17.12.2016

Euroopa Liidu Teataja

L 344/1

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2016/2284,

14. detsember 2016,

mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 192 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Liidus on inimtekkeliste õhku väljutatavate saasteainete ja õhu kvaliteedi valdkonnas viimase 20 aasta jooksul saavutatud märkimisväärset edu eelkõige spetsiaalse liidu poliitika abil, mis hõlmab muu hulgas komisjoni 21. septembri 2005. aasta teatist „Õhusaastet käsitlev temaatiline strateegia“ („õhusaaste teemastrateegia“). Nimetatud edusammudes on olnud oluline osa Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2001/81/EÜ, (4) millega kehtestati liikmesriikidele vääveldioksiidi (SO2), lämmastikoksiidide (NOx), lenduvate orgaaniliste ühendite (LOÜ) (väljaarvatud metaan), ja ammoniaagi (NH3) aastase koguheite ülemmäärad alates 2010. aastast. Selle tulemusena vähenesid aastatel 1990–2010 liidus vääveldioksiidi heitkogused 82 % võrra, lämmastikoksiidide heitkogused 47 % võrra, lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan) heitkogused 56 % võrra ja ammoniaagi heitkogused 28 % võrra. Kuid nagu on märgitud komisjoni 18. detsembri 2013. aasta teatises „Euroopa puhta õhu programm“ („muudetud õhusaaste teemastrateegia“), esineb endiselt märkimisväärseid negatiivseid mõjusid ja riske inimese tervisele ja keskkonnale.

(2)

Seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis (5) kinnitatakse liidu pikaajalist õhukvaliteedipoliitika eesmärki saavutada õhu kvaliteet, mis ei põhjustaks olulist negatiivset mõju ega riske inimese tervisele ega keskkonnale, ning selleks kutsutakse üles täielikult järgima kehtivaid õhukvaliteeti käsitlevaid liidu õigusakte, kehtestama 2020. aasta järgseid strateegilisi sihtmärke ja meetmeid, tegema suuremaid jõupingutusi valdkondades, kus elanikkond ja ökosüsteemid puutuvad kokku suure hulga õhusaasteainetega, ja suurendama koostoimet õhukvaliteeti käsitlevate õigusaktide ja liidu poliitikaeesmärkide vahel, eelkõige kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisuse alal.

(3)	Muudetud õhusaaste teemastrateegias on sätestatud uued strateegilised eesmärgid kuni aastani 2030, et liikuda lähemale liidu pikaajalisele eesmärgile.

(4)

Liikmesriigid ja liit on praegu ratifitseerimas 2013. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni programmi Minamata elavhõbedakonventsioon, mille eesmärk on kaitsta inimeste tervist ja keskkonda, vähendades elavhõbedaheidet olemasolevatest ja uutest saasteallikatest, ning konventsioon peaks jõustuma 2017. aastal. Komisjon peaks kõnealuse saasteaine kohta esitatud heitearuandeid regulaarselt läbi vaatama.

(5)

Liikmesriigid ja liit on ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) 1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni (edaspidi „piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon“) ja mitme selle protokolli osalised, sealhulgas 1999. aasta Göteborgi protokoll hapestumise, eutrofeerumise ja troposfääriosooni vähendamise („Göteborgi protokoll“) kohta, mis vaadati läbi 2012. aastal („muudetud Göteborgi protokoll“).

(6)

2020. aasta ja edaspidise kohta sätestatakse muudetud Göteborgi protokollis uued heitkoguste vähendamise kohustused, kusjuures kõigi osaliste puhul on vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide, lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi ja eriti peenete osakeste osas võetud võrdlusaastaks 2005. aasta; samuti edendatakse sellega musta süsiniku heitkoguste vähendamist ning nõutakse teabe kogumist ja talletamist, mis käsitleb õhusaasteainete kontsentratsiooni ja sadestumise kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale, ning osalemist mõju vähendamisele suunatud programmides piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames.

(7)

Direktiiviga 2001/81/EÜ kehtestatud riiklike heitkoguste piirmäärade kord tuleks seetõttu läbi vaadata, et viia see vastavusse liidu ja liikmesriikide rahvusvaheliste kohustustega. Selleks on käesolevas direktiivis sisalduvad riiklikud heitkoguste vähendamise kohustused aastatel 2020–2029 identsed muudetud Göteborgi protokollis sätestatud kohustustega.

(8)

Liikmesriigid peaksid rakendama käesolevat direktiivi viisil, mis aitab tõhusalt kaasa liidu pikaajalise õhukvaliteedialase eesmärgi saavutamisele, mida toetavad Maailma Terviseorganisatsiooni suunised ning liidu bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi kaitse eesmärgid, vähendades hapestumise, eutrofeerumise ja osooniga seotud õhusaaste kontsentratsiooni ja sadestumist allapoole kriitilisi saastekoormuseid ja -tasemeid, mis on sätestatud piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioonis.

(9)

Käesolev direktiiv peaks aitama kulutõhusalt saavutada ka liidu õigusaktides sätestatud õhukvaliteedialaseid eesmärke ja leevendada kliimamuutuste mõju, parandades lisaks üldist õhukvaliteeti ja suurendades koostoimet liidu kliima- ja energiapoliitikaga, vältides samas kehtivate liidu õigusaktide dubleerimist.

(10)	Käesolev direktiiv aitab ühtlasi vähendada õhusaastest tulenevaid tervishoiukulusid liidus, parandades liidu kodanike heaolu, ning toetada üleminekut keskkonnasäästlikule majandusele.

(11)	Käesolev direktiiv peaks aitama vähendada järk-järgult õhusaastet, tuginedes vähenemisele, mis tuleneb tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevatest liidu õigusaktidest, mis reguleerivad teatavate ainete heitkoguseid.

(12)

Tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevad liidu õigusaktid peaksid tõhusalt tagama heitkoguste eeldatava vähendamise. Laiemate õhukvaliteedialaste eesmärkide saavutamiseks on ülioluline selgitada välja tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevad liidu õigusaktid, mis ei toimi, ja reageerida neile varases etapis, nagu näitas Euro 6 diiselautode tegelikus liikluses ja katsetamisel tekkiva lämmastikoksiidide heite suur lahknevus.

(13)

Liikmesriigid peaksid täitma käesolevas direktiivis sätestatud heitkoguste vähendamise kohustusi aastatel 2020–2029 ja alates 2030. aastast. Et tagada märgatavad edusammud 2030. aastaks seatud kohustuste täitmisel, peaksid liikmesriigid määrama 2025. aastal kindlaks soovituslikud heitetasemed, mis oleksid tehniliselt teostatavad ja millega ei kaasneks ebaproportsionaalselt suuri kulusid, ning püüdma neid tasemeid saavutada. Kui 2025. aastaks ei suudeta heitkoguseid vastavalt kindlaksmääratud vähendamiskavale vähendada, peaksid liikmesriigid käesoleva direktiivi alusel koostatavates järgmistes aruannetes selgitama kõrvalekaldumise põhjuseid ja meetmeid liikmesriigi tagasipöördumiseks oma kava juurde.

(14)

Käesolevas direktiivis 2030. aastaks ja edaspidiseks seatud riiklikud heitkoguste vähendamise kohustused põhinevad liikmesriigi hinnangulisel vähendamise potentsiaalil, nagu on märgitud õhusaaste teemastrateegia 2015. aasta jaanuari aruandes nr 16, riiklike prognooside ja õhusaaste teemastrateegia aruandes nr 16 esitatud prognooside vaheliste erinevuste tehnilisel analüüsil ning poliitilisel eesmärgil säilitada üldine tervisemõju vähendamine 2030. aastaks (võrreldes 2005. aastaga) võimalikult sarnaselt komisjoni ettepanekuga võtta vastu käesolev direktiiv. Läbipaistvuse suurendamiseks peaks komisjon avaldama õhusaaste teemastrateegia aruande nr 16 aluseks võetud eeldused.

(15)	Riiklike heitkoguste vähendamise kohustuste täitmise hindamisel tuleks võtta aluseks metodoloogiaküsimuses valitsenud olukord kohustuse kehtestamise ajal.

(16)

Aruandlusnõuded ja heitkoguste vähendamise kohustused peaksid põhinema riigisisesel energiatarbimisel ja müüdud kütusel. Samas võivad piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni alusel mõned liikmesriigid kasutada kohustuse täitmise hindamise alusena riigi koguheidet, mis on arvutatud maanteetranspordi sektoris kasutatud kütuse põhjal. See võimalus tuleks käesolevas direktiivis säilitada, et tagada sidusus rahvusvahelise ja liidu õiguse vahel.

(17)

Selleks, et kõrvaldada teatav ebakindlus, mis paratamatult kaasneb riiklike heitkoguste vähendamise kohustuste kehtestamisega, sisaldab muudetud Göteborgi protokoll paindlikkusmeetmeid, mis tuleks integreerida käesolevasse direktiivi. Eelkõige kehtestatakse muudetud Göteborgi protokolliga mehhanism, millega kohandatakse riiklikke heiteinventuure ja arvutatakse keskmine iga-aastane riiklik heitkogus maksimaalselt kolme aasta põhjal, kui on täidetud teatud tingimused. Lisaks sellele tuleks käesoleva direktiiviga ette näha paindlikkusmeede juhuks, kui käesolevas direktiivis kehtestatakse vähendamiskohustus, mis on suurem õhusaaste teemastrateegia aruandes nr 16 kindlaks määratud kulutõhusast vähendamisest, ja selleks, et abistada liikmesriike ootamatute ja erandlike sündmuste korral, mis on seotud energia tootmise või tarnimisega, eeldusel et eritingimused on täidetud. Komisjon peaks jälgima kõnealuste paindlikkusmeetmete kasutamist, võttes arvesse piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni alusel välja töötatud juhiseid. Kohandamise taotluste hindamisel loetakse, et aastateks 2020–2029 seatud heitkoguste vähendamise kohustused kehtestati 4. mail 2012, mil Göteborgi protokoll läbi vaadati.

(18)

Liikmesriik peaks koostama, võtma vastu ja viima ellu riikliku õhusaaste kontrolli programmi, et täita oma heitkoguste vähendamise kohustusi ning aidata tõhusalt kaasa õhukvaliteedialaste eesmärkide saavutamisele. Selleks peaksid liikmesriigid võtma arvesse vajadust vähendada heitkoguseid, eelkõige lämmastikoksiidide ja tahkete peenosakeste heitkoguseid piirkondades ja linnastutes, kus on ülemäärane õhusaasteainete kontsentratsioon ja/või piirkondades ja linnastutes, mis suurendavad märkimisväärselt õhusaastet muudes piirkondades ja linnastutes, sealhulgas naaberriikides. Riiklike õhusaaste kontrolli programmidega tuleks sel eesmärgil aidata edukalt rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/50/EÜ (6) artikli 23 alusel koostatud õhukvaliteedi kavasid.

(19)

Selleks et vähendada inimtekkelistest allikatest pärit heitkoguseid, peaksid riiklikud õhusaaste kontrolli programmid hõlmama meetmeid, mis oleksid kohaldatavad kõigile asjaomastele sektoritele, kaasa arvatud põllumajandus, energia, tööstus, maanteetransport, siseveetransport, kodumajapidamiste küte ning väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate ja lahustite kasutamine. Liikmesriikidel peaks siiski olema õigus otsustada, milliseid meetmeid võtta, et täita direktiivis sätestatud heitkoguste vähendamise kohustusi.

(20)	Riiklike õhusaaste kontrolli programmide koostamisel peaksid liikmesriigid võtma arvesse parimaid tavasid muu hulgas käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate, haavatavate elanikkonnarühmade jaoks kõige kahjulikumate saasteainete käsitlemisel.

(21)

Põllumajandus annab olulise panuse õhku väljutatavate ammoniaagi ja eriti peenete osakeste heitkogustesse. Selleks et vähendada kõnealuseid heitkoguseid, peaksid riiklikud õhusaaste kontrolli programmid sisaldama põllumajandussektori suhtes kohaldatavaid meetmeid. Need meetmed peaksid olema kulutõhusad ja põhinema konkreetsel teabel ning andmetel, võttes arvesse teaduse arengut ja liikmesriikide varasemaid meetmeid. Ühine põllumajanduspoliitika pakub liikmesriikidele võimalust panustada õhukvaliteeti erimeetmete abil. Tulevane hindamine annab parema ettekujutuse nende meetmete mõjust.

(22)

Õhukvaliteedi paranemine tuleks saavutada proportsionaalsete meetmetega. Kui liikmesriigid võtavad riiklikesse õhusaaste kontrolli programmidesse lisatavaid põllumajandussektori suhtes kohaldatavaid meetmeid, peaksid nad tagama, et meetmete mõju väikestele põllumajandusettevõtjatele võetakse täielikult arvesse, et piirata võimalikke täiendavaid kulusid nii palju kui võimalik.

(23)

Kui teatavad riiklike õhusaaste kontrolli programmide raames võetavad meetmed, mille eesmärk on ennetada heitkoguseid põllumajandussektoris, on abikõlblikud rahalise toetuse saamiseks – eelkõige meetmed, mida võtavad põllumajandusettevõtjad ja mis nõuavad põllumajandustavade olulist muutmist või märkimisväärseid investeeringuid – peaks komisjon lihtsustama juurdepääsu rahalisele toetusele ja muule olemasolevale liidu rahastamisele.

(24)

Heitkoguste vähendamiseks peaksid liikmesriigid kaaluma investeeringute ümbersuunamise toetamist puhtale ja tõhusale tehnoloogiale. Innovatsioon võib aidata parandada jätkusuutlikkust ja lahendada probleeme nende tekkekohas, parandades valdkonnapõhist reageerimist õhukvaliteedialastele probleemidele.

(25)	Riiklikke õhusaaste kontrolli programme, sealhulgas poliitika ja meetmete kindlaksmääramise aluseks olevat analüüsi, tuleks korrapäraselt ajakohastada.

(26)

Selleks et koostada piisaval teabel põhinevaid riiklikke õhusaaste kontrolli programme ja teha neis olulisi muudatusi, peaksid liikmesriigid programmide ja muudatuste osas konsulteerima üldsuse ja pädevate asutustega kõikidel tasanditel siis, kui kõik poliitika ja meetmete valikuvariandid on veel lahtised. Liikmesriigid peaksid juhul, kui nende programmi elluviimine võib mõjutada õhukvaliteeti teises liikmesriigis või kolmandas riigis, algatama piiriülesed konsultatsioonid vastavalt nõuetele, mis on sätestatud liidu ja rahvusvahelises õiguses, sealhulgas UNECE piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioonis (1991. aasta Espoo konventsioon) ja selle keskkonnamõju strateegilise hindamise 2003. aasta protokollis.

(27)

Käesoleva direktiivi eesmärk on muu hulgas kaitsta inimese tervist. Nagu Euroopa Kohus on paljudel juhtudel märkinud, oleks Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise lepingu) artikli 288 kolmanda lõiguga direktiivile omistatud siduvusega vastuolus täielikult välistada huvitatud isikute võimalus tugineda direktiiviga kehtestatud kohustusele. See seisukoht kehtib iseäranis direktiivi suhtes, mille eesmärk on saada välisõhu saaste kontrolli alla ja seda vähendada ning mis on seega suunatud inimese tervise kaitsmisele.

(28)

Liikmesriigid peaksid koostama ja esitama riiklikud heiteinventuurid ja -prognoosid ning samuti informatiivsed inventuuriaruanded kõikide käesoleva direktiiviga hõlmatud õhusaasteainete kohta, mis peaks võimaldama liidul täita oma aruandluskohustusi vastavalt piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioonile ja selle protokollidele.

(29)

Üldise sidususe säilitamiseks kogu liidus peaksid liikmesriigid tagama, et nende poolt komisjonile esitatavad andmed riiklike heiteinventuuride ja -prognooside ning samuti informatiivsete inventuuriaruannete kohta on täielikult kooskõlas piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni alusel esitatavate andmetega.

(30)

Selleks et hinnata, kas käesolevas direktiivis sätestatud riiklikke heitkoguste vähendamise kohustusi on tõhusalt täidetud, peaksid liikmesriigid jälgima ka õhusaaste mõju maismaa- ja veeökosüsteemidele ning nimetatud mõju kohta aru andma. Kulutõhusa lähenemisviisi tagamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalus kasutada käesolevas direktiivis osutatud valikulisi seirenäitajaid ning nad peaksid kooskõlastama oma tegevust seonduvate direktiivide kohaste seireprogrammidega ja asjakohasel juhul piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooniga.

(31)

Tuleks luua Euroopa puhta õhu foorum, mis ühendab kõiki huvigruppe, sealhulgas liikmesriikide kõikide tasandite pädevaid asutusi, et vahetada kogemusi ja häid tavasid, eelkõige anda panus juhiste koostamiseks ja hõlbustada õhukvaliteedi parandamisega seotud liidu õigusaktide ja poliitikavaldkondade kooskõlastatud rakendamist.

(32)	Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/4/EÜ (7) peaksid liikmesriigid tagama teabe aktiivse ja süstemaatilise levitamise elektrooniliste vahendite abil.

(33)	On vaja muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/35/EÜ, (8) et tagada selle direktiivi vastavus 1998. aasta keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise 1998. aasta Århusi konventsioonile („Århusi konventsioon“).

(34)

Selleks et võtta arvesse tehnika arengut ja rahvusvahelisi arengusuundi, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte, millega muudetakse I lisa, III lisa 2. osa ning IV lisa, et kohandada neid piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames toimuva arenguga, ja V lisa, et kohandada seda tehnika ja teaduse arenguga ja piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames toimuva arenguga. On eriti oluline, et komisjon korraldaks oma ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (9) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(35)	Selleks et tagada ühetaolised tingimused paindlikkusmeetmete rakendamiseks ja riiklike õhusaaste kontrolli programmide elluviimiseks, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (10).

(36)	Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud riiklike õigusaktide rikkumise korral, ja tagama nende rakendamise. Kõnealused karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(37)

Pidades silmas direktiivis 2001/81/EÜ tehtavate muudatuste laadi ja ulatust, tuleks kõnealune direktiiv asendada, et suurendada õiguskindlust, selgust, läbipaistvust ja õigusaktide lihtsustamist. Järjepidevuse tagamiseks õhukvaliteedi parandamisel peaksid liikmesriigid järgima direktiivis 2001/81/EÜ sätestatud heitkoguste riiklikke ülemmäärasid kuni 2020. aastani, mil hakatakse kohaldama käesolevas direktiivis sätestatud uusi riiklikke heitkoguste vähendamise kohustusi.

(38)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt tagada inimese tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda õhusaaste piiriülese olemuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(39)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (11) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide edastamine on põhjendatud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Eesmärgid ja reguleerimisese

1. Et liikuda edasi õhukvaliteedi taseme saavutamise suunas, mis ei põhjustaks olulist negatiivset mõju ega riske inimese tervisele ega keskkonnale, kehtestatakse käesolevas direktiivis liikmesriikidele heitkoguste vähendamise kohustused vääveldioksiidi (SO2), lämmastikoksiidide (NOx), lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi (NH3) ja eriti peenete osakeste (PM2,5) inimtekkelise atmosfääriheite puhul ning nõutakse riiklike õhusaaste kontrolli programmide koostamist, vastuvõtmist ja elluviimist ning kõnealuste ja muude I lisas osutatud saasteainete heitkoguste ja nende mõju seiret ning nendest aruandmist.

2. Käesolev direktiiv aitab ühtlasi:

a)	saavutada liidu õigusaktides sätestatud õhukvaliteedialaseid eesmärke ning teha edusamme liidu pikaajalise eesmärgi suunas saavutada õhukvaliteedi tase, mis on kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni õhukvaliteedi suunistega;

b)	saavutada liidu bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi eesmärke kooskõlas seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga;

c)	parandada koostoimet liidu õhukvaliteedipoliitika ja muude asjaomaste liidu poliitikate, eelkõige kliima- ja energiapoliitika vahel.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriikide territooriumil, nende majandusvööndites ja heitkoguste kontrolli piirkondades aset leidvate, kõikidest allikatest pärit ning I lisas osutatud saasteainete heitkoguste suhtes.

2. Käesolev direktiiv ei hõlma heitkoguseid Kanaari saartel, Prantsusmaa ülemeredepartemangudes, Madeiral ja Assooridel.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) „heide“– aine väljutamine punkt- või hajusallikast atmosfääri;

2) „inimtekkelised heitkogused“– inimtegevusega seotud saasteainete õhkuväljutamine;

3) „osooni eellased“– lämmastikoksiidid, lenduvad orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan, metaan ja süsinikmonooksiid;

4) „õhukvaliteedialased eesmärgid“– õhu kvaliteedi piirtasemed, sihtväärtused ja kohustuslikult saavutatavad saastatuse taseme määrad, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2008/50/EÜ ja 2004/107/EÜ (12);

5) „vääveldioksiid“ või „SO2“– kõik väävliühendid väljendatuna vääveldioksiidina, sealhulgas vääveltrioksiid (SO3), väävelhape (H2SO4) ja taandatud väävliühendid, nagu vesiniksulfiid (H2S), merkaptaanid ja dimetüülsulfiidid;

6) „lämmastikoksiidid“ või „NOx“– lämmastikoksiid ja lämmastikdioksiid, väljendatuna lämmastikdioksiidina;

7) „lenduvad orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan“– kõik orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan, mis võivad päikesevalguse toimel lämmastikoksiididega reageerides tekitada fotokeemilisi oksüdante;

8) „eriti peened osakesed“ või „PM2,5“– osakesed, mille aerodünaamiline diameeter on 2,5 mikromeetrit (μm) või väiksem;

9) „must süsinik“– süsinikku sisaldavad tahked osakesed, mis absorbeerivad valgust;

10) „riiklik heitkoguste vähendamise kohustus“– liikmesriigi kohustus vähendada aine heitkogust; sellega määratakse kindlaks minimaalne heitkoguste vähenemine, mis tuleb saavutada tähtajaks seatud kalendriaasta jooksul, väljendatuna protsendina võrdlusaasta (2005) jooksul väljutatavast koguheitest;

11) „maandumis- ja starditsükkel“– tsükkel, mis hõlmab ruleerimist, starti, tõusu, maandumislähenemist, maandumist ja muud õhusõiduki liikumist, mis leiab aset madalamal kui 3 000 jalga;

12) „rahvusvaheline mereliiklus“– kõikide lippude all sõitvate veesõidukite, välja arvatud kalapüügilaevad, sõidud merel ja rannikuvetes, mis väljuvad ühe riigi territooriumilt ja saabuvad teise riigi territooriumile;

13) „saastekontrolli vöönd“– mereala, mis asub kuni 200 meremiili kaugusel territoriaalmere mõõtmise aluseks olevatest lähtejoontest ning mille liikmesriik kehtestab laevade põhjustatud reostuse ennetamiseks, vähendamiseks ja kontrolliks kooskõlas kohaldatavate rahvusvaheliste eeskirjade ja standarditega;

14) „tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevad liidu õigusaktid“– liidu õigusaktid, mille eesmärk on vähendada käesoleva direktiiviga hõlmatud õhusaasteainete heitkoguseid, võttes leevendusmeetmeid tekkekohas.

Artikkel 4

Riiklikud heitkoguste vähendamise kohustused

1. Liikmesriigid piiravad vähemalt oma aastaseid vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide, lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi ja eriti peenete osakeste inimtekkelisi heitkoguseid vastavalt riiklikele heitkoguste vähendamise kohustustele, mida kohaldatakse aastatel 2020–2029 ja alates 2030. aastast ning mis on sätestatud II lisas.

2. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, mille eesmärk on piirata 2025. aastaks kehtestatud inimtekkelisi vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide, lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi ja eriti peenete osakeste heitkoguseid. Heitkoguste soovituslik tase määratakse kindlaks lineaarses vähendamiskavas, milles võetakse arvesse 2020. aastaks seatud heitkoguste vähendamise kohustustes määratud heitetasemeid ja 2030. aastaks seatud heitkoguste vähendamise kohustustes määratud heitetasemeid.

Liikmesriigid võivad järgida mittelineaarset vähendamiskava, kui see on majanduslikult või tehniliselt tõhusam, ning tingimusel, et alates 2025. aastast läheneb see järk-järgult lineaarsele vähendamiskavale ja et see ei mõjuta ühtegi 2030. aastaks võetud heitkoguse vähendamise kohustust. Liikmesriigid sätestavad mittelineaarset vähendamiskava ja põhjused selle järgimiseks riiklikes õhusaaste kontrolli programmides, mis tuleb komisjonile esitada vastavalt artikli 10 lõikele 1.

Kui 2025. aastaks ei suudeta heitkoguseid vastavalt kindlaksmääratud vähendamiskavale vähendada, selgitavad liikmesriigid kõrvalekaldumise põhjuseid ja meetmeid liikmesriigi tagasipöördumiseks oma kava juurde järgmistes informatiivsetes inventuuriaruannetes, mille nad komisjonile artikli 10 lõike 2 kohaselt esitavad.

3. Lõigete 1 ja 2 täitmisel ei võeta arvesse järgmisi heitkoguseid:

a)	õhusõidukite heitkogused, välja arvatud maandumis- ja starditsükli heitkogused;

b)	heitkogused, mis pärinevad riigisisesest mereliiklusest, mis toimub artikli 2 lõikes 2 osutatud territooriumidele ja territooriumidelt;

c)	rahvusvahelisest mereliiklusest pärit heitkogused;

d)	lämmastikoksiidide ja lenduvate orgaaniliste ühendite, välja arvatud metaan, heitkogused, mis tulenevad piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni kategooriates 3B (sõnnikukäitlus) ja 3D (mullaharimine) ette nähtud 2014. aasta aruandlusnomenklatuuri alla kuuluvatest tegevustest.

Artikkel 5

Paindlikkusmeetmed

1. Liikmesriigid võivad kohandada vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide, lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi ja eriti peenete osakeste iga-aastaseid riiklikke heiteinventuure kooskõlas IV lisa 4. osaga, kui vastavalt teadusandmetele ajakohastatud täiustatud heiteinventuuride meetodite kohaldamise tõttu jääksid nende riiklikud heitkoguste vähendamise kohustused täitmata.

Et teha kindlaks, kas IV lisa 4. osas sätestatud asjakohased tingimused on täidetud, loetakse, et heitkoguste vähendamise kohustused aastateks 2020–2029 kehtestati 4. mail 2012.

Alates 2025. aastast kohaldatakse kohanduste suhtes järgmisi lisatingimusi eeldatust märkimisväärselt erinevate heitekoefitsientide või konkreetsetest allikakategooriatest pärinevate heitkoguste määramiseks kasutatud märkimisväärselt erinevate meetodite korral võrreldes tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevate liidu õigusaktide normi või standardi rakendamise tulemustega vastavalt IV lisa 4. osa punkti 1 alapunkti d alapunktidele ii ja iii:

pärast seda, kui asjaomane liikmesriik on arvesse võtnud tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevate liidu õigusaktide tõhususe järelevalvet käsitlevate riiklike järelevalve- ja jõustamisprogrammide tulemusi, tõendab ta, et märkimisväärselt erinevad heitekoefitsiendid ei ole tingitud nimetatud õigusaktide riigisisesest rakendamisest ega jõustamisest;

b)	asjaomane liikmesriik on teavitanud heitekoefitsientide märkimisväärsetest erinevustest komisjoni, kes vastavalt artikli 11 lõikele 2 uurib, kas on vaja võtta edasisi meetmeid.

2. Kui liikmesriik ei suuda teatud aastal erakordselt külma talve või erakordselt kuiva suve tõttu oma heitkoguste vähendamise kohustusi täita, võib ta täita neid kohustusi seeläbi, et arvutab välja keskmised iga-aastased riiklikud heitkogused kõnealuse aasta, sellele eelneva ja sellele järgneva aasta põhjal, tingimusel et kõnealune keskmine ei ole suurem kõnealuse liikmesriigi vähendamiskohustusest tulenevast iga-aastasest riiklikust heitkogusest.

3. Kui liikmesriik, kelle jaoks on II lisas sätestatud üks või mitu rangemat vähendamiskohustust võrreldes õhusaaste teemastrateegia 16. aruandes kindlaks määratud kulutõhusa vähendamisega ei suuda teatud aastal vaatamata kõigi kulutõhusate meetmete rakendamisele vastavat heitkoguste vähendamise kohustust täita, loetakse liikmesriiki kõnealust heitkoguste vähendamise kohustust täitvaks maksimaalselt viieks aastaks tingimusel, et iga sellise aasta eest kompenseerib ta kohustuste täitmata jätmise mõne muu II lisas osutatud saasteaine heitkoguste samaväärse vähendamisega.

4. Liikmesriiki loetakse artikli 4 kohaseid kohustusi täitvaks maksimaalselt kolmeks aastaks, kui tema heitkoguste vähendamise kohustused asjaomaste saasteainete puhul jäävad täitmata elektri- ja/või soojusenergia varustus- või tootmissüsteemi ootamatu või erakorralise katkestuse või võimsuse vähenemise tõttu, mida ei olnud võimalik ette näha, ning eeldusel, et täidetud on järgmised tingimused:

a)	asjaomane liikmesriik on tõendatud, et kohustuste täitmiseks on tehtud kõik mõistlikud jõupingutused, sealhulgas on rakendatud uusi meetmeid ja poliitikasuundi, ning jõupingutuste tegemist jätkatakse, et kohustuste täitmata jätmise periood jääks võimalikult lühikeseks, ja

asjaomane liikmesriik on tõendatud, et täiendavate meetmete ja poliitikasuundade rakendamisega lisaks punktis a osutatud meetmetele ja poliitikasuundadele kaasneksid ebaproportsionaalselt suured kulud, see ohustaks oluliselt riigi energiajulgeolekut või kujutaks endast märkimisväärset energiavarustuseta jäämise ohtu suurele osale elanikkonnast.

5. Liikmesriigid, kes kavatsevad kohaldada lõiget 1, 2, 3 või 4, teavitavad sellest komisjoni asjaomase aruandeaasta 15. veebruariks. Teavitus peab kajastama asjaomaseid saasteaineid ja sektoreid ning kui see on teada, riiklikele heiteinventuuridele avalduva mõju suurust.

6. Komisjon, keda abistab Euroopa Keskkonnaamet, vaatab läbi ja hindab, kas paindlikkusmeetmete kasutamine konkreetsel aastal vastab asjakohastele käesoleva artikli lõikes 1 ja IV lisa 4. osas sätestatud tingimustele või käesoleva artikli lõikes 2, 3 või 4 sätestatud tingimustele, kui need kohalduvad.

Kui komisjon on seisukohal, et paindlikkusmeetme kasutamine ei ole kooskõlas asjakohaste tingimustega, mis on sätestatud käesoleva artikli lõikes 1 ja IV lisa 4. osas või käesoleva artikli lõikes 2, 3 või 4, teeb ta üheksa kuu jooksul alates artikli 8 lõikes 4 osutatud asjakohase aruande kättesaamise päevast otsuse, milles teavitatakse asjaomast liikmesriiki sellest, et kõnealuse paindlikkusmeetme kasutamist ei kiideta heaks, ning tuuakse ära keeldumise põhjused. Kui komisjon ei ole esitanud vastuväidet üheksa kuu jooksul alates päevast, mil ta sai kätte artikli 8 lõikes 4 osutatud asjaomase aruande, loeb liikmesriik paindlikkusmeetme kasutamise selle aasta jaoks kehtivaks ning heaks kiidetuks.

7. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad selle kohta, kuidas kasutada käesoleva artikli lõigetes 1, 2, 3 ja 4 osutatud paindlikkusmeetmeid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 17 osutatud kontrollimenetlusega.

8. Komisjon võtab oma volituste rakendamisel lõigete 6 ja 7 kohaselt arvesse piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni alusel välja töötatud asjakohaseid juhenddokumente.

Artikkel 6

Riiklikud õhusaaste kontrolli programmid

1. Liikmesriik koostab, võtab vastu ja viib riikliku õhusaaste kontrolli programmi ellu kooskõlas III lisa 1. osaga, et piirata vastavalt artiklile 4 oma aastaseid inimtekkelisi heitkoguseid ja aidata saavutada käesoleva direktiivi eesmärke vastavalt artikli 1 lõikele 1.

2. Lõikes 1 osutatud programmi koostamisel, vastuvõtmisel ja elluviimisel teevad liikmesriigid järgmist:

hindavad, mil määral on tõenäoline, et riigisisesed heiteallikad mõjutavad õhu kvaliteeti nende territooriumil ja naaberliikmesriikides, kasutades asjakohasel juhul andmeid ja meetodeid, mis on välja töötatud Euroopa seire- ja hindamisprogrammi (EMEP) raames vastavalt õhusaasteainete piiriülese kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi pikaajalist rahastamist käsitlevale piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni protokollile;

b)	võtavad arvesse vajadust vähendada õhusaasteainete heitkoguseid, et täita õhukvaliteedialaseid eesmärke oma territooriumil ja kui see on asjakohane, naaberliikmesriikides;

c)	meetmete võtmisel eriti peenete osakeste heite koguste vähendamise riiklike kohustuste täitmiseks peavad esmatähtsaks musta süsiniku heitkoguste vähendamise meetmeid;

d)	tagavad kooskõla muude asjakohaste kavade ja programmidega, mis on kehtestatud liikmesriigi või liidu õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt.

Et täita asjakohaseid riiklikke heitkoguste vähendamise kohustusi, lisavad liikmesriigid oma riiklikku õhusaaste kontrolli programmi heitkoguste vähendamise meetmed, mis on sätestatud kohustuslike meetmetena III lisa 2. osas, ja võivad kõnealustesse programmidesse lisada heitkoguste vähendamise meetmeid, mis on III lisa 2. osas sätestatud valikuliste meetmetena, või võrdväärse leevendava mõjuga meetmeid.

3. Liikmesriigid ajakohastavad riiklikku õhusaaste kontrolli programmi vähemalt iga nelja aasta tagant.

4. Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, ajakohastatakse riiklikus õhusaaste kontrolli programmis sisalduvaid heitkoguste vähendamise poliitikasuundi ja meetmeid 18 kuu jooksul viimase riikliku heiteinventuuri või riikliku heiteprognoosi esitamisest, kui vastavalt esitatud andmetele ei ole täidetud artiklis 4 sätestatud kohustused või on oht, et neid ei täideta.

5. Vastavalt direktiivile 2003/35/EÜ konsulteerivad liikmesriigid oma riikliku õhusaaste kontrolli programmi projekti ja kõigi oluliste muudatuste üle enne nende lõplikku valmimist üldsuse ja pädevate asutustega, keda õhusaaste kontrolli programmi elluviimine neile eriomaste keskkonnaülesannete tõttu õhusaaste, õhukvaliteedi ja juhtimise alal kõigil tasanditel tõenäoliselt puudutab.

6. Kui see on asjakohane, viiakse läbi piiriülesed konsultatsioonid.

7. Komisjonil on abistav roll riiklike õhusaaste kontrolli programmide väljatöötamisel ja elluviimisel, sealjuures heade tavade vahetamise abil, kui see on asjakohane.

8. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta käesoleva direktiivi III lisa 2. osa kohandamiseks piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames toimuva arenguga, sealhulgas tehnika arenguga.

9. Komisjon võib kehtestada riiklike õhusaaste kontrolli programmide väljatöötamise ja elluviimise juhiseid.

10. Samuti kehtestab komisjon rakendusaktidega riiklike õhusaaste kontrolli programmide vormi. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 17 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 7

Rahaline toetus

Komisjon püüab lihtsustada juurdepääsu olemasolevatele liidu rahastamisvahenditele vastavalt kõnealuseid vahendeid reguleerivatele õigusnormidele, et toetada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmiseks võetavaid meetmeid.

Liidu rahastamisvahendid hõlmavad praegu ja tulevikus kasutada olevaid rahalisi vahendeid, sealhulgas järgmist:

a)	teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm;

b)	Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, sealhulgas asjaomane rahastamine ühise põllumajanduspoliitika raames;

c)	keskkonna- ja kliimameetmete rahastamisvahendid, näiteks programm LIFE.

Komisjon kaalub võimalust luua ühtne kontaktpunkt, kus kõik isikud ja asutused saavad hõlpsasti kontrollida liidu rahastamisvahendite kättesaadavust ja taotlusmenetlusi projektide puhul, mis tegelevad õhusaaste küsimustega.

Artikkel 8

Riiklikud heiteinventuurid, heiteprognoosid ja informatiivsed inventuuriaruanded

1. Liikmesriigid koostavad vastavalt I lisa tabelis A sätestatud nõuetele I lisa tabelis A sätestatud saasteainete kohta riiklikud heiteinventuurid ja ajakohastavad neid kord aastas.

