(1)

17. juulil 2009 teavitasid Rumeenia ametiasutused komisjoni kavatsusest konverteerida ettevõtjal Oltchim S.A. (edaspidi „Oltchim“) riigi ees olev võlg omakapitaliks. Komisjoni 7. märtsi 2012. aasta otsusega 2013/246/EL (2) juhtumi SA.29041 (toetusmeetmed ettevõtjale Oltchim SA Râmnicu Vâlcea) kohta (edaspidi „komisjoni 2012. aasta otsus“) tegi komisjon järelduse, et 1 049 miljoni Rumeenia leu (231 miljoni euro) suuruse võla konverteerimine ei kujutanud endast riigiabi. See järeldus põhines Rumeenia valitsuse kindlal plaanil Oltchim täielikult erastada, kaasa arvatud erastada kogu osalus, mille riigiasutused võla omakapitaliks konverteerimise tulemusena saavad.

(2)

Pärast ebaõnnestunud katset Oltchim erastada võtsid Rumeenia ametiasutused komisjoniga 2012. aasta oktoobris ühendust, et koostada ametlik teade Oltchimile antava päästmisabi kohta (registreeritud numbri SA.35558 all).

(3)

2012. aasta novembris teatati ajakirjanduses, et Rumeenia ametiasutused olid sõlminud Oltchimi kreeditorpankadega kokkuleppe Oltchimi tootmistegevuse taastamise rahastamiseks. Sellega seoses otsustas komisjon algatada ex officio juhtumi, mis on registreeritud numbri SA.36086 all, ning palus 18. jaanuari 2013. aasta kirjas Rumeenial teavet esitada. Rumeenia vastas sellele teabenõudele 7. veebruaril 2013. Komisjon palus 18. veebruaril 2013 lisateavet ja Rumeenia vastas 11. märtsil 2013. Rumeenia esitas lisateavet 2013. aasta juuni kohtumisel ja 25. septembri 2013. aasta kirjas.

(4)

Komisjon palus lisateavet 5. augusti 2014. aasta, 16. oktoobri 2014. aasta ja 3. märtsi 2015. aasta kirjadega, millele Rumeenia vastas 15. septembril 2014, 26. novembril 2014, 26. märtsil 2015 ja 16. aprillil 2015. 11. mail 2015 palus komisjon lisateavet, mille Rumeenia esitas 26. mai 2015. aasta kohtumisel ning 10. juuni 2015. aasta ja 25. juuni 2015. aasta kirjades. 3. septembril 2015 palus komisjon lisateavet, mille Rumeenia esitas 10. septembril 2015. Samuti esitas Rumeenia 22. oktoobril 2015 omaalgatuslikult teavet ning taotles kohtumisi, mis toimusid 23. oktoobril 2015 ja 22. jaanuaril 2016.

(5)

8. aprilli 2016. aasta kirjaga teatas komisjon Rumeeniale oma otsusest algatada seoses juhtumiga SA.36086 ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kohane menetlus. Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas (3). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama abi kohta märkusi.

(6)

Komisjon sai esimesed märkused Rumeenialt (15. juuni 2016) ja neljalt huvitatud isikult. Kolmandate isikute märkused edastati Rumeeniale, kellele anti võimalus vastata; Rumeenia märkused saadi 28. novembri 2016. aasta kirjaga.

(7)

29. juuli 2016. aasta kirjas tegi Rumeenia ettepaneku muuta Oltchimi müügiprotsessi, et tagada majandusliku järjepidevuse puudumine. Rumeenia ametiasutused esitasid lisateavet (14. septembril 2016, 4. novembril 2016 ja 5. detsembril 2016) ning muutsid esialgse müügiprotsessi tingimusi.

(8)

Pärast eelmainitud teabevahetust esitas nõustamisfirma AT Kearney kui Oltchimi esindaja (edaspidi „müüja“) 27. jaanuaril 2017, 4. aprillil 2017, 25. juulil 2017, 15. septembril 2017, 21. novembril 2017, 18. jaanuaril 2018 ja 16. juulil 2018 järjestikused aruanded edusammude kohta Oltchimi varade müügis (4).

(9)

Müügiprotsessi sekkus mitu kolmandat isikut ja Rumeenia ametiasutused esitasid märkused kõigi nende sekkumiste kohta.

(10)

Rumeeniale esitati 26. jaanuaril 2018 täiendav teabenõue, millele Rumeenia vastas 16. mail 2018.

(11)

Oltchim on üks suurimaid naftakeemiaettevõtjaid Rumeenias ja Kagu-Euroopas. Rumeenia riigile kuulub äriühingus (praegu majandusministeeriumi kaudu) 54,8 % suurune kontrollosalus.

(12)

Oltchim toodab peamiselt vedelat naatriumhüdroksiidi, propüleenoksiid-polüoole, plastifikaatoreid ja oksoalkohole. Oltchim on suurim vedela naatriumhüdroksiidi tootja Euroopa turul (turuosa ELi turul oli 2015. aastal 41 %), Kesk-Euroopa ainus naatriumhüdroksiidi pärlite tootja ning Rumeenia ainus ja Euroopas suuruselt kolmas polüvinüülkloriidi ja polüeetrite tootja. Oltchim ekspordib üle 74 % oma toodangust Euroopa riikidesse ja Euroopast väljapoole (5).

(13)

Oltchim on peamine tööstusvaldkonna tööandja Vâlceas (Rumeenia piirkond, mis saab ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti a kohaselt abi). 2015. aastal oli Oltchimil 2 208 töötajat, kellest 1 982 töötas Râmnicu Vâlcea tootmiskohas ja 226 Pitești tootmiskohas Bradu naftakeemiaüksuses.

(14)

Oltchimil on pikk majandusraskuste ajalugu. Ajavahemikul 1995–2000 võttis ta mitu riigigarantiidega kommertslaenu. Oltchim polnud võimeline laene tagasi maksma ja pangad realiseerisid riigigarantiid. 2002. aastal kandis rahandusministeerium riigigarantiide sissenõudmisest tuleneva Oltchimi võla üle Rumeenia erastamisagentuurile (edaspidi „AAAS“) (6). Rahandusministeerium jätkas riigigarantiide alusel maksete tegemist 2006. aasta detsembrini ning kandis taas AAASile üle kõik nõuded, mis olid seotud käiku lastud garantiide alusel tehtavate järgnevate maksetega.

(15)

2007.–2012. aastal halvenes Oltchimi finantsseisund, tema aruanded kajastasid süsteemselt tegevuskahjumi suurenemist, kumuleerunud puudujääki ja negatiivseid omavahendeid. 31. detsembril 2012 (enne maksejõuetust) näitasid Oltchimi aruanded 62,9 miljoni euro suurust tegevuskahjumit, 127,8 miljoni euro suurust puhaskahjumit ja 383 miljoni euro suurust kumuleerunud puudujääki.

(16)

Rumeenia üritas Oltchimit mitu korda erastada (2001., 2003., 2006., 2007. ja 2008. aastal), aga kõik katsed ebaõnnestusid.

(17)

2001. aastal pidas riik Kanada kaevandusettevõttega Exall Resources läbirääkimisi ja sõlmis lepingu 53,2 % suuruse osaluse müümise kohta. Kuna ostja ei suutnud aktsiate eest tasuda (10 miljonit USA dollarit, mis on umbes 8,9 miljonit eurot) (7) ega tagada lubatud tehnoloogia- ja keskkonnainvesteeringuid, tehingut ei jätkatud (8). 2002. aastal otsustas riik kuulutada välja uue erastamiskutse, konverteerides AVASi (AAASi eelkäija) võla omakapitaliks. Pakkumiste esitamise tähtaega lükati aga kaks korda edasi ning arvestades võimaliku investori ja vähemusaktsionäride vastuseisu, sealhulgas hagi esitamist kohtusse, võeti pakkumine 2003. aastal tagasi (9). Pärast 2003. aastal esialgu heaks kiidetud võla konverteerimise tühistamist 2006. aastal üritasid Rumeenia ametiasutused Oltchimit 2006. ja 2008. aastal taas koos võlaga erastada. Rumeenia ametiasutuste sõnul polnud aga ükski investor sellistel tingimustel Oltchimi ostmisest huvitatud (10).

(18)

Oma 2012. aasta otsusega otsustas komisjon, et kavatsus muuta 1 049 miljoni Rumeenia leu (11) (umbes 231 miljoni euro) suurune võlg AAASi ees omakapitaliks ei hõlma riigiabi. See otsus põhines Rumeenia kindlal plaanil erastada hiljemalt 2012. aasta mai lõpuks kogu riigi osalus, mis võla konverteerimisest tuleneb, nagu on väljendatud toonaste peaministrite kahes kirjas (12).

(19)

Komisjon asus sellele seisukohale, olles kriitiliselt analüüsinud sõltumatute nõustajate koostatud aruandeid, (13) mille Rumeenia ametiasutused olid menetluse käigus esitanud. Nendes aruannetes võrreldi Oltchimi likvideerimisest ja erastamisest saadavat tulu. Likvideerimisstsenaariumi korral oli Oltchimi vara hinnanguline väärtus 692 055 000 Rumeenia leud (152,2 miljonit eurot), millest 264 119 000 leud moodustasid panditud varad ja 427 936 000 leud pantimata varad (14).

(20)

Raiffeiseni 2011. aasta aruande kohaselt oleks AAAS likvideerimisstsenaariumi korral saanud umbes 105,4 miljonit leud (umbes 23 miljonit eurot), mis moodustab 12 % tema nõude kogusummast.

(21)

Seda summat võrreldi AAASi nõude väärusega võla konverteerimise ja erastamise stsenaariumis. Selle stsenaariumi korral oli Oltchimi hinnanguline turuväärtus olenevalt äriühingu väärtuse hindamiseks kasutatud meetodist 28–97 miljonit eurot. Pärast tema võla konverteerimist omakapitaliks ja sellele järgnevat erastamist oleks AAAS saanud 22,9–79,5 miljonit eurot (15).

(22)

Seda võrdlust silmas pidades tegi komisjon järelduse, et „kui Oltchim pärast võla omakapitaliks muutmist kiiresti täielikult erastatakse, ei anna teada antud meede (võla omakapitaliks muutmine, millele järgneb täielik erastamine) Oltchimile eelist, sest selle meetmega saab avaliku sektori võlausaldaja AVAS tagasi rohkem kui ettevõtja likvideerimise korral. Sellega seoses peab komisjon meeles Rumeenia ametivõimude antud lubadust erastada ettevõtja täielikult 31. maiks 2012 “ (16).

(23)

Oltchim ei konverteerinud aga oma võlgu AAASi ees omakapitaliks, nagu komisjoni 2012. aasta otsuses heaks kiidetud. Tootmine oli 2012. aasta augustis just peatatud pärast seda, kui Oltchimi peamine elektritarnija Electrica S.A. (edaspidi „Electrica“) keeldus teenuseid tasuta osutamast.

(24)

Vahetult pärast Oltchimi tegevuse peatumist hakkasid Rumeenia ametiasutused saatma avalikkusele selgeid signaale oma valmiduse kohta teha kõik võimalik Oltchimi päästmiseks. Üksnes mõni päev enne erastamiskuupäeva märkis Rumeenia tollane majandusminister, et Oltchimi tootmise taastamiseks kulub 2–4 nädalat. Ta ütles, et oli „arutanud seda kompleksi juhtkonnaga, kellel on kavas rajatised taaskäivitada“ (17).

(25)

Erastamisprotsess ebaõnnestus 22. septembril 2012, kui siseriiklikes kohtutes olid veel pooleli mõned erastamisprotsessiga seotud kohtuasjad (18).

(26)

Pärast erastamise ebaõnnestumist halvenes Oltchimi finantsseisund veel enam. Erastamise ebaõnnestumisele vahetult järgneval ajavahemikul kinnitasid Rumeenia ametiasutused taas oma valmidust teha kõik vajalik Oltchimi päästmiseks (19).

(27)

1. oktoobril 2012 otsustati, et vaja on uut strateegiat Oltchimi tegevuse ettevalmistamiseks, sealhulgas rahalist toetust päästmisabi kujul. Samal ajal avaldatud artiklis selgitas tolleaegne Rumeenia peaminister, et erastamisprotsess on luhtunud ja lisas, et: „[p]eame nüüd selgitama varuplaani tegevuse taaskäivitamiseks, töökohtade säilitamiseks ja uueks erastamisprotsessiks valmistumiseks väga erinevates, märkimisväärselt paranenud tingimustes.“ (20) Samuti teatas peaminister äriühingu päästmiseks mitme võlausaldajaga sõlmitavast tulevasest kokkuleppest: „Oltchimi taaskäivitamiskava esitletakse neljapäeval ning selles on kirjeldatud järgmisi samme seoses Vâlcea tehasega […]. Majanduse, kaubanduse ja ettevõtluskeskkonna minister […] ning rahandusminister hakkavad pidama ametlikke arutelusid kõigi peamiste võlausaldajatega: AVASi ja Electricaga ning kolme pangaga, kes on samuti Oltchimi peamised võlausaldajad: BCR, Banca Transilvania ja CEC. Koos nendega esitleme neljapäeval Oltchimi taaskäivitamise kava, milles on selgelt kehtestatud vajalikud meetmed uueks juhtimiseks Oltchimis, et rahastada tootmise taaskäivitamist, tegevusperioodi, maksmata töötasude maksmist ja valmistumist erastamiseks, mis toimub tõenäoliselt 2013. aastal praegustest erinevatel tingimustel“ (21).

(28)

17. oktoobril 2012 teatas majandusministeeriumi riigisekretär pressile, et mõned Oltchimi osad on kavas taasavada loetud päevade jooksul ja et valitsus kavatseb anda Oltchimile 20 miljonit eurot päästmisabi (22).

(29)

24. oktoobril 2012 õnnestus Oltchimil tootmine taastada tänu sellele, et kaks avaliku sektori tarnijat (CET Govora ja riiklik soojatootja Salrom) muutsid Oltchimiga kauplemise tingimusi: (23)

(30)

15. novembril 2012 teatas majandusminister pressile valitsuse võetud kohustusest hoida Oltchim käigus: „Maksejõuetuse võimalus on välistatud, kui meil on kokkulepe peamiste võlausaldajatega. Sel põhjusel oleme sõlminud Oltchimi suurte võlausaldajatega reorganiseerimise lepingu ettevõtte kontrollitud restruktureerimiseks. Seda selleks, et homme ei taotleks suured võlausaldajad – pangad, erasektori võlausaldajad, kauplejad, tooraine tarnijad – Oltchimi maksejõuetuse väljakuulutamist. Selle lepinguga soovime Oltchimi taaskäivitada, päästa ja restruktureerida kontrollitud viisil ning võlausaldajate nõusolekul.“ (25)

(31)

23. novembril 2012 allkirjastasid rahandusministeerium, majandusministeerium, transpordi- ja taristuministeerium, AAAS ja OPSPI (26) Oltchimi võlausaldajatega (st mitmesuguste era- ja riigi omanduses olevate pankade ning riigile kuuluvate ettevõtjatega, nagu Electrica, Salrom ja CFR Marfă SA) vastastikuse mõistmise memorandumi (edaspidi „memorandum“). Memorandumi osalised nõustusid, et majandusministeerium ja OPSPI registreerivad hiljemalt 1. jaanuariks 2013 võlgadest vaba ja täielikult riigi kapitalil põhineva eriotstarbelise ettevõtja (Oltchim SPV), et pangad saaksid turvaliselt pakkuda vajalikku finantseerimistoetust Oltchimi tootmise taastamiseks. Sellega seoses andis valitsus majandusministeeriumile valitsuse erakorralise määrusega nr 59/2012 korralduse algatada õiguslikud menetlused eriotstarbelise ettevõtja asutamiseks.

