SELETUSKIRI
1.DELEGEERITUD ÕIGUSAKTI TAUST
Käesolev määrus on osa komisjoni laiemast jätkusuutliku ehk kestliku arengu algatusest. See paneb aluse ELi õigusraamistikule, milles on finantssüsteemi keskmesse asetatud jätkusuutlikkusega seotud kaalutlused, et toetada Euroopa majanduse muutmist keskkonnahoidlikumaks ja vastupidavamaks ringmajanduseks kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidega.
Pärast 2016. aasta Pariisi kliimakokkuleppe ning kestliku arengu eesmärke käsitleva ÜRO tegevuskava 2030 vastuvõtmist teatas komisjon jätkusuutliku majanduskasvu rahastamise tegevuskavas kavatsusest lõimida jätkusuutlikkusega arvestamine finantsnõustamise pakkumisse ning selgitada valdkondlikes õigusaktides jätkusuutlikkusega arvestamist nn usaldussuhtest tulenevate kohustuste puhul. Teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ kinnitatakse, et finants- ja kapitalivoogude suunamiseks rohelistesse investeeringutesse ning varade kasutuskõlbmatuks muutumise vältimiseks on vaja pikaajalisi signaale. Käesoleva delegeeritud määrusega aidatakse kaasa selle eesmärgi saavutamisele.
Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2017/565 täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL (MiFID 2), täpsustades täiendavalt investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid organisatsioonilisi nõudeid ja tegutsemistingimusi. Käesoleva määrusega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2017/565 kahel viisil.
Esiteks hõlmab see sobivuse hindamisse ka klientide eelistusi jätkusuutlikkuse seisukohast. Praeguses MiFID 2 raamistikus peavad investeerimisnõustamise ja portfelli valitsemise teenuseid osutavad investeerimisühingud koguma vajalikku teavet kliendi teadmiste ja kogemuste kohta investeerimisvaldkonnas, tema kahjumi katmise võime ja investeerimiseesmärkide, sealhulgas tema riskitaluvuse kohta, et investeerimisühingud saaksid soovitada kliendile tema jaoks sobivaid teenuseid ja tooteid (sobivuse hindamine). Kliendi investeerimiseesmärke käsitlev teave hõlmab teavet selle kohta, kui kaua klient soovib investeeringut hoida, ning tema riskivõtmiseelistuste, riskiprofiili ja investeeringu eesmärgi kohta. Investeerimiseesmärke käsitlev teave on aga üldiselt seotud finantseesmärkidega ning kliendi muid eesmärke, näiteks jätkusuutlikkuseelistusi, tavaliselt ei käsitleta. Praegused sobivuse hindamised ei hõlma üldjuhul küsimusi kliendi jätkusuutlikkuseelistuste kohta ning enamik kliente selliseid eelistusi ise ei mainiks. Seepärast saaksid investeerimisühingud võtta valikuprotsessis jätkusuutlikkustegureid paremini arvesse.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/2088 (edaspidi „SFDR“) on ette nähtud, et finantstoote dokumentatsioonis tuleb kirjeldada, kuidas märgitud jätkusuutlikkustasemeid või -eesmärke kavatsetakse saavutada või kuidas need on saavutatud. Kuna tegemist ei ole märgistamissüsteemiga, võib kirjeldada erinevaid jätkusuutlikkuseesmärke. Kuigi SFDRi artiklis 9 osutatud finantstoodete eesmärgiks peavad olema jätkusuutlikud investeeringud, mis ei tekita olulist kahju, nagu on määratletud SFDRi artikli 2 punktis 17, võivad SFDRi artikli 8 alla kuuluvad finantstooted hõlmata erinevaid strateegiaid, isegi selliseid, mis väidetavalt põhinevad keskkonnaalastel, sotsiaalsetel ja juhtimisalastel teguritel, sotsiaalselt vastutustundlikul investeerimisel või jätkusuutlikkusele orienteeritusel, kuid võib-olla ei ole siiski jätkusuutlikkuse seisukohast olulised. Võttes arvesse seda ja asjaolu, et MiFID 2, SFDR ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/852 (taksonoomiamäärus) hõlmavad erineva määratlusega tooteid, tagatakse käesoleva määruse eelnõuga, et finantsinstrumente, mis on jätkusuutlikkuse seisukohast teataval määral olulised, võib soovitada klientidele või potentsiaalsetele klientidele, kes väljendavad selgeid jätkusuutlikkuseelistusi. Jätkusuutlikkuseelistused hõlmavad seepärast finantsinstrumente, mis investeeritakse vähemalt teataval määral taksonoomiamääruse nõuetele vastavatesse tegevustesse või SFDRi artikli 2 punktis 17 määratletud jätkusuutlikesse investeeringutesse, mis hõlmavad ka taksonoomianõuetele vastavaid tegevusi, või mille puhul võetakse peamise kahjuliku mõjuna jätkusuutlikkusele arvesse investeeringute negatiivset välismõju keskkonnale või ühiskonnale. Jätkusuutlikkuseelistusi käsitlevad eeskirjad toetavad ja tugevdavad poliitikaeesmärki vähendada rohepesu ja ebasobivate toodete müüki ning soodustavad finantssüsteemi üleminekut nii, et see tõeliselt toetaks ettevõtjaid nende üleminekul jätkusuutlikkusele ning jätkaks juba niigi jätkusuutlike ettevõtjate toetamist.
