27.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 189/1

(1)

Liidu õiguses on sätestatud kõikides tootmisetappides toidu ja toiduohutuse ning sööda ja söödaohutuse suhtes kohaldatavad nõuded, sealhulgas eeskirjad, mille eesmärk on tagada õiglased kaubandustavad ja tarbijatele teabe esitamine. Nendes on sätestatud ka nõuded loomade nakkushaiguste ja zoonooside ennetamise ja tõrje, loomade heaolu, loomsete kõrvalsaaduste, taimetervise ja taimse paljundusmaterjali, sordikaitse, geneetiliselt muundatud organismide, taimekaitsevahendite turuleviimise ja kasutamise ning pestitsiidide säästva kasutamise kohta. Liidu õigusega on ka ette nähtud ametlik kontroll ja muud ametlikud toimingud, mille eesmärk on tagada kõnealuste nõuete tõhus rakendamine ja nendele vastavus.

(2)

Liidu õiguse üldeesmärk nimetatud valdkondades on aidata tagada inimeste, loomade ja taimede tervise kõrge tase kogu toiduahelas, tarbijate kõrgel tasemel kaitse ja teavitatus ning keskkonna kõrgel tasemel kaitse, edendades samas konkurentsivõimet ja töökohtade loomist.

(3)

Selle üldeesmärgi täitmiseks on vaja piisavaid rahalisi vahendeid. Seega peaks liit rahaliselt toetama meetmeid, mida viiakse ellu nimetatud üldeesmärgi täitmisega seotud valdkondades. Selleks et vahendeid saaks tõhusalt kasutada, on vaja sätestada ka konkreetsed eesmärgid ja nende täitmise hindamiseks vajalikud näitajad.

(4)

Toidu ja söödaga seotud kulude rahastamine liidu vahenditest on varem toimunud toetuste, hangete ja kõnealuses valdkonnas tegutsevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele tehtud maksete teel. On asjakohane rahastamist jätkata samasugusel viisil.

(5)

Liikmesriigid võivad liidupoolset rahastamist kasutada ka selleks, et toetada nende taime- või loomatervise valdkonna organisatsioonide tegevust taimekahjurite või loomataudide tõrje, ennetamise või likvideerimise eesmärgil.

(6)

Eelarveliste piirangute tõttu on vaja käesolevas määruses sätestada liidu rahastamise jaoks kõlblike meetmete loetelud, aga ka rahastamiskõlblikud kulud ja kohaldatavad määrad.

(7)

Võttes arvesse nõukogu määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013 (3) on toidu ja söödaga seotud kulude ülemmäär aastateks 2014–2020 1 891 936 000 eurot.

(8)

Lisaks tuleks sätestada liidu tasandil rahastamine toimetulekuks erandlike asjaoludega, nagu looma- ja taimetervisega seotud kriisiolukorrad, kui eelarve 3. rubriigi assigneeringud ei ole piisavad, kuid erakorralised meetmed on vajalikud. Selliste kriiside lahendamise rahastamiseks tuleks kasutada näiteks paindlikkusinstrumenti vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel 2. detsembril 2013 sõlmitud institutsioonidevahelisele kokkuleppele eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (4).

(9)

Praegu kehtiv õigus näeb ette, et osa rahastamiskõlblikest kuludest hüvitatakse fikseeritud määraga. Muude kulude puhul ei näe aga õigus ette hüvitamise piiramist. Selleks et muuta süsteem otstarbekamaks ja lihtsamaks, tuleks fikseerida hüvitamise ülemmäär. On asjakohane, et selliseks määraks on toetuste puhul kohaldatav tavapärane määr. Samuti tuleks ette näha võimalus kõnealust ülemmäära teatavas olukorras tõsta.

(10)

Kuna käesoleva määruse eesmärkide saavutamine on oluline, on asjakohane ette näha, et teatavate meetmete rahastamiskõlblikke kulusid rahastatakse 100 % ulatuses, tingimusel et selliste meetmete rakendamisel kantakse ka kulusid, mis ei ole rahastamiskõlblikud.

(11)

Liidul on kohustatud tagama vahendite nõuetekohase kasutamise, aga samas järgima ka vajadust rahastamiskavasid lihtsustada, et vähendada toetusesaajate ja kõikide muude osaliste halduskoormust ja kulusid kooskõlas komisjoni 8. oktoobri 2010. aasta teatisega Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele pealkirjaga „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus”.

(12)

Liidu õigus nõuab liikmesriikidelt teatavate loomataudide või zoonooside esinemise või levimise korral teatavate meetmete rakendamist. Seepärast peaks liit andma selliste erakorraliste meetmete jaoks rahalist toetust.

(13)

Samuti on asjakohaste likvideerimis-, tõrje- ja seiremeetmete abil vaja vähendada inimeste ja loomade tervist ohustavate loomataudi- ja zoonoosipuhangute arvu ja ennetada taolisi puhanguid. Kõnealuse taudide ja zoonooside riiklikele likvideerimis-, tõrje- ja seireprogrammidele tuleks seepärast anda liidu toetust.

(14)

Looma- ja taimetervise valdkondades rahastamise korraldamise ja tõhususe jaoks on asjakohane sätestada eeskirjad riiklike programmide sisu, esitamise, hindamise ja heakskiitmise kohta, sealhulgas eeskirjad, mida rakendatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artiklis 349 osutatud liidu äärepoolseimates piirkondades. Samadel põhjustel tuleks sätestada ka aruannete ja maksetaotluste esitamise tähtajad.

(15)

Nõukogu direktiiviga 2000/29/EÜ (5) nõutakse liikmesriikidelt taimedele ja taimsetele saadustele kahjulike organismide (edaspidi „taimekahjurid”) hävitamiseks teatavate erakorraliste meetmete võtmist. Liit peaks kõnealuste taimekahjurite hävitamist rahaliselt toetama. Liidu rahalist toetust tuleks anda teatavatel tingimustel ka erakorralistele meetmetele, mille eesmärk on takistada selliste taimekahjurite levikut, millel on liidule kõige tugevam mõju ja mida ei ole võimalik teatavates vööndites likvideerida, ja selliste taimekahjurite ennetamise meetmetele.

(16)

Taimekahjurite tõrjeks võetud erakorralised meetmed peaksid olema liidu kaasrahastamise jaoks kõlblikud, kui sellistel meetmetel on kogu liidu jaoks lisaväärtus. Sel põhjusel tuleks anda liidu rahalist toetust direktiivi 2000/29/EÜ I lisa A osa I jaos ning II lisa A osa I jaos pealkirja all „Kahjulikud organismid, mida liidus ei teata esinevat ja mis on kogu liidu jaoks olulise tähtsusega” loetletud taimekahjurite puhul. Kui taimekahjurite esinemine liidu piires on teada, tuleks liidu rahalist toetust anda ainult sellistele meetmetele, mis seonduvad taimekahjuritega, mis mõjutavad liitu kõige rängemini, eelkõige seoses nende taimekahjuritega, mille vastu võetakse nõukogu direktiivides 69/464/EMÜ (6), 93/85/EMÜ (7), 98/57/EÜ (8) või 2007/33/EÜ (9) sätestatud meetmeid. Liidu rahalist toetust tuleks võimaldada ka direktiivi 2000/29/EÜ I lisas või II lisas loetlemata taimekahjurite korral, mille vastu võetakse riiklikke meetmeid ja mis kvalifitseeruvad ajutiselt direktiivi 2000/29/EÜ I lisa A osa I jao või II lisa A osa I jao alla. Meetmed, mis seonduvad taimekahjuritega, mille hävitamiseks tuleb võtta liidu erakorralisi meetmeid, peaksid samuti olema liidu rahalise toetuse jaoks kõlblikud.

(17)

Teatavate taimekahjurite esinemine on vaja õigeaegselt avastada. Liikmesriikide poolt selliste taimekahjurite avastamiseks korraldatavad uuringud on olulised, et need taimekahjurid oleks võimalik viivitamata hävitada. Iga liikmesriigi tehtavad uuringud on olulised kõikide liikmesriikide kaitsmise jaoks. Liit võib kõnealuseid uuringuid üldiselt rahaliselt toetada, tingimusel, et need hõlmavad vähemalt ühte kahest väga olulisest taimekahjurite kategooriast – nimelt taimekahjureid, mida liidus ei teata esinevat ja taimekahjureid, mille hävitamiseks tuleb võtta liidu erakorralisi meetmeid.

(18)

Looma- ja taimetervise valdkonna meetmete liidupoolne rahastamine peaks katma konkreetsed rahastamiskõlblikud kulud. Erakorralistel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel peaks see samuti katma liikmesriikide kantud kulud muude vajalike meetmete võtmisel. Sellised meetmed võivad hõlmata tõhustatud bioohutusmeetmete rakendamist haiguspuhangu või taimekahjurite esinemise korral, rümpade hävitamise ja transpordi kulusid likvideerimiskavade käigus, samuti erakorralise vaktsineerimise kampaaniate kulude hüvitamist omanikele.

(19)

Liikmesriikide äärepoolseimatel piirkondadel on raskusi, sest nad on eraldatud ja sõltuvad piiratud hulgast toodetest. On asjakohane, et liit annab rahalist toetust liikmesriikide programmidele, mida võetakse taimekahjurite tõrjeks kõnealustes äärepoolseimates piirkondades kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 228/2013 (10). Kuna teatud äärepoolseimatele piirkondadele kohaldatakse direktiivis 2000/29/EÜ sätestatud liidu õigusnormide asemel liikmesriikide õigusakte, mis on eriomased nendele piirkondadele, tuleks liidu rahalist toetust rakendada kooskõlas nendes piirkondades kehtivate õigusaktidega, olgu siis tegemist liidu õigusnormide või liikmesriigi õigusnormidega.

(20)

Liikmesriikide tehtav ametlik kontroll on oluline vahend, mille abil kontrollida ja jälgida, kas liidu asjaomaseid nõudeid rakendatakse, järgitakse ja täidetakse. Ametliku kontrolli süsteemi tõhusus ja tulemuslikkus on ülioluline, et säilitada inimeste, loomade ja taimede ohutuse kõrge tase kogu toiduahelas ning tagada keskkonna kõrgel tasemel kaitse. Liit peaks selliseid kontrollimeetmeid rahaliselt toetama. Eelkõige tuleks rahaliselt toetada liidu referentlaboreid, et aidata neil kanda komisjoni heakskiidetud tööprogrammide rakendamisega kaasnevaid kulusid. Kuna lisaks sõltub ametliku kontrolli tõhusus ka sellest, kas kontrolliasutused saavad kasutada kvalifitseeritud tööjõudu, kellel on teadmised liidu õiguse kohta, peaks liit aitama kaasa nende koolitamisele ja pädevate asutuste korraldatud asjakohaste vahetusprogrammide rakendamisele.

(21)

Ametliku kontrolli tõhus juhtimine sõltub selliste kontrollidega seotud andmete ja teabe kiirest vahetamisest. Lisaks on asjaomaste eeskirjade nõuetekohaseks ja ühtlustatud rakendamiseks vaja võtta kasutusele tõhusad liikmesriikide pädevaid asutusi kaasavad süsteemid. Seepärast peaks ka kõnealuste eesmärkide täitmiseks andmebaaside ja elektrooniliste teabehaldussüsteemide loomine ja haldamine olema rahastamiskõlblikud.

(22)

Liit peaks toetama tehnika-, teadus-, koordineerimis- ja teabevahetusalast tegevust, mida on vaja liidu õiguse nõuetekohaseks rakendamiseks ja õiguse kohandamiseks teaduse, tehnoloogia ja ühiskonna arengule. Toetusi tuleks anda ka projektidele, mille eesmärk on ametliku kontrolli muutmine tõhusamaks ja tulemuslikumaks.

(23)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (11) artikli 3 kohaselt tuleb igas seadusandjale esitatud ettepanekus, mis sisaldab erandeid kõnealuse määruse sätetest, märkida selgelt kõik sellised erandid ja nimetada konkreetsed põhjused, mis neid õigustavad. Arvestades mõne kõnealuse määrusega hõlmatud eesmärgi eripära ja kuna liikmesriikide pädevad asutused sobivad kõige paremini nende eesmärkidega seotud tegevuste elluviimiseks, tuleks neid asutusi käsitada määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 128 lõike 1 kohaldamisel kindlaksmääratud toetusesaajatena. Seega peaks olema võimalik kõnealustele asutustele anda toetust, ilma et enne tuleks avaldada toetustaotluste esitamise kutse.

(24)

Erandina määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artiklist 86 ja erandina tagantjärele kohaldamise välistamise põhimõttest, mis on ette nähtud artiklis 130, peaksid käesoleva määruse artiklitega 7 ja 17 hõlmatud erakorraliste meetmete kulud olema rahastamiskõlblikud alates kuupäevast, mil liikmesriik teatas komisjonile taudi või taimekahjuri esinemisest, kuivõrd selliste meetmete puhul on tegemist kiireloomuliste ja ettenägematute meetmetega. Olles hinnanud liikmesriikide esitatud maksetaotlusi, peaks komisjon võtma vastavad eelarvelised kulukohustused ja tegema rahastamiskõlblike kuludega seotud maksed.

(25)

On ülioluline, et kõnealused erakorralised meetmed rakendatakse viivitamata. Nimetatud eesmärgi täitmist takistaks seega asjaolu, kui kulud, mis on kantud enne toetustaotluse esitamist, jäetaks välja rahastamiskõlblike kulude alt, sest liikmesriigid keskenduksid siis eelkõige toetustaotluse ettevalmistamisele, mitte erakorraliste meetmete võtmisele.

(26)

Võttes arvesse likvideerimis- ja seiremeetmete rakendamist käsitlevate liidu kehtiva õiguse mahtu ja muude kättesaadavate ekspertteadmistega seotud tehnilisi piiranguid, peaksid käesoleva määrusega hõlmatavaid meetmeid põhimõtteliselt rakendama liikmesriikide pädevad asutused. Seega tuleks teatavatel juhtudel kaasrahastada riiklike asutuste personali palgakulusid.

(27)

Tegevuskavade koostamine võimaldab koordineerida ja seada prioriteete ning aitab seega liidu rahalisi vahendeid tõhusalt kasutada. Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et võtta vastu tööprogrammid käesoleva määrusega ettenähtud teatavate meetmete rakendamiseks.

(28)

Selleks et tagada liidu rahaliste vahendite vastutustundlik ja tõhus kasutamine, peaks komisjonile andma õiguse teha kohapealseid kontrolle või kontrollida dokumente, et kindlaks teha, kas liidu vahendeid kasutatakse tegelikult rahastamiskõlblike meetmete rakendamiseks.

(29)

Liidu finantshuvisid tuleks kaitsta kogu kulutsükli vältel, sealhulgas õigusrikkumiste ärahoidmise, avastamise ja uurimise ning kadumaläinud, alusetult väljamakstud või ebaõigesti kasutatud vahendite tagasinõudmise teel.

(30)

Käesolevale määrusele on lisatud nende loomataudide loetelu, mis on erakorraliste meetmete raames rahastamiskõlblikud, ning see loetelu sisaldab nõukogu otsuse 2009/470/EÜ (12) artikli 3 lõikes 1, artikli 4 lõikes 1, artikli 6 lõikes 2 ja artikli 14 lõikes 1 osutatud loomataude. Et võtta arvesse loomataude, millest tuleb vastavalt nõukogu direktiivile 82/894/EMÜ (13) teatada, ning taude, mis tõenäoliselt kujutavad endast liidule uut ohtu, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte selle loetelu täiendamiseks.

(31)

Käesolevale määrusele on lisatud nende loomataudide ja zoonooside loetelud, mis on likvideerimise, tõrje ja seire programmide raames rahastamiskõlblikud ning millele on osutatud otsuse 2009/470/EÜ I lisas. Selleks et võtta arvesse nende loomataudide tõttu tekkivaid olukordi, mis avaldavad olulist mõju kariloomade kasvatamisele ja nendega kauplemisele, ning selleks et võtta arvesse inimeste tervist ohustavate zoonooside levikut või uusi epidemioloogilisi ja teaduslikke tõendeid, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte nende loetelude täiendamiseks.

(32)

Käesoleva määruse alusel delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel on eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(33)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused seoses iga-aastaste ja mitmeaastaste tööprogrammide kehtestamisega; rahalise toetusega erakorralistele meetmetele või vajaduse korral ettenägematutele sündmustele reageerimiseks ning seoses liikmesriikide taotluste, aruannete ja maksetaotluste esitamise korraga. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (14).

(34)

Liidu õigust tuleks kogemusi arvesse võttes rakendada nii, et see annaks kavandatud tulemusi. Seega on asjakohane, et komisjon hindab käesoleva määruse toimimist ja tõhusust ning edastab tulemused muudele institutsioonidele.

(35)

Seni on komisjoni abistanud käesoleva määrusega hõlmatud liidu seniste eeskirjade rakendamisel eri komiteed, eelkõige komiteed, mis on loodud järgmiste õigusaktidega: nõukogu otsused 66/399/EMÜ (15) ja 76/894/EMÜ (16), nõukogu direktiivid 98/56/EÜ (17) ja 2008/90/EÜ (18) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 178/2002 (19). On asjakohane ühtlustada selle valdkonna komiteemenetlust. Määruse (EÜ) nr 178/2002 artikliga 58 loodud komiteele tuleks teha ülesandeks abistada komisjoni tema rakendusvolituste kasutamisel seoses asjakohastes valdkondades kantud kuludega ja selle laiendatud ülesannete kajastamiseks tuleks muuta komitee nime. Seega tuleks otsused 66/399/EMÜ ja 76/894/EMÜ kehtetuks tunnistada ja direktiive 98/56/EÜ ja 2008/90/EÜ ning määrust (EÜ) nr 178/2002 vastavalt muuta.

(36)

Käesoleva määrusega asendatakse otsuse 2009/470/EÜ sätted. Lisaks asendatakse sellega direktiivi 2000/29/EÜ artikli 13c lõige 5 ja artiklid 22–26, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (20) artikkel 66, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 396/2005 (21) VII peatükk, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/128/EÜ (22) artikkel 22 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1107/2009 (23) artikkel 76. Seepärast tuleks direktiivi 2000/29/EÜ, määruseid (EÜ) nr 882/2004 ja (EÜ) nr 396/2005, direktiivi 2009/128/EÜ ja määrust (EÜ) nr 1107/2009 vastavalt muuta.