Liikmesriigid võivad vastavalt I lisa tabelis B sätestatud nõuetele koostada I lisa tabelis B sätestatud saasteainete kohta riiklikud heiteinventuurid ja ajakohastada neid kord aastas.

2. Liikmesriigid koostavad vastavalt I lisa tabelis C sätestatud nõuetele I lisa tabelis C esitatud saasteainete kohta ruumilist jaotatust kajastavad riiklikud heiteinventuurid ja suuri paikseid heiteallikaid kajastavad inventuurid ning ajakohastavad neid iga nelja aasta järel ja riiklikud heiteprognoosid, mida liikmesriigid ajakohastavad iga kahe aasta järel.

3. Liikmesriigid koostavad vastavalt I lisa tabelis D sätestatud nõuetele informatiivsed inventuuriaruanded, mis lisatakse lõigetes 1 ja 2 osutatud riiklikele heiteinventuuridele ja -prognoosidele.

4. Liikmesriigid, kes kasutavad artikli 5 kohast paindlikkusmeedet, peavad asjaomase aasta informatiivsesse inventuuriaruandesse lisama teabe, mis tõendab, et paindlikkusmeetme kasutamine vastab artikli 5 lõikes 1 ja IV lisa 4. osas sätestatud tingimustele, või kui see kohaldub, artikli 5 lõikes 2, 3 või 4 sätestatud asjaomastele tingimustele.

5. Liikmesriigid koostavad ja ajakohastavad riiklikke heiteinventuure (sealhulgas kohandatud riiklikke heiteinventuure, kui see on asjakohane), riiklikke heiteprognoose, ruumilist jaotust kajastavaid heiteinventuure, suuri paikseid heiteallikaid kajastavaid inventuure ja neile lisatud informatiivseid inventuuriaruandeid vastavalt IV lisale.

6. Komisjon, keda abistab Euroopa Keskkonnaamet, koostab kõikide I lisas osutatud saasteainete kohta igal aastal kogu liitu hõlmavad heiteinventuurid ja informatiivsed inventuuriaruanded ning iga kahe aasta tagant ka kogu liitu hõlmavad -prognoosid ning iga nelja aasta tagant ruumilist jaotust kajastavad heiteinventuurid ning suuri paikseid heiteallikaid kajastavad inventuurid, ja ajakohastab neid, lähtudes käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud teabest.

7. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta käesolevat direktiivi I lisa ja IV lisa kohandamiseks piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames toimuva arenguga, sealhulgas tehnika ja teaduse arenguga.

Artikkel 9

Õhusaaste mõju seire

1. Liikmesriigid tagavad, et seiratakse õhusaaste negatiivset mõju ökosüsteemidele, tuginedes seirealade võrgustikule, mis on ökosüsteemi liigi (mageveeökosüsteemid, looduslikud ja poollooduslikud elupaigad ning metsa ökosüsteemid) esinduslik valim, kasutades kulutõhusat ja riskipõhist lähenemisviisi.

Selleks kooskõlastavad liikmesriigid oma tegevust teiste seireprogrammidega, mis on loodud vastavalt liidu õigusaktidele, sealhulgas direktiivile 2008/50/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2000/60/EÜ (13) ja nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ, (14) ja kui see on asjakohane, piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioonile, ning kui see on asjakohane, kasutavad kõnealuste seireprogrammide alusel kogutud andmeid.

Käesoleva artikli nõuete täitmiseks võivad liikmesriigid kasutada V lisas loetletud valikulisi seirenäitajaid.

2. V lisas loetletud teabe kogumisel ja esitamisel võidakse kasutada meetodeid, mis on ette nähtud piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooniga ja selle rahvusvaheliste koostööprogrammide käsiraamatutega.

3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta käesolevat direktiivi V lisa kohandamiseks tehnika ja teaduse arenguga ning piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames toimuva arenguga.

Artikkel 10

Liikmesriikide aruandlus

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile oma esimese riikliku õhusaaste kontrolli programmi hiljemalt 1. aprilliks 2019.

Kui riiklikku õhusaaste kontrolli programmi ajakohastatakse artikli 6 lõike 4 kohaselt, esitab asjaomane liikmesriik ajakohastatud programmi komisjonile kahe kuu jooksul.

Komisjon vaatab riiklikud õhusaaste kontrolli programmid ja nende ajakohastused läbi, lähtudes artikli 4 lõikes 2 ja artiklis 6 sätestatud nõuetest.

2. Liikmesriigid esitavad komisjonile ja Euroopa Keskkonnaametile I lisas sätestatud andmete esitamise päevaks oma riiklikud heiteinventuurid ja heiteprognoosid, ruumilist jaotust kajastavad riiklikud heiteinventuurid, suuri paikseid heiteallikaid kajastavad inventuurid ja informatiivsed inventuuriaruanded, millele on osutatud artikli 8 lõigetes 1, 2 ja 3, ning kui see on asjakohane, artikli 8 lõikes 4.

Esitatu peab olema kooskõlas piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni sekretariaadile esitatavate andmetega.

3. Komisjon, keda abistab Euroopa Keskkonnaamet, vaatab asjaomaste liikmesriikidega konsulteerides riiklike heiteinventuuride andmed läbi esimesel aruandeaastal ja seejärel korrapäraselt. Kõnealune läbivaatamine hõlmab järgmist:

a)	esitatud teabe läbipaistvuse, täpsuse, kooskõlalisuse, võrreldavuse ja täielikkuse kontrollimine;

b)	kontrollid selliste juhtumite kindlakstegemiseks, kus inventuurid on koostatud viisil, mis ei ole kooskõlas rahvusvahelise õiguse, eelkõige piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni nõuetega;

c)	asjakohasel juhul eelnevast tulenevate vajalike tehniliste paranduste väljaarvutamine, konsulteerides asjaomase liikmesriigiga.

Kui asjaomane liikmesriik ja komisjon ei jõua kokkuleppele tehniliste paranduste vajalikkuse või sisu osas vastavalt punktile c, võtab komisjon vastu otsuse, millega näeb ette tehnilised parandused, mida asjaomane liikmesriik peab tegema.

4. Liikmesriigid edastavad komisjonile ja Euroopa Keskkonnaametile artiklis 9 osutatud järgmise teabe:

a)	seirealade asukoht ja seal õhusaaste mõju seireks kasutatavad näitajad hiljemalt 1. juuliks 2018 ning seejärel iga nelja aasta tagant ning

b)	artiklis 9 osutatud seireandmed hiljemalt 1. juuliks 2019 ning seejärel iga nelja aasta tagant.

Artikkel 11

Komisjoni aruanded

1. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 1. aprilliks 2020 ja edaspidi iga nelja aasta järel aruande käesoleva direktiivi rakendamisel tehtud edusammude kohta, sealhulgas hinnangu oma panuse kohta artiklis 1 osutatud eesmärkide saavutamisel, sealhulgas:

edusammud järgmiste eesmärkide saavutamisel:

i)	artiklis 4 osutatud soovituslikud heitetasemed ja heitkoguste vähendamise kohustused ning juhul, kui neid ei ole saavutatud, selle põhjused;

ii)	välisõhu kvaliteedi tasemed kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni avaldatud õhukvaliteedi suunistega;

iii)	liidu bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi eesmärgid kooskõlas seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga;

b)	punktis a osutatud eesmärkide saavutamiseks liidu ja liikmesriigi tasandil nõutavate täiendavate meetmete kindlakstegemine;

c)	liidu rahastamisvahendite kasutuselevõtt, et toetada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmiseks võetud meetmeid;

d)	komisjoni poolt riiklike õhusaaste kontrolli programmide ja nende ajakohastuste suhtes läbi viidud hindamise tulemused vastavalt artikli 10 lõike 1 kolmandale lõigule;

e)	käesoleva direktiivi tervise- ja keskkonnamõju ning sotsiaal-majandusliku mõju hinnang.

2. Kui aruanne osutab sellele, et artiklis 4 osutatud soovituslike heitetasemete mittesaavutamine ja heitkoguste vähendamise kohustuse täitmata jätmine võib tuleneda ebatõhusast tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevast liidu õigusaktist, sealhulgas selle rakendamisest liikmesriigi tasandil, uurib komisjon asjakohasel juhul, kas on vaja võtta edasisi meetmeid, arvestades ka rakendamise mõju sektoritele. Kui see on asjakohane, esitab komisjon seadusandlikud ettepanekud, sealhulgas uute tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevate õigusaktide kohta, et tagada käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmine.

Artikkel 12

Euroopa puhta õhu foorum

Komisjon loob Euroopa puhta õhu foorumi, et anda panus juhiste koostamiseks ja hõlbustada õhukvaliteedi parandamisega seotud liidu õigusaktide ja poliitikavaldkondade kooskõlastatud rakendamist ja tuua korrapäraste ajavahemike järel kokku kõik huvigrupid, sealhulgas liikmesriikide kõikide tasandite pädevad asutused, komisjon, tööstus, kodanikuühiskond ja teadusringkonnad. Euroopa puhta õhu foorumis vahetatakse kogemusi ja häid tavasid, sealhulgas kodumajapidamiste küttest ja maanteetranspordist pärit heitkoguste vähendamise vallas, et saada riiklike õhusaaste kontrolli programmide koostamise ja elluviimise jaoks vajalikku teavet ning et koostamist ja elluviimist tõhustada.

Artikkel 13

Läbivaatamine

1. Komisjon vaatab artikli 11 lõikes 1 osutatud aruannete põhjal käesoleva direktiivi läbi hiljemalt 31. detsembriks 2025, et teha edusamme artikli 1 lõikes 2 osutatud eesmärkide saavutamisel, eelkõige võttes arvesse teaduse ja tehnika arengut ning liidu kliima- ja energiapoliitika elluviimist.

Kui see on asjakohane, esitab komisjon seadusandlikud ettepanekud heitkoguste vähendamise kohustuste kohta 2030. aastale järgnevaks perioodiks.

2. Ammoniaagi puhul hindab komisjon läbivaatamisel eelkõige järgmist:

a)	uusimad teaduslikud tõendid;

ajakohastatud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni juhenddokument aastast 2014 põllumajandusest pärineva ammoniaagi heitkoguste ennetamise ja vähendamise kohta („ammoniaagijuhend“), (15) ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni heade põllumajandustavade raamjuhend (16) ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks, mis vaadati viimati läbi 2014. aastal;

c)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/75/EL (17) artikli 3 punktis 10 määratletud parima võimaliku tehnika ajakohastamised;

d)	ühise põllumajanduspoliitika raames võetavad põllumajanduse keskkonnameetmed.

3. Komisjon hindab riikliku elavhõbedaheite aruannete põhjal heite mõju artikli 1 lõikes 2 seatud eesmärkide saavutamisele ja kaalub meetmeid heite vähendamiseks ja kui see on asjakohane, esitab seadusandliku ettepaneku.

Artikkel 14

Juurdepääs teabele

1. Liikmesriigid tagavad kooskõlas direktiiviga 2003/4/EÜ, et üldsusele edastatakse avalikkusele kättesaadaval veebisaidil aktiivselt ja korrapäraselt järgmist teavet:

a)	riiklikud õhusaaste kontrolli programmid ja nende ajakohastused;

b)	riiklikud heiteinventuurid (sealhulgas kohaldataval juhul kohandatud riiklikud heiteinventuurid), riiklikud heiteprognoosid, informatiivsed inventuuriaruanded, täiendavad aruanded ja lisateave, mis on komisjonile esitatud vastavalt artiklile 10.

2. Komisjon tagab vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1367/2006, (18) et üldsusele edastatakse avalikkusele kättesaadaval veebisaidil aktiivselt ja korrapäraselt kogu liitu hõlmavad heiteinventuurid ja -prognoosid ning informatiivsed inventuuriaruanded.

3. Komisjon avaldab oma veebisaidil:

a)	liikmesriigi riikliku heitkoguste vähendamise potentsiaali kindlaksmääramisel aluseks võetud eeldused, mida kasutati õhusaaste teemastrateegia aruande nr 16 koostamisel;

b)	tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevate asjakohaste liidu õigusaktide loetelu ning

c)	artikli 10 lõike 1 kolmandas lõigus osutatud hindamise tulemused.

Artikkel 15

Koostöö kolmandate riikidega ja kooskõlastamine rahvusvahelistes organisatsioonides

Selleks et panna tugevam alus heitkoguste vähendamise hõlbustamisele, jätkavad liit ja asjakohasel juhul liikmesriigid, ilma et see piiraks ELi toimimise lepingu artikli 218 kohaldamist, kahepoolset ja mitmepoolset koostööd kolmandate riikidega ning kooskõlastamist asjaomastes rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP), UNECE, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) ja Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO), sealhulgas tehnilise ja teadusliku uurimis- ja arendustegevuse alase teabevahetuse kaudu.

Artikkel 16

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artikli 6 lõikes 8, artikli 8 lõikes 7 ja artikli 9 lõikes 3 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 31. detsembrist 2016. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 6 lõikes 8, artikli 8 lõikes 7 ja artikli 9 lõikes 3 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal päeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega (19).

5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6. Artikli 6 lõike 8, artikli 8 lõike 7 ja artikli 9 lõike 3 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatavaks tegemist esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 17

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab direktiivi 2008/50/EÜ artikli 29 alusel loodud välisõhu kvaliteedi komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Artikkel 18

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad karistused, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste sätete rikkumise eest, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste õigusnormide rakendamine. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 19

Direktiivi 2003/35/EÜ muutmine

Direktiivi 2003/35/EÜ I lisasse lisatakse järgmine punkt:

„g)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/2284 (mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ) (*1) artikli 6 lõige 1.

Artikkel 20

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 1. juuliks 2018.

Erandina lõike 1 esimeses lõigus sätestatust jõustavad liikmesriigid artikli 10 lõike 2 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 15. veebruariks 2017.

Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud peamiste siseriiklike meetmete teksti.

Artikkel 21

Kehtetuks tunnistamine ja üleminekusätted

1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/81/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 1. juulist 2018.

Erandina esimesest lõigust:

a)	kohaldatakse direktiivi 2001/81/EÜ artikleid 1 ja 4 ning I lisa kuni 31. detsembrini 2019;

b)	tunnistatakse direktiivi 2001/81/EÜ artiklid 7 ja 8 ning III lisa kehtetuks 31. detsembril 2016.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt VI lisa vastavustabelile.

2. Kuni 31. detsembrini 2019 võivad liikmesriigid kohaldada direktiivi 2001/81/EÜ artikli 4 ja I lisa kohaste ülemmäärade suhtes käesoleva direktiivi artikli 5 lõiget 1.

Artikkel 22

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub 31. detsembril 2016.

Artikkel 23

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Strasbourg, 14. detsember 2016

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

I. KORČOK

(1) ELT C 451, 16.12.2014, lk 134.

(2) ELT C 415, 20.11.2014, lk 23.

(3) Euroopa Parlamendi 23. novembri 2016. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 8. detsembri 2016. aasta otsus.

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta direktiiv 2001/81/EÜ teatavate õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta (EÜT L 309, 27.11.2001, lk 22).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsus nr 1386/2013/EL, milles käsitletakse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 171).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT L 152, 11.6.2008, lk 1).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 41, 14.2.2003, lk 26).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiiv 2003/35/EÜ, milles sätestatakse üldsuse kaasamine teatavate keskkonnaga seotud kavade ja programmide koostamisse ning muudetakse nõukogu direktiive 85/337/EMÜ ja 96/61/EÜ seoses üldsuse kaasamisega ning õiguskaitse kättesaadavusega (ELT L 156, 25.6.2003, lk 17).

(9) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(11) ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (ELT L 23, 26.1.2005, lk 3).

(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).

(14) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7).

(15) Otsus 2012/11, ECE/EB.AIR/113, Addendum 1.

(16) Otsus ECE/EB.AIR/127, punkt 36e.

(17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT L 334, 17.12.2010, lk 17).

(18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 264, 25.9.2006, lk 13).

(19) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

I LISA

ÕHKU VÄLJUTATAVATE SAASTEAINETE SEIRE JA ARUANDLUS

Tabel A

Iga-aastaste heitearuannete esitamise nõuded, millele on osutatud artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus

Element

Saasteained

Ajavahemik

Andmete esitamise päev

Riigi koguheide aruandlusnomenklatuuri (1) allikakategooriate kaupa (2)

—	SO2, NOx, NH3, CO, lenduvad orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan

—	raskmetallid (Cd, Hg, Pb) (3)

—	POPid (4) (PAHide (5) koguhulk, benso(a)püreen, benso(b)fluoranteen, benso(k)fluoranteen, indeno(1,2,3-cd)püreen, dioksiinid/furaanid, PCBd (6), HCB (7))

Kord aastas, alates 1990. aastast kuni aruandeaastani miinus 2 (X – 2)

15. veebruar (9)

Riigi koguheide aruandlusnomenklatuuri allikakategooriate kaupa (2)

—	PM2,5, PM10 (8) ja must süsinik (kui andmed olemas)

Kord aastas, alates 2000. aastast kuni aruandeaastani miinus 2 (X – 2)

15. veebruar (9)

Tabel B

Iga-aastaste heitearuannete esitamise nõuded, millele on osutatud artikli 8 lõike 1 teises lõigus

Element

Saasteained

Ajavahemik

Andmete esitamise päev

Riigi koguheide aruandlusnomenklatuuri allikakategooriate kaupa (10)

—	Raskmetallid (As, Cr, Cu, Ni, Se ja Zn ning nende ühendid) (11)

—

TSP (12)

Kord aastas, alates 1990. aastast (TSP puhul 2000. aastast) kuni aruandeaastani miinus 2 (X – 2)

15. veebruar

Tabel C

Nõuded heiteandmete ja -prognooside esitamisele, millele on osutatud artikli 8 lõikes 2

Element

Saasteained

Ajavahemik/sihtaasta

Andmete esitamise päev

Rasteriseeritud andmed riigi heitkoguste kohta allikakategooriate kaupa

—	SO2, NOx, CO, NH3, PM10, PM2,5, lenduvad orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan

—	raskmetallid (Cd, Hg, Pb)

—	POPid (PAHide koguhulk, HCB, PCBd, dioksiinid/furaanid)

—	must süsinik (kui andmed on olemas)

Iga nelja aasta järel, aruandeaasta miinus 2 (X – 2)

alates 2017. aastast

1. mai (13)

Suured paiksed heiteallikad allikakategooriate kaupa

—	SO2, NOx, CO, NH3, PM10, PM2,5, lenduvad orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan

—	raskmetallid (Cd, Hg, Pb)

—	POPid (PAHide koguhulk, HCB, PCBd, dioksiinid/furaanid)

—	must süsinik (kui andmed on olemas)

Iga nelja aasta järel, aruandeaasta miinus 2 (X – 2)

alates 2017. aastast

1. mai (13)

Prognoositud heitkogused aruandluse koondnomenklatuuri põhjal

—	SO2, NOx, NH3, PM2,5, kui andmed on olemas, must süsinik, lenduvad orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan

Iga kahe aasta järel, hõlmates prognoosi kaasatud aastad 2020, 2025, 2030 ja võimaluse korral 2040 ja 2050

alates 2017. aastast

15. märts

Tabel D

Artikli 8 lõikes 3 osutatud iga-aastase informatiivse inventuuriaruande esitamise nõuded

Element

Saasteained

Ajavahemik/sihtaasta

Andmete esitamise päev

Informatiivne inventuuriaruanne

—	SO2, NOx, NH3, CO, PM2,5, PM10, lenduvad orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan

—	raskmetallid (Cd, Hg, Pb) ja must süsinik

—	POPid (PAHide koguhulk, benso(a)püreen, benso(b)fluoranteen, benso(k)fluoranteen, indeno(1,2,3-cd)püreen, dioksiinid/furaanid, PCBd, HCB)

—	Kui andmed on olemas, raskmetallid (As, Cr, Cu, Ni, Se ja Zn ning nende ühendid) ja TSP

Kõik aastad

(nagu näidatud tabelites A, B ja C)

15. märts

(1) Piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioonis sätestatud aruandlusnomenklatuur (NFR – Nomenclature for reporting).

(2) Looduslikest heitkogustest tuleb teatada vastavalt piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioonis ja EMEP/EEA õhusaasteainete heiteinventuuri juhendis sätestatud meetoditele. Neid ei hõlmata riigi koguheites ja neist tuleb teatada eraldi.

(3) Cd (kaadmium), Hg (elavhõbe), Pb (plii).

(4) POPid (persistent organic pollutants) – püsivad orgaanilised saasteained.

(5) PAHid (polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud).

(6) PCBd (polüklooritud bifenüülid).

(7) HCBd (heksaklorobenseen).

(8)

„PM10“– osakesed, mille aerodünaamiline diameeter on 10 mikromeetrit (μm) või väiksem.

(9) Kui andmetes on vigu, tuleb need uuesti esitada hiljemalt nelja nädala jooksul ning tehtud muudatusi üksikasjalikult selgitada.

(10) Looduslikest heitkogustest tuleb teatada vastavalt piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioonis ja EMEP/EEA õhusaasteainete heiteinventuuri juhendis sätestatud meetoditele. Neid ei hõlmata riigi koguheites ja neist tuleb teatada eraldi.

(11) As (arseen), Cr (kroom), Cu (vask), Ni (nikkel), Se (seleen), Zn (tsink).

(12)

TSP (total suspended particles)– hõljuvosakeste koguhulk.

(13) Kui andmetes on vigu, tuleb need uuesti esitada nelja nädala jooksul ning tehtud muudatusi üksikasjalikult selgitada.

II LISA

RIIKLIKUD HEITKOGUSTE VÄHENDAMISE KOHUSTUSED

Tabel A

Vääveldioksiidi (SO2), lämmastikoksiidide (NOx) ja lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan) heitkoguste vähendamise kohustused. Vähendamiskohustuse osas on võrdlusaastaks 2005 ning maanteetranspordi osas kehtivad heitkogused, mis on arvutatud müüdud kütuse alusel (*1).

Liikmesriik	SO2 vähendamine võrreldes 2005. aastaga		NOx vähendamine võrreldes 2005. aastaga		Lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan) vähendamine võrreldes 2005. aastaga
Liikmesriik	Mis tahes aastal ajavahemikul 2020–2029	Mis tahes aastal alates 2030. aastast	Mis tahes aastal ajavahemikul 2020–2029	Mis tahes aastal alates 2030. aastast	Mis tahes aastal ajavahemikul 2020–2029	Mis tahes aastal alates 2030. aastast
Belgia	43 %	66 %	41 %	59 %	21 %	35 %
Bulgaaria	78 %	88 %	41 %	58 %	21 %	42 %
Tšehhi Vabariik	45 %	66 %	35 %	64 %	18 %	50 %
Taani	35 %	59 %	56 %	68 %	35 %	37 %
Saksamaa	21 %	58 %	39 %	65 %	13 %	28 %
Eesti	32 %	68 %	18 %	30 %	10 %	28 %
Kreeka	74 %	88 %	31 %	55 %	54 %	62 %
Hispaania	67 %	88 %	41 %	62 %	22 %	39 %
Prantsusmaa	55 %	77 %	50 %	69 %	43 %	52 %
Horvaatia	55 %	83 %	31 %	57 %	34 %	48 %
Iirimaa	65 %	85 %	49 %	69 %	25 %	32 %
Itaalia	35 %	71 %	40 %	65 %	35 %	46 %
Küpros	83 %	93 %	44 %	55 %	45 %	50 %
Läti	8 %	46 %	32 %	34 %	27 %	38 %
Leedu	55 %	60 %	48 %	51 %	32 %	47 %
Luksemburg	34 %	50 %	43 %	83 %	29 %	42 %
Ungari	46 %	73 %	34 %	66 %	30 %	58 %
Malta	77 %	95 %	42 %	79 %	23 %	27 %
Madalmaad	28 %	53 %	45 %	61 %	8 %	15 %
Austria	26 %	41 %	37 %	69 %	21 %	36 %
Poola	59 %	70 %	30 %	39 %	25 %	26 %
Portugal	63 %	83 %	36 %	63 %	18 %	38 %
Rumeenia	77 %	88 %	45 %	60 %	25 %	45 %
Sloveenia	63 %	92 %	39 %	65 %	23 %	53 %
Slovakkia	57 %	82 %	36 %	50 %	18 %	32 %
Soome	30 %	34 %	35 %	47 %	35 %	48 %
Rootsi	22 %	22 %	36 %	66 %	25 %	36 %
Ühendkuningriik	59 %	88 %	55 %	73 %	32 %	39 %
EL 28	59 %	79 %	42 %	63 %	28 %	40 %

Tabel B

Heitkoguste vähendamise kohustused ammoniaagi (NH3) ja eriti peenete osakeste (PM2,5) puhul. Vähendamiskohustuse osas on võrdlusaastaks 2005 ning maanteetranspordi osas kehtivad heitkogused, mis on arvutatud müüdud kütuse alusel (*2).

Liikmesriik	NH3 vähendamine võrreldes 2005. aastaga		PM2,5 vähendamine võrreldes 2005. aastaga
Liikmesriik	Mis tahes aastal ajavahemikul 2020–2029	Mis tahes aastal alates 2030. aastast	Mis tahes aastal ajavahemikul 2020–2029	Mis tahes aastal alates 2030. aastast
Belgia	2 %	13 %	20 %	39 %
Bulgaaria	3 %	12 %	20 %	41 %
Tšehhi Vabariik	7 %	22 %	17 %	60 %
Taani	24 %	24 %	33 %	55 %
Saksamaa	5 %	29 %	26 %	43 %
Eesti	1 %	1 %	15 %	41 %
Kreeka	7 %	10 %	35 %	50 %
Hispaania	3 %	16 %	15 %	50 %
Prantsusmaa	4 %	13 %	27 %	57 %
Horvaatia	1 %	25 %	18 %	55 %
Iirimaa	1 %	5 %	18 %	41 %
Itaalia	5 %	16 %	10 %	40 %
Küpros	10 %	20 %	46 %	70 %
Läti	1 %	1 %	16 %	43 %
Leedu	10 %	10 %	20 %	36 %
Luksemburg	1 %	22 %	15 %	40 %
Ungari	10 %	32 %	13 %	55 %
Malta	4 %	24 %	25 %	50 %
Madalmaad	13 %	21 %	37 %	45 %
Austria	1 %	12 %	20 %	46 %
Poola	1 %	17 %	16 %	58 %
Portugal	7 %	15 %	15 %	53 %
Rumeenia	13 %	25 %	28 %	58 %
Sloveenia	1 %	15 %	25 %	60 %
Slovakkia	15 %	30 %	36 %	49 %
Soome	20 %	20 %	30 %	34 %
Rootsi	15 %	17 %	19 %	19 %
Ühendkuningriik	8 %	16 %	30 %	46 %
EL 28	6 %	19 %	22 %	49 %

(*1) Liikmesriigid, kellel on võimalus kasutada piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni täitmisel alusena riigi koguheidet, mis on arvutatud kasutatud kütuse põhjal, võivad säilitada selle võimaluse, et tagada sidusus rahvusvahelise ja liidu õiguse vahel.

(*2) Liikmesriigid, kellel on võimalus kasutada piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni täitmisel alusena riigi koguheidet, mis on arvutatud kasutatud kütuse põhjal, võivad säilitada selle võimaluse, et tagada sidusus rahvusvahelise ja liidu õiguse vahel.

III LISA

ARTIKLITES 6 JA 10 OSUTATUD RIIKLIKE ÕHUSAASTE KONTROLLI PROGRAMMIDE SISU

1. OSA

Riiklike õhusaaste kontrolli programmide minimaalne sisu

Artiklites 6 ja 10 osutatud esmased riiklikud õhusaaste kontrolli programmid peavad sisaldama vähemalt järgmist:

riiklik õhukvaliteedi- ja saastealase poliitika raamistik, mille põhjal programm on välja töötatud, sealhulgas:

i)	poliitilised prioriteedid ning nende seos muudes asjakohastes poliitikavaldkondades, sealhulgas kliimamuutuste valdkonnas ning vajaduse korral põllumajanduse, tööstuse ja transpordi valdkondades, seatud prioriteetidega;

ii)	riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele asutustele seatud ülesanded;

iii)	praeguste tegevuspõhimõtete ja meetmete abil saavutatud edu heitkoguste vähendamisel ja õhukvaliteedi parandamisel ning riiklike ja liidu kohustuste täitmise tase;

iv)	kavandatud täiendavad arengusuunad, mis ei eelda juba vastu võetud tegevuspõhimõtete ja meetmete muutmist;

poliitikasuunad, mida kaalutakse ajavahemikuks 2020–2029 ning alates 2030. aastast seatud heitkoguste vähendamise kohustuste täitmiseks ja 2025. aastaks määratud heitkoguste vahetaseme saavutamiseks ning õhukvaliteedi edasiseks parandamiseks, samuti nende analüüs koos analüüsimeetodiga; võimaluse korral heitkoguste vähendamise, õhukvaliteedi- ja keskkonnapoliitika ja -meetmete üksik- või koosmõju ja sellega seotud määramatus;

c)	vastuvõtmiseks välja valitud meetmed ja poliitikasuunad, sealhulgas nende vastuvõtmise, elluviimise ja läbivaatamise ajakava ning vastutavad pädevad asutused;

d)	kui see on asjakohane, siis selgitus põhjuste kohta, miks ei ole 2025. aastaks seatud soovituslikke heitetasemeid võimalik saavutada ilma meetmeteta, mis eeldavad ebaproportsionaalselt suuri kulutusi;

e)	kui see on asjakohane, aruanne artiklis 5 sätestatud paindlikkusmeetmete kasutamise kohta ja selle tagajärgedest keskkonnale;

f)	hinnang selle kohta, kuidas valitud tegevuspõhimõtted ja meetmed tagavad kooskõla muudes asjaomastes poliitikavaldkondades kehtestatud kavade ja programmidega.

Artiklites 6 ja 10 osutatud esmase riikliku õhusaaste kontrolli programmi ajakohastamine peab hõlmama vähemalt järgmist:

a)	hinnang programmi elluviimisel ning heitkoguste ja kontsentratsiooni vähendamisel tehtud edusammudele;

b)	kõik olulised muudatused poliitikaraamistikus, hindamistes, programmis ja selle rakendamise ajakavas.

2. OSA

Artikli 6 lõike 2 teises lõigus osutatud heitkoguste vähendamise meetmed

Liikmesriigid võtavad arvesse ammoniaagijuhendit ning kasutavad parimat võimalikku tehnikat kooskõlas direktiiviga 2010/75/EL.

A. Ammoniaagi heitkoguste kontrollimise meetmed

Liikmesriigid kehtestavad ammoniaagi heitkoguste kontrollimiseks hea põllumajandustava riikliku soovitusliku juhendi, mille puhul võetakse arvesse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 2014. aasta hea põllumajandustava raamjuhendit ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks ja mis hõlmab vähemalt järgmist:

a)	lämmastiku käitlemine, arvestades kogu lämmastikuringet;

b)	kariloomade söötmise strateegiad;

c)	vähesaastavad sõnnikulaotustehnikad;

d)	vähesaastavad sõnnikuladustamistehnikad;

e)	vähesaastavad loomapidamise süsteemid;

f)	mineraalväetiste kasutamisest tekkinud ammoniaagi heitkoguste piiramise võimalused.

Liikmesriigid võivad kehtestada riikliku lämmastikubilansi, et jälgida põllumajanduses muutusi reaktsioonivõimelise lämmastiku (sh ammoniaak, lämmastikoksiid, ammoonium, nitraadid ja nitritid) üldkaos, võttes aluseks ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni juhenddokumendis (1) lämmastikubilansi kohta sätestatud põhimõtted.

Liikmesriigid keelavad ammooniumkarbonaatväetiste kasutamise ja võivad vähendada anorgaanilistest väetistest pärineva ammoniaagi heitkoguseid, kasutades järgmisi meetodeid:

a)	uurea-põhiste väetiste asendamine ammooniumnitraadil põhinevate väetistega;

b)	kui uurea-põhiste väetiste kasutamist jätkatakse, siis selliste meetodite kasutamine, mille puhul on tõestatud, et ammoniaagi heitkogused vähenevad vähemalt 30 % võrreldes olukorraga, kus kasutatakse ammoniaagijuhendis osutatud standardmeetodit;

anorgaaniliste väetiste orgaaniliste väetistega asendamise edendamine ning kui jätkatakse anorgaaniliste väetiste kasutamist, nende laotamine vastavalt väetatava põllukultuuri või rohumaa eeldatavale lämmastiku- ja fosforivajadusele, võttes arvesse ka mulla olemasolevat toitainesisaldust ja muudest väetistest pärinevaid toitaineid.

Liikmesriigid võivad vähendada loomasõnnikust pärinevaid ammoniaagi heitkoguseid, kasutades järgmisi meetodeid:

vähendatakse heitkoguseid, mis tulenevad vedel- ja tahesõnniku laotamisest põllu- ja rohumaadele, kasutades meetodeid, millega vähendatakse heitkoguseid ammoniaagijuhendis osutatuga võrreldes vähemalt 30 %, täites järgmisi tingimusi:

i)	üksnes tahe- ja vedelsõnniku laotamine vastavalt väetatava põllukultuuri või rohumaa eeldatavale lämmastiku- ja fosforivajadusele, võttes arvesse ka mulla olemasolevat toitainesisaldust ja muudest väetistest pärinevaid toitaineid;

ii)	tahe- ja vedelsõnnikut ei laotata, kui väetatav maa on veega küllastunud, üleujutatud, külmunud või lumega kaetud;

iii)	vedelsõnnikut laotatakse rohumaale, kasutades lohisvoolikut, lohiskinga, madalat või sügavat injektsiooni;

iv)	põllumaale laotatud tahe- ja vedelsõnnik viiakse mulda nelja tunni jooksul pärast laotamist;

vähendatakse väljaspool loomapidamishooneid asuvate sõnnikuhoidlate heitkoguseid, kasutades järgmisi meetodeid:

alates 1. jaanuarist 2022 ehitatavates vedelsõnnikuhoidlates kasutatakse hoiusüsteeme või -meetodeid, mille puhul on tõestatud, et ammoniaagi heitkoguseid vähendatakse ammoniaagijuhendis kirjeldatud standardmeetodiga võrreldes vähemalt 60 % võrra ja olemasolevate vedelsõnnikuhoidlate puhul vähemalt 40 % võrra;

ii)	kaetakse tahesõnniku hoidlad;

iii)	tagatakse, et põllumajandusettevõtete sõnnikuhoidlate mahutavus on piisav, et laotada sõnnikut ainult põllukultuuride kasvuks sobivatel ajavahemikel;

c)	vähendatakse loomapidamishoonetest pärinevaid heitkoguseid, kasutades süsteeme, mille puhul on tõestatud, et ammoniaagi heitkoguseid vähendatakse ammoniaagijuhendis kirjeldatud standardmeetodiga võrreldes vähemalt 20 % võrra;

d)	vähendatakse sõnnikust pärinevaid heitkoguseid, kasutades vähese proteiinisisaldusega sööda strateegiaid, mille puhul on tõestatud, et ammoniaagi heitkoguseid vähendatakse ammoniaagijuhendis kirjeldatud standardmeetodiga võrreldes vähemalt 10 % võrra.

B. Heitkoguste vähendamise meetmed tahkete peenosakeste ja musta süsiniku heitkoguste kontrollimiseks

Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (2) II lisa kohaldamist, milles reguleeritakse nõuetele vastavust, võivad liikmesriigid keelata põllumajandussaagi jäätmete ja metsandusjäätmete põletamise avamaal.

Liikmesriigid jälgivad ja tagavad, et kõik esimeses lõigus nimetatud keelud on kohaldatud vastavalt antud lõigu nõuetele. Keelust tehtavad erandid piirduvad kontrollimatute metsatulekahjude vältimise ennetusprogrammidega, kahjurite tõrjega või bioloogilise mitmekesisuse kaitsega.

Liikmesriigid võivad kehtestada riikliku hea põllumajandustava soovitusliku juhendi saagijäätmete nõuetekohaseks käitlemiseks, tuginedes järgmistele meetoditele:

a)	mulla struktuuri parandamine saagijäätmete lisamise abil;

b)	täiustatud meetodid saagijäätmete lisamiseks;

c)	saagijäätmete alternatiivne kasutamine;

d)	mulla toitainesisalduse ja struktuuri parandamine optimaalseks taimekasvuks vajaliku sõnniku lisamisega, vältides nii sõnniku (laudasõnnik, põhuallapanu) põletamist.

C. Väikestele põllumajandusettevõtetele avalduva mõju ennetamine

Liikmesriigid tagavad, et punktides A ja B sätestatud meetmete võtmisel võetakse täielikult arvesse mõju väikestele ja mikropõllumajandusettevõtetele.

