SOC/712

Algatus määratleda ELis kuriteona kõik vaenukuritegude ja vaenukõne vormid

ARVAMUS

Tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Kaasavam ja kaitsvam Euroopa: vaenukõne ja vaenukuritegude lisamine ELi kuritegude loetellu““
[COM(2021) 777 final]

Kontakt	soc@eesc.europa.eu
Administraator	Jean-Marie Rogue
Dokumendi kuupäev	06/05/2022

Raportöör: Cristian Pîrvulescu

Kaasraportöör: Milena Angelova

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 01/03/2022
	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	03/05/2022
Vastuvõtmine täiskogus	DD/MM/YYYY
Täiskogu istungjärk nr	…
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	…/…/…

1.Järeldused ja soovitused

1.1Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on sügavalt mures vaenukõne ja vaenukuritegude leviku pärast Euroopas viimastel aastakümnetel. Mitmed uuringud ja konsultatsioonid näitavad tõsist vahejuhtumite kasvu ning vaenupõhiste rünnakutega kokku puutuvate isikute ja rühmade arvu kasvu. Organiseeritud kodanikuühiskonna töö Euroopas tõestab samuti neid kasvavaid tendentse – organisatsioonid on ise sihtmärgid ning neil on kasvav vajadus aidata ja kaitsta ohustatud isikuid ja kogukondi.

1.2Komitee toetab komisjoni algatust ja julgustab nõukogu ja parlamenti tegema tihedat koostööd ELi põhiväärtuste kaitsmisel. Komitee on seisukohal, et vaenukõne ja vaenukuriteod on kuriteoliigid, mis vastavad ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele. Nõukogu otsus selle määratlemise kohta võimaldab hiljem kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks selles kuriteoliigis.

1.3Eelkõige on komitee olemasolevate tõendite põhjal seisukohal, et arengud seoses vaenupõhiste kuritegudega on märkimisväärsed ja murettekitavad, et liikumapaneva jõu, soodustajate ja mõju tasandil on selge piiriülene mõõde ning et seda tüüpi kuritegusid ei saa ELi tasandi seadusandlike ja institutsiooniliste meetmete puudumisel tõhusalt ennetada ega nende vastu võidelda.

1.4Komitee on koos Euroopa Inimõiguste Kohtuga seisukohal, et kui raskete kuritegudena käsitatavad teod on suunatud isiku füüsilise või vaimse puutumatuse vastu, saab piisava kaitse tagada ja hoiatava mõju saavutada ainult tõhusate kriminaalõiguse mehhanismidega.

1.5Vaenukõne ja vaenukuritegude vastu tuleb võidelda olenemata sellest, kus väljendus või tegevus toimub, st kas töö, avalike esinemiste, hobide, era- või avalike teenuste jms kontekstis. Seal kus vaenupõhised vahejuhtumid on tõenäolisemad, võib kaaluda sihipärasemaid meetmeid. Üldisem eesmärk, mida üritatakse erinevate vahenditega saavutada, on muuta avalikud kohad Euroopas vaenukõne- ja vaenukuritegudevabaks.

1.6Komitee kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu ka sellele, milline on vaenukõne ja vaenukuritegude otsene ja kaudne mõju ettevõtluse ja tööhõive tingimustele ning majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, ning uurima neid mõjusid.

1.7Erilist tähelepanu tuleks pöörata ka sellistel ametikohtade töötavate inimeste teadlikkusele ja oskustele, kellel on vaenukõne ja vaenukuritegude vastu võitlemisel oluline roll – näiteks õpetajad, ajakirjanikud ja õiguskaitsetöötajad. Õiguskaitsetöötajatel peaks ELi liikmesriikide parimaid tavasid järgides olema kohustuslikus korras ette nähtud teave ja koolitus, osana kaasatud institutsioonide suutlikkuse suurendamise üldstrateegiast.

1.8Tuleks tagada ohvrite juurdepääs teabele ja erikaitsemeetmetele, mis kehtivad ohvrite direktiivi alusel kõige haavatavamatele kuriteoohvritele.

1.9Kodanikuühiskonna organisatsioonidel, sealhulgas sotsiaalpartneritel, on samuti oluline roll vihakõne ja vihakuritegude vastases võitluses: ühelt poolt ühiskonna valvuritena ja teiselt poolt oma tegevuses väärtusel põhineva toimimisviisi edendajatena. Neid tuleks kaitsta ja toetada nende rollis kohtade, kogukondade, rühmade, organisatsioonide ja meedia turvalisuse tagamisel vaenu ja diskrimineerimise eest, sealhulgas vabatahtlike tegevusjuhendite edendamise ja heade tavade jagamise kaudu. Nende suutlikkuse ja asjatundlikkuse kaasamiseks on vaja rohkem rahalisi vahendeid.

