ISSN 1977-0650

Euroopa Liidu

Teataja

L 244

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Õigusaktid

57. köide
19. august 2014


Sisukord

 

II   Muud kui seadusandlikud aktid

Lehekülg

 

 

MÄÄRUSED

 

*

Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 893/2014, 14. august 2014, millega keelatakse Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres hariliku tuuni püük Itaalias, Portugalis ja Hispaanias registreeritud mõrdadega

1

 

*

Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 894/2014, 14. august 2014, millega keelatakse Horvaatia, Prantsusmaa, Itaalia, Malta või Hispaania lipu all sõitvatel või neis riikides registreeritud seineritel hariliku tuuni püük Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres

3

 

*

Komisjoni määrus (EL) nr 895/2014, 14. august 2014, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)) XIV lisa ( 1 )

6

 

*

Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 896/2014, 18. august 2014, millega tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 793/2013, millega kehtestatakse Fääri saarte suhtes meetmed, et tagada atlandi-skandinaavia heeringa varude säilimine

10

 

*

Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 897/2014, 18. august 2014, millega kehtestatakse erisätted Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) alusel rahastatavate piiriülese koostöö programmide rakendamiseks

12

 

*

Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 898/2014, 18. august 2014, millega pärast aegumise läbivaatamist vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõikele 2 tunnistatakse kehtetuks Hiina Rahvavabariigist pärit pulbrilise aktiivsöe impordi suhtes kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks

55

 

 

Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 899/2014, 18. august 2014, millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

57

 

 

OTSUSED

 

 

2014/532/EL

 

*

Komisjoni otsus, 23. november 2011, mis käsitleb riigiabi C 28/10, mida Portugal andis lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse skeemi kujul (teatavaks tehtud numbri C(2011) 7756 all)  ( 1 )

59

 


 

(1)   EMPs kohaldatav tekst

ET

Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud.

Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn.


II Muud kui seadusandlikud aktid

MÄÄRUSED

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/1


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 893/2014,

14. august 2014,

millega keelatakse Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres hariliku tuuni püük Itaalias, Portugalis ja Hispaanias registreeritud mõrdadega

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, (1) eriti selle artikli 36 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 20. jaanuari 2014. aasta määrusega (EL) nr 43/2014 (millega määratakse 2014. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ning liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu) (2) on kindlaks määratud hariliku tuuni kogus, mida Euroopa Liidu kalalaevad tohivad 2014. aastal püüda Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres.

(2)

Nõukogu 6. aprilli 2009. aasta määruses (EÜ) nr 302/2009, milles käsitletakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastast kava, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 43/2009 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1559/2007, (3) on nõutud, et liikmesriigid teatavad komisjonile üle 24 meetri pikkustele laevadele eraldatud individuaalsed kvoodid. Kui tegemist on alla 24 meetri pikkuste kalapüügilaevade ja mõrdadega, peavad liikmesriigid komisjonile teatama vähemalt tootjaorganisatsioonidele või samalaadse püügivahendiga kala püüdvate kalapüügilaevade rühmale eraldatud kvoodi.

(3)

Ühise kalanduspoliitika eesmärk on ettevaatusprintsiibile tuginedes tagada kalandussektori pikaajaline elujõulisus vee-elusressursside säästva kasutamise kaudu.

(4)

Määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 36 lõike 2 kohaselt teatab komisjon asjaomastele liikmesriikidele, kui ta teeb liikmesriikide esitatud teabe või tema enda käsutuses oleva muu teabe põhjal kindlaks, et ELile, liikmesriigile või liikmesriikide rühmale kättesaadavad kalapüügivõimalused tuleb lugeda ammendatuks ühe või enama püügivahendi või laeva jaoks, ning keelustab vastava kalavaru või kalavarude rühma püügi vastavas piirkonnas ja vastavate püügivahendite kasutamise sellise püügitegevusega seotud laevadele.

(5)

Komisjoni käsutuses oleva teabe põhjal loetakse ammendatuks Itaalias, Portugalis ja Hispaanias registreeritud mõrdadele eraldatud hariliku tuuni püügivõimalused Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres.

(6)

Itaalia teatas komisjonile 7. juulil 2014, et ta peatas oma 2014. aastal hariliku tuuni püügiga tegelenud kolme mõrra püügitegevuse alates 2014. aasta 29. juuni kella 15.00st.

(7)

Portugal teatas komisjonile 16. juulil 2014, et ta peatas oma 2014. aastal hariliku tuuni püügiga tegelenud kolme mõrra püügitegevuse alates 2014. aasta 15. juuli kella 00.00st.

(8)

Hispaania teatas komisjonile 10., 18. ja 20. juunil 2014, et ta peatas oma 2014. aastal tuunipüügiga tegelenud nelja mõrra püügitegevuse järgmiselt: kahel tuunimõrral alates 10. juunist, ühel tuunimõrral alates 19. juunist ning ühel tuunimõrral alates 20. juunist, selle tulemusena on igasugune püügitegevus keelatud alates 2014. aasta 20. juuni kella 00.00st.

(9)

Ilma et see piiraks eespool nimetatud Itaalia, Portugali ja Hispaania võetud meetmeid, on vaja, et komisjon kinnitaks hariliku tuuni püügi keelamist Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres Itaalias registreeritud mõrdade puhul alates 2014. aasta 29. juuni kella 15.00st, Portugalis registreeritud mõrdade puhul alates 2014. aasta 15. juuli kella 00.00st ning Hispaanias registreeritud mõrdade puhul hiljemalt alates 2014. aasta 20. juuni kella 00.00st,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Alates 2014. aasta 29. juuni kella 15.00st on Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres keelatud hariliku tuuni püük Itaalias registreeritud mõrdadega.

Kõnealuste mõrdadega alates nimetatud kuupäevast püütud hariliku tuuni pardal hoidmine, nuumamiseks või kasvatamiseks sumpadesse paigutamine, ümberlaadimine, üleviimine või lossimine on keelatud.

Artikkel 2

Alates 2014. aasta 15. juuli kella 00.00st on Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres keelatud hariliku tuuni püük Portugalis registreeritud mõrdadega.

Kõnealuste mõrdadega alates nimetatud kuupäevast püütud hariliku tuuni pardal hoidmine, nuumamiseks või kasvatamiseks sumpadesse paigutamine, ümberlaadimine, üleviimine või lossimine on keelatud.

Artikkel 3

Alates hiljemalt 2014. aasta 20. juuni kella 00.00st on Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres keelatud hariliku tuuni püük Hispaanias registreeritud mõrdadega.

Kõnealuste mõrdadega alates nimetatud kuupäevast püütud hariliku tuuni pardal hoidmine, nuumamiseks või kasvatamiseks sumpadesse paigutamine, ümberlaadimine, üleviimine või lossimine on keelatud.

Artikkel 4

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 14. august 2014

Komisjoni nimel

presidendi eest

asepresident

Michel BARNIER


(1)  ELT L 343, 22.12.2009, lk 1.

(2)  ELT L 24, 28.1.2014, lk 1.

(3)  ELT L 96, 15.4.2009, lk 1.


19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/3


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 894/2014,

14. august 2014,

millega keelatakse Horvaatia, Prantsusmaa, Itaalia, Malta või Hispaania lipu all sõitvatel või neis riikides registreeritud seineritel hariliku tuuni püük Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, (1) eriti selle artikli 36 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 20. jaanuari 2014. aasta määrusega (EL) nr 43/2014 (millega määratakse 2014. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ning liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu) (2) on kindlaks määratud hariliku tuuni kogus, mida Euroopa Liidu kalalaevad tohivad 2014. aastal püüda Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres.

(2)

Nõukogu 6. aprilli 2009. aasta määruses (EÜ) nr 302/2009, milles käsitletakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastast kava, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 43/2009 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1559/2007, (3) on nõutud, et liikmesriigid teatavad komisjonile üle 24 meetri pikkustele laevadele eraldatud individuaalsed kvoodid. Kui tegemist on alla 24 meetri pikkuste kalapüügilaevade ja mõrdadega, peavad liikmesriigid komisjonile teatama vähemalt tootjaorganisatsioonidele või samalaadse püügivahendiga kala püüdvate kalapüügilaevade rühmale eraldatud kvoodi.

(3)

Ühise kalanduspoliitika eesmärk on ettevaatusprintsiibile tuginedes tagada kalandussektori pikaajaline elujõulisus vee-elusressursside säästva kasutamise kaudu.

(4)

Määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 36 lõike 2 kohaselt teatab komisjon asjaomastele liikmesriikidele, kui ta teeb liikmesriikide esitatud teabe või tema enda käsutuses oleva muu teabe põhjal kindlaks, et ELile, liikmesriigile või liikmesriikide rühmale kättesaadavad kalapüügivõimalused tuleb lugeda ammendatuks ühe või enama püügivahendi või laeva jaoks, ning keelustab vastava kalavaru või kalavarude rühma püügi vastavas piirkonnas ja vastavate püügivahendite kasutamise sellise püügitegevusega seotud laevadele.

(5)

Komisjoni käsutuses oleva teabe põhjal on selgunud, et Horvaatia, Prantsusmaa, Itaalia, Malta ja Hispaania lipu all sõitvatele või neis riikides registreeritud seineritele eraldatud hariliku tuuni püügivõimalused Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres on ammendatud.

(6)

Horvaatia teatas komisjonile 24. juunil, et ta peatas oma 2014. aastal tuunipüügiga tegelenud kaheksa seineri püügitegevuse alates 24. juunist 2014 kell 24.00.

(7)

Prantsusmaa teatas komisjonile 28. mail ning 9. ja 12. juunil 2014, et ta peatas oma 2014. aastal tuunipüügiga tegelenud 17 seineri püügitegevuse järgmiselt: 11 laeval alates 28. maist, kahel laeval alates 9. juunist ja neljal laeval alates 12. juunist; selle tulemusena on igasugune püügitegevus keelatud alates 12. juunist 2014 kell 09.04.

(8)

Itaalia teatas komisjonile 1., 2., 9. ja 13. juunil 2014, et ta peatas oma 2014. aastal tuunipüügiga tegelenud 12 seineri püügitegevuse järgmiselt: kolmel laeval alates 1. juunist, neljal laeval alates 2. juunist, neljal laeval alates 8. juunist ja ülejäänud laevadel alates 13. juunist; selle tulemusena on igasugune püügitegevus keelatud alates 13. juunist 2014 kell 23.02.

(9)

Malta teatas komisjonile 12. juunil 2014, et ta peatas oma 2014. aastal tuunipüügiga tegelenud seineri püügitegevuse alates 10. juunist 2014 kell 14.39.

(10)

Hispaania teatas komisjonile 28. mail 2014, et ta peatas oma 2014. aastal tuunipüügiga tegelenud kuue seineri püügitegevuse alates 28. maist 2014 kell 00.00.

(11)

Ilma et see piiraks Horvaatia, Prantsusmaa, Itaalia, Malta ja Hispaania poolt võetud eespool nimetatud meetmeid, peaks komisjon kinnitama Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres hariliku tuuni püügi keelamise seineritel, mis sõidavad asjaomaste ELi liikmesriikide lipu all või on seal registreeritud, järgmiselt: Horvaatia puhul alates 24. juunist 2014 kell 24.00, Prantsusmaa puhul hiljemalt alates 12. juunist 2014 kell 09.04, Itaalia puhul hiljemalt alates 13. juunist 2014 kell 23.02, Malta puhul alates 10. juunist 2014 kell 14.39 ja Hispaania puhul alates 28. maist 2014 kell 00.00,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Horvaatia lipu all sõitvatel või selles riigis registreeritud seineritel keelatakse hariliku tuuni püük Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres alates 24. juunist 2014 kell 24.00.

Kõnealuste laevade poolt alates nimetatud kuupäevast püütud hariliku tuuni pardal hoidmine, nuumamiseks või kasvatamiseks sumpadesse paigutamine, ümberlaadimine, üleviimine või lossimine on keelatud.

Artikkel 2

Prantsusmaa lipu all sõitvatel või selles riigis registreeritud seineritel keelatakse hariliku tuuni püük Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres alates 12. juunist 2014 hiljemalt kell 09.04.

Kõnealuste laevade poolt alates nimetatud kuupäevast püütud hariliku tuuni pardal hoidmine, nuumamiseks või kasvatamiseks sumpadesse paigutamine, ümberlaadimine, üleviimine või lossimine on keelatud.

Artikkel 3

Itaalia lipu all sõitvatel või selles riigis registreeritud seineritel keelatakse hariliku tuuni püük Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres alates 13. juunist 2014 hiljemalt kell 23.02.

Kõnealuste laevade poolt alates nimetatud kuupäevast püütud hariliku tuuni pardal hoidmine, nuumamiseks või kasvatamiseks sumpadesse paigutamine, ümberlaadimine, üleviimine või lossimine on keelatud.

Artikkel 4

Malta lipu all sõitvatel või selles riigis registreeritud seineritel keelatakse hariliku tuuni püük Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres alates 10. juunist 2014 kell 14.39.

Kõnealuste laevade poolt alates nimetatud kuupäevast püütud hariliku tuuni pardal hoidmine, nuumamiseks või kasvatamiseks sumpadesse paigutamine, ümberlaadimine, üleviimine või lossimine on keelatud.

Artikkel 5

Hispaania lipu all sõitvatel või selles riigis registreeritud seineritel keelatakse hariliku tuuni püük Atlandi ookeanis ida pool 45° läänepikkust ja Vahemeres alates 28. maist 2014 kell 00.00.

Kõnealuste laevade poolt alates nimetatud kuupäevast püütud hariliku tuuni pardal hoidmine, nuumamiseks või kasvatamiseks sumpadesse paigutamine, ümberlaadimine, üleviimine või lossimine on keelatud.

Artikkel 6

Käesolev määrus jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 14. august 2014

Komisjoni nimel

presidendi eest

asepresident

Michel BARNIER


(1)  ELT L 343, 22.12.2009, lk 1.

(2)  ELT L 24, 28.1.2014, lk 1.

(3)  ELT L 96, 15.4.2009, lk 1.


19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/6


KOMISJONI MÄÄRUS (EL) nr 895/2014,

14. august 2014,

millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)) XIV lisa

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ, (1) eriti selle artikleid 58 ja 131,

ning arvestades järgmist:

(1)

Tehniline MDA (formaldehüüdi ja aniliini reaktsiooni oligomeersed saadused) vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1272/2008 (2) sätestatud kantserogeensete ainete (1B kategooria) hulka klassifitseerimise kriteeriumidele ja vastab seega määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise kriteeriumidele, mis on sätestatud selle määruse artikli 57 punktis a.

(2)

Arseenhape vastab määruses (EÜ) nr 1272/2008 sätestatud kantserogeensete ainete (1A kategooria) hulka klassifitseerimise kriteeriumidele ja seega määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise kriteeriumidele, mis on sätestatud selle määruse artikli 57 punktis a.

(3)

Bis(2-metoksüetüül)eeter (diglüüm) vastab määruses (EÜ) nr 1272/2008 sätestatud reproduktiivtoksiliste ainete (1B kategooria) hulka klassifitseerimise kriteeriumidele ja seega määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise kriteeriumidele, mis on sätestatud selle määruse artikli 57 punktis c.

(4)

1,2-dikloroetaan (EDC) vastab määruses (EÜ) nr 1272/2008 sätestatud kantserogeensete ainete (1B kategooria) hulka klassifitseerimise kriteeriumidele ja seega määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise kriteeriumidele, mis on sätestatud selle määruse artikli 57 punktis a.

(5)

2,2'-dikloro-4,4'-metüleendianiliin (MOCA) vastab määruses (EÜ) nr 1272/2008 sätestatud kantserogeensete ainete (1B kategooria) hulka klassifitseerimise kriteeriumidele ja seega määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise kriteeriumidele, mis on sätestatud selle määruse artikli 57 punktis a.

(6)

Dikroom-tris(kromaat) vastab määruses (EÜ) nr 1272/2008 sätestatud kantserogeensete ainete (1B kategooria) hulka klassifitseerimise kriteeriumidele ja seega määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise kriteeriumidele, mis on sätestatud selle määruse artikli 57 punktis a.

(7)

Strontsiumkromaat vastab määruses (EÜ) nr 1272/2008 sätestatud kantserogeensete ainete (1B kategooria) hulka klassifitseerimise kriteeriumidele ja seega määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise kriteeriumidele, mis on sätestatud selle määruse artikli 57 punktis a.

(8)

Kaaliumhüdroksüoktaoksoditsinkaatdikromaat vastab määruses (EÜ) nr 1272/2008 sätestatud kantserogeensete ainete (1A kategooria) hulka klassifitseerimise kriteeriumidele ja seega määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise kriteeriumidele, mis on sätestatud selle määruse artikli 57 punktis a.

(9)

Pentatsinkkromaatoktahüdroksiid vastab määruses (EÜ) nr 1272/2008 sätestatud kantserogeensete ainete (1A kategooria) hulka klassifitseerimise kriteeriumidele ja seega määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise kriteeriumidele, mis on sätestatud selle määruse artikli 57 punktis a.

(10)

Need ained on määratletud ja kantud kandidaatainete loetellu vastavalt määruse (EÜ) nr 1907/2006 artiklile 59. Euroopa Kemikaaliameti (edaspidi ka „amet”) 17. jaanuari 2013. aasta soovituses (3) on need ained nimetatud määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise jaoks prioriteetseteks aineteks vastavalt selle määruse artiklile 58. Seega on asjakohane kanda nimetatud ained kõnealusesse lisasse.

(11)

N,N-dimetüülatseetamiid (DMAC) vastab määruses (EÜ) nr 1272/2008 sätestatud reproduktiivtoksiliste ainete (1B kategooria) hulka klassifitseerimise kriteeriumidele ja seega määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise kriteeriumidele, mis on sätestatud selle määruse artikli 57 punktis c. Aine on määratletud ja kantud kandidaatainete loetellu vastavalt määruse (EÜ) nr 1907/2006 artiklile 59 ning ameti 17. jaanuari 2013. aasta soovituses on see aine nimetatud määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise jaoks prioriteetseks aineks vastavalt selle määruse artiklile 58. DMACi olemuslikud omadused sarnanevad N-metüül-2-pürrolidooni (NMP) olemuslike omadustega ja neid aineid saab käsitada osa peamiste kasutusotstarvete puhul võimalike alternatiividena. Aine NMP suhtes on praegu käimas piirangute kehtestamise menetlus vastavalt määruse (EÜ) nr 1907/2006 artiklile 69. Võttes arvesse kahe aine olemuslike omaduste ja tööstusliku kasutuse sarnasust ning selleks et tagada mõlema aine suhtes ühtne regulatsioon, peab komisjon otstarbekaks lükata edasi otsuse tegemise selle kohta, kas kanda DMAC XIV lisasse.

(12)

Määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 58 lõike 1 punkti c alapunktides i ja ii nimetatud taotluste esitamise viimane kuupäev (viimased kuupäevad) ja sulgemiskuupäev(ad) tuleks kindlaks määrata selle määruse XIV lisas.

(13)

Ameti 17. jaanuari 2013. aasta soovituses on kindlaks määratud määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 58 lõike 1 punkti c alapunktis ii nimetatud kuupäevad, milleks peavad olema laekunud taotlused kõigi käesoleva määruse lisas loetletud ainete kohta, juhul kui taotleja soovib jätkata aine kasutamist või viia aine turule teatavate kasutusalade jaoks. Need tähtajad on kindlaks määratud vastavalt sellele, kui kaua võtab hinnanguliselt aega autoriseerimistaotluse ettevalmistamine, võttes arvesse eri ainete kohta kättesaadavat teavet ja määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 58 lõike 4 kohaselt korraldatud avaliku konsulteerimise käigus saadud teavet. Samuti on arvesse võetud ameti suutlikkust käsitleda taotlusi määruses (EÜ) nr 1907/2006 ettenähtud aja jooksul, nagu on sätestatud määruse artikli 58 lõikes 3.

(14)

Dikroom-tris(kromaadi), strontsiumkromaadi, kaaliumhüdroksüoktaoksoditsinkaatdikromaadi ja pentatsinkkromaatoktahüdroksiidi puhul, mis on kõik kroom(VI) ühendid, on amet teinud ettepaneku, et taotluste esitamise tähtaeg on 24 kuud pärast käesoleva määruse jõustumist. Komisjon on siiski arvamusel, et taotluste esitamise tähtaeg peaks olema 35 kuud pärast käesoleva määruse jõustumist, et järgida sama lähenemisviisi, mida kasutati seitsme kroom(VI) ühendi puhul, mis on juba loetletud määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisa kannetes 16–22.

(15)

Kõikide käesoleva määruse lisas loetletud ainete puhul peaks määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 58 lõike 1 punkti c alapunktis i viidatud kuupäev olema 18 kuud pärast nimetatud määruse artikli 58 lõike 1 punkti c alapunktis ii nimetatud viimast taotluse esitamise kuupäeva.

(16)

Määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 58 lõike 1 punkt e koostoimes artikli 58 lõikega 2 näeb ette võimaluse vabastada kasutusalad või kasutuskategooriad autoriseerimise nõudest juhul, kui risk on nõuetekohaselt ohjatud liidu olemasolevate konkreetsete õigusaktide alusel, millega kehtestatakse aine kasutamise suhtes miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega. Praegu kättesaadava teabe kohaselt ei ole otstarbekas nende sätete alusel vabastusi ette näha.

(17)

Praegu kättesaadava teabe põhjal ei ole asjakohane ette näha vabastusi toote ja tootmisega seotud uurimis- ja arendustegevuse jaoks.

(18)

Praegu kättesaadava teabe põhjal ei ole otstarbekas kehtestada teatavate kasutusalade jaoks läbivaatamise tähtaega.

(19)

Määrust (EÜ) nr 1907/2006 tuleks seepärast vastavalt muuta.

(20)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 133 kohaselt asutatud komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse lisale.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 14. august 2014

Komisjoni nimel

president

José Manuel BARROSO


(1)  ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1272/2008, 16. detsember 2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist, ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.

(3)  http://echa.europa.eu/documents/10162/13640/4th_a_xiv_recommendation_17jan2013_en.pdf


LISA

Määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisa tabelisse lisatakse järgmised kanded:

Kanne nr

Aine

Artiklis 57 osutatud aine olemuslik(ud) omadus(ed)

Üleminekukord

Vabastatud kasutusalad või -kategooriad

Läbivaatamise tähtaeg

Taotluse esitamise tähtaeg (1)

Sulgemiskuupäev (2)

„23.

Formaldehüüdi ja aniliini reaktsiooni oligomeersed saadused (tehniline MDA)

EÜ nr: 500-036-1

CASi nr: 25214-70-4

Kantserogeenne

(1B kategooria)

22. veebruar 2016

22. august 2017

24.

Arseenhape

EÜ nr: 231-901-9

CASi nr: 7778-39-4

Kantserogeenne

(1A kategooria)

22. veebruar 2016

22. august 2017

25.

Bis(2-metoksüetüül)eeter (diglüüm)

EÜ nr: 203-924-4

CASi nr: 111-96-6

Reproduktiivtoksiline

(1B kategooria)

22. veebruar 2016

22. august 2017

26.

1,2-dikloroetaan (EDC)

EÜ nr: 203-458-1

CASi nr: 107-06-2

Kantserogeenne

(1B kategooria)

22. mai 2016

22. november 2017

27.

2,2'-dikloro-4,4'-metüleendianiliin (MOCA)

EÜ nr: 202-918-9

CASi nr: 101-14-4

Kantserogeenne

(1B kategooria)

22. mai 2016

22. november 2017

28.

Dikroom-tris(kromaat)

EÜ nr: 246-356-2

CASi nr: 24613-89-6

Kantserogeenne

(1B kategooria)

22. juuli 2017

22. jaanuar 2019

29.

Strontsiumkromaat

EÜ nr: 232-142-6

CASi nr: 7789-06-2

Kantserogeenne

(1B kategooria)

22. juuli 2017

22. jaanuar 2019

30.

Kaaliumhüdroksüoktaoksoditsinkaatdikromaat

EÜ nr: 234-329-8

CASi nr: 11103-86-9

Kantserogeenne

(1A kategooria)

22. juuli 2017

22. jaanuar 2019

31.

Pentatsinkkromaatoktahüdroksiid

EÜ nr: 256-418-0

CASi nr: 49663-84-5

Kantserogeenne

(1A kategooria)

22. juuli 2017

22. jaanuar 2019

—”


(1)  Määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 58 lõike 1 punkti c alapunktis ii osutatud kuupäev.

(2)  Määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 58 lõike 1 punkti c alapunktis i osutatud kuupäev.


19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/10


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 896/2014,

18. august 2014,

millega tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 793/2013, millega kehtestatakse Fääri saarte suhtes meetmed, et tagada atlandi-skandinaavia heeringa varude säilimine

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 1026/2012, milles käsitletakse kalavarude kaitseks võetavaid teatavaid meetmeid seoses mittesäästvat kalapüüki lubavate riikidega, (1) eriti selle artiklit 7,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni 20. augusti 2013. aasta rakendusmääruses (EL) nr 793/2013, millega kehtestatakse Fääri saarte suhtes meetmed, et tagada atlandi-skandinaavia heeringa varude säilimine, (2) käsitletakse Fääri saari mittesäästvat kalapüüki lubava riigina ning võetakse vastu teatavad meetmed seoses atlandi-skandinaavia heeringa ja sellega seotud liikide püügiga vastavalt määrusele (EL) nr 1026/2012.

(2)

Määruse (EL) nr 1026/2012 artiklis 7 on sätestatud, et nimetatud meetmete kohaldamine lõpetatakse, kui mittesäästvat kalapüüki lubav riik võtab ühepoolselt või konsultatsiooni korras ühist huvi pakkuvate kalavarude kaitseks ja majandamiseks vajalikud asjakohased parandusmeetmed, mis ei kahjusta liidu võetud meetmete mõju.

(3)

Fääri saarte kalandusminister teatas 12. juunil 2014, et Fääri saartel on kehtestatud 2014. aasta heeringapüügi piirnormiks 40 000 t, mis on nii absoluutses kui ka suhtelises arvestuses oluliselt väiksem kui 2013. aasta piirnorm 105 230 t. See suurendaks 4,4 % võrra 2014. aasta üldist lubatud kogupüüki, mille kohta muud rannikuäärsed riigid on teinud ettepaneku vastavalt kehtivale pikaajalisele majandamiskavale.

(4)

Uusimate teadusnõuannete kohaselt oleks 2014. aasta püügi suurenemise hinnanguline mõju heeringa biomassile 2015. aasta alguseks üksnes 0,4 %, mida võib kalavarude säilitamist arvesse võttes pidada ebaoluliseks näitajaks.

(5)

Fääri saarte võetud parandusmeede koos muude rannikuäärsete riikide, st Venemaa Föderatsiooni, Norra, Islandi ja Euroopa Liidu ühiselt vastu võetud püügiosadega ei kahjusta seepärast kalavarude säilitamiseks tehtavaid jõupingutusi, milles EL ja muud rannikuäärsed riigid on omavahel kokku leppinud.

(6)

Sellest tulenevalt tuleks lõpetada komisjoni vastavalt rakendusmäärusele (EL) nr 793/2013 võetud meetmete kohaldamine kooskõlas määruse (EÜ) nr 1026/2012 artikli 7 lõikega 1. Seepärast tuleks komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 793/2013 tunnistada kehtetuks.

(7)

Kuna nimetatud meetmete jätkuv kohaldamine ei ole vajalik, peaks käesolev määrus jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist.

(8)

See ei mõjuta tulevikus Fääri saartel kehtestatavaid kvoote või eelseisvat rannikuäärsete riikide nõupidamist seoses atlandi-skandinaavia heeringa varude ühise majandamisega.

(9)

Kalanduse ja vesiviljeluse korralduskomitee arvamust ei esitanud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Rakendusmäärus (EL) nr 793/2013 tunnistatakse kehtetuks.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 18. august 2014

Komisjoni nimel

president

José Manuel BARROSO


(1)  ELT L 316, 14.11.2012, lk 34.

(2)  ELT L 223, 21.8.2013, lk 1.


19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/12


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 897/2014,

18. august 2014,

millega kehtestatakse erisätted Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) alusel rahastatavate piiriülese koostöö programmide rakendamiseks

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 291,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 232/2014, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend, (1) eriti selle artiklit 12,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 236/2014, milles sätestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused, (2) eriti selle artikli 6 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Üks määruse (EL) nr 232/2014 programmide valdkondadest hõlmab ühelt poolt Euroopa Liidu ühe või mitme liikmesriigi ja teiselt poolt määruse I lisas määratletud ühe või mitme partnerriigi ja/või Venemaa Föderatsiooni vahelist koostööd piirkondades, mis külgnevad nende ühisosaga liidu välispiirist, et tõhustada piiriülest koostööd.

(2)

Määrusega (EL) nr 236/2014 nähakse ette abi rakendamise eeskirjad, mis kehtivad kõikide välistegevuse rahastamisvahendite suhtes.

(3)

Määruses (EL) nr 232/2014 on sätestatud, et vastu võetakse rakenduseeskirjad, millega nähakse ette erisätted piiriülese koostöö programmide rakendamiseks. Kõnealused eeskirjad sisaldavad sätteid, milles käsitletakse muu hulgas kaasrahastamise määra ja meetodeid; ühiste rakendusprogrammide sisu, koostamist, muutmist ja lõpetamist; programmidega seotud struktuuride rolli ja ülesandeid, sealhulgas nende staatust, tõhusat identifitseerimist, aruandluskohustust ja vastutusalasid, haldus- ja kontrollisüsteemide kirjeldust ning liidu toetuse tehnilise haldamise ja finantsjuhtimise tingimusi; sissenõudmismenetlusi kõikides osalevates riikides; seiret ja hindamist; nähtavust ja teavitustegevust ning eelarve täitmist koostöös liikmesriikidega ja kaudset eelarve täitmist.

(4)

Määruse (EL) nr 232/2014 artikli 9 lõikes 1 osutatud programmdokumendis kehtestatakse piiriülese koostöö strateegilised ja temaatilised eesmärgid ning kõnealuse koostöö oodatavad soovituslikud tulemused ning see sisaldab loodavate ühiste rakendusprogrammide loetelu.

(5)

Piiriülest koostööd tuleks teha mitmeaastaste ühiste rakendusprogrammide raames, mis hõlmavad koostööd piiri või piiride rühma tasandil ning mitmeaastaseid prioriteete, mille aluseks on ühtne temaatiliste eesmärkide kogum ning mida võib rakendada liidu toetuse abil.

(6)

Koostada tuleb rakenduseeskirjad, millega nähakse ette üksikasjalikud sätted määruse (EL) nr 232/2014 alusel rahastatavate piiriülese koostöö programmide rakendamiseks, võimaldades osalevatele riikidele samal ajal teatavat paindlikkust konkreetsete programmide korralduses ja rakendamise üksikasjalikus korras, võttes arvesse iga programmi eripärasid. Selle põhimõtte kohaselt ja kooskõlas käesoleva määrusega peaksid osalevad riigid ühiselt esitama komisjonile ettepanekud ühiste rakendusprogrammide kohta, mis võetakse vastu määruse (EL) nr 232/2014 artikli 10 lõike 4 alusel.

