12.5.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 123/1

(1)

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon („kolm institutsiooni“) teevad lojaalselt ja läbipaistvalt koostööd kogu õigusloometsüklis. Sellega seoses tuletavad nad meelde, et mõlemad kaasseadusandjad on võrdsed, nagu on sätestatud aluslepingutes.

(2)

Kolm institutsiooni tunnistavad oma ühist vastutust kvaliteetsete liidu õigusaktide koostamise eest ja selle tagamise eest, et niisugused õigusaktid keskenduksid valdkondadele, kus neil on kõige suurem lisandväärtus Euroopa kodanike jaoks, et need oleksid liidu ühiste poliitikaeesmärkide saavutamiseks võimalikult tõhusad, lihtsad ja selged, väldiksid ülereguleerimist ning kodanikele, haldusasutustele ja ettevõtjatele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd), tulenevat halduskoormust ning et need koostataks viisil, mis võimaldaks neid hõlpsalt üle võtta ja praktikas kohaldada ning tugevdada liidu majanduse konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust.

(3)

Kolm institutsiooni tuletavad meelde, et kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 5 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohta, on liidul kohustus võtta vastu õigusakte vaid sellisel juhul ja sellises ulatuses, kuivõrd see on vajalik.

(4)

Kolm institutsiooni rõhutavad veel kord liikmesriikide parlamentide rolli ja vastutust, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu lepingule, Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokollis nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) ning Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokollis nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta).

(5)

Kolm institutsiooni lepivad kokku, et seadusandliku tegevuse kavandamisel tuleks võtta täiel määral arvesse iga välja pakutud liidu meetme potentsiaalse „Euroopa lisaväärtuse“ analüüsi ja samuti Euroopa mõõtme puudumisest tulenevat kulu liidu tasandi meetme puudumise korral.

(6)

Kolm institutsiooni leiavad, et avalikkuse ja sidusrühmadega konsulteerimine, olemasolevate õigusaktide järelhindamine ja uute algatuste mõju hindamine aitavad kaasa parema õigusloome eesmärgi saavutamisele.

(7)

Eesmärgiga hõlbustada läbirääkimisi seadusandliku tavamenetluse raames ja parandada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kohaldamist, kehtestatakse käesoleva kokkuleppega põhimõtted, mille kohaselt kogub komisjon enne delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist kõik vajalikud eksperditeadmised.

(8)

Kolm institutsiooni kinnitavad, et liidu õigusaktide lihtsustamise ja regulatiivse koormuse vähendamise eesmärgid tuleks ellu viia, ilma et see piiraks aluslepingutes kindlaksmääratud liidu poliitikaeesmärkide saavutamist ja siseturu terviklikkust.

(9)

Käesolev kokkulepe täiendab järgmisi paremat õigusloomet käsitlevaid kokkuleppeid ja deklaratsioone, mida kolm institutsiooni täielikult järgivad:

1.

Kolm institutsiooni lepivad kokku, et nad järgivad parema õigusloome tava nende algatuste ja menetluste kaudu, mis on ette nähtud käesolevas kokkuleppes.

2.

Kasutades oma volitusi ja kooskõlas aluslepingutes sätestatud menetlustega ning tuletades meelde tähtsust, mis nad omistavad ühenduse meetodile, lepivad kolm institutsiooni kokku, et nad järgivad liidu õiguse üldpõhimõtteid, nagu demokraatlik legitiimsus, subsidiaarsus ja proportsionaalsus ning õiguskindlus. Samuti lepivad nad kokku liidu õigusaktide koostamisel lihtsuse, selguse ja järjepidevuse ning õigusloomeprotsessi täieliku läbipaistvuse edendamises.

3.

Kolm institutsiooni lepivad kokku, et liidu õigusaktid peaksid olema arusaadavad ja selged, võimaldama kodanikel, haldusasutustel ja ettevõtjatel raskusteta aru saada oma õigustest ja kohustustest, sisaldama asjakohaseid aruandlus-, järelevalve- ja hindamisnõudeid, vältima ülereguleerimist ja halduskoormust ja olema otstarbekal viisil rakendatavad.