(32)

Kuigi memorandum ja selle eesmärgid säilitati, loobus majandusminister ajutiselt kavatsusest asutada lühikeseks ajaks eriotstarbeline ettevõtja Oltchim SPV. Selle asemel algatati Oltchimi suhtes 30. jaanuaril 2013 tema enda taotluse alusel seaduse nr 85/2006 (edaspidi „maksejõuetusseadus“) kohaselt maksejõuetusmenetlus.

(33)

Maksejõuetusseaduses on sätestatud kõiki võlakohustusi hõlmav menetlus maksejõuetu võlgniku kohustuste täitmiseks.

(34)

Kui äriühingu suhtes algatatakse kõiki võlakohustusi hõlmav maksejõuetusmenetlus, läheb selle äriühingu haldustegevuse üle otsustamise õigus aktsionäridelt üle erihaldurile, kes peaks tegutsema äriühingu huvides (27). Pärast haldamisõiguse äravõtmist esindab ja juhib äriühingut kohtu määratud pankrotihaldur/likvideerija olenevalt valitud variandist. Erihalduri volitusi piiratakse seejärel aktsionäride huvide esindamisega.

(35)

Äriühingu aktsionäride üldkoosolekul määratakse spetsiaalne pankrotihaldur, kelle kohus peab heaks kiitma (n-ö kohtu määratud pankrotihaldur). Pankrotikohtuniku (kohtunik, kellel on eripädevus pankroti- ja maksejõuetusmenetlustes) kehtestatud tähtaja jooksul peab kohtu määratud pankrotihaldur või likvideerija koostama aruande võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuste ja asjaolude kohta ning selle pankrotikohtunikule esitama (28). Aruandes tuleb märkida, kas olemas on võimalus võlgniku tegevuse ümberkorraldamiseks, või põhjused, miks see ümberkorraldamine võimalik pole. Viimasel juhul peaks kohtu määratud pankrotihaldur tegema ettepaneku pankrotimenetluse algatamiseks. Kui kohtu määratud pankrotihaldur osutab võimalusele taastada võlgniku tegevus kohtuliku reorganiseerimise kava (edaspidi „reorganiseerimise kava“ või „kava“) alusel, täpsustab ta, kes reorganiseerimise kava koostab (võlgnik või kohtu määratud pankrotihaldur üksi või koos ühe või mitme võlausaldajaga).

(36)

Pärast menetluse algatamist peatatakse kõik võlausaldajate nõuded ja uusi nõudeid ei saa esitada (29). Ühelgi teenuseosutajal (elekter, gaas, vesi, telefon) pole õigust võlgnikule osutatavat teenust muuta, selle osutamisest keelduda ega teenuse osutamist ajutiselt katkestada, kui võlgnik on valikuvõimalusteta tarbija (30).

(37)

Kohtu määratud pankrotihaldur peab võlausaldajaid teavitama, et nad esitaksid võlgniku vastu hagiavalduse seadusliku tähtaja jooksul, mille pankrotikohtunik on kehtestanud oma otsuses maksejõuetusmenetluse algatamise kohta. Selle põhjal koostab kohtu määratud pankrotihaldur esialgse võlausaldajate nimekirja. Sellesse nimekirja kuuluvad kahe peamise kategooria võlausaldajad: tagatud nõuetega võlausaldajad (võlausaldajad, kelle nõuded on tagatud võlgnikule kuuluva varaga, olenemata sellest, kas tagatistest kasu saavate isikute jaoks on tegemist põhivõlgnikuga või kolmandast isikust garantiiandjaga) ning tagamata võlausaldajad (võlausaldajad, kelle nõuded pole tagatud võlgniku varaga). Muud kategooriad, mis nimekirja lisatakse, on: töötasud ja maksuvõlausaldajad.

(38)

Võlgnikul, võlausaldajatel ja kõigil muudel huvitatud isikutel on õigus esialgse võlausaldajate nimekirja asjus pankrotikohtunikule kaebus esitada (31). Kui kõik kaebused on lahendatud, koostab kohtu määratud pankrotihaldur lõpliku võlausaldajate nimekirja, milles on ära näidatud nõuete rahuldamisjärgud ja laad (tagatud või tagamata), ning saadab selle kohtule kinnitamiseks. Kui kõik kaebused on lahendatud, muutub nimekiri lõplikuks.

(39)

Maksejõuetusseaduses on ette nähtud kaks alternatiivset menetlust:

(40)

Kohtulik ümberkorraldamine on menetlus, mida kohaldatakse võlgniku suhtes, et ta tasuks oma võlad pärast tema tegevuse ümberkorraldamist ja vastavalt maksekavale. See menetlus hõlmab reorganiseerimise kava koostamist, heakskiitmist, rakendamist ja järgimist; kavas võib olla koos või eraldi ette nähtud a) võlgniku tegevuslik ja/või rahaline restruktureerimine; b) äriühingu restruktureerimine aktsiakapitali struktuuri muutmise kaudu või c) tegevuse piiramine teatavate varade likvideerimisega.

(41)

Kohtu määratud pankrotihaldur koostab reorganiseerimise kava ja võlausaldajate nimekirja ning saadab need kohtule kinnitamiseks. Ka võlausaldajad peavad seda kava arutama ja selle heaks kiitma. Maksejõuetusseaduses on sätestatud järgmised selgesti eristuvad nõuete kategooriad, millega seoses hääletatakse eraldi: a) tagatud nõuded, b) töötasunõuded, c) maksunõuded, d) artikli 96 lõike 1 kohased tagamata nõuded, st n-ö oluliste tarnijate nõuded, e) muud tagamata nõuded (32).

(42)

Maksejõuetusseaduse artiklites 100 ja 101 on sätestatud:

(43)

Vastavalt maksejõuetusseaduse artikli 3 lõike 21 kohasele määratlusele tähendab „ebasoodsas olukorras kategooria“ nõuete kategooriat, mille suhtes kohaldatakse reorganiseerimise kava alusel vähemalt üht järgmistest muudatustest:

(44)

Kui otsus, millega kava kinnitatakse, jõustub, korraldatakse võlgniku tegevus selle kohaselt ümber ning võlausaldajate ja teiste asjaomaste osaliste nõudeid ja õigusi muudetakse, nagu kavas sätestatud. Kui kava ei kinnitata, annab pankrotikohtunik korralduse pankrotimenetluse viivitamatuks algatamiseks.

(45)

Pankrotimenetlus tähendab, et võlgniku varad likvideeritakse kohustuste täitmiseks ja seejärel kustutatakse võlgnik registrist.

(46)

Maksejõuetusseaduse artikli 107 kohaselt algatatakse võlgniku suhtes pankrotimenetlus järgmistel juhtudel:

(47)

Pankrotimenetluse käigus müüakse kahte kategooriasse kuuluvat vara (panditud/tagatiseks antud vara ja pantimata/tagatiseks andmata vara) ning seega jaotatakse müügist saadud summad võlausaldajate vahel kahel viisil (artikkel 121 panditud vara kohta ning artikkel 123 pantimata vara kohta ja mistahes ülejäägi kohta panditud vara müügist). Likvideerimisega alustatakse kohe pärast seda, kui likvideerija on lõpule viinud võlgniku vara inventuuri. Varad võidakse müüa koos – funktsionaalse rühmana – või eraldi. Olenevalt juhtumi asjaoludest ja võimaluse korral tuleb võlgniku varasid hinnata nii eraldi kui ka tervikuna, funktsionaalse rühmana.

(48)

Maksejõuetusseaduse artikli 121 kohaselt jaotatakse võlgniku panditud vara müügist saadud summad järgmises järjekorras: 1) maksud, tempelmaksud ja muud selliste varade müügiga seotud kulud, sealhulgas nende varade säilitamise ja haldamisega seotud kulud ning likvideerijate töötasu; 2) tagatud nõuetega võlausaldajate nõuded.

(49)

Kui panditud vara müügist saadud summadest ei piisa tagatud nõuetega võlausaldajatele täies ulatuses maksmiseks, kaetakse puuduolev summa tagamata nõuete arvelt. Kui pärast summade maksmist tagatud nõuetega võlausaldajatele on olemas ülejääk, jaotatakse see tagamata võlausaldajate vahel.

(50)

Maksejõuetusseaduse artikli 123 kohaselt tasutakse nõuded järgmiselt: 1) maksud, tempelmaksud ja muud menetlusega seotud kulud, 2) töötasunõuded, 3) laenud, mille krediidiasutused on andnud pärast menetluse alustamist, ning nõuded, mis tulenevad võlgniku tegevuse säilitamisest pärast menetluse alustamist (jooksvad võlad), 4) maksunõuded, 5–7) muud nõuded (nagu lapsetoetused, peretoetused, pangalaenud), 8) muud tagamata nõuded.

(51)

Võlausaldajate 15. aprilli 2013. aasta koosolekul vastu võetud otsusega määrati ettevõtjad Rominsolv S.p.r.l. ja B.D.O. – Business Restructuring S.p.r.l. (edaspidi „Rominsolv ja BDO“) Oltchimi ametlikeks pankrotihalduriteks (edaspidi „konsortsium“). Nende pankrotihaldurite määramist kinnitas kohus 13. mail 2013.

(52)

19. juuni 2013. aasta kohtuistungil väljendas Oltchim kavatsust rakendada kohtulikku ümberkorraldamist ja tasuda nõuded reorganiseerimise kava alusel. See taotlus põhines maksejõuetuse põhjusi käsitleval aruandel, mille konsortsium oli koostanud maksejõuetusseaduse artikli 59 lõigete 1–3 kohaselt. Maksejõuetuse põhjusi käsitlevas aruandes mainiti, et olemas on arvestatav võimalus võlgniku tegevuse tõhusaks ümberkorraldamiseks kohtu järelevalve all toimuva ümberkorraldamise kava alusel, mille võlgnik kavatses koostada ja kohtule esitada.

(53)

3. juunil 2013 andsid kohtu määratud pankrotihaldurid ettevõtjale Winterhill S.r.l ülesande hinnata Oltchimi varade turuväärtust ja likvideerimisväärtust (edaspidi „Winterhilli aruanne“); see oli vajalik samm maksekava koostamiseks.

(54)

Ettevõtja Winterhill S.r.l. määras Oltchimi varade turuväärtuse ja likvideerimisväärtuse rahvusvaheliste hindamisstandardite kohaselt kindlaks järgmiselt:

(55)

Winterhilli aruandes hinnati Oltchimi eri varaklasse, (34) kasutades erinevaid hindamismeetodeid olenevalt hinnatavast varast (turuvõrdluse meetod või asendamise netokulude meetod).

(56)

Põhivara (tehased, seadmed ja masinad) väärtuse hindamise puhul esitati Winterhilli aruandes hinnangud n-ö in situ turuväärtuse ja ex situ turuväärtuse kohta. Winterhilli aruande kohaselt viitab in situ turuväärtus sellele, et tehas on täielikult töökorras, et seda selle käitamiskohas edasi kasutada. Selle väärtuse puhul võetakse arvesse käitisega, st elektriliste ja mehaaniliste seadmetega seotud kulusid, mis on selliste tehaste puhul märkimisväärsed. Ex situ turuväärtus viitab sellele, et tehas pole töökorras, ning üksikvarade hindamisel võetakse arvesse nende kõrvaldamist ostja kulul. Oltchimi puhul arvestati, et elektrilistel ja mehaanilistel seadmetel pole märkimisväärset väärtust ja et olenevalt nende keerukusest on neil vara väärtusele isegi kahjulik mõju. Põhivara likvideerimisväärtus määratleti Winterhilli aruandes kui ex situ turuväärtus, millest on lahutatud demonteerimise ja tööstusterritooriumilt kõrvaldamise hinnangulised kulud. Selle väärtuse arvutamisel võeti arvesse müüdava vara puhastamise ja müügiks ettevalmistamise hinnangulisi kulusid, mis olid paljude tehastes kasutatavate materjalide saastava ja ohtliku laadi tõttu Oltchimi puhul eeldatavalt märkimisväärsed. Samuti hõlmas see väärtus summasid turundus- ja müügikulude, müüjate tasude ja seotud töötajate kulude katmiseks.

(57)

Winterhill S.r.l lõpetas hindamise 20. juulil 2013. Winterhilli aruandes hinnati Oltchimi turuväärtuseks 293,7 miljonit eurot (umbes 1 270 miljonit Rumeenia leud) ning likvideerimisväärtuseks 141 miljonit eurot (636 miljonit Rumeenia leud), millest 108 miljonit eurot (491 miljonit Rumeenia leud) moodustavad tagatiseks antud varad ja umbes 32 miljonit eurot (145 miljonit Rumeenia leud) tagatiseks andmata varad (35).

(58)

Winterhilli aruanne esitati võlausaldajate koosolekule 2. detsembril 2013 ja kiideti heaks 4. detsembril 2013. AAAS kahtles alguses Winterhilli aruandes esitatud hinnangus ja esitas kaebuse võlausaldajate koosoleku otsuse peale, millega aruanne heaks kiideti. Selle tulemusel kiitis kohus heaks hindamisaruande topeltkontrolli ning jättis lõpuks AAASi kaebuse rahuldamata, märkides ühtlasi, et AAAS ei tuginenud kava üle hääletamisel selle aruande uuesti kontrollimise tulemustele (36).

(59)

Winterhilli aruande põhjal koostasid kohtu määratud pankrotihaldurid 2013. aasta juulis Oltchimi ümberkorraldamise kava. Kava põhieesmärk oli leida uus investor, kes võtab üle Oltchimi vara/äritegevuse. Müük võib toimuda ühel kolmest pakutud viisist:

(60)

Oltchim SPV pidi olema võlgadest vaba ettevõtja. Ta pidi võtma Oltchim SA funktsionaalse osa üle tegevust jätkava ettevõtjana (37). Oltchim SPV oleks kuulunud 100 % ulatuses Oltchim SA-le ja eesmärk oleks olnud müüa see ühe kuni kolme aasta jooksul investorile. Oltchim SPV aktsiate müügihind oli hinnanguliselt 306 miljonit eurot ja minimaalne alghind oleks kehtestatud sellest summast suuremana. Selle hinnaprognoosi puhul lähtuti Winterhilli aruandes kindlaks määratud turuväärtusest 293,7 miljonit eurot (38).

(61)

Arvestades, et mõned Oltchim SPV-le üle antavatest varadest olid antud tagatiseks Oltchim SA võlausaldajatele, vahetataks nende tagatise ese proportsionaalselt tagatise suurusega Oltchim SPV emiteeritud aktsiate vastu. Tagatud nõuetega võlausaldajatel oleks seega õigus (10 päeva jooksul pärast seda, kui pankrotikohtunik on reorganiseerimise kava kinnitanud) otsustada neist tagatistest loobuda, kui nende täishind makstakse Oltchim SPV aktsiates.

(62)

Oltchimi võlausaldajad pidid saama makseid kooskõlas maksekavas esitatud summadega (vt Table 3 allpool).