(7)

Arvestades, et programmidega seotud otsuste tegemise struktuuridesse tuleb kaasata kõik osalevad riigid, samal ajal kui rakendamisülesanded määratakse tavaliselt mõnes liikmesriigis asuvale korraldusasutusele, on vaja organisatsioonilist struktuuri reguleerivaid eeskirju, milles käsitletakse korraldusasutuse ülesandeid ning ülesannete jaotust kõikide programmiga seotud struktuurides osalevate asutuste vahel ja nende sees.

(8)

Tuginedes programmitöö perioodil 2007–2013 saadud kogemustele, ei võta komisjon endale automaatselt lõplikku vastutust sissenõudmise eest osalevates riikides. Seepärast on rakenduseeskirjades kehtestatud uued sätted, millega antakse osalevatele riikidele haldamisel, kontrollimisel ja auditeerimisel suurem vastutus. Nende eeskirjade põhjal tuleb määratleda programmide haldus- ja kontrollisüsteemid. Partnerriigid peavad korraldusasutusi programmide rakendamisel abistama, luues riigi ametiasutused, kontrolli kontaktpunktid ja audiitorite rühma.

(9)

Kooskõlas määruse (EL) nr 232/2014 artikli 10 lõikega 8 sõlmitakse partnerriikide ja korraldusasutuse vahel vajaduse korral kokkulepped, et kehtestada sätted, mida partnerriikide või Venemaa Föderatsiooniga sõlmitud rahastamislepingud ei sisalda.

(10)

Tuginedes programmitöö perioodil 2007–2013 saadud kogemustele, ei ole toetuste määramise menetlused ja välistegevuse kohta välja töötatud komisjoni eeskirjad enam kohustuslikud. Programmide puhul peaks olema lubatud kohaldada osalevate riikide väljatöötatud menetlusi, tingimusel et täidetud on teatavad käesolevas määruses kehtestatud normid.

(11)

Kooskõlas määruse (EL) nr 232/2014 artikli 7 lõikega 7 võib käesoleva määruse kohased rahalised vahendid ühendada muude asjakohaste liidu määruste kohaste vahenditega. See võimaldab kanda määruse (EL) nr 232/2014 kohaseid rahalisi vahendeid üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1299/2013 (3) alusel rahastatavatele programmidele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 231/2014 (4) sisaldab samaväärset eeskirja rahaliste vahendite ülekandmise kohta määruse (EL) nr 232/2014 kohaldamiseks, et katta viimase määruse kohaste toetusesaajate osalemist käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvates piiriülese koostöö programmides. Nende uute eeskirjadega lihtsustatakse asjaomaste riikide programmides osalemise haldamise menetlusi.

(12)

Kuna programmide rakendamisel kasutatakse tavaliselt eelarve täitmist koostöös liikmesriikidega, peaksid haldus- ja kontrollisüsteemid olema kooskõlas liidu eeskirjadega, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL, Euratom) nr 966/2012 (5) ja komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 1268/2012, (6) samuti nõukogu määrusega (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (7). Komisjon peaks tagama, et programmide rakendamise käigus kasutatakse liidu vahendeid kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

(13)

Kõnealused meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 232/2014 alusel loodud komitee arvamusega.

(14)

Selleks et programme oleks võimalik aegsalt kavandada ja rakendada, peaks käesolev määrus jõustuma kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

ESIMENE OSA

REGULEERIMISESE JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva määrusega kehtestatakse vastavalt määruse (EL) nr 232/2014 artiklile 12 ja määruse (EL) nr 236/2014 artikli 6 lõikele 2 üksikasjalikud sätted piiriülese koostöö programmide rakendamiseks.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „programm”– ühine rakendusprogramm määruse (EL) nr 232/2014 artikli 10 tähenduses;

b)   „osalevad riigid”– kõik programmis osalevad liikmesriigid, piiriülese koostöö partnerriigid ja Euroopa Majanduspiirkonna riigid;

c)   „programmdokument”– määruse (EL) nr 232/2014 artikli 9 lõikes 1 osutatud dokument, milles kehtestatakse programmide strateegilised eesmärgid, programmide loetelu, nende mitmeaastaste assigneeringute soovituslik jaotus ja geograafiline toetuskõlblikkus;

d)   „programmipiirkond”– põhipiirkonnad, nendega külgnevad piirkonnad ning suuremad sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised keskused ning territoriaalüksused, millele on osutatud vastavalt määruse (EL) nr 232/2014 artikli 8 lõigetes 3 ja 4;

e)   „põhipiirkonnad”– määruse (EL) nr 232/2014 artikli 8 lõikes 1 osutatud territoriaalüksused ning ühinemiseelse rahastamisvahendi geograafilistes üksustes ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides asuvad piirialad, nagu on sätestatud programmdokumendis;

f)   „külgnevad piirkonnad”– määruse (EL) nr 232/2014 artikli 8 lõikes 2 osutatud territoriaalüksused ning ühinemiseelse rahastamisvahendi geograafilistes üksustes ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides asuvate põhipiirkondadega külgnevad piirkonnad;

g)   „ühine seirekomitee”– ühiskomitee, mis vastutab programmi rakendamise seire eest;

h)   „korraldusasutus”– asutus või organ, mille osalevad riigid on määranud vastutavaks programmi juhtimise eest;

i)   „riigi ametiasutus”– iga osaleva riigi määratud üksus, millel lasub lõplik vastutus korraldusasutuse toetamise eest programmi rakendamisel asjaomase riigi territooriumil;

j)   „ühine tehniline sekretariaat”– organ, mille osalevad riigid on loonud programmi organite abistamiseks;

k)   „rahastamisvahendid”– rahalise toetuse meetmed, mis liit võtab vastastikuse täiendavuse põhimõttel, et toetada liidu ühe või mitme konkreetse poliitikaeesmärgi saavutamist. Sellised vahendid võivad olla omakapitali- või kvaasikapitali investeeringute, laenude või tagatiste või muude riskijagamisvahendite vormis ja neid võidakse vajaduse korral kombineerida toetustega;

l)   „piiriülese koostöö partnerriigid”– määruse (EL) nr 232/2014 I lisas loetletud riigid ja territooriumid, Venemaa Föderatsioon ning määruse (EL) nr 231/2014 alusel toimuva kaasrahastamise korral selle määruse I lisas loetletud abisaajad;

m)   „eeskirjade eiramine”– rahastamislepingu, lepingu või kohaldatava õiguse rikkumine, mis tuleneb programmi rakendamisega seotud ettevõtja tegevusest või tegevusetusest, mis on kahjustanud või kahjustaks liidu eelarvet, kandes liidu eelarvesse põhjendamata kulu;

n)   „liidu rahaline toetus”– see osa programmi või projekti rahastamiskõlblikest kuludest, mida rahastab liit;

o)   „leping”– programmi raames sõlmitud mis tahes hanke- või toetusleping;

p)   „suured taristuprojektid”– projektid, mis koosnevad töödest, meetmetest või teenustest, mis on suunatud ühe konkreetse tervikülesande täitmiseks, millel on selgelt kindlaks määratud ühist huvi pakkuvad eesmärgid selliste investeeringute tegemiseks, millel on piiriülene positiivne mõju ja mille puhul on taristu hankimiseks eelarvest eraldatud vähemalt 2,5 miljonit eurot;

q)   „vahendusasutus”– mis tahes avaliku või erasektori asutus, kes tegutseb korraldusasutuse alluvuses või täidab selle nimel ülesandeid, mis on seotud projekte rakendavate toetusesaajatega;

r)   „töövõtja”– füüsiline või juriidiline isik, kellega on sõlmitud hankeleping;

s)   „toetusesaaja”– füüsiline või juriidiline isik, kellega on sõlmitud toetusleping;

t)   „aruandeaasta”– ajavahemik 1. juulist kuni 30. juunini, välja arvatud esimese aruandeaasta puhul, mil see tähendab ajavahemikku alates kulutuste rahastamiskõlblikkuse alguskuupäevast kuni 30. juunini 2015. Viimane aruandeaasta kestab 1. juulist 2023 kuni 30. septembrini 2024. Eelarve kaudse täitmise korral koos mõne rahvusvahelise organisatsiooniga artikli 80 tähenduses on aruandeaasta eelarveaasta;

u)   „eelarveaasta”– ajavahemik 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini.

TEINE OSA

ÜHISSÄTTED

I JAOTIS

RAKENDAMISE ÜLDRAAMISTIK

1. PEATÜKK

Programmid

Artikkel 3

Ettevalmistamine

Iga programm valmistatakse ette kõikide osalevate riikide ühisel kokkuleppel kooskõlas määruse (EL) nr 232/2014, programmdokumendi ja käesoleva määrusega.

Artikkel 4

Sisu

Iga programm sisaldab eelkõige järgmist teavet.

1.

Sissejuhatus: programmi ettevalmistamise etappide lühikirjeldus, sealhulgas teave konsultatsioonide ja meetmete kohta, millega osalevaid riike ja teisi sidusrühmi kaasatakse programmi ettevalmistamisse.

2.

Programmipiirkonna kirjeldus:

a)

põhipiirkonnad: loetelu programmdokumendis kehtestatud toetuskõlblikest territoriaalüksustest ja vajaduse korral laiendustest määruse (EL) nr 232/2014 artikli 8 lõike 4 alusel ja kooskõlas programmdokumendis sätestatud nõuetega;

b)

külgnevad piirkonnad, kui see on asjakohane: loetelu külgnevatest piirkondadest, nende kaasamise põhjendus kooskõlas programmdokumendis sätestatud nõuetega ning nende programmis osalemise tingimused, nagu osalevad riigid on kokku leppinud;

c)

määruse (EL) nr 232/2014 artikli 8 lõikes 3 osutatud suuremad sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised keskused, kui see on asjakohane: keskuste loetelu prioriteetide kaupa, nende kaasamise põhjendus kooskõlas programmdokumendis sätestatud nõuetega ning nende programmis osalemise tingimused, nagu osalevad riigid on kokku leppinud;

d)

programmipiirkonna kaart, millel on märgitud iga territoriaalüksuse nimi, eristades vajaduse korral punktides a, b ja c osutatud territoriaalüksusi;

e)

lisaks programmipiirkonna kirjeldusele osutatakse programmis vajaduse korral kavatsusele tugineda programmdokumendis sätestatud tingimustel määruse (EL) nr 232/2014 artikli 10 lõikele 5.

3.

Programmi strateegia:

a)

programmi strateegia, sealhulgas valitud temaatiliste eesmärkide ja vastavate prioriteetide kirjeldus kooskõlas programmdokumendiga;

b)

valitud strateegia põhjendus, tuginedes:

programmipiirkonna sotsiaalmajandusliku ja keskkonnaalase olukorra tugevate ja nõrkade külgede analüüsile ning asjaomasel analüüsil põhinevatele keskpika ajavahemiku vajadustele;

varasemate piiriüleste programmide käigus saadud kogemuste kirjeldusele;

teabele sidususe kohta muude liidu rahastatavate programmidega asjaomastes riikides ja piirkondades, lähtudes laiematest konsultatsioonidest sidusrühmadega, koos analüüsiga sidususe kohta riiklike ja piirkondlike strateegiate ja poliitikavaldkondadega;

riskianalüüsile ja riskimaandamismeetmetele;

c)

objektiivselt kontrollitavate näitajate kirjeldus, eelkõige:

iga prioriteedi oodatavad tulemused ning vastavad tulemusnäitajad koos alg- ja sihtväärtusega;

iga prioriteedi väljundinäitajad, sealhulgas kvantifitseeritud sihtväärtus, mis eelduste kohaselt aitavad tulemusi saavutada;

d)

vajaduse korral kirjeldus selle kohta, kuidas võetakse arvesse järgmisi valdkondadevahelisi küsimusi: demokraatia ja inimõigused, keskkonnasäästlikkus, sooline võrdõiguslikkus ja HIV/aids.

4.

Pädevate asutuste ja korraldusorganite ülesehitus ja määramine:

a)

ühise seirekomitee koosseis ja ülesanded;

b)

korraldusasutus ja selle määramise protsess;

c)

kõikide osalevate riikide ametiasutused, eelkõige artiklites 20 ja 31 osutatud asutus igas osalevas riigis ning vajaduse korral muud asjakohased tugistruktuurid peale nende, millele on viidatud punktides e ja f;

d)

menetlus ühise tehnilise sekretariaadi ja vajaduse korral selle allkontorite loomiseks ning nende ülesanded;

e)

auditeerimisasutus ja audiitorite rühma liikmed;

f)

kontrolli kontaktpunktideks määratud asutus või asutused kõikides osalevates riikides ja selle/nende ülesanded vastavalt artiklile 32.

5.

Programmi rakendamine:

a)

haldus- ja kontrollisüsteemide kokkuvõtlik kirjeldus kooskõlas artikliga 30;

b)

programmi rakendamise ajakava;

c)

projektide valimise menetluste kirjeldus kooskõlas artikliga 30;

d)

toetuse laadi kirjeldus prioriteetide kaupa kooskõlas artikliga 38, sealhulgas loetelu projektidest, mis valitakse projektikonkurssi korraldamata, või rahaline toetus rahastamisvahenditele. Selle alla kuulub ka soovituslik ajakava nende projektide valimiseks, mida rahastatakse kooskõlas artikliga 41;

e)

tehnilise abi kavandatud kasutamise ja kohaldatavate hankemenetluste kirjeldus;

f)

seire- ja hindamissüsteemide kirjeldus koos soovitusliku seire- ja hindamiskavaga programmi kogu kestuse ajaks;

g)

teabevahetusstrateegia kogu programmiperioodi kohta ning esimese aasta soovituslik teavitamis- ja teabevahetuskava;

h)

teave Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/42/EÜ (8) sätestatud regulatiivsete nõuete täitmise kohta;

i)

soovituslik rahastamiskava, mis sisaldab kaht tabelit (mis ei ole osalevate riikide kaupa liigendatud):

tabel, milles on täpsustatud liidu antava toetuse jaoks ette nähtud iga-aastased esialgsed kulukohustustega seotud assigneeringud ja maksetega seotud assigneeringud iga temaatilise eesmärgi ja tehnilise abi jaoks. Esimese aasta assigneeringud sisaldavad ettevalmistavate meetmete kulusid vastavalt artiklile 16;

tabel, milles on täpsustatud liidu toetuse esialgsed assigneeringud ja kaasrahastamine kogu programmitöö perioodiks iga temaatilise eesmärgi ja tehnilise abi jaoks;

j)

kulude rahastamiskõlblikkuse eeskirjad, millele on osutatud artiklites 48 ja 49;

k)

kohustuste jaotus osalevate riikide vahel kooskõlas artikliga 74;

l)

kaasrahastamise ülekandmise, kasutamise ja järelevalve eeskirjad;

m)

korraldusasutuse ja komisjoni vahelise elektrooniliste andmete esitamise ja vahetamise IT-süsteemide kirjeldus;

n)

programmi jaoks valitud keel(ed) kooskõlas artikliga 7.

Artikkel 5

Vastuvõtmine

1.   Ühe aasta jooksul alates programmdokumendi heakskiitmisest esitavad osalevad riigid komisjonile ühiselt ettepaneku programmi kohta, mis sisaldab kõiki artiklis 4 osutatud elemente. Enne programmi esitamist komisjonile kinnitavad osalevad riigid kirjalikult oma nõustumist selle sisuga.

2.   Komisjon veendub, et programm sisaldab kõiki artiklis 4 osutatud elemente. Komisjon hindab programmi kooskõla määrusega (EL) nr 232/2014, programmdokumendiga, käesoleva määrusega ja muude asjakohaste liidu õigusaktidega. Hindamisel käsitletakse eelkõige järgmist:

a)

analüüsi kvaliteet ning selle kooskõla kavandatud prioriteetide ja muude liidu rahastatavate programmidega;

b)

rahastamiskava täpsus;

c)

direktiivis 2001/42/EÜ sätestatud nõuete täitmine.

3.   Kolme kuu jooksul alates programmi esitamise kuupäevast esitab komisjon oma tähelepanekud ja taotleb vajalike korrektsioonide tegemist. Kahe kuu jooksul alates komisjoni taotlusest esitavad osalevad riigid kogu vajaliku teabe. Kuue kuu jooksul alates programmi esitamise kuupäevast kiidab komisjon programmi heaks, tingimusel et kõiki komisjoni tähelepanekuid on nõuetekohaselt arvesse võetud. Sõltuvalt taotletud korrektsioonide laadist võib komisjon kõnealuseid tähtaegu pikendada.

4.   Iga programm võetakse vastu komisjoni otsusega programmi kogu kestuse ajaks kooskõlas määruse (EL) nr 232/2014 artikli 10 lõikega 4.

Artikkel 6

Kohandused ja läbivaatamine

1.   Programmi kohandusi, mis programmi olemust ega eesmärke märkimisväärselt ei mõjuta, ei käsitata olulistena. Eelkõige peetakse silmas:

a)

kumulatiivseid muudatusi kuni 20 % ulatuses iga temaatilise eesmärgi või tehnilise abi jaoks algselt eraldatud liidu toetusest või lõike 2 kohaselt muudetud toetusest, mille puhul on vahendeid temaatiliste eesmärkide vahel või tehnilisest abist temaatilistele eesmärkidele üle kantud;

b)

kumulatiivseid muudatusi kuni 20 % ulatuses iga temaatilise eesmärgi jaoks algselt eraldatud liidu toetusest või lõike 2 kohaselt muudetud toetusest, mille puhul on vahendeid temaatilistest eesmärkidest tehnilisele abile üle kantud;

Punktis a osutatud muudatusi programmi rahastamiskavas võib ühise seirekomitee eelneval nõusolekul teha vahetult korraldusasutus. Korraldusasutus teavitab komisjoni kõikidest kõnealustest muudatustest hiljemalt järgmises aastaaruandes ja esitab komisjonile kogu vajaliku lisateabe.

Punktis b osutatud muudatuste puhul programmi rahastamiskavas taotleb korraldusasutus nii ühise seirekomitee kui ka komisjoni eelnevat nõusolekut.

2.   Ühise seirekomitee põhjendatud taotluse korral või komisjoni algatusel, kes on eelnevalt konsulteerinud ühise seirekomiteega, võidakse programmid läbi vaadata mis tahes järgmisel põhjusel:

a)

programmdokumendi läbivaatamine;

b)

suured sotsiaalmajanduslikud muutused või olulised muudatused programmipiirkonnas;

c)

rakendamisprobleemid;

d)

lõikes 1 osutatud paindlikkuse määrast ulatuslikumad muudatused rahastamiskavas või mis tahes muutused, mis mõjutavad märkimisväärselt programmi olemust ja eesmärke;

e)

auditid, seire ja hindamised.

3.   Programmi läbivaatamise taotlused peavad olema nõuetekohaselt põhjendatud ja kajastama programmi muudatuste eeldatavat mõju.

4.   Komisjon hindab lõigete 2 ja 3 kohaselt esitatud teavet. Kui komisjonil on tähelepanekuid, esitab korraldusasutus komisjonile kogu vajaliku lisateabe. Viie kuu jooksul alates läbivaatamistaotluse esitamisest kiidab komisjon selle heaks, tingimusel et kõiki komisjoni tähelepanekuid on nõuetekohaselt arvesse võetud.

5.   Lõikes 2 või artikli 66 lõikes 5 osutatud juhtudel võetakse programmi mis tahes muudatused vastu komisjoni otsusega ning nende puhul võib olla vajalik muuta artiklites 8 ja 9 osutatud rahastamislepinguid.

Artikkel 7

Keelte kasutamine

1.   Iga programmi puhul kasutatakse töökeelena üht või mitut liidu ametlikku keelt. Peale selle võivad osalevad riigid otsustada kasutada töökeelena ka mõnda muud keelt kui liidu ametlikud keeled. Artikli 4 kohaselt tuleb programmis kirjeldada töökeel(t)e valimist.

2.   Programmide partnerlusel põhineva laadi arvessevõtmiseks võivad toetusesaajad esitada korraldusasutusele nende projekti käsitlevad dokumendid oma riigi keeles, tingimusel et seda võimalust on programmis konkreetselt nimetatud ning et ühine seirekomitee näeb korraldusasutuse kaudu ette mis tahes vajaliku suulise ja kirjaliku tõlke.

3.   Kõikide programmi jaoks valitud keelte suulise ja kirjaliku tõlke kulud kaetakse kas tehnilise abi eelarvest programmi tasandil või iga individuaalse projekti eelarvest projektide tasandil.

2. PEATÜKK

Rahastamislepingud

Artikkel 8

Rahastamislepingud piiriülese koostöö partnerriikidega

1.   Komisjon sõlmib iga piiriülese koostöö partnerriigiga rahastamislepingu. Rahastamislepingu võivad allkirjastada ka muud osalevad riigid ja korraldusasutus või riik, kus asub korraldusasutus.

2.   Rahastamislepingud allkirjastatakse hiljemalt selle aasta lõpus, mis järgneb aastale, mil komisjon teeb otsuse programmi vastuvõtmise kohta. Kui programmi on aga kaasatud rohkem kui üks piiriülese koostöö partnerriik, allkirjastavad kõik pooled vähemalt ühe rahastamislepingu enne asjaomast kuupäeva. Muud piiriülese koostöö partnerriigid võivad allkirjastada oma vastavad rahastamislepingud hiljem. Kuni piiriülese koostöö partnerriigi rahastamislepingu jõustumiseni ei saa alustada programmi väliskomponendiga, mis on seotud selle riigiga. Kui programmi kaasrahastatakse määruse (EL) nr 231/2014 alusel ja piiriülese koostöö partnerriike on rohkem kui üks, peavad kõik pooled hiljemalt selle aasta lõpus, mis järgneb aastale, mil komisjon teeb otsuse programmi vastuvõtmise kohta, allkirjastama rahastamislepingu vähemalt ühe määruse (EL) nr 232/2014 I lisas loetletud osaleva partnerriigiga või Venemaa Föderatsiooniga.

Artikkel 9

Rahastamislepingud kaasrahastamist pakkuvate piiriülese koostöö partnerriikidega

1.   Kui piiriülese koostöö partnerriigi kaasrahastamine kantakse üle korraldusasutusele, allkirjastavad artiklis 8 osutatud rahastamislepingu ka teised osalevad liikmesriigid ja piiriülese koostöö partnerriigid ning korraldusasutus või riik, kus asub korraldusasutus.

2.   Selline rahastamisleping sisaldab piiriülese koostöö partnerriigi kaasrahastamist käsitlevaid sätteid, nagu:

a)

summa;

b)

kavandatud kasutusviis ja -tingimused, sealhulgas taotlemistingimused;

c)

maksete tegemise kord;

d)

finantsjuhtimine;

e)

andmete säilitamine;

f)

aruandluskohustused;

g)

kontrollid;

h)

eeskirjade eiramine ja sissenõudmine.

3. PEATÜKK

Muud kokkulepped ja vastastikuse mõistmise memorandumid

Artikkel 10

Sisu

Korraldusasutus võib sõlmida osalevate riikidega vastastikuse mõistmise memorandumeid või mis tahes muu programmi käsitleva kokkuleppe, milles kirjeldatakse eelkõige riikidepoolset kaasrahastamist, konkreetseid rahalisi kohustusi, auditeid ja sissenõudmist.

Kõnealuste vastastikuse mõistmise memorandumite või mis tahes muu kokkuleppe sisu on kooskõlas käesoleva määruse ja rahastamislepingu(te)ga.

4. PEATÜKK

Eelarve täitmine

Artikkel 11

Eelarve täitmise viisid

Programmide rakendamisel täidetakse eelarvet tavaliselt koostöös liikmesriikidega kooskõlas määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikliga 59. Osalevad riigid võivad teha ettepaneku, et piiriülese koostöö partnerriik või rahvusvaheline organisatsioon täidaks eelarvet kaudselt kooskõlas määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikliga 60.

Programmid, mille puhul täidetakse eelarvet kaudselt, on reguleeritud käesoleva määruse kolmanda osaga.

II JAOTIS

KAASRAHASTAMINE

Artikkel 12

Kaasrahastamise määr

1.   Kaasrahastamine moodustab vähemalt 10 % liidu rahalisest toetusest.

2.   Võimaluse korral jaotatakse kaasrahastamine tasakaalustatult programmi kogu kestuse peale, et tagada, et programmi lõpuks saavutatakse minimaalne 10 % eesmärk.

3.   Programmi alusel antav abi on kooskõlas kohaldatavate riigiabi käsitlevate liidu eeskirjadega Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 tähenduses.

Artikkel 13

Kaasrahastamise allikad

1.   Kaasrahastamine peab tulema muudest kui liidu allikatest.

2.   Osalevad riigid võivad iga programmi raames vabalt otsustada kaasrahastamise allika, summa ja jaotuse.

3.   Kui piiriülese koostöö partnerriik kohustub kandma oma kaasrahastamise osa üle korraldusasutusele, sätestatakse kaasrahastamise andmise, kasutamise ja nende üle järelevalve teostamise kord artiklis 9 osutatud rahastamislepingus ja vajaduse korral artiklis 10 osutatud kokkulepetes.

4.   Kõikidel muudel juhtudel võib kaasrahastamise suhtes kohaldatava korra sätestada artiklis 10 osutatud kokkulepetes.

Artikkel 14

Mitterahaline osalus

1.   Kolmanda isiku poolt tasuta pakutavaid mis tahes mitterahalisi vahendeid käsitatakse mitterahalise osalusena programmis või projektis. Projekti või programmi personali kulusid ei käsitata mitterahalise osalusena, kuid neid võib käsitada osana artiklis 12 osutatud minimaalsest 10 % kaasrahastamisest, kui need kulud katavad toetusesaajad või osalevad riigid.

2.   Mitterahalise osaluse puhul ei ole tegemist rahastamiskõlblike kuludega ning seda ei saa käsitada osana artiklis 12 osutatud minimaalsest 10 % kaasrahastamisest.

III JAOTIS

TÄITMISPERIOOD

Artikkel 15

Täitmisperiood

Iga programmi täitmise periood algab kõige varem kuupäeval, mil komisjon programmi vastu võtab, ning lõpeb hiljemalt 31. detsembril 2024.

Artikkel 16

Programmi alustamise etapp

1.   Kui eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, algab programm osalevates liikmesriikides pärast seda, kui kätte on saadud artikli 25 lõikes 4 osutatud teade, milles komisjon teatab, et ta ei kavatse taotleda kõnealuses artiklis osutatud dokumente või et tal ei ole mingeid tähelepanekuid. Osalevad riigid võivad alustada haldus- ja kontrollisüsteemide loomiseks vajalike ettevalmistavate meetmetega enne seda. Kooskõlas artikliga 36 on sellega seotud kulud rahastamiskõlblikud.

2.   Artiklites 80 ja 82 osutatud kaudse eelarve täitmise korral algab programm osalevates liikmesriikides pärast seda, kui on jõustunud kokkulepe, millega eelarve täitmise ülesanded antakse mõnele rahvusvahelisele organisatsioonile või piiriülese koostöö partnerriigile.

3.   Peale selle on lubatud järgmised programmi alustamiseks vajalikud täiendavad ettevalmistavad meetmed:

a)

korraldusasutuse ja vajaduse korral ühise tehnilise sekretariaadi loomine;

b)

ühise seirekomitee esimesed koosolekud, kus osalevad muu hulgas nende piiriülese koostöö partnerriikide esindajad, kes ei ole rahastamislepingule veel alla kirjutanud või kus rahastamisleping ei ole veel jõustunud;

c)

projektide valimise või hankemenetluste ettevalmistamine ja nendega alustamine, kasutades peatamisklauslit, mis on seotud rahastamislepingu jõustumisega.

4.   Kuni vastavate rahastamislepingute jõustumiseni võib asjaomase piiriülese koostöö partnerriigiga alustada üksnes lõigetes 1 ja 3 osutatud ettevalmistavaid meetmeid.

Artikkel 17

Programmi katkestamine

1.   Kui ükski piiriülese koostöö partnerriik ei ole asjakohast rahastamislepingut artikli 8 lõikes 2 osutatud kuupäevaks allkirjastanud, siis programm katkestatakse.

Euroopa Regionaalarengu Fondi iga-aastased osamaksed, mille suhtes on kulukohustused juba võetud, jäävad kättesaadavaks nende tavapärase kasutusaja lõpuni, kuid neid võib kasutada üksnes selliseks tegevuseks, mis toimub ainult asjaomastes liikmesriikides ja mille suhtes on lepingud sõlmitud enne komisjoni katkestamisotsust. Korraldusasutus edastab lõpparuande kolme kuu jooksul alates lepingute lõpetamisest komisjonile, kes toimib vastavalt lõigetele 2 ja 3.

2.   Kui programmi ei ole võimalik rakendada osalevate riikide vahelistest suhetest tulenevate probleemide tõttu või muudel nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon otsustada katkestada programmi enne selle täitmise perioodi lõppkuupäeva ühise seirekomitee taotlusel või omal algatusel, olles ühise seirekomiteega eelnevalt konsulteerinud.

3.   Programmi katkestamise korral edastab korraldusasutus lõpparuande kuue kuu jooksul alates komisjoni otsusest. Pärast varasemate eelmaksete tasaarvestamist teeb komisjon lõppmakse või väljastab vajaduse korral sissenõudekorralduse. Samuti vabastab komisjon täitmata kulukohustused.

Teise võimalusena võidakse otsustada vähendada programmile eraldatud assigneeringud kooskõlas artikli 6 lõike 2 punktiga c.

4.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud juhtudel eraldatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist antav toetus, mis vastab iga-aastastele osamaksetele, mille suhtes ei ole kulukohustusi veel võetud, või iga-aastastele osamaksetele, mille suhtes on kulukohustused võetud ja mille kulukohustused on sama eelarveaasta jooksul täielikult või osaliselt vabastatud ning mida ei ole ümber jaotatud muule sama väliskoostööprogrammide kategooria programmile, kooskõlas määruse (EL) nr 1299/2013 artikliga 4 liidusisestele piiriülese koostöö programmidele.

Määruse (EL) nr 232/2014 alusel antavat toetust, mis vastab iga-aastastele osamaksetele, mille suhtes ei ole kulukohustusi veel võetud, või iga-aastastele osamaksetele, mille suhtes on kulukohustused võetud ja mille kulukohustused on sama eelarveaasta jooksul täielikult või osaliselt vabastatud, kasutatakse muude määruse (EL) nr 232/2014 alusel rahastamiskõlblike programmide või projektide rahastamiseks.

Artikkel 18

Projektid

1.   Projektikonkursita valitud suurte taristuprojektide lepingud allkirjastatakse ning rahaline toetus rahastamisvahenditele antakse enne 30. juunit 2019.

2.   Kõik muud lepingud sõlmitakse enne 31. detsembrit 2021.

3.   Kõik programmist rahastatavad projektimeetmed lõpevad hiljemalt 31. detsembril 2022.

Artikkel 19

Programmi lõpetamine

1.   Ajavahemikul 1. jaanuarist 2023 kuni 30. septembrini 2024 võib võtta ainult programmi lõpetamisega seotud meetmeid.

2.   Programm loetakse lõpetatuks siis, kui:

a)

kõik programmi raames sõlmitud lepingud on lõpetatud;

b)

jääksumma on välja makstud või hüvitatud;

c)

komisjon on ülejäänud assigneeringud vabastanud.

