(1)

Väärtpaberistamine on hästi toimivate finantsturgude oluline komponent, kuna see aitab mitmekesistada krediidiasutuste ja investeerimisühingute rahastamise ja riskide hajutamise allikaid ning vabastada regulatiivset kapitali, mida saab uuesti kasutada täiendava laenuandmise, eelkõige reaalmajanduse rahastamise toetuseks. Lisaks luuakse väärtpaberistamisega krediidiasutustele ja investeerimisühingutele ning teistele turuosalistele lisainvesteerimisvõimalusi, mis võimaldab portfelli hajutada ning lihtsustada rahastamise jõudmist ettevõtjate ja eraisikuteni nii liikmesriikides kui ka piiriüleselt kogu liidus. Sellise kasu mõõtmisel tuleks siiski arvesse võtta sellega kaasneda võivaid kulusid ja riske, sealhulgas nende mõju finantsstabiilsusele. Nagu oli näha 2007. aasta suvel alanud finantskriisi esimeses faasis, kujunes väärtpaberistamise turgude ebasobiv tegevus märkimisväärseks ohuks finantssüsteemi usaldusväärsusele, seda eelkõige ülemäärase finantsvõimenduse, läbipaistmatute ja keeruliste struktuuride tõttu, mis muutsid hinnakujunduse problemaatiliseks, ning mehaanilise tuginemise tõttu välisreitingutele, ning kuna investorite ja väärtpaberistamise tehingu algatajate huvid ei kattunud („agendirisk“).

(2)

Viimastel aastatel on väärtpaberistamise instrumentide emiteerimise maht jäänud liidus kriisieelsele kõrgajale alla mitmel põhjusel, sealhulgas selliste tehingutega kaasneva üldise maine pärast. Selleks et hoida ära finantskriisi vallandanud olukorra kordumist, peaks väärtpaberistamise turgude taaselavdamine põhinema kindlatel ja usaldusväärsetel turutavadel. Selleks sätestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/2402 (4) üldise väärtpaberistamise raamistiku olulised elemendid koos kriteeriumidega, mille abil teha kindlaks lihtsad, läbipaistvad ja standarditud väärtpaberistamised (edaspidi „standardväärtpaberistamised“), ning järelevalvesüsteem, mille abil kontrollida nende kriteeriumide nõuetekohast kohaldamist väärtpaberistamise tehingu algatajate, sponsorite, emitentide ja institutsionaalsete investorite poolt. Peale selle kehtestatakse nimetatud määrusega kõigile finantsteenuste sektoritele rida ühiseid nõudeid riski säilitamise, hoolsuskohustuse ja avalikustamise kohta.

(3)

Kooskõlas määruse (EL) 2017/2402 eesmärkidega tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 575/2013 (5) väärtpaberistamise tehingu algatajast, sponsorist või investorist krediidiasutustele ja investeerimisühingutele kehtestatud regulatiivse kapitali nõudeid muuta, et võtta asjakohaselt arvesse standardväärtpaberistamiste konkreetseid tunnuseid, juhul kui sellised väärtpaberistamised vastavad ka käesolevas määruses sätestatud lisanõuetele, ning kõrvaldada finantskriisi käigus ilmnenud puudujäägid, eelkõige mehaaniline tuginemine välisreitingutele, ülemäära madalad riskikaalud kõrge reitinguga väärtpaberistamise seeriate puhul, ja vastupidi, liiga kõrged riskikaalud madala reitinguga seeriate puhul ning ebapiisav riskitundlikkus. Baseli pangajärelevalve komitee avaldas 11. detsembril 2014 dokumendi „Väärtpaberistamise raamistiku muutmine“ („Revisions to the securitisation framework“) („läbivaadatud Baseli raamistik“), kus tehakse mitmesuguseid muudatusi väärtpaberistamiste puhul regulatiivsele kapitalile esitatavates nõuetes, et kõrvaldada nimetatud puudujäägid. 11. juulil 2016 avaldas Baseli pangajärelevalve komitee väärtpaberistamise positsioonide regulatiivse kapitali käsitluse kohta ajakohastatud standardi, mis hõlmab „lihtsate, läbipaistvate ja võrreldavate“ väärtpaberistamiste puhul regulatiivse kapitali käsitlust. Selle standardiga muudetakse läbivaadatud Baseli raamistikku. Määruse (EL) nr 575/2013 muutmisel tuleks läbivaadatud Baseli raamistikku arvesse võtta koos selle viimaste muudatustega.

(4)

Määruse (EL) nr 575/2013 kohased väärtpaberistamise positsioonide kapitalinõuded tuleks kõigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul arvutada sama meetodi järgi. Kõigepealt, ja selleks et lõpetada igasugune mehaaniline tuginemine välisreitingutele, peaks krediidiasutus või investeerimisühing arvutama regulatiivse kapitali nõuded ise juhul, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on lubatud kasutada väärtpaberistamise sisereitingute meetodit sama liiki riskipositsioonide puhul kui need, mis on väärtpaberistamise aluseks, ning ta saab arvutada regulatiivse kapitali nõuded aluspositsioonide puhul selliselt, nagu neid ei oleks väärtpaberistatud („KIRB“), kasutades igal juhtumil konkreetseid eelnevalt määratletud sisendeid (väärtpaberistamise sisereitingu meetod – „SEC-IRBA meetod“). Väärtpaberistamise standardmeetodit („SEC-SA meetod“) peaksid seega saama kasutada sellised krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes ei või konkreetse väärtpaberistamise riskipositsioonide puhul kasutada SEC-IRBA meetodit. SEC-SA meetod peaks tuginema järelevalveasutuse määratud valemile, kasutades sisendina krediidiriski suhtes kohaldatava standardmeetodi alusel arvutatavaid kapitalinõudeid aluspositsioonide puhul selliselt, nagu neid ei oleks väärtpaberistatud („KSA“). Kui kahte esimest meetodit ei ole võimalik kasutada, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud saama kohaldada väärtpaberistamise välisreitingu meetodit (SEC-ERBA meetod). SEC-ERBA meetodi alusel tuleks kapitalinõuded väärtpaberistamise seeriatele määrata nende välisreitingu alusel. Siiski peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud alati kasutama SEC-ERBA meetodit, kui SEC-IRBA meetodit ei ole võimalik kasutada standardväärtpaberistamiste madala reitinguga seeriate ja teatavate keskmise reitinguga seeriate puhul, mis määratakse sobivate parameetrite abil. Muude kui standardväärtpaberistamiste puhul tuleks SEC-SA meetodi kasutamist pärast SEC-IRBA meetodit veelgi piirata. Lisaks peaks pädevatel asutustel olema võimalik keelata SEC-SA meetodi kasutamine, kui selle abil ei saa piisaval määral kõrvaldada väärtpaberistamise riske krediidiasutuse või investeerimisühingu maksevõimele või finantsstabiilsusele. Pärast pädeva asutuse teavitamist peaks krediidiasutustel ja investeerimisühingutel olema lubatud kasutada SEC-ERBA meetodit kõigi reitingu saanud väärtpaberistamiste suhtes, mida nad hoiavad, juhul kui nad ei saa kasutada SEC-IRBA meetodit.

(5)

Agendi- ja mudeliriskid on väärtpaberistamise puhul valdavamad kui muude finantsvarade puhul ning need tekitavad teataval määral ebakindlust väärtpaberistamise kapitalinõuete arvutamisel isegi siis, kui kõiki asjakohaseid riskitegureid on arvesse võetud. Selleks et neid riske adekvaatselt kajastada, tuleks määrust (EL) nr 575/2013 muuta, et kehtestada kõigile väärtpaberistamise positsioonidele riskikaalu alampiir 15 %. Edasiväärtpaberistamised seevastu on märksa keerukamad ja suurema riskiga ning seepärast on määruse (EL) 2017/2402 alusel lubatud vaid teatavad edasiväärtpaberistamise vormid. Lisaks tuleks edasiväärtpaberistamise positsioonide puhul kasutada konservatiivsemat regulatiivse kapitali arvutamist ja kohaldada riskikaalu alampiiri 100 %.

(6)

Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel ei peaks olema kohustust kohaldada kõrgema nõudeõiguse järguga positsiooni suhtes suuremat riskikaalu kui see, mida kohaldataks, kui nad omaks aluspositsioone otse, seega peegeldades krediidikvaliteedi parandamisest saadavat kasu, mida kõrgema nõudeõiguse järguga positsioonid saavad väärtpaberistamise struktuuris madalama nõudeõiguse järguga seeriatest. Seepärast tuleks määrusega (EL) nr 575/2013 kehtestada aluspositsioonide arvessevõtmise meetod, mille kohaselt tuleks teatavate tingimuste alusel määrata väärtpaberistamise kõrgema nõudeõiguse järguga positsioonidele maksimaalne riskikaal, mis võrdub aluspositsioonide suhtes kohaldatava riskipositsioonidega kaalutud keskmise riskikaaluga, ja selline meetod peaks olema kasutatav sõltumata sellest, kas asjaomane positsioon on reitinguga või mitte, ning sõltumata aluspositsioonide kogumi suhtes kohaldatavast meetodist (standardmeetod või sisereitingu meetod).

(7)

Kehtiva raamistikuga on sellistele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, kes saavad aluspositsioonide kapitalinõuded arvutada vastavalt sisereitingute meetodile nii, nagu ei oleks neid positsioone väärtpaberistatud (KIRB), ette nähtud maksimaalsete riskiga kaalutud vara väärtuse üldine ülempiir. Kui väärtpaberistamisega vähendatakse aluspositsioonidega seotud riski, peaksid seda ülempiiri saama kasutada kõik väärtpaberistamise tehingu algatajana või sponsorina tegevad krediidiasutused ja investeerimisühingud, sõltumata väärtpaberistamise positsiooni puhul kasutatud regulatiivse kapitali nõuete arvutamise meetodist.

(8)

Nagu Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve)(EBA), mis on asutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010, (6) on oma 2015. aasta juuli aruandes kvalifitseeruvate väärtpaberistamiste kohta märkinud, kinnitavad makseviivitusi ja kahjusid käsitlevad empiirilised tõendid, et finantskriisi ajal olid standardväärtpaberistamiste tulemusnäitajad muude väärtpaberistamiste omadest paremad, mis tuleneb lihtsate ja läbipaistvate struktuuride kasutamisest ning usaldusväärsetest tavadest standardväärtpaberistamiste puhul, tänu millele on krediidi-, operatsiooni- ja agendiriskid väiksemad. Seepärast on omal kohal määrust (EL) nr 575/2013 muuta, et kehtestada standardväärtpaberistamiste jaoks, tingimusel et need vastavad ka riski minimeerimise lisanõuetele, piisavalt riskitundlik kalibreerimine EBA aruandes soovitatud viisil, mis eelkõige tähendab kõrgema nõudeõiguse järguga positsioonide puhul madalamat riskikaalu alampiiri (10 %).

(9)

Standardväärtpaberistamiste suhtes kohaldatavad madalamad kapitalinõuded peaksid piirduma väärtpaberistamistega, kus aluspositsioonide omandiõigus antakse üle väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale („traditsioonilised väärtpaberistamised“). Samas peaks krediidiasutustel ja investeerimisühingutel, kes säilitavad kõrgema nõudeõiguse järguga positsioonid sünteetilistes väärtpaberistamistes, mis on tagatud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) antud laenude aluspositsioonide kogumiga, olema samuti lubatud kohaldada selliste positsioonide suhtes madalamaid, standardväärtpaberistamise suhtes kohaldatavaid kapitalinõudeid, kui neid tehinguid käsitatakse teatavate rangete kriteeriumide alusel kvaliteetsetena, sealhulgas aktsepteeritavate investorite osas. Eelkõige peaks sellisel sünteetiliste väärtpaberistamiste alamkategoorial olema kas liikmesriigi keskvalitsuse, keskpanga või majandusarengu edendamise üksuse garantii või edasigarantii või institutsionaalse investori garantii või edasigarantii, tingimusel et viimase antud garantii või edasigarantii on täielikult tagatud väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutuses või investeerimisühingus hoiustatava rahaga. Määruse (EL) nr 575/2013 kohaselt nende tehingute puhul kasutatav standardväärtpaberistamiste jaoks ette nähtud soodsam regulatiivse kapitali nõue ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/59/EL (7) sätestatud liidu riigiabi raamistiku järgimist.

(10)

Selleks et liidus ühtlustada järelevalvetavasid, tuleks anda komisjonile pärast EBA aruande arvessevõtmist õigus võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 290 kohaselt vastu õigusakte, et veelgi täpsustada krediidiriski kolmandatele isikutele ülekandmise tingimusi, kolmandatele isikutele krediidiriski samas mahus ülekandmise kontseptsiooni ning pädevate asutuste poolt krediidiriski ülekandmise hindamise nõudeid nii traditsiooniliste kui sünteetiliste väärtpaberistamiste osas. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (8) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(11)

Finantsteenuste tehnilised standardid peaksid tagama investorite ja tarbijate piisava kaitse kogu liidus. Kuna EBA-l on põhjalikud eriteadmised, oleks tõhus ja asjakohane teha talle ülesandeks töötada komisjonile esitamiseks välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, mille puhul ei ole vaja teha poliitilisi otsuseid.

(12)

Komisjonil peaks olema õigus võtta vastu EBA koostatud regulatiivsed tehnilised standardid seoses sellega, milline on asjakohaselt konservatiivne meetod kasutamata rahalise ettemaksega tehingute likviidsuslimiidi mõõtmiseks väärtpaberistamistehingu riskipositsiooni väärtuse arvutamisel ning seoses selliste tingimuste üksikasjalikuma täpsustamisega, mille kohaselt lubatakse krediidiasutustel ja investeerimisühingutel arvutada väärtpaberistamise aluspositsioonide kogumite KIRB, näiteks ostetud nõuete puhul. Komisjon peaks regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud võtma vastu delegeeritud õigusaktidena vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 ja kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

(13)

Määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud väärtpaberistamise regulatiivse kapitali ülejäänud nõudeid tuleks muuta ainult niivõrd, kuivõrd seda on vaja meetodite uue järjestuse ning standardväärtpaberistamise erinormide kajastamiseks. Üldjoontes peaks riski olulise osa ülekandmise arvessevõtmist ja väliseid krediidikvaliteedi hinnanguid käsitlevaid nõudeid ka edaspidi kohaldatama praegusel kujul. Küll aga tuleks tervenisti välja jätta määruse (EL) nr 575/2013 5. osa, v.a nõue säilitada täiendavad riskikaalud, mis tuleks kehtestada krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, kes rikuvad määruse (EL) 2017/2402 2. peatüki sätteid.

(14)

Määruse (EL) nr 575/2013 käesolevas määruses sätestatud muudatusi on asjakohane kohaldada kõigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute hoitavate väärtpaberistamise positsioonide suhtes. Selleks et võimalikult palju vähendada üleminekukulusid ning et üleminek uuele normistikule oleks võimalikult sujuv, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldama kuni 31. detsembrini 2019 senist õigusraamistikku, eelkõige määruse (EL) nr 575/2013 asjakohaseid sätteid, mida kohaldati enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva, kõigi avatud väärtpaberistamise positsioonide suhtes, mille nad käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva seisuga on võtnud,

1)

Artikli 4 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 36 lõike 1 punkti k alapunkt ii asendatakse järgmisega:

3)

Artikkel 109 asendatakse järgmisega:

4)

Artikli 134 lõige 6 asendatakse järgmisega:

5)

Artikli 142 lõike 1 punkt 8 jäetakse välja.

6)

Artikli 153 lõiked 7 ja 8 asendatakse järgmisega:

7)

Artikli 154 lõige 6 asendatakse järgmisega:

8)

Artikli 197 lõike 1 punkt h asendatakse järgmisega:

9)

III osa II jaotise 5. peatükk asendatakse järgmisega:

„ 5. PEATÜKK

Väärtpaberistamine

1. Jagu

Mõisted ning lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise kriteeriumid

Artikkel 242

Mõisted

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)   „lõpetav ostuoptsioon“– väärtpaberistamise tehingu algataja lepinguline õigus osta tagasi väärtpaberistamise positsioonid enne kõikide väärtpaberistatud riskipositsioonide tagasimaksmist, ostes traditsioonilise väärtpaberistamise korral kogumisse jäävad aluspositsioonid tagasi või lõpetades sünteetilise väärtpaberistamise korral krediidiriski kaitse, kui mõlemal juhul langeb tagasimaksmata aluspositsioonide summa eelnevalt kindlaks määratud tasemeni või alla selle;

2)   „krediidikvaliteeti parandav ja ainult intressi saamisel põhinev vara“– bilansis kajastatav vara, mis kajastab võimendusest saadava tuluga seotud rahavoogude hindamist ja on madalama nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeria;

3)   „likviidsuse tagamise tehing“– määruse EL 2017/2402 artikli 2 punktis 14 määratletud likviidsuse tagamise tehing;

4)   „reitinguta positsioon“– väärtpaberistamise positsioon, millel puudub aktsepteeritud krediidikvaliteedi hinnang kooskõlas 4. jaoga;

5)   „reitingu saanud positsioon“– väärtpaberistamise positsioon, millel on aktsepteeritud krediidikvaliteedi hinnang kooskõlas 4. jaoga;

6)   „kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise positsioon“– positsioon, mida toetab või tagab eelisjärjekorras rahuldatav nõue kõigi aluspositsioonide vastu, võtmata sellisel juhul arvesse intressimäära- või valuutatuletislepingutest tulenevaid summasid, tasusid või muid sarnaseid makseid ning olenemata tähtpäeva erinevustest ühe või mitme muu kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriaga, millega asjaomane positsioon jagab kahjusid proportsionaalselt;

7)   „sisereitingute meetodil põhinev kogum“– aluspositsioonide kogum, mille puhul on krediidiasutusel või investeerimisühingul luba kasutada sisereitingute meetodit ja ta saab arvutada kõigi selliste positsioonide riskiga kaalutud vara väärtuse vastavalt 3. peatükile;

8)   „eri liiki aluspositsioonidest koosnev kogum“– aluspositsioonide kogum, millega seoses on krediidiasutusel või investeerimisühingul luba kasutada sisereitingute meetodit ja ta saab arvutada riskiga kaalutud vara väärtuse vastavalt 3. peatükile osa, kuid mitte kõigi positsioonide puhul;

9)   „ületagatus“– krediidikvaliteedi mis tahes vormis parandamine nii, et aluspositsioonide väärtus ületab väärtpaberistamise positsioonide väärtust;

10)   „lihtne, läbipaistev ja standarditud väärtpaberistamine“ ehk „standardväärtpaberistamine“– väärtpaberistamine, mis vastab määruse (EL) 2017/2402 artikli 18 nõuetele;

11)   „varaga tagatud kommertsväärtpaberite programm“– määruse (EL) 2017/2402 artikli 2 punktis 7 määratletud varaga tagatud kommertsväärtpaberite programm;

12)   „varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehing“– määruse (EL) 2017/2402 artikli 2 punktis 8 määratletud varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehing;

13)   „traditsiooniline väärtpaberistamine“– määruse (EL) 2017/2402 artikli 2 punktis 9 määratletud traditsiooniline väärtpaberistamine;

14)   „sünteetiline väärtpaberistamine“– määruse (EL) 2017/2402 artikli 2 punktis 10 määratletud sünteetiline väärtpaberistamine;

15)   „uuenev nõue“– määruse (EL) 2017/2402 artikli 2 punktis 15 määratletud uuenev nõue;

16)   „ennetähtaegse amortiseerimise klausel“– määruse (EL) 2017/2402 artikli 2 punktis 17 määratletud ennetähtaegse amortiseerimise klausel;

17)   „esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeria“– määruse (EL) 2017/2402 artikli 2 punktis 18 määratletud esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeria;

18)   „väärtpaberistamise mezzanine-positsioon“– väärtpaberistamise positsioon, mis on allutatud kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise positsioonile ja kõrgema kui esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeriale ning mille suhtes kohaldatakse kooskõlas 3. jao 2. ja 3. alajaoga riskikaalu, mis on madalam kui 1 250 % ja kõrgem kui 25 %;

19)   „majandusarengu edendamise üksus“– ettevõtja või üksus, mille on asutanud liikmesriigi keskvalitsus või piirkondlik või kohalik omavalitsus ja mis annab arengulaene või arengugarantiisid ning mille esmane eesmärk ei ole kasumi saamine ega turuosa maksimeerimine, vaid kesk- või omavalitsuse järgitavate avalikus huvis olevate eesmärkide edendamine, tingimusel et kui riigiabiõigusest ei tulene teisiti, on kesk- või omavalitsusel kohustus kaitsta kõnealuse ettevõtja või üksuse majanduslikku baasi ja säilitada selle elujõulisus kogu eksisteerimisaja jooksul või liikmesriigi keskvalitsus või piirkondlik või kohalik omavalitsus garanteerib otseselt või kaudselt vähemalt 90 % ettevõtja või üksuse algsest kapitalist või rahastamisest või antud arengulaenust.

