29.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 262/1

(1)

Vastavalt määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 50 lõike 2 punktile a avaldati Euroopa Liidu Teatajas Itaalia taotlus registreerida nimetus „Culurgionis d'Ogliastra“ (2).

(2)

Kuna komisjon ei ole saanud ühtegi määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 51 kohast vastuväidet, tuleks nimetus „Culurgionis d'Ogliastra“ registreerida,

29.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 262/3

(1)

Vastavalt määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 50 lõike 2 punktile a avaldati Euroopa Liidu Teatajas Itaalia taotlus registreerida nimetus „Pizzoccheri della Valtellina“ (2).

(2)

Kuna komisjon ei ole saanud ühtegi määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 51 kohast vastuväidet, tuleks nimetus „Pizzoccheri della Valtellina“ registreerida,

29.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 262/4

(1)

Komisjon võttis 23. märtsil 2006. aastal vastu määruse (EÜ) nr 553/2006, (2) millega kehtestati teatavate Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „HRV“ või „Hiina“) ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite (edaspidi „jalatsid“) impordi suhtes ajutised dumpinguvastased tollimaksud (edaspidi „ajutine määrus“).

(2)

Määrusega (EÜ) nr 1472/2006 (3) (edaspidi „määrus (EÜ) nr 1472/2006“ või „vaidlustatud määrus“) kehtestas nõukogu Vietnamist ja HRVst pärit teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes kaheks aastaks lõplikud dumpinguvastased tollimaksud vahemikus 9,7–16,5 %.

(3)

Määrusega (EÜ) nr 388/2008 (4) laiendas nõukogu teatavate HRVst pärit nahast pealsetega jalatsite impordi kohta kehtestatud lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid Macau erihalduspiirkonnast [Termin on muutunud. Vana termin on „Aomeni erihalduspiirkond“] lähetatud impordile olenemata sellest, kas need imporditud tooted on deklareeritud Macau erihalduspiirkonnast pärinevatena või mitte.

(4)

Lisaks 3. oktoobril 2008. aastal algatatud aegumise läbivaatamisele (5) pikendas nõukogu dumpinguvastaste meetmete kehtivust rakendusmäärusega (EL) nr 1294/2009 (6) veel 15 kuu võrra, st kuni 31. märtsini 2011, mil meetmed kaotasid kehtivuse (edaspidi „rakendusmäärus (EL) nr 1294/2009“).

(5)

Äriühingud Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd ja Risen Footwear (HK) Co Ltd ning samuti äriühing Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd (edaspidi „apellandid“) esitasid vaidlustatud määruse kohta hagid Esimese Astme Kohtule (nüüd: Euroopa Liidu Üldkohus). Üldkohus jättis need hagid rahuldamata 4. märtsi 2010. aasta otsusega kohtuasjas T-401/06: Brosmann Footwear (HK) jt vs. nõukogu (EKL 2010, lk II-671) ning 4. märtsi 2010. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T-407/06 ja T-408/06: Zhejiang Aokang Shoes ja Wenzhou Taima Shoes vs. nõukogu (EKL 2010, lk II-747).

(6)

Apellandid kaebasid need otsused edasi. Euroopa Kohus tühistas 2. veebruaril 2012. aastal kohtuasjas C-249/10 P: Brosmann jt ja 15. novembril 2012. aastal kohtuasjas C-247/10 P: Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd tehtud otsustega (edaspidi „Brosmanni ja Aokangi kohtuotsused“) need otsused. Euroopa Kohus leidis, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas, et komisjonil ei olnud kohustust vaadata läbi alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktidele b ja c tuginevaid turumajandusliku kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimisse kaasamata ettevõtjad (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 36 ning kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punktid 29 ja 32).

(7)

Seejärel tegi Euroopa Kohus ise asjas otsuse. Kohus sedastas, et „[…] komisjon oleks pidanud kontrollima apellantide poolt talle algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c alusel esitatud dokumenteeritud taotlusi, et vaidlusaluses määruses käsitletud dumpinguvastase menetluse raames kohaldataks neile turumajanduslikku kohtlemist. Seejärel tuleb tunnistada, et ei ole välistatud, et sellise uurimise tagajärjel oleks neile määratud lõplik dumpinguvastane tollimaks, mis erineb neile vaidlusaluse määruse artikli 1 lõike 3 alusel kehtestatud 16,5 % suurusest tollimaksust. Nimelt ilmneb samast sättest, et vaid ühele valimisse kaasatud Hiina ettevõtjale, kellele kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, määrati lõplikuks dumpinguvastaseks tollimaksuks 9,7 %. Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 38, oleks juhul, kui komisjon oleks tuvastanud, et ka apellantide suhtes kehtivad turumajanduse tingimused, tulnud nende suhtes olukorras, kus neile ei olnud võimalik arvutada individuaalset dumpinguvastast tollimaksu, kohaldada viimati mainitud määra“ (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 42 ja kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punkt 36).

(8)

Selle tulemusel tühistas kohus vaidlustatud määruse selles osas, mis puudutas apellante.

(9)

2013. aasta oktoobris kuulutas komisjon Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises, (7) et ta on otsustanud taasalustada dumpinguvastast menetlust täpselt sellest punktist, kus tekkis õigusvastasus, ning uurida, kas turumajanduslikud tingimused kehtisid apellantide suhtes ajavahemikus 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005, ning kutsus huvitatud isikuid endast teada andma.

(10)

2014. aasta märtsis lükkas nõukogu oma rakendusotsusega 2014/149/EL (8) tagasi komisjoni ettepaneku võtta vastu nõukogu rakendusmäärus, millega kehtestatakse uuesti lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit ning äriühingute Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd, Risen Footwear (HK) Co Ltd ja Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd toodetud nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, ning lõpetas nimetatud tootjatega seotud menetlused. Nõukogu oli seisukohal, et neil importijatel, kellele pädevad riiklikud ametiasutused olid vastavalt nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92 (9) (edaspidi „ühenduse tolliseadustik“) artiklile 236 hüvitanud asjaomased tollimaksud ning kes olid ostnud jalatseid eksportivatelt tootjatelt, on tollimaksude kogumise suhtes õiguspärased ootused vastavalt vaidlustatud määruse artikli 1 lõikele 4, millega muudeti ühenduse tolliseadustiku sätted, (10) ning eelkõige selle artiklit 221.

(11)

Kolm asjaomase toote importijat, C&J Clark International Ltd (edaspidi „Clark“), Puma SE (edaspidi „Puma“) ja Timberland Europe B.V (edaspidi „Timberland“) (edaspidi „asjaomased importijad“), vaidlustasid teatavate Hiinast ja Vietnamist pärit jalatsite impordile kehtestatud dumpinguvastased meetmed, viidates oma riiklikes kohtutes põhjendustes 5–7 nimetatud kohtupraktikale, millega anti asi eelotsuse tegemiseks Euroopa Kohtule.

(12)

Euroopa Kohus tunnistas liidetud kohtuasjades C-659/13 C & J Clark International Limited ja C-34/14 Puma SE määruse (EÜ) nr 1472/2006 ja rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009 kehtetuks, kuna Euroopa Komisjon ei vaadanud läbi turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimisse mittekuuluvad HRV ja Vietnami eksportivad tootjad (edaspidi „kohtuotsused“), mis on vastuolus nõukogu määruse (EÜ) nr 384/96 (11) artikli 2 lõike 7 punktis b ja artikli 9 lõikes 5 sätestatud nõuetega.

(13)

Kolmandas kohtuasjas C-571/14 Timberland Europe BV versus Inspecteur van de Belastingdienst, kantoor Rotterdam Rijnmond otsustas Euroopa Kohus 11. aprillil 2016 kohtuasja riikliku kohtu palvel oma kohtuasjade registrist kustutada.

(14)

ELi toimimise lepingu artiklis 266 nõutakse institutsioonidelt Euroopa Kohtu otsuste täitmiseks vajalike meetmete võtmist. Institutsioonide vastuvõetud akti tühistamise korral haldusmenetluse käigus, nagu seda on dumpinguvastane menetlus, tähendab Euroopa Kohtu otsuse täitmine tühistatud akti asendamist uue aktiga, millest on kõrvaldatud Euroopa Kohtu määratletud õigusvastasus (12).

(15)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib tühistatud akti asendamise eesmärgil toimuvat menetlust jätkata hetkest, mil see õigusvastasus aset leidis (13). See tähendab eelkõige, et olukorras, kus haldusmenetluse lõpetamise akt tühistatakse, ei pruugi see tühistamine tingimata mõjutada ettevalmistavaid akte, näiteks dumpinguvastase menetluse algatamist käsitlevat akti. Olukorras, kus tühistatakse määrus, millega kehtestati lõplikud dumpinguvastased meetmed, tähendab see seda, et pärast tühistamist on dumpinguvastane menetlus ikka veel pooleli, sest akt, millega kõnealune dumpinguvastane menetlus lõpetati, on liidu õiguskorrast kadunud, (14) välja arvatud juhul, kui õigusvastasus tekkis menetluse algatamise etapis.

(16)

Peale asjaolu, et institutsioonid ei vaadanud läbi turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimisse mittekuuluvad Hiina ja Vietnami eksportivad tootjad, jäävad kõik muud määruses (EÜ) nr 1472/2006 ja rakendusmääruses (EL) nr 1294/2009 tehtud järeldused kehtima.

