25.3.2019

Euroopa Liidu Teataja

L 83/1

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2019/472,

19. märts 2019,

millega kehtestatakse läänepiirkonna vetes ja sellega piirnevates vetes püütavate kalavarude majandamise ja nende kalavarude püügi mitmeaastane kava ning millega muudetakse määrusi (EL) 2016/1139 ja (EL) 2018/973 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007 ja (EÜ) nr 1300/2008

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, (1)

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsioonis, mille osaline liit on, on sätestatud kaitsekohustused, sealhulgas kohustus säilitada või taastada püütavate liikide populatsioonid sellisel tasemel, mis tagab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse (MSY).

(2)

2015. aastal New Yorgis peetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni säästva arengu tippkohtumisel võtsid liit ja selle liikmesriigid endale 2020. aastaks kohustuse reguleerida tõhusalt kalapüüki, teha lõpp ülepüügile ja ebaseaduslikule, teatamata ja reguleerimata kalapüügile ning hävitavate tagajärgedega kalastusviisidele ja rakendada teaduspõhiseid majandamiskavasid, et taastada kalavarud võimalikult lühikese aja jooksul vähemalt sellisel tasemel, mis tagab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse vastavalt nende bioloogilistele omadustele.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1380/2013 (3) kehtestatakse ühise kalanduspoliitika reeglid kooskõlas liidu rahvusvaheliste kohustustega. Ühine kalanduspoliitika peab toetama merekeskkonna kaitset ja kõikide ärilisel eesmärgil kasutatavate liikide säästvat majandamist, eriti aga hea keskkonnaseisundi saavutamist hiljemalt 2020. aastaks, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/56/EÜ (4) artikli 1 lõikega 1.

(4)	Ühise kalanduspoliitika eesmärk on muu hulgas tagada, et kalapüük ja vesiviljelus oleksid keskkonna seisukohast pikaajaliselt jätkusuutlikud ning kohaldada kalavarude majandamisele ettevaatusprintsiibil põhinevat ja ökosüsteemipõhist käsitlust.

(5)	Ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks tuleb vastu võtta mitmesuguseid kaitsemeetmeid, nagu mitmeaastased kavad, tehnilised meetmed ning kalapüügivõimaluste kindlaksmääramine ja eraldamine, kombineerides neid asjakohasel juhul omavahel.

(6)

Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklitele 9 ja 10 peavad mitmeaastased kavad põhinema teadus-, tehnika- ja majandusnõuannetel. Nende sätete kohaselt peaks käesoleva määrusega kehtestatav mitmeaastane kava (edaspidi „kava“) sisaldama eesmärke, mõõdetavaid sihttasemeid koos selge ajakavaga, kaitse piirväärtusi ning kaitse- ja tehnilisi meetmeid, mille eesmärk on vältida ja vähendada soovimatut püüki ning minimeerida merekeskkonnale, eeskätt haavatavatele elupaikadele ja kaitstud liikidele avalduvat mõju.

(7)	Käesolevas määruses tuleks võtta arvesse äärepoolseimates piirkondades töönduslikul ja rannalähedasel püügil kasutatavate laevade suuruspiiranguid.

(8)	Parimate olemasolevate teadusnõuannetena käsitatakse avalikult kättesaadavaid teadusnõuandeid, mida toetavad uusimad teadusandmed ja -meetodid ning mille on andnud või läbi vaadanud sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutus.

(9)

Komisjon peaks kavaga hõlmatud kalavarude puhul saama parimaid olemasolevaid teadusnõuandeid. Selleks sõlmib komisjon Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukoguga (ICES) vastastikuse mõistmise memorandumi. Eelkõige ICESi või samalaadse sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuse antavad teadusnõuanded peaksid põhinema käesoleval kaval ja esitama eelkõige FMSY-vahemikud ja biomassi piirväärtuste vahemikud, st näitajad MSY Btrigger ja Blim. Need väärtused tuleks esitada kalavarusid puudutavates nõuannetes ja kui see on asjakohane, teistes avalikult kättesaadavates teadusnõuannetes, sealhulgas näiteks segapüüki puudutavates nõuannetes, mida annab eelkõige ICES või samalaadne sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutus.

(10)

Nõukogu määrustes (EÜ) nr 811/2004, (5) (EÜ) nr 2166/2005, (6) (EÜ) nr 388/2006, (7) (EÜ) nr 509/2007 (8) ja (EÜ) nr 1300/2008 (9) on sätestatud Kantaabria mere ja Pürenee poolsaare läänerannikuvete põhjapoolse merluusi, uusmeremaa merluusi ja norra salehomaari varude, Biskaia lahe merikeelevarude ja La Manche'i lääneosa merikeelevarude, Šotimaa lääneranniku vete heeringavarude ning Kattegati, Põhjamere, Šotimaast läänes asuvate vete ja Iiri mere tursavarude püügieeskirjad. Neid ja muid põhjalähedasi liike püütakse segapüügi käigus. Seepärast on asjakohane kehtestada üks mitmeaastane kava, võttes arvesse sellist tehnilist koostoimet.

(11)

Lisaks sellele tuleks sellist mitmeaastast kava kohaldada põhjalähedaste liikide ja nende püügi suhtes läänepiirkonna vetes, mis hõlmavad loode- ja edelapiirkonna vesi. Kõnealused liigid on tursklased, lestalised, kõhrkalad ja norra salehomaar (Nephrops norvegicus), kes elavad merepõhjas või veesamba alumises osas.

(12)

Mõnda põhjalähedast liiki püütakse nii läänepiirkonna vetes kui ka sellega piirnevates vetes. Seepärast peaksid kavas sisalduvad sätted seoses sihttasemete ja kaitsemeetmetega, mida kohaldatakse peamiselt läänepiirkonna vetes püütavate kalavarude suhtes, kehtima ka kõnealustele väljaspool läänepiirkonna vesi asuvatele piirkondadele. Lisaks on vaja peamiselt väljaspool läänepiirkonna vesi asuvate liikide jaoks, mida esineb ka läänepiirkonna vetes, kehtestada sihttasemed ja kaitsemeetmed selliste väljaspool läänepiirkonna vesi asuvate piirkondade mitmeaastastes kavades, kus neid peamiselt püütakse, laiendades nende mitmeaastaste kavade kohaldamisala ka läänepiirkonna vetele.

(13)

Kava geograafiline kohaldamisala peaks põhinema kalavarude geograafilisel jaotusel, mis on esitatud eelkõige ICESi või samalaadse sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuse viimastes kalavarusid käsitlevates teadusnõuannetes. Kavas toodud kalavarude geograafilist jaotust võib olla hiljem vaja muuta kas senistest paremate teadusandmete või kalavarude rände tõttu. Seetõttu tuleks komisjonile anda õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, millega kohandatakse kavas sätestatud kalavarude geograafilist jaotust, kui eelkõige ICESi või samalaadse sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuse teadusnõuanded osutavad asjaomaste kalavarude geograafilise jaotuse muutumisele.

(14)

Kui ühist huvi pakkuvaid kalavarusid kasutavad ka kolmandad riigid, peaks liit tegema nende kolmandate riikidega koostööd, et tagada kõnealuste kalavarude säästev majandamine kooskõlas määruses (EL) nr 1380/2013 ja eelkõige selle artikli 2 lõikes 2 ning käesolevas määruses sätestatud eesmärkidega. Kui ametlikku kokkulepet ei saavutata, teeb liit kõik võimaliku, et saavutada ühtne kord selliste kalavarude püügiks, eesmärgiga võimaldada säästvat majandamist ja edendada sellega liidu ettevõtjate jaoks võrdseid võimalusi.

(15)

Kava eesmärk on aidata kaasa ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamisele ning eelkõige saavutada sihtliikide puhul maksimaalne jätkusuutlik saagikus ja seda säilitada, täita lossimiskohustust selliste põhjalähedaste liikide puhul, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme, ning edendada rannakalandust ja sotsiaalmajanduslikke aspekte silmas pidades kalapüügist sõltuvate inimeste rahuldavat elatustaset. Kavaga rakendatakse ökosüsteemipõhist lähenemist kalavarude majandamisele, et viia miinimumini püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile. See peaks olema kooskõlas liidu keskkonnaalaste õigusaktidega, eelkõige eesmärgiga saavutada 2020. aastaks hea keskkonnaseisund (vastavalt direktiivile 2008/56/EÜ), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ (10) ja nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ (11) eesmärkidega. Käesoleva kavaga täpsustatakse ka lossimiskohustuse täitmist läänepiirkonna vetes asuvates liidu vetes kõikide selliste liikide kalavarude puhul, mille suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 kohast lossimiskohustust.

(16)	Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 4 kohaselt tuleb kalapüügivõimalused määrata kindlaks kooskõlas sama määruse artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärkidega ja need peavad olema kooskõlas mitmeaastastes kavades kehtestatud sihttasemete, ajaraamistike ja lubatud hälvetega.

(17)

On asjakohane kehtestada selline kalastussuremuse sihttase (F), mis vastaks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamisega kooskõlas olevate väärtuste (FMSY) vahemikena väljendatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamise ja hoidmise eesmärgile. Kõnealused parimatele olemasolevatele teadusnõuannetele tuginevad vahemikud on vajalikud, et tagada paindlikkus, mis võimaldab võtta arvesse teadusnõuannete muutusi, aidata täita lossimiskohustust ning arvestada segapüügi erisusi. FMSY-vahemikud peaks eelkõige arvutama välja ICES, kes esitab need peamiselt oma perioodilistes püügialastes nõuannetes, või samalaadne sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutus. Kava kohaselt peaksid need vahemikud olema sellised, et pikas perspektiivis ei väheneks saagikus maksimaalse jätkusuutliku saagikusega võrreldes rohkem kui 5 %. Vahemiku ülempiir peaks olema selline, et kalavaru allapoole kudekarja biomassi piirväärtust (Blim) vähenemise tõenäosus ei ületaks 5 %. Selline ülempiir peaks samuti vastama ICESi nõuandvale eeskirjale, mille kohaselt juhul, kui kudekarja biomass või arvukus on väga halb, vähendatakse kalastussuremuse sihttaset nii, et selle ülempiir ei ületa järgmist näitajat: FMSY väärtus korrutatuna kudekarja biomassiga või arvukusega lubatud kogupüügi (TAC) aastal, jagatuna näitajaga MSY Btrigger. Nende kaalutluste ja nõuandva eeskirja põhjal annab ICES kalastussuremust ja püügivõimalusi puudutavaid teadusnõuandeid.

(18)

Kalapüügivõimaluste kindlaksmääramiseks peaks üldjuhul kehtima FMSY-vahemike ülemmäär ja teatavatel juhtudel kõrgem ülempiir, tingimusel et asjaomase kalavaru seisundit peetakse heaks. Kindlaksmääratud püügivõimalused võiksid küündida ülempiirini vaid juhul, kui see on teadusnõuannete või tõendite põhjal vajalik käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks segapüügi puhul, kalavarude liigisisesest või liikidevahelisest dünaamikast tingitud kahju vältimiseks või järjestikuste aastate kalapüügivõimaluste kõikumiste piiramiseks.

(19)

Asjaomasel nõuandekomisjonil peaks olema võimalik soovitada komisjonile majandamiskäsitlust, mille eesmärk on piirata käesolevas määruses loetletud kalavarude püügivõimaluste järjestikuste aastate erinevusi. Nõukogul peaks olema võimalik võtta kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel arvesse kõiki selliseid soovitusi, tingimusel et need kalapüügivõimalused on kooskõlas kavas seatud eesmärkide ja kaitsemeetmetega.

(20)	Kalavarudele, mille kohta on olemas maksimaalse jätkusuutliku saagikusega seotud sihttasemed, on vaja kaitsemeetmete kohaldamise eesmärgil kehtestada kaitse piirväärtused väljendatuna kalaliikide puhul kudekarja biomassi miinimumtasemena ja norra salehomaari puhul arvukuse miinimumtasemena.

(21)

Tuleks ette näha asjakohased kaitsemeetmed juhuks, kui kalavaru suurus langeb alla kõnealuste tasemete. Kaitsemeetmed peaksid hõlmama kalapüügivõimaluste vähendamist ja erikaitsemeetmeid, kui teaduslikud nõuanded näitavad parandusmeetmete vajalikkust. Neid meetmeid peaksid täiendama kõik muud asjakohased meetmed, nagu komisjoni meetmed vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 12 või liikmesriigi meetmed vastavalt sama määruse artiklile 13.

(22)

Peaks olema võimalik kehtestada norra salehomaari TAC neljas konkreetses majandamispiirkonnas, liites iga funktsionaalse üksuse suhtes kehtestatud püügi piirnormid ning väljaspool funktsionaalseid üksusi asuvate statistiliste ruutude püügi piirnormid igas majandamispiirkonnas. See ei välista siiski meetmete võtmist, et kaitsta teatavaid funktsionaalseid üksusi.

(23)	Piirkondliku käsitluse kohaldamiseks mere elusressursside kaitse ja säästva kasutamise suhtes on asjakohane näha ette võimalus võtta läänepiirkonna vetes kõikide kalavarude suhtes tehnilisi meetmeid.

(24)	Merikeele püügikoormuse piiramise kord La Manche'i lääneosas on osutunud tõhusaks majandamisvahendiks, mis täiendab kalapüügivõimaluste kindlaksmääramist. Seepärast tuleks sellist püügikoormuse piiramist säilitada ka kava raames.

(25)

Kui harrastuskalapüügist tingitud kalastussuremus avaldab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse alusel majandatavatele kalavarudele olulist mõju, peaks nõukogu saama kehtestada harrastuskalastajatele mittediskrimineerivaid piiranguid. Selliste piirangute kehtestamisel peaks nõukogu lähtuma läbipaistvatest ja objektiivsetest kriteeriumidest. Liikmesriigid peaksid vajaduse korral võtma vajalikud ja proportsionaalsed meetmed andmete jälgimiseks ja kogumiseks, et harrastuskalapüügi tegelikku taset usaldusväärselt hinnata.

(26)	Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 1 ette nähtud lossimiskohustuse täitmiseks tuleks kavas ette näha edasised majandamismeetmed, mida täpsustatakse kooskõlas sama määruse artikliga 18.

(27)	Tuleks kehtestada otsese majandamishuviga liikmesriikide ühiste soovituste esitamise tähtaeg, nagu on nõutud määrusega (EL) nr 1380/2013.

(28)

Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 10 lõikele 3 tuleks ette näha sätted, mille alusel hindab komisjon teadusnõuannete alusel korrapäraselt käesoleva määruse kohaldamise piisavust ja tõhusust. Kava tuleks hinnata 27. märtsiks 2024 ja seejärel iga viie aasta tagant. See ajavahemik võimaldab lossimiskohustuse täielikult rakendada ning selle jooksul on piirkondlikud meetmed vastu võetud ja rakendatud ning nende mõju kalavarudele ja kalapüügile ilmnenud. Ka teadusasutused soovitavad vähemalt sellist ajavahemikku.

