(1)

Viimased andmed näitavad, et ligikaudu 40 miljonit eurooplast kõigis liikmesriikides, mis moodustab 9,3 % liidu elanikkonnast, ei suutnud 2022. aastal oma kodu piisavalt soojana hoida. See arv on järsult suurenenud võrreldes 2021. aastaga, mil samas olukorras oli 6,9 % elanikkonnast (1). Väiksema sissetulekuga inimeste hulgas on see osakaal enam kui kahekordistunud. Need arvud näitavad olukorra tõsidust, mistõttu tuleb poliitikakujundajatel võtta meetmeid ja tegeleda energiaostuvõimetuse algpõhjustega õiglase ülemineku raames, millega tagatakse, et kedagi ei jäeta kõrvale.

(2)

Energiaostuvõimetus on mitmemõõtmeline nähtus. Paljudel juhtudel on sellel olukorral peamiselt kolm algpõhjust: leibkonna eelarvega võrreldes suured kulutused energiale, väike sissetulek ning hoonete ja seadmete vähene energiatõhusus. Leibkonna olukorda võivad mõjutada ka geograafilised ja kliimategurid, leibkonna omadused, sugu, tervis ning konkreetse leibkonna energia- ja transpordivajadused. Energiaostuvõimetuse ja selle tagajärgede suhtes on vastuvõtlikumad ka suurema energiavajadusega leibkonnad, (sealhulgas lastega pered), puuetega inimesed ja eakad. Energiaostuvõimetus mõjutab eriti ka naisi, eelkõige üksikvanemaid ja vanemaid naisi – see on tingitud struktuursest ebavõrdsusest sissetulekute jaotuses ja sotsiaal-majanduslikus staatuses ning soolisest hoolduslõhest.

(3)

Kõrged energiahinnad on mõjutanud liidu energiaturge alates 2021. aasta keskpaigast. Üha enamatel inimestel on olnud raskusi oma energiaarvete tasumisega. See ei piirdunud väikese sissetulekuga ja vähekaitstud kodanikega, kes kulutasid ülemäära suure osa oma sissetulekust energiale, vaid mõjutas ka paljusid keskmise sissetulekuga kodanikke. Liit tegutses ühtselt kooskõlas asjakohase Euroopa raamistiku ja rahvusvaheliste kohustustega, et kergendada Euroopa kodanike olukorda. Riikide tasandil püsib siiski vajadus hästi suunatud lisameetmete järele.

(4)

Euroopa sotsiaalõiguste sambas, mille Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kuulutasid ühiselt välja 17. novembril 2017 (2), ja 2015. aastal vastu võetud ÜRO kestliku arengu eesmärkides (3) on energiat nimetatud nende oluliste teenuste hulgas, mis peaks olema igaühele kättesaadavad. Selliste teenuste kättesaadavust toetatakse nende inimeste puhul, kes seda vajavad. Euroopa sotsiaalõiguste sambas viidatakse ka õigusele saada asjakohast abi ja kaitset sunniviisilise eluasemest väljatõstmise eest (4).

(5)

Euroopa rohelises kokkuleppes (5) on rõhutatud, et rohepööre peab olema õiglane ja kaasav, selles tuleb seada esikohale inimesed ning pöörata erilist tähelepanu nende piirkondade, tööstusharude, töötajate, leibkondade ja tarbijate toetamisele, kellele üleminek toob kaasa suurimad probleemid. Lisaks on komisjoni teatises „Tugev sotsiaalne Euroopa õiglaste üleminekute jaoks“ (6) esile toodud, et Euroopa rohelise kokkuleppe elluviimine annab liidule vahendid, mille abil püüelda suurema ülespoole suunatud lähenemise, sotsiaalse õigluse ja ühise heaolu poole.

(6)

Soovituses (EL) 2020/1563 (7) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumendis (8) on esitatud suunised energiaostuvõimetuse kohta ning määratletud, mida tähendab märkimisväärne arv energiaostuvõimetuid leibkondi. Selles määrati kindlaks 13 energiaostuvõimetuse näitajat, mille seast liikmesriigid saavad valida oma riigi kontekstis kättesaadavad ja asjakohased näitajad, et teha kindlaks energiaostuvõimetus oma territooriumil, kajastades energiaostuvõimetuse eri tahke. Samuti võib kasutada alternatiivseid andmekogumeid, et kajastada kohalikke olusid, nagu suvine liigkuumus, sooline ja etniline taust, ning võrrelda üheskoos sissetuleku ja energiatarbimise andmeid, et mõista energiaostuvõimetute leibkondade probleeme energia taskukohasusega.