(17)

Antud juhul tekkis õigusvastasus pärast menetluse algatamist. Sellest tulenevalt otsustas komisjon jätkata kõnealust dumpinguvastast menetlust, mis oli pärast kohtuotsust pooleli selles punktis, kus tekkis õigusvastasus, ning kontrollida, kas asjaomaste eksportivate tootjate suhtes kehtisid turumajanduslikud tingimused ajavahemikul 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005, mis oli uurimisperiood põhjendustes (1) ja (2) osutatud lõplike tollimaksude kehtestamiseni viinud uurimises („esialgne uurimine“). Komisjon uuris juhtudel, kui see oli asjakohane, kas asjaomased eksportivad tootjad vastasid enne nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 (15) jõustumist kehtinud alusmääruse redaktsiooni („muutmiseelne alusmäärus“) (16) artikli 9 lõike 5 kohastele individuaalse kohtlemise nõuetele.

(18)

Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1395, (17) kehtestas komisjon uuesti lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ja nõudis lõplikult sisse ajutise tollimaksu äriühingute Clark ja Puma teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, mis on pärit Hiina Rahvavabariigist ning toodetud kolmeteistkümne Hiina eksportiva tootja poolt, kes esitasid turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlused selle uurimise ajal, mille tulemusena kehtestati lõplikud dumpinguvastased tollimaksud (edaspidi „esialgne uurimine“), kuid keda ei kaasatud kõnealuse uurimise ajal valimisse.

(19)

Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1647 (18) kehtestas komisjon uuesti lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ja nõudis lõplikult sisse ajutise tollimaksu äriühingute Clark, Puma ja Timberland teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, mis on pärit Vietnamist ning on toodetud teatavate Vietnami eksportivate tootjate poolt, kes esitasid esialgse uurimise ajal turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlused, kuid keda ei kaasatud kõnealuse uurimise ajal valimisse.

(20)

Seejärel tehti kindlaks veel kaks äriühingule Puma tarnijat Vietnamis – Diamond Vietnam Co Ltd ja Ty Hung Footgearmex/Footwear Co. Ltd (edaspidi „Ty Hung Co Ltd“) –, kes esitasid esialgse uurimise käigus turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused. Ty Hung Co Ltd kohta tuleb märkida, et siseriiklikus kohtus olevas Puma toimikus on üks Vietnami tarnija nimetatud kui Lac Hung Co. Ltd, samas aga osutab kättesaadav teave võimalikule nimemuutusele esialgse uurimise ja siseriiklikule kohtule hagi esitamise vahel. Selgus, et küsimusealuse äriühingu nimi oli varem „Ty Hung Footgearmex/Footwear Co. Ltd“ (edaspidi „Ty Hung Co Ltd“).

(21)

Seoses Timberlandi impordiga selgus, et üks kohtuasjas C-571/14 nimetatud Hiina tarnijatest, General Shoes Ltd, oli tegelikult asutatud Vietnamis ja teda ka hinnati selle kohaselt. Seda äriühingut puudutavad järeldused on avaldatud eespool nimetatud rakendusmääruses (EL) 2016/1647 (vt põhjendus 19). Euroopa spordikaupade ettevõtete liit (edaspidi „FESI“) vaidlustas selle, väites et General Shoes Ltd oli tegelikult Hiina tarnija. FESI nõudis, et Hiina äriühingu General Footwear Ltd turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust tuleks samuti hinnata. Komisjon märgib, et kuigi asjaomase turumajandusliku või individuaalse kohtlemise taotluse vormist ei selgu, kas kõnealune ettevõte on tegelikult Hiina või Vietnami päritoluga, on nüüd turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse täielikkuse huvides hinnatud ka äriühingut General Footwear Ltd.

(22)

Puma ja Timberlandi impordi puhul Hiinast ja Vietnamist hindas komisjon turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mida olid esitanud asjaomased eespool nimetatud valimisse mittekuuluvad eksportivad tootjad esialgse uurimise käigus.

(23)

Komisjonil on võimalik parandada vaidlustatud määruse neid aspekte, mis viisid selle tühistamiseni, jättes samal ajal muutmata osad, mida kohtuotsus ei mõjuta (19).

(24)

Käesoleva määruse eesmärk on korrigeerida neid vaidlustatud määruse aspekte, mis leiti olevat alusmäärusega vastuolus ja mis viisid seega määruse kehtetuks kuulutamiseni asjaomaste Vietnami ja Hiina eksportivate tootjate osas.

(25)

Kõik muud vaidlustatud määruse järeldused, mida Euroopa Kohus kehtetuks ei kuulutanud, jäävad kehtivaks ning moodustavad käesoleva määruse osa.

(26)

Seega hõlmavad järgmised põhjendused vaid neid uusi hindamisi, mis on kohtuotsuste täitmiseks vajalikud.

(27)

Komisjon on uurinud, kas Pumale ja Timberlandile tarniva kolme eksportiva tootja suhtes, keda nimetati eespool põhjendustes 20 ja 21, kes esitasid esialgse uurimise käigus turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse, kehtisid 1. aprillist 2004 – 31. märtsini 2005 turumajanduslikud ja individuaalsed tingimused. Selle kindlakstegemise eesmärk oli välja selgitada, mil määral on kahel asjaomasel importijal õigus saada tagasi dumpinguvastane tollimaks, mis on tasutud nende tarnijate ekspordilt.

(28)

Kui analüüs peaks näitama, et nende Hiina ja Vietnami asjaomaste eksportivate tootjate suhtes, kelle ekspordile kohaldati dumpinguvastast tollimaksu, mida tasus üks kahest asjaomasest importijast, oleks tulnud kohaldada turumajanduslikku või individuaalset kohtlemist, tuleb selle eksportiva tootja suhtes kohaldada individuaalset tollimaksu määra ning tagastatav tollimaks piirduks tasutud tollimaksu ja individuaalse tollimaksu määra vahega, st et Hiina puhul oleks see summa, mis jääb 16,5 % ja ainsa valimis olnud eksportiva äriühingu, kelle suhtes kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, s.o Golden Stepi suhtes kohaldatud tollimaksu, 9,7 % vahele. Vietnami puhul oleks see summa, mis jääb 10 % ja asjaomase eksportiva tootja jaoks arvutatud individuaalse tollimaksumäära vahele (kui see määratakse).

(29)

Ja vastupidi, kui turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotluste analüüs näitab, et nii turumajandusliku kui ka individuaalse kohtlemise taotlused tuleks tagasi lükata, ei tagastata dumpinguvastast tollimaksu.

(30)

Nagu selgitatakse põhjenduses 12, tühistas Euroopa Kohus vaidlustatud määruse ja rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009 seoses teatavate jalatsite ekspordiga teatavatelt Hiina ja Vietnami eksportivatelt tootjatelt (edaspidi „asjaomased eksportivad tootjad“), kuna komisjon ei olnud läbi vaadanud asjaomaste eksportivate tootjate esitatud turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi.

(31)

Seepärast on komisjon asjaomaste eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlused läbi vaadanud, et määrata kindlaks nende ekspordi suhtes kohaldatav tollimaksumäär. Hindamise käigus selgus, et esitatud teave ei olnud piisav tõendamaks, et asjaomased eksportivad tootjad tegutsesid turumajanduse tingimustes või neid oleks tulnud kohelda individuaalselt (üksikasjalik selgitus on esitatud põhjenduses 32 ja sellele järgnevates põhjendustes).

(32)

On oluline rõhutada, et tõendamiskohustus lasub tootjal, kes taotleb turumajanduslikku kohtlemist alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Selleks on nimetatud artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus ette nähtud, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama kõnealuses sättes osutatud piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad liidu institutsioonid hindama, kas kõnealuse tootja esitatud tõendid on piisavad tõendamaks, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, et talle saaks turumajanduslikku kohtlemist võimaldada, ja liidu kohus on kontrollida, kas sellisel hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 32 ja kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punkt 24).

(33)

Kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktiga c peaks eksportivale tootjale turumajandusliku kohtlemise võimaldamiseks olema täidetud kõik viis nimetatud artiklis loetletud kriteeriumi. Seepärast järeldas komisjon, et üheainsa kriteeriumi mittetäitmine on piisav turumajandusliku kohtlemise taotluse tagasilükkamiseks.

(34)

Ükski asjaomane eksportiv tootja ei suutnud näidata, et ta täidab kriteeriumi 1 (ärialased otsused). Kõigi kolme eksportiva tootja esitatud teabest ilmnes, et äriotsuseid ei tehtud vastusena turul pakkumise ja nõudmise osas toimuvale ilma riigi märkimisväärse sekkumiseta.

(35)

Kaks äriühingut (äriühingud 1 ja 2) ei vastanud kriteeriumile 2 (raamatupidamine). Mõlema äriühingu raamatupidamisarvestus oli puudulik ja ei olnud kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega. Seega olid teatavad kulud kõnealusel ajavahemikul valesti kirjendatud varadena, kui need oleks tulnud hoopis kuludena liigitada (äriühing 2); teise juhtumi puhul märkisid audiitorid, et finantsaruanded ei olnud kooskõlas muude kui asjaomaste riikide raamatupidamiseeskirjade ja -põhimõtetega. Äriühing 3 esitas ühe peamise raamatupidamisdokumentide kogumi, mida auditeeriti sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega.

(36)

Seoses kriteeriumiga 3 (varad ja varasema süsteemi moonutused) ei suutnud ükski kolmest asjaomasest eksportivast tootjast tõendada, et endisest mitteturumajanduslikust süsteemist ei ole ühtegi moonutust üle kantud. Ükski eksportiv tootja ei esitanud täielikku teavet (nt rendi- või üürilepinguid, teavet hindade, tingimuste ja maksete kohta või kapitalikontrolli aruandeid), mis oleks tõendanud, et endisest mitteturumajanduslikust süsteemist ei ole üle kantud ühtegi moonutust.

