ISSN 1977-0650

Euroopa Liidu

Teataja

L 437

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Õigusaktid

63. aastakäik
28. detsember 2020


Sisukord

 

I   Seadusandlikud aktid

Lehekülg

 

 

MÄÄRUSED

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/2220, 23. detsember 2020, millega kehtestatakse teatavad üleminekusätted Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) toetuse kohta 2021. ja 2022. aastal ning muudetakse määrusi (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013 ning (EL) nr 1307/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja nende määruste kohaldamisega ning määrust (EL) nr 1308/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja sellise toetuse jaotamisega

1

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/2221, 23. detsember 2020, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses lisavahendite ja rakenduskorraga, et toetada COVID 19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil (REACT EU)

30

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/2222, 23. detsember 2020, raudteeohutuse ja -ühenduse teatavate aspektide kohta seoses piiriülese taristuga, mis ühendab liitu ja Ühendkuningriiki La Manche’i väina püsiühenduse kaudu ( 1 )

43

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL, Euratom) 2020/2223, 23. detsember 2020, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 883/2013 seoses Euroopa Prokuratuuriga tehtava koostöö ja Euroopa Pettustevastase Ameti juurdluste tulemuslikkusega

49

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/2224, 23. detsember 2020, mis käsitleb ühiseid reegleid, et tagada põhiline veoseveo- ja sõitjate autoveoühendus pärast Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingus sätestatud üleminekuperioodi lõppu ( 1 )

74

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/2225, 23. detsember 2020, mis käsitleb ühiseid reegleid, et tagada põhiline lennuühendus pärast Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingus sätestatud üleminekuperioodi lõppu ( 1 )

86

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/2226, 23. detsember 2020, teatavate lennundusohutuse aspektide kohta seoses Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingus sätestatud üleminekuperioodi lõppemisega ( 1 )

97

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/2227, 23. detsember 2020, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2403 seoses liidu kalalaevadele kalapüügilubade andmisega püügitoiminguteks Ühendkuningriigi vetes ja Ühendkuningriigi kalalaevade püügitoimingutega liidu vetes

102

 

 

OTSUSED

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2020/2228, 23. detsember 2020, mis käsitleb Euroopa raudteeaastat (2021)

108

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2020/2229, 23. detsember 2020, millega muudetakse otsust nr 445/2014/EL, millega kehtestatakse liidu meede Euroopa kultuuripealinnad aastateks 2020–2033 ( 1 )

116

 

 

II   Muud kui seadusandlikud aktid

 

 

MÄÄRUSED

 

*

Nõukogu määrus (EL) 2020/2230, 18. detsember 2020, millega muudetakse määrust (EL) nr 1388/2013, millega avatakse teatavaid põllumajandus- ja tööstustooteid hõlmavad ühepoolsed liidu tariifikvoodid ja sätestatakse nende haldamine

120

 

*

Nõukogu määrus (EL) 2020/2231, 18. detsember 2020, millega muudetakse määrust (EL) nr 1387/2013, millega peatatakse teatavatele põllumajandus- ja tööstustoodetele kehtestatud ühise tollitariifistiku ühepoolsete tollimaksude kohaldamine

135

 

 

OTSUSED

 

*

Nõukogu otsus (EL) 2020/2232, 22. detsember 2020, Euroopa Liidu nimel võetava seisukoha kohta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepinguga loodud ühiskomitees seoses vastuvõetava otsusega, millega kehtestatakse nimekiri 25 isikust, kes soovivad ja saavad töötada lepinguga loodud vahekohtu liikmena, ning varunimekiri isikutest, kes soovivad ja saavad töötada lepinguga loodud vahekohtu liidupoolse liikmena

182

 

*

Nõukogu otsus (EL) 2020/2233, 23. detsember 2020, mis käsitleb AKV riikide investeerimisrahastu raames 9., 10. ja 11. Euroopa Arengufondi rahastamistoimingutest tagasisaadavate vahendite sidumist kulukohustustega

188

 


 

(1)   EMPs kohaldatav tekst

ET

Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud.

Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn.


I Seadusandlikud aktid

MÄÄRUSED

28.12.2020   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 437/1


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2020/2220,

23. detsember 2020,

millega kehtestatakse teatavad üleminekusätted Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) toetuse kohta 2021. ja 2022. aastal ning muudetakse määrusi (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013 ning (EL) nr 1307/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja nende määruste kohaldamisega ning määrust (EL) nr 1308/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja sellise toetuse jaotamisega

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

võttes arvesse kontrollikoja arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni seadusandlike ettepanekutega 2020. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kohta sooviti kehtestada tugev liidu raamistik, tagamaks et ÜPP jääb ühiseks poliitikaks võrdsete tingimustega, andes samas liikmesriikidele suurema vastutuse seatud eesmärkide täitmisel ja sihtide saavutamisel. Sellest tulenevalt peavad liikmesriigid koostama ÜPP strateegiakavad ja rakendama neid pärast nende heakskiitmist komisjoni poolt.

(2)

Seadusandlikku menetlust komisjoni seadusandlike ettepanekute jaoks 2020. aasta järgse ÜPP kohta ei lepitud õigel ajal kokku, mis oleks võimaldanud liikmesriikidel ja komisjonil valmistada ette kõik vajalikud elemendid uue õigusraamistiku ja ÜPP strateegiakavade kohaldamiseks alates 1. jaanuarist 2021, nagu komisjon algselt soovitas. See viivitus on toonud endaga liidu põllumajandustootjate ja kogu liidu põllumajandussektori jaoks kaasa ebakindluse ja riskid. Selleks et leevendada nimetatud ebakindlust ja säilitada maapiirkondade ja regioonide elujõulisus ning anda panus keskkonnasäästlikkusse, tuleks käesolevas määruses ette näha ÜPP praeguse, ajavahemikku 2014–2020 hõlmava raamistiku („kehtiv ÜPP raamistik“), normide jätkuv kohaldamine ning katkematud maksed põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele ning tagada seeläbi üleminekuperioodil aastatel 2021–2022 (edaspidi „üleminekuperiood“) prognoositavus ja stabiilsus kuni kuupäevani, mil hakatakse kohaldama uut õigusraamistikku, mis hõlmab 1. jaanuaril 2023 algavat ajavahemikku (edaspidi „uus õigusraamistik“).

(3)

Kuna seadusandlikus menetluses komisjoni seadusandlike ettepanekute jaoks 2020. aasta järgse ÜPP kohta on alles vaja kokku leppida ja liikmesriigid veel töötavad välja ÜPP strateegiakavu, samuti on vaja sidusrühmadega konsulteerida, tuleks täiendava kaheaastase ajavahemiku jooksul jätkata kehtiva ÜPP raamistiku kohaldamist. Üleminekuperioodi eesmärk on hõlbustada toetusesaajate sujuvat üleminekut uuele programmitöö perioodile ja näha ette võimalus võtta arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist Euroopa rohelise kokkuleppe kohta (edaspidi „Euroopa roheline kokkulepe“).

(4)

Selleks et tagada, et põllumajandustootjad ning teised toetusesaajad saaksid Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) 2021. ja 2022. aastal toetust, peaks liit üleminekuperioodi jooksul jätkama sellise toetuse andmist vastavalt kehtiva ÜPP raamistiku tingimustele. Kehtiv ÜPP raamistik kehtestati eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustega (EL) nr 1303/2013, (4) (EL) nr 1305/2013, (5) (EL) nr 1306/2013, (6) (EL) nr 1307/2013 (7) ning (EL) nr 1308/2013 (8).

(5)

Käesolev määrus peaks andma liikmesriikidele piisavalt aega oma vastavate ÜPP strateegiakavade koostamiseks ning hõlbustama uue õigusraamistiku edukaks rakendamiseks vajalike haldusstruktuuride loomist, eelkõige võimaldades suurendada tehnilist abi. Kõik ÜPP strateegiakavad peaksid olema valmis pärast üleminekuperioodi lõppu jõustuma, et tagada põllumajandussektorile hädavajalik stabiilsus ja kindlus.

(6)

Kuna liit peaks üleminekuperioodil maaelu arengu toetamist jätkama, peaks liikmesriikidel olema võimalus rahastada oma pikendatud maaelu arengu programme vastavast 2021. ja 2022. aastaks ette nähtud eelarveeraldisest. Pikendatud programmid peaksid tagama, et määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 59 lõikes 6 osutatud meetmete jaoks reserveeritakse vähemalt sama suur EAFRD osaluse üldine määr, kooskõlas Euroopa rohelises kokkuleppes sätestatud uute eesmärkidega.

(7)

Määruses (EL) nr 1303/2013 on sätestatud EAFRD ja muude ühise raamistiku alusel tegutsevate fondide suhtes kohaldatavad ühiseeskirjad. Kõnealust määrust tuleks jätkuvalt kohaldada programmitöö perioodil 2014–2020 EAFRDst toetatavate programmide suhtes ja programmitöö aastatel 2021 ja 2022.

(8)

Määruses (EL) nr 1303/2013 rakendamisaruannete, iga-aastaste läbivaatamiskoosolekute, järelhindamiste ja kokkuvõtvate aruannete, kulude rahastamiskõlblikkuse ja kulukohustustest vabastamise ning eelarveliste kulukohustuste jaoks kehtestatud tähtajad on piiratud programmitöö perioodiga 2014–2020. Neid tähtaegu tuleks kohandada, et võtta arvesse EAFRDst antavate toetustega seotud programmide rakendamisperioodi pikendatud kestust.

(9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1310/2013 (9) ning komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 807/2014 (10) on ette nähtud, et selliste teatavate pikaajaliste kohustuste täitmise kulud, mis on võetud vastavalt teatavatele määrustele, millega anti maaelu arengu toetust enne määruse (EL) nr 1305/2013 kohaldamist, tuleks programmitöö perioodil 2014–2020 kanda teatavatel tingimustel jätkuvalt EAFRD alt. Ka programmitöö aastatel 2021–2022 peaksid need kulud olema samadel tingimustel jätkuvalt rahastamiskõlblikud, seni kuni kehtib nende vastav juriidiline kohustus. Õigusselguse ja -kindluse tagamiseks tuleks samuti selgitada, et juriidilised kohustused, mis on võetud varasemate meetmete alusel, mis vastavad määruse (EL) nr 1305/2013 meetmetele, mille suhtes kohaldatakse ühtset haldus- ja kontrollisüsteemi, peaksid kuuluma kõnealuse ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi alla ning nende juriidiliste kohustustega seotud maksed tuleks teha 1. detsembrist kuni järgmise kalendriaasta 30. juunini.

(10)

EAFRD-l peaks olema võimalik toetada selliste suutlikkuse suurendamise ja ettevalmistavate meetmete kulude kandmist, mis toetavad kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegiate kavandamist ja tulevast rakendamist uue õigusraamistiku alusel.

(11)

2015. aastal, kui määruse (EL) nr 1307/2013 kohaselt jaotati toetusõigusi või olemasolevaid õigusi säilitavates liikmesriikides neid õigusi ümber arvutati, tegi mõni liikmesriik vigu toetusõiguste arvu või väärtuse kindlaksmääramisel. Paljud neist vigadest mõjutavad toetusõiguste väärtust kõigi põllumajandustootjate ja kõigi aastate puhul isegi siis, kui vigu tehti vaid seoses ühe põllumajandustootjaga. Mõned liikmesriigid tegid vigu ka pärast 2015. aastat, kui nad jaotasid toetusõigusi reservist, nt keskmise väärtuse arvutamisel. Selliste rikkumiste puhul kohaldatakse tavaliselt finantskorrektsioone, kuni asjaomane liikmesriik on võtnud parandusmeetmed. Võttes arvesse esimesest jaotamisest möödunud aega, liikmesriikide jõupingutusi toetusõiguste kindlaksmääramisel ja vajaduse korral toetusõiguste korrigeerimisel ning samuti õiguskindluse huvides tuleks toetusõiguste arvu ja väärtust alates teatavast kuupäevast käsitada seaduslike ja korrektsetena.

(12)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 kohaselt anti liikmesriikidele võimalus kohaldada toetusõiguste jaotamiseks vähenduskoefitsienti toetusõiguslike hektarite suhtes, mis koosnevad keeruliste ilmastikuoludega piirkondades asuvast püsirohumaast. Alpikarjamaid majandatakse sageli ühiselt ja seetõttu eraldatakse alad igal aastal uuesti, mis tekitab asjaomaste liikmesriikide põllumajandustootjates märkimisväärset ebakindlust. Selle süsteemi rakendamine on osutunud eriti keeruliseks eelkõige seoses asjaomaste alade täpse määratlemisega. Kuna toetusõiguste väärtus piirkondades, kus vähenduskoefitsienti ei kohaldata, sõltub toetusõiguste summast määratud aladel, mõjutab see ebakindlus omakorda asjaomaste liikmesriikide kõiki põllumajandustootjaid. Selleks et muuta nendes liikmesriikides praegu kohaldatavat süsteemi stabiilsemaks ja tagada õiguskindlus asjaomaste liikmesriikide kõigi põllumajandustootjate jaoks nii vara kui võimalik, peaks asjaomastel liikmesriikidel olema võimalik käsitada enne 1. jaanuari 2020 kõigile põllumajandustootjatele antud kõigi toetusõiguste väärtust ja arvu seaduslike ja korrektsetena. Nende toetusõiguste väärtus, ilma et see piiraks õiguskaitsevahendeid, millele üksikutel toetusesaajatel on õigus, peaks olema 31. detsembril 2019 kehtinud 2019. kalendriaasta väärtus.

(13)

Toetusõiguste kinnitamisega ei looda erandit liikmesriikide vastutusest EAGFi jagatud eelarve täitmise käigus, mille eesmärk on kaitsta liidu eelarvet reeglitevastaselt tehtud kulutuste eest. Seega ei tohiks enne 1. jaanuari 2021 või erandina enne 1. jaanuari 2020 põllumajandustootjatele jaotatud toetusõiguste kinnitamine piirata komisjoni õigust teha määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 52 osutatud otsuseid seoses maksetega, mis on tehtud mis tahes kalendriaastal kuni aastani 2020 kaasa arvatud, või erandina kuni aastani 2019 kaasa arvatud ning mis on kõnealuste toetusõiguste arvu või väärtuse vigade tõttu reeglitevastased.

(14)

Võttes arvesse, et ÜPP uus õigusraamistik on veel vastu võtmata, tuleks teha selgeks, et ülemineku reguleerimiseks praegustelt mitmeks aastaks antavatelt toetuskavadelt uuele õigusraamistikule tuleks kehtestada üleminekukord.

(15)

Et piirata olulise hulga kohustuste ülekandmist praegusest maaelu arengu programmitöö perioodist ÜPP strateegiakavadesse, peaks põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetme, mahepõllumajanduse ning loomade heaoluga seotud uute mitmeaastaste kohustuste kestus reeglina piirduma maksimaalselt kolme aastaga. Alates 2022. aastast peaks kehtivate kohustuste pikendamine piirduma ühe aastaga.

(16)

Määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 31 lõikes 5 nähti ette üleminekukord, et hõlbustada toetuste järkjärgulist kaotamist aladel, mida uute piiritlemiskriteeriumide kohaldamise tõttu ei käsitata enam looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladena. Selliseid toetusi sai välja maksta kuni 2020. aastani ja maksimaalselt neljaks aastaks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/2393 (11) pikendati selliste alade uue piiritlemise esialgset tähtaega 2019. aastani. 2018. ja 2019. aastal piiritlemise kehtestanud liikmesriikide põllumajandustootjate puhul ei saanud toetuste järkjärguline kaotamine kesta lubatud maksimaalselt neli aastat. Selleks et jätkata toetuste järkjärgulist kaotamist, peaks liikmesriikidel olema lubatud jätkata toetuste maksmist 2021. ja 2022. aastal, kui see on asjakohane. Selleks et tagada hektari kohta makstava toetuse piisav tase vastavalt määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 31 lõikele 5, tuleks 2021. ja 2022. aastal kehtestada toetuse tasemeks 25 eurot hektari kohta.

(17)

Kuna põllumajandustootjad puutuvad kliimamuutuste ja suurenenud hinnavolatiilsuse tõttu kokku üha suuremate majandus- ja keskkonnariskidega, nähakse määrusega (EL) nr 1305/2013 ette riskijuhtimismeede, et aidata põllumajandustootjatel nende riskidega toime tulla. See meede hõlmab rahalist toetust ühisfondidele ja sissetuleku stabiliseerimise vahendit. Kõnealuse meetme alusel toetuse andmisel nähti ette eritingimused, et tagada põllumajandustootjate võrdne kohtlemine kogu liidus, konkurentsimoonutuste vältimine ja liidu rahvusvaheliste kohustuste täitmine. Selleks et veelgi edendada kõnealuse meetme kasutamist kõigi sektorite põllumajandustootjate jaoks, tuleks liikmesriikidele anda võimalus vähendada asjaomase vahendi puhul kohaldatavat 30 % künnist, mis toob kaasa põllumajandustootjatele hüvitise maksmise tootmise või sissetuleku vähenemise eest, kuid mitte alla 20 %.

(18)

COVID-19 puhangu tagajärjed on avaldanud enneolematut mõju põllumajandustootjatele ja -ettevõtjatele. Liikmesriikides kehtestatud ulatuslike liikumispiirangute pikendamine ning kaupluste, väliturgude, restoranide ja muude külalismajandusettevõtete kohustuslik sulgemine on tekitanud majandushäireid põllumajandussektoris ja maakogukondades ning toonud kaasa likviidsus- ja rahavooprobleeme põllumajandustootjatele ja nendele väikeettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete töötlemise, turustamise või arendamisega. COVID-19 puhangust tuleneva kriisi mõjule reageerimiseks tuleks määruse (EL) nr 1305/2013 artiklis 39b osutatud meetme kestust pikendada, et tegeleda likviidsusprobleemidega, mis seavad ohtu põllumajandustegevuse ning põllumajandustoodete töötlemise, turustamise või arendamisega tegelevate väikeettevõtete jätkamise. Selle meetme toetust tuleks rahastada kuni 2 % ulatuses EAFRD vahenditest, mis on eraldatud liikmesriikidele programmitöö perioodil 2014–2020.

(19)

Et kogukonna juhitud kohaliku arengu jaoks ette nähtud vahendid ei jääks programmitöö aastatel 2021 ja 2022 kasutamata, peaksid liikmesriigid, kes kasutavad võimalust kanda summad otsetoetuste alt maaelu arengu alla, saama kohaldada kogukonna juhitud kohaliku arengu jaoks antavat 5 % suurust ja Horvaatia puhul 2,5 % suurust miinimumeraldist üksnes EAFRDst maaelu arenguks antava toetuse suhtes, mida on pikendatud kuni 31. detsembrini 2022 ja mis on arvutatud enne otsetoetuste summade ülekandmist.

(20)

Kooskõlas nõukogu määrusega (EL) 2020/2094, (12) millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu („taasterahastu“) COVID-19 kriisi järgse taastumise toetamiseks („taasterahastu määrus“), tuleks teha 2021. ja 2022. aastaks kättesaadavaks täiendavad vahendid, mille abil leevendada COVID-19 kriisi mõju ja selle tagajärgi liidu põllumajandussektorile ja maapiirkondadele.

(21)

Arvestades ennenägematuid probleeme, millega liidu põllumajandussektor ja maapiirkonnad COVID-19 kriisi tõttu silmitsi seisavad, tuleks taasterahastust antavaid täiendavaid vahendeid kasutada määruse (EL) nr 1305/2013 kohaste meetmete rahastamiseks, sillutades teed majanduse vastupanuvõimeliseks, kestlikuks ja digitaalseks taastumiseks kooskõlas liidu keskkonnaalaste ja kliimakohustustega ning Euroopa rohekokkuleppes esitatud uute ambitsioonidega.

(22)

Liikmesriigid ei peaks seega vähendama oma olemasolevate maaelu arengu programmide keskkonnaambitsiooni. Nad peaksid täiendavate vahendite puhul tagama samasuguse osaluse üldise määra, nagu on nende maaelu arengu programmides reserveeritud EAFRD toetuse raames rahastatavatele keskkonda ja kliimat eriti säästvatele meetmetele (kaitse taseme säilitamise põhimõte). Lisaks tuleks vähemalt 37 % taasterahastu täiendavatest vahenditest näha ette keskkonda ja kliimat eriti säästvatele meetmetele, samuti loomade heaolu meetmetele ja LEADERile. Peale selle tuleks vähemalt 55 % nendest täiendavatest vahenditest näha ette meetmetele, millega edendatakse majanduslikku ja sotsiaalset arengut maapiirkondades, nimelt investeeringud materiaalsesse varasse, põllumajandusettevõtete ja ettevõtluse areng, põhiteenuste ja külauuenduse toetamine maapiirkondades ning koostöö.

(23)

Kui liikmesriigid ei suuda järgida kaitse taseme säilitamise põhimõtet, peaks neil olema võimalus teha erand kohustusest eraldada vähemalt 55 % taasterahastu täiendavatest vahenditest meetmetele, mis edendavad maapiirkondade majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning nad peaksid eelistatult toetama meetmeid, mis on keskkonda ja kliimat eriti säästvad. Kuid selleks, et tagada liikmesriikidele piisav paindlikkus, peaks liikmesriikidel olema ka võimalus teha kõnealuste täiendavate vahendite osas kaitse taseme säilitamise põhimõttest erand sellises ulatuses, mis on vajalik selleks, et täita kõnealust 55 % kohustust.

(24)

Taasterahastust antavate täiendavate vahendite suhtes kohaldatakse eritingimusi. Kõnealused täiendavad vahendid tuleks seega kavandada ja neid tuleks seirata maaelu arenguks antavast liidu toetusest eraldi, kohaldades samal ajal üldjuhul määruses (EL) nr 1305/2013 sätestatud norme. Seega tuleks neid täiendavaid vahendeid rakendada määrusega (EL) nr 1305/2013 ja käsitada kõnealuse määruse raames summadena, millega rahastatakse EAFRD raames võetavaid meetmeid. Sellest tulenevalt tuleks põhimõtteliselt kohaldada norme, mis on sätestatud määruses (EL) nr 1305/2013 (sealhulgas maaelu arengu programmide muutmist käsitlevad normid), määruses (EL) nr 1306/2013 (sealhulgas kulukohustuste automaatset vabastamist käsitlevad normid) ning määruses (EL) nr 1307/2013, välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on ette nähtud teisiti.

(25)

Kehtestada tuleks konkreetne liidu kaasrahastamise maksimummäär, samuti suurem toetusmäär investeeringutele, mis aitavad kaasa majanduse vastupanuvõimelisele, kestlikule ja digitaalsele taastumisele, ning noortele põllumajandustootjatele antav toetus, et tagada taasterahastust antavate täiendavate vahendite piisav finantsvõimendus.

(26)

Et tagada järjepidevus üleminekuperioodil, tuleks põllumajandussektori kriisireserv 2021. ja 2022. aastaks säilitada. Asjakohane reservisumma aastateks 2021 ja 2022 tuleks lisada sellesse reservi.

(27)

EAFRDst eelrahastamise puhul tuleks täpsustada, et ei käesoleva määruse kohaselt EAFRDst toetatavate programmide pikendamine kuni 31. detsembrini 2022 ega ka täiendavate vahendite kättesaadavaks tegemine taasterahastu määruse alusel ei tohiks kaasa tuua asjaomaste programmide täiendavat eelrahastamist.

(28)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 11 kohaselt on liikmesriikidel praegu üksnes kohustus teatada aastatel 2015–2020 oma otsustest, mis on võetud kõnealuse artikli kohaselt, ning hinnangulistest summadest, mis saadakse, kui asjaomase kalendriaasta kohta põllumajandustootjale antavate otsetoetuste summat vähendatakse summa osast, mis ületab 150 000 eurot. Olemasoleva süsteemi jätkumise tagamiseks peaksid liikmesriigid teatama oma kõnealuse artikli kohaselt võetud otsused ja vähendamisega seotud hinnangulised summad ka 2021. ja 2022. kalendriaastal.

(29)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 14 kohaselt võivad liikmesriigid kalendriaastate 2014–2020 puhul paigutada rahalisi vahendeid otsetoetuste ja maaelu arengu vahel ümber. Tagamaks, et liikmesriigid võivad järgida oma strateegiat, peaks kahe samba vahelist paindlikkust olema võimalik kasutada ka 2021. kalendriaastal (eelarveaasta 2022) ja 2022. kalendriaastal (eelarveaasta 2023).

(30)

Et komisjon saaks kehtestada eelarve ülemmäärad vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 22 lõikele 1, artikli 36 lõikele 4, artikli 42 lõikele 2, artikli 49 lõikele 2, artikli 51 lõikele 4 ja artikli 53 lõikele 7, on vaja, et liikmesriigid teataksid oma otsused kummagi kavaga seotud rahaeraldiste kohta 2021. kalendriaasta puhul 19. veebruariks 2021 ja rahaeraldiste kohta 2022. kalendriaasta puhul 1. augustiks 2021.

(31)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 22 lõikega 5 on ette nähtud toetusõiguste väärtuse lineaarne korrigeerimine juhul, kui põhitoetuskava ülemmäära muudetakse ja see on liikmesriigi otsuse tõttu eelneva aasta ülemmäärast erinev ja mõjutab põhitoetuskava ülemmäära. Kõnealuse määruse II lisa kohaldamise pikendamine riiklike ülemmäärade puhul pärast 2020. kalendriaastat ja võimalikud iga-aastased muudatused võivad mõjutada põhitoetuskava ülemmäära. Et liikmesriigid saaksid täita kõnealuse määruse artikli 22 lõikes 4 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kõigi toetusõiguste ja reservide koguväärtus olema võrdne põhitoetuskava ülemmääraga, on seetõttu asjakohane näha ette lineaarne kohandamine, et kohaneda kõnealuse määruse II lisa kohaldamise pikendamise või selle lisa muudatustega üleminekuperioodil. Et võimaldada liikmesriikidele suuremat paindlikkust, on asjakohane lubada neil kohandada toetusõiguste või reservi väärtust, tehes seda võimaluse korral erinevate kohandamismääradega.

(32)

Kooskõlas kehtiva õigusraamistikuga teatasid liikmesriigid 2014. aastal oma 2020. kalendriaastani kehtivatest otsustest selle kohta, kuidas jaotada põhitoetuskava iga-aastast riiklikku ülemmäära piirkondade vahel ning võimalikud iga-aastased järkjärgulised muudatused määrusega (EL) nr 1307/2013 hõlmatud perioodil. On vaja, et liikmesriigid teataksid sellistest otsustest ka 2021. ja2022. kalendriaasta kohta.

(33)

Peamine protsess, mille abil põllumajandustootjate vahelise otsese sissetulekutoetuse võrdsemat jaotamist saavutada, on riigisisese otsetoetuste ühtlustamise mehhanism. Varasemast olukorrast tulenevaid individuaalseid erinevusi on üha raskem põhjendada. Määruse (EL) nr 1307/2013 kohane riigisisese ühtlustamise põhimudel seisneb selles, et liikmesriigid kohaldavad alates 2015. aastast kõigi riikliku või piirkondliku tasandi toetusõiguste suhtes ühtset kindlat määra. Et tagada sujuvam üleminek ühtsele väärtusele, sätestati erand, mis võimaldab liikmesriikidel aastatel 2015–2019 diferentseerida toetusõiguste väärtusi osalise otsetoetuste ühtlustamise alusel; seda erandit nimetatakse ka „tunneli mudeliks“. Mõned liikmesriigid on kõnealust erandit kasutanud. Et jätkata protsessi otsetoetuste võrdsemaks jaotamiseks, peaksid liikmesriigid saama pärast 2019. aastat liikuda edasi riikliku või piirkondliku keskmise suunas, selle asemel et kehtestada ühtne kindel määr või hoida toetusõiguste väärtus 2019. aasta tasemel. Liikmesriikide vastavat võimalust tuleks seetõttu rakendada alates 1. jaanuarist 2021. Liikmesriigid peaksid teatama komisjonile igal aastal oma otsuse järgmise aasta kohta.

(34)

Käesoleva määrusega muudetavaid määruse (EL) nr 1307/2013 sätteid kõigi toetusõiguste kohandamise kohta tuleks kohaldada tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020, selgitamaks, et liikmesriigid suutsid läheneda pärast 2019. aastat.

(35)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikliga 30 on ette nähtud, et reservist jaotatud toetusõiguste väärtust tuleb igal aastal järk-järgult muuta, et võtta arvesse kõnealuse määruse II lisas sätestatud riikliku ülemmäära iga-aastaseid tasemeid, mis kajastavad reservi mitmeaastast haldamist. Neid norme tuleks kohandada, et võtta arvesse võimalust muuta nii kõigi jaotatud toetusõiguste kui ka reservi väärtust, et kohanduda kõnealuse määruse II lisa summa muutumisega võrreldes eelneva aastaga. Liikmesriikides, kes on otsustanud jätkata riigisiseste otsetoetuste ühtlustamist, tuleks seda teha aastapõhiselt. Kalendriaastate 2020, 2021 ja 2022 puhul on vaja õiguste eraldamise aastal kindlaks määrata ainult jooksva aasta toetusõiguse väärtus. Vastaval aastal reservist jaotatavate toetusõiguste ühikuväärtus tuleks arvutada pärast reservi võimalikku kohandamist vastavalt kõnealuse määruse artikli 22 lõikele 5. Igal järgneval aastal tuleks reservist jaotatavate toetusõiguste väärtust kohandada vastavalt kõnealuse määruse artikli 22 lõikele 5.

(36)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 36 on sätestatud ühtse pindalatoetuse kava kohaldamine kuni 31. detsembrini 2020. On asjakohane lubada pikendada ühtse pindalatoetuse kava 2021. ja 2022. aastale.

(37)

Kuna käesolevas määruses sätestatud muudatus, millega muudetakse määruse (EL) nr 1307/2013 II lisa, jõustub liikmesriikide jaoks liiga hilja, et järgida teatud teatamiskohustuste esialgset tähtpäeva 2020. aastal, on vaja edasi lükata tähtpäev, milleks liikmesriigid peavad tegema otsuse võtta ümberjaotav toetus esimest korda kasutusele 2021. või 2022. aastal ja teatama sellest otsusest komisjonile. On asjakohane kehtestada see tähtpäev samaks ajaks kui sammastevahelise paindlikkusega seotud otsuste tegemise tähtpäev.

(38)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 37 kohaselt võivad ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad liikmesriigid otsustada anda ajavahemikul 2015–2020 riiklikku üleminekutoetust, et vältida toetuse järsku ja märkimisväärset vähenemist sektorites, mis said riiklikku üleminekutoetust kuni 2014. aastani. Tagamaks, et üleminekuperioodil täidab selline abi jätkuvalt oma rolli nende konkreetsete sektorite põllumajandustootjate sissetuleku toetamisel, tuleks ette näha, et kõnealust toetust jätkatakse samadel tingimustel ja samade piirangute kohaselt nagu ajavahemikul 2015–2020.

(39)

Õiguskindluse huvides tuleks selgitada, et määruse (EL) nr 1307/2013 artiklitega 41 ja 42 lubatakse liikmesriikidel igal aastal oma otsused ümberjaotava toetuse kohta läbi vaadata. 2021. ja 2022. aastal kohaldatava läbivaatamise tähtpäev tuleks kehtestada samaks ajaks kui sammastevahelise paindlikkusega seotud otsuste tähtpäev.

(40)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 52 lõikega 10 on komisjonile antud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, mis võimaldavad liikmesriikidel otsustada, et tootmiskohustusega seotud vabatahtliku toetuse maksmist võidakse jätkata kuni aastani 2020 nende tootmisühikute alusel, mille eest varasemal võrdlusperioodil sellist toetust anti. Selle õiguse eesmärk on tagada võimalikult suur sidusus liidu kavade vahel, mis on suunatud sektoritele, kus teatavatel aastatel võib esineda turgude struktuurilist tasakaalustamatust. Seetõttu on asjakohane pikendada seda õigust, et see laieneks samuti 2021. ja 2022. aastale.

(41)

Kuna käesolevas määruses sätestatud muudatus, millega muudetakse määruse (EL) nr 1307/2013 II lisa, jõustub liikmesriikide jaoks liiga hilja, et järgida esialgset tähtpäeva teatud teatamiskohustustele 2020. aastal, on vaja edasi lükata tähtpäev, milleks liikmesriigid peavad tegema otsuse võtta vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus esimest korda kasutusele 2021. või 2022. aastal ja teatama sellest otsusest komisjonile. On asjakohane kehtestada see tähtpäev samaks ajaks kui sammastevahelise paindlikkusega seotud otsuste tegemise tähtpäev. Samuti tuleks samale ajale edasi lükata liikmesriikide otsuse tähtpäev jätkata 2021. ja 2022. aastal vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse andmist või lõpetada selle andmine ning teatada sellest otsusest komisjonile.

(42)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 54 on sätestatud vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetust käsitlevate liikmesriikide teatiste elemendid. On asjakohane selgitada, et kõnealused teated 2021. ja 2022. kalendriaasta kohta peaksid sisaldama protsendimäära riiklikust ülemmäärast, mida kasutatakse kõnealuse toetuse rahastamiseks 2021. ja 2022. aastal.

(43)

Määruses (EL) nr 1308/2013 on sätestatud põllumajandusturgude ühise korralduse normid ning teatavad toetuskavad. Komisjoni seadusandlikes ettepanekutes ÜPP kohta pärast 2020. aastat nähti ette, et need toetuskavad tuleks integreerida liikmesriikide tulevastesse ÜPP strateegiakavadesse. Selleks et tagada kõnealuste toetuskavade sujuv integreerimine tulevasse ÜPP-sse, tuleks sätestada normid iga sellise toetuskava kestuse kohta, mida üleminekuperioodi jooksul uuendatakse. Oliiviõli- ja lauaoliivisektori toetuskava puhul peaks seetõttu ajavahemikuks 1. aprillist 2018 kuni 31. märtsini 2021 koostatud käimasolevatele tööprogrammidele järgnema uued tööprogrammid, mis kestaksid 1. aprillist 2021 kuni 31. detsembrini 2022. Puu- ja köögiviljasektori käimasolevaid rakenduskavasid, mille maksimaalne viieaastane kestus ei ole lõppenud, võib pikendada üksnes kuni 31. detsembrini 2022. Puu- ja köögiviljasektori uued rakenduskavad tuleks heaks kiita ainult maksimaalselt kolmeks aastaks. Mesindussektori olemasolevaid riiklikke programme, mis on koostatud ajavahemikuks 1. augustist 2019 kuni 31. juulini 2022, tuleks pikendada kuni 31. detsembrini 2022.

(44)

COVID-19 pandeemia põhjustatud kriis takistas viinamarjakasvatajatel, kellel oli 2020. aastal aeguv istutusluba uusistutuseks või taasistutuseks, suurel määral kasutada neid lube planeeritult nende kehtivuse viimasel aastal. Selleks et vältida kõnealuste istutuslubade kaotsiminekut ja vähendada istutustingimuste halvenemise ohtu, on vaja lubada pikendada selliste uusistutuseks või taasistutuseks antud istutuslubade kehtivusaega, mis kaotavad kehtivuse 2020. aastal. Seepärast tuleks kõiki 2020. aastal aeguvaid uusistutuseks või taasistutuseks antud istutuslube pikendada kuni 31. detsembrini 2021. Võttes arvesse muutusi turuväljavaadetes, peaks 2020. aastal aeguvate istutuslubade omanikel olema võimalus oma lube mitte kasutada, ilma et nende suhtes kohaldataks halduskaristusi.

(45)

Käesoleva määrusega muudetavaid määruse (EL) nr 1308/2013 sätteid uusistutuseks või taasistutuseks antavate istutuslubade kohta, mis kaotavad kehtivuse 2020. aastal, tuleks seoses COVID-19 pandeemia põhjustatud häiretega ning raskustega, mis see tõi kaasa istutuslubade kasutamisele, kohaldada tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020.

(46)

2013. aastal kehtestati üleminekusätted, et tagada sujuv üleminek endiselt viinapuude istutusõiguste süsteemilt uuele istutuslubade süsteemile, eelkõige selleks, et vältida ülemäärast istutamist enne kõnealuse uue süsteemi algust. Istutusõiguste istutuslubadeks muutmise taotluste esitamise viimane tähtpäev on 31. detsember 2020. Istutuslubasid peab kasutama taotleja ja need ei ole kaubeldavad, nagu seda olid varasemad istutusõigused. Lisaks võidakse istutusloa taotlejatelt nõuda vastava suurusega viinamarjaistanduse olemasolu, mis võib viia olukorrani, kus istutusõiguste omanikud ei ole veel suutnud omandada vastava suurusega viinamarjaistandusi, et kasutada oma istutusõiguste muutmisest tulenevaid istutuslube. COVID-19 pandeemia tõsine majanduslik mõju veinisektorile on põhjustanud viinamarjakasvatajatele rahavooprobleeme ja ebakindlust seoses tulevase nõudlusega veini järele. Viinamarjakasvatajaid, kellel on endiselt alles istutusõigused, ei tohiks sundida otsustama, kas nad soovivad muuta oma istutusõigused istutuslubadeks, kui nad seisavad silmitsi erakordsete raskustega, mis on tingitud COVID-19 pandeemia põhjustatud kriisist, eriti kuna nende suhtes kohaldataks halduskaristust, kui nad muutmisest tulenevaid istutuslube ei kasuta. Liikmesriikidel, kes lubasid viinamarjakasvatajatel esitada istutusõiguste muutmise taotlusi kuni 31. detsembrini 2020, peaks seetõttu olema võimalik pikendada selliste taotluste esitamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2022. Sellest tulenevalt tuleks selliste muudetud istutuslubade kehtivusaja lõpptähtpäeva kohandada ja see peaks olema 31. detsember 2025.

(47)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artikliga 214a lubati Soomel anda teatavatel tingimustel Lõuna-Soomes riiklikku toetust kuni 2020. aastani, kui komisjon selleks loa annab. Selleks et tagada nimetatud toetuse maksmise järjepidevus üleminekuperioodil, on vaja, et kõnealuse riikliku toetuse andmine oleks jätkuvalt lubatud samadel tingimustel ja samades summades nagu 2020. aastal.

(48)

Oliiviõlituru toimimise parandamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada tarnimise reguleerimiseks mõeldud turustamiseeskirjade rakendamise üle. Kõnealuste otsuste reguleerimisalasse ei tohiks aga kuuluda konkurentsi moonutada võivad tavad.

(49)

Hiljutised sündmused on näidanud, et põllumajandustootjaid ohustab üha enam sissetulekute kõikumine, mis on osaliselt tingitud tururiskist ja osaliselt äärmuslikest ilmastikuoludest ning sagedastest sanitaar- ja fütosanitaarkriisidest, mis mõjutavad liidu põllumajandusloomi ja -saadusi. Julgustades põllumajandustootjaid sissetulekute kõikumise mõju leevendamiseks säästma headel aastatel, et üle elada halvad aastad, tuleks riiklikud maksumeetmed, mille kohaselt põllumajandustootjatele kehtiv tulumaksubaas arvutatakse mitmeaastase perioodi alusel, riigiabi eeskirjade kohaldamisest välja jätta.

(50)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt ÜPP praeguse raamistiku jätkuv kohaldamine ning katkestamatu toetus põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele, tagades seeläbi üleminekuperioodil prognoositavuse ja stabiilsuse, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(51)

Käesoleva määruse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 322 alusel vastu võetud horisontaalseid finantsnorme. Need normid on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL, Euratom) 2018/1046 (13) ning nendega määratakse ennekõike kindlaks eelarve kehtestamise ja täitmise menetlus (toetused, hanked, auhinnad ja eelarve kaudne täitmine) ning nähakse ette finantsjuhtimises osalejate vastutuse kontroll. ELi toimimise lepingu artikli 322 alusel vastu võetud normid sisaldavad ka tingimuslikke üldsätteid liidu eelarve kaitseks.

(52)

Määruseid (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013, (EL) nr 1307/2013 ja (EL) nr 1308/2013 tuleks seetõttu vastavalt muuta.

(53)

Selleks et tagada taasterahastu määruse alusel kättesaadavaks tehtud täiendavate vahendite kättesaadavus alates 1. jaanuarist 2021, peaks käesoleva määruse taasterahastu toetust käsitlevaid sätteid kohaldama tagasiulatuvalt alates sellest kuupäevast.

(54)

Arvestades tungivat vajadust tagada põllumajandussektorile praeguses olukorras viivitamata õiguskindlus, peaks käesolev määrus jõustuma võimalikult kiiresti, järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I JAOTIS

ÜLEMINEKUSÄTTED

I PEATÜKK

Määruste (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1310/2013 kohaste teatavate perioodide pikendamine ning määruse (EL) nr 1303/2013 kohaldamise jätkamine programmitöö aastateks 2021 ja 2022

Artikkel 1

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist toetatavate programmide kestuse pikendamine

1.   Käesolevaga pikendatakse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) toetatavate programmide puhul määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 26 lõikes 1 sätestatud 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2020 kestvat ajavahemikku kuni 31. detsembrini 2022.

2.   EAFRDst toetatavate programmide kestuse pikendamine, millele on osutatud käesoleva artikli lõikes 1, ei piira vajadust esitada taotlus maaelu arengu programmide muutmiseks üleminekuperioodiks, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 11 punktis a. Sellise muudatusega tagatakse, et kõnealuse määruse artikli 59 lõikes 6 osutatud meetmetele reserveeritakse EAFRD osaluse vähemalt sama suur üldine määr.

Artikkel 2

Määruse (EL) nr 1303/2013 jätkuv kohaldamine EAFRDst toetatavatele programmidele

1.   Määrust (EL) nr 1303/2013 kohaldatakse jätkuvalt programmidele, mida rahastatakse EAFRDst programmitöö perioodil 2014–2020 ja mida on pikendatud vastavalt käesoleva määruse artiklile 1.

2.   Programmide puhul, mida on pikendatud vastavalt käesoleva määruse artiklile 1, pikendatakse määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 50 lõikes 1, artikli 51 lõikes 1, artikli 57 lõikes 2, artikli 65 lõigetes 2 ja 4 ning artikli 76 esimeses lõigus viidatud ajavahemikke ja tähtaegu kahe aasta võrra.

3.   Programmide puhul, mida on pikendatud vastavalt käesoleva määruse artiklile 1, muudavad liikmesriigid määruse (EL) nr 1303/2013 II lisas sätestatud tulemusraamistiku raames kehtestatud eesmärke, et kehtestada eesmärgid 2025. aastaks. Nende programmide puhul käsitatakse määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 22 lõike 7 või määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 8 lõike 3, artikli 67, artikli 75 lõike 5 ja artikli 76 lõike 1 kohaselt vastu võetud rakendusaktides sisalduvaid viiteid 2023. aasta eesmärkidele viidetena 2025. aasta eesmärkidele.

4.   Lõppkuupäev milleks komisjon peab koostama määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 57 lõike 4 kohase kokkuvõtva aruande, milles esitatakse EAFRD järelhindamiste peamised tulemused, on 31. detsember 2027.

Artikkel 3

Teatavat liiki kulude rahastamiskõlblikkus üleminekuperioodi vältel

Ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 2 lõike 2, määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 65 lõike 2 ja määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 38 kohaldamist, on määruse (EL) nr 1310/2013 artikli 3 lõikes 1 ja delegeeritud määruse (EL) nr 807/2014 artiklis 16 osutatud kulud rahastamiskõlblikud EAFRDst toetuse saamiseks, mida makstakse 2021. ja 2022. aasta eraldistest EAFRDst toetatavatele programmidele, mida pikendati vastavalt käesoleva määruse artiklile 1, järgmistel tingimustel:

a)

sellised kulud on ette nähtud üleminekuperioodi aastatele vastavas maaelu arengu programmis;

b)

määruse (EL) nr 1305/2013 alusel kohaldatakse määruse (EL) nr 1310/2013 I lisas ja delegeeritud määruse (EL) nr 807/2014 I lisas sätestatud vastava meetme EAFRD osaluse määra;

c)

määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 67 lõikes 2 osutatud süsteemi kohaldatakse juriidilistele kohustustele, mis on võetud meetmete raames, mis vastavad toetusele, mida antakse kooskõlas määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 21 lõike 1 punktidega a ja b ning artiklitega 28–31, 33, 34 ja 40, ja asjaomased tegevused on selgelt kindlaks määratud, ning

d)

maksed seoses käesoleva artikli punktis c osutatud juriidiliste kohustustega tehakse määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 75 sätestatud tähtaja jooksul.

II PEATÜKK

Tulevaste kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegiate ettevalmistamine programmitöö aastatel 2021 ja 2022

Artikkel 4

Kogukonna juhitud kohalik areng

Käesoleva määruse artikli 1 kohaselt pikendatud programmide puhul võib EAFRD toetada sellise suutlikkuse suurendamise ja selliste ettevalmistavate meetmete kulude kandmist, mis toetavad kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegia kavandamist ja tulevast rakendamist uue õigusraamistiku alusel.

III PEATÜKK

Toetusõigused põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste puhul

Artikkel 5

Lõplikud toetusõigused

1.   Enne 1. jaanuari 2020 põllumajandustootjatele määratud toetusõigusi käsitatakse alates 1. jaanuarist 2021 seaduslike ja korrektsetena. Nende toetusõiguste seaduslikuks peetav väärtus on 31. detsembril 2020 kehtinud 2020. kalendriaasta väärtus.

2.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võib liikmesriik, kes on kasutanud määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 24 lõikes 6 sätestatud võimalust, põllumajandustootjate õiguspäraseid ootusi austades otsustada, et kõik enne 1. jaanuari 2020 antud toetusõigused loetakse sellest kuupäevast alates seaduslikeks ja korrektseteks. Sellisel juhul on nende toetusõiguste seaduslikuks ja korrektseks peetav väärtus 31. detsembril 2019 kehtinud 2019. kalendriaasta väärtus.

3.   Käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse, ilma et see piiraks liidu selliste õigusaktide asjaomaste artiklite kohaldamist, milles käsitletakse toetusõiguste väärtust alates 2020. kalendriaastast ja edaspidi, eelkõige määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 22 lõiget 5 ja artikli 25 lõiget 12.

4.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata faktiliselt ebakorrektsete taotluste põhjal põllumajandustootjatele määratud toetusõigustele, välja arvatud siis, kui põllumajandustootja ei oleks saanud viga tegelikkuses avastada.

5.   Käesoleva artikli lõiked 1 ja 2 ei piira komisjoni õigust teha määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 52 osutatud otsuseid kulude kohta seoses igal kalendriaastal kuni aastani 2020 (kaasa arvatud) makstud toetustega, kui kohaldatakse käesoleva artikli lõiget 1, või kuni aastani 2019 (kaasa arvatud), kui kohaldatakse käesoleva artikli lõiget 2.

IV PEATÜKK

Üleminekusätted seoses maaelu arenguga

Artikkel 6

Määrusega (EL) nr 1305/2013 seonduvate kulude ning teatavate määrusega (EÜ) nr 1698/2005 ja määrusega (EÜ) nr 1257/1999 seonduvate kulude rahastamiskõlblikkus

Määruse (EL) nr 1305/2013 alusel kantud kulud, mis on seotud juriidiliste kohustustega toetusesaajate suhtes ning nõukogu määruste (EÜ) nr 1698/2005 (14) ja (EÜ) nr 1257/1999 (15) alusel kantud teatavad kulud võivad olla ajavahemikul 2023–2027 EAFRDst toetuse saamiseks rahastamiskõlblikud alates 1. jaanuarist 2023 tingimustel, mis määratakse kindlaks vastavalt ajavahemikul 2023–2027 kohaldatavale ÜPP õigusraamistikule.

II JAOTIS

MUUDATUSED

Artikkel 7

Määruse (EL) nr 1305/2013 muutmine

Määrust (EL) nr 1305/2013 muudetakse järgmiselt.

