(1)

Direktiiviga 2001/55/EÜ on määratud kindlaks miinimumnõuded ajutise kaitse andmiseks selliste ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, ning meetmed liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel.

(2)

4. märtsil 2022 võttis nõukogu vastu rakendusotsuse (EL) 2022/382, (2) millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse.

(3)

Kooskõlas direktiiviga 2001/55/EÜ kohaldati ajutist kaitset esialgu ühe aasta jooksul kuni 4. märtsini 2023 ning seejärel pikendati seda automaatselt veel ühe aasta võrra kuni 4. märtsini 2024.

(4)

Direktiivi 2001/55/EÜ aktiveerimisel leppisid liikmesriigid kokku, et nad ei kohalda direktiivi artiklit 11 isikute suhtes, kes on saanud ühes liikmesriigis ajutise kaitse vastavalt rakendusotsusele (EL) 2022/382 ja kes kolivad ilma loata teise liikmesriiki, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid lepivad kahepoolselt kokku teisiti.

(5)

Praegu on ajutine kaitse antud liidus ligikaudu 4,1 miljonile põgenikule. Olukord Ukrainas ei võimalda neil turvalistel ja püsivatel tingimustel Ukrainasse tagasi pöörduda. Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) hinnangul on Ukrainas 25. mai 2023. aasta seisuga 5,1 miljonit riigisisest põgenikku. Üle poole kõigist riigisisestest põgenikest teatas, et nad on oma kodudest eemal olnud ühe aasta või kauem. ÜRO pagulaste ülemvoliniku hinnangul on Ukrainas üle 5 miljoni riigisisese põgeniku ja kiireloomulist humanitaarabi vajab rohkem kui 17 miljonit inimest. Võttes arvesse olukorda Ukrainas, kordas ÜRO pagulaste ülemvolinik 2023. aasta juunis oma varasemat seisukohta isikute Ukrainasse tagasisaatmise kohta, milles kutsuti riike üles mitte sunniviisiliselt tagasi saatma Ukraina kodanikke ja endisi alalisi elanikke, sealhulgas neid, kelle varjupaigataotlus on tagasi lükatud.

(6)

Ajutise kaitse saajatena registreeritud inimeste koguarv on püsinud stabiilselt umbes 4,1 miljoni juures, kusjuures vaid väike arv inimesi on teatanud, et pöörduvad alaliselt Ukrainasse tagasi. Lisaks püsib oht, et edaspidi põgeneb Ukrainast liitu veel rohkem inimesi ja tekib põgenike massiline sissevool, kuna olukord Ukrainas on Venemaa vaenuliku tegevuse tõttu heitlik ja ebakindel. Paljudes piirkondades jätkub äge lahingutegevus ning püsib oht, et olukord võib eskaleeruda. Koostoimes raske humanitaarolukorraga Ukrainas võib see edaspidi kaasa tuua liitu saabujate arvu järsu suurenemise, mis võib jõuda massilise sissevoolu tasemele. Samuti tuleb arvestada, et kui kõigi nende inimeste ajutine kaitse peatselt lõpeks ja nad kõik taotleksid korraga rahvusvahelist kaitset, seaks see ohtu riikide varjupaigasüsteemide tõhusa toimimise.

(7)

Ajutist kaitset saavate põgenike suur arv liidus ei vähene tõenäoliselt seni, kuni jätkub sõda Ukraina vastu. Sellest tulenevalt on ajutise kaitse pikendamine vajalik, et võtta arvesse nende isikute olukorda, kes saavad praegu liidus ajutist kaitset või vajavad seda alates 4. märtsist 2024, kuna sellega nähakse ette viivitamatu kaitse, antakse inimestele ühetaolised õigused ja hoitakse formaalsused minimaalsena olukorras, kus liitu saabub massiliselt põgenikke. Ajutise kaitse pikendamine aitab ka tagada, et liikmesriikide varjupaigasüsteeme ei koormata üle oluliselt suurema hulga rahvusvahelise kaitse taotlustega, mida võivad esitada ajutise kaitse saanud isikud kuni 4. märtsini 2024, kui ajutine kaitse siis lõpeb, või Ukraina sõja eest põgenevad inimesed, kes saabuvad liitu pärast seda kuupäeva ja enne 4. märtsi 2025.

(8)

Võttes arvesse, et ajutise kaitse põhjused püsivad, tuleks rakendusotsuses (EL) 2022/382 osutatud põgenike kategooriate ajutist kaitset pikendada 4. märtsini 2025.

(9)

Käesolevas otsuses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.

(10)

Direktiiv 2001/55/EÜ on Iirimaale siduv ja seepärast osaleb ta käesoleva rakendusotsuse vastuvõtmisel.

(11)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva rakendusotsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,