(37)

Põhjenduses (32) esitatud põhjustel, kui oli selgunud, et ükski eksportiv tootja ei täitnud kriteeriumi 1 ega kriteeriumi 3 ning kaks eksportivat tootjat ei täitnud kriteeriumi 2, ei hinnatud ühegi asjaomase eksportiva tootja puhul kriteeriumi 4 (pankroti- ja asjaõigusaktid) ega 5 (kursside ümberarvestus).

(38)

Eeltoodu põhjal järeldas komisjon, et ühelegi kolmest asjaomasest eksportivast tootjast ei tuleks võimaldada turumajanduslikku kohtlemist, ning ta teavitas sellest asjaomaseid eksportivaid tootjaid ja kutsus neid üles esitama omapoolseid märkusi. Ükski kolmest asjaomasest eksportivast tootjast ei esitanud märkusi.

(39)

Seega ei täitnud ükski kolmest asjaomasest eksportivast tootjast kõiki alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud tingimusi ning selle tulemusel on turumajandusliku kohtlemise taotlus nende kõigi puhul jäetud rahuldamata.

(40)

Muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 on sätestatud, et kui kohaldatakse sama määruse artikli 2 lõike 7 punkti a, määratakse individuaalne tollimaks eksportijatele, kes suudavad tõendada, et nad vastavad kõigile muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 sätestatud kriteeriumidele.

(41)

Nagu põhjenduses 32 nimetatud, on oluline rõhutada, et muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõike 5 punkti b alusel lasub tõendamiskohustus individuaalset kohtlemist taotleval tootjal. Selleks on artikli 9 lõike 5 esimeses lõigus ette nähtud, et esitatud taotlus peab olema nõuetekohaselt dokumenteeritud. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et eksportija ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad liidu institutsioonid enne individuaalse kohtlemise võimaldamist hindama, kas asjaomase eksportija esitatud tõendusmaterjal on piisav tõendamaks, et muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 esitatud kriteeriumid on täidetud.

(42)

Eksportijad peaksid individuaalse kohtlemise eeldusena kooskõlas muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikega 5 tõendama nõuetekohaselt dokumenteeritud taotlusega, et kõik kõnealuses artiklis loetletud viis kriteeriumi on täidetud.

(43)

Seepärast järeldas komisjon, et üheainsa kriteeriumi mittetäitmine on piisav individuaalse kohtlemise taotluse tagasilükkamiseks.

(44)

Need viis kriteeriumid on järgmised:

(45)

Kõik kolm asjaomast eksportivat tootjat, kes taotlesid turumajanduslikku kohtlemist, taotlesid ka individuaalset kohtlemist juhul, kui nende suhtes ei kohaldata turumajanduslikku kohtlemist.

(46)

Ükski kolmest asjaomasest eksportivast tootjast ei suutnud tõendada 2. kriteeriumi täitmist (ekspordimüük ja -hinnad on vabalt määratud). Täpsemalt oli kahe asjaomase eksportiva tootja (äriühingud 1 ja 2) äritegevuse lubades sätestatud piiratud müügikogused teatavatel turgudel ning kolmanda äriühingu (äriühing 3) põhikirjas oli sätestatud tootmise piiramine ja müügikoguste piirang teatavatel turgudel. Seega ei suutnud nad tõendada, et majandustegevusega seotud otsused, nagu ekspordikogused, määratakse vabalt ja vastusena turul pakkumise ja nõudmise osas toimuvale.

(47)

3. kriteeriumi (äriühing – juhtivad töötajad ja aktsiad – on riiklikust sekkumisest piisavalt sõltumatu) puhul ei suutnud äriühing 1 tõendada, et ta tasub maa kasutamise eest renti, ning finantsselgituses oli märgitud, et ta oli vabastatud sellistest maksetest teatavaks ajaks. Äriühing 2 esitas vastuolulist teavet ning tema aktsionäride panus tehase, taristu ja maaga seonduvate esmaste kulude osas oli ebaselge. Äriühing 3 ei esitanud tõendeid maa rendilepingu kohta ega teavet tingimuste, hindade ja maksete kohta. Lisaks leiti kõigi kolme äriühingu puhul, et nende äritegevus oli piiratud ulatusega. Selle alusel võib öelda, et ükski kolmest asjaomasest eksportivast tootjast ei tõendanud, et ta on riiklikust sekkumisest piisavalt sõltumatu.

(48)

Seega ei täitnud ükski kolmest asjaomasest eksportivast tootjast muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 sätestatud tingimusi ning komisjon teavitas sellest asjaomaseid eksportivaid tootjaid ja kutsus neid üles esitama omapoolseid märkusi. Ükski kolmest asjaomasest eksportivast tootjast ei esitanud märkusi ning selle tulemusel on individuaalse kohtlemise taotlus nende kõigi puhul jäetud rahuldamata.

(49)

Seega tuleks Hiina suhtes kohaldatavat dumpinguvastast jääktollimaksu rakendada äriühingu General Footwear Ltd ekspordi suhtes ning Vietnami suhtes kohaldatavat dumpinguvastast jääktollimaksu tuleks rakendada äriühingute Diamond Vietnam Co Ltd ja Ty Hung Footgearmex/Footwear Co. Ltd („Ty Hung Co Ltd“) ekspordi suhtes määruse (EÜ) nr 1472/2006 kohaldamise ajal. Nimetatud määruse kohaldamise periood oli algselt 7. oktoobrist 2006 kuni 7. oktoobrini 2008. Pärast aegumise läbivaatamise menetluse algatamist pikendati määruse kohaldamise perioodi 30. detsembril 2009 kuni 31. märtsini 2011. Kohtuotsustes kindlaks määratud õigusvastasus seisneb selles, et liidu institutsioonid ei suutnud tuvastada, kas asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodete suhtes tuleks kohaldada jääktollimaksu või individuaalset tollimaksu. Tulenevalt Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasusest puudub õiguslik alus vabastada asjaomased eksportivad tootjad täielikult dumpinguvastase tollimaksu tasumisest nende valmistatud toodete eest. Seega tuleb uues, Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasust heastavas aktis uuesti hinnata vaid kohaldatava dumpinguvastase tollimaksu määra, mitte aga meetmeid endid.

(50)

Kuna jõuti järeldusele, et jääktollimaks tuleks asjaomaste eksportivate tootjate suhtes uuesti kehtestada samal tasemel, nagu see nähti algselt ette vaidlustatud määrusega ja rakendusmäärusega (EL) nr 1294/2009, ei ole vaja muuta määrust (EÜ) nr 388/2008. See määrus jääb kehtima.

(51)

Asjaomaseid eksportivaid tootjaid ja kõiki isikuid, kes andsid endast märku, teavitati olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille alusel tehti otsus soovitada uuesti kehtestada neljateistkümne asjaomase eksportiva tootja impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks. Neile anti pärast teavitamist võimalus esitada teatava ajavahemiku jooksul oma märkused.

(52)

Eespool esitatud järeldused tehti teatavaks huvitatud isikutele ning neile anti aega märkuste esitamiseks. FESI (20) ning samuti ettevõtjad Wolverine Europe BV, Wolverine Europe Limited ja Damco Netherlands BV, (21) ning Skechers esitasid märkusi.

(53)

FESI väitis, et praeguse menetluse rakendamises oli mitmeid menetlusnormide rikkumisi. Nad tõid esile asjaolu, et asjaomase kolme Hiina ja Vietnami eksportiva tootja turumajandusliku kohtlemise taotlusi olid juba uuritud ja need olid juba avaldatud enne Euroopa Kohtu otsust liidetud kohtuasjades C-659/13 C & J Clark International Limited ja C-34/14 Puma SE, st 3. detsembril 2015, ning samuti oli avaldatud komisjoni kavatsus taaskehtestada jalatsite impordile lõplik dumpinguvastane tollimaks vastavalt 16,5 % ja 10 %. Seetõttu puuduvat nendel hinnangutel õiguslik alus ja need olevat muutnud Euroopa kohtu tulevase otsuse õigustühiseks. Kokkuvõttes väitis FESI, et komisjon on rikkunud ELi põhilist õigusraamistikku ja ületanud oma võimupiire.

(54)

Komisjon ei nõustu eespool esitatud väidetega, sest valmistas üksnes ette võimaliku tulevase kohtuotsuse rakendamist. Selline ettevalmistus oli vajalik sujuva haldamise tagamiseks järgmistel põhjustel: esiteks on vaieldamatu, et komisjon pidanuks turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused läbi vaatama. Sel ajal pooleli olnud kohtumenetluse puhul arutati ainsa küsimusena, kas sõltumatu importija, nagu Puma või Timberland, saab toetuda sellele õigusvastasusele. Selle jah/ei valiku tõttu sai komisjon erakordselt valmistuda negatiivseks otsuseks selles küsimuses. Teiseks oli vajalik kiire rakendamine, et liikmesriikide tolliasutused saaksid kiiresti rahuldada rahuldamata hüvitistaotlused ja tagada kõigile ettevõtjatele õiguskindluse. Igasugune mõju kohtu otsusele oli välistatud, kuna see otsus käsitles erinevat teemat (nimelt seda, kas importijad võivad toetuda eksportivate tootjate õigusele, et nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlustele antakse hinnang).

(55)

Seega lükati tagasi kõik väited menetlusnormide rikkumise kohta.

