19.8.2015

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 218/1

---

KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2015/1403,

18. august 2015,

millega tühistatakse ühe eksportiva tootja hinnakohustuse heakskiit, mis anti vastavalt rakendusotsusele 2013/707/EL, millega kinnitatakse pakutud hinnakohustus, mis on seotud Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) importi käsitlevate dumpingu- ja subsiidiumivastaste menetlustega, lõplike meetmete kohaldamise ajaks

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (1) (edaspidi „dumpinguvastane alusmäärus”), eriti selle artiklit 8,

võttes arvesse nõukogu 11. juuni 2009. aasta määrust (EÜ) nr 597/2009 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (2) (edaspidi „subsiidiumivastane alusmäärus”), eriti selle artiklit 13,

pärast liikmesriikidele teatamist

ning arvestades järgmist:

A.   HINNAKOHUSTUS JA MUUD KEHTIVAD MEETMED

(1)

Määrusega (EL) nr 513/2013 (3) kehtestas Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon”) ajutise dumpinguvastase tollimaksu Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „HRV”) pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite (edaspidi „moodulid”) ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) Euroopa Liitu (edaspidi „liit”) suunatud impordi suhtes.

(2)

Eksportivate tootjate rühm volitas Hiina masinate ja elektroonikatoodete impordi ja ekspordi kaubanduskoda (edaspidi „CCCME”) pakkuma komisjonile eksportivate tootjate nimel hinnakohustust, mida kaubanduskoda ka tegi. Hinnakohustuse tingimustest selgub, et see seisneb iga eksportiva tootja jaoks eraldi hinnakohustuses, mida koordineerib praktilistel põhjustel CCCME.

(3)

Otsusega 2013/423/EL (4) kiitis komisjon selle hinnakohustuse heaks ajutise dumpinguvastase tollimaksu osas. Määrusega (EL) nr 748/2013 (5) muutis komisjon määrust (EL) nr 513/2013, et teha hinnakohustuse heakskiitmisest tulenevad vajalikud tehnilised muudatused seoses ajutise dumpinguvastase tollimaksuga.

(4)

Rakendusmäärusega (EL) nr 1238/2013 (6) kehtestas nõukogu lõpliku dumpinguvastase tollimaksu HRVst pärit või sealt saadetud moodulite ja elementide liitu suunatud impordi suhtes („vaatlusalused tooted”). Rakendusmäärusega (EL) nr 1239/2013 (7) kehtestas nõukogu ka lõpliku tasakaalustava tollimaksu vaatlusaluste toodete liitu suunatud impordi suhtes.

(5)

Pärast seda, kui eksportivate tootjate rühm (edaspidi „eksportivad tootjad”) ning CCCME esitasid teatise hinnakohustuse muudetud versiooni kohta, kinnitas komisjon rakendusotsusega 2013/707/EL (8) muudetud hinnakohustuse (edaspidi „hinnakohustus”) heakskiitmise lõplike meetmete kohaldamise ajaks. Kõnealuse otsuse lisas on loetletud need eksportivad tootjad, kelle hinnakohustus vastu võeti, sealhulgas ZNSHINE PV-TECH CO. LTD ja sellega seotud äriühing Euroopa Liidus (ühine TARICi lisakood B923) (edaspidi „ZNSHINE”).

(6)

Rakendusotsusega 2014/657/EL (9) kiitis komisjon heaks eksportivate tootjate rühma ja CCCME ettepaneku selgituste kohta seoses hinnakohustuste rakendamisega HRVst pärit või sealt saadetud vaatlusaluse toote, nimelt moodulite ja elementide suhtes, mis kuuluvad CN-koodide ex 8541 40 90 alla (TARICi koodid 8541409021, 8541409029, 8541409031 ja 8541409039), ning mille on tootnud eksportivad tootjad (edaspidi „hõlmatud tooted”). Põhjenduses 4 osutatud dumpinguvastaseid ja tasakaalustavaid tollimakse ning hinnakohustust nimetatakse koos „meetmeteks”.

(7)	Rakendusmäärusega (EL) 2015/866 (10) tühistas komisjon kõnealusele kolmele eksportivale tootjale antud hinnakohustuse heakskiidu.

B.   HINNAKOHUSTUSE TINGIMUSED

(8)

Eksportivad tootjad nõustusid muu hulgas mitte müüma hõlmatud toodet esimesele sõltumatule liidu kliendile hinnakohustuses kehtestatud teatavast minimaalsest impordihinnast madalama hinnaga hinnakohustuses kindlaks määratud aastase impordikoguse (edaspidi „aastane impordikogus”) piires. Lisaks sellele kohustusid eksportivad tootjad tagama, et kogu aastase impordikoguse raames toimuv müük on kaetud vastava eksportiva tootja poolt väljastatud faktuurarvega ning CCME poolt väljastatud ekspordikohustuse sertifikaadiga, mis sisaldab hinnakohustuses kirjeldatud teavet.

(9)

Hinnakohustuses esitatakse hinnakohustuse rikkumised, kuigi see loetelu ei ole täielik. Kõnealune loetelu hõlmab järgmisi rikkumisi: — asjaomase toote päritolu kohta eksitava teabe esitamine; — liiduga peetava kaubavahetuse struktuuri muutmine, kui selleks puudub piisav põhjus või majanduslik põhjendus, mis ei hõlma muud kui meetmete kehtestamist. Eksportiv tootja vastutab hinnakohustuses määratletud seotud osapoolte mis tahes rikkumiste eest.

(10)

Ka kohustab hinnakohustus eksportivaid tootjaid esitama komisjonile kord kvartalis üksikasjalikku teavet kogu nende liitu suunduva eksportmüügi ja liidus toimuva edasimüügi kohta („kvartaliaruanded”). Sellistes kvartaliaruannetes esitatud andmed peavad olema täielikud ja õiged ning teatatud tehingud peavad täielikult vastama hinnakohustuse tingimustele.

(11)	Hinnakohustusest kinnipidamise tagamiseks kohustusid eksportivad tootjad edastama komisjonile kogu vajamineva teabe.

C.   JÄRELEVALVE EKSPORTIVATE TOOTJATE ÜLE

(12)

Hinnakohustuse täitmise kontrollimisel kontrollis komisjon teavet, mille olid komisjonile esitanud eksportivad tootjad ning mis on hinnakohustuse täitmise seisukohast asjakohane. Komisjon palus dumpinguvastase alusmääruse artikli 8 lõike 9 ja artikli 14 lõike 7 ning subsiidiumivastase alusmääruse artikli 13 lõike 9 ja artikli 24 lõike 7 alusel abi ka liikmesriikidelt.

(13)	Põhjendustes 14–17 käsitletakse äriühingu ZNSHINE puhul tuvastatud probleeme, mille tõttu peab komisjon kõnealusele eksportivale tootjale antud hinnakohustuse heakskiidu tühistama.

D.   HINNAKOHUSTUSE HEAKSIIDU TÜHISTAMISE PÕHJUSED

(14)

Kahe liikmesriigi tolliasutused nõudsid teatava arvu päikesemoodulite imporditehingute pealt dumpinguvastaste tollimaksude ja tasakaalustavate tollimaksude tasumist. Päikesemoodulid deklareeriti esialgselt olevat pärit mujalt kui Hiinast, mille suhtes seega kõnealuseid meetmeid ei kohaldata. Tolliasutused tegid siiski kindlaks, et päikesemoodulite tootjaks oli ZNSHINE ning need tarniti liitu kolmanda riigi kaudu.

(15)	Komisjonile kättesaadava teabe alusel osutusid eespool nimetatud tegevuses osalevad äriühingud ZNSHINE'iga seotud osapoolteks. Seega rikkus ZNSHINE põhjenduses 9 osutatud hinnakohustuse tingimusi.

(16)

Komisjon tegi ka kindlaks, et ZNSHINE esitas kvartaliaruandes pika aja vältel eksitavat teavet märkimisväärse arvu faktuurarvete kuupäevade kohta. Õige arve väljastamise kuupäev on oluline selleks, et teha kindlaks, kas järgiti minimaalset impordihinda, kuna selle suhtes kohaldatakse perioodilist kohandamismehhanismi. ZNSHINE'i poolt esitatud teavet aluseks võttes tegi komisjon kindlaks, et liidule eespool nimetatud juhtumites esitatud faktuurarve väljastamise kuupäev ning CCME'lt ekspordikohustuse sertifikaadi saamise kuupäev olid erinevad. Vastavate arvete kuupäevi lahutas märkimisväärne ajaline vahe. ZNSHINE väitis, et arvete kuupäevade erinevuse põhjustas kogenematu töötaja tehtud tehniline viga. Komisjon ei saa sellise põhjendusega nõustuda.

(17)	Komisjon analüüsis ZNSHINE'i kvartaliaruandes esinenud lahknevuse mõju ning järeldas, et ZNSHINE rikkus hinnakohustuse kohast aruandekohustust.

E.   KOGU HINNAKOHUSTUSE TÄIDETAVUSE HINDAMINE

(18)

Hinnakohustuses on sätestatud, et ühe eksportiva tootja toime pandud rikkumine ei tähenda automaatselt kõigi eksportivate tootjate hinnakohustusele antud heakskiidu tühistamist. Sellisel juhul hindab komisjon konkreetse rikkumise mõju hinnakohustuse täidetavusele, võttes arvesse selle mõju kõigile eksportivatele tootjatele ja CCCME-le.

(19)	Komisjon on vastavalt hinnanud äriühingu ZNSHINE rikkumiste mõju hinnakohustuse täidetavusele, võttes arvesse selle mõju kõigile eksportivatele tootjatele ja CCCME-le.

(20)	Nende rikkumiste eest vastutab ainuisikuliselt kõnealune eksportiv tootja; järelevalve ei ole tuvastanud süsteemseid rikkumisi, mis oleks toime pandud suurema hulga eksportivate tootjate või CCCME poolt.

(21)	Seepärast leiab komisjon, et see ei mõjuta hinnakohustuse üldist toimimist ning et ei ole põhjust tühistada kõigi eksportivate tootjate ja CCCME hinnakohustusele antud heakskiitu.

F.   KIRJALIKUD ESILDISED JA ÄRAKUULAMINE

(22)	Huvitatud isikutele anti võimalus saada ära kuulatud ja esitada oma märkused vastavalt dumpinguvastase alusmääruse artikli 8 lõikele 9 ja subsiidiumivastase alusmääruse artikli 13 lõikele 9. ZNSHINE ja üks huvitatud isik esitasid oma märkused.

i)   ZNSHINE kommentaarid

(23)

ZNSHINE väitis, et üks põhjendustes 14 ja 15 kirjeldatud tegevustes osalenud äriühing ei ole temaga seotud äriühing, vaid ZNSHINE klient kolmandas riigis. Komisjoni tsiteeritud kättesaadavas teabes kirjeldati ZNSHINE ärisuhet selle kliendiga. See ärisuhe ei ole siiski seaduslikult tunnustatud. Lisaks väitis ZNSHINE, et tema ei saa kontrollida, kellele see klient tooteid müüb.

(24)

Komisjon lükkab need väited tagasi, sest ZNSHINE ei esitanud nende kinnitamiseks mitte mingeid tõendeid (nt teavet väidetava kliendi omanike kohta, mis lükkaks ümber põhjenduses 15 osutatud kättesaadava teabe). Pealegi isegi, kui kõnealune äriühing oleks sõltumatu klient, mida see ei ole, ei rakendanud ZNSHINE ettevaatusabinõusid, et takistada moodulite müüki liitu selle kliendi poolt, ning see tähendab, et tegemist on hinnakohustuse teise tingimuse rikkumisega.

(25)

ZNSHINE väitis veel, et komisjon ei esitanud piisavat teavet liidu importija isiku kohta. Seega ei saanud ZNSHINE faktide tõelevastavust kommenteerida. Ühtlasi väitis ZNSHINE, et liidu importijat ei saa pidada temaga seotud osapooleks, kui ZNSHINE ja liidu importija ei ole üksteise äriühingute juhtkonna või haldusnõukogu liikmed. See, kui kolmas isik on mõlema äriühingu juhtkonna või haldusnõukogu liige, ei muuda seda tingimust.

(26)

Komisjon ei nõustu kõnealuse väitega. Esiteks ei või komisjon avaldada liidu importija isikut konfidentsiaalsuse tõttu. Teiseks tõlgendatakse komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (11) artikli 143 lõike 1 punkti a, mille alusel määratakse kindlaks äriühinguga seotud osapooled, komisjoni väljakujunenud tavade kohaselt (12) selliselt, et see hõlmab ka olukordi, kus kahel juriidilisel isikul on ühised juhtkonna või haldusnõukogu liikmed. Käesoleval juhul see nii ongi. Lisaks kuulub vaadeldav olukord ka määruse (EMÜ) nr 2454/93 artikli 143 lõike 1 punkti f kohaldamisalasse. Selles punktis kasutatud termin „kontrollib” tähendab, et kolmas isik loetakse teist kontrollivaks, kui tema õiguslik või tegevusalane positsioon võimaldab teist piirata või suunata. Selline tõlgendus tuleneb üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) 1994 VII artikli rakendamise lepingu (WTO leping tolliväärtuse määramise kohta) artiklit 15 tõlgendava märkuse tekstist, mille põhjal on osapooled defineeritud määruse (EMÜ) nr 2454/93artikli 143 lõikes 1. Arvestades, millises ulatuses on juhtkonna või haldusnõukogu ühised liikmed kaasatud vaadeldavate äriühingute tegevusse, on selge, et selle isiku õiguslik või tegevusalane positsioon võimaldab tal piirata või suunata mõlema vaadeldava äriühingu tegevust.

(27)

ZNSHINE väitis ka, et nad tegutsesid vastavalt hinnakohustuse tingimustele, kui konsulteerisid komisjoniga pärast seda, kui aruandlusvead avastati. Need vead tulenesid heas usus tegutseva töötaja kogenematusest, mida kinnitasid ka Madalmaade kohtuasutused. Lisaks muule väitis ZNSHINE, et aruandlusviga ei toonud kaasa minimaalse impordihinna rikkumist.

(28)

Komisjon lükkab need väited tagasi. Esiteks tsiteeris ZNSHINE üht lauset kohtuotsusest, kuid ei suutnud komisjonile esitada otsust tervikuna. Teiseks jagas komisjon teavet aruandluskohustuse kohta korduvalt, kaasa arvatud ajal, mil aruandlusviga tehti. ZNSHINE ei võtnud komisjoniga ühendust enne, kui riiklikud tolliasutused probleemi avastasid. Lisaks muule ei puutu väide, et aruandlusviga ei toonud kaasa minimaalse impordihinna rikkumist, aruandluskohustuse rikkumise hindamisel asjasse.