1)

Artikli 8 lõike 1 punkti h muudetakse järgmiselt:

a)

alapunkt i asendatakse järgmisega:

„i)

tabel, milles vastavalt käesoleva määruse artikli 58 lõikele 4 ja artikli 58a lõikele 2 näidatakse igaks aastaks kavandatud EAFRD osaluse kogusumma. Selles tabelis näidatakse eraldi käesoleva määruse artikli 58a lõikes 2 osutatud täiendavad vahendid. Kui see on asjakohane, näidatakse selles tabelis EAFRD osaluse kogusumma all eraldi ka sellised eraldised, mis on ette nähtud vähem arenenud piirkondade jaoks, ning määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 7 lõike 2 kohaselt EAFRD-le üle kantud rahalised vahendid. EAFRD kavandatud aastane osalus on vastavuses mitmeaastase finantsraamistikuga;“;

b)

alapunkt ii asendatakse järgmisega:

„ii)

tabel, milles on iga meetme, iga EAFRD osaluse erimääraga tegevuse liigi, artikli 37 lõikes 1 ja artiklis 39a osutatud tegevuse liigi, artikli 38 lõikes 3 ja artikli 39 lõikes 1 osutatud tegevuse liigi, kui liikmesriik kohaldab protsendimäära, mis on väiksem kui 30 %, ning tehnilise abi kohta sätestatud liidu osaluse kavandatud kogusumma ning kohaldatav EAFRD osaluse määr. Kui see on asjakohane, näidatakse kõnealuses tabelis eraldi EAFRD osaluse määr vähem arenenud piirkondade ning muude piirkondade jaoks;“.

2)

Artikli 28 lõikesse 5 lisatakse järgmised lõigud:

„Uute, alates 2021. aastast võetavate kohustuste jaoks määravad liikmesriigid oma maaelu arengu programmides lühema, ühe kuni kolme aasta pikkuse ajavahemiku.

Kui liikmesriigid näevad ette kohustuste iga-aastase pikendamise pärast esimese lõigu kohase esialgse ajavahemiku lõppemist, ei tohi pikendamine alates 2022. aastast ületada ühte aastat.

Erandina teisest lõigust võivad liikmesriigid uute, 2021. ja 2022. aastal võetavate kohustuste jaoks määrata oma maaelu arengu programmides kohustuste laadi ning kavandatud keskkonna- ja kliimaeesmärkide laadi alusel pikema ajavahemiku kui kolm aastat.“

3)

Artikli 29 lõikesse 3 lisatakse järgmised lõigud:

„Uute, alates 2021. aastast võetavate kohustuste jaoks määravad liikmesriigid oma maaelu arengu programmides lühema, ühe kuni kolme aasta pikkuse ajavahemiku.

Kui liikmesriigid näevad mahepõllumajandusega jätkamiseks ette kohustuste iga-aastase pikendamise pärast esimese lõigu kohase esialgse ajavahemiku lõppemist, ei tohi pikendamine alates 2022. aastast ületada ühte aastat.

Erandina teisest lõigust võivad liikmesriigid uute, 2021. ja 2022. aastal võetavate kohustuste jaoks, juhul kui toetust antakse mahepõllumajandusele üleminekuks, määrata oma maaelu arengu programmides pikema ajavahemiku kui kolm aastat.“

4)

Artikli 31 lõike 5 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Aastatel 2021 ja 2022 võivad liikmesriigid, kus järk-järgult vähenevaid toetusi ei ole antud maksimaalse nelja aasta jooksul kuni aastani 2020, otsustada jätkata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/2220 (*) artikli 1 kohaselt pikendatud programmide puhul nende toetuste maksmist kuni 2022. aasta lõpuni, kuid mitte rohkem kui kokku neli aastat. Sellisel juhul ei tohi aastatel 2021 ja 2022 makstavad toetused ületada 25 eurot hektari kohta.

(*)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2220, millega kehtestatakse teatavad üleminekusätted Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) toetuse kohta 2021. ja 2022. aastal ning muudetakse määrusi (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013 ning (EL) nr 1307/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja nende määruste kohaldamisega ning määrust (EL) nr 1308/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja sellise toetuse jaotamisega (ELT L 437, 28.12.2020, lk 1).“"

5)

Artikli 33 lõikesse 2 lisatakse järgmised lõigud:

„Uute, alates 2021. aastast võetavate kohustuste jaoks määravad liikmesriigid oma maaelu arengu programmides lühema, ühe kuni kolme aasta pikkuse ajavahemiku.

Kui liikmesriigid näevad ette kohustuste iga-aastase pikendamise pärast teise lõigu kohase esialgse ajavahemiku lõppemist, ei tohi pikendamine alates 2022. aastast ületada ühte aastat.

Erandina kolmandast lõigust võivad liikmesriigid uute, 2021. ja 2022. aastal võetavate kohustuste jaoks määrata oma maaelu arengu programmides kohustuste laadi ning kavandatud loomade heaolu alase kasu laadi alusel pikema ajavahemiku kui kolm aastat.“

6)

Artikli 38 lõike 3 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Artikli 36 lõike 1 punkti b kohast toetust antakse üksnes sellise kahju hüvitamiseks, mille on põhjustanud ebasoodsad ilmastikutingimused, looma- või taimehaigus, kahjurite levik või direktiivi 2000/29/EÜ kohaselt võetud meetmed taimehaiguse või kahjuripuhangu või keskkonnajuhtumi likvideerimiseks või selle leviku piiramiseks, mille tõttu on kahjustunud rohkem kui 30 % asjaomase põllumajandustootja eelneva kolme aasta keskmisest aastatoodangust või eelneva viieaastase perioodi kolme aasta keskmisest aastatoodangust, mille arvutamisel on välja jäetud kõige kõrgem ja kõige madalam näitaja. Põllumajandustootja aastatoodangu arvutamiseks võib kasutada indekseid. Kasutatav arvutusmeetod peab võimaldama kindlaks määrata üksiku põllumajandustootja tegeliku kahju kõnealusel aastal. Liikmesriigid võivad otsustada vähendada kõnealust 30 % künnist, kuid siiski mitte alla 20 %.“

7)

Artikli 39 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Artikli 36 lõike 1 punkti c kohast toetust antakse üksnes sissetuleku sellise languse puhul, mis ületab 30 % üksiku põllumajandustootja eelneva kolme aasta keskmisest aastasissetulekust või eelneva viieaastase perioodi kolme aasta keskmisest aastasissetulekust, mille arvutamisel on välja jäetud kõige kõrgem ja kõige madalam näitaja. Artikli 36 lõike 1 punkti c tähenduses moodustab sissetuleku tulude summa, mille põllumajandustootja saab turult, sealhulgas igas vormis riiklik toetus, millest on maha arvatud tootmiskulud. Ühisfondist põllumajandustootjatele makstava toetusega võib hüvitada vähem kui 70 % saamata jäänud sissetulekust aastal, mil põllumajandustootjal tekib õigus saada sellist toetust. Põllumajandustootja aasta jooksul saamata jäänud sissetuleku arvutamiseks võib kasutada indekseid. Liikmesriigid võivad otsustada vähendada kõnealust 30 % künnist, kuid siiski mitte alla 20 %.“

8)

Artikli 39b lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Toetus antakse ühekordse kindlasummalise maksena, mis makstakse välja 31. detsembriks 2021, tuginedes pädeva asutuse poolt 30. juuniks 2021 heaks kiidetud toetusetaotlustele. Komisjon hüvitab selle hiljem vastavalt eelarveassigneeringutele ja vabade vahendite olemasolul. Toetusele võib kehtestada eri suuruse toetusesaajate kategooriate kaupa vastavalt objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.“

9)

Artikli 42 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Lisaks määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 34 ja määruse (EL) 2020/2220 artiklis 4 osutatud ülesannetele võivad kohalikud tegevusrühmad samuti täita korraldusasutuse ja/või makseasutuse poolt neile delegeeritud lisaülesandeid.“

10)

Artikli 51 lõikesse 2 lisatakse järgmine lõik:

„Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid, kelle puhul maaelu arenguks antava liidu toetuse kogusumma aastateks 2014–2020, mis on sätestatud käesoleva määruse I lisas, on väiksem kui 1 800 miljonit eurot, pärast oma programmide pikendamist kooskõlas määruse (EL) 2020/2220 artikliga 1, otsustada kasutada 5 % iga maaelu arengu programmi kogusummast määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 59 osutatud ülesannete täitmiseks.“

11)

Artiklit 58 muudetakse järgmiselt:

a)

lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik:

„Ilma et see piiraks lõigete 5, 6 ja 7 kohaldamist, on käesoleva määruse alusel maaelu arengule ajavahemikuks 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2022 ette nähtud liidu toetuse kogusumma maksimaalselt 26 896 831 880 eurot jooksevhindades, kooskõlas mitmeaastase finantsraamistikuga aastateks 2021–2027.“;

b)

lõige 7 asendatakse järgmisega:

„7.   Et võtta arvesse käesoleva artikli lõikes 4 osutatud iga-aastase jaotusega seotud muutusi, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 5 ja 6 osutatud ülekandmisi, ning ülekandmisi, mis tulenevad määruse (EL) 2020/2220 artikli 1 kohaldamisest, et teha tehnilisi kohandusi ilma üldisi eraldisi muutmata või et võtta arvesse pärast käesoleva määruse vastuvõtmist õigusaktiga sätestatud muid muudatusi, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 83 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse I lisas sätestatud ülemmäärade muutmiseks.“

12)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 58a

Vahendid liidu põllumajandussektori ja maapiirkondade taastumiseks

1.   Nõukogu määruse (EL) 2020/2094 („taasterahastu määrus“) (*) artikli 1 lõike 2 punkti g rakendatakse kooskõlas käesoleva artikliga meetmete kaudu, mis on EAFRD raames rahastamiskõlblikud ja mis on suunatud COVID-19 kriisi mõjuga tegelemisele, summas 8 070 486 840 eurot jooksevhindades kõnealuse määruse artikli 2 lõike 2 punkti a alapunktis vi osutatud summast, võttes arvesse selle artikli 3 lõikeid 3, 4 ja 8.

Kõnealust 8 070 486 840 euro suurust jooksevhindades summat käsitatakse sihtotstarbelise välistuluna vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (**) artikli 21 lõikele 5.

See tehakse lisaks käesoleva määruse artiklis 58 sätestatud koguvahenditele täiendavate vahenditena kättesaadavaks EAFRD eelarvelise kulukohustuse jaoks aastateks 2021 ja 2022 järgmiselt:

2021: 2 387 718 000 eurot;

2022: 5 682 768 840 eurot.

Käesoleva määruse ning määruste (EL) nr 1306/2013 ja (EL) nr 1307/2013 kohaldamisel käsitatakse kõnealuseid täiendavaid vahendeid summadena, millest rahastatakse EAFRD raames võetavaid meetmeid. Neid käsitatakse osana käesoleva määruse artikli 58 lõikes 1 osutatud maaelu arengule antava liidu toetuse kogusummast, millele need lisatakse, kui viidatakse maaelu arengule antava liidu toetuse kogusummale. Määruse (EL) nr 1307/2013 artiklit 14 ei kohaldata käesolevas lõikes ja käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavate vahendite suhtes.

2.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud täiendavate vahendite jaotus liikmesriikide kaupa pärast käesoleva artikli lõikes 7 osutatud summa mahaarvamist on esitatud Ia lisas.

3.   Käesoleva määruse artikli 59 lõigetes 5 ja 6 osutatud minimaalseid protsendimäärasid, mida kohaldatakse EAFRD koguosalusele maaelu arengu programmis, ei kohaldata käesoleva artikli lõikes 1 osutatud täiendavate vahendite suhtes. Liikmesriigid tagavad siiski, et kooskõlas määruse (EL) 2020/2220 artikli 1 lõikega 2 reserveeritakse igas maaelu arengu programmis käesoleva määruse artikli 59 lõikes 6 osutatud meetmete jaoks EAFRD osaluse vähemalt sama suur üldine määr, sealhulgas käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavatest vahenditest.

4.   Vähemalt 37 % käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavatest vahenditest reserveeritakse igas maaelu arengu programmis artiklis 33 ning artikli 59 lõigetes 5 ja 6 osutatud meetmetele, eelkõige järgmisele:

a)

mahepõllumajandus;

b)

kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine, sealhulgas põllumajandusest pärinevate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine;

c)

mullakaitse, sealhulgas mullaviljakuse suurendamine süsiniku sidumise kaudu;

d)

veekasutuse ja -majanduse parandamine, sealhulgas vee säästmine;

e)

bioloogilisele mitmekesisusele soodsate elupaikade loomine, säilitamine ja taastamine;

f)

pestitsiidide ja antimikroobikumide kasutamisega seotud riskide ja mõju vähendamine;

g)

loomade heaolu;

h)

LEADERi koostöötegevus.

5.   Vähemalt 55 % käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavatest vahenditest reserveeritakse igas maaelu arengu programmis artiklites 17, 19, 20 ja 35 osutatud meetmetele, tingimusel et selliste meetmete sihtotstarbeline kasutamine maaelu arengu programmides edendab majanduslikku ja sotsiaalset arengut maapiirkondades ning aitab kaasa majanduse vastupanuvõimelisele, kestlikule ja digitaalsele taastumisele kooskõlas muu hulgas käesoleva määruse kohaste põllumajanduslike keskkonna- ja kliimaeesmärkidega, eelkõige järgmisele:

a)

lühikesed tarneahelad ja kohalikud turud;

b)

ressursitõhusus, sealhulgas täppis- ja arukas põllumajandus, innovatsioon, digitaliseerimine ning tootmismasinate ja -seadmete moderniseerimine;

c)

tööohutustingimused;

d)

taastuvenergia, ring- ja biomajandus;

e)

juurdepääs kvaliteetsele info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale maapiirkondades.

Käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavate vahendite eraldamisel võivad liikmesriigid otsustada teha erandi käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud protsendimäärast ulatuses, mis on vajalik määruse (EL) 2020/2220 artikli 1 lõikes 2 sätestatud kaitse taseme säilitamise põhimõtte järgimiseks. Selle asemel võivad liikmesriigid siiski otsustada teha erandi kõnealusest kaitse taseme säilitamise põhimõttest ulatuses, mis on vajalik käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud protsendimäära järgimiseks.

6.   Liikmesriikide algatusel võib kuni 4 % käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavate vahendite kogusummast kooskõlas artikli 51 lõikega 2 eraldada maaelu arengu programmidele antavale tehnilisele abile. Nende liikmesriikide puhul, kelle suhtes kohaldatakse artikli 51 lõike 2 neljandat lõiku, võib see protsendimäär olla 5 %.

7.   Kuni 0,25 % käesoleva artikli lõikes 1 osutatud täiendavate vahendite kogusummast võib eraldada tehnilisele abile vastavalt artikli 51 lõikele 1.

8.   Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud täiendavate vahenditega seotud eelarvelised kulukohustused võetakse igas maaelu arengu programmis artikli 58 lõikes 4 osutatud eraldisest eraldi.

9.   Määruse (EL) nr 1303/2013 artikleid 20, 21 ja 22 ei kohaldata käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud täiendavate vahendite suhtes.

(*)  Nõukogu 14. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2094, millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu, et toetada majanduse taastumist pärast COVID-19 kriisi (ELT L 433, 22.12.2020, lk 23)."

(**)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193 30.7.2018, lk 1).“"

13)

Artiklit 59 muudetakse järgmiselt:

a)

lõikesse 4 lisatakse järgmine punkt:

„ea)

100 % tegevustele, mida rahastatakse artikli 58a lõikes 1 osutatud täiendavatest vahenditest. Liikmesriigid võivad kehtestada ühtse, konkreetse EAFRD osaluse määra, mida kohaldatakse kõigi nende tegevuste suhtes;“;

b)

lõige 5 asendatakse järgmisega:

„5.   Vähemalt 5 % ja Horvaatia puhul 2,5 % EAFRD koguosalusest maaelu arengu programmis reserveeritakse LEADERi jaoks ning määruse (EL) 2020/2220 artiklis 4 nimetatud kogukonna juhitud kohaliku arengu jaoks.

Kui liikmesriigid kasutavad määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 14 lõike 1 kuuendas või seitsmendas lõigus sätestatud võimalust, kohaldatakse käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud protsente EAFRD koguosalusele maaelu arengu programmis ilma määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 14 lõike 1 kuuenda või seitsmenda lõigu kohaselt kättesaadavaks tehtud täiendava toetuseta.“;

c)

lõige 6 asendatakse järgmisega:

„6a.   Artikli 39b alusel antav EAFRD toetus ei tohi ületada 2 % EAFRD kogu toetusest maaelu arengu programmile aastateks 2014–2020, nagu on sätestatud I lisa esimeses osas.“

14)

Artikli 75 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriik esitab 30. juuniks 2016 ja iga järgmise aasta 30. juuniks kuni aastani 2026 (kaasa arvatud) komisjonile maaelu arengu programmi rakendamise aastaaruande eelmise kalendriaasta kohta. 2016. aastal esitatav aruanne hõlmab 2014. ja 2015. kalendriaastat.“

15)

Artikkel 78 asendatakse järgmisega:

„Liikmesriigid koostavad 2026. aastal oma iga maaelu arengu programmi kohta järelhindamise aruande. Nimetatud aruanne esitatakse komisjonile 31. detsembriks 2026.“

16)

I lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse I lisale.

17)

Lisatakse käesoleva määruse II lisas sätestatud uus Ia lisa.

18)

II lisa muudetakse järgmiselt:

a)

artikli 17 lõike 3 (investeeringud materiaalsesse varasse) neljandat veergu muudetakse järgmiselt:

i)

rida 6 asendatakse järgmisega:

„Rahastamiskõlblikest investeeringutest muudes piirkondades

Eespool loetletud määrasid võib suurendada maksimaalselt 35 protsendipunkti võrra, kui artikli 58a lõikes 1 osutatud vahenditest rahastatakse tegevusi, mis aitavad kaasa majanduse vastupanuvõimelisele, kestlikule ja digitaalsele taastumisele, tingimusel et selline toetus ei ületa 75 %, ning täiendavalt 20 protsendipunkti võrra, tingimusel et ühendatud toetuse maksimummäär ei ületa 90 %, järgmistel juhtudel:

noored põllumajandustootjad, kes on määratletud käesolevas määruses või kes on juba alustanud tegevust viie aasta jooksul enne toetustaotluse esitamist;

ühisinvesteeringud ja integreeritud projektid, sealhulgas need, mis on seotud tootjaorganisatsioonide ühinemisega;

artiklis 32 osutatud looduslikust ja muust eripärast tingitud piirangutega alad;

EIP raames toetatud tegevused;

artiklite 28 ja 29 kohaste tegevustega seotud investeeringud.“;

ii)

rida 11 asendatakse järgmisega:

„Rahastamiskõlblikest investeeringutest muudes piirkondades

Eespool loetletud määrasid võib suurendada maksimaalselt 35 protsendipunkti võrra, kui artikli 58a lõikes 1 osutatud vahenditest rahastatakse tegevusi, mis aitavad kaasa majanduse vastupanuvõimelisele, kestlikule ja digitaalsele taastumisele, tingimusel et selline toetus ei ületa 75 %, ning täiendavalt 20 protsendipunkti võrra EIP raames toetatud tegevuste puhul või tootjaorganisatsioonide ühinemisega seotud tegevuste puhul, tingimusel et ühendatud toetuse maksimummäär ei ületa 90 %.“;

b)

artikli 19 lõige 6 (põllumajandusettevõtete ja ettevõtete areng) neljanda veeru rida 1 asendatakse järgmisega:

„Artikli 19 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaselt noore põllumajandustootja kohta

Seda summat võib suurendada kuni 30 000 euro võrra artikli 58a lõikes 1 osutatud vahenditest tehtavate rahastatavate tegevuste puhul.“

Artikkel 8

Määruse (EL) nr 1306/2013 muutmine

Määrust (EL) nr 1306/2013 muudetakse järgmiselt.

1)

Artiklisse 25 lisatakse järgmine lõik:

„Nii 2021. kui ka 2022. aastal on reservi suurus 400 miljonit eurot (2011. aasta hindades) ja see lisatakse nõukogu määruse (EL) 2020/2093 (*) (mitmeaastase finantsraamistiku määrus) lisas sätestatud mitmeaastase finantsraamistiku rubriiki 3.

(*)  Nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (ELT L 433, 22.12.2020, lk 11).“"

2)

Artikkel 33 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 33

Eelarvelised kulukohustused

Seoses liidu eelarveliste kulukohustustega maaelu arengu programmide puhul kohaldatakse määruse (EL) nr 1303/2013 artiklit 76, ja asjakohasel juhul koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/2220 (*) artikli 2 lõikega 2.

(*)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2220, millega kehtestatakse teatavad üleminekusätted Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) toetuse kohta 2021. ja 2022. aastal ning muudetakse määrusi (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013 ning (EL) nr 1307/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja nende määruste kohaldamisega ning määrust (EL) nr 1308/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja sellise toetuse jaotamisega (ELT L 437, 28.12.2020, lk 1).“"

3)

Artiklisse 35 lisatakse järgmine lõige:

„5.   Programmidele, mida pikendatakse vastavalt määruse (EL) 2020/2220 artiklile 1, ei tehta eelmakseid 2021. ja 2022. aasta eraldisteks või täiendavateks vahenditeks, millele osutatakse määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 58a lõigetes 1 ja 2.“

4)

Artikli 36 lõikesse 3 lisatakse järgmine lõik:

„Esimese lõigu punkti b kohaldatakse mutatis mutandis määruse (EL) nr 1305/2013 artiklis 58a osutatud täiendavate vahendite suhtes.“

5)

Artikli 37 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Komisjon teeb lõppmakse vastavalt vahendite olemasolule pärast maaelu arengu programmi rakendamist käsitleva viimase iga-aastase eduaruande kättesaamist, võttes aluseks kehtiva rahastamiskava, asjaomase maaelu arengu programmi viimase rakendusaasta raamatupidamisaruanded ning vastava kontrollimise ja heakskiitmise otsuse. Nimetatud raamatupidamisaruanded esitatakse komisjonile hiljemalt kuus kuud pärast määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 65 lõikes 2 osutatud kulude toetusõiguslikkuse viimast kuupäeva ja, vajaduse korral koostoimes määruse (EL) 2020/2220 artikli 2 lõikega 2, ning need hõlmavad makseasutuse poolt kantud kulusid kuni kulude toetusõiguslikkuse viimase kuupäevani.“

6)

Artikli 38 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Eelarveliste kulukohustuste see osa, mis on kulude rahastamiskõlblikkuse viimasel kuupäeval veel avatud, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 65 lõikes 2 ja, vajaduse korral koostoimes määruse (EL) 2020/2220 artikli 2 lõikega 2, ning mille kohta ei ole kuue kuu jooksul pärast nimetatud kuupäeva esitatud ühtegi kuludeklaratsiooni, vabastatakse automaatselt kohustustest.“

Artikkel 9

Määruse (EL) nr 1307/2013 muutmine

Määrust (EL) nr 1307/2013 muudetakse järgmiselt.

1)

Artikli 11 lõikesse 6 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid teatavad komisjonile käesoleva artikli kohaselt tehtud otsustest ja vähendamisest tekkivatest hinnangulistest summadest 2021. aasta puhul 19. veebruariks 2021 ja 2022. aasta puhul 1. augustiks 2021.“

2)

Artiklit 14 muudetakse järgmiselt:

a)

lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid võivad otsustada, et nad kasutavad EAFRDst rahastatava lisatoetusena eelarveaastatel 2022 ja 2023 kuni 15 % oma iga-aastasest riiklikust ülemmäärast kalendriaastateks 2021 ja 2022, mis on sätestatud käesoleva määruse II lisas. Selle tulemusel ei saa vastavat summat kasutada enam otsetoetuste andmiseks. Kõnealusest otsusest teatatakse komisjonile 2021. kalendriaasta puhul 19. veebruariks 2021 ja 2022. kalendriaasta puhul 1. augustiks 2021 ning teates märgitakse valitud protsendimäär.“;

b)

lõikesse 2 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid, kes ei tee 2022. ja 2023. eelarveaasta kohta lõike 1 seitsmendas lõigus osutatud otsust, võivad otsustada kasutada otsetoetusteks kuni 15 % või Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Läti, Leedu, Poola, Portugali, Rumeenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi puhul kuni 25 % summast, mis on eraldatud EAFRDst 2022. eelarveaastal määrusega (EL) nr 1305/2013 ja 2023. eelarveaastal rahastatud toetuseks liidu õigusaktidega, mis on vastu võetud pärast nõukogu määruse (EL) 2020/2093 (*) (mitmeaastase finantsraamistiku määrus) vastuvõtmist. Selle tulemusel ei saa vastavat summat enam kasutada EAFRDst rahastatud toetuse jaoks. Kõnealusest otsusest teatatakse komisjonile 2022. eelarveaasta puhul 19. veebruariks 2021 ja 2023. eelarveaasta puhul 1. augustiks 2021 ning teates märgitakse valitud protsendimäär.

(*)  Nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (ELT L 433, 22.12.2020, lk 11).“"

3)

Artiklit 22 muudetakse järgmiselt:

a)

lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt iga liikmesriigi kohta arvutatud summat võib suurendada summa võrra, mis on maksimaalselt 3 % II lisas kehtestatud asjaomasest iga-aastasest riiklikust ülemmäärast, pärast sellise summa lahutamist, mis tuleneb artikli 47 lõike 1 kohaldamisest asjakohasel aastal. Kui liikmesriik kasutab sellist suurendamise võimalust, võtab komisjon kõnealust suurendamist arvesse käesoleva artikli lõike 1 kohaselt põhitoetuskava iga-aastase riikliku ülemmäära kehtestamisel. Liikmesriigid teatavad sel eesmärgil komisjonile hiljemalt 1. augustiks 2014 iga-aastased protsendimäärad, mille võrra käesoleva artikli lõike 1 kohaselt arvutatavat summat suurendatakse. Liikmesriigid teatavad komisjonile 19. veebruariks 2021 iga-aastase protsendimäära, mille võrra käesoleva artikli lõike 1 kohaselt arvutatavat summat suurendatakse kalendriaastateks 2021 ja 2022.“;

b)

lõikesse 5 lisatakse järgmine lõik:

„Kui 2021. ja 2022. kalendriaasta puhul on komisjoni poolt käesoleva artikli lõike 1 kohaselt iga liikmesriigi kohta kehtestatud ülemmäär eelneva aasta ülemmäärast erinev tulenevalt II lisas sätestatud summa muutusest või otsustest, mille kõnealune liikmesriik võttis vastu vastavalt käesoleva artikli, artikli 14 lõikele 1 või 2, artikli 42 lõikele 1, artikli 49 lõikele 1, artikli 51 lõikele 1 või artiklile 53, vähendab või suurendab kõnealune liikmesriik lineaarselt kõigi toetusõiguste väärtust ja/või vähendab või suurendab riiklikku reservi või piirkondlikke reserve, et tagada vastavus käesoleva artikli lõikele 4.“

4)

Artikli 23 lõikesse 6 lisatakse järgmine lõik:

„Lõike 1 esimest lõiku kohaldavad liikmesriigid teatavad komisjonile lõigetes 2 ja 3 osutatud otsustest 2021. kalendriaasta puhul 19. veebruariks 2021 ja 2022. kalendriaasta puhul 1. augustiks 2021.“

5)

Artiklisse 25 lisatakse järgmised lõigud:

„11.   Pärast artikli 22 lõikes 5 osutatud kohanduse kohaldamist võivad liikmesriigid, kes on kasutanud käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud erandit, otsustada, et 31. detsembri 2019. aasta seisuga põllumajandustootjate kasutuses olevaid toetusõigusi, mille esialgne ühikuväärtus on väiksem kui 2020. aasta riiklik või piirkondlik ühikuväärtus, mis on arvutatud käesoleva lõike teise lõigu kohaselt, suurendatakse kuni 2020. aasta riikliku või piirkondliku ühikuväärtuseni. Suurendamine arvutatakse järgmistel tingimustel:

a)

asjaomase liikmesriigi otsustatud suurendamise arvutusmeetod põhineb objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel;

b)

selleks et suurendamist rahastada, vähendatakse toetusõigusi, mis on 31. detsembri 2019. aasta seisuga täielikult või osaliselt põllumajandustootjate omanduses või nende poolt renditud ja mille väärtus on suurem kui teise lõigu kohaselt arvutatud 2020. aasta riiklik või piirkondlik ühikuväärtus; kõnealust vähendamist kohaldatakse selliste toetusõiguste väärtuse ja 2020. aasta riikliku või piirkondliku ühikuväärtuse vahe suhtes; vähendamine põhineb objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, mis võib hõlmata vähendamise ülempiiri kehtestamist.

2020. aasta riikliku või piirkondliku ühikuväärtuse, millele on osutatud käesoleva lõike esimeses lõigus, arvutamiseks jagatakse artikli 22 lõike 1 või artikli 23 lõike 2 kohaselt 2020. aastaks kehtestatud põhitoetuskava riiklik või piirkondlik ülemmäär, välja arvatud riikliku reservi või piirkondlike reservide summa, 31. detsembri 2019. aasta seisuga põllumajandustootjate omanduses olevate või renditud toetusõiguste arvuga.

Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust võivad liikmesriigid, kes on kasutanud käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud erandit, otsustada säilitada kõnealuse lõike kohaselt arvutatud toetusõiguste väärtuse, mida artikli 22 lõike 5 alusel kohandatakse.

Liikmesriigid teatavad põllumajandustootjatele õigel ajal nende toetusõiguste väärtuse, mis on arvutatud vastavalt käesolevale lõikele.

12.   Kalendriaastate 2021 ja 2022 puhul võivad liikmesriigid otsustada kohaldada täiendavat riigisisest ühtlustamist, kohaldades asjaomase aasta suhtes lõiget 11.“

6)

Artiklisse 29 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid teatavad komisjonile artikli 25 lõigetes 11 ja 12 osutatud otsustest kalendriaastate 2020 ja 2021 kohta 19. veebruariks 2021.

Liikmesriigid teatavad komisjonile artikli 25 lõikes 12 osutatud otsustest 2022. kalendriaasta kohta hiljemalt 1. augustil 2021.“

7)

Artikli 30 lõikesse 8 lisatakse järgmine lõik:

„Riiklikust reservist või piirkondlikest reservidest 2021. ja 2022. aastal tehtavate eraldiste puhul kohandatakse riikliku reservi või piirkondlike reservide summat, mis tuleb käesoleva lõike teise lõigu kohaselt välja jätta, vastavalt artikli 22 lõike 5 teisele lõigule. Riiklikust reservist või piirkondlikest reservidest 2021. ja 2022. aastal tehtavate eraldiste suhtes käesoleva lõike kolmandat lõiku ei kohaldata.“

8)

Artiklit 36 muudetakse järgmiselt:

a)

lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik:

„2020. aastal ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad liikmesriigid jätkavad selle kohaldamist ka pärast 31. detsembrit 2020.“;

b)

lõike 4 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt arvutatud summat võib iga liikmesriigi puhul suurendada summa võrra, mis on maksimaalselt 3 % II lisas kehtestatud asjaomasest iga-aastasest riiklikust ülemmäärast, pärast sellise summa lahutamist, mis tuleneb artikli 47 lõike 1 kohaldamisest asjaomasel aastal. Kui liikmesriik kasutab sellist suurendamise võimalust, võtab komisjon kõnealust suurendamist arvesse käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt ühtse pindalatoetuse kava iga-aastase riikliku ülemmäära kehtestamisel. Liikmesriigid teatavad sel eesmärgil komisjonile 31. jaanuariks 2018 iga-aastased protsendimäärad, mille võrra käesoleva artikli lõike 1 kohaselt arvutatavat summat alates 2018. aastast igal kalendriaastal suurendatakse. Liikmesriigid teatavad komisjonile 19. veebruariks 2021 iga-aastase protsendimäära, mille võrra käesoleva artikli lõike 1 kohaselt arvutatavat summat suurendatakse kalendriaastateks 2021 ja 2022.“

9)

Artiklit 37 muudetakse järgmiselt:

a)

lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid, kes annavad riiklikku üleminekutoetust ajavahemikul 2015–2020, võivad otsustada anda riiklikku üleminekutoetust ka 2021. ja 2022. aastal.“;

b)

lõike 4 kuues taane asendatakse järgmisega:

„—

50 % 2020., 2021. ja 2022. aastal.“

10)

Artikli 41 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid võivad hiljemalt asjaomase aasta 1. augustiks otsustada anda alates järgnevast aastast põllumajandustootjatele, kellel on õigus saada toetust 1. peatüki 1., 2., 3. ja 5. jaos osutatud põhitoetuskava raames või 1. peatüki 4. jaos osutatud ühtse pindalatoetuse kava raames, iga-aastast toetust („ümberjaotav toetus“). Liikmesriigid võivad teha sellise otsuse 2021. kalendriaasta kohta 19. veebruariks 2021 ja 2022. kalendriaasta kohta 1. augustiks 2021. Liikmesriigid, kes juba kohaldavad ümberjaotatavat toetust, võivad oma otsuse sellist toetust anda või toetuskava üksikasjad läbi vaadata 2021. kalendriaasta kohta 19. veebruariks 2021 ja 2022. kalendriaasta kohta 1. augustiks 2021.

Liikmesriigid teatavad komisjonile sellisest otsusest hiljemalt esimeses lõigus osutatud kuupäevaks.“

11)

Artikli 42 lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid teatavad komisjonile 19. veebruariks 2021 esimeses lõigus osutatud protsendimäära 2021. kalendriaasta kohta ja 2022. kalendriaasta kohta 1. augustiks 2021.“

12)

Artikli 49 lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid, kes annavad 2020. kalendriaastal artikli 48 kohast toetust, teatavad komisjonile 19. veebruariks 2021 esimeses lõigus osutatud protsendimäära 2021. kalendriaasta kohta ja 2022. kalendriaasta kohta 1. augustiks 2021.“

13)

Artikli 51 lõike 1 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„1.   Noorte põllumajandustootjate toetuse rahastamiseks kasutavad liikmesriigid II lisas sätestatud iga-aastase riikliku ülemmäära protsendimäära, mis ei ole suurem kui 2 %. Liikmesriigid teatavad komisjonile toetuse rahastamiseks vajaliku hinnangulise protsendimäära 1. augustiks 2014. Liikmesriigid teatavad komisjonile 19. veebruariks 2021 toetuse rahastamiseks kalendriaastatel 2021 ja 2022 vajalikud hinnangulised protsendimäärad.“

14)

Artikli 52 lõige 10 asendatakse järgmisega:

„10.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 70 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust seoses meetmetega, mille eesmärk on vältida vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse saajate kahju, mis tuleneb turgude struktuurilisest tasakaalustamatusest vastavas sektoris. Nimetatud delegeeritud õigusaktid võivad võimaldada liikmesriikidel otsustada, et sellise toetuse maksmist võidakse jätkata kuni aastani 2022 nende tootmisühikute alusel, mille eest anti varasemal võrdlusperioodil vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust.“

15)

Artiklit 53 muudetakse järgmiselt:

a)

lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid, kellele ei antud kuni nõudeaastani 2020 vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust, võivad kooskõlas esimese lõiguga teha 19. veebruariks 2021 otsuse 2021. kalendriaasta kohta.“;

b)

lõige 6 asendatakse järgmisega:

„6.   Liikmesriigid võivad iga aasta 1. augustiks vaadata oma käesoleva peatüki kohase otsuse läbi.

8. veebruariks 2020 võivad liikmesriigid käesoleva peatüki kohase otsuse samuti läbi vaadata ulatuses, mis on vajalik, et kohandada seda artikli 14 kohaselt tehtud otsusega sammastevahelise paindlikkuse kohta 2020. kalendriaastal.

Liikmesriigid võivad otsustada 19. veebruariks 2021 kalendriaasta 2021 kohta ja 1. augustiks 2021 kalendriaasta 2022 kohta, kas jätkata vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse maksmist vastava nõudeaasta kohta või see lõpetada.

Käesoleva lõike esimese ja teise lõigu kohase läbivaatamise käigus või käesoleva lõike kolmanda lõigu kohase teate tegemise käigus võivad liikmesriigid teha järgneval aastal jõustuva ja kalendriaastate 2020 ja 2021 kohta samal aastal jõustuva otsuse:

a)

jätta samaks, suurendada või vähendada lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt kindlaks määratud protsendimäära kõnealustes lõigetes sätestatud piirides, kui see on asjakohane, või jätta samaks või vähendada lõike 4 kohaselt kindlaks määratud protsendimäära;

b)

muuta toetuse andmise tingimusi;

c)

lõpetada käesoleva peatüki kohase toetuse andmine.

Liikmesriigid teatavad komisjonile igast käesoleva lõike esimese, teise ja kolmanda lõigu kohasest otsusest kõnealustes lõikudes osutatud vastavateks kuupäevadeks. Käesoleva lõike teise lõigu kohasest läbivaatamisest tuleneva otsuse teates selgitatakse, kuidas on seotud läbivaatamine ja otsus, mis on tehtud sammastevahelise paindlikkuse kohta 2020. kalendriaastal kooskõlas artikliga 14.“

16)

Artikli 54 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid teatavad artiklis 53 osutatud otsustest komisjonile hiljemalt kõnealuses artiklis osutatud kuupäevadeks. Teavitus sisaldab, välja arvatud artikli 53 lõike 6 neljanda lõigu punktis c osutatud otsuse puhul, teavet sihtpiirkondade, valitud põllumajanduslike tootmisviiside või valitud sektorite ja antava toetuse suuruse kohta. Teadetesse artikli 53 lõikes 1 osutatud otsuse ja artikli 53 lõike 6 kolmandas lõigus osutatud otsuse kohta lisatakse järgmise kalendriaasta kohta artiklis 53 osutatud riiklike ülemmäärade protsendimäärad.“

17)

Artikli 58 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Puuvilla eritoetuse summa arvutamiseks iga toetuskõlbliku hektari kohta 2020. aastaks korrutatakse lõikes 2 kehtestatud saagikused järgmiste võrdlussummadega:

Bulgaaria: 649,45 eurot;

Kreeka: 234,18 eurot;

Hispaania: 362,15 eurot;

Portugal: 228,00 eurot.

Puuvilla eritoetuse summa arvutamiseks iga toetuskõlbliku hektari kohta 2021. ja 2022. aastaks korrutatakse lõikes 2 kehtestatud saagikused järgmiste võrdlussummadega:

Bulgaaria: 636,13 eurot;

Kreeka: 229,37 eurot;

Hispaania: 354,73 eurot;

Portugal: 223,32 eurot.“

18)

II ja III lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse III lisale.

Artikkel 10

Määruse (EL) nr 1308/2013 muutmine

Määrust (EL) nr 1308/2013 muudetakse järgmiselt.

1)

Artiklit 29 muudetakse järgmiselt:

a)

lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik:

„1. aprillil 2021 algavaks ajavahemikuks koostatud tööprogrammid lõpevad 31. detsembril 2022.“;

b)

lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Lõikes 1 osutatud tööprogrammide liidupoolne rahastamine 2020. aastal on järgmine:

a)

Kreekale 11 098 000 eurot;

b)

Prantsusmaale 576 000 eurot;

c)

Itaaliale 35 991 000 eurot.

Lõikes 1 osutatud tööprogrammide liidupoolne rahastamine mõlemal 2021. ja 2022. aastal on järgmine:

a)

Kreekale 10 666 000 eurot;

b)

Prantsusmaale 554 000 eurot;

c)

Itaaliale 34 590 000 eurot.“

2)

Artikli 33 lõikesse 1 lisatakse järgmised lõigud:

„Rakenduskavasid, mille pikendamine kooskõlas esimeses lõigus osutatud kõige enam viie aasta pikkuse kestusega tuleb pärast 29. detsembrit 2020 heaks kiita, võib pikendada ainult kuni 31. detsembrini 2022.

Erandina esimesest lõigust on pärast 29. detsembrit 2020 heaks kiidetavate uute rakenduskavade kestus kõige enam kolm aastat.“

3)

Artikli 55 lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik:

„Erandina esimesest lõigust pikendatakse ajavahemikuks 1. augustist 2019 kuni 31. juulini 2022 koostatud riiklikke programme kuni 31. detsembrini 2022. Liikmesriigid muudavad oma riiklikke programme, et võtta arvesse kõnealust pikendamist, ja teatavad muudetud programmidest komisjonile, et viimane need heaks kiidaks.“

4)

Artikli 58 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Liidu toetus lõikega 1 ette nähtud tootjaorganisatsioonidele on 2020. aastal Saksamaa puhul 2 277 000 eurot.

Liidu toetus lõikega 1 ette nähtud tootjaorganisatsioonidele on mõlemaks, nii 2021. kui ka 2022. aastaks Saksamaa puhul 2 188 000 eurot.“

5)

Artikli 62 lõikesse 3 lisatakse järgmised lõigud:

„Erandina esimesest lõigust pikendatakse artikli 64 ja artikli 66 lõike 1 kohaselt antud, 2020. aastal aeguvate lubade kehtivusaega kuni 31. detsembrini 2021.

Tootjate suhtes, kellel on käesoleva määruse artikli 64 ja artikli 66 lõike 1 kohased, 2020. aastal aeguvad load, ei kohaldata erandina käesoleva lõike esimesest lõigust määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 89 lõikes 4 osutatud halduskaristust, tingimusel et nad teatavad pädevatele asutustele 28. veebruariks 2021, et nad ei kavatse oma luba kasutada ega soovi kasutada käesoleva lõike teises lõigus osutatud kehtivusaja pikendamist.“

6)

Artiklit 68 muudetakse järgmiselt:

a)

lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Selline üleminek toimub taotluse alusel, mille need tootjad on esitanud enne 31. detsembrit 2015. Liikmesriigid võivad otsustada lubada tootjatel esitada kuni 31. detsembrini 2022 taotlusi istutusõiguste muutmiseks istutuslubadeks.“;

b)

lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Lõike 1 alusel antavatel lubadel on sama pikk kehtivusaeg kui lõikes 1 osutatud istutusõigustel. Kui nimetatud load jäetakse kasutamata, kaotavad nad kehtivuse hiljemalt 31. detsembril 2018, või kui liikmesriigid on teinud lõike 1 teises lõigus osutatud otsuse, hiljemalt 31. detsembril 2025.“

7)

II jaotise III peatüki 4. jao lõppu lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 167a

Turustamisreeglid oliiviõli ühisturu toimimise parandamiseks ja stabiliseerimiseks

1.   Oliiviõli, sealhulgas oliiviõli tootmiseks kasutatavate oliivide ühisturu toimimise parandamiseks ja stabiliseerimiseks võivad tootjaliikmesriigid kehtestada pakkumise reguleerimiseks turustamisreeglid.

Kõnealused normid on proportsionaalsed seatud eesmärgiga ja need ei tohi:

a)

olla seotud asjaomase toote esmaturustuse järgsete tehingutega;

b)

lubada hindade kindlaksmääramist, sealhulgas juhul, kui hinnad määratakse juhindumiseks või soovitusena;

c)

teha kättesaamatuks liiga suure osa turustussaasta toodangust, mis muidu oleks saadaval.

2.   Lõikes 1 osutatud normid tehakse ettevõtjatele teatavaks, avaldades need täies ulatuses asjaomase liikmesriigi ametlikus väljaandes.

3.   Liikmesriigid teatavad komisjonile igast käesoleva artikli alusel tehtud otsusest.“

8)

Artiklisse 211 lisatakse järgmine lõige:

„3.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1 ei kohaldata ELi toimimise lepingu artikleid 107, 108 ja 109 riiklike fiskaalmeetmete suhtes, mille puhul liikmesriigid otsustavad kalduda kõrvale üldistest maksueeskirjadest, lubades arvutada põllumajandustootjate suhtes kohaldatavat tulumaksubaasi mitmeaastase perioodi alusel, et maksubaas teatud aastate lõikes ühtlustada.“

9)

Artiklisse 214a lisatakse järgmine lõige:

„Soome võib 2021. ja 2022. aastal jätkata esimeses lõigus osutatud riiklike toetuste andmist samadel tingimustel ja samas summas, mille komisjon kiitis heaks 2020. aastaks.“

10)

VI lisa asendatakse käesoleva määruse IV lisas esitatud tekstiga.

III JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 11

Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikli 9 punkti 5 (mis käsitleb määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 25 lõiget 11) ja artikli 10 punkti 5 (mis käsitleb määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 62 lõiget 3) kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2020.

Erandina käesoleva artikli esimesest lõigust jõustuvad artikli 7 punkt 12, punkti 13 alapunkt a, punktid 17 ja 18 taasterahastu määruse jõustumise kuupäeval. Artikli 7 punkti 12, punkti 13 alapunkti a ning punkte 17 ja 18 kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2021.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 23. detsember 2020

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

president

M. ROTH


(1)  ELT C 232, 14.7.2020, lk 29.

(2)  ELT C 109, 1.4.2020, lk 1.

(3)  Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2020. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 22. detsembri 2020. aasta otsus.

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 320).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 487).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 549).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 608).

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1310/2013, millega kehtestatakse teatavad üleminekusätted Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antava maaelu arengu toetuse kohta ja muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1305/2013 vahendite ja nende jaotamise osas 2014. aastal ning nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009, samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1307/2013, (EL) nr 1306/2013 ja (EL) nr 1308/2013 seoses nende kohaldamisega 2014. aastal (ELT L 347, 20.12.2013, lk 865).

(10)  Komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 807/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja kehtestatakse üleminekusätted (ELT L 227, 31.7.2014, lk 1).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2393, millega muudetakse määruseid (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta, (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta, (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad, (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus, ning (EL) nr 652/2014, millega nähakse ette sätted toiduahela, loomade tervise ja heaolu ning taimetervise ja taimse paljundusmaterjaliga seotud kulude haldamise kohta (ELT L 350, 29.12.2017, lk 15).

(12)  Nõukogu 14. detsember 2020. aasta määrus (EL) 2020/2094, millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu, et toetada majanduse taastumist pärast COVID-19 kriisi (ELT L 433, 22.12.2020, lk 23).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).

(14)  Nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuse kohta (ELT L 277, 21.10.2005, lk 1).

(15)  Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 160, 26.6.1999, lk 80).


LISA

Määruse (EL) nr 1305/2013 I lisa muudetakse järgmiselt.

1)

Pealkiri asendatakse järgmisega:

„ESIMENE OSA: LIIDU MAAELU ARENGU TOETUSE JAOTUS AJAVAHEMIKUL 2014–2020“.

2)

Lisatakse järgmine pealkiri ja tabel:

TEINE OSA: LIIDU MAAELU ARENGU TOETUSE JAOTUS AJAVAHEMIKUL 2021–2022

(jooksevhinnad eurodes)

 

2021

2022

Belgia

101 120 350

82 800 894

Bulgaaria

344 590 304

282 162 644

Tšehhi

316 532 230

259 187 708

Taani

92 734 249

75 934 060

Saksamaa

1 334 041 136

1 092 359 738

Eesti

107 490 074

88 016 648

Iirimaa

380 590 206

311 640 628

Kreeka

680 177 956

556 953 600

Hispaania

1 319 414 366

1 080 382 825

Prantsusmaa

1 782 336 917

1 459 440 070

Horvaatia

363 085 794

297 307 401

Itaalia

1 648 587 531

1 349 921 375

Küpros

29 029 670

23 770 514

Läti

143 490 636

117 495 173

Leedu

238 747 895

195 495 162

Luksemburg

15 034 338

12 310 644

Ungari

509 100 229

416 869 149

Malta

24 406 009

19 984 497

Madalmaad

89 478 781

73 268 369

Austria

635 078 708

520 024 752

Poola

1 612 048 020

1 320 001 539

Portugal

660 145 863

540 550 620

Rumeenia

1 181 006 852

967 049 892

Sloveenia

134 545 025

110 170 192

Slovakkia

316 398 138

259 077 909

Soome

432 993 097

354 549 956

Rootsi

258 769 726

211 889 741

EL kokku-27

14 750 974 100

12 078 615 700

Tehniline abi

36 969 860

30 272 220

Kokku

14 787 943 960

12 108 887 920 “


II LISA

Määruse (EL) nr 1305/2013 Ia lisa lisatakse järgmiselt:

„Ia LISA

TÄIENDAVATE VAHENDITE JAOTUS LIIKMESRIIKIDE KAUPA, NAGU SELLELE ON OSUTATUD ARTIKLIS 58A

(jooksevhinnad eurodes)

 

2021

2022

Belgia

14 246 948

33 907 737

Bulgaaria

59 744 633

142 192 228

Tšehhi

54 879 960

130 614 305

Taani

16 078 147

38 265 991

Saksamaa

209 940 765

499 659 020

Eesti

18 636 494

44 354 855

Iirimaa

56 130 739

133 591 159

Kreeka

108 072 886

257 213 470

Hispaania

212 332 550

505 351 469

Prantsusmaa

256 456 603

610 366 714

Horvaatia

59 666 188

142 005 526

Itaalia

269 404 179

641 181 947

Küpros

3 390 542

8 069 491

Läti

24 878 226

59 210 178

Leedu

41 393 810

98 517 267

Luksemburg

2 606 635

6 203 790

Ungari

88 267 157

210 075 834

Malta

2 588 898

6 161 577

Madalmaad

15 513 719

36 922 650

Austria

101 896 221

242 513 006

Poola

279 494 858

665 197 761

Portugal

104 599 747

248 947 399

Rumeenia

204 761 482

487 332 328

Sloveenia

21 684 662

51 609 495

Slovakkia

48 286 370

114 921 561

Soome

61 931 116

147 396 056

Rootsi

44 865 170

106 779 104

EL 27 kokku

2 381 748 705

5 668 561 918

Tehniline abi (0,25 %)

5 969 295

14 206 922

Kokku

2 387 718 000

5 682 768 840


III LISA

Määruse (EL) nr 1307/2013 II ja III lisa muudetakse järgmiselt.

