahe aasta jooksul. See valdkondlik lähenemisviis peaks hõlmama igale sektorile omaseid veetõhususe näitajaid ja veega seotud probleeme ning põhinema tulevikusuundade analüüsil, mis hõlmab valikuvõimalusi, mõju- ja riskihindamist koos olelusringi kulude analüüsiga.
1.3Kujunemisjärgus veesäästlike tehnoloogiate sektori arendamisel võiks ELil olla oluline roll. Selleks peab ELi terviklik veepoliitika käima käsikäes ELi ambitsioonika rahastamiskavaga, et võimaldada tööstusel teha olulisi investeeringuid veesäästlikesse tehnoloogiatesse. Kasutusele tuleks võtta positiivsed rahastamisstiimulid, nagu maksuvähendused, kõrgemad amortisatsioonimäärad ja muud mehhanismid. Kaaluda võiks uuenduslikke rahastamisvahendeid, nagu ühisrahastus, et täiendada avaliku sektori toetust.
1.4EL peab veesäästlike tehnoloogiate arendamisel, tootmisel ja kasutamisel saavutama maailmas juhtpositsiooni ning saama ülemaailmselt tuntuks kui väikese veekasutuse jalajäljega tootmispiirkond. Veesäästlikud tehnoloogiad on tööstussektor, mis moodustab osa puhastest tehnoloogiatest. Seega peaksid veesäästlikud tehnoloogiad olema ka energiatõhusad. Kuna puhas tehnoloogia moodustab omaette tööstusliku ökosüsteemi, soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee luua järgmise kahe aasta jooksul selle ökosüsteemi jaoks üleminekujuhised koos ambitsioonikate, kuid realistlike eesmärkidega, hõlmates ka halduskava ja oskusi.
1.5Uute tööstuskäitiste heakskiitmisel tuleb pöörata rohkem tähelepanu veetarbimisele, ringlussevõtule ja kogumisele ning olemasolevates rajataistes vett säästvate projektide stimuleerimise süsteemidele. Eri tööstusharudel on siiski erinevad veekasutuse vajadused ja erinevad võimalused veekasutuse tõhustamiseks. Kahju mittetekitamise põhimõtet tuleb kombineerida majandustegevuse õigusega vett tarbida ning sellega peab kaasnema tööstuse pühendumus veesäästlikkuse järkjärgulisele parandamisele veesäästlikkuse tegevuskava abil.
1.6ELi tööstussektorite majandusarengu strateegiates tuleb veenõudlusele, -tarbimisele ja kogumisele omistada senisest enam tähtsust. Komitee rõhutab vee keskset rolli ringmajanduses.
1.7Kuna veekasutus on ELis ja eri sektorites erinev, tuleb registreerida ja esitada andmed tööstusliku veekasutuse kohta kõigis liikmesriikides ning kaardistada olemasolevad tehnoloogiad. Neid andmeid on tarvis koguda ka käitise tasandil, kuna see on esimene samm veesäästlike protsesside rakendamisel. Tööstusomandiõigused tuleb viia kooskõlla kohaldatavate andmete läbipaistvuse nõuetega.
1.8EL peaks kaaluma sinise kokkuleppe platvormi loomist tööstuse ja põllumajanduse esindajatele ning kodanikele, et maksimeerida konsulteerimist ja omaksvõttu seoses uue veepoliitika väljatöötamise protsessiga. Kõnealune alaline konsulteerimine peaks eelkõige lihtsustama õiguslike takistuste kõrvaldamist veesäästlike tehnoloogiate kasutuselevõtul tööstus- ja põllumajandusprotsessides ning kodumajapidamistes, ning aitama korrapäraselt ajakohastada kehtestatavaid tegevuskavasid, näiteks tööstuse üleminekujuhiseid.