(7)

Nõukogu soovituses õiglase kliimaneutraalsusele ülemineku tagamise kohta (9) tuletatakse meelde, et õiglus ja solidaarsus on liidu rohepöörde poliitika määravad põhimõtted ning selle ulatusliku ja püsiva avaliku toetuse eeltingimus.

(8)

Euroopa sotsiaalõiguste sambas, kestliku arengu eesmärkides, Euroopa rohelises kokkuleppes, nõukogu soovituses õiglase ülemineku kohta ja komisjoni energiaostuvõimetust käsitlevates soovitustes esitatud eesmärkidega antakse raamistik energiaostuvõimetuse tuvastamiseks liikmesriikides seeläbi, et rõhutatakse energia kättesaadavuse, kaasatuse ja õigluse põhimõtteid ning põhimõtet, et mitte kedagi ei jäeta kõrvale. Kõiki neid põhimõtteid kohaldatakse energiaostuvõimetute leibkondade suhtes. Hädavajalikest teenustest esineb ELis kõige suuremaid lünki energiale ligipääsus (10).

(9)

Energiaostuvõimetuse mõiste võeti kasutusele 2009. aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/72/EÜ (11) [Termin on muutunud. Kõnealuses direktiivis kasutati terminit „energiavaesus“.] ning sellest ajast alates on seda mõistet laiendatud energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise kirjelduses. Paketiga „Eesmärk 55“ (12) viimati tehtud õiguslikud muudatused kujutavad endast terviklikku lähenemisviisi energiaostuvõimetuse algpõhjustega tegelemiseks. Selle paketiga kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2023/1791 (13) esimene kogu liidus kehtiv energiaostuvõimetuse määratlus koos sätetega, millega seatakse esmatähtsaks energiatõhususe ja hoonete renoveerimise meetmed energiaostuvõimetute rühmade ja muude vähekaitstud elanikkonnarühmade seas.

(10)

Energiaostuvõimetus puudutab kõiki liikmesriike. Seepärast nõutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 (14) artikli 3 lõike 3 punktis d, et liikmesriigid hindaksid selliste kodanike arvu, kellel on raskusi energia eest tasumisega ja kui see arv on märkimisväärne, siis kehtestaksid eesmärgi seda vähendada, ning kirjeldaksid oma lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades energiaostuvõimetuse vähendamise poliitikat ja meetmeid. Liikmesriigid pidid esimest korda sellise teabe esitama 2019. aastal.

(11)

Energiaostuvõimetuse määratlemine siseriiklikus õiguses on esimene samm probleemi ja selle laiema konteksti tunnustamisel ja tuvastamisel. Sellega toetatakse kõiki asjaomaseid osalejaid õigete lahenduste väljatöötamisel, et vähendada energiaostuvõimetust kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja liidu tasandil ning seejuures võtta arvesse koosmõju kolme peamise energiaostuvõimetuse põhjuse vahel, milleks on väike sissetulek, suuremad energiaarved ja vähene energiatõhusus.

(12)

Energiaostuvõimetuse mõiste on seotud vähekaitstud tarbija mõistega, kuid erineb sellest. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/944 (15) artiklis 28 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/73/EÜ (16) artikli 3 lõikes 3 on nõutud, et liikmesriigid määratleksid vähekaitstud tarbijate mõiste, mis võib osutada energiaostuvõimetusele ja ka muudele kriteeriumitele, näiteks elutähtsale sõltuvusele elektrilistest seadmetest tervise või ea tõttu.

(13)

Kaheksateist liikmesriiki on lisanud energiaostuvõimetuse eraldi nähtusena oma olemasolevasse riiklikusse energia- ja kliimakavasse, kuid energiaostuvõimetuse üksikasjalik määratlus, selge mõõtmine ning otsesed poliitikameetmed energiaostuvõimetuse vähendamiseks on olemas ligikaudu pooltel liikmesriikidel (17).