(56)

FESI väitis, et otsuse praegusel rakendamisel puudub õiguslik alus. Eelkõige väitis FESI, et ELi toimimise lepingu artiklit 266 ei saa kohaldada, sest jalanõusid käsitlevad lõplikud meetmed kaotasid kehtivuse 31. märtsil 2011 ning nende meetmete õigusvastasuse tõttu puudub neil mõju. FESI väitis, et ELi toimimise lepingu artikli 266 eesmärk ei ole tagasiulatuvalt korrigeerida kehtivuse kaotanud meetmete õigustühisust. Seda seisukohta toetatakse ka ELi toimimise lepingu artiklites 263 ja 265, millega kehtestatakse ajapiirangud meetmete võtmiseks liidu institutsioonide õigustühise tegevuse või nende tegevusetuse korral. Edasi väitis FESI, et praegu kohaldatava lähenemisviisi kohta puudub pretsedent, samuti ei esitanud komisjon ka mingit põhjendust ega toonud näiteks varasemat kohtupraktikat, mis toetaks ELi toimimise lepingu artikli 266 sellist tõlgendust.

(57)

FESI väitis ka, et selle juhtumi puhul ei saa uurimist jätkata sealt, kus ilmnes ELi toimimise lepingu artikli 266 kohane õigusvastasus, sest Euroopa Kohus ei selgitanud välja mitte üksnes põhjenduste puudumist, vaid õigusvastasus puudutab alusmääruse põhilist sätet ja mõjutab asjaomaste eksportivate tootjatega seotud dumpingu kogu hindamist.

(58)

Lisaks väitis FESI, et kehtivuse kaotanud meetmete tagasiulatuv korrigeerimine on vastuolus õiguspäraste ootuste kaitse põhimõttega. FESI väitis, et kõigepealt oleks isikutel olnud kindlus, et meetmed kaotasid kehtivuse 31. märtsil 2011, ning arvestades esialgsest uurimisest möödunud aega, oli isikutel õiguspärane ootus, et esialgset uurimist ei taasalustata ega -avata. Teiseks märgiti, et asjaolu, et esialgse uurimise käigus ei uuritud turumajandusliku kohtlemise taotlusi kolmekuulise tähtaja jooksul, andis Vietnami ja Hiina eksportivatele tootjatele õigusliku kindluse, et nende turumajandusliku kohtlemise taotlusi tõepoolest läbi ei vaadata. Kokkuvõttes väitsid isikud, et pikki ajavahemikke silmas pidades rikuti uurimise taasalustamisega üldist menetluse tähtaegade ja aegumise põhimõtet, mis kehtib mis tahes õiguslikus kontekstis.

(59)

Edasi väitsid FESI, et ei ELi toimimise lepingu artikkel 266 ega alusmäärus ei võimalda Vietnami ja Hiina eksportivate tootjate impordi suhtes tagasiulatuvalt kehtestada lõplikku, vastavalt 10 % ja 16,5 % tollimaksu.

(60)

Seoses väitega, et kõnealused meetmed kaotasid kehtivuse 31. märtsil 2011, ei mõista komisjon, miks peaks meetme aegumine olema mingil viisil oluline seoses komisjoni võimalusega võtta tühistatud akti asendamiseks vastu uus akt pärast seda, kui esialgne akt kohtuotsusega tühistati. Vastavalt põhjenduses 15 viidatud kohtupraktikale tuleks haldusmenetlust jätkata ajaliselt sellest punktist, kus ilmnes õigusvastasus.

(61)

Sellest tulenevalt on dumpinguvastased menetlused ikka veel pooleli, sest menetluse lõpetamist käsitlev akt tühistati. Komisjonil on kohustus need menetlused lõpetada. Alusmääruse artikli 9 on sätestatud, et uurimine tuleb lõpetada komisjoni õigusaktiga.

(62)

Mis puutub väitesse tagasiulatuvuse kohta, mis põhineb alusmääruse artiklile 10 ja WTO dumpinguvastase lepingu artiklile 10, siis on alusmääruse artikli 10 lõikes 1, milles järgitakse WTO dumpinguvastase lepingu artikli 10 lõike 1 sõnastust, sätestatud, et ajutisi meetmeid ja lõplikke dumpinguvastaseid tollimakse kohaldatakse üksnes nende toodete suhtes, mis lastakse vabasse ringlusse pärast artikli 7 lõike 1 või, olenevalt olukorrast, artikli 9 lõike 4 alusel tehtud otsuse jõustumist. Käesoleval juhul kohaldatakse kõnealuseid dumpinguvastaseid tollimakse üksnes nende toodete suhtes, mis lasti vabasse ringlusesse pärast vastavalt alusmääruse artikli 7 lõike 1 ja artikli 9 lõike 4 alusel vastu võetud ajutise määruse ja vaidlustatud (lõpliku) määruse jõustumist. Tagasiulatuvus alusmääruse artikli 10 lõike 1 tähenduses aga viitab üksnes olukorrale, kui tooted lasti vabasse ringlusse enne meetmete kehtestamist, nagu nähtub selle sätte tekstist ning alusmääruse artikli 10 lõikes 4 sätestatud erandist.

(63)

Komisjon täheldab ka, et käesoleva juhtumi puhul ei ole tegemist ei tagasiulatuvuse ega ka õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste rikkumisega.

(64)

Euroopa Kohtu praktikas tehakse meetme tagasiulatuvuse hindamisel vahet uue eeskirja kohaldamisel olukorra suhtes, mis on muutunud lõplikuks (sellele osutatakse ka kui kehtivale või lõplikult määratletud õiguslikule olukorrale), (22) ning olukorra suhtes, mis tekkis enne uue eeskirja jõustumist, kuid mis ei ole veel lõplik (sellele osutatakse ka kui ajutisele olukorrale) (23).

(65)

Antud juhtumi puhul ei ole olukord, mis hõlmab asjaomaste toodete importi ja mis tekkis määruse (EÜ) nr 1472/2006 kohaldamise aja jooksul, veel lõplikuks muutunud, sest vaidlustatud määruse tühistamise tõttu ei ole nende toodete suhtes kohaldatavat dumpinguvastast tollimaksu veel lõplikult kehtestatud. Samas hoiatati menetluse algatamise teatise (24) ja ajutise määruse avaldamisega jalatsiimportijaid sellise tollimaksu kehtestamise võimalikkusest. Liidu kohtute kehtiva praktika kohaselt ei saa ettevõtjad toetuda õiguspärase ootuse põhimõttele seni, kuni institutsioonid ei ole vastu võtnud haldusmenetlust lõpetavat akti, mis on muutunud lõplikuks (25).

(66)

Käesoleva määruse kohaldamine mõjutab otseselt praeguse olukorra tulevikumõjusid: Tollimakse jalatsitelt on sisse nõudnud riiklikud tolliametid. Lõplikult otsustamata tollimaksude hüvitamise taotluste tõttu on olukord endiselt lahtine. Käesolevas määruses sätestatakse nimetatud impordi suhtes kohaldatav tollimaksumäär ja seega reguleerib see määrus praeguse olukorra tulevikumõju.

(67)

Isegi kui oleks tegemist tagasiulatuvusega liidu õiguse tähenduses, mida ei ole, oleks selline tagasiulatuvus igal juhul õigustatud järgmisel põhjusel.

(68)

Liidu õiguse olulisi eeskirju võidakse kohaldada olukordade suhtes, mis on tekkinud enne nende eeskirjade jõustumist üksnes niivõrd, kui kõnealuste eeskirjade tingimustest, eesmärkidest või üldisest kavast nähtub sõnaselgelt, et neid eeskirju tuleb selliselt kohaldada (26). Eelkõige sedastati kohtuasjas C-337/88 Società agricola fattoria alimantare (SAFA)  (27) järgmist: kuigi üldreeglina on õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui ühenduse õigusakti ajalise kehtivuse alguspunktina on määratud jõustumisest varasem kuupäev, võib see erandkorras olla ka teisiti, kui seda nõuab üldistes huvides seatud eesmärk ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud.

(69)

Antud juhtumi puhul on eesmärk täita ELi toimimise lepingu artikli 266 kohaseid komisjoni kohustusi. Kuna põhjenduses 12 viidatud kohtuotsuste puhul tegi Euroopa Kohus õigusvastasuse kindlaks ainult kohaldatava tollimaksumäära kindlaksmääramisel ja mitte meetmete endi kohaldamisel (st seoses dumpingu, kahju ja liidu huvi kindlakstegemisega), ei saanud asjaomastel eksportivatel tootjatel olla õiguspäraseid ootusi, et ei kohaldata mingeid lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid. Sellest tulenevalt ei saa sellist meetmete kehtestamist – isegi juhul, kui seda tehtaks tagasiulatuvalt (kuigi seda ei tehta) – pidada õiguspäraste ootuste rikkumiseks.

(70)

Peale selle täheldatakse õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitses ennekõike seda, et kohtupraktika kohaselt ei saa importijad tugineda õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitsele, kui neid teavitati liidu kaubanduspoliitika peatsest muudatusest (28). Antud juhtumi puhul teavitati importijaid menetluse algatamise teatise ja ajutise määruse avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas – mõlemad dokumendid on endiselt liidu õiguskorra osa – riskist, et asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodete suhtes võidakse kehtestada dumpinguvastane tollimaks. Seega ei saa asjaomased eksportivad tootjad viidata õiguskindlusele ja õiguspärastele ootustele.

