25.4.2019

Euroopa Liidu Teataja

L 111/4

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2019/630,

17. aprill 2019,

millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 seoses viivisnõuete kahju miinimumkattega

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust, (1)

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, (2)

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Kuna liit soovib finantssüsteemi vastupidavamaks muuta, on viivisnõuetega seotud probleemi lahendamiseks tervikliku strateegia kehtestamine liidu jaoks tähtis eesmärk. Kuigi viivisnõuetega tegelemine on peamiselt pankade ja liikmesriikide ülesanne, hõlmab viivisnõuete praeguse suure mahu vähendamine, viivisnõuete kuhjumise vältimine tulevikus ja väljaspool pangandussektorit süsteemsete riskide tekkimisest hoidumine ka selget liidu mõõdet. Võttes arvesse pangandus- ja finantssüsteemide omavahelist seotust kogu liidus, kus pangad tegutsevad eri jurisdiktsioonides ja liikmesriikides, on olemas märkimisväärne ülekanduva mõju oht liikmesriikides ja liidus tervikuna nii majanduskasvu kui ka finantsstabiilsuse seisukohast.

(2)

Finantskriisi tulemusel toimus pangandussektoris viivisnõuete kuhjumine. Tarbijaid mõjutasid oluliselt kriisile järgnenud majanduslangus ja elamukinnisvara hindade langus. Viivisnõuete probleemiga tegelemisel on väga oluline kaitsta tarbijate õigusi kooskõlas asjaomase liidu õigusega, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2008/48/EÜ (4) ja 2014/17/EL (5). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/7/EL (6) edendab õigeaegsete maksete tegemist nii ettevõtjate kui ka avaliku sektori asutuste poolt ning aitab hoida ära sellise viivisnõuete kuhjumise nagu finantskriisi aastatel.

(3)

Integreeritud finantssüsteem parandab majandus- ja rahaliidu võimet panna vastu negatiivsetele vapustustele, hõlbustades erasektori piiriülest riskijagamist ja vähendades samal ajal vajadust avaliku sektori riskijagamise järele. Nende eesmärkide saavutamiseks peaks liit kujundama välja pangandusliidu ja arendama edasi kapitaliturgude liitu. Pangandusliidu tugevdamiseks on oluline viivisnõuete võimaliku tulevase kuhjumise ärahoidmine, sest see on väga tähtis konkurentsi tagamiseks pangandussektoris, finantsstabiilsuse säilitamiseks ning laenuandmise soodustamiseks, et luua liidus töökohti ja edendada majanduskasvu.

(4)

Oma 11. juuli 2017. aasta tegevuskavas viivislaenude vähendamiseks Euroopas kutsus nõukogu eri institutsioone üles võtma asjakohaseid meetmeid, millega viivisnõuete suurt hulka liidus vähendada ja hoida ära nende kuhjumist tulevikus. Tegevuskavas esitatakse terviklik lähenemisviis, mis keskendub erinevatele üksteisttäiendavatele poliitikameetmetele neljas valdkonnas: i) järelevalve; ii) maksejõuetuse ja võlgade sissenõudmise raamistike struktuurireformid; iii) raskustes pankade varade jaoks järelturgude loomine; iv) pangandussüsteemi ümberkorraldamise soodustamine. Meetmeid tuleks nendes valdkondades vastavalt vajadusele võtta kas liidu või liikmesriigi tasandil. Komisjon teatas sarnasest kavatsusest oma 11. oktoobri 2017. aasta teatises pangandusliidu väljakujundamise kohta, milles tehti teatavaks liidus viivislaenudega tegelemiseks mõeldud terviklik meetmete pakett.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013 (7) koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/36/EL (8) moodustavad krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete õigusraamistiku. Määrus (EL) nr 575/2013 sisaldab muu hulgas krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes otse kohaldatavaid sätteid omavahendite kindlaksmääramise kohta. Seepärast on vaja omavahenditega seotud usaldatavusnõudeid käsitlevaid kehtivaid määruse (EL) nr 575/2013 sätteid täiendada sätetega, millega nähakse ette viivisnõuete mahaarvamine omavahenditest, kui need ei ole piisavalt kaetud eraldiste või muude korrigeerimistega. Selle nõudega luuakse tegelikult viivisnõuetele laienevate usaldatavusnõuete kaitsekord, mida kohaldataks ühtmoodi kõigi liidu krediidiasutuste ja investeerimisühingute, sealhulgas järelturul tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes.

(6)

Usaldatavusnõuetest ajendatud kaitsekord ei tohiks takistada pädevaid asutusi rakendamast järelevalvevolitusi vastavalt direktiivile 2013/36/EL. Kui pädevad asutused teevad igal üksikjuhul eraldi kindlaks, et hoolimata käesoleva määruse kohase usaldatavusnõuete kaitsekorra kohaldamisest viivisnõuete suhtes ei ole konkreetse krediidiasutuse või investeerimisühingu viivisnõuded piisavalt kaetud, peaks neil olema võimalik kasutada direktiiviga 2013/36/EL ette nähtud järelevalvevolitusi, sealhulgas volitus nõuda, et krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldaksid konkreetset eraldiste moodustamise korda või käsitleksid aktivaid tulenevalt omavahenditele esitatavatest nõuetest. Seetõttu on pädevatel asutustel võimalik viivisnõuete jaoks piisava katte tagamisel minna kaugemale käesoleva määruse kohastest nõuetest, kui seda on konkreetsel juhul vaja.

(7)

Usaldatavusnõuetest ajendatud kaitsekorra kohaldamiseks on asjakohane lisada määrusesse (EL) nr 575/2013 selged tingimused, mille alusel viivisnõudeid liigitatakse. Kuna komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 680/2014 (9) on juba sätestatud viivisnõuetega seotud kriteeriumid järelevalvelise aruandluse eesmärgil, on asjakohane tugineda viivisnõuete liigitamisel sellele kehtivale raamistikule. Rakendusmääruses (EL) nr 680/2014 on osutatud makseviivituses olevatele nõuetele, nagu on määratletud krediidiriski omavahendite nõuete arvutamise eesmärgil, ja kohaldatava raamatupidamistava kohastele langenud väärtusega nõuetele. Kuna võla restruktureerimise meetmed võivad mõjutada seda, kas nõue liigitatakse viivisnõudeks, täiendatakse liigitamiskriteeriumeid selgete kriteeriumidega, mille alusel määratakse kindlaks võla restruktureerimise meetmete mõju. Võla restruktureerimise meetmete eesmärk peaks olema taastada laenuvõtja võime teha korrapäraselt tagasimakseid ning need peaksid olema kooskõlas liidu tarbijakaitsealaste õigusnormidega, eeskätt direktiividega 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL, kuid neil võivad olla erinevad põhjused ja tagajärjed. Seepärast on asjakohane ette näha, et viivisnõude suhtes kohaldatav võla restruktureerimise meede ei tohiks lõpetada nõude liigitamist viivisnõudeks, välja arvatud juhul, kui on täidetud teatavad ranged kriteeriumid.

(8)

Mida kauem on viivisnõue püsinud, seda väiksem on selle väärtuse sissenõudmise tõenäosus. Seepärast peaks nõude osa, mis tuleks katta eraldiste, muude korrigeerimiste või mahaarvamistega, aja jooksul vastavalt kindlaks määratud ajakavale suurenema. Krediidiasutuse või investeerimisühingu ostetud viivisnõuete puhul tuleks seetõttu kasutada ajakava, mis algab kuupäevast, mil viivisnõue algselt viivisnõudeks liigitati, mitte selle ostmise kuupäevast. Seetõttu peaks müüja ostjale teada andma, millisel kuupäeval nõue viivisnõudeks liigitati.

(9)

Spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste arvutamisel tuleks võtta arvesse osalisi mahakandmisi. Et mitte võtta mahakandmist arvesse kaks korda, on vaja kasutada esialgset väärtust, mis oli nõudel enne osalist mahakandmist. Osaliste mahakandmiste lisamine nende kirjete hulka, millega võib kaitsekorra nõudeid täita, peaks suurendama krediidiasutuste ja investeerimisühingute motivatsiooni mahakandmisvajadust õigel ajal mõista. Viivisnõuete puhul, mille krediidiasutus või investeerimisühing on ostnud madalama hinnaga kui summa, mille võlgnik peab tasuma, peaks ostja käsitlema ostuhinna ja võlgniku võlasumma vahelist erinevust samamoodi, nagu usaldatavusnõuete kaitsekorra puhul käsitletakse osalist mahakandmist.

(10)

Tagatud viivisnõuete puhul eeldatakse, et üldiselt on tekkiv kahju vähem oluline kui tagamata viivisnõuete puhul, sest tänu krediidiriski kaitsele, millega viivisnõue on tagatud, tekib krediidiasutusel või investeerimisühingul kindel nõue vara suhtes või kolmanda isiku vastu, kusjuures samal ajal jääb kehtima ka tema üldine nõue makseviivituses oleva laenuvõtja vastu. Tagamata viivisnõude puhul oleks tal üksnes üldine nõue makseviivituses oleva laenuvõtja vastu. Kuna tagamata viivisnõuete puhul võib eeldada suuremat kahju, tuleks kohaldada rangemat ajakava.

(11)

Nõuet, mis on aktsepteeritud krediidiriski kaitsega kaetud vaid osaliselt, tuleks käsitada selliselt, et aktsepteeritud krediidiriski kaitsega kaetud osa on tagatud ja sellega mittekaetud osa on tagamata. Selleks et teha kindlaks, millist osa viivisnõudest tuleb käsitada tagatuna ja millist mitte, tuleks omavahendite nõuete arvutamisel kasutatud krediidiriski kaitse aktsepteerimise ning täielikult ja terviklikult hüpoteegiga tagatuse kriteeriume kohaldada vastavalt asjaomasele meetodile määruse (EL) nr 575/2013 alusel, sealhulgas kohaldatavale väärtuse korrigeerimisele.

(12)

Ühtset ajakava tuleks kohaldada sõltumata sellest, mil põhjusel peetakse nõuet viivisnõudeks. Usaldatavusnõuetest ajendatud kaitsekorda tuleks kohaldada üksikute nõuete tasandil. Tagamata viivisnõuete suhtes tuleks kohaldada kolme aasta pikkust ajakava. Et krediidiasutused ja investeerimisühingud ning liikmesriigid saaksid restruktureerimis- või sissenõudmismenetlust tõhustada ning arvestada sellega, et viivisnõudel, mis on tagatud kinnisvaraga, ja eluasemelaenudel, mille on taganud määruses (EL) nr 575/2013 määratletud aktsepteeritav krediidiriski kaitse andja, on pärast laenu viivisnõudeks muutumist jääkväärtus pikema aja jooksul, on asjakohane ette näha üheksa aasta pikkune ajakava. Muude tagatud viivisnõuete suhtes tuleks kuni täieliku katte saavutamiseni kohaldada seitsme aasta pikkust ajakava.

(13)

Asjaomase katteteguri kohaldamisel peaks olema võimalik võtta arvesse võla restruktureerimise meetmeid. Täpsemalt tuleks nõuet pidada endiselt viivisnõudeks, kuid likviidsuskatte nõue peaks jääma samaks veel üheks täiendavaks aastaks. Seetõttu peaks tegur, mida kohaldatakse selle aasta jooksul, mil võla restruktureerimise meedet rakendatakse, olema kohaldatav kahe aasta jooksul. Kui nõue on lisa-aasta lõppedes endiselt viivisnõue, tuleks kohaldatav tegur määrata kindlaks nii, nagu võla restruktureerimise meedet ei oleks rakendatud, võttes arvesse kuupäeva, mil nõue algselt viivisnõudeks liigitati. Kuna võla restruktureerimise meetmete rakendamine ei tohiks kaasa tuua arbitraaži, tuleks lisa-aastat lubada üksnes võla esimese restruktureerimise meetme suhtes, mida rakendati alates nõude viivisnõudeks liigitamisest. Peale selle ei tohiks üheaastane ajavahemik, mille jooksul kattetegur jääb samaks, tuua kaasa eraldiste moodustamise ajakava pikenemist. Seega ei tohiks ükski võla restruktureerimise meede, mida rakendatakse kolmandal aastal pärast seda, kui viivisnõudeks liigitati tagamata nõue, või seitsmendal aastal pärast seda, kui viivisnõudeks liigitati tagatud nõue, tuua kaasa viivisnõude täieliku kaetuse saavutamise edasilükkumist.

(14)

Tagamaks et krediidiasutuste ja investeerimisühingute viivisnõuete krediidiriski kaitse hindamine on usaldusväärne, peaks Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) (EBA) kaaluma ühise metoodika vajadust ning vajaduse korral töötama selle välja, eelkõige seoses sissenõutavuse ja täitmisele pööratavuse eeldustega, nähes sealhulgas vajaduse korral ette ajalisest seisukohast krediidiriski kaitse ümberhindamise miinimumnõuded.

(15)	Et hõlbustada uuele usaldatavusnõuetest ajendatud kaitsekorrale sujuvat üleminekut, ei tohiks uusi norme kohaldada enne 26. aprilli 2019 tekkinud nõuete suhtes.

(16)	Selleks et tagada käesoleva määrusega määrusesse (EL) nr 575/2013 tehtavate muudatuste õigeaegne kohaldamine, peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

(17)	Määrust (EL) nr 575/2013 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EL) nr 575/2013 muudetakse järgmiselt.

Artikli 36 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

„m)	kohaldatav viivisnõuete ebapiisava likviidsuskatte summa.“

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 47a

Viivisnõuded

1. Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel hõlmab „viivisnõue“ järgmisi kirjeid, eeldusel et neid ei kajastata krediidiasutuse või investeerimisühingu kauplemisportfellis:

a)	võlainstrument, sealhulgas võlaväärtpaber, laen, ettemakse ja nõudmiseni hoius;

võetud siduv laenuandmiskohustus, antud finantsgarantii või muu võetud kohustus, sõltumata sellest, kas see on tühistatav või mitte, välja arvatud kasutamata krediidilimiidid, mille võib igal ajal tingimusteta ja ette teatamiseta tühistada või mille puhul on ette nähtud automaatne tühistamine laenuvõtja krediidivõimelisuse halvenemise korral.

2. Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel on võlainstrumendi riskipositsiooni väärtus selle bilansiline väärtus, mille mõõtmisel ei võeta arvesse spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi, artiklite 34 ja 105 kohaseid täiendavaid väärtuse korrigeerimisi, artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatud summasid, muid riskipositsiooniga seonduvaid omavahendite vähendamisi ega osalisi mahakandmisi, mille krediidiasutus või investeerimisühing on teinud alates viimasest korrast, mil nõue viivisnõudeks liigitati.

Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel peab sellise võlainstrumendi riskipositsiooni väärtuses, mis osteti madalama hinnaga kui summa, mille võlgnik peab tasuma, sisalduma ostuhinna ja võlgniku võlasumma vaheline erinevus.

Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel on võetud siduva laenuandmiskohustuse, antud finantsgarantii või muu käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud kohustuse riskipositsiooni väärtus selle nimiväärtus, mis kajastab krediidiasutuse või investeerimisühingu maksimaalset krediidiriski positsiooni, võtmata arvesse otsest või kaudset krediidiriski kaitset. Võetud siduva laenuandmiskohustuse nimiväärtus on kasutusele võtmata summa sellest summast, mille krediidiasutus või investeerimisühing on lubanud laenuks anda ning antud finantsgarantii nimiväärtus on maksimaalne summa, mille isik peaks garantii realiseerimise korral maksma.

Käesoleva lõike kolmandas lõigus osutatud nimiväärtuses ei võeta arvesse spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi, artiklite 34 ja 105 kohaseid täiendavaid väärtuse korrigeerimisi, artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatud summasid ega muid riskipositsiooniga seonduvaid omavahendite vähendamisi.

3. Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel liigitatakse viivisnõueteks järgmised nõuded:

a)	nõue, mida käsitatakse makseviivituses olevana vastavalt artiklile 178;

b)	nõue, mida käsitatakse langenud väärtusega nõudena vastavalt kohaldatavale raamatupidamistavale;

c)	nõue, mille suhtes kohaldatakse vastavalt lõikele 7 katseaega, kui on võetud täiendavaid võla restruktureerimise meetmeid või kui nõude maksetähtaega on ületatud üle 30 päeva;

d)	nõue sellise siduva kohustuse vormis, mida selle väljamaksmise või muul viisil kasutamise korral ei maksta tõenäoliselt täies ulatuses tagasi ilma tagatist realiseerimata;

e)	nõue sellise finantsgarantii vormis, mille garantii saanud pool tõenäoliselt realiseerib, sealhulgas juhul, kui aluseks olev garanteeritud nõue vastab viivisnõudeks liigitamise kriteeriumidele.

Kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on võlgniku vastu bilansilised nõuded, mille puhul on maksetähtaega ületatud üle 90 päeva ja mis moodustavad rohkem kui 20 % kõigist kõnealuse võlgniku vastu olevatest bilansilistest nõuetest, käsitatakse punkti a kohaldamisel kõiki kõnealuse võlgniku vastu olevaid bilansilisi ja bilansiväliseid nõudeid viivisnõuetena.

4. Nõudeid, mille suhtes ei ole kohaldatud võla restruktureerimise meetmeid, ei liigitata enam viivisnõueteks artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)	nõue vastab väljumiskriteeriumidele, mille alusel krediidiasutus või investeerimisühing lõpetab nõude liigitamise langenud väärtusega nõudeks vastavalt kohaldatavale raamatupidamistavale ja makseviivituses olevaks nõudeks vastavalt artiklile 178;

b)	võlgniku olukord on paranenud niivõrd, et krediidiasutus või investeerimisühing on veendunud, et võlgnetavad summad makstakse tõenäoliselt täielikult ja õigel ajal tagasi;

c)	võlgnikul ei ole ühtegi tähtajaks tasumata summat, mille tasumise tähtaega on ületatud rohkem kui 90 päeva.

5. Viivisnõude liigitamine müügiks hoitavaks põhivaraks vastavalt kohaldatavale raamatupidamistavale ei lõpeta selle liigitamist viivisnõudeks artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel.

6. Viivisnõudeid, mille suhtes kohaldatakse võla restruktureerimise meetmeid, ei liigitata enam viivisnõueteks artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)	nõuded ei ole enam olukorras, mille pärast tuleks need liigitada viivisnõudeks vastavalt lõikele 3;

b)	on möödunud vähemalt aasta kuupäevast, kui rakendati võla restruktureerimise meetmeid või kuupäevast, kui nõuded liigitati viivisnõueteks, olenevalt sellest, kumb toimus hiljem;

c)	pärast võla restruktureerimise meetmete rakendamist ei ole enam tähtajaks tasumata summasid ja krediidiasutus või investeerimisühing on võlgniku finantsseisundi analüüsi põhjal veendunud, et nõue makstakse tõenäoliselt täielikult ja õigel ajal tagasi.

Täielikku ja õigeaegset tagasimaksmist peetakse tõenäoliseks juhul, kui võlgnik on korrapäraselt ja õigel ajal maksnud tagasi summad, mis võrduvad ühega järgmistest:

a)	summa, mis oli tähtajaks tasumata enne võla restruktureerimise meetmete rakendamist, kui olid olemas tähtajaks tasumata summad;

b)	summa, mis on maha kantud võla restruktureerimise meetmete rakendamise raames, kui tähtajaks tasumata summasid ei olnud.

7. Kui nõude liigitamine viivisnõudeks vastavalt lõikele 6 lõpetatakse, kohaldatakse sellise nõude suhtes katseaega, kuni täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)	on möödunud vähemalt kaks aastat sellest, mil restruktureeritud võlanõue liigitati ümber nõuetekohaselt teenindatavaks nõudeks;

b)	vähemalt poole sellise ajavahemiku jooksul, mil nõude suhtes kohaldatakse katseaega, on tehtud regulaarseid ja õigeaegseid makseid, mille tulemusel on kokku tagasi makstud olulises summas põhiosa või intresse;

c)	ükski võlgniku vastu olev nõue ei ole tasumata rohkem kui 30 päeva.

Artikkel 47b

Võla restruktureerimise meetmed

1. Võla restruktureerimise meede hõlmab krediidiasutuse või investeerimisühingu järeleandmist võlgnikule, kellel on või võib tõenäoliselt tekkida raskusi oma siduvate finantskohustuste täitmisel. Järeleandmine võib laenuandjale tuua kahju ja osutab ühele järgmistest tegevustest:

a)	võlakohustuse tingimuste muutmine, kui seda ei oleks tehtud juhul, kui võlgnikul ei oleks siduvate finantskohustuste täitmisel raskusi tekkinud;

b)	võlakohustuse täielik või osaline refinantseerimine, kui seda ei oleks tehtud juhul, kui võlgnikul ei oleks siduvate finantskohustuste täitmisel raskusi tekkinud.

2. Võla restruktureerimise meetmetena käsitatakse vähemalt järgmisi olukordi:

a)	uued lepingutingimused, mis on võlgnikule soodsamad kui varasemad lepingutingimused, kui võlgnikul on või võib tõenäoliselt tekkida raskusi siduvate finantskohustuste täitmisel;

b)	uued lepingutingimused on võlgnikule soodsamad kui lepingutingimused, mida sama krediidiasutus või investeerimisühing pakub samal ajal sarnase riskiprofiiliga võlgnikele, kui võlgnikul on või võib tõenäoliselt tekkida raskusi siduvate finantskohustuste täitmisel;

c)	algsete lepingutingimuste alusel liigitati nõue viivisnõudeks enne lepingutingimuste muutmist või see oleks liigitatud viivisnõudeks juhul, kui lepingutingimusi ei oleks muudetud;

d)	meetme tulemusel tühistatakse võlakohustus täielikult või osaliselt;

e)	krediidiasutus või investeerimisühing lubab kasutada lepingusätteid, mis võimaldavad võlgnikul muuta lepingutingimusi, ja nõue oli liigitatud viivisnõudeks enne kõnealustele lepingusätetele tuginemist või oleks liigitatud viivisnõudeks juhul, kui kõnealustele lepingusätetele ei oleks tuginetud;

f)	laenu andmisel või ligikaudu samal ajal maksis võlgnik tagasi sama krediidiasutuse või investeerimisühingu ees oleva muu sellise võlakohustuse põhiosa või intressid, mis oli liigitatud viivisnõudeks või oleks liigitatud viivisnõudeks, kui kõnealuseid makseid ei oleks tehtud;

g)	lepingutingimuste muutmine hõlmab tagatise enda valdusesse võtmise kaudu tehtavaid tagasimakseid, kui selline muudatus kujutab endast järeleandmist.

3. Järgmised asjaolud näitavad, et võla restruktureerimise meetmeid võib olla võetud:

a)	algse lepingu puhul oli maksetähtaega ületatud üle 30 päeva vähemalt üks kord lepingu muutmisele eelnenud kolme kuu jooksul või ilma lepingu muutmiseta oleks maksetähtaega ületatud üle 30 päeva;

b)	krediidilepingu sõlmimisel või ligikaudu sel ajal maksis võlgnik tagasi sama krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes oleva muu sellise võlakohustuse põhiosa või intressid, mille puhul oli maksetähtaega ületatud 30 päeva vähemalt üks kord uue laenu andmisele eelnenud kolme kuu jooksul;

c)	krediidiasutus või investeerimisühing lubab tugineda lepingusätetele, mis võimaldavad võlgnikul muuta lepingutingimusi, ja nõude puhul on maksetähtaega ületatud 30 päeva või oleks maksetähtaega ületatud 30 päeva, kui kõnealustele lepingusätetele ei oleks tuginetud.

4. Käesoleva artikli kohaldamisel hinnatakse võlgniku raskusi siduvate finantskohustuste täitmisel võlgniku tasandil, võttes arvesse kõiki võlgniku gruppi kuuluvaid juriidilisi isikuid, kes jäävad grupi raamatupidamise konsolideerimise ulatusse, ja füüsilisi isikuid, kellel on grupi üle kontroll.

Artikkel 47c

Mahaarvamine seoses viivisnõuetega

1. Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud iga viivisnõude jaoks eraldi kindlaks kohaldatava ebapiisava katte summa, mis arvatakse maha esimese taseme põhiomavahendite kirjetest, lahutades käesoleva lõike punkti b alusel arvutatud summa käesoleva lõike punkti a alusel arvutatud summast, kui punktis a osutatud summa ületab punktis b osutatud summat:

järgmiste summa:

i)	iga viivisnõude tagamata osa, kui see on olemas, korrutatud lõikes 2 osutatud kohaldatava teguriga;

ii)	iga viivisnõude tagatud osa, kui see on olemas, korrutatud lõikes 3 osutatud kohaldatava teguriga;

järgmiste kirjete summa, kui need on seotud sama viivisnõudega:

i)	spetsiifilised krediidiriskiga korrigeerimised;

ii)	artiklite 34 ja 105 kohased täiendavad väärtuse korrigeerimised;

iii)	muud omavahendite vähendamised;

iv)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, kes kasutavad riskiga kaalutud varade arvutamiseks sisereitingutel põhinevat meetodit, seoses viivisnõuetega artikli 36 lõike 1 punkti d kohaselt maha arvatud summade absoluutväärtus, kui igale viivisnõudele omistatava absoluutväärtuse kindlaksmääramiseks korrutatakse artikli 36 lõike 1 punkti d kohaselt maha arvatud summad viivisnõude puhul oodatava kahju osakaaluga makseviivituses olevate või mitteolevate nõuete oodatavasse kogukahjusse, kui see on kohaldatav;

v)	kui viivisnõue osteti madalama hinnaga kui summa, mille võlgnik peab tasuma, siis ostuhinna ja võlgniku võlasumma vaheline erinevus;

vi)	summad, mille krediidiasutus või investeerimisühing on nõude viivisnõudeks liigitamisest alates maha kandnud.

Viivisnõude tagatud osa on nõude see osa, mis loetakse III osa II jaotise kohaste omavahendite nõuete arvutamisel tagatuks otsese krediidiriski kaitsega või kaudse krediidiriski kaitsega või mis on täielikult ja terviklikult hüpoteegiga tagatud.

Viivisnõude tagamata osa vastab artikli 47a lõikes 1 osutatud nõude väärtuse ja nõude tagatud osa vahele, kui see on olemas.

2. Lõike 1 punkti a alapunkti i kohaldamisel kohaldatakse järgmisi tegureid:

a)	0,35 viivisnõude tagamata osa puhul, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kolmanda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani;

b)	1 viivisnõude tagamata osa puhul, mida kohaldatakse alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva neljanda aasta esimesest päevast.

3. Lõike 1 punkti a alapunkti ii kohaldamisel kohaldatakse järgmisi tegureid:

a)	0,25 viivisnõude tagatud osa puhul, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva neljanda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani;

b)	0,35 viivisnõude tagatud osa puhul, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva viienda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani;

c)	0,55 viivisnõude tagatud osa puhul, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kuuenda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani;

0,70 viivisnõude osa puhul, mis on tagatud kinnisvaraga III osa II jaotise kohaselt või mis on eluasemelaen, mille on taganud artiklis 201 osutatud aktsepteeritav krediidiriski kaitse andja, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva seitsmenda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani;

e)	0,80 viivisnõude osa puhul, mis on tagatud muu otsese või kaudse krediidiriski kaitsega III osa II jaotise kohaselt, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva seitsmenda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani;

0,80 viivisnõude osa puhul, mis on tagatud kinnisvaraga III osa II jaotise kohaselt või mis on eluasemelaen, mille on taganud artiklis 201 osutatud aktsepteeritav krediidiriski kaitse andja, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kaheksanda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani;

g)	1 viivisnõude osa puhul, mis on tagatud muu otsese või kaudse krediidiriski kaitsega III osa II jaotise kohaselt, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kaheksanda aasta esimesest päevast;

0,85 viivisnõude osa puhul, mis on tagatud kinnisvaraga III osa II jaotise kohaselt või mis on eluasemelaen, mille on taganud artiklis 201 osutatud aktsepteeritav krediidiriski kaitse andja, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva üheksanda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani;

i)	1 viivisnõude osa puhul, mis on tagatud kinnisvaraga III osa II jaotise kohaselt või mis on eluasemelaen, mille on taganud artiklis 201 osutatud aktsepteeritav krediidiriski kaitse andja, mida kohaldatakse alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kümnenda aasta esimesest päevast.