Jätkusuutlikkuseelistusi käsitlevad eeskirjad tagavad kooskõla SFDRi ja taksonoomiamäärusega ning suurendavad märkimisväärselt kõnealuste määruste alusel jätkusuutlikkusalase teabe avalikustamise tulemuslikkust. Taksonoomiamäärusega nõutakse, et avalikustataks, mil määral on investeeringud kooskõlas ELi taksonoomiaga.
Tegevuse seisukohast võivad investeerimisühingud selleks, et hõlbustada sisemisi protsesse ja eelkõige klientidele või potentsiaalsetele klientidele soovituste koostamist, tuginedes eelnevale finantsinstrumentide analüüsile, finantsinstrumendid eelnevalt liigitada ja rühmitada, võttes aluseks keskkonnasäästlikuks kvalifitseeruvasse majandustegevusse tehtud investeeringute osakaalu, jätkusuutlike investeeringute osakaalu või peamiste kahjulike mõjude arvessevõtmise (näiteks peamiste kahjulike mõjude kategooriate, kohustuste liikide ning kvalitatiivsete või kvantitatiivsete näitajate põhjal). Kuna finantsinstrumentidega seotud investeeringud võivad avaldada jätkusuutlikkusteguritele erinevat peamist negatiivset mõju, peaksid investeerimisühingud klientidele või potentsiaalsetele klientidele selgitama, et elemendid, mis näitavad jätkusuutlikkusteguritele avalduva peamise negatiivse mõju arvessevõtmist, võivad olla asjakohased mitmesuguste keskkonna-, sotsiaal-, töötajate või juhtimisega seotud küsimuste puhul ja et nende põhjal peaks olema võimalik tõendada arvessevõtmist ja näidata vastavat kohustust käsitleda peamisi kahjulikke mõjusid aja jooksul ning et neid võib kajastada kvalitatiivsete või kvantitatiivsete näitajatega, sealhulgas, kuid mitte ainult nendega, mis on kooskõlas SFDRiga.
Teiseks lõimitakse käesolevas määruses jätkusuutlikkusriskidega arvestamine organisatsioonilistesse nõuetesse. Jätkusuutlikkusriski puudutav osa põhineb Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) tehnilisi nõuandeid käsitleval lõpparuandel. Tehnilistes nõuannetes järeldatakse, et jätkusuutlikkusriskide ja -teguritega arvestamise lõimimist delegeeritud määrusesse (EL) 2017/565 ja komisjoni delegeeritud direktiivi 2017/593 on vaja lähemalt selgitada, ning sellega seoses on välja toodud konkreetsed sätted.
Käesolev määrus ja muud valdkondlikud delegeeritud õigusaktid, millega kohandatakse usaldussuhtest tulenevaid kohustusi käsitlevaid eeskirju ning mis võeti vastu koos, tugevdavad ka SFDRi, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2019/2089 ning taksonoomiamäärust. Neis eeskirjades lõimitakse jätkusuutlikkusega seotud kaalutlused järjekindlalt eri sektorite investeerimise, nõuandmise ja avalikustamise nõuetesse. Neis on asetatud finantssüsteemi keskmesse keskkonnaalased, sotsiaalsed ja juhtimisega seotud (jätkusuutlikkus)kaalutlused, et aidata kaasa Euroopa majanduse muutmisele keskkonnahoidlikumaks, vähese CO2 heitega, vastupidavamaks ja ressursitõhusaks ringmajanduseks.
Käesolev määrus põhineb MiFID 2 artiklis 16, artikli 24 lõikes 13 ja artikli 25 lõikes 8 sätestatud õigustel.
2.ÕIGUSAKTI VASTUVÕTMISELE EELNENUD KONSULTEERIMINE
2016. aasta detsembris moodustas komisjon jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemelise eksperdirühma, kes aitaks oma soovitustega kaasa ELi jätkusuutliku rahastamise strateegia väljatöötamisele. Jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemeline eksperdirühm avaldas Euroopa jätkusuutliku majanduse rahastamise vahearuande („Financing a Sustainable European Economy“) 2017. aasta juuli keskel ja esitles lõpparuannet 18. juulil 2017 toimunud sidusrühmade üritusel; sellele järgnes konsulteerimisküsimustik.