Näiteks võivad liikmesriigid väikesed ja mikropõllumajandusettevõtted kõnealustest meetmetest vabastada, kui see on võimalik ja asjakohane, pidades silmas kohaldatavaid vähendamiskohustusi.

(1) Otsus 2012/10, ECE/EB.AIR/113, Addendum 1.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 549).

IV LISA

ARTIKLITES 5 JA 8 OSUTATUD RIIKLIKE HEITEINVENTUURIDE JA -PROGNOOSIDE, INFORMATIIVSETE INVENTUURIARUANNETE JA KOHANDATUD RIIKLIKE HEITEINVENTUURIDE KOOSTAMISE JA AJAKOHASTAMISE MEETODID

Liikmesriigid koostavad I lisas osutatud riiklikud heiteinventuurid, asjakohasel juhul kohandatud riiklikud heiteinventuurid, riiklikud heiteprognoosid, ruumilist jaotust kajastavad heiteinventuurid, suuri paikseid heiteallikaid kajastavad inventuurid ja informatiivsed inventuuriaruanded, kasutades piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni osaliste vastu võetud meetodeid (EMEPi aruandlussuunised), ning neil palutakse kasutada selles osutatud EMEP/EEA õhusaasteainete heiteinventuuri juhendit (EMEP/EEA juhend). Lisaks valmistavad nad nimetatud suuniste alusel ette täiendava teabe, eelkõige tegevusandmed, mida on vaja riiklike heiteinventuuride ja -prognooside hindamiseks.

EMEPi aruandlussuunistele toetumine ei piira käesolevas lisas kindlaks määratud täiendavat korda ega I lisas esitatud nõudeid aruandlusnomenklatuuri, ajavahemike ja andmete esitamise päevade kohta.

1. OSA

Iga-aastased riiklikud heiteinventuurid

Riiklikud heiteinventuurid peavad olema läbipaistvad, järjepidevad, võrreldavad, täielikud ja täpsed.

Kindlaksmääratud põhikategooriate alla kuuluvaid heitkoguseid arvutatakse vastavalt EMEP/EEA juhendis määratletud meetoditele ning eesmärk on, et kasutataks teise või kõrgema (üksikasjalikuma) tasandi meetodeid.

Liikmesriigid võivad riiklike heiteinventuuride koostamiseks kasutada muid teaduslikult põhjendatud ja sobivaid meetodeid, kui nende abil saab anda täpsemaid hinnanguid kui EMEP/EEA juhendis sätestatud meetodite abil.

Transpordist tingitud heitkoguste puhul arvutavad ja teatavad liikmesriigid heitkogused kooskõlas Eurostatile esitatud riiklike energiabilanssidega.

Maanteetranspordist tingitud heitkogused arvutatakse ja teatatakse asjaomases liikmesriigis müüdud kütusekoguse (1) alusel. Lisaks võivad liikmesriigid teatada maanteetranspordist tingitud heitkogustest liikmesriigis kasutatud kütuse või sõidetud kilomeetrite alusel.

Liikmesriigid esitavad oma aastased heitkogused piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni aruandlusnomenklatuuri aruandevormis kindlaks määratud ühikutes.

2. OSA

Riiklikud heiteprognoosid

Riiklikud heiteprognoosid peavad olema läbipaistvad, järjepidevad, võrreldavad, täielikud ja täpsed ning esitatav teave peab sisaldama vähemalt järgmist:

a)	prognoosides sisalduvate vastuvõetud ja kavandatud tegevuspõhimõtete ja meetmete selge määratlus;

b)	prognooside jaoks tehtud tundlikkusanalüüsi tulemused, kui see on asjakohane;

c)	meetodite, mudelite, aluseks võetud eelduste ning peamiste sisend- ja väljundparameetrite kirjeldus.

Heiteprognoosid arvutatakse ja nende andmed koondatakse asjaomaste sektorite kaupa. Liikmesriigid esitavad iga saasteaine kohta „meetmetega“ (vastuvõetud meetmed) prognoosi ja kui see on asjakohane, „lisameetmetega“ (kavandatud meetmed) prognoosi vastavalt EMEP/EEA juhenddokumendis kehtestatud juhistele.

Riiklikud heiteprognoosid peavad olema kooskõlas iga-aastase riikliku heiteinventuuriga aasta x – 3 kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 525/2013 (2) alusel esitatud prognoosidega.

3. OSA

Informatiivne inventuuriaruanne

Informatiivsed inventuuriaruanded koostatakse vastavalt EMEPi aruandlussuunistele ja esitatakse suunistes kindlaks määratud inventuuriaruandevormil. Inventuuriaruanne peab sisaldama vähemalt järgmist teavet:

a)	konkreetsete meetodite, eelduste, heitekoefitsientide ja tegevusandmete kirjeldus, nendega seotud viited ja teabeallikad ning nende valimise põhjendus;

b)	riigi peamiste heiteallikakategooriate kirjeldus;

c)	teave mõõtemääramatuse, kvaliteedi tagamise ja kontrolli kohta;

d)	inventuuri koostamise institutsionaalse korra kirjeldus;

e)	ümberarvutused ja kavandatavad parandusmeetmed;

f)	vajaduse korral teave artikli 5 lõigetes 1, 2, 3 ja 4 sätestatud paindlikkusmehhanismide kasutamise kohta;

g)	vajaduse korral teave artikli 4 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud vähendamiskavast kõrvalekaldumise põhjuste ning samuti kavale taaslähendamise meetmete kohta;

h)	kommenteeritud kokkuvõte.

4. OSA

Riiklike heiteinventuuride kohandamine

Liikmesriik, kes kavatseb oma riiklikku heiteinventuuri vastavalt artikli 5 lõikele 1 kohandada, esitab komisjonile koos oma ettepanekuga vähemalt järgmised tõendavad dokumendid:

a)	tõendid selle kohta, et riiklikku heitkoguste vähendamise kohustust ei täideta;

b)	tõendid selle kohta, mil määral heiteinventuuride kohandamine täitmata osa vähendab ja aitab täita asjaomase riikliku heitkoguste vähendamise kohustust;

c)	hinnang selle kohta, kas ja millal asjaomast riiklikku heitkoguste vähendamise kohustust eeldatavalt täidetakse, võttes aluseks kohandusteta riiklikud heiteprognoosid;

tõendid selle kohta, et kohandamine vastab ühele või mitmele järgmisest kolmest tingimusest. Vajaduse korral võib osutada asjaomastele varasematele kohandustele:

uute heiteallikakategooriate puhul:

—	tõendid selle kohta, et uus heiteallikakategooria on tunnustatud teaduskirjanduses ja/või EMEP/EEA juhendis;

—	tõendid selle kohta, et selline allikakategooria ei olnud kantud asjakohasesse varasemasse riiklikku heiteinventuuri ajal, mil heitkoguste vähendamise kohustus kehtestati;

—	tõendid selle kohta, et uuest allikakategooriast pärinevad heitkogused on üheks põhjuseks, miks liikmesriik ei suuda täita oma heitkoguste vähendamise kohustusi, koos sellisele järeldusele jõudmiseks kasutatud meetodite, andmete ja heitekoefitsientide üksikasjaliku kirjeldusega;

ii)

konkreetsetest allikakategooriatest pärinevate heitkoguste määramiseks kasutatud märkimisväärselt erinevate heitekoefitsientide puhul:

—	algsete heitekoefitsientide kirjeldus, sealhulgas nende teaduslike põhjenduste üksikasjalik kirjeldus, mille alusel heitekoefitsient tuletati;

—	tõendid selle kohta, et heitkoguste vähendamise kindlaksmääramiseks kasutati ajal, kui vähendamiskohustused kehtestati, algseid heitekoefitsiente;

—	ajakohastatud heitekoefitsientide kirjeldus, sealhulgas üksikasjalik teave teaduslike põhjenduste kohta, mille alusel heitekoefitsient tuletati;

—	algsete ja ajakohastatud heitekoefitsientide põhjal koostatud heitehinnangute võrdlus, mis tõendab, et muudatus heitekoefitsientides on üheks põhjuseks, miks liikmesriik ei suuda oma vähendamiskohustusi täita;

—	põhjendus, mille alusel otsustati, kas heitekoefitsientide muudatused on märkimisväärsed;

iii)

konkreetsetest allikakategooriatest pärinevate heitkoguste määramiseks kasutatud märkimisväärselt erinevate meetodite puhul:

—	kasutatud algsete meetodite kirjeldus, sealhulgas üksikasjalik teave teaduslike põhjenduste kohta, mille alusel heitekoefitsient tuletati;

—	tõendid selle kohta, et heitkoguste vähendamise kindlaksmääramiseks kasutati ajal, kui vähendamiskohustused kehtestati, algseid meetodeid;

—	ajakohastatud meetodite kirjeldus, sealhulgas nende teaduslike põhjenduste või viidete üksikasjalik kirjeldus, mille alusel meetodid on saadud;

—	koostatud heiteprognooside võrdlus, kasutades algseid ja ajakohastatud meetodeid, tõendamaks, et muudatus meetodites on üheks põhjuseks, miks liikmesriik ei suuda oma vähendamiskohustusi täita;

—	põhjendus, mille alusel otsustati, kas meetodite muudatused on märkimisväärsed.

Liikmesriigid võivad sarnastel eeltingimustel põhinevate kohandamismenetluste puhul esitada sama tõendava teabe, tingimusel et iga liikmesriik esitab nõutavad riigispetsiifilised üksikandmed, mis on sätestatud lõikes 1.

Liikmesriigid teevad kohandatud heitkoguste kohta ümberarvutused, et tagada võimalikult suures ulatuses vastavus ajavahemikele igal aastal, mil kohandusi kohaldatakse.

(1) Liikmesriigid, kellel on võimalus kasutada piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni täitmisel alusena riigi koguheidet, mis on arvutatud kasutatud kütuse põhjal, võivad säilitada selle võimaluse, et tagada sidusus rahvusvahelise ja liidu õiguse vahel.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 525/2013 kasvuhoonegaaside heite seire- ja aruandlusmehhanismi ning kliimamuutusi käsitleva muu olulise siseriikliku ja liidu teabe esitamise kohta ning otsuse nr 280/2004/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 165, 18.6.2013, lk 13).

V LISA

ARTIKLIS 9 OSUTATUD VALIKULISED NÄITAJAD ÕHUSAASTE MÕJU SEIREKS

Magevee ökosüsteemide puhul: bioloogilise kahju ulatus, sealhulgas tundlike liikide (mikrofüüdid, makrofüüdid ja ränivetikad) puhul, ning kalavarude või selgrootute kadu:

põhinäitaja happe neutraliseerimise võime ning lisanäitajad happesus (pH), lahustunud sulfaat (SO4), nitraat (NO3) ja lahustunud orgaaniline süsinik:

proovivõtu sagedus: kord aastas (järvede sügisese veeringluse ajal) kuni kord kuus (vooluveekogud);

maismaaökosüsteemide puhul: mulla happesuse, mulla toitainekao, lämmastikuseisundi ja tasakaalu ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise hindamine:

põhinäitaja mulla happesus: aluseliste katioonide omastatavad fraktsioonid (küllastusaste) ja omastatav alumiinium mullas:

proovivõtu sagedus: kord kümne aasta jooksul;

lisanäitajad: pH, sulfaat, nitraat, aluselised katioonid ja alumiiniumi kontsentratsioon mullalahuses:

proovivõtu sagedus: kord aastas (vajaduse korral);

ii)	põhinäitaja nitraatide leostumine (NO3,leach): proovivõtu sagedus: igal aastal;

iii)	põhinäitaja süsiniku ja lämmastiku suhe (C/N) ning lisanäitaja lämmastiku koguhulk mullas (Ntot): proovivõtu sagedus: kord kümne aasta jooksul;

iv)	põhinäitaja lehestiku toitainetasakaal (N/P, N/K, N/Mg): proovivõtu sagedus: kord nelja aasta jooksul;

maismaaökosüsteemide puhul: taimekasvule ja bioloogilisele mitmekesisusele avalduvate osoonikahjustuste hindamine:

i)	põhinäitaja taimekasvule ja lehestikule avalduv kahju ning lisanäitaja süsinikuvoog (Cflux): proovivõtu sagedus: igal aastal;

ii)	põhinäitaja voopõhiste kriitiliste tasemete ületamise määr: proovivõtu sagedus: kasvuperioodil kord aastas.

VI LISA

VASTAVUSTABEL

Direktiiv 2001/81/EÜ	Käesolev direktiiv
Artikkel 1	Artikkel 1
Artikli 2 esimene lõik ja teise lõigu punktid c, d, e	Artikkel 2
Artikli 3 punkt e	Artikli 3 punkt 1
—	Artikli 3 punktid 2, 3, 4, 5, 8, 9, 12 ja 13
Artikli 3 punkt i	Artikli 3 punkt 6
Artikli 3 punkt k	Artikli 3 punkt 7
Artikli 3 punkt h	Artikli 3 punkt 10
Artikli 3 punkt g	Artikli 3 punkt 11
Artikkel 4	Artikli 4 lõiked 1 ja 2
Artikli 2 teise lõigu punktid a, b	Artikli 4 lõige 3
—	Artikkel 5
Artikli 6 lõige 1	Artikli 6 lõige 1
Artikli 6 lõige 2	Artikli 6 lõiked 2 ja 5–10
Artikli 6 lõige 3	Artikli 6 lõiked 3 ja 4
—	Artikkel 7
Artikli 7 lõige 1	Artikli 8 lõike 1 esimene lõik
—	Artikli 8 lõike 1 teine lõik ja lõiked 2–4
Artikli 7 lõige 2	Artikli 8 lõige 5
Artikli 7 lõige 3	Artikli 8 lõige 6
Artikli 7 lõige 4	Artikli 8 lõige 7
—	Artikkel 9
Artikli 8 lõige 2	Artikli 10 lõige 1
Artikli 8 lõige 1	Artikli 10 lõige 2
—	Artikli 10 lõiked 3 ja 4
Artikkel 9	Artikkel 11
—	Artikkel 12
Artikkel 10	Artikkel 13
Artikli 6 lõige 4	Artikli 14 lõige 1
Artikli 7 lõige 3 ja artikli 8 lõige 3	Artikli 14 lõiked 2 ja 3
Artikkel 11	Artikkel 15
Artikli 13 lõige 3	Artikkel 16
Artikli 13 lõiked 1 ja 2	Artikkel 17
Artikkel 14	Artikkel 18
—	Artikkel 19
Artikkel 15	Artikkel 20
—	Artikkel 21
Artikkel 16	Artikkel 22
Artikkel 17	Artikkel 23
Artikli 8 lõige 1 ja III lisa	I lisa
I lisa	II lisa
—	III, V ja VI lisa
III lisa	IV lisa

Komisjoni avaldus metaaniheite läbivaatamise kohta

Komisjon leiab, et õhukvaliteedi seisukohalt on eriti oluline jätkata liikmesriikides metaaniheite koguste üle järelevalve teostamist, et vähendada osooni kontsentratsiooni ELis ja aidata kaasa metaaniheite vähendamisele rahvusvahelisel tasandil.

Komisjon kinnitab, et ta kavatseb teatatud siseriiklike heitkoguste alusel hinnata metaaniheite mõju õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiivi artikli 1 lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamisele ja kaalub meetmete võtmist sellise heite vähendamiseks ning vajaduse korral esitada selleks seadusandlik ettepanek. Oma hinnangus võtab komisjon arvesse mitut käimasolevat uuringut selles valdkonnas, mis peaks lõpetatama 2017. aastal, ning selle valdkonna rahvusvahelisi arengusuundi.

17.12.2016

Euroopa Liidu Teataja

L 344/32

NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/2285,

12. detsember 2016,

millega kehtestatakse 2017. ja 2018. aastaks liidu kalalaevadele püügivõimalused teatavate süvamere kalavarude osas ja muudetakse määrust (EL) 2016/72

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 3,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1)	Aluslepingu artikli 43 lõike 3 kohaselt võtab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal vastu meetmed kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta.

(2)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (1) kohaselt tuleb kaitsemeetmete vastuvõtmisel võtta arvesse kättesaadavaid teaduslikke, tehnilisi ja majandusnõuandeid, sealhulgas asjakohasel juhul kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) aruandeid.

(3)

Nõukogul on kohustus võtta vastu kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise meetmed, sealhulgas määrata asjakohasel juhul kindlaks teatavad nendega funktsionaalselt seotud tingimused. Kalapüügivõimalused tuleks jaotada liikmesriikide vahel nii, et kõikidele liikmesriikidele oleks tagatud kõikide kalavarude ja kalastustegevuse suhteline stabiilsus, ning võttes asjakohaselt arvesse määruses (EL) nr 1380/2013 kehtestatud ühise kalanduspoliitika eesmärke.

(4)	Nõukogu määruse (EÜ) nr 2347/2002 (2) artikli 2 punktis a määratletud süvamereliikide püügi võimaluste üle otsustatakse iga kahe aasta järel.

(5)

Lubatud kogupüük tuleks kehtestada kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal, arvestades bioloogilisi ja sotsiaalmajanduslikke aspekte ning tagades samal ajal eri kalandussektorite õiglase kohtlemise, pidades silmas ka arvamusi, mis on esitatud sidusrühmadega, eelkõige asjaomaste nõuandekomisjonidega toimunud konsultatsioonide käigus.

(6)

Kalapüügivõimalused peaksid olema kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepete ja põhimõtetega, nagu 1995. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kokkulepe, milles käsitletakse piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist, (3) ning üksikasjalikud majandamispõhimõtted, mis on esitatud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) avamerel süvamerekalapüügi korraldamise 2008. aasta rahvusvaheliste suunistes, mille kohaselt peaks reguleeriv asutus olema eriti ettevaatlik eelkõige siis, kui teave on ebaselge, ebausaldusväärne või ebapiisav. Piisava teadusliku teabe puudumist ei tohiks kasutada põhjusena kaitse- või majandamismeetmete edasilükkamiseks või võtmata jätmiseks.

(7)	Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (edaspidi „ICES“) ja STECFi viimastest teaduslikest nõuannetest ilmneb, et enamikku süvamereliike ei püüta ikka veel säästvalt ning kõnealuste kalavarude jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleks nende püüki vähendada senikaua, kuni kalavarud hakkavad jälle suurenema.

(8)	ICESi ja nõuandeid silmas pidades on asjakohane kehtestada besuugo kogupüük loodepiirkonna vetes ainult kaaspüügi suhtes.

(9)

Oluline besuugo püük toimub Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitee (CECAF) ja Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) asjaomastes püügipiirkondades, mis piirnevad ICESi IX alapiirkonnaga. Arvestades, et ICESi andmed nende lähialade kohta ei ole täielikud, peab kogupüügi kohaldamisala piirduma ICESi IX alapiirkonnaga. Siiski peaks tulevasi majandamisotsuseid ette valmistades kehtestama sätted kõnealuste lähialade aruandluse kohta.

(10)

ICESi nõuande kohaselt ei tohiks oranži karekala püüda kuni 2020. aastani. Varem oli oranži karekala suhtes lubatud kogupüük kehtestatud (alates 2010. aastast oli lubatud kogupüük nulltasemel). On asjakohane keelustada seda liiki püüda, pardal hoida, ümber laadida või lossida, sest selle liigi varu on märgatavalt vähenenud ega taastu. ICES märgib, et alates 2010. aastast ei ole liit tegelenud oranži karekala sihtpüügiga Atlandi ookeani kirdeosas.

(11)

ICESi edastatud nõuannete kohaselt näitab piiratud pardajälgimine, et põhja-pikksaba osakaal registreeritud kalju-tömppeakala saagi hulgas on alla 1 %. Pardajälgimist arvesse võttes soovitab ICES, et põhja-pikksaba sihtpüüki ei peaks toimuma ning kaaspüük tuleks kalju-tömppeakala TACist maha arvestada, et minimeerida liikide valesti registreerimise võimalusi. ICES märkis, et ametlikult lossitud kalju-tömppeakala ja põhja-pikksaba suhtelise proportsiooni ning põhja-pikksaba praeguse esinemiskoha piirkondades vaadeldud püügi ja teaduslike ülevaadete vahel on märkimisväärne, rohkem kui suurusjärgu võrra (st üle kümne korra) suurem erinevus. Selle liigi kohta on teavet väga piiratult ning mõningaid registreeritud lossimisandmeid käsitab ICES kui liikide kohta valeandmete esitamist. Seetõttu ei ole võimalik saada täpseid ajaloolisi andmeid põhja-pikksaba saagi kohta. Seetõttu peaks põhja pikksaba kaaspüük vastavalt teaduslikele nõuannetele piirduma 1 %ga iga liikmesriigi põhja pikksaba kvoodist ning see tuleks kvoodist maha arvestada.

(12)

ICES soovitab, et süvamerehaide sihtpüük peaks olema nulltasemel. ICES märgib samuti, et hetkel kehtiv püügipiirang viib süvamerehaide kaaspüügi kohta valeandmete esitamiseni. Eelkõige kaasneb süsisaba harrastusliku süvameresihtpüügiga õngejada abil vältimatult süvamerehaide kaaspüük, mille korral püütud isendid heidetakse surnult merre tagasi. Nende asjaolude valguses ning selleks et koguda süvamerehaide kohta teaduslikke andmeid, tuleks 2017.–2018. aastaks katseliselt kehtestada piiratud kaaspüügikvoot, lubades süsisaba harrastusliku süvameresihtpüügi vältimatu kaaspüügina püütud süvamerehaide saaki piiratud koguses lossida. Õngejada tunnustatakse sellise kalapüügi puhul selektiivse kalapüügivahendina. Asjaomased liikmesriigid peaksid välja töötama süsisaba püügi piirkondlikud majandamismeetmed ja kehtestama konkreetsed meetmed süvamerehaide kohta andmete kogumiseks, et tagada varude põhjalik järelevalve. Süvamerehaidele liidu kaaspüügikvoodi kehtestamine ICESi V, VI, VII, VIII ja IX alapiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes; ICESi X alapiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes; CECAFi 34.1.1, 34.1.2 ja 34.2 piirkonna liidu vetes ei piira suhtelise stabiilsuse põhimõtte kohaldamist kõnealuste piirkondade süvamerehaide püügitegevuse suhtes.

(13)

Kooskõlas nõukogu määrusega (EÜ) nr 847/96 (4) tuleks kindlaks määrata varud, mille suhtes kohaldatakse kõnealuses määruses osutatud eri meetmeid. Ennetuslikku lubatud kogupüüki tuleks kohaldada kalavarude suhtes, mille püügi võimaluste kohta ei ole teaduslikult põhjendatud hinnangut eelkõige selle aasta puhul, mille jaoks tuleb lubatud kogupüük kehtestada; muudel juhtudel tuleks kohaldada analüütilist lubatud kogupüüki. ICESi ja STECFi nõuandeid silmas pidades tuleks nende süvamere kalavarude suhtes, mille kohta puudub teaduslik hinnang püügi võimaluste kohta, kohaldada ennetuslikku lubatud kogupüüki.

(14)

Kooskõlas määruse (EÜ) nr 847/96 artikli 3 lõikega 1 esitas Portugal 15. septembril 2016 komisjonile taotluse suurendada anšoovise 2016. aasta kogupüüki ICESi IX ja X alapiirkondades ning CECAF 34.1.1 liidu vetes 15 000 tonnini. ICES kinnitas oma 21. oktoobri 2016. aasta soovituses kõnealuse anšoovisevaru head seisundit ning asjaolu, et 15 000 tonni suurust püüki 2016. aastal võib pidada jätkusuutlikuks. Seepärast tuleks nõukogu määrust (EL) 2016/72 (5) vastavalt muuta.

(15)

Määruses (EL) 2016/72 sätestatud anšoovise püügivõimalusi IX ja X alapiirkondades ning CECAF 34.1.1 liidu vetes kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2016. Käesolevas määruses sätestatud muutmissätteid tuleks seega samuti kohaldada alates samast kuupäevast. Selline tagasiulatuv kohaldamine ei mõjuta õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid, kuna asjaomaseid kalapüügivõimalusi suurendati võrreldes määruses (EL) 2016/72 kehtestatud võimalustega.

(16)	Selleks et vältida püügitegevuse katkemist ja tagada liidu kaluritele elatusvahendid, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2017. Olukorra kiireloomulisuse tõttu peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva määrusega kehtestatakse 2017. ja 2018. aastaks liidu kalalaevadele võimalused teatavate süvamereliikide kalavarude püügiks liidu vetes ja teatavates väljaspool liitu asuvates vetes, kus on vaja püüki piirata.

Artikkel 2

Mõisted

1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „liidu kalalaev“– liikmesriigi lipu all sõitev ja liidus registreeritud kalalaev;

b) „liidu veed“– liikmesriikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvad veed, v.a aluslepingu II lisas loetletud territooriumidega külgnevad veed;

c) „lubatud kogupüük (TAC)“– igast kalavarust aastas püüda ja lossida lubatud kogus;

d) „kvoot“– liidule või liikmesriigile eraldatud osa lubatud kogupüügist;

e) „rahvusvahelised veed“– veed, mis ei kuulu ühegi riigi suveräänse õiguse või jurisdiktsiooni alla.

2. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi püügipiirkondade määratlusi:

a) ICESi (Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu) püügipiirkonnad– Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 218/2009 (6) III lisas kindlaks määratud geograafilised alad;

b) CECAFi (Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitee) püügipiirkonnad– Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 216/2009 (7) II lisas kindlaks määratud geograafilised alad.

Artikkel 3

Lubatud kogupüük ja selle jaotamine

Liidu vetes või teatavates väljaspool liitu asuvates vetes liidu kalalaevade püütavate süvamereliikide lubatud kogupüük ja sellise lubatud kogupüügi jaotus liikmesriikide vahel ning asjakohasel juhul sellega funktsionaalselt seotud tingimused on esitatud lisas.

Artikkel 4

Kalapüügivõimaluste jaotamise erisätted

1. Käesolevas määruses sätestatud kalapüügivõimalused jaotatakse liikmesriikide vahel nii, et need ei piira:

a)	määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 8 kohaseid kalapüügivõimaluste vahetamisi;

b)	määruse (EÜ) nr 1224/2009 (8) artikli 37 kohast mahaarvamist ega ümberjaotamist;

c)	määruse (EÜ) nr 1006/2008 (9) artikli 10 lõike 4 kohaseid kalapüügivõimaluste ümberjaotamisi;

d)	määruse (EÜ) nr 847/96 artikli 3 kohast lubatud lisakoguste lossimist;

e)	määruse (EÜ) nr 847/96 artikli 4 kohast koguste peatamist;

f)	määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklite 105 ja 107 kohast mahaarvamist.

2. Määruse (EÜ) nr 847/96 artiklit 3 kohaldatakse selliste kalavarude suhtes, mille suhtes kohaldatakse ennetuslikku lubatud kogupüüki, ning kõnealuse määruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3 ning artiklit 4 kohaldatakse selliste kalavarude suhtes, mille suhtes kohaldatakse analüütilist lubatud kogupüüki, kui käesoleva määruse lisaga ei ole ette nähtud teisiti.

Artikkel 5

Püügi ja kaaspüügi lossimise tingimused

Kalavarusid, mille suhtes on kehtestatud lubatud kogupüük, võib pardal hoida või lossida ainult juhul, kui saagi on püüdnud sellise liikmesriigi lipu all sõitvad kalalaevad, millel on kvoot, ning kõnealune kvoot ei ole ammendatud.

Artikkel 6

Keelustamine

Liidu kalalaevadel keelatakse püüda, pardal hoida, ümber laadida ja lossida oranži karekala (Hoplostethus atlanticus) ICESi I, II, III, IV, V, VI; VII; VIII, IX, X, XII ja XIV alapiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes, ning pardal hoida, ümber laadida või lossida oranži karekala, mis on püütud kõnealuses piirkonnas.

Artikkel 7

Andmete edastamine

Kui liikmesriigid edastavad komisjonile määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklite 33 ja 34 kohaselt andmed püütud koguste lossimise kohta, tuleb selleks kasutada käesoleva määruse lisas esitatud kalavarukoode.

Artikkel 8

Määruse (EL) 2016/72 muutmine

Määruse (EL) 2016/72 IA lisas asendatakse ICESi IX ja X alapiirkondades ning CECAF 34.1.1 (ANE/9/3411) liidu vetes püügivõimaluste tabeli anšoovist käsitlev kanne järgmisega:

Liik:	anšoovis Engraulis encrasicolus		Püügipiirkond:	IX ja X; CECAFi 34.1.1 liidu veed (ANE/9/3411)
Hispaania		7 174
Portugal		7 826
Liit		15 000
Lubatud kogupüük (TAC)		15 000		Ennetuslik TAC

Artikkel 9

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2017. Artiklit 8 kohaldatakse siiski alates 1. jaanuarist 2016.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 12. detsember 2016

Nõukogu nimel

eesistuja

G. MATEČNÁ

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).

(2) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2347/2002, millega kehtestatakse süvamere kalavarude püügi suhtes kohaldatavad konkreetsed juurdepääsunõuded ja nendega seotud tingimused (EÜT L 351, 28.12.2002, lk 6).

(3) Kokkulepe 10. detsembri 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni nende sätete rakendamise kohta, mis käsitlevad piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist (EÜT L 189, 3.7.1998, lk 16).

(4) Nõukogu 6. mai 1996. aasta määrus (EÜ) nr 847/96, millega kehtestatakse lubatud kogupüükide (TAC) ja kvootide haldamise täiendavad tingimused ühest aastast teise ülekandmisel (EÜT L 115, 9.5.1996, lk 3).

(5) Nõukogu 22. jaanuari 2016. aasta määrus (EL) 2016/72, millega määratakse 2016. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ja liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu, ning millega muudetakse määrust (EL) 2015/104 (ELT L 22, 28.1.2016, lk 1).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 218/2009 Atlandi ookeani kirdeosas kalastavate liikmesriikide nominaalsaagi statistiliste andmete esitamise kohta (ELT L 87, 31.3.2009, lk 70).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 216/2009 nominaalsaagi statistiliste andmete esitamise kohta liikmesriikide poolt, kes kalastavad teatavates väljaspool Atlandi ookeani põhjaosa asuvates piirkondades (ELT L 87, 31.3.2009, lk 1).

(8) Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse liidu kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).

(9) Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1006/2008, mis käsitleb ühenduse kalalaevadele loa andmist püügitegevuseks ühenduse vetest väljaspool ning kolmandate riikide laevade juurdepääsu ühenduse vetele ja millega muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2847/93 ja (EÜ) nr 1627/94 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 3317/94 (ELT L 286, 29.10.2008, lk 33).

LISA

Viited püügipiirkondadele on viited ICESi püügipiirkondadele, kui ei ole ette nähtud teisiti.

1. OSA

Liikide ja liigirühmade määratlus

Käesoleva lisa 2. osas esitatud loetelus on kalavarud esitatud liikide ladinakeelsete nimetuste tähestikulises järjekorras. Süvamerehaid esitatakse kõnealuse loetelu alguses. Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmises vastavustabelis esitatud tavanimetusi ja ladinakeelseid nimetusi:

Tavanimetus	Kolmetäheline kood	Teaduslik nimetus
Süsisaba	BSF	Alphanopus carbo
Limapead	ALF	Beryx spp.
Kalju-tömppeakala	RNG	Coryphaenoides rupestris
Põhja-pikksaba	RHG	Macrourus berglax
Besuugo	SBR	Pagellus bogaraveo
Lima-niituimluts	GFB	Phycis blennoides

Käesolevas määruses tähendab „süvamerehaid“ järgmisi liike:

Tavanimetus	Kolmetäheline kood	Teaduslik nimetus
Musthaid	API	Apristurus spp.
Mantelhai	HXC	Chlamydoselachus anguineus
Kare ogahai	CWO	Centrophorus spp.
Portugali süvahai	CYO	Centroscymnus coelolepis
Pikk-koon-süvahai	CYP	Centroscymnus crepidater
Must koletishai	CFB	Centroscyllium fabricii
Luits-nokkhai	DCA	Deania calcea
Šokolaadhai	SCK	Dalatias licha
Suur tumehai	ETR	Etmopterus princeps
Harilik tumehai	ETX	Etmopterus spinax
Hiir-saaghai	GAM	Galeus murinus
Kammhai	SBL	Hexanchus griseus
Puriuim-sigahai	OXN	Oxynotus paradoxus
Lühikoon-hammashai	SYR	Scymnodon ringens
Atlandi polaarhai	GSK	Somniosus microcephalus

2. OSA

Iga-aastased kalapüügivõimalused (eluskaalu tonnides)

Liik:	süvamerehaid			Püügipiirkond:	V, VI, VII, VIII ja IX püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (DWS/56789-)
Aasta		2017	2018
Liit		10 (1)	10 (1)
Lubatud kogupüük (TAC)		10 (1)	10 (1)		Ennetuslik TAC Ei kohaldata määruse (EÜ) nr 847/96 artiklit 3

Liik:	süvamerehaid			Püügipiirkond:	X püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (DWS/10-)
Aasta		2017	2018
Portugal		10 (2)	10 (2)
Liit		10 (2)	10 (2)
Lubatud kogupüük (TAC)		10 (2)	10 (2)		Ennetuslik TAC Ei kohaldata määruse (EÜ) nr 847/96 artiklit 3

Liik:	süvamerehaid, Deania histricosa ja Deania profondorum			Püügipiirkond:	XII püügipiirkonna rahvusvahelised veed (DWS/12INT-)
Aasta		2017	2018
Iirimaa		0	0
Hispaania		0	0
Prantsusmaa		0	0
Ühendkuningriik		0	0
Liit		0	0
Lubatud kogupüük (TAC)		0	0		Ennetuslik TAC Ei kohaldata määruse (EÜ) nr 847/96 artiklit 3

Liik:	süvamerehaid			Püügipiirkond:	CECAFi 34.1.1, 34.1.2 ja 34.2 piirkonna liidu veed (DWS/F3412C)
Aasta		2017	2018
Liit		10 (3)	10 (3)
Lubatud kogupüük (TAC)		10 (3)	10 (3)		Ennetuslik TAC Ei kohaldata määruse (EÜ) nr 847/96 artiklit 3

Liik:	süsisaba Alphanopus carbo			Püügipiirkond:	I, II, III ja IV püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (BSF/1234-)
Aasta		2017	2018
Saksamaa		3	3
Prantsusmaa		3	3
Ühendkuningriik		3	3
Liit		9	9
Lubatud kogupüük (TAC)		9	9		Ennetuslik TAC

Liik:	süsisaba Alphanopus carbo			Püügipiirkond:	V, VI, VII ja XII püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (BSF/56712-)
Aasta		2017	2018
Saksamaa		34	30
Eesti		17	15
Iirimaa		84	74
Hispaania		168	148
Prantsusmaa		2 362	2 078
Läti		110	97
Leedu		1	1
Poola		1	1
Ühendkuningriik		168	148
Muud		9 (4)	8 (4)
Liit		2 954	2 600
Lubatud kogupüük (TAC)		2 954	2 600		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

Liik:	süsisaba Alphanopus carbo			Püügipiirkond:	VIII, IX ja X püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (BSF/8910-)
Aasta		2017	2018
Hispaania		10	9
Prantsusmaa		26	23
Portugal		3 294	2 965
Liit		3 330	2 997
Lubatud kogupüük (TAC)		3 330	2 997		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

Liik:	süsisaba Alphanopus carbo			Püügipiirkond:	CECAFi 34.1.2 piirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (BSF/C3412-)
Aasta		2017	2018
Portugal		2 488	2 189
Liit		2 488	2 189
Lubatud kogupüük (TAC)		2 488	2 189		Ennetuslik TAC

Liik:	limapead Beryx spp.			Püügipiirkond:	III, IV, V, VI, VII, VIII, IX, X, XII ja XIV püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (ALF/3X14-)
Aasta		2017	2018
Iirimaa		9	9
Hispaania		63	63
Prantsusmaa		17	17
Portugal		182	182
Ühendkuningriik		9	9
Liit		280	280
Lubatud kogupüük (TAC)		280	280		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

Liik:	Kalju-tömppeakala Coryphaenoides rupestris			Püügipiirkond:	I, II ja IV püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (RNG/124-)
Aasta		2017	2018
Taani		1 (5)	1 (5)
Saksamaa		1 (5)	1 (5)
Prantsusmaa		7 (5)	7 (5)
Ühendkuningriik		1 (5)	1 (5)
Liit		10 (5)	10 (5)
Lubatud kogupüük (TAC)		10 (5)	10 (5)		Ennetuslik TAC

Liik:	Kalju-tömppeakala Coryphaenoides rupestris			Püügipiirkond:	III püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (RNG/03-)
Aasta		2017	2018
Taani		263 (6) (7)	211 (6) (7)
Saksamaa		1 (6) (7)	1 (6) (7)
Rootsi		14 (6) (7)	11 (6) (7)
Liit		278 (6) (7)	223 (6) (7)
Lubatud kogupüük (TAC)		278 (6) (7)	223 (6) (7)		Ennetuslik TAC

Liik:	Kalju-tömppeakala Coryphaenoides rupestris			Püügipiirkond:	Vb, VI ja VII püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (RNG/5B67-)
Aasta		2017	2018
Saksamaa		6 (8) (9)	6 (8) (9)
Eesti		45 (8) (9)	46 (8) (9)
Iirimaa		198 (8) (9)	203 (8) (9)
Hispaania		49 (8) (9)	50 (8) (9)
Prantsusmaa		2 513 (8) (9)	2 569 (8) (9)
Leedu		58 (8) (9)	59 (8) (9)
Poola		29 (8) (9)	30 (8) (9)
Ühendkuningriik		148 (8) (9)	151 (8) (9)
Muud		6 (8) (9) (10)	6 (8) (9) (10)
Liit		3 052 (8) (9)	3 120 (8) (9)
Lubatud kogupüük (TAC)		3 052 (8) (9)	3 120 (8) (9)		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

Liik:	Kalju-tömppeakala Coryphaenoides rupestris			Püügipiirkond:	VIII, IX, X, XII ja XIV püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (RNG/8X14-)
Aasta		2017	2018
Saksamaa		17 (11) (12)	14 (11) (12)
Iirimaa		4 (11) (12)	3 (11) (12)
Hispaania		1 883 (11) (12)	1 508 (11) (12)
Prantsusmaa		87 (11) (12)	69 (11) (12)
Läti		30 (11) (12)	24 (11) (12)
Leedu		4 (11) (12)	3 (11) (12)
Poola		590 (11) (12)	472 (11) (12)
Ühendkuningriik		8 (11) (12)	6 (11) (12)
Liit		2 623 (11) (12)	2 099 (11) (12)
Lubatud kogupüük (TAC)		2 623 (11) (12)	2 099 (11) (12)		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

Liik:	besuugo Pagellus bogaraveo			Püügipiirkond:	VI, VII ja VIII püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (SBR/678-)
Aasta		2017	2018
Iirimaa		4 (13)	4 (13)
Hispaania		116 (13)	104 (13)
Prantsusmaa		6 (13)	5 (13)
Ühendkuningriik		14 (13)	13 (13)
Muud		4 (13)	4 (13)
Liit		144 (13)	130 (13)
Lubatud kogupüük (TAC)		144 (13)	130 (13)		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

Liik:	besuugo Pagellus bogaraveo			Püügipiirkond:	IX (14) püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes; (SBR/09-)
Aasta		2017	2018
Hispaania		137 (15)	130 (15)
Portugal		37 (15)	35 (15)
Liit		174 (15)	165 (15)
Lubatud kogupüük (TAC)		174 (15)	165 (15)		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

Liik:	besuugo Pagellus bogaraveo			Püügipiirkond:	X püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (SBR/10-)
Aasta		2017	2018
Hispaania		5	5
Portugal		507	507
Ühendkuningriik		5	5
Liit		517	517
Lubatud kogupüük (TAC)		517	517		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

Liik:	lima-niituimluts Phycis blennoides			Püügipiirkond:	I, II, III ja IV püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (GFB/1234-)
Aasta		2017	2018
Saksamaa		9	8
Prantsusmaa		9	8
Ühendkuningriik		15	13
Liit		33	29
Lubatud kogupüük (TAC)		33	29		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

Liik:	lima-niituimluts Phycis blennoides			Püügipiirkond:	V, VI ja VII püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (GFB/567-)
Aasta		2017	2018
Saksamaa		11 (16)	10 (16)
Iirimaa		278 (16)	247 (16)
Hispaania		628 (16)	559 (16)
Prantsusmaa		380 (16)	338 (16)
Ühendkuningriik		869 (16)	774 (16)
Liit		2 166 (16)	1 928 (16)
Lubatud kogupüük (TAC)		2 166 (16)	1 928 (16)		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

Liik:	lima-niituimluts Phycis blennoides			Püügipiirkond:	VIII ja IX püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (GFB/89-)
Aasta		2017	2018
Hispaania		258 (17)	230 (17)
Prantsusmaa		16 (17)	14 (17)
Portugal		11 (17)	10 (17)
Liit		285 (17)	254 (17)
Lubatud kogupüük (TAC)		285 (17)	254 (17)		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

Liik:	lima-niituimluts Phycis blennoides			Püügipiirkond:	X ja XII püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelised veed (GFB/1012-)
Aasta		2017	2018
Prantsusmaa		9	8
Portugal		40	36
Ühendkuningriik		9	8
Liit		58	52
Lubatud kogupüük (TAC)		58	52		Analüütiline lubatud kogupüük (TAC)

(1) Ainult süsisaba õngejadaga sihtpüügi kaaspüügi puhul. Sihtpüük ei ole lubatud.