Artikkel 243

Diferentseeritud kapitalikäsitluseks kvalifitseeruvate standardväärtpaberistamiste kriteeriumid

1.   Varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi või varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehingute positsioonide suhtes, mis kvalifitseeruvad standardväärtpaberistamise positsioonidena, võib kohaldada artiklites 260, 262 ja 264 sätestatud käsitlust, kui täidetud on järgmised nõuded:

a)

aluspositsioonid vastavad varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi lisamise ajal väärtpaberistamise tehingu algataja või algse laenuandja parima teadmise kohaselt tingimustele, mis võimaldab neile standardmeetodi alusel ja nõuetekohast krediidiriski maandamist arvesse võttes määrata 75 %-lise või väiksema riskikaalu individuaalse positsiooni alusel, kui see on jaenõue, või 100 % kõigi muude positsioonide puhul;

b)

ühe võlgniku vastu olevate nõuete koguväärtus varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi tasandil ei ületa 2 % kõigi selle programmi positsioonide koguväärtusest sellel hetkel, kui need lisati kõnealusesse programmi. Selle arvutuse jaoks käsitatakse omavahel seotud klientide rühmale sponsori parima teadmise kohaselt antud laene või liisinguid nõuetena ühe võlgniku vastu.

Klientide vastu olevate nõuete puhul esimese lõigu punkti b ei kohaldata, kui selliste klientide vastu olevate nõuete krediidirisk on täielikult kaetud 4. peatüki kohase aktsepteeritud krediidiriski kaitsega, tingimusel et sellisel juhul on krediidiriski kaitse andjaks krediidiasutus või investeerimisühing või kindlustus- või edasikindlustusandja. Käesoleva lõigu kohaldamisel kasutatakse ainult seda osa klientide vastu olevatest nõuetest, mis jääb järele pärast mis tahes ostuallahindluste ja ületagatuse mõju arvessevõtmist, et teha kindlaks, kas need on täielikult kaetud ning kas on täidetud kontsentratsiooni piirmäär.

Liisingutehingute väärtpaberistatud jääkväärtuste puhul esimese lõigu punkti b ei kohaldata, kui nende väärtuste puhul refinantseerimis- või edasimüümisrisk puudub, sest artikli 201 lõike 1 kohaselt aktsepteeritud kolmas isik on võtnud endale õiguslikult jõustatava kohustuse riskipositsioon eelnevalt kindlaks määratud summa eest tagasi osta või refinantseerida.

Erandina esimese lõigu punktist a, kui krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab artikli 248 lõiget 3 või kui talle on antud luba kasutada sisehinnangu meetodit kooskõlas artikliga 265, määrab krediidiasutus või investeerimisühing likviidsuse tagamise tehingu jaoks, mis katab täielikult programmi alusel emiteeritud varaga tagatud kommertsväärtpaberid, 100 %-lise või väiksema riskikaalu.

2.   Väärtpaberistamise positsioonidele, mis ei ole varaga tagatud kommertsväärtpaberite programm või varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehing, mis kvalifitseeruvad standardväärtpaberistamise positsioonidena, võib kohaldada artiklites 260, 262 ja 264 sätestatud käsitlust, kui täidetud on järgmised nõuded:

a)

väärtpaberistamisse lisamise ajal ei ületa kogumis ühe võlgniku vastu olevate nõuete koguväärtus 2 % aluspositsioonide kogumi tagasimaksmata nõuete koguväärtusest. Arvutuses käsitatakse omavahel seotud klientide rühmale antud laene või liisinguid nõuetena ühe võlgniku vastu; Liisingutehingute väärtpaberistatud jääkväärtuste puhul käesoleva punkti esimest lõiku ei kohaldata, kui jääkväärtuste puhul refinantseerimis- või edasimüümisrisk puudub, sest artikli 201 lõike 1 kohaselt aktsepteeritud kolmas isik on võtnud endale õiguslikult jõustatava kohustuse riskipositsioon eelnevalt kindlaks määratud summa eest tagasi osta või refinantseerida.

b)

nende väärtpaberistamisse lisamise ajal vastavad aluspositsioonid sellistele tingimustele, et neile saab standardmeetodi alusel ja võttes arvesse mis tahes nõuetekohast krediidiriski maandamist, määrata riskikaalu, mis võrdub järgmisega või on sellest väiksem: i) 40 % riskipositsiooni väärtusega kaalutud keskmise alusel portfelli puhul, kus riskipositsioonideks on artikli 129 lõike 1 punktis e osutatud elamukinnisvaraga tagatud laenud või täielikult tagatud eluasemelaenud; ii) 50 % üksikute riskipositsioonide alusel, kui riskipositsiooniks on ärikinnisvarale seatud hüpoteek; iii) 75 % üksikute riskipositsioonide alusel, kui riskipositsiooniks on jaenõue; iv) kõigi muude positsioonide puhul üksikute positsioonide alusel 100 %;

c)	kui kohaldatakse punkti b alapunkte i ja ii, arvatakse asjaomase vara madalama tagatisõiguse järguga tagatud laenud väärtpaberistamisse üksnes juhul, kui kõik selle vara kõrgema tagatisõiguse järguga tagatud laenud on samuti väärtpaberistamisse lisatud;

d)	kui kohaldatakse käesoleva lõike punkti b alapunkti i, ei ole ühegi aluspositsioonide kogumisse kuuluva laenu laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarv väärtpaberistamisse lisamise ajal suurem kui 100 %, mõõdetuna vastavalt artikli 129 lõike 1 punkti d alapunktile i ja artikli 229 lõikele 1.

2. Jagu

Riski olulise osa ülekandmise arvessevõtmine

Artikkel 244

Traditsiooniline väärtpaberistamine

1.   Traditsioonilise väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing võib jätta aluspositsioonid riskiga kaalutud vara väärtuse arvutusest ja, kui see on asjakohane, oodatava kahju arvutusest välja, kui täidetud on emb-kumb järgmistest tingimustest:

a)	oluline osa aluspositsioonidega seonduvast krediidiriskist on üle kantud kolmandale isikule;

b)

väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab riskikaalu 1 250 % kõikide selles väärtpaberistamises hoitavate positsioonide suhtes või arvab need väärtpaberistamise positsioonid vastavalt artikli 36 lõike 1 punktile k esimese taseme põhiomavahendite kirjetest maha.

2.   Oluline osa krediidiriskist loetakse üle kantuks emmal-kummal juhul:

a)	väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutuse või investeerimisühingu omanduses olevate asjaomase väärtpaberistamise mezzanine-positsioonide riskiga kaalutud vara väärtus ei ületa 50 % kõikide kõnealuse väärtpaberistamise mezzanine-positsioonide riskiga kaalutud vara väärtusest;

b)

väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing ei hoia enda omanduses rohkem kui 20 % esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeria riskipositsiooni väärtusest, tingimusel et täidetud on mõlemad järgmised tingimused: i) väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing suudab tõendada, et esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeria riskipositsiooni väärtus ületab aluspositsioonide oodatava kahju põhjendatud hinnangut oluliselt; ii) väärtpaberistamise mezzanine-positsioonid puuduvad.

Kui riskiga kaalutud vara väärtuse võimalik vähenemine, mille väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing saavutaks punktide a või b kohase väärtpaberistamisega, ei ole põhjendatud krediidiriski vastava ülekandmisega kolmandatele isikutele, võivad pädevad asutused igal üksikjuhul eraldi otsustada, et olulist osa krediidiriskist ei loeta kolmandatele isikutele üle kantuks.

3.   Erandina lõikest 2 võivad pädevad asutused anda väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutustele ja investeerimisühingutele loa võtta väärtpaberistamisega seoses krediidiriski olulise osa ülekandmist arvesse, kui väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing tõendab iga juhtumi puhul, et omavahendite nõuete vähenemine, mille ta väärtpaberistamisega saavutab, on põhjendatud krediidiriski vastava ülekandmisega kolmandale isikule. Loa võib anda ainult juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing vastab mõlemale järgmisele tingimusele:

a)	krediidiasutusel või investeerimisühingul on krediidiriski ülekandmise hindamiseks piisavad sisemised riskijuhtimise põhimõtted ja meetodid;

b)	krediidiasutus või investeerimisühing on oma sisemises riskijuhtimises ja sisemises kapitali allokeerimises võtnud iga juhtumi puhul arvesse ka krediidiriski ülekandmist kolmandale isikule.

4.   Lisaks lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuetele peavad täidetud olema kõik järgmised tingimused:

a)	tehingu dokumentatsioon kajastab väärtpaberistamise majanduslikku sisu;

b)	väärtpaberistamise positsioone ei käsitata väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutuse või investeerimisühingu maksekohustustena;

c)	aluspositsioonid on seatud väljapoole väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutuse või investeerimisühingu ja tema võlausaldajate kontrolli viisil, mis vastab määruse (EL) 2017/2402 artikli 20 lõikes 1 sätestatud nõudele;

d)

väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing ei säilita kontrolli aluspositsioonide üle. Väärtpaberistamise tehingu algatajat loetakse olevaks säilitanud aluspositsioonide üle kontrolli, kui tal on õigus need saajalt, kellele ta need eelnevalt üle kandis, tagasi osta, et realiseerida neilt saadav kasu, või kui tal on kohustus võtta ülekantud risk uuesti enda kanda. Kui väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing jätab endale aluspositsioonidega seonduvad maksete vahendamise õigused või kohustused, ei tähenda see iseenesest veel kontrolli positsioonide üle;

e)

väärtpaberistamise dokumentatsioon ei sisalda tingimusi, millega: i) nõutakse väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutuselt või investeerimisühingult aluspositsioonide muutmist, et parandada kogumi keskmist kvaliteeti; või ii) suurendatakse positsioonide omanikele makstavat intressi või muul viisil parandatakse väärtpaberistamise positsioone aluspositsioonide krediidikvaliteedi halvenemise korral;

f)

vajaduse korral selgitatakse tehingu dokumentatsioonis, et väärtpaberistamise tehingu algataja või sponsor võib lisaks lepingulistele kohustustele osta või tagasi osta väärtpaberistamise positsioone või tagasi osta, restruktureerida või asendada aluspositsioone üksnes siis, kui seda tehakse kooskõlas valitsevate turutingimustega ning teised lepingupooled tegutsevad enda huvides vabade ja sõltumatute pooltena (turutingimustel);

g)

kui tegemist on lõpetava ostuoptsiooniga, peab optsioon lisaks vastama kõigile järgmistele tingimustele: i) väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing saab seda kasutada omal äranägemisel; ii) seda saab kasutada ainult siis, kui 10 % või vähem aluspositsioonide esialgsest väärtusest on veel amortiseerimata; iii) see ei ole struktureeritud viisil, mis võimaldab vältida kahjumi allokeerimist krediidikvaliteedi parandamise positsioonidele või muudele investorite hoitavatele positsioonidele, ega muul sellisel viisil, mis pakub krediidikvaliteedi parandamist;

h)	väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing on saanud pädevalt õigusnõustajalt arvamuse, mis kinnitab, et väärtpaberistamine vastab käesoleva lõike punktis c sätestatud tingimustele.

5.   Pädevad asutused teavitavad EBAd sellistest juhtudest, kus nad on otsustanud, et riskiga kaalutud vara väärtuse võimalik vähendamine ei olnud põhjendatud lõike 2 kohase krediidiriski vastava ülekandmisega kolmandatele isikutele, ja sellistest juhtudest, kus krediidiasutused ja investeerimisühingud on otsustanud kohaldada lõiget 3.

6.   EBA jälgib järelevalvetavade ulatust seoses riski olulise osa ülekandmise arvessevõtmisega traditsioonilistes väärtpaberistamistes vastavalt käesolevale artiklile. Eelkõige vaatab EBA läbi:

a)	krediidiriski olulise osa lõigete 2, 3 ja 4 kohase kolmandatele isikutele ülekandmise tingimused;

b)	krediidiriski kolmandatele isikutele samas mahus ülekandmise tõlgendus lõike 2 eelviimases lõigus ja lõikes 3 sätestatud pädevate asutuste hindamise kohaldamisel;

c)	pädevate asutuste poolse selliste väärtpaberistamise tehingute hindamise tingimused, mille puhul väärtpaberistamise tehingu algataja taotleb krediidiriski olulise osa lõigete 2 või 3 kohase kolmandatele isikutele ülekandmise arvessevõtmist.

EBA esitab oma järeldused komisjonile hiljemalt 2. jaanuaril 2021. Komisjon võib EBA aruannet arvesse võttes võtta kooskõlas artikliga 462 vastu delegeeritud õigusakti käesoleva määruse täiendamiseks, täpsustades käesoleva lõike punktides a, b ja c loetletud punkte.

Artikkel 245

Sünteetiline väärtpaberistamine

1.   Sünteetilise väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing võib arvutada aluspositsioonidelt riskiga kaalutud vara väärtuse ja, kui see on asjakohane, nende oodatava kahju kooskõlas artiklitega 251 ja 252, kui täidetud on emb-kumb järgmistest tingimustest:

a)	oluline osa krediidiriskist on kolmandatele isikutele üle kantud kas otsese või kaudse krediidiriski kaitse kaudu;

b)

väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab riskikaalu 1 250 % kõikide väärtpaberistamise positsioonide suhtes, mis ta selles väärtpaberistamises säilitab, või arvab need väärtpaberistamise positsioonid vastavalt artikli 36 lõike 1 punktile k esimese taseme põhiomavahendite kirjetest maha.

2.   Oluline osa krediidiriskist loetakse üle kantuks emmal-kummal järgmistest juhtudest:

a)

väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutuse või investeerimisühingu omanduses olevate asjaomase väärtpaberistamise mezzanine-positsioonide riskiga kaalutud vara väärtus ei ületa 50 % kõikide kõnealusesse väärtpaberistamisesse lisatud väärtpaberistamise mezzanine-positsioonide riskiga kaalutud vara väärtusest;

b)

väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing ei hoia enda omanduses rohkem kui 20 % esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeria riskipositsiooni väärtusest, tingimusel et täidetud on mõlemad järgmised tingimused: i) väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing suudab tõendada, et esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeria riskipositsiooni väärtus ületab aluspositsioonide oodatava kahju põhjendatud hinnangut oluliselt; ii) väärtpaberistamise mezzanine-positsioonid puuduvad.

Kui riskiga kaalutud varade väärtuse võimalik vähenemine, mille väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing väärtpaberistamisega saavutaks, ei ole põhjendatud krediidiriski samas mahus ülekandmisega kolmandale isikule, võib pädev asutus igal üksikjuhul eraldi otsustada, et olulist osa krediidiriskist ei loeta kolmandale isikule üle kantuks.

3.   Erandina lõikest 2 võivad pädevad asutused anda väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutustele ja investeerimisühingutele loa võtta väärtpaberistamisega seoses krediidiriski olulise osa ülekandmist arvesse, kui väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing tõendab iga juhtumi puhul, et omavahendite nõuete vähenemine, mille ta väärtpaberistamisega saavutab, on põhjendatud krediidiriski vastava ülekandmisega kolmandatele isikutele. Loa võib anda ainult juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing vastab mõlemale järgmisele tingimusele:

a)	krediidiasutusel või investeerimisühingul on riski ülekandmise hindamiseks piisavad sisemised riskijuhtimise põhimõtted ja meetodid;

b)	krediidiasutus või investeerimisühing on oma sisemises riskijuhtimises ja sisemises kapitali allokeerimises võtnud iga juhtumi puhul arvesse ka krediidiriski ülekandmist kolmandatele isikutele.

4.   Lisaks lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuetele peavad täidetud olema järgmised tingimused:

a)	tehingu dokumentatsioon kajastab väärtpaberistamise majanduslikku sisu;

b)	krediidiriski ülekandmiseks kasutatav krediidiriski kaitse on kooskõlas artikliga 249;

c)

väärtpaberistamise dokumentatsioon ei sisalda tingimusi, millega: i) kehtestatakse märkimisväärsed olulisuse piirmäärad, millest allapoole jäävate krediidisündmuste korral loetakse krediidiriski kaitse mitte rakendunuks; ii) lubatakse krediidiriski kaitse katkestada, kui aluspositsioonide krediidikvaliteet halveneb; iii) nõutakse väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutuselt või investeerimisühingult aluspositsioonide koosseisu muutmist, et parandada kogumi keskmist kvaliteeti; või iv) suurendatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu krediidiriski kaitse kulu või väärtpaberistamise positsioonide omanikele makstavat intressi aluspositsioonide kogumi krediidikvaliteedi halvenemise korral;

d)	krediidiriski kaitse on jõustatav kõigis asjaomastes jurisdiktsioonides;

e)

vajaduse korral selgitatakse tehingu dokumentatsioonis, et väärtpaberistamise tehingu algataja või sponsor võib lisaks lepingulistele kohustustele osta või tagasi osta väärtpaberistamise positsioone või tagasi osta, restruktureerida või asendada aluspositsioone üksnes siis, kui sellised kokkulepped tehakse kooskõlas valitsevate turutingimustega ning teised lepingupooled tegutsevad enda huvides vabade ja sõltumatute pooltena (turutingimustel);

f)

lõpetav ostuoptsioon peab lisaks vastama kõigile järgmistele tingimustele: i) väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing võib seda kasutada omal äranägemisel; ii) seda saab kasutada ainult siis, kui 10 % või vähem aluspositsioonide esialgsest väärtusest on veel amortiseerimata; iii) see ei ole struktureeritud viisil, mis võimaldab vältida kahjumi allokeerimist krediidikvaliteedi parandamise positsioonidele või muudele investorite hoitavatele positsioonidele, ega muul sellisel viisil, mis pakub krediidikvaliteedi parandamist;

g)	väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing on saanud pädevalt õigusnõustajalt arvamuse, mis kinnitab, et väärtpaberistamine vastab käesoleva lõike punktis d sätestatud tingimustele.

5.   Pädevad asutused teavitavad EBAt sellistest juhtudest, kus nad on otsustanud, et riskiga kaalutud vara väärtuse võimalik vähendamine ei olnud põhjendatud lõike 2 kohase krediidiriski vastava ülekandmisega kolmandatele isikutele, ja sellistest juhtudest, kus krediidiasutused ja investeerimisühingud on otsustanud kohaldada lõiget 3.

6.   EBA jälgib vastavalt käesolevale artiklile järelevalvetavade ulatust seoses riski olulise osa ülekandmise arvessevõtmisega sünteetilistes väärtpaberistamistes. Eelkõige vaatab EBA läbi:

a)	krediidiriski olulise osa kolmandatele isikutele ülekandmise tingimused kooskõlas lõigetega 2, 3 ja 4;

b)	fraasi „krediidiriski samas mahus kolmandale isikule“ ülekandmise tõlgendus, mida pädevad asutused kasutaksid lõike 2 teises lõigus ja lõikes 3 ette nähtud hindamisel;

c)	pädeva asutuse poolt selliste väärtpaberistamise tehingute hindamisele esitatavad nõuded, mille puhul väärtpaberistamise tehingu algataja taotleb krediidiriski olulise osa kolmandale isikule ülekandmise arvessevõtmist kooskõlas lõikega 2 või 3.

EBA esitab oma järeldused komisjonile hiljemalt 2. jaanuaril 2021. Komisjon võib EBA aruannet arvesse võttes võtta kooskõlas artikliga 462 vastu delegeeritud õigusakti käesoleva määruse täiendamiseks, täpsustades käesoleva lõike punktides a, b ja c loetletud punkte.

Artikkel 246

Tegevusnõuded ennetähtaegse amortiseerimise klauslite puhul

Kui väärtpaberistamine hõlmab uuenevaid nõudeid ning ennetähtaegse amortiseerimise klausleid või nende sarnaseid klausleid, loetakse oluline osa krediidiriskist väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt ülekantuks ainult siis, kui artiklites 244 ja 245 sätestatud nõuded on täidetud ning ennetähtaegse amortiseerimise klausliga, kui see on juba rakendatud, ei:

a)	allutata krediidiasutuse või investeerimisühingu kõrgema või sama nõudeõiguse järguga nõuet aluspositsioonidele muude investorite nõuetele;

b)	allutata krediidiasutuse või investeerimisühingu nõuet aluspotsioonidele võrreldes teiste isikute nõuetega; või

c)	suurendata muul viisil krediidiasutuse või investeerimisühingu kahjuriski, mis seondub aluseks olevate uuenevate nõuetega.

3. Jagu

Riskiga kaalutud vara arvutamine

1. alajagu

Üldsätted

Artikkel 247

Riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamine

1.   Kui väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing on olulise osa väärtpaberistamise aluspositsioonidega seonduvast krediidiriskist 2. jao kohaselt üle kandnud, võib see krediidiasutus või investeerimisühing:

a)	traditsioonilise väärtpaberistamise korral jätta aluspositsioonid riskiga kaalutud vara väärtuse ja kui see on asjakohane, siis ka oodatava kahju arvutamisel arvesse võtmata;

b)	sünteetilise väärtpaberistamise korral arvutada aluspositsioonidelt riskiga kaalutud vara väärtus ja kui see on asjakohane, siis ka nende oodatava kahju vastavalt artiklitele 251 ja 252.

2.   Kui väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing on otsustanud kohaldada lõiget 1, arvutab ta käesolevas peatükis ettenähtud riskiga kaalutud vara väärtuse positsioonide jaoks, mis tal võivad selles väärtpaberistamises olla.

Kui väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing ei ole olulist osa krediidiriskist üle kandnud või on otsustanud mitte kohaldada lõiget 1, ei ole tal vaja arvutada riskiga kaalutud varasid ühegi positsiooni jaoks, mis tal võivad kõnealuses väärtpaberistamises olla, vaid ta peab asjaomased aluspositsioonid jätkuvalt kaasama oma riskiga kaalutud vara väärtuse ja kui see on asjakohane, siis ka oodatava kahju arvutusse selliselt, nagu neid ei oleks väärtpaberistatud.