1)

II lisasse lisatakse järgmised veerud:

„2021

2022

494 926

494 926

788 626

797 255

854 947

854 947

862 367

862 367

4 915 695

4 915 695

190 715

193 576

1 186 282

1 186 282

1 891 660

1 890 730

4 800 590

4 797 439

7 285 001

7 274 171

344 340

374 770

3 628 529

3 628 529

47 648

47 648

339 055

344 140

569 965

578 515

32 748

32 748

1 243 185

1 243 185

4 594

4 594

717 382

717 382

677 582

677 582

3 030 049

3 061 233

595 873

600 528

1 891 805

1 919 363

131 530

131 530

391 174

396 034

515 713

517 532

685 676

685 904 “

2)

III lisasse lisatakse järgmised veerud:

„2021

2022

494,9

494,9

791,2

799,8

854,9

854,9

862,4

862,4

4 915,7

4 915,7

190,7

193,6

1 186,3

1 186,3

2 075,7

2 074,7

4 860,3

4 857,1

7 285,0

7 274,2

344,3

374,8

3 628,5

3 628,5

47,6

47,6

339,1

344,1

570,0

578,5

32,7

32,7

1 243,2

1 243,2

4,6

4,6

717,4

717,4

677,6

677,6

3 030,0

3 061,2

596,1

600,7

1 891,8

1 919,4

131,5

131,5

391,2

396,0

515,7

517,5

685,7

685,9“


IV LISA

Määruse (EL) nr 1308/2013 VI lisa asendatakse järgmisega:

„VI LISA

ARTIKLI 44 LÕIKES 1 OSUTATUD TOETUSPROGRAMMIDE EELARVEPIIRID

1 000 EUR eelarveaasta kohta

 

2014

2015

2016

2017-2020

alates 2021. aastast

Bulgaaria

26 762

26 762

26 762

26 762

25 721

Tšehhi

5 155

5 155

5 155

5 155

4 954

Saksamaa

38 895

38 895

38 895

38 895

37 381

Kreeka

23 963

23 963

23 963

23 963

23 030

Hispaania

353 081

210 332

210 332

210 332

202 147

Prantsusmaa

280 545

280 545

280 545

280 545

269 628

Horvaatia

11 885

11 885

11 885

10 832

10 410

Itaalia

336 997

336 997

336 997

336 997

323 883

Küpros

4 646

4 646

4 646

4 646

4 465

Leedu

45

45

45

45

43

Luksemburg

588

Ungari

29 103

29 103

29 103

29 103

27 970

Malta

402

Austria

13 688

13 688

13 688

13 688

13 155

Portugal

65 208

65 208

65 208

65 208

62 670

Rumeenia

47 700

47 700

47 700

47 700

45 844

Sloveenia

5 045

5 045

5 045

5 045

4 849

Slovakkia

5 085

5 085

5 085

5 085

4 887

Ühendkuningriik

120


28.12.2020   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 437/30


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2020/2221,

23. detsember 2020,

millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses lisavahendite ja rakenduskorraga, et toetada COVID 19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil (REACT EU)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 177 ja artikli 322 lõike 1 punkti a,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse kontrollikoja arvamust (1),

pärast konsulteerimist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega,

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

COVID-19 pandeemia majanduslikest, sotsiaalsetest ja tervishoiualastest tagajärgedest põhjustatud kriis on mõjutanud liikmesriike enneolematul viisil. Kriis pärsib liikmesriikide majanduskasvu, mis omakorda süvendab tõsist likviidsuspuudujääki, mis on tekkinud, sest vajadus avaliku sektori investeeringute järele nii liikmesriikide tervishoius kui ka muudes majandussektorites on suurenenud järsult ja märkimisväärselt. Kriis on halvendanud ka vaesuse ohus olevate inimeste olukorda, vähendades seega liikmesriikides sotsiaalset ühtekuuluvust. Lisaks on sisepiiride sulgemine mõjunud rängalt majanduskoostööle, eriti piirialadel, mõjutades töötajate pendelrännet ning mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) elujõulisust. See on tekitanud erandliku olukorra, mille lahendamiseks on vaja võtta viivitamata konkreetseid erakorralisi meetmeid, mis jõuaksid kiiresti reaalmajanduseni.

(2)

Kriisi mõjule reageerimiseks muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/460 (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1301/2013 (5) ja (EL) nr 1303/2013, (6) et võimaldada suuremat paindlikkust Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF), Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) ja Ühtekuuluvusfondist (edaspidi ühiselt „fondid“) ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist (EMKF) toetatavate rakenduskavade rakendamisel. Kuna aga negatiivne mõju liidu majandusele ja ühiskonnale aina kasvas, muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/558 (7) mõlemat määrust uuesti. Need muudatused on võimaldanud liikmesriikidele erakorralist lisapaindlikkust, et nad saaksid keskenduda praeguse enneolematu kriisi puhul vajalike meetmete võtmisele; selleks muudeti lihtsamaks fondidest kasutamata jäänud toetuse kasutuselevõtmist ning lihtsustati programmide rakendamise ja audititega seotud menetlusnõudeid.

(3)

Euroopa Ülemkogu kiitis 23. aprillil 2020 heaks „Teekaardi majanduse taastumise suunas“ (edaspidi „majanduse taastumise teekaart“), et leevendada majandust mõjutavaid suuri vapustusi ja vähendada ühelt poolt selle sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi liidule, mis on tingitud liikmesriikide poolt COVID-19 leviku tõkestamiseks kehtestatud erakorralistest piirangutest, ja teiselt poolt asümmeetrilise taastumise riske, mis tulenevad sellest, et eri liikmesriikides on võimalik kasutada eri vahendeid, mis on omakorda avaldanud suurt mõju siseturu toimimisele. Majanduse taastumise teekaardil on tugev investeeringuline komponent ning selles kutsutakse üles looma Euroopa taastefond. Peale selle, nagu kinnitati Euroopa Ülemkogu 21. juuli 2020. aasta järeldustes, teeb see komisjonile ülesandeks analüüsida vajadusi, et suunata vahendid liidus kõige enam mõjutatud majandussektoritesse ja piirkondadesse, selgitades samuti seost mitmeaastase finantsraamistikuga 2021–2027.

(4)

Kooskõlas nõukogu määrusega (EL) 2020/2094 (8) ja selles eraldatud vahendite piires tuleks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames võtta taaste ja vastupidavuse rahastamismeetmeid, et leevendada COVID-19 kriisi enneolematut mõju. Kõnealuseid lisavahendeid tuleks kasutada määruses (EL) 2020/2094 sätestatud tähtaegadest kinnipidamise tagamiseks.

(5)

Käesolev määrus sätestab ühtekuuluvust ja Euroopa territooriume toetava taasteabina (edaspidi „REACT-EU“) ettenähtud lisavahendeid käsitlevad reeglid ja rakenduskorra, et toetada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil. Aastateks 2021 ja 2022 tuleks REACT-EU alusel teha eelarveliste kulukohustuste täitmiseks struktuurifondidest kättesaadavaks täiendav erakorraline summa kuni 47 500 000 000 eurot 2018. aasta hindades, et toetada liikmesriike ja piirkondi, mis on enim mõjutatud COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamisest ning kes teevad ettevalmistusi majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil (edaspidi „REACT-EU vahendid“), eesmärgiga suunata need vahendid olemasolevate rakenduskavade kaudu kiiresti reaalmajandusse. REACT-EU vahendid pärinevad Euroopa Liidu taasterahastust. Osa REACT-EU vahenditest tuleks eraldada komisjoni algatusel antava tehnilise abi jaoks. Komisjon peaks kehtestama REACT-EU vahendite jaotuse liikmesriikidele eraldamismeetodi alusel, mis põhineb uusimatel kättesaadavatel objektiivsetel statistilistel andmetel liikmesriikide suhtelise jõukuse ning COVID-19 kriisi mõju kohta nende majandusele ja ühiskonnale. Enne kui REACT-EU vahenditele kohaldatakse 2021. aastal eraldamismeetodit ning selleks et toetada COVID-19 kriisi järel kõige olulisemaid sektoreid teatud liikmesriikides, tuleks Luksemburgile eraldada 100 000 000 eurot ja Maltale 50 000 000 eurot. Eraldamismeetod peaks hõlmama sihtotstarbelist lisasummat äärepoolseimatele piirkondadele, kuna nende majandus ja ühiskond on eriti kaitsetu. Covid-19 kriisi muutuva mõju arvesse võtmiseks tuleks jaotus 2021. aastal sama eraldamismeetodi alusel läbi vaadata, kasutades uusimaid, 19. oktoobriks 2021 kättesaadavaid statistilisi andmeid, et jaotada 2022. aastaks ettenähtud REACT-EU vahendid.

(6)

Võttes arvesse, kui oluline on võidelda kliimamuutuste vastu kooskõlas liidu kohustusega täita Pariisi kliimakokkulepet ja ÜRO kestliku arengu eesmärke, annavad fondid oma panuse, et lõimida kliimameetmed kõikidesse poliitikavaldkondadesse ja saavutada üldine eesmärk – pühendada 30 % liidu eelarve kuludest kliimaeesmärkide toetamisele. REACT-EU peaks eraldama kliimaeesmärkidele 25 % kogu rahastamispaketist. Arvestades REACT-EU kui kriisist taastumise vahendi olemust ja käesoleva määrusega võimaldatud paindlikkust, sealhulgas valdkondliku keskendumise nõuete puudumine ja liikmesriikidele antud võimalus suunata REACT-EU vahendeid vastavalt oma vajadustele ERFi või ESFi tegevuste toetuseks, võib liikmesriikide panus selle eesmärgi saavutamisse sõltuvalt riiklikest prioriteetidest erineda.

(7)

Käesoleva määruse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 322 alusel vastu võetud horisontaalseid finantsreegleid. Need reeglid on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL, Euratom) 2018/1046 (9) (edaspidi „finantsmäärus“) ning nendega määratakse ennekõike kindlaks eelarve kehtestamise ja täitmise menetlus (toetused, hanked, auhinnad ja eelarve kaudne täitmine) ning nähakse ette finantsjuhtimises osalejate vastutuse kontroll. ELi toimimise lepingu artikli 322 põhjal vastu võetud reeglid sisaldavad liidu eelarve kaitseks samuti tingimuslikke üldsätteid.

(8)

Selleks et võimaldada liikmesriikidele maksimaalset paindlikkust COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamisel ja ettevalmistuste tegemisel majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil, peaks komisjon kehtestama eraldised liikmesriigi tasandil. Lisaks tuleks ette näha võimalus kasutada REACT-EU vahendeid selleks, et toetada enim puudust kannatavatele isikutele abi andmist ja noorte tööhõive algatust. Peale selle on vaja kehtestada liikmesriikide algatusel antava tehnilise abi jaoks eraldatavate vahendite ülemmäärad, võimaldades samas liikmesriikidele maksimaalset paindlikkust nende vahendite jaotamisel ERFist või ESFist rahastatavate rakenduskavade piires. ESFi tegevuse tugevus tuleks säilitada, kui eraldatakse REACT-EU vahendeid sellistes poliitikavaldkondades nagu tööhõive, eeskätt noorte tööhõive kooskõlas tugevdatud noortegarantiiga, oskused ja haridus, sotsiaalne kaasatus ja tervishoid, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata ebasoodsas olukorras olevate rühmade ja lasteni jõudmisele. Kuna REACT-EU vahendid võetakse eeldatavasti kiiresti kasutusele, tuleks nendega seotud kulukohustused vabastada alles rakenduskavade lõpetamisel.

(9)

Kuna COVID-19 pandeemia on mõjutanud liikmesriikide piirkondi ja omavalitsusüksusi erinevalt, on partnerluse põhimõtte kohaselt oluline kaasata kriisi tagajärgede REACT-EU toetusel kõrvaldamise ettevalmistamisse, rakendamisse, jälgimisse ja hindamisse piirkondlikke ja kohalikke osalejaid ametiasutustest, majandus- ja sotsiaalpartnerite seast ja kodanikuühiskonnast.

(10)

Samuti tuleks REACT-EU vahendite puhul luua võimalus teha majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi raames ERFi ja ESFi vahel finantsülekandeid vastavalt määruse (EL) nr 1303/2013 artiklile 25a. Sellised ülekanded ei tohiks mõjutada Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames kasutada olevaid vahendeid ega noorte tööhõive algatuse sihtotstarbelist eraldist.

(11)

Selleks et täiendada meetmeid, mis kuuluvad juba ERFist antava toetuse rakendusalasse, mida on laiendatud määrustega (EL) 2020/460 ja (EL) 2020/558, tuleks liikmesriikidel jätkuvalt lubada kasutada REACT-EU vahendeid eelkõige selleks, et investeerida tervishoiuga seotud toodetesse ja teenustesse (sealhulgas piiriülesed) ning asutusepõhisesse, kogukonna- ja perepõhisesse hooldusesse, andes VKEdele käibekapitali- või investeerimistoetust, sealhulgas nõustamistoetust, eelkõige nendes sektorites, mida COVID-19 pandeemia on kõige enam mõjutanud ja mis vajavad kiiret taastamist, nagu turism ja kultuur, investeerida digitaalsele ja rohelisele majandusele üleminekut soodustavatesse tegevustesse ning taristusse, mille kaudu osutatakse kodanikele mittediskrimineerivalt põhiteenuseid, ning rakendada majanduse toetusmeetmeid piirkondades, mis sõltuvad kõige enam COVID-19 kriisist enim mõjutatud sektoritest. Samuti tuleks edendada tihedamat tervishoiualast koostööd, koordineerimist ja vastupanuvõimet. Lisaks tuleks toetada tehnilise abi andmist. On asjakohane, et REACT-EU vahendeid eraldatakse üksnes uue valdkondliku eesmärgi „COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamine ning ettevalmistuste tegemine majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil“ raames, mis peaks samuti moodustama üheainsa investeerimisprioriteedi, et võimaldada lihtsustatud programmitööd ja nende vahendite rakendamist.

(12)

ESFi puhul peaksid liikmesriigid kasutama REACT-EU vahendeid eelkõige selleks, et toetada tööturule juurdepääsu ja sotsiaalsüsteeme, tagades töökohtade säilitamise, muu hulgas lühendatud tööaja kavade ja füüsilisest isikust ettevõtjate, samuti muude ettevõtjate ning vabakutseliste, kunstnike ja loovtöötajate toetamise kaudu. Lühendatud tööaja kavade ja muude selliste meetmete eesmärk, eelkõige füüsilisest isikust ettevõtjate puhul, on kaitsta töötajaid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid töötuse ohu eest, säilitades samal ajal töötajate töö- ja tööhõivetingimused ning palgad samal tasemel. Sellistele kavadele eraldatud REACT-EU vahendeid kasutatakse üksnes töötajate toetamiseks. Praeguses COVID-19 pandeemia tekitatud erakorralises olukorras peaks olema võimalik toetada töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate lühendatud tööaja kavasid isegi siis, kui seda toetust ei kombineerita aktiivsete tööturumeetmetega, välja arvatud juhul, kui need meetmed on riigisisese õigusega ette nähtud. Seda reeglit tuleks ühtselt kohaldada ka lühendatud tööajaga töötamise kavade suhtes, mida on toetatud vastavalt määrusele (EL) nr 1303/2013, mida on pärast COVID-19 kriisi puhkemist muudetud määrustega (EL) 2020/460 ja (EL) 2020/558, ning mida jätkuvalt toetatakse sihtotstarbelise investeerimisprioriteedi „COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamine ning ettevalmistuste tegemine majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil“ raames. Liidu toetus sellistele lühendatud tööaja kavadele peaks olema ajaliselt piiratud.

(13)

Toetada tuleks ka töökohtade loomist ja kvaliteetset tööhõivet, eelkõige vähekaitstud inimestele, ning sotsiaalse kaasamise ja vaesuse kaotamise meetmeid. Noorte tööhõive meetmeid tuleks laiendada kooskõlas tugevdatud noortegarantiiga. Tuleks ette näha investeeringud haridusse, koolitusse ja oskuste arendamisse, sealhulgas ümberõppesse ja oskuste täiendamisse, eelkõige ebasoodsas olukorras olevate rühmade jaoks. Tuleks edendada võrdset juurdepääsu, sealhulgas laste, eakate, puuetega inimeste, rahvusvähemuste ja kodutute juurdepääsu üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele.

(14)

Lisaks peaksid liikmesriigid jätkuvalt pöörama erilist tähelepanu maapiirkondades, piirialadel, vähem arenenud piirkondades, saartel, mägipiirkondades, hõredalt asustatud ja äärepoolseimates piirkondades ning tööstuslikust üleminekust ja rahvastikukaost mõjutatud piirkondades elavate inimeste toetamisele ning kasutama kohasel juhul REACT-EU vahendeid selliste inimeste toetamiseks.

(15)

Kuna piiride ajutine sulgemine liikmesriikide vahel on tekitanud piiriülestele kogukondadele ja ettevõtjatele märkimisväärseid probleeme, oleks asjakohane lubada liikmesriikidel eraldada REACT-EU vahendeid ka Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames olemasolevatele piiriülestele kavadele.

(16)

Selle tagamiseks, et liikmesriikidel oleks piisavalt rahalisi vahendeid, et kiiresti rakendada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamise meetmeid ning teha ettevalmistusi majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil, on REACT-EU vahenditest rahastatavate meetmete kiireks rakendamiseks vaja ette näha suuremad esialgsed eelmaksed. Esialgsed eelmaksed peaksid tagama selle, et liikmesriikidel on olemas vahendid toetusesaajatele vajaduse korral ettemaksete tegemiseks ja toetusesaajate kulude kiireks hüvitamiseks pärast maksetaotluste esitamist.

(17)

Liikmesriigid peaksid saama eraldada REACT-EU vahendeid uutele sihtotstarbelistele rakenduskavadele majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi raames või olemasolevate programmide uutele prioriteetsetele suundadele majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi ning Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames. Kiire rakendamise võimaldamiseks peaks uute sihtotstarbeliste rakenduskavade jaoks tohtima määrata kindlaks üksnes need asutused, mis on juba olemasolevate, ERFist, ESFist või Ühtekuuluvusfondist toetatavate rakenduskavade määratud asutused. Liikmesriikidelt ei tohiks nõuda eelhindamist ja elemendid, mis on nõutavad selleks, et rakenduskava saaks esitada komisjonile heakskiitmiseks, peaksid olema piiratud.

(18)

REACT-EU vahendeid tuleks kasutada kooskõlas kestliku arengu ja „ära tekita kahju“ põhimõtetega, võttes arvesse Pariisi kliimakokkulepet ja ÜRO kestliku arengu eesmärke. Lisaks tuleks rakenduskavade elluviimisel võtta arvesse ja edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust, soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist ja soolise perspektiivi integreerimist.

(19)

Selleks et leevendada avaliku sektori eelarvete koormust seoses COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamisega ning ettevalmistuste tegemisega majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil, peaksid tegevuskulud olema rahastamiskõlblikud alates 1. veebruarist 2020 ning liikmesriikidele tuleks anda erandlik võimalus taotleda REACT-EU vahenditest toetust saavate rakenduskavade eraldi prioriteetsete suundade puhul kaasrahastamist kuni 100 % ulatuses.

(20)

Kuigi on oluline tagada, et 31. detsember 2023 jääks programmitöö perioodi 2014–2020 rahastamiskõlblikkuse lõppkuupäevaks, tuleks selgitada, et tegevusi võib toetuse saamiseks välja valida ka 2023. aasta jooksul.

(21)

Selleks et tagada teatavate REACT-EU vahenditest toetatavate tegevuste elluviimise järjepidevus, tuleks kohaldada määruse (millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi+, Ühtekuuluvusfondi, õiglase ülemineku fondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisade rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad finantsreeglid) etapipõhisuse sätteid.

(22)

Vastavalt COVID-19 puhangule reageerimise spetsiaalsetele paindlikkusmeetmetele, mis lisati määrusesse (EL) nr 1303/2013 määrusega (EL) 2020/558, peaksid rahastamiskõlblikud olema ka kulud, mis on seotud füüsiliselt lõpetatud või täielikult läbiviidud tegevustega, millega toetatakse COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil, mida toetatakse vastava uue temaatilise eesmärgi raames, tingimusel et need tegevused algasid 1. veebruarist 2020.

(23)

Selleks et liikmesriigid saaksid REACT-EU vahendid kiiresti praegusel programmitööperioodil kasutusele võtta, on erandkorras põhjendatud vabastada liikmesriigid kohustusest täita eeltingimusi ning nõudeid tulemusreservi, tulemusraamistiku kohaldamise ja valdkondliku kontsentreerumise kohta, sealhulgas seoses ERFi puhul kestliku linnaarengu valdkonnale kehtestatud künnistega, ning nõudeid koostada REACT-EU vahendite kohta teavitamisstrateegia. Siiski on vaja, et liikmesriigid viiksid 31. detsembriks 2024 läbi vähemalt ühe hindamise, et hinnata REACT-EU vahendite tulemuslikkust, tõhusust, mõju ja kaasavust ning seda, kuidas need aitasid saavutada uut sihtotstarbelist valdkondlikku eesmärki. Et hõlbustada võrreldava teabe kättesaadavust liidu tasandil, peaksid liikmesriigid kohasel juhul kasutama komisjoni poolt kättesaadavaks tehtud COVID-19 programmispetsiifilisi näitajaid. Lisaks peaksid liikmesriigid ja korraldusasutused teabe jagamise, teavitamise ja nähtavusega seotud kohustusi täites suurendama liidu kehtestatud erakorraliste meetmete ja vahendite nähtavust, eelkõige tagades, et võimalikud või tegelikud toetusesaajad, osalejad, lõplikud vahendite saajad ja üldsus on teadlikud lisavahendite olemasolust, mahust ja nende arvelt antavast REACT-EU toetusest.

(24)

Selleks et REACT-EU vahendid jõuaksid nendesse geograafilistesse piirkondadesse, kus neid kõige rohkem vajatakse, ei peaks erandkorras nõudma ERFile ja ESFile eraldatud REACT-EU vahendite eristamist piirkonnakategooriate kaupa, ilma et see piiraks struktuurifondide vahendite eraldamise üldreeglite kohaldamist. Siiski eeldatakse, et liikmesriigid võtavad arvesse piirkondade erinevaid vajadusi ja arengutasemeid, tagamaks, et toetuse andmisel leitakse tasakaal, arvestades ühelt poolt COVID-19 pandeemiast enim mõjutatud piirkondade ja linnade vajadusi ning teiselt poolt vajadust jätkuvalt keskenduda vähem arenenud piirkondadele kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklis 174 sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega. Liikmesriigid peaksid kooskõlas partnerluspõhimõttega kaasama ka kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi ning asjaomaseid kodanikuühiskonda ja sotsiaalpartnereid esindavaid organeid.

(25)

Välja arvatud juhul, kui käesoleva määrusega on ette nähtud erand, peaksid REACT-EU kulude suhtes kehtima samad kohustused ja tagatised, mis kehtivad kõikide muude ühtekuuluvusvahendite suhtes. See hõlmab põhiõiguste austamist ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgimist ning tulemuslikke pettustevastaseid meetmeid, mida rakendatakse liikmesriikide ja liidu tasandil olemas olevate pettustevastaste ametite, näiteks Euroopa Pettustevastase Ameti ja vajadusel Euroopa Prokuratuuri toel.

(26)

Liidu eelarve kaitseks võetavate meetmete vastuvõtmisel on oluline, et lõppsaajate ja toetusesaajate õiguspäraseid huve kaitstakse nõuetekohaselt.

(27)

Käesoleva määrusega kehtestatavate muudatustega lubatud ülekannete hõlbustamiseks ei tohiks finantsmääruse artikli 30 lõike 1 punktis f sätestatud tingimust assigneeringute samaks otstarbeks kasutamise kohta kõnealuste ülekannete suhtes kohaldada.

(28)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt reageerida COVID-19 kriisi mõjule paindlikkuse meetmete kehtestamisega Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest antava toetuse valdkonnas, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda pakutud meetmete ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(29)

Võttes arvesse COVID-19 pandeemiaga seotud olukorra kiireloomulisust, peaks käesolev määrus jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

(30)

Seepärast tuleks määrust (EL) nr 1303/2013 vastavalt muuta.

(31)

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (10) artikli 135 lõikes 2 on sätestatud, et nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 (11) või nõukogu otsuse 2014/335/EL, Euratom (12) muudatusi, mis võetakse vastu kõnealuse lepingu jõustumise kuupäeval või pärast seda, ei kohaldata Ühendkuningriigi suhtes, kui need muudatused mõjutavad Ühendkuningriigi finantskohustusi. Käesoleva määruse alusel 2021. ja 2022. aastal antavat toetust rahastatakse liidu omavahendite ülemmäära suurendamise kaudu, mis mõjutaks Ühendkuningriigi finantskohustusi. Seepärast ei tuleks käesolevat määrust Ühendkuningriigi suhtes ega Ühendkuningriigis kohaldada,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EL) nr 1303/2013 muudetakse järgmiselt.

1)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 92a

REACT-EU vahendid

Nõukogu määruse (EL) 2020/2094 (*1) artikli 1 lõikes 2 osutatud meetmeid rakendatakse, kasutades struktuurifonde kuni 47 500 000 000 euro ulatuses (2018. aasta hindades), nagu on osutatud kõnealuse määruse artikli 2 lõike 2 punkti a alapunktis i, kui selle artikli 3 lõigetest 3, 4, 7 ja 9 ei tulene teisiti.

Need 2021. ja 2022. aastaks ettenähtud Euroopa Liidu taasterahastust makstavad lisavahendid toetavad COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil (edaspidi „REACT-EU vahendid“).

Nagu on ettenähtud määruse (EL) 2020/2094 artikli 3 lõikes 1, kuuluvad REACT-EU vahendid finantsmääruse artikli 21 lõike 5 tähenduses sihtotstarbelise välistulu hulka.

Artikkel 92b

REACT-EU vahendite rakenduskord

1.   Artiklis 92a osutatud REACT-EU vahendid tehakse kättesaadavaks majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi raames.

Erandina artiklist 94 eraldavad liikmesriigid osa oma REACT-EU vahenditest ühiselt ka piiriülese koostöö programmidele Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames, milles nad osalevad, kui nad nõustuvad, et sellised eraldised kajastavad nende vastavaid riiklikke prioriteete.

REACT-EU vahendeid kasutatakse käesoleva artikli lõike 6 kohaselt tehnilise abi andmiseks ning tegevusteks, millega rakendatakse käesoleva artikli lõike 9 esimeses lõigus osutatud valdkondlikku eesmärki.

2.   Artiklis 91 sätestatud koguvahendeid täiendavad REACT-EU vahendid tehakse aastatel 2021 ja 2022 eelarveliste kulukohustuste täitmiseks kättesaadavaks järgmiselt:

2021: 37 500 000 000 eurot;

2022: 10 000 000 000 eurot.

REACT-EU vahenditest toetatakse ka halduskulusid kuni 18 000 000 euro ulatuses 2018. aasta hindades.

REACT-EU vahenditest toetatavad tegevused võib välja valida kuni 2023. aasta lõpuni. REACT-EU vahenditest toetatavate tegevuste suhtes kohaldatakse määruses (millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi+, Ühtekuuluvusfondi, õiglase ülemineku fondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisade rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad finantseeskirjad) sätestatud etapipõhisuse sätteid.

3.   0,35 % REACT-EU vahenditest eraldatakse komisjoni algatusel antava tehnilise abi jaoks, pöörates erilist tähelepanu liikmesriikidele, keda COVID-19 pandeemia on rängemalt tabanud, ning liikmesriikidele, kus vahendite kasutamise ja rakendamise määr on madalam.

4.   Komisjon võtab rakendusaktidega vastu otsuse, milles kehtestatakse 2021. aastaks igale liikmesriigile struktuurifondidest eraldatavate REACT-EU vahendite jaotus vastavalt VIIa lisas esitatud kriteeriumidele ja meetodile. See otsus vaadatakse 19. oktoobriks 2021 olemasolevate andmete alusel 2021. aastal läbi, et kehtestada 2022. aasta REACT-EU vahendite jaotus.

5.   Erandina artikli 76 esimesest lõigust määratakse REACT-EU vahenditel põhinevad eelarvelised kulukohustused iga asjaomase rakenduskava suhtes iga fondi puhul aastateks 2021 ja 2022.

Artikli 76 teises lõigus osutatud juriidiline kulukohustus aastateks 2021 ja 2022 jõustub määruse (EL) 2020/2094 artikli 3 lõikes 3 osutatud kuupäeval või pärast seda.

Artikli 76 kolmandat ja neljandat lõiku REACT-EU vahendite suhtes ei kohaldata.

Erandina finantsmääruse artikli 14 lõikest 3 kohaldatakse REACT-EU vahenditel põhinevate eelarveliste kulukohustuste suhtes käesoleva määruse II osa IX jaotise IV peatükis ja artiklis 136 sätestatud kulukohustustest vabastamise norme. Erandina finantsmääruse artikli 12 lõike 4 punktist c ei kasutata REACT-EU vahendeid jätkuprogrammi või -meetme jaoks.

Erandina käesoleva määruse artikli 86 lõikest 2 ja artikli 136 lõikest 1 vabastatakse REACT-EU vahendite kulukohustused kooskõlas programmide lõpetamisel järgitavate normidega.

Iga liikmesriik eraldab ERFist ja ESFist programmitööks kasutada olevad REACT-EU vahendid rakenduskavadele või piiriülese koostöö programmidele, mis partnerluse põhimõtte kohaselt hõlmavad kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi ning asjaomaseid kodanikuühiskonda ja sotsiaalpartnereid esindavaid organeid.

Erandina artikli 92 lõikest 7 tehakse ettepanek kasutada osa REACT-EU vahenditest ka selleks, et suurendada toetust enim puudust kannatavate isikute jaoks loodud Euroopa abifondile, kui asjaomane liikmesriik peab seda asjakohaseks, et leevendada nende olukorda, keda COVID-19 kriis on tabanud ennenägematult rängalt. Osa REACT-EU vahenditest võib kasutada ka noorte tööhõive algatusele antava toetuse suurendamiseks. Mõlemal juhul võib suurendamise ettepaneku teha enne ERFile ja ESFile eraldise tegemist või sellega samal ajal.

Pärast REACT-EU vahendite algset eraldamist võib neid juhul, kui liikmesriik on esitanud artikli 30 lõike 1 kohaselt rakenduskava muutmise taotluse, ERFi ja ESFi vahel artikli 92 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud protsendimääradest olenemata üle kanda, säilitades liidu tasandil ESFi üldise rakendussuutlikkuse. Käesolevat lõiku ei kohaldata Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames piiriülese koostöö programmidele eraldatud ERFi vahendite suhtes.

Artikli 30 lõiget 5 REACT-EU vahendite suhtes ei kohaldata. Need vahendid jäetakse kõnealuses lõikes sätestatud ülemmäärade arvutamise alusest välja.

Finantsmääruse artikli 30 lõike 1 punkti f kohaldamisel ei kohaldata selliste ülekannete suhtes tingimust, et asjaomased assigneeringud peavad olema ette nähtud samaks otstarbeks. Selliseid ülekandeid võib teha üksnes rahastamiskava jooksva aasta või tulevaste aastate suhtes.

Käesoleva määruse artikli 92 lõikes 4 sätestatud nõudeid REACT-EU vahendite algse eraldamise ja sellele järgnevate ülekannete suhtes ei kohaldata.

REACT-EU vahendeid rakendatakse vastavalt selle konkreetse fondi reeglitele, millele need on eraldatud või üle kantud.

6.   Kuni 4 % ERFi ja ESFi REACT-EU vahendite kogusummast võib liikmesriikide algatusel eraldada tehniliseks abiks olemasoleva, ERFist või ESFist toetatava rakenduskava või lõikes 10 osutatud uue rakenduskava või uute kavade raames.

Kuni 6 % ERFi lisavahenditest, mis on eraldatud piiriülese koostöö programmile Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames vastavalt lõike 1 teisele lõigule, võib eraldada tehniliseks abiks.

7.   Erandina artikli 81 lõikest 1 ja artikli 134 lõikest 1 moodustavad esialgsed eelmaksed, mis tasutakse pärast komisjoni otsust, millega võetakse vastu rakenduskava või kiidetakse heaks rakenduskava muudatus eesmärgiga eraldada REACT-EU vahendeid, 11 % programmidele 2021. aastaks eraldatud REACT-EU vahenditest.

Aastatel 2021, 2022 ja 2023 iga-aastaste eelmaksete tasumise suhtes artikli 134 lõike 2 kohaldamisel sisaldab fondidest rakenduskavale terveks programmiperioodiks eraldatava toetuse summa REACT-EU vahendeid.

Esimeses lõigus osutatud täiendavate esialgsete eelmaksete summa kantakse komisjoni raamatupidamisarvestusest välja tervikuna hiljemalt rakenduskava lõpetamise kuupäeva seisuga.

8.   Tehniliseks abiks eraldamata REACT-EU vahendeid kasutatakse lõike 9 esimeses lõigus osutatud valdkondliku eesmärgi alusel selleks, et toetada tegevusi, mis aitavad kõrvaldada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalseid tagajärgi või teha ettevalmistusi majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil.

Liikmesriigid võivad eraldada REACT-EU vahendid olemasoleva rakenduskava ühele või mitmele eraldi prioriteetsele suunale majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi raames või olemasolevas piiriülese koostöö programmi ühele või mitmele eraldi prioriteetsele suunale Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames või käesoleva artikli lõikes 10 osutatud uuele rakenduskavale majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi raames. Erandina artikli 26 lõikest 1 hõlmab rakenduskava ajavahemikku, mis kestab kuni 31. detsembrini 2022, vastavalt käesoleva artikli lõikele 4.

ERFi puhul kasutatakse REACT-EU vahendeid eelkõige selleks, et toetada investeeringuid tervishoiuga seotud toodetesse ja teenustesse või sotsiaaltaristusse; et anda VKEdele käibekapitali- või investeerimistoetust; et toetada investeeringuid suure töökohtade loomise potentsiaaliga sektorites; et toetada investeeringuid digitaalsele ja rohelisele majandusele üleminekut soodustavatesse tegevustesse; et toetada investeeringuid taristusse, mille kaudu osutatakse kodanikele põhiteenuseid; ning et toetada majanduse toetusmeetmeid piirkondades, mis kõige rohkem sõltuvad COVID-19 kriisist enim mõjutatud sektoritest.

ESFi puhul kasutatakse REACT-EU vahendeid eelkõige tööturule juurdepääsu toetamiseks, säilitades töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate töökohad, muu hulgas lühendatud tööaja kavade kaudu, isegi kui seda toetust ei kombineerita aktiivsete tööturumeetmetega, välja arvatud juhul, kui need meetmed on riigisiseste õigusaktidega ette nähtud. REACT-EU vahenditest toetatakse töökohtade loomist ja kvaliteetset tööhõivet, eelkõige vähekaitstud inimestele, ning laiendatakse noorte tööhõive meetmeid kooskõlas tugevdatud noortegarantiiga. Investeeringud haridusse, koolitusse ja oskuste arendamisse suunatakse rohe- ja digipöördele.

REACT-EU vahenditest toetatakse ka sotsiaalsüsteeme, mis aitavad kaasa sotsiaalsele kaasamisele, diskrimineerimisvastastele ja vaesuse kaotamise meetmetele, pöörates erilist tähelepanu laste vaesusele, ning parandatakse võrdset juurdepääsu üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele, muu hulgas laste, eakate, puuetega inimeste, etniliste vähemuste ja kodutute jaoks.

9.   Välja arvatud käesoleva artikli lõikes 6 osutatud tehniline abi ja lõike 5 seitsmendas lõigus osutatud REACT-EU vahendid, mida kasutatakse enim puudust kannatavate isikute jaoks loodud Euroopa abifondi või noorte tööhõive algatuse tarvis, toetatakse REACT-EU vahenditest tegevusi, mis kuuluvad uue, artiklis 9 loetletud valdkondlikke eesmärke täiendava eesmärgi „COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamine ning ettevalmistuste tegemine majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil“ alla.

Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud valdkondlik eesmärk kehtib üksnes programmitööks ettenähtud REACT-EU vahendite puhul. Erandina käesoleva määruse artikli 96 lõike 1 punktidest b, c ja d ning määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 8 lõikest 1 ei kombineerita seda muude investeerimisprioriteetidega.

Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud valdkondlikku eesmärki käsitatakse ka ERFist ja ESFist saadavate REACT-EU vahendite kavandamisel ja rakendamisel üheainsa investeerimisprioriteedina.

Kui olemasoleva rakenduskava raames kehtestatakse käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud valdkondlikule eesmärgile vastav eraldi prioriteetne suund või prioriteetsed suunad, ei pea muudetud rakenduskava prioriteetse suuna kirjeldus käesoleva määruse artikli 96 lõike 2 punkti b alapunktides v ja vii ning määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 8 lõike 2 punkti b alapunktides v ja vi loetletud elemente sisaldama.

Käesoleva määruse artikli 96 lõike 2 punktis d ja määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 8 lõike 2 punktis d sätestatud muudetud rahastamiskavas määratakse kindlaks 2021. aastaks ning kohaldatavuse korral 2022. aastaks eraldatavad REACT-EU vahendid, ilma tulemusreservi summasid kindlaks määramata ja piirkonnakategooriate kaupa eristamata.

Erandina käesoleva määruse artikli 30 lõikest 1 peab liikmesriigi esitatud programmi muutmise taotlus olema nõuetekohaselt põhjendatud ning selles tuleb eelkõige näidata, kuidas programmi muudatused aitavad eeldatavasti kõrvaldada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalseid tagajärgi ja teha ettevalmistusi majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil. Nimetatud taotlustele tuleb lisada muudetud programm.

10.   Erandina artikli 26 lõikest 4 võivad liikmesriigid koostada käesoleva artikli lõike 9 esimeses lõigus osutatud uue valdkondliku eesmärgi alusel majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi raames uusi sihtotstarbelisi rakenduskavasid. Artiklis 55 sätestatud eelhindamist ei nõuta.

Erandina artikli 96 lõike 2 punktist a tuleb sellise uue rakenduskava koostamise korral põhjendada, kuidas rakenduskava aitab eeldatavasti kõrvaldada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalseid tagajärgi ja teha ettevalmistusi majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil.

Sellise uue rakenduskava koostamise korral võivad liikmesriigid artikli 96 lõike 5 punkti a kohaldamisel määrata kindlaks üksnes need asutused, mis on juba määratud käimasolevate, ERFist, ESFist ja Ühtekuuluvusfondist toetatavate rakenduskavade asutustena.

Sellise uue rakenduskava puhul ei ole artikli 96 lõike 2 esimese lõigu punkti b alapunktides v ja vii, lõikes 4, lõike 6 punktides b ja c ning lõikes 7 sätestatud elemendid nõutavad. Artikli 96 lõikes 3 sätestatud elemendid on nõutavad ainult siis, kui antakse asjakohast toetust.

Erandina artikli 29 lõigetest 3 ja 4 ning artikli 30 lõikest 2 teeb komisjon kõik endast oleneva, et kiita iga uus sihtotstarbeline rakenduskava või olemasoleva kava muudatus heaks 15 tööpäeva jooksul pärast seda, kui liikmesriik on selle esitanud.

11.   Erandina artikli 65 lõigetest 2 ja 9 on käesoleva artikli lõike 9 esimeses lõigus osutatud valdkondliku eesmärgi raames toetatava tegevuse kulud rahastamiskõlblikud alates 1. veebruarist 2020.

12.   Erandina artikli 120 lõike 3 esimesest ja teisest lõigust võib prioriteetse suuna või prioriteetsete suundade suhtes, mida toetatakse käesoleva artikli lõike 9 esimeses lõigus osutatud valdkondliku eesmärgi alusel programmitööks ettenähtud REACT-EU vahenditest, kohaldada kuni 100 % kaasrahastamismäära. Lisaks fondispetsiifilistes reeglites sätestatud ühistele näitajatele kasutavad liikmesriigid kohasel juhul ka COVID-19 kriisiga seotud programmispetsiifilisi näitajaid, mille komisjon on kättesaadavaks teinud.

Erandina artikli 56 lõikest 3 ja artikli 114 lõikest 2 tagavad liikmesriigid, et 31. detsembriks 2024 viiakse läbi vähemalt üks REACT-EU vahendite kasutamist käsitlev hindamine, et hinnata nende vahendite tulemuslikkust, tõhusust, mõju ning kohaldatavuse korral kaasavust ja mittediskrimineerivust, sealhulgas soolisest aspektist, ja seda, kuidas need on aidanud saavutada käesoleva artikli lõike 9 esimeses lõigus osutatud valdkondlikku eesmärki.

13.   REACT-EU vahendite suhtes ei kohaldata järgmisi sätteid:

a)

valdkondlikku kontsentreerumist käsitlevad nõuded, sealhulgas linnade säästva arengu valdkonnale kehtestatud künnised, nagu on sätestatud käesolevas määruses või fondispetsiifilistes reeglites (erand artiklist 18);

b)

eeltingimused, erandina artiklist 19 ja fondispetsiifilistest reeglitest;

c)

tulemusreservi nõuded (erand artiklist 20) ja tulemusraamistiku kohaldamise nõuded (erand artiklist 22);

d)

artikli 65 lõige 6 seoses tegevustega, mis algasid 1. veebruarist 2020 ja mis aitavad kõrvaldada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalseid tagajärgi ja teha ettevalmistusi majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil ning mida toetatakse käesoleva artikli lõike 9 esimeses lõigus osutatud valdkondliku eesmärgi raames;

e)

teavitamisstrateegia koostamise nõuded (erand artiklist 116 ja artikli 115 lõike 1 punktist a).

Erandina määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 12 lõikes 4 sätestatud nõuetest piisab Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames REACT-EU vahenditest toetatavate tegevuste puhul sellest, kui toetusesaajad teevad koostööd vähemalt kahes valdkonnas.

14.   Teabe jagamise, teavitamise ja nähtavusega seotud kohustusi täites vastavalt artikli 115 lõigetele 1 ja 3 ning XII lisale tagavad liikmesriigid ja korraldusasutused, et võimalikud ja tegelikud toetusesaajad, osalejad, rahastamisvahenditest antava toetuse lõppsaajad ja üldsus on teadlikud REACT-EU vahendite olemasolust, mahust ja nendest makstavast lisatoetusest.

Liikmesriigid ja korraldusasutused annavad kodanikele sõnaselgelt teada, et kõnealust tegevust rahastatakse liidu COVID-19 pandeemiale reageerimise raames, ning tagavad täieliku läbipaistvuse, kasutades kohasel juhul sotsiaalmeediat.

XII lisa jaos 2.2 sisalduvaid viiteid fondile, fondidele või Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele täiendatakse viitega „rahastatakse liidu COVID-19 pandeemiale reageerimise raames“, kui tegevustele antakse rahalist toetust REACT-EU vahenditest.

(*1)  Nõukogu 14. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2094, millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu COVID-19 kriisi järgse taastumise toetuseks (ELT L 433, 22.12.2020, lk 23).“"

2)

Artiklisse 154 lisatakse järgmine lõik:

„Artikleid 92a ja 92b ei kohaldata Ühendkuningriigi suhtes ega Ühendkuningriigis. Kõnealustes sätetes sisalduvaid viiteid liikmesriikidele mõistetakse selliselt, et need ei hõlma Ühendkuningriiki.“

3)

Käesoleva määruse lisas esitatud tekst lisatakse VIIa lisana.

Artikkel 2

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. märtsiks 2025 REACT-EU kohta hindamise. Hindamine hõlmab teavet REACT-EU eesmärkide saavutamise, REACT-EU vahendite kasutamise tõhususe, rahastatavate meetmete liikide, toetusesaajate ja lõppsaajate ning selle Euroopa lisaväärtuse kohta majanduse taastamisel.

Artikkel 3

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 23. detsember 2020

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

president

M. ROTH


(1)  ELT C 272, 17.8.2020, lk 1.

(2)  14. oktoobri 2020. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3)  Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2020. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 22. detsembri 2020. aasta otsus.

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. märtsi 2020. aasta määrus (EL) 2020/460, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 508/2014 seoses erimeetmetega investeeringute kaasamiseks liikmesriikide tervishoiusüsteemidesse ja muudesse majandussektoritesse, et reageerida COVID-19 puhangule (koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatus) (ELT L 99, 31.3.2020, lk 5).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 289).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 320).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2020. aasta määrus (EL) 2020/558, millega muudetakse määrusi (EL) nr 1301/2013 ja (EL) nr 1303/2013 seoses erimeetmetega erandliku paindlikkuse lubamiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisel, et reageerida COVID-19 puhangule (ELT L 130, 24.4.2020, lk 1).

(8)  Nõukogu 14. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2094, millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu COVID-19 kriisi järgse taastumise toetuseks (ELT L 433, 22.12.2020, lk 23).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).

(10)  ELT L 29, 31.1.2020, lk 7.

(11)  Nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 884).

(12)  Nõukogu 26. mai 2014. aasta otsus 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta (ELT L 168, 7.6.2014, lk 105).


LISA

„VIIa LISA

LIIKMESRIIKIDE KAUPA REACT-EU VAHENDITE ERALDAMISE METOODIKA (ARTIKLI 92B LÕIGE 4)

REACT-EU vahendite eraldamise meetod

REACT-EU vahendid jaotatakse liikmesriikide vahel vastavalt järgmisele metoodikale:

1.

Iga liikmesriigi esialgne osa REACT-EU vahenditest määratakse kindlaks järgmiste kriteeriumide alusel kindlaksmääratud osade kaalutud summana vastavalt esitatud kaalule.

a)

SKP tegur (kaal 2/3), saadakse järgmiste alapunktide rakendamise abil:

i)

iga liikmesriigi osa hooajaliselt korrigeeritud reaalsest SKP kogukahjust eurodes ajavahemikul 2019. aasta esimesest poolaastast kuni kohaldatava võrdlusperioodi lõpuni kõigi asjaomaste liikmesriikide puhul;

ii)

alapunkti i kohaselt saadud osade korrigeerimine, jagades need liikmesriigi kogurahvatuluga elaniku kohta, väljendatuna protsendimäärana 27-liikmelise ELi keskmisest kogurahvatulust elaniku kohta (keskmine vastab 100 %-le).

b)

Töötuse tegur (kaal 2/9) väljendatuna järgmiste näitajate kaalutud keskmisena:

i)

liikmesriigi osa töötute koguarvust (kaal 3/4) kõigi 2020. aasta jaanuaris asjaomaste liikmesriikide puhul ning

ii)

liikmesriigi osa töötute (kaal 1/4) arvu suurenemises 2020. aasta jaanuarist kuni kohaldatava võrdlusperioodi lõpuni kõigi asjaomaste liikmesriikide puhul.

c)

Noorte töötuse tegur (kaal 1/9) väljendatuna järgmiste näitajate keskmisena:

i)

liikmesriigi osa töötute noorte koguarvust (kaal 3/4) 2020. aasta jaanuaris kõigi asjaomaste liikmesriikide puhul ning

ii)

liikmesriigi osa töötute noorte (kaal 1/4) arvu suurenemises 2020. aasta jaanuari ja kohaldatava võrdlusperioodi vahel kõigi asjaomaste liikmesriikide puhul.