3.   Programmi lõpetamine ei piira komisjoni õigust teha korraldusasutuse või toetusesaajate suhtes hiljem finantskorrektsioone, juhul kui programmi või projektide lõppsummat tuleb pärast lõpetamiskuupäeva tehtud kontrollide või auditite tulemusel kohandada.

IV JAOTIS

PROGRAMMIDEGA SEOTUD STRUKTUURID

Artikkel 20

Asutuste ja juhtorganite määramine

1.   Osalevad riigid valivad korraldusasutuseks mõne riikliku, piirkondliku või kohaliku avalik-õigusliku asutuse või organi või avalikke teenuseid osutava eraõigusliku asutuse. Sama korraldusasutuse võib valida rohkem kui ühe programmi jaoks.

2.   Osalevad riigid määravad ühtseks auditeerimisasutuseks mõne riikliku, piirkondliku või kohaliku avalik-õigusliku asutuse või organi, kes on oma ülesannete täitmisel korraldusasutusest sõltumatu. Auditeerimisasutus asub korraldusasutusega samas liikmesriigis. Sama auditeerimisasutuse võib määrata rohkem kui ühe programmi jaoks.

3.   Osalevad riigid võivad määrata ühe või mitu vahendusasutust, kes täidavad teatavaid korraldusasutuse ülesandeid selle asutuse vastutusel. Korraldusasutuse ja vahendusasutuste vastavasisulised omavahelised kokkulepped vormistatakse ametlikult kirjaliku dokumendina. Vahendusasutus tagab nii enda maksevõime ja pädevuse asjaomases valdkonnas kui ka haldus- ja finantsjuhtimissuutlikkuse.

4.   Osalevad riigid kehtestavad haldus- ja kontrollisüsteemides ning vajaduse korral artiklites 8 ja 9 osutatud rahastamislepingutes ja/või artiklis 10 osutatud kokkulepetes eeskirjad, millega reguleeritakse nende suhteid korraldus- ja auditeerimisasutustega, nende asutuste omavahelisi suhteid ning nende asutuste suhteid komisjoniga.

5.   Liikmesriik, kus haldusasutus asub, võib omal algatusel määrata koordineerimisasutuse, kelle ülesanne on pidada sidet komisjoniga ja teda teavitada, koordineerida teiste asjaomaste määratud asutuste tegevust ning edendada kohaldatava õiguse ühetaolist kohaldamist.

6.   Iga osalev riik määrab:

a)

ametiasutuse, kes toetab korraldusasutust programmi haldamisel kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega;

b)

kontrolli kontaktpunkti, kes toetab korraldusasutust programmist tulenevate kohustuste täitmise kontrollimisel;

c)

esindaja artikli 28 lõikes 2 osutatud audiitorite rühma;

d)

esindajad artiklis 21 osutatud ühisesse seirekomiteesse.

1. PEATÜKK

Ühine seirekomitee

Artikkel 21

Ühine seirekomitee

Kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil komisjon programmi vastu võtab, moodustavad osalevad riigid ühise seirekomitee.

Artikkel 22

Ühise seirekomitee koosseis

1.   Ühine seirekomitee koosneb iga osaleva riigi määratud ühest või mitmest esindajast. Esindajad määratakse ameti-, mitte isikupõhiselt. Ühine seirekomitee võib määrata muid isikuid vaatlejateks.

2.   Kui see on võimalik ja asjakohane, tagavad osalevad riigid kõikide asjaomaste osalejate, eelkõige kohalike sidusrühmade, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike omavalitsuste nõuetekohase osalemise, et tagada nende kaasamine programmi rakendamisse.

3.   Komisjon osaleb ühise seirekomitee töös vaatlejana. Komisjon kutsutakse kõikidele ühise seirekomitee koosolekutele samaaegselt osalevate riikide esindajatega. Komisjon otsustab, kas ta osaleb kogu ühise seirekomitee koosolekul või selle teataval osal või mitte.

4.   Ühise seirekomitee esimees on üks selle liige, korraldusasutuse esindaja või mõni muu isik, nagu on sätestatud kodukorras.

5.   Ühise seirekomitee sekretäriks määratakse korraldusasutuse, ühise tehnilise sekretariaadi või artikli 20 lõikes 3 osutatud vahendusasutuse esindaja.

Artikkel 23

Toimimine

1.   Ühine seirekomitee koostab ja võtab ühehäälselt vastu oma kodukorra.

2.   Ühine seirekomitee püüab võtta otsused vastu konsensuse alusel. Kooskõlas oma kodukorraga võib komitee panna teatavad otsused hääletamisele, eriti kui need on seotud projektide lõpliku valiku ning nendele eraldatavate toetussummadega.

3.   Igal osaleval riigil on võrdne hääleõigus, olenemata tema määratud esindajate arvust.

4.   Sekretäril, komisjonil ega ühelgi teisel vaatlejal ei ole hääleõigust.

5.   Ühise seirekomitee esimees tegutseb vahendajana ja juhib arutelusid. Esimehel on hääleõigus juhul, kui ta on mõne osaleva riigi esindaja.

6.   Ühine seirekomitee tuleb kokku vähemalt korra aastas. Komitee kutsub kokku selle esimees korraldusasutuse taotlusel või mõne osaleva riigi või komisjoni põhjendatud taotlusel. Esimehe, korraldusasutuse või mis tahes osaleva riigi algatusel võib komitee kooskõlas oma kodukorraga teha otsuseid ka kirjaliku menetluse teel.

7.   Pärast ühise seirekomitee iga koosolekut koostatakse protokoll, millele kirjutavad alla esimees ja sekretär. Kõnealuse protokolli koopia saadetakse osalevate riikide esindajatele, komisjonile ja kõikidele teistele vaatlejatele.

Artikkel 24

Ühise seirekomitee ülesanded

1.   Ühine seirekomitee jälgib programmi rakendamist ja edusamme selle prioriteetide täitmise suunas, kasutades programmis määratletud objektiivselt kontrollitavaid näitajaid ja seotud sihtväärtusi. Ühine seirekomitee uurib kõiki programmi tulemuslikkust mõjutavaid küsimusi.

2.   Ühine seirekomitee võib esitada korraldusasutusele programmi rakendamise ja hindamise kohta soovitusi. Komitee jälgib meetmeid, mis võetakse tema soovituste alusel.

3.   Eelkõige tegeleb ühine seirekomitee järgmisega:

a)

kiidab heaks korraldusasutuse tööprogrammi ja rahastamiskava, sealhulgas tehnilise abi kavandatud kasutamise;

b)

jälgib korraldusasutuse tööprogrammi ja rahastamiskava täitmist;

c)

kiidab heaks programmi alusel rahastatavate projektide valimise kriteeriumid;

d)

vastutab programmi alusel rahastatavate projektide suhtes kohaldatava hindamis- ja valikumenetluse eest;

e)

kiidab heaks kõik programmi läbivaatamist käsitlevad ettepanekud;

f)

tutvub kõikide korraldusasutuse esitatud aruannetega ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid;

g)

uurib võimalikke vaidlusaluseid juhtumeid, millele korraldusasutus on tema tähelepanu juhtinud;

h)

tutvub artiklis 77 osutatud aastaaruandega ning kiidab selle heaks;

i)

tutvub artiklis 78 osutatud iga-aastase seire- ja hindamiskavaga ning kiidab selle heaks;

j)

tutvub artiklis 79 osutatud iga-aastaste teavitamis- ja teabevahetuskavadega ning kiidab need heaks.

4.   Olenemata lõike 3 punktist d võib ühine seirekomitee moodustada projektide valimise komitee, kes tegutseb tema vastutusel.

2. PEATÜKK

Korraldusasutus

Artikkel 25

Määramine

1.   Programmis osalevate riikide valitud korraldusasutus määratakse selle asukohariigis määramismenetluse kohaselt ja kinnitatakse otsusega asjakohasel tasandil.

2.   Määramismenetluse aluseks on sõltumatu auditeerimisorgani aruanne ja auditiarvamus, milles hinnatakse haldus- ja kontrollisüsteemide, sealhulgas nende raames tegutsevate vahendusasutuste rolli vastavust käesoleva määruse I lisas sätestatud määramiskriteeriumidele. Vajaduse korral võtab auditeerimisorgan arvesse seda, kas programmi haldus- ja kontrollisüsteemid sarnanevad eelmise programmitöö perioodi süsteemidega, samuti võimalikke tõendeid nende tõhusa toimimise kohta.

Sõltumatu auditeerimisorgan on auditeerimisasutus või mõni teine piisava auditivõimega avalik-õiguslik või eraõiguslik asutus, kes on oma ülesannete täitmisel korraldusasutusest sõltumatu. Auditeerimisorgan teeb oma tööd kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud auditistandarditega.

3.   Liikmesriik edastab lõikes 1 osutatud ametliku otsuse komisjonile võimalikult kiiresti pärast seda, kui komisjon on programmi vastu võtnud.

4.   Kahe kuu jooksul alates lõikes 1 osutatud ametliku otsuse kättesaamisest võib komisjon paluda esitada sõltumatu auditeerimisorgani aruande ja auditiarvamuse ning eelkõige nende haldus- ja kontrollisüsteemide osade kirjelduse, mis käsitlevad projektide valimist. Kui komisjon ei kavatse kõnealuseid dokumente taotleda, teavitab ta sellest võimalikult kiiresti liikmesriiki. Kui komisjon taotleb nende dokumentide esitamist, võib ta teha tähelepanekuid kahe kuu jooksul alates kõnealuste dokumentide kättesaamisest ning dokumentidesse tehakse tähelepanekuid arvestades vastavad muudatused. Kui komisjonil ei ole esialgseid ega täiendavaid tähelepanekuid, teavitab ta sellest võimalikult kiiresti liikmesriiki.

5.   Kui kehtivad auditeerimis- ja kontrollitulemused näitavad, et määratud asutus ei vasta enam lõikes 2 osutatud kriteeriumidele, näeb liikmesriik asjakohasel tasandil ette vajalikud parandusmeetmed ja kehtestab probleemi raskusastmest lähtuvalt katseaja, mille jooksul tuleb sellised parandusmeetmed võtta.

Kui määratud asutus ei rakenda nõutud parandusmeetmeid liikmesriigi kehtestatud katseaja jooksul, lõpetab liikmesriik määramise asjakohasel tasandil.

Liikmesriik teavitab komisjoni viivitamata, kui:

määratud asutuse suhtes kehtestatakse katseaeg, esitades teabe parandusmeetmete ja vastava katseaja kohta, või

katseaeg lõpetatakse pärast parandusmeetmete võtmist või

asutuse määramine lõpetatakse.

Ilma et see piiraks artikli 61 kohaldamist, ei katkesta teade selle kohta, et liikmesriik on kehtestanud määratud asutusele katseaja, maksetaotluste menetlemist.

Kui korraldusasutuse määramine lõpetatakse, määravad osalevad riigid uue asutuse või organi, nagu on osutatud artikli 20 lõikes 1, kes võtab üle korraldusasutuse ülesanded. Kõnealune organ või asutus määratakse lõikega 2 ette nähtud menetluse kohaselt ning komisjoni teavitatakse sellest kooskõlas lõikega 4. Kõnealune muudatus nõuab programmi läbivaatamist artikli 6 kohaselt.

Artikkel 26

Korraldusasutuse ülesanded

1.   Korraldusasutuse ülesanne on hallata programmi, järgides usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet, ning tagada, et ühise seirekomitee otsused on kooskõlas kohaldatava õiguse ja õigusnormidega.

2.   Programmi haldamisel teeb korraldusasutus järgmist:

a)

toetab ühise seirekomitee tööd ja annab talle tema ülesannete täitmiseks vajalikku teavet, eelkõige andmeid programmi oodatavate tulemuste ja sihtmärkide saavutamisel tehtud edusammude kohta;

b)

koostab aastaaruande ja lõpparuande ning esitab need pärast ühise seirekomitee heakskiitu komisjonile;

c)

jagab vahendusasutuste, ühise tehnilise sekretariaadi, auditeerimisasutuse ja toetusesaajatega nende ülesannete täitmiseks või projektide rakendamiseks vajalikku teavet;

d)

loob elektroonilise süsteemi ja haldab seda, et salvestada ja säilitada iga projekti kohta andmed, mis on vajalikud seireks, hindamiseks, finantsjuhtimiseks, kontrollimiseks ja auditeerimiseks, sealhulgas vajaduse korral andmed üksikute projektides osalejate kohta. Eelkõige salvestab ja säilitab korraldusasutus iga projekti tehnilised ja finantsaruanded. Süsteemiga tagatakse kõik andmed, mis on vajalikud maksetaotluste ja raamatupidamise aastaaruannete koostamiseks, sealhulgas andmed sissenõutavate summade, sissenõutud summade ning projekti või programmi rahalise toetuse täieliku või osalise tühistamise tagajärjel vähendatud summade kohta;

e)

teostab vajaduse korral programmi tasandil keskkonnamõju hindamise uuringuid;

f)

rakendab kooskõlas artikliga 79 teavitamis- ja teabevahetuskavasid;

g)

rakendab kooskõlas artikliga 78 seire- ja hindamiskavasid.

3.   Projektide valimisel ja haldamisel teeb korraldusasutus järgmist:

a)

koostab ja algatab valikumenetlused;

b)

haldab projektide valimise menetlusi;

c)

esitab juhtivale toetusesaajale dokumendi, milles on sätestatud igale projektile toetuse andmise tingimused, sealhulgas projekti rahastamiskava ja täitmise tähtajad;

d)

sõlmib lepingud toetusesaajatega;

e)

haldab projekte.

4.   Tehnilise abi puhul teeb korraldusasutus järgmist:

a)

haldab hankemenetlusi;

b)

sõlmib lepingud töövõtjatega;

c)

haldab lepinguid.

5.   Programmi finantsjuhtimise ja -kontrolli puhul teeb korraldusasutus järgmist:

a)

kontrollib, kas teenused on osutatud, ehitustööd tehtud või kaubad tarnitud ja/või paigaldatud ning kas toetusesaajad on deklareeritud kulud tasunud ja kas need vastavad kohaldatavale õigusele, programmi eeskirjadele ja projektile toetuse andmise tingimustele;

b)

tagab, et projekti rakendamises osalevad toetusesaajad kasutavad kõikide projektiga seotud tehingute puhul kas eraldi arvestussüsteemi või nõuetekohaseid raamatupidamiskoode;

c)

kehtestab tõhusad ja proportsionaalsed pettusevastased meetmed, võttes arvesse kindlakstehtud riske;

d)

kehtestab menetlused, millega tagatakse, et kõiki kulusid ja auditeid käsitlevaid dokumente, mis on vajalikud sobiliku kontrolljälje tagamiseks, säilitatakse kooskõlas artikli 30 nõuetega;

e)

koostab artiklis 68 osutatud kinnituse kohustuste nõuetekohase täitmise kohta ja iga-aastase kokkuvõtte;

f)

koostab maksetaotlused ja esitab need komisjonile kooskõlas artikliga 60;

g)

koostab raamatupidamise aastaaruanded;

h)

võtab maksetaotluste koostamisel ja esitamisel arvesse kõikide auditeerimisasutuse enda või tema vastutusel tehtud auditite tulemusi;

i)

peab elektroonilist raamatupidamisarvestust komisjonile deklareeritud kulude ja toetusesaajatele tehtud maksete kohta;

j)

peab arvestust sissenõutavate summade ja toetuse täieliku või osalise tühistamise tagajärjel vähendatud summade kohta.

6.   Lõike 5 punkti a kohased kontrollid hõlmavad järgmisi menetlusi:

a)

toetusesaajate iga maksetaotluse halduskontroll;

b)

projektide kohapealne kontroll.

Kohapealsete kontrollide sagedus ja ulatus peab olema proportsionaalne projektile antava toetuse summaga ning haldus- ja kontrollisüsteemi kui terviku riskitasemega, mille auditeerimisasutus on kõnealuste kontrollide ja auditite käigus kindlaks teinud.

7.   Lõike 6 punkti b kohaseid projektide kohapealseid kontrolle võib teha valimi alusel.

8.   Kui institutsioon, mille alla korraldusasutus kuulub, on programmi alusel ühtlasi toetusesaaja, tuleb lõike 5 punktis a osutatud kontrollide läbiviimiseks tagada nõuetekohane ülesannete lahusus.

Artikkel 27

Ühine tehniline sekretariaat ja selle allkontorid

1.   Osalevad riigid võivad otsustada luua ühise tehnilise sekretariaadi, mida tuleb kooskõlas artikliga 4 programmis kirjeldada.

2.   Ühine tehniline sekretariaat abistab korraldusasutust, ühist seirekomiteed ja vajaduse korral auditeerimisasutust nende vastavate ülesannete täitmisel. Eelkõige teavitab ta võimalikke toetusesaajaid programmikohastest rahastamisvõimalustest ning aitab toetusesaajaid projektide rakendamisel. Ühise tehnilise sekretariaadi võib määrata ka artikli 20 lõikes 3 osutatud vahendusasutuseks.

3.   Osalevate riikide otsuse põhjal võib osalevates riikides luua allkontoreid. Nende ülesandeid kirjeldatakse programmis ja nende hulka võivad kuuluda teabevahetus, teavitamine ning korraldusasutuse abistamine projektide hindamisel ja järelmeetmete rakendamisel. Mitte mingil juhul ei tohi allkontorile anda ülesandeid, mis hõlmavad avaliku võimu teostamist või projektide suhtes kaalutlusõiguse kasutamist.

4.   Ühise tehnilise sekretariaadi ja selle allkontorite tegevust rahastatakse tehnilise abi eelarvest.

3. PEATÜKK

Auditeerimisasutus

Artikkel 28

Auditeerimisasutuse ülesanded

1.   Programmi auditeerimisasutus tagab, et auditeeritakse haldus- ja kontrollisüsteeme, asjakohast projektide valimit ning programmi raamatupidamise aastaaruandeid.

2.   Auditeerimisasutust abistab audiitorite rühm, kuhu kuulub esindaja igast programmis osalevast riigist.

3.   Kui auditeid teeb mõni muu organ kui auditeerimisasutus, tagab auditeerimisasutus, et sellel organil on oma ülesannete täitmiseks vajalik sõltumatus.

4.   Auditeerimisasutus tagab, et auditeerimine vastab rahvusvaheliselt tunnustatud auditistandarditele.

5.   Üheksa kuu jooksul alates esimese rahastamislepingu sõlmimisest kooskõlas artikli 8 lõikega 2 esitab auditeerimisasutus komisjonile auditite tegemiseks auditistrateegia. Auditistrateegias kehtestatakse raamatupidamise aastaaruannete ja projektide auditeerimise metoodika, projektide auditite valimi moodustamise meetod ning auditite kavandamine jooksvaks aruandeaastaks ja kaheks järgmiseks aruandeaastaks. Auditistrateegiat ajakohastatakse igal aastal alates 2017. aastast kuni 2024. aasta lõpuni. Kui ühist haldus- ja kontrollisüsteemi kasutatakse rohkem kui ühe programmi suhtes, võib asjaomaste programmide jaoks koostada ühe auditistrateegia. Ajakohastatud auditistrateegia esitatakse komisjonile koos programmi aastaaruandega.

6.   Auditeerimisasutus koostab kooskõlas artikliga 68:

a)

auditiarvamuse eelneva aruandeaasta raamatupidamisaruande kohta;

b)

iga-aastase auditiaruande.

Kui ühist haldus- ja kontrollisüsteemi kasutatakse rohkem kui ühe programmi suhtes, võib punktis b nõutava teabe esitada ühes aruandes.

Artikkel 29

Koostöö auditeerimisasutusega

Komisjon teeb auditeerimisasutusega tema auditeerimiskavade ja -meetodite koordineerimiseks koostööd ning jagab asjaomase programmi haldus- ja kontrollisüsteemide auditite tulemusi.

V JAOTIS

HALDUS- JA KONTROLLISÜSTEEMID

Artikkel 30

Haldus- ja kontrollisüsteemide üldpõhimõtted

1.   Haldus- ja kontrollisüsteemid hõlmavad järgmist:

a)

iga halduse ja kontrolliga seotud organi ülesanded, sealhulgas ülesannete jaotus igas organis, nende sisekorraldus kooskõlas selliste organite omavaheliste ja organisiseste ülesannete lahususe põhimõttega;

b)

deklareeritud kulude seaduslikkuse ja korrektsuse tagamise menetlused;

c)

elektroonilised andmesüsteemid raamatupidamise, säilitamise, seire ja aruandluse jaoks;

d)

seire- ja aruandlussüsteemid, kui vastutav organ usaldab ülesannete täitmise mõnele teisele organile;

e)

haldus- ja kontrollisüsteemide toimimise auditeerimise kord;

f)

piisava kontrolljälje tagamise süsteemid ja menetlused;

g)

eeskirjade eiramise, sealhulgas pettuste ärahoidmise, avastamise ja kõrvaldamise ning põhjendamatult makstud summade ja võimaliku viivise sissenõudmise menetlused;

h)

tehnilise abiga seotud hankemenetlused ja projektide valimise menetlused;

i)

riikide ametiasutuste roll ning osalevate riikide kohustused kooskõlas artikliga 31.

2.   Korraldusasutus tagab, et programmi haldus- ja kontrollisüsteemid luuakse kooskõlas käesoleva määrusega ning et need süsteemid toimivad tõhusalt.

Artikkel 31

Riikide ametiasutused ja osalevate riikide kohustused

1.   Artikli 20 lõike 6 punkti a kohaselt riigi tasandil määratud ametiasutus teeb muu hulgas järgmist:

a)

vastutab haldus- ja kontrollisüsteemide loomise ja nende tõhusa toimimise eest riigi tasandil;

b)

tagab riigi tasandil programmi rakendamises osalevate institutsioonide, sealhulgas kontrolli kontaktpunktidena ja audiitorite rühma liikmena tegutsevate institutsioonide tegevuse üldise koordineerimise;

c)

esindab oma riiki ühises seirekomitees.

Piiriülese koostöö partnerriikide puhul lasub riigi ametiasutusel lõplik vastutus artiklites 8 ja 9 osutatud rahastamislepingutes kehtestatud sätete rakendamise eest.

2.   Osalevad riigid toetavad korraldusasutust tema artikli 30 lõikes 2 osutatud kohustuse täitmisel.

3.   Kooskõlas artikliga 74 hoiavad osalevad riigid ära, avastavad ja kõrvaldavad oma territooriumil eeskirjade eiramist, sealhulgas pettusi, ning nõuavad sisse põhjendamatult makstud summad koos võimaliku viivisega. Nad teavitavad kõnealustest eeskirjade eiramisjuhtumitest viivitamata korraldusasutust ja komisjoni ning hoiavad neid kursis seotud haldus- ja kohtumenetluste edenemisega.

4.   Osalevate riikide kohustused seoses toetusesaajatele põhjendamatult makstud summadega on sätestatud artiklis 74.

5.   Komisjoni tehtav finantskorrektsioon ei piira korraldusasutuse kohustust nõuda tagasimaksed sisse käesoleva määruse artiklite 74 ja 75 alusel ega liikmesriikide kohustust nõuda sisse riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses ja nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 (9) artikli 14 alusel.

Artikkel 32

Auditeerimis- ja kontrollistruktuurid

1.   Kulusid, mida toetusesaaja on maksetaotluse toetamiseks deklareerinud, peab kontrollima audiitor või pädev ametiisik, kes on toetusesaajast sõltumatu. Audiitor või pädev ametiisik kontrollib, kas toetusesaaja deklareeritud kulud ja projekti tulud on tegelikult kantud, täpselt kirjendatud ja lepingu kohaselt rahastamiskõlblikud.

Kõnealune kontroll tehakse kokkuleppelise protseduuri põhjal ja selles järgitakse järgmist:

a)

Rahvusvahelise Arvestusekspertide Föderatsiooni (IFAC) avaldatud rahvusvahelise seonduvate teenuste standard 4400 — Töövõtud kokkuleppeliste protseduuride läbiviimiseks finantsinformatsiooni osas;

b)

IFACi rahvusvahelise arvestusekspertide eetikakoodeksite nõukogu koostatud ja välja antud IFACi kutseliste raamatupidajate eetikakoodeks.

Ametiisikute jaoks sätestatakse kõnealused menetlused ja normid riigi tasandil, võttes arvesse rahvusvahelisi standardeid.

Audiitor vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest:

a)

ta on riikliku raamatupidamis- või auditeerimisasutuse või -institutsiooni liige, kes omakorda on IFACi liige;

b)

ta on riikliku raamatupidamis- või auditeerimisasutuse või -institutsiooni liige. Kui kõnealune organisatsioon ei ole IFACi liige, kohustub audiitor järgima oma töös IFACi standardeid ja eetikat;

c)

ta on registreeritud vannutatud audiitorina liikmesriigi avaliku järelevalveasutuse avalikus registris kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2006/43/EÜ (10) sätestatud avaliku järelevalve põhimõtetega;

d)

ta on registreeritud vannutatud audiitorina piiriülese koostöö partnerriigi avaliku järelevalveasutuse avalikus registris, tingimusel et kõnealuse registri suhtes kohaldatakse asjaomase riigi õigusaktides sätestatud avaliku järelevalve põhimõtteid.

Ametiisikul on vajalikud tehnilised eriteadmised oma kontrolliülesannete täitmiseks.

2.   Peale selle teeb korraldusasutus oma kontrolle kooskõlas artikli 26 lõike 5 punktiga a ja artikli 26 lõikega 6. Selleks et kontrolle oleks võimalik teha kogu programmipiirkonnas, võivad korraldusasutust abistada kontrolli kontaktpunktid.

Osalevad riigid võtavad kõik võimalikud meetmed, et toetada korraldusasutust tema kontrolliülesannete täitmisel.

3.   Auditeerimisasutus tagab, et auditeeritakse haldus- ja kontrollisüsteeme, asjakohast projektide valimit ning programmi raamatupidamise aastaaruandeid, nagu on osutatud artiklis 28. Artikli 28 lõikes 2 nimetatud audiitorite rühm moodustatakse kolme kuu jooksul alates korraldusasutuse määramisest. Rühm koostab oma kodukorra. Rühma esimees on programmi jaoks määratud auditeerimisasutus.

Iga osalev riik võib anda auditeerimisasutusele volitused oma ülesannete otseseks täitmiseks tema territooriumil.

4.   Tagatakse lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud organi(te) sõltumatus.

Artikkel 33

Liidu kontrollid

1.   Komisjon, Euroopa Pettustevastane Amet, Euroopa Kontrollikoda ning kõik kõnealuste institutsioonide ja asutuste volitatud välisaudiitorid võivad dokumentide põhjal ja/või koha peal kontrollida, kuidas korraldusasutus, toetusesaajad, töövõtjad, alltöövõtjad ja rahalist toetust saanud kolmandad isikud on liidu vahendeid kasutanud. Igas lepingus sätestatakse sõnaselgelt, et kõnealused institutsioonid ja asutused võivad kasutada oma kontrollivolitusi seoses ruumide, dokumentide ja teabega, olenemata sellest, millisel kandjal teavet säilitatakse.

2.   Komisjon veendub kättesaadava teabe, sealhulgas määramisotsuse, iga-aastase kohustuste nõuetekohast täitmist käsitleva kinnituse, iga-aastaste kontrolliaruannete, iga-aastaste auditiarvamuste, aastaaruannete ning riiklike ja liidu asutuste tehtud kontrollide põhjal, et haldus- ja kontrollisüsteemid on kooskõlas käesoleva määrusega ning et need süsteemid toimivad tõhusalt.

3.   Komisjon võib paluda korraldusasutusel võtta vajalikud meetmed haldus- ja kontrollisüsteemide tõhususe ning kulude seaduslikkuse tagamiseks.

VI JAOTIS

TEHNILINE ABI

Artikkel 34

Tehnilise abi eelarve

1.   Maksimaalselt 10 % liidu kogutoetusest võib eraldada tehnilise abi jaoks. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib kokkuleppel komisjoniga eraldada selleks suurema summa.

2.   Tehnilise abi tase peaks kajastama programmi tegelikke vajadusi, võttes arvesse eelkõige selliseid tegureid nagu programmi üldeelarve, programmiga hõlmatud geograafilise ala suurus ja osalevate riikide arv.

Artikkel 35

Eesmärk

1.   Tehnilise abi meetmete alla kuuluvad programmi rakendamisega seotud ettevalmistavad, haldus-, seire-, hindamis-, teavitamis- ja teabevahetusmeetmed, võrgustikutegevus, kaebuste lahendamine ning kontrolli- ja auditeerimistegevus ning meetmed, mis on suunatud programmi rakendamiseks vajaliku haldussuutlikkuse tugevdamisele.

2.   Lõikes 1 osutatud meetmete jaoks mõeldud tehnilist abi tuleks kasutada nii programmiga seotud struktuuride kui ka toetusesaajate vajaduste rahuldamiseks.

3.   Väljaspool programmipiirkonda kantud reklaamikulusid ja suutlikkuse suurendamisega seotud tegevuse kulusid võib katta artikli 39 lõikes 2 täpsustatud ulatuses ja tingimusel et selles kehtestatud nõuded on täidetud.

Artikkel 36

Rahastamiskõlblikkus

1.   Artiklis 48 sätestatud nõudeid kohaldatakse mutatis mutandis tehnilise abi kulude suhtes. Programmi juures töötavate osalevate riikide ametnikega seotud kulusid võib käsitada rahastamiskõlblike tehnilise abi kuludena. Vältida tuleb paralleelseid tasustamissüsteeme ja lisatoetusi. Artiklis 49 osutatud kulusid ei käsitata rahastamiskõlblike tehnilise abi kuludena.

2.   Artiklis 16 osutatud ettevalmistavate meetmete kulud on rahastamiskõlblikud, kui programm esitatakse komisjonile artikli 4 kohaselt, kuid mitte enne 1. jaanuari 2014, tingimusel et komisjon kiidab programmi artikli 5 kohaselt heaks.

Artikkel 37

Hanke-eeskirjad

1.   Kui tehnilise abi eelarve kasutamise iga-aastase kava kohaselt on vaja korraldada hankeid, tuleb leping sõlmida kooskõlas järgmiste eeskirjadega:

a)

kui tegemist on üksusega, mis asub mõnes liikmesriigis, kohaldab see kas liikmesriigi õigus- ja haldusnorme, mis on vastu võetud seoses avalike hangete suhtes kohaldatavate liidu õigusaktidega, või määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 teise osa IV jaotises ja delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 teise osa II jaotises kehtestatud hanke-eeskirju;

b)

kõikidel muudel juhtudel kirjeldatakse asjakohaseid hanke-eeskirju artiklites 8 ja 9 osutatud rahastamislepingus või artiklites 81 ja 82 osutatud kokkulepetes.

2.   Kõikidel juhtudel kohaldatakse määruse (EL) nr 236/2014 artiklites 8 ja 9 kehtestatud kodakondsus- ja päritolureegleid.

3.   Allkontorite hanked piirduvad tavapäraste jooksvate kuludega ning teabevahetus- ja nähtavusmeetmetega seotud kuludega.