(29)

Selleks et kohanduda tehnika ja teaduse arenguga õigel ajal ja proportsionaalselt ning tagada paindlikkus ja võimaldada teatavate meetmete arengut, tuleks komisjonile anda õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 käesoleva määruse muutmiseks või täiendamiseks vastu õigusakte, mis käsitlevad käesoleva määrusega hõlmatud kalavarude kohandamist kalavarude geograafilise jaotuse muutumisega, parandusmeetmeid, lossimiskohustuse rakendamist ja asjaomaste liikmesriikide laevastike püügivõimsuste piiranguid. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertidega, ja et need konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (12) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(30)	Õiguskindluse huvides on asjakohane selgitada, et kava eesmärkide saavutamiseks vastu võetud ajutisi peatamismeetmeid võib pidada toetuskõlblikeks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 508/2014 (13).

(31)

Dünaamiliste viidete kohaldamine FMSY-vahemikele ja kaitse piirväärtustele tagab, et kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel olulised parameetrid ei aegu ja nõukogul on alati võimalik kasutada parimaid saadaolevaid teadusnõuandeid. Pealegi tuleb käsitlust, mis hõlmab dünaamilisi viiteid parimatele olemasolevatele teadusnõuannetele, järgida ka Läänemere kalavarude majandamisel. Samuti tuleks täpsustada, et lossimiskohustust ei kohaldata harrastuskalapüügi suhtes piirkondades, mis on hõlmatud Läänemere kalapüügi mitmeaastase kavaga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/1139 (14) tuleks seetõttu muuta.

(32)

Norra salehomaari kaitseks kehtestatud alammõõt tuleks Skagerrakis ja Kattegatis läbi vaadata. Lossimiskohustust ei tuleks kohaldada harrastuskalapüügi suhtes piirkondades, mis on hõlmatud Põhjamere kalapüügi mitmeaastase kavaga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2018/973 (15) tuleks seetõttu muuta.

(33)	Nõukogu määrused (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007 ja (EÜ) nr 1300/2008 tuleks tunnistada kehtetuks.

(34)	Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 9 lõikele 4 hinnati enne kava lõplikku vormistamist selle võimalikku majanduslikku ja sotsiaalset mõju,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

REGULEERIMISESE, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese ja kohaldamisala

1. Käesoleva määrusega kehtestatakse läänepiirkonna vete põhjalähedaste kalavarude, sealhulgas süvamere kalavarude, ja kui need kalavarud on levinud läänepiirkonna vetest kaugemale, siis sellega piirnevate vete järgmist liiki kalavarude majandamise ja nende püügi mitmeaastane kava („kava“):

1)	süsisaba (Aphanopus carbo) ICESi alapiirkondades 1, 2, 4, 6–8, 10 ja 14 ning rajoonides 3a, 5a, 5b, 9a ja 12b;

2)	kalju-tömppeakala (Coryphaenoides rupestris) ICESi alapiirkondades 6 ja 7 ning rajoonis 5b;

3)	huntahven (Dicentrarchus labrax) ICESi rajoonides 4b, 4c, 7a, 7d–h, 8a ja 8b;

4)	huntahven (Dicentrarchus labrax) ICESi rajoonides 6a, 7b ja 7j;

5)	huntahven (Dicentrarchus labrax) ICESi rajoonides 8c ja 9a;

6)	tursk (Gadus morhua) ICESi rajoonis 7a;

7)	tursk (Gadus morhua) ICESi rajoonides 7e–k;

8)	megrimid (Lepidorhombus spp.) ICESi rajoonides 4a ja 6a;

9)	megrimid (Lepidorhombus spp.) ICESi rajoonis 6b;

10.	megrimid (Lepidorhombus spp.) ICESi rajoonides 7b–k, 8a, 8b ja 8d;

11)	megrimid (Lepidorhombus spp.) ICESi rajoonides 8c ja 9a;

12)	merikuratlased (Lophiidae) ICESi rajoonides 7b–k, 8a, 8b ja 8d;

13)	merikuratlased (Lophiidae) ICESi rajoonides 8c ja 9a;

14)	kilttursk (Melanogrammus aeglefinus) ICESi rajoonis 6b;

15)	kilttursk (Melanogrammus aeglefinus) ICESi rajoonis 7a;

16)	kilttursk (Melanogrammus aeglefinus) ICESi rajoonides 7b–k;

17)	merlang (Merlangius merlangus) ICESi rajoonides 7b, 7c ja 7e–k;

18)	merlang (Merlangius merlangus) ICESi alapiirkonnas 8 ja rajoonis 9a;

19)	euroopa merluus (Merluccius merluccius) ICESi alapiirkondades 4, 6 ja 7 ning rajoonides 3a, 8a–b ja 8d;

20)	euroopa merluus (Merluccius merluccius) ICESi rajoonides 8c ja 9a;

21)	sinine molva (Molva dypterygia) ICESi alapiirkondades 6 ja 7 ning rajoonis 5b;

22)

norra salehomaar (Nephrops norvegicus) ICESi alapiirkonnas 6 ja rajoonis 5b funktsionaalsete üksuste kaupa:

—	North Minch'is (FÜ 11);

—	South Minch'is (FÜ 12);

—	Firth of Clyde'is (FÜ 13);

—	rajoonis 6a, väljaspool funktsionaalseid üksusi (Šotimaa läänepoolsed veed);

23)

norra salehomaar (Nephrops norvegicus) ICESi alapiirkonnas 7 funktsionaalsete üksuste kaupa:

—	Iiri mere idaosas (FÜ 14);

—	Iiri mere lääneosas (FÜ 15);

—	Porcupine'i madalal (FÜ 16);

—	Arani saarte piirkonnas (FÜ 17);

—	Iiri meres (FÜ 19);

—	Keldi meres (FÜ 20–21);

—	Bristoli lahes (FÜ 22);

—	väljaspool funktsionaalseid üksusi (Keldi mere lõunaosa, Iirimaa edelaosa rannikuveed);

24)

norra salehomaar (Nephrops norvegicus) ICESi alapiirkondades 8a, 8b, 8d ja 8e funktsionaalsete üksuste kaupa:

—	Biskaia lahe põhja- ja keskosas (FÜ 23–24);

25)

norra salehomaar (Nephrops norvegicus) ICESi alapiirkondades 9 ja 10 ja CECAFi püügipiirkonnas 34.1.1:

—	Atlandi ookeani Pürenee poolsaare ümbruse vete idaosas, Lääne-Galiitsias ja Põhja-Portugalis (FÜ 26–27);

—	Atlandi ookeani Pürenee poolsaare ümbruse vetes Ida-, Edela- ja Lõuna-Portugalis (FÜ 28–29);

—	Atlandi ookeani Pürenee poolsaare ümbruse vete idaosas ja Cádizi lahes (FÜ 30);

26)	besuugo (Pagellus bogaraveo) ICESi alapiirkonnas 9;

27)	atlandi merilest (Pleuronectes platessa) ICESi rajoonis 7d;

28)	atlandi merilest (Pleuronectes platessa) ICESi rajoonis 7e;

29)	pollak (Pollachius pollachius) ICESi alapiirkondades 6 ja 7;

30)	harilik merikeel (Solea solea) ICESi alapiirkondades 5, 12 ja 14 ning rajoonis 6b;

31)	harilik merikeel (Solea solea) ICESi rajoonis 7d;

32)	harilik merikeel (Solea solea) ICESi rajoonis 7e;

33)	harilik merikeel (Solea solea) ICESi rajoonides 7f ja 7 g;

34)	harilik merikeel (Solea solea) ICESi rajoonides 7h, 7j ja 7k;

35)	harilik merikeel (Solea solea) ICESi rajoonides 8a ja 8b;

36)	harilik merikeel (Solea solea) ICESi rajoonides 8c ja 9a.

Kui teadusnõuannetest, eelkõige ICESi või samalaadse sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuse antud nõuannetest nähtub käesoleva lõike esimeses lõigus loetletud kalavarude geograafilise jaotuse muutumine, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 18 vastu delegeeritud õigusaktid, millega muudetakse käesolevat määrust, kohandades muutuste kajastamiseks käesoleva lõike esimeses lõigus täpsustatud piirkondi. Kohandused ei laiene kalavarude piirkondadele väljaspool liidu vesi ICESi alapiirkondades 4–10 ja CECAFi piirkondadele 34.1.1, 34.1.2 ja 34.2.0.

2. Kui komisjon leiab teadusnõuannete põhjal, et lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kalavarude loetelu tuleb muuta, võib komisjon esitada kõnealuse loetelu muutmise ettepaneku.

3. Käesoleva artikli lõikega 1 hõlmatud piirnevate vete suhtes kohaldatakse ainult käesoleva määruse artikleid 4 ja 7 ja kalapüügivõimalustega seotud meetmeid artikli 8 alusel.

4. Käesolevat määrust kohaldatakse ka kaaspüügiliikide suhtes, kui läänepiirkonna vetes püütakse lõikes 1 loetletud liiki kalavarusid. Kui nende liikide FMSY-vahemikud ja biomassiga seotud kaitsemeetmed on kehtestatud muude mitmeaastaseid kavasid kehtestavate liidu õigusaktidega, kohaldatakse neid vahemikke ja kaitsemeetmeid.

5. Käesoleva määrusega täpsustatakse ka lossimiskohustuse täitmist läänepiirkonna vetes asuvates liidu vetes kõikide selliste liikide puhul, mille suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 kohast lossimiskohustust.

6. Käesolevas määruses nähakse ette tehnilised meetmed, nagu need on sätestatud artiklis 9, mida kohaldatakse kõikide läänepiirkonna vetes esinevate liikide suhtes.

Artikkel 2

Mõisted

Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse lisaks määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 4, nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 (16) artiklis 4 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 850/98 (17) artiklis 3 sätestatud mõistetele järgmisi mõisteid:

1) „läänepiirkonna veed“– loodepiirkonna veed (ICESi alapiirkonnad 5 (välja arvatud rajoon 5a ja rajooni 5b puhul üksnes liidu veed), 6 ja 7) ja edelapiirkonna veed (ICESi alapiirkonnad 8, 9 ja 10 (Assooride saari ümbritsevad veed), ja CECAFi püügipiirkonnad 34.1.1, 34.1.2 ja 34.2.0 (Madeira ja Kanaari saari ümbritsevad veed));

2) „FMSY-vahemik“– väärtuste vahemik, mis põhineb parimatel olemasolevatel teadusnõuannetel, eelkõige ICESi või samalaadse sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuse teadusnõuannetel, ja mille puhul kõik sellesse vahemikku jäävad kalastussuremuse tasemed tagavad püügitava arvesse võttes ja praegustes keskmistes keskkonnatingimustes pikaajalises perspektiivis maksimaalse jätkusuutliku saagikuse, mõjutamata oluliselt asjaomaste kalavarude taastootmist. Vahemikud peavad olema sellised, et pikas perspektiivis ei väheneks saagikus MSYga võrreldes rohkem kui 5 %. Vahemiku ülempiir on kehtestatud nii, et kalavarude alla kudekarja biomassi piirangu piirväärtuse (Blim) vähenemise tõenäosus ei ületaks 5 %;

3) „MSY Flower“– FMSY-vahemiku väikseim väärtus;

4) „MSY Fupper“– FMSY-vahemiku suurim väärtus;

5) „FMSY väärtus“– selline arvestuslik kalastussuremuse suurus, mis teatavate püügitavade ja praeguste keskmiste keskkonnatingimuste juures annab pikas perspektiivis maksimaalse jätkusuutliku saagikuse (MSY);

6) „FMSY-vahemiku alumine osa“– vahemik, mis sisaldab väärtusi alates MSY Flower väärtusest kuni FMSY väärtuseni;

7) „FMSY-vahemiku ülemine osa“– vahemik, mis sisaldab väärtusi alates FMSY väärtusest kuni MSY Fupper väärtuseni;

8) „Blim“– kudekarja biomassi piirväärtus, mis on esitatud parimates olemasolevates teadusnõuannetes, eelkõige ICESi või samalaadse sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuse poolt, ning millest väiksemate kalavarude korral võib kalavarude paljunemisvõime langeda;

9) „MSY Btrigger“– kudekarja biomassi piirväärtus või norra salehomaari puhul arvukuse piirväärtus, mis on esitatud parimate olemasolevate teadusnõuannete põhjal, eelkõige ICESi või samalaadse sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuse poolt, millest madalama näitaja korral tuleb võtta sobivad erimajandamismeetmed tagamaks, et püügimäärad koos looduslike tingimuste muutumisega võimaldaksid kalavarudel pikas perspektiivis taastuda maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel.

II PEATÜKK

EESMÄRGID

Artikkel 3

Eesmärgid

1. Kava aitab saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärke, mis on loetletud määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 2, eelkõige kohaldades kalavarude majandamisel ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi, ning selle eesmärk on tagada, et mere elusressursside kasutamisel taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel.

2. Kava aitab teha lõpu tagasiheitele soovimatu püügi võimalikult suures ulatuses vältimise ja piiramisega ning täita määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 sätestatud lossimiskohustust liikide puhul, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme ja käesolevat määrust.

3. Kavaga rakendatakse ökosüsteemipõhist lähenemisviisi kalavarude majandamisele, et viia miinimumini püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile. See on kooskõlas liidu keskkonnaalaste õigusaktidega, eelkõige direktiivi 2008/56/EÜ artikli 1 lõikes 1 sätestatud eesmärgiga saavutada aastaks 2020 hea keskkonnaseisund.

4. Kavaga püütakse eelkõige

a)	tagada direktiivi 2008/56/EÜ I lisas esitatud 3. tunnuses kirjeldatud tingimuste täitmine;

b)	aidata kaasa sellele, et direktiivi 2008/56/EÜ I lisas esitatud muud asjassepuutuvad tunnused saavutatakse proportsionaalselt kalanduse osatähtsusega nende saavutamisel ning

c)	aidata kaasa direktiivi 2009/147/EÜ artiklites 4 ja 5 ning nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ artiklites 6 ja 12 sätestatud eesmärkide saavutamisele, eelkõige selleks, et minimeerida püügitegevuse negatiivset mõju haavatavatele elupaikadele ja kaitstud liikidele.

5. Käesoleva kava kohaste meetmete võtmisel tuginetakse parimatele olemasolevatele teadusnõuannetele. Kui andmed on ebapiisavad, taotletakse asjaomaste kalavarude samaväärset kaitsetaset.

III PEATÜKK

SIHTTASEMED

Artikkel 4

Sihttasemed

1. Artikli 1 lõikes 1 loetletud kalavarude puhul tuleb kalastussuremuse sihttasemeni, mis vastab artiklis 2 määratletud FMSY-vahemikele, jõuda võimalikult kiiresti ja järk-järgult aastaks 2020, misjärel tuleb seda kooskõlas käesoleva artikliga hoida FMSY-vahemikes.

2. Kaval põhinevad FMSY-vahemikud palutakse esitada eelkõige ICESil või samalaadsel sõltumatul ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutusel.

3. Kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõikega 4 määrab nõukogu kalavaru püügivõimalused kindlaks FMSY-vahemiku alumises osas, mis on sel ajal asjaomase kalavaru kohta teada.

4. Olenemata lõigetest 1 ja 3 võib kalavarude püügivõimalused määrata kindlaks FMSY-vahemikest madalamal tasemel.

5. Olenemata lõigetest 3 ja 4 võib kalavaru püügivõimalused määrata kindlaks kooskõlas FMSY-vahemiku ülemise osaga, mis on sel ajal asjaomase kalavaru kohta teada, eeldusel et artikli 1 lõikes 1 osutatud kalavaru on suurem kui MSY Btrigger,

a)	kui see on teadusnõuannete või tõendite põhjal vajalik artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamiseks segapüügi puhul;

b)	kui see on teadusnõuannete või tõendite põhjal vajalik kalavarudele liigisisesest või liikidevahelisest dünaamikast tuleneva tõsise kahju vältimiseks või

c)	selleks, et järjestikuste aastate kalapüügivõimalused ei erineks üle 20 %.

6. Kui FMSY-vahemikke ei ole artikli 1 lõikes 1 loetletud kalavarude puhul võimalik piisavate teadusandmete puudumise tõttu kindlaks määrata, majandatakse neid kalavarusid kooskõlas artikliga 5, kuni FMSY-vahemikud on käesoleva artikli lõike 2 kohaselt teada.

7. Kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel tuleb alati tagada, et tõenäosus, et kudekarja biomass langeb alla Blim-i, oleks alla 5 %.

Artikkel 5

Kaaspüügivarude majandamine

1. Artikli 1 lõikes 4 osutatud kalavarude majandamise meetmed, sealhulgas vajaduse korral asjaomased kalapüügivõimalused, kehtestatakse parimaid olemasolevaid teadusnõuandeid arvesse võttes ja kooskõlas artiklis 3 sätestatud eesmärkidega.

2. Piisavate teadusandmete puudumisel majandatakse artikli 1 lõikes 4 osutatud kalavarusid, rakendades määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 8 sätestatud ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemist kalavarude majandamisele kooskõlas käesoleva määruse artikli 3 lõikega 5.

3. Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 9 lõike 5 kohaselt võetakse mitme liigiga püügipiirkondade majandamisel käesoleva määruse artikli 1 lõikes 4 osutatud kalavarude puhul arvesse, et segapüügi korral on raske püüda kõiki liike korraga maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, eriti olukordades, kus see viib ennatliku püügikeeluni.

Artikkel 6

Kalavarude püügivõimaluste erinevuste piiramine

Asjaomane nõuandekomisjon võib soovitada komisjonile majandamiskäsitlust, mille eesmärk on piirata artikli 1 lõikes 1 loetletud kalavarude püügivõimaluste järjestikuste aastate erinevusi.

Nõukogu võib võtta kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel kõiki selliseid soovitusi arvesse, tingimusel et need kalapüügivõimalused on artiklitega 4 ja 8 kooskõlas.

IV PEATÜKK

KAITSEMEETMED

Artikkel 7

Kaitse piirväärtused

Artikli 1 lõikes 1 osutatud kalavarude täieliku paljunemisvõime kaitseks taotletakse käesoleva kava alusel eelkõige ICESilt või samalaadselt sõltumatult ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuselt järgmiste kaitse piirväärtuste kindlaksmääramist:

a)	MSY Btrigger artikli 1 lõikes 1 osutatud kalavarude puhul;

b)	Blim artikli 1 lõikes 1 osutatud kalavarude puhul.

Artikkel 8

Kaitsemeetmed

1. Kui teadusnõuannetest nähtub, et asjaomasel aastal on artikli 1 lõikes 1 osutatud mis tahes kalavaru kudekarja biomass ja norra salehomaari puhul arvukus väiksem kui MSY Btrigger, võetakse kõik asjakohased parandusmeetmed, et tagada asjaomase kalavaru või funktsionaalse üksuse kiire taastumine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel. Eelkõige tuleb artikli 4 lõikest 3 olenemata määrata püügivõimalused kindlaks tasemel, mis vastab FMSY-vahemiku ülemisest osast madalamale kalastussuremuse tasemele, võttes arvesse biomassi vähenemist.

2. Kui teadusnõuannetest nähtub, et artikli 1 lõikes 1 osutatud mis tahes kalavaru kudekarja biomass ja norra salehomaari puhul arvukus on väiksem kui Blim, võetakse täiendavaid parandusmeetmeid, et tagada asjaomase kalavaru või funktsionaalse üksuse kiire taastumine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel. Eelkõige võib artikli 4 lõikest 3 olenemata nende parandusmeetmetega asjaomase kalavaru või funktsionaalse üksuse sihtpüügi peatada ja kalapüügivõimalusi vastavalt vähendada.

3. Käesolevas artiklis osutatud parandusmeetmed võivad olla

a)	määruse (EL) nr 1380/2013 artiklite 12 ja 13 kohased erakorralised meetmed;

b)	käesoleva määruse artikli 9 kohased meetmed.

4. Kui kudekarja biomass ja norra salehomaari puhul arvukus on artiklis 7 osutatud tasemetest väiksem, sõltub käesolevas artiklis osutatud meetmete valik olukorra laadist, tõsidusest, kestusest ja kordumisest.

V PEATÜKK

TEHNILISED MEETMED

Artikkel 9

Tehnilised meetmed

1. Komisjonil on õigus võtta käesoleva määruse täiendamiseks kooskõlas käesoleva määruse artikliga 18 ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 18 vastu delegeeritud õigusakte järgmiste tehniliste meetmete kohta:

a)	püügivahendite omaduste spetsifikatsioonid ja nende kasutamise kord, et tagada või parandada selektiivsust, vähendada soovimatut püüki või minimeerida kahjulikku mõju ökosüsteemile;

b)	püügivahendite muudatuste ja lisaseadmete spetsifikatsioonid, et tagada või parandada selektiivsust, vähendada soovimatut püüki või minimeerida kahjulikku mõju ökosüsteemile;

c)	teatavate püügivahendite kasutamise ja püügitegevuse piiramine või keelamine teatavates piirkondades või teatavatel ajavahemikel, et kaitsta kudevaid kalu, kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemaid kalu ja mittesihtliike või minimeerida ökosüsteemi kahjustamist, ning

d)	käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate kalavarude kaitseks alammõõtude kehtestamine, et tagada mereelustiku noorisendite kaitse.

2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmed peavad aitama saavutada artiklis 3 sätestatud eesmärke.

VI PEATÜKK

PÜÜGIVÕIMALUSED

Artikkel 10

Püügivõimalused

1. Liikmesriigid võtavad neile eraldatud kalapüügivõimaluste jaotamisel vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 17 arvesse segapüügis osalevate laevade saagi tõenäolist koostist.

2. Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 8 kohaselt võivad liikmesriigid omavahel vahetada neile eraldatud kalapüügivõimalusi või nende osasid, kui nad on sellest eelnevalt teavitanud komisjoni.

3. Ilma et see piiraks artikli 8 kohaldamist, võib norra salehomaari lubatud kogupüügi läänepiirkonna vetes kehtestada majandamispiirkondades, mis vastavad artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punktides 22–25 määratud piirkondadele. Sellisel juhul võib majandamispiirkonna TAC olla iga funktsionaalse üksuse suhtes kehtestatud püügi piirnormide ning väljaspool funktsionaalseid üksusi asuvate statistiliste ruutude püügi piirnormide summa.

Artikkel 11

Harrastuskalapüük

1. Kui teadusandmetest nähtub, et harrastuskalapüük mõjutab oluliselt artikli 1 lõikes 1 osutatud kalavarude kalastussuremust, võib nõukogu kehtestada harrastuskalastajatele mittediskrimineerivad piirangud.

2. Nõukogu tugineb lõikes 1 osutatud piirangute kehtestamisel läbipaistvatele ja objektiivsetele kriteeriumidele, sealhulgas keskkonna-, sotsiaalsetele ja majanduslikele kriteeriumidele. Kasutatavad kriteeriumid võivad eelkõige hõlmata harrastuskalapüügi mõju keskkonnale ning harrastuskalapüügi ühiskondlikku tähtsust ja panust rannikupiirkondade majandusse.

3. Asjakohasel juhul võtavad liikmesriigid vajalikud ja proportsionaalsed meetmed andmete jälgimiseks ja kogumiseks, et tegelikku harrastuskalapüügi taset usaldusväärselt hinnata.

Artikkel 12

Merikeele püügikoormuspiirangud La Manche'i lääneosas

1. Käesoleva kava raames täiendatakse La Manche'i lääneosa (ICESi 7e rajooni) merikeelevarude lubatud kogupüüki püügikoormuspiirangutega.

2. Nõukogu otsustab kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel igal aastal maksimaalse merepäevade arvu La Manche'i lääneosas asuvate laevade puhul, mis kasutavad piimtraale, mille võrgusilma suurus on vähemalt 80 mm, ja La Manche'i lääneosas asuvate laevade puhul, mis kasutavad passiivpüüniseid, mille võrgusilma suurus on kuni 220 mm.

3. Lõikes 2 osutatud maksimaalset merepäevade arvu kohandatakse samal määral nagu kohandatakse lubatud kogupüügi erinevustele vastavat kalastussuremust.

VII PEATÜKK

LOSSIMISKOHUSTUSEGA SEOTUD SÄTTED

Artikkel 13

Lossimiskohustusega seotud sätted läänepiirkonna vetes asuvates liidu vetes esinevate liikide puhul

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 18 ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 18 kõikide läänepiirkonna vetes esinevate liikide puhul, mille suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohast lossimiskohustust, vastu käesolevat määrust täiendavad delegeeritud õigusaktid, täpsustades seda kohustust puudutavad üksikasjad, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktides a–e.

2. Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 1 sätestatud lossimiskohustust ei kohaldata harrastuskalapüügi suhtes, sealhulgas juhul, kui nõukogu kehtestab käesoleva määruse artikli 11 kohased piirangud.

VIII PEATÜKK

JUURDEPÄÄS VETELE JA VARUDELE

Artikkel 14

Kalapüügiload ja püügivõimsuse ülempiirid

1. Liikmesriigid väljastavad iga käesoleva määruse artikli 1 lõikes 1 osutatud ICESi püügipiirkonna kohta kalapüügiload kooskõlas määruse (EL) nr 1224/2009 artikliga 7 oma lipu all sõitvatele laevadele, mis tegelevad asjaomases piirkonnas kalapüügiga. Kalapüügilubadega võivad liikmesriigid piirata ka selliste laevade koguvõimsust, kui need laevad kasutavad spetsiifilisi püügivahendeid.

2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 18 ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 18 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust, kehtestades käesoleva määruse artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamise hõlbustamiseks asjaomaste liikmesriikide laevastike püügivõimsusele piirangud.

3. Iga liikmesriik koostab ja säilitab selliste laevade loetelu, millel on lõikes 1 osutatud kalapüügiluba, ning teeb selle loetelu oma ametlikul veebisaidil komisjonile ja teistele liikmesriikidele kättesaadavaks.

IX PEATÜKK

ÜHIST HUVI PAKKUVATE KALAVARUDE MAJANDAMINE

Artikkel 15

Liidule ja kolmandatele riikidele ühist huvi pakkuvate kalavarude majandamise põhimõtted ja eesmärgid

1. Kui ühist huvi pakkuvaid kalavarusid püüavad ka kolmandad riigid, peab liit tegema nende kolmandate riikidega koostööd, et tagada kõnealuste kalavarude säästev majandamine kooskõlas määruses (EL) nr 1380/2013 ja eelkõige selle artikli 2 lõikes 2 ning käesolevas määruses sätestatud eesmärkidega. Kui ametlikku kokkulepet ei saavutata, teeb liit kõik võimaliku, et saavutada selliste kalavarude püügiks ühtne kord eesmärgiga tagada säästev majandamine ja luua liidu ettevõtjate jaoks võrdsed võimalused.

2. Kolmandate riikidega kalavarude ühise majandamise raames võib liit vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 33 lõikele 2 kalapüügivõimalusi kolmandate riikidega vahetada.

X PEATÜKK

PIIRKONDADEKS JAOTAMINE

Artikkel 16

Piirkondlik koostöö

1. Käesoleva määruse artiklites 9 ja 13 ning artikli 14 lõikes 2 sätestatud meetmete suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikeid 1–6.

2. Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel võivad liikmesriigid, kellel on otsene majandamishuvi loodepiirkonna vete suhtes, esitada ühiseid soovitusi loodepiirkonna vete kohta, ja need liikmesriigid, kellel on otsene majandamishuvi edelapiirkonna vete suhtes, esitada ühiseid soovitusi edelapiirkonna vete kohta. Sellised liikmesriigid võivad esitada kõigi nende vete kohta ühiseid soovitusi ka üheskoos. Ühised soovitused esitatakse vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikele 1 esimest korda hiljemalt 27. märtsil 2020 ja seejärel iga 12 kuu järel pärast kavale hinnangu esitamist vastavalt käesoleva määruse artiklile 17. Asjaomased liikmesriigid võivad selliseid soovitusi esitada ka siis, kui vaja, eelkõige käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate kalavarude olukorra järsu muutumise korral, või selleks, et tegeleda uusimas teadusnõuandes kindlaks tehtud hädaolukorraga. Ühised soovitused konkreetseks kalendriaastaks kavandatud meetmete kohta tuleb esitada hiljemalt eelneva aasta 1. juuliks.

3. Käesoleva määruse artiklitest 9 ja 13 ning artikli 14 lõikest 2 tulenevad õigused ei piira muude liidu õigusnormidega, sealhulgas määrusega (EL) nr 1380/2013 komisjonile antud volitusi.

XI PEATÜKK

HINDAMINE JA MENETLUSSÄTTED

Artikkel 17

Kava hindamine

27. märtsiks 2024 ja seejärel iga viie aasta tagant esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande kava tulemuste ja mõju kohta käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvatele kalavarudele ja nende püügile, eriti seoses artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamisega.

Artikkel 18

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artikli 1 lõikes 1, artiklites 9 ja 13 ning artikli 14 lõikes 2 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 26. märtsist 2019. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 1 lõikes 1, artiklites 9 ja 13 ning artikli 14 lõikes 2 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse kõnealuses otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6. Artikli 1 lõike 1 ning artiklite 9 ja 13 ning artikli 14 lõike 2 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

XII PEATÜKK

EUROOPA MERENDUS- JA KALANDUSFONDIST ANTAV TOETUS

Artikkel 19

Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist antav toetus

Kava eesmärkide saavutamiseks võetud ajutisi peatamismeetmeid käsitatakse määruse (EL) nr 508/2014 artikli 33 lõike 1 punktide a ja c kohaldamisel püügitegevuse ajutise peatamisena.

