(1)

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsioonis, mille osaline liit on, on sätestatud kaitsekohustused, sealhulgas kohustus toetada püütavate liikide populatsioonide säilitamist maksimaalset jätkusuutlikku saagikust (MSY) tagaval tasemel või nende taastamist sellisel tasemel.

(2)

2015. aastal New Yorgis peetud ÜRO säästva arengu tippkohtumisel võtsid liit ja selle liikmesriigid kohustuse reguleerida 2020. aastaks tõhusalt kalapüüki, teha lõpp ülepüügile ja ebaseaduslikule, teatamata ja reguleerimata kalapüügile ning hävitavate tagajärgedega kalastusviisidele ning rakendada teaduspõhised majandamiskavad, et taastada kalavarud võimalikult lühikese aja jooksul vähemalt sellisel tasemel, mis tagab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse vastavalt nende bioloogilistele omadustele.

(3)

30. märtsil 2017 Maltal vastu võetud MedFish4Ever ministrite deklaratsioonis (3) esitatakse Vahemere piirkonna kalanduse uus juhtimisraamistik ja viit konkreetset meedet hõlmav tööprogramm järgmiseks kümneks aastaks. Üheks võetud kohustuseks on mitmeaastaste kavade koostamine.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1380/2013 (4) kehtestatakse ühise kalanduspoliitika normid kooskõlas liidu rahvusvaheliste kohustustega. Ühine kalanduspoliitika toetab merekeskkonna kaitset ja kõikide kaubanduslikul eesmärgil kasutatavate liikide säästvat majandamist, eriti aga hea keskkonnaseisundi saavutamist hiljemalt 2020. aastaks.

(5)

Ühise kalanduspoliitika eesmärgid on muu hulgas tagada, et kalapüük ja vesiviljelus oleksid pikaajalises perspektiivis keskkonnaalaselt, sotsiaalselt ja majanduslikult säästlikud, ning kohaldada ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi ja ökosüsteemipõhist lähenemisviisi kalavarude majandamisele. Ühine kalanduspoliitika aitab samuti saavutada kalandussektoris tegutsejate rahuldava elatustaseme, sealhulgas väikesemahulise, käsitööndusliku ja rannapüügi sektoris. Nende eesmärkide saavutamine aitab kaasa ka toiduvarude kättesaadavuse tagamisele ning toob tööhõivealast kasu.

(6)

Ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks tuleks vastu võtta mitmesugused kaitsemeetmed, nagu mitmeaastased kavad, tehnilised meetmed ning maksimaalse lubatud püügikoormuse kindlaksmääramine ja eraldamine.

(7)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artiklite 9 ja 10 kohaselt peavad mitmeaastased kavad põhinema teaduslikel, tehnilistel ja majanduslikel nõuannetel. Vastavalt nendele sätetele peaks käesoleva määrusega kehtestatud mitmeaastane kava (edaspidi „kava“) sisaldama eesmärke, mõõdetavaid sihttasemeid koos selge ajakavaga, kaitse piirväärtusi ning kaitse- ja tehnilisi meetmeid, mille eesmärk on vältida ja vähendada soovimatut püüki.

(8)

Parimate kättesaadavate teaduslike nõuannetena tuleks käsitleda avalikult kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid, mida toetavad kõige uuemad teaduslikud andmed ja meetodid ning mille on andnud või läbi vaadanud liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud sõltumatu teadusasutus.

(9)

Komisjon peaks kavaga hõlmatud kalavarude puhul saama parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid. Selleks peaks ta konsulteerima eelkõige kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteega (STECF). Komisjon peaks eelkõige saama avalikult kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid, sealhulgas nõuandeid segapüügi kohta, milles võetakse arvesse kava ning esitatakse FMSY-vahemikud ja kaitse piirväärtuste (BPA ja BLIM) vahemikud.

(10)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1967/2006 (5) kehtestatakse Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamisraamistik ning selles nõutakse majandamiskavade vastuvõtmist liikmesriikide territoriaalvetes traalide, paadinootade, kaldanootade, haardvõrkude ja tragidega teostatava püügi korraldamiseks.

(11)

Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania on vastu võtnud määruse (EÜ) nr 1967/2006 kohased majandamiskavad. Nimetatud kavad ei ole omavahel kaugeltki kooskõlas ja neis ei võeta arvesse kõiki põhjalähedaste kalavarude püügivahendeid ega teatavate kalavarude ja kalalaevastike jaotuse geograafilist kattumist. Peale selle on need kavad osutunud ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamisel ebatõhusaks. Liikmesriigid ja sidusrühmad on avaldanud toetust kõnealuseid kalavarusid käsitleva mitmeaastase kava koostamisele ja rakendamisele liidu tasandil.

(12)

STECF on tõendanud, et paljude Vahemere lääneosa põhjalähedaste kalavarude kasutamine ületab tunduvalt maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks vajalikke tasemeid.

(13)

Seepärast on asjakohane kehtestada Vahemere lääneosa põhjalähedaste kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kava.

(14)

Kavas tuleks arvesse võtta eri liikide koosesinemist ja püüki ajendavate liikide – st euroopa merluusi (Merluccius merluccius), hariliku meripoisuri (Mullus barbatus), roosa süvahännaku (Parapenaeus longirostris), norra salehomaari (Nephrops norvegicus), punaka aristiidi (Aristeus antennatus) ja hiidlehthännaku (Aristaeomorpha foliacea) – vahelist dünaamikat. Samuti tuleks arvesse võtta põhjalähedasel püügil püütavaid kaaspüügiliike ja neid põhjalähedasi kalavarusid, mille kohta ei ole piisavalt andmeid. Kava tuleks kohaldada liidu vetes või liidu kalalaevade poolt Vahemere lääneosas asuvatest liidu vetest väljaspool teostatava põhjalähedase püügi (eelkõige traalide, põhjavõrkude, lõkspüüniste ja õngejadadega) suhtes.

(15)

Kui harrastuskalapüügi põhjustatud suremus avaldab asjaomasele kalavarule olulist mõju, peaks nõukogul olema võimalik kehtestada harrastuskalastajatele mittediskrimineerivaid piiranguid. Nõukogu peaks selliste piirangute kehtestamisel tuginema läbipaistvatele ja objektiivsetele kriteeriumitele. Vajaduse korral peaksid liikmesriigid võtma vajalikke ja proportsionaalseid meetmeid andmete jälgimiseks ja kogumiseks, et harrastuspüügi tegelikke tasemeid usaldusväärselt hinnata. Lisaks peaks olema võimalik võtta harrastuspüügi suhtes tehnilisi kaitsemeetmeid.

(16)

Kava geograafiline kohaldamisala peaks põhinema kalavarude geograafilisel jaotusel, nagu on märgitud parimates kättesaadavates teaduslikes nõuannetes. Parema teadusliku teabe saamisel võib osutuda vajalikuks muuta kavas sätestatud kalavarude geograafilist jaotust. Seetõttu tuleks komisjonile anda õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, millega kohandatakse kavas sätestatud kalavarude geograafilist jaotust, kui teaduslikud nõuanded osutavad asjaomaste kalavarude geograafilise jaotuse muutumisele.

(17)

Kava eesmärk peaks olema aidata kaasa ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamisele ning eelkõige saavutada sihtliikide puhul maksimaalne jätkusuutlik saagikus ja seda säilitada, täita lossimiskohustust selliste põhjalähedaste kalavarude ja põhjalähedasel püügil saadud pelaagiliste liikide kaaspüügi puhul, mille suhtes kohaldatakse kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtu, ning edendada kalapüügist sõltuvate inimeste rahuldavat elatustaset, pidades silmas rannakalandust ja sotsiaal-majanduslikke aspekte. Kavaga tuleks rakendada ka ökosüsteemipõhist lähenemisviisi kalavarude majandamisele, et viia miinimumini püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile. See peaks olema kooskõlas liidu keskkonnaalaste õigusaktidega, eelkõige eesmärgiga saavutada 2020. aastaks hea keskkonnaseisund vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2008/56/EÜ (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ (7) ja nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ (8) eesmärkidele.

(18)

On asjakohane kehtestada selline kalastussuremuse sihttase (F), mis vastaks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamisega kooskõlas olevate väärtuste (FMSY) vahemikena väljendatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamise ja hoidmise eesmärgile. Need parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele tuginevad vahemikud on vajalikud, et tagada paindlikkus, mis võimaldab võtta arvesse teaduslike nõuannete muutusi, aidata täita lossimiskohustust ja arvestada segapüügiga. Kava kohaselt peavad kõnealused vahemikud olema sellised, et pikas perspektiivis ei väheneks saagikus maksimaalse jätkusuutliku saagikusega võrreldes rohkem kui 5 %. Lisaks sellele on FMSY-vahemiku ülempiiri eesmärk tagada, et kalavarude vähenemise tõenäosus alla biomassi piirangu piirväärtuse (BLIM) ei ületaks 5 %.

(19)

Maksimaalse lubatud püügikoormuse kindlaksmääramiseks tuleks kehtestada tavapärase kasutamise korral kohaldatavad FMSY-vahemikud ja asjaomaste kalavarude hea seisundi korral võiks maksimaalne lubatud püügikoormus ulatuda kõige ohualtima kalavaru FMSY-vahemikku juhul, kui see on teaduslike nõuannete põhjal vajalik selleks, et saavutada käesoleva määruse segapüügi eesmärgid, vältida kalavarude liigisisesest või liikidevahelisest dünaamikast tingitud kahju või piirata maksimaalse lubatud püügikoormuse kõikumist aastate lõikes. Nendele FMSY-vahemikele vastav kalastussuremuse sihttase tuleks saavutada järk-järgult võimaluse korral 2020. aastaks ning hiljemalt 1. jaanuariks 2025.

(20)

Kalavarude jaoks, mille kohta on olemas maksimaalse jätkusuutliku saagikusega seotud sihttasemed, on vaja kaitsemeetmete kohaldamise eesmärgil kehtestada kaitse piirväärtused, mis on väljendatud preventiivsete piirväärtustena (BPA) ja biomassi piirangu piirväärtustena (BLIM).

(21)

Tuleks kehtestada asjakohased kaitsemeetmed, et tagada sihttasemete saavutamine ja vajaduse korral parandusmeetmete võtmine, muu hulgas juhul, kui kalavarud vähenevad allapoole kaitse piirväärtusi. Parandusmeetmed peaksid hõlmama erakorralisi meetmeid vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklitele 12 ja 13 maksimaalset lubatud püügikoormust ja muid konkreetseid kaitsemeetmeid.

(22)

Selleks et tagada läbipaistev juurdepääs püügile ja kalastussuremuse sihttaseme saavutamine, tuleks vastu võtta liidu püügikoormuse reguleerimise kord traalide jaoks, mis on Vahemere lääneosa põhjalähedaste kalavarude puhul peamine püügivahend. Selleks on asjakohane kindlaks määrata püügikoormuse rühmad, mille suhtes nõukogu kehtestab igal aastal maksimaalse lubatud püügikoormuse, mida väljendatakse püügipäevade arvuna. Vajaduse korral peaks püügikoormuse reguleerimise kord hõlmama ka muid püügivahendeid.

(23)

Võttes arvesse paljude Vahemere lääneosa põhjalähedaste kalavarude muret tekitavat olukorda ja selleks, et vähendada praegust suurt kalastussuremust, peaks püügikoormuse reguleerimise korra kehtestamine oluliselt vähendama püügikoormust kava esimesel viiel rakendusaastal.

(24)

Liikmesriigid peaksid võtma erimeetmeid, mis tagavad püügikoormuse reguleerimise korra tõhususe ja teostatavuse, sealhulgas rakendama püügikoormuse kvootide eraldamise meetodit vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 17, koostama laevade loetelu, andma välja kalapüügilubasid ning registreerima ja edastama asjakohased püügikoormuse andmed.

(25)

Liikmesriikidel peaks kava eesmärkide tõhusale saavutamisele kaasa aitamiseks ning kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 3 sätestatud hea valitsemistava põhimõtetega olema lubatud edendada kohalikul tasandil osalusmajandamise süsteeme.

(26)

Noorkalade kasvualade ja tundlike elupaikade ning väikesemahulise kalapüügi kaitsmiseks tuleks rannikuvöönd regulaarselt reserveerida selektiivsemaks kalapüügiks. Seetõttu peaks kavas ette nägema traalide kasutamise keelu igal aastal kolmeks kuuks kuue meremiili ulatuses rannikust, välja arvatud alade puhul, mis on 100 m samasügavusjoonest madalamal. Tuleks võimaldada muude suletud piirkondade kehtestamine, kui sellega saab tagada euroopa merluusi noorvormide püügi vähenemise vähemalt 20 % võrra.

(27)

Põhjalähedaste kalavarude suhtes tuleks võtta täiendavaid kaitsemeetmeid. Eelkõige on teaduslike nõuannete põhjal asjakohane täiendavalt kalapüügile sulgeda suurte kudekogumitega piirkonnad, et kaitsta tõsiselt kahjustatud euroopa merluusi täiskasvanud isendeid.

(28)

Kaaspüügiliikide ja selliste põhjalähedaste kalavarude suhtes, mille kohta ei ole piisavalt andmeid, tuleks kohaldada ettevaatusprintsiipi. Kui teaduslikest nõuannetest nähtub vajadus võtta parandusmeetmeid, tuleks vastu võtta konkreetsed kaitsemeetmed kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 18.

(29)

Kavas tuleks ette näha täiendavad tehnilised kaitsemeetmed, mis võetakse vastu delegeeritud õigusaktidega. See on vajalik kava eesmärkide saavutamiseks, eelkõige seoses põhjalähedaste kalavarude kaitse ja selektiivsuse suurendamisega.

(30)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 1 sätestatud lossimiskohustuse täitmiseks tuleks kavas ette näha täiendavad majandamismeetmed, mida täpsustatakse kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 18.

(31)

Selleks et kohandada kava õigel ajal tehnika ja teaduse arenguga, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust parandusmeetmete ja tehniliste kaitsemeetmetega, rakendada lossimiskohustust ja muuta kava teatavaid osi. Eriti tähtis on see, et komisjon korraldaks oma ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid peetaks kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (9) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada võrdne osalemine delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel, peavad Euroopa Parlament ja nõukogu saama kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel peab olema pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, kus arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(32)

Otsese majandamishuviga liikmesriikide poolt ühiste soovituste esitamiseks tuleks kehtestada tähtaeg, nagu on ette nähtud määruses (EL) nr 1380/2013.

(33)

Kava peaks võimaldama asjaomaste kalavarude ja võimaluse korral kaaspüügivarude korrapärast teaduslikku seiret, et hinnata maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamisel tehtavaid edusamme.

(34)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 10 lõike 3 kohaselt peaks komisjon korrapäraselt hindama käesoleva määruse asjakohasust ja tõhusust. See hindamine peaks järgima kava korrapärast hindamist STECFi teaduslike nõuannete alusel ja sellele tuginema ning hindamine tuleks teha 17. juuliks 2024 ja seejärel iga kolme aasta tagant. See ajavahemik võimaldaks lossimiskohustus täielikult rakendada ning võtta vastu ja rakendada piirkondlikud meetmed, samuti saavutada mõju kalavarudele ja püügile.

(35)

Õiguskindluse huvides on asjakohane selgitada, et kava eesmärkide saavutamiseks vastu võetud ajutisi peatamismeetmeid võib pidada toetuskõlblikeks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 508/2014 (10).

(36)

Tasakaalu saavutamiseks laevastiku püügivõimsuse ja kasutamata maksimaalse lubatud püügikoormuse vahel peaks käesoleva määrusega hõlmatud tasakaalustamata laevastikusegmentide puhul olema võimalik saada Euroopa Merendus- ja Kalandusfondilt toetust püügitegevuse püsivaks lõpetamiseks. Seepärast tuleks määrust (EL) nr 508/2014 vastavalt muuta.

(37)

Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 9 lõikele 4 hinnati enne kava koostamist nõuetekohaselt selle võimalikku majanduslikku ja sotsiaalset mõju.

(38)

Võttes arvesse, et maksimaalne lubatud püügikoormus kehtestatakse igal kalendriaastal, tuleks püügikoormuse reguleerimise korda käsitlevaid sätteid kohaldada alates 1. jaanuarist 2020. Võttes arvesse keskkondlikku, sotsiaalset ja majanduslikku jätkusuutlikkust, tuleks FMSY-vahemikke ning BPA piirväärtusest väiksemate kalavarude puhul võetavaid kaitsemeetmeid käsitlevaid sätteid kohaldada alates 1. jaanuarist 2025,

(1)

Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ning kaotada põhivabaduste, nagu kapitali vaba liikumise ja asutamisvabaduse õiguse teostamiselt takistused, mis tulenevad erinevustest liikmesriikide õiguse ja menetluste vahel, mis käsitlevad ennetavat saneerimist, maksejõuetust, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu. Ilma et see mõjutaks töötajate põhiõigusi ja -vabadusi, on käesoleva direktiivi eesmärk sellised takistused eemaldada: rahalistes raskustes olevatele elujõulistele ettevõtjatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele tagatakse juurdepääs tõhusatele riiklikele ennetava saneerimise raamistikele, mis võimaldavad neil tegevust jätkata; ausad maksejõuetud või ülemäärastes võlgades füüsilisest isikust ettevõtjad võivad saada mõistliku aja möödumisel pärast täielikku võlgadest vabastamist uue võimaluse, ning parandatakse saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste mõjusust, eriti pidades silmas nende kestuse lühenemist.

(2)

Saneerimine peaks võimaldama rahalistes raskustes olevatel võlgnikel majandustegevust täielikult või osaliselt jätkata, muutes varade ja kohustuste koosseisu, tingimusi või struktuuri või oma kapitalistruktuuri, sealhulgas ettevõtte varade või osade või, kui see on liikmesriigi õiguses sätestatud, kogu ettevõtte majandustegevuse müümise ning operatiivsete muudatuste tegemisega. Kui liikmesriigi õiguses ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti, peaksid operatiivsed muudatused, näiteks lepingute lõpetamine või muutmine või varade müümine või muul viisil käsutamine vastama üldistele nõuetele, mis on selliste meetmete jaoks kehtestatud liikmesriigi õiguses, eelkõige tsiviil- ja tööõigusnormides. Võla vahetamine omakapitali vastu peaks samuti vastama liikmesriigi õiguses sätestatud kaitsemeetmetele. Ennetava saneerimise raamistikud peaksid eelkõige võimaldama võlgnikke tõhusalt saneerida varases etapis ning vältida maksejõuetust, piirates seeläbi elujõuliste ettevõtete tarbetut likvideerimist. Need raamistikud peaksid hoidma ära töökohtade ning teadmiste ja oskuste kadumise ning maksimeerima koguväärtuse, mida saavad võlausaldajad võrreldes sellega, mida nad saaksid ettevõtte varade likvideerimise korral või paremuselt järgmise alternatiivse stsenaariumi korral, kui saneerimiskava ei ole, ning mida saavad omanikud ja majandus tervikuna.

(3)

Samuti peaksid ennetava saneerimise raamistikud ära hoidma viivislaenude kogunemise. Tõhusate ennetava saneerimise raamistike kättesaadavus tagaks meetmete võtmise enne, kui ettevõtjatel jäävad laenud tasumata, aidates seeläbi vähendada riski, et laenud muutuvad tsüklilise languse ajal viivislaenudeks, ja leevendades kahjulikku mõju finantssektorile. Suurt osa ettevõtetest ja töökohtadest oleks võimalik päästa, kui kõigis liikmesriikides, kus on ettevõtte asukoht, varad või võlausaldajad, oleksid olemas ennetavad raamistikud. Saneerimisraamistikes tuleks tasakaalustatud viisil kaitsta kõikide seotud isikute, sealhulgas töötajate õigusi. Samal ajal tuleks võimalikult kiiresti likvideerida elujõuetud ettevõtted, millel ei ole ellujäämisvõimalusi. Kui rahalistes raskustes olev võlgnik ei ole majanduslikult elujõuline või kui tema majanduslikku elujõulisust ei saa kiiresti taastada, võivad saneerimise püüdlused viia kahjumi kiirema tekkimise ja suurenemiseni, mis kahjustab võlausaldajaid, töötajaid ja teisi sidusrühmi ning majandust tervikuna.

(4)

Eri liikmesriikides on rahalistes raskustes võlgnike jaoks oma ettevõtte saneerimiseks olemas olevad menetlused erinevad. Mõnes liikmesriigis on menetluste hulk piiratud, mistõttu ettevõtte saneerimine on võimalik alles suhteliselt hilises etapis, kui on algatatud maksejõuetusmenetlus. Teistes liikmesriikides on saneerimine võimalik varem, kuid olemasolevad menetlused ei ole piisavalt tõhusad või sisaldavad palju formaalsusi, piirates eelkõige kohtuvälise menetluse kasutamist. Maksejõuetusõiguses on ennetavad lahendused kasvav suundumus. Erinevalt traditsioonilisest käsitlusest, mille kohaselt rahalistes raskustes olev ettevõte likvideeritakse, soodustatakse selle suundumuse kohaselt käsitlusviise, mille eesmärk on ettevõtte elujõulisus taastada või vähemalt päästa ettevõtte need osad, mis on veel majanduslikult elujõulised. Majandusele tuleneva muu kasu hulgas aitab selline käsitlusviis sageli säilitada töökohti või nende kadumist vähendada. Samuti on kohtu või haldusasutuse või nende poolt määratud nõustajate ennetava saneerimise raamistikes osalemise määr erinev, varieerudes mitteosalemisest või minimaalsest osalemisest mõnes liikmesriigis kuni täieliku osalemiseni teistes liikmesriikides. Samuti erinevad liikmesriigiti füüsilisest isikust ettevõtjatele uue võimaluse andmist käsitlevad riigisisesed õigusnormid, eelkõige majandustegevuses tekkinud võlgadest vabastamise võimaldamisel ning seda nii võlgadest vabastamise perioodi kui ka võlgadest vabastamist võimaldavate tingimuste osas.

