17.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 11/1

(1)

2007. aastal alanud finantskriisi varajases nn likviidsusfaasis oli paljudel krediidiasutustel hoolimata asjakohasest kapitalitasemest märkimisväärseid raskusi, kuna nad ei olnud suutnud usaldusväärselt juhtida oma likviidsusriski. Mõned krediidiasutused muutusid ülemäära sõltuvaks lühiajalisest rahastamisest, mis kriisi puhkedes kiiresti kokku kuivas. Sellised krediidiasutused muutusid seetõttu haavatavaks likviidsete vahendite nõudlusest, kuna neil ei olnud piisavas mahus likviidseid varasid, et katta stressiperioodil rahaliste vahendite väljavoolu. Krediidiasutused olid seega sunnitud realiseerima varad kiirmüügi korras, mis põhjustas omakorda kiireneva hinnalanguse spiraali ja usalduse kadumise turul, vallandades maksevõimekriisi. Lõpuks muutusid paljud krediidiasutused liiga sõltuvaks keskpankade poolsest likviidsuse pakkumisest ja neile tuli anda avaliku sektori vahenditest suuremahulist päästeabi. Seega sai selgeks, et tuleb välja töötada üksikasjalik likviidsuskatte nõue, mille eesmärk peaks olema hoida ära sellist ohtu, muutes krediidiasutused vähem sõltuvaks lühiajalisest rahastamisest ja keskpankade poolsest likviidsuse pakkumisest ning suurendades nende vastupanuvõimet ootamatutele likviidsusvapustustele.

(2)

Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 412 lõikega 1 on kehtestatud krediidiasutuste suhtes üldiselt sõnastatud likviidsuskatte nõue, mille kohaselt neil „peab olema likviidseid varasid, mille väärtuse summa katab likviidsete vahendite väljavoolu miinus likviidsete varade sissevoolu stressiolukorras”. Määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 460 on komisjonile antud õigus üksikasjalikult täpsustada kõnealust likviidsuskatte nõuet ja asjaolusid, mille korral peavad pädevad asutused kehtestama krediidiasutuste suhtes spetsiifilised vahendite sissevoolu ja väljavoolu tasemed, et kajastada spetsiifilisi riske, millele need on avatud. Vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 põhjendusele 101 peavad eeskirjad olema võrreldavad likviidsuskattekordajaga, mis on sätestatud Baseli pangajärelevalve komitee (BCBS) likviidsusriski mõõtmist, standardeid ja jälgimist käsitlevas rahvusvahelises raamistikus, võttes arvesse liidu ja siseriiklikku eripära. Kuni likviidsuskatte nõude täieliku rakendamiseni alates 1. jaanuarist 2018 peaks liikmesriikidel olema võimalik kohaldada krediidiasutuste suhtes likviidsuskatte nõuet kuni 100 % vastavalt siseriiklikele õigusaktidele.

(3)

Kooskõlas BCBSi likviidsusstandarditega tuleks võtta vastu eeskirjad, et määratleda likviidsuskatte nõue kui krediidiasutuse likviidsete varade puhvri suhe tema likviidsete vahendite netoväljavoolu 30 kalendripäeva pikkuse stressiperioodi jooksul. Likviidsete vahendite netoväljavoolu arvutamiseks tuleks krediidiasutuse likviidsete vahendite väljavoolust arvata maha likviidsete vahendite sissevool. Likviidsuskattekordaja tuleks väljendada protsendina ja kehtestada täieliku rakendamise korral miinimumtasandil 100 %, mis osutab, et krediidiasutusel on likviidseid vahendeid piisavalt, et katta oma likviidsete vahendite netoväljavoolu 30 päeva pikkuse stressiperioodi jooksul. Sellisel perioodil peaksid krediidiasutused suutma kiiresti konverteerida oma likviidsed varad rahaks ilma, et oleks vaja kasutada keskpanga likviidsusliine või avaliku sektori poolset rahastamist, mistõttu võib tema likviidsuskattekordaja ajutiselt langeda alla 100 % taset. Kui see juhtub või võib mis tahes ajal juhtuda, peaksid krediidiasutused täitma määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 414 sätestatud nõuet õigeaegselt taastada oma likviidsuskattekordaja minimaalsel tasemel.

(4)

Krediidiasutuse likviidsuspuhvri seisukohast tuleks likviidsete varadena käsitada ainult vabalt võõrandatavaid varasid, mida saab kiiresti konverteerida rahaks reguleerimata turgudel lühikese aja jooksul ja ilma väärtuse märkimisväärse vähenemiseta. Kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 VI osaga ja BCBSi poolt ette nähtud likviidsete varade liigitusega tuleks asjakohaste eeskirjadega eristada väga kõrge likviidsuse ja krediidikvaliteediga varasid (1. tasandi varad) ning kõrge likviidsuse ja krediidikvaliteediga varasid (2. tasandi varad). Viimased tuleks omakorda jagada 2A ja 2B tasandi varadeks. Krediidiasutused peaksid hoidma asjakohaselt hajutatud likviidsete varade puhvrit, võttes arvesse nende suhtelist likviidsust ja krediidikvaliteeti. Seega tuleks iga tasandi ja alamtasandi suhtes kohaldada erinõudeid, mis käsitlevad väärtuskärpeid ja piirmäärasid likviidsuspuhvrist, ning vajaduse korral tuleks tasandite või alamtasandite vahel ja sama tasandi või alamtasandi likviidsete varade kategooriate vahel kohaldada erinevaid nõudeid, mis peaksid olema seda rangemad, mida väiksema likviidsusega varade hulka on varad liigitatud.

(5)

Likviidsete varade suhtes tuleks kohaldada teatavaid üld- ja tegevusnõudeid tagamaks, et neid saab lühikese aja jooksul konverteerida rahaks, kehtestades vajaduse korral teatavate 1. tasandi varade suhtes mõned erandid. Kõnealuste nõuetega tuleks ette näha, et likviidseid varasid tuleb hoida nii, et puuduvad mis tahes takistused nende võõrandamiseks, samuti peavad need varad olema hõlpsasti hinnatavad ja noteeritud tunnustatud börsidel või kaubeldavad aktiivse kohese müügi turgudel või repoturgudel. Samuti tuleks nendega tagada, et krediidiasutuse likviidsuse juhtimise funktsiooni täitjal on kogu aeg juurdepääs likviidsetele varadele ja kontroll nende üle ning et likviidsuspuhvrisse kuuluvad varad on asjakohaselt hajutatud. Hajutamine on oluline tagamaks, et krediidiasutuse suutlikkust kiiresti realiseerida likviidsed varad ilma väärtuse märkimisväärse vähenemiseta ei pärsi asjaolu, et asjaomaseid varasid mõjutavad ühised riskitegurid. Samuti peaksid krediidiasutused tagama, et nende likviidsete varade valuuta on vastavuses likviidsete vahendite netoväljavoolu valuutaga, et hoida ära valuutade ülemäärast mittevastavust, mis võib piirata nende suutlikkust kasutada likviidsuspuhvrit teatavas valuutas likviidsete vahendite väljavoolu katmiseks stressiperioodil.

(6)

Vastavalt soovitustele, mille Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) esitas 20. detsembri 2013. aasta aruandes, mis koostati määruse (EL) nr 575/2013 artikli 509 lõigete 3 ja 5 kohaselt, tuleks kõik võlakirjad, mille on emiteerinud või mida garanteerivad liikmesriikide keskvalitsused ja keskpangad ning rahvusülesed institutsioonid, määrata 1. tasandi varade hulka. Nagu märkis EBA, toetavad tugevad järelevalvealased argumendid seda, et eri liikmesriike ei tohiks ebavõrdelt kohelda, kuna mõnede riigivõlakirjade väljajätmine 1. tasandi varadest looks stiimulid investeerimiseks teistesse riigivõlakirjadesse liidus, millega kaasneks siseturu killustumine ja suurem oht, et kriisi korral võivad probleemid krediidiasutuste ja riikide vahel üle kanduda (nn bank-sovereign nexus ehk pankade ja riikide vahelised seosed). Kolmandate riikide puhul tuleks 1. tasandi staatus anda keskpankade ja riikide vastu olevatele nõuetele, millele on vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 III osa II jaotises sätestatud krediidiriski eeskirjadele määratud riskikaal 0 %, nagu on ette nähtud ka BCBSi standardiga. Piirkondlike valitsuste, kohalike omavalitsuste ja avaliku sektori asutuste vastu olevatele nõuetele tuleks anda 1. tasandi staatus ainult juhul, kui neid käsitatakse nõuetena nende keskvalitsuse vastu ning viimati nimetatule on vastavalt samadele krediidiriski eeskirjadele määratud riskikaal 0 %. Sama staatus tuleks anda nõuetele mitmepoolsete arengupankade ja rahvusvaheliste organisatsioonide vastu, mille riskikaal on 0 %. Võttes arvesse kõnealuste varade väga kõrget likviidsust ja krediidikvaliteeti, tuleks krediidiasutustel lubada hoida neid puhvris ilma piiranguteta ning nende suhtes ei tuleks kohaldada väärtuskärpeid ega hajutamise nõudeid.

(7)

Krediidiasutuste emiteeritud varasid ei tohiks üldiselt aktsepteerida likviidsete varadena, kuid 1. tasandi käsitlust tuleks võimaldada pankade varade puhul, mida toetavad liikmesriikide valitsused, nt tugilaenu andjad ja valitsuse omandis olevad laenuandjad, samuti erapankade varade puhul, millel on riigi vahetu garantii. Viimati nimetatu puhul on tegemist finantskriisi pärandiga, mis tuleks järk-järgult kaotada, ning seega tuleks likviidsete varadena aktsepteerida ainult selliseid pankade varasid, millele on valitsus andnud garantii või millega seoses on valitsus võtnud kohustuse enne 30. juunit 2014. Samuti tuleks 1. tasandi varadena aktsepteerida teatavate liikmesriikide asjaomaste varahaldusasutuste emiteeritud kõrgema nõudeõiguse järguga võlakirju, kohaldades nende suhtes samasid nõudeid nagu kohaldatakse vastavate liikmesriikide keskvalitsuste vastu olevate nõuete suhtes, kuid seda tuleks teha üksnes ajaliselt piiratult.

(8)

Pandikirjad on krediidiasutuste emiteeritud võlainstrumendid, mis on tagatud tagatisvarade kogumiga, mis tavaliselt koosneb hüpoteeklaenudest või avaliku sektori võlainstrumentidest, mille suhtes on investoritel lepinguliste kohustuste täitmata jätmise korral eelisnõue. Nende tagatud laad ja teatavad täiendavad kaitseomadused (nt nõue, mille kohaselt peab emitent asendama tagatiste kogumis halvad varad ja säilitama tagatiste kogumi väärtuses, mis ületab võlakirjade nimiväärtust („varakatte nõue”)), aidanud muuta pandikirjad suhteliselt väikse riskiga intressi teenivateks instrumendiks, millel on esmatähtis roll hüpoteeklaenuturgude rahastamisel enamikes liikmesriikides. Teatavates liikmesriikides ületab emiteeritud lunastamata pandikirjade maht emiteeritud lunastamata riigivõlakirjade mahtu. Eelkõige osutusid ajavahemikul 1. jaanuarist 2008 kuni 30. juunini 2012, millel põhines EBA aruandes esitatud analüüs, väga likviidseks teatavad pandikirjad, millele on määratud krediidikvaliteedi aste 1. Sellest hoolimata soovitas EBA käsitada kõnealuseid pandikirju 2A tasandi varadena, et tagada kooskõla BCBSi standarditega. Pidades silmas eespool esitatud kaalutlusi nende krediidikvaliteedi, likviidsusnäitajate ja rolli kohta liidu rahastamisturgudel, on asjakohane käsitada pandikirju, millele on määratud krediidikvaliteedi aste 1, siiski 1. tasandi varadena. Ülemäärase kontsentratsiooniriski vältimiseks tuleks erinevalt muudest 1. tasandi varadest kohaldada likviidsuspuhvrisse kuuluvate selliste pandikirjade suhtes, millele on määratud krediidikvaliteedi aste 1, ülempiiri 70 % üldisest puhvrist, väärtuskärbet vähemalt 7 % ja hajutamise nõuet.

(9)

Pandikirju, millele on määratud krediidikvaliteedi aste 2, tuleks aktsepteerida 2A tasandi varadena juhul, kui nende suhtes kohaldatakse sama ülempiiri (40 %) ja väärtuskärbet (15 %), mida kohaldatakse muude selle tasandi likviidsete varade suhtes. See on põhjendatav kättesaadavate turuandmetega, mis näitavad, et pandikirjad, millele on määratud krediidikvaliteedi aste 2, on likviidsemad kui muud võrreldavad 2A ja 2B tasandi varad nagu eluasemehüpoteekväärtpaberid, millele on määratud krediidikvaliteedi aste 1. Selliste pandikirjade likviidsuspuhvri osana kvalifitseeruda lubamine aitaks mitmekesistada puhvri tarbeks kättesaadavaid varasid ja hoiaks ära põhjendamatu diskrimineerimise või selliste pandikirjade ja pandikirjade, millele on määratud krediidikvaliteedi aste 1, ebaproportsionaalselt erineva kohtlemise. Tuleb siiski märkida, et märkimisväärsele osale nendest pandikirjadest määrati krediidikvaliteedi aste 2 seetõttu, et alandati sellise liikmesriigi keskvalitsuse reitingut, kus asjaomaste pandikirjade emitent on asutatud. See kajastab reitinguagentuuride metoodikas tüüpiliselt kasutatavat riigi suhtes kohaldatavat ülemmäära, mille puhul on kindlaks määratud, et finantsinstrumentide reiting ei tohi ületada teatavat vastava riigireitinguga seotud taset. Sellest tulenevalt ei olnud neis liikmesriikides emiteeritud pandikirjadel olenemata nende krediidikvaliteedist võimalik riikide suhtes kohaldatavate ülemmäärade tõttu saavutada krediidikvaliteedi astet 1, mis omakorda vähendas nende likviidsust võrreldes sama krediidikvaliteediga pandikirjadega, mis olid emiteeritud liikmesriikides, kelle reitingut ei oldud langetatud. Selle tulemusena on liidu rahastamisturud on muutunud tugevalt killustunuks, mis toob selgelt esile vajaduse leida asjakohane alternatiiv välisreitingute kasutamisele usaldatavusnõuete kohase reguleerimise ühe kriteeriumina, mille alusel pandikirjade ja muude vara kategooriate likviidsuse ja krediidiriski liigitada. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1060/2009 (2) artikli 39b lõikega 1 peab komisjon esitama 31. detsembriks 2015 aruande alternatiivide kohta krediidireitingutele, eesmärgiga jätta liidu õigusest välja kõik viited regulatiivsetel eesmärkidel kasutatavatele krediidireitingutele hiljemalt 1. jaanuariks 2020.

(10)

Seoses varaga tagatud väärtpaberitega soovitas EBA kooskõlas oma empiiriliste uuringutega ja BCBSi standarditega, et 2B tasandi varadena võib aktsepteerida ainult selliseid varaga tagatud väärtpabereid, millele on määratud krediidikvaliteedi aste 1, kohaldades nende suhtes väärtuskärbet 25 %. Samuti on asjakohane kalduda kõnealusest soovitusest kõrvale ja laiendada 2B tasandi varadena aktsepteeritavust teatavatele varaga tagatud väärtpaberitele, mis on tagatud muude varadega. Aktsepteeritavate varade alakategooriate suurem hulk suurendaks likviidsuspuhvris hajutatust ja hõlbustaks reaalmajanduse rahastamist. Kuna kättesaadavad turuandmed osutavad, et varaga tagatud väärtpaberite ja muude likviidsete varade (nt riigivõlakirjad) vaheline korrelatsioon on väike, vähendaks see pankade ja riikide vahelist seotust ning piiraks siseturu killustumust. Lisaks on tõendeid, et ajal, mil finantsurgudel on ebastabiilsus, eelistavad investorid kõrge krediidikvaliteediga pandikirju, mille kaalutud keskmine tähtaeg on lühike ja millega kaasnevad suured ettemaksed, kuna selliseid pandikirju saab kiiresti rahaks muuta ja turvalise likviidsusallikana kasutada. See kehtib eriti varaga tagatud väärtpaberite puhul, mis on tagatud mootorsõidukite rahastamise laenude ja liisingutega (nn autolaenudega tagatud väärtpaberid), mille hinnavolatiilsus ja keskmine hinnavahe oli aastatel 2007–2012 võrreldav eluasemehüpoteekväärtpaberite vastavate näitajatega. Ka tarbijakrediidi teatavate kategooriatega (nt krediitkaardid) seotud varaga tagatud väärtpaberite likviidsus oli võrreldaval heal tasemel. Reaalmajanduse varadega (nagu nimetatud eespool ning laenud VKEdele) tagatud väärtpaberite aktsepteerimine võib edendada majanduskasvu, kuna see saadaks investoritele nende varade kohta positiivse signaali. Asjakohaste eeskirjadega ei tuleks seega aktsepteerida 2B tasandi varadena mitte ainult eluaseme hüpoteeklaenudega, vaid ka autolaenudega, tarbijakrediidiga ja VKEdele antud laenudega tagatud väärtpabereid. Likviidsuspuhvri usaldusväärsuse ja funktsionaalsuse säilitamiseks tuleks nende aktsepteerimisel kohaldada teatavaid kõrget kvaliteeti tagavaid nõudeid kooskõlas kriteeriumidega, mida muudes finantssektori õigusaktides kohaldatakse lihtsate, läbipaistvate ja standardsete väärtpaberistamiste suhtes. Eelkõige eluasemehüpoteekväärtpaberite puhul peaks kõrge krediidikvaliteedi nõue hõlmama teatavate suhtarvude (nt laenusumma ja laenuobjekti väärtuse suhe või laenusumma ja sissetuleku suhe) järgimist, kuid kõnealuseid suhtarve ei tuleks kohaldada eluasemehüpoteekväärtpaberite suhtes, mis on emiteeritud enne likviidsuskatte nõude kohaldamise alguskuupäeva. Selleks et võtta arvesse tarbijakrediidi ja VKEdele antud laenudega tagatud väärtpaberite väiksemat likviidsust võrreldes eluasemehüpoteekväärtpaberite ja autolaenudega tagatud väärtpaberitega, tuleks tarbijakrediidi ja VKEdele antud laenudega tagatud väärtpaberite puhul kohaldada suuremat väärtuskärbet (35 %). Kõigi varaga tagatud väärtpaberite suhtes tuleks nagu muude 2B tasandi varade puhul kohaldada ülempiiri 15 % likviidsuspuhvrist ja hajutamise nõuet.

(11)

2A ja 2B tasandi ülejäänud varade liigitamist, nõudeid, ülempiire ja väärtuskärpeid käsitlevad eeskirjad peaksid olema oluliselt kooskõlas BCBSi ja EBA soovitustega. Teisest küljest tuleks ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate aktsiaid ja osakuid käsitada sama tasandi ja kategooria likviidsete varadena nagu on ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate alusvara.

(12)

Likviidsuskattekordaja kindlaksmääramisel on asjakohane võtta arvesse likviidsuse keskset juhtimist krediidiasutuste ja investeerimisühingute koostöö- ja kaitseskeemide võrgustike puhul, kus keskasutusel või -organil on roll, mis meenutab keskpanga oma, kuna võrgustiku liikmetel ei ole tavaliselt keskasutusele otsest juurdepääsu. Seepärast tuleks asjakohaste eeskirjadega aktsepteerida likviidsete varadena võrgustiku liikmete poolt keskasutuses hoitavaid nõudmiseni hoiuseid ning muid likviidseid vahendeid, mis on neile keskasutuse kaudu kättesaadavad. Hoiuste suhtes, mis ei kvalifitseeru likviidsete varadena, tuleks kohaldada tegevushoiuste puhul lubatud väljavoolu soodusmäärasid.

(13)

Vahendite väljavoolu määr stabiilsete jaehoiuste puhul tuleks määrata vaikimisi tasemele 5 %, kuid väljavoolu soodusmäära 3 % tuleks lubada kõigi krediidiasutuste puhul, kes osalevad hoiuste tagamise skeemis liikmesriigis, mis vastab teatavatele rangetele kriteeriumidele. Esiteks tuleks arvesse võtta hoiuste tagamise skeeme käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/49/EL (3) rakendamist liikmesriikides. Teiseks peaks liikmesriigi skeem vastama teatavatele nõuetele seoses tagasimakseperioodiga, eelneva rahastamisega ja juurdepääsuga täiendavatele rahalistele vahenditele tema reservide suuremahulise kasutuselevõtu korral. Lisaks tuleks soodusmäära 3 % kohaldamiseks taotleda komisjonilt eelnevat heakskiitu, mis tuleks anda ainult juhul, kui komisjon on veendunud, et liikmesriigi hoiuste tagamise skeem vastab eespool nimetatud kriteeriumidele, ja kui ei ole olulisi probleeme seoses jaehoiuste siseturu toimimisega. Igal juhul ei tuleks stabiilsete jaehoiuste puhul kohaldada soodusmäära 3 % enne 1. jaanuari 2019.

(14)

Krediidiasutused peaksid suutma kindalaks teha muud jaehoiused, mille väljavoolu määr on kõrgem. EBA suunistel põhinevate asjakohaste eeskirjadega jaehoiuste kohta, mille väljavoolu määr on erinev, tuleks sätestada kriteeriumid selliste hoiuste kindlaksmääramiseks nende eritunnuste alusel, milleks on koguhoiuse maht, hoiuse laad, tasustamine, väljavõtmise tõenäosus ning asjaolu, kas hoiustaja on resident või mitte.

(15)

Ei tohiks eeldada, et krediidiasutused saavad alati likviidsustoetust teistelt ettevõtjatelt, kes kuuluvad samasse konsolideerimisgruppi või krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi, kui neil on raskusi oma maksekohustuste täitmisel. Samas kui ei ole tehtud erandit likviidsuskattekordaja individuaalsest kohaldamisest vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklitele 8 või 10, tuleks kahe samasse konsolideerimisgruppi või krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi kuuluva krediidiasutuse vaheliste likviidsusvoogude puhul põhimõtteliselt kohaldada sümmeetrilisi sissevoolu ja väljavoolu määrasid, et hoida ära likviidsuse vähenemist siseturul, tingimusel et on võetud kõik vajalikud kaitsemeetmed ja asjaomastelt pädevatelt asutustelt on saadud eelnevalt nõusolek. Sellist sooduskäsitlust tuleks kohaldada piiriüleste voogude suhtes üksnes täiendavate objektiivsete kriteeriumide alusel, sealhulgas näiteks likviidsuse pakkuja ja saaja madal likviidsusriski profiil.

(16)

Selleks et krediidiasutused ei tugineks likviidsuskattekordaja täitmisel üksnes likviidsete vahendite oodatavale sissevoolule, vaid hoiaksid ka vähemalt teataval miinimumtasemel likviidseid varasid, tuleks sellise likviidsete vahendite sissevoolu suhtes, millega saab katta väljavoolu, kohaldada ülempiiri 75 % oodatavast koguväljavoolust. Võttes arvesse teatavaid spetsialiseerunud ärimudeleid, tuleks pädevate asutuste eelneval heakskiidul ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides lubada sellest ülempiirist täielikke või osalisi erandeid. See peaks hõlmama erandeid grupisiseste ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemide siseste likviidsete vahendite voogude suhtes ning krediidiasutuste suhtes, kes on spetsialiseerunud hüpoteeklaenude vahendamisele või liisingule ja faktooringule. Lisaks tuleks lubada kohaldada kõrgemat ülempiiri 90 % krediidiasutustel, kes on spetsialiseerunud mootorsõidukite soetamise rahastamisele või tarbimislaenudele. Kõnealuseid erandeid peaks saama teha nii individuaalselt kui ka konsolideeritud alusel, kuid ainult juhul, kui on täidetud teatavad kriteeriumid.

(17)

Likviidsuskattekordajat tuleks krediidiasutuste suhtes kohaldada nii individuaalselt kui ka konsolideeritud alusel, välja arvatud juhul, kui pädevad asutused loobuvad individuaalsest kohaldamisest vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklitele 8 või 10. Kolmandates riikides asuvate tütarettevõtjate konsolideerimisel tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse kõnealustes riikides kohaldatavaid likviidsuskatte nõudeid. Seega ei tuleks liidu konsolideerimiseeskirjade kohaselt käsitleda kolmanda riigi tütarettevõtjate likviidseid varasid ning likviidsete vahendite sissevoolu või väljavoolu soodsamalt, kui on ette nähtud kõnealuste kolmandate riikide õigusaktidega.

(18)

Vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 508 lõikele 2 esitab komisjon kaasseadusandjatele hiljemalt 31. detsembriks 2015 aruande selle kohta, kas ja kuidas tuleks VI osas sätestatud likviidsuskatte nõuet kohaldada investeerimisühingute suhtes. Kuni kõnealuse sätte kohaldamiseni tuleks investeerimisühingute suhtes jätkuvalt kohaldada likviidsuskatte nõuet käsitlevaid liikmesriikide õigusakte. Kui investeerimisühingud kuuluvad pangagruppidesse, tuleks nende suhtes siiski kohaldada käesolevas määruses sätestatud likviidsuskattekordajat konsolideeritud alusel.

(19)

Krediidiasutused peavad esitama pädevatele asutustele likviidsuskatte nõude kohta käesolevas määruses üksikasjalikult kindlaks määratud aruande vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 415.

(20)

Selleks et anda krediidiasutustele piisavalt aega üksikasjaliku likviidsuskatte nõude täielikuks täitmiseks, tuleks see kehtestada järk-järgult vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 460 lõikes 2 sätestatud ajakavale, kehtestades 1. oktoobrist 2015 miinimumtasemeks 60 % likviidsuskatte nõudest ja suurendades seda 100 %ni alates 1. jaanuarist 2018,

a)

kolmanda riigi varasid, mis vastavad II jaotises sätestatud nõuetele ja mida hoiab kolmandas riigis asuv tütarettevõtja, ei aktsepteerita konsolideerimise eesmärgil likviidsete varadena, kui need ei kvalifitseeru likviidsete varadena kolmanda riigi õigusaktide kohaselt, millega kehtestatakse likviidsuskatte nõue;

b)

kolmandas riigis asuva tütarettevõtja likviidsete vahendite väljavoolu, mille suhtes kohaldatakse vastavalt kõnealuse kolmanda riigi õigusaktidele, millega kehtestatakse likviidsuskatte nõue, kõrgemaid määrasid, kui on sätestatud III jaotises, konsolideeritakse vastavalt kolmanda riigi õigusaktidega ette nähtud kõrgematele määradele;

c)

kolmandas riigis asuva tütarettevõtja likviidsete vahendite sissevoolu, mille suhtes kohaldatakse vastavalt kõnealuse kolmanda riigi õigusaktidele, millega kehtestatakse likviidsuskatte nõue, madalamaid määrasid, kui on sätestatud III jaotises, konsolideeritakse vastavalt kolmanda riigi õigusaktidega ette nähtud madalamatele määradele;

d)

konsolideerimisgruppi kuuluvate investeerimisühingute suhtes kohaldatakse käesoleva määruse artiklit 4 konsolideeritud alusel ja määruse (EL) nr 575/2013 artiklit 412 seoses likviidsete varade ning likviidsete vahendite väljavoolu ja sissevoolu määratlusega nii individuaalselt kui ka konsolideeritud alusel. Muus osas kui käesolevas punktis sätestatu kohaldatakse kuni likviidsuskattekordaja nõude määruse (EL) nr 575/2013 artikli 508 kohase kindlaksmääramiseni investeerimisühingute suhtes jätkuvalt sellist investeerimisühingute üksikasjalikku likviidsuskattekordaja nõuet, nagu on sätestatud liikmesriikide õigusaktides;

e)

konsolideeritud alusel võetakse artikli 33 lõigetes 3 ja 4 osutatud spetsialiseerunud krediidiasutusest tulenevat sissevoolu arvesse ainult samast ettevõtjast tuleneva väljavoolu ulatuses.

a)

krediidiasutus;

b)

investeerimisühing;

c)

finantseerimisasutus;

d)

väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja;

e)

ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja;

f)

kinnine investeerimiskava;

g)

kindlustusandja;

h)

edasikindlustusandja;

i)

finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja;

a)

jaehoiuste märkimisväärse osa väljavool;

b)

tagamata hulgirahastamise võimaluste, sealhulgas hulgihoiuste ja muude tingimuslike rahastamisallikate (nt saadud siduvad ja mittesiduvad likviidsus- ja krediidiliinid) osaline või täielik kadumine;

c)

tagatud lühiajalise rahastamise osaline või täielik kadumine;

d)

täiendav likviidsete vahendite väljavool seoses krediidireitingu langetamisega kuni kolme astme võrra;

e)

suurem turu volatiilsus, mis mõjutab tagatise väärtust või kvaliteeti või tekitab täiendava tagatise vajaduse;

f)

likviidsus- ja krediidilimiitide ettekavandamata kasutamine;

g)

potentsiaalne kohustus osta tagasi võlakohustused või täita lepinguväliseid kohustusi.

a)

artiklis 7 sätestatud üldnõuded;

b)

artiklis 8 sätestatud tegevusnõuded;

c)

kriteeriumid, mille kohaselt need on 2. peatüki kohaselt aktsepteeritavad liigitamiseks vastavalt 1. või 2 tasandi varadena.

a)

kogumisse kuuluvad varad, mis on kättesaadavad koheseks kasutamiseks tagatisena, et saada täiendavat rahastamist krediidiasutusele kättesaadavate kokkulepitud, kuid veel rahastamata krediidiliinide alusel. See hõlmab varasid, mille krediidiasutus on paigutanud koostöövõrgustiku või krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi keskasutusse. Krediidiasutused eeldavad, et kogumisse kuuluvad varad on koormatud suurenevas likviidsuse järjekorras, võttes aluseks 2. peatüki kohase likviidsete vahendite liigituse ja alustades varadest, mida likviidsuspuhvri puhul ei aktsepteerita;

b)

varad, mille krediidiasutus on saanud krediidiriski maandamise eesmärgil tagatisena pöördrepotehingute ja väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute puhul ning mida krediidiasutus võib võõrandada.

a)

teine krediidiasutus, välja arvatud juhul, kui emitent on artikli 10 lõike 1 punktis c ning artikli 11 lõike 1 punktides a ja b osutatud avaliku sektori asutus, vara on artikli 10 lõike 1 punktis f ning artikli 11 lõike 1 punktides c ja d osutatud pandikiri või vara kuulub artikli 10 lõike 1 punktis e kirjeldatud kategooriasse;

b)

investeerimisühing;

c)

kindlustusandja;

d)

edasikindlustusandja;

e)

finantsvaldusettevõtja;

f)

segafinantsvaldusettevõtja;

g)

mis tahes muu üksus, kes teostab ühte või enamat direktiivi 2013/36/EL I lisas loetletud tegevust. Käesoleva artikli kohaldamisel ei peeta väärtpaberistamise eriotstarbelisi ettevõtjaid kuuluvaks käesolevas punktis osutatud üksuste hulka.

a)

ajaloolised tõendid turu haarde ja sügavuse kohta, nt väike ostu- ja müüginoteeringute vahe, suur kauplemismaht ning turuosaliste suur arv ja mitmekesisus;

b)

usaldusväärse turuinfrastruktuuri olemasolu.

a)

artikli 10 lõike 1 punktis a osutatud pangatähed ja mündid;

b)

artikli 10 lõike 1 punktides b ja d ning artikli 11 lõike 1 punktis b osutatud nõuded keskpankade vastu;

c)

artikli 12 lõike 1 punktis d osutatud piiratud kasutusega likviidsuslimiidid;

d)

artiklis 16 osutatud hoiused ja muu rahastamine koostöövõrgustikes ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemides.

a)

järgmised 1. tasandi varade kategooriad:

b)

selliste 1. tasandi varade kategooriad, milleks on artikli 10 lõike 1 punktides c ja d osutatud kesk- või piirkondlike valitsuste, kohalike omavalitsuste või avaliku sektori asutuste vastu olevad või nende poolt garanteeritud nõuded, tingimusel et krediidiasutus hoiab asjaomast vara, et katta likviidsete vahendite netoväljavoolu stressiperioodil liikmesriigi või kolmanda riigi valuutas, või vara on emiteerinud krediidiasutuse päritoluliikmesriigi kesk- või piirkondlikud valitsused, kohalikud omavalitsused või avaliku sektori asutused;

c)

artikli 12 lõike 1 punktis d osutatud piiratud kasutusega likviidsuslimiidid.

a)

paigutades likviidsed varad eraldi kogumisse likviidsuse juhtimise funktsiooni otsese juhtimise alla ainsa eesmärgiga kasutada neid tingimuslike rahaliste vahendite allikana, sealhulgas stressiperioodidel;

b)

kehtestades sisemised süsteemid ja kontrollimeetmed, et anda likviidsuse juhtimise funktsioonile tegelik tegevuslik kontroll ja õigus muuta likviidsed varad rahaks mis tahes ajal 30 kalendripäeva pikkuse stressiperioodi jooksul ja saada juurdepääs tingimuslikele rahalistele vahenditele, minemata otseselt vastuollu olemasolevate äri- või riskijuhtimisstrateegiatega. Eelkõige ei kaasata vara likviidsuspuhvrisse juhul, kui selle müük ilma asendamiseta 30 kalendripäeva pikkuse stressiperioodi jooksul kõrvaldaks riskimaanduse, mille tulemusel tekiks krediidiasutuse sisemisi piiranguid ületav avatud riskipositsioon;

c)

valikuvõimaluste a ja b kombinatsioon, tingimusel et pädev asutus peab sellist kombinatsiooni aktsepteeritavaks.

a)

testida kõnealuste varade juurdepääsu turule ja nende kasutatavust;

b)

kontrollida, kas krediidiasutuse protsessid varade õigeaegseks rahaks muutmiseks on tõhusad;

c)

minimeerida ohtu, et krediidiasutuse varade rahaks muutmisel stressiperioodidel antakse turule negatiivne signaal.

a)

krediidiasutus kehtestab vastavalt lõigetele 2 ja 3 asjakohase sisemise korra tagamaks, et kõnealused varad on kogu aeg koheselt kättesaadavad ja likviidsuse juhtimise funktsiooni kontrolli all;

b)

Riskimaanduse enneaegse lõpetamise tulemusel tekkida võivat likviidsete vahendite netosisse- ja väljavoolu võetakse arvesse asjaomase vara hindamisel asjaomase vara hindamisel vastavalt artiklile 9.

a)

kas krediidiasutus suudab teha mis tahes järgmist:

b)

ootamatu negatiivse valuutakursi muutuse mõju mittevastavuses olevatele avatud positsioonidele ja mis tahes olemasoleva valuutariski maanduse tulemuslikkusele.

a)

mündid ja pangatähed;

b)

järgmised nõuded keskpankade vastu:

c)

varad, milleks on järgmiste kesk- või piirkondlike valitsuste, kohalike omavalitsuste või avaliku sektori asutuste vastu olevad või nende poolt garanteeritud nõuded:

d)

varad, milleks on sellise kolmanda riigi keskvalitsuse või keskpanga vastu olevad või nende poolt garanteeritud nõuded, millele krediidikvaliteeti hindav määratud asutus ei ole andnud krediidikvaliteedi hinnangut, mis vastab määruse (EL) nr 575/2013 artikli 114 lõike 2 kohaselt krediidikvaliteedi astmele 1, tingimusel et krediidiasutus võib neid aktsepteerida 1. tasandi varadena ainult selleks, et katta likviidsete vahendite netoväljavoolu stressiperioodil samas valuutas, milles vara on nomineeritud.

Kui vara ei ole nomineeritud kolmanda riigi omavääringus, võib krediidiasutus aktsepteerida seda vara 1. tasandi varana ainult mahus, mis vastab krediidiasutuse kõnealuses valuutas olevate likviidsete vahendite sellisele netoväljavoolule stressiperioodil, mis on seotud tema tegevusega jurisdiktsioonis, kus likviidsusrisk võetakse;

e)

krediidiasutuste emiteeritud varad, mis vastavad vähemalt ühele kahest järgmisest nõudest:

f)

sellistest väga kõrge krediidikvaliteediga pandikirjadest tulenevad riskipositsioonid, mis vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

g)

varad, milleks on vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 117 lõikes 2 ja artiklis 118 osutatud mitmepoolsete arengupankade ja rahvusvaheliste organisatsioonide vastu olevad või nende poolt garanteeritud nõuded.

a)

varad, milleks on liikmesriigi piirkondlike valitsuste, kohalike omavalitsuste või avaliku sektori asutuste vastu olevad või nende poolt garanteeritud nõuded, kui nende vastu olevatele nõuetele on vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 115 lõigetele 1 ja 5 ning artikli 116 lõigetele 1, 2 ja 3 määratud riskikaal 20 %;

b)

varad, milleks on kolmanda riigi keskpanga või keskvalitsuse või kolmanda riigi piirkondliku valitsuse, kohaliku omavalitsuse või avaliku sektori asutuse vastu olevad või nende poolt garanteeritud nõuded, tingimusel et neile on vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 114 lõikele 2 või artiklitele 115 või 116 määratud riskikaal 20 %;

c)

sellistest kõrge krediidikvaliteediga pandikirjadest tulenevad riskipositsioonid, mis vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

d)

kolmandate riikide krediidiasutuste emiteeritud sellistest pandikirjadest tulenevad riskipositsioonid, mis vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

e)

äriühingu võlaväärtpaberid, mis vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

a)

varaga tagatud väärtpaberitest tulenevad riskipositsioonid, mis vastavad artiklis 13 sätestatud nõuetele;

b)

äriühingu võlaväärtpaberid, mis vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

c)

aktsiad, tingimusel et need vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

d)

piiratud kasutusega likviidsuslimiidid, mida võivad võimaldada EKP, liikmesriigi keskpank või kolmanda riigi keskpank, tingimusel et täidetud on artiklis 14 sätestatud nõuded;

e)

sellistest kõrge krediidikvaliteediga pandikirjadest tulenevad riskipositsioonid, mis vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

f)

krediidiasutuste puhul, mis oma asutamislepingu kohaselt ei saa religioossete tavade järgmisega seotud põhjustel intressi kandvaid varasid hoida, intressi mittekandvad varad, milleks on keskpankade või kolmanda riigi keskvalitsuse või keskpanga või kolmanda riigi piirkondliku valitsuse, kohaliku omavalitsuse või avaliku sektori asutuse vastu olevad või nende poolt garanteeritud nõuded, tingimusel et krediidikvaliteeti hindav määratud asutus on neile varadele andnud krediidikvaliteedi hinnangu, mis vastab määruse (EL) nr 575/2013 artikli 114 kohaselt vähemalt krediidikvaliteedi astmele 5 või lühiajalise krediidikvaliteedi hinnangu korral samaväärsele krediidikvaliteedi astmele.

a)

2B tasandi väärtpaberistamiste puhul artikli 13 lõikes 14 sätestatud kohaldatav väärtuskärbe;

b)

lõike 1 punktis b osutatud äriühingu võlaväärtpaberite puhul väärtuskärbe 50 %;

c)

lõike 1 punktis c osutatud aktsiate puhul väärtuskärbe 50 %;

d)

lõike 1 punktis e osutatud pandikirjade programmide või emissioonide puhul väärtuskärbe 30 %;

e)

lõike 1 punktis f osutatud intressi mittekandvate varade puhul väärtuskärbe 50 %.

a)

kättesaadavad andmed nende likviidsuste kohta turul, sealhulgas kauplemismahud, jälgitavad ostu-müügi noteeringute vahed, hinna volatiilsus ja hinna mõju; ja

b)

muud nende likviidsuse seisukohast olulised tegurid, sealhulgas ajaloolised tõendid kõnealuste intressi mittekandvate varade turu haarde ja sügavuse kohta, turuosaliste arv ja mitmekesisus ning usaldusväärse turuinfrastruktuuri olemasolu.

a)

krediidikvaliteeti hindav määratud asutus on andnud positsioonile krediidikvaliteedi hinnangu, mis vastab määruse (EL) nr 575/2013 artiklite 251 või 261 kohaselt vähemalt krediidikvaliteedi astmele 1 või lühiajalise krediidikvaliteedi hinnangu korral samaväärsele krediidikvaliteedi astmele;

b)

positsiooni puhul on tegemist kõige kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeria või seeriatega ja kõige kõrgem nõudeõiguse järk säilib kogu tehingu kehtivusaja jooksul. Sel eesmärgil loetakse väärtpaberistamise seeriat olevaks kõige kõrgema nõudeõiguse järguga, kui pärast täitmisele pööramise teate, ja kui see on kohaldatav, siis kiirendatud menetluse teate kättetoimetamist ei ole väärtpaberistamise seeria põhisumma- ja intressimaksete saamise seisukohast allutatud sama väärtpaberistamise tehingu või skeemi teistele seeriatele, võtmata vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 261 arvesse intressimäära- või valuutatuletislepingutest tulenevaid tasumisele kuuluvaid summasid, teenustasusid ega muid sarnaseid makseid;

c)

aluseks olevad riskipositsioonid on omandanud väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 66 tähenduses viisil, mis on mis tahes kolmanda isiku vastu jõustatav ning müüja (väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsor või algne laenuandja) ja tema võlausaldajad ei saa, sealhulgas müüja maksejõuetuse korral, seda mõjutada;

d)

jurisdiktsioonis, kus müüja (väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsor või algne laenuandja) on asutatud, ei tohi aluseks olevate riskipositsioonide väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale üleandmise suhtes kohaldada mis tahes rangeid tagastamissätteid. See hõlmab muu hulgas sätteid, mille kohaselt müüja (väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsori või algse laenuandja) likvideerija saab aluseks olevate riskipositsioonide müügi tühistada ainuüksi põhjusel, et müük toimus teataval ajal enne müüja maksejõuetuks kuulutamist, ja sätteid, mille kohaselt väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja saab sellist tühistamist ära hoida ainult juhul, kui ta suudab tõestada, et ta ei olnud müüja maksejõuetusest müügi ajal teadlik;

e)

aluseks olevate riskipositsioonide haldamine on reguleeritud maksete vahendamise lepinguga, mis sisaldab maksete vahendamise järjepidevuse sätteid, mis tagavad vähemalt selle, et maksete vahendaja makseviivituse või maksejõuetuse korral maksete vahendamine ei lõpe;

f)

väärtpaberistamist reguleeriv dokumentatsioon sisaldab järjepidevuse sätteid, mis tagavad vähemalt selle, et tuletistehingu vastaspoolte ja likviidsuse pakkujate makseviivituse või maksejõuetuse korral nad asendatakse, kui see on kohaldatav;

g)

väärtpaberistamise positsioon on tagatud selliste aluseks olevate riskipositsioonide homogeense kogumiga, mis kõik kuuluvad ainult ühte järgmistest alakategooriatest, või selliste aluseks olevate riskipositsioonide homogeense kogumiga, mis hõlmab alapunktides i ja ii osutatud eluasemelaene:

h)

positsioon ei ole kaasatud edasiväärtpaberistamisse ega sünteetilisse väärtpaberistamisse, millele on osutatud vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 punktis 63 ja artikli 242 punktis 11;

i)

aluseks olevad riskipositsioonid ei sisaldada vabalt võõrandatavaid finantsinstrumente ega tuletisinstrumente, välja arvatud väärtpaberistamise eriotstarbelise ettevõtja enda või teiste väärtpaberistamise struktuuri kaasatud poolte poolt emiteeritud finantsinstrumendid ning valuuta- ja intressiriski maandamiseks kasutatavad tuletisinstrumendid;

j)

aluseks olevad riskipositsioonid ei sisaldada väärtpaberistamise emiteerimise ajal ega aluseks olevate riskipositsioonide kogumisse kaasamisel mis tahes ajal pärast emiteerimist riskipositsioone halvenenud krediidikvaliteediga võlgnike (või kui see on kohaldatav, siis halvenenud krediidikvaliteediga garantii andjate) suhtes; sealjuures tähendab halvenenud krediidikvaliteediga võlgnik (või halvenenud krediidikvaliteediga garantii andja) võlgnikku (või garantii andjat):

k)

aluseks olevad riskipositsioonid ei sisaldada väärtpaberistamise emiteerimise ajal ega aluseks olevate riskipositsioonide kogumisse kaasamisel mis tahes ajal pärast emiteerimist riskipositsioone, mis on määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 lõike 1 tähenduses makseviivituses.

a)

ilma uueneva perioodita väärtpaberistamise või uueneva perioodi lõppemise ning täitmisele pööramise teate või kiirendatud menetluse teate kättetoimetamise korral antakse aluseks olevatest riskipositsioonidest laekuvad põhisumma maksed väärtpaberistamise positsioonide järjestikuse amortiseerimise kaudu üle väärtpaberistamise positsioonide omanikele ning ühelgi maksekuupäeval ei jää ükski märkimisväärne rahasumma väärtpaberistamise eriotstarbelist ettevõtjast üle kandmata;

b)

uueneva perioodiga väärtpaberistamise korral on tehingu dokumentatsiooniga ette nähtud asjakohased ennetähtaegse amortiseerimise juhud, mis hõlmavad vähemalt kõike järgmist:

a)

lõike 2 punkti g alapunktides i, ii ja iv osutatud alakategooriatesse kuuluvate varadega tagatud väärtpaberistamiste puhul 25 %;

b)

lõike 2 punkti g alapunktides iii ja v osutatud alakategooriatesse kuuluvate varadega tagatud väärtpaberistamiste puhul 35 %.

a)

muul ajal kui stressiperioodil kohaldatakse limiidi suhtes selle kogusumma ulatuses limiidi võimaldamise teenustasu, mille minimaalne suurus on üks järgmistest, olenevalt sellest, milline neist on suurem:

Stressiperioodil võib keskpank käesoleva punkti esimeses lõigus kirjeldatud limiidi võimaldamise teenustasu vähendada, tingimusel et kooskõlas artikliga 19 on täidetud likviidsuse alternatiivsete meetodite kohaselt likviidsuslimiitide suhtes kohaldatavad miinimumnõuded;

b)

limiit on tagatud koormamata varadega, mille liigi on täpsustanud keskpank. Tagatiseks antud varad peavad vastama kõigile järgmistele kriteeriumidele:

c)

limiit on kooskõlas keskpanga kasutatava vastaspoolte põhimõtete raamistikuga;

d)

aeg, milleks limiiti võimaldatakse, on pikem kui artiklis 4 osutatud 30 kalendripäeva pikkune stressiperiood;

e)

keskpank ei tühista limiiti enne selle lepingulist lõpptähtaega ja seni, kuni asjaomane krediidiasutus hinnatakse jätkuvalt olevat maksevõimeline, ei võeta täiendavat krediidi andmise otsust;

f)

keskpank on avaldanud oma ametlikud põhimõtted, milles on märgitud, et ta on teinud otsuse võimaldada piiratud kasutusega likviidsuslimiite, samuti limiitide suhtes kohaldatavad tingimused ja see, mis liiki krediidiasutused saavad kõnealuste limiitide kasutamist taotleda.

a)

täidetud on määruse (EL) nr 575/2013 artikli 132 lõikes 3 sätestatud nõuded;

b)

ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerib ainult likviidsetesse varadesse ja tuletisinstrumentidesse, sealjuures viimastesse vaid sel määral, mil see on vajalik portfellis intressi-, valuuta- või krediidiriski maandamiseks.

a)

artikli 10 lõike 1 punktis b osutatud müntide ja pangatähtede ning keskpankade vastu olevate nõuete puhul 0 %;

b)

1. tasandi varade, välja arvatud väga kõrge krediidikvaliteediga pandikirjad, puhul 5 %;

c)

artikli 10 lõike 1 punktis f osutatud väga kõrge krediidikvaliteediga pandikirjade puhul 12 %;

d)

2A tasandi varade puhul 20 %;

e)

artikli 13 lõike 2 punkti g alapunktides i, ii ja iv osutatud alakategooriatesse kuuluvate varadega tagatud 2B tasandi väärtpaberistamiste puhul 30 %;

f)

artikli 12 lõike 1 punktis e osutatud 2B tasandi pandikirjade puhul 35 %;

g)

artikli 13 lõike 2 punkti g alapunktides iii ja v osutatud alakategooriatesse kuuluvate varadega tagatud 2B tasandi väärtpaberistamiste puhul 40 % ja

h)

artikli 12 lõike 1 punktis b osutatud 2B tasandi äriühingu võlaväärtpaberite, artikli 12 lõike 1 punktis c osutatud aktsiate ja artikli 12 lõike 1 punktis f osutatud intressi mittekandvate varade puhul 55 %.

a)

kui krediidiasutus on teadlik ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioonidest, võib ta neid arvesse võttes määrata neile asjakohase väärtuskärpe kooskõlas lõikega 2;

b)

kui krediidiasutus ei ole teadlik ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioonidest, peab ta eeldama, et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerib maksimaalse oma volituste kohaselt lubatud summa kasvavas järjekorras igaühte likviidsetest varadest, nagu need on lõike 2 kohaldamise eesmärgil liigitatud, alustades lõike 2 punktis g osutatud likviidsetest varadest, kuni koguinvesteeringute ülemmäära saavutamiseni. Kui krediidiasutus ei ole teadlik ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioonidest, kasutatakse sama meetodit ka alusvarade likviidsuse taseme kindlaksmääramiseks.

a)

ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja depositoorium, tingimusel et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerib üksnes väärtpaberitesse ning hoiustab kõik väärtpaberid kõnealuses depositooriumis; või

b)

muude ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate puhul ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja fondivalitseja, tingimusel et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja fondivalitseja vastab määruse (EL) nr 575/2013 artikli 132 lõike 3 punktis a sätestatud nõuetele.

a)

kui siseriikliku õiguse või õiguslikult siduvate dokumentide kohaselt, mida kohaldatakse skeemi või võrgustiku suhtes, on keskasutus kohustatud hoidma hoiuseid ettenähtud taseme või kategooria likviidsetes varades või investeerima neid ettenähtud taseme või kategooria likviidsetesse varadesse, siis käsitatakse hoiuseid käesoleva määruse kohaselt sama tasandi või kategooria likviidsete varadena;

b)

kui keskasutus ei ole kohustatud hoidma hoiuseid ettenähtud taseme või kategooria likviidsetes varades või investeerima neid ettenähtud taseme või kategooria likviidsetesse varadesse, siis käsitatakse hoiuseid käesoleva määruse kohaselt 2B tasandi varadena ja nende jääksumma suhtes kohaldatakse vähemalt 25 % suurust väärtuskärbet.

a)

1. tasandi varad peavad moodustama likviidsuspuhvrist vähemalt 60 %;

b)

1. tasandi varad, välja arvatud artikli 10 lõike 1 punktis f osutatud väga kõrge krediidikvaliteediga pandikirjad, peavad moodustama likviidsuspuhvrist vähemalt 30 %;

c)

2B tasandi varad võivad moodustada kuni 15 % likviidsuspuhvrist.

a)

artikli 8 lõikes 6 sätestatud valuuta vastavuse nõuet ei kohaldata selle valuuta puhul;

b)

krediidiasutus võib katta asjaomases valuutas nomineeritud likviidsete varade puudujäägi kõnealust valuutat kasutava liikmesriigi või kolmanda riigi keskpangast saadud krediidilimiidiga, tingimusel et see limiit vastab kõigile järgmistele nõuetele:

c)

kui esineb 1. tasandi varade puudujääk, kuid 2A tasandi varasid on piisavalt, võib krediidiasutus hoida likviidsuspuhvris täiendavaid 2A tasandi varasid ning vara tasandite lõikes kohaldatavaid ülempiire, mis on sätestatud artiklis 17, loetakse vastavalt muudetuks. Kõnealuste täiendavate 2A tasandi varade suhtes kohaldatakse vähemalt 20 % suurust väärtuskärbet. Krediidiasutuse hoitavate mis tahes 2B tasandi varade suhtes kohaldatakse jätkuvalt väärtuskärpeid, mis on käesoleva peatüki kohaselt neist igaühe puhul kohaldatavad.

a)

2. peatükis määratletud likviidsete vahendite väljavoolude summa;

b)

3. peatükis määratletud likviidsete vahendite sissevoolude summa, mis arvutatakse järgneva põhjal:

a)

stabiilsete jaehoiuste ja muude jaehoiuste jääksumma kooskõlas artiklitega 24, 25 ja 26;

b)

muude selliste kohustuste jäägid, mille tähtaeg saabub, mille väljamaksmist saab väljaandja või rahastaja nõuda või mis sisaldavad rahastaja ootust krediidiasutuse poolt võla tagasimaksmiseks järgneva 30 kalendripäeva jooksul ning mis on kindlaks määratud kooskõlas artiklitega 27 ja 28;

c)

vahendite täiendav väljavool, mis on kindlaks määratud kooskõlas artikliga 30;

d)

maksimaalne summa, mida saab järgneva 30 kalendripäeva jooksul kasutusse võtta hetkel kasutamata krediidi- ja likviidsuslimiitide arvelt ning mis on kindlaks määratud kooskõlas artikliga 31;

e)

vahendite täiendav väljavool, mis on tehtud kindlaks artikli 23 kohase hindamise tulemusena.

a)

muud bilansivälised ja tingimuslikud rahastamiskohustused, sealhulgas, kuid mitte ainult, mittesiduvad rahastamisvahendid;

b)

kasutamata laenud ja ettemaksed suurklientidest vastaspooltele;

c)

hüpoteeklaenud, mille osas on kokku lepitud, kuid mida ei ole veel kasutusse võetud;

d)

krediitkaardid;

e)

arvelduskrediit;

f)

kavandatavad väljavoolud seoses uute erakliendi- või suurkliendilaenude andmise või pikendamisega;

g)

tuletisinstrumentidest tulenevad kavandatud kohustused;

h)

kaubanduse rahastamise bilansiväliste kirjetega seotud tooted.

a)

väljakujunenud suhte osa, mistõttu on selle väljavõtmine väga ebatõenäoline, või

b)

hoiust hoitakse arvelduskontol.

a)

tal on krediidiasutusega aktiivne lepinguline suhe kestusega vähemalt 12 kuud;

b)

tal on krediidiasutusega laenusuhe seoses eluasemelaenude või muude pikaajaliste laenude võtmisega;

c)

ta kasutab krediidiasutuses vähemalt üht muud aktiivset toodet, mis ei ole laen.

a)

hoiuste tagamise skeemil on direktiivi 2014/49/EL artiklis 10 osutatud likviidsed käibevahendid, mis on kaasatud liikmete poolt vähemalt kord aastas tehtavatest eelnevatest osamaksetest;

b)

hoiuste tagamise skeemil on juhul, kui tema reservidest tuleb suurem summa kasutusele võtta, piisavad vahendid, et tagada hõlbus juurdepääs täiendavale rahastamisele, sealhulgas juurdepääs erakorralistele osamaksetele tema liikmetest krediidiasutustelt ja asjakohane alternatiivse rahastamise kord, mis võimaldab hankida lühikeseks ajaks vahendeid avaliku ja erasektori osapooltelt;

c)

hoiuste tagamise skeem tagab alates 3 % väljavoolu määra kohaldamise algusest direktiivi 2014/49/EL artikli 8 lõikes 1 osutatud 7 tööpäeva pikkuse tagasimaksetähtaja.

a)

hoiuste kogusaldo, mis hõlmab kõiki kontosid, millel klient kõnealuses krediidiasutuses või konsolideerimisgrupis oma hoiuseid hoiab, ületab 500 000 eurot;

b)

hoiuse puhul on tegemist ainult internetis kasutatava kontoga;

c)

hoiuse intressimäär vastab mis tahes järgmisele tingimusele:

d)

hoius avati algselt tähtajalisena ja selle lõpptähtaeg jääb 30 kalendripäeva pikkusesse perioodi, või hoiuse lõpetamiseks fikseeritud etteteatamisaeg on lühem kui 30 kalendripäeva kooskõlas lepinguliste kokkulepetega, välja arvatud sellised hoiused, mis kvalifitseeruvad lõike 4 kohaseks käsitluseks;

e)

liidus asutatud krediidiasutuste puhul on hoiustaja kolmanda riigi resident või hoius on nomineeritud muus valuutas kui eurodes või liikmesriigi omavääringus. Kolmandates riikides asuvate krediidiasutuste või filiaalide puhul ei ole hoiustaja asjaomase kolmanda riigi resident või hoius on nomineeritud muus valuutas kui kõnealuse kolmanda riigi omavääringus.

a)

kui jaehoiused vastavad lõike 2 punktis a sätestatud kriteeriumile või kahele lõike 2 punktides b–e sätestatud kriteeriumidest, kohaldatakse väljavoolu määra, mis jääb vahemikku 10–15 %;

b)

kui jaehoiused vastavad kas lõike 2 punktis a sätestatud kriteeriumile ja veel vähemalt ühele lõikes 2 osutatud kriteeriumile või kolmele või enamale lõikes 2 sätestatud kriteeriumile, kohaldatakse väljavoolu määra, mis jääb vahemikku 15–20 %.

a)

hoiustajal ei ole 30 kalendripäeva jooksul lubatud hoiust välja võtta või

b)

30 kalendripäeva jooksul toimuva ennetähtaegse väljavõtmise korral peab hoiustaja maksma leppetrahvi, mis hõlmab väljavõtmise kuupäeva ja lepingulise lõpptähtaja vahelisel ajal kaotatud intresside summat, pluss leppetrahvi põhisumma, mis ei pea ületama hoiustamise kuupäeva ja väljavõtmise kuupäeva vahelise aja eest arvestatud intresside summat.

a)

vastastikuses sõltuvuses olev vahendite sissevool on vahendite väljavooluga otseselt seotud ja seda ei võeta 3. peatükis sätestatud likviidsete vahendite sissevoolude arvutamisel arvesse;

b)

vastastikuses sõltuvuses olev vahendite sissevool on ette nähtud õiguslike, regulatiivsete või lepinguliste siduvate kohustuste kohaselt;

c)

vastastikuses sõltuvuses olev vahendite sissevool vastab ühele järgmistest tingimustest:

a)

mida hoiab hoiustaja, et saada krediidiasutuselt väljakujunenud tegevussuhte raames kliiring- või hoiuteenuseid, rahavoogude juhtimise teenuseid või muid võrreldavaid teenuseid;

b)

mida hoitakse seoses ühiste ülesannete jaotamisega määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõike 7 kohastele nõuetele vastava krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi raames või kõnealuse määruse artikli 113 lõike 6 kohastele nõuetele vastava koostööd tegevate keskasutusega püsivalt seotud krediidiasutuste grupi siseselt või sellise muu krediidiasutuse õigusaktide või lepinguga ette nähtud hoiusena, kes on sama krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi või koostöövõrgustiku liige, tingimusel et lõikes 3 ja artiklis 16 osutatud hoiustav krediidiasutus või koostöövõrgustik ei võta neid hoiuseid likviidsete varadena arvesse;

c)

mida hoiab hoiustaja muu väljakujunenud tegevussuhte raames kui punktis a nimetatud suhe;

d)

mida hoiab hoiustaja, et talle osutataks kliiring- ja keskasutuse teenuseid, kui krediidiasutus kuulub mõnda artiklis 16 osutatud võrgustikku või skeemi.

a)

kontol olevate hoiuste suhtes kohaldatavat intressimäära hinnastatakse vähemalt 5 baaspunkti võrra madalamalt kehtivast võrreldavate tunnustega hulgihoiuste määrast, kuid hinnastamise tulemus ei pea olema negatiivne;

b)

hoiust hoitakse spetsiaalselt selleks määratud kontodel ja seda hinnastatakse nii, et hoiustajal ei teki majanduslikku stiimulit hoida hoiusel rohkem vahendeid, kui on tarvis tegevussuhte jaoks;

c)

asjaomasel kontol krediteeritakse ja debiteeritakse sageli olulisi tehinguid;

d)

täidetud on üks järgmistest kriteeriumidest:

a)

0 %-ga, kui need on tagatud varadega, mis kvalifitseeruksid artikli 10 kohaselt 1. tasandi varadena, välja arvatud artikli 10 lõike 1 punktis f osutatud väga kõrge krediidikvaliteediga pandikirjadega, või kui laenuandja on keskpank;

b)

7 %-ga, kui need on tagatud varadega, mis kvalifitseeruksid artikli 10 lõike 1 punktis f osutatud väga kõrge krediidikvaliteediga pandikirjadena;

c)

15 %-ga, kui need on tagatud varadega, mis kvalifitseeruksid artikli 11 kohaselt 2A tasandi varadena;

d)

25 %-ga:

e)

35 %-ga, kui need on tagatud artikli 13 lõike 2 punkti g alapunktis iii või v osutatud alakategooriatesse kuuluvate varadega;

f)

50 %-ga, kui need on tagatud:

g)

100 %-ga, kui need on tagatud varadega, mis ei kvalifitseeruks II jaotise kohaselt likviidsete varadena, välja arvatud käesoleva lõike punkti d alapunktis ii osutatud tehingud või kui laenuandja on keskpank.

a)

on põhjust eeldada vahendite väiksemat väljavoolu isegi likviidsuse pakkuja turupõhise ja idiosünkraatilise kombineeritud stressiolukorra korral;

b)

vastaspool on krediidiasutuse emaettevõtjana tegutsev või tütarettevõtjast krediidiasutus või investeerimisühing või sama emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu teine tütarettevõtja või seotud krediidiasutusega direktiivi 83/349/EMÜ (10) artikli 12 lõike 1 tähenduses suhtega, või määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikes 7 osutatud sama krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liige või kõnealuse määruse artiklis 10 osutatud keskasutus või osapool võrgustikus või koostööd tegevas grupis;

c)

madalam väljavoolu määr ei ole väiksem kui vastaspoole kohaldatav sissevoolu määr;

d)

krediidiasutus ja vastaspool on asutatud samas liikmesriigis.

a)

likviidsuse pakkuja ja saaja likviidsusriski profiil on madal;

b)

grupi üksuste vahel on kasutamata krediidi- ja likviidsusliiniga seoses sõlmitud õiguslikult siduvad kokkulepped ja võetud siduvad kohustused;

c)

likviidsuse pakkuja likviidsusriski juhtimisel võetakse asjakohaselt arvesse likviidsuse saaja likviidsusriski profiili.

a)

krediidiasutuse hoitav ülemäärane tagatis, mille vastaspool saab igal ajal lepingu kohaselt tagasi nõuda;

b)

tagatis, mis tuleb vastaspoolele anda 30 kalendripäeva jooksul;

c)

tagatis, mis vastab varale, mis kvalifitseeruks II jaotise kohaldamisel likviidse varana ning millega saab ilma krediidiasutuse nõusolekuta asendada vara, mis vastab varale, mis ei kvalifitseeruks II jaotise kohaldamisel likviidse varana.

a)

krediidiasutus saab seda uuesti kasutada või seda edasitagamiseks kasutada;

b)

seda hoitakse likviidse varana, kuid seda ei võeta arvesse osana likviidsuspuhvrist, ja

c)

see ei koosne varadest, mille on välja andnud tehingu vastaspool või üks tema sidusüksus.

a)

need ei kvalifitseeru jaehoiuste riskipositsiooni klassi arvamiseks;

b)

need on võimaldatud klientidele, kes ei ole finantssektorisse kuuluvad kliendid, sealhulgas finantssektorivälistele äriühingutele, riikidele, keskpankadele, mitmepoolsetele arengupankadele ja avaliku sektori asutustele;

c)

neid ei ole võimaldatud eesmärgiga asendada kliendi rahastamist olukordades, kus ta ei ole suuteline rahuldama oma rahastamisvajadust finantsturgudel.

a)

40 %-ga krediidi- ja likviidsuslimiitide puhul, mida on võimaldatud krediidiasutustele, ja krediidilimiitide puhul, mida on võimaldatud muudele reguleeritud finantseerimisasutustele, sealhulgas kindlustusandjatele ja investeerimisühingutele, ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjatele või kinnistele investeerimiskavadele;

b)

100 %-ga likviidsuslimiitide puhul, mida krediidiasutus on võimaldanud muudele kui lõikes 6 osutatud väärtpaberistamise eriotstarbelistele ettevõtjatele, ning kokkulepete puhul, mille kohaselt krediidiasutus peab ostma varasid väärtpaberistamise eriotstarbeliselt ettevõtjalt või vahetama temaga varasid;

c)

100 %-ga krediidi- ja likviidsuslimiitide puhul, mida on võimaldatud sellistele finantssektorisse kuuluvatele klientidele, kellele ei ole osutatud punktides a ja b ning lõigetes 1–7.

a)

rahalised nõuded keskpankade ja finantssektorisse kuuluvate klientide vastu. Viimase puhul neist käsitatakse tehingutena, millest tuleneva vahendite sissevoolu suhtes kohaldatakse sissevoolu määra 100 %, eelkõige järgmisi tehinguid:

b)

rahalised nõuded, mis tulenevad omakapitaliinstrumentide oluliste indeksite positsioonidest, tingimusel et neid ei arvestata topelt likviidsete varadega. Kõnealused rahalised nõuded hõlmavad lepingujärgselt 30 kalendripäeva jooksul tasumisele kuuluvaid rahalisi nõudeid, nagu kõnealustest olulistest indeksitest saadavad rahalised dividendid ja raha, mis kuulub tasumisele kõnealuste omakapitaliinstrumentide veel arveldamata müügist, kui neid ei võeta II jaotise kohaselt arvesse likviidsete varadena.

a)

rahalisi nõudeid finantssektorisse mittekuuluvate klientide vastu vähendatakse 50 % võrra põhimaksega seotud nõuete väärtusest või nende klientide ees võetud lepinguliste rahastamiskohustuste võrra, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Käesoleva punkti kohaldamisel hõlmavad finantssektorisse mittekuuluvad kliendid äriühinguid, riike, mitmepoolseid arengupankasid ja avaliku sektori asutusi; Erandina võivad krediidiasutused, kelle ees on võetud artikli 31 lõikes 9 osutatud kohustus selleks, et nad maksaksid lõplikule laenusaajale välja tugilaenu, või kelle ees on võtnud sarnase kohustuse mitmepoolne arengupank või avaliku sektori asutus, arvesse võtta sissevoolu kuni selle väljavoolu summani, mida nad kohaldavad asjaomase kohustuse suhtes anda neid tugilaene.

b)

määruse (EL) nr 575/2013 artikli 192 punktides 2 ja 3 määratletud tagatud laenuandmistehingutest ja kapitaliturupõhistest tehingutest tulenevaid rahalisi nõudeid, mis on tagatud likviidsete varadega, ei võeta arvesse kuni likviidsete varade väärtuseni, millest on maha arvatud II jaotise kohaselt kohaldatavad väärtuskärped. Rahalisi nõudeid, mis tulenevad väärtuse ülejäänud osast või mis on tagatud varadega, mis ei kvalifitseeru II jaotise kohaselt likviidsete varadena, võetaks arvesse täies ulatuses. Vahendite sissevool ei ole lubatud, kui tagatist kasutatakse lühikese positsiooni katmiseks kooskõlas artikli 30 lõikega 5;

c)

rahaliste nõuete suhtes, mis tulenevad tähtaeguvatest lepingulistest võimenduslaenudest, mille tagatiseks on mittelikviidsed varad, võib kohaldada sissevoolu määra 50 %. Selliseid vahendite sissevoolusid võib arvesse võtta ainult juhul, kui krediidiasutus ei kasuta laenudele algselt saadud tagatist mis tahes lühikeste positsioonide katmiseks;

d)

rahalised nõuded, mida krediidiasutus, kelle vastu need nõuded on, käsitleb artikli 27 kohaselt, välja arvatud artikli 27 lõikes 3 osutatud keskasutuses hoitavad hoiused, korrutatakse neile vastava sümmeetrilise sissevoolu määraga. Kui neile vastavat määra ei saa kindlaks teha, kohaldatakse sissevoolu määra 5 %;

e)

30 kalendripäeva jooksul tähtaeguvad tagatise vahetustehingud toovad kaasa vahendite sissevoolu, mis vastab laenuks antud varade ja laenuks võetud varade likviidsuse väärtuse vahele;

f)

kui pöördrepotehingute, väärtpaberite laenuks võtmise tehingute või tagatise vahetustehingute raames saadud 30 kalendripäeva jooksul tähtaeguvat tagatist kasutatakse edasitagamiseks ja seda kasutatakse selliste lühikeste positsioonide katmiseks, mille kestus võib olla pikem kui 30 päeva, eeldab krediidiasutus, et selliseid pöördrepotehinguid või väärtpaberite laenuks võtmise tehinguid pikendatakse ja et neist ei tulene mis tahes raha sissevoolusid, peegeldades selliselt oma vajadust jätkata lühikese positsiooni katmist või osta asjaomased väärtpaberid tagasi. Lühikesed positsioonid hõlmavad nii juhtusid, kus krediidiasutus müüs sobitatud kauplemisportfellis osana oma kauplemis- või riskimaandamisstrateegiast väärtpaberi lühikeseks kohese müügi teel, kui ka juhtusid, kus krediidiasutusel on sobitatud repoportfellis lühike positsioon väärtpaberis ning ta on väärtpaberi teatavaks perioodiks laenuks võtnud ja selle pikemaks perioodiks laenuks andnud;

g)

arvesse ei võeta mis tahes kasutamata krediidi- või likviidsuslimiite ega muid siduvaid kohustusi, mis on saadud muudelt üksustelt kui keskpangad ja millele on osutatud artiklis 34. Vahendite sissevooluna ei võeta arvesse keskpangalt saadud kasutamata likviidsuslimiite, mida võetakse artikli 14 kohaselt arvesse likviidsete varadena;

h)

rahalisi nõudeid, mis tulenevad krediidiasutuse enda või seotud üksuse emiteeritud väärtpaberitest, võetakse arvesse netopõhiselt, kohaldades sissevoolu määra, mis põhineb alusvara suhtes käesoleva artikli kohaselt kohaldataval sissevoolu määral;

i)

varasid, mille lepinguline lõpptähtaeg on määratlemata, võetakse arvesse sissevoolu määraga 20 %, eeldusel et leping võimaldab krediidiasutusel lepingust taganeda või nõuda makse tegemist 30 päeva jooksul.

a)

vahendite sissevoolud, mille puhul likviidsuse pakkuja on krediidiasutuse emaettevõtja või tütarettevõtja või sama emaettevõtja teine tütarettevõtja või seotud krediidiasutusega direktiivi 83/349/EMÜ artikli 12 lõike 1 tähenduses suhtega;

b)

vahendite sissevoolud, mis tulenevad sellistes teistes krediidiasutustes hoitavatest hoiustest, kes kuuluvad määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõike 6 või 7 kohaseks käsitluseks kvalifitseeruvasse üksuste gruppi;

c)

artiklis 26 osutatud vahendite sissevoolud, sealhulgas vahendite sissevoolud, mis tulenevad hüpoteeklaenude andmisega seotud laenudest või artikli 31 lõikes 9 osutatud tugilaenudest või mitmepoolsest arengupangast või avaliku sektori asutusest, kellele krediidiasutus on laenusid vahendanud.

a)

mootorsõidukite soetamiseks antav rahastamine;

b)

tarbijakrediidi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/48/EÜ määratletud tarbijakrediidi pakkumine.

a)

nende äritegevuse likviidsusriski profiil on järgmisi tegureid arvesse võttes madal:

b)

individuaalsel tasandil ületab nende lõikes 3 või 4 osutatud põhitegevuse osakaal 80 % bilansimahust;

c)

erandid avalikustatakse aastaaruannetes.

a)

on põhjust eeldada vahendite suuremat sissevoolu isegi likviidsuse pakkuja turupõhise ja idiosünkraatilise kombineeritud stressiolukorra korral;

b)

vastaspool on krediidiasutuse emaettevõtja või tütarettevõtja või sama emaettevõtja teine tütarettevõtja või krediidiasutusega seotud direktiivi 83/349/EMÜ artikli 12 lõike 1 tähenduses suhtega, või määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikes 7 osutatud sama krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liige või määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 10 osutatud keskasutus või osapool võrgustikus või koostööd tegevas grupis;

c)

kui vahendite sissevoolu määr ületab 40 %, kohaldab vastaspool erandina artiklist 31 vastavat sümmeetrilist väljavoolu määra;

d)

krediidiasutus ja vastaspool on asutatud samas liikmesriigis.

a)

likviidsuse pakkuja ja saaja likviidsusriski profiil on madal;

b)

grupi üksuste vahel on krediidi- ja likviidsusliiniga seoses sõlmitud õiguslikult siduvad kokkulepped ja võetud siduvad kohustused;

c)

likviidsuse pakkuja likviidsusriski juhtimisel on asjakohaselt arvesse võetud likviidsuse saaja likviidsusriski profiili.

a)

garantii anti maksimumsummas või võeti selle maksimumsummas andmiseks siduv kohustus enne 30. juunit 2014;

b)

garantii on otsene, vahetu, tagasivõtmatu ja tingimusteta ning katab põhisumma ja intresside maksetähtajaks tasumata jätmise.

a)

Iirimaal National Asset Management Agency (NAMA);

b)

Hispaanias Sociedad de Gestión de Activos Procedentes de la Reestructuración Bancaria, S.A. (SAREB);

c)

Sloveenias Bank Asset Management Company, mis on asutatud Sloveenia Vabariigi poolt pankade stabiilsuse parandamiseks võetavate meetmete seaduse alusel.

a)

60 % likviidsuskatte nõudest alates 1. oktoobrist 2015;

b)

70 % alates 1. jaanuarist 2016;

c)

80 % alates 1. jaanuarist 2017;

d)

100 % alates 1. jaanuarist 2018.

17.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 11/37

(1)

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad avalikustama määruse (EL) nr 575/2013 artikli 429 kohaselt arvutatud finantsvõimenduse määra alates 1. jaanuarist 2015 ning komisjonile on antud õigus võtta enne seda kuupäeva vastu delegeeritud õigusakt, millega muudetakse finantsvõimenduse määra arvutamiseks kasutatavat kapitalinäitajat ja riskipositsiooni näitajat, et kõrvaldada mis tahes puudused, mis on avastatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute aruandluse põhjal.

(2)

Aruannetes kajastatud finantsvõimenduse määrades, millele on osutatud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 429 lõikes 2, on täheldatud erinevusi, mis tulenevad sellest, et krediidiasutused ja investeerimisühingud on väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja repotehingute puhul tagatise tasaarvestamist erinevalt tõlgendanud. Kõnealused tõlgendamise ja aruandluse erinevused on ilmsiks tulnud pärast Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) poolt analüütilise aruande avaldamist 4. märtsil 2014.

(3)

Võttes arvesse, et määruse (EL) nr 575/2013 sätted peegeldasid Baseli standardite omi, sobivad Baseli eeskirjade puudustele leitud lahendused ka vastavate puuduste kõrvaldamiseks kõnealuse määruse asjaomastest sätetest.

(4)

Baseli komitee võttis 14. jaanuaril 2014 vastu finantsvõimenduse määra käsitlevate läbivaadatud eeskirjade teksti, millesse oli eelkõige lisatud repotehingute ja väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute puhul kohaldatav täiendav mõõtmise ja tasaarvestuse kord. Finantsvõimenduse määra arvutamist käsitlevate määruse (EL) nr 575/2013 sätete kooskõlla viimine rahvusvaheliselt kokkulepitud eeskirjadega peaks kõrvaldama krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt selle erineva tõlgenduse, kuidas väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja repotehingute puhul tagatist tasaarvestada; samuti peaks see suurendama rahvusvahelist võrreldavust ning looma liidus asutatud ja rahvusvaheliselt tegutsevatele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele võrdsed tegutsemistingimused.

(5)

Liidus üldkasutatava peamise mudeli kohane kliirimine kesksete vastaspoolte kaudu toob kaasa selle, et kliiriva liikmena tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu riskipositsiooni näitajas võetakse finantsvõimendust arvesse topelt.

(6)

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute, eriti aga repotehingute kliirimine nõuetele vastavate kesksete vastaspoolte kaudu võib tuua eeliseid, nagu mitmepoolne tasaarvestus ja tugevad tagatise haldamise protsessid, mis suurendavad finantsstabiilsust. Seepärast peaks sama nõuetele vastava keskse vastaspoole kaudu tehtud repo- ja pöördrepotehingute puhul olema lubatud rahalisi nõudeid ja kohustusi tasaarvestada.

(7)

Repotehinguid, mille saab kokkulepitud tagasikutsumisest etteteatamise aja järel mis tahes päeval lõpetada, tuleks käsitada samaväärsena sellega nagu neil oleks selgelt väljendatud lõpptähtaeg, mis võrdub tagasikutsumisest etteteatamise ajaga, ning „sama selgelt väljendatud lõplikku arvelduspäeva” tuleks lugeda järgituks, selliselt et sellised tehinguid aktsepteeritakse sama vastaspoolega sõlmitud repo- ja pöördrepotehingutest tulenevate rahaliste nõuete ja kohustuste tasaarvestamisel.

(8)

Läbivaadatud finantsvõimenduse määr peaks võimaldama mõõta finantsvõimendust täpsemalt ja see peaks toimima üldiselt proportsionaalse piiranguna finantsvõimenduse kuhjumisele ELis asutatud krediidiasutustes ja investeerimisühingutes.

(9)

Finantsvõimenduse määra teatamine kindla kuupäeva, s.o aruandeperioodi (kvartali) lõpu seisuga, selle asemel, et võtta aluseks kolme kuu keskmine, viib finantsvõimenduse määra paremini kooskõlla maksevõimearuandlusega.

(10)

Krediidiasutuse või investeerimisühingu antud väljakirjutatud krediidiriski kaitse puhul tinglike brutoväärtuste kasutamine kajastab nende instrumentide puhul finantsvõimendust asjakohasemalt kui turuväärtuse meetodi kasutamine.

(11)

Finantsvõimenduse määra arvutamisel rakendatava konsolideerimise kohaldamisala tuleks viia vastavusse usaldatavusnõuetekohase konsolideerimise kohaldamisalaga, mida kasutatakse riskiga kaalutud omavahendite nõuete kindlaksmääramiseks.

(12)

Käesoleva määrusega tehtavad muudatused peaksid andma tulemuseks krediidiasutuste ja investeerimisühingute avalikustatud finantsvõimenduse määrade parema võrreldavuse ning aitama vältida turuosaliste eksitamist krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegeliku finantsvõimenduse suhtes. Seetõttu on vajalik, et käesolev määrus jõustuks niipea kui võimalik.

(13)

Määrust (EL) nr 575/2013 tuleks seega vastavalt muuta,

1)

Artikkel 429 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 429

Finantsvõimenduse määra arvutamine

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad oma finantsvõimenduse määra vastavalt lõigetes 2–13 sätestatud metoodikale.

2.   Finantsvõimenduse määra arvutamiseks jagatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu kapitalinäitaja selle krediidiasutuse või investeerimisühingu kogu riskipositsiooni näitajaga ning väljendatakse protsendina.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad finantsvõimenduse määra aruandekuupäeva seisuga.

3.   Lõike 2 kohaldamisel on kapitalinäitajaks esimese taseme omavahendid.

4.   Kogu riskipositsiooni näitaja on järgneva riskipositsiooni väärtuste summa:

5.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad varade riskipositsiooni väärtuse, välja arvatud krediidituletisinstrumentide ja II lisas loetletud lepingute riskipositsiooni väärtused, järgmiste põhimõtete alusel:

6.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad arvata käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud riskipositsiooni näitajast maha summad, mis on artikli 36 lõike 1 punkti d kohaselt esimese taseme põhiomavahenditest maha arvatud.

7.   Pädevad asutused võivad lubada krediidiasutusel või investeerimisühingul mitte arvata riskipositsiooni näitaja hulka riskipositsioone, mis võivad kasu saada artikli 113 lõikes 6 sätestatud käsitlusest. Pädevad asutused võivad kõnealuse loa anda ainult juhul, kui kõik artikli 113 lõike 6 punktides a–e sätestatud tingimused on täidetud ja kui nad on andnud artikli 113 lõike 6 kohase nõusoleku.

8.   Erandina lõike 5 punktist d võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud määrata sama vastaspoolega sõlmitud repotehingutest, väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingutest, pika arveldustähtajaga tehingutest ja võimenduslaenu tehingutest tulenevate rahaliste nõuete ja kohustuste riskipositsiooni väärtuse kindlaks netopõhiselt, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

Esimese lõigu punkti c kohaldamisel on arveldusmehhanismi tulemus netoarveldusega funktsionaalselt samaväärne, kui kõnealuse mehhanismiga hõlmatud tehingute rahavoogude netosumma on arvelduspäeval võrdne netoarveldusekohase ainsa netosummaga.

9.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad krediidituletislepingute ja II lisas loetletud lepingute, sealhulgas bilansiväliste lepingute riskipositsiooni väärtused kindlaks vastavalt artiklile 429a.

10.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad bilansiväliste kirjete riskipositsiooni väärtused, välja arvatud II lisas loetletud lepingute riskipositsiooni väärtused ning krediidituletisinstrumentide, repotehingute, väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingute, pika arveldustähtajaga tehingute ja võimenduslaenu tehingute riskipositsiooni väärtused, kindlaks vastavalt artikli 111 lõikele 1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud ei vähenda siiski nende kirjete nimiväärtust spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste võrra.

Kooskõlas artikli 166 lõikega 9, kui siduv kohustus on seotud teise siduva kohustuse pikendamisega, kasutatakse neist kahest siduvast kohustusest selle ümberhindlustegurit, mis on madalam. Artikli 111 lõike 1 punktis d osutatud madala riskiga bilansiväliste kirjete riskipositsiooni väärtuse suhtes kohaldatakse alampiiri, mis võrdub 10 % nende nimiväärtusest.

11.   Krediidiasutus või investeerimisühing, kes on nõuetele vastava keskse vastaspoole kliiriv liige, võib arvata riskipositsiooni näitaja arvutusest välja järgnevate kirjete kauplemisriski positsioonid, tingimusel et kõnealused kauplemisriski positsioonid kliiritakse nõuetele vastava keskse vastaspoolega ja et samal ajal vastavad need artikli 306 lõike 1 punktis c sätestatud tingimustele:

12.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing, kes on nõuetele vastava keskse vastaspoole kliiriv liige, garanteerib nõuetele vastavale kesksele vastaspoolele kohustuste täitmise kliendi poolt, kes sõlmib tuletistehinguid otse nõuetele vastava keskse vastaspoolega, siis arvab see krediidiasutus või investeerimisühing riskipositsiooni näitaja hulka garantiist tuleneva riskipositsiooni kliendi suhtes oleva tuletisinstrumendist tuleneva riskipositsioonina kooskõlas artikliga 429a.

13.   Kui riigi üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtete kohaselt kajastatakse usaldusvarasid bilansis vastavalt direktiivi 86/635/EMÜ artiklile 10, võib jätta need varad finantsvõimenduse määra kogu riskipositsiooni näitajast välja tingimusel, et need vastavad määruse (EÜ) nr 1606/2002 alusel kohaldatavas rahvusvahelises raamatupidamisstandardis (IAS) 39 sätestatud mittekajastamise kriteeriumidele, ning kui see on kohaldatav, siis määruse (EÜ) nr 1606/2002 alusel kohaldatavates rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardites (IFRS) 10 sätestatud mittekonsolideerimise kriteeriumidele.

14.   Pädevad asutused võivad lubada krediidiasutusel või investeerimisühingul arvata riskipositsiooni näitajast välja riskipositsioonid, mis vastavad kõigile järgmistele tingimustele:

2)

Lisatakse artiklid 429a ja 429b:

„Artikkel 429a

Tuletisinstrumentide riskipositsiooni väärtus

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad krediidituletislepingute ja II lisas loetletud lepingute, sealhulgas bilansiväliste lepingute riskipositsiooni väärtused kindlaks vastavalt artiklis 274 sätestatud meetodile. Krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldavad krediidituletisinstrumentide potentsiaalse tuleviku krediidiriski positsiooni kindlaksmääramiseks artikli 299 lõike 2 punkti a.

Krediidituletisinstrumentide potentsiaalse tuleviku krediidiriski positsiooni kindlaksmääramisel kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud artikli 299 lõike 2 punktis a sätestatud põhimõtteid mitte ainult kauplemisportfelli kuuluvate, vaid kõigi oma krediidituletisinstrumentide suhtes.

Riskipositsiooni väärtuse kindlaksmääramisel võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud võtta vastavalt artiklile 295 arvesse uuenduslepingute ja muude tasaarvestuskokkulepete mõju. Toodetevaheline tasaarvestus ei ole kohaldatav. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad siiski teha tasaarvestust artikli 272 punkti 25 alapunktis c osutatud tootekategooria siseselt ja krediidituletisinstrumentide puhul, kui nende suhtes kohaldatakse artikli 295 punktis c osutatud lepingujärgset toodetevahelist tasaarvestuskokkulepet.

2.   Kui tuletislepingutega seotud tagatise andmine vähendab kohaldatava raamatupidamistava kohaselt varade summat, siis tühistavad krediidiasutused ja investeerimisühingud selle vähenemise.

3.   Lõike 1 kohaldamisel võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud riskipositsiooni väärtuse sellest osast, mis vastab praegusele asenduskulule, maha arvata vastaspoolelt saadud rahalise variatsioonitagatise selles ulatuses, milles variatsioonitagatist ei ole kohaldatava raamatupidamistava kohaselt juba riskipositsiooni väärtust vähendavana arvesse võetud, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

Juhul kui tuletisleping kuulub nõuetele vastava tasaarvestuse raamlepingu koosseisu, tähendab arveldusvaluuta esimese lõigu punkti c kohaldamisel mis tahes arveldusvaluutat, mis on ette nähtud tuletislepingus, seda reguleerivas nõuetele vastavas tasaarvestuse raamlepingus või osalust krediidiriski kahjude katmisel käsitlevas nõuetele vastava tasaarvestuse raamlepingu lisas.

Kui krediidiasutus või investeerimisühing kajastab vastaspoolele antud rahalist variatsioonitagatist kohaldatava raamatupidamistava kohaselt nõudeks oleva varana, võib ta arvata selle vara riskipositsiooni näitajast välja, tingimusel et punktides a–e sätestatud tingimused on täidetud.

4.   Lõike 3 kohaldamisel kohaldatakse järgmist:

5.   Lisaks lõikes 1 sätestatud käsitlusele arvavad krediidiasutused ja investeerimisühingud väljakirjutatud krediidituletisinstrumentide puhul riskipositsiooni väärtuse hulka väljakirjutatud krediidituletisinstrumentidega garanteeritud krediidiriski kaitse tegelikud tinglikud väärtused, mida on vähendatud selliste õiglase väärtuse mis tahes negatiivsete muutuste võrra, mis on asjaomase krediidituletisinstrumendiga seoses kaasatud esimese taseme omavahendite hulka. Tulemuseks saadud riskipositsiooni väärtust võib täiendavalt vähendada sellise krediidituletisinstrumendi tegeliku tingliku väärtuse võrra, mis on ostetud kaitseks sama aluseks oleva üksuse krediidiriski vastu, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

Kui väljakirjutatud krediidituletisinstrumendi tinglikku väärtust ei vähendata ostetud krediidituletisinstrumendi tingliku väärtuse võrra, siis võib krediidiasutus või investeerimisühing arvata kõnealuse väljakirjutatud krediidituletisinstrumendi individuaalse potentsiaalse tuleviku riskipositsiooni maha kogu potentsiaalsest tuleviku riskipositsioonist, mis on kindlaks määratud kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1, vajaduse korral koostoimes artikli 274 lõikega 2 või artikli 299 lõike 2 punktiga a. Juhul kui potentsiaalne tuleviku krediidiriski positsioon määratakse kindaks koostoimes artikli 298 lõike 1 punkti c alapunktiga ii, võib näitajat PCEgross vähendada väljakirjutatud krediidituletisinstrumentide individuaalse potentsiaalse tuleviku riskipositsiooni võrra ilma näitajat NGR korrigeerimata.

6.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud ei vähenda väljakirjutatud krediidituletisinstrumendi tegelikku tinglikku väärtust, kui nad ostavad krediidiriski kaitset kogutulu vahetustehingu kaudu ja kajastavad saadud netomakseid netotuluna, kuid ei kajasta tasaarvestusest tulenevat mis tahes vähenemist esimese taseme omavahendites kajastuvas väljakirjutatud krediidituletisinstrumendi väärtuses.

7.   Krediidituletisinstrumentide puhul, mis on ostetud kaitseks aluseks olevate üksuste kogumi krediidiriski vastu, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud üksikute aluseks olevate üksuste krediidiriski vastu väljakirjutatud krediidituletisinstrumentide puhul kajastada lõike 5 kohaselt vähenemist vaid juhul, kui ostetud krediidiriski kaitse on majanduslikult samaväärne krediidiriski kaitse ostmisega eraldi iga kogumisse kuuluva üksiku aluseks oleva üksuse krediidiriski vastu. Kui krediidiasutus või investeerimisühing ostab krediidituletisinstrumendi kaitseks aluseks olevate üksuste kogumi krediidiriski vastu, võib ta kajastada väljakirjutatud krediidituletisinstrumentide kogumi puhul vähenemist ainult juhul, kui aluseks olevate üksuste kogum ja allutatuse tase on mõlemas tehingus samad.

8.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud II lisa punktides 1 ja 2 loetletud lepingute riskipositsiooni väärtuse kindlaksmääramiseks kasutada artiklis 275 sätestatud meetodit ainult juhul, kui nad kasutavad seda meetodit ka nende lepingute riskipositsiooni väärtuse kindlaksmääramiseks artiklis 92 sätestatud omavahendite nõuete täitmise eesmärgil.

Kui krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab artiklis 275 sätestatud meetodit, siis ei vähenda ta riskipositsiooni näitajat saadud rahalise variatsioonitagatise summa võrra.

Artikkel 429b

Vastaspoole krediidiriski lisand repotehingute, väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingute, pika arveldustähtajaga tehingute ja võimenduslaenu tehingute puhul

1.   Lisaks artikli 429 lõike 5 kohasele repotehingute, väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingute, pika arveldustähtajaga tehingute ja võimenduslaenu tehingute, sealhulgas bilansiväliste tehingute riskipositsiooni väärtusele arvavad krediidiasutused ja investeerimisühingud riskipositsiooni näitaja hulka vastaspoole krediidiriski lisandi, mis määratakse kindlaks vastavalt vajadusele kas lõike 2 või 3 kohaselt.

2.   Vastaspoolega tehtud tehingute puhul, mis ei ole hõlmatud artiklis 206 sätestatud tingimustele vastava tasaarvestuse raamlepinguga, määratakse lisand (Ei*) lõike 1 kohaldamisel kindlaks tehingupõhiselt vastavalt järgmisele valemile:

kus:

3.   Vastaspoolega tehtud tehingute puhul, mis on hõlmatud artiklis 206 sätestatud tingimustele vastava tasaarvestuse raamlepinguga, määratakse kõnealuste tehingute jaoks lisand (Ei*) lõike 1 kohaldamisel kindlaks lepingupõhiselt vastavalt järgmisele valemile:

kus:

4.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutada repotehingute, väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingute, pika arveldustähtajaga tehingute ja võimenduslaenu tehingute, sealhulgas bilansiväliste tehingute suhtes kohaldatava lisandi kindlaksmääramiseks artiklis 222 sätestatud meetodit, tingimusel et kohaldatava riskikaalu alammäär on 20 %. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kasutada seda meetodit vaid juhul, kui nad kasutavad seda ka kõnealuste tehingute riskipositsiooni väärtuse kindlaksmääramiseks artiklis 92 sätestatud omavahendite nõuete täitmise eesmärgil.

5.   Kui repotehingu puhul toimub müügi raamatupidamisarvestus krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes kohaldatava raamatupidamistava kohaselt, tühistab ta kõik müügiga seotud raamatupidamiskanded.

6.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing tegutseb vahendajana repotehingute, väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingute, pika arveldustähtajaga tehingute ja võimenduslaenu tehingute, sealhulgas bilansiväliste tehingute kahe poole vahel, siis kohaldatakse järgmist:

17.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 11/44

(1)

Direktiivis 2014/59/EL on nõutud, et liikmesriigid looksid kriisilahendusrahastud, tagamaks, et kriisilahendusasutus rakendab kriisilahenduse vahendeid ja kasutab kriisilahenduse õigusi tulemuslikult. Kriisilahendusrahastutel peaks olema piisavalt rahalisi vahendeid, et kriisilahendusraamistik saaks nõuetekohaselt toimida, ning seega on neile antud õigus koguda nende territooriumil tegevusluba omavatelt krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt, kaasa arvatud liidu filiaalidelt, ex-ante-osamakseid.

(2)

Liikmesriigid on kohustatud koguma kriisilahendusrahastutesse ex-ante-osamakseid mitte üksnes krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt, vaid nimetatud direktiivi artikli 103 lõike 1 alusel ka liidu filiaalidelt. Ka komisjoni õigus võtta nimetatud direktiivi artikli 103 lõigete 7 ja 8 alusel vastu delegeeritud õigusakte hõlmab liidu filiaale. Arvestades aga asjaolu, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (2) artikli 47 alusel kuulub liidu filiaalide usaldatavusnõuete täitmine ja järelevalvealane kohtlemine liikmesriikide vastutusalasse, ei ole mitmed käesolevas delegeeritud õigusaktis sätestatud riskiga korrigeerimise parameetrid vahetult liidu filiaalide suhtes kohaldamiseks sobivad. Seepärast ei kuulu liidu filiaalid küll käesoleva määruse reguleerimisalasse, ent nende suhtes võidakse kehtestada erikord, mille komisjon töötab välja mõnes tulevases delegeeritud õigusaktis.

(3)

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (3) artiklitele 6, 15, 16, 95 ja 96 võib teatavad investeerimisühingud, kellel on lubatud tegeleda ainult piiratud teenuste ja tegevustega, vabastada teatavatest kapitali- ja likviidsusnõuetest, või ei ole need nende suhtes kohaldatavad. Seega ei kehtiks nende suhtes paljud riskiga korrigeerimise parameetrid, mis tuleks sätestada. Kuigi liikmesriikidel on kohustus koguda nendelt investeerimisühingutelt direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 1 alusel ex-ante-osamakseid, on asjakohane jätta liikmesriikidele õigus määrata nende riskiga korrigeerimine kindlaks viisil, mis ei põhjusta nendele äriühingutele ebaproportsionaalset koormust. Seega ei peaks need investeerimisühingud kuuluma käesoleva määruse reguleerimisalasse.

(4)

Vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 102 lõikele 1 peaksid liikmesriigid tagama, et alates direktiivi jõustumisest kuni 31. detsembrini 2024 ulatuksid nende rahastute käsutuses olevad rahalised vahendid vähemalt 1 protsendini kõigi nende territooriumil tegevusluba omavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute tagatud hoiuste summast. Selle aja jooksul tuleks rahastusse kogutavad osamaksed jaotada ajaliselt võimalikult võrdselt kuni sihttaseme saavutamiseni, võttes arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada rahastusse osamakseid tasuvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundile.

(5)

Direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikes 1 on nõutud, et osamakseid tuleb koguda vähemalt kord aastas, et saavutada kõnealuse direktiivi artiklis 102 sätestatud sihttase. Direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 2 kohaselt peaks aasta osamakse olema proportsionaalne krediidiasutuse või investeerimisühingu suurusega, kuna osamakse peaks põhinema fikseeritud summal, mis määratakse kindlaks kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste põhjal (edaspidi „aasta baasosamakse”). Teiseks peegeldab see krediidiasutuse või investeerimisühingu asjakohase tegevuse riskitaset, sest aasta baasosamakset tuleks korrigeerida proportsionaalselt tema riskiprofiiliga (edaspidi „täiendav riskiga korrigeerimine”). Krediidiasutuse või investeerimisühingu suurus kujutab endast tema põhjustatava riski esimest näitajat. Mida suurem on krediidiasutus või investeerimisühing, seda tõenäolisem on, et juhul kui ta satub raskustesse, leiab kriisilahendusasutus, et on avalikes huvides algatada tema suhtes kriisilahendus ja kasutada kriisilahendusrahastut, et tagada kriisilahendusvahendite tulemuslik rakendamine.

(6)

Selleks et selgitada, kuidas tuleks kriisilahendusasutustel korrigeerida osamakseid proportsionaalselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiiliga, on vaja kindlaks määrata riskisambad ja -näitajad, mida tuleks kasutada krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili kindlaksmääramisel, mehhanism, mille kohaselt aasta baasosamakse suhtes rakendatakse riskiga korrigeerimist, ja aasta baasosamakse kui riskiga korrigeerimise lähtepunkt. Need elemendid, mis täiendaksid direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikes 7 sätestatud riskikriteeriume, tuleks kehtestada selliselt, et säilitada liikmesriikide vahel võrdsed tingimused ja tugev siseturg, vältides erinevusi selles, kuidas liikmesriigid arvutavad osamakseid oma kriisilahendusrahastutesse. Sel viisil on krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt kriisilahendusrahastutesse makstud osamaksed pangaliikide vahel võrreldavad ja prognoositavad, mis on oluline element siseturul võrdsete võimaluste tagamises.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 (4) artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et nimetatud määruse artikli 42 lõikega 1 asutatud ühtset kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu”) peetakse kõnealuse määruse ja direktiivi 2014/59/EL kohaldamisel asjaomaseks riiklikuks kriisilahendusasutuseks, kui ta täidab ülesandeid ja kasutab õigusi, mida nimetatud direktiivi kohaselt peab täitma või kasutama liikmesriigi kriisilahendusasutus. Kuna määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõikega 7 antakse kriisilahendusnõukogule õigus arvutada krediidiasutuste ja investeerimisühingute osamaksed ühtsesse kriisilahendusfondi, millega alates 1. jaanuarist 2016 asendatakse ühtses kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide kriisilahendusrahastud, kohaldades käesolevat määrust lähtuvalt direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikest 7, peaks kriisilahendusasutuse mõiste käesolevas määruses hõlmama ka kriisilahendusnõukogu.

(8)

Osamaksete arvutamine individuaalsel tasandil tooks konsolideerimisgruppide puhul kaasa selle, et gruppi kuuluvate üksuste baasosamakse kindlaksmääramisel arvestatakse teatavaid kohustusi topelt, sest kohustused, mis tulenevad samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate üksuste omavahelistest lepingutest, oleksid osa kohustuste kogusummast, mida tuleb arvesse võtta iga gruppi kuuluva üksuse aastase baasosamakse kindlaksmääramisel. Seepärast tuleks aasta baasosamakse kindlaksmääramist konsolideerimisgruppide puhul veelgi täpsustada, et kajastada gruppi kuuluvate üksuste omavahelist seotust ja vältida grupisiseste riskipositsioonide topeltarvestust. Et tagada võrdsed tingimused konsolideerimisgruppi kuuluvatele üksustele ning krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, mis on krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liikmed või püsivalt seotud sama keskasutusega, tuleks viimaste suhtes rakendada sama korda.

(9)

Konsolideerimisgruppi kuuluva üksuse aastase baasosamakse arvutamisel ei tohiks arvesse võetavate kohustuste kogusumma hulka kuuluda kohustused, mis tulenevad lepingust, mille see konsolideerimisgruppi kuuluv üksus on sõlminud mõne muu samasse konsolideerimisgruppi kuuluva üksusega. Siiski peaks niisugune väljajätmine olema võimalik ainult juhul, kui iga konsolideerimisgruppi kuuluv üksus on asutatud liidus, on täielikult kaasatud samasse konsolideerimisse, tema suhtes rakendatakse asjakohaseid keskseid riski hindamise, mõõtmise ja kontrolli protseduure ning kui puuduvad praegused või prognoositavad olulised praktilised või õiguslikud takistused tähtaja saabumisel asjaomase kohustuse kiireks tagasimaksmiseks. See peaks vältima olukorda, et kohustused jäetakse osamaksete arvutusbaasist välja, kui puuduvad tagatised, et grupisisestest laenudest tulenevad riskipositsioonid oleksid tagatud ka juhul, kui konsolideerimisgrupi finantsolukord halveneb. Selleks et vältida olukorda, et grupisiseste kohustuste arvutustest väljajätmine annab sellisest väljajätmisest kasu saavatele konsolideerimisgruppi kuuluvatele üksustele eelise, ei tohiks niisugune väljajätmine võimaldada asjaomastel krediidiasutustel ja investeerimisühingutel kasutada lihtsustatud osamaksesüsteemi, mida lubatakse kasutada väikestel krediidiasutustel ja investeerimisühingutel, isegi kui pärast grupisiseste kohustuste väljajätmist vastaks see krediidiasutus või investeerimisühing lihtsustatud süsteemi tingimustele. Et tagada võrdsed tingimused konsolideerimisgruppi kuuluvatele üksustele ning krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, mis on krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liikmed või püsivalt seotud sama keskasutusega, tuleks viimaste suhtes rakendada sama korda.

(10)

Erandina reeglist, et osamaksed tuleks arvutada individuaalsel tasandil, peaks juhul, kui on tegemist keskasutusega, millega on seotud krediidiasutused, mis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 10 kohaselt siseriikliku õigusega usaldatavusnõuete täitmisest täielikult või osaliselt vabastatud, rakendama ex-ante-osamaksete eeskirju üksnes keskasutuse ja temaga seotud krediidiasutuste suhtes tervikuna konsolideeritud alusel, sest keskasutuse ja kõikide temaga seotud krediidiasutuste solventsust ja likviidsust jälgitakse tervikuna nende asutuste konsolideeritud aastaaruannete põhjal.

(11)

Aasta baasosamakse kindlaksmääramist tuleks täpsustada ka finantsturu infrastruktuuride puhul. Mõnedel finantsturu infrastruktuuridel, nagu kesksetel vastaspooltel ja väärtpaberite keskdepositooriumidel, on ühtlasi krediidiasutuse tegevusluba. Näiteks osutavad mõned väärtpaberite keskdepositooriumid pangandusteenuseid, mis on nende kui finantsturu infrastruktuuride tegevuse juures kõrvaltegevuseks. Erinevalt krediidiasutustest ei hoia väärtpaberite keskdepositooriumid tagatud hoiuseid, vaid enamasti päevasiseseid või üleöösaldosid, mis tulenevad väärtpaberitehingute arveldamisest, mida nad pakuvad finantsasutustele ja keskpankadele. Need ei too üldjuhul kaasa rahalist saldot, mida saaks assimileerida pangandustegevusega tegelemiseks kaasatud rahaliste vahenditega. Kuna finantsturu infrastruktuuride osutatavad pangandusteenused on nende kliiringu- ja arveldustoimingute kui põhitegevuse kõrvaltegevused, ent oma põhitegevuse tõttu on need üksused Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EL) nr 648/2012 (5) ja (EL) nr 909/2014 (6) alusel, aga ka määruse (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2013/36/EL asjakohastest sätetest tulenevalt allutatud rangetele usaldatavusnõuetele, ning kuna finantsturu infrastruktuuride ärimudel ei sisalda endas riske, mis oleksid võrreldavad krediidiasutuse omadega, tuleks nende kohustuste kogusumma kindlakstegemisel nende aasta baasosamakse arvutamise eesmärgil arvesse võtta üksnes selliseid kohustusi, mis on seotud nende üksuste pangandusteenustega.

(12)

Tuletisinstrumentide arvepidamine ei ole liidus üksikkontode puhul ühtlustatud ja seetõttu võib see mõjutada kohustuste summat, mida tuleb võtta arvesse iga panga osamakse arvutamisel. Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 429 lõigetes 6 ja 7 osutatud finantsvõimenduse määra metoodika kehtib kõikide pankade suhtes ja tagab, et sama tuletislepingut, eriti aga tuletislepingute omavahelist tasaarvestamist, käsitatakse samal viisil, olenemata asjaomase panga suhtes kehtivast raamatupidamistavast. Seepärast tuleks selleks, et tagada tuletisinstrumentide ühtlustatud käsitlemine aasta baasosamakse kindlaksmääramisel, mis tagaks eri krediidiasutustes või investeerimisühingutes nende hindamise võrreldavuse, ning selleks, et saavutada liidus võrdsed tingimused, hinnata tuletisinstrumente määruse (EL) nr 575/2013 artikli 429 lõigete 6 ja 7 kohaselt. Et tagada määruse (EL) nr 575/2013 alusel tuletisinstrumentide hindamise prognoositavus, tuleks siiski ette näha, et selline hindamine ei tohiks anda tulemuseks väärtust, mis on väiksem kui 75 % asjaomaste tuletisinstrumentide väärtusest, mis on saadud vastava raamatupidamistava alusel.

(13)

Mõned krediidiasutused on tugipangad, mille eesmärk on edendada liikmesriigi keskvalitsuse, piirkondliku valitsuse või kohaliku omavalitsuse avaliku poliitika eesmärke, peamiselt pakkudes konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel tugilaenusid. Laenusid, mida niisugused krediidiasutused annavad, tagavad otseselt või kaudselt osaliselt piirkondlikud või keskvalitsused või kohalikud omavalitsused. Tugilaenusid antakse konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel, et edendada liidu või liikmesriigi piirkondliku või keskvalitsuse avaliku poliitika eesmärke. Mõnikord antakse neid tugilaenusid muu krediidiasutuse või investeerimisühingu vahendusel (vahendatud laenud). Sellistel juhtudel saab vahendav krediidiasutus tugilaenusid mitmepoolselt arengupangalt või avaliku sektori asutuselt ja annab neid muudele krediidiasutustele, kes omakorda annavad neid lõppklientidele. Kuna vahendavad krediidiasutused vahendavad nende laenude likviidsust laenu väljastanud tugipangalt laenu andvale krediidiasutusele või muule vahendavale krediidiasutusele, ei tohiks selliseid kohustusi lisada kohustuste kogusumma hulka, mida tuleb aasta baasosamakse arvutamisel arvesse võtta.

(14)

Direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 1 kohaselt peavad kõik krediidiasutused ja investeerimisühingud tegema kriisilahendusrahastutesse osamakseid. Siiski tuleb proportsionaalselt ja õiglaselt omavahel tasakaalustada iga krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustus teha kriisilahendusrahastusse osamakseid ning selle krediidiasutuse või investeerimisühingu suurus, riskiprofiil, tema tegevuse ulatus ja keerukus, tema seotus teiste krediidiasutuste või investeerimisühingutega või finantssüsteemiga üldiselt, tagajärjed, mida tema maksejõuetus tooks kaasa finantsturgudele, teistele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, rahastamistingimustele või majandusele laiemalt, ja seetõttu ka tõenäosus, et tema suhtes algatatakse kriisilahendus ja kasutatakse kriisilahendusrahastut. Neid elemente võtavad kriisilahendusasutused direktiivi 2014/59/EL artikli 4 kohaselt arvesse selle otsustamisel, kas teatava krediidiasutuse või investeerimisühingu puhul võiks finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade koostamise nõuete osas kasutada lihtsustatud kohustusi. Õige tasakaalu hindamisel direktiivis 2014/59/EL sätestatud nõuete ja mitmesuguste nimetatud direktiiviga hõlmatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute erijoonte vahel tuleb arvesse võtta ka halduskoormust, mis tuleneb teatavatele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele ning kriisilahendusasutustele aastaste osamaksete arvutamisest.

(15)

Väikesed krediidiasutused ja investeerimisühingud ei ole üldjuhul kõrge riskiprofiiliga, neil on sageli vähem süsteemseid riske, võrreldes suurte krediidiasutuste ja investeerimisühingutega, ning paljudel juhtudel toob nende maksejõuetus laiemale majandusele kaasa vähem tagajärgi kui suurte krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul. Samal ajal ei saa väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksejõuetuse võimalikke tagajärgi finantsstabiilsusele välistada, sest isegi väikesed krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad põhjustada süsteemseid riske oma rolli tõttu laiemas pangandussüsteemis, oma võrgustike kumulatiivse mõju tõttu või nn nakkusefekti tõttu, mille nad võivad põhjustada kui kaob usaldus pangandussüsteemi vastu.

(16)

Kuna enamikul juhtudel ei tekita väikesed krediidiasutused ja investeerimisühingud süsteemseid riske ja nende puhul on vähem tõenäoline kui suurte krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, et nende suhtes algatatakse kriisilahendusmenetlus, mis omakorda vähendab tõenäosust, et nende heaks kasutatakse kriisilahendusrahastut, tuleks kriisilahendusrahastusse tehtavate aastaste osamaksete arvutamise metoodikat nende puhul lihtsustada. Väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute aastane osamakse peaks koosnema ühekordsest maksest, mis põhineb ainult nende aastasel baasosamaksel ja on võrdeline nende suurusega. Niisugune metoodika peaks võimaldama kasutada aasta osamaksete proportsionaalset süsteemi, sest iga krediidiasutuse või investeerimisühingu aasta osamakse kindlaksmääramisel peab kriisilahendusasutus järgima kriisilahendusrahastu aasta sihttaset. Seega kajastab ühekordne makse asjaolu, et paljudel juhtudel on väikesed krediidiasutused ja investeerimisühingud vähem riskantsed, ja võimaldab suuremate ja ühtlasi üldjuhul süsteemsemate krediidiasutuste ja investeerimisühingute osamakset ulatuslikumalt kohandada vastavalt nende riskiprofiilile.

(17)

Et määrata kindlaks, milliseid krediidiasutusi või investeerimisühinguid pidada väikesteks, tuleks kasutada topeltkünnist: esimene oleks, et kohustuste kogusumma (välja arvatud omavahendid), millest on maha arvatud tagatud hoiused, ei tohiks olla üle 300 miljoni euro, teine künnis aga, et koguvara ei tohiks olla suurem kui üks miljard eurot. Viimane ei tohiks takistada suuremaid krediidiasutusi ja investeerimisühinguid, mis vastavad esimesele künnisele (kohustuste kogusumma), kasutamast lihtsustatud süsteemi.

(18)

Väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute kategoorias tuleks teha suuruse põhjal vahet, sest mõned on väga väikesed, teised aga lihtsustatud süsteemi kasutamise tingimuste maksimumkünnise lähedal. Ühtse ühekordsete maksete süsteemi korral oleks väga väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute aasta osamakse ebaproportsionaalselt kõrgem kui selliste väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute oma, mis on maksimumkünnise lähedal. Samal ajal tuleks vältida seda, et lihtsustatud süsteem toob kaasa aasta osamaksete ebaproportsionaalsed erinevused suurimate väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute vahel, kes ei vasta lihtsustatud süsteemi tingimustele, sest jäävad pisut ülespoole künnist. Selliste soovimatute tagajärgede vältimiseks on asjakohane näha ette süsteem, mis koosneb mitmest väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute kategooriast, kelle aasta osamaksed peaksid koosnema erinevatest ühekordsetest summadest. See peaks võimaldama tagada osamaksete astmelise kasvu nii lihtsustatud süsteemi piires kui ka kõrgeima ühekordse makse ja madalaima niisuguse meetodiga arvutatud osamakse vahel, mille korral aasta baasosamakset korrigeeritakse vastavalt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiilile.

(19)

Kui kriisilahendusasutus otsustab, et väikesel krediidiasutusel või investeerimisühingul on eriti kõrge riskiprofiil, peaks kriisilahendusasutus saama otsustada, et asjaomane krediidiasutus või investeerimisühing ei peaks enam kasutama lihtsustatud süsteemi, ja tema osamakse tuleks selle asemel arvutada vastavalt meetodile, mille korral aastast baasosamakset korrigeeritakse vastavalt muudele riskiteguritele kui krediidiasutuse või investeerimisühingu suurus.

(20)

Direktiivi 2014/59/EL artikli 45 lõikes 3 osutatud krediidiasutusi ja investeerimisühinguid ei rekapitaliseerita direktiivi 2014/59/EL artiklite 44 ja 101 kohaselt kriisilahendusrahastust, sest nad likvideeritakse siseriikliku maksejõuetusmenetluse või muud liiki menetluse teel vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklile 38, 40 või 42 ning nad lõpetavad oma tegevuse. Niisugused menetlused tagavad, et kõnealuste krediidiasutuste ja investeerimisühingute võlausaldajad, sealhulgas pandikirjade omanikud, kui see on asjakohane, katavad kahjumi viisil, mis vastab kriisilahenduse eesmärkidele. Seetõttu peaksid nende osamaksed kriisilahendusrahastusse kajastama kõnealust eripära. Kriisilahendusrahastut võiks siiski kasutada muudel direktiivi 2014/59/EL artiklis 101 mainitud otstarvetel. Juhul kui mõni selline krediidiasutus või investeerimisühing kasutab kriisilahendusrahastut mõnel sellisel otstarbel, peaks kriisilahendusasutusel olema võimalik võrrelda kõikide muude direktiivi 2014/59/EL artikli 45 lõikega 3 hõlmatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili selle krediidiasutuse või investeerimisühingu omaga, kes kasutab kriisilahendusrahastut, ja rakendada käesolevas delegeeritud õigusaktis sätestatud metoodikat selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, mille riskiprofiil on samasugune või kõrgem kui selle krediidiasutuse või investeerimisühingu oma, kes kasutas kriisilahendusrahastut. Samuti on asjakohane kehtestada loetelu elementidest, mida kriisilahendusasutus peaks riskiprofiilide võrdlemisel arvestama.

(21)

Selleks et liikmesriikide kriisilahendusasutused saaksid tõlgendada direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriume ühtselt, nii et kogu liidus määrataks krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskinäitajad kriisilahendusrahastu individuaalsete osamaksete arvutamiseks kindlaks samal viisil, tuleks kehtestada mitu riskisammast ja igale neist vastavad riskinäitajad, mida kriisilahendusasutused peaksid võtma arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili hindamisel. Et tagada kooskõla järelevalvetavadega, peaksid riskinäitajad koosnema praegustest regulatiivsetest võrdlusnäitajatest, mis on juba kättesaadavad või loomisel.

(22)

Kui asjaomaste õigusaktidega on ette nähtud erandid, millega vabastatakse krediidiasutused ja investeerimisühingud teatavate riskinäitajate kindlaksmääramisest asutuse või ühingu tasandil, ja tingimusel (kui see on kohaldatav), et pädevad asutused annavad selliste erandite kohaldamiseks loa, peaksid kriisilahendusasutused vastavaid näitajaid hindama konsolideeritud või allkonsolideeritud tasandil, olenevalt asjaoludest, et olla kooskõlas järelevalvetavaga ja tagada, et kõnealuseid erandeid kasutavaid konsolideerimisgruppe ei karistataks asjatult.

(23)

Selleks et kriisilahendusasutused saaksid käsitleda nende riskisammaste ja -näitajate olulisust, mida nad peaksid võtma arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili kindlaks määramisel, ühtmoodi, tuleks käesoleva määrusega määrata kindlaks ka iga riskisamba ja -näitaja suhteline kaal. Samas on oluline, et kriisilahendusasutustele antaks piisavalt vabadust krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili hindamisel, võimaldades neil moduleerida riskisammaste ja -näitajate kohaldamist vastavalt iga krediidiasutuse või investeerimisühingu eripärale. Kuna seda ei ole võimalik saavutada üksnes riskiprofiili hindamiseks vahemiku kehtestamisega, vaid selleks on teatavate riskinäitajate olulisuse üle igal üksikjuhul eraldi otsustamiseks vaja teatavat kaalutlusõigust, peaks mõningate riskinäitajate kaal olema üksnes soovituslik, või tuleks nendega seoses kehtestada vahemik, et kriisilahendusasutused saaksid otsustada mis tahes asjaomasel juhul kõnealuste näitajate olulisuse üle.

(24)

Asjaomasele sambale vastavate eri näitajate olulisuse üle otsustamisel tuleks samba raames agregeerimiseks arvutada üksikute näitajate aritmeetiline kaalutud keskmine. Mis puutub igale krediidiasutusele või investeerimisühingule vastavasse lõplikkusse riski koondnäitaja arvutamisse, siis selleks, et vältida sammaste vahelist kompenseerivat mõju, kui krediidiasutus või investeerimisühing toimib mõõdukalt hästi mitme samba raames ja väga halvasti mõne teise raames, mis annaks talle eri sammaste aritmeetilise keskmise alusel üldiselt keskmise tulemuse, peaks selline arvutus põhinema üksikuste sammaste geomeetriliselt kaalutud keskmisel.

(25)

Krediidiasutuse või investeerimisühinguga kaasneva riski taseme hindamise vahemik peaks võimaldama piisavalt moduleerida krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili vastavalt käesolevas määruses sätestatud eri riskisammastele ja -näitajatele, pakkudes samas piisavalt kindlust ja prognoositavust seoses summadega, mida krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad vastavalt direktiivile 2014/59/EL ja käesolevale määrusele aastas tasuma.

(26)

Et tagada osamaksete tulemuslik tasumine, on vaja määrata kindlaks makse tegemise tingimused ja viisid. Eriti osamaksete puhul, mida ei tasuta rahas, vaid tagasivõtmatute maksekohustustena vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklile 103, on vaja täpsustada nende tagasivõtmatute maksekohustuste osakaal, mida iga krediidiasutus või investeerimisühing võib kasutada, ja tagatise liik, mida aktsepteeritakse kõnealuste tagasivõtmatute maksekohustuste tagamiseks, et kriisilahendusasutus saaks tagasivõtmatu maksekohustuse täitmisel tagada makse tegeliku tasumise, kui kriisilahendusasutus avastab tagasivõtmatu maksekohustuse täitmisel raskused. Selleks et tagada aasta osamaksete tulemuslik tasumine, on vaja kriisilahendusasutuste jaoks ette näha konkreetne õigus kehtestada halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid sellistele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, kes rikuvad osamaksete arvutamist ja kohandamist käsitlevaid käesolevas määruses sätestatud nõudeid, näiteks ei täida kohustust esitada kriisilahendusasutuse taotletud teavet. Kriisilahendusasutusel peaks olema ka õigus kehtestada krediidiasutusele või investeerimisühingule igapäevaseid trahve, kui asjaomane krediidiasutus või investeerimisühing tasub tasuda tuleva aasta osamakse ainult osaliselt või kui ta ei tasu seda või kui krediidiasutus või investeerimisühing ei täida kriisilahendusasutuse koostatud teadetega kehtestatud nõudeid. Peale selle on vaja ette näha erikohustused teabe jagamiseks pädevate asutuste ja kriisilahendusasutuste vahel.

(27)

Selleks et tagada, et riskiga korrigeerimine kajastab pangandussektori arengut ka edaspidi ja seega pidevalt täidab direktiivi 2014/59/EL nõudeid, vaatab komisjon selle kohaldamisel saadud kogemuste alusel läbi riskiga korrigeerimise aasta osamaksete arvutamise puhul ning eriti käesolevas määruses sätestatud riskiga korrigeerimise kordaja asjakohasuse ja vajaduse suurendada riskiga korrigeerimise kordaja ülemist piirväärtust enne 1. juunit 2016.

(28)

Kuna vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 130 lõikele 1 kohaldatakse liikmesriikide kohustust koguda nende territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt aasta osamakseid alates 1. jaanuarist 2015, tuleks käesolevat määrust samuti kohaldada alates 1. jaanuarist 2015,

a)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt kriisilahendusrahastutesse makstavate osamaksete arvutamise ja nende riskiprofiiliga korrigeerimise meetod;

b)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute kohustused seoses teabega, mis tuleb esitada osamaksete arvutamise eesmärgil, ja seoses kriisilahendusrahastutele osamaksete tasumisega ning

c)

meetmed selle tagamiseks, et kriisilahendusasutused kontrollivad, et osamaksed on tasutud õigesti.

a)

grupisisesed kohustused, mis tulenevad krediidiasutuse või investeerimisühingu tehingutest samasse gruppi kuuluva krediidiasutuse või investeerimisühinguga, juhul kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

b)

kohustused, mille krediidiasutus või investeerimisühing, kes kuulub direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punktis 8 osutatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi ja kellel pädev asutus on lubanud kasutada määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõiget 7, on loonud samasse krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi kuuluva teise krediidiasutuse või investeerimisühinguga sõlmitud lepingu kaudu;

c)

keskse vastaspoole puhul, mis on asutatud liikmesriigis, kes on otsustanud kasutada määruse (EL) nr 648/2012 artikli 14 lõikes 5 osutatud võimalust, kõnealuse määruse artikli 2 punktis 3 määratletud kliirimistegevusega seotud kohustused, sealhulgas kohustused, mis tulenevad mis tahes meetmetest, mille keskne vastaspool võtab, et täita võimendustagatise nõudeid, luua tagatisfond ja säilitada piisavad eelrahastatud rahalised vahendid, millega katta võimalik kahju kõnealuse määruse kohase kaskaadi põhimõtte alusel, ning et investeerida oma rahalised vahendid vastavalt kõnealuse määruse artiklile 47;

d)

väärtpaberite keskdepositooriumi puhul selle tegevustega seotud kohustused, sealhulgas väärtpaberite keskdepositooriumide osaliste või teenuse osutajate ees olevad alla seitsmepäevase lõpptähtajaga kohustused, mis tulenevad tegevustest, mille jaoks ta on saanud loa osutada panganduskõrvalteenuseid vastavalt määruse (EL) nr 909/2014 IV jaotisele, välja arvatud muud sellistest pangandustegevustest tulenevad kohustused;

e)

investeerimisühingute puhul kohustused, mis tulenevad kliendi varade või raha hoidmisest, sealhulgas juhul kui neid hoitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (13) artikli 1 punktis 2 määratletud eurofondi nimel või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/61/EL (14) artikli 4 lõike 1 punktis a määratletud alternatiivse investeerimisfondi nimel, tingimusel et kõnealune klient on kohaldatava maksejõuetusõiguse alusel kaitstud;

f)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, kes haldavad tugilaene, vahendava krediidiasutuse kohustused laenu väljastava või muu tugipanga või muu vahendava krediidiasutuse ees ning algse tugipanga kohustused rahastamise osapoolte ees, juhul kui kõnealuste kohustuste summa on vastavuses kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu tugilaenudega.

a)

riskipositsioon;

b)

rahastamisallikate stabiilsus ja mitmekesisus;

c)

krediidiasutuse või investeerimisühingu olulisus finantssüsteemi või majanduse stabiilsuse seisukohast;

d)

kriisilahendusasutuse määratavad täiendavad riskinäitajad.

a)

krediidiasutuse või investeerimisühingu hoitavad omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet ületavad omavahendid ja kõlblikud kohustused;

b)

finantsvõimenduse määr;

c)

esimese taseme põhiomavahendite suhtarv;

d)

koguriskipositsioon jagatuna koguvaradega.

a)

stabiilse netorahastamise kordaja;

b)

likviidsuskattekordaja.

a)

kauplemistegevus, bilansivälised riskipositsioonid, tuletisinstrumendid, keerukus ja kriisilahenduskõlblikkus;

b)

kuulumine krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi;

c)

avaliku sektori varasema erakorralise finantstoetuse ulatus.

a)

krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili suurenemine järgmisest tingituna:

b)

krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili vähenemine järgmisest tingituna:

a)

see, kas nii rekapitaliseerimiseks kui ka likviidsuse rahastamiseks ilma viivituseta kättesaadavate vahendite summa, millega probleemide korral krediidiasutust või investeerimisühingut toetada, on piisavalt suur, et võimaldada kõnealust üksust toetada usaldusväärselt ja tõhusalt;

b)

õigusliku või lepingulise kindluse tase, et punktis a osutatud vahendid kasutatakse täielikult ära enne seda, kui võib taotleda erakorralist avaliku sektori finantstoetust.

a)

mis tahes krediidiasutus või investeerimisühing, kes kuulub gruppi, mille suhtes kohaldatakse restruktureerimist pärast riigi või mis tahes samaväärsete vahendite saamist näiteks kriisilahendusrahastust ja mis on jätkuvalt restruktureerimise või lõpetamise faasis, välja arvatud restruktureerimiskava rakendamise viimasel kahel aastal;

b)

mis tahes likvideerimisel olev krediidiasutus või investeerimisühing kuni likvideerimiskava lõpuni (sel määral, mil ta on veel kohustatud tasuma osamakset).

a)

riskipositsioon: 50 %;

b)

rahastamisallikate stabiilsus ja mitmekesisus: 20 %;

c)

krediidiasutuse või investeerimisühingu olulisus finantssüsteemi või majanduse stabiilsuse seisukohast: 10 %;

d)

kriisilahendusasutuse määratavad täiendavad riskinäitajad: 20 %.

a)

krediidiasutuse või investeerimisühingu hoitavad omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet ületavad omavahendid ja kõlblikud kohustused: 25 %;

b)

finantsvõimenduse määr: 25 %;

c)

esimese taseme põhiomavahendite suhtarv: 25 %;

d)

koguriskipositsioon jagatuna koguvaradega: 25 %.

a)

kauplemistegevus, bilansivälised riskipositsioonid, tuletisinstrumendid, keerukus ja kriisilahenduskõlblikkus: 45 %;

b)

kuulumine krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi: 45 %;

c)

avaliku sektori varasema erakorralise finantstoetuse ulatus: 10 %.

a)

krediidiasutuse või investeerimisühingu ärimudel;

b)

teave, mille krediidiasutus või investeerimisühing on esitanud vastavalt artiklile 14;

c)

artiklis 6 osutatud riskisambad ja -näitajad;

d)

pädeva asutuse hinnang krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiilile.

a)

krediidiasutuse või investeerimisühingu ärimudel;

b)

teave, mille krediidiasutus või investeerimisühing on esitanud vastavalt artiklile 14;

c)

artiklis 6 osutatud riskisambad ja -näitajad;

d)

pädeva asutuse hinnang krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiilile.

a)

elektrooniliselt või kasutades muud sellega võrdväärset sidevahendit, mis võimaldab saada kinnituse kättesaamise kohta;

b)

kasutades väljastusteatega tähtkirja.

17.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 11/65

(1)

Määruse (EÜ) nr 881/2002 I lisas on esitatud nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle rahalised vahendid ja majandusressursid nimetatud määruse alusel külmutatakse.

(2)

2. jaanuaril 2015 otsustas ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonide komitee jätta välja kaks isikut nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelust, kelle suhtes tuleks kohaldada rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist. Lisaks otsustas ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonide komitee 24. novembril ning 12. ja 30. detsembril 2014 muuta loetelu seitset kannet.

(3)

Seega tuleks määruse (EÜ) nr 881/2002 I lisa vastavalt ajakohastada,

17.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 11/68

(1)

Rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

17.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 11/70

(1)

Komisjoni määrusega (EÜ) nr 341/2007 (2) on avatud aastased tariifikvoodid küüslaugu impordiks.

(2)

2015. aasta jaanuari seitsme esimese kalendripäeva jooksul esitatud A-impordilitsentsi taotlustega hõlmatud kogused alaperioodiks 1. märtsist 2015 kuni 31. maini 2015 on suuremad kui teatavate kvootide all saada olevad kogused. Seega tuleks kindlaks määrata, kui palju A-impordilitsentse võib välja anda, samuti tuleks määrata kindlaks taotletud koguste suhtes kohaldatav jaotuskoefitsient, mis on arvutatud vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 1301/2006 (3) artikli 7 lõikele 2.

(3)

Meetme tõhususe tagamiseks peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval,

17.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 11/72

(1)

Poliitika- ja julgeolekukomiteed on otsuse 2014/219/ÜVJP kohaselt volitatud tegema kooskõlas aluslepingu artikliga 38 missiooni EUCAP Sahel Mali poliitiliseks kontrollimiseks ja strateegiliseks juhtimiseks asjakohaseid otsuseid, sealhulgas võtma vastu otsuse missiooni juhi ametisse nimetamise kohta.

(2)

Poliitika- ja julgeolekukomitee võttis 26. mail 2014 vastu otsuse EUCAP Sahel Mali/1/2014, (2) millega nimetati Albrecht CONZE missiooni EUCAP Sahel Mali juhiks 26. maist 2014 kuni 14. jaanuarini 2015.

(3)

Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on teinud ettepaneku pikendada Albrecht CONZE volitusi missiooni EUCAP Sahel Mali juhina ajavahemikuks 15. jaanuar 2015 kuni 14. juuni 2015,