19.6.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 156/1

(1)

Euroopa Ülemkogu kiitis oma 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustes 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta heaks siduva eesmärgi vähendada liidu kõikides majandusharudes kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks võrreldes 1990. aastaga vähemalt 40 % ja seda eesmärki kinnitati Euroopa Ülemkogu 17.–18. märtsi 2016. aasta järeldustes.

(2)

Euroopa Ülemkogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustes on märgitud, et liit peaks täitma eesmärgi vähendada heidet vähemalt 40 % võrra ühiselt võimalikult kulutasuval moel, vähendades 2030. aastaks heitkoguseid võrreldes 2005. aastaga 43 % sektorites, mis kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/87/EÜ (4) sätestatud Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi (ELi HKS), ning 30 % sektorites, mis sellesse ei kuulu, ning jõupingutuste jaotus põhineb suhtelisel SKP-l elaniku kohta.

(3)

Käesolev määrus aitab ellu viia ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel sõlmitud Pariisi kokkuleppega (5) võetud liidu kohustusi. Pariisi kokkulepe sõlmiti liidu nimel 5. oktoobril 2016 nõukogu otsusega (EL) 2016/1841 (6). Liidu kohustus vähendada kasvuhoonegaaside heidet kõigis majandusharudes sisaldub liidu ja selle liikmesriikide kavatsetavas riiklikult kindlaks määratud panuses, mis esitati Pariisi kokkulepet silmas pidades ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile 6. märtsil 2015. Pariisi kokkulepe jõustus 4. novembril 2016. Liit peaks jätkama oma kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja tõhustama sidumist kooskõlas Pariisi kokkuleppega.

(4)

Pariisi kokkuleppes püstitatakse muu hulgas pikaajaline eesmärk, mis on kooskõlas eesmärgiga hoida üleilmne temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega ning jätkata jõupingutusi temperatuuri tõusu hoidmiseks alla 1,5 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega. Metsadel, põllumajandusmaal ja märgaladel on selle eesmärgi saavutamisel keskne roll. Pariisi kokkuleppes tunnistavad osalised toiduga kindlustatuse tagamise ja nälja kõrvaldamise esmatähtsust jätkusuutliku arengu ja vaesuse likvideerimise püüdluste kontekstis, ning toidu tootmissüsteemide erilist haavatavust kliimamuutuste ebasoodsa mõju suhtes, parandades seeläbi vastupanuvõimet kliima muutumisele ning edendades vähese kasvuhoonegaaside heitega arengut viisil, mis ei ohusta toidutootmist. Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks peaksid kokkuleppe osalised suurendama oma ühiseid jõupingutusi. Kokkuleppe osalised peaksid koostama järjestikused riiklikult kindlaks määratud panused, neist teatama ja need ellu viima. Pariisi kokkulepe asendab lähenemisviisi, mis võeti kasutusele 1997. aastal Kyoto protokolliga, mis pärast 2020. aastat enam ei kehti. Samuti kutsutakse Pariisi kokkuleppes üles leidma käesoleva sajandi teisel poolel tasakaalu inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärit heite ja sidujates seotud kasvuhoonegaaside vahel ning nõutakse, et kokkuleppeosalised võtaksid meetmeid kasvuhoonegaaside sidujate ja reservuaaride, sealhulgas metsade kaitsmiseks ja vajaduse korral nende tõhustamiseks.

(5)

Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (edaspidi „maakasutus ja metsandus“) sektor on võimeline pakkuma pikaajalist kliimaalast kasu ja aitama tänu sellele saavutada liidu kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärki ja Pariisi kokkuleppe pikaajalisi kliimaeesmärke. Maakasutuse ja metsanduse sektor annab ka biomaterjale, millega saab asendada fossiil- või CO2-mahukaid materjale ning seetõttu on sellel oluline roll üleminekul vähese kasvuhoonegaaside heitega majandusele. Kuna maakasutuse ja metsanduse sektorist pärinevate kasvuhoonegaaside sidumist on võimalik tagasi pöörata, tuleks neid käsitleda liidu kliimapoliitika raamistiku eraldiseisva sambana.

(6)

Euroopa Ülemkogu sedastas 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustes, et tuleks tunnustada mitmeid põllumajandus- ja maakasutussektori eesmärke, millel on väiksem leevenduspotentsiaal, ning samuti vajadust tagada liidu toiduga kindlustatuse ja kliimamuutustega seotud eesmärkide vaheline kooskõla. Euroopa Ülemkogu palus komisjonil uurida, millised oleksid parimad võimalused ergutada toiduainete tootmise säästvat intensiivistamist, optimeerides samas selle sektori panust kasvuhoonegaaside mõju leevendamisse ja nende sidumisse, sealhulgas metsastamise kaudu, ning töötada välja poliitikasuunad, mille abil lisada maakasutus ja metsandus 2030. aastani ulatuvasse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise raamistikku niipea, kui see on tehniliselt võimalik, kuid igal juhul enne 2020. aastat.

(7)

Säästvad majandamistavad maakasutuse ja metsanduse sektoris võivad aidata leevendada kliimamuutuste mõju mitmel viisil, eelkõige vähendades heidet ning säilitades ja tõhustades neeldajaid ja süsinikuvarusid. Selleks et eelkõige CO2 sidumise eesmärgil võetavad meetmed oleksid tõhusad, on oluline süsiniku talletajate pikaajaline stabiilsus ja kohandatavus. Lisaks võimaldavad säästvad majandamistavad säilitada maakasutuse ja metsanduse sektori tootlikkust, uuenemisvõimet ja elujõulisust ning sellega edendada majanduslikku ja sotsiaalset arengut, vähendades samal ajal selle sektori CO2- ja ökoloogilist jalajälge.

(8)

Säästvate ja uuenduslike tavade ja tehnoloogiate, sealhulgas agroökoloogia ja agrometsanduse arendamisega saab suurendada maakasutuse ja metsanduse sektori rolli kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel ning tugevdada kõnealuse sektori tootlikkust ja vastupanuvõimet. Kuna maakasutuse ja metsanduse sektorit iseloomustab tulemuste avaldumine pika aja möödudes, on vaja pikaajalisi strateegiaid, et suurendada säästvate ja uuenduslike tavade ja tehnoloogiate arendamise alaste teadusuuringute rahastamist ning sellealaseid investeeringuid. Ennetavatesse meetmetesse, näiteks säästvatesse majandamistavadesse investeerimisega on võimalik vähendada looduslike häiringutega seotud ohte.

(9)

Oma 22.–23. juuni 2017. aasta järeldustes kinnitas Euroopa Ülemkogu liidu ja selle liikmesriikide täielikku pühendumist kestliku arengu tegevuskavale aastani 2030, mille eesmärk on muu hulgas tagada metsa säästev majandamine.

(10)

Olulised on arenguriikides võetavad meetmed metsade hävitamise ja nende seisundi halvenemise vähendamiseks ning säästva metsamajandamise edendamiseks. Sellega seoses tuletas nõukogu oma 21. oktoobri 2009. aasta ja 14. oktoobri 2010. aasta järeldustes meelde liidu eesmärke vähendada 2020. aastaks troopiliste metsade raadamise koguulatust vähemalt 50 % võrreldes praeguse tasemega ja peatada hiljemalt 2030. aastaks metsapindala vähenemine maailmas.

(11)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses nr 529/2013/EL (7) on sätestatud maakasutuse ja metsanduse sektorist tuleneva heite ja selle sidumise suhtes kohaldatavad arvestuseeskirjad ning sellega toetatakse liidu poliitikasuundade kujundamist selliselt, et liidu heitkoguste vähendamise kohustuse puhul arvestatakse maakasutuse ja metsanduse sektorit. Käesolevas määruses tuleks lähtuda kehtivatest arvestuseeskirjadest, ajakohastades ja parandades neid ajavahemikuks 2021–2030. Selles tuleks sätestada liikmesriikide kohustused kõnealuste arvestuseeskirjade rakendamisel ning tuleks liikmesriikidelt nõuda selle tagamist, et kogu maakasutuse ja metsanduse sektor ei tekitaks netoheidet ja aitaks saavutada eesmärki tõhustada pikaajalisi neeldajaid. Käesolevas määruses ei tuleks kehtestada arvestus- ega aruandluskohustust eraõiguslikele isikutele, sealhulgas põllumajandustootjatele ja metsakasvatajatele.

(12)

Maakasutuse ja metsanduse sektoril, sealhulgas põllumajandusmaal on otsene ja ulatuslik mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemi teenustele. Sel põhjusel on neid sektoreid mõjutavate poliitikasuundade tähtis eesmärk tagada sidusus liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärkidega. Kõnealuses sektoris tuleks rakendada ja toetada nii leevendus- kui ka kohanemismeetmeid. Samuti tuleks tagada kooskõla ühise põllumajanduspoliitika ja käesoleva määruse vahel. Kõik sektorid peaksid andma oma õiglase panuse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisse.

(13)

Märgalad on tõhusad ökosüsteemid süsiniku sidumiseks. Seetõttu saaks märgalade kaitse ja taastamisega vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid maakasutuse ja metsanduse sektoris. Sellega seoses tuleks arvesse võtta valitsustevahelise kliimamuutuste rühma poolt 2006. aastal kasvuhoonegaaside riiklike inventuuride kohta avaldatud suuniste täpsustamist märgalade osas.

(14)

Et tagada maakasutuse ja metsanduse sektori panus liidu heite vähemalt 40 % võrra vähendamise eesmärgi ja Pariisi kokkuleppe pikaajalise eesmärgi saavutamisse, on vaja tugevat arvestamissüsteemi. Selleks et saavutada heitkoguste ja sidumise täpne arvestus kooskõlas valitsustevahelise kliimamuutuste rühma 2006. aasta suunistega kasvuhoonegaaside riiklike inventuuride kohta (edaspidi „valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suunised“), tuleks kasutada igal aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 525/2013 (8) kohaselt esitatud maakasutuskategooriate ja maakasutuskategooriate muutmise väärtusi, ühtlustades seega ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonist ja Kyoto protokollist tulenevalt kasutatud lähenemisviise. Muuks maakasutuskategooriaks muudetud maad tuleks valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suuniste kohaselt vaikimisi käsitada sellele kategooriale ülemineku staadiumis olevana 20 aasta jooksul. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sellest vaikeväärtusest kõrvale kalduda ainult metsastatud maa puhul ja üksnes valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suunistes täpsustatud piiratud juhtudel. Vajaduse korral tuleks käesoleva määruse aruandlusnõuetes arvesse võtta valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suuniste muudatusi, mis on vastu võetud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi poolt või Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimiva konventsiooniosaliste konverentsi poolt.

(15)

Rahvusvaheliselt kokku lepitud valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suuniste kohaselt võib biomassi põletamisel tekkiva heite väärtuseks energeetikasektoris arvestada nulli, tingimusel et kõnealune heide arvestatakse maakasutuse ja metsanduse sektoris. Komisjoni määruse (EL) nr 601/2012 (9) artikli 38 ja määruse (EL) nr 525/2013 sätete kohaselt arvestatakse biomassi põletamisel tekkivat heidet praegu liidus nullväärtusega, seega saaks kooskõla valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suunistega tagada ainult siis, kui seda heidet kajastatakse korrektselt käesoleva määruse alusel.

(16)

Metsamaast tulenev heide ja selle sidumine sõltub ka mitmetest looduslikest asjaoludest, metsade vanusega seotud dünaamilistest karakteristikutest ning samuti varasematest ja praegustest majandamistavadest, mis liikmesriigiti oluliselt erinevad. Baasaasta kasutamine ei suudaks kajastada neid tegureid, nendest tulenevat tsüklilist mõju heitele ja sidumisele ega nende varieerumist aastate lõikes. Selle asemel tuleks asjaomastes arvestuseeskirjades sätestada võrdlustasemete kasutamine, et välistada loodusliku ja riigiomase eripära mõju. Metsa heitkoguse võrdlustasemed peaksid võtma arvesse metsade igasugust tasakaalustamata vanuselist struktuuri ega tohiks asjatult piirata tulevase metsamajandamise intensiivsust, nii et pikaajalisi süsinikdioksiidi neeldajaid saaks säilitada või tugevdada. Horvaatia metsa heitkoguse võrdlustaseme puhul tuleks erilise ajaloolise olukorra tõttu võtta arvesse ka riigi territooriumi okupeerimist, sõjaaegseid ja -järgseid olusid, mis on mõjutanud metsamajandamist võrdlusperioodil. Asjaomased arvestuseeskirjad võtavad arvesse Euroopa metsade kaitset käsitleva ministrite konverentsi (Forest Europe) vastu võetud metsa säästva majandamise põhimõtteid.

(17)

Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile riiklikud metsanduse arvestuskavad, sealhulgas metsa heitkoguse võrdlustasemed. Kuna ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga ega Kyoto protokolliga ei ole rahvusvahelist läbivaatamist ette nähtud, tuleks kehtestada läbivaatamismenetlus, mis tagaks läbipaistvuse ja parandaks majandatava metsamaa kategooria arvestuskvaliteeti.

(18)

Kui komisjon hindab riiklikke metsanduse arvestuskavasid, sealhulgas nendes kavandatud metsa heitkoguse võrdlustasemeid, peaks ta toetuma headele tavadele ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames tehtud eksperdiläbivaatuste kogemustele, sealhulgas liikmesriikide ekspertide osalemise osas. Komisjon peaks tagama, et tehnilistesse hindamistesse, mis käsitlevad kavandatud metsa heitkoguse võrdlustasemete määramist käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide ja nõuete kohaselt, kaasatakse liikmesriikide eksperte. Tehnilise hindamise tulemused tuleks teavitamise eesmärgil edastada nõukogu otsusega 89/367/EMÜ (10) loodud alalisele metsakomiteele. Komisjon peaks konsulteerima ka sidusrühmade ja kodanikuühiskonnaga. Riiklikud metsanduse arvestuskavad tuleks avaldada kooskõlas asjakohaste õigusaktidega.

(19)

Puittoodete säästva kasutamise suurenemine võib tänu asendusmõjule oluliselt piirata atmosfääri paiskuvat heidet ja tõhustada kasvuhoonegaaside sidumist atmosfäärist. Selleks et tunnustada ja suurendada pika olelusringiga puittoodete ulatuslikumat kasutamist, tuleks arvestuseeskirjadega tagada, et liikmesriigid kajastaksid oma maakasutuse ja metsanduse arvestuses täpselt ja läbipaistvalt muudatusi puittoodete süsiniku talletajates selliste muudatuste toimumise ajal. Komisjon peaks andma suuniseid puittoodete puhul kasutatava arvestusmetoodikaga seotud küsimustes.

(20)

Looduslikud häiringud, nagu metsatulekahjud, kahjurite või haiguste levik, äärmuslikud ilmastikunähtused või geoloogilised häiringud, mille üle liikmesriigil puudub kontroll ja mida liikmesriik oluliselt ei mõjuta, võivad põhjustada ajutist kasvuhoonegaaside heidet maakasutuse ja metsanduse sektoris või varasema sidumise tagasipööramist. Kuna selline tagasipööramine võib olla tingitud ka majandamisotsustest näiteks puude raiumise või istutamise kohta, tuleks käesoleva määrusega tagada, et sidumise tagasipööramine inimtegevuse tõttu oleks alati maakastutuse ja metsanduse arvestuses täpselt kajastatud. Lisaks tuleks käesoleva määrusega liikmesriikidele ette näha piiratud võimalus jätta neist sõltumata tekkinud häiringute põhjustatud heitkogused oma maakasutuse ja metsanduse arvestusest välja. Siiski ei tohiks see, mil viisil liikmesriigid kõnealuseid sätteid kohaldavad, kaasa tuua põhjendamatut arvestamata jätmist.

(21)

Sõltuvalt oma riiklikest eelistustest peaksid liikmesriigid saama valida asjakohased riiklikud poliitikasuunad maakasutuse ja metsanduse sektoris võetud kohustuste täitmiseks, sealhulgas võimaluse tasakaalustada ühe maakasutuskategooria heitkogused teise maakasutuskategooria heite sidumistega. Nad peaksid saama ka kumuleerida netosidumisi ajavahemikul 2021–2030. Täiendava võimalusena tuleks jätkata liikmesriikidevahelist loovutamist ja liikmesriikidel peaks olema võimalus kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/842 (11) kohaselt aastaks eraldatud heitkoguseid käesoleva määruse nõuetele vastavuse saavutamiseks. Käesolevas määruses sätestatud paindlikkusmeetmete kasutamine ei vähenda liidu kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärkide üleüldist ambitsioonikust.

(22)

Säästvalt majandatud metsad on neeldajad ja aitavad kliimamuutusi leevendada. Võrdlusperioodil 2000–2009 oli teatatud keskmine neeldajate sidumine metsamaal liidus tervikuna 372 miljonit CO2-ekvivalenttonni aastas. Liikmesriigid peaksid tagama, et asjakohasel juhul säilitatakse või tõhustatakse metsade neeldajaid ja talletajaid, et saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärk ja liidu kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ambitsioonikad eesmärgid 2050. aastaks.

(23)

Majandatavast metsamaast tulenevat sidumist tuleks arvestada võrreldes metsade prognoosvõrdlustasemega. Tulevase neeldajates sidumise kavandamisel tuleks lähtuda seaduspärasustest võrdlusperioodi metsamajandamise tavades ja intensiivsuses. Neeldaja vähenemist võrreldes võrdlustasemega tuleks arvestada heitena. Arvesse tuleks võtta riikide konkreetseid olusid ja tavasid, näiteks metsaraie tavalisest väiksemat intensiivsust või metsade vananemist võrdlusperioodil.

(24)

Liikmesriikidele peaks olema lubatud teatud paindlikkus, et suurendada ajutiselt oma metsaraie intensiivsust kooskõlas metsa säästva majandamise tavadega, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärgiga, tingimusel et liidu koguheide ei ületa kogu sidumist maakasutuse ja metsanduse sektoris. Sellise paindlikkuse raames tuleks näha kõigile liikmesriikidele ette kompensatsiooni põhikogus, mis arvutatakse teguri alusel, mida väljendatakse protsendina nende ajavahemiku 2000–2009 kohta teatatud neeldajast ning mis kompenseerib majandatavalt metsamaalt arvestatud heite. Tuleks tagada, et liikmesriikidele kompenseeritakse heide ainult tasemeni, kus nende metsad ei ole enam neeldajad.

(25)

Liidu keskmisega võrreldes väga suure metsapindalaga liikmesriigid ja eelkõige väiksemad suure metsapindalaga liikmesriigid sõltuvad rohkem kui teised liikmesriigid metsamaa majandamisest oma muude maa-arvestuskategooriate heidete tasakaalustamiseks ning seetõttu mõjutab see neid rohkem, samas neil ei ole nii palju võimalusi suurendada metsaga kaetud ala suurust. Seetõttu tuleks kompensatsioonitegurit metsapindala ja riigi pindala alusel suurendada, et anda väga väikese pindalaga, kuid liidu keskmisega võrreldes väga suure metsapindalaga liikmesriikidele võrdlusperioodil kasutada kõrgeim kompensatsioonitegur.

(26)

Nõukogu tunnistas oma 9. märtsi 2012. aasta järeldustes metsarikaste riikide eripärasid. Need puudutavad eelkõige piiratud võimalusi tasakaalustada heidet sidumisega. Kõige metsarikkama liikmesriigina ja võttes arvesse erilisi geograafilisi omadusi, on eriti keerulises olukorras Soome. Seetõttu tuleks Soomele anda piiratud ulatuses lisakompensatsiooni.

(27)

Et jälgida liikmesriikide edusamme oma käesoleva määruse alusel võetud kohustuste täitmisel ning tagada heidet ja sidumist käsitleva teabe läbipaistvus, täpsus, järjepidevust, terviklikkus ja võrreldavus, peaksid liikmesriigid esitama komisjonile asjakohased kasvuhoonegaaside inventuuriandmed kooskõlas määrusega (EL) nr 525/2013 ning käesoleva määruse alusel tehtav vastavuskontroll peaks neid andmeid arvesse võtma. Kui liikmesriik kavatseb rakendada käesolevas määruses sätestatud majandatava metsamaa paindlikkusmeetmeid, peaks ta vastavusaruandele lisama kompenseeritava koguse, mida ta kavatseb kasutada.

(28)

Euroopa Keskkonnaamet peaks vajaduse korral kooskõlas ameti iga-aastase tööprogrammiga aitama komisjoni seoses järgmisega: kasvuhoonegaaside heite ja sidumise iga-aastase aruandluse süsteem, poliitikasuundi ja meetmeid ning riiklikke prognoose käsitleva teabe ning kavandatavate täiendavate poliitikasuundade ja meetmete hindamine ning komisjoni poolt kooskõlas käesoleva määrusega tehtud vastavuskontrollid.