(71)

Ettevõtjad olid Vietnamist ja Hiinast jalatsite importimisel täiesti teadlikud, et sellise impordi suhtes kohaldatakse tollimaksu. Nad võtsid seda tollimaksu arvesse müügihinna määramisel ja majandusriskide hindamisel. Seepärast ei olnud neil ei õiguskindlust ega õiguspäraseid ootusi, et import oleks tollimaksuvaba, ning nad suunasid tavaliselt tollimaksu edasi oma klientidele. Seepärast on liidu huvides praegu pigem määrata kohaldatav tollimaksumäär, kui pakkuda asjaomastele importijatele juhutulu, rikastades neid ilma mõjuva põhjuseta.

(72)

Seega ei ole tegemist ei aegumis-, õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste põhimõtete ega ka alusmääruse ja WTO dumpinguvastase lepingu sätete rikkumisega.

(73)

Seoses väitega, mille kohaselt turumajandusliku kohtlemise võimaldamise otsus tuli teha kolme kuu jooksul alates uurimise algatamisest, tuletatakse meelde, et kohtupraktika kohaselt ei sisalda alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teine lõik ühtegi viidet selle kohta, mis juhtub, kui komisjon kolmekuulise tähtaja ületab. Seepärast on Üldkohus seisukohal, et hilisemas etapis tehtud turumajandusliku kohtlemise võimaldamise otsus ei mõjuta lõplike meetmete kehtestamist käsitleva määruse kehtivust, kui taotlejad ei ole tõendanud, et juhul, kui komisjon ei oleks kolmekuulist tähtaega ületanud, oleks nõukogu võinud vastu võtta vaidlustatud määrusest erineva nende huvidele vastavama määruse (29). Lisaks on Euroopa Kohus tunnistanud, et institutsioonid võivad muuta turumajandusliku kohtlemise hinnangut kuni lõplike meetmete vastuvõtmiseni (30).

(74)

Põhjenduses 6 viidatud Brosmanni ja Aokangi käsitlevate kohtuotsustega ei ole seda kohtupraktikat muudetud. Euroopa Kohus tugineb oma otsustes Brosmanni ja Aokangi kohta komisjoni kohustusele teostada hindamine kolme kuu jooksul eesmärgiga näidata, et hindamiskohustus on sõltumatu sellest, kas komisjon moodustab valimi või mitte. Euroopa Kohus ei avalda arvamust selle kohta, millised on õiguslikud tagajärjed, kui komisjon viib turumajandusliku kohtlemise hindamise lõpule uurimise hilisemas etapis. Kohus sedastab vaid, et institutsioonid ei või täielikult ignoreerida turumajandusliku kohtlemise taotlusi, vaid peavad neid hindama hiljemalt lõplike meetmete kehtestamise ajal. Kohtuotsused kinnitavad eelnevas põhjenduses tsiteeritud kohtupraktikat.

(75)

Antud juhtumi puhul ei ole asjaomased eksportivad tootjad tõendanud, et kui komisjon oleks teinud turumajandusliku kohtlemise hindamise kolme kuu jooksul alates dumpinguvastase menetluse algatamisest 2005. aastal, oleks nõukogu võinud vastu võtta teistsuguse määruse, mis oleks nende huvidele vastanud paremini kui vaidlustatud määrus. Seepärast lükatakse väide turumajandusliku kohtlemise taotluse hindamise tähtaja kohta tagasi.

(76)

Viidates Üldkohtu otsusele kohtuasjas T-2/95: IPS vs. nõukogu, osutas FESI formaalsele erinevusele uurimise ja menetluse vahel ning väitis, et kui menetlus on lõpetatud, nagu käesoleval juhul, ei saa seda enam jätkata.

(77)

Komisjon ei näe kõnelause kohtuotsuse rakendamise kontekstis mingit erinevust mõistete „uurimine“ ja „menetlus“ vahel. Kohtuotsustes käsitletakse konkreetse uurimisega (mis on osa menetlusest) seoses toimunud rikkumist ning komisjon on kohustatud selle rikkumise heastama, nagu on selgitatud eespool põhjendustes 23–31. Igal juhul tuleb kohtuasja T-2/95 käsitleva otsuse lugemisel võtta arvesse kõnealust kohtuasja käsitleva edasikaebuse kohta tehtud otsust.

(78)

FESI väitis ka, et ELi toimimise lepingu artikkel 266 ei võimalda Euroopa Kohtu otsuse osalist rakendamist ega tõendamiskohustuse ümberpööramist käesoleva juhtumi puhul. Seetõttu ta väitis, et komisjon hindas ekslikult vaid hüvitamisnõudeid esitanud importijate eksportivate tootjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi. FESI väide tugines arusaamal, et Euroopa Kohtu otsusel liidetud kohtuasjades C-659/13: C & J Clark International Limited ja C-34/14 Puma SE on erga omnes mõju ja et ei saa kõrvale jätta asjaolu, et turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste käesoleval hindamisel on mõju ka kõigi Hiina ja Vietnami eksportivate tootjate suhtes kohaldatavale jääktollimaksule. FESI väitis seepärast, et komisjon oleks pidanud hindama kõiki esialgse uurimise käigus esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi.

(79)

Lisaks on FESI eriarvamusel selles, et tõendamiskohustus lasub turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse esitanud tootjal, ja väidab, et tootjad vabanesid sellest tõendamiskohustusest 2005. aastal, kui nad esitasid turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused esialgses uurimises. Samuti ei nõustunud FESI sellega, et Euroopa Kohtu kohtuotsust liidetud kohtuasjades C-659/13: C & J Clark International Limited ja C-34/14: Puma SE võib rakendada lihtsalt valimisse mittekuuluvate tootjate esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluseid hinnates, sest Euroopa Kohus ei rõhutanud konkreetselt seda, et tühistamine on seotud just nimelt selle aspektiga.

(80)

Komisjoni hinnangul on otsust vaja rakendada vaid nende eksportivate tootjate suhtes, kelle kõik imporditehingud ei ole lõplikud. Tollimaks on lõplik pärast ühenduse tolliseadustiku artiklis 236 sätestatud kolmeaastast aegumisperioodi. Sama kinnitavad ka kohtuotsused. Jääktollimaksule ei kaasne mingit mõju, sest valimisse kuuluvate äriühingute turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi on hinnatud ning turumajandusliku/individuaalse kohtlemise võimaldamine ühele valimisse mittekuuluvale äriühingule ei mõjuta jääktollimaksu määra.

(81)

Tõendamiskohustus ei piirdu taotluse esitamisega. See hõlmab ka taotluse sisu, millest peab nähtuma kõigi turumajandusliku/individuaalse kohtlemise nõuete täitmine.

(82)

Ainus kohtuotsustes esile toodud õigusvastasus on turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamata jätmine. Seepärast lükatakse need väited tagasi.

(83)

FESI väitis, et komisjon ei oleks tohtinud kohaldada kaht erinevat õigusrežiimi, st ühelt poolt alusmäärust (enne selle muutmist) (31) eksportivate tootjate individuaalse kohtlemise taotluste hindamiseks ja teiselt poolt praegu kehtivat alusmäärust, (32) mis hõlmab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1168/2012 (33) muudatusi, millega kehtestati komiteemenetluse protseduurid muu hulgas kaubanduskaitse alal, ja millest tulenevalt delegeeritakse seega otsuste tegemine komisjonile.

(84)

Samuti kordas FESI seda, et ELi toimimise lepingu artikkel 266 ei võimalda dumpinguvastaste tollimaksude tagasiulatuvat kehtestamist, mida kinnitatakse ka Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas C-459/98P: IPS vs. nõukogu ning nõukogu määrusega (EÜ) nr 1515/2001 (34). FESI väitis, et komisjon ei ole esitanud kehtivaid põhjendusi tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttest kõrvale kaldumise kohta ja on seetõttu rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet.

(85)

FESI väitis ka, et lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine praeguse rakendamisega seotud Hiina ja Vietnami eksportivate tootjate impordile kujutaks i) praeguse rakendamisega hõlmatud importijate diskrimineerimist võrreldes nende importijatega, kelle suhtes rakendati põhjenduses 6 viidatud Brosmanni ja Aokangi käsitlevaid kohtuotsuseid ning kellele hüvitati tollimaksud, mis maksti viie sellise eksportiva tootja jalatsitelt, keda need otsused puudutasid, ning ii) praeguse rakendamisega hõlmatud eksportivate tootjate diskrimineerimist võrreldes nende viie eksportiva tootjaga, kelle suhtes rakendati Brosmanni ja Aokangi käsitlevaid kohtuotsuseid ning kelle suhtes ei rakendatud mingit tollimaksu, tulenevalt rakendusotsusest 2014/149/EL.

(86)

Väidetavalt osutab selline diskrimineeriv kohtlemine liidu õiguse ühtse tõlgendamise ja kohaldamise puudumisele, nii et rikutakse põhiõigust tõhusale õiguskaitsele.

(87)

Väidetava eri õigusrežiimide rakendamise kohta leiab komisjon, et see tuleneb alusmäärust muutvas kolmes määruses sisalduvate üleminekueeskirjade erinevustest.

(88)

Esiteks on määruse (EL) nr 765/2012 (individuaalse kohtlemise taotlustega seotud „kinnitusdetailide muudatus“) artiklis 2 sätestatud, et „pärast selle jõustumist kohaldatakse määrust kõikide määruse (EÜ) nr 1225/2009 kohaselt algatatud uurimiste suhtes.“ Kuna käesolev uurimine algatati enne seda kuupäeva, ei ole see alusmääruse muudatus käesolevas juhtumis kohaldatav.