Kui liikmesriigi hooajaliselt korrigeeritud reaalne SKP, mida väljendatakse eurodes, on kohaldataval võrdlusperioodil suurem kui 2019. aasta esimesel poolaastal, jäetakse selle liikmesriigi andmed alapunkti a alapunkti i kohastest arvutustest välja.

Kui liikmesriigis on kohaldatava võrdlusperioodi jooksul töötute (vanuserühm 15–74) või töötute noorte (vanuserühm 15–24) arv väiksem kui 2020. aasta jaanuaris, jäetakse selle liikmesriigi andmed alapunkti b alapunkti ii ja alapunkti c alapunkti ii arvutustest välja.

2.

Punktis 1 sätestatud reeglite tulemusel ei tohi eraldised liikmesriigi kohta kogu ajavahemikuks 2021–2022 olla suuremad kui:

a)

liikmesriikide puhul, kelle keskmine kogurahvatulu elaniku kohta (ostujõu pariteetides) ajavahemikul 2015–2017 on üle 109 % 27-liikmelise ELi keskmisest: 0,07 % nende 2019. aasta reaalsest SKPst;

b)

liikmesriikide puhul, kelle keskmine kogurahvatulu elaniku kohta (ostujõu pariteetides) ajavahemikul 2015–2017 on 90 % 27-liikmelise ELi keskmisest või alla selle: 2,60 % nende 2019. aasta reaalsest SKPst;

c)

liikmesriikide puhul, kelle keskmine kogurahvatulu elaniku kohta (ostujõu pariteetides) ajavahemikul 2015–2017 on üle 90 % ning võrdne 109 %-ga EL 27 keskmisest või on alla selle: saadakse protsendimäär lineaarse interpoleerimise teel 0,07 % ja 2,60 % vahel nende reaalsest SKPst 2019. aastal ning selle tulemusel vähendatakse proportsionaalselt ülemmäära protsenti vastavalt jõukuse kasvule.

Summad, mis ületavad alapunktides a–c sätestatud taset liikmesriigi kohta, jaotatakse ümber proportsionaalselt kõigi teiste selliste liikmesriikide eraldistega, kelle keskmine kogurahvatulu elaniku kohta (ostujõu pariteetides) on alla 100 % EL 27 keskmisest. Kogurahvatulu elaniku kohta (ostujõu pariteetides) ajavahemikul 2015–2017 kasutatakse ühtekuuluvuspoliitikas mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) läbirääkimistel.

3.

2021. aasta erakorraliste REACT-EU vahendite jaotuse arvutamisel:

a)

SKP puhul on võrdlusperiood 2020. aasta esimene poolaasta;

b)

töötute ja töötute noorte arv on võrdlusperioodi 2020. aasta juuni-august keskmine;

c)

punkti 2 kohaldamisest tulenev maksimaalne eraldis korrutatakse 2021. aasta REACT-EU vahendite osaga 2021. ja 2022. aasta REACT-EU vahendite kogusummast.

Enne lõigetes 1 ja 2 seoses 2021. aasta REACT-EU vahenditega kirjeldatud meetodi kohaldamist eraldatakse Luksemburgile ja Maltale vastavalt 100 000 000 ja 50 000 000 eurot.

Lisaks eraldatakse eraldisest äärepoolseimatele NUTS 2. tasandi piirkondadele summa, mis vastab abi osatähtsusele 30 eurot elaniku kohta. See eraldis jaotatakse piirkonna ja liikmesriigi kohta proportsionaalselt nende piirkondade kogurahvastikuga. Lisaeraldis äärepoolseimatele piirkondadele lisatakse eraldisele, mis igale äärepoolseimale piirkonnale eraldatakse riigieelarve jaotamise kaudu.

2021. aasta ülejäänud summa jaotatakse liikmesriikide vahel vastavalt lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud meetodile.

4.

2022. aasta REACT-EU vahendite jaotuse arvutamisel:

a)

SKP puhul on võrdlusperiood 2021. aasta esimene poolaasta;

b)

töötute ja töötute noorte arv on võrdlusperioodi 2021. aasta juuni-august keskmine;

c)

punkti 2 kohaldamisest tulenev maksimaalne eraldis korrutatakse 2022. aasta REACT-EU vahendite osaga 2021. ja 2022. aasta REACT-EU vahendite kogusummast.


28.12.2020   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 437/43


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2020/2222,

23. detsember 2020,

raudteeohutuse ja -ühenduse teatavate aspektide kohta seoses piiriülese taristuga, mis ühendab liitu ja Ühendkuningriiki La Manche’i väina püsiühenduse kaudu

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 91 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

pärast konsulteerimist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega,

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Liit sõlmis Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (2) (edaspidi „väljaastumisleping“) nõukogu otsusega (EL) 2020/135 (3) ning see jõustus 1. veebruaril 2020. Väljaastumislepingu artiklis 126 osutatud üleminekuperiood, mille jooksul kohaldatakse vastavalt väljaastumislepingu artiklile 127 Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis jätkuvalt liidu õigust (edaspidi „üleminekuperiood“), lõpeb 31. detsembril 2020.

(2)

12. veebruaril 1986 Canterburys allkirjastatud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Prantsuse Vabariigi vahelise lepingu (La Manche’i väina püsiühenduse ehitamise ja käitamise kohta eraõiguslike kontsessionääride poolt) (edaspidi „Canterbury leping“) artikli 10 kohaselt loodi valitsustevaheline komisjon, kes teostab järelevalvet kõigi La Manche’i väina püsiühenduse ehitamise ja käitamisega seotud küsimuste üle.

(3)

Kuni üleminekuperioodi lõpuni on valitsustevaheline komisjon riiklik ohutusasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/798 (4) tähenduses. Selles pädevuses kohaldab ta kogu La Manche’i väina püsiühenduse suhtes raudtee ohutust käsitlevaid liidu õiguse sätteid ja raudtee koostalitlust käsitlevat Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/797 (5).

(4)

Kui ei ole sätestatud teisiti, ei kohaldata pärast üleminekuperioodi lõppu enam liidu õigust La Manche’i väina püsiühenduse selle osa suhtes, mis kuulub Ühendkuningriigi jurisdiktsiooni alla, ning La Manche’i väina püsiühenduse selle osa jaoks, mis kuulub Prantsusmaa jurisdiktsiooni alla, ei ole valitsustevaheline komisjon enam liidu õiguse kohane riiklik ohutusasutus. La Manche’i väina püsiühenduse taristuettevõtja ohutusluba ja püsiühendust kasutavate raudteeveo-ettevõtjate ohutussertifikaadid, mille valitsustevaheline komisjon on välja andnud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/49/EÜ (6) artiklitele 11 ja 10, kaotavad kehtivuse alates 1. jaanuarist 2021.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega (EL) 2020/1531 (7) anti Prantsusmaale volitused pidada Ühendkuningriigiga läbirääkimisi La Manche’i väina püsiühenduse suhtes liidu raudteeohutus- ja koostalitluseeskirjade kohaldamist käsitleva rahvusvahelise lepingu üle ning see leping allkirjastada ja sõlmida, et tagada ühtne ohutuskord. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/1530 (8) muudeti direktiivi (EL) 2016/798 muu hulgas riiklikke ohutusasutusi käsitlevate õigusnormide osas.

(6)

Määruse (EL) 2020/1530 alusel ja lähtuvalt lepingust, mida käsitletakse otsuses (EL) 2020/1531 ning mis sõlmitakse kõnealuses otsuses sätestatud tingimustel, pidi valitsustevaheline komisjon jääma La Manche’i väina kogu püsiühenduse ühtseks ohutusasutuseks, olles samas La Manche’i väina püsiühenduse Prantsusmaa jurisdiktsiooni alla kuuluva osa puhul riiklik ohutusasutus direktiivi (EL) 2016/798 artikli 3 punkti 7 tähenduses. Siiski on ebatõenäoline, et otsuse (EL) 2020/1531 alusel sõlmitav leping jõustuks üleminekuperioodi lõpuks.

(7)

Ilma sellise kokkuleppeta ei kvalifitseeru valitsustevaheline komisjon alates 1. jaanuarist 2021 enam La Manche’i väina püsiühenduse Prantsusmaa jurisdiktsiooni alla kuuluva osa puhul riiklikuks ohutusasutuseks direktiivi (EL) 2016/798 artikli 3 punkti 7 tähenduses. Valitsustevahelise komisjoni välja antud ohutusload ja ohutussertifikaadid kaotavad kehtivuse. Prantsusmaa riiklikust ohutusasutusest saab La Manche’i väina püsiühenduse Prantsusmaa jurisdiktsiooni alla kuuluva osa pädev riiklik ohutusasutus.

(8)

Võttes arvesse La Manche’i väina püsiühenduse majanduslikku tähtsust liidu jaoks, on oluline, et püsiühendus toimiks ka pärast 1. jaanuari 2021. Selleks peaks valitsustevahelise komisjoni välja antud ja La Manche’i väina püsiühenduse taristuettevõtja ohutusluba kehtima kuni kaks kuud alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast, mis on piisav, et Prantsusmaa riiklik ohutusasutus saaks välja anda oma ohutusloa.

(9)

Ühendkuningriigis asutatud raudteeveo-ettevõtjatele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/34/EL (9) III peatüki alusel välja antud tegevusload ei kehti enam pärast üleminekuperioodi lõppu. Prantsusmaa teatas 10. novembril 2020 direktiivi 2012/34/EL artikli 14 lõike 3 kohaselt komisjonile oma kavatsusest alustada Ühendkuningriigiga läbirääkimisi piiriülese lepingu üle. Lepingu eesmärk on võimaldada raudteeveo-ettevõtjatel, kes on asutatud Ühendkuningriigis ja kellele on seal antud tegevusluba, kasutada liitu ja Ühendkuningriiki ühendava La Manche’i väina püsiühenduse piiriülest taristut kuni Calais-Fréthuni (Prantsusmaa) piirijaama ja -terminalini ilma liidu tegevusluba väljastava asutuse poolt direktiivi 2012/34/EL kohaselt antava tegevusloata.

(10)

Selleks et tagada ühendus liidu ja Ühendkuningriigi vahel, on oluline, et Ühendkuningriigis asutatud raudteeveo-ettevõtjad, kellele on seal antud tegevusluba, toimiksid edasi. Selleks tuleks Ühendkuningriigis direktiivi 2012/34/EL alusel välja antud tegevuslubade ja valitsustevahelise komisjoni välja antud ohutusertifikaatide kehtivusaega pikendada üheksa kuu võrra alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast, mis on piisav, et võimaldada asjaomastel liikmesriikidel võtta vajalikke meetmeid, et tagada ühendus vastavalt direktiividele 2012/34/EL ja (EL) 2016/798 ning otsuse (EL) 2020/1531 alusel sõlmitavale lepingule.

(11)

Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused ohutuslubade ja ohutussertifikaatide ning tegevuslubade omanikele antud soodustuste lõpetamiseks, kui vastavus liidu nõuetele ei ole tagatud. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (10). Arvestades kõnealuste meetmete võimalikku mõju raudteeohutusele, tuleks nende vastuvõtmiseks kasutada kontrollimenetlust. Komisjon peaks nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel vastu võtma viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

(12)

Võttes arvesse üleminekuperioodi peatsest lõppemisest johtuvat kiireloomulisust, peetakse asjakohaseks teha erand Euroopa Liidu lepingule, Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4 osutatud kaheksa nädala pikkusest tähtajast.

(13)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt ajutiste meetmete kehtestamist raudteeohutuse ja -ühenduse teatavate aspektide kohta seoses üleminekuperioodi lõpuga, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetmete ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(14)

Käesoleva määruse sätted peaksid jõustuma võimalikult kiiresti ja neid tuleks kohaldada alates üleminekuperioodi lõpule järgnevast päevast,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese ja kohaldamisala

1.   Käesoleva määrusega kehtestatakse väljaastumislepingu artiklis 126 osutatud üleminekuperioodi lõppu silmas pidades erisätted teatavate lõikes 2 osutatud ohutuslubade ja ohutussertifikaatide kohta, mis on välja antud vastavalt direktiivile 2004/49/EÜ, ning teatavate raudteeveo-ettevõtjate tegevuslubade kohta, mis on välja antud vastavalt direktiivile 2012/34/EL.

2.   Määrust kohaldatakse järgmiste ohutuslubade ja ohutussertifikaatide ning tegevuslubade suhtes, mis kehtivad 31. detsembril 2020:

a)

ohutusload, mis on direktiivi 2004/49/EÜ artikli 11 alusel väljastatud taristuettevõtjatele La Manche’i väina püsiühenduse kaudu liitu ja Ühendkuningriiki ühendava piiriülese taristu haldamiseks ja käitamiseks;

b)

ohutussertifikaadid, mis on direktiivi 2004/49/EÜ artikli 10 alusel väljastatud Ühendkuningriigis asutatud raudteeveo-ettevõtjatele, kes kasutavad La Manche’i väina püsiühenduse kaudu liitu ja Ühendkuningriiki ühendavat piiriülest taristut;

c)

tegevusload, mis on direktiivi 2012/34/EL III peatüki alusel väljastatud Ühendkuningriigis asutatud raudteeveo-ettevõtjatele, kes kasutavad La Manche’i väina püsiühenduse kaudu liitu ja Ühendkuningriiki ühendavat piiriülest taristut.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse direktiivides 2012/34/EL ja (EL) 2016/798 ning nende direktiivide ja direktiivi 2004/49/EÜ alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides ja rakendusaktides määratletud asjakohaseid mõisteid.

Artikkel 3

Ohutuslubade, ohutussertifikaatide ja tegevuslubade kehtivus

1.   Artikli 1 lõike 2 punktis a osutatud ohutusload kehtivad kaks kuud alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast.

2.   Artikli 1 lõike 2 punktis b osutatud ohutussertifikaadid kehtivad üheksa kuud alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast. Need kehtivad üksnes Ühendkuningriigist Calais-Fréthuni piirijaama ja -terminali jõudmiseks või kõnealusest jaamast ja terminalist Ühendkuningriiki lahkumiseks.

3.   Artikli 1 lõike 2 punktis c osutatud tegevusload kehtivad veel üheksa kuud alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast. Erandina direktiivi 2012/34/EL artikli 23 lõikest 1 kehtivad kõnealused tegevusload üksnes territooriumil, mis asub Calais-Fréthuni piirijaama ja -terminali ning Ühendkuningriigi vahel.

Artikkel 4

Ohutuslube, ohutussertifikaate ja tegevuslube käsitlevad normid ja seonduvad kohustused

1.   Käesoleva määruse artikliga 3 reguleeritud ohutuslubade, ohutussertifikaatide ja tegevuslubade suhtes kohaldatakse norme, mille kohaldamine on ette nähtud direktiivides 2012/34/EL ja (EL) 2016/798 ning nende direktiivide alusel vastu võetud rakendusaktides ja delegeeritud õigusaktides.

2.   Artikli 1 lõikes 2 osutatud ohutuslubade, ohutussertifikaatide ja tegevuslubade omanikud ning kohasel juhul neid väljastav asutus, kui tegemist ei ole selle riigi ohutusasutusega, kelle territooriumil taristu liidus asub ning kelle jurisdiktsiooni alla kuulub Calais-Fréthuni piiripunkt ja -terminal, teevad kõnealuse riikliku ohutusasutusega koostööd ja esitavad talle kogu asjakohase teabe ja kõik asjakohased dokumendid.

3.   Kui käesoleva artikli lõikes 2 osutatud riikliku ohutusasutuse taotlustes nimetatud tähtaja jooksul ei ole teavet või dokumente esitatud, võib komisjon riikliku ohutusasutuse teate alusel võtta vastu rakendusaktid, millega tühistatakse loa omanikule artikli 3 kohaselt antud soodustus. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 7 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4.   Käesoleva määruse artikli 1 lõikes 2 osutatud ohutuslubade, ohutussertifikaatide ja tegevuslubade omanikud teavitavad komisjoni ja Euroopa Liidu Raudteeametit viivitamata muude pädevate ohutusasutuste tegevusest, mis võib olla vastuolus nende kohustustega, mis tulenevad käesolevast määrusest, direktiivist 2012/34/EL ja direktiivist (EL) 2016/798.

5.   Enne artikli 3 kohaselt antud soodustuste tühistamist teatab komisjon käesoleva artikli lõikes 2 osutatud riiklikule ohutusasutusele, artikli 1 lõikes 2 osutatud ohutusload, ohutussertifikaadid ja tegevusload väljastanud asutusele ning selliste ohutuslubade, ohutussertifikaatide ja tegevuslubade omanikele õigeaegselt oma kavatsusest soodustus tühistada ning annab neile võimaluse oma seisukohad teatavaks teha.

6.   Käesoleva määruse artikli 1 lõike 2 punktis c osutatud tegevuslubade puhul käsitatakse käesoleva artikli lõigete 1–5 kohaldamisel viiteid riiklikule ohutusasutusele viidetena direktiivi 2012/34/EL artikli 3 punktis 15 määratletud tegevusluba väljastavale asutusele.

Artikkel 5

Liidu õiguse järgimise järelevalve

1.   Artikli 4 lõikes 2 osutatud riiklik ohutusasutus teostab järelevalvet artikli 1 lõike 2 punktis a osutatud piiriülest taristut kasutavate Ühendkuningriigis asutatud raudtee-ettevõtjate ja kõnealuse piiriülese taristu suhtes kohaldatavate raudteeohutuse standardite üle. Lisaks kontrollib riiklik ohutusasutus, kas taristuettevõtjad ja raudteeveo-ettevõtjad järgivad liidu õiguses sätestatud ohutusnõudeid. Asjakohasel juhul esitab riiklik ohutusasutus komisjonile ja Euroopa Liidu Raudteeametile soovituse, et komisjon tegutseks kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2.

Käesoleva määruse artikli 4 lõikes 2 (koostoimes artikli 4 lõikega 6) osutatud tegevusluba väljastav asutus teostab järelevalvet selle üle, kas Ühendkuningriigis tegevusloa saanud raudteeveo-ettevõtjate puhul, kellele on osutatud käesoleva määruse artikli 1 lõike 2 punktis c, on direktiivi 2012/34/EL artiklites 19–22 sätestatud nõuded jätkuvalt täidetud.

2.   Kui komisjonil on põhjendatud kahtlus, et käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate piiriüleste raudteeteenuste või taristu või sellise taristu Ühendkuningriigis asuva osa käitamisel kohaldatavad ohutusstandardid ei ole kooskõlas liidu õiguse asjaomaste sätetega, võtab komisjon põhjendamatu viivituseta vastu rakendusaktid, et tühistada loa omanikule artikli 3 kohaselt antud soodustus. Õigust võtta vastu rakendusakte kohaldatakse mutatis mutandis juhul, kui komisjonil on põhjendatud kahtlusi lõike 1 teises lõigus osutatud nõuete täitmise suhtes. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 7 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3.   Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel võib riiklik ohutusasutus või artikli 4 lõikes 2 (koostoimes artikli 4 lõikega 6) osutatud tegevusluba väljastav asutus nõuda asjaomaselt pädevalt asutuselt teavet, seades teabe esitamiseks mõistliku tähtaja. Kui asjaomased pädevad asutused ei esita nõutud teavet määratud tähtaja jooksul või esitatud teave ei ole täielik, võib komisjon pärast riikliku ohutusasutuse või asjakohasel juhul artikli 4 lõikes 2 (koostoimes artikli 4 lõikega 6) osutatud tegevusluba väljastava asutuse teavitamist võtta vastu rakendusaktid, et tühistada loa omanikule artikli 3 kohaselt antud soodustus. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 7 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4.   Enne artikli 3 kohaselt antud soodustuste tühistamist teatab komisjon artikli 4 lõikes 2 osutatud riiklikule ohutusasutusele, artikli 1 lõikes 2 osutatud ohutusload, ohutussertifikaadid ja tegevusload väljastanud asutusele, selliste ohutuslubade, ohutussertifikaatide ja tegevuslubade omanikele ning Ühendkuningriigi riiklikule ohutusasutusele ja tegevusluba väljastavale asutusele õigeaegselt oma kavatsusest soodustus tühistada ning annab neile võimaluse oma seisukohad teatavaks teha.

Artikkel 6

Konsulteerimine ja koostöö

1.   Asjaomase liikmesriigi pädevad asutused konsulteerivad ja teevad koostööd Ühendkuningriigi pädevate asutustega, kui see on vajalik käesoleva määruse rakendamise tagamiseks.

2.   Asjaomane liikmesriik peab taotluse korral ja asjatu viivituseta esitama komisjonile lõike 1 kohaselt saadud teabe või muu käesoleva määruse rakendamise seisukohalt asjakohase teabe.

Artikkel 7

Komitee

1.   Komisjoni abistavad direktiivi (EL) 2016/797 artiklis 51 osutatud komitee ning direktiivi 2012/34/EL artiklis 62 osutatud komitee. Nimetatud komiteed on komiteed määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes selle artikliga 5.

Artikkel 8

Jõustumine ja kohaldamine

1.   Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2021.

3.   Käesoleva määruse kohaldamine lõpeb 30. septembril 2021.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 23. detsember 2020

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

president

M. ROTH


(1)  Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2020. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 22. detsembri 2020. aasta otsus.

(2)  Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping (ELT L 29, 31.1.2020, lk 7).

(3)  Nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsus (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta (ELT L 29, 31.1.2020, lk 1).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/798 raudteeohutuse kohta (ELT L 138, 26.5.2016, lk 102).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/797 Euroopa Liidu raudteesüsteemi koostalitluse kohta (ELT L 138, 26.5.2016, lk 44).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/49/EÜ ühenduse raudteede ohutuse kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 95/18/EÜ raudtee-ettevõtjate litsentseerimise kohta ja direktiivi 2001/14/EÜ raudtee infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise ning raudtee infrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutuse sertifitseerimise kohta (raudteede ohutuse direktiiv) (ELT L 164, 30.4.2004, lk 44).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2020. aasta otsus (EL) 2020/1531, millega antakse Prantsusmaale luba pidada läbirääkimisi lepingu üle, millega täiendatakse Prantsusmaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelist lepingut, mis käsitleb La Manche’i väina püsiühenduse ehitamist ja käitamist eraõiguslike kontsessionääride poolt, ning see allkirjastada ja sõlmida (ELT L 352, 22.10.2020, lk 4).

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2020. aasta määrus (EL) 2020/1530, millega muudetakse direktiivi (EL) 2016/798 seoses raudtee ohutus- ja koostalitluseeskirjade kohaldamisega La Manche’i väina püsiühenduse suhtes (ELT L 352, 22.10.2020, lk 1).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta direktiiv 2012/34/EL, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond (ELT L 343, 14.12.2012, lk 32).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).


28.12.2020   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 437/49


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL, Euratom) 2020/2223,

23. detsember 2020,

millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 883/2013 seoses Euroopa Prokuratuuriga tehtava koostöö ja Euroopa Pettustevastase Ameti juurdluste tulemuslikkusega

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 325,

võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 106a,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse kontrollikoja arvamust (1),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/1371 (3) ja nõukogu määruse (EL) 2017/1939 (4) vastuvõtmisega on oluliselt tõhustatud liidule kättesaadavaid võimalusi oma finantshuvide kriminaalõiguslikuks kaitsmiseks. Euroopa Prokuratuuri (EPPO) loomine on liidu kriminaalõiguse ja pettustevastase poliitika peamine prioriteet, kuna sellel on volitused korraldada kriminaaluurimisi, mis puudutavad liidu finantshuve mõjutavaid kuritegusid direktiivis (EL) 2017/1371 tähenduses, ja esitada osalevate liikmesriikide kohtutes süüdistusi asjaomastes kuritegudes.

(2)

Euroopa Pettustevastane Amet (edaspidi „amet“) korraldab liidu finantshuvide kaitsmiseks haldusjuurdlust, mis käsitleb halduses toime pandud väärtegusid ja kuritegusid. Juurdluse lõpus võib ta riigi prokuratuurile anda soovitusi järelmeetmete võtmiseks, mille eesmärk on võimaldada esitada liikmesriigis süüdistus ja algatada kriminaalmenetlus. Amet teatab kuriteokahtlusega juhtumitest EPPO-s osalevate liikmesriikide puhul EPPO-le ja teeb EPPO-ga selliste juhtumite uurimisel koostööd.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL, Euratom) nr 883/2013 (5) tuleks määruse (EL) 2017/1939 vastuvõtmisega seoses muuta ja kohandada. Ameti ja EPPO vaheliste suhete suhtes kohaldatavaid määruse (EL) 2017/1939 sätteid peaksid kajastama ja täiendama määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 sätted, et nende vahelise sünergia ning samal ajal tiheda koostöö, teabevahetuse, vastastikuse täiendavuse ja kattuva töö vältimise kaudu oleks tagatud liidu finantshuvide kõrgeim kaitsetase.

(4)

Kuna ametil ja EPPO-l on ühine eesmärk – liidu eelarve kaitse –, peaksid nad looma tihedad suhted, mis põhinevad lojaalse koostöö põhimõttel ning mille eesmärk on tagada nende volituste vastastikune täiendavus ja oma tegevuse koordineeritus, eriti seoses tõhustatud koostööga EPPO asutamisel. Ameti ja EPPO vahelised suhted peaksid aitama tagada kõigi liidu finantshuvide kaitsmise võimaluste kasutamise.

(5)

Määruse (EL) 2017/1939 kohaselt peab amet, nagu ka liidu institutsioonid, organid, ametid ja asutused ning liikmesriigi pädevad asutused, teavitama EPPO-d viivitamata kuriteo kahtlusest, mille suhtes EPPO-l on pädevus. Kuna ameti volitused piirduvad kelmuste, pettuste, korruptsiooni ja muude liidu finantshuve kahjustavate ebaseaduslike tegevuste osas haldusjuurdluse läbiviimisega, on ametil kõik nõutav olemas, et tegutseda EPPO partneri ja eelistatud teabeallikana.

(6)

Võimalikule EPPO pädevusse kuuluvale kuriteole viitavad asjaolud võivad sisalduda algsetes ametile esitatud väidetes või ilmneda alles haldusjuurdluse käigus, mille amet on eeskirjade eiramise kahtluse korral algatanud. Seepärast peaks amet EPPO teavitamise kohustuse täitmiseks andma talle kuriteo kahtlusest teada olenevalt olukorrast kas enne ameti korraldatavat juurdlust või selle käigus.

(7)

Määruses (EL) 2017/1939 on sätestatud, mida selline teave peaks igal juhul sisaldama. Nende elementide kontrollimiseks ja vajaliku teabe kogumiseks võib olla vaja, et amet annaks väidetele esialgse hinnangu. Amet peaks sellise hinnangu andma operatiivselt ja nii, et see ei ohustaks võimalikku tulevast kriminaaluurimist. Kui hinnangus leidis kinnitust EPPO pädevusse kuuluva kuriteo kahtlus, peaks amet hinnangu lõpetamise järel teavitama EPPO-d.

(8)

Ameti oskusteavet arvestades peaks aluslepingutega või nende alusel loodud institutsioonidel, organitel, ametitel ja asutustel (edaspidi „institutsioonid, organid, ametid ja asutused“) olema võimalik paluda ametil anda esialgne hinnang neile esitatud väidetele.

(9)

Kooskõlas määrusega (EL) 2017/1939 ei tohiks amet üldjuhul alustada haldusjuurdlust paralleelselt samade asjaolude uurimisega EPPO-s. Teatud juhtudel võib siiski liidu finantshuvide kaitsmiseks vaja olla, et amet tegeleks enne EPPO-s algatatud kriminaalmenetluse lõpuleviimist täiendava haldusjuurdlusega, et teha kindlaks, kas on vaja kaitsemeetmeid või tuleks võtta finants-, distsiplinaar- või haldusmeetmeid. Sellised täiendavad juurdlused võivad olla asjakohased muu hulgas siis, kui nõutakse tagasi teatud aegumistähtajaga eelarvevahendeid, ohus olevad summad on suured või on ohtlikus olukorras vaja vältida edasisi kulutusi haldusmeetmete abil.

(10)

Juurdluse dubleerimise vältimise nõude kohaldamisel tuleks mõistet „samad asjaolud“ käsitleda, arvestades ne bis in idem põhimõtet käsitlevat Euroopa Liidu Kohtu praktikat, mille kohaselt peaks mõiste „samad asjaolud“ tähendama, et juurdluse esemeks olevad olulised faktid on identsed või sisuliselt samad ning neid mõistetakse ajas ja ruumis lahutamatult seotud konkreetsete asjaolude kogumina.

(11)

Määruses (EL) 2017/1939 on sätestatud, et EPPO võib paluda ametilt täiendavat haldusjuurdlust. Sellise taotluse puudumisel peaks täiendav juurdlus olema teatud tingimustel võimalik ameti enda algatusel, kui eelnevalt on EPPO-ga konsulteeritud. Täpsemalt peaks EPPO-l olema võimalus esitada ameti juurdluse algatamise, jätkamise või mõne tema juurdlusega seotud teatud juurdlustoimingute tegemise suhtes vastuväide, eelkõige selleks, et säilitada enda uurimise ja volituste tõhusus. Amet peab jätma tegemata toimingu, mille suhtes EPPO on esitanud vastuväite. Kui amet algatab juurdluse sellise vastuväiteta, peaks ta korraldama oma juurdluse EPPO-ga pidevalt konsulteerides.

(12)

Amet peaks EPPO läbiviidavaid uurimisi aktiivselt toetama. Nii võib EPPO paluda, et amet tema korraldatavat kriminaaluurimist määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013 antud volitusi kasutades toetaks või täiendaks. Amet peaks tegutsema nimetatud määruses sätestatud õigusraamistiku ja oma volituste piires.

(13)

Amet ja EPPO peaksid tulemusliku koordineerimise, koostöö ja läbipaistvuse eesmärgil omavahel pidevalt teavet vahetama. Enne ameti juurdluse või EPPO uurimise algatamist on teabevahetus eriti tähtis, selleks et oleks tagatud toimingute nõuetekohane koordineeritus, millega tagatakse vastastikune täiendavus ja välditakse dubleerimist. Selleks peaksid amet ja EPPO kasutama oma juurdluste haldamise süsteemide kokkulangevuste funktsiooni. Amet ja EPPO peaksid sellise teabevahetuse viisi ja tingimused sätestama oma töökorralduses. Dubleerimise vältimist ja vastastikust täiendavust käsitlevate õigusnormide nõuetekohase kohaldamise tagamiseks peaksid amet ja EPPO leppima kokku teatavad teabevahetuse tähtajad.

(14)

Komisjoni 2. oktoobri 2017. aasta aruandes määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 kohaldamise hindamise kohta (edaspidi „komisjoni hindamisaruanne“) jõuti järeldusele, et 2013. aasta muudatused õigusraamistikus on toonud kaasa selge paranemise juurdluste läbiviimises, partneritega tehtavas koostöös ja juurdlusaluste isikute õiguste austamises. Samas tõi komisjoni hindamisaruanne esile mõningaid puudusi, mis mõjutavad juurdluste tulemuslikkust ja tõhusust.

(15)

Komisjoni hindamisaruandes kõige selgemini ilmnenud puudusi tuleks käsitleda, muutes määrust (EL, Euratom) nr 883/2013. Nimetatud muudatused on lähiajal vajalikud ameti juurdluste õigusraamistiku tugevdamiseks, et amet jääks tugevaks ja täielikult toimivaks asutuseks, mis täiendab EPPO kriminaalõiguslikku tegevust haldusjuurdlustega, muutmata sealjuures ameti seniseid volitusi. Muudatused puudutavad peamiselt valdkondi, kus määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 praegune ebamäärasus võiks takistada ameti juurdluste tulemuslikkust, nagu kohapealsed kontrollid ja inspekteerimised, juurdepääsu võimaldamine pangakonto andmetele ja ameti koostatud juhtumiaruannete kui tõendite lubatavus haldus- või kriminaalmenetluses.

(16)

Määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 muudatused ei mõjuta juurdlustes kohaldatavaid menetluslikke tagatisi. Amet peab kohaldama menetluslikke tagatisi, mis on sätestatud määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 ja nõukogu määruses (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (6) ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Sellise õigusraamistiku kohaselt peavad ameti juurdlused olema objektiivsed, erapooletud ja konfidentsiaalsed, otsida tuleb nii süüdistajale kui ka kaitsjale kasutatavaid tõendeid, juurdlus peab toimuma kirjaliku volituse alusel ning sellele tuleb rakendada õiguspärasuse kontrolli. Amet on kohustatud jälgima, et juurdlustes austatakse juurdlusaluste isikute õigusi, sealhulgas süütuse presumptsiooni ja õigust keelduda enda vastu seletuste andmisest. Seletuste andmise käigus on juurdlusalustel isikutel muu hulgas õigus kasutada enda valitud isiku abi, kinnitada küsitluse protokoll ja kasutada ükskõik millist liidu institutsioonide ametlikku keelt. Juurdlusalustel isikutel on ka õigus esitada enne järelduste tegemist märkusi juhtumi asjaolude kohta.

(17)

Isikutele, kes teatavad kelmusest, pettusest, korruptsioonist ja muust liidu finantshuve kahjustavast ebaseaduslikust tegevusest, tuleks tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1937 (7) kohane kaitse.

(18)

Kui amet võtab oma volituste piires toetavaid meetmeid EPPO taotlusel, et kaitsta tõendite lubatavust ning põhiõigusi ja menetluslikke tagatisi, vältides samal ajal juurdluste ja uurimiste dubleerimist ning nähes ette tõhusa ja täiendava koostöö, peaksid amet ja EPPO tihedas koostöös tagama, et järgitakse määruse (EL) 2017/1939 VI peatükis sätestatud kohaldatavaid menetluslikke kaitsemeetmeid.

(19)

Amet on volitatud tegema kohapealseid kontrolle ja inspekteerimisi ning võib liidu finantshuve mõjutava kelmuse-, pettuse-, korruptsiooni- ja muu ebaseadusliku teo kahtluse uurimiseks vajalikul otstarbel siseneda asjaomaste ettevõtjate ruumidesse ja nõuda dokumentide esitamist. Sellised kohapealsed kontrollid ja inspekteerimised toimuvad kooskõlas määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013 ja määrusega (Euratom, EÜ) nr 2185/96, kus on sätestatud, et nimetatud volituste kasutamisel tuleb mõnel juhul järgida liikmesriigi õigust. Komisjon hindamisaruandes leiti, et ei ole üheselt selge, mil määral kohaldatakse liikmesriigi õigust, ja see pärsib ameti võimet juurdlusi tulemuslikult läbi viia.

(20)

Sellepärast on vaja selgitada, mis juhtudel tuleb ameti juurdlustes kohaldada liikmesriigi õigust, muutmata ameti volitusi või määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 toimimist liikmesriikide suhtes, võttes arvesse Euroopa Liidu Üldkohtu 3. mai 2018. aasta otsust kohtuasjas T-48/16, Sigma Orionis SA vs. Euroopa Komisjon (8).

(21)

Ameti tehtavate kohapealsete kontrollide ja inspekteerimise suhtes tuleks kohaldada ainult liidu õigust, kui ettevõtja on kohapealse kontrolli ja inspekteerimisega nõus. Nii saaks amet kasutada oma juurdlusvolitusi tulemuslikult ja ühtsel viisil kõigis liikmesriikides, et tagada liidu finantshuvide kõrge kaitsetase kogu liidus kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 325.

(22)

Kui amet peab aga toetuma liikmesriigi pädevate asutuste abile, eriti kui ettevõtja ei ole kohapealse kontrolli ja inspekteerimisega nõus, peavad liikmesriigid hoolitsema selle eest, et ameti tegevus oleks tulemuslik, ja andma vajalikku abi vastava riigi menetlusõigust järgides. Liidu finantshuvide kaitsmiseks peaks komisjon võtma arvesse liikmesriigi keeldumist teha ametiga koostööd, kui ta kaalub, kas nõuda asjaomased summad sisse liikmesriikide suhtes kohaldatava liidu õiguse kohaselt finantskorrektsioonide kohaldamise teel.

(23)

Ametil on määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 alusel võimalik sõlmida halduskokkuleppeid liikmesriigi pädevate asutustega, näiteks pettustevastaste koordineerimistalitustega, ning institutsioonide, organite, ametite ja asutustega, et täpsustada nimetatud määruse kohase koostöö üksikasju, eelkõige seoses teabe edastamise ning juurdluste läbiviimise ja järelmeetmetega.

(24)

Määrust (EL, Euratom) nr 883/2013 tuleks muuta, et lisada sellesse ettevõtjatele pandav kohustus teha ametiga koostööd kooskõlas määruses (Euratom, EÜ) nr 2185/96 neile pandud kohustusega lubada teha oma ruumides, maal, transpordivahendites ja muudes äritegevuseks kasutatavates kohtades kohapealseid kontrolle ja inspekteerimist ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (9) artiklis 129 sätestatud kohustusega, et igal isikul, kes saab liidult rahalisi vahendeid, tuleb teha igakülgset koostööd liidu finantshuvide kaitsmisel, sealhulgas ameti juurdluste puhul.

(25)

Sellise koostöökohustuse raames peaks ametil olema võimalik nõuda asjakohast teavet juurdluse esemega võib-olla seotud või selle kohta niisugust teavet valdavatelt ettevõtjatelt. Sellise nõude korral ei peaks ettevõtjad olema kohustatud andma enda vastu ütlusi, aga nad peaksid olema kohustatud vastama faktiküsimustele ja esitama dokumente, isegi kui seda teavet võidakse kasutada nende või mõne teise ettevõtja vastu ja nende ebaseadusliku tegevuse tuvastamiseks. Juurdluste tulemuslikkuse tagamiseks praeguse töökorralduse kontekstis peaks ametil olema võimalik taotleda juurdepääsu teabele, mis sisaldub eraisiku omatavates tööks kasutatavates seadmetes. Ameti juurdepääsu suhtes tuleks kohaldada samu tingimusi ja ulatust, mida kohaldatakse liikmesriikide kontrolliasutuste suhtes, ning juurdepääsu tohiks anda ainult juhul, kui ametil on põhjendatult alust kahtlustada, et selliste seadmete sisu võib olla juurdluse jaoks oluline, ning seda kooskõlas vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ning peaks hõlmama üksnes juurdluse seisukohast olulist teavet.

(26)

Ettevõtjatel peaks kohapealsete kontrollide ja inspekteerimise ajal olema võimalus kasutada selle liikmesriigi ametlikku keelt, kus kontrollimine toimub, ja kasutada enda valitud isiku, sealhulgas välise õigusnõustaja abi. Õigusnõustaja kohalolek ei tohiks siiski olla kohapealse kontrolli või inspekteerimise õiguspärasuse eeltingimuseks. Kohapealsete kontrollide ja inspekteerimise tulemuslikkuse tagamiseks, eriti seoses tõendite kaotsimineku ohuga, peaks ametil olema võimalik pääseda ettevõtja ruumidesse, maale, transpordivahenditesse ja muudesse tegevuskohtadesse, ilma et peaks ootama, kuni ettevõtja oma õigusnõustajaga konsulteerib. Nõustuda võiks ainult mõistlikult lühikese viivitusega, mille jooksul ettevõtja enne kohapealse kontrolli ja inspekteerimise algust õigusnõustajaga konsulteerib. Tuleks rangelt jälgida, et sellised viivitused oleksid võimalikult lühikesed.

(27)

Kohapealsete kontrollide ja inspekteerimise läbipaistvuse tagamiseks peaks amet andma ettevõtjatele nõuetekohast teavet nende koostöökohustuse, koostööst keeldumise tagajärgede ning kohaldatava menetluse, sealhulgas menetluslike kaitsemeetmete kohta.

(28)

Sisejuurdlustes ja vajaduse korral ka välisjuurdlustes on ametil juurdepääs igasugusele institutsioonide, organite, ametite ja asutuste käsutuses olevale asjakohasele teabele. Nagu komisjoni hindamisaruandest on selgunud, on vaja tehnoloogilise arengu tõttu täpsustada, et selline juurdepääs peaks olema võimalik olenemata sellest, millisel andmekandjal teave või andmed on salvestatud. Sisejuurdluse käigus peaks ametil olukordades, kus tal on põhjendatud alus kahtlustada, et nende sisu võib olla juurdluse jaoks oluline, olema võimalik taotleda juurdepääsu teabele, mis sisaldub eraisikuna omatavates, ent tööks kasutatavates seadmetes. Ameti juurdepääsu peaks olema võimalik seada sõltuvusse asjaomastes institutsioonides, organites, ametites ja asutustes kehtestatud eritingimustest. Selline juurdepääs peaks olema kooskõlas vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ning peaks hõlmama üksnes juurdluse seisukohast olulist teavet. Selleks et tagada ametile tulemuslik ja järjepidev juurdepääs ning asjaomaste isikute põhiõiguste kõrgetasemeline kaitse, peaksid institutsioonid, organid, ametid ja asutused tagama eri institutsioonide, organite, ametite ja asutuste poolt vastu võetud eraisikuna omatavatele seadmetele juurdepääsu käsitlevate õigusnormide ühtsuse, et tagada samaväärsed tingimused kooskõlas 25. mai 1999. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdluste kohta (10).

(29)

Et ameti juurdluste õigusraamistik oleks ühtsem, tuleks sise- ja välisjuurdluste suhtes kohaldatavaid norme veelgi ühtlustada, et kaotada komisjoni hindamisaruandes leitud põhjendamatud erinevused. Näiteks välisjuurdluse lõpetamisel koostatud aruanded ja soovitused tuleks vajaduse korral edastada sarnaselt sisejuurdlustega asjaomasele institutsioonile, organile, ametile või asutusele kohaste meetmete võtmiseks. Kui volitused seda võimaldavad, peaks amet toetama asjaomast institutsiooni, organit, ametit või asutust meetmete võtmisel vastavalt tema soovitustele. Kui amet ei algata juurdlust, peaks tal olema võimalik saata asjakohast teavet liikmesriikide ametiasutustele või institutsioonidele, organitele, ametitele või asutustele kohaste meetmete võtmiseks. Ta peaks saatma asjaomast teavet juhtudel, kui ta otsustab juurdlust mitte algatada, hoolimata piisavast kahtlusest, et aset on leidnud kelmus, pettus, korruptsioon või muu liidu finantshuve kahjustav ebaseaduslik tegevus. Enne seda peaks amet nõuetekohaselt kaaluma, kas see ei või segada EPPO-s käimasolevaid uurimisi.

(30)

Kuna riikide institutsiooniline raamistik on väga mitmekesine, peaks liikmesriikidel, tuginedes lojaalse koostöö põhimõttele, olema võimalus teavitada ametit nendest asutustest, kes on ameti soovituste põhjal pädevad meetmeid võtma, ning nendest asutustest, keda tuleb teavitada näiteks rahalistel, statistilistel või järelevalve eesmärkidel, et nad saaksid täita oma asjakohaseid ülesandeid. Selliseks asutuseks võib olla muuhulgas riiklik pettustevastane koordineerimistalitus. Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole aruannetes esitatud ameti soovitustel siduvaid õiguslikke tagajärgi sellistele liikmesriigi ametiasutustele ega institutsioonidele, organitele, ametitele ja asutustele.

(31)

Ametile tuleks anda vajalikud vahendid raha liikumise jälgimiseks, et paljastada paljude kelmuste ja pettuste puhul tavalised töömeetodid. Ametil on võimalik saada juurdluseks vajalikke pangakontoandmeid paljude liikmesriikide krediidiasutustest koostöös riigi ametiasutustega ja nende abiga. Et tegutsemine oleks tulemuslik kogu liidus, peaks määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 olema sätestatud riigi pädevate asutuste kohustus anda ametile üldise abistamiskohustuse raames ka pangakontoandmeid. Liikmesriigid peaksid teavitama komisjoni pädevatest asutustest, mille kaudu selline koostöö toimub. Niimoodi ametit aidates peaksid riigi ametiasutused tegutsema samadel tingimustel, mida kohaldatakse asjaomase liikmesriigi pädevate asutuste suhtes.

(32)

Selleks et pöörata tähelepanu menetluslike tagatiste ja põhiõiguste kaitsele ja austamisele, peaks komisjon oma siseüksusena looma menetluslike tagatiste kontrolöri (edaspidi „kontrolör“) ametikoha, mis vahendite tõhusa kasutamise eesmärgil tuleks halduslikult siduda järelevalvekomiteega ja tagada talle piisavad vahendid. Kontrolör peaks käsitlema kaebusi täiesti sõltumatult, sealhulgas järelevalvekomiteest ja ametist sõltumatult ning talle peaks olema kättesaadav kogu teave, mida ta oma ülesannete täitmiseks vajab.

(33)

Juurdlusalusel isikul peaks oleks võimalik esitada kontrolörile kaebus menetluslike tagatiste järgimise kohta ameti poolt ning ameti juurdluste suhtes kohaldatavate normide rikkumise, eelkõige menetlusnormide ja põhiõiguste rikkumise kohta. Selleks tuleks kehtestada kaebuste esitamise kord. Kontrolör peaks vastutama selliste kaebuste kohta soovituste andmise eest, soovitades vajaduse korral lahendusi kaebuses tõstatatud küsimustele. Kontrolör peaks vaatama kaebuse läbi kiire võistleva menetluse käigus, jättes samas ametile võimaluse käimasolevat juurdlust jätkata. Kontrolör peaks andma kaebuse esitajale ja ametile võimaluse esitada kaebuses tõstatatud küsimuse kohta märkusi ning see lahendada. Peadirektor peaks võtma kontrolöri soovituse alusel asjakohaseid meetmeid. Peadirektoril peaks olema nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võimalik kontrolöri soovitatust kõrvale kalduda. Sellise kõrvalekaldumise põhjendused tuleks lisada juurdluse lõpparuandele.

(34)

Läbipaistvuse ja aruandekohustuse suurendamiseks peaks kontrolör oma aastaaruandes esitama teabe kaebuste lahendamise korra kohta. Aastaaruanne peaks eelkõige hõlmama saadud kaebuste arvu, menetlusnormide ja põhiõiguste rikkumise liike, asjaomaseid tegevusi ning võimaluse korral ameti võetud järelmeetmeid.

(35)

Ameti varajane teabeedastus kaitsemeetmete rakendamiseks on hädavajalik liidu finantshuvide kaitsmise vahend. Et tagada ameti ning institutsioonide, organite, ametite ja asutuste sellesisuline tihe koostöö, on asjakohane anda viimastele võimalus konsulteerida igal ajal ametiga, et otsustada sobivate ettevaatusabinõude, sealhulgas tõendite tagamise küsimuses.

(36)

Ameti aruanded on haldus- ja kohtumenetlustes riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtetega samal viisil ja samadel tingimustel lubatavad tõendid. Komisjoni hindamisaruandest ilmnes, et mõnes liikmesriigis ei taga see säte ameti tegevuse piisavat tulemuslikkust. Ameti aruannete tulemuslikkuse ja ühetaolise kasutamise tagamiseks tuleks määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 sätestada põhimõte, et sellised aruanded on lubatavad liikmesriikide kohtumenetluses, mis ei ole kriminaalmenetlus, ja haldusmenetluses. Sätet, mille kohaselt on ameti aruanded riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtetega samaväärsed, tuleks endiselt kohaldada ka liikmesriikide kriminaalkohtumenetluses. Samuti tuleks määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 sätestada OLAFi aruannete lubatavus liidu tasandi haldus- ja kohtumenetluses.

(37)

Liikmesriikide pettustevastased koordineerimistalitused seati sisse määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013, et lihtsustada ameti ja liikmesriikide tulemuslikku koostööd ja teabe, sealhulgas operatiivteabe vahetamist. Komisjoni hindamisaruandes jõuti järeldusele, et need on ameti tööle kaasa aidanud. Samuti leiti komisjoni hindamisaruandes, et vaja on nende pettustevastaste koordineerimistalituste rolli veelgi täpsustada, et amet saaks tulemuslikuks juurdluseks vajalikku abi, jättes pettustevastaste koordineerimistalituste struktuuri ja volitused siiski iga liikmesriigi enda otsustada. Sellega seoses peaksid pettustevastased koordineerimistalitused saama sise- ja välisjuurdluste ajal, enne neid või nende lõpus anda või koordineerida ametile selle ülesannete tulemuslikuks täitmiseks vajalikku abi.