(63)

Oltchimi võlausaldajad võiksid konverteerida oma võlad omakapitaliks (Oltchim SA aktsiad) proportsionaalselt ja kooskõlas maksekavas esitatud summadega (vt Table 3 allpool).

(64)

Mõned võlad riigi ees makstaks Oltchim SA varade (st maa, hoone) tasuta üleandmisega.

(65)

Kavas esitati kaks Oltchimi tegevuse jätkamise stsenaariumi, nimelt:

(66)

Kavas määrati kindlaks rakendusperiood, st kolm aastat pärast seda, kui kohtunik on kava kinnitanud. Sel ajavahemikul tagab erihaldur kohtu määratud pankrotihalduri järelvalve all Oltchimi haldamise.

(67)

Pärast seda, kui kõik kaebused olid lahendatud, koostas kohtu määratud pankrotihaldur 9. jaanuaril 2015 Oltchimi võlausaldajate lõpliku nimekirja, milles oli ära näidatud kõigi nõuete suurus, rahuldamisjärgud ja laad (tagatud või tagamata), ning saatis selle kohtule. See nimekiri hõlmas viit võlausaldajate kategooriat: 1) tagatud nõuetega võlausaldajad, 2) töötasunõuded, 3) maksuvõlausaldajad, 4) maksejõuetusseaduse artikli 96 kohased tagamata võlausaldajad (n-ö olulised tarnijad) ja 5) muud tagamata võlausaldajad, nagu näidatud allpool tabelis 1.

Tabel 1

Võlausaldajate nimekiri vastavalt nõuete tabelile

(68)

Oltchimi võlgade jääk riigi ja riigile kuuluvate ettevõtete ees oli umbes 519 miljonit eurot, millest umbes 264 miljonit eurot võlgneti AAASile, umbes 232 miljonit eurot mitmesugustele riigile kuuluvatele ettevõtetele (sealhulgas 145 miljonit eurot Electricale), umbes 19 miljonit eurot riiklikele ja piirkondlikele asutustele (näiteks umbes 13 miljonit eurot keskkonnafondi ametile) ja umbes 12 miljonit eurot riigile kuuluvale pangale CEC Bank.

Tabel 2

Oltchimi avaliku sektori võlausaldajad

(69)

Järgmistel võlausaldajatel olid Oltchimi suhtes kõige suuremad nõuded: AAAS (umbes 35 % koguvõlast), Electrica (19 % koguvõlast), Erste Group Bank AG (10 % koguvõlast), MFC Commodities GmbH (4,71 % koguvõlast), Banca Transilvania S.A. (4,63 % koguvõlast), CET Govora (3,96 % koguvõlast), CFR Marfă (3,34 % koguvõlast) ja CEC Bank (1,63 % koguvõlast).

(70)

Kohtu määratud pankrotihaldur saatis reorganiseerimise kava koos võlausaldajate nimekirjaga kohtule 4. veebruaril 2015. 9. märtsi 2015. aasta koosolekul arutasid võlausaldajad kava ja kiitsid selle seejärel heaks kooskõlas maksejõuetusseaduse artikliga 101.

(71)

Täpsemalt tehakse heakskiidetud kava alusel järgmist:

(72)

Eespool esitatud maksekava kohaselt makstakse tagasi järgmine osa võlgadest:

(73)

Kavaga kaasneb seega võlgade tühistamine olulises ulatuses, eelkõige maksuvõlausaldajate puhul, nagu näidatud allpool tabelites 4 ja 5.

Tabel 4

Tühistatavad võlad

Tabel 5

Tühistatavad võlad riigi ees

(74)

Võlausaldajad hääletasid selle kava üle. Vastavalt võlausaldajate kogu 9. märtsi 2015. aasta koosoleku protokollile (pange tähele, et allpool on esitatud teave üksnes peamiste era- ja avaliku sektori võlausaldajate ja töötajate kohta):

(75)

Kava kiideti heaks, sest see oli kooskõlas maksejõuetusseaduse tingimustega, nimelt:

(76)

25. märtsi 2015. aasta kohtuistungil palus pankrotikohtunik esitada kava kohta rohkem selgitusi ja lükkas istungi edasi 22. aprillini 2015. 22. aprilli 2015. aasta istungil toetas kohus kava, kiites heaks üksnes esimese variandi, st võlgade osalise mahakandmise, milles oli võlausaldajatega kokku lepitud, ning uue üksuse (Oltchim SPV) loomise ja kõigi elujõuliste varade üleandmise ettevõtjalt Oltchim SA ettevõtjale Oltchim SPV. 24. septembril 2015 jättis Pitești apellatsioonikohus rahuldamata kaebused, mille ANAF (Agenția Națională de Administrare Fiscală) ja Electrica Furnizare olid esitanud kohtuotsuse peale, millega reorganiseerimise kava heaks kiideti. Selle otsusega muutus kava lõplikuks.

(77)

Enne reorganiseerimise kava heakskiitmist võttis Oltchim maksejõuetusmenetluse käigus meetmeid oma kulude vähendamiseks, näiteks koondades 2013. aasta juunis 918 töötajat (2015. aasta novembris oli kavas koondada veel 225 töötajat). 2014. aasta juunis vahetas Oltchim peamises tootmisrajatises välja elektrolüüseri (kogusummas 800 000 eurot). Et oma intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelset kasumit (EBITDA) veel enam parandada, taaskäivitas Oltchim 9. septembril 2014 oksoalkoholide tehase.

(78)

Rumeenia ametiasutused teatasid, (43) et Oltchim parandas oma majandus- ja finantstulemusi. Ettevõtja käive suurenes 2015. aastal tänu põhitoodete müügi kasvule (33 % kasv polüeeterpolüoolide puhul, 7 % kasv kloorleelistoodete puhul) 31 % võrreldes 2014. aastaga ja 59 % võrreldes 2013. aastaga. EBITDA paranes võrreldes 2013. aastaga 109 miljoni Rumeenia leu võrra.

(79)

Uute katsetega äriühingut erastada alustati 2013. aasta juunis, aga need katsed ebaõnnestusid taas hiljem samal aastal.

(80)

Võlausaldajate heakskiidetud ja kohtu kinnitatud kava kohaselt (vt Table 5 eespool) peavad maksuvõlausaldajad ja riigile kuuluvad ettevõtted tühistama võlad kuni 408,5 miljoni euro ulatuses (AAAS 216 miljonit eurot, mis moodustab 81,9 % tema kogunõudest, ja riigile kuuluvad ettevõtted 174,3 miljonit eurot).

(81)

Niinimetatud olulised tarnijad (st CET Govora SA ja riigi veevarude haldusamet) pidid tühistama vastavalt 21,2 miljonit eurot ja 2,2 miljonit eurot, mis moodustasid 70–71 % nende kogunõuetest. Electrica pidi tühistama 112 miljonit eurot, mis moodustab 77,6 % tema kogunõudest.

(82)

Lisaks mitmesuguste avaliku sektori võlausaldajate tühistatavate võlgade summadele, mis on esitatud tabelis 5, on allpool tabelis 6 esitatud vastavad võlasummad, mis saadakse maksimaalse heakskiidetud mahakandmise tulemusel tagasi Oltchim SPV tervikuna müügi korral, mis on ette nähtud reorganiseerimise kavas.

Tabel 6

Avaliku sektori võlausaldajad (võlgade tühistamine ja sissenõudmine kava alusel)

(83)

Pärast reorganiseerimise kava heakskiitmist kanti juba maha märkimisväärne osa võlgadest. Rumeenia teatas oma 2015. aasta oktoobri esildises, et ajavahemikul 2015. aasta aprillist oktoobrini tühistati umbes 2,358 miljardi Rumeenia leu (518 miljoni euro) väärtuses võlgasid (44).

(84)

Rumeenia ametiasutused teatasid ühtlasi, et Oltchim SPV müügipakkumine saadeti kõigile kahepoolsetele kaubanduskodadele Rumeenias (juuli 2015) ja 30 kaubanduskojale mujal maailmas (september 2015). Esimene kohtumine võimalike ostjatega toimus 2015. aasta septembris/oktoobris.

(85)

8. aprillil 2016 otsustas komisjon algatada ametliku uurimismenetluse. Komisjon väljendas kahtlust kolme toetusmeetme suhtes:

(86)

Algatamisotsuses võttis komisjon esialgu seisukoha, et eespool kirjeldatud meetmed hõlmasid riigi ressursse ja olid riigiga seostatavad. Pidades silmas seda, kui ebatõenäoline on, et mõni arukalt tegutsev eraettevõtja oleks Oltchimi suhtes selliseid meetmeid võtnud, asus komisjon esialgsele seisukohale, et Oltchim sai meetmetega põhjendamatu eelise; see eelis oleks valikuline, kuna sellest sai kasu üksnes Oltchim.

(87)

Samuti märkis komisjon, et meetmed võisid kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, sest Oltchim konkureeris muude kemikaalitootjatega teistes liikmesriikides ja ka mujal maailmas. Meetmed võimaldasid Oltchimil tegevust jätkata, ilma et ettevõtja oleks pidanud sarnaselt oma konkurentidega silmitsi seisma tagajärgedega, mis oleksid üldjuhul tema kehvade finantstulemustega kaasnenud.

(88)

Ühtlasi kahtles komisjon meetmete kokkusobivuses siseturuga, eelkõige seetõttu, et Rumeenia ametiasutused ei esitanud kokkusobivuse kohta ühtki võimalikku põhjendust. Komisjoni esialgne seisukoht oli, et Oltchimit võib käsitada raskustes oleva ettevõtjana vastavalt 2014. aasta suunistele raskustes olevate mittefinantsettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (edaspidi „päästmise ja ümberkorraldamise 2014. aasta suunised“), (48) eelkõige arvestades 30. jaanuaril 2013 algatatud maksejõuetusmenetlust. Sellele vaatamata paistis, et ükski meede ei vastanud päästmise ja ümberkorraldamise suunistes kehtestatud kokkusobiva päästmis- või ümberkorraldamisabi kriteeriumidele. Eelkõige seetõttu, et reorganiseerimise kavast ei teatatud (Rumeenia ametiasutused ei väida, et neid meetmeid võib käsitada restruktureerimisabina), ei saanud komisjon hinnatareorganiseerimise kava osi, sealhulgas investeerimis- ja ajakohastamismeetmeid, ega seda, kas meetmetega taastataks pikaajaline elujõulisus ja kas need jäävad minimaalseks, et vältida põhjendamatut konkurentsi kahjustamist.

(89)

Eeltoodu põhjal oli komisjoni esialgne seisukoht, et need meetmed kujutavad endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kuna meetmete võtmisega oleks rikutud ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustust ja rakendamiskeeldu, märkis komisjon, et need näivad kujutavat endast ebaseaduslikku riigiabi. Kuna reorganiseerimise kavast komisjonile ei teatatud, ei saaks neid meetmeid kuulutada siseturuga kokkusobivaks.

(90)

Oma märkustes komisjoni algatamisotsuse kohta esitab Rumeenia mitu tähelepanekut kõigi kolme eespool kirjeldatud meetme kohta.

(91)

Rumeenia väidab, et AAAS käitus ajavahemikul 2012. aasta septembrist 2013. aasta jaanuarini eraõigusliku võlausaldajana ja et asjaolu, et AAAS ei pööranud oma nõudeid täitmisele, oli sellel lühikesel, 5-kuusel ajavahemikul täielikult õigustatud õiguslike ja de facto piirangute tõttu:

(92)

õiguslikud piirangud on seotud mõjuga, mida avaldab niinimetatud erihaldusmenetlus (Rumeenia seaduse nr 137/2002 artikli 16 lõike 5 punkt c), mille kohaselt maksete ja maksude võlausaldajad ei saa võlgu sisse nõuda seni, kuni äriühingut erastamiseks ette valmistatakse. Väidetavalt takistas see AAASil nõuda oma võla viivitamatut tagasimaksmist, pidades silmas majanduse, kaubanduse ja ettevõtluskeskkonna ministeeriumi käigushoitavat erastamisprotsessi, isegi pärast seda, kui erastamine 2012. aasta septembris ebaõnnestus. Samuti väidab Rumeenia, et selliste müüdavate varade puudumine, mida ei kasutatud tagatiste andmiseks võlausaldajatele, piiras de facto AAASi võimet oma nõudeid täitmisele pöörata ning selgitaks ka seda, miks erasektori võlausaldajad samuti oma nõudeid täitmisele ei pööranud. Sellega seoses esitab Rumeenia näite erapanga Banca Comercială Română kohta, kes ei rakendanud sundtäitmist ja eraldas isegi kokku umbes 1 miljoni euro väärtuses täiendavaid rahalisi vahendeid polüeeterpolüoolide osakonna taaskäivitamiseks ning konsultatsiooniuuringu tegemiseks Oltchimi tegevuse taastamise võimaluse kohta.

(93)

Rumeenia märgib ühtlasi, et AAASi otsus mitte nõuda oma võla viivitamatut tagasimaksmist tulenes ka sellest, et Rumeenia algatas eelteavitamismenetluse, et teatada Euroopa Komisjonile päästmisabi andmisest (abi, mille kohta selgus hiljem, et see pole kooskõlas päästmise ja ümberkorraldamise 2014. aasta suunistes kehtestatud ühekordse abi põhimõttega).

(94)

Rumeenia märgib Raiffeiseni uuringu põhjal, et arvestamata keskkonnavastutusest tulenevaid mahaarvamisi, oleks AAAS saanud likvideerimisstsenaariumi korral tagasi 10 %, mitte 12 % oma võlast, sest AAASi nõue Oltchimi vastu oli ligi 1,2 korda suurem kui nõue, mida Raiffeisen 2011. aastal arvesse võttis, kui ta pidi võrdlema Oltchimi turu- ja likvideerimisväärtust. Oma 2018. aasta mai esildises läheb Rumeenia veel kaugemale, väites, et pankroti korral oleks Oltchimi puhul eelisjärjekorras kaetavad keskkonnavastutusest tulenevad kohustused ületanud likvideerimisstsenaariumile vastavast sundmüügist saadavat eeldatavat kogutulu, ning järeldab, et AAASi võla tagasisaamise määr oleks olnud null.

(95)

Rumeenia märgib, et AAAS keskendus tol ajal üksikasjaliku teabe saamisele Oltchimi olukorra kohta, et tal oleks võimalik teha hästi dokumenteeritud otsus, ja et need mõned kuud, mis jäid erastamise ebaõnnestumise ja maksejõuetuse vahele, sobisid järelemõtlemisperioodiks.

(96)

Viimaseks märgib Rumeenia, et kuni maksejõuetusmenetluseni oli AAAS nõudnud Oltchimilt turutingimustele vastavaid intresse. Rumeenia sõnul tõestab see, et AAASi otsus hoiduda nõuete viivitamatust täitmisele pööramisest ei kujuta endast riigiabi, ning Rumeenia väidab, et see on kooskõlas lähenemisviisiga, mida järgiti komisjoni 2012. aasta otsuse põhjenduses 98 jj. Samuti märgib Rumeenia, et võla edasine kuhjumine tuleneb üksnes juba olemasoleva võla intressidest, mis pole olulise tähtsusega, juhul kui võla põhiosa tagasisaamine on niikuinii täiesti ebarealistlik.