(2) Ainult süsisaba õngejadaga sihtpüügi kaaspüügi puhul. Sihtpüük ei ole lubatud.

(3) Ainult süsisaba õngejadaga sihtpüügi kaaspüügi puhul. Sihtpüük ei ole lubatud.

(4) Üksnes kaaspüük. Sihtpüük selle kvoodi all ei ole lubatud.

(5) Põhja-pikksaba sihtpüük ei ole lubatud. Põhja-pikksaba (RHG/124-) kaaspüük arvestatakse kvoodist maha. See ei tohi ületada 1 % kvoodist.

(6) Kalju-tömppeakala sihtpüüki ei toimu ICESi IIIa püügipiirkonnas.

(7) Põhja-pikksaba sihtpüük ei ole lubatud. Põhja-pikksaba (RHG/03-) kaaspüük arvestatakse kvoodist maha. See ei tohi ületada 1 % kvoodist.

(8) Kuni 10 % igast kvoodist võib püüda VIII, IX, X, XII ja XIV püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes. (RNG/*8X14-) – kalju-tömppeakala; (RHG/8X14-) – põhja-pikksaba kaaspüük).

(9) Põhja-pikksaba sihtpüük ei ole lubatud. Põhja-pikksaba (RHG/5B67-) kaaspüük arvestatakse kvoodist maha. See ei tohi ületada 1 % kvoodist.

(10) Üksnes kaaspüük. Üksnes kaaspüük. Sihtpüük ei ole lubatud.

(11) Kuni 10 % igast kvoodist võib püüda Vb, VI ja VII püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes. (RNG/*5B67-) – kalju-tömppeakala; (RHG/5B67 – põhja-pikksaba kaaspüük).

(12) Põhja-pikksaba sihtpüük ei ole lubatud. Põhja-pikksaba (RHG/8X14-) kaaspüük arvestatakse kvoodist maha. See ei tohi ületada 1 % kvoodist.

(13) Üksnes kaaspüük. Sihtpüük selle kvoodi all ei ole lubatud.

(14) Püügist GFCMi püügipiirkonnas 37.1.1 tuleb siiski teatada (SBR/F3711). Püügist GFCMi püügipiirkonnas 34.1.11 tuleb siiski teatada (SBR/F34111).

(15) Kuni 8 % kvoodist võib püüda VI, VII ja VIII püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes (SBR/*678-).

(16) Kuni 8 % kvoodist võib püüda VIII ja IX püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes (GFB/*89-).

(17) Kuni 8 % kvoodist võib püüda V, VI ja VII püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes (GFB/*567-).

17.12.2016

Euroopa Liidu Teataja

L 344/46

KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2016/2286,

15. detsember 2016,

milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad, mis käsitlevad mõistliku kasutamise poliitika rakendamist, jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamise jätkusuutlikkuse hindamise metoodikat ja rändlusteenuse osutaja poolt sellise hindamise eesmärgil esitatavat taotlust

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2012. aasta määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires, (1) eriti selle artikli 6d lõiget 1,

olles konsulteerinud Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Ametiga (BEREC)

ning arvestades järgmist:

(1)

Vastavalt määrusele (EL) nr 531/2012 ei tohiks rändlusteenuse osutajad nõuda rändluskliendilt üheski liikmesriigis mõistliku kasutamise põhimõttel tehtud või vastu võetud reguleeritud rändluskõnede, ühegi saadetud reguleeritud rändlussõnumi (SMS) ega ühegi kasutatud reguleeritud andmesideteenuse, kaasa arvatud rändlusmultimeediasõnumi (MMS) eest ühtegi riigisisesele jaehinnale lisanduvat tasu. Seda nõuet hakatakse kohaldama alates 15. juunist 2017 eeldusel, et selleks kuupäevaks on hakatud kohaldama nimetatud määruse artikli 19 lõikes 2 osutatud ettepaneku alusel vastuvõetavat õigusakti rändluse hulgiturgude kohta.

(2)

Määruses (EL) nr 531/2012 on sätestatud, et konkreetsetes ja erandlikes tingimustes võib rändlusteenuse osutaja taotleda riigi reguleerivalt asutuselt luba nõuda oma rändlusklientidelt lisatasu. Igale sellisele loataotlusele tuleb lisada kogu vajalik teave, näitamaks et jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude puudumise korral ei suuda teenuseosutaja katta jaemüügitasandi reguleeritud rändlusteenuste pakkumise kulusid, mis kahjustab seega riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkust.

(3)

Selleks, et tagada rändlusteenuste lubamatu või anomaalse kasutamise ärahoidmiseks rakendatava poliitika (edaspidi „mõistliku kasutamise poliitika“) ja lisatasude lubade järjekindel kohaldamine kogu liidus, on vaja sätestada üksikasjalikud eeskirjad, mis käsitlevad sellise mõistliku poliitika kohaldamist ja jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamise jätkusuutlikkuse hindamise metoodikat ja rändlusteenuse osutaja poolt sellise hindamise eesmärgil esitatavat taotlust.

(4)

Määruse (EL) nr 531/2012 kohaselt on mõistliku kasutamise poliitika eesmärk takistada kliente kasutamast kohaldatava riigisisese hinnaga jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid lubamatul või anomaalsel viisil, kasutades selliseid teenuseid muul eesmärgil kui perioodiline reisimine, näiteks kasutades neid teenuseid alaliselt. Rakendusmeetmetega tuleks tagada, et rändlusteenuste osutajad ei kasutaks rändluse mõistliku kasutamise poliitika kohaldamise võimalust muudel eesmärkidel, mis kahjustaksid rändluskliente, kes tegelevad mis tahes vormis perioodilise reisimisega.

(5)

Liidus jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamise tulemusel kehtivad liidu piires välismaal ja koduriigis (riigis, kus klient on sõlminud mobiilsideteenuse lepingu) mobiilsideteenuste kasutamise suhtes ühesugused tariifitingimused. Määruse (EL) nr 531/2012 eesmärk on kõrvaldada lahknevused riigisiseste hindade ja liidu piires perioodilise reisimise korral kohaldatavate rändlushindade vahel, et rändluse puhul kehtiksid samasugused hinnad kui koduriigis. Siiski ei ole määruse eeskirjade mõte võimaldada kõikjal liidus alalist rändlust, st olukorda, kus kõrgemate riigisiseste mobiilside hindadega liikmesriigis ostab klient teenuseid nendes liikmesriikides asutatud operaatoritelt, kus mobiilside riigisisesed hinnad on madalamad ja kus see klient ei ole alaline elanik ning kus tal puuduvad muud püsivad sidemed, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selle riigi territooriumil, eesmärgiga kasutada esimesena nimetatud liikmesriigis alaliselt rändlusteenust.

(6)

Kohaldatava riigisisese hinnaga jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste alaline kasutamine muul eesmärgil kui perioodiline reisimine moonutaks tõenäoliselt konkurentsi, avaldaks survet riigisiseste hindade tõusuks omamaistel turgudel ja ohustaks investeerimisstiimuleid nii riigisisestel kui ka külastatavatel turgudel. Külastataval turul peaksid külastatava võrgu operaatorid otseselt konkureerima riigisiseste teenuseosutajatega teistes liikmesriikides, kus hinnad, kulud ning regulatiivsed ja konkurentsitingimused võivad olla hoopis teistsugused, ja selliste rändluse hulgitasandi tingimuste alusel, mis on seatud kulupõhiselt ainsa eesmärgiga lihtsustada perioodilist rändlust. Kodumaise operaatori jaoks võib riigisiseste tariifide alaline kasutamine rändlemise ajal viia selleni, et külastatavad operaatorid keelduvad rändluse hulgitasandi teenuste osutamisest või piiravad seda või et kodumaised operaatorid hakkavad osutama teenuseid piiratud mahus või kehtestatakse kõrgemad riigisisesed hinnad, mis mõjutab kodumaise operaatori suutlikkust osutada oma kodumaistele tavaklientidele teenuseid kodu- ja välismaal.

(7)

Rakenduseeskirjad tuleb kehtestada selgete ja üldiselt kohaldatavate põhimõtete alusel, mis on suutelised hõlmama rändlusklientide perioodilise reisimise eri vorme, tagamaks et mõistliku kasutamise poliitika ei takista sellistel klientidel täiel määral kasutada riigisiseste hindadega rändlusteenust. Selleks, et rändlusteenuse osutaja saaks kohaldada mõistliku kasutamise poliitikat, tuleks tavaliselt pidada klienti perioodiliselt liidu piires välismaal reisivaks, kui see klient elab alaliselt rändlusteenuse osutaja liikmesriigis või tal on selle liikmesriigiga püsivad sidemed, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selle riigi territooriumil, ning ta tarbib jaemüügitasandil osutatavat reguleeritud rändlusteenust mõnes teises liikmesriigis.

(8)

Määruses (EL) nr 531/2012 on sätestatud, et mõistliku kasutamise poliitika peab võimaldama rändlusteenuse osutaja klientidel tarbida teatavas mahus jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid kohaldatava riigisisese jaehinnaga, mis on kooskõlas nende vastavate riigisiseste tariifikavadega.

(9)

Käesolev määrus ei tohiks piirata võimalust, et rändlusteenuse osutajad saavad pakkuda ja rändluskliendid teadlikult valida alternatiivse rändlustariifi vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6e lõikele 3, mis võib sisaldada lepingulisi kasutustingimusi, mis ei kuulu kõnealuse määruse kohaselt kehtestatud mõistliku kasutamise poliitika alla.

(10)

Tagamaks, et jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid ei kasutataks anomaalsel või lubamatul viisil, mis ei ole seotud perioodilise reisimisega väljaspool kliendi alalise elukoha liikmesriiki või liikmesriiki, millega kliendil on püsivad sidemed, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selle riigi territooriumil, võib rändlusteenuse osutajatel olla vaja kindlaks teha oma rändlusklientide alaline elukoht või selliste püsivate sidemete olemasolu. Võttes arvesse asjaomastes liikmesriikides tavaks olevaid tõendamisviise ja lubamatu või anomaalse kasutamise tunnetatavat riskitaset, peaks rändlusteenuse osutajal olema võimalik määrata kindlaks esitatavad elukohta tõendavad asjakohased tõendid kusjuures riigi reguleeriv asutus jälgib dokumenteerimise üldkoormust ja selle asjakohasust riiklikus kontekstis. Üksikkasutajate puhul võivad sellised tõendid hõlmata kliendi avaldust, kliendi elukohaliikmesriiki kinnitava kehtiva dokumendi esitamist, kliendi täpset posti- või arveaadressi rändlusteenuse osutaja liikmesriigis osutatavate muude teenuste puhul, kolmanda taseme haridusasutuse kinnitust täisajaga kursustel osalemise kohta, kannet valijate kohalikus registris või kohalike maksude/peamaksude tasumist. Äriklientide puhul võivad sellisteks tõenditeks olla dokumendid, mis tõendavad äriühingu asutamis- või tegevuskohta, selle peamise majandustegevuse teostamise tegelikku asukohta või peamist kohta, kus vastava SIM-kaardi kasutajana kindlaks tehtud töötajad täidavad oma tööülesandeid. Püsivad sidemed liikmesriigiga, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut riigi territooriumil, võivad tekkida täistööajaga ja kestvast töösuhtest (sealhulgas piirialatöötajate puhul), füüsilisest isikust ettevõtja samalaadset füüsilist kohalolekut eeldavast kestvast lepingulisest suhtest, täiemahulistel korduvatel õppekursustel osalemisest või muudes olukordades, näiteks lähetatud töötajate või pensionäride puhul, kui need hõlmavad samalaadsel tasemel territoriaalset kohalolu.

(11)

Pärast konkreetse lepingu sõlmimist peaksid rändlusteenuse osutajad nõudma alalise elukoha tõendit või tõendit muude püsivate sidemete kohta, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selle riigi territooriumil, üksnes olukorras, kus arvete esitamise eesmärgil kogutavad andmed näivad viitavat lubamatule või anomaalsele kasutamisele, mis ei ole seotud perioodilise reisimisega. Nimetatud tõendid peavad hõlmama üksnes seda, mis on rangelt vajalik ja proportsionaalne, et kinnitada kliendi seotust rändlusteenuse osutaja liikmesriigiga. Kui selleks puuduvad põhjused, ei tohiks klientidelt nõuda dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad mõistliku kasutamise poliitika järgimist. Eelkõige ei tohiks nõuda selliste dokumentide korduvat esitamist, mis ei ole seotud lubamatu või anomaalse kasutamise tõenäosuse riskipõhise hindamisega.

(12)

Selleks, et võimaldada klientidel tarbida teatavat mahtu jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid kohaldatava riigisisese jaehinnaga, mis on kooskõlas nende vastavate riigisiseste tariifikavadega, ei tohiks rändlusteenuse osutaja üldiselt kehtestada rändluskliendile kättesaadavate mobiilsideteenuste mahu suhtes riigisisesest piirmäärast erinevat piirmäära, kui see klient reisib perioodiliselt liidus. Kõnealused riigisisesed piirmäärad peaksid seoses tariifikava riigisisese kasutamisega hõlmama kohaldatavat mõistliku kasutamise poliitikat.

(13)

Teatavate riigisiseste tariifikavade kohaselt, mida edaspidi nimetatakse piiramatu mahuga andmepakettideks, võib andmeside tarbimine olla piiramatu või andmemahtu võidakse pakkuda madala kaudse riigisisese ühikuhinnaga võrreldes määruse (EL) nr 531/2012 artiklis 12 osutatud reguleeritud rändlusteenuste maksimaalse hulgihinnaga. Kui sellistel piiramatu mahuga andmepakettidel ei ole erandliku mahuga seotud konkreetseid kaitsemeetmeid, on tõenäosus, et selliste tariifikavade puhul hakatakse korraldama organiseeritud edasimüüki isikutele, kes ei ela rändlusteenuse osutaja liikmesriigis ega oma seal püsivaid sidemeid, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selles liikmesriigis, palju suurem kui muude tariifikavade puhul. Lisaks võib piiramatu mahuga andmepakettide anomaalne või lubamatu kasutus rändluse ajal tuua kaasa selliste tariifikavade kadumise siseturgudel või rändluse piiramise selliste tariifikavade puhul, kahjustades riigisiseseid kasutajaid, mis oleks vastuolus määruse (EL) nr 531/2012 eesmärgiga. Selline oht on palju väiksem häälkõne- ja SMS-teenuste puhul, sest selliste teenuste suhtes kehtivad suuremad füüsilised või ajalised piirangud ning nende tegelik kasutus on olnud viimastel aastatel stabiilne või vähenenud. See ei piira operaatorite õigust võtta meetmeid seoses petturlikust tegevusest tulenevate väga ebatüüpiliste käitumismudelitega häälkõne- ja SMS-rändlusteenuste puhul. Ehkki piiramatu mahuga andmepakettide puhul on kohaldatava riigisisese jaehinnaga jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatu kasutamise suurenenud ohu tõttu vaja kehtestada täiendavad kaitsemeetmed, peaks perioodiliselt liidu piires reisival kodumaisel kliendil olema siiski võimalik tarbida selliseid teenuseid jaetasandi mahus, võrdeliselt kahekordse mahuga, mida saab osta andmesiderändluse hulgihinna ülempiiril rahasumma eest, mis võrdub riigisisese tariifikava mobiilsideteenuste üldise riigisisese jaehinnaga (käibemaksuta) kogu kõnealuse arveldusperioodi eest. See kujutab endast mahtu, mis on kooskõlas kõnealuse riigisisese tariifikavaga, kuna see kohandub kõnealuse tariifikava riigisisesele jaehinnale ning sestap võib seda kohaldada piiramatu mahuga andmepakettide puhul ning ka kombineeritult muude mobiilside jaeteenustega. Mahu korrutamine kahega peegeldab piisavalt asjaolu, et operaatorid lepivad sageli kokku hulgimüügitasandi andmeside rändlushindades, mis jäävad alla kohaldatava ülempiiri, ning sageli ei kasuta kliendid ära kogu neile tariifikavaga pakutavat andmesidemahtu. Sellega seoses tagatakse klientide puhul läbipaistvus määruse (EL) nr 531/2012 nõuete täitmisega, mille kohaselt teavitab rändlusteenuse osutaja rändlusklienti, kui reguleeritud andmeside-rändlusteenuste suhtes kohaldatav mõistliku kasutamise maht on ära tarvitatud. Kõnealuses teates osutatakse ka lisatasule, mida kohaldatakse reguleeritud andmeside-rändlusteenuste täiendava tarbimise suhtes rändluskliendi poolt.

(14)

Vähendamaks ohtu, et ettemaksuga lepinguid, mis ei hõlma pikaajalist kohustust, kasutatakse üksnes alaliseks rändluseks, peaks rändlusteenuse osutajal olema alternatiiv õigusele nõuda elukoha tõendit või tõendit selliste muude püsivate sidemete kohta, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut rändlusteenuse osutaja liikmesriigi territooriumil, nimelt peaks ta saama ettemaksuga lepingu puhul piirata kohaldatava riigisisese jaehinnaga jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste kasutamist mahuga, mida saab osta andmesiderändluse hulgihinna ülempiiril ülejäänud rahasumma eest (käibemaksuta), mis on rändluse tarbimise hetkel kõnealuse ettemaksuga lepingu puhul kättesaadav.

(15)

Rändlusteenuse pakkujal peaks olema võimalik võtta meetmeid, et avastada ja ennetada kehtiva riigisisese hinna eest jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatut või anomaalset kasutamist muudel eesmärkidel kui perioodiline reisimine. Samas tuleks rändluskliente kaitsta meetmete eest, mis võivad mis tahes moel kahjustada nende võimalust kasutada liidu piires perioodiliselt välismaal reisides jaemüügitasandi reguleeritud rändlusteenuseid riigisiseste hindade eest. Riigisisese hinna eest jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatu või anomaalse kasutamise avastamiseks ja ennetamiseks kohaldatavad meetmed peaksid olema lihtsad ja läbipaistvad, vähendama rändlusklientide halduskoormust ning ka ülemääraseid ja tarbetuid hoiatusteateid. Kooskõlas elukohanõude või selliste muude püsivate sidemete nõudega, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut rändlusteenuse osutaja riigis, peaksid lubamatu või anomaalse kasutamise tõenäosust kinnitavad näitajad põhinema andmeliikluse mudelitega seotud objektiivsetel näitajatel, mis osutavad mis osutavad sellele, et klient viibib valdavalt rändlusteenuse osutaja riigis või kasutab riigisiseseid mobiilsideteenuseid valdavalt riigi sees. Määratluse kohaselt tuleb sellised objektiivsed näitajad teha kindlaks teatava ajavahemiku alusel. Selline ajavahemik peab olema piisavalt pikk, vähemalt neli kuud, et võimaldada rändlusklientidel tarbida jaemüügitasandil osutatavaid rändlusteenuseid riigisiseste hindade eest, tegeledes samas liidus perioodilise reisimisega ettenähtavas vormis. Tahtmatu rändlusolukorra juhtumid piirialadel ei tohiks negatiivselt mõjutada näitajaid, mis osutavad kohalolekule rändlusteenuse osutaja riigis. Sellega seoses tuleks arvesse võtta nii tahmatult rändlusteenust kasutavate inimeste kui ka piirialatöötajate olukorda, arvestades, et objektiivsete näitajate kohaldamise eesmärgil loetakse riigisisese kohaloleku päevaks see, kui rändlusteenuse osutaja võrku logitakse sisse mis tahes ajal asjaomasel päeval. Määruse (EL) nr 531/2012 kohaselt peavad rändlusteenuse osutajad esitama ka piisavalt teavet, et anda klientidele võimalus tahtmatu rändlusteenuse kasutamise aktiivseks vältimiseks. Viibimine väljaspool liitu ja seal teenuste tarbimine ei tohiks avaldada negatiivset mõju rändluskliendi võimalustele kasutada riigisiseste hindadega rändlusteenuseid liidu sees, sest seda ei saa pidada märgiks riskist, et klient kasutab kohaldatava riigisisese jaehinnaga rändlust rändlusteenuse pakkuja liikmesriigis muul otstarbel kui perioodiliselt liidu piires reisides. Sellega seoses tuleks objektiivsete näitajate kohaldamist silmas pidades lugeda sellist viibimist ja tarbimist koduriigis toimunuks. Rändlusteenuse osutaja võib tugineda ka muudele tõenditele riigisisese hinna eest jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatust või anomaalsest kasutamisest, näiteks see, et lepingut kasutatakse rändlusteenuse osutaja liikmesriigis väga harva ning kasutamine on valdavalt seotud rändlusega, või sama klient kasutab rändluse ajal mitut lepingut üksteise järel.

(16)

Vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 sätetele, millega tagatakse rändlusteenuste kasutamise puhul läbipaistvus, ja kooskõlas elektroonilise side sektori lepinguid käsitlevate õigusnormidega tuleks kliente selgelt teavitada mõistliku kasutamise poliitikat käsitlevatest lepingutingimustest enne seda, kui neid hakatakse kohaldama. Rändlusteenuse osutaja peaks teavitama riigi reguleerivat asutust mõistliku kasutamise poliitikast, mida ta käesoleva määruse kohaselt kohaldab.

(17)

Liiklus- ja asukohaandmete töötlemise suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/58/EÜ (2) sätteid. Eelkõige artikkel 6 võimaldab rändlusteenuse osutajal töödelda liiklusandmeid, mis on vajalikud abonentide arvete ja sidumistasude jaoks. Rändlusteenuse osutaja poolt riigisisese hinna eest jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatu või anomaalse kasutamise avastamiseks ja ennetamiseks kohaldatavad meetmed ei tohiks viia isiku tuvastamist võimaldavate kliendiandmete, sealhulgas liiklus- ja asukohaandmete säilitamise ja automaatse töötlemiseni, mis ei ole seotud eesmärgiga avastada ja takistada lubamatut või anomaalset kasutamist või on seda eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalne.

(18)

Eelkõige peaks rändlusteenuse osutajal olema võimalik avastada ja tõkestada seda, et kolmandad isikud kasutavad hulgi- või jaemüügi tasandil lepingutingimusi rikkudes ära riigisiseste hindadega rändlusteenuse osutamise põhimõttega seotud hinnaarbitraaži majandusliku eelise saamiseks, müües teenust klientidele, kelle alaline elukoht ei ole rändlusteenuse osutaja liikmesriigis või kellel puuduvad selle liikmesriigiga püsivad sidemed. Kui operaator teeb objektiivsete ja põhjendatud tõendite alusel kindlaks sellise süstemaatilise lubamatu tegevuse, peaks ettevõtja teatama riigi reguleerivale asutusele tõenditest, mis näitavad süstemaatilist lubamatut tegevust, ja meetmetest, mis on võetud, et tagada vastavus kõigile lepingutingimustele hiljemalt siis, kui meede võetakse.

(19)

Erijuhtudel, kui operaatoril on konkreetse rändluskliendi käitumismudeli kohta põhjendatud tõendeid, mille alusel on tõenäoline, et kehtiva riigisisese hinna eest kasutatakse jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid lubamatult või anomaalselt muudel eesmärkidel kui perioodiline reisimine, olenemata sellest, et klient on esitanud dokumentaalse tõendi elukoha või muude püsivate sidemete kohta, peaks ta kliendile esitama esmalt hoiatusteate rändlusteenuste lisatasude kehtestamise riskist. Objektiivsed kriteeriumid, mis saaks kasutada lubamatu või anomaalse kasutamise tõenäosust kinnitavate näitajatena, tuleks eelnevalt lepingus üksikasjalikult sõnastada.

(20)	Rändlusteenuse osutaja võimalus kohaldada lisatasusid ei piira proportsionaalseid meetmeid, mida võib võtta siseriikliku õiguse kohaselt kooskõlas liidu õigusega, kui klient on aktiivselt esitanud valeteavet, et tagada vastavus kõikidele lepingu tingimustele.

(21)

Rändlusteenuse osutajad, kes kohaldavad mõistliku kasutamise poliitikat, peaks kehtestama läbipaistvad, lihtsad ja tõhusad menetlused, et lahendada klientide kaebusi, mis on seotud kõnealuse poliitikaga. Määruse (EL) nr 531/2012 artikli 17 lõike 2 kohaselt peaks rändlusklientidel igal juhul olema juurdepääs pädevale vaidluste kohtuvälise lahendamise organile, kes menetleb vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/22/EÜ (3) artiklile 34, nagu seda on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/136/EÜ, (4) õiglaselt ja kiiresti kliendi ja rändlusteenuse osutaja vahelisi lahendamata vaidlusi, mis tekivad mõistliku kasutamise poliitika kohaldamisel.

(22)

Määruse (EL) nr 531/2012 kohaselt peavad riikide reguleerivad asutused rangelt jälgima ja kontrollima mõistliku kasutamise poliitika kohaldamist, tagamaks et mõistliku kasutamise poliitika kohaldamine riigisiseste teenuseosutajate poolt ei kahjusta riigisiseste hindadega rändlusteenuse kättesaadavust klientidele. Kui riigi reguleeriv asutus leiab, et rändlusteenuse määruses sätestatud kohustusi on rikutud, on riiklikul asutusel õigus nõuda sellise rikkumise viivitamatut lõpetamist.

(23)

Käesolev määrus ei tohiks piirata õigusi ja kohustusi, mis tulenevad liidu õigusest või siseriiklikust õigusest kooskõlas liidu õigusega. See hõlmab eelkõige lõppkasutajate õigust kasutada mobiilse elektroonilise side võrke ja teenuseid kõigis liikmesriikides, sõltumata nende kodakondsusest või elukohast liidus; riiklikke eeskirju, millega nõutakse isikut tõendavat dokumenti või muud tõendavat dokumenti, et osta SIM-kaart või muul viisil kasutada selliseid võrke või teenuseid; kõiki riiklikke meetmeid, mis puudutavad teenuse või ettemakstud krediidisumma järjepidevust asjaomase numbri või SIM-kaardiga ning elektroonilise side teenuste osutajate õigust kohaldada riigisisese õiguse alusel asjakohaseid pettusevastaseid meetmeid.

(24)

Kuna tarbimismudelid muutuvad aasta lõikes, tuleks loataotlusi, mille rändlusteenuse osutaja esitab määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt rändlusteenuste lisatasude kehtestamiseks, et tagada oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus, hinnata vähemalt 12 kuu liiklusandmete põhjal. Selleks et arvutada liikluse mahtu kogu aasta jooksul, peaks rändlusteenuse osutajal olema võimalus näidata liiklusprognoose. Prognoosid peaksid põhinema tegelikel andmetel, nagu näiteks rändluse tegeliku kasutuse andmed, tegeliku riigisisese kasutuse ekstrapoleerimine rändluse kasutamisele, riigisiseste hindadega rändlusteenuse tariifikavasid kasutavate rändlusklientide märkimisväärse alamhulga tegeliku rändluskasutuse ekstrapoleerimine kõikidele rändlusklientidele, kelle suhtes kehtib riigisisese hinnaga rändluse põhimõte vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artiklile 6a. Erinevate taotlejate jätkusuutlikkuse erandi taotlusi läbi vaadates peaksid riikide reguleerivad asutused tagama, et taotlejate poolt prognoositud mahtude tuletamiseks kasutatud eeldused on järjekindlad, olles võtnud nõuetekohaselt arvesse olulisi erinevusi kaubanduslikus positsioonis ja kliendibaasides.

(25)

Kõik andmed kulude ja tulude kohta, mis on lisatud rändlusteenuse osutaja esitatud loataotlusele rändlusteenuste lisatasude kehtestamiseks vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõikele 2, et tagada oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus, peaksid põhinema finantskontodel, mida võib kohandada liiklusmahu prognoosidega. Kõrvalekalded finantskontodel põhinevast kulude prognoosist peaks olema lubatud ainult siis, kui tõendatakse, et finantskohustused on võetud juba taotluse esitamise ajal.

(26)

Tuleks ette näha ühtlustatud metoodika jaemüügitasandil reguleeritud rändlusteenuste osutamise kulude ja tulude kindlakstegemiseks, et tagada rändlusteenuse osutaja poolt riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt esitatud lisatasude kohaldamise loataotluste ühtne hindamine.

(27)

Jaemüügitasandil reguleeritud rändlusteenuste osutamisega kaasneb kaks üldist kulukategooriat: kulud, mis tulenevad hulgimüügitasandi rändlusjuurdepääsu õiguste ostmisest külastatavatelt võrkudelt tasakaalustamata liikluse puhul, ja muud rändlusest tulenevad kulud. Vastavalt määrusele (EL) nr 531/2012 kaetakse kulud, mis tulenevad hulgimüügitasandi rändlusjuurdepääsu õiguste ostmisest külastatavatelt võrkudelt tasakaalustamata liikluse puhul, tegelikest rändlusteenuse hulgitasudest, mida kohaldatakse rändlusteenuse osutaja väljuva rändlusliikluse mahu suhtes, mis ületab sissetuleva rändlusliikluse mahtu. Rändlusteenuse osutajate puhul, kes ostavad hulgimüügitasandi juurdepääsuõigused riigisiseselt teiselt rändlusteenuse osutajalt (nt virtuaalsete mobiilsidevõrkude operaatorid), võib rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu kulu olla esimestele suurem kui teistele, kui riigisisene vastuvõttev võrguoperaator nõuab riigisiseselt hulgimüügitasandi juurdepääsuõiguseid ostvalt rändlusteenuse osutajalt kõrgemat rändlusteenustele juurdepääsu hulgihinda kui on tagatud külastatavate võrkude operaatorite poolt neile endile ja/või seonduvate teenuste osutamiseks. Nii suur rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu kulu võib suurendada tõenäosust, et rändlusteenuse osutajad, kes ostavad hulgimüügitasandi juurdepääsuõiguseid riigisiseselt, taotlevad luba rändluse lisatasu kohaldamiseks. Riigi reguleerivad asutused peaksid kõnealuseid taotlusi läbi vaadates seda tegurit vajalikul määral arvestama.

(28)

Reguleeritud jaemüügitasandi rändlusteenuste osutamisega seotud muud rändlusspetsiifilised kulud on rändlusteenuste osutamisel liidu sees ja kolmandates riikides ühised ning mõned on ühised ka rändlusteenuste jae- ja hulgimüügi tasandi puhul. Riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt rändlusteenuse osutaja poolt esitatud lisatasude kohaldamise loataotluse puhul tuleks need ühised kulud omistada jaemüügitasandil liidu piires osutatavatele rändlusteenustele ning nende kulude puhul, mis on ühised rändlusteenuste jae- ja hulgimüügi tasandi puhul tuleks seda teha vastavalt sissetuleva ja väljuva rändluse tulude üldisele suhtele.

(29)

Jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste osutamise kulude hulka võib arvutada ka osa üldise mobiilside jaeteenuste osutamise ühistest ja üldkuludest, tingimusel et sellisel arvutamisel on lähtutud suhtest, mida kasutati kõigi teiste mobiilside jaeteenuste osutamisest saadavate tulude omistamiseks sellistele teenustele.

(30)

Jaemüügitasandil osutatavatelt reguleeritud rändlusteenustelt saadud tulude kindlakstegemisel tuleks lisatasu kohaldamise loataotluses, mille rändlusteenuse osutaja esitab määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks, võtta täielikult arvesse kõiki jaemüügi tulusid, mis on otsearvelduse teel saadud külastatud liikmesriigis mobiilside jaeteenuste osutamise eest, nagu näiteks tulud rändlusliiklusest, mille maht ületab mõistliku kasutamise poliitika raames ettenähtud mahu, või muudest reguleeritud rändlusteenustest, samuti muudest ühikutasudest või muudest maksetest, mis tulenevad mobiilside jaeteenuste kasutamisest külastatud liikmesriigis.