4.

Kolm institutsiooni lepivad kokku tugevdada liidu ühe- ja mitmeaastast programmitööd kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõikega 1, mille kohaselt on ühe- ja mitmeaastaste programmide algatamine komisjoni ülesanne.

5.

Selleks et lihtsustada pikemaajalist kavandamist, vahetavad kolm institutsiooni uue komisjoni ametisse nimetamisel arvamusi kolme institutsiooni peamiste poliitikaeesmärkide ja prioriteetide kohta uuel ametiajal, ning alati kui võimalik, ka esialgse ajakava kohta.

Kohasel juhul koostavad kolm institutsiooni komisjoni algatusel ühised järeldused, mille allkirjastavad kolme institutsiooni juhid.

Kolm institutsiooni teevad komisjoni algatusel ühiste järelduste vahehindamise ja asjakohasel juhul kohandavad neid.

6.

Nii enne kui ka pärast iga-aastase tööprogrammi („komisjoni tööprogramm“) vastuvõtmist peab komisjon dialoogi Euroopa Parlamendi ja nõukoguga. Dialoog hõlmab järgmist:

Komisjon võtab nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt igas dialoogi etapis väljendatud seisukohti, sealhulgas kaasseadusandjate soove algatuste osas.

7.

Pärast komisjoni tööprogrammi vastuvõtmist vahetavad kolm institutsiooni selle põhjal arvamusi eelseisva aasta algatuste kohta ja lepivad kokku iga-aastast institutsioonidevahelist programmitööd käsitlevas ühisavalduses („ühisavaldus“), mille allkirjastavad kolme institutsiooni juhid. Ühisavalduses nähakse ette järgmise aasta üldised eesmärgid ja prioriteedid ning määratakse kindlaks suure poliitilise tähtsusega küsimused, mida tuleks – ilma et see piiraks aluslepingutega kaasseadusandjatele antud volitusi – käsitleda seadusandlikus menetluses eelisjärjekorras.

Kolm institutsiooni teevad ühisavalduse rakendamise üle kogu aasta vältel regulaarset järelevalvet. Selleks osalevad kolm institutsiooni asjaomase aasta kevadel Euroopa Parlamendis ja/või nõukogus ühisavalduse rakendamise teemalistel aruteludel.

8.

Komisjoni tööprogramm sisaldab peamisi seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke ettepanekuid järgmiseks aastaks, sealhulgas kehtetuks tunnistamisi, uuesti sõnastamisi, lihtsustamisi ja tagasivõtmisi. Niivõrd, kui see on teada, märgitakse komisjoni tööprogrammis iga ettepaneku puhul järgmine: kavandatav õiguslik alus, õigusakti liik, komisjoni poolt vastuvõtmise tõenäoline ajakava ja mis tahes muu asjakohane teave menetluse kohta, sealhulgas teave mõju hindamise ja hindamisalase töö kohta.

9.

Kooskõlas lojaalse koostöö ja institutsioonilise tasakaalu põhimõtetega esitab komisjon juhul, kui ta kavatseb õigusakti ettepaneku tagasi võtta, olenemata sellest, kas sellisele tagasivõtmisele järgneb muudetud ettepaneku esitamine või mitte, niisuguse tagasivõtmise põhjused ning asjakohasel juhul kavandatavad edasised sammud koos täpse ajakavaga ning viib selle alusel läbi nõuetekohased institutsioonidevahelised konsultatsioonid. Komisjon võtab nõuetekohaselt arvesse kaasseadusandjate seisukohti ja reageerib neile.

10.

Komisjon kaalub kiiresti ja üksikasjalikult Euroopa Parlamendi või nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 225 või 241 kohaselt tehtud taotlusi liidu õigusakti vastuvõtmiseks.