(97)

Rumeenia leiab, et otsustades tarneid jätkata ja kauplemistingimusi soodsamaks muuta, käitusid CET Govora ja Salrom „erasektori võlausaldajatena, sest nende antud uued võlad olid garanteeritud (tagatud)“, ning kuna nende otsus tarnida Oltchimi tegevuse taastamiseks vajalikke toorained sarnanes nende otsustega, mille oli teinud teatavad eraettevõtjad. CET Govora ja Salromi otsus põhineb väidetavalt tõenäosusel saada juhul, kui tegevusega alustatakse, suurem osa võlast tagasi. Samuti märgib Rumeenia, et omavahelise tehnoloogilise sõltuvuse tõttu seoses tööstusvee ja demineraliseeritud vee tarnimisega Oltchimile käitusid Salrom (kuigi tema sõltuvus oli väiksem) ja CET Govora arukate oluliste tarnijatena. Kuna Oltchimist sõltus 2015. aastal 14 % Salromi käibest ja 39 % CET Govora tulust, polnud praktilist lahendust, kuidas CET Govora oleks saanud Oltchimit kui tööstusauru ostjat asendada.

(98)

Salromi kohta märgib Rumeenia ühtlasi, et pärast Oltchimi maksejõuetuks muutumist sai Salrom kokku üle 33 miljoni Rumeenia leu väärtuses makseid, kuna pärast Oltchimi maksejõuetuse tekkimist kehtestas ta tingimuse, et edasised tarned Oltchimile sõltuvad ettemaksetest; see oli tingimus, millega Oltchim läbirääkimiste tulemusel nõustus ja millest ta kinni pidas.

(99)

CET Govora tarnete kohta väidab Rumeenia, et Oltchimile kehtiv elektri ja auru müügihind vastab turutingimustele ja et seda on 1. veebruarist 2013 kuni 31. märtsini 2016 täies ulatuses makstud (476 miljonit Rumeenia leud).

(100)

Rumeenia väidab, et AAASi ja riigile kuuluvate ettevõtete poolthääl oli kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja põhimõttega, nagu kokkuvõtlikult kirjeldatud allpool.

(101)

Esiteks toetab Rumeenia väidet, et Oltchimi pankroti stsenaariumi väärtus oleks negatiivne. Oma seisukoha toetamiseks esitab Rumeenia väärtused, mis on antud Romcontroli 2009. aasta veebruari ja 2010. aasta detsembri hindamisaruannetes (vastavalt – 281 miljonit eurot ja – 407 miljonit eurot). Peale selle esitab Rumeenia Winterhilli hinnangu, mille kohaselt saadaks likvideerimisstsenaariumi korral tagatiseks antud varadest umbes 108 miljonit eurot ja koormamata varadest 32 miljonit eurot (viimasest arvataks maha 22,2 miljonit eurot koondatud töötajate lahkumishüvitiste jaoks).

(102)

Viidates algatamisotsuse põhjendusele 120, lisab Rumeenia, et keskkonnavastutus, mida Winterhilli aruandes käsitletakse, on seotud üksnes vara puhastamisega ja ettevalmistamisega müügiks ning see ei hõlma tavajäätmete hoidla ega ohtlike jäätmete ladustamiskoha sulgemist ega seadmete ja hoone kasutuselt kõrvaldamist ja lammutamist ega maa ja keskkonna algse seisundi taastamist. Keskkonnakohustuste summa on Oltchimi hinnangul umbes 464 miljonit eurot ja ületaks seega Winterhilli hinnangu kohast tagamata võlausaldajate tulu likvideerimismenetluse korral.

(103)

Tõenäosus, et AAAS ja riigile kuuluvad ettevõtted Oltchimilt mistahes suuruses makse saavad, oli seetõttu oluliselt suurem reorganiseerimismenetluse korral.

(104)

Teiseks märgib Rumeenia, et AAASil ja Electrical polnud võimalik algatada võlgade sissenõudmiseks Oltchimi suhtes pankrotimenetlust, sest maksejõuetusseaduse artikli 1 lõike 2 nõuded polnud selles osas täidetud.

(105)

Kolmandaks märgib Rumeenia, et kuigi AAASi turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja uuring tehti enne seda, kui reorganiseerimise kava võlausaldajate 9. märtsi 2015. aasta koosolekul heaks kiideti, on AAASi tehtud uuring asjakohane ja piisav järeldamaks, et AAASi otsus reorganiseerimise kava heaks kiita sarnaneb erasektori võlausaldaja otsusega. Kava tagasilükkamisega oleks kaasnenud pankrot, mis oleks tähendanud, et võlgu ei saada tagasi, pidades silmas seda, kui väike osa AAASi võlgadest oli tagatud, ja keskkonnakohustuste suurt summat, mis kaasneb maa haljastamiseks tehtavate ökoloogiliste töödega. Seega näitas AAASi elluviidud uuring, et AAAS oleks saanud reorganiseerimise kava heakskiitmise korral tagasi rohkem kui Oltchimi likvideerimise korral, mille puhul keskkonnakohustused täidetaks määruse nr 195/2005 kohaselt eelisjärjekorras.

(106)

Rumeenia leiab, et reorganiseerimise kava rakendamisele järgnev 20 % suuruse osa tagasisaamine AAASi võlast oli hääletamise ajal usaldusväärne prognoos.

(107)

Neljandaks rõhutas Rumeenia, et siseriiklik kohus lükkas oma 22. aprilli 2015. aasta otsusega nr 892 tagasi kolme võlausaldaja taotluse reorganiseerimise kava tühistada. See otsus kinnitas, et reorganiseerimise kava teenis võlausaldajate huve paremini kui pankrotistsenaarium, eelkõige võttes arvesse eelisjärjekorras tasutavat hinnangulist keskkonnakohustuste summat 464 miljonit eurot, mis ületas märkimisväärselt Winterhilli hinnangut, mille kohaselt saadakse likvideerimisstsenaariumi korral tagasi 108 miljonit eurot tagatiseks antud varadest ja 32 miljonit eurot koormamata varadest.

(108)

Rumeenia väidab, et maksuvõlausaldajad ja tagamata võlausaldajad ning muud riigile kuuluvad ettevõtted, nagu AAAS ja Electrica, käitusid turumajanduse tingimustes tegutsevate ettevõtjatena, otsustades reorganiseerimise kava, mitte Oltchimi likvideerimise kasuks: nad käitusid sarnaselt eraettevõtjatega, nagu Erste Group Bank AG ja Bulrom Gas Impex SRL, kellel oli nii tagatud kui ka tagamata võlgu ja kes samuti kava heaks kiitsid. Ühtlasi väidab Rumeenia, et enne maksejõuetusmenetluse algust kehtestas Salrom kinnisvaratagatise esitamise tingimuse, et temast saaks tagatud nõuetega võlausaldaja.

(109)

Viiendaks märkis Rumeenia oma esildises, et Electrica esitas kõik seadusega lubatud hagid oma võla tagasisaamiseks maksejõuetusmenetluse käigus, et vältida sõltumist reorganiseerimise kavast. Rumeenia kohtud neid hagisid aga ei rahuldanud. Seega oli kava poolt hääletamine viimane võimalus, mis näitab, et Electrica käitus nagu turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja. Poolthääle andmine reorganiseerimise kavale oli ainus kättesaadav võlgade tagasisaamise võimalus võlausaldaja Electricale, kes oli registreeritud nii tagatud nõuetega kui ka tagamata võlausaldajana.

(110)

Rumeenia väidab, et turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja/võlausaldaja oleks otsustanud reorganiseerimise kava kasuks, sest see on vahend, mis on pakkunud Rumeenia maksejõuetusjuhtumite ja Electricale teada olevate maksejõuetusjuhtude korral üldiselt paremat võimalust võlgade tagasisaamiseks: Rumeenia rõhutab, et ametlikel pankrotihalduritel, kes vastutasid kava väljatöötamise eest, on juriidiline kohustus võlgniku vara maksimeerida ja et neid võidakse isiklikult vastutavaks pidada, kui nad võlausaldajate jaoks parimat tulemust ei saavuta.

(111)

Samuti selgitas Rumeenia, et kava toetav aruanne näitas usutavalt, et Electrica jaoks oli reorganiseerimine ainus võimalik viis osa enda antud võlgadest tagasi saada. Rumeenia arvates pole mõistlik väita, et Electrica oleks pidanud tegema eraldi kuluka uuringu, et kinnitada tuntud ekspertide sedastatud aspekte, mida on kinnitanud siseriiklikud kohtud ja näidanud majanduslikud kogemused: Oltchimi keskkonnakohustuste täitmise kulud oleksid muutnud vähetõenäolisemaks, kui mitte võimatuks selle, et Electrica pankrotimenetluse korral mingigi summa oma nõuetest Oltchimi vastu tagasi saab.

(112)

Seevastu Electrica võimalus saada tagasi 160 miljonit leud, nagu reorganiseerimise kavas pakutud – isegi kui sellega kaasneb pikem ajavahemik ja mõned riskid –, oli kahtlemata eelistatud lahendus, nagu näitas ka muude erasektori võlausaldajate, näiteks Erste Group Bank AG, tegevus.

(113)

Rumeenia märgib, et Salromi ja CET Govora vastuhääl reorganiseerimise kavale poleks võimaldanud neil tagasi saada tagamata osa võlast; seega oli nende parim valik kiita heaks reorganiseerimise kava, mille puhul tagatud nõuetega võlausaldajad olid nõus võlgade mahakandmisega tingimusel, et tagamata võlad saadakse osaliselt tagasi.

(114)

Algatamisotsuse kohta esitasid märkusi neli huvitatud isikut – PCC (Oltchimi vähemusaktsionär), Electrica, pankrotihaldurite konsortsiumi moodustavad Rominsolv ja BDO (kes vastutavad Oltchimi pankrotihalduse eest) ning veel üks huvitatud isik, kes soovis jääda anonüümseks.

(115)

Rominsolv ja BDO on Oltchimi ametlikud pankrotihaldurid, kes koostasid reorganiseerimise kava, mille Oltchimi võlausaldajad hiljem heaks kiitsid. Nad esitavad mitu argumenti reorganiseerimise kava toetuseks.

(116)

Seoses 1. meetmega väidavad Rominsolv ja BDO, et:

(117)

Seoses 2. meetmega väidavad Rominsolv ja BDO, et:

(118)

Ühtlasi väidab BDO, et komisjon eiras seda, kui oluline on nelja suure osalise (Oltchim, CET Govora, Uzinele Sodice Govora ja Salrom) vastastikune tehnoloogiline sõltuvus, mis seisneb selles, et nad on samal ajal üksteise tarnijad ja kommunaalteenuste tarbijad.

(119)

Seoses 3. meetmega väidavad Rominsolv ja BDO, et:

(120)

Electrica väidab, et tema otsus hääletada kava poolt pole riigiga seostatav. Ta ütleb, et aktsionäride koosolek delegeeris kava üle otsustamise Electrica SA peadirektorile, kes oli ainus kavale poolthääle andmise eest vastutav isik. Seega pole 3. meede Electrica sõnul riigiga seostatav.

(121)

Peale selle väidab Electrica, et isegi kui otsust oleks saanud käsitada riigi võimust tulenevana, oli see mõistlik äriotsus, mis vastas turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja põhimõttele. Põhimõtteliselt usub Electrica, et ta ei andnud oma otsusega kava toetada Oltchimile eelist; tema arvates kinnitab seda selliste erasektori võlausaldajate sarnane käitumine, kes on Electricaga võrreldavas olukorras ja hääletasid samuti kava poolt.

(122)

Samuti märgib Electrica, et ta ei viinud ellu turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja uuringut, sest Rominsolvil ja BDO-l oli juriidiline kohustus anda võlausaldajatele nõu tulu maksimeerimise kohta.

(123)

Anonüümne isik toetab komisjoni kahtlusi. Ta kirjeldab täpsemalt toetusmeetmete moonutavat mõju, eriti kloorleelistoodete (naatriumhüdroksiid) turul. Anonüümne isik usub, et pakutud lahendus Oltchim ära müüa on perspektiivitu: arvukad ebaõnnestunud katsed Oltchimit müüa näitavad, et turul pole Oltchimi vastu huvi; müügikavatsusega samast ajast pärinevad Oltchimi finantsaruanded näitavad, et kasumlikkus on ettevõtja pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks liiga väike. Selles kontekstis oleks Oltchimi ainus sobiv lahendus äritegevuse täielik restruktureerimine, sulgedes tehaseid, vähendades tegevusmahtu ja võimalik, et lahkudes turult.

(124)

Anonüümne isik juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et märkimisväärne osa kasumist, mille Oltchim 2015. aastal teenis ja mida 2016. aastal oodati, saadi müües naatriumhüdroksiidi, mille müügihind on tsükliline ja jõudis 2015. aasta „tsükli tipu“ tasemeteni. Samuti on Oltchimi võimsuse rakendusaste erakordselt madal (30 % kogu tootmisvõimsusest, mis on väga madal võrreldes ELi kloorleeliste tööstuse keskmise tasemega 80 %). Seega peaks võimalik ostja tegema märkimisväärseid lisainvesteeringuid, mis on vastuolus Oltchimi väikese EBITDAga.

(125)

PCC leiab, et kui AAAS oleks käitunud erasektori võlausaldajana, oleks ta pärast erastamisprotsessi ebaõnnestumist 2012. aasta septembris eelistanud pöörata oma nõue Oltchimi vastu täitmisele: seeläbi oleks AAAS saanud tagasi 12 % oma nõudest, selle asemel et oodata terve reorganiseerimismenetluse jooksul ebakindlat nõude tagasisaamist.

(126)

PCC väidab, et pärast erastamise ebaõnnestumist 2012. aasta septembris oli veel selgem, et turul puudus huvi Oltchimi ostmise vastu. Mõni aasta kestev ootamine reorganiseerimise kava väljatöötamise järele ja seejärel veel mõne aasta pikkune ootamine selle rakendamise järele seadis Oltchimi vara turuväärtuse suurde ohtu. Aja möödudes muutusid Oltchimi varad üha vanemaks ja kasutumaks.

(127)

PCC leiab, et AAAS oleks pidanud tuginema konkreetsele Rumeenia õigusaktile, mis puudutab riigigarantiide tulemusel rahandusministeeriumi ees tekkinud võlgade sissenõudmist (määrus 29/2002) ja milles on sätestatud, et sissenõudmislepinguid, mille alusel riigigarantiid rahandusministeeriumilt AAASile üle kantakse, käsitatakse selle õigusakti kohaselt täitedokumentidena. Seega leiab PCC, et AAAS oleks võinud need täitedokumendid ilma täiendavate formaalsusteta täitmisele pöörata. AAASi käsutuses oli mitmesuguseid nõuete täitmisele pööramise meetodeid, nagu sätestatud valitsuse erakorralises määruses nr 51/1998 riigivara realiseerimise kohta.

(128)

Samuti näis, et AAAS kui tagatud nõuetega avaliku sektori võlausaldaja ei nõudnud maksejõuetusmenetluse käigus tagasi oma täitmisele pööramise õigust, mis oli peatatud, samas kui Electrica üritas ebaõnnestunult seda teha. Seega ei kasutanud AAAS kõiki võimalikke õigusakte, et tegeleda ettevõtja suutmatusega makset teha.

(129)

PCC leiab, et CET Govora ja Salrom ei käitunud turumajanduse tingimustes tegutsevate ettevõtjatena, jätkates tarneid Oltchimile, vaatamata võlgade tasumata jätmisele, ning et nende otsused olid riigiga seostatavad.