1.10Rõhutada tuleks turvalise veebisuhtluse olulisust. Sotsiaalmeediaplatvormide ja veebipõhiste foorumite arendamine lõi ruumi, kus mõned arvavad, et nad võivad käituda karistamatult. On hädavajalik teha koostööd riiklike reguleerivate asutuste ja sotsiaalmeedia platvormidega, et tagada internetis leviva vaenu kiire tuvastamine, kõrvaldamine ja uurimine.

2.Üldised märkused

2.1Komitee tunnustab väärikuse, põhiõiguste ja võrdsuse kaitsmise lahutamatut osa ELi ja selle liikmesriikide demokraatlike režiimide kujundamisel. Ei demokraatia ega EL ei saa toimida, kui inimesed elavad hirmus ja häbis, kui neid elu-, töö- ja õpikohas või ühiskonnas ja poliitikas osaledes ahistatakse või rünnatakse. Sotisaalmeedia levikuga koguvad vaen ja häbimärgistamine kergemini ja kiiremini hoogu ning risk lastele ja noorukitele kasvab pidevalt. Siin ei jää muud üle, kui tugevalt ja aktiivselt vaenukõne ja vaenukuritegude levikut ennetada ja selle vastu võidelda.

2.2Seoses Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooniga Ukraina vastu, mille komitee täielikult hukka mõistab, suureneb desinformatsiooni ja vaenukõne levik Euroopas. See ei ole midagi uut ning ELi liikmed on muutunud sellega seoses teadlikumaks ja vastupidavamaks. Venemaa Föderatsioon teeb jõupingutusi, et tekitada segadust, levitada propagandat ning delegitimiseerida demokraatia ja inimõiguste toetamist. Vaenukõne ja vaenukuritegude ennetamine ja nende vastu võitlemine on seega ELi ja liikmesriikide eksistentsiaalne kohus.

2.3Tõhusaks võitluseks vaenukõne ja vaenukuritegude vastu on vaja ühist lähtealust. Euroopa ühiskonnad on omavahel põimunud ning liikumisvabadus loob üha integreerituma sotsiaalse ja avaliku sfääri. Liikmesriikidel on peamised vahendid vaenukõne ja vaenukuritegude vastu võitlemiseks, kuid nad ei ole edukad ilma selge tahte, koostöö ja koosmõjuta, millega käivad kaasas asjakohased ELi õigusaktid ning koordineeritud määratlused, meetodid ja võimalused poliitika õppimiseks ja ülekandmiseks. Kõigi selleks tehtavate jõupingutuste juures tuleks austada ELi hartas sätestatud põhiõigusi.

2.4Komitee on mitmel korral märkinud, et EL ja selle liikmesriigid peavad tegutsema otsustavamalt, et kaitsta põhiõigusi ja võidelda kõikide diskrimineerivate ja vaenulike käitumisvormide vastu. Sellega seoses soovitab komitee komisjonil viia ettepanek kooskõlla teiste põhiliste poliitikadokumentidega, nagu „Strateegia põhiõiguste harta kohaldamise tugevdamiseks ELis“, „Võrdõiguslik liit: ELi rassismivastane tegevuskava 2020–2025“, soolise võrdõiguslikkuse strateegia ja LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse strateegia, romasid käsitlev strateegiline raamistik, „ELi strateegia antisemitismi vastu võitlemiseks ja juudi eluviisi edendamiseks“, „Puuetega inimeste õiguste strateegia“ ning „Ohvrite õigusi käsitlev strateegia“.

2.5Komisjoni ettepanekus tehakse põhjalikult kindlaks tunnused, mis võivad vaenukõne ja vaenukuritegudega kokku puutuvaid üksikisikuid ja rühmi ühendada: rass, etniline päritolu, keel, usutunnistus, rahvus, vanus, sugu, seksuaalne sättumus, sooline identiteet, sooväljendus, sootunnused või muu põhitunnus või nende kombinatsioon. Samuti peaksime lisama kõik ideoloogilised ja poliitilised põhjused ning muud südametunnistusega seotud veendumused ja väärtused. Komitee on seisukohal, et riske ja ohtusid tuleb samuti kaardistada ja käsitleda nende sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis. Olemasolevad ja uued uuringud võivad näidata, millised on kõige levinumad olukorrad, kus esinevad vaenukõne ja vaenukuriteod.