VII JAOTIS

PROJEKTID

1. PEATÜKK

Üldsätted

Artikkel 38

Toetuse laad

1.   Projekt koosneb mitmest meetmest, mis on määratletud ja mida hallatakse lähtuvalt eesmärkidest, väljunditest, tulemustest ja mõjust, mida projektiga püütakse kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul ja kindlaksmääratud eelarve raames saavutada. Kõnealused eesmärgid, väljundid, tulemused ja mõju aitavad viia ellu programmis kindlaksmääratud prioriteete.

2.   Projektide rahaline toetamine programmist toimub toetuste ja erandjuhtudel vahendite ülekandmise teel rahastamisvahenditesse. Toetuste kaudu rahastatavaid projekte käsitletakse 2.–4. peatükis.

3.   Toetust antakse projektidele, mis on valitud projektikonkursside kaudu kooskõlas programmis kehtestatud eeskirjadega, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel, mida on kirjeldatud artiklis 41.

4.   Suurtele taristuprojektidele antava liidu rahalise toetuse ja artiklis 42 osutatud rahastamisvahenditele antava rahalise toetuse osakaal ei tohi ületada 30 %.

Artikkel 39

Rahastamistingimused

1.   Projektid võivad saada programmi raames rahalist toetust tingimusel, et need vastavad kõikidele järgmistele nõuetele:

a)

nendega tagatakse programmdokumendis kirjeldatud selge mõju ja kasu piiriülese koostöö seisukohast ning luuakse lisaväärtust liidu strateegiatele ja programmidele;

b)

neid rakendatakse programmipiirkonnas;

c)

need kuuluvad ühte järgmistest kategooriatest:

i)

integreeritud projektid, mille puhul iga toetusesaaja viib oma territooriumil projektimeetmetest ellu ühe osa;

ii)

sümmeetrilised projektid, mille puhul viiakse sarnaseid meetmeid ellu osalevates riikides paralleelselt;

iii)

üht riiki hõlmavad projektid, mida rakendatakse peamiselt või täielikult ühes osalevas riigis, kuid millest saavad kasu kõik või teatavad osalevad riigid ning mille puhul on kindlaks tehtud piiriülene mõju ja kasu.

2.   Lõike 1 kriteeriumidele vastavaid projekte võib osaliselt rakendada väljaspool programmipiirkonda, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

projektid on vajalikud programmi eesmärkide saavutamiseks ja programmipiirkonna jaoks kasulikud;

b)

programmi alusel väljaspool programmipiirkonda teostavateks meetmeteks eraldatud kogusumma ei ületa programmi tasandil 20 % liidu toetusest;

c)

korraldus- ja auditeerimisasutuste kohustusi seoses projekti haldamise, kontrollimise ja auditeerimisega täidavad kas programmiga seotud asutused või täidetakse neid nende riikide ametiasutustega sõlmitud kokkulepete kaudu, kus meedet ellu viiakse.

3.   Kõikide projektide, sealhulgas taristukomponentide puhul makstakse liidu rahaline toetus tagasi, kui viie aasta jooksul alates projekti lõpetamisest või vajaduse korral riigiabieeskirjades sätestatud ajavahemiku jooksul toimub selles olulisi muudatusi, mis mõjutavad projekti laadi, eesmärke või rakendamistingimusi ning mille tagajärjel ei täideta selle algseid eesmärke. Korraldusasutus nõuab sisse projektile põhjendamatult makstud summad proportsionaalselt ajavahemikuga, mille jooksul see nõue oli täitmata.

4.   Korraldusasutus püüab vältida liidu rahastatavate projektide seas meetmete kattumist. Selleks võib korraldusasutus viia läbi mis tahes konsultatsioone, mida ta asjakohaseks peab, ning üksused, kellega konsulteeritakse, sealhulgas komisjon, tagavad vajaliku toetuse.

5.   Korraldusasutus esitab iga valitud projekti juhtivale toetusesaajale dokumendi, milles on kehtestatud projektile toetuse andmise tingimused, sealhulgas projekti raames pakutavaid tooteid või teenuseid käsitlevad erinõuded, rahastamiskava ja täitmise ajakava.

Artikkel 40

Projektikonkursid

Korraldusasutus esitab iga projektikonkursi kohta taotlejatele dokumendi, milles on kehtestatud konkursil osalemise ning projektide valimise ja rakendamise tingimused. Kõnealune dokument sisaldab ka projekti tulemusi käsitlevaid erinõudeid, rahastamiskava ja täitmise ajakava.

Artikkel 41

Toetuse andmine ilma projektikonkurssi korraldamata

1.   Projektidele võib anda toetust ilma projektikonkurssi korraldamata ainult järgmistel juhtudel ning tingimusel, et see on toetuse andmise otsuses nõuetekohaselt põhjendatud:

a)

projekti teostav organ on de jure või de facto monopoliseisundis;

b)

projekt on seotud erilaadsete meetmetega, mis eeldab selle tehnilisest pädevusest, kõrgest spetsialiseerituse tasemest või haldusvolitustest tulenevalt teatavat liiki organit.

2.   Programm sisaldab lõplikku loetelu suurtest taristuprojektidest, mis kavatsetakse valida ilma projektikonkurssi korraldamata. Pärast programmi vastuvõtmist, kuid mitte hiljem kui 31. detsembril 2017, esitab korraldusasutus komisjonile täielikud projektitaotlused, sealhulgas artiklis 43 osutatud teabe koos põhjendusega toetuse andmiseks ilma projektikonkurssi korraldamata.

3.   Programm sisaldab esialgset loetelu muudest projektidest kui suured taristuprojektid, mis esildatakse valimiseks ilma projektikonkurssi korraldamata. Pärast programmi vastuvõtmist võib ühisseire komitee mis tahes ajal otsustada valida täiendavaid projekte ilma projektikonkurssi korraldamata. Mõlemal juhul küsitakse komisjoni eelnevat nõusolekut. Selleks esitab korraldusasutus komisjonile artiklis 43 osutatud teabe koos põhjendusega toetuse andmiseks ilma projektikonkurssi korraldamata.

4.   Komisjon kiidab heaks projektid, mis esildatakse valimiseks ilma projektikonkurssi korraldamata, kaheetapilises menetluses, mis koosneb projekti kokkuvõtte ja seejärel täieliku projektitaotluse esitamisest. Mõlemas etapis teeb komisjon oma otsuse korraldusasutusele teatavaks kahe kuu jooksul alates dokumendi esitamise kuupäevast. Seda tähtaega võib vajaduse korral pikendada. Kui komisjon lükkab esildatud projekti tagasi, teatab ta korraldusasutusele selle põhjused.

Artikkel 42

Rahaline toetus rahastamisvahenditele

1.   Programmist võib anda rahalist toetust teatavale rahastamisvahendile, tingimusel et viimane on kooskõlas programmi prioriteetidega.

2.   Programmis esitatakse rahastamisvahenditele antava rahalise toetuse lõplik loetelu. Pärast programmi vastuvõtmist, kuid mitte hiljem kui 31. detsembril 2017, esitab korraldusasutus komisjonile artiklis 43 osutatud teabe.

3.   Komisjon kontrollib kavandatud rahalist toetust, et teha kindlaks selle lisaväärtus ja kooskõla programmiga.

4.   Heakskiitmisprotsessis järgitakse asjaomaste rahastamisvahendite suhtes kehtivaid eeskirju. Kui komisjon kavandatud rahalise toetuse tagasi lükkab, teatab ta korraldusasutusele selle põhjused.

5.   Kõnealustele rahastamisvahenditele antava rahalise toetuse suhtes kohaldatakse asjaomaste rahastamisvahenditele kehtivaid eeskirju.

Artikkel 43

Projektide sisu

1.   Projektitaotluses esitatavad dokumendid sisaldavad vähemalt järgmist:

a)

analüüs probleemidest ja vajadustest, millega vajadust projekti järele põhjendatakse, võttes arvesse programmi strateegiat ja selle eeldatavat osa vastava prioriteedi elluviimisesse;

b)

hinnang projekti piiriülese mõju kohta;

c)

loogiline raamistik;

d)

hinnang projekti oodatavate tulemuste kohta pärast projekti lõpetamist;

e)

objektiivselt kontrollitavad näitajad;

f)

teave projekti geograafilise katvuse ja sihtrühmade kohta;

g)

projekti eeldatav rakendusperiood ja üksikasjalik töökava;

h)

vajaduse korral analüüs projekti mõju kohta artikli 4 lõike 3 punktis d osutatud valdkondadevahelistele küsimustele;

i)

projekti rakendamise nõuded, sealhulgas järgmine:

i)

toetusesaajate isikud ja juhtiva toetusesaaja määramine, esitades tõendid tema pädevuse kohta asjaomases valdkonnas, samuti tema haldus- ja finantsjuhtimissuutlikkuse kohta;

ii)

projekti juhtimise ja rakendamise struktuuri kirjeldus;

iii)

toetusesaajate vaheline korraldus kooskõlas artikliga 46;

iv)

seire- ja hindamiskord;

v)

teavitamis- ja teabevahetuskava, eelkõige meetmed, millega tunnustatakse liidu toetust projektile;

j)

üksikasjalik rahastamiskava ja eelarve.

2.   Vähemalt 1 miljoni euro suurust taristukomponenti hõlmavad projektitaotlused sisaldavad lisaks järgmist:

a)

taristuinvesteeringu üksikasjalik kirjeldus ja selle asukoht;

b)

projekti suutlikkuse suurendamise komponendi üksikasjalik kirjeldus, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel;

c)

täielik teostatavusuuring või samaväärne uuring, sealhulgas valikuvariantide analüüs, tulemused ja sõltumatu kvaliteedikontroll;

d)

projekti keskkonnamõju hinnang kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/92/EL (11) ning ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 25. veebruari 1991. aasta piiriülese keskkonnamõju hindamise Espoo konventsiooniga nende osalevate riikide puhul, kes on kõnealuse konventsiooni osalisriigid;

e)

tõendid selle kohta, et maa on toetusesaajate omandis või et neil on sellele juurdepääs;

f)

ehitusluba.

3.   Erandkorras ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib korraldusasutus lubada punktis f osutatud dokumendid esitada hiljem.

Artikkel 44

Projektide loetelu avaldamine

1.   Programmist rahastatavate projektide läbipaistvuse parandamiseks koostab korraldusasutus toetust saanud projektide loetelu tabeli vormis, mis võimaldab andmeid sorteerida, otsida, andmetest väljavõtteid teha, neid võrrelda ja hõlpsalt internetis avaldada. Projektide loetelu on kättesaadav programmi veebisaidil ja seda ajakohastatakse vähemalt iga kuue kuu tagant. Selleks et edendada projektide loetelu korduvat kasutamist erasektoris, kodanikuühiskonnas või riikide haldusasutustes, võib veebisaidile lisada selge viite kohaldatavatele eeskirjadele, mille alusel on lubatud andmeid avaldada.

2.   Loetelu sisaldab vähemalt järgmist teavet:

toetusesaaja nimi (ainult juriidilised isikud; füüsilisi isikuid nimepidi ei nimetata);

projekti nimetus;

projekti kokkuvõte;

projekti rakendamisperiood;

rahastamiskõlblike kulude kogusumma;

liidu kaasrahastamise määr;

projekti sihtnumber või muu asjakohane asukohanäitaja;

geograafiline katvus;

projektide loetelu viimase ajakohastamise kuupäev.

3.   Projektide loetelu esitatakse komisjonile hiljemalt sellele eelarveaastale järgneva aasta 30. juunil, mil projektid välja valiti. Kõnealune teave avaldatakse liidu institutsioonide veebisaidil.

2. PEATÜKK

Toetusesaajad

Artikkel 45

Projektides osalemine

1.   Projektid hõlmavad toetusesaajaid vähemalt ühest osalevast liikmesriigist ja ühest määruse (EL) nr 232/2014 I lisas loetletud osalevast partnerriigist või Venemaa Föderatsioonist.

2.   Toetusesaajad on füüsilised või juriidilised isikud, kellele on antud projektitoetust. Füüsilised isikud võivad olla toetusesaajad siis, kui seda nõuab meetme laad või iseloom või taotleja eesmärgid. Füüsiliste isikute osalemine otsustatakse programmi tasandil.

3.   Lõikes 1 osutatud toetusesaajad peavad vastama kõikidele järgmistele tingimustele:

a)

nad peavad olema mis tahes osaleva riigi kodanikud või juriidilised isikud, kelle tegelik asukoht on programmipiirkonnas, või rahvusvahelised organisatsioonid, kelle peamine tegevuskoht on programmipiirkonnas. Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus võib olla toetusesaaja sõltumata oma asukohast, tingimusel et tema geograafiline tegutsemispiirkond jääb programmipiirkonda;

b)

nad peavad vastama iga valikumenetluse jaoks kindlaks määratud rahastamiskõlblikkuse kriteeriumidele;

c)

nad ei tohi olla üheski määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 106 lõikes 1 ja artiklis 107 sätestatud kõrvalejätmiseni viivas olukorras.

4.   Lisaks lõikes 1 osutatud toetusesaajatele võivad osaleda ka toetusesaajad, kes ei vasta lõike 3 punktis a osutatud kriteeriumidele, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

nad võivad osaleda kooskõlas määruse (EL) nr 236/2014 artiklitega 8 ja 9;

b)

nende osalemine on nõutav projekti laadist ja eesmärkidest tulenevalt ning vajalik selle tõhusaks rakendamiseks;

c)

programmi alusel eraldatav kogusumma nendele toetusesaajatele, kes ei vasta lõike 3 punktis a osutatud kriteeriumidele, ei ületa artikli 39 lõike 2 punktis b osutatud piirmäära.

Artikkel 46

Toetusesaajate kohustused

1.   Iga projekti puhul määratakse partnerluse esindajaks üks juhtiv toetusesaaja.

2.   Kõik toetusesaajad teevad projektide väljatöötamisel ja rakendamisel aktiivselt koostööd. Peale selle teevad nad koostööd projektide jaoks personali määramisel ja/või projektide rahastamisel. Iga toetusesaaja vastutab õiguslikult ja rahaliselt enda elluviidavate meetmete eest ning talle eraldatud liidu rahaliste vahendite eest. Toetusesaajate konkreetsed kohustused ning rahaline vastutus sätestatakse lõike 3 punktis c osutatud kokkuleppes.

3.   Juhtiv toetusesaaja:

a)

saab korraldusasutuselt rahalist toetust projektimeetmete rakendamiseks;

b)

tagab, et toetusesaajad saavad kogu toetussumma võimalikult kiiresti ja täies ulatuses kooskõlas punktis c osutatud korraga. Maha ei tohi arvata ega kinni pidada mingeid summasid ega kehtestada mingeid samaväärse mõjuga eritasusid, mis vähendaksid kõnealuseid toetusesaajatele eraldatavaid summasid;

c)

kehtestab koos toetusesaajatega partnerluse kokkuleppes, mis sisaldab sätteid, millega muu hulgas tagatakse projektile eraldatud vahendite usaldusväärne finantsjuhtimine, sealhulgas põhjendamatult makstud vahendite sissenõudmise kord;

d)

vastutab kogu projekti rakendamise tagamise eest;

e)

tagab, et toetusesaajate esitatud kulud on kantud projekti rakendamise eesmärgil ja et need vastavad lepingus sätestatud tegevusele ning on kõikide toetusesaajatega kokku lepitud;

f)

veendub, et toetusesaajate esitatud kulusid on artikli 32 lõike 1 kohaselt kontrollitud.

3. PEATÜKK

Kulude rahastamiskõlblikkus

Artikkel 47

Toetuste vormid

1.   Toetust võib anda järgmistes vormides:

a)

teatava osa artiklis 48 osutatud ja tegelikult kantud rahastamiskõlblike kulude hüvitamine;

b)

kindlamääralised maksed, mille kindlaksmääramiseks kohaldatakse ühe või mitme konkreetse kulukategooria suhtes teatavat protsendimäära;

c)

ühekordsed maksed;

d)

ühikuhindadel põhinev hüvitamine;

e)

punktides a–d osutatud vormide kombinatsioon üksnes sel juhul, kui igaüks neist on seotud eri kulukategooriaga.

2.   Lõike 1 punktis a nimetatud toetused arvutatakse toetusesaaja tegelikult kantud rahastamiskõlblike kulude põhjal, mille kohta on taotluses esitatud esialgne eelarvestus ja mis sisaldub lepingus. Lõike 1 punktis b nimetatud kindlamääralisi makseid kasutatakse protsendimäära kohaldades teatavate eelnevalt selgelt kindlaks määratud rahastamiskõlblike kulude kategooriate puhul. Lõike 1 punktis c nimetatud ühekordseid makseid kasutatakse üldises mõistes kõikide eelnevalt selgelt kindlaks määratud rahastamiskõlblike kulude või nende teatavate kindlate kategooriate puhul. Lõike 1 punktis d nimetatud ühikuhindasid kasutatakse kõikide rahastamiskõlblike kulude või nende teatavate kindlate kategooriate puhul, mis on eelnevalt kindlaks määratud summana ühiku kohta.

3.   Toetuste eesmärk ega tagajärg ei saa olla projekti raames kasumi teenimine. Kohaldatakse määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 125 lõikes 4 sätestatud erandeid.

Artikkel 48

Kulude rahastamiskõlblikkus

1.   Toetused ei ületa üldist protsendimäärana ja absoluutväärtusena väljendatud ülemmäära, mis kehtestatakse hinnanguliste rahastamiskõlblike kulude põhjal. Toetused ei saa ületada rahastamiskõlblikke kulusid.

2.   Rahastamiskõlblikud kulud on toetusesaaja tegelikult kantud kulud, mis vastavad kõikidele järgmistele kriteeriumidele:

a)

need on kantud projekti rakendusperioodi jooksul. Eelkõige järgmised:

i)

teenuste ja ehitustööde kulud on seotud rakendusperioodi jooksul elluviidud meetmetega. Kaupade kulud on seotud toodete tarnimise ja paigaldamisega rakendusperioodi jooksul. Sellele nõudele ei vasta rakendusperioodi jooksul lepingute sõlmimine, tellimuste esitamine või mis tahes kulukohustuste võtmine edasiseks teenuste osutamiseks, ehitustööde tegemiseks või kaupade tarnimiseks pärast rakendusperioodi lõppu; juhtiva toetusesaaja ja teiste toetusesaajate vahelisi rahasiirdeid ei tohi käsitada kantud kuludena;

ii)

kantud kulud peaksid olema makstud enne lõpparuannete esitamist. Neid võib maksta hiljem, tingimusel et need on lõpparuandes loetletud koos eeldatava maksekuupäevaga;

iii)

erand tehakse lõpparuannetega seotud kulude suhtes, sealhulgas kulude kontrollimise, auditeerimise ja projekti lõpliku hindamisega seotud kulud, mida võib kanda pärast projekti rakendusperioodi;

iv)

toetusesaaja(d) võib (võivad) alustada artiklis 52 ja järgnevates artiklites osutatud menetlusi lepingute sõlmimiseks ja sõlmida lepinguid enne projekti rakendusperioodi algust, tingimusel et järgitakse artikli 52 ja järgnevate artiklite sätteid;

b)

need on näidatud projekti üldeelarveprognoosis;

c)

need on projekti rakendamiseks vajalikud;

d)

need on tuvastatavad ja kontrollitavad, eelkõige kirjendatud toetusesaaja raamatupidamisarvestuses ja määratud kindlaks vastavalt raamatupidamisstandarditele ja toetusesaaja suhtes kohaldatavatele tavapärastele kuluarvestustavadele;

e)

need on kooskõlas nõuetega, mis on kehtestatud maksustamist ja sotsiaalvaldkonda käsitlevates õigusaktides;

f)

need on mõistlikud, põhjendatud ja vastavad usaldusväärse finantsjuhtimise nõuetele, eelkõige ökonoomsuse ja tõhususe poolest;

g)

nende tõenduseks on esitatud arved või samaväärse tõendusjõuga dokumendid.

3.   Toetust võib anda tagasiulatuvalt järgmistel juhtudel:

a)

kui taotleja suudab tõendada vajadust alustada projekti enne lepingu sõlmimist. Rahastamiskõlblikud kulud ei tohi aga olla kantud enne toetustaotluse esitamise kuupäeva, või

b)

taristukomponenti sisaldavate projektide uuringute ja dokumenteerimisega seotud kulud.

Toetust ei saa anda tagasiulatuvalt juba lõpetatud projektidele.

4.   Selleks et oleks võimalik valmistada ette tugevaid partnerlusi, on rahastamiskõlblikud toetust saanud projektide kulud, mis on kantud enne toetustaotluse esitamist, kui on täidetud ka järgmised tingimused:

a)

need on kantud pärast projektikonkursi avaldamist;

b)

need piirduvad toetusesaajate töötajate reisikulude ja päevarahadega, kui need vastavad lõike 5 punkti b tingimustele;

c)

need ei ületa programmi tasandil kindlaks määratud maksimumsummat.

5.   Ilma et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist, on rahastamiskõlblikud järgmised toetusesaaja otsesed kulud:

a)

projekti personali kulud järgmistel kumulatiivsetel tingimustel:

need on seotud selliste meetmete kuludega, mida toetusesaaja ei võtaks juhul, kui projekti ei rakendataks;

need ei tohi ületada kulusid, mida toetusesaaja tavapäraselt kannaks, välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et see on projekti elluviimiseks hädavajalik;

need on seotud tegelike brutopalkadega, sealhulgas sotsiaalkindlustusmaksete ja muude töötasuga seotud kuludega;

b)

töötajate ja teiste projektis osalevate isikute reisikulud ja päevarahad, tingimusel et need ei ületa toetusesaaja reglemendi kohaselt tavapäraselt kaetavaid kulusid ega määrasid, mille komisjon on lähetuse ajaks avaldanud, kui hüvitamine toimub ühekordsete maksete, ühikuhindade või kindlamääraliste maksete alusel;

c)

spetsiaalselt projekti jaoks seadmete (uute või kasutatud) ja varude ostmise või rentimise kulud, tingimusel et need vastavad turuhindadele;

d)

spetsiaalselt projekti jaoks ostetud tarbekaupade kulud;

e)

selliste lepingutega kaasnevad kulud, mille toetusesaajad on sõlminud projekti rakendamiseks;

f)

otseselt käesoleva määruse ja projektiga kehtestatud nõuetest tingitud kulud (nagu teavitamise ja nähtavusega seotud toimingud, hindamised, välisauditid, tõlked), sealhulgas finantsteenuste kulud (nagu pangaülekannete ja finantstagatiste kulud).

6.   Artikli 4 kohaselt võib programmi raames kehtestada täiendavaid rahastamiskõlblikkuse eeskirju programmi kohta tervikuna.

Artikkel 49

Rahastamiskõlbmatud kulud

1.   Rahastamiskõlblikeks ei peeta järgmisi projekti rakendamisega seotud kulusid:

a)

võlad ja võlgade teeninduskulud (intress);

b)

eraldised kahjumi või kohustuste katmiseks;

c)

toetusesaaja deklareeritud kulud, mida juba rahastatakse liidu eelarvest;

d)

maa ja hoonete ostmine summa eest, mis ületab 10 % asjaomase projekti rahastamiskõlblikest kuludest;

e)

vahetuskursside muutusest tingitud kahjud;

f)

tollimaksud, maksud ning muud lõivud, sealhulgas käibemaks, välja arvatud juhul, kui seda ei ole võimalik asjakohaste riiklike õigusaktide alusel tagasi saada, kui piiriülese koostöö partnerriikidega kokkulepitud asjakohaste sätetega ei ole ette nähtud teisiti;

g)

laenud kolmandatele isikutele;

h)

trahvid, rahalised karistused ja kohtuvaidluste kulud;

i)

artikli 14 lõikes 1 määratletud mitterahaline osalus.

2.   Artikli 4 kohaselt võib programmi raames kuulutada rahastamiskõlbmatuks ka muid kulude kategooriaid.

Artikkel 50

Ühekordsed maksed, ühikuhinnad ja kindlamääralised maksed

1.   Ühekordsete maksete, ühikuhindade ja kindlamääraliste maksete alusel rahastatav kogusumma ei tohi ületada 60 000 eurot toetusesaaja kohta ja projekti kohta, kui artikli 4 kohaselt koostatud programmist ei tulene teisiti, kuid sel juhul ei tohi see summa ületada 100 000 eurot.

2.   Ühekordsete maksete, ühikuhindade ja kindlamääraliste maksete kasutamise korral tuleb esitada vähemalt järgmised tõendavad dokumendid:

a)

selliste rahastamisvormide asjakohasuse põhjendus projektide laadi, aga ka eeskirjade eiramise ja pettuste riski ning kontrollimise kulude seisukohast;

b)

ühekordsete maksete, ühikuhindade või kindlamääraliste maksetega rahastatavate kulude või kulukategooriate loetelu, millest jäetakse välja artiklis 49 osutatud rahastamiskõlbmatud kulud;

c)

ühekordsete maksete, ühikuhindade või kindlamääraliste maksete kindlaksmääramise meetodite kirjeldus ning tingimused, millega on mõistlikult tagatud kasumi taotlemise keelu eeskirjast ja kaasrahastamise põhimõttest kinnipidamine ning kulude kahekordse rahastamise vältimine. Need meetodid põhinevad järgneval:

i)

statistilistel andmetel või muudel samalaadsetel objektiivsetel vahenditel või

ii)

iga toetusesaajat eraldi käsitleval lähenemisviisil, mille raames võetakse arvesse toetusesaaja varasemaid tõendatud või auditeeritavaid andmeid või tema tavapäraseid kuluarvestustavasid.

3.   Kui korraldusasutus on neid summasid hinnanud ja need heaks kiitnud, ei vaidlustata neid järelkontrollide käigus.

Artikkel 51

Kaudsed kulud

1.   Kaudsed kulud võib arvutada kindla määrana kuni 7 % rahastamiskõlblikest otsestest kuludest, välja arvatud seoses taristu tagamisega kantud kulud, tingimusel et see määr arvutatakse ausa, õiglase ja kontrollitava arvutusmeetodi alusel.

2.   Projekti kaudsete kuludena käsitatakse neid rahastamiskõlblikke kulusid, mida ei saa määratleda projekti rakendamisega otseselt seotud kuludena ja mida ei saa artiklis 48 sätestatud rahastamiskõlblikkuse tingimuste kohaselt projekti raamatupidamises otseselt kajastada. Need ei tohi sisaldada artiklis 49 osutatud rahastamiskõlbmatuid kulusid ega kulusid, mis on juba deklareeritud projekti eelarve mõne muu kuluartikli või eelarverea all.

4. PEATÜKK

1. jagu

Hanked

Artikkel 52

Kohaldatavad eeskirjad

1.   Kui toetusesaajal on projekti rakendamiseks vaja korraldada kaupade, ehitustööde või teenuste hankeid, kohaldatakse järgmisi eeskirju:

a)

kui toetusesaaja on avaliku sektori hankija või võrgustiku sektori hankija hankemenetluste suhtes kohaldatava liidu õiguse tähenduses, võib ta kohaldada riigisiseseid õigus- ja haldusnorme, mis on vastu võetud seoses liidu õigusaktidega, või lõikes 2 sätestatud eeskirju;

b)

kui toetusesaaja on rahvusvaheline organisatsioon, võib ta kohaldada oma hanke-eeskirju, kui need pakuvad rahvusvaheliselt tunnustatud normidega samaväärseid tagatisi;

c)

kui toetusesaaja on sellise piiriülese koostöö partnerriigi avaliku sektori asutus, mille kaasrahastamine kantakse üle korraldusasutusele, võib ta kohaldada riigisiseseid õigus- ja haldusnorme, tingimusel et see on rahastamislepinguga lubatud ning et järgitakse lõike 2 punktis a sätestatud üldpõhimõtteid.

2.   Kõikidel muudel juhtudel peavad olema täidetud järgmised kohustused:

a)

leping sõlmitakse majanduslikult soodsaima pakkumuse või vajaduse korral madalaima hinnaga pakkumuse alusel, vältides sealjuures mis tahes huvide konflikti;

b)

lepingute puhul, mille maksumus ületab 60 000 eurot, kohaldatakse ka järgmisi eeskirju:

i)

moodustatakse hindamiskomisjon, kes hindab kõiki taotlusi ja/või pakkumusi menetlusest kõrvalejätmise, valiku- ja hindamiskriteeriumide alusel, mille toetusesaaja on hankedokumentides eelnevalt avaldanud. Komiteesse kuulub paaritu arv liikmeid, kellel on pakkumuste/taotluste kohta põhjendatud arvamuse esitamiseks vajalik tehniline ja halduspädevus;

ii)

tagada tuleb piisav läbipaistvus, aus konkurents ja asjakohane eelnev avalikustamine;

iii)

tagada tuleb võrdne kohtlemine, proportsionaalsus ja mittediskrimineerimine;

iv)

hankedokumendid tuleb koostada kooskõlas parima rahvusvahelise tavaga;

v)

taotluste või pakkumuste esitamise tähtajad peavad olema piisavalt pikad, et huvitatud isikutel oleks oma pakkumuste koostamiseks piisavalt aega;

vi)

taotlejad või pakkujad jäetakse hankemenetlusest kõrvale, kui nende puhul kehtib mõni määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 106 lõikes 1 kirjeldatud olukord. Taotlejad või pakkujad peavad tõendama, et nad ei ole mõnes kõnealuses olukorras. Peale selle ei tohi lepinguid sõlmida taotlejate või pakkujatega, kelle puhul tekib hankemenetluse jooksul mõni määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artiklis 107 osutatud olukord;

vii)

järgitakse artiklites 53–56 sätestatud hankemenetlusi.

3.   Kõikidel juhtudel kohaldatakse määruse (EL) nr 236/2014 artiklites 8 ja 9 kehtestatud kodakondsus- ja päritolureegleid.

Artikkel 53

Hankemenetlus teenuslepingute puhul

1.   Teenuslepingud, mille maksumus on vähemalt 300 000 eurot, sõlmitakse rahvusvahelise piiratud hankemenetluse teel pärast hanke teadaande avaldamist. Hanke teadaanne avaldatakse kõikides sobivates meediakanalites väljaspool programmipiirkonda, märkides selles ära kandidaatide arvu, keda kutsutakse pakkumust esitama (vahemikus neli kuni kaheksa kandidaati), ning tagades reaalse konkurentsi.

2.   Teenuslepingud, mille maksumus on üle 60 000 euro, kuid alla 300 000 euro, sõlmitakse konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetluse teel ilma teadaannet avaldamata. Toetusesaaja konsulteerib vähemalt kolme enda valitud teenuseosutajaga ja peab neist ühe või mitmega läbirääkimisi lepingu tingimuste üle.

Artikkel 54

Hankemenetlus tarnelepingute puhul

1.   Tarnelepingud, mille maksumus on vähemalt 300 000 eurot, sõlmitakse rahvusvahelise avatud hankemenetluse teel pärast hanke teadaande avaldamist, mis avaldatakse kõikides sobivates meediakanalites väljaspool programmipiirkonda.

2.   Tarnelepingud, mille väärtus on vähemalt 100 000 eurot, kuid alla 300 000 euro, sõlmitakse avatud hankemenetluse teel, mille teadaanne avaldatakse programmipiirkonnas. Kõikidele nõuetekohastele pakkujatele tuleb tagada kohalike ettevõtjatega samad võimalused.