(29)	Seega jääb komisjon kindlaks ZNSHINE poolt toime pandud kohustuse rikkumisele antud hinnangule. Pealegi ei ole ZNSHINE vaidlustanud asjaolu, et edasisaadetud päikesemoodulid olid tema toodetud.

ii)   Muude huvitatud isikute märkused

(30)	Üks huvitatud isik taotles, et tühistamine peaks selle äriühingu puhul olema tagasiulatuva jõuga, sest ZNSHINE poolt toime pandud kohustuse rikkumised olid rasked. Samuti taotles huvitatud isik, et ka edaspidi kohaldataks tühistamist sarnaste juhtumite suhtes tagasiulatuvalt.

(31)

Huvitatud isik eeldas, et riikide tolliasutused on ZNSHINE tegevust uurinud ja pidanud kinni suure koguse valesti deklareeritud importkaupu. Peale selle on kolm eksportivat tootjat, kelle puhul komisjon kohustuse tühistas, (13) ja ZNSHINE hoidnud nende arvates kõrvale tollimaksude tasumisest kokku mitme saja miljoni euro ulatuses ning seetõttu on tagasiulatuv tühistamine põhjendatud.

(32)

Komisjon lükkab selle taotluse tagasi, sest selliseks tagasiulatuvaks tühistamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Pealegi nõudsid riikide tolliasutused dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude tasumist kõnealustelt tehingutelt; seega ei ole tagasiulatuv tühistamine vajalik. Komisjon juhib tähelepanu ka sellele, et huvitatud isiku esildis sisaldab põhjendamata oletusi. Komisjon lükkab tagasi ka huvitatud isiku väite maksmatajäetud tollimaksude väidetava summa kohta, sest tegemist on põhjendamata väitega.

G.   HINNAKOHUSTUSE HEAKSKIIDU TÜHISTAMINE JA LÕPLIKE TOLLIMAKSUDE KEHTESTAMINE

(33)	Seega on komisjon kooskõlas dumpinguvastase alusmääruse artikli 8 lõigetega 7 ja 9, subsiidiumivastase alusmääruse artikli 13 lõigetega 7 ja 9 ning hinnakohustuse tingimustega jõudnud järeldusele, et äriühingu ZNSHINE hinnakohustusele antud heakskiit tuleb tühistada.

(34)

Vastavalt dumpinguvastase alusmääruse artikli 8 lõikele 9 ja subsiidiumivastase alusmääruse artikli 13 lõikele 9 kohaldatakse rakendusmääruse (EL) nr 1238/2013 artikliga 1 kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu ja rakendusmääruse (EL) nr 1239/2013 artikliga 1 kehtestatud lõplikku tasakaalustavat tollimaksu HRVst pärit või sealt saadetud vaatlusaluse toote impordi suhtes, mille tootja on ZNSHINE (TARICi lisakood: B923) automaatselt alates käesoleva määruse jõustumise päevast.

(35)	Teavitamise eesmärgil on käesoleva määruse lisas esitatud tabelis loetletud need eksportivad tootjad, kelle hinnakohustusele rakendusotsusega 2014/657/EL antud heakskiit ei muutu,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Tühistatakse hinnakohustuse heakskiit, mis on antud äriühingule ZNSHINE PV-TECH CO. LTD ja sellega seotud äriühingule Euroopa Liidus (ühine TARICi lisakood B923).

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

---

(1)  ELT L 343, 22.12.2009, lk 51.

(2)  ELT L 188, 18.7.2009, lk 93.

(3)  ELT L 152, 5.6.2013, lk 5.

(4)  ELT L 209, 3.8.2013, lk 26.

(5)  ELT L 209, 3.8.2013, lk 1.

(6)  ELT L 325, 5.12.2013, lk 1.

(7)  ELT L 325, 5.12.2013, lk 66.

(8)  ELT L 325, 5.12.2013, lk 214.

(9)  ELT L 270, 11.9.2014, lk 6.

(10)  ELT L 139, 5.6.2015, lk 30.

(11)  EÜT L 253, 11.10.1993, lk 1.

(12)  Nõukogu rakendusmäärus (EL) nr 856/2010, 27. september 2010, millega lõpetatakse osaline vahepealne läbivaatamine määruse (EÜ) nr 661/2008 suhtes, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes; põhjendus 14 ja sellele järgnevad põhjendused (ELT L 254, 29.9.2010, lk 5).

(13)  ELT L 139, 5.6.2015, lk 30.

---

---

19.8.2015

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 218/14

---

KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2015/1404,

18. august 2015,

millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (1),

võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2011. aasta rakendusmäärust (EL) nr 543/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoriga (2), eriti selle artikli 136 lõiget 1,

ning arvestades järgmist:

(1)

Rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)	Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Käesoleva määruse lisas määratakse kindlaks rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikliga 136 ette nähtud kindlad impordiväärtused.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

---

(1)  ELT L 347, 20.12.2013, lk 671.

(2)  ELT L 157, 15.6.2011, lk 1.

---

---

19.8.2015

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 218/16

---

KOMISJONI RAKENDUSOTSUS (EL) 2015/1405,

18. august 2015,

millega muudetakse rakendusotsuse 2014/709/EL (milles käsitletakse loomatervishoiualaseid tõrjemeetmeid seoses sigade Aafrika katkuga teatavates liikmesriikides) lisa Eestit, Lätit ja Leedut käsitlevate kannete osas

(teatavaks tehtud numbri C(2015) 5912 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 11. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/662/EMÜ veterinaarkontrollide kohta ühendusesiseses kaubanduses seoses siseturu väljakujundamisega, (1) eriti selle artikli 9 lõiget 4,

võttes arvesse nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivi 90/425/EMÜ, milles käsitletakse ühendusesiseses kaubanduses teatavate elusloomade ja toodete suhtes seoses siseturu väljakujundamisega kohaldatavaid veterinaar- ja zootehnilisi kontrolle, (2) eriti selle artikli 10 lõiget 4,

võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiivi 2002/99/EÜ, milles sätestatakse inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste tootmist, töötlemist, turustamist ja ühendusse toomist reguleerivad loomatervishoiu eeskirjad, (3) eriti selle artikli 4 lõiget 3,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni rakendusotsuses 2014/709/EL (4) on sätestatud loomatervishoiualased tõrjemeetmed seoses sigade Aafrika katku esinemisega teatavates liikmesriikides. Kõnealuse otsuse lisas on piiritletud ja loetletud selliste liikmesriikide teatavad alad, mis on epidemioloogilist olukorda arvesse võttes eristatud vastavalt riski tasemele. Loetelu sisaldab Eesti, Itaalia, Läti, Leedu ja Poola teatavaid alasid.

(2)

Augustis 2015 teatas Eesti mitmest sigade Aafrika katku puhangust kodusigadel piirkondades, mis on loetletud rakendusotsuse 2014/709/EL lisas. Üks haiguspuhang leidis aset alal, mis on loetletud osutatud lisa III osas (I osa ala läheduses) ja üks haiguspuhang alal, mis on loetletud kõnealuse lisa II osas.

(3)	Augustis 2015 teatas Läti kahest sigade Aafrika katku puhangust kodusigadel piirkondades, mis on loetletud rakendusotsuse 2014/709/EL lisas. Need haiguspuhangud leidsid aset aladel, mis on loetletud lisa II osas.

(4)	Augustis 2015 teatas Leedu mitmest sigade Aafrika katku puhangust kodusigadel piirkondades, mis on loetletud rakendusotsuse 2014/709/EL lisas. Nendest haiguspuhangutest kuus leidsid aset aladel, mis on loetletud lisa II osas.

(5)

Kui hinnatakse Eestis, Lätis ja Leedus sigade Aafrika katku tõttu valitsevat loomaterviseolukorda, tuleks arvesse võtta kõnealusest haigusest tingitud epidemioloogilise olukorra muutumist liidus. Selleks et loomatervishoiualaseid tõrjemeetmeid sihipäraselt rakendada ja takistada sigade Aafrika katku edasist levikut, samuti selleks, et vältida tarbetuid häireid liidusiseses kaubanduses ning seda, et kolmandad riigid kehtestaksid põhjendamatuid kaubandustõkkeid, tuleks muuta rakendusotsuse 2014/709/EL lisas esitatud liidu loetelu aladest, mille suhtes kohaldatakse loomatervishoiualaseid tõrjemeetmeid, ja võtta arvesse kõnealusest haigusest tingitud loomaterviseolukorda nimetatud liikmesriikides.

(6)	Seepärast tuleks rakendusotsust 2014/709/EL vastavalt muuta,

(7)	Käesoleva otsusega ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Rakendusotsuse 2014/709/EL lisa asendatakse käesoleva otsuse lisaga.

Artikkel 2

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

---

(1)  EÜT L 395, 30.12.1989, lk 13.

(2)  EÜT L 224, 18.8.1990, lk 29.

(3)  EÜT L 18, 23.1.2003, lk 11.

(4)  Komisjoni rakendusotsus 2014/709/EL, 9. oktoober 2014, milles käsitletakse loomatervishoiualaseid tõrjemeetmeid seoses sigade Aafrika katkuga teatavates liikmesriikides ja tunnistatakse kehtetuks rakendusotsus 2014/178/EL (ELT L 295, 11.10.2014, lk 63).

---

---

19.8.2015

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 218/27

---

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatusdokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav internetis:

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) eeskiri nr 14: ühtsed sätted, mis käsitlevad sõidukite tüübikinnitust seoses turvavööde kinnituspunktide, ISOFIX-kinnitussüsteemide, ISOFIX-ülakinnituspunktide ja i-Size-istekohtadega [2015/1406]

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

07-seeria muudatuste 5. täiendus – jõustumiskuupäev: 10. juuni 2014

SISUKORD

EESKIRI

1.

Kohaldamisala

2.

Mõisted

3.

Tüübikinnituse taotlemine

4.

Tüübikinnitus

5.

Spetsifikatsioonid

6.

Katsed

7.

Vaatlus turvavöö kinnituspunktide staatiliste koormuskatsete ajal ja järel

8.

Tüübikinnituse muutmine ja laiendamine

9.

Toodangu nõuetele vastavus

10.

Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral

11.

Kasutusjuhend

12.

Tootmise lõpetamine

13.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid

14.

Üleminekusätted

LISAD

1. lisa

Teatis

2. lisa

Tüübikinnitusmärkide kujundus

3. lisa

Turvavöö toimivate kinnituspunktide asukoht

4. lisa

Istekohtade H-punkti ja rindkere tegeliku kaldenurga kindlaksmääramise kord

5. lisa

Tõmbeseade

6. lisa

Kinnituspunktide minimaalne arv ja alumiste kinnituspunktide asukoht

7. lisa

Dünaamiline koormuskatse turvavöö kinnituspunktide staatiliste tugevuskatsete alternatiivina

8. lisa

Mannekeeni spetsifikatsioon

9. lisa

ISOFIX-kinnitussüsteemid ja ISOFIX-ülakinnituspunktid

10. lisa

i-Size-istekoht

1.   KOHALDAMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse:

a)	M- ja N-kategooria sõidukite (1) suhtes seoses näoga, seljaga või küljega sõidusuunas paiknevatel istmetel istuvatele täiskasvanud sõitjatele ette nähtud turvavööde kinnituspunktidega;

b)	M1-kategooria sõidukite suhtes seoses ISOFIX-kinnitussüsteemide ja ISOFIX-ülakinnituspunktidega, mis on ette nähtud lapse turvasüsteemide jaoks. Käesoleva eeskirja sätetele peavad vastama ka ISOFIX-kinnituspunktidega varustatud muude kategooriate sõidukid;

c)	mis tahes kategooria sõidukite suhtes seoses nende i-Size-istekohtadega, kui need on sõiduki tootja poolt kindlaks määratud.

2.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.

    „sõiduki tüübikinnitus” – kõnealust tüüpi turvavööde kinnituskonstruktsioonidega varustatud sõiduki tüübikinnitus;

2.2.

    „sõidukitüüp” – mootorsõidukite kategooriad, mille sõidukid ei erine üksteisest selliste oluliste omaduste poolest nagu mõõdud, kuju ja materjalid sõiduki kere või istmekonstruktsiooni nende osade puhul, kuhu kinnitatakse turvavööde kinnituspunktid, ISOFIX-kinnitussüsteemid ja ISOFIX-ülakinnituspunktid (kui need on olemas), ning juhul kui kinnituspunktide tugevust katsetatakse dünaamilise koormuskatsega ja sõiduki põhja tugevust katsetatakse i-Size-istekohtade puhul staatilise katsega, turvasüsteemi kõik omadused, mis mõjutavad turvavööde kinnituspunktidele rakenduvaid jõude, eriti koormuse piiramise funktsioon;

2.3.

    „turvavöö kinnituspunktid” – sõiduki kere või istme osad või mõni muu sõidukiosa, mille külge turvavöökomplekt kinnitatakse;

2.4.

   „turvavöö toimiv kinnituspunkt” – koht, mida punkti 5.4 kohaselt kasutatakse turvavöö eri osade ja sõitja vahelise kaldenurga määramiseks; see on koht, kuhu turvavöö tuleks kinnitada, et selle asend ühtiks kasutamise ajal ettenähtud asendiga. Kõnealune punkt võib, aga ei tarvitse olla turvavöö tegelik kinnituspunkt; see oleneb turvavöö kinnituspunktiga ühendatud osade konstruktsioonist;

2.4.1.

näiteks juhul: 2.4.1.1. kui sõiduki kere või selle istme konstruktsioonis kasutatakse turvavöö juhikut, tuleb turvavöö toimivaks kinnituspunktiks lugeda juhiku keskpunkti kohas, kus vöö väljub sõitjapoolsel küljel juhikust, ning 2.4.1.2. kui turvavöö kulgeb üle sõitja otse sõiduki kerele või istmekonstruktsioonile kinnitatud tõmburisse, ilma et nende vahel oleks juhikut, siis loetakse turvavöö toimivaks kinnituspunktiks rihma rulli telje ja rullil oleva rihma keskjoont läbiva tasapinna lõikumispunkt;

2.5.

    „põhi” – sõiduki seinu ühendav kere alaosa. Selles kontekstis hõlmab see risttalasid, stantse ja muid võimalikke tugevdusi, ka juhul, kui need asuvad põhja all (nt piki- ja põikteljelised osad);

2.6.