3.   Kui esineb riskipositsioon seoses positsioonidega erinevates väärtpaberistamise seeriates, loetakse iga väärtpaberistamise seeriaga seotud riskipositsiooni eraldi väärtpaberistamise positsiooniks. Väärtpaberistamise positsioonidele krediidiriski kaitse andjaid loetakse väärtpaberistamise positsioonide omanikeks. Väärtpaberistamise positsioonid hõlmavad väärtpaberistamisest tulenevaid riskipositsioone, mis tulenevad intressimäära- või valuutatuletislepingutest, mille krediidiasutus või investeerimisühing on tehinguga sõlminud.

4.   Kui väärtpaberistamise positsiooni ei arvata artikli 36 lõike 1 punkti k kohaselt esimese taseme põhiomavahendite kirjetest maha, kaasatakse riskiga kaalutud vara artikli 92 lõike 3 kohaldamisel krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiga kaalutud vara väärtuse kogusumma arvutusse.

5.   Väärtpaberistamise positsiooni riskiga kaalutud vara arvutatakse selliselt, et positsiooni artikli 248 kohaselt arvutatud riskipositsiooni väärtus korrutatakse asjakohase koguriskikaaluga.

6.   Koguriskikaal leitakse käesolevas peatükis sätestatud riskikaalu ja artikli 270a kohase mis tahes täiendava riskikaalu summana.

Artikkel 248

Riskipositsiooni väärtus

1.   Väärtpaberistamise riskipositsiooni väärtus arvutatakse järgmiselt:

a)	bilansilise väärtpaberistamise riskipositsiooni väärtus on selle bilansiline väärtus pärast väärtpaberistamise positsiooni asjakohaseid spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi vastavalt artiklile 110;

b)

bilansivälise väärtpaberistamise positsiooni riskipositsiooni väärtus on selle nimiväärtuse ja artikli 110 kohaste väärtpaberistamise positsiooni asjakohaste spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste vahe ning käesolevas punktis sätestatud asjakohase ümberhindlusteguri korrutis. Ümberhindlustegur on 100 %, välja arvatud rahalise ettemaksega tehingute puhul. Rahalise ettemaksega tehingute kasutamata likviidsuslimiidi riskipositsiooni väärtuse kindlaksmääramiseks võib tingimusteta tühistatava likviidsuse tagamise tehingu nimiväärtuse suhtes kohaldada ümberhindlustegurit 0 %, tingimusel et likviidsuse tagamise tehingu raames kasutatud likviidsuslimiidi tagasimaksed on kõrgema nõudeõiguse järguga kui mis tahes muud aluspositsioonidest tulenevate rahavoogudega seotud nõuded ning krediidiasutus või investeerimisühing on pädevale asutusele teda rahuldaval viisil tõendanud, et ta kohaldab asjakohaselt konservatiivset meetodit kasutamata likviidsuslimiidi mõõtmiseks.

c)	II lisas loetletud tuletisinstrumendiga seonduva väärtpaberistamise positsiooni vastaspoole krediidiriskist tuleneva riskipositsiooni väärtus määratakse kindlaks vastavalt 6. peatükile;

d)

väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing võib sellise väärtpaberistamise positsiooni riskipositsiooni väärtusest, millele on määratud 3. alajao kohaselt riskikaal 1 250 % või mis on maha arvatud esimese taseme põhiomavahenditest kooskõlas artikli 36 lõike 1 punktiga k, maha arvata aluspositsioonide spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste summa kooskõlas artikliga 110 ning selliste aluspositsioonidega seonduvad mis tahes tagastamatud ostuallahindlused sellisel määral, mil need allahindlused on vähendanud omavahendeid.

EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et määrata kindlaks, milline on esimese lõigu punktis b osutatud asjakohaselt konservatiivne meetod kasutamata likviidsuslimiidi mõõtmiseks.

EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 18. jaanuaril 2019.

Komisjonile antakse õigus täiendada käesolevat määrust, võttes vastu käesoleva lõike kolmandas lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–14.

2.   Kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on samas väärtpaberistamises kaks või enam kattuvat positsiooni, siis võtab ta oma riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamisel arvesse ainult üht positsiooni.

Kui positsioonid kattuvad osaliselt, võib krediidiasutus või investeerimisühing jagada positsiooni kaheks osaks ja võtta kooskõlas esimese lõiguga arvesse ainult kattumist seoses ühe osaga. Teise võimalusena võib krediidiasutus või investeerimisühing käsitleda positsioone täielikult kattuvatena, suurendades kapitali arvutamise eesmärgil positsiooni, mis annab tulemuseks riskiga kaalutud vara suurema väärtuse.

Krediidiasutus või investeerimisühing võib arvesse võtta ka kauplemisportfelli positsioonide spetsiifilise riski omavahendite nõuete ja kauplemisportfelliväliste väärtpaberistamise positsioonide omavahendite nõuete kattumist, tingimusel et krediidiasutus või investeerimisühing on suuteline asjaomaste positsioonide omavahendite nõudeid arvutama ja võrdlema.

Käesoleva lõike kohaldamisel käsitatakse kaht positsiooni kattuvatena, kui need tasakaalustavad üksteist selliselt, et krediidiasutus või investeerimisühing on suuteline välistama ühe positsiooniga seotud kahju teisest positsioonist tulenevate kohustuste täitmise teel.

3.   Kui artikli 270c punkt d on kohaldatav varaga tagatud kommertsväärtpaberites olevate positsioonide suhtes, võib krediidiasutus või investeerimisühing varaga tagatud kommertsväärtpaberite puhul riskiga kaalutud vara arvutamiseks kasutada likviidsuse tagamise tehingu jaoks määratud riskikaalu, tingimusel et likviidsuse tagamise tehing katab varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi raames emiteeritud varaga tagatud kommertsväärtpaberitest 100 % ja likviidsuse tagamise tehing kuulub varaga tagatud kommertsväärtpaberitega samasse nõudeõiguse järku, nii et nad moodustavad kattuva positsiooni. Krediidiasutus või investeerimisühing teatab pädevatele asutustele, millistel juhtudel ta on käesolevat lõiget kohaldanud. Käesolevas lõikes sätestatud 100 % kattumise kindlaksmääramiseks võib krediidiasutus või investeerimisühing võtta arvesse muid likviidsuse tagamise tehinguid varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmis, eeldusel et need moodustavad varaga tagatud kommertsväärtpaberitega kattuva positsiooni.

Artikkel 249

Krediidiriski maandamise arvessevõtmine väärtpaberistamise positsioonide puhul

1.   Krediidiasutus või investeerimisühing võib väärtpaberistamise positsioonile saadud otsest või kaudset krediidiriski kaitset arvesse võtta, kui on täidetud käesolevas peatükis ja 4. peatükis sätestatud krediidiriski maandamise nõuded.

2.   Aktsepteeritud otseseks krediidiriski kaitseks võib olla üksnes selline finantstagatis, mida aktsepteeritakse 2. peatüki kohasel riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamisel 4. peatükis sätestatud korras, ning krediidiriski maandamise arvessevõtmiseks peavad olema täidetud 4. peatükis sätestatud asjakohased nõuded.

Aktsepteeritud kaudseks krediidiriski kaitseks ja selle andjateks saavad olla üksnes 4. peatüki kohaselt aktsepteeritav krediidiriski kaitse ja selle andjad ning krediidiriski maandamise arvessevõtmiseks peavad olema täidetud 4. peatükis sätestatud asjakohased nõuded.

3.   Erandina lõikest 2 peab artikli 201 lõike 1 punktides a–h loetletud aktsepteeritud kaudse krediidiriski kaitse andjatel olema tunnustuse saanud krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, mis peab krediidiriski kaitse esmakordse arvessevõtmise ajal vastama krediidikvaliteedi astmele 2 või sellest kõrgemale astmele ning seejärel krediidikvaliteedi astmele 3 või sellest kõrgemale astmele. Käesolevas lõigus sätestatud nõuet ei kohaldata nõuetele vastavate kesksete vastaspoolte suhtes.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kellel on lubatud kasutada krediidiriski kaitse andja suhtes olevate otseste positsioonide puhul sisereitingute meetodit, võivad aktsepteeritavust hinnata esimese lõigu kohaselt, tuginedes krediidiriski kaitse andja makseviivituse tõenäosuse ja artiklis 136 osutatud krediidikvaliteedi astmetega seostatava makseviivituse tõenäosuse samaväärsusele.

4.   Erandina lõikest 2 on eriotstarbelised väärtpaberistamise ettvõtjad aktsepteeritavad krediidiriski kaitse andjad, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)	eriotstarbelised väärtpaberistamise ettevõtjad omavad 4. peatüki kohaselt aktsepteeritavaks finantstagatiseks kvalifitseeruvaid varasid;

b)	punktis a osutatud varade suhtes ei ole nõudeid ega tingimuslikke nõudeid, mis kuuluksid kaudset krediidiriski kaitset saava krediidiasutuse või investeerimisühingu nõude või tingimusliku nõudega samasse nõudeõiguse järku või sellest kõrgemasse järku, ning

c)	täidetud on kõik finantstagatise arvessevõtmisele esitatavad 4. peatüki nõuded.

5.   Lõike 4 kohaldamisel on 4. peatüki kohane krediidiriski kaitse summa, mida on korrigeeritud võimalike valuutade mittevastavuste ja lõpptähtaegade mittevastavuste arvessevõtmiseks (GA), piiratud kõnealuse vara volatiilsusega korrigeeritud turuväärtusega ning g (krediidiriski kaitse andja suhtes olevate positsioonide riskikaal, mida on täpsustatud standardmeetodi raames) määratakse kindlaks kaalutud keskmise riskikaaluna, mida kohaldataks kõnealuse vara kui finantstagatise suhtes standardmeetodi kohaselt.

6.   Kui väärtpaberistamise positsioonil on täielik krediidiriski kaitse või proportsionaalne osaline krediidiriski kaitse, kohaldatakse järgmisi nõudeid:

a)	krediidiriski kaitset pakkuv krediidiasutus või investeerimisühing arvutab väärtpaberistamise positsiooni krediidiriski kaitsega hõlmatud osa riskiga kaalutud vara väärtusest vastavalt 3. alajaole selliselt, nagu see oleks tema otseselt hoitav positsiooni osa;

b)	krediidiriski kaitset ostev krediidiasutus või investeerimisühing arvutab positsiooni krediidiriski kaitsega hõlmatud osa riskiga kaalutud vara väärtuse vastavalt 4. peatükile.

7.   Kõigi lõikega 6 hõlmamata juhtumite puhul kohaldatakse järgmisi nõudeid:

a)

krediidiriski kaitset pakkuv krediidiasutus või investeerimisühing käsitleb positsiooni krediidiriski kaitsega hõlmatud osa väärtpaberistamise positsioonina ja arvutab riskiga kaalutud vara väärtuse vastavalt 3. alajaole selliselt, nagu see oleks tema otseselt hoitav positsioon, kui lõigetest 8, 9 ja 10 ei tulene teisiti;

b)

krediidiriski kaitset ostev krediidiasutus või investeerimisühing arvutab punktis a osutatud positsiooni krediidiriski kaitsega hõlmatud osa riskiga kaalutud vara väärtuse vastavalt 4. peatükile. Krediidiasutus või investeerimisühing käsitleb väärtpaberistamise positsiooni krediidiriski kaitsega hõlmamata osa eraldi väärtpaberistamise positsioonina ja arvutab riskiga kaalutud vara väärtuse vastavalt 3. alajaole, kui lõigetest 8, 9 ja 10 ei tulene teisiti.

8.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad 3. alajao kohaseid meetodeid, milleks on väärtpaberistamise sisereitingute meetod (SEC-IRBA meetodit) või väärtpaberistamise standardmeetod (SEC-SA meetodit) määravad alumise eraldamispunkti A ja ülemise eraldamispunkti D kindlaks eraldi iga lõike 7 kohaselt tuletatud positsiooni puhul, nagu need oleks tekkinud tehingu algatamise ajal eraldi väärtpaberistamise positsioonidena. KIRB või KSA väärtus arvutatakse väärtpaberistamise aluspositsioonide algset kogumit arvesse võttes.

9.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad algse väärtpaberistamise positsiooni puhul 3. alajao kohast väärtpaberistamise välisreitingute meetodit (SEC-ERBA meetodit), arvutavad vastavalt lõikele 7 tuletatud positsioonide riskiga kaalutud vara väärtuse järgmiselt:

a)	kui tuletatud positsioon kuulub kõrgemasse nõudeõiguse järku, määratakse talle algse väärtpaberistamise positsiooni riskikaal;

b)

kui tuletatud positsioon kuulub madalamasse nõudeõiguse järku, võidakse sellele määrata kooskõlas artikli 263 lõikega 7 kaudne reiting. Sellisel juhul arvutatakse nö paksuse sisend (thickness input) T üksnes tuletatud positsiooni alusel. Kui kaudset reitingut ei ole võimalik anda, kohaldab krediidiasutus või investeerimisühing suuremat järgmistest riskikaaludest: i) SEC-SA meetodi kasutamisest kooskõlas lõikega 8 ja 3. alajaoga tulenev riskikaal või ii) algse väärtpaberistamise positsiooni riskikaal SEC-ERBA meetodi kohaselt.

10.   Madalama nõudeõiguse järguga tuletatud positsiooni tuleb käsitada madalama nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise positsioonina, isegi kui algne väärtpaberistamise positsioon kuulub enne kaitse andmist kõrgemasse nõudeõiguse järku.

Artikkel 250

Kaudne toetus

1.   Krediidiasutus või investeerimisühing kui sponsor või väärtpaberistamise tehingu algataja, kes on seoses väärtpaberistamisega kohaldanud riskiga kaalutud varade väärtuse arvutamisel artikli 247 lõikeid 1 ja 2 või kes on müünud instrumente oma kauplemisportfellist, mistõttu ta ei pea enam hoidma omavahendeid nimetatud instrumentidega seotud riskide katteks, ei tohi investorile tekkiva võimaliku või tegeliku kahju vähendamiseks otse ega kaudselt toetada väärtpaberistamist määral, mis ületab tema lepingulisi kohustusi.

2.   Tehingut ei käsitata lõike 1 kohaldamisel toetusena, kui seda on võetud nõuetekohaselt arvesse krediidiriski olulise osa ülekandmise hindamisel ja mõlemad pooled on tehingu teinud enda huvides tegutsevate vabade ja sõltumatute pooltena (turutingimustel). Seepärast korraldab krediidiasutus või investeerimisühing tehinguga seoses täieliku krediidiriski kontrollimise ja võtab arvesse vähemalt kõike järgmist:

a)	tagasiostuhind;

b)	krediidiasutuse või investeerimisühingu kapitali- ja likviidsuspositsioon enne ja pärast tagasiostu;

c)	aluspositsioonide tulemusnäitajad;

d)	väärtpaberistamise positsioonide tulemusnäitajad;

e)	toetuse mõju kahjule, mida väärtpaberistamise tehingu algataja investoritega võrreldes oodatavalt kannab.

3.   Krediidiasutus või investeerimisühing kui väärtpaberistamise tehingu algataja ja krediidiasutus või investeerimisühing kui sponsor teatavad pädevale asutusele kõigist väärtpaberistamisega seotud lõike 2 kohastest tehingutest.

4.   EBA annab kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised selle kohta, mida tuleb käesoleva artikli kohaldamisel käsitada turutingimustel tehinguna ja millistel asjaoludel ei ole tehing struktureeritud pakkuma toetust.

5.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing kui väärtpaberistamise tehingu algataja või sponsor ei järgi väärtpaberistamisega seoses lõiget 1, võtab ta riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamisel arvesse selle väärtpaberistamise kõiki aluspositsioone selliselt, nagu neid ei oleks väärtpaberistatud, ning avalikustab

a)	asjaolu, et ta on toetanud väärtpaberistamist, rikkudes lõiget 1, ning

b)	antud toetuse mõju omavahendite nõuetele.

Artikkel 251

Sünteetilise väärtpaberistamise raames väärtpaberistatud riskipositsioonide puhul riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamine krediidiasutuse või investeerimisühingu kui väärtpaberistamise tehingu algataja poolt

1.   Krediidiasutus või investeerimisühing sünteetilise väärtpaberistamise tehingu algatajana kasutab aluspositsioonide puhul riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamiseks asjakohasel juhul käesolevas jaos sätestatud arvutusmeetodeid 2. peatükis sätestatud meetodite asemel. Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad aluspositsioonide puhul riskiga kaalutud vara väärtuse, ja kui see on asjakohane, ka nende oodatava kahju 3. peatüki alusel, on oodatav kahju selliste riskipositsioonide puhul null.

2.   Käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõudeid kohaldatakse väärtpaberistamist tagavate nõuete kogumi suhtes tervikuna. Kui artiklist 252 ei tulene teisiti, arvutab krediidiasutus või investeerimisühing väärtpaberistamise tehingu algatajana riskiga kaalutud vara väärtuse kooskõlas käesoleva jaoga kõigilt väärtpaberistamise seeriatelt, sealhulgas sellised positsioonid, mille puhul saab ta võtta arvesse krediidiriski maandamist vastavalt artiklile 249. Krediidiriski maandamisega hõlmatud positsioonide suhtes kohaldatavat riskikaalu võib muuta kooskõlas 4. peatükiga.

Artikkel 252

Lõpptähtaegade mittevastavuste käsitlemine sünteetilise väärtpaberistamise puhul

Artikli 251 kohasel riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamisel võetakse riski ülekandmise saavutamiseks kasutatava krediidiriski kaitse lõpptähtaegade ja aluspositsioonide lõpptähtaegade mittevastavused arvesse järgmiselt:

a)	aluspositsioonide lõpptähtajaks loetakse nendest pikima lõpptähtajaga positsiooni lõpptähtaeg, kuid mitte rohkem kui viis aastat. Krediidiriski kaitse lõpptähtaeg määratakse kindlaks vastavalt 4. peatükile;

b)

väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutus või investeerimisühing ei võta lõpptähtaegade võimalikke mittevastavusi arvesse riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamisel selliste väärtpaberistamise positsioonide korral, mille suhtes kohaldatakse käesoleva jao kohaselt riskikaalu 1 250 %. Kõigi muude positsioonide puhul kohaldatakse 4. peatükis sätestatud lõpptähtaegade mittevastavuse käsitlust vastavalt järgmisele valemile: kus: RW* = riskiga kaalutud vara väärtus artikli 92 lõike 3 punkti a kohaldamisel RWAss = aluspositsioonide riskiga kaalutud varade väärtus, kui neid ei oleks väärtpaberistatud, arvutatuna proportsionaalselt RWSP = Artikli 251 kohaselt arvutatud riskiga kaalutud varade väärtus, kui lõpptähtaegade mittevastavust ei oleks esinenud; T = aluspositsioonide lõpptähtaeg, väljendatuna aastates; t = krediidiriski kaitse lõpptähtaeg, väljendatuna aastates; t* = 0,25.

Artikkel 253

Riskiga kaalutud vara väärtuse vähendamine

1.   Juhul kui väärtpaberistamise positsioonile on määratud käesoleva jao kohaselt riskikaal 1 250 %, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud arvata sellise positsiooni riskipositsiooni väärtuse maha esimese taseme põhiomavahenditest kooskõlas artikli 36 lõike 1 punktiga k; see kujutab endast alternatiivi riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamisel positsiooni arvessevõtmisele. Sel eesmärgil võib riskipositsiooni väärtuse arvutamisel võtta kooskõlas artikliga 249 arvesse aktsepteeritud otsest krediidiriski kaitset.

2.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab lõikes 1 sätestatud alternatiivi, võib ta artikli 268 kohaselt maksimaalse kapitalinõudena määratletud summast, mis arvutataks aluspositsioonide puhul juhul, kui neid ei oleks väärtpaberistatud, maha arvata artikli 36 lõike 1 punkti k kohaselt maha arvatud summa.

2. alajagu

Meetodite tähtsusjärjekord ja ühised parameetrid

Artikkel 254

Meetodite tähtsusjärjekord

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad riskiga kaalutud varade väärtuse arvutamisel ühte 3. alajaos sätestatud meetodit järgmise tähtsusjärjekorra alusel:

a)	kui artiklis 258 sätestatud tingimused on täidetud, kasutab krediidiasutus või investeerimisühing kooskõlas artiklitega 259 ja 260 sisereitingute meetodit (SEC-IRBA);

b)	kui SEC-IRBA meetodit kasutada ei tohi, kasutab krediidiasutus või investeerimisühing kooskõlas artiklitega 261 ja 262 SEC-SA-d;

c)	kui SEC-SA meetodit kasutada ei tohi, kasutab krediidiasutus või investeerimisühing reitingu saanud positsioonide või positsioonide puhul, mille korral võib kasutada kaudset reitingut, SEC-ERBA-t kooskõlas artiklitega 263 ja 264.

