ISSN 1977-0650

Euroopa Liidu

Teataja

L 328

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Õigusaktid

62. aastakäik
18. detsember 2019


Sisukord

 

I   Seadusandlikud aktid

Lehekülg

 

 

MÄÄRUSED

 

*

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määrus (EL) 2019/2160, 27. november 2019, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas ( 1 )

1

 

 

DIREKTIIVID

 

*

Euroopa Parlamendi Ja Nõukogu Direktiiv (EL) 2019/2161, 27. november 2019, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine ( 1 )

7

 

*

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/2162, 27. november 2019, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL ( 1 )

29

 

 

II   Muud kui seadusandlikud aktid

 

 

MÄÄRUSED

 

*

Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2019/2163, 17. detsember 2019, millega määratakse 2020. ja 2021. aastaks kindlaks käivituskogused puu- ja köögivilja suhtes täiendavate imporditollimaksude võimalikuks kohaldamiseks

58

 

*

Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2019/2164, 17. detsember 2019, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga ( 1 )

61

 

*

Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2019/2165, 17. detsember 2019, millega lubatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2015/2283 muuta uuendtoidu koriandri (Coriandrum sativum) seemnete õli spetsifikatsioone ning muudetakse komisjoni rakendusmäärust (EL) 2017/2470 ( 1 )

81

 

 

OTSUSED

 

*

Komisjoni rakendusotsus (EL) 2019/2166, 16. detsember 2019, millega muudetakse rakendusotsust 2014/908/EL seoses Serbia ja Lõuna-Korea arvamisega selliste kolmandate riikide ja territooriumide loeteludesse, mille järelevalve- ja regulatiivseid nõudeid loetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 kohaselt riskipositsioonide käsitlemisel samaväärseks ( 1 )

84

 

*

Komisjoni rakendusotsus (EL) 2019/2167, 17. detsember 2019, millega kiidetakse heaks ühtse Euroopa taeva lennuliikluse juhtimise võrgu funktsioone käsitlev võrgu strateegiline kava aastateks 2020–2029

89

 

*

Komisjoni rakendusotsus (EL) 2019/2168, 17. detsember 2019, võrgu haldusnõukogu esimehe, liikmete ja asendusliikmete ning Euroopa lennunduskriiside koordineerimisüksuse liikmete ja asendusliikmete ametisse nimetamise kohta seoses lennuliikluse korraldamise võrgu funktsioonide rakendamisega kolmandal võrdlusperioodil (2020–2024)

90

 

*

Komisjoni Rakendusotsus (EL) 2019/2169, 17. detsember 2019, millega muudetakse rakendusotsuse 2014/709/EL (milles käsitletakse loomatervishoiualaseid tõrjemeetmeid seoses sigade Aafrika katkuga teatavates liikmesriikides) lisa (teatavaks tehtud numbri C(2019) 9369 all)  ( 1 )

97

 


 

(1)   EMPs kohaldatav tekst.

ET

Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud.

Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn.


I Seadusandlikud aktid

MÄÄRUSED

18.12.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 328/1


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2019/2160,

27. november 2019,

millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust (1),

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (4) artikliga 129 on teatavatel tingimustel lubatud pandikirju sooduskohelda. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/2162 (5) täpsustatakse pandikirjade põhielemendid ja sätestatakse pandikirjade ühine määratlus.

(2)

Komisjon palus 20. detsembril 2013, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (6) asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) (EBA) esitaks arvamuse määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 129 sätestatud pandikirjade riskikaalude asjakohasuse kohta. EBA 1. juuli 2014. aasta arvamuse kohaselt on määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud riskikaalude sooduskohtlemine põhimõtteliselt usaldatavusnõuetega kooskõlas. EBA soovitas siiski veel kaaluda võimalust täiendada riskikaalude sooduskohtlemise kõlblikkuse nõudeid, et hõlmata valdkondadest vähemalt likviidsusriski maandamist ja ületagatust, pädevate asutuste rolli, ning veelgi edasi arendada olemasolevaid investoritele teabe avalikustamise nõudeid.

(3)

EBA arvamust silmas pidades on asjakohane võtta vastu pandikirju käsitlevad täiendavad nõuded, et tugevdada määruse (EL) nr 575/2013 alusel leebemate kapitalinõuete kohaldamiseks kõlblike pandikirjade kvaliteeti.

(4)

Pädevad asutused võivad osaliselt loobuda kohaldamast tagatiste kogumisse kuuluvate krediidiasutuse vastu olevate riskipositsioonide suhtes nõuet, et need vastaksid krediidikvaliteedi astmele 1, ja lubada krediidikvaliteedi astmele 2 vastavaid riskipositsioone, mis moodustavad kuni 10 % emitendist finantsinstitutsiooni lunastamata pandikirjade nimiväärtusest. Sellist osalist loobumist kohaldatakse aga alles pärast eelnevat konsulteerimist EBAga ja ainult siis, kui krediidikvaliteedi astme 1 nõude kohaldamisel asjaomastes liikmesriikides tekkivaid märkimisväärseid kontsentreerumisprobleeme saab dokumenteerida. Kuna enamikus liikmesriikides, nii euroalal kui ka väljaspool euroala, on riskipositsioonide puhul üha raskem täita krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi astmele 1 vastavuse nõudeid, pidasid kõige suuremate pandikirjade turgudega liikmesriigid vajalikuks sellist osalist loobumist kohaldada. Selleks et lihtsustada krediidiasutuste vastu olevate riskipositsioonide kasutamist pandikirjade tagatisena ja selleks et tegeleda võimalike kontsentreerumisprobleemidega, on vaja muuta määrust (EL) nr 575/2013, kehtestades reegli, mille kohaselt on lubatud hoida krediidiasutuste vastu olevaid riskipositsioone, mis liigituvad krediidikvaliteedi astme 1 asemel krediidikvaliteedi astmele 2, kuni 10 % ulatuses emitendist finantsinstitutsiooni lunastamata pandikirjade nimiväärtusest, ilma et oleks vaja konsulteerida EBAga. On vaja lubada krediidikvaliteedi astme 3 kasutamist lühiajaliste hoiuste puhul ja tuletisinstrumentide puhul teatavates liikmesriikides, kui krediidikvaliteedi astme 1 või 2 nõude täitmine oleks liiga keeruline. Direktiivi (EL) 2019/2162 kohaselt määratud pädevad asutused peaksid saama pärast EBAga konsulteerimist lubada kasutada tuletislepingute puhul krediidikvaliteedi astet 3, et tegeleda võimalike kontsentreerumisprobleemidega.

(5)

Laenud, mis on tagatud kõrgema nõudeõiguse järguga osakutega, mille on välja andnud Prantsuse Fonds Communs de Titrisation või samaväärsed väärtpaberistamisasutused, mis tegelevad elamu- või ärikinnisvaraga seotud nõuete väärtpaberistamisega, on kõlblikud varad, mida saab kasutada pandikirjade tagatisena kuni 10 % ulatuses pandikirja lunastamata emissiooni nimiväärtusest („10 % piirmäär“). Samal ajal võimaldab määruse (EL) nr 575/2013 artikkel 496 pädevatel asutustel 10 % piirmäärast loobuda. Lisaks nõutakse sama määruse artikli 503 lõikega 4, et komisjon vaataks läbi pädevatel asutustel 10 % piirmäära kohaldamisest loobuda võimaldava erandi asjakohasuse. 22. detsembril 2013 palus komisjon EBA-l esitada selles küsimuses oma arvamuse. EBA märkis oma arvamuses, et kui tagatisena kasutataks kõrgema nõudeõiguse järguga osakuid, mille on välja andnud Prantsuse Fonds Communs de Titrisation või samaväärsed väärtpaberistamisasutused, mis tegelevad elamu- või ärikinnisvaraga seotud nõuete väärtpaberistamisega, tekitaks selline väärtpaberistamisosakutega tagatud pandikirjade programmi kahekihiline struktuur usaldatavusnõuete osas probleeme ning kahjustaks seega tagatiste kogumi krediidikvaliteedi läbipaistvust. Seetõttu soovitas EBA nimetatud määruse artiklis 496 kõrgema nõudeõiguse järguga osakute puhul praegu sätestatud 10 % piirmäära erandi pärast 31. detsembrit 2017 kaotada.

(6)

Elamu- või ärikinnisvarale seatud hüpoteekidega tagatud võlakirjade arvamine tagatiste kogumisse on lubatud vaid üksikute liikmesriikide pandikirju käsitlevates õigusnormides. Selliste struktuuride kasutamine väheneb ja leitakse, et see teeb pandikirjade programmid tarbetult keerukaks. Seetõttu on asjakohane selliste struktuuride kõlbliku varana kasutamise võimalus kindlalt välistada.

(7)

Pandikirju, mis on emiteeritud määrusele (EL) nr 575/2013 vastavate grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride raames, on samuti kasutatud kõlbliku tagatisena. Grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuurid ei too usaldatavusnõuete seisukohast kaasa täiendavaid riske, sest need ei põhjusta keerukuse seisukohast samasuguseid probleeme nagu kõrgema nõudeõiguse järguga osakud, mille on välja andnud Prantsuse Fonds Communs de Titrisation või samaväärsed väärtpaberistamisasutused, mis tegelevad elamu- või ärikinnisvaraga seotud nõuete väärtpaberistamisega. EBA arvamuse kohaselt peaks pandikirjade tagamine grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuridega olema lubatud ilma emitendist krediidiasutuse lunastamata pandikirjade summa piirmäära kehtestamiseta. Seetõttu tuleks kõrvaldada nõue, mille kohaselt tuleb grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuri puhul krediidiasutuse suhtes kohaldada 15 % või 10 % piirmäära. Sellised grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuurid on reguleeritud direktiiviga (EL) 2019/2162.

(8)

Pandikirjade suhtes kohaldatakse pandikirjade tagatiseks oleva kinnisvara hindamise põhimõtteid, et tagada nende võlakirjade vastavus sooduskohtlemise nõuetele. Pandikirjade tagatisena kasutatava vara kõlblikkuse nõuded seonduvad tagatiste kogumi stabiilsuse tagamise üldiste kvaliteedinäitajatega ning need tuleks seega sätestada direktiivis (EL) 2019/2162 Seetõttu peaks hindamismetoodika sätestama kõnealuses direktiivis ning hüpoteekimisväärtuse hindamist käsitlevaid regulatiivseid tehnilisi standardeid ei tuleks kohaldada pandikirjade kõlblikkuse kriteeriumide kontrollimise puhul.

(9)

Laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu piirmäärad on pandikirjade krediidikvaliteedi tagamiseks vältimatult vajalikud. Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõikes 1 on küll kehtestatud hüpoteegi ja laevasid koormava merivõla puhul laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu piirmäär, kuid nende piirmäärade kohaldamist ei ole täpsustatud. See võib põhjustada ebakindlust. Laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu piirmäärasid tuleks kohaldada tagatisvara hoiatuslike piirmääradena. See tähendab, et kuigi aluseks oleva laenu suurust ei piirata, võib selline laen olla tagatiseks ainult vara suhtes kehtestatud laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu piirmäära ulatuses. Laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu piirmääradega pannakse paika laenu protsentuaalne osa, mida arvestatakse kohustuste kattevaras. Seepärast on asjakohane täpsustada, et laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu piirmääradega määratakse kindlaks laenu see osa, mida arvestatakse pandikirja kattevaras.

(10)

Suurema selguse tagamiseks tuleks samuti täpsustada, et laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu piirmäärasid tuleks kohaldada kogu laenuperioodi jooksul. Tegeliku laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu piirmäärad ei tohiks muutuda, vaid need peaksid jääma eluasemelaenude puhul 80 % piiresse elamukinnisvara väärtusest, ärikinnisvaralaenude puhul 60 % piiresse ärikinnisvara väärtusest, võimalusega suurendada seda 70 %-ni, ja merivõla puhul 60 % piiresse laevade väärtusest. Ärikinnisvara all tuleks sellist kinnisvara puudutava üldise arusaama kohaselt mõista kinnisvara, mis ei ole elamukinnisvara, seda ka juhul, kui see on mittetulundusorganisatsioonide valduses.

(11)

Selleks et veelgi parandada leebemate nõuete kohaldamiseks sobivate pandikirjade kvaliteeti, peaks sellise sooduskohtlemise siduma ületagatuse minimaalse tasemega, st nõuda sellist tagatise taset, mis ületaks direktiivis (EL) 2019/2162 osutatud tagatuse nõudeid. Selline nõue aitaks maandada emitentide maksejõuetusest või kriisilahendusest tulenevaid kõige olulisemaid riske. Liikmesriigi otsus kohaldada oma territooriumil asuvate krediidiasutuste emiteeritud pandikirjade suhtes kõrgemat ületagatuse minimaalset taset ei tohiks takistada krediidiasutustel investeerida muudesse madalama ületagatuse minimaalse tasemega pandikirjadesse, mis vastavad käesoleva määruse nõuetele, ning saada kasu selle sätetest.

(12)

Pandikirjadesse investeerivale krediidiasutusele tuleb pandikirjade kohta anda teatavat teavet vähemalt kord poolaastas. Läbipaistvusnõuded on pandikirjade puhul hädavajalikud, sest nendega tagatakse ühtne avalikustamise tase ja võimaldatakse investoritel teha vajalikku riskihindamist, parandades võrreldavust, läbipaistvust ja turu stabiilsust. Seepärast on asjakohane tagada, et kõigi pandikirjade suhtes kohaldatakse läbipaistvusnõudeid, sätestades asjaomased nõuded direktiivis (EL) 2019/2162 Seetõttu tuleks sellised nõuded määrusest (EL) nr 575/2013 välja jätta.

(13)

Pandikirjad on pikaajalised rahastamisvahendid ning neid emiteeritakse seepärast mitmeaastase lunastamistähtajaga. Seetõttu on vaja tagada, et käesolev määrus ei mõjutaks enne 31. detsembrit 2007 või enne 8. juulit 2022 emiteeritud pandikirju. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleks enne 31. detsembrit 2007 emiteeritud pandikirjadele teha erand määruses (EL) nr 575/2013 kõlbliku vara, ületagatuse ja asendustagatiste kohta sätestatud nõuetest. Lisaks tuleks muudele määruse (EL) nr 575/2013 nõuetele vastavatele ja enne 8. juulit 2022 emiteeritud pandikirjadele teha erand ületagatuse ja asendustagatiste kohta sätestatud nõuetest ning nende suhtes peaks kuni nende lunastamiseni olema võimalik kohaldada kõnealuses määruses sätestatud sooduskohtlemist.

(14)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada koos direktiivi (EL) 2019/2162 ülevõtmiseks vastuvõetud riigisiseste õigusnormidega. Selleks et tagada pandikirjade emiteerimise struktuursete tunnuste uue raamistiku ja sooduskohtlemise muudetud nõuete ühetaoline kohaldamine, tuleks käesoleva määruse kohaldamine edasi lükata, et see langeks kokku kuupäevaga, millest alates liikmesriigid peavad kohaldama kõnealuse direktiivi ülevõtmiseks vastuvõetud riigisiseseid õigusnorme.

(15)

Määrust (EL) nr 575/2013 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EL) nr 575/2013 muutmine

Määrust (EL) nr 575/2013 muudetakse järgmiselt.

1)

Artiklit 129 muudetakse järgmiselt:

a)

lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

i)

esimest lõiku muudetakse järgmiselt:

sissejuhatav lause asendatakse järgmisega:

„Selleks et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/2162 (*1) artikli 3 punktis 1 määratletud pandikirjade suhtes saaks kohaldada käesoleva artikli lõigetes 4 ja 5 sätestatud sooduskohtlemist, peavad need vastama käesoleva artikli lõigetes 3, 3a ja 3b sätestatud tingimustele ja olema tagatud mis tahes järgmise kõlbliku varaga:

punkt c asendatakse järgmisega:

„c)

sellised nõuded krediidiasutuste vastu, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 1, krediidikvaliteedi astmele 2 või nõuded selliste krediidiasutuste vastu, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 3, kui need nõuded tulenevad:

i)

lühiajalistest hoiustest, mille esialgne tähtaeg ei ületa 100 päeva, kui neid hoiuseid kasutatakse direktiivi (EL) 2019/2162 artiklis 16 sätestatud tagatiste kogumi likviidsusvaru nõuete täitmiseks, või

ii)

tuletislepingutest, mis vastavad nimetatud direktiivi artikli 11 lõike 1 nõuetele, kui pädevad asutused seda lubavad.“;

punkt d asendatakse järgmisega:

„d)

laenud, mis on tagatud elamukinnisvaraga kuni ulatuses, mis vastab kas pandiõiguste põhisummale koos kõikide eelisõigust omavate pandiõigustega või 80 %-le panditud kinnisvara väärtusest, olenevalt sellest, kumb neist on väiksem;“

punkt f asendatakse järgmisega:

„f)

laenud, mis on tagatud ärikinnisvaraga kuni ulatuses, mis vastab kas pandiõiguste põhisummale koos kõikide eelisõigust omavate pandiõigustega või 60 %-le panditud kinnisvara väärtusest, olenevalt sellest, kumb neist on väiksem. Ärikinnisvaraga tagatud laenud on kõlblikud, kui laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarv 60 % on ületatud, kuid ei ületa 70 % taset, kui pandikirjade tagatiseks antud vara koguväärtus ületab pandikirja lunastamata nimiväärtust vähemalt 10 % võrra ja võlakirja omaniku nõue vastab 4. peatükis sätestatud õiguskindluse põhimõtetele. Võlakirja omaniku nõue on prioriteetne kõikide teiste tagatisele seatud nõuete suhtes;“

ii)

teine lõik asendatakse järgmisega:

„Lõike 1a kohaldamisel ei võeta riskipositsioone, mis tulenevad võlgnike laenumaksete ülekannetest ja haldusest laenude puhul, mis on tagatud võlainstrumentidega seoses panditud kinnisvaraga, või selliste laenude likvideerimisjaotiste ülekannetest ja haldusest, nimetatud lõikes osutatud piirmäärade arvutamisel arvesse.“;

iii)

kolmas lõik jäetakse välja;

b)

lisatakse järgmised lõiked:

„1a.   Lõike 1 esimese lõigu punkti c puhul kohaldatakse järgmist:

a)

sellised nõuded krediidiasutuste vastu, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 1, ei tohi ületada 15 % emitendist krediidiasutuse lunastamata pandikirjade nimiväärtusest;

b)

sellised nõuded krediidiasutuste vastu, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 2, ei tohi ületada 10 % emitendist krediidiasutuse lunastamata pandikirjade nimiväärtusest;

c)

nõuded selliste krediidiasutuste vastu, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 3, kui need nõuded tulenevad käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punkti c alapunktis i osutatud lühiajalistest hoiustest, või käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punkti c alapunktis ii osutatud tuletislepingutest, ei tohi ületada 8 % emitendist krediidiasutuse lunastamata pandikirjade nimiväärtusest; direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused võivad pärast EBAga konsulteerimist lubada nõudeid selliste krediidiasutuste vastu, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 3, kui need nõuded tulenevad tuletislepingutest üksnes juhul, kui käesolevas lõikes osutatud krediidikvaliteedi astme 1 ja krediidikvaliteedi astme 2 nõuete kohaldamine toob asjaomases liikmesriigis potentsiaalselt kaasa olulisi kontsentreerumisprobleeme ning seda saab dokumenteerida;

d)

kogu riskipositsioon selliste krediidiasutuste suhtes, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 1, 2 või 3 ei tohi ületada 15 % emitendist krediidiasutuse lunastamata pandikirjade nimiväärtusest ning kogu riskipositsioon selliste krediidiasutuste suhtes, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 2 või 3, ei tohi ületada 10 % emitendist krediidiasutuse lunastamata pandikirjade nimiväärtusest.

1b.   Käesoleva artikli lõiget 1a ei kohaldata pandikirjade kasutamisele direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 8 kohase kõlbliku tagatisena.

1c.   Lõike 1 esimese lõigu punkti d kohaldamisel kohaldatakse piirmäära 80 % iga laenu kohta eraldi, sellega määratakse kindlaks laenu osa, mis tagab pandikirjaga seotud kohustusi ja seda kohaldatakse kogu laenuperioodi jooksul.

1d.   Lõike 1 esimese lõigu punktide f ja g kohaldamisel rakendatakse piirmäära 60 % või 70 % iga laenu puhul eraldi, sellega määratakse kindlaks laenu osa, mis tagab pandikirjaga seotud kohustusi ja seda kohaldatakse kogu laenuperioodi jooksul.“;

c)

lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Käesolevale määrusele vastavaid pandikirju tagava kinnisvara ja laevade puhul peavad olema täidetud artiklis 208 sätestatud nõuded. Artikli 208 lõike 3 punkti a kohaselt peab vara väärtuse seire toimuma sageli, ent vähemalt kord aastas kogu kinnisvara ja kõigi laevade puhul.“;

d)

lisatakse järgmised lõiked:

„3a.   Lisaks sellele, et pandikirjad peavad olema tagatud käesoleva artikli lõikes 1 loetletud kõlbliku varaga, kohaldatakse nende suhtes direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 3 punktis 14 määratletud ületagatuse minimaalset taset, mis on 5 %.

Käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamisel peab kogu nimetatud direktiivi artikli 3 punktis 4 määratletud tagatisvara nimiväärtus kokku olema vähemalt sama suur kui lunastamata pandikirjade nimiväärtus („nimiväärtuse printsiip“) kokku ja tagatisvaraks võib olla üksnes käesoleva artikli lõikes 1 loetletud kõlblik vara.

Liikmesriigid võivad kohaldada madalamat ületagatuse minimaalset taset või anda oma pädevatele asutustele õiguse selline tase määrata, tingimusel et

a)

ületagatuse arvutamisel võetakse aluseks formaalne meetod, milles on arvesse võetud varaliikidest tulenevat riski või vara hindamine sõltub hüpoteekimisväärtusest, ja

b)

ületagatuse minimaalne tase ei ole direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 15 lõigetes 6 ja 7 osutatud nimiväärtuse printsiibi kohaselt alla 2 %.

Ületagatuse minimaalse taseme saavutamiseks kasutatava vara suhtes ei kohaldata lõikes 1a sätestatud riskipositsiooni piirmäärasid ning neid ei võeta selliste piirmäärade arvutamisel arvesse.

3b.   Käesoleva artikli lõikes 1 loetletud kõlblikku vara võib võtta tagatiste kogumisse direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 3 punktis 13 määratletud asendustagatistena, võttes arvesse käesoleva artikli lõigetes 1 ja 1a krediidikvaliteedi ja riskipositsiooni suuruse suhtes sätestatud piirmäärasid.“;

e)

lõiked 6 ja 7 asendatakse järgmistega:

„6.   Lõigetes 1, 1a, 3, 3a ja 3b sätestatud nõudeid ei kohaldata enne 31. detsembrit 2007 emiteeritud pandikirjade suhtes. Nende suhtes võib kohaldada lõigete 4 ja 5 kohast sooduskohtlemist kuni nende lunastamiseni.

7.   Lõigetes 3a ja 3b sätestatud nõudeid ei kohaldata enne .8. juulit 2022 emiteeritud pandikirjadele, mis vastavad käesolevas määruses sätestatud nõuetele, mis kehtisid nende emiteerimise kuupäeval. Nende suhtes võib kohaldada lõigete 4 ja 5 kohast sooduskohtlemist kuni nende lunastamiseni.“

2)

Artikli 416 lõike 2 punkti a alapunkt ii asendatakse järgmisega:

„ii)

need on direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 3 punktis 1 määratletud pandikirjad, kuid ei ole käesoleva punkti alapunktis i osutatud võlakirjad;“.

3)

Artikli 425 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Finantsinstitutsioonid annavad aru oma likviidsete vahendite sissevoolu kohta. Likviidsete vahendite sissevoolu ülempiir on 75 % likviidsete vahendite väljavoolust. Finantsinstitutsioonid võivad ülempiiri arvutusest välja jätta likviidsete vahendite sissevoolu hoiustest, mis on muudes finantsinstitutsioonides ning mis kvalifitseeruvad käesoleva määruse artikli 113 lõikes 6 või 7 sätestatud käsitluseks.

Finantsinstitutsioonid võivad ülempiiri arvutusest välja jätta likviidsete vahendite sissevoolu laenuvõtjate ja võlakirjainvestorite vastu olevatest rahalistest nõuetest, kui vahendite sissevool on seotud selliste hüpoteeklaenude andmisega, mida rahastatakse võlakirjadega, mis kvalifitseeruvad käesoleva määruse artikli 129 lõikes 4, 5 või 6 sätestatud käsitluseks, või pandikirjadega, mis on määratletud direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 3 punktis 1. Finantsinstitutsioonid võivad arvutusest välja jätta sissevoolu tugilaenudest, mida nad on vahendanud. Individuaalse järelevalve eest vastutavate pädevate asutuste eelneval nõusolekul võivad finantsinstitutsioonid sissevoolu täielikult või osaliselt arvutusest välja jätta, kui likviidsuse pakkuja on finantsinstitutsiooni ema- või tütarettevõtjast finantsinstitutsioon või sama emaettevõtjast finantsinstitutsiooni muu tütarettevõtja või on finantsinstitutsiooniga seotud, nagu on sätestatud direktiivi 2013/34/EL artikli 22 lõikes 7.“

4)

Artikli 427 lõike 1 punkti b alapunkt x asendatakse järgmisega:

„x)

kohustused, mis tulenevad emiteeritud väärtpaberitest, mis kvalifitseeruvad käesoleva määruse artikli 129 lõikes 4 või 5 sätestatud käsitluseks, või mis tulenevad direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 3 punktis 1 määratletud pandikirjadest;“.

5)

Artikli 428 lõike 1 punkti h alapunkt iii asendatakse järgmisega:

„iii)

rahastatud neile otseselt vastavate võlakirjadega (pass-through), mis kvalifitseeruvad käesoleva määruse artikli 129 lõikes 4 või 5 sätestatud käsitluseks, või direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 3 punktis 1 määratletud pandikirjadega;“.

6)

Artikkel 496 jäetakse välja.

7)

III lisa punktis 6 asendatakse alapunkt c järgmisega:

„c)

need on direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 3 punktis 1 määratletud pandikirjad, kuid ei ole käesoleva punkti alapunktis b osutatud võlakirjad.“

Artikkel 2

Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 8. juulist 2022.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 27. november 2019

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

eesistuja

T. TUPPURAINEN


(1)  ELT C 382, 23.10.2018, lk 2.

(2)  ELT C 367, 10.10.2018, lk 56.

(3)  Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 8. novembri 2019. aasta otsus.

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aastadirektiiv (EL) 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avaliku järelevalveta ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja, lk ...).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12).


DIREKTIIVID

18.12.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 328/7


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2019/2161,

27. november 2019,

millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, (1)

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 169 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a on sätestatud, et liit aitab tagada kõrgetasemelist tarbijakaitset meetmetega, mis on võetud ELi toimimise lepingu artikli 114 põhjal. Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 38 on sätestatud, et liidu poliitikaga tuleb tagada tarbijakaitse kõrge tase.

(2)

Tarbijakaitseõigust tuleks kohaldada tõhusalt kogu liidus. Paraku jõudis komisjon 2016. ja 2017. aastal õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT, Regulatory Fitness and Performance) raames tarbijakaitse- ja turundusalase õiguse põhjaliku toimivuskontrolli tulemusel järeldusele, et liidu tarbijakaitseõiguse tõhusust pärsivad nii kauplejate kui ka tarbijate vähene teadlikkus ja et olemasolevaid õiguskaitsevahendeid võiks kasutada sagedamini.

(3)

Liit on juba võtnud mitu meedet, et parandada tarbijate, kauplejate ja õiguspraktikute teadlikkust tarbijaõigustest, parandada tarbijaõiguste rakendamist ning tugevdada tarbijate õiguskaitset. Liikmesriikide õiguses on siiski veel puudusi seoses tõeliselt tõhusate ja proportsionaalsete karistustega, mis aitaksid liidusiseseid rikkumisi ära hoida või mida rikkumise korral määrata, samuti puuduvad piisavad individuaalsed õiguskaitsevahendid, mida saaksid kasutada tarbijad, kes on kandnud kahju Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ (3) ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide rikkumise tõttu, ning puudujääke esineb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/22/EÜ (4) kohases ettekirjutuste taotlemise menetluses. Ettekirjutuste taotlemise menetlust tuleks käsitleda eraldi õigusaktis, millega muudetakse direktiivi 2009/22/EÜ ja asendatakse see.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 98/6/EÜ, (5) 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL (6) sisaldavad nõudeid, mille kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mida määrata kõnealuste direktiivide ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriigi õigusnormide rikkumiste korral. Lisaks sellele on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2394 (7) artikli 21 kohaselt nõutav, et liikmesriigid võtaksid tulemuslikul, tõhusal ja koordineeritud viisil õigusaktide täitmise tagamise meetmeid, sealhulgas määraksid karistusi, et lõpetada või keelustada laiaulatuslikud rikkumised või liidu mõõtmega laiaulatuslikud rikkumised.

(5)

Karistusi käsitlevad kehtivad liikmesriikide õigusnormid erinevad liidu lõikes märkimisväärselt. Eelkõige ei ole kõik liikmesriigid taganud, et laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest vastutavatele kauplejatele saaks määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid trahve. Seepärast tuleks direktiivide 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL kehtivaid karistusnorme täiustada ning samal ajal tuleks nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ (8) lisada uued karistusnormid.

(6)

Liikmesriikidel peaksid olema voli valida määratavate karistuste liik ja sätestada oma õigusnormides asjakohased menetlused karistuste määramiseks käesoleva direktiiviga muudetud direktiivide 93/13/EMÜ, 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL rikkumise korral.

(7)

Selleks et soodustada karistuste järjepidevamat kohaldamist, eelkõige määruses (EL) 2017/2394 määratletud liidusiseste rikkumiste, laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste korral, tuleks direktiividesse 93/13/EMÜ, 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL lisada karistuste määramise ühised kriteeriumid, mille loetelu on mitteammendav ja näitlik. Nende kriteeriumide raames tuleks muu hulgas arvesse võtta näiteks rikkumise laadi, raskusastet, ulatust ja kestust ning kahju heastamist, mida kaupleja on tekitatud kahju eest tarbijatele pakkunud. Kui sama isik on pannud rikkumisi toime korduvalt, on see märk tema kalduvusest selliseid rikkumisi toime panna ja osutab selgelt teo raskusele ning seega vajadusele karistust karmistada, et saavutada tõhus hoiatav mõju. Kui asjakohased andmed on kättesaadavad, tuleks arvesse võtta ka rikkumisest tulenenud rahalist kasu või rikkumise abil ära hoitud kahju. Arvesse saab võtta ka juhtumi suhtes kohaldatavaid muid raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.

(8)

Karistuste määramise ühised kriteeriumid, mille loetelu on mitteammendav ja näitlik, ei pruugi olla asjakohased kõikide rikkumiste, eriti kergemate rikkumiste korral. Liikmesriigid peaksid võtma arvesse ka karistuste määramise eesmärgil kohaldatavates õigusaktides sisalduvaid muid üldpõhimõtteid, näiteks topeltkaristamise keeldu (non bis in idem).

(9)

Määruse (EL) 2017/2394 artikli 21 kohaselt võtavad koordineeritud tegevusest mõjutatud liikmesriikide pädevad asutused oma jurisdiktsiooni piires laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest vastutava kaupleja suhtes kõik vajalikud õigusaktide täitmise tagamise meetmed nimetatud rikkumise lõpetamiseks või keelustamiseks. Asjakohasel juhul määravad nad laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest vastutavale kauplejale karistusi, näiteks rahatrahve või perioodilisi karistusmakseid. Õigusaktide täitmise tagamise meetmeid tuleb võtta tulemuslikul, tõhusal ja koordineeritud viisil, et lõpetada või keelustada laiaulatuslik rikkumine või liidu mõõtmega laiaulatuslik rikkumine. Koordineeritud tegevusest mõjutatud pädevad asutused püüavad õigusaktide täitmise tagamise meetmeid võtta nimetatud rikkumisest mõjutatud liikmesriikides samal ajal.

(10)

Tagamaks, et liikmesriikide ametiasutused saavad määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi selliste laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest, mille suhtes kohaldatakse koordineeritud uurimis- ja õigusaktide täitmise tagamise meetmeid kooskõlas määrusega (EL) 2017/2394, tuleks kõnealuste rikkumiste eest kehtestada karistuste osana trahvid. Trahvide hoiatava mõju tagamiseks peaksid liikmesriigid kehtestama selliste rikkumiste eest oma õiguses trahvi, mille maksimumsuurus on vähemalt 4 % kaupleja aastakäibest asjaomases liikmesriigis või asjaomastes liikmesriikides. Teatavatel juhtudel võib kauplejaks olla ka äriühingute kontsern.

(11)

Vastavalt määruse (EL) 2017/2394 artiklites 9 ja 10 sätestatule tuleks karistuste määramisel võtta asjakohaselt arvesse kõnealuse rikkumise laadi, raskusastet ja kestust. Karistuste määramine peaks olema proportsionaalne ning kooskõlas liidu ja liikmesriikide õigusega, sealhulgas kohaldatavate menetluslike tagatistega ja hartas sätestatud põhimõtetega. Samuti peaksid määratud karistused vastama tarbijate huve kaitsvate liidu õigusaktide rikkumise laadile ja tegelikule või võimalikule üldisele kahjule. Karistuste määramise õigusi peavad pädevad asutused kasutama kas omal algatusel või juhul, kui see on asjakohane, pöördudes teiste pädevate asutuste või muude ametiasutuste poole, või kui see on kohaldatav, andes korraldusi määratud asutustele, või pöördudes kohtusse, kes on pädev vajalikku otsust langetama, esitades asjakohasel juhul apellatsioonkaebuse, kui vajalikku otsust käsitlevat taotlust ei rahuldata.

(12)

Kui pädev asutus määruse (EL) 2017/2394 tähenduses määrab nimetatud määruse kohase koordineeritud tegevuse raames trahvi kauplejale, kes vastutab laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest, peaks tal olema võimalik määrata trahvi suuruseks vähemalt 4 % selle kaupleja aastakäibest kõikides koordineeritud õigusaktide täitmise tagamise meetmega hõlmatud liikmesriikides.

(13)

Liikmesriike ei tohiks takistada jätmast kehtima või kehtestamast liikmesriigi õiguses suuremaid käibepõhiseid maksimumtrahve laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik võtta selliste trahvide määramisel aluseks kaupleja ülemaailmne käive või laiendada trahve reguleerivaid õigusnorme muudele rikkumistele, mida määruse (EL) 2017/2394 artikliga 21 seotud käesoleva direktiivi sätted ei hõlma. Nõuet määrata trahv, mille suurus on vähemalt 4 % kaupleja aastakäibest, ei tohiks kehtida liikmesriikide muude täiendavate õigusnormide suhtes, millega reguleeritakse perioodilisi karistusmakseid, näiteks päevatrahve, mis määratakse otsuse, korralduse, ajutise meetme, kaupleja kohustuse või muu meetme järgimata jätmise eest, eesmärgiga rikkumine lõpetada.

(14)

Direktiivis 93/13/EMÜ tuleks sätestada karistusnormid, et tugevdada selle heidutavat mõju. Liikmesriikidel on voli reguleerida haldus- ja kohtumenetlusi, mille raames määratakse kõnealuse direktiivi rikkumise eest karistusi. Eelkõige saaksid haldusasutused või liikmesriikide kohtud määrata karistusi lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamise korral, sealhulgas haldusasutuse algatatud kohtumenetluste alusel. Karistusi peaksid saama määrata ka haldusasutused ja liikmesriigi kohtud, kui müüja või teenuste osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt sõnaselgelt määratletud kui ebaõiglased sõltumata asjaoludest, samuti kui müüja või teenuste osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on lõpliku siduva otsusega tunnistatud ebaõiglaseks. Liikmesriigid võivad otsustada, et ka haldusasutustel on õigus tuvastada lepingutingimuste ebaõiglus. Samuti võivad haldusasutused ja liikmesriikide kohtud määrata karistuse sama otsusega, millega tunnistatakse lepingutingimused ebaõiglaseks. Liikmesriigid võivad sisse seada asjakohase korra individuaalset heastamist ja karistusi puudutava tegevuse koordineerimiseks liikmesriigi tasandil.