4. Erandina lõikest 3 kohaldatakse viivisnõude osa puhul, mille on garanteerinud või kindlustanud ametlik ekspordikrediidi agentuur, järgmisi tegureid:

a)	0 viivisnõude tagatud osa puhul, mida kohaldatakse ajavahemikul üks aasta kuni seitse aastat pärast nõude liigitamist viivisnõudeks; ning

b)	1 viivisnõude tagatud osa puhul, mida kohaldatakse alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kaheksanda aasta esimesest päevast.

5. EBA hindab tagatud viivisnõuete hindamise tavasid ja võib välja töötada suunised, et määrata kindlaks ühine metoodika, sealhulgas võimalikud ajalisest seisukohast ümberhindamise miinimumnõuded ja erimeetodid, nõuetekohase otsese ja kaudse krediidiriski kaitse usaldatavusnõuete kohaseks hindamiseks, eelkõige seoses sissenõutavuse ja täitmisele pööratavuse eeldustega. Need suunised võivad sisaldada ka lõikes 1 osutatud viivisnõude tagatud osa kindlaksmääramise ühtset metoodikat.

Kõnealused suunised esitatakse määruse (EL) nr 1093/2010 artiklis 16 sätestatud korras.

6. Erandina lõikest 2, kui nõude suhtes on rakendatud võla restruktureerimise meedet ajavahemikul üks kuni kaks aastat pärast nõude viivisnõudeks liigitamist, kohaldatakse võla restruktureerimise meetme rakendamise ajal vastavalt lõikele 2 kohaldatavat tegurit veel ühe aasta jooksul.

Erandina lõikest 3, kui nõude suhtes on rakendatud võla restruktureerimise meedet ajavahemikul kaks aastat kuni kuus aastat pärast nõude viivisnõudeks liigitamist, kohaldatakse võla restruktureerimise meetme rakendamise ajal vastavalt lõikele 3 kohaldatavat tegurit veel ühe aasta jooksul.

Käesolevat lõiget võib kohaldada üksnes esimese võla restruktureerimise meetme puhul, mida on rakendatud alates nõude viivisnõudeks liigitamisest.“

Artikli 111 lõike 1 esimese lõigu sissejuhatav tekst asendatakse järgmisega:

„1. Varakirje riskipositsiooni väärtus vastavalt artiklile 110 on selle bilansiline väärtus pärast spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste, artiklite 34 ja 105 kohaste täiendavate väärtuse korrigeerimiste, artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatud summade ja muude varakirjega seotud omavahendite vähendamiste kohaldamist. I lisas loetletud bilansivälise kirje riskipositsiooni väärtus on järgmine protsent selle nimiväärtusest pärast spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste ja artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatavate summade mahaarvamist:“.

Artikli 127 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Riskipositsiooni tagamata osale, mille puhul võlgnik on makseviivituses vastavalt artiklile 178, ja jaenõuetele, mille krediidilimiidi tagamata osa puhul on tekkinud makseviivitus vastavalt artiklile 178, määratakse riskikaal järgmiselt:

riskikaal 150 %, kui spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste ja artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatud summade summa on väiksem kui 20 % riskipositsiooni väärtuse tagamata osast, mis on leitud selliselt, nagu kõnealuseid spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi ja mahaarvamisi ei oleks kohaldatud;

riskikaal 100 %, kui spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste ja artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatud summade summa ei ole väiksem kui 20 % riskipositsiooni väärtuse tagamata osast, mis on leitud selliselt, nagu kõnealuseid spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi ja mahaarvamisi ei oleks kohaldatud.“

Artikkel 159 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 159

Oodatava kahju käsitlemine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud lahutavad artikli 158 lõigete 5, 6 ja 10 kohaselt arvutatud oodatava kahju asjaomaste riskipositsioonidega seotud üldistest ja spetsiifilistest krediidiriskiga korrigeerimistest vastavalt artiklile 110 ning täiendavatest väärtuse korrigeerimistest vastavalt artiklitele 34 ja 105 ning muudest kõnealuste riskipositsioonidega seonduvatest omavahendite vähendamistest, välja arvatud artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt tehtud mahaarvamised. Artikli 166 lõike 1 kohaselt ostmise hetkel makseviivituses olevate, bilansis kajastatud varast tulenevate riskipositsioonide allahindlusi käsitletakse samal viisil kui spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi. Makseviivituses olevate riskipositsioonide spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi ei kasutata muude riskipositsioonide oodatava kahju katmiseks. Väärtpaberistatud riskipositsioonidest tulenev oodatav kahju ning selliste riskipositsioonidega seonduvad üldised ja spetsiifilised krediidiriskiga korrigeerimised jäetakse sellest arvutusest välja.“

Artikli 178 lõike 1 punkt b asendatakse järgmisega:

„b)

võlgnik on jätnud tema vastu oleva olulise krediidinõude krediidiasutusele või investeerimisühingule, tema emaettevõtjale või selle tütarettevõtjatele üle 90 päeva tasumata. Jaenõuete klassi kuuluvate elamukinnisvara või VKE ärikinnisvaraga tagatud nõuete puhul ning samuti avaliku sektori asutuste vastu esitatavate nõuete puhul võivad pädevad asutused asendada 90 päeva 180 päevaga. 180 päeva ei kohaldata artikli 36 lõike 1 punkti m ja artikli 127 kohaldamisel.“

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 469a

Erandid viivisnõuetele esimese taseme põhiomavahendite kirjetest tehtavatest mahaarvamistest

Erandina artikli 36 lõike 1 punktist m ei arva krediidiasutused ega investeerimisühingud esimese taseme põhiomavahendite kirjetest maha kohaldatavat viivisnõuete ebapiisava katte summat, kui nõue tekkis enne 26. aprilli 2019.

Kui krediidiasutus või investeerimisühing muudab enne 26. aprilli 2019 tekkinud nõude tingimusi nii, et tema nõue võlgniku vastu kasvab, käsitatakse nõude tekkimise kuupäevana kuupäeva, mil muudatused hakkasid kehtima, ja nõude suhtes ei kohaldata enam esimeses lõigus sätestatud erandit.“

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 17. aprill 2019

Euroopa Parlamendi nimel

president

A. TAJANI

Nõukogu nimel

eesistuja

G. CIAMBA

(1) ELT C 79, 4.3.2019, lk 1.

(2) ELT C 367, 10.10.2018, lk 43.

(3) Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 9. aprilli 2019. aasta otsus.

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, 22.5.2008, lk 66).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT L 48, 23.2.2011, lk 1).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338).

(9) Komisjoni 16. aprilli 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 680/2014, millega sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalvelise aruandlusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 575/2013 (ELT L 191, 28.6.2014, lk 1).

25.4.2019

Euroopa Liidu Teataja

L 111/13

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2019/631,

17. aprill 2019,

millega kehtestatakse uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite CO2-heite normid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011

(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 192 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 443/2009 (3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 510/2011 (4) on mitu korda põhjalikult muudetud. Kuna neid määrusi on vaja veelgi muuta, tuleks need selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)

Sidusa ja tõhusa ülemineku võimaldamiseks pärast uuestisõnastamist ning määruste (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011 kehtetuks tunnistamiseks, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2020. Kõnealuste määruste kohased CO2-heite normid ja nende saavutamise meetodid on asjakohane säilitada muutmata kujul 2024. aastani.

(3)

Pariisi kokkuleppes (5) püstitatakse muu hulgas pikaajaline eesmärk, mis on kooskõlas eesmärgiga hoida üleilmne keskmise temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C võrreldes tööstusajastu eelse tasemega ning jätkata jõupingutusi temperatuuri tõusu hoidmiseks alla 1,5 °C võrreldes tööstusajastu eelse tasemega. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruandes, milles käsitletakse mõju, mida avaldab üleilmne soojenemine 1,5 °C üle tööstusajastu eelse taseme ja sellega seotud kasvuhoonegaaside heitkoguste üleilmsed muutused, rõhutatakse ühemõtteliselt kliimamuutuste kahjulikke mõjusid. Aruandes järeldatakse, et üleilmse soojenemise pidurdamiseks tuleb kindlasti vähendada kõigi sektorite heitkoguseid.

(4)

Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmisele kaasaaitamiseks on vaja kiirendada kogu transpordisektori heitevabaks muutmist, võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2018. aasta teatist „Puhas planeet kõigi jaoks – Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“, milles visandatakse üldpilt majanduse ja ühiskonna kõiki valdkondi hõlmavatest muutustest, mis tuleb läbi teha kasvuhoonegaaside netoheite nullini vähendamiseks aastaks 2050. Samuti tuleb kohe järsult vähendada transpordist tulenevat ja meie tervist ja keskkonda oluliselt kahjustavat õhusaasteainete heidet. Pärast 2020. aastat peavad tavapäraste sisepõlemismootoritega sõidukite heitkogused jätkuvalt vähenema. Kasutusele tuleb võtta heiteta ja vähese heitega sõidukid, mis peaksid 2030. aastaks hõivama märkimisväärse turuosa. Pärast 2030. aastat tuleb sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite CO2-heidet jätkuvalt vähendada.

(5)

Komisjoni 31. mai 2017. aasta teatises „Säästva liikuvuse suunas – Tegevuskava sotsiaalselt õiglaseks üleminekuks puhtale, konkurentsivõimelisele ja ühendatud liikuvusele kõigi jaoks“ ja 8. novembri 2017. aasta teatises „Vähese heitega liikuvuse strateegia elluviimine – Euroopa Liit, mis kaitseb planeeti, avardab oma kodanike võimalusi ning kaitseb oma tööstust ja töötajaid“ on toodud esile, et sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite CO2-heite normid aitavad suuresti edendada innovatsiooni ja tõhusust ning võimaldavad muuta autotööstuse konkurentsivõimelisemaks ja tehnoloogiast sõltumata sillutada teed heiteta ja vähese heitega sõidukite kasutuselevõtuks.

(6)

Käesolev määrus annab selge suuna maanteetranspordisektori CO2-heite vähendamiseks ning aitab saavutada siduvat eesmärki, mille kohaselt tuleb liidu kõigis majandusharudes kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähendada vähemalt 40 % võrreldes 1990. aasta tasemega ning mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks 23.-24. oktoobri 2014. aasta järeldustes ja mis keskkonnanõukogu 6. märtsi 2015. aasta kohtumisel kiideti heaks kui liidu ja selle liikmesriikide kavatsetav riiklikult kindlaksmääratud panus Pariisi kokkuleppe raames.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/842 (6) kehtestatakse liikmesriikidele kohustused, mis võimaldavad täita eesmärgi vähendada liidu kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 30 % võrreldes 2005. aasta tasemega sektorites, mis ei ole hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/87/EÜ (7) loodud Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemiga. Maanteetranspordist pärineb suur osa nende sektorite heitest. Maanteetranspordi heitkogused kasvavad ja ületavad ikka veel oluliselt 1990. aasta taset. Kui maanteetranspordi heitkogused peaksid veelgi suurenema, töötab see jätkuvalt vastu heite vähendamisele, mida tehakse kliimamuutuste vastu võitlemisel muudes sektorites.

(8)

Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. oktoobri 2014. aasta järeldustes rõhutati, kui tähtis on vähendada transpordisektoris kasvuhoonegaaside heidet ja fossiilkütustest sõltumisega seotud riske, kasutades terviklikku ja tehnoloogiast sõltumatut lähenemisviisi, et vähendada transpordisektoris heidet ja edendada energiatõhusust, soodustada elektritransporti ning kasutada transpordisektoris taastuvaid energiaallikaid ka pärast 2020. aastat.

(9)

Selleks et varustada liidu tarbijaid turvalise, säästva, konkurentsivõimelise ja taskukohase energiaga on energiatõhusus, mis aitab vähendada nõudlust, üks viiest vastastikku üksteist tugevdavast ja omavahel tihedalt seotud aspektist, mis on esitatud komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatises „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“. Nimetatud teatises on märgitud, et kuigi kõik majandussektorid peavad tegema jõupingutusi energiatarbimise tõhustamiseks, on transpordisektoris väga suured energiatõhususe võimalused, mida on muu hulgas võimalik ära kasutada, kehtestades 2030. aasta perspektiivis rangemad sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite CO2-heitenormid.

(10)

Määruseid (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011 hinnati 2015. aastal ning leiti, et need määrused on olnud asjakohased, üldiselt sidusad ja on aidanud heidet märkimisväärselt vähendada ning on ühtlasi olnud algselt eeldatust kulutõhusamad. Samuti on nad toonud liidule märkimisväärset lisaväärtust, mida ei oleks olnud võimalik liikmesriikide meetmetega samas ulatuses saavutada. Määruste soodsat mõju on aga kahandanud üha kasvav erinevus uue Euroopa sõidutsükli (NEDC) kohaselt mõõdetud ja sõidukite tegelikes kasutustingimustes tekkivate CO2 heitkoguste vahel.

(11)

Seepärast on asjakohane püüda saavutada määruste (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011 eesmärke, kehtestades uued ELi sõidukiparki hõlmavad sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite CO2-heite vähendamise sihttasemed ajavahemikuks kuni 2030. aastani. Nimetatud heite vähendamise sihttasemete kindlaksmääramisel on võetud arvesse seda, kuivõrd kulutõhusalt nad aitavad 2030. aastaks määrusega (EL) 2018/842 hõlmatud sektorites heidet vähendada, ning on võetud arvesse ka ühiskonnale, tootjatele ja sõidukikasutajatele kaasnevaid kulusid ja säästu, samuti nende määrade otsest ja kaudset mõju tööhõivele, konkurentsivõimele ja innovatsioonile ning õhusaaste vähenemise ja energiajulgeoleku näol saadavat lisakasu. Et sõiduautode turuosa ja sellest tulenevalt nende summaarne CO2-heide on väikeste tarbesõidukite vastavatest näitajatest oluliselt suurem, peetakse vajalikuks neid sõidukikategooriaid erinevalt käsitleda.

(12)

Tuleks tagada ühiskonnale vastuvõetav ja õiglane üleminek heiteta liikuvusele. Seetõttu on tähtis pidada silmas ülemineku sotsiaalset mõju kogu autotööstuse väärtusahela ulatuses ja tegeleda ennetavalt selle mõjudega tööhõivele. Seepärast tuleb kaaluda sihipäraste liidu, riikliku ja piirkondliku tasandi programmide rakendamist, mille sisuks on töötajate ümberõpe, täiendõpe ja ümberpaigutamine ning haridus- ja tööhõivealgatused negatiivseid mõjusid kogevates piirkondades ja kogukondades, ning teha seda olles tihedas kontaktis sotsiaalpartnerite ja pädevate asutustega. Ülemineku käigus tuleb selles sektoris tugevdada naiste tööhõivet ja võrdseid võimalusi.

(13)

Edukas üleminek heiteta liikuvusele eeldab ühtset käsitlust ja sobivat soodsat keskkonda, mis ergutaks innovatsiooni ja säilitaks liidu tehnoloogilise juhtpositsiooni antud valdkonnas. See hõlmab avaliku ja erasektori investeeringuid teadusuuringutesse ja innovatsiooni, vähese heitega ja heiteta sõidukite kasvavat pakkumist, laadimis- ja tankimistaristute väljaarendamist ja energiavõrkudega lõimimist, samuti kestlikku materjalitarnet ning tootmist, akude korduskasutamist ja ringlussevõttu Euroopas. Kõik see nõuab kooskõlastatud tegevust liidu, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

(14)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 715/2007 (8) rakendamise ühe osana hakati 2017. aastal kohaldama sõiduautode ja kergsõidukite CO2-heite ja kütusekulu mõõtmiseks uus katsemenetlus ehk kergsõidukite ülemaailmne ühtlustatud katsemenetlus (WLTP), mis on sätestatud komisjoni määruses (EL) 2017/1151 (9). Nimetatud katsemenetlus annab CO2-heite ja kütusekulu väärtused, mis kajastavad paremini tegelikke tingimusi.

Seepärast on asjakohane, et uued CO2-heite sihttasemed põhineksid CO2-heitel, mis on määratud kindlaks kõnealuse katsemenetlusega. Arvestades aga, et WLTP-põhiselt määratud CO2-heite väärtused on sihttasemetest kinnipidamise kindlakstegemiseks kättesaadavad alates 2021. aastast, on asjakohane kehtestada uued heitenormid vähendamismääradena, mis on kehtestatud 2021. aasta sihttasemete suhtes (nimetatud keskmine arvutatakse WLTP-heitekatse jaoks mõõdetud CO2-heite põhjal). 2025. ja 2030. aastal kohaldatavate heite vähendamise sihttasemete kindlaksmääramise lähtepunktina kasutatavate andmete usaldusväärsuse ja esindavuse tagamiseks peavad komisjoni rakendusmääruste (EL) 2017/1152 (10) ja (EL) 2017/1153 (11) rakendamisel olema täpsustatud nende mõõtmiste tegemise tingimused.

(15)	On oluline, et CO2-heite vähendamise nõuete kehtestamine annaks liidu sõidukitootjatele uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite tootmisel jätkuvalt liiduülese prognoositavuse ja planeerimiskindluse.

(16)

Komisjoni poolt 2016. aastal läbi viidud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/94/EÜ (12) hindamisel leiti, et õigusakti tuleb veelgi täpsustada ja lihtsustada, sest see võiks suurendada selle asjakohasust, tulemuslikkust, tõhusust ja sidusust. Seepärast peaks komisjon kõnealuse direktiivi hiljemalt 31. detsembriks 2020 läbi vaatama ja vajaduse korral esitama asjakohase seadusandliku ettepaneku. Kõige kütusesäästlikumate ja keskkonnasõbralikumate sõidukite kasutuselevõtmise toetamiseks tuleks läbivaatamisel eriti kaaluda väikeste tarbesõidukite direktiivi lisamist ning vajadust paremini koostada ja rohkem ühtlustada liidu märgistamisnõudeid, mis võiksid anda tarbijatele võrreldavat, usaldusväärset ja kasutajasõbralikku teavet heiteta ja vähese heitega sõidukite eeliste, sealhulgas ka õhusaasteainete kohta.

(17)

Liidu uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite pargi jaoks tuleks seepärast määrata aastateks 2025. ja 2030. kindlaks heite vähendamise sihttasemed, võttes arvesse sõidukipargi uuendamiseks vajaminevat aega ning seda, et maanteetranspordisektor peab aitama saavutada 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärke. Nimetatud etapiviisiline käsitlus annab ühtlasi autotööstusele selge ja varase signaali mitte viivitada energiatõhusa tehnoloogia ning heiteta ja vähese heitega sõidukite turuletoomisega.

(18)

Käesolevas määruses kehtestatud CO2-heitenorme kohaldatakse uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite suhtes. Samuti võib võtta täiendavaid meetmeid selliste sõidukite olemasoleva pargi, sealhulgas kasutatud sõidukite heite vähendamiseks, muu hulgas liikmesriikide ja liidu tasandil. Näiteks võib võtta meetmeid, et ergutada sõidukiparki kiiremini uuendama, et võimalikult kiiresti asendada vanemad, rohkem heidet tekitavad sõidukid paremate heitenäitajatega sõidukitega. Odavamate heiteta ja vähese heitega sõidukite kättesaadavus võiks põhjustada muutusi tarbijakäitumises ja vähese heitega tehnoloogiate kiiremat kasutuselevõttu.

(19)

Liit on üks maailma suurimaid mootorsõidukite tootjaid ja on maailma autotööstuse sektoris tehnoloogilisel juhtpositsioonil, kuid konkurents tiheneb ja nimetatud sektor muutub kiiresti tänu elektriliste jõuseadmetega seotud innovatsioonile ning koostoimelistele, ühendatud ja automatiseeritud liikuvuslahendustele. Et säilitada liidu üleilmne konkurentsivõime ja juurdepääs turgudele, on liidul vaja reguleerivat raamistikku, mis hõlmab eristiimulit heiteta ja vähese heitega sõidukite valdkonnas, aitab kaasa ulatusliku siseturu loomisele ning toetab tehnoloogia arengut ja innovatsiooni.

(20)

Tuleks kehtestada spetsiaalne stimuleerimismehhanism, millega hõlbustada sujuvat üleminekut heiteta liikuvusele. Nimetatud soodustussüsteem peaks olema selline, millisega edendataks heiteta ja vähese heitega sõidukite kasutuselevõttu liidu turul. Samuti tuleks kehtestada spetsiaalne üleminekumeede, et teha heiteta ja vähese heitega sõidukid kättesaadavaks nende liikmesriikide tarbijatele, kus selliste sõidukite turuosa on väike.

(21)

ELi sõidukipargis olevate heiteta ja vähese heitega sõidukite osakaalu sobivate võrdlustasemete kehtestamine ning hästi koostatud mehhanism, mille abil kohandatakse tootja eriheite sihttaset tootja sõidukipargis olevate heiteta ja vähese heitega sõidukite osakaalu alusel, peaks andma tugeva ja usaldusväärse signaali selliste sõidukite arendamiseks, kasutuselevõtmiseks ja turustamiseks ning samas endiselt võimaldama tõhustada tavapäraseid sisepõlemismootoreid.

(22)

Heiteta ja vähese heitega sõidukite jaoks soodustuste kindlaksmääramisel on asjakohane võtta arvesse sõidukite CO2-heite erinevusi. Sõiduautode puhul tuleks tunnustada vähese heitega sõidukite, eriti pistikühendusega hübriidsõidukite tähtsust heiteta sõidukitele üleminekul. Kohandamismehhanism peaks tagama, et võrdlustaset ületavale tootjale kehtiks kõrgem eriheite sihttase. Tasakaalustatud lähenemisviisi tagamiseks tuleks piirata võimalikku kohandamise taset selle mehhanismi raames. See loob stiimulid, millega edendatakse laadimis- ja tankimistaristu õigeaegset kasutuselevõttu ning tuuakse suurt kasu tarbijatele, konkurentsivõimele ja keskkonnale.

(23)

ELi sõidukipargi heite sihttaseme rakendamise õigusraamistik peaks tagama konkurentsi seisukohast neutraalsed ning sotsiaalselt õiglased ja kestlikud heite vähendamise sihttasemed, mille juures arvestatakse Euroopa autotootjate erinevusi ja välditakse põhjendamatuid nendevahelisi konkurentsimoonutusi.

(24)

Selleks et säilitada sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite turu mitmekesisus ja võime rahuldada tarbijate erinevaid vajadusi, peaks eriheite sihttase olema võrdelises sõltuvuses sõiduki kasulikkusest. Massi säilitamine kasulikkuse näitajana loetakse kehtiva korraga kooskõlas olevaks. Maanteesõiduks kasutatavate sõidukite massi paremaks väljendamiseks tuleks alates 2025. aastast näitajat muuta, kasutades töökorras sõiduki massi asemel sõiduki katsemassi, nagu on täpsustatud WLTPs.

(25)

Tuleks vältida ELi sõidukipargi heite sihttasemete muutmist sõidukipargi keskmise massi muutumise tõttu. Seepärast peaksid keskmise massi muutused viivitamata kajastuma eriheite sihttaseme arvutustes ja keskmise massi väärtust, mida selleks otstarbeks kasutatakse, tuleks alates 2025. aastast kohandada iga kahe aasta tagant.

(26)

Et heite vähendamisel tehtavad jõupingutused jaotuksid konkurentsi seisukohast sõltumatult ja õiglaselt ning kajastaksid sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite turu mitmekesisust, ning võttes arvesse 2021. aastal toimuvat üleminekut WLTP-l põhinevatele eriheite sihttasemetele, on asjakohane määrata piirnormi kõvera kalle kõigi kõnealusel aastal registreeritud uute sõidukite CO2 eriheite alusel ning võtta arvesse ELi sõidukipargi heitesihttasemete muutumist aastatel 2021, 2025 ja 2030, tagamaks et kõik tootjad heite vähendamiseks võrdselt pingutaksid. Väikeste tarbesõidukite osas tuleks väiksemate, sõiduauto baasil ehitatud kaubikute tootjaid käsitleda võrdselt sõiduauto tootjatega, samas kui raskemate sõidukite klassidesse kuuluvate sõidukite tootjatele tuleks kogu sihttaseme kehtimise ajaks kehtestada muutumatu ja suurem kalle.

(27)

Käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks luuakse muu hulgas autotööstusele stiimulid investeerida uude tehnoloogiasse. Käesolevas määruses edendatakse aktiivselt ökoinnovatsiooni ja sellega nähakse ette mehhanism, mis peaks võimaldama võtta arvesse tulevast tehnoloogia arengut. Kogemused on näidanud, et ökoinnovatsioon on aidanud kaasa määruste (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011 kulutõhususele ning tegeliku CO2-heite vähenemisele. Seepärast tuleks see meetod säilitada ja selle ulatust tuleks laiendada, et luua stiimulid kliimaseadmete tõhustamiseks.

(28)

Siiski tuleks tagada tasakaal nende stiimulite vahel, mis luuakse ökoinnovatsiooni jaoks ja sellise tehnoloogia jaoks, mille puhul tõendatakse heidet vähendavat mõju ametliku katsemenetlusega. Seepärast on asjakohane säilitada sellise ökoinnovatsioonilahendustega saavutatud säästu ülempiir, mida tootja võib arvesse võtta sihttasemetest kinnipidamise arvestamisel. Komisjonil peaks olema võimalik ülempiir läbi vaadata eelkõige selleks, et võtta arvesse ametliku katsemenetluse muutmise mõju. Samuti on asjakohane täpsustada, kuidas tuleks kõnealust säästu arvutada, et jälgida sihttasemetest kinnipidamist.

(29)	Uute sõidukite energiatarbimise ja CO2-heite vähendamisel on olulised kerged kestlikud osad. Nende edasine arendamine ja kasutuselevõtmine peaks toetama üleminekut heiteta ja vähese heitega liikuvusele.

(30)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2007/46/EÜ (13) kehtestati ühtlustatud raamistik, mis sisaldab haldusnorme ja üldisi tehnilisi nõudeid tüübikinnituse andmiseks kõigile selle kohaldamisalasse kuuluvatele uutele sõidukitele. Käesoleva määruse rakendamise eest vastutav asutus peaks olema sama asutus, kes vastutab direktiivi 2007/46/EÜ kohaselt kõigi tüübikinnitusmenetluse aspektide eest ning toodangu vastavuse tagamise eest.

(31)	Direktiivi 2007/46/EÜ II lisas määratletud eriotstarbeliste sõidukite suhtes kohaldatakse seoses tüübikinnitusega erinõudeid, seetõttu tuleks need käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta.

(32)	Kui heiteta väikesed tarbesõidukid, mille tuletatud mass ületab vastavalt kas 2 610 kg või 2 840 kg, jäävad üksnes nende energiasalvestussüsteemi massi tõttu käesoleva määruse kohaldamisalast välja, on asjakohane lugeda need sõidukid määruse kohaldamisalasse kuuluvaks.

(33)

Sama meetodit ei ole asjakohane kasutada heite vähendamise sihttasemete kindlaksmääramisel suurtootjate ja käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide alusel sõltumatuteks loetavate väiketootjate suhtes. Nimetatud väiketootjad peaksid saama taotleda alternatiivseid heite vähendamise sihttasemeid, mis oleksid seotud asjaomase tootja sõidukite CO2-eriheite vähendamise tehnoloogiliste võimalustega ning oleksid kooskõlas asjaomaste turusegmentide näitajatega.