(29)

Selleks et tagada tehingute asjakohane arvestus vastavalt käesolevale määrusele, sealhulgas paindlikkusmeetme kasutamine ja nõuetele vastavuse jälgimine, ja suurendada pika olelusringiga puittoodete ulatuslikumat kasutamist, tuleks komisjonile anda õigus võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 kohaselt vastu õigusakte seoses mõistete, sealhulgas metsade määratluse miinimumväärtuste ning kasvuhoonegaaside ja süsiniku talletajate loetelude tehnilise kohandamisega, liikmesriikide metsa heitkoguse võrdlustasemete kehtestamisega ajavahemikeks 2021–2025 ja 2026–2030, puittoodete uute kategooriate lisamisega, looduslikke häiringuid käsitleva metoodika ja teabenõuete läbivaatamisega, et kajastada muudatusi valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suunistes, ja tehingute arvestusega liidu registri kaudu. Tehingute arvestust käsitlevad vajalikud sätted tuleks koondada ühte õigusakti, mis ühendaks määruse (EL) nr 525/2013, määruse (EL) 2018/842, käesoleva määruse ja direktiivi 2003/87/EÜ arvestussätted. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega (12). Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(30)

Komisjon peaks määruse (EL) nr 525/2013 kohaste korrapäraste aruannete esitamise käigus hindama ka ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel toimuva 2018. aasta hõlbustava dialoogi (Talanoa dialoog) tulemust. Käesolev määrus tuleks läbi vaadata 2024. aastal ja seejärel iga viie aasta tagant, et hinnata selle üldist toimimist. Läbivaatamisel tuleks arvesse võtta Talanoa dialoogi ja Pariisi kokkuleppe kohase ülemaailmse kokkuvõtte tulemusi. 2030. aasta järgse perioodi raamistik peaks olema kooskõlas pikaajaliste eesmärkidega ja Pariisi kokkuleppe alusel võetud kohustustega.

(31)

Selleks et tagada tõhus, läbipaistev ja kulutõhus aruandlus ja kontroll kasvuhoonegaaside heite ja sidumise ning muu liikmesriikide kohustuste täitmise hindamiseks vajaliku teabe üle, tuleks lisada määrusesse (EL) nr 525/2013 aruandlusnõuded.

(32)

Andmete kogumise ja metoodika parandamise lihtsustamiseks tuleks teha geograafilise jälgimise abil ning kooskõlas riigisiseste ja liidu andmekogumissüsteemidega maakasutuse inventuur ja saadud andmetest teatada. Andmete kogumiseks tuleks parimal viisil ära kasutada olemasolevaid liidu ja liikmesriikide programme ja uuringuid, sealhulgas maakasutuse raamuuringut (LUCAS – Land Use/Cover Area frame Survey), maa seire Euroopa programmi Copernicus ja Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteemi Galileo. Andmehaldus, sealhulgas andmete jagamine edasiseks aruandluses kasutamiseks ja levitamiseks, peaks vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2007/2/EÜ (13) sätestatud nõuetele.

(33)

Määrust (EL) nr 525/2013 tuleks vastavalt muuta.

(34)

Arvestusperioodil 1. jaanuarist 2013 kuni 31. detsembrini 2020 tuleks arvestus- ja aruandluskohustuse suhtes jätkata otsuse nr 529/2013/EL kohaldamist. 1. jaanuaril 2021 algava arvestusperioodi suhtes tuleks kohaldada käesolevat määrust.

(35)

Otsust nr 529/2013/EL tuleks vastavalt muuta.

(36)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, eelkõige eesmärki sätestada liikmesriikide kohustused maakasutuse ja metsanduse sektoris, millega aidatakse saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärke ja täita liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk ajavahemikus 2021–2030, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid selle ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

ajavahemikel 2021–2025 ja 2026–2030:

i)   metsastatud maa– metsamaaks muudetud maa, mille maakasutuseks on märgitud põllumaa, rohumaa, märgala, asulad või muu maa;

ii)   raadatud maa– maakasutuseks on märgitud metsamaa, mis on muudetud põllumaaks, rohumaaks, märgalaks, asulateks või muuks maaks;

iii)   majandatav põllumaa– maakasutuseks on märgitud:

iv)   majandatav rohumaa– maakasutuseks on märgitud:

v)   majandatav metsamaa– maakasutuseks on märgitud metsamaaks jääv metsamaa;

b)

alates 2026. aastast: majandatav märgala – maa, mille kasutuseks on märgitud:

a)

märgalaks jääv märgala,

b)

märgalaks muudetud asulad või muu maa või

c)

asulateks või muuks maaks muudetud märgala.

a)

paber,

b)

puitplaadid,

c)

saetud puit.

a)

esitab ta komisjonile teabe kõikide lõikes 1 osutatud maa-arvestuskategooriate taustatasemete ja VI lisa alusel kasutatud andmete ja meetodite kohta ning

b)

ei võta kuni 2030. aastani enam arvesse sidumisi looduslikest häiringutest mõjutatud aladel.

a)

artiklis 12 sätestatud üldisi paindlikkusmeetmeid ning

b)

artiklis 13 sätestatud majandatava metsamaa paindlikkusmeedet, et täita artiklis 4 sätestatud kohustust.

a)

määruse (EL) nr 525/2013 artikli 4 kohaselt esitatud strateegias esitab liikmesriik käimasolevad või kavandatavad spetsiifilised meetmed, et tagada metsade neeldajate ja talletajate säilimine või tõhustamine, ning

b)

ajavahemikul, mil liikmesriik kavatseb kasutada kompenseerimist, ei ületa liidu koguheide kogusidumist käesoleva määruse artiklis 2 osutatud maa-arvestuskategooriates. Hinnates, kas koguheide liidus ületab kogusidumist, tagab komisjon liikmesriikide topeltarvestuse vältimise, eelkõige käesolevas määruses ja määruses (EL) 2018/842 sätestatud paindlikkusmeetmete rakendamisel.

a)

neeldajate eest, mis on arvestatud heitena võrreldes metsa heitkoguse võrdlustasemega, ning

b)

kuni selle liikmesriigi jaoks VII lisas sätestatud kompensatsiooni maksimaalse suuruseni ajavahemikul 2021–2030.

1)

Artikli 7 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 13 lõike 1 punkti c lisatakse järgmine alapunkt:

3)

Artikli 14 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

4)

Lisatakse järgmine lisa:

1)

Artikli 3 lõike 2 esimene lõik jäetakse välja.

2)

Artikli 6 lõige 4 jäetakse välja.

19.6.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 156/26

(1)

Euroopa Ülemkogu kiitis oma 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustes 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta heaks siduva eesmärgi vähendada liidu kõikides majandusharudes kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks võrreldes 1990. aastaga vähemalt 40 % ja seda eesmärki kinnitati Euroopa Ülemkogu 17.–18. märtsi 2016. aasta järeldustes.

(2)

Euroopa Ülemkogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustes märgiti, et liit peaks täitma eesmärgi vähendada heidet vähemalt 40 % võrra ühiselt võimalikult kulutasuval moel, vähendades 2030. aastaks heitkoguseid võrreldes 2005. aastaga 43 % sektorites, mis kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/87/EÜ (4) sätestatud Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi („ELi HKS“), ning 30 % sektorites, mis sellesse ei kuulu. Kasvuhoonegaaside heite vähendamisse peaksid oma panuse andma kõik majandussektorid ja selles peaksid osalema kõik liikmesriigid, pidades silmas tasakaalu õiglus- ja solidaarsuskaalutluste vahel. Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi mittekuuluvates sektorites riiklike vähendamiseesmärkide kehtestamiseks kasutatavat metoodikat tuleks koos kõigi elementidega, mida kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses nr 406/2009/EÜ, (5) jätkata kuni 2030. aastani, kusjuures jõupingutuste jaotus põhineb suhtelisel sisemajanduse koguproduktil (SKP) elaniku kohta. Kõik liikmesriigid peaksid andma oma panuse liidu üldisesse heitkoguste vähendamisse 2030. aastaks, kusjuures eesmärgid võrreldes 2005. aastaga varieeruvad 0 % st kuni – 40 %ni. Nende liikmesriikide riiklikke eesmärke, mille SKP elaniku kohta on liidu keskmisest suurem, tuleks kohandada suhteliselt nii palju, et need kajastaksid kulutasuvust õiglaselt ja tasakaalustatult. Kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärkide saavutamine peaks tõhustama liidu majandust ja soodustama innovatsiooni ning eelkõige edendama selliste käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate sektorite arengut nagu hoonehaldus, põllumajandus, jäätmekäitlus ja transport.

(3)

Käesolev määrus aitab ellu viia ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel sõlmitud Pariisi kokkuleppega (6) võetud liidu kohustusi. Pariisi kokkulepe sõlmiti liidu nimel 5. oktoobril 2016 nõukogu otsusega (EL) 2016/1841 (7). Liidu kohustus vähendada kasvuhoonegaaside heidet kõigis majandusharudes sisaldub liidu ja selle liikmesriikide kavatsetavas riiklikult kindlaksmääratud panuses, mis esitati Pariisi kokkulepet silmas pidades ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile 6. märtsil 2015. Pariisi kokkulepe jõustus 4. novembril 2016 ja sellega asendatakse lähenemisviis, mis võeti kasutusele 1997. aastal Kyoto protokolliga, mis kehtib kuni 2020. aasta lõpuni.

(4)

Pariisi kokkuleppes püstitatakse muu hulgas pikaajaline eesmärk, mis on kooskõlas eesmärgiga hoida üleilmne temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C võrreldes tööstusajastu eelse tasemega ning jätkata jõupingutusi temperatuuri tõusu hoidmiseks alla 1,5 °C võrreldes tööstusajastu eelse tasemega. Pariisi kokkuleppes rõhutatakse samuti, kui tähtis on kohaneda kliimamuutuste kahjuliku mõjuga ning viia rahastamisvood vastavusse vähese kasvuhoonegaaside heite ja kliimamuutustele vastupanuvõimelise arengu suunas liikumisega. Samuti kutsutakse Pariisi kokkuleppega üles leidma käesoleva sajandi teisel poolel tasakaalu inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärit heite ja sidujates seotud kasvuhoonegaaside vahel ning nõutakse, et kokkuleppeosalised võtaksid meetmeid kasvuhoonegaaside sidujate ja reservuaaride, sealhulgas metsade kaitsmiseks ja vajaduse korral nende tõhustamiseks.

(5)

Euroopa Ülemkogu toetas oma 29.–30. oktoobri 2009. aasta järeldustes liidu eesmärki – valitsustevahelise kliimamuutuste rühma teatel kõigi arenenud riikide poolse vajaliku vähendamise raames – vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 80–95 % võrreldes 1990. aasta tasemega.

(6)

Pariisi kokkuleppe osaliste riiklikult kindlaks määratud panused peavad kajastama nende kõrgeimat võimalikku eesmärki ja kujutama endast edasiminekut aja jooksul. Pariisi kokkuleppe osalised peaksid lisaks püüdma koostada vähese kasvuhoonegaaside heitega arengu pikaajalised strateegiad ning nendest teada andma, silmas pidades Pariisi kokkuleppe eesmärke. Nõukogu 13. oktoobri 2017. aasta järeldustes tunnistatakse pikaajaliste eesmärkide ja viieaastaste läbivaatamistsüklite olulisust Pariisi kokkuleppe rakendamisel ning rõhutatakse pikaajaliste vähese kasvuhoonegaaside heite arengustrateegiate olulisust poliitikavahendina, mille abil töötada välja usaldusväärne viis ja pikaajalised poliitilised muudatused, mida on vaja Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks.

(7)

Puhtale energeetikale üleminekuks on vaja muuta investeerimiskäitumist ja -stiimuleid kõigis poliitikavaldkondades. Liidu tähtsaim ülesanne on luua elujõuline energialiit, et tagada kodanikele turvaline, säästev, konkurentsivõimeline ja taskukohane energia. Selle saavutamiseks on vaja jätkata laiahaardeliste kliimameetmete võtmist käesoleva määrusega ning edendada kõiki teisi energialiidu aspekte, nagu on ette nähtud komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatises „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“.

(8)

Valik liidu võetavaid meetmeid aitab suurendada liikmesriikide suutlikkust täita kliimakohustusi ning need meetmed on ülimalt olulised, et saavutada vajalik kasvuhoonegaaside heite vähendamine käesoleva määrusega hõlmatud sektorites. Kõnealused meetmed hõlmavad fluoritud kasvuhoonegaase käsitlevaid õigusakte, maanteesõidukite CO2-heite vähendamist, hoonete energiatõhusust, taastuvaid energiaallikaid, energiatõhusust ja ringmajandust ning liidu vahendeid kliimainvesteeringute rahastamiseks.

(9)

Euroopa Ülemkogu 19.–20. märtsi 2015. aasta järeldustes märgiti, et liit on pühendunud sellele, et luua komisjoni raamstrateegiale tuginedes tulevikku vaatava kliimapoliitikaga energialiit, mille viis mõõdet on omavahel tihedalt seotud ning üksteist vastastikku tugevdavad. Energianõudluse vähendamine on üks energialiidu strateegia viiest mõõtmest. Energiatõhususe parandamine võib vähendada märkimisväärselt kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Lisaks võib see tuua kasu keskkonnale ja rahvatervisele, parandada energiavarustuskindlust, vähendada kodumajapidamiste ja ettevõtjate energiakulu, aidata leevendada raskusi energia eest tasumisel ning suurendada tööhõivet ja elavdada kogu majandustegevust. Meetmed, mis aitavad energiasäästutehnoloogiaid hoonetes, tööstuses ja transpordis suuremas ulatuses kasutusele võtta, võiksid olla kulutõhus viis aidata liikmesriikidel saavutada käesolevas määruses sätestatud eesmärgid.

(10)

Säästvate ja innovatiivsete tavade ja tehnoloogiate kasutuselevõtmise ja arendamisega saab suurendada põllumajandussektori rolli kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel, eelkõige vähendades kasvuhoonegaaside heidet ning säilitades ja suurendades sidumist ja süsinikuvarusid. Põllumajandussektori CO2- ja ökoloogilise jalajälje vähendamiseks, säilitades samas selle tootlikkuse, uuenemisvõime ja elujõulisuse, on oluline edendada kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmeid ning suurendada säästvate ja innovatiivsete tavade ja tehnoloogiate arendamise alaste teadusuuringute rahastamist ja sellealaseid investeeringuid.

(11)

Põllumajandussektoril on otsene ja ulatuslik mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemidele. Seetõttu on oluline tagada kooskõla käesoleva määruse eesmärgi ning muude liidu tegevuspõhimõtete ja eesmärkide, näiteks ühise põllumajanduspoliitika ning bioloogilise mitmekesisuse strateegia, metsastrateegia ja ringmajanduse strateegiaga seotud eesmärkide vahel.

(12)

Transpordisektor moodustab peaaegu ühe veerandi liidu kasvuhoonegaaside heitest. Seetõttu on oluline vähendada kasvuhoonegaaside heiteid ja fossiilkütustest sõltumisega seotud ohtusid transpordisektoris, rakendades terviklikku lähenemisviisi, mis on mõeldud transpordis kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ja energiatõhususe edendamiseks, elektritranspordiks, üleminekuks ühelt transpordiliigilt teisele valdkondades, kus see on kõige kestlikum, ning kestlike taastuvate energiaallikate kasutamiseks transpordis ka pärast 2020. aastat. Üleminekut vähese heitega liikuvusele, mis on osa laiemast üleminekust ohutu, säästva ja vähese CO2-heitega majanduse suunas, on võimalik hõlbustada soodustavate tingimuste ja tugevate stiimulite kehtestamisega ning pikaajaliste strateegiatega, mis võivad edendada investeeringuid.

(13)

Liidu ja liikmesriikide poliitikameetmete ning käesoleva määruse rakendamiseks võetud meetmete mõju tuleks hinnata vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 525/2013 (8) sätestatud seire- ja aruandluskohustustele.

(14)

Ilma et see piiraks eelarvepädeva institutsiooni volitusi, tuleks mitmeaastases finantsraamistikus 2014–2020 kasutatud integreerimismetoodikat vajaduse korral jätkata ja parandada, et reageerida kliimameetmetega seotud probleemidele ja investeerimisvajadustele pärast 2021. aastat. Et tagada avaliku sektori kulutõhusus, peaks liidupoolne rahastamine olema kooskõlas liidu kliima- ja energiapoliitika raamistiku 2030 eesmärkidega ning Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkidega. Komisjon peaks valmistama ette aruande selle kohta, kuidas on liidu eelarvest või liidu õiguse kohaselt muul viisil eraldatud liidu vahendid mõjutanud kasvuhoonegaaside heidet käesoleva määrusega või direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmatud sektorites.

(15)

Käesolev määrus peaks hõlmama valitsustevahelise kliimamuutuste rühma kindlaksmääratud kategooriatesse kuuluvaid kasvuhoonegaaside heiteid energeetika, tööstusprotsesside ja toote kasutamise ning põllumajanduse ja jäätmekäitluse valdkonnas, nagu on kindlaks määratud määruses (EL) nr 525/2013, ning mitte hõlmama direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetud tegevusaladest tulenevat kasvuhoonegaaside heidet.

(16)

Andmed, mis on kajastatud kasvuhoonegaaside riiklikes inventuurides ning riiklikes ja liidu registrites, ei ole piisavad, et määrata liikmesriigi tasandil kindlaks tsiviillennunduse CO2-heide, mida direktiiv 2003/87/EÜ ei hõlma. Kui liit kehtestab aruandekohustused, ei tohiks see panna liikmesriikidele ega väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) taotletavate eesmärkide suhtes ebaproportsionaalset halduskoormust. Direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmamata lendude tekitatud CO2-heide moodustab kasvuhoonegaaside koguheitest väga väikese osa ning selle heite jaoks aruandlussüsteemi kehtestamine tekitaks põhjendamatu halduskoormuse, pidades silmas direktiiviga 2003/87/EÜ selle sektori suhtes laiemalt kehtestatud nõudeid. Seepärast tuleks valitsustevahelise kliimamuutuste rühma kindlaksmääratud allikakategooria „1.A.3.A. Tsiviillennundus“ CO2-heite väärtust käesoleva määruse kohaldamisel käsitada võrdsena nulliga.

(17)

Iga liikmesriigi kasvuhoonegaaside heite vähendamise 2030. aasta eesmärgi kindlaksmääramisel tuleks lähtuda käesoleva määrusega hõlmatud kasvuhoonegaaside heite läbivaadatud tasemest 2005. aastal, võtmata arvesse selliste käitiste tõendatud kasvuhoonegaaside heidet, mis tegutsesid 2005. aastal ja mis liideti ELi HKSiga alles pärast 2005. aastat. Aastateks 2021–2030 eraldatud heitkoguste kindlaksmääramisel tuleks lähtuda liikmesriikide esitatud ja komisjoni poolt vaadatud andmetest.

(18)

Otsusega nr 406/2009/EÜ iga-aastaste riiklike kohustuslike piirmäärade suhtes kehtestatud lähenemisviisi kohaldamist tuleks jätkata aastatel 2021–2030. Käesolevas määruses sätestatud normides, mida kohaldatakse liikmesriigile aastaks eraldatud heitkoguste kindlaksmääramisel, tuleks järgida sama meetodit nagu selliste liikmesriikide puhul, kellel on osutatud otsuse kohaselt kehtestatud negatiivne piirmäär, ent alustades trajektoori arvestust siis, kui on kulunud viis kaheteistkümnendikku ajavahemikul 2019–2020 või 2020. aastal, ning võttes trajektoori lähtepunktiks kasvuhoonegaaside heite keskmise väärtuse igas liikmesriigis aastatel 2016–2018 ja trajektoori lõpp-punktiks liikmesriigis 2030. aastaks kehtestatud piirmäära. Et tagada asjakohane panus liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi saavutamiseks ajavahemikul 2021–2030, tuleks iga liikmesriigi jaoks trajektoori lähtekuupäev kindlaks määrata, olenevalt sellest, milline kuupäev tähendab väiksemat kvooti. 2021. aastal peaksid saama oma aastaks eraldatud heitkoguseid kohandada need liikmesriigid, kelle heite piirmäär on vastavalt otsusele nr 406/2009/EÜ positiivne ja kelle puhul on komisjoni otsusega 2013/162/EL (9) ja komisjoni rakendusotsusega 2013/634/EL (10) ette nähtud aastaks eraldatud heitkoguse suurenemine aastatel 2017–2020, et võtta arvesse kasvuhoonegaaside heite suurenemist nendel aastatel.

Täiendav kohandamine tuleks ette näha teatavatele liikmesriikidele, et võtta arvesse nende erandlikke asjaolusid, milleks on nii positiivne heite piirmäär vastavalt otsusele nr 406/2009/EÜ kui ka kas kõnealuse otsuse kohaselt väikseim kasvuhoonegaaside heide elaniku kohta või kõnealuse otsusega mittehõlmatud sektoritest pärit kasvuhoonegaaside heite väikseim osakaal võrreldes nende riikide kasvuhoonegaaside koguheitega. Täiendav kohandamine peaks hõlmama üksnes osa ajavahemikul 2021–2029 vajalikust kasvuhoonegaaside heite vähendamisest, et säilitada stiimulid täiendavaks heite vähendamiseks, ja see ei tohiks mõjutada 2030. aastaks seatud eesmärgi saavutamist, võttes arvesse käesolevas määruses sätestatud muude kohandamiste ja paindlikkusmeetmete kasutamist.

(19)

Selleks et tagada käesoleva määruse nende sätete ühetaolised rakendamistingimused, millega kehtestatakse liikmesriikidele aastaks eraldatud heitkogused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (11).