Koos eksperdirühma lõpparuandega Euroopa jätkusuutliku majanduse rahastamise kohta avaldati 31. jaanuaril 2018 tagasisidearuanne, milles on tehtud kokkuvõte saadud vastustest. Lõpparuandes soovitab eksperdirühm nõuda finantsnõustajatelt, et nad küsiksid finantsnõustamise tavapärase osana jaeinvestoritelt investeeringute jätkusuutliku mõjuga seotud eelistuste kohta ning võtaksid neid eelistusi arvesse. Samuti soovitatakse arutada pikaajaliste ja jätkusuutlikkusriskidega tegelemise juhtimist.
2018. aasta märtsis saatis komisjon laiali sihtotstarbelise küsimustiku, mis käsitles keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja juhtimisega seotud kaalutluste lõimimist sobivuse hindamisse. Konsulteerimine näitas, et nõustamisel tõstatavad jätkusuutlikkuse teema vaid vähesed kliendid. Mõned selle põhjused on järgmised: i) kättesaadav teave jätkusuutlikkusega seotud finantsinstrumentide kohta ei ole läbipaistev; ii) praeguste dokumentidega kaasneb suur rohepesuoht ning iii) teadmised selle mõju kohta riskile ja tulemuslikkusele on puudulikud. Paistab, et kliendid väljendavad nõustamisel süstemaatiliselt huvi jätkusuutlikkustegurite vastu üksnes harvadel juhtudel.
Peale selle avaldati kooskõlas parema õigusloome suunistega ajavahemikul 2018. aasta 24. maist kuni 21. juunini tagasiside saamiseks delegeeritud määruse eelnõu, millega muudetakse sobivuse hindamist. Komisjon sai 51 vastust, mis puudutavad käesolevat delegeeritud määrust, millega muudetakse määrust (EL) 2017/565. Eri taustaga sidusrühmad (nt vabaühendused, finantssektori ühendused, avalik-õiguslikud asutused) esitasid märkusi delegeeritud määruse mitmesuguste aspektide kohta. Kuigi üldiselt väljendati tugevat toetust ideele pöörata investeerimisprotsessi käigus suuremat tähelepanu muudele kui finantseesmärkidele, ei soovinud mõni sidusrühm muuta MiFID 2 põhjal äsja rakendatud protsesse. Nagu eespool kirjeldatud, pole komisjon veendunud üksnes vajaduses oma jätkusuutliku rahastamise tegevuskavaga kiiresti edasi liikuda, vaid leiab ühtlasi, et uute viidetega SFDRile ning käesoleva delegeeritud õigusakti kohaldamise kavandatava ajakavaga (12 kuud pärast jõustumist) on tagatud piisav paindlikkus.
Sobivuse hindamise protsessi mõne eesmärgi puhul tegi komisjon mõned muudatused, et teha vajalik eristus ühelt poolt investeerimiseesmärkide ja teiselt poolt jätkusuutlikkuseelistuste vahel. See eristus on oluline, et vältida ebasobivate toodete müüki. Jätkusuutlikkustegureid ei tohiks pidada tähtsamaks kui kliendi isiklikku investeerimiseesmärki. Seepärast tuleks jätkusuutlikkuseelistusi sobivuse hindamise protsessi käigus käsitleda alles siis, kui kliendi investeerimiseesmärk on kindlaks tehtud. Jätkusuutlikkuseelistusi käsitlevate eeskirjade eesmärk on suurendada klientide või potentsiaalsete klientide teadlikkust jätkusuutlikkuseesmärkidega finantsinstrumentide kättesaadavusest. Võttes arvesse jätkusuutlikkuseelistusi käsitlevaid eeskirju, ei ole erineva tasemega jätkusuutlikkuseesmärkidega finantsinstrumente vaja kohandada. Kõnealuste finantsinstrumentide suhtes kohaldatakse kas jätkusuutlikkuseelistuste korda või saab neid ka edaspidi soovitada, kuid mitte kliendi või potentsiaalse kliendi jätkusuutlikkuseelistustele vastavate finantsinstrumentidena, nagu on määratletud käesolevas määruses. Tegevuse seisukohast tuleks finantsinstrumentide jätkusuutlikkusnäitajad esitada läbipaistval viisil, mis võimaldab investeerimisühingutel pidada klientide või potentsiaalsete klientidega dialoogi, et nad mõistaksid piisavalt üksikasjalikult klientide isiklikke jätkusuutlikkuseelistusi. Ülekauplemise vältimiseks peaks olemasolevate klientide puhul, kelle jaoks sobivuse hindamine on juba läbi viidud, investeerimisühingutel olema võimalik teha olemasoleva sobivushinnangu järgmisel korrapärasel ajakohastamisel kindlaks kliendi isiklikud jätkusuutlikkuseelistused.