(5)

Paljudes liikmesriikides kulub maksejõuetutel, kuid ausatel füüsilisest isikust ettevõtjatel võlgade tasumiseks ja uuesti alustamiseks üle kolme aasta. Ebatõhusate võlgadest vabastamise ja äritegevuse keelu raamistike tulemusel peavad füüsilisest isikust ettevõtjad mõistliku aja jooksul uuesti alustamiseks ettevõtte asukoha muu jurisdiktsiooni alla kuuluvasse piirkonda üle viima, millega kaasnevad märkimisväärsed lisakulud nii võlausaldajatele kui ka füüsilisest isikust ettevõtjatele endile. Võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse juurde kuuluvad tihti pikaajalised äritegevuse keelud, mis takistavad isikutel ettevõtjana ettevõtlusega alustamise ja tegelemise vabaduse kasutamist.

(6)

Saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste venimine mitmes liikmesriigis on oluline tegur, millest saab alguse madal sissenõudmismäär ja investorite vastumeelsus ajada äri jurisdiktsioonides, kus on oht, et menetlused kestavad liiga kaua ja on liiga kulukad.

(7)

Liikmesriikide saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste erinevused suurendavad investorite kulusid, kui nad hindavad riske, mis on seotud ühes või mitmes liikmesriigis rahalistesse raskustesse sattuvate võlgnikega või rahalistes raskustes ettevõtetesse investeerimisega, ning selliste ettevõtete saneerimise lisakulusid, millel on tegevuskohti, võlausaldajaid või varasid teistes liikmesriikides. Nii on see ilmselgelt näiteks rahvusvaheliste kontsernide saneerimise korral. Investorid nimetavad muus liikmesriigis investeerimisest loobumise või äripartnerluse sõlmimata jätmise peamise põhjusena ebakindlust maksejõuetusnormides või ohtu, et muus kui nende asukoha liikmesriigis kujuneb maksejõuetusmenetlus pikaks või keerukaks. See ebakindlus pärsib ettevõtete asutamise vabadust ja ettevõtluse edendamist ning kahjustab siseturu nõuetekohast toimimist. Eeskätt ei ole enamikul mikro- väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel (VKEd) vajalikke ressursse, et hinnata piiriülese tegevusega seotud riske.

(8)

Liikmesriikide saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste erisuste tulemuseks on liikmesriikides ebavõrdsed laenu saamise tingimused ja sissenõudmismäärad. Seega on saneerimise, maksejõuetuse, võlgadest vabastamise ja äritegevuse keelu kohaldamise valdkonna suurem ühtlustamine möödapääsmatu hästi toimiva siseturu jaoks üldiselt ja eriti kapitaliturgude liidu toimimiseks, samuti Euroopa majanduse vastupanuvõime tagamiseks, sealhulgas töökohtade säilitamiseks ja loomiseks.

(9)

Samuti tuleks vähendada täiendava riskihindamise ja võlausaldajate nõuete piiriülese täitmise kulusid olukorras, kui ülemäärastes võlgades füüsilisest isikust ettevõtja on palju lühema aja jooksul võlgadest vabastamise võimaluse saamiseks asunud ümber teise liikmesriiki. Vähendada tuleks ka füüsilisest isikust ettevõtjate lisakulusid, mis on tingitud vajadusest asuda võlgadest vabastamise võimaluse saamiseks ümber teise liikmesriiki. Lisaks mõjuvad füüsilisest isikust ettevõtja maksejõuetus või ülemääraste võlgadega seotud pikaajalistest äritegevuse keeldudest tulenevad takistused ettevõtlusele halvavalt.

(10)

Kõik saneerimistoimingud, eelkõige märkimisväärse mõjuga suuremad toimingud peaksid põhinema sidusrühmadega peetaval dialoogil. Selline dialoog peaks hõlmama saneerimistoimingute eesmärkide saavutamiseks kavandatud meetmete valikut ja alternatiivseid variante, ning sellesse tuleks asjakohaselt kaasata töötajate esindajad, nagu on ette nähtud liidu ja liikmesriigi õiguses.

(11)

Põhivabaduste teostamise takistused ei piirdu üksnes piiriüleste olukordadega. Järjest enam ühendatud siseturg, kus kaubad, teenused, kapital ja töötajad vabalt liiguvad ning kus digitaalne mõõde muutub üha olulisemaks, tähendab, et kui võtta arvesse kõiki asjakohaseid komponente (nagu kliendibaas, tarneahel, tegevusalad, investori- ja kapitalibaas), saab rangelt ühe riigi piiresse jäävaks pidada vaid väheseid ettevõtteid. Isegi ühe riigi piiresse jäävad maksejõuetusjuhtumid võivad mõjutada siseturu toimimist, kui aset leiab nn doominoefekt ja ühe võlgniku maksejõuetus vallandab tarneahelas järgmised maksejõuetusjuhtumid.

(12)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2015/848 (4) reguleeritakse küsimusi, mis on seotud kohtualluvuse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmisega, kohaldatava õiguse ning piiriüleste maksejõuetusmenetluste puhul tehtava koostööga, samuti maksejõuetusregistrite omavahelise ühendamisega. Selle kohaldamisala hõlmab ennetavaid menetlusi, millega edendada majanduslikult elujõuliste võlgnike päästmist, ning füüsilisest isikust ettevõtjate ja muude füüsiliste isikute võlgadest vabastamise menetlusi. Kõnealuse määrusega ei lahendata siiski eri liikmesriikide õiguses sätestatud menetluste erisuse probleemi. Lisaks ei kaotaks üksnes piiriüleseid maksejõuetusjuhtumeid käsitlev õigusakt kõiki vaba liikumise takistusi ning samuti ei suudaks investorid ette kindlaks määrata, kas võlgnikul tulevikus tekkivad võimalikud rahalised raskused on piiriülest või riigisisest laadi. Seetõttu on vaja minna kaugemale õigusalase koostöö küsimustest ja kehtestada ka materiaalõiguslikud miinimumnormid ennetava saneerimise menetluste jaoks ning füüsilisest isikust ettevõtjate võlgadest vabastamisega lõppevate menetluste jaoks.

(13)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata määruse (EL) 2015/848 kohaldamisala. Selle eesmärk on olla täielikus vastavuses nimetatud määrusega ja seda täiendada, kohustades liikmesriike kehtestama ennetava saneerimise menetlused, mis vastavad teatavatele tulemuslikkust tagavatele miinimumpõhimõtetele. Käesoleva direktiiviga ei muudeta nimetatud määruses võetud käsitlusviisi, millega lubatakse liikmesriikidel jätta kehtima või kehtestada menetlused, mis ei täida üldsuse teavitamise tingimust seoses teavitamisega nimetatud määruse A lisa alusel. Kuigi käesolevas direktiivis ei nõuta, et selle kohaldamisalasse kuuluvad menetlused täidaksid kõiki kõnealuse lisa kohaseid teavitamistingimusi, on selle eesmärk hõlbustada kõnealuste menetluste piiriülest tunnustamist ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist.

(14)

Määruse (EL) 2015/848 kohaldamise eelis on, et sellega nähakse ette kaitsemeetmed võlgniku põhihuvide keskme meelevaldse ümberpaigutamise vastu piiriülese maksejõuetusmenetluse ajal. Nimetatud määrusega hõlmamata menetluste suhtes tuleks aga kohaldada teatavaid piiranguid.

(15)

On vaja vähendada saneerimise kulusid nii võlgnikele kui ka võlausaldajatele. Seega tuleks vähendada liikmesriikide vahelisi erinevusi, mis takistavad rahalistes raskustes olevate elujõuliste võlgnike varajast saneerimist ning ausatele füüsilisest isikust ettevõtjatele võlgadest vabastamise võimaldamist. Selliste erinevuste vähendamine peaks liidus suurendama läbipaistvust, õiguskindlust ja prognoositavust. See peaks suurendama kõikide võlausaldajate ja investorite tulu investeeringutelt ning ergutama piiriülest investeerimist. Saneerimis- ja maksejõuetusmenetluste suurem sidusus peaks hõlbustama ka kontsernide saneerimist, olenemata sellest, kus kontserni liikmed liidus asuvad.

(16)

Rahalistes raskustes olevate elujõuliste võlgnike tõhusa ennetava saneerimise takistuste kõrvaldamine aitab vähendada töökohtade kadumist ja tarneahelas olevate võlausaldajate kahjumeid, säilitab oskusteavet ja oskusi ning on seega kasulik majanduskeskkonnale tervikuna. Füüsilisest isikust ettevõtjate võlgadest vabastamise hõlbustamisega välditakse nende kõrvalejäämist tööturult ja võimaldatakse neil kogemuse võrra rikkamana uuesti ettevõtlusega alustada. Lisaks suureneks saneerimismenetluste kestuse lühendamisega võlausaldajate jaoks võlgade sissenõudmise määr, sest aja möödudes võlgniku või võlgniku ettevõtte väärtus tavaliselt väheneb. Pealegi lubaksid tõhusad ennetava saneerimise, maksujõuetuse ja võlgadest vabastamise raamistikud paremini hinnata laenamisotsustega seotud riske ja leevendaksid maksejõuetute või ülemäärastes võlgades võlgnike kohanemist, minimeerides finantsvõimenduse vähendamisega seotud majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid. Käesolev direktiiv peaks liikmesriikidele võimaldama paindlikkust kohaldada ühiseid põhimõtteid, järgides samal ajal riiklikke õigussüsteeme. Liikmesriikidel peaks olema võimalik oma riiklikes õigussüsteemides jätta kehtima või kehtestada muid ennetava saneerimise raamistikke kui neid, mis on ette nähtud käesoleva direktiiviga.

(17)

Ettevõtjad ning eelkõige VKEd, kes moodustavad 99 % kõigist liidu ettevõtjatest, peaksid saama kasu sidusamast lähenemisest liidu tasandil, kuna nende puhul on suurem tõenäosus, et nad pigem likvideeritakse kui saneeritakse, kuna nad peavad kandma kulusid, mis on suuremate ettevõtjatega võrreldes ebaproportsionaalselt suured. VKEdel ei ole sageli vajalikke vahendeid, eeskätt rahaliste raskuste korral, et tulla toime suurte saneerimiskuludega ja kasutada tõhusamaid saneerimismenetlusi mõnes teises liikmesriigis. Selleks et aidata sellistel võlgnikel saneerimise kulusid madalal hoida, tuleks riigi tasandil välja töötada ja veebis kättesaadavaks teha saneerimiskavade laiaulatuslikud kontrollnimekirjad, mis on kohandatud VKEde vajadustele ja eripärale. Lisaks tuleks sisse seada varajase hoiatamise vahendid, et teavitada võlgnikke tungivast vajadusest kiiresti tegutseda, võttes arvesse VKEde piiratud vahendeid ekspertide palkamiseks.

(18)

VKEde määratlemisel peaksid liikmesriigid võtma nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL (5) või komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitust mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (6).

(19)

Käesoleva direktiivi kohaldamisalast on asjakohane välja jätta võlgnikud, kes on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ (7) artikli 13 punktides 1 ja 4 määratletud kindlustusandjad ja edasikindlustusandjad, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (8) artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutused, määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktides 2 ja 7 määratletud investeerimisühingud ja ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 (9) artikli 2 punktis 1 määratletud kesksed vastaspooled, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 909/2014 (10) artikli 2 lõike 1 punktis 1 määratletud väärtpaberite keskdepositooriumid ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL (11) artikli 1 lõike 1 esimeses lõigus loetletud muud finantseerimisasutused ja ettevõtjad. Selliste võlgnike suhtes kohaldatakse erikorda ja liikmesriikide järelevalve- ja kriisilahendusasutustel on nendega seoses ulatuslikud sekkumisõigused. Liikmesriikidel peaks olema võimalik jätta välja muud finantsettevõtjad, kes pakuvad finantsteenuseid, ja mille suhtes kohaldatakse võrreldavat korda, ja sekkumisõigusi.

(20)

Samadel kaalutlustel on samuti asjakohane jätta käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja liikmesriigi õiguse kohased avalik-õiguslikud asutused. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik sätestada, et ennetava saneerimise raamistikke kohaldatakse vaid juriidilistele isikutele, kuna füüsilisest isikust ettevõtjate rahalisi raskusi võib tõhusalt lahendada mitte üksnes ennetava saneerimise menetluste vaid ka menetluste abil, mille tulemusel võlgadest vabanetakse, või lepingulisel kokkuleppel põhineva mitteametliku saneerimise abil. Erinevate õigussüsteemidega liikmesriikidel, kus sama liiki üksusel on neis õigussüsteemides erinev staatus, peaks olema võimalik selliste üksuste suhtes kohaldada ühte ühtset korda. Käesoleva direktiivi kohane ennetava saneerimise raamistik ei tohiks mõjutada võlgniku vastu esitatavaid nõudeid ja õigusi, mis tulenevad tööandjapensionisüsteemidest, kui need nõuded ja õigused tekkisid saneerimisele eelneval perioodil.

(21)

Tarbijate ülemäärane võlgnevus on majanduslikus ja sotsiaalses plaanis väga murettekitav ning see on tihedalt seotud võlakoormuse vähendamisega. Lisaks ei ole tihti võimalik selgelt eristada füüsilisest isikust ettevõtja kaubandus-, majandus-, ameti- või kutsetegevuse käigus tekkinud võlgu väljaspool sellist tegevust tekkinud võlgadest. Füüsilisest isikust ettevõtjatele uue võimaluse andmise kord ei oleks kuigi tõhus, kui nad peaksid majandustegevuses ja eraisikuna kogunenud muudest võlgadest vabanemiseks läbima erinevad menetlused, millel on erinevad kohaldamistingimused ja võlgadest vabastamise perioodid. Neil põhjustel ja kuigi käesolev direktiiv ei sisalda siduvaid õigusnorme tarbija ülemäärase võlgnevuse kohta, tuleks liikmesriikidele soovitada kohaldada käesoleva direktiivi võlgadest vabastamise sätteid võimalikult varakult ka tarbijate suhtes.

(22)

Mida varem võlgnik näeb, et tal on rahalised raskused, ja saab võtta vajalikke meetmeid, seda suurem on tõenäosus, et eelseisev maksejõuetus suudetakse ära hoida või et juhul, kui ettevõtte elujõulisust ei ole võimalik taastada, läheb likvideerimine sujuvamalt ja tõhusamalt. Seepärast peaks olema olemas selge, ajakohastatud, kokkuvõtlik ja kasutajasõbralik teave kättesaadavate ennetava saneerimise menetluste kohta, samuti üks või mitu varajase hoiatamise vahendit, et stimuleerida rahaliste raskuste ees seisvaid võlgnikke varakult tegutsema. Hoiatusmehhanismide vormis varajase hoiatamise vahendid, mis annavad teada, kui võlgnik on jätnud tegemata teatavat liiki maksed, võib käivitada näiteks maksude või sotsiaalkindlustusmaksete tasumata jätmisega. Liikmesriigid või eraõiguslikud isikud võivad sellised vahendid välja töötada tingimusel, et eesmärk täidetakse. Liikmesriigid peaksid tegema teabe varajase hoiatamise vahendi kohta veebis kättesaadavaks, näiteks selleks ette nähtud veebisaidil või -lehel. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kohandada varajase hoiatamise vahendeid vastavalt ettevõtte suurusele ning kehtestada suurtele ettevõtetele ja kontsernidele varajase hoiatamise vahendite kohaldamise erisätted, võttes arvesse nende iseärasusi. Käesolev direktiiv ei peaks panema liikmesriikidele vastutust potentsiaalse kahju eest, mis on tekkinud selliste varajase hoiatamise vahendite tulemusel algatatud saneerimismenetluse kaudu.

(23)

Püüdes suurendada toetust töötajatele ja nende esindajatele, peaksid liikmesriigid tagama, et töötajate esindajatel on juurdepääs asjakohasele ja ajakohastatud teabele varajase hoiatamise vahendite kättesaadavuse kohta, ning neil peaks olema võimalik pakkuda töötajate esindajatele ka toetust võlgniku majandusliku olukorra hindamisel.

(24)

Võlgnikud, sealhulgas juriidilised üksused ning, kui see on liikmesriigi õiguses nii sätestatud, füüsilised isikud ja kontsernid, peaksid saama kasutada saneerimisraamistikku, et tegeleda rahaliste raskustega juba varajases etapis, kui tundub tõenäoline, et nende maksejõuetust saab ära hoida ning tagada ettevõtte elujõulisuse. Saneerimisraamistikku peaks saama kasutada enne, kui võlgnik muutub liikmesriigi õiguse kohaselt maksejõuetuks, st enne, kui võlgnik vastab liikmesriigi õiguse alusel tingimustele, mille kohaselt algatatakse kõiki võlakohustusi hõlmav maksejõuetusmenetlus, millega tavaliselt kaasneb võlgnikule täielik käsutuskeeld ja likvideerija määramine. Et vältida saneerimismenetluse kuritarvitamist, peaksid võlgniku rahalised raskused olema seostatud maksejõuetuse tõenäosusega ning saneerimiskava abil peaks olema võimalik võlgniku maksejõuetus ära hoida ja tagada ettevõtte elujõulisus.

(25)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik kindlaks määrata, et nõuded, mille maksetähtpäev saabub või mis tekivad pärast ennetava saneerimise menetluse algatamise avalduse esitamist või menetluse algatamist, lisatakse kas ennetava saneerimise meetmetesse või peatub kõnealuste nõuete sissenõudmine. Peaks jääma liikmesriigi otsustada, kas konkreetsete täitemeetmete peatamine mõjutab nõuete intresse.

(26)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada võlgniku suhtes elujõulisustest, mis on käesolevas määruses sätestatud ennetava saneerimise menetluse kasutamise tingimus. Test tuleks läbi viia võlgniku vara kahjustamata, mis võib muu hulgas tähendada nõuete sissenõudmise ajutise peatamise võimaldamist või seda, et test viiakse läbi põhjendamatu viivituseta. Kahjuliku mõju puudumine ei peaks siiski välistama võimalust nõuda, et võlgnikud tõestaksid enda elujõulisust omal kulul.

(27)

Asjaolu, et liikmesriigid võivad piirata saneerimisraamistike kasutamist võlgnike puhul, kes on süüdi mõistetud arvepidamis- või raamatupidamiskohustuse raske rikkumise eest, ei tohiks takistada liikmesriike samuti piiramast võlgnike võimalust kasutada ennetava saneerimise raamistikke, kui võlgnike raamatupidamisarvestus ja -dokumendid on mittetäielikud või puudulikud sellisel määral, mis muudab võimatuks võlgniku majandusliku olukorra ja finantsseisundi kindlakstegemise.

(28)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik laiendada käesoleva direktiiviga ette nähtud ennetava saneerimise raamistike kohaldamisala olukordadele, kus võlgnikul on mitterahalisi raskusi, eeldusel et need raskused loovad tegeliku ja tõsise ohu, et võlgnik ei suuda praegu ega tulevikus oma võlgu nende sissenõutavaks muutumise ajal tasuda. Sellise ohu kindlakstegemise aeg võib olla mitu kuud või isegi kauem, et võtta arvesse juhtumeid, kus võlgnikul on mitterahalisi raskusi, mis ohustavad tema majandustegevuse jätkuvust ning keskpikas perspektiivis tema likviidsust. Nii võib see olla näiteks juhul, kui võlgnik on kaotanud enda jaoks võtmetähtsusega lepingu.

(29)

Tõhususe edendamiseks ning viivituste ja kulude vähendamiseks peaksid riiklikud ennetava saneerimise raamistikud sisaldama paindlikke menetlusi. Kui käesolevat direktiivi rakendatakse saneerimise raamistikus mitme menetluse abil, peaks võlgnikul olema juurdepääs kõikidele käesolevas direktiivis ennetava saneerimise saavutamiseks ette nähtud õigustele ja kaitsemeetmetele. Välja arvatud käesoleva direktiiviga nõutava kohtu või haldusasutuse kohustusliku sekkumise puhul, peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada, et sellised asutused võivad sekkuda vaid juhul, kui see on vajalik ja proportsionaalne, võttes samal ajal muu hulgas arvesse eesmärki kaitsta võlgnike ja teiste puudutatud isikute õigusi ja huve ning eesmärki vähendada menetluste puhul viivitusi ja kulusid. Kui võlausaldajatel või töötajate esindajatel on lubatud liikmesriigi õiguse alusel algatada saneerimismenetlus, ja kui võlgnikuks on VKE, peaksid liikmesriigid nõudma menetluse algatamise eeltingimusena võlgniku nõusolekut, ning liikmesriikidel peaks olema võimalik laiendada seda nõuet ka võlgnikele, kes on suured ettevõtjad.

(30)

Üleliigsete kulude vältimiseks ja ennetava saneerimise varase laadiga arvestamiseks ning selleks, et stimuleerida võlgnikke taotlema ennetavat saneerimist nende rahaliste raskuste varajases etapis, peaks neile põhimõtteliselt jääma kontroll oma varade ning igapäevase majandustegevuse üle. Saneerimisnõustaja määramine võlgniku tegevuse üle järelevalve teostamiseks või võlgniku igapäevase tegevuse üle osalise kontrolli võtmiseks ei peaks olema igal juhul kohustuslik, vaid see otsus tuleks teha iga juhtumi puhul eraldi ja olenevalt olukorrast või võlgniku konkreetsetest vajadustest. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalik ette näha, et saneerimisnõustaja määramine on teatavatel tingimustel alati vajalik, näiteks juhul, kui kõikide võlgniku võlgade sissenõudmine peatatakse, kui saneerimiskava tuleb kinnitada rühmadeülese kohustamise kaudu, kui saneerimiskava sisaldab töötajate õigusi mõjutavaid meetmeid või kui võlgnik või selle juhtkond on ärisuhetes käitunud kriminaalsel, petturlikul või kahjustaval viisil.