(34)

Arvestades sõiduki kasulikkuse alusel kindlaksmääratud eriheite sihttaseme järgimise ebaproportsionaalset mõju kõige väiksematele tootjatele, erandite kehtestamisega seotud suurt halduskoormust ning marginaalset kasu, mida saadakse selliste tootjate poolt müüdavate sõidukite CO2-heite vähenemisest, ei tuleks kohaldada eriheite sihttaset ega ülemäärase heite maksu tootjate suhtes, kes toodavad aastas alla 1 000 liidus registreeritud uue sõiduauto ja uue väikese tarbesõiduki. Kui erandiga hõlmatud tootja siiski taotleb erandit ja see talle tehakse, on asjakohane selliselt tootjalt nõuda asjaomase erandi sihttasemest kinnipidamist.

(35)

Nišitootjatele ELi sõidukipargi heite sihttasemest 95 g CO2/km erandi tegemise kord tagab, et nišitootjad pingutavad heite vähendamiseks kõnealuse sihttaseme järgimisel sama palju nagu suurtootjad. On asjakohane võimaldada neile nišitootjatele jätkuvalt erandeid ka ajavahemikul 2025–2028 kohaldatavatest sihttasemetest.

(36)

Keskmise CO2-eriheite määramisel kõigile sellistele liidus registreeritavatele uutele sõiduautodele ja uutele väikestele tarbesõidukitele, mille eest tootja vastutab, tuleks arvesse võtta kõiki sõiduautosid ja väikesi tarbesõidukeid, sõltumata nende massist või muudest omadustest. Kuigi määrus (EÜ) nr 715/2007 ei hõlma sõiduautosid ega väikesi tarbesõidukeid, mille tuletatud mass on suurem kui 2 610 kg ja millele ei laiene tüübikinnitus nimetatud määruse artikli 2 lõike 2 kohaselt, tuleks kõnealuste sõidukite heidet mõõta vastavalt mõõtmise menetlustele, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 715/2007 kohaselt, eriti menetlustele, mis on sätestatud komisjoni määruses (EÜ) nr 692/2008 (14) ja määruses (EL) 2017/1151, ning määruste (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011 ning eriti rakendusmääruste (EL) 2017/1152 ja (EL) 2017/1153 alusel vastu võetud vastavusmenetluste kohaselt. Saadud CO2-heite väärtused tuleks kanda sõiduki vastavustunnistusse, et need saaks lisada seirekavasse.

(37)	Komplekteeritud väikeste tarbesõidukite CO2-eriheide tuleks omistada baassõidukite tootjale.

(38)

Tuleks arvestada eriolukorda, milles on väikeste tarbesõidukite tootjad, kes toodavad mittekomplektseid sõidukeid, mille tüüp kinnitatakse mitmes järgus. Kuna need tootjad vastutavad CO2-heite sihttasemete saavutamise eest, peaks neil olema võimalik piisava kindlusega prognoosida komplekteeritud sõidukite CO2-heidet. Komisjon peaks tagama, et neid vajadusi on määruse (EÜ) nr 715/2007 kohaselt vastu võetud rakendusmeetmetes asjakohaselt arvesse võetud.

(39)

Käesoleva määruse kohaste sihttasemete paindlikuks saavutamiseks võivad tootjad avatud, selgel ja mittediskrimineerival alusel kokku leppida heiteühenduse moodustamises. Heiteühenduselepingu kestus ei tohiks ületada viit aastat, kuid seda peaks olema võimalik uuendada. Kui mitu tootjat moodustavad heiteühenduse, tuleks kõnealused tootjad lugeda oma käesoleva määruse kohased sihttasemed saavutanuks, juhul kui kogu heiteühenduse keskmine heide ei ületa sellele ette nähtud eriheite sihttaset.

(40)

Tootjate võimalus moodustada heiteühendusi on osutunud kulutõhusaks CO2-heite sihttasemete saavutamise viisiks ja on hõlbustanud sihttasemete saavutamist eelkõige neil tootjatel, kes toodavad piiratud valikus sõidukeid. Konkurentsi erapooletumaks muutmiseks peaks komisjonil olema õigus täpsustada tingimusi, mille alusel sõltumatud tootjad heiteühendusi võivad moodustada, et nad saaks seada samaväärsesse olukorda seotud ettevõtjatega.

(41)	Käesoleva määruse kohastest sihttasemetest kinnipidamise tagamiseks on vajalik tõhus vastavuse tagamise mehhanism.

(42)

Käesoleva määruse kohaselt nõutavaks CO2-heite vähendamiseks on samuti hädavajalik, et kasutusel olevate sõidukite heide vastaks sõiduki tüübi kinnitamise ajal kindlaks määratud CO2-heite väärtustele. Seepärast peaks komisjonil olema võimalik võtta tootja keskmise CO2-eriheite arvutamisel arvesse kõiki kasutusel olevate sõidukite CO2-heite süsteemseid mittevastavusi, mille tüübikinnitusasutused on kindlaks teinud.

(43)

Komisjonil peaks tal olema õigus kehtestada ja rakendada menetlust kasutusel olevate sõidukite WLTP kohaselt määratud CO2-heite vastavuse kontrollimiseks heite näitajatele, mis on kantud vastavustunnistusele. Sellise menetluse väljatöötamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata meetodite leidmisele, sealhulgas kütusekulu ja/või energiatarbimist mõõtvate pardaseadmete näitude kasutamisele, tuvastamaks viise, kuidas sõiduki CO2-heite näitusid tüübikinnituse katsemenetluse ajal kunstlikult tegelikust paremana näidatakse. Sellise kontrolli käigus kõrvalekallete või sõiduki CO2-heite näitude kunstlikult tegelikust paremana näitamise avastamine peaks olema piisav põhjus tõsiselt kahtlustada, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/858 (15) ja määruses (EÜ) nr 715/2007 sätestatud nõudeid võidakse rikkuda, mistõttu liikmesriigid peaksid võtma määruse (EL) 2018/858 XI peatükis sätestatud meetmeid.

(44)

Uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite CO2-eriheidet mõõdetakse liidus ühtlustatult kooskõlas WLTP-ga. Käesolevast määrusest tuleneva halduskoormuse vähendamiseks tuleks nõuetele vastavust mõõta, tuginedesliikmesriikide kogutud ja komisjonile edastatud andmetele liidus registreeritud uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite kohta. Vastavuse hindamiseks kasutatavate andmete järjepidevuse tagamiseks tuleks kõnealuste andmete kogumise ja esitamise reeglid võimalikult suurel määral ühtlustada. Seepärast tuleks selgelt kirja panna, et pädevad asutused vastutavad õigete ja täielike andmete esitamise eest ning teevad komisjoniga koostööd andmete kvaliteediga seotud küsimuste lahendamisel.

(45)

Seda, kuidas tootjad käesolevas määruses sätestatud sihttasemetest kinni peavad, tuleks hinnata liidu tasandil. Tootja, kelle puhul keskmine CO2-eriheide ületab käesoleva määrusega lubatut, peaks iga kalendriaasta kohta tasuma ülemäärase heite maksu. Ülemäärase heite maksu summasid tuleks liidu üldeelarves kajastada tuluna. Komisjon peaks 2023. aastal toimuva läbivaatamise käigus hindama võimalust suunata ülemaäärase heite maksu summad sihtotstarbelisse fondi või asjaomasesse programmi, mille eesmärk on tagada õiglane üleminek heiteta liikuvusele ning toetada autotööstuse töötajate ümberõpet, täiendõpet ja koolitamist.

(46)

Käesolevas määruses sätestatud eesmärki ja menetlusi arvestades ei tohiks riigisisestes meetmetes, mille liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 193, sätestada täiendavaid ega karmimaid karistusi tootjatele, kes ei järgi käesoleva määruse kohaseid sihttasemeid.

(47)	Käesolev määrus ei tohiks piirata liidu konkurentsieeskirjade täielikku kohaldamist.

(48)

See, kui tulemuslikult aitavad käesolevas määruses sätestatud sihttasemed tegelikult CO2-heidet vähendada, sõltub suuresti sellest, kas ametliku katsemenetluse esindavusest tegelikes kasutustingimustes. Teadusnõustamise mehhanismi (Scientific Advice Mechanism, SAM) teadusliku arvamuse 1/2016 „Laboris mõõdetud ja tegeliku kergsõidukite CO2-heite vahelise erinevuse vähendamine“ kohaselt ja vastavalt Euroopa Parlamendi 4. aprilli 2017. aasta soovitusele nõukogule ja komisjonile, mille parlament esitas autotööstuse heite mõõtmise uuringu (16) põhjal, tuleks kehtestada mehhanism selle hindamiseks, kuivõrd vastavad WLTP kohaselt kindlaks määratud sõidukite CO2-heite ja energiatarbimise näitajad tegelikkusele. Tüübikinnitusnäitajate esindavuse tegelikes kasutustingimustes tagab kõige paremini kütusekulu ja/või energiatarbimist mõõtvate pardaseadmete näitude kasutamine. Komisjonil peaks olema õigus töötada välja menetlused, mille põhjal koguda ja töödelda kütusekulu ja energiatarbimist kajastavaid andmeid, mida on vaja hindamiste läbiviimiseks, ning tagada, et sellised andmed oleks avalikud, tagades samal ajal isikuandmete kaitse. Ning selleks, et akutoitega elektrisõidukite ja gaaskütustel, sealhulgas vesinikul töötavate jõuseadmetega sõidukite kütusekulu ja energiatarbimise andmed oleksid avalikud, tegeletakse määruse (EL) 2017/1151 rakendamise käigus viivitamata selliste sõidukite kütusekulu ja/või energiatarbimist mõõtvate pardaseadmete standardimisega.

(49)

Veel tuleks komisjonil hinnata, kuidas saaks kütusekulu ja energiatarbimise andmete abil aidata tagada, et kooskõlas WLTP-ga mõõdetud sõidukite CO2-heite andmed vastaksid pikema aja jooksul kõigi tootjate tegelikele heidetele; täpsemalt tuleks hinnata seda, kuidas saaks nende andmete põhjal leida laboratooriumis ja tegelikes kasutustingimustes mõõdetud CO2-heite näitude lahknevused ning vajaduse korral mitte lasta neil lahknevustel veelgi suureneda.

(50)

Tähtis on liidu tasandil hinnata sõiduautode ja kergsõidukite kogu olelusringi kestel tekkivaid heitkoguseid. Selleks peaks komisjon hiljemalt 2023. aastal hindama võimalust koostada ühtne liidu metoodika liidu turule lastud selliste sõidukite kogu olelusringi jooksul tekkiva CO2-heite hindamiseks ja vastavate andmete järjepidevaks esitamiseks. Komisjon peaks võtma järelmeetmeid, sealhulgas, kui see on kohane, esitama seadusandlikud ettepanekud.

(51)

2024. aastal vaadatakse läbi, mida on määruse (EL) 2018/842 ja direktiivi 2003/87/EÜ alusel saavutatud. Seetõttu on asjakohane hinnata käesoleva määruse tõhusust põhjalikult 2023. aastal, et kõigi nende õigusaktide alusel rakendatud meetmeid oleks võimalik hinnata kooskõlastatult ja sidusalt. Läbivaatamise käigus 2023. aastal peaks komisjon määrama ka selge kava sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite CO2-heite edasiseks vähendamiseks pärast 2030. aastat, et anda oluline panus Pariisi kokkuleppe pikaajalise eesmärgi saavutamisse. Kui see on asjakohane, tuleks läbivaatamise aruandele lisada käesoleva määruse muutmise ettepanek.

(52)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused heiteühenduste üksikasjalike tingimuste kindlaksmääramiseks; üksikasjalike normide kehtestamiseks keskmiste heitkogustega seotud andmete seire ja esitamise menetluste ning II ja III lisa kohaldamise kohta; üksikasjalike normide kehtestamiseks kasutuses olevate sõidukite CO2-heites kontrollimisel ilmnenud kõrvalekalletest teatamise menetluste kohta ning nende kõrvalekallete arvesse võtmise kohta tootja keskmise CO2- eriheite arvutamisel; ülemäärase heite maksu kogumise korra kindlaksmääramiseks; tootjate tulemuste avaldamiseks; innovatiivsete tehnoloogialahenduste või innovatiivsete tehnoloogiapakettide heakskiitmise menetlust käsitlevate üksikasjalike sätete vastuvõtmiseks; sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite tegeliku CO2-heite ja kütusekulu või energiatarbimise kohta andmete kogumise ja töötlemise üksikasjaliku korra vastuvõtmiseks; kontrollide tegemise menetluste kindlaksmääramiseks i) selle kohta, et vastavustunnistustele kantud CO2-heite ja kütusekulu väärtused vastavad kasutusel olevate sõidukite CO2-heitele ja kütusekulule ning ii) selliste pardal olevate või näidissõidukitega seotud meetodite olemasolu kontrollimiseks, millega sõiduki tulemusi tüübikinnitusmenetluse saamiseks tehtavate katsete ajal kunstlikult tegelikust paremana näidatakse; vajalike vastavusnäitajate kindlaksmääramiseks, et võtta arvesse CO2-eriheite mõõtmist reguleeriva katsemenetluse kõiki muudatusi. Nimetatud volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (17).

(53)

Selleks et muuta või täiendada, nagu on asjakohane, käesoleva määruse sätete mitteolulisi osi, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte, et muuta II ja III lisas sätestatud andmenõudeid ja -näitajaid; et kehtestada normid teatavate tootjate suhtes eriheite sihttasemetele erandite tegemise kriteeriumide tõlgendamise, eranditaotluste sisu ja CO2-eriheite vähendamise kavade sisu ja hindamise kohta; et muuta käesoleva määruse I lisa A osa, selleks et sätestada nišitootjate erandi sihttasemete arvutamise valemeid; et kohandada tootja keskmise CO2-eriheite vähendamise innovatiivsete tehnoloogialahendsute kogupanuse ülempiiri alates 2025. aastast; et sätestada kontrollide tegemise korra kindlaksmääramise juhtpõhimõtted ja kriteeriumid; et kehtestada meetmed suuruste M0 ja TM0 väärtuste kohandamiseks ja eriheite sihtasemete arvutamise valemite kohandamiseks et kajastada regulatiivse katsemeetodi muutust. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (18) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(54)	Määrused (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011 tuleks tunnistada kehtetuks alates 1. jaanuarist 2020.

(55)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite CO2-heite normide kehtestamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab nende ulatuse ja toime tõttu neid paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese ja eesmärgid

1. Käesoleva määrusega kehtestatakse uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite CO2-heite normid, et aidata saavutada määruses (EL) 2018/842 sätestatud liidu eesmärki vähendada oma kasvuhoonegaaside heidet ja Pariisi kokkuleppe eesmärke ning tagada siseturu nõuetekohane toimimine.

2. Käesoleva määrusega kehtestatakse alates 1. jaanuarist 2020 liidus registreeritud uute sõiduautode ELi sõidukipargi keskmise CO2-heite sihttase 95 g/km ja liidus registreeritud uute väikeste tarbesõidukite ELi sõidukipargi keskmise CO2-heite sihttase 147 g/km; sihttasemeid mõõdetakse 31. detsembrini 2020 kooskõlas määrusega (EÜ) nr 692/2008 ning rakendusmäärustega (EL) 2017/1152 ja (EL) 2017/1153 ning alates 1. jaanuarist 2021 kooskõlas määrusega (EL) 2017/1151.

3. Komisjoni 7. veebruari 2007. aasta teatises „Sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidiheidete vähendamist käsitleva ühenduse strateegia läbivaatamise tulemused“ osutatud liidu tervikliku lähenemisviisi raames täiendatakse käesolevat määrust kuni 31. detsembrini 2024 lisameetmetega, mille abil vähendatakse CO2-heidet 10 g/km võrra.

4. Alates 1. jaanuarist 2025 kehtivad ELi sõidukipargi suhtes järgmised sihttasemed:

a)	ELi uute sõiduautode pargi keskmise heite sihttase võrdub I lisa A osa punkti 6.1.1 kohase 2021. aasta sihttasemega, mida on vähendatud 15 %;

b)	ELi uute väikeste tarbesõidukite pargi keskmise heite sihttase võrdub I lisa B osa punkti 6.1.1 kohase 2021. aasta sihttasemega, mida on vähendatud 15 %.

5. Alates 1. jaanuarist 2030 kehtivad järgmised ELi sõidukipargi heite sihttasemed:

a)	ELi uute sõiduautode sõidukipargi keskmise heite sihttase võrdub I lisa A osa punkti 6.1.2 kohase 2021. aasta sihttasemega, mida on vähendatud 37,5 %;

b)	ELi uute väikeste tarbesõidukite sõidukipargi keskmise heite sihttase võrdub I lisa B osa punkti 6.1.2 kohase 2021. aasta sihttasemega, mida on vähendatud 31 %.

6. Alates 1. jaanuarist 2025 on heiteta ja vähese heitega sõidukite võrdlusnäitaja 15 % registreeritud uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite sõidukiparkidest ning seda näitajat kohaldatakse I lisa vastavalt A või B osa punkti 6.3 kohaselt.

7. Alates 1. jaanuarist 2030 kohaldatakse I lisa vastavalt A või B osa punkti 6.3 kohaselt järgmiseid heiteta ja vähese heitega sõidukite võrdlusnäitajaid:

a)	võrdlusnäitaja 35 % uute sõiduautode pargist ja

b)	võrdlusnäitaja 30 % uute väikeste tarbesõidukite pargist.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1. Käesolevat määrust kohaldatakse järgmiste mootorsõidukite suhtes:

a)	direktiivi 2007/46/EÜ II lisas määratletud M1-kategooria mootorsõidukid („sõiduautod“), mis registreeritakse liidus esmakordselt ja mida ei ole varem registreeritud väljaspool liitu („uued sõiduautod“);

direktiivi 2007/46/EÜ II lisas määratletud N1-kategooria mootorsõidukid (tuletatud massiga kuni 2 610 kg) ja sellised N1-kategooria mootorsõidukid, millele tüübikinnitus on laiendatud määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 2 lõike 2 kohaselt („väikesed tarbesõidukid“), ning mis registreeritakse liidus esmakordselt ja mida ei ole varem väljaspool liitu registreeritud („uued väikesed tarbesõidukid“). N-kategooria heiteta mootorsõidukid tuletatud massiga vastavalt üle 2 610 kg või üle 2 840 kg loetakse alates 1. jaanuarist 2025 käesoleva määruse mõistes ja ilma et see piiraks direktiivi 2007/46/EÜ ja määruse (EÜ) nr 715/2007 kohaldamist, väikesteks tarbesõidukiteks, mis kuuluvad käesoleva määruse kohaldamisalasse, juhul kui nende tuletatud mass ületab piirmäära üksnes energiasalvestussüsteemi massi tõttu.

2. Arvesse ei võeta eelnevat registreerimist väljaspool liitu, mis on toimunud vähem kui kolm kuud enne liidus registreerimist.

3. Käesolevat määrust ei kohaldata direktiivi 2007/46/EÜ II lisa A osa punktis 5 määratletud eriotstarbeliste sõidukite suhtes.

4. Artiklit 4, artikli 7 lõike 4 punkte b ja c, artiklit 8 ja artikli 9 lõike 1 punkte a ja c ei kohaldata selliste tootja suhtes, kes on koos kõigi endaga seotud ettevõtjatega tootnud alla 1 000 liidus eelmisel kalendriaastal registreeritud uue sõiduauto või uue väikese tarbesõiduki, välja arvatud juhul, kui tootja on seda taotlenud ja talle on tehtud artiklis 10 sätestatud erand.

Artikkel 3

Mõisted

1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „keskmine CO2-eriheide“– tootja puhul kõigi tootja toodetud uute sõiduautode või uute väikeste tarbesõidukite CO2-eriheite keskmine;

b) „vastavustunnistus“– direktiivi 2007/46/EÜ artiklis 18 osutatud vastavustunnistus;

c) „komplekteeritud sõiduk“– väike tarbesõiduk, millele antakse tüübikinnitus pärast mitmeastmelise tüübikinnitusmenetluse lõpuleviimist kooskõlas direktiiviga 2007/46/EÜ;

d) „komplektne sõiduk“– väike tarbesõiduk, mida ei ole vaja komplekteerida, et täita direktiivi 2007/46/EÜ asjakohaseid tehnilisi nõudeid;

e) „baassõiduk“– väike tarbesõiduk, mida kasutatakse mitmeastmelise tüübikinnitusmenetluse algetapil;

f) „tootja“– isik või asutus, kes kooskõlas direktiiviga 2007/46/EÜ vastutab tüübikinnitusasutuse ees kõigi EÜ tüübikinnitusmenetluse aspektide eest ning toodangu vastavuse tagamise eest;

g) „töökorras sõiduki mass“ või „M“– vastavustunnistusel esitatud ning direktiivi 2007/46/EÜ I lisa punktis 2.6 määratletud töökorras sõiduauto või väikese tarbesõiduki mass koos kerega;

h) „CO2-eriheide“– sõiduauto või väikese tarbesõiduki CO2-heide, mida mõõdetakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 715/2007 ja selle rakendusmäärustele ning mis kantakse sõiduki vastavustunnistusele kui CO2-heitkogus (kombineeritult). Selliste sõiduautode või väikeste tarbesõidukite puhul, mille tüüp ei ole määruse (EÜ) nr 715/2007 kohaselt kinnitatud, tähendab CO2-eriheide sellist määruse (EÜ) nr 715/2007 kohaselt mõõdetud CO2-eriheidet, mida mõõdetakse kuni 31. detsembrini 2020 määruses (EÜ) nr 692/2008 sätestatud mõõtmismenetluse ning alates 1. jaanuarist 2021 määruses (EL) 2017/1151 sätestatud mõõtmismenetluse kohaselt või komisjoni kehtestatud selliste sõidukite CO2-eriheite määramise menetluste kohaselt;

i) „sõiduki katteala“– keskmine rööbe korda teljevahe, nagu need on kantud vastavustunnistusele ja määratletud direktiivi 2007/46/EÜ I lisa punktides 2.1 ja 2.3;

j) „eriheite sihttase“– tootja puhul aasta sihttase, mis määratakse kindlaks vastavalt I lisale või, kui tootja suhtes kohaldatakse artiklis 10 sätestatud erandit, kõnealuse erandi kohaselt kindlaksmääratud eriheite sihttase;

k) „ELi sõidukipargi heite sihttase“– kõigi uute sõiduautode või kõigi uute väikeste tarbesõidukite CO2-eriheidete keskmine, mis tuleb teataval ajavahemikul saavutada;

l) „katsemass“ või „TM“– sõiduauto või väikese tarbesõiduki katsemass, nagu see on märgitud vastavustunnistusel ja määratletud määruse (EL) 2017/1151 XXI lisa punktis 3.2.25;

m) „heiteta või vähese heitega sõiduk“– sõiduauto või väike tarbesõiduk, mille summutist tuleva, määruse (EL) 2017/1151 kohaselt määratud CO2-heite kogus on 0–50 g/km;

n) „kandevõime“– direktiivi 2007/46/EÜ II lisa kohase täismassi ja sõiduki massi vahe.

2. Käesoleva määruse kohaldamisel on „seotud tootjate rühm“ tootja ja temaga seotud ettevõtjad. Tootjaga seotud ettevõtjad on:

ettevõtjad, kelle puhul tootjal on otseselt või kaudselt:

i)	õigus kasutada üle poole häältest või

ii)	õigus nimetada ametisse rohkem kui pooled nõukogu, juhatuse või ettevõtjat seadusjärgselt esindava organi liikmed või

iii)	õigus juhtida ettevõtja tegevust;

b)	ettevõtjad, kellel otseselt või kaudselt on tootja suhtes punktis a osutatud õigused või volitused;

c)	ettevõtjad, kelle suhtes punktis b osutatud ettevõtjal on otseselt või kaudselt punktis a osutatud õigused või volitused;

d)	ettevõtjad, kelle suhtes tootjal koos ühe või mitme punktis a, b või c osutatud ettevõtjaga või kahel või enamal kõnealustes punktides osutatud ettevõtjal ühiselt on punktis a osutatud õigused või volitused;

e)	ettevõtjad, kelle puhul punktis a osutatud õigused või volitused kuuluvad ühiselt tootjale või ühele või mitmele punktides a–d osutatud temaga seotud ettevõtjale ja ühele või mitmele kolmandale isikule.

Artikkel 4

Eriheite sihttasemed

1. Tootja tagab, et tema keskmine CO2-eriheide ei ületa järgmisi eriheite sihttasemeid:

a)	kalendriaastal 2020 eriheite sihttaset, mis on kindlaks määratud vastavalt I lisa A osa punktidele 1 ja 2 sõiduautode jaoks ning vastavalt I lisa B osa punktidele 1 ja 2 väikeste tarbesõidukite jaoks, või kui tootja suhtes on tehtud artikli 10 kohane erand, vastavalt erandile;

b)	ühelgi kalendriaastal ajavahemikus 2021–2024 eriheite sihttaset, mis on kindlaks määratud vastavalt I lisa A või B osa punktidele 3 ja 4, nagu on asjakohane, või, kui tootja suhtes on tehtud artikli 10 kohane erand, vastavalt erandile ja I lisa A või B osa punktile 5;

c)	ei ületa alates 2025. aastast mitte ühelgi kalendriaastal I lisa A või B osa punkti 6.3 kohaseid eriheite sihttasemeid, või, kui tootja suhtes on tehtud artikli 10 kohane erand, vastavalt erandile.

2. Kui väikeste tarbesõidukite kohta ei ole komplekteeritud sõiduki CO2-eriheite andmed kättesaadavad, kasutab baassõiduki tootja keskmise CO2-eriheite määramiseks baassõiduki CO2-eriheidet.

3. Tootja keskmise CO2-eriheite määramisel võetakse arvesse tootja uute, kõnealusel aastal registreeritud sõiduautode osakaalu järgmiselt:

—	2020. aastal 95 %,

—	alates 2021. aastast 100 %.

Artikkel 5

Erisoodustused

Keskmise CO2-eriheite arvutamisel loetakse iga uus sõiduauto, mille CO2-eriheide on alla 50 g CO2/km:

—	2020. aastal kaheks sõiduautoks,

—	2021. aastal 1,67 sõiduautoks,

—	2022. aastal 1,33 sõiduautoks,

—	alates 2023. aastast üheks sõiduautoks,

vastavalt registreerimise aastale ajavahemikul 2020–2022 ja võttes arvesse iga tootja CO2-eriheite ülempiiri 7,5 g/km kõnealusel ajavahemikul, mis arvutatakse kooskõlas rakendusmääruse (EL) 2017/1153 artikliga 5.

Artikkel 6

Heiteühenduse moodustamine

1. Tootjad, kelle suhtes ei kohaldata artikli 10 kohast erandit, võivad artikli 4 kohaste kohustuste täitmiseks moodustada heiteühenduse.

2. Heiteühenduse moodustamise lepingu võib sõlmida üheks või mitmeks kalendriaastaks, tingimusel et lepingu kogukestus ei ületa viit kalendriaastat ja et lepingu peab sõlmima hiljemalt 31. detsembriks esimesel sellisel kalendriaastal, mil heitkogused ühendatakse. Tootjad, kes soovivad moodustada heiteühenduse, esitavad komisjonile järgmise teabe:

a)	heiteühenduses osalevad tootjad;

b)	heiteühenduse juhatajaks määratud tootja, kes on heiteühenduse kontaktisik ja kes vastutab heiteühenduse suhtes artikli 8 kohaselt kohaldatava ülemäärase heite maksu maksmise eest;

c)	tõendid selle kohta, et heiteühenduse juhataja on suuteline täitma punktis b nimetatud kohustusi;

d)	heiteühendusega hõlmatud M1- või N1-kategooria sõidukitena registreeritud sõidukite kategooria.

3. Kui heiteühenduse juhataja ei täida kohustust maksta kooskõlas artikliga 8 heiteühenduse suhtes kohaldatud ülemäärase heite maksu, teavitab komisjon sellest tootjaid.

