9.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 36/1

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 on komisjonile antud õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekavad, mida on võimalik üks kord uuendada ja mis põhinevad ühistel soovitustel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 1394/2014 (2) kehtestati tagasiheitekava seoses teatavate pelaagiliste liikide püügiga edelapiirkonna vetes, et lihtsustada teatavate paindlikkusmehhanismide abil lossimiskohustuse rakendamist.

(4)

Artikli 15 lõike 5 punkti c alapunkti ii kohaselt nähti kõnealuse tagasiheitekavaga muu hulgas ette teatavad erandid kõikide liikide lossimiskohustusest seoses suurte kuludega soovimatu saagi käsitlemiseks selliste püügivahendite korral, kus soovimatu saak ühe püügivahendi kohta ei ületa mitmeaastases kavas kehtestatavat teatavat protsenti kõnealuse püügivahendi aastasest kogusaagist (edaspidi „vähese tähtsusega erandid“).

(5)

Delegeeritud määruse (EL) nr 1394/2014 artikli 5 kohaselt kaotab tagasiheitekava kehtivuse 31. detsembril 2017.

(6)

Belgial, Prantsusmaal, Madalmaadel, Portugalil ja Hispaanial on otsene huvi kalavarude majandamiseks edelapiirkonna vetes. Pärast konsulteerimist edelapiirkonna vete nõuandekomisjoni ja pelaagiliste liikide nõuandekomisjoniga esitasid kõnealused liikmesriigid 2. juunil 2017 komisjonile ühise soovituse.

(7)

Ühises soovituses tehti ettepanek pikendada tagasiheitekavas sätestatud vähese tähtsusega erandite kestust järgmistel läbivaadatud tagasiheitetasemetel:

(8)

Selleks et põhjendada soovitatud vähese tähtsusega erandeid, esitasid liikmesriigid tõendid, mis hõlmasid ebaproportsionaalselt suuri kulusid asjaomaste kalavarude soovimatu saagi käitlemisel. Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) ekspertide töörühm vaatas kõnealuse tõendusmaterjali läbi ja leidis, et ühistes soovitustes on vähese tähtsusega erandi toetuseks esitatud soovimatu saagi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta põhjendatud argumendid, mida mõnel juhul toetab ka kulude kvalitatiivne hinnang. Eespool öeldut arvesse võttes ja esitatuist erinevate teaduslike andmete puudumisel on asjakohane pikendada vähese tähtsusega erandi kestust vastavalt ühises soovituses kavandatud protsendimääradele, järgides tasemeid, mis ei ületa määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohaselt lubatud tasemeid.

(9)

Delegeeritud määruse (EL) nr 1394/2014 artiklites 2 ja 4 on vastavalt sätestatud ellujäämuse erand anšoovise, stauriidide ja makrelli väikesemahulise seinnoodapüügi suhtes ning kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõt anšoovise puhul. STECF andis kõnealustele meetmetele positiivse hinnangu 2014. aastal. Komisjon leiab, et tõendid, millel kõnealune hinnang põhines, kehtivad järgmised kolm aastat. Seepärast on asjakohane pikendada kõnealuste meetmete kohaldamist 2020. aastani.

(10)

Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) nr 1394/2014 vastavalt muuta.

(11)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Kuna komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 1394/2014 kehtestatud tagasiheitekava lõpeb 31. detsembril 2017, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2018,

1)

Artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Vähese tähtsusega erandid

Erandina määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikest 1 võib tagasi heita järgmised kogused:

2)

Artikli 5 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Seda kohaldatakse 1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2020.“

9.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 36/4

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 on komisjonile antud õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekavad, mida on võimalik üks kord uuendada ja mis põhinevad ühistel soovitustel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 1395/2014 (2) kehtestati tagasiheitekava seoses teatavate väikeste pelaagiliste liikide püügiga ja tööndusliku kalapüügiga Põhjameres, et lihtsustada teatavate paindlikkusmehhanismide abil lossimiskohustuse rakendamist.