2.   Reitingu saanud positsioonide või positsioonide puhul, mille korral võib kasutada kaudset reitingut, kasutab krediidiasutus või investeerimisühing SEC-ERBA meetodit SEC-SA meetodi asemel kõigil järgmistel juhtudel:

a)	kui SEC-SA meetodi kohaldamise tulemusena oleks standardväärtpaberistamise positsioonidena kvalifitseeruvate positsioonide puhul riskikaal kõrgem kui 25 %;

b)	kui standardväärtpaberistamise positsioonidena kvalifitseeruvate positsioonide puhul oleks riskikaal SEC-SA meetodi kohaldamise tulemusena kõrgem kui 25 % või SEC-ERBA meetodi kohaldamise tulemusena kõrgem kui 75 %;

c)	väärtpaberistamise tehingute puhul, mis on tagatud autolaenude, autoliisingute ja seadmete liisingute kogumitega.

3.   Lõikega 2 hõlmamata juhtumite puhul ning erandina lõike 1 punktist b võib krediidiasutus või investeerimisühing otsustada kohaldada SEC-ERBA meetodit SEC-SA meetodi asemel kõigi reitingu saanud väärtpaberistamise positsioonide puhul või positsioonide puhul, mille korral võib kasutada kaudset reitingut.

Esimese lõigu kohaldamisel peab krediidiasutus või investeerimisühing teatama oma otsusest pädevale asutusele hiljemalt 17. novembril 2018.

Igast järgnevast otsusest muuta täiendavalt kõigi reitingu saanud väärtpaberistamise positsioonide suhtes kohaldatavat meetodit peab krediidiasutus või investeerimisühing teatama oma pädevale asutusele enne kõnealusele otsusele vahetult järgnevat 15. novembrit.

Kui pädev asutus ei esita vastuväiteid olenevalt asjaoludest kas teises või kolmandas lõigus viidatud tähtpäevale vahetult järgnevaks 15. detsembriks, jõustub krediidiasutuse või investeerimisühingu teatatud otsus alates järgneva aasta 1. jaanuarist ning kehtib kuni järgmise teatatud otsuse jõustumiseni. Krediidiasutus või investeerimisühing ei tohi sama aasta jooksul kasutada erinevaid meetodeid.

4.   Erandina lõikest 1 võivad pädevad asutused iga juhtumit eraldi kaaludes keelata krediidiasutustel ja investeerimisühingutel kohaldada SEC-SA meetodit, kui selle kohaldamise tulemusel saadud riskiga kaalutud vara väärtus ei ole proportsionaalne krediidiasutusele või investeerimisühingule või finantsstabiilsusele tekkivate riskidega, sealhulgas, kuid mitte ainult, väärtpaberistamise aluspositsioonides kajastuva krediidiriskiga. Standardväärtpaberistamise positsioonidena mittekvalifitseeruvate riskipositsioonide puhul pööratakse erilist tähelepanu väga komplekssete ja riskantsete aspektidega väärtpaberistamistele.

5.   Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 1 kohaldamist, võib krediidiasutus või investeerimisühing kasutada sisehinnangu meetodit, et arvutada reitinguta positsiooni riskiga kaalutud vara väärtus varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmis või varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehingus kooskõlas artikliga 266, tingimusel et artikli 265 tingimused on täidetud. Kui krediidiasutus või investeerimisühing on saanud kooskõlas artikli 265 lõikega 2 loa kasutada sisehinnangu meetodi ja spetsiifiline positsioon varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmis või varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehingus kuulub sellise loa kohaldamisalasse, kohaldab krediidiasutus või investeerimisühing kõnealuse positsiooni riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamiseks sisehinnangu meetodit.

6.   Edasiväärtpaberistamise positsiooni korral kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud SEC-SA meetodit kooskõlas artikliga 261, võttes arvesse artiklis 269 sätestatud muudatusi.

7.   Kõigil muudel juhtudel määratakse väärtpaberistamise positsioonidele riskikaal 1 250 %.

8.   Pädevad asutused teavitavad EBAt kõigist käesoleva artikli lõike 3 kohaselt saadud teadetest. EBA jälgib käesoleva artikli mõju kapitalinõuetele ja käesoleva artikli lõikega 4 seotud eri järelevalvetavasid, esitab komisjonile oma järelduste kohta igal aastal aruande ning annab vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 16 välja suuniseid.

Artikkel 255

KIRB-i ja KSA arvutamine

1.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab 3. alajao alusel SEC-IRBA meetodit, arvutab ta KIRB-i vastavalt lõigetele 2–5.

2.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad KIRB-i, korrutades riskiga kaalutud vara väärtuse, mille peaks 3. peatüki kohaselt arvutama aluspositsiooni puhul, kui seda ei oleks väärtpaberistatud, 8 %-ga ja jagades tulemuse aluspositsioonide väärtusega. KIRB väljendatakse kümnendarvuna, mis jääb nulli ja ühe vahele.

3.   Riskiga kaalutud vara, mille väärtuse peaks 3. peatüki kohaselt aluspositsiooni jaoks arvutama, hõlmab KIRB-i arvutamisel järgmist:

a)	väärtpaberistamise kõigist aluspositsioonidest oodatav kahju, sealhulgas makseviivituses olevad aluspositsioonid, mis kuuluvad kooskõlas 3. peatükiga jätkuvalt kogumisse, ning

b)	kõigist aluspositsioonidest tekkiv ettenägematu kahju, sealhulgas kogumis makseviivituses olevatest aluspositsioonidest tekkiv kahju kooskõlas 3. peatükiga.

4.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad väärtpaberistamise aluspositsioonide jaoks arvutada KIRB-i vastavalt 3. peatüki sätetele, mis käsitlevad ostetud nõuete puhul kapitalinõuete arvutamist. Sel eesmärgil käsitletakse jaenõudeid ostetud jaenõuetena ja mittejaenõudeid ostetud nõuetena ariühingute vastu.

5.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad KIRB-i eraldi väärtpaberistamise aluspositsioonide lahjendusriski jaoks, kui lahjendusrisk on selliste positsioonide puhul oluline.

Kui lahjendus- ja krediidiriskidest tulenevat kahju käsitletakse väärtpaberistamises agregeeritult, koondavad krediidiasutused ja investeerimisühingud 3. alajao kohaldamisel lahjendusriski KIRB-i ja krediidiriski KIRB-i ühte KIRB-i. Kui kas krediidiriskist või lahjendusriskist tuleneva kahju katmiseks on olemas üks reservfond või esineb ületagatust, võib seda pidada märgiks selle kohta, et kõnealuseid riske käsitletakse agregeeritult.

Kui lahjendus- ja krediidiriski ei käsitleta väärtpaberistamises agregeeritult, muudavad krediidiasutused ja investeerimisühingud teises lõigus sätestatud käsitlust, et ühendada usaldusväärselt krediidi- ja lahjendusriski KIRB-id.

6.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab 3. alajao alusel SEC-SA meetodit, arvutab ta KSA, korrutades riskiga kaalutud vara väärtuse, mille peaks 2. peatüki kohaselt arvutama aluspositsiooni puhul, kui seda ei oleks väärtpaberistatud, 8 %-ga ja jagades tulemuse aluspositsioonide väärtusega. KSA väljendatakse kümnendarvuna, mis jääb nulli ja ühe vahele.

Käesoleva lõike kohaldamisel arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud aluspositsioonide väärtuse, tasaarvestamata spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi ja täiendavaid väärtuse korrigeerimisi vastavalt artiklitele 34 ja 110 ning tegemata muid omavahenditest mahaarvamisi.

7.   Kui väärtpaberistamise struktuur hõlmab väärtpaberistamise eriotstarbelise ettevõtja kasutamist, käsitletakse lõigete 1–6 kohaldamisel väärtpaberistamise eriotstarbelise ettevõtja kõiki väärtpaberistamisega seotud positsioone aluspositsioonidena. Ilma et see piiraks eelneva kohaldamist, võib krediidiasutus või investeerimisühing jätta KIRB-i või KSA arvutamisel väärtpaberistamise eriotstarbelise ettevõtja positsioonid aluspositsioonide kogumist välja juhul, kui väärtpaberistamise eriotstarbelise ettevõtja positsioonidest tulenev risk ei ole oluline või kui see ei mõjuta krediidiasutuse või investeerimisühingu väärtpaberistamise positsiooni.

Rahastatud sünteetilise väärtpaberistamise korral võetakse KIRB-i või KSA arvutamisel arvesse krediidiriski vahetustehingut sisaldavate võlakirjade emiteerimisest saadud olulist tulu või väärtpaberistamise eriotstarbelise ettevõtja muid rahastatud kohustusi, mida kasutatakse väärtpaberistamise positsioonide tagasimaksmisel tagatistena, kui tagatise krediidiriski puhul jaotatakse kahju seeriate kaupa.

8.   Käesoleva artikli lõike 5 kolmanda lõigu kohaldamisel esitab EBA kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 suunised, mis käsitlevad sobivaid meetodeid lahjendusriski KIRB-i ja krediidiriski KIRB-i ühendamiseks olukorras, kus neid riske ei käsitleta väärtpaberistamises agregeeritult.

9.   EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, millega täpsustatakse tingimused, mille täitmisel lubatakse krediidiasutustel ja investeerimisühingutel arvutada aluspositsioonide kogumite KIRB-i vastavalt lõikele 4, eelkõige seoses järgmisega:

a)	sisemine krediidipoliitika ja sisemudelid KIRB-i arvutamiseks väärtpaberistamiste puhul;

b)	aluspositsioonide kogumiga seotud eri riskitegurite kasutamine ning, kui sellise kogumi kohta ei ole piisavalt täpseid ja usaldusväärseid andmeid, asendusandmete kasutamine makseviivituse tõenäosuse ja makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamiseks ning

c)	hoolsuskohustuse nõuded nõuete müüjate ja muude väärtpaberistamise tehingu algatajate meetmete ja põhimõtete kontrollimiseks.

EBA esitab regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 18. jaanuaril 2019.

Komisjonile antakse õigus täiendada käesolevat määrust, võttes vastu käesoleva lõike teises lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–14.

Artikkel 256

Alumise eraldamispunkti A ja ülemise eraldamispunkti D kindlaksmääramine

1.   3. alajao kohaldamisel kehtestavad krediidiasutused ja investeerimisühingud alumiseks eraldamispunktiks A piirväärtuse, mille juures hakataks kahjusid aluspositsioonide kogumi sees allokeerima asjaomasele väärtpaberistamise positsioonile.

Alumine eraldamispunkt A väljendatakse kümnendväärtusena, mis jääb nulli ja ühe vahele ja mis on võrdne kas nulliga või sellise väärtpaberistamisega seotud aluspositsioonide kogumi avatud positsioonide jäägi, millest on lahutatud kõigi asjaomast väärtpaberistamise positsiooni sisaldava seeriaga võrreldes samasse või kõrgemasse nõudeõiguse järku kuuluvate seeriate avatud positsioonide jääk (mis sisaldab riskipositsiooni ennast), ja väärtpaberistamise kõigi aluspositsioonide avatud positsioonide jäägi jagatisega, olenevalt sellest, kumb on suurem.

2.   3. alajao kohaldamisel kehtestavad krediidiasutused ja investeerimisühingud ülemiseks eraldamispunktiks D piirväärtuse, mille juures põhjustaksid kahjud aluspositsioonide kogumi sees asjaomast väärtpaberistamise positsiooni sisaldava seeria puhul põhisumma täieliku kaotuse.

Ülemine eraldamispunkt D väljendatakse kümnendväärtusena, mis jääb nulli ja ühe vahele ja mis on võrdne kas nulliga või sellise väärtpaberistamisega seotud aluspositsioonide kogumi avatud positsioonide jäägi, millest on lahutatud kõigi asjaomast väärtpaberistamise positsiooni sisaldava seeriaga võrreldes kõrgemasse nõudeõiguse järku kuuluvate seeriate avatud positsioonide jääk, ja väärtpaberistamise kõigi aluspositsioonide avatud positsioonide jäägi jagatisega, olenevalt sellest, kumb on suurem.

3.   Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel käsitlevad krediidiasutused ja investeerimisühingud ületagatust ja rahastatud reservikontosid seeriatena ning selliste reservikontode varasid aluspositsioonidena.

4.   Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel jätavad krediidiasutused ja investeerimisühingud kõrvale rahastamata reservikontod ja varad, mis ei paranda krediidikvaliteeti, näiteks varad, mis pakuvad ainult likviidsustoetust, valuuta- või intressimäära vahetustehingud ja sularahatagatise kontod, mis on nende positsioonidega väärtpaberistamises seotud. Rahastatud reservikontode ja krediidikvaliteeti parandavate varade puhul käsitleb krediidiasutus või investeerimisühing väärtpaberistamise positsioonidena ainult nende kontode või varade neid osasid, mis katavad kahju.

5.   Kui sama tehingu kahel või enamal kõrgema nõudeõiguse järguga positsioonil on erinev lõpptähtaeg, kuid kahjud jagatakse proportsionaalselt, peab alumiste eraldamispunktide (A) ja ülemiste eraldamispunktide (D) arvutamine põhinema kõnealuste positsioonide agregeeritud laenujäägil ning sellest tulenevad alumised eraldamispunktid (A) ja ülemised eraldamispunktid (D) on samad.

Artikkel 257

Seeria lõpptähtaja (MT) kindlaksmääramine

1.   3. alajao kohaldamisel ja võttes arvesse lõiget 2 võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud määrata seeria lõpptähtajaks (MT) ühe järgmistest:

a)	seeriaga seoses tasumisele kuuluvate lepinguliste maksete kaalutud keskmine lõpptähtaeg järgmise valemi kohaselt: kus CFt tähistab kõiki lepingulisi makseid (põhisumma, intressid ja teenustasud), mille laenuvõtja peab perioodil t tasuma, või

b)	seeria lõplik õiguslik tähtaeg järgmise valemi kohaselt: kus ML tähistab seeria lõplikku õiguslikku tähtaega.

2.   Lõike 1 kohaldamisel on seeria lõpptähtaja (MT) kindlaksmääramise puhul kõigil juhtudel alampiir üks aasta ja ülempiir viis aastat.

3.   Kui krediidiasutusele või investeerimisühingule võib aluspositsioonist kahju tekkida lepingu tõttu, võtab ta väärtpaberistamise positsiooni lõpptähtaja kindlaksmääramisel arvesse lepingu lõpptähtaega ja asjaomase aluspositsiooni pikimat lõpptähtaega. Uuenevate nõuete korral kohaldatakse sellise positsiooni lepingukohast pikimat võimalikku järelejäänud tähtaega, mis võidakse uueneva perioodi jooksul lisada.

4.   EBA jälgib kõnealuses valdkonnas valitsevaid eri tavasid, pöörates erilist tähelepanu käesoleva artikli lõike 1 punkti a kohaldamisele, ning annab 31. detsembriks 2019 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised.

3. alajagu

Riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamise meetodid

Artikkel 258

Sisereitingute meetodi (SEC-IRBA) kasutamise tingimused

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad väärtpaberistamise positsiooni puhul riskiga kaalutud vara väärtuse SEC-IRBA meetodi kohaselt, juhul kui täidetud on järgmised tingimused:

a)	positsioon on tagatud sisereitingute meetodil põhineva kogumiga või eri liiki aluspositsioonidest koosneva kogumiga, eeldusel et viimasel juhul saab krediidiasutus või investeerimisühing arvutada KIRB-i vastavalt 3. jaole vähemalt 95 % aluspositsioonide puhul;

b)	väärtpaberistamise aluspositsioonide kohta kättesaadav teave on piisav, et krediidiasutus või investeerimisühing saaks KIRB-i arvutada, ning

c)	krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole vastavalt lõikele 2 keelatud kasutada SEC-IRBA meetodit konkreetse väärtpaberistamise positsiooni puhul.

2.   Kui väärtpaberistamisel on väga komplekssed või riskantsed aspektid, võivad pädevad asutused keelata üksikjuhtumi puhul SEC-IRBA meetodi kasutamise. Sel eesmärgil võib väga kompleksseteks või riskantseteks aspektideks pidada järgmist:

a)	krediidikvaliteedi parandamine, mida võib õõnestada mõni muu põhjus peale portfellikahju;

b)	aluspositsioonide kogumid, millel on suur sisemine korrelatsioon, kuna positsioonid on kontsentreerunud üksikutele sektoritele või geograafilistele piirkondadele;

c)	tehingud, mille puhul väärtpaberistamise positsioonide tagasimaksmine sõltub suurel määral KIRB-is kajastamata riskiteguritest, või

d)	kahju äärmiselt keerukas jaotumine seeriate vahel.

Artikkel 259

Riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamine SEC-IRBA meetodi kohaselt

1.   SEC-IRBA meetodi kasutamise korral arvutatakse väärtpaberistamise positsiooni riskiga kaalutud vara väärtus, korrutades positsiooni artikli 248 kohaselt arvutatud riskipositsiooni väärtuse kohaldatava riskikaaluga, mis määratakse kindlaks järgmiselt (alampiir on kõigil juhtudel 15 %):

RW = 1 250  %	kui D ≤ KIRB
RW = 12,5 · KSSFA(KIRB)	kui A ≥ KIRB
	kui A < KIRB < D

kus:

KIRB	on aluspositsioonide kogumi omavahendite nõue, nagu määratletud artiklis 255;
D	on ülemine eraldamispunkt, mis on määratud kindlaks vastavalt artiklile 256;
A	on alumine eraldamispunkt, mis on määratud kindlaks vastavalt artiklile 256;

kus:

a	=	– (1/(p * KIRB))
u	=	D – KIRB
l	=	max (A – KIRB; 0)

kus:

kus:

N	on aluspositsioonide kogumi riskipositsioonide tegelik arv, mis on arvutatud vastavalt lõikele 4;
LGD	on aluspositsioonide kogumi riskipositsioonidega kaalutud keskmine makseviivitusest tingitud kahjumäär, mis on arvutatud vastavalt lõikele 5;
MT	on seeria lõpptähtaeg, mis on määratud vastavalt artiklile 257;

Parameetrid A, B, C, D ja E määratakse kindlaks järgmise tabeli alusel:

		A	B	C	D	E
Mittejaenõuded	Kõrgem nõudeõiguse järk, kontsentreeritud (N ≥ 25)	0	3,56	–1,85	0,55	0,07
	Kõrgem nõudeõiguse järk, mittekontsentreeritud (N < 25)	0,11	2,61	–2,91	0,68	0,07
	Mitte kõrgem nõudeõiguse järk, kontsentreeritud (N ≥ 25)	0,16	2,87	–1,03	0,21	0,07
	Mitte kõrgem nõudeõiguse järk, mittekontsentreeritud (N < 25)	0,22	2,35	–2,46	0,48	0,07
Jaenõuded	Kõrgem nõudeõiguse järk	0	0	–7,48	0,71	0,24
	Mitte kõrgem nõudeõiguse järk	0	0	–5,78	0,55	0,27

2.   Kui sisereitingute meetodil põhinevas aluskogumis on nii jaenõudeid kui ka mittejaenõudeid, jagatakse kogum kaheks: jaenõuete alamkogumiks ja mittejaenõuete alamkogumiks, ning iga alamkogumi jaoks leitakse eraldi p-parameeter (ja vastavad sisendparameetrid N, KIRB ja LGD). Tehingu kaalutud keskmine p-parameeter arvutatakse iga alamkogumi p-parameetrite ja igasse alamkogumisse kuuluvate positsioonide nominaalse suuruse põhjal.

3.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab eri liiki aluspositsioonidest koosneva kogumi suhtes SEC-IRBA meetodit, arvutatakse p-parameeter ainult selliste aluspositsioonide põhjal, mille suhtes kohaldatakse sisereitingute meetodit. Aluspositsioonid, mille suhtes kohaldatakse standardmeetodit, jäetakse seega kõrvale.

4.   Riskipositsioonide tegelik arv (N) arvutatakse järgmiselt:

kus EADi tähistab makseviivituses olevat riskipositsiooni väärtust, mis on seotud kogumisse kuuluva i-nda riskipositsiooniga

Kui ühe võlgniku suhtes on mitu riskipositsiooni, konsolideeritakse need ja neid käsitatakse ühe positsioonina.

5.   Riskipositsioonidega kaalutud keskmine makseviivitusest tingitud kahjumäär (LGD) arvutatakse järgmiselt:

kus LGDi tähistab keskmist LGD-d, mis on seotud kõigi i-nda võlgniku suhtes olevate positsioonidega.

Kui ostetud nõuete puhul käsitletakse krediidiriski ja lahjendusriski väärtpaberistamise raames agregeeritult, arvutatakse LGD sisend krediidiriski LGD ja lahjendusriski 100 % LGD kaalutud keskmisena. Kaalud on vastavalt krediidiriski ja lahjendusriski eraldiseisvad kapitalinõuded sisereitingute meetodi põhjal. Kui kas krediidiriskist või lahjendusiskist tuleneva kahju katmiseks on olemas üks reservfond või esineb ületagatust, võib seda pidada märgiks selle kohta, et kõnealuseid riske käsitletakse agregeeritult.

6.   Kui kogumisse kuuluva suurima aluspositsiooni osa (C1) ei ole suurem kui 3 %, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutada N-i ja riskipositsioonidega kaalutud keskmiste makseviivitusest tingitud kahjumäärade arvutamiseks järgmist lihtsustatud meetodit:

LGD = 0,50

kus

Cm	tähistab kogumi osa, mis vastab suurimate m riskipositsioonide summale ning
m	i määrab krediidiasutus või investeerimisühing.

Kui kättesaadav on ainult C1 ja see ei ole suurem kui 0,03, võib krediidiasutus või investeerimisühing määrata LGD-ks 0,50 ja N-iks 1/C1.