4. Heiteühenduse moodustanud tootjad teavitavad komisjoni ühiselt heiteühenduse juhataja või tema finantsseisundi muutusest niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada heiteühenduse suutlikkust maksta tema suhtes kooskõlas artikliga 8 kohaldatud ülemäärase heite maksu, ning teatavad komisjonile heiteühenduse liikmete muutusest või heiteühenduse likvideerimisest.

5. Tootjad võivad moodustada heiteühenduse tingimusel, et nende lepingud on kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102 ning et nad võimaldavad igal tootjal, kes soovib saada heiteühenduse liikmeks, selles osaleda avatud, selgel ja mittediskrimineerival viisil ja majanduslikult mõistlikel tingimustel. Ilma et see piiraks liidu konkurentsieeskirjade üldist kohaldamist selliste heiteühenduste suhtes, peavad kõik heiteühenduse liikmed välistama mis tahes andme- ja teabevahetuse heiteühenduse raames, välja arvatud järgmine teave:

a)	keskmine CO2-eriheide;

b)	CO2-eriheite sihttase;

c)	registreeritud sõidukite koguarv.

6. Lõiget 5 ei kohaldata, kui kõik heiteühendusse kuuluvad tootjad moodustavad osa samast seotud tootjate rühmast.

7. Tootjaid, kes osalevad heiteühenduses, mille kohta on komisjonile esitatud teave, käsitatakse artikli 4 kohaste kohustuste täitmisel ühe tootjana, välja arvatud käesoleva artikli lõike 3 kohase teavitamise puhul. Seire ja aruandluse andmed üksikute tootjate ja heiteühenduste kohta talletatakse, neist teavitatakse ja need tehakse kättesaadavaks artikli 7 lõikes 4 osutatud keskregistris.

8. Komisjon võib rakendusaktidega kindlaks määrata käesoleva artikli lõike 5 kohaselt loodud heiteühenduse suhtes kohaldatavad üksikasjalikud tingimused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 7

Keskmise heite seire ja sellekohane aruandlus

1. Igal kalendriaastal registreerivad liikmesriigid andmed oma territooriumil registreeritud iga uue sõiduauto ja iga uue väikese tarbesõiduki kohta vastavalt käesoleva määruse II ja III lisa A osale. Nimetatud andmed tehakse kättesaadavaks tootjatele ja nende määratud importijatele või esindajatele igas liikmesriigis. Liikmesriigid teevad kõik endast oleneva, tagada, et aruandvate asutuste tegevus on läbipaistev. Iga liikmesriik tagab, et sõiduautode, mille tüüp ei ole kinnitatud määruse (EÜ) nr 715/2007 kohaselt, CO2-eriheide mõõdetakse ja kantakse vastavustunnistusele.

2. Iga aasta 28. veebruariks teeb iga liikmesriik eelneva kalendriaasta kohta kindlaks II ja III lisa A osas loetletud andmed ja esitab need komisjonile. Andmed edastatakse II lisa B osas ja III lisa C osas esitatud vormi kohaselt.

3. Komisjoni taotluse korral edastavad liikmesriigid lisaks kõik lõike 1 kohaselt kogutud andmed.

4. Komisjon peab liikmesriikide poolt käesoleva artikli kohaselt edastatud andmete keskregistrit ning arvutab iga aasta 30. juuniks iga tootja kohta

a)	esialgse keskmise CO2-eriheite eelmisel kalendriaastal;

b)	esialgse eriheite sihttaseme eelmisel kalendriaastal;

c)	esialgse vahe tootja eelmise kalendriaasta keskmise CO2-eriheite ja kõnealuse aasta eriheite sihttaseme vahel.

Komisjon teavitab iga tootjat oma esialgsetest arvutustest nimetatud tootja kohta. Teade sisaldab andmeid uute registreeritud sõiduautode ja uute registreeritud väikeste tarbesõidukite kohta liikmesriikide kaupa ja nende CO2-eriheite kohta.

5. Kolme kuu jooksul pärast seda, kui tootjat on lõike 4 kohaselt teavitatud esialgsetest arvutustest, võib tootja teavitada komisjoni vigadest andmetes, märkides ära, millist liikmesriiki käsitlevates andmetes tema arvates viga esineb.

Komisjon vaatab tootjatelt saadud teated läbi ning hiljemalt 31. oktoobriks kas kinnitab lõike 4 kohaste esialgsete arvutuste tulemused või muudab neid.

6. Liikmesriigid nimetavad seireandmete kogumiseks ja edastamiseks vastavalt käesolevale määrusele pädeva asutuse ning teatavad sellest komisjonile.

Nimetatud pädevad asutused peavad tagama, et komisjonile esitatakse täpsed ja täielikud andmed, ning määravad kontaktpunkti, mis on kättesaadav ja vastab kiiresti komisjoni päringutele edastatud andmete puudulikkuse ja vigade kohta.

7. Komisjon võtab rakendusaktidega vastu käesoleva artikli lõigete 1–6 kohast seiret ja andmete esitamist käsitlevate menetluste ning II ja III lisa kohaldamise üksikasjalikud normid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

8. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 17 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta II ja III lisas esitatud andmenõudeid ja -näitajaid.

9. Tüübikinnitusasutused teatavad viivitamata komisjonile, kui kasutuses olevate sõidukite CO2-heites ilmneb artikli 13 kohaselt toimunud kontrollimisel kõrvalekaldeid võrreldes vastavustunnistustes märgitud CO2-eriheitega.

Komisjon võtab selliseid kõrvalekaldeid arvesse tootja keskmise CO2-eriheite arvutamisel.

Komisjon võtab rakendusaktidega vastu üksikasjalikud normid sellistest kõrvalekalletest teatamise menetluste kohta ning nende arvesse võtmise kohta keskmise CO2-eriheite arvutamisel. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

10. Hiljemalt 2023. aastal hindab komisjon võimalust arendada välja ühtne liidu metoodika liidu turule lastud sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite kogu olelusringi jooksul tekkiva CO2-heite hindamiseks ja selle kohta järjepidevaks andmete esitamiseks. Komisjon edastab selle hinnangu Euroopa Parlamendile ja nõukogule, lisades sellele asjakohasel juhul ettepanekud järelmeetmeteks, näiteks seadusandlikud ettepanekud.

11. Samuti koguvad ja teatavad liikmesriigid kooskõlas käesoleva artikliga andmed direktiivi 2007/46/EÜ II lisa määratlusele vastavate M2- ja N2-kategooria sõidukite (tuletatud massiga kuni 2 610 kg) ja selliste sõidukite registreerimise kohta, millele on tüübikinnitus laiendatud kooskõlas määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 2 lõikega 2.

Artikkel 8

Ülemäärase heite maks

1. Iga kalendriaasta kohta, mil tootja keskmine CO2-eriheide ületab tema eriheite sihttaset, kehtestab komisjon ülemäärase heite maksu, vastavalt kas tootjale või heiteühenduse juhatajale.

2. Lõikes 1 sätestatud ülemäärase heite maksu summa arvutatakse järgmise valemiga:

(ülemäärane heide × 95 eurot) × uute registreeritud sõidukite arv.

Käesolevas artiklis kasutatakse järgmisi mõisteid:

— „ülemäärane heide“– kolme kümnendkohani ümardatud vahe (g/km), mille võrra tootja keskmine CO2-eriheide, mille puhul on arvestatud artikli 11 kohaselt kinnitatud innovatiivsete tehnoloogialahendustega saavutatud CO2-heite vähenemist, ületab tootja eriheite sihttaset kalendriaastal või kalendriaasta osal, mille suhtes kohaldatakse artiklis 4 sätestatud kohustust, kui kõnealune vahe on positiivne, ning

— „uute registreeritud sõidukite arv“– asjaomase tootja valmistatud ja kõnealuses ajavahemikus registreeritud uute sõiduautode või uute väikeste tarbesõidukite arv eraldi arvestatult vastavalt artikli 4 lõikes 3 sätestatud järkjärgulise suurendamise kriteeriumidele.

3. Komisjon määrab rakendusaktidega kindlaks käesoleva artikli lõike 1 kohaselt kehtestatud ülemäärase heite maksu kogumise korra. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4. Ülemäärase heite maksude summad kajastatakse liidu üldeelarves tuluna.

Artikkel 9

Tootjate tulemuste avaldamine

1. Komisjon avaldab iga aasta 31. oktoobriks rakendusaktis nimekirja, milles on esitatud järgmised andmed:

a)	iga tootja kohta tema eriheite sihttase eelmisel kalendriaastal;

b)	iga tootja kohta tema keskmine CO2-eriheide eelmisel kalendriaastal;

c)	tootja eelmise kalendriaasta keskmise CO2-eriheite ja kõnealuse aasta eriheite sihttaseme vahe;

d)	kõigi liidus eelmisel kalendriaastal registreeritud uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite keskmine CO2-eriheide;

e)	kuni 31. detsembrini 2020 kõigi liidus eelmisel kalendriaastal registreeritud uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite keskmine töökorras sõiduki mass;

f)	kõigi liidus eelmisel kalendriaastal registreeritud uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite keskmine katsemass.

2. Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt avaldatud nimekirjas esitatakse ka teave selle kohta, kas tootja on eelmisel kalendriaastal täitnud artikli 4 nõudeid.

3. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud nimekiri, mis avaldatakse 31. oktoobriks 2022, sisaldab muu hulgas järgmist:

a)	ELi sõidukipargi heite 2025. ja 2030. aasta sihttasemed, millele on osutatud vastavalt artikli 1 lõigetes 4 ja 5 ning mille komisjon on arvutanud I lisa A ja B osa punktide 6.1.1 ja 6.1.2 kohaselt;

b)	näitajate a2021, a2025 ja a2030 väärtused, mille komisjon on arvutanud I lisa A ja B osa punkti 6.2 kohaselt.

Artikkel 10

Teatavate tootjate suhtes tehtavad erandid

1. I lisa kohaselt arvutatud eriheite sihttaseme osas erandi tegemise taotluse võib esitada tootja, kelle valmistatud uusi sõiduautosid on liidus registreeritud vähem kui 10 000 või kelle valmistatud uusi väikesi tarbesõidukeid on liidus registreeritud vähem kui 22 000 kalendriaasta kohta ja kes:

a)	ei kuulu seotud tootjate rühma või

b)	kuulub sellisesse seotud tootjate rühma, kelle poolt kokku valmistatud uusi sõiduautosid on liidus registreeritud vähem kui 10 000 või kelle poolt kokku valmistatud uusi väikesi tarbesõidukeid on liidus registreeritud vähem kui 22 000 kalendriaasta kohta, või

c)	kuulub seotud tootjate rühma, kuid tal on oma tootmisüksused ja projekteerimiskeskus.

2. Lõike 1 kohaselt taotletud erandi võib teha kuni viieks kalendriaastaks ja seda erandit on võimalik pikendada. Taotlus esitatakse komisjonile koos järgmiste andmetega:

a)	tootja nimi ja kontaktisik;

b)	tõendid selle kohta, et tootja vastab lõike 1 kohase erandi tegemise tingimustele;

c)	üksikasjalik teave tootja valmistatavate sõiduautode või väikeste tarbesõidukite kohta, sealhulgas kõnealuste sõiduautode või väikeste tarbesõidukite katsemass ja CO2-eriheide, ning

d)	eriheite sihttase, mis on kooskõlas tootja võimalustega vähendada heidet, sealhulgas majanduslike ja tehnoloogiliste võimalustega vähendada CO2-eriheidet ja võttes arvesse toodetava sõiduauto või väikese tarbesõiduki tüübi turu eripära.

3. Kui komisjon leiab, et tootja vastab lõike 1 kohaselt taotletud erandi tegemise tingimustele ja et tootja esitatud eriheite sihttase on kooskõlas tootja võimalustega vähendada heidet, sealhulgas majanduslike ja tehnoloogiliste võimalustega vähendada CO2-eriheidet, ja võttes arvesse toodetava sõiduauto või väikese tarbesõiduki tüübi turu eripära, teeb komisjon tootja suhtes erandi.

Taotlus esitatakse hiljemalt erandi kohaldamise esimese aasta 31. oktoobriks.

4. Tootja, kes valmistab koos oma seotud ettevõtjatega kalendriaasta jooksul 10 000 kuni 300 000 uut liidus registreeritud sõiduautot, võib esitada I lisa A osa punktide 1–4 ja 6.3 kohaselt arvutatud eriheite sihttaseme osas erandi tegemise taotluse.

Tootja võib sellise taotluse esitada enda või enda ja endaga seotud ettevõtjate kohta. Taotlus esitatakse komisjonile koos järgmiste andmetega:

a)	kogu lõike 2 punktides a ja c osutatud teave ja kui see on kohane, teave seotud ettevõtjate kohta;

b)	I lisa A osa punktidele 1–4 osutavate taotluste korral sihttase, milleks on 45 % vähem heidet võrreldes 2007. aasta keskmise CO2-eriheitega, või kui mitu seotud ettevõtjat esitavad ühe avalduse, 45 % vähem heidet võrreldes nende ettevõtjate 2007. aasta keskmiste CO2-eriheidete keskmise väärtusega;

käesoleva määruse I lisa A osa punktile 6.3 osutavate taotluste korral kalendriaastatel 2025–2028 kohaldatav sihttase, milleks on määruse (EL) 2017/1151 kohaselt mõõdetud CO2-heite käesoleva lõike punkti b kohaselt arvutatud sihttase vähendatuna vastavalt käesoleva määruse artikli 1 lõike 4 punktile a.

Kui andmed tootja keskmise CO2-eriheite kohta 2007. aastal puuduvad, määrab komisjon samaväärse vähendamise sihttaseme, mis põhineb parimal kättesaadaval CO2-heite vähendamise tehnoloogial, mida kasutatakse massilt võrreldavates sõiduautodes ja milles võetakse arvesse toodetud autotüübi turu eripära. Taotleja kasutab nimetatud sihttaset teise lõigu punkti b kohaldamisel.

Komisjon teeb tootja suhtes erandi, kui on tõendatud, et käesolevas lõikes osutatud erandi tegemise kriteeriumid on täidetud.

5. Tootja, kelle suhtes kohaldatakse erandit kooskõlas käesoleva artikliga, teatab komisjonile viivitamata kõigist muudatustest, mis mõjutavad või võivad mõjutada tootja vastavust erandi tegemise tingimustele.

6. Kui komisjon leiab lõike 5 kohase teate alusel või muul põhjusel, et tootja ei vasta enam erandi tegemise tingimustele, tühistab komisjon erandi alates järgmise kalendriaasta 1. jaanuarist ja teatab sellest tootjale.

7. Kui tootja ei saavuta oma eriheite sihttaset, määrab komisjon tootjale artiklis 8 sätestatud ülemäärase heite maksu.

8. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 17 vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse käesoleva artikli lõikeid 1–7 täiendavad normid erandi tegemise kriteeriumide tõlgendamise, taotluste sisu ning CO2-eriheite vähendamise kavade sisu ja hindamise kohta.

Samuti on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 17 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse I lisa A osa, et sätestada käesoleva artikli lõike 4 teise lõigu punktis c osutatud erandi sihttasemete arvutamise valemeid.

9. Erandi kohaldamise taotlused koos neid toetavate andmetega, lõike 5 kohased teated, lõike 6 kohased tühistamisotsused, lõike 7 kohased ülemäärase heite maksude määramised ning kõik lõike 8 kohaselt vastu võetud meetmed tehakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1049/2001 (19) kohaselt avalikkusele kättesaadavaks.

Artikkel 11

Ökoinnovatsioon

1. Innovatiivsete tehnoloogialahendustega või innovatiivsete tehnoloogialahenduste ühendamisega (nn innovatiivsed tehnoloogiapaketid) saavutatud CO2-heite vähenemine vaadatakse läbi tarnija või tootja taotluse alusel.

Neid tehnoloogialahendusi võetakse arvesse üksnes juhul, kui nende hindamise metoodikaga saab kontrollitavaid, korratavaid ja võrreldavaid tulemusi.

Nende tehnoloogialahenduste kogupanus tootja keskmise CO2-eriheite vähendamisse võib olla kuni 7 g CO2/km.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 17 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse muutmiseks, et kohandada tehnoloogia arengut arvestades käesoleva lõike kolmandas lõigus osutatud ülempiiri alates 2025. aastast, tagades samal ajal, et nimetatud ülempiir oleks proportsioonis tootjate keskmise CO2-eriheitega.

2. Komisjon võtab rakendusaktidega vastu käesoleva artikli lõikes 1 osutatud innovatiivsete tehnoloogialahenduste või innovatiivsete tehnoloogiapakettide heakskiitmise menetlust käsitlevad üksikasjalikud sätted. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Need üksikasjalikud sätted põhinevad järgmistel innovatiivse tehnoloogialahenduse kriteeriumidel:

a)	tarnija või tootja peab vastutama innovatiivsete tehnoloogialahenduste kasutamisega saavutatud CO2-heite vähenemise eest;

b)	innovatiivsed tehnoloogialahendused peavad CO2-heidet tõendatult vähendama;

c)	innovatiivsed tehnoloogialahendused ei või kuuluda CO2 mõõtmise standardsesse katsetsüklisse;

innovatiivsed tehnoloogialahendused:

i)	ei või kuuluda selliste kohustuslike sätete hulka, mis tulenevad artikli 1 lõikes 3 nimetatud täiendavatest meetmetest, millega saavutatakse CO2-heite vähenemine 10 g/km võrra, ega

ii)	ei saa olla kohustuslikud muude liidu õigusaktide alusel.

Alates 1. jaanuarist 2025 ei kohaldata esimese lõigu punkti d alapunktis i osutatud kriteeriumi kliimaseadmete tõhustamise suhtes.

3. Tarnija või tootja, kes taotleb meetme heakskiitmist innovatiivse tehnoloogialahendusena või innovatiivse tehnoloogiapaketina, esitab komisjonile aruande, millele on lisatud sõltumatu ja sertifitseeritud asutuse kontrolliaruanne. Kui nimetatud meede ja muu heakskiidetud innovatiivne tehnoloogialahendus või innovatiivne tehnoloogiapakett võivad teineteist mõjutada, tehakse aruandesse sellise vastasmõju kohta märge ja kontrolliaruandes hinnatakse, millisel määral see vastasmõju muudab kummagi meetme abil saavutatud vähendamist.

4. Komisjon kinnitab saavutatud vähendamise lõikes 2 sätestatud kriteeriumide alusel.

Artikkel 12

Tegelik CO2-heide ning kütusekulu ja energiatarbimine

1. Komisjon jälgib ja hindab, kuivõrd CO2-heite ning kütusekulu ja energiatarbimise näitajad, mis on määratud kindlaks vastavalt määrusele (EÜ) nr 715/2007, vastavad tegelikkusele.

Lisaks kogub komisjon regulaarselt andmeid sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite tegeliku CO2-heite ning kütusekulu ja energiatarbimise kohta, kasutades kütusekulu ja/või energiatarbimist mõõtvate pardaseadmete näitusid ja alustades 2021. aastal registreeritud uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukitega.

Komisjon tagab, et üldsust teavitatakse sellest, kuidas esindatavus tegelikes kasutustingimustes muutub aja jooksul.

2. Lõikes 1 osutatud eesmärgil tagab komisjon, et alates 1. jaanuarist 2021 tehakse komisjonile regulaarselt kättesaadavaks vastavalt olukorrale kas tootjatelt või riigi ametiasutustelt saadud või otse sõidukitelt edastatud järgmised andmed sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite tegeliku CO2-heite ja kütusekulu või energiatarbimise kohta:

a)	valmistajatehase tähis;

b)	tarbitud kütuse ja/või elektrienergia kogus;

c)	kogu läbitud vahemaa;

d)	välise laadimisega hübriidelektrisõidukite puhul tarbitud kütuse ja elektrienergia kogus ja eri sõidurežiimides sõidetud vahemaa;

e)	muud lõikes 1 sätestatud kohustuste täitmise võimaldamiseks vajalikud näitajad.

Komisjon töötleb esimese lõigu kohaselt saadud andmeid, et luua lõike 1 kohaldamiseks anonümiseeritud ja koondatud andmekogud, sealhulgas iga tootja kohta. Valmistajatehase tähiseid kasutatakse üksnes kõnealuseks andmete töötlemiseks ja neid ei säilitata kauem kui sel eesmärgil vajalik.

3. Selleks, et vältida näitajate ja tegelike heitkoguste erinevuse suurenemist, hindab komisjon hiljemalt 1. juunil 2023, kuidas oleks kütusekulu ja energiatarbimise andmeid võimalik kasutada selle tagamiseks, et määruse (EÜ) nr 715/2007 kohaselt määratud sõidukite CO2-heite ja kütusekulu või energiatarbimise näitajad jääksid iga tootja puhul aja jooksul tegelikele heitkogustele vastavaks.

Komisjon jälgib ja annab kord aastas aru esimeses lõigus osutatud erinevuse muutumisest ajavahemikul 2021–2026 ja nimetatud erinevuse suurenemise vältimiseks hindab ta 2027. aastal, kas oleks võimalik luua mehhanism tootja keskmise CO2-eriheite kohandamiseks alates 2030. aastast, ning kui see on kohane, esitab seadusandliku ettepaneku sellise mehhanismi kehtestamiseks.

4. Komisjon võtab rakendusaktidega vastu käesoleva artikli lõikes 2 osutatud andmete kogumise ja töötlemise üksikasjaliku korra. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 13

Kasutusel olevate sõidukite CO2-heite kontrollimine

1. Tootjad peavad tagama, et vastavustunnistustele kantud CO2-heite ja kütusekulu väärtused vastaksid kasutusel olevate sõidukite CO2-heitele ja kütusekulule, mis on määratud määruse (EL) 2017/1151 kohaselt.

2. Lõike 4 esimeses lõigus osutatud menetluste jõustumise järel peavad tüübikinnitusasutused asjakohaste ja esindavate sõidukinäidiste alusel kontrollima, kas nende sõidukitüüpkondade puhul, mille tüübikinnituse eest nad vastutavad, vastavad vastavustunnistustele kantud CO2-heite ja kütusekulu väärtused kasutusel olevate sõidukite määruse (EL) 2017/1151 kohaselt määratud CO2-heitele ja kütusekulule, võttes samal ajal muu hulgas arvesse kütusekulu ja/või energiatarbimist mõõtvate pardaseadmete saadaolevaid andmeid.

Tüübikinnitusasutused peavad muu hulgas kütusekulu ja/või energiatarbimist mõõtvate pardaseadmete andmeid kasutades kontrollima ka selliste pardal olevate või näidissõidukitega seotud meetodite olemasolu, millega sõiduki tulemusi tüübikinnitusmenetluse saamiseks tehtavate katsete ajal kunstlikult tegelikust paremana näidatakse.

3. Kui lõike 2 kohaselt tehtud kontrollide tulemusel tuvastatakse CO2-heite ja kütusekulu väärtuste mittevastavus või mõne sellise meetodi olemasolu, millega sõiduki tulemusi kunstlikult tegelikust paremana näidatakse, peab vastutav tüübikinnitusasutus lisaks määruse (EL) 2018/858 XI peatükis sätestatud vajalike meetmete võtmisele tagama, et vastavustunnistused korrigeeritakse.

4. Komisjon määrab rakendusaktidega kindlaks käesoleva artikli lõikes 2 osutatud kontrollide tegemise korra. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Komisjonil on õigus võtta enne käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakendusaktide vastuvõtmist kooskõlas artikliga 17 vastu käesolevat määrust täiendav delegeeritud õigusakt, milles sätestatakse juhtpõhimõtted ja kriteeriumid käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud korra kindlaksmääramiseks.

Artikkel 14

M0 ja TM0 väärtuste kohandamine

1. I lisa A ja B osas esitatud M0 ja TM0 väärtusi kohandatakse järgmiselt:

a)	hiljemalt 31. oktoobriks 2020 kohandatakse I lisa A osa punktis 4 esitatud M0 väärtust vastavalt kõikide aastatel 2017, 2018 ja 2019 registreeritud uute sõiduautode keskmisele töökorras sõiduki massile. Seda uut M0-väärtust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2022 kuni 31. detsembrini 2024;

b)	hiljemalt 31. oktoobriks 2022 kohandatakse I lisa B osa punktis 4 esitatud M0 väärtust vastavalt kõikide aastatel 2019, 2020 ja 2021 registreeritud uute väikeste tarbesõidukite keskmisele töökorras sõiduki massile. Seda uut M0- väärtust kohaldatakse 2024. aastal;

c)	hiljemalt 31. oktoobril 2022 määratakse kindlaks 2025. aasta soovituslik TM0 väärtus nii kõikide 2021. aastal registreeritud uute sõiduautode kui ka uute väikeste tarbesõidukite keskmise katsemassina;

hiljemalt 31. oktoobril 2024 ning seejärel igal teisel aastal kohandatakse I lisa A ja B osa punktis 6.2 esitatud TM0 väärtust vastavalt kõikide eelmisel kahel kalendriaastal registreeritud uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite vastavale keskmisele katsemassile (alustades aastatega 2022 ja 2023). Uut TM0-väärtust kohaldatakse alates kohandamiskuupäevale järgneva kalendriaasta 1. jaanuarist.

2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 17 vastu käesolevat määrust täiendavaid delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmed.

Artikkel 15

Läbivaatamine ja aruandlus

1. Komisjon vaatab 2023. aastal põhjalikult läbi käesoleva määruse tulemuslikkuse ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande läbivaatamise tulemuste kohta.

2. Lõikes 1 osutatud aruandes käsitleb komisjon muu hulgas seda, kuivõrd vastavad määruse (EÜ) nr 715/2007 kohaselt määratud CO2-heite ja kütusekulu või energiatarbimise näitajad tegelikkusele; kuidas kulgeb liidu turul heiteta ja vähese heitega sõidukite kasutuselevõtt, pidades eelkõige silmas väikeseid tarbesõidukeid; kuidas kulgeb laadimis- ja tankimistaristu kasutuselevõtt, mille kohta antakse aru vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2014/94/EL, (20) käsitledes ka nende rahastamist; taastuvenergia abil toodetud sünteetiliste ja täiustatud alternatiivkütuste kasutamisest tulenevat potentsiaalset panust heite vähendamisse; CO2-heite tegelikku vähenemist, mida on täheldatud olemasoleva sõidukipargi tasandil; heiteta ja vähese heitega sõidukite stiimulisüsteemi toimimist; I lisa A osa punktis 6.3 sätestatud üleminekumeetme võimalikku mõju; käesoleva määruse mõju tarbijatele, eelkõige väikese ja keskmise sissetulekuga tarbijatele; samuti aspekte, millega edendatakse veelgi majanduslikult tasuvat ja sotsiaalselt õiglast üleminekut puhtale, konkurentsivõimelisele ja taskukohasele liikuvusele liidus.

Samuti peab komisjon selles aruandes kindlaks määrama selge kava sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite CO2-heite edasiseks vähendamiseks pärast 2030. aastat, et anda oluline panus Pariisi kokkuleppe pikaajalise eesmärgi saavutamisse.

3. Lõikes 2 osutatud aruandega koos esitatakse vajaduse korral ettepanek käesoleva määruse muutmiseks, eelkõige nähes ette 2030. aastaks kehtestatud ELi sõidukipargi sihttasemete võimaliku läbivaatamise, arvestades lõikes 2 loetletud elemente, ning sõiduautodele ja väikestele tarbesõidukitele siduvate heite vähendamise sihttasemete kehtestamise 2035. aastaks ja 2040. aastale järgnevaks perioodiks, et tagada õigeaegne transpordisektori netoheite nullini vähendamine kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega.

4. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud läbivaatamise osana hindab komisjon, kas on võimalik töötada välja tegelike heitkoguste katsemenetlused, mille puhul kasutatakse mobiilseid heitemõõtmissüsteeme (PEMS). Komisjon võtab arvesse nimetatud hindamist ja käesoleva määruse artikli 12 kohaselt tehtud hindamisi ning võib vajaduse korral läbi vaadata CO2-heite mõõtmise menetlused vastavalt määruses (EÜ) nr 715/2007 sätestatule. Komisjon teeb eelkõige asjakohased ettepanekud nende menetluste kohandamiseks, et piisavalt täpselt kajastada sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite tegelikku CO2-heidet.

5. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud läbivaatamise käigus hindab komisjon võimalust suunata ülemäärase heite maksust saadav tulu sihtotstarbelisse fondi või asjaomasesse programmi, mille eesmärk on tagada õiglane üleminek kliimaneutraalsele majandusele, nagu on osutatud Pariisi kokkuleppe artikli 4 lõikes 1, eelkõige toetada autotööstussektori töötajate ümberõpet, täiendusõpet, koolitamist ja ümberpaigutamist kõigis mõjutatud liikmesriikides, eelkõige üleminekust enim mõjutatud piirkondades ja kogukondades. Kui see on kohane, esitab komisjon hiljemalt 2027. aastaks selle kohta seadusandliku ettepaneku.

6. Komisjon vaatab 31. detsembriks 2020 läbi direktiivi 1999/94/EÜ, pidades silmas vajadust anda tarbijatele täpset, usaldusväärset ja võrreldavat teavet turule lastud uute sõiduautode kütusekulu, CO2-heite ja õhusaasteainete heite kohta, ning hindab võimalusi võtta kasutusele uute väikeste tarbesõidukite kütusesäästu ja CO2-heite märgis. Kui see on asjakohane, lisatakse läbivaatamisele seadusandlik ettepanek.

7. Komisjon määrab rakendusaktidega kindlaks vajalikud vastavusnäitajad, et võtta arvesse CO2-eriheite mõõtmist reguleeriva katsemenetluse kõiki muudatusi, millele viidatakse määrustes (EÜ) nr 715/2007 ja (EÜ) nr 692/2008 ning, kui see on asjakohane, määruses (EL) 2017/1151. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas käesoleva määruse artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

8. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 17 käesoleva määruse muutmiseks vastu delegeeritud õigusakte, millega kohandatakse I lisas toodud valemeid, kasutades vastavalt käesoleva artikli lõikele 7 vastu võetud metoodikat, tagades samal ajal, et vanas ja uues katsemenetluses erineva kasulikkusega sõidukitele ja eri tootjatele kehtestatud heite vähendamise nõuded on oma ranguselt võrreldavad.

Artikkel 16

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab kliimamuutuste komitee, millele on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 (21) artikli 44 lõike 1 punktis a. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Artikkel 17

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artikli 7 lõikes 8, artikli 10 lõikes 8, artikli 11 lõike 1 neljandas lõigus, artikli 13 lõikes 4, artikli 14 lõikes 2 ja artikli 15 lõikes 8 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile kuueks aastaks alates 15. maist 2019. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne kuueaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3. Euroopa Parlament või nõukogu võivad artikli 7 lõikes 8, artikli 10 lõikes 8, artikli 11 lõike 1 neljandas lõigus, artikli 13 lõikes 4, artikli 14 lõikes 2 ja artikli 15 lõikes 8 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6. Artikli 7 lõike 8, artikli 10 lõike 8, artikli 11 lõike 1 neljanda lõigu, artikli 13 lõike 4, artikli 14 lõike 2 ja artikli 15 lõike 8 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 18

Kehtetuks tunnistamine

Määrused (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011 tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2020.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt V lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 19

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2020.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 17. aprill 2019

Euroopa Parlamendi nimel

president

A. TAJANI

Nõukogu nimel

eesistuja

G. CIAMBA

(1) ELT C 227, 28.6.2018, lk 52.

(2) Euroopa Parlamendi 27. märtsi 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 15. aprilli 2019. aasta otsus.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 443/2009, millega kehtestatakse uute sõiduautode heitenormid väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitleva ühenduse tervikliku lähenemisviisi raames (ELT L 140, 5.6.2009, lk 1).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2011. aasta määrus (EL) nr 510/2011, millega kehtestatakse uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, lähtudes väikesõidukite CO2-heite vähendamist käsitlevast liidu terviklikust lähenemisviisist (ELT L 145, 31.5.2011, lk 1).

(5) ELT L 282, 19.10.2016, lk 4.

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT L 275, 25.10.2003, lk 32).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määrus (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust (ELT L 171, 29.6.2007, lk 1).

(9) Komisjoni 1. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1151, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite heitmetega (Euro 5 ja Euro 6) ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust, ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/46/EÜ ning komisjoni määrust (EÜ) nr 692/2008 ja komisjoni määrust (EL) nr 1230/2012 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 692/2008 (ELT L 175, 7.7.2017, lk 1).

(10) Komisjoni 2. juuni 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/1152, millega sätestatakse meetod regulatiivse katsemeetodi muudatusi kajastavate vastavusnäitajate määramiseks väikeste tarbesõidukite puhul ja muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 293/2012 (ELT L 175, 7.7.2017, lk 644).

(11) Komisjoni 2. juuni 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/1153, millega sätestatakse meetod, mille abil määratakse vastavusnäitajad, mis kajastavad regulatiivse katsemeetodi muudatusi, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1014/2010 (ELT L 175, 7.7.2017, lk 679).

(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 1999. aasta direktiiv 1999/94/EÜ, milles käsitletakse kütusesäästuga ja süsinikdioksiidi heitmetega seotud andmete tarbijale kättesaadavust uute sõiduautode turustamisel (EÜT L 12, 18.1.2000, lk 16).

(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiiv 2007/46/EÜ, millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta (raamdirektiiv) (ELT L 263, 9.10.2007, lk 1).

(14) Komisjoni 18. juuli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 692/2008, millega rakendatakse ja muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust (ELT L 199, 28.7.2008, lk 1).

(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/858 mootorsõidukite ja mootorsõidukite haagiste ning nende jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse ja turujärelevalve kohta, ning millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 715/2007 ja (EÜ) nr 595/2009 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2007/46/EÜ (ELT L 151, 14.6.2018, lk 1).

(16) ELT C 298, 23.8.2018, lk 140.

(17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(18) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43).

(20) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (ELT L 307, 28.10.2014, lk 1).

(21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

I LISA

A OSA

SÕIDUAUTODE ERIHEITE SIHTTASEMED

1. Iga uue sõiduauto CO2-eriheide kalendriaastal 2020 käesolevas punktis ja punktis 2 esitatud arvutuste tähenduses arvutatakse järgmise valemiga:

CO2-eriheide = 95 + a · (M – M0),

kus:

M	=	töökorras sõiduki mass kilogrammides (kg)
M0	=	1 379,88
a	=	0,0333

2. Tootja eriheite sihttase 2020. aastal arvutatakse kõigi kõnealusel kalendriaastal registreeritud selle tootja poolt toodetud uute sõiduautode punkti 1 kohaselt arvutatud CO2-eriheidete keskmisena.

3. Tootja eriheite sihttaseme võrdlusväärtus 2021. aastal arvutatakse järgmiselt:

Formula

kus:

WLTPCO2	on 2020. aasta keskmine CO2-eriheide, mis on määratud vastavalt määruse (EL) 2017/1151 XXI lisale ja arvutatud vastavalt käesoleva määruse artikli 4 lõike 3 teisele taandele, arvestamata CO2-heite vähenemist, mis tuleneb käesoleva määruse artiklite 5 ja 11 kohaldamisest;
NEDCCO2	on 2020. aasta keskmine CO2-eriheide, mis on määratud vastavalt rakendusmäärusele (EL) 2017/1153 ja arvutatud vastavalt käesoleva määruse artikli 4 lõike 3 teisele taandele, arvestamata CO2-heite vähenemist, mis tuleneb käesoleva määruse artiklite 5 ja 11 kohaldamisest;
NEDC2020sihttase	on 2020. aasta eriheite sihttase, mis on arvutatud vastavalt punktidele 1 ja 2.

4. Tootja eriheite sihttase aastateks 2021–2024 arvutatakse järgmiselt:

Eriheite sihttase = WLTPsihttaseme võrdlusväärtus + a [(Mø-M0) – (Mø2020 – M0,2020)]

kus:

WLTPsihttaseme võrdlusväärtus	on 2021. aasta eriheite WLTP-põhise sihttaseme võrdlusväärtus, mis on arvutatud vastavalt punktile 3;
a	on 0,0333;
Mø	on tootja uute sihttaseme asjakohasel aastal registreeritud töökorras sõiduautode keskmine mass (M) kilogrammides (kg);
M0	on 1 379,88 aastal 2021 ja aastateks 2022, 2023 ja 2024 määratakse selle väärtus vastavalt artikli 14 lõike 1 punktile a;
Mø2020	on tootja uute aastal 2020 registreeritud töökorras tootja sõiduautode keskmine mass (M) kilogrammides (kg);
M0,2020	on 1 379,88.

5. Tootja puhul, kellele on tehtud erand seoses 2021. aasta NEDC-põhise eriheite sihttasemega, arvutatakse WLTP-põhine erandi sihttase järgmiselt:

Formula

kus:

WLTPCO2	on WLTPCO2 suurus, mis on määratletud punktis 3;
NEDCCO2	on NEDCCO2 suurus, mis on määratletud punktis 3;
NEDC2021sihttase	on komisjoni poolt artikli 10 kohaselt tehtud erandi sihttase aastal 2021.

6. Alates 1. jaanuarist 2025 arvutatakse ELi sõidukipargi heite sihttasemed ja tootja eriheite sihttasemed järgmiselt.

6.0. ELi sõidukipargi heite sihttase2021

ELi sõidukipargi heite sihttase2021 on iga tootja jaoks, kelle suhtes kohaldatakse eriheite sihttaset punkti 4 kohaselt, kindlaks määratud võrdlusväärtuste2021 keskmine, mida on kaalutud uute 2021. aastal registreeritud sõiduautode arvuga.

Võrdlusväärtus2021 määratakse iga tootja jaoks järgmiselt:

Formula

kus

WLTPCO2,mõõdetud	on iga tootja kõigi 2020. aastal registreeritud uute sõiduautode mõõdetud CO2-heidete keskmine, mis on kindlaks määratud ja teatatud vastavalt rakendusmääruse (EL) 2017/1153 artiklile 7a;
NEDC2020,sõidukipargi sihttase	on 95 g/km;
NEDCCO2	on punktis 3 määratletud suurus;
Mø2021	on tootja uute aastal 2021 registreeritud töökorras sõiduautode keskmine mass kilogrammides (kg);
M0,2021	on selliste tootjate kõigi uute aastal 2021 registreeritud töökorras sõiduautode keskmine mass kilogrammides (kg), kelle suhtes kohaldatakse eriheite sihttaset punkti 4 kohaselt;
a	on punktis 4 määratletud suurus.

6.1. ELi sõidukipargi heite sihttasemed 2025. ja 2030. aastaks

6.1.1. ELi sõidukipargi heite sihttase ajavahemikuks 2025–2029:

ELi sõidukipargi heite sihttase2025 = ELi sõidukipargi heite sihttase2021 · (1 – vähendustegur2025),

kus

ELi sõidukipargi heite sihttase2021	on punktis 6.0 määratletud suurus;
vähendustegur2025	on artikli 1 lõike 4 punktis a nimetatud vähendustegur.

6.1.2. ELi sõidukipargi heite sihttase alates 2030. aastast:

ELi sõidukipargi heite sihttase2030 = ELi sõidukipargi heite sihttase2021 · (1 – vähendustegur2030),

kus

ELi sõidukipargi heite sihttase2021	on punktis 6.0 määratletud suurus;
vähendustegur2030	on artikli 1 lõike 5 punktis a nimetatud vähendustegur.

6.2. Eriheite sihttaseme võrdlusväärtused alates 2025. aastast

6.2.1. Eriheite sihttaseme võrdlusväärtused ajavahemikuks 2025–2029:

eriheite sihttaseme võrdlusväärtus = ELi sõidukipargi heite sihttase2025 + a2025 · (TM-TM0),

kus

ELi sõidukipargi sihttase2025	määratakse kindlaks punkti 6.1.1 kohaselt;
a2025	on

kus

a2021	on parima sirge kalle, mis saadakse lineaarse vähimruutude meetodi kohaldamisel ELi 2021. aastal registreeritud iga sõiduauto katsemassi (sõltumatu muutuja) ja CO2-eriheite (sõltuv muutuja) suhtes;
keskmine heide2021	on selliste tootjate kõigi 2021. aastal registreeritud uute sõiduautode keskmine CO2-eriheide, kelle puhul eriheite sihttase arvutatakse punkti 4 kohaselt;
TM	on tootja kõigi vastaval kalendriaastal registreeritud uute sõiduautode keskmine katsemass kilogrammides (kg);
TM0	on suurus kilogrammides (kg), mille väärtus leitakse artikli 14 lõike 1 punkti d kohaselt.

6.2.2. Eriheite sihttaseme võrdlusväärtused alates 2030. aastast:

eriheite sihttaseme võrdlusväärtus = ELi sõidukipargi heite sihttase2030 + a2030 (TM – TM0),

kus

ELi sõidukipargi sihttase2030	määratakse kindlaks punkti 6.1.2 kohaselt;
a2030	on

kus

a2021	on punktis 6.2.1 määratletud suurus;
keskmine heide2021	on punktis 6.2.1 määratletud suurus;
TM	on punktis 6.2.1 määratletud suurus;
TM0	on punktis 6.2.1 määratletud suurus.

6.3. Eriheite sihttasemed alates 2025. aastast:

eriheite sihttase = eriheite sihttaseme võrdlusväärtus ZLEVi tegur,

kus

eriheite sihttaseme võrdlusväärtus	on CO2-eriheite sihttaseme võrdlusväärtus, mis määratakse ajavahemikuks 2025–2029 kindlaks punkti 6.2.1 kohaselt ja alates 2030. aastast punkti 6.2.2 kohaselt;
ZLEVi tegur	on (1+ y – x), välja arvatud juhul, kui see summa on suurem kui 1,05 või väiksem kui 1,0; sellisel juhul sätestatakse ZLEVi teguriks vastavalt kas 1,05 või 1,0,

kus

on heiteta ja vähese heitega sõidukite osakaal tootja uute sõiduautode koguarvust ja see arvutatakse kui heiteta ja vähese heitega uute sõidukite koguarvu, kus igaüht neist loetakse ZLEVi-spetsiifiliseks (ZLEVeri), ja kõigi vastaval kalendriaastal registreeritud uute sõiduautode koguarvu jagatis vastavalt järgmisele valemile:

Liikmesriikides, kus heiteta ja vähese heitega sõidukite osakaal nende sõidukipargis on 2017. aastal alla 60 % liidu keskmisest (1) ja kus 2017. aastal registreeriti vähem kui 1 000 uut heiteta ja vähese heitega sõidukit, arvutatakse uute seal registreeritud sõiduautode puhul ZLEVeri aastani 2030 ja 2030. aasta kohta vastavalt järgmisele valemile:

Kui heiteta ja vähese heitega sõidukite osakaal liikmesriigi uute, aastatel 2025–2030 registreeritud, sõiduautode pargis on üle 5 % aastas, ei saa see liikmesriik järgnevatel aastatel kohaldada kordajat 1,85;

on 15 % aastatel 2025–2029 ja 35 % alates 2030. aastast.

B OSA

VÄIKESTE TARBESÕIDUKITE ERIHEITE SIHTTASEMED

1. Iga uue väikese tarbesõiduki CO2-eriheide 2020. kalendriaastal käesolevas punktis ja punktis 2 esitatud arvutuste tähenduses arvutatakse järgmise valemiga:

CO2-eriheide = 147 + a · (M – M0),

kus:

M	=	töökorras sõiduki mass kilogrammides (kg)
M0	=	1 766,4
a	=	0,096.

2. Tootja eriheite sihttase 2020. aastal arvutatakse kõigi kõnealusel kalendriaastal registreeritud selle tootja toodetud uute väikeste tarbesõidukite punkti 1 kohaselt arvutatud CO2-eriheite keskmisena.

3. Tootja eriheite sihttaseme võrdlusväärtus 2021. aastal arvutatakse järgmiselt:

Formula

kus:

WLTPCO2	on 2020. aasta keskmine CO2-eriheide, mis on määratud kindlaks vastavalt määruse (EL) 2017/1151 XXI lisale, arvestamata CO2-heite vähenemist, mis tuleneb käesoleva määruse artikli 11 kohaldamisest;
NEDCCO2	on 2020. aasta keskmine CO2-eriheide, mis on määratud kindlaks vastavalt rakendusmäärusele (EL) 2017/1152, arvestamata CO2-heite vähenemist, mis tuleneb käesoleva määruse artikli 11 kohaldamisest;
NEDC2020sihttase	on 2020. aasta eriheite sihttase, mis on arvutatud vastavalt punktidele 1 ja 2.

4. Tootja eriheite sihttase aastateks 2021–2024 arvutatakse järgmiselt:

Eriheite sihttase = WLTPsihttaseme võrdlusväärtus + a [(Mø – M0) – (Mø2020 – M0,2020)]

kus:

WLTPsihttaseme võrdlusväärtus	on 2021. aasta eriheite WLTP-põhise sihttaseme võrdlusväärtus, mis on arvutatud vastavalt punktile 3;
a	on 0,096;
Mø	on tootja kõigi asjaomasel sihttaseme aastal registreeritud uute töökorras väikeste tarbesõidukite keskmine mass (M) kilogrammides (kg);
M0	on 1 766,4 aastal 2020 ning aastatel 2021, 2022 ja 2023 on sellel suurusel väärtus, mis kehtestatakse määruse (EL) nr 510/2011 artikli 13 lõike 5 kohaselt, ning aastal 2024 väärtus, mis kehtestatakse käesoleva määruse artikli 14 lõike 1 punkti b kohaselt;
Mø2020	on tootja kõigi uute aastal 2020 registreeritud töökorras väikeste tarbesõidukite keskmine mass (M) kilogrammides (kg);
M0,2020	on 1 766,4.

5. Tootja puhul, kellele on tehtud erand seoses 2021. aasta NEDC-põhise eriheite sihttasemega, arvutatakse WLTP-põhine erandi sihttase järgmiselt:

Formula

kus:

WLTPCO2	on punktis 3 määratletud WLTPCO2;
NEDCCO2	on punktis 3 määratletud NEDCCO2;
NEDC2021sihttase	on komisjoni poolt artikli 10 kohaselt tehtud erandi sihttase aastal 2021.

6. Alates 1. jaanuarist 2025 arvutatakse ELi sõidukipargi heite sihttasemed ja tootja eriheite sihttase järgmiselt.

6.0. ELi sõidukipargi heite sihttase2021

Võrdlusväärtus2021 määratakse iga tootja jaoks järgmiselt:

Formula

kus

WLTPCO2,mõõdetud	on iga tootja kõigi 2020. aastal registreeritud uute väikeste tarbesõidukite mõõdetud CO2-heidete keskmine, mis on kindlaks määratud ja teatatud vastavalt rakendusmääruse (EL) 2017/1152 artiklile 7a;
NEDC2020,sõidukipargi sihttase	on 147 g/km;
NEDCCO2	on punktis 3 määratletud suurus;
Mø2021	on tootja uute aastal 2021 registreeritud töökorras väikeste tarbesõidukite keskmine mass kilogrammides (kg);
M0,2021	on selliste tootjate kõigi aastal 2021 registreeritud uute töökorras väikeste tarbesõidukite keskmine mass kilogrammides (kg), kelle suhtes kohaldatakse eriheite sihttaset punkti 4 kohaselt;
a	on punktis 4 määratletud suurus.

6.1. ELi sõidukipargi heite sihttasemed 2025. ja 2030. aastaks

6.1.1. ELi sõidukipargi heite sihttase ajavahemikuks 2025–2029:

ELi sõidukipargi heite sihttase2025 = ELi sõidukipargi heite sihttase2021 · (1 – vähendustegur2025),

kus

ELi sõidukipargi heite sihttase2021	on punktis 6.0 määratletud suurus;
vähendustegur2025	on artikli 1 lõike 4 punktis b täpsustatud vähendustegur.

6.1.2. ELi sõidukipargi heite sihttase alates 2030. aastast:

ELi sõidukipargi heite sihttase2030 = ELi sõidukipargi heite sihttase2021 · (1 – vähendustegur2030),

kus

ELi sõidukipargi heite sihttase2021	on punktis 6.0 määratletud suurus;
vähendustegur2030	on artikli 1 lõike 5 punktis b täpsustatud vähendustegur.

6.2. Eriheite sihttaseme võrdlusväärtused alates 2025. aastast

6.2.1. Eriheite sihttaseme võrdlusväärtused ajavahemikuks 2025–2029:

eriheite sihttaseme võrdlusväärtus = ELi sõidukipargi heite sihttase2025 + α · (TM – TM0),

kus

ELi sõidukipargi heite sihttase2025	määratakse kindlaks punkti 6.1.1 kohaselt;
α	on a2025, kui tootja uute väikeste tarbesõidukite keskmine katsemass on kuni TM0, mis arvutatakse artikli 14 lõike 1 punkti d kohaselt, ning a2021, kui tootja uute väikeste tarbesõidukite keskmine katsemass on suurem kui artikli 14 lõike 1 punkti d kohaselt arvutatud TM0;

kus

a2025	on
a2021	on parima sirge kalle, mis saadakse lineaarse vähimruutude meetodi kohaldamisel iga uue 2021. aastal registreeritud väikese tarbesõiduki katsemassi (sõltumatu muutuja) ja CO2-eriheite (sõltuv muutuja) suhtes;
keskmine heide2021	on selliste tootjate kõigi 2021. aastal registreeritud uute väikeste tarbesõidukite keskmine CO2-eriheide, kelle puhul eriheite sihttase arvutatakse punkti 4 kohaselt;
TM	on tootja kõigi vastaval kalendriaastal registreeritud uute väikeste tarbesõidukite keskmine katsemass kilogrammides (kg);
TM0	on suurus kilogrammides (kg), mille väärtus leitakse artikli 14 lõike 1 punkti d kohaselt.

6.2.2. Eriheite sihttaseme võrdlusväärtused alates 2030. aastast:

eriheite sihttaseme võrdlusväärtus = ELi sõidukipargi heite sihttase2030 + α · (TM – TM0),

kus

ELi sõidukipargi heite sihttase2030	määratakse kindlaks punkti 6.1.2 kohaselt;
α	on a2030, kui tootja registreeritud uute väikeste tarbesõidukite keskmine katsemass on kuni TM0, mis arvutatakse artikli 14 lõike 1 punkti d kohaselt, ning a2021, kui tootja registreeritud uute väikeste tarbesõidukite keskmine katsemass on suurem kui artikli 14 lõike 1 punkti d kohaselt arvutatud TM0;

kus

a2030	on
a2021	on punktis 6.2.1 määratletud suurus;
keskmine heide2021	on punktis 6.2.1 määratletud suurus;
TM	on punktis 6.2.1 määratletud suurus;
TM0	on punktis 6.2.1 määratletud suurus.

6.3. Eriheite sihttase alates 2025. aastast

6.3.1. Eriheite sihttasemed ajavahemikuks 2025–2029:

eriheite sihttase = (eriheite sihttaseme võrdlusväärtus – (øsihttasemed – ELi sõidukipargi heite sihttase2025)) · ZLEVi tegur,

kus

eriheite sihttaseme võrdlusväärtus	on tootja eriheite sihttaseme võrdlusväärtus, mis on arvutatud punkti 6.2.1 kohaselt;
øsihttasemed	on kõikide punkti 6.2.1 kohaselt arvutatud eriheite sihttaseme võrdlusväärtuste keskmine, mida on kaalutud iga tootja uute väikeste tarbesõidukite arvuga;
ZLEVi tegur	on (1+ y – x), välja arvatud juhul, kui see summa on suurem kui 1,05 või väiksem kui 1,0; sellisel juhul sätestatakse ZLEVi teguriks vastavalt kas 1,05 või 1,0,

kus

y	on uute heiteta ja vähese heitega sõidukite osakaal tootja uute väikeste tarbesõidukite koguarvust ja see arvutatakse kui heiteta ja vähese heitega uute sõidukite koguarvu, kus igaüht neist loetakse ZLEVi-spetsiifiliseks (ZLEVeri), ja kõigi vastaval kalendriaastal registreeritud uute väikeste tarbesõidukite koguarvu jagatis vastavalt järgmisele valemile:
x	on 15 %.

6.3.2. Eriheite sihttase alates 2030. aastast:

eriheite sihttase = (eriheite sihttaseme võrdlusväärtus – (øsihttasemed – ELi sõidukipargi heite sihttase2030)) · ZLEVi tegur,

kus

eriheite sihttaseme võrdlusväärtus	on tootja eriheite sihttaseme võrdlusväärtus, mis on arvutatud punkti 6.2.2 kohaselt;
øsihttasemed	on kõikide punkti 6.2.2 kohaselt arvutatud eriheite sihttaseme võrdlusväärtuste keskmine, mida on kaalutud iga tootja uute väikeste tarbesõidukite arvuga;
ZLEVi tegur	on (1+y-x), välja arvatud juhul, kui see summa on suurem kui 1,05 või väiksem kui 1,0; sellisel juhul sätestatakse ZLEVi teguriks vastavalt kas 1,05 või 1,0,

kus

y	on uute heiteta ja vähese heitega sõidukite osakaal tootja uute väikeste tarbesõidukite koguarvust ja see arvutatakse kui heiteta ja vähese heitega uute sõidukite koguarvu, kus igaüht neist loetakse ZLEVi-spetsiifiliseks (ZLEVeri), ja kõigi vastaval kalendriaastal registreeritud uute väikeste tarbesõidukite koguarvu jagatis vastavalt järgmisele valemile:
x	on 30 %.

(1) Heiteta ja vähese heitega sõidukite osakaal liikmesriigi uute sõiduautode pargis 2017. aastal arvutatakse nii, et 2017. aastal registreeritud uute heiteta ja vähese heitega sõidukite koguarv jagatakse uute samal aastal registreeritud sõiduautode koguarvuga.

II LISA

UUTE SÕIDUAUTODE HEITE SEIRE JA SELLEKOHANE ARUANDLUS

A OSA

Andmete kogumine uute sõiduautode kohta ja CO2-heiteseire andmete kindlaksmääramine

1. Igal kalendriaastal registreerivad liikmesriigid iga oma territooriumil M1-kategooria sõidukina registreeritud uue sõiduauto kohta järgmised üksikasjalikud andmed:

tootja;

b)	tüübikinnitusnumber ja selle laiendus;

c)	sõiduki tüüp, variant ja versioon (kui see on asjakohane);

d)	mark ja kaubanimi;

e)	tüübikinnitusega sõiduki kategooria;

f)	uute registreerimiste koguarv;

g)	töökorras sõiduki mass;

h)	CO2-eriheide (NEDC ja WLTP põhjal);

i)	sõiduki katteala: teljevahe, juhttelje rööbe ja teise telje rööbe;

j)	kütuseliik ja kütuse kasutusviis;

k)	mootori töömaht;

l)	elektrienergiakulu;

m)	innovatiivse tehnoloogialahenduse või innovatiivsete tehnoloogialahenduste rühma kood ning CO2-heite vähenemine, mis saavutatakse tänu kõnealusele tehnoloogiale (NEDC ja WLTP põhjal);

n)	suurim kasulik võimsus;

o)	valmistajatehase tähis;

p)	WLTP-põhine katsemass;

q)	hälbe- ja kontrolltegur, millele on osutatud rakendusmääruse (EL) 2017/1153 I lisa punktis 3.2.8;

r)	registreeritud sõiduki kategooria;

s)	sõidukitüüpkonna tähis;

t)	ühe laadimisega läbitav vahemaa, kui see on asjakohane.

Liikmesriigid teevad vastavalt artiklile 7 komisjonile kättesaadavaks kõik käesolevas punktis loetletud andmed sellisel vormil, nagu on täpsustatud B osa 2. jaos.

2. Punktis 1 osutatud andmed võetakse asjaomase sõiduauto vastavustunnistuselt. Selliste kahte kütust (bensiin/gaas) kasutavate sõidukite puhul, mille vastavustunnistusele on märgitud mõlema kütuseliigi CO2-eriheite väärtused, kasutavad liikmesriigid üksnes gaasi puhul mõõdetud väärtust.