(20)

Euroopa Ülemkogu märkis oma 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustes, et heitkogustega kauplemise süsteemi mittekuuluvates sektorites tuleks oluliselt parandada olemasolevate paindlikkusinstrumentide kättesaadavust ja kasutamist, et tagada liidu ühiste jõupingutuste kulutasuvus ning ühe elaniku kohta arvestatud kasvuhoonegaaside heitkoguste ühtlustumine 2030. aastaks. Selleks et parandada kogu vähendamise üldist kulutasuvust, peaks liikmesriikidel olema võimalik osa neile aastaks eraldatud heitkogustest järgmistesse aastatesse üle kanda või laenata. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik loovutada osa neile aastaks eraldatud heitkogustest teistele liikmesriikidele. Tuleks tagada loovutamiste läbipaistvus ja loovutamised tuleks teha vastastikku sobival viisil, sealhulgas enampakkumisel, agendilepingu alusel tegutsevate turuvahendajate kaudu või kahepoolsel kokkuleppel. Loovutamine võib tuleneda kasvuhoonegaaside heite vähendamise projektist või programmist, mis viiakse läbi müüjaks olevas liikmesriigis ja mida rahastab vastuvõttev liikmesriik. Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik ergutada avaliku ja erasektori partnerlussuhete loomist direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24a lõikes 1 osutatud projektide jaoks.

(21)

Tuleks võtta kasutusele ühekordne paindlikkusmeede, et hõlbustada eesmärkide täitmist nendes liikmesriikides, kelle riiklikud vähendamiseesmärgid ületavad oluliselt liidu keskmist eesmärki ja heite kulutasuva vähendamise potentsiaali, ning nendes liikmesriikides, kus 2013. aastal tööstuskäitistele ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikuid tasuta ei eraldatud. Et säilitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega (EL) 2015/1814 (12) loodud turustabiilsusreservi eesmärk tegeleda pakkumise ja nõudluse vahelise struktuurse tasakaalustamatusega ELi HKSis, tuleks asjaomasel aastal ringluses olevate ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute koguarvu kindlaksmääramisel arvestada ühekordse paindlikkusmeetme alusel kasutatud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikuid ringluses olevate ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikutena. Komisjon peaks esimesel kõnealuse otsuse kohasel läbivaatamisel kaaluma, kas jätkata sellist ringluses olevate ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute arvestust.

(22)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/841 (13) on sätestatud maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest (maakasutus ja metsandus) tuleneva kasvuhoonegaaside heite ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumise arvestuseeskirjad. Kõnealuse määrusega hõlmatud tegevusalad ei peaks olema hõlmatud käesoleva määrusega. Kuna käesoleva määruse keskkonnatoimet heite vähendamise saavutatud taseme osas mõjutab asjaolu, et arvesse võetakse kasvuhoonegaaside heite kogust, mis on vähemalt võrdne metsastatud maast, raadatud maast, majandatavast põllumaast, majandatavast rohumaast ja, teatud tingimustel, majandatavast metsamaast ning kui see on määruse (EL) 2018/841 alusel muudetud kohustuslikuks, majandatavast märgalast tulenevate kõikide netosidumiste ja kõikide netoheitkoguste summaga, nagu on kindlaks määratud osutatud määruses, tuleks maakasutuse ja metsanduse paindlikkusmeede, mis hõlmab kuni 280 miljonit CO2-ekvivalenttonni kõnealuseid sidumisi, mis jagatakse liikmesriikide vahel, lisada käesolevasse määrusesse täiendava võimalusena liikmesriikidele nende kohustuste täitmisel. Osutatud kogumahu ja selle liikmesriikidevahelise jaotuse puhul tuleks võtta arvesse põllumajanduse ja maakasutuse sektori väiksemat potentsiaali kliimamuutuste leevendamise osas ning sektori asjakohast panust kasvuhoonegaaside heite vähendamisse ja nende sidumisse. Lisaks tuleks käesolevas määruses ette näha võimalus vabatahtlikult kustutada aastaks eraldatud heitkoguste ühikuid, et neid koguseid saaks arvesse võtta selle hindamisel, kuidas asjaomane liikmesriik on määruse (EL) 2018/841 nõudeid täitnud.

(23)

Komisjon esitas 30. novembril 2016 energialiidu juhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku („juhtimist käsitlev ettepanek“), milles nõutakse, et strateegilise energia- ja kliimapoliitika kujundamise raames koostaksid liikmesriigid lõimitud riiklikud energia- ja kliimakavad, milles käsitletakse energialiidu kõiki viit tähtsat mõõdet. Juhtimist käsitleva ettepaneku kohaselt on ajavahemikku 2021–2030 hõlmavatel riiklikel kavadel põhiroll käesoleva määruse ja määruse (EL) 2018/841 järgimise kavandamisel liikmesriikides. Sellel eesmärgil peavad liikmesriigid kavandama poliitikad ja meetmed, mille abil täidetakse käesolevast määrusest ja määrusest (EL) 2018/841 tulenevad kohustused, pidades silmas pikaajalist eesmärki saavutada tasakaal kasvuhoonegaaside heite ja sidumise vahel kooskõlas Pariisi kokkuleppega. Kavades esitatakse ka hinnang eesmärkide saavutamiseks kavandatud poliitikate ja meetmete mõju kohta. Juhtimist käsitleva ettepaneku kohaselt peaks komisjon oma soovitustes riiklike kavade projektide kohta märkima, kui asjakohane on poliitikate ja meetmete eesmärkide tase ning nende edaspidine rakendamine. Nende kavade koostamisel tuleks arvesse võtta seda, et käesoleva määruse järgimiseks võidakse kasutada maakasutuse ja metsanduse paindlikkusmeedet.

(24)

Euroopa Keskkonnaameti eesmärk on toetada säästvat arengut ning aidata keskkonnaseisundit oluliselt ja mõõdetavalt parandada, pakkudes poliitiliste otsuste tegijatele, riigiasutustele ja üldsusele õigel ajal otstarbe- ja asjakohast ning usaldusväärset teavet. Euroopa Keskkonnaamet peaks komisjoni vastavalt ameti iga-aastasele tööprogrammile nõuetekohaselt abistama.

(25)

Direktiivi 2003/87/EÜ artiklite 11, 24, 24a ja 27 kohaldamisala muutmise korral tuleks vastavalt muuta käesoleva määrusega hõlmatud kasvuhoonegaaside heite maksimumkogust. Sellest tulenevalt peaksid liikmesriigid, kes lisavad täiendavaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis pärinevad varem direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisalasse kuulunud käitistest, rakendama täiendavaid poliitikasuundasid ja meetmeid, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet käesoleva määrusega hõlmatud sektorites.

(26)

Et võtta arvesse eelnevalt alates 2013. aastast tehtud jõupingutusi nende liikmesriikide poolt, kelle SKP elaniku kohta oli 2013. aastal liidu keskmisest väiksem, on asjakohane kehtestada piiratud eriotstarbeline tagavarareserv, mis ei ületa 105 miljonit CO2-ekvivalenttonni, säilitades samal ajal käesoleva määruse vastavuse keskkonnaeesmärkidele ning stiimulid liikmesriikidele võtmaks meetmeid, et täita käesoleva määruse kohastest miinimumeesmärkidest suuremaid kohustusi. Kõnealusest tagavarareservist peaksid abi saama liikmesriigid, kelle SKP elaniku kohta oli 2013. aastal liidu keskmisest väiksem ja kelle kasvuhoonegaaside heitkogused on aastatel 2013–2020 väiksemad kui neile aastaks eraldatud heitkogused ning kellel on raskusi 2030. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamisega vaatamata sellele, et nad kasutavad muid käesolevas määruses ette nähtud paindlikkusmeetmeid. Sellise suurusega tagavarareserv kataks märkimisväärse osa nõuetele vastavate liikmesriikide prognoositavast kollektiivsest puudujäägist aastatel 2021–2030 ilma täiendavate poliitikameetmeteta, säilitades samal ajal stiimulid täiendavate meetmete võtmiseks. Kõnealune tagavarareserv peaks olema nimetatud liikmesriikidele 2032. aastal teatavatel tingimustel kättesaadav, tingimusel et selle kasutamine ei takista liidu eesmärgi saavutamist vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 30 % käesoleva määrusega hõlmatud sektorites.

(27)

Selleks et kajastada arengut määruse (EL) 2018/841 raames ning et tagada käesoleva määruse kohane nõuetekohane arvestus määruse (EL) nr 525/2013 artikli 10 kohaselt loodud registri („liidu register“) kaudu, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte seoses majandatava metsamaa ja majandatava märgala maa-arvestuskategooriate kasutamise lubamisega maakasutuse ja metsanduse paindlikkusmeetme raames ning seoses arvestuse pidamisega käesoleva määruse alusel tehtud toimingute üle, sealhulgas paindlikkusmeetme kasutamise, vastavuskontrollide tegemise ja reservi laitmatu toimimise üle. Käesoleva määruse alusel peetavat arvestust puudutav teave peaks olema avalikkusele kättesaadav. Toimingute üle arvestuse pidamiseks vajalikud sätted tuleks koondada ühte õigusakti, mis ühendaks määruse (EL) nr 525/2013, määruse (EL) 2018/841 ja käesoleva määruse ning direktiivi 2003/87/EÜ arvestussätted. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (14) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(28)

Käesolev määrus tuleks läbi vaadata 2024. aastal ja seejärel iga viie aasta tagant, et hinnata selle üldist toimimist, eelkõige seoses vajadusega muuta liidu poliitikaid ja meetmeid rangemaks. Läbivaatamisel tuleks muu hulgas arvesse võtta riikides kujunenud olukorda ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel toimuva 2018. aasta hõlbustava dialoogi („Talanoa dialoog“) ning Pariisi kokkuleppest tuleneva ülemaailmse ülevaate tulemusi. Kõnealuse läbivaatamise osana tuleks arvesse võtta ka aastaks eraldatud heitkoguste pakkumise ja nõudluse tasakaalu, et tagada käesolevas määruses sätestatud kohustuste piisavus. Lisaks peaks komisjon määruse (EL) nr 525/2013 kohaste korrapäraste aruannete esitamise käigus hindama ka Talanoa dialoogi tulemust hiljemalt 31. oktoobriks 2019. 2030. aastale järgneva perioodi läbivaatamine peaks olema kooskõlas pikaajaliste eesmärkidega ja kohustustega, mis on võetud Pariisi kokkuleppega, ning sel eesmärgil peaks see kajastama edasiminekut aja jooksul.

(29)

Selleks et tagada tõhus, läbipaistev ja kulutasuv aruandlus ning et kontrollida kasvuhoonegaaside heite ja liikmesriikidele aastaks eraldatud heitkoguste järgimisega seotud edusammude hindamiseks vajalikku muud teavet, tuleks käesolevas määruses aastaaruannete ja hindamise kohta kehtestatud nõuded lisada määruse (EL) nr 525/2013 asjakohastesse artiklitesse. Kõnealune määrus peaks ka tagama, et liikmesriikides kasvuhoonegaaside heite vähendamisel tehtud edusamme hinnatakse igal aastal ja et võetakse arvesse edasiminekut liidu poliitikasuundades ja meetmete rakendamisel ning liikmesriikidelt saadud teavet. Iga kahe aasta tagant tuleb hinnangule lisada ülevaade sellest, millised on liidu kavandatud edusammud heite vähendamise eesmärkide täitmisel ning liikmesriikide kavandatud edusammud kohustuste täitmisel. Mahaarvamist võiks kohaldada vaid iga viie aasta tagant, nii et arvesse saaks võtta metsastatud maa, raadatud maa, majandatava põllumaa ja majandatava rohumaa võimalikku panust vastavalt määrusele (EL) 2018/841. See ei mõjuta komisjoni kohustust tagada, et liikmesriigid täidaksid käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, ega komisjoni õigust algatada asjakohane rikkumismenetlus.

(30)

Määrust (EL) nr 525/2013 tuleks vastavalt muuta.

(31)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, eelkõige eesmärki sätestada liikmesriikide kohustused vähima nõutava panuse osas aastateks 2021–2030, et saavutada liidu eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet ning aidata saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärke, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(32)

Käesolev määrus ei piira rangemate siseriiklike eesmärkide seadmist,

a)

kanda 2021. aasta puhul selleks aastaks eraldatud heitkoguste ülejäägi üle järgmistesse aastatesse kuni aastani 2030 ning

b)

kanda 2022.–2029. aasta puhul asjaomaseks aastaks eraldatud heitkoguste ülejäägi kuni 30 % ulatuses talle asjaomase aastani eraldatud heitkogustest üle järgmistesse aastatesse kuni aastani 2030.

a)

liikmesriigi poolt aastatel 2021–2030 arvesse võetud kumulatiivne kogus ei ületa asjaomase liikmesriigi jaoks käesoleva määruse III lisas kehtestatud kogu netosidumise maksimumkogust;

b)

asjaomane kogus ületab määruse (EL) 2018/841 artiklis 4 asjaomase liikmesriigi jaoks kehtestatud nõudeid;

c)

liikmesriik ei ole omandanud teistelt liikmesriikidelt määruse (EL) 2018/841 kohaselt rohkem netosidumisi, kui ta on loovutanud;

d)

liikmesriik on täitnud määruse (EL) 2018/841 nõuded ning

e)

liikmesriik on esitanud käesoleva lõike kohaselt lubatud paindlikkusmeetme kavandatud kasutuse kirjelduse kooskõlas määruse (EL) nr 525/2013 artikli 7 lõike 1 teise lõiguga.

a)

kajastada majandatavat metsamaad käsitleva maa-arvestuskategooria panust, pidades samas kinni käesoleva määruse III lisas osutatud iga liikmesriigi kogu netosidumise maksimumsummast, kui delegeeritud õigusaktidega kehtestatud metsade võrdlustasemed võetakse vastu määruse (EL) 2018/841 artikli 8 lõike 8 või 9 kohaselt, ning

b)

kajastada majandatavat märgala käsitleva maa-arvestuskategooria panust, pidades samas kinni käesoleva määruse III lisas osutatud iga liikmesriigi kogu netosidumise maksimumsummast, kui kõik liikmesriigid peavad arvestama seda kategooriat vastavalt määrusele (EL) 2018/841.

a)

täiendavad meetmed, mida liikmesriik rakendab selleks, et täita käesoleva määruse artikli 4 kohaseid konkreetseid kohustusi nii siseriiklike poliitikasuundade ja meetmete kui ka liidu meetme rakendamise kaudu;

b)

kõnealuste meetmete rakendamise range ajakava, mis võimaldab hinnata rakendamise käigus igal aastal tehtud edusamme.

a)

vastavalt artikli 12 kohaselt vastu võetud meetmetele suurendatakse asjaomase liikmesriigi järgmise aasta kasvuhoonegaaside heitkogust nii, et ülemäärane kasvuhoonegaaside heide CO2-ekvivalenttonnides korrutatakse koefitsiendiga 1,08, ning

b)

asjaomasel liikmesriigil on ajutiselt keelatud loovutada aastaks eraldatud heitkoguseid teistele liikmesriikidele seni, kuni ta tagab artikli 4 nõuete täitmise.

a)

direktiivi 2003/87/EÜ artikli 11 alusel välja antud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute arvu kohandusi, mis tulenesid kõnealuse direktiiviga hõlmatud heite tekkeallikate muutumisest, vastavalt komisjoni otsustele, mis on vastu võetud kõnealuse direktiivi alusel aastate 2008–2012 riiklike lubatud heitkoguse ühikute jaotuskavade lõpliku heakskiitmise kohta;

b)

direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24 ja artikli 24a alusel välja antud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute arvu kohandusi seoses kasvuhoonegaaside heite vähendamisega asjaomases liikmesriigis ning

c)

direktiivi 2003/87/EÜ artikli 27 alusel ELi HKSi süsteemist välja arvatud käitistele eraldatud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute arvu kohandusi süsteemist väljajätmise ajal.

a)

vastavalt Eurostati poolt 2016. aasta aprillis avaldatud andmetele oli tema SKP elaniku kohta (turuhindades) 2013. aastal alla liidu keskmise;

b)

tema kumulatiivsed kasvuhoonegaaside heitkogused aastatel 2013–2020 olid käesoleva määrusega hõlmatud sektorites väiksemad kui aastaks eraldatud kumulatiivsed heitkogused aastatel 2013–2020 ning

c)

kasvuhoonegaaside heitkogused on suuremad kui aastaks eraldatud heitkogused aastatel 2026–2030, kuigi ta:

a)

aastaks eraldatud heitkogused;

b)

artiklite 5, 6 ja 7 alusel kohaldatavad paindlikkusmeetmed;

c)

artikli 9 kohane vastavuskontroll;

d)

artikli 10 kohane kohandamine ning

e)

artikli 11 kohane tagavarareserv.

1)

Artikli 7 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 13 lõike 1 punkti c lisatakse järgmine punkt:

3)

Artikli 14 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

4)

Artikli 21 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

19.6.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 156/43

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/849 (4) on peamine õigusakt, millega tõkestatakse liidu finantssüsteemi kasutamist rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil. Nimetatud direktiivis, mis tuli üle võtta 26. juuniks 2017, on sätestatud terroristlikel eesmärkidel raha või vara kogumise vastase tegevuse tõhus ja terviklik õigusraamistik, milles nõutakse, et liikmesriigid tuvastaksid, mõistaksid ja maandaksid rahapesust ja terrorismi rahastamisest tulenevaid riske.

(2)

Hiljutised terrorirünnakud on toonud esile uusi suundumusi, seda eelkõige viisides, kuidas terroristlike rühmituste operatsioone rahastatakse ja ellu viiakse. Teatavad tänapäeva tehnoloogia teenused leiavad järjest laialdasemat kasutust alternatiivse finantssüsteemina, jäädes samas liidu õiguse kohaldamisalast välja ja kasutades ära selliseid erandeid õigusnormidest, mis ei pruugi olla enam põhjendatud. Muutuvate suundumustega kaasas käimiseks tuleks võtta lisameetmeid, et tagada finantstehingute, äriühingute ja muude juriidiliste isikute, samuti usaldusfondide ja selliste õiguslike üksuste suurem läbipaistvus, millel on usaldusfondidega sarnane struktuur või ülesanded („sarnane õiguslik üksus“), et parandada olemasolevat tõkestavat raamistikku ja võidelda tulemuslikumalt terrorismi rahastamise vastu. On oluline märkida, et võetavad meetmed peaksid olema riskidega proportsionaalsed.

(3)

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Interpol ja Europol on teatanud organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastastikusest lähenemisest. Organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi seotus ning kriminaalsete ja terroristlike rühmituste vahelised sidemed on liidu jaoks üha suurem julgeolekuoht. Selle ohuga toimetulemise strateegiasse kuulub lahutamatult finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine.

(4)

Kuigi viimastel aastatel on tehtud märgatavaid edusamme rahapesuvastase töökonna standardite vastuvõtmisel ja rakendamisel ning liikmesriigid on toetanud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni tööd läbipaistvuse valdkonnas, on selge, et liidu majandus- ja finantskeskkonna üldist läbipaistvust tuleb suurendada. Rahapesu ja terrorismi rahastamist saab tulemuslikult tõkestada siis, kui keskkond on ebasoodne kurjategijate suhtes, kes otsivad võimalusi kaitsta oma raha läbipaistmatute struktuuride abil. Liidu finantssüsteemi usaldusväärsus sõltub äriühingute ja muude juriidiliste isikute, usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste läbipaistvusest. Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole mitte ainult rahapesu tuvastada ja uurida, vaid seda ka tõkestada. Läbipaistvuse suurendamisel võib olla jõuline ennetav mõju.

(5)

Kuigi tuleks järgida direktiivi (EL) 2015/849 eesmärke ning kõnealuse direktiivi kõik muudatused peaksid olema kooskõlas liidu käimasoleva võitlusega terrorismi ja terrorismi rahastamise vastu, tuleks muudatusi tehes nõuetekohaselt arvesse võtta põhiõigust isikuandmete kaitsele ning järgida ja kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet. Komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ märgiti vajadust võtta meetmeid tõhusamaks ja terviklikumaks terrorismi rahastamise vastu võitlemiseks ja toodi välja, et finantsturgudele imbumine võimaldab rahastada terrorismi. Euroopa Ülemkogu rõhutas 17.–18. detsembri 2015. aasta järeldustes samuti vajadust võtta kiiresti kõikides valdkondades terrorismi rahastamise tõkestamiseks lisameetmeid.

(6)

Komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule pealkirjaga „Terrorismi rahastamise vastase võitluse tõhustamise tegevuskava“ rõhutatakse vajadust kohaneda uute ohtudega ja muuta vastavalt direktiivi (EL) 2015/849.

(7)

Samuti peaksid liidu meetmed olema vastavuses rahvusvahelisel tasandil toimuvate muutuste ja võetud kohustustega. Seetõttu tuleks arvesse võtta ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2195 (2014) rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohtude kohta ning resolutsioone 2199 (2015) ja 2253 (2015) terrorismist tingitud ohu kohta rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule. Need ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonid käsitlevad vastavalt terrorismi ja rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vahelisi sidemeid ning terroristlike rühmituste juurdepääsu tõkestamist rahvusvahelistele finantseerimisasutustele ning nendega laiendatakse sanktsioonide raamistikku Iraagi ja Levandi Islamiriigile.

(8)

Virtuaalvääringute ja ametlike vääringute (st riigi seaduslikuks maksevahendiks määratud müntide ja pangatähtede ning e-raha, mida tunnistatakse käibele lasknud riigis vahetusvahendina) vahetamise teenuse pakkujad, samuti rahakotiteenuse pakkujad ei ole liidus kohustatud kahtlast tegevust tuvastama. See võib anda terroristlikele rühmitustele võimaluse teha rahaülekandeid neid peites või kõnealuste platvormide võimaldatavat teatavat anonüümsust ära kasutades liidu finantssüsteemi või virtuaalvääringu võrkudes. Seetõttu on ülimalt oluline laiendada direktiivi (EL) 2015/849 kohaldamisala selliselt, et see hõlmaks virtuaalvääringute ja ametlike vääringute vahetamise teenuse pakkujaid ja rahakotiteenuse pakkujaid. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil peaksid pädevad asutused olema suutelised virtuaalvääringute kasutamist kohustatud isikute kaudu jälgima. Selline jälgimine võimaldaks tasakaalustatud ja proportsionaalset lähenemist, kahjustamata alternatiivse rahastamise ja sotsiaalse ettevõtluse valdkonnas saavutatud tehnilisi edusamme ja heal tasemel läbipaistvust.