Jätkusuutlikkuseelistusi käsitlevad eeskirjad tugevdavad ELi taksonoomia kasutamist jätkusuutlike tegevuste puhul, st majandustegevuste puhul, mis kvalifitseeruvad taksonoomiamääruse artikli 3 kohaselt keskkonnasäästlikuks, ja jätkusuutlike investeeringute puhul, mis on määratletud SFDRi artikli 2 punktis 17, ning hõlmavad ka investeeringuid eespool nimetatud keskkonnasäästlikuks kvalifitseeruvatesse majandustegevustesse. Eeskirjad stimuleerivad ka selliste finantsinstrumentide soovitamist, milles võetakse arvesse ja vähendatakse kõnealuste investeeringute olulist negatiivset välismõju, st peamist kahjulikku mõju.
Komisjon palus ESMA-l esitada tehnilised nõuanded MiFID 2 kohaselt vastu võetavate delegeeritud õigusaktide võimalike muudatuste kohta seoses jätkusuutlikkusriskide ja -teguritega arvestamise lõimimisega organisatsiooniliste nõuete, tegutsemistingimuste, riskijuhtimise ja sihtturu hindamise valdkonnas.
30. aprillil 2019 avaldas ESMA oma lõpparuande, milles käsitletakse jätkusuutlikkusriskide ja -teguritega arvestamise lõimimist MiFID 2. Nõuannetes võeti arvesse seisukohti, mida sidusrühmad olid väljendanud 19. detsembrist 2018 kuni 19. veebruarini 2019 toimunud avaliku konsultatsiooni käigus. Dokument sisaldab kulude-tulude analüüsi. Peale selle korraldas ESMA 4. veebruaril 2019 avaliku arutelu, et koguda veel tagasisidet. Samuti konsulteeriti ESMA väärtpaberituru sidusrühmade koguga.
Kooskõlas parema õigusloome põhimõtetega avaldati käesolev ettepanek teiseks konsulteerimiseks, mis toimus 8. juunist 2020 kuni 6. juulini 2020. Pärast saadud tagasiside nõuetekohast kaalumist tehti teksti täiendavaid muudatusi.
Nimetatud aruandes käsitletakse jätkusuutlikkusriskide ja -tegurite arvessevõtmist investeerimisühingute organisatsioonilistes nõuetes ning tootejuhtimis- ja -järelevalvestruktuurides. Organisatsioonilisi nõudeid käsitlevad soovitused, mille ESMA koostas ja mille üle ta avalikult konsulteeris, lõimiti käesolevasse delegeeritud määrusesse.
3.DELEGEERITUD ÕIGUSAKTI ÕIGUSLIK KÜLG
Käesoleva määruse õiguslik alus on sätestatud direktiivi 2014/65/EL artikli 16 lõikes 12, artikli 24 lõikes 13 ja artikli 25 lõikes 8.
Käesolev määrus hõlmab määruse (EL) 2017/565 allkirjeldatud muudatusi.
Artikli 1 eesmärk on selgitada, et investeerimisühingud, mis osutavad finantsnõustamise ja portfelli valitsemise teenuseid, peaksid tegema oma klientide või potentsiaalsete klientide jätkusuutlikkuseelistuste kohustusliku hindamise. Need investeerimisühingud peaksid võtma neid jätkusuutlikkuseelistusi arvesse nendele klientidele soovitatavate finantsinstrumentide valimise protsessis. Jätkusuutlikkuseelistuste lahutamatu osa peaksid olema kolm finantsinstrumentide kategooriat, nimelt finantsinstrumendid, mis hõlmavad sellisesse majandustegevusse tehtavate jätkusuutlike investeeringute miinimumosa, mis kvalifitseerub keskkonnasäästlikuks taksonoomiamääruse artikli 3 alusel, või finantsinstrumendid, mis hõlmavad SFDRi artikli 2 punktis 17 määratletud jätkusuutlike investeeringute miinimumosa, mille määrab kindlaks klient või potentsiaalne klient. Kolmas finantsinstrumentide kategooria, mis on kõlblik isiklike jätkusuutlikkuseelistuste seisukohast, on finantsinstrumendid, mille puhul võetakse arvesse peamist negatiivset mõju jätkusuutlikkusteguritele ja mille puhul määrab arvessevõtmist tõendavad elemendid kindlaks klient või potentsiaalne klient.
Kuna ühelt poolt MiFID 2 ning teiselt poolt SFDR ja taksonoomia määrus hõlmavad erineva määratlusega tooteid, ei ole jätkusuutlikkuseelistused piiratud finantstoodetega SFDRi ja taksonoomia määruse tähenduses, vaid põhinevad hoopis määruste jätkusuutlikkusega seotud kontseptsioonidel. See võimaldab investeerimisühingutel soovitada mitte üksnes investeerimisfonde, vaid ka muid asjakohaseid finantsinstrumente.