   „iste” – ühele täiskasvanule ette nähtud konstruktsioon koos istmekattega, mis võib, aga ei tarvitse olla sõiduki kerega lahutamatult ühendatud. Mõiste hõlmab nii üksikut istet kui ka ühele isikule ette nähtud pingiosa;

2.6.1.   „eesmine sõitjaiste”– mis tahes iste, mille eespoolseim H-punkt asub juhi R-punkti läbival vertikaalsel põiktasapinnal või sellest eespool;

2.6.2.   „näoga sõidusuunas paiknev iste”– iste, mida saab kasutada siis, kui sõiduk sõidab, ja mis on näoga sõiduki esiosa suunas selliselt, et istme vertikaalne sümmeetriatasand moodustab väikesema kui + 10° või – 10° nurga sõiduki vertikaalse sümmeetriatasandi suhtes;

2.6.3.   „seljaga sõidusuunas paiknev iste”– iste, mida saab kasutada siis, kui sõiduk sõidab, ja mis on näoga sõiduki tagaosa suunas selliselt, et istme vertikaalne sümmeetriatasand moodustab väikesema kui + 10° või – 10° nurga sõiduki vertikaalse sümmeetriatasandi suhtes;

2.6.4.   „küljega sõidusuunas paiknev iste”– iste, mida saab kasutada siis, kui sõiduk sõidab, ja mis on näoga sõiduki külje suunas selliselt, et istme vertikaalne sümmeetriatasand moodustab 90° (± 10°) nurga sõiduki vertikaalse sümmeetriatasandi suhtes;

2.7.

    „istmerühm” – ühele või mitmele täiskasvanule ette nähtud pinkiste või üksteise kõrval paiknevad eraldi istmed (s.t kinnitatud nii, et ühe istme eesmised kinnituspunktid on samal joonel teise istme tagumiste kinnituspunktidega või neist eespool ning samal joonel teise istme eesmiste kinnituspunktidega või neist tagapool);

2.8.

    „pinkiste” – vähemalt kahele täiskasvanule ette nähtud konstruktsioon koos istmekattega;

2.9.

   „istmetüüp” – istmed, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

2.9.1.

istme kuju, mõõtmed ja materjal;

2.9.2.

reguleerimissüsteemide ja kõigi lukustussüsteemide tüübid ja mõõdud;

2.9.3.

istme turvavöö kinnituspunktide, istme kinnituspunktide ja asjaomaste sõiduki kere osade tüübid ja mõõdud;

2.10.

    „istme kinnituspunkt” – süsteem, mille abil on iste kinnitatud sõiduki kere külge, sh sõiduki kere juurde kuuluvad asjaomased osad;

2.11.

   „reguleerimissüsteem” – seade istme või selle osade reguleerimiseks sõitjale sobivasse asendisse; kõnealune seade võib eelkõige võimaldada istme nihutamist:

2.11.1.

pikisuunas;

2.11.2.

püstsuunas;

2.11.3.

kaldenurga suhtes;

2.12.

    „nihutussüsteem” – seade, mis võimaldab istme või selle osa nihutamist või pööramist ilma vahepealses asendis fikseerimiseta, sõitjatele hõlpsa juurdepääsu võimaldamiseks kõnealuse istme taha;

2.13.

    „lukustussüsteem” – seade, mis tagab istme ja selle osade kasutusasendi püsimise; hõlmab seadmeid, millega lukustatakse nii seljatoe asend istme suhtes kui ka istme asend sõiduki suhtes;

2.14.

    „võrdlusala” – ruum kahe vertikaalse pikiteljelise tasapinna vahel, mis asuvad teineteisest 400 mm kaugusel, on sümmeetrilised H-punkti suhtes ja määratletakse eeskirja nr 21 1. lisa kohaselt peakujulise seadise pööramisega püstasendist rõhtasendisse. Seadis tuleb eeskirja nr 21 nimetatud lisas esitatud kirjelduse kohaselt asetada ning reguleerida maksimaalsele pikkusele 840 mm;

2.15.

    „rindkere koormuse piiraja” – turvavöö ja/või istme ja/või sõiduki mis tahes osa, mis on ette nähtud sõitja rindkerele rakenduvate jõudude piiramiseks kokkupõrke korral;

2.16.

    „ISOFIX” – süsteem lapse turvasüsteemide kinnitamiseks sõidukile. See koosneb kahest jäigast kinnituspunktist sõidukil, kahest vastavast jäigast kinnitusdetailist lapse turvasüsteemil ning vahendist, mis takistab lapse turvasüsteemi ümber horisontaaltelje pöörlemast;

2.17.

   „ISOFIX-istekoht” – süsteem, mis võimaldab paigaldada:

a)	eeskirja nr 44 määratlusele vastava universaalse ISOFIX-tüüpi näoga sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi,

b)	eeskirja nr 44 määratlusele vastava pooluniversaalse ISOFIX-tüüpi näoga sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi,

c)	eeskirja nr 44 määratlusele vastava pooluniversaalse ISOFIX-tüüpi seljaga sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi,

d)	eeskirja nr 44 määratlusele vastava pooluniversaalse ISOFIX-tüüpi küljega sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi,

e)	eeskirja nr 44 määratlusele vastava erisõiduki ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi,

f)	eeskirja nr 129 määratlusele vastava i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemi

g)	või eeskirja nr 129 määratlusele vastava erisõiduki ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi;

2.18.

    „ISOFIX-alakinnitus” – 6 mm läbimõõduga jäik ümar horisontaallatt, mis ulatub sõiduki või istme osadest eemale, et sinna saaks ISOFIX-kinnitusdetailide abil kinnitada ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi;

2.19.

    „ISOFIX-kinnitussüsteem” – süsteem, mis koosneb ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi kinnitamiseks ette nähtud kahest ISOFIX-alakinnitusest koos pöörlemisvastase seadmega;

2.20.

    „ISOFIX-KINNITUS” – üks kahest ühendusest, mis lähtub ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemist, ühildub ISOFIX-alakinnitusega ja vastab eeskirja nr 44 või eeskirja nr 129 nõuetele.

2.21.

    „ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteem” – ISOFIX-kinnitussüsteemi abil kinnitatav lapse turvasüsteem, mis vastab eeskirja nr 44 või eeskirja nr 129 nõuetele;

2.22.

    „staatilise jõu rakendusseade” – katserakis, mis haakub sõiduki ISOFIX-kinnitussüsteemidega ja mida kasutatakse sõiduki või istme konstruktsiooni tugevuse ja istme pöördumise piiramisvõime kontrollimiseks staatilisel koormuskatsel. Alumiste kinnituspunktide ja ülakinnituste katserakist on kirjeldatud 9. lisa joonistel 1 ja 2, nagu ka staatilise jõu rakendusseadet tugijalale, et hinnata i-Size-istekohti sõiduki põhja tugevuse seisukohast. Näide staatilise jõu rakendusseadmest tugijalale on esitatud 10. lisa joonisel 3;

2.23.

   „pöörlemisvastane seade”:

a)	universaalse ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi pöörlemisvastane seade koosneb ISOFIX-ülakinnitusest;

b)	pooluniversaalse ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi pöörlemisvastane seade koosneb kas ülakinnitusest, sõiduki armatuurlauast või tugijalast, mis on ette nähtud turvasüsteemi pöörlemise takistamiseks laupkokkupõrke korral;

c)	i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemi pöörlemisvastane seade koosneb kas ülakinnitusest või tugijalast, mis on ette nähtud turvasüsteemi pöörlemise takistamiseks laupkokkupõrke korral;

d)	universaalsete või pooluniversaalsete ISOFIX- või i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemide puhul ei ole pöörlemisvastaseks seadmeks sõiduki iste;

2.24.

    „ISOFIX-ülakinnituspunkt” – paigaldamiseks kavandatud alas asuv komponent (nt varras), mis on ette nähtud ISOFIX-ülakinnitusrihma lukusti kinnitamiseks ja jõu ülekandmiseks sõiduki kerele;

2.25.

    „ISOFIX-ülakinnituse lukusti” – seadis, mis on ette nähtud kinnitamiseks ISOFIX-ülakinnituspunkti külge;

2.26.

    „ISOFIX-ülakinnitushaak” – ISOFIX-ülakinnituse lukusti, mida harilikult kasutatakse ISOFIX-ülakinnitusrihma kinnitamiseks ISOFIX-ülakinnituspunkti külge vastavalt määratlusele käesoleva eeskirja 9. lisa joonisel 3;

2.27.

    „ISOFIX-ülakinnitusrihm” – rihm (või samaväärne element), mis kulgeb ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi ülemisest osast/servast ISOFIX-ülakinnituspunktini ja mis on varustatud reguleerimisseadise, tõmbepinget vähendava seadise ja ISOFIX-ülakinnituse lukustiga;

2.28.

    „juhikseadis” – seadis ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi paigaldamise hõlbustamiseks; selle abil juhitakse ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi ISOFIX-kinnitused füüsiliselt ISOFIX-alakinnitustesse, et need lukustada;

2.29.

    „lapse turvarakis” – vahend, mis vastab ühele kaheksast ISOFIX-suurusklassist, mis on määratletud eeskirja nr 16 17. lisa 2. liite punktis 4 ja mille mõõdud on esitatud kõnealuse punkti 4 joonistel 1–7. Neid lapse turvarakiseid kasutatakse eeskirjas nr 16, et kontrollida, milliseid ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemide suurusklasse saab sõiduki ISOFIX-istekohtadele paigaldada. Ühte eeskirjas nr 16 (17. lisa 2. liide) kirjeldatud turvarakistest (ISO/F2 (B) või ISO/F2X(B1)) kasutatakse käesolevas eeskirjas, et kontrollida igasuguste ISOFIX-kinnitussüsteemide asukohta ja juurdepääsu kinnitussüsteemile;

2.30.

    „tugijala talla ruumiala” – käesoleva eeskirja 10. lisa joonistel 1 ja 2 kujutatud ruumiala, millele eeskirjas nr 129 määratletud i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemi tugijala tald toetub ja millega sõiduki põhi peab seega lõikuma;

2.31.

    „sõiduki põhja kokkupuutepind” – ala, mis tekib sõiduki põhja pealispinna (sealhulgas viimistlusmaterjali, vaiba, vahtmaterjali vms) lõikumisel tugijala talla ruumialaga ning mis on ette nähtud taluma eeskirjas nr 129 määratletud i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemi tugijala koormust;

2.32.

    „i-Size-istekoht” – sõiduki tootja määratud istekoht, mis on ette nähtud eeskirjas nr 129 määratletud i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemi paigaldamiseks ja vastab käesoleva eeskirja nõuetele.

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.   Taotluse sõidukitüübi kinnituse saamiseks seoses turvavöö kinnituste, ISOFIX-kinnitussüsteemide, ISOFIX-ülakinnituste ja i-Size-istekohtadega (kui need on olemas) esitab sõiduki tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.2.   Taotlusele lisatakse allpool nimetatud dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjad:

3.2.1.

sobivas mõõtkavas sõiduki kere üldjoonised, millel on kujutatud turvavöö kinnituspunktide, turvavöö toimivate kinnituspunktide (vastavalt vajadusele), ISOFIX-kinnitussüsteemide ja ISOFIX-ülakinnituste (kui need on olemas) asukohad ja i-Size-istekohtade puhul sõiduki põhja kokkupuutepind ning üksikasjalikud joonised turvavöö kinnituste, ISOFIX-kinnitussüsteemide (kui need on olemas), ISOFIX-ülakinnituspunkti (kui see on olemas) ja nende kinnituspunktide kohta ning i-Size-istekohtade ja sõiduki põhja kokkupuutepinna kohta;

3.2.2.

andmed kasutatud materjalide kohta, mis võivad mõjutada turvavöö kinnituspunktide, ISOFIX-kinnitussüsteemide ja ISOFIX-ülakinnituspunktide (kui need on olemas) tugevust ning i-Size-istekohtade ja sõiduki põhja kokkupuutepinda;

3.2.3.

turvavöö kinnituspunktide, ISOFIX-kinnitussüsteemide ja ISOFIX-ülakinnituspunktide (kui need on olemas) tehniline kirjeldus;

3.2.4.

kui istme konstruktsiooni külge on kinnitatud turvavöö kinnituspunktid, ISOFIX-kinnitussüsteemid või ISOFIX-ülakinnituspunktid (kui need on olemas), siis lisatakse: 3.2.4.1. sõidukitüübi üksikasjalik kirjeldus seoses istmete väliskuju, istmekinnituspunktide ning nende reguleerimis- ja lukustussüsteemidega; 3.2.4.2. istmete, nende kinnituspunktide ning reguleerimis- ja lukustussüsteemide piisavalt üksikasjalikud joonised sobivas mõõtkavas;

3.2.5.

tõendusmaterjal selle kohta, et kinnituspunktide tüübikinnituskatses kasutatud turvavöö või turvasüsteem vastab eeskirja nr 16 nõuetele, kui sõiduki tootja valib alternatiivse dünaamilise koormuskatse.

3.3.   Tootja esitab tehnilisele teenistusele kas kinnitatava sõidukitüübi representatiivsõiduki või sõiduki need osad, mis tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutava tehnilise teenistuse otsuse kohaselt on vajalikud turvavöö kinnituspunktide, ISOFIX-kinnitussüsteemide ja ISOFIX-ülakinnituspunktide (kui need on olemas) katseteks ning i-Size-istekohtade ja sõiduki põhja kokkupuutepinna katseks.

4.   TÜÜBIKINNITUS

4.1.   Kui käesoleva eeskirja alusel kinnitamiseks esitatud sõiduk vastab käesoleva eeskirja nõuetele, antakse sellele tüübikinnitus.

4.2.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (eeskirja praeguse versiooni puhul 07, tulenevalt 07-seeria muudatustest) näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevas eeskirjas viimati tehtud oluliste tehniliste muudatuste seeriat. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele sõidukitüübile, nagu on sätestatud punktis 2.2.

4.3.   Teade sõidukitüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, andmata jätmise, laiendamise, tühistamise või tootmise lõpetamise kohta esitatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastaval vormil.

4.4.   Igale käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile vastavale sõidukile tuleb kinnitada tüübikinnituse vormil kindlaksmääratud hästi märgatavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb järgmisest:

4.4.1.

ringjoonega ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (2);

4.4.2.

käesoleva eeskirja number, mis asub punktis 4.4.1 nimetatud ringist paremal;

4.4.3.

täht „e”, mis asub käesoleva eeskirja numbrist paremal, kui tüübikinnitus vastab 7. lisas kirjeldatud dünaamilisele koormuskatsele.