(9)

Virtuaalvääringute anonüümsus võimaldab neid kuritegelikel eesmärkidel väärkasutada. Virtuaalvääringute ja ametlike vääringute vahetamise teenuse pakkujate ning rahakotiteenuse pakkujate hõlmamine ei lahenda virtuaalvääringu tehingutega seotud anonüümsuse probleemi lõplikult, kuna suur osa virtuaalvääringu keskkonnast jääb endiselt anonüümseks, sest kasutajad saavad tehinguid teha ka ilma selliste pakkujateta. Anonüümsusega seotud riskidega võitlemiseks peaksid riiklikud rahapesu andmebürood olema suutelised hankima teavet, mis võimaldab seostada virtuaalvääringu aadresse virtuaalvääringu omaniku isikuga. Lisaks tuleks põhjalikumalt hinnata võimalust lubada kasutajatel määratud asutustele vabatahtlikult enda kohta kinnitus esitada.

(10)

Virtuaalvääringuid ei tohiks ajada segamini e-rahaga, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/110/EÜ (5) artikli 2 punktis 2, ega rahaliste vahendite laiema mõistega, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 (6) artikli 4 punktis 25, ega ka rahaliste väärtustega, mis on salvestatud direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 3 punktide k ja l kohaselt välja jäetud instrumentidel, ega mänguvääringuga, mida saab kasutada ainult konkreetses mängukeskkonnas. Kuigi virtuaalvääringut võidakse sageli kasutada maksevahendina, võib neid laialdaselt kasutada ka muudel eesmärkidel, näiteks vahetusvahendina, investeerimiseks, väärtuse säilitamise toodetena või veebikasiinodes. Käesoleva direktiivi eesmärk on hõlmata virtuaalvääringute kõikvõimalikke kasutusviise.

(11)

Kohalikke ehk täiendavaid vääringuid, mida kasutatakse väga piiratud võrgustikus, nagu ühes linnas või regioonis, ja mille kasutajaskond on väike, ei peaks käsitama virtuaalvääringuna.

(12)

Tuleks piirata ärisuhteid või tehinguid suure riskiga kolmandate riikidega, kui asjaomaste suure riskiga kolmandate riikide rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras tuvastatakse märkimisväärseid puudusi, v.a juhul, kui võetakse piisavaid täiendavaid maandavaid või vastumeetmeid. Selliste suure riskiga juhtumite ning selliste ärisuhete või tehingute puhul peaksid liikmesriigid nõudma kohustatud isikutelt, et nad kohaldaksid kõnealuste riskide juhtimiseks ja maandamiseks kliendi suhtes rakendatavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid. Seega kehtestab iga liikmesriik suure riskiga kolmandate riikide suhtes võetavate tugevdatud hoolsusmeetmete liigi riiklikul tasemel. Sellised liikmesriigiti erinevad lähenemised on nõrgaks kohaks komisjoni poolt tuvastatud suure riskiga kolmandate riikidega ärisuhete hoidmisel. Oluline on parandada komisjoni koostatud suure riskiga kolmandate riikide nimekirja tulemuslikkust, tagades liidu tasandil kõnealuste riikide ühtse kohtlemise. Sellise ühtlustatud lähenemisega tuleks eelkõige keskenduda kliendi suhtes rakendatavatele tugevdatud hoolsusmeetmetele, kui selliseid meetmeid ei nõuta juba siseriikliku õiguse alusel. Kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega peaks liikmesriikidel olema võimalik nõuda, et kohustatud isikud kohaldaksid asjakohasel juhul lisaks kliendi suhtes rakendatavatele tugevdatud hoolsusmeetmetele täiendavaid maandamismeetmeid, kooskõlas riskipõhise käsitluse põhimõttega ja võttes arvesse ärisuhete või tehingute konkreetseid asjaolusid. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas pädevad rahvusvahelised organisatsioonid ja standardite kehtestajad võivad kutsuda üles kohaldama sobivaid vastumeetmeid, et kaitsta rahvusvahelist finantssüsteemi teatud riikidest lähtuva pidevate ja märkimisväärsete rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud riskide eest. Peale selle peaksid liikmesriigid nõudma kohustatud isikutelt komisjoni poolt kindlaks tehtud suure riskiga kolmandate riikide suhtes täiendavate maandamismeetmete võtmist, arvestades seejuures üleskutseid rakendada selliseid vastumeetmeid ja soovitusi, mida on kirjeldanud näiteks rahapesuvastane töökond, ning rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid kohustusi.

(13)

Kuna rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud ohtude ja haavatavuse olemus on muutlik, peaks liit kehtestama integreeritud lähenemise, millega tagada riiklike rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kordade vastavus liidu tasandi nõuetele, võttes arvesse nimetatud riiklike kordade tulemuslikkuse hindamisi. Selleks et jälgida liidu nõuete riiklikesse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kordadesse nõuetekohast ülevõtmist, nende nõuete tulemuslikku rakendamist ja nende kordade suutlikkust luua tulemuslik tõkestav raamistik, peaks komisjon hindamisel tuginema riiklikele rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kordadele, piiramata hindamisi, mida korraldavad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas pädevad rahvusvahelised organisatsioonid ja standardite kehtestajad, nagu rahapesuvastane töökond või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid hindav eksperdikomitee.

(14)

Üldotstarbelistel ettemaksekaartidel on õiguspärane otstarve ning need soodustavad sotsiaalset ja finantsalast kaasamist. Siiski on anonüümseid ettemaksekaarte lihtne kasutada terrorirünnakute ja seonduva logistika rahastamiseks. Seetõttu on oluline välistada terroristide võimalus nende abil oma operatsioone rahastada, milleks vähendatakse veelgi ülemmäärasid ja maksimaalseid summasid, mille puhul kohustatud isikud võivad teatavad direktiivi (EL) 2015/849 kohased kliendi suhtes rakendatavad hoolsusmeetmed kohaldamata jätta. Seepärast on oluline – võttes vajalikul määral arvesse tarbijate vajadusi üldotstarbeliste ettemaksekaartide kasutamisel ning takistamata selliste vahendite kasutamist sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse edendamiseks – langetada anonüümsete üldotstarbeliste ettemaksekaartide praeguseid künniseid ja tuvastada kaugmaksetehingu korral klient, kui tehingu summa ületab 50 eurot.

(15)

Kuigi liidus välja antud anonüümsete üldotstarbeliste ettemaksekaartide kasutamine on põhimõtteliselt piiratud liidu territooriumiga, ei saa alati sama eeldada kolmandates riikides välja antud sarnaste kaartide puhul. Seetõttu on oluline tagada, et väljaspool liitu välja antud anonüümseid üldotstarbelisi ettemaksekaarte saab kasutada liidus üksnes siis, kui neid saab pidada vastavaks nõuetele, mis on liidu õiguses sätestatud nõuetega samaväärsed. See reegel tuleks sätestada, järgides igati rahvusvahelisest kaubandusest tulenevaid liidu kohustusi, eriti teenustekaubanduse üldlepingu raames.

(16)

Rahapesu andmebüroodel on oluline roll terrorivõrgustike, eriti piiriüleste võrgustike finantstehingute ja nende rahastajate tuvastamisel. Finantsandmete analüüsil võib olla terrorismikuritegudele kaasaaitamise ning terroriorganisatsioonide võrgustike ja kavatsuste avastamisel otsustav tähtsus. Normatiivsete rahvusvaheliste standardite puudumise tõttu on rahapesu andmebüroode funktsioonid, pädevused ja volitused väga erinevad. Liikmesriigid peaksid püüdma tagada tõhusama ja koordineerituma viisi, kuidas korraldada terrorismiga seotud finantsuurimisi, sh virtuaalvääringute väärkasutamise uurimisi. Siiski ei tohiks praegused erinevused mõjutada rahapesu andmebüroode tegevust, eriti suutlikkust koostada ennetavaid analüüse, millega toetada kõiki andmete kogumise ja analüüsi, uurimise ja kohtumenetluse eest vastutavaid ametivõime ning rahvusvahelist koostööd. Rahapesu andmebüroodel peaks oma ülesannete täitmisel olema juurdepääs teabele ning nad peaks saama seda takistusteta vahetada, sh õiguskaitseasutusega tehtava asjakohase koostöö kaudu. Kuriteokahtluse korral, ja eriti kui kahtlustatakse terrorismi rahastamist, peaks teave alati liikuma ilma liigse viivituseta otse ja kiiresti. Seega on ülimalt oluline parandada veelgi rahapesu andmebüroode tulemuslikkust ja tõhusust, sätestades täpsemalt rahapesu andmebüroode volitused ja nendevahelise koostöö.

(17)

Rahapesu andmebürood peaksid olema suutelised hankima igalt kohustatud isikult kogu vajaliku teabe oma ülesannete täitmiseks. See, et nad saavad takistusteta teavet, on oluline selleks, et tagada rahavoogude nõuetekohane jälgitavus ning ebaseaduslike võrgustike ja voogude avastamine varases etapis. Rahapesu andmebüroo võib vajada rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse tõttu kohustatud isikutelt lisateavet, kas ajendatuna rahapesu andmebüroole eelnevalt teatatud kahtlasest tehingust, või ka muust, nagu rahapesu andmebüroo enda koostatud analüüs, pädevate asutuste esitatud andmete analüüs või mõnes muus rahapesu andmebüroos hoitav teave. Rahapesu andmebürood peaksid seega oma ülesannetega seoses olema suutelised hankima teavet kõikidelt kohustatud isikutelt, isegi kui kahtlasest tehingust ei ole varem teatatud. See ei tähenda rahapesu andmebüroo analüüsi raames valimatuid teabenõudeid kohustatud isikutele, vaid ainult piisavalt kindlaks määratud tingimustel põhinevaid teabenõudeid. Rahapesu andmebüroo peaks olema suuteline ka liidu mõne teise rahapesu andmebüroo taotlusel sellist teavet hankima ning seda teavet taotlenud rahapesu andmebürooga jagama.

(18)

Rahapesu andmebüroo eesmärk on koguda ja analüüsida saadud teavet, tuvastamaks sidemeid kahtlaste tehingute ja nende aluseks oleva kriminaalse tegevuse vahel, et rahapesu ja terrorismi rahastamist tõkestada ja sellega võidelda, samuti levitada analüüsi tulemusi ja lisateavet pädevatele asutustele, kui on alust kahtlustada rahapesu, seotud eelkuritegusid või terrorismi rahastamist. Rahapesu andmebüroo ei tohiks hoiduda või keelduda teabe vahetamisest (omal algatusel või taotluse korral) teise rahapesu andmebürooga seetõttu, et seotud eelkuritegu ei ole tuvastatud, liikmesriikide õigusnormid ja seotud eelkuritegude määratlused on erinevad või puudub viide konkreetsele seotud eelkuriteole. Samuti peaks rahapesu andmebüroo andma oma eelneva nõusoleku teisele rahapesu andmebüroole teabe edastamiseks pädevatele asutustele, sõltumata võimaliku seotud eelkuriteo liigist, et teabe levitamise ülesannet saaks tõhusalt täita. Rahapesu andmebürood on teatanud raskustest teabe vahetamisel, sest teatud eelkuritegude (näiteks maksukuriteod) määratlused, mis ei ole liidu õigusega ühtlustatud, on liikmesriigiti erinevad. Sellised erinevused ei tohiks takistada käesolevas direktiivis määratletud teabe vastastikust vahetamist, levitamist pädevatele asutustele ja kasutamist. Rahapesu andmebürood peaksid tagama kolmandate riikide rahapesu andmebüroodega rahapesu, seotud eelkuritegude ja terrorismi rahastamise küsimustes kiire, konstruktiivse ja tõhusa koostöö kooskõlas rahapesuvastase töökonna soovitustega ja Egmonti põhimõtetega teabe vahetamiseks rahapesu andmebüroode vahel.

(19)

Krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste usaldusväärsusega seonduv teave, näiteks teave juhtorgani liikmete ja aktsionäride sobivuse, sisekontrollimehhanismide, juhtimise või nõuetele vastavuse ja riskijuhtimise kohta, on nende asutuste rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud järelevalve jaoks sageli hädavajalik. Samamoodi on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud teave oluline ka nende asutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve jaoks. Seetõttu ei tohiks konfidentsiaalse teabe vahetamist ning koostööd krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega tegelevate pädevate asutuste ning usaldatavusnõuete täitmise üle järelevalvet tegevate asutuste vahel takistada õigusliku ebakindlusega, mis võib tekkida, kui selles valdkonnas puuduvad sõnaselged sätted. Õigusraamistiku selgemaks muutmine on eriti oluline ka seetõttu, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalve on mitmel juhul tehtud ülesandeks järelevalveasutustele, kes ei tegele rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega, nagu Euroopa Keskpank (EKP).

(20)

Kui rahapesu andmebürood ja muud pädevad asutused pääsevad panga- ja maksekontode ning hoiulaegaste omanike, eeskätt kui need on anonüümsed, isikut käsitlevale teabele juurde viivitusega, pidurdab see terrorismiga seotud rahaülekannete tuvastamist. Ühele isikule kuuluvate panga- ja maksekontode ning hoiulaegaste tuvastamist võimaldavad andmed on killustatud ega ole seepärast rahapesu andmebüroodele ja muudele pädevatele asutustele õigeaegselt juurdepääsetavad. Seetõttu on oluline luua kõikides liikmesriikides automatiseeritud keskmehhanismid, nagu registreerimis- või andmeotsingu süsteemid kui tõhusad vahendid, millega saada õigeaegselt juurdepääs panga- ja maksekontode ning hoiulaegaste omanike, nende esindajate ja tegelikult kasu saavate omanike isikut käsitlevale teabele. Juurdepääsu käsitlevate sätete kohaldamisel on asjakohane kasutada olemasolevaid mehhanisme, tingimusel et riiklikud rahapesu andmebürood pääsevad viivitamata juurde päringuga taotletud andmetele filtreerimata kujul. Liikmesriigid peaksid kaaluma võimalust lisada sellistesse mehhanismidesse muud teavet, mida peetakse vajalikuks ja proportsionaalseks, et rahapesu ja terrorismi rahastamise riske tõhusamalt maandada. Tuleks tagada, et rahapesu andmebüroode ja pädevate asutuste, välja arvatud süüdistuse esitamise eest vastutavate asutuste uurimised ja teabenõuded oleksid täiesti konfidentsiaalsed.

(21)

Eraelu puutumatuse austamise ja isikuandmete kaitsmise huvides tuleks panga- ja maksekontode sellistes automatiseeritud keskmehhanismides nagu registreerimis- või andmeotsingu süsteemid hoida üksnes andmeid, mis on rahapesu ja terrorismi tõkestamise uurimiste jaoks minimaalselt vajalikud. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kindlaks määrata, milliste andmete kogumine on tegelikult kasu saavate omanike sisuliseks kindlakstegemiseks kasulik ja mis on seejuures proportsionaalne, võttes arvesse kehtivaid süsteeme ja õigustraditsioone. Kõnealuseid mehhanisme käsitlevate sätete ülevõtmisel peaksid liikmesriigid kehtestama samaväärsed andmete säilitamisperioodid, nagu kehtivad dokumentidele ja teabele, mis on saadud kliendi suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete kohaldamisega. Liikmesriikidel peaks olema võimalik pikendada andmete säilitamisperioodi üldkohaldatavate õigusnormidega, ilma et tuleks otsustada üksikjuhtumipõhiselt. Täiendav säilitamisperiood ei tohiks ületada viit lisa-aastat. See tähtaeg ei tohiks piirata siseriiklikku õigust, millega kehtestatakse teistsugused andmete säilitamise nõuded, mis võimaldavad kriminaal- või haldusmenetluste hõlbustamiseks teha otsuseid üksikjuhtumipõhiselt. Juurdepääs nimetatud mehhanismidele tuleks anda üksnes põhjendatud teadmisvajaduse korral.

(22)

Füüsiliste ja juriidiliste isikute andmete täpne identifitseerimine ja kontrollimine on rahapesu või terrorismi rahastamisega võitlemisel ülimalt oluline. Tehingute ja maksete digiteerimise viimased suundumused võimaldavad turvalist kaug- või e-identimist. Neid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 910/2014 (7) sätestatud identifitseerimisvahendeid tuleks arvesse võtta, eriti selliseid teavitatud e-identimise süsteeme ja viise, mis tagavad piiriülese õigusliku tunnustamise, võimaldavad väga turvaliste lahenduste kasutamist ja tagavad võrdlusnäitajad, mille järgi kontrollida liikmesriigi tasandil kehtestatud identimismeetodeid. Lisaks võib arvesse võtta muid turvalise kaug- või e-identimise protsesse, mis on liikmesriigi pädeva asutuse poolt liikmesriigi tasandil reguleeritud, tunnustatud, heaks kiidetud või aktsepteeritud. Asjakohasel juhul tuleks identimisprotsessis arvesse võtta ka e-dokumente ja usaldusteenuseid, mis on sätestatud määruses (EL) nr 910/2014. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tuleks arvesse võtta tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet.

(23)

Et määrata liidus kindlaks riikliku taustaga isikud, peaksid liikmesriigid koostama loetelud, milles on näidatud konkreetsed ülesanded, mis kvalifitseeruvad siseriiklike õigus- ja haldusnormide kohaselt avaliku võimu olulisteks ülesanneteks. Liikmesriigid peaksid nõudma igalt nende territooriumil paiknevalt akrediteeritud rahvusvaheliselt organisatsioonilt sellise loetelu koostamist ja ajakohastamist, mis sisaldab avaliku võimu ülesandeid kõnealuses rahvusvahelises organisatsioonis.

(24)

Praeguses raamistikus sätestatud lähenemisviis olemasolevate klientide ülevaatamiseks on riskipõhine. Arvestades teatavate vahendajate struktuuriga seostatavat suuremat rahapesu, terrorismi rahastamise ja seonduvate eelkuritegude riski, ei pruugi selline lähenemisviis aga võimaldada riskide õigeaegset tuvastamist ja hindamist. Seepärast on oluline tagada, et ka olemasolevaid teatavate selgelt määratletud kategooriate kliente jälgitaks korrapäraselt.

(25)

Liikmesriigid on praegu kohustatud tagama, et nende territooriumil asutatud äriühingud ja muud juriidilised isikud koguksid ja hoiaksid asjakohast, täpset ja ajakohastatud teavet oma tegelikult kasu saava omaniku kohta. Tegelikult kasu saava omaniku kohta täpse ja ajakohastatud teabe vajadus on võtmetegur selliste kurjategijate jälgimisel, kes võiksid vastasel juhul kasutada äriühingu struktuuri taha varjumise võimalust. Finantssüsteemi üleilmne seotus teeb kapitali üle kogu maailma peitmise ja liigutamise võimalikuks ning rahapesijad ja terrorismi rahastajad, samuti muud kurjategijad on seda võimalust järjest enam kasutanud.

(26)

Täpsustada tuleks konkreetne tegur, mille alusel määratakse kindaks usaldusfondi ja sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saavat omanikku käsitleva teabe jälgimise ja registreerimise eest vastutav liikmesriik. Liikmesriikide õigussüsteemide erinevuste tõttu ei jälgita ega registreerita teatavaid usaldusfonde ja sarnaseid õiguslikke üksusi mitte kusagil liidus. Usaldusfondi ja sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saavat omanikku käsitlev teave tuleks registreerida seal, kus usaldusfondi usaldusisik ning sarnases õiguslikus üksuses samaväärseid positsioone omav isik on asutatud või kus ta elab. Selleks, et tagada usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavat omanikku käsitleva teabe tulemuslik jälgimine ja registreerimine, on vajalik ka liikmesriikidevaheline koostöö. Kui usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike registrid liikmesriikides oleksid omavahel sidestatud, oleks nimetatud teave juurdepääsetav ning see tagaks sellise olukorra ärahoidmise, et sama usaldusfond või sarnane õiguslik üksus registreeritakse liidus mitu korda.

(27)

Normid, mida kohaldatakse usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste suhtes seoses juurdepääsuga teabele nende tegelikult kasu saavate omanike kohta, peaksid olema võrreldavad normidega, mida kohaldatakse äriühingute ja muude juriidiliste isikute suhtes. Kuna liidus on praegu suurel hulgal eri liiki usaldusfonde ja sarnaste õiguslike üksuste osas on pilt veelgi kirjum, peaks jääma liikmesriikide otsustada, kas usaldusfond või sarnane õiguslik üksus on äriühingu või mõne muu juriidilise isikuga võrreldavalt sarnane. Nimetatud sätteid ülevõtvate siseriiklike õigusnormide eesmärk peaks olema vältida usaldusfondide või sarnaste õiguslike üksuste kasutamist rahapesuks, terrorismi rahastamiseks või seotud eelkuritegudeks.

