(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 on antud komisjonile õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekavad, mida võib pikendada veel kolmeks aastaks ning mis põhinevad ühistel soovitustel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Belgial, Hispaanial, Prantsusmaal, Madalmaadel ja Portugalil on otsene huvi kalavarude majandamiseks edelapiirkonna vetes. Delegeeritud määrusega (EL) 2015/2439 (2) kehtestas komisjon tagasiheitekava teatava põhjalähedase püügi puhul edelapiirkonna vetes aastateks 2016–2018, see kava tunnistati kehtetuks ja asendati komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2016/2374 (3) pärast seda, kui Belgia, Hispaania, Prantsusmaa, Madalmaad ja Portugal esitasid 2016. aastal ühise soovituse. Delegeeritud määrust (EL) 2016/2374 muudeti komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2018/44 (4).

(4)

Pärast edelapiirkonna vete nõuandekomisjoniga konsulteerimist esitasid Belgia, Hispaania, Prantsusmaa, Madalmaad ja Portugal komisjonile 31. mail 2018 uue ühise soovituse. Asjaomased teadusasutused andsid teadusliku panuse, mille vaatas läbi kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) (5). 11. septembril 2018 toimus asjaomaste meetmete arutamiseks ekspertide töörühma koosolek, kus osalesid 28 liikmesriigi esindajad ja komisjon ning vaatlejana Euroopa Parlament.

(5)

Delegeeritud määrusega (EL) 2016/2374 on lisatud erand, millega vabastati lossimiskohustusest norra salehomaar, mis oli püütud põhjatraalidega Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) 8. ja 9. alapiirkonnas, kuna olemasolevad teaduslikud tõendid osutasid liigi võimalikule kõrgele ellujäämismäärale, võttes arvesse selle liigi püüdmiseks kasutavaid vahendeid, meetodeid ja ökosüsteemi. STECF esitas oma hindamises (6) järelduse, et uusimad, aastatel 2016–2018 läbi viidud eksperimendid ja uuringud osutavad samas ulatuses ellujäämismäärale, mida täheldati varasemate uuringute puhul. Seega arvestades, et asjaolud ei ole muutunud, tuleks aastatel 2019–2021 säilitada edelapiirkonna vete põhjalähedase püügi tagasiheitekavas kõnealune ellujäämismääral põhinev erand.

(6)

ICESi 8. ja 9. alapiirkonnas kõigi püügivahenditega püütavate railaste kohta ei ole üksikasjalikud teaduslikud tõendid kõigi erandist kasu saavate laevastikuosade ja nende kombinatsioonide puhul kättesaadavad. Kui paar erandit välja jätta, peetakse ellujäämismäärasid siiski üldiselt stabiilseks, kuid on vaja täiendavaid üksikasju. Et neid andmeid koguda, tuleks kalapüügiga edasi tegeleda ja seega on komisjon seisukohal, et erand tuleks teha, kuid liikmesriigid peaksid olema kohustatud esitama asjakohaseid andmeid, mille alusel STECF saaks täies ulatuses hinnata põhjendatust ja komisjon saaks erandi põhjendatuse läbi vaadata. Need liikmesriigid, kellel on otsene majandamishuvi, peaksid võimalikult kiiresti enne iga aasta 31. maid esitama: a) ellujäämuse suurendamiseks koostatud kava ja puuduolevad STECFi poolt osutatud andmed, mida STECF igal aastal hindab; b) tehtud tööd kajastavad aastaaruanded ning ellujäämuse suurendamise kavas tehtud mistahes muudatused või kohandamised.

(7)

Pidades silmas railaste ellujäämismäära leiti, et käguraide (Leucoraja naevus) ellujäämismäär on teiste liikide omast märgatavalt madalam ning vastav teaduslik arusaam on vähem kindel. Kui aga kõik need liigid erandi kohaldamisalast välja jätta, siis püügitegevus katkeks ning andmeid ei kogutaks järjepidevalt ja korrektselt. Seega leiab komisjon, et erand peaks kehtima vaid ühe aasta ning et kiiremas korras tuleks välja töötada uued uuringud ja täiuslikumad ellujäämust soodustavad meetmed, need tuleks esitada STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning enne 31. maid 2019.

(8)

Uues ühises soovituses on välja pakutud ka ellujäämismääral põhinev erand besuugo jaoks, mida püütakse käsitööndusliku püügivahendiga „voracera“ ICESi 9a rajoonis. Liikmesriigid on esitanud teaduslikud tõendid besuugo tagasiheite ellujäämismäärade kohta. Need tõendid esitati STECFile, kes järeldas, et erand on hästi põhjendatud. See erand tuleks seega lisada uude, aastateks 2019–2021 ettenähtud tagasiheitekavva.

(9)

Uues ühises soovituses pakutakse ka välja ellujäämismääral põhinev erand besuugo jaoks, mida püütakse õngekonksude ja -nööridega ICESi 10. alapiirkonnas. Liikmesriigid on esitanud teaduslikud tõendid besuugo ellujäämismäärade kohta sellise püügitegevuse korral. Need tõendid esitati STECFile, kes järeldas, et erand on hästi põhjendatud. See erand tuleks seega lisada uude, aastateks 2019–2021 ettenähtud tagasiheitekavva.

(10)

Delegeeritud määrusega (EL) 2016/2374 lisati määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punkti c kohaselt lossimiskohustuse suhtes tehtavad vähese tähtsusega erandid hariliku merikeele puhul, mida püütakse piimtraalide ja põhjatraalidega ICESi 8a ja 8b rajoonides, ning hariliku merikeele puhul, mida püütakse abarate ja nakkevõrkudega ICESi 8a ja 8b rajoonides. STECF vaatas läbi liikmesriikide poolt uues ühises soovituses esitatud tõendid nende eranditega seoses (7). STECF jõudis järeldusele, et ühine soovitus sisaldab põhjendatud argumente selektiivsuse suurendamise raskuste ja juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta. Seega arvestades, et asjaolud ei ole muutunud, tuleks kõnealused vähese tähtsusega erandid edelapiirkonna vete põhjalähedase püügi tagasiheitekavas aastatel 2019–2021 säilitada.

(11)

Delegeeritud määrusega (EL) 2016/2374 lisati määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punkti c kohaselt lossimiskohustusest tehtav vähese tähtsusega erand euroopa merluusi puhul, mida püütakse traalide ja nootadega ICESi 8. ja 9. alapiirkonnas. STECF vaatas liikmesriikide poolt selle erandiga seoses esitatud tõendid läbi ning järeldas, (8) et selektiivsuse parandamise hindamiseks on vaja teha rohkem katseid. Et neid andmeid koguda, tuleks püügitegevust jätkata ja seega on komisjon seisukohal, et erand tuleks teha, kuid liikmesriigid peaksid olema kohustatud esitama asjakohaseid andmeid, mille alusel STECF saaks täies ulatuses hinnata erandi põhjendatust ja komisjon saaks erandi põhjendatuse läbi vaadata. Seega tuleks vähese tähtsusega erand kehtestada ajutiselt kuni 31. detsembrini 2019. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema veel katseid ja esitama STECFile hindamiseks sellekohase teabe niipea kui võimalik, kuid enne 31. maid 2019.

(12)

Uues ühises soovituses on esitatud järgmised vähese tähtsusega erandid:

(13)

Liikmesriigid on esitanud teavet, milles käsitletakse õngekonksude ja -nööridega ICESi 10. alapiirkonnas püütud limapeade ja lima-niituimlutsu suhtes tehtud vähese tähtsusega erandeid. STECF vaatas need tõendid läbi ning jõudis järeldusele, et esitatud teave sisaldas põhjendatud argumente selle kohta, et selektiivsust parandada on keeruline või et juhupüügi käitlemine tooks kaasa ebaproportsionaalselt suured kulud. Seega on asjakohane lisada need vähese tähtsusega erandid uude, aastateks 2019–2021 ettenähtud tagasiheitekavasse.

(14)

On vaja teha lõplikud järeldused liikmesriikidelt saadud teabe kohta, milles käsitletakse vähese tähtsusega erandeid järgmiste liikidega seoses:

Nimetatud asjaoludel tuleks iga liigi puhul tehtud konkreetset erandit kohaldada üksnes ühe aasta jooksul ning liikmesriikidel peaks olema kohustus esitada asjakohased andmed, mille alusel STECF saaks täies ulatuses hinnata erandi põhjendatust ja komisjon saaks erandi põhjendatuse läbi vaadata. Need vähese tähtsusega erandid tuleks kehtestada ajutiselt kuni 31. detsembrini 2019. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema veel katseid ja esitama STECFile hindamiseks sellekohase teabe niipea kui võimalik, kuid enne 31. maid 2019.

(15)

Et tagasiheite osakaalu saaks lubatud kogupüügi (TAC) määramise kontekstis usaldusväärselt hinnata, peaksid liikmesriigid juhtudel, kus vähese tähtsusega erand põhineb ekstrapoleerimisel (kuna andmeid on vähe ja laevastikuregistri teave ei ole täielik), tagama, et esitatakse korrektsed ja kontrollitavad andmed kogu laevastiku suhtes, mille puhul kõnealuse vähese tähtsusega erandit kohaldatakse.

(16)

Uues ühises soovituses väljapakutud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 4, artikli 15 lõike 5 punktiga c ning artikli 18 lõikega 3 ja need võib seega lisada käesolevasse määrusesse.

(17)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 kohaselt kaalus komisjon nii STECFi hinnangut kui ka seda, et liikmesriigid peavad alates 1. jaanuarist 2019 tagama lossimiskohustuse täieliku rakendamise. Mitmel juhul näevad erandid ette püügitegevuse jätkamist ja andmete kogumist, et STECFi poolt tehtud märkusi arvesse võtta. Neil juhtudel leiab komisjon, et pragmaatiline ja mõistlik lähenemisviis kalavarude majandamisele on see, kui erandid tehakse ajutiselt, sest seda mitte tehes ei oleks võimalik koguda vältimatult vajalikke andmeid tagasiheite nõuetekohaseks ja teadlikuks majandamiseks olukorras, kus lossimiskohustus täielikult jõustub.

(18)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2019,

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Lossimiskohustuse rakendamise võimaldamiseks on määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 antud komisjonile õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekavad, mida võib pikendada veel kolmeks aastaks ning mis põhinevad ühistel soovitustel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Pärast seda kui Belgia, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Madalmaad ja Ühendkuningriik esitasid ühise soovituse, kehtestas komisjon delegeeritud määrusega (EL) 2015/2438 (2) tagasiheitekava teatava põhjalähedase püügi puhul loodepiirkonna vetes ajavahemikuks 2016–2018. Kõnealune määrus tunnistati kehtetuks ja asendati komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2016/2375 (3).

(4)

Võttes aluseks Belgia, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi poolt esitatud uue ühise soovituse kehtestati delegeeritud määrusega (EL) 2016/2375 tagasiheitekava teatava põhjalähedase püügi puhul loodepiirkonna vetes ajavahemikuks 2017–2018. Kõnealune määrus tunnistati kehtetuks ja asendati komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2018/46 (4).

(5)

Pärast seda kui Belgia, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Madalmaad ja Ühendkuningriik esitasid ühise soovituse, kehtestati komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2018/46 tagasiheitekava teatava põhjalähedase ja süvamere püügi puhul loodepiirkonna vetes 2018. aastal.

(6)

Belgial, Hispaanial, Prantsusmaal, Iirimaal, Madalmaadel ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks loodepiirkonna vetes. Pärast loodepiirkonna vete nõuandekomisjoni ja pelaagiliste liikide nõuandekomisjoniga konsulteerimist esitasid kõnealused liikmesriigid 31. mail 2018 komisjonile uue ühise soovituse, milles käsitletakse aastate 2019–2021 tagasiheitekava teatava põhjalähedase püügi puhul loodepiirkonna vetes. Kõnealust ühist soovitust muudeti 30. augustil 2018.