Komisjon vastab sellistele taotlustele kolme kuu jooksul, võttes vastu konkreetse teatise, milles ta esitab taotlusele vastuseks kavandatavad järelmeetmed. Kui komisjon otsustab ettepanekut mitte esitada, teatab ta vastusena asjaomasele institutsioonile üksikasjalikult põhjustest ja esitab asjakohasel juhul analüüsi võimalike alternatiivide kohta ning vastab kaasseadusandjate tõstatatud küsimustele Euroopa lisaväärtusega ja Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kuludega seotud analüüside kohta.

Kui seda taotletakse, esitleb komisjon oma vastust Euroopa Parlamendi või nõukogu ees.

11.

Komisjon esitab oma kavandamistöö kohta kogu aasta vältel regulaarselt ajakohastatud teavet ja põhjendab iga viivitust oma tööprogrammis sisalduva ettepaneku esitamisel. Komisjon annab Euroopa Parlamendile ja nõukogule regulaarselt aru oma asjaomase aasta tööprogrammi rakendamise kohta.

12.

Kolm institutsiooni nõustuvad, et mõjuhinnangud aitavad kaasa liidu õigusaktide kvaliteedi parandamisele.

Mõjuhinnang on vahend, mis peaks aitama kolmel institutsioonil teha asjatundlikke otsuseid, mitte poliitiliste otsuste aseaine demokraatlikus otsustusprotsessis. Mõjuhinnangud ei tohi kaasa tuua põhjendamatuid viivitusi õigusloomeprotsessis ega piirata kaasseadusandja võimet esitada muudatusettepanekuid.

Mõjuhinnangutes tuleks käsitleda probleemi olemasolu, ulatust ja tagajärgi ning küsimust, kas liidu meetmeid on vaja või mitte. Nendes tuleks integreeritud ja tasakaalustatud viisil ning kasutades nii kvalitatiivset kui ka kvantitatiivset analüüsi, selgitada alternatiivsed lahendused ning võimaluse korral potentsiaalsed kulud ja tulud lühikeses ja pikas perspektiivis, hinnates majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset mõju. Täiel määral tuleks austada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid nagu ka põhiõigusi. Alati kui võimalik, tuleks mõjuhinnangutes käsitleda ka Euroopa mõõtme puudumisest tulenevaid kulusid ning mõju konkurentsivõimele ja halduskoormust erinevate võimaluste puhul, võttes eriti arvesse VKEsid (põhimõte „kõigepealt mõtle väikestele“), digitaalaspekte ja territoriaalset mõju. Mõjuhinnangud peaksid põhinema täpsel, objektiivsel ja täielikul teabel ning olema proportsionaalsed oma ulatuse ja eesmärkide poolest.

13.

Komisjon koostab mõjuhinnangud oma seadusandlike ja muude kui seadusandlike algatuste, delegeeritud õigusaktide ja rakendusmeetmete puhul, millel on tõenäoliselt märkimisväärne majanduslik, keskkonnaalane või sotsiaalne mõju. Komisjoni tööprogrammis või ühisavalduses sisalduvatele algatustele lisatakse üldjuhul mõjuhinnang.

Mõju hindamise käigus konsulteerib komisjon võimalikult laiapõhjaliselt. Mõjuhinnangute objektiivse kvaliteedikontrolli teeb komisjoni õiguskontrollikomitee. Mõjuhinnangute lõpptulemused tehakse kättesaadavaks Euroopa Parlamendile, nõukogule ja liikmesriikide parlamentidele ning need avalikustatakse koos õiguskontrollikomitee arvamus(t)ega komisjoni ettepaneku vastuvõtmise ajal.

14.

Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad komisjoni seadusandlike ettepanekute vaagimisel komisjoni mõjuhinnanguid täiel määral arvesse. Sel eesmärgil koostatakse mõjuhinnangud viisil, mis hõlbustab Euroopa Parlamendil ja nõukogul komisjoni tehtud valikute kaalumist.