3. Liikmesriigid määravad iga kalendriaasta kohta kindlaks järgmise:

a)	EÜ tüübikinnitusega uute sõiduautode uute registreerimiste koguarv;

b)	üksiksõiduki kinnitusega uute sõiduautode uute registreerimiste koguarv;

c)	väikeseeria sõiduki, mille suhtes kohaldatakse riiklikku tüübikinnitust, uute sõiduautode uute registreerimiste koguarv.

B OSA

Andmete edastamise vorm

Liikmesriigid esitavad iga aasta kohta A osa punktides 1 ja 3 kirjeldatud teabe järgmisel vormil:

1. JAGU

KOONDSEIREANDMED

Liikmesriik (1)
Aasta
EÜ tüübikinnitusega uute sõiduautode uute registreerimiste koguarv
Üksiksõiduki kinnitusega uute sõiduautode uute registreerimiste koguarv
Väikeseeria sõiduki uute sõiduautode, mille suhtes kohaldatakse riiklikku tüübikinnitust, uute registreerimiste koguarv

2. JAGU

ÜKSIKASJALIKUD SEIREANDMED IGA SÕIDUKI KOHTA

Viide A osa punktile 1	Üksikasjalikud andmed iga registreeritud sõiduki kohta
a)	Tootja nimi ELi standardi järgi
	Tootja nimi algseadmete valmistaja deklaratsiooni järgi
	Tootja nimi liikmesriigi registri järgi (2)
b)	Tüübikinnitusnumber (TKN) koos laiendusega
c)	Tüüp
	Variant
	Versioon
d)	Mark ja kaubanimi
e)	Tüübikinnituse saanud sõiduki kategooria
f)	Uute registreerimiste koguarv
g)	Töökorras sõiduki mass
h)	CO2-kogueriheide NEDC-põhine väärtus kuni 31. detsembrini 2020, v.a sõidukite puhul, mis kuuluvad artikli 5 kohaldamisalasse; nende puhul määratakse väärtus rakendusmääruse (EL) 2017/1153 artikli 5 kohaselt NEDC-põhiselt kuni 31. detsembrini 2022
h)	CO2-kogueriheide WLTP-põhine väärtus
i)	Teljevahe
	Juhttelje rööbe (telg 1)
	Teise telje rööbe (telg 2)
j)	Kütuseliik
j)	Kütuse kasutusviis
k)	Mootori töömaht (cm3)
l)	Elektrienergiakulu (Wh/km)
m)	Ökoinnovatsioonilahendus(t)e kood
	NEDC-põhine CO2-heite koguvähenemine tänu ökoinnovatsioonilahendus(t)ele kuni 31. detsembrini 2020.
	WLTP-põhine CO2-heite koguvähenemine tänu ökoinnovatsioonilahendus(t)ele
n)	Suurim kasulik võimsus
o)	Valmistajatehase tähis
p)	WLTP-põhine katsemass
q)	Hälbetegur De (kui see on olemas)
q)	Kontrolltegur (kui see on olemas)
r)	Registreeritud sõiduki kategooria
s)	Sõidukitüüpkonna tähis
t)	Ühe laadimisega läbitav vahemaa, kui see on kättesaadav

(1) Standardile ISO 3166 vastav kahekohaline liikmesriigi kood, välja arvatud Kreeka ja Ühendkuningriigi puhul, mille tähised on vastavalt „EL“ ja „UK“.

(2) Väikeseeria sõiduki, mille suhtes kohaldatakse riiklikku tüübikinnitust, riikliku tüübikinnituse (NSS) ja üksiksõiduki kinnituse (IVA) puhul esitatakse tootja nimi veerus „Tootja nimi liikmesriigi registri järgi“ ning veerus „Tootja nimi ELi standardi järgi“ esitatakse vastavalt tüübikinnituse liigile üks järgmistest märgetest: „AA-NSS“ või „AA-IVA“.

III LISA

UUTE VÄIKESTE TARBESÕIDUKITE HEITE SEIRE JA SELLEKOHANE ARUANDLUS

A. Andmete kogumine uute väikeste tarbesõidukite kohta ja CO2-heite seire andmete kindlaksmääramine

1. Üksikasjalikud andmed

1.1. N1-kategooria sõidukitena registreeritud komplektsed sõidukid

EÜ tüübikinnitusega N1-kategooria sõidukitena registreeritud komplektsete sõidukite puhul registreerivad liikmesriigid igal kalendriaastal iga oma territooriumil registreeritud uue väikese tarbesõiduki kohta järgmised üksikasjalikud andmed:

tootja;

b)	tüübikinnitusnumber ja selle laiendus;

c)	sõiduki tüüp, variant ja versioon;

mark;

e)	tüübikinnitusega sõiduki kategooria;

f)	registreeritud sõiduki kategooria;

g)	CO2-eriheide (NEDC ja WLTP põhjal);

h)	töökorras sõiduki mass;

täismass;

j)	sõiduki katteala: teljevahe, juhttelje rööbe ja teise telje rööbe;

k)	kütuseliik ja kütuse kasutusviis;

l)	mootori töömaht;

m)	elektrienergiakulu;

n)	innovatiivse tehnoloogialahenduse või innovatiivsete tehnoloogialahenduste rühma kood ning CO2-heite vähenemine, mis saavutatakse tänu kõnealusele tehnoloogiale (NEDC ja WLTP põhjal);

o)	valmistajatehase tähis;

p)	WLTP-põhine katsemass;

q)	hälbe- ja kontrolltegur, millele on osutatud rakendusmääruse (EL) 2017/1152 I lisa punktis 3.2.8;

r)	sõidukitüüpkonna tähis, mis on määratud kindlaks määruse (EL) 2017/1151 XXI lisa punkti 5.0 kohaselt;

s)	ühe laadimisega läbitav vahemaa, kui see on asjakohane.

Liikmesriigid teevad vastavalt artiklile 7 komisjonile kättesaadavaks kõik käesolevas punktis loetletud andmed sellisel vormil, nagu on täpsustatud käesoleva lisa C osa 2. jaos.

1.2. N1-kategooria sõidukitena registreeritud sõidukid, mis on saanud tüübikinnituse mitmeastmelise protsessi käigus

N1-kategooria sõidukitena registreeritud mitmeastmelise tüübikinnitusega sõidukite puhul registreerivad liikmesriigid igal kalendriaastal järgmised üksikasjalikud andmed:

a)	(mittekomplektse) baassõiduki kohta – punkti 1.1 alapunktides a, b, c, d, e, g, h, i, n ja o osutatud andmed või alapunktides h ja i osutatud andmete asemel direktiivi 2007/46/EÜ I lisa punktis 2.17.2 sätestatud tüübikinnitust käsitleva teabe hulka kuuluv lisatud massi vaikeväärtus;

b)	(komplektse) baassõiduki kohta – punkti 1.1 alapunktides a, b, c, d, e, g, h, i, n ja o osutatud andmed;

c)	komplekteeritud sõiduki kohta – punkti 1.1 alapunktides a, f, g, h, j, k, l, m ja o osutatud andmed.

Kui baassõiduki kohta ei ole võimalik esitada esimese lõigu punktides a ja b osutatud andmeid, esitab liikmesriik selle asemel andmed komplekteeritud sõiduki kohta.

Komplekteeritud N1-kategooria sõidukite puhul kasutatakse C osa 2. jaos esitatud vormi.

Punkti 1.1 alapunktis o osutatud valmistajatehase tähist ei avalikustata.

2. Punktis 1 osutatud andmed võetakse sõiduki vastavustunnistuselt. Selliste kahte kütust (bensiin/gaas) kasutavate sõidukite puhul, mille vastavustunnistusele on märgitud mõlema kütuseliigi CO2-eriheite väärtused, kasutavad liikmesriigid ainult gaasi puhul mõõdetud väärtust.

3. Liikmesriigid määravad iga kalendriaasta kohta kindlaks järgmise:

a)	EÜ tüübikinnitusega uute väikeste tarbesõidukite uute registreerimiste koguarv;

b)	mitmeastmelise tüübikinnitusega uute väikeste tarbesõidukite uute registreerimiste koguarv (võimaluse korral);

c)	üksiksõiduki kinnitusega uute väikeste tarbesõidukite uute registreerimiste koguarv;

d)	väikeseeria sõiduki riikliku tüübikinnitusega uute väikeste tarbesõidukite uute registreerimiste koguarv.

B. Uute väikeste tarbesõidukite, mille suhtes kohaldatakse riiklikku tüübikinnitust, CO2 seire andmete kindlaksmääramise metoodika

Seireandmed, mille liikmesriigid peavad A osa punktide 1 ja 3 kohaselt kindlaks määrama, määratakse kindlaks vastavalt käesolevas osas esitatud metoodikale.

1. Registreeritud uute väikeste tarbesõidukite arv

Liikmesriigid määravad oma territooriumil registreeritud uute väikeste tarbesõidukite arvu vastaval seireaastal ning jaotavad selle vastavalt sellele, kas sõidukite suhtes kohaldatakse EÜ tüübikinnitust, üksiksõiduki kinnitust, väikeseeria sõiduki riiklikku tüübikinnitust või, kui see on asjakohane, mitmeastmelist tüübikinnitust.

2. Komplekteeritud sõidukid

Mitmeastmelise tüübikinnitusega sõidukite puhul omistatakse komplekteeritud sõiduki CO2-eriheide baassõiduki tootjale.

Komisjon töötab välja konkreetse seiremenetluse ning teeb, kui see on asjakohane, vajalikud muudatused asjaomastes tüübikinnitust reguleerivates õigusaktides, et tagada CO2-heite, kütusesäästlikkuse ja komplekteeritud sõidukite massi väärtuste esindavus nii, et seejuures ei koormataks liigselt baassõiduki tootjat.

Vaatamata sellele, et 2020. aasta sihttaseme arvutamiseks I lisa B osa punkti 2 kohaselt tuleb kasutada käesoleva lisa C osa kohast lisatud massi vaikeväärtust, võib juhul, kui kõnealust väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, kasutada artikli 7 lõikes 4 osutatud eriheite sihttaseme esialgseks arvutamiseks komplekteeritud töökorras sõiduki massi.

Kui baassõiduk on komplektne sõiduk, kasutatakse eriheite sihttaseme arvutamiseks töökorras baassõiduki massi. Kui aga nimetatud väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, võib eriheite sihttaseme esialgseks arvutamiseks kasutada komplekteeritud töökorras sõiduki massi.

C. Andmete edastamise vormid

Liikmesriigid esitavad iga aasta kohta A osa punktides 1 ja 3 kirjeldatud teabe järgmisel vormil:

1. jagu

Koondseireandmed

Liikmesriik (1)
Aasta
EÜ tüübikinnitusega uute väikeste tarbesõidukite uute registreerimiste koguarv
Üksiksõiduki kinnitusega uute väikeste tarbesõidukite uute registreerimiste koguarv
Väikeseeria sõiduki, mille suhtes kohaldatakse riiklikku tüübikinnitust, uute väikeste tarbesõidukite uute registreerimiste koguarv
Mitmeastmelise tüübikinnitusega uute väikeste tarbesõidukite uute registreerimiste koguarv (kui on teada)

2. jagu

Üksikasjalikud seireandmed iga sõiduki kohta

Viide A osa punktile 1.1	Üksikasjalikud andmed iga registreeritud sõiduki kohta (2)
a)	Tootja nimi ELi standardi järgi (3)
	Tootja nimi algseadmete valmistaja deklaratsiooni järgi KOMPLEKTNE SÕIDUK / BAASSÕIDUK (4)
	Tootja nimi algseadmete valmistaja deklaratsiooni järgi KOMPLEKTEERITUD SÕIDUK (4)
	Tootja nimi liikmesriigi registri järgi (3)
b)	Tüübikinnitusnumber koos laiendusega
c)	Tüüp
	Variant
	Versioon
d)	Mark
e)	Tüübikinnituse saanud sõiduki kategooria
f)	Registreeritud sõiduki kategooria
g)	CO2-kogueriheide, NEDC-põhine väärtus kuni 31. detsembrini 2020
g)	CO2-kogueriheide, WLTP-põhine väärtus
h)	Töökorras sõiduki mass BAASSÕIDUK
h)	Töökorras sõiduki mass KOMPLEKTEERITUD SÕIDUK / KOMPLEKTNE SÕIDUK
i) (5)	Täismass
j)	Teljevahe
	Juhttelje teljelaius (telg 1)
	Teise telje teljelaius (telg 2)
k)	Kütuseliik
k)	Kütuse kasutusviis
l)	Mootori töömaht (cm3)
m)	Elektrienergiakulu (Wh/km)
n)	Ökoinnovatsioonilahendus(t)e kood
	NEDC-põhine CO2-heite koguvähenemine tänu ökoinnovatsioonilahendus(t)ele kuni 31. detsembrini 2020
	WLTP-põhine CO2-heite koguvähenemine tänu ökoinnovatsioonilahendus(t)ele
o)	Valmistajatehase tähis
p)	WLTP-põhine katsemass
q)	Hälbetegur De (kui on teada)
q)	Kontrolltegur (kui on teada)
r)	Sõidukitüüpkonna tähis
s)	Ühe laadimisega läbitav vahemaa, kui on teada
Direktiivi 2007/46/EÜ I lisa punkt 2.17.2 (6)	Lisatud massi vaikeväärtus (vajaduse korral mitmeastmelise tüübikinnitusega sõidukite puhul)

(1) Standardile ISO 3166 vastav kahekohaline liikmesriigi kood, välja arvatud Kreeka ja Ühendkuningriigi puhul, mille tähised on vastavalt „EL“ ja „UK“.

(2) Kui mitmeastmelise tüübikinnitusega sõidukite puhul ei ole võimalik baassõiduki kohta andmeid esitada, peab liikmesriik esitama vähemalt käesoleval vormil sätestatud andmed komplekteeritud sõiduki kohta.

(3) Väikeseeria sõiduki riikliku tüübikinnituse (NSS) ja üksiksõiduki kinnituse (IVA) puhul esitatakse tootja nimi veerus „Tootja nimi liikmesriigi registri järgi“ ning veerus „Tootja nimi ELi standardi järgi“ esitatakse vastavalt tüübikinnituse liigile üks järgmistest märgetest: „AA-NSS“ või „AA-IVA“.

(4) Mitmeastmelise tüübikinnitusega sõidukite puhul esitatakse andmed (mittekomplektse/komplektse) baassõiduki tootja kohta. Kui baassõiduki tootja kohta ei ole võimalik teavet esitada, esitatakse teave üksnes komplekteeritud sõiduki tootja kohta.

(5) Mitmeastmelise tüübikinnitusega sõidukite puhul esitatakse baassõiduki täismass.

(6) Mitmeastmelise tüübikinnitusega sõidukite puhul võib töökorras baassõiduki massi ja täismassi asendada direktiivi 2007/46/EÜ I lisa punktis 2.17.2 sätestatud tüübikinnitust käsitleva teabe hulka kuuluva lisatud massi vaikeväärtusega.

IV LISA

KEHTETUKS TUNNISTATUD MÄÄRUSED KOOS MUUDATUSTEGA

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 443/2009	(ELT L 140, 5.6.2009, lk 1)
Komisjoni määrus (EL) nr 397/2013	(ELT L 120, 1.5.2013, lk 4)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 333/2014	(ELT L 103, 5.4.2014, lk 15)
Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2015/6	(ELT L 3, 7.1.2015, lk 1)
Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2017/1502	(ELT L 221, 26.8.2017, lk 4)
Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2018/649	(ELT L 108, 27.4.2018, lk 14)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 510/2011	(ELT L 145, 31.5.2011, lk 1)
Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 205/2012	(ELT L 72, 10.3.2012, lk 2)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 253/2014	(ELT L 84, 20.3.2014, lk 38)
Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 404/2014	(ELT L 121, 24.4.2014, lk 1)
Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2017/748	(ELT L 113, 29.4.2017, lk 9)
Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2017/1499	(ELT L 219, 25.8.2017, lk 1)

V LISA

VASTAVUSTABEL

Määrus (EÜ) nr 443/2009	Määrus (EL) nr 510/2011	Käesolev määrus
Artikli 1 esimene lõik	Artikli 1 lõige 1	Artikli 1 lõige 1
Artikli 1 teine lõik	Artikli 1 lõige 2	Artikli 1 lõige 2
Artikli 1 kolmas lõik	—	Artikli 1 lõige 3
—	—	Artikli 1 lõige 4
—	—	Artikli 1 lõige 5
—	—	Artikli 1 lõige 6
—	—	Artikli 1 lõige 7
Artikli 2 lõige 1	Artikli 2 lõige 1	Artikli 2 lõige 1
Artikli 2 lõige 2	Artikli 2 lõige 2	Artikli 2 lõige 2
Artikli 2 lõige 3	Artikli 2 lõige 3	Artikli 2 lõige 3
Artikli 2 lõige 4	Artikli 2 lõige 4	Artikli 2 lõige 4
Artikli 3 lõike 1 sissejuhatav osa	Artikli 3 lõike 1 sissejuhatav osa	Artikli 3 lõike 1 sissejuhatav osa
Artikli 3 lõike 1 punktid a ja b	Artikli 3 lõike 1 punktid a ja b	Artikli 3 lõike 1 punktid a ja b
—	Artikli 3 lõike 1 punktid c, d ja e	Artikli 3 lõike 1 punktid c, d ja e
Artikli 3 lõike 1 punktid c ja d	Artikli 3 lõike 1 punktid f ja g	Artikli 3 lõike 1 punktid f ja g
Artikli 3 lõike 1 punkt f	Artikli 3 lõike 1 punkt h	Artikli 3 lõike 1 punkt h
Artikli 3 lõike 1 punkt e	Artikli 3 lõike 1 punkt j	Artikli 3 lõike 1 punkt i
Artikli 3 lõike 1 punkt g	Artikli 3 lõike 1 punkt i	Artikli 3 lõike 1 punkt j
—	—	Artikli 3 lõike 1 punktid k, l ja m
—	Artikli 3 lõike 1 punkt k	Artikli 3 lõike 1 punkt n
Artikli 3 lõige 2	Artikli 3 lõige 2	Artikli 3 lõige 2
Artikli 4 esimene lõik	Artikli 4 esimene lõik	Artikli 4 lõike 1 sissejuhatav osa ja punktid a ning b
—	—	Artikli 4 lõike 1 punkt c
—	Artikli 4 teine lõik	Artikli 4 lõige 2
Artikli 4 teine lõik	Artikli 4 kolmas lõik	Artikli 4 lõige 3
Artikkel 5	Artikkel 5	—
Artikkel 5a	—	Artikkel 5
Artikkel 6	Artikkel 6	—
Artikli 7 lõige 1	Artikli 7 lõige 1	Artikli 6 lõige 1
Artikli 7 lõike 2 punktid a, b ja c	Artikli 7 lõike 2 punktid a, b ja c	Artikli 6 lõike 2 punktid a, b ja c
—	—	Artikli 6 lõike 2 punkt d
Artikli 7 lõige 3	Artikli 7 lõige 3	Artikli 6 lõige 3
Artikli 7 lõige 4	Artikli 7 lõige 4	Artikli 6 lõige 4
Artikli 7 lõige 5	Artikli 7 lõige 5	Artikli 6 lõige 5
Artikli 7 lõige 6	Artikli 7 lõige 6	Artikli 6 lõige 6
Artikli 7 lõige 7	Artikli 7 lõige 7	Artikli 6 lõige 7
Artikli 8 lõige 1	Artikli 8 lõige 1	Artikli 7 lõige 1
Artikli 8 lõige 2	Artikli 8 lõige 2	Artikli 7 lõige 2
Artikli 8 lõige 3	Artikli 8 lõige 3	Artikli 7 lõige 3
Artikli 8 lõike 4 esimene ja teine lõik	Artikli 8 lõike 4 esimene ja teine lõik	Artikli 7 lõike 4 esimene ja teine lõik
Artikli 8 lõike 4 kolmas lõik	Artikli 8 lõike 4 esimene lõik	Artikli 7 lõike 4 kolmas lõik
Artikli 8 lõike 5 esimene lõik	Artikli 8 lõige 5	Artikli 7 lõike 5 esimene lõik
Artikli 8 lõike 5 teine lõik	Artikli 8 lõige 6	Artikli 7 lõike 5 teine lõik
Artikli 8 lõige 6	Artikli 8 lõige 7	—
Artikli 8 lõige 7	Artikli 8 lõige 8	Artikli 7 lõike 6 esimene lõik
—	—	Artikli 7 lõike 6 teine lõik
Artikli 8 lõige 8	—	—
Artikli 8 lõike 9 esimene lõik	Artikli 8 lõike 9 esimene lõik	Artikli 7 lõige 7
Artikli 8 lõike 9 teine lõik	Artikli 8 lõike 9 teine lõik	Artikli 7 lõige 8
—	—	Artikli 7 lõige 9
—	—	Artikli 7 lõige 10
—	Artikli 8 lõige 10	Artikli 7 lõige 11
Artikli 9 lõige 1	Artikli 9 lõige 1	Artikli 8 lõige 1
Artikli 9 lõike 2 esimese lõigu sissejuhatav osa	Artikli 9 lõike 2 esimese lõigu sissejuhatav osa	Artikli 8 lõike 2 esimese lõigu esimene osa
Artikli 9 lõike 2 esimese lõigu punkt a	Artikli 9 lõike 2 esimese lõigu punkt a	—
Artikli 9 lõike 2 esimese lõigu punkt b	Artikli 9 lõike 2 esimese lõigu punkt b	Artikli 8 lõike 2 esimese lõigu teine osa
Artikli 9 lõike 2 teine lõik	Artikli 9 lõike 2 teine lõik	Artikli 8 lõike 2 teine lõik
Artikli 9 lõige 3	Artikli 9 lõige 3	Artikli 8 lõige 3
Artikli 9 lõige 4	Artikli 9 lõige 4	Artikli 8 lõige 4
Artikli 10 lõike 1 sissejuhatav osa	Artikli 10 lõike 1 sissejuhatav osa	Artikli 9 lõike 1 sissejuhatav osa
Artikli 10 lõike 1 punktid a–e	Artikli 10 lõike 1 punktid a–e	Artikli 9 lõike 1 punktid a–e
—	—	Artikli 9 lõike 1 punkt f
Artikli 10 lõige 2	Artikli 10 lõige 2	Artikli 9 lõige 2
—	—	Artikli 9 lõige 3
Artikli 11 lõige 1	Artikli 11 lõige 1	Artikli 10 lõige 1
Artikli 11 lõige 2	Artikli 11 lõige 2	Artikli 10 lõige 2
Artikli 11 lõige 3	Artikli 11 lõige 3	Artikli 10 lõike 3 esimene lõik
—	—	Artikli 10 lõike 3 teine lõik
Artikli 11 lõike 4 esimene lõik	—	Artikli 10 lõike 4 esimene lõik
Artikli 11 lõike 4 teise lõigu sissejuhatav osa	—	Artikli 10 lõike 4 teise lõigu sissejuhatav osa
Artikli 11 lõike 4 teise lõigu punkt a	—	Artikli 10 lõike 4 teise lõigu punkt a
Artikli 11 lõike 4 teise lõigu punkt b	—	—
Artikli 11 lõike 4 teise lõigu punkt c	—	Artikli 10 lõike 4 teise lõigu punkt b
—	—	Artikli 10 lõike 4 teise lõigu punkt c
Artikli 11 lõike 4 kolmas ja neljas lõik	—	Artikli 10 lõike 4 kolmas ja neljas lõik
Artikli 11 lõige 5	Artikli 11 lõige 4	Artikli 10 lõige 5
Artikli 11 lõige 6	Artikli 11 lõige 5	Artikli 10 lõige 6
Artikli 11 lõige 7	Artikli 11 lõige 6	Artikli 10 lõige 7
Artikli 11 lõige 8	Artikli 11 lõige 7	Artikli 10 lõige 8
Artikli 11 lõige 9	Artikli 11 lõige 8	Artikli 10 lõige 9
Artikli 12 lõike 1 esimene lõik	Artikli 12 lõike 1 esimene lõik	Artikli 11 lõike 1 esimene lõik
Artikli 12 lõike 1 teine lõik	—	Artikli 11 lõike 1 teine lõik
Artikli 12 lõike 1 kolmas lõik	Artikli 12 lõike 1 teine lõik	Artikli 11 lõike 1 kolmas lõik
—	—	Artikli 11 lõike 1 neljas lõik
Artikli 12 lõige 2	Artikli 12 lõige 2	Artikli 11 lõike 2 sissejuhatav osa, punktid a, b ja c ning punkti d esimene osa
—	—	Artikli 11 lõike 2 punkti d viimane osa
Artikli 12 lõige 3	Artikli 12 lõige 3	Artikli 11 lõige 3
Artikli 12 lõige 4	Artikli 12 lõige 4	Artikli 11 lõige 4
—	—	Artikkel 12
—	—	Artikkel 13
—	—	Artikli 12 lõige 4
Artikli 13 lõige 1	—	—
—	Artikli 13 lõige 1	—
—	—	Artikli 14 pealkiri
—	—	Artikli 14 lõike 1 esimese lõigu sissejuhatav osa
Artikli 13 lõike 2 esimene ja teine lõik	—	Artikli 14 lõike 1 punkt a
—	Artikli 13 lõige 5	Artikli 14 lõike 1 punkt b
		Artikli 14 lõike 1 punktid c ja d
Artikli 13 lõike 2 kolmas lõik	Artikli 13 lõige 5	Artikli 14 lõige 2
—	—	Artikli 15 lõige 1
—	—	Artikli 15 lõige 2
—	—	Artikli 15 lõige 3
—	Artikli 13 lõige 2	—
—	—	Artikli 15 lõike 4 esimene osa
Artikli 13 lõige 3	Artikli 13 lõike 6 esimene lõik	Artikli 15 lõike 4 teine osa
—	Artikli 13 lõige 4	—
Artikli 13 lõige 4	Artikli 13 lõike 6 teine lõik	—
Artikli 13 lõige 5	—	—
Artikli 13 lõige 6	Artikli 13 lõige 3	—
—	—	Artikli 15 lõige 5
—	—	Artikli 15 lõige 6
Artikli 13 lõike 7 esimene lõik	Artikli 13 lõike 6 kolmas lõik	Artikli 15 lõige 7
Artikli 13 lõike 7 teine lõik	Artikli 13 lõike 6 neljas lõik	Artikli 15 lõige 8
Artikli 14 lõige 1	Artikli 14 lõige 1	Artikli 16 lõige 1
Artikli 14 lõige 2	Artikli 14 lõige 2	Artikli 16 lõige 2
Artikli 14 lõige 3	Artikli 14 lõige 2a	Artikli 16 lõige 3
Artikli 14a lõige 1	Artikli 15 lõige 3	Artikli 17 lõige 1
Artikli 14a lõige 2	Artikli 15 lõige 1	Artikli 17 lõige 2
Artikli 14a lõige 3	Artikkel 16	Artikli 17 lõige 3
Artikli 14a lõige 4	Artikli 15 lõige 2	Artikli 17 lõige 4
Artikli 14a lõige 5	Artikkel 17	Artikli 17 lõige 5
Artikkel 15	—	—
—	—	Artikkel 18
Artikkel 16	Artikkel 18	Artikkel 19
I lisa	—	I lisa A osa punktid 1–5
—	—	I lisa A osa punkt 6
—	I lisa	I lisa B osa punktid 1–5
—	—	I lisa B osa punkt 6
II lisa A osa	—	II lisa A osa
II lisa B osa	—	—
II lisa C osa	—	II lisa B osa
—	II lisa	III lisa
—	—	IV lisa
—	—	V lisa

25.4.2019

Euroopa Liidu Teataja

L 111/59

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2019/633,

17. aprill 2019,

mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas on põllumajandustoodete ja toiduainete tarnijate ja ostjate läbirääkimispositsiooni erinevuste märkimisväärne tasakaalustamatus tavaline. Selline läbirääkimispositsioonide tasakaalustamatus toob endaga tõenäoliselt kaasa ebaausad kaubandustavad, kui suuremad ja mõjukamad kaubanduspartnerid püüavad seoses müügitehinguga läbi suruda teatavaid neile kasulikumaid tavasid või lepingulisi suhteid, kui üks kaubanduspartner on nõrgem kui teised. Sellised tavad võivad näiteks: kalduda suurel määral kõrvale heast äritavast, olla vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega ning olla ühepoolselt kehtestatud ühe kaubanduspartneri poolt teise suhtes; kujutada endast majandusliku riski põhjendamatut ja ebaproportsionaalset üleminekut ühelt kaubanduspartnerilt teisele või kujutada endast ühe kaubanduspartneri õiguste ja kohustuste märkimisväärset tasakaalustamatust. Teatavad tavad võivad olla ilmselgelt ebaausad isegi siis, kui mõlemad pooled on nendega nõus. Liidu tasandil tuleks kehtestada ebaausate kaubandustavade vastase kaitse miinimumstandard, et vähendada selliste tavade esinemist, mis tõenäoliselt mõjutavad negatiivselt põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa elatustaset. Käesoleva direktiivi minimaalse ühtlustamise põhimõte võimaldab liikmesriikidel võtta vastu või jätta kehtima riigisisesed normid, mis lähevad kaugemale käesolevas direktiivis loetletud ebaausatest kaubandustavadest.