XIII PEATÜKK

MÄÄRUSTE (EL) 2016/1139 JA (EL) 2018/973 MUUTMINE

Artikkel 20

Määruse (EL) 2016/1139 muutmine

Määrust (EL) 2016/1139 muudetakse järgmiselt.

Artikkel 2 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 4, määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklis 4 ja määruse (EÜ) nr 2187/2005 artiklis 2 osutatud mõisteid. Peale selle kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) „pelaagilised liigid“– käesoleva määruse artikli 1 lõike 1 punktides c–h loetletud liigid ja nende kombinatsioonid;

2) „FMSY-vahemik“– väärtuste vahemik, mis põhineb parimatel olemasolevatel teadusnõuannetel, eelkõige ICESi või samalaadse sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuse teadusnõuannetel, ja mille puhul kõik sellesse vahemikku jäävad kalastussuremuse tasemed tagavad püügitava arvesse võttes ja praegustes keskmistes keskkonnatingimustes pikas perspektiivis tulemuseks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse, mõjutamata oluliselt asjaomaste kalavarude taastootmist. Vahemikud peavad olema sellised, et pikas perspektiivis ei väheneks saagikus maksimaalse jätkusuutliku saagikusega võrreldes rohkem kui 5 %. Vahemiku ülempiir on kehtestatud nii, et kalavarude alla kudekarja biomassi piirangu piirväärtuse (Blim) vähenemise tõenäosus ei ületaks 5 %;

3) „MSY Flower“– FMSY-vahemiku väikseim väärtus;

4) „MSY Fupper“– FMSY-vahemiku suurim väärtus;

6) „FMSY-vahemiku alumine osa“– vahemik, mis sisaldab väärtusi alates MSY Flower väärtusest kuni FMSY väärtuseni;

7) „FMSY-vahemiku ülemine osa“– vahemik, mis sisaldab väärtusi alates FMSY väärtusest kuni MSY Fupper väärtuseni;

9) „MSY Btrigger“– kudekarja biomassi piirväärtus, mis on esitatud parimates olemasolevates teadusnõuannetes, eelkõige ICESi või samalaadse sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuse poolt, millest madalama näitaja korral tuleb võtta sobivad erimajandamismeetmed tagamaks, et püügimäärad koos looduslike tingimuste muutumisega võimaldaksid kalavarudel pikas perspektiivis taastuda maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel;

10) „asjaomased liikmesriigid“– liikmesriigid, kes on kalavarude majandamisest otseselt huvitatud, nimelt Taani, Saksamaa, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Soome ja Rootsi.“

Artikkel 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 4

Sihttasemed

1. Artikli 1 lõikes 1 loetletud kalavarude puhul tuleb kalastussuremuse sihttasemeni, mis vastab artiklis 2 määratletud FMSY-vahemikele, jõuda võimalikult kiiresti ja järk-järgult aastaks 2020, misjärel seda tuleb kooskõlas käesoleva artikliga hoida FMSY-vahemikes.

2. Kaval põhinevad FMSY-vahemikud palutakse esitada eelkõige ICESil või samalaadsel sõltumatul ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutusel.

3. Kalavaru püügivõimaluste kindlaksmääramisel kehtestab nõukogu need määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 4 kohaselt FMSY-vahemiku alumises osas, mis on sel ajal asjaomase kalavaru kohta teada.

4. Olenemata lõigetest 1 ja 3 võib püügivõimalused määrata kindlaks FMSY-vahemikest madalamal tasemel.

a)	kui see on teadusnõuannete või tõendite põhjal vajalik artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamiseks segapüügi puhul;

b)	kui see on teadusnõuannete või tõendite põhjal vajalik kalavarudele liigisisesest või liikidevahelisest dünaamikast tuleneva tõsise kahju vältimiseks; või

c)	selleks, et järjestikuste aastate kalapüügivõimalused ei erineks üle 20 %.

6. Kalapüügivõimaluste määramisel tuleb alati tagada, et tõenäosus, et kudekarja biomass langeb alla Blim-i, oleks alla 5 %.“

III peatükis lisatakse artikli 4 järele järgmine artikkel:

„Artikkel 4a

Kaitse piirväärtused

Artikli 1 lõikes 1 osutatud kalavarude täieliku paljunemisvõime kaitseks taotletakse kava alusel eelkõige ICESilt või samalaadselt sõltumatult ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuselt järgmiste kaitse piirväärtuste kindlaksmääramist:

a)	MSY Btrigger artikli 1 lõikes 1 osutatud kalavarude puhul;

b)	Blim artikli 1 lõikes 1 osutatud kalavarude puhul.“

Artikkel 5 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 5

Kaitsemeetmed

1. Kui teadusnõuannetest nähtub, et asjaomasel aastal on artikli 1 lõikes 1 osutatud mis tahes kalavaru kudekarja biomass väiksem kui MSY Btrigger, võetakse kõik asjakohased parandusmeetmed, et tagada asjaomase kalavaru kiire taastumine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel. Eelkõige tuleb artikli 4 lõikest 3 olenemata kehtestada püügivõimalused tasemel, mis vastab FMSY-vahemiku ülemisest osast madalamale kalastussuremuse tasemele, võttes arvesse biomassi vähenemist.

2. Kui teadusnõuannetest nähtub, et artikli 1 lõikes 1 osutatud mis tahes kalavaru kudekarja biomass on väiksem kui Blim, võetakse täiendavaid parandusmeetmeid, et tagada asjaomase kalavaru kiire taastumine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel. Eelkõige võib artikli 4 lõikest 3 olenemata nende parandusmeetmetega asjaomase kalavaru sihtpüügi peatada ja kalapüügivõimalusi vastavalt vähendada.

3. Käesolevas artiklis osutatud parandusmeetmed võivad olla

a)	määruse (EL) nr 1380/2013 artiklite 12 ja 13 kohased erakorralised meetmed;

b)	käesoleva määruse artiklite 7 ja 8 kohased meetmed.

4. Kui kudekarja biomass on artiklis 4a osutatud tasemetest väiksem, sõltub käesolevas artiklis osutatud meetmete valik olukorra laadist, tõsidusest, kestusest ja kordumisest.“

5)	Artiklisse 7 lisatakse järgmine lõige: „3. Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 1 sätestatud lossimiskohustust ei kohaldata harrastuskalapüügi suhtes, sealhulgas juhul, kui nõukogu kehtestab harrastuskalastajatele piirangud.“

6)	I ja II lisa jäetakse välja.

Artikkel 21

Määruse (EL) 2018/973 muutmine

Määrust (EL) 2018/973 muudetakse järgmiselt.

1)	Artiklisse 9 lisatakse järgmine lõige: „3. Erandina määruse (EÜ) nr 850/98 XII lisast kehtestatakse ICESi rajoonis 3a norra salehomaari (Nephrops norvegicus) alammõõduks 105 mm. Käesolevat lõiget kohaldatakse kuupäevani, mil lõpetatakse määruse (EÜ) nr 850/98 XII lisa kohaldamine.“

Artikkel 11 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 11

Liidu vetes Põhjamerel kehtiva lossimiskohustusega seotud sätted

1. Kõigi Põhjamere kalavarude puhul, mille suhtes vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikele 1 kehtib lossimiskohustus, on komisjonil õigus võtta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 16 ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 18 vastu käesolevat määrust täiendavaid delegeeritud õigusakte nimetatud kohustuse üksikasjade täpsustamiseks vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktidele a–e.

2. Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 1 sätestatud lossimiskohustust ei kohaldata harrastuskalapüügi suhtes, sealhulgas juhul, kui nõukogu kehtestab harrastuskalapüügile käesoleva määruse artikli 10 lõike 4 alusel piirangud.“

XIV PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 22

Kehtetuks tunnistamine

1. Järgmised määrused tunnistatakse kehtetuks:

a)	määrus (EÜ) nr 811/2004;

b)	määrus (EÜ) nr 2166/2005;

c)	määrus (EÜ) nr 388/2006;

d)	määrus (EÜ) nr 509/2007;

e)	määrus (EÜ) nr 1300/2008.

2. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 23

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 19. märts 2019

Euroopa Parlamendi nimel

president

A. TAJANI

Nõukogu nimel

eesistuja

G. CIAMBA

(1) ELT C 440, 6.12.2018, lk 171.

(2) Euroopa Parlamendi 12. veebruari 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 5. märtsi 2019. aasta otsus.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19).

(5) Nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 811/2004, millega kehtestatakse meetmed põhjapoolse merluusi varude taastamiseks (ELT L 150, 30.4.2004, lk 1).

(6) Nõukogu 20. detsembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 2166/2005, millega kehtestatakse meetmed Kantaabria mere ja Pürenee poolsaare läänerannikuvete uusmeremaa merluusi ja norra salehomaari varude taastamiseks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 850/98 kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu (ELT L 345, 28.12.2005, lk 5).

(7) Nõukogu 23. veebruari 2006. aasta määrus (EÜ) nr 388/2006, millega kehtestatakse Biskaia lahe merikeelevaru säästva kasutamise mitmeaastane kava (ELT L 65, 7.3.2006, lk 1).

(8) Nõukogu 7. mai 2007. aasta määrus (EÜ) nr 509/2007, millega kehtestatakse La Manche'i lääneosa merikeelevarude säästva kasutamise mitmeaastane kava (ELT L 122, 11.5.2007, lk 7).

(9) Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1300/2008, millega kehtestatakse Šotimaa lääneranniku vete heeringavarude ja nende püügi mitmeaastane kava (ELT L 344, 20.12.2008, lk 6).

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7).

(11) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7).

(12) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2328/2003, (EÜ) nr 861/2006, (EÜ) nr 1198/2006 ja (EÜ) nr 791/2007 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1255/2011 (ELT L 149, 20.5.2014, lk 1).

(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määrus (EL) 2016/1139, millega kehtestatakse Läänemere tursa-, räime- ja kiluvarude majandamise ja nende varude püügi mitmeaastane kava, muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2187/2005 ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1098/2007 (ELT L 191, 15.7.2016, lk 1).

(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2018. aasta määrus (EL) 2018/973, millega kehtestatakse Põhjamere põhjalähedaste kalavarude ja nende varude püügi mitmeaastane kava, täpsustatakse Põhjamerel kehtiva lossimiskohustuse täitmise üksikasjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 676/2007 ja (EÜ) nr 1342/2008 (ELT L 179, 16.7.2018, lk 1).

(16) Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse liidu kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).

(17) Nõukogu 30. märtsi 1998. aasta määrus (EÜ) nr 850/98 kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu (EÜT L 125, 27.4.1998, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldus

Euroopa Parlament ja nõukogu kavatsevad tunnistada delegeeritud õigusaktide abil artikli 8 kohaste tehniliste meetmete vastuvõtmise volitused kehtetuks, kui nad võtavad tehniliste meetmete kohta vastu uue määruse, mis sisaldab samu meetmeid hõlmavat volitamist.

25.3.2019

Euroopa Liidu Teataja

L 83/18

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2019/473,

19. märts 2019,

Euroopa Kalanduskontrolli Ameti kohta

(kodifitseeritud)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, (1)

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Nõukogu määrust (EÜ) nr 768/2005 (3) on korduvalt oluliselt muudetud (4). Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks nimetatud määrus kodifitseerida.

(2)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1380/2013 (5) nõutakse liikmesriikidelt tulemusliku kontrolli, inspekteerimise ja ühise kalanduspoliitika eeskirjade täitmise tagamist ning selleks koostöö tegemist omavahel ja kolmandate riikidega.

(3)

Nimetatud kohustuste täitmiseks tuleb liikmesriikidel koordineerida kontrolli- ja inspekteerimistegevust oma maismaaterritooriumil, liidu ja rahvusvahelistes vetes vastavalt rahvusvahelisele õigusele ja eelkõige arvestades liidu kohustusi piirkondlikes kalandusorganisatsioonides ja kolmandate riikidega sõlmitud lepingutes.

(4)	Ükski kontrollsüsteem ei ole kulutõhus, kui selles ei nähta ette mandril toimuvat inspekteerimistegevust. Seetõttu peaksid ühiskasutuskavad hõlmama ka mandril toimuvat tegevust.

(5)	Nimetatud koostöö peaks kontrolli- ja inspekteerimistegevuse koordineerimise kaudu aitama kaasa vee-elusressursside säästvale kasutamisele ja tagama sellise kasutamisega seotud kalandussektorile võrdsed tingimused, kahandades seega konkurentsimoonutusi.

(6)	Tõhusat kalapüügi kontrollimist ja inspekteerimist peetakse oluliseks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi tõkestamiseks.

(7)	Ilma et see piiraks määrusest (EL) nr 1380/2013 tulenevaid liikmesriikide kohustusi, on tekkinud vajadus liidu tehnilise haldusasutuse järele, mis korraldaks liikmesriikide koostööd ja nende tegevuse koordineerimist kalapüügi kontrollimisel ja inspekteerimisel.

(8)

Euroopa Kalanduskontrolli Ametil („amet“) peaks olema võimalik toetada ühise kalanduspoliitika kontrollisüsteemi ühetaolist rakendamist, tagada tegevuse koordineerimine ja koostöö korraldamine, abistada liikmesriike ning moodustada erakorraline üksus, kui tuvastatakse tõsine risk ühisele kalanduspoliitikale. Ametil peaks olema võimalik ka hankida vajalik varustus ühiskasutuskavade rakendamiseks ning teha koostööd ELi integreeritud merenduspoliitika elluviimisel.

(9)	Amet peab olema võimeline abistama komisjoni taotluse korral liitu ja liikmesriike nende suhetes kolmandate riikide ja piirkondlike kalandusorganisatsioonidega ning tegema koostööd liikmesriikide pädevate asutustega liidu rahvusvaheliste kohustuste täitmisel.

(10)	Lisaks sellele tuleb püüda tõhusalt kohaldada liidu inspekteerimismenetlusi. Amet võiks aja jooksul kujuneda kohaks, kuhu pöörduda kalanduse kontrolli- ja inspekteerimisalase teadusliku ja tehnilise abi saamiseks.

(11)	Ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks, milleks on vee-elusressursside säästval arengul rajanev säästev kasutamine, võtab liit meetmeid vee-elusressursside kaitseks, majandamiseks ja kasutamiseks.

(12)

Et tagada nimetatud meetmete nõuetekohane täitmise tagamine, peavad liikmesriigid võtma kasutusele piisavad kontrolli- ja täitmise tagamise vahendid. Selleks et muuta kontroll ja täitmise tagamine tõhusaks ja tulemuslikuks, peaks komisjon kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 47 lõikes 2 osutatud menetlusega ja koos asjaomaste liikmesriikidega võtma vastu kontrolli- ja inspekteerimisalased eriprogrammid.

(13)

Liikmesriikide koostöö koordineerimine ameti poolt peaks toimuma ühiskasutuskavade alusel, millega korraldatakse asjaomaste liikmesriikide olemasolevate kontrolli- ja inspekteerimisvahendite kasutamist vastavalt kontrolli- ja inspekteerimisprogrammidele. Liikmesriikidepoolne kalanduse kontroll ja inspekteerimine peaks toimuma selliste programmide põhjal kontrolli- ja inspekteerimistegevusele kehtestatud ühiste kriteeriumite, prioriteetide, kontrollnäitajate ja menetluste kohaselt.