(31)

Kuna jaemüügitasandi reguleeritud rändlusteenuseid osutatakse kohaldatavate riigisiseste tingimuste alusel, tuleks neid vaadelda teenustena, mille tulu pärineb osaliselt mobiilside omamaiste jaeteenuste osutamise perioodilistest püsitasudest. Seepärast tuleks neid arvesse võtta, kui lisatasu kohaldamise loataotlust, mille rändlusteenuse osutaja esitab oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt, hinnatakse käesolevas määruses sätestatud metoodika kohaselt. Selleks tuleks iga mobiilside jaeteenuse tulude omistamisel vastavatele teenustele võtta aluseks erinevate mobiilside teenuste liiklust peegeldav suhe, mis on kaalutud hulgimüügitasandi keskmiste ühikupõhiste rändlustasude suhtega.

(32)

Selleks, et operaatori riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkust ohustatuks pidada, peaks jaemüügitasandi rändlusteenuste netomarginaal, mis saadakse jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste tulude mahaarvamisel vastavatest tuludest, olema negatiivne vähemalt sellises ulatuses, mis kätkeb endas märkimisväärse mõju ohtu riigisiseste hindade arengule. Eelkõige tuleb pidada sellist ohtu tekitavaks olukorraks seda, kui jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste netomarginaal peaks moodustama vähemalt märkimisväärse osa muude mobiilside teenuste osutamisest saadavast intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelsest kasumist.

(33)

Isegi kui jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste netomarginaal moodustab märkimisväärse osa muude mobiilside teenuste osutamise üldmarginaalist, võivad konkreetsed tingimused, nagu omamaisel turul valitsev konkurents või taotleja konkreetsed omadused, ikkagi välistada riigisisese hinna arengutele avalduva märkimisväärse riski.

(34)

Lisatasu kohaldamise loataotluses, mille rändlusteenuse osutaja esitab oma riikliku hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt, peaks rändlusteenuse osutaja hindama kahjusid, mis tekivad riigisiseste hindadega rändlusteenuse osutamisest, ja seda, millist vastavat lisatasude kohaldamise korda on nende korvamiseks vaja rakendada, võttes arvesse kohaldatavaid maksimaalseid hulgihindu.

(35)

Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik anda rändluse lisatasu kohaldamise luba esimesel päeval, mil hakatakse kohaldama rändlusteenuste lisatasude kaotamist vastavalt määrusele (EL) nr 531/2012. Sel eesmärgil võib enne kõnealust kuupäeva kavandada lisatasu kohaldamist kaaluva rändlusteenuse osutaja ja riigi reguleeriva asutuse vahelisi teabevahetusi ning ka teabe ja asjaomaste dokumentide esitamist.

(36)

Määruse (EL) nr 531/2012 kohaselt peab riigi reguleeriv asutus andma rändluse lisatasu kohaldamise loa 12 kuuks. Kõnealuse loa uuendamiseks peab rändlusteenuse osutaja määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt infot ajakohastama ning esitama selle riigi reguleerivale asutusele iga 12 kuu järel.

(37)

Arvestades riikide reguleerivate asutuste kohustust rangelt jälgida mõistliku kasutamise poliitika ja jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamise jätkusuutlikkuse meetmete kohaldamist, samuti kohustust anda igal aastal komisjonile aru oluliste sätete kohaldamise kohta, tuleks käesolevas määruses sätestada miinimumteave, mida nad peavad koguma ja mille nad peavad edastama komisjonile, et tal oleks võimalik jälgida selle kohaldamist.

(38)	Määruse (EL) nr 531/2012 kohaselt peab komisjon käesoleva rakendusakti regulaarselt läbi vaatama, pidades silmas turu arenguid.

(39)	Sidekomitee ei ole oma arvamust esitanud.

(40)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Sellele vastavalt tuleks käesolevat määrust tõlgendada ja kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega, eeskätt õigusega era- ja pereelu puutumatusele, õigusega isikuandmete kaitsele, sõnavabadusega ja ettevõtlusvabadusega. Igasugusel isikuandmete töötlemisel käesoleva määruse alusel tuleb austada põhiõigusi, sealhulgas õigust era- ja perekonnaelu austamisele ning õigust isikuandmete kaitsele vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitele 7 ja 8, ning see peab olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ, (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/58/EÜ, nagu seda on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2006/24/EÜ (6) ja 2009/136/EÜ, ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (7). Eelkõige peavad teenuseosutajad tagama, et igasugune käesoleva määruse alusel toimuv isikuandmete töötlemine peab olema vajalik ja proportsionaalne asjakohase eesmärgi saavutamiseks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I JAGU

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese ja kohaldamisala

1. Käesolevas määruses sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad, et tagada mõistliku kasutamise poliitika järjepidev rakendamine, mida rändlusteenuse osutajad võivad kohaldada selliste jaemüügitasandi reguleeritud rändlusteenuste tarbimise suhtes, mida osutatakse kohaldatava riigisisese jaehinna eest vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artiklile 6b.

2. Samuti sätestatakse määruses üksikasjalikud eeskirjad, mis käsitlevad:

a)	rändlusteenuste osutajate loataotlusi, mille nad esitavad määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt rändlusteenuste lisatasude kohaldamiseks, et tagada oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus;

b)	riikide reguleerivate asutuste kohaldatavat metoodikat, mille abil hinnatakse, kas rändlusteenuse osutaja on teinud kindlaks, et ta ei suuda katta reguleeritud rändlusteenuse osutamise kulusid ning selle tagajärjel satub ohtu tema riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus.

Artikkel 2

Mõisted

1. Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse määruse (EL) nr 531/2012 mõisteid.

2. Samuti kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „püsivad sidemed liikmesriigiga“– kohalolek liikmesriigi territooriumil, mis tuleneb täistööajaga ja kestvast töösuhtest (sealhulgas piirialatöötajate puhul), füüsilisest isikust ettevõtja samalaadset füüsilist kohalolekut eeldavast kestvast lepingulisest suhtest, korduvatel täiskoormusega õppekursustel osalemisest või muudes olukordades, näiteks lähetatud töötajate või pensionäride puhul, kui need hõlmavad samalaadsel tasemel territoriaalset kohalolu;

b) „mobiilside jaeteenused“– üldkasutatavad mobiilsideteenused, mida osutatakse lõppkasutajatele, sealhulgas kõne-, SMS- ja andmesideteenused;

c) „piiramatu mahuga andmepakett“– tariifikava ühe või mitme mobiilside jaeteenuse osutamiseks, mis ei piira perioodilise püsitasuga hõlmatud mobiilandmeside jaeteenuste mahtu või mille puhul on mobiilandmeside jaeteenuste riigisisene ühikuhind, mis saadakse kogu arveldusperioodi mobiilsideteenuste üldise riigisisese jaehinna (käibemaksuta) jagamisel riigisiseselt kättesaadavate mobiilandmeside jaeteenuste kogumahuga, väiksem kui määruse (EL) nr 531/2012 artiklis osutatud reguleeritud rändlusteenuste maksimaalne hulgihind;

d) „ettemaksuga tariifikava“– tariifikava, mille puhul osutatakse mobiilside jaeteenuseid ühikupõhiselt kliendi poolt enne tarbimist teenuseosutajale kättesaadavaks tehtud krediidi mahaarvamisega ning millest klient võib krediidi ammendumisel või kehtivuse lõppemisel taganeda trahvi maksmata;

e) „külastatav liikmesriik“– liikmesriik, mis ei ole rändluskliendi riigisiseste teenuste osutaja liikmesriik;

f) „mobiilsideteenuste marginaal“– muude mobiilside teenuste kui liidu piires jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste müügist saadud intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelne kasum, mis ei hõlma seega jaemüügitasandi rändlusteenuste kulusid ja tulusid;

g) „kontsern“– emaettevõtja ja kõik selle tütarettevõtjad, kes on määruse (EÜ) nr 139/2004 (8) tähenduses tema kontrolli all.

II JAGU

MÕISTLIKU KASUTAMISE POLIITIKA

Artikkel 3

Aluspõhimõte

1. Rändlusteenuse osutaja osutab jaemüügitasandil reguleeritud rändlusteenuseid riigisisese hinnaga oma rändlusklientidele, kes on rändlusteenuse osutaja liikmesriigi alalised elanikud või kellel on selle liikmesriigiga püsivad sidemed, mis eeldavad sealset sagedast või märkimisväärset kohalolekut, kui nad reisivad perioodiliselt liidu piires.

2. Reguleeritud rändlusteenuste lubamatu või anomaalse kasutamise ärahoidmise eesmärgil rändlusteenuse osutaja poolt kohaldatava mõistliku kasutamise poliitika suhtes kehtivad artiklites 4 ja 5 sätestatud tingimused ja see poliitika tagab, et kõigil sellistel rändlusklientidel on perioodiliselt liidu piires reisides juurdepääs riigisisese hinnaga jaemüügitasandi reguleeritud rändlusteenustele samadel tingimustel kui nende teenuste tarbimisel koduriigis.

Artikkel 4

Mõistlik kasutamine

1. Mõistliku kasutamise poliitika eesmärgil võib rändlusteenuse osutaja nõuda oma rändlusklientidelt tõendite esitamist alalise elukoha kohta rändlusteenuse osutaja liikmesriigis või püsivate sidemete kohta selle liikmesriigiga, mis tähendavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selle riigi territooriumil.

2. Ilma et see piiraks ühtegi kohaldatavat riigisisest mahupiirangut, on rändluskliendil piiramatu mahuga andmepaketi puhul võimalik liidus perioodiliselt reisides tarbida andmeside rändlusteenuste mahtu riigisisese jaehinnaga vähemalt kaks korda nii suures mahus, kui saadakse, jagades kõnealuse piiramatu mahuga andmepaketi kogu arveldusperioodi üldise riigisisese jaehinna (käibemaksuta) määruse (EL) nr 531/2012 artiklis 12 osutatud reguleeritud rändlusteenuste maksimaalse hulgihinnaga.

Kui mobiilside jaeteenuseid müüakse kombineeritult muude teenuste või lõppseadmetega, määratakse andmepaketi üldine riigisisene jaehind artikli 2 lõike 2 punkti c ja käesoleva lõike kohaldamiseks kindlaks, võttes arvesse kombineeritud müügi mobiilside jaeteenuse komponendi eraldi müümisel kohaldatavat hinda, kui see on kättesaadav, või samasuguste omadustega eraldi müüdavate teenuste hinda.

3. Ettemaksuga tariifikavade puhul võib rändlusteenuse osutaja lõikes 1 osutatud mõistliku kasutamise poliitika nõude alternatiivina piirata riigisisese jaehinnaga andmeside rändlusteenuste tarbimist liidus mahuga, mis on vähemalt sama suur kui maht, mis saadakse, jagades rändluse algushetkeks allesjäänud kättesaadava ja kliendi poolt juba teenuseosutajale makstud krediidi üldsumma (käibemaksuta) määruse (EL) nr 531/2012 artiklis 12 osutatud reguleeritud rändlusteenuste maksimaalse hulgihinnaga.

4. Seoses liiklusandmete töötlemisega vastavalt direktiivi 2002/58/EÜ artiklile 6, et hoida ära kohaldatava riigisisese jaehinnaga jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatu või anomaalne kasutamine, võib rändlusteenuse osutaja kasutada õiglaseid, mõistlikke ja proportsionaalseid kontrollimehhanisme, mis põhinevad objektiivsetel näitajatel, mis on seotud lubamatu või anomaalse kasutamise riskiga, mille puhul ei ole enam tegemist perioodilise reisimisega liidus.

Objektiivsed näitajad võivad hõlmata meetmeid, mida kohaldatakse, et teha kindlaks, kas kliendil on ülekaalus riigisisene või rändlustarbiminevõi kas ülekaalus on riigisisene kohalolek või kohalolek liidu muudes liikmesriikides.

Tagamaks, et artikli 5 lõike 4 kohaselt ei kohaldata perioodiliselt reisivate rändlusklientide suhtes ülemääraseid ja tarbetuid hoiatusteateid, jälgivad rändlusteenuse osutajad, kes kohaldavad selliseid meetmeid rändlusteenuste lubamatu või anomaalse kasutamise riski tuvastamiseks, selliseid kohaloleku ja tarbimise näitajaid kumulatiivselt ning vähemalt nelja kuu jooksul.

Rändlusteenuse osutaja täpsustab rändlusklientidega sõlmitavates lepingutes, millise mobiilside jaeteenuse või milliste mobiilside jaeteenustega tarbimisnäitaja seondub ning mis on vaatlusperioodi minimaalne kestus.

Rändluskliendi ülekaalukat riigisisest tarbimist või ülekaalukat riigisisest kohalolekut kindlaksmääratud vaatlusperioodi jooksul peetakse jaemüügitasandi reguleeritud rändlusteenuste lubatud ja mitteanomaalse kasutamise tõendiks.

Teise, kolmanda ja viienda lõigu kohaldamisel loetakse riigisisese kohaloleku päevadeks kõik päevad, mil rändlusklient on olnud logitud riigisisesesse võrku.

Kohaldatava riigisisese jaehinnaga jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatu või anomaalse kasutamise riski muud objektiivsed näitajad võivad hõlmata üksnes järgmist:

a)	peamiselt, kui mitte eranditult rändlemiseks kasutatavat SIM-kaarti ei kasutata pika aja jooksul;

b)	üks ja sama klient sõlmib rändlemise ajal mitu SIM-kaardi teenuslepingut ja kasutab neid üksteise järel.

5. Kui rändlusteenuse osutaja teeb objektiivsete ja põhjendatud tõendite abil kindlaks, et teatav arv SIM-kaarte on organiseeritult müüdud edasi isikutele, kes tegelikult ei ela selle jaemüügitasandi rändlusteenuse osutaja liikmesriigis ega oma seal püsivaid sidemeid, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selles liikmesriigis, et kasutada kohaldatava riigisisese hinnaga jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuseid muul eesmärgil kui perioodiline reisimine, võib rändlusteenuse osutaja võtta kohe proportsionaalsed meetmed, et tagada vastavus kõikidele lepingutingimustele.

6. Käesoleva jao kohaselt tegutsedes peab rändlusteenuse osutaja järgima direktiivide 2002/58/EÜ ja 95/46/EÜ ning nende siseriiklikke rakendusmeetmeid ning määrust (EL) 2016/679.

7. Käesolevat määrust ei kohaldata mõistliku kasutamise poliitika suhtes, mis on määratletud määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6e lõike 3 kohaselt võimaldatud alternatiivsete rändlustariifide lepingutingimustes.

Artikkel 5

Mõistliku kasutamise poliitika läbipaistvus ja järelevalve

1. Kui rändlusteenuse osutaja kohaldab mõistliku kasutamise poliitikat, lisab ta rändlusklientidega sõlmitud lepingutesse kõik selle poliitikaga seotud tingimused, sealhulgas vastavalt artikli 4 lõikele 4 kohaldatava kontrollimehhanismi. Mõistliku kasutamise poliitika osana kehtestab rändlusteenuse osutaja läbipaistvad, lihtsad ja tõhusad menetlused, et lahendada klientide kaebusi, mis on seotud kõnealuse poliitika kohaldamisega. See ei piira rändluskliendi õigusi kasutada määruse (EL) nr 531/2012 artikli 17 lõike 2 kohaselt läbipaistvat, lihtsat, õiglast ja kiiret kohtuvälist vaidluste lahendamise korda, mis on kehtestatud rändlusteenuse osutaja liikmesriigis vastavalt direktiivi 2002/22/EÜ artiklile 34. Selline kaebuste lahendamise mehhanism ja vaidluste lahendamise kord võimaldavad rändluskliendil vastuseks lõike 3 esimese lõigu kohasele hoiatusteatele tõendada, et ta ei kasuta jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid muul eesmärgil kui perioodiliseks reisimiseks.

2. Rändlusteenuse osutaja teavitab käesoleva määruse kohaselt kohaldatavast mõistliku kasutamise poliitikast riigi reguleerivat asutust.

3. Kui on olemas objektiivsed ja põhjendatud tõendid, mis artikli 4 lõikes 4 osutatud objektiivsetele näitajatele tuginedes viitavad konkreetse kliendi puhul liidu piires jaemüügitasandil riigisisese jaehinnaga osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatu või anomaalse kasutamise riskile, juhib rändlusteenuse osutaja hoiatusteatega kliendi tähelepanu avastatud käitumismudelile, mis viitab sellisele riskile, enne mis tahes lisatasu kohaldamist vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artiklile 6e.

Juhul kui selline risk tuleneb nii ülekaaluka riigisisese tarbimise kui ka ülekaaluka riigisisese kohaloleku kriteeriumi mittetäitmisest artikli 4 lõike 4 viiendas lõigus osutatud kindlaksmääratud vaatlusperioodi jooksul, võetakse edaspidi lõikega 1 ettenähtud kaebuse lahendamise või määruse (EL) nr 531/2012 artikli 17 lõike 2 kohase vaidluste lahendamise korral lisatasu kohaldatavuse küsimuses arvesse muid ohumärke, mis tulenevad sellest, et ülekaalus on kliendi kohalolek või tarbimine väljaspool koduriiki.

Käesolevat lõiget kohaldatakse olenemata sellest, kas rändlusklient esitab artikli 4 lõike 1 kohase dokumentaalse tõendi elukoha või muude püsivate sidemete kohta, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut rändlusteenuse osutaja liikmesriigis.

4. Esitades rändluskliendile lõike 3 kohase hoiatusteate, teavitab rändlusteenuse osutaja klienti sellest, et kui minimaalselt kahe nädala jooksul ei muutu kasutusmudel, mis osutaks tegelikule riigisisesele tarbimisele või kohalolekule, võidakse pärast sellise hoiatusteate kuupäeva kohaldada määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6e kohast lisatasu jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste edaspidise kasutamise suhtes kõnealuse SIM-kaardiga.

5. Rändlusteenuse osutaja lõpetab lisatasu kohaldamise niipea, kui artikli 4 lõikes 4 osutatud objektiivsete näitajate põhjal võib öelda, et kliendi käitumismudel ei viita enam asjaomase jaemüügitasandil osutatava reguleeritud rändlusteenuste lubamatu või anomaalse kasutamise riskile.

6. Kui rändlusteenuse osutaja teeb kindlaks, et SIM-kaarte on organiseeritult edasi müüdud isikutele, kes tegelikult ei ela jaemüügitasandi rändlusteenuse osutaja liikmesriigis ega oma seal püsivaid sidemeid, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selles liikmesriigis, et kasutada jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuseid muul eesmärgil kui perioodiline reisimine väljaspool seda liikmesriiki artikli 4 lõike 3 kohaselt, teatab operaator riigi reguleerivale asutusele tõenditest, mis näitavad süstemaatilist lubamatut tegevust, ja meetmetest, mis on võetud, et tagada vastavus kõigile lepingutingimustele, hiljemalt samal ajal, kui selline meede võetakse.

III JAGU

TAOTLUS JA JAEMÜÜGITASANDIL OSUTATAVATE RÄNDLUSTEENUSTE LISATASUDE KAOTAMISE JÄTKUSUUTLIKKUSE HINDAMISE METOODIKA

Artikkel 6

Andmed, mis toetavad rändlusteenuse osutaja poolt määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt esitatavat loataotlust rändlusteenuste lisatasude kohaldamiseks, et tagada oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus

1. Loataotlusi, mille rändlusteenuse osutaja esitab määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt rändlusteenuste lisatasu kohaldamiseks, et tagada oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus (edaspidi „taotlus“), hinnatakse taotluse esitanud rändlusteenuse osutaja poolt osutatud jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste üldmahu andmete põhjal vastavalt 12 kuu prognoosile, mis ei alga varem kui 15. juuni 2017. Esimese taotluse puhul hinnatakse kõnealuseid mahuprognoose üht või mitut järgmist valikut kasutades:

a)	taotleja poolt enne 15. juunit 2017 jaemüügi tasandi reguleeritud rändluse suhtes kohaldatava jaehinnaga osutatavate jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste tegelik maht;

jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste prognoositud maht pärast 15. juunit 2017, kui jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste prognoositud mahtu kõnealusel ajavahemikul hinnatakse taotleja rändlusklientide poolse mobiilsideteenuste tegeliku riigisisese jaetarbimise ja liidu piires välismaal veedetud aja alusel;

jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste prognoositud maht pärast 15. juunit 2017, kui jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste mahu hindamisel on aluseks jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste mahtude proportsionaalne muutus taotleja tariifikavades, mis kujutavad endast olulist osa kliendibaasist, mille suhtes kehtestas taotleja riigisisesel tasandil vähemalt 30 päeva pikkuseks ajavahemikuks jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste hinnad kooskõlas I lisas sätestatud metoodikaga.

Kui taotlust ajakohastatakse kooskõlas määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõikega 2, ajakohastatakse reguleeritud rändlusteenuste prognoositud üldmahtu, võttes aluseks riigisiseste mobiilsideteenuste tegeliku keskmise tarbimismudeli ning korrutades selle rändlusklientide teadaoleva arvuga ja eelnenud 12 kuu jooksul nende poolt külastatud liikmesriikides veedetud ajaga.

2. Andmed taotleja kulude ja tulude kohta põhinevad finantskontodel, mis tehakse riigi reguleerivale asutusele kättesaadavaks ja mida võib kohandada, lähtudes mahuhinnangutest vastavalt lõikele 1. Kulude prognoosimisel võetakse kõrvalekaldeid varasematest finantskontodest arvesse ainult siis, kui seda põhjendatakse tõenditega finantskohustuste kohta prognoosiga hõlmatud perioodil.

3. Taotleja esitab kõik vajalikud andmed, mida kasutatakse mobiilsideteenuste marginaali ning reguleeritud rändlusteenuste osutamise üldiste tegelike ja prognoositud kulude ja tulude kindlaksmääramiseks asjakohase ajavahemiku jooksul.

Artikkel 7

Reguleeritud rändlusteenuste osutamisega seotud rändlusest tulenevate kulude kindlakstegemine

1. Selleks, et teha kindlaks, et taotleja ei suuda oma kulusid katta ning selle tagajärjel kannatab tema riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus, võetakse arvesse vaid järgmisi rändlusest tulenevaid kulusid, kui neid on rändlusteenuste lisatasude kohaldamise loataotluses põhjendatud:

a)	kulud rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu ostmiseks;

b)	rändlusest tulenevad jaemüügi kulud.

2. Rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu ostmisel tekkinud kulude puhul võetakse arvesse ainult seda summat, mille võrra taotleja kogumaksed teistele selliste teenuste osutajatele liidus peaksid ületama kogusummat, mis tal on saada samade teenuste osutamise eest teistelt rändlusteenuste osutajatelt liidus. Summade puhul, mis rändlusteenuse osutajal on saada hulgimüügitasandi reguleeritud rändlusteenuste osutamise eest, eeldab rändlusteenuse osutaja nende hulgimüügitasandi rändlusteenuste prognoositud mahte, mis on mis kooskõlas artikli 6 lõike 1 kohaselt prognoositud mahtude puhul aluseks võetud eeldustega.

3. Rändlusest tulenevate jaemüügi kulude puhul võetakse arvesse ainult järgmisi kulusid, kui neid on taotluses põhjendatud:

a)	rändluse rakendamise ja haldamise kulud, sealhulgas kõik spetsiaalselt rändluse rakendamiseks ja haldamiseks kasutatavad äriteabesüsteemid ja tarkvara;

b)	rändluse arveldusandmete vahendamise ja maksekulud, sealhulgas rändluse arveldusandmete vahendamise ja finantsarvelduse kulud;

c)	lepingute läbirääkimise ja sõlmimise kulud, sealhulgas välislõivud ja sisemiste ressursside kasutamine;

d)	määruse (EL) nr 531/2012 artiklites 14 ja 15 sätestatud jaemüügitasandil reguleeritud rändlusteenuste osutamise nõuete täitmiseks kantud kulud, võttes arvesse kehtivat mõistliku kasutamise poliitikat, mida rändlusteenuse osutaja kasutab.

4. Lõike 3 punktides a, b ja c viidatud kulusid võetakse arvesse proportsionaalselt, lähtudes üksnes sellest, millise osa moodustab taotleja jaemüügitasandil osutatud reguleeritud rändlusteenuste üldine liiklusmaht võrreldes tema rändlusteenuste jaemüügitasandi väljuva ja hulgimüügitasandi sissetuleva liikluse üldmahuga, vastavalt II lisa punktides 1 ja 2 esitatud metoodikale, ning sellest, millise osa moodustab tema jaemüügitasandil liidus osutatud reguleeritud rändlusteenuste üldine liiklusmaht tema jaemüügitasandil liidus ja väljaspool liitu osutatud reguleeritud rändlusteenuste liikluse üldmahust, vastavalt II lisa punktides 1 ja 3 esitatud metoodikale.

5. Lõike 3 punktis d viidatud kulusid võetakse arvesse proportsionaalselt, lähtudes üksnes sellest, millise osa moodustab taotleja jaemüügitasandil liidus osutatud reguleeritud rändlusteenuste üldine liiklusmaht tema jaemüügitasandil liidus ja väljaspool liitu osutatavate rändlusteenuste liikluse üldmahust, vastavalt II lisa punktides 1 ja 3 esitatud metoodikale.

Artikkel 8

Jaemüügi ühiste ja üldiste kulude omistamine jaemüügitasandil osutatavatele reguleeritud rändlusteenustele

1. Lisaks artikli 7 kohaselt kindlaks tehtud kuludele võib osa jaemüügitasandi rändlusteenuste osutamise üldistest ühistest ja üldkuludest esitada loataotluses rändlusteenuste lisatasude kohaldamiseks. Arvesse võetakse ainult järgmisi kulusid, kui neid on taotluses põhjendatud:

a)	arve väljastamise ja tasu sissenõudmise kulud, sealhulgas kõik kulud, mis on seotud kliendi arve menetlemise, arvestamise, koostamise ja edastamisega;

b)	müügi- ja levitamiskulud, sealhulgas mobiilside jaeteenuste müügiks müügiesinduste ja muude turustuskanalite käitamine;

c)	klienditeeninduse kulud, sealhulgas kõikide lõppkasutajale kättesaadavate klienditeenuste käitamise kulud;

d)	ebatõenäoliselt laekuvate nõuete haldamise kulud, sealhulgas kulud, mis on tekkinud seoses klientide tagasimaksmatute võlgade mahakandmise ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete sissenõudmisega;

e)	turustuskulud, kaasa arvatud kõik mobiilsideteenuste reklaamikulud.

2. Lõikes 1 osutatud kulusid, kui neid on taotluses põhjendatud, võetakse arvesse proportsionaalselt, lähtudes üksnes sellest, millise osa moodustab taotleja jaemüügitasandil liidus osutatud rändlusteenuste üldine liiklusmaht kõigi mobiilside jaeteenuste üldisest liiklusmahust, mis arvutatakse saadud suhtarvu kaalutud keskmisena iga mobiilsideteenuse kohta, kusjuures kaalutegurid peegeldavad vastavaid taotleja makstud hulgimüügitasandi rändlushindu, vastavalt II lisa punktides 1 ja 4 esitatud metoodikale.

Artikkel 9

Jaemüügitasandil reguleeritud rändlusteenuste osutamisest saadud tulude kindlakstegemine

1. Selleks, et teha kindlaks, et taotleja ei suuda oma kulusid katta ning selle tagajärjel kannatab tema riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus, võetakse arvesse vaid järgmisi tulusid, mis lisatakse rändlusteenuste lisatasude kohaldamise loataotlusse:

a)	tulud, mis tulenevad otseselt külastatud liikmesriigist pärit mobiilside jaeteenuste liiklusest;

b)	osa üldtuludest, mis saadakse perioodilistel püsitasudel põhinevate mobiilside jaeteenuste müügist.

2. Lõike 1 punktis a osutatud tulud hõlmavad järgmist:

a)	jaemüügitasu, mida nõutakse määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6e alusel rändlusliikluse eest, mis ületab rändlusteenuse osutaja kohaldatava mõistliku kasutamise poliitika kohast mahtu;

b)	tulud muude reguleeritud rändlusteenuste osutamisest vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6e lõikele 3;

c)	riigisisesed jaehinnad, mis tasutakse ühikupõhiselt või mis ületavad mobiilside jaeteenuste osutamise perioodilisi püsitasusid ja mis on tekkinud mobiilside jaeteenuste kasutamisel külastatud liikmesriigis.

3. Kui mobiilside jaeteenuseid müüakse kombineeritult muude teenuste või lõppseadmetega, võetakse lõike 1 punktis b osutatud tulude kindlakstegemisel arvesse ainult mobiilside jaeteenuste müügiga seotud tulusid. Need tulud tehakse kindlaks kombineeritud müügi iga komponendi eraldi müümisel kohaldatava hinna alusel, kui see on kättesaadav, või samasuguste omadustega eraldi müüdava teenuse hinna alusel.

4. Selleks et teha kindlaks, kui suure osa üldtuludest moodustab mobiilside jaeteenuste müük, mis on seotud jaemüügitasandil reguleeritud rändlusteenuste osutamisega, kohaldatakse II lisa punktides 1 ja 5 esitatud metoodikat.

Artikkel 10

Riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõikele 2 rändlusteenuse osutaja poolt esitatava rändlusteenuste lisatasu kohaldamise loataotluse hindamine

1. Kui riigi reguleeriv asutus hindab lisatasu kohaldamise loataotlust, mille rändlusteenuse osutaja on esitanud oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt, võib ta teha järelduse, et taotleja ei suuda katta oma jaemüügitasandi reguleeritud rändlusteenuste osutamise kulusid ning see kahjustab tema riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkust, ainult juhul, kui taotleja jaemüügitasandi rändlusteenuste negatiivne netomarginaal moodustab vähemalt 3 % tema mobiilsideteenuste marginaalist.

Jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste negatiivne netomarginaal on summa, mis jääb järele pärast jaemüügitasandil reguleeritud rändlusteenuste osutamise kulude mahaarvamist selliste teenuste osutamise tuludest, mis on tehtud kindlaks käesoleva määruse kohaselt. Selle kindlakstegemiseks vaatab riigi reguleeriv asutus taotluses esitatud andmed läbi, et tagada vastavus artiklites 7, 8 ja 9 sätestatud kulude ja tulude kindlakstegemise metoodikale.

2. Kui taotleja jaemüügitasandi rändlusteenuste netomarginaali absoluutväärtus moodustab vähemalt 3 % mobiilsideteenuste marginaalist, keelab riigi reguleeriv asutus sellele vaatamata lisatasu kohaldamise, kui ta teeb kindlaks, et konkreetsete asjaolude tõttu on ebatõenäoline, et riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus saaks kahjustada. Sellised asjaolud hõlmavad olukordi, kus:

a)	taotleja kuulub kontserni ja on tõendeid siirdehindade kohta, mis soosivad kontserni teisi tütarettevõtjaid liidus, eelkõige kontserni sees kohaldatavate rändlusteenuste hulgitasude olulise tasakaalustamatuse tõttu;

b)	konkurentsi olukord on omamaisel turul selline, mis võimaldab väiksemate marginaalidega toime tulla;

c)	mõistliku kasutamise poliitika rangem kohaldamine, mis on artiklitega 3 ja 4 veel kooskõlas, viiks jaemüügitasandi rändlusteenuste netomarginaali alla 3 %.

3. Erandlike asjaolude korral, kui operaatori mobiilsideteenuste marginaal ja jaemüügitasandi rändlusteenuste netomarginaal on negatiivsed, lubab riigi reguleeriv asutus lisatasu kohaldamist reguleeritud rändlusteenuste suhtes.

4. Kui antakse luba kohaldada reguleeritud rändlusteenuste suhtes lisatasu, määratakse riigisisese reguleeriva asutuse lõplikus otsuses kindlaks jaemüügitasandi rändlusteenuste negatiivse marginaali kinnitatud summa, mida võib katta lisatasu kohaldamisega liidus osutatavate rändlusteenuste suhtes. Lisatasu peab olema kooskõlas hindamise aluseks oleva taotluse rändlusliikluse prognoosidega ja see tuleb kehtestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ (9) artiklis 8 sätestatud põhimõtete kohaselt.

IV JAGU

LÕPPSÄTTED

Artikkel 11

Järelevalve, mida kohaldatakse mõistliku kasutamise poliitika ja rändlusteenuse osutaja poolt määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt oma riikliku hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks esitatud rändluse lisatasude kohaldamise loataotluste suhtes

Selleks et jälgida määruse (EL) nr 531/2012 artiklite 6b ja 6c ning käesoleva määruse järjepidevat kohaldamist ja teavitada komisjoni igal aastal määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6d lõike 5 kohastest taotlustest, kogub riigi reguleeriv asutus korrapäraselt teavet, mis käsitleb:

a)	meetmeid, mida nad võtavad, et teostada järelevalvet määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6b ja käesolevas määruses sätestatud üksikasjalike eeskirjade kohaldamise üle;

b)	nende taotluste arvu, mis on rändlusteenuste lisatasude kohaldamiseks aasta jooksul esitatud, heaks kiidetud ja uuendatud vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõigetele 2 ja 4;

jaemüügitasandi rändlusteenuste negatiivsete netomarginaalide suurust oma otsuste puhul lubada rändluse lisatasusid ja lisatasude suhtes kehtivat korda, millest on teatatud loataotluses, mille rändlusteenuse osutaja esitab oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt.

Artikkel 12

Läbivaatamine

Piiramata võimalust, et käesolev rakendusakt vaadatakse selle rakendamisest saadud esmastele kogemustele ja määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6d lõikes 2 nimetatud tegurite olulistele muutustele tuginedes läbi varem, vaatab komisjon käesoleva rakendusakti pärast BERECiga konsulteerimist läbi hiljemalt 2019. aasta juuniks.

Artikkel 13

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 15. detsember 2016

Komisjoni nimel

president

Jean-Claude JUNCKER

(1) ELT L 172, 30.6.2012, lk 10.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (ELT L 201, 31.7.2002, lk 37).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 51).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (ELT L 337, 18.12.2009, lk 11).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiiv 2006/24/EÜ, mis käsitleb üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste või üldkasutatavate sidevõrkude pakkujate tegevusega kaasnevate või nende töödeldud andmete säilitamist ja millega muudetakse direktiivi 2002/58/EÜ (ELT L 105, 13.4.2006, lk 54).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 95/46/EÜ (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(8) Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT L 24, 29.1.2004, lk 1).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 33).

I LISA

Reguleeritud rändlusteenuste tegelike mahtude proportsionaalne muutus riigisiseste hindadega rändlusteenuse osutamise (põhimõte „roam-like-at-home“) raames võrreldes eelneva aasta sama perioodiga:

Formula

kus

k = teenus (1 = kõne, 2 = SMS, 3 = andmeside);

n on riigisiseste hindadega rändlusteenuse kohaldamise päevade arv (n ≥ 30) ja

t on riigisiseste hindadega rändlusteenuse esmakordse kohaldamise aasta.

Seda protsendimäära tuleks kasutada mahu muutuse hindamiseks 12kuulise prognoosiperioodi jooksul, korrutades selle eelmise aasta mahuga.

II LISA

Mobiilside jaeteenuste kaalutegur wi:

Formula

kus

k = teenus (1 = kõne, 2 = SMS, 3 = andmeside);

„operaatori makstud keskmine hulgimüügitasandi rändlushind“ tähendab tasakaalustamata ühiku keskmist hinda, mille operaator iga teenuse eest maksis; teenuste ühikud on eurosentides i) minuti kohta (kõneteenuse puhul), ii) SMSi kohta (SMSi puhul) ja MB kohta (andmeside puhul).