(4)

Kõikide liikide lossimiskohustuse suhtes tehtavaid erandeid võib täpsustada vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktile c seoses liikidega, mille puhul teaduslikest tõenditest nähtub, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada või kus soovimatu saagi käsitlemine hõlmab ebaproportsionaalselt suuri kulusid (vähese tähtsusega erandid).

(5)

Belgial, Taanil, Prantsusmaal, Saksamaal, Madalmaadel, Rootsil ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks Põhjameres. Pärast konsulteerimist Põhjamere nõuandekomisjoni ja pelaagiliste liikide nõuandekomisjoniga esitasid kõnealused liikmesriigid 31. mail 2017 komisjonile ühise soovituse.

(6)

Ühises soovituses tehakse ettepanek kohaldada 2018., 2019. ja 2020. aastal vähese tähtsusega erandit kuni 1 % makrelli, stauriidide, heeringa ja merlangi aastasest kogusaagist väikeste pelaagiliste liikide püügi puhul, mille sihtliigid ICESi IVb ja c rajoonis lõuna pool 54° põhjalaiust on makrell, stauriidid ja heeringas ning mille jaoks kasutatakse kuni 25-meetrise kogupikkusega pelaagilise püügi traale (OTM ja PTM).

(7)

Liikmesriigid esitasid tõendid, millega näidati, et asjaomaste liikide soovimatu saagi käitlemise kulud on ebaproportsionaalselt suured. Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) vaatas tõendid läbi. STECF märkis, et vähese tähtsusega erand võib motiveerida asjaomaseid laevu kohandama oma tegutsemistavasid ja jätkata uurimistegevust selektiivsuse suurendamiseks. Seega võib soovitatud erandi lisada delegeeritud määrusesse (EL) nr 1395/2014.

(8)

Tagasiheitekava kestust tuleks seega pikendada 31. detsembrini 2020.

(9)

Delegeeritud määruse (EL) nr 1395/2014 artiklites 2, 4 ja 4a on vastavalt sätestatud ellujäämuse erand makrelli- ja heeringasaagi suhtes seinnoodaga kalapüügi puhul, saagi dokumenteerimine ja kilupüügi tehnilised meetmed. Ellujäämuse erandile andis positiivse hinnangu STECF 2014. aastal ja kilupüügi tehnilistele meetmetele andis positiivse hinnangu Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu (ICES) 2017. aastal. Komisjon leiab, et tõendid, millel kõnealune hinnang põhines, kehtivad järgmised kolm aastat. Seepärast on asjakohane pikendada meetmete kohaldamist 2020. aastani.

(10)

Delegeeritud määrust (EL) nr 1395/2014 ja selle lisa tuleks vastavalt muuta.

(11)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Kuna komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 1395/2014 kehtestatud tagasiheitekava lõpeb 31. detsembril 2017, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2018,

1)

Artikli 3 pealkiri asendatakse järgmisega: „Vähese tähtsusega erandid 2015. ja 2016. aastal“

2)

Lisatakse järgmine artikkel 3a:

„Artikkel 3a

Vähese tähtsusega erandid 2018., 2019. ja 2020. aastal

Erandina määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikest 1 võib 2018., 2019. ja 2020. aastal tagasi heita kuni 1 % makrelli, stauriidide, heeringa ja merlangi aastasest kogusaagist pelaagilise traalpüügi puhul, mille sihtliigid ICESi IVb ja c rajoonis lõuna pool 54° põhjalaiust on makrell, stauriidid ja heeringas ning mille jaoks kasutatakse kuni 25-meetrise kogupikkusega pelaagilise püügi traale (OTM ja PTM).“

3)

Artikli 5 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Seda kohaldatakse 1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2020.“

4)

Lisa asendatakse käesoleva määruse lisas esitatud tekstiga.

9.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 36/8

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 on komisjonile antud õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekavad, mida on võimalik üks kord uuendada ja mis põhinevad ühistel soovitustel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 1393/2014 (2) kehtestati tagasiheitekava seoses teatavate pelaagiliste liikide püügiga loodepiirkonna vetes, et lihtsustada teatavate paindlikkusmehhanismide abil lossimiskohustuse rakendamist.