(15)

Trahvidest saadava tulu jaotamisel peaksid liikmesriigid arvestama tarbijate üldhuvide, samuti muude kaitstud avalike huvide kaitse edendamisega.

(16)

Liikmesriigid peaksid tagama õiguskaitsevahendite kättesaadavuse ebaausate kaubandustavade tõttu kahju kandnud tarbijatele, et aidata kõrvaldada kõik selliste ebaausate tavade kasutamise tagajärjed. Individuaalsete õiguskaitsevahendite selge raamistik hõlbustaks eraviisilist õigusaktide täitmise tagamist. Tarbijal peaks olema võimalik nõuda kahju hüvitamist ja asjakohasel juhul hinna alandamist või lepingu lõpetamist proportsionaalsel ja tulemuslikul viisil. Liikmesriike ei tohiks takistada jätmast kehtima või kehtestamast ebaausa kaubandustava tõttu kannatanud tarbijatele õigust muudele õiguskaitsevahenditele, näiteks õigust nõuda parandamist või asendamist, et tagada ebaausa kaubandustava tagajärgede täielik kõrvaldamine. Liikmesriike ei tohiks takistada määramast kindlaks tarbijate õiguskaitsevahendite kasutamise tingimusi ja mõju. Õiguskaitsevahendite kasutamisel võidakse võtta asjakohasel juhul arvesse ebaausa kaubandustava raskust ja laadi, tarbija kantud kahju ja muid olulisi asjaolusid, näiteks kaupleja ebaõiget käitumist või lepingu rikkumist.

(17)

Tarbijakaitse- ja turundusalase õiguse toimivuskontrolli ning direktiivi 2011/83/EL paralleelse hindamise käigus tuvastati ka hulk valdkondi, milles tuleks kehtivaid liidu tarbijakaitsenorme ajakohastada. Tulenevalt digitaalsete vahendite pidevast arengust on vajalik tarbijakaitsealase õiguse kohandamine.

(18)

Veebipõhiste otsingufunktsioonide pakkujate poolne kaubanduslike pakkumiste kuvamine veebipõhistes otsingutulemustes kas järjestuses kõrgemal kohal või silmapaistvas kohas avaldab tarbijatele olulist mõju.

(19)

Järjestus viitab kauplejate pakkumiste suhtelisele edemusele või otsingutulemuste asjakohasusele, mida esitlevad, reastavad või edastavad veebipõhiste otsingufunktsioonide pakkujad ja mis muu hulgas tulenevad algoritmilise järjestuse, hindamis- või läbivaatamismehhanismide, visuaalsete märgistuste või muude esiletõstmisvahendite või nende kombinatsioonide kasutamisest.

(20)

Seoses sellega tuleks muuta direktiivi 2005/29/EÜ I lisa, et sätestada ühemõtteliselt, et keelatud peaksid olema tavad, mille puhul ettevõtja annab tarbijale teavet otsingutulemuste vormis vastuseks tarbija veebiotsingule, ilma et selgelt avalikustataks makstud reklaami või makset, mis on tehtud konkreetselt selleks, et saavutada toodete kõrgemat kohta otsingutulemuste hulgas. Kui ettevõtja on veebipõhise otsingufunktsiooni pakkujale toote kõrgema koha eest otsingutulemuste hulgas otseselt või kaudselt maksnud, peaks veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja tarbijaid sellest lühidal, hõlpsasti kättesaadaval ja arusaadaval viisil teavitama. Kaudne makse võib seisneda selles, et ettevõtja võtab veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja ees lisakohustusi, mille konkreetseks tulemiks on kõrgem koht paremusjärjestuses. Kaudne makse võib sisaldada suuremat vahendustasu tehingult ja erinevaid hüvitussüsteeme, mis toovad konkreetselt kaasa kõrgema koha paremusjärjestuses. Makseid üldteenuste eest, nagu loetellu kandmise tasud või liikmemaksud, mis on seotud veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja poolt ettevõtjale pakutavate väga mitmesuguste funktsioonidega, ei tohiks käsitleda maksetena, mille konkreetseks eesmärgiks on saavutada toodetele kõrgemat kohta, tingimusel et sellised maksed ei ole ette nähtud kõrgema koha saavutamiseks. Veebipõhist otsingufunktsiooni võivad pakkuda eri liiki veebikauplejad, sealhulgas vahendajad, näiteks internetipõhised kauplemiskohad, otsingumootorid ja võrdlusveebisaidid.

(21)

Läbipaistvusnõudeid, mis on seotud järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetritega, reguleeritakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/1150 (9). Kõnealuse määruse kohased läbipaistvusnõuded hõlmavad mitmeid erinevaid veebiteenuste vahendajaid, sealhulgas internetipõhiseid kauplemiskohti, kuid neid kohaldatakse üksnes kauplejate ja veebiteenuste vahendajate vahel. Seepärast tuleks sarnased läbipaistvusnõuded lisada direktiivi 2005/29/EÜ, et tagada tarbijatele piisav läbipaistvus. Erandiks on veebipõhiste otsingumootorite pakkujad, kellelt kõnealuse määruse kohaselt juba nõutakse, et nad esitaksid peamised parameetrid, mis üksikult või kogumis on kõige olulisemad järjestuse kindlaksmääramisel, ja nende peamiste parameetrite suhtelise tähtsuse, lisades oma veebipõhistesse otsingumootoritesse hõlpsasti leitava ja avalikult kättesaadava kirjelduse lihtsas ja arusaadavas sõnastuses.

(22)

Kauplejad, kes võimaldavad tarbijatel otsida kaupu ja teenuseid, näiteks reisimist, majutust ja vaba aja tegevusi, mida pakuvad eri kauplejad või tarbijad, peaksid teavitama tarbijaid vaikimisi peamistest parameetritest, mis määravad kindlaks tarbijatele otsingu tulemusena esitatud pakkumiste järjestuse ning nende suhtelise tähtsuse teiste parameetrite suhtes. See teave peaks olema kokkuvõtlik ja tehtud hõlpsasti, nähtavalt ja vahetult kättesaadavaks. Järjestuse kindlaksmääramise parameetrite all mõistetakse üldkriteeriumeid, protsesse ja erisignaale, mis on hõlmatud järjestuse koostamise algoritmides või muudes kohandamise või järjestuses madalamale kohale viimise mehhanismides.

(23)

Teavitamisnõue, mis on seotud järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetritega, ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/943 (10) kohaldamist. Kauplejaid ei tohiks kohustada avaldama üksikasjalikku teavet oma järjestusmehhanismide, sealhulgas algoritmide toimimise kohta. Kauplejad peaksid esitama järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetrite üldise kirjelduse, milles selgitatakse peamisi vaikeparameetreid, mida kaupleja kasutab, ja nende suhtelist tähtsust teiste parameetrite suhtes, ent seda kirjeldust ei pea esitama kohandatud viisil iga üksiku otsingu kohta.

(24)

Kui tooteid pakutakse tarbijatele internetipõhises kauplemiskohas, peavad direktiivis 2011/83/EL nõutavat lepingueelset teavet andma nii internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja kui ka kolmandast isikust tarnija. Selle tulemusena ei pruugi internetipõhist kauplemiskohta kasutavad tarbijad selgelt aru saada, kes on nende lepingupartnerid ning kuidas see mõjutab nende õigusi ja kohustusi.

(25)

Internetipõhised kauplemiskohad tuleks direktiivide 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL kohaldamisel määratleda samamoodi kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 524/2013 (11) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/1148 (12). Internetipõhise kauplemiskoha määratlust tuleks aga ajakohastada ja muuta see tehnoloogianeutraalsemaks, et hõlmata ka uuem tehnoloogia. Seetõttu on asjakohane viidata „veebisaidi“ asemel tarkvarale, sealhulgas veebisaidile, veebisaidi osale või rakendusele, mida haldab kaupleja või mida hallatakse kaupleja nimel, kooskõlas mõistega „veebiliides“, mis on määratletud määruses (EL) 2017/2394, ja mõistega „internetipõhine kasutajaliides“, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/302 (13).

(26)

Direktiivides 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL tuleks internetipõhiste kauplemiskohtade jaoks seetõttu ette näha spetsiaalsed teavitamisnõuded, et teavitada internetipõhiseid kauplemiskohti kasutavaid tarbijaid pakkumiste järjestamise peamistest parameetritest ning sellest, kas nad sõlmivad lepingu ettevõtja või kaupleja või muu isikuga, näiteks mõne teise tarbijaga.

(27)

Internetipõhised kauplemiskohad peaksid andma tarbijatele teavet selle kohta, kas kaupu, teenuseid või digisisu pakkuv kolmas isik on kaupleja või muu isik, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest internetipõhisele kauplemiskohale. Kui kolmas isik, kes pakub kaupu, teenuseid või digisisu, avaldab, et ta ei ole kaupleja, peaksid internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajad esitama lühikese teate selle kohta, et sõlmitud lepingu suhtes ei kohaldata liidu tarbijakaitseõigusest tulenevaid tarbijaõigusi. Lisaks sellele tuleks tarbijaid teavitada sellest, kuidas lepinguga seotud kohustused on jaotatud kaupu, teenuseid või digisisu pakkuva kolmanda isiku ja internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja vahel. Teave tuleks esitada selgelt ja arusaadavalt ning mitte üksnes lepingu tüüptingimustes või muudes samalaadsetes lepingudokumentides. Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatele esitatavad teavitamisnõuded peaksid olema proportsionaalsed. Teavitamisnõuetega tuleks tagada tasakaal tarbijakaitse kõrge taseme ja internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajate konkurentsivõime vahel. Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatelt ei tohiks nõuda konkreetsete tarbijaõiguste loetlemist, kui nad teavitavad tarbijaid tarbijaõiguste mittekohaldamisest. See ei piira direktiivis 2011/83/EL, eeskätt selle artikli 6 lõikes 1 sätestatud tarbijate teavitamise nõuete kohaldamist. Teave, mis tuleb esitada tarbijaõiguste tagamise eest vastutamise kohta, sõltub sellest, millised on internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajate ja asjaomaste kolmandast isikust kauplejate vahel sõlmitud lepingute tingimused. Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja võib teatada, et üksnes kolmandast isikust kaupleja on vastutav tarbijaõiguste tagamise eest või kirjeldada oma konkreetseid kohustusi, kui ta võtab vastutuse lepingu teatavate aspektide, näiteks tarnimise või taganemisõiguse täitmise eest.

(28)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/31/EÜ (14) artikli 15 lõikega 1 ei tuleks internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatelt nõuda kolmandast isikust tarnijate õigusliku seisundi kontrollimist. Selle asemel peaksid internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajad nõudma kolmandatelt isikutelt, kes tarnivad internetipõhise kauplemiskoha vahendusel, et nad annaksid tarbijakaitseõiguse kohaldamiseks teada, kas nad on kauplejad või muud isikud, ning edastaksid selle teabe internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatele.

(29)

Võttes arvesse internetipõhiste kauplemiskohtadega seotud tehnoloogia kiiret arengut ja vajadust tagada tarbijakaitse kõrge tase, peaksid liikmesriigid saama võtta sel eesmärgil vastu eriomased lisameetmed või jätta need kehtima. Sellised normid peaksid olema proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning need ei tohiks piirata direktiivi 2000/31/EÜ kohaldamist.

(30)

Direktiivis 2011/83/EL sätestatud digitaalse infosisu ja digiteenuste määratlused tuleks viia kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/770 (15) sätestatud määratlustega. Direktiiviga (EL) 2019/770 hõlmatud digisisu hõlmab üksikut üleandmistoimingut, üksikute üleandmistoimingute seeriat ja pidevat üleandmist teatava ajavahemiku jooksul. Pideva üleandmise element ei peaks tingimata eeldama pikaajalist üleandmist. Selliseid juhtumeid nagu videoklippide voogedastus veebis tuleks käsitada pideva üleandmisena teatava ajavahemiku jooksul, sõltumata audiovisuaalse faili tegelikust kestusest. Seepärast võib olla raske teha vahet teatavat liiki digitaalse infosisu ja digiteenuse vahel, kuna mõlemad võivad hõlmata pidevat kauplejapoolset üleandmist kogu lepingu kestuse jooksul. Digiteenuste näiteks on video- ja helifailide jagamise teenused ja muu failide majutamine, tekstitöötlus ja mängud, mida pakutakse pilvepõhiselt, pilvsalvestus, veebimeilid, sotsiaalmeedia ja pilverakendused. Teenuseosutaja järjepidev kaasatus õigustab direktiivis 2011/83/EL ette nähtud taganemisõiguse normide kohaldamist, millega võimaldatakse tarbijal tegelikkuses proovida teenust 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest ja otsustada, kas ta soovib seda kasutada või mitte. Niisuguse digitaalse infosisu üleandmise lepingute puhul, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, on tegemist ühekordse toiminguga, mille eesmärk on anda tarbijale üle teatav digitaalne infosisu, nagu konkreetsed muusika- või videofailid. Digitaalse infosisu üleandmise lepingute suhtes, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kohaldatakse jätkuvalt direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud erandit taganemisõigusest, mille kohaselt tarbija kaotab oma taganemisõiguse, kui lepingu täitmine, näiteks sisu allalaadimine või voogedastamine, on alanud vastavalt tarbija eelnevale sõnaselgele nõusolekule alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja kinnitusele, et ta on teadlik, et kaotab seeläbi taganemisõiguse. Kahtluse korral, kas leping on teenusleping või sellise digitaalse infosisu üleandmise leping, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, tuleks kohaldada teenuslepingutest taganemise õigust reguleerivaid norme.

(31)

Digitaalset infosisu antakse üle ja digiteenuseid osutatakse internetis sageli selliste lepingute alusel, mille kohaselt tarbija ei maksa kauplejale hinda, vaid esitab talle isikuandmeid. Direktiivi 2011/83/EL juba kohaldatakse selliste lepingute suhtes, mille alusel antakse üle digitaalset infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal (st internetipõhist digitaalset infosisu), olenemata sellest, kas tarbija tasub selle eest hinna või esitab tarnijale isikuandmeid. Teenuslepingute, sealhulgas digiteenuste osutamise lepingute suhtes kohaldatakse kõnealust direktiivi seevastu ainult siis, kui lepingutes on ette nähtud, et tarbija maksab hinna või kohustub seda tegema. Järelikult ei kohaldata kõnealust direktiivi selliste digiteenuste osutamise lepingute suhtes, mille alusel esitab tarbija kauplejale isikuandmeid ega maksa teenuse eest hinda. Arvestades tasuliste digiteenuste ja isikuandmete eest osutatavate digiteenuste samalaadsust ja vastastikust asendatavust, tuleks nende suhtes kohaldada kõnealuse direktiivi samu norme.

(32)

Tuleks tagada direktiivi 2011/83/EL ja direktiivi (EL) 2019/770 kohaldamisalade sidusus; direktiivi (EL) 2019/770 kohaldatakse selliste digisisu üleandmise või digiteenuste osutamise lepingute suhtes, mille raames esitab tarbija kauplejale isikuandmeid või kohustub seda tegema.

(33)

Seetõttu tuleks direktiivi 2011/83/EL kohaldamisala laiendada, et hõlmatud oleksid ka lepingud, mille raames kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale digiteenust ja tarbija esitab või kohustub esitama kauplejale isikuandmeid. Sarnaselt lepingutele, mille alusel antakse üle digitaalne infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal, tuleks kõnealust direktiivi kohaldada, kui tarbija esitab või kohustub esitama kauplejale isikuandmeid, välja arvatud juhul, kui kaupleja töötleb tarbija esitatud isikuandmeid üksnes digitaalse infosisu üleandmiseks või digiteenuse osutamiseks ega töötle kõnealuseid andmeid ühelgi muul eesmärgil. Isikuandmete töötlemine peaks toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (16).

(34)

Selleks et tagada täielik kooskõla direktiiviga (EL) 2019/770, ei tohiks juhul, kui digitaalset infosisu ei anta üle või digiteenuseid ei osutata hinna eest, kohaldada direktiivi 2011/83/EL ka olukorras, kus kaupleja kogub isikuandmeid üksnes selleks, et täita tema kui kaupleja suhtes kohaldatavaid õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Sellised olukorrad võivad hõlmata näiteks juhtumeid, mil kohaldatava õigusega nõutakse tarbijalt registreerumist turvalisuse ja tuvastamise eesmärgil.

(35)

Samuti ei peaks direktiivi 2011/83/EL kohaldama olukorras, kus kaupleja kogub ainult metaandmeid, näiteks tarbija seadme või veebisirvimise kohta, välja arvatud juhul, kui seda olukorda loetakse liikmesriigi õiguse kohaselt lepinguks. Kõnealust direktiivi ei tuleks kohaldada ka olukorras, kus tarbijale, ilma et ta oleks kauplejaga lepingut sõlminud, näidatakse reklaame üksnes selleks, et saada juurdepääsu digitaalsele infosisule või digiteenusele. Siiski peaks liikmesriikidele jääma õigus laiendada kõnealuse direktiivi kohaldamist olukordadele, mis ei kuulu kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse, või selliseid olukordi muul viisil reguleerida.

(36)

Funktsionaalsuse mõistet peaks käsitama kui viidet viisidele, kuidas digitaalset infosisu või digiteenuseid saab kasutada. Näiteks tehniliste piirangute puudumine või olemasolu, nagu digitaalõiguste haldamine või piirkondade kodeerimine, võib mõjutada digitaalse infosisu või digiteenuse võimet täita kõiki oma ülesandeid, võttes arvesse selle eesmärki. Koostalitlusvõime mõiste seondub digitaalse infosisu või digiteenuse võimega toimida koos sellise riist- või tarkvaraga, mis erineb nendest, millega koos sama liiki digitaalset infosisu või digiteenust tavaliselt kasutatakse. Edukas toimimine võib hõlmata näiteks digitaalse infosisu või digiteenuse võimet sellise muu tark- või riistvaraga teavet vahetada ja vahetatud teavet kasutada. Ühilduvuse mõiste on määratletud direktiivis (EL) 2019/770.

(37)

Direktiivi 2011/83/EL artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8 nõutakse kauplejatelt nii väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute kui ka kauglepingute puhul, et nad saaksid tarbijalt eelneva sõnaselge nõusoleku, kui lepingut asutakse täitma enne taganemistähtaja lõppu. Kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis a on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingust tulenev sanktsioon, nimelt ei pea tarbija osutatud teenuste eest tasuma. Tarbijalt eelneva sõnaselge nõusoleku saamise nõue on seega asjakohane üksnes selliste teenuste, sealhulgas digiteenuste puhul, mida osutatakse hinna alusel. Artikli 7 lõiget 3 ja artikli 8 lõiget 8 tuleb seetõttu muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek kohaldataks üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat teenuse eest maksma.

(38)

Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m on sätestatud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses digitaalse infosisuga, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kui tarbija on andnud eelneva sõnaselge nõusoleku alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja ta on andnud kinnituse, et ta on teadlik, et ta kaotab seeläbi taganemisõiguse. Kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis b on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingust tulenev sanktsioon, nimelt ei pea tarbija talle üle antud digitaalse infosisu eest tasuma. Nõue saada tarbija eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus on seega asjakohane ainult sellise digitaalse infosisu puhul, mis antakse üle hinna eest. Artikli 16 esimese lõigu punkti m tuleb seetõttu muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldataks ainult selliste lepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat maksma.

(39)

Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõikes 4 on sätestatud nõue esitada kindla hinnaga toote ostukutse korral konkreetne teave. Kõnealuseid teavitamisnõudeid kohaldatakse juba reklaamimise etapis, samal ajal kui direktiivis 2011/83/EL on samasugused ja muud üksikasjalikumad teavitamisnõuded ette nähtud hilisemas lepingueelses etapis (st vahetult enne seda, kui tarbija lepingu sõlmib). Järelikult võidakse ettevõtjatelt ja kauplejatelt nõuda sama teabe esitamist reklaamimise etapis (näiteks reklaami kuvamisel meediaveebisaidil) ja lepingueelses etapis (näiteks nende veebikaupluste saitidel).

(40)

Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõikes 4 loetletud teavitamisnõuded hõlmavad tarbija teavitamist ettevõtja kasutatavast kaebuste lahendamise korrast. Tarbijakaitse- ja turundusalase õiguse toimivuskontrolli tulemused näitavad, et see teave on kõige asjakohasem lepingueelses etapis, mida reguleeritakse direktiiviga 2011/83/EL. Seetõttu tuleks välja jätta direktiivis 2005/29/EÜ sätestatud nõue esitada selline teave ostukutses reklaamimise etapis.

(41)

Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punktis h nõutakse kauplejatelt, et nad esitaksid tarbijatele lepingueelse teabe taganemisõiguse kohta, sealhulgas direktiivi I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvormi. Kõnealuse direktiivi artikli 8 lõikes 4 on ette nähtud lihtsam lepingueelne teavitamisnõue, kui leping sõlmitakse kaugsidevahendi abil, mis seab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale, näiteks telefoni, hääljuhitavate ostuabiliste või SMSi teel. Kohustuslik lepingueelne teave, mis tuleb esitada kaugsidevahendis või selle kaudu, hõlmab teavet taganemisõigusest, nagu sellele on osutatud artikli 6 lõike 1 punktis h. Seega hõlmab see ka nõuet esitada I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvorm. Paraku ei ole juhul, kui leping on sõlmitud selliste vahendite kaudu nagu telefon või hääljuhitav ostuabiline, võimalik taganemisteate vormi esitada ja taganemisteate vormi esitamine kasutajasõbralikul viisil ei pruugi olla tehniliselt teostatav ka muude artikli 8 lõike 4 kohaldamisalasse jäävate kaugsidevahendite kasutamise korral. Seepärast on asjakohane jätta taganemisteate näidisvormi esitamise nõue välja nende teavitamisnõuete hulgast, mis kehtivad teabe suhtes, mida kauplejad peavad alati esitama sellistes kaugsidevahendites või nende kaudu, mida kasutatakse artikli 8 lõike 4 kohaselt lepingu sõlmimiseks.

(42)

Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis a on ette nähtud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses teenuslepingutega, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul ning kui tarbija on andnud kinnituse selle kohta, et ta on teadlik taganemisõiguse kaotusest juhul, kui kaupleja on lepingu täies mahus täitnud. Vastupidiselt sellele nõutakse kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8, milles käsitletakse kaupleja kohustusi olukorras, kus lepingu täitmist on alustatud enne taganemistähtaja lõppu, et kaupleja saaks tarbijalt üksnes eelneva sõnaselge nõusoleku, mitte kinnituse taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel. Kõnealuste õigusnormide sidususe tagamiseks tuleb artikli 7 lõikesse 3 ja artikli 8 lõikesse 8 lisada kaupleja kohustus saada tarbijalt ka kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel, kui lepingust tuleneb tarbijale maksmiskohustus. Lisaks sellele tuleks artikli 16 esimese lõigu punkti a muuta, et võtta arvesse artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 8 muudatusi, mille kohaselt kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldatakse üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millest tuleneb tarbijale maksmiskohustus. Liikmesriikidele tuleks anda siiski valikuvõimalus mitte kohaldada nõuet saada tarbijalt kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel nende teenuslepingute suhtes, mille puhul tarbija on kauplejalt konkreetselt taotlenud kohaletulekut selleks, et kaupleja teeks parandustöid. Kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis c on sätestatud erand taganemisõigusest lepingute puhul, mis on seotud sellise kauba tarnimisega, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele. Nimetatud erand hõlmab näiteks eritellimusel mööbli tootmist ja paigaldamist tarbija kodus, kui seda tehakse ühe müügilepingu alusel.

(43)

Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis b sätestatud taganemisõiguse kasutamisega seotud erandit tuleks lugeda kohaldatavaks ka muu kui võrguenergia individuaalsete tarnete lepingute suhtes, sest selle hind sõltub kauba- või energiaturgudel esinevatest kõikumisest, mida kaupleja ei saa mõjutada ja mis võib ilmneda taganemistähtaja jooksul.

(44)

Direktiivi 2011/83/EL artikli 14 lõikes 4 on sätestatud tingimused, mille korral tarbija ei pea taganemisõigust kasutades kandma talle osutatud teenuste ja kommunaalteenuste ning sellise digitaalse infosisu kulusid, mida ei ole talle üle antud füüsilisel andmekandjal. Kui üks neist tingimustest on täidetud, ei pea tarbija tasuma talle enne tema taganemisõiguse kasutamist osutatud teenuse, kommunaalteenuste või talle üle antud digitaalse infosisu hinda. Digitaalse infosisu puhul on artikli 14 lõike 4 punkti b alapunkti iii alusel üks neist mittekumuleeruvatest tingimustest olukord, kus puudub kinnitus lepingu sõlmimise kohta, sealhulgas kinnitus tarbija eelneva sõnaselge nõusoleku kohta, et lepingu täitmist võib alustada enne taganemistähtaja lõppu ja et nõusoleku andmisega kaotab ta oma taganemisõiguse. Siiski ei sisaldu see tingimus kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud taganemisõiguse kaotamise tingimustes, tekitades ebakindlust seoses tarbijate võimalusega tugineda artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktile iii, kui teised kaks artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud tingimust on täidetud, ja selle tulemusel kaotatakse taganemisõigus vastavalt artikli 16 esimese lõigu punktile m. Seepärast tuleks artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktis iii sätestatud tingimus lisada artikli 16 esimese lõigu punkti m, et võimaldada tarbijal kasutada taganemisõigust, kui see tingimus ei ole täidetud, ja sellest tulenevalt kasutada artikli 14 lõikes 4 sätestatud õigusi.

(45)

Kauplejad võivad kohandada oma pakkumiste hinda konkreetsete tarbijate või konkreetsete tarbijakategooriate vajadustele, tuginedes automatiseeritud töötlusel põhinevale otsustusprotsessile ja tarbijate käitumise profiilianalüüsile, mis võimaldab kauplejatel hinnata tarbija ostujõudu. Tarbijaid tuleks seepärast selgelt teavitada, kui neile esitletud hinda on automatiseeritud töötlusel põhineva otsustusprotsessi alusel isikupõhiselt kohandatud, et nad saaksid ostuotsuse tegemisel potentsiaalseid riske arvesse võtta. Sellest tulenevalt tuleks lisada direktiivi 2011/83/EL teavitamise erinõuded, et teavitada tarbijat, kui hinda on automatiseeritud töötlusel põhineva otsustusprotsessi alusel isikupõhiselt kohandatud. Kõnealust teavitamisnõuet ei peaks kohaldama selliste meetodite nagu dünaamilise või reaalajas toimuva hinnakujunduse suhtes, mis hõlmab hinna muutmist väga paindlikult ja kiirelt vastuseks turunõudlusele, kui need meetodid ei kätke endas isikupõhist kohandamist, mis toimub automatiseeritud töötlusel põhineva otsustusprotsessi alusel. Kõnealune teavitamisnõue ei piira määruse (EL) 2016/679 kohaldamist, milles sätestatakse muu hulgas üksikisiku õigus sellele, et tema suhtes ei kohaldata individuaalset automatiseeritud töötlusel põhinevat otsustusprotsessi, sealhulgas profiilianalüüsi.

(46)

Tehnoloogia arengu tõttu tuleb direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punktis c esitatud sidevahendite loetelust välja jätta viide faksinumbrile, sest faksi kasutatakse tänapäeval harva ja see sidevahend on laias laastus iganenud.

(47)

Tarbijad tuginevad ostuotsuse tegemisel üha enam tarbijate arvustustele ja toetusavaldustele. Seepärast, kui kauplejad annavad juurdepääsu tarbijate arvustustele toodete kohta, peaksid nad tarbijaid teavitama sellest, kas on kehtestatud protsessid või menetlused tagamaks, et avaldatud arvustused pärinevad tarbijailt, kes on tooteid tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud. Kui sellised protsessid või menetlused on kehtestatud, peaksid kauplejad andma teavet selle kohta, kuidas seda kontrollitakse ja andma tarbijatele selget teavet selle kohta, kuidas arvustusi töödeldakse, näiteks kas kõik arvustused avaldatakse, olenemata sellest, kas need on positiivsed või negatiivsed, või kas kaupleja on neid arvustusi sponsinud või kas lepinguline suhe kauplejaga on neid mõjutanud. Lisaks sellele tuleks seepärast käsitada ebaausa kaubandustavana tarbija eksitamist väidetega, et toote arvustused on esitanud tarbijad, kes on toodet tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud, kui ei ole võetud mõistlikke ega proportsionaalseid meetmeid tagamaks, et arvustused pärinevad sellistelt tarbijatelt. Kõnealused meetmed võiksid hõlmata tehnilisi vahendeid arvustust postitava isiku usaldusväärsuse hindamiseks, näiteks nõudes teavet kontrollimaks, et tarbija on toodet tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud.

(48)

Need käesoleva direktiivi sätted, milles käsitletakse tarbijate arvustusi ja toetusavaldusi, ei piira üldist ja seaduslikku reklaamitava esitada liialdavaid väiteid või väiteid, mida ei tule võtta sõna-sõnalt.

(49)

Kauplejatel tuleks samuti keelata tarbijate libaarvustuste ja -toetusavalduste esitamine, näiteks „meeldimised“ sotsiaalmeedias, või keelata selle teisele isikule ülesandeks tegemine, et reklaamida oma tooteid, samuti manipuleerida tarbijate arvustuste ja toetusavaldustega, näiteks avaldada üksnes positiivsed arvustused ja kustutada negatiivsed. See võib toimuda ka toetusavalduste ekstrapoleerimise kaudu, kui kasutaja positiivne interaktsioon teatava veebipõhise infosisuga lingitakse või viiakse üle erinevale, ent seotud sisule, jättes mulje, et see kasutaja asub positiivsele seisukohale ka seotud infosisu suhtes.

(50)

Kauplejatel tuleks keelata müüa tarbijatele edasi kultuuri- ja spordiürituste pileteid, mille nad on saanud, kasutades sellist tarkvara nagu „botid“, mis võimaldavad neil osta pileteid piletite esmamüüja kehtestatud tehniliste ülempiiridega ette nähtust suuremas mahus või minna mööda muudest tehnilistest vahenditest, mille on kasutusele võtnud esmamüüja, et tagada piletite kättesaadavus kõigile üksikisikutele. See keeld ei mõjuta muid riigisiseseid meetmeid, mida liikmesriik võib võtta, et kaitsta tarbijate õigustatud huve ning kindlustada kultuuripoliitikat ja kõigi üksikisikute laialdane juurdepääs kultuuri- ja spordiüritustele, tehes seda näiteks piletite edasimüügihinna reguleerimisega.

(51)

Harta artikliga 16 tagatakse vabadus tegeleda ettevõtlusega liidu õiguse ning liikmesriigi õigusaktide ja tavade kohaselt. Samas võib oluliselt erineva koostise või erinevate omadustega kaupade turustamine eri liikmesriikides identsete kaupadena tarbijaid eksitada ja panna nad tegema tehinguotsust, mida nad muul juhul ei teeks.

(52)

Sellist tava võib seega pidada direktiiviga 2005/29/EÜ vastuolus olevaks tavaks, kui asjakohaseid elemente on juhtumipõhiselt hinnatud. Selleks et aidata liikmesriikide tarbijakaitse- ja toiduametitel kehtivat liidu õigust hõlpsamini kohaldada, on komisjoni 29. septembri 2017. aasta teatises (milles käsitletakse liidu toidu- ja tarbijakaitsealaste õigusnormide kohaldamist toodete kvaliteedierinevuse suhtes – toiduained) esitatud juhised kehtivate liidu normide kohaldamise kohta toidu kvaliteedierinevuse juhtumite korral. Seoses sellega esitas komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus 25. aprillil 2018 toidukaupade valiku ja testimise raamistiku kvaliteediga seonduvate omaduste hindamiseks: ELi ühtlustatud testimismetodoloogia.

(53)

Õigusaktide täitmise tagamisel saadud kogemused on siiski näidanud, et ilma selgete säteteta ei pruugi tarbijatele, ettevõtjatele ja liikmesriikide pädevatele asutustele olla selge, millised kaubandustavad võivad olla direktiiviga 2005/29/EÜ vastuolus. Seetõttu tuleks kõnealust direktiivi muuta, et tagada nii ettevõtjatele kui ka täitevasutustele õiguskindlus ja reguleerida sõnaselgelt olukorda, kus kaupa turustatakse identsena kaubaga, mis on käibel teistes liikmesriikides, ehkki sellel kaubal on oluliselt erinev koostis või erinevad omadused. Kooskõlas käesoleva direktiiviga muudetud direktiiviga 2005/29/EÜ peaksid pädevad asutused selliseid tavasid hindama ja käsitlema juhtumipõhiselt. Hindamisel peaks pädev asutus võtma arvesse seda, kas tarbijad suudavad selliseid kaupu kergesti eristada, samuti ettevõtja õigust kohandada sama kaubamärgi kaupu erinevatele geograafilistele turgudele õiguspärastel ja objektiivsetel põhjustel, milleks on näiteks liikmesriigi õigus, toorainete kättesaadavus või hooajalisus või vabatahtlikud strateegiad, mille eesmärk on parandada juurdepääsu tervislikule täisväärtuslikule toidule, ning ettevõtja õigust pakkuda sama kaubamärgi kaupu erinevatel geograafilistel turgudel eri kaalu või mahuga pakendites. Pädevad asutused peaksid hindama, kas tarbijad saavad sellist eristamist kergesti tuvastada, pöörates tähelepanu teabe kättesaadavusele ja piisavusele. On oluline, et tarbijaid teavitataks kaupade eristamisest õigustatud ja objektiivsetest teguritest tulenevalt. Ettevõtjad peaksid olema vabad andma sellist teavet eri viisidel, mis võimaldavad tarbijail vajalikule teabele juurde pääseda. Üldiselt peaksid ettevõtjad eelistama alternatiive teabe esitamisele kaupade märgistel. Järgida tuleks asjakohaseid liidu valdkondlikke norme ja kaupade vaba liikumist käsitlevaid norme.

(54)

Ehkki väljaspool äriruume toimuvaks müügiks kasutatakse õiguspäraseid ja hästi toimivaid kanaleid, nagu müük kaupleja äriruumides ja kaugmüük, võivad mõned muud, eriti agressiivsed või eksitavad turustamis- või müügitavad, näiteks tarbija külastamine tema enda kodus või väljasõidud, nagu on osutatud direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punktis 8, survestada tarbijat ostma kaupu või teenuseid, mida ta muidu ei ostaks, või ostma kaupu või teenuseid ülemäära kõrge hinnaga ning selle eest sageli kohe maksma. Sellised tavad on sageli suunatud eakatele inimestele ja teistele haavatavatele tarbijatele. Teatavad liikmesriigid käsitavad selliseid tavasid ebasoovitavatena ja peavad vajalikuks piirata direktiivis 2011/83/EL määratletud väljaspool äriruume toimuva müügi teatavaid vorme ja aspekte, näiteks toote agressiivset ja eksitavat turustamist või müüki, mis toimub tarbija kodu eelneva kokkuleppeta külastamise või väljasõitude kaudu. Kui sellised piirangud on kehtestatud muul põhjusel kui tarbijakaitse, näiteks avalikes huvides või tarbijate eraelu austamiseks vastavalt harta artiklile 7, jäävad need väljapoole direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamisala.