(14)

Liikmesriikidel tuleb 2024. aasta juuniks ajakohastada oma riiklikud energia- ja kliimakavad. Liikmesriike tuleks selle ülesande täitmise ja riiklikul tasandil energiaostuvõimetuse vähendamise juures toetada tõhusate poliitikapakettide ja täiendavate suunistega, mis täiendaksid komisjoni soovitust (EL) 2020/1563.

(15)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2023/955 (18) loodi kliimameetmete sotsiaalfond, et käsitleda ja ennetada võimalikku negatiivset jaotuslikku mõju, mis tuleneb hoonete ja maanteetranspordi lisamisest uude ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS2) selle laiendamisel neile kahele sektorile ja väiketööstusele direktiivi 2003/87/EÜ (19) kohaselt. Kliimameetmete sotsiaalfondi eesmärk on anda liikmesriikidele rahalisi vahendeid, et toetada vähekaitstud leibkondi (sealhulgas energiaostuvõimetuid leibkondi), vähekaitstud mikroettevõtjaid ja vähekaitstud transpordikasutajaid, keda energia- ja transpordiostuvõimetus eriti tugevalt mõjutab, ning selleks toetatakse investeeringuid energiatõhususe suurendamisse ning juurdepääsu heiteta ja vähese heitega liikuvusele ja transpordile. Selle rahastuse saamiseks peavad liikmesriigid esitama 2025. aasta juuniks oma kliimameetmete sotsiaalkavad, milles tuginetakse riiklike energia- ja kliimakavade 2024. aastal ajakohastatud versioonidele.

(16)

Riiklike energia- ja kliimakavade ajakohastamine ning kliimameetmete sotsiaalkavade kehtestamine vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2023/955 annab liikmesriikidele võimaluse kajastada mitte ainult liidu õigusraamistiku ambitsioonikaid energia- ja kliimaeesmärke vaid ka edendada õiglust ja luua stabiilne raamistik energiaostuvõimetuse vähendamiseks.

(17)

Energiaostuvõimetute inimeste arvu kindlakstegemiseks on tähtis koguda andmeid asjakohaste näitajate kohta. Sissetulekuid, sotsiaalset kaasatust ja elutingimusi käsitleva Euroopa statistika vabatahtlikud lisamoodulid, näiteks 2023. aastal koostatud uuring, mis käsitleb suutmatust hoida eluruume suvel mugavalt jahedana ja leibkonna võimet lubada endale kodus piisavat energiatarbimist, või 2024. aastal tehtud energiatõhususe uuring, võivad anda kasulikke lisaandmeid, mis võimaldavad teha kindlaks energiaostuvõimetute leibkondade arvu riigis või piirkonnas. Olukorras, kus kuumalainete tõenäosus kliimamuutuste tagajärjel suureneb, võimaldaks leibkonna kõigi koduste energiavajaduste täitmise võimet kajastav teave paremini ja sihipärasemalt vastu võtta kuumuse ja muude kliimaohtude ning energiaostuvõimetuse mõju vastu võitlemise poliitikameetmeid ja -variante.

(18)

Mõnes liikmesriigis käsitletakse energiaostuvõimetust peamiselt taskukohasuse aspektist, vähekaitstud leibkondadele mõeldud toetuskavade kaudu, millega leevendatakse taskukohase eluaseme ja energia nappust ning mida pakutakse näiteks maksuvähenduste, sotsiaalse hinnastamise, energiakupongide või küttetoetuste vormis. Kõik hinnameetmed muudavad energiatarbimise piirkulu. Sellised kavad on tähtsad kriisiaegadel ja neid on vaja struktuursete täiustuste puudumisel, kuid need ei toeta struktuurseid ümberkorraldusi vähekaitstud leibkondade hüvanguks. Need võivad nõrgendada stiimuleid selleks, et energiatarbimist vähendada ja investeerida energiatõhususe meetmetesse. Ka sissetulekumeetmetega antakse kiiret leevendust ilma otseselt energiatarbimise piirkulusid muutmata, kuid neil ei ole pikaajalist mõju energianõudlusele. Seetõttu tuleks esmatähtsaks pidada meetmeid, mis võimaldavad energiaostuvõimetutel ja vähekaitstud leibkondadel astuda samme, et suurendada oma eluviisi energiatõhusust ja taastuvenergia tarbimist.