(130)

Vastupidi Electricale ja Electrica Furnizarele otsustas CET Govora jätkata Oltchimi varustamist elektri ja tööstusauruga, kuigi Oltchim ei maksnud talle ära oma võlga ja tema enda pangad olid sellele vastu; see otsus tõi 6. mail 2016 kaasa CET Govora enda maksejõuetuse: PCC märgib, et CET Govora pankrotihalduri sõnul on CET Govora Oltchimit subsideerinud.

(131)

PCC väidab, et CET Govora otsus taastada tarned Oltchimile pärast erastamise ebaõnnestumist 2012. aasta septembris on riigiga seostatav. PCC leiab, et CET Govora tegi otsuse Oltchimile tarnimist jätkata pärast sellega seotud otsuseid, mille PCC omanik Vâlcea maavolikogu võttis vastu siis, kui Oltchimi maksevõimetus oli üldteada. Samuti tsiteerib PCC CET Govora maksejõuetushaldurit, kes rõhutab, et „otsus tarnida Oltchimile elektrienergiat polnud majanduslikult põhjendatud, see oli poliitiliselt ajendatud ja kujutas endast suurepärast näidet sellest, kuidas võlgniku juhtimisse poliitiliselt sekkutakse […].“

(132)

Tunnistades, et Oltchim oli Salromi oluline klient, väidab PCC, et turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja poleks Oltchimi finantsseisundit arvestades jätkanud Oltchimile tarimist; Oltchimi võimalik likvideerimine mõjutaks üksnes üht Salromi filiaali ja seejuures ainult 60 töökohta. Seega poleks ükski Salromiga sarnases olukorras olev erasektori võlausaldaja nõustunud võlgade kuhjumisega, vaid leppinud oma käibe vähenemisega, et hoida oma äriühing elujõulisena.

(133)

PCC väidab, et Salromi otsus taastada oma tarned Oltchimile pärast erastamise ebaõnnestumist 2012. aasta septembris on seostatav riigiga, kes Salromi kontrollib; Salromi juhatuse nimetab ametisse aktsionäride üldkoosolek, kusjuures Rumeenia riigile kuulub enamik (51 %) Salromi aktsiatest ja riik määrab kindlaks oma esindajad juhatuses.

(134)

PCC väidab, et nõustudes oma nõuete täitmise pööramise asemel võla mahakandmisega, ei käitunud AAAS, CET Govora ega Electrica turumajanduse tingimustes tegutsevate võlausaldajatena.

(135)

PCC väidab, et võlausaldajate heakskiidetud reorganiseerimise kavas puuduvad tegeliku ümberkorraldamise (51) elemendid ning see piirdub põhiliselt üksnes võla restruktureerimise ja likvideerimisega. PCC väidab, et aktsionäride koostatud reorganiseerimise kava oleks võinud olla parem lahendus, aga vaatamata tema ettepanekutele seda ei rakendatud, sest Rumeenia ametiasutused ei kiitnud seda heaks.

(136)

Kui puuduvad pikaajalised meetmed Oltchimi põhitegevuse ümberkorraldamiseks, pole Oltchimil võimalik jääda elujõuliseks ja kasumlikuks.

(137)

PCC rõhutab, et turuväärtus, mille Winterhill Romania 2013. aastal kindlaks tegi, oli väga ebakindel ja et ettevaatlik turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja poleks kaks aastat hiljem 2015. aasta aprillis reorganiseerimise kava suhtes seisukohta võttes seda õigeks pidanud.

(138)

PCC leiab, et 2001., 2003., 2006., 2007., 2008. ja 2012. aasta ebaõnnestunud katsed Oltchimit erastada näitasid selgelt, et ükski investor poleks huvitatud aktsiate omandamisest erastamise käigus pärast eriotstarbelise ettevõtja loomist, mille pankrotihaldurid välja pakkusid. PCC lisab, et kehtestatud erastamishind pole põhjendatud ning seda ei saa pidada kava heakskiitmise usaldusväärseks aluseks. PCC on seisukohal, et kava on üksnes moodus kahjumliku äritegevuse säilitamiseks ja Oltchimi pankroti edasilükkamiseks.

(139)

Samuti väidab PCC, et Oltchimi hind oleks 2013. ja 2015. aasta vahel tõenäoliselt langenud, sest rajatisi, mida pole kaks aastat kasutatud, oleks võimatu taaskäivitada. Seega võiks Bradu tootmiskoha ainus väärtus seisneda maas, kuigi sellega kaasnevad keskkonnakohustused.

(140)

Oma väidete toetamiseks mainib PCC umbes 45 miljoni euro suurust hinda, mida üksikisik (hr Diaconescu) pakkus ebaõnnestunud erastamisprotsessi käigus 2012. aastal ja mis on kuus korda väiksem kui Winterhilli hinnangu kohane Oltchimi hind. Samuti rõhutas Chimcomplexi esindaja, kes 2016. aastal Oltchimi funktsionaalsete varade omandamiseks pakkumise tegi, 2016. aastal, et Oltchimi väärtus on oluliselt väiksem kui reorganiseerimise kavas küsitav hind.

(141)

PCC rõhutas, et avaliku sektori võlausaldajad tegid otsuseid kontekstis, kus Oltchimi tegevus oli tegeliku reorganiseerimise kava puudumise ajal endiselt kahjumlik; samuti oli Oltchimi registreeritud kasum võlgade mahakandmise kaudu kunstlikult loodud ning ei tõendanud Oltchimi finantsseisundi paranemist. Positiivsed tulemused finantsaruannetes olid üksnes eri arvestusmeetodite tulemused. Sõltumatus aruandes, mille äriühing […] PCC nimel tellis, leitakse, et kui neutraliseerida erandlikud tegurid (nagu võlgade mahakandmine 2015. aastal), oli Oltchim vähetootlike varade tõttu, nagu Bradu naftakeemiaüksus vinüülkloriidmonomeerid ja PVC, ajavahemikul 1. jaanuarist 2013 kuni 30. juunini 2016 püsivalt kahjumis. Selles aruandes järeldatakse ühtlasi, et materiaalne põhivara, mis moodustas 31. detsembril 2015 enam kui 84 % Oltchimi varadest, oleks pidanud olema väärt 14–128 miljonit eurot olenevalt Oltchim SPV eeldatavast müügist 2013. aasta detsembri ja 2014. aasa detsembri vahel ning olenevalt kohtu määratud pankrotihaldurite koostatud reorganiseerimise kavas ette nähtud stsenaariumist (A või B); (52) see summa on väiksem kui Winterhilli esitatud hinnanguline väärtus (141 miljonit eurot).

(142)

PCC sõnul oli Oltchimi hinnangulise turuväärtuse võrdlus tema likvideerimisväärtusega alltoodud põhjustel ekslik.

(143)

Esiteks olid olemas teised alternatiivid, nagu Oltchimi käimasolev müük varakogumite kaupa.

(144)

Teiseks tundub likvideerimisstsenaariumiga kaasnevate keskkonnakohustuste summa (463,7 miljonit eurot), mille Oltchim arvutas, olevat paisutatud, et toetada reorganiseerimise kava, mitte Oltchimi likvideerimist, sest ei tugineta välistele sõltumatutele aruannetele. Teavet pole selle kohta, miks pankrotihaldurid ei nõudnud uut uuringut. Neid Oltchimi hinnangu kohaseid likvideerimisstsenaariumiga kaasnevaid keskkonnakohustusi peaks ka Oltchim SPV võimalik ostja oma pakkumises arvesse võtma. Samuti toetab PCC komisjoni seisukohta, et likvideerimisstsenaariumi korral võib suure osa varadest osta ostja, kes hakkab tegelema tööstustegevusega Oltchimi tegevuskohas, ning seega välditakse kindlat lammutamist, mida nimetatud hinnangu puhul eeldati. PCC rõhutab aga ebakindlust seoses Oltchimi keskkonnakohustuste summaga vastavalt 2015. aasta reorganiseerimise kavale.

(145)

Kontekstis, kus uued nõuded, mis on tekkinud pärast maksejõuetusmenetluse algatamist Oltchimi suhtes, saavad varasemate võlgadega võrreldes kõrgema nõudeõiguse järgu, oleks teatavatel võlausaldajatel võinud olla huvi nõuda Oltchimi likvideerimise alustamist, selle asemel et oodata selliste uute võlgade kogunemist, mis oleks vähendanud nende võimalusi nõuete tagasisaamiseks. Samuti väidab PCC, et Oltchimile pärast maksejõuetusmenetluse algatamist tekkinud võlga võidi alahinnata. Kui see on tõsi, oleks võlausaldajatele reorganiseerimise kava stsenaariumiga kaasnenud kehvemad nõuete tagasisaamise väljavaated ja seega ulatuslikum võlgade mahakandmine.

(146)

PCC väidab ühtlasi, et avaliku sektori võlausaldajad oleks pidanud võrdlema ümberkorraldamise etapi kestust pankrotimenetluse kestusega. Toimiva reorganiseerimise kava koostamine ja rakendamine võtab palju kauem aega kui Oltchimi likvideerimine varade viivitamatu müügi kaudu.

(147)

Avaliku sektori võlausaldajad oleks pidanud oma olukorda ära kasutama.

(148)

Viimaseks märkis PCC, et kuigi mõned erasektori võlausaldajad, kes reorganiseerimise kava poolt hääletasid, olid sarnases olukorras riigiga, oleks vale järeldada, et avaliku sektori võlausaldajad, sealhulgas AAAS, olid sarnases olukorras ettevaatlike turumajanduse tingimustes tegutsevate ettevõtjatega põhjusel, et mõned erasektori võlausaldajad hääletasid kava poolt: erinevalt erasektori võlausaldajatest, kellel oli nii tagatud kui ka tagamata nõudeid, olid peaaegu kõik AAASi nõuded tagamata; samuti teadsid need erasektori võlausaldajad, et Rumeenia riik võtaks kõik vajalikud meetmed ja astuks kõik vajalikud sammud, et tagada iga hinna eest Oltchimi püsimajäämine, ning seega otsustasid nad riigiga neis jõupingutustes „ühineda“.

(149)

PCC on seisukohal, et 3. meede on riigiga seostatav, sest reorganiseerimise kava poleks olnud võimalik heaks kiita ilma nende avaliku sektori võlausaldajate nõusolekuta, kellel oli enamikus võlausaldajate kategooriates häälteenamus (üle 50 %): riik kontrollis tõepoolest otsustamist kõigis võlausaldajate kategooriates peale tagatud nõuete ja töötajate kategooria. Seega käitusid reorganiseerimise kava heaks kiitnud erasektori võlausaldajad pigem riigi otsuse järgijatena, mitte sellise kava toetajatena. Samuti märgib PCC, et ta on „teadlik, et mõned erasektori võlausaldajad võtsid nähtavasti kasutusele samasuguse lähenemisviisi nagu riik (st hääletasid samuti kava poolt, kuigi see polnud ilmselgelt neile soodne, sest nad pidid suure osa oma nõuetest maha kandma).“ PCC on aga seisukohal, et „see on riik, kes sellise „turutava“ lõi, mitte vastupidi (riik suundumust järgimas). Seda seetõttu, et riik kontrollis Oltchimit enne maksejõuetust, ta kontrollis hääletamist reorganiseerimise kava üle ning muudele võlausaldajatele oli selge, et riik võtaks kõik meetmed, et tagada iga hinna eest Oltchimi püsimajäämine“.

(150)

Rumeenia leiab, et AAAS käitus „õiguslike piirangutega“ erasektori võlausaldajana, sest ta arvutas intresse, kuni Oltchimi suhtes algatati maksejõuetusmenetlus, ning lükkab tagasi PCC väite, et AAAS ei võtnud oma nõuete täitmisele pööramiseks piisavalt meetmeid. Rumeenia märgib, et rahandusministeerium ning majanduse, kaubanduse ja ettevõtluskeskkonna ministeerium ning OPSPI tegid ettepaneku memorandumi kohta. De facto piirangute asjus selgitab Rumeenia, et AAAS ei saanud pangakontosid arestida, sest Electrica oli need juba arestinud.

(151)

Rumeenia kritiseerib loogikat PCC väite puhul, et AAAS oleks pidanud nõudma oma nõude täitmist: see oleks andnud Oltchimile tõuke maksejõuetusmenetluse algatamiseks. Vastupidi PCC väitele oleks selle menetluse korral olnud välistatud, et AAAS oma nõuded tagasi saab.

(152)

PCC arvamus, et AAAS oleks pidanud Oltchimi kaubad ja varad arestima, on Rumeenia arvates ebarealistlik, võttes arvesse asjaolu, et erasektori võlausaldajad seda ei teinud.

(153)

Rumeenia märgib seoses CET Govora ja Salromiga, et maksejõuetuse järgsed jooksvad võlad tasus Oltchim viivitusteta.

(154)

Rumeenia leiab, et avaliku sektori ettevõtjad käitusid sarnaselt eraettevõtjatega, nagu Bulrom Gas Impex (Oltchimi kohalik tarnija), ning seega oli nende käitumine kooskõlas erasektori võlausaldaja ja erasektori ostja põhimõttega.

(155)

Esiteks märgib Rumeenia, et PCC esildises pakutud lahendust töötada välja reorganiseerimise kava, mida haldavad aktsionärid, polnud maksejõuetusseaduse kohaselt enam võimalik pärast kohtuliku ümberkorraldamise menetluse algatamist rakendada; Rumeenia sõnul paneks PCC pakutud reorganiseerimisprotsess aktsionärid võlausaldajatega võrreldes soodsamasse olukorda ning seega viimased seda heaks ei kiidaks.

(156)

Rumeenia vaidlustab PCC seisukoha, et Oltchimi finantsseisund „ei vasta vastuvõetavatele standarditele […] ja näitab endiselt kahjumit“, ning rõhutab, et SeeNewsi järjestuse kohaselt on Oltchim Kagu-Euroopa 100 kõige kasumlikuma ettevõtte seas 63. kohal (54).

(157)

Oltchimi varade hindamise puhul, mille viis ellu […] ja mille tulemused esitas PCC, ei vaidlusta Rumeenia […] kohandusi seoses võlgade mahakandmisega, aga on vastu diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamisele Oltchimi varade hindamiseks. Rumeenia viitab Harvardi ja Sterni ülikooli koolitusmaterjalidele, toetamaks väidet, et diskonteeritud rahavoogude meetod on mõeldud äriühingute hindamiseks ja ei sobi seega varade hindamiseks.

(158)

Samuti ei nõustu Rumeenia PCC toetatud ideega, et AAAS mõjutas erasektori võlausaldajate tegevust, sest vähemalt kaks allkirjastajast panka (nimelt Erste Bank AG ja Banca Transilvania) on kogenud ja sõltumatud ülemaailmsed asutused.

(159)

Rumeenia rõhutab, et Oltchimi reorganiseerimise kava üle hääletamisel olid tegelikult kõige olulisemad erasektori võlausaldajate otsused, eelkõige kuna nad moodustasid 61,5 % tagatud nõuetega võlausaldajatest, kellel oli määrav roll osalise mahakandmise heakskiitmises, mis oli hädavajalik selleks, et kava kõigis kategooriates heaks kiidetaks.