4.5.   Kui sõiduk vastab sõidukitüübile, mis on käesolevale eeskirjale vastava tüübikinnituse andnud riigis saanud tüübikinnituse ühe või mitme asjaomasele kokkuleppele lisatud muu eeskirja alusel, ei ole punktis 4.4.1 sätestatud tähist vaja korrata; sel juhul paigutatakse kõikide käesolevale eeskirjale vastava tüübikinnituse andnud riigis tüübikinnituse andmise aluseks olnud eeskirjade numbrid, tüübikinnitusnumbrid ning lisatähised punktis 4.4.1 sätestatud tähisest paremale veergudesse.

4.6.   Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

4.7.   Tüübikinnitusmärk paigutatakse tootja kinnitatud sõiduki andmeplaadile või selle lähedusse.

4.8.   Näited tüübikinnitusmärgi kujunduse kohta on esitatud käesoleva eeskirja 2. lisas.

5.   SPETSIFIKATSIOONID

5.1.   Määratlused (vt 3. lisa).

5.1.1.   H-punkt on võrdluspunkt, mis määratakse kindlaks käesoleva eeskirja 4. lisa punktis 2.3 ettenähtud korra kohaselt.

5.1.1.1.   Punkt H' on punktis 5.1.1 määratletud H-punktile vastav võrdluspunkt, mis määratakse istme iga kasutatava tavaasendi jaoks.

5.1.1.2.   R-punkt on käesoleva eeskirja 4. lisa punktis 2.4 määratletud istekoha võrdluspunkt.

5.1.2.   Kolmemõõtmelise võrdlussüsteemi määratlus on käesoleva eeskirja 4. lisa 2. liites.

5.1.3.   Punktid L1 ja L2 on turvavöö alumised toimivad kinnituspunktid.

5.1.4.   C-punkt asub R-punktist püstsuunas 450 mm kaugusel. Kui punktis 5.1.6 määratletud kaugus S ei ole väiksem kui 280 mm ja kui tootja on valinud punktis 5.4.3.3 määratud alternatiivse valemi BR = 260 mm + 0,8 S, siis peab C- ja R-punkti püstteljeline vahekaugus olema 500 mm.

5.1.5.   Nurgad α1 ja α2 on vastavalt nurgad horisontaalse tasapinna ja istme vertikaalse pikiteljelise kesktasapinnaga risti asuvate tasapindade vahel, mis läbivad R-punkti ning punkte L1 ja L2.

Kui iste on reguleeritav, tuleb see nõue täita ka kõikide tavaliste sõiduasendite H-punktide puhul sõiduki tootja poolt ettenähtud viisil.

5.1.6.   S on toimiva ülakinnituspunkti kaugus (mm) võrdlustasapinnast P, mis on paralleelne sõiduki pikiteljelise kesktasapinnaga, mis on määratletud järgmiselt:

5.1.6.1.

kui istekoht on istme kuju tõttu selgelt määratletav, on tasapind P istme kesktasapind;

5.1.6.2.

täpselt määratlemata istekoha puhul: 5.1.6.2.1. juhiistme tasapind P on sõiduki pikiteljelise kesktasapinnaga paralleelne vertikaaltasapind, mis kulgeb läbi rooliratta keskpunkti rooliratta ääre tasapinnal, kui rooliratas (kui see on reguleeritav) on oma keskasendis; 5.1.6.2.2. välimise esiistme tasapind P on sümmeetriline juhiistme tasapinnaga P; 5.1.6.2.3. välimise tagumise istekoha tasapinna P määrab tootja tingimusel, et sõiduki keskmise pikitasapinna ja tasapinna P vahelise kauguse A määramisel peetakse kinni järgmistest piirnormidest: A ≥ 200 mm, kui pinkiste on ette nähtud ainult kuni kahele sõitjale; A ≥ 300 mm, kui pinkiste on ette nähtud rohkem kui kahele sõitjale.

5.2.   Üldnõuded

5.2.1.   Turvavööde kinnituste konstruktsioon, teostus ja paigutus peavad võimaldama:

5.2.1.1.

sobiva turvavöö paigaldamist. Välimise esiistme turvavöö kinnituspunktid peavad sobima inertsrulliga turvavöödele, pidades silmas eelkõige turvavöö kinnituspunktide tugevusomadusi, välja arvatud juhul, kui tootja on varustanud sõiduki muud tüüpi turvavöödega, mis sisaldavad tõmbureid. Kui kinnituspunktid sobivad vaid kindlat tüüpi turvavöödele, peavad need tüübid olema kindlaks määratud punktis 4.3 nimetatud vormil;

5.2.1.2.

vähendada miinimumini õigesti asetatud turvavöö libisemise ohtu;

5.2.1.3.

vähendada miinimumini vöö kahjustumise ohtu, mis tuleneb vöö kokkupuutest sõiduki kere või istmekonstruktsiooni teravate või jäikade osadega;

5.2.1.4.

sõiduki tavakasutamist käesoleva eeskirja tingimuste kohaselt;

5.2.1.5.

kinnituspunktide puhul, mis on eri asendites sõltuvalt sellest, kas see peab võimaldama isikutel sõidukisse siseneda või neid kinni hoidma, kohaldatakse käesoleva eeskirja nõudeid kinnituspunktide toimiva asendi suhtes.

5.2.2.   ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi jaoks paigaldatud või paigaldada kavatsetava ISOFIX-kinnitussüsteemi ja ISOFIX-ülakinnituspunkti ning i-Size-istekohtade ja sõiduki põhja kokkupuutepinna kujundamisel, valmistamisel ja paigaldamisel tuleb võtta arvesse järgmist:

5.2.2.1.

ISOFIX-kinnitussüsteem ja ülakinnituspunkt ning i-Size-istekohtade ja sõiduki põhja kokkupuutepind peavad võimaldama sõiduki tavakasutust käesoleva eeskirja tingimuste kohaselt. ISOFIX-kinnitussüsteem ja ISOFIX-ülakinnitus, mille võib lisada ükskõik millisele sõidukile, peab samuti vastama käesoleva eeskirja tingimustele. Sellest tulenevalt peavad sellised kinnitused olema kirjeldatud tüübikinnituse taotluses;

5.2.2.2.

ISOFIX-kinnitussüsteemide ja ISOFIX-ülakinnituspunktide vastupidavus peab vastama eeskirjas nr 44 määratletud massirühma 0, 0+ ja 1 ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemidele.

5.2.2.3.

ISOFIX-kinnitussüsteem, ISOFIX-ülakinnituspunkt ning i-Size-istekohtade ja sõiduki põhja kokkupuutepind peavad olema ette nähtud i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemi jaoks eeskirja nr 129 kohaselt.

5.2.3.   ISOFIX-kinnitussüsteemid, nende konstruktsioon ja paigutus.

5.2.3.1.

Iga ISOFIX-kinnitussüsteem peab 9. lisa joonise 4 kohaselt koosnema ühest või enamast kahes samal teljel olevas alas paiknevast jäigast põikvardast, mille efektiivne pikkus on vähemalt 25 mm ja läbimõõt 6 ± 0,1 mm.

5.2.3.2.

Sõiduki istekohale paigaldatud ISOFIX-kinnitussüsteem peab paiknema vähemalt 120 mm tagapool käesoleva eeskirja 4. lisas määratletud H-punktist. Nimetatud kaugust mõõdetakse horisontaalsuunas kuni varda keskkohani.

5.2.3.3.

Sõidukisse paigaldatud ISOFIX-kinnitussüsteemi külge peab olema võimalik paigaldada ISOFIX-tüüpi lapse turvarakist „ISO/F2” (B) või „ISO/F2X” (B1) vastavalt sõiduki tootja määratlusele ja eeskirjale nr 16 (17. lisa 2. liide). I-Size-istekohtadele peab olema võimalik paigaldada ISOFIX-tüüpi lapse turvaseadmeid suurusklassidega „ISO/F2X” (B1) ja „ISO/R2” (D) koos tugijala ruumialaga eeskirja nr 16 (17. lisa 2. liide) kohaselt.

5.2.3.4.

Punktis 5.2.3.3 määratletud ISOFIX-turvarakise aluspinna kaldenurk käesoleva eeskirja 4. lisa 2. liites määratletud võrdlustasapindade suhtes peab olema järgmistes piirides: a) kaldenurk 15° ± 10°, b) pöördenurk 0° ± 5°, c) lengerdusnurk 0° ± 10° I-Size-istekohtadel võib tugijalg oma lühimas pikkuses ning juhul, kui punktis 5.2.3.4 ettenähtud piirnorme ei ületata, olla tugijala talla ruumialale vastavalt suurema kaldenurga all, kui sõiduki iste või ehitus seda harilikult ette näeb. ISOFIX-tüüpi lapse turvaseadet peab olema võimalik paigaldada suurema kaldenurga all.

5.2.3.5.

ISOFIX-kinnitussüsteemid peavad olema püsivalt tööasendis või olema eemaldatavad; Eemaldatavate kinnituste puhul peavad ISOFIX-kinnitussüsteemide nõuded olema täidetud siis, kui kinnitused on tööasendis.

5.2.3.6.

Kõik tööasendisse viidud ISOFIX-alakinnituste vardad või püsivalt tööasendis olevad juhikseadised peavad olema nähtavad ilma istmepatja või seljatuge kokku surumata, kui neid vaadatakse vertikaalsel pikiteljelisel tasapinnal, mis läbib varda või juhikseadise keskkohta, piki joont, mis moodustab horisontaaltasapinnaga nurga 30° ülespoole. Selle nõude alternatiivina peab sõidukil olema iga varda või juhikseadise kõrval püsitähistus. Tähistus peab tootja valiku kohaselt sisaldama järgmist: 5.2.3.6.1. vähemalt 9. lisa joonisel 12 esitatud tähist, mis koosneb ringist läbimõõduga vähemalt 13 mm ja sisaldab piktogrammi ning vastab järgmistele tingimustele: a) piktogramm on kontrastne ringi taustaga; b) piktogramm paikneb süsteemi iga varda vahetus läheduses; 5.2.3.6.2. suurtähtedega sõna ISOFIX, kõrgusega vähemalt 6 mm.

5.2.3.7.

Punkti 5.2.3.6 nõuded ei kehti i-Size-istekohale. I-Size-istekohad peavad olema tähistatud punkti 5.2.5.1 kohaselt.

5.2.4.   ISOFIX-ülakinnituspunktid, nende konstruktsioon ja paigutus.

Sõiduki tootja soovil võib alternatiivina kasutada punktides 5.2.4.1 ja 5.2.4.2 kirjeldatud meetodeid.

Punktis 5.2.4.1 kirjeldatud meetodit tohib kasutada vaid juhul, kui ISOFIX-istekoht paikneb sõiduki istmel.

5.2.4.1.   Tulenevalt punktidest 5.2.4.3 ja 5.2.4.4 peab ISOFIX-ülakinnituse lukustiga ühendatav ISOFIX-ülakinnituspunkti osa paiknema mitte kaugemal kui 2 000 mm õla võrdluspunktist määratud istekohal, mille jaoks ISOFIX-kinnitus on paigaldatud, ja asuma 9. lisa joonistel 6–10 kujutatud varjutatud alal. Siinjuures on viidatud 1995. aasta juuli dokumendis SAE J 826 kirjeldatud vormile ja 9. lisa joonisele 5, vastavalt järgmistele tingimustele.

5.2.4.1.1.

Vormi H-punkt asub istme madalaima ja tagapoolseima asendi puhul selle konstruktsiooni kordumatus H-punktis, seejuures paikneb vorm lateraalselt kahe ISOFIX-alakinnituse keskjoonel;

5.2.4.1.2.

vormi rindkerejoon on põikiteljelise vertikaaltasapinnaga sama nurga all kui istme seljatugi kõige kõrgemas asendis;

5.2.4.1.3.

vorm asub vormi H-punkti läbival vertikaalsel pikiteljelisel tasapinnal.

5.2.4.2.   ISOFIX-ülakinnituspunkti ala võib alternatiivselt asetseda eeskirjas nr 16 (17. lisa 2. liite joonis 2) määratletud rakise ISO/F2 (B) abil ISOFIX-alakinnitustega varustatud ISOFIX-istekohal, nagu on kujutatud 9. lisa joonisel 11.

Iste peab olema kõige tagumises ja madalaimas asendis, seljatugi nimiasendis või sõiduki tootja soovitatud asendis.

Külgvaates peab ISOFIX-ülakinnitus asuma rakise ISO/F2 (B) tagapinnast tagapool.

Rakise „ISO/F2” (B) tagapinna ja selle horisontaaljoone lõikepunkt (9. lisa joonise 11 punkt 3), millel asub seljatoe ülemise otsa kaugeim jäik punkt, mille Shore'i kõvadus A on rohkem kui 50, määrab rakise „ISO/F2” (B) keskjoonel võrdluspunkti 4 (9. lisa joonis 11). Selles võrdluspunktis määrab maksimaalne nurk 45° horisontaaljoonest ülakinnituse ala ülemise piiri.

Pealtvaates määrab võrdluspunktis 4 (9. lisa joonis 11) maksimaalne nurk 90°, mis ulatub tagant küljele, ja tagantvaates maksimaalne nurk 40° ISOFIX-ülakinnituse ala kaks piiravat mahtu.

ISOFIX-ülakinnitusrihm (5) algab kohast, kus lõikuvad rakis ISO/F2 (B) ja tasapind, mis asub 550 mm kõrgusel rakise ISO/F2 (B) horisontaalpinnast (1), rakise ISO/F2 (B) keskjoonel (6).

Lisaks peab ISOFIX-ülakinnituspunkt asuma rohkem kui 200 mm, kuid mitte rohkem kui 2 000 mm kaugusel ISOFIX-ülakinnitusrihma alguskohast rakise ISOF/2 (B) tagapinnal, mõõdetuna piki rihma, kui see on tõmmatud üle istme seljatoe ISOFIX-ülakinnituseni.