(28)

Võttes arvesse usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste eri tunnuseid, peaksid liikmesriigid saama määrata kindlaks nende usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste läbipaistvuse taseme, mis ei ole äriühingute ja muude juriidiliste isikutega võrreldavad, toimides siseriikliku õiguse kohaselt ja kooskõlas andmekaitse normidega. Rahapesu ja terrorismi rahastamisega kaasnevad riskid võivad varieeruda, sõltuvalt usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tunnustest, ning nende riskide mõistmine võib ajaga muutuda, näiteks riiklike või riigiüleste riskihindamiste tulemusena. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada oma õiguses ulatuslikum juurdepääs teabele usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike kohta, kui selline juurdepääs on vajalik ja proportsionaalne meede õiguspärase eesmärgi jaoks tõkestada finantssüsteemi kasutamist rahapesuks või terrorismi rahastamiseks. Määrates kindlaks nende usaldusfondide või sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavaid omanikke käsitleva teabe läbipaistvuse määra, peaksid liikmesriigid võtma nõuetekohaselt arvesse üksikisikute põhiõiguste kaitset, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele. Juurdepääs teabele usaldusfondide või sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike kohta tuleks anda igale õigustatud huvi tõendada suutvale isikule. Juurdepääs tuleks anda ka isikule, kes esitab kirjaliku taotluse, mis puudutab usaldusfondi või sarnast õiguslikku üksust, kes omab otseselt või kaudselt väljaspool liitu asutatud äriühingut või muud juriidilist isikut või kellele kuulub selles kontrolliv osalus, kaasa arvatud esitajaaktsiate või -osade või muul viisil kontrollimise kaudu. Usaldusfondide või sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele juurdepääsu kriteeriumid ja tingimused peaksid olema piisavalt täpsed ja käesoleva direktiivi eesmärkidega kooskõlas. Liikmesriikidel peaks olema võimalik keelduda kirjaliku taotluse rahuldamisest, kui on põhjendatult alust arvata, et kirjalik taotlus ei ole käesoleva direktiivi eesmärkidega kooskõlas.

(29)

Et tagada õiguskindlus ja võrdsed võimalused, on väga oluline sätestada selgelt, missuguseid liidus asutatud õiguslikke üksusi tuleks lugeda nende ülesannete või struktuuri alusel usaldusfondide sarnaseks. Seepärast peaks igal liikmesriigil olema kohustus määrata kindlaks usaldusfondid, kui siseriiklik õigus neid tunnustab, ning sarnased õiguslikud üksused, mida võib liikmesriigi õiguskorras või tavale tuginedes asutada ning mis sarnanevad struktuuri või ülesannete poolest usaldusfondile, näiteks võimaldades hoida lahus vara juriidilise omaniku ning tegelikult kasu saava omaniku. Seejärel peaksid liikmesriigid teatama komisjonile nende usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste kategooriad, tunnused, nimetused ja kui see on kohaldatav, õigusliku aluse, et need avaldataks Euroopa Liidu Teatajas, võimaldamaks teistel liikmesriikidel neid tuvastada. Arvesse tuleks võtta asjaolu, et usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste õiguslikud tunnused võivad olla liidu lõikes erinevad. Kui usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tunnused on struktuurilt või ülesannetelt võrreldavad äriühingute ja muude juriidiliste isikute tunnustega, aitaks üldsuse juurdepääs tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele võidelda usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste väärkasutamise vastu, samamoodi nagu üldsuse juurdepääs võib aidata tõkestada äriühingute ja muude juriidiliste isikute väärkasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks.

(30)

Üldsuse juurdepääs tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele võimaldab kodanikuühiskonnal teavet tõhusamalt kontrollida, sh ajakirjanduse või kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt, ning aitab säilitada usaldust äritehingute ja finantssüsteemi suhtes. See võib aidata võidelda äriühingute ja muude juriidiliste isikute ja õiguslike üksuste rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks väärkasutamise vastu, nii uurimiste toetamisega kui ka mainele avalduva mõju kaudu, sest kõik potentsiaalsed tehingupartnerid teavad, kes on tegelikult kasu saavad omanikud. See hõlbustab ka teabe kättesaadavust õigeaegselt ja tõhusalt nii finantseerimisasutuste kui ka kõnealuste õigusrikkumiste vastu võitlevate muude asutuste, sh kolmandate riikide asutuste jaoks. Nimetatud teabele juurdepääs aitaks ka uurida rahapesu, seotud eelkuritegusid ja terrorismi rahastamist.

(31)

Investorite ja üldsuse usaldus finantsturgude vastu oleneb suurel määral sellest, kas on olemas täpne avalikustamise kord, mis tagab tegelikult kasu saava omaniku ja äriühingute kontrollistruktuuride suhtes läbipaistvuse. See kehtib eriti selliste äriühingu üldjuhtimise süsteemide puhul, mida iseloomustab omandi koondumine; selliste hulka kuulub ka liidu süsteem. Ühelt poolt võivad olulise hääleõiguse ja rahavoo õigustega suurinvestorid pikaajalist majanduskasvu ja ettevõtete tulemuslikkust soodustada. Teisalt võib suure häältearvuga tegelikult kasu saavate omanike kontrollimine soodustada olukorda, et isikliku kasu saamiseks ja vähemusinvestoreid kahjustades juhitakse kõrvale äriühingu vara ja võimalusi. Võimalikku usalduse kasvu finantsturgude vastu tuleks pidada läbipaistvuse suurendamise positiivseks kõrvalmõjuks, ent mitte eesmärgiks, sest eesmärk on luua keskkond, mille kasutamine rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks oleks vähem tõenäoline.

(32)

Investorite ja üldsuse usaldus finantsturgude vastu oleneb suurel määral sellest, kas on olemas täpne avalikustamise kord, mis tagab läbipaistvuse äriühingute ja muude juriidiliste isikute, samuti teatud liiki usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike ja kontrollistruktuuride suhtes. Seepärast peaksid liikmesriigid võimaldama juurdepääsu tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele piisavalt sidusalt ja kooskõlastatult, kehtestades üldsuse juurdepääsu kohta selged reeglid, nii et kolmandad isikud saaksid kogu liidus välja selgitada, kes on äriühingute ja muude juriidiliste isikute, samuti teatud liiki usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavad omanikud.

(33)

Liikmesriigid peaksid seepärast võimaldama juurdepääsu äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele piisavalt sidusalt ja kooskõlastatult, kasutades tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevat teavet sisaldavaid keskregistreid ja kehtestades üldsuse juurdepääsu kohta selged reeglid, nii et kolmandad isikud saaksid kogu liidus välja selgitada, kes on äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikult kasu saavad omanikud. Samuti on oluline kehtestada sidus õigusraamistik, mis tagaks, et teave usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavat omanike kohta oleks kogu liidus pärast nende registreerimist paremini juurdepääsetav. Normid, mida kohaldatakse usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste suhtes seoses juurdepääsuga teabele nende tegelikult kasu saavate omanike kohta, peaksid olema võrreldavad normidega, mis kehtivad äriühingutele ja muudele juriidilistele isikutele.

(34)

Kõigil juhtudel, nii äriühingute ja muude juriidiliste isikute kui ka usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste puhul, tuleks eelkõige leida õiglane tasakaal rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise küsimuses eksisteeriva üldise avaliku huvi ning andmesubjekti põhiõiguste vahel. Üldsusele kättesaadavaks tehtav andmekogum peaks olema piiratud, selgelt ja ammendavalt määratletud ning üldist laadi, et vähendada tegelikult kasu saavate omanike kahjustamise võimalust. Samas ei tohiks üldsusele kättesaadavaks tehtav teave olulisel määral erineda praegu kogutavatest andmetest. Selleks et eraelu puutumatuse üldine riive ja konkreetselt isikuandmete kaitstuse riive oleks võimalikult minimaalne, peaks see teave sisuliselt käsitlema äriühingute ja muude juriidiliste isikute ning usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike staatust ning piirduma üksnes tegelikult kasu saavate omanike majandustegevuse valdkonnaga. Juhud, kui tegelikult kasu saava omanikuna on märgitud kõrgema astme juht üksnes seepärast, et ta on kõrgema astme juhi ametikohal, mitte et tal oleks osalus või et ta kontrolliks isikut või üksust muul viisil, tuleks registrites selgelt ära näidata. Mis puudutab teavet tegelikult kasu saavate omanike kohta, võivad liikmesriigid näha ette keskregistrisse teabe lisamise kodakondsuse kohta, eelkõige välismaalastest tegelikult kasu saavate omanike puhul. Registripidamise hõlbustamiseks ja arvestades, et valdav enamik tegelikult kasu saavaid omanikke on keskregistrit pidava riigi kodanikud, võivad liikmesriigid eeldada, et tegelikult kasu saav omanik on sama riigi kodanik, kui registris ei ole märgitud teisiti.

(35)

Suurem avalik kontroll aitab kaasa juriidiliste isikute ja õiguslike üksuste väärkasutuse, sh maksude vältimise ärahoidmisele. Seetõttu on oluline, et tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlev teave jääks riiklike registrite ja registrite sidestamise süsteemi kaudu kättesaadavaks veel vähemalt viieks aastaks pärast seda, kui usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saavat omanikku käsitleva teabe registrisse kandmise aluseid enam ei esine. Siiski peaksid liikmesriigid saama õigusaktidega sätestada, kuidas tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevat teavet töödeldakse, sh isikuandmete töötlemise muudel otstarvetel, kui selline töötlemine vastab avaliku huvi eesmärgile ning on taotletava õiguspärase eesmärgi jaoks vajalik ja proportsionaalne.

(36)

Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalik näha proportsionaalse ja tasakaalustatud lähenemise huvides ning eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õiguste tagamiseks ette tegelikult kasu saavaid omanikke käsitleva teabe registri kaudu avalikustamise ja sellele teabele juurdepääsu erandid erandlikel asjaoludel, kui kõnealuse teabe tulemusel ähvardaks tegelikult kasu saavat omanikku kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise ebaproportsionaalne oht. Liikmesriikidel peaks olema ka võimalik nõuda veebipõhist registreerimist, et teha kindlaks isikud, kes registrist teavet taotlevad, samuti küsida registris sisalduvale teabele juurdepääsu eest tasu.

(37)

Kuna liikmesriikide keskregistrid, mis sisaldavad teavet tegelikult kasu saavate omanike kohta, on omavahel sidestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2017/1132 (8) loodud Euroopa keskse platvormi kaudu, tuleb liikmesriikide erinevate tehniliste näitajatega süsteemide toimimine kooskõlastada. Sellest tulenevalt tuleb võtta vastu tehnilised meetmed ja kirjeldused, mis arvestavad registritevahelisi erinevusi. Selleks et tagada käesoleva direktiivi ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused asjaomaste tehniliste ja operatiivsete küsimuste lahendamiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (9) artiklis 5 osutatud kontrollimenetlusega. Igal juhul tuleks liikmesriikide kaasatus kogu süsteemi toimimisse tagada komisjoni ja liikmesriikide esindajate korrapärase dialoogiga, mis käsitleks süsteemi käitamist ja edasist arengut.

(38)

Käesoleva direktiivi raames toimuvale isikuandmete töötlemisele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/679 (10). Sellest tulenevalt tuleks füüsilisi isikuid, kelle isikuandmeid hoitakse tegelikult kasu saavate omanikena riiklikes registrites, asjakohaselt teavitada. Lisaks tuleks kättesaadavaks teha üksnes isikuandmed, mis on ajakohased ja käsitlevad tegelikult kasu saavaid omanikke, ning puudutatud isikuid tuleks teavitada nende õigustest liidu praeguse andmekaitsealase õigusraamistiku kohaselt, nagu on sätestatud määruses (EL) 2016/679 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/680, (11) ning kõnealuste õiguste kasutamise menetlusest. Lisaks, et hoida ära registrites sisalduva teabe väärkasutamist ja selleks et tegelikult kasu saavate omanike õigustega piisavalt arvestada, võiksid liikmesriigid pidada asjakohaseks kaaluda, kas teha tegelikult kasu saavale omanikule kättesaadavaks teave päringu esitanud isiku ja päringu õigusliku aluse kohta.

(39)

Kui lahknevustest teatamine rahapesu andmebüroode ja pädevate asutuste poolt ohustaks käimasolevat uurimist, peaksid rahapesu andmebürood ja pädevad asutused lahknevusest teatamise edasi lükkama ajani, mil põhjust mitte teatada enam ei ole. Lisaks ei tohiks rahapesu andmebürood ja pädevad asutused lahknevustest teatada, kui see oleks vastuolus siseriiklikus õiguses sätestatud konfidentsiaalsusnõudega või kujutaks endast õigusvastast hoiatamist.

(40)

Käesolev direktiiv ei piira pädevate asutuste poolt direktiivi (EL) 2016/680 kohaselt töödeldavate isikuandmete kaitset.

(41)

Teabe kättesaadavust ja õigustatud huvi määratlust tuleks reguleerida selle liikmesriigi õigusega, kus usaldusfondi usaldusisik või sarnases õiguslikus üksuses samaväärset positsiooni omav isik on asutatud või elab. Kui usaldusfondi usaldusisik või sarnase õiguslikus üksuses samaväärset positsiooni omav isik ei ole asutatud ega ela üheski liikmesriigis, tuleks teabe kättesaadavust ja õigustatud huvi määratlust reguleerida selle liikmesriigi õigusega, kus on käesoleva direktiivi kohaselt registreeritud teave usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saava omaniku kohta.

(42)

Liikmesriigid peaksid siseriiklikus õiguses määratlema õigustatud huvi nii üldmõistena kui ka tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele juurdepääsu kriteeriumina. Eelkõige ei tohiks need määratlused piirata õigustatud huvi mõistet üksnes poolelioleva haldus- või kohtumenetlusega, ning need peaksid võimaldama asjakohasel juhul arvesse võtta vabaühenduste ja uurivate ajakirjanike tegevust rahapesu, terrorismi rahastamise ja seotud eelkuritegude tõkestamisel. Kui liikmesriikide tegelikult kasu saavate omanike registrid saavad omavahel sidestatud, tuleks asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse otsusega võimaldada nii riigisisest kui ka piiriülest juurdepääsu iga liikmesriigi registrile tulenevalt selle liikmesriigi õigustatud huvi määratlusest, kus usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlev teave on käesoleva direktiivi kohaselt registreeritud. Liikmesriikidel peaks olema ka võimalik kehtestada edasikaebamise kord liikmesriigi tegelikult kasu saavate omanike registris olevale teabele juurdepääsu andmise või sellest keeldumise otsuste vaidlustamiseks. Registreerimise ja teabevahetuse sidususe ja tõhususe tagamiseks peaksid liikmesriigid tagama, et liikmesriigis usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saavaid omanikke käsitleva teabe jaoks loodud registri eest vastutav asutus teeks koostööd teistes liikmesriikides sama ülesannet täitvate asutustega, jagades teavet ühe liikmesriigi õiguse alusel reguleeritud ja teises liikmesriigis hallatavate usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste kohta.

(43)

Kolmandate riikide respondentasutustega toimivaid korrespondentsuhteid iseloomustab nende suhete jätkuvus ja korduvus. Seepärast peaksid liikmesriigid selles kontekstis tugevdatud hoolsusmeetmete rakendamist nõudes arvestama, et korrespondentsuhted ei hõlma ühekordseid tehinguid ega pelka teadete vahetamist. Kuna eri piiriüleste korrespondentpangateenustega kaasneb erineval tasemel rahapesu ja terrorismi rahastamise risk, saab käesoleva direktiiviga kehtestatud meetmete intensiivsuse määrata lähtuvalt riskipõhise käsitluse põhimõtetest ning ei tohi eelarvamuslikult otsustada, kui suur on mingi respondentfinantseerimisasutuse puhul rahapesu ja terrorismi rahastamise risk.

(44)

Oluline on tagada, et kohustatud isikud rakendaksid rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid norme nõuetekohaselt. Sellega seoses peaksid liikmesriigid tugevdama rolli, mida täidavad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise ülesandeid täitma määratud pädeva asutusena tegutsevad avaliku sektori asutused, sh rahapesu andmebürood, rahapesu, seotud eelkuritegude ja terrorismi rahastamise uurimisasutused ning prokuratuur, kuritegelike varade jälitamise ja arestimise või külmutamise ja konfiskeerimise eest vastutavad asutused, samuti sularaha ja vabalt kaubeldavate esitaja maksevahendite piiriülese liikumise kohta aruandeid saavad asutused ning kohustatud isikute poolse õigusnormide täitmisega seotud järelevalve või kontrollimise ülesandeid täitvad asutused. Liikmesriigid peaksid tugevdama muude asjaomaste asutuste, sealhulgas maksuhaldurite ja korruptsiooni tõkestavate asutuste osatähtsust.

(45)

Liikmesriigid peaksid tagama kõigi kohustatud isikute tõhusa ja erapooletu järelevalve, mida peaksid soovitavalt teostama avaliku sektori asutused eraldi sõltumatu riikliku reguleeriva asutuse või järelevalveasutuse kaudu.

(46)

Kurjategijad liigutavad ebaseaduslikku tulu selle avastamise vältimiseks paljude finantsvahendajate kaudu. Seetõttu tuleb krediidiasutustel ja finantseerimisasutustel lubada vahetada teavet mitte üksnes kontserni liikmete vahel, vaid ka teiste krediidiasutuste ja finantseerimisasutustega, järgides siseriiklikus õiguses sätestatud andmekaitsenorme.

(47)

Pädevad asutused, kes teostavad järelevalvet selle üle, kuidas kohustatud isikud täidavad käesoleva direktiivi nõudeid, peaksid oma laadist või staatusest sõltumata saama teha koostööd ja vahetada konfidentsiaalset teavet. Selleks peaks pädevatel asutustel olema konfidentsiaalse teabe vahetamiseks piisav õiguslik alus, ning rahapesu ja terrorismi rahastamist tõkestavate pädevate järelevalveasutuste ja usaldatavusnõuete täitmise üle järelevalvet teostavate asutuste koostööd ei tohiks tahtmatult takistada õiguslik ebakindlus, mida võib põhjustada sellealaste sõnaselgete õigusnormide puudumine. Järelevalve rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise tõhusa rakendamise üle kontsernide suhtes peaks toimuma kooskõlas ühtse järelevalve tingimuste ja põhimõtetega, mis on kehtestatud Euroopa vastavates valdkondlikes õigusaktides.

(48)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel on oluline liikmesriikide pädevate asutuste vaheline koostöö ja teabevahetus. Seetõttu ei tohiks liikmesriigid keelata pädevatel asutustel üksteist abistada ja teavet vahetada ega seada sellele põhjendamatuid või ülemäära piiravaid tingimusi.

(49)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (12) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(50)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, milleks on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise, avastamise ja uurimise abil finantssüsteemi kaitsmine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, sest liikmesriikide poolt oma finantssüsteemi kaitseks võetavad meetmed ei pruugi olla kooskõlas siseturu toimimisega ning õigusriigi ja liidu avaliku korra nõuetega, küll aga saab seda meetme ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(51)

Käesolevas direktiivis järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid, eelkõige õigust era- ja perekonnaelu austamisele (harta artikkel 7), õigust isikuandmete kaitsele (harta artikkel 8) ning õigust ettevõtlusvabadusele (harta artikkel 16).

(52)

Käesoleva direktiivi rakendamise hindamisaruande koostamisel peaks komisjon pöörama nõuetekohaselt tähelepanu hartas tunnustatud põhiõiguste ja põhimõtete järgimisele.

(53)

Kuna on vaja kiiresti rakendada meetmeid, mida on võetud, et tugevdada rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks liidus kehtestatud korda, ja võttes arvesse, et liikmesriigid on kohustunud direktiivi (EL) 2015/849 kiiresti üle võtma, tuleks direktiivi (EL) 2015/849 muudatused üle võtta hiljemalt 10. jaanuariks 2020. Liikmesriigid peaksid looma äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikult kasu saavate omanike registrid hiljemalt 10. jaanuariks 2020 ning usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike registrid hiljemalt 10. märtsiks 2020. Keskregistrid tuleks Euroopa keskse platvormi kaudu omavahel sidestada hiljemalt 10. märtsiks 2021. Liikmesriigid peaksid looma hiljemalt 10. septembriks 2020 automatiseeritud keskmehhanismid, et võimaldada panga- ja maksekontode ning hoiulaegaste omanike tuvastamist.

(54)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001 (13) artikli 28 lõikega 2 ning ta esitas oma arvamuse (14)2. veebruaril 2017.

(55)

Seepärast tuleks direktiivi (EL) 2015/849 vastavalt muuta,

1)

Artikli 2 lõike 1 punkti 3 muudetakse järgmiselt:

2)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

3)

Artiklit 6 muudetakse järgmiselt:

4)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

5)

Artiklit 9 muudetakse järgmiselt:

6)

Artikli 10 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid keelavad oma krediidiasutustel ja finantseerimisasutustel hoida anonüümseid kontosid, anonüümseid hoiuraamatuid või anonüümseid hoiulaekaid. Liikmesriigid näevad igal juhul ette, et olemasolevate anonüümsete pangakontode, anonüümsete hoiuraamatute või anonüümsete hoiulaegaste omanikele ja kasusaajatele kohaldatakse kliendi suhtes rakendatavaid hoolsusmeetmeid hiljemalt 10. jaanuarist 2019 ja igal juhul enne seda, kui neid kontosid, hoiuraamatuid või hoiulaekaid mis tahes viisil kasutatakse.“

7)

Artiklit 12 muudetakse järgmiselt:

8)

Artikli 13 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

9)

Artiklit 14 muudetakse järgmiselt:

10)

Artiklit 18 muudetakse järgmiselt:

11)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 18a

1.   Ärisuhete või tehingute korral artikli 9 lõike 2 kohaselt suure riskiga kolmanda riigina tuvastatud riigiga nõuavad liikmesriigid, et kohustatud isikud kohaldaksid järgmisi kliendi suhtes rakendatavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid:

Liikmesriigid võivad nõuda, et kohustatud isikud tagaksid kohasel juhul, et esimene makse tehakse konto kaudu, mis on avatud kliendi nimel krediidiasutuses, mis rakendab klientide suhtes hoolsusmeetmete standardeid, mis ei ole vähem kindlad kui käesolevas direktiivis sätestatud.