(19)

Energiaostuvõimetute leibkondadega tegelemisel kasutavad liikmesriigid erinevaid lähenemisviise ja meetmeid, mis mõjutavad lõpptarbijaid erinevalt: hinnatoetusmeetmed mõjutavad otse energia eest makstavat lõpphinda; sissetulekutoetuste kavadega säilitatakse turu hinnasignaal, sellega endiselt stimuleeritakse energiatarbimise vähendamist ja samal ajal muudetakse energiatarbimine taskukohasemaks, ning struktuurimeetmetega käsitletakse energiakavade pikaajalist taskukohasust. Struktuurimeetmete eesmärk on tegeleda energiaostuvõimetuse algpõhjustega ja investeerida energiatõhususse või taastuvatesse energiaallikatesse. Neil on pikaajaline mõju ja need toetavad liidu energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise eesmärki. Seetõttu tuleks need meetmed koos täiendavate asjakohaste sotsiaalmeetmetega seada prioriteediks. Liikmesriikide võetavate meetmete eesmärk peaks olema ka mitmekesistada tarbijate energiakasutuse võimalusi ja samal ajal ennetada vähekaitstud tarbijate sõltuvust fossiilkütustest (eelkõige maagaasist, kivisöest ja naftast) ning riski, et ülemineku käigus suurenevad võrgukasutus- ja halduskulud. Seetõttu sõltub energiaostuvõimetuse vähendamine ja õiglase ülemineku tagamine tugevasti valitud poliitikameetmete kombinatsioonist.

(20)

Energiakriisi ajal suurendas vajadus kaitsta tarbijaid kõrgete ja muutlike energiahindade eest sissetuleku- ja hinnameetmete kasutamist kogu liidus. Enamik neid meetmeid ei olnud siiski piisavalt sihtgruppidele suunatud. Kuigi sissetulekutoetuse meetmetega tagatakse väärtuslik sotsiaalne turvavõrk, neid saab kiiresti kasutusele võtta ja sihtgruppidele suunatuna võivad need kohe aidata mõjutatud leibkondi, ei avalda need tõenäoliselt struktuurset mõju pärast väljamakse- või kohaldamisperioodi lõppu ning võivad viia sõltuvuseni fossiilkütustest ja toetustest. Nendega kaasneb ka oht, et väheneb kapitalimahukate struktuurimeetmete – näiteks hoonete renoveerimise – rahastamine avaliku sektori poolt.

(21)

Energia kättesaadavus liidus on tagatud ELi õigusraamistikuga ja tarbijad saavad eelkõige elektri osas kasutada universaalteenust. Lisaks abivajajate jaoks taskukohasuse toetamisele kehtestas enamik liikmesriike viimasena vastutavat tarnijat käsitleva korra, et kaitsta tarbijaid tarnija tõrke korral. Tarbijate täiendavaks kaitseks ja tarnekindluse tagamiseks soovitatakse liikmesriikidel määrata kindlaks viimasena vastutav tarnija.

(22)

Direktiivi (EL) 2019/944 artikli 10 lõike 11 kohaselt annavad tarnijad kodutarbijatele piisavalt varakult enne kavandatud lahtiühendamist asjakohast teavet muude võimaluste kohta kui lahtiühendamine. Vähekaitstud tarbijaid tuleks piisavalt kaitsta elektrivõrgust lahtiühendamise eest ning neid ei tohiks panna olukorda, mis sunniks neid võrgust lahti ühenduma. Et tagada kõige vähem kaitstud inimeste ligipääs energiale, tuleks liikmesriike julgustada tegutsema kogu liidus selle valdkonna heade tavade alusel.

(23)

Energiaostuvõimetuse keerukuse tõttu tuleb seda käsitleda valdkondadevahelise teemana, millega tegelemiseks on vaja mitut valdkonda hõlmavat lähenemisviisi – see sisaldab eelkõige, kuid mitte ainult energeetikat ja sotsiaalpoliitikat – ning samal ajal tuleb arvesse võtta energia- ja kliimaalaste õigusaktidega kehtestatud väga konkreetseid õiguslikke kohustusi. Energiaostuvõimetusega tegelev juhtimissüsteem peaks seega võimaldama talitustevahelist ja vertikaalset koostööd riiklike, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste struktuuride vahel ning laiemat konsulteerimist eri sektorite asjaomaste sidusrühmade ja sotsiaalpartneritega, et aidata kaasa teadlike otsuste tegemisele. Selleks võiks kaaluda ka määruse (EL) 2018/1999 artikli 11 kohaselt algatatud mitmetasandilist energia- ja kliimadialoogi.