(55)

Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ja selleks, et hõlbustada õigusaktide täitmise tagamist, tuleks selgitada, et direktiiviga 2005/29/EÜ ei võeta liikmesriikidelt vabadust võtta vastu õigusnorme, millega kaitstakse veelgi enam tarbijate õigustatud huve ebaausate kaubandustavade eest, mis seisneb selles, et ettevõtja külastab tarbijat eelneva kokkuleppeta tarbija kodus, et reklaamida või müüa tooteid, või et ettevõtja korraldab väljasõite eesmärgiga reklaamida või müüa tarbijatele tooteid, kui sellised õigusnormid on õigustatud tarbijakaitse vajadusega. Kõik sellised normid peaksid olema proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning nendega ei tohiks nimetatud müügikanaleid kui selliseid keelustada. Liikmesriikide vastu võetud normidega võiks näiteks määrata kindlaks kellaaja, millal külastused tarbijate kodudesse ilma nende sõnaselge taotluseta ei ole lubatud, või keelata sellised külastused, kui tarbija on nähtavalt osutanud, et sellised külastused ei ole vastuvõetavad, või näha ette maksemenetluse. Lisaks võiks selliste normidega kehtestada direktiiviga 2011/83/EL ühtlustatud valdkondades kaitsvamad normid. Seepärast tuleks direktiivi 2011/83/EL muuta, võimaldamaks liikmesriikidel võtta vastu riigisiseseid norme, et anda taganemisõiguseks pikem tähtaeg, ja teha erandeid taganemisõiguse kasutamisega seotud konkreetsetest eranditest. Liikmesriikidelt tuleks nõuda, et nad teataksid komisjonile kõikidest õigusnormidest, mille nad on sellega seoses vastu võtnud, et komisjon saaks teha selle teabe kättesaadavaks kõigile huvitatud isikutele ning jälgida selliste meetmete proportsionaalsust ja õiguspärasust.

(56)

Kui tegemist on agressiivsete ja eksitavate tavadega ürituste kontekstis, mis on korraldatud muudes kohtades kui ettevõtja äriruumid, ei piira direktiiv 2005/29/EÜ asutamistingimusi ega lubade andmise kordasid, mida liikmesriigid võivad ettevõtjatele kehtestada. Lisaks ei piira kõnealune direktiiv liikmesriigi lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, sõlmimist ja mõju käsitlevate normide kohaldamist. Agressiivsed ja eksitavad tavad ürituste kontekstis, mis on korraldatud muudes kohtades kui ettevõtja äriruumid, võib keelata vastavalt üksikjuhtumipõhisele hindamisele vastavalt kõnealuse direktiivi artiklitele 5–9. Lisaks sellele sisaldab kõnealuse direktiivi I lisa selliste tavade üldist keelustamist, mille puhul ettevõtja loob mulje, et ta ei tegutse vastavalt oma kutsetegevusega seotud eesmärgile, ning selliste tavade üldist keelustamist, millega luuakse mulje, et tarbija ei saa ruumist enne lepingu sõlmimist lahkuda. Komisjon peaks hindama, kas kehtivad normid tagavad piisaval tasemel tarbijakaitse ja liikmesriikidele piisavad vahendid selliste tavade tulemuslikuks käsitlemiseks.

(57)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriigi lepinguõiguse neid küsimusi, mida direktiiviga ei reguleerita. Seetõttu ei tohiks käesolev direktiiv piirata liikmesriigi lepinguõigust, millega reguleeritakse näiteks lepingu sõlmimist või kehtivust sellistel juhtudel nagu nõusoleku puudumine või loata kaubanduslik tegevus.

(58)

Tagamaks, et kodanikel on juurdepääs ajakohasele teabele tarbijaõiguste ja vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, peaks komisjoni poolt välja töötatav veebipõhine kontaktpunkt olema võimalikult suures ulatuses kasutajasõbralik, mobiiltelefonidele kohandatud ning kõigile, sealhulgas puudega inimestele hõlpsasti ligipääsetav ja kasutatav („universaaldisain“).

(59)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (17) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(60)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt ajakohastada tarbijakaitseõigust ja tagada paremini selle täitmine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid probleemi liiduülese olemuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 93/13/EMÜ muutmine

Direktiivi 93/13/EMÜ lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 8b

1.   Liikmesriigid kehtestavad karistusnormid, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud liikmesriigi sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste normide rakendamine. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.   Liikmesriigid võivad selliste karistuste puhul piirduda olukordadega, kus lepingutingimused on liikmesriigi õiguses sõnaselgelt määratletud ebaõiglastena, sõltumata asjaoludest, või kui müüja või teenuste osutaja jätkab selliste lepingutingimuste kasutamist, mis on artikli 7 lõike 2 alusel tehtud lõpliku otsusega tunnistatud ebaõiglasteks.

3.   Liikmesriigid tagavad, et karistuste määramisel võetakse asjakohasel juhul arvesse järgmisi kriteeriume, mille loetelu on mitteammendav ja näitlik:

a)

rikkumise laad, raskusaste, ulatus ja kestus;

b)

meetmed, mille müüja või teenuste osutaja on võtnud tarbijate kantud kahju leevendamiseks või heastamiseks;

c)

müüja või teenuste osutaja toime pandud varasemad rikkumised;

d)

rikkumisest müüjale või teenuste osutajale tulenenud rahaline kasu või rikkumise abil välditud kahju juhul, kui asjakohased andmed on kättesaadavad;

e)

müüjale või teenuste osutajale teistes liikmesriikides sama rikkumise eest määratud karistused piiriüleste juhtumite puhul, kui teave selliste karistuste kohta on kättesaadav Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/2394 (*1) loodud mehhanismi kaudu;

f)

juhtumi asjaolude suhtes kohaldatavad muud raskendavad või kergendavad tegurid.

4.   Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 2 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et kui karistusi tuleb määrata vastavalt määruse (EL) 2017/2394 artiklile 21, hõlmavad need kas võimalust määrata trahve haldusmenetluses, võimalust algatada kohtumenetlus selliste trahvide määramiseks või mõlemat, ning trahvi maksimumsuurus on vähemalt 4 % müüja või teenuste osutaja aastakäibest asjaomases liikmesriigis või asjaomastes liikmesriikides.

5.   Kui trahv tuleb määrata kooskõlas lõikega 4, aga teave müüja või teenuste osutaja aastakäibe kohta ei ole kättesaadav, näevad liikmesriigid ette võimaluse määrata trahve, mille maksimumsuurus on vähemalt 2 miljonit eurot.

6.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni hiljemalt 28. novembriks 2021 lõikes 1 osutatud normidest ja meetmetest ning teavitavad komisjoni viivitamata nende hilisematest muudatustest.

Artikkel 2

Direktiivi 98/6/EÜ muutmine

Direktiivi 98/6/EÜ muudetakse järgmiselt.

1)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 6a

1.   Igas hinna alandamise teates tuleb ära näidata varasem hind, mida ettevõtja kohaldas kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul enne hinna alandamist.

2.   Varasem hind on ettevõtja kohaldatud madalaim hind teatava ajavahemiku jooksul, mis ei ole lühem kui 30 päeva enne hinna alandamist.

3.   Liikmesriigid võivad kehtestada erinevad normid sellise kauba jaoks, mis võib kiiresti rikneda või aeguda.

4.   Kui toode on olnud turul vähem kui 30 päeva, võivad liikmesriigid sätestada lõikes 2 sätestatud ajavahemikust lühema ajavahemiku.

5.   Liikmesriigid võivad sätestada, et kui hinda alandatakse järk-järgult, on varasemaks hinnaks alandamata hind, mis kehtis enne esimest hinna alandamist.“

2)

Artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

1.   Liikmesriigid kehtestavad karistusnormid, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud liikmesriigi sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste normide rakendamine. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.   Liikmesriigid tagavad, et karistuste määramisel võetakse asjakohasel juhul arvesse järgmisi kriteeriume, mille loetelu on mitteammendav ja näitlik:

a)

rikkumise laad, raskusaste, ulatus ja kestus;

b)

meetmed, mille ettevõtja on võtnud tarbijate kantud kahju leevendamiseks või heastamiseks;

c)

ettevõtja toime pandud varasemad rikkumised;

d)

rikkumisest ettevõtjale tulenenud rahaline kasu või rikkumise abil välditud kahju juhul, kui asjakohased andmed on kättesaadavad;

e)

ettevõtjale teistes liikmesriikides sama rikkumise eest määratud karistused piiriüleste juhtumite puhul, kui teave selliste karistuste kohta on kättesaadav Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/2394 (*2)

f)

juhtumi asjaolude suhtes kohaldatavad muud raskendavad või kergendavad tegurid.

3.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni hiljemalt 28. novembriks 2021 lõikes 1 osutatud normidest ja meetmetest ning teavitavad komisjoni viivitamata nende hilisematest muudatustest.

(*2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1).“"

Artikkel 3

Direktiivi 2005/29/EÜ muutmine

Direktiivi 2005/29/EÜ muudetakse järgmiselt.

1)

Artikli 2 esimest lõiku muudetakse järgmiselt:

a)

punkt c asendatakse järgmisega:

„c)

toode – kaup või teenus, sealhulgas kinnisvara, digiteenus ja digisisu ning õigused ja kohustused;“;

b)

lisatakse järgmised punktid:

„m)

järjestus – ettevõtja esitletud, reastatud või edastatud toodetele antud suhteline edemus, olenemata selliseks esitlemiseks, reastamiseks või edastamiseks kasutatud tehnoloogilistest vahenditest;

n)

internetipõhine kauplemiskoht – teenus, mis võimaldab tarbijatel sõlmida teiste ettevõtjate või tarbijatega kauglepinguid, kasutades selleks tarkvara, sealhulgas veebisaiti, veebisaidi osa või rakendust, mida käitab ettevõtja või mida käitatakse ettevõtja nimel;“.

2)

Artikli 3 lõiked 5 ja 6 asendatakse järgmisega:

„5.   Käesoleva direktiiviga ei takistata liikmesriikidel võtta vastu norme, millega kaitstakse tarbijate õigustatud huve seoses agressiivsete või eksitavate turustus- või müügitavadega, mis seisnevad selles, et ettevõtja külastab tarbijat eelneva kokkuleppeta tarbija kodus või korraldab väljasõite eesmärgiga tooteid tarbijale reklaamida või müüa. Sellised normid peavad olema proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ja õigustatud tarbijakaitse vajadusega.

6.   Liikmesriigid teavitavad viivitamata komisjoni lõike 5 alusel vastu võetud normidest ja nende hilisematest muudatustest. Komisjon teeb selle teabe tarbijatele ja ettevõtjatele spetsiaalsel veebisaidil hõlpsasti kättesaadavaks.“

3)

Artikli 6 lõikesse 2 lisatakse järgmine punkt:

„c)

kauba turustamist ühes liikmesriigis identsena kaubaga, mida turustatakse teistes liikmesriikides, kui sellel kaubal on oluliselt erinev koostis või erinevad omadused, välja arvatud juhul, kui seda õigustavad õiguspärased ja objektiivsed tegurid.“

4)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

a)

lõiget 4 muudetakse järgmiselt:

i)

punkt d asendatakse järgmisega:

„d)

maksmise, kohaletoimetamise ja täitmise kord, kui see erineb ametialase hoolikuse nõuetest;“;

ii)

lisatakse järgmine punkt:

‘f)

internetipõhistes kauplemiskohtades pakutavate toodete puhul see, kas kolmas isik, kes tooteid pakub, on ettevõtja või mitte, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajale.”;

b)

lisatakse järgmine lõige:

‘4a.   Kui tarbijatele pakutakse võimalust otsida eri ettevõtjate või tarbijate pakutavaid tooteid võtmesõna, fraasi või muu sisendi vormis päringu alusel, olenemata sellest, kus tehing lõpuks tehakse, käsitatakse olulise teabena üldteavet, mis on tehtud kättesaadavaks veebiliidese konkreetses osas, mis on vahetult ja kergesti juurdepääsetav veebilehelt, kus on esitatud päringutulemused, ning mis käsitleb peamisi parameetreid, mis määravad kindlaks tarbijatele otsingu tulemusena esitatud toodete järjestuse, ning nende parameetrite suhtelist tähtsust teiste parameetritega võrreldes. Käesolevat lõiget ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1150 artikli 2 punktis 6 määratletud veebipõhiste otsingumootorite pakkujate suhtes. (*3);

(*3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks (ELT L 186, 11.7.2019, lk 57).’;"

c)

lisatakse järgmine lõige:

„6.   Kui ettevõtja annab tarbijatele juurdepääsu toodete arvustustele, käsitatakse olulisena teavet selle kohta, kas ja kuidas ettevõtja tagab, et avaldatud arvustused pärinevad tarbijailt, kes on toodet tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud.“

5)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 11a

Heastamine

1.   Ebaausa kaubandustava tõttu kahju kandnud tarbijatel peab olema juurdepääs proportsionaalsetele ja tõhusatele õiguskaitsevahenditele, sealhulgas hüvitisele tarbija kantud kahju eest ja asjakohasel juhul hinna alandamisele või lepingu lõpetamisele. Liikmesriigid võivad määrata kindlaks õiguskaitsevahendite kasutamise tingimused ja mõju. Liikmesriigid võivad võtta asjakohasel juhul arvesse ebaausa kaubandustava raskusastet ja laadi, tarbija kantud kahju ning muid asjakohaseid asjaolusid.

2.   Nimetatud õiguskaitsevahendid ei piira muude õiguskaitsevahendite kasutamist, mis tarbijatel on liidu või liikmesriigi õiguse alusel.“

6)

Artikkel 13 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 13

Karistused

1.   Liikmesriigid kehtestavad karistusnormid, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud liikmesriigi sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste normide rakendamine. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.   Liikmesriigid tagavad, et karistuste määramisel võetakse asjakohasel juhul arvesse järgmisi kriteeriume, mille loetelu on mitteammendav ja näitlik:

a)

rikkumise laad, raskusaste, ulatus ja kestus;

b)

meetmed, mille ettevõtja on võtnud tarbijate kantud kahju leevendamiseks või heastamiseks;

c)

ettevõtja toime pandud varasemad rikkumised;

d)

rikkumisest ettevõtjale tulenenud rahaline kasu või rikkumise abil välditud kahju juhul, kui asjakohased andmed on kättesaadavad;

e)

ettevõtjale teistes liikmesriikides sama rikkumise eest määratud karistused piiriüleste juhtumite puhul, kui teave selliste karistuste kohta on kättesaadav Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/2394 (*4) loodud mehhanismi kaudu;

f)

juhtumi asjaolude suhtes kohaldatavad muud raskendavad või kergendavad tegurid.

3.   Liikmesriigid tagavad, et kui karistusi tuleb määrata vastavalt määruse (EL) 2017/2394 artiklile 21, hõlmavad need võimalust määrata trahve haldusmenetluses, võimalust algatada kohtumenetlus selliste trahvide määramiseks või mõlemat, ning trahvi maksimumsuurus on vähemalt 4 % ettevõtja aastakäibest asjaomases liikmesriigis või asjaomastes liikmesriikides. Ilma et see piiraks nimetatud määruse kohaldamist, võib liikmesriik põhiseaduslikel põhjustel piirduda trahvide määramisega järgmiste rikkumiste eest:

a)

käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8 ja 9 ning I lisa rikkumised ning

b)

ettevõtja poolt pidev sellise kaubandustava kasutamine, mille riigi pädev asutus või kohus on tunnistanud ebaausaks, kui nimetatud kaubandustava puhul ei ole tegemist punktis a osutatud rikkumisega.

4.   Kui trahv tuleb määrata kooskõlas lõikega 3, aga teave ettevõtja aastakäibe kohta ei ole kättesaadav, näevad liikmesriigid ette võimaluse määrata trahve, mille maksimumsuurus on vähemalt 2 miljonit eurot.

5.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni hiljemalt 28. novembriks 2021 lõikes 1 osutatud normidest ja meetmetest ning teavitavad komisjoni viivitamata nende hilisematest muudatustest.

(*4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1)“;"

7)

I lisa muudetakse järgmiselt:

a)

lisatakse järgmine punkt:

„11a)

Otsingutulemuste esitamine vastuseks tarbija veebiotsingule, ilma et selgelt avalikustataks makstud reklaami või makset, mis on tehtud konkreetselt selleks, et saavutada toodete kõrgem koht otsingutulemuste järjestuses.“;

b)

lisatakse järgmised punktid:

„23a)

Ürituste piletite tarbijaile edasimüümine, kui ettevõtja sai piletid automatiseeritud vahendit kasutades, et hoida kõrvale ühe isiku poolt ostetavate piletite arvu piirmäärast või muudest piletite ostmise suhtes kohaldatavatest normidest.

23b)

Väide, et toote arvustused on esitanud toodet tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud tarbijad, võtmata mõistlikke ja proportsionaalseid meetmeid, et kontrollida, kas need pärinevad sellistelt tarbijatelt.

23c)

Tarbijate libaarvustuste või -toetusavalduste esitamine või selle teisele juriidilisele või füüsilisele isikule ülesandeks tegemine või tarbijate arvustuste või sotsiaalmeedias tehtud toetusavalduste väärkajastamine, et tooteid reklaamida.“

Artikkel 4

Direktiivi 2011/83/EL muutmine

Direktiivi 2011/83/EL muudetakse järgmiselt.

1)

Artikli 2 esimest lõiku muudetakse järgmiselt:

a)

punkt 3 asendatakse järgmisega:

„3)

„kaup“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/771 (*5) artikli 2 punktis 5 määratletud kaup;

(*5)  DEuroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.5.2019, lk 28).“;"

b)

lisatakse järgmine punkt:

„4a)

„isikuandmed“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (*6) artikli 4 punktis 1 määratletud isikuandmed;

(*6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).’;"

c)

punktid 5 ja 6 asendatakse järgmisega:

„5)

„müügileping“ – leping, mille kohaselt kaupleja annab tarbijale üle või kohustub andma üle kauba omandiõiguse, sealhulgas leping, mille esemeks on nii kaubad kui ka teenused;

6)

„teenusleping“ – leping, välja arvatud müügileping, mille kohaselt kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale teenust, sealhulgas digiteenust;“

d)

punkt 11 asendatakse järgmisega:

‘11)

„digitaalne infosisu“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/770 (*7) artikli 2 punktis 1 määratletud digisisu;

(*7)  DEuroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.5.2019, lk 1).’;"

e)

lisatakse järgmised punktid:

„16)

„digiteenus“ – direktiivi (EL) 2019/770 artikli 2 punktis 2 määratletud digiteenus;

17)

„internetipõhine kauplemiskoht“ – teenus, mis võimaldab tarbijatel sõlmida teiste kauplejate või tarbijatega kauglepinguid, kasutades selleks tarkvara, sealhulgas veebisaiti, veebisaidi osa või rakendust, mida käitab kaupleja või mida käitatakse kaupleja nimel;

18)

„internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja“ – kaupleja, kes pakub tarbijatele internetipõhist kauplemiskohta;

19)

„ühilduvus“ – direktiivi (EL) 2019/770 artikli 2 punktis 10 määratletud ühilduvus;

20)

„funktsionaalsus“ – direktiivi (EL) 2019/770 artikli 2 punktis 11 määratletud funktsionaalsus;

21)

„koostalitlusvõime“ – direktiivi (EL) 2019/770 artikli 2 punktis 12 määratletud koostalitlusvõime.“

2)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

a)

lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse selles sätestatud tingimustel ja ulatuses kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes, mille puhul tarbija maksab või kohustub maksma hinna. Käesolevat direktiivi kohaldatakse vee, gaasi ja elektri tarnimise ning kaugkütte lepingute suhtes, sealhulgas juhul, kui tegemist on avalik-õiguslike teenusepakkujatega, kui neid kaupu pakutakse lepingulisel alusel.“;

b)

lisatakse järgmine lõige:

„1a.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse ka juhul, kui kaupleja annab tarbijale üle digitaalse infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal, või osutab talle digiteenust või kohustub seda tegema ning tarbija esitab kauplejale isikuandmeid või kohustub seda tegema, välja arvatud juhul, kui kaupleja töötleb tarbija esitatud isikuandmeid üksnes sellise digitaalse infosisu üleandmiseks, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal, või digiteenuse osutamiseks kooskõlas käesoleva direktiiviga, või selleks, et kaupleja saaks täita tema suhtes kohaldatavaid õiguslikult siduvaid nõudeid ega töötle kõnealuseid andmeid ühelgi muul eesmärgil.“;

c)

lõiget 3 muudetakse järgmiselt:

i)

punkt k asendatakse järgmisega:

„k)

sõlmitakse reisijateveo teenuse osutamiseks, välja arvatud artikli 8 lõige 2 ning artiklid 19, 21 ja 22;“

ii)

lisatakse järgmine punkt:

„n)

sõlmitakse kauba suhtes, mida müüakse sundkorras või muul õigusaktist tuleneval viisil.“

3)

Artikli 5 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

a)

punkt e asendatakse järgmisega:

„e)

lisaks kaubale, digitaalsele infosisule ja digiteenusele seadusest tuleneva garantii olemasolu meeldetuletamisele mainitakse müügijärgse hoolduse ja müügigarantii olemasolu ja tingimusi, kui see on asjakohane;“;

b)

punktid g ja h asendatakse järgmisega:

„g)

kui see on asjakohane, digielementidega kaupade, digitaalse infosisu ja digiteenuste funktsionaalsus, sealhulgas sobivate tehniliste kaitsemeetmete kasutamine;

h)

kui see on asjakohane, digielementidega kaupade, digitaalse infosisu ja digiteenuste ühilduvus ja koostalitlusvõime, mis on kauplejale teada või mille puhul võib põhjendatult eeldada, et ta seda teab.“

4)

Artiklit 6 muudetakse järgmiselt:

a)

lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

i)

punkt c asendatakse järgmisega:

„c)

kaupleja asukoha aadress, samuti kaupleja telefoninumber ja e-posti aadress; lisaks sellele, kui kaupleja pakub muid veebipõhise suhtlemise vahendeid, mis tagavad tarbijale võimaluse säilitada kauplejaga peetavat kirjalikku kirjavahetust, sealhulgas sellise kirjavahetuse kuupäeva ja kellaaega, püsival andmekandjal, peab teave sisaldama ka neid vahendeid käsitlevaid üksikasju; kõik need kaupleja pakutavad suhtlusvahendid peavad võimaldama tarbijal kauplejaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda; kui see on asjakohane, peab kaupleja andma ka selle kaupleja aadressi ja nime, kelle nimel ta tegutseb;“;

ii)

lisatakse järgmine punkt:

„ea)

asjakohasel juhul teave selle kohta, et hinda on isikupõhiselt kohandatud automatiseeritud töötlusel põhineva otsuste tegemise alusel;“;

iii)

punkt l asendatakse järgmisega:

„l)

meeldetuletus kaupadele, digitaalsele infosisule ja digiteenustele seadusest tuleneva garantii olemasolu kohta;“;

iv)

punktid r ja s asendatakse järgmisega:

„r)

kui see on asjakohane, digielementidega kaupade, digitaalse infosisu ja digiteenuste funktsionaalsus, sealhulgas sobivate tehniliste kaitsemeetmete kasutamine;

s)

kui see on asjakohane, digielementidega kaupade, digitaalse infosisu ja digiteenuste ühilduvus ja koostalitlusvõime, mis on kauplejale teada või mille puhul võib põhjendatult eeldada, et ta seda teab;“;

b)

lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Käesoleva artikli lõike 1 punktides h, i ja j osutatud teabe võib esitada I lisa A osas toodud taganemise näidisjuhendit kasutades. Kaupleja on täitnud käesoleva artikli lõike 1 punktides h, i ja j kehtestatud teavitamisnõuded, kui ta on esitanud selle juhendi tarbijale nõuetekohaselt täidetuna. Viited I lisa A osas sätestatud taganemise näidisjuhendis esitatud 14-päevasele taganemistähtajale asendatakse viidetega 30-päevasele taganemistähtajale juhul, kui liikmesriigid on võtnud vastu artikli 9 lõike 1a kohased normid.“

5)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 6a

Täiendavad teavitamise erinõuded, mis kehtivad internetipõhiste kauplemiskohtade kaudu sõlmitud lepingute suhtes

1.   Enne kui kaugleping või vastav pakkumine muutub internetipõhise kauplemiskoha kaudu tarbijale siduvaks, esitab internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja tarbijale, ilma et sellega piirataks direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamist, selgelt ja arusaadavalt ning kaugsidevahendile sobival viisil järgmise teabe:

a)

üldteave, mis on tehtud kättesaadavaks veebiliidese konkreetses osas, mis on vahetult ja kergesti juurdepääsetav veebilehelt, kus pakkumised on esitatud, ning mis käsitleb peamisi parameetreid, mis määravad kindlaks tarbijatele otsingu tulemusena esitatud pakkumiste järjestuse, nagu on määratletud direktiivi 2005/29/EÜ artikli 2 lõike 1 punktis m, ning nende parameetrite suhtelist tähtsust teiste parameetritega võrreldes;

b)

teave selle kohta, kas kaupu, teenuseid või digitaalset infosisu pakkuv kolmas isik on kaupleja või mitte, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajale;

c)

kui kolmas isik, kes pakub kaupu, teenuseid või digitaalset infosisu, ei ole kaupleja, siis teave selle kohta, et lepingu suhtes ei kohaldata liidu tarbijakaitseõigusest tulenevaid tarbija õigusi;

d)

kui see on kohaldatav, siis teave selle kohta, kuidas lepinguga seotud kohustused on jaotatud kaupu, teenuseid või digitaalset infosisu pakkuva kolmanda isiku ja internetipõhise kauplemiskoha pakkuja vahel; see teave ei mõjutata internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja ega kolmandast isikust kaupleja lepinguga seotud vastutust vastavalt muule liidu või liikmesriigi õigusele.

2.   Ilma et see piiraks direktiivi 2000/31/EÜ kohaldamist, ei piira käesolev artikkel liikmesriikide õigust kehtestada internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatele täiendavaid teavitamisnõudeid. Sellised normid peavad olema proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ja õigustatud tarbijakaitse vajadusega.“

6)

Artikli 7 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Kui tarbija soovib, et teenuste osutamine või vee, gaasi või elektri tarnimine, kui neid ei panda müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses, või kaugkütmine algaks artikli 9 lõikes 2 ette nähtud taganemistähtajal, ning kui lepingust tuleneb tarbija maksmiskohustus, nõuab kaupleja tarbijalt selle kohta püsival andmekandjal sõnaselget taotlust ning kinnitust, et kui kaupleja on lepingu täielikult täitnud, ei ole tarbijal enam taganemisõigust.“

7)

Artiklit 8 muudetakse järgmiselt:

a)

lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Kui leping sõlmitakse kaugsidevahendi abil, mis seab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale, esitab kaupleja enne lepingu sõlmimist konkreetses kaugsidevahendis või selle kaudu vähemalt lepingueelse teabe kauba või teenuse põhiomaduste, kaupleja isiku, koguhinna, taganemisõiguse ja lepingu kestuse kohta ning juhul, kui leping on tähtajatu, lepingu lõpetamise tingimused vastavalt artikli 6 lõike 1 punktidele a, b, e, h ja o, välja arvatud punktis h osutatud, I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvormi. Artikli 6 lõikes 1 osutatud muu teabe, sealhulgas taganemisteate näidisvormi, esitab kaupleja tarbijale asjakohasel viisil vastavalt käesoleva artikli lõikele 1.“;

b)

lõige 8 asendatakse järgmisega:

„8.   Kui tarbija soovib, et teenuste osutamine või vee, gaasi või elektri tarnimine, kui neid ei panda müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses, või kaugkütmine algaks artikli 9 lõikes 2 ette nähtud taganemistähtajal, ning kui lepingust tuleneb tarbija maksmiskohustus, nõuab kaupleja tarbijalt selle kohta sõnaselget taotlust ning kinnitust, et kui kaupleja on lepingu täielikult täitnud, ei ole tarbijal enam taganemisõigust.“

8)

Artiklit 9 muudetakse järgmiselt

a)

lisatakse järgmine lõige:

„1a.   Liikmesriigid võivad selleks, et kaitsta tarbijate õigustatud huve seoses agressiivsete või eksitavate turustus- või müügitavadega, võtta vastu normid, millega pikendatakse lõikes 1 osutatud 14-päevast taganemistähtaega 30 päevani lepingute puhul, mis on sõlmitud olukorras, kus kaupleja külastab tarbijat eelneva kokkuleppeta tarbija kodus või kus kaupleja korraldab väljasõite eesmärgiga tarbijale tooteid reklaamida või müüa. Sellised normid peavad olema proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ja õigustatud tarbijakaitse vajadusega.“;

b)

lõike 2 sissejuhatav osa asendatakse järgmisega:

„2.   Ilma et see piiraks artikli 10 kohaldamist, lõpeb käesoleva artikli lõikes 1 osutatud taganemistähtaeg 14 päeva või juhul, kui liikmesriigid on võtnud vastu käesoleva artikli lõike 1a kohased normid, 30 päeva pärast:“.

9)

Artikli 10 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Kui kaupleja on tarbijale edastanud käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud teabe 12 kuu jooksul alates artikli 9 lõikes 2 osutatud päevast, lõpeb taganemistähtaeg 14 päeva või juhul, kui liikmesriigid on võtnud vastu artikli 9 lõike 1a kohased normid, 30 päeva pärast kuupäeva, mil tarbija sai kõnealuse teabe.“

10)

Artiklisse 13 lisatakse järgmised lõiked:

„4.   Tarbija isikuandmete suhtes täidab kaupleja määruse (EL) 2016/679 alusel kohaldatavaid kohustusi.

5.   Kaupleja hoidub kasutamast sellist sisu, mis ei ole isikuandmed, mille tarbija esitas või lõi kaupleja poolt üle antud digitaalset infosisu või osutatud digiteenust kasutades, välja arvatud juhul, kui see sisu

a)

ei ole väljaspool kaupleja üle antud digitaalset infosisu või osutatud digiteenuse konteksti kasutatav;

b)

on seotud üksnes tarbija tegevusega kaupleja poolt üle antud digitaalse infosisu või osutatud digiteenuse kasutamisel;

c)

on kaupleja poolt muude andmetega liidetud ja ei ole eraldatav või on eraldatav üksnes ebaproportsionaalselt suure vaevaga või

d)

on loodud ühiselt tarbija ja teiste isikute poolt ning teised tarbijad saavad jätkata sisu kasutamist.

6.   Välja arvatud olukordades, millele on osutatud lõike 5 punktis a, b või c, teeb kaupleja tarbija taotluse alusel tarbijale kättesaadavaks sellise sisu, mis ei ole isikuandmed, mille tarbija esitas või lõi kaupleja poolt üle antud digitaalset infosisu või osutatud digiteenust kasutades.

7.   Tarbijal on õigus saada kõnealune digitaalne infosisu tagasi tasuta, kauplejapoolsete takistusteta, mõistliku aja jooksul ning üldkasutatavas ja masinloetavas vormingus.

8.   Lepingust taganemise korral võib kaupleja takistada tarbijat digitaalset infosisu või digiteenust edaspidi kasutamast, eelkõige muutes digitaalse infosisu või digiteenuse tarbija jaoks edaspidi juurdepääsematuks või desaktiveerides tarbija kasutajakonto, ilma et see piiraks lõike 6 kohaldamist.“

11)

Artiklit 14 muudetakse järgmiselt:

a)

lisatakse järgmine lõige:

„2a.   Lepingust taganemise korral hoidub tarbija digitaalse infosisu või digiteenuse kasutamisest ja selle kolmandatele isikutele kättesaadavaks tegemisest.“;

b)

lõikes 4 asendatakse punkti b alapunkt i järgmisega:

„i)

tarbija ei ole andnud eelnevat sõnaselget nõusolekut teenuse osutamise alustamiseks enne artiklis 9 osutatud 14- või 30-päevase tähtaja lõppu;“.

12)

Artiklit 16 muudetakse järgmiselt:

a)

esimest lõiku muudetakse järgmiselt:

i)

punkt a asendatakse järgmisega:

„a)

teenuslepingutega, pärast seda, kui teenus on täielikult osutatud, ent lepingust tuleneb tarbija maksmiskohustus, üksnes siis, kui teenuse osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul, ning kui tarbija on andnud kinnituse selle kohta, et ta on teadlik taganemisõiguse kaotamisest juhul, kui kaupleja on lepingu täies mahus täitnud;“;

ii)

punkt m asendatakse järgmisega:

„m)

sellise digitaalse infosisu üleandmise lepinguga, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kui lepingu täitmine on alanud, kui lepingust tuleneb tarbija maksmiskohustus ning kui:

i)

tarbija on eelnevalt andnud sõnaselge nõusoleku alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu;

ii)

tarbija on andnud kinnituse selle kohta, et ta on teadlik, et ta kaotab seeläbi oma taganemisõiguse, ning

iii)

kaupleja on andnud artikli 7 lõike 2 või artikli 8 lõike 7 kohase kinnituse.“;

b)

lisatakse järgmised lõigud:

„Liikmesriigid võivad selleks, et kaitsta tarbijate õigustatud huve seoses agressiivsete või eksitavate turustus- või müügitavadega, kalduda kõrvale esimese lõigu punktides a, b, c ja e sätestatud taganemisõiguse kasutamisega seotud eranditest lepingute puhul, mis on sõlmitud olukorras, kus kaupleja külastab tarbijat eelneva kokkuleppeta tarbija kodus või kus kaupleja korraldab väljasõite eesmärgiga tooteid tarbijale reklaamida või müüa. Kõnealused normid peavad olema proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ja õigustatud tarbijakaitse vajadusega.

Selliste teenuslepingute puhul, millest tuleneb tarbija maksmiskohustus, kui tarbija on konkreetselt taotlenud kaupleja külastust parandustööde tegemise eesmärgil, võivad liikmesriigid sätestada, et tarbija kaotab taganemisõiguse pärast seda, kui teenus on täielikult osutatud, tingimusel et lepingu täitmine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul.“

13)

Artikkel 24 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 24

Karistused

1.   Liikmesriigid kehtestavad karistusnormid, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud liikmesriigi sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste normide rakendamine. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.   Liikmesriigid tagavad, et karistuste määramisel võetakse asjakohasel juhul arvesse järgmisi kriteeriume, mille loetelu on mitteammendav ja näitlik:

a)

rikkumise laad, raskusaste, ulatus ja kestus;

b)

meetmed, mille kaupleja on võtnud tarbijate kantud kahju leevendamiseks või heastamiseks;

c)

kaupleja toime pandud varasemad rikkumised;

d)

rikkumisest kauplejale tulenenud rahaline kasu või rikkumise abil välditud kahju juhul, kui asjakohased andmed on kättesaadavad;

e)

kauplejale teistes liikmesriikides sama rikkumise eest määratud karistused piiriüleste juhtumite puhul, kui teave selliste karistuste kohta on kättesaadav Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/2394 (*8) loodud mehhanismi kaudu;

f)

juhtumi asjaolude suhtes kohaldatavad muud raskendavad või kergendavad tegurid.

3.   Liikmesriigid tagavad, et kui karistusi tuleb määrata vastavalt määruse (EL) 2017/2394 artiklile 21, hõlmavad need kas võimalust määrata trahve haldusmenetluses, võimalust algatada kohtumenetlus selliste trahvide määramiseks või mõlemat, ning trahvi maksimumsuurus on vähemalt 4 % kaupleja aastakäibest asjaomases liikmesriigis või asjaomastes liikmesriikides.

4.   Kui trahv tuleb määrata kooskõlas lõikega 3, aga teave kaupleja aastakäibe kohta ei ole kättesaadav, näevad liikmesriigid ette võimaluse määrata trahve, mille maksimumsuurus on vähemalt 2 miljonit eurot.