(31)

Selleks et aidata pooltel saneerimiskava läbi rääkida ja koostada, peaksid liikmesriigid ette nägema saneerimisnõustaja kohustusliku määramise juhul, kui kohus või haldusasutus võimaldab võlgnikule konkreetsete täitemeetmete üldise peatamise, tingimusel et saneerimisnõustaja määramine on vajalik selleks, et kaitsta poolte huve, kui kohus või haldusasutus peab saneerimiskava kinnitama rühmadeülese kohustamise kaudu, kui seda nõudis võlgnik või kui seda nõudis võlausaldajate enamus, tingimusel et saneerimisnõustaja kulud ja tasud katavad võlausaldajad.

(32)

Võlgnikul peaks olema võimalik kasutada konkreetsete täitemeetmete ajutist peatamist ükskõik kas kohtu või haldusasutuse poolt võimaldatuna või õigusaktidest tulenevalt eesmärgiga toetada saneerimiskava üle peetavaid läbirääkimisi, et läbirääkimiste ajal oma majandustegevust jätkata või vähemalt säilitada oma varade väärtus. Kui liikmesriigi õiguses on nii sätestatud, peaks peatamist olema võimalik kohaldada ka kolmandast isikust tagatise pakkujate, sealhulgas garantii ja tagatise andjate suhtes. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalik sätestada, et kohtul või haldusasutusel on õigus konkreetsete täitemeetmete peatamise võimaldamisest keelduda, kui selline peatamine ei ole vajalik või kui see ei täidaks läbirääkimiste toetamise eesmärki. Keeldumise alused võivad olla nõutava võlausaldajate enamuse toetuse puudumine või, kui see on liikmesriigi õiguses nii sätestatud, võlgniku tegelik suutmatus võlgu nende sissenõutavaks muutumise ajal tasuda.

(33)

Menetluste käigu hõlbustamiseks ja kiirendamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik määrata vaidlustataval alusel kindlaks täitemeetmete peatamisest keeldumise aluste eeldused, näiteks kui võlgniku käitumises esineb elemente, mis on tüüpilised võlgnikule, kes ei suuda võlgu nende sissenõutavaks muutumise ajal tasuda, näiteks olulised makseviivitused töötajate või maksu- või sotsiaalkindlustusasutuste ees, või kui võlgnik või ettevõtte juhtkond on toime pannud finantskuriteo, mis annab põhjust eeldada, et võlausaldajate enamus ei toetaks läbirääkimiste alustamist.

(34)

Konkreetsete täitemeetmete peatamine võib olla üldine, kõiki võlausaldajaid hõlmav, või üksikutele võlausaldajatele või võlausaldajate kategooriatele suunatud. Liikmesriikidel peaks olema võimalik selgelt määratud juhtudel jätta peatamine teatavate nõuete või nõuete kategooriate suhtes kohaldamata, näiteks nõuete puhul, mis on tagatud varaga, mille ettevõttest väljaviimine ei seaks ohtu ettevõtte saneerimist, või selliste võlausaldajate nõuete puhul, kes kannataksid peatamise tõttu ebaõiglaselt kahju, näiteks hüvitamata kahju või tagatise amortiseerumise tõttu.

(35)

Selleks et tagada võlgniku ja võlausaldajate õiguste õiglane tasakaal, peaks konkreetsete täitemeetmete peatamist kohaldatama kõige rohkem kuni neljaks kuuks. Keerukas saneerimine võib aga olla aeganõudvam. Liikmesriikidel peaks olema võimalik tagada, et sellistel juhtudel võib kohus või haldusasutus lubada algse peatamise perioodi pikendamist. Kui kohus või haldusasutus ei tee peatamise pikendamise kohta otsust enne selle lõppemist, peaks peatamise mõju lõppema peatamisaja kehtivuse viimasel päeval. Õiguskindluse huvides peaks peatamise kogukestus piirduma 12 kuuga. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha määramata ajaks peatamine kohe, kui võlgnik muutub liikmesriigi õiguse alusel maksejõuetuks. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, kas lühikese ajutise peatamise suhtes, kuni oodatakse kohtu või haldusasutuse otsust ennetava saneerimise raamistiku kasutamise kohta, kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaseid tähtaegu.

(36)

Et võlausaldajate huve mitte liigselt kahjustada, peaksid liikmesriigid tagama, et kohtud või haldusasutused saavad konkreetsete täitemeetmete peatamise lõpetada, kui see ei täida enam läbirääkimiste toetamise eesmärki, näiteks juhul, kui ilmneb, et võlausaldajate nõutav enamus läbirääkimiste jätkamist ei toeta. Kui liikmesriigid sellise võimaluse ette näevad, võidakse peatamine lõpetada ka juhul, kui sellega võlausaldajaid ebaõiglaselt kahjustatakse. Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette, et peatamise võib lõpetada olukorras, kus võlausaldajatel ei olnud võimalust esitada oma seisukohta enne peatamise jõustumist või selle pikendamist. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ka ette näha miinimumperiood, mille jooksul peatamist ei saa lõpetada. Võlausaldajate ebaõiglase kahjustamise tuvastamiseks peaks kohtul või haldusasutusel olema võimalik arvestada seda, kas peatamine säilitaks varade koguväärtuse, kas võlgnik tegutseb pahauskselt või kahju tekitamise kavatsusega või tegutseb üldiselt vastuolus kõikide võlausaldajate õiguspäraste ootustega.

(37)

Käesolev direktiiv ei hõlma sätteid, mis käsitlevad kompensatsiooni või garantiisid võlausaldajatele, kelle tagatise väärtus võib peatamise ajal tõenäoliselt väheneda. Näiteks kahjustaks peatamine üksikut võlausaldajat või võlausaldajate rühma ebaõiglaselt juhul, kui peatamise tulemusel oleks nende nõuded oluliselt halvemas seisus võrreldes olukorraga, kui peatamist ei kohaldata, või kui võlausaldaja satub seeläbi halvemasse seisu kui teised samas olukorras olevad võlausaldajad. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et ühe või mitme võlausaldaja või ühe või mitme võlausaldajate rühma ebaõiglase kahjustamise tuvastamise korral võib peatamise lõpetada nende võlausaldajate või võlausaldajate rühmade või kõigi võlausaldajate suhtes. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, kes saab peatamise lõpetamist taotleda.

(38)

Konkreetsete täitemeetmete peatamine peaks ka peatama võlgniku kohustuse esitada maksejõuetusmenetluse taotlus või kohustuse algatada võlausaldaja taotlusel selline menetlus, mis võib lõppeda võlgniku likvideerimisega. Õigusnormidega ei peaks ette nägema, et maksejõuetusmenetluse tulemuseks ei tarvitse olla vaid võlgniku likvideerimine, vaid selle tulemuseks võib olla ka võlgniku saneerimine. Võlausaldajate taotlusel algatatud maksejõuetusmenetluse algatamise peatamist ei kohaldata mitte ainult juhul, kui liikmesriigid näevad ette kõiki võlausaldajaid hõlmava konkreetsete täitemeetmete üldise peatamise, vaid ka siis, kui liikmesriigid sätestavad konkreetsete täitemeetmete peatamise võimaluse vaid piiratud arvu võlausaldajate jaoks. Liikmesriikidel peaks sellegipoolest olema võimalik ette näha, et maksejõuetusmenetlus võidakse algatada üldistes huvides ametiasutuste (näiteks prokuratuuri) taotlusel, kes ei tegutse võlausaldaja rollis.

(39)

Käesoleva direktiivi kohaldamine ei peaks takistama võlgnikku tavapärase majandustegevuse käigus rahuldamast mittepuudutatud võlausaldajate nõudeid ning puudutatud võlausaldajate nõudeid, mis tekivad ajal, mil konkreetsed täitemeetmed on peatatud. Selleks et tagada, et võlausaldajad, kelle nõuded tekkisid enne saneerimismenetluse algatamist või konkreetsete täitemeetmete peatamist, ei survestaks võlgnikku tasuma neid nõudeid, mida muidu saneerimiskava rakendamise käigus vähendataks, peaks liikmesriikidel olema võimalik ette näha selliste nõuete puhul võlgniku tasumiskohustuse peatamine.

(40)

Kui võlgniku suhtes algatatakse maksejõuetusmenetlus, võib mõnel tarnijal olla lepingust tulenev õigus lõpetada tarneleping pelgalt maksejõuetuse tõttu (nn ipso facto klausel) isegi juhul, kui võlgnikud on oma kohustused täielikult täitnud. Selline õigus võib olla ka juhul, kui võlgnik taotleb ennetava saneerimise meetmeid. Ipso facto klausli rakendamise korral juhul, kui võlgnik peab pelgalt saneerimiskava üle läbirääkimisi või taotleb konkreetsete täitemeetmete peatamist, või kui seda klauslit rakendatakse konkreetsete täitemeetmete peatamisega seonduva sündmuse puhul, võib ennetähtaegsel lõpetamisel olla negatiivne mõju võlgniku majandustegevusele ja ettevõtte päästmise õnnestumisele. Seega on sellistel juhtudel vaja ette näha, et võlausaldajatel ei oleks lubatud rakendada saneerimiskava läbirääkimistele või peatamisele või peatamisega seotud muule sündmusele viitavaid ipso facto klausleid.

(41)

Lepingute ennetähtaegne lõpetamine võib seada ohtu ettevõtte suutlikkuse saneerimise üle läbirääkimiste pidamisel tegevust jätkata, eriti juhul, kui asjaomased lepingud käsitlevad esmavajalikke tarneid, nagu gaas, elekter, vesi, telekommunikatsiooni- ja kaardimakseteenused. Liikmesriigid peaksid nägema ette, et võlausaldajatel, kelle suhtes konkreetsete täitemeetmete peatamist kohaldatakse ja kelle nõuded tekkisid enne peatamise kohaldamist ja mida võlgnik ei ole tasunud, ei lubata peatamise ajal täitmisest keelduda, esmavajalikke täitmisele kuuluvaid lepinguid lõpetada, nende täitmist kiirendada ega neid muul viisil muuta, eeldusel et võlgnik jätkuvalt täidab sellistest lepingutest talle tulenevaid kohustusi, mille tähtpäev on peatamise ajal. Täitmisele kuuluvad lepingud on näiteks rendi- ja litsentsilepingud, pikaajalised tarnelepingud ja frantsiisilepingud.

(42)

Käesolevas direktiivis nähakse ette saneerimiskava sisu miinimumnõuded. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalik nõuda saneerimiskavas täiendavaid selgitusi, näiteks seoses võlausaldajate rühmitamise kriteeriumidega, mis võivad olla asjakohased juhul, kui võlg on ainult osaliselt tagatud. Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud nõudma eksperdiarvamust kavas esitatavate varade väärtuse kohta.

(43)

Saneerimiskavast puudutatud võlausaldajatel, sealhulgas töötajatel, ja omakapitali omanikel, kui see on liikmesriigi õiguses lubatud, peaks olema õigus hääletada saneerimiskava vastuvõtmise üle. Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette piiratud erandid sellest reeglist. Isikutel, keda saneerimiskava ei puuduta, ei peaks olema õigust kava üle hääletada ning samuti ei peaks nende toetus olema nõutav kava vastuvõtmiseks. Puudutatud isikute mõiste peaks hõlmama ainult võlausaldaja rollis töötajaid. Seega, kui liikmesriigid otsustavad töötajate nõuded ennetava saneerimise raamistikust välja arvata, ei tuleks töötajaid käsitada puudutatud isikutena. Hääletamine saneerimiskava vastuvõtmise üle võiks toimuda ametliku hääletuse või konsulteerimise vormis, mille käigus jõutakse kokkuleppele puudutatud isikute nõutud enamusega. Siiski tuleks juhul, kui hääletamine toimus nõutud enamusega kokkuleppe saavutamise vormis, pakkuda puudutatud isikutele, kes kokkuleppes ei osalenud, sellegipoolest võimalust saneerimiskavas osaleda.

(44)

Selleks et tagada sisult samalaadsete õiguste võrdne kohtlemine ja saneerimiskavade vastuvõtmine ilma puudutatud isikute õigusi ebaõiglaselt kahjustamata, tuleks puudutatud isikute kohtlemisel lähtuda eraldi rühmadest, mis vastavad liikmesriigi õiguse kohastele rühmade moodustamise kriteeriumidele. Rühmade moodustamine tähendab puudutatud isikute rühmitamist kava vastuvõtmise eesmärgil viisil, mis kajastaks nõuete ja huvidega kaasnevaid õigusi ja nõuete rahuldamisjärke. Igal juhul tuleb tagatud ja tagamata nõuetega võlausaldajaid käsitada alati eraldi rühmadesse kuuluvana. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha rohkem kui kahe võlausaldajate rühma moodustamine, sealhulgas näha ette erinevad rühmad tagamata ja tagatud nõuetega võlausaldajate ning madalama rahuldamisjärguga nõuetega võlausaldajate jaoks. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik käsitada eraldi rühmadena võlausaldajaid, kellel ei ole piisavat huvide ühisosa, näiteks maksu- ja sotsiaalkindlustusameteid. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada, et tagatud nõuded võib tagatise väärtuse hindamise alusel jagada tagatud ja tagamata osadeks. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada ka rühmade moodustamist soodustavad erinormid, et mitmekesise portfellita või muidu eriti haavatavaid võlausaldajaid, nagu töötajad või väiketarnijad, selliste rühmade moodustamisega aidata.

(45)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette, et VKEdest võlgnike puhul võib nende suhteliselt lihtsa kapitalistruktuuri tõttu teha erandi puudutatud isikute eri rühmades käsitlemise kohustusest. Kui VKEd on otsustanud luua ainult ühe hääletamisrühma ja see rühm hääletab kava vastu, on võlgnikel võimalik kooskõlas käesoleva direktiivi üldiste põhimõtetega esitada teine kava.

(46)

Riigisisese õigusega tuleks igal juhul tagada, et rühmade moodustamisel käsitletaks piisava põhjalikkusega kõiki olulisi asjaolusid, näiteks seotud isikute nõudeid, ning samuti tuleks riigisisese õigusega ette näha tingimuslikke nõudeid ja vaidlustatud nõudeid reguleerivad normid. Liikmesriikidel peaks olema õigus reguleerida seda, kuidas tuleks käsitada vaidlustatud nõudeid hääleõiguse jaotamise eesmärgil. Kohus või haldusasutus peaks rühmade moodustamist, sealhulgas saneerimiskavast puudutatud võlausaldajate valikut, kontrollima pärast saneerimiskava kinnitamiseks esitamist. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada, et kohus või haldusasutus võib rühmade moodustamist kontrollida ka juba varasemas etapis, kui kava esitaja varem nõu või juhendamist soovib.

(47)

Liikmesriigi õiguses tuleks kehtestada nõutavad enamused tagamaks, et puudutatud isikute vähemus igas rühmas ei saaks takistada sellise saneerimiskava vastuvõtmist, millega ei kahjustata ebaõiglaselt nende õigusi ja huvisid. Kui tagatud nõuetega võlausaldajaid, kes jäid eriarvamusele, ei seoks häälteenamuse nõue, ei oleks varajane saneerimine paljudel juhtudel võimalik, näiteks muidu elujõulise ettevõtte finantsjuhtimise ümberkorraldamise vajaduse korral. Selleks et tagada saneerimiskavade vastuvõtmisel isikutele sõnaõigus, mis oleks proportsionaalne nende panusega ettevõttes, peaks nõutav enamus põhinema iga vastava rühma võlausaldajate nõuete või omakapitali omanike huvide summal. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lisaks nõuda igas rühmas puudutatud isikute arvu enamust. Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette reeglid, mis puudutavad selliste puudutatud isikute hääleõigust, kes ei kasuta oma hääleõigust nõuetekohaselt või kes ei ole esindatud, võttes neid näiteks arvesse seoses osalemiskünnisega või enamuse väljaarvutamisel. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik näha hääletamise jaoks ette osalemise künnis.

(48)

Saneerimiskava kinnitamine kohtus või haldusasutuses on vajalik tagamaks, et võlausaldajate õiguste või omakapitali omanike huvide vähenemine oleks proportsionaalne saneerimisest saadava kasuga ning et neil oleks õigus kasutada tõhusaid õiguskaitsevahendeid. Kinnitamine on eriti vajalik siis, kui on tegemist eriarvamusele jäänud puudutatud isikutega, kui saneerimiskava sisaldab sätteid uue rahastamise kohta või kui kava kohaselt kaotab töö rohkem kui 25 % töötajatest. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et kinnitamine kohtus või haldusasutuses on vajalik ka muudel juhtudel. Sellise kava kinnitamine, mille kohaselt kaotab töö rohkem kui 25 % töötajatest, peaks olema vajalik ainult siis, kui liikmesriigi õiguse kohaselt võib ennetava saneerimise raamistikes näha ette meetmeid, millel on otsene mõju töölepingutele.

(49)

Liikmesriigid peaksid tagama, et kohus või haldusasutus saab tagasi lükata kava, kui on tehtud kindlaks, et sellega kahjustatakse eriarvamusele jäänud võlausaldajate või omakapitali omanike õigusi kas siis enam, kui võib mõistlikult eeldada võlgniku ettevõtte likvideerimise korral, sealhulgas olenevalt võlgniku konkreetsest olukorrast osade kaupa likvideerimise korral või lähtudes ettevõtte väärtusest tema tegevuse jätkuvuse korral, või siis enam, kui võib mõistlikult eeldada paremuselt järgmise alternatiivse stsenaariumi korral, kui saneerimiskava ei kinnitata. Siiski tuleks juhul, kui kava kinnitatakse rühmadeülese kohustamise kaudu, viidata sellise stsenaariumi korral kasutatud kaitsemehhanismile. Kui liikmesriigid otsustavad hinnata võlgniku väärtust tema tegevuse jätkuvuse korral, tuleks ettevõtte tegevuse jätkuvuse põhimõttel väärtuse hindamisel arvesse võtta võlgniku ettevõtte väärtust pikemas perspektiivis, erinevalt likvideerimisväärtusest. Väärtus ettevõtte tegevuse jätkuvuse korral on reeglina suurem likvideerimisväärtusest, kuna selles kajastub asjaolu, et ettevõte jätkab tegevust võimalikult väheste häiretega, ettevõttel on rahalise nõudega võlausaldajate, aktsionäride või osanike ja klientide usaldus, tulu teenimine jätkub ning töötajatele avalduv mõju on piiratud.

(50)

Samal ajal kui vastavust võlausaldajate parimate huvide testile peaks kohus või haldusasutus kontrollima ainult saneerimiskava vaidlustamise korral, et hoida ära väärtuse hindamine iga juhtumi puhul, peaks liikmesriikidel olema võimalik ette näha, et muid kava kinnitamise tingimusi võib kontrollida ex officio. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lisada muid tingimusi, mida tuleb saneerimiskava kinnitamiseks täita, näiteks kas omakapitali omanikud on piisavalt kaitstud. Kohtul või haldusasutusel peaks olema võimalik keelduda saneerimiskava kinnitamisest, kui ei ole mõistlikku väljavaadet selle kavaga võlgniku maksejõuetust ära hoida või ettevõtte elujõulisust tagada. Siiski ei peaks liikmesriigid tagama, et selline hindamine toimuks ex officio.

(51)

Kõikide puudutatud isikute teavitamine peaks olema üks saneerimiskava kinnitamise tingimustest. Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata kindlaks teavitamise vorm ja aeg ning näha ette teavitamisega seoses sätted ettenägematute nõuete menetlemiseks. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et saneerimiskavast tuleks teavitada ka mittepuudutatud isikuid.

(52)

Võlausaldajate parimate huvide testi sooritatuks lugemise all tuleks mõista seda, et ükski eriarvamusele jäänud võlausaldaja ei ole saneerimiskavaga halvemas seisus, kui ta oleks olnud kas likvideerimise korral, sealhulgas nii osade kaupa likvideerimise korral kui ka ettevõtte müümise korral tema tegevuse jätkuvuse põhimõttest lähtudes, või paremuselt järgmise alternatiivse stsenaariumi korral, kui saneerimiskava ei kinnitata. Liikmesriigid peaksid saama võlausaldajate parimate huvide testi liikmesriigi õiguses rakendades valida ühe nimetatud künnisest. Seda testi tuleks kohaldada alati, kui kava on vaja kinnitada, et see oleks eriarvamusele jäänud võlausaldajate, või olenevalt olukorrast eriarvamusele jäänud võlausaldajate rühmade suhtes siduv. Tulenevalt võlausaldajate parimate huvide testist, kui riigiasutustest võlausaldajatel on liikmesriigi õiguse kohaselt eelisõigus, ei saa kavaga kehtestada nende võlausaldajate nõuete täielikku või osalist tühistamist.

(53)

Alati tuleks vastu võtta saneerimiskava, mida toetab iga puudutatud rühma nõutav enamus, kuid kohtul või haldusasutusel peaks olema võimalik kinnitada võlgniku ettepanekul või võlgniku nõusolekul ka saneerimiskava, mida ei toeta iga puudutatud rühma nõutav enamus. Juriidilise isiku puhul peaksid liikmesriigid saama otsustada, kas võlgnikku tuleb saneerimiskava vastuvõtmise või kinnitamise eesmärgil käsitada juriidilise isiku juhatusena või aktsionäride või osanike või omakapitali omanike teatava enamusena. Kava kinnitamiseks rühmadeülese kohustamise puhul peaks seda toetama puudutatud isikute hääletavate rühmade enamus. Vähemalt üks kõnealustest rühmadest peaks olema tagatud nõuetega võlausaldajate rühm või kõrgema rahuldamisjärguga kui tavaliste tagamata nõuetega võlausaldajate rühm.