(37)

Kui liit hakkab kaasrahastama liikmesriikide kulusid seoses hüvitise maksmisega omanikele, kes on kannatanud kahju selliste põllukultuuride, puude või muude objektide hävitamise tõttu, millele laienevad direktiivi 2000/29/EÜ artiklis 16 osutatud meetmed, on vaja välja töötada suunised asjaomaste põllukultuuride ja puude turuväärtuse piirmäärade kohta. Seepärast tuleks kaasrahastamise korda kohaldada alles alates 1. jaanuarist 2017,

a)

mis käsitlevad toitu ja toiduohutust kõikides toidu tootmis-, töötlemis-, turustamis- ja kõrvaldamisetappides, sealhulgas eeskirjad, mille eesmärk on tagada õiglased kaubandustavad ja kaitsta tarbijate huve ja tarbijateavet, aga ka toiduga kokkupuutuvate materjalide ja esemete tootmist ja kasutamist;

b)

mis käsitlevad sööta ja söödaohutust kõikides sööda tootmis-, töötlemis-, turustamis- ja kõrvaldamisetappides, sealhulgas eeskirjad, mille eesmärk on tagada õiglased kaubandustavad ja kaitsta tarbijate huve ja tarbijateavet;

c)

millega kehtestatakse loomade tervisenõuded;

d)

millega kehtestatakse loomade heaolunõuded;

e)

mis käsitlevad taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide (edaspidi „taimekahjurid”) vastaseid kaitsemeetmeid, mis on määratletud direktiivi 2000/29/EÜ artikli 2 lõike 1 punktis e;

f)

mis käsitlevad tootmist, mille eesmärk on turule laskmine, ja taimse paljundusmaterjali turule laskmist;

g)

millega kehtestatakse taimekaitsevahendite turule laskmise ja pestitsiidide säästva kasutamise nõuded;

h)

mille eesmärk on loomsetest kõrvalsaadustest ja loomsetest kõrvalsaadustest saadud toodetest rahva- ja loomatervisele tulenevate riskide ennetamine ja minimeerimine;

i)

mis käsitlevad geneetiliselt muundatud organismide tahtlikku keskkonda viimist;

j)

mis käsitlevad intellektuaalomandi õiguste kaitset seoses taimesortide ja taimede geneetiliste ressursside säilitamise ja vahetamisega.

a)

üldeesmärk, milleks on anda oma panus inimeste, loomade ja taimede tervise kõrge taseme tagamisse kogu toiduahelas ja asjaomastes valdkondades, ennetades taude ja taimekahjureid, likvideerides neid ja nende vastu võideldes ning tagades tarbijate ja keskkonna kõrgel tasemel kaitse, edendades samas liidu toidu- ja söödatööstuse konkurentsivõimet ja soodustades töökohtade loomist;

b)

järgmised konkreetsed eesmärgid:

a)

lõike 1 punkti b alapunktis i nimetatud konkreetse eesmärgi puhul: toiduohutuse või zoonoosidega seotud haigusjuhtumite arvu vähenemine liidu elanikkonna hulgas;

b)

lõike 1 punkti b alapunktis ii nimetatud konkreetse eesmärgi puhul:

c)

lõike 1 punkti b alapunktis iii nimetatud konkreetse eesmärgi puhul:

d)

lõike 1 punkti b alapunktis iv nimetatud konkreetse eesmärgi puhul: selliste kontrollide tulemuste paranemine, mida komisjoni eksperdid on teinud liikmesriikide teatavates probleemsetes piirkondades ja millest nad on teatanud.

a)

selliste piiriüleste meetmete puhul, mida viivad ellu vähemalt kaks liikmesriiki ja mille eesmärk on taimekahjurite või loomataudide tõrje, ennetamine või likvideerimine;

b)

selliste liikmesriikide puhul, mille kogurahvatulu elaniku kohta on Eurostati viimaste andmete alusel alla 90 % liidu keskmisest.

a)

on mõeldud inimohvrite või suurte majandushäirete ärahoidmiseks liidus tervikuna;

b)

on kogu liidu jaoks vältimatud ülesanded, mille komisjon on sätestanud artikli 36 lõike 1 kohaselt vastu võetud tööprogrammis, või

c)

neid rakendatakse kolmandates riikides.

a)

inimeste tervisele;

b)

loomade tervisele või heaolule või

c)

põllumajandus- või vesiviljelustoodangule või nendega seotud majandussektoritele.

a)

kulud, mis tulenevad tapetud või hukatud loomade väärtuse hüvitamisest omanikele nende loomade turuväärtuse piires, mis oleks saadud juhul, kui nad ei oleks haigestunud;

b)

loomade hukkamise või tapmise kulud ja sellega seotud tarnspordikulud;

c)

kulud, mis tulenevad hävitatud loomsete toodete väärtuse hüvitamisest omanikele, taudikahtluse tekkimisele või kinnituse leidmisele vahetult eelnenud turuväärtuse piires;

d)

kulud, mis tulenevad põllumajandusettevõtete ja seadmete puhastamisest, desinfektatsioonist või desinfitseerimisest ning mis põhinevad patogeeni epidemioloogial ja tunnustel;

e)

kulud, mis tulenevad saastunud sööda transpordist ja hävitamisest, ja kui saastunud seadmeid ei ole võimalik desinfitseerida, ka nende hävitamisest;

f)

kulud, mis on tingitud vaktsiinide ja peibutussöötade ostmisest, säilitamisest, haldamisest või jaotamisest ning vaktsineerimisest enesest, kui komisjon on teinud otsuse või andnud heakskiidu selliseks tegevuseks;

g)

kulud, mis tulenevad rümpade võimalikust transpordist ja kõrvaldamisest;

h)

nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel kõik taudi likvideerimise jaoks olulised kulud vastavalt käesoleva määruse artikli 36 lõikes 4 osutatud rahastamisotsusele.

a)

olukorda, mis on seotud kariloomade kasvatusele ja kaubandusele märkimisväärset mõju avaldavate loomataudidega;

b)

inimeste tervist ohustavate zoonooside levikut või

c)

uusi arengusuundi teaduses, sealhulgas epidemioloogias.

a)

loomadelt proovide võtmisega seotud kulud;

b)

katsetega seotud kulud tingimusel, et need piirduvad järgmisega:

c)

kulud, mis tulenevad tapetud või hukatud loomade väärtuse hüvitamisest omanikele nende loomade turuväärtuse piires, mis oleks saadud juhul, kui nad ei oleks haigestunud;

d)

loomade hukkamise ja tapmise kulud;

e)

kulud, mis tulenevad hävitatud loomsete toodete väärtuse hüvitamisest omanikele, taudikahtluse tekkimisele või kinnituse leidmisele vahetult eelnenud turuväärtuse piires;

f)

programmi raames kasutatud vaktsiinidooside või vaktsiinide ja peibutussöötade ostmise, säilitamise, haldamise ja jaotamise ning vaktsineerimise enda kulud;

g)

kulud, mis tulenevad põllumajandusettevõtete ja seadmete puhastamisest, desinfitseerimisest või desinfektatsioonist ning mis põhinevad patogeeni epidemioloogial ja tunnustel, ning

h)

nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel kulud, mis on kantud muude vajalike meetmete elluviimisel kui punktides a–g osutatud meetmed, tingimusel, et need meetmed on sätestatud artikli 13 lõigetes 3 ja 4 osutatud toetuse andmise otsuses.

a)

programmi alguskuupäevale eelnenud loomataudi või zoonoosi epidemioloogilise olukorra kirjeldus;

b)

nende geograafiliste ja halduspiirkondade kirjeldus ja piiritlemine, kus programmi kohaldatakse;

c)

programmi kestus;

d)

rakendatavad meetmed;

e)

hinnanguline eelarve;

f)

programmi lõpetamise kuupäevaks saavutatavad eesmärgid ja prognoositavad tulemused ning

g)

programmi eesmärkide saavutamise hindamiseks sobivad näitajad.

a)

nende riiklike programmide loetelu, mis on tehniliselt heaks kiidetud ja mille osas on tehtud kaasrahastamise ettepanek;

b)

igale programmile eraldatud esialgse summa;

c)

igale programmile eraldatava liidu rahalise toetuse esialgse ülempiiri ning

d)

kõik esialgsed tingimused, millest liidu rahaline toetus võib sõltuda.

a)

meetmed, mille eesmärk on taimekahjurite likvideerimine saastunud alalt ja mida võtavad pädevad asutused kooskõlas direktiivi 2000/29/EÜ artikli 16 lõigetega 1 ja 2 või selle direktiivi artikli 16 lõike 3 kohaselt vastu võetud liidu meetmetega;

b)

meetmed, mille eesmärk on takistada sellise taimekahjuri levikut, mille tõrjeks on vastu võetud direktiivi 2000/29/EÜ artikli 16 lõike 3 kohased liidu meetmed taimekahjuri leviku takistamiseks saastunud alal, kust taimekahjureid ei ole võimalik likvideerida, kui meetmed on olulised selleks, et kaitsta liitu kõnealuse taimekahjuri edasise leviku eest. Nende meetmete eesmärk võib olla ainult kõnealuse taimekahjuri hävitamine puhvervööndist, kui selle esinemine on kõnealuses puhvervööndis kindlaks tehtud;

c)

täiendavad kaitsemeetmed, mille eesmärk on takistada sellise taimekahjuri levikut, mille hävitamiseks on vastu võetud direktiivi 2000/29/EÜ artikli 16 lõike 3 kohased liidu meetmed taimekahjuri leviku takistamiseks saastunud alal, välja arvatud punktis a osutatud taimekahjurite hävitamise meetmed ja punktis b osutatud leviku takistamise meetmed, kui meetmed on olulised selleks, et kaitsta liitu kõnealuse taimekahjuri edasise leviku eest.

a)

meetmed seonduvad direktiivi 2000/29/EÜ I lisa A osa I jaos ja II lisa A osa I jaos loetletud taimekahjuritega;

b)

meetmed seonduvad taimekahjuritega, mis on hõlmatud komisjoni poolt vastavalt direktiivi 2000/29/EÜ artikli 16 lõikele 3 vastu võetud meetmega;

c)

meetmed seonduvad taimekahjuritega, mille suhtes on võetud meetmeid vastavalt direktiividele 69/464/EMÜ, 93/85/EMÜ, 98/57/EÜ või 2007/33/EÜ või

d)

meetmed seonduvad direktiivi 2000/29/EÜ I lisas või II lisas loetlemata taimekahjuritega, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 2000/29/EÜ artikli 16 lõike 2 alusel liikmesriigi pädeva asutuse poolt võetud meedet ja mis kvalifitseeruvad ajutiselt direktiivi 2000/29/EÜ I lisa A osa I jao või II lisa A osa I jao alla.

a)

meetmetega otseselt seotud personali kulud, olenemata personali staatusest, samuti seadmete rentimise, äratarvitatavate asjade ja muu vajaliku materjali, töötlemisvahendite, proovide võtmise ja laboriuuringutega seotud kulud;

b)

kolmandate isikutega meetmete osaliseks teostamiseks sõlmitud teenuslepingute kulud;

c)

kulud seoses hüvitistega ettevõtjatele või omanikele, kes tegelevad taimede, taimsete saaduste ja muude objektide töötlemise, hävitamise ja kõrvaldamisega ning valduste, maa, vee, mulla, kasvusubstraatide, rajatiste, masinate ja seadmete puhastamise ning desinfitseerimisega;

d)

kulud seoses omanikele hävitatud taimede, taimsete saaduste ja muude objektide väärtuse hüvitamisega pärast direktiivi 2000/29/EÜ artiklis 16 osutatud meetmete võtmist, vastavate taimede, taimsete saaduste ja muude objektide turuväärtuse piires, mis oleks saadud, kui neid meetmeid ei oleks võetud; võimalik jääkväärtus arvatakse hüvitisest maha, ning

e)

nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel kulud, mis on kantud muude kui punktides a kuni d osutatud vajalike meetmete võtmisel, tingimusel et need meetmed on kindlaks määratud artikli 36 lõikes 4 osutatud rahastamisotsuses.

a)

kavad on seotud direktiivi 2000/29/EÜ I lisa A osa I jaos ja II lisa A osa I jaos loetletud taimekahjuritega;

b)

kavad on seotud taimekahjuritega, mis on hõlmatud komisjoni poolt vastavalt direktiivi 2000/29/EÜ artikli 16 lõikele 3 vastu võetud meetmega.

a)

proovide võtmise kulud;

b)

katsetega seotud kulud tingimusel, et need piirduvad järgmisega:

c)

nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel kulud, mis on kantud muude kui punktides a ja b osutatud vajalike meetmete võtmisel, tingimusel et need meetmed on kindlaks määratud artikli 22 lõigetes 3 ja 4 osutatud toetuse andmise otsuses.

a)

taimekahjurid, keda uuringukava hõlmab;

b)

nende geograafiliste ja halduspiirkondade kirjeldus ja piiritlus, kus uuringukava kohaldatakse, ning teave nende piirkondade olukorra kohta seoses asjaomaste taimekahjurite esinemisega;

c)

uuringukava kestus;

d)

taimekahjurite ja taimede, taimsete saaduste ja muude asjaomaste objektidega seoses kavandatud visuaalsete kontrollide, proovivõttude ja katsete arv;

e)

hinnanguline eelarve;

f)

uuringukava lõpetamise kuupäevaks saavutatavad eesmärgid ja prognoositavad tulemused ning

g)

uuringukava eesmärkide saavutamise hindamiseks sobivad näitajad.

a)

nende riiklike uuringukavade loetelu, mis on tehniliselt heaks kiidetud ja mille osas on tehtud kaasrahastamise ettepanek;

b)

igale kavale eraldatud esialgse summa;

c)

igale kavale eraldatava liidu rahalise toetuse esialgse ülempiiri ning

d)

kõik esialgsed tingimused, millest liidu rahaline toetus võib sõltuda.

a)

meetmete rakendamisega otseselt seotud personali kulud, olenemata personali staatusest, samuti seadmete rentimise, äratarvitatavate asjade ja töötlemisvahenditega seotud kulud;

b)

kolmandate isikutega meetmete osaliseks teostamiseks sõlmitud teenuslepingute kulud;

c)

proovide võtmise kulud;

d)

katsetega seotud kulud tingimusel, et need piirduvad järgmisega:

a)

taimekahjurid, keda kava hõlmab;

b)

nende geograafiliste ja halduspiirkondade kirjeldus ja piiritlus, kus kava kohaldatakse, ning teave nende piirkondade olukorra kohta seoses asjaomaste taimekahjurite esinemisega;

c)

piirkonna fütosanitaarse olukorra tehniline analüüs;

d)

kava kestus;

e)

kavaga seotud tegevus ning vajaduse korral taimekahjurite ja taimede, taimsete saaduste ja muude asjaomaste objektidega seoses kavandatud visuaalsete kontrollide, proovivõttude ja katsete arv;

f)

hinnanguline eelarve;

g)

kava lõpetamise kuupäevaks saavutatavad eesmärgid ja prognoositavad tulemused ning

h)

kava eesmärkide saavutamise hindamiseks sobivad näitajad.

a)

nende äärepoolseimatele piirkondadele suunatud kavade loetelu, mis on tehniliselt heaks kiidetud ja mille osas on tehtud kaasrahastamise ettepanek;

b)

igale kavale eraldatud esialgse summa;

c)

igale kavale eraldatava liidu rahalise toetuse esialgse ülempiiri ning

d)

kõik esialgsed tingimused, millest liidu rahaline toetus võib sõltuda.

a)

liidu referentlaborina tegutsevate laborite tegevuses otseselt osalenud personaliga seotud kulud, olenemata personali staatusest;

b)

tootmisvahenditega seotud kulud;

c)

äratarvitatavate asjadega seotud kulud;

d)

proovide saatmise, lähetuste, kohtumiste ja koolitustegevusega seotud kulud.

a)

koolituste, sealhulgas kolmandatest riikidest pärit osalejatele avatud koolituste, või vahetustegevuse korraldamise kulud;

b)

koolitusel osaleva pädevate asutuste personali reisi-, majutus- ja elamiskulud.

a)

proovide võtmise ja laboriuuringute kulud;

b)

ametliku kontrolli ja andmete kogumise jaoks vajalike seadmetega seotud kulud.

a)

on tõendatud lisaväärtus liidu jaoks tervikuna ja need on kättesaadavad kõikidele huvitatud kasutajatele kogu liidus ning

b)

need on vajalikud artiklis 1 osutatud eeskirjade tõhusaks rakendamiseks.

a)

liidu rahalist toetust saavate meetmete tõhus rakendamine;

b)

haldustavade vastavus liidu õigusnormidele;

c)

nõutavate tõendavate dokumentide olemasolu ja nende vastavus liidu toetust saavatele meetmetele.

1)

Artikli 17 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Komisjoni abistab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 (25) artikli 58 lõike 1 kohaselt moodustatud alaline taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 (26) tähenduses.

(25)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1)."

(26)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).”"

2)

Artikli 18 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 58 lõike 1 kohaselt moodustatud alaline taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.”

1)

Jäetakse välja artikli 13c lõige 5.

2)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 15a

Liikmesriigid näevad ette, et igaüks, kes saab teadlikuks I või II lisas loetletud taimekahjurist või taimekahjurist, mille suhtes kohaldatakse meedet vastavalt artikli 16 lõikele 2 või 3, või kellel on alust kahtlustada niisuguse taimekahjuri esinemist, teavitab sellest kirjalikult pädevat asutust 10 kalendripäeva jooksul, ning esitab pädeva asutuse nõudmise korral oma valduses oleva teabe taimekahjuri esinemise kohta.”

3)

Artiklid 22–26 jäetakse välja.

27.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 189/33

(1)

1997. aastal muudeti nõukogu määrusega (EÜ) nr 820/97 (3) veiste identifitseerimise ja jälgitavuse eeskirju rangemaks veiste spongioosse entsefalopaatia (BSE) epideemia ja sellest tulenevalt (kõrvamärgi kasutamise abil) loomade päritolu ja liikumise jälgimise tuvastamise suurema vajaduse valguses.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1760/2000 (4) on sätestatud, et iga liikmesriik peab looma veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi vastavalt kõnealusele määrusele.

(3)

Määrusega (EÜ) nr 1760/2000 kehtestati veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteem, mis koosneb looma mõlemale kõrvale kinnitatavast kõrvamärgist, elektroonilisest andmebaasist, loomapassist ja iga majandi kohta peetavast individuaalsest registrist.

(4)

Veiseliha esmatootja tuvastamine identifitseerimise ja registreerimise abil on eeltingimus, et päritolu saaks märgistada kogu toiduahela ulatuses. Nende meetmetega tagatakse tarbijate õiguste ja inimeste tervise kaitse ning suurendatakse tarbijate usaldust.

(5)

Määrust (EÜ) nr 1760/2000 ning täpsemalt veiste identifitseerimist ja veiseliha vabatahtliku märgistamise süsteemi nimetati komisjoni 22. oktoobri 2009. aasta teatises „Halduskoormuse vähendamise tegevusprogramm ELis – sektoripõhise vähendamise kavad ja 2009. aasta meetmed” ettevõtjatele teavitamiskohustuste kaudu märkimisväärset halduskoormust tekitavana.

(6)

Elektroonilise identifitseerimise („EID”) süsteemide kasutamine võib tõhustada jälgimisprotsessi andmete automaatse ja täpsema edastamise ja salvestamisega majandi registrisse. Veelgi enam, see võimaldaks loomade liikumisandmete automaatset edastamist elektroonilisse andmebaasi ning muudaks seega jälgimissüsteemi kiiremaks, usaldusväärsemaks ja täpsemaks. EID süsteemide kasutamine parandaks ka teatavate põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste haldamist.

(7)

Raadiotuvastussagedusel töötavad EID süsteemid on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt edasi arenenud. See tehnoloogia võimaldab individuaalsete loomakoodide kiiremat ja täpsemat edastamist otse andmetöötlussüsteemi. See vähendab võimalike nakatunud loomade või nakatunud toidu leidmiseks vajaminevat aega, viib usaldusväärsemate andmebaasideni ja parema suutlikkuseni haiguspuhangute korral kiiresti reageerida ja hoiab kokku tööjõukulusid, isegi kui kulutused tehnikale suurenevad.

(8)

Käesolev määrus on kooskõlas asjaoluga, et EID süsteeme kasutatakse liidus juba muude loomaliikide kui veiste puhul, nagu lammaste ja kitsede puhul kasutatav kohustuslik süsteem.

(9)

Kuna EID süsteemidel on tehnoloogilisi eeliseid, on mitmed liikmesriigid otsustanud hakata veiste elektroonilist identifitseerimist vabatahtlikult kasutama. Need algatused võivad viia selleni, et liikmesriigid ja erinevad sidusrühmad töötavad välja erinevad süsteemid. Erinevate süsteemide areng raskendaks edasist tehniliste standardite ühtlustamist liidus. Tuleks tagada liikmesriikide EID süsteemide koostalitlusvõime ning kooskõla asjaomaste ISO standarditega või muude tunnustatud rahvusvaheliste standardiorganisatsioonide poolt vastuvõetud rahvusvaheliste tehniliste standarditega, tingimusel et kõnealused rahvusvahelised standardid suudavad tagada vähemalt parema toimivustaseme kui ISO standardid.