5.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni hiljemalt 28. novembriks 2021 lõikes 1 osutatud normidest ja meetmetest ning teavitavad komisjoni viivitamata nende hilisematest muudatusest.

(*8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1).“;"

14)

Artikli 29 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Kui liikmesriik kasutab artikli 3 lõikes 4, artikli 6 lõigetes 7 ja 8, artikli 7 lõikes 4, artikli 8 lõikes 6, artikli 9 lõigetes 1a ja 3 ning artikli 16 teises ja kolmandas lõigus sätestatud õiguslikke võimalusi, teavitab ta sellest komisjoni hiljemalt 28. novembriks 2021 ning teavitab komisjoni ka nende hilisematest muudatustest.“

15)

I lisa muudetakse järgmiselt:

a)

A osa muudetakse järgmiselt:

i)

pealkirja „Taganemisõigus“ all asendatakse kolmas lõik järgmisega:

„Taganemisõiguse kasutamiseks peate meid teavitama [2] oma otsusest taganeda käesolevast lepingust ühemõttelise avaldusega (nt posti või e-postiga saadetud kiri). Te võite selleks kasutada lisatud taganemisteate näidisvormi, kuid see ei ole kohustuslik. [3]“;

ii)

pealkirja „Täitmisjuhend“ all asendatakse punkt 2 järgmisega:

„[2.] Palun märkige siia oma nimi, aadress, telefoninumber ja e-posti aadress.“;

b)

B osa esimene taane asendatakse järgmisega:

„Kellele: [kaupleja märgib siia oma nime, aadressi ning e-posti aadressi]:“.

Artikkel 5

Teave tarbijaõiguste kohta

Komisjon tagab, et kodanikud, kes otsivad teavet tarbijaõiguste või vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, saavad kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1724 (18) loodud ühtse digivärava kaudu veebipõhist juurdepääsupunkti, mis võimaldab neil:

a)

pääseda juurde ajakohastatud teabele oma liidu tasandi tarbijaõiguste kohta, mis on esitatud selgel, arusaadaval ja kergesti juurdepääsetaval viisil, ning

b)

esitada kaebusi määruse (EL) nr 524/2013 alusel loodud internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kaudu ning pädevale Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku keskusele, olenevalt sellest, millised isikud on kaasatud.

Artikkel 6

Komisjoni aruanne ja läbivaatamine

Hiljemalt 28. maiks 2024 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta. Kõnealune aruanne sisaldab eelkõige käesoleva direktiivi sätete hindamist seoses järgmisega:

a)

muudes kohtades kui kaupleja äriruumides korraldatud üritused ning

b)

juhtumid, kus kaupu turustatakse identsete kaupadena, kuigi neil on oluliselt erinev koostis või erinevad omadused, sealhulgas asjaolu, kas selliste juhtumite suhtes tuleks kohaldada rangemaid nõudeid, sealhulgas direktiivi 2005/29/EÜ I lisa kohast keeldu, ja asjaolu, kas on vaja üksikasjalikumaid sätteid kaupade eristamist käsitleva teabe kohta.

Aruandele lisatakse vajaduse korral seadusandlik ettepanek.

Artikkel 7

Ülevõtmine

1.   Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud normid hiljemalt 28. novembriks 2021. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

Nad kohaldavad kõnealuseid norme alates 28. maist 2022.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 8

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 9

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Strasbourg, 27. november 2019

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

eesistuja

T. TUPPURAINEN


(1)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 66.

(2)  Euroopa Parlamendi 17. aprilli 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 8. novembri 2019. aasta otsus.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (ELT L 110, 1.5.2009, lk 30).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1).

(8)  Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks (ELT L 186, 11.7.2019, lk 57).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.6.2016, lk 1).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 1).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/1148 meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus (ELT L 194, 19.7.2016, lk 1).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 60 I, 2.3.2018, lk 1).

(14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1).

(15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.5.2019, lk 1).

(16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(17)  ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

(18)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1724, millega luuakse ühtne digivärav teabele ja menetlustele ning abi- ja probleemilahendamisteenustele juurdepääsu pakkumiseks ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012 (ELT L 295, 21.11.2018, lk 1).


18.12.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 328/29


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2019/2162,

27. november 2019,

mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (3) artikli 52 lõikes 4 on sätestatud pandikirjade struktuursete elementide väga üldised nõuded. Nende nõuetega on üksnes kehtestatud, et pandikirjade emitent peab olema krediidiasutus, kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis ning et pandikirjade suhtes on vaja kohaldada erilist avalikku järelevalvet ja kahetasandilise nõudeõiguse mehhanismi. Vastavaid nõudeid käsitletakse palju üksikasjalikumalt liikmesriikide pandikirju käsitlevas õiguses. Liikmesriikide õigusaktid sisaldavad ka muid struktuurseid sätteid, eelkõige reegleid tagatiste kogumi koosseisu, vara kõlblikkuse kriteeriumide, vara koondamise võimaluse, läbipaistvuse ja aruandluskohustuste kohta, ning likviidsusriski maandamise reegleid. Ent liikmesriikide regulatsioonis on ka sisulisi erinevusi. Mitmes liikmesriigis puuduvad pandikirjade erinormid. Seega ei ole liidu õiguses veel sätestatud peamisi struktuurseid elemente, millele liidus emiteeritud pandikirjad peaksid vastama.

(2)

Direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 osutatud tingimusi on täiendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (4) artikliga 129, et võimaldada kapitalinõuete osas sooduskohtlemist, millega lubatakse pandikirjadesse investeerivatel krediidiasutustel omada vähem kapitali kui teistesse varadesse investeerivatel krediidiasutustel. Kuigi lisanõuetega paraneb liidus pandikirju käsitlevate õigusnormide ühtlustamise tase, on neil eriomane seemärk, mis seisneb pandikirjainvestorite jaoks sooduskohtlemise tingimuste kindlaksmääramises, ning neid ei kohaldata väljaspool määruse (EL) nr 575/2013 raamistikku.

(3)

Muudes liidu õigusaktides, nagu komisjoni delegeeritud määrustes (EL) 2015/35 (5) ning (EL) 2015/61 (6) ja ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/59/EL (7) on samuti osutatud direktiivis 2009/65/EÜ sätestatud määratlusele, mille alusel teha kindlaks pandikirjad, mille puhul pandikirjainvestoreid nimetatud õigusaktide kohaselt soodsamalt koheldakse. Olenevalt nende õigusaktide eesmärgist ja reguleerimisesemest on need aga sõnastatud erinevalt ja seetõttu ei ole mõistet „pandikiri“ kasutatud järjepidevalt.

(4)

Pandikirjadesse investeerimise tingimuste mõttes on pandikirjade käsitlemine üldjoontes ühtlustatud. Küll aga ei ole liidus piisavalt ühtlustatud pandikirjade emiteerimise tingimusi ning sellel on mitu tagajärge. Esiteks võimaldatakse ühtviisi sooduskohelda instrumente, mis võivad erineda laadi ning kaasneva riski suuruse ja investorikaitse taseme poolest. Teiseks võib õigusnormide puudumine liikmesriikides või õigusnormide erinevused koos pandikirjade ühiselt kokku lepitud määratluse puudumisega takistada tõeliselt integreeritud pandikirjade siseturu väljakujunemist. Kolmandaks võivad liikmesriikide õigusnormidega ette nähtud kaitsemeetmete erinevused seada ohtu finantsstabiilsuse, kui erineva investorikaitse tasemega pandikirju on võimalik sellise nimetuse all osta kogu liidus ning nende suhtes võidakse kohaldada sooduskohtlemist määruse (EL) nr 575/2013 ja muude liidu õigusaktide kohaselt.

(5)

Seega peaks teatavatel parimatel tavadel põhinevate liikmesriikide õigusnormide teatavate aspektide ühtlustamine liidus tagama hästi toimivate pandikirjaturgude sujuva ja järjepideva arengu ning piirama võimalikke finantsstabiilsuse riske ja nõrku kohti. Sellise printsiibipõhise ühtlustamisega tuleks kehtestada ühised lähtetingimused pandikirjade emiteerimiseks liidus. Ühtlustamiseks peavad kõik liikmesriigid kehtestama pandikirjade õigusraamistiku, mis peaks toetama ka pandikirjaturu arendamist liikmesriikides, kus sellist turgu praegu ei ole. Selline turg oleks krediidiasutustele stabiilne rahastusallikas ja krediidiasutustel oleks tänu sellele paremad võimalused tarbijatele ja ettevõtjatele taskukohaste hüpoteeklaenude andmiseks ning investorid saaksid alternatiivina sellel turul turvaliselt investeerida.

(6)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kutsus oma 20. detsembri 2012. aasta soovituses (8) liikmesriikide pädevaid asutusi ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (9) asutatud Euroopa Järelevalveasutust (Euroopa Pangandusjärelevalve) (EBA) üles tegema kindlaks pandikirjadega seotud parimad tavad ja soodustama liikmesriikide õigusraamistike ühtlustamist. Samuti soovitas Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, et EBA koordineeriks liikmesriikide järelevalveasutuste võetavaid meetmeid, eelkõige seoses tagatiste kogumite kvaliteedi ja eraldamise, pandikirjade pankrotivarast väljajätmise, tagatiste kogumeid puudutavate õiguste ja kohustustega seotud riskide ning tagatiste kogumite koosseisu avalikustamisega. Lisaks kutsutakse soovituses EBAt üles jälgima kahe aasta jooksul EBA kindlaks tehtud parimatele tavadele tuginedes pandikirjaturu toimimist, et hinnata vajadust seadusandlike meetmete järele, ning teatama sellest Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule ja komisjonile.

(7)

Komisjon küsis 2013. aasta detsembris kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 503 lõikega 1 EBA-lt nõu.

(8)

Oma 1. juuli 2014. aasta arvamusele lisatud aruandes soovitas EBA vastusena Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitusele ja komisjoni 2013. aasta detsembri nõuandetaotlusele liikmesriikides pandikirjade õigus-, regulatiivseid, ja järelevalveraamistikke rohkem ühtlustada, et veelgi enam toetada pandikirjade suhtes ühise riskikaalu sooduskohtlemise kohaldamist liidus.

(9)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitusel jälgis EBA pandikirjaturu toimimist kõnealuses soovituses sätestatud parimatele tavadele viidates veel kahe aasta jooksul. Selle põhjal esitas EBA 20. detsembril 2016 Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule, nõukogule ja komisjonile pandikirjade kohta teise arvamuse ja aruande (10). Selles aruandes jõuti järeldusele, et liidus on pandikirjade ühtsemate määratluste ja ühtsema regulatiivse kohtlemise tagamiseks vaja edasist ühtlustamist. Lisaks järeldati aruandes, et ühtlustamisel tuleks eeskujuks võtta nende liikmesriikide turud, mis toimivad hästi.

(10)

Pandikirju emiteerivad väljakujunenud tava kohaselt krediidiasutused. Pandikirjade olemuslik otstarve on rahastada laene ja krediidiasutuste üks põhitegevusi on suures mahus laenude andmine. Seetõttu peab pandikirju, selleks et neile laieneks liidu õiguses sooduskohtlemine, emiteerima krediidiasutus.

(11)

Sellega, et pandikirjade emiteerimise õigus jäetakse üksnes krediidiasutustele, tagatakse, et emitendil on tagatiste kogumisse kuuluvate laenudega seotud krediidiriski juhtimiseks vajalikud teadmised. Lisaks tagatakse sellega, et emitendi suhtes kohaldatakse kapitalinõudeid, millega kaitstakse investoreid niisuguse kahetasandilise nõudeõiguse mehhanismi raames, millega investoril ja tuletislepingu vastaspoolel tekib nõue nii pandikirja emitendi vastu kui ka tagatisvara suhtes. Sellega, et pandikirjade emiteerimise õigus jäetakse üksnes krediidiasutustele, tagatakse, et pandikirjad on ka edaspidi turvalised ja tõhusad rahastamisvahendid, aidates nii kaasa investorikaitsele ja finantsstabiilsusele, mis on tähtsad üldhuvi pakkuvad avaliku poliitika eesmärgid. Samuti on see kooskõlas liikmesriikide hästi toimivate turgude korraldusega, kus pandikirju on lubatud emiteerida üksnes krediidiasutustel.

(12)

Seega peaks liidu õiguses olema lubatud pandikirju emiteerida üksnes määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutustel. Spetsialiseerunud hüpoteegikrediidipanku iseloomustab asjaolu, et nad ei võta üldsuselt vastu hoiuseid, vaid pigem muid tagasimakstavaid vahendeid, mistõttu nad vastavad määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud krediidiasutuse määratlusele. Ilma et see piiraks kohaldatava liikmesriigi õigusega lubatud kõrvaltegevusi, annavad hüpoteegikrediidipangad ainult hüpoteek- ja avaliku sektori laene ja rahastavad muu hulgas muudelt krediidiasutustelt ostetud laene. Käesoleva direktiivi põhieesmärk on reguleerida, millistel tingimustel saavad krediidiasutused pandikirju rahastamisvahendina emiteerida, sätestades tootenõuded ja kehtestades krediidiasutustele kohalduva spetsiifilise järelevalve nõuded, et tagada heal tasemel investorikaitse.

(13)

Kahetasandilise nõudeõiguse mehhanism on paljudes olemasolevates liikmesriikide pandikirjade õigusraamistikes oluline kontseptsioon ja nende oluline element. See on ka direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõike 4 kohaste pandikirjade tuumiktunnus. Seepärast on vaja seda kontseptsiooni täpsustada ja nii tagada, et investoritel ja tuletislepingute vastaspooltel on kõikjal liidus ühtlustatud tingimustel nõue nii pandikirjade emitendi vastu kui ka tagatisvara suhtes.

(14)

Samuti peaks pandikirjade oluline tunnus olema pankrotivarast väljajätmine, mis tagab, et pandikirjainvestorid saavad võlakirja lunastamisel oma raha tagasi. Nõuete täitmise tähtpäeva saabunuks lugemine emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral võib häirida pandikirjainvestorite nõueõiguste järke. Seetõttu on oluline tagada, et pandikirjainvestoritele tehakse lepingujärgse graafiku kohased tagasimaksed isegi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral. Sellest lähtuvalt on pankrotivarast väljajätmine otseselt seotud kahetasandilise nõudeõiguse mehhanismiga ja peaks seega olema ka pandikirjade raamistiku üks põhitunnuseid.

(15)

Olemasolevate liikmesriikide pandikirjade õigusraamistike teine põhitunnus on nõue, et tagatisvara oleks tagatiste kogumi stabiilsuse tagamiseks väga kvaliteetne. Tagatisvarale on iseloomulikud eritunnused, mis on seotud maksenõuete ja sellist tagatisvara tagava kattevaraga. Seepärast on asjakohane sätestada kõlbliku tagatisvara üldised kvaliteeditunnused.

(16)

Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõikes 1 loetletud vara tuleks pidada pandikirjade õigusraamistikus kõlblikuks tagatisvaraks. Tagatisvara, mis ei vasta enam nimetatud määruse artikli 129 lõikes 1 sätestatud tingimustele, tuleks jätkuvalt pidada käesoleva direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti b kohaselt kõlblikuks tagatisvaraks tingimusel, et see vastab käesoleva direktiivi nõuetele. Käesoleva direktiivi raames võib kõlblik olla ka muu sarnane kvaliteetne tagatisvara, kui see vastab käesoleva direktiivi nõuetele, sealhulgas nõuetele, mis on seotud maksenõuet tagava kattevaraga. Täitmisele pööratavuse tagamiseks tuleks füüsilise kattevara puhul varalise eseme omandiõigus registreerida avalikus registris. Kui avalikku registrit ei ole, peaks liikmesriigil olema võimalik väljastada alternatiivseid omandiõigust ja nõudeid kinnitavaid tunnistusi, mis on võrreldavad tunnistustega, mille väljastab register, kus koormatud asi on registreeritud. Kui liikmesriik kasutab sellist alternatiivset tunnistuste väljastamise viisi, peaks ta seadma sisse ka korra muudatuste tegemiseks omandiõiguse ja nõuete kajastamisel. Nõuded krediidiasutuste vastu peaksid olema käesoleva direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti a või b kohaselt kõlblik tagatisvara, sõltuvalt sellest, kas need vastavad määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 nõuetele või mitte. Nõuded kindlustusseltside vastu peaksid samuti olema käesoleva direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti b kohaselt kõlblik tagatisvara. Komisjoni direktiivi 2006/111/EÜ (11) artikli 2 punktis b määratletud riigi osalusega äriühingutele antud või nende tagatud laenud võivad olla kõlblik tagatisvara, kui riigi osalusega äriühing osutab kriitilise tähtsusega ühiskondliku tegevuse säilitamiseks olulisi avalikke teenuseid.

Ühtlasi peaks riigi osalusega äriühing osutama teenuseid avaliku sektori asutuse kontsessiooni või loa alusel, tema suhtes tuleks kohaldada avalikku järelevalvet ja ta peaks suutma teenida piisavalt tulu, et tagada maksevõime. Kui liikmesriik otsustab lubada oma riigisiseses õigusraamistikus riigi osalusega äriühingutele antud või nende tagatud laenude kujul olevat vara, peaks ta kaaluma nõuetekohaselt sellise vara lubamisega seotud võimalikku mõju konkurentsile. Omandisuhtest olenemata ei tohiks krediidiasutusi ega kindlustusseltse pidada riigi osalusega äriühinguteks. Liikmesriikidel peaks lisaks olema õigus jätta teatav vara oma riigisiseste õigusnormidega tagatiste kogumisse kuuluva kõlbliku vara alt välja. Et pandikirjainvestoritel oleks võimalik pandikirjade programmi riske paremini hinnata, peaksid liikmesriigid ette nägema ka reeglid, mis käsitleksid granulaarsuse ja olulise kontsentreerumise mõttes riskide hajutamist, tagatiste kogumisse kuuluvate laenude või riskipositsioonide arvu ning vastaspoolte arvu. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, milline on liikmesriigi õigusega lubatav granulaarsuse ja olulise kontsentreerumise tase.

(17)

Pandikirjadel on eriomased struktuursed tunnused, mille kaudu soovitakse investoreid igas olukorras kaitsta. Need tunnused hõlmavad nõuet, et pandikirjainvestoritel on lisaks nõudele emitendi vastu ka nõue tagatiste kogumisse kuuluva vara suhtes. Need struktuursed tootenõuded erinevad pandikirju emiteeriva krediidiasutuse suhtes kohaldatavatest usaldatavusnõuetest. Neist esimese puhul ei peaks kõige tähtsam olema tagada emiteeriva krediidiasutuse vastavus usaldatavusnõuetele, vaid pigem tuleks kaitsta investoreid sellega, et konkreetse pandikirja suhtes kehtestatakse erinõuded. Lisaks väga kvaliteetse tagatisvara kasutamise erinõudele on asjakohane reguleerida ka tagatiste kogumi tunnuste üldnõudeid, et investoreid veel paremini kaitsta. Need nõuded peaksid sisaldama erinorme tagatiste kogumi kaitsmiseks, nagu reegleid tagatisvara eraldamise kohta. Eraldamist saab korraldada mitmel moel, näiteks bilansi kaudu, eriotstarbelise varakogumina või muul moel. Tagatisvara eraldamise eesmärk on siiski teha see õiguslikult kättesaamatuks muudele võlausaldajatele peale pandikirjainvestorite.

(18)

Kattevara asukoht peaks samuti olema reguleeritud, et tagada investori õiguste teostamine. Liikmesriikidel on ka oluline kehtestada reeglid tagatiste kogumi koosseisu kohta. Lisaks tuleks käesolevas direktiivis määrata kindlaks tagatuse nõuded, piiramata seejuures liikmesriikide õigust lubada erinevaid võimalusi näiteks valuuta- ja intressiriski maandamiseks. Kogu liidus ühtsete heal tasemel kvaliteedistandardite tagamiseks tagatiste kogumite suhtes tuleks kindlaks määrata tagatuse arvutamine ja tingimused, millele tuletislepingud peavad vastama, et need võiksid tagatiste kogumisse kuuluda. Tagatuse arvutamisel tuleks järgida põhiosa nimiväärtuse printsiipi. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kasutada nimiväärtuse printsiibist erinevat arvutusmeetodit, kui see on usaldusväärsem ega too kaasa suuremat kattekordajat, kui tagatisvara on lugeja ning pandikirjadega seotud kohustused on nimetaja. Liikmesriigil peaks olema võimalik nõuda asjaomases liikmesriigis asuva krediidiasutuse emiteeritud pandikirjade puhul ületagatuse määra, mis on suurem kui käesolevas direktiivis sätestatud tagatuse nõuded.

(19)

Mitu liikmesriiki juba nõuab tagatiste kogumi kontrollijalt, et see täidaks kõlblike varade kvaliteediga seotud konkreetseid ülesandeid ja tagaks vastavuse riigisisestele tagatuse nõuetele. Seepärast on kogu liidus pandikirjade käsitlemise ühtlustamiseks oluline, et kui liikmesriigi õigusnormidega on ette nähtud tagatiste kogumi kontrollija, oleksid tema ülesanded ja vastutus selgelt kindlaks määratud. Tagatiste kogumi kontrollija olemasolu ei vabasta riiklikke pädevaid asutusi pandikirjade avaliku järelevalvega seotud vastutusest, eriti seoses käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuete täitmisega.

(20)

Määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 129 on sätestatud mitu tingimust, millele väärtpaberistamise ettevõtjate tagatud pandikirjad peavad vastama. Ühega neist tingimustest nähakse ette seda liiki tagatise võimaliku kasutamise määr ja piiratakse selliste struktuuride kasutamine 10 %-le lunastamata pandikirjade summast. Pädevad asutused võivad sellest tingimusest loobuda kooskõlas määrusega (EL) nr 575/2013. Komisjon vaatas kõnealuse loobumisvõimaluse asjakohasuse läbi ja järeldas, et pandikirjade emiteerimisel peaks väärtpaberistamise instrumentide või pandikirjade tagatisvarana kasutamine olema lubatud ainult muude pandikirjade puhul („grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuurid“) ja ilma, et kehtestataks piiranguid lunastamata pandikirjade summa suhtes. Võimalikult suure läbipaistvuse tagamiseks ei tohiks väljapoole emiteeritud pandikirjade tagatiste kogumid sisaldada sama grupi eri krediidiasutuste grupisiseselt emiteeritud pandikirju. Kuna grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride kasutamine võimaldab erandit määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 kohaselt krediidiasutuse riskipositsioonidele seatud piirangutest, tuleks ühtlasi nõuda, et grupisiseselt ja väljapoole emiteeritud pandikirjad liigituksid emiteerimise ajal krediidikvaliteedi astmele 1 või krediidikvaliteedi astme hilisema muutumise korral ja pädevate asutuste nõusolekul krediidikvaliteedi astmele 2. Kui grupisiseselt või väljapoole emiteeritud pandikirjad enam sellele nõudele ei vasta, ei ole grupisiseselt emiteeritud pandikirjad enam kõlblikeks tagatisteks määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 kohaselt ja seetõttu ei kohaldu asjaomasesse tagatiste kogumisse kuuluvate väljapoole emiteeritud pandikirjade suhtes enam nimetatud määruse artikli 129 lõike 1 punkti b kohane erand.

Kui grupisiseselt emiteeritud pandikirjad ei vasta enam asjaomase krediidikvaliteedi astme nõuetele, peaksid need olema käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil siiski kõlblik tagatisvara, kui need vastavad kõigile käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele, ning väljapoole emiteeritud pandikirjade puhul, mille tagatiseks on need grupisiseselt emiteeritud pandikirjad või muud käesoleva direktiiviga kooskõlas olevad varad, peaks seetõttu olema ka võimalik kasutada Euroopa pandikirja märgist. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lubada selliste struktuuride kasutamist. Selle võimaluse tegeliku kasutamise võimaldamiseks eri liikmesriikides asuvates konsolideerimisgruppi kuuluvates krediidiasutustes peaksid kõik asjaomased liikmesriigid seda võimalust kasutama ja asjaomase sätte oma õigusesse üle võtma.

(21)

Väikestel krediidiasutustel on pandikirjade emiteerimisel raskusi, sest pandikirjade programmide loomine eeldab sageli kohe alguses suuri väljaminekuid. Likviidsus on pandikirjaturgudel samuti eriti oluline ja oleneb suures osas lunastamata võlakirjade mahust. Seepärast on asjakohane lubada kahe või enama krediidiasutuse ühist rahastamist, et väiksematel krediidiasutustel oleks võimalik pandikirju emiteerida. Sellega sätestataks ühe krediidiasutuse emiteeritud pandikirjadele tagatisvara pakkumiseks mitme krediidiasutuse tagatisvara koondamine ja hõlbustataks pandikirjade emiteerimist nendes liikmesriikides, kus hästi arenenud pandikirjaturgu praegu ei ole. Ühisrahastamise lepingute kasutamise nõuetega tuleks tagada, et tagatisvara, mis müüakse või antakse emiteerivale krediidiasutusele üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ (12) kohase finantstagatiskokkuleppe alusel, kui liikmesriik selle võimaluse kasutamist lubab, vastaks liidu õiguse kohastele tagatisvara kõlblikkuse ja eraldamise nõuetele.

(22)

Pandikirja tagatiseks oleva tagatiste kogumi läbipaistvus on seda liiki finantsinstrumendi oluline osa, sest see suurendab võrreldavust ja võimaldab investoritel teha vajalikku riskihindamist. Liidu õigus sisaldab väärtpaberite üldsusele pakkumisel või mõnes liikmesriigis asuval või tegutseval reguleeritud turul kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti koostamise, kinnitamise ja levitamise norme. Liikmesriikide seadusandjad ja turuosalised on kõnealuse liidu õiguse täiendamiseks pandikirjainvestoritele avaldatava teabe kohta aja jooksul välja töötanud mitu algatust. Liidu õiguses on vaja aga täpsustada minimaalne teave, millele investorid peaksid enne pandikirjade ostmist või ostmise ajal juurde pääsema. Liikmesriikidel peaks olema lubatud täiendada kõnealuseid miinimumnõudeid lisasätetega.

(23)

Pandikirjainvestorite kaitse tagamise põhielement on instrumendi likviidsusriski maandamine. See on otsustava tähtsusega, et tagada pandikirjadest tulenevate kohustuste õigeaegne täitmine. Seepärast on asjakohane kehtestada tagatiste kogumi likviidsusvaru, et maandada likviidsuspuudujäägiga seotud riske, nagu maksetähtaegade erinevus ja intressimäärad, maksekatkestused, mitteeristatavuse riskid, tuletislepingutega seotud maksekohustused ja muud tegevusega seotud kohustused, mis tuleb pandikirjade programmi kohaselt täita. Krediidiasutus võib sattuda olukorda, kus tal on tagatiste kogumi likviidsusvaru nõuet raske täita, näiteks stressiolukorras, kus varu kasutatakse vahendite väljavoolu katmiseks. Käesoleva direktiivi kohaselt määratud pädevad asutused peaksid jälgima tagatiste kogumi likviidsusvaru nõude täitmist ja vajaduse korral võtma meetmeid, et nõuda krediidiasutuselt likviidsusvaru nõude täitmist. Tagatiste kogumi likviidsusvaru erineb liidu muude õigusaktide kohaselt krediidiasutustele kehtestatud üldistest likviidsuskatte nõuetest selle poolest, et see on otseselt seotud tagatiste kogumiga ja sellega püütakse maandada just tagatiste kogumi likviidsusriske. Regulatiivse koormuse vähendamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalus lubada asjakohast koostoimet likviidsuskatte nõuetega, mis on kehtestatud muude liidu õigusaktidega muul otstarbel kui tagatiste kogumi likviidsusvaru jaoks. Seepärast peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada, et kuni ajani, mil neid liidu õigusakte muudetakse, kohaldatakse tagatiste kogumi likviidsusvaru nõuet krediidiasutuse suhtes ainult juhul, kui liidu õiguse kohaselt ei kohaldata hõlmatud ajavahemikul krediidiasutuse suhtes muid likviidsusnõudeid.

Sellise otsusega peaks välditama seda, et krediidiasutusele pannakse kohustus katta sama vahendite väljavool erineva likviidse varaga sama ajavahemiku jooksul. Liikmesriikidele antav võimalus otsustada tagatiste kogumi likviidsusvaru mitte kohaldada hinnatakse ümber seoses krediidiasutuste likviidsusnõudeid käsitlevate tulevaste muudatustega liidu õiguses, sealhulgas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 460 alusel vastu võetavas delegeeritud määruses. Likviidsusriske võib käsitleda muude vahenditega kui likviidse vara tagamisega, näiteks emiteerides pandikirju, mille suhtes kohaldatakse lunastamistähtaja pikendamise struktuure, mille käivitajad reageerivad likviidsuspuudujäägile või stressiolukorrale. Sellisel juhul peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et likviidsusvaru arvutatakse pandikirja lunastamistähtpäeva alusel, võttes arvesse lunastamistähtaja võimalikku pikendamist, kui käivitajad reageerivad likviidsusriskile. Ka peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et tagatiste kogumi likviidsusnõudeid ei kohaldata pandikirjade suhtes, millele kohaldatakse maksetähtaegade sobitamise nõudeid, mille puhul laekuvate maksete lepinguline tähtaeg on varasem kui väljaminevatel maksetel ning vahendid paigutatakse vahepeal ülilikviidsesse varasse.

(24)

Mitmes liikmesriigis on välja töötatud uuenduslikud lunastamistähtaja profiilide struktuurid, et arvestada võimalike likviidsusriskidega, sealhulgas maksetähtaegade erinevusega. Nende struktuuride hulka kuulub võimalus pikendada pandikirja ettenähtud lunastamistähtaega teatavaks perioodiks või lubada, et tagatisvara rahavood läheksid otse pandikirjainvestoritele. Lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride ühtlustamiseks kogu liidus on oluline kehtestada tingimused, mille korral liikmesriikidel on võimalik neid struktuure lubada, tagades, et need ei ole liiga keerukad ega suurenda investorite riski. Nimetatud tingimustega on oluline tagada, et krediidiasutus ei saaks lunastamistähtaega pikendada oma äranägemisel. Lunastamistähtaega tuleks lubada pikendada ainult juhul, kui on toimunud või lähitulevikus tõenäoliselt toimub liikmesriigi õiguse kohaselt kindlaks määratud objektiivne ja selgelt määratletud käivitav sündmus. Selliste käivitajate abil tuleks püüda hoida ära makseviivitust, näiteks likviidsuspuudujäägi, turutõrke või turuhäire korrigeerimise abil. Lõpptähtaja pikendamise abil võib ka lihtsustada pandikirju emiteerivate krediidiasutuste tegevuse nõuetekohast lõpetamist, tehes võimalikuks lunastamistähtaegade pikendamise maksejõuetuse või kriisilahenduse korral, et hoida ära vara kiirmüük.

(25)

Erilise avaliku järelevalve raamistiku olemasolu on üks direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõike 4 kohane pandikirju iseloomustav element. Kõnealuses direktiivis ei täpsustata aga sellise järelevalve laadi, sisu ega selle tegemise eest vastutavaid asutusi. Seetõttu on ülioluline, et sellise pandikirjade avaliku järelevalve elemendid oleksid ühtlustatud ning järelevalvet tegevate riiklike pädevate asutuste ülesanded ja kohustused oleksid selgelt sätestatud.

(26)

Kuna pandikirjade avalik järelevalve ei kattu liidu krediidiasutuste järelevalvega, peaks liikmesriikidel olema võimalik määrata pandikirjade avaliku järelevalve ülesandeid täitma riiklikud pädevad asutused, kes ei pruugi olla krediidiasutuste üldist järelevalvet tegevad pädevad asutused. Et tagada pandikirjade avaliku järelevalve kohaldamise ühtsus kogu liidus, on vaja nõuda, et pandikirjade avalikku järelevalvet tegevad pädevad asutused teeksid tihedat koostööd nende pädevate asutustega, kes teevad krediidiasutuste üldist järelevalvet, ning kohasel juhul kriisilahendusasutusega.

(27)

Pandikirjade avalik järelevalve peaks hõlmama krediidiasutustele pandikirjade emiteerimise loa andmist. Kuna pandikirju peaks olema lubatud emiteerida üksnes krediidiasutustel, peaks loa saamise eeltingimus olema krediidiasutuse tegevusloa olemasolu. Ühtses järelevalvemehhanismis osalevates riikides on Euroopa Keskpangale nõukogu määruse (EL) nr 1024/2013 (13) artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt antud krediidiasutustele tegevusloa väljastamise ülesanne, kuid ainult käesoleva direktiivi kohaselt määratud asutustel peaks olema pädevus väljastada pandikirjade emiteerimise luba ja teha avalikku järelevalvet pandikirjade üle. Seepärast peaks käesolevas direktiivis sätestama tingimused, mille alusel liidu õiguse kohase tegevusloaga krediidiasutused võivad saada pandikirjade emiteerimise loa.

(28)

Loa ulatus peaks olema seotud pandikirjade programmiga. Programmi järelevalve peaks toimuma käesoleva direktiivi alusel. Krediidiasutusel võib olla rohkem kui üks pandikirjade programm. Sellisel juhul peaks iga programmi jaoks olema nõutav eraldi luba. Pandikirjade programmil võib olla üks või mitu tagatiste kogumit. Sama pandikirjade programmi mitu tagatiste kogumit või erinevad emissioonid (erinevad rahvusvahelised väärtpaberite identifitseerimisnumbrid (ISIN-koodid)) ei pruugi viidata mitmele eraldi pandikirjade programmile.

(29)

Olemasolevate pandikirjade programmide jaoks ei tohiks olla vaja uut luba, kui hakatakse kohaldama käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme. Ent olemasolevate pandikirjade programmide alusel pärast käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohaldamise alguskuupäeva emiteeritud pandikirjade puhul peaks krediidiasutus järgima kõiki käesoleva direktiivi nõudeid. Nõuete järgimise järelevalvet peaksid tegema käesoleva direktiivi kohaselt määratud pädevad asutused pandikirjade üle tehtava avaliku järelevalve raames. Liikmesriigid peaksid andma liikmesriigi õiguse alusel suuniseid vastavushindamise menetluse kohta alates kuupäevast, mil liikmesriik peab hakkama kohaldama käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme. Pädevatel asutusel peaks olema võimalik pandikirjade programm läbi vaadata ja hinnata, kas sellele programmile antud luba on vaja muuta. Vajadus sellise muudatuse tegemiseks võib tuleneda olulistest muutustest pandikirju emiteeriva krediidiasutuse ärimudelis, näiteks liikmesriigi pandikirjaõiguses tehtud muudatuse või krediidiasutuse otsuste tulemusel. Muudatusi võib pidada oluliseks, kui need eeldavad selliste tingimuste ümberhindamist, mille alusel anti luba pandikirju emiteerida.

(30)

Kui liikmesriik näeb ette tagatisvara halduri määramise, peaks tal olema võimalik kehtestada reegleid sellise tagatisvara halduri pädevuse ja tegevusnõuete kohta. Nende reeglitega võib võtta tagatisvara haldurilt võimaluse võtta tarbijatelt või jaeinvestoritelt vastu hoiuseid või muid tagasimakstavaid vahendeid ning lubada tal hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite vastuvõtmist ainult kutselistelt investoritelt.

(31)

Tagamaks, et pandikirjad emiteerinud krediidiasutused täidaksid neile kehtestatud kohustusi, ning tagamaks kogu liidus ühesuguse kohtlemise ja nõuete täitmise, tuleks liikmesriikidelt nõuda halduskaristuste ja muude tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate haldusmeetmete kehtestamist. Liikmesriikidel peaks olema ka võimalik halduskaristuste asemel ette näha kriminaalkaristused. Liikmesriigid, kes otsustavad näha ette kriminaalkaristused, peaksid tegema asjaomased kriminaalõigusnormid komisjonile teatavaks.