7.   Kui positsioon on tagatud eri liiki aluspositsioonidest koosneva kogumiga ning krediidiasutus või investeerimisühing saab arvutada KIRB-i vastavalt artikli 258 lõike 1 punktile a vähemalt 95 % aluspositsioonide puhul, arvutab krediidiasutus või investeerimisühing aluspositsioonide kogumi omavahendite nõude järgmiselt:

kus

d on osa selliste aluspositsioonide vara väärtusest, mille kohta saab krediidiasutus või investeerimisühing arvutada KIRB-i kõigi aluspositsioonide vara väärtuse kohta,

8.   Kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on väärtpaberistamise positsioon tuletisinstrumendi kujul, et maandada tururiske, sealhulgas intressi- või valuutariske, võib krediidiasutus või investeerimisühing anda sellele tuletisinstrumendile tuletatud riskikaalu, mis on võrdväärne käesoleva artikli kohaselt arvutatud võrdluspositsiooni riskikaaluga.

Esimese lõigu kohaldamisel on võrdluspositsioon positsioon, mis tuletisinstrumendiga võrreldes kuulub kõigis aspektides samasse nõudeõiguse järku, või sellise positsiooni puudumise korral tuletisinstrumendiga võrreldes vahetult järgmisesse nõudeõiguse järku kuuluv positsioon.

Artikkel 260

Standardväärtpaberistamise käsitlemine SEC-IRBA meetodi kohaselt

SEC-IRBA meetodi kasutamise korral arvutatakse standardväärtpaberistamise positsiooni riskikaal kooskõlas artikliga 259, võttes arvesse järgmisi muudatusi:

riskikaalu alampiir kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise positsioonide puhul = 10 %

Artikkel 261

Riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamine SEC-SA meetodi kohaselt

1.   SEC-SA meetodi kasutamise korral arvutatakse väärtpaberistamise positsiooni riskiga kaalutud vara väärtus, korrutades artikli 248 kohaselt arvutatud riskipositsiooni väärtuse kohaldatava riskikaaluga, mis leitakse järgmiselt (alampiir kõigil juhtudel 15 %):

RW = 1 250  %	kui D ≤ KA
RW = 12,5 · KSSFA(KA)	kui A ≥ KA
	kui A < KA < D

kus:

D	on ülemine eraldamispunkt, mis on määratud kindlaks vastavalt artiklile 256;
A	on alumine eraldamispunkt, mis on määratud kindlaks vastavalt artiklile 256;
KA	on vastavalt lõikele 2 arvutatud parameeter,

kus:

a	=	– (1/(p · KA))
u	=	D – KA
l	=	max (A – KA; 0)
p	=	1 väärtpaberistamise positsiooni puhul, mis ei ole edasiväärtpaberistamise positsioon

2.   Lõike 1 kohaldamisel arvutatakse KA järgmiselt:

kus:

KSA on aluspositsioonide kogumi omavahendite nõue, nagu on määratletud artiklis 255;

W =:

a)	makseviivituses olevate aluspositsioonide nimiväärtuste summa ja

b)	kõigi aluspositsioonide nimiväärtuse summa jagatis.

Sel eesmärgil tähendab makseviivituses olev riskipositsioon aluspositsiooni: i) mille tähtajast on möödas 90 päeva või rohkem; ii) millega seoses kohaldatakse pankroti- või maksejõuetusmenetlust; iii) millega seoses kohaldatakse sundtäitmist või sarnast menetlust või iv) mis on väärtpaberistamise dokumentatsiooni kohaselt makseviivituses.

Kui krediidiasutus või investeerimisühing ei tea viivisseisundit 5 % või vähema kogumisse kuuluvate aluspositsioonide osas, võib krediidiasutus või investeerimisühing kasutada SEC-SA meetodit, tingimusel et KA arvutamisel tehakse järgmised kohandused:

Kui krediidiasutus või investeerimisühing ei tea viivisseisundit rohkem kui 5 % kogumisse kuuluvate aluspositsioonide osas, peab väärtpaberistamise positsiooni riskikaal olema 1 250 %.

3.   Kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on väärtpaberistamise positsioon tuletisinstrumendi kujul, et maandada tururiske, sealhulgas intressi- või valuutariske, võib krediidiasutus või investeerimisühing anda sellele tuletisinstrumendile tuletatud riskikaalu, mis on võrdväärne käesoleva artikli kohaselt arvutatud võrdluspositsiooni riskikaaluga.

Käesoleva lõike kohaldamisel on võrdluspositsioon positsioon, mis tuletisinstrumendiga võrreldes on kõigis aspektides samasse nõudeõiguse järku kuuluv positsioon, või sellise positsiooni puudumise korral tuletisinstrumendiga võrreldes vahetult järgmisesse nõudeõiguse järku kuuluv positsioon.

Artikkel 262

Standardväärtpaberistamise käsitlemine SEC-SA meetodi kohaselt

SEC-SA meetodi kasutamise korral arvutatakse standardväärtpaberistamise positsiooni riskikaal kooskõlas artikliga 261, võttes arvesse järgmisi muudatusi:

riskikaalu alampiir kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise positsioonide puhul = 10 %

p = 0,5.

Artikkel 263

Riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamine SEC-ERBA meetodi kohaselt

1.   SEC-ERBA meetodi kasutamise korral arvutatakse väärtpaberistamise positsiooni riskiga kaalutud vara väärtus, korrutades artikli 248 kohaselt arvutatud riskipositsiooni väärtuse vastavalt käesolevale artiklile kohaldatava riskikaaluga.

2.   Kui riskipositsioonil on lühiajalised krediidikvaliteedi hinnangud või kui lühiajalisel krediidikvaliteedi hinnangul põhinev reiting on võimalik kooskõlas lõikega 7 tuletada, kasutatakse järgmisi riskikaale:

Tabel 1

Krediidikvaliteedi aste	1	2	3	Kõik muud reitingud
Riskikaal	15  %	50  %	100  %	1 250  %

3.   Kui riskipositsioonil on pikaajalised krediidikvaliteedi hinnangud või kui pikaajalisel krediidikvaliteedi hinnangul põhinev reiting on võimalik kooskõlas käesoleva artikli lõikega 7 tuletada, kasutatakse tabelis 2 esitatud riskikaale, mida on kooskõlas artikliga 257 ja käesoleva artikli lõikega 4 asjakohaselt kohandatud vastavalt seeria lõpptähtajale (MT) ning kõrgemasse nõudeõiguse järku mittekuuluvate seeriate korral kooskõlas käesoleva artikli lõikega 5 vastavalt väärtpaberistamise seeria n-ö paksusele:

Tabel 2

Krediidikvaliteedi aste	Kõrgemasse nõudeõiguse järku kuuluv seeria		Kõrgemasse nõudeõiguse järku mittekuuluv (n-ö õhuke) seeria
	Seeria lõpptähtaeg (MT)		Seeria lõpptähtaeg (MT)
	1 aasta	5 aastat	1 aasta	5 aastat
1	15  %	20  %	15  %	70  %
2	15  %	30  %	15  %	90  %
3	25  %	40  %	30  %	120  %
4	30  %	45  %	40  %	140  %
5	40  %	50  %	60  %	160  %
6	50  %	65  %	80  %	180  %
7	60  %	70  %	120  %	210  %
8	75  %	90  %	170  %	260  %
9	90  %	105  %	220  %	310  %
10	120  %	140  %	330  %	420  %
11	140  %	160  %	470  %	580  %
12	160  %	180  %	620  %	760  %
13	200  %	225  %	750  %	860  %
14	250  %	280  %	900  %	950  %
15	310  %	340  %	1 050  %	1 050  %
16	380  %	420  %	1 130  %	1 130  %
17	460  %	505  %	1 250  %	1 250  %
Kõik muud	1 250  %	1 250  %	1 250  %	1 250  %

4.   Selleks et leida selliste seeriate riskikaal, mille lõpptähtaeg on 1 kuni 5 aastat, kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud selliste riskikaalude lineaarset interpolatsiooni, mida kohaldatakse tabeli 2 kohaselt vastavalt ühe- ja viieaastase lõpptähtaja suhtes.

5.   Selleks et võtta arvesse seeria paksust, arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud riskikaalu kõrgemasse nõudeõiguse järku mittekuuluvate seeriate puhul järgmiselt:

kus

T = väärtpaberistamise seeria paksus, mis võrdub D – A,

kus

D	on ülemine eraldamispunkt, mis on määratud kindlaks vastavalt artiklile 256;
A	on alumine eraldamispunkt, mis on määratud kindlaks vastavalt artiklile 256.

6.   Kõrgemasse nõudeõiguse järku mittekuuluvate seeriate riskikaalud, mis tulenevad lõigetest 3, 4 ja 5, on vähemalt 15 %. Lisaks ei ole tulenevad riskikaalud väiksemad kui riskikaal, mis vastab sama väärtpaberistamise hüpoteetilisele kõrgema nõudeõiguse järguga seeriale, millel on sama krediidikvaliteedi hinnang ja lõpptähtaeg.

7.   Kaudsete reitingute kasutamisel annavad krediidiasutused ja investeerimisühingud reitinguta positsioonile kaudse reitingu, mis on võrdväärne sellise reitinguga võrdluspositsiooni krediidikvaliteedi hinnanguga, mis vastab kõigile järgmistele tingimustele:

a)	võrdluspositsioon kuulub reitinguta väärtpaberistamise positsiooniga võrreldes kõigis aspektides samasse nõudeõiguse järku; kui samasse nõudeõiguse järku kuuluvat positsiooni ei ole, kuulub võrdluspositsioon reitinguta positsiooniga võrreldes vahetult järgmisesse nõudeõiguse järku;

b)	võrdluspositsioonil ei ole kolmanda isiku tagatisi ja selle krediidikvaliteeti ei ole parandatud muul viisil, mis ei ole reitinguta positsiooni puhul kättesaadav;

c)	võrdluspositsiooni lõpptähtaeg peab olema asjaomase reitinguta positsiooni omaga võrdne või sellest pikem;

d)	mis tahes kaudseid reitinguid ajakohastatakse pidevalt, et võtta arvesse võimalikke muutusi võrdluspositsiooni krediidikvaliteedi hinnangus.

8.   Kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on väärtpaberistamise positsioon tuletisinstrumendi kujul, et maandada tururiske, sealhulgas intressi- või valuutariske, võib krediidiasutus või investeerimisühing anda sellele tuletisinstrumendile tuletatud riskikaalu, mis on võrdväärne käesoleva artikli kohaselt arvutatud võrdluspositsiooni riskikaaluga.

Esimese lõigu kohaldamisel on võrdluspositsioon positsioon, mis tuletisinstrumendiga võrreldes kuulub kõigis aspektides samasse nõudeõiguse järku, või sellise positsiooni puudumise korral tuletisinstrumendiga võrreldes vahetult järgmisesse nõudeõiguse järku kuuluv positsioon.

Artikkel 264

Standardväärtpaberistamise käsitlemine SEC-ERBA meetodi kohaselt

1.   SEC-ERBA meetodi kasutamise korral arvutatakse standardväärtpaberistamise positsiooni riskikaal kooskõlas artikliga 263, võttes arvesse käesolevas artiklis sätestatud muudatusi.

2.   Kui riskipositsioonil on lühiajalised krediidikvaliteedi hinnangud või kui lühiajalisel krediidikvaliteedi hinnangul põhinev reiting on võimalik kooskõlas artikli 263 lõikega 7 tuletada, kohaldatakse järgmisi riskikaale:

Tabel 3

Krediidikvaliteedi aste	1	2	3	Kõik muud reitingud
Riskikaal	10  %	30  %	60  %	1 250  %

3.   Kui riskipositsioonil on pikaajalised krediidikvaliteedi hinnangud või kui pikaajalisel krediidikvaliteedi hinnangul põhinev reiting on võimalik kooskõlas artikli 263 lõikega 7 tuletada, määratakse riskikaalud kindlaks tabeli 4 alusel ja neid kohandatakse kooskõlas artikliga 257 ja artikli 263 lõikega 4 vastavalt seeria lõpptähtajale (MT) ning kõrgemasse nõudeõiguse järku mittekuuluvate seeriate korral kooskõlas artikli 263 lõikega 5 vastavalt väärtpaberistamise seeria n-ö paksusele.

Tabel 4

Krediidikvaliteedi aste	Kõrgemasse nõudeõiguse järku kuuluv seeria		Kõrgemasse nõudeõiguse järku mittekuuluv (n-ö õhuke) seeria
	Seeria lõpptähtaeg (MT)		Seeria lõpptähtaeg (MT)
	1 aasta	5 aastat	1 aasta	5 aastat
1	10  %	10  %	15  %	40  %
2	10  %	15  %	15  %	55  %
3	15  %	20  %	15  %	70  %
4	15  %	25  %	25  %	80  %
5	20  %	30  %	35  %	95  %
6	30  %	40  %	60  %	135  %
7	35  %	40  %	95  %	170  %
8	45  %	55  %	150  %	225  %
9	55  %	65  %	180  %	255  %
10	70  %	85  %	270  %	345  %
11	120  %	135  %	405  %	500  %
12	135  %	155  %	535  %	655  %
13	170  %	195  %	645  %	740  %
14	225  %	250  %	810  %	855  %
15	280  %	305  %	945  %	945  %
16	340  %	380  %	1 015  %	1 015  %
17	415  %	455  %	1 250  %	1 250  %
Kõik muud	1 250  %	1 250  %	1 250  %	1 250  %

Artikkel 265

Sisehinnangu meetodi kohaldamisala ja selle kasutamise nõuded

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad arvutada riskiga kaalutud vara väärtuse seoses reitinguta positsiooniga varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmides või tehingutes sisehinnangu meetodi kohaselt kooskõlas artikliga 266, juhul kui on täidetud käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud tingimused.

Kui krediidiasutus või investeerimisühing on saanud kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2 loa kasutada sisehinnangu meetodi ja spetsiifiline positsioon varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmis või tehingus kuulub sellise loa kohaldamisalasse, kohaldab krediidiasutus või investeerimisühing kõnealuse positsiooni riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamiseks sisehinnangu meetodit.

2.   Pädevad asutused annavad krediidiasutustele ja investeerimisühingutele loa sisehinnangu meetodi kasutamiseks selgelt määratletud kohaldamisala raames, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)	kõik varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi raames emiteeritud kommertsväärtpaberis olevad positsioonid on reitingu saanud positsioonid;

b)	riskipositsiooni krediidikvaliteedi sisehinnangu puhul on arvesse võetud vähemalt ühe krediidikvaliteeti hindava asutuse kasutatavat avalikult kättesaadavat hindamismetoodikat, mis on tagatud sama liiki riskipositsioonidega nagu väärtpaberistatud riskipositsioonid;

c)	varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi raames emiteeritud kommertsväärtpaber emiteeritakse peamiselt kolmandatest isikutest investoritele;

d)

krediidiasutuse või investeerimisühingu sisehindamise protsess on vähemalt sama konservatiivne kui selliste krediidikvaliteeti hindavate asutuste avalikult kättesaadavad hinnangud, kes on andnud varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi raames emiteeritud kommertsväärtpaberile välishinnangu, eelkõige seoses stressitegurite ja muude asjakohaste kvantitatiivsete elementidega;

e)

krediidiasutuse või investeerimisühingu sisehinnangu metoodikas võetakse arvesse selliste krediidikvaliteeti hindavate asutuste kõiki asjakohaseid avalikult kättesaadavaid reitingu andmise metoodikaid, kes annavad varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi raames emiteeritud kommertsväärtpaberile reitingu, ja see hõlmab krediidikvaliteeti hindavate asutuste krediidikvaliteedi hinnangutele vastavaid reitinguklasse. Krediidiasutusel või investeerimisühingul peab olema sisedokumentide hulgas seletuskiri, milles kirjeldatakse, kuidas käesolevas punktis sätestatud nõuded täideti, ja ta peab seda seletuskirja korrapäraselt ajakohastama;

f)	krediidiasutus või investeerimisühing kasutab sisehinnangu metoodikat sisemises riskijuhtimises, sealhulgas otsuste tegemise, infohalduse ja kapitali sisemise allokeerimise protsessis;

g)

sise- või välisaudiitorid, krediidikvaliteeti hindav asutus või krediidiasutuse- või investeerimisühingusisene krediidiriski kontrollimise või riskijuhtimise funktsiooni täitja teeb korrapäraselt kontrolli sisemiste hinnangute andmise protsessi üle ja selle üle, kui täpsed on sisehinnangud krediidiasutuse või investeerimisühingu varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmist või varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehingust tulenevate riskipositsioonide krediidikvaliteedile;

h)	krediidiasutus või investeerimisühing jälgib oma sisereitingute tulemuslikkust aja jooksul, et hinnata sisehinnangu metoodika toimimist, ja juhul kui riskipositsioonide tulemusnäitajad lahknevad pidevalt sisereitingute poolt näidatust, kohandab kõnealust metoodikat vastavalt vajadusele;

i)

varaga tagatud kommertsväärtpaberite programm hõlmab väärtpaberite emissiooni tagamise ja kohustuste juhtimise standardeid programmihaldurile mõeldud suuniste kujul ja need käsitlevad vähemalt järgmist: i) vara aktsepteeritavuse kriteeriumid, võttes arvesse punkti j; ii) likviidsuse tagamise tehingute ja krediidikvaliteedi parandamise pakkumisest tulenevate riskipositsioonide liigid ja rahaline väärtus; iii) kahjumite jaotus varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi või varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehingu väärtpaberistamise positsioonide vahel; iv) ülekantud vara juriidiline ja majanduslik eraldatus vara müüvast üksusest;

j)

varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi vara aktsepteeritavuse kriteeriumidega on ette nähtud vähemalt järgmine: i) sellise vara ostmise välistamine, mis on pikalt tähtajaks tasumata või makseviivituses; ii) üksikule võlgnikule või geograafilisele piirkonnale liigse kontsentreerumise piiramine; ning iii) ostetava vara kehtivusaja piiramine;

k)

tehakse vara müüja krediidiriski- ja äriprofiili analüüs, sh hinnatakse vähemalt vara müüja i) varasemaid ja tulevasi oodatavaid majandustulemusi; ii) praegust turuosa ja oodatavat tulevast konkurentsivõimet; iii) finantsvõimendust, rahavooge, intressimaksete kattevara ja võlareitingut; ning iv) väärtpaberite emissiooni tagamise standardeid, maksete vahendamise võimet ja sissenõudmisprotsesse;

l)

varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmil on sissenõudmispõhimõtted ja -protsessid, milles on võetud arvesse maksete vahendaja tegevussuutlikkust ja krediidikvaliteeti, ning programm sisaldab elemente, mis maandavad müüja ja maksete vahendaja tulemusnäitajatega seonduvaid riske. Käesoleva punkti kohaldamisel võib tulemusnäitajatega seonduvaid riske maandada käivitavate teguritega, mis põhinevad müüja või maksete vahendaja praegusel krediidikvaliteedil, et välistada rahaliste vahendite mitteeristatavust müüja või maksete vahendaja makseviivituse korral;

m)	sellisest varade kogumist tuleneva kahju koguhinnangus, mis võidakse varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi raames osta, võetakse arvesse kõiki potentsiaalse riski allikaid, nagu krediidirisk ja lahjendusrisk;

n)	kui müüja pakutud krediidikvaliteedi parandamise suurus on määratud ainult krediidiga seotud kahjude alusel ja kui lahjendusrisk on asjaomase varade kogumi puhul oluline, sisaldab varaga tagatud kommertsväärtpaberite programm eraldi reservi lahjendusriski jaoks;

o)	nõutava krediidikvaliteedi parandamise suurus varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi raames arvutatakse, võttes arvesse mitme varasema aasta andmeid, sealhulgas kahjud, viivituses olevad nõuded, lahjendused ja nõuete käibekordaja;

p)	varaga tagatud kommertsväärtpaberite programm sisaldab riskipositsioonide ostmise osas struktuurseid elemente, et leevendada alusportfelli krediidikvaliteedi võimalikku halvenemist. Selliste elementide hulgas võivad olla riskipositsioonide kogumile eriomased likvideerimise käivitavad tegurid;

q)	krediidiasutus või investeerimisühing hindab aluspositsioonide kogumi näitajaid, näiteks selle kaalutud keskmist krediidihinnangut, ning teeb kindlaks võimaliku kontsentreerumise üksikule võlgnikule või geograafilisele piirkonnale ja varakogumi kontsentreerituse.

3.   Kui lõike 2 punktiga g ette nähtud kontrolli teevad krediidiasutuse või investeerimisühingu siseauditi, krediidiriski kontrollimise või riskijuhtimise funktsiooni täitjad, peavad nad olema sõltumatud krediidiasutuse või investeerimisühingu sisemistest varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi äri- ja kliendisuhetega tegelemise funktsiooni täitjatest.

4.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes on saanud loa kasutada sisehinnangu meetodit, ei kasuta sisehinnangu meetodi kohaldamisalasse kuuluvate positsioonide puhul muid meetodeid, välja arvatud juhul, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)	krediidiasutus või investeerimisühing on pädevale asutusele teda rahuldaval viisil tõendanud, et tal on selleks mõjuvad põhjused;

b)	krediidiasutus või investeerimisühing on saanud pädevalt asutuselt eelneva loa.