(160)

Rumeenia väidab, et pankrotihaldurite esitatud reorganiseerimise kava alusel võisid avaliku sektori asutused oodata nõuete tagasisaamist 500 miljoni Rumeenia leu ulatuses, mis on seitse korda suurem summa kui 72 miljonit Rumeenia leud, mille nad pidid eeldatavalt pankrotimenetluse korral tagasi saama.

(161)

Samuti oli AAASil Rumeenia sõnul võimalik reorganiseerimise kava alusel tagasi saada enam kui 18 % oma kogunõudest võrreldes üksnes kuni 12 %ga, mille AAAS oleks Raiffeiseni uuringu kohaselt likvideerimise korral tagasi saanud.

(162)

Ühtlasi märgib Rumeenia, et Oltchimi pankrotihaldurite arvamuse kohaselt kohaldataks pankroti korral keskkonnakulude vältimise või alahindamise eest Rumeenia õiguse alusel kriminaalvastutust.

(163)

Rumeenia väitel (55) viitavad hääletuseeskirjad sellele, et reorganiseerimise kava poleks võimalik vastu võtta, ilma et selle kiidaks heaks tagatud nõuetega võlausaldajad, kes moodustavad maksejõuetusseaduse kohaselt ebasoodsas olukorras kategooria. Erasektori võlausaldajad, kellel oli tagatud laenuandjate kategoorias häälteenamus, olid seega need, kes algatasid kava vastuvõtmise ja tegid selle võimalikuks; seega ei käitunud nad lihtsalt avaliku sektori võlausaldajate järgijatena, nagu PCC oli väitnud. Rumeenia täpsustas, (56) et tagatud nõuetega võlausaldajad moodustasid ebasoodsas olukorras kategooria. Kui nad oleksid kava tagasi lükanud, poleks seega täidetud maksejõuetusseaduse artikli 101 lõike 2 punktis c sätestatud tingimust ning see oleks takistanud muid kategooriaid kava vastuvõtmist saavutamast.

(164)

Ühtlasi rõhutab Rumeenia erinevust varasemate ebaõnnestunud erastamiskatsete ja 2012. aasta protsessi vahel, mis põhines eriotstarbelisele ettevõtjale üle antud Oltchimi varade müügil, mis tähendab, et ost poleks hõlmanud Oltchimi kogu bilanssi koos kohustustega, vaid üksnes tema varasid.

(165)

Rumeenia märgib, et jooksvate võlgade väärtus väheneb tänu Oltchimi saavutatud positiivsele EBITDA-le.

(166)

Peale selle vaidleb Rumeenia vastu [anonüümse isiku] seisukohale, et Oltchim oleks „struktuuriliselt kahjumlik“: pigem on Oltchimi raskused eelkõige tingitud halbadest juhtimisotsustest.

(167)

Oma 16. mai 2018. aasta esildises rõhutasid Rumeenia ametiasutused lisaks eeltoodule allpool esitatud elemente.

(168)

Esiteks ei andnud avaliku sektori võlausaldajad Oltchimile eelist, sest võib käsitada, et nad tegutsesid pari passu erasektori võlausaldajatega kõigis tagatud nõuetega võlausaldajate, maksuvõlausaldajate, oluliste tarnijate ja tagamata võlausaldajate kategooriates.

(169)

Enamik tagatud nõuetega võlausaldajaid hääletas kava poolt eelkõige oma veendumuse tõttu, et nad ei saaks likvideerimisstsenaariumi korral tagasi summat, mis nende nõuded täielikult katab. Ainuüksi asjaolu, et AAASil oli nõudeid nii tagatud nõuetega võlausaldajate kui ka maksuvõlausaldajate kategoorias, ei mõjutaks eeltoodud tähelepanekut pari passu tegutsemise kohta, sest AAAS võis eeldada üksnes seda, et ta saab kava korral suurema summa kui likvideerimisstsenaariumi korral.

(170)

Asjaolu, et tagatud nõuetega võlausaldajad hääletasid kava poolt ja olid nõus kava kohase mahakandmisega, viitas sellele, et maksuvõlausaldajate nõuded olid likvideerimisstsenaariumi korral väärtusetud. Et tagada maksuvõlausaldajate poolthääl kavale, nõustusid tagatud nõuetega võlausaldajad piirama oma osa tulust (nõustudes oma nõuete de facto tühistamisega 20–27 % ulatuses) madalamasse nõudeõiguse järku kuuluvate kategooriate kasuks, kes poleks likvideerimise korral midagi saanud.

(171)

Enamiku tagamata võlausaldajate (kelle nõuetest kuulus 40,5 % Electricale) poolthääled tõendavad nende usaldust kava vastu, kuigi nende hääled olid väikese tähtsusega, sest nad poleks saanud likvideerimise ega reorganiseerimise kava stsenaariumi korral nõuete tagasisaamist oodata.

(172)

Teiseks märkis Rumeenia, et Rumeenia ametiasutused, kellele komisjon andis võimaluse esitada märkusi turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja testi esialgse versiooni kohta, mille komisjon koostas kättesaadavate asjaomasest ajast pärit tõendite põhjal tagatud nõuetega võlausaldajate ja maksuvõlausaldajate, oluliste tarnijate ja tagamata võlausaldajate seisukohast (selle lõppversioon on esitatud käesoleva otsuse I lisas), esitasid selle kohta erinevaid tähelepanekuid. Eelkõige võrdlevad Rumeenia ametiasutused reorganiseerimise kavas ette nähtud Oltchim SPV müüki in situ müügiga, mida komisjon peab üheks kolmest võimalikust likvideerimisstsenaariumist. Rumeenia rõhutab, et likvideerimisstsenaariumi korral ei saa oodata suuremat tulu kui reorganiseerimise kava puhul. Samuti esitas Rumeenia erinevad tehnilised märkused selle kohta, kuidas turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja oleks tulusid ja kulusid reorganiseerimise kava ja likvideerimisstsenaariumi korral hinnanud, võtmata arvesse keskkonnakohustusi, mille neutraliseerimise Rumeenia vaidlustab.

(173)

Kolmandaks oli võlausaldajate valitud variant kava poolt hääletada neile kokkuvõttes ilmselgelt kasulik, sest isegi kui funktsionaalsetest varadest koosnevate varakogumite osakaal oli üksnes 57 %, tõi nende müügist saadud tulu palju rohkem kasu kui keskmine stsenaarium pankroti korral. Lisaks eelnimetatule pidi saadama ülejäänud 43 % moodustavate varade müügist lisasummad ning seega oleks võlausaldajate kasu olnud reorganiseerimismenetluse korral kõige suurem. Peale selle prognoositakse, et Oltchim maksaks 2018. aasta esimeses pooles ära umbes 8 miljonit eurot oma jooksvast võlast, mis tähendaks väiksemat jooksvat võlga ja suuremaid võlausaldajatele jaotatavaid summasid reorganiseerimismenetluse raames.

(174)

Oma algatamisotsuses (vt põhjendus 85) leidis komisjon, et esialgu heakskiidetud reorganiseerimise kavas sätestatud müügiprotsessiga võib kaasneda Oltchim SA ja Oltchim SPV võimaliku omandaja vaheline majanduslik järjepidevus. Et vältida võimaliku kokkusobimatu riigiabi üleminekut Oltchimi varade ostjatele, otsustasid Rumeenia ametiasutused müügiprotsessi ümber korraldada, et tagada majandusliku järjepidevuse puudumine Oltchimi ja võimalike ostjate vahel.

(175)

2016. aasta juulis ja augustis analüüsis Oltchim nõustajate abiga oma varasid ning tegi kindlaks võimalused varade osade kaupa pakkumiseks, et maksimeerida võimalik kumuleeruv müügihind. Selle käigus tehti kindlaks üheksa varakogumit (57). Pärast Oltchimi müügi avalikku väljakuulutamist 2016. aasta augustis esitati 23 pakkujale teabekiri ning siduvate pakkumiste esitamise tähtaega pikendati mitu korda, et nõuetele vastavust täiendavalt kontrollida (sh kohapealsed kontrollkäigud ja vastavus tehnilistele nõuetele).

(176)

Võlausaldajate üldkoosolek võttis varakogumitena (mitte enam eriotstarbelise ettevõtja kaudu) müügil põhineva muudetud kava vastu 6. märtsil 2017. Pankrotikohtunik kinnitas muudetud reorganiseerimise kava 28. juunil 2017 ja tema otsus jõustus 16. oktoobril 2017 (kui kõrgem kohus kolmanda isiku esitatud kaebuse rahuldamata jättis).

(177)

Pärast siduvate pakkumiste saamist tegi müüja (AT Kearney Oltchimi nimel) kindlaks järgmised võimalikud siduvate pakkumiste kombinatsioonid, millel on võlausaldajate jaoks suurim koguväärtus:

(178)

18. detsembril 2017 toimus võlausaldajate kogu koosolek, millel kiideti heaks varade müügileping Chimcomplexiga, lükates tagasi kõik muud pakkumised (58). Võttes arvesse seda, et võlausaldajate kogu otsus kohtus vaidlustati, pikendati esialgset lõpptähtaega 17. oktoobrini 2018.

(179)

6. varakogumi hind räägiti DSGga uuesti läbi ja seda tõsteti 1,9 miljonilt eurost 2,6 miljoni euroni. Selle alusel allkirjastati 1. veebruaril 2018 varade ostuleping. Võlausaldajate kogu kiitis müügi heaks 26. veebruaril 2018 ja see viidi lõpule 12. juunil 2018.

(180)

Ülejäänud, müümata varade puhul (7. kogum – PVC töötlemine, 8. kogum – Bradu naftakeemiatehas, 9. kogum – ftaalanhüdriid ja teatavad 7. varakogumi üksikud varad) üritas võlausaldajate kogu saada paremaid hinnapakkumisi, aga läbirääkimised ebaõnnestusid.

(181)

Ülejäänud (mittefunktsionaalse) 8. ja 9. varakogumi kohta ning 7. varakogumi müümata osa kohta kuulutati 2018. aasta mais välja uus pakkumiskutse (59). Ülejäänud varade likvideerimiseks ette nähtud tähtaeg oli aprill 2019.

(182)

Komisjon uurib kõigepealt seda, kas Oltchimi kasuks võetud 1.–3. meede hõlmavad riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt punkt 6.1 allpool). Seejärel hindab komisjon, kas Oltchim oli raskustes ettevõtja (vt punkt 6.2). Viimasena uurib komisjon seda, kas abi oli juba rakendatud (vt punkt 6.3) ning kas see abi on seega kokkusobiv siseturuga (punkt 6.4).

(183)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt „on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust“.

(184)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimused on kumulatiivsed. Et meede liigituks riigiabiks kõnealuse sätte tähenduses, peavad seega olema täidetud järgmised kumulatiivsed tingimused:

(185)

Nagu on sedastanud Euroopa Kohus, (60) peavad meetmed selleks, et neid saaks liigitada riigiabiks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, a) pärinema riigi ressurssidest kas otseselt või kaudselt mis tahes vahendaja kaudu, kes tegutseb talle antud volituste alusel, ning b) olema riigiga seostatavad. Liikmesriigi mõiste hõlmab kõigi tasandite riigiasutusi olenemata sellest, kas tegemist on riikliku, piirkondliku või kohaliku ametiasutusega (61).

(186)

Nagu märgitud põhjenduses 14 eespool, kuulub AAAS riigiasutuste süsteemi ja allub valitsusele. Asjaolu, et see asutus jättis tähtajaks tasumata võlad (põhisumma ja intress) täitmisele pööramata, lasi võlgadel edasi kuhjuda ning tühistas võlad, mis oleks tulnud üldjuhul AAASile tasuda, koormab riigieelarvet ja on seotud riigi ressurssidega.

(187)

Eeltoodut arvestades leiab komisjon, et 1. meede on riigiga seostatav ja sellega kaasneb riigi ressursside ülekandmine.

(188)

Juhtudel, kus avaliku sektori asutus annab abisaajale eelise, on meede olemuslikult riigiga seostatav isegi siis, kui kõnealune asutus on muudest avaliku sektori asutustest õiguslikult sõltumatu.

(189)

Seostatavus riigiga pole aga nii ilmne juhul, kui eelis antakse riigi osalusega äriühingute vahendusel (62). Sellistel juhtudel on vaja uurida, kas riigiasutusi saab pidada ühel või teisel viisil seotuks asjaomase meetme vastuvõtmisega (63).

(190)

Seda, kas riigi osalusega äriühingu võetud abimeetmeid saab käsitleda riigi võetud meetmetena, saab järeldada juhtumi asjaoludega seotud näitajate kogumist ja kontekstist, mille raames kõnealune meede võeti (64). Võimalikud näitajad, mille abil kindlaks teha, kas meede on riigiga seostatav, on muu hulgas järgmised:

(191)

Salromi kohta märgib komisjon, et äriühingu juhatuse nimetab ametisse aktsionäride üldkoosolek, misjuures Rumeenia riigile kuulub enamik (51 %) Salromi aktsiatest ja riik määrab kindlaks oma esindajad juhatuses.

(192)

Kuna Salromit käsitatakse riigile kuuluva ettevõttena, peab riik tema aastaeelarve heaks kiitma. See eelnev heakskiit puudutab muu hulgas summasid, mis kajastavad nõudeid klientide vastu (nagu Oltchim).

(193)

Igal juhul pole vaja kindlaks teha, kas Salromi tegevus seoses 2. meetmega on riigiga seostatav, arvestades asjaolu, et komisjoni hinnangul ei kujuta 2. meede endast abi Salromile (vt põhjendus 263 allpool).

(194)

CET Govora kohta märgib komisjon, et äriühing on registreeritud täielikult riigile kuuluva ettevõttena, mille ainuaktsionär on Vâlcea maakond, ning et enne maksejõuetusmenetluse algatamist haldas seda Vâlcea maavolikogu (66).

(195)

Samuti märgib komisjon, et otsustades sõlmida Oltchimiga uue elektrilepingu ning seejärel tarneid suurendada, rakendati mitut Vâlcea maavolikogu vastu võetud otsust, (67) mille eesmärk oli tagada tarned Oltchimile.

(196)

Ühtlasi on ebatõenäoline, et riik CET Govorat ei mõjutanud, kui võtta arvesse äriühingu käitumist laiemas kontekstis; näiteks vahetult pärast ebaõnnestunud erastamist nimetati CET Govora tegevjuht 2012. aasta oktoobris Oltchimi tegevjuhiks ning 2013. aasta veebruaris, vahetult pärast seda, kui Oltchim suhtes oli algatatud maksejõuetusmenetlus, naasis ta taas CET Govorasse (68).

(197)

Kuigi Rumeenia väitis, et CET Govora tegevjuht andis hinnataval ajavahemikul Vâlcea maavolikogule nõu otsuste tegemiseks äriühingu huvides, räägivad sellele vastu muud asjaolud, mis on selgunud seoses kõrgetasemeliste korruptsiooniskandaalidega, millesse CET Govora tegevjuht segatud oli (ning millega seoses riiklikud kriminaalkohtud tema ja ühe valitsuse liikme süüdi mõistsid) (69). Täpsemalt mõistsid riiklikud kriminaalkohtud 2018. aasta juunis tolleaegse transpordiministri süüdi mõjuvõimuga kauplemises, mille tulemusel mõjutati CET Govora tegevjuhti sõlmima CET Govora nimel mitu kahjulikku ja ebavajalikku lepingut, mille lõplik eesmärk oli äriühingu ressursside ümbersuunamine. Riiklikud kriminaalkohtud mõistsid ministri ja CET Govora tegevjuhi süüdi 2011. aasta oktoobri ja 2014. aasta juuli vahel ühiselt toime pandud kuritegude eest, mis seisnesid ametiseisundi ja võimu kuritarvitamises.