(32)

Liikmesriikide kehtestatud halduskaristused ja muud haldusmeetmed peaksid vastama teatavatele olulistele nõuetele seoses kõnealuste karistuste või meetmete adressaatide, kohaldamisel arvesse võetavate kriteeriumide, pandikirjade avalikku järelevalvet tegevate pädevate asutuste avalikustamiskohustuse, karistuste määramise volituse ja kehtestatavate rahaliste halduskaristuste määraga. Enne kui tehakse otsus määrata halduskaristus või võtta muu haldusmeede, tuleks adressaadile anda võimalus esitada oma seisukohad. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalus näha muude haldusmeetmete kui halduskaristuste puhul ette erand õigusest esitada oma seisukohad. Iga sellise erandi puhul tuleks piirduda juhtumitega, mil on olemas kohene oht ja on vaja kiireid meetmeid kolmandatele isikutele, näiteks pandikirjainvestoritele tekkiva suure kahju ärahoidmiseks või selleks, et hoida ära või heastada suur kahju finantssüsteemile. Sellisel juhul tuleks adressaadile anda võimalus esitada oma seisukohad pärast meetme võtmist.

(33)

Liikmesriikidelt tuleks nõuda selle tagamist, et halduskaristuste või muude haldusmeetmete ühtse kohaldamise tagamiseks võtaksid pandikirjade avalikku järelevalvet tegevad pädevad asutused kogu liidus halduskaristuste või muude haldusmeetmete ja nende määra kindlaksmääramisel arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid. Liikmesriigid võiksid näha ette haldusmeetmed seoses lunastamistähtaja pikendamisega lunastamistähtaja pikendamise struktuuride raames. Kui liikmesriigid näevad ette sellised meetmed, peaksid need meetmed võimaldama pädevatel asutustel lunastamistähtaja pikendamise kehtetuks tunnistada, ka võiksid liikmesriigid kehtestada sellised kehtetuks tunnistamise tingimused, et lahendada olukorrad, kus krediidiasutus pikendab tähtaega liikmesriigi õiguses sätestatud objektiivseid käivitajaid arvestamata, või finantsstabiilsuse ja investorite kaitse tagamiseks.

(34)

Et avastada pandikirjade emiteerimise ja turustamisega seotud nõuete võimalikku rikkumist, peaksid pandikirjade avalikku järelevalvet tegevatel pädevatel asutustel olema vajalikud uurimisvolitused ja tõhusad mehhanismid, mis soodustaksid võimalikest või tegelikest õigusrikkumistest teatamist. Mehhanismid ei tohiks piirata ühegi nende volituste ja mehhanismide kasutamise tagajärjel kahju kandnud isiku või üksuse õigust kaitsele.

(35)

Pandikirjade avalikku järelevalvet tegevatel pädevatel asutustel peaks samuti olema õigus määrata halduskaristusi ja võtta muid haldusmeetmeid, et tagada õigusrikkumise järel võetava meetme võimalikult suur kohaldamisala ja aidata ära hoida edasisi õigusrikkumisi, olenemata sellest, kas sellised meetmed on liikmesriigi õiguse kohaselt halduskaristused või muud haldusmeetmed. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada lisaks käesolevas direktiivis sätestatule täiendavaid karistusi.

(36)

Pandikirju käsitlevaid olemasolevaid liikmesriigi õigusakte iseloomustab asjaolu, et pandikirjade suhtes kohaldatakse liikmesriigi tasandil üksikasjalikke norme ning pandikirjade emiteerimise ja programmide järelevalvet, et tagada pandikirjainvestorite õiguste pidev kaitse. Järelevalve hõlmab programmi tunnusjoonte, tagatuse nõuete ja tagatiste kogumi kvaliteedi pidevat seiret. Investoritele pandikirjade emiteerimist reguleeriva õigusraamistiku kohta antav piisav teave on investorite kaitse oluline osa. Seepärast on asjakohane tagada, et pädevad asutused avaldaksid korrapäraselt teavet käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide ja viisi kohta, kuidas nad pandikirjade avalikku järelevalvet teevad.

(37)

Pandikirju turustatakse praegu liidus riigisiseste nimetuste ja märgiste all, millest mõni on väga tuntud ja mõni ei ole. Seepärast tundub asjakohane lubada krediidiasutustel, kes emiteerivad liidus pandikirju, kasutada pandikirjade müümisel nii liidu kui ka kolmandate riikide investoritele märgist „Euroopa pandikiri“ tingimusel, et pandikirjad vastavad käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele. Kui sellised pandikirjad vastavad ka määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 129 sätestatud nõuetele, peaks krediidiasutustel olema lubatud kasutada märgist „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“. Märgis, mis näitab täiendavate erinõuete täitmist ja mille tulemuseks on parem ja hästi mõistetav kvaliteet, võib osutuda ligitõmbavaks isegi liikmesriikides, kus on kasutusel väga tuntud riigisisesed märgised. Märgiste – „Euroopa pandikiri“ ja „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“ – eesmärk on aidata investoritel hinnata pandikirjade kvaliteeti ja seega teha need investeerimisobjektina nii liidus kui ka mujal ligitõmbavamaks. Nimetatud kahe märgise kasutamine peaks sellegipoolest olema vabatahtlik ja liikmesriikidel peaks olema võimalik nende kahe märgise kõrval säilitada oma riigisisesed nimetused ja märgised.

(38)

Et hinnata käesoleva direktiivi kohaldamist, peaks komisjon tihedas koostöös EBAga pandikirjade arengut liidus jälgima ning andma Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru investorikaitse taseme ja pandikirjaturgude arengu kohta. Aruandes tuleks keskenduda ka pandikirjade emiteerimisel tagatiseks olevate varadega seotud arengusuundadele. Kuna lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride kasutamine on sagenenud, peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande lunastamistähtaja pikendamist võimaldava struktuuriga pandikirjade toimimise ning selliste pandikirjade emiteerimisega kaasnevate riskide ja eeliste kohta.

(39)

Turuosalised ja muud isikud on pakkunud reaalmajanduse rahastamiseks pankade poolt välja lisainstrumendina uue finantsinstrumentide klassi nimetusega „Euroopa tagatud võlakirjad“, mille kattevara oleks riskantsem kui avaliku sektori riskipositsioonid ja hüpoteegid ning mis ei oleks käesoleva direktiivi kohaselt kõlblik tagatisvara. Komisjon konsulteeris 3. oktoobril 2017 EBAga, et koostada hinnang selle kohta, mil määral võiks Euroopa tagatud võlakirjade puhul kasutada EBA poolt traditsiooniliste pandikirjade jaoks kindlaks määratud parimaid tavasid, ning Euroopa tagatud võlakirjade riski käsitlemise ja Euroopa tagatud võlakirjade emiteerimise võimaliku mõju kohta koormatud vara osakaalule pankade bilansis. Vastuseks esitas EBA 24. juulil 2018 aruande. Paralleelselt EBA aruandega avaldas komisjon 12. oktoobril 2018 uuringu. Komisjoni uuringus ja EBA aruandes jõuti järeldusele, et vaja on täiendavat hinnangut näiteks regulatiivse kohtlemise kohta. Seepärast peaks komisjon jätkuvalt hindama, kas Euroopa tagatud võlakirjade õigusraamistik oleks asjakohane, ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande oma järelduste kohta, asjakohasel juhul koos seadusandliku ettepanekuga.

(40)

Praegu puudub samaväärsuskord kolmandate riikide krediidiasutuste emiteeritud pandikirjade liidus tunnustamiseks, välja arvatud usaldatavusnõuete täitmise kontekstis, mille puhul lubatakse mõningaid kolmanda riigi võlakirju teatavatel tingimustel likviidsuse osas soodsamalt kohelda. Seepärast peaks komisjon tihedas koostöös EBAga hindama kolmandate riikide pandikirjaemitentide ja pandikirjainvestorite tarbeks samaväärsuskorra kehtestamise vajalikkust ja asjakohasust. Komisjon peaks hiljemalt kahe aasta möödumisel kuupäevast, mil liikmesriigid peavad hakkama kohaldama käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme, esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule selle kohta aruande, asjakohasel juhul koos seadusandliku ettepanekuga.

(41)

Pandikirjadele on iseloomulik, et nende lunastamistähtajani on aega mitu aastat. Seetõttu on vaja lisada üleminekumeetmed, millega tagada, et ei mõjutata enne 8. juulit 2022 emiteeritud pandikirju. Enne seda kuupäeva emiteeritud pandikirjad peaksid seega jätkuvalt vastama direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud nõuetele ning need tuleks vabastada enamikust käesolevas direktiivis sätestatud uutest nõuetest. Selliseid pandikirju peaks jätkuvalt olema võimalik nimetada pandikirjadeks, kui käesoleva direktiivi kohaselt määratud pädevad asutused teevad järelevalvet nende vastavuse üle nende emiteerimise kuupäeval kehtinud direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikele 4 ja nende suhtes kohaldatavatele käesoleva direktiivi nõuetele. Selline järelevalve ei tohiks laieneda käesoleva direktiivi nõuetele, millest sellised pandikirjad on vabastatud. Mõnes liikmesriigis on ISIN-koodid avatud pikema ajavahemiku jooksul, mis võimaldab jätkuvalt pandikirju selle koodi all emiteerida (jätkuemissioonid), et suurendada pandikirjade emissioonimahtu. Üleminekumeetmed peaksid katma enne 8. juulit 2022 avatud ISIN-koode, mida kasutatakse pandikirjade jätkuemissiooniks, kohaldades mitut piirangut.

(42)

Pandikirjade ühtse raamistiku kehtestamise tulemusel tuleks muuta ka direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 esitatud pandikirjade kirjeldust. Direktiivis 2014/59/EL osutatakse pandikirja määratlemiseks direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikele 4. Kuna seda määratlust tuleks muuta, tuleks muuta ka direktiivi 2014/59/EL. Lisaks tuleks selleks, et vältida direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõike 4 kohaselt enne 8. juulit 2022 emiteeritud pandikirjade mõjutamist, osutada sellistele pandikirjadele kuni nende lõpptähtaja saabumiseni kui pandikirjadele. Seepärast tuleks direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL vastavalt muuta.

(43)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (14) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(44)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki kehtestada pandikirjade ühine raamistik, et tagada pandikirjade struktuursete tunnuste vastavus kogu liidus sooduskohtlemist põhjendavale madalamale riskiprofiilile, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda liidu tasandil pandikirjaturu edasise arendamise ja piiriüleste investeeringute toetamise vajaduse tõttu liidus paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(45)

Euroopa Keskpangaga konsulteeriti ja Euroopa Keskpank esitas oma arvamuse 22. augustil 2018.

(46)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001 (15) artikli 28 lõikega 2 ning Euroopa Andmekaitseinspektor esitas oma arvamuse 12. oktoobril 2018.

(47)

Pandikirju emiteerivad krediidiasutused töötlevad märkimisväärses koguses isikuandmeid. Selline töötlemine peaks alati toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (16). Samuti peaks isikuandmete töötlemine EBAs toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1725, (17) kui EBA haldab käesoleva direktiivi nõuete kohaselt keskset andmebaasi halduskaristuste ja muude haldusmeetmete kohta, millest liikmesriikide pädevad asutused on talle teatanud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I JAOTIS

REGULEERIMISESE, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesolevas direktiivis sätestatakse investorite kaitseks õigusnormid, mis käsitlevad järgmist:

1)

pandikirjade emiteerimise nõuded;

2)

pandikirjade struktuursed tunnused;

3)

pandikirjade avalik järelevalve;

4)

pandikirjadega seotud avalikustamisnõuded.

Artikkel 2

Kohaldamisala

Käesolevat direktiivi kohaldatakse selliste krediidiasutuste emiteeritud pandikirjade suhtes, mille asukoht on liidus.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„pandikiri“ – vastavalt käesoleva direktiivi kohustuslike nõuete ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestele õigusnormidele krediidiasutuse emiteeritud võlakohustus, mis on tagatud tagatisvaraga, millele pandikirjainvestoritel kui eelisõigusega võlausaldajatel on vahetu nõudeõigus;

2)

„pandikirjade programm“ – pandikirjade emissiooni struktuursed tunnused, mis on määratud kindlaks õigusnormide ja lepingutingimustega kooskõlas pandikirju emiteerivale krediidiasutusele antud loaga;

3)

„tagatiste kogum“ – selgelt piiritletud varade kogum, millega tagatakse pandikirjadest tulenevad maksekohustused ja mis on eraldatud pandikirju emiteeriva krediidiasutuse muust varast;

4)

„tagatisvara“– tagatiste kogumisse kuuluv vara;

5)

„kattevara“ – tagatisvara tagatiseks olev vara, mis koosneb kehalistest esemetest ja nõuetest;

6)

„eraldamine“ – pandikirju emiteeriva krediidiasutuse meetmed, millega määratakse kindlaks tagatisvara ja tehakse see õiguslikult kättesaamatuks muudele võlausaldajatele kui pandikirjainvestorid ja tuletislepingute vastaspooled;

7)

„krediidiasutus“ – määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus;

8)

„hüpoteegikrediidipank“ – krediidiasutus, mis rahastab laene üksnes või peamiselt pandikirjade emiteerimisega ja millel on seadusega lubatud anda ainult hüpoteek- ja avaliku sektori laene ning millel ei ole lubatud võtta hoiuseid, kuid mis võtab avalikkuselt vastu muid tagasimakstavaid vahendeid;

9)

„nõuete täitmise tähtpäeva saabunuks lugemine“ – olukord, kus pandikiri muutub emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral automaatselt viivitamata sissenõutavaks ja tasumisele kuuluvaks ning kus pandikirjainvestoritel on täitmisele pööratav õigus nõuda tagasimaksete tegemist algsest lunastamistähtpäevast varem;

10)

„turuväärtus“ – kinnisvara puhul määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 76 määratletud turuväärus;

11)

„hüpoteekimisväärtus“ – kinnisvara puhul määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 74 määratletud hüpoteekimisväärtus;

12)

„esmastagatised“ – kõige suurema osa moodustav tagatisvara, mis määrab tagatiste kogumi laadi;

13)

„asendustagatised“ – esmastagatiste kõrval tagatuse nõuete täitmiseks kasutatav tagatisvara;

14)

„ületagatus“ – seaduse või lepingu järgi nõutav või vabatahtlik tagatise tase kokku, mis ületab artiklis 15 sätestatud tagatuse nõuet;

15)

„maksetähtaegade sobitamise nõuded“ – reeglid, millega nõutakse, et kohustuste ja saabuva tähtajaga varade vahelisi rahavooge tuleb selliselt sobitada, et lepingutingimustega on tagatud laenuvõtjate ning tuletislepingute vastaspoolte maksete laekumine enne pandikirjainvestoritele ja tuletislepingute vastaspooltele maksete tegemist ja see, et saadud summad on vähemalt samaväärsed pandikirjainvestoritele ja tuletislepingute vastaspooltele tehtavate maksete väärtusega, ning et laenuvõtjatelt ja tuletislepingute vastaspooltelt saadud summad sisalduvad tagatiste kogumis vastavalt artikli 16 lõikele 3, kuni tuleb teha maksed pandikirjainvestoritele ja tuletislepingute vastaspooltele;

16)

„likviidsete vahendite netoväljavool“ – kõik ühele päevale langevad väljaminevad maksed, sealhulgas põhi- ja intressimaksed ning pandikirjade programmi tuletislepingute raames tehtavad maksed, millest arvatakse maha kõik samale päevale langevad tagatisvaraga seotud nõuete alusel laekuvad maksed;

17)

„lunastamistähtaja pikendamist võimaldav struktuur“ – mehhanism, millega konkreetse käivitaja esinemisel nähakse ette võimalus pikendada pandikirjade ettenähtud lunastamistähtaega eelnevalt kindlaks määratud perioodiks;

18)

„pandikirjade avalik järelevalve“ – pandikirjade programmide järelevalve, millega tagatakse pandikirjade emiteerimise suhtes kohaldatavate nõuete täitmine;

19)

„tagatisvara haldur“ – isik või üksus, kes on määratud haldama pandikirjade programmi selle programmi raames pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse korral või juhul, kui selline krediidiasutus arvatakse olevat maksejõuetusohus või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 32 lõikele 1, või erandlike asjaolude korral, kui asjaomane pädev asutus otsustab, et asjaomase krediidiasutuse nõuetekohane toimimine on tõsises ohus;

20)

„kriisilahendus“ – direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punktis 1 määratletud kriisilahendus;

21)

„konsolideerimisgrupp“ – määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 138 määratletud konsolideerimisgrupp;

22)

„riigi osalusega äriühingud“ – komisjoni direktiivi 2006/111/EÜ artikli 2 punktis b määratletud riigi osalusega äriühingud.

II JAOTIS

PANDIKIRJADE STRUKTUURSED TUNNUSED

1. PEATÜKK

2. Kahetasandiline nõudeõigus ja pankrotivarast väljajätmine

Artikkel 4

Kahetasandiline nõudeõigus

1.   Liikmesriigid kehtestavad õigusnormid, millega antakse pandikirjainvestoritele ja artiklile 11 vastavatele tuletislepingute vastaspooltele järgmised nõudeõigused:

a)

nõudeõigus pandikirju emiteeriva krediidiasutuse vastu;

b)

pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral eelisnõudeõigus põhisummale ning tagatisvaralt kogunenud ja tulevastele intressidele;

c)

pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse korral ja juhul, kui punktis b osutatud eelisnõuet ei ole võimalik täielikult rahuldada, selline nõudeõigus kõnealuse krediidiasutuse pankrotivarale, mis kuulub samasse nõudeõiguse järku kui krediidiasutuse tavaliste tagamata nõuetega võlausaldajate nõuded, nagu on kindlaks määratud liikmesriigi õiguse kohaste nõuete rahuldamise järkudega tavalises maksejõuetusmenetluses.

2.   Lõikes 1 osutatud nõudeõigused piirduvad pandikirjadega seotud täielike maksekohustustega.

3.   Käesoleva artikli lõike 1 punkti c kohaldamisel võivad liikmesriigid kehtestada hüpoteegikrediidipanga maksejõuetuse korral reeglid, mille kohaselt tekib pandikirjainvestoritel ja artiklile 11 vastavatel tuletislepingute vastaspooltel nõue, mis kuulub kõrgemasse nõudeõiguse järku kui selle hüpoteegikrediidipanga tavaliste tagamata nõuetega võlausaldajate nõuded, nagu on kindlaks määratud liikmesriigi õiguse kohaste võlausaldajate nõuete rahuldamise järkudega tavalises maksejõuetusmenetluses, kuid madalamasse järku kui teiste eelisõigusega võlausaldajate nõuded.

Artikkel 5

Pandikirjade väljajätmine pankrotivarast

Liikmesriigid tagavad, et pandikirjadega seotud maksekohustuste suhtes ei kohaldata pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral nõuete täitmise tähtpäeva saabunuks lugemist.

2. PEATÜKK

Tagatiste kogum ja tagatus

I jagu

Kõlblik vara

Artikkel 6

Kõlblik tagatisvara

1.   Liikmesriigid nõuavad, et pandikirjad oleksid alati tagatud

a)

varaga, mis on kõlblik määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõike 1 kohaselt, kui pandikirju emiteeriv krediidiasutus vastab kõnealuse määruse artikli 129 lõigete 1a–3 nõuetele;

b)

väga kvaliteetse tagatisvaraga, millega tagatakse, et pandikirju emiteerival krediidiasutusel on lõikes 2 sätestatud maksenõue, mis on tagatud lõikes 3 sätestatud kattevaraga, või

c)

laenude kujul oleva varaga, mis on antud riigi osalusega äriühingutele või on nende tagatud, kui käesoleva artikli lõikest 4 ei tulene teisiti.

2.   Lõike 1 punktis b osutatud maksenõue peab vastama järgmistele õiguslikele nõuetele:

a)

vara puhul on tegemist maksenõudega, mille minimaalset väärtust on alati võimalik kindlaks määrata, mis on õiguslikult kehtiv ja täitmisele pööratav, mille suhtes ei kohaldata muid tingimusi kui tingimus, et nõude täitmise tähtpäev saabub tulevikus, ning mis on tagatud hüpoteegi, koormatise, pandiõiguse või muu tagatisega;

b)

hüpoteek, koormatis, pandiõigus või muu maksenõude tagatis on täitmisele pööratav;

c)

kõik õiguslikud nõuded hüpoteegi, koormatise, pandiõiguse või maksenõude tagatise tekkimiseks on täidetud;

d)

hüpoteek, koormatis, pandiõigus või maksenõude tagatis võimaldab pandikirju emiteerival krediidiasutusel põhjendamatu viivituseta nõude sisse nõuda.

Liikmesriigid nõuavad, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused hindaksid maksenõuete täitmisele pööratavust ja kattevara realiseeritavust enne nende arvamist tagatiste kogumisse.

3.   Lõike 1 punktis b osutatud tagatisvara peab vastama ühele järgmistest nõuetest:

a)

füüsilise kattevara puhul, mis koosneb kehalistest esemetest, on olemas hindamisstandardid, mis on ekspertide hulgas üldtunnustatud ja mis sobivad asjaomase füüsilise kattevara hindamiseks, ning on olemas avalik register, kus on registreeritud sellise füüsilise kattevara omandiõigus ja nõuded sellele füüsilisele kattevarale, või

b)

nõuete kujul oleva vara puhul määratakse nõude vastaspoole turvalisus ja usaldusväärsus maksude kogumise võime põhjal või selle alusel, et toimub pidev avalik järelevalve vastaspoole tegevuse usaldusväärsuse ja finantsstabiilsuse üle.

Käesoleva lõike esimese lõigu punktis a osutatud füüsiline kattevara aitab katta pandikirjadega seotud kohustused kuni ulatuses, mis vastab kas pandiõiguste põhisummale koos kõikide eelisõigust omavate pandiõigustega või 70 %-le selle füüsilise kattevara väärtusest, olenevalt sellest, kumb neist on väiksem. Käesoleva lõike esimese lõigu punktis a osutatud füüsilise kattevara puhul, millega tagatakse lõike 1 punktis a osutatud vara, ei pea järgima 70 % piirmäära ega määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõikes 1 sätestatud piirmäärasid.

Kui konkreetse füüsilise kattevara kohta puudub käesoleva lõike esimese lõigu punkti a kohaldamisel avalik register, võivad liikmesriigid ette näha sellise füüsilise kattevara omandiõiguse ja selle suhtes esitatavate nõuete kohta tunnistuste andmise alternatiivse viisi, niivõrd kui see on võrreldav avaliku registri antava kaitsega selles mõttes, et kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusega lubatakse huvitatud kolmandatele isikutele juurdepääs teabele, mis on seotud koormatud füüsilise kattevara kindlaksmääramise, omandiõiguse omistamise, dokumentatsiooni ning koormatiste seadmise ja tagatisega seotud huvide täitmisele pööratavusega.

4.   Lõike 1 punkti c kohaldamisel nõutakse pandikirjade puhul, mille esmastagatised on riigi osalusega äriühingutele antud või nende poolt tagatud laenud, vähemalt 10 % ulatuses ületagatust ning järgmiste tingimuste täitmist:

a)

riigi osalusega äriühingud osutavad olulisi avalikke teenuseid litsentsi, kontsessioonilepingu või riigiasutuse antud muu volituse alusel;

b)

riigi osalusega äriühingute suhtes kohaldatakse avalikku järelevalvet;

c)

riigi osalusega äriühingutel on piisavad tuluallikad, mis on tagatud sellega, et riigi osalusega äriühingud

i)

omavad piisavat paindlikkust koguda ja suurendada osutatavate teenuste eest võetavaid tasusid ja esitatavaid nõudeid, et tagada finantsseisundi usaldusväärsus ja maksevõime;

ii)

saavad oluliste avalike teenuste osutamise eest seadusjärgselt piisavaid toetusi, et tagada finantsseisundi usaldusväärsus ja maksevõime, või

iii)

on sõlminud avaliku sektori asutusega kasumi ja kahjumi ülekandmise lepingu.

5.   Liikmesriigid kehtestavad reeglid lõike 1 punktides a ja b osutatud vara tagava füüsilise kattevara hindamise meetodite ja protsessi kohta. Nende reeglitega tagatakse vähemalt järgmine:

a)

füüsilise kattevara puhul on tagatisvara tagatiste kogumisse lisamise ajal olemas ajakohane hinnang, mis näitab füüsilise kattevara turuväärtust või hüpoteekimisväärtust või neist väiksemat väärtust;

b)

hindamise teeb vajaliku kvalifikatsiooni, oskuste ja kogemustega hindaja ning

c)

hindaja on laenuandmise otsustusprotsessist sõltumatu, ta ei võta füüsilise kattevara väärtuse hindamisel arvesse spekulatiivseid elemente ning kirjeldab füüsilise kattevara väärtust läbipaistvalt ja selgelt.

6.   Liikmesriigid nõuavad, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused kehtestaksid korra, mille alusel jälgida, kas käesoleva artikli lõike 1 punktides a ja b osutatud vara tagav füüsiline kattevara on kahju tekkimise riski vastu piisavalt kindlustatud ning kas kindlustusnõue on eraldatud vastavalt artiklile 12.

7.   Liikmesriigid nõuavad, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused kirjeldaksid lõike 1 punktides a ja b osutatud tagatisvara ja oma laenupoliitika vastavust käesoleva artikli ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestele õigusnormidele.

8.   Liikmesriigid kehtestavad reeglid, millega tagatakse riskide hajutamine tagatiste kogumis sellise vara granulaarsuse ja olulise kontsentreerumise seisukohast, mis ei ole lõike 1 punkti a kohaselt kõlblik vara.

Artikkel 7

Väljaspool liitu asuv kattevara

1.   Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, võivad liikmesriigid lubada pandikirju emiteerivatel krediidiasutustel võtta tagatiste kogumisse väljaspool liitu asuva kattevaraga tagatud vara.

2.   Kui liikmesriigid lubavad lõikes 1 osutatud vara tagatisvarasse võtmist, tagavad nad investorite kaitse, nõudes, et krediidiasutused kontrolliksid, kas see kattevara vastab kõigile artiklis 6 sätestatud nõuetele. Liikmesriigid tagavad, et nimetatud kattevara annab samasuguse kindluse nagu liidus asuv kattevara ja et nimetatud kattevara realiseerimine on õiguslikult täitmisele pööratav viisil, mis on samaväärne liidus asuva kattevara realiseerimisega.

Artikkel 8

Grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuurid

Liikmesriigid võivad kehtestada grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride kasutamise reeglid, mille kohaselt kasutatakse konsolideerimisgruppi kuuluva krediidiasutuse emiteeritud pandikirju („grupisiseselt emiteeritud pandikirjad“) tagatisvarana teise samasse konsolideerimisgruppi kuuluva krediidiasutuse poolt pandikirjade väljapoole emiteerimisel („väljapoole emiteeritud pandikirjad“). Need reeglid sisaldavad vähemalt järgmisi nõudeid:

a)

grupisiseselt emiteeritud pandikirju müüakse krediidiasutusele, kes emiteerib pandikirju väljapoole;

b)

grupisiseselt emiteeritud pandikirju kasutatakse tagatisvarana väljapoole emiteeritud pandikirjade tagatiste kogumis ning kajastatakse väljapoole pandikirju emiteerinud krediidiasutuse bilansis;

c)

väljapoole emiteeritud pandikirjade tagatiste kogum sisaldab ainult ühe konsolideerimisgruppi kuuluva krediidiasutuse grupisiseselt emiteeritud pandikirju;

d)

pandikirju väljapoole emiteeriv krediidiasutus kavatseb need müüa konsolideerimisgrupivälistele pandikirjainvestoritele;

e)

nii grupisiseselt kui ka väljapoole emiteeritud pandikirjad liigituvad emissiooni ajal määruse (EL) nr 575/2013 III osa II jaotise 2. peatükis osutatud krediidikvaliteedi astmele 1 ning on tagatud käesoleva direktiivi artiklis 6 osutatud kõlbliku tagatisvaraga;

f)

piiriüleste grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride puhul vastab grupisiseselt emiteeritud pandikirjade tagatisvara väljapoole emiteeritud pandikirjade kõlblikkuse ja tagatuse nõuetele.

Käesoleva artikli esimese lõigu punkti e kohaldamiseks võivad artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused lubada pandikirju, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 2, kui nende krediidikvaliteedi astet on alandatud, et võimaldada neil jääda grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuri osaks, eeldusel et kõnealused pädevad asutused on jõudnud järeldusele, et krediidikvaliteedi astme muutus ei ole tingitud loa saamise nõuete rikkumisest, nagu on sätestatud artikli 19 lõike 2 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides. Artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teavitavad EBAt kõikidest käesoleva lõigu kohastest otsustest.

Artikkel 9

Ühine rahastamine

1.   Liikmesriigid lubavad kasutada pandikirjade emiteerimisel tagatisvarana kõlblikku tagatisvara, mille algatajaks oli krediidiasutus ja mille on ostnud pandikirju emiteeriv krediidiasutus.

Liikmesriigid reguleerivad selliseid oste, et tagada artiklites 6 ja 12 sätestatud nõuete täitmine.

2.   Piiramata käesoleva artikli lõike 1 teises lõigus sätestatud nõuet võivad liikmesriigid lubada direktiivi 2002/47/EÜ kohast üleandmist finantstagatiskokkuleppe alusel.

3.   Piiramata lõike 1 teises lõigus sätestatud nõuet võivad liikmesriigid samuti lubada kasutada tagatisvarana vara, mille algatajaks oli ettevõtja, kes ei ole krediidiasutus. Kui liikmesriigid kasutavad seda võimalust, peavad nad nõudma, et pandikirju emiteeriv krediidiasutus kas hindaks selle ettevõtja laenuandmisstandardeid, kes tagatisvara algatas, või hindaks ise põhjalikult laenuvõtja krediidivõimelisust.

Artikkel 10

Tagatiste kogumi koosseis

Liikmesriigid tagavad investorite kaitse, kehtestades reeglid tagatiste kogumite koosseisu kohta. Nende reeglitega kehtestatakse kohasel juhul pandikirju emiteerivatele krediidiasutustele tingimused, mille kohaselt nad võivad võtta tagatisvarasse struktuuri, kasutusaja või riskiprofiili poolest erinevate omadustega esmastagatisi.

Artikkel 11

Tagatiste kogumisse kuuluvad tuletislepingud

1.   Liikmesriigid lubavad investorite kaitse tagamiseks arvata tagatiste kogumisse tuletislepinguid ainult juhul, kui on täidetud vähemalt järgmised nõuded:

a)

tuletislepinguid võetakse tagatiste kogumisse üksnes riskide maandamise eesmärgil, nende mahtu korrigeeritakse maandatava riski vähenemise korral ning need arvatakse kogumist välja, kui maandatav risk lakkab olemast;

b)

tuletislepingud on piisavalt dokumenteeritud;

c)

tuletislepingud on artikli 12 kohaselt eraldatud;

d)

tuletislepinguid ei saa lõpetada pandikirjad emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral;

e)

tuletislepingud vastavad lõike 2 kohaselt kehtestatud reeglitele.

2.   Selleks et tagada lõikes 1 loetletud nõuete täitmine, kehtestavad liikmesriigid tagatiste kogumisse kuuluvaid tuletislepinguid käsitlevad reeglid. Nende reeglitega täpsustatakse järgmist:

a)

riskimaandamise vastaspoolte aktsepteeritavuse kriteeriumid;

b)

tuletislepingute kohta nõutavad dokumendid.

Artikkel 12

Tagatisvara eraldamine

1.   Liikmesriigid kehtestavad reeglid, mis reguleerivad tagatisvara eraldamist. Need reeglid sisaldavad vähemalt järgmisi nõudeid:

a)

pandikirju emiteeriv krediidiasutus suudab kogu tagatisvara alati kindlaks teha;

b)

pandikirju emiteeriv krediidiasutus peab kogu tagatisvara õiguslikult siduvalt ja täitmisele pööratavalt eraldama;

c)

kogu tagatisvara on kaitstud kolmandate isikute nõuete eest ega kuulu pandikirju emiteeriva krediidiasutuse pankrotivara hulka enne, kui on rahuldatud artikli 4 lõike 1 punktis b osutatud eelisnõue.

Esimese lõigu kohaldamisel hõlmab tagatisvara seoses tuletisinstrumendi positsioonidega saadud tagatisi.

2.   Lõike 1 kohane tagatisvara eraldamine kohaldub ka pandikirjad emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral.

Artikkel 13

Tagatiste kogumi kontrollija

1.   Liikmesriigid võivad nõuda, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused määraksid isiku, kes teeb tagatiste kogumi seiret, pidades silmas artiklites 6–12 ja artiklites 14–17 sätestatud nõudeid.

2.   Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 sätestatud võimalust, kehtestavad nad reeglid vähemalt järgmiste aspektide kohta:

a)

tagatiste kogumi kontrollija määramine ja ametist vabastamine;

b)

tagatiste kogumi kontrollija sobivuskriteeriumid;

c)

tagatiste kogumi kontrollija roll ja ülesanded, sealhulgas pandikirjad emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral;

d)

kohustus teavitada artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevaid asutusi;

e)

tagatiste kogumi kontrollija ülesannete täitmiseks vajalikule teabele juurdepääsu õigus.

3.   Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 sätestatud võimalust, peab tagatiste kogumi kontrollija olema pandikirju emiteerivast krediidiasutusest ja selle audiitorist eraldiseisev ja sõltumatu.

Liikmesriigid võivad lubada, et tagatiste kogumi kontrollija ei ole krediidiasutusest eraldiseisev („krediidiasutusesisene tagatiste kogumi kontrollija“), kui

a)

krediidiasutusesisene tagatiste kogumi kontrollija on pandikirju emiteeriva krediidiasutuse laenuandmise otsustusprotsessist sõltumatu;

b)

ilma et see piiraks lõike 2 punkti a kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et krediidiasutusesisest tagatiste kogumi kontrollijat ei vabastata tema ülesannete täitmisest, ilma et selle oleks eelnevalt heaks kiitnud pandikirju emiteeriva krediidiasutuse järelevalvefunktsiooni täitev juhtorgan, ning

c)

krediidiasutusesisesel tagatiste kogumi kontrollijal on vajaduse korral otsene juurdepääs järelevalvefunktsiooni täitvale juhtorganile.

4.   Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 sätestatud võimalust, teatavad nad sellest EBA-le.

Artikkel 14

Investorile esitatav teave

1.   Liikmesriigid tagavad, et pandikirju emiteeriv krediidiasutus annab pandikirjade programmide kohta piisavalt üksikasjalikku teavet, et investorid saaksid hinnata kõnealuse programmi profiili ja riske ning täita hoolsuskohustust.

2.   Lõike 1 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et teave esitatakse investoritele vähemalt kord kvartalis ja portfelli kohta esitatakse vähemalt järgmist teavet:

a)

tagatiste kogumi ja lunastamata pandikirjade väärtus;

b)

kõigi asjaomase programmi raames emiteeritud selliste pandikirjade rahvusvaheliste väärtpaberite identifitseerimisnumbrite (ISIN-koodide) loend, millele on antud ISIN-kood;

c)

tagatisvara geograafiline jaotus ja liik, nende laenude suurus ja hindamismeetod;

d)

andmed tururiski, sealhulgas intressimäärariski ja valuutariski ning krediidi- ja likviidsusriskide kohta;

e)

tagatisvara ja pandikirjade lunastamistähtaegade struktuurid, sealhulgas asjakohasel juhul ülevaade lunastamistähtaja pikendamise käivitajatest;

f)

nõutud ja kättesaadava tagatuse ning seadusjärgse, lepingulise ja vabatahtliku ületagatuse tase;

g)

selliste laenude osakaal, mille puhul leitakse, et makseviivitus on tekkinud vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 178, ja igal juhul, kui laenude tasumise tähtpäeva on ületatud rohkem kui 90 päeva.