(24)

Energiaostuvõimetuse vaatluskeskuste tugevus on see, et tuuakse kokku kõik peamised osalejad, et töötada välja sektoriteülene arusaam energiaostuvõimetuse olukorrast kõigil tasanditel. Seega on tegemist multidistsiplinaarse juhtimisvahendiga, millega saab anda eeskuju teistele poliitikavaldkondadele. Selliste vaatluskeskustega saab pakkuda ka sidusrühmadele võimalusi osaleda riiklikus ja kohalikus arutelus, et nad annaksid tähtsat teavet energiaostuvõimetuse probleemi kohta ja teeksid poliitiliste algatuste ettepanekuid.

(25)

Praktika on näidanud, et usaldus on üks peamisi elemente energiaostuvõimetute leibkondade edukaks kaasamiseks, seda nii toetuskavade toetusesaajate kindlakstegemisel kui ka nendeni jõudmisel.

(26)

Tõhus teabevahetus ja teabe jagamine kasutajasõbralikul viisil on energiaostuvõimetusega tegelemisel väga tähtis. Energiaostuvõimetutel leibkondadel on erinevad vajadused ja erinev suutlikkus osaleda ning nende juurdepääs asjakohasele teabele võib olla piiratud. Tõhusateks vahenditeks võivad olla energianõuannete võrgustikud või direktiiviga (EL) 2023/1791 ettenähtud ühtsed kontaktpunktid koos hoonete energiatõhusust käsitlevate ettepanekutega. Need vahendid peaksid olema kergesti juurdepääsetavad ja kohandatud väikese sissetulekuga, vähekaitstud või energiaostuvõimetute leibkondade vajadustele ning neid võiks pakkuda ka sotsiaal- ja tervishoiutöötajate või muude eesliinitöötajate kaudu, kes puutuvad selliste elanikkonnarühmadega korrapäraselt otseselt kokku.

(27)

Paketiga „Eesmärk 55“ ja teatisega „REPowerEU: Euroopa ühismeede taskukohasema, kindlama ja kestlikuma energiavarustuse tagamiseks“ (20) näitas komisjon selgelt, et energiatõhususe meetmed, sealhulgas ehitussektoris, on tõhusad tegevused selleks, et võimestada ja kaitsta energiaostuvõimetuid ja vähekaitstud leibkondi. Hoonete energiatõhususe parandamine võib leevendada võimalikku negatiivset sotsiaalset mõju ja maksimeerida sotsiaalset kasu, eelkõige seoses elamistingimuste parandamisega kõige halvema energiatõhususega hoonetes ning energiaostuvõimetuse leevendamise või isegi ennetamisega.

(28)

Energiatõhususe esikohale seadmine on üks liidu õiguses sätestatud peamistest põhimõtetest. Direktiivi (EL) 2023/1791 artiklis 3 on sätestatud selle kohaldamise õiguslik alus. Energiatõhususe parandamine on energiaostuvõimetuse vähendamiseks ülioluline ja see parandab elanike heaolu.

(29)

Kuna energiaostuvõimetud ja vähekaitstud inimesed elavad sageli kõige halvema energiatõhususega hoonetes, võimaldab selliste hoonete esmajärjekorras renoveerimine otseselt energiaostuvõimetuse probleemi lahendada. Energiatõhusaks renoveerimisega saab kodude kütte- ja jahutusenergiavajadust oluliselt vähendada ning sellest tulenevalt saavad elanikud endale lubada sobivat sisekliimat ja maksavad energia eest vähem, mis aitab neil energiaostuvõimetusest vabaneda. Lisaks võib hoonete energiatõhusaks renoveerimise laiendamine luua ja säilitada töökohti, mis aitavad kaudselt kaasa elanikkonna heaolule. Liidu algatusega „Uus Euroopa Bauhaus“ (21) soovitakse aidata saavutada Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärke seeläbi, et seatakse esikohale energiatõhusus, taskukohasus ja kaasavus.