(54)

Kui hääletavate rühmade enamus ei toeta saneerimiskava, siis vähemalt üks puudutatud või kahju kannatanud võlausaldajate rühm, kes võlgniku tegevust jätkava ettevõtte väärtuse hindamise tulemusel saaks väljamakseid või säilitaks positsiooni, või, kui see on liikmesriigi õiguse kohaselt ette nähtud, kelle puhul saab mõistlikult eeldada väljamaksete saamist või positsiooni säilitamist, kui kohaldatakse liikmesriigi õiguse kohast likvideerimise tavapärast järjestust. Sellisel juhul peaks liikmesriikidel olema võimalik suurendada kava heakskiitmiseks nõutavate rühmade arvu, ilma tingimata nõudmata, et kõik need rühmad peaksid võlgniku väärtuse hindamisel tema tegevuse jätkuvuse korral saama liikmesriigi õiguse kohaselt väljamakseid või säilitama positsiooni. Liikmesriigid ei peaks siiski nõudma kõigi rühmade nõusolekut. See tähendab, et ainult kahe võlausaldajate rühma olemasolu korral peetakse piisavaks vähemalt ühe rühma nõusolekut, kui muud rühmadeülese kohustamise tingimused on täidetud. Võlausaldaja poolt kahju kannatamine tähendab seda, et nende nõuete väärtus on vähenenud.

(55)

Liikmesriigid peaksid rühmadeülese kohustamise puhul tagama, et puudutatud võlausaldajate eriarvamusele jäänud rühmi esitatud kava alusel ebaõiglaselt ei kahjustataks, ning liikmesriigid peaksid nägema sellistele eriarvamusele jäänud rühmadele ette piisava kaitse. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kaitsta võlausaldajate eriarvamusele jäänud rühma, tagades, et neid koheldakse vähemalt sama soodsalt kui muud sama järguga rühma ning soodsamalt kui madalama rahuldamisjärguga nõuete rühma. Teise võimalusena võivad liikmesriigid kaitsta võlausaldajate eriarvamusele jäänud rühma, tagades, et kui selline madalama rahuldamisjärguga nõuete rühm saab osa jaotamisest või säilitab saneerimiskavas positsiooni, tuleb eriarvamusele jäänud puudutatud võlausaldajate rühmale teha maksed täies ulatuses (edaspidi „absoluutse eelisõiguse reegel“). Liikmesriikidel peaks olema kaalutlusõigus täieliku makse kontseptsiooni rakendamisel, sealhulgas seoses makse ajastamisega, niivõrd kui nõude põhisumma ning – tagatud nõuetega võlausaldajate puhul – tagatise väärtus on kaitstud. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ka otsustada, millised on võrdväärsed vahendid, mille arvel algset nõuet täielikult rahuldada.

(56)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik teha absoluutse eelisõiguse reeglist erandeid, näiteks juhul, kui peetakse õiglaseks, et omakapitali omanikud säilitavad teatava positsiooni kava alusel vaatamata sellele, et kõrgema rahuldamisjärguga rühm peab nõustuma oma nõuete vähendamisega, või et esmavajalikele tarnijatele, kes on hõlmatud konkreetsete täitemeetmete peatamise sättega, tehakse väljamakse enne kui kõrgema rahuldamisjärguga võlausaldajate rühmale. Liikmesriigid peaksid saama valida, millised eespool nimetatud kaitsemehhanismid nad kehtestavad.

(57)

Aktsionäride või osanike või teiste omakapitali omanike õigustatud huvisid tuleks kaitsta, kuid liikmesriigid peaksid tagama, et nad ei saa teha põhjendamatuid takistusi selliste saneerimiskavade vastuvõtmisele, mille abil saaks taastada võlgniku elujõulisuse. Liikmesriikidel peaks olema võimalik selle eesmärgi saavutamiseks kasutada erinevaid vahendeid, näiteks mitte anda omakapitali omanikele õigust saneerimiskava üle hääletada ning mitte teha saneerimiskava vastuvõtmist sõltuvaks omakapitali omanike nõusolekust, kes ettevõtte väärtuse hindamise tulemusel ei saaks likvideerimise tavapärase järjestuse korral väljamakseid ega muid hüvitisi. Siiski peaks juhul, kui omakapitali omanikel on õigus saneerimiskava üle hääletada, kohtul või haldusasutusel olema võimalik rühmadeülese kohustamise reeglite abil kava kinnitada, olenemata ühe või mitme omakapitali omanike rühma eriarvamusest. Liikmesriikidele, kes jätavad omakapitali omanikud hääletamisest välja, ei peaks kohaldama võlausaldajate ja omakapitali omanike vahelistes suhetes absoluutse eelisõiguse reeglit. Teine võimalik viis tagada, et omakapitali omanikud ei tee põhjendamatuid takistusi saneerimiskavade vastuvõtmisel, on tagada, et saneerimismeetmete suhtes, mis mõjutavad otseselt omakapitali omanike õigusi ja mille peab äriühinguõiguse kohaselt heaks kiitma aktsionäride üldkoosolek või osanike koosolek, ei kohaldata põhjendamatult suure häälteenamuse nõudeid ning et omakapitali omanikel ei ole pädevust seoses saneerimismeetmetega, mis nende õigusi otse ei mõjuta.

(58)

Kui erinevatel aktsionäride või osanike rühmadel on erinevad õigused, võib olla vajalik moodustada rohkem omakapitali omanike rühmi. Sellistel tingimustel ei pruugi saneerimisest olla huvitatud VKEde omakapitali omanikud, kes ei ole pelgalt investorid, vaid on ettevõtte omanikud ja panustavad ettevõttesse muul viisil, näiteks juhtimiskogemustega. Sel põhjusel peaks rühmadeülese kohustamise kasutamine jääma VKEdest võlgnike otsustada.

(59)

Kava rakendamise eesmärgil tuleks saneerimiskavaga anda VKEde omakapitali omanikele võimalus osaleda saneerimises muu kui rahalise abiga, näiteks kasutades oma kogemusi, mainet või ärikontakte.

(60)

Ennetava saneerimise menetluse ajal peaks töötajatel olema täielik tööõigusega antav kaitse. Eeskätt ei piirata käesoleva direktiiviga töötajate õigusi, mis on neile tagatud nõukogu direktiividega 98/59/EÜ (12) ja 2001/23/EÜ (13) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2002/14/EÜ, (14) 2008/94/EÜ (15) ja 2009/38/EÜ (16). Nimetatud direktiive rakendavast liikmesriigi õigusest tulenevad töötajate teavitamise ja ärakuulamise kohustused kehtivad endiselt täies ulatuses. See hõlmab kohustust teavitada töötajate esindajaid kooskõlas direktiiviga 2002/14/EÜ otsusest kasutada ennetava saneerimise raamistikku.

(61)

Töötajatele ja nende esindajatele tuleks anda teavet kavandatava saneerimiskava kohta niivõrd, kui see on liidu õiguses ette nähtud, et neil oleks võimalik eri stsenaariume põhjalikult hinnata. Lisaks tuleks töötajaid ja nende esindajaid kaasata määral, mis on vajalik liidu õiguses sätestatud konsulteerimisnõuete täitmiseks. Töötajate kaitse sobiva taseme tagamise vajadust arvestades peaksid liikmesriigid olema kohustatud töötajate rahuldamata nõuded konkreetsete täitemeetmete peatamisest välja arvama, olenemata sellest, kas need nõuded on tekkinud enne peatamise võimaldamist või tekivad pärast seda. Töötajate rahuldamata nõuete sissenõudmise peatamine peaks olema lubatud üksnes sellises summas ja ajavahemikul, mille ulatuses selliste nõuete tasumine on sarnasel tasemel tõhusalt tagatud muude liikmesriigi õiguse vahenditega. Kui liikmesriigi õiguse kohaselt on garantiiasutuste vastutusele kehtestatud tagamise kestuse või töötajatele makstava summa suhtes piirangud, peaks töötajad saama nõuda nõuete täitmist puudujääva osa ulatuses ka peatamise ajal. Teise võimalusena peaks liikmesriikidel olema võimalik jätta töötajate nõuded ennetava saneerimise raamistikust välja ja näha nende kaitse ette liikmesriigi õiguse kohaselt.

(62)

Kui saneerimiskavas nähakse ette ettevõtte või ettevõtte osa üleminek, siis peaksid töölepingust või töösuhtest töötajatele tulenevad õigused, eelkõige õigus saada töötasu, olema kaitstud kooskõlas direktiivi 2001/23/EÜ artiklitega 3 ja 4, piiramata maksejõuetusmenetluse korral kõnealuse direktiivi artikli 5 kohaselt kohaldatavaid erinorme ning eelkõige kõnealuse direktiivi artikli 5 lõikes 2 sätestatud võimalusi. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata direktiiviga 2002/14/EÜ tagatud teavitamise ja konsulteerimise õigust, sealhulgas kokkuleppe saavutamise eesmärgil selliste otsuste asjus, mis võivad põhjustada olulisi muutusi töökorralduses või lepingusuhetes. Samuti peaks töötajatel, kelle nõuded on saneerimiskavast puudutatud, olema käesoleva direktiivi kohaselt õigus kava üle hääletada. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, et saneerimiskava üle hääletamisel on töötajad teistest võlausaldajate rühmadest eraldiseisvas rühmas.

(63)

Kohtud või haldusasutused peaksid tegema otsuse ettevõtte väärtuse hindamise kohta, kui ettevõte on likvideerimisel või paremuselt järgmise alternatiivse stsenaariumi korral, kui saneerimiskava ei kinnitatud, üksnes juhul, kui eriarvamusele jäänud puudutatud isik saneerimiskava vaidlustab. See ei takistaks liikmesriikidel teha hindamisi muus kontekstis liikmesriigi õiguse kohaselt. Peaks olema võimalik, et sellise otsuse puhul on tegu eksperdi tehtud hindamise või võlgniku või muu isiku poolt protsessi varasemas etapis esitatud hindamise heakskiitmisega. Kui otsustatakse teha hindamine, peaks liikmesriikidel olema võimalik eraldi üldisest tsiviilmenetlusõigusest näha ette erinormid saneerimise juhtude hindamiseks, tagamaks, et see tehakse kiiresti. Miski käesolevas direktiivis ei tohiks mõjutada liikmesriigi õiguse kohaseid tõendamiskoormise reegleid hindamise korral.

(64)

Saneerimiskava siduv mõju piirdub nende puudutatud isikutega, kes osalesid kava vastuvõtmises. Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata kindlaks, mida tähendab võlausaldaja jaoks osalemine, sealhulgas ettenägematute võlausaldajate või tulevaste nõuete võlausaldajate korral. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada, kuidas kohelda võlausaldajaid, keda teavitati nõuetekohaselt, kuid kes menetluses ei osalenud.

(65)

Huvitatud puudutatud isikutel peaks olema võimalik vaidlustada saneerimiskava kinnitav otsus, mille on teinud haldusasutus. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik näha ette võimalus vaidlustada saneerimiskava kinnitav kohtu otsus. Selleks et tagada kava mõjusus, vähendada ebakindlust ja vältida põhjendamatuid viivitusi, ei tohiks vaidlustamisel reeglina olla saneerimiskava rakendamist peatavat toimet. Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata kindlaks vaidlustamise alused ja neid piirata. Kui kava kinnitamise otsus vaidlustatakse, peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada kohtul teha eelotsus või kokkuvõtlik otsus, et kava täitmine ja rakendamine ei sõltuks vaidlustamismenetluse edukusest. Kui vaidlustamine rahuldatakse, peaks kohtul või haldusasutusel olema võimalik kaaluda kava kõrvalejätmise alternatiivina kava muutmist, kui liikmesriigid sellise võimaluse ette näevad, samuti kava kinnitamist ilma muudatusteta. Kava muudatusi peaksid saama hääletuseks esitada pooled omal algatusel või kohtu taotlusel. Samuti võivad liikmesriigid näha ette hüvitise selle poole rahalise kahju eest, kelle kaebus rahuldati. Seda, kuidas käsitleda võimalikku uut peatamist või peatamise pikendamist juhul, kui kohus otsustab, et kava vaidlustamisel on peatav mõju, reguleeritakse liikmesriigi õigusega.

(66)

Saneerimiskava edu võib tihti oleneda sellest, kas rahaline abi laieneb võlgnikule, et toetada esiteks ettevõtte tegevust saneerimise üle läbirääkimiste pidamise ajal ja teiseks kava rakendamist pärast selle kinnitamist. Rahalist abi tuleks mõista laias tähenduses, mis hõlmab raha või kolmanda isiku tagatiste andmist ning vara, inventari, tooraine tarnimist ja esmatähtsate teenuste pakkumist, näiteks pakkudes võlgnikule pikemat tagasimakseperioodi. Seetõttu ei tuleks vaherahastamist ega uut rahastamist käsitada vara tagasivõitmise meetmena, millega soovitakse selline rahastamine tunnistada järgnevas maksejõuetusmenetluses kõikide võlausaldajate huvisid kahjustava toiminguna tühiseks, kehtetuks või mittetäidetavaks.

(67)

Riigisisene maksejõuetusõigus, milles on kehtestatud vaherahastamise ja uue rahastamise korral vara tagasivõitmise meetmed või on sätestatud, et rahalistes raskustes võlgnikele laenu andmise eest võib uutele laenuandjatele kehtestada tsiviil-, haldus- või kriminaalkaristusi, võiks ohtu seada saneerimiskava läbirääkimiste ja rakendamise eduks vajaliku rahastuse leidmise. Käesolev direktiiv ei peaks piirama muid aluseid, millele tuginedes saab tunnistada uue rahastamise ja vaherahastamise tühiseks, kehtetuks või mittetäidetavaks või kohaldada sellise rahastamise pakkujatele tsiviil-, kriminaal- või haldusvastutust, nagu on ette nähtud riigisiseses õiguses. Sellised muud alused võivad muu hulgas hõlmata pettust, halvas usus tegutsemist, teatavat liiki pooltevahelisi suhteid, mida võib pidada huvide konfliktiks, näiteks tehingud seotud poolte või aktsionäride või osanike ja äriühingu vahel või selliste tehingute korral, kus üks pool saab vara või tagatise, millele tal ei olnud õigust tehingu tegemise ajal või tehingu tegemise viisi tõttu.

(68)

Vaherahastamise pikendamise korral ei ole pooltel teada, kas saneerimiskava lõpuks kinnitatakse või mitte. Seetõttu ei peaks liikmesriigid olema kohustatud piirama vaherahastamise kaitset juhtudega, kui kava võtavad vastu võlausaldajad või selle kinnitab kohus või haldusasutus. Võimaliku kuritarvitamise vältimiseks tuleks kaitsta üksnes rahastamist, mis on kuni kõnealuse kava kinnitamiseni mõistlikult ja viivitamatult vajalik, et võlgniku ettevõte saaks edasi tegutseda, või selle ettevõtte väärtuse säilitamiseks või suurendamiseks. Lisaks ei peaks käesolev direktiiv takistama liikmesriikidel kehtestamast vaherahastamise suhtes ex ante kontrollimehhanismi. Liikmesriikidel peaks olema võimalik piirata uue rahastamise kaitse juhtudega, kui kava on kohtus või haldusasutuses kinnitatud, ning vaherahastamise kaitse juhtudega, kui selle suhtes on tehtud ex ante kontroll. Ex ante kontrolli vaherahastamise või muude tehingute suhtes võib teha saneerimisnõustaja, võlausaldajate komitee või kohus või haldusasutus. Vaherahastamise ja uue rahastamise korral tuleks kaitset pakkuda vähemalt vara tagasivõitmise meetmete ja isikliku vastutuse eest. Siiski võib selleks, et julgustada uusi laenuandjaid võtma rahalistes raskustes elujõulisesse võlgnikku investeerimisega kaasnevat suuremat riski, osutuda vajalikuks täiendavate stiimulite kasutamine, näiteks järgnevas maksejõuetusmenetluses sellisele rahastamisele vähemalt tagamata nõuete ees eelisõiguse andmine.

(69)

Selleks et soodustada varakult ennetava saneerimise kasutamist, on soovitav, et mõistlikud ja saneerimiskava üle läbirääkimiste pidamiseks või selle rakendamiseks kohe vajalikud tehingud oleksid kaitstud ka järgnevas maksejõuetusmenetluses vara tagasivõitmise meetmete eest. Kohtul või haldusasutusel peaks olema võimalik kulude ja tasude mõistlikkuse ja kohese vajalikkuse kindlaksmääramisel kaaluda prognoose ja hinnanguid, mis on esitatud puudutatud isikutele, võlausaldajate komiteele, saneerimisnõustajale või kohtule või haldusasutusele. Sel eesmärgil peaks liikmesriikidel olema võimalik nõuda võlgnikelt ka asjaomaste hinnangute esitamist ja ajakohastamist. Selline kaitse peaks parandama kindlustunnet tehingute tegemisel teadaolevalt rahalistes raskustes olevate ettevõtjatega ning hajutama võlausaldajate ja investorite hirmu, et sellised tehingud võidakse saneerimise läbikukkumisel tühiseks tunnistada. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha ajahetk enne ennetava saneerimise menetluse algatamist ja konkreetsete täitemeetmete peatamist, millest alates saneerimiskava läbirääkimise, vastuvõtmise, kinnitamise või sellega seoses erialase nõu hankimise tasusid ja kulusid hakatakse kaitsma vara tagasivõitmise meetmete eest. Muude maksete ja väljamaksete korral ning töötasude maksmise kaitse korral võib selline algushetk olla ka täitemeetmete peatamiseks korralduse andmine või ennetava saneerimise menetluse algatamine.

(70)

Selleks et ennetavat saneerimist veelgi edendada, on oluline tagada, et juriidilise isiku juhte ei kallutataks mõistlike äriotsuste tegemata jätmisele ega mõistlike äririskide võtmata jätmisele, eriti olukorras, kus seeläbi paraneks potentsiaalselt elujõuliste ettevõtete saneerimise väljavaade. Kui äriühing on rahalistes raskustes, peaksid juriidilise isiku juhid astuma samme kahjude minimeerimiseks ja maksejõuetuse vältimiseks, näiteks küsima erialast nõu, sealhulgas saneerimise ja maksejõuetuse asjus, või kasutama vajaduse korral varajase hoiatamise vahendeid; kaitsma äriühingu varasid, et väärtus oleks maksimaalne ja peamiste varade kaotus ära hoitud; vaatama üle ettevõtte struktuuri ja ülesanded, et kontrollida elujõulisust ja vähendada kulutusi; mitte kohustama äriühingut sellist laadi tehinguteks, mille suhtes võidakse kohaldada vara tagasivõitmist, välja arvatud juhul, kui selleks on piisav majanduslik põhjendus; jätkama kauplemist neil juhtudel, kui see on tegevuse jätkuvuse maksimeerimise seisukohast põhjendatud; pidama võlausaldajatega läbirääkimisi ja algatama ennetava saneerimise menetluse.

(71)

Kui võlgnikku ähvardab maksejõuetus, on samuti oluline, et võlausaldajate õigustatud huvid oleks kaitstud võlgniku vara koosseisu mõjutada võivate juhtkonna otsuste eest, eriti kui nende otsuste mõjul võib saneerimiseks saadaval oleva või võlausaldajatele jaotatava võimaliku vara väärtus veelgi väheneda. Seetõttu on vaja tagada, et juriidilise isiku juhid väldiksid sellises olukorras igasugust tahtlikku või raskest hooletusest tingitud tegevust, mille tulemusel nad saavad sidusrühmade arvelt kasu, lepivad kokku turuväärtusest odavama hinnaga tehingutes või võtavad meetmeid, mille tulemusel üht või mitut sidusrühma eelistatakse ebaõiglaselt. Liikmesriikidel peaks olema võimalik vastavat käesoleva direktiivi sätet rakendada, tagades, et kui kohus või haldusasutus hindab seda, kas juriidilise isiku juht on vastutav hoolsuskohustuse rikkumise eest, võtab ta arvesse käesoleva direktiivi nõudeid juriidilise isiku juhtide kohustuste kohta. Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole panna tähtsuse järjekorda erinevad pooled, kelle huvisid on vaja nõuetekohaselt arvesse võtta. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalik teha otsus sellise hierarhia kohta. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide riigisiseseid õigusnorme, mis käsitlevad otsustusprotsesse äriühingus.

(72)

Füüsilisest isikust ettevõtjad, kes tegelevad kaubandus-, majandus-, ameti või sõltumatu kutsetegevusega, võib ohustada maksujõuetuks jäämine. Liikmesriikide erinevad uue võimaluse andmise süsteemid võivad soodustada ülemäärastes võlgades või maksejõuetute füüsilisest isikust ettevõtjate ümberasumist muusse liikmesriiki kui see, kus on nende asukoht, et kasutada lühemaid võlgadest vabastamise perioode või paremaid tingimusi, mis suurendab võlausaldajate jaoks nõuete sissenõudmisel õiguskindlusetust ja kulusid. Lisaks mõjuvad maksejõuetuse tagajärjed, eelkõige sotsiaalne halvakspanu, juriidilised tagajärjed (nagu füüsilisest isikust ettevõtjatele ettevõtlusega alustamise ja tegelemise keelu kohaldamine) ja jätkuv suutmatus võlgu ära maksta, uuesti majandustegevust alustada või uut võimalust soovivatele füüsilisest isikust ettevõtjatele väga heidutavalt, kuigi on tõendeid selle kohta, et füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes on olnud maksejõuetud, saadab järgmisel katsel tõenäolisemalt edu.