15.

Kui nad peavad seda õigusloomeprotsessi jaoks asjakohaseks ja vajalikuks, teevad Euroopa Parlament ja nõukogu nende poolt komisjoni ettepanekule tehtavate sisuliste muudatuste mõjuhinnangu. Üldjuhul lähtuvad Euroopa Parlament ja nõukogu oma edasises töös komisjoni mõjuhinnangust. „Sisulise“ muudatuse mõiste peaks kumbki institutsioon ise määratlema.

16.

Komisjon võib omal algatusel või Euroopa Parlamendi või nõukogu kutsel oma mõjuhinnangut täiendada või teha muid analüüse, mida ta peab vajalikuks. Seda tehes võtab komisjon arvesse kogu kättesaadavat teavet, õigusloomeprotsessi konkreetset etappi ja vajadust vältida asjatuid viivitusi kõnealuses protsessis. Kaasseadusandjad võtavad kõiki komisjoni poolt selles kontekstis esitatud lisaelemente täiel määral arvesse.

17.

Iga institutsioon vastutab ise oma mõjuhinnangute korraldamise, sealhulgas sisemiste organisatsiooniliste ressursside valiku ja kvaliteedikontrolli eest. Nad teevad regulaarselt koostööd, vahetades teavet mõjuhinnangute koostamise parima tava ja metoodika kohta, mis võimaldab igal institutsioonil parandada veelgi oma meetodeid ja menetlusi ning tagada üldise mõju hindamise töö sidususe.

18.

Komisjoni algne mõjuhinnang ja igasugune täiendav institutsioonide poolt õigusloomeprotsessis tehtud mõju hindamise töö avalikustatakse õigusloomeprotsessi lõpuks ja seda saab kokkuvõetuna kasutada hindamise alusena.

19.

Avalikkuse ja sidusrühmadega konsulteerimine on asjatundliku otsustusprotsessi ja õigusloome kvaliteedi parandamise lahutamatu osa. Ilma et see piiraks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 155 lõike 2 alusel komisjoni ettepanekute suhtes konkreetsete kokkulepete kohaldamist, viib komisjon enne ettepaneku vastuvõtmist avatud ja läbipaistval viisil läbi avalikud konsultatsioonid, tagades, et avalikkusega konsulteerimise korraldamise viis ja tähtajad võimaldaksid võimalikult laia osalemise. Eelkõige innustab komisjon konsultatsioonidel vahetult osalema VKEsid ja teisi lõppkasutajaid. See hõlmab ka avalikku internetipõhist konsulteerimist. Avalikkuse ja sidusrühmadega konsulteerimise tulemused edastatakse viivitamata mõlemale kaasseadusandjale ja avalikustatakse.

20.

Kolm institutsiooni kinnitavad suurima võimaliku järjepidevuse ja ühtsuse tähtsust liidu õigusaktide ning nende üle avalikkuse ja sidusrühmadega peetavate konsultatsioonide tulemuslikkuse ja mõju hindamiseks tehtava töö korraldamisel.

21.

Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu olemasolevate õigusaktide hindamise mitmeaastase kavandamise tulemustest ning võtab kõnealuse kavandamise puhul nii palju kui võimalik arvesse nende taotlusi konkreetsete poliitikavaldkondade või õigusaktide põhjalikuks hindamiseks.

Komisjoni hindamise kavandamisel võetakse arvesse liidu õigusaktidega ette nähtud aruannete ja läbivaatamiste tähtaegu.

22.

Õigusloometsükli kontekstis peaks olemasoleva poliitika ja õigusaktide hindamine, mis põhineb tõhususele, mõjususele, asjakohasusele, ühtsusele ja lisaväärtusele, moodustama aluse võimalike edasiste meetmete mõju hindamiseks. Nende protsesside toetamiseks lepivad kolm institutsiooni kokku, et asjakohastel juhtudel nähakse õigusaktides ette aruandlus-, järelevalve-, ja hindamiskord, vältides samal ajal ülereguleerimist ja halduskoormust, eelkõige liikmesriikides. Asjakohasel juhul võib niisugune kord sisaldada ka mõõdetavaid näitajaid, mille alusel koguda tõendeid õigusaktide mõju kohta kohapeal.