2.Sissejuhatus ja üldised märkused
2.1Üldiselt on Euroopa veevarud elaniku kohta suhteliselt suured, kuid Põhja- ja Kesk-Euroopa ning lõunapoolsete piirkondade vahel on olulised erinevused, mis tulenevad peamiselt kliimategurite mõjust veevarudele. Mõned peamised veeringega seotud probleemid on järgmised: 1) pikemad põuaperioodid, millele järgnevad tugevad vihmasajud ja üleujutused, mis mõlemad piiravad juurdepääsu puhtale ja kasutatavale veele; 2) veetarbimise suurenemine elanikkonna kasvu või elanikkonna tugevama koondumise ja majandusliku arengu, samuti tööstusliku, põllumajandusliku ja kodumajapidamiste veetarbimise suurenemise tõttu; ning 3) veeallikate suurem reostus heitveekäitluse puudumise tõttu. Veeallikatesse satub suur hulk uusi saasteaineid, muu hulgas mikroplaste ja ravimeid, mis tuvastatakse teataval määral alles siis, kui neid on kogunenud juba kahjulik hulk. Nende kolme peamise probleemse valdkonna lahendamiseks tuleb kindlaks määrata meetmed, need välja arendada ja ellu viia.
2.2Veestress on Euroopas suur ja kasvav probleem. Euroopa Keskkonnaameti (EEA) andmetel mõjutab veestress ühel tavapärasel aastal umbes 20 % Euroopa territooriumist ja 30 % eurooplastest. Vee jätkusuutmatu kasutamine tähendab vee eemaldamist looduskeskkonnast kiiremini, kui loodus seda taastada suudab. Ligikaudu 60 % suurtes (üle 100 000 elanikuga) Euroopa linnades elab 140 miljonit inimest sellise põhjavee liigkasutuse piirkondades või nende läheduses. Oluline tegur on kliimaga seotud tugevatest vihmasadudest põhjustatud üleujutusperioodide negatiivne mõju veevarustusele (suured linnad sõltuvad väga sageli jõgedest täiendust saavatest põhjaveeallikatest).
2.3Paljudes Lõuna-Euroopa piirkondades tuleb põuaperioodidel langetada otsus, kas tagada tööstuse, põllumajanduse või kodumajapidamiste veega varustamine. Mõnes piirkonnas on oht, et tööstus tõrjutakse veestressiga piirkondadest välja, mis toob kaasa töökohtade kadumise, majanduse destabiliseerimise ja tööstuse muudatused.
2.4Siiani on ELi veepoliitikas pööratud tähelepanu veekaitse ja -majanduse õigusraamistikule, keskendudes reostusele ja ennetusele. ELi peamiste olemasolevate tööstust mõjutavate veepoliitikameetmete hulka kuuluvad veepoliitika raamdirektiiv, asulareovee puhastamise direktiiv, tööstusheidete direktiiv ning nullsaaste tegevuskava kui osa ELi rohelisest kokkuleppest. Veemõõdet mainitakse ELi tööstuse üleminekujuhistes ja Euroopa Komisjoni 2022. aasta aruandes tulevikusuundade strateegilise analüüsi kohta aga minimaalselt.
2.5ELi visioonis tööstuse ja selle ökosüsteemide rohe- ja digipöörde kohta ei viidata veele. Euroopa Komisjoni teatises rohelise kokkuleppe tööstuskava kohta mainitakse joonealuses märkuses veevarustust ja kanalisatsiooni kui rohepöörde jaoks olulisi sektoreid, kuid rohkem viiteid veele dokumendis ei ole. EL peab veepoliitikaga tegelemisel näitama üles samasugust sihikindlust nagu kliimakriisi puhul.
3.Vesi tuleb integreerida ELi tööstuspoliitikasse valdkondliku lähenemisviisi abil
3.1Veepoliitika ja veemajandus toimivad paljudes ELi liikmesriikides väga erinevalt, tekitades kodanikele ja tööstusharudele märkimisväärseid raskusi. Kuna 60 % ELi pinnaveest on piiriülene, tuleb kaaluda ELi ühist veepoliitikat.
3.2Euroopa Ülemkogu võttis 2023. aasta märtsis vastu järgmise järelduse: „Euroopa Ülemkogu tervitab ÜRO 2023. aasta veekonverentsi ja selle veemeetmete tegevuskava. Ülemkogu tunnistab vajadust tõhustatud veealase tegevuse järele ELi ja üleilmsel tasandil ning rõhutab veega kindlustatust käsitleva ELi strateegilise lähenemisviisi tähtsust“.