(10)

Komisjoni 25. jaanuari 2005. aasta aruandes veiste EID süsteemide kasutuselevõtmise võimalikkuse kohta jõuti järeldusele, et raadiotuvastussüsteemi arengutase oli piisav selle kasutamiseks praktikas. Samuti järeldati aruandes, et veiste puhul EID süsteemile üleminek on liidus ülimalt soovitatav, kuna see aitaks lisaks muudele eelistele vähendada ka halduskoormust.

(11)

Vastavalt komisjoni 10. septembri 2008. aasta teatisele „Tegevuskava ELi loomatervishoiustrateegia rakendamiseks” peab komisjon EID süsteemide kasutuselevõtmise käigus lihtsustama teabekohustusi, nagu majandi register ja loomapassid.

(12)

Komisjoni 19. septembri 2007. aasta teatises „Euroopa Liidu uus loomatervishoiustrateegia aastateks 2007–2013: haiguste ennetamine on parem kui ravi” on soovitatud EID-d veiste puhul kasutada liidu olemasoleva identifitseerimise ja registreerimise süsteemi võimalikuks tõhustamiseks selliste teabekohustuste nagu majandi register ja loomapassid lihtsustamise näol ja teeb ettepaneku viia ellu veisepasside elektroonilise vahetuse. Kõnealune vahetus kujutaks endast sellise EID kasutusele võtmist, mille puhul andmeid sisestatakse reaalajas. Selline vahetus aitaks liikmesriikide pädevatel asutustel ja muudel sidusrühmadel kulutusi ja jõupingutusi oluliselt kokku hoida ning vähendada ka töökulu loomapasside andmete sisestamisel elektroonilisse andmebaasi. Kõnealune määrus on selle algatusega kooskõlas.

(13)

Kõnealune määrus peaks seega aitama saavutada peamiste liidu strateegiate, sealhulgas strateegia „Euroopa 2020 – aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” mõningaid keskseid eesmärke majanduskasvu, ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime edendamise kaudu.

(14)

Mõned kolmandad riigid on juba kehtestanud eeskirjad, mis võimaldavad nüüdisaegse EID tehnoloogia kasutamist. Liit peaks kehtestama sarnased eeskirjad, et hõlbustada kaubavahetust ja parandada sektori konkurentsivõimet.

(15)

Uut liiki elektrooniliste tunnuste tehnilist arengut arvestades on asjakohane laiendada määruses (EÜ) nr 1760/2000 esitatud identifitseerimisvahendite valikut, et võimaldada elektrooniliste identifitseerimisvahendite kasutamist ametlike identifitseerimisvahenditena. Kuna vastavate õigusnormide kasutuselevõtmine eeldab märkimisväärseid investeeringuid, on vajalik viieaastane üleminekuperiood, et anda liikmesriikidele aega ettevalmistuste tegemiseks. Üleminekuperioodi ajal jäävad veiste ainsaks ametlikuks identifitseerimisvahendiks kõrvamärgid.

(16)

EID kohustuslikuks muutmine terves liidus võib teatavad ettevõtjad panna majanduslikult ebasoodsasse olukorda. Seepärast on asjakohane pärast EID ametlikuks identifitseerimisvahendiks saamist võimaldada loomapidajatel seda kasutada vabatahtliku korra alusel. Vabatahtlikkuse korral otsustaksid EID kasuks need loomakasvatajad, kes sellest tõenäoliselt majanduslikku kasu saaksid, samas kui teistel loomakasvatajatel peaks olema võimalik jätkata oma loomade identifitseerimist kahe kõrvamärgiga.

(17)

Liikmesriikide loomakasvatussüsteemid, põllumajandustavad ja sektori ülesehitus on väga erinevad. Liikmesriikidel peaks seepärast olema võimalus kuulutada EID oma territooriumil kohustuslikuks vaid siis, kui nad peavad seda kõikide nimetatud tegurite valguses (sealhulgas mõju väiketootjatele) ja pärast loomakasvatajate esindusorganisatsioonidega konsulteerimist asjakohaseks. Liidusisese loomakaubanduse korral peaks veiste elektrooniline identifitseerimine olema selle liikmesriigi kohustus, kes on EID kasutamise oma territooriumil kohustuslikuks muutnud. See ei tohiks tähendada nimetatud liikmesriigi kohustust lähteliikmesriigis kord juba elektrooniliselt identifitseeritud loomi veel kord identifitseerida.

(18)

Kolmandatest riikidest liitu toodavate loomade ja liha suhtes tuleks kohaldada selliseid identifitseerimis- ja jälgitavusnõudeid, mis tagavad võrdväärse kaitsetaseme.

(19)

Kolmandatest riikidest liitu imporditavate loomade suhtes tuleks nende saabumisel kohaldada samu identifitseerimisnõudeid nagu liidus sündinud loomade suhtes.

(20)

Kui üks loom märgistatakse kahe ametliku identifitseerimisvahendiga, peaksid need kandma üht ja sama identifitseerimiskoodi. Elektroonilisele tunnusele kui ametlikule identifitseerimisvahendile ülemineku algfaasis ei saa mõnel juhul siiski välistada, et looma esialgse identifitseerimiskoodi konfiguratsiooni tehnilised piirangud võivad takistada koodi täpset ülekandmist elektroonilisele tunnusele. See võib juhtuda, kui looma olemasoleva identifitseerimiskoodi moodustavad märgid ei võimalda koodi elektroonilisele kujule teisendamist. Seetõttu tuleks üleminekuajaks ette näha konkreetsed erandid, mis lubaksid kasutada elektroonilist tunnust ka sellistel loomadel, tingimusel et on tagatud nende täielik jälgitavus ning iga üksikut looma, sealhulgas tema sünnimajandit, saab identifitseerida.

(21)

Määruses (EÜ) nr 1760/2000 on ette nähtud, et iga looma jaoks, kes tuleb märgistada kooskõlas kõnealuse määruse nõuetega, peab pädev asutus väljastama loomapassi. See tähendab liikmesriikide jaoks märkimisväärset halduskoormust. Liikmesriikide pädevad asutused on kohustatud looma elektroonilised andmebaasid kooskõlas nõukogu direktiivi 64/432/EMÜ (5) artiklitega 14 ja 18. Kuna kõnealused andmebaasid pidid alates 31. detsembrist 1999 olema täielikult toimivad, peaksid nad piisavalt hästi tagama veiste riigisisese liikumise jälgimise. Passid tuleks seega väljastada vaid liidusiseseks kaubanduseks ette nähtud loomadele. Samas ei tohiks käesoleva määrusega takistada vastu võtmast siseriiklikke õigusnorme passide väljastamise kohta loomadele, kes ei ole ette nähtud liidusiseseks kaubanduseks.

(22)

Komisjon käivitas liikmesriikidevahelise veisepasside vahetamise katseprojekti BOVEX, et hõlbustada andmete vahetamist liikmesriikide vahel ning samas tagada loomade liidusisese liikumise jälgitavus. Kui liikmesriikide elektrooniliste andmebaaside vaheline andmevahetus täielikult toimima hakkab, tuleks tühistada liidusiseseks kaubanduseks ette nähtud paberkandjal loomapasside väljastamise nõue. See peaks aitama liikmesriikide ja ettevõtjate halduskoormust vähendada.

(23)

Määruse (EÜ) nr 1760/2000 II jaotise II jaos on sätestatud veiseliha vabatahtliku märgistamise eeskirjad, mille kohaselt peab asjaomase liikmesriigi pädev asutus heaks kiitma teatavad märgistamise spetsifikaadid. Halduskoormus ja kulud, mida selline kord liikmesriikidele ja ettevõtjatele kaasa toob, ei ole süsteemist saadava kasuga proportsionaalsed. Kuna pärast kõnealuse määruse vastuvõtmist on jõustunud uued õigusaktid, muutusid vabatahtliku märgistamise süsteemi eeskirjad üleliigseks ja seepärast tuleks need välja jätta. Sellegipoolest ei tohiks piirata ettevõtjate õigust anda tarbijatele vabatahtliku märgistuse abil teavet liha omaduste kohta ja tarbijate õigust saada kontrollitavat teavet. Seepärast tuleks, nii nagu igasuguse muu liha puhul, veiseliha kohustuslikust märgistusest ulatuslikuma toidualase teabe esitamisel täita kehtivaid horisontaalseid õigusakte, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1169/2011 (6).

(24)

Pettuseohu vältimiseks liha märgistamisel ja Euroopa tarbijate kaitsmiseks peaks kohaldatavatel kontrollidel ja karistustel olema piisav hoiatav mõju.

(25)

Määruse (EL) nr 1169/2011 kohaselt esitas komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande toiduaine koostises kasutatud liha päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku äramärkimise kohta. Vajaduse korral võis aruandele lisada seadusandliku ettepaneku, et tagada liha tarneahela suurem läbipaistvus ja Euroopa tarbijate parem teavitamine. Võttes arvesse hiljaaegu toiduahela toimimist mõjutanud probleeme seoses lihatoodete märgistamisega, eeldasid Euroopa Parlament ja nõukogu, et aruanne võetakse 2013. aasta teisel poolel võimalikult kiiresti vastu ning see võeti lõplikult vastu 17. detsembril 2013.

(26)

Lissaboni lepingu jõustumise järel komisjonile määruse (EÜ) nr 1760/2000 kohaselt antud pädevus tuleb viia vastavusse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklitega 290 ja 291.

(27)

Selleks et tagada veiste ja veiseliha identifitseerimise, registreerimise ja jälgitavuse nõuetekohaseks toimimiseks vajalike eeskirjade kohaldamine, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte veiste alternatiivsete identifitseerimisvahendite nõuete kohta; eritingimuste kohta, mille puhul liikmesriigid võivad pikendada identifitseerimisvahenditega märgistamise tähtaega; liikmesriikide elektrooniliste andmebaaside vahel vahetatavate andmete kohta; teatavate aruandekohustuste tähtaja kohta; identifitseerimisvahendite suhtes kehtestatavate nõuete kohta; identifitseerimisvahendite lisamise kohta lisas I esitatud loendisse; elektroonilisest andmebaasist loomapassidesse kantavaid ja iga majandi kohta peetavasse individuaalsesse registrisse esitatavaid andmeid puudutavate eeskirjade kohta; veiste identifitseerimist ja nende liikumise registreerimise kohta hooajalisel, sealhulgas rändkarjatamisel; teatavate toodete märgistamise eeskirjade kohta, mis peaksid olema samaväärsed määruses (EÜ) nr 1760/2000 sätestatutega; eeskirjade kohta päritolutähise lihtsustatud esitamiseks, kui loom viibib väga lühikest aega liikmesriigis või kolmandas riigis, kus ta poegib või tapetakse; ning pakendatud värske ja külmutatud looma- ja vasikaliha märgistel kasutada võidavate mõistete või mõistekategooriate suhtes kohaldatavate nõuete ja määratluste kohta. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(28)

Selleks et tagada määruse (EÜ) nr 1760/2000 ühetaolised rakendamistingimused seoses alternatiivseid identifitseerimisvahendeid kasutavate majandite registreerimisega; liikmesriikide elektrooniliste andmebaaside vahel andmete vahetamiseks vajalike tehniliste omaduste ja üksikasjaliku korraga; andmevahetussüsteemi täieliku toimivuse kinnitamisega; identifitseerimisvahendite vormi ja kujundusega; EID rakendamiseks vajalike standardite ja tehnilise korraga; identifitseerimiskoodi konfiguratsiooni reguleerivate eeskirjadega ning teatavate loomarühmade maksimumsuuruse ja kooslusega, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (7).

(29)

Käesoleva määruse täitmise üle tuleks teostada järelevalvet. Seepärast peaks komisjon veiseliha vabatahtlikku märgistamist käsitlevate õigusnormide puhul hiljemalt viis aastat ja EID-d käsitlevate õigusnormide puhul üheksa aastat pärast käesoleva määruse jõustumist esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule kaks aruannet, mis käsitlevad nii käesoleva määruse täitmist kui ka kogu liidus kohustusliku EID kasutuselevõtmise tehnilist ja majanduslikku teostatavust. Aruannetele tuleks vajaduse korral lisada asjakohased seadusandlikud ettepanekud.

(30)

Seetõttu tuleks määrust (EÜ) nr 1760/2000 vastavalt muuta,

1)

Artikli 1 lõike 2 teine lause jäetakse välja.

2)

Artikli 2 esimene taane asendatakse järgmisega:

3)

Artikli 3 esimese lõigu punkt a asendatakse järgmisega:

4)

Artikkel 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 4

Loomade identifitseerimise kohustus

1.   Kõik majandi loomad peavad olema märgistatud vähemalt kahe identifitseerimisvahendiga, mis on loetletud I lisas ja vastavad lõike 3 kohaselt vastu võetud eeskirjadele ning mille pädev asutus on heaks kiitnud. Vähemalt üks identifitseerimisvahend peab olema nähtav ja kandma nähtavat identifitseerimiskoodi.

Esimest lõiku ei kohaldata loomade suhtes, kes on sündinud enne 1. jaanuari 1998 ja ei ole ette nähtud liidusiseseks kaubanduseks. Sellised loomad tuleb märgistada vähemalt ühe identifitseerimisvahendiga.

Tehnika arenguga kaasas käimiseks antakse komisjonile õigus võtta artikli 22b kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, mille alusel lisatakse I lisas toodud nimekirja uusi identifitseerimisvahendeid ja tagatakse nende koostalitlusvõime.

Identifitseerimisvahendid antakse majandile ning need jaotatakse ja loomad märgistatakse nendega pädeva asutuse kindlaksmääratud viisil.

Kahel identifitseerimisvahendil, mis on kooskõlas lõike 3 kohaselt vastu võetud rakendusaktide ja delegeeritud õigusaktide ja käesoleva lõikega heaks kiidetud ning millega loom märgistatakse, on sama, kordumatu identifitseerimiskood, mis seoses loomade registreerimisega võimaldab looma ja tema sünnimajandi individuaalset identifitseerimist.

2.   Kui identifitseerimiskoodi moodustavad märgid ei võimalda kasutada sama, kordumatu identifitseerimiskoodiga elektroonilist tunnust, võib liikmesriik erandina lõikest 1 ja oma pädeva asutuse järelevalve all lubada kasutada teisel identifitseerimisvahendil teistsugust koodi juhul, kui need vastavad kõikidele järgmistele tingimustele:

3.   Piisava jälgitavuse ja tehnilise arenguga kaasaskäimise ning identifitseerimissüsteemi optimaalse toimimise tagamiseks võtab komisjon artikli 22b kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse I lisas loetletud identifitseerimisvahenditele esitatavaid nõudeid ning konkreetse identifitseerimisvahendi kasutuselevõtmiseks vajalikke üleminekumeetmeid.

Asjaomaste ISO standardite või tunnustatud rahvusvaheliste standardiorganisatsioonide vastuvõetud muude rahvusvaheliste tehniliste standardite (mis suudavad tagada vähemalt ISO standarditest parema toimimise ja töökindluse taseme) alusel kehtestab komisjon rakendusaktidega vajalikud eeskirjad seoses järgmisega:

Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4.   Alates 18. juulist 2019 tagavad liikmesriigid, et neil on olemas vajalik infrastruktuur loomade identifitseerimiseks elektroonilise tunnuse kui käesoleval määrusel põhineva ametliku identifitseerimisvahendi alusel.

Alates 18. juulist 2019 võivad liikmesriigid vastu võtta siseriiklikud sätted, millega muudetakse kohustuslikuks ühe elektroonilise tunnuse kasutamine ühena kahest lõikes 1 ette nähtud identifitseerimisvahendist.

Liikmesriigid, kes kasutavad teises lõigus osutatud võimalust, esitavad komisjonile kõnealuste siseriiklike sätete teksti ja teevad selle teabe internetis kättesaadavaks. Komisjon aitab liikmesriikidel nimetatud teavet üldkättesaadavaks teha sellega, et avaldab oma veebisaidil lingid liikmesriikide asjaomastele veebisaitidele.

5.   Erandina lõikest 1 võib kultuuri- ja spordiüritusteks (välja arvatud messideks ja näitusteks) ettenähtud veised identifitseerida alternatiivse identifitseerimisvahendiga, mis vastab lõikes 1 sätestatuga samaväärsetele identifitseerimisstandarditele.

Esimeses lõigus osutatud alternatiivseid identifitseerimisvahendeid kasutavad majandid registreeritakse artiklis 5 sätestatud elektroonilises andmebaasis.

Komisjon kehtestab rakendusaktidega sellise registreerimise jaoks vajalikud eeskirjad. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Lõikes 1 sätestatutega samaväärsete identifitseerimisstandardite alusel jälgitavuse tagamiseks on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 22b vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada nõuded esimeses lõigus osutatud alternatiivsete identifitseerimisvahendite, sealhulgas nende kasutuselevõtmiseks vajalike üleminekumeetmete suhtes.

Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada esimeses lõigus osutatud alternatiivsete identifitseerimisvahendite vormi ja kujundust reguleerivad eeskirjad, sealhulgas nende kasutuselevõtmiseks vajalikud üleminekumeetmed. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

6.   Liikmesriigid edastavad üksteisele ja komisjonile nende territooriumil kasutatavate identifitseerimisvahendite mudeli. Nad teevad selle teabe internetis kättesaadavaks. Komisjon aitab liikmesriikidel nimetatud teavet üldkättesaadavaks teha sellega, et avaldab oma veebisaidil lingid liikmesriikide asjaomastele veebisaitidele.”

5)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 4a

Identifitseerimisvahenditega märgistamise tähtaeg

1.   Artikli 4 lõikes 1 sätestatud identifitseerimisvahendid tuleb looma puhul kasutusele võtta maksimumtähtaja jooksul, mille määrab kindlaks liikmesriik, kus loom sündis. Maksimumtähtaeg arvutatakse looma sündimise kuupäevast alates ning see ei või olla pikem kui 20 päeva.

Erandina esimesest lõigust võib loomade füsioloogilise arengu tõttu pikendada kõnealust tähtaega teise identifitseerimisvahendi puhul kuni 60 päevani pärast looma sündi.

Ühtegi looma ei tohi sünnimajandist ära viia enne, kui loom on märgistatud mõlema identifitseerimisvahendiga.

2.   Praktiliste raskuste tõttu tekkinud erandjuhtudel identifitseerimisvahendite kasutamise võimaldamiseks on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 22b vastu delegeeritud õigusakte erandjuhtude kindlaksmääramiseks, mille korral liikmesriigid võivad pikendada identifitseerimisvahendi kasutuselevõtmise tähtaega üle lõike 1 esimeses ja teises lõigus osutatud maksimumtähtaegade. Liikmesriigid teavitavad komisjoni kõnealuse võimaluse igast kasutamisest.

Artikkel 4b

Kolmandatest riikidest pärit loomade identifitseerimine

1.   Loom, kes peab direktiivi 91/496/EMÜ kohaselt läbima veterinaarkontrolli, ja kes siseneb liitu kolmandast riigist ning kes on ette nähtud liidu territooriumil asuvasse majandisse jäämiseks, identifitseeritakse sihtmajandis artikli 4 lõikes 1 osutatud identifitseerimisvahendiga.

Kolmandast riigist päritoluriigis loomale paigaldatud tunnus salvestatakse artiklis 5 sätestatud elektroonilises andmebaasis koos kordumatu identifitseerimiskoodiga, mis on sihtliikmesriigis loomale identifitseerimisvahendiga antud.

Esimest lõiku ei kohaldata loomade suhtes, kes viiakse otse liikmesriigis asuvasse tapamajja, kui loom tapetakse 20 päeva jooksul pärast veterinaarkontrolli direktiivi 91/496/EMÜ alusel.