(4)

Belgial, Prantsusmaal, Iirimaal, Madalmaadel, Hispaanial ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks loodepiirkonna vetes. Pärast konsulteerimist loodepiirkonna vete nõuandekomisjoni ja pelaagiliste liikide nõuandekomisjoniga esitasid kõnealused liikmesriigid 31. mail 2017 komisjonile ühise soovituse.

(5)

Kõikide liikide lossimiskohustuse suhtes tehtavaid erandeid võib täpsustada vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktile b seoses liikidega, mille puhul teaduslikud tõendid näitavad suurt ellujäämismäära (edaspidi „ellujäämismääral põhinevad erandid“).

(6)

Ühises soovituses tehakse ettepanek kohaldada teatavatel tingimustel 2019. ja 2020. aastal ellujäämismääral põhinevat erandit ringnoodaga püütud makrelli ja heeringa suhtes, keskendudes kvoodivälistele liikidele ICESi VIIe ja VIIf rajoonis. Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) vaatas läbi liikmesriikide poolt kõnealuse erandi õigustamiseks esitatud tõendid. STECF jõudis järeldusele, et soovitatud erandit toetavad tõendid sarnanesid selliseid muid erandeid põhjendavate tõenditega, mis sisaldusid eelmises tagasiheitekavas ja mida STECF oli eelnevalt hinnanud. Kõikide liikide lossimiskohustuse suhtes tehtavaid erandeid võib täiendavalt täpsustada vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktile c seoses liikidega, mille puhul teaduslikest tõenditest nähtub, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada, või kus soovimatu saagi käsitlemine hõlmab ebaproportsionaalselt suuri kulusid (vähese tähtsusega erandid).

(7)

Ühises soovituses tehakse ettepanek kohaldada vähese tähtsusega erandit 2018. aastal kuni 6 % ning 2019. ja 2020. aastal kuni 5 % põhjaputassuu (Micromesistius poutassou) aastasest kogusaagist tööndusliku pelaagilise traalpüügi puhul, mille sihtliik on ICESi Vb, VI ja VII rajoonis põhjaputassuu ja mis töödeldakse laevapardal surimiks. Asjaomased liikmesriigid esitasid tõendid, millega näidati, et suuremat selektiivsust ei ole võimalik saavutada ja et soovimatu saagi käitlemise kulud on ebaproportsionaalselt suured. STECF vaatas soovitatud erandi läbi ja jõudis järeldusele, et see on piisavalt põhjendatud. Seega võib soovitatud erandi lisada delegeeritud määrusesse (EL) nr 1393/2014.

(8)

Ühises soovituses tehakse ettepanek kohaldada vähese tähtsusega erandit 2018. aastal kuni 6 % ning 2019. ja 2020. aastal kuni 5 % pikkuim-tuuni (Thunnus alalunga) aastasest kogusaagist kaksiktraalnoodaga (PTM) püügi puhul, mille sihtliik on ICESi VII alapiirkonnas pikkuim-tuun. Liikmesriigid esitasid tõendid, millega näidati, et soovimatu saagi ladustamise ja käitlemise kulud on nii merel kui ka kaldal ebaproportsionaalselt suured. STECF vaatas liikmesriikide esitatud tõendid läbi. STECF mainis oma hinnangus ohtu seoses saagi valikulise omandamisega. Sellega seoses tuleks märkida, et nõukogu määruse (EÜ) nr 850/1998 (3) artikli 19a lõike 3 kohaselt ei kohaldata valikulise püügi keeldu selliste liikide saagi suhtes, mis on määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 4 kohaselt lossimiskohustusest vabastatud. Seega võib soovitatud erandi lisada delegeeritud määrusesse (EL) nr 1393/2014.