Artikkel 266

Riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamine sisehinnangu meetodi kohaselt

1.   Sisehinnangu meetodi kohaselt paigutab krediidiasutus või investeerimisühing varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi või varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehingu reitinguta positsiooni oma sisehinnangu põhjal ühte artikli 265 lõike 2 punktis e sätestatud reitinguklassi. Positsioonile antakse tuletatud reiting, mis on sama kui asjaomasele reitinguklassile artikli 265 lõike 2 punkti e kohaselt vastavad krediidikvaliteedi hinnang.

2.   Kooskõlas lõikega 1 tuletatud reiting peab selle esmase andmise ajal olema vähemalt investeerimisjärgu krediidireitingu tasemel või sellest kõrgemal tasemel ja seda käsitletakse riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamisel vastavalt kas artikli 263 või 264 kohaselt samaväärsena krediidikvaliteeti hindava asutuse antud aktsepteeritud krediidikvaliteedi hinnanguga.

4. alajagu

Väärtpaberistamise positsioonide ülempiirid

Artikkel 267

Maksimaalne riskikaal kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise positsioonide korral: aluspositsioonide arvessevõtmise meetod

1.   Krediidiasutus või investeerimisühing, kes teab igal ajahetkel seda, millest aluspositsioonid koosnevad, võib anda kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise positsioonile maksimaalse riskikaalu, mis on võrdväärne riskipositsioonide kaalutud keskmise riskikaaluga, mis antaks aluspositsioonidele juhul, kui neid ei oleks väärtpaberistatud.

2.   Kui tegemist on aluspositsioonide kogumitega ja krediidiasutus või investeerimisühing kasutab ainult standardmeetodit või sisereitingute meetodit, võrdub kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise positsiooni maksimaalne riskikaal riskipositsioonidega kaalutud keskmise riskikaaluga, mida kohaldataks vastavalt kas 2. või 3. peatüki kohaselt aluspositsioonide suhtes juhul, kui neid ei oleks väärtpaberistatud.

Eri liiki aluspositsioonidest koosnevate kogumite korral arvutatakse maksimaalne riskikaal järgmiselt:

a)

kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab SEC-IRBA meetodit, määratakse sellele aluspositsioonide kogumi osale, mille suhtes kohaldatakse standardmeetodit, vastav standardmeetodikohane riskikaal, ning sellele osale, mille suhtes kohaldatakse sisereitingute meetodit, vastav sisereitingute meetodi kohane riskikaal;

b)	kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab SEC-SA meetodit või SEC-ERBA meetodit, võrdub kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise positsioonide maksimaalne riskikaal standardmeetodi kohase kaalutud keskmise riskikaaluga aluspositsioonide puhul.

3.   Käesoleva artikli kohaldamisel hõlmab riskikaal, mida kohaldataks sisereitingute meetodi kohaselt vastavalt 3. peatükile:

a)	12,5-ga korrutatud oodatava kahju ja

b)	aluspositsioonide riskipositsiooni väärtuse jagatist.

4.   Kui vastavalt lõikele 1 arvutatud maksimaalne riskikaal on väiksem kui artiklites 259–264 sätestatud asjaomased riskikaalu alampiirid, kasutatakse vastavalt lõikele 1 arvutatud maksimaalset riskikaalu.

Artikkel 268

Maksimaalsed kapitalinõuded

1.   Krediidiasutus või investeerimisühing kui väärtpaberistamise tehingu algataja või sponsor või muu krediidiasutus või investeerimisühing, kes kasutab SEC-IRBA meetodit, või krediidiasutus või investeerimisühing kui väärtpaberistamise tehingu algataja või sponsor, kes kasutab SEC-SA või SEC-ERBA meetodit, võib kohaldada hoitava väärtpaberistamise positsiooni suhtes maksimaalset kapitalinõuet, mis on võrdväärne kapitalinõuetega, mis oleks aluspositsioonide puhul arvutatud 2. või 3. peatüki kohaselt juhul, kui neid ei oleks väärtpaberistatud. Käesoleva artikli kohaldamisel hõlmab sisereitingute meetodil põhinev kapitalinõue oodatavat kahju, mis on seotud 3. peatüki alusel arvutatud riskipositsioonidega, ja ettenägematut kahju.

2.   Eri liiki aluspositsioonidest koosnevate kogumite korral leitakse maksimaalne kapitalinõue, arvutades vastavalt lõikele 1 aluspositsioonide selliste osade riskipositsioonidega kaalutud keskmise, mille puhul saab kasutada sisereitingute ja standardmeetodit.

3.   Maksimaalse kapitalinõude leidmiseks korrutatakse lõike 1 või 2 kohaselt arvutatud summa huvide suurima osakaaluga, mis krediidiasutusel või investeerimisühingul on asjaomastes seeriates (V), ning seda väljendatakse protsentides ja arvutatakse järgmiselt:

a)

kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on üks või mitu väärtpaberistamise positsiooni, mis kuuluvad samasse väärtpaberistamise seeriasse, võrdub V krediidiasutuse või investeerimisühingu konkreetsesse seeriasse kuuluvate väärtpaberistamise positsioonide nimiväärtuse ja seeria nimiväärtuse jagatisega;

b)	kui krediidiasutuse või investeerimisühingu väärtpaberistamise positsioonid kuuluvad eri seeriatesse, võrdub V huvide maksimaalse osakaaluga seeriate lõikes. Huvide osakaal arvutatakse iga seeria puhul vastavalt punktile a.

4.   Väärtpaberistamise positsiooni maksimaalse kapitalinõude arvutamisel vastavalt käesolevale artiklile lahutatakse kooskõlas artikli 36 lõike 1 punktiga k esimese taseme põhiomavahendite kirjetest maha müügitulu ning krediidikvaliteeti parandavad ja ainult intressi saamisel põhinevad varad, mis tulenevad väärtpaberistamise tehingust.

5. alajagu

Muud sätted

Artikkel 269

Edasiväärtpaberistamine

1.   Edasiväärtpaberistamise positsiooni korral kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud SEC-SA meetodit kooskõlas artikliga 261, tehes järgmised muudatused:

a)	W = 0 iga väärtpaberistamise seeriast tuleneva riskipositsiooni puhul aluspositsioonide kogumis;

b)

p = 1,5;

c)	tulenev riskikaalu alampiir on vähemalt 100 %.

2.   Aluseks olevate väärtpaberistamise positsioonide KSA arvutatakse vastavalt 2. alajaole.

3.   4. alajaos sätestatud maksimaalseid kapitalinõudeid edasiväärtpaberistamise positsioonide suhtes ei kohaldata.

4.   Kui aluspositsioonide kogum koosneb eri väärtpaberistamise seeriatest ja muud liiki varadest, on parameeter KA eraldi iga riskipositsioonide alarühma puhul arvutatud KA nimiväärtuses riskipositsioonidega kaalutud keskmine.

Artikkel 270

Kõrgema nõudeõiguse järguga positsioonid VKE-põhistes väärtpaberistamistes

Krediidiasutus või investeerimisühing kui väärtpaberistamise tehingu algataja võib arvutada väärtpaberistamise positsiooni riskiga kaalutud vara väärtuse kooskõlas artikliga 260, 262 või 264, vastavalt vajadusele, kui täidetud on järgmised tingimused:

a)	väärtpaberistamine täidab vajaduse korral määruse (EL) 2017/2402 4. peatükis (v.a nimetatud määruse artikli 20 lõiked 1–6) sätestatud standardväärtpaberistamise nõudeid;

b)	positsioon on kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise positsioon;

c)

väärtpaberistamine on tagatud ettevõtjate suhtes olevate riskipositsioonide kogumiga, tingimusel et portfelli mahu seisukohast on nendest vähemalt 70 % väärtpaberistamise instrumendi emiteerimise ajal või uuenevate väärtpaberistamiste puhul riskipositsiooni väärtpaberistamisele lisamise ajal VKEd artikli 501 tähenduses;

d)

krediidirisk, mis on seotud väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt mitte säilitatud positsioonidega, kantakse üle sellise garantii või edasigarantii kaudu, mis vastab 4. peatükis sätestatud kaudse krediidiriski kaitse nõuetele krediidiriski puudutava standardmeetodi puhul;

e)

kolmas isik, kellele krediidirisk üle kantakse, on üks või mitu järgmistest: i) liikmesriigi keskvalitsus või keskpank, mitmepoolne arengupank, rahvusvaheline organisatsioon või majandusarengu edendamise üksus, eeldusel et garantii või edasigarantii andja suhtes olevate riskipositsioonide puhul on lubatud 2. peatüki kohaselt kasutada riskikaalu 0 %; ii) määruse (EL) 2017/2402 artikli 2 lõikes 12 määratletud institutsionaalne investor, eeldusel et garantii või edasigarantii on täielikult tagatud väärtpaberistamise tehingu algatajast krediidiasutuses või investeerimisühingus hoiustatava rahaga.

Artikkel 270a

Täiendav riskikaal

1.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing ei vasta krediidiasutuse või investeerimisühingu hooletuse või tegevusetuse tõttu määruse (EL) 2017/2402 2. peatükis sätestatud nõuetele mõnes olulises osas, kehtestavad pädevad asutused proportsionaalse täiendava riskikaalu, milleks on vähemalt 250 % riskikaalust ülemmääraga 1 250 %, mida kohaldatakse asjaomaste väärtpaberistamise positsioonide suhtes käesoleva määruse artikli 247 lõikes 6 või artikli 337 lõikes 3 sätestatud viisil. Täiendav riskikaal suureneb progresseeruvalt hoolsuskohustust ja riskijuhtimist käsitlevate sätete iga järgneva rikkumise korral. Pädevad asutused võtavad arvesse teatavate väärtpaberistamiste puhul määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 5 ette nähtud erandeid, vähendades riskikaalu, mida nad muidu käesoleva artikli alusel kohaldaksid sellise väärtpaberistamise korral, mille suhtes kohaldatakse määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõiget 5.

2.   EBA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu järelevalvetavade lähendamise lihtsustamiseks lõike 1 rakendamisega, sealhulgas hoolsuskohustuse ja riskijuhtimise kohustuse eiramise korral võetavad meetmed. EBA esitab kõnealuste rakenduslike tehniliste standardite eelnõu komisjonile 1. jaanuariks 2014.

Komisjonile antakse kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15 õigus võtta vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid.

4. Jagu

Välised krediidikvaliteedi hinnangud

Artikkel 270b

Krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangute kasutamine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kasutada väärtpaberistamise positsiooni riskikaalu määramiseks vastavalt käesolevale peatükile ainult krediidikvaliteedi hinnanguid, juhul kui krediidikvaliteedi hinnangu on andnud või heaks kiitnud krediidikvaliteeti hindav asutus vastavalt määrusele (EÜ) nr 1060/2009.

Artikkel 270c

Nõuded, millele krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang peab vastama

3. jao kohasel riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamisel kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangut ainult juhul, kui täidetud on järgmised tingimused:

a)	krediidikvaliteedi hinnangus kajastuvate makseliikide vahel ja selliste makseliikide vahel, millele krediidiasutusel või investeerimisühingul on õigus selle lepingu alusel, millest tuleneb kõnealune väärtpaberistamise positsioon, ei ole mittevastavusi;

b)

krediidikvaliteeti hindav asutus avaldab kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1060/2009 krediidikvaliteedi hinnangud ning kahjude ja rahavoogude analüüsi andmed, reitingute tundlikkuse muutuste suhtes reitingute aluseks olevates eeldustes, sealhulgas aluspositsioonide tulemusnäitajates, samuti menetlused, metoodika, eeldused ning krediidikvaliteedi hinnangute aluseks olevad põhielemendid. Käesoleva punkti kohaldamisel loetakse teave avaldatuks, kui see on avaldatud kättesaadavas vormis. Teavet, mis tehakse kättesaadavaks vaid piiratud arvule üksustele, ei loeta avaldatuks;

c)	krediidikvaliteedi hinnangud on kaasatud krediidikvaliteeti hindava asutuse krediidikvaliteedi hinnangute muutmise maatriksisse;

d)

krediidikvaliteedi hinnangud ei põhine täielikult ega osaliselt krediidiasutuse või investeerimisühingu enda antud tagatiseta toetusel. Kui positsioon põhineb täielikult või osaliselt tagatiseta toetusel, käsitleb krediidiasutus või investeerimisühing asjaomast positsiooni sellelt riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamisel 3. jao kohaselt selliselt, nagu see oleks reitinguta;

e)	krediidikvaliteeti hindav asutus on võtnud kohustuse avaldada selgitused selle kohta, kuidas aluspositsioonide tulemusnäitajad mõjutavad asjaomast krediidikvaliteedi hinnangut.

Artikkel 270d

Krediidikvaliteedi hinnangute kasutamine

1.   Krediidiasutus või investeerimisühing võib otsustada määrata ühe või mitu krediidikvaliteeti hindavat asutust, kelle antud krediidikvaliteedi hinnanguid kasutatakse riskiga kaalutud vara väärtuse arvutamisel käesoleva peatüki alusel (edaspidi „krediidikvaliteeti hindav määratud asutus“).

2.   Krediidiasutus või investeerimisühing kasutab oma väärtpaberistamise positsioonidega seotud krediidikvaliteedi hinnanguid järjepidevalt ja mittevalikuliselt ning täidab sel eesmärgil järgmised nõuded:

a)

krediidiasutus või investeerimisühing ei kasuta ühe krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnanguid selliste positsioonide puhul, mis tal on sama väärtpaberistamise ühtedes väärtpaberistamise seeriates, ja teise krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnanguid selliste positsioonide puhul, mis tal on selle väärtpaberistamise teistes väärtpaberistamise seeriates, millele esimene neist krediidikvaliteeti hindavatest asutustest võib olla reitingu andnud või mitte;

b)	kui positsioonil on kaks krediidikvaliteeti hindavate määratud asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangut, kasutab krediidiasutus või investeerimisühing vähem soodsat krediidikvaliteedi hinnangut;

c)	kui positsioonil on kolm või rohkem krediidikvaliteeti hindavate määratud asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangut, kasutatakse kahte kõige soodsamat krediidikvaliteedi hinnangut. Kui kaks kõige soodsamat krediidikvaliteedi hinnangut on erinevad, kasutatakse neist kahest vähem soodsat;

d)	krediidiasutus või investeerimisühing ei taotle aktiivselt vähem soodsate reitingute tühistamist.

3.   Kui väärtpaberistamise aluspositsioonidel on täielik või osaline 4. peatüki alusel aktsepteeritav krediidiriski kaitse ja sellise kaitse mõju kajastub krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse poolt väärtpaberistamise positsioonile antud krediidikvaliteedi hinnangus, kasutab krediidiasutus või investeerimisühing sellele krediidikvaliteedi hinnangule vastavat riskikaalu. Kui käesolevas lõikes osutatud krediidiriski kaitse ei ole 4. peatüki kohaselt aktsepteeritav, siis krediidikvaliteedi hinnangut arvesse ei võeta ja väärtpaberistamise positsiooni käsitletakse reitinguta positsioonina.

4.   Kui väärtpaberistamise positsioonil on 4. peatüki alusel aktsepteeritav krediidiriski kaitse ja sellise kaitse mõju kajastub krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse poolt positsioonile antud krediidikvaliteedi hinnangus, käsitleb krediidiasutus või investeerimisühing väärtpaberistamise positsiooni reitinguta positsioonina ja arvutab riskiga kaalutud varade väärtuse kooskõlas 4. peatükiga.

Artikkel 270e

Krediidikvaliteedi hinnangutele vastavate krediidikvaliteedi astmete määramine

EBA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu, et määrata objektiivselt ja järjekindlat kindlaks, millisele käesoleva peatüki kohasele krediidikvaliteedi astmele iga krediidikvaliteeti hindava asutuse antud asjaomane krediidikvaliteedi hinnang vastab. Käesoleva artikli kohaldamisel teeb EBA eelkõige järgmist:

a)	eristab igas krediidikvaliteedi hinnangus väljendatud suhtelisi riskiastmeid;

b)	võtab arvesse kvantitatiivseid tegureid, nagu makseviivituse- või kahjumäärad ning iga krediidikvaliteeti hindava asutuse krediidikvaliteedi hinnangute varasem täpsus erinevate varaklasside lõikes;

c)

võtab arvesse kvalitatiivseid tegureid, nagu see, millist liiki tehinguid krediidikvaliteeti hindav asutus hindab, tema metoodikat ja tema antud krediidikvaliteedi hinnangute tähendust, eelkõige seda, kas nende puhul võetakse arvesse oodatava kahju määra või nn esimese euro kahju (first euro loss) ning intresside õigeaegset tasumist või intresside lõplikku tasumist;

d)	püüab tagada, et väärtpaberistamise positsioonid, mille suhtes kohaldatakse krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangute alusel sama riskikaalu, vastaksid samaväärsetele krediidiriski tasemetele.

EBA esitab need rakenduslike tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 1. juuliks 2014.

Komisjonile antakse kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15 õigus võtta vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid.“

10)

Artikkel 337 asendatakse järgmisega:

11)

V osa jäetakse välja ja kõiki viiteid V osale käsitatakse viidetena määruse (EL) 2017/2402 2. peatükile.

12)

Artiklis 457 asendatakse punkt c järgmisega:

13)

Artikkel 462 asendatakse järgmisega:

14)

Lisatakse järgmine artikkel:

(1)

Väärtpaberistamine hõlmab tehinguid, mis võimaldavad laenuandjal või võlausaldajal, kelleks tavaliselt on krediidiasutus või äriühing, refinantseerida laenude, riskipositsioonide või nõuete kogumit, näiteks kinnisvaralaenud, autolaenud või -liisingud, tarbimislaenud, krediitkaardid või klientide vastu olevad nõuded, muutes need kaubeldavateks väärtpaberiteks. Laenuandja koondab ja struktureerib oma laenud ümber portfelli ning jaotab need erinevate investorite jaoks eri riskikategooriatesse, võimaldades seega investoritel investeerida laenudesse ja muudesse riskipositsioonidesse, millele neil tavapäraselt puuduks otsene juurdepääs. Investoritele teenitakse tulu aluseks olevate laenude rahavoogudest.

(2)

26. novembril 2014. aasta teatises „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ teatas komisjon oma kavatsusest taaskäivitada kvaliteetse väärtpaberistamise turud, kordamata enne 2008. aasta finantskriisi tehtud vigu. Lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise turu loomine on kapitaliturgude liidu projekti oluline komponent ja aitab kaasa komisjoni esmatähtsale eesmärgile toetada töökohtade loomist ja majanduse jätkusuutliku kasvu taastamist.

(3)

Liidu eesmärk on tugevdada väga keerukate, läbipaistmatute ja riskantsete väärtpaberistamistega kaasnevate riskide käsitlemiseks finantskriisi järel rakendatud õigusraamistikku. Oluline on tagada, et õigusnormid võetaks vastu selleks, et paremini eristada lihtsaid, läbipaistvaid ja standarditud tooteid keerukatest, läbipaistmatutest ja riskantsetest instrumentidest, ning et kohaldataks riskitundlikumat usaldatavusraamistikku.

(4)

Väärtpaberistamine on hästi toimivate finantsturgude oluline osa. Usaldusväärselt struktureeritud väärtpaberistamine on oluline viis, kuidas mitmekesistada rahastamisallikaid ja jaotada riske liidu finantssüsteemi sees laiemalt. See võimaldab finantssektori riske laiemalt jaotada ja võib aidata vabastada väärtpaberistamise tehingu algataja bilansimahtu, et anda majandusele täiendavaid laene. Üldiselt võib väärtpaberistamine finantssüsteemi tõhustada ja pakkuda täiendavaid investeerimisvõimalusi. Väärtpaberistamine võib olla ühenduslüliks krediidiasutuste ja kapitaliturgude vahel, tuues nii kaudset kasu ettevõtjatele ja kodanikele (näiteks vähem kulukate laenude ja ettevõtluse rahastamise, kinnisvaralaenude ja krediitkaartide abil). Käesolevas määruses nenditakse siiski väärtpaberistamisest tulenevaid suurema seotuse ja ülemäärase finantsvõimenduse riske ning tugevdatakse pädevate asutuste tehtavat mikrotasandi usaldatavusjärelevalvet finantsasutuste osalemise üle väärtpaberistamise turul, samuti kõnealuse turu makrotasandi usaldatavusjärelevalvet Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1092/2010 (4) asutatud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu poolt ning riiklike pädevate asutuste ja makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite jaoks määratud riiklike asutuste poolt.

(5)

Lihtsate, läbipaistvate ja standarditud väärtpaberistamiste („standardväärtpaberistamised“) jaoks riskitundlikuma usaldatavusraamistiku loomine eeldab liidult standardväärtpaberistamise selget määratlemist, kuna vastasel juhul kasutataks krediidiasutuste ja kindlustusandjate puhul seda riskitundlikumat õiguslikku kohtlemist eri liikmesriikides eri liiki väärtpaberistamiste korral. See tooks kaasa ebavõrdsed tingimused ja õigusliku arbitraaži, ehkki on oluline tagada, et liit toimiks standardväärtpaberistamiste ühtse turuna ja lihtsustaks piiriüleseid tehinguid.