Liikmesriigid tagavad, et artiklis 8 osutatud grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride alusel väljapoole emiteeritud pandikirjade puhul esitatakse käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud teave või link selle juurde investoritele kõigi grupisiseselt emiteeritud pandikirjade osas. Liikmesriigid tagavad, et teave esitatakse investoritele vähemalt koondteabena.

3.   Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused avaldaksid oma veebisaidil lõigete 1 ja 2 kohaselt investoritele kättesaadavaks tehtava teabe. Liikmesriigid ei või nõuda, et nimetatud krediidiasutused avaldaksid selle teabe paberil.

II jagu

Tagatuse ja likviidsuse nõuded

Artikkel 15

Tagatuse nõuded

1.   Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirjade programmid vastaksid igal ajal vähemalt lõigetes 2–8 osutatud tagatuse nõuetele.

2.   Pandikirjadega seotud kõik kohustused peavad olema tagatud tagatisvaraga seotud maksenõuetega.

3.   Lõikes 2 osutatud kohustused sisaldavad järgmist:

a)

kohustus tasuda lunastamata pandikirjade põhisumma;

b)

kohustus tasuda lunastamata pandikirjade pealt intresse;

c)

artikli 11 kohaselt hoitavate tuletislepingutega seotud maksekohustused ning

d)

haldamise ja hoolduse eeldatavad kulud pandikirjade programmi likvideerimise korral.

Esimese lõigu punkti d kohaldamisel võivad liikmesriigid lubada teha arvutuse kindla summana.

4.   Tagatuse nõude täitmisel arvestatakse järgmist tagatisvara:

a)

esmastagatised;

b)

asendustagatised;

c)

artikli 16 kohaselt hoitav likviidne vara ning

d)

artikli 11 kohaselt hoitavate tuletislepingutega seotud maksenõuded.

Tagatuse hulka ei arvestata tagamata nõudeid, mille puhul leitakse, et on tekkinud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 kohane makseviivitus.

5.   Lõike 3 esimese lõigu punkti c ja lõike 4 esimese lõigu punkti d kohaldamisel kehtestavad liikmesriigid tuletislepingute hindamise reeglid.

6.   Nõutava tagatuse arvutamisega tagatakse, et kogu tagatisvara põhisumma kokku on vähemalt sama suur kui lunastamata pandikirjade põhisumma kokku või sellest suurem („nimiväärtuse printsiip“).

Liikmesriigid võivad lubada muid arvutuskäike, mille tulemusel ei saada kõrgemat kattekordajat kui nimiväärtuse printsiibi kohaselt arvutades.

Liikmesriigid kehtestavad reeglid lunastamata pandikirjadega seotud maksmisele kuuluvate intresside ja tagatisvaralt saadavate intresside arvutamiseks, mis kajastavad usaldatavuspõhimõtteid kooskõlas kohaldatavate raamatupidamisstandarditega.

7.   Erandina lõike 6 esimesest lõigust võivad liikmesriigid usaldatavuspõhimõtteid järgides ja kooskõlas kohaldatavate raamatupidamisstandarditega võtta arvesse tagatisvara pealt saadavaid tulevasi intresse, millest on maha arvatud asjaomase pandikirja eest tasumisele kuuluvad tulevased intressid, et tasakaalustada kõik puudujäägid pandikirjaga seotud põhimaksekohustuse tagamisel, kui on olemas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 33 lõike 4 alusel vastu võetud kohaldatavas delegeeritud määruses määratletud tihe seos, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)

tagatisvara kasutusaja jooksul saadud maksed, mis on vajalikud asjaomase pandikirjaga seotud maksekohustuse tagamiseks, eraldatakse artikli 12 kohaselt või võetakse tagatiste kogumisse artiklis 6 osutatud tagatisvara kujul kuni maksete tasumise tähtpäevani ning

b)

tagatisvara ennetähtaegne makse on võimalik ainult määruse (EL) nr 575/2013 artikli 33 lõike 4 alusel vastu võetud kohaldatavas delegeeritud määruses määratletud ülekandevõimaluse kasutamise korral või kui pandikirju emiteerival krediidiasutusel on õigus võlakirjad nimiväärtusega tagasi osta, kui tagatisvara laenuks võtja ostab pandikirja tagasi vähemalt nimiväärtuses.

8.   Liikmesriigid tagavad, et tagatisvara arvutamine ja kohustuste arvutamine põhinevad samal metoodikal. Liikmesriigid võivad ühelt poolt tagatisvara ja teiselt poolt kohustuste arvutamiseks lubada erinevaid arvutusmeetodeid, kui eri meetodite tulemusel ei ole kattekordaja suurem kui sama metoodika kohaselt tagatisvara ja kohustuste tarvis arvutatud kordaja.

Artikkel 16

Tagatiste kogumi likviidsusvaru nõue

1.   Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et tagatiste kogum sisaldaks alati likviidsusvaru, mis koosneks likviidsetest varadest, millest saab katta pandikirjade programmi likviidsete vahendite netoväljavoolu.

2.   Tagatiste kogumi likviidsusvaru peab katma kõige suuremat võimalikku järgmise 180 päeva likviidsete vahendite netoväljavoolu.

3.   Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tagatiste kogumi likviidsusvaru koosneb järgmist liiki varadest, mis on eraldatud vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 12:

a)

määruse (EL) nr 575/2013 artikli 460 alusel vastu võetud kohaldatava delegeeritud määruse kohaselt 1. tasandi, 2A tasandi või 2B tasandi varaks liigituvad varad, mida hinnatakse kõnealuse delegeeritud määruse kohaselt ning mida ei ole emiteerinud pandikirju emiteerinud krediidiasutus ise, tema emaettevõtja (välja arvatud avaliku sektori asutus, mis ei ole krediidiasutus), tema tütarettevõtja või tema emaettevõtja teine tütarettevõtja või väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja, kellega krediidiasutusel on märkimisväärne seos;

b)

krediidiasutuste suhtes võetud lühiajalised riskipositsioonid, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 1 või 2, või krediidiasutustele antud lühiajalised hoiused, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 1, 2 või 3, vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõike 1 punktile c.

Liikmesriigid võivad piirata esimese lõigu punktide a ja b kohaldamisel kasutatavate likviidsete varade liike.

Liikmesriigid tagavad, et tagatiste kogumi likviidsusvarusse ei saa arvata tagamata nõudeid, mille puhul leitakse, et on tekkinud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 kohane makseviivitus.

4.   Kui pandikirju emiteeriva krediidiasutuse suhtes kohaldatakse muudes liidu õigusaktides sätestatud likviidsusnõudeid, mis kattuvad tagatiste kogumi likviidsusvaru nõuetega, võivad liikmesriigid otsustada mitte kohaldada nendes liidu õigusaktides ette nähtud ajavahemike jooksul lõigete 1, 2 ja 3 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme. Liikmesriigid võivad seda võimalust kasutada ainult kuni kuupäevani, mil hakatakse kohaldama selliste liidu õigusaktide muudatust, millega nõuete kattuvus kaotatakse, ning nad teavitavad selle võimaluse kasutamisest komisjoni ja EBAt.

5.   Liikmesriigid võivad lubada, et lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride puhul arvutatakse põhisumma pandikirja tingimustes seatud lunastamistähtpäevast.

6.   Liikmesriigid võivad näha ette, et lõikes 1 sätestatud nõudeid ei kohaldata selliste pandikirjade suhtes, mille suhtes kohaldatakse maksetähtaegade sobitamise nõudeid.

Artikkel 17

Lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride tingimused

1.   Liikmesriigid võivad lubada emiteerida pandikirju, mille struktuur võimaldab lunastamistähtaja pikendamist, kui investorite kaitse on tagatud vähemalt järgmise viisil:

a)

lunastamistähtaega võib pikendada üksnes liikmesriigi õiguses täpsustatud objektiivsete käivitajate alusel ja mitte pandikirja emiteerinud krediidiasutuse äranägemisel;

b)

lunastamistähtaja pikendamise käivitajad on kindlaks määratud pandikirja tingimustes;

c)

investorile esitatav teave lunastamistähtaja struktuuri kohta on piisav, et võimaldada kindlaks määrata pandikirja riske, ning sisaldab üksikasjalikku teavet järgmise kohta:

i)

lunastamistähtaja pikendamiste käivitajad;

ii)

pandikirja emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse tagajärjed lunastamistähtaja pikendamisele;

iii)

artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutuste ja vajaduse korral tagatisvara halduri roll seoses lunastamistähtaja pikendamisega;

d)

pandikirja lunastamistähtpäev on alati kindaks määratav;

e)

pandikirja emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral ei mõjuta lunastamistähtaja pikendamine pandikirjainvestorite nõudeõiguste järke ega muuda pandikirjade programmi esialgses lunastamistähtaja graafikus kindlaks määratud järjekorda;

f)

lunastamistähtaja pikendamine ei muuda pandikirja struktuurseid tunnuseid artiklis 4 osutatud kahetasandilise nõudeõiguse ega artiklis 5 osutatud pankrotivarast väljajätmise jaoks.

2.   Liikmesriigid, kes lubavad emiteerida pandikirju, mille struktuur võimaldab lunastamistähtaja pikendamist, teavitavad sellest EBAt.

III JAOTIS

PANDIKIRJADE AVALIK JÄRELEVALVE

Artikkel 18

Pandikirjade avalik järelevalve

1.   Liikmesriigid näevad investorite kaitse tagamiseks ette, et pandikirjade emiteerimise suhtes kohaldatakse pandikirjade avalikku järelevalvet.

2.   Liikmesriigid määravad lõikes 1 osutatud pandikirjade avaliku järelevalve jaoks ühe või mitu pädevat asutust. Nad teavitavad neist määratud asutustest komisjoni ja EBAt, teatades ühtlasi ülesannete ja kohustuste jagunemise.

3.   Liikmesriigid tagavad, et lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused jälgivad pandikirjade emiteerimist, et hinnata vastavust käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuetele.

4.   Liikmesriigid tagavad, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused registreerivad kõik pandikirjade programmiga seotud tehingud ning seavad sisse piisavad ja asjakohased dokumenteerimissüsteemid ja -protsessid.

5.   Lisaks tagavad liikmesriigid asjakohaste meetmete olemasolu, et käesoleva artikli lõike 2 kohaselt määratud pädevatel asutustel oleks võimalik saada teavet, mida on vaja käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuete täitmise hindamiseks, kõnealuste nõuete võimaliku rikkumise uurimiseks ning halduskaristuste ja muude haldusmeetmete kehtestamiseks kooskõlas artikli 23 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormidega.

6.   Liikmesriigid tagavad, et lõike 2 kohaselt määratud pädevatel asutustel on pädevus, vahendid, tegevusvõime, volitused ja sõltumatus, mida on vaja pandikirjade avaliku järelevalvega seotud ülesannete täitmiseks.

Artikkel 19

Pandikirja programmide luba

1.   Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirjade programmi luba tuleb hankida enne selle programmi raames pandikirjade emiteerimist. Liikmesriigid annavad sellise loa andmise õiguse artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele.

2.   Liikmesriigid sätestavad lõikes 1 osutatud loa saamise nõuded, sealhulgas vähemalt järgmised nõuded:

a)

asjakohane tegevuskava, milles on paika pandud pandikirjade emiteerimine;

b)

piisavad investorikaitse põhimõtted, protsessid ja metoodikad, mida rakendada tagatiste kogumisse kuuluvate laenude heakskiitmisel, muutmisel, uuendamisel ja refinantseerimisel;

c)

juhtkonnal ja pandikirjade programmiga tegelevatel töötajatel on piisav kvalifikatsioon ja piisavad teadmised pandikirjade emiteerimise ja pandikirjade programmi haldamise kohta;

d)

tagatiste kogumi halduskorraldus ja seire vastab käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuetele.

Artikkel 20

Pandikirjade avalik järelevalve maksejõuetuse või kriisilahenduse korral

1.   Artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad pandikirju emiteerinud krediidiasutuse kriisilahenduse korral koostööd asjaomase kriisilahendusasutusega, et tagada pandikirjainvestorite õiguste ja huvide kaitse, kontrollides sealhulgas kriisilahenduse korral vähemalt pandikirjade programmi pidevat ja usaldusväärset valitsemist.

2.   Liikmesriigid võivad ette näha tagatisvara halduri määramise, et tagada pandikirjainvestorite õiguste ja huvide kaitse, sealhulgas seeläbi, et vajalikul ajavahemikul kontrollitakse vähemalt pandikirjade programmi pidevat ja usaldusväärset valitsemist.

Kui liikmesriigid seda võimalust kasutavad, võivad nad nõuda, et nende artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused kiidaksid tagatisvara halduri määramise ja ametist vabastamise heaks. Seda võimalust kasutavad liikmesriigid nõuavad vähemalt, et tagatisvara halduri määramisel ja ametist vabastamisel konsulteeritaks pädevate asutustega.

3.   Kui liikmesriigid näevad lõike 2 kohaselt ette tagatisvara halduri määramise, võtavad nad vastu reeglid, milles sätestatakse kõnealuse tagatisvara halduri ülesanded ja vastutus vähemalt seoses järgmisega:

a)

pandikirjadega seotud kohustuste täitmine;

b)

tagatisvara valitsemine ja realiseerimine, sealhulgas nende ülekandmine koos pandikirjadega seotud kohustustega mõnele teisele pandikirju emiteerivale krediidiasutusele;

c)

selliste tehingute tegemine, mida on vaja tagatiste kogumi nõuetekohaseks valitsemiseks, pandikirjadega seotud kohustuste tagatuse pidevaks seireks, menetluste algatamiseks, et võita vara tagasi tagatiste kogumisse ja kanda pärast pandikirjaga seotud kõigi kohustuste täitmist ülejäänud vara pandikirja emiteerinud krediidiasutuse pankrotivara hulka.

Esimese lõigu punkti c kohaldamiseks võivad liikmesriigid lubada tagatisvara halduril tegutseda pandikirju emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse korral kõnealuse krediidiasutuse tegevusloa alusel, kohaldades samu tegevusnõudeid.

4.   Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused, määramise korral ka tagatisvara haldur, ja kriisilahenduse korral kriisilahendusasutus kooskõlastavad oma tegevust maksevõimetus- või kriisilahendusmenetluses ja vahetavad teavet.

Artikkel 21

Aruandlus pädevale asutusele

1.   Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused esitaksid artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele pandikirjade programmide kohta lõikes 2 sätestatud teavet. Aruandeid esitatakse korrapäraselt, samuti nimetatud pädevate asutuste taotluse korral. Liikmesriigid kehtestavad korrapärase aruandluse sageduse eraldi reeglitega.

2.   Lõike 1 kohaselt kehtestatavate aruandluskohustustega nõutakse, et esitatav teave sisaldaks vähemalt järgmisi andmeid:

a)

vara kõlblikkus ja tagatiste kogumi nõuded artiklite 6–11 kohaselt;

b)

tagatisvara eraldamine artikli 12 kohaselt;

c)

kohasel juhul tagatiste kogumi kontrollija tegevus artikli 13 kohaselt;

d)

tagatuse nõuded artikli 15 kohaselt;

e)

tagatiste kogumi likviidsusvaru artikli 16 kohaselt;

f)

kohasel juhul lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride tingimused artikli 17 kohaselt.

3.   Liikmesriigid kehtestavad reeglid pandikirju emiteerinud krediidiasutuse poolt tema maksejõuetuse või kriisilahenduse korral artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele vastavalt lõikele 2 teabe esitamise kohta.

Artikkel 22

Pädevate asutuste volitused pandikirjade avaliku järelevalve tegemisel

1.   Liikmesriigid annavad investorite kaitse tagamiseks artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele kõik järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise volitused, mida on vaja pandikirjade avalikuks järelevalveks.

2.   Lõike 1 kohased volitused peavad hõlmama vähemalt järgmist:

a)

artikli 19 kohaste lubade andmise või nende andmisest keeldumise volitus;

b)

käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide täitmise hindamiseks pandikirjade programmi korrapärase läbivaatamise volitus;

c)

kohapealsete kontrollide ja kaugkontrollide korraldamise volitus;

d)

halduskaristuste määramise ja muude haldusmeetmete võtmise volitus kooskõlas artikli 23 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormidega;

e)

pandikirjade emiteerimisega seonduvate järelevalvesuuniste vastuvõtmise ja rakendamise volitus.

Artikkel 23

Halduskaristused ja muud haldusmeetmed

1.   Ilma et see piiraks liikmesriikide õigust sätestada kriminaalkaristusi, näevad liikmesriigid ette reeglid, millega kehtestatakse vähemalt järgmistes olukordades kohaldatavad asjakohased halduskaristused ja muud haldusmeetmed:

a)

krediidiasutus on saanud pandikirjade programmi loa valeandmeid esitades või muul ebaseadusliku viisil;

b)

krediidiasutus ei vasta enam pandikirjade programmi loa andmise tingimustele;

c)

krediidiasutus emiteerib pandikirju ilma artikli 19 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohast luba hankimata;

d)

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 4 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõudeid;

e)

krediidiasutus emiteerib pandikirju, mis ei vasta artikli 5 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuetele;

f)

krediidiasutus emiteerib pandikirju, mis ei ole artikli 6 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohaselt tagatud;

g)

krediidiasutus emiteerib pandikirju, mis on tagatud väljaspool liitu asuvate varadega, rikkudes artikli 7 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõudeid;

h)

krediidiasutus kasutab pandikirjade tagamiseks grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuri, rikkudes artikli 8 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõudeid;

i)

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 9 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud ühise rahastamise tingimusi;

j)

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 10 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud tagatiste kogumi koosseisu tingimusi;

k)

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 11 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud tuletislepingute tagatiste kogumisse arvamise nõudeid;

l)

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 12 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud tagatisvara eraldamise nõudeid;

m)

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei esita teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet, rikkudes artikli 14 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme;

n)

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei hoia korduvalt või püsivalt tagatiste kogumi likviidsusvaru, rikkudes artikli 16 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme;

o)

lunastamistähtaja pikendamist võimaldava struktuuriga pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 17 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride tingimusi;

p)

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei esita oma kohustuste kohta teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet, rikkudes artikli 21 lõike 2 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme.

Liikmesriigid võivad otsustada mitte näha ette halduskaristusi või muid haldusmeetmeid õigusrikkumiste eest, mille puhul liikmesriigi õiguses kohaldatakse kriminaalkaristusi. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid komisjoni asjakohastest kriminaalõiguse sätetest.

2.   Lõikes 1 osutatud karistused ja meetmed peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning hõlmama vähemalt järgmist:

a)

pandikirjade programmi loa kehtetuks tunnistamine;

b)

avalik teadaanne, milles on märgitud füüsilise või juriidilise isiku nimi ja õigusrikkumise laad kooskõlas artikliga 24;

c)

ettekirjutus, millega nõutakse, et füüsiline või juriidiline isik lõpetaks sellise tegevuse ja hoiduks selle tegevuse kordamisest;

d)

rahalised halduskaristused.

3.   Liikmesriigid tagavad ka, et lõikes 1 osutatud karistusi ja meetmeid rakendatakse tõhusalt.

4.   Liikmesriigid tagavad, et halduskaristuste või muude haldusmeetmete laadi ja rahaliste halduskaristuste suuruse kindlaksmääramisel võtavad artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused, kui see on kohane, arvesse kõiki järgmisi asjaolusid:

a)

õigusrikkumise raskus ja kestus;

b)

õigusrikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku vastutuse ulatus;

c)

õigusrikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku finantsseisund, nimetades sealhulgas juriidilise isiku kogukäibe või füüsilise isiku aastase sissetuleku;

d)

õigusrikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku poolt õigusrikkumisega saadud kasu või ära hoitud kahju suurus, kui kasu või kahju saab kindlaks teha;

e)

õigusrikkumisega kolmandatele isikutele tekitatud kahju, kui kahju saab kindlaks teha;

f)

kuivõrd õigusrikkumise toime pannud füüsiline või juriidiline isik tegi artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutustega koostööd;

g)

õigusrikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku varasemad õigusrikkumised;

h)

õigusrikkumise tegelikud või võimalikud süsteemsed tagajärjed.

5.   Kui lõikes 1 osutatud sätteid kohaldatakse juriidiliste isikute suhtes, tagavad liikmesriigid ka, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused kohaldavad käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid juhtorgani liikmete ja teiste liikmesriigi õiguse kohaselt õigusrikkumise eest vastutavate isikute suhtes.

6.   Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused annavad enne lõikes 2 sätestatud halduskaristuste määramist või muude haldusmeetmete võtmist käsitleva otsuse tegemist asjaomasele füüsilisele või juriidilisele isikule võimaluse esitada oma seisukohad. Haldusmeetmete võtmisel võib kohaldada erandeid õigusest esitada oma seisukohad, kui on vaja võtta kiireid meetmeid kolmandatele isikutele tekkiva suure kahju ärahoidmiseks või selleks, et hoida ära suur kahju finantssüsteemile. Sellisel juhul antakse asjaomasele isikule võimalus esitada oma seisukohad võimalikult kiiresti pärast kõnealuse haldusmeetme võtmist ja vajaduse korral seda meedet muudetakse.

7.   Liikmesriigid tagavad, et iga otsus, millega määratakse lõikes 2 sätestatud halduskaristused või võetakse muud haldusmeetmed, on nõuetekohaselt põhjendatud ja et selle võib edasi kaevata.

Artikkel 24

Halduskaristuste ja muude haldusmeetmete avaldamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisesed õigusnormid sisaldavad nõuet, et teave halduskaristuste ja muude haldusmeetmete kohta avaldatakse põhjendamatu viivituseta artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutuste ametlikul veebisaidil. Samu kohustusi kohaldatakse juhul, kui liikmesriik otsustab näha ette kriminaalkaristused vastavalt artikli 23 lõike 1 teisele lõigule.

2.   Lõike 1 kohaselt vastu võetud õigusnormidega nõutakse vähemalt nende otsuste avaldamist, mida ei ole vaidlustatud või mida ei saa enam edasi kaevata ja mis on tehtud käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise eest.

3.   Liikmesriigid tagavad, et selline avalikustamine sisaldab teavet õigusrikkumise liigi ja laadi ning füüsilise või juriidilise isiku identiteedi kohta, kellele karistus või meede on määratud. Kui lõikest 4 ei tulene teisiti, tagavad liikmesriigid ühtlasi põhjendamatu viivituseta sellise teabe avaldamise pärast adressaadi teavitamist kõnealusest karistusest või meetmest ning kui artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused on avaldanud oma ametlikel veebisaitidel kõnealuse karistuse määramise või meetme võtmise otsuse.

4.   Kui liikmesriigid lubavad avaldada karistuse määramise või muu meetme võtmise otsuse, mille kohta esitatud kaebus on menetlemisel, avaldavad artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused põhjendamatu viivituseta oma ametlikul veebisaidil ka teabe kaebuse seisu ja tulemuse kohta.

5.   Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused avaldavad karistuste määramise või meetmete võtmise otsuse anonüümselt ja kooskõlas liikmesriigi õigusega, kui

a)

karistust või meedet kohaldatakse füüsilise isiku suhtes ja isikuandmete avaldamist peetakse ebaproportsionaalseks;

b)

avalikustamine ohustaks finantsturgude stabiilsust või käimasolevat kriminaaluurimist;

c)

avalikustamine põhjustaks asjaomastele krediidiasutustele või füüsilistele isikutele ebaproportsionaalset kahju, kui seda on võimalik kindlaks teha.

6.   Kui liikmesriik avaldab karistuse või meetme määramise otsuse anonüümselt, võib liikmesriik lubada asjaomaste andmete avaldamise edasi lükata.

7.   Liikmesriigid tagavad, et avaldatakse ka kõik lõplikud kohtuotsused, millega tühistatakse karistuse määramise või meetme võtmise otsus.

8.   Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 2–6 osutatud avaldatav teave jääb artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutuste ametlikule veebisaidile pärast avaldamise kuupäeva vähemalt viieks aastaks. Avaldatud isikuandmeid hoitakse ametlikul veebisaidil ainult nii kaua, kui see on kohaldatavate isikuandmete kaitse reeglite kohaselt vajalik. Hoidmisaja kindlaks määramisel võetakse arvesse asjaomaste liikmesriikide õigusaktides sätestatud aegumistähtaegu, kuid see ei tohi mingil juhul olla pikem kui kümme aastat.

9.   Artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teavitavad EBAt kõigist määratud halduskaristustest ja muudest haldusmeetmetest, sealhulgas vajaduse korral kõikidest seonduvatest kaebustest ja selliste kaebuste tulemustest. Liikmesriigid tagavad, et pädevaid asutusi teavitatakse lõplikust otsusest määrata kriminaalkaristus ja sellise otsuse üksikasjadest ning pädevad asutused esitavad kõnealuse teabe ka EBA-le.

10.   EBA haldab talle teatatud halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid kajastavat keskset andmebaasi. Sellele andmebaasile pääsevad ligi ainult artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused ja seda ajakohastatakse käesoleva artikli lõike 9 kohaselt pädevate asutuste esitatud teabe põhjal.

Artikkel 25

Koostöökohustus

1.   Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad tihedat koostööd krediidiasutuste üldist järelevalvet tegevate pädevate asutustega kooskõlas nende krediidiasutuste suhtes kohaldatava asjaomase liidu õigusega ning pandikirju emiteerinud krediidiasutuse kriisilahenduse korral kriisilahendusasutusega.

2.   Lisaks tagavad liikmesriigid, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad üksteisega tihedat koostööd. Kõnealune koostöö hõlmab ka üksteisele teabe andmist, kui see on asjakohane muude asutuste järelevalveülesannete täitmiseks käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohaselt.

3.   Käesoleva artikli lõike 2 teise lause kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused edastavad

a)

artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud teise pädeva asutuse nõudmisel kogu asjakohase teabe ja

b)

teistele artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele teistes liikmesriikides omal algatusel igasuguse olulise teabe.

4.   Samuti tagavad liikmesriigid, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad käesoleva direktiivi kohaldamisel koostööd EBAga või kohasel juhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 (18) asutatud Euroopa Järelevalveasutusega (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve).

5.   Käesoleva artikli kohaldamisel loetakse teave oluliseks, kui see võib oluliselt mõjutada teises liikmesriigis pandikirjade emiteerimise hindamist.

Artikkel 26

Avalikustamisnõuded

1.   Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused avaldavad oma ametlikul veebisaidil järgmise teabe:

a)

pandikirjade emiteerimise kohta vastu võetud liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ning üldiste suuniste tekst;

b)

nende krediidiasutuste loetelu, kellel on lubatud pandikirju emiteerida;

c)

nende pandikirjade loetelu, mille puhul võib kasutada märgist „Euroopa pandikiri“, ja nende pandikirjade loetelu, mille puhul võib kasutada märgist „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“.

2.   Lõike 1 kohaselt avaldatud teave peab olema piisav, et võimaldada eri liikmesriikide artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutuste kasutatavaid meetodeid asjakohaselt võrrelda. Seda teavet ajakohastatakse, kui on vaja võtta arvesse muutusi.

3.   Lõike 1 punktide b ja c kohaldamisel teavitavad artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused igal aastal EBAt lõike 1 punktis b osutatud krediidiasutuste ja lõike 1 punktis c osutatud pandikirjade loeteludest.

IV JAOTIS

MÄRGISTAMINE

Artikkel 27

Märgistamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et märgist „Euroopa pandikiri“ ja selle ametlikku tõlget kõigisse liidu ametlikesse keeltesse kasutatakse ainult pandikirjade puhul, mis vastavad käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuetele.

2.   Liikmesriigid tagavad, et märgist „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“ ja selle ametlikku tõlget kõigisse liidu ametlikesse keeltesse kasutatakse ainult pandikirjade puhul, mis vastavad käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuetele ja määruse (EL) nr 575/2013 (mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/2160) (19) artiklis 129 sätestatud nõuetele.

V JAOTIS

MUUDE DIREKTIIVIDE MUUTMINE

Artikkel 28

Direktiivi 2009/65/EÜ muutmine

Direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõiget 4 muudetakse järgmiselt:

1)

esimene lõik asendatakse järgmisega:

„4.

Liikmesriigid võivad lõike 1 esimese lõiguga ettenähtud 5 % piirmäära suurendada kuni 25 %-ni, kui võlakirjad emiteeriti enne 8. juulit 2022 ja need vastavad käesolevas lõikes sätestatud nõuetele, mis kehtisid nende emiteerimise kuupäeval, või kui võlakirjad vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 3 punkti 1 kohasele pandikirjade määratlusele (*1).

(*1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (ELT L 328, 18.12.2019, lk 1).“;"

2)

kolmas lõik jäetakse välja.

Artikkel 29

Direktiivi 2014/59/EL muutmine

Direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punkt 96 asendatakse järgmisega:

„96)

„pandikiri“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/2162 (*2) artikli 3 punktis 1 määratletud pandikiri või enne 8. juulit 2022 emiteeritud instrumentide puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (*3) artikli 52 lõikes 4 osutatud võlakiri, vastavalt sellele, mis kehtis nende emiteerimise kuupäeval;

VI JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 30

Üleminekumeetmed

1.   Liikmesriigid tagavad, et enne 8. juulit 2022 emiteeritud ja emiteerimise kuupäeval kehtinud direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud nõuetele vastavate pandikirjade suhtes ei kohaldata käesoleva direktiivi artiklites 5–12 ning artiklites 15, 16, 17 ja 19 sätestatud nõudeid, kuid neile võib kuni nende lunastamistähtaja saabumiseni osutada käesoleva direktiiviga kooskõlas kui pandikirjadele.

Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused jälgivad enne 8. juulit 2022 emiteeritud pandikirjade vastavust direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud nõuetele, mis kehtisid nende emiteerimise kuupäeval, ning käesoleva direktiivi nõuetele, niivõrd kui neid kohaldatakse vastavalt käesoleva lõike esimesele lõigule.

2.   Liikmesriigid võivad lõiget 1 kohaldada enne 8. juulit 2022 avatud ISIN-koode kasutades toimunud pandikirjade jätkuemissioonide suhtes kuni 24 kuu jooksul kõnealusest kuupäevast, kui need emissioonid vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

a)

pandikirja lunastamistähtaeg on enne 8. juulit 2027;

b)

pärast 8. juulit 2022 toimunud jätkuemissioonide kogumaht ei ületa üle kahe korra kõnealuse kuupäeva seisuga lunastamata pandikirjade emissiooni kogumahtu;

c)

pandikirjade emissiooni kogumaht ei ületa lunastamistähtajal 6 000 000 000 eurot või samaväärset summat omavääringus;

d)

kattevara asub selles liikmesriigis, kes kohaldab lõiget 1 pandikirjade jätkuemissioonide suhtes.

Artikkel 31

Läbivaatamine ja aruanded

1.   Komisjon esitab tihedas koostöös EBAga hiljemalt 8. juuliks 2024 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle kohta, kas pandikirju emiteerivate kolmandate riikide krediidiasutuste ja pandikirjainvestorite jaoks võiks kehtestada samaväärsuskorra ja kuidas seda teha ning, kui see on asjakohane, ka seadusandliku ettepaneku, võttes arvesse rahvusvahelisi arengusuundi pandikirjade valdkonnas, eelkõige kolmandate riikide õigusraamistiku muutumist.

2.   Komisjon esitab tihedas koostöös EBAga hiljemalt 8. juuliks 2025 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta seoses investorikaitse taseme ja liidus pandikirjade emiteerimises toimunud muutustega ja soovitused edasise tegevuse kohta. Aruanne sisaldab järgmist teavet:

a)

muutused pandikirjade emiteerimise lubade arvus;

b)

muutused käesoleva direktiivi ja määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohaselt emiteeritud pandikirjade arvus;

c)

muutused pandikirjade emiteerimist tagavates varades;

d)

muutused ületagatuse tasemes;

e)

piiriülesed investeeringud pandikirjadesse, sealhulgas investeeringud kolmandatest riikidest ja kolmandatesse riikidesse;

f)

lunastamistähtaja pikendamist võimaldava struktuuriga pandikirjadega seotud muutused;

g)

muutused määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõikes 1 osutatud riskipositsioonide kasutamise riskides ja eelistes;

h)

pandikirjaturgude toimimine.

3.   Liikmesriigid edastavad lõikes 2 loetletud küsimusi käsitleva teabe komisjonile hiljemalt 8. juuliks 2024.

4.   Olles tellinud ja saanud kätte uuringu lunastamistähtaja pikendamist võimaldava struktuuriga pandikirjade riskide ja eeliste hinnanguga ning olles konsulteerinud EBAga, võtab komisjon hiljemalt 8. juuliks 2024 vastu aruande ning edastab nimetatud uuringu ja aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule koos seadusandliku ettepanekuga, kui see on asjakohane.

5.   Komisjon võtab hiljemalt 8. juuliks 2024 vastu aruande võimaluse kohta võtta kasutusele kahetasandilise nõudeõigusega instrument nimetusega „Euroopa tagatud võlakirjad“. Komisjon esitab selle aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule koos seadusandliku ettepanekuga, kui see on asjakohane.

Artikkel 32

Ülevõtmine

1.   Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 8. juuliks 2021. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Nad kohaldavad kõnealuseid norme hiljemalt alates 8. juulist 2022.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 33

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 34

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Strasbourg, 27. november 2019

Euroopa Parlamendi nimel

president

D. M. SASSOLI

Nõukogu nimel

eesistuja

T. TUPPURAINEN


(1)  ELT C 367, 10.10.2018, lk 56.

(2)  Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 8. novembri 2019. aasta otsus.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).

(5)  Komisjoni 10. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/35, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 12, 17.1.2015, lk 1).

(6)  Komisjoni 10. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega (ELT L 11, 17.1.2015, lk 1).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190).

(8)  Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitus krediidiasutuste rahastamise kohta (ESRN/2012/2) (ELT C 119, 25.4.2013, lk 1).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12).

(10)  Euroopa Pangandusjärelevalve aruanne – Pandikirjad: soovitused pandikirjade raamistike ühtlustamise kohta ELis (2016), EBA-Op-2016-23.

(11)  Komisjoni 16. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/111/EÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse ning teatavate ettevõtjate finantsläbipaistvuse kohta (ELT L 318, 17.11.2006, lk 17).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta (EÜT L 168, 27.6.2002, lk 43).

(13)  Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT L 287, 29.10.2013, lk 63).

(14)  ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

(15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).

(16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/ 2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39).

(18)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/77/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 84).

(19)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2160, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk …).


II Muud kui seadusandlikud aktid

MÄÄRUSED

18.12.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 328/58


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2019/2163,

17. detsember 2019,

millega määratakse 2020. ja 2021. aastaks kindlaks käivituskogused puu- ja köögivilja suhtes täiendavate imporditollimaksude võimalikuks kohaldamiseks

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete turgude ühine korraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007, (1) eriti selle artikli 183 esimese lõigu punkti b,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2017/892 (2) artiklis 39 on sätestatud, et määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 182 lõikes 1 osutatud täiendavat imporditollimaksu võib kohaldada eespool nimetatud rakendusmääruse VII lisas loetletud toodete suhtes ja ajavahemikel. Kõnealust täiendavat imporditollimaksu tuleb kohaldada siis, kui mis tahes selliste toodete kogused, mis on lastud vabasse ringlusse kõnealuses lisas sätestatud kohaldamisperioodidel, ületavad kõnealuse toote impordi iga-aastast käivituskogust. Täiendavaid imporditollimakse ei kehtestata, kui import tõenäoliselt liidu turgu ei häiri või kui nende mõju oleks kavandatava eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalne.