3.3EL peab looma tervikliku ja kestliku veemajanduse poliitika tööstuste jaoks, mille aluseks on vähendamine, korduskasutamine, taaskasutamine ja ringlussevõtt, keskendudes mh veemahukatele tööstusharudele ja veesäästlike tehnoloogiate kasutamisele. Vee astmeline hierarhia peab olema prioriteet.
3.4Kõik tööstusharud sõltuvad veest. Tööstuse osakaal kogu Euroopa veevõtust on ligikaudu 40 %. ELi peamiste veemahukate tööstusharude hulka kuuluvad mäetööstus, tootmine, elektritootmine, ehitus, kemikaalitööstus, põllumajandus, toiduainete ja jookide tootmine, tekstiilitööstus, paberi- ja tselluloositööstus, farmaatsiatööstus, IKT, sealhulgas andmekeskused, autotööstus, terasetööstus, väetisetööstus ja transport. Kuid andmed ELi veevõtu ja veekasutuse kohta on vananenud ja puudulikud. ELi tööstusvee strateegia peab põhinema ELi tasandil kogutud andmetel (kaasates Eurostati), et võimaldada ulatuslikku ja terviklikku ülevaadet. Neid andmeid on tarvis koguda ka käitise tasandil, kuna see on esimene samm veesäästlike protsesside rakendamisel. Lisaks töötab Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) ülemaailmse andmeaida koostalitlusvõime platvormi kallal.
3.5Selgelt on vaja ELi integreeritud lähenemisviisi veepoliitikale, mis hõlmab mitmetest sektoritest ja kasutusaladest, sealhulgas tööstussektoritest, tulenevate paljude õiguslike nõuete paremat koordineerimist. Lisaks on tarvis paljud kõrgemaid poliitilisi sihte, et parandada veekasutuse tõhusust ning vähendada veereostust ja -tarbimist Euroopa tööstuses, eelkõige veesäästlike tehnoloogiate järkjärgulise kasutuselevõtu kaudu. Lähenemisviis peaks aga olema sektoripõhine, kuna võimalus veekasutuse tõhustamiseks on sektorite lõikes väga erinev, sõltudes kohandatud veesäästlike tehnoloogiate olemasolust.
3.6Eri tööstussektorite puhul tuleb Euroopa tasandil läbi viia põhjalik analüüs, et määrata kindlaks veeringluse tulevase kestliku arengu võrdlusalused, suunised ja aruandlussüsteem. Tuleb tunnistada, et ELi tasandil on juba olemas mõned tööd, mis käsitlevad otseselt või kaudselt tööstusveeringet, näiteks 2021. aasta uuring ringmajanduse perspektiivide kohta ELi tekstiilisektoris, kuid asjaomaste eri tööstussektorite hõlmamiseks on tarvis rohkem jõupingutusi. Komitee kutsub üles vaatama järgmise kahe aasta jooksul läbi tööstuse üleminekujuhised, et lisada neile veesäästlikkuse mõõde ja ambitsioonikas, kuid realistlik tegevuskava, et järk-järgult suurendada veekasutuse tõhusust.
3.7Uute tööstuskäitiste heakskiitmisel tuleb suuremat tähelepanu pöörata veetarbimisele ja vee ringlussevõtule ning olemasolevates rajataistes tuleb keskenduda vett säästvate projektide stimuleerimise süsteemidele. Eri tööstusharudel on siiski erinevad veekasutuse vajadused ja erinevad võimalused veekasutuse tõhustamiseks. Kahju mittetekitamise põhimõtet tuleb kombineerida majandusetegevuse õigusega vett tarbida. Seda õigust tuleks tunnustada tingimusel, et tööstuskäitised kohustuvad veetõhususe tegevuskava abil järk-järgult parandama oma veesäästlikkust, mida mõõdetaks tööstuse võrdlusalustele toetudes.
3.8Tööstus seisab üha enam silmitsi survega vähendada oma keskkonnamõju ja parandada veevarude tõhusust, sealhulgas nii otsest kui ka kaudset veekasutust. Nagu CO2 heite vähendamise ja energia puhul, seisavad paljud tööstusharud silmitsi vajadusega ulatuslike investeeringute järele, et muuta oma tootmisprotsessid ja väärtusahelad veekasutuse poolest tõhusamaks ning vähendada nende mõju vee kvaliteedile.