23.

Kolm institutsiooni lepivad kokku, et nad kaaluvad süstemaatiliselt õigusaktides läbivaatamisklauslite kasutamist ja võtavad arvesse rakendamiseks ning tulemuste ja mõju kohta tõendite kogumiseks vaja minevat aega.

Kolm institutsiooni kaaluvad, kas teatavate õigusaktide kohaldamise võiks piirata kindla ajavahemikuga („aegumisklausel“).

24.

Kolm institutsiooni teavitavad üksteist aegsasti enne, kui nad võtavad vastu või muudavad oma suuniseid paremate õigusloomevahendite kohta (avalikkuse ja sidusrühmadega konsulteerimine, mõjuhinnangud ning järelhindamine).

25.

Komisjon selgitab ja põhjendab ettepanekule lisatud seletuskirjas Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga ettepaneku puhul selle õigusliku aluse ja õigusakti liigi valikut. Komisjon peaks võtma nõuetekohaselt arvesse seda, et määruste ja direktiivide olemus ja mõju on erinevad.

Samuti selgitab komisjon seletuskirjas kavandatavate meetmete põhjendatust subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete valguses ja nende kokkusobivust põhiõigustega. Lisaks annab komisjon ülevaate kõigist avalikkuse ja sidusrühmadega peetud konsultatsioonide ulatusest ja tulemustest, mõjuhinnangutest ning olemasolevate õigusaktide järelhindamisest, mida ta on läbi viinud.

Kui kavandatakse õigusliku aluse muutmist nii, et see toob kaasa seadusandliku tavamenetluse asendamise seadusandliku erimenetluse või muu kui seadusandliku menetlusega, vahetavad kolm institutsiooni selles küsimuses arvamusi.

Kolm institutsiooni lepivad kokku, et õigusliku aluse valik on õiguslik otsus, mis tuleb teha objektiivsetel alusel, mis alluvad kohtulikule kontrollile.

Komisjon täidab jätkuvalt täiel määral oma institutsioonilist rolli, milleks on tagada aluslepingute ja Euroopa Liidu Kohtu praktika järgimine.

26.

Kolm institutsiooni rõhutavad delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide olulisust liidu õiguses. Kasutatuna tõhusal ja läbipaistval viisil ja põhjendatud juhtudel, on need parema õigusloome lahutamatud vahendid, mis aitavad kaasa lihtsate ja ajakohaste õigusaktide koostamisele ning nende tõhusale ja kiirele rakendamisele. Seadusandja pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses aluslepingute raames delegeeritud õigusakte või rakendusakte kasutada.

27.

Kolm institutsiooni tunnistavad vajadust viia kõik kehtivad õigusaktid vastavusse Lissaboni lepinguga kehtestatud õigusraamistikuga ning eelkõige seavad esikohale kõigi selliste alusaktide kiire vastavusse viimise, mis osutavad endiselt kontrolliga regulatiivmenetlusele. Komisjon esitab ettepaneku kõnealuse vastavusseviimise kohta 2016. aasta lõpuks.

28.

Kolm institutsiooni on leppinud kokku lisas esitatud ühisseisukohas delegeeritud õigusaktide ja nendega seonduvate standardklauslite kohta („ühisseisukoht“). Vastavalt ühisseisukohale ning läbipaistvuse suurendamise ja konsulteerimise edendamise eesmärgil võtab komisjon kohustuse koguda enne delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist vajalikke eksperditeadmisi, konsulteerides muuhulgas liikmesriikide ekspertidega ja korraldades avalikke konsultatsioone.