(73)

Seetõttu tuleks astuda samme, et vähendada ülemäärase võlgnevuse või maksejõuetuse negatiivset mõju füüsilisest isikust ettevõtjatele, nähes eelkõige ette täieliku võlgadest vabastamise teatava ajavahemiku järel ja piirates võlgniku ülemäärase võlgnevuse või maksejõuetuse tulemusel väljastatud äritegevuse keelu kestust. Maksejõuetuse mõiste tuleks määratleda liikmesriigi õiguses ning maksejõuetus võib seisneda ülemäärases võlgnevuses. Füüsilisest isikust ettevõtja mõiste käesoleva direktiivi tähenduses ei mõjuta äriühingu juhtide või direktorite seisundit, mille suhtes tuleks kohaldada liikmesriigi õigust. Liikmesriikidel peaks olema võimalik reguleerida võlgadest vabastamise menetluse kohaldamist, sealhulgas võimalus nõuda, et võlgnik taotleks võlgadest vabastamist.

(74)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette võimalus kohandada maksejõuetute füüsilisest isikust ettevõtjate tagasimaksmiskohustusi, kui nende majanduslik olukord on kas oluliselt muutunud, sõltumata sellest, kas muutus seisneb paranemises või halvenemises. Käesolevas direktiivis ei tuleks nõuda, et tagasimaksete kava peab saama võlausaldajate enamuse toetuse. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada, et füüsilisest isikust ettevõtjatel ei takistata alustamast tagasimaksete kava rakendamise ajal samas või erinevas valdkonnas uut tegevust.

(75)

Võlgadest vabastamine peaks olema võimalik menetluste puhul, mis hõlmavad tagasimaksete kava, varade müüki võlgade katteks või nende kahe kombinatsiooni. Kõnealuste normide rakendamisel peaks liikmesriikidel olema võimalik vabalt valida nende võimaluste vahel. Kui liikmesriigi õiguse alusel on võimalik kohaldada rohkem kui ühte võlgadest vabastamisega lõppevat menetlust, peaksid liikmesriigid tagama, et vähemalt üks neist menetlustest võimaldab maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad täielikult võlgadest vabastada maksimaalselt kolmeaastase perioodi jooksul. Menetluste puhul, milles varade müük võlgade katteks ja tagasimaksete kava on kombineeritud, peaks võlgadest vabastamise periood algama hiljemalt kohtu poolt tagasimaksete kava kinnitamise hetkest või rakendamise algusest, näiteks esimesest tagasimaksest kava alusel, kuid võib samuti alata varem, näiteks menetluse algatamise otsuse tegemisest.

(76)

Menetluste puhul, mis ei hõlma tagasimaksete kava, peaks võlgadest vabastamise periood algama hiljemalt kuupäevast, mil kohus või haldusasutus teeb menetluse algatamise otsuse, või pankrotivara kindlakstegemise hetkest. Käesoleva direktiivi kohaselt võlgadest vabastamise perioodi arvutamisel peaks liikmesriikidel olema võimalik ette näha, et mõiste „menetluse algatamine“ ei hõlma esialgseid meetmeid, nagu kaitsemeetmed või esialgse maksejõuetusnõustaja määramine, välja arvatud juhul, kui sellised meetmed võimaldavad varade müüki võlgade katteks, sealhulgas varade võõrandamist ja jaotamist võlausaldajatele. Pankrotivara kindlakstegemisega ei pea tingimata kaasnema kohtu või haldusasutuse ametlikku otsust või kinnitust, kui sellist otsust ei nõuta liikmesriigi õigusega, vaid selleks võidakse esitada varade ja kohustuste loetelu.

(77)

Kui võlgadest vabastamisega lõppev menetlus hõlmab füüsilisest isikust ettevõtja varade müüki võlgade katteks, ei tohiks takistada liikmesriikidel ette näha, et võlgadest vabastamise taotlust menetletakse varade võlgade katteks toimuvast müügist eraldi, eeldusel et selline taotlus on käesoleva direktiivi alusel võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse lahutamatu osa. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada õigusnormid, mis käsitlevad tõendamiskoormist võlgadest vabastamiseks, mis tähendab seda, et füüsilisest isikust ettevõtja võib olla seadusest tulenevalt kohustatud tõendama oma kohustuste täitmist.

(78)

Täielik võlgadest vabastamine või äritegevuse keelu kaotamine pärast maksimaalselt kolmeaastast perioodi ei ole igas olukorras asjakohane, seetõttu võib sellest reeglist kehtestada erandid, mis on liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud. Näiteks tuleks sellised erandid kehtestada juhtudel, kui võlgnik on ebaaus või on tegutsenud halvas usus. Kui liikmesriigi õiguses ei ole ette nähtud füüsilisest isikust ettevõtjate aususe ja heas usus tegutsemise eeldust, ei tohiks nende aususe ja heas usus tegutsemise tõendamiskohustus muuta menetluse algatamist nende jaoks ebavajalikult raskeks või koormavaks.

(79)

Näiteks võib kohus või haldusasutus füüsilisest isikust ettevõtja võimaliku ebaaususe tuvastamisel arvestada selliste asjaoludega nagu võlgade laad ja ulatus; võla tekkimise aeg; füüsilisest isikust ettevõtja püüded võlga tasuda ja täita õiguslikult siduvaid kohustusi, sealhulgas tegevusloa saamise nõuded ja nõuetekohane raamatupidamine; füüsilisest isikust ettevõtja tegevus võlausaldajate takistamiseks õiguskaitsevahendite kasutamisel; maksejõuetuse tõenäolisuse ajal nende kohustuste täitmine, mis on pandud füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes on juriidilise isiku juhid, ning liidu ja liikmesriigi konkurentsi- ja tööõiguse järgimine. Erandeid peaks olema võimalik kehtestada ka siis, kui füüsilisest isikust ettevõtja ei ole täitnud teatavaid juriidilisi kohustusi, sealhulgas kohustust maksimeerida võlausaldajate kasumit, mis võib toimuda üldise kohustusena teenida tulu või luua varasid. Samuti peaks olema võimalik kehtestada spetsiifilisi erandeid, kui on vaja tagada tasakaal võlgniku ja ühe või mitme võlausaldaja õiguste vahel, näiteks kui võlausaldaja on füüsiline isik, kes vajab kaitset rohkem kui võlgnik.

(80)

Erand võib olla põhjendatud ka siis, kui võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse kulud, sealhulgas kohtu ja haldusasutuse ning saneerimisnõustaja kulud, ei ole kaetud. Liikmesriigid peaksid saama ette näha võimaluse võlgadest vabastamisest saadud kasu tühistamiseks, kui näiteks võlgniku finantsseisund ettenägematutel asjaoludel, tänu loteriivõidule, pärandile või annetusele oluliselt paraneb. Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette täiendavaid erandeid selgelt kindlaks määratud ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel.

(81)

Kui see on liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud, võib olla asjakohane lubada võlgadest vabastamist vaid teatavate võlakategooriate puhul. Tagatud võlad võib jätta võlgadest vabastamise võimalusest välja üksnes tagatise väärtuse ulatuses, nagu on liikmesriigi õiguses kindlaks määratud, samas kui ülejäänud võlga tuleks käsitada tagamata võlainstrumendina. Liikmesriikidel peaks olema võimalik jätta nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel välja ka muid võlakategooriaid.

(82)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et kohtud ja haldusasutused võivad kas ex officio või siis õiguspärast huvi omava isiku taotlusel kontrollida, kas füüsilisest isikust ettevõtjad on võlgadest täieliku vabastamise tingimused täitnud.

(83)

Kui füüsilisest isikust ettevõtjale on äritegevuse keelu tõttu teatava kutse-, majandus-, kaubandus- või ametitegevusega tegelemise loa või litsentsi andmisest keeldutud või selline luba või litsents on tühistatud, ei peaks käesolev direktiiv takistama liikmesriikidel füüsilisest isikust ettevõtjalt nõuda pärast äritegevuse keelu perioodi lõppemist uue loa või litsentsi avalduse esitamist. Kui liikmesriigi ametiasutus võtab vastu otsuse erijärelevalvega tegevuse kohta, peaks tal samuti olema võimalik arvesse võtta, et maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja on käesoleva direktiivi kohaselt võlgadest vabastatud, isegi kui äritegevuse keelu periood on lõppenud.

(84)

Isiklikke ja kutsetegevuses tekkinud võlgu, mida ei saa mõistlikul viisil eraldada, näiteks kui vara kasutatakse nii füüsilisest isikust ettevõtja kutsetegevuses kui ka väljaspool seda, tuleks menetleda ühe menetluse raames. Kui liikmesriigid näevad ette, et selliste võlgade suhtes kohaldatakse erinevaid maksejõuetusmenetlusi, oleks vaja neid menetlusi kooskõlastada. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide võimalust menetleda kõiki füüsilisest isikust ettevõtja võlgu ühe menetluse raames. Liikmesriikidel, kes lubavad füüsilisest isikust ettevõtjatel oma majandustegevust maksejõuetusmenetluse ajal omal vastutusel jätkata, peaks olema võimalik ette näha, et selliste ettevõtjate suhtes võib algatada uue maksejõuetusmenetluse, kui selline jätkuv majandustegevus muutub maksejõuetuks.

(85)

On vaja kaitsta ja parandada menetluste läbipaistvust ja prognoositavust, et saavutada tulemusi, mis soodustavad ettevõtete säilimist ja füüsilisest isikust ettevõtjatele uue võimaluse andmist või võimaldavad mitteelujõuliste ettevõtete tõhusat likvideerimist. Samuti on vaja vähendada paljudes liikmesriikides maksejõuetusmenetluse venimist, mis põhjustab võlausaldajate ja investorite jaoks õiguskindlusetust ning madalaid sissenõudmismäärasid. Võttes arvesse määrusega (EL) 2015/848 loodud tõhusamaid kohtute ja pankrotihaldurite koostöömehhanisme piiriüleste juhtumite jaoks, tuleb viia kõikide asjaomaste isikute kutseoskused kogu liidus võrreldavale kõrgele tasemele. Nende eesmärkide saavutamiseks peaksid liikmesriigid tagama, et kohtute ja haldusasutuste liikmed, kes tegelevad ennetava saneerimise, maksejõuetuse ja võlgadest vabastamise menetlustega, on saanud asjakohase koolituse ning neil on vajalikud erialased teadmised oma ülesannete täitmiseks. Kõnealuste koolituse ja erialaste teadmistena võib käsitada ka kohtu ja haldusasutuse liikme kutsealal töötamist või enne sellisele kutsealale nimetamist teisel asjakohasel kutsealal töötamist.

(86)

Koolitus ja erialased teadmised peaksid võimaldama teha tõenäolise märkimisväärse majandusliku ja sotsiaalse mõjuga otsuseid tõhusal viisil, ning ei peaks tähendama, et üksnes kohtu liikmed tegelevad saneerimise, maksejõuetuse ja võlgadest vabastamisega. Liikmesriigid peaksid tagama, et saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlusi saab viia läbi tõhusal ja kiirel viisil. Õiguskindluse ja menetluse tulemuslikkuse eesmärkide tõhusaks saavutamiseks võiks kooskõlas liikmesriigi õigusega luua erikohtud või kohtukojad või nimetada ametisse spetsialiseerunud kohtunikud ning koondada kohtualluvus piiratud arvul kohtutesse ja haldusasutustesse. Liikmesriikidel ei peaks olema kohustust sätestada, et saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlusi tuleb käsitada teiste menetluste suhtes prioriteetsena.

(87)

Samuti peaksid liikmesriigid tagama, et saneerimise, maksejõuetuse ja võlgadest vabastamise valdkonnas töötavad kohtu või haldusasutuse poolt määratud nõustajad (edaspidi „nõustajad“) on saanud asjakohast koolitust, nad määratakse läbipaistval viisil ja nad täidavad ülesandeid usaldusväärselt ning nende töö üle teostatakse järelevalvet. On oluline, et nõustajad järgiksid selliste ülesannete täitmisel tavapäraseid norme, nagu kutsealase vastutuskindlustuse nõue. Nõustajad võiksid asjakohast koolitust, kvalifikatsiooni ja erialaseid teadmisi saada ka kutsealal töötamise käigus. Liikmesriike ei peaks kohustama vajalikku koolitust ise pakkuma, vaid seda võivad teha ka näiteks kutseühingud või teised organid. Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse peaksid kuuluma pankrotihaldurid, nagu need on määratletud määruses (EL) 2015/848.

(88)

Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike sätestamast, et võlgnik, võlausaldajad või võlausaldajate komitee valivad nõustajad reservist või nimekirjast, mille kohus või haldusasutus on eelnevalt heaks kiitnud. Nõustaja valimisel peaks võlgnikule, võlausaldajatele või võlausaldajate komiteele jääma teatav kaalutlusruum nõustaja üldiste erialaste teadmiste ja kogemuste ning konkreetse juhtumi vajaduste arvesse võtmiseks. Füüsilisest isikust võlgnikud peaksid olema kõnealusest kohustusest täielikult vabastatud. Piiriüleste juhtumite puhul tuleks nõustaja määramisel muu hulgas arvesse võtta tema võimet täita kohustusi, mis tulenevad määrusest (EL) 2015/848, ehk tema suutlikkust suhelda ja teha koostööd teiste liikmesriikide pankrotihalduritega ning kohtute ja haldusasutustega, samuti tema inim- ja haldusressursse potentsiaalselt keeruliste juhtumite menetlemiseks. Liikmesriikidel ei takistata valida nõustaja muu valikumeetodi abil, näiteks juhuvalik tarkvaraprogrammi abil, tingimusel et sellise valikumeetodi puhul võetakse nõuetekohaselt arvesse nõustaja kogemusi ja erialaseid teadmisi. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, millised on nõustaja valiku või määramise vaidlustamise või nõustaja asendamise nõudmise viisid, näiteks võlausaldajate komitee kaudu.

(89)

Nõustajate suhtes tuleks kohaldada järelevalve- ja reguleerimismehhanisme, mis peaksid hõlmama töökohustusi rikkunud nõustajate vastutuse suhtes rakendatavaid tõhusaid meetmeid, näiteks nõustaja tasu vähendamine; tema väljaarvamine nende nõustajate reservist või nimekirjast, keda võib kasutada maksejõuetusmenetluse korral, ning vajaduse korral distsiplinaar-, haldus- või kriminaalkaristusi. Sellised järelevalve- ja reguleerimismehhanismid ei tohiks piirata selliste liikmesriigi õiguse sätete kohaldamist, mis käsitlevad tsiviilvastutust lepinguliste või lepinguväliste kohustuste rikkumisest tuleneva kahju korral. Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud looma spetsiaalseid asutusi või organeid. Liikmesriigid peaksid tagama, et teave nõustajate üle järelevalvet teostavate asutuste või organite kohta oleks üldsusele kättesaadav. Teavitamiseks peaks piisama näiteks kohtule või haldusasutusele viitamisest. Sellised standardid peaks olema põhimõtteliselt saavutatavad ilma selleks liikmesriigi õiguse alusel uusi ameteid või kvalifikatsioone loomata. Liikmesriikidel peaks olema võimalik laiendada nõustajate koolituse ja järelevalve sätteid ka teiste käesoleva direktiiviga hõlmamata nõustajatele. Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud nägema ette, et vaidlusi nõustajate töötasu üle tuleb käsitada teiste menetluste suhtes prioriteetsena.

(90)

Selleks et veelgi lühendada menetluste kestust, lihtsustada võlausaldajate paremat osalemist saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlustes ning tagada võlausaldajatele samalaadsed tingimused olenemata nende asukohast liidus, peaksid liikmesriigid kehtestama sätted, millega võimaldatakse võlgnikel, võlausaldajatel, nõustajatel ning kohtutel ja haldusasutustel kasutada elektroonilisi sidevahendeid. Seega peaks olema võimalik teha elektrooniliselt selliseid menetlustoiminguid nagu võlausaldajate nõuete esitamine, võlausaldajate teavitamine või vaidlustuste ja kaebuste esitamine. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada, et võlausaldajale teadete edastamiseks võib kasutada elektroonilisi sidevahendeid üksnes juhul, kui asjaomane võlausaldaja on eelnevalt nõustunud kasutama elektroonilisi sidevahendeid.

(91)

Saneerimis-, maksujõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluse osalised ei peaks olema kohustatud kasutama elektroonilisi sidevahendeid, kui nende kasutamine ei ole liikmesriigi õiguse alusel kohustuslik, ilma et sellega piirataks liikmesriikide võimalust kehtestada saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlustes dokumentide elektroonilise esitamise ja kättetoimetamise kohustuslik süsteem. Liikmesriikidel peaks olema võimalik valida kasutatavad elektroonilised sidevahendid. Elektrooniliste sidevahendite näideteks on selleks otstarbeks loodud süsteem kõnealuste dokumentide elektrooniliseks edastamiseks või elektronposti kasutamine, välistamata võimalust, et liikmesriigid kehtestavad vahendid elektroonilise edastamise turvalisuse tagamiseks, nt digitaalallkirja, või usaldusteenused, näiteks registreeritud e-andmevahetusteenused kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 910/2014 (17).

(92)

Käesoleva direktiivi rakendamise ja kohaldamise jälgimiseks on oluline koguda usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tulemuslikkuse kohta. Seega peaksid liikmesriigid koguma ja koondama andmed, mis on piisavalt üksikasjalikud, et oleks võimalik direktiivi tegelikku toimet täpselt hinnata, ning edastama need andmed komisjonile. Selliste andmete komisjonile edastamise vormi peaks kehtestama komisjon, keda abistab komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (18) tähenduses. Vormis peaks olema esitatud lühike ülevaade nendest menetluste peamistest tulemustest, mida tuntakse kõigis liikmesriikides. Näiteks saneerimismenetluse puhul võivad kõnealused peamised tulemused olla järgmised: menetlused, mille puhul kohus kinnitas saneerimiskava; menetlused, mille puhul kohus saneerimiskava ei kinnitanud; saneerimismenetlused, mis vormistati ümber likvideerimismenetlusteks või mis lõpetati, kuna enne saneerimiskava kohtu poolt kinnitamist algatati likvideerimismenetlused. Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud esitama jaotust tulemuste liigi järgi menetluste puhul, mis lõppevad enne asjakohaste meetmete võtmist, kuid võivad selle asemel esitada üldise arvu kõikide menetluste kohta, mis kuulutatakse vastuvõetamatuks, lükatakse tagasi või võetakse tagasi enne menetluse algatamist.

(93)

Teabevormis tuleks esitada selliste võimaluste loetelu, mida liikmesriigid võivad arvesse võtta võlgniku suuruse kindlaksmääramisel, viidates ühele või mitmele VKEde määratluse elemendile, mis on ühised kõigile liikmesriikidele. Loetelus peaks olema võimalus määrata võlgniku suurus üksnes töötajate arvu järgi. Vormis tuleks samuti määrata kindlaks keskmiste kulude ja keskmiste sissenõudmismäärade elemendid, mille kohta peaks liikmesriikidel olema võimalik koguda andmeid vabatahtlikult; anda suuniseid elementide kohta, mida saaks võtta arvesse, kui liikmesriigid kasutavad mõnda valiku tegemise meetodit, näiteks valimi suuruste kohta, et tagada representatiivsus geograafilise jagunemise, võlgnike suuruse ja ettevõtlussektori osas, ning vorm peaks sisaldama liikmesriikide jaoks võimalust anda täiendavat teavet näiteks võlgnike varade ja kohustuste kogumahu kohta.

(94)

Finantsturgude stabiilsus oleneb paljus finantstagatiskokkulepetest, eriti olukorras, kui tagatis esitatakse määratud süsteemides või keskpangatehingutes osalemiseks ja kesksetele vastaspooltele kõikumisvahemike esitamisel. Kuna tagatiseks antud finantsinstrumentide väärtus võib olla väga volatiilne, on ülimalt oluline nende väärtus enne langust kiiresti realiseerida. Seega peaksid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 98/26/EÜ (19) ja 2002/47/EÜ (20) ning määruse (EL) nr 648/2012 sätted kohalduma olenemata käesoleva direktiivi sätetest. Liikmesriikidel peaks olema lubatud jätta tasaarvestus, sealhulgas tegevuse lõpetamisel toimuv tasaarvestus, konkreetsete täitemeetmete peatamise mõju alt välja isegi siis, kui see ei ole hõlmatud direktiividega 98/26/EÜ, 2002/47/EÜ ega määrusega (EL) nr 648/2012, kui tasaarvestust saab asjaomase liikmesriigi õigusnormide kohaselt teha ka siis, kui alustatud on maksejõuetusmenetlust.

Nii võib see olla suure arvu raamlepingute puhul, mida kasutavad laialdaselt finants-, energia- ja kaubaturgudel nii finantssektorivälised kui ka finantssektori vastaspooled. Selline kord vähendab süsteemseid riske eelkõige tuletisinstrumentide turgudel. Seetõttu võiks sellise korra jätta välja piirangute alt, mida maksejõuetusõiguse kohaselt kohaldatakse täitmisele kuuluvate lepingute suhtes. Liikmesriikidel peaks seega olema lubatud jätta konkreetsete täitemeetmete peatamise mõju alt välja muu hulgas tegevuse lõpetamisel seadusjärgne tasaarvestus, mida tehakse maksejõuetusmenetluse alustamise korral. Konkreetsete täitemeetmete peatamine peaks siiski kehtima tegevuse lõpetamisel toimuva tasaarvestuse tulemusel saadava summa osas.

(95)

Liikmesriikidel, kes on 16. novembril 2001 Kaplinnas vastu võetud liikurseadmetega seotud rahvusvaheliste tagatiste konventsiooni osalised, peaks olema võimalik jätkata oma olemasolevate rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Käesoleva direktiivi ennetava saneerimise raamistikke käsitlevad sätted kohalduvad eranditega, mis on vajalikud kõnealuste sätete kohaldamise tagamiseks, ilma et see piiraks konventsiooni ja selle protokollide kohaldamist.