3.   Tarnelepingud, mille maksumus on üle 60 000 euro, kuid alla 100 000 euro, sõlmitakse konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetluse teel ilma teadaannet avaldamata. Toetusesaaja konsulteerib vähemalt kolme enda valitud tarnijaga ja peab neist ühe või mitmega läbirääkimisi lepingu tingimuste üle.

Artikkel 55

Hankemenetlus ehitustöölepingute puhul

1.   Ehitustöölepingud, mille maksumus on vähemalt 5 000 000 eurot, sõlmitakse rahvusvahelise avatud hankemenetluse teel või teatavate ehitustööde laadi arvesse võttes piiratud hankemenetluse teel pärast hanke teadaande avaldamist, mis avaldatakse kõikides sobivates meediakanalites väljaspool programmipiirkonda.

2.   Ehitustöölepingud, mille väärtus on vähemalt 300 000 eurot, kuid alla 5 000 000 euro, sõlmitakse avatud hankemenetluse teel, mille teadaanne avaldatakse programmipiirkonnas. Kõikidele nõuetekohastele pakkujatele tuleb tagada kohalike ettevõtjatega samad võimalused.

3.   Ehitustöölepingud, mille maksumus on üle 60 000 euro, kuid alla 300 000 euro, sõlmitakse konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetluse teel ilma teadaannet avaldamata. Toetusesaaja konsulteerib vähemalt kolme enda valitud töövõtjaga ja peab neist ühe või mitmega läbirääkimisi lepingu tingimuste üle.

Artikkel 56

Läbirääkimistega hankemenetluse kasutamine

Delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 artiklites 266, 268 ja 270 osutatud juhtudel võib toetusesaaja otsustada kasutada ühe pakkumuse alusel toimuvat läbirääkimistega hankemenetlust.

2. jagu

Rahaline toetus kolmandatele isikutele

Artikkel 57

Rahaline toetus kolmandatele isikutele

1.   Kui projekt eeldab rahalise toetuse andmist kolmandatele isikutele, võib seda teha järgmistel tingimustel:

a)

iga kolmas osapool annab piisavad tagatised seoses summade sissenõudmisega;

b)

järgitakse proportsionaalsuse, läbipaistvuse, usaldusväärse finantsjuhtimise, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtteid;

c)

välditakse huvide konflikte;

d)

rahaline toetus ei tohi olla kumulatiivne ja seda ei tohi anda tagasiulatuvalt, põhimõtteliselt peab sellega kaasnema kaasrahastamine ning selle eesmärk ega tagajärg ei tohi olla igale kolmandale isikule kasumi teenimine;

e)

rahalise toetuse andmise tingimused on lepingus rangelt määratletud, vältimaks, et toetusesaaja kasutaks kaalutlusõigust. Eelkõige täpsustatakse lepingus nende isikute kategooriad, kellele võib toetust anda, hindamiskriteeriumid (sealhulgas kriteeriumid täpse summa kindlakstegemiseks) ja fikseeritud loetelu eri liiki tegevusest, millele võib sellist rahalist toetust anda;

f)

rahalise toetuse maksimumsumma on 60 000 eurot kolmanda isiku kohta, välja arvatud juhul, kui rahaline toetus on projekti peamine eesmärk.

2.   Kohaldatakse määruse (EL) nr 236/2014 artiklites 8 ja 9 kehtestatud kodakondsus- ja päritolureegleid. Kui alltoetus ületab 60 000 eurot, kohaldatakse mutatis mutandis artikli 52 punkti b alapunktis vi sätestatud osalemiseeskirju.

VIII JAOTIS

MAKSED, RAAMATUPIDAMISE AASTAARUANNETE ESITAMINE JA HEAKSKIITMINE, FINANTSKORREKTSIOONID JA SISSENÕUDMINE

1. PEATÜKK

Maksed

Artikkel 58

Iga-aastased kulukohustused

1.   Kui eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, võtab komisjon esialgsed kulukohustused pärast seda, kui ta on programmi artikli 5 kohaselt vastu võtnud.

2.   Kaudse eelarve täitmise korral võtab komisjon esialgsed kulukohustused pärast programmi vastuvõtmist pärast seda, kui on jõustunud leping, millega delegeeritakse eelarve täitmise ülesanded mõnele artiklites 81 ja 82 osutatud rahvusvahelisele organisatsioonile või piiriülese koostöö partnerriigile.

3.   Järgnevalt võtab komisjon vastavad kulukohustused hiljemalt iga eelarveaasta 1. mail. Iga-aastaste kulukohustuste summa määratakse kindlaks kooskõlas rahastamiskavaga, võttes arvesse programmi edenemist ja rahaliste vahendite kättesaadavust. Komisjon teavitab korraldusasutust sellest, kui iga-aastased kulukohustused on võetud.

Artikkel 59

Ühised makse-eeskirjad

1.   Makseid korraldusasutustele võib teha eelmaksetena või lõppmaksena.

2.   Programmi jaoks avatakse eraldi eurokonto. Kui komisjoni maksed tehakse muude pangakontode kui programmi konto kaudu, kantakse seotud summad ja mis tahes kogunenud intress viivitamata ja täies ulatuses programmi pangakontole.

3.   Maha ei tohi arvata ega kinni pidada mingeid summasid ega kehtestada mingeid erimakse ega samaväärse mõjuga makse, mis vähendaksid kõnealuseid summasid või mis tahes kogunenud intressi.

Artikkel 60

Ühised eelmaksete arvutamise eeskirjad

1.   Pärast seda, kui korraldusasutust on teavitatud iga-aastaste kulukohustuste võtmisest, võib ta igal eelarveaastal taotleda eelmaksena kuni 80 % liidu asjaomase eelarveaasta rahalise toetuse ülekandmist. Alates teisest eelarveaastast lisatakse eelmaksetaotlusele esialgne eelarve, milles on üksikasjalikult kirjeldatud korraldusasutuse kulukohustusi ja makseid järgmisel kahel aruandeaastal, lähtudes artiklis 68 osutatud viimasest auditiarvamusest. Pärast esialgse eelarve läbivaatamist, programmi tegelike rahastamisvajaduste hindamist ja rahaliste vahendite kättesaadavuse kontrollimist teeb komisjon taotletud eelmakse kas kogusummas või osaliselt hiljemalt 60 päeva jooksul alates kuupäevast, mil komisjon maksetaotluse registreeris.

2.   Eelarveaasta jooksul võib korraldusasutus täiendava eelmaksena taotleda nende rahaliste vahendite ülekandmist kogusummas või osaliselt, mille suhtes on juba kulukohustused võetud. Oma taotluse toetuseks esitab korraldusasutus vahearuande, milles tõendatakse, et enne eelarveaasta lõppu tegelikult kantud või tõenäoliselt kantavad kulud ületavad juba väljamakstud eelmaksete summat. Selliste järgnevate ülekannete puhul on tegemist täiendavate eelmaksetega, kui neid ei toeta artiklis 68 osutatud auditiarvamus.

3.   Igal eelarveaastal, mil programmi rakendatakse, tasaarvestab komisjon pärast artikli 69 lõikes 2 kirjeldatud raamatupidamise aastaaruande heakskiitmist eelnevad eelmaksed tegelikult kantud rahastamiskõlblike kulude alusel, mida toetatakse artiklis 68 osutatud auditiaruandes. Tasaarvestuse tulemustel võib komisjon teha vajalikud finantskohandused.

Artikkel 61

Maksetähtaja arvestamise katkestamine

1.   Volitatud eelarvevahendite käsutaja määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 tähenduses võib maksetaotluse maksetähtaja arvestamise katkestada maksimaalselt kuueks kuuks mis tahes järgmistel asjaoludel:

a)

riigisisese või liidu auditeerimisorgani teabe põhjal, mille kohaselt on selgeid tõendeid, mis viitavad olulistele puudustele haldus- ja kontrollisüsteemi toimimises;

b)

volitatud eelarvevahendite käsutaja peab tegema täiendava kontrolli, kuna temani on jõudnud teavet, et kulud on seotud eeskirjade eiramisega, millel on rängad rahalised tagajärjed;

c)

jäetakse esitamata mõni artikli 77 alusel nõutav dokument;

d)

jäetakse esitamata mõni artiklite 60 ja 64 alusel nõutav dokument.

Korraldusasutus võib nõustuda, et maksetähtaja arvestamise katkestamist pikendatakse veel kolmeks kuuks.

2.   Volitatud eelarvevahendite käsutaja piirab katkestamist ainult kulude selle osaga, mida käsitlevad lõike 1 esimeses lõigus osutatud asjaoludest mõjutatud maksetaotlused, välja arvatud juhul, kui kulude mõjutatud osa ei ole võimalik kindlaks teha. Volitatud eelarvevahendite käsutaja teatab liikmesriigile, kus korraldusasutus asub, ja korraldusasutusele viivitamata katkestamise põhjused ja palub neil olukorda parandada. Kui vajalikke meetmeid ei ole võetud, võib kõnealust katkestamist pikendada kauemaks kui kuueks kuuks.

Artikkel 62

Maksete peatamine

1.   Komisjon võib peatada kõik maksed või osa neist mis tahes järgmistel asjaoludel:

a)

haldus- ja kontrollisüsteemi tõhusas toimimises on suuri puudusi, mis on seadnud ohtu liidu rahalise toetuse ja mille suhtes ei ole võetud parandusmeetmeid;

b)

osalevad riigid on oluliselt rikkunud oma artikli 31 kohaseid kohustusi;

c)

kulud on seotud eeskirjade eiramisega, millel on rängad rahalised tagajärjed ja mida ei ole kõrvaldatud;

d)

hindamis- ja seiresüsteemi kvaliteedis ja usaldusväärsuses esineb suuri puudusi;

e)

seire, hindamise või auditeerimise tulemusel on leitud tõendeid selle kohta, et programmiga ei saavutata tulemusi vastavalt artiklile 4 esitatud aja jooksul ega vastavalt artiklis 77 osutatud aruannetes kirjeldatule.

2.   Komisjon võib otsustada peatada kõik eelmaksed või osa neist pärast seda, kui ta on andnud korraldusasutusele võimaluse esitada oma tähelepanekud.

3.   Komisjon lõpetab kõikide või osa maksete peatamise, kui korraldusasutus on võtnud peatamise lõpetamiseks vajalikud meetmed.

Artikkel 63

Maksed juhtivatele toetusesaajatele

1.   Juhtivatele toetusesaajatele võib makseid teha ühes järgmises vormis:

a)

eelmaksena;

b)

vahemaksena;

c)

lõppmaksena.

2.   Korraldusasutus tagab, et maksed juhtivatele toetusesaajatele tehakse võimalikult kiiresti kooskõlas allkirjastatud lepinguga. Maha ei tohi arvata ega kinni pidada mingeid summasid, välja arvatud juhul, kui see on lepinguga ette nähtud, ega kehtestada mingeid erimakse ega samaväärse mõjuga makse, mis vähendaksid kõnealuseid makseid.

Artikkel 64

Lõppmakse tegemine

1.   30. septembriks 2024 esitab korraldusasutus lõppmakse taotluse, millele on lisatud artikli 77 lõikes 5 osutatud dokumendid.

2.   Lõppmakse tehakse hiljemalt kolme kuu jooksul alates viimase aruandeaasta raamatupidamise aastaaruande kontrollimise ja heakskiitmise kuupäevast või ühe kuu jooksul alates lõpliku rakendamisaruande heakskiitmise kuupäevast, olenevalt sellest, kumb tähtaeg on hilisem.

Artikkel 65

Erand kulukohustustest vabastamisel

1.   Kulukohustustest vabastamisega seotud summat vähendatakse summade võrra, mida korraldusasutusel ei olnud võimalik komisjonile deklareerida:

a)

projektide tõttu, mis peatati kohtumenetluse või vaidega, millel on peatav toime, või

b)

vääramatu jõu tõttu, mis mõjutas oluliselt kogu programmi või selle osa rakendamist;

c)

artikli 61 või 62 kohaldamise tõttu.

2.   Lõike 1 punkti b alusel vääramatule jõule tuginev korraldusasutus peab tõendama vääramatu jõu otseseid tagajärgi kogu programmi või selle osa rakendamisele. Lõike 1 punktide a ja b kohaldamisel võib vähendamist taotleda ühe korra, kui peatamine või vääramatu jõud ei ole kestnud kauem kui ühe aasta, või nii mitu korda kui vastab vääramatu jõu kestusele või aastate arvule alates sellise kohtu- või haldusotsuse kuupäevast, millega projekti rakendamine peatati, kuni lõpliku kohtu- või haldusotsuse kuupäevani.

3.   Korraldusasutus edastab komisjonile hiljemalt 15. veebruariks teabe lõikes 1 osutatud erandite kohta selle summa osas, mis ta pidi deklareerima eelneva eelarveaasta 31. detsembriks.

Artikkel 66

Kulukohustustest vabastamise menetlus

1.   Kui esineb oht kulukohustustest vabastamiseks määruse (EL) nr 236/2014 artikli 6 alusel, teatab komisjon sellest aegsasti korraldusasutusele.

2.   Lähtudes teabest, mis on saadud 15. veebruari seisuga, teatab komisjon korraldusasutusele sellest teabest tuleneva kulukohustustest vabastatava summa.

3.   Korraldusasutusel on kaks kuud aega, et nõustuda kulukohustustest vabastatava summaga või esitada oma tähelepanekud.

4.   Korraldusasutus esitab komisjonile 30. juuniks läbivaadatud rahastamiskava, mis kajastab vähendatud toetussumma mõju programmi temaatilistele eesmärkidele või tehnilisele abile asjaomasel eelarveaastal. Kui läbivaadatud rahastamiskava ei esitata, muudab komisjon rahastamiskava, vähendades liidu toetust asjaomaseks eelarveaastaks. Vähendamine mõjutab temaatilisi eesmärke ja tehnilist abi proportsionaalselt.

5.   Komisjon muudab programmi vastuvõtmise otsust.

Artikkel 67

Euro kasutamine

1.   Korraldusasutus ja toetusesaajad konverteerivad muudes vääringutes kui eurodes kantud kulud eurodesse, kasutades komisjoni igakuist raamatupidamise vahetuskurssi sellel kuul, mil:

a)

kulud kanti;

b)

kulud esitati kooskõlas artikli 32 lõikega 1 kontrollimiseks või

c)

kuludest teavitati juhtivat toetusesaajat.

2.   Valitud meetod kehtestatakse programmis ja seda kohaldatakse programmi kogu kestuse aja vältel. Tehnilise abi ja projektide suhtes võib kohaldada erinevaid meetodeid.

2. PEATÜKK

Raamatupidamise aastaaruande esitamine ja heakskiitmine

Artikkel 68

Raamatupidamise aastaaruande esitamine

1.   Korraldusasutus koostab programmi raamatupidamise aastaaruande. Kõnealune raamatupidamisarvestus on sõltumatu ja eraldiseisev ning hõlmab üksnes programmiga seotud tehinguid. Seda peetakse sellisel viisil, mis võimaldab programmi prioriteetide ja tehnilise abi analüütilist jälgimist.

2.   15. veebruariks esitab korraldusasutus oma aastaaruandes komisjonile järgmise finantsteabe:

a)

eelmise aruandeaasta raamatupidamise aastaaruanne;

b)

kinnitus kohustuste nõuetekohase täitmise kohta, millele on alla kirjutanud korraldusasutuse esindaja ning milles kinnitatakse, et:

i)

andmed on nõuetekohaselt esitatud, täielikud ja täpsed;

ii)

kulusid kasutati ettenähtud otstarbel;

iii)

kehtestatud kontrollisüsteem annab vajalikud tagatised arvestuse aluseks olevate tehingute õiguspärasuse kohta;

c)

iga-aastane kokkuvõte korraldusasutuse tehtud kontrollide kohta, sealhulgas süsteemides kindlakstehtud vigade ja puuduste laadi ja ulatuse analüüs ning võetud või kavandatud parandusmeetmed;

d)

auditiarvamus raamatupidamise aastaaruande kohta;

e)

auditeerimisasutuse koostatud iga-aastane auditiaruanne, milles esitatakse kokkuvõte tehtud auditite kohta, sealhulgas nii süsteemide tasandil kui ka projektides kindlakstehtud vigade ja puuduste laadi ja ulatuse analüüs ning võetud või kavandatud parandusmeetmed;

f)

eelmise aasta 1. juulist kuni 31. detsembrini kantud hinnangulised kulud;

g)

aruandeaasta jooksul lõpetatud projektide loetelu.

3.   Lõike 2 punktis a osutatud raamatupidamise aastaaruanne esitatakse iga programmi kohta ning see sisaldab iga prioriteedi ja tehnilise abi tasandil järgmist:

a)

korraldusasutuse kantud ja makstud kulud ning teenitud ja saadud tulud;

b)

summad, millest on aruandeaasta jooksul loobutud ja mis on sisse nõutud, summad, mis tuleb aruandeaasta lõpuks sisse nõuda, ja summad, mida ei ole võimalik sisse nõuda.

4.   Lõike 2 punktis d osutatud auditiarvamuses tehakse kindlaks, kas raamatupidamisarvestus annab tõese ja ausa ülevaate, kas seotud tehingud on seaduslikud ja korrektsed ning kas nõuetekohaselt kehtestatud kontrollisüsteemid toimivad. Auditiarvamuses tehakse märge ka selle kohta, kas audit seab kahtluse alla lõike 2 punktis b osutatud kohustuste nõuetekohast täitmist käsitlevas kinnituses esitatud avaldused.

Artikkel 69

Raamatupidamise aastaaruande heakskiitmine

1.   Komisjon kontrollib raamatupidamise aastaaruannet ja teatab korraldusasutusele aruandeaastale järgneva aasta 31. maiks, kas ta tunnistab raamatupidamise aastaaruande terviklikuks, täpseks ja õigeks.

2.   Kantud rahastamiskõlblike kulude põhjal, mida on kinnitanud artikli 68 lõike 2 punktis d osutatud auditiarvamus, kontrollib komisjon eelmakseid ja kiidab need heaks.

3.   Raamatupidamise aastaaruande heakskiitmine ei piira võimalikke järgnevaid finantskorrektsioone kooskõlas artikliga 72.

Artikkel 70

Andmete säilitamise aeg

1.   Korraldusasutus ja toetusesaajad säilitavad programmi või projektiga seotud dokumente viie aasta jooksul alates programmi lõppmakse tegemise kuupäevast. Eelkõige säilitavad nad aruanded, tõendavad dokumendid ning raamatupidamise aastaaruanded, raamatupidamisdokumendid ja mis tahes muud programmi ja projektide rahastamist käsitlevad dokumendid (sealhulgas kõik lepingute sõlmimisega seotud dokumendid).

2.   Olenemata lõikest 1 säilitatakse kõiki programmi või projekti elluviimisega seotud auditite, apellatsioonkaebuste, kohtuvaidluste või nõuete menetlemisega seotud andmeid seni, kuni auditid, apellatsioonkaebused, kohtuvaidlused ja nõuded on lõpetatud.

3. PEATÜKK

Finantskorrektsioonid ja sissenõudmine

1. jagu

Finantskorrektsioonid

Artikkel 71

Korraldusasutuse tehtavad finantskorrektsioonid

1.   Eeskirjade eiramise ärahoidmine ja uurimine ning nõutavate finantskorrektsioonide ja sissenõuete tegemine on eeskätt korraldusasutuse ülesanne. Süstemaatilise eeskirjade eiramise korral laiendab korraldusasutus oma uurimist, hõlmates sellesse kõik toimingud, mida eeskirjade eiramine võib mõjutada.

Korraldusasutus teeb projektides, tehnilises abis või programmis avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid. Finantskorrektsioonid seisnevad projekti või tehnilise abi jaoks antava liidu rahalise toetuse täielikus või osalises tühistamises. Korraldusasutus võtab arvesse eeskirjade eiramise laadi ja raskusastet ning tekitatud rahalist kahju ja kohaldab proportsionaalseid finantskorrektsioone. Korraldusasutus kirjendab finantskorrektsioonid selle aruandeaasta raamatupidamise aastaaruandesse, mille jooksul tühistamist käsitlev otsus tehakse.

2.   Liidu rahalist toetust, mis tühistatakse kooskõlas lõikega 1, võib asjaomase programmi raames uuesti kasutada, kui lõikest 3 ei tulene teisiti.

3.   Lõike 1 kohaselt tühistatud rahalist toetust ei tohi kasutada projekti jaoks, mille suhtes finantskorrektsiooni kohaldati, või kui finantskorrektsioon tehti süstemaatilise eeskirjade eiramise tõttu, siis mitte ühegi projekti jaoks, mida kõnealune süstemaatiline eeskirjade eiramine mõjutas.

Artikkel 72

Komisjoni tehtavad finantskorrektsioonid

1.   Komisjon teeb finantskorrektsioone, tühistades täielikult või osaliselt liidu rahalise toetuse programmile ning nõudes korraldusasutuselt summad tagasi, et välistada liidu vahenditest selliste kulude rahastamist, millega rikutakse kohaldatavat õigust või mis on seotud komisjoni või Euroopa Kontrollikoja avastatud puudustega programmi haldus- ja kontrollisüsteemides.

2.   Kohaldatava õiguse rikkumisega kaasneb finantskorrektsioon ainult seoses komisjonile deklareeritud kuludega ning juhul, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

a)

rikkumine on mõjutanud projekti valimist või tehnilise abi lepingu sõlmimist või juhul, kui rikkumise laadist tulenevalt ei ole võimalik sellist mõju kindlaks teha, esineb märkimisväärne oht, et rikkumine avaldas sellist mõju;

b)

rikkumine on mõjutanud programmi deklareeritud kulude summat või juhul, kui rikkumise laadist tulenevalt ei ole võimalik selle finantsmõju kvantifitseerida, esineb märkimisväärne oht, et rikkumine avaldas sellist mõju.

3.   Eelkõige teeb komisjon finantskorrektsioone juhul, kui ta jõuab pärast vajalike kontrollide tegemist ühele järgmistest järeldustest:

a)

programmi haldus- ja kontrollisüsteemides on suuri puudusi, mis on seadnud ohtu juba makstud liidu rahalise toetuse;

b)

korraldusasutus ei ole enne käesolevas lõikes sätestatud finantskorrektsiooni menetluse alustamist täitnud artiklist 71 tulenevaid kohustusi;

c)

aastaaruandes või lõpparuandes deklareeritud kulud on seotud eeskirjade eiramisega, mida korraldusasutus ei ole enne käesolevas lõikes sätestatud finantskorrektsiooni menetluse alustamist kõrvaldanud.

Komisjon teeb finantskorrektsioone iga avastatud eeskirjade eiramisjuhtumi kohta eraldi ning võtab arvesse asjaolu, kas eeskirjade eiramine on süstemaatiline. Kui eeskirjade eiramisega seotud kulude summat ei ole võimalik täpselt kvantifitseerida, kohaldab komisjon kindlamääralisi või ekstrapoleeritud finantskorrektsioone.

4.   Lõike 3 kohase finantskorrektsiooni suuruse üle otsustamisel järgib komisjon proportsionaalsuse põhimõtet, võttes arvesse eeskirjade eiramise laadi ja raskusastet ning programmi haldus- ja kontrollisüsteemides avastatud puuduste ulatust ja nende finantsmõju.

5.   Kui komisjoni seisukoha aluseks on aruanded audiitoritelt, kes ei ole tema enda talitustest, teeb ta oma järeldused rahaliste tagajärgede kohta pärast seda, kui ta on korraldusasutuse ja audiitorid ära kuulanud.

6.   Programmi lõpetamine ei piira komisjoni õigust teha korraldusasutuse suhtes hiljem finantskorrektsioone.

7.   Kohaldatavate finantskorrektsioonide taseme kehtestamise kriteeriumid ning kindlamääraliste või ekstrapoleeritud finantskorrektsioonide kohaldamise kriteeriumid on määruse (EL) nr 1303/2013, (12) eriti selle artikli 144 kohaselt vastu võetud kriteeriumid ning komisjoni 19. detsembri 2013. aasta otsuses (13) sisalduvad kriteeriumid.

Artikkel 73

Menetlus

1.   Enne finantskorrektsiooni käsitleva otsuse tegemist teatab komisjon korraldusasutusele oma kontrolli esialgsed järeldused ja palub korraldusasutusel esitada kahe kuu jooksul oma seisukohad.

2.   Kui komisjon teeb ettepaneku kasutada finantskorrektsioone ekstrapoleerimise või kindla määra põhjal, antakse korraldusasutusele võimalus tõendada asjaomase dokumentatsiooni läbivaatamise teel, et eeskirjade eiramise tegelik ulatus on komisjoni hinnatust väiksem. Kokkuleppel komisjoniga võib korraldusasutus piirata läbivaatamise ulatust üksnes kõnealuste dokumentide asjakohase osa või valimiga. Selliseks läbivaatamiseks võimaldatav aeg on kõige rohkem kaks kuud pärast lõikes 1 osutatud kahekuulist tähtaega, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel.

3.   Komisjon võtab arvesse kõiki tõendeid, mille korraldusasutus on esitanud lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegade jooksul.

4.   Kui korraldusasutus ei nõustu komisjoni esialgsete järeldustega, kutsub komisjon korraldusasutuse ärakuulamisele, et tagada, et komisjonile oleks järelduste tegemiseks finantskorrektsiooni kohaldamise kohta kättesaadav kogu asjakohane teave ja kõik seisukohad.

5.   Kui jõutakse kokkuleppele ja ilma et see piiraks lõike 6 kohaldamist, võib korraldusasutus tühistatud rahalist toetust kooskõlas artikli 71 lõikega 2 asjaomase programmi jaoks uuesti kasutada.

6.   Finantskorrektsioonide kohaldamiseks võtab komisjon vastu otsuse kuue kuu jooksul alates ärakuulamise kuupäevast või lisateabe saamise kuupäevast, kui korraldusasutus nõustub ärakuulamise järel sellist lisateavet esitama. Komisjon võtab arvesse kõiki menetluse käigus esitatud teavet ja tähelepanekuid. Kui ärakuulamist ei toimu, hakatakse kõnealust kuuekuulist tähtaega arvestama kaks kuud pärast kuupäeva, mil komisjon saatis kutse ärakuulamisele.

7.   Kui komisjon või Euroopa Kontrollikoda avastab eeskirjade eiramisi, mis osutavad suurtele puudustele haldus- ja kontrollisüsteemide tõhusas toimimises, vähendatakse sellest tuleneva finantskorrektsiooniga liidu rahalist toetust.

Esimest lõiku ei kohaldata haldus- ja kontrollisüsteemide tõhusas toimimises esineva suure puuduse korral, mille puhul kehtis enne kuupäeva, mil komisjon või Euroopa Kontrollikoda puuduse kindlaks tegi, järgmine:

a)

see tehti kindlaks komisjonile artikli 68 kohaselt esitatud kinnituses kohustuste nõuetekohase täitmise kohta, iga-aastases kontrolliaruandes või auditiarvamuses või muudes komisjonile esitatud auditeerimisasutuse auditiaruannetes ning võeti asjakohased meetmed või

b)

korraldusasutus on võtnud selle suhtes asjakohased parandusmeetmed.

Kui asjaomased kinnitused kohustuste nõuetekohase täitmise kohta, iga-aastased kontrolliaruanded ja auditiarvamused on esitatud, hinnatakse haldus- ja kontrollisüsteemide tõhusas toimimises esinevaid suuri puudusi kohaldatava õiguse alusel.

Finantskorrektsiooni kohaldamise otsuse tegemisel komisjon:

a)

järgib proportsionaalsuse põhimõtet, võttes arvesse haldus- ja kontrollisüsteemis esineva suure puuduse laadi ja raskusastet ning selle finantsmõju liidu eelarvele;

b)

välistab kindlamääraliste või ekstrapoleeritud korrektsioonide kohaldamiseks korraldusasutuse avastatud eeskirjade eiramisega seotud kulud, mille suhtes on raamatupidamisarvestuses tehtud kohandused, ning kulud, mille seaduslikkuse ja korrektsuse hindamine on pooleli;

c)

võtab liidu eelarvet ohustava jääkriski kindlaksmääramisel arvesse kindlamääralisi või ekstrapoleeritud korrektsioone, mida korraldusasutus on muude korraldusasutuse avastatud suurte puuduste puhul kulude suhtes kohaldanud.

2. jagu

Sissenõudmine

Artikkel 74

Rahalised kohustused ja sissenõudmine

1.   Põhjendamatult makstud summade sissenõudmise eest vastutab korraldusasutus.

2.   Kui sissenõudmine on seotud sellega, et korraldusasutus rikub käesolevast määrusest ja määrusest (EL, Euratom) nr 966/2012 tulenevaid õiguslikke kohustusi, tuleb korraldusasutusel asjaomased summad komisjonile tagasi maksta.

3.   Kui sissenõudmine on seotud süstemaatiliste puudustega programmi haldus- ja kontrollisüsteemides, on korraldusasutus kohustatud maksma asjaomased summad komisjonile tagasi vastavalt programmis sätestatud vastutuse jagunemisele osalevate riikide vahel.

4.   Kui sissenõudmine on seotud toetusesaajaga, kelle tegevuskoht on mõnes liikmesriigis, ja korraldusasutus ei suuda võlga sisse nõuda, maksab liikmesriik, kus on asjaomase toetusesaaja tegevuskoht, tasumisele kuuluva summa korraldusasutusele ja nõuab selle toetusesaajalt tagasi.

5.   Kui sissenõudmine on seotud toetusesaajaga, kelle tegevuskoht on mõnes piiriülese koostöö partnerriigis, ja korraldusasutus ei suuda võlga sisse nõuda, vastab selle piiriülese koostöö partnerriigi, kus on asjaomase toetusesaaja tegevuskoht, vastutuse tase artiklites 8 ja 9 osutatud asjakohastes rahastamislepingutes sätestatule.

Artikkel 75

Tagasimaksed korraldusasutusele

1.   Korraldusasutus nõuab põhjendamatult makstud summad koos võimaliku viivisega sisse juhtivalt toetusesaajalt. Asjaomased toetusesaajad maksavad põhjendamatult makstud summad juhtivale toetusesaajale tagasi kooskõlas nende vahel sõlmitud partnerluslepinguga. Kui juhtiv toetusesaaja ei suuda asjaomaselt toetusesaajalt tagasinõutavaid summasid kätte saada, esitab korraldusasutus viimasele ametliku teate, nõudes asjaomaste summade tagasimaksmist juhtivale toetusesaajale. Kui asjaomane toetusesaaja makset ei tee, palub korraldusasutus sellel osaleval riigil, kus on toetusesaaja tegevuskoht, maksta põhjendamatult makstud summad tagasi kooskõlas artikli 74 lõigetega 2–5.

2.   Korraldusasutus täidab hoolsuskohustust, et tagada osalevate riikide toetusel sissenõudekorralduste täitmine. Eelkõige tagab korraldusasutus, et nõue on kindel, kindlasummaline ja kuulub tasumisele. Kui korraldusasutus kavatseb loobuda kindlaksmääratud võla sissenõudmisest, tagab ta, et loobumine on korrakohane ja kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Loobumisotsus tuleb esitada ühisele seirekomiteele eelneva heakskiidu saamiseks.