Kui rakendusaktide eelnõude varajases ettevalmistamise etapis on vaja laiemaid eksperditeadmisi, kasutab komisjon kohasel juhul lisaks eksperdirühmi, konsulteerib konkreetsete sidusrühmadega või korraldab avaliku konsultatsiooni.

Selleks et tagada võrdne juurdepääs kogu teabele, edastatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule kõik dokumendid samal ajal kui liikmesriikide ekspertidele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu ekspertidel on süstemaatiline juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millele kutsutakse liikmesriikide eksperte ja kus valmistatakse ette delegeeritud õigusakte.

Komisjoni võidakse kutsuda Euroopa Parlamendi või nõukogu koosolekutele täiendavaks arvamuste vahetamiseks delegeeritud õigusaktide küsimuses.

Kolm institutsiooni alustavad pärast käesoleva kokkuleppe jõustumist ilma põhjendamatu viivituseta läbirääkimisi ühisseisukoha täiendamiseks, nähes Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kohaldamiseks ette mittesiduvad kriteeriumid.

29.

Kolm institutsiooni võtavad endale kohustuse luua tihedas koostöös hiljemalt 2017. aasta lõpuks delegeeritud õigusaktide ühine funktsionaalne register, mis sisaldab hästi struktureeritud ja kasutajasõbralikul viisil esitatud teavet, mille eesmärk on parandada läbipaistvust, hõlbustada kavandamist ja tagada delegeeritud õigusakti kasutusaja kõigi etappide jälgitavus.

30.

Seoses komisjoni rakendamisvolituste kasutamisega lepivad kolm institutsiooni kokku, et nad hoiduvad liidu õigusaktidesse selliste menetlusnõuete lisamisest, mis muudavad kontrollimehhanisme, mis on loodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (6). Komiteesid, kes täidavad oma ülesandeid kõnealuse määruse kohaselt kehtestatud menetluse alusel, ei tohiks selles rollis kasutada muude ülesannete täitmiseks.

31.

Volitused võib liita, kui komisjon esitab objektiivsed põhjendused ühe ja sama seadusandliku akti kahe või enama volituse vahelise sisulise seose kohta ja kui seadusandlikus aktis ei ole sätestatud teisiti. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise käigus peetavate konsultatsioonide eesmärk on ka selgitada, milliseid volitusi võib pidada omavahel sisuliselt seotuks. Sellistel juhtudel osutavad Euroopa Parlament ja nõukogu oma mis tahes vastuväites selgelt, millisele volitusele vastuväide esitatakse.

32.

Kolm institutsiooni tunnistavad, et seadusandlik tavamenetlus on arenenud regulaarsete kontaktide alusel menetluse kõigis etappides. Nad on jätkuvalt pühendunud seadusandliku tavamenetluse alusel tehtava töö täiustamisele kooskõlas lojaalse koostöö, läbipaistvuse, aruandekohustuslikkuse ja tõhususe põhimõttega.

Eelkõige lepivad kolm institutsiooni kokku selles, et Euroopa Parlament ja nõukogu kui kaasseadusandjad teostavad oma volitusi võrdsetel alustel. Komisjonil on vahendajaroll ja ta peab kohtlema mõlemat seadusandjat võrdselt, austades täiel määral aluslepingutega kolmele institutsioonile antud ülesandeid.

33.

Kolm institutsiooni hoiavad üksteist kogu õigusloomeprotsessi vältel pidevalt kursis oma tööga, nende vahel toimuvate läbirääkimiste käigu ja igasuguse tagasisidega sidusrühmadelt, mida nad võivad saada kohaste menetluste, sealhulgas nendevahelise dialoogi abil.

34.

Euroopa Parlament ja nõukogu lepivad kaasseadusandjatena kokku, et tihedate kontaktide säilitamine juba enne institutsioonidevahelisi läbirääkimisi on oluline, et jõuda oma vastavates seisukohtades paremale vastastikusele arusaamisele. Selleks hõlbustavad nad õigusloomeprotsessi kontekstis vastastikust arvamuste ja teabe vahetamist, muuhulgas kutsudes mitteametlikele aruteludele regulaarselt ka teiste institutsioonide esindajaid.