3.9Üleminekul CO2-neutraalsele ning energia- ja veesäästlikule ühiskonnale on oluline, et ELis tegutsevad tööstusharud püsiksid konkurentsivõimelisena ega jääks maha teistest maailma piirkondadest, kus ei rakendata sama vastutustundlikku ja ranget poliitikat, kahjustades seeläbi tootmist, tulemusi ja tööhõivet ELis ning saavutamata veega seonduvates küsimustes edasiminekuid ülemaailmsel tasandil. Peame kaitsma tulevasi veeteadlikke ELi tooteid ja teenuseid vähem veesäästliku impordi eest.
4.
Kestlikku veemajandust võimaldavad veesäästlikud tehnoloogiad
4.1Veesäästlike tehnoloogiate edukas kasutuselevõtt tööstuses ja muudes valdkondades on ELi kestliku veepoliitika edu seisukohast väga oluline. Need tehnoloogiad võivad oluliselt vähendada veekasutust ning edendada korduskasutamist ja ringlussevõttu, samuti parandada vee kvaliteeti ja viia reoveeheite miinimumini. Ebastabiilse veevarustuse kindlust tuleks suurendada hästi kavandatud veekogumissüsteemide (vihm ja üleujutused) abil.
4.2Juba on olemas mitmeid veesäästlikke tehnoloogiaid. Mõned tööstuses praegu kasutatavad peamised tehnoloogiad on järgmised: vee ringlussevõtt ja korduskasutamine – heitvee puhastamine ja korduskasutamine tööstustegevuses, et vähendada vajadust magevee järele; tööstuslike protsesside hindamine ja optimeerimine, et vähendada veekasutust ja minimeerida heiteid; pöördosmoosi kasutamine ioonivahetusetapi asemel katla toitevees, et vähendada soolasisaldust regenereeritud reovee kõrvaldamisel; membraanfiltrimine – vee puhastamine saasteainetest, et seda saaks tööstuslikel eesmärkidel uuesti kasutada; reo- ja heitvee kasutamine; madalsurveseadmed – veekasutuse vähendamine hoonetes, kasutades veesäästlikke kraane, dušiotsikuid ja tualette; tilkniisutus ja täppispõllumajandus – veekasutuse minimeerimine põllumajanduses ja saagikuse optimeerimine; anaeroobne reoveepuhastus (energia tootmisel biogaasi tootmine hapniku puudumisel – mikroorganismide kasutamine reovees leiduvate saasteainete lagundamiseks, mille tulemuseks on korduskasutatav heitvesi); vihmavee kogumine ja talletamine, et kasutada seda kastmisel, puhastamisel ning muul otstarbel, v.a joogiveeks; suletud ahelaga süsteemid – veekasutuse ja heite minimeerimine, võttes tööstusprotsessis kasutatud vee uuesti ringlusse; materjalide asendamine – alternatiivsete materjalide kasutamine, mille tootmiseks on vaja vähem vett ning millel on väiksem veekasutuse jalajälg.
4.3Paljud tööstusharud juba kasutavad veesäästlikke tehnoloogiaid. Näiteks piimatööstust vaadeldes on hea näide Iirimaa, kus piimatoodete ekspordi väärtus on 6,8 miljardit eurot aastas, töödeldes 11 miljardit liitrit piima. Iirimaa suurim põllumajandustootjate omanduses olev piimaühistu Tirlan võtab oma suurimas töötlemisettevõttes Ballyraggetis (Kilkenny krahvkond) kohalikust jõest ja puuraukudest umbes 11 000 m³ vett päevas. Tänu töötlemis- ja veepuhastustehnoloogiale tagastab tehas tegelikult iga päev ligikaudu 14 500 m³ puhast vett kohalikku Nore’i jõkke, mis on erikaitseala. See tähendab, et piimatootmisettevõte regenereerib lisaks umbes 30 % puhtast vett, mis lastakse tagasi kohalikku jõkke. Tagasilastud vesi on nii hea kvaliteediga, et aja jooksul on see aidanud parandada jõe kvaliteeti ning aidanud säilitada jõe staatust erikaitsealana. Reoveepuhastisse ja asjaomastesse tehnoloogiatesse tehti märkimisväärseid investeeringuid.