Näiteks hõlmavad finantsinstrumendid, mis hõlmavad jätkusuutlike investeeringute miinimumosa, alati SFDRi artiklis 9 osutatud finantstooteid ja SFDRi artiklis 8 osutatud finantstooteid, tingimusel et sellised finantstooted on suunatud vähemalt teataval määral jätkusuutlikele investeeringutele. Miinimummäära määravad kindlaks kliendid või potentsiaalsed kliendid ning seega võetakse jätkusuutlikkuseelistusi käsitlevates eeskirjades täielikult arvesse nende jätkusuutlikkuseesmärke. Üheks näiteks on ka finantsinstrumendid, millel on keskkonnaalased või sotsiaalsed omadused, mis põhinevad muu hulgas välistamisstrateegial ja mis võivad kuuluda jätkusuutlikkuseelistuste alla, tingimusel et need on vähemalt teataval määral suunatud jätkusuutlikele investeeringutele või et nad tõendavad, et peamisi negatiivseid mõjusid võetakse arvesse ja käsitletakse või leevendatakse kooskõlas vastavalt kas investeeringute miinimumosadega või elementidega, mis näitavad jätkusuutlikkuseteguritele avalduva peamise negatiivse mõju arvessevõtmist, nagu on kindlaks määranud klient või potentsiaalne klient. See tähendab ka, et finantsinstrumendid, mis edendavad keskkonnaalaseid või sotsiaalseid omadusi ilma jätkusuutlike investeeringute osata või ilma taksonoomianõuetele vastavasse tegevusse tehtavate investeeringute osata või milles ei võeta arvesse peamist negatiivset mõju, ei ole kõlblikud soovitamiseks klientidele või potentsiaalsetele klientidele nende isiklike jätkusuutlikkuseelistuste alusel. Selliseid finantsinstrumente võib siiski soovitada sobivustesti raames, kuid mitte finantsinstrumentidena, mis vastavad isiklikele jätkusuutlikkuseelistustele.
Samuti nõutakse, et investeerimisühingud koostaksid kliendile aruande, milles on selgitatud, kuidas sellele kliendile esitatud soovitus vastab tema investeerimiseesmärkidele, riskiprofiilile, kahjumi katmise võimele ja jätkusuutlikkuseelistustele (teabe tagantjärele avalikustamine).
Peale selle peavad investeerimisühingud artikli 1 kohaselt võtma organisatsiooniliste nõuete täitmisel kvalitatiivselt või kvantitatiivselt arvesse jätkusuutlikkusriske ja lisama jätkusuutlikkusriskid oma riskijuhtimispõhimõtetesse.
Artiklis 2 on sätestatud käesoleva määruse kohaldamise alguse kuupäev ja 12-kuuline üleminekuperiood.
KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) …/…,
21.4.2021,
millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2017/565 seoses jätkusuutlikkustegurite, -riskide ja -eelistustega arvestamise lõimimisega teatavatesse investeerimisühingute suhtes kohaldatavatesse organisatsioonilistesse nõuetesse ja tegutsemistingimustesse
(EMPs kohaldatav tekst)
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL, eriti selle artikli 16 lõiget 12, artikli 24 lõiget 13 ja artikli 25 lõiget 8,
ning arvestades järgmist:
(1)Üleminek vähese CO2 heitega, jätkusuutlikumale, ressursitõhusale ringmajandusele kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega on liidu majanduse pikaajalise konkurentsivõime tagamisel keskse tähtsusega. 2016. aastal sõlmis liit Pariisi kokkuleppe. Selle artikli 2 lõike 1 punktis c on sätestatud eesmärk tugevdada kliimamuutustele reageerimist muu hulgas seeläbi, et rahastamisvood viiakse kooskõlla vähese kasvuhoonegaaside heitega ja kliimamuutute suhtes vastupanuvõimelisema arengu saavutamisega.
(2)Seda keerulist ülesannet arvesse võttes esitas komisjon 2019. aasta detsembris Euroopa rohelise kokkuleppe. Tegemist on uue majanduskasvu strateegiaga, mille eesmärk on muuta liit õiglaseks ja jõukaks nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus 2050. aastaks ei ole enam kasvuhoonegaaside netoheidet ja kus majanduskasv on ressursikasutusest lahutatud. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb anda investoritele nende investeeringutega seoses selgeid signaale, et vältida varade kasutuskõlbmatuks muutumist ja kaasata jätkusuutlikku rahastust.