(9)

Ühises soovituses tehakse ettepanek kohaldada 2018., 2019. ja 2020. aastal vähese tähtsusega erandit kuni 1 % makrelli (Scomber scombrus), stauriidide (Trachurus spp.), heeringa (Clupea harengus) ja merlangi (Merlangius merlangus) aastasest kogusaagist väikeste pelaagiliste liikide püügi puhul, mille sihtliigid on ICESi VIId rajoonis makrell, stauriidid ja heeringas ning mille jaoks kasutatakse kuni 25-meetrise kogupikkusega pelaagilise püügi traale (OTM ja PTM). STECF vaatas läbi liikmesriikide poolt kõnealuse erandi õigustamiseks esitatud tõendid. STECF märkis, et vähese tähtsusega erand võib motiveerida asjaomaseid laevu kohandama oma tegutsemistavasid ja jätkama uurimistegevust selektiivsuse suurendamiseks. Seega võib asjaomase erandi lisada delegeeritud määrusesse (EL) nr 1393/2014.

(10)

Tagasiheitekava kestust tuleks seega pikendada 31. detsembrini 2020.

(11)

Delegeeritud määruse (EL) nr 1393/2014 artiklis 2 on sätestatud erand seoses ellujäämusega makrelli- ja heeringasaagi suhtes seinnoodaga kalapüügi puhul. STECH andis kõnealusele meetmele positiivse hinnangu 2014. aastal. Komisjon leiab, et tõendid, millel kõnealune hinnang põhines, kehtivad järgmised kolm aastat. Seepärast on asjakohane pikendada meetme kohaldamist 2020. aastani.

(12)

Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) nr 1393/2014 ja selle lisa vastavalt muuta.

(13)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Kuna komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 1393/2014 kehtestatud tagasiheitekava lõpeb 31. detsembril 2017, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2018,

1)

Artiklisse 2 lisatakse lõige 6:

„6.   Erandina määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikest 1 ei kohaldata lossimiskohustust 2019. ja 2020. aastal ringnoodaga selliste pelaagiliste liikide sihtpüügil püütud makrelli ja heeringa suhtes, mille suhtes ei kohaldata kvoote ICESi VIIe ja VIIf rajoonis, kui käesoleva artikli lõigetes 1–5 ja artiklis 4 sätestatud nõuded on täidetud mutatis mutandis.“

2)

Artikli 3 pealkiri asendatakse järgmisega: „Vähese tähtsusega erandid 2015., 2016. ja 2017. aastal“.

3)

Lisatakse järgmine artikkel 3a:

„Artikkel 3a

Vähese tähtsusega erandid 2018., 2019. ja 2020. aastal

Erandina määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikest 1 võib tagasi heita järgmised kogused:

4)

Artikli 5 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Seda kohaldatakse 1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2020.“

5)

Lisa asendatakse käesoleva määruse lisas esitatud tekstiga.

9.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 36/13

(1)

Selleks et kaitsta mõõkkala noori isendeid, on Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) soovituse 16–05 lõigetes 15 ja 17 kehtestatud Vahemeres püütud mõõkkala alammõõt. Kõnealusest alammõõdust väiksemat mõõkkala, mis on püütud püügi või kaaspüügina, sh sportliku ja harrastuskalapüügi käigus, on keelatud pardal hoida, ümber laadida, transportida, säilitada, lossida, müüa, müügiks välja panna või pakkuda.

(2)

Lisaks peavad aktiivselt mõõkkala püüdvad laevad soovituse 16–05 punkti 17 kohaselt heitma tagasi juhuslikult püütud alammõõdust väiksemad mõõkkalad, kui juhupüügiga püütud mõõkkala osakaal ületab 5 % mõõkkala kogusaagist.

(3)

Sportliku ja harrastuskalapüügi puhul on ICCATi soovituse 16–05 punktide 23 ja 26 kohaselt keelatud püüda, pardal hoida, ümber laadida või lossida rohkem kui ühte mõõkkala laeva kohta päevas. Tuleks võtta vajalikud meetmed, et tagada võimalikult suures ulatuses sportliku ja harrastuskalapüügi käigus elusana püütud mõõkkala, eelkõige noorkalade tagasi heitmine.