5.2.4.3.   Sõiduki ISOFIX-ülakinnituspunkti osa, mis on ette nähtud ühendamiseks ISOFIX-ülakinnituse lukustiga, võib asuda väljaspool punktides 5.2.4.1 ja 5.2.4.2 viidatud varjutatud võrdlusalasid, kui alas paiknemine ei ole asjakohane ja sõiduk on varustatud järgmistele nõuetele vastava suunajaga, mis:

5.2.4.3.1.

tagab, et ISOFIX-ülakinnitusrihm toimib ISOFIX-ülakinnituspunktiga ühendatava kinnituse osana nii, nagu see asuks varjutatud alas; ning

5.2.4.3.2.

asub mittejäiga vöösuunaja või tööasendisse viidava suunaja puhul torsojoonest vähemalt 65 mm tagapool või jäiga fikseeritud suunaja puhul torsojoonest vähemalt 100 mm tagapool; ning

5.2.4.3.3.

paigaldusjärgsel katsetamisel on seadme tugevus piisav käesoleva eeskirja punktis 6.6 viidatud ISOFIX-ülakinnituspunkti koormuse talumiseks.

5.2.4.4.   Ülakinnitus võib paikneda istme seljatoes, tingimusel, et see ei asu sõiduki seljatoe ülaosas alas, kus rihm üle seljatoe kulgeb.

5.2.4.5.   ISOFIX-ülakinnituspunkti mõõdud peavad võimaldama kinnitada ISOFIX-ülakinnitushaaki, nagu on kujutatud joonisel 3.

Iga ISOFIX-ülakinnituspunkti ümber peab olema selle lukustamist ja lukust vabastamist võimaldav vaba ruum.

ISOFIX-kinnitussüsteemist tagapool paiknevad kinnituspunktid, mida saab kasutada ISOFIX-ülakinnitushaagi või ISOFIX-ülakinnituse lukusti ühendamiseks, peavad olema konstrueeritud nii, et hoida ühe või mitme allpool nimetatud meetme abil ära väärtarvitamist:

a)	kõik ISOFIX-ülakinnituspunktide alas paiknevad kinnituspunktid on konstrueeritud ISOFIX-ülakinnituspunktidena või

b)	üksnes ISOFIX-ülakinnituspunktid on tähistatud ühega 9. lisa joonisel 13 esitatud tähistest või selle peegelpildiga või

c)	kinnituspunktid, mis ei vasta punktidele a ega b, kannavad selget tähistust selle kohta, et neid ei tohi kasutada ISOFIX-kinnitussüsteemidega.

Kattealuste ISOFIX-ülakinnituspunktide kate peab olema tähistatud ühega 9. lisa joonisel 13 määratud tähistest või selle peegelpildiga ning kate peab olema eemaldatav ilma tööriistadeta.

5.2.5.   Nõuded i-Size-istekohale

Sõiduki tootja poolt i-Size-istekohana määratletud istekoht peab vastama punktide 5.2.2–5.2.5.3 nõuetele.

5.2.5.1.   Tähistus

Igal i-Size-istekohal peab vastava istekoha ISOFIX-alakinnituse süsteemi (varda või juhiku) kõrval olema püsitähistus.

Tähistus peab sisaldama vähemalt 10. lisa joonisel 4 esitatud tähist, mis koosneb ruudust laiusega vähemalt 13 mm ja sisaldab piktogrammi ning vastab järgmistele tingimustele:

a)	piktogramm peab olema kontrastne ruudu taustaga;

b)	piktogramm peab paiknema süsteemi iga varda vahetus läheduses.

5.2.5.2.   Geomeetrilised nõuded i-Size-tugijalgadega ühendatud i-Size-istekohtadele

Lisaks punktides 5.2.3 ja 5.2.4 esitatud nõuetele tuleb kontrollida, et sõiduki põhja pealispind (sealhulgas viimistlusmaterjal, vaip, vahtmaterjal vms) ristub tugijala talla ruumiala piirdepindadega X- ja Y-teljel, nagu on kujutatud käesoleva eeskirja 10. lisa joonistel 1 ja 2.

Tugijala talla ruumiala on piiratud järgmiselt (vt ka käesoleva eeskirja 10. lisa joonised 1 ja 2):

a)	laiuses kahe tasapinnaga, mis paiknevad vastavale istekohale paigaldatud lapse turvarakise pikiteljelisest kesktasapinnast 100 mm kaugusel ja on sellega paralleelsed, ning

b)	pikkuses kahe tasapinnaga, mis paiknevad risti lapse turvarakise aluspinna tasandiga ja risti ka lapse turvarakise pikiteljelise kesktasapinnaga ning on 585 mm ja 695 mm kaugusel tasapinnast, mis läbib ISOFIX-alakinnituste keskjooni ja on risti turvarakise aluspinnaga, ning

c)	kõrguses kahe tasapinnaga, mis paiknevad lapse turvarakise aluspinna tasandist 270 mm ja 525 mm allpool ja on sellega paralleelsed.

Nende geomeetriliste näitajate puhul kasutatud kaldenurk määratakse kindlaks punkti 5.2.3.4 kohaselt.

Selle nõude täitmist võib tõendada füüsikalise katse, arvutisimulatsiooni või näidisjooniste abil.

5.2.5.3.   Sõiduki põhja tugevusnõuded i-Size-istekohtade puhul

Kogu sõiduki põhja kokkupuutepind (vt 10. lisa joonised 1 ja 2) peab olema piisava tugevusega, et taluda katsetamisel punkti 6.6.4.5 kohaseid koormusi.

5.3.   Turvavöö ja ISOFIX-kinnituspunktide vähim arv

5.3.1.   Kõik M- või N-kategooria sõidukid (v.a M2- ja M3-kategooria sõidukid, mis kuuluvad I või A klassi1) peavad olema varustatud käesoleva eeskirja nõuetele vastavate turvavöö kinnituspunktidega.

5.3.1.1.   Eeskirja nr 16 kohaste S-tüüpi turvavöö tüübikinnitusega traksvööde (tõmburi(te)ga või ilma) kinnituspunktid peavad vastama eeskirja nr 14 nõuetele, kuid täiendav(ad) jalgadevahelise rihma kinnituspunkt(id) on käesoleva eeskirjas sätestatud tugevus- ja paigutusnõuetest vabastatud.

5.3.2.   Kõigi näoga, seljaga või küljega sõidusuunas paiknevate istekohtade turvavöö kinnituspunktide arv peab vastama 6. lisa sätetele.

5.3.3.   N1-kategooria sõidukite välimiste istekohtade puhul, v.a eesmine sõitjaiste (kujutatud 6. lisas ja tähistatud tähisega Ø), on siiski lubatud kaks alumist kinnituspunkti, kui istme ja sõiduki lähima külgseina vahel on läbipääs, mis on ette nähtud sõitjatele juurdepääsu võimaldamiseks sõiduki muudele osadele.

Istme ja külgseina vahelist tühimikku loetakse läbipääsuks, kui kõigi suletud uste korral on külgseina ja kõnealuse istme keskjoont läbiva vertikaalse pikiteljelise tasapinna vaheline kaugus, mida mõõdetakse punktis R risti sõiduki pikiteljelise kesktasapinnaga, suurem kui 500 mm.

5.3.4.   6. lisas kujutatud ja tähisega * tähistatud keskmise eesmise istekoha kaks alumist kinnituspunkti tuleb lugeda piisavaks juhul, kui tuuleklaas asub väljaspool eeskirja nr 21 1. lisas määratletud võrdlusala. Kui tuuleklaas asub võrdlusalas, on nõutav kolme kinnituspunkti olemasolu.

Rihma kinnituspunktidega seoses loetakse tuuleklaas võrdlusala osaks juhul, kui sellel võib eeskirja nr 21 1. lisas kirjeldatud katsemeetodi kohasel katsetamisel tekkida staatiline kokkupuude katsevarustusega.

5.3.5.   Kõik 6. lisas tähisega ╬ tähistatud istekohad peavad olema varustatud kolme kinnituspunktiga. Kaks kinnituspunkti võib olla järgmiste tingimuste korral:

5.3.5.1.

kui vahetult ees on iste või muud sõiduki osad, mis vastavad eeskirja nr 80 1. lisa punkti 3.5 nõuetele, või

5.3.5.2.

kui võrdlusalas ei paikne sõiduki liikumisel ükski sõiduki osa ja kui ühelgi sõiduki osal ei ole võimalust seal paikneda, või

5.3.5.3.

nimetatud võrdlusalas paiknevad sõidukiosad vastavad eeskirja nr 80 6. lisas sätestatud energia neeldumise nõuetele.

5.3.6.   Kõigi istmete või istekohtade puhul, mis on ette nähtud kasutamiseks üksnes sõiduki paigal seistes, aga ka kõigi istmete puhul, mida ei käsitleta punktides 5.3.1–5.3.4, ei ole turvavöö kinnituspunktid vajalikud. Kui sellised istmed on siiski varustatud turvavöö kinnituspunktidega, peavad need vastama käesoleva eeskirja nõuetele. Kinnituspunkt, mis on ette nähtud kasutamiseks ainult puuetega isiku turvavöö jaoks, või mis tahes muu 02-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 107 8. lisale vastav turvasüsteem, ei pea vastama käesoleva eeskirja nõuetele.

5.3.7.   Kahekorruselise sõiduki ülakorrusel kohaldatakse välimistele esiistekohtadele keskmise esiistekoha nõudeid.

5.3.8.   ISOFIX-istekohtade vähim arv

5.3.8.1.

Kõik M1-kategooria sõidukid peavad olema varustatud vähemalt kahe käesoleva eeskirja nõuetele vastava ISOFIX-istekohaga. ISOFIX-kinnitussüsteemi ja ISOFIX-ülakinnituspunktiga peavad olema vähemalt kaks ISOFIX-kohta. Igale ISOFIX-istekohale paigaldatavate eeskirja nr 16 kohaste ISOFIX-rakiste tüüp ja arv on määratletud eeskirjas nr 16.

5.3.8.2.

Punktist 5.3.8.1 olenemata ei pea ühe istmereaga sõidukil olema ühtegi ISOFIX-istekohta.

5.3.8.3.

Punktist 5.3.8.1 olenemata peab vähemalt üks kahest ISOFIX-istekohast paiknema teises istmereas.

5.3.8.4.

Punktist 5.3.8.1 olenemata peab M1-kategooria sõidukitel olema vaid üks ISOFIX-istekoht, kui sõidukil on: a) mitte rohkem kui kaks sõitjate ust ja b) tähistatud tagumine istekoht, kus kokkupuude ülekande ja/või vedrustuse detailidega takistab ISOFIX-kinnituspunktide paigaldamist punkti 5.2.3 nõuete kohaselt, ning c) massivõimsuse indeks (PMR) üle 140 eeskirja nr 51 ja massivõimsuse indeksi määratluste kohaselt: PMR = (Pn/mt) * 1 000 kg/kW kus Pn: mootori maksimaalne nimivõimsus kilovattides (3) mro : töökorras sõiduki mass kilogrammides mt = mro (M1 kategooria sõidukitele) ning d) mootor, mille maksimaalne nimivõimsus on üle 200 kW. Sellisel sõidukil peab eesmisel sõitjaistmel olema vaid üks ISOFIX-kinnitussüsteem ja ISOFIX-ülakinnituspunkt koos turvapadja väljalülitusseadisega (kui istekoht on varustatud turvapadjaga) ning hoiatussilt, mis teatab, et teises istmereas puudub ISOFIX-istekoht.

5.3.8.5.

Kui ISOFIX-kinnitussüsteem on paigaldatud eesmise turvapadjaga kaitstud eesmisele istekohale, peab olema paigaldatud selle turvapadja väljalülitusseadis.

5.3.8.6.

Punktist 5.3.8.1 olenemata peab sisseehitatud lapse turvasüsteemi(de) korral ISOFIX-istekohtade arv olema vähemalt kaks, millest on lahutatud massirühma 0, 0+ või 1 lapse turvasüsteemide arv.

5.3.8.7.

Punktist 5.3.8.1 olenemata peavad sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (4) 7. lisa punktis 8.1 määratletud enam kui ühe istmereaga kabriolettsõidukid olema varustatud vähemalt kahe ISOFIX-alakinnitusega. Kui selline sõiduk on varustatud ISOFIX-ülakinnituspunktiga, peab see vastama käesoleva eeskirja asjakohastele nõuetele.

5.3.8.8.

Punktist 5.3.8.1 olenemata ei ole ISOFIX-istekohad nõutavad kiirabiautodes, matuseautodes ega relvajõudude, kodanikukaitse, tuletõrje või avaliku korra tagamise eest vastutavate teenistuste poolt kasutamiseks ettenähtud sõidukites.

5.3.8.9.

Punktidest 5.3.8.1–5.3.8.4 olenemata võib ühe või mitu kohustuslikku ISOFIX-istekohta asendada i-Size-istekohtadega.

5.3.9.   Istmete puhul, mida on sõiduki seisu ajal võimalik pöörata või viia muusse suunda, kohaldatakse käesoleva eeskirja kohaselt punkti 5.3.1 nõudeid vaid neile suundadele, mis on ette nähtud tavakasutamiseks ajal, mil sõiduk sõidab maanteel. Vastavasisuline märkus peab sisalduma teabedokumendis.

5.4.   Turvavöökinnituste asukoht (vt 3. lisa joonis 1)

5.4.1.   Üldteave

5.4.1.1.   Iga üksiku turvavöö kinnituspunktid võivad paikneda täielikult sõiduki kerel või istme konstruktsioonis või sõiduki mis tahes muus osas või olla jaotatud nende kohtade vahel.

5.4.1.2.   Iga üksikut kinnituspunkti võib kasutada kahe külgneva turvavöö otste kinnitamiseks tingimusel, et nõuded katsele on täidetud.

5.4.2.   Turvavöö toimiva alakinnituspunkti asukoht

5.4.2.1.   M1-kategooria sõiduki esiistmed

M1-kategooria sõidukil peab nurk α1 (pandla vastasküljel) olema vahemikus 30°–80° ja nurk α2 (pandlapoolsel küljel) olema vahemikus 45°–80°. Mõlemad kaldenurgad peavad kehtima esiistmete kõigi tavasõidu asendite puhul. Kui vähemalt üks nurkadest α1 ja α2 on kõigi tavaliselt kasutatavate asendite puhul püsiv (nt istmele paigaldatud kinnituspunkti puhul), peab selle väärtus olema 60 ± 10°. Reguleerimissüsteemiga reguleeritavate istmete puhul, mille seljatoe nurk on väiksem kui 20° (vt 3. lisa joonis 1), võib nurk α1 olla väiksem eespool nõutud miinimumväärtusest (30°) tingimusel, et see ei ole üheski tavakasutuse asendis väiksem kui 20°.