(3)2018. aasta märtsis avaldas komisjon jätkusuutliku majanduskasvu rahastamise tegevuskava, milles on kehtestatud nõudlik ja laiaulatuslik jätkusuutliku rahastamise strateegia. Üks tegevuskavas sätestatud eesmärkidest on suunata kapitalivood ümber jätkusuutlikesse investeeringutesse, et tagada kestlik ja kaasav majanduskasv. 2018. aasta mais avaldatud seadusandlike algatuste aluseks olnud mõjuhinnang näitas vajadust selgitada, et investeerimisühingud peaksid osana oma kohustustest klientide ja potentsiaalsete klientide ees arvestama ka jätkusuutlikkusteguritega. Investeerimisühingud ei peaks seega pidevalt arvesse võtma üksnes kõiki asjakohaseid finantsriske, vaid ka kõiki Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/2088 osutatud asjakohaseid jätkusuutlikkusriske, mis võivad tekkimise korral avaldada reaalset või potentsiaalset olulist negatiivset mõju investeeringu väärtusele. Komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2017/565 pole jätkusuutlikkusriskidele sõnaselgelt viidatud. Seetõttu ning selleks, et tagada sisemenetluste ja organisatsioonilise korra nõuetekohane rakendamine ja järgimine, tuleb selgitada, et investeerimisühingute protsessid, süsteemid ja sisekontroll peaksid kajastama jätkusuutlikkusriske ning et nende riskide analüüsimiseks on vaja tehnilist suutlikkust ja teadmisi.
(4)Et säilitada investorikaitse kõrge tase, peaksid investeerimisühingud kliendi või potentsiaalse kliendi huve kahjustada võivate huvide konfliktide liikide kindlakstegemisel võtma arvesse selliseid huvide konflikte, mis tulenevad kliendi jätkusuutlikkuseelistuste kaasamisest. Olemasolevate klientide puhul, kelle jaoks sobivuse hindamine on juba läbi viidud, peaks investeerimisühingutel olema võimalik teha olemasoleva sobivushinnangu järgmisel korrapärasel ajakohastamisel kindlaks kliendi isiklikud jätkusuutlikkuseelistused.
(5)Investeerimisnõustamise ja portfelli valitsemise teenuseid osutavad investeerimisühingud peaks olema võimelised soovitama oma klientidele ja potentsiaalsetele klientidele sobivaid finantsinstrumente ja seega küsima küsimusi, millega tehakse kindlaks kliendi isiklikud jätkusuutlikkuseelistused. Kooskõlas investeerimisühingu kohustusega tegutseda oma klientide huvides peaksid klientidele ja potentsiaalsetele klientidele antud soovitused kajastama nende klientide väljendatud finantseesmärke ja jätkusuutlikkuseelistusi. Seepärast tuleb selgitada, et investeerimisühingutel peaks olema kehtestatud asjakohane kord tagamaks, et jätkusuutlikkustegurite arvestamisega nõustamisprotsessis ja portfelli valitsemises ei kaasne ebasobivate toodete müük ega finantsinstrumentide või strateegiate eksitav kujutamine jätkusuutlikkuseelistustele vastavatena, kui need tegelikult nendele ei vasta. Et selliseid teguviise või eksitamist vältida, peaksid investeerimisnõustamist pakkuvad investeerimisühingud enne kliendi või potentsiaalse kliendi võimalike jätkusuutlikkuseelistuste kohta küsimist kõigepealt hindama tema muid investeerimiseesmärke, ajakava ja individuaalseid asjaolusid.
(6)Praeguseks on välja töötatud erineva jätkusuutlikkustasemega finantsinstrumendid. Et võimaldada klientidel või potentsiaalsetel klientidel mõista erinevaid jätkusuutlikkustasemeid ja teha jätkusuutlikkuse seisukohast teadlikke investeerimisotsuseid, peaksid investeerimisnõustamise ja portfelli valitsemise teenuseid osutavad investeerimisühingud selgitama erinevust järgimiste vahel: ühelt poolt finantsinstrumendid, mis hõlmavad sellisesse majandustegevusse tehtavate jätkusuutlike investeeringute miinimumosa, mis kvalifitseerub keskkonnasäästlikuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/852 alusel, jätkusuutlikud investeeringud, mis on määratletud määruse (EL) 2019/2088 artikli 2 punktis 17, ja finantsinstrumendid, mis võtavad arvesse peamist negatiivset mõju jätkusuutlikkusteguritele ja mida võib soovitada kliendi isiklikele jätkusuutlikkuseelistustele vastavatena, ning teiselt poolt muud kõnealuste erijoonteta finantsinstrumendid, mida ei tohiks soovitada klientidele või potentsiaalsetele klientidele, kellel on isiklikud jätkusuutlikkuseelistused.
(7)Tuleb pöörata tähelepanu rohepesu probleemile, mis seisneb eelkõige ebaõiglase konkurentsieelise saamises seeläbi, et finantsinstrumenti soovitatakse keskkonnasõbraliku või jätkusuutlikuna, kui see tegelikult ei vasta põhilistele keskkonna- või muudele jätkusuutlikkusega seotud standarditele. Ebasobivate toodete müügi ja rohepesu vältimiseks ei tohiks investeerimisühingud soovitada finantsinstrumente kui isiklikele jätkusuutlikkuseelistustele vastavaid instrumente või otsustada kaubelda nende kui isiklikele jätkusuutlikkuseelistustele vastavate finantsinstrumentidega, kui need finantsinstrumendid neile eelistustele ei vasta. Investeerimisühingud peaksid selgitama oma klientidele või potentsiaalsetele klientidele, mis põhjusel nad seda ei tee, ja need põhjused dokumenteerima.