(4)

ICCATi soovituse 16–05 punkti 30 kohaselt võivad laevad, millel ei ole luba aktiivselt Vahemeres mõõkkala püüda, hoida pardal mõõkkala koguses, mis ei ületa kaaspüügi piirnormi laeva ja püügioperatsiooni kohta. Liikmesriigid peaksid oma iga-aastastes püügikavades kehtestama kaaspüügi piirnormi ja esitama selle komisjonile. Laevad, millel ei ole lubatud aktiivselt püüda Vahemeres mõõkkala, ei tohiks pardal hoida Vahemere mõõkkala kaaspüüki, mis ületab riiklikes iga-aastased püügikavades kehtestatud piirnorme.

(5)

Selleks et tagada kooskõla ICCATi soovituse 16–05 ja Euroopa Liidu õiguse vahel, ei tuleks määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 1 sätestatud lossimiskohustust kohaldada Vahemeres mõõkkala püügiga tegelevate liidu laevade suhtes.

(6)

Komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2015/98 (2) tuleks muuta, et lisada uued sätted ICCATi soovituses 16–05 kehtestatud püügitingimusi arvestades.

(7)

Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 1 sätestatud ajakavale, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist,

1)

Artiklit 5 muudetakse järgmiselt.

2)

Lisatakse uus artikkel 5a:

„Artikkel 5a

Vahemere mõõkkala

1.   Erandina määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikest 1 on keelatud püüda ning pardal hoida, ümber laadida, lossida, transportida, säilitada, müüa, müügiks välja panna või pakkuda mõõkkala (Xiphias gladius), mis on saadud püügi või kaaspüügina, sealhulgas sportlikku ja harrastuskalapüügi käigus,

2.   Erandina lõikest 1 võivad mõõkkala aktiivselt püüdvad kalalaevad pardal hoida, ümber laadida, lossida, transportida, säilitada, müüa, müügiks välja panna või pakkuda juhupüügina püütud mõõkkala, mis on alammõõdust väiksem, tingimusel et selline püük ei ületa 5 % selliste laevade saagi kogumassist või püütud kalade arvust.

3.   Erandina määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikest 1 ei hoita mõõkkala aktiivselt mittepüüdvate laevade pardal mõõkkala koguses, mis ületab kaaspüügi piirnormi, mille liikmesriigid on oma iga-aastastes püügikavades kehtestanud parda hoitava kogusaagi kohta massi või püütud kalade arvu alusel.

4.   Erandina määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikest 1 on sportliku ja harrastuskalapüügi käigus keelatud püüda, pardal hoida, ümber laadida või lossida rohkem kui ühte mõõkkala laeva kohta päevas. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada ja lihtsustada sportliku ja harrastuskalapüügi käigus elusana püütud mõõkkala vabastamist.“

9.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 36/15

(1)

Määruses (EÜ) nr 882/2004 on sätestatud Euroopa Liidu (EL) toidu-, sööda- ja loomatervishoiualaste referentlaborite (edaspidi „ELi referentlaborid“) üldised ülesanded, kohustused ja nõuded. Vastavalt kõnealusele määrusele vastutavad ELi referentlaborid eelkõige riiklike referentlaborite analüüsimeetodite üksikasjadega varustamise ja selliste meetodite rakendamise kooskõlastamise eest. ELi toidu ja sööda referentlaborid on loetletud kõnealuse määruse VII lisa I osas. Söödas ja toidus esinevate saasteainete valdkonnas määrati ELi referentlabor söödas ja toidus sisalduvate raskemetallide jaoks, ELi referentlabor mükotoksiinide jaoks, ELi referentlabor polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (PAH) jaoks ning ELi referentlabor söödas ja toidus sisalduvate dioksiinide ja PCBde jaoks.