(30)

Hoonete renoveerimise positiivset mõju, sealhulgas mõju elutingimustele, saab maksimeerida lõimitud, kaasavate ja piirkonnaga seotud lähenemisviiside abil, kui energiaostuvõimetute piirkondade energiatõhusaks renoveerimine lõimitakse laiematesse sotsiaalse kaasamise ja linnade taaselustamise programmidesse. Hoonete renoveerimist võib takistada huvide lahknemine, muu hulgas seetõttu, et üürnikel ei ole samasuguseid võimalusi eluaseme parandamise otsuseid teha kui koduomanikel. See ilmneb siis, kui tehingust või investeeringust saadav kasu ei too otsest kasu osalejale, kes kannab tehingu või investeeringu kulud.

(31)

Vähekaitstud leibkondi tuleb kaitsta selle eest, et pärast renoveerimist eluasemekulud suurenevad ja selle tulemuseks on väljatõstmine, ümberasustamine ja linnaosa keskklassistumine. Seetõttu on äärmiselt oluline, et liikmesriigid jälgiksid hoolikalt oma üldise poliitikameetmete kombinatsiooni võimalikku otsest või kaudset negatiivset mõju vähekaitstud leibkondadele. Meetmed, millega kaitstakse üürnikke negatiivse ja soovimatu mõju eest, võivad hõlmata renoveerimistööde rahalise toetuse tingimusi, mis takistavad üürnike väljatõstmist, maksusoodustusi üürileandjatele, rahalist toetust vaesemate kodumajapidamiste üürivõlgnevuste tasumiseks või maksegraafiku muutmiseks, üüritõusu piiramist juhul, kui omanik saab avalikult sektorilt rahalist toetust, või seadusandlikke meetmeid, millega tagatakse tasakaal üüritõusu ja renoveerimisega saavutatud energiasäästu vahel. Oluline on ka tagada üürnikke kaitsva ja üürileandjaid mõjutava õigusraamistiku täitmine ning juurdepääs teabele, mis käsitleb õigust eluasemele ja üürnike kaitset väljatõstmise eest.

(32)

Energiatõhususe põhimõtteid kohaldatakse ka energiatõhusatele kodumasinatele, mille abil võib saavutada märkimisväärse energiasäästu. Ökodisaini ja energiamärgistuse nõuete kaudu kohaldatavad energiatõhususe standardid võimaldavad liidu kodumajapidamistel palju energiat säästa.

(33)

Täpsete ja reaalajalähedaste näitudega nutiarvestid võimaldavad tarbijatel jälgida oma tegelikku energiatarbimist kogu päeva jooksul ning võivad aidata tuvastada energiaostuvõimetuid inimesi. Sellised arvestid aitavad tarbijatel kontrollida oma energiakasutust ja kohandada tarbimist, et hoida kulud kontrolli all, seejuures kaovad hinnangutel põhinevad arved ja tagasiulatuvate arvetega seotud kaebused. See on äärmiselt oluline energiaostuvõimetutele leibkondadele, kellel on suured rahalised piirangud ja keda energiahindade kõikumine ebaproportsionaalselt mõjutab. Energiaostuvõimetuid leibkondi ei tohiks jätta ilma juurdepääsust nutitehnoloogiatele, mis aitaksid neil energiatarbimist vähendada või seda paremini juhtida ning võimaldaksid neil saada kasu energiatehnoloogia ja digitaliseerimise jätkuvast arengust.

(34)

Liidu kliimamuutuste vastases võitluses on keskne tähtsus energiasüsteemi CO2 heite vähendamisel sel teel, et fossiilkütused kõrvaldatakse järk-järgult kasutuselt ja asendatakse taastuvate energiaallikatega. Venemaa sissetung Ukrainasse ja energiahinna järsk tõus näitavad, et kodumajapidamiste kütmisel tuleb kiiremini loobuda maagaasist ning energiaostuvõimetud leibkonnad vajavad seejuures erilist tähelepanu ja toetust. Euroopa rohelises kokkuleppes on sätestatud põhimõte, et kedagi ei jäeta kõrvale, mis on selles kontekstis äärmiselt oluline. Energiaostuvõimetute leibkondade toetamine nende energiavarustuse üleminekul fossiilkütustelt odavamatele taastuvatele energiaallikatele on energiaostuvõimetuse vähendamises kesksel kohal. See kajastub ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 (22) artikli 23 lõikes 4, milles nõutakse, et liikmesriigid tagaksid taastuvenergia kättesaadavuse kõigile tarbijatele, eelkõige neile, kes elavad väikese sissetulekuga või vähekaitstud leibkondades, kellel muidu ei oleks piisavalt algkapitali, et sellest kasu saada.