2.   Loomad märgistatakse artikli 4 lõikes 1 osutatud identifitseerimisvahenditega maksimumtähtaja jooksul, mille määrab kindlaks liikmesriik, kus sihtmajand asub. Kõnealune tähtaeg ei tohi olla pikem kui 20 päeva pärast lõikes 1 osutatud veterinaarkontrollide teostamist.

Erandina esimesest lõigust võib loomade füsioloogilise arengu tõttu pikendada kõnealust tähtaega teise identifitseerimisvahendi puhul kuni 60 päevani pärast looma sündi.

Loomad tuleb alati märgistada artikli 4 lõike 1 esimeses lõigus osutatud kahe identifitseerimisvahendiga enne sihtmajandist lahkumist.

3.   Kui sihtmajand asub liikmesriigis, kes on vastavalt artikli 4 lõike 4 teisele lõigule muutnud siseriiklike sätetega elektrooniliste tunnuste kasutamise kohustuslikuks, märgistatakse loomad liidu sihtmajandis elektroonilise tunnusega tähtaja jooksul, mille määrab kindlaks sihtliikmesriik. Kõnealune tähtaeg ei tohi olla pikem kui 20 päeva pärast lõikes 1 osutatud veterinaarkontrollide teostamist.

Erandina esimesest lõigust võib loomade füsioloogilise arengu tõttu pikendada kõnealust tähtaega teise identifitseerimisvahendi puhul kuni 60 päevani pärast looma sündi.

Loomad tuleb alati elektroonilise tunnusega märgistada enne sihtmajandist lahkumist.

Artikkel 4c

Ühest liikmesriigist teise liikuvate loomade identifitseerimine

1.   Teisest liikmesriigist pärit loomale jäetakse alles esialgne identifitseerimisvahend, millega ta on märgistatud vastavalt artikli 4 lõikele 1.

Erandina esimesest lõigust võib sihtliikmesriigi pädev asutus alates 18. juulist 2019 lubada järgmist:

2.   Kui sihtmajand asub liikmesriigis, kes on muutnud siseriiklike sätetega elektrooniliste tunnuste kasutamise kohustuslikuks, märgistatakse loomad hiljemalt sihtmajandis elektroonilise tunnusega maksimumtähtaja jooksul, mille määrab kindlaks liikmesriik, kus sihtmajand asub. Kõnealune maksimumtähtaeg ei tohi olla pikem kui 20 päeva pärast loomade saabumist sihtmajandisse.

Erandina lõikest 1 võib loomade füsioloogilise arengu tõttu pikendada kõnealust tähtaega teise identifitseerimisvahendi puhul kuni 60 päevani pärast looma sündi.

Loomad tuleb alati elektroonilise tunnusega märgistada enne sihtmajandist lahkumist.

Esimest lõiku ei kohaldata loomade suhtes, kes viiakse otse sellises liikmesriigis asuvasse tapamajja, kes on muutnud siseriiklike sätetega elektrooniliste tunnuste kasutamise kohustuslikuks.

Artikkel 4d

Identifitseerimisvahendite eemaldamine, muutmine või asendamine

Identifitseerimisvahendit ei tohi eemaldada, muuta ega asendada pädeva asutuse loata. Sellist luba võib anda vaid siis, kui vahendi eemaldamine, muutmine või asendamine ei halvenda looma jälgimist ning on võimalik looma, sealhulgas tema sünnimajandi, individuaalne identifitseerimine.

Igasugune identifitseerimiskoodi asendamine salvestatakse artiklis 5 sätestatud elektroonilises andmebaasis koos loomale esialgse identifitseerimisvahendiga antud kordumatu identifitseerimiskoodiga.”

6)

Artikkel 5 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 5

Liikmesriikide pädevad asutused loovad elektroonilise andmebaasi vastavalt direktiivi 64/432/EMÜ artiklitele 14 ja 18.

Alates kuupäevast, mil komisjon on kinnitanud andmevahetussüsteemi täielikku toimivust, võivad liikmesriigid hakata vahetama elektroonilisi andmeid oma elektrooniliste andmebaaside vahel. Andmete vahetamisel tagatakse loomapidaja huvide kaitsmiseks andmekaitse ja mis tahes kuritarvituste ärahoidmine.

Liikmesriikide vahel elektroonilise teabevahetuse tagamiseks võtab komisjon kooskõlas artikliga 22b vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada eeskirjad liikmesriikide elektrooniliste andmebaaside vahel vahetatavate andmete kohta.

Komisjon kehtestab rakendusaktidega andmevahetuse tehnilised tingimused ja viisi ning kinnitab andmevahetussüsteemi täielikku toimivust. Sellised õigusaktid võetakse vastu artikli 23 lõikes 2 sätestatud kontrollimenetluse kohaselt.”

7)

Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

1.   Kui liikmesriik ei vaheta elektroonilisi andmeid teiste liikmesriikidega artiklis 5 osutatud elektroonilise andmevahetussüsteemi raames, kohaldatakse järgmist:

2.   Selleks et võimaldada loomade liikumise jälgimist kuni teatavas liikmesriigis asuva päritolumajandini, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 22b vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada eeskirjad loomapassi kantava elektroonilisest andmebaasist pärineva teabe kohta, sealhulgas nimetatud eeskirjade kasutuselevõtmiseks vajalikud üleminekumeetmed.”

8)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 6a

Käesoleva määrus ei takista liikmesriike võtmast vastu siseriiklikke sätteid selliste loomade passide väljastamise kohta, kes ei ole ette nähtud liidusiseseks kaubanduseks.”

9)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt.

10)

Artikkel 8 jäetakse välja.

11)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 9a

Koolitus

Liikmesriigid tagavad, et iga loomade identifitseerimise ja registreerimise eest vastutav isik on saanud juhised käesoleva määruse asjakohaste sätete ning iga käesoleva määruse kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakti ja rakendusakti kohta.

Kui asjaomaseid sätteid muudetakse, tehakse kõnealune teave kättesaadavaks esimeses lõigus osutatud isikule.

Liikmesriigid tagavad asjakohaste koolituste kättesaadavuse.

Komisjon hõlbustab parimate tavade vahetust, et parandada kogu liidus teabe ja koolituse kvaliteeti.”

12)

Artikkel 10 jäetakse välja.

13)

Artikkel 12 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 12

Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)   veiseliha– kõik CN-koodide 0201, 0202, 0206 10 95 ja 0206 29 91 alla kuuluvad tooted;

2)   märgistamine– märgistuse kinnitamine lihatüki või lihatükkide või nende pakkematerjali külge ning pakendamata toodete puhul tarbijale kirjaliku, piisava ja hästi nähtava teabe esitamine müügikohas;

3)   organisatsioon– veiselihakaubanduse ühe või eri osade ettevõtjate rühmad;

4)   hakkliha– konditustatud liha, mis on peeneks hakitud ja sisaldab vähem kui 1 % soola ning kuulub CN-koodide 0201, 0202, 0206 10 95 ja 0206 29 91 alla;

5)   lihalõikmed– väikesed lihatükid, mis on tunnistatud toidukõlblikuks ning saadud üksnes konditustamise tulemusel rümpadest kontide eemaldamisel või liha tükeldamisel;

6)   tükeldatud liha– väikesteks kuubikuteks, lõikudeks või muukujulisteks üksikportsjoniteks lõigatud liha, mida ettevõtja ei pea enam täiendavalt tükeldama enne lõpptarbijale müümist ning mida lõpptarbija saab kohe kasutada. Käesolev määratlus ei hõlma hakkliha ega lihalõikmeid.”

14)

Artiklit 13 muudetakse järgmiselt:

15)

Artiklis 14 asendatakse neljas lõik järgmisega:

„Selleks et tagada kooskõla käesolevas jaos märgistusega seonduvate horisontaalsete eeskirjadega, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 22b vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada veiseliha korrastamisel saadud lihalõikmete ja tükeldatud liha suhtes käesoleva artikli esimeses kolmes lõigus sätestatud eeskirjadele samaväärsed eeskirjad hakkliha suhtes kehtestatud eeskirjade eeskujul.”

16)

Artikkel 15 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 15

Kolmandatest riikidest pärit veiseliha kohustuslik märgistamine

Erandina artiklist 13 märgistatakse liidu territooriumile imporditud veiseliha, mille kohta ei ole kättesaadavad kõik artiklis 13 sätestatud andmed, järgmiselt:

„Päritolu: ELi mittekuuluvad riigid” ja „Tapmise koht: (kolmanda riigi nimi).” ”

17)

Alates 13. detsembrist 2014:

18)

Artiklid 19, 20 ja 21 jäetakse välja.

19)

Artikkel 22 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 22

1.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse sätete järgimine.

Ettenähtud kontrollid ei tohi piirata kontrolle, mida komisjon võib teha vastavalt määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artiklile 9.

Liikmesriigi poolt veiseliha turustava loomapidaja, ettevõtja või organisatsiooni suhtes kehtestatavad karistused peavad olema tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed.

Pädev asutus teostab igal aastal miinimumarvu loomade identifitseerimise ja registreerimise ametlikke kontrolle, mis hõlmab vähemalt 3 % majanditest.

Pädev asutus suurendab viivitamata teises lõigus osutatud ametlike kontrollide miinimummäära, kui tehakse kindlaks, et ei ole järgitud loomade identifitseerimist ja registreerimist käsitlevaid sätteid.

Majandid, mida pädev asutus kontrollima hakkab, valitakse riskianalüüsi põhjal.

Kõik liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt 31. augustiks iga-aastase aruande eelmise aasta jooksul teostatud ametlike kontrollide kohta.

2.   Erandina lõikest 1 kehtestab pädev asutus loomapidaja suhtes järgmised halduskaristused:

3.   Erandina lõikest 1 juhul, kui veiseliha turustavad ettevõtjad ja organisatsioonid ei ole veiseliha märgistamisel täitnud nende suhtes II jaotises kehtestatud nõudeid, annavad liikmesriigid vajaduse korral ja kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega korralduse asjaomane veiseliha turult kõrvaldada. Lisaks lõikes 1 osutatud karistustele võivad liikmesriigid:

4.   Komisjoni eksperdid teevad koostöös pädevate asutustega järgmises:

5.   Liikmesriik, kelle territooriumil kohapealne kontroll tehakse, osutavad komisjoni ekspertidele nende ülesannete täitmiseks vajalikku abi. Enne lõpparuande koostamist ja edasisaatmist arutatakse kontrollide tulemusi asjaomase liikmesriigi pädeva asutusega. Nimetatud aruandes antakse liikmesriikidele vajaduse korral soovitusi käesoleva määruse paremaks täitmiseks.”

20)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 22a

Pädevad asutused

Liikmesriigid määravad pädeva asutuse või asutused, kes vastutavad käesoleva määruse ja selle alusel võetavate komisjoni aktide täitmise eest.

Nad teatavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele kõnealuste asutuste nimetused.

Artikkel 22b

Volituste delegeerimine

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artikli 4 lõikes 1, artikli 4 lõikes 3, artikli 4 lõikes 5, artikli 4a lõikes 2, artiklis 5, artikli 6 lõikes 2, artikli 7 lõikes 1, artikli 7 lõikes 2, artikli 7 lõikes 6, artikli 13 lõikes 6, artikli 14 lõikes 4 ja artiklis 15a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 17. juulist 2014. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.   Euroopa Parlament või nõukogu võivad artikli 4 lõikes 1, artikli 4 lõikes 3, artikli 4 lõikes 5, artikli 4a lõikes 2, artiklis 5, artikli 6 lõikes 2, artikli 7 lõikes 1, artikli 7 lõikes 2, artikli 7 lõikes 6, artikli 13 lõikes 6, artikli 14 lõikes 4 ja artiklis 15a osutatud volituse delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 4 lõike 1, artikli 4 lõike 3, artikli 4 lõike 5, artikli 4a lõike 2, artikli 5, artikli 6 lõike 2, artikli 7 lõike 1, artikli 7 lõike 2, artikli 7 lõike 6, artikli 13 lõike 6, artikli 14 lõike 4 ja artikli 15a alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.”

21)

Artikkel 23 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 23

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab artikli 4 lõike 3, artikli 4 lõike 5, artikli 5 ja artikli 13 lõike 6 kohaste rakendusaktide korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 58 kohaselt loodud alaline toiduahela ja loomatervishoiu komitee (9).

Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses (10).

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Kui komitee arvamus saadakse kirjaliku menetlusega, lõpetatakse nimetatud menetlus ilma tulemust saavutamata, kui arvamuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul komitee eesistuja nii otsustab või kui enamus komitee liikmetest seda taotleb.

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1)."

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).”"

22)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 23a

Aruanne ja suundumused õigusloomes

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule:

asjaomased aruanded käesoleva määruse rakendamise ja mõju kohta, mis käsitlevad esmajärjekorras võimalust vaadata läbi vabatahtlikku märgistamist käsitlevad sätted ja teisalt kogu liidus kohustusliku elektroonilise identifitseerimise kasutuselevõtmise tehnilist ja majanduslikku teostatavust.

Aruannetele tuleks vajaduse korral lisada asjakohased seadusandlikud ettepanekud.”

23)

Lisatakse järgmine lisa:

27.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 189/50

(1)

Liit on sõlminud hulgaliselt mitmepoolseid, piirkondlikke ja kahepoolseid rahvusvahelisi kaubanduskokkuleppeid, millega on kehtestatud õigused ja kohustused lepinguosaliste vastastikuseks hüvanguks.

(2)

On oluline, et liidul oleksid asjakohased vahendid liidu õiguste tõhusaks rakendamiseks rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete raames, et liit saaks kaitsta oma majandushuve. Siin peetakse eelkõige silmas olukordi, kus kolmandad riigid kehtestavad kaubandust piiravaid meetmeid, mis vähendavad kasu, mida liidu ettevõtjad võiksid saada rahvusvahelistest kaubanduskokkulepetest. Liit peaks suutma sõlmitud rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes sätestatud menetluste ja tähtaegade raames kiiresti ja paindlikult reageerida. Seega on vajalikud eeskirjad, milles sätestatakse raamistik liidu õiguste rakendamiseks teatavates konkreetsetes olukordades.

(3)

Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepinguga loodud vaidluste lahendamise mehhanismi ja muude rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete, sealhulgas vastavate piirkondlike ja kahepoolsete kokkulepete alusel loodud mehhanismide eesmärk on leida positiivne lahendus mis tahes vaidlusele liidu ja teise lepinguosalise või lepinguosaliste vahel. Nende vaidluste lahendamise mehhanismide kohaselt peaks liidul aga olema võimalik peatada kontsessioonid või muud kohustused, kui muud väljavaated vaidluses positiivse lahenduse leidmiseks ei ole osutunud edukaks. Sellistel juhtudel peaks liidu tegevuse eesmärk olema mõjutada asjaomast kolmandat riiki täitma asjakohaseid rahvusvahelisi kaubanduseeskirju, et taastuks olukord, kus kasu saadakse vastastikku.

(4)

WTO kaitsemeetmete lepingu kohaselt tuleb WTO liikmel, kes paneb ette rakendada kaitsemeedet või taotleb kaitsemeetme pikendamist püüda säilitada valdavalt samaväärne kontsessioonide ja muude kohustuste tase enda ja eksportijaliikmete vahel, keda selline meede võiks mõjutada. Sarnased reeglid on kehtestatud teistes liidu sõlmitud rahvusvahelistes, sealhulgas piirkondlikes ja kahepoolsetes kaubanduskokkulepetes. Liit peaks võtma tasakaalustavaid meetmeid, peatades kontsessioonid või muud kohustused juhtudel, kus asjaomane kolmas riik ei ole teinud piisavaid ja proportsionaalseid kohandusi. Sellistel juhtudel peaks liidu tegevuse eesmärk olema mõjutada kolmandaid riike võtma kaubandust edendavaid meetmeid, mille läbi taastataks olukord, kus kasu saadakse vastastikku.

(5)

1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT 1994) artiklis XXVIII ja sellega seonduvas WTO vaidluste lahendamise käsitusleppes sätestatakse kontsessioonide muutmine või tühistamine WTO liikmetele kehtestatud tariifide kaotamise ajakava alusel. WTO liikmed, keda selline muutmine mõjutab, võivad teatud tingimustel sisuliselt samaväärsed kontsessioonid tühistada. Kui ei ole kokku lepitud kompensatsioonimehhanisme, peaks liit sel juhul võtma tasakaalustavad meetmed. Liidu tegevuse eesmärk oleks mõjutada kolmandat riiki täitma kaubandust edendavaid meetmeid.

(6)

Liidul peaks olema võimalus jõustada oma õigusi riigihangete valdkonnas juhul, kui kaubanduspartner ei täida oma kohustusi vastavalt WTO riigihankelepingule või muudele rahvusvahelistele kaubanduskokkulepetele. WTO riigihankelepingus on sätestatud, et ühegi sellest lepingust tuleneva vaidluse korral ei peatata kontsessioone või muid kohustusi, mis tulenevad mõnest muust WTO lepinguga kaetud kokkuleppest. Liidu meetmete eesmärk peaks olema tagada, et säilitatakse riigihangete valdkonna kontsessioonide sisuliselt samaväärne tase, kui on sätestatud asjaomastes rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes.

(7)

Liikmesriigid peaksid oma territooriumil tagama riigihangete valdkonna kaubanduspoliitiliste meetmete kohaldamise viisil, mis sobib kõige paremini kokku nende haldusstruktuuride ja -tavadega, järgides sealjuures liidu õigust.

(8)

Käesoleva määruse kohaselt vastu võetud kaubanduspoliitilised meetmed tuleks välja valida ja kavandada lähtuvalt objektiivsetest kriteeriumidest, muu hulgas rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kolmandate riikide poolse täitmise tagamiseks mõeldud meetmete tõhususest, meetmete potentsiaalist aidata neid liidu ettevõtjaid, kellele kolmandate riikide meetmed on kahjulikud, ning eesmärgist minimeerida negatiivset majanduslikku mõju liidule muu hulgas seoses põhiliste toorainetega.

(9)

Määruses tuleks keskenduda neile meetmetele, mille puhul liidul on kogemusi nende väljatöötamise ja kohaldamise alal. Käesoleva määruse toimimise läbivaatamise käigus tuleks hinnata võimalust laiendada käesoleva määruse kohaldamisala selleks, et ette näha meetmete vastuvõtmist intellektuaalomandiõiguse sektoris ja täiendavate meetmete vastuvõtmist teenuste alal, pöörates sealjuures nõuetekohast tähelepanu iga valdkonna eripärale.

(10)

Liidu õiguste jõustamisel tuleks kauba päritolu kindlaks määrata kooskõlas nõukogu määrusega (EMÜ) nr 2913/92 (2). Liidu õiguste jõustamisel pärast vaidluse lahendamist riigihangete valdkonnas tuleks teenuse päritolu kindlaks teha seda teenust osutava juriidilise või füüsilise isiku päritolu alusel. Pakkujatelt kaupade ja teenuste päritolu kohta saadud teabe ja tagatiste hindamisel, peaksid avaliku sektori või võrgustiku sektori hankijad rakendama tavapäraseid ettevaatusabinõusid ja nõuetekohast hoolikust.

(11)

Komisjon peaks käesoleva määruse kohaldamisala, toimimise ja tõhususe, muu hulgas ka võimalikud meetmed intellektuaalomandiõiguse sektoris ja täiendavad meetmed teenuste alal läbi vaatama hiljemalt kolme aasta möödumisel pärast selle määruse esmast rakendamist, või mitte hiljem kui viis aastat pärast selle jõustumiskuupäeva, sõltuvalt sellest, kumb tähtpäev saabub varem. Komisjon peaks seejärel oma hinnangu teatavaks tegema Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Läbivaatamisele võivad vajaduse korral järgneda asjakohased seadusandlikud ettepanekud.

(12)

Oluline on tagada tõhus teabe- ja arvamustevahetus ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel, eriti rahvusvahelistest kaubanduskokkulepetest tulenevate vaidluste puhul, mis võivad viia käesoleva määruse kohaste meetmete vastuvõtmiseni.