(89)

Teiseks on määruse (EL) nr 1168/2012 (turumajandusliku kohtlemise taotlustega seotud „Brosmanni muudatus“) artiklis 2 sätestatud, et „käesolevat määrust kohaldatakse kõigi uute ja kõigi käimasolevate uurimiste suhtes alates 15. detsembrist 2012.“ Seega, kui komisjon oleks võtnud vastu range lähenemisviisi, ei oleks enam olnud vaja hinnata valimisse mittekuuluvate äriühingute turumajandusliku kohtlemise taotlusi, sest need äriühingud kaotasid turumajandusliku kohtlemise hindamise õiguse 15. detsembril 2012. Sellest hoolimata leiab komisjon, et sellist kohtlemist oleks raske ühildada kohtuotsuste rakendamise kohustusega. Samuti ei tundu, et määrusega (EL) nr 1168/2012 keelataks täielikult hinnata valimisse mittekuuluvate äriühingute turumajandusliku kohtlemise taotlusi, sest selleks antakse luba näiteks individuaalse kohtlemise puhul. Analoogia põhjal võiks öelda, et seda erandit võib kohaldada ka käesoleval juhul. Seevastu leiab komisjon, et määruse (EL) nr 1168/2012 kohaldamise tõttu käesoleval juhul võiks tulemus olla sama, sest kõik turumajandusliku kohtlemise taotlused lükataks automaatselt ja ilma hindamiseta tagasi.

(90)

Kolmandaks on seoses komiteemenetlusega sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 37/2014 (35) artiklis 3, et nõukogule jääb pädevus selliste aktide puhul, kui akti on vastu võtnud komisjon, kui on alustatud konsultatsioone või kui komisjon on vastu võtnud ettepaneku. Käesoleval juhul ei ole sellist meedet otsuse rakendamise suhtes rakendatud enne määruse (EL) nr 37/2014 jõustumist.

(91)

Lõplike dumpinguvastaste tollimaksude tagasiulatuva kehtestamisega seoses viidatakse kaalutlustele, mis on esitatud eespool põhjendustes 62–69, kus neid väiteid juba põhjalikult käsitleti.

(92)

Väidetava diskrimineerimisega seoses täheldab komisjon, et eksportivatel tootjatel ja käesoleva määrusega hõlmatud teatavatel importijatel on liidu kohtutes käesoleva määruse vastu õiguskaitse. Muud importijad saavad sellist kaitset liikmesriikide kohtutelt, kes mõistavad õigust liidu tavaõiguse alusel.

(93)

Seega on väide erineva kohtlemise kohta samuti põhjendamatu. Brosmannilt ja neljalt muult eksportivalt tootjalt importinud importijate tegelik ja õiguslik olukord on erinev, kuna nende eksportivad tootjad otsustasid seada vaidlustatud määruse kahtluse alla ja kuna neile hüvitati nende tollimaksud, nii et nad on kaitstud ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõikega 3. Sellist kahtluse alla seadmist ja hüvitamist ei ole teiste puhul toimunud. Komisjon on hakanud ette valmistama rakendamist Clarki, Puma ja Timberlandi Hiina ja Vietnami eksportivate tootjate jaoks; kõiki teisi valimisse mittekuuluvaid Hiina ja Vietnami eksportivaid tootjaid koheldakse hiljem sama moodi vastavalt käesolevas määruses sätestatud menetlusele.

(94)

FESI väitis ka, et alusmääruse artikkel 14 ei saa olla õiguslikuks aluseks ühenduse tolliseadustiku artikli 236 kohaldamisel ning ühenduse tolliseadustiku artikli 236 kasutamine ei sõltu ühestki teisest alusmääruse alusel tehtud otsusest või ELi toimimise lepingu artikli 266 kohastest komisjoni kohustustest.

(95)

Selles kontekstis väitis FESI, et ühenduse tolliseadustiku artikli 236 kohaldamine jääb eranditult liikmesriikide tolliasutuste pädevusse ning neil on selle kohaselt kohustus tagasi maksta õigusliku aluseta tasutud tollimaksud. Peale selle väitis FESI, et ühenduse tolliseadustiku artikkel 236 ei saa olla alusmääruse artikli 14 alluvuses või mõjualas, sest mõlema puhul on tegemist võrdse jõuga teisese õigusaktiga. Lisaks sellele hõlmab alusmääruse artikli 14 kohaldamisala erisätteid, mis hõlmavad alusmääruse alusel teostatavaid uurimisi ja menetlusi ning mida ei kohaldata ühelegi teise õigusliku vahendi, näiteks ühenduse tolliseadustiku suhtes.

(96)

Komisjon märgib, et ühenduse tolliseadustikku ei rakendata dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise suhtes automaatselt vaid dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavatele määrustele viitamise kaudu. Vastavalt alusmääruse artiklile 14 võib komisjon otsustada jätta teatavad ühenduse tolliseadustiku sätted kohaldamata ja kehtestada selle asemel erieeskirjad. Kuna ühenduse tolliseadustikku kohaldatakse vaid nõukogu ja komisjoni rakendusmäärustele viitamise kaudu, ei paikne see normihierarhias samal tasemel alusmääruse artikliga 14, vaid on kõnealusele artiklile allutatud, mistõttu seda on võimalik nii kohaldamata jätta kui ka muul viisil kohaldada. Seega lükati ka see väide tagasi.

(97)

FESI väitis edasi, et komisjon on rikkunud ELi toimimise lepingu artiklit 296, kuna ta ei ole esitanud piisavaid põhjendusi ega nimetanud õiguslikku alust, mille põhjal tollimaksud tagasiulatuvalt kehtestati ning keelduti neid praeguse rakendamisega seotud importijatele tagastamast.

(98)

Väidetav piisavate põhjuste esitamata jätmine puudutas eelkõige järgmisi küsimusi: i) puuduvad õiguslik alus ja põhjendused, mis lubaksid komisjonil rakendada küsimuse all olevat kohtuotsust ainult osaliselt, hinnates vaid nende eksportivate tootjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi, kelle puhul importijad olid esitanud hüvitistaotlused; ii) puuduvad õiguslik alus uurimise taasavamiseks ning kolme asjaomase Hiina ja Vietnami eksportiva tootja turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste uuesti hindamiseks pärast seda, kui meetmed 2011. aasta märtsis aegusid; ii) puudub õiguslik alus anda ELi tolliasutustele juhiseid mitte tagastada dumpinguvastaseid tollimakse, nagu on sätestatud kohtuotsuses; iv) puudub õiguslik alus teha erand tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttest; v) puuduvad selgitused asjakohase õigusliku vahendi kohaldamise kohta turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamiseks ja ettepaneku tegemiseks dumpinguvastaste tollimaksude taaskehtestamiseks; vi) nende isikute poolt esitatud õiguslikele väidetele vastamata jätmine pärast seda, kui komisjon avaldas 15. detsembril 2015 ning 6. ja 16. juunil 2016 vastavalt asjaomaste Hiina ja Vietnami eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotluste hindamise tulemused.

(99)

Kohtuotsuste osalise rakendamise korral sõltub otsuse konkreetsest sisust, kas ja millises ulatuses institutsioonid seda peavad rakendama; eelkõige see, kas on või ei ole võimalik kinnitada tollimaksude kehtestamist impordi suhtes, mis leidis aset enne kohtuotsust, sõltub sellest, kas kohtuotsuses tuvastatud õigusvastasus mõjutab järeldusi kahjustava dumpingu kui sellise kohta või üksnes täpse tollimaksumäära arvutust. Viimasel juhul, mis on siin asjakohane, ei ole kõigi tollimaksude hüvitamine õigustatud. Pigem piisab õige tollimaksumäära kindlaksmääramisest ja võimalike vahede hüvitamisest (kusjuures tollimaksumäära ei oleks võimalik suurendada, kuna see oleks kehtestamine tagantjärele).

(100)

Varasemad tühistamised, millele huvitatud isikud viitavad, on seotud järeldustega dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta (kas seoses asjaolude kindlakstegemisega, nende hindamisega või õigusega kaitsele).

(101)

Kõnealused tühistamised olid kas osalised või täielikud.

(102)

Liidu kohtud kasutavad osalist tühistamist siis, kui nad suudavad ise toimikus kirjeldatud asjaolude alusel järeldada, et institutsioonid oleksid pidanud võimaldama teatavat kohandust või kasutama teatavaks arvutuseks erinevat meetodit, mille tulemusena oleks määratud madalam tollimaks (kuid ei sea järeldusi dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta kahtluse alla). (Madalam) tollimaks jääb kehtima nii enne kui ka pärast tühistamist (36). Et täita kohtuotsust, arvutavad institutsioonid tollimaksu ümber ja muudavad tollimaksu kehtestamise määrust vastavalt mineviku ja tuleviku jaoks. Samuti annavad nad liikmesriikide tolliasutustele korralduse vahe hüvitada, kui vastavad taotlused on õigeaegselt esitatud (37).

(103)

Liidu kohtud otsustavad tühistamise lõpule viia, kui nad ei saa ise toimikus leiduvate asjaolude alusel otsustada, kas institutsioonidel oli õigus, kui nad tegid järelduse dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta või mitte, sest institutsioonidel tuli uurimist osaliselt korrata. Kuna liidu kohtud ei ole pädevad komisjoni eest uurimist läbi viima, tühistasid nad täies ulatuses määrused, millega kehtestati lõplikud tollimaksumäärad. Selle tagajärjel tuvastasid institutsioonid kolme meetmete kehtestamiseks vajaliku tingimuse olemasolu õiguspäraselt alles pärast tollimaksud tühistanud kohtuotsuse tegemist. Impordi suhtes, mis toimus enne dumpingu, kahju ja liidu huvide ametlikku kindlaksmääramist, on lõplike tollimaksude kehtestamine keelatud nii alusmääruse kui ka WTO dumpinguvastase lepinguga. Seepärast kehtestati institutsioonide poolt nende uurimiste lõpetamiseks vastu võetud õigusaktidega lõplikud tollimaksud üksnes tuleviku jaoks (38).