(198)

Seetõttu ja olenemata CET Govora subjektiivsest seisukohast Oltchimile tarnimise jätkamise põhjendatuse kohta, märgib komisjon, et CET Govora ei saanud teha vaidlustatud otsust, ilma et ta oleks võtnud arvesse avaliku sektori asutuste nõudeid, ning et CET Govora tegutses kokkuvõttes valitsusasutuste juhiste (st Vâlcea maavolikogu otsuste) põhjal. Seega järeldab komisjon, et CET Govora puhul on meede riigiga seostatav.

(199)

Kuna CET Govora kuulub riigile, järeldab komisjon, et ettevõtja otsus lükata edasi maksetähtaegu ja jätkata tarneid Oltchimile koormab riigi ressursse.

(200)

Eeltoodut arvestades leiab komisjon, et 2. meede on CET Govora puhul riigiga seostatav ja hõlmab riigi ressursside ülekandmist.

(201)

Esiteks märgib komisjon, et maksejõuetusseaduse kohaselt poleks olnud võimalik kava heaks kiita ilma AAASi nõusolekuta (kelle nõuete väärtus oli maksuvõlausaldajate kategoorias suurim) ega CET Govora nõusolekuta (kelle nõuete väärtus oli suurim valikuvõimalusteta tarnijate kategoorias, st maksejõuetusseaduse artikli 96 kohaste tagamata võlausaldajate kategoorias); nende mõlema tegevus oli riigiga seostatav (vt põhjendused 187 ja 200).

(202)

Teiseks märgib komisjon ühtlasi, et reorganiseerimise kava koostas pankrotihaldur, kelle oli määranud kohus kui riigiorgan. Reorganiseerimise kava kiideti seejärel heaks tänu nende avaliku ja erasektori võlausaldajate nõusolekule, kes olid 2012. aasta novembris allkirjastanud riigi algatatud memorandumi.

(203)

Selle memorandumi (mille allkirjastasid 12 osalist, kellest kümme olid osa riigiasutuste süsteemist või kuulusid riigile (70) ning üksnes kaks olid erasektori finantseerimisasutused (71) – vt põhjendus 31) koostasid kolm ministeeriumit ja selle kiitis heaks peaminister. Seega oli memorandum vahend, mida riik kasutas oma kõrgemail tasandil Oltchimi turul hoidmiseks.

(204)

Kolmandaks märgib komisjon, et riigi kavatsust hoida Oltchim toimimas väljendati ja kinnitati seejärel mitu korda enne maksejõuetusperioodi ja selle ajal.

(205)

Nagu nähtub nõuete tabelist (vt tabel 1) oli memorandumi allkirjastajate nõuete suurus kokku 539 miljonit eurot. Nende allkirjastajate nõuded koos CET Govora (kelle tegevus seoses 3. meetmega oli riigiga seostatav (vt põhjendused 200 ja 201)) nõuetega moodustavad 569 miljonit eurot nõuete kogusummast 759 miljonit eurot. Memorandumi allkirjastajatel koos CET Govoraga oli seega kõigis neljas võlausaldajate kategoorias peale töötajate kategooria – milles loomulikult eelistati kava (nagu ka Rumeenia ametiasutused tunnistasid) (83) – vajalik ülekaal kava heakskiitmiseks (84). Avaliku sektori osaliste suur osakaal memorandumi allkirjastajate hulgas muudab ebatõenäoliseks selle, et isegi erapangad ja muud erasektori osalised otsustaksid memorandumi eesmärke kava poolt või vastu hääletamisel eirata: memorandumi osalistest erapangad ega Electrica ei saaks mõistlikult keelduda võtmast arvesse Oltchim SA aktsionäri korduvaid avaldusi (vt põhjendused 27, 28, 30), millega antakse mõista, et Rumeenia riik ei laseks Oltchimil läbi kukkuda; samuti ei saaks nad eirata enda allkirjastatud memorandumit, mille peaminister heaks kiitis. Rumeenia selgituste kohaselt oleks kohus tol ajal leidnud, et isegi kui võlausaldaja, kes polnud memorandumi osaline, oleks kavale vastu olnud, oleks maksejõuetusseaduse artikli 101 lõikes 2 sätestatud tingimus olnud täidetud: täpsemalt oleks kohus Rumeenia esildise põhjal leidnud, et „ühelgi kategoorial, kes kava tagasi lükkab, ega seoses ühegi nõudega, mille puhul kava tagasi lükatakse, pole tulu väiksem, kui see oleks olnud pankroti korral“, vaatamata võrdlusele, mille turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja oleks reorganiseerimise kava ja likvideerimisstsenaariumi tulude vahel teinud (selle kohta vt punkt 6.1.2.3). Seega võimaldas memorandum riigil tagada, et võlausaldajad reorganiseerimise kava vastu võtavad.

(206)

Eeltoodut arvestades märgib komisjon, et riigi algatatud memorandum ja selle eesmärk – st päästa iga hinna eest Oltchim, nagu riik alates erastamise ebaõnnestumisest 2012. aasta septembris kuni võlausaldajate hääletuseni kava üle 2015. aastal regulaarselt ja avalikult kordas – tagasid võlausaldajate kogus vajaliku häälteenamuse, et kindlustada reorganiseerimise kava vastuvõtmine. Nagu näidatud põhjendustes 31, 203 ning 235 jj, oli see memorandum riigiga seostatav.

(207)

Täpsemalt lõi valitsus memorandumiga allkirjastajatele raamistiku „koostöö tegemiseks, et leida ja rakendada lahendusi, millega kaitstakse töötajate, aktsionäride ja võlausaldajate õigusi“.

(208)

Peale selle tagatakse „[k]okkuleppe projektiga, et allkirjastajatest pangad pakuvad käibekapitali, et [Oltchim] saaks jätkata tootmist uue tootmisvõimsusega ning taastada järk-järgult ka ülejäänud tootmisvõimsuse, et meelitada ligi rohkem võimalikke pakkujaid, kes on huvitatud äriühingu erastamisest.“ On väga ebatõenäoline, et ametiasutuste avaliku avalduse kontekstis oleks ükski memorandumile alla kirjutama kutsutud osalistest keeldunud sellest kinni pidamast. Memorandumiga kehtestatud allkirjastajate vahelise koostöö standard – see tähendab „töötada restruktureerimisekspertide abiga välja strateegia, millega tagatakse pikaajaline elujõulisus, et saavutada Oltchimi kasumlikkuse, maksevõime, likviidsuse ja rahaliste vahendite jätkusuutlik tase (edaspidi „jätkusuutlik taaskäivitamisstrateegia“)“ – oli võrdlemisi leebe ja ebamäärane, sest see tugines üksnes „ mõne positiivse tulemuse saavutamisele pärast elujõulisuse analüüsi“ (esiletõst lisatud).

(209)

Memorandumis kordas valitsus oma kavatsust teha kõik vajalik Oltchimi toimimas hoidmiseks ja restruktureerimiseks. Samamoodi võtsid kõik memorandumi allkirjastajatest era- ja avaliku sektori asutused kohustuse anda oma panus Oltchimi restruktureerimise pikaajalisse strateegiasse – ammu enne seda, kui võlausaldajate kogu võimaliku reorganiseerimise kava üle hääletas. Samuti hääletasid 2015. aastal reorganiseerimise kava poolt kõik memorandumi allkirjastajad peale CFR Marfă, kes oli Oltchimi püsimajäämise seisukohast suhteliselt vähem oluline, kui võrrelda teda rahastamispartnerite ja muude avaliku sektori võlausaldajatega ning võtta arvesse seda, et Oltchim kasutas oma transpordivajaduste katmiseks ka ettevõtjat Ermewa.

(210)

Memorandum sisaldab klauslit 8, milles on ette nähtud allkirjastajate huvide ja „õiguste kaitse ja säilitamine“. Selles klauslis ja eelkõige selle teises pooles mainitakse aga üksnes ilmset tõsiasja, st seda, et memorandumi allkirjastamisega ei loobu pangad, Electrica ega AVAS veel oma õigustest võlausaldajatena. Seega on komisjon seisukohal, et ainuüksi osalemine tol ajal ning suhtlemine memorandumis ette nähtud tulevase koostöö eesmärgil tõendab allkirjastajatest (avaliku ja erasektori) võlausaldajate selget liikumist Oltchimi restruktureerimise poole.

(211)

See eesmärk hoida Oltchimit pinnal on veel ilmselgem, kui võtta arvesse lisaaega ja täiendavaid rahalisi vahendeid, mida on Oltchimi taaskäivitamise toetamiseks panustanud kolm panka (kelle nõuded Oltchimi vastu sel ajavahemikul oluliselt suurenesid) ja AAAS (ning teised allakirjutanud), kes ühtlasi hoidus võtmast meetmeid nõuete viivitamatuks täitmisele pööramiseks.

(212)

Riigi veevarude haldusameti kohta esitab komisjon ameti avalikult kättesaadava põhikirja (85) sätete põhjal alltoodud tähelepanekud.

(213)

Esiteks, pidades silmas ameti õiguslikku seisundit ja tema integreeritust riigiasutuste süsteemi, on riigi veevarude haldusamet riikliku tähtsusega avaliku sektori asutus, kellel on õigus- ja teovõime ning kelle tegevust koordineerib vee eest vastutav riiklik keskasutus (st metsa- ja veeministeerium) (86).

(214)

Teiseks, võttes arvesse ameti tegevuse laadi, on tema eesmärk kohaldada riiklikku strateegiat ja poliitikat veevarude kvantitatiivse ja kvalitatiivse majandamise valdkonnas ning tagada valdkonnas eeskirjade järgimine; selles kontekstis haldab ja käitab amet riikliku veemajandussüsteemi taristut. Samuti tagab äriühing mitmesuguste rahvusliku ja sotsiaalse tähtsusega tegevuste elluviimise, näiteks selliste kohustuste täitmise, mille Rumeenia riik on rahvusvaheliste lepingute ja konventsioonidega võtnud (87).

(215)

Kolmandaks, pidades silmas järelevalvet, mida avaliku sektori asutused riigi veevarude haldusameti juhtimise üle teevad, juhib ametit 11-liikmeline juhatus, mille kõik liikmed nimetatakse vee eest vastutava riikliku keskasutuse juhi korraldusega ametisse neljaks aastaks. Sama artikli kohaselt peavad juhatusse kuuluma olema rahandusministeeriumi esindaja ja vee eest vastutava riikliku keskasutuse esindaja. Ka riigi veevarude haldusameti peadirektor nimetatakse ametisse, tema volitused peatatakse ja ta vabastatakse ametist sellesama vee eest vastutava riikliku keskasutuse juhi korraldusega (88).

(216)

Neljandaks tuleb ameti tegevuse rahastamise kohta märkida, et äriühingu tulude ja kulude eelarve kiidab heaks juhatus vee eest vastutava riikliku keskasutuse juhi nõusolekul (89).

(217)

Võttes arvesse põhjenduses 190 mainitud tegureid, leiab komisjon seega, et: i) ameti õiguslik seisund, ii) tema integreeritus riigiasutuste süsteemi, iii) tema tegevuse ja ülesannete laad – neid ei viida üldjuhul ellu turul konkurentsitingimustes eraettevõtjatega –, iv) järelevalve, mida avaliku sektori asutused tema juhtimise üle teevad, ning v) tulude ja kulude eelarve heakskiitmise kord viitavad sellele, et riigi veevarude haldusameti tegevus on riigiga seostatav.

(218)

Pidades silmas eeltoodud asjaolusid (st eelkõige häälteenamus, mis tagati reorganiseerimise kava vastuvõtmiseks, aga ka memorandumi kasutamine, et tagada peamiste võlausaldajate koostöö praegustes ja tulevastes jõupingutustes) teeb komisjon järelduse, et 3. meede, mida võtsid AAAS, Electrica, Salrom, CET Govora ja riigi veevarude haldusamet, on riigiga seostatav.

(219)

Hinnatavad meetmed on selgelt valikulised, sest neid võetakse üksnes Oltchimi suhtes. Teised naftakeemiasektori või muude sektorite ettevõtjad, kes on meetmete eesmärki arvestades võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras, ei saanud samasugust eelist. Ainuüksi asjaolu, et ettevõtja konkurentsivõime tugevneb võrreldes konkureerivate ettevõtjatega tänu talle antud majanduslikule eelisele, mida ta oma tavapärase majandustegevuse käigus ei oleks saanud, viitab Euroopa Kohtu praktika kohaselt võimalikule konkurentsi kahjustamisele (90).

(220)

Rumeenia väidab aga, et „meetmetega ei antud Oltchimile majanduslikku eelist, sest need olid kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttega, arvestades asjaolu, et avaliku sektori asutused ja äriühingud käitusid nii, nagu erasektori võlausaldajad, investorid või tarnijad oleksid käitunud oma kahjumi minimeerimise ja kasumi maksimeerimise eesmärgil“ (91).

(221)

Praegusel juhul ei tundu aga, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi saab kohaldada. Komisjon meenutab esiteks, et kohus on varem leidnud, et turumajanduse tingimustes tegutseva investori kriteeriumi kohaldamine sõltub lõpuks sellest, kas riik on andnud aktsionärina, mitte aga avaliku võimu kandjana majandusliku eelise temale kuuluvale ettevõtjale (92). Samuti poleks turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteerium saanud olla kohaldatav riigi suhtes, kes tegutses AAASi ja muude avaliku sektori võlausaldajate kaudu Oltchimi võlausaldajana, sest erasektori võlausaldaja kriteerium pole kohaldatav meetmete puhul, mida riik kohustus memorandumi allkirjastamisega võtma avaliku võimu kandjana.

(222)

Et Oltchim pankrotist päästa, sealhulgas avalike avalduste ja memorandumi abil, millesse kaasati peamised era- ja avaliku sektori võlausaldajad, tegutses riik järjekindlalt ja selgelt avaliku võimu kandjana, mitte äriühingusse investeeriva aktsionärina ega võlausaldajana, nagu selgitatud põhjendustes 204 jj, 274 ja 276. Seega leiab komisjon, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteerium pole praegusel juhul kohaldatav (93).

(223)

Ammendavuse huvides on komisjon aga kõigi kolme kõnealuse meetme puhul kontrollinud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte järgimist, paludes Rumeenia ametiasutustelt asjaomasest ajast pärit lisateavet mitmesuguste osaliste ja nende otsuste kohta, kogudes ise teavet kõigist kättesaadavatest avalikest allikatest ning koostades oma hinnangud, tuginedes selleks tõenditele, mis olid hinnatavate meetmete võtmise ajal kättesaadavad.

(224)

Seda, kuidas koheldi Oltchimi võlga AAASi ees, hinnati juba komisjoni 2012. aasta otsuses, võttes arvesse erastamist, mis tol ajal eeldatavalt toimuma pidi. Komisjon leiab seega, et asjakohane on analüüsida AAASi käitumist pärast selle otsuse vastuvõtmist, alates erastamise ebaõnnestumist.

(225)

Erasektori võlausaldaja soovib tavaliselt, et rahalistes raskustes võlgnik võlgnetavad summad talle võimalikult suures ulatuses ära maksaks (94).