35.

Tõhususe huvides tagavad Euroopa Parlament ja nõukogu, et seadusandlikke ettepanekuid püütakse käsitleda ühel ajal. Eelkõige võrdlevad Euroopa Parlament ja nõukogu iga õigusakti ettepaneku eri etapi esialgset ajakava kuni ettepaneku lõpliku vastuvõtmiseni.

36.

Kolm institutsiooni võivad kohasel juhul leppida kokku, et nad koordineerivad jõupingutusi õigusloomeprotsessi kiirendamiseks, tagades samal ajal, et austatakse seadusandjate õigusi ja säilib õigusaktide kvaliteet.

37.

Kolm institutsiooni lepivad kokku, et teabe esitamine liikmesriikide parlamentidele peab võimaldama viimastel täiel määral kasutada aluslepingute kohaseid õigusi.

38.

Kolm institutsiooni tagavad asjakohaste õigusaktide ja asjakohase kohtupraktika alusel seadusandlike menetluste läbipaistvuse, sealhulgas kolmepoolsete läbirääkimiste kohase läbiviimise.

Kolm institutsiooni parandavad üldsuse teavitamist kogu õigusloometsükli vältel ja eelkõige annavad nad ühiselt teada seadusandliku tavamenetluse edukast tulemusest kohe pärast kokkuleppele jõudmist, korraldades selleks ühise pressikonverentsi või kasutades muid sobivaid vahendeid.

39.

Selleks et hõlbustada õigusloomeprotsessi eri etappide jälgitavust, võtavad kolm institutsiooni kohustuse määrata 31. detsembriks 2016 kindlaks viisid, kuidas arendada selleks edasi platvorme ja vahendeid, eesmärgiga luua spetsiaalne ühine andmebaas seadusandlike aktide eelnõude menetlemise seisu kohta.

40.

Kolm institutsiooni tunnistavad, et oluline on tagada, et iga institutsioon saab seoses rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende sõlmimisega kasutada oma õigusi ja täita oma kohustusi vastavalt aluslepingutes sätestatule kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu tõlgendusega.

Kolm institutsiooni lubavad kohtuda kuue kuu jooksul alates käesoleva kokkuleppe jõustumisest, et pidada läbirääkimisi koostöö ja teabevahetuse praktilise korra parandamiseks aluslepingute raamistikus kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu tõlgendusega.

41.

Kolm institutsiooni lepivad kokku, et tuleb teha paremini struktureeritud omavahelist koostööd liidu õiguse kohaldamiseks ja selle mõju hindamiseks, eesmärgiga muuta see tulevaste õigusaktidega paremaks.

42.

Kolm institutsiooni rõhutavad vajadust liikmesriikides liidu õigusakte kiiresti ja õigesti kohaldada. Direktiivide ülevõtmise tähtaeg peaks olema võimalikult lühike ja üldjuhul mitte ületama kahte aastat.

43.

Kui liikmesriigid võtavad meetmeid liidu õigusaktide ülevõtmiseks või rakendamiseks või liidu eelarve täitmise tagamiseks, kutsuvad kolm institutsiooni neid üles teavitama üldsust selgelt nendest meetmetest. Kui liikmesriigid otsustavad seoses direktiivide oma õigusesse ülevõtmisega lisada elemente, mis ei ole kõnealuse liidu õigusaktiga kuidagi seotud, tuleb sellised lisandused teha äratuntavalt kas liikmesriigi õigusesse ülevõtmise akti(de)ga või seotud dokumentide kaudu.

44.