(14)

Kontrolli- ja inspekteerimisprogrammi vastuvõtmine kohustab liikmesriike tõhusalt eraldama programmi läbiviimiseks vajalikke vahendeid. Liikmesriikidel tuleb viivitamata ametile teatada, milliseid kontrolli- ja inspekteerimisvahendeid ta kavatseb programmi läbiviimiseks kasutada. Ühiskasutuskavadega ei tohiks luua lisakohustusi seoses kontrolli, inspekteerimise ja täitmise tagamisega või asjaomaste vajalike vahendite eraldamisega.

(15)	Juhul kui tööprogrammis nähakse ette ühiskasutuskava, tuleks see koostada vaid ameti poolt.

(16)	Tööprogrammi peaks vastu võtma haldusnõukogu, kes tagab piisava konsensuse saavutamise, sealhulgas ametile tööprogrammis ettenähtud ülesannete ja ameti käsutuses olevate vahendite vastavuse osas, mis põhineb liikmesriikidelt saadud andmetel.

(17)	Tegevdirektori põhiülesanne peaks olema tagada oma konsultatsioonides haldusnõukogu liikmete ja liikmesriikidega, et liikmesriikide poolt ametile eraldatud vahendid oleksid piisavad iga-aastastes tööprogrammides sätestatud eesmärkide täitmiseks.

(18)

Iga kontrolli- ja inspekteerimisprogrammi täitmiseks peaks tegevdirektor eelkõige koostama täpsed ühiskasutuskavade projektid liikmesriikide poolt teavitatud vahendite põhjal ning austades reegleid ja eesmärke, mis on sätestatud kontrolli- ja inspekteerimisalastes eriprogrammides, millel ühiskasutuskava põhineb, samuti teisi asjaomaseid õigusnorme, näiteks liidu inspektoreid käsitlevad normid.

(19)

Sellega seoses on vajalik, et tegevdirektor korraldaks tööd nii, et liikmesriikidel oleks piisavalt aega oma töökogemustel põhinevate arvamuste esitamiseks, jäädes seejuures ameti tööplaani ning käesoleva määrusega ettenähtud tähtaegade piiresse. Vajalik on, et tegevdirektor arvestaks asjaomaste liikmesriikide huve iga kavaga hõlmatava kalapüügi osas. Ühise kontrolli- ja inspekteerimistegevuse tõhusa ja õigeaegse koordineerimise tagamiseks on vajalik sätestada menetlus, mis võimaldaks teha otsuseid selliste kavade vastuvõtmise kohta, kui asjaomased liikmesriigid ei jõua kokkuleppele.

(20)

Liidu vetest väljaspool asuvate vete osas ühiskasutuskavade koostamise ja vastuvõtmise menetlus peaks olema sarnane liidu vete puhul kasutatavale menetlusele. Sellised ühiskasutuskavad peaksid põhinema rahvusvahelistel kontrolli- ja inspekteerimisprogrammidel, mis sisustavad liidule siduvaid kontrolli- ja inspekteerimise alaseid rahvusvahelisi kohustusi.

(21)

Ühiskasutuskavade täitmiseks tuleks asjaomastel liikmesriikidel koondada ja võtta kasutusele nende kavade jaoks ettenähtud kontrolli- ja inspekteerimisvahendid. Amet peaks hindama olemasolevate kontrolli- ja inspekteerimisvahendite piisavust ning asjakohasel juhul teatama komisjonile ja asjaomastele liikmesriikidele, et vahendid on kontrolli- ja inspekteerimisprogrammides ettenähtud ülesannete täitmiseks ebapiisavad.

(22)

Kuna liikmesriigid peaksid täitma oma inspekteerimise ja kontrolli alaseid kohustusi, eelkõige vastavalt määrusele (EL) nr 1380/2013 vastu võetud kontrolli- ja inspekteerimisalase eriprogrammi osas, ei tohiks ametil olla õigust kehtestada liikmesriikidele ühiskasutuskavade alusel lisakohustusi ega sanktsioone.

(23)	Amet peaks ühiskasutuskavade tulemuslikkust regulaarselt hindama.

(24)	On kohane sätestada võimalus vastu võtta spetsiifilised rakendusnormid ühiskasutuskavade vastuvõtmiseks ja heakskiitmiseks. Nimetatud võimalust võib olla kasulik kasutada pärast seda, kui amet on alustanud tegevust ning kui tegevdirektori arvates tuleks kõnealused normid kehtestada liidu õiguses.

(25)	Vastava taotluse korral peaks ametil olema õigus osutada lepinguliselt kontrolli- ja inspekteerimivahenditega seotud teenuseid asjaomaste liikmesriikide ühiskasutuseks.

(26)	Ameti ülesannete täitmiseks peaksid komisjon, liikmesriigid ja amet teabevõrgustiku kaudu vahetama vajalikku kontrolli- ja inspekteerimisalast teavet.

(27)

Ameti seisund ja struktuur peaksid objektiivselt vastama temalt nõutavatele tulemustele ja võimaldama tal tihedas koostöös liikmesriikide ja komisjoniga oma ülesandeid täita. Seetõttu tuleks ametile anda õiguslik, finants- ja haldusautonoomia, säilitades samas tema tihedad sidemed liidu institutsioonide ja liikmesriikidega. Selleks on vajalik ja kohane asutada amet liidu asutusena, kes on juriidiline isik ja kes teostab talle käesoleva määrusega antud volitusi.

(28)

Ameti lepinguline vastutus, mida reguleerib ameti poolt sõlmitavate lepingute kohta kehtiv õigus, peaks lepingus sisalduvate vahekohtuklauslite kohaselt kuuluma Euroopa Liidu Kohtu pädevusse. Euroopa Liidu Kohtu pädevusse peaks kuuluma ka vaidluste lahendamine, mis on seotud ameti lepinguvälisest vastutusest tuleneva kahju hüvitamisega vastavalt liikmesriikide ühistele õiguse üldpõhimõtetele.

(29)	Komisjon ja liikmesriigid peaksid olema esindatud haldusnõukogus, mille ülesandeks oleks tagada ameti korrektne ja tulemuslik toimimine.

(30)	Arvestades, et ametil tuleb täita liidu kohustusi ja liidu rahvusvaheliste kohustuste täitmisel teha komisjoni taotlusel koostööd kolmandate riikide ning piirkondlike kalandusorganisatsioonidega, on asjakohane valida haldusnõukogu esimees komisjoni esindajate hulgast.

(31)	Haldusnõukogu hääletamiskorra juures tuleks arvestada liikmesriikide ja komisjoni huvitatust ameti tulemuslikust toimimisest.

(32)	Tuleks moodustada nõuandev kogu tegevdirektori nõustamiseks ning tagada tihe koostöö sidusrühmadega.

(33)	Kohane on sätestada nõuandva kogu esindaja osalemine haldusnõukogu aruteludel ilma hääleõiguseta.

(34)	Tuleb sätestada ameti tegevdirektori ametisse nimetamine ja tema ametist vabastamine ning tema ülesannete täitmist käsitlevad normid.

(35)	Ameti toimimise läbipaistvuse huvides peaks tema suhtes piiranguteta kehtima Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1049/2001 (6).

(36)	Üksikisikute eraelu puutumatuse kaitseks peaks käesoleva määruse suhtes kehtima Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1725 (7).

(37)

Ameti sõltumatuse ja tegevusautonoomia tagamiseks tuleks talle anda iseseisev eelarve, mille tulud tulevad liidu toetustest ja ameti poolt osutatavate lepinguliste teenuste tasudest. Liidu eelarvemenetlust tuleks kohaldada liidu toetuse ja võimalike muude toetuste suhtes, mida makstakse Euroopa Liidu üldeelarvest. Raamatupidamist peaks auditeerima kontrollikoda.

(38)

Pettuste, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevusega võitlemiseks peaksid ameti suhtes piiranguteta kehtima Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 (8) sätted ja amet peaks ühinema ka Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni 25. mai 1999. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdlust (9).

(39)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks võtta vastu kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011, (10)

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

EESMÄRK JA MÕISTED

Artikkel 1

Eesmärk

Käesoleva määrusega kehtestatakse sätted Euroopa Kalanduskontrolli Ameti („amet“) kohta, mille eesmärk on korraldada liikmesriikide kalanduse kontrolli- ja inspekteerimistegevuse koordineerimist ning aidata neil ühise kalanduspoliitika eeskirjade täitmisel koostööd teha, et tagada nende tõhus ja ühetaoline kohaldamine.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „kontroll ja inspekteerimine“– liikmesriikide poolt eelkõige nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 (11) artiklite 5, 11, 71, 91 ja 117 ning VII jaotise kohaselt ühise kalanduspoliitika raames rakendatavad kalapüügi kontrolli- ja inspekteerimistegevused, kaasa arvatud selline järelevalve- ja seiretegevus nagu satelliidipõhised laevaseiresüsteemid ja vaatluskavad;

b) „kontrolli- ja inspekteerimisvahendid“– liikmesriikide poolt kontrolli ja inspekteerimise jaoks kasutatavad valvelaevad, lennukid, sõidukid ja muud materiaalsed vahendid, samuti inspektorid, vaatlejad ja muud inimressursid;

c) „ühiskasutuskava“– plaan, millega kehtestatakse olemasolevate kontrolli- ja inspekteerimisvahendite kasutamise kord;

d) „rahvusvaheline kontrolli- ja inspekteerimisprogramm“– programm, millega kehtestatakse kontrolli- ja inspekteerimistegevuse eesmärgid, ühised prioriteedid ja menetlused liidu rahvusvaheliste kontrolli- ja inspekteerimisalaste kohustuste täitmiseks;

e) „kontrolli- ja inspekteerimisalane eriprogramm“– programm, millega määratakse kindlaks määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 95 kohaselt kehtestatud kontrolli- ja inspekteerimistegevuse eesmärgid, ühised prioriteedid ja menetlused;

f) „kalapüük“– määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 28 määratletud püügitegevus;

g) „liidu inspektorid“– määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklis 79 osutatud nimekirjas loetletud inspektorid.

II PEATÜKK

AMETI MISSIOON JA ÜLESANDED

Artikkel 3

Missioon

Ameti missioon on:

a)	koordineerida liikmesriikide poolt seoses liidu kontrolli- ja inspekteerimiskohustustega tehtavat kontrolli- ja inspekteerimist;

b)	koordineerida käesoleva määruse kohaselt liikmesriikide kontrolli- ja inspekteerimisvahendite ühist kasutamist;

c)	aidata liikmesriikidel edastada komisjonile ja kolmandatele isikutele püügitegevust ning kontrolli- ja inspekteerimistegevust puudutavat teavet;

d)	aidata oma pädevuse piires liikmesriikidel täita ühise kalanduspoliitika eeskirjadest tulenevaid ülesandeid ja kohustusi;

e)	aidata liikmesriikidel ja komisjonil ühtlustada ühise kalanduspoliitika kohaldamist kogu liidus;

f)	aidata kaasa liikmesriikide ja komisjoni kontrolli- ja inspekteerimisalasele teadus- ja arendustööle;

g)	aidata koordineerida inspektorite koolitamist ja edendada kogemuste vahetamist liikmesriikide vahel;

h)	vastavalt liidu õigusnormidele koordineerida meetmeid, et tõkestada ebaseaduslikku, teatamata ja reguleerimata kalapüüki;

aidata kaasa ühise kalanduspoliitika kontrollisüsteemi ühetaolisele rakendamisele, sealhulgas eelkõige järgmisele:

—	liikmesriikide kontrollitegevuse koordineerimise korraldamine kontrolli- ja inspekteerimisalaste eriprogrammide, ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi kontrolliprogrammide ning rahvusvaheliste kontrolli- ja inspekteerimisprogrammide rakendamiseks;

—	vajalikud inspektsioonid ameti ülesannete täitmiseks kooskõlas artikliga 19;

teha koostööd Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (asutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/1624) (12) ning Euroopa Meresõiduohutuse Ametiga (asutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1406/2002) (13), nende ametite volituste piires, et toetada käesoleva määruse artiklis 8 sätestatud rannikuvalve ülesandeid täitvaid riiklikke asutusi, pakkudes teenuseid, teavet, seadmeid ja koolitust ning koordineerides mitmeotstarbelisi operatsioone.

Artikkel 4

Liidu rahvusvahelised kohustused, mis seonduvad kontrolli ja inspekteerimisega

1. Komisjoni taotlusel amet:

a)	abistab liitu ja liikmesriike suhetes kolmandate riikide ja piirkondlike rahvusvaheliste kalandusorganisatsioonidega, mille liikmeks liit on;

b)	teeb piirkondlike rahvusvaheliste kalandusorganisatsioonide pädevate asutustega kokku lepitud töökorra raames koostööd liidu kontrolli- ja inspekteerimiskohustustega seotud küsimustes.

2. Komisjoni taotlusel võib amet liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingute raames teha nende riikide pädevate asutustega koostööd kontrolli ja inspekteerimisega seotud küsimustes.

3. Oma pädevuse piires võib amet liikmesriikide nimel täita rahvusvahelistest kalanduslepingutest, mille osaline liit on, tulenevaid ülesandeid.

Artikkel 5

Tegevuse koordineerimisega seotud ülesanded

1. Tegevuse koordineerimine ameti poolt hõlmab kõikide ühise kalanduspoliitikaga hõlmatud tegevuste kontrolli.

2. Tegevuse koordineerimise eesmärgil koostab amet ühiskasutuskavad ja korraldab vastavalt III peatükile liikmesriikide kontrolli- ja inspekteerimistegevuse koordineerimist.

3. Liikmesriikidevahelise tõhusama koordineerimise eesmärgil võib amet kehtestada asjaomaste liikmesriikidega tegevuskavasid ja koordineerida nende rakendamist.

Artikkel 6

Lepinguliste teenuste osutamine liikmesriikidele

Liikmesriikide taotlusel võib amet osutada neile kontrolli ja inspekteerimisega seotud lepingulisi teenuseid seoses nende liidu ja/või rahvusvahelistes vetes toimuvast kalapüügist tulenevate kohustustega, sealhulgas kontrolli- ja inspekteerimisaluste prahtimist, opereerimist ja mehitamist ning vaatlejate eraldamist asjaomaste liikmesriikidega tehtavateks ühisoperatsioonideks.