(2)

Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus, mis praegu majutab ELi referentlaborit söödas ja toidus sisalduvate raskemetallide jaoks, ELi referentlaborit polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (PAH) jaoks ning alates 2006. aastast ELi referentlaborit söödas ja toidus sisalduvate mükotoksiinide jaoks, teatas tervise ja toiduohutuse peadirektoraadile, et ei soovi alates 1. jaanuarist 2018 enam kõnealuseid ELi referentlaboreid majutada.

(3)

Eespool nimetatud valdkondades sõltub ametlike kontrollide ja muude kontrollitegevuste tõhusus analüüsimeetodite kvaliteedist, ühtlusest ja usaldusväärsusest ning ametlike laborite tehtud analüüsitulemustest, samuti on vaja pidevalt edendada ühtsete analüüsimeetodite kasutamist. Oluline on kõnealuste valdkondade ELI referentlaborid säilitada ning seepärast on vaja määrata uued ELi referentlaborid. Kuna alates 2006. aastast on tehtud kindlaks uued esmatähtsad prioriteedid metallide, lämmastikühendite, töötlemisel tekkivate saasteainete ja taimetoksiinide valdkonnas, on vaja laiendada uute määratavate ELi referentlaborite tegevuste ja ülesannete ulatust.

(4)

Seepärast tuleks praeguste ELi referentlaborite tegevuste ja ülesannete ulatust laiendada järgmiselt: söödas ja toidus sisalduvate raskemetallide valdkonnas määratud labori puhul kõigile söödas ja toidus sisalduvatele metallidele; lämmastikuühenditele, polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (PAH) valdkonnas määratud labori puhul kõigile töötlemisel tekkivatele saasteainetele ning söödas ja toidus sisalduvate mükotoksiinide valdkonnas määratud labori puhul söödas ja toidus sisalduvatele mükotoksiinidele ja taimetoksiinidele.

(5)

Seepärast kuulutas komisjon 23. jaanuaril 2017 välja konkursi, et valida ja määrata ELi referentlabor eespool nimetatud valdkondades. ELi referentlaboriks tuleks määrata järgmised valitud laborid: National Food Institute, Technical University of Denmark (Taani) ELi referentlaboriks söödas ja toidus sisalduvate metallide ja lämmastikuühendite jaoks, labor National Food Institute, Technical University of Denmark (Taani) ELi referentlaboriks töötlemisel tekkivate saasteainete jaoks ning labor RIKILT (Stichting Wageningen Research) (Madalmaad) ELi referentlaboriks söödas ja toidus sisalduvate mükotoksiinide ja taimetoksiinide jaoks.

(6)

Võttes arvesse muude klooritud püsisaasteainete kui polüklooritud bifenüülide (PCB) ja dioksiinide, broomitud püsisaasteainete ning fluoritud püsisaasteainete suurenevat tähtsust sööda ja toidu ohutuse jaoks, on asjakohane laiendada ka söödas ja toidus sisalduvate dioksiinide ja PCBde valdkonnas määratud ELi referentlabori tegevuste ja ülesannete ulatust kõigile söödas ja toidus sisalduvatele halogeenitud püsivatele orgaanilistele saasteainetele (POP). Seetõttu tuleks kõnealuse ulatuse laiendamise kajastamiseks ELi referentlabor söödas ja toidus sisalduvate dioksiinide ja PCBde jaoks nimetada ümber ELi referentlaboriks söödas ja toidus sisalduvatele halogeenitud püsivate orgaaniliste saasteainete jaoks.

(7)

Seepärast tuleks määruse (EÜ) nr 882/2004 VII lisa I osa vastavalt muuta.

(8)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee arvamusega,

9.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 36/18

(1)

Nõukogu direktiiviga 92/65/EMÜ (2) nähakse ette alternatiivne marutaudi karantiinisüsteem, mida kohaldatakse teatavate kodukiskjaliste sisenemise suhtes liikmesriikide territooriumile. Vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 16 teisele lõigule nähakse nimetatud karantiinisüsteemis koerte, kasside ja valgetuhkrute teatavatest kolmandatest riikidest impordi korral ette loomade vaktsineerimise tõhususe kontroll antikehade tiitrimise teel.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 576/2013 (3) artikli 10 lõike 1 punktiga c on sellised kontrollid ette nähtud ka teatavatest kolmandatest riikidest pärit koerte, kasside ja valgetuhkrute mittekaubandusliku liikumise korral.