(38)

Ameti kohustus abistada liidu finantshuvide kaitsel liikmesriike nende tegevuse koordineerimisega on selle volituste tähtis osa, mis toetab liikmesriikide piiriülest koostööd. Vaja on sätestada täpsemad reeglid, mis lihtsustaks ameti koordineerimistegevust ja sellesisulist koostööd liikmesriikide asutuste, kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Kõnealuste reeglitega ei tohiks piirata ameti selliste volituste kasutamist, mis on antud komisjonile erisätetega, millega reguleeritakse liikmesriikide haldusasutuste vastastikust abi ning nende asutuste ja komisjoni vahelist koostööd, eelkõige nõukogu määrusega (EÜ) nr 515/97 (11) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 608/2013 (12) ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud koordineerimistegevust.

(39)

Tuleks selgitada, et kui liikmesriikide pädevad asutused, sealhulgas pettustevastased koordineerimistalitused, tegutsevad liidu finantshuvide kaitsmise eesmärgil koostöös ameti või muude pädevate asutustega, on liikmesriikide õigus nende suhtes jätkuvalt kohaldatav.

(40)

Pettustevastastel koordineerimistalitustel peaks olema koordineerimistegevuse kontekstis võimalik anda ametile abi ning teha omavahel koostööd, et täiendavalt parandada olemasolevaid mehhanisme koostöö tegemiseks pettustevastases võitluses.

(41)

Liikmesriikide pädevad asutused ning institutsioonid, organid, ametid ja asutused peaksid võtma ameti soovitusega ettenähtud meetmeid. Selleks et amet saaks oma juhtumite arengut jälgida, peaksid liikmesriigid juhul, kui amet annab liikmesriigi prokuratuurile õigusmõistmisealaseid soovitusi, saatma ameti taotluse korral ametile liikmesriigi kohtu lõpliku otsuse. Kohtute täieliku sõltumatuse säilitamiseks saaks selline edastamine toimuda alles siis, kui asjaomane kohtumenetlus on lõpule viidud ja lõplik kohtulahend on tehtud avalikult teatavaks.

(42)

Selleks et täiendada määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 sätestatud juurdluste korraldamist käsitlevaid menetlusnorme, peaks amet võtma vastu juurdlusmenetlust käsitlevad suunised, mida ameti töötajad peavad järgima.

(43)

Tuleks selgitada, et amet võib osaleda kooskõlas liidu õigusega loodud ühistes uurimisrühmades ning et tal on õigus vahetada selle raames saadud operatiivteavet. Sellise teabe kasutamise suhtes kohaldatakse liidu õigusaktides, mille alusel ühised uurimisrühmad on loodud, sätestatud tingimusi ja kaitsemeetmeid. Kui amet osaleb sellistes ühistes uurimisrühmades, on tal toetav suutlikkus ja ta võtab partneri rolli vastavalt õiguslikele piirangutele, mis võivad esineda liidu ja liikmesriigi õiguses.

(44)

Hiljemalt viie aasta möödumisel määruse (EL) 2017/1939 artikli 120 lõike 2 teise lõigu kohaselt määratud kuupäevast peaks komisjon hindama määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 kohaldamist ning eelkõige ameti ja EPPO koostöö tõhusust, et kaaluda, kas nimetatud koostöös saadud kogemuste põhjal on muudatuste tegemine õigustatud. Komisjon peaks kohasel juhul esitama uue põhjaliku seadusandliku ettepaneku hiljemalt kaks aastat pärast nimetatud hindamist.

(45)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt liidu finantshuvide kaitse tugevdamine ameti tegevuse kohandamise (võttes arvesse EPPO asutamist) ja ameti juurdluste tulemuslikkuse parandamise abil, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda paremini saavutada liidu tasandil, võttes vastu ameti ja EPPO suhteid reguleerivad normid, et suurendada nende juurdluste tulemuslikkust, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(46)

Määrusega ei muudeta liikmesriikide volitusi ega kohustusi võtta meetmeid kelmuste, pettuste, korruptsiooni ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu.

(47)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001 (13) artikli 28 lõikele 2 ning ta esitas formaalsed märkused 23. juulil 2018.

(48)

Määrust (EL, Euratom) nr 883/2013 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EL, Euratom) nr 883/2013 muudetakse järgmiselt.

1)

Artiklit 1 muudetakse järgmiselt:

a)

lõike 3 punkt d asendatakse järgmisega:

„d)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679 (*);

e)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1725 (**);

(*)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1)."

(**)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39).“;"

b)

lisatakse järgmine lõige:

„4a.   Amet loob tihedad suhted Euroopa Prokuratuuriga (EPPO), mis asutati tõhustatud koostöös nõukogu määrusega (EL) 2017/1939 (*). Sellised suhted peavad tuginema vastastikusele koostööle, teabevahetusele, täiendavusele ja kattuva töö vältimisele. Nende eesmärk on eelkõige ameti ja EPPO volituste vastastikune täiendavus ja ameti abi EPPO-le, mis tagavad kõigi olemasolevate vahendite kasutamise liidu finantshuvide kaitsmisel.

(*)  Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT L 283, 31.10.2017, lk 1).“;"

c)

lõige 5 asendatakse järgmisega:

„5.   Käesoleva määruse kohaldamiseks võivad liikmesriikide pädevad asutused ning institutsioonid, organid, ametid ja asutused sõlmida ametiga halduskokkuleppeid. Eelkõige võivad need halduskokkulepped käsitleda teabe edastamist, juurdluste korraldamist ja järelmeetmete võtmist.“

2)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

a)

punkt 3 asendatakse järgmisega:

„3)

„kelmus, pettus, korruptsioon ja muu liidu finantshuve kahjustav ebaseaduslik tegevus“ – tähenduses, mis on neile sõnadele antud asjaomastes liidu õigusaktides ning „muu ebaseadusliku tegevuse“ mõiste hõlmab eeskirjade eiramist määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses;“;

b)

punkt 4 asendatakse järgmisega:

„4)

„haldusjuurdlus“ („juurdlus“) – kõik artiklite 3 ja 4 kohased inspekteerimised, kontrollid või muud meetmed, mida amet võtab artiklis 1 sätestatud eesmärkide saavutamiseks ning vajaduse korral tuvastamaks, et juurdlusaluse tegevuse puhul on tegemist eeskirjade eiramisega; kõnealused juurdlused ei mõjuta EPPO volitusi ega liikmesriikide pädevate asutuste õigust algatada ja viia läbi kriminaalmenetlusi;“;

c)

lisatakse järgmine punkt:

„8)

„institutsiooni liige“ – Euroopa Parlamendi liige, Euroopa Ülemkogu liige, liikmesriigi esindaja nõukogus ministri tasandil, komisjoni liige, Euroopa Liidu Kohtu liige, Euroopa Keskpanga nõukogu liige või Euroopa Kontrollikoja liige seoses liidu õigusega kehtestatud kohustustega, mida nad oma ametikohustuste raames täidavad;“.

3)

Artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Välisjuurdlus

1.   Artiklis 1 osutatud valdkondades teeb amet kohapealseid kontrolle ja inspekteerimist liikmesriikides ning kehtivate koostöö- ja vastastikuse abi kokkulepete ja muude õigusaktide kohaselt ka kolmandates riikides ja rahvusvaheliste organisatsioonide ruumides.

2.   Amet teeb kohapealseid kontrolle ja inspekteerimist kooskõlas käesoleva määrusega ning selle kohaldamisalast välja jäävatel juhtudel kooskõlas määrusega (Euratom, EÜ) nr 2185/96.

3.   Ettevõtja peab juurdluse ajal tegema ametiga koostööd. Amet võib küsida ettevõtjalt nii kirjalikku kui ka suulist teavet, sealhulgas seletuste või ütluste andmise käigus.

4.   Kui asjaomane ettevõtja nõustub vastavalt käesoleva artikli lõikele 3 käesoleva määruse kohaselt ettenähtud kohapealse kontrolli ja inspekteerimisega, ei kohaldata määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 2 lõiget 4, määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 artikli 6 lõike 1 kolmandat lõiku ja määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 artikli 7 lõiget 1, kuivõrd nende sätete kohaselt tuleb järgida liikmesriigi õigust ning nende alusel on võimalik piirata ameti juurdepääsu andmetele ja dokumentidele samadel tingimustel, mida kohaldatakse riigi haldusametnike suhtes.

5.   Ameti nõudel pakub asjaomase liikmesriigi pädev asutus põhjendamatu viivituseta ameti töötajatele artikli 7 lõikes 2 osutatud kirjalikus volituses kindlaksmääratud ülesannete tulemuslikuks täitmiseks vajalikku abi.

Kooskõlas määrusega (Euratom, EÜ) nr 2185/96 tagab asjaomane liikmesriik ameti töötajatele juurdepääsu kogu juurdlusaluse juhtumiga seotud teabele, kõigile dokumentidele ja andmetele, mida on vaja tõhusaks ja tulemuslikuks kohapealseks kontrolliks ja inspekteerimiseks, ning võimaldama töötajatel võtta andmed ja dokumendid nende kaotsimineku vältimiseks oma järelevalve alla. Kui eraisikuna omatavaid seadmeid kasutatakse tööks, võib amet neid inspekteerimisse kaasata. Amet võib kaasata need seadmed inspekteerimisse samadel tingimustel ja samas ulatuses, mille kohaselt lubatakse riiklikel kontrolliasutustel eraisikuna omatavaid seadmeid juurdlusesse kaasata, ja kui ametil on piisavalt alust kahtlustada, et nende sisu võib olla juurdluse jaoks oluline.

6.   Kui ameti töötajad leiavad, et ettevõtja on käesoleva määruse kohaselt ettenähtud kohapealse kontrolli ja inspekteerimise vastu, nimelt kui asjaomane ettevõtja keeldub võimaldamast ametile vajalikku juurdepääsu oma ruumidele või muudele äritegevuseks kasutatavatele kohtadele, varjab teavet või takistab ametit läbi viimast kohapealse kontrolli või inspekteerimise käigus vajalikku toimingut, peavad liikmesriigi pädevad asutused, sealhulgas ning kohasel juhul õiguskaitseasutused võimaldama neile abi, mida on ametil kohapealse kontrolli ja inspekteerimise tõhusaks ja viivitamatuks tegemiseks vaja.

Käesoleva lõike või lõike 5 kohase abi andmisel tegutsevad liikmesriikide pädevad asutused kooskõlas pädevale asutusele kohaldatavate riigisiseste menetlusnormidega. Kui sellise abi osutamiseks on liikmesriigi õiguse kohaselt vaja õigusasutuse luba, siis esitatakse taotlus sellise loa saamiseks.

7.   Amet peab kohapealseks kontrolliks ja inspekteerimiseks esitama artikli 7 lõikes 2 sätestatud kirjaliku volituse. Amet teavitab asjaomast ettevõtjat hiljemalt kohapealse kontrolli ja inspekteerimise alguses sellest, millist menetlust kohaldatakse kohapealse kontrolli ja inspekteerimise suhtes, sealhulgas sellest, millised on kohaldatavad menetluslikud kaitsemeetmed, ning et ettevõtja on kohustatud tegema koostööd.

8.   Talle antud volituste täitmisel peab amet järgima käesolevas määruses ja määruses (Euratom, EÜ) nr 2185/96 sätestatud menetluslikke tagatisi. Kohapealse kontrolli ja inspekteerimise ajal on ettevõtjal õigus mitte anda enda vastu ütlusi ja kasutada ettevõtja valitud isiku abi. Kohapealse kontrolli ja inspekteerimise ajal seletuste või ütluste andmisel võib ettevõtja kasutada oma asukohajärgse liikmesriigi ametlikku keelt. Enda valitud isiku abi kasutamise õigus ei takista ameti juurdepääsu ettevõtja ruumidesse ega viivita tarbetult kohapealse kontrolli ja inspekteerimise algust.

9.   Kui liikmesriik ei tee ametiga koostööd vastavalt lõigetele 5 ja 6, võib komisjon kohaldada liidu õiguse asjaomaseid sätteid, et nõuda tagasi asjassepuutuva kohapealse kontrolli ja inspekteerimisega seotud vahendid.

10.   Juurdluse käigus teeb amet määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 9 lõikes 1 sätestatud kontrolle ja inspekteerimist ning sama määruse artikli 9 lõikes 2 osutatud valdkondlike normidega ettenähtud kontrolle ja inspekteerimist liikmesriikides ning kooskõlas kehtivate koostöö- ja vastastikuse abi kokkulepete ning muude õigusaktidega kolmandates riikides ja rahvusvaheliste organisatsioonide ruumides.

11.   Välisjuurdluse käigus võib amet saada juurdepääsu institutsioonide, organite, ametite ja asutuste käsutuses olevale asjakohasele teabele ja andmetele olenemata sellest, millisel andmekandjal see on, kui seda on vaja kelmuse, pettuse, korruptsiooni või mis tahes muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tuvastamiseks. Selleks kohaldatakse artikli 4 lõikeid 2 ja 4.

12.   Ilma et see piiraks artikli 12c lõike 1 kohaldamist, võib amet, juhul kui tal on enne välisjuurdluse võimaliku algatamise otsuse vastuvõtmist teavet, mis annab alust kahtlustada kelmust, pettust, korruptsiooni või muud liidu finantshuve kahjustavat ebaseaduslikku tegevust, teavitada sellest asjaomaste liikmesriikide pädevaid asutusi ning vajaduse korral ka asjaomaseid institutsioone, organeid, ameteid ja asutusi.

Ilma et see piiraks määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 9 lõikes 2 osutatud valdkondlike normide kohaldamist, tagavad liikmesriikide pädevad asutused kohaste meetmete võtmise, millest võib liikmesriigi õigusega kooskõlas osa võtta ka amet. Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused teavitavad ameti nõudmisel ametit käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud teabe põhjal võetud meetmetest ja saadud tulemustest.“

4)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

a)

lõiked 1–4 asendatakse järgmisega:

„1.   Institutsioonides, organites, ametites ja asutustes korraldatakse artiklis 1 osutatud valdkondades juurdlust kooskõlas käesoleva määrusega ning asjaomase institutsiooni, organi, ameti või asutuse otsustega (edaspidi „sisejuurdlus“).

2.   Sisejuurdluse käigus:

a)

on ametil õigus saada viivitamata ja ette teatamata juurdepääs institutsiooni, organi, ameti või asutuse tööruumidele ja selle valduses olevale ja juurdlusaluse juhtumiga seotud asjakohasele teabele ja andmetele olenemata sellest, mis liiki andmekandjal see on. Kui eraisiku omatavaid seadmeid kasutatakse tööks, võib amet neid inspekteerimisse kaasata. Amet võib selliseid seadmeid inspekteerimisse kaasata üksnes ulatuses, milles seadmeid kasutatakse tööks tingimustel, mis on sätestatud asjaomase institutsiooni, organi, ameti või asutuse otsustes, ning üksnes siis, kui ametil on piisavalt alust kahtlustada, et nende sisu võib olla juurdluse jaoks oluline.

Ametil on õigus kontrollida institutsioonide, organite, ametite ja asutuste raamatupidamist. Amet võib teha koopiaid ja väljavõtteid kõikidest institutsioonide, organite, ametite ja asutuste valduses olevatest dokumentidest või muude andmekandjate sisust ning vajaduse korral võtta need dokumendid või andmed oma järelevalve alla, et vältida nende kadumist;

b)

amet võib nõuda ametnikelt, muudelt teenistujatelt, institutsioonide, organite, ametite ja asutuste liikmetelt, juhtidelt ja töötajatelt kirjalikku ja suulist teavet, sealhulgas seletuste või ütluste andmise käigus; see teave dokumenteeritakse põhjalikult, järgides kohaldatavaid liidu konfidentsiaalsusnorme ja andmekaitsenorme.

3.   Institutsioonides, organites, ametites ja asutustes korraldatavas juurdluses uuritavate asjaoludega seotud teabele juurdepääsu saamiseks võib amet ettevõtjate ruumides teha kohapealseid kontrolle või inspekteerimisi, tehes seda artiklis 3 sätestatuga samadel tingimustel.

4.   Institutsiooni, organit, ametit või asutust teavitatakse sellest, kui amet viib selle ruumides läbi sisejuurdlust, tutvub mõne selle valduses oleva dokumendiga või valduses olevate andmetega või nõuab selle valduses olevat teavet. Ilma et see piiraks artiklite 10 ja 11 kohaldamist, võib amet igal ajal edastada asjaomasele institutsioonile, organile, ametile või asutusele sisejuurdluse käigus saadud teavet.“;

b)

lõike 8 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„8.   Ilma et see piiraks artikli 12c lõike 1 kohaldamist, võib amet, juhul kui tal on enne sisejuurdluse võimaliku algatamise otsuse vastuvõtmist teavet, mis annab alust kahtlustada kelmust, pettust, korruptsiooni või muud liidu finantshuve kahjustavat ebaseaduslikku tegevust, teavitada sellest asjaomast institutsiooni, organit, ametit või asutust. Ameti nõudmisel teavitavad institutsioonid, organid, ametid või asutused ametit sellise teabe põhjal võetud meetmetest ja nende tulemustest.“

5)

Artiklit 5 muudetakse järgmiselt:

a)

lõiked 1, 2 ja 3 asendatakse järgmisega:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 12d kohaldamist, võib peadirektor algatada juurdluse, kui on piisav kahtlus, mis võib põhineda kolmanda isiku esitatud või anonüümsel teabel, selle kohta, et on toimunud kelmus, pettus, korruptsioon või muu liidu finantshuve kahjustav ebaseaduslik tegevus. Juurdluse algatamise otsuses võidakse võtta arvesse vajadust kasutada ameti vahendeid tõhusalt ja proportsionaalselt. Sisejuurdluse puhul võetakse eraldi arvesse seda, milline institutsioon, organ, amet või asutus sobib kõige paremini juurdlust läbi viima, lähtudes eelkõige asjaolude laadist, juhtumi tegelikust või võimalikust finantsmõjust ning kohtulike järelmeetmete tõenäosusest.

2.   Juurdluse algatamise otsuse teeb peadirektor kas omal algatusel või institutsiooni, organi, ameti või asutuse või liikmesriigi taotlusel.

3.   Kui ametiga ei ole kokku lepitud teisiti, ei tohi asjaomased institutsioonid, organid, ametid või asutused sel ajal, kui peadirektor kaalub võimaliku sisejuurdluse algatamist pärast lõikes 2 osutatud taotluse saamist või kui amet viib läbi sisejuurdlust, algatada samadele asjaoludele tuginedes paralleelset juurdlust.

Käesolevat lõiget ei kohaldata EPPO uurimiste suhtes, mis toimuvad määruse (EL) 2017/1939 alusel.“;

b)

lõiked 5 ja 6 asendatakse järgmisega:

„5.   Kui peadirektor otsustab juurdlust mitte algatada, võib ta vajaduse korral viivitamata saata asjakohase teabe asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele, et need saaksid võtta asjakohaseid meetmeid kooskõlas liidu ja liikmesriigi õigusega, või asjaomasele institutsioonile, organile, ametile või asutusele, et need saaksid võtta asjakohaseid meetmeid kooskõlas selle institutsiooni, organi, ameti või asutuse suhtes kohaldatavate normidega. Amet lepib asjakohasel juhul institutsiooni, organi, ameti või asutusega kokku teabeallika konfidentsiaalsuse kaitseks võetavates sobivates meetmetes ning taotleb enda teavitamist võetud meetmetest.

6.   Kui peadirektor otsustab juurdlust mitte algatada, vaatamata piisavale kahtlusele, et on toimunud kelmus, pettus, korruptsiooni või mis tahes muu liidu finantshuve kahjustav ebaseaduslik tegevus, saadab ta viivitamata lõikes 5 osutatud teabe.“

6)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

a)

lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Peadirektor juhib juurdlust, tehes seda asjakohasel juhul kirjalike juhiste põhjal. Juurdluse viivad peadirektori vastutuse all läbi tema poolt määratud ameti töötajad. Peadirektor ei vii isiklikult läbi konkreetseid juurdlustoiminguid.“;

b)

lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Liikmesriigi pädevad asutused annavad ameti töötajatele nende ülesannete käesoleva määruse kohaseks tõhusaks ja põhjendamatu viivituseta täitmiseks vajalikku abi. Nimetatud abi andmisel peavad liikmesriigi pädevad asutused tegutsema kooskõlas nende suhtes kohaldatavate riigisiseste menetlusnormidega.

3a.   Ameti kirjalikul taotlusel, mida tuleb kirjalikult selgitada, esitavad liikmesriikide asjaomased pädevad asutused seoses juurdlusaluste juhtumitega ametile samadel tingimustel, mida kohaldatakse liikmesriigi pädevate asutuste suhtes:

a)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 (*) artikli 32a lõikes 3 osutatud tsentraliseeritud automaatsetes mehhanismides olemasoleva teabe;

b)

tehingute andmed, aga ainult siis, kui need on vajalikud juurdluse jaoks.

Ameti taotlus peab sisaldama põhjendust meetme asjakohasuse ja proportsionaalsuse kohta seoses juurdlusaluste juhtumite laadi ja raskusastmega. Kõnealune taotlus viitab üksnes esimese lõigu punktides a ja b osutatud teabele.

Liikmesriigid teavitavad komisjoni sellest, millised on esimese lõigu punktide a ja b kohaldamisel asjaomased pädevad asutused.

3b.   Institutsioonid, organid, ametid ja asutused tagavad, et nende ametnikud, muud teenistujad, liikmed, juhid ja töötajad osutavad ameti töötajatele vajalikku abi nende ülesannete tõhusaks ja põhjendamatu viivituseta täitmiseks.

(*)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73).“;"

c)

lõiget 6 muudetakse järgmiselt:

i)

esimese lõigu punkt b asendatakse järgmisega:

„b)

mis tahes teave, mis võib aidata asjaomasel institutsioonil, organil, ametil või asutusel otsustada, millist esialgset haldusmeedet tuleb liidu finantshuvide kaitsmiseks rakendada;“;

ii)

teine lõik asendatakse järgmisega:

„Asjaomane institutsioon, organ, amet või asutus võib igal ajal ametiga konsulteerida, et rakendada ametiga tihedas koostöös sobivaid ettevaatusabinõusid, sealhulgas tõendite tagamiseks. Asjaomane institutsioon, organ, amet või asutus teavitab ametit viivitamata võetud ettevaatusabinõudest.“;

d)

lõige 8 asendatakse järgmisega:

„8.   Kui juurdlust ei saa lõpetada 12 kuu jooksul alates selle algatamisest, esitab peadirektor selle kaheteistkuulise tähtaja lõpuks ja seejärel iga kuue kuu tagant järelevalvekomiteele teatise, milles on märgitud juurdluse jätkamise põhjused ning vajaduse korral ka parandusmeetmed, mida on kavas juurdluse kiirendamiseks võtta.“

7)

Artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

Ameti teavitamise kohustus

1.   Institutsioonid, organid, ametid ja asutused edastavad ametile artiklis 1 osutatud valdkondades viivitamata igasuguse teabe võimaliku kelmuse, pettuse, korruptsiooni või muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse juhtumi kohta.

Kui institutsioonid, organid, ametid ja asutused teavitavad määruse (EL) 2017/1939 artikli 24 kohaselt EPPO-d, võivad nad ameti teavitamiseks talle edastada koopia EPPO-le saadetud teatisest, täites sellega käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud kohustuse.

2.   Institutsioonid, organid, ametid ja asutused ning, kui liikmesriigi õigus seda ei keela, siis ka liikmesriikide pädevad asutused edastavad viivitamata ametile selle taotlusel või omal algatusel nende valduses olevad dokumendid ja teabe, mis on seotud ameti käimasoleva juurdlusega.

Enne juurdluse algatamist edastavad nad ameti taotlusel, mida tuleb kirjalikult selgitada, nende valduses olevad dokumendid või teabe, mis on vajalikud väidete hindamiseks või artikli 5 lõike 1 kohaste juurdluse algatamise kriteeriumide kohaldamiseks.

3.   Institutsioonid, organid, ametid ja asutused ning, kui liikmesriigi õigus seda ei keela, siis ka liikmesriikide pädevad asutused edastavad ametile tema taotlusel või omal algatusel viivitamata kogu muu nende valduses oleva teabe ning kõik nende valduses olevad dokumendid ja andmed, mis on seotud võitlusega kelmuste, pettuste, korruptsiooni ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse või eeskirjade eiramise vastu.

4.   Käesolevat artiklit ei kohaldata EPPO-le nende kuritegude korral, millega seoses ta saab kasutada oma pädevusi määruse (EL) 2017/1939 IV peatükis sätestatud viisil.

See ei mõjuta EPPO-le antud võimalust anda ametile juhtumitega seotud teavet määruse (EL) 2017/1939 artikli 34 lõike 8, artikli 36 lõike 6, artikli 39 lõike 4 ja artikli 101 lõigete 3 ja 4 kohaselt.

5.   See ei mõjuta sätteid, mis on seotud teabe edastamisega kooskõlas nõukogu määrusega (EL) nr 904/2010 (*).

(*)  Nõukogu 7. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 904/2010 halduskoostöö ning maksupettuste vastase võitluse kohta käibemaksu valdkonnas (ELT L 268, 12.10.2010, lk 1).“"

8)

Artiklit 9 muudetakse järgmiselt:

a)

lõike 2 neljas lõik asendatakse järgmisega:

„Teises ja kolmandas lõigus osutatud nõudeid ei kohaldata seletuste või ütluste andmisele kohapealse kontrolli ja inspekteerimise raames. Juurdlusaluse isiku suhtes kohaldatakse artikli 3 lõigetes 7 ja 8 osutatud menetluslikke tagatisi, eelkõige õigust saada abi valitud isikult.“;

b)

lõike 4 teine ja kolmas lõik asendatakse järgmisega:

„Selleks saadab amet juurdlusalusele isikule ettepaneku esitada oma märkused kirjalikult või ameti määratud töötajatega toimuval vestlusel. Selles ettepanekus esitatakse kokkuvõte juurdlusaluse isikuga seotud asjaoludest ja määruse (EL) 2018/1725 artiklite 15 ja 16 kohaselt nõutav teave ning märgitakse märkuste esitamise tähtaeg, mis peab olema vähemalt 10 tööpäeva alates märkuste esitamise kutse kättesaamisest. Seda etteteatamisaega võib lühendada juurdlusaluse isiku selgesõnalise nõusoleku korral või juurdluse kiireloomulisuse korral, mida on nõuetekohaselt põhjendatud. Kõigile sellistele märkustele viidatakse ka juurdluse lõpparuandes.

Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, kui on vaja säilitada EPPO või liikmesriigi õigusasutuse läbiviidava uurimise või käimasoleva või tulevase kriminaaluurimise konfidentsiaalsus, võib peadirektor, olles vajaduse korral konsulteerinud EPPO või asjaomase liikmesriigi õigusasutusega, otsustada edasi lükata kohustuse täitmise, mille kohaselt tuleb juurdlusalusele isikule anda võimalus oma märkuste esitamiseks.“

9)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 9a

Menetluslike tagatiste kontrolör

1.   Menetluslike tagatiste kontrolöri (edaspidi „kontrolör“) nimetab komisjon lõikes 2 kirjeldatud menetluse kohaselt ametisse viieaastaseks ametiajaks, mida ei saa pikendada. Nimetatud ametiaja lõppemisel jääb kontrolör ametisse, kuni tema asemele nimetatakse uus kontrolör.

2.   Kontrolör on halduslikult seotud järelevalvekomiteega. Järelevalvekomitee sekretariaat pakub kontrolörile kogu vajalikku haldus- ja õigusabi.

3.   Komisjon eraldab oma heakskiidetud eelarve piires järelevalvekomiteele kontrolörile vajalikud töötajad ja rahalised vahendid.

4.   Kui konkursiteade on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud, koostab komisjon kontrolöri ametikohale sobiva kvalifikatsiooniga kandidaatide loetelu. Komisjon nimetab kontrolöri ametisse pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ja nõukoguga.

5.   Kontrolöril peab olema menetluslike tagatiste valdkonnas vajalik kvalifikatsioon ja kogemus.

6.   Kontrolör täidab oma ülesandeid täiesti sõltumatult, sealhulgas ametist ja järelevalvekomiteest sõltumatult, ning ei taotle ega võta oma ülesannete täitmisel vastu juhiseid üheltki isikult.

7.   Kui kontrolör ei vasta enam oma tööülesannete täitmiseks vajalikele tingimustele või kui kontrolör leitakse olevat süüdi tõsises üleastumises, võivad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon ühisel kokkuleppel kontrolöri ametist vabastada.

8.   Artiklis 9b osutatud korra kohaselt kontrollib kontrolör, kas amet järgib artiklis 9 osutatud menetluslikke tagatisi ja norme, mida kohaldatakse ameti teostatavate juurdluste suhtes. Kontrolör vastutab artiklis 9b osutatud kaebuste käsitlemise eest.

9.   Kontrolör esitab igal aastal oma ülesannete täitmise kohta aruande Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile, järelevalvekomiteele ja ametile. Ta ei osuta konkreetsetele pooleliolevatele juurdlustele ja tagab juurdluste konfidentsiaalsuse ka pärast nende lõpetamist. Kontrolör annab järelevalvekomiteele aru kõikidest tema soovitustest tulenevatest süsteemsetest probleemidest.

Artikkel 9b

Kaebuste esitamise kord

1.   Juurdlusalusel isikul on õigus esitada kontrolörile kaebus artiklis 9 osutatud menetluslike tagatiste järgimise kohta ameti poolt ning ameti juurdluste suhtes kohaldatavate normide rikkumise, eelkõige menetlusnormide ja põhiõiguste rikkumise kohta. Kaebuse esitamine ei peata kaebuse esemeks olevat juurdlust.

2.   Kaebus tuleb esitada hiljemalt ühe kuu jooksul arvates sellest, kui kaebuse esitaja saab teada asjaoludest, mille puhul on väidetavalt tegemist käesoleva artikli lõikes 1 osutatud menetluslike tagatiste või normide rikkumisega. Kaebust ei saa esitada pärast seda, kui juurdluse lõpetamisest on möödunud üks kuu.

Artikli 9 lõigetes 2 ja 4 osutatud etteteatamistähtajaga seotud kaebused tuleb esitada enne nendes sätetes osutatud kümnepäevase tähtaja möödumist.

3.   Kui kontrolör on kaebuse kätte saanud, teavitab ta sellest viivitamata peadirektorit.

Kontrolör teeb 10 tööpäeva jooksul alates kaebuse registreerimise päevast kindlaks, kas lõikeid 1 ja 2 on järgitud.

Kui lõikeid 1 ja 2 on järgitud, palub kontrolör ametil astuda samme, et lahendada kaebus 15 tööpäeva jooksul ning teavitada sellest kontrolöri.

Kui lõiget 1 või 2 ei ole järgitud, sulgeb kontrolör toimiku ja teavitab sellest viivitamata kaebuse esitajat.

4.   Ilma et see piiraks artikli 10 kohaldamist, edastab amet kontrolörile kogu teabe, mida kontrolör vajab kaebuse põhjendatuse hindamiseks, ning sellise teabe kaebuse lahendamiseks, mis võimaldab kontrolöril esitada soovituse.

5.   Kontrolör esitab soovituse kaebuse lahendamise kohta viivitamata, ent igal juhul kahe kuu jooksul pärast seda, kui amet on kontrolörile teatanud kaebuse lahendamiseks astutud sammudest. Kui kontrolör ei saa teavet lõike 3 kolmandas lõigus osutatud 15-päevase tähtaja jooksul, esitab ta arvamuse kahe kuu jooksul nimetatud tähtaja möödumisest.

Erandjuhtudel võib kontrolör otsustada soovituse esitamise tähtaega 15 kalendripäeva võrra pikendada. Kontrolör annab peadirektorile tähtaja pikendamise põhjustest kirjalikult teada.

Artiklis 9 osutatud menetluslike tagatiste või ameti juurdlustele kohaldatavate normide rikkumise korral, eelkõige menetluslike nõuete ja põhiõiguste rikkumise korral, võib kontrolör soovitada ametil oma soovitusi või aruandeid muuta või need kehtetuks tunnistada.

Enne soovituse esitamist küsib kontrolör järelevalvekomitee arvamust.

Kontrolör esitab soovituse ametile ja teavitab vastavalt kaebuse esitajat.

Kui kontrolör ei ole käesolevas lõikes sätestatud tähtaja jooksul soovitust esitanud, käsitatakse seda kontrolöri otsusena jätta kaebuse kohta soovitus esitamata.

6.   Sekkumata käimasoleva juurdluse läbiviimisesse, vaatab kontrolör kaebuse läbi võistlevas menetluses.

Kontrolör võib samuti paluda tunnistajatel esitada suulisi või kirjalikke seletusi, mida ta peab asjakohaseks faktiliste asjaolude kindlakstegemise seisukohast. Tunnistajad võivad seletuste andmisest keelduda.

7.   Peadirektor võtab soovitusega põhjendatud asjakohaseid meetmeid. Kui peadirektor otsustab kontrolöri soovitust mitte järgida, teatab peadirektor kaebuse esitajale ja kontrolörile sellise otsuse peamised põhjused, välja arvatud kui selline teatamine mõjutaks käimasolevat juurdlust. Peadirektor esitab kontrolöri soovituse järgimata jätmise põhjused märkustes, mis lisatakse juurdluse lõpparuandele.

8.   Käesolevas artiklis sätestatud kaebuste lahendamise kord ei piira aluslepingute kohaseid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas kahju hüvitamisega seotud meetmete võtmist.

9.   Peadirektor võib kontrolöri arvamust küsida kõigis menetluslike tagatiste ja põhiõigustega seotud küsimustes, mis kuuluvad kontrolöri pädevusse, sealhulgas otsuse kohta lükata edasi juurdlusaluse isiku teavitamine artikli 9 lõike 3 kohaselt. Arvamuse küsimisel seab peadirektor tähtaja, mille jooksul kontrolör peab vastama.

10.   Kui liidu ametnik või muu teenistuja on esitanud peadirektorile kaebuse personalieeskirja artikli 90a kohaselt ja see ametnik või muu teenistuja on esitanud samasisulise kaebuse kontrolörile, ootab peadirektor enne kaebusele vastamist kontrolöri soovituse ära, ilma et see piiraks personalieeskirja artiklis 90 sätestatud tähtaegade kohaldamist.

11.   Kontrolör võtab pärast järelevalvekomiteega konsulteerimist vastu kaebuste käsitlemise rakendussätted.

Kaebuste käsitlemise rakendussätted hõlmavad eelkõige järgmiseid üksikasjalikke norme, mis käsitlevad:

a)

kaebuse esitamist;

b)

järelevalvekomitee, kontrolöri ja peadirektori vahelist teabevahetust;

c)

ametile esitatud kaebuses tõstatatud küsimuste lahendamise korda;

d)

kaebuse läbivaatamist võistlevas menetluses kooskõlas lõike 6 esimese lõiguga;

e)

kontrolöri soovituse andmist ja teatavaks tegemist;

f)

nõuetekohaselt põhjendatud juhte, mil peadirektor võib kontrolöri soovitusest kõrvale kalduda, ning sellistel juhtudel järgitavat menetlust.“

10)

Artiklit 10 muudetakse järgmiselt:

a)

lisatakse järgmised lõiked:

„3a.   Kelmusest, pettusest, korruptsioonist ja muust liidu finantshuve kahjustavast ebaseaduslikust tegevusest teatamise ning sellistest rikkumistest teatavate isikute kaitse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1937 (*).

3b.   Kui amet soovitab võtta õiguslikke järelmeetmeid, ilma et see piiraks rikkumisest teatajate ja informaatorite konfidentsiaalsusõigusi ning kohaldatavate konfidentsiaalsus- ja andmekaitsenormide järgimist, võib juurdlusalune isik taotleda ametilt artikli 11 kohaselt koostatud lõpparuande esitamist, kuivõrd see on juurdlusaluse isikuga seotud. Amet edastab selle taotluse viivitamata kõigile nimetatud aruande saajatele ning võimaldab juurdepääsu ainult saajate selgesõnalisel nõusolekul. Saajad peavad vastama 12 kuu jooksul pärast taotluse kättesaamist. Kui selle aja jooksul vastuväiteid ei esitata, võimaldab amet juurdepääsu.

Samuti võib pädev asutus anda ametile loa juurdepääsuks enne nimetatud tähtaja möödumist.

(*)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17).“;"

b)

lõike 4 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„4.   Amet nimetab määruse (EL) 2018/1725 artikli 43 kohaselt ametisse andmekaitseametniku.“

11)

Artiklit 11 muudetakse järgmiselt:

a)

lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Aruandele lisatakse vajadusel peadirektori soovitused meetmete võtmise kohta. Kui see on asjakohane, märgitakse nendes soovitustes institutsioonide, organite, ametite ja asutuste ning asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste võetavad distsiplinaar-, haldus-, finants- või kohtulikud meetmed ning täpsustatakse eeskätt sissenõudmist vajavate summade hinnanguline suurus ja tuvastatud asjaolude esialgne õiguslik kvalifikatsioon.“;

b)

lõiked 2 ja 3 asendatakse järgmisega:

„2.   Lõikes 1 osutatud aruannete ja soovituste koostamisel võetakse arvesse liidu ja kohaldataval määral ka liikmesriigi õiguse asjaomaseid sätteid.

Esimese lõigu alusel koostatud aruanded koos kõigi aruannetele lisatud tõenditega on lubatavad tõendid:

a)

liikmesriikide kohtutes läbiviidavates mittekriminaalõiguslikes kohtumenetlustes ja liikmesriikide haldusmenetlustes;

b)

selle liikmesriigi kriminaalmenetluses, kus nende kasutamine on vajalik riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtetega samal viisil ja samadel tingimustel ning nende kohta kehtivad samad tõendite hindamise normid kui riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtete kohta ja neil on viimati nimetatutega samaväärne tõendusjõud;

c)

Euroopa Liidu Kohtus ja institutsioonide, organite, ametite ja asutuste haldusmenetluses.

Liikmesriigid teavitavad ametit teise lõigu punkti b seisukohalt olulistest liikmesriigi õiguse sätetest.

Seoses teise lõigu punktiga b saadavad liikmesriigid ameti taotluse korral ametile liikmesriigi kohtu lõpliku otsuse, kui asjaomane kohtumenetlus on viidud lõpule ja lõplik kohtuotsus on avalikustatud.

Käesolev määrus ei mõjuta Euroopa Liidu Kohtu ja liikmesriikide kohtute ning haldus- ja kriminaalmenetlustes pädevate asutuste õigust vabalt hinnata ameti koostatud aruannete tõendusjõudu.

2a.   Amet võtab asjakohased meetmed, et tagada lõikes 1 osutatud aruannete ja soovituste ühtlane kvaliteet.

3.   Välisjuurdluse lõpetamisel koostatud aruanded ja soovitused koos kõigi asjaomaste dokumentidega edastatakse välisjuurdlusi käsitlevaid nõudeid järgides asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele ning vajaduse korral asjaomasele institutsioonile, organile, ametile või asutusele. Asjaomase liikmesriigi pädevad asutused ning kohaldatavuse korral institutsioon, organ, amet või asutus võtavad välisjuurdluse tulemuste alusel vajalikke meetmeid ning annavad nendest ametile teada aruandele lisatud soovitustes nimetatud tähtaja jooksul ja ka siis, kui amet seda nõuab. Liikmesriigid võivad teavitada ametit asjakohastest riigi ametiasutustest, kes on pädevad selliste aruannete, soovituste ja dokumentidega tegelema.“;

c)

lõige 5 asendatakse järgmisega:

„5.   Kui pärast sisejuurdluse lõppu koostatud aruandest ilmnevad sellised asjaolud, mille alusel võiks algatada kriminaalmenetluse, tuleks see teave koos soovitusega viivitamata edastada asjaomase liikmesriigi õigusasutustele, ilma et see mõjutaks artiklite 12c ja 12d kohaldamist.

Ameti taotluse korral saadavad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused ametile soovituses sätestatud tähtaja jooksul teabe võetud meetmete kohta, kui neid on, ja kohaldatavuse korral soovituse rakendamata jätmise põhjuste kohta pärast seda, kui amet on edastanud mis tahes teabe vastavalt käesoleva lõike esimesele lõigule.“;

d)

lõige 6 jäetakse välja;

e)

lõige 8 asendatakse järgmisega:

„8.   Kui informaator andis ametile teavet, mis viis juurdluseni, teatab amet informaatorile juurdluse lõpetamisest, välja arvatud juhul, kui ta leiab, et see teave kahjustab juurdlusaluse isiku õigustatud huve ning juurdluse tulemuslikkust ja sellele järgnevaid meetmeid või konfidentsiaalsusnõudeid.“

12)

Artiklit 12 muudetakse järgmiselt:

a)

lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Ilma et see piiraks käesoleva määruse artiklite 10 ja 11 ning määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 sätete kohaldamist, võib amet aegsasti edastada asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele välisjuurdluse käigus saadud teavet, et võimaldada neil kooskõlas liikmesriigi õigusega kohaste meetmete võtmist. Samuti võib ta edastada sellist teavet asjaomasele institutsioonile, organile, ametile või asutusele.“;

b)

lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Kui see ei ole liikmesriigi õiguses keelatud, teavitavad asjaomase liikmesriigi pädevad asutused ametit viivitamata ja igal juhul 12 kuu jooksul käesoleva artikli kohaselt neile edastatud teabe saamisest, meetmetest, mida nad nimetatud teabe alusel on võtnud.“;

c)

lisatakse järgmine lõige:

„5.   Amet võib esitada asjakohast teavet määruse (EL) nr 904/2010 alusel asutatud Eurofisci võrgustikule. Eurofisci töövaldkonna koordinaatorid võivad edastada asjakohast teavet Eurofisci võrgustikust ametile määruses (EL) nr 904/2010 sätestatud tingimustel.“

13)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 12a

Pettustevastased koordineerimistalitused

1.   Iga liikmesriik määrab käesoleva määruse kohaldamiseks kindlaks talituse (edaspidi „pettustevastane koordineerimistalitus“), kes hõlbustab tõhusat koostööd ja teabevahetust, sealhulgas operatiivset teabevahetust ametiga. Kui see on kohane ja kooskõlas liikmesriigi õigusega, võib pettustevastast koordineerimistalitust käsitada käesoleva määruse tähenduses pädeva asutusena.

2.   Kui amet enne juurdluse alustamise otsust, juurdluse ajal või pärast seda palub, annavad või koordineerivad pettustevastased koordineerimistalitused ameti ülesannete tulemuslikuks täitmiseks vajalikku abi. Täpsemalt sisaldab selline abi artikli 3 lõigete 5 ja 6, artikli 7 lõike 3 ning artikli 8 lõigete 2 ja 3 kohast abi liikmesriigi pädevatelt asutustelt.

3.   Pettustevastased koordineerimistalitused võivad ametile taotluse korral anda abi, et amet saaks korraldada artikli 12b kohast koordineerimist, sealhulgas, kui see on asjakohane, pettustevastaste koordineerimistalituste vahelise teabevahetuse ja horisontaalse koostöö koordineerimist.

Artikkel 12b

Koordineerimine

1.   Artikli 1 lõike 2 kohaselt võib amet korraldada ja soodustada liikmesriikide pädevate asutuste, institutsioonide, organite, ametite ja asutuste koostööd ning koostöö- ja vastastikuse abi lepingute ja muude kehtivate õigusaktide kohaselt ka koostööd kolmanda riigi asutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Liidu finantshuvide kaitsmiseks võivad osalevad asutused ja amet koguda, analüüsida ja vahetada teavet, sealhulgas operatiivteavet. Ameti töötajad võivad pädevate asutuste palvel osaleda nende uurimistoimingutes. Kohaldatakse artiklit 6, artikli 7 lõikeid 6 ja 7, artikli 8 lõiget 3 ja artiklit 10.

2.   Amet võib vajaduse korral koostada koordineerimisaruande ja edastada selle asjaomastele liikmesriigi pädevatele asutustele ning asjaomastele institutsioonidele, organitele, ametitele ja asutustele.

3.   Käesoleva artikli kohaldamine ei piira ameti nende volituste kasutamist, mis on antud komisjonile erisätetega liikmesriikide haldusasutuste vastastikuse abi ning selliste asutuste ja komisjoni koostöö kohta.

4.   Amet võib osaleda liidu õiguse kohaselt loodud ühistes uurimisrühmades ja jagada neis käesoleva määruse kohaselt hangitud operatiivteavet.

Artikkel 12c

EPPO teavitamine kuritegudest

1.   Amet teavitab EPPO-d viivitamata kõigist kuritegudest, mille puhul EPPO saaks määruse (EL) 2017/1939 IV peatüki kohaselt teostada oma pädevusi. Teatis saadetakse viivitamata enne ameti juurdlust või selle ajal.

2.   Lõikes 1 osutatud teatis sisaldab vähemalt asjaolude kirjeldust, sealhulgas tekitatud või tõenäoliselt tekitatava kahju hinnanguline suurus, kuriteo võimalik õiguslik kvalifikatsioon ning kättesaadav teave võimalike kannatanute, kahtlusaluste või teiste asjaga seotud isikute kohta.

3.   Ametil ei ole kohustust teavitada EPPO-d ilmselgelt põhjendamatutest väidetest.

4.   Kui ameti saadud teave ei sisalda käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud teavet ja ametil ei ole käimasolevat juurdlust, võib amet anda väidetele esialgse hinnangu. Hinnata tuleb viivitamata, hiljemalt kahe kuu jooksul sellise teabe saamisest. Nimetatud hindamise suhtes kohaldatakse artiklit 6 ja artikli 8 lõiget 2. Pärast esialgse hinnangu andmist teavitab amet EPPO-d igast käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kuriteost.

5.   Kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kuritegu avastatakse ameti juurdluse ajal ja EPPO algatab pärast nimetatud lõikes osutatud teate saamist uurimise, ei jätka amet samade asjaolude uurimist, välja arvatud artiklis 12e või 12f sätestatud juhtudel.

Käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamiseks kontrollib amet artikli 12g lõike 2 kohaselt EPPO kriminaalasjade haldamise süsteemist, ega EPPO ei uuri samu asjaolusid. Amet võib küsida EPPO-lt lisateavet. EPPO vastab sellisele taotlusele tähtaja jooksul, mis määratakse kindlaks kooskõlas artikliga 12g.

6.   Liidu institutsioonid, organid, ametid ja asutused võivad paluda ametil anda neile esitatud väidetele esialgse hinnangu. Selle suhtes kohaldatakse mutatis mutandis lõikeid 1–4. Amet teavitab asjaomast institutsiooni, organit, ametit või asutust esialgse hinnangu tulemustest, välja arvatud juhul, kui sellise teabe andmine võib seada ohtu ameti juurdluse või EPPO uurimise.

7.   Kui amet pärast käesoleva artikli kohast EPPO teavitamist oma juurdluse lõpetab, ei kohaldata artikli 9 lõiget 4 ja artiklit 11.

Artikkel 12d

Juurdluste ja uurimiste kattumise vältimine

1.   Piiramata artiklite 12e ja 12f kohaldamist lõpetab peadirektor käimasoleva juurdluse ega alusta artikli 5 kohaselt juurdlust kui EPPO uurib samu asjaolusid. Peadirektor teavitab EPPO-d igast sel põhjusel juurdluse katkestamise otsusest.

Käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamiseks kontrollib amet artikli 12g lõike 2 kohaselt EPPO kriminaalasjade haldamise süsteemist, ega EPPO ei uuri samu asjaolusid. Amet võib küsida EPPO-lt lisateavet. EPPO vastab sellisele taotlusele tähtaja jooksul, mis määratakse kindlaks kooskõlas artikliga 12g.

Kui amet lõpetab oma juurdluse käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt, ei kohaldata artikli 9 lõiget 4 ega artiklit 11.

2.   EPPO võib selleks, et võimaldada ametil kaaluda sobivat haldusmeedet oma volituste piires, anda ametile asjakohast teavet kriminaalasjade kohta, mille puhul EPPO on otsustanud uurimist mitte läbi viia või mille ta on lõpetanud. Kui ametile saavad teatavaks uued asjaolud, mis ei olnud EPPO-le määruse (EL) 2017/1939 artikli 39 lõikes 1 osutatud uurimise lõpetamise otsuse tegemise ajal teada, võib peadirektor taotleda EPPO-lt uurimise taasalustamist vastavalt nimetatud määruse artikli 39 lõikele 2.