Artikkel 7

Abi komisjonile ja liikmesriikidele

Amet abistab komisjoni ja liikmesriike eesmärgiga tagada ühise kalanduspoliitika eeskirjadest tulenevate kohustuste ulatuslik ühetaoline ja tõhus täitmine, sealhulgas võitlus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu, ja abistab neid nende suhetes kolmandate riikidega. Amet eelkõige

a)	kehtestab ja töötab välja põhiõppekava liikmesriikide kalandusinspektsioonide instruktorite koolitamiseks ning pakub täiendavaid koolituskursusi ja -seminare kõnealustele ametnikele ning muule kontrolli- ja inspekteerimistegevustega seotud personalile;

b)	kehtestab ja töötab välja põhiõppekava liidu inspektorite koolitamiseks enne viimaste esimest töölerakendamist ja pakub kõnealustele ametnikele regulaarselt täiendavaid koolituskursusi ja -seminare;

c)	liikmesriikide taotlusel korraldab liikmesriikide kontrolli- ja inspekteerimistegevusega seotud ühiseid toodete ja teenuste hankeid ning ühiste katseprojektide liikmesriikidepoolse rakendamise ettevalmistamist ja koordineerimist;

d)	koostab ühised menetlused sellise ühise kontrolli- ja inspekteerimistegevuse jaoks, milles osaleb kaks või enam liikmesriiki;

e)	töötab välja kriteeriumid kontrolli- ja inspektsioonivahendite vahetuseks liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ning kõnealuste vahendite eraldamiseks liikmesriikide poolt;

f)	teeb riskianalüüsi püüki, lossimist ja püügikoormust käsitlevate kalandusandmete põhjal ning samuti teatamata jäetud lossimiste riskianalüüsi, sealhulgas ka püügi ja impordi andmete võrdlemine ekspordi ja riikliku tarbimise andmetega;

g)	komisjoni või liikmesriikide taotlusel töötab välja ühised inspektsioonimeetodid ja -menetlused;

h)	aitab liikmesriikide taotlusel täita nende liidu ning rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas võitlus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu, ning piirkondlike kalandusorganisatsioonide raames tekkivaid kohustusi;

i)	edendab ja koordineerib ühtsete riskijuhtimismeetodite väljatöötamist oma pädevusalal;

j)	koordineerib ja edendab koostööd liikmesriikide vahel ning ühiseid standardeid määruses (EÜ) nr 1224/2009 määratud proovivõtukavade väljatöötamiseks.

Artikkel 8

Euroopa koostöö rannikuvalve ülesannete täitmisel

1. Amet toetab koostöös Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti ning Euroopa Meresõiduohutuse Ametiga riiklikke asutusi rannikuvalve ülesannete täitmisel liikmesriigi ja liidu tasandil ning vajaduse korral rahvusvahelisel tasandil järgmiste tegevuste kaudu:

a)	laevade aruandlussüsteemides ja muudes infosüsteemides, mida nimetatud ametid peavad või millele neil on juurdepääs, hoitava teabe jagamine, koondamine ja analüüsimine, kooskõlas nende vastavate õiguslike alustega ning ilma et see piiraks liikmesriikide omandiõigust andmete suhtes;

b)	jälgimis- ja teabeteenuste osutamine tipptasemel tehnoloogia abil, sealhulgas kosmoses asuvate ja maapealsete taristute ja andurite kaudu, mis on paigaldatud mis tahes platvormile;

c)	suutlikkuse suurendamine, koostades suuniseid ja soovitusi ning tehes kindlaks parimaid tavasid ning pakkudes töötajate koolitust ja vahetust;

d)	rannikuvalve ülesannete alal teabevahetuse ja koostöö tõhustamine, sealhulgas analüüsides operatiivküsimusi ja merendusvaldkonnas ilmnevaid ohte;

e)	suutlikkuse jagamine, kavandades ja viies ellu mitmeotstarbelisi operatsioone ning jagades vahendeid ja muud suutlikust niivõrd, kuivõrd nimetatud ametid neid tegevusi koordineerivad ning kui selleks on saadud nõusolek asjaomaste liikmesriikide pädevatelt asutustelt.

2. Ameti, Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti ning Euroopa Meresõiduohutuse Ameti vahelise rannikuvalve ülesannete täitmisega seotud koostöö täpne vorm määratakse kindlaks töökorras kooskõlas nende vastavate volituste ja nimetatud ametite suhtes kohaldatavate finantsreeglitega. Sellise töökorra kiidavad heaks ameti haldusnõukogu, Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti haldusnõukogu ning Euroopa Meresõiduohutuse haldusnõukogu.

3. Komisjon teeb tihedas koostöös liikmesriikide, ameti, Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti ning Euroopa Meresõiduohutuse Ametiga kättesaadavaks Euroopa rannikuvalve ülesannete täitmisega seotud Euroopa koostöö praktilise käsiraamatu. Nimetatud käsiraamat sisaldab suuniseid, soovitusi ja parimaid tavasid teabevahetuseks. Komisjon võtab käsiraamatu vastu soovituse vormis.

III PEATÜKK

TEGEVUSE KOORDINEERIMINE

Artikkel 9

Liidu kontrolli- ja inspekteerimiskohustuste täitmine

1. Komisjoni taotlusel koordineerib amet ühiskasutuskavasid koostades liikmesriikide kontrolli- ja inspekteerimistegevust vastavalt rahvusvahelistele kontrolli- ja inspekteerimisprogrammidele.

2. Amet võib omandada, rentida või laenutada varustuse, mis on vajalik lõikes 1 osutatud ühiskasutuskavade rakendamiseks.

Artikkel 10

Kontrolli- ja inspekteerimisalaste eriprogrammide rakendamine

1. Amet koordineerib ühiskasutuskavade kaudu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 95 kohaselt välja töötatud kontrolli- ja inspekteerimisalaste eriprogrammide rakendamist.

2. Amet võib omandada, rentida või laenutada varustuse, mis on vajalik lõikes 1 osutatud ühiskasutuskavade rakendamiseks.

Artikkel 11

Ühiskasutuskavade sisu

Kõigis ühiskasutuskavades:

a)	järgitakse asjakohaste kontrolli- ja inspekteerimisprogrammide kriteeriume;

b)	rakendatakse komisjoni poolt kontrolli- ja inspekteerimisprogrammides kindlaks määratud kriteeriume, kontrollnäitajaid, prioriteete ja ühiseid inspekteerimismenetlusi;

c)	püütakse artikli 12 lõike 2 kohaselt teatatud olemasolevad riiklikud kontrolli- ja inspekteerimisvahendid vajadustega vastavusse viia ja nende kasutamist korraldada;

d)	korraldatakse selleks ettenähtud ajavahemikel ja vööndites inim- ja materiaalsete ressursside, sealhulgas mitmest liikmesriigist pärit liidu inspektorite rühmade rakendamist;

e)	võetakse arvesse asjaomaste liikmesriikide muudest ühiskasutuskavadest tulenevaid kohustusi, samuti piirkondlikke ja kohalikke piiranguid;

f)	määratakse kindlaks, millistel tingimustel võivad ühe liikmesriigi kontrolli- ja inspekteerimisvahendid siseneda teise liikmesriigi suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni all olevatesse vetesse.

Artikkel 12

Kontrolli- ja inspekteerimisvahenditest teavitamine

1. Liikmesriigid teatavad igal aastal enne 15. oktoobrit ametile, millised kontrolli- ja inspekteerimisvahendid on nende käsutuses kontrolliks ja inspekteerimiseks järgmisel aastal.

2. Iga liikmesriik teatab ametile, milliseid vahendeid ta kavatseb kasutada rahvusvahelise kontrolli- ja inspekteerimisprogrammi või temasse puutuva kontrolli- ja inspekteerimisalase eriprogrammi rakendamisel hiljemalt ühe kuu jooksul alates kuupäevast, mil liikmesriiki teavitati asjaomase programmi kehtestamise otsusest.

Artikkel 13

Ühiskasutuskavade vastuvõtmise menetlus

1. Artikli 12 lõikes 2 sätestatud teadete alusel ja kolme kuu jooksul alates asjakohase teate kättesaamisest koostab ameti tegevdirektor ühiskasutuskava projekti, konsulteerides asjaomaste liikmesriikidega.

2. Ühiskasutuskava projektis nimetatakse kontrolli- ja inspekteerimisvahendid, mida võib asjaomaste liikmesriikide asjaomase kalapüügi huvidest lähtuvalt ühiselt kasutada, et rakendada kontrolli- ja inspekteerimisprogrammi, mille jaoks kava on koostatud.

Liikmesriigi kalapüügi huvi hindamise aluseks võetakse järgmised kriteeriumid, mille osatähtsus sõltub konkreetse ühiskasutuskava eripärast:

a)	tema suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvate, ühiskasutuskavaga hõlmatud vete suhteline pindala (selliste vete olemasolu korral);

b)	tema territooriumil arvestusperioodi jooksul lossitud kalakoguste osatähtsus ühiskasutuskavaga hõlmatud kalapüügil lossitud kalade koguhulgast;

c)	ühiskasutuskavaga hõlmatud kalapüügiga tegelevate tema lipu all sõitvate liidu kalalaevade osatähtsus (mootorite võimsus ja kogumahutavus) kõigi asjaomase kalapüügiga tegelevate laevade suhtes;

d)	asjaomase kalapüügi arvestusperioodiks talle eraldatud kvoodi suhteline suurus või kvoodi puudumisel tema tegelik püük.

3. Kui ühiskasutuskava projekti koostamise käigus selgub, et vastava kontrolli- ja inspekteerimisprogrammi nõuete täitmiseks ei piisa kontrolli- ja inspekteerimisvahendeid, teatab tegevdirektor sellest kohe asjaomastele liikmesriikidele ja komisjonile.

4. Tegevdirektor teatab ühiskasutuskava projektist asjaomastele liikmesriikidele ja komisjonile. Juhul kui asjaomased liikmesriigid ja komisjon ei ole 15 tööpäeva jooksul alates kõnealusest teatamisest vastuväiteid esitanud, võtab tegevdirektor ühiskasutuskava vastu.

5. Kui üks või mitu liikmesriiki või komisjon esitab vastuväiteid, edastab tegevdirektor küsimuse arutamiseks komisjonile. Komisjon võib teha ühiskasutuskavas vajalikke kohandusi ning võtta selle vastu kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 47 lõikes 2 osutatud menetlusega.

6. Igal aastal vaatab amet asjaomste liikmesriikidega konsulteerides kõik ühiskasutuskavad läbi, et võtta arvesse kõiki uusi asjaomaseid liikmesriike puudutavaid kontrolli- ja inspekteerimisprogramme ning kõiki komisjoni poolt kontrolli- ja inspekteerimisprogrammides kindlaks määratud prioriteete.

Artikkel 14

Ühiskasutuskavade täitmine

1. Ühised kontrolli- ja inspekteerimistegevused viiakse ellu ühiskasutuskavade põhjal.

2. Asjaomase ühiskasutuskavaga seotud liikmesriigid:

a)	teevad kättesaadavaks ühiskasutuskava jaoks ettenähtud kontrolli- ja inspekteerimisvahendid;

b)	määravad ühe kontaktpunkti/koordinaatori, kellele antud volitused võimaldavad õigeaegselt vastata ameti ühiskasutuskava täitmisega seotud taotlustele, ning teavitavad sellest ametit;

c)	kasutavad oma ühendatud kontrolli- ja inspekteerimisvahendeid vastavalt ühiskasutuskavale ja lõikes 4 osutatud nõuetele;

d)	võimaldavad ametile veebijuurdepääsu ühiskasutuskava täitmiseks vajalikule teabele;

e)	teevad ühiskasutuskava täitmisel ametiga koostööd;

f)	tagavad kõigi liidu ühiskasutuskava jaoks eraldatud kontrolli- ja inspekteerimisvahendite kasutamise vastavalt ühise kalanduspoliitika eeskirjadele.

3. Piiramata liikmesriikide artikli 13 kohaselt vastu võetud ühiskasutuskava järgseid kohustusi, vastutavad ühiskasutuskava raames rakendatavate kontrolli- ja inspekteerimisvahendite juhtimise ja kontrolli eest pädevad riigisisesed ametiasutused vastavalt liikmesriigi õigusele.

4. Tegevdirektor võib sätestada artikli 13 alusel vastu võetud ühiskasutuskava rakendamise nõuded. Kõnealused nõuded peavad jääma asjaomase kava piiresse.

Artikkel 15

Ühiskasutuskavade hindamine

Amet viib igal aastal läbi kõigi ühiskasutuskavade tulemuslikkuse hindamise ning analüüsib olemasolevate andmete põhjal, kas kalapüügitegevus on rakendatavate kontrollimeetmetega kooskõlas. Hindamistulemused edastatakse viivitamata Euroopa Parlamendile, komisjonile ja liikmesriikidele.

Artikkel 16

Kontrolli- ja inspekteerimisprogrammidega hõlmamata kalapüük

Kaks või mitu liikmesriiki võivad taotleda, et amet koordineeriks nende kontrolli- ja inspekteerimisvahendite kasutamist seoses kalapüügiga või alaga, mis ei ole hõlmatud ühegi kontrolli- ega inspekteerimisprogrammiga. Selline koordineerimine toimub vastavalt asjaomaste liikmesriikide vahel kokkulepitud kontrolli- ja inspekteerimiskriteeriumidele ja prioriteetidele.

Artikkel 17

Teabevõrgustik

1. Komisjon, amet ja liikmesriikide pädevad asutused vahetavad nende käsutuses olevat asjakohast teavet liidu ja rahvusvahelistes vetes toimuva ühise kontrolli- ja inspekteerimistegevuse kohta.

2. Vastavalt määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklitele 112 ja 113 võtavad kõik pädevad riigisisesed asutused kooskõlas liidu vastavate õigusaktidega meetmeid käesoleva artikli lõike 1 kohaselt saadud teabe nõutava konfidentsiaalsuse tagamiseks.

Artikkel 18

Üksikasjalikud normid

Käesoleva peatüki rakendamise üksikasjalikud normid võib vastu võtta kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 47 lõikes 2 osutatud menetlusega.

Kõnealused normid võivad hõlmata eelkõige ühiskasutuskava projektide koostamise ja vastuvõtmise menetlusi.

IV PEATÜKK

AMETI PÄDEVUS

Artikkel 19

Ameti ametnike määramine liidu inspektoriteks

Ameti ametnikud võib määrata rahvusvahelistes vetes liidu inspektoriks vastavalt määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklile 79.

Artikkel 20

Ameti meetmed

Asjakohasel juhul teeb amet järgmist:

a)	annab välja kasutusjuhendeid inspekteerimise ühtlustatud standardite kohta;

b)	töötab välja abimaterjale, milles kajastuvad parimad tavad ühise kalanduspoliitika kontrollimise valdkonnas, sealhulgas kontrolliametnike koolitamise kohta, ning ajakohastab abimaterjale regulaarselt;

c)	annab komisjonile tema ülesannete täitmiseks vajalikku tehnilist ja haldusalast tuge.

Artikkel 21

Koostöö

1. Liikmesriigid ja komisjon teevad ametiga koostööd ning annavad ametile tema ülesannete täitmiseks vajalikku abi.

2. Pidades nõuetekohaselt silmas erinevaid õigussüsteeme liikmesriikides, aitab amet kaasa koostööle liikmesriikide vahel ning nende ja komisjoni vahel ühtlustatud kontrollistandardite väljatöötamisel vastavalt liidu õigusaktidele ning võttes arvesse parimaid tavasid liikmesriikides ja kokkulepitud rahvusvahelisi standardeid.