(104)

Käesolev kohtuasi erineb varasematest (osalistest või täielikest) tühistamistest selles osas, et see ei puuduta dumpingu olemasolu, kahju ja liidu huve, vaid üksnes sobivat tollimaksumäära. Seega ei ole arutlusel tollimaksu kehtestamise põhimõte ise, vaid üksnes tollimaksu täpne summa (teisisõnu detail). Ja kui seda saab üldse kohandada, siis ainult allapoole.

(105)

Erinevalt põhjenduses 103 nimetatud varasematest osalise tühistamise juhtumitest, ei ole kohus suutnud otsustada, kas tulnuks määrata uus (vähendatud) tollimaksumäär, sest selle otsuse tegemiseks on vaja esmalt hinnata turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust. Turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse hindamise ülesanne on komisjoni eesõigus. Seega ei saa kohus viia komisjoni asemel läbi seda uurimise osa ilma oma volitusi ületamata.

(106)

Erinevalt varasematest täieliku tühistamise juhtumitest ei ole järeldusi dumpingu, kahju, põhjusliku seose või liidu huvide kohta tühistatud. Seega on dumping, kahju, põhjuslik seos ja liidu huvid õiguslikult kindlaks tehtud määruse (EÜ) nr 1472/2006 vastuvõtmise ajal. Seega ei ole mingit põhjust piirata lõplike dumpinguvastaste tollimaksude uuesti kehtestamist tulevikus.

(107)

Käesoleva määrusega ei kalduta seega mingil moel institutsioonide otsustamistavast kõrvale, isegi kui see oleks asjakohane.

(108)

Uurimise taasavamiseks vajaliku õigusliku aluse puudumise suhtes tuletab komisjon meelde põhjenduses 15 tsiteeritud kohtupraktikat, mille kohaselt ta võib jätkata uurimist täpselt sellest punktist, milles tekkis õigusvastasus.

(109)

Kohtupraktika kohaselt tuleb dumpinguvastase määruse seaduslikkust hinnata, võttes arvesse liidu õiguse objektiivseid norme ja mitte varasemaid otsuseid, isegi, kui need on olemas (praegusel juhul see nii ei ole) (39). Asjaolu, et komisjon on järginud teatavate varasemate juhtumite puhul erinevat tava, ei loo seega õiguspäraseid ootusi. See on seda enam nii, sest viidatud varasem praktika ei vasta käesoleva juhtumi erinevatele asjaoludele ja õiguslikule olukorrale.

(110)

Erinevused on järgmised. Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasus ei ole seotud dumpingut, kahju ja liidu huve käsitlevate järeldustega ning seega ka mitte tollimaksu kehtestamise põhimõttega, vaid pelgalt konkreetse tollimaksumääraga. Varasemad tühistamised, millele huvitatud isikud tuginevad, olid seevastu seotud järeldustega dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta. Sellepärast pidasid institutsioonid asjakohasemaks võtta tulevikku silmas pidades vastu uued meetmed.

(111)

Eelkõige ei olnud käesoleva juhtumi puhul mingit vajadust nõuda huvitatud isikutelt täiendavat teavet. Pigem pidi komisjon hindama juba olemas olevat teavet, mida ei oldud enne määruse (EÜ) nr 1472/2006 vastuvõtmist hinnatud. Igal juhul ei paku muude juhtumitega seotud varasem praktika täpset ja tingimusteta kindlust käesoleva juhtumi suhtes.

(112)

Peale selle on kõiki osapooli, kelle vastu menetlus on suunatud, s.o asjaomaseid eksportivaid tootjaid ning kohtuasjade osapooli ja ühte osapoolt esindavat ühendust teavitatud nende oluliste asjaolude avaldamise läbi, mille alusel komisjon kavatseb käesoleva turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist käsitleva hindamise vastu võtta. Seega on nende õigus kaitsele tagatud. Seoses sellega tuleb eelkõige märkida, et sõltumatutel importijatel õigus kaitsele dumpinguvastases menetluses puudub, kuna menetlus ei ole suunatud nende vastu (40).

(113)

Väidetava tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumise osas viidatakse põhjendustele 62–69, kus seda on põhjalikult käsitletud.

(114)

Kahe erineva õigusrežiimi väidetava kohaldamise osas viidatakse põhjendustele 87–90, kus seda on põhjalikult käsitletud.

(115)

Lõpuks, mis puudutab FESI märkusi pärast asjaomaste Hiina ja Vietnami eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotluste hindamise avalikustamist, leitakse, et see teema on komisjoni poolt praegu kehtiva määruse põhjendustes 32 ja 39 täielikult käsitletud.

(116)

FESI väitis, et praegusest rakendamisest mõjutatud eksportivatele tootjatele oleks tulnud anda samad menetlusõigused, mis anti esialgse uurimise valimisse kuulunud eksportivatele tootjatele. Eelkõige rõhutas FESI, et Hiina ja Vietnami eksportivatele tootjatele ei antud võimalust täiendada turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste vorme puudusi käsitlevate kirjade kaudu ning et kohapealsete kontrollkäikude tegemise asemel analüüsiti vaid dokumente. FESI lisas, et komisjon ei taganud, et turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste avaldatud hindamistulemused oleksid asjaomastele eksportivatele tootjatele nõuetekohaselt kätte toimetatud.

(117)

Veel väitis FESI, et praeguse rakendamisega seotud eksportivatele tootjatele ei võimaldatud samu menetluslikke tagatisi, mida rakendatakse standardsetes dumpinguvastastes uurimistes, vaid nendest rangemaid standardeid. FESI väitis, et komisjon ei ole arvestanud viivitusega, mis tekkis turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste täitmisel esialgse uurimise käigus ja kõnealuste taotluste hindamise vahel. Lisaks sellele anti eksportivatele tootjatele esialgse uurimise ajal turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste täitmiseks aega tavapärase 21 päeva asemel vaid 15 päeva.

(118)

Samuti väitis FESI, et komisjon rakendas de facto fakte, mis olid kättesaadavad alusmääruse artikli 18 lõike 1 tähenduses, kuid ei järginud alusmääruse artikli 18 lõikes 4 sätestatud menetluseeskirju.

(119)

Komisjon tuletab meelde, et tõendamiskohustus lasub kohtupraktika alusel tootjal, kes taotleb turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Selleks on nimetatud artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus ette nähtud, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama kõnealuses sättes osutatud piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes. Nagu Euroopa Kohus sedastas oma Brosmanni ja Aokangi juhtumeid käsitlevas otsuses, ei pea institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peab komisjon hindama, kas asjaomase tootja esitatud asjaolud on piisavad selle tõendamiseks, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, et talle saaks turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist võimaldada (vt põhjendus 32). Õigus saada ära kuulatud on seotud isiku võimalusega väljendada oma seisukohti ja komisjoni võimalusega neid seisukohti kaaluda.

(120)

Sellega seoses tuletatakse meelde, et komisjon ei ole kohustatud nõudma, et eksportiv tootja täiendaks oma turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust. Nagu eelnenud põhjenduses märgitud, võib komisjon hindamise käigus tugineda eksportiva tootja esitatud teabele. Igal juhul ei ole asjaomased eksportivad tootjad vaidlustanud komisjoni hinnangut nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlustele ning nad ei ole selgelt väljendanud, millistele dokumentidele või inimestele nad enam tugineda ei saa. Väide on seega niivõrd abstraktne, et komisjon ei saa neid probleeme turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamisel arvesse võtta. Kuna see väide põhineb oletusel ja seda ei toetata ühegi konkreetse tõendiga selle kohta, millised dokumendid või inimesed ei ole enam kättesaadavad ning millise tähtsusega on need dokumendid ja inimesed turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamise seisukohast, tuleb see väide tagasi lükata.

(121)

Mis puudutab alusmääruse artikli 18 lõiget 1, siis aktsepteeris komisjon kõnealusel juhul asjaomaste eksportivate tootjate esitatud teabe, sellest ei keeldutud ja komisjon koostas selle põhjal oma hinnangu. Seega ei kohaldanud komisjon artiklit 18. Niisiis ei olnud vaja rakendada alusmääruse artikli 18 lõike 4 kohast menetlust. Alusmääruse artikli 18 lõike 4 kohast menetlust rakendatakse olukordades, kus komisjon kavatseb keelduda huvitatud isiku esitatud konkreetsest teabest ja kasutada kättesaadavaid fakte.

(122)

FESI vaidlustas kriteeriumiga 1 seoses komisjoni hinnangu asjaomaste Hiina ja Vietnami tarnijate turumajandusliku kohtlemise taotluse suhtes. FESI nõudis, et komisjon esitaks üksikasjalikumat teavet, mille põhjal järeldati, et kolm Hiina ja Vietnami tarnijat ei teinud oma äriotsuseid vastavalt turu signaalidele ilma riigi märkimisväärse sekkumiseta. Sellega seoses tuletas FESI meelde, et vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kriteeriumile 1 peab riigi sekkumine minema kaugemale pelgast mõjutamisest.

(123)

Kriteeriumi 2 puhul märkis FESI, et komisjoni hinnangu ebamäärasuse tõttu ei ole võimalik mõista peamisi põhjuseid, miks turumajandusliku kohtlemise taotlus tagasi lükati.