(3)

Otsusega 2000/258/EÜ on Prantsusmaal Nancys asuv asutus Agence française de sécurité sanitaire des aliments (edaspidi „AFSSA“) määratud marutaudivastaste vaktsiinide tõhususe seireks kasutatavate seroloogiliste testide standardimiseks vajalike kriteeriumide kehtestamise eest vastutavaks eriuurimisinstituudiks. AFSSA on nüüd liidetud asutusega Agence nationale de sécurité sanitaire de l'alimentation, de l'environnement et du travail (ANSES) Prantsusmaal.

(4)

Otsusega 2000/258/EÜ on muu hulgas ette nähtud, et ANSES peab hindama kolmandate riikide laboreid, kes on esitanud taotluse teha seroloogilisi teste marutaudivastaste vaktsiinide tõhususe seireks.

(5)

Brasiilia pädev asutus on esitanud taotluse Belo Horizontes asuva labori „TECSA LABORATÓRIOS LTDA“ heakskiitmiseks ning ANSES on andnud positiivse hinnangu ja esitanud 23. oktoobril 2017 selle labori kohta komisjonile positiivse hindamistulemuse.

(6)

Vastavalt otsusele 2000/258/EÜ São Paulos asuvale laborile „Instituto Pasteur“31. jaanuaril 2006 antud luba on vastavalt komisjoni otsusele 2010/436/EL (4) tühistatud pärast seda, kui ANSES andis 30. septembri 2011 sellele laboratooriumile negatiivse hinnangu ning esitas selle komisjonile.

(7)

Brasiilia pädev asutus on esitanud taotluse São Paulos asuva labori „Instituto Pasteur“ uuesti heakskiitmiseks ning ANSES on andnud positiivse hinnangu ja esitanud 23. oktoobril 2017 selle labori kohta komisjonile positiivse hindamistulemuse.

(8)

Vene Föderatsiooni pädev asutus on esitanud taotluse Moskvas asuva labori „NoviStem LLC“ ja Volginskis asuva labori „Institute of Veterinary Medicine Biotechnology LLC (IBVM)“ heakskiitmiseks ning ANSES on andnud positiivse hinnangu ja esitanud 23. oktoobril 2017 nende laborite kohta komisjonile positiivse hindamistulemuse.

(9)

Seetõttu tuleks Belo Horizontes asuvale laborile „TECSA LABORATÓRIOS LTDA“, São Paulos asuvale laborile „Instituto Pasteur“, Moskvas asuvale laborile „NoviStem LLC“ ning Volginskis asuvale laborile „Institute of Veterinary Medicine Biotechnology LLC (IBVM)“ anda luba teha koertele, kassidele ja valgetuhkrutele seroloogilisi teste marutaudivastaste vaktsiinide tõhususe seireks.

(10)

Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee arvamusega,

a)

b)

c)

d)

9.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 36/20

(1)

Komisjoni rakendusotsusega (EL, Euratom) 2016/2366 (2) nähakse ette kord, mille alusel liikmesriigid edastavad komisjonile teavet omavahendite süsteemi raames.

(2)

Tuleks välja töötada näidised A- ja B-raamatupidamisarvestuse igakuiste aruannete edastamiseks, et sellise raamatupidamisarvestuse kohta oleks võimalik koostada struktureeritud aruandeid. Tuleb selgitada, et „sissenõutud summad“ kajastavad liikmesriikide täidetud rahalisi kohustusi teha kättesaadavaks traditsioonilised omavahendid ja mitte ainult makseid, mis liikmesriigid on saanud ettevõtjatelt, kes peavad tasuma tollimaksu. „Sissenõutud summad“ peaksid seetõttu sõnaselgelt hõlmama summasid, mis on tehtud ELi eelarve jaoks kättesaadavaks, sest loobumine nende sissenõudmisest võlgnikelt tuleneb liikmesriikide haldusvigadest või liikmesriikide hooletusest summade sissenõudmisel. Aruannetes tuleks esitada lisateavet, et suurendada nende selgust ja läbipaistvust.