(6)

Liidu valdkondlikest õigusaktidest tulenevate olemasolevaid määratlusi järgides on asjakohane määratleda kõik väärtpaberistamise põhimõisted. Eelkõige on vaja väärtpaberistamise selget ja laiaulatuslikku määratlust, et hõlmata kõik tehingud ja skeemid, millega riskipositsiooni või nende kogumiga seonduv krediidirisk kantakse üle erineva nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriatele. Riskipositsiooni, mis loob otsese maksekohustuse füüsilise vara rahastamiseks või haldamiseks kasutatava tehingu või skeemi puhul, ei tuleks lugeda väärtpaberistamisest tulenevaks riskipositsiooniks, isegi kui sellel tehingul või skeemil on erineva nõudeõiguse järguga maksekohustused.

(7)

Sponsoril peaks olema võimalik delegeerida ülesandeid maksete vahendajale, kuid talle peaks jääma vastutus riskijuhtimise eest. Eelkõige ei tohiks sponsor kanda oma maksete vahendajale üle riski säilitamise nõuet. Maksete vahendajaks peaks olema reguleeritud varahaldur, näiteks vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtja („eurofondi“) valitseja, alternatiivse investeerimisfondi (AIFi) valitseja või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/65/EL (5) osutatud üksus (finantsinstrumentide turgude direktiiviga reguleeritud üksus).

(8)

Käesoleva määrusega kehtestatakse edasiväärtpaberistamise keeld koos teatavatel juhtudel kohaldatavate eranditega, mis puudutavad edasiväärtpaberistamist õiguspärastel eesmärkidel, ning selgitustega, kas varaga tagatud kommertsväärtpaberite programme käsitatakse edasiväärtpaberistamisena. Edasiväärtpaberistamine võib kahjustada läbipaistvuse taset, mida käesoleva määrusega soovitakse tagada. Erandjuhtudel võib edasiväärtpaberistamine siiski olla kasulik vahend investorite huvide säilitamisel. Seetõttu peaks edasiväärtpaberistamine olema lubatud ainult konkreetsetel käesolevas määruses sätestatud juhtudel. Peale selle on reaalmajanduse rahastamise jaoks tähtis, et täielikult toetatud, varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmid, milles lisaks programmi kaudu rahastatavatele tehingutele ei looda uut väärtpaberistamise seeriate kihti, jääksid edasiväärtpaberistamise keelust välja.

(9)

Väärtpaberistamisse investeerimise või väärtpaberistamise positsioonidega ei teki investoril ainult aluseks olevate laenude või aluspositsioonide krediidiriskid, vaid peale selle võivad väärtpaberistamise struktureerimisest tekkida ka muud riskid, nagu näiteks esindusriskid, mudelirisk, õiguslikud ja operatsiooniriskid, vastaspoolerisk, vahendusrisk, likviidsusrisk ja kontsentratsioonirisk. Seetõttu on oluline, et institutsionaalsete investorite suhtes kohaldataks proportsionaalseid hoolsuskohustuse nõudeid, mis tagavad, et nad jaeinvestorite huvides hindavad õigesti igat liiki väärtpaberistamisest tulenevaid riske. Hoolsuskohustusega saab seega ka suurendada usaldust turul ning väärtpaberistamise tehingu algatajate, sponsorite ja investorite vahel. On oluline, et investorid täidaksid asjakohast hoolsuskohustust ka standardväärtpaberistamise puhul. Nad saavad end kurssi viia väärtpaberistamise poolte avaldatud teabega, eelkõige standardväärtpaberistamise teate ja selles kontekstis avaldatud seonduva teabega, mis peaks investoritele andma kogu asjakohase teabe standardväärtpaberistamise kriteeriumide täitmise kohta. Institutsionaalsetel investoritel peaks olema võimalik asjakohasel määral tugineda standardväärtpaberistamise teatele ning väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsori ja väärtpaberistamise eriotstarbelise ettevõtja avaldatud teabele selle kohta, kas väärtpaberistamine vastab standardväärtpaberistamise nõuetele. Nad ei tohiks siiski tugineda üksnes ja mehaaniliselt sellisele teatele ja sellisele teabele.

(10)

Ülimalt oluline on, et väärtpaberistamise tehingu algatajate, sponsorite ja väärtpaberistamises osalevate algsete laenuandjate huvid ühtiksid investorite omadega. Selle saavutamiseks peaks väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsor või algne laenuandja säilitama märkimisväärse huvi väärtpaberistamise aluspositsioonides. Seetõttu on oluline, et väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsor või algne laenuandja säilitab kõnealuste alusriskide puhul olulise majandusliku netoriskipositsiooni. Üldisemalt ei tohiks väärtpaberistamise tehingud olla struktureeritud nii, et oleks välditud riski säilitamise nõude kohaldamine. Seda nõuet tuleks kohaldada igas olukorras, mil kohaldatakse väärtpaberistamise majandusliku sisu määratlust, olenemata kasutatud õiguslikust struktuurist või instrumentidest. Puudub vajadus säilitamisnõude mitmekordseks kohaldamiseks. Mis tahes väärtpaberistamise korral on piisav, kui nõuet kohaldatakse üksnes väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsori või algse laenuandja suhtes. Samamoodi tuleks selliste väärtpaberistamise tehingute korral, mille aluspositsioonide hulka kuuluvad ka muud väärtpaberistamise positsioonid, kohaldada säilitamisnõuet üksnes investeeringu objektiks oleva väärtpaberistamise suhtes. Standardväärtpaberistamise teade peaks osutama investoritele, et väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsor või algne laenuandja säilitab alusriskide puhul olulise majandusliku netoriskipositsiooni. Teatavaid erandeid tuleks teha juhul, kui väärtpaberistatud riskipositsioonidele on täies ulatuses, tingimusteta ja tagasivõtmatult andnud garantii eelkõige ametiasutused. Avaliku sektori vahenditest tagatiste või muude vahendite kujul antava toetuse puhul ei piira käesolev määrus riigiabireeglite kohaldamist.

(11)

Väärtpaberistamise tehingu algatajad või sponsorid ei tohiks ära kasutada asjaolu, et neil võib väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale ülekantud varade kohta olla rohkem teavet kui investoritel ja potentsiaalsetel investoritel, ega kanda investorite või potentsiaalsete investorite teadmata väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale üle varasid, mille krediidirisk on suurem kui väärtpaberistamise tehingu algatajate bilansis olevate võrreldavate varade krediidirisk. Selle kohustuse rikkumise korral peaksid pädevad asutused määrama karistuse, kuid üksnes siis, kui rikkumine on tahtlik. Üksnes hooletuse tõttu ei peaks sellist karistust määrama. Kõnealune kohustus ei tohiks siiski kuidagi piirata väärtpaberistamise tehingu algatajate või sponsorite õigust valida väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale ülekantavaid varasid, mille krediidirisk on enne tehingu tegemist keskmiselt suurem kui väärtpaberistamise tehingu algataja bilanssi jäävate võrreldavate varade krediidirisk keskmiselt, kui investoreid või potentsiaalseid investoreid teavitatakse selgelt väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale ülekantavate varade suuremast krediidiriskist. Pädevad asutused peaksid jälgima selle kohustuse täitmist, võrreldes väärtpaberistamise alusvarasid väärtpaberistamise tehingu algataja bilansis olevate võrreldavate varadega.

Tuleks võrrelda selliste varade tulemusnäitajaid, mille puhul enne tehingu tegemist eeldatakse, et nende tulemusnäitajad on sarnased, näiteks väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale ülekantavad makseviivituses olevad eluaseme hüpoteeklaenud ja väärtpaberistamise tehingu algataja bilanssi jäävad makseviivituses olevad eluaseme hüpoteeklaenud.

Ei eeldata, et väärtpaberistamise alusvarade tulemusnäitajad peaksid olema sarnased väärtpaberistamise tehingu algataja bilansis olevate keskmiste varade tulemusnäitajatega.

(12)

Investorite ja potentsiaalsete investorite suutlikkus täita hoolsuskohustust ja seega hinnata teadlikult asjaomase väärtpaberistamise instrumendi krediidivõimelisust sõltub nende juurdepääsust kõnealuseid instrumente käsitlevale teabele. Oluline on luua olemasoleva õigustiku põhjal põhjalik süsteem, mille alusel saavad investorid ja potentsiaalsed investorid juurdepääsu kogu asjakohasele teabele tehingute kogu kehtivusaja jooksul, vähendada väärtpaberistamise tehingu algatajate, sponsorite ja väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate aruandlusega seotud ülesandeid ning soodustada investorite pidevat, lihtsat ja vaba juurdepääsu usaldusväärsele teabele väärtpaberistamiste kohta. Turu läbipaistvuse suurendamiseks tuleks luua väärtpaberistamise registrite jaoks raamistik asjakohaste aruannete kogumiseks, ennekõike väärtpaberistamise aluspositsioonide kohta. Väärtpaberistamise registritele loa andmise ja nende üle järelevalve teostamise ülesanne peaks olema Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 (6) asutatud Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvel (edaspidi „Väärtpaberiturujärelevalve“). Selliste aruandlusega seotud ülesannete üksikasjade täpsustamisel peaks Väärtpaberiturujärelevalve tagama, et teave, mille esitamist kõnealustele väärtpaberistamise registritele nõutakse, langeks võimalikult kokku sellise teabe avaldamise jaoks seni ettenähtud vormidelt nõutava teabega.

(13)

Väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsori ja väärtpaberistamise eriotstarbelise ettevõtja üldine kohustus teha väärtpaberistamisi käsitlev teave kättesaadavaks väärtpaberistamise registri kaudu on sätestatud eeskätt selleks, et investoritel oleks oma hoolsuskohustuse täitmiseks vajaliku teabe saamiseks üks järelevalvealune allikas. Privaatväärtpaberistamised on kavandatud sageli vastavalt vajadustele. Need on olulised, kuna võimaldavad pooltel sõlmida väärtpaberistamise tehinguid, avaldamata seejuures turule ja konkurentidele tundlikku äriteavet tehingu (nt selle avaldamine, et teatud ettevõtja vajab tootmise laiendamiseks rahastamist või et investeerimisühing siseneb oma strateegia raames uuele turule) ja/või alusvarade kohta (nt mis liiki nõudeid on tööstusettevõtjal klientide vastu). Sellistel juhtudel on investorid väärtpaberistamise tehingu algataja ja/või sponsoriga otsekontaktis ning nad saavad oma hoolsuskohustuse täitmiseks vajaliku teabe otse neilt. Seetõttu on asjakohane jätta privaatväärtpaberistamised välja nõudest edastada tehinguteavet väärtpaberistamise registrile.

(14)

Väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid ja algsed laenuandjad peaksid kohaldama väärtpaberistatavate riskipositsioonide suhtes samu kindlaid ja täpselt määratletud laenuandmise kriteeriumeid, mida nad kohaldavad väärtpaberistamata riskipositsioonide suhtes. Siiski ei ole laenuandmise kriteeriumeid vaja täita klientide vastu olevate nõuete suhtes, kui need nõuded ei ole algatatud laenu vormis.

(15)

Väärtpaberistamise instrumendid ei sobi üldjuhul jaeklientidele direktiivi 2014/65/EL tähenduses.

(16)

Väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid ja väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad peaksid investoritele esitatavas aruandes tegema kättesaadavaks kõik olulised andmed aluspositsioonide krediidikvaliteedi ja tulemusnäitajate kohta, sealhulgas andmed, mis võimaldavad investoritel teha üheselt kindlaks aluspositsioonide võlgnike kohustuste täitmata jätmist või makseviivitusi, võlgade restruktureerimist, võla kustutamist, restruktureerimist makseraskuste tõttu, tagasiostmist, maksepuhkuseid, kahju, mahakandmisi, sissenõutud summasid ning muid varade tootluse parandusmeetmeid aluspositsioonide kogumis. Väärtpaberistamise puhul, mis ei ole varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehing, tuleks investoritele esitatavas aruandes avaldada ka andmed rahavoogude kohta, mille on tekitanud aluspositsioonid ja väärtpaberistamise instrumentide emiteerimise kohustused, avalikustades sealhulgas eraldi väärtpaberistamise positsiooni tulu ja väljamaksed, eelkõige graafikujärgne põhisumma, graafikujärgne intress, ettemakstud põhisumma, tasumata intress ning lõivud ja tasud, ning kogu teave käivitavate tegurite kohta, mis tingivad muutuse maksete järjekorras või vastaspoole asendamise, ning ka iga seeria puhul kasutatava krediidikvaliteedi parandamise summat ja vormi käsitlevad andmed. Ehkki lihtsad, läbipaistvad ja standarditud väärtpaberistamised on näidanud varasemalt häid tulemusi, ei tähenda väärtpaberistamise nõuete täitmine seda, et väärtpaberistamise positsioon oleks riskivaba, ega ütle ka midagi väärtpaberistamise aluseks oleva krediidikvaliteedi kohta. Selle asemel tuleks mõista, et see viitab sellele, et ettevaatlik ja hoolas investor on suuteline analüüsima väärtpaberistamisega kaasnevaid riske.

Selleks et võtta arvesse pikaajaliste väärtpaberistamiste ja lühiajaliste väärtpaberistamiste (eelkõige varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmide ja varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehingute) erinevaid struktuurseid näitajaid, peaks standardväärtpaberistamise nõudeid olema kahte liiki: ühed pikaajalistele väärtpaberistamistele ja teised lühiajalistele väärtpaberistamistele, mis vastaksid neile kahele erinevalt toimivale turusegmendile. Varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmid tuginevad varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehingutele, mis koosnevad lühiajalistest riskipositsioonidest, mis tuleb tähtaegumise korral asendada. Varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehingus võib väärtpaberistamise saavutada muu hulgas aluspositsioonide kogumi muutuvat ostuallahindlust käsitleva lepinguga või kui väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja emiteerib kõrgema ja madalama nõudeõiguse järguga väärtpabereid kaasrahastamise struktuuris, kus kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberid kantakse seejärel üle varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi või programmide ostjatele. Standardväärtpaberistamisena kvalifitseeruvad varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehingud ei tohiks siiski sisaldada edasiväärtpaberistamist. Lisaks peaksid standardväärtpaberistamise kriteeriumid kajastama varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmile likviidsustoetust pakkuva sponsori erirolli, eelkõige täielikult toetatud, varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmide puhul.

(17)

Nii rahvusvahelisel kui ka liidu tasandil on juba tehtud palju tööd standardväärtpaberistamise kindlakstegemiseks. Komisjoni delegeeritud määrustes (EL) 2015/35 (7) ja (EL) 2015/61 (8) on juba sätestatud lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise kriteeriumid konkreetseteks eesmärkideks, millele kohaldatakse riskitundlikumaid usaldatavusnõudeid.

(18)

Väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad peaksid olema asutatud üksnes nendes kolmandates riikides, mida rahapesuvastane ja terrorismi rahastamise tõkestamise töökond ei ole kandnud suure riskiga ja koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide loetellu. Juhul kui enne käesoleva määruse läbivaatamist on vastu võetud liidu loetelu kolmandate riikide jurisdiktsioonidest, mis keelduvad järgimast hea maksuhaldustava standardeid, tuleks seda liidu loetelu arvesse võtta ja sellest võiks saada nende kolmandate riikide viiteloetelu, kus väärtpaberistamise eriotstarbelisi ettevõtjaid ei ole lubatud asutada.

(19)

Tuginedes olemasolevatele kriteeriumidele ning Baseli pangandusjärelevalve komitee (BCBS) ja Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni (IOSCO) poolt 23. juulil 2015 vastu võetud kriteeriumidele lihtsate, läbipaistvate ja võrreldavate väärtpaberistamiste kindlakstegemiseks väärtpaberistamisega seotud kapitali adekvaatsuse kontekstis ning eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (9) asutatud Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) (edaspidi „Pangandusjärelevalve“) 7. juulil 2015 avaldatud arvamusele kvalifitseeruvate väärtpaberistamiste Euroopa normistiku kohta, on oluline kehtestada standardväärtpaberistamise üldine ja sektoriüleselt kohaldatav määratlus.

(20)

Standardväärtpaberistamise kriteeriumide rakendamine kogu liidus ei tohiks kaasa tuua erisuguseid lähenemisviise. Erisugused lähenemisviisid võivad luua takistusi piiriülestele investoritele, sundides neid süvenema liikmesriikide õigusnormide üksikasjadesse, ning õõnestavad seega investorite usaldust standardväärtpaberistamise kriteeriumide vastu. Pangandusjärelevalve peaks seetõttu töötama välja suunised tagamaks, et standardväärtpaberistamise nõudeid mõistetaks ühetaoliselt kogu liidus, selleks et tegeleda võimalike tõlgendusküsimustega. Selline üks tõlgendamisallikas hõlbustaks standardväärtpaberistamise kriteeriumide vastuvõtmist väärtpaberistamise tehingu algatajate, sponsorite ja investorite poolt. Väärtpaberijärelevalvel peaks samuti olema võimalike tõlgendusprobleemide lahendamisel aktiivne roll.

(21)

Et takistada erisuguseid lähenemisviise standardväärtpaberistamise kriteeriumide rakendamisel, peaksid kolm Euroopa järelevalveasutust koordineerima Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee raames oma ja pädevate asutuste tööd, et tagada sektoriülene ühtsus ja käsitleda praktilisi küsimusi, mis võivad tekkida seoses standardväärtpaberistamisega. Seda tehes tuleks niipalju kui võimalik küsida ka turuosaliste arvamust ja sellega arvestada. Nende arutelude tulemused tuleks teha Euroopa järelevalveasutuste veebisaitidel avalikkusele kättesaadavaks, et abistada väärtpaberistamise tehingu algatajaid, sponsoreid, väärtpaberistamise eriotstarbelisi ettevõtjaid ja investoreid standardväärtpaberistamiste hindamisel enne selliste instrumentide emiteerimist või neisse investeerimist. Selline koordineerimismehhanism oleks eriti oluline käesoleva määruse rakendamisele eelneval ajal.

(22)

Käesolev määrus võimaldab standardväärtpaberistamiseks nimetada üksnes väärtpaberistamist, mille puhul toimub võõrandamine („true sale“). Võõrandamise elemendiga väärtpaberistamise puhul kantakse aluspositsioonide omandiõigus üle emitendist üksusele, kelleks on väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja, või loovutatakse talle see tegelikult. Väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale aluspositsioonide ülekandmise või loovutamise suhtes ei tohiks müüja maksejõuetuse korral kehtida tagastamissätted, ilma et see piiraks selliste siseriiklike maksejõuetust käsitlevate õigusnormide kohaldamist, mille kohaselt võib teatavatel kitsendavatel tingimustel tühistada aluspositsioonide müügi, mis on toimunud teatava aja jooksul enne müüja maksejõuetuks kuulutamist.

(23)

Aluspositsioonide võõrandamist või tegelikku loovutamist või sama õigusliku toimega ülekandmist ning sellise võõrandamise või tegeliku loovutamise või sama õigusliku toimega ülekandmise täitmisele pööratavust võiks kinnitada vastavalt kohaldatavatele õigusnormidele pädeva õigusnõustaja õigusliku arvamusega.

(24)

Sellise väärtpaberistamise puhul, mille käigus ei toimu võõrandamist, ei kanta emitendist üksusele, kes on väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja, üle aluspositsioone, vaid pigem kantakse aluspositsioonidega seotud krediidirisk üle tuletislepingu või garantiiga. See tekitab täiendavat vastaspoole krediidiriski ning võib suurendada keerukust, eelkõige seoses tuletislepingu sisuga. Neil põhjustel ei peaks standardväärtpaberistamise kriteeriumid lubama sünteetilist väärtpaberistamist.

Tuleks tunnistada edusamme Pangandusjärelevalve 2015. aasta detsembri aruandes, milles on määratud kindlaks võimalikud standardväärtpaberistamise kriteeriumid sünteetilise väärtpaberistamise puhuks ning määratletud bilansiline sünteetiline väärtpaberistamine ja arbitraažiga seonduv sünteetiline väärtpaberistamine. Kui Pangandusjärelevalve on sõnaselgelt kindlaks määranud bilansilise sünteetilise väärtpaberistamise suhtes konkreetselt kohaldatavad standardväärtpaberistamise kriteeriumid ning pidades silmas, et sellega edendatakse reaalmajandust ja eriti sellisest väärtpaberistamisest kõige enam võitvate VKEde rahastamist, peaks komisjon koostama aruande ja vajaduse korral võtma vastu seadusandliku ettepaneku, et laiendada standardväärtpaberistamise õigusnorme sellisele väärtpaberistamisele. Komisjon ei peaks siiski tegema õigusnormide kohaldamisala laiendamise ettepanekut arbitraažiga seonduva sünteetilise väärtpaberistamise suhtes.

(25)

Müüjalt väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale ülekantavad aluspositsioonid peaksid vastama eelnevalt kindlaks määratud ja selgelt määratletud sobivuskriteeriumidele, mis ei võimalda kõnealuste riskipositsioonide puhul aktiivset portfelli valitsemist kaalutlusõiguse alusel. Kinnitusi ja tagatisi rikkuvate riskipositsioonide asendust ei tohiks põhimõtteliselt lugeda aktiivseks portfelli valitsemiseks.

(26)

Aluspositsioonide hulka ei tohiks kuuluda makseviivituses olevad riskipositsioonid ega riskipositsioonid võlgnike või garantiiandjate suhtes, kes väärtpaberistamise tehingu algataja või algse laenuandja parima teadmise kohaselt on teatavas halvenenud krediidikvaliteediga olukorras (nt maksejõuetuks kuulutatud võlgnikud).