(13)

Nõukogu määrust (EÜ) nr 3286/94 (3) tuleks muuta, et viidata käesolevale määrusele seoses kaubanduspoliitiliste meetmete rakendamisega.

(14)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (4).

(15)

Arvestades käesoleva määruse alusel vastu võetud kaubanduspoliitiliste meetmete mitme võimaliku mõju analüüsimise suurt keerukust ja pidades silmas vajadust luua piisavad võimalused võimalikult laia toetuse saamiseks, ei peaks komisjon rakendusakte vastu võtma, kui käesolevas määruses osutatud komitee erandjuhul komisjoni esitatud rakendusakti eelnõu kohta arvamust ei esita.

(16)

Et kaitsta liidu huve, peaks komisjon vastu võtma kohe kohaldatavad rakendusaktid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mis on seotud vajadusega võtta kaubanduspoliitilisi meetmeid seoses asjaomase kolmanda riigi käitumisega, kui selleks on olemas tungiv kiireloomuline vajadus.

(17)

Käesolev määrus ei piira kaubanduspoliitiliste meetmete vastuvõtmist muude asjaomaste liidu õigusaktide või Euroopa Liidu toimimise lepingu alusel, kui samal ajal peetakse kinni kontsessioonide või muude kohustuste peatamist või kaotamist käsitlevate rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete kohalduvatest sätetest,

a)

reageerida olukorras, kus kolmas riik on rahvusvahelisi kaubanduseeskirju rikkudes kahjustanud liidu huve, ja saavutada seejuures rahuldav lahendus, mis taastab liidu ettevõtjate saadava kasu;

b)

tasakaalustada kontsessioone või muid kohustusi liidu ja kolmandate riikide vahelistes kaubandussuhetes olukorras, kus liidust pärit toodete suhtes kehtivaid nõudeid on muudetud nii, et see kahjustab liidu huve.

a)

„riik” – mistahes riik või omaette tolliterritoorium;

b)

„kontsessioonid või muud kohustused” – soodustariifid või mistahes muud hüvitised, mida liit on kohustunud rahvusvahelise kaubanduskokkuleppe alusel kohaldama kaubavahetuses kolmanda riigiga, kes osaleb selles kokkuleppes;

c)

„olematuks muutmise või vähendamise määr” – tase, mil määral on kahjustada saanud kasu, mida liit võiks saada rahvusvahelise kaubanduskokkuleppe alusel. Kui asjakohases kokkuleppes ei ole teisiti sätestatud, siis hõlmab see mistahes kahjulikku majanduslikku mõju, mis tuleneb kolmanda riigi meetmest;

d)

„kohustuslik hinnatrahv” – riigihankemenetluse raames lepingut sõlmiva avaliku sektori või võrgustiku sektori hankija kohustus (välja arvatud teatavatel erandjuhtudel) suurendada teatavatest kolmandatest riikidest pärit teenuste ja/või kaupade lepingu sõlmimise menetluse käigus pakutud hinda.

a)

kui kaubandusvaidluses on tehtud WTO vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppe (WTO vaidluste lahendamise käsituslepe) alusel otsus, mille kohaselt liit tohib peatada kontsessioonid või muud kohustused, mis on kehtestatud mitmepoolsete kokkulepetega, mida hõlmab WTO vaidluste lahendamise käsituslepe;

b)

kui kaubandusvaidluses on tehtud rahvusvahelise kaubanduskokkuleppe, sealhulgas piirkondliku või kahepoolse kokkuleppe alusel otsus, mille kohaselt liidul on õigus selliste kokkulepetega kehtestatud kontsessioonid või muud kohustused peatada;

c)

kui on vaja tasakaalustada kontsessioone või muid kohustusi, mille aluseks on kaitsemeetmete kohaldamine kolmanda riigi poolt vastavalt WTO kaitsemeetmete lepingu artiklile 8 või kaitsemeetmete eeskirjadele, mis sisalduvad muudes rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes, sealhulgas piirkondlikes või kahepoolsetes kokkulepetes;

d)

juhtudel, kui WTO liige muudab kontsessioone GATT 1994 artikli XXVIII kohaselt ning kompensatsioonimehhanisme ei ole kokku lepitud.

a)

kui kontsessioonid või muud kohustused on peatatud WTO vaidluste lahendamise käsitusleppe kohases kaubandusvaidluses tehtud otsuse tulemusena, ei tohi peatatud kontsessioonide või muude kohustuste tase ületada WTO vaidluste lahendamise organi poolt lubatud taset;

b)

kui kontsessioonid või muud kohustused on peatatud muu rahvusvahelise kaubanduskokkuleppe, sealhulgas piirkondliku või kahepoolse kokkuleppe kohases rahvusvahelises vaidluste lahendamise menetluses saavutatud lahenduse tulemusena, ei tohi peatatud kontsessioonide või muude kohustuste tase ületada kolmanda riigi asjaomaste meetmega kaasnevat olematuks muutmise või vähendamise määra, mille on juhtumiga seoses kindlaks teinud komisjon või mis on selgunud vahekohtumenetluse käigus;

c)

kui kontsessioone või muid kohustusi tasakaalustatakse rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes sätestatud kaitsemeetmete raames, peavad liidu meetmed olema sisuliselt samaväärsed nende kontsessioonide ja muude kohustuste suhtes kohaldatud kaitsemeetme kahjustava tasemega, seda vastavalt WTO kaitsemeetmete lepingu tingimustele või muudes rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes, sealhulgas piirkondlikes või kahepoolsetes kokkulepetes sätestatud kaitsemeetmetele, mille kohaselt vastavat kaitsemeedet kohaldati;

d)

kui kolmanda riigiga peetavas kaubavahetuses tühistatakse kontsessioonid kooskõlas GATT 1994 artikliga XXVIII ja seonduva WTO vaidluste lahendamise käsitusleppega (5), peavad need kontsessioonid olema sisuliselt samaväärsed asjaomase kolmanda riigi muudetud või tühistatud kontsessioonidega, seda vastavalt GATT 1994 artiklis XXVIII ja seonduvas WTO vaidluste lahendamise käsitusleppes kehtestatud tingimustele.

a)

meetme tõhusus selle tagamisel, et kolmandad riigid täidaksid rahvusvahelisi kaubanduseeskirju;

b)

meetme potentsiaal aidata liidus paiknevaid ettevõtjaid, kelle jaoks kolmanda riigi meetmed on kahjulikud;

c)

alternatiivsete tarneallikate kättesaadavus vaatlusaluste kaupade või teenuste puhul, et vältida või muuta võimalikult väikseks negatiivne mõju teise etapi tööstuse, avaliku sektori või võrgustiku sektori hankijate või lõpptarbijate jaoks liidus;

d)

ebaproportsionaalse halduskoormuse ja -kulude ärahoidmine meetmete rakendamisel;

e)

mistahes konkreetne kriteerium, mis võib olla kehtestatud rahvusvahelise kaubanduskokkuleppega seoses artiklis 3 osutatud juhtudega.

a)

soodustariifide peatamine ja uute tollimaksude kehtestamine või olemasolevate tollimaksude suurendamine, sealhulgas tollimaksude taaskehtestamine enamsoodustusrežiimi alusel kohaldataval tasemel või tollimaksude kehtestamine enamsoodustusrežiimi alusel kohaldatavast tasemest kõrgemal tasemel või mistahes lisamaksu kehtestamine kaupade impordi ja ekspordi puhul;

b)

koguseliste piirangute kehtestamine või piiranguga hõlmatud koguste suurendamine kaupade impordi või ekspordi puhul, seda kas kvootide kehtestamise, impordi- või ekspordilitsentside väljastamise või muude meetmete vahendusel;

c)

riigihankevaldkonnas kontsessioonide peatamine kaupade, teenuste või tarnijate suhtes, kasutades selleks:

a)

kehtestatakse vastavalt asjaomaste kaupade või teenuste omadustele piirmäärad, mille ületamise korral tuleb kohaldada välistamist ja/või kohustuslikku hinnatrahvi, võttes arvesse asjaomase kaubanduskokkuleppe sätteid ning olematuks muutmise või vähendamise taset;

b)

määratakse kindlaks kaupade või teenuste sektorid või kategooriad, mille suhtes neid kohaldatakse, samuti mis tahes kohaldatavad erandid;

c)

määratakse kindlaks avaliku sektori või võrgustiku sektori hankijad või nende kategooriad, mille on loetellu kandnud liikmesriik, kelle hange on meetmega hõlmatud. Sellise kindlaksmääramise aluseks võetakse asjakohastest avaliku sektori või võrgustiku sektori hankijate või nende kategooriatest koostatud loetelu, mille esitab iga liikmesriik. Meetmetega tagatakse kontsessioonide või muude kohustuste peatamise asjakohane tase ja õiglane jagunemine liikmesriikide vahel.

a)

füüsiliste isikute puhul riik, mille kodanik ta on või kus tal on alaline elamisõigus;

b)

juriidiliste isikute puhul üks järgmistest:

a)

kui kolmas riik, kelle puhul vaidluste lahendamise menetluse käigus leiti, et tema kehtestatud meetmed rikuvad rahvusvahelisi kaubanduseeskirju, hakkab neid eeskirju täitma või juhul kui mõnel muul viisil jõutakse vastastikku rahuldava lahenduseni;

b)

kontsessioonide või muude kohustuste tasakaalustamise korral, kui seda tehakse kolmanda riigi võetud kaitsemeetmele reageerimiseks olukorras, kus kaitsemeede tühistatakse, kus kaitsemeede aegub või juhul kui asjaomane kolmas riik nõustub pakkuma liidule piisavat ja proportsionaalset kompensatsiooni pärast seda, kui artikli 4 lõike 1 kohane rakendusakt on vastu võetud;

c)

kui WTO liige muudab kontsessioone, milles on kokku lepitud GATT 1994 artikli XXVIII raames, siis kui asjaomane kolmas riik nõustub pakkuma liidule piisavat ja proportsionaalset kompensatsiooni pärast seda, kui artikli 4 lõike 1 kohane rakendusakt on vastu võetud.

a)

rahvusvahelised arengud seoses teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) kohaste muude kohustuste peatamisega;

b)

liidusisesed arengud teenustesektorit käsitlevate ühiseeskirjade vastuvõtmise alal;

c)

võimalike täiendavate kaubanduspoliitiliste meetmete tõhusus liidu rahvusvahelistest kaubanduskokkulepetest tulenevate õiguste jõustamise vahendina;

d)

võimalike täiendavate, teenuseid ühetaoliselt ja tõhusalt mõjutavate kaubanduspoliitiliste meetmete praktikasse rakendamise tagamiseks kasutatavad mehhanismid, ja

e)

tagajärjed käesoleva määruse kohaste rakendusaktide vastuvõtmise ajal liidus tegutsevate teenuseosutajate jaoks.

27.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 189/59

(1)

Liit on seadnud endale eesmärgiks säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus tagatakse isikute vaba liikumine. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks tuleb liidul piiriülese toimega tsiviilasjade puhul tehtava õigusalase koostöö raames võtta meetmeid, eelkõige kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)

Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 81 lõikega 2 võivad sellised meetmed hõlmata meetmeid, mille eesmärk on tagada muu hulgas kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine liikmesriikide vahel, õiguskaitse tõhus kättesaadavus ja tsiviilkohtumenetluse nõuetekohast toimimist takistavate tegurite kõrvaldamine, vajaduse korral edendades liikmesriikides kohaldatavate tsiviilkohtumenetlusnormide kokkusobivust.

(3)

Väljaandega „Roheline raamat kohtuotsuste täitmise tõhustamise kohta Euroopa Liidus: pangakontode arestimine” algatas komisjon 24. oktoobril 2006 konsulteerimise ühtse Euroopa pangakontode arestimise menetluse vajaduse ja sellise menetluse võimalike tunnuste üle.

(4)

2009. aasta detsembris vastu võetud Stockholmi programmis, (3) milles sätestatakse vabaduse, turvalisuse ja õigusega seotud prioriteedid aastateks 2010–2014, kutsus Euroopa Ülemkogu komisjoni üles hindama vajadust teatavate ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete järele liidu tasandil, eesmärgiga ära hoida näiteks varade kadumist enne nõude täitmist, ja nende meetmete sätestamise teostatavust, ning esitama asjakohaseid ettepanekuid pangakontode ja võlgniku varade suhtes tehtud kohtuotsuste täitmise tõhususe parandamiseks liidus.

(5)

Siseriiklikud kaitsemeetmete (nt pangakonto arestimise määruste) saamise menetlused on kehtestatud kõikides liikmesriikides, kuid selliste meetmete võtmise tingimused ja nende rakendamise tõhusus on väga erinevad. Lisaks võib siseriiklike kaitsemeetmete kasutamine piiriülese toimega juhtumite puhul osutuda tülikaks, eelkõige siis, kui võlausaldaja soovib arestida mitut pangakontot, mis asuvad eri liikmesriikides. Seetõttu näib olevat vajalik ja asjakohane võtta vastu siduv ja vahetult kohaldatav liidu õigusakt, millega kehtestatakse uus liidu menetlus, mis võimaldab piiriüleste kohtuasjade puhul pangakontodel olevat raha tõhusalt ja kiiresti arestida.

(6)

Käesoleva määrusega kehtestatud menetlus peaks olema täiendav ja valikuline võimalus võlausaldaja jaoks, kellele jääb vabadus kasutada kõiki muid liikmesriigi õiguse kohaseid menetlusi samaväärse meetme taotlemiseks.

(7)

Võlausaldajal peaks olema võimalik saada pangakontode Euroopa arestimisemääruse („arestimismäärus”) kujul kaitsemeede, mis takistaks tema võlgnikul liikmesriigis peetaval pangakontol olevat raha üle kanda või välja võtta, kui võlausaldajat ähvardab oht, et ilma sellise meetmeta on tema nõude hilisem täitmine võlgniku suhtes takistatud või oluliselt raskem. Võlgniku pangakontol oleva raha arestimisega tuleks takistada raha kasutamist nii võlgnikul endal kui ka isikutel, keda võlgnik on volitanud tegema makseid oma konto kaudu, nt püsikorralduse või otsearvelduse alusel või krediitkaardi abil.

(8)

Käesoleva määruse reguleerimisalasse peaksid kuuluma kõik tsiviil- ja kaubandusasjad, välja arvatud teatavad täpselt määratletud asjad. Eelkõige ei peaks käesolevat määrust kohaldama võlgniku vastu suunatud nõuete puhul maksejõuetusmenetlustes. See peaks tähendama, et võlgniku vastu ei saa teha arestimismäärust, kui tema suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus, mis on määratletud nõukogu määruses (EÜ) nr 1346/2000 (4). Teisest küljest peaks see erand võimaldama kasutada arestimismäärust sellise võlgniku poolt kolmandatele isikutele tehtud kahjulike maksete sissenõudmise tagamiseks.

(9)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada kontode suhtes, mida hoitakse krediidiasutustes, kes tegelevad hoiuste või muude tagasimakstavate rahaliste vahendite vastuvõtmisega üldsuselt ning oma arvel laenu andmisega.

Seega ei tohiks seda kohaldada finantseerimisasutuste suhtes, kes ei võta selliseid hoiuseid vastu, nt asutused, kes pakuvad rahastamist ekspordi- ja investeerimisprojektide või arengumaades teostatavate projektide jaoks, või asutuste suhtes, kes osutavad finantsturuteenuseid. Lisaks ei tohiks käesolevat määrust kohaldada kontode suhtes, mis on avatud keskpankade poolt või keskpankades, kui nad täidavad rahandusasutuse ülesandeid, ega kontode suhtes, mida ei saa arestida arestimismäärusega samaväärsete siseriiklike määruste alusel või mille arestimine on muul põhjusel välistatud selle liikmesriigi õiguse kohaselt, kus asjaomast kontot peetakse.

(10)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada üksnes piiriüleste juhtumite suhtes ja selles tuleks määratleda, millist juhtumit käsitatakse antud kontekstis piiriülesena. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks lugeda piiriüleseks juhtum, milles arestimismääruse taotlust menetlev kohus asub ühes liikmesriigis ja pangakontot, mida arestimismäärus puudutab, peetakse teises liikmesriigis. Piiriüleseks tuleks lugeda ka selline juhtum, milles võlausaldaja alaline elu- või asukoht on ühes liikmesriigis ning kohus ja arestitav pangakonto asuvad teises liikmesriigis.

Käesolevat määrust ei tuleks kohaldada kontode arestimise suhtes, mida peetakse selle kohtu asukohaks olevas liikmesriigis, kelle poole on pöördutud arestimismääruse taotlusega, kui võlausaldaja alaline elu- või asukoht on ka selles liikmesriigis, isegi kui võlausaldaja taotleb samal ajal arestimismäärust konto või kontode kohta, mida peetakse mõnes muus liikmesriigis. Sellisel juhul peaks võlausaldaja tegema kaks eraldi taotlust: üks arestimismääruse ja teine siseriikliku meetme kohta.

(11)

Võlausaldajal, kes soovib tagada hilisema sisulise kohtuotsuse täitmise, peaks olema võimalus kasutada arestimismääruse menetlust enne sisulise kohtumenetluse algatamist ja sellise menetluse mis tahes etapis. Seda peaks saama kasutada ka võlausaldaja, kes on juba saanud kohtuotsuse, kohtuliku kokkuleppe või ametliku dokumendi, millega võlgnikult nõutakse võlausaldaja nõude tasumist.

(12)

Arestimismäärus peaks olema kättesaadav selliste nõuete tagamiseks, mis kuuluvad juba maksmisele. Samuti peaks see olema kättesaadav selliste nõuete puhul, mis ei kuulu veel maksmisele, kui sellised nõuded tekivad tehingust või sündmusest, mis on juba toimunud ja nende suurust on võimalik kindlaks määrata, sealhulgas lepinguvälise kahjuga seotud nõuded ning tsiviilõiguslikud kahjutasu- või hüvitisnõuded, mille aluseks on kriminaalkorras menetletav tegu.

Võlausaldajal peaks olema võimalus nõuda, et arestimismäärus tehakse nõude põhisumma või sellest väiksema summa kohta. Väiksem summa võib olla tema huvides näiteks juhul, kui ta on osa oma nõude kohta saanud juba mõne muu tagatise.

(13)

Selleks et tagada tihe seos arestimismääruse tegemise menetluse ja sisulise menetluse vahel, peaks arestimismääruse tegemine kuuluma selle liikmesriigi kohtute rahvusvahelisse pädevusse, kes on pädevad asja sisuliselt lahendama. Käesoleva määruse kohaldamisel peaks sisuline menetlus tähendama mis tahes menetlust, mille eesmärk on hankida asjaomase nõudega seoses täitmisele pööratav täitedokument, ja see mõiste peaks hõlmama näiteks ka maksmismäärustega seotud lihtmenetlusi, sealhulgas selliseid menetlusi nagu prantsuse „procédure de référé”. Kui võlgnikuks on tarbija, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, siis peaks arestimismääruse tegemise pädevus kuuluma üksnes selle liikmesriigi kohtutele.

(14)

Arestimismääruse tegemise tingimused peaksid looma asjakohase tasakaalu võlausaldajapoolse arestimismääruse saamise huvi ja võlgnikupoolse arestimismääruse kuritarvitamise vältimise huvi vahel.

Sellest tulenevalt, kui võlausaldaja taotleb arestimismäärust enne kohtuotsuse saamist, peaks kohus, kellele taotlus esitatakse, olema võlausaldaja esitatud tõendite põhjal veendunud, et võlausaldaja nõue võlgniku vastu tõenäoliselt rahuldatakse.