(96)

Saneerimiskava vastuvõtmise ja rakendamise tõhusust ei tohiks ohustada äriühinguõigus. Seetõttu peaksid liikmesriigid saama kalduda kõrvale nõuetest, mis on üldkoosoleku kokkukutsumise ja olemasolevatele aktsionäridele või osanikele eesõiguse alusel aktsiate pakkumise kohustuste kohta sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2017/1132, (21) sellisel määral ja ajavahemikul, mis on vajalik tagamaks, et aktsionärid või osanikud ei nurja neile nimetatud direktiivist tulenevaid õigusi kuritarvitades saneerimise püüdlusi. Näiteks võib liikmesriikidel vaja olla teha erandeid aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku kokkukutsumise kohustusest või tavapärastest tähtaegadest, kui juhatus peab võtma kiireloomulisi meetmeid äriühingu varade kaitsmiseks, näiteks taotlema konkreetsete täitemeetmete peatamist, või kui märgitud kapital on oluliselt ja järsult vähenenud ning maksejõuetus on tõenäoline. Erandite tegemist äriühinguõigusest võib taotleda ka siis, kui saneerimiskava näeb ette uute aktsiate emiteerimise, mida võib pakkuda eelisjärjekorras võlausaldajatele, et vahetada võlga omakapitali vastu, või märgitud kapitali summa vähendamise ettevõtte osade ülemineku korral. Sellised erandid peaksid olema ajaliselt piiratud niivõrd, kui liikmesriigid peavad neid erandeid vajalikuks ennetava saneerimise raamistiku kehtestamiseks. Liikmesriike ei tohiks kohustada kalduma äriühinguõigusest täielikult või osaliselt kõrvale piiramatuks või piiratud ajaks, kui nad tagavad, et nende äriühinguõiguse nõuetega ei ole võimalik ohtu seada saneerimisprotsessi mõjusust, või on liikmesriikidel muud sama mõjusad vahendid, millega tagada, et aktsionärid või osanikud ei saa põhjendamatult takistada äriühingu elujõulisuse taastamiseni viiva saneerimiskava vastuvõtmist ega rakendamist. Selles kontekstis peaksid liikmesriigid seadma eriti olulisele kohale konkreetsete täitemeetmete peatamise ja saneerimiskava kinnitamisega seotud sätete mõjususe, mida aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku taotlemine ega selle tulemused ei tohiks põhjendamatult piirata. Seetõttu tuleks direktiivi (EL) 2017/1132 vastavalt muuta. Liikmesriikidel peaks olema kaalutlusõigus selle hindamisel, millised erandid on seoses riikliku äriühinguõigusega vajalikud käesoleva direktiivi tõhusaks rakendamiseks, ning neil peaks olema võimalik näha sarnased erandid ette ka direktiivist (EL) 2017/1132 nende käesoleva direktiiviga hõlmamata maksejõuetusmenetluste puhul, mis võimaldavad saneerimismeetmete võtmist.

(97)

Komisjonile tuleks anda rakendamisvolitused andmete edastamise vormi koostamiseks ja hiljem selle muutmiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas määrusega (EL) nr 182/2011.

(98)

Komisjon peaks tegema uuringu hindamaks vajadust esitada seadusandlikke ettepanekuid, et käsitleda nende isikute maksejõuetust, kes ei tegele kaubandus-, majandus-, ameti või kutsetegevusega ning kes tarbijatena ei ole heauskselt kas ajutiselt või alaliselt võimelised oma võlgu tähtajaks tasuma. Sellises uuringus tuleks käsitleda küsimust, kas neile isikutele peaks olema tagatud juurdepääs põhilistele kaupadele ja teenustele, et tagada neile inimväärsed elutingimused.

(99)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (22) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate riigisiseste õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(100)

Kuna riigisiseste saneerimis- ja maksejõuetusraamistike erinevus takistaks ka edaspidi kapitali vaba liikumist ja asutamisvabaduse kasutamist, ei suuda liikmesriigid käesoleva direktiivi eesmärke piisavalt saavutada, küll aga saab neid paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(101)

Euroopa Keskpank esitas arvamuse 7. juunil 2017, (23)

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/98/EÜ (3) on põhjalikult muudetud. Kuna kõnealusesse direktiivi on vaja teha uusi muudatusi, tuleks see selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)

Tulenevalt direktiivi 2003/98/EÜ artiklist 13 ja viis aastat pärast direktiivi 2003/98/EÜ muutnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/37/EL (4) vastuvõtmist, hindas komisjon pärast asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist direktiivi 2003/98/EÜ toimimist ja vaatas selle õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames läbi.

(3)

Pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja arvestades mõjuhinnangu tulemusi, leidis komisjon, et liidu tasandil on vaja võtta meetmeid selleks, et kõrvaldada allesjäänud ja tekkivad takistused avaliku sektori ja avalikult rahastatud teabe laiemalt taaskasutamiselt kogu liidus, et viia õigusraamistik vastavusse digitehnoloogia arenguga ning stimuleerida veelgi digitaalset innovatsiooni, eelkõige seoses tehisintellektiga.

(4)

Selleks et avaliku sektori teabe potentsiaali Euroopa majanduse ja ühiskonna jaoks täielikult ära kasutada, tehakse õigusaktis sisulised muutused, mis keskenduvad järgmistele valdkondadele: sobivate tehniliste vahendite abil reaalajas juurdepääsu pakkumine dünaamilistele andmetele, muu hulgas riigi osalusega äriühingute, teadustööga tegelevate organisatsioonide ja teadustööd rahastavate organisatsioonide väärtuslike avalike andmete ohtram pakkumine taaskasutamiseks, ainuõiguslike kokkulepete uute vormide tekkega tegelemine, piirkulul põhineva tasu põhimõttest tehtavate erandite kasutamine ning seosed käesoleva direktiivi ja teatavate sellega seotud õigusaktide vahel, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (5) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 96/9/EÜ, (6) 2003/4/EÜ (7) ning 2007/2/EÜ (8).

(5)

Teabele juurdepääs on põhiõigus. Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (harta) sätestatakse, et igaühel on õigus sõnavabadusele, sealhulgas kätkeb see õigus arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.

(6)

Harta artikliga 8 tagatakse õigus isikuandmete kaitsele ning selles sätestatakse, et isikuandmeid tuleb töödelda asjakohaselt ning kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel ning sõltumatu asutuse kontrolli all.

(7)

Euroopa Liidu toimimise lepinguga (ELi toimimise leping) nähakse ette siseturu rajamine ning süsteemi sisseseadmine, mis tagaks siseturul moonutamata konkurentsi. Neid eesmärke aitab saavutada avaliku sektori valduses oleva teabe kasutamise normide ja tavade ühtlustamine liikmesriikides.

(8)

Liikmesriikide avalik sektor kogub, koostab, paljundab ja levitab mitmesugust paljusid tegevusalasid puudutavat teavet, näiteks sotsiaal-, poliitika, majanduse, õiguse, geograafia, keskkonna, meteoroloogia, seismilisuse, turismi, äri, patendi ja hariduse valdkonnas. Avaliku sektori täidesaatvate, seadusandlike või kohtuasutuste koostatud dokumendid on ulatuslik, mitmekesine ja väärtuslik varamu, mis võib ühiskonnale kasu tuua. Selle teabe, mis sisaldab ka dünaamilisi andmeid, esitamine üldkasutatavas elektroonilises vormingus võimaldab kodanikel ja juriidilistel isikutel leida uusi viise nende kasutamiseks ja uute, innovaatiliste toodete ja teenuste loomiseks. Liikmesriikidel ja avaliku sektori asutustel võib olla võimalus kasutada asjakohaseid liidu fonde ja programme ning saada nendest piisavat rahalist toetust oma püüdlustes teha andmed taaskasutamiseks lihtsalt kättesaadavaks, tagades digitehnoloogiate ulatusliku kasutamise või avaliku halduse valdkonna ja avalike teenuste ülemineku digitehnoloogiale.

(9)

Avaliku sektori teave kujutab harukordset andmeallikat, mis võib aidata kaasa siseturu tugevdamisele ning tarbijate ja juriidiliste isikute jaoks uute rakenduste väljaarendamisele. Arukal andmekasutusel, sh nende töötlemisel tehisintellekti rakenduste kaudu, võib olla kõigile majandussektoritele ümberkujundav mõju.

(10)

Direktiiviga 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta kehtestati miinimumnormid, mis reguleerivad liikmesriikide avaliku sektori asutuste, sealhulgas täidesaatvate, seadusandlike ja kohtuasutuste valduses juba olemasolevate dokumentide taaskasutamist ja nende taaskasutamist soodustavaid praktilisi vahendeid. Pärast esimeste avaliku sektori teabe taaskasutamist käsitlevate eeskirjade vastuvõtmist on maailmas olemas olevate andmete, sealhulgas avalike andmete hulk hüppeliselt suurenenud ning on hakatud looma ja koguma uusi andmeliike. Samal ajal arenevad pidevalt andmete analüüsimise, kasutamise ja töötlemise tehnoloogiad, näiteks masinõpe, tehisintellekt ja asjade internet. Kiire tehnoloogiline areng võimaldab luua uusi teenuseid ja uusi rakendusi, mis põhinevad andmete kasutamisel, koondamisel ja kombineerimisel. Algselt 2003. aastal vastu võetud ja seejärel 2013. aastal muudetud eeskirjad ei ole suutnud nende kiirete muutustega sammu pidada, mistõttu on olemas oht, et avalike andmete taaskasutamise pakutavaid majanduslikke ja sotsiaalseid võimalusi ei kasutata ära.

(11)

Liikumine andmepõhise ühiskonna suunas, kus kasutatakse eri valdkondade ja tegevuste andmeid, mõjutab liidu iga kodaniku elu, andes neile muu hulgas uusi teadmistele juurdepääsu ja nende omandamise võimalusi.

(12)

Digitaalsel infosisul on selles arengus oluline osa. Infosisu tootmise tulemusena on viimastel aastatel kiiresti loodud uusi töökohti ja see tendents jätkub. Enamik töökohti on loodud innovatiivsetes idufirmades ning väikestes ja keskmise suurusega ettevõtjates (VKEd).

(13)

Siseturu loomise üks peamisi eesmärke on mõnede liiduüleste ja liikmesriigisiseste teenuste ja toodete arengut soodustavate tingimuste loomine. Avaliku sektori valduses olev või avalik-õigusliku ülesande täitmisel või üldhuviteenuse osutamisel kogutav, koostatav, paljundatav ja levitatav teave on digitaalse infosisuga seotud toodete ja teenuste oluliseks algmaterjaliks ning muutub täiustatud digitehnoloogiate, nagu tehisintellekti, hajusraamatu tehnoloogia ja asjade interneti arenedes veelgi olulisemaks andmeallikaks. Selles kontekstis on oluline ka laiaulatuslik piiriülene levik. Kõnealuse teabe laialdasem taaskasutatavus võimaldab eeldatavalt kõigil liidu ettevõtjatel, sealhulgas mikroettevõtjatel ja VKEdel, samuti kodanikuühiskonnal, muu hulgas ära kasutada selle teabe potentsiaali ning toetada majanduse arengut ja kõrge kvaliteediga töökohtade loomist ja kaitsmist, eriti kohalike kogukondade hüvanguks, ning olulistel ühiskondlikel eesmärkidel, näiteks vastutuse ja läbipaistvuse tagamiseks.

(14)

Avaliku sektori asutuse valduses olevate dokumentide taaskasutamise lubamine annab lisaväärtust taaskasutajatele, lõppkasutajatele ja ühiskonnale tervikuna ning sageli ka asjaomasele avaliku sektori asutusele endale, sest sellega edendatakse läbipaistvust ja vastutust ning saadakse taaskasutajatelt ja lõppkasutajatelt tagasisidet, mille abil saab asjaomane avaliku sektori asutus parandada kogutud teabe kvaliteeti ja oma avalik-õiguslike ülesannete täitmist.

(15)

Avaliku sektori valduses oleva teabe kasutamisega seotud normid ja tavad on liikmesriikides märkimisväärselt erinevad, mistõttu on takistatud selle võtmetähtsusega dokumendiallika kogu majandusliku potentsiaali ärakasutamine. Arvesse tuleks võtta asjaolu, et avaliku sektori asutuste tavad avaliku sektori valduses oleva teabe kasutamisel on liikmesriigiti endiselt erinevad. Seepärast tuleks avaliku sektori valduses olevate dokumentide taaskasutamisega seotud siseriiklikke norme ja tavasid vähemalt miinimumtasemel ühtlustada juhtudel, kus siseriiklike normide ja tavade erinevused või ebaselgus takistavad siseturu sujuvat toimimist ja infoühiskonna nõuetekohast arengut liidus.

(16)

Avaandmed on üldmõiste, mille all üldiselt mõistetakse avatud vormingutes olevaid andmeid, mida võib igaüks igasugusel eesmärgil vabalt kasutada, taaskasutada ja jagada. Avaandmete põhimõtted, mis soodustavad avaliku sektori teabe laialdast kättesaadavust ja taaskasutamist ärilisel või mitteärilisel eesmärgil minimaalsete õiguslike, tehniliste või rahaliste piirangutega või mingite piiranguteta ning edendavad teabe liikumist mitte ainult majandustegevuses osalejate, vaid eelkõige üldsuse huvides, võivad mängida olulist rolli sotsiaalse kaasatuse edendamisel ning käivitada ja edendada kõnealuse teabe uuenduslikel kombineerimis- ja kasutamisviisidel põhinevate uute teenuste arendamist. Liikmesriike innustatakse seetõttu propageerima andmete loomist kavandatud ja vaikimisi avatuse põhimõtet alusel, pidades silmas kõiki käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid dokumente. Selliselt toimides peaksid nad tagama samal ajal avaliku huvi eesmärkide, näiteks avaliku julgeoleku või isikuandmete kaitse ühtse taseme, kaasa arvatud juhul, kui tegemist on elutähtsate infrastruktuuride kaitsega seotud tundliku teabega. Nad peaksid samuti tagama ühtlasi isikuandmete kaitse, sealhulgas juhul, kui konkreetses andmekogumis sisalduv teave ise ei pruugi kätkeda füüsilise isiku tuvastamise või väljasõelumise ohtu, kuid niisugune oht võib tekkida, kui see teave seostatakse muu olemasoleva teabega.

(17)

Lisaks võivad mitmetes liikmesriikides juba algatatud siseriiklikud õiguslikud meetmed, mille eesmärk on reageerida tehnoloogilistele väljakutsetele, tuua kaasa veelgi suuremaid erinevusi, kui ei võeta ette minimaalset ühtlustamist liidu tasandil. Selliste õiguslike erinevuste ja ebakindluse mõju suureneb veelgi infoühiskonna edasise arengu käigus, mis on juba oluliselt suurendanud teabe piiriülest kasutamist.

(18)

Liikmesriigid on kehtestanud direktiivi 2003/98/EÜ alusel taaskasutamise põhimõtted ning osa liikmesriike on selleks, et teha kättesaadavate avalike andmete taaskasutamine kodanikele ja juriidilistele isikutele lihtsamaks, võtnud vastu ambitsioonikad avaandmete strateegiad, mis lähevad kaugemale kõnealuses direktiivis sätestatud miinimumtasemest. On oht, et liikmesriigiti erinevad õigusnormid takistavad toodete ja teenuste piiriülest pakkumist ja võrreldavate avalike andmestike taaskasutamist nendel põhinevates üleeuroopalistes rakendustes. Seepärast on vaja ühtlustatud miinimumnõudeid, mis kooskõlas asjaomase nii üldise kui ka valdkondliku juurdepääsukorraga (näiteks kord, mis on määratletud direktiivis 2003/4/EÜ) ja seda korda mõjutamata määravad, milline avalik teave on liidusisesel teabeturul taaskasutamiseks kättesaadav. Liidu ja liikmesriikide õiguse sätteid, mis on neist miinimumnõuetest rangemad, eelkõige valdkondlike õigusaktide puhul, tuleks kohaldada ka edaspidi. Käesoleva direktiivi ühtlustatud miinimumtasemest rangemate sätetega on tegemist näiteks siis, kui lubatud taaskasutustasude piirnormid on madalamad kui on osutatud käesolevas direktiivis või kui litsentsimistingimused on leebemad kui on osutatud käesolevas direktiivis. Eeskätt ei tohiks käesolev direktiiv piirata selliste käesoleva direktiiviga ühtlustatud miinimumtasemest rangemate sätete kohaldamist, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/40/EL (9) alusel vastu võetud komisjoni delegeeritud määrustes.

(19)

Lisaks innustatakse liikmesriike kehtestama käesolevas direktiivis sätestatud miinimumnõuetest rangeimaid nõudeid, kohaldades oma nõudeid riigi osalusega äriühingute valduses olevatele dokumentidele, mille puhul on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL (10) artikli 34 kohaselt tuvastatud, et need on seotud tegevusega, mis on otseselt avatud konkurentsile. Liikmesriigid võivad otsustada ka kohaldada käesoleva direktiivi nõudeid eraõiguslikele äriühingutele, eelkõige neile, kes osutavad üldhuviteenuseid.

(20)

Vaja on avaliku sektori valduses olevate dokumentide taaskasutamise tingimuste üldist raamistikku, et tagada õiglased, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad tingimused kõnealuse teabe taaskasutamiseks. Avaliku sektori asutused koguvad, koostavad, paljundavad ja levitavad dokumente oma avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks. Avaliku sektori asutused koguvad, koostavad, paljundavad ja levitavad dokumente üldhuviteenuste pakkumiseks. Nende dokumentide kasutamine muudel eesmärkidel on taaskasutamine. Liikmesriikide meetmed võivad ületada käesoleva direktiiviga ettenähtud miinimumstandardite piire, võimaldades seega ulatuslikumat taaskasutamist. Käesoleva direktiivi ülevõtmisel võivad liikmesriigid kasutada muid mõisteid kui mõiste „dokument“, tingimusel et käesolevas direktiivis sätestatud mõiste „dokument“ määratlus on täies ulatuses hõlmatud.

(21)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada dokumentide suhtes, mille väljastamine kuulub asjaomaste avaliku sektori asutuste avalik-õiguslike ülesannete hulka, mis on ette nähtud liikmesriigi õiguses või muude siduvate eeskirjadega. Selliste eeskirjade puudumise korral tuleks avalik-õiguslikud ülesanded kindlaks määrata vastavalt liikmesriigis kehtivale haldustavale, tingimusel et avalik-õiguslike ülesannete ulatus on läbipaistev ja see vaadatakse läbi. Avalik-õiguslikud ülesanded võib kindlaks määrata üldiselt või iga avaliku sektori asutuse jaoks eraldi.

(22)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada dokumentide suhtes, mille avaliku sektori asutused teevad taaskasutamiseks kättesaadavaks litsentseerimise, müügi, levitamise, vahetamise või teabe andmise teel. Ristsubsideerimise vältimiseks peaks taaskasutamine hõlmama dokumentide edasist organisatsioonisisest kasutamist sellises tegevuses, mis ei kuulu tema avalik-õiguslike ülesannete hulka. Avalik-õiguslike ülesannete alla mittekuuluvaks tegevuseks on üldjuhul selliste dokumentide väljastamine, mis koostatakse ja mille eest võetakse tasu ärilistel alustel, konkureerides turul teiste osalejatega.

(23)

Käesolev direktiiv ei piira ega takista avaliku sektori asutuste või muude avaliku sektori organite põhikirjajärgsete ülesannete täitmist. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse liikmesriikidele kohustus teha kõik olemasolevad dokumendid taaskasutatavaks, välja arvatud juhul, kui juurdepääs on piiratud või välistatud siseriiklike juurdepääsu reguleerivate eeskirjade alusel või kuulub muude käesoleva direktiiviga kehtestatud erandite alla. Käesolev direktiiv rajaneb liikmesriikide olemasoleval juurdepääsukorral ning ei muuda siseriiklikke dokumentidele juurdepääsu norme. Seda ei kohaldata juhtudel, kus dokumendid on kodanikele või juriidilistele isikutele asjakohase juurdepääsukorra raames kättesaadavad üksnes juhul, kui nad tõendavad konkreetse huvi olemasolu. Liidu tasandil tunnustavad harta artikkel 41, mis sätestab õiguse heale haldusele, ja harta artikkel 42, mis sätestab õiguse tutvuda dokumentidega, iga liidu kodaniku ning liikmesriigis elava või seal registreeritud füüsilise või juriidilise isiku õigust pääseda juurde Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni valduses olevatele dokumentidele. Avaliku sektori asutusi tuleks innustada kõiki nende valduses olevaid dokumente kättesaadavaks tegema. Avaliku sektori asutused peaksid edendama ja soodustama dokumentide, sealhulgas õigus- ja haldusalaste ametlike tekstide taaskasutamist juhtudel, kus nende avaliku sektori asutusel on õigus anda luba nende taaskasutamiseks.

(24)

Liikmesriigid usaldavad üldhuviteenuste pakkumise sageli avaliku sektori välistele üksustele, säilitades samal ajal range kontrolli selliste üksuste üle. Samal ajal kohaldatakse direktiivi 2003/98/EÜ üksnes avaliku sektori asutuste valduses olevate dokumentide suhtes ning riigi osalusega äriühingud jäävad selle kohaldamisalast välja. Selle tagajärjel on üldhuviteenuste osutamise käigus koostatud dokumentide kättesaadavus taaskasutamiseks kehvavõitu mitmes valdkonnas, eelkõige kommunaalteenuste sektoris. Lisaks vähendab see oluliselt võimalusi luua piiriüleseid teenuseid dokumentide põhjal, mis on üldhuviteenuseid pakkuvate riigi osalusega äriühingute valduses.