Kolm institutsiooni kutsuvad liikmesriike üles tegema komisjoniga koostööd liidu õiguse rakendamise järelevalve ja hindamise jaoks vajaliku teabe ja andmete hankimisel. Kolm institutsiooni tuletavad meelde liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühist poliitilist deklaratsiooni selgitavate dokumentide kohta (7) ja Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta ühist poliitilist deklaratsiooni selgitavate dokumentide kohta, mis käsitlevad selgitavaid dokumente, mis lisatakse ülevõtmismeetmete teatele, ning rõhutavad nende tähtsust.

45.

Komisjon annab ka edaspidi igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru liidu õigusaktide kohaldamise kohta. Asjakohasel juhul sisaldab komisjoni aruanne viidet punktis 43 osutatud teabele. Komisjon võib anda lisateavet konkreetse õigusakti rakendamise seisu kohta.

46.

Kolm institutsiooni kinnitavad oma kavatsust kasutada õigusloomes sagedamini uuesti sõnastamise tehnikat, järgides täiel määral 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilisema kasutamise kohta. Kui uuesti sõnastamine ei ole asjakohane, esitab komisjon ettepaneku vastavalt õigusaktide tekstide ametliku kodifitseerimise kiirendatud töömeetodit käsitleva 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele niipea kui võimalik pärast muutmisakti vastuvõtmist. Kui komisjon sellist ettepanekut ei esita, põhjendab ta seda.

47.

Kolm institutsiooni võtavad kohustuse edendada kõige tõhusamaid õigustloovaid instrumente, nagu ühtlustamine ja vastastikune tunnustamine, et vältida ülereguleerimist ja halduskoormust ning täita aluslepingute eesmärke.

48.

Kolm institutsiooni lepivad kokku, et teevad koostööd õigusaktide ajakohastamiseks ja lihtsustamiseks ning selleks, et vältida ülereguleerimist ning halduskoormust kodanikele, haldusasutustele ja ettevõtjatele, sealhulgas VKEdele, tagades samal ajal õigusaktide eesmärkide täitmise. Sellega seoses lepivad kolm institutsiooni kokku, et vahetavad selles küsimuses arvamusi enne komisjoni tööprogrammi lõplikku valmimist.

Komisjon võtab kohustuse esitada oma õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) tehtava panusena igal aastal ülevaate, sealhulgas iga-aastase koormusanalüüsi liidu poolt õigusaktide lihtsustamiseks ning ülereguleerimise vältimiseks ja halduskoormuse vähendamiseks tehtud jõupingutuste tulemuste kohta.

Tuginedes institutsioonide mõjuhinnangutele ja hindamisalasele tööle ning liikmesriikide ja sidusrühmade panusele, võttes samal ajal arvesse liidu reguleerimise kulusid ja kasu, mõõdab komisjon võimaluse korral kvantitatiivselt regulatiivse koormuse vähenemist või konkreetsete ettepanekute või õigusaktide kokkuhoiupotentsiaali.

Samuti hindab komisjon, kas õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmis on võimalik seada eesmärgid koormuse vähendamiseks konkreetsetes sektorites.

49.

Kolm institutsiooni võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et neil on käesoleva kokkuleppe nõuetekohaseks rakendamiseks vajalikud vahendid ja ressursid.

50.

Kolm institutsiooni jälgivad ühiselt ja regulaarselt käesoleva kokkuleppe rakendamist nii poliitilisel tasandil toimuvate iga-aastaste arutelude kaudu kui ka tehnilisel tasandil institutsioonidevahelises koordineerimisrühmas.

51.

Käesoleva institutsioonidevahelise kokkuleppega asendatakse 16. detsembri 2003. aasta paremat õigusloomet käsitlev institutsioonidevaheline kokkulepe (8) ja 2005. aasta novembri institutsioonidevaheline ühine lähenemisviis mõjuhinnangule (9).

Käesoleva kokkuleppe lisa asendab 2011. aasta ühisseisukoha delegeeritud õigusaktide kohta.

52.

Käesolev kokkulepe jõustub sellele allakirjutamise päeval.