Lisaks tuleks nõuda võlausaldajalt kõigil juhtudel, ka siis, kui ta on juba kohtuotsuse saanud, veenma kohut, et tema nõue vajab kiiresti kohtulikku kaitset ning et ilma arestimismääruseta võib olemasoleva või tulevase kohtuotsuse täitmine olla takistatud või oluliselt keerukam, kuna eksisteerib reaalne oht, et ajaks, mil võlausaldaja saab lasta olemasoleva või tulevase kohtuotsuse täitmisele pöörata, on võlgnik oma vara kaotanud, peitnud või hävitanud või on vara võõrandanud kas selle tegelikust väärtusest odavamalt või ebatavalises ulatuses või ebatavalise tegevuse kaudu.

Kohus peaks hindama võlausaldaja poolt sellise riski olemasolu tõestamiseks esitatud tõendeid. Need võivad puudutada näiteks võlgniku käitumist seoses võlausaldaja nõudega või varasemates pooltevahelistes vaidlustes, võlgniku krediidiajalugu, võlgniku varade liiki ja võlgniku mis tahes hiljutisi toiminguid oma varadega. Tõendite hindamisel võib kohus otsustada, et võlgniku poolt tema äritegevuse normaalseks toimimiseks või tema pere jooksvateks vajadusteks kontodelt raha väljavõtmine ja kulutuste tegemine ei ole iseenesest ebatavaline. Võlgniku poolt nõude lihtsalt tasumata jätmist või vaidlustamist või lihtsalt asjaolu, et võlgnikul on rohkem kui üks võlausaldaja, ei peaks iseenesest pidama piisavaks tõendiks, et põhjendada arestimismääruse tegemist. Samuti ei peaks arestimismääruse tegemiseks olema piisav põhjendus iseenesest lihtsalt asjaolu, et võlgniku rahaline olukord on halb või halvenemas. Kohus võib neid tegureid siiski arvesse võtta ohu eksisteerimise üldisel hindamisel.

(15)

Selleks et tagada arestimismääruse puhul üllatusmoment ning et tagada kasulikkus piiriülestel juhtudel võlgnikult võlga sisse nõuda üritavale võlausaldajale, ei tuleks võlgnikku võlausaldaja taotlusest teavitada ega teda enne arestimismääruse tegemist ära kuulata või teavitada teda arestimismäärusest enne selle täitmist. Kui kohus ei ole võlausaldaja või tunnistajate olemasolu korral võlausaldaja tunnistaja(te) poolt esitatud tõendite ja teabe põhjal veendunud, et asjaomane konto või kontode arestimine on põhjendatud, ei peaks ta arestimismäärust tegema.

(16)

Olukordades, kus võlausaldaja esitab arestimismääruse taotluse enne sisulise kohtumenetluse algatamist, peaks käesolev määrus kohustama teda algatama sellise menetluse kindlaksmääratud tähtaja jooksul ja samuti peaks kohustama teda esitama arestimismääruse taotluse saanud kohtule tõendid sellise menetluse algatamise kohta. Juhul kui võlausaldaja seda kohustust ei täida, peaks kohus arestimismääruse omal algatusel tühistama või see peaks muutuma automaatselt kehtetuks.

(17)

Kuna võlgnikku enne arestimismääruse tegemist ära ei kuulata, tuleks käesoleva määrusega näha ette konkreetsed kaitsemeetmed arestimismääruse kuritarvitamise ärahoidmiseks ja võlgniku õiguste kaitseks.

(18)

Üheks selliseks oluliseks kaitsemeetmeks peaks olema võimalus nõuda võlausaldajalt tagatise esitamist, et tagada võlgnikule hiljem mis tahes sellise kahju hüvitamine, mis on talle tekkinud arestimismäärusega. Olenevalt siseriiklikust õigusest võib sellise tagatise esitada kas tagatisdeposiidina või alternatiivse tagatisena, näiteks pangagarantii või hüpoteegi vormis. Kohtul peaks olema õigus määrata kindlaks summa, mis on piisav, et vältida arestimismääruse kuritarvitamist ja tagada kahju hüvitamine võlgnikule, ning ta peaks saama võimaliku kahju suurust käsitlevate konkreetsete tõendite puudumisel lähtuda tagatise suuruse määramisel tehtava arestimismääruse summa suurusest.

Kui võlausaldaja ei ole kohtuotsust, kohtulikku kokkulepet või ametlikku dokumenti, millega nõutakse võlgnikult võlausaldaja nõude tasumist, veel saanud, peaks tagatise esitamine olema reegel ja kohus peaks loobuma sellest nõudest või nõudma tagatist väiksemas summas üksnes erandkorras, kui ta leiab, et selline tagatis on juhtumi asjaolusid arvesse võttes sobimatu, liigne või ebaproportsionaalne. Sellisteks asjaoludeks võib olla näiteks see, et võlausaldajal on nõude kasuks eriti tugevad argumendid, kuid tal puuduvad piisavad vahendid tagatise esitamiseks, et nõude sisuks on elatisraha või palga maksmine, või et nõude suurus on selline, et arestimismäärusega võlgnikule kahju tekitamine ei ole tõenäoline, nt väikesesummaline ettevõtte võlg.

Kui võlausaldaja on kohtuotsuse, kohtuliku kokkuleppe või ametliku dokumendi juba saanud, peaks tagatise esitamine jääma kohtu otsustada. Tagatise esitamine võib olla asjakohane (välja arvatud eespool nimetatud erandlikel asjaoludel) näiteks siis, kui kohtuotsus, mille täitmist arestimismäärusega soovitakse tagada, ei ole käimasoleva apellatsioonimenetluse tõttu veel täitmisele pööratav või on seda üksnes esialgselt.

(19)

Võlausaldaja ja võlgniku huvide asjakohasel tasakaalustamisel peaks oluline element olema ka võlausaldaja vastutus võlgnikule arestimismäärusega põhjustatud võimaliku kahju eest. Käesoleva määrusega tuleks seetõttu miinimumnõudena ette näha võlausaldaja vastutus võlgnikule arestimismäärusega võlausaldaja süü tõttu tekitatud kahju eest. Sellega seoses peaks tõendamiskoormis lasuma võlgnikul. Mis puudutab käesolevas määruses täpsustatud vastutuse kohaldamise põhjuseid, tuleks ette näha ühtlustatud eeskiri võlausaldaja süü vaidlustatava eelduse kohta.

Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik säilitada või kehtestada oma siseriiklikus õiguses muud vastutuse kohaldamise põhjused kui need, mis on täpsustatud käesolevas määruses. Selliste muude vastutuse kohaldamise põhjuste puhul peaks liikmesriikidel olema samuti võimalik säilitada või kehtestada muud vastutuse liigid, nagu mittesüüline vastutus.

Käesolevas määruses tuleks sätestada ka kollisiooninorm, millega määratakse kindlaks, et võlausaldaja vastutuse suhtes kohaldatav õigus peaks olema täitmise liikmesriigi õigus. Kui täitmise liikmesriike on mitu, peaks kohaldatav õigus olema selle täitmise liikmesriigi õigus, kus on võlgniku harilik viibimiskoht. Juhul kui võlgniku harilik viibimiskoht ei ole üheski täitmise liikmesriigis, peaks kohaldatav õigus olema selle täitmise liikmesriigi õigus, millega kohtuasi on kõige tihedamalt seotud. Kõige tihedama seose kindlakstegemisel võib üks kohtu poolt arvessevõetav tegur olla erinevates täitmise liikmesriikides arestitud summade suurus.

(20)

Selleks et üle saada olemasolevatest praktilistest raskustest piiriülese juhtumi puhul võlgniku pangakonto asukoha kohta teabe hankimisel, tuleks käesolevas määruses sätestada mehhanism, mis võimaldab võlausaldajal nõuda, et kohus hangiks võlgniku konto tuvastamiseks vajalikku teavet enne arestimismääruse tegemist selle liikmesriigi määratud teabeasutusest, kus võlausaldaja arvates on võlgnikul olemas pangakonto. Võttes arvesse sellise riigiasutuste sekkumise ja sellise isiklikele andmetele juurdepääsu eripära, tuleks kontot käsitlevale teabele anda juurdepääs reeglina ainult juhtudel, kui võlausaldaja on juba saanud täitmisele pööratava kohtuotsuse, kohtuliku kokkuleppe või ametliku dokumendi. Erandkorras peaks võlausaldajal siiski olema võimalik esitada taotlus kontot käsitleva teabe saamiseks isegi juhul, kui tema kohtuotsus, kohtulik kokkulepe või ametlik dokument ei ole veel täitmisele pööratav. Sellise taotluse esitamine peaks olema võimalik juhul, kui arestitav summa on vastavaid asjaolusid arvesse võttes suur ning kohus on võlausaldaja esitatud tõendite alusel veendunud, et sellist kontot käsitlevat teavet on vaja kiiresti saada, kuna on olemas oht, et ilma selleta on võlausaldaja poolt võlgniku suhtes algatatud nõude hilisem täitmine tõenäoliselt takistatud ja selle tulemusena võib võlausaldaja finantsseisund märkimisväärselt halveneda.

Et see mehhanism saaks toimida, peaksid liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses tegema sellise teabe hankimiseks kättesaadavaks ühe või mitu meetodit, mis on tulemuslikud ja tõhusad ning ei ole ebaproportsionaalselt kulukad ega aeganõudvad. Seda mehhanismi tuleks kohaldada üksnes siis, kui täidetud on kõik arestimismääruse tegemise tingimused ja nõuded ning võlausaldaja on oma taotluses nõuetekohaselt põhjendanud, miks on põhjust arvata, et võlgnikul on konkreetses liikmesriigis üks või mitu pangakontot: näiteks kuna võlgnik töötab selles liikmesriigis või tegutseb mingil kutsealal või omab seal kinnisvara.

(21)

Teavet võlgniku pangakonto või pangakontode tuvastamise kohta ei tohiks anda võlausaldaja kätte, sest tagada tuleks võlgniku isikuandmete kaitse. See tuleks anda üksnes taotlevale kohtule ja erandkorras pangale, kui pank või muu arestimismääruse täitmise eest vastutav üksus täitmise liikmesriigis ei ole suuteline võlgniku pangakontot kindlaks tegema arestimismääruses esitatud teabe põhjal, näiteks kui samas pangas on kontod mitmel isikul, kellel on sama nimi ja sama aadress. Kui sellisel juhul on arestimismääruses märgitud, et arestitava konto number või arestitavate kontode numbrid saadi teabe taotluse abil, peaks pank taotlema täitmise liikmesriigi teabeasutuselt selle teabe ning tal peaks olema võimalus esitada see taotlus lihtsalt ja tarbetute formaalsusteta.

(22)

Käesoleva määrusega tuleks võlausaldajale anda õigus kaevata edasi otsus, millega keeldutakse arestimismääruse tegemisest. Selle õigusega ei tohiks piirata võlausaldaja võimalust taotleda uutele asjaoludele või uuele tõendusmaterjalile tuginedes uuesti arestimismääruse tegemist.

(23)

Pangakontode arestimisega tegelevad täitevüksused on liikmesriigiti märkimisväärselt erinevad. Et ära hoida nende üksuste töö kattumist liikmesriikides ning austada riikidesisest korda nii palju kui võimalik, peaks käesolev määrus arestimismääruse täitmise ja tegeliku rakendamise osas tuginema samaväärsete siseriiklike määruste täitmise ja rakendamise meetoditele ja struktuuridele, mis on loodud liikmesriigis, kus arestimismäärus tuleb täita.

(24)

Kiire täitmise tagamiseks tuleks käesolevas määruses sätestada, et arestimismäärus edastatakse päritoluliikmesriigist täitmise liikmesriigi pädevale asutusele asjakohaste vahendite abil, mis kindlustavad edastatavate dokumentide sisu tõepärasuse ja usaldusväärsuse ning hea loetavuse.

(25)

Pärast arestimismääruse kättesaamist peaks täitmise liikmesriigi pädev asutus võtma vajalikud meetmed selle täitmiseks vastavalt oma siseriiklikule õigusele, kas edastades saadud arestimismääruse pangale või muule asjaomases liikmesriigis selliste arestimismääruste täitmise eest vastutavale üksusele, või siis andes pangale muul viisil juhised selle täitmiseks, kui siseriiklikus õiguses on nii ette nähtud.

(26)

Olenevalt täitmise liikmesriigi õiguses samaväärsete siseriiklike määruste jaoks sätestatud meetodist tuleks arestimismääruse täitmiseks blokeerida arestitud summa võlgniku kontol või kui siseriikliku õigusega nii ette nähakse, siis kanda see summa üle arestimise otstarbeks mõeldud kontole, mis võib olla pädeva täitevasutuse konto, kohtu konto, sellise panga konto, kus võlgnikul on konto, või sellise panga konto, mis on konkreetsel juhul määratud arestimise koordineerivaks üksuseks.

(27)

Käesoleva määrusega ei tuleks välistada võimalust nõuda arestimismääruse täitmise eest makstavate tasude ettemaksmist. See küsimus tuleks lahendada selle liikmesriigi siseriikliku õigusega, kus arestimismäärus tuleb täita.

(28)

Arestimismäärus peaks (järjestamise korral) olema tähtsusjärjestuses samal kohal kui täitmise liikmesriigi samaväärne siseriiklik määrus. Kui siseriikliku õiguse kohaselt on teatavad täitemeetmed arestimismeetmete suhtes prioriteetsed, tuleks neile käesoleva määruse alusel anda arestimismääruse suhtes samasugune prioriteetsus. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks samaväärseteks siseriiklikeks määrusteks lugeda mõnedes siseriiklikes õigussüsteemides eksisteerivad in personam määrused.

(29)

Käesolevas määruses tuleks pangale või muule täitmise liikmesriigis arestimismääruse täitmise eest vastutavale üksusele sätestada kohustus teatada, kas võlgniku raha on arestimismääruse tulemusel arestitud, ja kui on, siis millises ulatuses, ning võlausaldajale kohustus tagada arestitud raha vabastamine arestimismääruses nimetatud summat ületavas osas.

(30)

Käesoleva määrusega tuleks tagada võlgniku õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ning seetõttu, arvestades arestimismääruse tegemise menetluse ex parte olemust, võimaldada tal arestimismäärust või selle täitmist vaidlustada käesolevas määruses sätestatud põhjustel vahetult pärast arestimismääruse täitmist.

(31)

Seoses sellega tuleks käesolevas määruses sätestada nõue, et arestimismäärus ning kõik võlausaldaja poolt päritoluliikmesriigi kohtule esitatud dokumendid ja vajalikud tõlked toimetatakse võlgnikule kätte kiiresti pärast arestimismääruse täitmist. Kohtul peaks olema õigus otsustada, kas neile lisatakse veel muid dokumente, millel tema otsus rajaneb ja mida võlgnikul võib vaja minna oma õiguste kaitsmiseks, nt mis tahes suulise ärakuulamise sõnasõnalised üleskirjutused.

(32)

Võlgnikul peaks olema võimalus nõuda arestimismääruse läbivaatamist, eelkõige juhul, kui on täitmata käesolevas määruses sätestatud tingimused või nõuded või kui arestimismääruse tegemist ajendanud asjaolud on muutunud selliselt, et arestimismääruse tegemine ei ole enam põhjendatud. Näiteks peaks õiguskaitsevahend olema võlgnikule kättesaadav juhul, kui ei olnud tegemist piiriülese juhtumiga käesoleva määruse tähenduses, kui ei peetud kinni käesolevas määruses sätestatud kohtualluvuse eeskirjadest, kui võlausaldaja ei algatanud sisulist menetlust käesolevas määruses sätestatud tähtaja jooksul ja sellest tulenevalt kohus ei tühistanud omal algatusel arestimismäärust või see ei muutunud automaatselt kehtetuks, kui võlausaldaja nõue ei vajanud kiiret kaitset arestimismääruse kujul, kuna puudus oht, et selle nõude hilisem täitmine oleks takistatud või oluliselt raskem, või kui tagatise esitamine ei olnud kooskõlas käesolevas määruses sätestatud nõuetega.

Õiguskaitsevahend peaks olema võlgnikule kättesaadav ka sel juhul, kui arestimismäärust ja arestimisteadet ei toimetatud talle kätte, nagu käesolevas määruses on ette nähtud, või kui talle kätte toimetatud dokumendid ei vastanud käesolevas määruses sätestatud keelealastele nõuetele. Sellist õiguskaitsevahendit ei tuleks siiski võimaldada, kui kätte toimetamata jätmine või tõlke puudumine teatava tähtaja jooksul parandatakse. Võlausaldaja peaks dokumentide kättetoimetamata jätmise parandamiseks tegema taotluse päritoluliikmesriigis dokumentide kättetoimetamise eest vastutavale asutusele, et asjakohased dokumendid toimetataks võlgnikule kätte tähtkirjaga, või juhul kui võlgnik on nõustunud dokumentidele järele minema kohtusse, esitama kohtule dokumentide vajalikud tõlked. Sellist taotlust ei tohiks nõuda juhul, kui dokumentide kättetoimetamata jätmine parandati juba muul viisil, näiteks juhul, kui kohus algatas vastavalt siseriiklikule õigusele dokumentide kättetoimetamise omal algatusel.

(33)

Küsimus, kes peab esitama käesoleva määrusega nõutud tõlked ning kes peab kandma sellise tõlkimise kulud, lahendatakse siseriikliku õigusega.

(34)

Arestimismääruse enda vastu kasutatavate õiguskaitsevahendite puhul peaks pädevus kuuluma selle liikmesriigi kohtutele, kus arestimismäärus tehti. Arestimismääruse täitmise vastu kasutatavate õiguskaitsevahendite puhul peaks pädevus kuuluma täitmise liikmesriigi kohtutele või kui see on kohaldatav, siis pädevatele täitevasutustele.

(35)

Võlgnikul peaks olema õigus esitada taotlus arestitud raha vabastamiseks, kui ta annab sobiva alternatiivse tagatise. Sellise alternatiivse tagatise võib anda kas tagatisdeposiidina või muu tagatisena, näiteks pangagarantii või hüpoteegi vormis.

(36)

Käesolev määrus peaks tagama, et võlgniku konto arestimine ei mõjuta summasid, mis ei kuulu täitmise liikmesriigi õiguse alusel arestimisele, näiteks võlgniku ja tema pere elatise tagamiseks vajalikke summasid. Sõltuvalt kõnealuses liikmesriigis kohaldatavast menetluskorrast peaks asjaomase arestimisele mitte kuuluva summa kindlaks määrama kas vastutav asutus, milleks võib olla kohus, pank või pädev täitevasutus, omal algatusel enne arestimismääruse täitmist või võlgniku taotluse alusel pärast arestimismääruse täitmist. Kui arestitavad kontod asuvad mitmes liikmesriigis ja arestimata jätmist on kohaldatud rohkem kui üks kord, peaks võlausaldaja saama taotleda iga asjaomase täitmise liikmesriigi pädevalt kohtult või, kui nii on sätestatud asjaomase täitmise liikmesriigi õiguses, kõnealuse liikmesriigi pädevalt täitevasutuselt kõnealuses liikmesriigis kohaldatud arestimata jätmise kohandamist.

(37)

Selleks et tagada arestimismääruse kiire ja viivitamatu tegemine ja täitmine, tuleks käesolevas määruses sätestada tähtajad, mille jooksul tuleb menetluse eri etapid lõpule viia. Menetluses osalevatel kohtutel ja asutustel tuleks lubada neist tähtaegadest kõrvale kalduda üksnes erandlikel asjaoludel, näiteks juhtumite puhul, mis on juriidiliselt või faktide poolest keerulised.

(38)

Käesolevas määruses sätestatud ajavahemike ja tähtaegade arvutamisel tuleks kohaldada nõukogu määrust (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 (5).

(39)

Selleks et käesoleva määruse kohaldamist hõlbustada, tuleks liikmesriikidele ette näha kohustus edastada komisjonile teatav teave oma õigusaktide ja menetluste kohta seoses arestimismääruste ja samaväärsete siseriiklike määrustega.