5.4.2.2.   M1-kategooria sõiduki tagaistmed

M1-kategooria sõiduki kõigi tagaistmete puhul peavad nurgad α1 ja α2 olema vahemikus 30°–80°. Kui tagaistmed on reguleeritavad, peavad nimetatud nurgad kehtima kõigi tavasõiduasendite korral.

5.4.2.3.   Muude kui M1-kategooria sõidukite esiistmed

Muude kui M1-kategooria mootorsõidukite puhul peavad kõigi tavasõiduasendis paiknevate esiistmete nurgad α1 ja α2 olema vahemikus 30°–80°. Sõidukite puhul, mille maksimaalne mass ei ületa 3,5 tonni ja mille vähemalt üks nurkadest α1 ja α2 on kõigis tavasõidu asendites konstantne (nt istmele paigaldatud kinnituspunkti puhul), peab selle väärtus olema vahemikus 60 ± 10°.

5.4.2.4.   Muude kui M1-kategooria sõidukite tagaistmed ja erilised esi- või tagaistmed

Muud kui M1-kategooria sõidukid, millel on:

a)	pinkistmed,

b)	reguleerimissüsteemiga reguleeritavad istmed (ees ja taga), mille seljatoe nurk on väiksem kui 20° (vt 3. lisa joonis 1), või

c)	muu tagaiste,

võivad nurgad α1 ja α2 olla kõigis tavakasutuse asendites vahemikus 20°–80°. Sõidukite puhul, mille maksimaalne mass ei ületa 3,5 tonni ja mille vähemalt üks nurkadest α1 ja α2 on kõigis tavasõidu asendites konstantne (nt istmele paigaldatud kinnituspunkti puhul), peab selle väärtus olema vahemikus 60 ± 10°.

M2-ja M3-kategooria sõidukite muude istmete kui esiistmete puhul peavad nurgad α1 ja α2 olema kõigis tavakasutuse asendites vahemikus 45°–90°.

5.4.2.5.   Kaugus kahe vertikaalse tasapinna vahel, mis on paralleelsed vertikaalse pikiteljelise kesktasapinnaga ja läbivad kumbki sama turvavöö erinevat alakinnitust L1 ja L2, peab olema vähemalt 350 mm. Küljega sõidusuunas paiknevate istmete puhul peab kaugus kahe vertikaalse tasapinna vahel, mis on paralleelsed istme vertikaalse pikiteljelise kesktasapinnaga ja läbivad kumbki sama turvavöö erinevat alakinnitust L1 ja L2, olema vähemalt 350 mm. M1- ja N1-kategooria sõidukitel, millel on tagumises istmereas keskmine istekoht, peab nimetatud kaugus olema vähemalt 240 mm, tingimusel, et keskmist istet ei ole võimalik vahetada sõiduki ühegi muu istmega. Istme pikiteljeline kesktasapind peab asuma punktide L1 ja L2 vahel ja neist vähemalt 120 mm kaugusel.

5.4.3.   Turvavöö toimivate ülakinnituspunktide asukoht (vt 3. lisa)

5.4.3.1.   Kui kasutatakse rihmajuhikut või samalaadset seadet, mis mõjutab turvavöö toimivate ülakinnituspunktide asukohta, tuleb see asukoht määrata tavameetodil. Kinnituspunkti asukoht määratakse olukorras, kus vöö pikiteljeline keskjoon läbib J1-punkti, mis määratakse R-punktist lähtuvalt järgmise kolme segmendiga:

RZ	:	torsojoone segment pikkusega 530 mm, mis ulatub R-punktist ülespoole;
ZX	:	sõiduki pikiteljelise kesktasapinnaga risti olev segment pikkusega 120 mm, mis ulatub punktist Z kinnituspunktini;
XJ1	:	segmentidega RZ ja ZX määratud tasapinnaga risti olev segment pikkusega 60 mm, mis ulatub punktist X ettepoole.

Punkt J2 on sümmeetriline kõnealuses istmes paikneva mannekeeni punktis 5.1.2 kirjeldatud torsojoont läbiva vertikaalse pikiteljelise tasapinna suhtes punktiga J1.

Kui nii esi- kui ka tagaistmele juurdepääsemiseks kasutatakse kaheukselist kerekonfiguratsiooni ja ülemine kinnitus paigaldatakse B-piilarile, ei tohi süsteemi konstruktsioon takistada sõidukisse sisenemist või sellest väljumist.

5.4.3.2.   Toimiv ülakinnituspunkt peab asuma madalamal kui tasapind FN, mis on risti istme pikiteljelise kesktasapinnaga ja moodustab torsojoonega nurga 65°. Tagaistmete puhul võib seda nurka vähendada kuni 60°-ni. Tasapind FN peab paiknema nii, et see lõikuks torsojoonega punktis D, nii et DR = 315 mm + 1,8 S. Kui S ≤ 200 mm, siis DR = 675 mm.

5.4.3.3.   Turvavöö toimiv ülakinnituspunkt peab asuma tagapool tasapinda FK, mis on risti istme pikiteljelise kesktasapinnaga ja moodustab punktis B torsojoonega nurga 120°, nii et BR = 260 mm + S. Kui S ≥ 280 mm, võib tootja kasutada enda äranägemisel väärtust BR = 260 mm + 0,8 S.

5.4.3.4.   Väärtus S peab olema vähemalt 140 mm.

5.4.3.5.   Turvavöö toimiv ülakinnituspunkt peab asuma tagapool vertikaaltasapinnast, mis on risti sõiduki pikiteljelise kesktasapinnaga ja läbib R-punkti, nii nagu on kujutatud 3. lisas.

5.4.3.6.   Turvavöö toimiv ülakinnituspunkt peab asuma kõrgemal horisontaaltasapinnast, mis läbib punktis 5.1.4 kirjeldatud C-punkti.

5.4.3.6.1.   Punktist 5.4.3.6 olenemata võib M2- ja M3-kategooria sõidukite sõitjaistmete toimiv ülakinnituspunkt olla reguleeritud ettenähtust väiksemaks, kui täidetud on järgmised tingimused.

a)

Turvavööl või istmel peab olema püsitähistus, mis võimaldab teha kindlaks toimiva ülakinnituspunkti asukoha, mis vastab punktis 5.4.3.6 sätestatud ülemise kinnituskoha miinimumkõrguse nõudele. Tähistus peab kasutajale selgesti näitama, millal on kinnituspunkt keskmist kasvu täiskasvanule kasutamiseks sobivas asendis.

b)	Toimiva ülakinnituspunkti ehitus peab võimaldama selle kõrgust reguleerida käsireguleerseadisega, mis on turvavöö kandjale kergesti ligipääsetav ning mugav ja lihtne kasutada.

c)	Toimiva ülakinnituspunkti ehitus peab aitama vältida selle tahtmatut ülespoole liikumist, mis võiks piirata seadise toimivust tavakasutusel.

d)	Tootja annab sõiduki käsiraamatus selged juhised selliste süsteemide reguleerimise kohta koos nõuannetega sobivuse ja kasutuspiirangute kohta lühikest kasvu sõitjatele.

5.4.3.7.   Lisaks punktis 5.4.3.1 kirjeldatud ülakinnituspunktile võib sõiduki varustada muude toimivate ülakinnituspunktidega, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest.

5.4.3.7.1.

Lisakinnituspunktid vastavad punktide 5.4.3.1– 5.4.3.6 nõuetele.

5.4.3.7.2.

Lisakinnituspunkte saab kasutada tööriistade abita, need vastavad punktide 5.4.3.5 ja 5.4.3.6 nõuetele ja asuvad ühes aladest, mis määratakse käesoleva eeskirja 1. lisa joonisel 3 kujutatud ala nihutamisega vertikaalsuunas 80 mm üles- või allapoole.

5.4.3.7.3.

Kinnituspunkt(id) on ette nähtud traksvööle, vastab/vastavad punktis 5.4.3.6 kirjeldatud nõuetele, kui selle/nende asukoht on tagapool võrdlusjoont läbivast põiktasapinnast ja selle/nende asukoht on: 5.4.3.7.3.1. üksikkinnituse korral alas, mis moodustab ühisosa kahest kahetahulisest nurgast, mille moodustavad punktis 5.4.3.1 määratletud punkte J1 ja J2 läbivad vertikaalid ning mille horisontaallõige on kujutatud käesoleva eeskirja 3. lisa joonisel 2; 5.4.3.7.3.2. kahe kinnituse korral ükskõik kummas eelkirjeldatud kahetahulise nurga alas, tingimusel, et kumbki kinnitus ei ole kaugemal kui 50 mm kõnealuse istme punktis 5.1.6 määratletud teise kinnituse sümmeetrilisest peegelasendist tasapinna P suhtes.

5.5.   Keermestatud kinnitusavade mõõdud

5.5.1.   Kinnituspunktide keermestatud ava peab olema suurusega 7/16 (20 UNF 2B).

5.5.2.   Kui tootja on varustanud sõiduki kõigisse kõnealusele istmele ettenähtud kinnituspunktidesse paigaldatud turvavöödega, ei pea need kinnituspunktid vastama punktis 5.5.1 määratud nõudele, tingimusel, et need vastavad käesoleva eeskirja muudele nõuetele. Lisaks ei rakendu punkti 5.5.1 nõue lisakinnituspunktidele, mis vastavad punkti 5.4.3.7.3 nõudele.

5.5.3.   Turvavööd peab olema võimalik eemaldada kinnituspunkti kahjustamata.

6.   KATSED

6.1.   Turvavöö kinnituspunktide üldkatsed

6.1.1.   Sõltuvalt punkti 6.2 tingimuste rakendamisest ja tootja nõudel:

6.1.1.1.   võib katsete tegemiseks kasutada kas sõiduki keret või täielikult valmisehitatud sõidukit;

6.1.1.2.   võivad katsed piirduda vaid ühe istme või ühe istmerühmaga seotud kinnituspunktidega, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)	nende kinnituspunktide konstruktsiooni omadused on samad mis muudel istmetel või muul istmerühmal ning

b)	kui sellised kinnituspunktid on täielikult või osaliselt paigaldatud istmele või istmerühmale, on istme või istmerühma konstruktsiooni omadused samad mis muudel istmetel või istmerühmadel;

6.1.1.3.   võivad aknad ja uksed olla paigaldatud või mitte ja suletud või mitte;

6.1.1.4.   võib olla paigaldatud mis tahes tavaline lisavarustus, mis tõenäoliselt mõjutab sõiduki kere jäikust.

6.1.2.   Istmed peavad olema paigaldatud ja asuma sõiduks ettenähtud asendis või tüübikinnituskatsetusi korraldava tehnilise teenistuse valitud asendis, mis loob süsteemi tugevuse suhtes kõige ebasoodsamad tingimused. Istmete asend tuleb registreerida aruandes. Reguleeritava kaldega istme seljatugi peab olema lukustatud tootja kirjeldatud viisil või sellise kirjelduse puudumisel asendis, mis vastab M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul võimalikult täpselt seljatoe toimivale nurgale 25° ja kõigi muude kategooriate puhul nurgale 15°.

6.2.   Sõiduki kinnitamine turvavöö kinnituspunktide katseteks ja ISOFIX-kinnituspunktide katseteks

6.2.1.   Sõiduki katseks kinnitamise meetod ei tohi tugevdada turvavöö kinnituspunkte ega ISOFIX-kinnituspunkte ega nende kinnitusalasid või vähendada kere tavalist deformeerumist.

6.2.2.   Kinnitusseade tuleb lugeda küllalt heaks, kui see ei mõjuta ala, mis ulatub kogu kere laiusesse, ja kui sõiduk või kere on blokeeritud või kinnitatud eest kohas, mis on vähemalt 500 mm kaugusel katsetatavast kinnituspunktist ja haaratud või kinnitatud tagant kohas, mis on sellest kinnituspunktist vähemalt 300 mm kaugusel.

6.2.3.   Soovitav on paigutada kere tugedele, mis asuvad ligikaudu samal joonel rataste telgedega, või kui see ei ole võimalik, siis samal joonel vedrustuse kinnituskohtadega.

6.2.4.   Punktides 6.2.1–6.2.3 kirjeldatud meetoditest erineva kinnituse korral tuleb tõendada, et see on samaväärne.

6.3.   Üldnõuded turvavöö kinnituspunktide katsetele

6.3.1.   Kõiki sama istmerühma turvavöö kinnituspunkte tuleb katsetada samaaegselt. Kui on aga oht, et istmete ja/või kinnituspunktide ebasümmeetrilise koormuse tagajärjeks võib olla katse ebaõnnestumine, võib teha ebasümmeetrilise koormusega lisakatse.

6.3.2.   Tõmbejõudu tuleb rakendada nurga all 10° ± 5° ülalpool horisontaaljoont, mis paikneb sõiduki pikiteljelise kesktasapinnaga paralleelsel tasapinnal.

Rakendatav eelkoormus peab moodustama sihtkoormusest 10 % lubatud hälbega ± 30 %; koormust suurendatakse 100 %ni kõnealusest sihtkoormusest.

6.3.3.   Täiskoormuse rakendumine peab toimuma võimalikult kiiresti, maksimaalne rakendusaeg on 60 s.

Tootja võib aga nõuda, et koormuse rakendumine saavutatakse 4 sekundi jooksul.

Turvavöö kinnituspunktid peavad taluma määratud koormust vähemalt 0,2 sekundit.

6.3.4.   Punktis 6.4 kirjeldatud katsetes kasutatavad tõmbeseadmed on kujutatud 5. lisas. 5. lisa joonisel 1 kujutatud seadmed paigaldatakse istmepadjale ja võimaluse korral surutakse seejärel vastu istme seljatuge, tõmmates samal ajal turvavöö tihedalt selle ümber. 5. lisa joonisel 2 kujutatud seade paigutatakse kohale, turvavöö pannakse selle ümber ja pingutatakse. Toimingu käigus ei tohi turvavöö kinnituspunktidele rakendatav eelkoormus ületada katseseadme õige asendi saavutamiseks vajalikku minimaalset väärtust.

Iga istekoha puhul kasutatav tõmbeseade mõõduga 254 mm või 406 mm peab olema selline, et selle laius oleks võimalikult lähedane alakinnituspunktide vahekaugusele.

Tõmbeseadme asend peab välistama tõmbekatse ajal mis tahes vastastikused mõjud, mis mõjutavad koormust ja selle jaotust ebasoodsalt.

6.3.5.   Ülemiste turvavöökinnituspunktidega varustatud istmete turvavöö kinnituspunkte tuleb katsetada järgmistel tingimustel.

6.3.5.1.

Välimised esiistmed. Turvavöö kinnituspunkte tuleb katsetada punktis 6.4.1 ette nähtud viisil, koormates neid seadmega, mis jäljendab ülakinnituspunkti juures paikneva tõmburi või juhikuga kolmepunktivöö geomeetriat. Lisaks, kui turvavöö kinnituspunktide arv ületab punktis 5.3 ettenähtud arvu, tuleb neid kinnituspunkte katsetada punktis 6.4.5 ette nähtud viisil, koormates kinnituspunkte seadme abil, mis jäljendab nendele kinnituspunktidele ette nähtud turvavöö geomeetriat. 6.3.5.1.1. Kui tõmbur ei ole kinnitatud nõutud välimise alakinnituspunkti külge või kui tõmbur on kinnitatud vöö ülakinnituspunkti külge, siis tuleb ka alakinnituspunkte katsetada punktis 6.4.3 ettenähtud katse kohaselt. 6.3.5.1.2. Eelkirjeldatud juhul võib tootja nõudel teha punktides 6.4.1 ja 6.4.3 ette nähtud katsed kahe erineva kerega.

6.3.5.2.

Välimised tagaistmed ja kõik keskmised istmed. Turvavöö kinnituspunkte tuleb katsetada punktis 6.4.2 kirjeldatud viisil, koormates neid seadmega, mis jäljendab tõmburita kolmepunktivööd, ja punktis 6.4.3 kirjeldatud viisil, koormates kahte alumist kinnituspunkti kahepunktivöö geomeetriat jäljendava seadme abil. Need kaks katset võib tootja nõudel teha kahe erineva kerega.

6.3.5.3.

Kui tootja varustab sõiduki turvavöödega, võib vastavaid turvavööde kinnituspunkte katsetada tootja nõudel vaid nendesse kinnituspunktidesse kinnitatavate turvavööde geomeetriat jäljendava seadme abil.

6.3.6.   Kui välimistel ja keskmistel istmetel puuduvad ülemised turvavöö kinnituspunktid, katsetatakse punkti 6.4.3 kohaselt alumisi kinnituspunkte, kasutades kahepunktivöö geomeetriat jäljendavat seadet.

6.3.7.   Kui sõiduki kere võimaldab paigaldada muid seadmeid, mis ei võimalda kinnitada vööd vahetult turvavöö kinnituspunktidesse, kasutamata selleks plokke vms, või mis vajavad punktis 5.3 mainitud kinnituspunktidele lisaks täiendavaid kinnituspunkte, tuleb turvavöö, trossid, plokirattad jms turvavöö seadme osad kinnitada sõiduki turvavöö kinnituspunktidesse nende seadmetega ja turvavöö kinnituspunkte tuleb vajadusel katsetada punkti 6.4 kohaselt.

6.3.8.   Kasutada võib punktis 6.3 kirjeldatust erinevat katsemeetodit, kuid selle samaväärsust tuleb tõendada.

6.4.   Erinõuded turvavöö kinnituspunktide katsetele

6.4.1.   Katsetamine turvavöö ülemises kinnituspunktis asuvat plokiratast või rihmajuhikut sisaldava tõmburiga kolmepunktivöö puhul

6.4.1.1.   Turvavöö ülakinnituspunkti tuleb paigaldada tootja hangitud eriline plokiratas, trossi- või rihmajuhik koormuse ülekandmiseks tõmbeseadmelt turvavöö ülakinnituspunkti.

6.4.1.2.   Turvavöö kinnituspunktidesse kinnitatud tõmbeseadmele rakendatakse torso ülaosa turvavöö geomeetriat jäljendava seadme abil katsekoormus 1 350 daN ± 20 daN (vt 5. lisa joonis 2). Muude kui M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul peab katsekoormus olema 675 ± 20 daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 450 ± 20 daN.

6.4.1.3.   Samal ajal tuleb turvavöö kahte alumisse kinnituspunkti kinnitatud tõmbeseadmele (vt 5. lisa joonis 1) rakendada tõmbejõudu 1 350 daN ± 20 daN. Muude kui M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul peab katsekoormus olema 675 ± 20daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 450 ± 20 daN.

6.4.2.   Katsetamine turvavöö ülemises kinnituspunktis asuva tõmburiga või tõmburita kolmepunktivöö puhul

6.4.2.1.   Turvavöö ülemisse kinnituspunkti ja selle vastaspoolel olevasse alumisse kinnituspunkti kinnitatud tõmbeseadmele (vt 5. lisa joonis 2) rakendatakse katsekoormus 1 350 daN ± 20 daN, kasutades turvavöö ülemisse kinnituspunkti kinnitatud tõmburit (kui sõiduki tootja on sellise tarninud). Muude kui M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul peab katsekoormus olema 675 ± 20 daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 450 ± 20 daN.

6.4.2.2.   Samal ajal tuleb turvavöö alumistesse kinnituspunktidesse kinnitatud tõmbeseadmele (vt 5. lisa joonis 1) rakendada tõmbejõudu 1 350 daN ± 20 daN. Muude kui M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul peab katsekoormus olema 675 ± 20 daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 450 ± 20 daN.

6.4.3.   Katsetamine kahepunktivöö puhul

Turvavöö kahte alumisse kinnituspunkti kinnitatud tõmbeseadmele (vt 5. lisa joonis 1) tuleb rakendada katsekoormus 2 225 daN ± 20 daN. Muude kui M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul peab katsekoormus olema 1 110 ± 20 daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 740 ± 20 daN.

6.4.4.   Katsetamine täielikult sõiduki keresiseste või sõiduki kere ja istmekonstruktsiooni vahel hajutatud turvavöö kinnituspunktide puhul

6.4.4.1.   Vajadusel tehakse punktides 6.4.1, 6.4.2 ja 6.4.3 kirjeldatud katsed, rakendades iga istme ja istmerühma puhul allpool määratud koormusi.

6.4.4.2.   Punktides 6.4.1, 6.4.2 ja 6.4.3 esitatud koormustele tuleb lisada jõud, mis vastab iga tervikliku istme 20-kordsele massile. Istmele või selle asjakohastele osadele peab rakenduma inertskoormus, mis vastab kõnealuse istme massi füüsilisele mõjule istme kinnituspunktidele. Täiendavalt rakenduva koormuse või koormuste ja nende jaotuse määrab tootja kokkuleppel tehnilise teenistusega.

M2- ja N2-kategooria sõidukite puhul peab see jõud võrduma tervikliku istme kümnekordse massiga, M3- ja N3-kategooria sõidukite puhul tervikliku istme 6,6-kordse massiga.

6.4.5.   Katsetamine eritüüpi vöö puhul

6.4.5.1.   Turvavöö kinnituspunktidesse kinnitatud tõmbeseadmele rakendatakse torso ülaosa turvavöö geomeetriat jäljendava seadme abil katsekoormus 1 350 daN ± 20 daN (vt 5. lisa joonis 2);

6.4.5.2.   Samal ajal tuleb turvavöö kahte alumisse kinnituspunkti kinnitatud tõmbeseadmele (vt 5. lisa joonis 3) rakendada tõmbejõudu 1 350 ± 20 daN.

6.4.5.3.   Muude kui M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul peab katsekoormus olema 675 ± 20 daN, välja arvatud M3- ja N3-kategooria sõidukid, mille puhul peab katsekoormus olema 450 ± 20 daN.

6.4.6.   Katsetamine seljaga sõidusuunas paiknevate istmete puhul

6.4.6.1.   Vajadusel katsetatakse kinnituspunkte punktides 6.4.1, 6.4.2 ja 6.4.3 määratud jõududega. Kõigil juhtudel peab katsekoormus vastama M3- ja N3-kategooria sõidukitele määratud koormustele.

6.4.6.2.   Katsekoormus peab vastavalt punktis 6.3 kirjeldatud korrale olema suunatud kõnealuse istekoha suhtes ettepoole.

6.4.7.   Katsetamine küljega sõidusuunas paiknevate istmete puhul

6.4.7.1.   Kinnituspunkte katsetatakse M3-kategooria sõidukitel punktis 6.4.3 määratud jõududega.

6.4.7.2.   Katsekoormus peab vastavalt punktis 6.3 kirjeldatud korrale olema suunatud sõiduki suhtes ettepoole. Juhul kui küljega sõidusuunas paiknevad istmed on rühmitatud koos põhistruktuurile, katsetatakse rühma iga istekoha turvavöö kinnituspunkte eraldi. Lisaks tuleb põhistruktuuri katsetada punkti 6.4.8 kohaselt.

6.4.7.3.   Küljega sõidusuunas paiknevate istmete katsetamiseks kohandatud tõmbeseadet on kujutatud 5. lisa joonisel 1b.

6.4.8.   Küljega sõidusuunas paiknevate istmete põhistruktuuri katse

6.4.8.1.   Küljega sõidusuunas paikneva istme või nende istmete rühma põhistruktuuri katsetatakse punktis 6.4.3 M3-kategooria sõidukitele määratud jõududega.

6.4.8.2.   Katsekoormus peab vastavalt punktis 6.3 kirjeldatud korrale olema suunatud sõiduki suhtes ettepoole. Juhul kui küljega sõidusuunas paiknevad istmed on rühmitatud, katsetatakse põhistruktuuri rühma kõigi istekohtade puhul üheaegselt.

6.4.8.3.   Punktides 6.4.3 ja 6.4.4 määratud jõudude rakenduspunkt peab paiknema võimalikult lähedal H-punktile ning joonel, millel horisontaaltasapind ja vertikaalne põiktasapind läbivad iga istekoha H-punkte.

6.5.   7. lisa punktis 1 kirjeldatud istmerühma puhul võib tootja valikul punktides 6.3 ja 6.4 kirjeldatud staatilise katse asemel teha 7. lisas kirjeldatud dünaamilise katse.

6.6.   Nõuded staatilisele katsele

6.6.1.   ISOFIX-kinnitussüsteemide tugevuse katsetamiseks rakendatakse neile staatilise jõu rakendusseadme abil punktis 6.6.4.3 määratud jõudu, kusjuures ISOFIX-kinnituspunktid peavad olema korralikult lukustatud.

ISOFIX-ülakinnituspunkti olemasolu korral tuleb teha punktis 6.6.4.4 ettenähtud lisakatse.

i-Size-istekoha olemasolu korral tuleb teha punktis 6.6.4.5 kirjeldatud täiendav tugijala katse.

Kõiki sama istmerea ISOFIX- ja/või i-Size-istekohti, mida saab kasutada samaaegselt, tuleb katsetada samaaegselt.

6.6.2.   Katsete tegemiseks tuleb kasutada kas täielikult valmisehitatud sõidukit või selle osi, mille tugevus ja jäikus vastavad sõiduki kerele.

Aknad ja uksed võivad olla paigaldatud või mitte ja suletud või mitte.

Mis tahes tavaline lisavarustus, mis tõenäoliselt mõjutab sõiduki kere jäikust, võib olla paigaldatud.

Katsed võivad piirduda vaid ühe istme või ühe istmerühmaga seotud ISOFIX- või i-Size-istekohaga, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)	asjaomaste ISOFIX- või i-Size-istekohtade konstruktsiooni omadused on samad kui muude istmete või muu istmerühma ISOFIX- või i-Size-istekohtadel ja

b)	juhul kui sellised ISOFIX- või i-Size-istekohad on täielikult või osaliselt paigaldatud istmele või istmerühmale, on istme või istmerühma või i-Size-istekohtade puhul põranda konstruktsiooni omadused samad kui muudel istmetel või istmerühmadel.

6.6.3.   Kui istmed ja peatoed on reguleeritavad, tuleb neid katsetada tehnilise teenistuse määratud asendis, mis jääb eeskirja nr 16 17. lisa 3. liite kohaselt sõiduki tootja määratud piiridesse.

6.6.4.   Jõud, suunad ja kõrvalekalde piirid.

6.6.4.1.   Staatilise jõu rakendusseadme tagumise laienduse pikiteljelise asendi reguleerimiseks seadme ja selle toendi vahelise lõtku või pinge eemaldamiseks rakendatakse seadme alumise eesmise ristvarda keskpunktile jõudu 135 N ±15 N.

6.6.4.2.   Jõudu rakendatakse tabeli 1 kohaselt staatilise jõu rakendusseadmele ette- ja kaldsuunas.

Tabel 1

Katsejõudude suunad

Ette	0° ± 5°	8 kN ± 0,25 kN
Kaldu	75° ± 5° (ettesuunast mõlemale küljele või halvimates tingimustes küljele, kui see on olemas, või sümmeetriliste külgede korral ainult ühele küljele)	5 kN ± 0,25 kN

Tootja nõudmise korral võib igal katsel kasutada erinevat keret.

Ettesuunalisi jõude tuleb rakendada algjõu nurgaga 10 ± 5° horisontaaltasapinna suhtes. Kaldsuunalisi jõude tuleb rakendada horisontaalselt 0° ± 5°. 9. lisa joonisel 2 kujutatud X-punkti rakendatakse eelkoormuse jõud 500 N ± 25 N. Täiskoormuse rakendumine peab toimuma võimalikult kiiresti, maksimaalne rakendusaeg on 30 sekundit. Tootja võib aga nõuda, et koormuse rakendumine saavutatakse 2 sekundi jooksul. Jõudu tuleb rakendada vähemalt 0,2 sekundi jooksul.

Kõik mõõtmised tuleb teha standardi ISO 6487 kohaselt kanali sagedusklassiga 60 Hz või mis tahes samaväärse meetodiga.

6.6.4.3.   Ainult ISOFIX-kinnitussüsteemide katsetamine

6.6.4.3.1.

Katse ettesuunalise jõuga Staatilise jõu rakendusseadme punkti X horisontaalne pikiteljeline liikumine eelkoormuse järgselt jõu 8 kN ± 0,25 kN rakendamisel ei tohi ületada 125 mm ja mis tahes ISOFIX-alakinnituse või selle ümbruse jäävdeformatsioon, sealhulgas osaline rebenemine või murdumine, ei tähenda katse nurjumist, kui nõutud jõudu on rakendatud määratud aja jooksul.

6.6.4.3.2.

Katse kaldsuunalise jõuga Staatilise jõu rakendusseadme jõu rakendamise suunaline liikumine eelkoormuse järgselt jõu 5 kN ± 0,25 kN ei tohi ületada 125 mm ja mis tahes ISOFIX-alakinnituse või selle ümbruse jäävdeformatsioon, sealhulgas osaline rebenemine või murdumine, ei tähenda katse nurjumist, kui nõutud jõudu on rakendatud määratud aja jooksul.