(7)

Asjaomased teadusasutused andsid teadusliku panuse, mille vaatas läbi kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) (5). 11. septembril 2018 toimus asjaomaste meetmete arutamiseks ekspertide töörühma koosolek, kus osalesid 28 liikmesriigi esindajad ja komisjon ning vaatlejana Euroopa Parlament. Teatava, näiteks atlandi merilesta varu puhul tegi STEFC kindlaks, et üksikute kalade ellujäämismäär ei pruugi olla nii stabiilne kui mõne teise liigi oma. Komisjon pidas aga silmas selle erandi suhtelist mõju kogu kalavarule (võrreldes üksikute kaladega) ning tasakaalustas selle mõju vajadusega püügitegevust jätkata, et oleks võimalik koguda andmeid, mis on vajalikud STECFi poolt esitatud märkustele reageerimiseks. Juhtudel, mil surnult tagasiheite suhtarv on suhteliselt madal, leiab komisjon, et pragmaatiline ja mõistlik lähenemisviis kalavarude majandamisele on see, kui erandid tehakse ajutiselt, sest neid mitte tehes ei oleks võimalik koguda vältimatult vajalikke andmeid tagasiheite nõuetekohaseks ja teadlikuks majandamiseks olukorras, kus lossimiskohustus täielikult jõustub

(8)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/46 lisati teaduslikult põhjendatud ellujäämismäärade alusel lossimiskohustusega seonduv ellujäämismääral põhinev erand (nagu on osutatud määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 4 punktis b) lõkspüüniste, püüniste või mõrdadega ICESi 6. ja 7. alapiirkonnas püütud norra salehomaari suhtes. Neid teaduslikke andmeid on varasematel aastatel hinnatud ja STECF järeldas, (6) et erand on põhjendatud. Uue ühise soovituse kohaselt tuleks selle erandi kohaldamist jätkata. Arvestades et asjaolud ei ole muutunud, tuleks seega aastatel 2019–2021 selle erandi kohaldamist tagasiheitekava alusel jätkata.

(9)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/46 lisati teaduslikult põhjendatud tagasiheite ellujäämismäärade alusel ellujäämismääral põhinev erand kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema hariliku merikeele jaoks, mis on püütud 80–99 mm võrgusilma suurusega traallaudadega põhjatraaliga ICESi 7d rajoonis kuue meremiili piires rannikust ja väljaspool kindlaks tehtud noorkala kasvualasid. Neid teaduslikke andmeid on varasematel aastatel hinnatud ja STECF järeldas, (7) et tõendid on piisavad. Uue ühise soovituse kohaselt tuleks selle erandi kohaldamist jätkata. STECF juhtis tähelepanu sellele, et uusi tõendeid noorkala kasvuala asukohtade kohta ei esitatud (8). Kuna praegu noorkala kasvualasid määratud ei ole, võib lisada erandi uude, aastateks 2019–2021 koostatud tagasiheitekavasse, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohase teabe niipea kui sellised alad tuvastatakse.

(10)

Uues ühises soovituses pakutakse välja ellujäämismääral põhinev erand norra salehomaari jaoks, mis on püütud ICESi 7. alapiirkonnas põhjatraalidega, mille võrgusilma suurus on 100 mm või üle selle, ning norra salehomaari jaoks, mis on püütud põhjatraalidega, mille võrgusilma suurus on 70–99 mm ja millele lisaks kasutatakse valikuliselt ka muid püügivahendeid (TRI ja TR2 rühma kuuluvad püügivahendid). Liikmesriigid on esitanud kõnealuse püügitegevuse korral norra salehomaari tagasiheite ellujäämismäära tõendavad teaduslikud andmed. Need andmed esitati STECFile, kes järeldas, et selektiivtraaliga (ingl k Seltra trawl) tehtud ellujäämusuuring andis piisavalt andmeid, ent sellegipoolest on raske hinnata üldmõju, mida avaldab norra salehomaari ulatuslik püük muude püügivahenditega. STECF märkis, et oletades, et suhteliselt kõrge ellujäämismäär kehtib kõigi püügivahendite korral, kohaldatakse selle püügiviisi suhtes suhteliselt madalat tagasiheitemäära. Seega tuleks kõnealune erand lisada uude, aastateks 2019–2021 koostatud tagasiheitekavva.

(11)

Uues ühises soovituses pakutakse välja ellujäämismääral põhineva erand norra salehomaari jaoks, mis on püütud 12 meremiili kaugusel rannikust ICESi 6a rajoonis traallaudadega traalidega, mille võrgusilma suurus on 80–110 mm ja millele lisaks kasutatakse valikuliselt ka muid püügivahendeid. Liikmesriigid on esitanud kõnealuse püügitegevuse korral norra salehomaari tagasiheite ellujäämismäära tõendavad teaduslikud andmed. Need andmed esitati STECFile, kes järeldas, et kõnealune ellujäämusuuring on kindlapõhjaline ja osutab suhteliselt kõrgele ellujäämismäärale. Seega tuleks kõnealune erand lisada uude, aastateks 2019–2021 koostatud tagasiheitekavva.

(12)

ICESi 6. ja 7. alapiirkonnas mis tahes püügivahenditega püütavate railaste kohta ei ole üksikasjalikud teaduslikud tõendid kõigi erandist kasu saavate laevastikuosade ja nende kombinatsioonide puhul kättesaadavad. Siiski leitakse väheseid erandeid mitte arvestades, et ellujäämismäärad on suhteliselt stabiilsed, kuid vaja on täiendavaid andmeid. Et neid andmeid koguda, tuleb püügitegevust jätkata, ning seega leiab komisjon, et erand tuleb teha, kuid et liikmesriigid peaksid olema kohustatud esitama asjakohased andmed, mille alusel STECF saab täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjon saab erandi põhjendatuse läbi vaadata. Otsest majandamishuvi omavad liikmesriigid peaksid võimalikult kiiresti, kui enne 31. maid igal aastal esitama: a) ellujäämuse suurendamiseks koostatud kava ja puuduolevad STECFi poolt osutatud andmed, mida STECF igal aastal hindab; b) tehtud tööd kajastavad aastaaruanded ning ellujäämuse suurendamise kavas tehtud mistahes muudatused või kohandamised.

(13)

Pidades silmas railaste ellujäämismäära leiti, et käguraide (Leucoraja naevus) ellujäämismäär on teiste liikide omast märgatavalt madalam ning vastav teaduslik arusaam on vähem kindel. Kui aga kõik need liigid erandi kohaldamisalast välja jätta, siis püügitegevus katkeks ning andmeid ei kogutaks järjepidevalt ja korrektselt. Seega leiab komisjon, et erand peaks kehtima vaid ühe aasta ning et kiiremas korras tuleks välja töötada uued uuringud ja täiuslikumad ellujäämust soodustavad meetmed, need tuleks esitada STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning enne 31. maid 2019.

(14)

Uues ühises soovituses pakutakse välja ellujäämismääral põhinevad erandid atlandi merilesta jaoks, mis on püütud abarate või traallaudadega traalidega ICESi 7d, 7e, 7f ja 7 g rajoonis. Liikmesriigid on esitanud kõnealuse püügitegevuse korral atlandi merilesta ellujäämismäära tõendavad teaduslikud andmed. Need andmed esitati STECFile, kes järeldas, et kõnealune ellujäämusuuring on kindlapõhjaline ja osutab suhteliselt kõrgele ellujäämismäärale. Seega tuleks kõnealune erand lisada uude, aastateks 2019–2021 koostatud tagasiheitekavva.

(15)

Uues ühises soovituses pakutakse välja ellujäämismääral põhinevad erandid ICESi 7a–7k rajoonis atlandi merilesta jaoks, mis on püütud piimtraale kasutavate kalalaevadega, mille mootori võimsus on maksimaalselt 221 kW ja mille pikkus on maksimaalselt 24 meetrit ning millega püütakse kala 12 meremiili kaugusel rannikust lühiajaliselt, st mitte üle 1,5 tunni jooksul, ja piimtraale kasutavate kalalaevadega, mille mootori võimsus on üle 221 kW ja millel kasutatakse ülesveetavaid võrgutrosse või merepõhjaorganismide väljalaske paneeli. Liikmesriigid on esitanud kõnealuse püügitegevuse korral atlandi merilesta ellujäämismäära tõendavad teaduslikud andmed. Need andmed esitati STECFile, kes järeldas, et teaduslikud andmed on hea kvaliteediga. Sellegipoolest märkis STECF, et andmed ei hõlma kõiki asjaomaseid liikmesriike ja et kõnealuste püügitegevuste korral sõltub ellujäämus paljudest teguritest ning on vägagi varieeruv. STECF lisas ka, et kõnealuse varieeruvuse tagajärjeks on see, et erandite tõenäolist mõju ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata. Arvestades neid asjaolusid tuleks erand teha üksnes aastaks, et veel andmeid koguda, selleks peaksid liikmesriigid olema kohustatud esitama asjakohased andmed, mille alusel STECF saab täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjon saab erandi põhjendatuse läbi vaadata. Kõnealuse erandi võib tagasiheitekavasse lisada kuni 31. detsembrini 2019 ning asjaomased liikmesriigid peaksid tegema veel katseid ja esitama STECFile hindamiseks teabe niipea kui võimalik, kuid enne 31. maid 2019.

(16)

Uues ühises soovituses pakutakse välja ellujäämismääral põhinev erand liikide jaoks, mis on püütud lõkspüüniste, püüniste või mõrdadega loodepiirkonna vetes (ICESi 5., 6. ja 7. alapiirkond). Liikmesriigid on esitanud kõnealuse püügitegevuse korral püütud liikide ellujäämismäära tõendavad teaduslikud andmed. Need andmed esitati STECFile, kes järeldas, et püüniste ja mõrdadega toimuva püügitegevuse korral on tagasiheidetud liikide ellujäämismäär tõenäoliselt kõrge. Seega võib kõnealuse erandi lisada uude, aastateks 2019–2021 koostatud tagasiheitekavva.

(17)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/46 lisati teatud püügitegevuse jaoks lossimiskohustusega seonduvad vähese tähtsusega erandid. STECF vaatas liikmesriikide esitatud tõendid läbi (9) ning jõudis järeldusele, et liikmesriikide esitatud dokumendid sisaldasid põhjendatud argumente selektiivsuse edasise parandamise raskuste ja/või juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta, mida mõnel juhul toetas ka kulude kvalitatiivne hinnang. Eespool öeldut arvesse võttes ja leides, et asjaolud ei ole muutunud, on asjakohane jätkata vastavalt uues ühises soovituses kavandatud protsentidele kõnealuste vähese tähtsusega erandite kohaldamist

(18)

Uues ühises soovituses on välja pakutud lossimiskohustusega seonduvad vähese tähtsusega erandid

(19)

STECF vaatas läbi liikmesriikide esitatud tõendid uue vähese tähtsusega erandite kohta kilttursa, tursa, stauriidi ja hariliku makrelli jaoks, mis on püütud põhjatraale, nootasid ja piimtraale kasutavate laevadega, ning järeldas, (10) et vaja on rohkem teavet. Arvestades, et püügitegevust ja andmete kogumist on vaja jätkata, et seda teavet saada, tuleks eraldi iga liigi puhul tehtavaid erandeid võimaldada üksnes üheks aastaks ning liikmesriigid peaksid olema kohustatud esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema veel katseid ja esitama STECFile hindamiseks teabe niipea kui võimalik, kuid enne 31. maid 2019. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt kuni 31. detsembrini 2019.

(20)

Et tagasiheite osakaalu saaks lubatud kogupüügi (TAC) määramise kontekstis usaldusväärselt hinnata, peaksid liikmesriigid juhtudel, kus vähese tähtsusega erand põhineb ekstrapoleerimisel (kuna andmeid on vähe ja laevastikuregistri teave ei ole täielik), tagama, et esitatakse korrektsed ja kontrollitavad andmed kogu laevastiku suhtes, mille puhul kõnealuse vähese tähtsusega erandit kohaldatakse.

(21)

Kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktiga a võib tagasiheitekavadesse lisada ka lossimiskohustusega kaetud püügitegevust või liike käsitlevaid tehnilisi meetmeid. Et suurendada püügivahendite selektiivsust ja vähendada soovimatu kaaspüügi osakaalu Iiri meres ja Keldi meres, on asjakohane lisada põhjalähedase püügi selektiivsust suurendavaid meetmeid. Liikmesriikidelt saadud teabe põhjal järeldas STECF, et kavandatud muudatused loodepiirkonna vetes toimuva püügitegevuse selektiivsuse suurendamiseks on üks piirkondlike rühmade väheseid katseid leevendada soovimatu kaaspüügi probleemi. Seega tuleks need tehnilised meetmed lisada uude, aastateks 2019–2021 koostatud tagasiheitekavasse.

(22)

Uues ühises soovituses väljapakutud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 4, artikli 15 lõike 5 punktiga c ja artikli 18 lõikega 3 ning need võib seega lisada käesolevasse määrusesse.

(23)

Kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 18 kaalus komisjon nii STECFi hindamist kui ka liikmesriikide vajadust tagada lossimiskohustuse täielik rakendamine alates 1. jaanuarist 2019. Mitmel juhul on STECFi poolt esitatud märkustele reageerimiseks vaja, et eranditega seoses jätkatakse püügitegevust ja andemete kogumist. Neil juhtudel leiab komisjon, et pragmaatiline ja mõistlik lähenemisviis kalavarude majandamisele on see, kui erandid tehakse ajutiselt ja arvestades, et erandeid mitte tehes ei oleks võimalik koguda vältimatult vajalikke andmeid tagasiheite korrektse ja informeeritud majandamise jaoks, pidades silmas olukorda, kus lossimiskohustus täielikult jõustub.

(24)

Kuna on esitatud uus ühine soovitus, on asjakohane tunnistada delegeeritud määrus (EL) 2018/46 kehtetuks.

(25)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt liidu laevade kalapüügihooaja kavandamist ja seonduvat majandustegevust, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2019,

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (2) eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Euroopa Parlamendi ja komisjoni määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 9 on sätestatud asjaomases geograafilises piirkonnas teatavate liikide püügi suhtes kohaldatavaid kaitsemeetmeid sisaldavate mitmeaastaste kavade vastuvõtmine.

(3)

Sellistes mitmeaastastes kavades täpsustatakse lossimiskohustuse täitmise üksikasjad ning võidakse anda komisjonile õigus täpsustada neid üksikasju liikmesriikide välja töötatud ühiste soovituste alusel.

(4)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 antakse komisjonile õigus täita mitmeaastase kava puudumisel lossimiskohustust tagasiheitekavade kaudu, mis põhinevad liikmesriikide välja töötatud ühistel soovitustel.

(5)

Belgial, Taanil, Prantsusmaal, Saksamaal, Madalmaadel, Rootsil ja Ühendkuningriigil on otsene huvi Põhjamere kalavarude majandamiseks. Pärast Põhjamere nõuandekomisjoniga konsulteerimist esitasid need liikmesriigid 31. mail 2017 komisjonile ühise soovituse, milles käsitletakse tagasiheitekava põhjalähedase püügi puhul Põhjameres. Kõnealuse ühise soovituse alusel kehtestati komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2018/45 (3) tagasiheitekava, mida kohaldatakse 2018. aastal asjaomase püügi suhtes.

(6)

Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 4. juulil 2018 vastu määruse (EL) 2018/973, millega kehtestatakse Põhjamere põhjalähedaste kalavarude ja nende püügi mitmeaastane kava. Kõnealuse määruse artikliga 11 antakse komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles täpsustatakse lossimiskohustuse üksikasju liikmesriikide välja töötatud ühiste soovituste alusel.

(7)

Pärast Põhjamere nõuandekomisjoniga ja pelaagiliste varude nõuandekomisjoniga konsulteerimist esitasid Belgia, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaad, Rootsi ja Ühendkuningriik 30. mail 2018 komisjonile uue ühise soovituse, mis käsitleb Põhjamere põhjalähedaste liikide suhtes kehtiva lossimiskohustuse täitmise üksikasju. Ühist soovitust muudeti 30. augustil 2018.

(8)

Nagu on sätestatud määruses (EL) 2018/973, jaguneb Põhjameri ICESi 2a ja 3a rajooniks ja 4. alapiirkonnaks.

(9)

Asjaomased teadusasutused andsid teadusliku panuse, mille vaatas läbi kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) (4). 11. septembril 2018 toimus asjaomaste meetmete arutamiseks ekspertide töörühma koosolek, kus osalesid 28 liikmesriigi esindajad ja komisjon ning vaatlejana Euroopa Parlament.

(10)

Mõnede kalavarude (nt atlandi merilest) puhul tegi STECF kindlaks, et isendite ellujäämismäär ei pruugi olla nii stabiilne kui teiste liikide puhul. Komisjon kaalus siiski selle erandi suhtelist mõju kalavarudele võrreldes mõjuga isendile ning võrdles seda vajadusega jätkata püügitegevust, et koguda andmeid STECFi märkuste arvessevõtmiseks. Komisjon peab juhtudel, kui surnult tagasi heidetavate kalade suhteline kogus on üsna väike, erandite ajutist lubamist pragmaatiliseks ja mõistlikuks lähenemisviisiks kalavarude majandamisele, kuna selle keelamine takistaks andmete kogumist, mis on tagasiheite nõuetekohaseks ja teadlikuks juhtimiseks hädavajalik, pidades silmas lossimiskohustuse täielikku jõustumist.

(11)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/45 nähti ette ellujäämismääral põhinevad erandid kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate hariliku merikeele isendite traalpüügi suhtes ICESi 4c rajoonis, tuginedes tagasiheite ellujäämismäära teaduslikele tõenditele. Neid tõendeid hinnati varasematel aastatel ja STECF jõudis järeldusele, (5) et tõendid on piisavad. Uue ühise soovituse kohaselt tuleks erandi kohaldamist jätkata. STECF märkis, et uut teavet noorkala kasvualade kohta ei esitatud (6). Kuna noorkala kasvualasid ei ole praegu kindlaks tehtud, võib selle erandi lisada käesolevasse määrusesse, kuid liikmesriigid peavad kasvualade kindlakstegemisel kohe esitama asjaomase teabe.

(12)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/45 nähti määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 4 punkti b kohaselt ette ellujäämismääral põhinev erand norra salehomaari lõkspüünistega püügi suhtes ICESi 2a ja 3a rajoonis ja 4. alapiirkonnas, tuginedes ellujäämismäära teaduslikele tõenditele. Neid tõendeid hinnati varasematel aastatel ja STECF jõudis järeldusele, (7) et tõendid on piisavad. Uue ühise soovituse kohaselt tuleks erandi kohaldamist jätkata. Kuna tingimused ei ole muutunud, tuleb see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(13)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/45 nähti ette ellujäämismääral põhinev erand norra salehomaari teatavate püügivahenditega püügi suhtes ICESi 4. alapiirkonnas tingimusel, et kasutatakse sortimisrestiga sortimisseadet. Erand oli piiratud talvekuudega ja teatavate ICESi funktsionaalsete üksustega. Uue ühise soovituse kohaselt tuleks selle erandi kohaldamist jätkata ja laiendada seda ICESi 2a ja 3a rajoonile. Liikmesriigid esitasid 2018. aastal ajakohastatud teaduslikud tõendid, näitamaks norra salehomaari ellujäämismäära spetsiaalse sortimisseadmega varustatud põhjatraalidega püügi korral, kui noodapära võrgusilm on suurem kui 80 mm või vähemalt 70 mm. Tõendid esitati STECFile, kes väljendas muret (8) seoses ellujäämismääraga Põhjamere läänerannikul ning sellega, kas need hinnangulised andmed esindavad kogu piirkonda. STECF märkis siiski, et täiendav teaduslik teave põhines usaldusväärsel lähenemisviisil ja valideerimistehnika kasutamine kalalaevastike laiemas kontekstis on mõistlik. Neil tingimustel võib erandit kohaldada kuni 31. detsembrini 2021, kuid otsest majandamishuvi omavad liikmesriigid peavad esitama andmed Põhjamere lääneranniku kalavarude kohta.

(14)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/45 nähti ellujäämismäära teaduslikele tõenditele tuginedes ette ellujäämismääral põhinev erand selliste liikide lõkspüüniste ja mõrdadega kaaspüügi puhul, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme. Neid tõendeid hinnati varasematel aastatel ja STECF jõudis järeldusele, (9) et olemasolevate andmete põhjal on vette tagasi lastud kalade suremus tõenäoliselt väike, kuigi tegelik püük kalapüügipiirkonnas on väheoluline. Kuna püük ei ole märkimisväärne ja asjaolud ei ole muutunud, võib erandi lisada käesolevasse määrusesse.

(15)

Uues ühises soovituses tehakse ettepanek kohaldada ellujäämismääral põhinevat erandit atlandi merilesta nakkevõrkude ja abaratega püügi suhtes ICESi 3a rajoonis ja 4. alapiirkonnas. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks atlandi merilesta tagasiheite ellujäämismäära kõnealuses kalapüügipiirkonnas. Tõendid esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (10) et esitatud põhjendatud teave näitab märkimisväärselt kõrget ellujäämismäära. Seetõttu tuleks see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(16)

Uus ühine soovitus hõlmab ellujäämismääral põhinevat erandit atlandi merilesta põhjanoodaga püügi suhtes ICESi 3a rajoonis ja 4. alapiirkonnas. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks atlandi merilesta tagasiheite ellujäämismäära kõnealuses kalapüügipiirkonnas. Tõendid esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (11) et ellujäämismäära uuringu andmed on usaldusväärsed, kuigi ellujäämismäära suurendamiseks võiks kasutada täiendavaid tegureid, sest ellujäämismäär langeb märgatavalt, kui atlandi merilesta sortimisaeg on pikem kui 30 minutit. Seetõttu võib kõnealuse erandi lisada käesolevasse määrusesse.

(17)

Uues ühises soovituses tehakse ettepanek kohaldada ellujäämismääral põhinevat erandit talvekuudel atlandi merilesta kaaspüügi suhtes lestaliste ja tursklaste traalpüügil ICESi 3a rajoonis ja 4. alapiirkonnas. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks atlandi merilesta tagasiheite ellujäämismäära kõnealuses kalapüügipiirkonnas. Tõendid esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (12) et toetava uuringu kohaselt vähenes ellujäämismäär suvekuudel, kui sortimisaeg oli pikem kui 60 minutit, ja seega õigustab atlandi merilesta madal ellujäämismäär suvel erandi kohaldamist talvekuudel. Seetõttu tuleks see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(18)

Uues ühises soovituses tehakse ettepanek kohaldada ellujäämismääral põhinevat erandit kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate atlandi merilesta isendite piimtraaliga püügi suhtes ICESi 4. alapiirkonnas ja 2a rajoonis. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks tagasiheite ellujäämismäära kõnealuses kalapüügipiirkonnas. Tõendid esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (13) et ellujäämismäära mõjutavad selles kalapüügipiirkonnas paljud tegurid ja see on väga muutuv. STECF oli ka arvamusel, et tagasiheite suhteliselt kõrget määra ja suhteliselt madalat ellujäämismäära arvesse võttes on tõenäoline, et märkimisväärne kogus vette tagasi lastud atlandi merilestast ei jää ellu. Nende andmete kogumiseks peab kalapüük jätkuma ja komisjon leiab seega, et erandit tuleks lubada, kuid liikmesriigid peaksid olema kohustatud esitama asjaomased andmed, et STECF saaks täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjon saaks selle läbi vaadata. Neil tingimustel võib erandit kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2019. Otsese majandamishuviga liikmesriigid peavad esitama a) ellujäämismäära suurendamiseks välja töötatud tegevuskava, mida STECF hindab teaduslikult, ja b) aastaaruanded edusammude ning ellujäämisprogrammi muudatuste/kohanduste kohta.

(19)

ICESi 2a ja 3a rajoonis ja 4. alapiirkonnas kõigi püügivahenditega püütavate railaste kohta ei ole üksikasjalikud teaduslikud tõendid kõigi erandist kasu saavate laevastikuosade ja nende kombinatsioonide puhul kättesaadavad. Mõne erandiga on ellujäämismäärad siiski üldjuhul stabiilsed, kuid üksikasju on vaja täpsustada. Nende andmete kogumiseks peab kalapüük jätkuma ja komisjon leiab seega, et erandit tuleks lubada, kuid liikmesriigid peaksid olema kohustatud esitama asjaomased andmed, et STECF saaks täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjon saaks selle läbi vaadata. Otsese majandamishuviga liikmesriigid peavad esitama iga aasta 31. maiks a) ellujäämismäära suurendamiseks ja STECFi poolt kindlaks tehtud andmelünkade täitmiseks välja töötatud tegevuskava, mida STECF hindab kord aastas, ja b) aastaaruanded edusammude ning ellujäämisprogrammi muudatuste või kohanduste kohta.

(20)

Railaste ellujäämismäära uurimisel selgus, et käguraide (Leucoraja naevus) ellujäämismäär on oluliselt madalam kui teistel liikidel, kusjuures kindel teaduslik arusaamine selle kohta puudub. Selle liigi väljajätmine erandist takistaks siiski kalapüüki ja täpsete andmete jätkuvat kogumist. Seepärast leiab komisjon, et kõnealust erandit võib lubada ainult üheks aastaks ning et kiiremas korras tuleks välja töötada uued uuringud ja tõhustatud ellujäämismeetmed ning esitada need STECFile hindamiseks võimalikult kiiresti enne 31. maid 2019.

(21)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/45 hõlmas vähese tähtsusega erandit seoses järgmise püügiga:

(22)

Liikmesriigid esitasid vähese tähtsusega erandi toetuseks tõendid. STECF (14) vaatas tõendid läbi ja jõudis järeldusele, (15) et liikmesriikide esitatud tõendid sisaldasid põhjendatud argumente selle kohta, et selektiivsust on keeruline täiendavalt suurendada või soovimatu püügi käitlemise kulud on ebaproportsionaalselt suured. Kuna tingimused ei ole muutunud, on asjakohane jätkata vähese tähtsusega erandite kohaldamist vastavalt uues ühises soovituses kavandatud protsendimäärale ja soovitatud muudatustele kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktiga c.

(23)

Uue ühise soovituse kohaselt tuleks kehtestada vähese tähtsusega erand seoses järgmise püügiga:

(24)

Liikmesriigid esitasid uute vähese tähtsusega erandite toetuseks teaduslikud tõendid selektiivsuse suurendamisel esinevate raskuste ja püügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta. STECF vaatas need tõendid läbi 2.–6. juulil 2018 toimunud täiskogul.

(25)

Seoses erandiga, mis puudutab merlangi ja tursa püüki põhjatraalidega ICESi 4a ja 4b rajoonis, jõudis STECF järeldusele, et teatavate liikmesriikide asjaomased andmed puuduvad. Nende andmete kogumiseks peab kalapüük jätkuma ja komisjon leiab seega, et erandit peab lubama ajutiselt 31. detsembrini 2019, kuid liikmesriigid peaksid olema kohustatud esitama asjaomased andmed, et STECF saaks täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjon saaks selle läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peavad tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks võimalikult kiiresti enne 31. maid 2019.

(26)

STECF pidas liikmesriikide esitatud tõendite põhjal asjakohaseks kehtestada vähese tähtsusega erandid atlandi merilesta püügile teatavate põhjatraalidega ICESi 4. alapiirkonnas.

(27)

STECF jõudis järeldusele, et vähese tähtsusega erandi lubamiseks põhjamere garneeli piimtraalidega püügi suhtes ICESi 4b ja 4c rajoonis esitati põhjendatud andmed.

(28)

Vähese tähtsusega erandi kohta, mis puudutab hariliku molva püüki ICESi 4. alapiirkonnas teatavate põhjatraalidega, mille võrgusilma suurus on vahemikus 100–119 mm, leidis STECF, et selektiivsuse suurendamise mõju selles kalapüügipiirkonnas on raske kindlalt hinnata. STECF märkis, et teatavate liikmesriikide asjaomased andmed puuduvad. STECF tunnistas siiski, et asjaomases kalapüügipiirkonnas kasutatavad püügivahendid on juba selektiivsed ja et selektiivsuse suurendamine muudab kalapüügi ebamajanduslikuks. Nende andmete kogumiseks peab kalapüük jätkuma ja komisjon leiab seega, et erandit peab lubama ajutiselt 31. detsembrini 2019, kuid liikmesriigid peaksid olema kohustatud esitama asjaomased andmed, et STECF saaks täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjon saaks selle läbi vaadata. Liikmesriigid peavad esitama a) andmed, mis näitavad, et selektiivsuse suurendamine asjaomastes kalapüügipiirkondades on väga keeruline, ning b) täiendava teabe teiste liikmesriikide püügi või nende kalalaevastike kohta, mis võivad samuti kalapüügipiirkondades tegutseda. Asjaomased liikmesriigid peavad tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks võimalikult kiiresti enne 31. maid 2019.

(29)

Liikmesriikide esitatud tõendite põhjal ja STECFi järelduse kohaselt tuleb vähese tähtsusega erandit lubada hariliku molva püügi puhul ICESi 4. alapiirkonnas teatavate põhjatraalidega, mille võrgusilma suurus on 120 mm või üle selle.

(30)

STECF märkis järeldustes, et vähese tähtsusega erandi kohta, mis puudutab merlangi püüki teatavate piimtraalidega ICESi 4. alapiirkonnas, esitati üksikasjalikku teavet. STECF osutas siiski merlangi püügil selektiivsuse suurendamise piirangutele ning märkis, et vähese tähtsusega erandi hindamisel kasutatav lähenemisviis võib piirata merlangi sortimist, sest kogu merlangi soovimatu püügi võib vette tagasi lasta. Neil tingimustel tuleks erandit kohaldada täheldatud tagasiheite (2 %) tasandil ja liikmesriigid peaksid olema kohustatud esitama asjaomased andmed, et STECF saaks täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjon saaks selle igal aastal läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peavad tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks igal aastal võimalikult kiiresti enne 31. maid.

(31)

STECF vaatas läbi liikmesriikide esitatud tõendid uute vähese tähtsusega erandite kohta, mis puudutavad stauriidi ja hariliku makrelli püüki põhjatraalide, nootade ja piimtraalidega, ning jõudis järeldusele, et liikmesriigid peavad esitama täiendavat teavet. Võttes arvesse vajadust jätkata kalapüüki ja andmete kogumist selle teabe esitamiseks, peavad iga liigi kohta kehtivad üksikud erandid olema piiratud ühe aastaga ja liikmesriigid peaksid olema kohustatud esitama asjaomased andmed, et STECF saaks täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjon saaks selle läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peavad tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks võimalikult kiiresti enne 31. maid 2019. Neid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2019.

(32)

Selleks et tagada tagasiheite määra usaldusväärne hindamine lubatud kogupüügi kehtestamiseks, peavad liikmesriigid juhtudel, kui vähese tähtsusega erand põhineb ebapiisavate andmete ja kalalaevastike osalise teabe ekstrapoleerimisel, esitama täpsed ja kontrollitavad andmed kogu vähese tähtsuse sättega hõlmatud kalalaevastiku kohta.

(33)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punkti a kohaselt võivad lossimiskohustuse rakendamise üksikasjad hõlmata tehnilisi meetmeid, millele osutatakse kõnealuse määruse artikli 7 lõikes 2. Et suurendada püügivahendite selektiivsust ja vähendada soovimatut püüki Skagerrakis, on asjakohane säilitada mitu tehnilist meedet, milles Euroopa Liit ja Norra leppisid kokku 2011 (16). ja 2012. aastal, (17) ning lubada SepNepi sortimisseadme kasutamist.

(34)

Uues ühises soovituses kavandatud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 4, artikli 15 lõike 5 punktiga c ja artikli 18 lõikega 3 ning määrusega (EL) 2018/973, eelkõige selle artikliga 11, ning need võib seega lisada käesolevasse määrusesse.

(35)

Komisjon on võtnud määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 kohaselt arvesse nii STECFi hinnangut kui ka liikmesriikide kohustust tagada lossimiskohustuse täielik kohaldamine 1. jaanuaril 2019. STECFi märkuste arvessevõtmiseks on mitmel juhul vaja jätkata püügitegevust ja andmete kogumist. Komisjon peab nendel juhtudel erandite ajutist lubamist pragmaatiliseks ja mõistlikuks lähenemisviisiks kalavarude majandamisele, kuna selle keelamine takistaks andmete kogumist, mis on tagasiheite nõuetekohaseks ja teadlikuks juhtimiseks hädavajalik, pidades silmas lossimiskohustuse täielikku jõustumist.

(36)

Määruse (EL) 2018/973 artikli 16 lõike 2 kohaselt antakse komisjonile alates 5. augustist 2018 viieks aastaks õigus võtta vastu lossimiskohustust käsitlevaid delegeeritud õigusakte. Seetõttu on asjakohane vaadata lossimiskohustusest tehtava, ellujäämismääral põhineva vähese tähtsusega erandi mõju läbi käesoleva määruse kolmandal kohaldamisaastal.

(37)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt liidu laevade kalapüügihooaja kavandamist ja seonduvat majandustegevust, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda kohaldatakse 1. jaanuarist 2019 kuni 31. detsembrini 2021,

(1)

Nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme, ning Vahemeres ka selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1967/2006 (2) III lisas määratletud alammõõte.

(2)

Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 punktile d kohaldatakse Vahemere põhjalähedaste liikide püügiga seotud lossimiskohustust püüki määratlevate liikide suhtes hiljemalt alates 1. jaanuarist 2017 ja alates 1. jaanuarist 2019 ka ülejäänud liikide suhtes.

(3)

Lossimiskohustuse rakendamise võimaldamiseks on määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 antud komisjonile õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekavad, mida võib pikendada veel kolmeks aastaks ning mis põhinevad ühistel soovitustel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(4)

Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2017/86 (3) on kehtestatud Vahemerel teatavate põhjalähedaste liikide püügiga seotud tagasiheitekava, mida kohaldatakse 1. jaanuarist 2017 kuni 31. detsembrini 2019 ja mis on kehtestatud arvestades komisjonile 2016. aastal mitme Vahemerel otsest majandamishuvi omava liikmesriigi (Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Malta ja Sloveenia) poolt esitatud kolme ühist soovitust. Need kolm ühist soovitust puudutasid vastavalt Vahemere lääneosa, Aadria merd ja Vahemere kaguosa.

(5)

Komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2017/86 on muudetud komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2018/153 (4) pärast seda, kui asjaomased, Vahemere lääneosa ja Aadria mere puhul otsest majandamishuvi omavad liikmesriigid esitasid kõnealuste piirkondadega seonduvalt kaks ühist soovitust.

(6)

4. juunil 2018 esitasid Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania pärast piirkondliku kõrgetasemelise töörühmaga PESCAMED konsulteerimist komisjonile uue ühise soovituse Vahemere lääneosas toimuva põhjalähedaste liikide püügiga seotud tagasiheitekava kohta (edaspidi „Vahemere lääneosa käsitlev uus ühine soovitus“). Kõnealust ühist soovitust muudeti 27. augustil 2018.

(7)

7. juunil 2018 esitasid Küpros, Kreeka, Itaalia ja Malta pärast piirkondliku kõrgetasemelise töörühmaga SUDESTMED konsulteerimist komisjonile uue ühise soovituse Vahemere kaguosas toimuva põhjalähedaste liikide püügiga seotud tagasiheitekava kohta (edaspidi „Vahemere kaguosa käsitlev uus ühine soovitus“). Kõnealust ühist soovitust muudeti 28. augustil 2018.

(8)

8. juunil 2018 esitasid Horvaatia, Itaalia ja Sloveenia pärast piirkondliku kõrgetasemelise töörühmaga ADRIATICA konsulteerimist komisjonile uue ühise soovituse Aadria merel toimuva põhjalähedaste liikide püügiga seotud tagasiheitekava kohta (edaspidi „Aadria merd käsitlev uus ühine soovitus“). Kõnealust ühist soovitust muudeti 29. augustil 2018.

(9)

Neid kolme ühist soovitust hindas kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) 2.–6. juulini 2018 toimunud suvisel täiskogu kohtumisel (5).

(10)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 kohaselt kaalus komisjon nii STECFi hinnangut kui ka seda, et liikmesriigid peavad alates 1. jaanuarist 2019 tagama lossimiskohustuse täieliku rakendamise. Mitmel juhul on erandite puhul vajalik püügitegevuse jätkamine ja andmete kogumine, et STECFi poolt tehtud märkusi saaks arvesse võtta. Neil juhtudel leiab komisjon, et pragmaatiline ja mõistlik lähenemisviis kalavarude majandamisele on see, kui erandid tehakse ajutiselt, sest neid mitte tehes ei oleks võimalik koguda vältimatult vajalikke andmeid tagasiheite nõuetekohaseks ja teadlikuks majandamiseks olukorras, kus lossimiskohustus täielikult jõustub.

(11)

Vahemere lääneosa käsitlevas uues ühises soovituses pakutakse veel välja, et mehhaniseeritud tragidega (HMD) püütavate jakobi kammkarbi (Pecten jacobeus), kukk-karpide (Venerupis spp.) ja veenuskarpide (Venus spp.) suhtes määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 4 punkti b kohaste, s.o ellujäämismääral põhinevate erandite kohaldamist tuleks pikendada 31. detsembrini 2021. Kõnealune ellujäämismääral põhinev erand kehtestati delegeeritud määrusega (EL) 2017/86. Uue ühise soovituse hindamise käigus märkis STECF, et täiendavat teavet, mis toetaks erandi pikendamist, ei ole esitatud. Teaduskirjanduses on tõendid nende liikide ellujäämuse kohta aga olemas. Kuna ellujäämismäär võib olla kõrge ja arvestades püügivahendi, püügitegevuse ja ökosüsteemi omadusi, leiab komisjon, et ellujäämismääral põhineva erandi kohaldamist tuleks seega jätkata, kuna asjaolud ei ole muutunud.

(12)

Vahemere lääneosa käsitlevas uues ühises soovituses pakutakse välja, et põhjatraalidega (OTB, OTT, PTB, TBN, TBS, TB, OT, PT, TX) püütava norra salehomaari (Nephrops norvegicus) suhtes kehtiva ellujäämismääral põhineva erandi kohaldamist tuleks pikendada 31. detsembrini 2021. Kõnealune ellujäämismääral põhinev erand kehtestati komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2018/153. Uues ühises soovituses tehti algselt ettepanek, et seda erandit tuleks kohaldada muul ajal kui juulis, augustis ja septembris, mil tuleks kohaldada uut vähese tähtsusega erandit. STECF leidis, et puudusid tõendid, mis toetaksid vähese tähtsusega erandi kohaldamist suvekuudel, ja täiendavaid märkusi ei lisanud. Siiski leidub teaduslikke tõendeid nende liikide ellujäämuse kohta selles piirkonnas ja mujal. Kuna ellujäämismäär võib olla kõrge ja arvestades püügivahendi, püügitegevuse ja ökosüsteemi omadusi, leiab komisjon, et ellujäämismääral põhineva ja kogu aasta vältava erandi kohaldamist tuleks jätkata.

(13)

Aadria merd käsitlevas uues ühises soovituses on tehtud ettepanek pikendada piimtraaliga („rapido“) (TBB) püütud hariliku merikeele (Solea solea) suhtes kehtiva ellujäämismääral põhineva erandi kohaldamist. Kõnealune ellujäämismääral põhinev erand kehtestati komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2017/86. STECF uut taotlust ei hinnanud. Aadria mere GSA 17 piirkonnas viiakse praegu läbi nende liikide ellujäämust käsitlevat sihtuuringut. Seega leiab komisjon, et kõnealust erandit tuleks pikendada vaid üheks aastaks. Asjaomased liikmesriigid peaksid esitama 1. maiks 2019 asjakohased andmed, mille alusel STECF saaks erandit uuesti hinnata.

(14)

Kolmes uues ühises soovituses on tehtud ettepanek kehtestada ellujäämismääral põhinev erand Vahemere lääneosas, Aadria meres ja Vahemere kaguosas lõkspüünistega (FPO ja FIX) püütud norra salehomaari (Nephrops norvegicus) suhtes. STECF leidis, et konkreetset teavet selle erandi toetuseks ei ole esitatud. Seega leiab komisjon, et kõnealune erand tuleks kehtestada vaid üheks aastaks. Asjaomased liikmesriigid peaksid esitama 1. maiks 2019 asjakohased täiendavad andmed, mille alusel STECF saaks erandit uuesti hinnata.

(15)

Kolmes uues ühises soovituses on tehtud ettepanek kehtestada ellujäämismääral põhinev erand Vahemere lääneosas, Aadria meres ja Vahemere kaguosas õngekonksude ja -nööridega (LHP, LHM, LLS, LLD, LL, LTL ja LX) püütud besuugo (Pagellus bogaraveo) suhtes. STECF leidis, et selle kavandatud erandi toetuseks tuleks esitada täiendavaid tõendeid. Seega leiab komisjon, et kõnealune erand tuleks kehtestada vaid üheks aastaks. Asjaomased liikmesriigid peaksid esitama 1. maiks 2019 asjakohased täiendavad andmed, mille alusel STECF saaks erandit uuesti hinnata.

(16)

Kolmes uues ühises soovituses on tehtud ettepanek kehtestada ellujäämismääral põhinev erand Vahemere lääneosas, Aadria meres ja Vahemere kaguosas võrkudega (GNS, GN, GND, GNC, GTN, GTR ja GEN) ning lõkspüünistega (FPO ja FIX) püütud euroopa homaari (Homarus gammarus) ja langustlaste (Palinuridae) suhtes. STECF leidis, et asjaomaste liikmesriikide poolt esitatud ning langustlaste ellujäämust käsitlev uuring on piisavalt kindlapõhjaline ja näitab lühiajalist ellujäämise määra, samas märgitakse seal, et valim oli väike. Nii langustlaste kui ka homaaride kohta tuleks esitada veel teaduslikke andmeid. Seega leiab komisjon, et kõnealune erand tuleks kehtestada vaid üheks aastaks. Asjaomased liikmesriigid peaksid esitama 1. maiks 2019 asjakohased täiendavad andmed, mille alusel STECF saaks erandit uuesti hinnata.

(17)

Aadria merd ja Vahemere kaguosa käsitlevas uues ühises soovituses on tehtud ettepanek kehtestada ellujäämismääral põhinev erand Aadria meres ja Vahemere kaguosas põhjatraalidega (OTB, OTT, PTB, TBN, TBS, TB, OT, PT ja TX) püütud norra salehomaari (Nephrops norvegicus) suhtes. Uues ühises soovituses tehti algselt ettepanek, et seda erandit tuleks kohaldada muul ajal kui juulis, augustis ja septembris, mil tuleks kohaldada uut vähese tähtsusega erandit. STECF leidis, et puudusid tõendid, mis toetaksid vähese tähtsusega erandi kohaldamist suvekuudel, ja täiendavaid märkusi ei lisanud. Siiski leidub teaduslikke tõendeid nende liikide ellujäämuse kohta muudes piirkondades. Kuna ellujäämismäär võib olla kõrge ja arvestades püügivahendi, püügitegevuse ja ökosüsteemi omadusi, leiab komisjon, et tuleks kehtestada ellujäämismääral põhinev ja kogu aasta vältav erand.

(18)

Kolmes uues ühises soovituses on tehtud ettepanek pikendada euroopa merluusi (Merluccius merluccius) ja meripoisuri (Mullus spp.) puhul määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 4 punkti c kohaselt kehtestatud vähese tähtsusega erandi kohaldamist Vahemere lääneosas, Aadria meres ja Vahemere kaguosas 2019. ja 2020. aastal kuni 6 % ulatuses ning 2021. aastal 5 % ulatuses nende liikide aastasest kogupüügist, mis on tehtud põhjatraale (OTB, OTT, PTB, TBN, TBS, TB, OT, PT ja TX) kasutavate laevadega, ning 2019., 2020. ja 2021. aastal 1 % ulatuses kogu nende liikide aastasest püügist, mis on tehtud nakkevõrke ja abaraid (GNS, GN, GND, GNC, GTN, GTR ja GEN) kasutavate laevadega. Vähese tähtsusega erand nende liikide puhul kehtestati komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2017/86. Tuginedes teaduslikele tõenditele, mis esitati sellega seonduvalt ühises soovituses ja mille on läbi vaadanud STECF, võttes arvesse püügivahendite omadusi, püügitegevusega hõlmatud liikide suurt arvu, Vahemere piirkonna püügitegevuse iseloomu ja eripära (sh väikesemahulise kalapüügi ülekaalu), leidis komisjon, et kõnealuse vähese tähtsusega erandi kehtestamine on asjakohane vältimaks soovimatu püügi käitlemisega kaasnevaid ebaproportsionaalselt suuri kulusid. STECF ei hinnanud uut soovitust põhjatraalide osas. Hinnates uut soovitust nakkevõrkude ja abaratega seoses märkis STECF, et asjaomaste liikmesriikide esitatud teave ei olnud piisavalt täielik. Võttes aga arvesse, et asjaolud ei ole muutunud, leiab komisjon, et kõnealuse väheses tähtsusega erandi kohaldamist tuleks jätkata eespool nimetatud protsendimäärade ulatuses.

(19)

Aadria merd käsitlevas uues ühises soovituses on tehtud ettepanek pikendada euroopa merluusi (Merluccius merluccius) ja meripoisuri (Mullus spp.) puhul kehtestatud vähese tähtsusega erandi kohaldamist Aadria meres 2019., 2020. ja 2021. aastal kuni 1 % ulatuses kogu nende liikide aastasest püügist, mis on tehtud piimtraale („rapido“) (TBB) kasutavate laevadega, ning hariliku merikeele (Solea solea) puhul 2019., 2020. ja 2021. aastal kuni 3 % ulatuses nende liikide aastasest kogupüügist, mis on tehtud põhjatraale (OTB, OTT, PTB, TBN, TBS, TB, OT, PT ja TX) kasutavate laevadega. Vähese tähtsusega erand nende liikide puhul kehtestati komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2017/86. Tuginedes teaduslikele tõenditele, mis esitati sellega seonduvalt ühises soovituses ja mille on läbi vaadanud STECF, võttes arvesse püügivahendite omadusi, püügitegevusega hõlmatud liikide suurt arvu, Vahemere piirkonna püügitegevuse iseloomu ja eripära (sh väikesemahulise kalapüügi ülekaalu), leidis komisjon, et kõnealuste vähese tähtsusega erandite (kuni 1 % euroopa merluusi ja meripoisuri ning kuni 3 % hariliku merikeele puhul) kehtestamine on asjakohane vältimaks soovimatu püügi käitlemisega kaasnevaid ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Uut ühist soovitust hinnates leidis STECF, et puudus konkreetne teave, mis toetanuks kohaldavate protsendimäärade märgatavat suurendamist. Võttes aga arvesse, et asjaolud praegu kehtiva protsendimäära kohaldamiseks ei ole muutunud, leiab komisjon, et kõnealuse erandi kohaldamist tuleks jätkata eespool nimetatud protsendimäärade ulatuses.

(20)

Vahemere kaguosa käsitlevas uues ühises soovituses on tehtud ettepanek pikendada roosa süvahännaku (Parapenaeus longirostris) puhul kehtestatud vähese tähtsusega erandi kohaldamist Vahemere kaguosas 2019. ja 2020. aastal kuni 6 % ulatuses ja 2021. aastal kuni 5 % ulatuses nende liikide aastasest kogupüügist, mis on tehtud põhjatraale (OTB, OTT, PTB, TBN, TBS, TB, OT, PT ja TX) kasutavate laevadega. Vähese tähtsusega erand nende liikide puhul kehtestati komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2017/86. Tuginedes teaduslikele tõenditele, mis esitati sellega seonduvalt ühises soovituses ja mille on läbi vaadanud STECF, võttes arvesse püügivahendite omadusi, püügitegevusega hõlmatud liikide suurt arvu, Vahemere piirkonna püügitegevuse iseloomu ja eripära (sh väikesemahulise kalapüügi ülekaalu), leidis komisjon, et kõnealuse vähese tähtsusega erandi kehtestamine on asjakohane vältimaks soovimatu püügi käitlemisega kaasnevaid ebaproportsionaalselt suuri kulusid. STECF uut soovitust ei hinnanud. Võttes aga arvesse, et asjaolud ei ole muutunud, leiab komisjon, et kõnealuse väheses tähtsusega erandi kohaldamist tuleks jätkata eespool nimetatud protsendimäärade ulatuses.

(21)

Vahemere kaguosa käsitlevas uues ühises soovituses on tehtud ettepanek pikendada huntahvena (Dicentrarchus labrax), hariliku peitelhamba (Diplodus annularis), nõgusnina-peitelhamba (Diplodus puntazzo), peitelhammasahvena (Diplodus sargus), kaksvööt-peitelhamba (Diplodus vulgaris), kivikohade (Epinephelus spp.), triibulise peitelhamba (Lithognathus mormyrus), hispaania besuugo (Pagellus acarne), besuugo (Pagellus bogaraveo), punase besuugo (Pagellus erythrinus), hariliku pagruse (Pagrus pagrus), ameerika vrakkahvena (Polyprion americanus), hariliku merikeele (Solea solea), doraado (Sparus aurata) ja roosa süvahännaku (Parapenaeus longirostris) puhul kehtestatud vähese tähtsusega erandi kohaldamist 2019. aastal kuni 5 % ulatuses nende liikide aastasest kogupüügist, mis on tehtud põhjatraale (OTB, OTT, PTB, TBN, TBS, TB, OT, PT ja TX) kasutavate laevadega; 2019. aastal kuni 3 % nende liikide (v.a roosa süvahännak) aastasest kogupüügist, mis on tehtud nakkevõrke ja abaraid (GNS, GN, GND, GNC, GTN, GTR ja GEN) kasutavate laevadega; 2019. aastal kuni 1 % nende liikide (v.a besuugo ja roosa süvahännak) aastasest kogupüügist, mis on tehtud õngekonkse ja -nööre (LHP, LHM, LLS, LLD, LL, LTL ja LX) kasutavate laevadega.

(22)

Aadria merd käsitlevas uues ühises soovituses on tehtud ettepanek pikendada huntahvena (Dicentrarchus labrax), hariliku peitelhamba (Diplodus annularis), nõgusnina-peitelhamba (Diplodus puntazzo), peitelhammasahvena (Diplodus sargus), kaksvööt-peitelhamba (Diplodus vulgaris), kivikohad (Epinephelus spp.), triibulise peitelhamba (Lithognathus mormyrus), hispaania besuugo (Pagellus acarne), besuugo (Pagellus bogaraveo), punase besuugo (Pagellus erythrinus), hariliku pagruse (Pagrus pagrus), ameerika vrakkahvena (Polyprion americanus), doraado (Sparus aurata) ja roosa süvahännaku (Parapenaeus longirostris) puhul kehtestatud vähese tähtsusega erandi kohaldamist 2019. aastal kuni 5 % ulatuses nende liikide aastasest kogupüügist, mis on tehtud põhjatraale (OTB, OTT, PTB, TBN, TBS, TB, OT, PT ja TX) kasutavate laevadega; 2019. aastal kuni 3 % nende liikide (v.a roosa süvahännak, ent sh harilik merikeel) aastasest kogupüügist, mis on tehtud nakkevõrke ja abaraid (GNS, GN, GND, GNC, GTN, GTR ja GEN) kasutavate laevadega; 2019. aastal kuni 1 % nende liikide (v.a besuugo ja roosa süvahännak) aastasest kogupüügist, mis on tehtud õngekonkse ja -nööre (LHP, LHM, LLS, LLD, LL, LTL ja LX) kasutavate laevadega.

(23)

Vahemere kaguosa käsitlevas uues ühises soovituses on tehtud ettepanek pikendada huntahvena (Dicentrarchus labrax), hariliku peitelhamba (Diplodus annularis), nõgusnina-peitelhamba (Diplodus puntazzo), peitelhammasahvena (Diplodus sargus), kaksvööt-peitelhamba (Diplodus vulgaris), kivikohad (Epinephelus spp.), triibulise peitelhamba (Lithognathus mormyrus), hispaania besuugo (Pagellus acarne), besuugo (Pagellus bogaraveo), punase besuugo (Pagellus erythrinus), hariliku pagruse (Pagrus pagrus), ameerika vrakkahvena (Polyprion americanus), hariliku merikeele (Solea solea) ja doraado (Sparus aurata) puhul kehtestatud vähese tähtsusega erandi kohaldamist 2019. aastal kuni 5 % ulatuses nende liikide aastasest kogupüügist, mis on tehtud põhjatraale (OTB, OTT, PTB, TBN, TBS, TB, OT, PT ja TX) kasutavate laevadega; 2019. aastal kuni 3 % nende liikide aastasest kogupüügist, mis on tehtud nakkevõrke ja abaraid (GNS, GN, GND, GNC, GTN, GTR ja GEN) kasutavate laevadega; 2019. aastal kuni 1 % nende liikide (v.a besuugo) aastasest kogupüügist, mis on tehtud õngekonkse ja -nööre (LHP, LHM, LLS, LLD, LL, LTL ja LX) kasutavate laevadega.

(24)

Ning lõpetuseks on kolmes uues ühises soovituses tehtud ettepanek kohaldada Vahemere lääneosas, Aadria merel ja Vahemere kaguosas vähese tähtsusega erandit anšoovise (Engraulis encrasicolus), sardiini (Sardina pilchardus), makrelli (Scomber spp.) ja stauriidi (Trachurus spp.) puhul 2019. aastal kuni 5 % ulatuses nende liikide aastasest kogupüügist, mis on tehtud põhjatraale (OTB, OTT, PTB, TBN, TBS, TB, OT, PT, TX) kasutavate laevadega.

(25)

STECF märkis, et põhjendustes 21, 22 ja 23 nimetatud erandid hõlmavad väga mitmeid liike, mille tagasiheitemäärad on väga erinevad, ning et konkreetset teavet, mis toetaks taotletud erandit, ei ole esitatud. Siiski viitab komisjon sellele, et neid erandeid kohaldatakse liikide rühmadele, mis hõlmavad ka ülejäänud liike, mille suhtes kehtivad määruse (EÜ) nr 1967/2006 III lisas määratletud alammäärad, ning mille puhul praeguses etapis püügi piirnorme ei ole kehtestatud. Seega ei kohaldata nende liikide suhtes määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikeid 8 ja 9. Lisaks püütakse neid liike samal ajal ja väga erinevas koguses, mistõttu on ühe kalavaru põhjal kavandatud lähenemist keeruline kohaldada. Lisaks püütakse neid liike väikeste kalapüügilaevadega ja lossitakse mitmes eri lossimispunktis, mille geograafilised asukohad on hajutatud piki rannikut. Seepärast on väga tõenäoline, et soovimatu püügi käitlemise kulud on lossimiskohustuse rakendamise esimesel aastal ebaproportsionaalselt suured. Arvestatud on ka seda, et erandid on põhimõtteliselt väiksemad kui maksimaalsed lubatud püüginormid. Sellises olukorras leiab komisjon, et neid vähese tähtsusega erandeid tuleks kohaldada vaid ühe aasta jooksul. Liikmesriigid peaksid 1. maiks 2019 esitama asjakohased andmed, mille alusel saaks STECF erandi põhjendatust täielikult hinnata ja komisjon saaks erandi põhjendatuse läbi vaadata.

(26)

Kokkuvõttes märgib komisjon, et liikmesriigid peaksid kasutama rohkem erinevaid püügivahendeid (nagu nähakse ette praegustes uurimiskavades), et vähendada ja piirata soovimatut püüki ning eelkõige kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate isendite püüki.

(27)

Komisjon märgib veel, et kooskõlas Vahemere lääneosa käsitleva ühise soovitusega peaksid asjaomased liikmesriigid kasutama julgemalt noodapäraga traale ja/või võrgupikendust, mis kinnitatakse 50 mm võrgusilmaga T90-tüüpi traalidele, ning jätkama pistelist püügipiirkondade sulgemist reaalajas.

(28)

Uute ühiste soovitustega väljapakutud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 4, artikli 15 lõike 5 punktiga c ja artikli 18 lõikega 3, mistõttu võib need lisada delegeeritud määrusega (EL) 2017/86 kehtestatud tagasiheitekavasse.

(29)

Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2018/161 (6) on kehtestatud vähese tähtsusega erandid, mida kohaldatakse väikeste pelaagiliste liikide püügi puhul nende liikide suhtes. Vastukaaluks tuleks delegeeritud määrusesse (EL) 2017/86 lisada väikeste pelaagiliste liikide kaaspüügi suhtes põhjalähedase püügi korral kehtivad vähese tähtsusega erandid.

(30)

Seepärast tuleks komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2017/86 vastavalt muuta.

(31)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt liidu laevade kalapüügihooaja kavandamist ja seonduvat majandustegevust, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2019,

(1)

Nõukogu määrusega (EL) 2018/120 (2) on kehtestatud kvoodid 2018. aastaks.

(2)

Komisjonile esitatud teabe kohaselt on käesoleva määruse lisas osutatud kalavaru püük samas lisas osutatud liikmesriigi lipu all sõitvate või selles liikmesriigis registreeritud laevade puhul ammendanud 2018. aastaks eraldatud kvoodi.

(3)

Seepärast on vaja keelata nimetatud kalavaru püük,

(1)

Nõukogu määrusega (EL) 2018/120 (2) on kehtestatud kvoodid 2018. aastaks.

(2)

Komisjonile esitatud teabe kohaselt on käesoleva määruse lisas osutatud kalavaru püük samas lisas osutatud liikmesriigi lipu all sõitvate või selles liikmesriigis registreeritud laevade puhul ammendanud 2018. aastaks eraldatud kvoodi.

(3)

Seepärast on vaja keelata nimetatud kalavaru püük,

(1)

Nõukogu määrusega (EL) 2018/120 (2) on kehtestatud kvoodid 2018. aastaks.

(2)

Komisjonile esitatud teabe kohaselt on käesoleva määruse lisas osutatud kalavaru püük samas lisas osutatud liikmesriigi lipu all sõitvate või selles liikmesriigis registreeritud laevade puhul ammendanud 2018. aastaks eraldatud kvoodi.

(3)

Seepärast on vaja keelata nimetatud kalavaru püük,

(1)

Nõukogu määrusega (EL) 2018/120 (2) on kehtestatud kvoodid 2018. aastaks.

(2)

Komisjonile esitatud teabe kohaselt on käesoleva määruse lisas osutatud kalavaru püük samas lisas osutatud liikmesriigi lipu all sõitvate või selles liikmesriigis registreeritud laevade puhul ammendanud 2018. aastaks eraldatud kvoodi.

(3)

Seepärast on vaja keelata nimetatud kalavaru püük,

(1)

Nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2658/87 (2) lisatud kombineeritud nomenklatuuri ühetaolise kohaldamise tagamiseks on vaja vastu võtta meetmed, mis käsitlevad käesoleva määruse lisas osutatud kaupade klassifitseerimist.

(2)

Määrusega (EMÜ) nr 2658/87 on kehtestatud kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreeglid. Neid üldreegleid kohaldatakse ka kombineeritud nomenklatuuril täielikult või osaliselt põhinevate või sellele täiendavaid alajaotisi lisavate muude nomenklatuuride suhtes, mis on kehtestatud liidu erisätetega kaubavahetust käsitlevate tariifsete või muude meetmete kohaldamiseks.

(3)

Vastavalt kõnealustele üldreeglitele tuleks käesoleva määruse lisas esitatud tabeli 1. veerus kirjeldatud kaubad klassifitseerida 2. veerus esitatud CN-koodi alla, lähtuvalt tabeli 3. veerus esitatud põhjendusest.

(4)

On asjakohane sätestada, et siduvale tariifiinformatsioonile, mis on antud käesolevas määruses käsitletavate kaupade kohta, kuid mis ei ole kooskõlas käesoleva määrusega, võib siduva tariifiinformatsiooni valdaja määruse (EL) nr 952/2013 artikli 34 lõike 9 kohaselt tugineda veel teatava ajavahemiku vältel. Kõnealuseks ajavahemikuks tuleks kehtestada kolm kuud.

(5)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas tolliseadustiku komitee arvamusega,

(1)

Selleks et võtta arvesse erinevust uue Euroopa sõidutsükli (NEDC) kohaselt ja uue kergsõidukite ülemaailmse ühtlustatud katsemenetluse (WLTP) kohaselt mõõdetud CO2 heite vahel, võeti komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2017/1152 (2) kasutusele meetod CO2 heite väärtuste vastavusse seadmiseks väikeste tarbesõidukite puhul.

(2)

Vastavusmeetodiga tuleb saavutada tulemused, millega tagatakse, et määruses (EL) nr 510/2011 sätestatud vähendamise nõuded on vanas ja uues katsemenetluses oma ranguselt võrreldavad. Tüübikinnitusasutused ja tehnilised teenistused peaksid seega koos tootjatega püüdma tagada, et WLTP ja NEDC katsed tehakse käesoleva määruse kohaldamiseks katsetingimustes, mis on võrreldavad ja kooskõlas käesoleva määruse eesmärkidega.

(3)

Selleks on vaja selgitada teatavaid üksikasju WLTP katsetingimustes ja neid tuleks kohaldada teisenduste tegemisel selleks, et saada 2020. aastal esmaregistreeritud sõidukite CO2 heite seireks vajalikke WLTP ja NEDC tsükli andmeid. Neid selgitusi tuleks kohaldada nii, et see ei piiraks komisjoni määruses (EL) 2017/1151 (3) sätestatud menetlusi ja nõudeid ega mõjutaks selle alusel heakskiidetud tüübikinnituste kehtivust.

(4)

Lisaks on vaja kindlaks teha, milline on 2020. aastal erinevus selliste CO2 heite väärtuste vahel, mille on esitanud tootjad seoses WLTP-põhise tüübikinnitusega, ja vastavalt määrusele (EL) 2017/1151 mõõdetud heite väärtuste vahel. Seepärast peaksid tootjad olema kohustatud arvutama kõigi uute, 2020. kalendriaastal registreeritud väikeste tarbesõidukite WLTP-põhised CO2 heited, kasutades interpoleerimisel sisendväärtustena H- ja L-sõiduki mõõdetud heidet, ning esitama komisjonile sellekohase aruande.

(5)

Piiratud arvu interpolatsioonitüüpkondade puhul on 2020. aastal kättesaadavad üksnes H-sõiduki mõõdetud väärtused. Selliste tüüpkondade arvu tuleks tähelepanelikult jälgida ja komisjon peaks kaaluma võimalust jätta kõnealused tüüpkonnad 2020. aasta võrdlusandmete arvutamisest välja, kui selliste tüüpkondade arv peaks võrreldes 2018. aasta olukorraga märkimisväärselt suurenema.

(6)

Tuleks parandada heitekatsete läbipaistvust ning WLTP katsete andmed ja vastavusvahendi tulemused tuleks teha komisjonile kättesaadavaks. See võimaldab komisjonil kiiresti kindlaks teha menetluste rakendamisega seotud küsimused ja võimalikud vastuolud ning nendega tegeleda. Seepärast tuleks sisendandmete tabel täita iga tehtud WLTP katse kohta ja täielik tabel saata komisjonile vastavusvahendi andmevahetuse käigus. Konfidentsiaalsuse tagamiseks tuleks sisendandmekogum andmete edastamiseks krüpteerida.

(7)

Käesolevas määruses ettenähtud meetmed on kooskõlas kliimamuutuste komitee arvamusega,

(1)

Selleks et võtta arvesse erinevust uue Euroopa sõidutsükli (NEDC) kohaselt ja uue kergsõidukite ülemaailmse ühtlustatud katsemenetluse (WLTP) kohaselt mõõdetud CO2 heite vahel, võeti komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2017/1153 (2) kasutusele meetod CO2 heite väärtuste vastavusse seadmiseks sõiduautode puhul.

(2)

Vastavusmeetodiga tuleb saavutada tulemused, millega tagatakse, et määruses (EÜ) nr 443/2009 sätestatud vähendamise nõuded on vanas ja uues katsemenetluses oma ranguselt võrreldavad. Tüübikinnitusasutused ja tehnilised teenistused peaksid seega koos tootjatega püüdma tagada, et WLTP ja NEDC katsed tehakse käesoleva määruse kohaldamiseks katsetingimustes, mis on võrreldavad ja kooskõlas käesoleva määruse eesmärgiga.

(3)

Selleks on vaja selgitada teatavaid üksikasju WLTP katsetingimustes ja neid tuleks kohaldada teisenduste tegemisel selleks, et saada 2020. aastal esmaregistreeritud sõidukite CO2 heite seireks vajalikke WLTP ja NEDC tsükli andmeid. Neid selgitusi tuleks kohaldada nii, et see ei piiraks komisjoni määruses (EL) 2017/1151 (3) sätestatud menetlusi ja nõudeid ega mõjutaks selle alusel heakskiidetud tüübikinnituste kehtivust.

(4)

Lisaks on vaja kindlaks teha, milline on 2020. aastal erinevus selliste CO2 heite väärtuste vahel, mille on esitanud tootjad seoses heitega seotud tüübikinnitusega, ja vastavalt määrusele (EL) 2017/1151 mõõdetud heite väärtuste vahel. Seepärast peaksid tootjad olema kohustatud arvutama kõigi uute, 2020. kalendriaastal registreeritud sõiduautode WLTP-põhised CO2 heited, kasutades interpoleerimisel sisendväärtustena H- ja L-sõiduki mõõdetud heidet, ning esitama komisjonile sellekohase aruande.

(5)

Piiratud arvu interpolatsioonitüüpkondade puhul on 2020. aastal kättesaadavad üksnes H-sõiduki mõõdetud väärtused. Selliste tüüpkondade arvu tuleks tähelepanelikult jälgida ja komisjon peaks kaaluma võimalust jätta kõnealused tüüpkonnad 2020. aasta võrdlusandmete arvutamisest välja, kui selliste tüüpkondade arv peaks võrreldes 2018. aasta olukorraga märkimisväärselt suurenema.

(6)

Tuleks parandada heitekatsete läbipaistvust ning WLTP katsete andmed ja vastavusvahendi tulemused tuleks teha komisjonile kättesaadavaks. See võimaldab komisjonil kiiresti kindlaks teha menetluste rakendamisega seotud küsimused ja võimalikud vastuolud ning nendega tegeleda. Seepärast tuleks sisendandmete tabel täita iga tehtud WLTP katse kohta ja täielik tabel saata komisjonile vastavusvahendi andmevahetuse käigus. Konfidentsiaalsuse tagamiseks tuleks sisendandmekogum andmete edastamiseks krüpteerida.

(7)

Käesolevas määruses ettenähtud meetmed on kooskõlas kliimamuutuste komitee arvamusega,

(1)

Komisjoni määruses (EÜ) nr 1484/95 (3) on sätestatud täiendava imporditollimaksu süsteemi rakendamise üksikasjalikud eeskirjad ning on kinnitatud kodulinnuliha- ja munasektori ning ovoalbumiini tüüpilised hinnad.

(2)

Kodulinnuliha- ja munasektori ning ovoalbumiini tüüpiliste hindade kindlaksmääramise aluseks oleva teabe korrapärase kontrollimise tulemusel tuleks muuta teatavate toodete tüüpilisi impordihindu, võttes arvesse päritolule vastavaid hinnaerinevusi.

(3)

Määrust (EÜ) nr 1484/95 tuleks vastavalt muuta.

(4)

Selleks et kõnealust meedet saaks kohaldada võimalikult kiiresti pärast ajakohastatud andmete kättesaadavaks tegemist, peaks käesolev määrus jõustuma selle avaldamise päeval,

(1)

Komisjoni otsusega 2007/701/EÜ (2) anti luba lasta turule geneetiliselt muundatud maisi NK603 × MON 810 (edaspidi „mais NK603 × MON 810“) sisaldavat, sellest koosnevat või sellest toodetud toitu ja sööta. Kõnealune luba hõlmab ka maisi NK603 × MON 810 sisaldavate või sellest koosnevate muude toodete (v.a toidu ja sööda) turule laskmist muu maisiga samal otstarbel, välja arvatud viljelemiseks.

(2)

20. oktoobril 2016 esitas äriühing Monsanto Europe N.V./S.A. komisjonile kooskõlas määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklitega 11 ja 23 taotluse eespool nimetatud loa pikendamiseks.

(3)

Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „amet“) esitas 26. veebruaril 2018 kooskõlas määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklitega 6 ja 18 heakskiitva arvamuse (3). Amet tegi järelduse, et kõnealuse pikendustaotluse puhul puuduvad tõendid uute ohtude, muudetud kokkupuute või teaduslike ebamäärasuste kohta, mis võiks muuta maisi NK603 × MON 810 kohta tehtud esialgse riskihindamise järeldusi, mille amet oli 2005. aastal (4) vastu võtnud.

(4)

Nagu on ette nähtud määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikli 6 lõikega 4 ja artikli 18 lõikega 4, võttis amet oma 26. veebruari 2018. aasta arvamuses arvesse liikmesriikide tõstatatud küsimusi ja probleeme, mis esitati riiklike pädevate asutustega konsulteerimise käigus.

(5)

Amet jõudis ka järeldusele, et taotleja esitatud keskkonnamõjude seire kava, mis koosneb üldisest järelevalvekavast, on kooskõlas toodete kavandatud eesmärgiga.

(6)

Neid kaalutlusi arvesse võttes tuleks pikendada maisi NK603 × MON 810 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud toidu ja toidu koostisosade, sööda ning maisi NK603 × MON 810 sisaldavate või sellest koosnevate muude toodete (v.a toidu ja sööda) turule laskmise luba muu maisiga samal otstarbel, välja arvatud viljelemiseks.

(7)

Maisile NK603 × MON 810 on esialgse loa andmisel määratud kordumatu tunnus kooskõlas komisjoni määrusega (EÜ) nr 65/2004 (5). Selle kordumatu tunnuse kasutamist tuleks jätkata.

(8)

Ameti arvamuse kohaselt ei ole käesoleva otsusega hõlmatud toodete puhul vaja kehtestada määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikli 13 lõikes 1 ja artikli 25 lõikes 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1830/2003 (6) artikli 4 lõikes 6 sätestatud märgistusnõuetele lisaks märgistuse erinõudeid. Selleks et tagada maisi NK603 × MON 810 sisaldavate või sellest koosnevate toodete kasutamine käesoleva otsuse kohase loa piirides, tuleks nende toodete (välja arvatud toiduks kasutatavad tooted) märgistusele siiski lisada selge märge, et kõnealuseid tooteid ei tohi kasutada viljelemiseks.

(9)

Selleks et anda aru keskkonnamõju seire kavas sätestatud meetmete rakendamise ja tulemuste kohta, peaks loa hoidja esitama aastaaruanded vastavalt komisjoni otsuses 2009/770/EÜ (7) sätestatud standardse aruandevormi nõuetele.

(10)

Ameti arvamuse kohaselt ei ole vaja rakendada toidu ja sööda turule laskmise ja/või kasutamise ja käitlemise eritingimusi või piiranguid ega turustamisjärgseid järelevalvenõudeid seoses kasutamisega inimeste ja loomade toiduks.

(11)

Kogu asjakohane teave toodete lubade kohta tuleks kanda geneetiliselt muundatud toidu ja sööda ühenduse registrisse, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikli 28 lõikes 1.

(12)

Käesolevast otsusest tuleb bioloogilise ohutuse teabevõrgustiku kaudu teatada bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni Cartagena bioohutuse protokolli osalistele kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1946/2003 (8) artikli 9 lõikega 1 ja artikli 15 lõike 2 punktiga c.

(13)

Alaline taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee ei ole eesistuja määratud ajavahemiku jooksul arvamust avaldanud. Leiti, et käesolev rakendusakt on vajalik, ning eesistuja esitas selle apellatsioonikomiteele täiendavaks aruteluks. Apellatsioonikomitee ei ole arvamust esitanud,

(1)

26. novembril 2013 esitas äriühing Monsanto Europe S.A./N.V. äriühingu Monsanto Company nimel kooskõlas määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklitega 5 ja 17 Belgia riiklikule pädevale asutusele taotluse geneetiliselt muundatud maisi MON 87427 × MON 89034 × 1507 × MON 88017 × 59122 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud toidu, toidu koostisosade ja sööda turule laskmiseks (edaspidi „taotlus“). Taotlus hõlmas ka selliste toodete turule laskmist, mis sisaldavad geneetiliselt muundatud maisi MON 87427 × MON 89034 × 1507 × MON 88017 × 59122 või koosnevad sellest ning mida kasutatakse muuks kui toiduks või söödaks, kuid ei kasutata viljelemiseks.

(2)

Lisaks hõlmas taotlus selliste toodete turule laskmist, mis sisaldavad kahtkümmet viit transformatsioonide alakombinatsiooni, mille tulemusena saadakse mais MON 87427 × MON 89034 × 1507 × MON 88017 × 59122, või mis koosnevad sellistest alakombinatsioonidest või on nendest toodetud. Need kakskümmend viis alakombinatsiooni on juba lubatud: 1507 × 59122 on lubatud komisjoni rakendusotsusega (EL) 2018/1110; (2) MON 89034 × MON 88017 on lubatud komisjoni otsusega 2011/366/EL; (3) MON 87427 × MON 89034 on lubatud komisjoni otsusega (EL) 2018/1111 (4) ning MON 89034 × 1507 × MON 88017 × 59122, MON 89034 × 1507 × MON 88017, MON 89034 × 1507 × 59122, MON 89034 × MON 88017 × 59122, 1507 × MON 88017 × 59122, MON 89034 × 1507, MON 89034 × 59122, 1507 × MON 88017, MON 88017 × 59122 on lubatud komisjoni rakendusotsusega 2013/650/EL (5).

(3)

Nendest kaheteistkümnest juba lubatud alakombinatsioonist ühe alakombinatsiooni – MON 89034 × MON 88017 – loa hoidja Monsanto Europe S.A./N.V. taotles komisjonilt otsuse 2011/366/EL kehtetuks tunnistamist ja selle inkorporeerimist käesoleva otsuse kohaldamisalasse.

(4)

Käesolev otsus hõlmab neljateist alakombinatsiooni: nelja transformatsiooni neli alakombinatsiooni (MON 87427 × MON 89034 × 1507 × MON 88017, MON 87427 × MON 89034 × 1507 × 59122, MON 87427 × MON 89034 × MON 88017 × 59122 ja MON 87427 × 1507 × MON 88017 × 59122); kolme transformatsiooni kuus alakombinatsiooni (MON 87427 × MON 89034 × 1507, MON 87427 × MON 89034 × MON 88017, MON 87427 × MON 89034 × 59122, MON 87427 × 1507 × MON 88017, MON 87427 × 1507 × 59122 ja MON 87427 × MON 88017 × 59122) ning kahe transformatsiooni neli alakombinatsiooni (MON 87427 × 1507, MON 87427 × MON 88017, MON 87427 × 59122 and MON 89034 × MON 88017).

(5)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikli 5 lõikele 5 ja artikli 17 lõikele 5 sisaldas taotlus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/18/EÜ (6) II lisas sätestatud põhimõtete kohaselt tehtud riskihindamisega seotud teavet ja järeldusi ning kõnealuse direktiivi III ja IV lisas nõutud teavet. Taotlus sisaldas ka direktiivi 2001/18/EÜ VII lisa kohast keskkonnamõju seire kava.

(6)

5. septembril 2017 esitas Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „amet“) kooskõlas määruse (EÜ) nr 1829/2003 (7) artiklitega 6 ja 18 heakskiitva arvamuse. Amet järeldas, et geneetiliselt muundatud mais MON 87427 × MON 89034 × 1507 × MON 88017 × 59122 on taotlusega hõlmatud kasutusviiside puhul sama ohutu ja toiteväärtuslik kui geneetiliselt muundamata võrdlusmaterjal ja katsetatud geneetiliselt muundamata võrdlussordid. Varem hinnatud alakombinatsioonide puhul ei avastatud uusi ohutusprobleeme ning varasemad järeldused nende alakombinatsioonide kohta jäävad kehtima. Ülejäänud alakombinatsioonide puhul jõudis amet järeldusele, et need peaksid olema sama ohutud ja sama toiteväärtusega kui transformatsioonid MON 87427, MON 89034, 1507, MON 88017 ja 59122, varem hinnatud alakombinatsioonid ning viie transformatsiooni komplektiga mais MON 87427 × MON 89034 × 1507 × MON 88017 × 59122.

(7)

Nagu on ette nähtud määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikli 6 lõikega 4 ja artikli 18 lõikega 4, võttis amet oma arvamuses arvesse liikmesriikide tõstatatud küsimusi ja probleeme, mis esitati liikmesriikide pädevate asutustega konsulteerimise käigus.

(8)

Amet jõudis ka järeldusele, et taotleja esitatud keskkonnamõjude seire kava, mis koosneb üldisest järelevalvekavast, on kooskõlas toodete kavandatud kasutusviisidega. Ameti soovitusel on komisjon siiski läbi vaatamas seirekava, et see hõlmaks ka käesoleva otsusega reguleeritavaid alakombinatsioone.

(9)

Neid kaalutlusi arvesse võttes tuleks anda luba lasta turule geneetiliselt muundatud mais MON 87427 × MON 89034 × 1507 × MON 88017 × 59122 ja põhjenduses 4 esitatud selle neljateist alakombinatsiooni ning neid sisaldavad, neist koosnevad või neist toodetud tooted taotluses loetletud kasutusviiside puhul.

(10)

Lihtsustamise huvides tuleks otsus 2011/366/EL kehtetuks tunnistada.

(11)

Käesoleva otsusega hõlmatud igale geneetiliselt muundatud organismile tuleks määrata kordumatu tunnus vastavalt komisjoni määrusele (EÜ) nr 65/2004 (8). Otsusega 2011/366/EL määratud kordumatu tunnuse kasutamist tuleks jätkata.

(12)

Ameti arvates ei ole käesoleva otsusega hõlmatud toodete puhul vaja kehtestada määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikli 13 lõikes 1 ja artikli 25 lõikes 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1830/2003 (9) artikli 4 lõikes 6 sätestatud märgistusnõuetele lisaks märgistuse erinõudeid. Selleks et tagada kõnealuste toodete kasutamine käesoleva otsuse kohase loa piirides, tuleks nende toodete (välja arvatud toiduks kasutatavad tooted) märgistusele siiski lisada selge märge, et kõnealuseid tooteid ei tohi kasutada viljelemiseks.

(13)

Loa hoidja peab esitama komisjonile aastaaruande keskkonnamõjude seire kavas sätestatud meetmete rakendamise ja tulemuste kohta. Tulemused tuleks esitada vastavalt komisjoni otsuses 2009/770/EÜ (10) sätestatud standardse aruandevormi nõuetele.

(14)

Ameti arvates ei ole vaja rakendada määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikli 6 lõike 5 punkti e ega artikli 18 lõike 5 punkti e kohaseid turule laskmise, kasutamise ja käitlemise eritingimusi ega kitsendusi, sealhulgas turustamisjärgset järelevalvet toidu ja sööda tarbimise suhtes, ega eritingimusi konkreetse keskkonna, konkreetsete ökosüsteemide ja/või geograafiliste piirkondade kaitsmiseks.

(15)

Kogu asjakohane teave toodete lubade kohta tuleks kanda geneetiliselt muundatud toidu ja sööda ühenduse registrisse, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikli 28 lõikes 1.

(16)

Käesolevast otsusest tuleb bioloogilise ohutuse teabevõrgustiku kaudu teatada bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni Cartagena bioohutuse protokolli osalistele kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1946/2003 (11) artikli 9 lõikega 1 ja artikli 15 lõike 2 punktiga c.

(17)

Alaline taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee ei ole eesistuja määratud ajavahemiku jooksul arvamust avaldanud. Leiti, et käesolev rakendusakt on vajalik, ning eesistuja esitas selle apellatsioonikomiteele täiendavaks aruteluks. Apellatsioonikomitee ei ole arvamust esitanud,