(35)

Taastuvenergia on tarbijatele taskukohasem, kui neil on sellele otsene juurdepääs. Energiaostuvõimetute leibkondade piirangud juurdepääsul taastuvenergiale ja aktiveerumisel tarbijatena, kes toodavad elektrit (nn tootvad tarbijad), saab ületada ühiselt omatarbeks toodetud energia tarbimise kavadega. Tootvaks tarbijaks olemine ja osalemine ühiselt omatarbeks toodetud energia tarbimise kavades toob laiemat mitterahalist kasu nagu võimestamine, uued oskused ja sotsiaalne kaasatus üksikisiku jaoks, samuti usaldus ja ühendatus kogukonna jaoks.

(36)

Ühiselt omatarbeks toodetud energia tarbimise kavades osalevad energiakogukonnad ja energiajagamiskavad. Komisjon toetab energiakogukondi käsitlevate liidu õigusaktide jätkuvat tõhusat rakendamist liikmesriikides ja teeb ettepaneku (23) energiajagamist käsitlevate erisätete kohta. Kohalikel omavalitsustel on oluline roll ühiselt omatarbeks toodetud energia tarbimise kavade avamisel ja kättesaadavaks muutmisel energiaostuvõimetutele leibkondadele, eriti juhul, kui liitumine tooks muidu kaasa finantsnõuded, keerukad haldusmenetlused ja kulud.

(37)

Et energiaostuvõimetust avastada ja selle vastu meetmeid kavandada, kehtestada ja rakendada, tuleb kõigi tasandite poliitikakujundajatel teada ja mõista piirkonnas esineva energiaostuvõimetuse põhjuseid. Euroopa oskusteaasta 2023 (24) ja oskuste pakt, mis on osa Euroopa oskuste tegevuskavast, (25) võimaldavad paktis osalejatel saada oskuste arendamiseks asjakohaseid suuniseid. Liidu rahastatud energiaostuvõimetuse nõustamiskeskus (26) pakub sidusrühmadele, sealhulgas kohalikele omavalitsustele, veebipõhist ja konkreetsetele sihtgruppidele mõeldud koolitust ja tuge energiaostuvõimetuse teemal. Nende töö energiaostuvõimetuse näitajate valdkonnas on liikmesriikidele kasulik ka riikliku ja kohaliku tasandi näitajate valikul ja sõnastamisel (27).

(38)

Lisaks peaksid töötajad (näiteks tervishoiu-, haridus- või sotsiaaltöötajad ning energianõustajad), kes puutuvad otse ja korrapäraselt kokku energiaostuvõimetuse ohus olevate inimestega, oskama energiaostuvõimetust tuvastada ning energiaostuvõimetutele leibkondadele nõu ja teavet anda. Selline teave võiks sisaldada nõuandeid energiatarbimise vähendamise peamiste võimaluste kohta, energiaarvete selgitamist, nõustamist õiguste teemal, mis puudutavad eluaset ja üürnike kaitset väljatõstmise eest, või selle kohta, kust saab täiendavat nõu või tuge.

(39)

Oskuste küsimus puudutab ka tarbijaid. Taastuvenergiale üleminekust kasu saamiseks vajavad tarbijad stiimuleid ja oskusi, et suhestuda energiaga aktiivsemalt tänu suuremale energia- ja digikirjaoskusele, kooskõlas nii nende energiavajadustega kui ka energiakasutuse vähendamise eesmärkidega. Selleks on vaja oskusi, näiteks oskust kasutada nutiarvestit ja saada kasu nõudluse paindlikkusest ja taastuvatest energiaallikatest. Sellega seoses tuleb erilist tähelepanu pöörata vähekaitstud leibkondadele ja energiaostuvõimetutele inimestele, et aidata neil suurendada oma energia-, finants- ja digikirjaoskust ning saada üle nende keerulisemast algolukorrast, seda ka uuenduslike tehnoloogiate kasutuselevõtu osas. Mõnel elanikerühmal, sealhulgas neil, kes on üürnikud või elavad sotsiaaleluruumis või muus eluruumis, mille omanikud nad ei ole, võib olla vähe võimalusi võtta sobivaid meetmeid.