Artikkel 12e

Ameti abi EPPO-le

1.   EPPO juurdluse ajal ja EPPO taotlusel peab amet määruse (EL) 2017/1939 artikli 101 lõike 3 kohaselt ja oma volitusi järgides EPPO tegevust toetama või täiendama ehk täpsemalt:

a)

andma teavet, tegema analüüse (sealhulgas kohtuekspertiisi analüüse), pakkuma eksperditeadmisi ja operatiivtuge;

b)

hõlbustama liikmesriigi pädevate haldusasutuste ja liidu organite konkreetsete meetmete koordineerimist;

c)

viima läbi haldusuurimisi.

EPPO-le toetuse andmisel hoidub amet toimingutest või meetmetest, mis võiksid uurimist või süüdistuse esitamist ohustada.

2.   Lõikes 1 osutatud taotlus edastatakse kirjalikult ja selles täpsustatakse vähemalt järgmist:

a)

EPPO uurimist käsitlev teave ulatuses, mis on taotluse seisukohast vajalik;

b)

meetmed, mida EPPO palub ametil võtta;

c)

kohasel juhul soovituslik tähtaeg taotluse täitmiseks.

Amet võib vajaduse korral taotleda lisateavet.

3.   Kui amet võtab vastavalt käesolevale artiklile oma volituste piires toetavaid meetmeid EPPO taotlusel, et kaitsta tõendite lubatavust ning põhiõigusi ja menetluslikke tagatisi, tagavad EPPO ja amet tihedas koostöös, et järgitakse määruse (EL) 2017/1939 VI peatükis sätestatud kohaldatavaid menetluslikke kaitsemeetmeid.

Artikkel 12f

Täiendav juurdlus

1.   Kui EPPO viib läbi uurimist ja peadirektor leiab nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, et ameti volituste alusel tuleks algatada ka ameti läbiviidav juurdlus, et võimaldada kaitse-, finants-, distsiplinaar- või haldusmeetmete rakendamist, teavitab amet EPPO-d sellest kirjalikult, andes teada ka oma juurdluse laadist ja eesmärgist.

Pärast sellise teabe saamist ja artikli 12g kohaselt kehtestatud tähtaja jooksul võib EPPO olla vastu juurdluse algatamisele või teatavate juurdlusega seotud toimingute tegemisele. Kui EPPO on vastu juurdluse algatamisele või teatavate juurdlusega seotud toimingute tegemisele, teavitab ta ametit põhjendamatu viivituseta, kui vastuväite põhjused langevad ära.

Kui EPPO ei esita artikli 12g kohaselt kehtestatud tähtaja jooksul vastuväiteid, võib amet algatada juurdluse ning ta peab korraldama seda EPPO-ga pidevalt konsulteerides. Kui EPPO esitab sellesisulise vastuväite hiljem, peatab või lõpetab amet oma juurdluse või hoidub teatud uurimistoimingute tegemisest.

2.   Kui EPPO annab artikli 12d kohaselt esitatud teabenõude alusel ametile teada, et ei algata uurimist, ent hiljem algatab uurimise samadel asjaoludel, teavitab ta sellest kohe ametit. Kui peadirektor leiab pärast sellise teabe saamist, et ameti algatatud juurdlust tuleks kaitse-, finants-, distsiplinaar- või haldusmeetmete rakendamise võimaldamiseks jätkata, kohaldatakse käesoleva artikli lõiget 1.

Artikkel 12g

EPPO-ga seotud töökorraldus ja teabevahetus

1.   Amet lepib EPPO-ga kokku töökorralduses. Sellises töökorralduses võib olla sätestatud muu hulgas teabevahetuse, sealhulgas isikuandmete, operatiiv-, strateegilise, tehnilise või salastatud teabe edastamise ja täiendavate juurdluste üksikasjalik kord.

Töökorralduses tuleb üksikasjalikult reguleerida pideva teabevahetuse korraldus esitatud väidete vastuvõtmise ja kontrollimise ajal ning selle eesmärk on määrata kindlaks uurimise korraldamise pädevus. Samuti sisaldavad need ameti ja EPPO vahelise infoedastuse korda, kui amet toetab või täiendab EPPO tegevust. Nendes nähakse ette tähtajad üksteise taotlustele vastamiseks.

Amet ja EPPO lepivad kokku artikli 12c lõikes 5, artikli 12d lõikes 1 ja artikli 12f lõikes 1 osutatud tähtajad ja nende kohaldamise korra. Kuni sellise kokkuleppe saavutamiseni vastab EPPO ameti taotlustele viivitamata ja igal juhul 10 tööpäeva jooksul pärast artikli 12c lõikes 5 ja artikli 12d lõikes 1 osutatud taotluse esitamist ning 20 tööpäeva jooksul pärast artikli 12f lõike 1 esimeses lõigus osutatud teabenõude esitamist.

Enne EPPO-ga sõlmitavate halduskokkulepete vastuvõtmist saadab peadirektor eelnõu järelevalvekomiteele ning teavitamise eesmärgil Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Järelevalvekomitee esitab arvamuse viivitamata.

2.   Ametil on päringutabamuse või selle puudumisel põhineva süsteemi alusel kaudne juurdepääs EPPO kriminaalasjade haldamise süsteemis sisalduvale teabele.

Kui amet sisestab andmed kriminaalasjade haldamise süsteemi ja süsteem leiab päringu kokkulangevuse EPPO andmetega, teavitab see kokkulangevusest nii ametit kui ka EPPO-d. Amet võtab asjakohaseid meetmeid, et võimaldada EPPO-le samasugune päringutabamusel või selle puudumisel põhinev juurdepääs oma juurdluste haldamise süsteemis sisalduvale teabele.

Halduskokkulepetega määratakse kindlaks kohtuasjade haldamise süsteemidele vastastikuse juurdepääsu tehnilised ja turvaaspektid, sealhulgas sisemenetlused, millega tagatakse, et iga juurdepääs on nende ülesannete täitmiseks nõuetekohaselt põhjendatud ja dokumenteeritud.

3.   Peadirektor ja Euroopa peaprokurör kohtuvad vähemalt kord aastas, et arutada ühist huvi pakkuvaid küsimusi.“

14)

Artikli 13 lõike 1 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„1.   Liidu finantshuvide kaitsmise volituse raames teeb amet kohasel juhul koostööd Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) ja Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametiga (Europol). Kui see on koostöö hõlbustamiseks vajalik, sõlmib amet Eurojusti ja Europoliga halduskokkuleppeid. Selline töökord võib hõlmata operatiiv-, strateegilise või tehnilise teabe, sealhulgas isikuandmete ja salastatud teabe vahetamist, ning taotluse korral eduaruannete esitamist.“

15)

Artiklit 15 muudetakse järgmiselt:

a)

lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Järelevalvekomitee jälgib korrapäraselt ameti juurdlusülesannete täitmist, et suurendada ameti sõltumatust talle käesoleva määruse alusel antud volituste nõuetekohasel kasutamisel.

Eelkõige jälgib järelevalvekomitee menetluslike tagatiste kohaldamisega seotud arenguid ning juurdluse kestust.

Järelevalvekomitee esitab peadirektorile arvamusi, sealhulgas kohasel juhul soovitusi muu hulgas ameti juurdlustegevuseks vajalike vahendite, ameti juurdlusprioriteetide ja juurdluste kestuse kohta. Neid arvamusi võib järelevalvekomitee esitada omal algatusel või peadirektori või institutsiooni, organi, ameti või asutuse taotlusel, sekkumata samas käimasoleva juurdluse käiku.

Amet avaldab oma veebisaidil oma vastused järelevalvekomitee arvamustele.

Asjaomasele institutsioonile, organile, ametile või asutusele antakse kolmanda lõigu kohaselt antud arvamuste koopia.

Järelevalvekomiteele tagatakse juurdepääs kogu teabele ja kõigile dokumentidele, mida ta peab oma ülesannete täitmisel vajalikuks, sealhulgas aruannetele ja soovitustele lõpetatud juurdluste ja tagasilükatud juhtumite kohta, sekkumata samas käimasoleva juurdluse käiku ja võttes nõuetekohaselt arvesse konfidentsiaalsuse ja andmekaitse nõudeid.“;

b)

lõike 8 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„8.   Järelevalvekomitee nimetab esimehe. Järelevalvekomitee võtab vastu oma töökorra, mis esitatakse enne vastuvõtmist teavitamise eesmärgil Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja Euroopa andmekaitseinspektorile. Järelevalvekomitee koosolekud toimuvad esimehe või peadirektori algatusel. Aastas peetakse vähemalt kümme koosolekut. Järelevalvekomitee teeb otsused liikmete häälteenamusega. Sekretariaaditeenuseid osutab komisjon tihedas koostöös järelevalvekomiteega. Enne töötaja määramist sekretariaati konsulteeritakse järelevalvekomiteega ja selle arvamust võetakse arvesse. Sekretariaat tegutseb vastavalt järelevalvekomitee juhistele ja komisjonist sõltumatult. Ilma et see piiraks komisjoni kontrolli järelevalvekomitee ja selle sekretariaadi eelarve üle, ei sekku komisjon järelevalvekomitee järelevalveülesannetesse.“

16)

Artikli 16 lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmisega:

„1.   Kord aastas kohtuvad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon peadirektoriga poliitilise tasandi arvamuste vahetuseks, mille käigus arutatakse ameti poliitikat seoses meetoditega kelmuste, pettuste, korruptsiooni ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse ennetamiseks ja vastaseks võitluseks. Arvamuste vahetusest võtab osa järelevalvekomitee. Euroopa peaprokurör kutsutakse arvamuste vahetusel osalema. Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni, peadirektori või järelevalvekomitee taotlusel võib vastavalt vajadusele neile kohtumistele kutsuda ka kontrollikoja, EPPO, Eurojusti ja Europoli esindajaid.

2.   Lõike 1 eesmärkide täitmiseks võib arvamuste vahetuse käigus käsitleda mis tahes küsimusi, mille suhtes Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kokku lepivad. Eeskätt võidakse arvamuste vahetuse käigus käsitleda järgmisi küsimusi:

a)

ameti juurdluspoliitika aluseks olevad strateegilised prioriteedid;

b)

järelevalvekomitee artikli 15 kohased arvamused ja tegevusaruanded;

c)

peadirektori artikli 17 lõike 4 kohased aruanded ja asjakohasel juhul mis tahes muud institutsioonide aruanded, mis seonduvad ameti volitustega;

d)

ameti ning institutsioonide, organite, ametite ja asutuste, eelkõige EPPO vaheliste suhete raamistik, sealhulgas ameti juurdluse lõpparuannete järelmeetmete käigus ilmnenud horisontaalsed ja süsteemsed probleemid;

e)

ameti ja liikmesriikide pädevate asutuste vaheliste suhete raamistik, sealhulgas ameti juurdluste lõpparuannete järelmeetmete käigus ilmnenud horisontaalsed ja süsteemsed probleemid;

f)

ameti ja kolmandate riikide pädevate asutuste ning rahvusvaheliste organisatsioonide suhted käesolevas määruses osutatud kokkulepete raames;

g)

ameti töö tõhusus oma volituste täitmisel.“

17)

Artiklit 17 muudetakse järgmiselt:

a)

lõiked 2–5 asendatakse järgmisega:

„2.   Uue peadirektori ametisse nimetamiseks avaldab komisjon konkursiteate Euroopa Liidu Teatajas. Konkursiteade avaldatakse vähemalt kuus kuud enne ametisoleva peadirektori ametiaja lõppu. Komisjon koostab sobiva kvalifikatsiooniga kandidaatide nimekirja. Pärast seda, kui järelevalvekomitee on esitanud komisjoni kohaldatava valikumenetluse kohta heakskiitva arvamuse, lepivad Euroopa Parlament ja nõukogu õigeaegselt kokku nimekirjas, mis koosneb kolmest kandidaadist, kes valitakse komisjoni koostatud sobivate kandidaatide nimekirjast. Komisjon nimetab sellest nimekirjast peadirektori.

3.   Ameti peadirektor ei küsi ega võta välis- ja sisejuurdluste algatamise, korraldamise, koordineerimise ega juurdlustele või koordineerimisele järgnevate aruannete koostamisega seotud ülesannete täitmisel vastu juhiseid üheltki valitsuselt, institutsioonilt, organilt, ametilt ega asutuselt. Kui ameti peadirektori arvates seab komisjoni võetud meede kahtluse alla tema sõltumatuse, teavitab ta sellest viivitamata järelevalvekomiteed ja otsustab, kas esitada komisjoni vastu hagi Euroopa Liidu Kohtusse.

4.   Peadirektor esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale korrapäraselt ja vähemalt kord aastas aruandeid ameti korraldatud juurdluste tulemuste, võetud meetmete ja ilmnenud raskuste kohta, võttes arvesse nende juurdluste konfidentsiaalsust, juurdlusaluste isikute ja informaatorite seaduslikke õigusi ning asjakohasel juhul riigisiseseid kohtumenetluse norme. Kõnealused aruanded sisaldavad ka hinnangut liikmesriikide pädevate asutuste ning institutsioonide, organite, ametite ja asutuste poolt pärast ameti koostatud aruandeid ja soovitusi võetud meetmete kohta.

4a.   Euroopa Parlamendi või nõukogu taotlusel, mille nad esitavad seoses oma eelarvekontrolli õigustega, võib peadirektor anda teavet ameti tegevuse kohta, järgides juurdluste ja järelmenetluste konfidentsiaalsust. Euroopa Parlament ja nõukogu tagavad kooskõlas käesoleva lõikega talle antud teabe konfidentsiaalsuse.

5.   Peadirektor teavitab järelevalvekomiteed korrapäraselt ameti tegevusest, juurdlusülesannete täitmisest ning juurdluste järelmeetmetest.

Peadirektor teavitab järelevalvekomiteed korrapäraselt:

a)

juhtudest, mille puhul ei ole peadirektori soovitusi järgitud;

b)

juhtudest, mille puhul on teave edastatud liikmesriikide õigusasutustele või EPPO-le;

c)

juhtudest, mille puhul uurimist ei algatatud ning mille menetlemine on lõpetatud;

d)

juurdluste kestusest vastavalt artikli 7 lõikele 8.“;

b)

lõige 7 asendatakse järgmisega:

„7.   Peadirektor kehtestab ametisisese nõustamis- ja kontrollimenetluse, sealhulgas õiguspärasuse kontrolli, mis on muu hulgas seotud juurdlusaluste isikute menetluslike tagatiste ja põhiõiguste austamise ning asjaomaste liikmesriikide õiguse järgimisega, pidades eelkõige silmas artikli 11 lõiget 2. Seaduslikkuse kontrolli viivad läbi ameti õigus- ja juurdlusmenetluste eksperdid. Nende arvamus lisatakse juurdluse lõpparuandele.“;

c)

lõike 8 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„8.   Peadirektor võtab ameti töötajate jaoks kooskõlas käesoleva määrusega vastu juurdlusmenetluse suunised. Suunised peavad olema kooskõlas käesoleva määrusega ning käsitlevad muu hulgas järgmist:

a)

töömeetodid ameti volituste täitmisel;

b)

juurdlusmenetlusi reguleerivad üksikasjalikud normid;

c)

menetluslikud tagatised;

d)

ametisisese nõustamis- ja kontrollimenetluse, sealhulgas õiguspärasuse kontrolli üksikasjad;

e)

andmekaitse ning teabevahetuse ja dokumentidele juurdepääsu põhimõtted, nagu on sätestatud artikli 10 lõikes 3b;

f)

suhted EPPO-ga.“;

d)

lõike 9 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„9.   Enne peadirektorile distsiplinaarkaristuse määramist või temalt puutumatuse äravõtmist konsulteerib komisjon järelevalvekomiteega.“

18)

Artikkel 19 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 19

Hindamisaruanne ja võimalik läbivaatamine

1.   Hiljemalt viie aasta möödumisel määruse (EL) 2017/1939 artikli 120 lõike 2 teise lõigu kohaselt määratud kuupäevast esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule hindamisaruande käesoleva määruse kohaldamise ja mõju kohta, eelkõige ameti ja EPPO koostöö tulemuslikkuse ja tõhususe kohta. Aruandele lisatakse järelevalvekomitee arvamus.

2.   Komisjon esitab hiljemalt kaks aastat pärast esimeses lõigus osutatud hindamisaruande esitamist Euroopa Parlamendile ja nõukogule kohasel juhul seadusandliku ettepaneku ameti tegevust reguleeriva õigusraamistiku ajakohastamiseks, sealhulgas täiendavad ja üksikasjalikumad normid ameti loomise, tema tööülesannete või menetluste kohta, mida kasutatakse eelkõige koostöös EPPO-ga, piiriülestes uurimistes ja EPPO-s mitteosalevate liikmesriikide uurimistes.“

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesoleva määruse artikli 1 punktiga 13 lisatud määruse (EL, Euratom) nr 883/2018 artikleid 12c–12f kohaldatakse määruse (EL) 2017/1939 artikli 120 lõike 2 teise lõigu kohaselt määratavast päevast alates.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 23. detsember 2020

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

president

M. ROTH


(1)  ELT C 42, 1.2.2019, lk 1.

(2)  Euroopa Parlamendi 16. aprilli 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 4. detsembri 2020. aasta esimese lugemise seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2020. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil (ELT L 198, 28.7.2017, lk 29).

(4)  Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT L 283, 31.10.2017, lk 1).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT L 248, 18.9.2013, lk 1).

(6)  Nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrus (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramise eest (EÜT L 292, 15.11.1996, lk 2).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17).

(8)  Kohtuotsus, Üldkohus (esimene koda), 3. mai 2018, Sigma Orionis SA vs. Euroopa Komisjon, T-48/16, ECLI:EU:T:2018:245.

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).

(10)  EÜT L 136, 31.5.1999, lk 15.

(11)  Nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määrus (EÜ) nr 515/97 liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks (EÜT L 82, 22.3.1997, lk 1).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 608/2013, mis käsitleb intellektuaalomandi õiguskaitse tagamist tollis ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1383/2003 (ELT L 181, 29.6.2013, lk 15).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).


28.12.2020   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 437/74


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2020/2224,

23. detsember 2020,

mis käsitleb ühiseid reegleid, et tagada põhiline veoseveo- ja sõitjate autoveoühendus pärast Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingus sätestatud üleminekuperioodi lõppu

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 91 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

pärast konsulteerimist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega,

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (2) (edaspidi „väljaastumisleping“) sõlmis liit nõukogu otsusega (EL) 2020/135 (3) ning see jõustus 1. veebruaril 2020. Väljaastumislepingu artiklis 126 osutatud üleminekuperiood, mille jooksul kohaldatakse vastavalt väljaastumislepingu artiklile 127 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Ühendkuningriik) suhtes ja Ühendkuningriigis jätkuvalt liidu õigust, lõpeb 31. detsembril 2020. 25. veebruaril 2020 võttis nõukogu vastu otsuse (EL, Euratom) 2020/266 (4), millega anti luba alustada Ühendkuningriigiga läbirääkimisi uue partnerluslepingu üle. Nagu on ette nähtud läbirääkimisjuhistes, hõlmab luba muu hulgas elemente, mis on vajalikud selleks, et põhjalikult käsitleda maanteetranspordialaseid suhteid Ühendkuningriigiga pärast üleminekuperioodi lõppu. Siiski ei ole kindel, kas liidu ja Ühendkuningriigi vaheline kokkulepe, millega reguleeritakse nende tulevasi suhteid kaupade ja sõitjate maanteeveo valdkonnas, on selle perioodi lõpuks jõustunud.

(2)

Selles osas, mis puudutab Ühendkuningriigi ning liidu ja selle liikmesriikide vahelisi suhteid, lõpevad üleminekuperioodi lõppedes ja erisätete puudumise korral kõik õigused ja kohustused, mis tulenevad turulepääsu käsitlevatest liidu õigusnormidest, mis on kehtestatud määrustega (EÜ) nr 1072/2009 (5) ja (EÜ) nr 1073/2009 (6).

(3)

Sellises olukorras oleks rahvusvaheline kaupade ja sõitjate vedu liidu ja Ühendkuningriigi vahel tõsiselt häiritud.

(4)

Gibraltar ei kuulu käesoleva määruse territoriaalse kohaldamise alasse ning selles esitatud viited Ühendkuningriigile ei hõlma Gibraltarit.

(5)

Ainus alternatiivne õigusraamistik, mille alusel saaks toimuda veosevedu liidu ja Ühendkuningriigi vahel, on Euroopa Transpordiministrite Konverentsi (ECMT) mitmepoolne kvoodisüsteem. Kuna ECMT süsteemi kohaste lubade arv ning sellega hõlmatud autoveoliigid on piiratud, ei ole see süsteem praegu liidu ja Ühendkuningriigi vahelise veoseveo vajaduse täielikuks rahuldamiseks piisav.

(6)

Samuti on oodata tõsiseid häireid sõitjateveo teenustes, sealhulgas ka seoses avaliku korraga. Ainus olemasolev õigusraamistik, mille alusel sõitjate bussivedu liidu ja Ühendkuningriigi vahel pärast üleminekuperioodi lõppu toimuda saaks, on bussiga toimuvat rahvusvahelist sõitjate juhuvedu käsitlev kokkulepe (7) (edaspidi „Interbusi kokkulepe“). Ühendkuningriigist saab Interbusi kokkuleppe iseseisev osaline 1. jaanuaril 2021. Interbusi kokkulepe hõlmab aga üksnes juhuvedusid ja on seetõttu üleminekuperioodi lõppemisest tingitud Ühendkuningriigi ja liidu vahelise rahvusvahelise bussiveoga seotud häirete kõrvaldamiseks ebapiisav. Interbusi kokkuleppe protokolli üle, mis käsitleb bussidega toimuvat rahvusvahelist sõitjate liinivedu ja eriotstarbelist liinivedu, on läbi räägitud ning eeldatakse, et Ühendkuningriik ratifitseerib selle võimalikult kiiresti. Samas ei eeldata, et protokoll jõustuks õigeaegselt, et pakkuda toimivat alternatiivset lahendust vahetult pärast üleminekuperioodi lõppu. Seepärast ei vasta kehtivad õigusaktid liidu ja Ühendkuningriigi vahel bussiga toimuva sõitjate liiniveo ja eriotstarbelise liiniveo teenuste vajadustele.

(7)

Et hoida ära sellest tulenevaid tõsiseid häireid, sealhulgas seoses avaliku korraga, on vaja kehtestada ajutised meetmed, millega võimaldatakse Ühendkuningriigis tegevusloa saanud veoseveo-ettevõtjatel ja bussiveo-ettevõtjatel tegeleda veoseveoga ja sõitjate autoveoga Ühendkuningriigi ja liidu vahel või Ühendkuningriigi territooriumilt ühe või enama liikmesriigi kaudu Ühendkuningriigi territooriumile. Selleks et tagada nõuetekohane tasakaal Ühendkuningriigi ja liidu vahel, peab selliselt antavate õiguste tingimus olema samaväärsete õiguste andmine ning nende suhtes tuleb kohaldada teatavaid ausat konkurentsi tagavaid tingimusi.

(8)

Õigus teostada vedusid liikmesriigi territooriumil ja liikmesriikide vahel on siseturu oluline saavutus ning pärast üleminekuperioodi lõppu ja vastupidise erisätte puudumisel ei tohiks Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjad seda enam kasutada. Vahetult pärast üleminekuperioodi lõppu ning kui puudub tulevane kokkulepe liidu ja Ühendkuningriigi vahelise veoseveo kohta, tekivad tõenäoliselt liiklusvoogude häired ja sellest tulenev oht avalikule korrale, eelkõige piiriületuspunktides, mida on vähe ning kus tuleb sõidukeid ja nende lasti täiendavalt kontrollida. Ühendkuningriigi piiriületuspunktides suurenesid ummikud juba enne üleminekuperioodi lõppu. COVID-19 pandeemiaga seotud kriisil oli negatiivne mõju ka maanteetranspordile, mispuhul suurenes tühisõitude arv – suundumus, mis võib süveneda, kui puudub paindlikkus, mis võimaldaks Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatel teha liidusiseseid vedusid, isegi väga piiratud ulatuses, rangelt piiratud aja jooksul. Sellised häired võivad viia olukorrani, millel on negatiivne mõju kriitilistele tarneahelatele, mida peetakse vajalikuks kestva COVID-19 pandeemia ohjamiseks. Selliste häirete ulatuse vähendamiseks tuleks Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatel ajutiselt lubada teha liidu territooriumil Ühendkuningriigi ja liidu vaheliste vedude raames piiratud arvul täiendavaid vedusid. Nende sõidukid ei peaks siis kohe Ühendkuningriiki naasma ja nende naasmine Ühendkuningriiki tühjana oleks vähem tõenäoline, mis vähendaks sõidukite koguarvu ja seega survet piiriületuspunktides. Selliste lisatoimingute tegemise õigus peaks olema proportsionaalne, ei tohiks olla samal tasemel, mis on liidu veoseveo-ettevõtjatel siseturu reeglite alusel, ning see tuleks järk-järgult kaotada.

(9)

Iirimaa ja Põhja-Iirimaa vahelised piiriülesed bussiveoteenused on eriti olulised piirialadel elavate kogukondade jaoks, pidades silmas muu hulgas ühise reisipiirkonna raames kogukondadevahelise põhilise ühenduse tagamist. Seetõttu peaks Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjatel olema jätkuvalt lubatud Iirimaa ja Põhja-Iirimaa vahel toimuva rahvusvahelise sõitjate bussiveoteenuse raames sõitjaid Iirimaa piirialadel peale võtta ja maha panna.

(10)

Meetmete ajutise iseloomu arvessevõtmiseks, kuid pretsedenti loomata, tuleks käesolevas määruses sätestatud meetmeid kohaldada vaid lühikese aja vältel. Veoseveo puhul on lühike ajavahemik kavandatud selleks, et võimaldada võimaliku põhilise ühenduse kehtestamist ECMT süsteemi raames ning see ei piira liidu ja Ühendkuningriigi vahelise tulevase veosevedu reguleeriva kokkuleppe ning liidu tulevaste transpordialaste õigusnormide jõustumist. Sõitjate bussiveo puhul on lühike ajavahemik kavandatud selleks, et Interbusi kokkuleppe protokoll, mis käsitleb bussidega toimuvat rahvusvahelist sõitjate liinivedu ja eriotstarbelist liinivedu, saaks jõustuda ja seda saaks Ühendkuningriigi suhtes kohaldada, kas nii, et Ühendkuningriik ratifitseerib protokolli, või ühineb sellega, piiramata selles valdkonnas võimalike kokkulepete sõlmimist liidu ja Ühendkuningriigi vahel tulevikus.

(11)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt selliste ajutiste meetmete kehtestamist, millega reguleeritakse liidu ja Ühendkuningriigi vahelist veosevedu ja sõitjate bussivedu, juhul kui nende tulevasi autoveoalaseid suhteid reguleeriv leping ei ole üleminekuperioodi lõpuks jõustunud, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(12)

Võttes arvesse üleminekuperioodi lõppemisega seotud olukorra kiireloomulisust, peetakse asjakohaseks teha erand ELi lepingule, Euroopa Liidu toimimise lepingule (ELi toimimise leping) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4 osutatud kaheksa nädala pikkusest tähtajast.

(13)

Käesolev määrus peaks jõustuma võimalikult kiiresti ja seda tuleks kohaldada alates väljaastumislepinguga kehtestatud üleminekuperioodi lõppemisele järgnevast päevast, välja arvatud juhul, kui selleks kuupäevaks on jõustunud Ühendkuningriigiga sõlmitud autovedu reguleeriv leping või seda on asutud ajutiselt kohaldama. Käesolevat määrust tuleks kohaldada kuni autovedu reguleeriva rahvusvahelise lepingu mõlema lepinguosalise suhtes jõustumisele või selle mõlema lepinguosalise poolsele ajutisele kohaldamisele eelneva päevani. Kui välja arvata erisätted, mida kohaldatakse Iirimaa piirialal Iirimaa ja Põhja-Iirimaa vahel toimuva rahvusvahelise liiniveo ja eriotstarbelise liiniveo raames, tuleks bussiga toimuva liiniveo ja eriotstarbelise liiniveo korraldamise õiguse kohaldamine lõpetada kuupäeval, mil liidu ja Ühendkuningriigi suhtes jõustub Interbusi kokkuleppe protokoll, mis käsitleb bussiga toimuvat rahvusvahelist sõitjate liinivedu ja eriotstarbelist liinivedu. Käesoleva määruse kohaldamine peaks igal juhul lõppema 30. juunil 2021.

(14)

Komisjonile tuleks delegeerida õigus võtta turu vajadustest lähtuvalt vastu ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaseid õigusakte, et taastada samaväärsus õiguste vahel, mille liit on andnud Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatele ja Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjatele ning Ühendkuningriik liidu veoseveo-ettevõtjatele ja liidu bussiveo-ettevõtjatele, muu hulgas juhul, kui Ühendkuningriigi antud õigused on antud päritoluliikmesriigi alusel või need ei ole muul viisil samaväärselt kõigile liidu ettevõtjatele kättesaadavad, ning heastada liidu veoseveo-ettevõtjaid ja liidu bussiveo-ettevõtjaid kahjustanud ebaausa konkurentsi juhtumeid.

(15)

Delegeeritud õigusaktid peaksid olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning nende tingimused peaksid olema sama ulatusega kui probleemid, mida tekitavad samaväärsete õiguste andmata jätmine või ebaõiglased konkurentsitingimused. Komisjon peaks kaaluma käesoleva määruse kohaldamise peatamist üksnes kõige tõsisemate juhtumite korral, kui Ühendkuningriik ei anna liidu veoseveo-ettevõtjatele või bussiveo-ettevõtjatele samaväärseid õigusi või kui antud õigused on minimaalsed või kui Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjate või Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjate konkurentsitingimused erinevad liidu ettevõtjate omadest nii palju, et kõnealuste teenuste pakkumine ei ole liidu ettevõtjate jaoks majanduslikult tasuv.

(16)

Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel on eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (8) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist. Komisjon peaks tagama, et ükski vastuvõetud delegeeritud õigusakt ei mõjuta põhjendamatult siseturu nõuetekohast toimimist.

(17)

Tagamaks, et Ühendkuningriigi poolt liidu veoseveo-ettevõtjatele ja liidu bussiveo-ettevõtjatele antud õigused, mis on samaväärsed käesoleva määrusega Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatele ja Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjatele antud õigustega, on kättesaadavad kõigile liidu ettevõtjatele, tuleks määruste (EÜ) nr 1072/2009 ja (EÜ) nr 1073/2009 kohaldamisala ajutiselt laiendada. Need määrused juba hõlmavad liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise sõidu käigus läbitava transiidiliikmesriigi territooriumil kulgevat osa. Niisugusel juhul tuleb aga tagada, et määrust (EÜ) nr 1072/2009 kohaldatakse ka sõidu selle osa suhtes, mis tehakse selle liikmesriigi territooriumil, kus toimub peale- või mahalaadimine, ning et määrust (EÜ) nr 1073/2009 kohaldatakse ka sõidu selle osa suhtes, mis toimub selle liikmesriigi territooriumil, kus sõitjad peale võetakse või kus nad maha pannakse. Niisuguse laienduse eesmärk on tagada, et liidu ettevõtjad saavad teha piiriüleseid vedusid Ühendkuningriiki või Ühendkuningriigist ning sõitjateveo puhul lisapeatusi,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Kohaldamisala

Käesolevas määruses sätestatakse ajutised meetmed, millega reguleeritakse veosevedu ning bussiga toimuvat sõitjate liinivedu ja eriotstarbelist liinivedu liidu ning Ühendkuningriigi vahel pärast väljaastumislepingu artiklis 126 osutatud üleminekuperioodi lõppu.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„sõiduk“ –

a)

veoseveo puhul Ühendkuningriigis registreeritud mootorsõiduk või ühendatud autorong (millest vähemalt mootorsõiduk on Ühendkuningriigis registreeritud), mida kasutatakse eranditult selliste kaupade veoks, mis kuuluvad ettevõtjale või ettevõtja on need järelmaksuga ostnud või rentinud, kusjuures rentimise korral peab sõiduk vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2006/1/EÜ (9) sätestatud tingimustele;

b)

sõitjateveo korral buss;

2)

„lubatud veosevedu“ –

a)

koormaga vedu, mis tehakse sõidukiga liidu territooriumilt Ühendkuningriigi territooriumile või vastupidi ning mis võib, aga ei pruugi läbida ühe või mitme liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumi;

b)

pärast käesoleva punkti alapunktis a osutatud koormaga vedu Ühendkuningriigi territooriumilt liidu territooriumile tehakse seitsme päeva jooksul alates liidu territooriumil toimuvast mahalaadimisest kuni kaks täiendavat peale- ja mahalaadimist liidu territooriumil kahe kuu jooksul alates käesoleva määruse kohaldamise esimesest päevast, nagu on osutatud artikli 12 lõike 2 esimeses lõigus, ning järgneva kolme kuu jooksul alates liidu territooriumil toimuvast mahalaadimisest üks peale- ja mahalaadimine seitsme päeva jooksul;

c)

koormaga vedu sõidukiga Ühendkuningriigi territooriumilt Ühendkuningriigi territooriumile, läbides liidu territooriumi;

d)

punktides a ja c osutatud veoga seotud tühisõit;

3)

„sõitjate lubatud bussivedu“ –

a)

sõit, mis tehakse bussiga sõitjate vedamiseks liidu territooriumilt Ühendkuningriigi territooriumile või vastupidi ning mis võib, aga ei pruugi läbida ühe või mitme liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumi;

b)

sõit, mis tehakse bussiga sõitjate vedamiseks Ühendkuningriigi territooriumilt Ühendkuningriigi territooriumile, läbides liidu territooriumi;

c)

punktides a ja b osutatud veoga seotud sõit, mille puhul sõitjaid ei veeta;

d)

sõitjate pealevõtt ja mahapanek Iirimaa piirialal Iirimaa ja Põhja-Iirimaa vahel toimuva rahvusvahelise liiniveo ja eriotstarbelise liiniveo raames;

4)

„Iirimaa piiriala“ – Iirimaa maakonnad, mis asuvad Iirimaa ja Põhja-Iirimaa vahelisel maismaapiiril;

5)

„liidu veoseveo-ettevõtja“ – veoseveoga tegelev ettevõtja, kellel on määruse (EÜ) nr 1072/2009 artikli 4 kohane kehtiv ühenduse tegevusluba;

6)

„Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtja“ – Ühendkuningriigis asutatud ettevõtja, kellel on luba tegeleda veoseveoga ja kes omab kehtivat tegevusluba, mis on välja antud rahvusvaheliseks lubatud veoseveoks;

7)

„Ühendkuningriigi tegevusluba“ – Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtja puhul Ühendkuningriigi välja antud tegevusluba rahvusvaheliseks lubatud veoseveoks ning Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtja puhul Ühendkuningriigi välja antud tegevusluba rahvusvaheliseks sõitjate lubatud bussiveoks;

8)

„buss“ – Ühendkuningriigis registreeritud sõiduk, mis on oma ehituse ja varustuse poolest sobiv ja ette nähtud rohkem kui üheksa sõitja (koos juhiga) vedamiseks;

9)

„liinivedu“ – sõitjate vedu kindlate vaheaegade järel kindlaksmääratud marsruudil, kusjuures sõitjad võetakse peale ja pannakse maha varem kindlaks määratud peatustes;

10)

„eriotstarbeline liinivedu“ – vedaja korraldatav teatavate sõitjaterühmade liinivedu, mida muud sõitjad ei saa kasutada;

11)

„liidu bussiveo-ettevõtja“ – sõitjate bussiveoga tegelev ettevõtja, kellel on määruse (EÜ) nr 1073/2009 artikli 4 kohane kehtiv ühenduse tegevusluba;

12)

„Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtja“ – Ühendkuningriigis asutatud ettevõtja, kellel on luba tegeleda sõitjate bussiveoga ja kes omab kehtivat tegevusluba rahvusvaheliseks sõitjate lubatud bussiveoks;

13)

„ettevõtja“ – veoseveo-ettevõtja või bussiveo-ettevõtja;

14)

„konkurentsiõigus“ – õigus, milles käsitletakse järgmisi tegevusi, juhul kui need võivad mõjutada veoseveoteenuseid või bussiveoteenuseid:

a)

tegevus, mis seisneb järgmises:

i)

veoseveo-ettevõtjate või bussiveo-ettevõtjate vahelised kokkulepped, veoseveo-ettevõtjate või bussiveo-ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk või tagajärg on konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine,

ii)

turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme veoseveo-ettevõtja või bussiveo-ettevõtja poolt;

iii)

Ühendkuningriigi võetud või jõus hoitud meetmed, mis hõlmavad avalik-õiguslikke ettevõtjaid ja selliseid ettevõtjaid, kellele Ühendkuningriik on andnud eri- või ainuõigusi, ning mis on vastuolus alapunktiga i või ii;

b)

veoseveo-ettevõtjate või bussiveo-ettevõtjate koondumised, mis märkimisväärselt takistavad tõhusat konkurentsi, eelkõige turgu valitseva seisundi loomise või tugevdamise tagajärjel;

15)

„subsiidium“ – igasugune kasutoov rahaline panus, mille valitsus või muu mis tahes tasandi avaliku sektori asutus on ettevõtjale andnud ja mis hõlmab järgmist:

a)

otsene raha ülekandmine (näiteks toetused, laenud või paigutused omakapitali), võimalikud raha otseülekanded, ja ettevõtja kohustuste ülevõtmine (näiteks laenutagatised, kapitalisüstid, ettevõtja omandamine, pankrotikaitse või kindlustus);

b)

loobumine muul juhul maksmisele kuuluvast tulust või selle kogumata jätmine;

c)

selliste kaupade või teenustega varustamine, mis ei ole osa üldisest taristust, või kaupade või teenuste ostmine;

d)

maksed rahastamismehhanismi, eraõigusliku asutuse suunamine või sellele ülesande andmine täita üht või mitut alapunktides a, b ja c osutatud funktsiooni, mis tavaliselt kuulub valitsuse või muu avaliku sektori asutuse pädevusse ja mille menetlus ei erine sisuliselt tavapäraselt valitsuse järgitavast menetlusest.

Valitsus või muu avaliku sektori asutus võib anda rahalist toetust üksnes juhul, kui samasugust rahalist toetust annaks ka turumajanduse tingimustes tegutsev ja kõnealuse avalik-õigusliku asutusega samas olukorras olev eraettevõtja, kes juhindub kasumlikkusest;

16)

„sõltumatu konkurentsiasutus“ – konkurentsiõiguse kohaldamise ja selle täitmise tagamise ning subsiidiumide järelevalve eest vastutav asutus, mis vastab järgmistele tingimustele:

a)

asutus on oma tegevuses sõltumatu ja tal on oma ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid;

b)

oma ülesannete täitmisel ja volituste kasutamisel on asutusele tagatud sõltumatus poliitilisest või muust välisest mõjutamisest ja ta tegutseb erapooletult;

c)

asutuse otsused vaadatakse läbi kohtus;

17)

„diskrimineerimine“ – igasugune objektiivse põhjenduseta vahetegemine veoseveoteenuste või bussiveoteenuste osutamiseks kasutatavate kaupade või teenuste, sealhulgas avalike teenuste pakkumisel või veoseveoteenuste või bussiveoteenuste käsitlemisel asjaomaste avalik-õiguslike asutuste poolt;

18)

„liidu territoorium“ – liikmesriikide territoorium, mille suhtes kohaldatakse ELi lepingut ja ELi toimimise lepingut nimetatud lepingutes sätestatud tingimustel.

Artikkel 3

Lubatud veoseveo korraldamise õigus

1.   Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjad võivad käesolevas määruses sätestatud tingimustel lubatud veoseveoga tegeleda.

2.   Füüsilised isikud, kelle elukoht on Ühendkuningriigis, ja seal asutatud juriidilised isikud võivad ilma Ühendkuningriigi tegevusloata tegeleda järgmiste lubatud veoseveo liikidega:

a)

postivedu universaalteenusena;

b)

kahjustatud või rikkis sõidukite vedu;

c)

veosevedu mootorsõidukitega, mille suurim lubatud täismass koos haagisega ei ületa 3,5 tonni;

d)

meditsiinitoodete, -aparaatide, -seadmete ja muude arstiabiks vajalike kaupade vedu hädaolukorras, eelkõige looduskatastroofide korral;

e)

veosevedu järgmistel tingimustel:

i)

veetav kaup on ettevõtja omand või vara, mille ettevõtja on müünud, ostnud, rendile andnud või rendile võtnud, tootnud, kaevandanud, töödelnud või remontinud;

ii)

sõidu eesmärk on kaupade vedamine ettevõttesse või ettevõttest või kaupade ettevõttesisene või -väline ümberpaigutamine ettevõtja oma vajadusteks;

iii)

sellise veo puhul kasutatavaid mootorsõidukeid juhivad ettevõtja poolt töölevõetud töötajad või lepingulise kohustuse alusel ettevõtja käsutusse antud töötajad;

iv)

kaupu vedavad sõidukid kuuluvad ettevõtjale või ettevõtja on need järelmaksuga ostnud või rentinud, kusjuures viimasel juhul vastavad sõidukid tingimustele, mis on ette nähtud direktiiviga 2006/1/EÜ, ning

v)

selline vedu on ettevõtjale ainult lisategevusala.

Artikkel 4

Bussiga toimuva liiniveo ja eriotstarbelise liiniveo korraldamise õigus

1.   Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjad võivad käesolevas määruses sätestatud tingimustel korraldada sõitjate lubatud bussivedu, kui tegemist on liiniveo ja eriotstarbelise liiniveoga.

2.   Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjatel peab bussiga toimuva lubatud liiniveo ja eriotstarbelise liiniveo rendi või tasu eest korraldamiseks olema luba, mis on välja antud enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva kooskõlas määruse (EÜ) nr 1073/2009 artiklitega 6–11.

3.   Käesoleva artikli lõike 2 kohaseid kehtivaid lube võib käesoleva artikli lõikes 1 osutatud eesmärkidel kooskõlas määruse (EÜ) nr 1073/2009 artiklites 6–11 sätestatud õigusnormide ja menetlustega edasi kasutada kuni 30. juunini 2021, tingimusel et need senikaua kehtivad ning neid on samadel tingimustel pikendatud või nende puhul on muudetud üksnes peatusi, hindu või sõiduplaane.

4.   Sõitjate lubatud bussivedu, mida korraldavad füüsilised isikud, kelle elukoht on Ühendkuningriigis või seal asutatud juriidilised isikud mitteärilistel ja mittetulunduslikel eesmärkidel, võib toimuda ilma tegevusloata, kui:

a)

veod on sellele füüsilisele või juriidilisele isikule üksnes kõrvaltegevus ning

b)

kasutatavad sõidukid kuuluvad nimetatud füüsilisele või juriidilisele isikule või ta on need omandanud järelmaksuga või neid kasutatakse pikaajalise liisinglepingu alusel ja neid juhivad füüsilise või juriidilise isiku töötaja, kõnealune füüsiline isik või tema poolt tööle võetud isik või ettevõtja poolt tööle võetud või lepingulise kohustuse alusel ettevõtja käsutusse antud töötajad.

Kõnealuste vedude puhul ei kohaldata ühtegi liidus kehtivat loasüsteemi, tingimusel et sellega tegeleval isikul on riiklik tegevusluba, mis on kooskõlas määruse (EÜ) nr 1073/2009 artikli 3 lõikega 2 välja antud enne käesoleva määruse artikli 12 lõike 2 esimeses lõigus osutatud käesoleva määruse kohaldamise esimest päeva.

5.   Sõiduki vahetus või veo katkestamine selleks, et kasutada ülejäänud sõiduks muud transpordivahendit, ei mõjuta käesoleva määruse kohaldamist.

Artikkel 5

Kahepoolsed lepingud või kokkulepped

Liikmesriigid ei pea läbirääkimisi ega sõlmi kahepoolseid lepinguid ega kokkuleppeid Ühendkuningriigiga küsimustes, mis kuuluvad käesoleva määruse kohaldamisalasse.

Ilma et see piiraks kehtivate mitmepoolsete kokkulepete kohaldamist, ei anna need muul viisil Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatele või Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjatele muid õigusi kui need, mis on antud käesoleva määrusega.

Artikkel 6

Sotsiaalsed ja tehnilised õigusnormid

Käesoleva määruse kohase lubatud veoseveo või sõitjate lubatud bussiveo käigus tuleb täita järgmisi õigusnorme:

a)

liikuvate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/15/EÜ (10) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid;

b)

teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 561/2006 (11) sätestatud nõudeid;

c)

autovedudel kasutatavate sõidumeerikute puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 165/2014 (12) sätestatud nõudeid;

d)

juhtide alus- ja jätkuõppe puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/59/EÜ (13) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid;

e)

teatavate maanteesõidukite maksimaalmõõtmete ja täismassi puhul nõukogu direktiivi 96/53/EÜ (14) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid;

f)

teatavate kategooriate mootorsõidukite kiiruspiirikute paigaldamise ja kasutamise puhul nõukogu direktiivi 92/6/EMÜ (15) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid;

g)

turvavööde ja lapse turvasüsteemide kohustusliku kasutamise suhtes sõidukites nõukogu direktiivi 91/671/EMÜ (16) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid;

h)

töötajate lähetamise puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/71/EÜ (17) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid.

i)

sõitjate õiguste puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 181/2011 (18) sätestatud nõudeid.

Artikkel 7

Õiguste samaväärsus

1.   Komisjon teeb seiret õiguste üle, mille Ühendkuningriik on liidu veoseveo-ettevõtjatele ja liidu bussiveo-ettevõtjatele andnud, ja nende õiguste teostamise tingimuste üle.

2.   Kui komisjon teeb kindlaks, et Ühendkuningriigi poolt liidu veoseveo-ettevõtjatele või liidu bussiveo-ettevõtjatele antud õigused ei ole kas de jure või de facto samaväärsed käesoleva määruse kohaselt Ühendkuningriigi ettevõtjatele antud õigustega või et need õigused ei ole kõikidele liidu veoseveo-ettevõtjatele või liidu bussiveo-ettevõtjatele võrdselt kättesaadavad, võtab ta samaväärsuse taastamiseks viivitamatult ja kooskõlas artikliga 11 vastu delegeeritud õigusaktid, et teha järgmist:

a)

peatada artikli 3 või artikli 4 lõigete 1–4 kohaldamine, kui liidu ettevõtjatele ei anta samaväärseid õigusi või kui antud õigused on minimaalsed;

b)

piirata Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatele või Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjatele lubatud mahtu, reiside arvu või mõlemat või

c)

kehtestada sõiduki liikide või liiklemistingimustega seotud tegevuspiirangud.

Artikkel 8

Aus konkurents

1.   Komisjon teeb seiret tingimuste üle, mille kohaselt liidu ettevõtjad konkureerivad Ühendkuningriigi ettevõtjatega käesoleva määrusega hõlmatud veoseveoteenuste või bussiveoteenuste osutamisel.

2.   Kui komisjon teeb kindlaks, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tingimused on mõne käesoleva artikli lõikes 3 osutatud olukorra tulemusena märgatavalt ebasoodsamad kui Ühendkuningriigi ettevõtjatele kehtivad tingimused, võtab ta olukorra parandamiseks viivitamatult ja kooskõlas artikliga 11 vastu delegeeritud õigusaktid, et teha järgmist:

a)

peatada artikli 3 või artikli 4 lõigete 1–4 kohaldamine, kui Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatele või Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjatele kehtivad konkurentsitingimused erinevad liidu ettevõtjatele kehtivatest konkurentsitingimustest nii palju, et teenuste pakkumine ei ole viimaste jaoks enam majanduslikult tasuv;

b)

piirata Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatele või Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjatele lubatud mahtu, reiside arvu või mõlemat või

c)

kehtestada sõiduki liikide või liiklemistingimustega seotud tegevuspiirangud.