(25)

Seepärast tuleks direktiivi 2003/98/EÜ muuta, et tagada selle kohaldatavus selliste olemasolevate dokumentide taaskasutamise suhtes, mille on üldhuviteenuste pakkumise käigus koostanud riigi osalusega äriühing, kes tegeleb ühega direktiivi 2014/25/EL artiklites 8–14 osutatud tegevustest, või riigi osalusega äriühing, kes tegutseb avaliku teenuse pakkujana vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1370/2007 (11) artiklile 2, riigi osalusega äriühing, kes tegutseb avaliku teenindamise kohustust täitva lennuettevõtjana vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1008/2008 (12) artiklile 16 või riigi osalusega äriühing, kes tegutseb avaliku teenuse osutamise kohustust täitva ühenduse laevaomanikuna vastavalt nõukogu määruse (EMÜ) nr 3577/92 (13) artiklile 4.

(26)

Käesoleva direktiiviga ei kehtestata üldist kohustust lubada riigi osalusega äriühingute koostatud dokumentide taaskasutamist. Taaskasutamise lubamise või mittelubamise üle otsustamine peaks jääma asjaomase riigi osalusega äriühingu pädevusse, kui käesoleva direktiivi, liidu või siseriikliku õiguse kohaselt ei ole nõutud teisiti. Riigi osalusega äriühing peaks hakkama täitma käesoleva direktiivi III ja IV peatükis sätestatud asjaomaseid kohustusi, eelkõige neid, mis puudutavad vorminguid, tasusid, läbipaistvust, litsentse, diskrimineerimiskeeldu ja ainuõiguste andmise keeldu, alles pärast seda, kui ta on teinud dokumendi taaskasutamiseks kättesaadavaks. Teisalt ei peaks riigi osalusega äriühingud olema kohustatud täitma II peatükis sätestatud nõudeid, näiteks taotluste töötlemise suhtes kohaldatavaid norme. Dokumentide taaskasutamise lubamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata nõukogu direktiivis 2008/114/EÜ (14) määratletud elutähtsate infrastruktuuride kaitsega seotud tundliku teabe ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/1148 (15) kohaselt määratletud oluliste teenuste kaitsele.

(27)

Teadusandmeid genereeritakse hüppeliselt kasvavas mahus ning need andmed võivad leida taaskasutamist ka väljaspool teadusringkondi. Et leida ühiskonna kasvavatele probleemidele tõhusad ja kõiki aspekte arvestavad lahendused, on väga tähtis saada kiiremas korras juurdepääs eri allikatest pärit andmetele, neid kombineerida ja taaskasutada ning seda ka sektorite ja valdkondade vahel. Teadusandmed hõlmavad statistikat, katsetulemusi, mõõtmisi, välitööde käigus tehtud tähelepanekuid, seiretulemusi, salvestatud intervjuusid ja kujutisi. Nende hulka kuuluvad ka metaandmed, spetsifikatsioonid ja muud digitaalsed objektid. Teadusandmed erinevad teadusartiklitest, milles teavitatakse teadustöö tulemustest ja kommenteeritakse neid. Avaliku sektori rahastatud teadustööandmete vaba kättesaadavus ja taaskasutatavus on aastaid olnud konkreetsete poliitikaalgatuste teemaks. Vaba juurdepääsu käsitatakse tavana anda lõppkasutajale veebis tasuta juurdepääs teadusandmetele, seadmata kasutamisele ja taaskasutamisele muid piiranguid peale võimaluse nõuda autorsuse äramärkimist. Vaba juurdepääsu põhimõtetega tahetakse eeskätt anda teadlastele ja laiemale üldsusele juurdepääs teadusandmetele levitamise võimalikult varases järgus ning hõlbustada nende kasutamist ja taaskasutamist. Vaba juurdepääs aitab parandada kvaliteeti, vähendab teadustöö tarbetu dubleerimise vajadust, kiirendab teaduse arengut, aitab võidelda teaduspettusega ning soodustab üldisemalt majanduskasvu ja innovatsiooni. Lisaks vabale juurdepääsule tehakse kiiduväärseid jõupingutusi selle tagamiseks, et andmehalduse planeerimine saaks standardseks teadustavaks, ning selliste teadusandmete levitamise toetamiseks, mis on leitavad, kättesaadavad, koostalitlusvõimelised ja taaskasutatavad (FAIR-põhimõte).

(28)

Eespool kirjeldatud põhjustel on otstarbekas panna liikmesriikidele kohustus võtta avaliku sektori rahastatud teadusandmete osas vastu vaba juurdepääsu põhimõtted ja tagada, et neid põhimõtteid rakendavad nii kõik teadustööga tegelevad kui ka teadustööd rahastavad organisatsioonid. Teadustööga tegelevad ja teadustööd rahastavad organisatsioonid võib organiseerida ka avaliku sektori asutuse või riigi osalusega äriühinguna. Käesolevat direktiivi kohaldatakse selliste hübriidorganisatsioonidele üksnes nende teadustööga tegeleva organisatsiooni rolli piires ja nende teadusandmetele. Tavaliselt võimaldavad vaba juurdepääsu põhimõtted näha ette mitmesuguseid erandeid teadustöö tulemuste avalikult kättesaadavaks tegemisest. Komisjoni 25. aprilli 2018 soovituses teadusinfo kättesaadavuse ja säilitamise kohta kirjeldatakse muu hulgas vaba juurdepääsu põhimõtete asjaomaseid elemente. Ühtlasi tuleks parendada teatavate teadusandmete taaskasutamise tingimusi. Seepärast tuleks teatavaid käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi laiendada teadusandmetele, mis saadakse sellise teadustöö tulemusena, mida on subsideeritud avaliku sektori vahenditest või mida on kaasrahastanud avaliku ja erasektori üksused. Riiklike vaba juurdepääsu põhimõtete kohaselt tuleks avaliku sektori rahastatud teadusandmed teha vaikevalikuna avatuks. Kõnealuses kontekstis tuleks siiski nõuetekohaselt arvesse võtta privaatsuse, isikuandmete kaitse, konfidentsiaalsuse, riikliku julgeoleku, õiguspäraste ärihuvide, näiteks ärisaladused, ja kolmandate isikute intellektuaalomandiõigustega seotud küsimusi vastavalt põhimõttele „nii avatud kui võimalik ja nii suletud kui vajalik“. Lisaks ei peaks käesolev direktiiv hõlmama teadusandmeid, millele ei anta juurdepääsu riikliku julgeoleku, kaitse või avaliku julgeolekuga seotud kaalutlustel. Halduskoormuse vältimiseks peaksid käesolevast direktiivist tulenevad kohustused kehtima üksnes selliste teadusandmete suhtes, mille teadlased, teadustööga tegelevad organisatsioonid või teadustööd rahastavad organisatsioonid on institutsiooni- või teemapõhise hoidla kaudu juba avalikult kättesaadavaks teinud, ning ei tohiks kaasa tuua lisakulusid andmestike saamiseks ega eeldama andmete täiendavat haldamist. Liikmesriigid võivad laiendada käesoleva direktiivi kohaldamisala teadusandmetele, mis on tehtud avalikult kättesaadavaks muude andmetaristute kui hoidlate kaudu, avatud juurdepääsuga publikatsioonide kaudu, näiteks artiklile lisatud failina, andmeartiklina või artiklina andmeajakirjas. Muud dokumendid kui teadusandmed peaksid ka edaspidi jääma käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja.

(29)

Mõiste „avalik-õiguslik isik“ määratlus tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (16) artikli 2 lõike 1 punktile l. Nimetatud direktiivis sätestatud mõistet „avalik õiguslik isik“ ning direktiivis 2014/25/EL sätestatud mõistet „riigi osalusega äriühing“ tuleks kohaldada käesoleva direktiivi suhtes.

(30)

Käesolevas direktiivis sätestatakse mõiste „dokument“ määratlus, mis hõlmama dokumendi kõiki osi. Mõiste „dokument“ peaks hõlmama tegevuse, faktide või teabe mis tahes väljendust ja tegevuste, faktide või teabe kogumit, olenemata andmekandjast (paber, elektrooniline vorm või heli-, visuaal- või audiovisuaalsalvestis). Dokumendi mõiste ei ole kavandatud hõlmama arvutiprogramme. Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse lisada arvutiprogrammid.

(31)

Avaliku sektori asutused teevad üha rohkem oma dokumente taaskasutamiseks kättesaadavaks ennetavalt, tagades dokumentide ja nendega seonduvate metaandmete leitavuse veebis ning tegeliku kättesaadavuse avatud vormingus, mis on masinloetav ning mis tagab koostalitlusvõime, taaskasutamise ja kättesaadavuse. Dokumendid tuleks teha taaskasutamiseks kättesaadavaks ka siis, kui taaskasutaja on esitanud selle kohta taotluse. Sellistel juhtudel peaks taaskasutamise taotlustele vastamise tähtaeg olema mõistlik ning vastavuses tähtajaga, mida asjaomase juurdepääsu korra raames rakendatakse dokumendile juurdepääsu taotluste puhul. Selle nõude täitmisest tuleks siiski vabastada riigi osalusega äriühingud, haridusasutused, teadustööga tegelevad organisatsioonid ja teadustööd rahastavad organisatsioonid. Kogu liidu piires kehtivad mõistlikud tähtajad soodustavad uute kokkuvõtlike infotoodete ja -teenuste loomist üleliidulisel tasandil. Eriti oluline on see dünaamiliste andmete (kaasa arvatud keskkonnaandmed, liiklusandmed, satelliidiandmed, meteoroloogilised andmed ja andurite abil saadud andmed) puhul, mille majanduslik väärtus oleneb andmete ja regulaarsete ajakohastuste viivitamatust kättesaadavusest.Seepärast tuleks dünaamilised andmed teha rakendusliidese kaudu kättesaadavaks kohe pärast kogumist või manuaalse ajakohastamise korral kohe pärast andmestiku muutmist, et hõlbustada sellistel andmetel põhinevate interneti-, mobiili- ja pilverakenduste arendamist. Kui see ei ole tehniliste või rahaliste piirangute tõttu võimalik, peaksid avaliku sektori asutused tegema need dokumendid kättesaadavaks sellise aja jooksul, mis võimaldab ära kasutada kogu nende majanduslikku potentsiaali. Asjakohaste tehniliste ja rahaliste piirangute kõrvaldamiseks tuleks võtta erimeetmeid. Litsentseerimise korral võib dokumentide õigeaegne kättesaadavus olla üheks litsentsi tingimuseks. Kui andmete kontrollimine on oluline õigustatud avaliku huviga seotud põhjustel, eelkõige rahvatervise ja ohutuse seisukohast, tuleks dünaamilised andmed teha kättesaadavaks kohe pärast nende kontrollimist. Selline oluline kontrollimine ei tohiks mõjutada ajakohastamise sagedust.

(32)

Juurdepääsuks käesoleva direktiiviga taaskasutatavaks tehtud andmetele tuleks juurdepääs dünaamilistele andmetele tagada hästi läbimõeldud rakendusliideste kaudu. Rakendusliides on funktsioonide, menetluste, mõistete ja protokollide kogum masinatevahelise andmevahetuse ja tõrgeteta teabevahetuse jaoks. Rakendusliideseid tuleks toetada selgete tehniliste dokumentidega, mis on täielikud ja veebis kättesaadavad. Võimaluse korral tuleks kasutada avatud rakendusliideseid. Kohaldada tuleks liidu või rahvusvaheliselt tunnustatud standardprotokolle ning asjakohasel juhul tuleks kasutada rahvusvahelisi andmestike standardeid. Rakendusliideste keerulisuse tase võib olla erinev: tegemist võib olla lihtsa lingiga ühte andmebaasi, et saada sealt kätte konkreetsed andmestikud, veebiliidesega või keerukama struktuuriga. Andmete taaskasutamine ja jagamine rakendusliideste otstarbeka kasutamise kaudu on üldkasulik, sest tänu sellele saavad arendajad ja idufirmad luua uusi teenuseid ja tooteid. Ühtlasi on tegu hädavajaliku elemendiga, et luua sageli kasutamata jäävate andmevarade ümber väärtuslikke ökosüsteeme. Rakendusliideste loomisel ja kasutamisel tuleb juhinduda mitmest põhimõttest, nagu kättesaadavus, stabiilsus, hooldus elutsükli jooksul, kasutuse ja standardite ühtlus, kasutajasõbralikkus ja turvalisus. Avaliku sektori asutused ja riigi osalusega äriühingud peaksid tegema dünaamilised, st sageli ja tihti ka reaalajas ajakohastatavad andmed sobivate rakendusliideste kaudu taaskasutamiseks kättesaadavaks kohe pärast nende andmete kogumist ning vajaduse korral hulgiallalaaditud andmetena, välja arvatud juhtudel, kus selleks tuleks teha ebaproportsionaalseid jõupingutusi. Selliste jõupingutuste proportsionaalsuse hindamisel tuleks võtta arvesse asjaomase avaliku sektori asutuse või riigi osalusega äriühingu suurust ja tegevuseelarvet.

(33)

Taaskasutamise võimalusi on võimalik parandada, vähendades vajadust paberdokumente digitaliseerida või digitaalseid faile töödelda, et need omavahel ühilduksid. Seepärast peaksid avaliku sektori asutused tegema dokumendid kättesaadavaks mis tahes eelnevalt olemasolevas vormis või keeles ning kui see on võimalik ja asjakohane, elektroonilistelt. Avaliku sektori asutused peaksid suhtuma soosivalt olemasolevate dokumentide väljavõtete taotlustesse, kui taotluse rahuldamiseks on vaja üksnes lihtsat toimingut. Avaliku sektori asutusi ei tohiks siiski kohustada andma väljavõtteid dokumentidest või muutma taotletava teabe vormingut juhul, kui selleks tuleks teha ebaproportsionaalseid jõupingutusi. Taaskasutamise hõlbustamiseks peaksid avaliku sektori asutused, niipalju kui võimalik ja vajalik, tegema oma dokumendid kättesaadavaks vormingus, mis ei nõua spetsiifilise tarkvara kasutamist. Kui see on võimalik ja asjakohane, peaksid avaliku sektori asutused võtma arvesse puudega inimeste võimalusi dokumente taaskasutada, pakkudes teavet juurdepääsetavas vormingus vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/2102 (17) sätestatud nõuetele.

(34)

Kui see on võimalik ja asjakohane, peaksid avaliku sektori asutused tegema taaskasutamise hõlbustamiseks dokumendid (kaasa arvatud veebisaitidel avaldatud dokumendid) võimalikult täpselt ja üksikasjalikult kättesaadavaks avatud ja masinloetavas vormingus koos metaandmetega, ning sellises vormingus, mis tagab koostalitlusvõime, näiteks töödeldes neid andmeid viisil, mis on kooskõlas direktiivis 2007/2/EÜ sätestatud ruumiandmete kokkusobivuse ja kasutatavuse nõudeid reguleerivate põhimõtetega.

(35)

Dokumenti tuleks pidada masinloetavas vormingus olevaks, kui tegemist on sellises failivormingus struktureeritud dokumendiga, mida tarkvararakendused suudavad kergesti tuvastada, ära tunda ja sellest vajalikke andmeid välja lugeda. Masinloetavas vormingus struktureeritud failidesse kodeeritud andmeid tuleks käsitada masinloetavate andmetena. Masinloetavad vormingud võivad olla avatud või litsentsitud. Nad võivad, kuid ei pruugi olla ametlikud standardid. Dokumente, mis on kodeeritud sellisesse automaatset töötlemist piiravasse failivormingusse, et andmeid kas ei saa üldse või ei saa kergesti dokumendist kätte, ei tuleks pidada masinloetavas vormingus dokumentideks. Liikmesriigid peaksid soodustama liidu või rahvusvaheliselt tunnustatud masinloetavate avatud vormingute kasutamist, kui see on võimalik ja asjakohane. Dokumentide taaskasutamise tehniliste lahenduste kavandamisel tuleks asjakohasel juhul võtta arvesse Euroopa koostalitlusvõime raamistikku.

(36)

Tasu küsimine dokumentide taaskasutamise eest takistab oluliselt idufirmade ja VKEde turule sisenemist. Seepärast tuleks dokumendid teha taaskasutamiseks kättesaadavaks tasuta ning kui tasud on vajalikud, peaksid need põhimõtteliselt piirduma piirkuludega. Kui avaliku sektori asutused teostavad taotletud teabe eriti põhjalikku otsingut või taotletud teabe vormingu eriti kulukat muutmist kas vabatahtlikult või kui see on nõutav siseriikliku õigusega, võidakse sellise tegevusega seotud kulud katta piirkuludest. Erandjuhtudel tuleks arvesse võtta vajadust mitte takistada selliste avaliku sektori asutuste normaalset toimimist, kes peavad teenima tulu, et katta oluline osa oma avalik-õiguslike ülesannete täitmisega seotud kuludest. See kehtib ka juhul, kui avaliku sektori asutus on teinud andmed kättesaadavaks avaandmetena, ent on kohustatud teenima tulu, et katta oluline osa oma avalik-õiguslike ülesannete täitmisega seotud kuludest. Tunnustada tuleks ka riigi osalusega äriühingute rolli konkurentsipõhises majanduskeskkonnas. Sellistel juhtudel peaks avaliku sektori asutustel ja riigi osalusega äriühingutel olema seega õigus küsida piirkulusid ületavat tasu. Kõnealuse tasu suurus tuleks määrata objektiivsete, läbipaistvate ja kontrollitavate kriteeriumide alusel ning dokumentide väljastamisest ja taaskasutamise lubamisest saadav kogutulu ei tohiks ületada dokumentide kogumise ja koostamise, sealhulgas kolmandatelt isikutelt ostmise, paljundamise, hoolduse, säilitamise ja levitamise kulusid, millele lisandub mõistlik investeeringutulu. Vajaduse korral võib tingimustele vastavate kulude hulka arvata ka isikuandmete anonüümimise kulud ja selliste meetmete kulud, mida on võetud andmete konfidentsiaalsuse kaitsmiseks. Liikmesriigid võivad nõuda avaliku sektori asutustelt ja riigi osalusega äriühingutelt nende kulude avalikustamist. Nõue teenida tulu, et katta oluline osa avaliku sektori asutuse avalik-õiguslike ülesannete täitmise või riigi osalusega äriühingule usaldatud üldhuviteenuste pakkumisega seotud kuludest, ei pea olema õiguslik nõue ja võib tuleneda näiteks liikmesriikide haldustavadest. Liikmesriigid peaksid kõnealuse nõude regulaarselt läbi vaatama.

(37)

Investeeringutulu võib mõista lisanduva protsendina, mis võimaldab katta kapitalikulu ja lisada tegeliku tulumäära. Kuna kapitalikulu on tihedalt seotud krediidiasutuste intressimääradega, mis omakorda põhinevad Euroopa Keskpanga fikseeritud peamiste refinantseerimistehingute intressimääral, ei tohiks mõistlik investeeringutulu ületada Euroopa Keskpanga fikseeritud intressimäära enam kui 5 %.

(38)

Raamatukogudel, sealhulgas ülikooliraamatukogudel, muuseumidel ja arhiividel peaks olema võimalik küsida piirkulusid ületavat tasu, et nende tavapärane toimimine ei oleks takistatud. Kõnealuste avaliku sektori asutuste puhul ei tohiks dokumentide väljastamisest ja taaskasutamise lubamisest vastaval arvestusperioodil saadav kogutulu ületada dokumentide kogumise, koostamise, paljundamise, levitamise, säilitamise ja õiguste kindlakstegemise kulusid, millele lisandub mõistlik investeeringutulu. Vajaduse korral tuleks tingimustele vastavate kulude hulka arvata ka isikuandmete või tundliku äriteabe anonüümimise kulud. Raamatukogude, sealhulgas ülikooliraamatukogude, muuseumide ja arhiivide puhul tuleks nende eripära silmas pidades võtta mõistliku investeeringutulu arvutamisel arvesse erasektori poolt identsete või samalaadsete dokumentide taaskasutamise eest võetavat tasu.

(39)

Käesolevas direktiivis sätestatud tasude ülemmäär ei mõjuta liikmesriikide õigust kohaldada madalamaid tasusid või tasu mitte võtta.

(40)

Liikmesriigid peaksid kehtestama piirkulusid ületava tasu võtmise kriteeriumid. Selleks peaks neil olema näiteks võimalik näiteks kehtestada need kriteeriumid siseriiklike õigusnormidega või nimetada avaliku sektori asutusest erineva(d) asjaomase(d) asutuse(d), kes on pädev(ad) kõnealuseid kriteeriume kehtestama. Sellise asutuse tegevus tuleks korraldada liikmesriikide põhiseaduslike ja õigussüsteemide kohaselt. See võiks olla juba olemas olev asutus, kellel on eelarve täitmise volitused ja kes kannab poliitilist vastutust.

(41)

Kogu liitu hõlmava teabeturu arendamise eelduseks on avaliku sektori dokumentide taaskasutamise tingimuste selguse ja avaliku kättesaadavuse tagamine. Seepärast tuleks kõik dokumentide taaskasutamise suhtes kohaldatavad tingimused võimalikele taaskasutajatele selgeks teha. Liikmesriigid peaksid asjakohasel juhul soodustama kättesaadavaid dokumente hõlmavate ja veebis juurdepääsetavate indeksite loomist ning hõlbustama taaskasutamise taotluste esitamist. Muude üksuste kui riigi osalusega äriühingute, haridusasutuste, teadustööga tegelevate organisatsioonide ja teadustööd rahastavate organisatsioonide valduses olevate dokumentide taaskasutamise taotlejaid tuleks teavitada kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest, mis on seotud neid mõjutavate otsuste või tavadega. See on eriti oluline idufirmadele ja VKEdele, kes ei pruugi olla teadlikud teiste liikmesriikide avaliku sektori asutuste omavahelistest suhetest ning vastavatest õiguskaitsevahenditest.