6.6.4.4.   ISOFIX-kinnitussüsteemide ja ISOFIX-ülakinnituspunktide katsetamine

Staatilise jõu rakendusseadme ja ülakinnituspunkti vahel peab olema staatiline eelkoormus 50 N ± 5 N. Staatilise jõu rakendusseadme punkti X horisontaalteljeline liikumine eelkoormuse järgselt jõu 8 kN ± 0,25 kN rakendamisel ei tohi ületada 125 mm ja mis tahes ISOFIX-alakinnituse ja ülakinnituse või selle ümbruse jäävdeformatsioon, sealhulgas osaline rebenemine või murdumine, ei tähenda katse nurjumist, kui nõutud jõudu on rakendatud määratud aja jooksul.

Tabel 2

Liikumispiirid

Jõu suund	Staatilise jõu rakendusseadme punkti X maksimaalne liikumine
Ette	125 mm pikisuunas
Kaldu	125 mm jõu suunas

6.6.4.5.   i-Size-istekohtade katsetamine

Lisaks punktides 6.6.4.3 ja 6.6.4.4 kirjeldatud katsetele tehakse katse modifitseeritud staatilise jõu rakendusseadmega, mis koosneb staatilise jõu rakendusseadmest ja tugijala katsesondist vastavalt 10. lisa joonisele 3. Tugijala katseseadmel reguleeritakse pikkust ja laiust, et hinnata sõiduki põhja kokkupuutepinda punkti 5.2.5.2 kohaselt. (Vt ka käesoleva eeskirja 10. lisa joonised 1 ja 2). Tugijala katseseadme kõrgust reguleeritakse nii, et tugijala katseseadme tald on kokkupuutes sõiduki põhja pealispinnaga. Kõrguse astmelisel reguleerimisel tuleb valida esimene soon, kus tald toetub stabiilselt sõiduki põhjale; tugijala katseseadme kõrguse astmeteta reguleerimisel tuleb staatilise jõu rakendusseadme kaldenurka suurendada 1,5 ± 0,5 kraadi võrra.

Staatilise jõu rakendusseadme punkti X horisontaalne liikumine eelkoormuse järgselt jõu 8 kN ± 0,25 kN rakendamisel ei tohi ületada 125 mm ja mis tahes ISOFIX-alakinnituse ja sõiduki põhja kokkupuutepinna või selle ümbruse jäävdeformatsioon, sealhulgas osaline rebenemine või murdumine, ei tähenda katse nurjumist, kui nõutud jõudu on rakendatud määratud aja jooksul.

6.6.5.   Lisajõud

6.6.5.1.   Istme inertsjõud

Selliste paigalduste korral, kus jõud kandub sõiduki istmele, mitte vahetult sõiduki kerele, tuleb teha katse, et veenduda sõiduki istme kinnituste piisavas tugevuses. Katses rakendatakse kõnealusele istmele või selle asjakohastele osadele horisontaalset pikiteljelist jõudu (istuja suhtes ettepoole), mis vastab istme või selle asjakohaste osade 20-kordsele massile ning istme massi füüsilisele mõjule selle kinnituste suhtes. Täiendavalt rakenduva koormuse või koormuste ja nende jaotuse määrab tootja kokkuleppel tehnilise teenistusega.

Tootja nõudmise korral võib lisakoormuse rakendada eelkirjeldatud staatilise katse ajal staatilise koormuse rakendusseadme punktile X.

Kui ülakinnitus moodustab terviku sõiduki istmega, tuleb katse teha koos ISOFIX-ülakinnitusrihmaga.

Purunemisi ei tohi ilmneda ja tabelis 2 esitatud nõuded liikumisele peavad olema täidetud.

Märkus. Katset ei pea tegema, kui sõiduki turvavöösüsteemi mis tahes kinnitus moodustab sõiduki istmega terviku ning sõiduki iste on juba katsetatud ning vastab käesoleva eeskirja kohastele täiskasvanud sõitja turvasüsteemi kinnituste koormuskatsete nõuetele.

7.   VAATLUS TURVAVÖÖ KINNITUSPUNKTIDE STAATILISTE KOORMUSKATSETE AJAL JA JÄREL

7.1.   Kõik kinnitused peavad pidama vastu punktides 6.3 ja 6.4 kirjeldatud katsetele. Mis tahes kinnituse või selle ümbruse jääv deformatsioon, osaline rebenemine või murdumine ei tähenda katse nurjumist, kui nõutud jõudu on rakendatud määratud aja jooksul. Katse ajal tuleb kinni pidada punktis 5.4.2.5 määratud turvavöö toimivate alakinnituspunktide vähimatest vahekaugustest ja punktis 5.4.3.6 määratud nõuetest toimivatele ülakinnituspunktidele.

7.1.1.   M1-kategooria sõidukite puhul, mille lubatud kogumass ei ületa 2,5 tonni, ei tohi juhul, kui turvavöö ülakinnitus moodustab terviku istmekonstruktsiooniga, turvavöö toimiv ülakinnituspunkt nihkuda ettepoole põiktasapinnast, mis läbib kõnealuse istme R-punkti ja C-punkti (vt käesoleva eeskirja 3. lisa joonist 1).

Muude sõidukite puhul ei tohi turvavöö toimiv ülakinnituspunkt nihkuda katse ajal ettepoole põiktasapinnast, mis läbib istme punkti R ja on ettepoole kaldu 10°.

Katse ajal mõõdetakse toimiva ülakinnituspunkti maksimaalne nihe.

Kui toimiva ülakinnituspunkti maksimaalne nihe ületab eelnimetatud piiranguid, peab tootja tõestama tehnilisele teenistusele, et sõitja on väljaspool ohtu. Näiteks võib piisava päästeruumi olemasolu tõestamiseks teha eeskirja nr 94 kohase katse või vastava impulsiga kelgukatse.

7.2.   Kui sõidukis on kasutusel kõigil sõitjatel sõidukist lahkumist võimaldavad nihutus- ja lukustusseadmed, peavad need pärast tõmbejõu eemaldamist olema endiselt käsitsi kasutatavad.

7.3.   Pärast katsetamist tuleb registreerida kõik kinnituste ja koormuse tugikonstruktsioonide kahjustused.

7.4.   Mööndusena ei pea M3-kategooria ja eeskirja nr 80 nõuete kohaste alla 3,5tonniste M2-kategooria sõidukite ühele või mitmele istmele paigaldatud ülemised kinnituspunktid vastama punkti 7.1 nõudele punktile 5.4.3.6 vastavuse osas.

8.   TÜÜBIKINNITUSE MUUTMINE JA LAIENDAMINE

8.1.   Sõidukitüübi mis tahes muutmisest seoses käesoleva eeskirjaga antakse teada tüübikinnitusasutusele, kes on andnud sõidukitüübile tüübikinnituse. Sellisel juhul võib asutus:

8.1.1.

pidada ebatõenäoliseks, et tehtud muudatused põhjustavad märgatavat ebasoovitavat mõju, ja leida, et sõiduk vastab igal juhul nõuetele, või

8.1.2.

nõuda katsete eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

8.2.   Tüübikinnituse andmisest või andmata jätmisest koos muudatuste loeteluga teatatakse käesolevat eeskirja rakendavatele kokkuleppeosalistele punktis 4.3 kindlaks määratud korras.

8.3.   Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus määrab kõnealusele laiendusele seerianumbri ja teatab sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat teatisevormi.

9.   TOODANGU NÕUETELE VASTAVUS

Toodangu nõuetele vastavust tuleb kontrollida kooskõlas kokkuleppe 2. liitega (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) ning see peab vastama järgmistele nõuetele.

9.1.	Kõik käesolevas eeskirjas kirjeldatud tüübikinnitusmärgiga sõidukid peavad turvavööde kinnituspunktide, ISOFIX-kinnitussüsteemide ja ISOFIX-ülakinnituspunktide omadusi puudutavate üksikasjade suhtes vastama tüübikinnituse saanud sõiduki tüübile.

9.2.	Punktis 9.1 kirjeldatud vastavuse kindlakstegemiseks kontrollitakse pisteliselt piisavat arvu käesolevas eeskirjas ettenähtud tüübikinnitusmärki kandvaid seeriasõidukeid.

9.3.	Üldreeglina piirduvad katsed mõõtmistega. Vajaduse korral katsetatakse sõidukeid mõne punktis 6 kirjeldatud katse kohaselt, mille valib tüübikinnituskatseid tegev tehniline teenistus.

10.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

10.1.   Käesolevat eeskirja järgiva sõidukitüübi tüübikinnituse võib võtta tagasi, kui punktis 9.1 kirjeldatud nõuded ei ole täidetud või kui sõidukitüübi turvavöö kinnituspunktid või ISOFIX-kinnitussüsteem ja ISOFIX-ülakinnituspunktid ei läbi punkti 9 kohast kontrolli.

10.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on eelnevalt andnud, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat teatisevormi.

11.   KASUTUSJUHEND

Riiklikud asutused võivad nõuda nende poolt riigis registreeritud sõidukite tootjatelt, et kasutusjuhendis oleks selgelt määratud:

11.1.   kinnituspunktide asukohad ning

11.2.   kinnituspunktidega sobivate turvavööde tüübid (vt 1. lisa punkt 5).

12.   TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud turvavöö kinnituspunktide või ISOFIX-kinnitussüsteemi ja ISOFIX-ülakinnituspunktide tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Pärast sellekohase teate saamist teatab kõnealune asutus sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele, kasutades käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat teatisevormi.

13.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA TÜÜBIKINNITUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised edastavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste nimed ja aadressid ning nende tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata vormikohased teatised teistes riikides välja antud tüübikinnituste, nende laiendamise, andmata jätmise, tühistamise või tootmise lõpetamise kohta.

14.   ÜLEMINEKUSÄTTED

14.1.   Alates 06-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda UNECE tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 06-seeria muudatustega.

14.2.   2 aastat pärast käesoleva eeskirja 06-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised UNECE tüübikinnituse vaid siis, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab 06-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

14.3.   7 aastat pärast käesoleva eeskirja 06-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda selliste tüübikinnituste tunnustamisest, mis ei ole antud vastavuses käesoleva eeskirja 06-seeria muudatustega. Siiski jäävad kehtima nende sõidukikategooriate olemasolevad tüübikinnitused, mida ei mõjuta käesoleva eeskirja 06-seeria muudatused, ja käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tunnustavad neid jätkuvalt.

14.4.   Käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste kohaselt väljaspool punkti 7.1.1 mõjuala olevatele sõidukitele antud tüübikinnitused jäävad kehtima.

14.5.   Väljaspool käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste 4. täienduse mõjuala olevatele sõidukitele antud tüübikinnitused jäävad kehtima, kui need on antud vastavuses 05-seeria muudatustega, kuni selle 3. täienduseni.

14.6.   Alates 05-seeria muudatuste 5. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda UNECE tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 05-seeria muudatuste 5. täiendusega.

14.7.   Väljaspool käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste 5. täienduse mõjuala olevatele sõidukitele antud tüübikinnitused jäävad kehtima, kui need on antud vastavuses 05-seeria muudatustega, kuni selle 3. täienduseni.

14.8.   Alates 20. veebruarist 2005 saavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised anda M1-kategooria sõidukitele tüübikinnitusi vaid juhul, kui 05-seeria muudatuste 5. täiendusega muudetud käesoleva eeskirja nõuded on täidetud.

14.9.   Alates 20. veebruarist 2007 võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda M1-kategooria sõidukite tüübikinnituse tunnustamisest, kui tüübikinnitus ei ole antud vastavuses käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste 5. täiendusega.

14.10.   Alates 16. juulist 2006 saavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised anda N-kategooria sõidukitele tüübikinnitusi vaid juhul, kui sõiduki tüüp vastab 05-seeria muudatuste 5. täiendusega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

14.11.   Alates 16. juulist 2008 võivad käesolevat eeskirja rakendavad kokkuleppeosalised keelduda N-kategooria sõidukite tüübikinnituse tunnustamisest, kui need ei ole antud vastavuses käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste 5. täiendusega.

14.12.   Alates 07-seeria muudatuste ametliku jõustumise kuupäevast ei tohi käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 07-seeria muudatustega.

14.13.   24 kuud pärast 07-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab 07-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

14.14.   36 kuud pärast 07-seeria muudatuste jõustumiskuupäevast annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui kinnitatav sõidukitüüp vastab 07-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

14.15.   Punktidest 14.13 ja 14.14 olenemata jäävad kehtima käesoleva eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohased sõidukikategooriate tüübikinnitused, mida 07-seeria muudatused ei mõjuta, ning käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tunnustavad neid jätkuvalt.

14.16.   Kui ajal, mil kokkuleppeosalised hakkavad käesolevat eeskirja kohaldama, ei ole nende riiklikes eeskirjades nõutud klappistmetele turvavöö kinnituste paigaldamist, võivad kokkuleppeosalised jätkata riiklike tüübikinnituste andmist sõidukitele, mille klappistmetel ei ole turvavöö kinnitusi, kuid sellisel juhul ei saa nendele bussikategooriatele anda tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel.

14.17.   Alates 07-seeria muudatuste 2. täienduse ametliku jõustumise kuupäevast ei tohi käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 07-seeria muudatuste 2. täiendusega.

14.18.   12 kuud pärast 07-seeria muudatuste 2. täienduse jõustumise kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse üksnes neile sõidukitüüpidele, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele (muudetud 07-seeria muudatuste 2. täiendusega).

14.19.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei tohi keelduda käesoleva eeskirja 07-seeria muudatuste 2. täiendusele vastava tüübikinnituse laiendamisest.

---

(1)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3), dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.2, punkt 2.

(2)  1958. aasta kokkuleppe osaliste tunnusnumbrid on esitatud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 3. lisas (dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.2/Amend.3).

(3)  Mootori (nimi)võimsus – kilovattides väljendatud ja vastavalt eeskirjale nr 85 UNECE meetodi järgi mõõdetav mootorivõimsus.

(4)  Dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.2, punkt 2.

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

19.8.2015

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 218/82

---

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL (hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul) parandus

( Euroopa Liidu Teataja L 48, 23. veebruar 2011 )

Leheküljel 9 lisa vastavustabeli veeru „Käesolev direktiiv” 24. reas

asendatakse

järgmisega:

---