Artikkel 22

Erakorraline üksus

1. Kui komisjon omal algatusel või vähemalt kahe liikmesriigi taotlusel tuvastab olukorra, mis hõlmab otsest, kaudset või võimalikku tõsist riski ühisele kalanduspoliitikale, ning seda riski ei ole võimalik olemasolevate vahenditega ära hoida, kõrvaldada ega vähendada ega piisavalt ohjata, teavitatakse sellest viivitamata ametit.

2. Komisjonilt sellise teate saamise korral või omal algatusel tegutsedes moodustab amet viivitamata erakorralise üksuse ja teavitab sellest komisjoni.

Artikkel 23

Erakorralise üksuse ülesanded

1. Ameti moodustatud erakorraline üksus vastutab kogu asjaomase teabe kogumise ja hindamise eest ning ühist kalanduspoliitikat ähvardava rski ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimaluste väljaselgitamise eest nii tõhusalt ja kiirelt kui võimalik.

2. Erakorraline üksus võib taotleda abi igalt ametiasutuselt või eraisikult, kelle erialaseid teadmisi ta peab vajalikuks, et hädaolukorrale tõhusalt reageerida.

3. Amet korraldab vajalikku koordineerimist, et hädaolukorrale asjakohaselt ja õigel ajal reageerida.

4. Erakorraline üksus teavitab asjakohasel juhul avalikkust riskidest ja võetud meetmetest.

Artikkel 24

Mitmeaastane tööprogramm

1. Ameti mitmeaastases tööprogrammis kehtestatakse üldised eesmärgid, volitused, ülesanded, tulemusnäitajad ja ameti iga tegevuse prioriteedid viie aasta jooksul. See hõlmab personalipoliitika kava esitamist ja kättesaadavaks tehtavate eelarveassigneeringute prognoosi kõnealuse viieaastase perioodi eesmärkide saavutamiseks.

2. Mitmeaastane tööprogramm esitatakse vastavalt komisjoni välja töötatud tegevuspõhisele juhtimissüsteemile ja -metoodikale. Mitmeaastase tööprogrammi võtab vastu haldusnõukogu.

3. Artikli 32 lõike 2 punktis c osutatud tööprogramm osutab mitmeaastasele tööprogrammile. Selles märgitakse selgelt täiendused, muudatused või väljajätmised võrreldes eelmise aasta tööprogrammiga ning tehtud edusammud mitmeaastase tööprogrammi üldiste eesmärkide ja prioriteetide saavutamisel.

Artikkel 25

Koostöö merenduse valdkonnas

Amet aitab kaasa ELi integreeritud merenduspoliitika elluviimisele ja eelkõige sõlmib pärast haldusnõukogult heakskiidu saamist teiste asutustega halduslepingud käesoleva määrusega hõlmatud küsimustes. Tegevdirektor teavitab sellest komisjoni ja liikmesriike läbirääkimiste varajases etapis.

Artikkel 26

Üksikasjalikud normid

Käesoleva peatüki rakendamise üksikasjalikud normid võetakse vastu kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 47 lõikes 2 osutatud menetlusega.

Kõnealused normid võivad eelkõige hõlmata kavade koostamist hädaolukorrale reageerimiseks, erakorralise üksuse moodustamist ning kohaldatavaid praktilisi menetlusi.

V PEATÜKK

SISESTRUKTUUR JA TOIMIMINE

Artikkel 27

Õiguslik seisund ja põhiasukoht

1. Amet on liidu asutus ning ta on juriidiline isik.

2. Ametil on igas liikmesriigis kõige laialdasem õigusvõime, mis juriidilisele isikule vastavalt liikmesriikide õigusele antakse. Amet võib eelkõige omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisvara ning olla kohtumenetluse osaline.

3. Ametit esindab tema tegevdirektor.

4. Amet asub Hispaanias Vigos.

Artikkel 28

Töötajad

1. Ameti töötajate suhtes kehtivad Euroopa liidu ametnike personalieeskirjad ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimused, mis on sätestatud nõukogu määruses (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, (14) ning Euroopa Liidu institutsioonide poolt kehtestatud nimetatud personalieeskirjade ning teenistustingimuste ühised rakendussätted. Vajalikud üksikasjalikud rakendusnormid kehtestab haldusnõukogu kokkuleppel komisjoniga.

2. Ilma et see piiraks artikli 39 kohaldamist, kasutab amet oma töötajate suhtes neid volitusi, mis on antud ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule personalieeskirjadega ja muude teenistujate teenistustingimustega.

3. Ameti töötajateks on komisjoni poolt sinna ajutiselt ametisse nimetatud või lähetatud ametnikud ja muud ameti ülesannete täitmiseks tööle võetud teenistujad.

Amet võib samuti tähtajaliselt tööle võtta liikmesriikide poolt lähetatud töötajaid.

Artikkel 29

Privileegid ja immuniteedid

Ameti suhtes kohaldatakse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli.

Artikkel 30

Vastutus

1. Ameti lepingulist vastutust reguleerib asjaomase lepingu suhtes kohaldatav õigus.

2. Euroopa Liidu Kohtu pädevusse kuulub otsuste tegemine vastavalt ameti sõlmitud lepingus sisalduvale vahekohtuklauslile.

3. Lepinguvälise vastutuse korral hüvitab amet vastavalt liikmesriikide ühistele õiguse üldpõhimõtetele kõik kahjud, mida amet või selle töötajad on oma kohustuste täitmisel tekitanud. Kõikide selliste kahjude hüvitamisega seotud vaidluste lahendamine kuulub Euroopa Liidu Kohtu pädevusse.

4. Ameti töötajate isiklik vastutus ameti ees on reguleeritud töötajate suhtes kohaldatavate personalieeskirjade või muude teenistujate teenistustingimuste sätetega.

Artikkel 31

Keeled

1. Ametile kohaldatakse nõukogu määruse nr 1 (15) sätteid.

2. Ameti toimimiseks vajalikke tõlketeenuseid osutab Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskus.

Artikkel 32

Haldusnõukogu moodustamine ja volitused

1. Ametil on haldusnõukogu.

2. Haldusnõukogu ülesanneteks on:

a)	nimetada ametisse ja vabastada ametist tegevdirektor vastavalt artiklile 39;

b)	võtta iga aasta 30. aprilliks vastu ameti eelmise aasta tegevusaruanne ja esitada see Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile, kontrollikojale ja liikmesriikidele. Aruanne avalikustatakse;

võtta komisjoni ja liikmesriikide arvamusi arvesse võttes iga aasta 31. oktoobriks vastu ameti järgmise aasta tööprogramm ja esitada see Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

Tööprogramm sisaldab ameti prioriteete. Selles on esikohal ameti kontrolli- ja järelevalveprogrammidega seotud kohustused. Tööprogramm võetakse vastu, ilma et see piiraks liidu iga-aastast eelarvemenetlust. Kui komisjon 30 päeva jooksul pärast tööprogrammi vastuvõtmist teatab, et ei ole sellega nõus, vaatab haldusnõukogu tööprogrammi uuesti läbi ja võtab selle koos võimalike parandustega vastu teistkordsel lugemisel kahe kuu jooksul;

d)	võtta enne eelarveaasta algust vastu ameti lõplik eelarve, viies selle vajaduse korral vastavusse liidu toetuse ja muude ameti tuludega;

e)	täita vastavalt artiklitele 44, 45 ja 47 oma ameti eelarvega seotud ülesandeid;

f)	teostada distsiplinaarvõimu tegevdirektori üle;

g)	kehtestada oma töökord, milles võidakse vajaduse korral näha ette haldusnõukogu allkomiteede moodustamine;

h)	kehtestada ameti ülesannete täitmiseks vajalikke menetlusi.

Artikkel 33

Haldusnõukogu koosseis

1. Haldusnõukogusse kuuluvad liikmesriikide esindajad ja kuus komisjoni esindajat. Igal liikmesriigil on õigus nimetada üks esindaja. Liikmesriigid ja komisjon nimetavad igale esindajale ühe asendusliikme, kes asendab haldusnõukogu liiget tema äraolekul.

2. Haldusnõukogu liikmete nimetamisel lähtutakse nende kalapüügi kontrolli- ja inspekteerimisalaste teadmiste ja kogemuste tasemest.

3. Iga haldusnõukogu liikme ametiaeg on viis aastat alates nimetamise kuupäevast. Sama isikut võib ametisse tagasi nimetada.

Artikkel 34

Haldusnõukogu esimees

1. Haldusnõukogu valib komisjoni esindajate seast esimehe. Haldusnõukogu valib oma liikmete seast aseesimehe. Aseesimees asub automaatselt täitma esimehe kohustusi, kui viimane ei saa neid täita.

2. Esimehe ja aseesimehe ametiaeg on kolm aastat ning lõpeb nende liikmesuse lõppemisega haldusnõukogus. Sama isikut võib ühe korra ametisse tagasi valida.

Artikkel 35

Koosolekud

1. Haldusnõukogu koosoleku kutsub kokku selle esimees. Esimees määrab koosoleku päevakorra, võttes seejuures arvesse haldusnõukogu liikmete ja tegevdirektori ettepanekuid.

2. Tegevdirektor ja nõuandva kogu nimetatud esindaja osalevad küsimuste arutamisel ilma hääleõiguseta.

3. Haldusnõukogu korralised koosolekud toimuvad vähemalt kord aastas. Lisaks tuleb haldusnõukogu kokku esimehe kutsel, komisjoni või ühe kolmandiku haldusnõukogus esindatud liikmesriikide taotlusel.

4. Konfidentsiaalse küsimuse või huvide konflikti korral võib haldusnõukogu võtta vastu otsuse arutada teatud päevakorraküsimusi nõuandva kogu poolt määratud esindaja juuresolekuta. Käesoleva sätte kohaldamise üksikasjalikud normid võib kehtestada töökorras.

5. Haldusnõukogu võib kutsuda vaatlejatena oma koosolekutele kõiki isikuid, kelle seisukoht võib talle huvi pakkuda.

6. Haldusnõukogu liikmed võivad kasutada nõustajate või ekspertide abi, kui töökorrast ei tulene teisiti.

7. Haldusnõukogu sekretariaadi ülesandeid täidab amet.

Artikkel 36

Hääletamine

1. Haldusnõukogu võtab otsused vastu absoluutse häälteenamusega.

2. Igal liikmel on üks hääl. Liikme puudumise korral võib tema tema hääleõigust kasutada asendusliige.

3. Töökorras kehtestatakse üksikasjalikum hääletamiskord, eelkõige ühe liikme teise liikme nimel tegutsemise tingimused ning asjakohasel juhul nõuded kvoorumi kohta.

Artikkel 37

Huvide deklaratsioon

Haldusnõukogu liikmed esitavad huvide deklaratsiooni, milles tunnistavad nende sõltumatust kahjustavate huvide puudumist või selliste otseste või kaudsete huvide olemasolu, mida võib pidada nende sõltumatust kahjustavaks. Nimetatud deklaratsioonid esitatakse kirjalikult kord aastas või siis, kui päevakorraküsimus võib põhjustada huvide konflikti. Viimasel juhul ei osale asjaomane liige sellise küsimuse hääletamisel.

Artikkel 38

Tegevdirektori kohustused ja volitused

1. Ameti tööd juhib tegevdirektor. Ilma et see piiraks komisjoni või haldusnõukogu vastavat pädevust, tegevdirektor ei küsi ega võta vastu juhiseid üheltki valitsuselt ega muult asutuselt.

2. Oma ülesandeid täites viib tegevdirektor ellu ühise kalanduspoliitika põhimõtteid.

3. Tegevdirektoril on järgmised kohustused ja volitused:

a)	tegevdirektor koostab tööprogrammi projekti ja esitab selle pärast komisjoni ja liikmesriikidega konsulteerimist haldusnõukogule. Ta võtab käesoleva määruse, selle rakendusnormide ja kohaldatava õiguse piirides tarvitusele meetmed tööprogrammi täitmiseks;

b)	ta võtab ameti toimimiseks ja selle töö korraldamiseks vastavalt käesoleva määruse sätetele kõik vajalikud meetmed, kaasa arvatud organisatsioonisiseste haldusjuhendite vastuvõtmine ja teatiste avaldamine;

c)	tegevdirektor võtab kõik vajalikud meetmed, kaasa arvatud II ja III peatükist tulenevaid ameti kohustusi puudutavate otsuste vastuvõtmine, sealhulgas kontrolli- ja inspekteerimisvahendite prahtimine ja kasutamine ning teabevõrgustiku käitlemine;

d)	tegevdirektor reageerib vastavalt artiklite 6, 7 ja 16 kohastele komisjoni taotlustele ja liikmesriikide abitaotlustele;

e)	ta seab sisse tõhusa järelevalvesüsteemi, mis võimaldab võrrelda ameti saavutusi tegevussihtidega. Selle põhjal koostab tegevdirektor igal aastal esialgse üldaruande ning esitab selle haldusnõukogule. Ta kehtestab korralise hindamise menetluse, mis vastab tunnustatud kutsestandarditele;

f)	ta kasutab ameti töötajate suhtes artikli 28 lõikes 2 sätestatud volitusi;

g)	ta koostab vastavalt artiklile 44 ameti tulu- ja kuluprognoosid ning korraldab vastavalt artiklile 45 ameti eelarve täitmist.

4. Tegevdirektor annab oma tegevusest aru haldusnõukogule.

Artikkel 39

Tegevdirektori ametisse nimetamine ja ametist vabastamine

1. Tegevdirektori nimetab tema võimete ja vastavate dokumenteeritud ühise kalanduspoliitika ja kalanduse kontrolli- ja inspekteerimisalalaste kogemuste põhjal ametisse haldusnõukogu vähemalt kahe kandidaadi seast, kelle komisjon on välja pakkunud Euroopa Liidu Teatajas ja mujal ametikoha kohta avaldatud teatele järgnenud valikumenetluse põhjal.

2. Haldusnõukogul on õigus tegevdirektor ametist vabastada. Nõukogu arutab kõnealust küsimust komisjoni või ühe kolmandiku haldusnõukogu liikmete taotlusel.

3. Haldusnõukogu võtab vastu lõigetes 1 ja 2 osutatud otsused haldusnõukogu liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega.

4. Tegevdirektori ametiaeg on viis aastat. Tema ametiaega võib komisjoni ettepanekul pikendada järgnevaks viieks aastaks, pikendamise otsuse peavad heaks kiitma haldusnõukogu liikmed kahekolmandikulise häälteeenamusega.

Artikkel 40

Nõuandev kogu

1. Nõuandev kogu koosneb määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 43 ette nähtud nõuandekomisjonide esindajatest põhimõttel, et iga nõuandekomisjon määrab ühe esindaja. Esindajat võib asendada samal ajal ametisse nimetatud asendusesindaja.