Taotleja jaemüügitasandil osutatud reguleeritud rändlusteenuste ning tema rändlusteenuste jaemüügitasandi väljuva ja hulgimüügitasandi sissetuleva liikluse üldmahu suhe:

Formula

kus

teenus (1 = kõne, 2 = SMS, 3 = andmeside)

Taotleja jaemüügitasandil liidus osutatud reguleeritud rändlusteenuste üldise liiklusmahu ning tema jaemüügitasandil liidus ja väljaspool liitu osutatavate rändlusteenuste liikluse üldmahu suhe:

Formula

kus

teenus (1 = kõne, 2 = SMS, 3 = andmeside)

Taotleja jaemüügitasandil liidus osutatud rändlusteenuste üldise liiklusmahu ning kõigi mobiilside jaeteenuste üldise jaemüügitasandi liiklusmahu suhe:

Formula

kus

teenus (1 = kõne, 2 = SMS, 3 = andmeside)

Jaemüügitasandil ELis osutatava rändlusteenuse tulu:

Formula

kus

teenus (1 = kõne, 2 = SMS, 3 = andmeside)

17.12.2016

Euroopa Liidu Teataja

L 344/83

KOMISJONI RAKENDUSOTSUS (EL) 2016/2295,

16. detsember 2016,

millega muudetakse otsuseid 2000/518/EÜ, 2002/2/EÜ, 2003/490/EÜ, 2003/821/EÜ, 2004/411/EÜ, 2008/393/EÜ, 2010/146/EL, 2010/625/EL ja 2011/61/EL ning rakendusotsuseid 2012/484/EL ja 2013/65/EL isikuandmete piisava kaitse kohta teatavates riikides vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ artikli 25 lõikele 6

(teatavaks tehtud numbri C(2016) 8353)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta, (1) eriti selle artikli 25 lõiget 6,

pärast konsulteerimist Euroopa Andmekaitseinspektoriga

ning arvestades järgmist:

(1)

Oma 6. oktoobri 2015. aasta otsuses kohtuasjas C-362/14, Maximillian Schrems vs. Data Protection Commissioner, (2) leidis Euroopa Liidu Kohus, et otsuse 2000/520/EÜ (3) artikli 3 vastuvõtmisega on komisjon ületanud pädevust, mis on talle antud direktiivi 95/46/EÜ artikli 25 lõikes 6 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, ning tunnistas kõnealuse otsuse artikli 3 kehtetuks.

(2)

Otsuse 2000/520/EÜ artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus kehtestati piiravad tingimused, mille kohaselt võivad riikide järelevalveasutused otsustada, et peatavad andmete edastamise kinnituse andnud USA ettevõttele, mis on ise kohustunud järgima asjaomaseid põhimõtteid, olenemata komisjoni piisavusjäreldusest.

(3)

Schremsi kohtuotsuses täpsustas Euroopa Kohus, et riiklikud järelevalveasutused on pädevad tegema järelevalvet isikuandmete edastamise üle kolmandasse riiki, mille kohta on komisjon teinud piisavusotsuse, ning komisjonil puudub õigus piirata direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 alusel neile antud volitusi. Kõnealuse artikli kohaselt on igal sellisel ametiasutusel uurimisvolitused, näiteks volitused koguda oma järelevalvekohustuse täitmiseks vajalikku teavet, samuti tõhusad sekkumisvolitused, näiteks volitused keelata andmete töötlemine ajutiselt või alaliselt, ning volitused osaleda kohtumenetlustes (4).

(4)

Euroopa Kohus tuletas Schremsi kohtuotsuses meelde, et vastavalt direktiivi 95/46/EÜ artikli 25 lõike 6 teisele lõigule peavad liikmesriigid ja nende organid võtma liidu institutsioonide aktide järgimiseks vajalikud meetmed, kuna üldjuhul eeldatakse nende õiguspärasust ja need tekitavad seega õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid ei ole tagasi võetud, tühistamishagi menetlemise tulemusena tühistatud ega eelotsusemenetluse tulemusel või õigusvastasuse väite alusel kehtetuks tunnistatud.

(5)

Seega on direktiivi 95/46/EÜ artikli 25 lõike 6 alusel vastu võetud komisjoni piisavusotsus siduv kõikide otsuse adressaadiks olevate liikmesriikide organitele, sealhulgas sõltumatutele järelevalveasutustele, niivõrd kuivõrd sellega antakse luba edastada isikuandmeid asjaomasest liikmesriigist otsuses nimetatud kolmandasse riiki (5). Sellest tulenevalt ei tohi riiklikud järelevalveasutused võtta komisjoni piisavusotsusega vastuolus olevaid meetmeid, nagu akte, millega tunnistatakse kõnealune otsus kehtetuks või milles siduvalt tuvastatakse, et otsuses nimetatud kolmas riik ei taga kaitse piisavat taset. Schremsi kohtuasjas tehtud otsuse kohaselt ei takista selline olukord riiklikel järelevalveasutustel uurida isiku väidet seoses isikuandmete kaitse tasemega kolmandas riigis, mille kohta on komisjon teinud piisavusotsuse, ning kui järelevalveasutus leiab, et esitatud väited on põhjendatud, edastab ta need siseriiklikule kohtule, kes kahtluste korral komisjoni otsuse kehtivuse kohta peab otsuse kehtivuse kontrollimiseks esitama eelotsusetaotluse (6).

(6)

Komisjoni otsused 2000/518/EÜ, (7) 2002/2/EÜ, (8) 2003/490/EÜ, (9) 2003/821/EÜ, (10) 2004/411/EÜ, (11) 2008/393/EÜ, (12) 2010/146/EL, (13) 2010/625/EL, (14) 2011/61/EL (15) ja komisjoni rakendusotsused 2012/484/EL (16) ja 2013/65/EL (17) on piisavusotsused ja sisaldavad riiklike järelevalveasutuste volituste piiranguid, mis on võrreldavad komisjoni otsuse 2000/520/EÜ artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus kehtestatud piirangutega, mille Euroopa Kohus tunnistas kehtetuks.

(7)	Arvestades Schremsi kohtuasjas tehtud otsust ja vastavalt lepingu artiklile 266 tuleb seega asendada nimetatud otsuste sätted, millega piiratakse järelevalveasutuste volitusi.

(8)

Samuti täpsustas Euroopa Kohus Schremsi kohtuotsuses seda, et kuna kolmanda riigi tagatav kaitsetase võib muutuda, peab komisjon pärast direktiivi 95/46/EÜ artikli 25 lõike 6 kohase otsuse vastuvõtmist korrapäraselt kontrollima, kas järeldused kolmanda riigi poolt tagatava kaitse piisava taseme kohta on endiselt faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud (18). Arvestades otsuses tehtud järeldusi riigiasutuste juurdepääsu kohta isikuandmetele, tuleks sellist juurdepääsu reguleerivat korda ja tava samuti jälgida.

(9)	Seetõttu nende riikide puhul, mille kohta on komisjon teinud piisavusotsuse, jälgib komisjon pidevalt nii õiguskorra kui ka praktika arengut, mis võib mõjutada selliste otsuste toimimist, aga ka arengut seoses riigiasutuste juurdepääsuga isikuandmetele.

(10)	Praegu kehtivate piisavusotsuste toimimise tõhusa järelevalve huvides peaksid liikmesriigid teavitama komisjoni riiklike järelevalveasutuste sellealastest meetmetest.

(11)	Direktiivi 95/46/EÜ artikli 29 kohaselt moodustatud töörühm üksikisikute kaitseks seoses isikuandmete töötlemisega on esitanud arvamuse, mida on käesoleva otsuse koostamisel arvesse võetud.

(12)	Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega.

(13)	Seepärast tuleb otsuseid 2000/518/EÜ, 2002/2/EÜ, 2003/490/EÜ, 2003/821/EÜ, 2004/411/EÜ, 2008/393/EÜ, 2010/146/EL, 2010/625/EL, 2011/61/EL ning rakendusotsuseid 2012/484/EL ja 2013/65/EL vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Otsust 2000/518/EÜ muudetakse järgmiselt:

artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Kui tulenevalt sellest, et liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutavad direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 3 kohaseid volitusi, keelatakse ajutiselt või alaliselt andmevoogude edastamine Šveitsi, et tagada üksikisikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega, teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni, kes edastab saadud teabe teistele liikmesriikidele.“;

lisatakse artikkel 3a järgmises sõnastuses:

„Artikkel 3a

1. Komisjon jälgib pidevalt Šveitsi õiguskorra arengut, mis võib mõjutada käesoleva otsuse toimimist, sealhulgas arengut riigiasutuste poolse isikuandmetele juurdepääsu valdkonnas, et hinnata, kas Šveits tagab jätkuvalt isikuandmete piisava kaitse.

2. Liikmesriigid ja komisjon teatavad üksteisele juhtudest, mil Šveitsis kaitsenõuete järgimise tagamise eest vastutavad ametiasutused ei suuda oma tegevuse kaudu nõuete järgimist tagada.

3. Liikmesriigid ja komisjon teavitavad üksteist kõikidest märkidest, et riikliku julgeoleku, õiguskaitse või muude avalike huvide eest vastutavate Šveitsi ametiasutuste poolsed üksikisikute isikuandmete kaitse õiguse riived ületavad rangelt vajalikku või selliste riivete vastu puudub tõhus õiguskaitse.

4. Kui on tõendeid, et isikuandmete piisav kaitse ei ole enam tagatud, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud olukordades, teavitab komisjon Šveitsi pädevat ametiasutust ning esitab vajaduse korral direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõikes 2 osutatud korras eelnõud meetmete kohta, mille eesmärk on käesolev otsus kehtetuks tunnistada, peatada või piirata selle reguleerimisala.“

Artikkel 2

Otsust 2002/2/EÜ muudetakse järgmiselt:

artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Kui tulenevalt sellest, et liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutavad direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 3 kohaseid volitusi, keelatakse ajutiselt või alaliselt andmevoogude edastamine Kanadas asuvale vastuvõtjale, kelle tegevus kuulub Kanada isikuandmete kaitse ja elektrooniliste dokumentide seaduse kohaldamisalasse, et tagada üksikisikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega, teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni, kes edastab saadud teabe teistele liikmesriikidele.“;

lisatakse artikkel 3a järgmises sõnastuses:

„Artikkel 3a

1. Komisjon jälgib pidevalt Kanada õiguskorra arengut, mis võib mõjutada käesoleva otsuse toimimist, sealhulgas arengut riigiasutuste poolse isikuandmetele juurdepääsu valdkonnas, et hinnata, kas Kanada tagab jätkuvalt isikuandmete piisava kaitse.

2. Liikmesriigid ja komisjon teatavad üksteisele juhtudest, mil Kanadas kaitsenõuete järgimise tagamise eest vastutavad ametiasutused ei suuda oma tegevuse kaudu nõuete järgimist tagada.

3. Liikmesriigid ja komisjon teavitavad üksteist kõikidest märkidest, et riikliku julgeoleku, õiguskaitse või muude avalike huvide eest vastutavate Kanada ametiasutuste poolsed üksikisikute isikuandmete kaitse õiguse riived ületavad rangelt vajalikku või selliste riivete vastu puudub tõhus õiguskaitse.

4. Kui on tõendeid, et isikuandmete piisav kaitse ei ole enam tagatud, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud olukordades, teavitab komisjon Kanada pädevat ametiasutust ning esitab vajaduse korral direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõikes 2 osutatud korras eelnõud meetmete kohta, mille eesmärk on käesolev otsus kehtetuks tunnistada, peatada või piirata selle kohaldamisala.“

Artikkel 3

Otsust 2003/490/EÜ muudetakse järgmiselt:

artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Kui tulenevalt sellest, et liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutavad direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 3 kohaseid volitusi, keelatakse ajutiselt või alaliselt andmevoogude edastamine Argentiinasse, et tagada üksikisikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega, teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni, kes edastab saadud teabe teistele liikmesriikidele.“;

lisatakse artikkel 3a järgmises sõnastuses:

„Artikkel 3a

1. Komisjon jälgib pidevalt Argentiina õiguskorra arengut, mis võib mõjutada käesoleva otsuse toimimist, sealhulgas arengut riigiasutuste poolse isikuandmetele juurdepääsu valdkonnas, et hinnata, kas Argentiina tagab jätkuvalt isikuandmete piisava kaitse.

2. Liikmesriigid ja komisjon teatavad üksteisele juhtudest, mil Argentiinas kaitsenõuete järgimise tagamise eest vastutavad ametiasutused ei suuda oma tegevuse kaudu nõuete järgimist tagada.

3. Liikmesriigid ja komisjon teavitavad üksteist kõikidest märkidest, et riikliku julgeoleku, õiguskaitse või muude avalike huvide eest vastutavate Argentiina ametiasutuste poolsed üksikisikute isikuandmete kaitse õiguse riived ületavad rangelt vajalikku või selliste riivete vastu puudub tõhus õiguskaitse.

4. Kui on tõendeid, et isikuandmete piisav kaitse ei ole enam tagatud, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud olukordades, teavitab komisjon Argentiina pädevat ametiasutust ning esitab vajaduse korral direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõikes 2 osutatud korras eelnõud meetmete kohta, mille eesmärk on käesolev otsus kehtetuks tunnistada, peatada või piirata selle reguleerimisala.“

Artikkel 4

Otsuse 2003/821/EÜ artiklid 3 ja 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Kui tulenevalt sellest, et liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutavad direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 3 kohaseid volitusi, keelatakse ajutiselt või alaliselt andmevoogude edastamine Guernsey erihalduskonda, et tagada üksikisikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega, teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni, kes edastab saadud teabe teistele liikmesriikidele.

Artikkel 4

1. Komisjon jälgib pidevalt Guernsey õiguskorra arengut, mis võib mõjutada käesoleva otsuse toimimist, sealhulgas arengut riigiasutuste poolse isikuandmetele juurdepääsu valdkonnas, et hinnata, kas Guernsey tagab jätkuvalt isikuandmete piisava kaitse.

2. Liikmesriigid ja komisjon teatavad üksteisele juhtudest, mil Guernseyl kaitsenõuete järgimise tagamise eest vastutavad ametiasutused ei suuda oma tegevuse kaudu nõuete järgimist tagada.

3. Liikmesriigid ja komisjon teavitavad üksteist kõikidest märkidest, et riikliku julgeoleku, õiguskaitse või muude avalike huvide eest vastutavate Guernsey ametiasutuste poolsed üksikisikute isikuandmete kaitse õiguse riived ületavad rangelt vajalikku või selliste riivete vastu puudub tõhus õiguskaitse.

4. Kui on tõendeid, et isikuandmete piisav kaitse ei ole enam tagatud, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud olukordades, teavitab komisjon Guernsey pädevat ametiasutust ning esitab vajaduse korral direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõikes 2 osutatud korras eelnõud meetmete kohta, mille eesmärk on käesolev otsus kehtetuks tunnistada, peatada või piirata selle kohaldamisala.“

Artikkel 5

Otsuse 2004/411/EÜ artiklid 3 ja 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Kui tulenevalt sellest, et liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutavad direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 3 kohaseid volitusi, keelatakse ajutiselt või alaliselt andmevoogude edastamine Mani saarele, et tagada üksikisikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega, teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni, kes edastab saadud teabe teistele liikmesriikidele.

Artikkel 4

1. Komisjon jälgib pidevalt Mani saare õiguskorra arengut, mis võib mõjutada käesoleva otsuse toimimist, sealhulgas arengut riigiasutuste poolse isikuandmetele juurdepääsu valdkonnas, et hinnata, kas Mani saar tagab jätkuvalt isikuandmete piisava kaitse.

2. Liikmesriigid ja komisjon teatavad üksteisele juhtudest, mil Mani saarel kaitsenõuete järgimise tagamise eest vastutavad ametiasutused ei suuda oma tegevuse kaudu nõuete järgimist tagada.

3. Liikmesriigid ja komisjon teavitavad üksteist kõikidest märkidest, et riikliku julgeoleku, õiguskaitse või muude avalike huvide eest vastutavate Mani saare ametiasutuste poolsed üksikisikute isikuandmete kaitse õiguse riived ületavad rangelt vajalikku või selliste riivete vastu puudub tõhus õiguskaitse.

4. Kui on tõendeid, et isikuandmete piisav kaitse ei ole enam tagatud, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud olukordades, teavitab komisjon Mani saare pädevat ametiasutust ning esitab vajaduse korral direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõikes 2 osutatud korras eelnõud meetmete kohta, mille eesmärk on käesolev otsus kehtetuks tunnistada, peatada või piirata selle kohaldamisala.“

Artikkel 6

Otsuse 2008/393/EÜ artiklid 3 ja 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Kui tulenevalt sellest, et liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutavad direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 3 kohaseid volitusi, keelatakse ajutiselt või alaliselt andmevoogude edastamine Jerseyle, et tagada üksikisikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega, teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni, kes edastab saadud teabe teistele liikmesriikidele.

Artikkel 4

1. Komisjon jälgib pidevalt Jersey õiguskorra arengut, mis võib mõjutada käesoleva otsuse toimimist, sealhulgas arengut riigiasutuste poolse isikuandmetele juurdepääsu valdkonnas, et hinnata, kas Jersey tagab jätkuvalt isikuandmete piisava kaitse.

2. Liikmesriigid ja komisjon teatavad üksteisele juhtudest, mil Jerseyl kaitsenõuete järgimise tagamise eest vastutavad ametiasutused ei suuda oma tegevuse kaudu nõuete järgimist tagada.

3. Liikmesriigid ja komisjon teavitavad üksteist kõikidest märkidest, et riikliku julgeoleku, õiguskaitse või muude avalike huvide eest vastutavate Jersey ametiasutuste poolsed üksikisikute isikuandmete kaitse õiguse riived ületavad rangelt vajalikku või selliste riivete vastu puudub tõhus õiguskaitse.

4. Kui on tõendeid, et isikuandmete piisav kaitse ei ole enam tagatud, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud olukordades, teavitab komisjon Jersey pädevat ametiasutust ning esitab vajaduse korral direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõikes 2 osutatud korras eelnõud meetmete kohta, mille eesmärk on käesolev otsus kehtetuks tunnistada, peatada või piirata selle kohaldamisala.“

Artikkel 7

Otsuse 2010/146/EL artiklid 3 ja 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Kui tulenevalt sellest, et liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutavad direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 3 kohaseid volitusi, keelatakse ajutiselt või alaliselt andmevoogude edastamine Fääri saartel asuvale vastuvõtjale, kelle tegevus kuulub Fääri saarte isikuandmete töötlemise seaduse kohaldamisalasse, et tagada üksikisikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega, teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni, kes edastab saadud teabe teistele liikmesriikidele.

Artikkel 4

1. Komisjon jälgib pidevalt Fääri saarte õiguskorra arengut, mis võib mõjutada käesoleva otsuse toimimist, sealhulgas arengut riigiasutuste poolse isikuandmetele juurdepääsu valdkonnas, et hinnata, kas Fääri saared tagavad jätkuvalt isikuandmete piisava kaitse.

2. Liikmesriigid ja komisjon teatavad üksteisele juhtudest, mil Fääri saartel kaitsenõuete järgimise tagamise eest vastutavad ametiasutused ei suuda oma tegevuse kaudu nõuete järgimist tagada.

3. Liikmesriigid ja komisjon teavitavad üksteist kõikidest märkidest, et riikliku julgeoleku, õiguskaitse või muude avalike huvide eest vastutavate Fääri saarte ametiasutuste poolsed üksikisikute isikuandmete kaitse õiguse riived ületavad rangelt vajalikku või selliste riivete vastu puudub tõhus õiguskaitse.

4. Kui on tõendeid, et isikuandmete piisav kaitse ei ole enam tagatud, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud olukordades, teavitab komisjon Fääri saarte pädevat ametiasutust ning esitab vajaduse korral direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõikes 2 osutatud korras eelnõud meetmete kohta, mille eesmärk on käesolev otsus kehtetuks tunnistada, peatada või piirata selle kohaldamisala.“

Artikkel 8

Otsuse 2010/625/EL artiklid 3 ja 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Kui tulenevalt sellest, et liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutavad direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 3 kohaseid volitusi, keelatakse ajutiselt või alaliselt andmevoogude edastamine Andorrale, et tagada üksikisikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega, teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni, kes edastab saadud teabe teistele liikmesriikidele.

Artikkel 4

1. Komisjon jälgib pidevalt Andorra õiguskorra arengut, mis võib mõjutada käesoleva otsuse toimimist, sealhulgas arengut riigiasutuste poolse isikuandmetele juurdepääsu valdkonnas, et hinnata, kas Andorra tagab jätkuvalt isikuandmete piisava kaitse.

2. Liikmesriigid ja komisjon teatavad üksteisele juhtudest, mil Andorras kaitsenõuete järgimise tagamise eest vastutavad ametiasutused ei suuda oma tegevuse kaudu nõuete järgimist tagada.

3. Liikmesriigid ja komisjon teavitavad üksteist kõikidest märkidest, et riikliku julgeoleku, õiguskaitse või muude avalike huvide eest vastutavate Andorra ametiasutuste poolsed üksikisikute isikuandmete kaitse õiguse riived ületavad rangelt vajalikku või selliste riivete vastu puudub tõhus õiguskaitse.

4. Kui on tõendeid, et isikuandmete piisav kaitse ei ole enam tagatud, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud olukordades, teavitab komisjon Andorra pädevat ametiasutust ning esitab vajaduse korral direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõikes 2 osutatud korras eelnõud meetmete kohta, mille eesmärk on käesolev otsus kehtetuks tunnistada, peatada või piirata selle kohaldamisala.“

Artikkel 9

Otsuse 2011/61/EL artiklid 3 ja 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Kui tulenevalt sellest, et liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutavad direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 3 kohaseid volitusi, keelatakse ajutiselt või alaliselt andmevoogude edastamine Iisraeli riigile, et tagada üksikisikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega, teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni, kes edastab saadud teabe teistele liikmesriikidele.

Artikkel 4

1. Komisjon jälgib pidevalt Iisraeli õiguskorra arengut, mis võib mõjutada käesoleva otsuse toimimist, sealhulgas arengut riigiasutuste poolse isikuandmetele juurdepääsu valdkonnas, et hinnata, kas Iisraeli Riik tagab jätkuvalt isikuandmete piisava kaitse.

2. Liikmesriigid ja komisjon teatavad üksteisele juhtudest, mil Iisraeli Riigis kaitsenõuete järgimise tagamise eest vastutavad ametiasutused ei suuda oma tegevuse kaudu nõuete järgimist tagada.

3. Liikmesriigid ja komisjon teavitavad üksteist kõikidest märkidest, et riikliku julgeoleku, õiguskaitse või muude avalike huvide eest vastutavate Iisraeli ametiasutuste poolsed üksikisikute isikuandmete kaitse õiguse riived ületavad rangelt vajalikku või selliste riivete vastu puudub tõhus õiguskaitse.

4. Kui on tõendeid, et isikuandmete piisav kaitse ei ole enam tagatud, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud olukordades, teavitab komisjon Iisraeli pädevat ametiasutust ning esitab vajaduse korral direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõikes 2 osutatud korras eelnõud meetmete kohta, mille eesmärk on käesolev otsus kehtetuks tunnistada, peatada või piirata selle kohaldamisala.“

Artikkel 10

Rakendusotsuse 2012/484/EL artiklid 2 ja 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 2

Kui tulenevalt sellest, et liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutavad direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 3 kohaseid volitusi, keelatakse ajutiselt või alaliselt andmevoogude edastamine Uruguay Idavabariigile, et tagada üksikisikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega, teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni, kes edastab saadud teabe teistele liikmesriikidele.

Artikkel 3

1. Komisjon jälgib pidevalt Uruguay Idavabariigi õiguskorra arengut, mis võib mõjutada käesoleva otsuse toimimist, sealhulgas arengut riigiasutuste poolse isikuandmetele juurdepääsu valdkonnas, et hinnata, kas Uruguay Idavabariik tagab jätkuvalt isikuandmete piisava kaitse.

2. Liikmesriigid ja komisjon teatavad üksteisele juhtudest, mil Uruguay Idavabariigis kaitsenõuete järgimise tagamise eest vastutavad ametiasutused ei suuda oma tegevuse kaudu nõuete järgimist tagada.

3. Liikmesriigid ja komisjon teavitavad üksteist kõikidest märkidest, et riikliku julgeoleku, õiguskaitse või muude avalike huvide eest vastutavate Uruguay Idavabariigi ametiasutuste poolsed üksikisikute isikuandmete kaitse õiguse riived ületavad rangelt vajalikku või selliste riivete vastu puudub tõhus õiguskaitse.

4. Kui on tõendeid, et isikuandmete piisav kaitse ei ole enam tagatud, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud olukordades, teavitab komisjon Uruguay Idavabariigi pädevat ametiasutust ning esitab vajaduse korral direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõikes 2 osutatud korras eelnõud meetmete kohta, mille eesmärk on käesolev otsus kehtetuks tunnistada, peatada või piirata selle kohaldamisala.“

Artikkel 11

Rakendusotsuse 2013/65/EL artiklid 2 ja 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 2

Kui tulenevalt sellest, et liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutavad direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 3 kohaseid volitusi, keelatakse ajutiselt või alaliselt andmevoogude edastamine Uus-Meremaale, et tagada üksikisikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega, teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni, kes edastab saadud teabe teistele liikmesriikidele.

Artikkel 3

1. Komisjon jälgib pidevalt Uus-Meremaa õiguskorra arengut, mis võib mõjutada käesoleva otsuse toimimist, sealhulgas arengut riigiasutuste poolse isikuandmetele juurdepääsu valdkonnas, et hinnata, kas Uus-Meremaa tagab jätkuvalt isikuandmete piisava kaitse.

2. Liikmesriigid ja komisjon teatavad üksteisele juhtudest, mil Uus-Meremaal kaitsenõuete järgimise tagamise eest vastutavad ametiasutused ei suuda oma tegevuse kaudu nõuete järgimist tagada.

3. Liikmesriigid ja komisjon teavitavad üksteist kõikidest märkidest, et riikliku julgeoleku, õiguskaitse või muude avalike huvide eest vastutavate Uus-Meremaa ametiasutuste poolsed üksikisikute isikuandmete kaitse õiguse riived ületavad rangelt vajalikku või selliste riivete vastu puudub tõhus õiguskaitse.

4. Kui on tõendeid, et isikuandmete piisav kaitse ei ole enam tagatud, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud olukordades, teavitab komisjon Uus-Meremaa pädevat ametiasutust ning esitab vajaduse korral direktiivi 95/46/EÜ artikli 31 lõikes 2 osutatud korras eelnõud meetmete kohta, mille eesmärk on käesolev otsus kehtetuks tunnistada, peatada või piirata selle kohaldamisala.“

Artikkel 12

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 16. detsember 2016

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Věra JOUROVÁ

(1) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(2) ECLI:EU:C:2015:650.

(3) Komisjoni 26. juuli 2000. aasta otsus 2000/520/EÜ vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ piisava kaitse kohta, mis on ette nähtud programmi Safe Harbor põhimõtetega ja sellega seotud korduma kippuvate küsimustega, mille on välja andnud Ameerika Ühendriikide kaubandusministeerium (EÜT L 215, 25.8.2000, lk 7).

(4) Schremsi kohtuotsus, punkt 40 jj ning punktid 101–103.

(5) Schremsi kohtuotsus, punktid 51, 52 ja 62.

(6) Schremsi kohtuotsus, punktid 52, 62 ja 65.

(7) Komisjoni 26. juuli 2000. aasta otsus 2000/518/EÜ isikuandmete piisava kaitse kohta Šveitsis vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ (EÜT L 215, 25.8.2000, lk 1).

(8) Komisjoni 20. detsembri 2001. aasta otsus 2002/2/EÜ vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ isikuandmete piisava kaitse kohta, nagu on ette nähtud Kanada isikuandmete kaitse ja elektrooniliste dokumentide seadusega (EÜT L 2, 4.1.2002, lk 13).

(9) Komisjoni 30. juuni 2003. aasta otsus 2003/490/EÜ isikuandmete piisava kaitse kohta Argentiinas vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ (ELT L 168, 5.7.2003, lk 19).

(10) Komisjoni 21. novembri 2003. aasta otsus 2003/821/EÜ isikuandmete piisava kaitse kohta Guernseyl (ELT L 308, 25.11.2003, lk 27).

(11) Komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsus 2004/411/EÜ isikuandmete piisava kaitse kohta Mani saarel (ELT L 151, 30.4.2004, lk 48).

(12) Komisjoni 8. mai 2008. aasta otsus 2008/393/EÜ isikuandmete piisava kaitse kohta Jerseyl vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ (ELT L 138, 28.5.2008, lk 21).

(13) Komisjoni 5. märtsi 2010. aasta otsus 2010/146/EL, milles käsitletakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ piisavat kaitset, mida pakub Fääri saarte isikuandmete töötlemise seadus (ELT L 58, 9.3.2010, lk 17).

(14) Komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/625/EL isikuandmete piisava kaitse kohta Andorras vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ (ELT L 277, 21.10.2010, lk 27).

(15) Komisjoni 31. jaanuari 2011. aasta otsus 2011/61/EL isikuandmete piisava kaitse kohta Iisraeli Riigis seoses isikuandmete automaatse töötlemisega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ (ELT L 27, 1.2.2011, lk 39).

(16) Komisjoni 21. augusti 2012. aasta rakendusotsus 2012/484/EL isikuandmete piisava kaitse kohta Uruguay Idavabariigis seoses isikuandmete automaatse töötlemisega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ (ELT L 227, 23.8.2012, lk 11).

(17) Komisjoni 19. detsembri 2012. aasta rakendusotsus 2013/65/EL isikuandmete piisava kaitse kohta Uus-Meremaal vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ (ELT L 28, 30.1.2013, lk 12).

(18) Schremsi kohtuotsus, punkt 76. Niisugune kontrollimine on igal juhul nõutav, kui komisjonile laekunud teave tekitab kõnealuse küsimuse suhtes põhjendatud kahtluse.

17.12.2016

Euroopa Liidu Teataja

L 344/92

KOMISJONI RAKENDUSOTSUS (EL) 2016/2296,

16. detsember 2016,

millega luuakse sõltumatute ekspertide rühm, kes on määratud ühtse Euroopa taeva tulemuslikkuse hindamise asutuseks

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määrust (EÜ) nr 549/2004, millega sätestatakse raamistik ühtse Euroopa taeva loomiseks (raammäärus), (1) eriti selle artikli 11 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Ühtse Euroopa taeva tulemuslikkuse hindamise asutus aitab täiustada Euroopa lennuliikluse korraldamise (ATM) võrgustikku eelkõige selle kaudu, et ta koostab komisjonile erapooletuid, tõenditel põhinevaid soovitusi nii aeronavigatsiooniteenuste kui ka võrgufunktsioonide tulemuslikkuse kohta nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil. Tulemuslikkuse hindamise asutuse antav abi on ülimalt vajalik selleks, et saavutada ühtse Euroopa taeva lõpuleviimise eesmärgid, mille täitmisel mängib olulist rolli komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 (2) kohaselt koostatud tulemuslikkuse kava, mis muu hulgas hõlmab selle kohaldamise käigus praeguseks saadud kogemuste põhjal välja selgitatud edasisi arenguvajadusi, ning komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 391/2013 (3) kohaselt loodud ja tulemuslikkuse kavaga tihedalt seotud aeronavigatsioonitasude süsteem; samuti on abi vajalik komisjoni lennundusstrateegia üldisemate eesmärkide (4) saavutamiseks.

(2)

Vastavalt komisjoni rakendusotsusele 2014/672/EL (5) lõpeb praeguse tulemuslikkuse hindamise asutuse ametiaeg 31. detsembril 2016. Komisjon peaks määrama uue tulemuslikkuse hindamise asutuse, kes jätkab pärast eespool nimetatud kuupäeva komisjoni ja riiklike järelevalveasutuste abistamist. Uus tulemuslikkuse hindamise asutus tuleks määrata ajavahemikuks, mis algab 1. jaanuaril 2017 ja lõpeb 31. detsembril 2024 ning on järjepidevuse ja stabiilsuse tagamiseks piisavalt pikk aeg; kõnealune ajavahemik on kooskõlas ka võrdlusperioodidega, nagu on ette nähtud rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 3 lõikega 1.

(3)	Kuna kõnealune ajavahemik hõlmab lisaks teisele võrdlusperioodile ka kolmandat võrdlusperioodi, tuleks tulemuslikkuse hindamise asutuse uute liikmete nimetamise korral tagada sujuv üleminek ning olemasolevate kogemuste ja teadmiste järjepidevus.

(4)	Selleks et suurendada tulemuslikkuse hindamise asutuse erapooletust, tuleks luua sõltumatutest ekspertidest koosnev rühm, kes aitab rakendada tulemuslikkuse kava, ja määrata kõnealune eksperdirühm tulemuslikkuse hindamise asutuseks.

(5)

Määruse (EÜ) nr 549/2004 artikli 11 lõikes 2 on täpsustatud tulemuslikkuse hindamise asutuse üldine roll tulemuslikkuse kava rakendamisel. Rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklis 3 on esitatud asutuse ülesannete ja toimingute üksikasjalikum, kuid mittetäielik loetelu. Teatavad ülesanded on kindlaks määratud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 598/2014 (6) artikli 6 lõikes 1. Nüüd tuleks kõik tulemuslikkuse hindamise asutuse ülesanded selguse ja täielikkuse huvides ning kooskõlas eespool nimetatud sätetega koondada ühte loetellu. Tulemuslikkuse hindamise asutus peaks komisjoni abistama nõuannete ja oskusteabega ning muude teenuste osutamisega. Selleks peaks asutus tegema koostööd riiklike järelevalveasutustega. Asutus peaks taotluse korral abistama ka liikmesriikide järelevalveasutusi.

(6)	Selleks et tagada tulemuslikkuse hindamise asutuse tõhus ja tulemuslik toimimine, peaks asutust abistama sekretariaat, mille toimimise tagab komisjon.

(7)

Tulemuslikkuse hindamise asutuse liikmed peaksid olema kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid, kellel on asjakohane pädevus põhilistes tulemusvaldkondades. Kõik liikmed peale eesistuja tuleks valida avaliku kandideerimiskutse ja valikumenetluse kaudu, pidades silmas objektiivsuse, võrdsete võimaluste ja läbipaistvuse põhimõtteid ning tagades tegeliku või võimaliku huvide konflikti väljaselgitamise võimalused, ja nad peaksid olema ametisse nimetatud isikuliselt. Eesistuja peaks tema konkreetseid ülesandeid ja kohustusi arvesse võttes ametisse nimetama komisjon oma sisemiste halduskokkulepete kohaselt, pidades silmas eespool nimetatud põhimõtteid ja tagades eespool nimetatud võimalused.

(8)

Võttes arvesse nende kvalifikatsiooni ja teadmisi ning erapooletuse ja huvide konflikti puudumisega seotud nõudeid ja pidades silmas nii asjaolu, et muud liikmed peale eesistuja nimetatakse ametisse isikuliselt, kui ka nende töö olulisust, tuleks tulemuslikkuse hindamise asutuse liikmetele lisaks kulude hüvitamisele maksta ka töötasu, mis peaks olema vastavuses neile antud ülesannetega. Eesistujale tuleks maksta töötasu ja hüvitist komisjoni sisemiste halduskokkulepete kohaselt.

(9)	Seepärast on asjakohane, et tulemuslikkuse hindamise asutuse tegevust ning selle haldus- ja tehnilise abiga seotud kulusid rahastatakse liidu eelarvest.

(10)

Tulemuslikkuse hindamise asutuse töö eeldab juurdepääsu tulemuslikkusega seotud andmetele, millele on osutatud rakendusmääruses (EL) nr 390/2013 ja mis on kättesaadavad Eurocontroli-siseselt. Seetõttu peaks komisjon koostöös Eurocontroliga kehtestama asjakohase korra, et tagada juurdepääs kõnealustele andmetele, mis muu hulgas hõlmab nende kogumist, kontrollimist, eelanalüüsi ja esitamist. Kõnealuses korras tuleb nõukogu otsuse (EL) 2015/2394 (7) kohaselt arvesse võtta tulemuslikkuse läbivaatamise üleeuroopalist mõõdet.

(11)	Selleks et tagada tulemuslikkuse hindamise asutuse nõuetekohane toimimine, tuleks kehtestada asjakohane kodukord ning komisjonile aruannete esitamise kord. Kehtestada tuleks ka teabe avalikustamise eeskirjad.

(12)	Isikuandmeid tuleks töödelda kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 45/2001 (8).

(13)	Käesolevat otsust ei tuleks pärast käesolevas otsuses sätestatud tulemuslikkuse hindamise asutuse ametiaja lõppemist enam kohaldada.

(14)	Käesolevas otsuses sätestatud meetmed on kooskõlas määruse (EÜ) nr 549/2004 artikli 5 lõike 1 kohaselt asutatud ühtse taeva komitee seisukohaga,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Tulemuslikkuse hindamise asutuse määramine

1. Käesolevaga luuakse ajavahemikuks 1. jaanuar 2017 kuni 31. detsember 2024 ühtse Euroopa taeva aeronavigatsiooniteenuste tulemuslikkuse ja võrgufunktsioonide valdkonna sõltumatute ekspertide rühm.

2. Lõikes 1 osutatud ekspertide rühm määratakse ühtse Euroopa taeva tulemuslikkuse hindamise asutuseks ajavahemikuks 1. jaanuar 2017 kuni 31. detsember 2024.