2.6Vaenukõne ja vaenukuriteod võivad olla suunatud ettevõtjatele või ettevõtte töötajatele, näiteks neile, kes teenindavad kliente. Sellel on kahjulik mõju nii üksikisikutele kui ka kõnealusele ettevõttele. Vaenukõnel ja vaenukuritegudel võib olla ka kaudne negatiive mõju üldisele äritegevusele ja majanduskeskkonnale, suurendades ebakindlust, ebastabiilsust ja konflikte.

2.7Komitee on seisukohal, et vaenukõne ja vaenukuritegude mõju ja tõsiduse mõistmiseks ning nende kindlakstegemiseks ja nende vastu võitlemiseks igapäevaelus on väga vaja suurendada teadlikkust ja harida. See puudutab igas vanuses inimesi: nii lapsi, noorukeid kui ka täiskasvanuid. Teadlikkuse suurendamine ja haridus (teabematerjalid, koolitus, tooted) tuleks tagada kättesaadaval kujul.

2.8Erilist tähelepanu tuleks pöörata ka nendel ametikohtadel töötavate inimeste teadlikkusele ja oskustele, kellel on vaenukõne ja vaenukuritegude vastu võitlemisel oluline roll. Õpetajatel on näiteks koolilaste käitumiskasvatuses oluline roll. Ajakirjanikel on sõnavabaduse seisukohast ainulaadne roll. Õiguskaitsetöötajatel, politseinikel, prokuröridel, kohtunikel ja riigiteenistujatel on keskne roll juhtumite käsitlemisel ning ennetava õigusraamistiku ja muude meetmete väljatöötamisel.

2.9Poliitikutel on põhiline vastutus õigusriigi ja põhiõiguste üldise süsteemi eest. Nende vastutus algab hetkest, mil nad küsivad kodanike toetust, ning kahjuks teevad mõned poliitikud ja erakonnad seda hirmu külvates ning vähemusi ja sotsiaalseid rühmasid sihikule võttes. Selline valijate mobiliseerimine on ohtlik ja sellele tuleb piir panna. Veelgi tõsisemad tagajärjed võivad olla sellel, kui mõnel poliitikul tekib kiusatus kasutada institutsioonilisi ja õiguslikke vahendeid diskrimineerimise edendamiseks või selle vastu võitlemisest hoidumiseks. Komitee kutsub kõiki poliitilisi juhte ja erakondi üles tegutsema vastutustundlikult kaasava demokraatia raames ja selle vaimus.

2.10Sellega seoses on erakondade juhid või isegi valitsusjuhid, kes peaksid tagama viisaka suhtlemise avalikus ruumis, pannud ka ajakirjanike vastu toime solvanguid ja verbaalseid rünnakuid, riskides nende vastu vägivalda õhutada. Komitee kutsub poliitilisijuhte ja erakondi üles austama ajakirjanikke ja meediaorganisatsioone ning viitab sellele, et neli rahvusvahelist sõnavabaduse eriraportööri on rõhutatult tunnistanud selle küsimuse tõsidust.

2.11Kodanikuühiskonna organisatsioonidel, sealhulgas sotsiaalpartneritel, on samuti oluline roll vihakõne ja vihakuritegude vastases võitluses: ühelt poolt ühiskonna valvuritena ja teiselt poolt oma tegevuses väärtusel põhineva toimimisviisi edendajatena. Vabatahtlikke tegevusjuhendeid ja heade tavade jagamist peaks julgustama ja edendama.

2.12Komitee rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli vaenukuritegude ennetamisel ja nende vastu võitlemisel. Nad on kogukondadele kõige lähemal ja saavad jälgida, kas sellised riskid ja intsidendid võivad realiseeruda. Samuti saavad nad kasutada solidaarsuse ja empaatia jõudu kogukonna- ja haridusprogrammide kaudu ning keskvalitsuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite toel.

2.13Riikide ülesanne on luua soodne keskkond sõnavabaduse, võrdsuse ja mittediskrimineerimise õiguse teostamiseks. Riigid võivad võtta positiivseid poliitikameetmeid, et võidelda diskrimineerimise vastu ja tegeleda vaenu algpõhjustega.

3.Konkreetsed märkused

3.1Komisjoni teatises sätestatud asjaolud ja argumendid näivad olevat põhjendatudhinnangu andmisel, et vaenukõne ja vaenukuriteod vastavad ELi kuritegude jaoks sätestatud kriteeriumidele, sealhulgas oma tõsiduse, ulatuse, arengu ja piiriülese mõõtme poolest.