(3)

Kõiki vastavalt määruse (EL, Euratom) nr 609/2014 artiklile 9 komisjoni arvepidamises traditsiooniliste omavahenditena kättesaadavaks tehtud summasid tuleks kajastada raamatupidamisaruannetes ja nende lisades. Tagamaks, et kõik summad on kirjendatud, ka need, mis on tehtud kättesaadavaks pärast määruse (EL, Euratom) nr 609/2014 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud tähtaega, tuleks A-raamatupidamisarvestuse aruande lisades esitada lisateavet.

(4)

Määruse (EL, Euratom) nr 609/2014 artikli 13 lõikes 3 osutatud aruanne peaks sisaldama kõiki vajalikke andmeid, et põhjalikult uurida põhjusi, mis takistasid liikmesriigil teha kättesaadavaks summasid, mis ületavad 100 000 eurot ja mis on loetud või kuulutatud sissenõudmisele mittekuuluvateks, ning liikmesriigi poolt summade sissenõudmiseks võetud meetmeid. Rakendusotsuse (EL, Euratom) 2016/2366 kohaselt esitatud aruanded ei ole alati ammendavad ja seetõttu tuleb esitada asjaomasele liikmesriigile lisateabe päring. Seetõttu tuleb olemasolevatesse vormidesse lisada täiendavad elemendid ja selgitused, nagu üksikasjad tekkinud võla ja nõude kindlaksmääramisele viinud sündmuste, vastastikuse abi ning makse ja sissenõudmisprotsessi kohta.

(5)

Arvesse tuleb võtta alates 1. oktoobrist 2016 kohaldatava nõukogu määrusega (EL, Euratom) 2016/804 (3) määrusesse (EL, Euratom) nr 609/2014 tehtud muudatusi seoses võimaliku vabastusega kohustusest teha liidu eelarve jaoks kättesaadavaks need traditsiooniliste omavahendite summad, mida ei ole võimalik sisse nõuda liidu finantshuve mõjutavate kriminaaluurimiste kahjustamise vältimise eesmärgil edasi lükatud raamatupidamisarvestusse kandmise või tollivõlgadest teatamise edasilükkamise tõttu.

(6)

Selleks et anda liikmesriikidele aega kohaneda määruse (EL, Euratom) nr 609/2014 artikli 6 lõike 4 ja artikli 13 lõike 3 kohase aruandluse vormide muudatustega, tuleb ette näha üleminekuperiood.

(7)

Selguse ja õiguskindluse huvides tuleks rakendusotsus (EL, Euratom) 2016/2366 kehtetuks tunnistada,

9.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 36/33

(1)

Komisjoni rakendusotsusega (EL, Euratom) 2016/2365 (2) on nähtud ette kord, mille alusel liikmesriigid edastavad komisjonile teavet omavahendite süsteemi raames.

(2)

Pettustest ja eeskirjade eiramistest tuleks teatada struktureeritud viisil ja need teated peaksid sisaldama riske käsitlevat teavet. Vormi, mida kasutatakse aruandluseks pettuste ja eeskirjade eiramiste kohta, kasutatakse ka varem teatatud juhtumite ajakohastamiseks. Seega on rakendusotsuse (EL, Euratom) 2016/2365 II lisa aegunud.

(3)

Liikmesriikidele on vaja ette näha üleminekuperiood, et nad saaksid kohaneda muudatustega, mis tehakse määruse (EL, Euratom) nr 608/2014 artikli 5 lõike 1 kohaseks aruandluseks kasutatavatesse vormidesse.

(4)

Selguse ja õiguskindluse huvides tuleks rakendusotsus (EL, Euratom) 2016/2365 kehtetuks tunnistada,

9.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 36/38

9.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 36/38