3.   Korraldusasutus teavitab komisjoni kõikidest tasumisele kuuluvate summade sissenõudmiseks võetud meetmetest. Komisjon võib igal ajal võtta üle ülesande nõuda summad sisse otse toetusesaajalt või asjaomaselt osalevalt riigilt.

4.   Osalevale riigile või komisjonile edastatavad toimikud peavad sisaldama kõiki sissenõudmiseks vajalikke dokumente, samuti tõendeid meetmete kohta, mida korraldusasutus on tasumisele kuuluvate summade sissenõudmiseks võtnud.

5.   Korraldusasutuse sõlmitud lepingud peavad sisaldama klauslit, mis võimaldab komisjonil või osaleval riigil, kus on toetusesaaja tegevuskoht, nõuda sisse kõik korraldusasutusele võlgnetavad summad, mida viimane ei ole suutnud sisse nõuda.

Artikkel 76

Tagasimaksed komisjonile

1.   Kõik komisjonile tehtavad tagasimaksed tuleb teha enne sissenõudekorraldusel märgitud tähtpäeva. See tähtpäev on 45 päeva alates võlateate väljastamise kuupäevast.

2.   Iga hilinenud tagasimakse puhul nõutakse viivist, mida hakatakse arvestama alates tähtpäevast ja mis lõpeb makse tegeliku tegemise päeval. Sellise viivise määr on kolm ja pool protsendipunkti kõrgem kui määr, mida Euroopa Keskpank kohaldab oma põhiliste refinantseerimistehingute puhul selle kuu esimesel tööpäeval, millele tähtpäev langeb. Tagasimaksmisele kuuluvad summad võib tasaarvestada toetusesaajale või osalevale riigile tasumisele kuuluvate mis tahes summadega. See ei mõjuta poolte õigust leppida kokku tasumises osamaksetena.

IX JAOTIS

ARUANDLUS, SEIRE JA HINDAMINE

Artikkel 77

Korraldusasutuse aastaaruanded

1.   15. veebruariks esitab korraldusasutus komisjonile ühise seirekomitee heakskiidetud aastaaruande. Kõnealune aastaaruanne koosneb ühest tehnilisest osast ja ühest finantsosast, mis käsitlevad eelmist aruandeaastat.

2.   Tehnilises osas kirjeldatakse järgmist:

a)

programmi rakendamisel ja selle prioriteetide saavutamisel tehtud edusammud;

b)

üksikasjalik loetelu allkirjastatud lepingutest, samuti loetelu valitud projektidest, mille kohta ei ole veel lepingut sõlmitud, sealhulgas reservnimekirjad;

c)

tehnilise abi raames võetud meetmed;

d)

projektide kontrollimiseks ja hindamiseks võetud meetmed, nende tulemused ja kindlakstehtud probleemide lahendamiseks võetud meetmed;

e)

elluviidud teavitus- ja teabevahetusmeetmed.

3.   Finantsosa koostatakse kooskõlas artikli 68 lõikega 2.

4.   Peale selle sisaldab aastaaruanne prognoosi järgmisel aruandeaastal elluviidavate meetmete kohta. See sisaldab järgmist:

a)

ajakohastatud auditistrateegia;

b)

tööprogramm, rahastamiskava ja tehnilise abi kavandatud kasutamine;

c)

iga-aastane seire- ja hindamiskava kooskõlas artikli 78 lõikega 2;

d)

iga-aastased teavitamis- ja teabevahetuskavad kooskõlas artikli 79 lõikega 4.

5.   30. septembriks 2024 esitab korraldusasutus komisjonile ühise seirekomitee heakskiidetud lõpparuande. Nimetatud lõpparuanne sisaldab mutatis mutandis eespool lõigetes 2 ja 3 nõutud teavet viimase aruandeaasta ja programmi kogu kestuse kohta.

Artikkel 78

Seire ja hindamine

1.   Programmi seire ja hindamise eesmärk on parandada kavandamise ja rakendamise kvaliteeti ning hinnata ja parandada programmi järjepidevust, tõhusust, tulemuslikkust ja mõju. Seire ja hindamise tulemusi võetakse arvesse programmitöö- ja rakendustsüklis.

2.   Programm sisaldab soovituslikku seire- ja hindamiskava kogu selle kestuse kohta. Seejärel koostatakse iga programmi jaoks iga-aastane seire- ja hindamiskava, mida korraldusasutus täidab kooskõlas komisjoni suuniste ja hindamismetoodikaga. Iga-aastane kava esitatakse komisjonile hiljemalt 15. veebruaril.

3.   Lisaks igapäevasele seirele teostab korraldusasutus programmi ja projektide tulemustele suunatud seiret.

4.   Komisjonil on juurdepääs kõikidele seire- ja hindamisaruannetele.

5.   Komisjon võib igal ajal algatada programmi või selle osa hindamise või seire. Selle tulemused, mis edastatakse programmi ühisele seirekomiteele ja korraldusasutusele, võivad tingida programmi kohandamise.

X JAOTIS

NÄHTAVUS

Artikkel 79

Nähtavus

1.   Asjakohase teabe avalikkusele edastamise tagamise eest vastutavad nii korraldusasutus kui ka toetusesaajad.

2.   Korraldusasutus ja toetusesaajad tagavad programmidele ja projektidele antava liidu rahalise toetuse piisava nähtavuse, et suurendada üldsuse teadlikkust liidu meetmetest ja luua kõikides osalevates riikides liidu toetusest ühtne ettekujutus.

3.   Korraldusasutus tagab, et tema nähtavusstrateegia ja toetusesaajate poolt nähtavuse tagamiseks võetavad meetmed on kooskõlas komisjoni suunistega.

4.   Programmile lisatakse programmi kogu kestust hõlmav teabevahetusstrateegia ning esimese aasta teabevahetuskava, sealhulgas nähtavuse tagamiseks võetavad meetmed. Seejärel koostatakse iga programmi jaoks iga-aastane teavitamis- ja teabevahetuskava, mida täidab korraldusasutus. Kõnealune kava esitatakse komisjonile hiljemalt 15. veebruaril.

KOLMAS OSA

ERISÄTTED

I JAOTIS

KAUDNE EELARVE TÄITMINE KOOS RAHVUSVAHELISTE ORGANISATSIOONIDEGA

Artikkel 80

Rahvusvahelised organisatsioonid kui korraldusasutused

1.   Osalevad riigid võivad teha ettepaneku, et programmi haldab mõni rahvusvaheline organisatsioon.

2.   Korraldusasutuseks võib pakkuda üksnes rahvusvahelisi organisatsioone delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 artikli 43 tähenduses.

3.   Rahvusvaheline organisatsioon täidab määruse (EL) nr 966/2012 artiklis 60 sätestatud nõudeid.

4.   Enne kui komisjon programmi vastu võtab, hangib ta tõendeid selle kohta, et lõikes 3 sätestatud nõuded on täidetud.

Artikkel 81

Rahvusvaheliste organisatsioonide hallatavate programmide suhtes kohaldatavad eeskirjad

1.   Komisjon ja rahvusvaheline organisatsioon sõlmivad lepingu, milles on üksikasjalikult kirjeldatud programmi suhtes kohaldatavat korda. Juhul kui programmist antakse artikli 42 kohast rahalist toetust rahastamisvahendile, järgitakse määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artiklis 140 sätestatud tingimusi ja aruandlusnõudeid.

2.   Rahvusvahelise organisatsiooni hallatavate programmide suhtes kohaldatakse teises osas sisalduvaid sätteid, välja arvatud juhul, kui lõikes 1 osutatud lepingus on sätestatud teisiti.

II JAOTIS

KAUDNE EELARVE TÄITMINE KOOS PIIRIÜLESE KOOSTÖÖ PARTNERRIIKIDEGA

Artikkel 82

Piiriülese koostöö partnerriigid kui korraldusasutused

1.   Osalevad riigid võivad teha ettepaneku, et programmi haldab mõni piiriülese koostöö partnerriik.

2.   Määratud piiriülese koostöö partnerriigile delegeeritud ülesannete laad sätestatakse komisjoni ja piiriülese koostöö partnerriigi allkirjastatavas lepingus kooskõlas määruses (EL, Euratom) nr 966/2012 ja delegeeritud määruses (EL) nr 1268/2012 sisalduvate kaudset eelarve täitmist käsitlevate sätetega.

3.   Lõikes 2 osutatud lepingus kirjeldatakse üksikasjalikult programmi suhtes kohaldatavat korda. Eelkõige sätestatakse selles see, milliseid teise osa sätteid kohaldatakse, võttes arvesse korraldusasutusele delegeeritud ülesannete laadi ja asjaomaseid summasid.

NELJAS OSA

LÕPPSÄTTED

Artikkel 83

Üleminekusätted

Komisjoni määrust (EÜ) nr 951/2007 (14) kohaldatakse jätkuvalt 2014. aastale eelnevate eelarveaastate eesmärkide täitmisega seotud õigusaktide ja kohustuste suhtes.

Artikkel 84

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 18. august 2014

Komisjoni nimel

president

José Manuel BARROSO


(1)  ELT L 77, 15.3.2014, lk 27.

(2)  ELT L 77, 15.3.2014, lk 95.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1299/2013, 17. detsember 2013, erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil (ELT L 347, 20.12.2013, lk 259).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 231/2014, 11. märts 2014, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II) (ELT L 77, 15.3.2014, lk 11).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL, Euratom) nr 966/2012, 25. oktoober 2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT L 298, 26.10.2012, lk 1).

(6)  Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 1268/2012, 29. oktoober 2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT L 362, 31.12.2012, lk 1).

(7)  Nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95, 18. detsember 1995, Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1).

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/42/EÜ, 27. juuni 2001, teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197, 21.7.2001, lk 30).

(9)  Nõukogu määrus (EÜ) nr 659/1999, 22. märts 1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, 27.3.1999, lk 1).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/43/EÜ, 17. mai 2006, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ (ELT L 157, 9.6.2006, lk 87).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/92/EL, 13. detsember 2011, teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 26, 28.1.2012, lk 1).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1303/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 320).

(13)  Komisjoni otsus, 19. detsember 2013, millega sätestatakse ja kiidetakse heaks suunised selliste finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks, mida tuleb teha ühisjuhtimise raames rahastatavate liidu kulutuste suhtes, kui ei ole järgitud riigihanke-eeskirju (C(2013) 9527).

(14)  Komisjoni määrus (EÜ) nr 951/2007, 9. august 2007, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1638/2006 (millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta) raames rahastatavate piiriüleste koostööprogrammide rakenduseeskirjad (ELT L 210, 10.8.2007, lk 10).


LISA

Korraldusasutuse määramise kriteeriumid

Määramismenetluse aluseks on järgmised sisekontrolli elemendid.

1.   Sisekontrollikeskkond

i)

Organisatsiooniline struktuur, mis hõlmab korraldusasutuse ülesandeid ja ülesannete jaotust igas asutuses ja asutuste vahel, nagu on kirjeldatud teise osa IV jaotise 2. peatükis, ning mis tagab vajaduse korral ülesannete lahususe põhimõtte järgimise.

ii)

Ülesannete vahendusasutustele delegeerimise korral raamistik, millega tagatakse nende vastavate vastutusalade ja kohustuste määratlemine, delegeeritud ülesannete täitmiseks vajaliku suutlikkuse kontrollimine ja aruandluskorra olemasolu.

iii)

Aruandlus- ja seiremenetlus eeskirjade eiramise ärahoidmiseks, avastamiseks ja kõrvaldamiseks ning põhjendamatult makstud summade sissenõudmiseks.

iv)

Kava organisatsioonis vajalike oskustega personali määramiseks organisatsiooni eri tasanditel ja eri ülesannete jaoks.

2.   Riskijuhtimine

Proportsionaalsuse põhimõtet arvestades süsteem, millega tagatakse, et vähemalt korra aastas toimub asjakohane riskijuhtimine, eriti kui ülesandeid muudetakse märkimisväärselt.

3.   Haldus- ja kontrollimeetmed

i)

Projektide valimise menetlused, millega tagatakse läbipaistvuse, võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, objektiivsuse ja ausa konkurentsi põhimõtete järgimine. Kõnealustest põhimõtetest kinnipidamiseks tehakse järgmist:

a)

projektid valitakse ja toetust antakse eelnevalt teatavaks tehtud valiku- ja hindamiskriteeriumide põhjal, mis on määratletud hindamistabelis. Valikukriteeriumide eesmärk on hinnata taotleja suutlikkust kavandatud tegevus või tööprogramm ellu viia. Toetuse andmise kriteeriume kasutatakse selleks, et hinnata projektitaotluse kvaliteeti kehtestatud eesmärkide ja prioriteetide põhjal;

b)

toetuste suhtes kohaldatakse eelneva ja tagantjärele avalikustamise eeskirju;

c)

taotlejaid teavitatakse kirjalikult hindamise tulemustest. Kui taotletud toetust ei anta, esitab korraldusasutus taotluse tagasilükkamise põhjused, viidates nendele valiku- ja hindamiskriteeriumidele, mis jäid taotluse puhul täitmata;

d)

välditakse mis tahes huvide konflikti;

e)

kõikide taotlejate suhtes kohaldatakse samu eeskirju ja tingimusi.

ii)

Lepingute haldamise menetlused.

iii)

Kontrollimenetlused, sealhulgas halduskontrollimenetlused toetusesaajate iga esitatud maksetaotluste kohta ning projektide kohapealne kontrollimine.

iv)

Maksete töötlemise ja kinnitamise menetlused.

v)

Menetlused sellise süsteemi loomiseks, mille abil koguda, salvestada ja säilitada elektroonilisel kujul iga projektiga seotud andmeid ning tagada IT-süsteemide vastavus rahvusvaheliselt tunnustatud turbenõuetele.

vi)

Korraldusasutuse kehtestatud menetlused, mille eesmärk on tagada, et toetusesaajad kasutavad kõikide projektiga seotud tehingute kohta kas eraldi arvestussüsteemi või sobivaid raamatupidamiskoode.

vii)

Menetlused tõhusate ja proportsionaalsete pettusevastaste meetmete kehtestamiseks.

viii)

Menetlused raamatupidamise aastaaruannete koostamiseks ja selle tagamiseks, et need on õiged, terviklikud ja täpsed ning et kulud vastavad kohaldatavatele eeskirjadele.

ix)

Menetlused piisava kontrolljälje ja arhiveerimissüsteemi tagamiseks.

x)

Menetlused kohustuste nõuetekohast täitmist käsitleva kinnituse, tehtud kontrolle ja kindlakstehtud puudusi käsitleva aruande ning lõppauditite ja -kontrollide iga-aastase kokkuvõtte koostamiseks.

xi)

Kui ülesanded on delegeeritud vahendusasutustele, peaksid määramiskriteeriumid hõlmama hinnangut kehtestatud menetluste kohta, millega tagatakse, et korraldusasutus kontrollib vahendusasutuste suutlikkust ülesandeid täita ja jälgida, kas ülesandeid täidetakse nõuetekohaselt.

4.   Teavitamine ja teabevahetus

i)

Korraldusasutus hangib või koostab asjakohase teabe sisekontrolli muude elementide toimimise toetamiseks ning kasutab seda.

ii)

Korraldusasutus levitab asutusesiseselt sisekontrolli muude elementide toimimiseks vajalikku teavet, sealhulgas sisekontrolli eesmärkide ja kohustuste kohta.

iii)

Korraldusasutus vahetab väliste isikutega teavet sisekontrolli muude elementide toimimist mõjutavate küsimuste kohta.

5.   Seire

Dokumenteeritud menetlused ning tehtud kontrollid ja hindamised, mille abil veendutakse, et sisekontrolli elemendid on olemas ja toimivad.


19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/55


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 898/2014,

18. august 2014,

millega pärast aegumise läbivaatamist vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõikele 2 tunnistatakse kehtetuks Hiina Rahvavabariigist pärit pulbrilise aktiivsöe impordi suhtes kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (edaspidi „algmäärus”), (1) eriti selle artiklit 9 ja artikli 11 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

A.   MENETLUS

1.   Kehtivad meetmed

(1)

Pärast dumpinguvastast uurimist (edaspidi „esialgne uurimine”) kehtestas nõukogu määrusega (EÜ) nr 1006/96 (2) Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „Hiina”) pärit ja praegu CN-koodi ex 3802 10 00 alla kuuluva pulbrilise aktiivsöe impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu (edaspidi „lõplikud dumpinguvastased meetmed”). Meetmed kehtestati püsitollimaksuna 323 eurot tonni eest (netokaal).

(2)

Pärast kahte taotluse aegumise läbivaatamist jättis nõukogu meetmed jõusse vastavalt määrusega (EÜ) nr 1011/2002 (3) („esimene aegumise läbivaatamine”) ja määrusega (EÜ) nr 649/2008 (4) („teine aegumise läbivaatamine”).

2.   Taotlus aegumise läbivaatamise algatamiseks

(3)

Pärast seda, kui avaldati teade lõplike dumpinguvastaste meetmete kehtivuse eelseisva lõppemise kohta, (5) sai komisjon 9. aprillil 2013 algmääruse artikli 11 lõike 2 kohase taotluse algatada meetmete aegumise läbivaatamine. Taotluse esitasid äriühingud Cabot Norit Nederland BV ja Cabot Norit (UK) Ltd. (edaspidi „taotluse esitajad”) tootjate nimel, kelle toodang moodustab üle 25 % liidu pulbrilise aktiivsöe kogutoodangust.

(4)

Taotlus põhines väitel, et meetmete kehtivuse lõppemine tooks tõenäoliselt kaasa dumpingu jätkumise ja liidu tootmisharule tekitatava kahju kordumise.

3.   Aegumise läbivaatamise algatamine

(5)

Olles pärast nõuandekomiteega konsulteerimist otsustanud, et aegumise läbivaatamise algatamiseks on piisavalt tõendeid, andis komisjon 6. juulil 2013Euroopa Liidu Teatajas avaldatud algatamisteates (6) (edaspidi „algatamisteade”) teada, et algatatakse aegumise läbivaatamine vastavalt algmääruse artikli 11 lõikele 2.

B.   AEGUMISE LÄBIVAATAMISE TAOTLUSE TAGASIVÕTMINE JA MENETLUSE LÕPETAMINE

(6)

Komisjonile saadetud 7. mai 2014. aasta kirjas võtsid esitajad aegumise läbivaatamise taotluse ametlikult tagasi.

(7)

Algmääruse artikli 9 lõike 1 kohaselt võib läbivaatamise taotluse tagasivõtmise korral menetluse lõpetada, kui selline lõpetamine ei ole vastuolus liidu huvidega.

(8)

Uurimise käigus ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis oleks näidanud, et lõpetamine oleks vastuolus liidu huvidega. Komisjon on seetõttu seisukohal, et käesolev menetlus tuleks lõpetada ja kehtiv dumpinguvastane tollimaks kehtetuks tunnistada.

(9)

Huvitatud isikuid teavitati nõuetekohaselt ja neile anti võimalus esitada märkusi. Ühtegi märkust ei esitatud.

(10)

Seega otsustas komisjon, et Hiinast pärit pulbrilise aktiivsöe liitu importimist käsitlev dumpinguvastane menetlus tuleks lõpetada ja dumpinguvastane tollimaks kehtetuks tunnistada.

(11)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmete kehtetuks tunnistamine on kooskõlas algmääruse artikli 15 lõike 1 kohaselt asutatud komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Hiina Rahvavabariigist pärit ja praegu CN-koodi ex 3802 10 00 (TARICi kood 3802100020) alla kuuluva pulbrilise aktiivsöe impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastane tollimaks on kehtetuks tunnistatud ja asjaomane menetlus on lõpetatud.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 18. august 2014

Komisjoni nimel

president

José Manuel BARROSO


(1)  ELT L 343, 22.12.2009, lk 51.

(2)  EÜT L 134, 5.6.1996, lk 20.

(3)  EÜT L 155, 14.6.2002, lk 1, mida on muudetud määrusega (EÜ) nr 931/2003 (ELT L 133, 29.5.2003, lk 36).

(4)  ELT L 181, 10.7.2008, lk 1.

(5)  ELT C 349, 15.11.2012, lk 19.

(6)  ELT C 195, 6.7.2013, lk 4.


19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/57


KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 899/2014,

18. august 2014,

millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (1),

võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2011. aasta rakendusmäärust (EL) nr 543/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoriga, (2) eriti selle artikli 136 lõiget 1,

ning arvestades järgmist:

(1)

Rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Käesoleva määruse lisas määratakse kindlaks rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikliga 136 ette nähtud kindlad impordiväärtused.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 18. august 2014

Komisjoni nimel

presidendi eest

põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektor

Jerzy PLEWA


(1)  ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(2)  ELT L 157, 15.6.2011, lk 1.


LISA

Kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

(eurot 100 kg kohta)

CN-kood

Kolmanda riigi kood (1)

Kindel impordiväärtus

0707 00 05

TR

81,4

ZZ

81,4

0709 93 10

TR

100,6

ZZ

100,6

0805 50 10

AR

141,5

CL

209,1

TR

164,2

UY

166,5

ZA

124,1

ZZ

161,1

0806 10 10

BR

182,9

EG

208,5

MA

170,5

MX

246,5

TR

144,4

ZZ

190,6

0808 10 80

AR

93,4

BR

91,6

CL

100,6

CN

120,3

NZ

120,6

US

131,1

ZA

112,2

ZZ

110,0

0808 30 90

AR

78,8

CL

72,3

TR

141,6

ZA

101,6

ZZ

98,6

0809 30

MK

69,0

TR

133,7

ZZ

101,4

0809 40 05

BA

44,3

MK

49,3

ZA

207,0

ZZ

100,2


(1)  Riikide nomenklatuur on sätestatud komisjoni määruses (EÜ) nr 1833/2006 (ELT L 354, 14.12.2006, lk 19). Kood „ZZ” tähistab „muud päritolu”.


OTSUSED

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 244/59


KOMISJONI OTSUS,

23. november 2011,

mis käsitleb riigiabi C 28/10, mida Portugal andis lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse skeemi kujul

(teatavaks tehtud numbri C(2011) 7756 all)

(Ainult portugalikeelne tekst on autentne)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2014/532/EL)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 108 lõike 2 esimest lõiku,

võttes arvesse Euroopa Majanduspiirkonna lepingut, eriti selle artikli 62 lõike 1 punkti a,

olles kutsunud huvitatud isikuid üles esitama märkusi vastavalt eespool nimetatud sätetele (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Käesolev otsus käsitleb Portugali poolt lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse skeemi (edaspidi „skeem”) vormis antud riigiabi.

1.   MENETLUSLIKUD ASJAOLUD

(2)

Portugal teatas 12. jaanuaril 2009 vastavalt komisjoni teatise „Ühenduse riigiabi meetmete ajutine raamistik praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks” (2) (edaspidi „ajutine raamistik”) jaotisele 5.1 lühiajalisest ekspordikrediidikindlustuse skeemist.

(3)

Kuigi kõnealune skeem kuulutati esialgselt välja OECD riikidele antava lühiajalise ekspordikrediidikindlustusena, hõlmas see ka sisekaubandustehinguid.

(4)

Kuna Portugali ametiasutused kinnitasid, et skeemi on rakendatud alates 2009. aasta jaanuarist, teavitas komisjon Portugali 19. aprilli 2010. aasta kirjaga, et skeem kanti üle teatamata riigiabi registrisse.

(5)

Komisjon teavitas 27. oktoobri 2010. aasta kirjaga Portugali Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 2 vastava kõnealust skeemi käsitleva uurimise algatamisest.

(6)

Portugali ametiasutused edastasid 29. novembri 2010. aasta kirjaga oma märkused komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta kirja kohta. Ametiasutused lisasid kaks kirja krediidikindlustusandjatelt (CESCE ja COSEC), mis olid saadetud vastavalt 22. novembril 2010 ja 23. novembril 2010.

(7)

Komisjoni otsus algatada menetlus avaldati Euroopa Liidu Teatajas9. aprillil 2011 (3). Komisjon kutsus huvitatud isikuid esitama skeemi kohta märkusi. Komisjonile ei esitatud ühtegi märkust.

2.   MEETME KIRJELDUS

2.1.   EESMÄRK

(8)

Portugali ametiasutused on väitnud, et praegune finantskriis on suurendanud äritegevusega seotud riske. See on omakorda suurendanud krediidikindlustusandjate konservatiivsust, mis väljendub äritegevusega seotud riskide katmiseks antava kindlustuskaitse tasemes.

(9)

Skeemi eesmärk on kõrvaldada krediidikindlustuse puudumisest tulenev turutõrge ning taastada usaldus krediidikindlustusturu suhtes.

(10)

Kõnealused eesmärgid soovitakse saavutada, pakkudes krediidikindlustust eksportijatele ja ettevõtjatele, kes ei saa ajutiselt eraturult kõnealust kaitset oma äritegevusele, mis hõlmab OECD riikides asuvaid ostjaid, või koduturul toimuvale äritegevusele.

(11)

Portugali ametiasutuste andmeil on kindlustussektor alates 2008. aastast märkimisväärselt kokkutõmbunud, mille tulemuseks on kindlustuskatte vähene kättesaadavus. Kindlustatud varade koguväärtus vähenes ajavahemikul 31. detsember 2008 kuni 31. detsember 2009 kokku 32,84 %, ajavahemikul 31. detsember 2009 kuni 30. september 2010 kahanes vastav näitaja veelgi 22,4 % võrra. Kindlustusportfelli koguväärtus kahanes 30,6 miljardilt eurolt (2008. aasta lõpus) 15,9 miljardile eurole (2010. aasta 30. september). Kindlustatud äriühingute arv vähenes 3 709-lt (2008. aasta lõpp) 2 290-le (2010. aasta september). Põhjendamaks vajadust jätkata skeemi kehtivust 2010. aasta lõpuni, esitati ka kindlustusandjate kirjad, kuigi neist ilmnes, et skeemiga antavat maksimaalset katet tõenäoliselt ei saavutata. Kirjades põhjendati kõnealuse skeemi vajalikkust ning viidati ekspordikrediidikindlustusega seotud riskide suurenemisele praeguses majanduslikus olukorras, kus püütakse kriisist taastuda, ning sellest tulenevale hindade tõusule ja eraõiguslike kindlustusandjate antava kindlustuskatte vähenemisele teatavates valdkondades.

2.2.   ÕIGUSLIK ALUS

(12)

Skeemi riiklik õiguslik alus on 26. augusti 2008. aasta dekreet-seadus nr 175/2008, mis käsitleb Finova asutamist, ning 16. juuli 1998. aasta dekreet-seadus nr 211/98, millega kehtestatakse vastastikuste kindlustusettevõtjate suhtes kohaldatavad eeskirjad (muudetud 30. jaanuari 2001. aasta dekreet-seadusega nr 19/2001 ja 7. septembri 2007. aasta dekreetseadusega nr 309-A/2007).

2.3.   RAKENDUSASUTUS

(13)

Skeemi rakendatakse järgmiste Portugali turul tegutsevate eraõiguslike krediidikindlustusandjate kaudu: COSEC, CESCE, Coface ja Credito y Caución.

2.4.   ABISAAJAD

(14)

Portugali ametiasutuste poolt 26. novembril 2010 esitatud teabe kohaselt osales 2010. aasta oktoobris skeemis 399 abisaajat.

(15)

Järgmistes tabelites on esitatud 2010. aasta oktoobris eraldatud krediidilimiitide jagunemine:

(16)

Kindlustusvahendaja põhine jagunemine:

Kindlustusandja

Abisaajad

Krediidilimiit eurodes

Arv

(%)

Väärtus

(%)

COSEC

273

68,42

151 693 571

71,68

Credito y Caución

43

10,78

28 259 171

13,35

CESCE

55

13,78

24 747 850

11,69

Coface

28

7,02

6 929 700

3,27

Kokku

399

100

211 630 292

100

(17)

Jagunemine sisekaubanduses ja eksporditurul toimuva äritegevuse lõikes 2010. aasta oktoobris (eurodes):

 

Reaalselt kasutatud krediidilimiit (4)

Väärtus (eurodes)

(%)

Sisekaubandustehingud

137 175 542

73,20

Eksport

50 221 841

26,80

Kokku

187 397 383

100

(18)

Jagunemine abisaaja suuruse lõikes:

Abisaaja suurus

Abisaajad

Krediidilimiit eurodes

Arv

(%)

Väärtus (eurodes)

(%)

Suurettevõtjad

126

31,58

101 135 009

47,79

Keskmise suurusega ettevõtjad

158

39,60

71 507 618

33,79

Mikro- ja väikesed ettevõtjad

115

28,82

38 987 665

18,42

Kokku

399

100

211 630 292

100

2.5.   SKEEMI RAKENDAMIST KÄSITLEVAD TINGIMUSED JA EESKIRJAD

(19)

Skeem hõlmab kommertsriske (nagu maksejõuetus ja kohustuste täitmata jätmine), mis on seotud OECD riikidesse suunduva ekspordiga vähem kui kaheaastase ajavahemiku jooksul ning sisekaubandustehingutega.

(20)

Riiklik kindlustus pakub eraõiguslikele kindlustusandjatele riskijagamisrahastu („täiendav kindlustuskaitse”) teenust. Seda antakse ainult täiendava kaitsena eraõigusliku kindlustusandja kaitsele.

(21)

Riiklikku kindlustust antakse Portugali ametiasutuste kinnitusel täpselt samadel tingimustel kui erakindlustust. Seega ei saa riikliku kindlustusega kaetud summa ületada kunagi erakindlustusega kaetud summat. Kohaldatav kindlustusmakse on siiski vaid 60 % eraõigusliku kindlustusandja võetavast kindlustusmaksest. Skeemi raames kohaldatav keskmine määr moodustas 0,21 % käibest, samal ajal kui eraõiguslike kindlustusandjate poolt küsitav turuhinnale vastav määr ulatus 2009. aastal 0,36 % käibest. Isegi 2007. ja 2008. aasta keskmised turuhinnale vastavad määrad (vastavalt 0,23 % ja 0,24 %) olid kõrgemad kui skeemi raames alates 2009. aastast kohaldatav keskmine määr.

(22)

Kindlustusjuhtumi korral jagatakse võimalikud tagasinõutud summad riikliku ja põhikaitset pakkuva eraõigusliku kindlustusandja vahel proportsionaalselt nende osaga kindlustusega kaetud kogukaitsest. Tagasinõudmismenetlust juhib eraõiguslik kindlustusandja.

2.6.   KESTUS

(23)

Skeem kuulutati välja 12. jaanuaril 2009 ning see pidi kestma 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010. Skeemi kestuse pikendamisest ei ole komisjonile teatatud.

2.7.   EELARVE

(24)

Portugali ametiasutuste poolt komisjonile esitatud teabe kohaselt on maksimaalne tagatis abisaaja kohta 1,5 miljonit eurot.

(25)

Portugali ametiasutuste poolt komisjonile esitatud teabe kohaselt on skeemi kogueelarve nii sisekaubandus- kui ka eksporditehingute puhul 2 miljardit eurot (5).