3.2Teatises kirjeldatakse õigesti vaenukõne ja vaenukuritegude tõsidust, tuginedes asjaolule, et need on vastuolus ELi ühiste väärtuste ja põhiõigustega ning et neil on kahjulik mõju isikutele, kogukondadele ja ühiskonnale laiemalt. ELi väärtused edendavad avatud ühiskonda, mis on oluline inimestele, äridele ja organisatsioonidele. Võrdsus on sügavalt juurdunud ELi väärtustesse ning võrdsed võimalused loovad aluse sotsiaalsele arengule. Mitmekesisus ja pluralism on selle lahutamatud osad. Võrdsus on innovatsiooniallikas ja loob majanduslikku lisandväärtust.

3.3Võttes arvesse liikmesriikide kasvavaid jõupingutusi vaenukõne ja vaenukuritegudega tegelemisel oma kriminaalõiguses, vajadust vältida killustatust liikmesriikide vahel ja parandada võrdseid tingimusi kogu ELis, tundub olevat mõistlik püüelda vaenukõne ja vaenukuritegude käsitlemisel ELi ühise kriminaalraamistiku poole, austades samal ajal riiklikke õigussüsteeme ja aluslepingu artiklit 2.

3.4Samal ajal peab silmas pidama ELi pädevust kriminaalõiguse valdkonnas, mis võimaldab kehtestada miinimumeeskirjad riiklikesse õigusaktidesse ülevõetavate direktiivide kaudu.

3.5Komitee peab asjakohaseks käsitleda vaenukõnet ja vaenukuritegusid kuriteovaldkonnana, millel on ühine sisu tulenevalt kallutatud vaenutundest isikute või rühmade vastu. See viib nõueteni käsitleda vaenukõnet ja vaenukuritegusid terviklikult ning vältida erinevate vaenu vormide või sihtrühmade suhtes killustatud lähenemisviisi, eelkõige seoses erinevustega liikmesriikide vahel. Komitee nõuab ka vaenukõne ja vaenukuritegude terviklikku käsitlemist ELi väärtustes ja põhiõigustes. Lisaks nõuab komitee vaenukõne ja vaenukuritegude seoste kindlaksmääramist praeguste ELi kuritegudega. Sellega seoses tuleks tõhustada teabevahetust õiguskaitseasutuste ja valitsuste vahel.

3.6Komitee ootab järgmise sammuna vaenukõne ja vaenukuritegude määratluse loomist ning on valmis panustama institutsioonidevahelisse konsultatsiooni. See määratlus on äärmiselt oluline õiguskindluse, aga ka põhiõiguste kaitse ja kindla üldise teabevahetuse tagamiseks. Nõukogu raamotsus teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega on asjakohane lähtepunkt sellise määratluse väljatöötamiseks, mida saaks kohaldada laiemas kontekstis, kasutades samal ajal ka Euroopa Nõukogu kasutatud määratlusi.

3.7Vaenukõne ja vaenukuritegude määratlused peaksid hõlmama kõiki asjakohaseid kaitstud tunnuseid, mis põhinevad ELi põhiõigustel, sealhulgas sugu/sotsiaalne sugu, rassiline või etniline päritolu, usutunnistus või veendumused, puue, vanus ja seksuaalne sättumus, aga ka ideoloogilised ja südametunnistusega seotud veendumused. Kuigi kaitstud tunnused erinevad üksteisest, peaks määratlus käsitlema erinevaid tunnuseid samade põhimõtete alusel. Samuti tuleks vältida killustatud lähenemisviisi erinevatele vähemustele ja rühmadele ning kasutada selle asemel üldisi väljendeid, mida kohaldatakse kogu kaitstud tunnuse spektris. Lisaks peaks määratlus olema piisavalt kaasav, et reageerida aja jooksul ilmuvatele uutele sotsiaalsetele nähtustele.

3.8Need määratlused peaksid hõlmama mis tahes suulisi või kirjalikke väljendus- ja teovorme, olenemata väljendumise või tegevuse toimumise kohast, st kas töö, avalike ülesastumiste või era- või avalike teenuste kasutamise jne kontekstis. See peaks hõlmama ka nii veebipõhiseid kui ka veebiväliseid väljendusi.