(1)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 182 lõike 1 teise lõigu kohaselt põhinevad impordi käivituskogused täiendavate imporditollimaksude võimalikuks kohaldamiseks teatavate puu- ja köögiviljade suhtes kolme eelneva aasta andmetel impordi ja siseriikliku tarbimise kohta. Liikmesriikidelt 2016., 2017. ja 2018. aasta kohta saadud andmete põhjal tuleks määrata kindlaks teatavate puu- ja köögiviljade käivituskogused 2020. ja 2021. aastaks.

(2)

Võttes arvesse, et rakendusmääruse (EL) 2017/892 VII lisas esitatud võimalike täiendavate imporditollimaksude kohaldamise periood algab paljude toodete puhul 1. jaanuaril, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2020 ning see peaks jõustuma võimalikult kiiresti,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Rakendusmääruse (EL) 2017/892 VII lisas loetletud toodete puhul on määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 182 lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud käivituskogused 2020. ja 2021. aastaks esitatud käesoleva määruse lisas.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2020.

Määrus kehtib kuni 30. juunini 2021.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 17. detsember 2019

Komisjoni nimel

President

Ursula VON DER LEYEN


(1)  ELT L 347, 20.12.2013, lk 671.

(2)  Komisjoni 13. märtsi 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/892, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoriga (ELT L 138, 25.5.2017, lk 57).


LISA

Rakendusmääruse (EL) 2017/892 VII lisas esitatud toodete käivituskogused ja perioodid täiendavate imporditollimaksude võimalikuks kohaldamiseks

Toote kirjelduse sõnastus on vaid soovituslik ega piira kaupade kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreeglite kohaldamist. Käesoleva määruse lisa kohaldamisel määratakse täiendavate imporditollimaksude kohaldamisala käesoleva määruse vastuvõtmise ajal kehtivate CN-koodide kohaldamisala alusel.

Jrk-nr

CN-kood

Kauba kirjeldus

Kohaldamisperiood

Käivituskogus (tonnides)

2020

2021

78.0020

0702 00 00

Tomatid

1. juuni – 30. september

 

54 848

78.0015

1. oktoober –

31. mai

578 315

78.0065

0707 00 05

Kurgid

1. mai – 31. oktoober

 

62 171

78.0075

1. november –

30. aprill

48 583

78.0085

0709 91 00

Artišokid

1. november –

30. juuni

8 244

78.0100

0709 93 10

Kabatšokid

1. jaanuar – 31. detsember

 

94 081

78.0110

0805 10 22

0805 10 24

0805 10 28

Apelsinid

1. detsember –

31. mai

466 660

78.0120

0805 22 00

Klementiinid

1. november –

veebruari lõpp

241 919

78.0130

0805 21

0805 29 00

Mandariinid (k.a tangeriinid ja satsumad); vilkingid jms tsitrushübriidid

1. november –

veebruari lõpp

96 897

78.0160

0805 50 10

Sidrunid

1. jaanuar – 31. mai

 

351 591

78.0155

1. juuni – 31. detsember

 

621 073

78.0170

0806 10 10

Lauaviinamarjad

16. juuli – 16. november

 

214 307

78.0175

0808 10 80

Õunad

1. jaanuar – 31. august

 

595 028

78.0180

1. september – 31. detsember

 

1 154 623

78.0220

0808 30 90

Pirnid

1. jaanuar – 30. aprill

 

141 496

78.0235

1. juuli – 31. detsember

 

106 940

78.0250

0809 10 00

Aprikoosid

1. juuni – 31. juuli

 

7 166

78.0265

0809 29 00

Kirsid, v.a hapukirsid

16. mai – 15. august

 

104 573

78.0270

0809 30

Virsikud, k.a nektariinid

16. juuni – 30. september

 

3 482

78.0280

0809 40 05

Ploomid

16. juuni – 30. september

 

204 681


18.12.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 328/61


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2019/2164,

17. detsember 2019,

millega muudetakse määrust (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2007. aasta määrust (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta, (1) eriti selle artikli 16 lõiget 1 ja lõike 3 punkti a ning artikli 21 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 16 lõike 3 punktile b on mitmed liikmesriigid esitanud komisjonile ja teistele liikmesriikidele toimikud teatavate ainete kohta, et lubada nende kasutamist ja kanda need määruse (EÜ) nr 889/2008 (2) I, II, VI ja VIII lisasse. Mahepõllumajandusliku tootmise tehnilise nõuande eksperdirühm (edaspidi „eksperdirühm“) ja komisjon vaatasid need toimikud läbi.

(2)

Eksperdirühm tegi oma taimekaitsevahendeid käsitlevates soovitustes (3) muu hulgas järelduse, et ained nagu biosüsi, karpide jäägid ja munakoored ning humiin- ja fulvohapped, vastavad mahepõllumajandusliku tootmise eesmärkidele ja põhimõtetele. Seega tuleks need ained kanda määruse (EÜ) nr 889/2008 I lisasse. Eksperdirühm soovitas samuti täpsustada „kaltsiumkarbonaadi“ määratlust, mis on sätestatud kõnealuses lisas.

(3)

Eksperdirühm tegi oma taimekaitsevahendeid käsitlevates soovitustes (4) muu hulgas ka järelduse, et sellised ained nagu maltodekstriin, vesinikperoksiid, terpeenid (eugenool, geraniool ja tümool), naatriumkloriid, tserevisaan ja püretriinid, mis on saadud muudest taimedest kui Chrysanthemum cinerariaefolium, vastavad mahepõllumajandusliku tootmise eesmärkidele ja põhimõtetele. Seepärast tuleks need ained kanda määruse (EÜ) nr 889/2008 II lisasse. Eksperdirühm esitas samuti soovitused kõnealuse lisa struktuuri kohta.

(4)

Eksperdirühm tegi oma sööta käsitlevates soovitustes (5) muu hulgas ka järelduse, et selliste ainete nagu guarkummi kasutamine söödalisandina, hariliku kastani ekstrakti kasutamine organoleptilise lisandina ja veevaba betaiini kasutamine lihtmaoliste loomade puhul, juhul kui need on loodusliku või mahepõllumajandusliku päritoluga, vastavad mahepõllumajandusliku tootmise eesmärkidele ja põhimõtetele. Seepärast tuleks need ained kanda määruse (EÜ) nr 889/2008 VI lisasse. Nimetatud lisas ei ole mõnede silokonservantidega seotud viited selged ning neid tuleb mitmetimõistmise vältimiseks täpsustada.

(5)

Eksperdirühm tegi oma sööta käsitlevates soovitustes (6) muu hulgas ka järelduse, et selliste ainete nagu glütserool geelkapslite ja tablettide pinnakatte niiskusesäilitajana, bentoniit abiainena, L(+)-piimhape, naatriumhüdroksiid taimeproteiinide eraldamise abiainena, tarakummi pulber paksendina ning humalaekstrakt ja männivaiguekstrakt suhkru tootmisel, vastavad mahepõllumajandusliku tootmise eesmärkidele ja põhimõtetele. Seepärast tuleks need ained kanda määruse (EÜ) nr 889/2008 VIII lisasse. Eksperdirühm soovitas ka esitada nõude, et tarakummi pulbrit, letsitiine, glütserooli, jaanileivapuujahu, gellankummit, kummi-araabikut, guarkummit ja karnaubavaha toodetaks mahepõllumajanduslikult. Ettevõtjatele tuleb anda kolmeaastane üleminekuperiood, et neil oleks piisavalt aega uute nõuetega kohanemiseks.

(6)

Määruse (EÜ) nr 889/2008 VIIIa lisas ei ole mõnede söödalisandite nimetustega seotud viited selged ning neid tuleb mitmetimõistmise vältimiseks täpsustada.

(7)

Määrust (EÜ) nr 889/2008 tuleks seepärast vastavalt muuta.

(8)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas mahepõllumajandusliku tootmise komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EÜ) nr 889/2008 muudetakse järgmiselt.

1.

I lisa asendatakse käesoleva määruse I lisas esitatud tekstiga.

2.

II lisa asendatakse käesoleva määruse II lisas esitatud tekstiga.

3.

VI lisa asendatakse käesoleva määruse III lisas esitatud tekstiga.

4.

VIII lisa asendatakse käesoleva määruse IV lisas esitatud tekstiga.

5.

VIIIa lisa asendatakse käesoleva määruse V lisas esitatud tekstiga.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 17. detsember 2019

Komisjoni nimel

President

Ursula VON DER LEYEN


(1)  ELT L 189, 20.7.2007, lk 1.

(2)  Komisjoni 5. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga (ELT L 250, 18.9.2008, lk 1).

(3)  Final report on fertilisers III https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/food-farming-fisheries/farming/documents/final-report-egtop-fertilizers-iii_en.pdf.

(4)  Final report on plant protection products IV https://ec.europa.eu/info/publications/egtop-reports-organic-production_en.

(5)  Final report on feed III and food V https://ec.europa.eu/info/publications/egtop-reports-organic-production_en.

(6)  Final report on food IV and final report on feed III and food V https://ec.europa.eu/info/publications/egtop-reports-organic-production_en.


I LISA

„I LISA

Artikli 3 lõikes 1 ja artikli 6d lõikes 2 osutatud väetised, mullaomaduste parandajad ja toitained

Märkused:

A: lubatud vastavalt määrusele (EMÜ) nr 2092/91 ja üle kantud vastavalt määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 16 lõike 3 punktile c

B: lubatud vastavalt määrusele (EÜ) nr 834/2007

Luba

Nimetus

Liittooted või ainult järgmisi aineid sisaldavad tooted

Kirjeldus, koostisele esitatavad nõuded, kasutustingimused

A

Laudasõnnik

Virtsa ja taimse päritoluga ainete (allapanu) segust koosnev toode.

Tööstuslikust tootmisest pärinev toode on keelatud.

A

Kuivatatud laudasõnnik ja kuivatatud linnusõnnik

Tööstuslikust tootmisest pärinev toode on keelatud.

A

Kompostitud virts, k.a linnusõnnik ja laudasõnniku kompost

Tööstuslikust tootmisest pärinev toode on keelatud.

A

Vedel virts

Kasutamine pärast kontrollitud kääritamist ja/või asjakohast lahjendamist.

Tööstuslikust tootmisest pärinev toode on keelatud.

B

Majapidamisjäätmete kompostitud või kääritatud segu

Toode, mis on saadud tekkeallika järgi eraldatud majapidamisjäätmetest, mida on biogaasi tootmiseks kompostitud või anaeroobselt kääritatud.

Ainult taimset ja loomset päritolu majapidamisjäätmed.

Ainult juhul, kui need on toodetud liikmesriigi poolt aktsepteeritavas suletud ja järelevalvatavas kogumissüsteemis.

Suurimad sisaldused milligrammides kuivaine kilogrammi kohta:

kaadmium: 0,7; vask: 70; nikkel: 25; plii: 45; tsink: 200; elavhõbe:

0,4; kroom (kokku): 70; kroom (VI): ei ole tuvastatav

A

Turvas

Kasutamiseks üksnes aianduses (köögiviljanduses, lillekasvatuses, puuviljeluses, puukoolis).

A

Seenekasvatuse jäätmed

Substraadi algne koostis peab piirduma käesolevas lisas loetletud toodetega.

A

Putukate ja usside väljaheide (vermikompost)

 

A

Guaano

 

A

Taimsete ainete kompostitud või kääritatud segu

Toode, mis on saadud taimsete ainete segust, mida on biogaasi tootmiseks kompostitud või anaeroobselt kääritatud.

B

Biogaasi kääritamissaadused, mis sisaldavad koos käesolevas lisas loetletud taimse või loomse materjaliga käärinud loomseid kõrvalsaadusi

3. kategooria loomsed kõrvalsaadused (sh metsloomade loomsed kõrvalsaadused) ja 2. kategooria seedetrakti sisu (2. ja 3. kategooria vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1069/2009 määratlusele) ei tohi pärineda tööstuslikust tootmisest.

Menetlused peavad olema kooskõlas komisjoni määrusega (EL) nr 142/2011.

Ei kasutata taime söödavatel osadel.

B

Järgmised loomsed saadused või kõrvalsaadused:

 

verejahu

 

kabja- ja sõrajahu

 

sarvejahu

 

kondijahu või želatiinisisalduseta kondijahu

 

kalajahu

 

lihajahu

 

sule- ja karvajahu, jahvatatud karusnaha- ja nahatükid

 

vill

 

karusnahk (1)

 

karvad

 

piimatooted

 

hüdrolüüsitud valgud (2)

(1)

Suurim kroom (VI) sisaldus milligrammides kuivaine kilogrammi kohta: ei ole tuvastatav

(2)

Ei kasutata taime söödavatel osadel.

A

Väetisena kasutatavad taimsed saadused ja kõrvalsaadused

Näiteks õlikoogijahu, kakaoubade kestad, linnaseidud

B

Taimset päritolu hüdrolüüsitud valgud

 

A

Merevetikad ja merevetikatooted

Ainult juhul, kui need on saadud vahetult:

i)

füüsikalisel töötlemisel, k.a dehüdraatimine, külmutamine ja jahvatamine;

ii)

ekstraheerimisel vees või happe ja/või leelise lahuses;

iii)

kääritamisel.

A

Saepuru ja puidulaastud

Pärast langetamist keemiliselt töötlemata puu.

A

Puukoorekompost

Pärast langetamist keemiliselt töötlemata puu.

A

Puutuhk

Pärast langetamist keemiliselt töötlemata puust.

A

Looduslik fosfaat

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2003/2003 I lisa A.2 osa punktis 7 määratletud toode.

Sisaldab kuni 90 mg kaadmiumi 1 kg P205 kohta.

A

Alumiiniumisisaldusega kaltsiumfosfaat

Määruse (EÜ) nr 2003/2003 I lisa A.2 osa punktis 6 määratletud toode.

Sisaldab kuni 90 mg kaadmiumi 1 kg P205 kohta.

Kasutamiseks üksnes leeliselisel pinnasel (pH > 7,5).

A

Toomasräbu

Määruse (EÜ) nr 2003/2003 I lisa A.2 osa punktis 1 määratletud tooted.

A

Töötlemata kaaliumsool või kainiit

Määruse (EÜ) nr 2003/2003 I lisa A.3 osa punktis 1 määratletud tooted.

A

Kaaliumsulfaat, mis võib sisaldada magneesiumsoola

Toode, mis on saadud töötlemata kaaliumsoolast füüsilise ekstraheerimise teel, võib sisaldada ka magneesiumsooli.

A

Destilleerimisjääk ja destilleerimisekstrakt

Välja arvatud ammooniumdestillaat.

A

Kaltsiumkarbonaat, näiteks kriit, mergel, jahvatatud lubjakivi, lubivetikatest lubiväetis, (maerl), fosfaatkriit

Ainult loodusliku päritoluga.

B

Karpide jäägid

Saadud ainult nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 7 kohaselt määratletud säästva kalapüügi teel või mahepõllumajandusliku vesiviljeluse teel.

B

Munakoored

Tööstuslikust tootmisest pärinev toode on keelatud.

A

Magneesium- ja kaltsiumkarbonaat

Ainult loodusliku päritoluga,

nt magneesiumkriit, jahvatatud magneesium, lubjakivi.

A

Magneesiumsulfaat (kiseriit)

Ainult loodusliku päritoluga.

A

Kaltsiumkloriidi lahus

Õunapuulehtede töötlemiseks kaltsiumivaeguse puhul.

A

Kaltsiumsulfaat (kips)

Määruse (EÜ) nr 2003/2003 I lisa D osa punktis 1 määratletud tooted.

Ainult loodusliku päritoluga.

A, B

Suhkrutootmisel tekkiv tööstuslik lubi

Suhkrupeedist ja suhkruroost suhkru tootmise kõrvalsaadus.

A

Vaakummeetodil soola tootmisel tekkiv tööstuslik lubi

Mägedes leiduvatest soolajärvedest vaakummeetodil soola tootmise kõrvalsaadus.

A

Looduslik väävel

Määruse (EÜ) nr 2003/2003 I lisa D.3 osas määratletud tooted.

A

Mikroelemendid

Määruse (EÜ) nr 2003/2003 I lisa E osas loetletud anorgaanilised mikrotoitained.

A

Naatriumkloriid

 

A

Kivijahu ja savid

 

B

Leonardiit (suure humiinhappesisaldusega orgaaniline sete)

Ainult juhul, kui see on saadud kaevandamise kõrvalsaadusena.

B

Humiin- ja fulvohapped

Ainult juhul, kui need on saadud anorgaanilistest sooladest/lahustest, välja arvatud ammooniumsoolad, või on saadud joogivee puhastamise teel.

B

Ksüliit

Ainult juhul, kui see on saadud kaevandamise kõrvalsaadusena (nt pruunsöe kaevandamise kõrvalsaadus).

B

Kitiin (koorikloomade kestadest saadud polüsahhariid)

Ainult juhul, kui see on saadud nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 7 kohaselt määratletud säästva kalapüügi teel või mahepõllumajandusliku vesiviljeluse teel.

B

Mageveekogudest pärit orgaaniliselt rikas sete, mis on tekkinud-hapnikuta-tingimustes

(nt sapropeel)

Ainult mageveekogude majandamise kõrvalsaadusena või endistest mageveekogudest saadud orgaanilised setted.

Vajaduse korral peaks ekstraheerimine toimuma veekeskkonda kõige vähem kahjustaval viisil.

Ainult pestitsiididega, püsivate orgaaniliste saasteainetega ja bensiinilaadsete ainetega saastamata allikatest pärit setted.

Suurimad sisaldused milligrammides kuivaine kilogrammi kohta: kaadmium: 0,7; vask: 70; nikkel: 25; plii: 45; tsink: 200; elavhõbe: 0,4; kroom (kokku): 70; kroom (VI): ei ole tuvastatav

B

Biosüsi – pürolüüsisaadus, mida toodetakse väga erinevatest taimset päritolu orgaanilistest materjalidest ja mida kasutatakse mullaparandajana

Ainult taimsest materjalist, mis on töötlemata või mida on töödeldud II lisas loetletud toodetega.

Suurim sisaldus 4 mg polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke kuivaine kilogrammi kohta. See väärtus vaadatakse läbi iga kahe aasta järel, võttes arvesse korduvast kasutamisest tingitud kuhjumisest tulenevat riski.


(1)  Komisjoni 25. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 142/2011, millega rakendatakse Euroopa parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad, ja nõukogu direktiivi 97/78/EÜ seoses teatavate selle direktiivi alusel piiril toimuvast veterinaarkontrollist vabastatud proovide ja näidistega (ELT L 54, 26.2.2011, lk 1).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2003/2003 väetiste kohta (ELT L 304, 21.11.2003, lk 1).


II LISA

„II LISA

Pestitsiidid – artikli 5 lõikes 1 osutatud taimekaitsevahendid

Kõik käesolevas lisas loetletud ained peavad vastama vähemalt komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 (1) lisas esitatud kasutustingimustele. Mahepõllumajandusliku tootmise suhtes kohaldatavad rangemad kasutustingimused on täpsustatud iga tabeli teises veerus.

1.   Taimse või loomse päritoluga ained

Nimetus

Kirjeldus, koostisele esitatavad nõuded, kasutustingimused

Allium sativum (küüslauguekstrakt)

 

Asadiraktiin, ekstraheeritud Azadirachta indica’st (sirelmeelia)

 

Mesilasvaha

Ainult lõikehaavade peitsimise vahendina/haava kaitsva vahendina.

COS-OGA

 

Hüdrolüüsitud valgud, v.a želatiin

 

Laminariin

Vetikaid tuleb kasvatada mahepõllumajanduslikult kooskõlas artikliga 6d või koristada säästvalt kooskõlas artikliga 6c.

Maltodekstriin

 

Feromoonid

Ainult lõksudes ja püünistes.

Taimeõlid

Lubatud kõik kasutusviisid, välja arvatud herbitsiididena.

Püretriinid

Ainult taimse päritoluga.

Kvassia, ekstraheeritud Quassia amara’st

Ainult insektitsiidi, repellendina.

Lõhna abil toimivad taimse või loomse päritoluga repellendid/lambarasv

Ainult taime mittesöödavatel osadel ja juhul, kui taimset materjali ei söödeta lammastele või kitsedele.

Salix spp. Cortex ehk pajukoor

 

Terpeenid (eugenool, geraniool ja tümool)

 

2.   Põhiained

Põhiained, mis põhinevad toidul (sealhulgas: letsitiinid, sahharoos, fruktoos, äädikas, vadak, kitosaanvesinikkloriid  (2) ja Equisetum arvense jne)

Ainult määruse (EÜ) nr 1107/2009  (3) artiklis 23 määratletud põhiained, mis on hõlmatud määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 2 esitatud toidu määratlusega ning mis on taimse või loomse päritoluga.

Ained, mida ei kasutata herbitsiididena.

3.   Mikroorganismid või mikroorganismidest saadud ained

Nimetus

Kirjeldus, koostisele esitatavad nõuded, kasutustingimused

Mikroorganismid

Mitte GMOdest pärit.

Spinosaad

 

Tserevisaan

 

4.   Muud kui 1., 2. ja 3. osas loetletud ained

Nimetus

Kirjeldus, koostisele esitatavad nõuded ja kasutustingimused või piirangud

Alumiiniumsilikaat (kaoliin)

 

Kaltsiumhüdroksiid

Fungitsiidina kasutades ainult viljapuudel, kaasa arvatud puukoolid, Nectria galligena tõrjeks.

Süsinikdioksiid

 

Vaseühendid järgmisel kujul: vaskhüdroksiid, vaskoksükloriid, vaskoksiid, bordoo vedelik ja kolmealuseline vasksulfaat

 

Diammooniumfosfaat

Ainult aktraktandina lõksudes.

Etüleen

 

Rasvhapped

Lubatud kõik kasutusviisid, välja arvatud herbitsiididena.

Raud (III) ortofosfaat

Kasvatatavate taimede vahele maapinnalt laotatavad preparaadid.

Vesinikperoksiid

 

Kiiselguur (diatomiit)

 

Lubiväävel (kaltsiumpolüsulfiid)

 

Parafiinõli

 

Kaaliumvesinikkarbonaat ja naatriumvesinikkarbonaat (e kaaliumbikarbonaat/naatriumbikarbonaat)

 

Püretroidid (ainult deltametriin või lambda-tsühalotriin)

Ainult lõksudes koos spetsiifiliste atraktantidega; ainult Batrocera oleae ja Ceratitis capitata Wied’i tõrjeks.

Kvartsliiv

 

Naatriumkloriid

Lubatud kõik kasutusviisid, välja arvatud herbitsiididena.“

Väävel

 


(1)  Komisjoni 25. mai 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 540/2011, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1107/2009 seoses heakskiidetud toimeainete loeteluga (ELT L 153, 11.6.2011, lk 1).

(2)  Saadud säästva kalapüügi teel või mahepõllumajandusliku vesiviljeluse teel.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta (ELT L 309, 24.11.2009, lk 1).


III LISA

„VI LISA

Artikli 22 punktis g, artikli 24 lõikes 2 ja artikli 25m lõikes 2 osutatud loomasöödas kasutatud söödalisandid

Lisas loetletud söödalisandid peavad olema lubatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1831/2003.

1.   TEHNOLOOGILISED LISANDID

a)   Säilitusained

Identifitseerimisnumbrid või funktsionaalrühmad

Aine

Kirjeldus, kasutustingimused

 

E 200

Sorbiinhape

 

 

E 236

Sipelghape

 

 

E 237

Naatriumformiaat

 

 

E 260

Äädikhape

 

 

E 270

Piimhape

 

 

E 280

Propioonhape

 

 

E 330

Sidrunhape

 

b)   Antioksüdandid

Identifitseerimisnumbrid või funktsionaalrühmad

Aine

Kirjeldus, kasutustingimused

 

1b306(i)

Taimeõlidest saadud tokoferooliekstraktid

 

 

1b306(ii)

Taimeõlidest saadud tokoferoolirikkad (δ-tokoferoolirikkad) ekstraktid

 

c)   Emulgaatorid, stabilisaatorid, paksendajad ja želeerivad ained

Identifitseerimisnumbrid või funktsionaalrühmad

Aine

Kirjeldus, kasutustingimused

 

1c322

Letsitiinid

Ainult mahepõllumajanduslikust toorainest saadud materjal.

 

 

 

Kasutatakse ainult vesiviljelusloomasöödana.

d)   Sideained ja paakumisvastased ained

Identifitseerimisnumbrid või funktsionaalrühmad

Aine

Kirjeldus, kasutustingimused

 

E 412

Guarkummi

 

 

E 535

Naatriumferrotsüaniid

Maksimumdoos: 20 mg/kg NaCl (arvutatud ferrotsüaniidi anioonina).

 

E 551b

Kolloidne ränidioksiid

 

 

E 551c

Kiiselguur (puhastatud kobediatomiit)

 

 

1m558i

Bentoniit

 

 

E 559

Asbestivabad kaoliinsavid

 

 

E 560

Steatiidi ja kloriidi looduslikud segud

 

 

E 561

Vermikuliit

 

 

E 562

Sepioliit

 

 

E 566

Natroliit-fonoliit

 

 

1g568

Setteline klinoptiloliit

 

 

E 599

Perliit

 

e)   Silokonservandid

Identifitseerimisnumbrid või funktsionaalrühmad

Aine

Kirjeldus, kasutustingimused

1k

1k236

Ensüümid, mikroorganismid

Sipelghape

Silo tootmise jaoks üksnes juhul, kui ilmastikutingimused ei võimalda saavutada vajalikku käärimist.

Sipelg- ja propioonhappe ning nende naatriumsoolade kasutamine silo valmistamisel on lubatud ainult juhul, kui ilmastikutingimused ei võimalda saavutada vajalikku käärimist.

1k237

Naatriumformiaat

1k280

Propioonhape

1k281

Naatriumpropanaat

2.   ORGANOLEPTILISED LISANDID

Identifitseerimisnumbrid või funktsionaalrühmad

Aine

Kirjeldus, kasutustingimused

2b

Lõhna- ja maitseained

Üksnes põllumajandustoodetest saadud ekstraktid.

 

Castanea sativa Mill.: kastaniekstrakt

 

3.   TOITAINELISED LISANDID

a)   Vitamiinid, provitamiinid ja samalaadse toimega keemiliselt täpselt määratletud ained

Identifitseerimisnumbrid või funktsionaalrühmad

Aine

Kirjeldus, kasutustingimused

3a

Vitamiinid või provitamiinid

Saadud põllumajandussaadustest.

Monogastriliste loomade ja vesiviljelusloomade puhul tohib kasutada ainult looduslike vitamiinidega identseid sünteetilisi vitamiine.

Mäletsejaliste puhul tohib kasutada ainult põllumajandussaadustest saadud looduslike vitamiinidega identseid sünteetilisi A-, D- ja E-vitamiine liikmesriikide eelneva loaga, mille aluseks on hinnang mahepõllumajanduslike mäletsejaliste võimaluste kohta saada oma söödaratsioonidest vajalikus koguses kõnealuseid vitamiine.

3a920

Veevaba betaiin

Ainult monogastriliste loomade puhul.

Ainult looduslikku ja mahepõllumajanduslikku päritolu.

b)   Mikroelementide ühendid

 

Identifitseerimisnumbrid või funktsionaalrühmad

Aine

Kirjeldus, kasutustingimused

 

E1 raud

 

 

 

3b101

Raud(II)karbonaat (sideriit)

 

 

3b103

Raud(II)sulfaatmonohüdraat

 

 

3b104

Raud(II)sulfaatheptahüdraat

 

 

3b201

Kaaliumjodiid

 

 

3b202

Veevaba kaltsiumjodaat

 

 

3b203

Kaetud granuleeritud veevaba kaltsiumjodaat

 

 

3b301

Koobalt(II)atsetaattetrahüdraat

 

 

3b302

Koobalt(II)karbonaat

 

 

3b303

Koobalt(II)hüdroksiidkarbonaadi (2:3) monohüdraat

 

 

3b304

Kaetud granuleeritud koobalt(II)hüdroksiidkarbonaadi (2:3) monohüdraat

 

 

3b305

Koobalt(II)sulfaatheptahüdraat

 

 

3b402

Vask(II)dihüdroksükarbonaat monohüdraat

 

 

3b404

Vask(II)oksiid

 

 

3b405

Vask(II)sulfaatpentahüdraat

 

 

3b409

Divaskkloriidtrihüdroksiid

 

 

3b502

Mangaan(II)oksiid

 

 

3b503

Mangaansulfaat, monohüdraat

 

 

3b603

Tsinkoksiid

 

 

3b604

Tsinksulfaatheptahüdraat

 

 

3b605

Tsinksulfaatmonohüdraat

 

 

3b609

Tsinkkloriidhüdroksiidi monohüdraat

 

 

3b701

Naatriummolübdaat dihüdraat

 

 

3b801

Naatriumseleniit

 

 

3b810, 3b811, 3b812,

3b813 ja 3b817

Inaktiivne seleenpärm

 

4.   ZOOTEHNILISED LISANDID

Identifitseerimisnumbrid või funktsionaalrühmad

Aine

Kirjeldus, rühmad kasutustingimused

4a, 4b, 4c ja 4d

Ensüümid ja mikroorganismid kategoorias „Zootehnilised lisandid““

 


IV LISA

„VIII LISA

Artikli 27 lõike 1 punktis a ja artikli 27a punktis a osutatud töödeldud mahepõllumajandusliku toidu, pärmi ja pärmitoodete tootmisel kasutatavad teatavad tooted ja ained

A OSA. TOIDULISANDID, KAASA ARVATUD KANDEAINED

Määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 23 lõike 4 punkti a alapunktis ii osutatud määra arvutamisel arvestatakse toidulisandeid, mis on koodnumbri tulbas märgistatud tärniga, põllumajandusest pärinevate koostisosadena.

Kood

Nimetus

Toidu valmistamine, mille päritolu on

Eritingimused ja piirangud lisaks määrusele (EÜ) nr 1333/2008

taimne

loomne

E 153

Taimne süsi

 

X

Tuhakihiga kitsejuust

Morbier’ juust

E 160b*

Annaato, biksiin, norbiksiin

 

X

Red Leicesteri juust

Double Gloucesteri juust

Cheddar

Mimolette’i juust

E 170

Kaltsiumkarbonaat

X

X

Ei kasutata toodete värvainena ega kaltsiumilisandina.

E 220

Vääveldioksiid

X

X (ainult mõdu jaoks)

Puuviljaveinides (vein, mis on valmistatud muudest puuviljadest kui viinamarjad, sealhulgas õuna- ja pirnisiider) ning mõdu kas suhkrulisandiga või ilma: 100 mg/l (kõigi allikate summaarse koguse ülemmäär, väljendatud SO2-na mg/l).

E 223

Naatriummetabisulfit

 

X

Koorikloomad

E 224

Kaaliummetabisulfit

X

X (ainult mõdu jaoks)

Puuviljaveinides (vein, mis on valmistatud muudest puuviljadest kui viinamarjad, sealhulgas õuna- ja pirnisiider) ning mõdu kas suhkrulisandiga või ilma: 100 mg/l (kõigi allikate summaarse koguse ülemmäär, väljendatud SO2-na mg/l).

E 250

Naatriumnitrit

 

X

Lihatoodete puhul. Lisaainet tohib kasutada ainult juhul, kui pädevale asutusele on tõendatud, et ei ole ühtegi muud tehnilist lahendust, mis tagab samaväärse terviseohutuse ja/või toote eriomaduste säilimise. Ei kasutata koos E 252-ga. Soovituslik lisatav kogus, väljendatud NaNO2-na: 80 mg/kg, jäägi piirnorm, väljendatuna NaNO2-na: 50 mg/kg.

E 252

Kaaliumnitraat

 

X

Lihatoodete puhul. Lisaainet tohib kasutada ainult juhul, kui pädevale asutusele on tõendatud, et ei ole ühtegi muud tehnilist lahendust, mis tagab samaväärse terviseohutuse ja/või toote eriomaduste säilimise. Ei kasutata koos E 250-ga. Soovituslik lisatav kogus, väljendatud NaNO3-na: 80 mg/kg, jäägi piirnorm, väljendatuna NaNO3-na: 50 mg/kg.

E 270

Piimhape

X

X

 

E 290

Süsinikdioksiid

X

X

 

E 296

Õunhape

X

 

 

E 300

Askorbiinhape

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: lihatooted.

E 301

Naatriumaskorbaat

 

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: lihatoodetes koos nitraatide ja nitrititega.

E 306(*)

Tokoferoolirikas ekstrakt

X

X

Antioksüdant

E 322(*)

Letsitiinid

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: Piimasaadused.

Ainult mahepõllumajanduslikult toodetud. Kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2022. Kuni nimetatud kuupäevani, ainult mahepõllumajanduslikult toodetud toorainest.

E 325

Naatriumlaktaat

 

X

Piimapõhised tooted ja lihatooted

E 330

Sidrunhape

X

X

 

E 331

Naatriumtsitraadid

X

X

 

E 333

Kaltsiumtsitraadid

X

 

 

E 334

Viinhape (L(+)-)

X

X (ainult mõdu jaoks)

Loomse päritoluga toiduainete puhul: mõdu.

E 335

Naatriumtartraadid

X

 

 

E 336

Kaaliumtartraadid

X

 

 

E 341 (i)

Monokaltsium- fosfaat

X

 

Kergitusainet sisaldava jahu kergitusaine

E 392*

Rosmariini ekstraktid

X

X

Ainult mahepõllumajanduslikult toodetud

E 400

Algiinhape

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: piimapõhised tooted

E 401

Naatriumalginaat

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: piimapõhised tooted

E 402

Kaaliumalginaat

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: piimapõhised tooted

E 406

Agar

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: piimapõhised tooted ja lihatooted

E 407

Karrageen

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: piimapõhised tooted

E 410*

Jaanileivapuujahu

X

X

Ainult mahepõllumajanduslikult toodetud. Kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2022.

E 412*

Guarkummi

X

X

Ainult mahepõllumajanduslikult toodetud. Kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2022.

E 414*

Kummi-araabik

X

X

Ainult mahepõllumajanduslikult toodetud. Kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2022.

E 415

Ksantaankummi

X

X

 

E 417

Tarakummi pulber

X

X

Paksendaja

Ainult mahepõllumajanduslikult toodetud. Kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2022.

E 418

Gellankummi

X

X

Ainult rohkesti atsüülrühmi sisaldav vorm.

Ainult mahepõllumajanduslikult toodetud. Kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2022.

E 422

Glütserool

X

X

Ainult taimse päritoluga.

Ainult mahepõllumajanduslikult toodetud. Kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2022.

Taimeekstraktide, lõhna- ja maitseainete niiskust säilitav aine geelkapslites ja tablettide pinnakattena.

E 440 (i)*

Pektiin

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: piimapõhised tooted

E 464

Hüdroksüpropüülmetüültselluloos

X

X

Kapslite kapseldamise aine

E 500

Naatriumkarbonaadid

X

X

 

E 501

Kaalium-karbonaadid

X

 

 

E 503

Ammoonium-karbonaadid

X

 

 

E 504

Magneesium-karbonaadid

X

 

 

E 509

Kaltsiumkloriid

 

X

Piima kalgendamine

E 516

Kaltsiumsulfaat

X

 

Kandeaine

E 524

Naatriumhüdroksiid

X

 

Toote „Laugengebäck“ pinnatöötluseks ja happesuse reguleerimiseks mahepõllumajanduslikes lõhna- ja maitseainetes.

E 551

Ränidioksiid

X

X

Kuivatatud ja peenestatud maitsetaimede ja vürtside, lõhna- ja maitseainete ning taruvaigu jaoks.