Artikkel 2

Ülesanded

Tulemuslikkuse hindamise asutuse ülesanded on järgmised:

a)	aidata komisjoni tulemuslikkuse kava rakendamisel eelkõige rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 3 lõikes 3 ja lõike 6 punktis a loetletud toimingute osas;

b)	anda komisjoni taotluse korral tulemuslikkusega seotud küsimustes sihtotstarbelist teavet või esitada sellekohaseid aruandeid vastavalt rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 3 lõikele 4;

c)	aidata komisjoni taotluse korral kindlaks määrata meetodid juurdepääsuks tulemuslikkusega seotud andmetele, millele on osutatud rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklites 21 ja 22;

d)	aidata riiklike järelevalveasutuste taotluse korral neid tulemuslikkuse kava rakendamisel, esitada tulemuslikkusega seotud küsimustes sõltumatuid seisukohti ja määrata kindlaks soovitatud väärtuste vahemikud vastavalt rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 3 lõike 6 punktidele b ja c;

e)	aidata pädevate asutuste taotluse korral hinnata nende vastutusalasse kuuluvate lennujaamade müraolukorda vastavalt määruse (EL) nr 598/2014 artikli 6 lõikele 1.

Artikkel 3

Nõuandev roll

1. Komisjon võib konsulteerida tulemuslikkuse hindamise asutust kõikides küsimustes, mis on seotud aeronavigatsiooniteenuste tulemuslikkusega ja võrgufunktsioonidega ühtses Euroopa taevas.

2. Tulemuslikkuse hindamise asutus võib tulemuslikkuse kava täiustamiseks omal algatusel komisjoni teavitada ja esitada asjakohaseid soovitusi vastavalt rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 3 lõikele 5.

Artikkel 4

Koosseis ning liikmete ja eesistuja ametisse nimetamine

1. Tulemuslikkuse hindamise asutus koosneb üheksast liikmest, sealhulgas eesistuja.

2. Kõik liikmed peale eesistuja nimetatakse ametisse isikuliselt pärast kandideerimiskutse põhjal tehtud valikut.

3. Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor nimetab kandideerimiskutsele vastanud asjakohase pädevusega spetsialistide hulgast komisjoni nimel ametisse tulemuslikkuse hindamise asutuse liikmed (v.a eesistuja) pärast seda, kui ta on liikmete nimetamise kavatsuse osas konsulteerinud liikmesriikidega. Valiku- ja sobivuskriteeriumid hõlmavad käesoleva otsuse lisas sätestatud kriteeriume.

4. Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor nimetab komisjoni nimel ja halduskokkulepete kohaselt pärast liikmesriikidega konsulteerimist ametisse asjakohase pädevusega spetsialisti, kes hakkab täitma tulemuslikkuse hindamise asutuse eesistuja ülesandeid. Eesistuja esindab tulemuslikkuse hindamise asutust ja juhib selle koosolekuid.

5. Eesistuja ja teiste asutuse liikmete ametiaeg on kaks aastat ja neid võib kaks korda ametisse tagasi nimetada. Ühel ja samal ajal võib tagasi nimetada kuni kaks kolmandikku liikmetest.

6. Liikme, kes enam ei suuda tulemuslikkuse hindamise asutuse aruteludes tõhusalt osaleda, kes astub tagasi, või kes ei vasta enam artiklites 5 ja 6 sätestatud tingimustele, võib tema ülejäänud ametiajaks välja vahetada kooskõlas lõigetega 2, 3 ja 4 (vastavalt vajadusele).

7. Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor võib komisjoni nimel koostada reservnimekirja sobivatest kandidaatidest, mida võib kasutada asendusliikmete (v.a eesistuja) ametisse nimetamisel. Komisjon küsib enne kandidaadi nime nimekirja lisamist tema nõusolekut.

8. Tulemuslikkuse hindamise asutuse liikmena ametisse nimetatud isikute nimed avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

9. Isikuandmeid kogutakse, töödeldakse ja need avaldatakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 45/2001.

Artikkel 5

Liikmesuse põhimõtted

1. Tulemuslikkuse hindamise asutus ja selle liikmed on käesoleva otsuse kohaste kohustuste täitmisel erapooletud ja tegutsevad välistest mõjutustest sõltumatul viisil avalikes huvides. Liikmed allkirjastavad dokumendi, millega nad kohustuvad täitma oma ülesandeid tulemuslikkuse hindamise asutuses.

2. Liikmed ei delegeeri oma ülesandeid muudele isikutele.

3. Isikud, kes taotlevad liikmena ametisse nimetamist, avalikustavad kõik asjaolud, mis võivad tekitada huvide konflikti, esitades artikli 4 lõikes 2 osutatud kandideerimiskutse kohase huvide deklaratsiooni. Eespool nimetatud asjaolud peab aegsasti enne oma ametisse nimetamist avalikustama ka eesistuja ametisse nimetatud isik. Kõik eespool nimetatud isikud peavad kõnealuses deklaratsioonis avalikustama vähemalt kõik asjakohased kutsealased ja rahalised huvid ning olukorrad, mis võivad kahjustada nende erapooletust ja nende tegevust tulemuslikkuse hindamise asutuse liikmena avalikes huvides, või mida võib mõistlikkuse piires käsitada olukorrana, mis kahjustab nende erapooletust või nende tegevust tulemuslikkuse hindamise asutuse liikmena avalikes huvides.

4. Võimaliku huvide konflikti väljaselgitamiseks tuleb arvesse võtta mitmesuguseid tegureid, kaasa arvatud asjaomase isiku huvide iseärasused, liik ja olulisus, samuti seda, mil määral kõnealused huvid võivad mõistlikkuse piires mõjutada asjaomase isiku nõuandeid ja kogu tulemuslikkuse hindamise asutuse otsustusprotsessi. Huvi peetakse vähetähtsaks või minimaalseks juhul, kui see tõenäoliselt ei kahjusta isiku erapooletust, või juhul, kui mõistlikkuse piires võib eeldada, et see ei kahjusta isiku suutlikkust anda tulemuslikkuse hindamise asutusele avalikkuse huvides erapooletuid nõuandeid.

5. Komisjon teeb ametisse nimetatud liikmete huvide deklaratsiooni vormid spetsiaalse veebisaidi kaudu avalikkusele kättesaadavaks. Võetakse tehnilised meetmed selleks, et huvide deklaratsiooni vorm ei oleks otsingumootorite kaudu kättesaadav.

6. Liikmed peavad täitma ametisaladuse hoidmise nõuet ja komisjoni otsustes (EL, Euratom) 2015/443 (9) ja (EL, Euratom) 2015/444 (10) liidu salastatud teabe kaitseks kehtestatud julgeolekunorme.

7. Tulemuslikkuse hindamise asutuse liikmed peavad iga ametiaja alguses allkirjastama konfidentsiaalsusdeklaratsiooni.

Artikkel 6

Töömeetod

1. Tulemuslikkuse hindamise asutus võtab pärast eelnevat kooskõlastamist komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektoriga komisjoni nimel ja eelkõige tulemuslikkuse hindamise asutuse rahastamist silmas pidades vastu järgmised dokumendid:

a)	iga-aastane tööprogramm ja aastaaruanne;

b)	asutuse kodukord;

c)	riiklike järelvalveasutustega tehtava koostöö üksikasjad;

d)	aeronavigatsiooniteenuste osutajate, lennujaama käitajate ja koordinaatorite ning lennuettevõtjate osalusel välja töötatud asjakohane töökord, millele on osutatud rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 3 lõikes 8;

e)	andmehalduskava.

2. Tulemuslikkuse hindamise asutus võtab oma aruanded, soovitused ja lõikes 1 osutatud dokumendid vastu lihthäälteenamusega.

3. Tulemuslikkuse hindamise asutus võib luua oma liikmetest koosnevaid allrühmi, kes tegelevad komisjoni nimel asutuse tegevusega seotud konkreetsete küsimustega tulemuslikkuse hindamise asutusega kooskõlastatud volituste alusel ning komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektori nõusolekul. Sellised allrühmad saadetakse laiali niipea, kui nende ülesanded on täidetud.

4. Tulemuslikkuse hindamise asutus ja selle allrühmad peavad oma koosolekuid komisjoni tööruumides. Erijuhtudel võib koosolekuid pidada mujal.

5. Tulemuslikkuse hindamise asutuse ja selle allrühmade liikmete osavõtt tulemuslikkuse hindamise asutuse koosolekutest on kohustuslik. Puudumise korral saadetakse eesistujale ja sekretariaadile puudumise kohta selgitus.

6. Tulemuslikkuse hindamise asutus tagab sekretariaadi abil, et tema kasutatavad meetodid oleksid kooskõlas kõige uuemate teaduslike standarditega.

Artikkel 7

Haldus- ja tehniline abi

1. Komisjon annab tulemuslikkuse hindamise asutusele, sealhulgas selle sekretariaadile ja allrühmadele nende tegevuseks vajalikku haldus- ja tehnilist abi, et tagada asutuse tõhus ja tulemuslik toimimine. Sekretariaat korraldab ja toetab tulemuslikkuse hindamise asutuse täiskoguistungeid ning korraldab allrühmade koosolekuid.

Haldus- ja tehnilist abi antakse kulutõhusal viisil, tagades tulemuslikkuse hindamise asutuse funktsionaalse ja tehnilise sõltumatuse oma ülesannete täitmisel.

2. Kui asjakohaseks andmepakkujaks on Eurocontrol, kehtestab komisjon koostöös Eurocontroliga andmete kogumise, kontrollimise, eelanalüüsi ja esitamise asjakohase korra, et tagada tulemuslikkuse hindamise asutuse pidev juurdepääs rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklis 21 osutatud ja Eurocontrolile esitatud tulemuslikkusega seotud andmetele.

Artikkel 8

Aruandlus ja läbipaistvus

1. Tulemuslikkuse hindamise asutus peab talle artikliga 2 antud ülesannete täitmiseks välja andma aruandeid ja soovitusi komisjonile.

2. Tulemuslikkuse hindamise asutus pakub enne oma aruannete väljaandmist riiklikele järelevalveasutustele võimalust kontrollida tulemuslikkuse kavade hindamise ja järelevalvega seotud faktilisi andmeid.

3. Komisjon avaldab tulemuslikkuse hindamise kava aruanded ja soovitused spetsiaalsel veebisaidil.

4. Selliseid dokumente ei avaldata, kui aruande või soovituse või selle osa avalikustamine kahjustab avalikku või erahuvi, nagu on kindlaks määratud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1049/2001 (11) artiklis 4.

5. Tulemuslikkuse hindamise asutus võtab vastu oma tööd käsitleva aastaaruande, mis muu hulgas hõlmab tema koostööd Euroopa Lennundusohutusametiga, millele on osutatud rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 3 lõikes 7, ning aeronavigatsiooniteenuste osutajate, lennujaama käitajate ja koordinaatorite ning lennuettevõtjate asjakohast töökorda, millele on osutatud rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 3 lõikes 8, ning Eurocontroliga koostöös kehtestatud asjakohast korda, mis hõlmab juurdepääsu tulemuslikkusega seotud andmetele, millele on osutatud käesoleva rakendusotsuse artikli 7 lõikes 2.

6. Komisjon jälgib tulemuslikkuse hindamise asutuse tegevust ja teavitab liikmesriike korrapäraselt tehtud edusammudest.

Artikkel 9

Hüvitised, kulud ja töötasu

1. Tulemuslikkuse hindamise asutuse liikmetel (v.a eesistuja) on õigus saada kuni 600 eurot erihüvitist iga täistööpäeva eest päevaühiku alusel. Hüvitise kogusumma arvutatakse ja ümardatakse ülespoole kuni lähima poolele tööpäevale vastava summani. Maksed tehakse eurodes.

2. Komisjon hüvitab asutuse liikmete (v.a eesistuja) sõidu- ja elamiskulud vastavalt komisjoni otsusele K(2007) 5858 (12). Nimetatud kulud hüvitatakse nende summade piires, mis on iga-aastase vahendite eraldamise korra kohaselt selleks otstarbeks eraldatud.

3. Tulemuslikkuse hindamise asutuse eesistujale makstakse töötasu ning komisjon hüvitab oma halduskokkulepete kohaselt tema sõidu- ja elamiskulud.

Artikkel 10

Rahastamine

Artiklis 2 osutatud ülesannete täitmisega seotud kulusid, sealhulgas selliseid kulusid, mis on seotud artiklis 9 osutatud tulemuslikkuse hindamise asutuse liikmete hüvitistega, ning haldus- ja tehnilise abiga seotud kulusid, millele on osutatud artiklis 7, rahastatakse liidu eelarvest. Artikli 9 lõigetes 1 ja 2 osutatud hüvitistega seotud kulusid rahastatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (13) artiklile 204 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 (14) artiklile 287.

Artikkel 11

Kehtetuks tunnistamine

Rakendusotsus 2014/672/EL tunnistatakse kehtetuks.

Artikkel 12

Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev otsus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2017 kuni 31. detsembrini 2024.

Brüssel, 16. detsember 2016

Komisjoni nimel

president

Jean-Claude JUNCKER

(1) ELT L 96, 31.3.2004, lk 1.

(2) Komisjoni 3. mai 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 390/2013, millega kehtestatakse aeronavigatsiooniteenuste ja võrgustiku funktsioonide tulemuslikkuse kava (ELT L 128, 9.5.2013, lk 1).

(3) Komisjoni 3. mai 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 391/2013, milles sätestatakse ühine aeronavigatsioonitasude süsteem (ELT L 128, 9.5.2013, lk 31).

(4) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa lennundusstrateegia“, COM(2015) 598 final.

(5) Komisjoni 24. septembri 2014. aasta rakendusotsus 2014/672/EL ühtset Euroopa taevast käsitleva algatuse tulemuslikkuse hindamise asutuse ametiaja pikendamise kohta (ELT L 281, 25.9.2014, lk 5).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 598/2014 müraga seotud käitamispiirangute eeskirjade ja korra kehtestamise kohta liidu lennujaamades tasakaalustatud lähenemisviisi raames ning direktiivi 2002/30/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 173, 12.6.2014, lk 65).

(7) Nõukogu 8. detsembri 2015. aasta otsus (EL) 2015/2394 liikmesriikide poolt Euroopa Liidu nimel võetava seisukoha kohta, mis käsitleb Eurocontroli alalises komisjonis vastuvõetavaid otsuseid seoses Eurocontroli missiooni ja ülesannete ning tsentraliseeritud teenustega (ELT L 332, 18.12.2015, lk 136).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).

(9) Komisjoni 13. märtsi 2015. aasta otsus (EL, Euratom) 2015/443 komisjoni julgeoleku kohta (ELT L 72, 17.3.2015, lk 41).

(10) Komisjoni 13. märtsi 2015. aasta otsus (EL, Euratom) 2015/444 ELi salastatud teabe kaitseks vajalike julgeolekunormide kohta (ELT L 72, 17.3.2015, lk 53).

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43).

(12) Komisjoni otsus K(2007) 5858. Komisjoni eeskiri väljastpoolt komisjoni koosolekutel osalema kutsutud ekspertide kulude hüvitamise kohta.

(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT L 298 26.10.2012, lk 1).

(14) Komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT L 362, 31.12.2012, lk 1).

LISA

Tulemuslikkuse hindamise asutuse liikmete suhtes kohaldatavad valiku- ja sobivuskriteeriumid

Tulemuslikkuse hindamise asutuse liikmete suhtes kohaldatavad valiku- ja sobivuskriteeriumid on järgmised:

a)	taotlejal peavad olema tõendatud ja asjakohased teadmised, pädevus ja kõrgetasemeline erialane kogemus põhiliste tulemusvaldkondadega seotud küsimustes;

b)	liikmete tasakaalustatud esindatus järgmistes valdkondades: kõigi põhiliste tulemusvaldkondadega seotud pädevus ja eriteadmised, samuti sugu ja geograafiline päritolu;

tasakaalustatud teadmised valdkondades, mis on seotud, kuid ei piirdu järgmisega:

—	ELi lennunduspoliitika ja kohaldatavad õigusaktid;

—	lennuettevõtja ja/või lennujaama juhtimine;

—	sõjaliste missioonidega seotud nõuded ja sõjaliste operatsioonide juhtimine;

—	lennundusvaldkonna majandusküsimused, SESARi kasutuselevõtu juhtimine ja liidu rahastamismehhanismid;

—	võrdlusuuringud, kulude-tulude analüüsimeetodid ja finantsplaanimine;

—	vastastikune sõltuvus kulutõhususega seotud tulemusvaldkonna ja muude tulemusvaldkondade vahel ning tsiviil- ja sõjaliste vajaduste vahel;

—	ohutusriskide väljaselgitamine ja ohutustulemuste mõõtmine;

—	ELi heitkogustega kauplemise süsteem ning keskkonnatoime mõõtmine (sealhulgas lennunduse keskkonnamõju, kütusekulude vähendamise, CO2-heite ja mürasaastega seotud küsimused);

—	ühtse Euroopa taeva ja selle naabruses asuva õhuruumi koostoimest tulenev mõju, sealhulgas probleemsed punktid ja lennuliiklusvoogude juhtimine;

d)	suutlikkus analüüsida ja hinnata tulemusvaldkondade vastastikust sõltuvust ja mõju ning määrata kindlaks uued tulemuseesmärgid, mis põhinevad tegevuse ja tehnika kavandatud täiustamisel;

e)	asjakohane keeleoskus, mis võimaldab taotlejal täielikult ja tõhusalt osaleda tulemuslikkuse hindamise asutuse töös;

f)	sõltumatus ja huvide konflikti puudumine.

17.12.2016

Euroopa Liidu Teataja

L 344/102

EUROOPA KESKPANGA SUUNIS (EL) 2016/2298,

2. november 2016,

millega muudetakse suunist (EL) 2015/510 eurosüsteemi rahapoliitika raamistiku rakendamise kohta (EKP/2016/31)

EUROOPA KESKPANGA NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artikli 127 lõike 2 esimest taanet,

võttes arvesse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja, eelkõige selle artikli 3.1 esimest taanet, artikleid 9.2, 12.1, 14.3, 18.2 ja artikli 20 esimest lõiku,

ning arvestades järgmist:

(1)

Ühtse rahapoliitika saavutamiseks tuleb määratleda vahendid, instrumendid ja menetlused, mida kasutab eurosüsteem, mis koosneb Euroopa Keskpangast (EKP) ja rahaühikuna eurot kasutavate liikmesriikide keskpankadest (edaspidi „RKPd“), et see poliitika rahaühikuna eurot kasutavates liikmesriikides ühetaoliselt rakendada.

(2)	Eurosüsteem võib rahapoliitika operatsioonideks kasutada fikseeritud intressimääraga või muutuva intressimääraga pakkumismenetlust. Euroopa Keskpanga suunist (EL) 2015/510 (EKP/2014/60) (1) tuleks pakkumismenetluse etappidega seonduvaks tehniliseks ja redaktsiooniliseks täiendamiseks muuta.

(3)

Eurosüsteem peab vajalikuks muuta oma tagatiste raamistikus kõlblikkuskriteeriume ja kohandada riskiohjemeetmeid, mida kohaldatakse kõrgematele tagamata võlainstrumentidele, mille on emiteerinud krediidiasutused või investeerimisühingud või nendega märkimisväärselt seotud üksused, et võtta arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL (2) rakendamist liikmesriikides.

(4)

Eurosüsteem on kehtestanud tagatiseks kõlblike varade ühtse raamistiku, et kõik eurosüsteemi krediiditehingud teostataks ühtsel viisil, rakendades suunist (EL) 2015/510 (EKP/2014/60) kõikides rahaühikuna eurot kasutavates liikmesriikides. EKP nõukogu peab vajalikuks teha mõne muudatuse eurosüsteemi tagatiste raamistikus, et lubada turukõlblike varade potentsiaalselt negatiivse rahavooga kupongistruktuure.

(5)

Eurosüsteem nõuab täielike ja standarditud laenuandmete esitamist varaga tagatud väärtpabereid tagavate rahavoogusid tekitavate varade kogumi kohta. Asjaomased osapooled peavad esitama laenuandmed eurosüsteemi määratud laenuandmete teabehoidlasse. Eurosüsteemi nõudeid laenuandmete teabehoidlate määramiseks ning määramise protsessi tuleb läbipaistvuse huvides täpsustada.

(6)

Eurosüsteemi tagatise adekvaatsuse tagamiseks tuleb muuta krediidinõuete kõlblikkuskriteeriume ning eeskätt realiseerimise piiranguid. RKPd peavad võtma konkreetseid meetmeid, et krediidinõuete tagatiseks võtmisel välistada või oluliselt maandada tasaarvestuse riski. Enne 1. jaanuarit 2018 algatatud krediidinõudeid, millele ei kohaldada neid meetmeid, võib võtta tagatiseks kuni 31. detsembrini 2019, tingimusel et kõik muud kõlblikkuskriteeriumid on täidetud.

(7)

Eurosüsteemi kaitsmiseks osapoole kohustuste täitmata jätmisest tingitud finantskahju riski eest kohaldatakse eurosüsteemi krediidioperatsioonides tagatisena mobiliseeritud kõlblike varade suhtes suunise (EL) 2015/510 (EKP/2014/60) neljanda osa VI jaotises sätestatud riskiohjemeetmeid. Eurosüsteemi riskiohjeraamistiku regulaarse läbivaatamise alusel leiab EKP nõukogu, et tuleb teha mitu muudatust.

(8)

Kõlblikud varad peavad vastama eurosüsteemi krediidikvaliteedi nõuetele, mis on määratletud eurosüsteemi laenutagatiste hindamisraamistikus (ECAF), milles on sätestatud menetlused, eeskirjad ja tehnikad tagamaks, et jätkuvalt järgitakse eurosüsteemi nõudeid kõlblike varade rangete krediidistandardite kohta. Eurosüsteemi laenutagatiste hindamisraamistiku läbivaatuse alusel tuleb teha konkreetseid muudatusi, eeskätt seoses väliste krediidihindamisasutuste (ECAI) üldiste aktsepteeritavuskriteeriumidega ning nende täiendavate tegevusnõuetega tagatud võlakirjade osas.

(9)	Mitu väiksemat tehnilist muudatust tuleb teha selguse huvides, nt seoses tagatud võlakirjadega kasutatud terminite osas.

(10)	Seetõttu tuleb suunist (EL) 2015/510 (EKP/2014/60) vastavalt muuta,

ON VÕTNUD VASTU KÄESOLEVA SUUNISE:

Artikkel 1

Muudatused

Suunist (EL) 2015/510 (EKP/2014/60) muudetakse järgmiselt:

artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

a)	punkt 12 asendatakse järgmisega: „12) „tagatud võlakiri“– võlainstrument, millel on kahetine sissenõudeõigus: a) otseselt või kaudselt krediidiasutuse vastu ja b) dünaamilise tagatiste kogumi vastu, ning mille puhul riski seeriateks ei jaotata;“;

b)	lisatakse järgmine punkt 46a: „46a) „investeerimisühing“– investeerimisühing määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 2 tähenduses;“;

c)	punkt 48 asendatakse järgmisega: „48) „jumbo-tüüpi tagatud võlakiri“– tagatud võlakiri, mille emissioonimaht on vähemalt 1 miljard eurot ning millele vähemalt kolm turutegijat annavad korrapäraselt ostu- ja müüginoteeringuid;“;

d)	punkt 71 asendatakse järgmisega: „71) „muud tagatud võlakirjad“– struktureeritud tagatud võlakirjad ja multi-cédula'd;“;

e)	punkt 74 asendatakse järgmisega: „(74) „avalik krediidireiting“– krediidireiting: a) mida annab või tunnustab liidus registreeritud ja eurosüsteemi poolt tunnustatud krediidihindamisasutus ja b) mis on avaldatud või mida levitatakse ainult tellijatele;“

punkt 88 asendatakse järgmisega:

„88) „struktureeritud tagatud võlakiri“– tagatud võlakiri, v.a multi-cédula, mis ei ole emiteeritud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (*1) artikli 52 lõikes 4 sätestatud nõuetele;

(*1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009 aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32);“;"

g)	punkt 94 asendatakse järgmisega: „94) „eurofondi tingimustele vastav tagatud võlakiri“– tagatud võlakiri, mis on emiteeritud vastavalt direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud nõuetele;“;

artiklit 25 muudetakse järgmiselt:

lõike 1 tabel 4 asendatakse järgmisega:

„Tabel 4

Pakkumismenetluste etapid

1. etapp

pakkumismenetluse väljakuulutamine

a)	EKP avalik teade

b)	RKP avalik teade ja konkreetsete osapoolte otseteavitamine (kui vajalikuks peetakse)

2. etapp

osapoolte ettevalmistused pakkumisteks ja pakkumiste esitamine

3. etapp

pakkumiste koondamine eurosüsteemi poolt

4. etapp

pakkumiste jaotamine ja pakkumistulemuste väljakuulutamine

a)	EKP pakkumiste jaotamise otsus

b)	EKP avalik teade jaotamistulemuste kohta

5. etapp

individuaalsete jaotamistulemuste kinnitamine

6. etapp

tehingutega seotud arveldamine“;

lõike 2 tabelid 5 ja 6 asendatakse järgmistega:

„Tabel 5

Tavapakkumismenetluse etappide näitlik ajakava (Kesk-Euroopa aja järgi (3) )

Tekst pildi

Tabel 6

Kiirpakkumismenetluse etappide näitlik ajakava (Kesk-Euroopa aja järgi)

Tekst pildi “;

(3) Kesk-Euroopa aeg võtab arvesse üleminekut Kesk-Euroopa suveajale."

artikli 30 lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmistega:

„1. EKP kuulutab tavapakkumismenetluse enne selle toimumist avalikult välja. Lisaks sellele võivad tavapakkumismenetluse välja kuulutada RKPd avalikult või otse osapooltele, kui seda vajalikuks peetakse.

2. Kiirpakkumismenetluse võib EKP enne selle toimumist avalikult välja kuulutada. Niisuguses kiirpakkumismenetluses, mis avalikult ette välja kuulutatakse, võib RKP valitud osapooltega otse ühendust võtta, kui seda peetakse vajalikuks. Niisuguses kiirpakkumismenetluses, mida avalikult ette välja ei kuulutata, võtab RKP otse ühendust valitud osapooltega.“;

4)	artikli 43 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. EKP kuulutab oma jaotamisotsuse pakkumistulemuste kohta avalikult välja. Lisaks sellele võivad EKP jaotamisotsuse välja kuulutada RKPd avalikult ja otse osapooltele, kui nad seda vajalikuks peavad.“;

5)	artikli 55a lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Filiaalid esitavad lõikes 1 osutatud andmed krediidiasutuse kohta, mille filiaalina nad tegutsevad.“;

artikli 61 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. EKP avaldab ajakohase kõlblike turukõlblike varade loetelu oma veebisaidil vastavalt tema veebisaidil näidatud meetoditele ning ajakohastab seda igal TARGET2 tööpäeval. Kõlblike turukõlblike varade loetellu kantud turukõlblikud varad muutuvad eurosüsteemi krediidioperatsioonideks kõlblikeks pärast loetelu avaldamist. Erandina eeltoodust võib eurosüsteem tunnistada samal päeval arveldatavad lühiajalised võlainstrumendid kõlblikuks alates emissiooni kuupäevast. Vastavalt artikli 87 lõikele 3 hinnatud varasid selles kõlblike turukõlblike varade loetelus ei avaldata.“;

artikli 63 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Kõlblikkustingimuseks on, et võlainstrumentidel peab kuni lõpliku väljaostmiseni olema üks järgmistest kupongstruktuuridest:

a)	fikseeritud kupongimäär, nullkupongimäär või astmeline kupongimäär ette kindlaks määratud kupongigraafikuga ja ette kindlaks määratud kupongiväärtusega või

ujuv kupongimäär, millega ei saa kaasneda negatiivne rahavoog ja mille struktuur on järgmine: kupongimäär = (baasmäär * l) ± x, kusjuures f ≤ kupongimäär ≤ c, kus:

baasmääraks on ainult üks järgmistest kindlal ajahetkel:

—	üks euro rahaturu intressimäär, nt Euribor, LIBOR vms indeks;

—	üks püsitähtajaga vahetustehingu intressimäär, nt CMS, EIISDA, EUSA;

—	kuni üheaastase tähtajaga ühe euroala riigivõlakirja tootlus või mitme sellise euroala riigivõlakirja indeks;

—	üks euroala inflatsiooniindeks;

ii)

f (alammäär), c (ülemmäär), l (võimendustegur või võimenduse vähendamise tegur) ja x (piirmäär) on, juhul kui need esinevad, emiteerimisel ette kindlaks määratud ja võivad ajas muutuda üksnes vastavalt emiteerimisel ette kindlaks määratud stsenaariumile, kus l on nullist suurem kogu vastava vara kehtivusaja kestel. Niisuguse ujuva kupongimäära korral, mille baasmääraks on inflatsiooniindeks, võrdub l ühega.“;

lisatakse järgmine artikkel 77a:

„Artikkel 77a

Varaga tagatud väärtpaberite investeerimispiirangud

Mis tahes rahalised investeeringud, mis tehingu dokumentide kohaselt on seotud emitendi või mis tahes vahendava sihtotstarbelise rahastamisvahendi krediidiga, ei tohi tervikuna ega osaliselt, tegelikult ega potentsiaalselt koosneda muude varaga tagatud väärtpaberite seeriatest, krediidiriski vahetustehingut sisaldavatest võlakirjadest, vahetustehingutest või muudest tuletisinstrumentidest, sünteetilistest väärtpaberitest ega samalaadsetest nõuetest.“;

9)	artikli 73 lõige 7 jäetakse välja;

10)

artikli 78 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Varaga tagatud väärtpabereid tagavate rahavoogusid tekitavate varade kogumi kohta tehakse kättesaadavaks täielikud ja standarditud laenuandmed vastavalt VIII lisas sätestatud korrale, sealhulgas teave nõutava andmete tulemusväärtuse astme kohta ja eurosüsteemi nõuete kohta laenuandmete teabehoidlatele. Kõlblikkuse hindamisel võtab eurosüsteem arvesse a) andmete esitamata jätmist ja b) seda, kui sageli on leitud, et laenuandmete väljad ei sisalda mõtestatud andmeid.“;

11)

Neljanda osa II jaotise 1. peatüki 2. jaos lisatakse järgmine 4. alajagu:

„4. alajagu

Teatavate tagamata võlainstrumentide kõlblikkuse erikriteeriumid

Artikkel 81a

Teatavate tagamata võlainstrumentide kõlblikkuse kriteeriumid

1. Krediidiasutuste või investeerimisühingute või nendega artikli 138 lõike 2 tähenduses märkimisväärselt seotud üksuste emiteeritud tagamata võlainstrumendid peavad selleks, et olla kõlblikud, vastama 1. jaos sätestatud igat liiki turukõlblike varade üldistele kõlblikkuskriteeriumidele, välja arvatud artiklis 64 sätestatud erand tingimusel, et asjaomane tagamata võlainstrument on allutatud õigusaktiga.

2. Käesoleva alajao tähenduses tähendab õigusaktiga allutatus allutatust, mis põhineb emitendi suhtes kehtival õigusaktil ning mis kehtib sellise tagamata võlainstrumendi suhtes, mis ei ole allutatud asjaomase võlainstrumendi tingimuste kohaselt, st lepinguliselt allutatud.“;

12)

artikli 83 punkt a asendatakse järgmisega:

„a)

välise krediidihindamisasutuse emissioonireiting: see reiting tähistab välise krediidihindamisasutuse krediidikvaliteedi hinnangut, mis on antud kas emissiooni või – kui emissioonireiting samalt väliselt krediidihindamisasutuselt puudub – programmi või emissiooniseeria kohta, mille raames vara on emiteeritud. Välise krediidihindamisasutuse hinnang programmi või emissiooniseeria kohta on asjakohane ainult siis, kui see kehtib kõnesoleva kindla vara suhtes ning on välise krediidihindamisasutuse poolt selgelt ja ühemõtteliselt seotud asjaomase vara ISIN-koodiga ja teistsugust emissioonireitingut samalt krediidihindamisasutuselt ei ole olemas. Väliste krediidihindamisasutuste emissioonireitingute puhul ei erista eurosüsteem varade esialgseid tähtaegu.“;

13)

artiklis 104 lisatakse lõige 3a:

„3a. Alates 1. jaanuarist 2018 rakendavad RKPd mehhanismi tagamaks, et pärast seda kuupäeva algatatud krediidinõuete tagatiseks võtmisel on tasaarvestuse risk kõrvaldatud või oluliselt maandatud. Enne 1. jaanuarit 2018 algatatud krediidinõudeid, millele ei ole kohaldatud seda mehhanismi, võib võtta tagatiseks kuni 31. detsembrini 2019, tingimusel et kõik muud kõlblikkuskriteeriumid on täidetud.“;

14)

artiklit 120 muudetakse järgmiselt:

lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmistega:

„1. Eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku üldised aktsepteeritavuse kriteeriumid välistele krediidihindamisasutustele on järgmised:

a)	välised krediidihindamisasutused registreeritakse Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve poolt kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1060/2009;

välised krediidihindamisasutused peavad eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku tõhusa rakendamise tagamiseks täitma teatavaid operatsioonilisi nõudeid ja tagama asjakohase hõlmavuse. Välise krediidihindamisasutuse krediidihinnangut võib kasutada siis, kui eurosüsteemile on kättesaadav teave nende hinnangute kohta, aga ka selline teave, mille abil võrrelda ja seostada neid hinnanguid eurosüsteemi krediidikvaliteedi astmetega ning mida saab kasutada tulemusseire rakendamise eesmärgil vastavalt artiklile 126.

2. Eurosüsteem jätab endale õiguse otsustada, kas algatada reitinguagentuuri taotlusel eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku aktsepteerimismenetlus. Otsuse tegemisel võtab eurosüsteem muu hulgas arvesse seda, kas reitinguagentuur pakub kohast hõlmavust eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku tõhusaks kohaldamiseks kooskõlas IXa lisas sätestatud nõuetega.“;

lisatakse järgmine lõige 2a:

„2a. Pärast eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku aktsepteerimismenetluse algatamist uurib eurosüsteem kõiki täiendavaid andmeid, mida peetakse vajalikuks tagamaks eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku tõhus kohaldamine, sealhulgas välise krediidihindamisasutuse suutlikkust täita eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku tulemusseire kriteeriume ja eeskirju vastavalt IX lisas sätestatud nõuetele ning IXb lisas sätestatud erikriteeriumitele (kui need on kohaldatavad). Eurosüsteem jätab endale õiguse otsustada, kas välist krediidihindamisasutust eurosüsteemi krediidihindamisraamistikus aktsepteerida, võttes aluseks esitatud teabe ning enda nõuetelevastavuse hinnangu.“;

15)

artikli 122 lõike 3 punkt b asendatakse järgmisega:

„b)	pädeva asutuse ajakohastatud hinnang, millest nähtub kättesaadav teave kõikide asjaolude kohta, mis mõjutavad tagatiste sisereitingute kasutamist, ning kõikide asjaolude kohta, mis on seotud eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku tulemusseires kasutatavate andmetega;“;

16)

artikli 137 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Kohaldatakse neljanda osa II jaotises sätestatud üldisi kõlblikkuskriteeriume turukõlblikele varadele järgmiste erisustega:

a)	turukõlblikke varasid võib emiteerida, hoida ning nendega arveldada väljaspool EMPd;

b)	need võivad olla vääringustatud muudes vääringutes peale euro ning

c)	neil ei või olla kupongiväärtust, mille tulemuseks on negatiivne rahavoog.“;

17)

artikli 138 lõike 3 punkt a asendatakse järgmisega:

„a)

kui tegemist on märkimisväärse seosega osapoole ning EMP riikide maksustamisõigusega avaliku sektori üksuse vahel või kui võlainstrumendi garandiks on üks või mitu maksustamisõigusega EMP avaliku sektori üksust ja asjaomane garantii vastab artiklis 114 sätestatud nõuetele, kohaldades kõikidel juhtudel artikli 139 lõiget 1;“;

18)

artikli 139 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Osapool ei tohi kasutada eurosüsteemi krediidioperatsioonide tagatisena osapoole või osapoolega artikli 138 lõike 2 tähenduses märkimisväärselt seotud üksuse emiteeritud tagamata võlainstrumente, mis on täielikult tagatud ühe või mitme EMP maksustamisõigusega avaliku sektori üksuse poolt:

a)	vahetult ega

b)	kaudselt, kui nad kuuluvad tagatud võlakirjade kogumisse.“;

19)

artikli 141 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Osapool ei tohi tagatiseks esitada ega tagatisena kasutada krediidiasutuse või sellega märkimisväärselt seotud muu üksuse emiteeritud tagamata võlainstrumente, kui asjaomase krediidiasutuse või sellega märkimisväärselt seotud muu üksuse poolt emiteeritud tagatise väärtus ületab 2,5 % selle osapoole poolt tagatisena kasutatava vara koguväärtusest pärast väärtuskärbet. Nimetatud 2,5 % künnist kohaldatakse järgmistel juhtudel:

a)	kui selliste varade väärtus ei ületa pärast kohaldatavat väärtuskärbet 50 miljonit eurot või

b)	kui maksustamisõigusega avaliku sektori üksus on sellistele varadele andnud garantii, mis vastab artiklis 114 sätestatud nõuetele.“;

20)	artikkel 143 kustutatakse;

21)

lisatakse järgmine artikkel 144a:

„Artikkel 144a

Negatiivse rahavooga kõlblikud varad

1. RKPd näevad ette, et osapool jääb vastutavaks kõikide tema poolt esitatud või kasutatud kõlblike varadega seotud negatiivsete rahavoogude õigeaegse maksmise eest.