(40)

Energiaostuvõimetuse probleemi lahendamiseks on eraldatud rahastus. Vähemalt 30 % liidu kogueelarvest mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) (28) raames ning Euroopa Liidu taasterahastu (29) kogusummast ning vähemalt 37 % taaste- ja vastupidavusrahastu (30) kogusummast tuleks kulutada kliimaeesmärkidega arvestamiseks. Sellega seoses on palju võimalusi rahastada energiaostuvõimetuse probleemi lahendamiseks võetavaid struktuurimeetmeid. Eelkõige on liikmesriigid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2021/241 eraldanud märkimisväärse osa vahenditest energiatõhususe meetmetele, sealhulgas hoonete renoveerimisele. Plaanide läbivaatamisel ja kava „REPowerEU“ peatükkide lisamisel on energiaostuvõimetusel oluline roll ühena kuuest teemast, millega reformide ja investeeringute abil tegeleda tuleks. Ka Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi (31) kaudu on saadaval märkimisväärsed investeeringud energiatõhususe meetmete rakendamiseks, sealhulgas energiaostuvõimetuse probleemi lahendamiseks.

(41)

Õiglase ülemineku fondiga (32) aidatakse õiglase ülemineku mehhanismi raames rahastada energiatõhususe meetmeid territooriumidel, kus liidu 2030. aastaks seatud energia- ja kliimaeesmärkidele ülemineku käigus tekivad tõsised sotsiaal-majanduslikud probleemid. Mitmele sellisele territooriumile on koondunud suured energiaostuvõimetuse piirkonnad. Lisaks võib energiaostuvõimetuse probleemi lahendamist rahastada ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/87/EÜ (33) loodud liidu heitkogustega kauplemise süsteemist saadavast riiklikust tulust ning moderniseerimisfondi (34) eraldistest ja tulevasest kliimameetmete sotsiaalfondist.

(42)

Komisjon haldab energiaostuvõimetust käsitlevaid projekte programmi „Euroopa horisont“ ning keskkonna- ja kliimameetmete programmi LIFE raames (35). Lisaks pakub ta liidu rahastatud energiaostuvõimetuse nõustamiskeskuse kaudu omavalitsustele tehnilist abi, et energiaostuvõimetust tuvastada ning kohalikke sihtmeetmeid kavandada ja rakendada. Tehnilise toe instrumendi (36) raames toetab komisjon liikmesriike nende taotluse korral jõupingutustes reformide kavandamisel ja rakendamisel, sealhulgas energiaostuvõimetuse, hoonete renoveerimise ja kliimameetmete sotsiaalkavade koostamise alal.

(43)

Eelkõige selliste struktuurimeetmete jaoks, mis on seotud energiatõhususe, hoonete renoveerimise või taastuvenergia kättesaadavusega, on vaja märkimisväärset eelrahastamist ja pidevat rahastamist kooskõlas direktiivi (EL) 2023/1791 artikliga 28. On oluline, et avaliku sektori kulutused ja rahastamiskavad oleksid sobivalt kohandatud selleks, et toetada energiaostuvõimetuid vähekaitstud leibkondi, kaasata täiendavaid erainvesteeringuid, edendada energiatõhususega seotud laenutooteid ja pakkuda avaliku sektori tagatisi. Samuti peaksid liikmesriigid kohandama oma kavasid ja programme, mida rahastatakse liidu vahenditest, energiaostuvõimetutele vähekaitstud leibkondadele ja samal ajal looma koostoimet kogu liidus ning riiklike, piirkondlike ja kohalike kavade ja programmide vahel.

(44)

Kuna energiaostuvõimetutel leibkondadel puuduvad omavahendid ja neil on raske kommertslaenusid saada, on nende ligipääs investeeringute rahastamisele takistatud. Seetõttu vajavad sellised leibkonnad avaliku sektori rahalist toetust, milleks võib olla otsene ette makstav toetus, otsemakse energiatõhususe parandamise või renoveerimistööde eest, avaliku sektori laen, mis võimaldab leibkonnal energiaarvete vähenemise tõttu avaliku sektori investeeringu tagasi maksta, intressita või väikese intressiga laenud või mis tahes muu uuenduslik rahastamisviis, et aidata neil rahastada energiatõhusaks renoveerimiseks vajalikke töid.