E 553b

Talk

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: vorstide pinnatöötluseks.

E 901

Mesilasvaha

X

 

Ainult kondiitritoodete glaseerainena.

Mahepõllumajanduslikust tootmisest pärinev mesilasvaha.

E 903

Karnaubavaha

X

 

Kondiitritoodete glaseerainena.

Leevendav meetod puu- ja köögivilja kohustusliku äärmusliku külmtöötlemise kui kahjulike organismide karantiinimeetme puhul (komisjoni rakendusdirektiiv (EL) 2017/1279  (1)

Üksnes mahepõllumajanduslikult toodetud. Kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2022. Kuni nimetatud kuupäevani, ainult mahepõllumajanduslikult toodetud toorainest.

E 938

Argoon

X

X

 

E 939

Heelium

X

X

 

E 941

Lämmastik

X

X

 

E 948

Hapnik

X

X

 

E 968

Erütritool

X

X

Üksnes mahepõllumajanduslikult toodetud toorainest, kasutamata ioonvahetustehnoloogiat.

B OSA. TÖÖTLEMISE ABIAINED JA MUUD TOOTED, MIDA VÕIB KASUTADA PÕLLUMAJANDUSEST PÄRINEVATE MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKULT TOODETUD KOOSTISOSADE TÖÖTLEMISEL

Nimetus

Kõikide taimsete toiduainete valmistamine

Kõikide loomsete toiduainete valmistamine

Eritingimused ja piirangud lisaks määrusele (EL) nr 1333/2008

Vesi

X

X

Joogivesi nõukogu direktiivi 98/83/EÜ tähenduses

Kaltsiumkloriid

X

 

Kalgendusaine

Kaltsiumkarbonaat

X

 

 

Kaltsiumhüdroksiid

X

 

 

Kaltsiumsulfaat

X

 

Kalgendusaine

Magneesiumkloriid (ehk nigari)

X

 

Kalgendusaine

Kaaliumkarbonaat

X

 

Taimse päritoluga toiduainete puhul: viinamarjade kuivatamine.

Naatriumkarbonaat

X

X

 

Piimhape

 

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: soolveevanni pH väärtuse reguleerimiseks juustutööstuses

L(+)-piimhape kääritamise teel

X

 

Taimse päritoluga toiduainete puhul: taimsete valkude ekstraktide saamiseks.

Sidrunhape

X

X

 

Naatriumhüdroksiid

X

 

Taimse päritoluga toiduainete puhul: suhkru(te) tootmiseks; õli (v.a oliiviõli) tootmiseks; taimsete valkude ekstraktide saamiseks.

Väävelhape

X

X

Želatiini tootmine

Suhkru(te) tootmine

Humalaekstrakt

X

 

Taimse päritoluga toiduainete puhul: ainult antimikroobikumide saamise eesmärgil.

Kui on võimalik saada mahepõllumajanduslikul tootmisel.

Männivaiguekstrakt

X

 

Taimse päritoluga toiduainete puhul: ainult antimikroobikumide saamise eesmärgil.

Kui on võimalik saada mahepõllumajanduslikul tootmisel.

Soolhape

 

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: želatiini tootmine; soolveevanni pH väärtuse reguleerimiseks Gouda, Edami, Maasdammeri juustude, Boerenkaasi, Friese’i ja Leidse Nagelkaasi töötlemisel.

Ammooniumhüdroksiid

 

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: želatiini tootmine

Vesinikperoksiid

 

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: želatiini tootmine

Süsinikdioksiid

X

X

 

Lämmastik

X

X

 

Etanool

X

X

Lahusti

Parkhape

X

 

Filteraine

Ovoalbumiin

X

 

 

Kaseiin

X

 

 

Želatiin

X

 

 

Kalaliim

X

 

 

Taimeõlid

X

X

Määrdeaine, õlitusaine või vahutamisvastane aine.

Üksnes mahepõllumajanduslikult toodetud.

Ränidioksiidgeel või kolloidlahus

X

 

 

Aktiivsüsi

X

 

 

Talk

X

 

Vastavalt lisaaine E 553b puhtuse erikriteeriumidele.

Bentoniit

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: mõdu selitusainena.

Tselluloos

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: želatiini tootmine

Kobediatomiit

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: želatiini tootmine

Perliit

X

X

Loomse päritoluga toiduainete puhul: želatiini tootmine

Sarapuupähklikoored

X

 

 

Riisijahu

X

 

 

Mesilasvaha

X

 

Õlitusaine

Mahepõllumajanduslikust tootmisest pärinev mesilasvaha.

Karnaubavaha

X

 

Õlitusaine

Ainult mahepõllumajanduslikult toodetud.

Kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2022. Kuni nimetatud kuupäevani, üksnes mahepõllumajanduslikult toodetud toorainest.

Äädikhape/äädikas

 

X

Ainult mahepõllumajanduslikult toodetud.

Ainult kala töötlemiseks. Saadud looduslikul käärimisel, mitte tootmiseks GMO abil või GMOst.

Tiamiinvesinikkloriid

X

X

Ainult puuviljaveinide, sealhulgas õuna- ja pirnisiidri ning mõdu valmistamiseks.

Diammooniumfosfaat

X

X

Ainult puuviljaveinide, sealhulgas õuna- ja pirnisiidri ning mõdu valmistamiseks.

Puidukiud

X

X

Puit peaks pärinema sertifitseeritud, säästvalt raiutud metsamaterjalist.

Kasutatav puit ei tohi sisaldada toksilisi komponente (raiumisjärgne töötlus, looduslikult esinevad toksiinid või mikroorganismidest tulenevad toksiinid).

C OSA. TÖÖTLEMISE ABIAINED, MIDA VÕIB KASUTADA PÄRMI JA PÄRMITOODETE TOOTMISEL

Nimetus

Pärm

Pärmi sisaldavad segud/saadused

Eritingimused

Kaltsiumkloriid

X

 

 

Süsinikdioksiid

X

X

 

Sidrunhape

X

 

pH väärtuse reguleerimiseks pärmi tootmisel.

Piimhape

X

 

pH väärtuse reguleerimiseks pärmi tootmisel.

Lämmastik

X

X

 

Hapnik

X

X

 

Kartulitärklis

X

X

Filtreerimiseks

Üksnes mahepõllumajanduslikult toodetud.

Naatriumkarbonaat

X

X

pH väärtuse reguleerimiseks pärmi tootmisel.

Taimeõlid

X

X

Määrdeained, õlitusained või vahutamisvastased ained. Ainult juhul, kui need on saadud mahepõllumajanduslikust tootmisest.“


(1)  Komisjoni 14. juuli 2017. aasta rakendusdirektiiv (EL) 2017/1279, millega muudetakse nõukogu direktiivi 2000/29/EÜ (taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide ühendusse sissetoomise ja seal levimise vastu võetavate kaitsemeetmete kohta) I–V lisa (ELT L 184, 15.7.2017, lk 33).


V LISA

„VIIIa LISA

Tooted ja ained, mida on lubatud artiklis 29c osutatud veinisektori mahetoodete puhul kasutada või osutatud toodetele lisada

Töötlemise tüüp vastavalt määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osale

Toote või aine nimetus

Eritingimused ja piirangud vastavalt määrustes (EÜ) nr 1234/2007 ja (EÜ) nr 606/2009 esitatud piirangutele ja tingimustele

Punkt 1: õhutamine või gaasilise hapnikuga küllastamine

Õhk

Gaasiline hapnik

 

Punkt 3: tsentrifuugimine ja filtrimine

Perliit

Tselluloos

Kobediatomiit

Üksnes filtrimisel inertse abiainena

Punkt 4: kasutamine selleks, et luua inertne atmosfäär ja töödelda toodet õhust eraldatult

Lämmastik

Süsinikdioksiid

Argoon

 

Punktid 5, 15 ja 21: kasutamine

Pärmid (1), pärmirakkude kestad

 

Punkt 6: kasutamine

Diammooniumfosfaat

Tiamiinvesinikkloriid

Pärmi autolüsaadid

 

Punkt 7: kasutamine

Vääveldioksiid

Kaaliumbisulfit või kaaliummetabisulfit

a)

vääveldioksiidisisaldus ei ületa määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa B osa A alaosa punkti 1 alapunkti a kohaselt 100 milligrammi sellise punase veini ühes liitris, mille jääksuhkru tase on alla 2 grammi liitri kohta;

b)

vääveldioksiidisisaldus ei ületa määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa B osa A alaosa punkti 1 alapunkti b kohaselt 150 milligrammi sellise valge ja roosa veini ühes liitris, mille jääksuhkru tase on alla 2 grammi liitri kohta;

c)

kõigi muude veinide puhul vähendatakse määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa B osale vastavat alates 1. augustist 2010 kohaldatavat vääveldioksiidisisalduse ülempiiri 30 milligrammi võrra liitri kohta.

Punkt 9: kasutamine

Veini valmistamisel kasutatav süsi

 

Punkt 10: selitamine

Toiduželatiin (2)

Nisust või hernest saadud taimne valk (2)

Kalaliim (2)

Ovoalbumiin (2)

Tanniinid (2)

Kartulivalgud (2)

Pärmi proteiini ekstraktid (2)

Kaseiin

Aspergillus niger’ ist saadud kitosaan

Kaaliumkaseinaat

Ränidioksiid

Bentoniit

Pektolüütilised ensüümid

 

Punkt 12: kasutamine hapestamiseks

Piimhape

L(+)-viinhape

 

Punkt 13: kasutamine hapetustamiseks

L(+)-viinhape

Kaltsiumkarbonaat

Neutraalne kaaliumtartraat

Kaaliumvesinikkarbonaat

 

Punkt 14: lisamine

Süüria männi vaik

 

Punkt 17: kasutamine

Piimhappebakterid

 

Punkt 19: lisamine

L-askorbiinhape

 

Punkt 22: barboteerimine

Lämmastik

 

Punkt 23: lisamine

Süsinikdioksiid

 

Punkt 24: lisamine veini stabiliseerimiseks

Sidrunhape

 

Punkt 25: lisamine

Tanniinid  (2)

 

Punkt 27: lisamine

Metaviinhape

 

Punkt 28: kasutamine

Kummiaraabik (2)

 

Punkt 30: kasutamine

Kaaliumbitartraat

 

Punkt 31: kasutamine

Vasktsitraat

 

Punkt 35: kasutamine

Pärmi mannoproteiinid

 

Punkt 38: kasutamine

Tammelaastud

 

Punkt 39: kasutamine

Kaaliumalginaat

 

Punkt 44: kasutamine

Aspergillus niger’ist saadud kitosaan

 

Punkt 51: kasutamine

Inaktiveeritud pärm

 

Töötlemise tüüp vastavalt määruse (EÜ) nr 606/2009 III lisa punkti A alapunkti 2 alapunktile b

Kaltsiumsulfaat

Ainult vino generoso või vino generoso de licor’i puhul


(1)  Üksikute pärmitüvede puhul: saadud mahepõllumajanduslikust toorainest, kui võimalik.

(2)  Saadud mahepõllumajanduslikust toorainest, kui võimalik.


18.12.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 328/81


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2019/2165,

17. detsember 2019,

millega lubatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2015/2283 muuta uuendtoidu koriandri (Coriandrum sativum) seemnete õli spetsifikatsioone ning muudetakse komisjoni rakendusmäärust (EL) 2017/2470

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrust (EL) 2015/2283, mis käsitleb uuendtoitu, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1169/2011 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 258/97 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1852/2001, (1) eriti selle artiklit 12,

ning arvestades järgmist:

(1)

Määruses (EL) 2015/2283 on sätestatud, et liidus võib turule lasta ainult loa saanud ja liidu loetellu kantud uuendtoitu.

(2)

Vastavalt määruse (EL) 2015/2283 artiklile 8 on vastu võetud komisjoni rakendusmäärus (EL) 2017/2470, (2) millega on kehtestatud lubatud uuendtoitude liidu loetelu.

(3)

Määruse (EL) 2015/2283 artikli 12 kohaselt peab komisjon tegema otsuse uuendtoidu lubamise ja liidu turule laskmise ning liidu loetelu ajakohastamise kohta.

(4)

Komisjoni rakendusotsusega 2014/155/EL (3) lubati kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 258/97 (4) lasta turule koriandri (Coriandrum sativum) seemnete õli toidu uuendkoostisosana toidulisandites kasutamiseks.

(5)

Äriühing Ovalie Innovation (edaspidi „taotleja“) esitas 2. juulil 2019 komisjonile vastavalt määruse (EL) 2015/2283 artikli 10 lõikele 1 taotluse koriandri (Coriandrum sativum) seemnete õli spetsifikatsioonide muutmise kohta. Taotleja taotles oleiinhappe miinimumsisalduse vähendamist praeguselt 8,0 protsendilt 7,0 protsendini.

(6)

Taotleja põhjenduse kohaselt on taotletav muudatus vajalik selleks, et kajastada oleiinhappe sisalduse looduslikku varieeruvust koriandris (Coriandrum sativum).

(7)

Komisjon leiab, et Euroopa Toiduohutusameti (edaspidi „amet“) tehtav määruse (EL) 2015/2283 artikli 10 lõike 3 kohane ohutuse hindamine ei ole praeguse taotluse puhul vajalik. Oleiinhape on oliiviõli peamine looduslik koostisosa. Seda esineb kõnealuse uuendtoidu puhul kavandatud miinimumtasemega identsel looduslikul tasemel mitmes teiseski põhitoiduaines, mida on pikka aega ohutult tarbitud.

(8)

Koriandrist (Coriandrum sativum) saadud koriandriseemneõli oleiinhappesisalduse miinimumtaseme kavandatud muutmise tulemusena ei muutu ameti tehtud ohutushindamise järeldused, (5) millele tugineti loa andmisel rakendusotsusega 2014/155/EL. Seepärast on asjakohane muuta uuendtoidu koriandri (Coriandrum sativum) seemnete õli spetsifikatsioone nii, et oleiinhappe miinimumsisaldus vastaks taotluse kohasele tasemele.

(9)

Taotluses esitatud teabest lähtuvalt on piisavalt alust järeldada, et uuendtoidu koriandri (Coriandrum sativum) seemnete õli spetsifikatsioonide kavandatud muudatused on kooskõlas määruse (EL) 2015/2283 artikliga 12.

(10)

Seepärast tuleks rakendusmääruse (EL) 2017/2470 lisa vastavalt muuta.

(11)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EL) 2015/2283 artikli 6 sätete kohase liidus lubatud uuendtoitude loetelu kannet, mis on lisatud rakendusmäärusesse (EL) 2017/2470 ja milles käsitletakse uuendtoitu koriandri (Coriandrum sativum) seemnete õli, muudetakse vastavalt käesoleva määruse lisale.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 17. detsember 2019

Komisjoni nimel

president

Ursula VON DER LEYEN


(1)  ELT L 327, 11.12.2015, lk 1.

(2)  Komisjoni 20. detsembri 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/2470, millega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2015/2283 uuendtoidu kohta kehtestatakse liidu uuendtoitude loetelu (ELT L 351, 30.12.2017, lk 72).

(3)  Komisjoni 19. märtsi 2014. aasta rakendusotsus 2014/155/EL, millega antakse luba koriandriseemneõli turuleviimiseks toidu uuendkoostisosana Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 258/97 alusel (ELT L 85, 21.3.2014, lk 13).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 1997. aasta määrus (EÜ) nr 258/97 uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade kohta (EÜT L 43, 14.2.1997, lk 1).

(5)  EFSA Journal 2013; 11(10): 3422.


LISA

Rakendusmääruse (EL) 2017/2470 lisas esitatud koriandri (Coriandrum sativum) seemnete õli käsitlev kanne tabelis 2 („Spetsifikatsioonid“) asendatakse järgmisega:

‘Lubatud uuendtoit

Spetsifikatsioon

Koriandri (Coriandrum sativum) seemnete õli

Kirjeldus/määratlus

Koriandriseemneõli on rasvhapete glütseriide sisaldav õli, mida toodetakse koriandritaime (Coriandrum sativum L.) seemnetest.

Helekollast värvi, maheda maitsega

CASi nr: 8008-52-4

Rasvhappeline koostis:

palmitiinhape (C16:0): 2–5 %

steariinhape (C18:0): < 1,5 %

petroseliinhape (cis-C18:1(n-12)): 60–75 %

oleiinhape (cis-C18:1(n-9)): 7–15 %

linoolhape (C18:2): 12–19 %

α-linoleenhape (C18:3): < 1,0 %

transrasvhapped: < 1,0 %

Puhtus

Murdumisnäitaja (20 °C): 1,466–1,474

Happearv: ≤ 2,5 mg KOH/g

Peroksiidiarv: ≤ 5,0 meq/kg

Joodiarv: 88–110 ühikut

Seebistumisarv: 179–200 mg KOH/g

Seebistumatu aine: ≤ 15 g/kg“’.


OTSUSED

18.12.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 328/84


KOMISJONI RAKENDUSOTSUS (EL) 2019/2166,

16. detsember 2019,

millega muudetakse rakendusotsust 2014/908/EL seoses Serbia ja Lõuna-Korea arvamisega selliste kolmandate riikide ja territooriumide loeteludesse, mille järelevalve- ja regulatiivseid nõudeid loetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 kohaselt riskipositsioonide käsitlemisel samaväärseks

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta, (1) eriti selle artikli 107 lõiget 4, artikli 114 lõiget 7, artikli 115 lõiget 4, artikli 116 lõiget 5 ja artikli 142 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni rakendusotsusega 2014/908/EL (2) on sätestatud selliste kolmandate riikide ja territooriumide loetelud, mille järelevalve- ja regulatiivset korda peetakse samaväärseks kooskõlas määrusega (EL) nr 575/2013 liidus kohaldatava vastava järelevalve- ja regulatiivse korraga.

(2)

Komisjon on täiendavalt hinnanud teatavates kolmandates riikides ja teatavatel kolmandatel territooriumidel krediidiasutuste suhtes kohaldatavat järelevalve- ja regulatiivset korda. Nimetatud hindamised on võimaldanud komisjonil kindlaks teha, kas sellised korrad on määruse (EL) nr 575/2013 artiklites 107, 114, 115, 116 ja 142 osutatud riskipositsioonide asjaomaste kategooriate käsitlemisel samaväärsed.

(3)

Samaväärsuse kindlaks määramiseks on kasutatud kolmanda riigi järelevalve- ja regulatiivse korra tulemuspõhist analüüsi, mille käigus kontrolliti nende suutlikkust saavutada samad üldeesmärgid, mis on saavutatavad liidu järelevalve- ja regulatiivse korraga. Eesmärgid on eelkõige järgmised: riigisisese ja ülemaailmse finantssüsteemi stabiilsus ja terviklikkus; hoiustajate ja muude finantsteenuste tarbijate kaitse tulemuslikkus ja piisavus; finantssüsteemi eri osalejate, sealhulgas reguleerivate asutuste ja järelevalveasutuste vaheline koostöö; järelevalve sõltumatus ja tulemuslikkus; ning rahvusvaheliselt kokku lepitud asjakohaste standardite tulemuslik rakendamine ja jõustamine. Kolmanda riigi järelevalve- ja regulatiivne kord peaks selleks, et saavutada samad üldeesmärgid, mis on saavutatavad liidu järelevalve- ja regulatiivse korraga, vastama reale tegevus-, organisatsioonilisele ja järelevalvestandarditele, mis kajastavad liidu nende järelevalve- ja regulatiivsete nõuete põhielemente, mida kohaldatakse finantsasutuste asjaomaste kategooriate suhtes.

(4)

Hindamistel arvestas komisjon alates rakendusotsuse (EL) 2019/536 (3) vastuvõtmisest toimunud muutuseid Serbia ja Lõuna-Korea järelevalve- ja regulatiivses korras ning võttis arvesse kättesaadavaid teabeallikaid, sealhulgas Euroopa Pangandusjärelevalve hinnangut, milles soovitati lugeda nendes kolmandates riikides krediidiasutuste suhtes kohaldatavat järelevalve- ja regulatiivset korda liidu korraga samaväärseks määruse (EL) nr 575/2013 artikli 107 lõike 3, artikli 114 lõike 7, artikli 115 lõike 4, artikli 116 lõike 5 ja artikli 142 lõike 2 tähenduses. Komisjon märgib samuti, et Serbia on märkimisväärselt tõhustanud oma rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast raamistikku, ning töö selles osas jätkub.

(5)

Komisjon jõudis järeldusele, et Serbias ja Lõuna-Koreas kehtib järelevalve- ja regulatiivne kord, mis vastab reale tegevus-, organisatsioonilistele ja järelevalvestandarditele, mis on vähemalt samaväärsed liidus krediidiasutuste suhtes kohaldatava järelevalve- ja regulatiivse korra põhielementidega. Seepärast on määruse (EL) nr 575/2013 artikli 107 lõike 3, artikli 114 lõike 7, artikli 115 lõike 4, artikli 116 lõike 5 ja artikli 142 lõike 2 kohaldamisel asjakohane pidada Serbias ja Lõuna-Koreas asuvate krediidiasutuste järelevalve- ja regulatiivseid nõudeid liidus kohaldatavate nõuetega vähemalt samaväärseks.

(6)

Rakendusotsust 2014/908/EL tuleks seega muuta, et arvata Serbia ja Lõuna-Korea selliste kolmandate riikide ja territooriumide asjaomastesse loeteludesse, mille järelevalve- ja regulatiivseid nõudeid loetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklites 107, 114, 115, 116 ja 142 osutatud riskipositsioonide käsitlemisel liidu korraga samaväärseks.

(7)

Määruse (EL) nr 575/2013 asjaomaste sätete kohaldamisel samaväärseteks peetavate kolmandate riikide ja territooriumite loetelu ei ole ammendav. Komisjon jälgib Euroopa Pangandusjärelevalve abiga korrapäraselt ka edaspidi kolmandate riikide ja territooriumite järelevalve- ja regulatiivse korra arengut, et ajakohastada rakendusotsuses 2014/908/EL sätestatud kolmandate riikide ja territooriumite loetelusid asjakohasel juhul ja vähemalt kord viie aasta jooksul, võttes eelkõige arvesse järelevalve- ja regulatiivse korra muutusi liidu ja maailma tasandil ning pidades silmas uusi kättesaadavaid allikaid asjakohase teabe saamiseks.

(8)

Rakendusotsuse 2014/908/EL lisades I-V loetletud kolmandates riikides ja kolmandatel territooriumitel kohaldatavate usaldatavus- ja regulatiivsete nõuete korrapärane läbivaatamine ei tohiks piirata komisjoni võimalust teha konkreetse kolmanda riigi või territooriumi puhul mis tahes ajal väljaspool üldist läbivaatamist spetsiifiline läbivaatamine, juhul kui komisjonil on selles vallas toimunud muutuste tõttu vaja uuesti hinnata rakendusotsuse 2014/908/EL kohane tunnustamine. Sellise uue hindamise tulemusel võidakse samaväärsuse tunnustamine kehtetuks tunnistada.

(9)

Käesoleva otsusega ette nähtud meetmed on kooskõlas Euroopa panganduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Rakendusotsust 2014/908/EL muudetakse järgmiselt:

1)

I lisa asendatakse käesoleva otsuse I lisas esitatud tekstiga;

2)

IV lisa asendatakse käesoleva otsuse II lisas esitatud tekstiga;

3)

V lisa asendatakse käesoleva otsuse III lisas esitatud tekstiga.

Artikkel 2

Käesolev otsus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Brüssel, 16. detsember 2019

Komisjoni nimel

president

Ursula VON DER LEYEN


(1)  ELT L 176, 27.6.2013, lk 1.

(2)  Komisjoni 12. detsembri 2014. aasta rakendusotsus 2014/908/EL, milles käsitletakse teatavate kolmandate riikide ja territooriumite järelevalve- ja regulatiivsete nõuete samaväärsust seoses riskipositsioonide käsitlemisega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 575/2013 (ELT L 359, 16.12.2014, lk 155).

(3)  Komisjoni 29. märtsi 2019. aasta rakendusotsus (EL) 2019/536, millega muudetakse rakendusotsust 2014/908/EL seoses selliste kolmandate riikide ja territooriumide loeteludega, mille järelevalve- ja regulatiivseid nõudeid loetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 kohaselt riskipositsioonide käsitlemisel samaväärseks (ELT L 92, 1.4.2019, lk 3).


I LISA

„I LISA

Artikli 1 kohaste kolmandate riikide ja territooriumite loetelu (krediidiasutused)

1)

Argentina

2)

Austraalia

3)

Brasiilia

4)

Kanada

5)

Hiina

6)

Fääri saared

7)

Gröönimaa

8)

Guernsey

9)

Hongkong

10)

India

11)

Mani saar

12)

Jaapan

13)

Jersey

14)

Mehhiko

15)

Monaco

16)

Uus-Meremaa

17)

Saudi Araabia

18)

Serbia

19)

Singapur

20)

Lõuna-Aafrika Vabariik

21)

Lõuna-Korea

22)

Šveits

23)

Türgi

24)

Ameerika Ühendriigid


II LISA

„IV LISA

Artikli 4 kohaste kolmandate riikide ja territooriumite loetelu (krediidiasutused)

1)

Argentina

2)

Austraalia

3)

Brasiilia

4)

Kanada

5)

Hiina

6)

Fääri saared

7)

Gröönimaa

8)

Guernsey

9)

Hongkong

10)

India

11)

Mani saar

12)

Jaapan

13)

Jersey

14)

Mehhiko

15)

Monaco

16)

Uus-Meremaa

17)

Saudi Araabia

18)

Serbia

19)

Singapur

20)

Lõuna-Aafrika Vabariik

21)

Lõuna-Korea

22)

Šveits

23)

Türgi

24)

Ameerika Ühendriigid


III LISA

„V LISA

Artikli 5 kohaste kolmandate riikide ja territooriumite loetelu (krediidiasutused ja investeerimisühingud)

Krediidiasutused:

1)

Argentina

2)

Austraalia

3)

Brasiilia

4)

Kanada

5)

Hiina

6)

Fääri saared

7)

Gröönimaa

8)

Guernsey

9)

Hongkong

10)

India

11)

Mani saar

12)

Jaapan

13)

Jersey

14)

Mehhiko

15)

Monaco

16)

Uus-Meremaa

17)

Saudi Araabia

18)

Serbia

19)

Singapur

20)

Lõuna-Aafrika Vabariik

21)

Lõuna-Korea

22)

Šveits

23)

Türgi

24)

Ameerika Ühendriigid

Investeerimisühingud:

1)

Austraalia

2)

Brasiilia

3)

Kanada

4)

Hiina

5)

Hongkong

6)

Indoneesia

7)

Jaapan (üksnes finantsinstrumentidega kauplevad I tüüpi ettevõtjad)

8)

Mehhiko

9)

Lõuna-Korea

10)

Saudi Araabia

11)

Singapur

12)

Lõuna-Aafrika Vabariik

13)

Ameerika Ühendriigid


18.12.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 328/89


KOMISJONI RAKENDUSOTSUS (EL) 2019/2167,

17. detsember 2019,

millega kiidetakse heaks ühtse Euroopa taeva lennuliikluse juhtimise võrgu funktsioone käsitlev võrgu strateegiline kava aastateks 2020–2029

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määrust (EÜ) nr 551/2004 õhuruumi korraldamise ja kasutamise kohta ühtses Euroopa taevas (õhuruumi määrus), (1) eriti selle artikli 6 lõiget 4,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni määruses (EL) nr 677/2011 (2) ja komisjoni rakendusmääruses (EL) 2019/123 (3) on sätestatud, et nende määruste kohaselt määratud võrgu haldaja peab koostama võrgu strateegilise kava ja seda ajakohastama.

(2)

Määruses (EL) nr 677/2011 ja rakendusmääruses (EL) 2019/123 on nõutud, et komisjon võtab võrgu strateegilise kava vastu pärast seda, kui võrgu haldusnõukogu on selle kinnitanud.

(3)

Võrgu haldusnõukogu kinnitas 27. juunil 2019 võrgu strateegilise kava aastateks 2020–2029. See ajavahemik on kooskõlas asjaomaste võrdlusperioodidega ja hõlmab võrgu haldaja määramise ajavahemikku.

(4)

Võrgu strateegiline kava tuleks heaks kiita.

(5)

Käesolev otsus peaks jõustuma viivitamata enne võrgu strateegilise kavaga hõlmatud ajavahemiku algust.

(6)

Käesolevas otsuses sätestatud meetmed on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 549/2004 (4) artikli 5 kohaselt asutatud ühtse taeva komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Kiidetakse heaks võrgu strateegiline kava aastateks 2020–2029, mille võrgu haldusnõukogu kinnitas oma 25. koosolekul 27. juunil 2019 (5).

Artikkel 2

Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Brüssel, 17. detsember 2019

Komisjoni nimel

President

Ursula VON DER LEYEN


(1)  ELT L 96, 31.3.2004, lk 20.

(2)  Komisjoni 7. juuli 2011. aasta määrus (EL) nr 677/2011, millega kehtestatakse lennuliikluse korraldamise (ATM) võrgustiku funktsioonide üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja muudetakse määrust (EL) nr 691/2010 (ELT L 185, 15.7.2011, lk 1).

(3)  Komisjoni 24. jaanuari 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/123, millega kehtestatakse lennuliikluse korraldamise (ATM) võrgu funktsioonide üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 677/2011 (ELT L 28, 31.1.2019, lk 1).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 549/2004, millega sätestatakse raamistik ühtse Euroopa taeva loomiseks (raammäärus) (ELT L 96, 31.3.2004, lk 1).

(5)  Ühtse Euroopa taeva lennuliikluse juhtimise võrgu funktsioone käsitlev võrgu strateegiline kava aastateks 2020–2029, avaldatud dokumendina NMB/19/25/7 võrgu haldaja veebisaidil: https://www.eurocontrol.int/network-manager#key-documents


18.12.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 328/90


KOMISJONI RAKENDUSOTSUS (EL) 2019/2168,

17. detsember 2019,

võrgu haldusnõukogu esimehe, liikmete ja asendusliikmete ning Euroopa lennunduskriiside koordineerimisüksuse liikmete ja asendusliikmete ametisse nimetamise kohta seoses lennuliikluse korraldamise võrgu funktsioonide rakendamisega kolmandal võrdlusperioodil (2020–2024)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määrust (EÜ) nr 551/2004 õhuruumi korraldamise ja kasutamise kohta ühtses Euroopa taevas (õhuruumi määrus), (1) eriti selle artikli 6 lõiget 4,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni määrusega (EL) nr 677/2011 (2) ja komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2019/123 (3) on loodud võrgu haldusnõukogu, kelle ülesanne on jälgida ja juhtida lennuliikluse korraldamise võrgu funktsioonide toimimist. Kõnealuste õigusaktidega on loodud ka Euroopa lennunduskriiside koordineerimisüksus, kelle ülesanne on hallata tõhusalt kriisiolukordi võrgu tasandil.

(1)

Selleks et tagada nende tõhus toimimine, tuleks ametisse nimetada võrgu haldusnõukogu esimees, aseesimees, liikmed ja asendusliikmed ning Euroopa lennunduskriiside koordineerimisüksuse liikmed ja asendusliikmed vähemalt üheks tulemuslikkuse kava võrdlusperioodiks, st aastateks 2020–2024 (kaasa arvatud), nagu on sätestatud komisjoni rakendusmääruse (EL) 2019/317 (4) artikli 7 lõikes 1.

(2)

2019. aasta aprillis esitasid võrgu haldusnõukogus esindatud üksused nimekirja võrgu haldusnõukogu hääleõigusega liikmete ja asendusliikmete kandidaatidest. Vastavalt rakendusmääruse (EL) 2019/123 artikli 21 lõike 2 punktile c konsulteeriti liikmesriikidega, kes esitasid oma arvamuse nimekirjas loetletud kandidaatide kohta.

(3)

2019. aasta oktoobris esitasid hääleõigusega liikme kandidaadid uue juhatuse esimehe kandidaadi ja kaks aseesimehekandidaati.

(4)

Novembris 2019 esitas Eurocontrol vastavalt määruse (EL) 2019/123 artikli 18 lõikele 7 uude juhatusse hääleõiguseta liikme kandidaadi, kes esindab aeronavigatsiooniteenuste osutajaid assotsieerunud riikides.

(5)

Aprillis 2019 esitasid Euroopa lennunduskriiside koordineerimisüksuses esindatud organisatsioonid koordineerimisüksuse liikmekandidaatide nimekirja.

(6)

Nüüd tuleks nende ettepanekute alusel ametisse nimetada võrgu haldusnõukogu esimees, aseesimehed, liikmed ja asendusliikmed ning Euroopa lennunduskriiside koordineerimisüksuse liikmed ja asendusliikmed.

(7)

Käesolev otsus peaks jõustuma võimalikult kiiresti enne asjaomaste ametissenimetamistega seotud ajavahemiku algust.

(8)

Käesolevas otsuses sätestatud meetmed on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 549/2004 (5) artikli 5 kohaselt asutatud ühtse taeva komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

I lisas loetletud isikud nimetatakse vastavalt võrgu haldusnõukogu esimeheks, aseesimeesteks, liikmeteks ja asendusliikmeteks ajavahemikul alates 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2024.

Artikkel 2

II lisas loetletud isikud nimetatakse vastavalt Euroopa lennunduskriiside koordineerimisüksuse liikmeteks ja nende asendusliikmeteks ajavahemikul alates 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2024.

Artikkel 3

Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Brüssel, 17. detsember 2019

Komisjoni nimel

president

Ursula VON DER LEYEN


(1)  ELT L 96, 31.3.2004, lk 20.

(2)  Komisjoni 7. juuli 2011. aasta määrus (EL) nr 677/2011, millega kehtestatakse lennuliikluse korraldamise (ATM) võrgustiku funktsioonide üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja muudetakse määrust (EL) nr 691/2010 (ELT L 185, 15.7.2011, lk 1).

(3)  Komisjoni 24. jaanuari 2019. aasta määrus (EL) 2019/123, millega kehtestatakse lennuliikluse korraldamise (ATM) võrgustiku funktsioonide üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 677/2011 (ELT L 28, 31.1.2019, lk 1).

(4)  Komisjoni 11. veebruari 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/317, millega kehtestatakse ühtse Euroopa taeva algatuse raames tulemuslikkuse kava ja tasude süsteem ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärused (EL) nr 390/2013 ja (EL) nr 391/2013 (ELT L 56, 25.2.2019, lk 1).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 549/2004, millega sätestatakse raamistik ühtse Euroopa taeva loomiseks (raammäärus) (ELT L 96, 31.3.2004, lk 1).


I LISA

VÕRGU HALDUSNÕUKOGU HÄÄLEÕIGUSEGA JA HÄÄLEÕIGUSETA LIIKMED JA ASENDUSLIIKMED

Esimees:

Simon HOCQUARD

CANSO (tsiviillennunduse navigatsiooniteenuste organisatsioon), peadirektor

1. aseesimees:

Sylviane LUST

AIRE (Atlandi koostalitlusvõime algatus heitgaaside ja müra vähendamiseks) peadirektor

2. aseesimees:

Luc LAVEYNE

ACI (Rahvusvaheline Lennujaamade Nõukogu) Euroopa büroo vanemnõunik


Õhuruumi kasutajad

 

Hääleõigusega liikmed

Asendusliikmed

AIRE/ERA

Sylviane LUST

peadirektor,

AIRE (Atlandi koostalitlusvõime algatus heitgaaside ja müra vähendamiseks)

Russell DUDLEY

juhataja poliitilistes ja tehnilistes küsimustes,

ERA (Euroopa Piirkondlike Lennuettevõtjate Ühendus)

A4E

Francis RICHARDS

lennuliikluse korraldamise (ATM) teenistuse juhataja,

EasyJet Airline Company Limited

Choor