Parima teadmise nõue tuleks lugeda täidetuks teabe põhjal, mis on saadud võlgnikelt riskipositsioonide algatamise kohta või väärtpaberistamise tehingu algatajalt riskipositsioonide vahendamise või riskijuhtimise protsessi käigus või mille on väärtpaberistamise tehingu algatajale teatavaks teinud kolmas isik.

Ettevaatlikkuse põhimõtet tuleks kohaldada riskipositsioonide suhtes, mis on makseviivituses ning on hiljem restruktureeritud. Viimaste lisamist aluspositsioonide kogumisse ei tohiks siiski välistada juhul, kui nende nõuetega ei ole kaasnenud uusi võlgnevusi alates restruktureerimise kuupäevast, mis peaks olema toimunud vähemalt üks aasta enne aluspositsioonide väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale ülekandmise või loovutamise kuupäeva. Sellisel juhul peaks asjakohane avalikustamine tagama täieliku läbipaistvuse.

(27)

Selle tagamiseks, et investorid täidaksid piisavat hoolsuskohustust, ja alusvaraga seotud riskide hindamise hõlbustamiseks on oluline, et väärtpaberistamise tehingud oleksid tagatud riskipositsioonide kogumitega, mis on vara liigilt homogeensed, nagu eluasemelaenude kogumid või sama kategooria ettevõtjatele antud äriühingu laenude, ärikinnisvara laenude, liisingute ja krediidilimiitide kogumid või autolaenude ja -liisingute kogumid või eraisikutele isikliku, perekondliku või majapidamises vajatava tarbimise eesmärgil antud krediidilimiitide kogumid. Aluspositsioonid ei tohiks sisaldada direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 44 määratletud vabalt võõrandatavaid väärtpabereid. Selleks et võtta arvesse liikmesriike, kus krediidiasutustel on tavaks kasutada finantssektorivälistele äriühingutele krediidi andmiseks laenulepingute asemel võlakirju, peaks olema võimalik sellised võlakirjad lisada, tingimusel et neid ei noteerita kauplemiskohas.

(28)

Tähtis on vältida „algata ja turusta“ mudelite kasutamise kordumist. Sellistes olukordades kohaldavad laenuandjad krediiti andes puudulikke ja nõrku laenude väljastamise põhimõtteid, kuna nad teavad ette, et seonduvad riskid müüakse lõpuks kolmandatele isikutele. Seega peaksid väärtpaberistatavad riskipositsioonid olema algatatud väärtpaberistamise tehingu algataja või algse laenuandja tavapärase äritegevuse käigus vastavalt laenude väljastamise standarditele, mis ei tohiks olla leebemad nendest, mida väärtpaberistamise tehingu algataja või algne laenuandja kohaldab algatamise ajal sarnaste riskipositsioonide suhtes, mida ei väärtpaberistata. Olulised muudatused laenude väljastamise standardites tuleks teha täielikult teatavaks potentsiaalsetele investoritele või täielikult toetatud, varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmide puhul sponsorile ja teistele varaga tagatud kommertsväärtpaberite tehingus otseselt riskipositsiooni omavatele pooltele. Väärtpaberistamise tehingu algatajal või algsel laenuandjal peaks olema piisav kogemus selliste riskipositsioonide algatamise vallas, mis sarnanevad väärtpaberistatud riskipositsioonidele. Väärtpaberistamiste korral, mille aluspositsioonid on eluasemelaenud, ei tohiks laenude kogum sisaldada laene, mille turustamisel ja väljastamisel tugineti eeldusele, et laenu taotlejat, või kui see on kohaldatav, siis vahendajaid, teavitati sellest, et esitatud teave võib olla laenuandja poolt kontrollimata. Laenuvõtja krediidivõimelisuse hindamine peaks, kui see on kohaldatav, olema kooskõlas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2008/48/EÜ (10) või 2014/17/EL (11) sätestatud nõuetega või samaväärsete kolmandates riikides kehtivate nõuetega.

(29)

Väärtpaberistamise positsioonide tagasimaksete puhul tekitab ulatuslik tuginemine alusvara tagavate varade müügile haavatavusi, nagu näitasid ärikinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud väärtpaberite turgude osaliselt kehvad tulemused finantskriisi ajal. Seetõttu ei tuleks ärikinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud väärtpabereid pidada standardväärtpaberistamiseks.

(30)

Juhul kui väärtpaberistamise aluseks olevate varade kohta on kättesaadavad nende keskkonnamõju andmed, peaks väärtpaberistamise tehingu algataja ja sponsor need andmed avaldama.

Seega juhul, kui aluspositsioonid on eluasemelaenud või autolaenud või -liisingud, peaks standardväärtpaberistamise tehingu algataja, sponsor ja väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja avaldama selliste eluasemelaenude või autolaenude või -liisingutega rahastatavate varade keskkonnatoime kohta kättesaadava teabe.

(31)

Kui väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid ja väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad soovivad oma väärtpaberistamiste suhtes kasutada standardväärtpaberistamise nimetust, tuleks investoreid, pädevaid asutusi ja Väärtpaberiturujärelevalvet teavitada sellest, et väärtpaberistamine vastab standardväärtpaberistamise nõuetele. Teade peaks sisaldama selgitust selle kohta, kuidas igat standardväärtpaberistamise kriteeriumi on täidetud. Seejärel peaks Väärtpaberiturujärelevalve avaldama teate tehingute loetelus, mis avaldatakse teavitamise eesmärgil Väärtpaberiturujärelevalve veebisaidil. Väärtpaberistamise instrumentide emiteerimise kandmine Väärtpaberiturujärelevalvele teatatud standardväärtpaberistamiste loetellu ei tähenda, et Väärtpaberiturujärelevalve või mõni muu pädev asutus oleks kinnitanud, et väärtpaberistamine vastab standardväärtpaberistamise nõuetele. Standardväärtpaberistamise nõuete täitmise vastutus jääb üksnes väärtpaberistamise tehingu algatajate, sponsorite ja väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate kanda. See peaks tagama, et väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid ja väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad võtavad vastutuse oma väite eest, et väärtpaberistamine on lihtne, läbipaistev ja standarditud, ning et turul valitseb läbipaistvus.

(32)

Kui väärtpaberistamine ei vasta enam standardväärtpaberistamise nõuetele, peaksid väärtpaberistamise tehingu algataja ja sponsor teavitama sellest kohe Väärtpaberiturujärelevalvet ja asjaomast pädevat asutust. Sellele lisaks peaks pädev asutus, kui ta on standardväärtpaberistamisena teatatud väärtpaberistamise suhtes määranud halduskaristuse, teavitama kohe Väärtpaberiturujärelevalvet, et viimane saaks selle oma standardväärtpaberistamise teadete loetellu kanda, võimaldamaks investoritel saada teavet selliste karistuste kohta ja standardväärtpaberistamise teadete usaldusväärsuse kohta. Seega on väärtpaberistamise tehingu algatajate ja sponsorite huvides esitada läbimõeldud teateid, et vältida maine kahjustamist.

(33)

Investorid peaksid investeeringutega seoses täitma oma hoolsuskohustust vastavalt kaasnevatele riskidele, kuid neil peaks olema võimalik tugineda standardväärtpaberistamise teatele ning väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsori ja väärtpaberistamise eriotstarbelise ettevõtja avaldatud teabele selle kohta, kas väärtpaberistamine vastab standardväärtpaberistamise nõuetele. Nad ei tohiks siiski tugineda üksnes ja mehaaniliselt teadetele ja avaldatud teabele.

(34)

Kolmandate isikute osalus standardväärtpaberistamise nõuete täitmise kontrollis võib olla investorite, väärtpaberistamise tehingu algatajate, sponsorite ja väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate jaoks kasulik ning see võib aidata suurendada usaldust standardväärtpaberistamise turu suhtes. Väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid ja väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad võivad samuti kasutada kooskõlas käesoleva määrusega loa saanud kolmanda isiku teenuseid, et hinnata, kas nende väärtpaberistamine vastab standardväärtpaberistamise kriteeriumidele. Kõnealused kolmandad isikud peaksid saama loa pädevatelt asutustelt. Väärtpaberiturujärelevalvele esitatavas teates ja selle järgneval avaldamisel Väärtpaberiturujärelevalve veebisaidil tuleks märkida, kas standardväärtpaberistamise nõuete täitmist on kinnitanud loa saanud kolmas isik. Siiski on oluline, et investorid kujundaksid oma hinnangu ise, võtaksid vastutuse oma investeerimisotsuste eest ega tugineks mehaaniliselt sellistele kolmandatele isikutele. Kolmanda isiku osalemine ei tohiks mingil viisil võtta väärtpaberistamise tehingu algatajatelt, sponsoritelt ja institutsionaalsetelt investoritelt lõplikku õiguslikku vastutust standardväärtpaberistamise teate esitamise ja väärtpaberistamise tehingu standardväärtpaberistamisena käsitamise eest.

(35)

Liikmesriigid peaksid määrama pädevad asutused ning andma neile vajalikud järelevalve-, uurimis- ja karistamisvolitused. Halduskaristused tuleks üldiselt avaldada. Kuna investorid, väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid, algsed laenuandjad ja väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad võivad olla asutatud eri liikmesriikides ja nende üle võivad järelevalvet teostada eri valdkondlikud pädevad asutused, tuleks vastastikuse teabevahetuse ja järelevalvetegevuses abistamise kaudu tagada tihe koostöö asjakohaste pädevate asutuste vahel, sealhulgas Euroopa Keskpangaga talle nõukogu määruse (EL) nr 1024/2013 (12) alusel antud eriülesannetega seoses, ning Euroopa järelevalveasutustega. Pädevad asutused peaksid kohaldama karistusi ainult juhul, kui rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletuse tõttu. Parandusmeetmete kohaldamine ei tohiks sõltuda sellest, kas rikkumise tahtlikkus või hooletus on leidnud tõendamist või mitte. Karistuse või parandusmeetme sobiva liigi ja ulatuse kindlaksmääramisel peaksid pädevad asutused, kui nad hindavad vastutava füüsilise või juriidilise isiku finantstugevust, võtma eelkõige arvesse vastutava juriidilise isiku kogukäivet või vastutava füüsilise isiku aastasissetulekut ja netovara.

(36)

Pädevad asutused peaksid järelevalvetoiminguid tihedalt kooskõlastama ja tagama oma otsuste ühtsuse, eelkõige käesoleva määruse rikkumise korral. Kui rikkumine on seotud ebaõige või eksitava teatega, peaks rikkumise tuvastanud pädev asutus teavitama ka Euroopa järelevalveasutusi ning asjassepuutuvate liikmesriikide asjakohaseid pädevaid asutusi. Juhul kui pädevad asutused on eriarvamusel, peaks Väärtpaberiturujärelevalve ja asjakohasel juhul Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee kasutama oma siduva vahendamise volitusi.

(37)

Lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise nimetuse kasutamise nõuded on uued ning neid täpsustatakse Pangandusjärelevalve suunistega ja edaspidi järelevalvetava kujunemise käigus. Selleks et turuosalised ei hoiduks kõnealuse nimetuse kasutamisest, peaks pädevatel asutustel olema võimalik anda väärtpaberistamise tehingu algatajale, sponsorile ja väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale kolmekuune ajapikendus mis tahes eksimuse parandamiseks, mis on esinenud nimetuse heas usus kasutamisel. Heas usus kasutamist tuleks eeldada, kui väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsor või väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja ei saanud teada, et väärtpaberistamine ei vastanud kõigile standardväärtpaberistamise kriteeriumidele, mis peavad olema täidetud selleks, et väärtpaberistamist saaks nimetada standardväärtpaberistamiseks. Selle ajapikenduse jooksul tuleks asjaomast väärtpaberistamist pidada jätkuvalt standardväärtpaberistamise kriteeriumidele vastavaks ning seda ei tuleks Väärtpaberiturujärelevalve poolt kooskõlas käesoleva määrusega koostatud loetelust välja arvata.

(38)

Käesoleva määrusega soodustatakse mitmete väärtpaberistamise turu põhielementide ühtlustamist, piiramata seejuures väärtpaberistamise turgude tavade ja menetluste täiendavat turupõhist ühtlustamist. Seepärast on oluline, et turuosalised ja nende kutseliidud jätkaksid tööd turutavade täiendava standardimise ja eelkõige väärtpaberistamise dokumentatsiooni standardimise vallas. Komisjon peaks hoolikalt jälgima turuosaliste standardimispüüdlusi ning koostama sellekohase aruande.

(39)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2009/65/EÜ, (13) 2009/138/EÜ (14) ja 2011/61/EL (15) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EÜ) nr 1060/2009 (16) ja (EL) nr 648/2012 (17) muudetakse vastavalt, et tagada ELi õigusraamistiku kooskõla käesoleva määrusega seoses väärtpaberistamist käsitlevate sätetega, mille peamine eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine, eriti kõigile institutsionaalsetele investoritele siseturul võrdsete tingimuste loomine.

(40)

Määruse (EL) nr 648/2012 muudatustega seoses ei tohiks väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate poolt sõlmitud börsiväliste tuletislepingute suhtes kohaldada teatavate tingimuste täitmise korral kliiringukohustust. Seda seepärast, et väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate sõlmitud börsiväliste tuletislepingute vastaspooled on võlausaldajad, kellel on tagatis väärtpaberistamise kokkuleppe alusel ning piisav kaitse vastaspoole krediidiriski vastu on tavapäraselt olemas. Tuletisinstrumentide puhul, mida ei kliirita keskselt, tuleks nõutava tagatise taseme puhul võtta arvesse ka väärtpaberistamise kokkuleppe eriomast struktuuri ja sellega juba pakutud kaitset.

(41)

Pandikirju ja väärtpaberistamisi saab teataval määral vastastikku asendada. Seega tuleks selleks, et vältida moonutamise või arbitraaži võimalusi väärtpaberistamiste ja pandikirjade kasutamise vahel, mis tulenevad pandikirja üksuste või väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate sõlmitud börsiväliste tuletislepingute erinevast käsitlemisest, muuta määrust (EL) nr 648/2012, et tagada pandikirjadega seotud tuletisinstrumentide ja väärtpaberistamistega seotud tuletisinstrumentide järjekindel käsitlus seoses kliiringukohustusega ja selliste börsiväliste tuletisinstrumentide tagatisnõuetega, mida ei kliirita keskselt.

(42)

Selleks et ühtlustada Väärtpaberiturujärelevalve poolt võetavad järelevalvetasud, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada tasu liike ja seda, mille eest tasu tuleb maksta, samuti tasude summasid ja nende maksmise viisi. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (18) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(43)

Selleks et täpsustada riski säilitamise nõuet ja veelgi täpsustada homogeensuskriteeriume ning homogeenseks peetavaid riskipositsioone homogeensust käsitlevate nõuete raames, tagades samal ajal, et ei kahjustataks VKEde laenude väärtpaberistamist, tuleks komisjonile anda õigus võtta vastu regulatiivsed tehnilised standardid, mille töötab välja Pangandusjärelevalve ning milles sätestatakse riski säilitamise tingimused, säilitamise taseme mõõtmine, säilitatud riskiga seonduvad teatavad keelud, riski säilitamine konsolideeritud alusel ning teatavate tehingute puhul kohaldatavad erandid ning täpsustatakse homogeensuskriteeriumid ning homogeenseks peetavad aluspositsioonid. Komisjon peaks regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud võtma vastu delegeeritud õigusaktidena vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 ja kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14. Pangandusjärelevalve peaks tihedalt konsulteerima ülejäänud kahe Euroopa järelevalveasutusega.

(44)

Selleks et soodustada investorite pidevat, lihtsat ja vaba juurdepääsu usaldusväärsele teabele väärtpaberistamiste kohta ning pädevate asutuste koostöö ning teabevahetuse kohustuse täitmise tingimuste täpsustamiseks tuleks komisjonile anda õigus võtta vastu regulatiivsed tehnilised standardid, mille töötab välja Väärtpaberiturujärelevalve ning milles käsitletakse võrreldavat teavet aluspositsioonide ja investoritele korrapäraselt esitatavate aruannete kohta, õiguspäraste eesmärkide loetelu, mille kohaselt edasiväärtpaberistamist lubatakse, menetlust, mis võimaldab väärtpaberistamise registritel kontrollida esitatud teabe, registreerimistaotluse ja registreerimise laiendamise lihtsustatud taotluse täielikkust ja kooskõlalisust; läbipaistvuse eesmärgil esitatavaid väärtpaberistamise üksikasju, väärtpaberistamise registrite andmete kogumise, koondamise ja võrdlemise tegevusstandardeid, teavet, millele määratud üksustel on ligipääs ning otsese ligipääsu tingimusi, väärtpaberistamise teates esitatavaid andmeid, pädevatele asutustele esitatavat teavet kolmanda isiku poolt kontrollimise loa taotlemisel ning samuti vahetatavat teavet ning teatamiskohustuse sisu ja ulatust. Komisjon peaks regulatiivsed tehnilised standardiid võtma vastu delegeeritud õigusaktidena vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 ja kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14. Väärtpaberiturujärelevalve peaks tihedalt konsulteerima ülejäänud kahe Euroopa järelevalveasutusega.

(45)

Protsessi hõlbustamiseks investorite, väärtpaberistamise tehingu algatajate, sponsorite ja väärtpaberistamise eriotstarbeliste ettevõtjate jaoks tuleks komisjonile anda õigus võtta vastu rakenduslikud tehnilised standardid, mille töötab välja Väärtpaberiturujärelevalve, seoses väärtpaberistamise positsioonide omanikele teabe kättesaadavaks tegemise vormiga, väärtpaberistamise registri registreerimistaotluse ja registreerimise laiendamise lihtsustatud taotluse vormiga, teabe andmise vormiga, väärtpaberistamise registrile teabe esitamise vormiga, võttes arvesse lahendusi, mille olemasolevad väärtpaberistamisteabe kogujad on välja töötanud ning standardväärtpaberistamise teadete vormiga, kust investorid ja pädevad asutused saavad piisavalt teavet, et hinnata standardväärtpaberistamise nõuete täitmist. Komisjon peaks nimetatud rakenduslikud tehnilised standardid võtma vastu rakendusaktidena vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 291 ja kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15. Väärtpaberiturujärelevalve peaks tihedalt konsulteerima ülejäänud kahe Euroopa järelevalveasutusega.

(46)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt väärtpaberistamise üldnormide kehtestamist ning lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormide loomist ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, arvestades, et väärtpaberistamise turud töötavad üleilmselt ning kõigile väärtpaberistamisega seotud institutsionaalsetele investoritele ja üksustele tuleks siseturul luua võrdsed tingimused, küll aga saab neid eesmärke nende ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(47)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada väärtpaberistamiste suhtes, mille raames emiteeritakse väärtpaberid 1. jaanuaril 2019 või pärast seda kuupäeva.

(48)

1. jaanuaril 2019. aasta seisuga avatud väärtpaberistamise positsioonide puhul peaksid väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid ja väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad olema võimelised kasutama standardväärtpaberistamise nimetust juhul, kui väärtpaberistamine vastab standardväärtpaberistamise nõuetele teatavate nõuete osas teate esitamise ajal ja teiste nõuete osas tehingu algatamise ajal. Seetõttu peaks väärtpaberistamise tehingu algatajatel, sponsoritel ja väärtpaberistamise eriotstarbelistel ettevõtjatel olema võimalik esitada Väärtpaberiturujärelevalvele käesoleva määruse alusel standardväärtpaberistamise teade. Väärtpaberistamise hilisemaid muudatusi tuleks aktsepteerida tingimusel, et väärtpaberistamine vastab jätkuvalt kõigile kohaldatavatele standardväärtpaberistamise nõuetele.

(49)

Hoolsuskohustuse nõudeid, mida kohaldatakse kehtiva liidu õiguse kohaselt enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva, tuleks jätkuvalt kohaldada 1. jaanuaril 2011 või pärast seda kuupäeva emiteeritud väärtpaberistamiste suhtes ning enne 1. jaanuari 2011 emiteeritud väärtpaberistamiste suhtes, kui uued aluspositsioonid on lisatud või neid on asendatud pärast 31. detsembrit 2014. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 625/2014 (19) asjaomaseid sätteid, milles täpsustatakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (20) tähenduses) suhtes kohaldatavaid riski säilitamise nõudeid, tuleks kohaldada seni, kuni hakatakse kohaldama käesoleva määruse kohaseid riski säilitamist käsitlevaid regulatiivseid tehnilisi standardeid. Õiguskindluse tagamiseks tuleks krediidiasutuste või investeerimisühingute, kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate suhtes käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva seisuga avatud väärtpaberistamise positsioonide puhul kohaldada jätkuvalt vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklit 405, delegeeritud määruse (EL) nr 625/2014 I, II ja III peatükki ning artiklit 22, delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikleid 254 ja 255 ning komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 231/2013 (21) artiklit 51.

Selle tagamiseks, et väärtpaberistamise tehingu algatajad, sponsorid ja väärtpaberistamise eriotstarbelised ettevõtjad täidaksid oma läbipaistvuskohustusi, tuleks komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/3 (22) I–VIII lisas osutatud teave teha avalikult kättesaadavaks seni, kuni hakatakse kohaldama komisjoni poolt käesoleva määruse alusel vastu võetavaid regulatiivseid tehnilisi standardeid.