(124)

Kriteeriumi 3 puhul väitis FESI, viidates Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas T-586/14: Xinyi OV vs. komisjon, et maksusoodustused või soodustusi andvad maksurežiimid ei ole märgiks turu moonutamisest või mitte-turumajanduslikust käitumisest.

(125)

Sellel alusel väitsid isikud, et komisjon tegi alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kohaldamisel ilmse vea ja ta ei ole esitanud piisavaid põhjendusi eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotluste tagasilükkamiseks.

(126)

Taotluse puhul saada üksikasjalikumat teavet kolme Hiina ja Vietnami tarnija turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluses esitatud teabe kohta, mille põhjal komisjon lükkas tagasi kriteeriumi 1, märgitakse, et selline teave edastati komisjonile konfidentsiaalsena, kuna see sisaldas ärisaladusi. Seega ei saanud seda teavet avalikustada ning huvitatud isikutele võib avaldada vaid selle mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte.

(127)

Kriteeriumi 3 osas kinnitab komisjon, et turumajandusliku kohtlemise taotluse tagasilükkamisel ei kaalutud (võimalikke) maksusoodustusi või soodustusi andvaid maksurežiime.

(128)

Lõpuks, mis puudutab kriteeriumi 2, siis nähakse algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c selgelt ette, et äriühingutel peab olema üks selge peamiste raamatupidamisdokumentide kogum, mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kohaldatakse kõikidel eesmärkidel. Ükski Hiina ega Vietnami asjaomasest tarnijast ei täitnud seda nõuet. Nagu on märgitud põhjenduses 35, olid täheldatud puudujäägid järgmised: auditeeritud raamatupidamisaruannete või audiitori arvamuse puudumine, tõsised probleemid, mida audiitorid oma arvamustest esile tõstsid (nt mittevastavus rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele) ning vastuolud teatavates laenude kohta esitatud väidetes turumajandusliku kohtlemise taotluses ja finantsaruannetes.

(129)

Seega lükati kõik FESI väited tagasi ja kinnitati põhjendustes 32–39 esitatud väited.

(130)

Individuaalse kohtlemise kriteeriumile 2 viidates väitis FESI esialgu, et komisjon ei tõendanud eksportmüügi vaba määramise puudumist ning et komisjoni ülesanne oli kindlaks teha, kuidas ja millises ulatuses on riiklik sekkumine ekspordihindu mõjutanud.

(131)

Lisaks väitis FESI, et eksportmüügi vaba määramise puudumise hinnang on vastuolus esialgse uurimise järeldustega algseadmete müügi osas, mille puhul tehti kindlaks, et kuigi importijad, nagu Puma ja Timberland, ostsid tarnijatelt, tegid nad iseseisvat uurimis- ja arendustegevust ja hankisid ise toormaterjali (41). Seetõttu väitis FESI, et Puma ja Timberland omasid tootmisprotsessi ja tehnilise kirjelduse üle märkimisväärset mõju ning riiklik sekkumine ei olnud võimalik.

(132)

Nagu põhjenduses 41 nimetatud, lasub tõendamiskohustus individuaalset kohtlemist taotleval tootjal. Nagu ka selgitatud põhjenduses 46, ei suutnud eksportivad tootjad tõendada, et äriotsused langetati riikliku sekkumiseta. Lisaks märgitakse, et individuaalse kohtlemise kriteerium 2 ei viita üksnes ekspordihindadele, vaid eksportmüügile üldiselt, sealhulgas ekspordihindadele, -kogustele ja muudele müügitingimustele, mis peavad olema määratud riikliku sekkumiseta.

(133)

Selleks et toetada ekspordihindade vaba määramist käsitlevat väidet, viitas FESI määruse (EÜ) nr 553/2006 (ajutine määrus) põhjendusele 269. See põhjendus käsitles aga liidu importijate edasimüügihindu ja ei saa olla nõuetekohaseks aluseks eksportivate tootjate ekspordihindade usaldusväärsuse hindamisel. Viitamine ajutise määruse põhjendusele 132 ja määruse (EÜ) nr 1472/2006 (vaidlustatud määrus) põhjendusele 135 on samuti kohatu, sest käsitletakse normaalväärtuste korrigeerimist ekspordihinnaga võrreldes ning selle alusel ei ole võimalik teha järeldusi Vietnami äriühingute ekspordimüügi vaba määramise kohta.

(134)

Lisaks sellele väitis FESI, et komisjon ei selgitanud, kuidas jõuti järelduseni, mille kohaselt esineb võimalus dumpinguvastastest meetmetest kõrvalehoidmiseks juhul, kui eksportivatele tootjatele võimaldatakse individuaalset tollimaksu, mis oleks individuaalse kohtlemise kriteeriumi põhieesmärk.

(135)

Kõrvalehoidmise riski osas on tegemist vaid ühega viiest alusmääruse artikli 9 lõikes 5 toodud kriteeriumist enne kõnealuse määruse muutmist. Vastavalt kõnealusele artiklile tuleb eksportival tootjal täita kõik viis kriteeriumi. Seetõttu piisab individuaalse kohtlemise taotluse tagasilükkamiseks vaid ühe kriteeriumi täitmata jätmisest ka juhul, kui ülejäänud kriteeriumid on täidetud.

(136)

Võttes arvesse esitatud märkusi ja nende analüüsi järeldati, et vaidlustatud määruse kohaldamise perioodiks tuleks äriühingu General Footwear Ltd puhul uuesti kohaldada Hiina suhtes kohaldatavat dumpinguvastast jääktollimaksu 16,5 % ning äriühingute Diamond Vietnam Co Ltd and Ty Hung Footgearmex/Footwear Co. Ltd („Ty Hung Co Ltd“) puhul tuleks uuesti kohaldada Vietnami suhtes kohaldatavat dumpinguvastast jääktollimaksu 10 %.

(137)

Käesolev määrus on kooskõlas määruse (EL) 2016/1036 artikli 15 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega,

29.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 262/25

(1)

Rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

29.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 262/27

(1)

Komisjoni määruses (EÜ) nr 951/2006 (2) on sätestatud, et kõneluse määruse artikliga 27 kindlaksmääratud standardkvaliteediga melassi CIF-impordihind loetakse nn tüüpiliseks hinnaks.

(2)

Tüüpiliste hindade kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kogu määruse (EÜ) nr 951/2006 artikliga 29 ette nähtud teavet, välja arvatud kõnealuse määruse artikliga 30 ette nähtud juhtudel, kui selle hinna võib kindlaks määrata kõnealuse määruse artiklis 33 sätestatud meetodil.

(3)

Kui kaup ei ole standardkvaliteediga, tuleb hinda vastavalt pakutava melassi kvaliteedile suurendada või vähendada määruse (EÜ) nr 951/2006 artikli 32 alusel.

(4)

Kui kõnealuse toote käivitushind erineb tüüpilisest hinnast, tuleks määrata täiendavad imporditollimaksud määruse (EÜ) nr 951/2006 artiklis 39 sätestatud tingimustel. Imporditollimaksude peatamise korral vastavalt kõnealuse määruse artiklile 40 tuleb kindlaks määrata nende imporditollimaksude erisummad.

(5)

CN-koodide 1703 10 00 ja 1703 90 00 alla kuuluva melassi tüüpilised hinnad ja täiendavad impordimaksud tuleks kehtestada vastavalt määruse (EÜ) nr 951/2006 artiklile 34.

(6)

Selleks et kõnealust meedet saaks kohaldada võimalikult kiiresti pärast ajakohastatud andmete kättesaadavaks tegemist, peaks käesolev määrus jõustuma selle avaldamise päeval,

29.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 262/30

(1)

Aluslepingu artikli 128 lõige 1 ja Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja (EKPSi põhikiri) artikkel 16 sätestavad, et Euroopa Keskpangal (EKP) on ainuõigus anda luba euro pangatähtede emissiooniks liidu piires. See õigus hõlmab ka pädevust võtta meetmeid euro pangatähtede kui maksevahendi ehtsuse kaitseks ning õigust asjaomase pädevuse ulatust euro pangatähtede ehtsuse tagamise meetmete ajakohastamiseks aeg-ajalt muuta.

(2)

Euro pangatähtede ehtsuse tagamiseks kohaldatakse atesteeritud tootjate suhtes otsuses EKP/2013/54 (1) sätestatud kestvaid kohustusi. Otsuse EKP/2013/54 jõustumise järgselt kogutud praktilisi kogemusi arvestades tuleks teatavaid kestvaid kohustusi muuta.

(3)

Meetmeid, mis võivad mõjutada atesteeritud tootja atesteeringu staatust, sealhulgas olemasoleva atesteeringu edasiandmist või loovutamist, tuleks lubada, kui EKP on asjaomase meetme kohaldamiseks andnud eelneva kirjaliku nõusoleku. Kohustust teavitada EKPd omandistruktuuri muutmisest tuleks piirata juhtudega, kus omandistruktuuri muutus otseselt või kaudselt võimaldab kavandatava omandistruktuuri muutusega hõlmatud üksuse juurdepääsu konfidentsiaalsele teabele.

(4)

Lisaks sellele peaks EKP juhatusel olema õigus kohaldada majandussanktsioone ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas ja võtta arvesse rahvusvaheliste lepingute alusel kohaldatud sanktsioone. Samuti võib arvesse võtta muid asjakohaseid instrumente, näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone.

(5)

Seetõttu tuleb otsust EKP/2013/54 vastavalt muuta,