3.   Lõikes 2 osutatud delegeeritud õigusaktid võetakse nimetatud lõikes osutatud tingimustel vastu järgmiste olukordade parandamiseks:

a)

toetuste andmine Ühendkuningriigi poolt;

b)

Ühendkuningriigi suutmatus kehtestada või tõhusalt kohaldada konkurentsialaseid õigusakte;

c)

Ühendkuningriigi suutmatus luua või hoida töös sõltumatut konkurentsiasutust;

d)

Ühendkuningriigis kohaldatakse töötajate kaitse, ohutuse, turvalisuse ja keskkonna suhtes standardeid, mis on madalamad kui liidu õiguses sätestatud standardid, või liidu õiguse asjakohaste sätete puudumise korral madalamad kui kõigi liikmesriikide poolt kehtestatud standardid või igal juhul madalamad kui asjaomased rahvusvahelised standardid;

e)

Ühendkuningriigis kohaldatakse veoseveo-ettevõtjatele või bussiveo-ettevõtjatele Ühendkuningriigi tegevusloa andmisel standardeid, mis on leebemad kui need, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1071/2009 (19);

f)

Ühendkuningriigis kohaldatakse kutseliste juhtide alus- ja jätkuõppe suhtes standardeid, mis on leebemad kui need, mis on ette nähtud direktiiviga 2003/59/EÜ;

g)

Ühendkuningriigis kohaldatakse teede maksustamise eeskirju, mis erinevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 1999/62/EÜ (20) sätestatud eeskirjadest, ning

h)

liidu ettevõtjaid diskrimineeritakse mis tahes viisil.

4.   Lõike 1 kohaldamiseks võib komisjon Ühendkuningriigi pädevatelt asutustelt või Ühendkuningriigi ettevõtjatelt teavet taotleda. Kui nad ei esita taotletud teavet komisjoni määratud mõistliku ajavahemiku jooksul või kui nad esitavad ebatäielikku teavet, võib komisjon toimida vastavalt lõikele 2.

Artikkel 9

Määruste (EÜ) nr 1072/2009 ja (EÜ) nr 1073/2009 laiendamine

1.   Liidu territooriumi ja Ühendkuningriigi territooriumi vahelisel kaupade veol, mida teostab liidu veoseveo-ettevõtja, kes tugineb käesoleva määruse artiklis 7 osutatud Ühendkuningriigi antud õigustele, mis on samaväärsed käesoleva määruse alusel antud õigustega, kohaldatakse määrust (EÜ) nr 1072/2009 sõidu selle osa suhtes, mis tehakse selle liikmesriigi territooriumil, kus toimub peale- või mahalaadimine.

2.   Liidu territooriumi ja Ühendkuningriigi territooriumi vahelisel sõitjateveol, mida teostab liidu bussiveo-ettevõtja, kes tugineb käesoleva määruse artiklis 7 osutatud Ühendkuningriigi antud õigustele, mis on samaväärsed käesoleva määruse alusel antud õigustega, kohaldatakse määrust (EÜ) nr 1073/2009 sõidu selle osa suhtes, mis tehakse selle liikmesriigi territooriumil, kus toimub sõitjate pealevõtt või mahapanek.

Artikkel 10

Konsulteerimine ja koostöö

1.   Liikmesriikide pädevad asutused konsulteerivad ja teevad koostööd Ühendkuningriigi pädevate asutustega, kui see on vajalik käesoleva määruse rakendamise tagamiseks.

2.   Komisjoni taotlusel edastavad liikmesriigid käesoleva artikli lõike 1 kohaselt saadud teabe või muu artiklite 7 ja 8 rakendamise seisukohalt asjakohase teabe komisjonile asjatu viivituseta.

Artikkel 11

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Artikli 7 lõikes 2 ja artikli 8 lõikes 2 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile kuni 30. juunini 2021.

2.   Enne artikli 7 lõike 2 või artikli 8 lõike 2 kohase delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

3.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Artikkel 12

Jõustumine ja kohaldamine

1.   Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse sellele päevale järgnevast päevast, mil väljaastumislepingu artiklite 126 ja 127 kohaselt lõpeb liidu õiguse kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis.

Käesolevat määrust ei kohaldata, kui selleks kuupäevaks on jõustunud liidu ja Ühendkuningriigi vahel sõlmitud autovedu reguleeriv rahvusvaheline leping või kui nimetatud lepingut on asutud hiljemalt käesoleva artikli lõikes 2 osutatud kuupäevast ajutiselt kohaldama.

3.   Käesolevat määrust kohaldatakse kuni liidu ja Ühendkuningriigi vahel sõlmitud autovedu reguleeriva rahvusvahelise lepingu jõustumise või ajutise kohaldamise eelse päevani.

Välja arvatud sõitjate bussiveo puhul, millele on osutatud artikli 2 lõike 3 punktis d, lõpeb käesoleva määruse sõitjate bussivedu käsitlevate sätete kohaldamine kuupäeval, mil liidu ja Ühendkuningriigi suhtes jõustub Interbusi kokkuleppe protokoll, mis käsitleb bussiga toimuvat rahvusvahelist sõitjate liinivedu ja eriotstarbelist liinivedu.

4.   Käesoleva määruse kohaldamine lõpeb igal juhul hiljemalt 30. juunil 2021.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 23. detsember 2020

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

president

M. ROTH


(1)  Euroopa Parlamendi 18. detsembri 2020. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 22. detsembri 2020. aasta otsus.

(2)  ELT L 29, 31.1.2020, lk 7.

(3)  Nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsus (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta (ELT L 29, 31.1.2020, lk 1).

(4)  Nõukogu 25. veebruari 2020. aasta otsus (EL, Euratom) 2020/266, millega antakse luba alustada Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga läbirääkimisi uue partnerluslepingu üle (ELT L 58, 27.2.2020, lk 53).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT L 300, 14.11.2009, lk 72).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1073/2009 rahvusvahelisele bussiteenuste turule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 561/2006 (ELT L 300, 14.11.2009, lk 88).

(7)  EÜT L 321, 26.11.2002, lk 13.

(8)  ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta direktiiv 2006/1/EÜ ilma juhita renditud sõidukite kasutamise kohta kaupade autoveol (ELT L 33, 4.2.2006, lk 82).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/15/EÜ autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta (EÜT L 80, 23.3.2002, lk 35).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrus (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT L 102, 11.4.2006, lk 1).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta määrus (EL) nr 165/2014 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta ning muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist (ELT L 60, 28.2.2014, lk 1).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2003. aasta direktiiv 2003/59/EÜ reisijate- või kaubaveol kasutatavate teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõppe kohta ning nõukogu määruse (EMÜ) nr 3820/85 ja nõukogu direktiivi 91/439/EMÜ muutmise ja nõukogu direktiivi 76/914/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 226, 10.9.2003, lk 4).

(14)  Nõukogu 25. juuli 1996. aasta direktiiv 96/53/EÜ, millega kehtestatakse teatavatele ühenduses liikuvatele maanteesõidukitele siseriiklikus ja rahvusvahelises liikluses lubatud maksimaalmõõtmed ning rahvusvahelises liikluses lubatud täismass (EÜT L 235, 17.9.1996, lk 59).

(15)  Nõukogu 10. veebruari 1992. aasta direktiiv 92/6/EMÜ teatavate kategooriate mootorsõidukite kiiruspiirikute paigaldamise ja kasutamise kohta ühenduses (EÜT L 57, 2.3.1992, lk 27).

(16)  Nõukogu 16. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/671/EMÜ turvavööde ja lapse turvasüsteemide kohustusliku kasutamise kohta sõidukites (EÜT L 373, 31.12.1991, lk 26).

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1).

(18)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 181/2011, mis käsitleb bussisõitjate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 55, 28.2.2011, lk 1).

(19)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1071/2009, millega kehtestatakse ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 96/26/EÜ (ELT L 300, 14.11.2009, lk 51).

(20)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest (EÜT L 187, 20.7.1999, lk 42).


28.12.2020   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 437/86


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2020/2225,

23. detsember 2020,

mis käsitleb ühiseid reegleid, et tagada põhiline lennuühendus pärast Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingus sätestatud üleminekuperioodi lõppu

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 100 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

pärast konsulteerimist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega,

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (2) (edaspidi „väljaastumisleping“) sõlmis liit nõukogu otsusega (EL) 2020/135 (3) ning see jõustus 1. veebruaril 2020. Väljaastumislepingu artiklis 126 sätestatud üleminekuperiood (edaspidi „üleminekuperiood“), mille jooksul kohaldatakse vastavalt väljaastumislepingu artiklile 127 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (edaspidi „Ühendkuningriik“) suhtes ja Ühendkuningriigis jätkuvalt liidu õigust, lõpeb 31. detsembril 2020. Nõukogu võttis 25. veebruaril 2020 vastu otsuse (EL, Euratom) 2020/266 (4), millega anti luba alustada Ühendkuningriigiga läbirääkimisi uue partnerluslepingu üle. Nagu on ette nähtud läbirääkimisjuhistes, hõlmab luba muu hulgas elemente, mis on vajalikud selleks, et põhjalikult käsitleda lennutranspordialaseid suhteid Ühendkuningriigiga pärast üleminekuperioodi lõppu. Siiski ei ole kindel, kas liidu ja Ühendkuningriigi vaheline leping, millega reguleeritakse nende tulevasi suhteid selles valdkonnas, on selle perioodi lõpuks jõustunud.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1008/2008 (5) on sätestatud liidu lennuettevõtjatele lennutegevusloa andmise tingimused ja kehtestatud ELi siseste lennuteenuste osutamise vabadus.

(3)

Mis puudutab Ühendkuningriigi ja liikmesriikide suhteid, siis erisätete puudumise korral lõpevad üleminekuperioodi lõppedes kõik õigused ja kohustused, mis tulenevad turulepääsu käsitlevast liidu õigusest, mis on kehtestatud määrusega (EÜ) nr 1008/2008.

(4)

Seepärast on vaja kehtestada ajutised meetmed, mis võimaldavad Ühendkuningriigis litsentseeritud lennuettevõtjatel osutada lennutransporditeenuseid Ühendkuningriigi territooriumi ja liikmesriikide territooriumi vahel. Selleks et tagada nõuetekohane tasakaal Ühendkuningriigi ja liikmesriikide vahel, peaksid sel viisil antud õigused sõltuma sellest, kas Ühendkuningriik on andnud samaväärsed õigused liidus litsentseeritud lennuettevõtjatele, ning kas on täidetud teatavad tingimused, mis tagavad ausa konkurentsi.

(5)

COVID-19 pandeemiast tingitud kriis põhjustab liikmesriikidele märkimisväärseid logistilisi probleeme, eeskätt mis puudutab võimekust vedada märkimisväärses koguses ravimeid, vaktsiine ja meditsiinitehnikat kolmandatesse riikidesse ja kolmandatest riikidest lühikese etteteatamisajaga ja eriti nõudlike ladustamis-ja logistiliste tingimuste juures. On vaja tagada, et liikmesriikide käsutuses oleks piisavalt lennutranspordi mahtu ja liikmesriikidele pakutaks erakorralist lisapaindlikkust selleks otstarbeks, sealhulgas võimalust tugineda kolmandate riikide lennukitele. Seepärast tuleks ette näha kaubaveo viienda vabaduse liiklusõiguste lisaelemendid, mis oleksid rangelt piiratud ainult taolise juhtumipõhise tegevusega, nii et Ühendkuningriigi lennuettevõtjaid saaks sellistel erakorralistel asjaoludel kasutada. Liikmesriikidel peaks lisaks olema võimalik anda luba kiirabilennuteenuseks.

(6)

Käesoleva määruse ajutise iseloomu kajastamiseks peaks seda kohaldama kuni 30. juunini 2021 või seni, kuni jõustub lennuteenuste osutamist käsitlev tulevane leping, mille üle komisjon peab Ühendkuningriigiga läbirääkimisi vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklile 218 ja milles liit on osaline, või asjakohasel juhul selle lepingu ajutise kohaldamiseni, olenevalt sellest, milline neist on varaseim.

(7)

Selleks et säilitada vastastikku kasulikud ühendustasemed, peaks nii Ühendkuningriigi lennuettevõtjatele kui ka liidu lennuettevõtjatele olema ette nähtud teatavad vastastikkuse põhimõtte kohased turustuskoostöölepped.

(8)

Arvestades erakorralist ja enneolematut olukorda, millest on tingitud vajadus võtta vastu käesolev määrus, ja tulenevalt aluslepingutest, on asjakohane, et liit teostab ajutiselt talle aluslepingutega selles valdkonnas antud jagatud pädevust. Määruse võimalik mõju pädevuse jaotusele liidu ja liikmesriikide vahel peaks siiski olema ajaliselt rangelt piiratud. Seetõttu peaks liit teostama oma pädevust üksnes määruse kohaldamisajal. Seega peaks liit lõpetama jagatud pädevuse teostamise kohe, kui käesoleva määruse kohaldamine lõpeb. Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 2 lõikele 2 on liikmesriigid sellest hetkest alates samasuguses olukorras oma pädevuste teostamisel, nagu nad oleksid olnud siis, kui käesolevat määrust ei oleks vastu võetud. Lisaks tuletatakse meelde, et vastavalt Euroopa Liidu lepingule (ELi leping) ja ELi toimimise lepingule lisatud protokollile nr 25 (jagatud pädevuse teostamise kohta) hõlmab liidu pädevuse teostamine käesolevas määruses üksnes määrusega reguleeritavaid elemente ja mitte tervet valdkonda. Liidu ja liikmesriikide pädevus rahvusvaheliste lennutranspordilepingute sõlmimisel määratakse kindlaks kooskõlas aluslepingutega ja võttes arvesse asjaomaseid liidu õigusakte, sealhulgas otsust (EL, Euratom) 2020/266, millega antakse luba Ühendkuningriigiga läbirääkimiste alustamiseks.

(9)

Käesolev määrus ei tohiks takistada liikmesriike andmast liidu lennuettevõtjatele luba osutada regulaarlennuteenuseid neile Ühendkuningriigi poolt antud õiguste alusel, nagu see on rahvusvaheliste lepingutega seotud olukordades. Liikmesriigid ei tohiks lubade andmisel ühtegi liidu lennuettevõtjat diskrimineerida.

(10)

Selleks et tagada ühetaolised tingimused käesoleva määruse rakendamiseks, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused meetmete vastuvõtmiseks, et tagada õiglane vastastikkuse määr liidu ja Ühendkuningriigi poolt teineteise lennuettevõtjatele ühepoolselt antud õiguste vahel ning tagada, et lennuteenuste osutamisel saaksid liidu lennuettevõtjad konkureerida Ühendkuningriigi lennuettevõtjatega õiglastel tingimustel. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (6). Arvestades nende võimalikku mõju liikmesriikide lennuühendustele, tuleks kõnealuste meetmete vastuvõtmiseks kasutada kontrollimenetlust. Komisjon peaks nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel vastu võtma viivitamata kohaldatavad rakendusaktid. Sellised nõuetekohaselt põhjendatud juhud võivad tekkida olukorras, kus Ühendkuningriik ei anna liidu lennuettevõtjatele samaväärseid õigusi ja põhjustab seega ilmset tasakaalustamatust või kui liidu lennuettevõtjate majanduslikku elujõulisust ohustavad käesoleva määrusega hõlmatud lennutransporditeenuste osutamisel konkurentsitingimused, mis on ebasoodsamad kui need, mis on Ühendkuningriigi lennuettevõtjatel.

(11)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt kehtestada liidu ja Ühendkuningriigi vahelist lennutransporti käsitlevad ajutised meetmed juhul, kui üleminekuperioodi lõppedes puudub leping, mis reguleerib nende tulevasi suhteid lennunduse valdkonnas, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetmete ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(12)

Võttes arvesse üleminekuperioodi lõpuga seotud olukorra kiireloomulisust, peetakse asjakohaseks teha erand ELi lepingule, ELi toimimise lepingule ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4 osutatud kaheksa nädala pikkusest tähtajast.

(13)

Käesoleva määruse territoriaalse kohaldamise ala ning selles esitatud viited Ühendkuningriigile ei hõlma Gibraltarit.

(14)

Käesolev määrus ei piira Hispaania Kuningriigi õiguslikku seisukohta selle territooriumi suveräänsuse suhtes, kus paikneb Gibraltari lennujaam.

(15)

Käesoleva määruse sätted peaksid jõustuma võimalikult kiiresti ja neid tuleks põhimõtteliselt kohaldada alates üleminekuperioodi lõpule järgnevast päevast, välja arvatud juhul, kui liidu ja Ühendkuningriigi vaheline leping, mis reguleerib nende tulevasi suhteid lennunduse valdkonnas, on selleks kuupäevaks jõustunud või juhul, kui seda kohaldatakse ajutiselt. Selleks, et vajalikke haldusmenetlusi saaks läbi viia võimalikult varakult, tuleks teatavaid sätteid kohaldada alates määruse jõustumisest,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Kohaldamisala

Käesoleva määrusega kehtestatakse ajutised meetmed, millega reguleeritakse liidu ning Ühendkuningriigi vahelist lennutransporti pärast väljaastumislepingu artiklis 126 sätestatud üleminekuperioodi lõppu.

Artikkel 2

Pädevuse teostamine

1.   Käesoleva määruse kohase liidu pädevuse teostamine piirdub määruse kohaldamisajaga, mis on kindlaks määratud artikli 15 lõikes 4. Pärast kohaldamisaja lõppu lõpetab liit viivitamata kõnealuse pädevuse teostamise vastavalt käesolevale määrusele ja liikmesriigid on kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 2 lõikega 2 oma pädevusi teostades samas olukorras nagu nad oleksid siis, kui käesolevat määrust ei oleks vastu võetud.

2.   Käesoleva määruse kohane liidu pädevuse teostamine ei piira liikmesriikide pädevust liiklemisõiguste küsimustes, kui nad peavad praegu või edaspidi läbirääkimisi rahvusvaheliste lennunduslepingute üle, allkirjastavad või sõlmivad neid Ühendkuningriigi ja muude kolmandate riikidega ajaks, mis algab pärast käesoleva määruse kehtivuse lõppemist.

3.   Lõikes 1 osutatud liidu pädevuse teostamine hõlmab üksnes käesoleva määrusega reguleeritud elemente.

4.   Käesolev määrus ei piira liidu ja liikmesriikide pädevust lennutranspordi valdkonnas seoses muude kui käesoleva määrusega reguleeritud elementidega. Samuti ei piira see otsust (EL, Euratom) 2020/266, millega antakse luba Ühendkuningriigiga uute läbirääkimiste alustamiseks partnerluslepingu üle.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„lennutransport“ – üldsusele tasu või rendi eest kättesaadav reisijate, pagasi, lasti ja posti (kas eraldi või koos) vedamine õhusõidukiga, sealhulgas regulaar- ja mitteregulaarlennud;

2)

„rahvusvaheline lennutransport“ – lennutransport, mis läbib rohkem kui ühe riigi territooriumi kohal asuvat õhuruumi;

3)

„liidu lennuettevõtja“ – lennuettevõtja, kellel on kehtiv lennutegevusluba, mille on välja andnud lennutegevuslube väljaandev pädev asutus vastavalt määruse (EÜ) nr 1008/2008 II peatükile;

4)

„Ühendkuningriigi lennuettevõtja“ – lennuettevõtja,

a)

kelle põhitegevuskoht on Ühendkuningriigis ja

b)

kes vastab ühele järgmisest kahest tingimusest:

i)

üle 50 % ettevõtjast kuulub Ühendkuningriigile ja/või Ühendkuningriigi kodanikele, kes kontrollivad seda tegelikult otseselt või kaudselt ühe või mitme vaheettevõtja kaudu, või

ii)

üle 50 % ettevõtjast kuulub liidu liikmesriikidele ja/või liidu liikmesriikide kodanikele ja/või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikidele ja/või nende liikmesriikide kodanikele mis tahes kombinatsioonis, kas üksi või koos Ühendkuningriigiga ja/või Ühendkuningriigi kodanikega, kes kontrollivad seda tegelikult otseselt või kaudselt ühe või mitme vaheettevõtja kaudu;

c)

kes punkti b alapunktis ii osutatud juhul omas päev enne artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus osutatud käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva määruse (EÜ) nr 1008/2008 kohast kehtivat lennutegevusluba;

5)

„tegelik kontroll“ – suhe, mis põhineb õigustel, lepingutel või muudel vahenditel, mis kas üksikult või koos ning arvestades asjaomast asjaolu või õigusakti, annavad võimaluse otseselt või kaudselt avaldada ettevõtjale otsustavat mõju, eelkõige

a)

ettevõtja kogu või osa vara kasutamise õiguse kaudu;

b)

õiguste või lepingute kaudu, mis avaldavad otsustavat mõju ettevõtja üksuste ülesehitusele, hääletamisele või otsustele või avaldavad muul viisil otsustavat mõju ettevõtja äritegevusele;

6)

„konkurentsiõigus“ – õigus, mis käsitleb järgmist tegevust, kui see võib mõjutada lennutransporditeenuseid:

a)

tegevus, mis seisneb järgmises:

i)

lennuettevõtjatevahelised kokkulepped, lennuettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk või tagajärg on konkurentsi takistamine, piiramine või moonutamine;

ii)

turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või enama lennuettevõtja poolt;

iii)

meetmed, mille Ühendkuningriik on jõustanud või jätnud kehtima riigi osalusega äriühingute ja nende ettevõtjate puhul, kellele Ühendkuningriik annab eri- või ainuõigused, ja mis on vastuolus alapunktiga i või ii;

b)

lennuettevõtjate koondumised, mis oluliselt takistavad toimivat konkurentsi, eelkõige turgu valitseva seisundi tekke või tugevnemise tõttu;

7)

„subsiidium“ – rahaline toetus, mida valitsus või muu avalik-õiguslik asutus annab mis tahes tasandil lennuettevõtjale või lennujaamale ning mis annab eelise ja hõlmab järgmist:

a)

raha otsene ülekandmine (näiteks toetused, laenud või paigutused omakapitali), võimalik raha otsene ülekandmine või ettevõtja kohustuste ülevõtmine (näiteks laenutagatised, kapitalisüstid, ettevõtja omandamine, pankrotikaitse või kindlustus;

b)

loobumine laekuma pidavast tulust või selle kogumata jätmine;

c)

selliste kaupade või teenustega varustamine, mis ei ole osa üldisest taristust, või kaupade või teenuste ostmine;

d)

maksete tegemine rahastamismehhanismi või ühe või mitme punktides a, b ja c nimetatud ja tavaliselt valitsuse või muu avalik-õigusliku asutuse pädevusse kuuluva ülesande andmine eraõiguslikule asutusele, nii et selle täitmine ei erine sisuliselt valitsuste tavapärasest tegevusest;

valitsuse või muu avalik-õigusliku asutuse rahalist toetust ei käsitata eelist andvana, kui üksnes kasumlikkuse väljavaadetest lähtuv eraõiguslik turuosaline oleks samasuguses olukorras nagu asjaomane avalik-õiguslik asutus andnud samasuguse rahalise toetuse;

8)

„sõltumatu konkurentsiasutus“ – asutus, kes vastutab konkurentsiõiguse kohaldamise ja jõustamise ning subsiidiumide järelevalve eest ja vastab järgmistele tingimustele:

a)

asutus on oma tegevuses sõltumatu ning tal on oma ülesannete täitmiseks piisavalt vajalikke vahendeid;

b)

asutusele on oma ülesannete täitmisel ja volituste kasutamisel vajalikul moel tagatud sõltumatus poliitilisest ja muust välismõjust ja ta tegutseb erapooletult ning

c)

asutuse otsused alluvad kohtulikule kontrollile;

9)

„diskrimineerimine“ – objektiivse põhjenduseta vahetegemine kaupade või teenuste, sealhulgas lennutransporditeenuste pakkumiseks kasutatavate avalike teenuste pakkumisel või nende teenuste käsitlemisel asjaomaste teenustega seotud avalik-õiguslike asutuste poolt;

10)

„regulaarse lennutranspordi teenus“ – lendude sari, millel on järgmised tunnused:

a)

igaühel on võimalik osta igale lennule üksikkohti ja/või kauba ja/või posti veoteenust (kas otse lennuettevõtjalt või tema volitatud esindajalt);

b)

lennud toimuvad kahe või enama lennujaama vahel kas

i)

avaldatud sõiduplaani kohaselt või

ii)

nii regulaarselt või nii sageli, et need moodustavad ilmse süstemaatilise sarja;

11)

„ebaregulaarse lennutranspordi teenus“ – äriline lennutransporditeenus, mida ei osutata regulaarteenusena;

12)

„liidu territoorium“ – liikmesriikide maismaaosa, siseveed, territoriaalveed ja nende kohal olev õhuruum, mille suhtes kohaldatakse ELi lepingut ja ELi toimimise lepingut nendes lepingutes sätestatud tingimustel;

13)

„Ühendkuningriigi territoorium“ – Ühendkuningriigi maismaaosa, siseveed ja territoriaalveed ning nende kohal olev õhuruum;

14)

„Chicago konventsioon“ – rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioon, mis avati allkirjastamiseks 7. detsembril 1944 Chicagos.

Artikkel 4

Liiklemisõigus

1.   Ühendkuningriigi lennuettevõtjad võivad käesolevas määruses sätestatud tingimustel:

a)

lennata ilma maandumiseta üle liidu territooriumi;

b)

teha liidu territooriumil Chicago konventsiooni tähenduses mittekaubanduslikke vahemaandumisi;

c)

osutada rahvusvahelise regulaarse ja mitteregulaarse lennutranspordi teenuseid, mis hõlmavad nii reisijatevedu, reisijateveo ja kaubalennu kombinatsioone ning kõiki kaubalende mis tahes kahe punkti vahel, millest üks asub Ühendkuningriigi territooriumil ja teine liidu territooriumil.

2.   Liikmesriigid ei räägi Ühendkuningriigiga läbi ega sõlmi temaga kahepoolseid lepinguid ega kokkuleppeid käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes, mis puudutavad määruse kohaldamise aega. Nad ei anna kohaldamisaja kohta Ühendkuningriigi lennuettevõtjatele lennutranspordiga seoses muid õigusi kui need, mis on antud käesoleva määrusega.

3.   Olenemata lõikest 2 võivad liikmesriigid juhtumipõhiselt kooskõlas oma riigisisese õigusega anda loa järgmiste teenuste osutamiseks oma territooriumil Ühendkuningriigi lennuettevõtjale:

a)

kiirabilennuteenused;

b)

kaubaveo ebaregulaarse lennutranspordi teenused nende territooriumil asuvate kohtade ja kolmandas riikides asuvate kohtade vahel osana teenusest, mille algus- ja lõpp-punkt asub Ühendkuningriigis, ulatuses, mis on vajalik meditsiinitehnika, vaktsiinide ja ravimite veoks tingimusel, et tegemist ei ole varjatud vormis regulaarse lennutranspordi teenusega.

Artikkel 5

Turustuskoostöölepped

1.   Käesoleva määruse artikli 4 kohaseid lennutransporditeenuseid võib osutada plokk-broneeringute või koodijagamise korra alusel järgmiselt:

a)

Ühendkuningriigi lennuettevõtja võib tegutseda turustava lennuettevõtjana koos lendu teostava lennuettevõtjaga, kes on liidu või Ühendkuningriigi lennuettevõtja, või vajaduse korral koos lendu teostava kolmanda riigi lennuettevõtjaga, kellel on liidu, asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide õiguse kohane liiklemisõigus ja kelle vedajatel on õigus kõnealuseid õigusi asjaomase korra alusel kasutada;

b)

Ühendkuningriigi lennuettevõtja võib tegutseda lendu teostava lennuettevõtjana koos mis tahes turustava lennuettevõtjaga, kes on liidu või Ühendkuningriigi lennuettevõtja, või koos kolmanda riigi turustava lennuettevõtjaga, kellel on, olenevalt kohaldatavusest, liidu, asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide õiguse kohane lennuliini kasutamise õigus ja kelle vedajatel on õigus kõnealuseid õigusi asjaomase korra alusel kasutada.

2.   Ühendkuningriigi lennuettevõtjatele antud lõike 1 kohased õigused ei anna kolmanda riigi lennuettevõtjatele mingeid muid õigusi peale nende, mida nad kasutavad liidu, asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide õiguse kohaselt.

3.   Plokk-broneeringute või koodijagamise korra kasutamine lendu teostava lennuettevõtjana või turustava lennuettevõtjana ei anna Ühendkuningriigi lennuettevõtjale õigust kasutada muid õigusi peale nende, millele osutatakse artikli 4 lõikes 1.

Käesoleva lõike esimest lõiku ei kohaldata viisil, et see takistaks Ühendkuningriigi lennuettevõtjatel osutada lennutransporditeenuseid mis tahes kahe punkti vahel, millest üks asub Ühendkuningriigi territooriumil ja teine liidu territooriumil, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)

Ühendkuningriigi lennuettevõtja tegutseb vastavalt plokk-broneeringute või koodijagamise korrale turustava lennuettevõtjana koos lendu teostava lennuettevõtjaga, kellel on liidu või asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide õiguse kohane liiklemisõigus ja kellel on õigus kõnealuseid õigusi asjaomase korra alusel kasutada;

b)

kõnealune lennutransporditeenus on osa Ühendkuningriigi lennuettevõtja teostatavast veost Ühendkuningriigi territooriumil asuva punkti ja asjaomases kolmanda riigi territooriumil asuva punkti vahel.

4.   Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused peavad käesolevas artiklis osutatud korra heaks kiitma, et kontrollida, kas käesolevas artiklis sätestatud tingimused on täidetud ning kas järgitakse liidu ja liikmesriikide õiguse kohaldatavaid sätteid, eelkõige ohutuse ja julgestuse osas.

Artikkel 6

Lennukite rentimine

1.   Artikli 4 lõikes 1 osutatud õigusi kasutav Ühendkuningriigi lennuettevõtja võib osutada lennutransporditeenust kas oma lennukitega või järgmiselt:

a)

kasutades mis tahes rendileandjalt ilma meeskonnata renditud lennukit;

b)

kasutades teiselt Ühendkuningriigi lennuettevõtjalt koos meeskonnaga renditud lennukit;

c)

kasutades muu riigi kui Ühendkuningriigi lennuettevõtjalt koos meeskonnaga renditud lennukit, tingimusel et rentimine on vajalik erakorraliste vajaduste, veomahu hooajalise suurenemise või rentniku tegevusraskuste tõttu ja lennuk renditakse üksnes vajaduste katmise või raskuste ületamise ajaks.

2.   Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused peavad lõikes 1 osutatud korra heaks kiitma, et kontrollida, kas nimetatud lõikes sätestatud tingimused on täidetud ning kas järgitakse liidu ja liikmesriikide õiguse kohaldatavaid sätteid, eelkõige ohutuse ja julgestuse osas.

Artikkel 7

Õiguste samaväärsus

1.   Komisjon jälgib Ühendkuningriigi poolt liidu lennuettevõtjatele antud õigusi ja nende kasutamise tingimusi.

2.   Kui komisjon teeb kindlaks, et Ühendkuningriigi poolt liidu lennuettevõtjatele antud õigused ei ole de jure või de facto samaväärsed käesoleva määruse kohaselt Ühendkuningriigi lennuettevõtjatele antud õigustega või et need õigused ei ole kõikidele liidu lennuettevõtjatele võrdselt kättesaadavad, võtab komisjon viivitamata ja selleks, et taastada samaväärsus, vastu rakendusaktid, et:

a)

kehtestada Ühendkuningriigi lennuettevõtjate osutatavatele regulaarse lennutranspordi teenustele lubatud mahu piirmäärad ning nõuda, et liikmesriigid kohandaksid vastavalt Ühendkuningriigi lennuettevõtjate olemasolevaid või neile lennutegevuseks väljastatavaid lube;

b)

nõuda liikmesriikidelt kõnealuste lennutegevuslubade andmisest keeldumist, nende peatamist või kehtetuks tunnistamist või

c)

kehtestada finantskohustused või tegevuspiirangud.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 14 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Need võetakse vastu artikli 14 lõikes 3 osutatud kiirmenetluse kohaselt käesolevas lõikes osutatud samaväärsuse olulise puudumise korral, mida on nõuetekohaselt põhjendatud, kui see on juhtumi kiireloomulisuse tõttu tungivalt vajalik.

Artikkel 8

Aus konkurents

1.   Komisjon jälgib tingimusi, mille alusel liidu lennuettevõtjad ja lennujaamad konkureerivad käesoleva määrusega hõlmatud lennutransporditeenuste osutamisel Ühendkuningriigi lennuettevõtjate ja lennujaamadega.

2.   Kui komisjon teeb kindlaks, et nimetatud tingimused on mõne lõikes 3 osutatud olukorra tulemusena märgatavalt ebasoodsamad kui Ühendkuningriigi lennuettevõtjatele kehtivad tingimused, võtab komisjon viivitamata ja selleks, et olukorda parandada, vastu rakendusaktid, et

a)

kehtestada Ühendkuningriigi lennuettevõtjate osutatavatele regulaarse lennutranspordi teenustele lubatud mahu piirmäärad ning nõuda, et liikmesriigid kohandaksid vastavalt Ühendkuningriigi lennuettevõtjate olemasolevaid või neile lennutegevuseks väljastatavaid lube;

b)

nõuda liikmesriikidelt Ühendkuningriigi mõnele lennuettevõtjale või kõikidele lennuettevõtjatele kõnealuste lennutegevuseks väljastatavate lubade andmisest keeldumist, nende peatamist või kehtetuks tunnistamist või

c)

kehtestada finantskohustused või tegevuspiirangud.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 14 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Need võetakse vastu artikli 14 lõikes 3 osutatud kiirmenetluse kohaselt, kui see on tungivalt vajalik kiireloomulisuse tõttu, mille põhjuseks on oht liidu lennuettevõtjate ühe või mitme tegevuse majanduslikule elujõulisusele ja see oht on nõuetekohaselt põhjendatud.

3.   Lõikes 2 osutatud rakendusaktid võetakse nimetatud lõikes osutatud tingimustel vastu järgmiste olukordade parandamiseks:

a)

Ühendkuningriik annab subsiidiume;

b)

Ühendkuningriigi suutmatus kehtestada või tulemuslikult kohaldada konkurentsialaseid õigusakte;

c)

Ühendkuningriigi suutmatus luua või hoida töös sõltumatut konkurentsiasutust;

d)

Ühendkuningriik kohaldab töötajate kaitse, ohutuse, julgestuse, keskkonna või reisijate õiguste suhtes standardeid, mis on madalamad kui liidu õiguses sätestatud standardid, või liidu õiguse asjakohaste sätete puudumise korral madalamad kui kõigi liikmesriikide poolt kehtestatud standardid või igal juhul madalamad kui asjaomased rahvusvahelised standardid;

e)

liidu lennuettevõtjaid diskrimineeritakse mis tahes vormis.

4.   Lõike 1 kohaldamiseks võib komisjon nõuda teavet Ühendkuningriigi pädevatelt asutustelt, Ühendkuningriigi lennuettevõtjatelt või Ühendkuningriigi lennujaamadelt. Kui Ühendkuningriigi pädev asutus, Ühendkuningriigi lennuettevõtja või Ühendkuningriigi lennujaam ei esita nõutud teavet komisjoni poolt ette nähtud mõistliku tähtaja jooksul või esitab mittetäieliku teabe, võib komisjon toimida vastavalt lõikele 2.

5.   Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2019/712 (7) ei kohaldata käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate küsimuste suhtes.

Artikkel 9

Lennutegevuseks väljastatav luba

1.   Ilma et see piiraks liidu ja liikmesriikide lennundusohutuse alase õiguse kohaldamist, peavad Ühendkuningriigi lennuettevõtjad neile artikli 4 kohaselt antud õiguste kasutamiseks taotlema lennutegevuseks väljastatavat luba igalt liikmesriigilt, kus nad soovivad tegutseda.

2.   Pärast Ühendkuningriigi lennuettevõtjalt lennutegevuseks väljastatava loa taotluse saamist annab asjaomane liikmesriik asjakohase lennutegevuseks väljastatava loa põhjendamatu viivituseta, tingimusel et

a)

taotluse esitanud Ühendkuningriigi lennuettevõtjal on kehtiv lennutegevusluba kooskõlas Ühendkuningriigi õigusaktidega ning

b)

Ühendkuningriigi lennuettevõtja on Ühendkuningriigi tegeliku ja jätkuva õiguskontrolli all, pädev asutus on selgelt kindlaks määratud ja Ühendkuningriigi lennuettevõtjal on nimetatud asutuse väljastatud lennuettevõtja sertifikaat.

3.   Ilma et see piiraks vajadust anda piisavalt aega vajalike hindamiste tegemiseks, on Ühendkuningriigi lennuettevõtjatel õigus esitada lennutegevuseks väljastatavate lubade taotlusi alates käesoleva määruse jõustumise päevast. Liikmesriikidel on õigus need taotlused alates sellest päevast heaks kiita, tingimusel et heakskiitmise tingimused on täidetud. Siiski ei jõustu selliselt väljastatud load enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva, millele on osutatud artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus.

Artikkel 10

Tegevus- ja lennukavad ning sõiduplaanid

1.   Ühendkuningriigi lennuettevõtjad esitavad lennuteenuste tegevus- ja lennukavad ning sõiduplaanid iga asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele heakskiitmiseks. Need tuleb esitada vähemalt 30 päeva enne lennutegevuse alustamist. Jaanuaris 2021 osutatavate lennuteenuste tarvis esitatakse need võimalikult varajasel kuupäeval enne tegevuse alustamist.

2.   Kui artiklis 9 ei ole sätestatud teisiti, võib tegevus- ja lennukavad ning sõiduplaanid artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus osutatud käesoleva määruse kohaldamise esimesel päeval kestva IATA hooaja ja sellele järgneva hooaja kohta esitada ning heaks kiita enne nimetatud kuupäeva.

3.   Käesolev määrus ei takista liikmesriike andmast liidu lennuettevõtjatele regulaarse lennutranspordi teenuste osutamise luba selleks, et nad saaksid kasutada neile Ühendkuningriigi poolt antud õigusi. Liikmesriigid ei diskrimineeri nimetatud lubade andmisel ühtegi liidu lennuettevõtjat.

Artikkel 11

Loa andmisest keeldumine, selle kehtetuks tunnistamine, peatamine ja piiramine

1.   Liikmesriigid keelduvad Ühendkuningriigi lennuettevõtjale lennutegevuseks väljastatava loa andmisest või vajaduse korral tunnistavad selle kehtetuks või peatavad selle, kui

a)

lennuettevõtja ei kvalifitseeru käesoleva määruse kohaselt Ühendkuningriigi lennuettevõtjaks või

b)

artikli 9 lõikes 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud.

2.   Liikmesriigid keelduvad Ühendkuningriigi lennuettevõtjale lennutegevuseks väljastatava loa andmisest, tunnistavad selle kehtetuks või peatavad selle, piiravad seda või kehtestavad sellele tingimused või piiravad tema tegevust või kehtestavad tema tegevusele tingimused mis tahes järgmisel juhul:

a)

kohaldatavaid ohutus- ja julgestusnõudeid ei järgita;

b)

kohaldatavaid nõudeid, mis on seotud lennuliikluses osaleva õhusõiduki asjaomase liikmesriigi territooriumile lubamise, seal viibimise või sealt lahkumisega, ei järgita;

c)

kohaldatavaid nõudeid, mis on seotud õhusõiduki reisijate, meeskonna, pagasi, kauba ja/või posti asjaomase liikmesriigi territooriumile lubamise, seal viibimise või sealt lahkumisega (sh riiki sisenemise, vormistuse, sisserände, passide, tolli ja karantiini reeglid või postiveo korral postinormid), ei järgita.

3.   Liikmesriigid keelduvad Ühendkuningriigi lennuettevõtjale lennutegevuseks väljastatava loa andmisest, tunnistavad selle kehtetuks või peatavad selle, piiravad seda või kehtestavad sellele tingimused või piiravad tema tegevust või kehtestavad tema tegevusele piirangud, kui komisjon seda artikli 7 või 8 kohaselt nõuab.

4.   Liikmesriigid teatavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele põhjendamatu viivituseta kõikidest otsustest Ühendkuningriigi lennuettevõtjale lõigete 1 ja 2 kohaselt lennutegevuseks väljastatava loa andmisest keeldumise või loa kehtetuks tunnistamise kohta.

Artikkel 12

Sertifikaadid ja litsentsid

Käesoleva määruse kohaselt tunnistavad liikmesriigid lennutransporditeenuste osutamiseks kehtivaks Ühendkuningriigi lennuettevõtjate lennukõlblikkussertifikaadid, pädevustunnistused ja litsentsid, mille Ühendkuningriik on välja andnud või kehtivaks tunnistanud ja mis on endiselt kehtivad, tingimusel et sellised sertifikaadid või litsentsid on välja antud või kehtivaks tunnistatud vähemalt vastavalt Chicago konventsioonis sätestatud asjakohastele rahvusvahelistele standarditele ja nendega kooskõlas.

Artikkel 13

Konsulteerimine ja koostöö

1.   Käesoleva määruse rakendamise tagamiseks konsulteerivad liikmesriikide pädevad asutused vajaduse korral Ühendkuningriigi pädevate asutustega ja teevad nendega koostööd.

2.   Taotluse korral esitavad liikmesriigid komisjonile põhjendamatu viivituseta kogu käesoleva artikli lõike 1 kohaselt kogutud teabe või muu teabe, mis on asjakohane artiklite 7 ja 8 rakendamiseks.

Artikkel 14

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 1008/2008 alusel loodud komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes selle määruse artikliga 5.

Artikkel 15

Jõustumine ja kohaldamine

1.   Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Seda kohaldatakse alates järgmisest päevast pärast seda, mil vastavalt väljaastumislepingu artiklitele 126 ja 127 lõpeb liidu õiguse kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis.

Artikli 9 lõiget 3 ja artikli 10 lõiget 2 kohaldatakse alates käesoleva määruse jõustumisest.

3.   Käesolevat määrust ei kohaldata, kui Ühendkuningriigiga sõlmitud laiaulatuslikult lennutransporditeenuste osutamist käsitlev leping, milles liit on osaline, on jõustunud või juhul, kui seda kohaldatakse ajutiselt lõike 2 esimeses lõikes osutatud kuupäevaks.

4.   Käesoleva määruse kohaldamine lõpeb kuupäeval, mis on järgmistest kuupäevadest varaseim:

a)

30. juuni 2021;

b)

kuupäev, mil jõustub lõikes 3 osutatud leping või kuupäev, mil see leping kohaldub ajutiselt.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 23. detsember 2020

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

eesistuja

M. ROTH


(1)  Euroopa Parlamendi 18. detsembri 2020. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 22. detsembri 2020. aasta otsus.

(2)  ELT L 29, 31.1.2020, lk 7.

(3)  Nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsus (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta (ELT L 29, 31.1.2020, lk 1).

(4)  Nõukogu 25. veebruari 2020. aasta otsus (EL, Euratom) 2020/266, millega antakse luba alustada Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga läbirääkimisi uue partnerluslepingu üle (ELT L 58, 27.2.2020, lk 53).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT L 293, 31.10.2008, lk 3).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta määrus (EL) 2019/712, mis käsitleb konkurentsi kaitsmist lennutranspordisektoris ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 868/2004 (ELT L 123, 10.5.2019, lk 4).


28.12.2020   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 437/97


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2020/2226,

23. detsember 2020,

teatavate lennundusohutuse aspektide kohta seoses Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingus sätestatud üleminekuperioodi lõppemisega

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 100 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

pärast konsulteerimist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega,

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (2) (edaspidi „väljaastumisleping“) sõlmis liit nõukogu otsusega (EL) 2020/135 (3) ning see jõustus 1. veebruaril 2020. Väljaastumislepingu artiklis 126 sätestatud üleminekuperiood (edaspidi „üleminekuperiood“), mille jooksul kohaldatakse vastavalt väljaastumislepingu artiklile 127 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Ühendkuningriik) suhtes ja Ühendkuningriigis jätkuvalt liidu õigust, lõpeb 31. detsembril 2020.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1139 (4) põhieesmärk on saavutada ja säilitada liidus lennundusohutuse kõrge ja ühtlane tase. Selleks on kehtestatud erinevate lennutegevuste jaoks sertifikaatide süsteem, et saavutada vajalik ohutustase ning võimaldada vajalike kontrollide tegemist ja väljastatud sertifikaatide vastastikust tunnustamist.

(3)

Lennundusohutuse valdkonnas saavad paljud sidusrühmad erinevate meetmete abil tegeleda üleminekuperioodi lõppemise tagajärgedega, mis avaldavad mõju sertifikaatidele ja heakskiitmisele, kui puudub liidu ja Ühendkuningriigi vahelisi uusi lennundusohutusalaseid suhteid reguleeriv leping. Need meetmed hõlmavad sertifikaadi taotlemist ühe liikmesriigi tsiviillennundusametilt ja enne üleminekuperioodi lõppemist Euroopa Liidu Lennundusohutusameti (edaspidi „amet“) välja antava sellise sertifikaadi taotlemist, mis jõustub üleminekuperioodi lõppemisele järgneval päeval.

(4)

Mõne sertifikaadi puhul on siiski vaja kehtestada erimeetmed üleminekuperioodi lõppemise tagajärgedega tegelemiseks. Eelkõige kehtib see projekteerimissertifikaatide kohta, mille amet on välja andnud enne üleminekuperioodi lõppemist projekteerimisorganisatsioonidele, kelle peamine tegevuskoht on Ühendkuningriigis, või mille on välja andnud sellised ameti poolt heakskiidetud projekteerimisorganisatsioonid. Kuni selle kuupäevani täitis amet Ühendkuningriigi nimel rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni ja selle lisade kohaseid projekteerimisriigi funktsioone ja ülesandeid, mis on ette nähtud määruse (EL) 2018/1139 artikli 77 lõikes 1. Pärast üleminekuperiood lõppemist võtab Ühendkuningriigi projekteerimisriigi funktsioonid ja ülesanded enda peale Ühendkuningriigi tsiviillennundusamet. Selle muudatuse tegemiseks on Ühendkuningriik vastu võtnud õigusaktid, mille alusel käsitatakse enne üleminekuperioodi välja antud projekteerimissertifikaate alates üleminekuperioodi lõppemisest Ühendkuningriigi õiguse kohaselt välja antuna.

(5)

Liidu erimeetmeid on vaja selleks, et tagada liidus registreeritud õhusõidukite puhul kõnealuste projekteerimissertifikaatidega hõlmatud projektide jätkuv vastavus määrusega (EL) 2018/1139 reguleeritud projekteerimissertifikaatidele. Erimeetmed peaksid võimaldama asjaomastel õhusõiduki käitajatel jätkata kõnealuste toodete kasutamist. Seetõttu on vaja sätestada, et ametit või kui see on kohane, tema poolt heaks kiidetud projekteerimisorganisatsioone, käsitatakse kõnealuseid projekte hõlmavate projekteerimissertifikaatide väljaandjatena alates üleminekuperioodi lõppemisele järgnevast päevast. Määruses (EL) 2018/1139 ja asjaomastes komisjoni õigusaktides nähakse ette sellised projekteerimissertifikaadid, mille väljaandmise aluseks on asjaoliu, et asjaomane õhusõiduk on registreeritud teatavas liikmesriigis, kuigi projekteerimisriik on kolmas riik.

(6)

On vaja selgitada, et kõnealuste projekteerimissertifikaatide suhtes kehtivad õigusnormid, mis on sätestatud määruses (EL) 2018/1139 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 216/2008 (5) alusel vastu võetud asjakohastes rakendusaktides ja delegeeritud õigusaktides, eelkõige need õigusnormid, mida kohaldatakse projektide sertifitseerimise ja jätkuvat lennukõlblikkust käsitleva kohustusliku teabe suhtes.

(7)

Üleminekuperioodi lõppemisega seotud olukorra kiireloomulisuse tõttu peetakse asjakohaseks teha erand kaheksa nädala pikkusest tähtajast, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingule, Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4.

(8)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, milleks on säilitada liidus lennundusohutuse kõrge ja ühtlane tase, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid kavandatava meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(9)

Käesolev määrus peaksd jõustuma võimalikult kiiresti ja neid tuleks kohaldada alates üleminekuperioodi lõppemisele järgnevast päevast, välja arvatud juhul, kui Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vaheline tsiviillennundusohutust reguleeriv leping, mis on seotud käesolevas määruses reguleeritud projekteerimissertifikaatidega, on selleks kuupäevaks jõustunud või seda onajutiselt kohaldama asutud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese ja kohaldamisala

1.   Käesoleva määrusega kehtestatakse üleminekuperioodi lõppemist silmas pidades erisätted teatavate lennundusohutussertifikaatide kohta, mis on määruse (EÜ) nr 216/2008 või (EL) 2018/1139 alusel välja antud füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kelle peamine tegevuskoht on Ühendkuningriigis.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse selliste lisas loetletud projekteerimissertifikaatide suhtes, mis kehtivad käesoleva määruse kohaldamise kuupäevale eelneval päeval, ja mille amet on välja andnud füüsilistele või juriidilistele isikutele, kelle peamine tegevuskoht on Ühendkuningriigis, või projekteerimisorganisatsioonile, kelle peamine tegevuskoht on Ühendkuningriigis.