2. Kui osapool ei tee õigeaegselt makset vastavalt lõikele 1, võib eurosüsteem, ilma et oleks selleks kohustatud, asjaomase makse täita. RKPd näevad ette, et osapool maksab eurosüsteemile tema nõudmisel viivitamatult tagasi mis tahes negatiivse rahavoo summa, mille eurosüsteem oli maksnud, kuna osapool seda ei teinud. Kui osapool ei tee õigeaegselt makset vastavalt lõikele 1, on eurosüsteemil õigus debiteerida viivitamatult ja ilma eelnevalt hoiatamata summa, mis võrdub summaga, mille eurosüsteem on maksnud sellise osapoole eest:

a)	asjaomase osapoole maksemooduli kontolt TARGET2-s vastavalt suunise EKP/2012/27 II lisa artikli 36 lõikele 6 või

b)	arvelduspanga eelneval nõusolekul arvelduspanga TARGET2 maksemooduli kontolt, mida asjaomane osapool kasutab eurosüsteemi krediidioperatsioonideks, või

c)	mis tahes muult kontolt, mida võib kasutada eurosüsteemi rahapoliitika operatsioonideks ning mis kuulub RKPs asjaomasele osapoolele.

3. Eurosüsteemi poolt lõike 2 alusel makstud summa, mida osapool nõudmisel viivitamatult tagasi ei maksa ning mida eurosüsteem ei saa debiteerida mõnelt lõikes 2 nimetatud kontolt, loetakse eurosüsteemi krediidiks, mille suhtes on kohaldatav sanktsioon vastavalt artiklile 154.“;

22)

artikli 154 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

„a)

rahapoliitika pöördtehingute ja valuutavahetustehingute puhul artiklis 15 sätestatud kohustusi esitada piisav tagatis ning arveldada osapoolele jaotatud summad asjaomase operatsiooni tähtaja lõpuni, sealhulgas RKP poolt ennetähtaegselt lõpetatud operatsiooni tasumata summad operatsiooni järelejäänud tähtaja lõpuni.“;

23)

artikli 154 lõikele 1 lisatakse punkt e järgmiselt:

„e)	mis tahes maksekohustused vastavalt artikli 144a lõikele 3.“;

24)

artikli 156 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

„a)	määrati rahatrahv;“;

25)

artikli 156 lõike 4 punkt a asendatakse järgmisega:

„a)	määrati rahatrahv;“;

26)

artiklis 166 lisatakse lõige 4a järgmiselt:

„4a. RKP kohaldatavad lepingud või eeskirjad peavad tagama, et asukohariigi RKP-l on igal ajal õigus määrata rahatrahv, kui osapool tähtaegselt või muu sissenõutavaks muutumise korral ei tagasta või ei maksa osaliselt või täielikult mis tahes krediidisummat või tagasiostuhinda või ei kanna üle ostetud vara, kui artikli 166 lõikes 2 ei ole selle eest õiguskaitsevahendit ette nähtud. Rahatrahv arvutatakse vastavalt käesoleva suunise VII lisa I osa punkti 1 alapunktile a ning VII lisa I osa punktidele 2 ja 4, võttes arvesse rahasummat, mida osapool ei suuda maksta või tagastada, või varasid, mida osapool ei suuda üle kanda, ning nende kalendripäevade arvu, mille jooksul osapool ei maksnud, tagastanud ega kandnud üle.“;

27)	VII, VIII ja XII lisa muudetakse ning lisatakse uued lisad IXa ja IXb vastavalt käesoleva suunise lisale.

Artikkel 2

Jõustumine ja rakendamine

1. Käesolev suunis jõustub päeval, mil sellest teatatakse keskpankadele liikmesriikides, mille rahaühik on euro.

2. Keskpangad liikmesriikides, mille rahaühik on euro, võtavad meetmed, mis on vajalikud käesoleva suunise järgimiseks, ja kohaldavad neid alates 1. jaanuarist 2017. Nad teatavad EKP-le nende meetmetega seotud dokumentidest ja vahenditest hiljemalt 5. detsembriks 2016.

Artikkel 3

Adressaadid

Käesolev suunis on adresseeritud kõikidele eurosüsteemi keskpankadele.

Frankfurt Maini ääres, 2. november 2016

EKP nõukogu nimel

EKP president

Mario DRAGHI

(1) Euroopa Keskpanga 19. detsembri 2014. aasta suunis (EL) 2015/510 eurosüsteemi rahapoliitika raamistiku rakendamise kohta (EKP/2014/60) (ülddokumentatsiooni suunis) (ELT L 91, 2.4.2015, lk 3).

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190).

LISA

Suunise (EL) 2015/510 (EKP/2014/60) VII, VIII ja XII lisa muudetakse ning lisatakse uued lisad IXa ja IXb järgmiselt:

VII lisa punkti 1 alapunkt b asendatakse järgmisega:

„b)

artikli 154 lõike 1 punktis d või e sätestatud kohustuse rikkumise korral arvutatakse rahatrahv vastavalt rikkumise alguskuupäeval kehtinud laenamise püsivõimaluse intressimäärale, millele lisatakse 5 protsendipunkti. Artikli 154 lõike 1 punktis d või e sätestatud kohustuse korduva rikkumise korral 12-kuulise perioodi jooksul (alates esimese rikkumise päevast) suurendatakse trahvimäära täiendavalt 2,5 protsendipunkti võrra iga rikkumise eest.“;

VII lisa punkti 5 alapunkt a asendatakse järgmisega:

„a)

seitsmepäevast ajapikendust kohaldatakse, kui rikkumise põhjuseks oli väärtuse muutumine, ilma et oleks esitatud täiendavalt selliseid tagamata võlainstrumente ning ilma et oleks tagatiste kogumist tervikuna varasid eemaldatud, järgmistel alustel:

i)	juba esitatud tagamata võlainstrumentide väärtus on suurenenud või

ii)	tagatiste kogumi koguväärtus on vähenenud.

Sellisel juhul nõutakse osapoolelt oma koondtagatise või asjaomaste tagamata võlainstrumentide väärtuse kohandamist ajapikenduse jooksul, et tagada kohalduva piirangu järgimine.“;

VII lisa punkt 6 asendatakse järgmisega:

„6.

Kui osapool on esitanud teavet, mis mõjutab eurosüsteemi perspektiivist tema tagatise väärtust negatiivselt, arvestades artikli 145 lõiget 4, nt ebaõiget teavet kasutatud krediidinõude jääkväärtuse kohta, mis on või on olnud väär või vananenud, või kui osapool ei esita õigeaegselt andmeid vastavalt artikli 101 lõike 1 punkti a alapunktis iv nõutule, võetakse negatiivselt mõjutatud tagatise summat (väärtust) arvesse rahatrahvi arvutamisel vastavalt punktile 3 ning ajapikendus ei ole kohaldatav. Trahvi ei kohaldata, kui ebaõige teave parandatakse kohaldatava teatamisperioodi jooksul, nt krediidinõuete puhul järgmise pangapäeva jooksul vastavalt artikli 109 lõikele 2.“;

VII lisa punkt 7 asendatakse järgmisega:

„7.	Artikli 154 lõike 1 punktis d või e sätestatud kohustuste rikkumise korral arvutatakse rahatrahv, kohaldades trahvimäära punkti 1 alapunkti b kohaselt summale, mille ulatuses osapool kasutas ilma loata laenamise püsivõimalust või tagastamata eurosüsteemi krediiti.“;

VIII lisa muudetakse järgmiselt:

a)	pealkiri asendatakse järgmisega: „VARAGA TAGATUD VÄÄRTPABEREID KÄSITLEVATE LAENUANDMETE ARUANDLUSNÕUDED NING EUROSÜSTEEMI POOLT LAENUANDMETE TEABEHOIDLATE MÄÄRAMISE PROTSEDUUR“;

sissejuhatav lõik asendatakse järgmisega:

„Käesolevat lisa kohaldatakse täielike ja standarditud laenuandmete esitamise suhtes varaga tagatud väärtpabereid tagavate rahavoogusid tekitavate varade kogumi kohta vastavalt artiklile 78 ning selles nähakse ette eurosüsteemi poolt laenuandmete teabehoidlate määramise protseduur.“;

I osa punkt 1 asendatakse järgmisega:

„1.	Asjaomased osapooled peavad esitama laenuandmed eurosüsteemi määratud laenuandmete teabehoidlale. Laenuandmete teabehoidla avaldab need andmed elektrooniliselt.“;

Lisatakse järgmine IV osa:

„IV. LAENUANDMETE TEABEHOIDLATE MÄÄRAMINE

I. Määramise nõuded

1.	Määramiseks peavad laenuandmete teabehoidlad vastama kohalduvatele eurosüsteemi nõuetele, sealhulgas vaba juurdepääsu, andmete hõlmavuse, diskrimineerimise keelu, kohase juhtimisstruktuuri ja läbipaistvuse osa.

Seoses vaba juurdepääsu ja diskrimineerimise keelu nõuetega laenuandmete teabehoidla:

a)	ei või laenuandmetele juurdepääsu võimaldamisel teha ebaõiglaselt vahet andmekasutajate vahel;

b)	peab rakendama laenuandmetele juurdepääsu kriteeriume, mis on objektiivsed, erapooletud ja avalikult kättesaadavad;

c)	võib proportsionaalsuse nõude järgimiseks piirata juurdepääsu vaid vähimal võimalikul määral;

d)	peab kehtestama õiglased protseduurid nt seoses juurdepääsu keelamisega andmekasutajatele või andmeesitajatele;

e)	peab nii andmekasutajatele kui ka andmeesitajatele kõikides mõistlikes olukordades juurdepääsu võimaldamiseks omama vajalikku tehnilist suutlikkust, sealhulgas andmete varundamise protseduurid, andmete turvalisuse meetmed ning eriolukordades andmete taaste võimalused;

f)	ei või kehtestada andmekasutajatele laenuandmete väljastamise või väljavõtete eest hindu, mis on diskrimineerivad või piiravad kohatult juurdepääsu laenuandmetele.

Seoses andmete hõlmavuse nõudega laenuandmete teabehoidla:

peab kehtestama ja käitama usaldusväärseid tehnoloogilisi süsteeme ja tegevuskontrolle, mis võimaldavad tal käidelda laenuandmeid viisil, mis toetab eurosüsteemi laenuandmete esitamise nõudeid seoses kõlblike varadega, mille suhtes kehtivad artiklis 78 ja käesolevas lisas määratled laenuandmete avalikustamise nõuded;

b)	peab usaldusväärselt tõendama eurosüsteemile, et tema tehniline suutlikkus ja toimevõime võimaldavad tal saavutada olulise andmete hõlmavuse, kui talle peaks omistatama määratud laenuandmete teabehoidla staatus.

Seoses kohase juhtimisstruktuuri ja läbipaistvuse nõuetega laenuandmete teabehoidla:

a)	peab kehtestama juhtimiskorra, mis teenib läbipaistvust suurendades varaga tagatud väärtpaberite turu sidusrühmade huve;

b)	peab järjepidevuse ja korrakohase toimimise tagamiseks kehtestama selgelt dokumenteeritud juhtimiskorra, järgima kohaseid juhtimisstandardeid ja tagama jätkuvalt kohase organisatsioonistruktuuri ning

c)	peab võimaldama eurosüsteemile piisava juurdepääsu dokumentidele ning abiteabele, et oleks võimalik jooksvalt seirata laenuandmete teabehoidla juhtimisstruktuuri jätkuvat kohasust.

II. Määramise ja volituste tühistamise protseduurid

Taotlus eurosüsteemi poolt laenuandmete teabehoidlaks määramiseks tuleb esitada EKP riskihalduse direktoraadile. Taotluses tuleb esitada kohased põhjendused ning täielik tõendav dokumentatsioon, millest nähtub, et taotleja vastab käesolevas suunises laenuandmete teabehoidlale esitatavatele nõuetele. Taotlus, põhjendused ja tõendav dokumentatsioon tuleb esitada kirjalikult ning alati võimaluse korral elektrooniliselt.

2.	EKP hindab 25 tööpäeva jooksul taotluse saamisest, kas see on täielik. Kui taotlus ei ole täielik, määrab EKP tähtaja, mille jooksul laenuandmete teabehoidlal tuleb esitada täiendav teave.

3.	Kui EKP on kindlaks teinud, et taotlus on täielik, teatab ta sellest laenuandmete teabehoidlale.

EKP kontrollib laenuandmete teabehoidla esitatud määramistaotluse alusel tema vastavust käesolevas suunises sätestatud nõuetele mõistliku aja jooksul vastavalt punktile 6. Läbivaatamise käigus võib eurosüsteem nõuda laenuandmete teabehoidlalt ühe või mitme reaalajas interaktiivse demonstratsiooni korraldamist koos eurosüsteemi personaliga, et näitlikustada laenuandmete teabehoidla tehnilist suutlikkust seoses nõuetega, mis on sätestatud IV osa I punkti alapunktides 2 ja 3. Kui nõutakse sellise demonstratsiooni korraldamist, loetakse see taotlemismenetluse kohustuslikuks osaks.

5.	Eurosüsteem võib pikendada uurimisperioodi 20 tööpäeva võrra, kui ta peab vajalikuks täiendavat selgitust või nõuab demonstratsiooni vastavalt punktile 4.

6.	Eurosüsteem püüab teha põhjendatud otsuse määramise või sellest keeldumise kohta punktis 3 nimetatud teate saatmisest 60 tööpäeva jooksul või punkti 5 kohaldamisel 80 tööpäeva jooksul.

7.	Eurosüsteem teatab punkti 6 alusel otsuse tegemisest viie tööpäeva jooksul asjaomasele laenuandmete teabehoidlale. Kui eurosüsteem keeldub laenuandmete teabehoidlaks määramisest või tühistab laenuandmete teabehoidlaks määramise, esitab ta teates selle põhjendused.

8.	Eurosüsteemi poolt punkti 6 kohaselt tehtud otsus jõustub viiendal tööpäeval pärast sellest teatamist vastavalt punktile 7.

9.	Määratud laenuandmete teabehoidla peab ilma kohatu viivituseta teatama eurosüsteemile igast olulisest muudatusest määramise nõuetele vastavuse osas.

10.

Eurosüsteem tühistab laenuandmete teabehoidlaks määramise, kui laenuandmete teabehoidla:

a)	on saavutanud määramise valeandmeid esitades või mõnel muul ebaausal teel või

b)	ei vasta enam määramise aluseks olnud nõuetele.

11.

Otsus laenuandmete teabehoidlaks määramise tühistamise kohta jõustub viivitamatult. Varaga tagatud väärtpaberid, mille laenuandmed tehti kättesaadavaks selle laenuandmete teabehoidla kaudu, mille määramine on vastavalt punktile 10 tühistatud, võivad kõikide muude nõuete täidetuse korral jääda kõlblikuks eurosüsteemi krediidioperatsioonide tagatiseks:

a)	kuni I osa punktis 3 sätestatud laenuandmete aruandluspäevani või

b)	kui alapunktis a lubatud tähtaeg on laenuandmeid esitavale üksusele tehniliselt ebamõistlik ning I osa punktis 3 sätestatud aruandluspäevaks on kõlblikkust hindavale RKP-le esitatud kirjalik selgitus, siis kolm kuud punkti 10 alusel otsuse tegemisest.

Pärast selle tähtaja möödumist tuleb selliste varaga tagatud väärtpaberite laenuandmed teha kättesaadavaks määratud laenuandmete teabehoidla kaudu vastavalt kohaldatavatele eurosüsteemi nõuetele.

12.	Eurosüsteem avaldab käesoleva suunise alusel määratud laenuandmete teabehoidlate nimekirja EKP veebilehel. Nimekiri ajakohastatakse viie tööpäeva jooksul punktis 6 või 10 nimetatud otsuse vastuvõtmisest.“;

lisatakse järgmine IXa lisa:

„IXa LISA

Väliste krediidihindamisasutuste miinimumhõlmavuse nõuded eurosüsteemi krediidihindamisraamistikus

Käesolevat lisa kohaldatakse reitinguagentuuri aktsepteerimisele eurosüsteemi krediidihindamisraamistikus välise krediidihindamisasutusena vastavalt artikli 120 lõikele 2.

1. HÕLMAVUSE NÕUDED

Jooksva hõlmavuse osas peavad reitinguagentuurid pakkuma neljast varaklassist a) katmata pangavõlakirjad, b) ettevõtlussektori võlakirjad, c) kaetud võlakirjad ja d) varaga tagatud väärtpaberid vähemalt igas kolmes varaklassis järgmist minimaalset hõlmavust:

i)	10 % kõikidest kõlblikest euroala varadest, mis on arvutatud reitinguga varade ja reitinguga emitentide alusel, välja arvatud varaga tagatud väärtpaberite osas, mille puhul kehtib vaid reitinguga varade hõlmamise nõue;

ii)	20 % kõikidest kõlblikest euroala varadest, mis on arvutatud laekuvate nimiväärtuste alusel;

iii)	reitinguagentuur peab vähemalt 2/3 nende euroala riikide osas, millel on kõlblikke varasid vastavates varaklassides, pakkuma reitinguga varade, reitinguga emitentide või reitinguga nimiväärtuste nõutavat hõlmavust vastavalt punktidele i ja ii.

Reitinguagentuur peab andma riigireitingu vähemalt kõikidele euroala riikidele, kus ta hindab vähemalt ühte punktis 1 nimetatud varaklassi kuuluvat vara, välja arvatud varade puhul, mille osas eurosüsteem peab vastava riigi riskihinnangut ebaoluliseks seoses reitinguagentuuri poolt emissioonile, emitendile või garandile antava reitinguga.

Ajaloolise hõlmavuse osas peab reitinguagentuur vastama vähemalt 80 %-le punktides 1 ja 2 esitatud miinimumhõlmavuse nõuetest viimasel kolmel aastal enne taotluse esitamist eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku tunnustuse saamiseks ning peab vastama neile nõuetele 100 % taotlemise ajal ning kogu eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku tunnustuse kehtivuse ajal.

2. HÕLMAVUSE ARVUTAMINE

1.	Hõlmavus arvutatakse krediidireitingute alusel, mille reitinguagentuur on andnud või kinnitanud vastavalt määrusele (EÜ) nr 1060/2009 ning mis vastavad kõikidele muudele eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku nõuetele.

2.	Vastava reitinguagentuuri hõlmavus põhineb eurosüsteemi rahapoliitika operatsioonideks kõlblike varade krediidireitingutel ning arvutatakse kooskõlas artiklis 84 sätestatud prioriteetsuse eeskirjadega, võttes arvesse ainult selle reitinguagentuuri krediidireitinguid.

Selle reitinguagentuuri miinimumhõlmavuse arvutamisel, mida ei ole veel eurosüsteemi krediidihindamisraamistikus tunnustatud, võtab eurosüsteem arvesse ka asjakohaseid krediidireitinguid varadele, mis on ei ole kõlblikud, kuna puudub eurosüsteemi krediidihindamisraamistikus tunnustatud välise krediidihindamisasutuse reiting.

3. NÕUETELE VASTAVUSE ÜLEVAATAMINE

1.	Aktsepteeritud väliste krediidihindamisasutuste vastavus hõlmavuse nõuetele vaadatakse üle kord aastas.

2.	Mittevastavuse korral hõlmavuse nõuetele võib määrata sanktsiooni vastavalt eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku eeskirjadele ja menetlustele.“;

lisatakse järgmine IXb lisa:

„IXb LISA

Eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku miinimumnõuded tagatud võlakirjade uue emissiooni aruandele ja tagatud võlakirjade seirearuandele

1. SISSEJUHATUS

Eurosüsteemi krediidihindamisraamistikus peavad välised krediidihindamisasutused artikli 120 lõike 2a kohaselt vastama konkreetsetele operatsioonilistele nõuetele tagatud võlakirjade osas alates 1. juulist 2017. Sealhulgas peavad välised krediidihindamisasutused:

a)	selgitama uusi hinnatud tagatud võlakirjade programme avalikult kättesaadavas reitinguaruandes ning

b)	igas kvartalis avalikustama tagatud võlakirjade seirearuanded.

Käesolevas lisas sätestatakse nende miinimumnõuete üksikasjad.

Nende nõuete järgimist väliste krediidihindamisasutuste poolt kontrollitakse korrapäraselt. Kui konkreetse tagatud võlakirjade programmi osas ei ole kriteeriumid täidetud, võib eurosüsteem otsustada, et asjaomase tagatud võlakirjade programmi avalik(ud) krediidireiting(ud) ei vasta eurosüsteemi krediidihindamisraamistiku rangetele krediidistandarditele. Seega ei või asjaomast välise krediidihindamisasutuse avalikku krediidireitingut kasutada konkreetse tagatud võlakirjade programmi raames emiteeritud turukõlblike varade krediidikvaliteedi nõuetele vastavuse tuvastamiseks.

2. MIINIMUMNÕUDED

Punkti 1 alapunktis a nimetatud avalikult kättesaadavad reitinguaruanded (uue emissiooni aruanded) peavad sisaldama programmi põhjalikku struktuuriliste ja õiguslike aspektide analüüsi, üksikasjalikku hinnangut tagatiste kogumi kohta, refinantseerimise ja tururiski analüüsi, tehinguosaliste analüüsi, välise krediidihindamisasutuse eeldusi ja mõõdikuid ning kõigi muude tehingu oluliste üksikasjade analüüsi.

Väline krediidihindamisasutus peab avaldama punkti 1 alapunktis b nimetatud seirearuanded kaheksa nädala jooksul iga kvartali lõpust. Seirearuanne peab sisaldama järgmist teavet.

i)	Välise krediidihindamisasutuse mõõdikud, sealhulgas viimased kättesaadavad dünaamilised mõõdikud, mida on kasutatud krediidireitingu kindlaksmääramisel. Kui kuupäev, millele nimetatud mõõdikud viitavad, erineb aruande avaldamise kuupäevast, tuleb ära tuua mõõdikute viidatav kuupäev.

ii)	Programmi ülevaade, milles peavad kajastuma vähemalt tasumata varad ja kohustused, emitent ja teised tehingu võtmeosalised, peamise tagatise varaliik, programmile kohaldatav õigusraamistik ning programmi ja emitendi krediidireiting.

iii)	Ületagatuse tasemed, sealhulgas jooksev ja kasutamata ületagatus.

iv)

Varade-kohustuste profiil, sealhulgas tagatud võlakirjade tähtaja liik, nt põhisumma tähtaegse tagasimaksega, edasilükatava tagasimaksega või vahendatud maksetega võlakirjad, tagatud võlakirjade ja tagatiste kogumi kaalutud keskmine tähtaeg ning teave intressimäärade ja vääringute mittevastavuse kohta.

v)	Aruande avalikustamise ajal kehtinud intressimäära ja välisvaluuta vahetustehingud, sealhulgas vahetustehingu osapoole nimed ning kättesaadavuse korral nende juriidilise isiku tunnused.

vi)	Valuutade jaotus, sealhulgas jaotus väärtuse alusel nii tagatiste kogumi kui ka üksikute võlakirjade tasandil.

vii)	Tagatiste kogumi varad, sealhulgas varade bilanss, varade liigid, laenude arv ja keskmine suurus, teenindamise ajalugu, tähtaeg, laenu-väärtuse suhted, geograafiline jaotus ning hilinenud maksete jaotus.

viii)

Tagatiste kogumi alusvara, sealhulgas varade bilanss.

ix)	Kõikide programmi krediidireitinguga varade loetelu, nende rahvusvahelise väärtpaberite identifitseerimisnumbriga (ISIN-kood) identifitseeritult. Selle teabe võib avalikustada ka välise krediidihindamisasutuse veebilehel avaldatavas eraldi allalaaditavas failis.

x)	Seirearuande koostamisel kasutatud andmete määratlused ja allikad. Selle teabe võib avalikustada ka välise krediidihindamisasutuse veebilehel avaldatavas eraldi allalaaditavas failis.“;

XII lisa VI osa muudetakse järgmiselt:

tabel 1 asendatakse järgmisega:

„Tabel 1

Tehingutes kasutatav turustatav alusvara

Omadused

Nimetus	Vara klass	Lunastamiskuupäev	Kupong	Kupongi sagedus	Järelejäänud tähtaeg	Turuväärtuse allahindlus
Vara A	UCITS nõuetele vastav jumbo-tüüpi võlakiri	30.8.2018	Fikseeritud määraga	6 kuud	4 aastat	2,50 %
Vara B	Keskvalitsuse võlakiri	19.11.2018	Muutuva määraga	12 kuud	4 aastat	0,50 %
Vara C	Äriühingu võlakiri	12.5.2025	Nullmääraga		>10 aastat	13,00 %

Hinnad protsentides (sh kogunenud intress) (*1)

30.7.2014	31.7.2014	1.8.2014	4.8.2014	5.8.2014	6.8.2014	7.8.2014
101,61	101,21	99,50	99,97	99,73	100,01	100,12
	98,12	97,95	98,15	98,56	98,59	98,57
					53,71	53,62

vahepealkirjale „MÄRGISTATUD TAGATISTE HALDUSSÜSTEEM“ järgnev punkt 1 asendatakse järgmisega:

„1.

30. juulil 2014 sõlmib osapool tagasiostutehingu RKPga, kes ostab 50,6 miljoni euro eest vara A. Vara A on UCITS nõuetele vastav fikseeritud kupongimääraga jumbo-tüüpi tagatud pangavõlakiri, mille tähtpäev on 30. august 2018 ning millele on määratud krediidikvaliteedi astmed 1-2. Seega on selle järelejäänud tähtaeg neli aastat, mis eeldab 2,5 % suurust väärtuskärbet. Kõnealusel päeval on vara A turuhind vaadeldaval turul 101,61 %, mis hõlmab kogunenud kupongiintressi. Osapool peab esitama sellises koguses vara A, et pärast 2,5 % suurust väärtuskärbet oleks selle väärtus suurem kui jaotatud 50 miljonit eurot. Seega esitab osapool vara A nominaalväärtusega 50,6 miljonit eurot, mille kohandatud turuväärtus kõnealusel päeval on 50 129 294 eurot.“

(*1) Konkreetse hindamispäeva kohta esitatud hinnad vastavad kõnealusele hindamispäevale eelneva pangapäeva kõige tüüpilisemale hinnale.“;

		ISSN 1977-0650
Euroopa Liidu Teataja		L 344

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	59. köide 17. detsember 2016

Sisukord		I Seadusandlikud aktid	Lehekülg
		DIREKTIIVID
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/2284, 14. detsember 2016, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ ( 1 )	1

	II Muud kui seadusandlikud aktid
	MÄÄRUSED
*	Nõukogu määrus (EL) 2016/2285, 12. detsember 2016, millega kehtestatakse 2017. ja 2018. aastaks liidu kalalaevadele püügivõimalused teatavate süvamere kalavarude osas ja muudetakse määrust (EL) 2016/72	32
*	Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2016/2286, 15. detsember 2016, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad, mis käsitlevad mõistliku kasutamise poliitika rakendamist, jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamise jätkusuutlikkuse hindamise metoodikat ja rändlusteenuse osutaja poolt sellise hindamise eesmärgil esitatavat taotlust ( 1 )	46
*	Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2016/2287, 16. detsember 2016, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 431/2008, millega avatakse külmutatud veiseliha impordi tariifikvoot ja nähakse ette selle haldamine, ning rakendusmäärust (EL) nr 593/2013, millega avatakse värske, jahutatud ja külmutatud kõrgekvaliteedilise veiseliha ning külmutatud pühvliliha tariifikvoodid ja sätestatakse nende haldamine	63
*	Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2016/2288, 16. detsember 2016, millega kiidetakse heaks olemasoleva toimeaine piperonüülbutoksiidi kasutamine tooteliiki 18 kuuluvates biotsiidides ( 1 )	65
*	Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2016/2289, 16. detsember 2016, millega kiidetakse heaks toimeaine epsilon-momfluorotriini kasutamine tooteliiki 18 kuuluvates biotsiidides ( 1 )	68
*	Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2016/2290, 16. detsember 2016, millega kiidetakse heaks olemasoleva toimeaine peräädikhappe kasutamine tooteliikidesse 11 ja 12 kuuluvates biotsiidides ( 1 )	71
*	Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2016/2291, 16. detsember 2016, millega kiidetakse heaks toimeaine L(+)-piimhappe kasutamine tooteliiki 1 kuuluvates biotsiidides ( 1 )	74
*	Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2016/2292, 16. detsember 2016, milles sätestatakse kõne mobiilsidevõrgus lõpetamise maksimaalsete tasude kogu liidu kaalutud keskmine ja tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2015/2352 ( 1 )	77
*	Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2016/2293, 16. detsember 2016, millega muudetakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 (tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta) I lisa	79
	Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2016/2294, 16. detsember 2016, millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril	81
	OTSUSED
*	Komisjoni rakendusotsus (EL) 2016/2295, 16. detsember 2016, millega muudetakse otsuseid 2000/518/EÜ, 2002/2/EÜ, 2003/490/EÜ, 2003/821/EÜ, 2004/411/EÜ, 2008/393/EÜ, 2010/146/EL, 2010/625/EL ja 2011/61/EL ning rakendusotsuseid 2012/484/EL ja 2013/65/EL isikuandmete piisava kaitse kohta teatavates riikides vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ artikli 25 lõikele 6 (teatavaks tehtud numbri C(2016) 8353) ( 1 )	83
*	Komisjoni rakendusotsus (EL) 2016/2296, 16. detsember 2016, millega luuakse sõltumatute ekspertide rühm, kes on määratud ühtse Euroopa taeva tulemuslikkuse hindamise asutuseks	92
*	Komisjoni rakendusotsus (EL) 2016/2297, 16. detsember 2016, millega muudetakse otsuseid 2001/497/EÜ ja 2010/87/EL kolmandatesse riikidesse isikuandmete edastamise lepingu tüüptingimuste ja nende riikide volitatud töötajate kohta, kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ (teatavaks tehtud numbri C(2016) 8471 all) ( 1 )	100
	SUUNISED
*	Euroopa Keskpanga suunis (EL) 2016/2298, 2. november 2016, millega muudetakse suunist (EL) 2015/510 eurosüsteemi rahapoliitika raamistiku rakendamise kohta (EKP/2016/31)	102
*	Euroopa Keskpanga suunis (EL) 2016/2299, 2. november 2016, millega muudetakse suunist (EL) 2016/65 eurosüsteemi rahapoliitika raamistiku rakendamisel kohaldatavate väärtuskärbete kohta (EKP/2016/32)	117
*	Euroopa Keskpanga suunis (EL) 2016/2300, 2. november 2016, millega muudetakse suunist EKP/2014/31 täiendavate ajutiste meetmete kohta seoses eurosüsteemi refinantseerimisoperatsioonide ja tagatise kõlblikkusega (EKP/2016/33)	123

(eurot 100 kg kohta)
CN-kood	Kolmanda riigi kood (1)	Kindel impordiväärtus
0702 00 00	MA	99,7
	SN	241,4
	TN	269,5
	TR	111,3
	ZZ	180,5
0707 00 05	MA	79,2
	TR	154,2
	ZZ	116,7
0709 93 10	MA	150,3
	TR	167,9
	ZZ	159,1
0805 10 20	IL	126,4
	TR	73,7
	ZZ	100,1
0805 20 10	MA	70,4
0805 20 10	ZZ	70,4
0805 20 30 , 0805 20 50 , 0805 20 70 , 0805 20 90	IL	113,5
	JM	125,0
	MA	74,5
	TR	76,2
	ZZ	97,3
0805 50 10	AR	76,7
	TR	88,5
	ZZ	82,6
0808 10 80	US	132,4
0808 10 80	ZZ	132,4
0808 30 90	CN	94,8
0808 30 90	ZZ	94,8

		Väärtuskärpe liigid
Krediidikvaliteet	Järelejäänud tähtaeg (aastates) (*1)	I liik		II liik		III liik		IV liik
Krediidikvaliteet	Järelejäänud tähtaeg (aastates) (*1)	Fikseeritud kupongimäär	Nullkupongimäär	Fikseeritud kupongimäär	Nullkupongimäär	Fikseeritud kupongimäär	Nullkupongimäär	Fikseeritud kupongimäär	Nullkupongimäär
Astmed 1 ja 2	[0-1)	0,5	0,5	1,0	1,0	1,0	1,0	7,5	7,5
	[1-3)	1,0	2,0	1,5	2,5	2,0	3,0	10,0	10,5
	[3-5)	1,5	2,5	2,5	3,5	3,0	4,5	13,0	13,5
	[5-7)	2,0	3,0	3,5	4,5	4,5	6,0	14,5	15,5
	[7-10)	3,0	4,0	4,5	6,5	6,0	8,0	16,5	18,0
	[10,∞)	5,0	7,0	8,0	10,5	9,0	13,0	20,0	25,5
		Väärtuskärpe liigid
Krediidikvaliteet	Järelejäänud tähtaeg (aastates) (*1)	I liik		II liik		III liik		IV liik
Krediidikvaliteet	Järelejäänud tähtaeg (aastates) (*1)	Fikseeritud kupongimäär	Nullkupongimäär	Fikseeritud kupongimäär	Nullkupongimäär	Fikseeritud kupongimäär	Nullkupongimäär	Fikseeritud kupongimäär	Nullkupongimäär
Aste 3	[0-1)	6,0	6,0	7,0	7,0	8,0	8,0	13,0	13,0
	[1-3)	7,0	8,0	9,5	13,5	14,5	15,0	22,5	25,0
	[3-5)	9,0	10,0	13,5	18,5	20,5	23,5	28,0	32,5
	[5-7)	10,0	11,5	14,0	20,0	23,0	28,0	30,5	35,0
	[7-10)	11,5	13,0	16,0	24,5	24,0	30,0	31,0	37,0
	[10,∞)	13,0	16,0	19,0	29,5	24,5	32,0	31,5	38,0

		Parandused
	*	Nõukogu 17. oktoobri 2016. aasta otsuse (EL) 2016/1877 (seisukoha kohta, mis võetakse Euroopa Liidu nimel ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni rahvusvahelisel maanteeveol töötava sõiduki meeskonna töö alase Euroopa kokkuleppe (AETR) eksperdirühmas ja maanteetranspordi töörühmas) parandus ( ELT L 288, 22.10.2016 )	126

		V liik
Krediidikvaliteet	Kaalutud keskmine tähtaeg (*2)	Väärtuskärbe
Astmed 1 ja 2 (AAA kuni A-)	[0-1)	4,0
	[1-3)	4,5
	[3-5)	5,0
	[5-7)	9,0
	[7-10)	13,0
	[10,∞)	20,0

		Hindamismetoodika
Krediidikvaliteet	Järelejäänud tähtaeg (aastates) (*3)	Fikseeritud intressimakse ja RKP määratud teoreetilisel summal põhinev hindlus	Fikseeritud intressimakse ja RKP määratud tasumata summal põhinev hindlus
Astmed 1 ja 2 (AAA kuni A-)	[0-1)	10,0	12,0
	[1-3)	12,0	16,0
	[3-5)	14,0	21,0
	[5-7)	17,0	27,0
	[7-10)	22,0	35,0
	[10,∞)	30,0	45,0
		Hindamismetoodika
Krediidikvaliteet	Järelejäänud tähtaeg (aastates) (*3)	Fikseeritud intressimakse ja RKP määratud teoreetilisel summal põhinev hindlus	Fikseeritud intressimakse ja RKP määratud tasumata summal põhinev hindlus
Aste 3 (BBB+ kuni BBB-)	[0-1)	17,0	19,0
	[1-3)	28,5	33,5
	[3-5)	36,0	45,0
	[5-7)	37,5	50,5
	[7-10)	38,5	56,5
	[10,∞)	40,0	63,0

Kaalutud keskmine tähtaeg	Väärtuskärbe
0–1	6,0
1–3	9,0
3–5	13,0
5–7	15,0
7–10	18,0
>10	30,0“


	(1) EMPs kohaldatav tekst