4.4Tekstiilitööstus annab ELis tööd rohkem kui 1,6 miljonile inimesele, kuigi ülekaalus on Aasia tootmine. Sektori mõju veevarudele on suur. Tekstiilitooted sisaldavad paljusid võimalikke saasteaineid, mis satuvad tekstiilide kasutusetapis veeringlusse, ning seetõttu tuleb nendega tegeleda tugeva reguleeriva raamistiku abil. Nende hulka kuuluvad kiudude mikroosad, veekindlaks muutvad ained/kemikaalid ja tekstiilivärvid. Lisaks võib eeldada, et veenappus tootjariikides avaldab üha suuremat mõju kuludele ja piirab tootmisvõimsust. Tarvis on mõista Euroopa ja maailma väärtusahelaid ja materjalivooge. Meie ees seisavad ka probleemid ja kohustused seoses tekstiilide tarbimisjärgse kogumise ja töötlemisega.
4.5Tuginedes ELi kestlike tekstiilitoodete strateegiale tuleks ringmajanduse veega seotud aspekte käsitlev õigusraamistik töötada üksikasjalikumalt välja juba varases etapis. Strateegias märgitakse vajadust arendada ringmajandust, kuid ei käsitleta sõnaselgelt vajadust veevarude järele. Siiski ei ole kahtlust, et ringmajanduse põhimõtete kohaldamine tekstiilitööstuses nõuab suurt hulka vett. Väga oluline on määratleda vajadus veeringega seotud teadus- ja arendustegevuse ning hariduse järele, samuti vastav valitsusepoolne rahastamine. Samuti tuleb kindlaks määrata magevee nõudluse eesmärgid ja piirangud ning nõudlust vähendada protsessi optimeerimise teel (ringlussevõtt). Lisaks peaks EL kaaluma tegevuskava koostamist, et liikuda järk-järgult nullheite eesmärgi suunas, käsitledes selles vähemalt erinevaid võimalikke saasteaineid.
4.6Teine näide on paberitööstus, mis on näidanud suurt potentsiaali meetmete jaoks, millega minimeerida või isegi vältida veeallikatele avalduvat negatiivset mõju. Euroopa paberitööstusel on juba suhteliselt hea veekasutuse standard, kuid arenguruumi on veel. Seda on võimalik saavutada, kiirendades vee taaskasutamise protsesside elluviimist, rakendades kõige uuemaid puhastustehnoloogiaid ja seades võimalikuks eesmärgiks nullilähedase heite ambitsioonika, kuid realistliku ajakava vältel. Valitsuse toetus Euroopa paberitööstuse arengule ja innovatsioonile ning veekasutuse optimeerimise meetmed võivad anda majandusliku eelise. Näiteks oskusteave veekasutuse optimeerimise kohta paberitööstuses on juba praegu oluline majanduslik tegur Euroopa masinatootmises ning saadud lahendusi on kasutatud ka teistes sektorites. Mujal maailmas on suured paberivabrikud pidanud oma tegevuse lõpetama, sest nad on äärmiselt negatiivselt mõjutanud ümbritseva piirkonna vett.
4.7Veetööstus (veerajatised ja reoveepuhastid) peaks olema kliima- ja energianeutraalne (või isegi kliima- ja energiapositiivne) ja küberturvaline elutähtis taristu. Häid näiteid on nii Euroopast kui kogu maailmast. Teisest küljest on väga väheste veevarudega piirkondadel palju arenguvõimalusi (haldus, magestamine, veeringlus, tõhusus).