3.   Käesolevat määrust kohaldatakse üksnes liidus registreeritud õhusõiduki suhtes.

Artikkel 2

Mõisted

Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse määruses (EL) 2018/1139 ning kõnealuse määruse ja määruse (EÜ) nr 216/2008 alusel vastu võetud delegeeritud aktides ja rakendusaktides sätestatud mõisteid.

Artikkel 3

Sertifikaatide kehtivus

Artikli 1 lõikes 2 osutatud projekteerimissertifikaate käsitatakse alates artikli 5 lõikes 2 osutatud kuupäevast välja antuna:

1)

ameti poolt, kui tegemist on artikli 1 lõikes 2 osutatud sertifikaatidega, mille on välja andnud amet;

2)

ameti poolt heaks kiidetud organisatsiooni poolt, kui tegemist on artikli 1 lõikes 2 osutatud sertifikaatidega, mille on välja andnud ameti poolt heaks kiidetud projekteerimisorganisatsioon.

Artikkel 4

Artikliga 3 reguleeritud sertifikaatidega seotud õigusnormid ja kohustused

1.   Käesoleva määruse artikliga 3 reguleeritud sertifikaatide suhtes kehtivad õigusnormid, mida kohaldatakse nende suhtes vastavalt määrusele (EL) 2018/1139 ning nimetatud määruse või määruse (EÜ) nr 216/2008 alusel vastu võetud asjakohastele rakendusaktidele ja delegeeritud õigusaktidele, eelkõige komisjoni määrusele (EL) nr 748/2012 (6).

2.   Ametil on määrusega (EL) 2018/1139 ning nimetatud määruse või määruse (EÜ) nr 216/2008 alusel vastu võetud rakendusaktide ja delegeeritud õigusaktidega antud volitused selliste üksuste suhtes, kelle peamine tegevuskoht on kolmandas riigis.

Artikkel 5

Jõustumine ja kohaldamine

1.   Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse alates sellele päevale järgnevast päevast, mil väljaastumislepingu artiklite 126 ja 127 kohaselt lõpeb liidu õiguse kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes.

3.   Käesolevat määrust ei kohaldata, kui on jõustunud liidu ja Ühendkuningriigi vaheline tsiviillennundusohutust reguleeriv leping, mis on seotud käesoleva määruse artikli 1 lõikes 2 osutatud projekteerimissertifikaatidega, või kui nimetatud lepingut on asutud hiljemalt käesoleva artikli lõikes 2 osutatud kuupäevast ajutiselt kohaldama.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 23. detsember 2020

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

president

M. ROTH


(1)  Euroopa Parlamendi 18. detsembri 2020. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 22. detsembri 2020. aasta otsus.

(2)  ELT L 29, 31.1.2020, lk 7.

(3)  Nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsus (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta (ELT L 29, 31.1.2020, lk 1).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2018. aasta määrus (EL) 2018/1139, mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühisnorme ja millega luuakse Euroopa Liidu Lennundusohutusamet ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 2111/2005, (EÜ) nr 1008/2008, (EL) nr 996/2010, (EL) nr 376/2014 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2014/30/EL ning 2014/53/EL ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 552/2004 ja (EÜ) nr 216/2008 ning nõukogu määrus (EMÜ) nr 3922/91 (ELT L 212, 22.8.2018, lk 1).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 216/2008, mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühiseeskirju ja millega luuakse Euroopa Lennundusohutusamet ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 91/670/EMÜ, määrus (EÜ) nr 1592/2002 ning direktiiv 2004/36/EÜ (ELT L 79, 19.3.2008, lk 1).

(6)  Komisjoni 3. augusti 2012. aasta määrus (EL) nr 748/2012, millega nähakse ette õhusõidukite ja nendega seotud toodete, osade ja seadmete lennukõlblikkuse ja keskkonnaohutuse sertifitseerimise ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimise rakenduseeskirjad (ELT L 224, 21.8.2012, lk 1).


LISA

ARTIKLIS 1 OSUTATUD SERTIFIKAATIDE LOEND

1.

Komisjoni määrus (EL) nr 748/2012, (1) I lisa, osa 21, jagu A, alajagu B (tüübisertifikaadid ja piiratud tüübisertifikaadid)

2.

Komisjoni määrus (EL) nr 748/2012, I lisa, osa 21, jagu A, alajagu D (Muudatused tüübisertifikaatides ja piiratud tüübisertifikaatides)

3.

Komisjoni määrus (EL) nr 748/2012, I lisa, osa 21, jagu A, alajagu E (Täiendavad tüübisertifikaadid)

4.

Komisjoni määrus (EL) nr 748/2012, I lisa, osa 21, jagu A, alajagu M (Remonditööd)

5.

Komisjoni määrus (EL) nr 748/2012, I lisa, osa 21, jagu A, alajagu O (Euroopa tehnilistele normatiividele vastavad load)

6.

Komisjoni määrus (EL) nr 748/2012, I lisa, osa 21, jagu A, alajagu J (Projekteerimisorganisatsiooni sertifikaat)

(1)  Komisjoni 3. augusti 2012. aasta määrus (EL) nr 748/2012, millega nähakse ette õhusõidukite ja nendega seotud toodete, osade ja seadmete lennukõlblikkuse ja keskkonnaohutuse sertifitseerimise ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimise rakenduseeskirjad (ELT L 224, 21.8.2012, lk 1).


28.12.2020   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 437/102


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2020/2227,

23. detsember 2020,

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2403 seoses liidu kalalaevadele kalapüügilubade andmisega püügitoiminguteks Ühendkuningriigi vetes ja Ühendkuningriigi kalalaevade püügitoimingutega liidu vetes

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

pärast konsulteerimist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

29. märtsil 2017 esitas Ühendkuningriik Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 50 kohase teate oma kavatsuse kohta liidust välja astuda.

(2)

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingus (2) (edaspidi „väljaastumisleping“) nähakse ette kord, mille kohaselt kohaldatakse liidu õiguse sätteid Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis pärast kuupäeva, mil lõpeb aluslepingute kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis. Ühist kalanduspoliitikat kohaldatakse Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis vastavalt väljaastumislepingule üleminekuperioodi jooksul ning selle kohaldamine lõpeb 31. detsembril 2020.

(3)

Kui ühise kalanduspoliitika kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis lõpeb, ei ole Ühendkuningriigi veed (territoriaalmeri ja sellega külgnev majandusvöönd) enam liidu vete osa. Seega on kalandussätteid sisaldava liidu ja Ühendkuningriigi vahelise lepingu puudumise korral oht, et liidu ja Ühendkuningriigi kalalaevad ei saa täielikult kasutada 2021. aasta potentsiaalseid kalapüügivõimalusi.

(4)

Kalapüügi jätkusuutlikkuse tagamiseks ja võttes arvesse kalanduse tähtsust paljude liidu ja Ühendkuningriigi kogukondade majandusliku toimetuleku seisukohast, tuleks säilitada võimalus kehtestada kord, mille kohaselt on liidu ja Ühendkuningriigi kalalaevadel jätkuv vastastikune juurdepääs teineteise vetele pärast 31. detsembrit 2020. Käesoleva määruse eesmärk on luua selliseks vastastikuseks juurdepääsuks asjakohane õigusraamistik.

(5)

Käesoleva määruse territoriaalne kohaldamisala ja viited Ühendkuningriigile ei hõlma Gibraltarit.

(6)

2021. aasta kalapüügivõimalused tuleb kehtestada täielikus kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (3) artiklites 61 ja 62 sätestatud nõuetega. Selleks et tagada mere elusressursside säästev kasutamine ja stabiilsus liidu ja Ühendkuningriigi vetes, tuleb liikmesriikide ja Ühendkuningriigi kvoodid ja jaotusosad kokku leppida vastavalt liidu ja Ühendkuningriigi kohaldatavale õigusele.

(7)

Arvestades Ühendkuningriigi kalalaevade pikaajalisi püügitavasid liidu vetes ja vastupidi ning selleks, et saada vastastikune juurdepääs vetele, peaks liit nägema Ühendkuningriigi kalalaevade jaoks ette lubade mehhanismi liidu vetele juurdepääsuks, et neil oleks võimalik püüda kala vastavalt Ühendkuningriigile eraldatavale kvoodiosadele, samadel tingimustel, mida kohaldatakse liidu kalalaevade suhtes. Selliseid kalapüügilube tuleks anda üksnes juhul, kui Ühendkuningriik jätkab liidu kalalaevadele lubade andmist Ühendkuningriigi vetes kalapüügi jätkamiseks, ja ainult ulatuses, nagu teeb seda Ühendkuningriik.

(8)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/2403 (4) on sätestatud õigusnormid kolmanda riigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes tegutsevatele kalalaevadele kalapüügilubade väljaandmise ja nende haldamise kohta ning liidu vetes püügitoiminguid tegevate kolmandate riikide kalalaevade kohta.

(9)

Määruses (EL) 2017/2403 on sätestatud õigusnormid püügitoimingute kohta, mida liidu kalalaevad teevad kolmanda riigi vetes väljaspool kalanduslepingu raamistikku, ja on ette nähtud, et lipuliikmesriik võib anda otselubasid, ja kehtestatud selliste lubade andmise tingimused ja korra. Võttes arvesse Ühendkuningriigi vetes püügitegevusega tegelevate liidu kalalaevade arvu, põhjustaksid need tingimused ja kord märkimisväärseid viivitusi ja suurendaksid halduskoormust, kui ei ole sõlmitud kalandussätteid sisaldavat liidu ja Ühendkuningriigi vahelist lepingut. Seepärast tuleb näha ette eritingimused ja -kord, et hõlbustada Ühendkuningriigi poolt liidu kalalaevadele loa andmist püügitegevuseks Ühendkuningriigi vetes.

(10)

Tuleb teha erand normidest, mida kohaldatakse kolmandate riikide kalalaevade suhtes, ja näha ette eritingimused ja -kord, mis võimaldavad liidul anda Ühendkuningriigi kalalaevadele loa püügitegevuseks liidu vetes.

(11)

Määrust (EL) 2017/2403 tuleks seetõttu vastavalt muuta.

(12)

Väljaastumislepinguga kehtestatud üleminekuperiood lõpeb 31. detsembril 2020. Kalandussätteid sisaldava liidu ja Ühendkuningriigi vahel sõlmitava lepingu puudumisel peaks käesolev määrus jõustuma võimalikult kiiresti järgmisel päeval pärast selles avaldamist Euroopa Liidu Teatajas ja seda tuleks kohaldada alates järgmisest päevast pärast seda, mil vastavalt väljaastumislepingu artiklitele 126 ja 127 lõpeb liidu õiguse kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis. Käesolevat määrust tuleks eriolukorra meetmena kohaldada järgmistest kuupäevadest varaseimani: 31. detsember 2021 või kuupäev, mil jõustub või hakatakse ajutiselt kohaldama kalandussätteid sisaldavat liidu ja Ühendkuningriigi vahelist lepingut.

(13)

Pidades silmas vajadust võtta käesolev määrus vastu enne päeva, mil vastavalt väljaastumislepingu artiklitele 126 ja 127 lõpeb liidu õiguse kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, ning vajadust näha hiljemalt samaks päevaks ette Ühendkuningriigi ja liidu vetes vastastikkuse põhimõttel jätkusuutlike püügitoimingute lubamise kord, et vältida püügitoimingute järsku katkemist, peeti asjakohaseks teha erand Euroopa Liidu lepingule, ELi toimimise lepingule ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4 osutatud kaheksa nädala pikkusest tähtajast.

(14)

Selleks et nii liidu kui ka Ühendkuningriigi ettevõtjad saaksid kalapüüki jätkata, tuleks Ühendkuningriigi kalalaevadele anda kalapüügilube püügitegevuseks liidu vetes üksnes juhul, kui komisjon on veendunud, et Ühendkuningriik annab liidu kalalaevadele juurdepääsuõigused püügitoiminguteks Ühendkuningriigi vetes vastastikkuse põhimõttel,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EL) 2017/2403 muutmine

Määrust (EL) 2017/2403 muudetakse järgmiselt.

1)

II jaotise II peatükki lisatakse järgmine jagu:

4. jagu

Liidu Kalalaevade Püügitoimingud Ühendkuningriigi Vetes

Artikkel 18a

Kohaldamisala

Erandina 3. jaost kohaldatakse käesolevat jagu liidu kalalaevade püügitoimingute suhtes Ühendkuningriigi vetes.

Artikkel 18b

Mõiste

Käesolevas jaos tähendab mõiste „Ühendkuningriigi veed“ Ühendkuningriigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvaid vesi, mis on kindlaks määratud kooskõlas rahvusvahelise õigusega.

Artikkel 18c

Ühendkuningriigilt kalapüügiloa saamise kord

1.   Lipuliikmesriik, kes on kontrollinud, et artiklis 5 sätestatud tingimused on täidetud, saadab komisjonile Ühendkuningriigilt kalapüügiloa saamiseks vastava taotluse või taotluste loetelu.

2.   Iga taotlus või taotluste loetelu sisaldab sellises vormis, nagu Ühendkuningriik on komisjonile teatanud, teavet, mida Ühendkuningriik nõuab kalapüügiloa väljastamiseks.

3.   Komisjon esitab liikmesriikidele lõikes 2 osutatud teabe ja vormi. Komisjon võib nõuda lipuliikmesriigilt täiendavat teavet, mida on vaja lõigetes 1 ja 2 osutatud tingimuste täitmise kontrollimiseks.

4.   Kui komisjon leiab pärast taotluse või lõike 3 kohaselt nõutud täiendava teabe saamist, et lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimused on täidetud, edastab ta taotluse viivitamata Ühendkuningriigile.

5.   Kui Ühendkuningriik teatab komisjonile, et ta on otsustanud väljastada liidu kalalaevale kalapüügiloa või keelduda selle väljastamisest, teavitab komisjon sellest viivitamata lipuliikmesriiki.

6.   Lipuliikmesriik võib väljastada kalapüügiloa püügitoiminguteks Ühendkuningriigi vetes üksnes pärast seda, kui talle on teatatud, et Ühendkuningriik on otsustanud väljastada loa asjaomasele liidu kalalaevale.

7.   Püügitoiminguid ei alustata enne, kui nii lipuliikmesriik kui ka Ühendkuningriik on väljastanud kalapüügiloa.

8.   Kui Ühendkuningriik teatab komisjonile, et ta on otsustanud liidu kalalaeva kalapüügiloa peatada või tühistada, teavitab komisjon sellest viivitamata lipuliikmesriiki. See liikmesriik peatab või tühistab vastavalt oma kalapüügiloa püügitoiminguteks Ühendkuningriigi vetes.

9.   Kui Ühendkuningriik teatab otse lipuliikmesriigile, et ta on otsustanud väljastada liidu kalalaevale kalapüügiloa, keelduda selle väljastamisest, selle peatada või tühistada, teavitab lipuliikmesriik sellest viivitamata komisjoni. See liikmesriik peatab või tühistab vastavalt oma kalapüügiloa püügitoiminguteks Ühendkuningriigi vetes.

Artikkel 18d

Seire

Komisjon jälgib Ühendkuningriigi poolt liidu kalalaevadele kalapüügilubade andmist püügitoiminguteks Ühendkuningriigi vetes.“

2)

Lisatakse järgmine jaotis:

„IIIa JAOTIS

ÜHENDKUNINGRIIGI KALALAEVADE PÜÜGITOIMINGUD LIIDU VETES

Artikkel 38a

Kohaldamisala

Erandina III jaotisest kohaldatakse käesolevat jaotist Ühendkuningriigi kalalaevade püügitoimingute suhtes liidu vetes.

Artikkel 38b

Ühendkuningriigi kalalaevade püügitoimingud

Ühendkuningriigi kalalaevad võivad teha püügitoiminguid liidu vetes vastavalt tingimustele, mis on sätestatud kohaldatavates liidu õigusaktides, tingimusel et liidu laevadele antakse juurdepääs püügitoiminguteks Ühendkuningriigi vetes vastastikkuse põhimõttel.

Artikkel 38c

Üldpõhimõtted

1.   Ühendkuningriigi kalalaev ei tohi liidu vetes püügitoiminguid teha, välja arvatud juhul, kui komisjon on väljastanud kalalaevale kalapüügiloa. Selline luba väljastatakse üksnes juhul, kui laev vastab lõikes 2 sätestatud kõlblikkuskriteeriumitele.

2.   Komisjon võib väljastada Ühendkuningriigi kalalaevale kalapüügiloa, kui:

a)

kalalaeval on Ühendkuningriigi pädeva asutuse väljastatud kehtiv kalapüügiluba;

b)

Ühendkuningriik on kandnud kalalaeva laevastikuregistrisse, millele on komisjonil juurdepääs;

c)

kalalaev ja kõik sellega seotud abilaevad kohaldavad asjakohast Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni laeva identifitseerimisnumbri kava, niivõrd kui see on liidu õiguse kohaselt nõutav;

d)

kalalaev ei ole kantud ETR-kalapüügiga tegelevate laevade nimekirja, mille piirkondlik kalandusorganisatsioon ja/või liit on vastu võtnud vastavalt ETR-kalapüügi määrusele;

e)

Ühendkuningriik ei ole vastavalt ETR-kalapüügi määrusele kantud koostööd mittetegevate riikide nimekirja ega vastavalt määrusele (EL) nr 1026/2012 ei loeta teda mittesäästvat kalapüüki lubavaks riigiks, ning

f)

Ühendkuningriigil on kalapüügivõimalused.

3.   Ühendkuningriigi kalalaev, millel on luba teha liidu vetes püügitoiminguid, järgib norme, millega reguleeritakse liidu kalalaevade püügitoiminguid selles püügipiirkonnas, kus Ühendkuningriigi kalalaev tegutseb.

Artikkel 38d

Kalapüügilubade saamise kord

1.   Ühendkuningriik saadab komisjonile oma kalalaevadele loa saamiseks taotluse või taotluste loetelu.

2.   Komisjon võib nõuda Ühendkuningriigilt lisateavet, mida on vaja selleks, et kontrollida, kas artikli 38c lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud.

3.   Kui komisjon on kindlaks teinud, et artiklis 38b ja artikli 38c lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud, võib ta väljastada kalapüügiloa ning teavitab sellest viivitamata Ühendkuningriiki ja asjaomaseid liikmesriike.

Artikkel 38e

Kalapüügilubade haldamine

1.   Kui mõni artiklis 38b ja artikli 38c lõikes 2 sätestatud tingimustest ei ole enam täidetud, võtab komisjon asjakohased meetmed, sealhulgas muudab kalapüügiluba või tühistab selle ning teatab sellest Ühendkuningriigile ja asjaomastele liikmesriikidele.

2.   Komisjon võib keelduda Ühendkuningriigi kalalaevale loa väljastamisest, selle peatada või tühistada järgmistel juhtudel:

a)

kui on ilmnenud olulised muutused olukorras, eelkõige seoses liidu kalalaevade vastastikuse juurdepääsuga Ühendkuningriigi vetele;

b)

kui seda tingib tõsine oht mere bioloogiliste ressursside säästvale kasutamisele, majandamisele ja kaitsmisele;

c)

kui see on vajalik ETR-kalapüügi ennetamiseks või tõkestamiseks;

d)

kui komisjon peab seda artikli 18d kohasest seiretegevusest tulenevate järelduste alusel asjakohaseks;

e)

kui Ühendkuningriik põhjendamatult keeldub liidu kalalaevadele loa väljastamisest püügitoiminguteks Ühendkuningriigi vetes, selle peatab või tühistab.

3.   Kui komisjon keeldub kooskõlas lõikega 2 loa väljastamisest, selle peatab või tühistab, teavitab ta sellest viivitamata Ühendkuningriiki.

Artikkel 38f

Püügitoimingute lõpetamine

1.   Kui Ühendkuningriigile antud kalapüügivõimalusi peetakse ammendunuks, teavitab komisjon sellest viivitamata Ühendkuningriiki ja liikmesriikide pädevaid inspekteerimisasutusi. Selleks et tagada püügitoimingute jätkumine selliste ammendamata kalapüügivõimaluste puhul, mis võivad mõjutada ka ammendatud kalapüügivõimalusi, nõuab komisjon Ühendkuningriigilt, et Ühendkuningriik teataks talle tehnilised meetmed, millega hoitakse ära kahjulik mõju ammendunud kalapüügivõimalustele.

2.   Alates lõikes 1 osutatud teavitamise kuupäevast loetakse Ühendkuningriigi lipu all sõitvatele kalalaevadele antud kalapüügilube asjaomaste püügitoimingute suhtes peatatuks ning kalalaevadel ei ole enam õigust nimetatud püügitoiminguid teha.

3.   Kui lõike 2 kohaselt peatatud kalapüügiload hõlmavad kõiki püügitoiminguid, mille jaoks luba oli antud, loetakse kalapüügiluba tühistatuks.

Artikkel 38g

Püügikvootide ületamine liidu vetes

Kui komisjon teeb kindlaks, et Ühendkuningriik on ületanud talle kalavaru või kalavarude rühma suhtes eraldatud kvoote, vähendab komisjon muid Ühendkuningriigile eraldatud kvoote. Komisjon püüab tagada, et kvoodi vähendamine on kooskõlas sarnastel tingimustel liikmesriikide suhtes kehtestatud vähendamistega.

Artikkel 38h

Kontroll ja õigusnormide täitmise tagamine

1.   Ühendkuningriigi kalalaev, millel on luba teha liidu vetes püügitoiminguid, järgib kontrollinorme, millega reguleeritakse liidu kalalaevade püügitoiminguid selles püügipiirkonnas, kus Ühendkuningriigi kalalaev tegutseb.

2.   Ühendkuningriigi kalalaev, millel on luba teha liidu vetes püügitoiminguid, esitab komisjonile või komisjoni määratud asutusele ning vajaduse korral ka rannikuäärsele liikmesriigile andmed, mille kontrollimääruse kohaselt on liidu kalalaevad kohustatud lipuliikmesriigile saatma.

3.   Komisjon või komisjoni määratud asutus saadab lõike 2 kohaselt saadud andmed rannikuäärsele liikmesriigile.

4.   Ühendkuningriigi kalalaev, millel on luba teha liidu vetes püügitoiminguid, esitab taotluse korral komisjonile või komisjoni määratud asutusele kohaldatava vaatlejate programmi raames koostatud vaatlusaruanded.

5.   Rannikuäärne liikmesriik registreerib kõik Ühendkuningriigi kalalaevade rikkumised, sealhulgas seonduvad karistused, kontrollimääruse artiklis 93 ette nähtud riiklikus registris.“

Artikkel 2

Jõustumine ja kohaldamine

1.   Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Seda kohaldatakse alates järgmisest päevast pärast seda, mil vastavalt väljaastumislepingu artiklitele 126 ja 127 lõpeb liidu õiguse kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, kuni järgmistest kuupäevadest varaseimani:

a)

31. detsember 2021;

b)

kuupäev, mil jõustub või hakatakse ajutiselt kohaldama kalandussätteid sisaldavat liidu ja Ühendkuningriigi vahelist lepingut.

3.   Käesolevat määrust ei kohaldata, kui lõike 2 punktis b osutatud leping jõustub või seda hakatakse ajutiselt kohaldama käesoleva määruse jõustumise kuupäevaks.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 23. detsember 2020

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

president

M. ROTH


(1)  Euroopa Parlamendi 18. detsembri 2020. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 22. detsembri 2020. aasta otsus.

(2)  ELT L 29, 31.1.2020, lk 7.

(3)  Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon ja selle XI osa rakendamist käsitlev 28. juuli 1994. aasta leping (EÜT L 179, 23.6.1998, lk 3).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2403, milles käsitletakse välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008 (ELT L 347, 28.12.2017, lk 81).


OTSUSED

28.12.2020   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 437/108


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS (EL) 2020/2228,

23. detsember 2020,

mis käsitleb Euroopa raudteeaastat (2021)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 91,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

11. detsembri 2019. aasta teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ (edaspidi „Euroopa rohelise kokkuleppe teatis“) esitas komisjon liidu ja selle kodanike jaoks Euroopa rohelise kokkuleppe. Euroopa roheline kokkulepe on uue majanduskasvu strateegia, mille eesmärk on muuta liit õiglaseks ja jõukaks, nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus 2050. aastaks ei ole enam kasvuhoonegaaside netoheidet ja kus majanduskasv on ressursikasutusest lahutatud.

(2)

Euroopa Ülemkogu 12. detsembri 2019. aasta järeldustes kinnitati eesmärk saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalne liit.

(3)

Euroopa Parlament väljendas oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsioonis heameelt Euroopa rohelise kokkuleppe teatise üle ja nõudis, et kliimaneutraalsele majandusele mindaks üle 2050. aastaks.

(4)

Kooskõlas eesmärkidega, mis on esitatud Euroopa rohelise kokkuleppe teatises, on vaja muuta liidu majandust ja uuesti läbi mõelda poliitika, eelkõige transpordi ja liikuvuse valdkonnas. Transport põhjustab liidu kasvuhoonegaaside heitest veerandi ja transpordi osakaal kasvab jätkuvalt. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks tuleb transpordist pärinevat heidet vähendada 2050. aastaks 90 %. Säästva mitmeliigilise transpordi saavutamiseks tuleb seada esikohale kasutajad ning pakkuda neile nende praeguste liikumisharjumuste asemele taskukohasemaid, juurdepääsetavaid, tervislikumaid, puhtamaid ja energiatõhusamaid alternatiive, julgustades samal ajal neid, kes juba kasutavad säästvaid transpordiliike, nagu kõndimine, jalgrattasõit ja ühistransport.

(5)

Euroopa roheline kokkulepe eeldab, et nende probleemide lahendamiseks kiirendatakse üleminekut säästvale ja arukale liikuvusele. Eelkõige peaks oluline osa praegu 75 % ulatuses mööda maanteed toimuvast sisemaisest kaubaveost minema üle raudteele ja siseveeteedele. Et see üleminek toimuks, on vaja märkimisväärseid investeeringuid, sealhulgas taastekontekstis tehtavaid investeeringuid, millest suur osa seonduvad üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) rakendamisega ja jõupingutustega suurendada raudtee-kaubaveokoridoride tõhusust.

(6)

Raudteel on oluline roll kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisel 2050. aastaks. See on üks keskkonnahoidlikumaid ja energiatõhusamaid transpordiliike. Raudtee on enamjaolt elektrifitseeritud ja paiskab õhku palju vähem süsihappegaasi kui samaväärne maantee- või lennutransport. See on ainus transpordiliik, mille puhul on kasvuhoonegaaside ja CO2 heide alates 1990. aastast pidevalt vähenenud. Lisaks on aastatel 1990–2016 raudtee energiatarbimine vähenenud ja üha enam kasutatakse taastuvaid energiaallikaid.

(7)

COVID-19 kriis on tabanud transpordisektorit erakordselt rängalt. Hoolimata tegevus- ja finantspiirangutest on sektor säilitanud üliolulised ühendused nii inimeste kui ka esmatarbekaupade transpordiks. See on olnud võimalik peamiselt tänu töötajatele, kes on jätkanud rasketes ja ebakindlates tingimustes töötamist. Raudtee strateegiline roll COVID-19 kriisi ajal on esile tõstnud asjaolu, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2012/34/EL (4) ühtse Euroopa raudteepiirkonnani jõudmine on vajalik, et hõlbustada esmatarbekaupade, nagu toidu, ravimite ja kütuse tarnimist, eeskätt erandlikes tingimustes, ning saavutada transpordipoliitika laiemad eesmärgid.

(8)

Ühendades liidu peamised transporditeed selle äärealade, mägiste ja äärepoolsete piirkondade ja aladega, sealhulgas piirkondlikul ja kohalikul tasandil, luues ja taastades puuduvad piirkondlikud piiriülesed raudteeühendused, aitab raudteesektor kaasa sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele kontinentaalsel, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Peale selle on äärealades ja maapiirkondades selliseid võrke, mis tagavad elanikkonnale põhiteenuste osutamise, sageli vähem ning need ei ole nii hästi välja arendatud. Äärealad seisavad sageli silmitsi kahekordselt keerulise olukorraga, mis seisneb selles, et nad on oma olemuselt maapiirkonnad ja riiklike võrkude äärealad.

(9)

Kuigi rongireisijate osakaal liidu maismaatranspordis on alates 2007. aastast vaid veidi suurenenud, on raudtee-kaubaveo osakaal vähenenud. Tõelise ühtse Euroopa raudteepiirkonna loomisel on endiselt palju takistusi. Raudteesektori arengut pidurdavad mõnikord muu hulgas iganenud äri- ja käitamistavad, vananev taristu ja veerem ning mürarikkad vagunid. Nende takistuste ületamine koos kulude vähendamise, raudtee-ettevõtjate mittediskrimineerivate riiklike toetussüsteemide täiendamiseks liidu kavade analüüsimise ja kiirendatud innovatsiooniga võimaldab raudteel täielikult ära kasutada oma potentsiaali, tagades samal ajal siseturu toimimise, suurendades liiklusvooge ja parandades veelgi juba niigi kõrget ohutustaset. Seetõttu on vaja raudteesektorile anda lisatõuge, et muuta see atraktiivsemaks nii reisijate, töötajate kui ka ettevõtjate jaoks.

(10)

Enamiku liikmesriikide transpordiministrid on väljendanud oma pühendumust toetada rahvusvahelist reisijatevedu käsitlevat Euroopa tegevuskava poliitilise avaldusega, mis tehti ELi transpordiministrite 4. juuni 2020. aasta mitteametlikul videokonverentsil.

(11)

Selleks et edendada raudteetransporti kooskõlas eesmärkidega, mis on esitatud Euroopa rohelise kokkuleppe teatises, sealhulgas seoses säästva ja aruka liikuvusega, tuleks 2021. aasta kuulutada Euroopa raudteeaastaks. 2021. aasta on liidu raudteepoliitika jaoks oluline aasta ja see on esimene täisaasta, mil kogu liidus rakendatakse neljanda raudteepaketi raames kokku lepitud õigusnorme, nimelt riigisiseste reisijateveoteenuste turu avamist, kogu liidus tegutsevate raudteeveo-ettevõtjate kulude ja halduskoormuse vähendamist ning tehniliste tõkete vähendamiseks Euroopa Liidu Raudteeametile lisaülesannete andmist käsitlevaid õigusnorme. Mitmes liikmesriigis kasvab üldsuse huvi raudtee, sealhulgas öörongide vastu, mida näitab ka algatuse „DiscoverEU“ populaarsus. Lisaks on rahvusvaheline kunstifestival Europalia 2021. aastal pühendatud mõjule, mida avaldab raudtee kunstile, ning seejuures rõhutatakse raudtee rolli sotsiaalsete, majanduslike, tööstuslike ja ökoloogiliste muutuste jõulise edendajana. Euroopa raudteeaasta peaks andma panuse üleeuroopalisse arutellu raudtee tuleviku üle.

(12)

Liidu tasandil hõlmab käesoleva otsuse rakendamiseks vajalik rahaeraldis nõuetekohast rahastamist, mis määratakse kindlaks 2021. aasta eelarvemenetluse käigus kooskõlas aastate 2021–2027 mitmeaastase finantsraamistikuga. Ilma et see piiraks eelarvepädevate institutsioonide volitusi, peaks eesmärk olema rahastada käesoleva otsuse rakendamist ajavahemikul 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2022 vähemalt 8 miljoni euro ulatuses.

(13)

Kodu ja töökoha vahel edasi-tagasi sõitvad reisijad moodustavad kõigist rongireisijatest 80–90 %. See tähendab, et linnastutel on raudtee-reisijateveo üldises tulemuslikkuses märkimisväärne osa. Arukas linnaliikuvus sõltub alakasutatud linnalähiliinide ja piirkondlike liinide ajakohastamisest ja renoveerimisest, et saavutada väike ökoloogiline mõju ning sotsiaalne ja majanduslik ühtekuuluvus.

(14)

Euroopa raudteeaasta jooksul peaks komisjon kaaluma teostatavusuuringu algatamist, mis käsitleks Euroopa märgise väljatöötamist, et edendada raudteed pidi veetavaid kaupu ja tooteid, mis peaks ettevõtjaid julgustama transporti raudteele üle viima. Samuti peaks komisjon kaaluma teostatavusuuringu algatamist raudteeühenduse indeksi kasutuselevõtuks, mille eesmärk on liigitada raudteevõrgu teenuste kasutamisel saavutatud integreerituse taset.

(15)

Ei tohi alahinnata ka motiveeritud töötajate rolli, sest nemad tagavad raudtee sujuva toimimise. Oma täieliku potentsiaali saavutamiseks on vaja raudteesektoris mitmekesistada tööjõudu ning eeskätt tõmmata ligi naisi ja noori. Seda poliitikat tuleks edendada kõigil institutsioonilistel tasanditel.

(16)

Raudtee atraktiivsuse suurendamine nõuab, et teenused oleksid kasutajakesksed ning korraldatud ja kavandatud nii, et need pakuksid häid tulemusi, järjepidevat usaldusväärsust, väga kvaliteetset teenindust, ja oleksid atraktiivse hinnaga.

(17)

Kuna käesoleva otsuse eesmärke, milleks on edendada raudteetransporti säästva, uuendusliku, omavahel ühendatud ja mitmeliigilise, ohutu ja taskukohase transpordiliigina ning liidu ja naaberriikide vahel heade suhete hoidmise ja arendamise olulise elemendina, tõsta esile raudtee Euroopa ning piiriülest mõõdet, suurendada raudtee panust liidu majandusse, tööstusse ja ühiskonda, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, arvestades riikidevahelise teabevahetuse ja kogu liitu hõlmava parimate tavade levitamise vajadust, küll aga saab neid paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese

2021. aasta nimetatakse Euroopa raudteeaastaks.

Artikkel 2

Eesmärgid

Euroopa raudteeaasta üldeesmärk on ergutada ja toetada liidu, liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike asutuste ning muude organisatsioonide jõupingutusi rongireisijate ja raudteel veetavate kaupade osakaalu suurendamiseks. Euroopa raudteeaasta erieesmärgid on:

a)

edendada raudteed kui säästvat, uuenduslikku, omavahel ühendatud ja mitmeliigilist, ohutut ja taskukohast transpordiliiki, rõhutades eelkõige raudtee rolli

i)

murranguliste muudatuste jaoks, aitamaks saavutada liidu kliimaneutraalsuse eesmärki 2050. aastaks;

ii)

tõhusa logistikavõrgu tugisambana, mis suudab tagada põhiteenused isegi ootamatute kriiside ajal, ning

iii)

transpordiliigina, mis kaasab laiemat üldsust, eelkõige noori, esitledes raudteed muu hulgas atraktiivse karjääri võimalusena;

b)

rõhutada raudtee Euroopa ning piiriülest mõõdet, mis lähendab kodanikke, võimaldab neil õppida tundma liitu kogu selle mitmekesisuses, edendab sotsiaal-majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust ning aitab integreerida liidu siseturgu, eelkõige parema ühenduvuse tagamisega nii liidu piires kui ka ühenduvuse tagamisega selle geograafiliste äärealadega, sealhulgas piirkondlike piiriüleste ühenduste abil;

c)

suurendada raudtee panust liidu majandusse, tööstusse, sealhulgas selle ülemaailmsesse konkurentsivõimesse, kaubandusse ja ühiskonda, eelkõige regionaal- ja kohaliku arengu, säästva turismi, hariduse, noorte ja kultuuriga seotud aspektide puhul ning parandades puuetega inimeste ja piiratud liikumisvõimega inimeste juurdepääsu, pöörates erilist tähelepanu eakate vajadustele;

d)

aidata kaasa raudtee kui olulise teguri edendamisele liidu ja selle naaberriikide vahelistes suhetes, tuginedes partnerriikide huvidele ja vajadustele ning asjatundlikkusele raudteetranspordi valdkonnas nii liidus kui ka sellest väljaspool;

e)

lähtuda raudtee suutlikkusest ergutada kollektiivset kujutlusvõimet, eelkõige raudtee ajaloo ja kultuuripärandi kaudu, tuletades meelde raudtee panust Euroopa jõukuse loomisse ning raudtee rolli tipptasemel tehnoloogia arendamisel;

f)

edendada raudteega seotud kutsealade atraktiivsust, rõhutades eelkõige nõudlust uute oskuste järele ja seda, kui tähtsad on õiglased ja ohutud töötingimused ning kui tähtis on käsitleda vajadust suurendada tööjõu mitmekesisust;

g)

edendada raudtee keskset rolli liidu rahvusvahelises reisijateveos;

h)

edendada liidu öörongivõrku ja julgustada algatusi, mis rõhutavad selle piiriülest olemust, kasutades liitu esindavaid sümboleid;

i)

suurendada üldsuse teadlikkust raudtee võimalikust rollist Euroopas säästva turismi arendamisel;

j)

edendada raudteede keskset rolli säästvates liikuvusahelates, ühendades sõlmpunkte ning võimaldades atraktiivset ja arukat üleminekut transpordiliikide vahel;

k)

aidata kaasa neljanda raudteepaketi rakendamisele ja teadlikkuse suurendamisele meetmetest, mis on vajalikud hästitoimival TEN-T-l põhineva ühtse Euroopa raudteepiirkonna loomiseks;

l)

ergutada arutelu selle üle, kuidas moderniseerida veeremit ning kuidas arendada ja suurendada raudteetaristu läbilaskevõimet, et hõlbustada rongireisijate ja raudtee-kaubaveo laiemat kasutamist, rõhutades sellega seoses raudteetaristu ettevõtjate, teaduse ja innovatsiooni koostöö tähtsust ning nõukogu määrusega (EL) nr 642/2014 (5) loodud ühisettevõtte Shift2Rail rolli;

m)

edendada üritusi ja algatusi, mille eesmärk on levitada teavet rongireisijate õiguste kohta ja ergutada koostööd kõigi asjaosaliste vahel, et parandada klientide teavitamist ja piletimüüki, sealhulgas otsepiletite pakkumist ja uuenduslike digitaalsete mitmeliigiliste piletite väljatöötamist, ning anda teavet sellega seotud olemasolevate probleemide kohta, näiteks vajaduse kohta jagada asjaosaliste vahel andmeid.

Artikkel 3

Meetmete sisu

1.   Meetmed, mida artiklis 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks võetakse, kooskõlastatakse hoolikalt raudteetransporti edendava käimasoleva tegevusega. Need meetmed hõlmavad järgmisi partnerluses või individuaalselt korraldatud ning Euroopa raudteeaasta eesmärkidega seotud tegevusi liidu, liikmesriigi, piirkondlikul või kohalikul tasandil:

a)

algatused ja üritused arutelu edendamiseks, positiivse kuvandi loomiseks, teadlikkuse suurendamiseks ning kodanike, ettevõtjate ja riigiasutuste kaasamise hõlbustamiseks, kasutades selleks eri kanaleid ja vahendeid, sealhulgas üritused liikmesriikides, et suurendada usaldust raudtee vastu, eriti COVID-19 kriisi järel ning edendada raudtee atraktiivsust suurema hulga reisijate ja kaubaveo jaoks ja võidelda selliselt kliimamuutuste vastu, rõhutades samal ajal rongiga reisimise ohutust ja mugavust;

b)

algatused liikmesriikides, millega soodustatakse nii avalikus kui ka erasektoris ärireise ja pendelrännet raudteel;

c)

informatiivsed näitused, inspireerivad ja hariduslikud teadlikkuse suurendamise kampaaniad, nagu ka näidis- ja teaberongide kasutamine, et soodustada muutusi reisijate, tarbijate ja ettevõtjate käitumises ning ergutada üldsust aktiivselt kaasa aitama säästvama transpordi eesmärkide saavutamisele;

d)

riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste, kodanikuühiskonna, ettevõtjate ja koolide kogemuste ja parimate tavade jagamine raudtee kasutamise edendamise ja käitumisharjumuste muutmise kohta kõigil tasanditel;

e)

uuringute ja innovatsioonitegevuse korraldamine ning nende tulemuste levitamine Euroopa või liikmesriigi tasandil;

f)

Euroopa raudteeaastaga seotud projektide ja võrgustike edendamine, sealhulgas meedia, sotsiaalvõrgustike ja muude internetikogukondade kaudu;

g)

partnerlused ja üritused, näiteks need, mis on esitatud lisas;

h)

parimate tavade kindlaks tegemine ja edendamine, et luua eri transpordiliikidele võrdsed võimalused;

i)

selliste projektide ja tegevuse edendamine, mille eesmärk on suurendada teadlikkust säästvatest liikuvusahelatest, mis tagavad sujuvad uksest ukseni reisimislahendused kombineerituna teiste transpordiliikidega, sealhulgas aktiivne reisimine, ning säästvast ja arukast logistikast;

j)

selliste projektide ja tegevuse edendamine, mis suurendavad teadlikkust ühtse Euroopa raudteepiirkonna tähtsusest, eelkõige käimasolev raudteepiirkonna loomine, rahvusvaheliste raudteereiside hõlbustamine ja reisijate digitaalse teavitamise meetmed, näiteks reaalajas teabe andmine reisipakkumiste, piletihindade ja sõiduplaanide kohta, sealhulgas sõltumatutelt teenuseosutajatelt, mis hõlbustab võrdlemist, ning

k)

selliste projektide ja tegevuse edendamine, mille eesmärk on viia ellu laiendatud, ajakohastatud ja koostalitlusvõimeline raudteetaristu, sealhulgas Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem (ERTMS), ümbersuunamisvõimalusi pakkuvad terminalid ning ajakohastatud veerem.

2.   Komisjon kaalub Euroopa raudteeaasta jooksul järgmiste uuringute algatamist:

a)

uuring Euroopa märgise loomise teostatavuse kohta, et edendada raudteel veetavaid kaupu ja tooteid, ergutamaks ettevõtjaid oma transporti raudteele üle viima, ning

b)

teostatavusuuring raudteeühenduvuse indeksi kasutuselevõtu kohta, mille eesmärk on liigitada raudteevõrgu teenuste kasutamise kaudu saavutatud integreerituse tase ja näidata raudtee potentsiaali konkureerida teiste transpordiliikidega.

Komisjon teatab oma plaanidest Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. märtsiks 2021.

3.   Liidu institutsioonid ja asutused ning liikmesriigid võivad lõikes 1 osutatud tegevuste edendamisel vastavalt kas liidu või liikmesriigi tasandil viidata Euroopa raudteeaastale ja kasutada selle visuaalset identiteeti.

Artikkel 4

Kooskõlastamine liikmesriikide tasandil

Euroopa raudteeaasta tegevuses osalemise korraldamise eest liikmesriigi tasandil vastutavad liikmesriigid. Nad tagavad asjakohase tegevuse koordineerimise liikmesriigi tasandil ning määravad riiklikud kontaktisikud, et tagada kooskõlastamine liidu tasandil.

Artikkel 5

Kooskõlastamine liidu tasandil

1.   Komisjon korraldab regulaarselt liikmesriikide kontaktisikute kohtumisi, et kooskõlastada Euroopa raudteeaasta korraldamist. Sellistel kohtumistel vahetatakse ka teavet Euroopa raudteeaasta elluviimise kohta liidu ja liikmesriigi tasandil. Euroopa Parlamendi esindajad võivad neil koosolekutel osaleda vaatlejatena.

2.   Euroopa raudteeaasta kooskõlastamisel liidu tasandil järgitakse valdkonnaülest käsitlust, et tekitada sünergiat liidu eri programmide ja raudteetranspordi valdkonna või raudteesektori jaoks oluliste projektide rahastamise algatuste vahel.

3.   Komisjon korraldab regulaarselt sidusrühmade ja raudteetranspordi valdkonnas tegutsevate organisatsioonide või asutuste, sealhulgas olemasolevate rahvusvaheliste võrgustike, asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide, ülikoolide ja tehnoloogiakeskuste ning noorteorganisatsioonide ja kogukondade, puudega inimesi ja piiratud liikumisvõimega inimesi esindavate organisatsioonide esindajate kohtumisi, et need aitaksid tal ellu viia Euroopa raudteeaasta ettevõtmisi liidu tasandil.

4.   Komisjon võib, kui rahalised vahendid seda lubavad, korraldada projektikonkursse ja projekte, mis võivad saada toetust seetõttu, et aitavad märkimisväärselt kaasa Euroopa raudteeaasta eesmärkide saavutamisele.

Artikkel 6

Rahvusvaheline koostöö

Euroopa raudteeaasta eesmärkide täitmiseks teeb komisjon vajaduse korral koostööd pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, tagades ühtlasi liidu osalemise nähtavuse.

Artikkel 7

Seire ja hindamine

Komisjon esitab 31. detsembriks 2022 Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele aruande käesoleva otsusega ette nähtud algatuste rakendamise, tulemuste ja üldhinnangu kohta. Algatuste hindamiseks kehtestab komisjon peamised tulemusnäitajad. Kõnealused tulemusnäitajad esitatakse nimetatud aruandes. Liikmesriigid esitavad komisjonile aruande koostamiseks teabe tegevuse kohta, mille eest nad on vastutanud.

Artikkel 8

Jõustumine

Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Brüssel, 23. detsember 2020

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

president

M. ROTH


(1)  ELT C 364, 28.10.2020, lk 149.

(2)  14. oktoobri 2020. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3)  Euroopa Parlamendi 15. detsembri 2020. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 17. detsembri 2020. aasta otsus.

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta direktiiv 2012/34/EL, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond (ELT L 343, 14.12.2012, lk 32).

(5)  Nõukogu 16. juuni 2014. aasta määrus (EL) nr 642/2014, millega luuakse ühisettevõte Shift2Rail (ELT L 177, 17.6.2014, lk 9).


LISA

PARTNERLUSED JA ÜRITUSED

Käesolevas lisas esitatakse Euroopa raudteeaastaga seotud partnerluste ja ürituste esialgne loetelu:

1)

partnerlussuhted filmifestivalidega kogu Euroopas, et juhtida tähelepanu raudtee olulisele kohale filmitootmises;

2)

koostöö Euroopa raudteemuuseumidega ja olemasolevate kultuuriüritustega, nagu filmifestivalid ja kunstinäitused;

3)

partnerlus Euroopa Liidu Raudteeametiga, et rõhutada:

a)

raudteesektori saavutusi Euroopas;

b)

raudteesektoris tegutsevate isikute, eelkõige raudteetöötajate oskusteavet;

c)

raudtee eeliseid ohutuse ja keskkonnakaitse seisukohast;

d)

raudteesektoris avanevaid karjäärivõimalusi õpilastele, üliõpilastele ja praktikantidele;

4)

liikuvad näituserongid liidus, et teavitada üldsust Euroopa raudteeaasta eesmärkidest ja rõhutada selle paljude sõnumite atraktiivsust;

5)

Interraili rongipiletite pakkumine noortele seoses Erasmuse õpingute või konkurssidega, et laiendada Euroopa raudteeaasta haaret;

6)

raudteejaamade kasutamine kunstinäituste kohana, urbanistlike kohtumispunktidena ning majandus-, kultuuri- ja kodanikukeskustena ning raudteemuuseumide kasutamine Euroopa raudteeaasta sõnumite edastamiseks.


28.12.2020   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 437/116


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS (EL) 2020/2229,

23. detsember 2020,

millega muudetakse otsust nr 445/2014/EL, millega kehtestatakse liidu meede „Euroopa kultuuripealinnad“ aastateks 2020–2033

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 167 lõiget 5,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusele nr 445/2014/EL (2) on liidu meetme „Euroopa kultuuripealinnad“ (edaspidi „meede“) eesmärk kaitsta ja edendada kultuuride mitmekesisust Euroopas, tuua esile nende ühised jooned ning suurendada kodanike seas ühtsesse kultuuriruumi kuulumise tunnet, toetada kultuuri rolli linnade pikaajalises arengus, parandada linnade kultuurielu ulatust, mitmekesisust ja Euroopa mõõdet, sealhulgas riikidevahelise koostöö kaudu, muuta kultuur kättesaadavamaks ja suurendada kultuuritegevuses osalemist, tugevdada kultuurisektori suutlikkust ja selle seoseid muude sektoritega ning parandada kultuuri abil linnade rahvusvahelist nähtavust.

(2)

Meetme eesmärkide saavuta