(42)

Õiguskaitsevahendid peaksid hõlmama erapooletu asutuse poolse läbivaatamise võimalust. Selline asutus võiks olla juba olemasolev riigiasutus, näiteks liikmesriigi konkurentsiamet, määruse (EL) 2016/679 kohaselt loodud järelevalveasutus, dokumentidele juurdepääsu eest vastutav liikmesriigi asutus või liikmesriigi kohtuasutus. Sellise asutuse tegevus tuleks korraldada liikmesriikide põhiseaduslike ja õigussüsteemide kohaselt. Õigus pöörduda sellise asutuse poole ei tohiks piirata taaskasutamise taotlejale muidu kättesaadavaid õiguskaitsevahendeid. See peaks siiski olema selgelt eraldatud liikmesriigi mehhanismist, millega kehtestatakse piirikulusid ületava tasu võtmise kriteeriumid. Õiguskaitsevahendite hulgas peaks olema võimalus vaadata läbi nii keeldumise otsused kui ka otsused, mis küll lubavad taaskasutamist, kuid võivad siiski mõjutada taotlejaid muul viisil, eelkõige seoses tasu võtmise eeskirjade kohaldamisega. Läbivaatamisprotsess peaks toimuma kiiresti vastavalt kiiresti muutuva turu vajadustele.

(43)

Kõikide avaliku sektori valduses olevate – mitte üksnes poliitilise, vaid ka seadusandliku ja haldusmenetlusega seotud – üldiselt kättesaadavate dokumentide avalikustamine on oluline meede, millega laiendatakse õigust saada teavet, mis on üks demokraatia aluspõhimõtteid. Seda eesmärki tuleb silmas pidada kõikide, nii kohaliku, riikliku kui rahvusvahelise tasandi institutsioonide puhul.

(44)

Dokumentide taaskasutamine ei tohiks olla tingimuslik. Mõningatel avaliku huvi eesmärgiga põhjendatud juhtudel võidakse välja anda litsents, millega kehtestatakse litsentsisaaja poolse taaskasutamise tingimused näiteks vastutuse, isikuandmete kaitse, dokumentide nõuetekohase kasutamise, mittemuutmise tagamise ja allika äramärkimise osas. Kui avaliku sektori asutused annavad dokumentide taaskasutamiseks litsentse, peavad litsentsitingimused olema objektiivsed, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad. Selles osas võivad olulist osa etendada ka veebis kättesaadavad standardlitsentsid. Liikmesriigid peavad sätestama standardlitsentside kättesaadavuse. Avaliku sektori teabe taaskasutamise litsentsidega tuleks igal juhul kehtestada taaskasutamisele võimalikult vähe piiranguid, näiteks nii, et piirang puudutab ainult allikale viitamist. Siin peaks olema oluline roll ka veebis kättesaadavatel standardse avaliku litsentsi kujul esitatud avatud litsentsidel, mis võimaldavad igaühel andmetele ja sisule vabalt juurde pääseda, neid kasutada, muuta ja mis tahes eesmärgil jagada, ning mis põhinevad avaandmevormingutel. Seetõttu peaksid liikmesriigid soodustama avatud litsentside kasutamist, mis peaks aja jooksul saama üldiseks tavaks kogu liidus. Ilma et see piiraks liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud vastutust käsitlevate nõuete kohaldamist, võib juhul, kui avaliku sektori asutus või riigi osalusega äriühing teeb dokumendid taaskasutamiseks kättesaadavaks ilma muude tingimuste ja piiranguteta, vabastada selle avaliku sektori asutuse või riigi osalusega äriühingu vastutusest seoses taaskasutamiseks kättesaadavaks tehtud dokumentidega.

(45)

Kui pädev asutus otsustab teatavaid dokumente enam mitte taaskasutamiseks kättesaadavaks teha või lõpetada nende dokumentide ajakohastamine, peaks ta kõnealused otsused esimesel võimalusel avalikult teatavaks tegema, võimaluse korral elektrooniliste vahenditega.

(46)

Taaskasutamise tingimused ei tohiks diskrimineerida võrreldavaid taaskasutajate kategooriaid. Selles suhtes ei tohiks diskrimineerimiskeeld siiski takistada näiteks avaliku sektori asutuste vahelist tasuta teabevahetust, mis toimub avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks, samas kui teistelt isikutelt võetakse samade dokumentide taaskasutamise eest tasu. Samuti ei tohiks see takistada kehtestamast diferentseeritud tasupoliitikat ärilisel ja mitteärilisel eesmärgil taaskasutamise suhtes.

(47)

Liikmesriigid peaksid eelkõige tagama, et riigi osalusega äriühingute dokumentide taaskasutamine ei põhjusta turumoonutusi ning et ei kahjustata ausat konkurentsi.

(48)

Avaliku sektori asutused peaksid dokumentide taaskasutamise põhimõtete kehtestamisel järgima liidu ja liikmesriigi konkurentsinorme, vältides võimaluse korral ainukasutuslepingute sõlmimist omavahel ja erasektori partneritega. Siiski võib spetsiifiliste avaliku sektori dokumentide taaskasutamise ainuõigus olla vahel vajalik teatavaid üldisi majanduslikke huve teenivate teenuste pakkumiseks. Selline olukord võib näiteks tekkida, kui ükski kaubanduslikel eesmärkidel tegutsev avaldaja ainuõiguse puudumise korral kõnealust teavet ei avaldaks. Selles suhtes on asjakohane arvesse võtta avaliku teenuse lepinguid, mis on direktiivi 2014/24/EL kohaldamisalast nimetatud direktiivi artikli 11 kohaselt välja jäetud ning direktiivi 2014/24/EL artiklis 31 osutatud innovatsioonipartnerlust.

(49)

Raamatukogud, sealhulgas ülikoolide raamatukogud, muuseumid, arhiivid ja erasektori partnerid teevad sageli koostööd, mis hõlmab kultuurivarade digiteerimist, mille puhul antakse erasektori partneritele ainuõigused. Kogemused on näidanud, et kõnealused avaliku ja erasektori partnerlused võivad hõlbustada kultuurikogude otstarbekat kasutamist ja samal ajal kiirendada üldsuse juurdepääsu kultuuripärandile. Seepärast on asjakohane võtta arvesse kultuurivarade digiteerimisel liikmesriikide vahel praegu esinevaid erinevusi, kasutades selleks selliste varade digiteerimise lepingute kohta käivaid konkreetseid eeskirju. Kui ainuõigus on seotud kultuurivarade digiteerimisega, võib olla vajalik anda ainuõigus teatavaks ajavahemikuks, et anda erasektori partneritele võimalus oma investeeringud tasa teenida. Kõnealuse ajavahemiku pikkus peaks aga olema piiratud ja võimalikult lühike, et kinni pidada põhimõttest, mille kohaselt peaks avaliku sektori teave jääma pärast digiteerimist avaliku sektori valdusesse. Kultuurivarade digiteerimise ainuõiguse kestus ei tohiks üldiselt ületada kümmet aastat. Ainuõiguste kestus, mis on pikem kui kümme aastat, tuleks läbi vaadata, võttes arvesse pärast lepingu sõlmimist keskkonnas toimunud tehnoloogilisi, finantsilisi ja halduslikke muutusi. Lisaks sellele peaks kõik kultuurivarade digiteerimisega seotud avaliku ja erasektori partnerlused andma partnerist kultuuriasutusele kõik õigused kasutada digiteeritud kultuurivarasid pärast partnerluse lõppemist.

(50)

Andmete valdajate ja andmete taaskasutajate vaheliste lepingute puhul, millega ei anta sõnaselgelt ainuõigusi, kuid mille puhul võib mõistlikult eeldada, et nad piiravad dokumentide kättesaadavust taaskasutamiseks, tuleks rakendada täiendavat avalikku kontrolli. Seetõttu tuleks selliste lepingute olulised aspektid avalikustada veebis vähemalt kaks kuud enne jõustumist, nimelt kaks kuud enne kokkulepitud kuupäeva, mil lepingupooled peaksid alustama oma kohustuste täitmist. Selline avaldamine peaks andma huvitatud isikutele võimaluse taotleda lepinguga hõlmatud dokumentide taaskasutamist ning välistada võimalike taaskasutajate hulga piiramise riski. Samuti tuleks selliste lepingute olulised osad igal juhul põhjendamatu viivituseta avalikustada veebis kohe pärast sõlmimist poolte kokkulepitud lõplikul kujul.

(51)

Käesoleva direktiiviga püütakse minimeerida riski, et esimesena tegutsejal on ülemäära suur eelis, mis võib piirata andmete võimalike taaskasutajate arvu. Kui lepingupõhised meetmed võivad lisaks sellele, et liikmesriik on käesoleva direktiivi kohaselt kohustatud andma dokumente, eeldada liikmesriigi ressursside üleandmist ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, ei tohiks käesolev direktiiv piirata ELi toimimise lepingu artiklites 101–109 sätestatud konkurentsi- ja riigiabinormide kohaldamist. ELi toimimise lepingu artiklites 107, 108 ja 109 sätestatud riigiabinormidest tulenevalt peab liikmesriik eelnevalt kontrollima, kas asjaomane lepingupõhine meede võib hõlmata riigiabi, ning tagama vastavuse riigiabinormidele.

(52)

Käesolev direktiiv ei mõjuta üksikisikute kaitset isikuandmete töötlemisel vastavalt liidu ja siseriiklikule õigusele, eriti vastavalt määrusele (EL) 2016/679 ning direktiivile 2002/58/EÜ, (18) sealhulgas seda täiendavatele siseriiklikele õigusnormidele. See tähendab muu hulgas, et isikuandmete taaskasutamine on lubatud üksnes siis, kui järgitakse määruse (EL) 2016/679 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 6 sätestatud eesmärgi piirangu põhimõtet. Anonüümne teave on teave, mis ei ole seotud tuvastatud või tuvastatava füüsilise isikuga, või isikuandmetega, mis on muudetud anonüümseks sellisel viisil, et andmesubjekti ei ole võimalik tuvastada või ei ole enam võimalik tuvastada. Teabe anonüümimine on vahend, mis võimaldab ühitada ühelt poolt huvi muuta avaliku sektori teave võimalikult taaskasutatavaks ning teiselt poolt andmekaitseõigusest tulenevad kohustused, kuid sellega kaasnevad kulud. Selliseid kulusid on asjakohane pidada käesolevas direktiivis osutatud levitamise piirkulu üheks komponendiks.

(53)

Isikuandmeid sisaldavate dokumentide taaskasutamise ulatust ja tingimusi käsitlevate otsuste tegemisel, näiteks tervishoiusektoris, võib osutuda vajalikuks määruse (EL) 2016/679 artikli 35 kohaste andmekaitsealaste mõjuhinnangute tegemine.

(54)

Käesolev direktiiv ei mõjuta kolmandate isikute intellektuaalomandiõigusi. Kahtluse vältimiseks olgu märgitud, et mõiste „intellektuaalomandiõigused“ hõlmab üksnes autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi (sealhulgas sui generis kaitse). Käesolevat direktiivi ei kohaldata dokumentide suhtes, millele laienevad tööstusomandi õigused, näiteks patendid ning registreeritud disainilahendused ja kaubamärgid. Käesolev direktiiv ei mõjuta ei avaliku sektori asutustele kuuluvaid intellektuaalomandiõigusi ega nende olemasolu ega piira nende õiguste mis tahes viisil teostamist väljaspool käesoleva direktiivi piire. Käesoleva direktiivi kohaselt kehtestatud kohustusi tuleks rakendada üksnes niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas intellektuaalomandi kaitset käsitlevate rahvusvaheliste lepingutega, eelkõige Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga (Berni konventsioon), intellektuaalomandiõiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS-leping) ning WIPO autoriõiguse lepinguga. Avaliku sektori asutused peaksid oma autoriõigusi siiski teostama taaskasutamist hõlbustaval viisil.

(55)

Võttes arvesse liidu õigust ning liikmesriikide ja liidu rahvusvahelisi kohustusi, eelkõige neid, mis tulenevad Berni konventsioonist ning TRIPS-lepingust, tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta dokumendid, mille suhtes on kolmandatel isikutel intellektuaalomandiõigused. Kui raamatukogude, sh ülikoolide raamatukogude, muuseumide või arhiivide valduses oleva dokumendi intellektuaalomandiõigused kuulusid algselt kolmandale isikule ja kõnealuste õiguste kaitsetähtaeg ei ole lõppenud, tuleks seda dokumenti käesoleva direktiivi kohaldamisel pidada dokumendiks, mille intellektuaalomandiõigused kuuluvad kolmandatele isikutele.

(56)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriigi õigusest tulenevaid avaliku sektori asutuste töötajate võimalikke õigusi, sealhulgas majanduslikke ja mittevaralisi õigusi.

(57)

Lisaks, kui dokument tehakse taaskasutamiseks kättesaadavaks, peaks asjaomasele avaliku sektori asutusele jääma õigus nimetatud dokumenti kasutada.

(58)

Käesolev direktiiv ei mõjuta riigihankeid käsitleva direktiivi 2014/24/EL kohaldamist.

(59)

Vahendid, mis aitavad võimalikel taaskasutajatel leida taaskasutamiseks kättesaadavaid dokumente ja taaskasutamise tingimusi, võivad märkimisväärselt hõlbustada avaliku sektori dokumentide piiriülest kasutamist. Liikmesriigid peaksid seetõttu tagama, et võetakse kasutusele praktilisi vahendeid, mis aitavad taaskasutajatel taaskasutamiseks kättesaadavaid dokumente otsida. Praktilised vahendid võivad seisneda näiteks peamiste dokumentide (sageli taaskasutatavate või potentsiaalselt sageli taaskasutatavate dokumentide) selliste nimekirjade koostamises, mis on soovitavalt veebis kättesaadavad ja portaalide loomises, milles on lingid detsentraliseeritud nimekirjadele. Liikmesriigid peaksid samuti võimaldama avaliku sektori teabe pikaajalist kättesaadavust taaskasutamise eesmärgil, seda kooskõlas kohaldatavate säilitamispõhimõtetega.

(60)

Komisjon peaks lihtsustama liikmesriikide vahelist koostööd ning toetama selliste koostalitlusvõimeliste elektrooniliste liideste kujundamist, katsetamist, rakendamist ja kasutuselevõttu, mis võimaldavad tulemuslikumate ja turvalisemate avalike teenuste pakkumist.

(61)

Käesolev direktiiv ei mõjuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ (19) kohaldamist. Selles sätestatakse tingimused, mille raames avaliku sektori asutused võivad dokumentide taaskasutamise lubamisel kasutada oma intellektuaalomandiõigusi liidusisesel teabeturul. Kui direktiivi 96/9/EÜ artikli 7 lõikes 1 sätestatud õiguse omanik on avaliku sektori asutus, ei tohiks ta seda õigust kasutada selleks, et takistada või piirata olemasolevate dokumentide taaskasutamist rohkem kui see on võimalik vastavalt käesolevas direktiivis sätestatule.

(62)

Komisjon toetas veebipõhise avaandmete kättesaadavuse aruande koostamist, mis sisaldab asjakohaseid tulemusnäitajaid avaliku sektori teabe taaskasutamise kohta kõikides liikmesriikides. Kõnealuse aruande regulaarne ajakohastamine aitab parandada teabe vahetamist liikmesriikide vahel ning kogu liidus rakendatavaid poliitikaid ja tavasid puudutava teabe kättesaadavust.

(63)

On vaja tagada, et liikmesriigid jälgivad avaliku sektori teabe taaskasutamise ulatust, kõnealuse teabe kättesaadavaks tegemise tingimusi ja õiguskaitsetavasid.

(64)

Komisjon võib abistada liikmesriike käesoleva direktiivi järjekindlal rakendamisel, andes pärast konsulteerimist huvitatud isikutega suuniseid, eelkõige soovituslike standardlitsentside, andmestike ja dokumentide taaskasutamise eest tasu võtmise kohta, ning ajakohastades olemasolevaid suuniseid.

(65)

Siseturu loomise üks peamisi eesmärke on kogu liitu hõlmavate teenuste arengut soodustavate tingimuste loomine. Raamatukogudes, sealhulgas ülikooliraamatukogudes, muuseumides ja arhiivides on märkimisväärne kogus väärtuslikke avaliku sektori teaberessursse, eelkõige seetõttu, et digiteerimisprojektid on mitmekordistanud digitaalse avaliku teabe hulka. Kultuuripärandi kogud ja nendega seotud metaandmed võivad olla digitaalse sisuga toodete ja teenuste algmaterjaliks ja neil on suur potentsiaal innovatiivseks taaskasutuseks sellistes valdkondades nagu õpe ja turism. Muud liiki kultuuriasutused (näiteks orkestrid, ooperi- ja balletiteatrid ning teatrid), kaasa arvatud nende asutuste juurde kuuluvad arhiivid, peaksid jääma käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja nende lavakunstialase olemuse tõttu ja seetõttu, et peaaegu kogu nende materjali intellektuaalomandiõigused kuuluvad kolmandatele isikutele.

(66)

Et luua tingimused, mis toetavad majanduse ja ühiskonna jaoks eriti väärtuslike ja oluliste sotsiaal-majanduslike hüvedega seostatud dokumentide taaskasutamist, tuleks lisas esitada väärtuslike andmestike temaatiliste kategooriate nimekiri. Näitena ning piiramata selliste rakendusaktide kohaldamist, milles määratakse kindlaks väärtuslikud andmestikud, mille suhtes tuleks kohaldada käesoleva direktiivi erinõuded, võttes arvesse komisjoni suunised soovituslike standardlitsentside, andmekogumite kohta ning dokumentide taaskasutamise eest tasu võtmise kohta, võiksid temaatilised kategooriad hõlmata muu hulgas järgmist: postiindeksid, riigi ja kohalikud kaardid (georuumilised andmed), energiatarbimine ja satelliidipildid (Maa seire ja keskkond), kohapeal mõõdikutest kogutavad andmed ja ilmaennustused (meteoroloogiateave), demograafilised ja majandusnäitajad (statistika), äriregistrid ja registreerimise tuvastusandmed (äriühingud ja äriühingu omandisuhted), liiklusmärgid ja siseveeteed (liikuvus).

(67)

Selleks et muuta väärtuslike andmestike temaatiliste kategooriate nimekirja, lisades sinna uusi temaatilisi kategooriaid, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (20) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(68)

Kogu liitu hõlmav nimekiri andmestikest, millel on eriti suur potentsiaal luua sotsiaal-majanduslikke hüvesid, koos taaskasutamise ühtlustatud tingimustega on oluline tegur piiriüleste rakenduste ja teenuste loomisel. Selleks et tagada käesoleva direktiivi ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused toetada dokumentide taaskasutamist, mida seostatakse oluliste sotsiaal-majanduslike hüvedega, võttes vastu teatavate väärtuslike andmestike nimekirja, mille suhtes kohaldatakse käesoleva direktiivi erinõudeid, koos nende avaldamise ja taaskasutamise korraga. Sellest tulenevalt ei kohaldata neid erinõudeid enne, kui komisjon on vastu võtnud rakendusaktid. Nimekirjas tuleks arvesse võtta liidu valdkondlikke õigusakte, kus andmestike avaldamine on juba reguleeritud, näiteks direktiive 2007/2/EÜ ja 2010/40/EL, et tagada andmestike kättesaadavaks tegemine vastavate standardite ja metaandmestike kohaselt. Loetelu peaks põhinema käesolevas direktiivis sätestatud temaatilistel kategooriatel. Nimekirjade koostamise käigus peaks komisjon pidama asjakohaseid konsultatsioone muu hulgas ka ekspertide tasandil. Lisaks tuleks riigi osalusega äriühingute valduses olevate andmete nimekirja lisamise või selliste andmete tasuta kättesaadavuse kohta otsuse tegemisel võtta arvesse mõju konkurentsile asjaomastel turgudel. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (21).

(69)

Et tagada väärtuslike andmestike maksimaalne mõju ja hõlbustada nende taaskasutamist, tuleks need teha taaskasutamiseks kättesaadavaks minimaalsete õiguslike piirangutega ja tasuta. Ühtlasi tuleks need avaldada rakendusliideste kaudu. See ei takista aga avaliku sektori asutustel nõudmast tasu väärtuslike andmestikega seotud teenuste eest, mida nad pakuvad avaliku võimu teostamisel, eriti dokumentide ehtsuse või õigsuse kinnitamisel.

(70)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt hõlbustada kogu liitu hõlmavate avaliku sektori dokumentidel põhinevate teabetoodete ja -teenuste väljaarendamist ning selle tagamist, et avaliku sektori dokumente saavad tõhusalt ja piiriüleselt kasutada ühelt poolt eraettevõtjad, eriti VKEd, lisaväärtusega teabetoodete ja -teenuste puhul ning teiselt poolt kodanikud teabe vaba liikumise ja kommunikatsiooni hõlbustamiseks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, vaid kavandatava meetme kogu liitu hõlmavat ulatust silmas pidades on neid parem saavutada pigem liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(71)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige hartas tunnustatud põhimõtteid, sealhulgas eraelu puutumatus, isikuandmete kaitse, õigus omandile ja puudega inimeste integreerimine ühiskonda. Direktiivi ei tohi tõlgendada ega rakendada viisil, mis läheb vastuollu Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

(72)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001 (22) artikli 28 lõikele 2 ja ta esitas oma arvamuse 10. juulil 2018 (23).

(73)

Komisjon peaks käesolevat direktiivi hindama. Vastavalt 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelisele parema õigusloome kokkuleppele peaks selline hindamine põhinema viiele kriteeriumile, st tõhususele, mõjususele, asjakohasusele, ühtsusele ja lisaväärtusele, ning olema võimalike edasiste meetmete mõju hindamise aluseks.

(74)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide kohustusi, mis on seotud II lisa B osas osutatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega,