9.7.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 173/1

(1)

Euroopa Ülemkogu kiitis oma 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustes 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta heaks siduva eesmärgi vähendada liidu kõikides majandusharudes kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks võrreldes 1990. aastaga vähemalt 40 % ja seda kohustust kinnitati taas 17.–18. märtsil 2016. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel.

(2)

Euroopa Ülemkogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustega on ette nähtud, et liit peab täitma eesmärgi ühiselt ja võimalikult kulutasuvalt ning vähendama heitkoguseid 2030. aastaks võrreldes 2005. aastaga 43 % sektorites, mis kuuluvad liidus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi (ELi HKS), ning 30 % sektorites, mis sinna ei kuulu. Pariisi kokkuleppes (3) on muu hulgas püstitatud pikaajaline eesmärk, mis on kooskõlas eesmärgiga hoida üleilmne keskmise temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega ning jätkata jõupingutusi temperatuuri tõusu hoidmiseks alla 1,5 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega. On vajalik, et kõik liikmesriigid osalevad jõupingutustes ning et kõik majandussektorid, sealhulgas transport, annavad oma panuse Euroopa Ülemkogus kokku lepitud heitkoguste vähendamisse ja Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkide saavutamisse.

(3)

Komisjoni 2016. aasta Euroopa vähese heitega liikuvuse strateegias on seatud eesmärk vähendada sajandi keskpaigaks transpordist tulenevat kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 60 % võrreldes 1990. aasta tasemega ning jätkata kindlalt tööd täielikult heitevaba transpordisüsteemi saavutamiseks.

(4)

Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks on asjakohane kaaluda paljusid erinevaid meetmeid. Lisaks raskeveokite, st veoautode ja busside CO2-heite normide kehtestamisele võiksid sellised meetmed hõlmata muid tegevusi, mis parandavad raskeveokite tõhusust ja vähendavad nende CO2-heidet, näiteks koormuste optimeerimist, veokikaravane, juhtide koolitamist, alternatiivkütuste kasutamist, sõidukipargi uuendamiskavu, väikese veeretakistusega rehve, ummikute vähendamist ja taristute hooldusesse investeerimist.

(5)

Raskeveokite kasvuhoonegaaside heide moodustab praegu umbes neljandiku liidu maanteetranspordi heitest ning juhul kui täiendavaid meetmeid ei võeta, suureneb see prognooside kohaselt aastatel 2010–2030 10 % ja aastatel 2010–2050 17 %. Transpordisektori heite vajalikul määral vähendamiseks on vaja kehtestada tõhusad raskeveokite heite vähendamise meetmed.

(6)

Komisjon tunnistas oma 2014. aasta teatises raskeveokite kütusekulu ja CO2-heite vähendamise strateegia kohta, et selliste meetmete võtmise eeltingimus on reguleeritud menetlus CO2-heite ja kütusekulu mõõtmiseks.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 595/2009 (4) on sätestatud raamistik kõnealuse reguleeritud menetluse kehtestamiseks. Nimetatud menetluse kohaselt tehtud mõõtmised annavad usaldusväärsed ja võrreldavad CO2-heite ja kütusekulu andmed iga raskeveoki kohta märkimisväärse osa puhul liidu raskeveokipargist. Konkreetse raskeveoki ostjal ja liikmesriigil, kus raskeveok registreeritakse, on sellele teabele juurdepääs, ja seeläbi vähendatakse osaliselt teabelünka.

(8)

Suur osa transpordifirmadest on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad. Lisaks puudub neil siiani juurdepääs standardiseeritud teabele, et hinnata kütusetõhususe tõstmise tehnoloogiaid või võrrelda raskeveokeid parimal teabel põhinevate ostuotsuste tegemiseks, vähendades seeläbi kütusearveid, mis moodustavad rohkem kui neljandiku nende tegevuskuludest.

(9)

Väga suure läbipaistvuse tagamiseks ja selleks, et kõik raskeveokite käitajad saaksid teha teadlikke ostuotsuseid, tuleks teave raskeveokite CO2-heite ja kütusekulu kohta teha üldsusele kättesaadavaks. Kõik raskeveokitootjad saavad võrrelda oma raskeveokite näitajaid muud marki raskeveokite omadega. See aitab stimuleerida innovatsiooni ning edendada energiatõhusamate raskeveokite arendamist, tõstes seeläbi konkurentsivõimet. Kõnealune teave on usaldusväärne alus ka liidu ja liikmesriikide tasandi poliitikakujundajatele energiatõhusamate raskeveokite kasutuselevõtu edendamise meetmete väljatöötamisel.

(10)

Selleks, et saada täielik ülevaade liidu raskeveokipargi koosseisust, selle muutumisest ajas ja võimalikust mõjust CO2-heitele, on asjakohane, et liikmesriikide pädevad asutused seiravad kõigi uute raskeveokite ja haagiste registreerimise andmeid ning esitavad need komisjonile, sealhulgas jõuseadmete ja asjaomaste keretüüpide kohta.

(11)

Seepärast on asjakohane, et raskeveokitootjad seiravad iga uue raskeveoki puhul vastavalt komisjoni määrusele (EL) 2017/2400 (5) kindlaksmääratud CO2-heite ja kütusekulu andmeid ning esitavad need komisjonile.

(12)

CO2-heite ja kütusekulu andmete kättesaadavus eri raskeveokikategooriate puhul sõltub sellest, millal hakatakse asjaomaste kategooriate suhtes kohaldama määrust (EL) 2017/2400. Et tagada selgus ja õiguskindlus tootjate seire- ja aruandluskohustuste osas, tuleks käesolevas määruses määrata kindlaks iga selle kohaldamisalasse kuuluva raskeveokikategooria seire ja aruandluse algusaasta. Määruse (EL) 2017/2400 kohaselt tehakse andmed kättesaadavaks teatavate 2019. aastal registreeritavate uute raskeveokite kohta. Alates nimetatud aastast peaksid tootjad olema kohustatud seirama ja esitama niisuguste raskeveokite tehnilisi andmeid. Teiste raskeveokikategooriate ja raskeveokirühmade kohta tehakse andmed kättesaadavaks edaspidi. Tuleks sätestada mõistlik ajakava asjaomaste kategooriate ja rühmade andmete seire ja aruandluse algusaasta kindlaksmääramiseks. Arvestades ülejäänud raskeveokikategooriate ja raskeveokirühmade CO2-heite ja kütusekulu kindlakstegemise menetluse väljatöötamise tehnilist keerukust, tuleks tähtajaks kehtestada seitse aastat alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast.

(13)

On avalikes huvides avalikustada aktiivselt tehnilisi andmeid, mis on vajalikud raskeveoki CO2-heite ja kütusekulu näitajate kindlakstegemiseks, et suurendada läbipaistvust raskeveoki tehniliste omaduste ja nendega seotud näitajate osas ning soodustada tootjatevahelist konkurentsi. Avaldada ei tohiks andmeid, mis on delikaatsed isikuandmete kaitse ja ausa konkurentsi tagamiseks. Üldsusele tuleks teha vahemikena kättesaadavaks teatavad raskeveokite aerodünaamikaga seotud andmed, et võtta arvesse ausa konkurentsiga seotud kaalutlusi. Esitatud andmed tuleks teha avalikkusele kättesaadavaks kergesti juurdepääsetaval viisil ja tasuta. Käesolev määrus ei piira täiendavat üldsuse õigust saada keskkonnateavet, muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1367/2006 (6) kohaselt.

(14)

On oluline, et seire- ja aruandlussüsteem oleks kasutajasõbralik kõigi transpordiettevõtjate jaoks, sõltumata nende suurusest ja vahenditest. Samuti on oluline, et komisjon niisugust süsteemi aktiivselt edendaks, et tagada selle oluline mõju sektorile ning tõsta teadlikkust esitatud andmete kättesaadavusest.

(15)

Komisjon peaks esitama liikmesriikide ja tootjate edastatud eelmise kalendriaasta andmete analüüsi üldsusele nii, et oleks selgelt välja toodud näitajad liidu ja iga liikmesriigi raskeveokipargi ning iga tootja kohta. See peaks võimaldama veokiparkide sisest ja vahelist võrdlemist keskmise kütusekulu ja CO2-heite põhjal iga erineva kasutusotstarbega raskeveokirühma kaupa.

(16)

On väga oluline, et määruse (EL) 2017/2400 kohaselt kindlaks määratud CO2-heite ja kütusekulu väärtused kajastaksid raskeveokite näitajaid õigesti. Selleks on nimetatud määruses sätted modelleerimisvahendi kasutamise ning asjaomaste osade, eraldi seadmestike ja süsteemide CO2 heitkoguste ja kütusekuluga seotud omaduste kontrollimiseks ja nõuetelevastavuse tagamiseks. Nimetatud kontrollimenetlus peaks sisaldama teekatsetusi. Uus tüübikinnitusraamistik, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/858 (7) näeb ette vahendid, millega tagatakse, et kõrvalekallete korral võtab tootja parandusmeetmed ja mittevastavuse korral on komisjonil võimalik määrata haldustrahve. Selles uues raamistikus tunnistatakse samuti, et on tähtis, et kolmandatel osapooltel lubatakse teha sõidukite sõltumatuid katsetusi ja et neil on juurdepääs vajalikele andmetele. Komisjon peaks seirama selliste kontrollkatsete tulemusi ja esitama nende tulemuste analüüsi oma iga-aastases aruandes.

(17)

On oluline tagada, et andmed, mida seiratakse ja esitatakse, oleksid kindlad ja usaldusväärsed. Seepärast peaks komisjonil olema vahendid lõplike andmete kontrollimiseks ja vajaduse korral parandamiseks. Seega tuleks seirenõuetega näha ette ka parameetrid, mis võimaldavad andmeid piisavalt jälgida ja kontrollida.

(18)

Komisjonil peaks olema võimalus määrata haldustrahvi, kui ta leiab, et tootja esitatud andmed erinevad määruse (EÜ) nr 595/2009 raames esitatud andmetest, mis on eelkõige registreeritud komisjoni määruse (EL) nr 582/2011 (8) ja määruse (EL) 2017/2400 kohaselt, või kui tootja ei ole nõutud andmeid kohaldatavaks tähtpäevaks esitanud. Need trahvid peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(19)

Tuginedes kogemusele, mis on saadud CO2-heite andmete seirel ja esitamisel uute sõiduautode puhul vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 443/2009 (9) ning uute kergsõidukite puhul vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 510/2011, (10) on asjakohane usaldada liikmesriikide pädevate asutuste ja tootjatega sellise teabe vahetamine ning lõpliku andmebaasi komisjoni nimel haldamine Euroopa Keskkonnaametile. Samuti on asjakohane ühtlustada raskeveokitega seotud seire ja aruandluse kord võimalikult suurel määral kergsõidukite puhul juba rakendatava korraga.

(20)

Selleks, et tagada ühetaolised tingimused käesoleva määruse sätete rakendamisel seiratud andmete kontrollimise ja parandamise suhtes, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (11).

(21)

Et oleks tagatud raskeveokite CO2-heite hindamiseks kasutatavate andmete suhtes kehtivate nõuete ning seire ja aruandluse asjakohasus ka tulevikus; et oleks tagatud uusi ja kõrgetasemelisi CO2-heite vähendamise tehnoloogiaid käsitlevate andmete ja vastavuskontrolli teekatsetuste tulemuste andmete kättesaadavus ning et oleks tagatud, et õhutakistuse väärtuse vahemikud oleksid vastavuses teavitamise ja võrreldavuse eesmärgiga, ning et täiendada sätteid haldustrahvide kohta, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte, millega määratakse kindlaks hõlmatud raskeveokikategooriate seire ja aruandluse algusaastad; millega muudetakse andmete suhtes kehtivaid nõudeid ja käesoleva määruse lisades esitatud seire ja aruandluse korda; milles sätestatakse, milliseid andmeid liikmesriigid vastavuskontrolli teekatsetuste tulemuste seire tarbeks esitatavad; millega muudetakse õhutakistuse väärtuse vahemikke ning millega määratakse kindlaks tootjatele määratavate haldustrahvide kriteeriumid, arvutamine ja kogumise meetod. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (12) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige, selleks et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, kus arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(22)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt liidus registreeritud uute raskeveokite CO2-heite ja kütusekulu seire ja aruandlus, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda eesmärgi ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

M1-, M2-, N1- ja N2-kategooria sõidukid, mille mass on suurem kui 2 610 kg ning mis ei kuulu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 715/2007 (13) kohaldamisalasse, ning kõik M3- ja N3-kategooria sõidukid;

b)

O3- ja O4-kategooria sõidukid.

a)

komisjon leiab, et tootja poolt käesoleva määruse artikli 5 kohaselt esitatud andmed lahknevad tootja arvepidamisfailist või määruse (EÜ) nr 595/2009 kohaselt antud mootori tüübikinnitustunnistusest saadud andmetest, ning andmete lahknevus on tekitatud tahtlikult või tuleneb raskest hooletusest;

b)

artikli 5 lõike 1 alusel kohaldatavaks tähtajaks ei ole andmeid esitatud ja viivitust ei suudeta piisavalt põhjendada.

a)

komisjoni kehtestatud menetluses austatakse õigust heale haldusele, eelkõige õigust avaldada arvamust ja õigust omada juurdepääsu dokumentidele, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ärisaladusega seotud õigustatud huve;

b)

kohase haldustrahvi arvutamisel juhindub komisjon tõhususe, proportsionaalsuse ja hoiatavuse põhimõtetest, võttes vajaduse korral arvesse lahknevuse või viivituse tõsidust ja selle mõju, raskeveokite arvu, mille puhul andmed lahknevad või on esitatud viivitusega, tootja heausksust, tootja hoolsust ning koostööd, lahknevuse või viivituse korduvust, sagedust ja kestust ning ka samale tootjale varem määratud karistusi;

c)

haldustrahve kogutakse põhjendamatu viivituseta, määrates kindlaks maksete tähtajad, sealhulgas vajaduse korral võimaluse teha makseid mitmes osas ja etapis.

a)

ajakohastada või kohandada I lisa A osas ja B osas sätestatud andmete suhtes kehtivaid nõudeid, kui seda peetakse vajalikuks artikli 10 kohase põhjaliku analüüsi tegemiseks;

b)

määrata kindlaks algusaastad I lisa B osa punktis 1;

c)

ajakohastada või kohandada I lisa C osas sätestatud vahemikke, et võtta arvesse raskeveokite konstruktsiooni muutmist ja tagada, et vahemikud jäävad teavitamise ja võrreldavuse eesmärgil asjakohasteks;

d)

muuta II lisas sätestatud seire- ja aruandluskorda käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemuste arvessevõtmiseks.

9.7.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 173/16

(1)

Töötajate vaba liikumine, asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus on Euroopa Liidu toimimise lepingus (ELi toimimise leping) sätestatud siseturu aluspõhimõtted. Nende põhimõtete rakendamist ja täitmist on liit arendanud, et tagada ettevõtjatele võrdsed võimalused ja töötajate õiguste austamine.

(2)

Teenuste osutamise vabadus hõlmab ettevõtjate õigust osutada teenuseid teise liikmesriigi territooriumil ja lähetada oma töötajaid nende teenuste osutamiseks ajutiselt selle liikmesriigi territooriumile. Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 56 keelatakse liidu piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.

(3)

Euroopa Liidu lepingu artikli 3 kohaselt edendab liit sotsiaalset õiglust ja kaitset. ELi toimimise lepingu artikli 9 kohaselt võtab liit oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid.

(4)

Enam kui kakskümmend aastat pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/71/EÜ (4) vastuvõtmist on osutunud vajalikuks hinnata, kas direktiiviga saavutatakse endiselt õige tasakaal ühelt poolt teenuste osutamise vabaduse soodustamise vajaduse ja võrdsete võimaluste tagamise ning teiselt poolt lähetatud töötajate õiguste kaitsmise vahel. Normide ühetaolise kohaldamise tagamiseks ja tõelise sotsiaalse lähenemise saavutamiseks tuleks koos direktiivi 96/71/EÜ läbivaatamisega pöörata põhitähelepanu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/67/EL (5) rakendamisele ja jõustamisele.

(5)

Äärmiselt olulised on piisavad ja täpsed statistilised andmed lähetatud töötajate kohta, eelkõige teave selle kohta, kui palju on lähetatud töötajaid konkreetsetes tööhõivesektorites ja igas liikmesriigis. Liikmesriigid ja komisjon peaksid kõnealuseid andmeid koguma ja jälgima.

(6)

Võrdse kohtlemise põhimõte ja kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld on sätestatud liidu õiguses juba asutamislepingutega. Teisese õigusega on rakendatud põhimõtet, et töötasu peab olema võrdne mitte üksnes naistel ja meestel, vaid ka tähtajaliste lepingutega töötajatel ja võrreldavatel alalistel töötajatel, osalise ja täistööajaga töötajatel ning renditöötajatel ja kasutajaettevõtja võrreldavatel töötajatel. Kõnealuste põhimõtete hulka kuulub ka kodakondsuse alusel otseselt või kaudselt diskrimineerivate meetmete keelustamine. Nimetatud põhimõtete kohaldamisel võetakse arvesse Euroopa Liidu Kohtu asjakohast praktikat.

(7)

Pädevad asutused ja organid peaksid saama kooskõlas oma riigi õiguse ja/või tavaga kontrollida, kas lähetatud töötajatele tööandja poolt otseselt või kaudselt pakutava majutuse tingimused on kooskõlas selle liikmesriigi normidega, kelle territooriumile töötajad on lähetatud (vastuvõttev liikmesriik) ning mida kohaldatakse ka lähetatud töötajatele.

(8)

Lähetatud töötajad, kes on ajutiselt saadetud oma alalisest töö tegemise kohast vastuvõtvas liikmesriigis teise töö tegemise kohta, peaksid saama vähemalt samu toetusi või kuluhüvitisi, mis on ette nähtud reisi-, söögi- ja majutuskulude katteks tööga seotud põhjustel kodust eemal viibivatele töötajatele, nagu need, mida kohaldatakse selle liikmesriigi kohalike töötajate puhul. Sama peaks kehtima lähetatud töötaja kulude kohta, kui ta peab sõitma vastuvõtvas liikmesriigis oma alalisse töö tegemise kohta ja tagasi. Reisi-, söögi- ja majutuskulude topeltmaksmist tuleks vältida.

(9)

Lähetamine on ajutine. Lähetatud töötajad pöörduvad tavaliselt peale töö lõpuleviimist, mille tegemiseks nad lähetati, tagasi liikmesriiki, kust nad lähetati. Kuna mõned lähetused kestavad kaua ning tunnistades, et on olemas seos vastuvõtva liikmesriigi tööturu ja pikaks ajaks lähetatud töötajate vahel, peaksid vastuvõtvad liikmesriigid tagama, et kauem kui 12 kuud kestvate lähetuste puhul tagavad ettevõtjad, kes lähetavad töötajaid nende territooriumile, töötajatele täiendavad töötingimused, mille kohaldamine töötajatele on kohustuslik liikmesriigis, kus tööd tehakse. Seda ajavahemikku tuleks pikendada teenuseosutaja põhjendatud teate alusel.

(10)

Töötajate suurema kaitse tagamine on vajalik selleks, et nii lühi- kui ka pikaajaliselt kaitsta vabadust osutada teenuseid õiglasel alusel, eeskätt hoides ära aluslepingutega tagatud õiguste kuritarvitamist. Sellist töötajate kaitset tagavad normid ei või aga mõjutada teise liikmesriigi territooriumile töötajaid lähetavate ettevõtjate õigust kasutada teenuste osutamise vabadust, sealhulgas juhtudel, kui lähetus kestab kauem kui 12 kuud või asjakohasel juhul kauem kui 18 kuud. Kõik sätted, mida kohaldatakse lähetatud töötajate suhtes, kelle lähetus kestab kauem kui 12 kuud või asjakohasel juhul kauem kui 18 kuud, peavad seega olema selle vabadusega kooskõlas. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on lubatud teenuste osutamise vabadust piirata vaid siis, kui selleks on ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused ning kui need piirangud on proportsionaalsed ja vajalikud.

(11)

Teise liikmesriigi territooriumile töötajaid lähetava ettevõtja tagatavad täiendavad töötingimused, kui lähetus kestab kauem kui 12 kuud või asjakohasel juhul kauem kui 18 kuud, peaksid hõlmama ka töötajaid, kes lähetatakse asendama samas kohas samu ülesandeid täitvaid teisi lähetatud töötajaid, eesmärgiga tagada, et selliseid asendamisi ei kasutata kohaldatavatest normidest kõrvalehoidumiseks.

(12)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/104/EÜ (6) on sätestatud põhimõte, et renditöötajate suhtes kohaldatavad peamised töö- ja töölevõtmistingimused peaksid olema vähemalt sellised, mida kohaldataks nende suhtes siis, kui kasutajaettevõtja oleks nad samale ametikohale tööle võtnud. Seda põhimõtet tuleks kohaldada ka teise liikmesriigi territooriumile lähetatud renditöötajate suhtes. Selle põhimõtte kohaldamisel peaks kasutajaettevõtja teavitama rendiagentuuri oma töötajate suhtes kohaldatavatest töötingimustest ja -tasust. Liikmesriigid võivad teatud tingimustel kehtestada erandi võrdse kohtlemise ja võrdse tasu põhimõtetest vastavalt direktiivi 2008/104/EÜ artikli 5 lõigetele 2 ja 3. Sellise erandi kohaldamisel ei ole rendiagentuuril vajadust kasutajaettevõtja kohaldatavaid töötingimusi teada ning seetõttu ei tuleks teavitamise nõuet kohaldada.

(13)

Kogemus näitab, et töötajad, kelle ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja on kasutajaettevõtjale vahendanud, saadetakse mõnikord piiriüleste teenuste osutamiseks teise liikmesriigi territooriumile. Tuleks tagada selliste töötajate kaitse. Liikmesriigid peaksid tagama, et kasutajaettevõtja teavitab ajutist tööjõudu vahendavat ettevõtjat või töötajate vahendamisega tegelevat ettevõtjat nendest lähetatud töötajatest, kes töötavad ajutiselt teise liikmesriigi territooriumil kui see, kus nad tavaliselt ajutist tööjõudu vahendava ettevõtja, töötajate vahendamisega tegeleva ettevõtja või kasutajaettevõtja heaks töötavad, et tööandja saaks asjakohasel juhul kohaldada lähetatud töötajale soodsamaid töötingimusi.

(14)

Nagu direktiiv 96/71/EÜ, ei tohiks ka käesolev direktiiv piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EÜ) nr 883/2004 (7) ja (EÜ) nr 987/2009 (8) kohaldamist.

(15)

Kuna töö rahvusvahelises autoveosektoris on äärmiselt liikuva iseloomuga, tekitab käesoleva direktiivi rakendamine selles sektoris erilisi õiguslikke küsimusi ja raskusi, millega tuleb tegeleda liikuvuse paketi raames, kasutades selleks autoveosektorit käsitlevaid erireegleid, mis tõhustavad ka kuritarvituste ja pettuste vastast võitlust.

(16)

Tõeliselt integreeritud ja konkurentsivõimelisel siseturul konkureerivad ettevõtjad selliste tegurite alusel nagu tootlikkus, tõhusus, tööjõu haridus- ja oskuste tase, samuti kaupade ja teenuste kvaliteet ning nende innovaatilisuse tase.

(17)

Liikmesriikide pädevuses on kehtestada liikmesriigi õiguse ja/või tava kohaselt töötasu reegleid. Palgakujundus kuulub liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite ainupädevusse. Erilist tähelepanu tuleks pöörata sellele, et ei kahjustataks liikmesriikide palgakujundussüsteeme ega asjaosaliste vabadust.

(18)

Lähetatud töötajale makstava töötasu ning vastuvõtva liikmesriigi õiguse ja/või tava kohaselt makstava töötasu võrdlemisel tuleks arvesse võtta töötasu brutosummat. Võrrelda tuleks pigem töötasu kogu brutosummat, mitte töötasu käesoleva direktiiviga kohustuslikuks muudetud üksikuid elemente. Selleks et tagada läbipaistvus ja abistada pädevaid asutusi ning organeid kontrollimise läbiviimisel, on vajalik, et töötasu elemente oleks võimalik eristada piisavalt üksikasjalikult vastavalt selle liikmesriigi õigusele ja/või tavale, kust töötaja lähetati. Lähetusega seotud toetused tuleks arvestada töötasu hulka ning neid tuleks võtta arvesse töötasu kogu brutosumma võrdlemisel, välja arvatud juhul, kui tegemist on lähetusega seotud tegelike kuludega, näiteks reisi-, söögi- ja majutuskulud.

(19)

Lähetusega seotud toetustel on sageli mitu eesmärki. Kui nende eesmärk on lähetusega seotud kulude, nagu reisi-, söögi- ja majutuskulud, hüvitamine, ei peaks neid arvestama töötasu hulka. Kõnealuste kulude hüvitamise reeglite kehtestamine on liikmesriigi pädevuses, kooskõlas tema õiguse ja/või tavaga. Kõnealused kulud peaks tööandja lähetatud töötajatele hüvitama vastavalt selle liikmesriigi õigusele ja/või tavale, mida kohaldatakse töösuhtele.

(20)

Võttes arvesse lähetusega seotud toetuste olulisust, tuleks vältida ebaselgust küsimuses, milline osa sellistest toetustest on ette nähtud lähetusega seotud kulude hüvitamiseks. Kõiki lähetusega seoses makstud toetusi tuleks lugeda kulude hüvitamiseks, kui töösuhtele kohaldatavatest õigus- ja haldusnormidest, kollektiivlepingutest, vahekohtu otsustest või lepingutest tulenevates töötingimustes ei ole kindlaks määratud, millised lähetusega seotud toetuste osad on ette nähtud kulude hüvitamiseks ja millised on mõeldud toetuseks.

(21)

Liikmesriigi õigusel ning käesolevas direktiivis osutatud kollektiivlepingutel põhinevad töötasu olulised elemendid ning muud töötingimused peaksid olema kõigile ettevõtjatele ja lähetatud töötajatele selged ja läbipaistvad. Kuna läbipaistvus ja teabe kättesaadavus on õiguskindluse ja õiguskaitse tagamiseks äärmiselt olulised, on direktiivi 2014/67/EL artiklit 5 arvestades põhjendatud, et liikmesriikide kohustust avaldada ühtsel ametlikul riiklikul veebisaidil teavet töötingimuste kohta laiendatakse töötasu kohustuslikele olulistele elementidele ning samuti täiendavatele töötingimustele, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel kauem kui 12 kuud või asjakohasel juhul kauem kui 18 kuud kestvate lähetuste suhtes. Iga liikmesriik peaks tagama, et ühtsel ametlikul riiklikul veebisaidil avaldatud teave on täpne ja ajakohane. Lähetatud töötajatele ette nähtud töötingimuste tagamata jätmise eest ettevõtjale määratud karistus peaks olema proportsionaalne ja selle määramisel tuleks võtta arvesse eelkõige seda, kas ühtsel riiklikul ametlikul veebisaidil avaldatav teave töötingimuste kohta on esitatud kooskõlas direktiivi 2014/67/EL artikliga 5, austades samas sotsiaalpartnerite sõltumatust.

(22)

Direktiivis 2014/67/EL on mitu sätet, millega tagada, et kõik ettevõtjad täidavad töötajate lähetamise norme ja järgivad neid. Nimetatud direktiivi artiklis 4 osutatakse tegelikele asjaoludele, mida võidakse arvesse võtta spetsiifilistele olukordadele üldhinnangu andmisel, et teha kindlaks, kas tegemist on tegeliku lähetamisega, ning ennetada normide kuritarvitamist ja nendest kõrvalehoidmist.

(23)

Enne lähetuse algust peaksid tööandjad võtma asjakohaseid meetmeid, et esitada töötajatele olulist teavet nende lähetusega seotud töötingimuste kohta, nagu on ettenähtud nõukogu direktiiviga 91/533/EMÜ (9).

(24)

Käesoleva direktiiviga luuakse teenuste osutamise vabaduse ja lähetatud töötajate kaitse jaoks tasakaalustatud raamistik, mis ei ole diskrimineeriv, on läbipaistev ja proportsionaalne ning millega ühtlasi austatakse riikide töösuhete mitmekesisust. Käesoleva direktiiviga ei takistata lähetatud töötajate suhtes soodsamate töötingimuste kohaldamist.

(25)

Selleks et võidelda kuritarvituste vastu alltöövõtu puhul ja kaitsta lähetatud töötajate õigusi, peaksid liikmesriigid võtma asjakohaseid meetmeid kooskõlas direktiivi 2014/67/EL artikliga 12, et tagada vastutus alltöövõtu korral.

(26)

Direktiivi 96/71/EÜ nõuetekohase kohaldamise tagamiseks tuleks parandada liikmesriikide pädevate asutuste ja/või organite vahelist koordineerimist ning liidu tasandil tehtavat koostööd töötajate lähetustega seotud pettuse vastase võitluse valdkonnas.

(27)

Töötajate lähetamisega seotud pettuste vastu võitlemise raames peaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega (EL) 2016/344 (10) loodud deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendav Euroopa platvorm („platvorm“) oma volituste piires osalema pettusejuhtumite jälgimises ja hindamises, parandama liikmesriikide halduskoostöö rakendamist ja tõhusust, töötama välja hoiatusmehhanisme ning abistama ja toetama pädevate asutuste või organite vahelist tugevdatud halduskoostööd ja teabevahetust. Seda tehes peaks platvorm tegema tihedat koostööd töötajate lähetamise eksperdikomiteega, mis loodi komisjoni otsusega 2009/17/EÜ (11).

(28)

Töötajate lähetamisega seotud teatavate pettuse- ja kuritarvitusjuhtumite piiriülese laadi tõttu on õigustatud konkreetsete meetmete võtmine, mille eesmärk on tõhustada kontrollimiste, uurimiste ja asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste või organite vahelise teabevahetuse piiriülest mõõdet. Sel eesmärgil ning direktiivides 96/71/EÜ ja 2014/67/EL, eelkõige direktiivi 2014/67/EL artikli 7 lõikes 4 sätestatud halduskoostöö raames peaks pädevatel asutustel või organitel olema vajalikud vahendid sellistest juhtumitest teavitamiseks ning teabe vahetamiseks eesmärgiga pettusi ja kuritarvitusi ennetada ja nende vastu võidelda.

(29)

Vastavalt liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta (12) on liikmesriigid võtnud kohustuse lisada põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja liikmesriikide ülevõtvate õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et kõnealuste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(30)

Direktiivi 96/71/EÜ tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artiklit 1 muudetakse järgmiselt:

2)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

3)

Artikli 4 lõike 2 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„2.   Liikmesriigid näevad ette koostöö pädevate asutuste või organite, sealhulgas avalik-õiguslike asutuste vahel, kes liikmesriigi õiguse kohaselt vastutavad artiklis 3 nimetatud töötingimuste järelevalve eest, sealhulgas liidu tasandil. Koostöö hõlmab eelkõige vastamist kõnealuste asutuste või organite põhjendatud infonõuetele töötajate riikidevahelise vahendamise kohta ning võitlemist ilmsete rikkumiste või võimaliku ebaseadusliku tegevuse vastu, nagu töötajate lähetamisega seotud riikidevahelised deklareerimata töö juhtumid ja näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine. Kui selle liikmesriigi pädeval asutusel või organil, kust töötaja on lähetatud, ei ole teavet, mida selle liikmesriigi, kelle territooriumile töötaja on lähetatud, pädev asutus või organ nõuab, püüab ta saada seda teavet teistelt selle liikmesriigi asutustelt või organitelt. Kui sellele liikmesriigile, kelle territooriumile töötaja on lähetatud, esitatakse nimetatud teave pidevalt liiga hilja, antakse sellest teada komisjonile, kes võtab vajalikke meetmeid.“

4)

Artikkel 5 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 5

Seire, kontroll ja täitmine

Liikmesriik, kelle territooriumile töötaja on lähetatud, ja töötaja lähetanud liikmesriik vastutavad käesolevas direktiivis ja direktiivis 2014/67/EL sätestatud kohustuste seire, kontrollimise ja täitmise tagamise eest ning võtavad asjakohased meetmed, kui käesolevat direktiivi ei täideta.

Liikmesriigid kehtestavad õigusnormid karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende täideviimise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Liikmesriigid tagavad eelkõige, et töötajatele ja/või töötajate esindajatele on kättesaadavad käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikud menetlused.

Kui direktiivi 2014/67/EL artikli 4 kohaselt liikmesriigi poolt antud üldhinnangu alusel tehakse kindlaks, et ettevõtja loob vääralt või pettuse teel mulje, et töötaja olukord kuulub käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, tagab kõnealune liikmesriik, et töötaja suhtes kohaldatakse asjaomast õigust ja tava.

Liikmesriigid tagavad, et käesolev artikkel ei põhjusta seda, et asjaomase töötaja suhtes kohaldatakse vähem soodsaid tingimusi, kui lähetatud töötajate suhtes.“

5)

Lisa sissejuhatav osa asendatakse järgmisega:

„Artikli 3 lõikes 2 osutatud toimingud hõlmavad kõiki hoonete ehitamise, remondi, hooldamise, ümberehitamise või lammutamisega seotud ehitustöid, eelkõige järgmisi töid:“.

a)

alltöövõtu puhul;

b)

käesoleva direktiivi artikli 3 lõiget 3 silmas pidades, võttes arvesse arenguid seoses seadusandliku aktiga, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/22/EÜ (13) seoses täitmise tagamise nõuetega ning millega kehtestatakse konkreetsed normid seoses direktiividega 96/71/EÜ ja 2014/67/EL sõidukijuhtide lähetamiseks autoveosektoris.

9.7.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 173/25

(1)

Kutsevabadus on põhiõigus. Euroopa Liidu põhiõiguste harta („harta“) tagab nii kutsevabaduse kui ka ettevõtlusvabaduse. Töötajate vaba liikumine, asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus on Euroopa Liidu toimimise lepingus („ELi toimimise leping“) sätestatud ühtse turu aluspõhimõtted. Seepärast ei tohiks liikmesriikide õigusnormid, mis käsitlevad juurdepääsu reguleeritud kutsealadele, põhjustada põhjendamatuid ja ülemääraseid takistusi nende põhiõiguste kasutamisele.

(2)

Kui liidu õiguses puuduvad erisätted, millega ühtlustatakse reguleeritud kutsealale juurdepääsu ja sellel tegutsemise nõuded, on liikmesriikidel pädevus otsustada, kas ja kuidas kutseala reguleerida, järgides mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

(3)

Proportsionaalsuse põhimõte on üks liidu õiguse üldpõhimõtteid. Kohtupraktikast (3) järeldub, et liikmesriikide meetmed, mis võivad takistada ELi toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste kasutamist või muuta selle vähem atraktiivseks, peaksid täitma neli tingimust: neid tuleks kohaldada mittediskrimineerivalt, need peaksid olema põhjendatud avaliku huvi eesmärkidega, need peaksid olema sobivad püstitatud eesmärgi saavutamiseks ja need ei tohiks minna eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/36/EÜ (4) nähakse liikmesriikidele ette kohustus hinnata reguleeritud kutsealadele juurdepääsu ja nendel tegutsemist piiravate nõuete proportsionaalsust ning teavitada komisjoni kõnealuse hindamise tulemustest, käivitades vastastikuse hindamise protsessi. See protsess tähendab, et liikmesriigid pidid vaatama läbi kõik õigusaktid oma territooriumil reguleeritavate kutsealade kohta.

(5)

Vastastikuse hindamise protsess tõi esile nende kriteeriumide ebaselguse, mida liikmesriigid kasutavad reguleeritud kutsealadele juurdepääsu ja nendel tegutsemist piiravate nõuete proportsionaalsuse hindamisel, samuti selliste nõuete ebaühtlase kontrolli kõigil reguleerimistasanditel. Vältimaks siseturu killustamist ja kõrvaldamaks töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana teatavatel kutsealadel tegevuse alustamise ja jätkamise tõkked, oleks liidu tasandil vaja ühtset lähenemisviisi, mis hoiaks ära ebaproportsionaalsete meetmete vastuvõtmise.

(6)

Komisjon tuvastas oma 28. oktoobri 2015. aasta teatises „Ühtse turu täiustamine: rohkem võimalusi inimestele ja ettevõtetele“ vajaduse võtta vastu proportsionaalsuse analüüsi raamistik, mida liikmesriigid saaksid kasutada kutsealasid reguleerivate kehtivate normide läbivaatamisel ja uute kavandamisel.

(7)

Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada õigusnormid liikmesriikide poolt proportsionaalsuse hindamiseks enne kutsealasid reguleerivate uute normide kehtestamist või kehtivate normide muutmist, et kindlustada siseturu nõuetekohane toimimine, tagades samal ajal läbipaistvuse ja kõrgetasemelise tarbijakaitse.

(8)

Käesoleva direktiiviga hõlmatud tegevused peaksid olema seotud direktiivi 2005/36/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate reguleeritud kutsealadega. Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada nõuete suhtes, millega piiratakse juurdepääsu olemasolevatele reguleeritud kutsealadele või uutele kutsealadele, mille reguleerimist liikmesriigid kaaluvad, või nendel tegutsemist. Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada lisaks direktiivile 2005/36/EÜ, piiramata muude, eraldi liidu õigusaktiga kehtestatud sätete kohaldamist, mis reguleerivad juurdepääsu kindlale reguleeritud kutsealale ja sellel tegutsemist.

(9)

Käesoleva direktiiviga ei piirata liikmesriikide pädevust määrata kindlaks oma hariduse ja kutsealase koolituse süsteemide korraldus ja sisu, eelkõige seoses nende võimalusega delegeerida kutseorganisatsioonidele volitused kutsealast haridust ja koolitust korraldada või selle järele valvata. Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse ei peaks kuuluma normid, mis ei piira juurdepääsu reguleeritud kutsealadele või nendel tegutsemist, sealhulgas koolituskursuste sisu redaktsioonilised muudatused või tehnilised kohandused või koolituseeskirjade ajakohastamine. Kui kutsealane haridus või koolitus hõlmab tasustatavaid tegevusi, tuleks tagada asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus.

(10)

Kui liikmesriik võtab oma õigusesse üle teatavat kutseala reguleerivad erinõuded, mis on kehtestatud eraldi liidu õigusaktiga, mis ei jäta liikmesriikidele erinõuete ülevõtmise täpse viisi suhtes valikuvõimalust, siis ei peaks käesoleva direktiivi erisätete kohaselt nõutavat proportsionaalsuse hindamist kohaldama.

(11)

Liikmesriigid peaksid saama lähtuda ühtsest õigusraamistikust, mis põhineb selgelt määratletud õiguslikel mõistetel, mis on seotud kutsealade erinevate reguleerimisviisidega liidus. Kutseala reguleerimisviise on mitmeid, näiteks andes juurdepääsu konkreetsele tegevusele või sellega tegelemise õigusele kindla kutsekvalifikatsiooni omajatele. Liikmesriigid võivad reguleerida ka ühte kutsealal tegutsemise viisidest, sätestades kutsenimetuse kasutamise tingimused või kehtestades kvalifikatsiooninõuded üksnes füüsilisest isikust ettevõtjatele, palgatööd tegevatele kutsetöötajatele, ettevõtete juhtidele või seaduslikele esindajatele, eriti kui tegevusega tegeleb juriidiline isik spetsialiseerunud ettevõttena.

(12)

Enne reguleeritud kutsealadele juurdepääsu või nendel tegutsemist piiravate uute õigus- ja haldusnormide kehtestamist või kehtivate normide muutmist peaksid liikmesriigid hindama nende normide proportsionaalsust. Hindamise ulatus peaks olema kehtestatava normi olemuse, sisu ja mõjuga proportsionaalne.

(13)

Põhjendatuse ja proportsionaalsuse tõendamise kohustus on liikmesriikidel. Seega tuleks liikmesriigi normide põhjendusele lisada asjaomase liikmesriigi võetud meetme sobivuse ja proportsionaalsuse analüüs ning konkreetsed tõendid tema argumentide põhjendamiseks. Kuigi liikmesriik ei pea tingimata esitama konkreetset uuringut või teatud tüüpi tõendeid või materjale, mis kinnitavad enne meetme vastuvõtmist selle proportsionaalsust, peaks liikmesriik tegema objektiivse analüüsi, milles võetakse arvesse asjaomase liikmesriigi eriomast olukorda ja millest nähtub, et avaliku huvi eesmärkide saavutamine on tõepoolest ohus.

(14)

Liikmesriigid peaksid hindama proportsionaalsust objektiivselt ja sõltumatult, kaasa arvatud juhul, kui kutseala reguleeritakse kaudselt, andes teatavale kutseorganile õiguse seda teha. Hindamine võib hõlmata sellise sõltumatu asutuse (kaasa arvatud olemasolevad asutused, kes osalevad riigi seadusandlikes menetlustes) arvamust, kellele liikmesriik on asjaomase arvamuse esitamise ülesandeks teinud. See on eriti oluline juhul, kui hindamist viivad läbi kohalikud asutused, reguleerivad asutused või kutseorganisatsioonid, kes võivad tänu kohalike olude paremale tundmisele ja eriteadmistele suuta teatud juhtudel paremini tuvastada parima viisi avaliku huvi eesmärkide saavutamiseks, kuid kelle poliitikasuundade valik võib pakkuda eeliseid juba väljakujunenud ettevõtjatele uute turuletulijate arvel.

(15)

On asjakohane seirata reguleeritud kutsealadele juurdepääsu ja nendel tegutsemist piiravate uute või muudetud normide proportsionaalsust pärast nende vastuvõtmist. Piiravate siseriiklike meetmete proportsionaalsuse läbivaatamine peaks reguleeritud kutsealade valdkonnas põhinema mitte üksnes asjaomase siseriikliku meetme eesmärgil selle vastuvõtmise ajal, vaid ka selle mõjul, mida hinnatakse selle vastuvõtmise järel. Siseriiklike meetmete proportsionaalsuse hindamine peaks põhinema sellel, kuidas on olukord reguleeritud kutsealade valdkonnas pärast meetme vastuvõtmist muutunud.

(16)

Väljakujunenud kohtupraktika kinnitab, et liikmesriigi õigusest tulenevad põhjendamatud piirangud, millega piiratakse asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, on keelatud, sealhulgas igasugune diskrimineerimine kodakondsuse või elukoha alusel.

(17)

Kui töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana tegevuse alustamise ja jätkamise tingimuseks on eriomase kutsekvalifikatsiooniga seotud nõuete täitmine, mille liikmesriik on otseselt või kaudselt kehtestanud, on vaja tagada, et need nõuded oleksid põhjendatud avaliku huvi eesmärkidel, näiteks ELi toimimise lepingu tähenduses, milleks on avalik kord, avalik julgeolek ja rahvatervis, või ülekaalukas avalik huvi, mida tunnistab Euroopa Kohtu praktika. Samuti on vaja selgitada, et ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjused, mida Euroopa Kohus tunnistab, on muu hulgas järgmised: sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu säilitamine; tarbijate ja teenuste saajate kaitse, sealhulgas käsitöö kvaliteedi tagamise kaudu, ning töötajate kaitse; nõuetekohase õigusemõistmise tagamine; kaubandustehingute aususe tagamine; võitlus pettuste vastu, maksudest kõrvalehoidumise ja maksude vältimise ennetamine ning tõhusa maksujärelevalve tagamine; transpordiohutus; keskkonna- ja linnakeskkonna kaitse; loomatervis; intellektuaalomand; rahvusliku ajaloo- ja kunstipärandi kaitse ja säilitamine; sotsiaalpoliitika ja kultuuripoliitika eesmärgid. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei saa puhtalt majandusliku iseloomuga põhjused, nimelt riigi majanduse edendamine põhivabadusi kahjustades, samuti puhtalt halduslikud põhjused, näiteks kontrollimine või statistiliste andmete kogumine, olla ülekaalukas avalik huvi.

(18)

Liikmesriikidel on proportsionaalsuse piires õigus otsustada, mil määral nad soovivad avaliku huvi eesmärke kaitsta ja milline peaks olema reguleerimise asjakohane tase. Asjaolu, et üks liikmesriik kehtestab teisest leebemad normid, ei tähenda seda, et teise liikmesriigi normid on ebaproportsionaalsed ja seega liidu õigusega kokkusobimatud.

(19)

Rahvatervise kaitse kõrge taseme tagamisega seoses tuleb vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 168 lõikele 1 kogu liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. Käesolev direktiiv on nimetatud eesmärgiga täielikult kooskõlas.

(20)

Et tagada kehtestatavate normide ja kehtivates normides tehtavate muudatuste proportsionaalsus, peaksid liikmesriigid võtma arvesse proportsionaalsuse hindamise kriteeriume ja analüüsitava reguleeritud kutseala puhul asjakohaseid lisakriteeriume. Kui liikmesriik kavatseb kutseala reguleerida või muuta kehtivaid norme, tuleks võtta arvesse püstitatud avaliku huvi eesmärkidega seotud riskide olemust, eelkõige riski teenuse saajatele, sealhulgas tarbijatele, kutsetöötajatele või kolmandatele isikutele. Samuti tuleks pidada meeles, et kutsealateenuste valdkonnas esineb tavaliselt tarbijate ja kutsetöötajate vahel teabe asümmeetria, kuna kutsetöötajatel on kõrgetasemelised eriteadmised, mida tarbijail ei pruugi olla.

(21)

Kutsekvalifikatsiooniga seotud nõudeid tuleks pidada vajalikuks üksnes juhul, kui kehtivaid meetmeid, näiteks tooteohutusnorme või tarbijakaitseõigust, ei saa püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobivaks või tõeliselt tulemuslikuks pidada.

(22)

Proportsionaalsuse nõude täitmiseks peaks meede olema püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. Meedet tuleks pidada püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobivaks üksnes siis, kui see järgib tõeliselt püüdu saavutada nimetatud eesmärk järjekindlalt ja süstemaatiliselt, näiteks kui teatavate tegevustega seotud samalaadseid riske käsitletakse võrreldaval viisil ja kui võimalikke erandeid asjaomastest piirangutest kohaldatakse kooskõlas püstitatud eesmärgiga. Peale selle peaks siseriiklik meede aitama püstitatud eesmärgi saavutamisele mõjusalt kaasa ja seepärast – kui meetmel puudub kohapeal mõju, mis seda õigustaks – ei tohiks seda sobivaks pidada.

(23)

Liikmesriigid peaksid võtma nõuetekohaselt arvesse meetme üldist mõju isikute ja teenuste vabale liikumisele liidus, tarbijate valikule ja osutatava teenuse kvaliteedile. Sellest lähtuvalt peaksid liikmesriigid eelkõige veenduma, kas reguleeritud kutsealadele juurdepääsu ja nendel tegutsemise piirangu ulatus on püstitatud eesmärkide tähtsuse ja oodatava kasuga proportsionaalne.

(24)

Liikmesriigid peaksid võrdlema asjaomast siseriiklikku meedet alternatiivsete ja vähem piiravate vahenditega, mis võimaldaksid saavutada sama eesmärgi, kuid seaksid vähem piiranguid. Kui meetmed on õigustatud ainult tarbijakaitse seisukohast ja tuvastatud riskid piirduvad kutsetöötajate ja tarbijate vahelise suhtega ega mõjuta seetõttu negatiivselt kolmandaid isikuid, saaks eesmärgi saavutada vähem piiravate vahenditega kui tegevusele juurdepääsu andmine üksnes kutsealatöötajatele. Näiteks kui tarbijail on võimalik mõistlikult valida, kas kasutada kvalifitseeritud kutsetöötaja teenuseid või mitte, tuleks kasutada vähem piiravaid vahendeid, näiteks kutsenimetuse kaitsmine või registreerimine kutseala registris. Piiratud juurdepääsuga tegevuste ja kaitstud kutsenimetuse kaudu reguleerimist tuleks kaaluda juhul, kui meetmete eesmärk on hoida ära tõsise kahju risk avaliku huvi eesmärkidele, näiteks rahvatervisele.

(25)

Kui see on analüüsitava meetme olemusest ja sisust lähtuvalt vajalik, peaksid liikmesriigid arvesse võtma ka järgmisi elemente: kutsetegevuse ulatuse ja nõutava kutsekvalifikatsiooni seos; ülesannete keerukus eelkõige nõutava koolituse või kogemuse taseme, olemuse ja kestuse seisukohast; kas kutsekvalifikatsiooni omandamiseks on erinevaid viise; kas üksnes teatavatele kutsetöötajatele lubatud tegevusega võivad tegeleda ka teised kutsetöötajad; autonoomia määr reguleeritud kutsealal tegutsemisel, eriti kui reguleeritud kutsealaga seotud tegevus toimub nõuetekohaselt kvalifitseeritud kutsetöötaja juhtimisel ja vastutusel.

(26)

Käesolevas direktiivis võetakse arvesse teaduse ja tehnoloogia arengut ning see aitab kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, sealhulgas digitaalses keskkonnas. Arvestades tehnoloogia ja teaduse arengu kiirust, võib juurdepääsunõuete ajakohastamine olla paljude kutsealade, eelkõige elektrooniliste vahendite abil osutatavate kutsealateenuste puhul äärmiselt oluline. Kui liikmesriik kutseala reguleerib, tuleks võtta arvesse asjaolu, et teaduse ja tehnoloogia areng võib vähendada või suurendada teabe asümmeetriat kutsetöötajate ja tarbijate vahel. Kui teaduse ja tehnoloogia arenguga kaasneb suur risk avaliku huvi eesmärkidele, peavad liikmesriigid vajaduse korral ergutama kutsetöötajaid teaduse ja tehnoloogia arenguga kaasas käima.

(27)

Liikmesriigid peaksid põhjalikult hindama olukordi, milles meede kehtestatakse ja milles seda rakendatakse, ning uurima eelkõige uute või muudetud normide mõju, koostoimes teiste kutsealale juurdepääsu või sellel tegutsemist piiravate nõuetega. Teatavate tegevustega tegelemise alustamise ja jätkamise tingimuseks võib olla mitme nõude täitmine, näiteks kutseala korralduse, kutseorganisatsiooni või -organi kohustusliku liikmesuse, kutse-eetika, järelevalve ja vastutusega seotud normide täitmine. Seepärast peaksid liikmesriigid uute või muudetud normide mõju hindamisel võtma arvesse kehtivaid nõudeid, sealhulgas pideva kutsealase arengu nõuet, kohustust olla kutseorganisatsiooni või -organi liige, registreerimis- või loaandmissüsteeme, arvulisi piiranguid, teatava õigusliku vormi ja osaluse nõudeid, territoriaalseid piiranguid, mitmel tegevusalal tegutsemise piiranguid ja ametikohtade kokkusobimatuse reegleid, kindlustuskaitsega seotud nõudeid, kutsealal tegutsemiseks piisava keeleoskuse nõudeid, kindlaksmääratud miinimum- ja/või maksimumtariifi nõudeid ning reklaaminõudeid.

(28)

Avaliku huvi eesmärkide saavutamiseks võib olla otstarbekas kehtestada täiendavaid nõudeid. Üksnes asjaolu, et nende nõuete individuaalset mõju ja koosmõju tuleks hinnata, ei tähenda, et need on eelduslikult ebaproportsionaalsed. Näiteks selleks, et kutsetöötajad hoiaksid ennast oma valdkonnas toimuvaga kursis, võib olla asjakohane kehtestada pideva kutsealase arengu kohustus, eeldusel et see ei too uute turuletulijate jaoks kaasa diskrimineerivaid ja ebaproportsionaalseid tingimusi. Samuti võib pidada asjakohaseks kohustuslikku kutseorganisatsiooni või -organi liikmesuse nõuet, kui riik teeb neile kutseorganisatsioonidele või -organitele ülesandeks kaitsta asjaomaseid avaliku huvi eesmärke, näiteks kutsealal õiguspärase tegutsemise järelevalve või pideva kutsealase koolituse korraldamine või järelevalve. Kui kutseala sõltumatust ei saa nõuetekohaselt tagada muude vahenditega, võivad liikmesriigid kaaluda selliste kaitsemeetmete kohaldamist nagu kutsealaväliste isikute osaluse piiramine või selliste sätete kehtestamine, mille kohaselt peab häälteenamus kuuluma kutsealal tegutsevatele isikutele, eeldusel et kõnealused kaitsemeetmed ei lähe avaliku huvi eesmärgi kaitsmiseks vajalikust kaugemale. Liikmesriigid võivad kaaluda kindlaksmääratud miinimum- ja/või maksimumtariifi nõuete kehtestamist, mida teenuseosutajad peavad järgima, eelkõige nende teenuste puhul, mille suhtes on vaja tõhusalt rakendada kulude hüvitamise põhimõtet, tingimusel et selline piirang on proportsionaalne ja vajaduse korral on ette nähtud erandid miinimum- ja/või maksimumtariifidest. Kui kehtestatavad täiendavad nõuded kordavad nõudeid, mille liikmesriik on juba kehtestanud muude normide või menetluste raames, ei saa neid nõudeid pidada püstitatud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalseks.

(29)

Direktiivi 2005/36/EÜ II jaotise kohaselt ei saa liikmesriigid seoses reguleeritud kutsealale juurdepääsu või sellel tegutsemisega kehtestada teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja suhtes, kes osutab ajutisi ja episoodilisi kutsealateenuseid, kõnealuses direktiivis keelatud nõudeid või piiranguid, näiteks kutseorganisatsioonilt või -organilt tegevusloa saamine, selles registreerimine või selle liikmeks olemine või esindaja omamine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil. Liikmesriigid võivad vajaduse korral nõuda teenuseosutajatelt, kes soovivad osutada teenuseid ajutiselt, et nad esitaksid enne teenuse esmakordset osutamist teavet kirjaliku deklaratsiooniga, mida tuleb igal aastal uuendada. Kutsealateenuste osutamise lihtsustamiseks on seetõttu vaja korrata, võttes arvesse teenuse ajutist või episoodilist olemust, et nõuded, näiteks ajutine automaatne registreerimine kutseorganisatsiooni või -organi juures või pro forma liikmesus selles organisatsioonis või -organis, eeldeklaratsioonid ja dokumendinõuded, nagu ka lõivu või muude tasude maksmine, peaksid olema proportsionaalsed. Kõnealused nõuded ei tohiks olla teenuseosutajatele ülemäära koormavad ega takistada teenuse osutamise vabaduse teostamist või muuta seda vähem atraktiivseks. Liikmesriigid peaksid eelkõige hindama, kas nõue esitada teatav teave ja teatavad dokumendid vastavalt direktiivile 2005/36/EÜ ja võimalus saada siseturu infosüsteemi kaudu liikmesriikide vahelise halduskoostöö raames täiendavaid üksikasju on proportsionaalne ja piisav, et vältida tõsist riski, et teenuseosutajad hoiduvad kohaldatavatest normidest kõrvale. Käesolevat direktiivi ei tohiks siiski kohaldada meetmete suhtes, mille eesmärk on tagada kohaldatavate töötingimuste täitmine.

(30)

Väljakujunenud kohtupraktika kinnitab, et inimeste tervis ja elu on ELi toimimise lepinguga kaitstud huvide seas esikohal. Kui liikmesriigid hindavad nõudeid, mis on seotud tervishoiu kutsealadega, näiteks piiratud juurdepääsuga tegevused, kaitstud kutsenimetus, pideva kutsealase arengu nõue või kutseala korraldamisega seotud normid, kutse-eetika ja järelevalve, peaksid nad seega võtma nõuetekohaselt arvesse eesmärki tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse, järgides seejuures direktiivis 2005/36/EÜ sätestatud koolituse miinimumnõudeid. Liikmesriigid peaksid eelkõige tagama, et rahvatervist ja patsiendi ohutust mõjutavad tervishoiu kutsealade normid oleksid proportsionaalsed ja aitaksid kaasa tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamisele, mis on hartas tunnistatud põhiõiguseks, ning ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate tervishoiuteenuste pakkumisele kodanikele oma territooriumil. Tervishoiuteenuste poliitika kehtestamisel tuleks vastavalt asjaomase liikmesriigi territooriumil valitsevatele rahvatervisega seotud vajadustele võtta arvesse vajadust tagada teenuste kättesaadavus ja kõrge kvaliteet, piisav ja ohutu ravimitega varustatus ning tervishoiutöötajate kutsealane sõltumatus. Tervishoiu kutsealade normide põhjendamisel peaksid liikmesriigid, võttes arvesse käesoleva direktiivi artiklis 1 osutatud kaalutlusruumi, pidama silmas eesmärki tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse, sealhulgas tervishoiuteenuste kättesaadavus kodanikele ja nende teenuste kõrge kvaliteet ning piisav ja ohutu ravimitega varustatus.

(31)

Siseturu nõuetekohaseks toimimiseks on äärmiselt oluline tagada, et liikmesriigid teavitaksid enne reguleeritud kutsealadele juurdepääsu või nendel tegutsemist piiravate uute nõuete kehtestamist või kehtivate nõuete muutmist sellest kodanikke, esindusliite ja muid asjaomaseid sidusrühmi, sealhulgas sotsiaalpartnereid. Liikmesriigid peaksid kaasama kõik asjaomased isikud ja andma neile võimaluse oma seisukohti avaldada. Kui see on asjakohane ja sobiv, peaksid liikmesriigid vastavalt siseriiklikele menetlustele korraldama avalikke konsultatsioone.

(32)

Samuti peaksid liikmesriigid täielikult arvesse võtma kodanike õigust õiguskaitsele, mis on tagatud harta artikliga 47 ja Euroopa Liidu lepingu („ELi leping“) artikli 19 lõikega 1. Sellest tulenevalt peaks liikmesriikide kohtutel liikmesriigi õiguses sätestatud korra kohaselt ja kooskõlas konstitutsiooniliste põhimõtetega olema võimalik hinnata käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate nõuete proportsionaalsust, et tagada igale füüsilisele ja juriidilisele isikule õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kutsevabaduse, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangute vastu.

(33)

Teabevahetuseks parimate tavade kohta peaksid liikmesriigid võtma vajalikud meetmed, et innustada jagama teiste liikmesriikidega piisavat ja regulaarselt ajakohastatavat teavet kutsealade reguleerimise ja sellise reguleerimise mõju kohta. Komisjon peaks kõnealust teabevahetust hõlbustama.

(34)

Et suurendada läbipaistvust ja edendada proportsionaalsuse hindamist võrreldavate kriteeriumide alusel, peaks liikmesriikide esitatav teave, ilma et see piiraks ELi toimimise lepingu artikli 346 kohaldamist, olema reguleeritud kutsealade andmebaasis teistele liikmesriikidele ja huvitatud isikutele hõlpsasti kättesaadav, et nad saaksid esitada komisjonile ja asjaomasele liikmesriigile märkusi. Komisjon peaks võtma neid märkusi nõuetekohaselt arvesse direktiivi 2005/36/EÜ kohaselt koostatavas kokkuvõtvas aruandes.

(35)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt siseturu nõuetekohase toimimise tagamine ja reguleeritud kutsealadele juurdepääsu ja nendel tegutsemise ülemääraste piirangute vältimine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

„kaitstud kutsenimetus“ – kutseala reguleerimise vorm, mille puhul on kutsetegevuses või kutsetegevuste hulgas kutsenimetuse kasutamise tingimuseks otseselt või kaudselt õigus- või haldusnormidest tulenevalt eriomase kutsekvalifikatsiooni omamine, ja mille puhul on kutsenimetuse väärkasutamine karistatav;

b)

„piiratud juurdepääsuga tegevused“ – kutseala reguleerimise vorm, mille puhul on juurdepääs kutsetegevusele või kutsetegevuste hulgale otseselt või kaudselt õigus- või haldusnormidest tulenevalt antud üksnes nendele reguleeritud kutseala esindajatele, kellel on eriomane kutsekvalifikatsioon, sealhulgas juhul, kui tegevusega tegelevad ka teiste reguleeritud kutsealade esindajad.

a)

püstitatud avaliku huvi eesmärkidega seotud riskide olemus, eelkõige risk teenuste saajatele, sealhulgas tarbijatele, kutsetöötajatele ja kolmandatele isikutele;

b)

kas kehtivad erinormid või üldisemad normid, näiteks tooteohutust käsitlevas õiguses või tarbijakaitseõiguses sisalduvad normid, on püstitatud eesmärgi saavutamiseks ebapiisavad;

c)

normi sobivus püstitatud eesmärgi saavutamiseks ning kas norm järgib tõeliselt seda eesmärki järjekindlalt ja süsteemselt ning võtab seega tuvastatud riske arvesse samamoodi nagu võrreldavate tegevuste puhul;

d)

mõju isikute ja teenuste vabale liikumisele liidus, tarbijate valikule ja osutatava teenuse kvaliteedile;

e)

võimalus kasutada avaliku huvi eesmärgi saavutamiseks vähem piiravaid vahendeid; kui normid on õigustatud ainult tarbijakaitse seisukohast ja kui tuvastatud riskid piirduvad kutsetöötaja ja tarbija vahelise suhtega, mistõttu need ei mõjuta negatiivselt kolmandaid isikuid, hindavad liikmesriigid käesoleva punkti kohaldamisel eelkõige seda, kas eesmärki on võimalik saavutada vähem piiravate vahenditega kui tegevustele juurdepääsu piiramine;

f)

uute või muudetud normide ning muude kutsealale juurdepääsu või sellel tegutsemist piiravate normide koosmõju ning eelkõige see, kuidas uued või muudetud normid koos muude nõuetega aitavad kaasa sama avaliku huvi eesmärgi saavutamisele ja kas need on selle saavutamiseks vajalikud.

a)

kutsealaga hõlmatud või üksnes sellel kutsealal lubatud tegevuse ulatuse ja nõutava kutsekvalifikatsiooni seos;

b)

seos asjaomaste ülesannete keerukuse ja neid täitvate isikute eriomaste kutsekvalifikatsioonide omamise vajaduse vahel, eelkõige nõutava koolituse või kogemuse taseme, olemuse ja kestuse seisukohast;

c)

võimalus omandada kutsekvalifikatsioon muul viisil;

d)

kas ja miks teataval kutsealal lubatud tegevustega võivad või ei või tegeleda ka teiste kutsealade esindajad;

e)

autonoomia määr reguleeritud kutsealal tegutsemisel ning korraldusliku ja järelevalve korra mõju püstitatud eesmärgi saavutamisele, eriti kui reguleeritud kutsealadega seotud tegevus toimub nõuetekohaselt kvalifitseeritud kutsetöötaja juhtimisel ja vastutusel;

f)

teaduse ja tehnoloogia areng, mis võib mõjusalt vähendada või suurendada teabe asümmeetriat tarbijate ja kutsetöötajate vahel.

a)

piiratud juurdepääsuga tegevused, kaitstud kutsenimetus või muu reguleerimise vorm direktiivi 2005/36/EÜ artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses;

b)

kohustus täita pideva kutsealase arengu nõudeid;

c)

kutseala korraldamise, kutse-eetika ja järelevalvega seotud normid;

d)

kohustuslik kutseorganisatsiooni või -organi liikmeks olemine, registreerimis- või loaandmissüsteemid, eelkõige juhul, kui need nõuded eeldavad eriomase kutsekvalifikatsiooni omamist;

e)

arvulised piirangud, eelkõige tegevuslubade arvu piiravad või minimaalset või maksimaalset eriomast kutsekvalifikatsiooni omavate töötajate, juhtide või esindajate arvu sätestavad nõuded;

f)

teatava õigusliku vormi või osaluse või juhtimisega seotud nõuded, niivõrd kui need nõuded on otseselt seotud reguleeritud kutsealal tegutsemisega;

g)

territoriaalsed piirangud, sealhulgas juhul, kui kutseala on sama liikmesriigi osades reguleeritud viisil, mis erineb selle reguleerimisest selle liikmesriigi muudes osades;

h)

nõuded, mis piiravad reguleeritud kutsealal tegutsemist ühiselt või partnerluses, samuti ametikohtade kokkusobimatuse reeglid;

i)

kindlustuskaitse nõuded või muud personaalse või kollektiivse kaitse vahendid seoses kutsealase vastutusega;

j)

kutsealal tegutsemiseks piisava keeleoskuse nõuded;

k)

kindlaksmääratud miinimum- ja/või maksimumtariifi nõuded;

l)

reklaaminõuded.

a)

ajutine automaatne registreerimine kutseorganisatsiooni või -organi juures või pro forma liikmesus selles organisatsioonis või organis, millele on osutatud direktiivi 2005/36/EÜ artikli 6 esimese lõigu punktis a;

b)

direktiivi 2005/36/EÜ artikli 7 lõike 1 kohaselt eelnevalt esitatav deklaratsioon, nimetatud artikli lõike 2 kohaselt nõutavad dokumendid või muu samaväärne nõue;

c)

lõivu või tasude maksmine, mida teenuseosutaja nõuab reguleeritud kutsealale juurdepääsu ja sellel tegutsemisega seotud haldusmenetluste eest.

9.7.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 173/35

„a)

STI- või SPI-otsuse kasutamise kohta pärast selle kehtivuse lõppemist või kehtetuks tunnistamist kooskõlas artikli 34 lõike 9 kolmanda lõiguga;“

„a)

STI- või SPI-otsuse kasutamise kohta pärast selle kehtivuse lõppemist või kehtetuks tunnistamist kooskõlas artikli 34 lõikega 9;“.