(226)

Vastupidi Rumeenia väitele, et komisjoni 2012. aasta otsuse kohaselt ei hõlmaks nõuete hiline täitmisele pööramine abi (eeldusel, et AAAS nõudis kuni Oltchimi maksejõuetuseni 2008. aasta viitemäärade teatise alusel intressi), märgib komisjon, et olukord 2012. aasta märtsis, kui komisjon oma otsuse vastu võttis, erines täielikult olukorrast uuritaval ajavahemikul, võttes arvesse asjaolu, et viimasel juhul polnud enam oodata ühtegi erastamisprojekti. Sellega seoses märgib komisjon, et komisjoni 2012. aasta otsuse järeldus põhines tingimusel, et Oltchim pärast võla konverteerimist lühikese aja jooksul täielikult erastatakse. Riik (majandusministeeriumi kaudu) kui enamusaktsionär ei võtnud aga arvesse võimalust, et teatavad vähemusaktsionärid võivad võla kavandatavat konverteerimist omakapitaliks blokeerida. Lõpuks blokeerimine toimus ja võla kavandatavat konverteerimist omakapitaliks ellu ei viidud. Kuna pakkumismenetluse võitis ostja, kes polnud võimeline oma kohustusi ostjana täitma, ebaõnnestus ka erastamine.

(227)

Komisjon märgib, et Oltchimi keeruline ja üha halvenev finantsseisund oli teada kõigile võlausaldajatele, eelkõige AAASile. Seega oli AAASil piisavalt aega meetmete ettevalmistamiseks, asutusesiseseks hindamiseks ja rakendamiseks, et oma nõuded pärast erastamise järjekordset ebaõnnestumist 2012. aasta septembris täitmisele pöörata. Uuritud viiekuune periood 2012. aasta septembrist 31. jaanuarini 2013 oli seega piisavalt pikk, et AAAS saaks võtta vajalikke meetmeid ja üritada oma võlgu sisse nõuda (99 % AAASi nõuetest olid tagamata, nagu näidatud tabelis 1). Sellega seoses märgib komisjon, et ettevõtjad nagu Electrica võtsid selliseid meetmeid, kuigi edutult.

(228)

Spetsiaalsetes õigusaktides, millega reguleeritakse riigi nõuete sissenõudmist, (95) on AAASile ette nähtud eriõigused, mis hõlmavad nõuete otsest täitmisele pööramist ilma kohtu otsuseta. Täpsemalt on valitsuse erakorralise määruse nr 51/1998 artikli 50 lõigetes 1 ja 2 sätestatud, et: „1) AVAB (praegune AAAS) võib moodustada oma kohtutäiturite kogu või kasutada muid kohtutäitureid, et täitemäärusi täitmisele pöörata“ ning „2) AVABi täitemenetlusi viivad pangavarade tagasinõudmiseks ellu kas tema enda kohtutäiturid või muud kohtutäiturid.“

(229)

Vaatamata komisjoni korduvatele taotlustele ei esitanud Rumeenia ühtegi tõendit selle kohta, et AAAS proovis võtta oma nõuete tagasisaamiseks kõiki meetmeid, mida turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja oleks mõistlikult võtnud. Peale selle väidab Rumeenia, et AAAS poleks saanud nõuda, et tema nõuded Oltchimi vastu täitmisele pöörataks, sest erastamisseaduses (96) on sätestatud, et alates spetsiaalse haldusmenetluse kehtestamise kuupäevast ei saa maksude ja maksete võlausaldajad (st maksuvõlausaldajad) oma võlgu sisse nõuda ja et nad ei või rakendada selliseid täitemeetmeid seni, kuni äriühingut erastamiseks ette valmistatakse (97). Kuigi see toetab Oltchimile antud valikulise eelise olemasolu, mis on seostatav riigiga, hoidus AAAS meetmete võtmisest kontekstis, kus majandusminister oli selgitamata põhjustel jätkanud erastamismenetluse erikorra kohaldamist Oltchimi suhtes, isegi pärast seda, kui erastamine 2012. aasta septembris ebaõnnestus. AAAS oleks võinud vaidlustada ministeeriumi otsuse seda eristaatust ilma selgituseta pikendada.

(230)

Teiseks ei esitanud Rumeenia ühtegi uuringut, aruannet ega sisedokumenti, mis oleks näidanud, et AAAS käitus turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjana, otsustades hoiduda oma nõuete täitmisele pööramisest pärast erastamise ebaõnnestumist 2012. aasta septembris. Tolle aja värskeima kättesaadava uuringu kohaselt (2011. aasta Raiffeiseni uuring), milles AAASi nõuete tagasisaamist hinnati, oleks AAASi nõuete tagasisaamise määr olnud likvideerimisstsenaariumi korral 12 % (98).

(231)

Muud võlausaldajad, sealhulgas avaliku sektori asutused, võtsid sel perioodil viivitamata meetmeid võlgade sissenõudmiseks. Täpsemalt Electrica, kelle nõuete tagasisaamise määr oli 2011. aasta Raiffeiseni uuringu kohaselt samasugune nagu AAASil, algatas 1. novembril 2012 oma võlgade sissenõudmise ning arestis edukalt Oltchimi pangakontod. Ka kaks riigile mittekuuluvat ettevõtet – Polcheme S.A. ja Bulrom Gas, kelle nõuded olid 2013. aastal 21 tagatud nõuetega võlausaldaja hulgas tähtsuselt kaheksandal ja kümnendal kohal – algatasid täitemeetmed. AAAS oli Oltchimi kõige olulisem võlausaldaja ja ta oleks võinud kasutada oma positsiooni, et saavutada läbirääkimistel paremad tingimused oma võla sissenõudmiseks, aga ta ei teinud seda. AAAS oleks võinud saada paremad tingimused võla sissenõudmiseks, kui ta oleks ähvardanud Oltchimit likvideerimisega.

(232)

Vaatamata Rumeenia väitele pole memorandumi sõlmimine võrdväärne parimate jõupingutustega teabe saamiseks ega asenda neid jõupingutusi, arvestades asjaolu, et hiljem telliti memorandumis mainitud n-ö elujõulisuse analüüs ning seda kasutasid kolm võlausaldajat, aga mitte AAAS ise. Rumeenia ei esitanud tõendeid ühegi sellise analüüsi kohta, mille AAAS oleks ise teinud.

(233)

Seetõttu oli AAASi üldine käitumine (vaatamata tema varasematele teadmistele Oltchimi struktuurilistest raskustest) passiivne, pidades silmas parimaid jõupingutusi tema nõuete täitmisele pööramiseks või vähemalt parema positsiooni saavutamiseks võlausaldajana, ning paistis, et tema eesmärk oli pigem Oltchimi päästmine ja pinnal hoidmine.

(234)

Seega leiab komisjon, et meetmete võtmisega oleks AAASil olnud paremad võimalused oma nõuete tagasisaamiseks, arvestades ka asjaolu, et Oltchim oli tootmise peatanud, mistõttu tal polnud lähitulevikus tegevustulu oodata.

(235)

Kolmandaks algatas AAAS koos rahandus-, majandus- ja transpordiministritega ning tööstuse valdkonna riigi omandi ja erastamise ametiga oma võlgade sissenõudmise üritamise asemel memorandumi (vt täies ulatuses põhjendused 31 ja 203 jj eespool), mille Rumeenia peaminister 13. novembril 2012 heaks kiitis ja mille allkirjastasid riik ning seitse võlausaldajat, kellest viis olid avaliku sektori võlausaldajad – AAAS, Salrom, CFR Marfă, CEC Bank, Electrica (tol ajal veel täielikult riigi omandis) – ja kaks olid erasektori võlausaldajad – Banca Comercială Română (hilisema nimega Erste Bank) ja Transilvania Bank. Vastupidi Rumeenia väitele ei saa memorandumit käsitada pari passu tehinguna, võttes arvesse avaliku sektori võlausaldajate ja riigi ametiasutuste olulist ülekaalu selle allkirjastajate hulgas (99).

(236)

Täpsemalt kuuluvad 12 allkirjastajast kümme riigiasutuste süsteemi või riigile (100) ning üksnes kaks on erasektori finantseerimisasutused (101). Memorandumi algatas riik (rahandusministeerium, majandusministeerium, transpordi- ja taristuministeerium, AAAS ja OPSPI) ning selle kiitis heaks peaminister. Erasektori võlausaldajate nõuete osakaal memorandumi allkirjastajate kogunõuete hulgas oli üksnes umbes 20 %. Avaliku sektori osaluse ulatus oli seega märkimisväärne ja eraettevõtjate sekkumine piiratud. Ühtlasi pole tehingute tingimused võrreldavad, sest memorandumi allkirjastanud kahe erasektori võlausaldaja nõuetest olid tagatud 77 % võrreldes üksnes keskmiselt 14 %ga erasektori võlausaldajate nõuetest.

(237)

Memorandum tõestab, et avaliku sektori võlausaldajad nõustusid sissenõudmisest hoidumise stsenaariumiga, ilma et muid alternatiive oleks nõuetekohast hinnatud. Nimelt on memorandumi punktis 2.3 mainitud, et selle osalised nõustuvad meetmete loeteluga, et „püüda rakendada jätkusuutlikku taaskäivitamisstrateegiat tingimusel, et elujõulisuse hindamise tulemus on positiivne“. Rumeenia ei esitanud elujõulisuse hinnangut, aga mainis, et pangad tegid sellise uuringu. Rominsolvi ja BDO sõnul tellisid Transilvania Bank, Erste Bank (erasektori võlausaldajad) ja CEC Bank (avalik sektor) uuringu ettevõtjalt Alvarez & Marsal, kes esitas aruande, mis „hõlmas restruktureerimismeetmeid ja kinnitas, et Oltchimi tegevuse ümberkorraldamine on pärast pakutud meetmete rakendamist võimalik“. Rumeenia ajakirjanduses avaldatu kohaselt (102) on Rumeenia ametiasutused näidanud, et ettevõtja Alvarez & Marsal uuring, mille võlausaldajatest pangad tellisid Oltchimi olukorra hindamiseks, kinnitas „ametiasutuste hüpoteesi ja vajadust anda kavandatud korras päästmisabi“.

(238)

Rumeenia pole tõendanud sellise hinnangu koostamist AAASi jaoks või nimel, rääkimata tõendamisest, et AAAS on sellist hinnangut tegelikult kasutanud. Samuti ei tõendanud Rumeenia, et AAAS kasutas tegelikult ettevõtja Alvarez & Marsal uuringut, ning nagu on selge põhjenduses 237 mainitud avalike allikate põhjal, kinnitas aruanne üksnes vajadust abi andmise järele ja mitte tingimata ümberkorraldamisega kaasnevat pikaajalist elujõulisust.

(239)

Sellega seoses kordab komisjon põhjenduses 22 esitatud järeldust, et võla konverteerimine (ning seega AAASi võlgade mahakandmine Oltchimi kasuks), millele järgneb täielik erastamine, ei hõlma eelist eeldusel, et „[…] Oltchim pärast võla omakapitaliks muutmist kiiresti täielikult erastatakse“. Memorandum kinnitab AAASi soovi nõuete täitmisele pööramist edasi lükata ja lasta edasistel võlgadel kuhjuda.

(240)

Samuti väidab Rumeenia, et AAAS oli analüüsinud võimalust taotleda Oltchimi pangakontode arestimist, aga ta ei saanud seda teha, sest muud võlausaldajad olid Oltchimi kontod juba arestinud. Rumeenia pole aga esitanud tõendeid selle väite toetamiseks. Igal juhul ei käitunud AAAS ettevaatliku erasektori võlausaldajana, sest ta ei võtnud meetmeid oma nõuete kaitsmiseks. Kui AAAS oleks sekkunud protsessi varem, poleks ta kaotanud võimalust arestida Oltchimi kontod esimesena (st enne muid võlausaldajaid, nagu Electrica 2012. aasta novembris) või nõuda tagatiseks kinnisvara (nagu seda tegi Salrom).

(241)

Rumeenia märgib, et kui AAAS oleks nõudnud oma nõude täitmist, oleks Oltchimi suhtes pidanud alustama maksejõuetusmenetlust. Komisjon leiab, et maksejõuetusmenetluse algatamise oht oleks võinud anda AAASile Oltchimi üle suurema mõjuvõimu, et oma nõuded tagasi saada. Enda algatatud maksejõuetusmenetluse korral oleks AAAS saanud tegeliku võimu esitada ettepanek Oltchimi sellise ümberkorraldamise kohta, mis võimaldaks AAASil saada tagasi nõuded võimalikult suures ulatuses, eelkõige varakogumite müügi kaudu (vt põhjendus 265). Selline võimalus oleks AAASi positsiooni oluliselt muutnud.

(242)

Võlausaldajate kogu hääletuse ajal 2015. aasta märtsis piirdusid AAASi valikud varasema tegevusetuse tõttu likvideerimise ja reorganiseerimise kavaga. Kui AAAS oleks käitunud ettevaatliku võlausaldajana, oleks ta kasutanud ära maksejõuetusseaduse sätteid, mis võimaldavad sellisel võlausaldajal, kelle nõuete osakaal on enam kui 20 %, teha ettepaneku reorganiseerimise kava kohta (103). Seeläbi oleks AAASi tegevus võimaldanud tal valida teistsuguse reorganiseerimise kava (müük varakogumitena), tulu maksimeerimise (nagu täpsemalt selgitatud põhjenduses 265), mis oleks pidanud toimuma juba alates 2012. aasta septembrist, vahetult pärast erastamise ebaõnnestumist.

(243)

Eeltoodud kaalutlustel leiab komisjon, et nõuete täitmisele pööramata jätmisega ja sellest tingitud nõuete suurenemisega Oltchimi vastu ajavahemikul september 2012 – jaanuar 2013 antakse Oltchimile 1. meetmega valikuline eelis summas 152 miljonit Rumeenia leud (104) (33 miljonit eurot), misjuures AAASi nõuete täitmisele pööramise edasilükkamine tähendas raha ajaväärtuse tõttu suuremat riski seoses Oltchimiga.

(244)

Nagu eespool selgitatud (vt põhjendus 29) oli Oltchimi võimalik 2012. aastal tootmine taastada tänu CET Govora ja Salromi otsusele jätkata Oltchimile tarnimist, vaatamata võlgade tasumata jätmisele.

(245)

Komisjon väljendas kahtlust, kas turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja oleks teinud samasugused otsused nagu need kaks riigile kuuluvat ettevõtet, pidades silmas Oltchimi majanduslikke raskusi.

(246)

Uurimisetapis esitas Rumeenia põhjendatud argumente ühelt poolt Salromi ja CET Govora ning teiselt poolt Oltchimi vastastikuse tehnoloogilise sõltuvuse kohta. Neid argumente on toetanud ka kolmandad isikud, nagu Oltchimi ja CET Govora maksejõuetushaldurid, ning need võib kokku võtta, nagu kirjeldatud allpool.

(247)

Salromi kohta väidab Rumeenia, et ettevõtja sattus olukorda, kus ta pidi valima, kas säilitada oma äritegevus või lõpetada see Oltchimi osutatud kommunaalteenuste puudumise tõttu. Oltchimi kadumine oleks tähendanud ka teise Salromi kliendi, Uzinele Sodice Govora kadumist ning seega negatiivseid tagajärgi CET Govorale.