2.   Lisaks lõikes 1 sätestatud meetmetele ja pidades kinni liidu rahvusvahelistest kohustustest, peavad liikmesriigid nõudma kohustatud isikutelt, et nad võtaksid kohasel juhul artikli 9 lõike 2 kohaselt suure riskiga kolmanda riigina tuvastatud riike hõlmavaid tehinguid tegevate füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes ühe või mitu täiendavat riskimaandusmeedet. Nimetatud meetmed peavad hõlmama üht või mitut järgmist meedet:

3.   Lisaks lõikes 1 sätestatud meetmetele peavad liikmesriigid lähtuvalt liidu rahvusvahelistest kohustustest võtma kohaldatavuse korral artikli 9 lõike 2 kohaselt suure riskiga kolmanda riigina tuvastatud riigi suhtes ühe või mitu järgmist meedet:

4.   Lõigetes 2 ja 3 sätestatud meetmete sätestamisel või rakendamisel võtavad liikmesriigid konkreetsetest kolmandatest riikidest lähtuvate riskidega seoses asjakohasel juhul arvesse vastavaid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja standardikehtestajate koostatud hindamisi, hinnanguid või aruandeid.

5.   Liikmesriigid annavad enne lõigetes 2 ja 3 sätestatud meetmete sätestamist või võtmist sellest komisjonile teada.“

12)

Artikli 19 sissejuhatav osa asendatakse järgmisega:

„Seoses piiriüleste korrespondentsuhetega, mis hõlmavad maksete teostamist kolmandate riikide respondentasutustega, tuleb liikmesriikidel lisaks artikli 13 kohaselt kliendi suhtes rakendatavatele hoolsusmeetmetele nõuda, et nende krediidiasutused ja finantseerimisasutused teeksid ärisuhtesse astudes järgmist:“

13)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 20a

1.   Liikmesriigid koostavad ja ajakohastavad loetelu, mis näitab, millised konkreetsed ülesanded kvalifitseeruvad siseriiklike õigus- ja haldusnormide kohaselt avaliku võimu olulisteks ülesanneteks artikli 3 punkti 9 tähenduses. Liikmesriigid nõuavad, et iga nende territooriumil paiknev akrediteeritud rahvusvaheline organisatsioon koostaks ja ajakohastaks loetelu avaliku võimu olulistest ülesannetest kõnealuses rahvusvahelises organisatsioonis artikli 3 punkti 9 tähenduses. Nimetatud loetelud saadetakse komisjonile ja võidakse avalikustada.

2.   Komisjon koostab ja ajakohastab loetelu, mis näitab, millised konkreetsed ülesanded kvalifitseeruvad avaliku võimu olulisteks ülesanneteks liidu institutsioonide ja asutuste tasandil. Kõnealune loetelu hõlmab ka kõiki ülesandeid, mida võib usaldada kolmandate riikide ja rahvusvaheliste asutuste liidu tasandil akrediteeritud esindajatele.

3.   Komisjon koostab käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud loetelude põhjal ühtse loetelu kõigist avaliku võimu olulistest ülesannetest artikli 3 punkti 9 tähenduses. Kõnealune ühtne loetelu avalikustatakse.

4.   Käesoleva artikli lõikes 3 osutatud loetelus sisalduvaid ülesandeid käsitletakse kooskõlas artikli 41 lõikes 2 sätestatud tingimustega.“

14)

Artikli 27 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Liikmesriigid tagavad, et kohustatud isikud, kelle juurde klient suunatakse, võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et taotluse korral edastab kolmas isik viivitamata kliendi või tegelikult kasu saava omaniku isikusamasuse tuvastamise ja kontrollimise andmete koopiad, sh nende olemasolu korral määruses (EL) nr 910/2014 sätestatud e-identimise vahendi või asjakohaste usaldusteenuste või mõne muu, asjaomaste riigiasutuste poolt reguleeritud, tunnustatud, heakskiidetud või aktsepteeritud turvalise, kaug- või elektroonilise identifitseerimismenetluse kaudu hangitud andmete koopiad.“

15)

Artiklit 30 muudetakse järgmiselt:

16)

Artiklit 31 muudetakse järgmiselt:

17)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 31a

Rakendusaktid

Vajaduse korral võtab komisjon, lisaks direktiivi (EL) 2017/1132 artikli 24 kohaselt vastu võetud rakendusaktidele ning kooskõlas käesoleva direktiivi artiklite 30 ja 31 kohaldamisalaga, rakendusaktidega vastu artikli 30 lõikes 10 ja artikli 31 lõikes 9 osutatud liikmesriikide keskregistrite omavaheliseks sidestamiseks vajalikud tehnilised nõuded ja menetlused, mis hõlmavad järgmist:

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 64a lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Komisjon püüab oma rakendusaktides kasutada juba ennast õigustanud tehnoloogiat ja levinud praktikat. Komisjon tagab, et uute süsteemide väljatöötamine ei too kaasa suuremaid kulusid kui käesoleva direktiivi rakendamiseks vältimatult vajalik. Komisjoni rakendusaktid peavad olema läbipaistvad ning lähtuma komisjoni ja liikmesriikide kogemuste ja teabe vahetamisest.“

18)

Artiklisse 32 lisatakse järgmine lõige:

„9.   Ilma et see piiraks artikli 34 lõike 2 kohaldamist, peavad kõik rahapesu andmebürood oma ülesannete täitmisel olema käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud eesmärgil suutelised kõigilt kohustatud isikutelt teavet nõudma, saama ja seda kasutama, seda isegi juhul, kui varem ei ole esitatud artikli 33 lõike 1 punkti a või artikli 34 lõike 1 kohast teadet.“

19)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 32a

1.   Liikmesriigid loovad automatiseeritud keskmehhanismid, nagu keskregistrid või kesksed elektroonilised andmeotsingu süsteemid, mis võimaldavad õigeaegselt tuvastada kõiki füüsilisi või juriidilisi isikuid, kellel või kelle kontrolli all on nende territooriumil asuvas krediidiasutuses maksekontosid ja IBAN-numbriga pangakontosid, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 260/2012 (*7), ja hoiulaekaid. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõnealuste riiklike mehhanismide kirjelduse.

2.   Liikmesriigid tagavad riiklikele rahapesu andmebüroodele vahetu, kiire ja filtreerimata juurdepääsu käesoleva artikli lõikes 1 osutatud keskmehhanismides hoitavale teabele. See teave peab olema kättesaadav ka liikmesriikide pädevatele asutustele käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmiseks. Liikmesriigid tagavad, et rahapesu andmebürood suudavad õigeaegselt esitada käesoleva artikli lõikes 1 osutatud keskmehhanismides hoitavat teavet teistele rahapesu andmebüroodele kooskõlas artikliga 53.

3.   Lõikes 1 osutatud keskmehhanismide kaudu peab olema juurdepääsetav ja otsitav järgmine teave:

—   kliendikonto omaniku ja kõigi arvatavalt kliendi nimel tegutsevate isikute kohta: nimi, millele lisanduvad muud artikli 13 lõike 1 punkti a ülevõtvates liikmesriigi sätetes nõutud andmed isikusamasuse tuvastamiseks või kordumatu tunnuskood;

—   kliendikonto omaniku asemel tegelikult kasu saava omaniku kohta: nimi, millele lisanduvad muud artikli 13 lõike 1 punkti b ülevõtvates liikmesriigi sätetes nõutud andmed isikusamasuse tuvastamiseks või kordumatu tunnuskood;

—   panga- või maksekonto kohta: IBAN-number ning konto avamise ja sulgemise kuupäev;

—   hoiulaeka kohta: üürilevõtja nimi ning muud artikli 13 lõiget 1 ülevõtvates liikmesriigi sätetes nõutud andmed isikusamasuse tuvastamiseks või kordumatu tunnuskood ja üüri kestus.

4.   Liikmesriigid võivad kaaluda nõuet, mille kohaselt muu teave, mida rahapesu andmebürood ja pädevad asutused peavad oma käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikuks, oleks keskmehhanismide kaudu kättesaadav ja võimaldaks teha päringuid.

5.   Komisjon esitab hiljemalt 26. juuniks 2020 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse tingimusi, tehnilisi nõudeid ja korda, millega tagatakse automatiseeritud keskmehhanismide turvaline ja tõhus sidestamine. Kohasel juhul lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek.

(*7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (ELT L 94, 30.3.2012, lk 22).“"

20)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 32b

1.   Liikmesriigid tagavad rahapesu andmebüroodele ja pädevatele asutustele juurdepääsu teabele, mis võimaldab teha õigeaegselt kindlaks kõik kinnisvara omavad füüsilised või juriidilised isikud, sh registrite või elektrooniliste andmeotsingusüsteemide abil, kui sellised registrid või süsteemid on olemas.

2.   Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2020 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse registritesse kantud teabe ühtlustamise vajalikkust ja proportsionaalsust ning registrite omavahelise sidestamise vajadust. Kohasel juhul lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek.“

21)

Artikli 33 lõike 1 punkt b asendatakse järgmisega:

22)

Artiklisse 34 lisatakse järgmine lõige:

„3.   Liikmesriikide poolt määratud iseregulatsiooni organid peavad oma aastaaruandes avaldama järgmise teabe:

23)

Artikkel 38 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 38

1.   Liikmesriigid tagavad, et üksikisikud, sh kohustatud isiku töötajad ja esindajad, kes teatavad rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusest kas asutusesiseselt või rahapesu andmebüroole, on õiguslikult kaitstud ähvarduste, vastumeetmete või vaenuliku tegevuse eest ning eelkõige ebasoodsa või diskrimineeriva tööalase kohtlemise eest.

2.   Liikmesriigid tagavad, et isikutel, kes puutuvad kokku ähvarduste, vastumeetmete või vaenuliku tegevuse või ebasoodsa või diskrimineeriva tööalase kohtlemisega juhul, kui nad on teatanud rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlustustest asutusesiseselt või rahapesu andmebüroole, on õigus esitada ohutul viisil kaebus asjaomastele pädevatele asutustele. Samuti tagavad liikmesriigid, et sellistel isikutel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, et kaitsta oma käesolevast lõikest tulenevaid õigusi, ilma et see piiraks rahapesu andmebüroode kogutud andmete konfidentsiaalsust.“

24)

Artikli 39 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud keeld ei takista teabe edastamist samasse kontserni kuuluvate liikmesriigi krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste vahel või kõnealuste asutuste ja nende poolt kolmandates riikides asutatud filiaalide ja enamusosalusega tütarettevõtjate vahel, tingimusel et kõnealused üksused ja enamusosalusega tütarettevõtjad järgivad täielikult kontserniüleseid põhimõtteid ja protseduure, sealhulgas artikli 45 kohaseid menetlusi teabe jagamiseks kontsernis, ning et kontserniülesed põhimõtted ja protseduurid vastavad käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele.“

25)

Artikli 40 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

26)

Artikkel 43 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 43

Käesoleva direktiivi alusel toimuvat isikuandmete töötlemist rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil, nagu on osutatud artiklis 1, tuleb käsitada avaliku huvi küsimusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (*8) mõistes.

(*8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).“"

27)

Artikkel 44 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 44

1.   Selleks et aidata kaasa riskihinnangu koostamisele artikli 7 kohaselt, tagavad liikmesriigid, et nad on võimelised hindama oma rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemide tulemuslikkust, säilitades igakülgse statistika asjaomaste süsteemide tulemuslikkuse kohta.

2.   Lõikes 1 osutatud statistika hõlmab:

3.   Liikmesriigid tagavad, et igal aastal avaldatakse nende statistika koondülevaade.

4.   Liikmesriigid edastavad lõikes 2 osutatud statistika igal aastal komisjonile. Komisjon avaldab aastaaruande, milles võetakse kokku ja selgitatakse lõikes 2 osutatud statistilisi andmeid, ning teeb selle oma veebisaidil kättesaadavaks.“

28)

Artikli 45 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Liikmesriigid ja Euroopa järelevalveasutused teatavad üksteisele juhtudest, mil kolmanda riigi õigus ei võimalda rakendada lõike 1 kohaseid põhimõtteid ja protseduure. Sellistel juhtudel võib võtta lahenduse leidmiseks koordineeritud meetmeid. Hinnates, millised kolmandad riigid ei võimalda lõike 1 kohaste põhimõtete ja protseduuride rakendamist, võtavad liikmesriigid ja Euroopa järelevalveasutused arvesse kõiki õiguslikke piiranguid, mis võivad nende põhimõtete ja protseduuride nõuetekohast rakendamist takistada, sealhulgas saladuse hoidmine, andmekaitse ja muud kitsendused, mis piiravad sel eesmärgil sellise teabe vahetamist, mis võib puutuda asjasse.“

29)

Artikli 47 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et virtuaalvääringute ja ametlike vääringute vahetamise teenuse ja rahakotiteenuse pakkujad on registreeritud, et valuutavahetusasutustel ja tšekkide sularahaks vahetamise asutustel ning usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkujatel on tegevusluba või nad on registrisse kantud ning et hasartmänguteenuste pakkujad on reguleeritud.“

30)

Artiklit 48 muudetakse järgmiselt:

31)

Artikkel 49 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 49

Liikmesriigid tagavad, et poliitikakujundajad, rahapesu andmebürood, järelevalveasutused ning muud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud asutused ning maksuhaldurid ja käesoleva direktiivi kohaldamisala piires tegutsevad õiguskaitseasutused kehtestavad tõhusad mehhanismid, mis võimaldavad neil riigisiseselt teha koostööd ja koordineerida meetmeid seoses rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise põhimõtete ning meetmete väljatöötamise ja rakendamisega, sealhulgas selleks, et täita artiklist 7 tulenevat kohustust.“

32)

VI peatüki 3. jakku lisatakse järgmine alajagu:

„IIa alajagu

Liikmesriikide pädevate asutuste vaheline koostöö

Artikkel 50a

Käesoleva direktiivi kohaldamisel ei keela liikmesriigid pädevate asutuste vahelist teabevahetust ega abistamist ning ei sea selleks põhjendamatuid ega ülemääraselt piiravaid tingimusi. Eelkõige tagavad liikmesriigid, et pädevad asutused ei keeldu abitaotlusest järgmistel põhjustel:

33)

Artiklit 53 muudetakse järgmiselt:

34)

Artiklisse 54 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid tagavad, et rahapesu andmebürood määravad vähemalt ühe kontaktisiku või -punkti, kes vastutab teistes liikmesriikides asuvate rahapesu andmebüroode teabenõuete vastuvõtmise eest.“

35)

Artikli 55 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Liikmesriigid tagavad, et taotluse saanud rahapesu andmebüroo eelnev luba levitada teavet pädevatele asutustele antakse olenemata seotud eelkuritegude liigist viivitamata ja võimalikult suures ulatuses. Taotluse saanud rahapesu andmebüroo ei saa keelduda selliseks levitamiseks loa andmisest, välja arvatud juhul, kui see jääb väljapoole rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise sätete kohaldamisala või võib kahjustada uurimist või on muul viisil vastuolus asjaomase liikmesriigi siseriikliku õiguse üldpõhimõtetega. Nõusoleku andmisest keeldumisele tuleb alati lisada nõuetekohane põhjendus. Kõnealused erandid tuleb täpsustada nii, et hoitaks ära pädevatele asutustele teabe levitamise kuritarvitamine ja põhjendamatu piiramine.“

36)

Artikkel 57 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 57

Artikli 3 punktis 4 osutatud eelkuritegude määratluste erinevused liikmesriikide õiguses ei takista rahapesu andmebüroode suutlikkust abistada mõnda teist rahapesu andmebürood ega piira teabe vahetamist, levitamist ja kasutamist kooskõlas artiklitega 53, 54 ja 55.“

37)

VI peatüki 3. jakku lisatakse järgmine alajagu:

„IIIa alajagu

Koostöö pädevate asutuste vahel, kes teostavad järelevalvet krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste ning muude ametisaladust hoidma kohustatud asutuste üle

Artikkel 57a

1.   Liikmesriigid nõuavad, et kõik isikud, kes töötavad või on töötanud käesolevale direktiivile vastavuse tagamiseks krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste üle järelevalvet teostavate pädevate asutuste heaks, ning selliste pädevate asutuste nimel tegutsevad audiitorid ja eksperdid on kohustatud hoidma ametisaladust.

Ilma et see mõjutaks kriminaalõiguse valdkonda kuuluvaid juhtumeid, võivad esimeses lõigus osutatud isikud neile käesoleva direktiivi alusel ametikohustuste täitmisel teatavaks saanud konfidentsiaalset teavet avaldada üksnes kokkuvõttena või sellisel koondkujul, et üksikuid krediidiasutusi ja finantseerimisasutusi ei ole võimalik tuvastada.

2.   Lõige 1 ei takista teabevahetust järgmiste asutuste vahel:

Hiljemalt 10. jaanuariks 2019 sõlmivad pädevad asutused, kes teostavad vastavalt käesolevale direktiivile krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste üle järelevalvet, ning EKP, kes tegutseb vastavalt määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 27 lõikele 2 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (*10) artikli 56 esimese lõigu punktile g, Euroopa järelevalveasutuste toetusel kokkuleppe teabevahetuse praktilise korra kohta.

3.   Pädevad asutused, kes teostavad järelevalvet krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste üle ning kellele saab teatavaks lõikes 1 osutatud konfidentsiaalne teave, kasutavad seda teavet üksnes:

4.   Liikmesriigid tagavad, et krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste üle järelevalvet teostavad pädevad asutused teevad käesoleva direktiivi kohaldamisel võimalikult tihedat koostööd, olenemata nende laadist või staatusest. Selline koostöö hõlmab ka võimet teha taotluse saanud pädeva asutuse volituste piires päringuid taotluse esitanud pädeva asutuse nimel ja selliste päringute tulemusel saadud teabe vahetamist.

5.   Liikmesriigid võivad anda oma riiklikele krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste üle järelevalvet teostavatele pädevatele asutustele loa sõlmida koostööd ja konfidentsiaalse teabe vahetamist käsitlevaid koostöölepinguid kolmandate riikide pädevate asutustega, kes on kõnealuste riiklike pädevate asutuste partnerasutused. Koostöölepinguid sõlmitakse vastastikkuse põhimõtte alusel ja üksnes juhul, kui avaldatava teabe kohta kehtib vähemalt lõikes 1 osutatud nõudega samaväärne ametisaladuse hoidmise nõue. Kõnealuste koostöölepingute alusel vahetatud konfidentsiaalset teavet kasutatakse kõnealuste asutuste järelevalveülesande täitmiseks.

Kui vahetatud teave pärineb mõnest teisest liikmesriigist, avaldatakse see üksnes teabe avaldanud pädeva asutuse sõnaselgel nõusolekul ja asjakohasel juhul üksnes eesmärkidel, millega kõnealune asutus on nõustunud.

Artikkel 57b

1.   Olenemata artikli 57a lõigetest 1 ja 3 ning ilma et see piiraks artikli 34 lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid lubada teabevahetust pädevate asutuste vahel samas liikmesriigis või erinevates liikmesriikides, pädevate asutuste ja asutuste vahel, kes vastutavad finantssektori üksuste ning artikli 2 lõike 1 punktis 3 osutatud, oma kutsealal tegutsevate füüsiliste või juriidiliste isikute teostatava järelevalve eest, ning asutuste vahel, kes õigusaktide kohaselt vastutavad finantsturgude järelevalve eest oma järelevalveülesannete täitmisel.

Saadud teabe suhtes kehtivad igal juhul ametisaladuse hoidmise nõuded, mis on vähemalt samaväärsed artikli 57a lõikes 1 osutatud nõuetega.

2.   Olenemata artikli 57a lõigetest 1 ja 3 võivad liikmesriigid vastavalt siseriikliku õiguse sätetele lubada teatava teabe avaldamist ka muudele riigiasutustele, kes õigusaktide kohaselt vastutavad finantsturgude järelevalve eest või on määratud täitma ülesandeid rahapesu, sellega seotud eelkuritegude või terrorismi rahastamise vastase võitluse või uurimise valdkonnas.

Käesoleva lõike kohaselt vahetatud konfidentsiaalset teavet võib kasutada üksnes asjaomaste asutuste õiguslike kohustuste täitmiseks. Isikute suhtes, kellel on juurdepääs sellisele teabele, kohaldatakse ametisaladuse hoidmise nõudeid, mis on vähemalt samaväärsed artikli 57a lõikes 1 osutatud nõuetega.

3.   Liikmesriigid võivad lubada avaldada teatavat teavet, mis on seotud järelevalvega selle üle, kuidas krediidiasutused täidavad käesoleva direktiivi nõudeid, oma parlamentaarsetele uurimiskomisjonidele, oma kontrollikodadele ja oma teistele uurimise eest vastutavatele üksustele järgmistel tingimustel:

(*9)  Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT L 287, 29.10.2013, lk 63)."