(2)

Alates 2009. aastast on kolmes komisjoni väljaandes (komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta teatis toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas, komisjoni 15. juuli 2014. aasta teatis ebaausate kauplemistavade vastu võitlemise kohta ettevõtjatevahelises toiduainete tarneahelas ning komisjoni 29. jaanuari 2016. aasta teatis ettevõtjatevaheliste ebaausate kauplemistavade kohta toiduainete tarneahelas) keskse teemana käsitletud toiduainete tarneahela toimimist, sealhulgas ebaausate kaubandustavade esinemist. Komisjon pakkus välja soovitavad omadused, mis võiksid olla toiduainete tarneahelas esinevaid ebaausaid kaubandustavasid käsitlevatel riiklikel ja vabatahtlikel juhtimisraamistikel. Mitte kõik neist omadustest ei ole saanud liikmesriikide õigusraamistike või vabatahtlike juhtimissüsteemide osaks ning seetõttu on kõnealuste tavade esinemine jätkuvalt liidu poliitiliste arutelude keskmes.

(3)

Komisjoni juhitav toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitlev kõrgetasemeline foorum kiitis 2011. aastal heaks toiduainete tarneahela vertikaalsete suhete hea tava põhimõtted, milles olid kokku leppinud toiduainete tarneahela ettevõtjate enamikku esindavad organisatsioonid. Nende põhimõtete alusel loodi 2013. aastal tarneahelaalgatus.

(4)

Euroopa Parlament kutsus oma 7. juuni 2016. aasta resolutsiooniga ebaõiglaste kaubandustavade kohta toiduainete tarneahelas (4) komisjoni üles esitama ettepanek ebaausaid kaubandustavasid käsitleva liidu õigusraamistiku kohta. Nõukogu kutsus oma 12. detsembri 2016. aasta järeldustes põllumajandustootjate positsiooni tugevdamise kohta toiduainete tarneahelas ja ebaausate kaubandustavade vastu võitlemise kohta komisjoni üles viima õigel ajal läbi mõjuhindamine eesmärgiga esitada ettepanek liidu seadusandliku raamistiku või muude kui seadusandlike meetmete kohta ebaausate kaubandustavade käsitlemiseks. Komisjon koostas mõjuhinnangu ning sellele eelnesid avalik konsultatsioon ja sihtotstarbelised konsultatsioonid. Peale selle esitas komisjon seadusandliku protsessi käigus teavet, mis näitab, et suuremad ettevõtjad moodustavad märkimisväärse osa üldisest toodangu väärtusest.

(5)

Põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas osalevad põllumajandustoodete ja toiduainete tootmise, töötlemise, turustamise, tarnimise ja jaemüügi etappides erinevad ettevõtjad. Tarneahel on ülekaalukalt olulisim kanal, mille kaudu jõuavad põllumajandustooted ja toiduained põllumajandusettevõttest toidulauani. Kõnealused ettevõtjad kauplevad põllumajandustoodete ja toiduainetega, st põllumajanduslike esmatoodetega, sealhulgas kala- ja vesiviljelustooted, mis on loetletud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) I lisas, ning nimetatud lisas loetlemata toodetega, mis on töödeldud toiduna kasutamiseks, kasutades nimetatud lisas loetletud tooteid.

(6)

Kuigi äririsk on omane kogu majandustegevusele, on põllumajandustootmine eriti ebakindel, sest see sõltub bioloogilistest protsessidest ning ilmastikutingimustest. See ebakindlus on võimendatud, kuna põllumajandustooted ja toiduained on suuremal või vähemal määral riknevad ja hooajalised. Põllumajanduspoliitika on selgelt rohkem turule orienteeritud kui varem, mistõttu on kaitse ebaausate kaubandustavade eest muutunud põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas tegutsevatele ettevõtjatele veelgi olulisemaks.

(7)

Ennekõike võivad sellised ebaausad kaubandustavad mõjutada negatiivselt põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa elatustaset. See mõju on kas otsene, kuna see puudutab nii põllumajandustootjaid ja nende organisatsioone kui ka tarnijaid, või kaudne, avaldudes põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas kasutatavate ebaausate kaubandustavade tagajärjel nn doominoefektina viisil, mis mõjutab negatiivselt tarneahela esmatootjaid.

(8)

Enamikus, kuid mitte kõigis liikmesriikides on olemas riigisisesed erinormid, millega kaitstakse tarnijaid ettevõtjatevaheliste ebaausate kaubandustavade eest põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas. Kui on olemas võimalus tugineda lepinguõigusele või enesereguleerimise algatustele, piirab selliste õiguskaitsevahendite praktilist väärtust kartus, et kaebuse esitaja vastu kasutatakse kaubanduslikke survemeetmeid või et selliste tavade vaidlustamisega kaasnevad finantsriskid. Seetõttu delegeerivad teatavad liikmesriigid, kus on kehtestatud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad erinormid, nende normide täitmise tagamise haldusasutustele. Ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide erinormid – kui need on olemas – on aga väga erinevad.

(9)

Ettevõtjate arv ja suurus on põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahela eri etappides erinev. Läbirääkimispositsiooni erinevused, mis on vastavuses tarnija majandusliku sõltuvusega ostjast, toovad endaga tõenäolisemalt kaasa olukorra, kus suured ettevõtjad sunnivad väiksematele ettevõtjatele peale ebaausaid kaubandustavasid. Dünaamiline lähenemisviis, mille puhul võetakse aluseks tarnija ja ostja suhteline suurus nende aastakäibe alusel, peaks võimaldama paremat kaitset ebaausate kaubandustavade eest nendele ettevõtjatele, kellel on seda kõige rohkem vaja. Ebaausad kaubandustavad on eriti kahjulikud põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas tegutsevatele väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd). Ettevõtjaid, kelle aastakäive ei ületa 350 000 000 eurot tuleks samuti kaitsta ebaausate kaubandustavade eest olukordades, kus selliste tavadega seotud kulude vältimise eesmärgil suunatakse need kulud edasi põllumajandustootjatele. Põllumajandustootjatele avalduv nn doominoefekt näib olevat eriti märkimisväärne ettevõtjate puhul, kelle aastakäive on kuni 350 000 000 eurot. Põllumajandustoodete ja toiduainete, sealhulgas töödeldud toodete vahetarnijate toodete kaitse võib samuti aidata ära hoida kaubavahetuse ümbersuunamise töödeldud tooteid tootvatelt põllumajandustootjatelt ja nende liitudelt kaitsmata tarnijatele.

(10)

Käesoleva direktiiviga pakutav kaitse peaks tooma kasu nendele põllumajandustootjatele ja füüsilistele või juriidilistele isikutele, kes tarnivad põllumajandustooteid ja toiduaineid, sealhulgas tunnustatud või tunnustamata tootjaorganisatsioonid ning tunnustatud või tunnustamata tootjaorganisatsioonide liidud, sõltuvalt nende suhtelisest läbirääkimispositsioonist. Kõnealuste tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude hulkakuuluvad ühistud. Need tootjad ja isikud on ebaausate kaubandustavade suhtes eriti haavatavad ja neil on kõige vähem võimalusi nende tavadega toime tulla, ilma et see mõjutaks negatiivselt nende majanduslikku elujõulisust. Seoses nende tarnijate kategooriatega, keda tuleks kaitsta käesoleva direktiivi alusel, tasub ära märkida, et suur osa põllumajandustootjate moodustatud ühistutest on suuremad kui VKEd, kuid kelle aastakäive ei ületa 350 000 000 eurot.

(11)

Käesoleva direktiiviga tuleks hõlmata äritehingud sõltumata sellest, kas need toimuvad ettevõtjate vahel või ettevõtjate ja avaliku sektori asutuste vahel, pidades silmas, et avaliku sektori asutuste suhtes peaksid põllumajandustoodete ja toiduainete ostmisel kehtima samasugused normid. Käesolev direktiiv peaks kohalduma kõigile avaliku sektori asutustele, kes on ostjad.

(12)

Liidu tarnijaid tuleks kaitsta ebaausate kaubandustavade eest, mida kasutavad nii tarnijaga samas liikmesriigis elu- või asutamiskohta omavad ostjad kui ka tarnijaga erinevas liikmesriigis elu- või asutamiskohta omavad ostjad. Selline kaitse võib ära hoida võimalikke soovimatuid tagajärgi, näiteks kohaldatavate normide alusel asukoha valimist. Väljaspool liitu asutatud tarnijaid tuleks samuti kaitsta ebaausate kaubandustavade eest, kui nad müüvad põllumajandustooteid ja toiduaineid liitu. Lisaks tõenäosusele, et sellised tarnijad on ebaausate kaubandustavade suhtes võrdväärselt haavatavad, tasakaalustab selline laiem kaitse soovimatut kaubanduse ümbersuunamist kaitsmata tarnijatele, mis õõnestaks tarnijate kaitset liidus.

(13)	Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse peaksid kuuluma põllumajandustoodete ja toiduainete müügiga seotud teatavad kõrvalteenused.

(14)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada suuremate ettevõtjate äritegevuse suhtes nende ettevõtjate vastu, kellel on nõrgem läbirääkimispositsioon. Suhtelise läbirääkimispositsiooni ühtlustamiseks on sobilik eri ettevõtjate aastakäive. Kuigi tegu on ühtlustamisega, võimaldab selline kriteerium ettevõtjatele prognoositavust neile käesolevast direktiivist tulenevate õiguste ja kohustuste osas. Ülempiir peaks takistama kaitse pakkumist ettevõtjatele, kes ei ole haavatavad või on märkimisväärselt vähem haavatavad kui nende väiksemad partnerid või konkurendid. Seetõttu kehtestatakse käesoleva direktiiviga käibe alusel ettevõtjate kategooriad, mille kohaselt pakutakse kaitset.

(15)	Kuna ebaausaid kaubandustavasid võib tulla ette põllumajandustoote või toiduaine müügi igas etapis, enne või pärast müügitehingut või selle ajal, peaksid liikmesriigid tagama, et käesolevat direktiivi kohaldatakse kõnealuste tavade suhtes sõltumata sellest, millises etapis need esinevad.

(16)

Kui otsustatakse selle üle, kas lugeda konkreetset kaubandustava ebaausaks, on oluline vähendada ohtu, et piiratakse isikute vaheliste õiglaste ja tõhusust suurendavate kokkulepete kasutamist. Seetõttu on asjakohane teha vahet tavadel, mis on selgelt ja ühemõtteliselt ette nähtud isikute vahel sõlmitud tarnelepingutes või järgnevates lepingutes, ja tavadel, mida kasutatakse pärast tehingu alustamist, ilma et nendes oleks enne kokku lepitud, nii et keelatakse üksnes ühepoolsed ja tagasiulatuvad muudatused tarnelepingu selgetes ja ühemõttelistes tingimustes. Siiski loetakse teatavad kaubandustavad ebaausaks juba nende olemuse tõttu ja nende puhul ei tohiks kohaldada poolte lepinguvabadust.

(17)

Hilinenud maksmine põllumajandustoodete ja toiduainete, sealhulgas riknevate toodete eest ning riknevate toodete tellimuste tühistamine lühikese etteteatamisajaga mõjutab negatiivselt tarnija majanduslikku elujõulisust, ilma et sellest tuleneks majanduslikku kasu. Seetõttu tuleks sellised tavad keelata. Seda arvesse võttes on asjakohane määratleda käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil riknevad põllumajandustooted ja toiduained. Toidualaste õigusnormidega seotud liidu õigusaktides kasutatud määratlustel on teised eesmärgid, näiteks tervis ja toiduohutus, ning seega ei ole need käesoleva direktiivi kohaldamisel asjakohased. Toodet tuleks pidada riknevaks, kui see võib eeldatavalt muutuda müügiks kõlbmatuks 30 päeva jooksul pärast koristamise, tootmise või töötlemise viimast tarnijapoolset toimingut, olenemata sellest, kas toodet pärast müüki täiendavalt töödeldakse ning kas pärast müüki käideldakse toodet muude normide, eelkõige toiduohutusnormide kohaselt. Riknevad tooted enamasti kasutatakse või müüakse kiiresti. Riknevate toodete eest maksmine hiljem kui 30 päeva pärast tarnimist, toodete regulaarse tarnimise puhul 30 päeva pärast kokkulepitud tarneperioodi lõppu või 30 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva ei ole kooskõlas ausa kaubanduse põhimõttega. Suurema kaitse pakkumiseks põllumajandustootjatele ja nende likviidsusele ei peaks põllumajandustoodete ja toiduainete tarnijad ootama makset rohkem kui 60 päeva pärast tarnimist, toodete regulaarse tarnimise puhul 60 päeva pärast kokkulepitud tarneperioodi lõppu või 60 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva.

Need piirangud peaksid kohalduma üksnes põllumajandustoodete ja toiduainete müügiga seotud maksete suhtes ja mitte teiste maksete suhtes, nagu ühistu täiendavad maksed oma liikmetele. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2011/7/EL (5) peaks käesoleva direktiivi kohaldamisel olema võimalik käsitleda kokkulepitud tarneperioodi eest makstava summa kindlaksmääramise kuupäevana arve väljastamise kuupäeva või ostja poolt arve kättesaamise kuupäeva.

(18)

Käesolevas direktiivis sätestatud hilinenud maksmist käsitlevad normid kujutavad endast erisätteid põllumajandustoodete ja toiduainete sektorile direktiivis 2011/7/EL sätestatud makseperioodidest. Käesolevas direktiivis sätestatud hilinenud maksmist käsitlevad normid ei tohiks mõjutada kokkuleppeid, mis käsitlevad väärtuse jaotamise klausleid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 (6) artikli 172a tähenduses. Selleks et tagada koolikava sujuv toimimine määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 23 kohaselt, ei kohaldata käesolevas direktiivis sätestatud hilinenud maksmist käsitlevaid sätteid ostja (st toetusetaotleja) poolt tarnijale koolikava raames tehtud maksete suhtes. Võttes arvesse tervishoiuteenuseid osutavate avalik-õiguslike isikute ees seisvaid väljakutseid määrata tervishoius kindlaks prioriteedid selliselt, et iga üksiku patsiendi vajadused oleks tasakaalus olemasolevate rahaliste vahenditega, ei kohaldata neid sätteid samuti tervishoiuteenuseid osutavate avalik-õiguslike isikute suhtes direktiivi 2011/7/EL artikli 4 lõike 4 punkti b tähenduses.

(19)

Veini valmistamiseks kasutatavad viinamarjad ja viinamarjavirre on teatavas eriolukorras seetõttu, et viinamarju koristatakse üksnes väga piiratud ajavahemikul aastast, kuid nendest valmistatud veini müüakse mõnel juhul alles aastaid hiljem. Sellise eriolukorraga arvestamiseks on tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid tavaliselt töötanud selliste toodete tarnimiseks välja standardlepingud. Nendes standardlepingutes nähakse ette konkreetsed osamaksete maksetähtpäevad. Kuna neid standardlepinguid kasutavad tarnijad ja ostjad mitmeaastaste kokkulepete korral, aitavad need lisaks põllumajandustootjatele pikaajaliste müügisuhete kindlustamisele panustada ka tarneahela stabiilsusesse. Kui sellised standardlepingud, mille on koostanud tunnustatud tootjaorganisatsioonid, tootmisharudevahelised organisatsioonid või tootjaorganisatsioonide liidud, on liikmesriikide poolt muudetud siduvaks määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 164 kohaselt („eeskirjade laiendamine“) enne 1. jaanuari 2019 või kui liikmesriik uuendab standardlepingu laiendamist, ilma et ta muudaks sealjuures oluliselt maksetingimusi viinamarjade ja viinamarjavirde tarnijate kahjuks, ei kohaldata käesoleva direktiivi hilinenud maksmist käsitlevaid sätteid sellistele lepingutele, mis on sõlmitud veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade ja viinamarjavirde tarnijate ja nende otseostjate vahel. Liikmesriigid on kohustatud teatama määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 164 lõike 6 kohaselt komisjonile vastavatest tootjaorganisatsioonide, tootmisharudevaheliste organisatsioonide või tootjaorganisatsioonide liitude koostatud lepingutest.

(20)

Riknevate toodete tellimuste tühistamist vähem kui 30 päeva ette tuleks pidada ebaausaks, kuna tarnija ei ole suuteline leidma kõnealustele toodetele alternatiivset müügivõimalust. Teatavate sektorite toodete puhul võib isegi lühema etteteatamisajaga tühistamine jätta tarnijatele siiski piisavalt aega müüa tooteid mujale või kasutada neid ise. Seetõttu peaks võimaldama liikmesriikidel näha selliste sektorite puhul asjakohaselt põhjendatud juhtudel ette lühema etteteatamisajaga tühistamine.

(21)

Tugevamad ostjad ei tohiks muuta kokkulepitud lepingutingimusi ühepoolselt, st jätta kaubaloetelust välja tooteid, mis on hõlmatud tarnelepinguga. Küll ei peaks see hõlmama olukordi, kui tarnija ja ostja on sõlminud lepingu, milles on nimelt sätestatud, et ostja saab tehingu konkreetse osa täpsustada hilisemas etapis, pidades silmas tulevasi tellimusi. See võib olla näiteks seotud tellitavate kogustega. Lepingut ei sõlmita tingimata ühekorraga kõigi tarnija ja ostja vahelise tehingu aspektide kohta.

(22)

Põllumajandustoodete ja toiduainete tarnija ja ostja peaksid saama vabalt pidada müügitehingu üle läbirääkimisi, sealhulgas hinna üle. Need läbirääkimised hõlmavad ka makseid teenuste eest, mida ostja on tarnijale osutanud, näiteks kaubaloetellu lisamine, turustamine ja müügiedendus. Kui ostja nõuab, et tarnija teeks makseid, mis ei ole seotud konkreetse müügitehinguga, peetakse seda ebaausaks ja see peaks olema käesoleva direktiivi alusel keelatud.

(23)

Kuigi kirjalike lepingute sõlmimine ei ole kohustuslik, võib kirjalike lepingute kasutamine põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas aidata vältida teatavaid ebaausaid kaubandustavasid. Seetõttu ja selleks, et kaitstatarnijaid selliste ebaausate tavade eest, peaks tarnijatel või nende liitudel olema õigus taotleda tarnetingimuste kirjalikku kinnitust, kui need on juba kokku lepitud. Sellistel juhtudel tuleks ostja keeldumist tarnelepingu tingimuste kirjalikust kinnitamisest käsitada ebaausa kaubandustavana ja see tuleks ära keelata. Lisaks võivad liikmesriigid määrata kindlaks pikaajaliste lepingute sõlmimise parimad tavad ja neid jagada ning edendada, et tugevdada tootjate läbirääkimispositsiooni põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas.

(24)

Käesoleva direktiiviga ei ühtlustata tõendamiskohustust käsitlevaid norme, mida kohaldatakse riiklike nõuete täitmise eest vastutavate asutuste menetlustes, ega ühtlustata tarnelepingute määratlust. Seega on tõendamiskohustust käsitlevad normid ja tarnelepingute määratlus sätestatud liikmesriikide õiguses.

(25)

Käesoleva direktiivi kohaselt peaks tarnijatel olema võimalik esitada kaebusi teatavate ebaausate kaubandustavade kohta. Oma õigusi kaitsva tarnija vastu kaubanduslike survemeetmete kasutamine ostja poolt või sellega ähvardamine, näiteks toodete eemaldamine kaubaloetelust, tellitud toodete koguste vähendamine või tema poolt tarnijale osutatavate teatavate teenuste, näiteks turustamise või tarnija toodete müügiedenduse peatamine, tuleks keelata ja neid tuleks käsitada ebaausate kaubandustavadena.

(26)

Põllumajandustoodete ja toiduainete ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu lisamise või turul kättesaadavaks tegemise kulud kannab tavaliselt ostja. Seega tuleks käesoleva direktiiviga keelata, et tarnijalt nõutakse nimetatud teenuste eest maksmist kas ostjale või kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui makses on kokku lepitud selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingu sõlmimisel või järgnevas ostja ja tarnija vahel sõlmitud lepingus. Kui sellises makses on kokku lepitud, peaks see põhinema objektiivsetel ja mõistlikel hinnangutel.

(27)

Selleks et tarnija rahalist panust põllumajandustoodete ja toiduainete müügiedenduse, turustamise või reklaamiga seotud kuludesse, sealhulgas reklaamiesitlused poodides ja müügikampaaniad, saaks pidada ausaks, tuleks neis kokku leppida selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingu sõlmimisel või järgnevas ostja ja tarnija vahel sõlmitud lepingus. Muul juhul tuleks need käesoleva direktiiviga keelata. Kui sellises rahalises panuses on kokku lepitud, peaks see põhinema objektiivsetel ja mõistlikel hinnangutel.

(28)

Liikmesriigid peaksid määrama nõuete täitmise eest vastutavad asutused, et tagada käesolevas direktiivis sätestatud keeldude tõhus järgimine. Nendel asutustel peaks olema õigus tegutseda kas omal algatusel või põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas esinevatest ebaausatest kaubandustavadest mõjutatud isikute kaebuste, rikkumistest teatajate kaebuste või anonüümsete kaebuste alusel. Nõuete täitmise eest vastutav asutus võib jõuda järeldusele, et kaebuse põhjal meetmete võtmiseks ei ole piisavalt alust. Sellise järelduseni võivad viia ka haldusalased prioriteedid. Kui nõuete täitmise eest vastutav asutus leiab, et ta ei saa kaebuse põhjal meetmete võtmist prioriteediks seada, teavitab ta sellest kaebuse esitajat ja põhjendab oma otsust. Kui kaebuse esitaja palub, et tema identiteet jääks konfidentsiaalseks, kuna ta kardab kaubanduslikku survestamist, peaksid liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavad asutused võtma asjakohaseid meetmeid.

(29)	Kui liikmesriigis on rohkem kui üks nõuete täitmise eest vastutav asutus, peaks riik määrama kontaktpunkti, et hõlbustada tõhusat koostööd teiste asutuste ja komisjoniga.

(30)

Tarnijad võivad leida, et lihtsam on esitada kaebus oma liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutavale asutusele, näiteks keelelistel põhjustel. Nõuete täitmisega seoses võib kaebuse esitamine selle liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutavale asutusele, kus on ostja elu- või asutamiskoht, osutuda siiski tulemuslikumaks. Tarnijale tuleks anda võimalus valida, millisele asutusele kaebus esitada.

(31)

Kaebused tootjaorganisatsioonidelt, muudelt tarnijaorganisatsioonidelt ja selliste organisatsioonide liitudelt, sealhulgas esindusorganisatsioonidelt, võivad aidata kaitsta organisatsiooni selliste üksikliikmete identiteeti, kes peavad ennast ebaausate kaubandustavade ohvriks. Muudel organisatsioonidel, kellel on õigustatud huvi esindada tarnijaid, peaks olema võimalik esitada kaebus tarnija taotluse korral ja tarnija huvides, tingimusel et sellised organisatsioonid on sõltumatud mittetulundusühingud. Liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutaval asutustel peaks seega olema õigus võtta vastu selliste üksuste kaebusi ja nende põhjal meetmeid võtta, kaitstes samas ostja menetlusõigusi.

(32)	Ebaausate kaubandustavade keelustamise tõhusa täitmise tagamise eesmärgil peaks määratud nõuete täitmise eest vastutavatel asutustel olema vajalikud ressursid ja eksperditeadmised.

(33)

Liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavatel asutustel peaksid olema vajalikud õigused ja eksperditeadmised uurimiste läbiviimiseks. Kõnealustele asutustele volituste andmine ei tähenda seda, et asutused on kohustatud kasutama neid volitusi iga uurimise puhul, mida nad läbi viivad. Nõuete täitmise eest vastutavate asutuste volitused peaksid näiteks võimaldama neil tõhusalt koguda faktilist teavet ja neil peaks olema õigus vajaduse korral nõuda, et keelustatud tava kasutamine lõpetataks.

(34)

Hoiatava vahendi olemasolu, näiteks õigus määrata trahve ja muid sama tõhusaid karistusi või algatada menetlus trahvi määramiseks, sealhulgas kohtus, ning avaldada uurimistulemused, sealhulgus teabe avaldamine rikkumise toime pannud ostja kohta, võib motiveerida käitumist muutma ja otsima pooltevahelisi kohtueelseid lahendusi ning seetõttu peaksid sellised vahendid kuuluma nõuete täitmise eest vastutavate asutuste volituste hulka. Eriti tõhusaks ja hoiatavaks võivad osutuda trahvid. Siiski peaks nõuete täitmise eest vastutaval asutusel olema võimalik iga uurimise puhul otsustada, milliseid oma volitusi ta kasutab ja kas ta määrab või algatab menetluse trahvi või mõne muu sama tõhusa karistuse määramiseks.

(35)

Käesoleva direktiiviga antud volituste kasutamisel nõuete täitmise eest vastutavatele asutustele antud volituste kasutamisel tuleks kohaldada asjakohaseid kaitsemeetmeid, mis vastavad liidu õiguse üldpõhimõtetele ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga, austades sealhulgas ostja õigust kaitsele.

(36)

Komisjon ja liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavad asutused peaksid tegema tihedat koostööd, et tagada ühtne lähenemisviis käesolevas direktiivis sätestatud normide kohaldamisel. Eelkõige peaksid nõuete täitmise eest vastutavad asutused üksteist vastastikku abistama, näiteks vahetades teavet ja pakkudes abi piiriülese mõõtmega uurimistes.

(37)

Nõuete tõhusa täitmise tagamise hõlbustamiseks peaks komisjon aitama korraldada liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavate asutuste korrapäraseid kohtumisi, kus saab jagada asjakohast teavet, parimaid tavasid, infot uute arengusuundade kohta, nõuete täitmist puudutavaid tavasid ja soovitusi seoses käesolevas direktiivis kehtestatud sätete kohaldamisega.

(38)	Nimetatud teabevahetuse hõlbustamiseks peaks komisjon looma avaliku veebisaidi, mis sisaldab viiteid riiklikele nõuete täitmise eest vastutavatele asutustele, sealhulgas teavet käesoleva direktiivi ülevõtmise meetmete kohta.