3.9Kuigi määratlused peaksid olema põhjalikud, ei saa need ühemõtteliselt täiuslikud olla ning nendesse peaks alati kriitiliselt suhtuma, toetudes tõenditele, mis on rakendamisel pandud asjaomasesse konteksti. Ühised suunised siin arvesse võetavate tegurite kohta oleks üks vahend määratluste ja eeskirjade ühtse rakendamise tõhustamiseks.

3.10Samuti on tähtis tagada, et määratlused ja eeskirjad ei töötaks oma eesmärkidele vastu. Näiteks ei tohi need häbimärgistada sõnu, mis on tavakasutuses käibel neutraalsena. See on samuti seotud eesmärgiga arendada ühiseid eeskirju kõikide rühmade kaitsmiseks, selle asemel et teatavatele rühmadele näpuga näidata.

3.11Vaenukõne ja vaenukuritegude ning vastavate sanktsioonide määratlemisel on oluline selgitada tervikuna nende suhet põhiõigustega. See on eriti oluline väljendus- ja teabevabaduse puhul, sealhulgas tingimuste puhul, mis õigustavad isikute ja meedia väljendusvabaduse piiramist. Vastavalt võib olla vaja täpsemalt selgitada ka teiste põhiõiguste määratlust.

3.12Kuigi vaenukõne ja vaenukuritegusid võib pidada omaette kuriteoliigiks, on siin teatud kattuvusi ka praeguste ELi kuritegudega. Praegused ELi kuriteod ei hõlma siiski kõiki vaenukõne ja vaenukuritegude ilminguid selle kuriteoliigi erinevate vormide ja erineva sisu tõttu. Seda näitab hästi ka nn vaenupüramiid, mis algab eelarvamuslikul motiivil põhinevast kõnest ja tegevusest ning liigub diskrimineerimise kaudu füüsilise vägivalla ja isegi terrorismini.

3.13Nagu teatises märgitud, ei ole vaenukõne ja vaenukuritegudega tegelemine ainult sisu, vaid ka menetluse küsimus. Seega tuleb pöörata piisavalt tähelepanu probleemidele, mis on seotud ligipääsuga teabele, õiglusele ja õiguskaitsevahenditele. Isegi kui vaenukõnet ja vaenukuritegusid tunnistatakse ja reguleeritakse riiklikul tasandil, on rakendamises/teatamises/uurimises palju lünkasid. Kui andmeid nende kuritegude levimuse kohta liikmesriikides ja ELis pole edastatud ja neid pole nõuetekohaselt uuritud eelarvamuslikul motiivil põhineva kuriteona, on need ebausaldusväärsed.

3.14Vaenukõne ja vaenukuritegude lisamine ELi kuritegude nimekirja on ohvrite õiguste kaitseks hädavajalik. Ohvrite õigusi käsitleva ELi direktiivi õigusnorm (mis hõlmab kuriteoohvreid) ei pruugi kehtida, kui vaenujuhtumi aluseid, näiteks puuet, ei tunnistata. Vahejuhtumite arvu suurenemise tõttu tuleks rohkem tähelepanu pöörata ohvrite kaitsmisele. Seega tuleks tagada ohvrite ligipääs teabele ja erikaitsemeetmetele, mis on antud ohvrite direktiivi alusel kõige haavatavamatele kuriteoohvritele.

3.15Nagu näeme raamotsuse puhul, mis on riiklikku õigusesse üle võetud kõigis liikmesriikides eesmärgiga vihakõne kriminaliseerida, ei tee kõik riigid edusamme samas tempos. Ülevõtmine ja jõustamine ei ole alati olnud korrektne ega täielik, mistõttu komisjon on olnud sunnitud algatama mõne liikmesriigi vastu rikkumismenetluse. See on stsenaarium, mis võib korduda. Liikmesriikide valitsuste, parlamentide ja kodanikuühiskonna osalejatega tuleb teha rohkem tööd, et tagada koostöö ja pühendumine.

3.16Rõhutada tuleks turvalise veebisuhtluse olulisust. Sotsiaalmeediaplatvormide ja veebipõhiste foorumite arendamine lõi ruumi, kus mõned arvavad end võivat karistamatult käituda. Nagu erinevate uuringute aruanded on näidanud, on veebipõhise vaenukõne ja vaenupõhise käitumise leviku vahel päriselus otsene seos. On hädavajalik teha koostööd riiklike reguleerivate asutuste ja sotsiaalmeedia platvormidega, et tagada internetis leviva vaenu kiire tuvastamine, kõrvaldamine ja uurimine.

Brüssel, 3. mai 2022

Aurel Laurenţiu Plosceanu
tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni esimees

_____________