(*10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338).“"

38)

Artikli 58 lõikesse 2 lisatakse järgmine lõik:

„Lisaks tagavad liikmesriigid, et kui nende pädevad asutused tuvastavad rikkumisi, mille suhtes kohaldatakse kriminaalkaristusi, teavitavad nad sellest õigeaegselt õiguskaitseasutusi.“

39)

Artiklit 61 muudetakse järgmiselt:

40)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 64a

1.   Komisjoni abistab rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise komitee (edaspidi „komitee“), millele on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/847 (*11) artiklis 23. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 (*12) tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

(*11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrus (EL) 2015/847, mis käsitleb rahaülekannetes edastatavat teavet ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1781/2006 (ELT L 141, 5.6.2015, lk 1)."

(*12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).“"

41)

Artikkel 65 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 65

1.   Hiljemalt 11. jaanuaril 2022 ja seejärel iga kolme aasta järel koostab komisjon aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta ning esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Aruanne sisaldab eelkõige järgmist:

Vajaduse korral esitatakse koos esimese aruandega, mis avaldatakse 11. jaanuariks 2022, asjakohased seadusandlikud ettepanekud, mis käsitlevad asjakohasel juhul virtuaalvääringuid, volitusi rahapesu andmebüroo jaoks juurdepääsetava kasutajate isiku ja rahakottide aadressi registreerimise keskandmebaasi loomiseks ning haldamiseks, samuti virtuaalvääringute kasutajate täidetavate kinnituste vorme ja liikmesriikide kriminaaltulu jälitamise talituste koostöö parandamist ning artikli 20 punktis b osutatud meetmete riskipõhist kohaldamist.

2.   1. juuniks 2019 hindab komisjon rahapesu andmebüroode ja kolmandate riikide koostöö raamistikku ning takistusi ja võimalusi koostöö tõhustamiseks rahapesu andmebüroode vahel liidus, sh võimalust luua koordineerimis- ja toetusmehhanism.

3.   Komisjon esitab kohasel juhul Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, kui vajalik ja proportsionaalne on vähendada juriidiliste isikute tegelikult kasu saava omaniku kindlakstegemise protsendimäära, võttes arvesse soovitust, mille on uue hindamise tulemusel andnud rahvusvahelised organisatsioonid ja standardite kehtestajad, kellel on pädevus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas, ning esitab asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku.“

42)

Artikli 67 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 26. juuniks 2017.

Liikmesriigid kohaldavad artikli 12 lõiget 3 alates 10. juulist 2020.

Liikmesriigid loovad artiklis 30 osutatud registrid hiljemalt 10. jaanuariks 2020, artiklis 31 osutatud registrid hiljemalt 10. märtsiks 2020 ning artiklis 32a osutatud automatiseeritud keskmehhanismid hiljemalt 10. septembriks 2020.

Komisjon tagab artiklites 30 ja 31 osutatud registrite omavahelise sidestamise koostöös liikmesriikidega hiljemalt 10. märtsiks 2021.

Liikmesriigid edastavad käesolevas lõikes osutatud normide teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.“

43)

II lisa punkti 3 sissejuhatav osa asendatakse järgmisega:

44)

III lisa muudetakse järgmiselt:

„iv)

asutused, kes vastutavad järelevalve eest selle üle, kuidas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 (*13) artikli 2 lõike 1 punktides 1 ja 2 osutatud kohustatud isikud täidavad kõnealuse direktiivi nõudeid;

„g)

asutused, kes vastutavad järelevalve eest selle üle, kuidas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 (*14) artikli 2 lõike 1 punktides 1 ja 2 osutatud kohustatud isikud täidavad kõnealuse direktiivi nõudeid.

19.6.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 156/75

(1)

Liit on võtnud kohustuse luua säästlik, konkurentsivõimeline, turvaline ja vähese CO2-heitega energiasüsteem. Liit on võtnud energialiidu ning aastani 2030 seatud energia- ja kliimapoliitika raamistikuga nõudliku kohustuse vähendada veelgi kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 40 % võrra 1990. aasta tasemega võrreldes, suurendada tarbitava taastuvenergia osakaalu, et saavutada liidu tasandi ambitsioonidega kooskõlas olev energiasääst ning suurendada Euroopa energiajulgeolekut, konkurentsivõimet ja säästlikkust.

(2)

Nende eesmärkide saavutamiseks hõlmab liidu energiatõhusust käsitlevate õigusaktide läbivaatamine 2016. aastal liidu 2030. aastaks seatud energiatõhususe eesmärgi ümberhindamist, nagu Euroopa Ülemkogu 2014. aastal nõudis, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL (4) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/31/EL (5) kõige olulisemate sätete läbivaatamist ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) hõlmava soodsama rahastamisraamistiku tugevdamist, millega kokkuvõttes parandatakse turul energiatõhususse tehtavate investeeringute rahastamise tingimusi.

(3)

Direktiivi 2010/31/EL kohaselt peab komisjon vaatama nimetatud direktiivi läbi 1. jaanuariks 2017, pidades silmas nimetatud direktiivi kohaldamisel saadud kogemusi ja tehtud edusamme, ning vajaduse korral tegema ettepanekuid.

(4)

Komisjon astus selleks läbivaatamiseks valmistumisel rea samme, et koguda tõendeid selle kohta, kuidas direktiivi 2010/31/EL on liikmesriikides rakendatud, keskendudes sellele, millised sätted toimivad ja mida saaks parendada.

(5)

Läbivaatamise tulemustest ja komisjoni mõjuhinnangust nähtub, et on vaja teha rida muudatusi, et direktiivi 2010/31/EL kehtivaid sätteid tõhustada ja seda teatavates aspektides lihtsustada.

(6)

Liit on võtnud kohustuse luua 2050. aastaks säästlik, konkurentsivõimeline, turvaline ja vähese CO2-heitega energiasüsteem. Selle eesmärgini jõudmiseks vajavad liikmesriigid ja investorid meetmeid, et saavutada pikaajalised kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid ja vähendada aastaks 2050 hoonefondi CO2-heidet, mille arvele langeb ligikaudu 36 % kõikidest liidu CO2 heitkogustest. Liikmesriigid peaksid püüdlema kulutasuva tasakaalu poole energiavarustuse CO2 heitkoguste vähendamise ja energia lõpptarbimise vähendamise vahel. Selleks vajavad liikmesriigid ja investorid oma poliitika ja investeerimisotsuste suunamiseks selget nägemust, mis hõlmab riiklikke energiatõhususe parandamise esialgseid vahe-eesmärke ja meetmeid, et saavutada lühiajalise perioodi (2030. aastaks täidetavad), keskpika perioodi (2040. aastaks täidetavad) ja pikaajalise perioodi (2050. aastaks täidetavad) eesmärgid. Neid eesmärke silmas pidades ja võttes arvesse liidu üldisi energiatõhususe eesmärke on väga oluline, et liikmesriigid määraksid kindlaks oma pikaajalise renoveerimisstrateegia oodatava tulemuse ja jälgiksid arengut, määrates kindlaks riigisisesed edunäitajad, mis vastavad riiklikele tingimustele ja arengule.

(7)

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu järel sõlmitud 2015. aasta Pariisi kliimakokkulepe toetab liidu jõupingutusi vähendada oma hoonefondi CO2-heidet. Võttes arvesse asjaolu, et peaaegu 50 % liidu energia lõpptarbimisest kasutatakse kütmiseks ja jahutamiseks, millest 80 % kasutatakse omakorda hoonetes, on liidu energia- ja kliimaeesmärkide saavutamine tihedalt seotud jõupingutustega, mida liit teeb oma hoonefondi renoveerimiseks, pidades esmatähtsaks energiatõhusust, järgides energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ning kaaludes taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu.

(8)

Direktiivi 2012/27/EL sätted pikaajaliste renoveerimisstrateegiate kohta tuleks üle viia direktiivi 2010/31/EL, millesse need sobituvad paremini. Liikmesriigid peaksid saama kasutada oma pikaajalisi renoveerimisstrateegiaid selleks, et tegeleda tuleohutuse ja tugeva seismilisusega seotud riskidega, mis mõjutavad energiatõhusat renoveerimist ja hoonete eluiga.

(9)

Selleks et saavutada väga energiatõhusus ja vähese CO2-heitega hoonefond ning tagada, et pikaajaliste renoveerimisstrateegiatega tuleks saavutada vajalikud edusammud olemasolevate hoonete ümberehitamisel liginullenergiahooneteks, eelkõige arvukamate täielike renoveerimistega, peaksid liikmesriigid andma selged suunised ja kavandama mõõdetavad ja sihipärased meetmed ning edendama võrdset juurdepääsu rahastamisele, sealhulgas riigi hoonefondi halvimate tõhususnäitajatega segmendi osas, tarbijate jaoks, kellel on raskusi energia eest tasumisega, sotsiaaleluruumide ning selliste leibkondade jaoks, kelle probleemiks on omaniku ja üürniku huvide lahknemine, ning võtma samal ajal arvesse taskukohasust. Selleks et veelgi toetada vajalikke parendusi liikmesriikide üürihoonefondis, peaksid liikmesriigid kaaluma niisuguste nõuete kehtestamist või jätkuvat kohaldamist, mille kohaselt peab üürikinnisvara vastama energiamärgise kohaselt teatavale energiatõhususe tasemele.

(10)

Liidu energiatõhususe eesmärkide kulutasuvaks saavutamiseks peaks renoveerimise keskmine määr komisjoni mõjuhinnangu kohaselt olema 3 % aastas. Võttes arvesse, et iga täiendav 1 % energiasäästu vähendab imporditava gaasi kogust 2,6 %, on selged eesmärgid olemasoleva hoonefondi renoveerimiseks väga olulised. Seega aitaksid jõupingutused hoonete energiatõhususe suurendamiseks aktiivselt kaasa liidu energiasõltumatusele ning lisaks on neil suur potentsiaal luua liidus töökohti, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks. Sellega seoses peaksid liikmesriigid võtma arvesse vajadust selge seose järele oma pikaajaliste renoveerimisstrateegiate ning selliste asjakohaste algatuste vahel, mille eesmärk on edendada oskuste arendamist ja haridust ehitussektoris ja energiatõhususe sektoris.

(11)

Kooskõlas liikmesriikide poolt kindlaksmääratud kriteeriumidega tuleks võtta arvesse energiaostuvõimetuse leevendamise vajadust. Oma renoveerimisstrateegiates energiaostuvõimetuse leevendamisele kaasa aitavate riiklike meetmete kehtestamisel on liikmesriikidel õigus kindlaks määrata, mida nad peavad asjakohasteks meetmeteks.

(12)

Oma pikaajalistes renoveerimisstrateegiates ning tegevuse ja meetmete kavandamisel võiksid liikmesriigid kasutada selliseid põhimõtteid nagu otsustav hetk hoone olelusringis, milleks on näiteks kulutasuvuse või mingi häire seisukohast sobiv aeg, et hoonet energiatõhususe parandamiseks renoveerida.

(13)

Maailma Terviseorganisatsiooni 2009. aasta suunistes on siseõhu kvaliteediga seoses ette nähtud, et paremate tõhususnäitajatega hoonetes on kasutajatele tagatud suurem mugavus ja heaolu, samuti parem tervis. Külmasildade, ebapiisava isolatsiooni ja õhu planeerimata liikumisteede tõttu võib pinnatemperatuur langeda alla õhu kastepunkti ja tekkida niiskus. Seetõttu on oluline tagada hoone, sealhulgas rõdude, akende, katuste, seinte, uste ja põrandate täielik ja ühtlane isolatsioon, ning erilist tähelepanu tuleks pöörata sellele, et temperatuur hoone mis tahes sisepinnal ei langeks alla kastepunkti temperatuuri.

(14)

Liikmesriigid peaksid toetama olemasolevate hoonete energiatõhususe suurendamist, millega aidatakse kaasa tervisliku sisekeskkonna saavutamisele, sealhulgas asbesti ja muude kahjulike ainete kõrvaldamisega, vältides kahjulike ainete ebaseaduslikku kõrvaldamist ning lihtsustades kehtivate õigusaktide, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2009/148/EÜ (6) ja (EL) 2016/2284 (7) järgimist.

(15)

Oluline on tagada, et meetmed, mille eesmärk on parandada hoonete energiatõhusust, ei keskenduks ainult hoone välispiirdele, vaid hõlmaks kõiki hoone asjakohaseid ehitusdetaile ja tehnosüsteeme, näiteks passiivelemente, mis on seotud passiivtehnoloogiaga, mille eesmärk on vähendada energiavajadust kütmisel või jahutamisel ning energiatarbimist valgustuse ja ventileerimise puhul ning parandada seeläbi soojus- ja visuaalset mugavust.

(16)

Riikide pikaajalistes renoveerimisstrateegiates peaksid kesksel kohal olema finantsmehhanismid ja -stiimulid ning finantseerimisasutuste kaasamine hoonete renoveerimisel energiatõhususe parandamiseks, ja neid tuleks liikmesriikides aktiivselt edendada. Sellised meetmed peaksid hõlmama energiatõhusate hüpoteeklaenude andmise soodustamist hoonete energiatõhusust parandavate sertifitseeritud renoveerimiste jaoks, avaliku sektori investeeringute soodustamist energiatõhusasse hoonefondi, näiteks avaliku ja erasektori partnerluse või vabatahtlike energiatõhususe lepingute kaudu, investeeringute arvatavate riskide vähendamist, tarbijatele selliste kättesaadavate ja läbipaistvate nõustamis- ja abivahendite pakkumist, nagu integreeritud teenuse kontaktpunktid energiatõhusamaks renoveerimiseks, samuti selliste muude meetmete ja algatuste rakendamist, millele osutatakse komisjoni arukate hoonete aruka rahastamise algatuses.

(17)

Looduspõhised lahendused, näiteks hästi läbimõeldud haljastus ning murukatused ja -seinad, mis pakuvad hoonetele isolatsiooni ja varju, aitavad vähendada energianõudlust, vähendades vajadust kütmise ja jahutamise järele ning parandades hoone energiatõhusust.

(18)

Ergutada tuleks niisuguste teadusuuringute ja katsete tegemist, mis on seotud uute lahendustega, mille eesmärk on parandada ajalooliste hoonete ja rajatiste energiatõhusust – samal ajal kultuuripärandit kaitstes ja säilitades.

(19)

Uute hoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul peaksid liikmesriigid soodustama alternatiivsete suure tõhususega süsteemide kasutuselevõttu, kui see on tehniliselt, funktsionaalselt ja majanduslikult teostatav, võttes kooskõlas riigisiseste ohutusnormidega arvesse ka siseruumide tervislikke kliimatingimusi, tuleohutust ning tugeva seismilisusega seotud riske.

(20)

Energiatõhususe poliitika eesmärkide saavutamiseks hoonete puhul tuleks energiamärgistega seotud läbipaistvuse suurendamiseks tagada, et nii sertifitseerimise kui ka energiatõhususe miinimumnõuete puhul on sätestatud kõik arvutusteks vajalikud näitajad ja neid kasutatakse järjepidevalt. Liikmesriigid peaksid võtma asjakohased meetmed, millega tagatakse näiteks, et hoones paikneva paigaldatud, asendatud või uuendatud kütte-, kliima- või vee soojendamise tehnosüsteemi tõhusus on hoone sertifitseerimise ja nõuetekohasuse kontrollimise huvides dokumenteeritud.

(21)

Tuleks kaaluda olemasolevatesse hoonetesse niisuguste isereguleerivate seadmete paigaldamist, mis reguleerivad temperatuuri taset igas ruumis eraldi või, kui see on põhjendatud, hoone osa kindlaksmääratud köetaval alal, kui see on majanduslikult teostatav, näiteks juhul, kui nende maksumus moodustab vähem kui 10 % asendatavate soojusgeneraatorite üldmaksumusest.

(22)

Innovatsioon ja uued tehnilised lahendused loovad ka võimaluse toetada hoonete kaudu CO2 heitkoguste vähendamist majanduses tervikuna, sealhulgas transpordisektoris. Näiteks saab hoonete kaudu aidata kaasa elektrisõidukite nutilaadimiseks vajaliku taristu väljakujunemisele ja samuti võimaldada liikmesriikidel kasutada autoakusid soovi korral energiaallikana.

(23)

Kombineerituna taastuvatest allikatest pärit elektri suurema osakaaluga toodavad elektrisõidukid vähem CO2-heiteid, mis toob kaasa parema õhukvaliteedi. Elektrisõidukid on oluline tegur üleminekul puhtale energiale, mis põhineb energiatõhususe meetmetel, alternatiivsetel kütustel, taastuvenergial ja energia paindliku haldamise innovatiivsetel lahendustel. Ehitusnormide mõju saab tõhusalt võimendada, kehtestades sihipärased nõuded, et toetada laadimistaristu kasutuselevõttu elu- ja mitteeluhoonete parklates. Liikmesriigid peaksid samuti nägema ette meetmed laadimistaristu kasutuselevõtu lihtsustamiseks, et kõrvaldada sellised takistused nagu huvide lahknemine ja haldusraskused, millega üksikisikust omanikud kokku puutuvad, kui nad soovivad oma parkimiskohta laadimispunkti paigaldada.

(24)

Juhtmetaristuga luuakse õiged tingimused laadimispunktide kiireks kasutuselevõtuks juhul, kui see on vajalik ja seal, kus see on vajalik. Liikmesriigid peaksid seetõttu tagama elektritranspordi tasakaalustatud ja kulutasuva arendamise. Eelkõige peaks elektritaristuga seonduvale olulisele renkonstrueerimisele järgnema asjakohase juhtmetaristu kasutuselevõtmine. Rakendades elektritranspordi nõudeid riigisisestes õigusaktides peaksid liikmesriigid võtma nõuetekohaselt arvesse võimalikke erinevaid tingimusi, nagu hoonete ja nendega külgnevate parklate omandiõigus, avalike parklate käitamine eraettevõtjate poolt ning hoonete toimimine nii eluhoonete kui ka mitteeluhoonetena.

(25)

Juba valmis kättesaadav taristu vähendab laadimispunkti paigaldamise kulusid üksikisikust omanike jaoks ja tagab elektrisõidukite kasutajatele juurdepääsu laadimispunktidele. Liidu tasandi elektritranspordi nõuete sätestamine parklakohtade eelseadmestamise ja laadimispunktide paigaldamise kohta on lähitulevikus tõhus viis elektrisõidukite kasutamise edendamiseks, võimaldades keskpikas ja pikas perspektiivis edasist arengut väiksemate kuludega.

(26)

Kui liikmesriigid kehtestavad alates 2025. aastast kehtima hakkavad nõuded minimaalse arvu laadimispunktide paigaldamise kohta rohkem kui kahekümne parkimiskohaga mitteeluhoonetesse, peaksid nad laadimispunktide proportsionaalse ja asjakohase kasutuselevõtu tagamiseks võtma arvesse asjakohaseid riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke tingimusi, samuti võimalikke erinevaid vajadusi ja olusid lähtuvalt piirkonnast, hoonetüübist, ühistranspordi kättesaadavusest ja muudest asjakohastest kriteeriumidest.

(27)

Mõnes eriliselt haavatavas geograafilises piirkonnas võib elektritranspordi nõuete täitmisel siiski esineda spetsiifilisi raskusi. See võib puudutada Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 349 kohaseid äärepoolseimaid piirkondi seoses nende kauguse, saarelise asendi, väikese pindala, raskete looduslike olude ja ilmastikutingimustega, samuti üliväikesi eraldatud võrke, mille elektrivõrk võib vajada arendamist, et tulla edaspidi toime kohaliku transpordi elektrifitseerimisega. Sellistel juhtudel peaks liikmesriikidel olema lubatud elektritranspordi nõudeid mitte kohaldada. Vaatamata sellele erandile võib transpordi elektrifitseerimine olla võimas vahend, et lahendada õhukvaliteedi või varustuskindluse probleeme, millega nendes piirkondades ja võrkudes sageli kokku puututakse.

(28)

Käesolevas direktiivis sätestatud ja direktiivi 2010/31/EL muudatusettepanekutes ette nähtud elektritranspordi taristu nõuete kohaldamisel peaksid liikmesriigid kaaluma tervikliku ja sidusa linnaplaneerimise vajalikkust, samuti alternatiivsete, ohutute ja säästvate transpordiliikide ning neid toetavate taristute edendamist, tagades näiteks sihtotstarbelise parkimistaristu elektrijalgratastele ja piiratud liikumisvõimega isikute sõidukitele.

(29)

Digitaalse ühtse turu ja energialiidu tegevuskavad tuleks omavahel kooskõlla viia ja need peaksid teenima ühiseid eesmärke. Energiasüsteemi digiteerimine muudab kiiresti energiamaastikku alates taastuvenergia lõimimisest kuni nutivõrkude ja nutivalmis hooneteni. Ehitussektori digiteerimist silmas pidades on liidu ühenduvuse eesmärgid ja kõrgjõudlusega sidevõrkude kasutuselevõtu eesmärgid tähtsad arukate kodude ja hästi ühendatud kogukondade loomise jaoks. Nutivalmis süsteemide ja digilahenduste edendamiseks tehiskeskkonnas tuleks ette näha sihtotstarbelised stiimulid. See pakub uusi energiasäästu saavutamise võimalusi, andes tarbijatele täpsemat teavet nende tarbimisharjumuste kohta ja võimaldades süsteemihalduril võrku tõhusamalt hallata.

(30)

Nutivalmiduse näitajat tuleks kasutada selleks, et mõõta hoone suutlikkust kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat ja elektroonilisi süsteeme, et kohandada hoone toimimine kasutaja ja elektrivõrgu vajadustele ning parandada hoonete energiatõhusust ja üldisi tõhususnäitajaid. Nutivalmiduse näitaja peaks suurendama hoonete omanike ja kasutajate teadlikkust hoone tehnosüsteemide elektroonilise seire ja hooneautomaatika väärtusest ning andma hoone kasutajatele kindluse seoses asjaomasest uuest tõhustatud funktsionaalsusest tuleneva tegeliku säästuga. Hoonete nutivalmiduse hindamise kava kasutamine peaks liikmesriikidele olema vabatahtlik.