(40)

Selleks et hõlbustada käesoleva määruse kohaldamist praktikas, tuleks kehtestada standardvormid, eelkõige arestimismääruse taotlemiseks, arestimismääruse kui sellise jaoks, raha arestimisest teatamiseks ning käesoleva määruse kohaseks õiguskaitsevahendi taotlemiseks või edasikaebuse esitamiseks.

(41)

Menetluste tõhususe suurendamiseks tuleks käesoleva määrusega lubada võimalikult suurel määral kasutada tänapäevaseid sidetehnoloogiaid, mis on aktsepteeritud asjaomaste liikmesriikide menetlusnormides, eelkõige käesoleva määrusega ette nähtud standardvormide täitmiseks ning menetluses osalevate asutuste vaheliseks suhtlemiseks. Lisaks peaksid arestimismääruse ja muude käesoleva määrusega reguleeritud dokumentide allkirjastamise meetodid olema tehnoloogiliselt neutraalsed, et oleks võimalik kasutada olemasolevaid meetodeid, näiteks digitaalset tõendamist või turvalist autentimist, ja selle valdkonna tulevasi tehnilisi võimalusi.

(42)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks käesolevas määruses ette nähtud standardvormide kehtestamiseks ja hilisemaks muutmiseks anda komisjonile rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (6).

(43)

Käesoleva määrusega ettenähtud standardvormide kehtestamiseks ja hilisemaks muutmiseks mõeldud rakendusaktide vastuvõtmiseks tuleks kasutada nõuandemenetlust kooskõlas määruse (EL) nr 182/2011 artikliga 4.

(44)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püütakse määruses tagada era- ja perekonnaelu austamist, isikuandmete kaitset, õigust omandile ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud vastavalt harta artiklites 7, 8, 17 ja 47.

(45)

Isikuandmetele juurdepääsemisel ning selliste andmete kasutamisel ja edastamisel vastavalt käesolevale määrusele tuleks täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ (7) nõudeid liikmesriikide siseriiklikusse õigusesse ülevõetud kujul.

(46)

Siiski tuleks käesoleva määruse kohaldamise eesmärgil kindlaks määrata mõned isikuandmetele juurdepääsu ning nende andmete kasutamise ja edastamise eritingimused. Selles osas on võetud arvesse Euroopa andmekaitseinspektori arvamust (8). Andmesubjekti tuleks sellest teavitada vastavalt siseriiklikule õigusele. Võlgniku teavitamine tema pangakontoga või pangakontodega seotud teabe avaldamisest tuleks siiski 30 päeva võrra edasi lükata, et ära hoida arestimismääruse tulemuse ohtuseadmist varase teavitamisega.

(47)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt kehtestada kaitsemeetme võtmiseks liidu menetlus, mis võimaldab võlausaldajal saada arestimismääruse, millega hoitakse ära võlausaldaja nõude hilisema täitmise ohtuseadmine võlgniku poolt liidus asuval pangakontol hoitava raha ülekandmise või väljavõtmise teel, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(48)

Käesolevat määrust kohaldatakse üksnes nende liikmesriikide suhtes, kellele see on aluslepingute kohaselt siduv. Käesolevas määruses sätestatud arestimismääruse saamise menetlust peaksid seega saama kasutada üksnes need võlausaldajad, kelle alaline elu- või asukoht on liikmesriigis, kellele käesolev määrus on siduv, ning käesoleva määruse alusel tehtud arestimismäärused peaksid puudutama üksnes sellises liikmesriigis peetavate pangakontode arestimist.

(49)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(50)

Protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Ühendkuningriik käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav, piiramata nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist.

(51)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

a)

varaliste õiguste suhtes, mis tulenevad abielusuhtest või suhtest, millel on sellele suhtele kohaldatava õiguse kohaselt abieluga sarnane toime;

b)

testamentide ja pärimise, sealhulgas surmast tulenevate ülalpidamiskohustuste suhtes;

c)

nõuete suhtes, mis on esitatud võlgniku vastu, kelle suhtes on algatatud pankrotimenetlus, maksejõuetute äriühingute või muude juriidiliste isikute lõpetamise menetlus, kohtulik kompromiss, kompromissi tegemine või analoogne menetlus;

d)

sotsiaalkindlustuse suhtes;

e)

vahekohtumenetluse suhtes.

a)

liikmesriik, kus asub kohus, kellele on artikli 6 kohaselt esitatud arestimismääruse taotlus, või

b)

liikmesriik, kus on võlausaldaja alaline elu- või asukoht.

a)

asjaomase konto IBANis (rahvusvaheline pangakontonumber) märgitud liikmesriik või

b)

kui pangakontol ei ole IBANi, siis liikmesriik, kus on panga, kus kontot peetakse, peakontor, või kui kontot peetakse filiaalis, siis liikmesriik, kus on filiaali asukoht;

a)

mille allkiri ja sisu on ehtsad ning

b)

mille ehtsust on kinnitanud avaliku võimu kandja või muu selleks pädev asutus;

a)

enne, kui võlausaldaja algatab liikmesriigis võlgniku vastu sisulise menetluse, või kõnealuse menetluse mis tahes etapis kuni kohtuotsuse tegemiseni või kohtuliku kokkuleppe kinnitamise või sõlmimiseni;

b)

pärast seda, kui võlausaldaja on liikmesriigis saanud kohtuotsuse, kohtuliku kokkuleppe või ametliku dokumendi, millega võlgnikult nõutakse võlausaldaja nõude tasumist.

a)

selle kohtu nimi ja aadress, kellele taotlus esitatakse;

b)

andmed võlausaldaja kohta: nimi ja kontaktandmed ning, kui see on kohaldatav, siis võlausaldaja esindaja nimi ja kontaktandmed, ning

c)

andmed võlgniku kohta: nimi ja kontaktandmed ja, kui see on kohaldatav, võlgniku esindaja nimi ja kontaktandmed, ning kui see on kättesaadav, siis:

d)

number, mille järgi on võimalik kindlaks teha pank (näiteks IBAN või BIC) ja/või selle panga nimi ja aadress, kus võlgnikul on üks või enam arestitavat kontot;

e)

kui see on kättesaadav, siis arestitava konto number või arestitavate kontode numbrid ja sellisel juhul teave selle kohta, kas arestida tuleks ka mõni muu konto, mis on võlgnikul samas pangas;

f)

kui punktis d osutatud teavet ei ole võimalik esitada, siis avaldus selle kohta, et artikli 14 kohaselt on tehtud taotlus kontot käsitleva teabe hankimiseks, kui selline taotlus on võimalik, ja üksikasjalik põhjendus selle kohta, miks võlausaldaja usub, et võlgnikul on teatud liikmesriigi pangas üks või enam pangakontot;

g)

summa, mille suhtes arestimismäärust taotletakse:

h)

kui võlausaldaja ei ole kohtuotsust, kohtulahendit või ametlikku dokumenti veel saanud, siis:

i)

kui võlausaldaja on kohtuotsuse, kohtuliku kokkuleppe või ametliku dokumendi juba saanud, siis avaldus selle kohta, et kohtuotsus, kohtulik kokkulepe või ametlik dokument ei ole veel täidetud, või kui see on osaliselt täidetud, siis andmed täitmata jätmise ulatuse kohta;

j)

kõikide arestimismääruse tegemist põhjendavate oluliste asjaolude kirjeldus, nagu on nõutud artikli 7 lõikes 1;

k)

vajaduse korral põhjendus selle kohta, miks võlausaldaja usub, et teda tuleks artikli 12 kohasest tagatise andmisest vabastada;

l)

loetelu tõenditest, mille võlausaldaja on esitanud;

m)

artiklis 16 sätestatud avaldus selle kohta, kas võlausaldaja on esitanud samaväärse siseriikliku määruse taotluse muudele kohtutele või ametiasutustele või kas selline määrus on juba tehtud või kas selle tegemisest on keeldutud ning kui selline määrus on juba tehtud, siis andmed selle kohta, millises ulatuses on seda täidetud;

n)

valikuliselt andmed võlausaldaja pangakonto kohta, mida kasutatakse juhul, kui võlgnik tasub nõude vabatahtlikult;

o)

avaldus selle kohta, et võlausaldajale teadaolevalt on taotluses esitatud teave tõene ja täielik ning et võlausaldaja on teadlik sellest, et mis tahes tahtlikul valede või puudulike andmete esitamisel võivad olla õiguslikud tagajärjed selle liikmesriigi õiguse alusel, kus taotlus esitati, või kaasneb sellega võlausaldaja vastutus vastavalt artiklile 13.

a)

ajal, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel et võlausaldaja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokument võlgnikule kätte toimetada, või

b)

kui dokument tuleb kätte toimetada enne kohtule esitamist, ajal, mil kättetoimetamise eest vastutav asutus selle kätte saab, tingimusel et võlausaldaja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokument kohtule esitada.

a)

arestimismäärus tühistatakse, kuna võlausaldaja ei algatanud sisulist menetlust, välja arvatud juhul, kui sisuline menetlus jäeti algatamata võlgniku poolt nõude tasumise või poolte vahel muul viisil kokkuleppele jõudmise tulemusel;

b)

võlausaldaja ei ole taotlenud nõude summat ületavate arestitud summade vabastamist, nagu on ette nähtud artikliga 27;

c)

hiljem leitakse, et arestimismääruse tegemine ei olnud asjakohane või oli asjakohane väiksemas summas, sest võlausaldaja ei täitnud oma artikli 16 kohaseid kohustusi, või

d)

arestimismäärus tühistatakse või selle täitmine lõpetatakse, kuna võlausaldaja ei ole täitnud oma käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi seoses dokumentide kättetoimetamise või tõlkimisega või kättetoimetamise või tõlke puudumise heastamisega.

a)

kus on võlgniku harilik viibimiskoht, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 864/2007 (13) artiklis 23, või selle puudumisel,

b)

mis on muidu juhtumiga kõige tihedamalt seotud.

a)

kõiki oma territooriumil asuvaid pankasid kohustatakse avaldama teabeasutuse taotluse korral teavet selle kohta, kas võlgnikul on nende pangas konto või mitte;

b)

teabeasutusel on juurdepääs asjakohasele teabele, kui see teave on riigi ameti- või haldusasutuste käsutuses registrites või muul moel;

c)

kohtutele antakse võimalus kohustada võlgnikku avaldama, millises liikmesriigi territooriumil asuvas pangas või asuvates pankades tal on konto või kontod, koos personaalse kohtumäärusega, millega tal keelatakse välja võtta või üle kanda oma kontol või kontodel hoitavat raha arestimismäärusega arestitava summa ulatuses, või

d)

mis tahes muud meetodid, mis on tulemuslikud ja tõhusad asjakohase teabe saamiseks, tingimusel et need ei ole ebaproportsionaalselt kulukad ega aeganõudvad.

a)

A-osa, mis kajastab lõikes 2 sätestatud teavet, mis esitatakse pangale, võlausaldajale ja võlgnikule, ning

b)

B-osa, mis kajastab lõikes 3 sätestatud teavet, mis esitatakse võlausaldajale ja võlgnikule lisaks lõikes 2 sätestatud teabele.

a)

kohtu nimi ja aadress ning asja toimiku number;

b)

võlausaldaja andmed, nagu on osutatud artikli 8 lõike 2 punktis b;

c)

võlgniku andmed, nagu on osutatud artikli 8 lõike 2 punktis c;

d)

arestimismäärust täitva panga nimi ja aadress;

e)

kui võlausaldaja on taotluses esitanud võlgniku kontonumbri, siis arestitava konto number või arestitavate kontode numbrid, ja vajaduse korral teave selle kohta, kas arestida tuleks ka võlgniku mõni muu samas pangas olev konto;

f)

asjakohasel juhul märge, et arestitava konto number saadi artikli 14 kohase taotlusega ning et pank saab vajaduse korral vastavalt artikli 24 lõike 4 teisele lõigule asjaomase numbri või asjaomased numbrid täitmise liikmesriigi teabeasutuselt;

g)

arestimismäärusega arestitav summa;

h)

korraldus pangale arestimismääruse täitmiseks kooskõlas artikliga 24;

i)

arestimismääruse tegemise kuupäev;

j)

kui võlausaldaja on esitanud oma taotluses artikli 8 lõike 2 punkti n kohaselt kontonumbri, siis artikli 24 lõike 3 kohane luba, et pank võib võlgniku taotluse korral ja kui see on lubatud täitmise liikmesriigi õigusega, arestitud kontolt vabastada ja üle kanda raha arestimismääruses nimetatud summani võlausaldaja poolt taotluses näidatud kontole;

k)

teave selle kohta, kust leida artikli 25 kohase avalduse vormi elektrooniline versioon.

a)

asja sisu kirjeldus ja kohtu põhjendused arestimismääruse tegemiseks;

b)

olemasolu korral võlausaldaja esitatud tagatise summa;

c)

kui see on kohaldatav, siis tähtaeg asja sisulise menetluse algatamiseks ja sellise menetluse algatamise tõestamiseks arestimismääruse teinud kohtule;

d)

kui see on kohaldatav, siis teave selle kohta, millised dokumendid tuleb artikli 49 lõike 1 kolmanda lause kohaselt tõlkida;

e)

kui see on asjakohane, siis märge, et võlausaldaja vastutab arestimismääruse täitmise algatamise eest ning sellest tulenevalt, kui see on asjakohane, märge, et võlausaldaja vastutab arestimismääruse edastamise eest täitmise liikmesriigi pädevale asutusele artikli 23 lõike 3 kohaselt ning võlgnikule kättetoimetamise algatamise eest artikli 28 lõigete 2, 3 ja 4 kohaselt, ning

f)

teave võlgnikule kättesaadavate õiguskaitsevahendite kohta.

a)

kuni arestimismäärus tühistatakse;

b)

kuni arestimismääruse täitmine lõpetatakse või

c)

kuni arestimismäärusega arestitud raha suhtes jõustub meede sellise kohtuotsuse, kohtuliku kokkuleppe või ametliku dokumendi täitmiseks, mille võlausaldaja on saanud seoses nõudega, mille tagamiseks arestimismäärus tehti.

a)

tagades, et seda summat ei kanta üle ega võeta välja arestimismääruses näidatud või lõike 4 kohaselt kindlaks tehtud kontolt või kontodelt, või

b)

kandes selle summa üle arestimiseks mõeldud kontole, kui see on ette nähtud siseriikliku õigusega.

a)

kõnealune panga õigus on arestimismääruses konkreetselt ära märgitud, kooskõlas artikli 19 lõike 2 punktiga j;

b)

raha vabastamine ja ülekandmine on täitmise liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud ja

c)

asjaomase kontoga seoses ei ole võistlevaid arestimismäärusi.

a)

kui kooskõlas artikli 19 lõike 2 punktiga f on arestimismääruses märgitud, et arestitava konto number või arestitavate kontode numbrid saadi artikli 14 kohase taotlusega, hangib pank konto numbri või kontode numbrid täitmise liikmesriigi teabeasutuselt, ning

b)

kõigil muudel juhtudel pank arestimismäärust ei täida.

a)

ainult võlgniku nimel olevad hoiukontod;

b)

ainult võlgniku nimel olevad arvelduskontod;

c)

ühised hoiukontod vastavalt artiklile 30;

d)

ühised arvelduskontod vastavalt artiklile 30.

a)

kui arestimismäärus hõlmab mitut kontot samas liikmesriigis või eri liikmesriikides või

b)

kui arestimismäärus tehti pärast ühe või mitme samaväärse siseriikliku määruse täitmist sama võlgniku vastu ja sama nõude tagamiseks.

a)

arestimismäärus, kasutades artikli 19 lõigetes 2 ja 3 osutatud vormi A- ja B-osa;

b)

võlausaldaja poolt kohtule esitatud arestimismääruse taotlus;

c)

kõikide nende dokumentide koopiad, mille võlausaldaja on esitatud kohtule arestimismääruse tegemise eesmärgil.

a)

käesolevas määruses sätestatud tingimusi või nõudeid ei ole täidetud;

b)

arestimismäärust, artikli 25 kohast kinnitust ja/või muid artikli 28 lõikes 5 osutatud dokumente ei ole võlgnikule kätte toimetatud 14 päeva jooksul alates tema konto või kontode arestimisest;

c)

artikli 28 kohaselt võlgnikule kätte toimetatud dokumendid ei vasta artikli 49 lõikes 1 dokumendi keele suhtes sätestatud nõuetele;

d)

arestimismääruse summat ületavaid arestitud summasid ei ole kooskõlas artikliga 27 vabastatud;

e)

nõue, mille täitmist võlausaldaja soovib arestimismäärusega tagada, on tervenisti või osaliselt tasutud, või

f)

asja sisu suhtes tehtud kohtuotsusega on jäetud rahuldamata nõue, mille täitmist võlausaldaja soovis arestimismäärusega tagada;

g)

asja sisu suhtes tehtud kohtuotsus, kohtulik kokkulepe või ametlik dokument, mille täitmist võlausaldaja soovis arestimismäärusega tagada, on tühistatud.

a)

võlausaldaja taotleb päritoluliikmesriigi õiguse kohaselt kättetoimetamise eest vastutavalt asutuselt dokumentide kättetoimetamist võlgnikule, või

b)

võlgnik on õiguskaitsevahendi taotluses osutanud, et ta nõustub dokumentidele järele minema päritoluliikmesriigi kohtusse, ning võlausaldajal oli kohustus esitada tõlked ja võlausaldaja edastab asjaomasele kohtule mis tahes artikli 49 lõikes 1 nõutavad tõlked.

a)

täitmist piiratakse selle alusel, et teatavad kontol olevad summad ei peaks kuuluma kooskõlas artikli 31 lõikega 3 arestimisele või et arestimisele mitte kuuluvad summasid ei ole arestimismääruse täitmisel artikli 31 lõike 2 kohaselt arvesse võetud või neid ei ole õigesti arvesse võetud, või

b)

täitmine lõpetatakse selle alusel, et:

a)

arestimismääruse teinud kohus võib anda korralduse arestitud raha vabastamiseks, kui võlgnik esitab kõnealusele kohtule arestimismääruse summa ulatuses tagatise või alternatiivse tagatise kujul, mis on kohtu asukohaliikmesriigi õiguse kohaselt vastuvõetav ning millel on vähemalt selle summaga võrdne väärtus;

b)

pädev kohus või, kui nii on sätestatud siseriiklikus õiguses, täitmise liikmesriigi pädev täitevasutus võib lõpetada täitmise liikmesriigis arestimismääruse täitmise, kui võlgnik esitab kõnealusele kohtule või asutusele tagatise selles liikmesriigis arestitud raha ulatuses või alternatiivse tagatise kujul, mis on kohtu asukohaliikmesriigi õiguse kohaselt vastuvõetav ning millel on vähemalt selle summaga võrdne väärtus.

a)

arestimismääruse vaidlustamisel päritoluliikmesriigi kohtud, ning

b)

arestimismääruse täitmise vaidlustamisel täitmise liikmesriigis täitmise liikmesriigi kohtud või, kui nii on sätestatud selle liikmesriigi siseriiklikus õiguses, pädev täitevasutus.

a)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1393/2007, (14) välja arvatud käesoleva määruse artikli 10 lõikes 2, artikli 14 lõigetes 3 ja 6, artikli 17 lõikes 5, artikli 23 lõigetes 3 ja 6, artikli 25 lõigetes 2 ja 3, artikli 28 lõigetes 1, 3, 5 ja 6, artiklis 29, artikli 33 lõikes 4, artikli 36 lõigetes 2 ja 4 ning artikli 49 lõikes 1 sätestatu osas;

b)

määrus (EL) nr 1215/2012;

c)

määrus (EÜ) nr 1346/2000;

d)

direktiiv 95/46/EÜ, välja arvatud käesoleva määruse artikli 14 lõikes 8 ja artiklis 47 sätestatu osas;

e)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1206/2001 (15);

f)

määrus (EÜ) nr 864/2007, välja arvatud käesoleva määruse artikli 13 lõikes 4 sätestatu osas.