(39)

Kuna enamik liikmesriike on juba kehtestanud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad riigisisesed normid (ehkki need on erinevad), on asjakohane kasutada liidu õiguse kohase kaitse miinimumstandardi kehtestamise vahendina direktiivi. See peaks võimaldama liikmesriikidel lisada asjakohased normid oma riigi õiguskorda nii, et oleks võimalik kehtestada ühtne kord. Liikmesriikidel ei tohiks keelata jätta oma territooriumil kehtima ja kehtestada rangemaid riigisiseseid norme, millega tagatakse ulatuslikum kaitse põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes ebaausate kaubandustavade eest, tingimusel et peetakse kinni siseturu toimimise suhtes kohaldatavast liidu õigusest ja et sellised normid on proportsionaalsed.

(40)

Liikmesriigid peaksid samuti saama jätta kehtima või kehtestada riigisiseseid norme käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jäävate ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks, tingimusel et peetakse kinni siseturu toimimise suhtes kohaldatavast liidu õigusest ja et sellised normid on proportsionaalsed. Sellised riigisisesed normid võiksid minna kaugemale käesolevast direktiivist, näiteks ostjate ja tarnijate suuruse, ostjate kaitse, toodete valiku ning teenuste valiku osas. Sellised riigisisesed normid võiksid samuti minna kaugemale käesolevas direktiivis loetletud keelatud ebaausate kaubandustavade arvust ja liikidest.

(41)

Selliseid riigisiseseid norme kohaldataks koos vabatahtlike juhtimismeetmetega, näiteks riiklike tegevusjuhenditega või tarneahela algatusega. Sõnaselgelt tuleks innustada kasutama vabatahtlikke alternatiivseid tarnijate ja ostjate vaheliste vaidluste lahendamise mehhanisme, ilma et see piiraks tarnija õigust esitada kaebus või pöörduda tsiviilkohtusse.

(42)

Komisjonil peaks olema ülevaade käesoleva direktiivi rakendamisest liikmesriikides. Lisaks peaks komisjonil olema võimalik hinnata käesoleva direktiivi tõhusust. Sel eesmärgil peaksid liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavad asutused esitama komisjonile iga-aastased aruanded. Need aruanded peaksid vajaduse korral sisaldama kvantitatiivset ja kvalitatiivset teavet kaebuste, uurimiste ja vastuvõetud otsuste kohta. Selleks et tagadaaruandekohustuse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks kasutada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (7).

(43)

Põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevate ebaausate kaubandustavadega seotud poliitika tõhusa rakendamise huvides peaks komisjon käesoleva direktiivi kohaldamise läbi vaatama ning esitama Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele aruande. Kõnealuse läbivaatamise käigus tuleks eeskätt hinnata selliste riiklike meetmete tõhusust, mille eesmärk on võidelda ebaausate kaubandustavadega põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ning hinnata nõuete täitmise eest vastutavate asutuste vahelise koostöö tõhusust. Läbivaatamisel peaks pöörama erilist tähelepanu ka sellele, kas edaspidi oleks lisaks tarnijate kaitsmisele õigustatud tarneahelas ka põllumajandustoodete ja toiduainete ostjate kaitse. Aruandele tuleks asjakohasel juhul lisada seadusandlikud ettepanekud.

(44)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt kehtestada liidu kaitse miinimumstandard, ühtlustades selleks liikmesriikide erinevad meetmed, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid oma ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Reguleerimisese ja kohaldamisala

1. Eesmärgiga võidelda tavade vastu, mis kalduvad suurel määral kõrvale heast äritavast, on vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega ning mille üks kaubanduspartner on ühepoolselt kehtestanud teise suhtes, sätestatakse käesolevas direktiivis selliste ebaausate kaubandustavade miinimumloetelu, mis on põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ostjate ja tarnijate vahel keelatud, ning nähakse ette nende keeldude järgimise tagamiseks miinimumnormid ja nõuete täitmise eest vastutavate asutuste vahelise koostöö kord.

2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse teatavate ebaausate kaubandustavade suhtes, mis tulevad ette olukorras, kus põllumajandustooteid ja toiduaineid müüb

a)	tarnija, kelle aastakäive on kuni 2 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 2 000 000 eurot;

b)	tarnija, kelle aastakäive on suurem kui 2 000 000 eurot, kuid ei ületa 10 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 10 000 000 eurot;

c)	tarnija, kelle aastakäive on suurem kui 10 000 000 eurot, kuid ei ületa 50 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 50 000 000 eurot;

d)	tarnija, kelle aastakäive on suurem kui 50 000 000 eurot, kuid ei ületa 150 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 150 000 000 eurot;

e)	tarnija, kelle aastakäive on suurem kui 150 000 000 eurot, kuid ei ületa 350 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 350 000 000 eurot.

Tarnijate ja ostjate esimese lõigu punktides a–e osutatud aastakäivet tuleb käsitada vastavalt komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (8) lisa asjakohastele osadele ja eelkõige selle lisa artiklitele 3, 4 ja 6, sealhulgas mõistete „autonoomne ettevõtja“, „partnerettevõtja“, „sidusettevõtja“ määratlustele ja muule aastakäibega seonduvale.

Erandina esimesest lõigust kohaldatakse käesolevat direktiivi olukorras, kus põllumajandustooteid ja toiduaineid müüb tarnija, kelle aastakäive on kuni 350 000 000 eurot kõigile ostjatele, kes on avaliku sektori asutused.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse müügi suhtes, mille puhul kas tarnija või ostja või mõlemad on asutatud liidus.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse ka teenuste suhtes, mida ostja osutab tarnijale artiklis 3 osutatud juhtudel.

Käesolevat direktiivi ei kohaldata tarnijate ja tarbijate vaheliste kokkulepete suhtes.

3. Käesolevat direktiivi kohaldatakse tarnelepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast käesoleva direktiivi ülevõtmise meetmete kohaldamise alguskuupäeva vastavalt artikli 13 lõike 1 teisele lõigule.

4. Tarnelepingud, mis on sõlmitud enne käesoleva direktiivi ülevõtmise meetmete avaldamise kuupäeva vastavalt artikli 13 lõike 1 esimesele lõigule, viiakse käesoleva direktiiviga kooskõlla 12 kuu jooksul pärast nimetatud avaldamiskuupäeva.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) „põllumajandustooted ja toiduained“– ELi toimimise lepingu I lisas loetletud tooted ning kõnealuses lisas loetlemata tooted, mis on töödeldud toiduna kasutamiseks, kasutades nimetatud lisas loetletud tooteid;

2) „ostja“– elu- või asutamiskohast sõltumata füüsiline või juriidiline isik või mis tahes liidu avaliku sektori asutus, kes ostab põllumajandustooteid ja toiduaineid; mõiste „ostja“ võib hõlmata ka selliste füüsiliste või juriidiliste isikute rühma;

3) „avaliku sektori asutus“– riigi, piirkonna või kohaliku omavalitsuse asutus, avalik-õiguslik isik, ühe või mitme nimetatud asutuse või avalik-õigusliku isiku moodustatud ühendus;

4) „tarnija“– elu- või asutamiskohast sõltumata põllumajandustootja või füüsiline või juriidiline isik, kes müüb põllumajandustooteid ja toiduaineid; mõiste „tarnija“ võib hõlmata ka selliste põllumajandustootjate või selliste füüsiliste või juriidiliste isikute rühma, sealhulgas tootjaorganisatsiooni, tarnijaorganisatsiooni ning selliste organisatsioonide liitu;

5) „riknevad põllumajandustooted ja toiduained“– põllumajandustooted ja toiduained, mis oma olemuse või töötlemisastme tõttu muutuvad eeldatavalt müügikõlbmatuks 30 päeva jooksul pärast koristamist, tootmist või töötlemist.

Artikkel 3

Ebaausate kaubandustavade keelustamine

1. Liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik järgmised ebaausad kaubandustavad:

ostja maksab tarnijale

kui tarnelepingus on ette nähtud toodete regulaarne tarnimine:

—	riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 30 päeva pärast kokkulepitud tarneperioodi lõppu, mille jooksul tarned on tehtud, või hiljem kui 30 päeva pärast kõnealuse tarneperioodi eest makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem;

—	muude põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 60 päeva pärast kokkulepitud tarneperioodi lõppu, mille jooksul tarned on tehtud, või hiljem kui 60 päeva pärast kõnealuse tarneperioodi eest makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem;

käesolevas punktis nimetatud makseperioodide puhul ei tohi kokkulepitud tarneperiood olla ühelgi juhul pikem kui üks kuu;

ii)

kui tarnelepingus ei ole toodete regulaarne tarnimine ette nähtud:

—	riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 30 päeva pärast tarne kuupäeva või hiljem kui 30 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem;

—	muude põllumajandustoodete ja toiduainete eest hiljem kui 60 päeva pärast tarne kuupäeva või hiljem kui 60 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb on hilisem.

Olenemata käesoleva punkti alapunktidest i ja ii, kui ostja määrab kindlaks makstava summa,

—	algavad punktis i osutatud makseperioodid selle kokkulepitud tarneperioodi lõppedes, mille jooksul on tarned tehtud, ning

—	algavad punktis ii osutatud makseperioodid tarne kuupäeval;

ostja tühistab riknevate põllumajandustoodete ja toiduainete tellimused nii lühikese etteteatamisega, et ei saa mõistlikult eeldada, et tarnija leiab neile toodetele muid turustus- või kasutusvõimalusi; tühistamist varem kui 30 päeva ette käsitatakse alati lühikese etteteatamisena; liikmesriigid võivad eri sektorite jaoks asjakohaselt põhjendatud juhtudel kehtestada 30 päevast lühemad makseperioodid;

ostja muudab ühepoolselt põllumajandustoodete ja toiduainete tarnelepingu tingimusi, mis on seotud põllumajandustoodete ja toiduainete tarnete või kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha, aja või mahuga, kvaliteedistandardite, maksetingimuste või hindadega või üksnes selliste teenuste osutamisega, millele osutatakse lõikes 2;

d)	ostja nõuab tarnijalt makseid, mis ei ole seotud tarnija põllumajandustoodete ja toiduainete müügiga;

e)	ostja nõuab, et tarnija maksaks põllumajandustoodete ja toiduainete raiskumineku või kao või mõlema eest, kui tegu ei ole tarnija hooletuse või süüga, kui see on toimunud ostja ruumides või kui omandiõigus on ostjale üle läinud;

ostja keeldub kirjalikult kinnitamast ostja ja tarnija vahel sõlmitud tarnelepingu tingimusi, mille kohta tarnija on palunud kirjalikku kinnitust; seda sätet ei kohaldata juhul, kui tarneleping käsitleb tooteid, mida tootjaorganisatsiooni, sealhulgas ühistu liige tarnib tootjaorganisatsioonile, mille liige ta on, kui asjaomase tootjaorganisatsiooni põhikiri või selles sätestatud või sellest tulenevad reeglid ja otsused sisaldavad sätteid, millel on tarnelepinguga sarnane mõju;

g)	ostja omandab ebaseaduslikult tarnija ärisaladuse, kasutab seda või avalikustab selle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/943 (9) tähenduses;

h)	ostja ähvardab tarnijat kaubanduslike survemeetmetega või kasutab tarnija vastu suunatud kaubanduslikke survemeetmeid, kui tarnija kasutab oma lepingust tulenevaid ja juriidilisi õigusi, sealhulgas esitades kaebuse või tehes uurimise käigus koostööd nõuete täitmise eest vastutavate asutustega;

i)	ostja nõuab tarnijalt kompensatsiooni tarnija toodete müügiga seotud kliendikaebuste läbivaatamise eest, kuigi kaebuse põhjus ei ole seotud tarnija hooletuse või süüga.

Esimese lõigu punktis a osutatud keeld ei mõjuta järgmist:

—	direktiivis 2011/7/EL sätestatud hilinenud maksmise tagajärgede ja hilinenud maksmise korral võetavate meetmete suhtes kohaldatakse kõnealuses direktiivis sätestatud makseperioodidest erandina käesolevas direktiivis sätestatud makseperioode;

—	ostja ja tarnija võimalus leppida kokku väärtuse jaotamise klauslis määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 172a tähenduses.

Esimese lõigu punktis a osutatud keeldu ei kohaldata järgmiste maksete suhtes:

—	ostja poolt tarnijale tehtud maksed, kui need maksed on tehtud koolikava raames vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artiklile 23;

—	maksed, mille on teinud direktiivi 2011/7/EL artikli 4 lõike 4 punkti b kohaselt tervishoiuteenuseid osutavad avalik-õiguslikud isikud;

—

maksed, mis on tehtud veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade või viinamarjavirde tarnijate ja nende otseostjate vahel sõlmitud tarnelepingute alusel, tingimusel et

müügitehingute maksetingimused on kindlaks määratud standardlepingutes, mis on muudetud siduvaks määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 164 kohaselt enne 1. jaanuari 2019 ning liikmesriigid uuendavad standardlepingute laiendamist alates kõnealusest kuupäevast, ilma et see muudaks oluliselt maksetingimusi viinamarjade või viinamarjavirde tarnijate kahjuks, ning

ii)	veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade või viinamarjavirde tarnijate ja nende otseostjate vahelised tarnelepingud on mitmeaastased või muutuvad mitmeaastaseks.

2. Liikmesriigid tagavad, et keelustatakse vähemalt kõik järgmised kaubandustavad, välja arvatud juhul, kui nende suhtes on eelnevalt selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingus või järgnevas tarnija ja ostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud:

a)	ostja tagastab tarnijale müümata jäänud põllumajandustooted ja toiduained, ilma et ta maksaks nimetatud müümata jäänud toodete või nimetatud toodete kõrvaldamise või mõlema eest;

b)	tarnijalt nõutakse tasu tema põllumajandustoodete ja toiduainete ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu lisamise või turul kättesaadavaks tegemise eest;

c)	ostja nõuab, et tarnija kannaks kõik või osa ostja poolt müügiedenduse käigus müüdavate põllumajandustoodete ja toiduainete allahindluse kuludest;

d)	ostja nõuab, et tarnija kannaks ostja poolt müüdavate põllumajandustoodete ja toiduainete turundamise kulud;

e)	ostja nõuab, et tarnija kannaks ostja poolt müüdavate põllumajandustoodete ja toiduainete turustamise kulud;

f)	ostja nõuab, et tarnija kannaks tarnija toodete müügiks kasutatavate müügialade kordaseadmise eest personalile tasutavad kulud.

Liikmesriigid tagavad, et esimese lõigu punktis c osutatud kaubandustava on keelatud, välja arvatud juhul, kui ostja, kes on müügiedenduse algatajaks, määrab enne müügiedenduse algust kindlaks müügiedenduse ajavahemiku ja allahindlusega tellitavate põllumajandustoodete ja toiduainete eeldatava koguse.

3. Kui ostja nõuab lõike 2 esimese lõigu punktis b, c, d, e või f osutatud olukordades tasu maksmist, esitab ostja tarnijale viimase nõudmisel kirjalikult hinnangulise maksesumma ühiku kohta või üldise maksete summa, olenevalt sellest, kumb on asjakohane, ning kui tegemist on lõike 2 esimese lõigu punktis b, d, e või f osutatud olukordadega, esitab ostja tarnijale kirjalikult ka hinnangulised kulud ja nende kulude põhjenduse.

4. Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 sätestatud keelud on üldist kehtivust omavad sätted, mida kohaldatakse igas nende keeldude kohaldamisalasse kuuluvas olukorras, olenemata sellest, millist õigust poolte vahel tarnelepingu suhtes muidu kohaldatakse.

Artikkel 4

Nõuete täitmise eest vastutavate asutuste määramine

1. Iga liikmesriik määrab vähemalt ühe asutuse, kes tagab artiklis 3 sätestatud keeldude järgimise riigi tasandil (edaspidi „nõuete täitmise eest vastutav asutus“), ja teavitab sellisest määramisest komisjoni.

2. Kui liikmesriik määrab oma territooriumil rohkem kui ühe nõuete täitmise eest vastutava asutuse, määrab ta ühtse kontaktpunkti koostöö tegemiseks nõuete täitmise eest vastutavate asutuste vahel ja komisjoniga.

Artikkel 5

Kaebused ja konfidentsiaalsus

1. Tarnija võib esitada kaebuse kas tarnija elu- või asutamiskoha liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutavale asutusele või selle liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutavale asutusele, kus on ostja, kelle puhul kahtlustatakse keelatud kaubandustava kasutamist, elu- või asutamiskoht. Nõuete täitmise eest vastutav asutus, kellele kaebus esitati, on pädev jõustama artiklis 3 sätestatud keelde.

2. Kaebusi võivad oma liikmete või asjakohastel juhtudel oma liikmete taotlusel esitada tootjaorganisatsioonid, muud tarnijaorganisatsioonid ja selliste organisatsioonide liidud, kelle liikmed või liikmete liikmed leiavad, et keelatud kaubandustava neid mõjutab. Muudel organisatsioonidel, kellel on õigustatud huvi esindada tarnijaid, on õigus esitada kaebus tarnija taotluse korral ja tarnija huvides, tingimusel et sellised organisatsioonid on sõltumatud mittetulundusühingud.

3. Liikmesriigid tagavad, et kaebuse esitaja nõudmisel võtab nõuete täitmise eest vastutav asutus meetmeid, mis on vajalikud, et tagada kaebuse esitaja või lõikes 2 osutatud liikmete või tarnijate identiteedi asjakohane kaitse ja mis tahes muu sellise teabe konfidentsiaalsust, mille avalikustamine võib kaebuse esitaja arvates tema või nimetatud liikmete või tarnijate huve kahjustada. Kaebuse esitaja märgib ära kogu teabe, mille puhul ta konfidentsiaalsust nõuab.

4. Liikmesriigid tagavad, et nõuete täitmise eest vastutav asutus, kellele kaebus esitati, teavitab kaebuse esitajat mõistliku aja jooksul pärast kaebuse saamist sellest, kuidas ta kavatseb kaebust menetleda.

5. Liikmesriigid tagavad, et kui nõuete täitmise eest vastutav asutus leiab, et kaebuse põhjal meetmete võtmiseks ei ole piisavalt alust, teavitab ta kaebuse esitajat oma seisukoha põhjustest mõistliku aja jooksul pärast kaebuse saamist.

6. Liikmesriigid tagavad, et kui nõuete täitmise eest vastutav asutus leiab, et kaebuse põhjal meetmete võtmiseks on piisav alus, siis ta algatab kaebuse uurimise ja viib uurimise lõpule mõistliku aja jooksul.

7. Liikmesriigid tagavad, et kui nõuete täitmise eest vastutav asutus leiab, et ostja on rikkunud artiklis 3 osutatud keelde, nõuab ta ostjalt keelatud kaubandustava kasutamise lõpetamist.

Artikkel 6

Nõuete täitmise eest vastutavate asutuste volitused

1. Liikmesriigid tagavad, et igal nende nõuete täitmise eest vastutaval asutusel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ja eksperditeadmised, ning annavad nõuete täitmise eest vastutavale asutusele järgmised õigused:

a)	õigus algatada ja läbi viia uurimisi omal algatusel või kaebuse põhjal;

b)	õigus nõuda ostjatelt ja tarnijatelt kogu vajaliku teabe esitamist, et viia läbi keelatud kaubandustavadega seotud uurimisi;

c)	õigus korraldada uurimiste raames ette teatamata kohapealseid kontrolle kooskõlas riigisiseste normide ja menetlustega;

õigus teha otsuseid, millega tuvastatakse artiklis 3 sätestatud keeldude rikkumisi ja nõutakse ostjalt keelatud kaubandustava kasutamise lõpetamist; nõuete täitmise eest vastutav asutus võib keelduda sellise otsuse tegemisest, kui sellega kaasneks risk avaldada kaebuse esitaja identiteet või muu teave, mille avalikustamist peab kaebuse esitaja oma huve kahjustavaks ning tingimusel, et kaebuse esitaja on sellise teabe artikli 5 lõike 3 kohaselt ära märkinud;

e)	õigus algatada kooskõlas riigisiseste normide ja menetlustega menetlusi, et määrata õigusrikkumise toimepanijale trahve ja muid sama tõhusaid karistusi ning võtta ajutisi meetmeid;

f)	õigus avaldada korrapäraselt punktide d ja e alusel tehtud otsuseid.

Esimese lõigu punktis e osutatud karistused peavad rikkumise laadi, kestust, kordumist ja raskust arvesse võttes olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud õiguste kasutamisel järgitakse kaitseõiguse osas asjakohaseid kaitsemeetmeid kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, sealhulgas juhul, kui kaebuse esitaja taotleb artikli 5 lõike 3 kohaselt teabe käsitamist konfidentsiaalsena.

Artikkel 7

Alternatiivne vaidluste lahendamine

Ilma et see piiraks tarnijate õigust esitada kaebus artikli 5 kohaselt ning ilma et see piiraks artikli 6 kohaseid nõuete täitmise eest vastutava asutuse õigusi, võivad liikmesriigid edendada vaidluste tõhusa ja sõltumatu lahendamise mehhanismi, näiteks vahendusmenetluse vabatahtlikku kasutamist, eesmärgiga lahendada tarnijate ja ostjate vahelised vaidlused seoses ebaausate kaubandustavade kasutamisega ostja poolt.

Artikkel 8

Nõuete täitmise eest vastutavate asutuste vaheline koostöö

1. Liikmesriigid tagavad, et nõuete täitmise eest vastutavad asutused teevad omavahel ja komisjoniga tõhusalt koostööd ja abistavad üksteist vastastikku piiriülese mõõtmega uurimistes.

2. Nõuete täitmise eest vastutavad asutused saavad vähemalt kord aastas kokku, et arutada käesoleva direktiivi kohaldamist, võttes aluseks artikli 10 lõikes 2 osutatud aastaaruanded. Nõuete täitmise eest vastutavad asutused arutavad parimaid tavasid, uusi juhtumeid ja uusi arengusuundi põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas kasutatavate ebaausate kaubandustavade valdkonnas ning vahetavad teavet, eeskätt seoses rakendusmeetmetega, mida nad on võtnud vastavalt käesolevale direktiivile ja oma nõuete täitmist puudutavatele tavadele. Nõuete täitmise eest vastutavad asutused võivad võtta vastu soovitusi, et julgustada käesoleva direktiivi järjepidevat kohaldamist ja parandada nõuete tagamiseks võetavaid meetmeid. Komisjon osaleb nende kohtumiste korraldamises.

3. Komisjon loob veebisaidi, mis võimaldab nõuete täitmise eest vastutavatel asutustel vahetada teavet omavahel ja komisjoniga, eelkõige seoses iga-aastaste koosolekutega, ja haldab seda veebisaiti. Komisjon loob avaliku veebisaidi, kus on esitatud määratud nõuete täitmise eest vastutavate asutuste kontaktandmed ja lingid riiklike nõuete täitmise eest vastutavate asutuste või liikmesriikide muude asutuste veebisaitidele, ning mis sisaldab artikli 13 lõikes 1osutatud meetmeid käesoleva direktiivi ülevõtmise kohta.

Artikkel 9

Riigisisesed normid

1. Liikmesriigid võivad ulatuslikuma kaitse tagamiseks jätta kehtima või kehtestada käesolevas direktiivis sätestatust rangemaid norme, mille eesmärk on võidelda ebaausate kaubandustavadega, tingimusel et need riigisisesed normid on kooskõlas siseturu toimimise normidega.

2. Käesolev direktiiv ei piira selliste riigisiseste normide kohaldamist, mille eesmärk on võidelda käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jäävate ebaausate kaubandustavadega, kui need normid on kooskõlas siseturu toimimise normidega.

Artikkel 10

Aruandlus

1. Liikmesriigid tagavad, et nõuete täitmise eest vastutavad asutused avaldavad igal aastal aruande oma tegevuse kohta, mis kuulub käesoleva direktiivi kohaldamisalasse; aruandes märgitakse muu hulgas vastu võetud kaebuste ning eelmisel aastal algatatud ja lõpetatud uurimiste arv. Iga lõpetatud uurimise kohta esitatakse aruandes kokkuvõte ning kirjeldatakse uurimise sisu, tulemusi ja kui see on kohane, tehtud otsuseid, kohaldades artikli 5 lõikes 3 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid.

2. Liikmesriigid saadavad komisjonile iga aasta 15. märtsiks aruande, milles käsitletakse ettevõtjatevahelisi ebaausaid kaubandustavasid põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas. Kõnealune aruanne sisaldab eelkõige kõiki asjakohaseid andmeid käesoleva direktiiviga ette nähtud normide kohaldamise ja nende täitmise tagamise kohta asjaomases liikmesriigis eelmisel aastal.

3. Komisjon võib vastu võtta rakendusakte, milles sätestatakse

a)	normid teabe kohta, mis on vajalikud lõike 2 kohaldamiseks;

b)	liikmesriikide poolt komisjonile esitatava teabe haldamise kord ning normid teabe sisu ja vormi kohta;

c)	teabe või dokumentide liikmesriikidele, rahvusvahelistele organisatsioonidele, kolmanda riigi pädevatele asutustele või avalikkusele edastamise või kättesaadavaks tegemise kord, võttes arvesse põllumajandustootjate ja ettevõtjate isikuandmete kaitset ning õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 11 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 11

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab põllumajandusturgude ühise korralduse komitee, mis on loodud määruse (EL) nr 1308/2013 artikliga 229. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Artikkel 12

Hindamine

1. Komisjon teeb 1. novembriks 2025 direktiivi esimese hindamise ja esitab aruande kõnealuse hindamise peamiste järelduste kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Aruandele lisatakse asjakohasel juhul seadusandlikud ettepanekud.

2. Hindamisel hinnatakse vähemalt

a)	selliste riigi tasandil rakendatud meetmete tõhusust, mille eesmärk on võidelda ebaausate kaubandustavadega põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas;

b)	pädevate nõuete täitmise eest vastutavate asutuste vahelise koostöö tõhusust ja kui see on kohane, määratakse kindlaks sellise koostöö parandamise viisid.

3. Komisjon tugineb lõikes 1 osutatud aruandes artikli 10 lõikes 2 osutatud iga-aastastele aruannetele. Vajaduse korral võib komisjon nõuda liikmesriikidelt täiendavat teavet, sealhulgas teavet riigi tasandil rakendatud meetmete tõhususe kohta ning koostöö ja vastastikkuse abi tõhususe kohta.

4. Komisjon esitab 1. novembriks 2021 vahearuande käesoleva direktiivi ülevõtmise ja rakendamise seisu kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

Artikkel 13

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 1. maiks 2021. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Nad hakkavad kõnealuseid norme kohaldama hiljemalt 1. novembril 2021.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste riigisiseste õigusnormide teksti.

Artikkel 14

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub viiendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 15

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Strasbourg, 17. aprill 2019

Euroopa Parlamendi nimel

president

A. TAJANI

Nõukogu nimel

eesistuja

G. CIAMBA

(1) ELT C 440, 6.12.2018, lk 165.

(2) ELT C 387, 25.10.2018, lk 48.

(3) Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ning nõukogu 9. aprilli 2019. aasta otsus.

(4) ELT C 86, 6.3.2018, lk 40.

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT L 48, 23.2.2011, lk 1).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(8) Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.6.2016, lk 1).

		ISSN 1977-0650
Euroopa Liidu Teataja		L 111

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	62. aastakäik 25. aprill 2019

Sisukord		I Seadusandlikud aktid	Lehekülg
		MÄÄRUSED
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL, Euratom) 2019/629, 17. aprill 2019, millega muudetakse protokolli nr 3 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta	1
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/630, 17. aprill 2019, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 seoses viivisnõuete kahju miinimumkattega ( 1 )	4
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/631, 17. aprill 2019, millega kehtestatakse uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite CO2-heite normid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011 ( 1 )	13
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/632, 17. aprill 2019, millega muudetakse määrust (EL) nr 952/2013, et pikendada muude meetmete kui liidu tolliseadustikuga ette nähtud elektrooniliste andmetöötlusvahendite kasutamist üleminekuperioodil	54
		DIREKTIIVID
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/633, 17. aprill 2019, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid	59

	II Muud kui seadusandlikud aktid
	KODU- JA TÖÖKORRAD
*	Euroopa Kohtu kodukorra muudatused	73