(31)

Direktiivi 2010/31/EL tehnika arenguga kohandamiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada nimetatud direktiivi, määratledes nutivalmiduse näitaja ja kehtestades metoodika selle arvutamiseks. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (8) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(32)

Et tagada direktiivi 2010/31/EL, nagu seda on muudetud käesoleva direktiiviga, ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused seoses hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtliku ühtse liidu kava üksikasjadega. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (9).

(33)

Energiatõhususega seotud finantsmeetmete parima kasutamise tagamiseks hoonete renoveerimisel peaks need olema seotud renoveerimistööde kvaliteediga, võttes arvesse kavandatud või saavutatud energiasäästu. Need meetmed peaks seetõttu olema seotud renoveerimiseks kasutatud seadmete või materjali vastupidavusega ning paigaldaja sertifitseerimis- või kvalifikatsioonitasemega, energiaauditi või sellise renoveerimisega saavutatud parendustega, mida tuleks hinnata enne ja pärast renoveerimist antud energiamärgiste võrdlemise teel, standardväärtusi kasutades või mõne muu läbipaistva ja proportsionaalse meetodi abil.

(34)

Praegusi sõltumatuid energiamärgiste kontrollimise süsteeme võib kasutada nõuetekohasuse kontrollimiseks ja neid tuleks tõhustada, et tagada energiamärgiste kvaliteet. Kui sõltumatuid energiamärgiste kontrollimise süsteeme täiendatakse vabatahtliku andmebaasiga, mis läheb kaugemale käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi 2010/31/EL nõuetest, võib seda kasutada nõuetekohasuse kontrollimiseks ja piirkonna või riigi hoonefondi kohta statistiliste andmete saamiseks. Hoonefondi kohta on vaja kvaliteetseid andmeid ja neid on osaliselt võimalik koguda andmebaaside kaudu, mida praegu peaaegu kõik liikmesriigid loovad ja haldavad seoses energiamärgistega.

(35)

Komisjoni mõjuhinnangus leiti, et kütte- ja kliimasüsteemide ülevaatust käsitlevad sätted ei ole tõhusad, kuna need ei võimalda piisavalt tagada kõnealuste tehnosüsteemide algset ja jätkuvat töökindlust. Praegu ei kaaluta piisavalt isegi odavate ja väga lühikese tasuvusajaga energiatõhusate tehniliste lahenduste kasutamist, näiteks küttesüsteemi hüdraulilist tasakaalustamist või termostaatiliste reguleerventiilide paigaldamist või asendamist. Ülevaatusi käsitlevaid sätteid tuleks muuta, et tagada ülevaatuste parem tulemus. Kõnealustes muudatustes tuleks keskenduda keskküttesüsteemide ja kliimaseadmete ülevaatustele, samuti juhul, kui nad on kombineeritud ventilatsioonisüsteemidega. Kõnealustest muudatustest tuleks jätta välja väikesed küttesüsteemid, nagu elektrikütteseadmed ja puuküttega ahjud, kui nende puhul ei ületata direktiivi 2010/31/EL kohaseid künniseid, mille korral on ülevaatuse tegemine nõutav.

(36)

Ülevaatusi tehes ja hoone energiatõhususe kavandatud parandamise saavutamiseks tegelikkuses peaks eesmärgiks seadma küttesüsteemide, kliimaseadmete ja ventilatsioonisüsteemide tegeliku energiatõhususe parandamise reaalsetes oludes. Selliste süsteemide tegelik tõhusus sõltub energia kogusest, mida kasutatakse dünaamiliselt muutuvates tüüpilistes või keskmistes kasutustingimustes. Sellistes tingimustes kasutatakse tavaliselt vaid osa nominaalvõimsusest ning seetõttu peaks küttesüsteemide, kliimaseadmete ja ventilatsioonisüsteemide ülevaatus hõlmama hinnangut seadmete asjaomase suutlikkuse kohta parandada süsteemi tõhusust muutuvates tingimustes, näiteks osalise koormusega töötamise tingimustes.

(37)

On leitud, et ülevaatust asendavad eelkõige suurte süsteemide puhul tõhusalt hoone tehnosüsteemide elektrooniline seire ja hooneautomaatika, ning neil on suur potentsiaal pakkuda kulutasuvat ja märkimisväärset energiasäästu nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele. Selliste seadmete paigaldamist tuleks käsitada ülevaatuse kõige kulutasuvama alternatiivina suurte mitteeluhoonete ja piisava suurusega korterelamute puhul, kus nende tasuvusaeg on lühem kui kolm aastat, kuna need võimaldavad tegutseda esitatud teabe põhjal, tagades seeläbi aja jooksul energiasäästu. Väikeste süsteemide puhul peaks paigaldaja tehtav süsteemi tõhususe dokumenteerimine hõlbustama hoone kõikide tehnosüsteemide suhtes kehtestatud miinimumnõuetele vastavuse kontrollimist.

(38)

Praegu liikmesriikidele ette nähtud võimalus rakendada nõustamisel põhinevaid meetmeid alternatiivina küttesüsteemide, kliimaseadmete, kombineeritud kütte ja ventilatsioonisüsteemide ning kombineeritud kliimaseadmete ja ventilatsioonisüsteemide ülevaatusele, on vaja alles jätta, tingimusel et komisjonile esitatavas aruandes tõendatakse, et nende üldine mõju on samaväärne enne kõnealuste meetmete kohaldamist tehtud ülevaatuse mõjuga.

(39)

Küttesüsteemide ja kliimaseadmete korrapärase ülevaatuskorra rakendamine vastavalt direktiivile 2010/31/EL hõlmas märkimisväärseid liikmesriikide ja erasektori haldus- ja finantsinvesteeringuid, sealhulgas ekspertide koolitamist ja akrediteerimist, kvaliteedi tagamist ja kontrolli ning ülevaatuskulusid. Liikmesriigid, kes on võtnud vajalikud meetmed korrapäraste ülevaatuste tegemiseks ning rakendanud tõhusa ülevaatuskorra, võivad pidada asjakohaseks selle korra kasutamist jätkata, sealhulgas väiksemate küttesüsteemide ja kliimaseadmete puhul. Sellistel juhtudel ei peaks liikmesriigid olema kohustatud komisjoni nendest karmimatest nõuetest teavitama.

(40)

Ilma et see piiraks liikmesriikide valikuvõimalust kohaldada Euroopa Standardikomitee (CEN) poolt komisjoni volituse M/480 alusel välja töötatud hoonete energiatõhususe standardeid, oleks nimetatud standardite tunnustamisel ja edendamisel liikmesriikides positiivne mõju käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi 2010/31/EL läbivaatamisele.

(41)

Liginullenergiahooneid käsitlevas komisjoni soovituses (EL) 2016/1318 (10) on kirjeldatud, kuidas direktiivi 2010/31/EL rakendamisega on võimalik ühel ajal tagada nii hoonefondi ümberehitamine kui ka liikumine kestlikuma energiavarustuse suunas, mis ühtlasi toetab kütte- ja jahutusstrateegiat. Asjakohase rakendamise tagamiseks tuleks hoonete energiatõhususe arvutamise üldist raamistikku ajakohastada ja toetada hoone välispiirde energiatõhususe suurendamist, toetudes komisjoni volituse M/480 alusel CENi tehtud tööle. Liikmesriigid saavad täiendavalt esitada ka arvnäitajaid näiteks kogu hoone üldise energiatarbimise või kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta.

(42)

Käesolev direktiiv ei tohiks takistada liikmesriike kehtestamast rangemaid energiatõhususe nõudeid hoonete ja ehitusdetailide kohta, kui sellised nõuded ei ole vastuolus liidu õigusega. Kooskõlas direktiivide 2010/31/EL ja 2012/27/EL eesmärkidega võivad sellised nõuded teatavatel juhtudel, kui nende näol ei ole tegemist põhjendamatu turutõkkega, piirata muude kohaldatavate ühtlustamist käsitlevate liidu õigusaktide kohaste toodete paigaldamist või kasutamist.

(43)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt vähendada energia hulka, mida vajatakse hoonete tüüpilise kasutusega seotud energiatarbe rahuldamiseks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda ühiste eesmärkide, arusaamade ja ühise poliitilise tahtega loodava sidususe tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(44)

Käesolevas direktiivis austatakse täielikult liikmesriikide eripära ja erinevusi ning nende pädevust vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 194 lõikele 2. Lisaks sellele on käesoleva direktiivi eesmärk võimaldada parimate tavade vahetamist, et hõlbustada liidus üleminekut väga energiatõhusale hoonefondile.

(45)

Liikmesriigid kohustuvad vastavalt selgitavaid dokumente käsitlevale liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile (11) lisama põhjendatud juhtudel oma ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost asjaomase direktiivi osade ja ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(46)

Direktiive 2010/31/EL ja 2012/27/EL tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

2)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 2a

Pikaajaline renoveerimisstrateegia

1.   Iga liikmesriik koostab pikaajalise renoveerimisstrateegia nii avaliku kui ka erasektori elu- ja mitteeluhoonete renoveerimise toetamiseks kogu riigis, et saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega hoonefond, hõlbustades olemasolevate hoonete kulutasuvat ümberehitamist liginullenergiahooneteks. Iga pikaajaline renoveerimisstrateegia esitatakse kooskõlas kohaldatavate kavandamis- ja aruandluskohustustega ja see hõlmab järgmist:

2.   Iga liikmesriik koostab oma pikaajalise renoveerimisstrateegia raames meetmete ja riigi tasandil kindlaksmääratud mõõdetavate edusammude näitajatega tegevuskava, pidades silmas pikaajalist, aastaks 2050 seatud eesmärki vähendada liidus kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80–95 % võrreldes 1990. aastaga, tagada väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega riiklik hoonefond ning hõlbustada olemasolevate hoonete kulutasuvat ümberehitamist liginullenergiahooneteks. Tegevuskava hõlmab soovituslikke vahe-eesmärke aastateks 2030, 2040 ja 2050 ning täpsustab, kuidas need aitavad saavutada liidu energiatõhususe eesmärke vastavalt direktiivile 2012/27/EL.

3.   Selleks et toetada investeeringute tegemist renoveerimisse, mida on vaja lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamiseks, hõlbustavad liikmesriigid juurdepääsu asjakohastele mehhanismidele, mis on mõeldud

4.   Komisjon kogub ja levitab vähemalt avaliku sektori asutustele parimaid tavasid energiatõhususe nimel renoveerimise edukate avaliku ja erasektori rahastamiskavade kohta ning teavet väikesemahuliste energiatõhususe nimel tehtavate renoveerimisprojektide koondamise kavade kohta. Komisjon teeb kindlaks tarbija seisukohast parimad tavad renoveerimist soodustavate finantsstiimulite kohta, võttes arvesse kulutõhususe erinevusi liikmesriikide vahel, ning levitab neid tavasid.

5.   Oma pikaajalise renoveerimisstrateegia väljatöötamise toetamiseks korraldab iga liikmesriik enne pikaajalise renoveerimisstrateegia komisjonile esitamist selleteemalise avaliku konsultatsiooni. Iga liikmesriik avaldab oma avaliku konsultatsiooni tulemuste kokkuvõtte oma pikaajalise renoveerimisstrateegia lisana.

Iga liikmesriik määrab kindlaks pikaajalise renoveerimisstrateegia rakendamise jooksul kaasaval viisil konsulteerimise korra.

6.   Iga liikmesriik lisab pikaajalise renoveerimisstrateegia lisana oma pikaajalise renoveerimisstrateegia rakendamise üksikasjad, sealhulgas kavandatud poliitika ja meetmete kohta.

7.   Iga liikmesriik võib kasutada oma pikaajalisi renoveerimisstrateegiaid selleks, et tegeleda tuleohutuse ning tugeva seismilisuse seotud riskidega, mis mõjutavad energiatõhusat renoveerimist ja hoonete eluiga.“

3)

Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

Uued hooned

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada uute hoonete vastavus artikli 4 kohaselt sätestatud energiatõhususe miinimumnõuetele.

2.   Liikmesriigid tagavad, et enne uute hoonete ehitamise algust võetakse olemasolu korral arvesse alternatiivsete suure tõhususega süsteemide tehnilist, keskkonnaalast ja majanduslikku teostatavust.“

4)

Artikli 7 viies lõik asendatakse järgmisega:

„Liikmesriigid soodustavad oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul alternatiivsete, suure tõhususega süsteemide kasutamist, kui see on tehniliselt, funktsionaalselt ja majanduslikult teostatav, ning võtma arvesse siseruumide tervislikke kliimatingimusi ning tuleohutust ja tugeva seismilisusega seotud riske.“

5)

Artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

Hoone tehnosüsteemid, elektritransport ja nutivalmiduse näitaja

1.   Hoone tehnosüsteemide energiatarbimise optimeerimiseks määravad liikmesriigid kindlaks olemasolevatesse hoonetesse paigaldatavate tehnosüsteemide üldise energiatõhususe, nõuetekohase paigaldamise ja asjakohaste mõõtmete, korrigeerimise ja kontrolli süsteeminõuded. Liikmesriigid võivad kõnealuseid süsteeminõudeid kohaldada ka uutele hoonetele.

Süsteeminõuded määratakse kindlaks hoonete ja hoone osade uute tehnosüsteemide jaoks, samuti tehnosüsteemide asendamise ja ajakohastamise jaoks ning neid kohaldatakse tehnilise, funktsionaalse ja majandusliku teostatavuse piires.

Liikmesriigid näevad ette, et kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, oleksid uued hooned varustatud isereguleerivate seadmetega, mis reguleerivad temperatuuri taset igas ruumis eraldi või, kui see on vajalik, hoone osa kindlaksmääratud köetaval alal. Olemasolevates hoonetes nõutakse niisuguste isereguleerivate seadmete paigaldamist soojusgeneraatorite asendamisel, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.

2.   Rohkem kui kümne parkimiskohaga uute mitteeluhoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate mitteeluhoonete puhul tagavad liikmesriigid, et paigaldatakse vähemalt üks laadimispunkt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/94/EL (*3) tähenduses ja juhtmetaristu, st torud elektrijuhtmete jaoks, vähemalt iga viie parklakoha kohta, et võimaldada hiljem paigaldada elektrisõidukite jaoks laadimispunktid, kui

Komisjon annab 1. jaanuariks 2023 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru, mil määral võimaldab liidu ehituspoliitika elektritranspordi edendamisele kaasa aidata, ja teeb asjakohasel juhul ettepaneku sellega seoses meetmete võtmiseks.

3.   Liikmesriigid kehtestavad 1. jaanuariks 2025 nõuded minimaalse arvu laadimispunktide paigaldamise kohta kõikidesse mitteeluhoonetesse, millel on rohkem kui 20 parkimiskohta.

4.   Liikmesriigid võivad otsustada mitte kehtestada või kohaldada lõigetes 2 ja 3 osutatud nõudeid hoonete suhtes, mille omanik ja kasutaja on komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (*4) lisa I jaotises esitatud määratluse kohane väike või keskmise suurusega ettevõtja.

5.   Rohkem kui kümne parkimiskohaga uute eluhoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate eluhoonete puhul tagavad liikmesriigid, et paigaldatakse juhtmetaristu, st torud elektrijuhtmete jaoks, iga parklakoha kohta, et võimaldada hiljem paigaldada elektrisõidukite jaoks laadimispunktid, kui

6.   Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada lõikeid 2, 3 ja 5 teatavat liiki hoonete suhtes, kui

7.   Liikmesriigid näevad ette meetmed, et lihtsustada laadimispunktide kasutuselevõttu uutes ja olemasolevates elu- ja mitteeluhoonetes ning kaotada võimalikud õiguslikud takistused, muu hulgas seoses loa- ja heakskiitmismenetlustega, ilma et see piiraks liikmesriikide asjaõigust ja üürilepinguid käsitlevat õigust.

8.   Liikmesriigid kaaluvad vajadust hooneid, pehmet ja rohelist liikuvust ning linnaplaneerimist käsitleva sidusa poliitika järele.

9.   Liikmesriigid tagavad, et hoone tehnosüsteemi paigaldamisel, asendamisel või uuendamisel hinnatakse muudetud osa üldist energiatõhusust ja asjakohasel juhul muudetud süsteemi kui terviku üldist energiatõhusust. Tulemused dokumenteeritakse ja edastatakse hoone omanikule, et need oleksid käesoleva artikli lõike 1 kohaselt sätestatud miinimumnõuetele vastavuse tõendamiseks ja energiamärgise andmiseks kättesaadavad ja neid saaks selleks kasutada. Ilma et see piiraks artikli 12 kohaldamist, otsustavad liikmesriigid, kas nõuda uue energiatõhususe sertifikaadi väljaandmist.

10.   Komisjon võtab 31. detsembriks 2019 kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakti, millega täiendatakse käesolevat direktiivi, kehtestades hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtliku ühtse liidu kava. Hindamisel võetakse aluseks hoone või selle osa võime kohandada oma toimimist vastavalt kasutaja ja võrgu vajadustele ning parandada oma energiatõhusust ja üldisi tõhususnäitajaid.

Kooskõlas Ia lisaga on hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtliku ühtse liidu kava eesmärk järgmine:

11.   Olles eelnevalt konsulteerinud asjaomaste sidusrühmadega, võtab komisjon 31. detsembriks 2019 vastu rakendusakti, milles täpsustatakse käesoleva artikli lõikes 10 osutatud kava tõhusa rakendamise tehnilised üksikasjad, sealhulgas mittesiduva riigisisese katseetapi ajakava, ning selgitatakse, et kava on täienduseks artiklis 11 osutatud energiamärgistele.

Kõnealune rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 26 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

(*3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (ELT L 307, 28.10.2014, lk 1)."

(*4)  Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36).“"

6)

Artikli 10 lõige 6 asendatakse järgmisega:

„6.   Liikmesriigid seovad renoveerimise teel hoonete energiatõhususe suurendamiseks ette nähtud finantsmeetmed kavandatud või saavutatud energiasäästuga, nagu on kindlaks määratud ühes või mitmes järgmistest kriteeriumidest:

6a.   Energiamärgiste andmebaasid võimaldavad koguda andmeid asjaomaste hoonete arvutusliku või mõõdetud energiatarbimise kohta, hõlmates vähemalt neid üldkasutatavaid hooneid, millele artikli 12 kohaselt on antud artiklis 13 osutatud energiamärgis.

6b.   Vähemalt anonüümitud koondandmed, mis vastavad liidu ja riiklikele andmekaitsenõuetele, tehakse nõudmisel kättesaadavaks statistilise analüüsi ja teadusuuringute eesmärgil, ning hoone omanikule.“

7)

Artiklid 14 ja 15 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 14

Küttesüsteemide ülevaatus

1.   Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, et kehtestada hoones ruumide kütmiseks või kombineeritud kütmiseks ja ventileerimiseks ette nähtud üle 70 kW efektiivse nimivõimsusega küttesüsteemide, nagu soojusgeneraatori, kontrollisüsteemi ja tsirkulatsioonipumba (-pumpade) juurdepääsetavate osade korrapärane ülevaatus. Selline ülevaatus hõlmab hoone küttevajadusest lähtuvat soojusgeneraatori tõhususe ja võimsuse hindamist ning võtab vajaduse korral arvesse küttesüsteemi või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi võimekust oma tõhusust tüüpilistes või keskmistes kasutustingimustes optimeerida.

Kui küttesüsteemi või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi ei ole muudetud või hoone küttevajadus ei ole pärast käesoleva lõike kohast ülevaatust muutunud, võivad liikmesriigid otsustada, et soojusgeneraatori võimsuse hindamist ei pea kordama.

2.   Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hoone tehnosüsteemid, mis on sõnaselgelt hõlmatud kokkulepitud energiatõhususe kriteeriumiga või lepinguliste tingimustega, milles on täpsustatud energiatõhususe parandamise kokkulepitud tase, näiteks energiatõhususe lepingutega, või hoone tehnosüsteemid, mida käitab kommunaal- või võrguettevõtja ning mille suhtes kohaldatakse seetõttu energiatõhususe jälgimise meetmeid süsteemi poolel, kui sellise lahenduse üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohaste meetmete võtmisest tuleneva mõjuga.

3.   Alternatiivina lõikele 1 ja tingimusel, et üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohase mõjuga, võivad liikmesriigid otsustada võtta meetmeid tagamaks, et kasutajatele antakse nõu soojusgeneraatorite asendamise, küttesüsteemide või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemide muude muudatuste ja alternatiivsete lahenduste kohta, et hinnata kõnealuste süsteemide tõhusust ja sobivat suurust.

Enne kui iga liikmesriik kohaldab käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud alternatiivseid meetmeid, esitab ta komisjonile aruande, milles tõendatakse kõnealuste meetmete ning lõikes 1 osutatud meetmete samaväärsust.

Aruanne esitatakse kooskõlas kohaldatavate kavandamis- ja aruandluskohustustega.

4.   Liikmesriigid kehtestavad nõuded tagamaks, et mitte-eluhooned, mille küttesüsteemi või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi efektiivne nimivõimsus on üle 290 kW, oleksid aastaks 2025 varustatud automatiseerimis- ja juhtimissüsteemiga, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.

Hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteem suudab

5.   Liikmesriigid võivad kehtestada nõuded tagamaks, et eluhooned on varustatud