(8)Tuleb selgitada, et isiklikele jätkusuutlikkuseelistustele mittevastavaid finantsinstrumente võivad investeerimisühingud siiski soovitada, kuid mitte toodetena, mis vastavad isiklikele jätkusuutlikkuseelistustele. Selleks et klientidele või potentsiaalsetele klientidele saaks anda täiendavaid soovitusi juhul, kui finantsinstrumendid ei vasta kliendi jätkusuutlikkuseelistustele, peaks kliendil olema võimalus kohandada teavet oma jätkusuutlikkuseelistuste kohta. Selleks et hoida ära ebasobivate toodete müüki ja rohepesu, peaksid investeerimisühingud kliendi otsuse ja kohandamist toetavad kliendi selgitused dokumenteerima.
(9)Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) 2017/565 vastavalt muuta.
(10)Pädevatele asutustele ja investeerimisühingutele tuleks anda piisavalt aega käesolevas määruses esitatud uute nõuetega kohanemiseks. Seepärast tuleks selle kohaldamine edasi lükata,
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Artikkel 1
Delegeeritud määruse (EL) 2017/565 muudatused
Delegeeritud määrust (EL) 2017/565 muudetakse järgmiselt.
(1)Artiklile 2 lisatakse punktid 7, 8 ja 9:
„7)
„jätkusuutlikkuseelistused“ – kliendi või potentsiaalse kliendi otsus selle kohta, kas ja mil määral tuleb tema investeeringusse kaasata üks või mitu järgmistest finantsinstrumentidest:
(a)finantsinstrument, mille puhul klient või potentsiaalne klient määrab kindlaks, et miinimumosa investeeritakse keskkonnasäästlikesse investeeringutesse, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/852* artikli 2 punktis 1;
(b)finantsinstrument, mille puhul klient või potentsiaalne klient määrab kindlaks, et miinimumosa investeeritakse jätkusuutlikesse investeeringutesse, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2088** artikli 2 punktis 17;
(c)finantsinstrument, mille puhul võetakse arvesse põhilist negatiivset mõju jätkusuutlikkusteguritele ja mille puhul klient või potentsiaalne klient määrab kindlaks kvalitatiivsed või kvantitatiivsed elemendid, mis arvessevõtmist tõendavad;
8)
„jätkusuutlikkustegurid“ – määruse (EL) 2019/2088 artikli 2 punktis 24 määratletud jätkusuutlikkustegurid;
9)
„jätkusuutlikkusriskid“ – määruse (EL) 2019/2088 artikli 2 punktis 22 määratletud jätkusuutlikkusriskid.
______________________________________________________________
*Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13).
**Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2088, mis käsitleb jätkusuutlikkust käsitleva teabe avalikustamist finantsteenuste sektoris (ELT L 317, 9.12.2019, lk 1).“
(2)Artikli 21 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:
(a)teine lõik asendatakse järgmisega:
„Selle lõikes sätestatud nõuete täitmisel võtavad investeerimisühingud arvesse jätkusuutlikkusriske.“;
(b)lisatakse järgmine lõik:
„Selles lõikes sätestatud nõuete täitmisel võtavad investeerimisühingud arvesse ühingu äritegevuse laadi, ulatust ja keerukust ning äritegevuse käigus osutatavate investeerimisteenuste ja investeerimistegevuste laadi ja ulatust.“
(3)Artikli 23 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:
„a)
kehtestavad ja rakendavad asjakohase riskijuhtimise poliitika ja menetlused, milles määratakse kindlaks ühingu tegevuse, protsesside ja süsteemidega seotud riskid ning vajaduse korral määratakse ühingu riskitaluvuse tase, ning kohaldavad neid jätkuvalt. Seda tehes võtavad investeerimisühingud arvesse jätkusuutlikkusriske;“.
(4)Artikkel 33 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 33
Klienti kahjustada võivad huvide konfliktid
(direktiivi 2014/65/EL artikli 16 lõige 3 ja artikkel 23)
Investeerimisühingud võtavad investeerimis- või kõrvalteenuste või nende kombinatsiooni osutamisest tulenevate kliendi huvisid – sealhulgas tema jätkusuutlikkuseelistusi – kahjustada võivate huvide konfliktide liikide kindlaksmääramisel miinimumnõuetena arvesse seda, kas investeerimisühing, asjaomane isik või ühingu kontrollimisega otseselt või kaudselt seotud isik on tulenevalt investeerimis- või kõrvalteenuste osutamisest või investeerimistegevusest või muul põhjusel mõnes järgmistest olukordadest:
(a)on tõenäoline, et ühing või kõnealune isik saab kliendi arvel rahalist kasu või väldib rahalist kahju;
(b)kliendile osutatud teenuse või kliendi nimel tehtud tehingu tulemuse puhul erinevad ühingu või kõnealuse isiku huvid kliendi huvidest;
(c)ühingul või kõnealusel isikul on rahaline või muu stiimul eelistada kliendi huvidele mõne teise kliendi või klientide grupi huve;
(d)ühing või kõnealune isik on tegev kliendiga samas ettevõtlusvaldkonnas;
(e)ühing või kõnealune isik saab muult isikult kui klient seoses kliendile osutatava teenusega hüvesid rahalise või mitterahalise hüve või teenuse kujul.“
(5)Artikli 52 lõige 3 asendatakse järgmisega:
„3.