2. Nõuandva kogu liige ei või olla haldusnõukogu liige.

Nõuandev kogu nimetab ühe oma liikme osalema haldusnõukogu aruteludel ilma hääleõiguseta.

3. Nõuandev kogu nõustab tegevdirektorit tema taotluse korral tema käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmisel.

4. Nõuandva kogu esimeheks on tegevdirektor. Esimees kutsub nõuandva kogu kokku vähemalt üks kord aastas.

5. Amet annab nõuandvale kogule vajalikku logistilist abi ning tagab koosolekuteks sekretariaaditeenused.

6. Haldusnõukogu liikmed võivad osaleda nõuandva kogu koosolekutel.

Artikkel 41

Läbipaistvus ja teabevahetus

1. Ameti valduses olevate dokumentide suhtes kehtib määrus (EÜ) nr 1049/2001.

2. Haldusnõukogu kehtestab kuue kuu jooksul pärast oma esimest koosolekut määruse (EÜ) nr 1049/2001 rakendamise üksikasjalikud normid.

3. Amet võib enda tegevusvaldkondade küsimustes omal algatusel teavet edastada. Eelkõige tagab ta, et avalikkus ja huvitatud isikud saaksid kiiresti erapooletut, usaldusväärset ja hõlpsasti arusaadavat teavet tema töö kohta.

4. Haldusnõukogu kehtestab lõike 3 kohaldamiseks vajaliku sise-eeskirja.

5. Ameti poolt määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 8 kohaselt tehtud otsuste peale võib vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu („ELi toimimise leping“) artiklitele 228 ja 263 esitada kaebuse Euroopa Ombudsmanile või hagi Euroopa Liidu Kohtusse.

6. Komisjoni ja ameti poolt käesoleva määruse kohaselt kogutava teabe suhtes kehtib määrus (EL) 2018/1725.

Artikkel 42

Konfidentsiaalsus

1. Haldusnõukogu liikmete, tegevdirektori ja ameti töötajate suhtes kehtivad ka pärast töölepingu lõppemist ELi toimimise lepingu artikli 339 kohased konfidentsiaalsusnõuded.

2. Haldusnõukogu kehtestab lõikes 1 osutatud konfidentsiaalsusnõuete täitmiseks sise-eeskirja.

Artikkel 43

Juurdepääs teabele

1. Komisjonil on piiranguteta juurdepääs kogu ameti poolt kogutud teabele. Amet esitab komisjonile viimase taotlusel ja komisjoni poolt täpsustatud kujul mis tahes teavet ja hinnanguid sellele teabele.

2. Ameti tegevusega seotud liikmesriikidel on seoses asjaomase meetmega juurdepääs ameti poolt kogutud teabele tingimustel, mida võib kehtestada kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 47 lõikes 2 osutatud menetlusega.

VI PEATÜKK

FINANTSSÄTTED

Artikkel 44

Eelarve

1. Ameti tuludeks on:

a)	liidu toetus, mis kantakse liidu üldeelarve komisjoni eelarvejakku;

b)	tasu ameti poolt artikli 6 kohaselt liikmesriikidele osutatavate teenuste eest;

c)	väljaannete müügist, koolitusest ja/või muudest ameti teenustest saadav tulu.

2. Ameti kuludeks on personali-, haldus-, taristu- ja tegevuskulud.

3. Tegevdirektor koostab ameti järgmise eelarveaasta tulude ja kulude eelarvestuse projekti ja esitab selle koos ametikohtade loetelu projektiga haldusnõukogule.

4. Tulud ja kulud peavad olema tasakaalus.

5. Igal aastal koostab haldusnõukogu tulude ja kulude eelarvestuse projekti põhjal ameti järgmise eelarveaasta tulude ja kulude eelarvestuse.

6. Haldusnõukogu esitab lõikes 5 osutatud eelarvestuse koos ametikohtade loetelu projekti ja esialgse tööprogrammiga komisjonile hiljemalt 31. märtsiks.

7. Komisjon esitab tulude ja kulude eelarvestuse koos Euroopa Liidu üldeelarve esialgse projektiga Euroopa Parlamendile ja nõukogule („eelarvepädevad institutsioonid“).

8. Eelarvestuse põhjal kannab komisjon Euroopa Liidu üldeelarve esialgsesse projekti arvestuslikud summad, mida ta ametikohtade loetelu ja üldeelarvest eraldatava toetussumma jaoks vajalikuks peab, ja esitab selle vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 314 eelarvepädevatele institutsioonidele.

9. Eelarvepädevad institutsioonid kinnitavad ameti jaoks ettenähtud assigneeringud. Eelarvepädevad institutsioonid võtavad vastu ameti ametikohtade loetelu.

10. Eelarve võtab vastu haldusnõukogu. See on lõplik pärast Euroopa Liidu üldeelarve lõplikku vastuvõtmist. Vajaduse korral kohandatakse eelarvet vastavalt.

11. Haldusnõukogu teatab eelarvepädevatele institutsioonidele võimalikult kiiresti eelarvet oluliselt mõjutada võivate projektide elluviimise kavatsusest, eelkõige projektidest, mis on seotud varaga (näiteks hoonete rentimine või müük). Ta teavitab sellest komisjoni.

12. Kui eelarvepädev institutsioon on teatanud, et kavatseb esitada oma arvamuse, edastab ta vastava arvamuse haldusnõukogule kuue nädala jooksul pärast projektist teavitamise kuupäeva.

Artikkel 45

Eelarve täitmine ja kontroll

1. Ameti eelarve täitmise eest vastutab tegevdirektor.

2. Pärast eelarveaasta lõppu esitab ameti pearaamatupidaja hiljemalt 1. märtsiks esialgse raamatupidamisaruande koos lõppenud eelarveaasta eelarve täitmise ja finantsjuhtimise aruandega komisjoni pearaamatupidajale. Komisjoni pearaamatupidaja konsolideerib institutsioonide ja detsentraliseeritud asutuste esialgsed raamatupidamisandmed vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (16) („finantsmäärus“) artiklile 245.

3. Hiljemalt 31. märtsiks pärast eelarveaasta lõppu esitab komisjoni pearaamatupidaja kontrollikojale ameti esialgse raamatupidamisaruande koos lõppenud eelarveaasta eelarve täitmise ja finantsjuhtimise aruandega. Kõnealuse eelarveaasta eelarve täitmise ja finantsjuhtimise aruanne esitatakse ka Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

4. Kui tegevdirektor on vastavalt finantsmääruse artiklile 246 saanud kontrollikoja tähelepanekud ameti esialgse raamatupidamisaruande kohta, koostab ta omal vastutusel ameti lõpliku raamatupidamisaruande ja esitab selle haldusnõukogule arvamuse saamiseks.

5. Haldusnõukogu esitab oma arvamuse ameti lõpliku raamatupidamisaruande kohta.

6. Hiljemalt järgneva aasta 1. juuliks saadab tegevdirektor lõpliku raamatupidamisaruande koos haldusnõukogu arvamusega Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale.

7. Lõplik raamatupidamisaruanne avaldatakse.

8. Amet seab sisse siseauditi funktsiooni, mida tuleb täita asjakohaste rahvusvaheliste standardite kohaselt.

9. Tegevdirektor saadab kontrollikoja tähelepanekute kohta vastuse hiljemalt 30. septembriks. Tegevdirektor saadab selle vastuse ka haldusnõukogule.

10. Euroopa Parlamendi taotluse korral esitab tegevdirektor talle finantsmääruse artikli 261 lõike 3 kohaselt kogu teabe, mida on vaja kõnealuse eelarveaasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse tõrgeteta rakendamiseks.

11. Nõukogu soovituse põhjal edastab Euroopa Parlament enne ülejärgmise aasta 30. aprilli ameti tegevdirektorile kõnealuse aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise teate.

Artikkel 46

Pettustevastane võitlus

1. Pettuste, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevusega võitlemiseks kohaldatakse ameti suhtes piiranguteta määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 sätteid.

2. Amet ühineb 25. mai 1999. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega OLAFi sisejuurdluste kohta ja kehtestab koheselt asjakohased sätted kõigile oma töötajatele.

3. Rahastamist puudutavates otsustes ja asjaomastes rakenduslepetes ja -vahendites sätestatakse sõnaselgelt, et kontrollikoda ja OLAF võivad vajaduse korral ameti finantsvahendite saajaid ja nende jaotamise eest vastutajaid kohapeal kontrollida.

Artikkel 47

Finantssätted

Komisjoni nõusoleku ja kontrollikoja arvamuse saamise järel võtab haldusnõukogu vastu ameti finantsreeglid. Need ei või lahkneda komisjoni delegeeritud määrusest (EL) nr 1271/2013, (17) välja arvatud juhul, kui see on konkreetselt vajalik ameti toimimiseks ja komisjon on selleks eelnevalt nõusoleku andnud.

VII PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 48

Hindamine

1. Haldusnõukogu korraldab käesoleva määruse täitmise hindamise sõltumatu välishindaja poolt viie aasta jooksul alates päevast, mil amet alustab oma ülesannete täitmist, ja seejärel iga viie aasta tagant. Komisjon teeb ametile kättesaadavaks kogu teabe, mida amet peab hindamise jaoks vajalikuks.

2. Igal hindamisel hinnatakse käesoleva määruse mõju, ameti ja tema töömeetodite kasulikkust, asjakohasust ja tulemuslikkust ja seda, mil määral amet aitab kaasa ühise kalanduspoliitika raames kehtestatud eeskirjade võimalikult põhjalikule täitmisele. Haldusnõukogu annab pärast asjaomaste isikutega konsulteerimist kokkuleppel komisjoniga välja konkreetsed juhised.

3. Haldusnõukogu saab hindamisaruande ja edastab komisjonile oma soovitused muudatuste tegemiseks käesolevas määruses, ametis ja tema töömeetodites. Komisjon edastab hindamistulemused ja soovitused Euroopa Parlamendile ja nõukogule ning avalikustab need.

Artikkel 49

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 768/2005 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 50

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 19. märts 2019

Euroopa Parlamendi nimel

president

A. TAJANI

Nõukogu nimel

eesistuja

G. CIAMBA

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.

(2) Euroopa Parlamendi 13. veebruari 2019. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 5. märtsi 2019. aasta otsus.

(3) Nõukogu 26. aprilli 2005. aasta määrus (EÜ) nr 768/2005, millega moodustatakse Euroopa Kalanduskontrolli Amet ja muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93, millega luuakse ühise kalanduspoliitika suhtes rakendatav kontrollisüsteem (ELT L 128, 21.5.2005, lk 1).

(4) Vt I lisa.

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT L 248, 18.9.2013, lk 1).

(9) EÜT L 136, 31.5.1999, lk 15.

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(11) Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).

(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2016. aasta määrus (EL) 2016/1624, mis käsitleb Euroopa piiri- ja rannikuvalvet ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/399 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 863/2007, nõukogu määrus (EÜ) nr 2007/2004 ning nõukogu otsus 2005/267/EÜ (ELT L 251, 16.9.2016, lk 1).

(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1406/2002, millega luuakse Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EÜT L 208, 5.8.2002, lk 1).

(14) EÜT L 56, 4.3.1968, lk 1.

(15) Nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määrus nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 17, 6.10.1958, lk 385/58).

(16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).

(17) Komisjoni 30. septembri 2013. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 1271/2013 raamfinantsmääruse kohta asutustele, millele viidatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artiklis 208 (ELT L 328, 7.12.2013, lk 42).

I LISA

Kehtetuks tunnistatud määrus koos hilisemate muudatustega

Nõukogu määrus (EÜ) nr 768/2005

(ELT L 128, 21.5.2005, lk 1).

Nõukogu määrus (EÜ) nr 1224/2009

(ELT L 343, 22.11.2009, lk 1).

Üksnes artikkel 120

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/1626

(ELT L 251, 16.9.2016, lk 80).

II LISA

Vastavustabel

Määrus (EÜ) nr 768/2005	Käesolev määrus
Artiklid 1–7	Artiklid 1–7
Artikkel 7a	Artikkel 8
Artikkel 8	Artikkel 9
Artikkel 9	Artikkel 10
Artikkel 10	Artikkel 11
Artikkel 11	Artikkel 12
Artikkel 12	Artikkel 13
Artikkel 13	Artikkel 14
Artikkel 14	Artikkel 15
Artikkel 15	Artikkel 16
Artikkel 16	Artikkel 17
Artikkel 17	Artikkel 18
Artikkel 17a	Artikkel 19
Artikkel 17b	Artikkel 20
Artikkel 17c	Artikkel 21
Artikkel 17d	Artikkel 22
Artikkel 17e	Artikkel 23
Artikkel 17f	Artikkel 24
Artikkel 17g	Artikkel 25
Artikkel 17h	Artikkel 26
Artikkel 18	Artikkel 27
Artikkel 19	Artikkel 28
Artikkel 20	Artikkel 29
Artikkel 21	Artikkel 30
Artikkel 22	Artikkel 31
Artikkel 23	Artikkel 32
Artikkel 24	Artikkel 33
Artikkel 25	Artikkel 34
Artikkel 26	Artikkel 35
Artikkel 27	Artikkel 36
Artikkel 28	Artikkel 37
Artikkel 29	Artikkel 38
Artikkel 30	Artikkel 39
Artikkel 31	Artikkel 40
Artikkel 32	Artikkel 41
Artikkel 33	Artikkel 42
Artikkel 34	Artikkel 43
Artikkel 35	Artikkel 44
Artikkel 36	Artikkel 45
Artikkel 37	Artikkel 46
Artikkel 38	Artikkel 47
Artikkel 39	Artikkel 48
Artikkel 40	—
Artikkel 41	—
—	Artikkel 49
Artikkel 42	Artikkel 50
—	I lisa
—	II lisa

		ISSN 1977-0650
Euroopa Liidu Teataja		L 83

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	62. aastakäik 25. märts 2019

Sisukord		I Seadusandlikud aktid	Lehekülg
		MÄÄRUSED
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/472, 19. märts 2019, millega kehtestatakse läänepiirkonna vetes ja sellega piirnevates vetes püütavate kalavarude majandamise ja nende kalavarude püügi mitmeaastane kava ning millega muudetakse määrusi (EL) 2016/1139 ja (EL) 2018/973 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007 ja (EÜ) nr 1300/2008	1
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/473, 19. märts 2019, Euroopa Kalanduskontrolli Ameti kohta	18
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/474, 19. märts 2019, millega muudetakse määrust (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik	38
		DIREKTIIVID
	*	Nõukogu direktiiv (EL) 2019/475, 18. veebruar 2019, millega muudetakse direktiive 2006/112/EÜ ja 2008/118/EÜ seoses Itaalia Campione d'Italia haldusüksuse ja Itaaliale kuuluva Lugano järve osa lisamisega liidu tolliterritooriumi hulka ja direktiivi 2008/118/EÜ territoriaalsesse kohaldamisalasse	42