3.   KOMISJONI OTSUS AMETLIKU UURIMISMENETLUSE KOHTA

(26)

27. oktoobri 2010. aasta otsuses ametliku uurimismenetluse algatamise kohta esitas komisjon esialgse hinnangu ning väljendas kahtlust skeemi ühisturuga kokkusobivuse suhtes. Otsuses väljendatud kahtlused hõlmasid järgmist:

Skeemi kohaldamine lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse suhtes, mille puhul tagatise hind oli väiksem lühiajalist ekspordikrediidikindlustust käsitlevas komisjoni teatises (6) (edaspidi „teatis”) eeldatud tavalisest tasemest. Komisjon väljendas kahtlust, kas kõnealune hüvitis oli võimalikke kaasnevaid konkurentsimoonutusi arvesse võttes vajalik ja soovitava eesmärgiga proportsioonis.

Skeemi kohaldamine sisekaubandustehingute suhtes. Komisjon väljendas kahtlust meetme ühisturuga kokkusobivuse suhtes ning seadis taaskord kahtluse alla esitatud tagatiste hinnakujunduse.

4.   PORTUGALI MÄRKUSED

(27)

Portugali ametiasutused väitsid oma märkustes ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, et komisjoni väide, mille kohaselt skeemis osalevad ettevõtjad saavad eelise, mida neil muidu ei oleks võimalik kasutada, ei ole kooskõlas ajutises raamistikus väljendatud eesmärkidega. Turutõrke tõendamiseks viitavad Portugali ametiasutused kahjumäärale, mis saavutas 2008. aastal rekordtaseme 102 %, vaatamata sellele kindlustusega kaetud äriühingute arv vähenes 2009. aasta lõpuks 2008. aasta lõpuga võrreldes 29,41 % võrra ning 2010. aasta septembri lõpuks veelgi 12,53 % võrra. Kindlustusportfelli väärtus vähenes 2009. aasta lõpuks 2008. aasta lõpuga võrreldes 32,84 % võrra ning 2010. aasta septembriks veelgi 22,36 % võrra. Portugal väidab ka, et teised liikmesriigid on sarnaseid skeeme kasutanud.

(28)

Eelise selektiivse iseloomuga seoses väidab Portugal, et skeem ei ole selektiivne, vaid kujutab endast üldmeedet, millega ei kaasne valdkonnasisest või valdkonnaülest diskrimineerimist. Portugal taunib komisjoni määratluse puudumist, millega määrataks kindlaks üldmeetme mõiste. Portugali ametiasutuste sõnul on diskrimineerimise puudumine tõendatud järgmiselt: i) skeemi kohaldamine teiste liikmesriikide äriühingute suhtes, kes tegutsevad Portugalis; ii) skeemi raames võetakse vastu taotlusi kõigilt neljalt Portugalis tegutsevalt vähemalt osaliselt välismaistele ettevõtjatele kuuluvalt kindlustusandjalt; iii) rahastamisvajadus ei muutu kriisi jooksul; iv) 2010. aasta oktoobri seisuga anti skeemi raames abi peamiselt sisekaubandusega seotud tegevusele (73,2 %); v) kõigil Portugalis tegutsevatel äriühingutel on võimalus skeemis osaleda, sõltumata sellest, kas nende tegevuse iseloom on seotud kaupadega kauplemisega (skeemi raames eraldati ehitussektorile 2 155 000 eurot, transpordisektorile 471 500 eurot ja muudele teenustele (v.a kaubandus) 4 580 000 eurot), kuigi ekspordikrediit on oma olemuselt seotud kaupadega kauplemisega. Lisaks sellele ei tuleks ka täiendava kindlustuskaitse mudelit pidada Portugali arvates diskrimineerimiseks, kuna see ei takista ühelgi äriühingul saavutada sarnaseid tingimusi eraõigusliku kindlustusandja juures. Ametiasutuste tegevus põhineb täielikult eraõiguslike kindlustusandjate riskihindamistel. Lisaks sellele on Portugali ametiasutused arvamusel, et iga kindlustusega seotud maksimaalmäär ei takista suurettevõtjatel skeemis osaleda. Suurettevõtjad on skeemist kasu saanud nii, et nende osakaal kindlustustehingute väärtusest oli kuni 47,79 %, keskmise suurusega ettevõtjate osakaal oli 33,79 % ja väikeettevõtjate osakaal 18,42 %. Abisaajate arvust on suurettevõtjate osakaal ainult 31,58 %, keskmise suurusega ettevõtjate osakaal 39,60 % ja väikeettevõtjate osakaal 28,82 %. Maksimaalmäära eesmärk on tagada, et kaasatud riigi vahendid oleksid eesmärkidega õiges proportsioonis ning riskid oleksid asjakohaselt hajutatud. Samal ajal tagatakse skeemile juurdepääs võimalikult paljude äriühingute jaoks. Asjaolu, et skeemi maksimaalmäära ei ole kasutatud, tõendab Portugali ametiasutuste arvates, et suurettevõtjaid ei diskrimineerita. Ametiasutused seavad ka kahtluse alla komisjoni poolt ametliku uurimise algatamist käsitleva otsuse punktis 36 osutatud õiguspraktika ja diskrimineerimise vahelise seose. Ametiasutuste arvates on kahetsusväärne, et komisjon ei ole kehtestanud kriteeriume, millele meede peab vastama, et seda peetaks üldmeetmeks.

(29)

Portugal põhjendas skeemi eraõiguslike kindlustusandjatega võrreldes madalamat hinnataset ebasoodsa valikuga, kuna ettevõtjad kindlustavad skeemi kaudu vähem riskantsed tegevused ning jätavad riskialtimad tegevused eraõiguslike kindlustusandjate katta. Seega ei ole komisjoni argumendid Portugali ametiasutuste arvates ekspordikrediidi valdkonna suhtes asjakohased, kuna risk ei suurene krediidi suuruse suhtes nagu see on pangakrediidi puhul. Madalat riski väljendab Portugali ametiasutuste arvates ka asjaolu, et 2010. aasta oktoobris oli skeemi raames esitatud taotluste arv suurenenud ainult 0,26 % võrra sõlmitud kindlustuslepingute kogusummast. Lisaks sellele vastab riigi tagatise suhtes kohaldatav hind Portugali ametiasutuste arvates kriisieelsele turuhinnale ning ei kujuta seega endast abisaajate jaoks eelist.

(30)

Portugali ametiasutuste arvates ei moonuta skeem ka liikmesriikidevahelist konkurentsi, kuna: i) see hõlmab ka siseriiklikke tehinguid; ii) kindlustuse maksumus on liikmesriigiti erinev, nagu näitavad kindlustuse erinevad hinnad; ning iii) sellist teenust turul ei osutata.

5.   HUVITATUD ISIKUTE MÄRKUSED

(31)

Pärast ametliku uurimismenetluse algatamist käsitleva komisjoni otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas9. aprillil 2011 ei ole huvitatud isikud komisjonile märkusi esitanud.

6.   HINDAMINE

6.1.   MEETMETE KÄSITAMINE RIIGIABINA

(32)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatakse:

Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(33)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaldamiseks peab olema tegemist riigile omistatava abimeetmega, mis antakse riigi ressurssidest ja mis kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust ning moonutab konkurentsi ühisturul, andes teatavatele ettevõtjatele selektiivse eelise.

Riigi ressursid

(34)

Nagu ametliku uurimismenetluse algatamist käsitlevas komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta otsuses selgitati, annab kindlustuskatte otseselt riik ning skeemist tulenev võimalik kahjum mõjutab riigieelarvet. Skeem hõlmab seetõttu riigi ressursse. Portugali ametiasutused riigi ressursside kaasamist ei eita.

Kindlustusandjate selektiivne eelis

(35)

Komisjon analüüsis ekspordikrediiditurge lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse skeeme käsitlevates otsustes (7). Lühiajalise ekspordikrediidikindlustusturu kindlustusmaksed määratakse lepingutes kindlaks tavaliselt vähemalt üheks aastaks. Seetõttu on pakutud kindlustuskatte hinnamuutus tuntav ajalise viitega. Lisaks sellele on turutavaks kohandada krediidikindlustuse pakkumist pakutud krediidi hulga suurendamise või vähendamise kaudu ning mitte muuta kindlustuskatte eest võetavat hinda. Kõnealust tava on järgitud alates finantskriisi algusest, mida tõendavad Portugali edastatud kindlustuskatte andmisest keeldumist käsitlevad kirjad ning muude lühiajalise krediidikindlustusskeemide raames saadetud keeldumiskirjad (8). Kindlustusandjate keeldumiskirjades ei pakuta tavaliselt teatavate ostjate puhul eksportijatele alternatiivselt kõrgema hinnaga kindlustuskatet. On tõendeid, et finantskriisi tulemusena vähendasid eraõiguslikud kindlustusandjad märkimisväärselt pakutavat kindlustuskatet, sageli sellest üldse loobudes. Turul osalejate esitatud muu teave kinnitab eespool esitatut (9). Kindlustusandjatevaheline konkurents põhineb seega pigem kvantiteedil kui hinnal. Meetme kaudu vastas riik nõudlusele, mida olemasolevad eraõiguslikud teenusepakkujad ei olnud rahuldanud. Ilma riikliku sekkumiseta oleks konkurentsiturul uus konkurent vastanud nõudlusele täiendava kindlustuskatte andmise näol. Sellest tulenevalt oli riigi sekkumise mõjuks kaitsta Portugali turul juba tegutsevate eraõiguslike teenusepakkujate turupositsioone.

(36)

Lühiajaline ekspordikrediidikindlustus on toode, mille puhul kindlustusandja võtab kaubandustehingutes enda kanda ostjaga seotud kaubanduslikud ja poliitilised riskid. Pangad pakuvad samuti võimalust võtta enda kanda kaubandustehingute kaubandusriske, kasutades selleks dokumentaalmakseid ja regressiõiguseta faktooringut. Ekspordikrediidikindlustusseltside pakutav lühiajaline ekspordikrediidikindlustus ja pankade pakutavad dokumentaalmaksed on kaubandustehingute kaubandusriskide vastu kaitsmist hõlmaval turul nõudlusepoolsed asendustooted. Riikliku sekkumise puudumisel oleksid eksportijad võinud vähemalt teatavaski ulatuses toetuda pankade pakutavate dokumentaalmaksete (akreditiiv) kasutamisele (10). Kindlustusandjate pakutava lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse ja pankade pakutavate dokumentaalmaksete võimaliku omavahelise asendatavuse tõttu hõlmab meede eelist lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse sektori kasuks, kuna see aitab kaubandustehingute kaubandusriskide vastu kaitsmist hõlmaval turul kaasa ekspordikrediidi kindlustusandjate turuosa säilitamisele. Kuna pangad ei saa osaleda skeemis, mille raames riiklikku kindlustust pakutakse täiendava kaitsena eraõiguslike kindlustusandjate pakutavale kaitsele, on tegemist selektiivse eelisega.

(37)

Eespool esitatut arvestades järeldab komisjon, et meede pakub kindlustusandjatele selektiivset eelist.

Selektiivne eelis eksportijatele ja sisekaubandusega tegelevatele ettevõtjatele

(38)

Skeemiga ühinenud eksportijad ja kaubandusettevõtjad maksavad turuhinnast madalamat kindlustusmakset. Selle tulemuseks on skeemis osalevate ettevõtjate positsiooni paranemine võrreldes selliste ettevõtjatega, kes saaksid kindlustuskatet ainult eraõiguslikelt kindlustusandjatelt turuhindade alusel. Skeemi meetmete kaudu toimuvat teatavate turul osalejate positsiooni tugevnemist võrreldes sarnases olukorras olevate konkurentidega peetakse eeliseks (11). Käesoleva juhtumi puhul ei oleks kõnealuste abisaajate positsioonide tugevdamine ilma riigi sekkumiseta olnud võimalik samas ulatuses.

(39)

Lisaks sellele kinnitasid Portugali ametiasutused, et turult ei ole võimalik skeemiga kaetud riskidele vähemalt samas ulatuses kindlustuskatet leida. Seega saavad skeemis osalevad ettevõtjad kahekordse eelise, saades kindlustuskatte, mis ei oleks neile muidu kättesaadav: lisaks turuhinnast madalamatele kindlustusmaksetele on neil ka täiendav kindlustuskate.

(40)

Portugali skeem on de facto selektiivne.

(41)

Esialgne viide skeemi selektiivsuse kohta on see, et meetmest kasu saavad ettevõtjad on peaaegu täielikult kaupadega kauplevad ettevõtjad, kuna teenuseid osutavad ettevõtjad saavad skeemi raames palju vähem kasu. Ametliku uurimismenetluse raames väitsid Portugali ametiasutused, et puuduvad igasugused õiguslikud takistused, mis tõkestaksid kaubandustehingutega mitte tegelevatel ettevõtjatel skeemist kasu saada ning et ehitus- ja transpordisektori ning muude teenuste sektorid (v.a kaubandus) on skeemist juba kasu saanud. Portugal tunnistab siiski, et ekspordikrediidikindlustus hõlmab oma olemuselt peamiselt kaupadega kauplemist. Ettevõtjad, kes osutavad transpordi- ja muid teenuseid, moodustasid 2010. aasta oktoobris ainult 2,4 % skeemi raames tagatud kindlustuskaitsest. Võttes arvesse, et 361 skeemis osalenud ettevõtjast oli teenuseid osutavaid ettevõtjaid ainult 8 ning nende osa krediidilimiidist oli ainult 1,25 %, on selge, et kõnealune meede toetas peamiselt ettevõtjaid, kes kauplesid kaupadega.

(42)

Skeemi selektiivsust tõendavad ka muud asjaolud.

(43)

Kuigi Portugali ametiasutused väidavad, et skeem on üldise iseloomuga, kuna abisaajad määratakse kindlaks objektiivsete kriteeriumite alusel, mis ei too kaasa teistest liikmesriikidest pärit olevate üksuste diskrimineerimist, jätavad skeemi käsitlevad tingimused abisaajate valikul teatavat manööverdamisruumi. Skeemis järgitakse täiendava kindlustuskaitse mudelit, mille kohaselt on skeemi raames abikõlblikud ainult sellised ettevõtjad, kellel on eraõigusliku kindlustusandja määratud krediidilimiit. Ettevõtjad, kellele aga erakrediidikindlustusandjad keelduvad kindlustuskaitset andmast, ei ole täiendava kindlustuskaitse jaoks abikõlblikud. Skeem jätab kindlustuskõlblikkuse hindamise täielikult eraõigusliku kindlustusandja otsustada. Kuna puuduvad ühtsed ja objektiivsed kriteeriumid, mille abil hinnata iga eksportija ja ettevõtja teostatud tehingutega kaasnevat riski, jätab skeem eraõiguslikele kindlustusandjatele teatava manööverdamisruumi selliste ettevõtjate krediidivõimelisuse hindamisel, kes on skeemi raames abikõlblikud. Euroopa Liidu Kohus on arvamusel, et pidamaks meedet mitteselektiivseks, peab see põhinema objektiivsetel rakendamiskriteeriumitel ning see ei või mingil moel olla seotud teatava geograafilise või valdkondliku tingimusega ning peab olema kooskõlas meetme eesmärkidega (12). Kõnealuse juhtumi puhul on erakindlustuskatte andmist käsitlevaid otsuseid hõlmavate objektiivsete kriteeriumite puudumise tulemuseks võrreldavas olukorras olevate soodustatud isikute võimalik diskrimineerimine (13).

(44)

Isegi kui skeemis osalemise kriteeriumid oleksidki objektiivsed, on kohus seisukohal, et ainuüksi objektiivsete kriteeriumite olemasolu ei takista meetme selektiivsust, kui meetme mõjuks on teatavate ettevõtjate teiste ettevõtjate suhtes eelistamine. Kohus on muu hulgas tõdenud ka, et „asjaolu, et abi ei ole suunatud ühele või mitmele eelnevalt kindlaks määratud abisaajale, vaid abi saamisele on seatud mitmeid objektiivseid kriteeriume, mille täitudes võidakse abi anda eelnevalt kindlaks määratud kogueelarve raames määratlemata arvule abisaajatele, keda ei ole esialgselt individuaalselt kindlaks määratud, ei piisa selleks, et seada kahtluse alla meetme selektiivne iseloom ning sellest tulenevalt selle klassifitseerimist riigiabina vastavalt asutamislepingu artiklile 92 [ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1].Kõnealune asjaolu tähendab äärmisel juhul seda, et kõnealune meede ei ole üksikabi.See ei välista siiski võimalust, et kõnealust riiklikku meedet ei tuleks vaadelda abisüsteemina, mis koosneb selektiivsest ja seetõttu erimeetmest, kui see oma rakenduskriteeriumite tõttu annab teatavatele ettevõtjatele või teatavate kaupade tootmisele teiste arvelt eeliseid.” (14) Seega, vastavalt kohtu seisukohale ei peaks riigi sekkumisi hindama põhjuste või eesmärkide alusel, vaid nende mõju alusel (15). Kõnealuse juhtumi puhul on tegemist selektiivse skeemiga.

(45)

Selleks et meede oleks üldise iseloomuga, ei tohiks see põhineda objektiivsetel ja horisontaalsetel kriteeriumitel ning selle kehtivusaeg ega rakendusala ei tohiks olla piiratud. Kõnealune skeem on vaatamata Portugali väidetele selle üldise iseloomu kohta piiratud nii ajaliselt kui ka oma rakendusala poolest, sealhulgas täiendava kindlustuskatte poolest, nagu juba eespool põhjenduses number 43 selgitati.

(46)

Skeemi kriteeriumid ei ole ka kooskõlas meetme eesmärgi ja loogikaga (16). Isegi kui eraõiguslikud kindlustusandjad kohaldaksid skeemi objektiivselt, saaksid selles osaleda ainult ettevõtjad, kelle kindlustuskate on kriisi ajal vähenenud. Ettevõtjad, kelle puhul eraõiguslikud kindlustusandjad on krediidilimiidi andmise täielikult peatanud, jäävad skeemi rakendamisest väljapoole. Kuigi skeemi eesmärk on leida lahendus kindlustuskatte väidetavale puudumisele eraturul, ei hõlma skeem ettevõtjaid, keda erakindlustuse mahu vähenemine turul kõige raskemini mõjutas. Seetõttu ei ole kõnealuse meetme ülesehitus kõnealuse turutõrke kõrvaldamiseks sobilik.

(47)

Eespool esitatu alusel võib väita, et skeemis osalevad eksportijad ja kaubandusega tegelevad ettevõtjad saavad nautida selektiivse eelise hüvesid.

Kaubanduse kahjustamine ja konkurentsimoonutused

(48)

Seoses mõjuga kaubandusele kohaldatakse skeemi ekspordi ja sisekaubanduse suhtes.

(49)

Sisekaubandust hõlmates võib skeem potentsiaalselt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ulatuses, mis võib märkimisväärselt moonutada kaubavooge, näiteks suunates majandustegevust ekspordilt sisekaubandusele.

(50)

Konkurentsi moonutamisega seoses võib Euroopa Kohtu kohtupraktikast järeldada, et ainuüksi asjaolu, et ettevõtja positsioon paraneb võrreldes teiste konkureerivate ettevõtjatega, kui talle antakse majanduslikku abi, mida ta muidu tavapärase äritegevuse käigus ei oleks saanud, viitab konkurentsi võimalikule moonutamisele (17).

(51)

Kuna skeemi kohaldatakse ekspordi suhtes, sealhulgas ekspordi suhtes teistesse liikmesriikidesse, siis mõjutab meede selgelt liikmesriikidevahelisi kaubavoogusid, kuna see lihtsustab skeemis osalejate eksporti.

(52)

Skeem mõjutab ka kauplemist, niivõrd kui see hõlmab sisekaubandust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt juhul, kui liikmesriigi antud abi parandab ettevõtja positsiooni ELi-siseses kaubanduses võrreldes teiste ettevõtjatega, tuleks kõnealust abi pidada konkurente mõjutavaks. Asjaolu, et teatavad majandussektorid on ELi tasandil konkurentsile avatud, võib aidata määratleda, kas abil on konkurentsile reaalne või potentsiaalne mõju ja kas see mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust. Lisaks sellele ei ole oluline, et abisaajast ettevõtja oleks ise tegev ELi-siseses kaubanduses. Liikmesriigi poolt ettevõtjale antud abi võib kaasa aidata tegevuse säilitamisele või selle laiendamisele riigi siseturul, mille tulemusena teistes liikmesriikides asuvatel ettevõtjatel on vähem võimalusi kõnealuse liikmesriigi turule siseneda. Lisaks võib sellise ettevõtja, kes ei osalenud ELi-siseses kaubanduses, positsiooni tugevdamine panna selle ettevõtja olukorda, mis võimaldab talle siseneda teise liikmesriigi turule (18).

(53)

Käesoleva juhtumi puhul soositakse meetmega ettevõtjaid, kes on tegevad erinevates sektorites, mis on avatud kauplemisele Euroopa Liidus. Seega isegi ainult Portugali turul tegutsevate ettevõtjate sisekaubandusega seotud tegevusele antud eelised mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubandust.

(54)

Lisaks sellele on meetme eesmärk toetada Portugali ettevõtjate äritegevust teiste liikmesriikide ettevõtjatega võrreldes. Kõnealune meede võib seetõttu moonutada konkurentsi ühisturul.

Järeldus

(55)

Sellest tulenevalt kujutab kõnealune skeem endast ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi. Kõnealust abi võib pidada ühisturuga kokkusobivaks, kui selle suhtes on võimalik kohaldada mõnda aluslepingus sätestatud erandit.

6.2.   ABI KOKKUSOBIVUS KINDLUSTUSANDJATE JAOKS

(56)

Komisjon esitas teatises tingimused, mille alusel kindlustusandjatele suunatud riigiabi vormis lühiajalisi ekspordikrediidiskeeme peetakse ühisturuga kokkusobivaks. Ajutises raamistikus määratakse kindlaks teatise kohaldamist käsitlevad tingimused finantskriisi tingimustes.

(57)

Teatise muudetud punktis 2.5 (19) määratakse kindlaks turukõlblikud riskid kui teatise lisas (20) loetletud riikides loodud avalik-õiguslike ja eraõiguslike võlgnikega seotud kaubanduslikud ja poliitilised riskid. Ekspordikrediidikindlustusandjate kasuks antavad finantseelised, mis hõlmavad turukõlbliku riskina kvalifitseeruvat tehingut, on tavaliselt keelatud.

(58)

Teatise punktis 3.1 sätestatakse, et tegurid, mis võivad moonutada turukõlblikke riske kindlustavate era- ja riiklike või riiklikult toetatavate ekspordikrediidikindlustusandjate vahelist konkurentsi, hõlmavad de jure ja de facto riiklikke tagatisi laenamisele ja kahjumile. Sellised tagatised võimaldavad kindlustusandjatel laenata tavalisest turuhinnast madalamalt tasemelt või teevad laenamise nende jaoks üldse võimalikuks. Lisaks sellele vabastatakse kindlustusandjad tagatisega vajadusest ennast eraturul edasi kindlustada.

(59)

Riikide puhul, kes ei ole teatise lisas loetletud, ei peeta selliseid riske teatise tähenduses turukõlblikeks ning teatisega ei nähta nende kindlustamisele ette riiklikku toetust.

(60)

Teatise punktis 4.2 sätestatakse, et turukõlblikke riske ei ole võimalik katta liikmesriikide abi kasutades ekspordikrediidikindlustusega. Teatise punktis 4.4 sätestatakse aga, et teatavatel tingimustel võivad kõnealuseid riske ajutiselt katta riiklikud või riiklikult toetatavad ekspordikrediidikindlustusandjad. Eelkõige sätestatakse kõnealuses punktis, et riske, mis on tekkinud seoses teatise lisas loetletud riikides asuvate võlgnikega, ei peeta ajutiselt turukõlblikeks juhul, kui suudetakse tõendada, et tavaliselt turukõlblikeks riskideks peetavatele riskidele ei ole võimalik erakindlustuskatet saada. Liikmesriigid, kes soovivad kõnealust vabastusklauslilt aktiveerida, peavad esitama turuaruande ning tõendid kahelt oluliselt rahvusvaheliselt tuntud ekspordikrediidikindlustusandjalt ning ühelt kõnealuses riigis tegutsevalt krediidikindlustusandjalt, tõendamaks, et nimetatud riskidele ei ole erakindlustusturult võimalik kindlustuskatet saada. Lisaks sellele peab riiklikult toetatud ekspordikrediidikindlustusandja võimalikult suures ulatuses ühtlustama mitte turukõlblikeks riskideks peetavate riskide kindlustusmaksed teiste eraõiguslike ekspordikrediidikindlustusandjate kindlustusmaksetega sama liiki riskide eest võetavate kindlustusmaksetega ning esitama kirjelduse tingimuste kohta, mida riiklik ekspordikrediidikindlustusandja kavatseb selliste riskide suhtes kohaldada.

(61)

Menetluse kiirendamiseks lihtsustati ajutise raamistikuga kuni 31. detsembrini 2010 tõendite loetelu, mida liikmesriigid peavad kindlustuskatte puudumise kohta esitama. Selleks pidid liikmesriigid esitama suure rahvusvahelise eraõigusliku ekspordikrediidikindlustusandja ning kõnealuses riigis tegutseva krediidikindlustusandja väljastatud tõendid või vähemalt nelja ühisturul tuntud eksportija tõendi. Ajutise raamistiku kehtivust pikendati kuni 31. detsembrini 2011 (21).

Kindlustuskatte puudumine

(62)

Portugal esitas mitu eksportijate kirja, millest nähtus, et neile jäeti mitme tehingu puhul kindlustuskate andmata. Sellegipoolest ei leidnud komisjon Portugali ametiasutuste esitatud kirjadest piisavaid tõendeid kindlustuskatte puudumise kohta. Kirjades esitatud keeldumise põhjused on kas konfidentsiaalsed või nimetatakse neis selge sõnaga, et keeldumise põhjuseks on kliendi kehv likviidsus ja finantsolukord. Selline keeldumine on korralikult toimival kindlustusturul tavaline äritava. Vastuses ametliku uurimismenetluse algatamist käsitlevale komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta otsusele esitas Portugal andmeid, millest on näha kindlustuslepinguid sõlminud ettevõtjate arvu vähenemist (ettevõtjate arv vähenes 2009. aasta lõpuks võrreldes eelmise aastaga 29,41 % ning 2010. aasta septembri lõpuks veel 12,53 %). Samuti vähenes esitatud andmete kohaselt kindlustusportfelli väärtus (väärtus vähenes 2009. aasta lõpuks võrreldes eelmise aastaga 32,84 % ning 2010. aasta septembri lõpuks veel 22,36 %). Kahest Portugali esitatud eraõigusliku kindlustusandja kindlustuskatte puudumist eraturul käsitlenud kirjast ühes (CESCE 22. novembri 2010. aasta kiri) väideti, et ostuturgude kahanemise tõttu vähenesid ka ettevõtjate rahastamisvajadused. Seetõttu ei ole kindlustusmahtude väidetav vähenemine piisav selleks, et tõendada kindlustuskatte puudumist turul.

(63)

Lisaks sellele, kui eraturult ei ole tõepoolest võimalik kindlustuskatet saada ning katte saamine muutub võimalikuks riigi osalise katte kaudu, võib tekkida arusaam, et kindlustusandjad said riigiabi. Kuna vastavalt põhjenduses 35 selgitatule kohandub turg kvantiteedi, mitte hindade kaudu, võimaldab riigiabist tulenev krediidi olemasolu juba turul tegutsevatel ettevõtjatel oma positsiooni säilitada.

Kindlustusmaksete eraõiguslike krediidikindlustusandja kindlustusmaksetega ühtlustamine

(64)

Skeemi raames makstav hind on 60 % hinnast, mida sama klient maksaks eraõigusliku kindlustusandja antava kindlustuskatte eest. Vastupidiselt Portugali süüdistustele võib skeemi raames riigile üle kantud riski pidada suuremaks kui riski, mida eraõiguslik kindlustusandja katab iseseisvalt. Tuleb meenutada, et kindlustatud summa suurenedes suureneb ka makseviivituse oht. Seega nõustuks eksportija suurema kindlustuskatte puhul sõlmima ostjaga rohkem tehinguid. Tehingute koguhulk ületaks ostja võimet tagasi maksta.

(65)

Portugali ametiasutused on arvamusel, et täiendavate tehingute risk on madalam, kuna eksportija, kes sai piiratud kindlustuskatte, kindlustaks kõigepealt kõige riskialtimaid ostjaid; suurema kindlustuskatte korral kindlustaks eksportija ostjaid, kelle puhul ei ole risk nii suur. Kõnealune väide ei arvesta siiski asjaolu, et krediidilimiit määratakse ostjast lähtuvalt ning seetõttu ei ole eksportijal võimalik kõige vähem krediidivõimelistele ostjatele määratud limiiti täielikult enda tarbeks kasutada.

(66)

Lisaks sellele viiks Portugali ametiasutuste väide, et kindlustatud täiendavad tehingud on madalama riskiga kui eraõigusliku kindlustusandja kindlustatud tehingud, järelduseni, et eraõiguslikud kindlustusandjad nõustuvad teataval tasemel kindlustusmakse eest kõrgema riskiga ning keelduvad andmast sama kindlustusmakse eest kindlustuskatet madalama riskiga tehingutele. Kui see väide oleks tõene, siis kindlustaks ratsionaalse mõtlemisega eraõiguslik kindlustusandja rohkem tehinguid, mis suurendaks tema kindlustusmaksetest tulenevat sissetulekut ning kahandaks riske. Teisisõnu viitaks Portugali ametiasutuste väide eraõiguslike kindlustusandjate irratsionaalsele käitumisele, kuna nad on nõus portfelli vähem riskialtima osa asemel kindlustama selle riskantsemat osa. Seetõttu ei saa selle väitega nõustuda.

(67)

Meetmega kaetud suurema riski tulemusena võtab riik esialgse kindlustuskatte individuaalsel andmisel ja hindamisel enda kanda suurema arvatava kahjumi kui eraõiguslik kindlustusandja. Seetõttu peab täiendav kindlustuskate peegeldama võimaliku omavastutuse kõrgemat riski, kui kindluskatte laiendamist käsitlev otsus tehakse täiendava kindlustuskatte puhul alles pärast esialgse krediidikindlustusmakse limiidi kindlaks määramist. Portugali ametiasutuste väidet, mille kohaselt ettevõtjad teeksid ebasoodsa valiku, mis tagaks riskantsemate tehingute puhul kindlustuskatte võtmise eraõiguslikelt kindlustusandjatelt, ei toeta ükski konkreetne tõend ega teadaolev turutava. Kõige levinuma eraõigusliku lühiajalise krediidikindlustuse kogukäivet arvestava kindlustuspoliisi kohaselt peab kogu krediteeritud müügi portfell olema kindlustuspoliisiga kaetud. Seega ei saa kindlustusselts oma riske selektiivselt kindlustada. Komisjon on arvamusel, et täiendava kindlustuse hind oleks pidanud arvesse võtma eeldatavat kõrgemat riski. Hinnakujundamise käigus oleks seetõttu tulnud kehtestada kõrgemad hinnad kui eraõiguslike kindlustusandjate baaskindlustuse hind.