4.8Sarnaselt enamikus ELi riikides algatatud kliima- ja energiaalastele jõupingutustele, mis hõlmavad hoonete isolatsiooni- ja moderniseerimisnõudeid, tuleks kõigi uute hoonete puhul kehtestada vee kogumise ja taaskasutamise poliitika. Tööstuse jaoks tuleb välja töötada poliitika hallvee kasutamise kohta muul otstarbel kui joogiveeks. Näiteks on Teadusuuringute Ühiskeskus (JRC) töötanud välja tehnilised suunised peamiste riskijuhtimispõhimõtete kohaldamiseks vee taaskasutussüsteemiga seotud tervise- ja keskkonnariskide hindamisel ja juhtimisel. Siiski on tarvis olemasolevaid ja uusi tehnoloogiaid süstemaatilisemalt ning kogu veeringet arvesse võttes rakendada.
4.9EL peab veesäästlike tehnoloogiate arendamisel, tootmisel ja kasutamisel saavutama maailmas juhtpositsiooni ning saama ülemaailmselt tuntuks kui väikese veekasutuse jalajäljega tootmispiirkond. Väga oluline on investeerida teadus- ja arendustegevusse ning veemajanduse haldamisse ja veetööstusega seotud oskustesse. Veemajanduse valdkonnas on tarvis uusi elukutseid ja koolitatud tööjõudu, et toetada oskusteavet ja uute veekasutustehnoloogiate rakendamist, sealhulgas tehisintellekti kasutamist selles valdkonnas. EL saab võtta juhtrolli sinises tootmises ja tööstusvee puhastamise turul, keskendudes uute kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomisele Euroopas. Oskusteave vett säästvate protsesside kohta on tulevikus tööstuse põhipädevus ja põhiline tulemusnäitaja. Veesäästlikud tehnoloogiad on puhata tehnoloogia üks alavaldkond. Kuna puhas tehnoloogia moodustab omaette ökosüsteemi, soovitab komitee luua järgmise kahe aasta jooksul selle ökosüsteemi jaoks üleminekujuhised koos ambitsioonikate, kuid realistlike eesmärkidega, hõlmates ka oskuste kava.
4.10Tööstuse juhtide ja esindajatega konsulteerimine ja nende kaasamine on ELi kestliku veepoliitika kujundamiseks väga oluline. Samuti on väga oluline, et veepoliitika võtaksid omaks ka ELi kodanikud. Paljudes sektorites ei ole vee taaskasutus riiklike õigusaktide kohaselt lubatud, takistades nõnda ringmajanduse protsessi. Selleks peab EL kehtestama vee kvaliteedi ja seire miinimumnõuded. Sel eesmärgil võiks luua sinise kokkuleppe platvormi tööstuse ja põllumajanduse esindajatele ning kodanikele, et vahetada ideid ja arutada küsimusi, mis on seotud vee jagamise, kasutamise ja projektiuuendustega. Platvorm võiks hõlmata kohaliku, piirkondliku, riigi ja ELi tasandi struktuure. ELi sinise kokkuleppe platvormi eesmärk oleks aidata ELil ja liikmesriikidel teha võimalikult kiiresti vajalikke poliitilisi otsuseid veepoliitika kohta. Samuti on oluline tõhustada veealast dialoogi kohalike ja riiklike institutsioonidega, et edendada tegevusele suunatud ja struktureeritud teadlikkust, teavet ja haridust vee kui piiratud ressursi strateegilise tähtsuse kohta. Selline alaline konsulteerimine võib lihtsustada ka õiguslike takistuste kõrvaldamist, mis pidurdavad veesäästlike tehnoloogiate kasutuselevõttu tööstus- ja põllumajandusprotsessides ning kodumajapidamistes.
4.11Terviklik ELi veepoliitika peab käima käsikäes võrdväärselt ambitsioonika ELi rahastamiskavaga, et võimaldada tööstustel ja kohalikel omavalitsustel teha olulisi investeeringuid veesäästlikesse tehnoloogiatesse. Kasutusele tuleks võtta positiivsed rahastamisstiimulid, nagu maksuvähendused, kõrgemad amortisatsioonimäärad ja muud mehhanismid. Rohelise rahanduse vahendeid ja mehhanisme (nt ESG ja taksonoomia) tuleb täiendada suurema ja sügavama veekasutuse mõõtmetega.
Brüssel, 22. juuni 2023
Pietro Francesco De Lotto
tööstuse muutuste nõuandekomisjoni esimees
_____________