Investeerimisühingud peavad kirjeldama järgmist:
(a)arvessevõetavate finantsinstrumentide liigid;
(b)finantsinstrumentide valik ja iga instrumendi liigi puhul analüüsitud pakkujad vastavalt teenuse ulatusele;
(c)kui see on asjakohane, finantsinstrumentide valikuprotsessis arvesse võetud jätkusuutlikkustegurid;
(d)sõltumatu nõustamise korral, kuidas osutatud teenus vastab sõltumatu investeerimisnõustamise tingimustele, ning tegurid, mida võetakse arvesse valikuprotsessis, mida investeerimisühing kasutab finantsinstrumentide soovitamiseks, sealhulgas finantsinstrumentide riskid, kulud ja keerukus.“;
(6)Artiklit 54 muudetakse järgmiselt:
(a)lõike 2 punkt a asendatakse järgmisega:
„a)
tehing vastab asjaomase kliendi investeerimiseesmärkidele, sealhulgas kliendi riskitaluvusele ja jätkusuutlikkuseelistustele;“;
(b)lõige 5 asendatakse järgmisega:
„5.
Kliendi või potentsiaalse kliendi investeerimiseesmärke käsitlev teave hõlmab vajaduse korral teavet selle kohta, kui kaua klient soovib investeeringut hoida, ning tema riskivõtmiseelistuste, riskitaluvuse, investeeringu eesmärgi ja lisaks jätkusuutlikkuseelistuste kohta.“;
(c)lõige 9 asendatakse järgmisega:
„9.
Investeerimisühingud rakendavat piisavat poliitikat ja korda (ning on võimelised seda tõendama), et tagada, et nad mõistavad nende klientidele valitud investeerimisteenuste ja finantsinstrumentide laadi, omadusi, sealhulgas kulusid ja riske, ning klientide jätkusuutlikkuseelistusi ning et nad hindavad, võttes samal ajal arvesse kulusid ja keerukust, kas samaväärsed investeerimisteenused või finantsinstrumendid võivad vastata nende kliendi profiilile.“;
(d)lõige 10 asendatakse järgmisega:
„10.
Investeerimisnõustamise või väärtpaberiportfelli valitsemise teenuse pakkumisel ei anna investeerimisühing soovitust ega otsusta kaubelda, kui ükski teenus või instrument ei ole kliendi jaoks sobiv.
Investeerimisühing ei soovita finantsinstrumente ega otsusta kaubelda selliste instrumentidega kui kliendi või potentsiaalse kliendi jätkusuutlikkuseelistustele vastavate instrumentidega, kui need finantsinstrumendid nendele eelistustele ei vasta. Investeerimisühing selgitab oma kliendile või potentsiaalsele kliendile, mis põhjusel ta seda ei tee, ja dokumenteerib need põhjused.
Kui ükski finantsinstrument ei vasta kliendi või potentsiaalse kliendi jätkusuutlikkuseelistustele ja klient otsustab oma jätkusuutlikkuseelistusi kohandada, dokumenteerib investeerimisühing kliendi otsuse, sealhulgas kõnealuse otsuse põhjused.“;
(e)lõike 12 esimene lõik asendatakse järgmisega:
„12.
Investeerimisnõustamist pakkudes esitavad investeerimisühingud jaekliendile aruande, mis hõlmab pakutud nõustamise kokkuvõtet ning milles on selgitatud, kuidas on antud soovitus jaekliendile sobiv, sealhulgas seda, kuidas see vastab kliendi investeerimiseesmärkidele ja isiklikele asjaoludele seoses nõutava investeerimise tähtajaga, kliendi teadmistele ja kogemustele, kliendi suhtumisele riski, tema suutlikkusele kanda kahjumit ning tema jätkusuutlikkuseelistustele.“;
(f)lõikesse 13 lisatakse uus lõik:
„Nõuded klientide või potentsiaalsete klientide jätkusuutlikkuseelistustele vastamise kohta, kui need on asjakohased, ei muuda esimeses lõigus sätestatud tingimusi.“
Artikkel 2
Jõustumine ja kohaldamine
Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Seda kohaldatakse alates [väljaannete talitus: palun lisada kuupäev – 12 kuud pärast avaldamist Euroopa Liidu Teatajas].
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Brüssel, 21.4.2021
Komisjoni nimel
president
Ursula VON DER LEYEN