a)

kohtud, kes on määratud pädevaks arestimismäärust tegema (artikli 6 lõige 4);

b)

asutus, kes on määratud pädevaks hankima kontot käsitlevat teavet (artikkel 14);

c)

nende siseriikliku õiguse kohased kontot käsitleva teabe hankimise viisid (artikli 14 lõige 5);

d)

kohtud, kellele tuleb esitada edasikaebus (artikkel 21);

e)

asutus või asutused, kes on määratud pädevaks arestimismäärust ja muid dokumente käesoleva määruse kohaselt vastu võtma, edastama ja kätte toimetama (artikli 4 punkt 14);

f)

asutus, kes on pädev täitma arestimismäärust vastavalt 3. peatükile;

g)

ulatus, milles ühiskontot ja volituse alusel kasutatavat kontot võib nende siseriikliku õiguse alusel arestida (artikkel 30);

h)

arestimisele mitte kuuluvate summade suhtes kohaldatavad siseriikliku õiguse kohased eeskirjad (artikkel 31);

i)

teave selle kohta, kas nende siseriikliku õiguse alusel on pankadel õigus võtta tasusid samaväärsete siseriiklike määruste täitmise või kontot käsitleva teabe esitamise eest ja kui neil on see õigus, siis milline pool peab need tasud algselt ja lõplikult maksma (artikkel 43);

j)

arestimismääruse menetlemise või täitmisega seotud mis tahes asutuse võetavate tasude skaala või muud eeskirjad, milles määratakse kindlaks asutuse võetavad tasud (artikkel 44);

k)

teave selle kohta, kas samaväärsete siseriiklike määruste puhul kasutatakse siseriikliku õiguse alusel kohaldamise järjestamist (artikkel 32);

l)

kohtud või, kui see on kohaldatav, täitevasutus, kes on pädevad rakendama õiguskaitsevahendit (artikli 33 lõige 1, artikli 34 lõige 1 või artikli 42 lõige 2);

m)

kohtud, kellele saab esitada edasikaebuse, sellise kaebuse esitamise võimalik tähtaeg siseriikliku õiguse kohaselt ja ajavahemiku algust tähistav sündmus (artikkel 37);

n)

teave kohtukulude kohta (artikkel 42) ning

o)

dokumentide tõlkimisel aktsepteeritavad keeled (artikli 49 lõige 2).

a)

finantsinstrumendid tuleks lisada käesoleva määruse reguleerimisalasse, ja

b)

arestimismääruse täitmise tulemusena võlgniku kontole kantud summad võiks arestimismääruse alusel arestida.

a)

arestimismääruse taotluste arv ja juhtumite arv, mille puhul arestimismäärus tehti;

b)

artiklite 33 ja 34 kohaste õiguskaitsevahendi taotluste arv ja võimaluse korral juhtumite arv, mille puhul õiguskaitsevahendi taotlus rahuldati, ning

c)

artikli 37 kohaste edasikaebuse arv ja võimaluse korral juhtumite arv, mille puhul edasikaebus rahuldati.

27.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 189/93

(1)

Liidu poliitika eesmärk liidu välispiiride valdkonnas on tagada välispiiride ületamise tõhus valve, muu hulgas patrull- ja vaatlustegevuse abil, aidates tagada inimelude kaitsmist ja päästmist. Piiril toimuva patrull- ja vaatlustegevuse põhieesmärk on tõkestada ebaseaduslikku piiriületamist, võidelda piiriülese kuritegevuse vastu ja pidada kinni ebaseaduslikult piiri ületanud isikud või võtta nende suhtes muid meetmeid. Piiril toimuv patrull- ja vaatlustegevus peaks olema tõhus vahend, mille abil hoida ära ja takistada isikutel piiripunktides toimuvate kontrollide vältimist. Selleks ei peaks patrull- ja vaatlustegevus piirduma ebaseaduslike piiriületuskatsete avastamisega, vaid hõlmama ka näiteks selliste laevade kinnipidamist, mida kahtlustatakse soovis siseneda liitu ilma piirikontrolli läbimata, aga ka eeskirju, mida kasutada piiril toimuva patrull- ja vaatlustegevuse käigus tekkida võivas otsingu- ja päästeolukorras ning mille abil saab sellise patrull- ja vaatlustegevuse edukalt lõpule viia.

(2)

Liidu piirihalduse-, varjupaiga- ja sisserändepoliitikas ja selle rakendamisel tuleks lähtuda kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 80 solidaarsuse ja vastutuse liikmesriikide vahelise õiglase jagamise põhimõttest. Vajaduse korral sisaldavad kõnealuste poliitikasuundade alusel vastu võetud liidu õigusaktid asjakohaseid meetmeid nimetatud põhimõtte rakendamiseks ja kohustuste jagamise edendamiseks, muu hulgas rahvusvahelist kaitset saavate isikute viimisel vabatahtlikult ühest liikmesriigist teise.

(3)

Käesoleva määruse kohaldamisala peaks piirduma patrull- ja vaatlustegevusega, mida korraldavad liikmesriigid oma välistel merepiiridel ja mis toimub nõukogu määruse (EÜ) nr 2007/2004 (2) alusel loodud Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (edaspidi „agentuur”) koordineeritava operatiivkoostöö raames. Uurimis- ja karistusmeetmeid reguleeritakse siseriikliku kriminaalõiguse ja kehtivate õigusaktidega liidus kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö vallas pakutava vastastikuse õigusabi kohta.

(4)

Agentuur vastutab välispiiride haldamisel toimuva liikmesriikidevahelise operatiivkoostöö, sealhulgas patrull- ja vaatlustegevuse koordineerimise eest. Agentuuril on lisaks kohustus abistada liikmesriike olukorras, kui välispiiril on vaja osutada tõhustatud tehnilist abi, võttes arvesse seda, et mõnikord võib tegu olla humanitaarhädaolukorraga või tuleb tegeleda päästetöödega merel. Sellise koostöö täiendavaks parandamiseks on tarvis erieeskirju, millega reguleeritakse liikmesriikide mere-, maismaa- ja lennuüksuste patrull- ja vaatlustegevust teiste liikmesriikide merepiiril või avamerel agentuuri koordineeritava liikmesriikidevahelise operatiivkoostöö raames.

(5)

Koostöö liiduga piirnevate kolmandate riikidega on väga oluline, et vältida ebaseaduslikku piiriületamist, võidelda piiriülese kuritegevusega ja hoida ära surmajuhtumeid merel. Kooskõlas määrusega (EÜ) nr 2007/2004 ja tingimusel, et on tagatud rändajate põhiõiguste igakülgne austamine, võib agentuur teha kolmandate riikide pädevate asutustega koostööd eelkõige riskianalüüsi ja koolituse alal ning ta peaks hõlbustama liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelist operatiivkoostööd. Kui koostöö kolmandate riikidega leiab aset kõnealuste riikide territooriumil või territoriaalmerel, peaksid liikmesriigid ja agentuur järgima vähemalt samaväärseid norme ja standardeid, kui on sätestatud liidu õiguses.

(6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1052/2013 (3) loodud Euroopa piiride valvamise süsteemi (EUROSUR) eesmärk on tõhustada teabevahetust ja operatiivkoostööd nii liikmesriikide vahel kui ka agentuuriga. See on selleks, et tagada liikmesriikide olukorrateadlikkuse ja reageerimisvõime märkimisväärne paranemine, seda ka agentuuri toetusel, eesmärgiga avastada ja tõkestada ebaseaduslikku sisserännet ja piiriülest kuritegevust ning nende nähtustega võidelda, ning aidata kaasa rändajate elude kaitsmise ja päästmise tagamisele liikmesriikide välispiiridel. Piiril toimuva patrull- ja vaatlustegevuse koordineerimise käigus peaks agentuur edastama nimetatud määruse kohaselt liikmesriikidele kõnealuste operatsioonide kohta teavet ja analüüsitulemusi.

(7)

Käesolev määrus asendab nõukogu otsuse 2010/252/EL, (4) mille Euroopa Liidu Kohus („Euroopa Kohus”) tühistas 5. septembril 2012 kohtuasjas C-355/10 tehtud otsusega. Kõnealuses otsuses jättis Euroopa Kohus otsuse 2010/252/EL mõju jõusse kuni uute eeskirjade jõustumiseni. Seetõttu lõpeb kõnealuse otsuse mõju käesoleva määruse jõustumise päeval.

(8)

Merel toimuva patrull- ja vaatlustegevuse käigus peaksid liikmesriigid täitma oma kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonist, rahvusvahelisest konventsioonist inimelude ohutusest merel, rahvusvahelisest mereotsingute ja -pääste konventsioonist, rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioonist ja seda täiendavast maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestavast protokollist, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pagulasseisundi konventsioonist, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise vastasest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioonist, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lapse õiguste konventsioonist ja muudest asjaomastest rahvusvahelistest õigusaktidest.

(9)

Merel toimuva patrull- ja vaatlustegevuse koordineerimisel peaks agentuur täitma oma ülesandeid täielikus kooskõlas asjaomase liidu õigusega, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga („harta”), ning asjaomase, iseäranis põhjenduses 8 osutatud rahvusvahelise õigusega.

(10)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 562/2006 (5) ja liidu õiguse üldpõhimõtetega peaks iga patrull- ja vaatlusoperatsiooni käigus võetud meede olema proportsionaalne seatud eesmärkidega, mittediskrimineeriv ning täiel määral kinni pidama põhiõigustest ning pagulaste ja varjupaiga taotlejate õigustest, sealhulgas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse (non-refoulement) põhimõttest. Liikmesriikide territooriumil, sealhulgas piiril, territoriaalmerel või transiiditsoonis esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse puhul on liikmesriikidele ja agentuurile siduvad varjupaigaalase õigustiku sätted ja eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32/EL (6).

(11)

Käesoleva määruse kohaldamine ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/36/EL kohaldamist, (7) eriti seoses inimkaubanduse ohvritele antava abiga.

(12)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada täielikus kooskõlas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega, nagu on määratletud hartas ning tõlgendatud Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikas. Kõnealuse põhimõtte kohaselt ei tohiks ühtegi isikut toimetada riiki ega sundida sinna sisenema, suunata sellise riigi asutustesse ega anda muul viisil üle sellise riigi asutustele, kus on muu hulgas tõsine oht, et kõnealuse isiku suhtes võidakse rakendada surmanuhtlust, piinamist, tagakiusamist või muud ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist või kus ta elu või vabadus satuks ohtu tema rassi, usu, rahvuse, seksuaalse sättumuse, teatavasse sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu, või kus on tõsine oht, et ta saadetakse välja teise riiki või antakse välja teisele riigile, rikkudes tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet.

(13)

Liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheline võimalik kokkulepe ei vabasta liikmesriike liidu ja rahvusvahelisest õigusest tulenevatest kohustustest, eelkõige tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimisest, kui nad on teadlikud või peaksid olema teadlikud, et kolmanda riigi varjupaigamenetluses ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustes esinevad süsteemsed puudused annavad piisavalt alust arvata, et varjupaigataotlejal tekib tõsine oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt või kui nad on teadlikud või peaksid olema teadlikud, et asjaomane kolmas riik tegutseb tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte vastaselt.

(14)

Merel toimuva patrull- või vaatlustegevuse käigus võib tekkida vajadus osutada abi merehädalistele. Kooskõlas rahvusvahelise õigusega peab iga riik nõudma, et tema lipu all sõitva laeva kapten osutab viivitamata abi igale merehädalisele ja suundub võimalikult kiiresti merehädalist päästma, seadmata seejuures ohtu laeva, meeskonda või reisijaid. Sellist abi tuleks osutada hoolimata abi vajavate isikute kodakondsusest või staatusest või olukorrast, milles nad viibivad. Laeva kaptenile ja meeskonnale ei tohiks olla ette nähtud kriminaalkaristust üksnes selle eest, et nad on päästnud merehädalisi ja toimetanud nad turvalisse paika.

(15)

Liikmesriigid peaksid merehädalistele abi andmise kohustust täitma kooskõlas otsingu- ja päästeolukordi reguleerivate rahvusvaheliste õigusaktide sätetega ning põhiõiguste kaitse nõuetega. Käesolev määrus ei tohiks mõjutada otsingu- ja päästeasutuste kohustusi, sealhulgas kohustust tagada selline koordineerimine ja koostöö, et päästetud isikud oleks võimalik toimetada turvalisse paika.

(16)

Kui mereoperatsiooni tegevuspiirkond hõlmab kolmanda riigi päästepiirkonda, tuleks mereoperatsiooni kavandades püüda luua sidekanalid sellise kolmanda riigi otsingu- ja päästeasutustega suhtlemiseks, tagades sellega, et kõnealused asutused suudaksid reageerida nende päästepiirkonnas tekkivatele otsingu- ja päästeolukordadele.

(17)

Agentuuri koordineeritavat patrull- ja vaatlustegevust korraldatakse vastavalt operatsiooniplaanile kooskõlas määrusega (EÜ) nr 2007/2004. Mereoperatsioonide puhul peaks operatsiooniplaan sisaldama spetsiifilist teavet ühisoperatsiooni, katseprojekti või kiirreageerimisoperatsiooni toimumise geograafilises alas kohaldatava jurisdiktsiooni ja õigusaktide kohta, sealhulgas viiteid pealtkuulamist, merepäästet ja maaletoimetamist käsitlevale liidu ja rahvusvahelisele õigusele. Operatsiooniplaan tuleks koostada kooskõlas käesoleva määruse sätetega, millega reguleeritakse pealtkuulamist, merepäästet ja maaletoimetamise küsimusi agentuuri koordineeritava piiri patrull- ja vaatlustegevuse kontekstis merel, võttes arvesse asjaomase operatsiooni asjaolusid. Operatsiooniplaan peaks hõlmama menetlusi, mis tagavad, et rahvusvahelist kaitset vajavad isikud, inimkaubanduse ohvrid, saatjata alaealised ja muud kaitsetud isikud tuvastatakse ning neile antakse asjakohast abi, kaasa arvatud võimalus saada rahvusvahelist kaitset.

(18)

Määruse (EÜ) nr 2007/2004 rakendamise praktika kohaselt moodustatakse iga mereoperatsiooni jaoks vastuvõtvas liikmesriigis koordinatsiooniorgan, mis koosneb kõnealuse liikmesriigi ametnikest, külalisametnikest ja agentuuri esindajatest, kelle hulgas on ka agentuuri kontaktametnik. Kõnealust koordinatsiooniorganit, mida tavaliselt nimetatakse rahvusvaheliseks koordinatsioonikeskuseks, tuleks kasutada mereoperatsioonis osalevate ametnike ja asjaomaste asutuste vahelise suhtluskanalina.

(19)

Käesolevas määruses peetakse kinni põhiõigustest ning järgitakse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklites 2 ja 6 ning hartas sätestatud põhimõtteid, eelkõige inimväärikuse austamist, õigust elule, piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keeldu, inimkaubitsemise keeldu, õigust vabadusele ja turvalisusele, õigust isikuandmete kaitsele, varjupaigaõigust ja õigust kaitsele tagasi- või väljasaatmise eest, tagasi- või väljasaatmise lubamatuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja lapse õigusi. Liikmesriigid ja agentuur peaksid käesolevat määrust kohaldama kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega.

(20)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt võtta vastu erieeskirjad agentuuri koordineerimisel tegutsevate piirivalveametnike patrull- ja vaatlustegevuse reguleerimiseks merepiiridel, ei suuda liikmesriigid oma õigusnormide ja tavade erinevuse tõttu piisavalt saavutada, küll aga saab seda operatsioonide rahvusvahelise iseloomu tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(21)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades, et käesolev määrus põhineb Schengeni acquis’l, otsustab Taani kõnealuse protokolli artikli 4 kohaselt kuue kuu jooksul pärast nõukogu otsuse tegemist käesoleva määruse üle, kas ta rakendab seda oma siseriiklikus õiguses.

(22)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) (8) tähenduses, mis kuuluvad nimetatud lepingu teatavaid rakenduseeskirju käsitleva nõukogu otsuse 1999/437/EÜ (9) artikli 1 punktis A osutatud valdkonda.

(23)

Šveitsi puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ sätete rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (10) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis A osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ (11) artikliga 3.

(24)

Liechtensteini puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (12) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis A osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2011/350/EL (13) artikliga 3.

(25)

Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2000/365/EÜ; (14) seetõttu ei osale Ühendkuningriik käesoleva otsuse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(26)

Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2002/192/EÜ; (15) seetõttu ei osale Iirimaa käesoleva otsuse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

a)

laeva kuuluvust, selle registreerimist ning reisi üksikasju tõendava teabe ja dokumentide ning pardal viibivate isikute identiteeti ja kodakondsust tõendava ja muid isikuandmeid hõlmava teabe ja dokumentide nõudmine, sealhulgas teabe nõudmine selle kohta, kas laeval on kiiret arstiabi vajavaid isikuid, ning pardal viibivate isikute teavitamine sellest, et neile ei pruugita anda luba piiri ületamiseks;

b)

laeva peatamine, selle pardale minemine ning laeva, selle lasti ja pardal viibivate isikute läbiotsimine ning pardal viibivate isikute küsitlemine ja nende teavitamine sellest, et laeva juhtivaid isikuid võidakse reisi võimaldamise eest karistada.

a)

laeva arestimine ja pardal viibivate isikute vahistamine;

b)

nõue muuta laeva kurssi, nii et laev eemalduks territoriaalmerest või külgvööndist või suunduks sihtkohta, milleks ei ole territoriaalmeri või külgvöönd, ning laeva eskortimine või selle läheduses viibimine seni, kuni leiab kinnitust, et laev hoiab nõutud kurssi;

c)

kooskõlas operatsiooniplaaniga laeva või selle pardal viibivate isikute toimetamine rannikuäärsesse liikmesriiki.

a)

laeva kuuluvust, selle registreerimist ning reisi üksikasju tõendava teabe ja dokumentide ning pardal viibivate isikute identiteeti ja kodakondsust tõendava ja muid isikuandmeid hõlmava teabe ja dokumentide nõudmine, sealhulgas teabe nõudmine selle kohta, kas laeval on kiiret arstiabi vajavaid isikuid;

b)

laeva peatamine, selle pardale minemine ning laeva, selle lasti ja pardal viibivate isikute läbiotsimine ning pardal viibivate isikute küsitlemine ja nende teavitamine, et laeva juhtivaid isikuid võidakse reisi võimaldamise eest karistada.

a)

laeva arestimine ja pardal viibivate isikute vahistamine;

b)

nõudmine, et laev ei siseneks territoriaalvetesse või külgvööndisse ja hoiatamine sellise tegevuse eest ja vajaduse korral nõudmine, et laev võtaks uue kursi sihtkohale, milleks ei ole territoriaalmeri või külgvöönd;

c)

laeva või selle pardal viibivate isikute toimetamine kolmandasse riiki või laeva või selle pardal viibivate isikute muul viisil üleandmine kolmanda riigi asutustele;

d)

laeva või selle pardal viibivate isikute toimetamine vastuvõtvasse liikmesriiki või naabruses paiknevasse osalevasse liikmesriiki.

a)

kui mereoperatsiooni käigus on osalevatel üksustel alust arvata, et laev või keegi pardal viibivatest isikutest on sattumas määramatus-, häire- või õnnetusseisundisse, edastavad nad kogu olemasoleva teabe viivitamata selle päästepiirkonna vastutavale päästekoordinatsioonikeskusele, kus olukord aset leidis, ja annavad end nimetatud päästekoordinatsioonikeskuse käsutusse;

b)

osalevad üksused teavitavad rahvusvahelist koordinatsioonikeskust võimalikult kiiresti päästekoordinatsioonikeskusega toimunud suhtlusest ja võetud meetmetest;