(68)

Käesolevas juhtumis on skeemi raames kehtinud hinnad madalamad kui ekspordikrediidikindlustuse praegune turuhind, mida kinnitas ka Portugal oma vastuses ametliku uurimismenetluse algatamist käsitlenud komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta otsusele. Kõnealused hinnad on madalamad ka 2007. ja 2008. aasta turuhindadest. Seetõttu ei leia ka kinnitust Portugali ametiasutuste esitatud väide, mille kohaselt vastavad nimetatud hinnad kriisieelsetele turuhindadele. Lisaks sellele peaks hind arvesse võtma ka eeldatava riski taset. Seetõttu peaks skeemi raames makstav hind olema kõrgem kui turuhind.

(69)

Eespool nimetatut arvestades ei ühildu skeem sellisena nagu seda kindlustusandjate suhtes kohaldati, teatise ega ajutise raamistikuga.

6.3.   ABI KOKKUSOBIVUS EKSPORTIJATE JA SISEKAUBANDUSETTEVÕTJATE JAOKS

6.3.1.   Lühiajalist ekspordikrediidikindlustust käsitleva meetme kokkusobivus

(70)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkt c, mida kohaldatakse tavaliste turutingimuste suhtes, ning artikli 107 lõike 3 punkt b, mida kohaldatakse majandust tabanud tõsiste tõrgete ajal, võimaldavad teatavatel tingimustel pidada abi ühisturuga kokkusobivaks.

(71)

Komisjon tuletab meelde, et kohtupraktika kohaselt tuleb ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti b kohaldada piiravalt ja see peab olema suunatud liikmesriigi majanduses esineva tõrke kõrvaldamisele (22).

    Sobilikkus Abi peab olema hästi määratletud, et saavutada majanduses tõsise tõrke kõrvaldamist käsitlev eesmärk. Kõnealust eesmärki ei saavutata, kui meede ei ole tõrke kõrvaldamiseks sobilik.

    Vajalikkus Abimeede peab oma summa ja vormi poolest olema eesmärgi saavutamiseks vajalik. Seega peab ta olema eesmärgi saavutamiseks minimaalse vajaliku suurusega ning võtma tõrke kõrvaldamiseks kõige sobilikuma vormi. Teisisõnu, kui kogu majandust hõlmava tõsise tõrke kõrvaldamiseks on piisav väiksem abisumma või vähem moonutavamas vormis meede, siis kõnealust meedet ei oleks vaja võtta. Kõnealust analüüsi kinnitab Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika (23).

    Proportsionaalsus Meetmete positiivset mõju tuleb hoida konkurentsimoonutuste suhtes asjakohaselt tasakaalus, et moonutused oleksid viidud meetmete eesmärkide saavutamiseks võimalikult miinimumini. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikega 1 keelatakse kõik selektiivsed riiklikud meetmed, mis võiksid moonutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktist b tulenev mis tahes erand peab tagama, et selline abi piirduks ainult meetme eesmärkide saavutamiseks vajalikuga.

(72)

Kooskõlas kuni 31. detsembrini 2012 pikendatud kehtivusega ajutises raamistikus (punkt 5.1) sätestatud põhimõtetele peab abimeede kokkusobivuse tagamiseks täitma järgmised tingimused:

a)

b)

c)

Sobilikkus

(73)

Skeemi ülesehitus välistab vastavalt põhjenduses number 46 esitatule selliste ettevõtjate osalemise, keda kriis on kõige raskemalt tabanud, ning seetõttu ei ole sobilik tegeleda eraõigusliku kindlustusandja pakutava kindlustuskatte puudumist käsitleva väidetava turutõrkega.

Vajalikkus ja proportsionaalsus: kindlustusmaksete ühtlustamine eraõiguslike krediidikindlustusandjate kindlustusmaksetega

(74)

Nagu eespool põhjenduses number 62 väideti, kuigi Portugali esitatud teave väljendas küll pingeid eraõigusliku krediidikindlustuse turul, ei olnud see kindlustuskatte puudumise tõendamiseks piisav. Seetõttu ei ole võimalik tõendada riikliku sekkumise vajalikkust.

(75)

Vastavalt põhjendustes number 21 ja 64 selgitatule on skeemi raames makstav hind 60 % hinnast, mida sama klient maksaks eraõigusliku kindlustusandja antava kindlustuskatte eest.

(76)

Vastavalt põhjendustes number 65–67 selgitatule peab täiendav kindlustuskate peegeldama võimaliku omavastutuse kõrgemat riski, kui kindluskatte laiendamist käsitlev otsus tehakse täiendava kindlustuskatte puhul alles pärast esialgse krediidikindlustusmakse limiidi kindlaks määramist.

(77)

Väidetavalt oleks puuduva kindlustuskatte pakkumist käsitlev eesmärk saavutatav ka skeemi kaudu, kus hinnad peegeldaksid riigi poolt enda kanda võetavat riski. Seetõttu ei ole samade riskide eest makstavast turuhinnast madalamal kindlustusmaksel põhineva skeemi hinnakujundus skeemi eesmärgiga proportsioonis.

(78)

Sellest tulenevalt ei saa skeemi ekspordikrediidikindlustust käsitlevat osa pidada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti b ja ajutise raamistiku tähenduses eksportijate jaoks kokkusobivaks abiks.

(79)

Artikli 107 lõike 3 punktiga c seoses on kõik sobilikkust, vajalikkust ja proportsionaalsust käsitlevad väited artikli 107 lõike 3 punkti b alusel teostatud ühilduvuse analüüsi kohaselt võrdselt kokkusobivad. Seetõttu mõjutab ekspordikrediidikindlustuse andjatele antav abi kaubandustingimusi ulatuses, mis on vastuolus ühiste huvidega.

6.3.2.   Skeemi kokkusobivus sisekaubanduskindlustuse tehingutega

(80)

Skeemi kohaldamisel sisekaubandustehingute suhtes suunaks turuhinnast madalam sisekaubanduse kindlustus kaubandustehingud ekspordilt sisekaubandusele ning see mõjutaks oluliselt importi. Seetõttu on sisekaubandustehingute riigipoolne toetamine tavapärastes turutingimustes rangelt keelatud. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktidega c ja b võimaldatakse pidada abi teatud tingimustel siiski ühisturuga kokkusobivaks. Teatise ja ajutise raamistikuga on kehtestatud kriteeriumid, mis käsitlevad abimeetmete kokkusobivust lühiajalise ekspordikrediidikindlustusega. Kõnealused dokumendid ei hõlma siiski sisekaubandustehinguid.

(81)

Sellegipoolest kuulutas Portugal kõnealuse skeemi välja ajutise raamistiku raames praeguse finantskriisi kontekstis. Seetõttu tuleb kindlaks määrata, kas praeguse majanduskriisi kaugeleulatuvate tagajärgede taustal võiks kõnealust skeemi pidada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktiga b otseselt kokkusobivaks. Kui see ei ole võimalik, siis tuleb analüüsida, kas meedet on võimalik kokkusobivaks pidada artikli 107 lõike 3 punkti c alusel.

(82)

Kokkusobivuse puhul ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti b raames võimaldab kõnealune säte komisjonil pidada abi ühisturuga kokkusobivaks juhul, kui selle eesmärk on „mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamine”.

(83)

Komisjon tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti b tuleb kohaldada piiravalt ja see peab olema suunatud tõrke kõrvaldamisele, mis mõjutab teatava liikmesriigi kogu majandust (24). Komisjon tuletab ka meelde, et vastavalt põhjenduses number 73 esitatule peab meede järgima sobilikkuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

(84)

Meede koostati praeguse finantskriisi tingimustes ning selle kestus on ajaliselt piiratud.

(85)

Komisjon on saanud kirju eksportijatelt ja eraõiguslikelt kindlustusandjatelt, milles näidatakse kindlustuskatte vähenemist sisekaubandustehingute puhul. Portugali ametiasutused väidavad, et kahjusuhe on kasvanud 102 %ni. Kõnealune tähelepanek ei ole siiski lõplik, kuna kahjusuhe on järjepidevalt näidanud kasvusuundumust juba 2004. aastast alates, nagu selgub Portugali ametiasutuste esitatud tähelepanekutest. Kahjusuhte pidev kasv isegi enne finantskriisi puhkemist võib viidata mitte turutõrkele sisekaubanduse rahastamisel, vaid pigem turu struktuuriprobleemidele. Seetõttu ei ole komisjonil tõendeid, et kõnealune skeem oleks majanduses tõsiste tõrgete kõrvaldamiseks sobilik, ning on seisukohal, et skeemi ei saa ajutise raamistiku ega artikli 107 lõike 3 punkti b tähenduses kokkusobivaks pidada.

(86)

Meetme kokkusobivuse kohta teatise ja artikli 107 lõike 3 punktiga c tuleb märkida, et skeemi eesmärk on leida lahendus katte puudumise probleemile kindlustusturul. Kuna tegu on siiski täiendava kindlustusega, mis jätab eraõiguslikele kindlustusandjatele abisaaja valimisel teatavat valikuruumi, on skeemi raames võimalik potentsiaalselt jätta kindlustuskattest ilma ettevõtjaid, kes on kattega ettevõtjatega võrreldes võrreldavas olukorras, kuid keda kriis mõjutas suuremas ulatuses. Sellistelt kõrvale jäetud ettevõtjatelt võetaks kindlustuskate ära täies ulatuses, mitte ei peatataks selle kehtivust osaliselt. Lisaks sellele ei paku meede abisaajatele mitte ainult täiendavat katet, vaid annab ka eelise hinnakujundamisel, kuna kindlustusmaksed on turuhinnast madalamad. Nagu eespool juba märgitud, on skeemi raames makstav hind 60 % hinnast, mida sama klient maksaks eraõigusliku kindlustusandja antava kindlustuskatte eest. Samal ajal ei kajastu kindlustusmakses asjaolu, et kattelimiiti kahekordistatakse esialgse limiidiga võrreldes, mis viitab suuremale riskile. Skeemi hinnatase ei ole kindlustuskatte puudumise kõrvaldamise vajadusega seoses põhjendatud. Skeem ei ole võimalikest konkurentsimoonutustest tulenevalt seatud eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne.

(87)

Komisjon järeldab seetõttu, et sisekaubanduskindlustusele antud riigiabi ei täida Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktide b või c tingimusi ning ei ole seetõttu ühisturuga kokkusobiv.

7.   KOKKUVÕTE

(88)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes leiab komisjon, et skeemiga antakse riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, mida ei saa tunnistada ühisturuga kokkusobivaks.

8.   ABI TAGASINÕUDMINE

(89)

Nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 (25) artikli 14 lõikes 1 on sätestatud, et kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et asjaomane liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajatelt abi tagasi saada. Tagasi tuleb nõuda üksnes abi, mis ei ole ühisturuga kokkusobiv.

(90)

Abi tagasinõudmise eesmärk on taastada enne abi andmist valitsenud olukord. See saavutatakse pärast seda, kui abisaajad on kokkusobimatu abi tagasi maksnud ja kaotavad sellega eelnevalt konkurentide ees olnud eelised. Tagasinõutav summa peaks olema selline, millega elimineerida abisaajatele antud majanduslikud eelised.

(91)

Kuna riigipoolse kindlustuskatte eest saadava tasu puhul ei ole asjakohast turul kohaldatavat hinda võimalik kindlaks teha, tuleb täpse abisumma suuruse väljaselgitamiseks määrata kindlaks mõistlik võrdlusalus. Nagu on sätestatud garantiisid käsitleva komisjoni teatise (26) punkti 4.2 esimeses taandes, võib laenugarantii sularahaekvivalendi vastaval aastal arvutada samal viisil nagu sooduslaenu toetusekvivalendi. Seega võib abisumma arvutada teoreetilise turuintressimäära ja riigigarantii abil saadud intressimäära vahena pärast tagatistasude mahaarvamist.

(92)

Kindlustusandjatele antava abi puhul tähendab eelis kindlustusandjate turuosa säilitamist. Abi puudumise korral oleks kindlustuskatet pakkunud mõni teine turuosaline. Nagu juba eespool põhjenduses number 35 selgitati, on konkurentsi aluseks turul peamiselt kvantiteet, mitte hinnad. Lisaks sellele on turutavaks määrata kindlaks kogu portfelli keskmine hind, mis kindlustatakse seejärel sama kindlustusandja (27) juures, et vältida kindlustatud ettevõtja poolset selektiivset kohaldamist. Selektiivset eelistamist võib esineda olukorras, kus kindlustatud ettevõtja maksis keskmist hinda ainult kõrge riskiga klientide eest ega kindlustanud madalama riskiga kliente või kindlustas madala riskiga kliendid teise kindlustusandja juures. Seetõttu juhul, kui mõni teine turuosaline pakkus eksportijatele kindlustuskatet kogu taotletud krediidilimiidi ulatuses isegi kõrgema hinnaga, siis oleksid eksportijad arvatavasti viinud kõik oma kindlustuspoliisid üle teise teenusepakkuja juurde. Rahalises tähenduses kujutab eelis endast iga eraõigusliku kindlustusandja kindlustatud mahult realiseeritud kasumimarginaali, millest on maha arvatud kõnealuse mahuga seotud kulud. Kõnealused elemendid, tõlgendatuna selliste eraõiguslike kindlustusandjate poolt realiseeritud kasumina, kes osalesid skeemis ajavahemikul, mil riik pakkus täiendavat kindlustuskatet, oleksid skeemi puudumisel tekkinud mõnele teisele turuosalisele. Kindlustusandjatele antav abi on seetõttu kvantifitseeritud skeemis selle kehtivuse ajal osalenud kindlustusandja realiseeritud kasumina, mis saadi nende pakutud kindlustuskattest skeemis osalenud eksportijatele ja sisekaubandusettevõtjatele. Skeemis osalevate klientide saadud eelis tuleks välja arvutada iga skeemis osaleva individuaalse kindlustusandja tasandil ning juhul kui kasum ületab miinimumsummat, tuleks see tagasi nõuda.

(93)

Eksportijate puhul oleks abisaajad pidanud riigipoolse kindlustuskatte eest maksma turutingimustele vastavat hüvitist. Abisumma tuleks seetõttu välja arvutada tegeliku turuhinna vahena, mida on kohandatud riskitaseme muutuse suhtes. Komisjon on välja töötanud tagasinõutava summa väljaarvutamismeetodi (kirjeldus on esitatud käesoleva otsuse lisas), mille aluseks on mõistlikud eeldused ja ühtne turutava. Meetodi kohaselt võrdub riigi poolt antud kindlustuskatte teoreetiline turuhind 110 % eraõiguslike kindlustusandjate iga eraldi eksportija puhul küsitavast hinnast (kindlustusmakse mõttes). Kuna skeemi raames makstav hind on 60 % eraõiguslike kindlustusandjate küsitavast hinnast, võrdub iga tehingu puhul tagasinõutav summa summaga, mida riik küsis skeemi raames korrutatuna 5/6ga.

(94)

Põhjenduses number 93 viidatud summa on tagasinõudmisele kuuluv summa, millele on lisatud selle summa pealt tegelikult kogunenud intress alates kuupäevast, mil abi anti abisaaja käsutusse (üksikgarantii andmise kuupäev), kuni abi tegeliku tagasimaksmiseni. Tagasinõudmise intress arvutatakse välja liitintressi alusel kooskõlas komisjoni määruse (EÜ) nr 794/2004 (28) V peatükiga, mida on muudetud määrusega (EÜ) nr 271/2008 (29).

(95)

Käesolevat otsust rakendatakse viivitamata eelkõige skeemi raames antud mis tahes üksikabi suhtes, välja arvatud abi, mille andmisel järgiti vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 994/98 (30) artiklitele 1 ja 2 vastu võetud määrustes kehtestatud tingimusi, või mis tahes muud heakskiidetud abikavad, mille puhul on järgitud sellist liiki abi jaoks kehtestatud maksimaalset abi osatähtsust või miinimumlimiiti.

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

26. augusti 2008. aasta dekreet-seaduse nr 175/2008, mis käsitleb Finova asutamist, ning 16. juuli 1998. aasta dekreet-seaduse nr 211/98, millega kehtestatakse vastastikuste kindlustusettevõtjate suhtes kohaldatavad eeskirjad (muudetud 30. jaanuari 2001. aasta dekreet-seadusega nr 19/2001 ja 7. septembri 2007. aasta dekreetseadusega nr 309-A/2007), kohaldamisel lühiajalise ekspordikrediidikindlustusskeemiga hõlmatud, Portugali poolt ebaseaduslikult Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3 rikkudes antud riigiabi ei ole ühisturuga kokkusobiv.

Artikkel 2

Artiklis 1 osutatud skeemi raames antud üksikabi, mis abi andmise hetkel täidab vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 994/98 artiklile 1 vastu võetud määrustes kehtestatud tingimusi või mis tahes muid heakskiidetud abikavasid, mille puhul on järgitud sellist liiki abi jaoks kehtestatud maksimaalset abi osatähtsust või miinimumlimiiti, on ühisturuga kokkusobiv.

Artikkel 3

1.   Portugal peab artiklis 1 osutatud kokkusobimatu abi abisaajatelt tagasi nõudma.

2.   Tagasinõutavalt summalt arvestatakse intressi alates kuupäevast, mil summa abisaaja käsutusse anti, kuni selle tegeliku tagasimaksmiseni.

3.   Intress arvutatakse liitintressina vastavalt määruse (EÜ) nr 794/2004 V peatükile, mida on muudetud määrusega (EÜ) nr 271/2008.

4.   Portugal peab tühistama artiklis 1 nimetatud skeemi ning peatama alates käesoleva otsuse teatavakstegemise kuupäevast kõik artiklis 1 osutatud skeemi raames väljamaksmata abimaksed.

Artikkel 4

1.   Artiklis 1 osutatud skeemi raames antud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.

2.   Portugal tagab käesoleva otsuse täitmise nelja kuu jooksul pärast selle teatavakstegemise kuupäeva.

Artikkel 5

1.   Portugal edastab kahe kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist komisjonile järgmise teabe:

a)

artiklis 1 osutatud skeemi raames abi saanute loetelu ja neist igaühele antud abi kogusumma;

b)

abisaajalt tagasi nõutav kogusumma (põhisumma ja tagasinõudmise intressid);

c)

käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus;

d)

dokumendid, mis tõendavad, et abisaajad on määratud abi tagasi maksma.

2.   Portugal hoiab komisjoni kursis käesoleva otsuse täitmiseks võetud riiklike meetmete edenemisega, kuni artiklis 1 osutatud abi on täies ulatuses tagasi makstud. Portugal esitab komisjoni nõudmisel viivitamata teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete kohta. Samuti annab Portugal üksikasjalikku teavet abisaajalt juba tagasi saadud abisummade ja tagasinõudmise intressi kohta.

Artikkel 6

Käesolev otsus on adresseeritud Portugali Vabariigile.

Brüssel, 23. november 2011

Komisjoni nimel

asepresident

Joaquín ALMUNIA


(1)  ELT C 111, 9.4.2011, lk 46.

(2)  ELT C 16, 22.1.2009, lk 1. Komisjon on ajutist raamistikku kohaldanud alates 17. detsembrist 2008 ning kiitis ajutise raamistiku alusel 19. jaanuaril 2009 heaks Portugali kava piiratud summas antava abi kohta (juhtum N 13/09).

(3)  Vt joonealune märkus 1.

(4)  Eraldatud krediidilimiidi kogusumma on 211,6 miljonit eurot. Kaubandustegevuse katmiseks reaalselt kasutatud krediidilimiit oli 187,3 miljonit eurot.

(5)  12. jaanuaril 2009 esitatud teatise kohaselt.

(6)  EÜT C 281, 17.9.1997, lk 4.

(7)  Vt eelkõige komisjoni otsus Austria lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 434/09 (ELT C 25, 2.2.2010, lk 4), komisjoni otsus Taani ekspordikrediidi kohta juhtumis N 198/09 (ELT C 179, 1.8.2009, lk 2), komisjoni otsus Belgia lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 532/09 (ELT C 19, 26.1.2010, lk 7), komisjoni otsus Soome lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 258/09 (ELT C 227, 22.9.2009, lk 1), komisjoni otsus Saksamaa lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 384/09 (ELT C 212, 5.9.2009, lk 11), komisjoni otsus Ungari lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 187/10 (ELT C 259, 15.9.2010, lk 6), komisjoni otsus Luksemburgi lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 50/09 (ELT C 143, 24.6.2009, lk 6), komisjoni otsus Leedu lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 659/09 (ELT C 33, 10.2.2010, lk 5), komisjoni otsus Läti lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 84/10 (ELT C 213, 6.8.2010, lk 11), komisjoni otsus Hollandi ekspordikrediidikindlustuse — edasikindlustusskeemi kohta juhtumis N 409/09 (ELT C 270, 11.11.2009, lk 11), komisjoni otsus Sloveenia lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 713/09 (ELT C 108, 28.4.2010, lk 3).

(8)  Vt eelkõige komisjoni otsus Belgia lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 532/09, komisjoni otsus Soome lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 258/09, komisjoni otsus Saksamaa lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 384/09, komisjoni otsus Luksemburgi lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 50/09, komisjoni otsus Läti lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 84/10, komisjoni otsus Taani ekspordikrediidikindlustuseedasikindlustusskeemi kohta juhtumis N 409/09, komisjoni otsus Sloveenia lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 713/09.

(9)  Vt Credit insurance in support of international trade, Fabrice Morel, Berne Union, 2010, http://www.berneunion.org.uk/pdf/Credit %20insurance %20in %20support %20of %20international %20trade.pdf.

(10)  Vt The Report on Market Trends of Private Reinsurance in the Field of Export Credit Insurance, European Commission, http://ec.europa.eu/competition/state_aid/studies_reports/export_credit_insurance_report.pdf.

(11)  Vt 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus (kolmas koda) kohtuasjas C-279/08 P: komisjon vs. Madalmaad (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

(12)  Esimese Astme Kohtu 10. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T-233/04: Madalmaade Kuningriik vs. Euroopa Ühenduste Komisjon, EKL 2008, lk II-591, punkt 88.

(13)  8. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-143/99: Adria-Wien Pipeline GmbH ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke GmbH vs. Finanzlandesdirektion für Kärnten, EKL 2001, lk I-8365, punkt 41.

(14)  Esimese Astme Kohtu 29. septembri 2000. aasta otsus (kolmas koda, laiendatud koosseis) kohtuasjas T-55/99: Confederación Espańola de Transporte de Mercancias vs. komisjon, EKL 2000, lk II-3207, punkt 40.

(15)  2. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas C-173/73: Itaalia Vabariik vs. komisjon, EKL 1974, lk 709, punkt 13.

(16)  Esimese Astme Kohtu (viies jagu, laiendatud koosseis) 10. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T-233/04: Madalmaade Kuningriik vs. Euroopa Ühenduste Komisjon, EKL 2008, lk II-591, punkt 88.

(17)  Vt 17. septembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 730/79: Philip Morris Holland BV vs. komisjon, EKL 1980, lk 2671, punkt 11.

(18)  Vt eelkõige kohtuasi C-222/04: Cassa di Risparmio di Firenze,EKL 2006, lk I-289, punktid 141–143, ning seal esitatud kohtupraktika.

(19)  Vt avaldatud parandus ELTs C 217, 2.8.2001, lk 2.

(20)  Loetelu hõlmab ELi ja OECD riike.

(21)  ELT C 6, 11.1.2011, lk 5.

(22)  Vt näiteks Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-132/96 ja T- 143/96: Freistaat Sachsen, Volkswagen AG ja Volkswagen Sachsen GmbH vs. Euroopa Komisjon, EKL 1999, lk II-3663, punkt 167.

(23)  Vt 17. septembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 730/79: Philip Morris Holland BV vs. komisjon, EKL 1980, lk 2671, punkt 17. Kõnealust põhimõtet taaskinnitati hiljuti 15. aprilli 2008. aasta otsusega kohtuasjas C-390/06: Nuova Agricast Srl vs. Ministero delle Attivitą Produttive, EKL 2008, lk I-2577, punkt 68.

(24)  Vt näiteks Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 1999. aasta otsus (teine koda, laiendatud koosseis) liidetud kohtuasjades T-132/96 ja T-143/96: Freistaat Sachsen, Volkswagen AG ja Volkswagen Sachsen GmbH vs. Euroopa Komisjon, EKL 1999, lk II-3663, punkt 167.

(25)  Nõukogu määrus (EÜ) nr 659/1999, 22. märts 1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, 27.3.1999, lk 1).

(26)  Komisjoni teatis EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes (ELT C 155, 20.6.2008, lk 10).

(27)  Kõnealuse turutava aluseks on ühe riskitoote asemel kogu käibega seotud toodete valdav kasutamine.

(28)  Komisjoni määrus (EÜ) nr 794/2004, 21. aprill 2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (ELT L 140, 30.4.2004, lk 1).

(29)  Komisjoni määrus (EÜ) nr 271/2008, 30. jaanuar 2008, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (ELT L 82, 25.3.2008, lk 1).

(30)  Nõukogu määrus (EÜ) nr 994/98, 7. mai 1998, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 92 ja 93 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes (EÜT L 142, 14.5.1998, lk 1).


LISA

TÄIENDAVA KINDLUSTUSKATTE HINNAKUJUNDUS

Kindlustusmaksed on kindlaks määratud selliselt, et need katavad vähemalt oodatavat kahju määra ja halduskulud. Seetõttu arvutatakse usaldusväärse ettevõtja puhul minimaalset lubatud kindlustusmakse välja järgmiselt:

Formula kus:

PR– kindlustusmakse, mida eraõiguslik kindlustusandja võtab individuaalsel alusel;

Prob– kindlustusjuhtumi tõenäosus;

Recovery Amount– tagasinõutav summa ehk arvatav tagasinõutav summa, mille aluseks on varasemad turuandmed;

adm– halduskulud. Lihtsuse mõttes eeldatakse käesolevas analüüsis, et halduskulud võrduvad nulliga (). See eeldus ei mõjuta analüüsi lõpptulemust, kuna halduskulu ei ole kindlustusmakse kehtestamisel otsustav komponent. Kui usaldusväärne teave halduskulude kohta on kättesaadav, on kõnealust muutujat lihtne analüüsi lisada.

(ExposureAtDefault — makseviivituses olev riskipositsioon ehk maksimaalne kahjum, mis võib osapoolt tema partneri makseviivituse korral tabada.)

Järgmises valemis tähendab indeks „0” riigi sekkumiseta (või sellele eelnevalt) muutujat ning indeks „S” riigi sekkumisega muutujat.

Valemist lähtub, et:

Formula

Määratluse järgi:

Formula

või Formula

Sellest tulenevalt:

Formula

Uurimise all oleva meetme eripäraks on asjaolu, et skeemiga antav kindlustuskate on riigiabi puudumisel äärmisel juhul eraõiguslike baaskindlustusandjate kindlustuskattega võrdne või sellest madalama ulatusega (see tähendab, et riigi poolt toetatud kindlustuskate on äärmisel juhul eraõiguslike baaskindlustusandjate kindlustuskattega võrdne). Eeldades hetkeks, et riigi toetusega kindlustuskate on eraõiguslike baaskindlustusandjate kindlustuskattega täpselt võrdne, saame järgmise tulemuse: Formula.

Sellisel juhul:

Formula

Kindlustusvaldkonnas kaubanduskindlustuskatte korrektse hinna ülekrediteerimisena tuntud nähtuse tulemused on lahti seletatud allpool. Ülekrediteerimist on täheldatud nii makseviivituse tõenäosuse tasandil kui ka tagasinõudmismäära tasandil.

Makseviivituse tõenäolisus

Makseviivituse tõenäolisus suureneb korrelatsioonis ostja kauplemisaktiivsusega. Kaubanduskrediit ja pangalaenud on ebatäiuslikud asendajad: mõlemat võib kasutada eelkõige ostja/laenaja tegevuse laiendamiseks. Seetõttu, nagu ka pangalaenude puhul, tekitab suurem kaubanduskrediit ülekrediteerimise ohu, st ostja laiendab tegevust rohkem kui see majanduslikult tõhus oleks. Esitatud valemite puhul on ülekrediteerimist võimalik väljendada järgmiselt:

Prob S Image Prob 0

Selline olukord tekiks eelkõige juhul, kui eksportija on ostja peamine varustaja. Sellisel juhul laieneb ostja majandustegevus proportsionaalselt kindlustusandja eksportijaga sõlmitud kaubandustehingutega ning laieneb seetõttu proportsionaalselt antud krediidikatte summaga.

Tagasinõudmismäär

Krediidiriski suurenemise tõttu suureneb ka tagasinõutav summa. Kuna tagasinõutav summa oleneb hüpoteetilistest likvideerimisjaotistest, seatakse kõnealusele teoreetilisele tagasinõutavale summale ülempiir varade väärtuse järgi, mida ostja (või pankrotihaldur) võib kaubanduskrediidi võlgnevuse katmiseks müüa. Kuna varade väärtus on piiratud, ei suurendaks tagasinõudmismäär krediidikatte suurenemist proportsionaalselt.

Formula kus:

0,5 ≤ α ≤ 1 (α = 0,5, kui tagasinõutav summa jääb samaks, kui eksportijale antakse teatava ostjaga teostatavate tehingute puhul riigipoolne täiendav kindlustuskate; α = 1 teoreetilise võimaluse korral, kus tagasinõutav summa suureneb samas tempos kui eksportija poolt teatava ostjaga teostatavate tehingute jaoks saadud kogu krediidilimiit.)

Eespool esitatut arvestades võib järeldada, et PR S Image 2PR 0.

Seetõttu on riigipoolse kindlustuskatte eest makstav kindlustusmakse kõrgem kui eraõiguslikule kindlustusandjale esialgse kindlustuskatte eest makstav kindlustusmakse.

Esialgse kindluskatte eest makstud 110 % kindlustusmakset võib pidada teguriks, mis mõjutab pädevas ulatuses makseviivituse tõenäolisuse suurenemist ning tagasinõudmismäära vähenemist. Sellisel tasemel kindlustusmakse oleks kooskõlas turuhindadega. Heakskiidetud ekspordikrediidiskeemide raames suurenesid kindlustusmaksed riskikategooriate kaupa vahemikus 25–50 % (1).

Kui, Exposure S Image 2 × Exposure 0, PR S väheneb proportsionaalselt (kuid on alati kõrgem kui PR 0). Kõnealuse teguri arvestamiseks nähakse otsuse põhjenduses number 93 ette iga tehingu puhul tagasinõutava summa kvantifitseerimine, kuna iga riigi poolt nõutav summa korrutatakse 5/6ga, võttes aluseks järgmise põhjenduse. Iga tehingu puhul tuleb riigile maksta 60 % eraõigusliku kindlustusandja nõutavast summast, samal ajal kui turuhind oleks olnud 110 % eraõigusliku kindlustusandja nõutavast summast. Seetõttu arvutatakse kindlustusmakse turuhind riigile makstud kindlustusmakse jagamisel 60 %ga ning korrutades saadud summa 110 %ga. Kõnealusest kindlustusmaksest tuleks tagasinõutava summa saamiseks lahutada juba riigile makstud summa.

Formula


(1)  Vt näiteks komisjon otsus Soome lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse kohta juhtumis N 258/09.